View
249
Download
4
Category
Preview:
DESCRIPTION
Väärikad traditsioonid ja kirev tänapäev
Citation preview
f
f
f
f
f
f
Sissejuhatus 8
1. peatükk
Islami maailm 10
2. peatükk
Lääne-Euroopa 16
Hispaania ja Portugal 19
Itaalia ja Prantsusmaa 21
Saksamaa ja Austria 29
Holland 41
3. peatükk
Suurbritannia
ja Iirimaa 52
Inglismaa 54
Šotimaa 63
Iirimaa 81
Wales 85
4. peatükk
Skandinaavia ja Island 86
Taani 88
Fääri saared 91
Gröönimaa 96
Norra 97
Rootsi 109
Soome 118
Island 132
5. peatükk
Baltimaad 142
Eesti 144
Läti 151
Leedu 155
SISUKORD
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:6
f
f
f
f
f
6. peatükk
Ida-Euroopa
ja Balkani maad 158
Venemaa 160
Balkani maad 168
Türgi 170
7. peatükk
Aasia 180
Jaapan 182
Hiina 198
India 202
8. peatükk
Austraalia ja Uus-Meremaa 204
Madam Weigel 206
Australiana 209
Peggy ruudud 210
Kiwicraft 211
9. peatükk
Ameerika Ühendriigid
ja Kanada 216
Kudumine edelapiirkonna põlisameeriklaste juures 219
Kudumine Vaikse ookeani loodepiirkonna ja Alaska põlisameeriklaste juures 222
Newfoundland ja Kanada idarannik 226
Kudumine utopistide juures: šeikerid ja mormoonid 229
Rombimuster (Argyle Redux): intarsia 232
Elizabeth Zimmermanni kudumislaager 235
Doominokude 239
Barbara G. Walker ja tema kudumismustrite varasalved 240
10. peatükk
Lõuna- ja Kesk-Ameerika 242
Andide ch’ullu 244
Teised Andide kudumistraditsioonid 249
Guatemala 252
Allikad 254
Bibliograafia 255
Register 262
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World 07-AC63630(201) #175 Dtp:204 Page:7
Vanad postkaardid ja fotod kudujatest kogu maailmast. Kõik fotod Voyager Pressi arhiividest,
v.a keskmine: Kongressi Raamatukogu, graafika ja fotode osakond #LC-USZ62-106363;
alumine parempoolne: foto autor J. Peterson, #P03721
SISSEJUHATUS
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:8
f 9 f
udumine on vana – õigemini
suhteliselt vana. Mõne käsitöö
tehnikaga võrreldes (vaipade sõlmi
mine) on see vanem, teistega kõrvutades
(kangakudumine) mitte nii väga. Täp
semalt on raske öelda, kuna kudumise
tegelikku vanust ei tea keegi. Aegade
jooksul on liikunud arvukaid speku
latsioone, aga ka pii
savalt eksi arvamusi.
Näiteks on mitmed
vanad esialgse arva
muse kohaselt silmus
koes kanga tükid valmistatud
hoopis nõel tehnikas (nålbindning). Seda
iidset tekstiili kunsti vormi on vahel
nime tatud ka ühe vardaga kudumiseks
(vt lk 121).
Kindlasti ei ürita käesolev raamat anda
kõiki vastuseid. Küll aga leiab siit ülevaate
silmuskudumise ajaloost ja kohati ka
mõnedest vaidluskohtadest nende rii
kide kudumisajaloos, kus kudu mine
on sajandite jooksul kanda kinnitanud.
Samuti järgib raamat kudumise teekonda
arvatavast sünnipaigast islami maades
edasi Hispaaniasse, LääneEuroopasse
ja kaugemale ning lõpuks ka üle ookeani
Ameerika rannikule.
Enamjaolt üritab
raamat siiski tutvus
tada erinevate paikade
kudumistraditsioone
ühes kõigi nende iseärasustega. Mis
muudab Rootsi (või Eesti või Peruu) ku
dumid just rootsilikuks (või eestilikuks
või peruupäraseks)? Siit leiad sellele
vastused – muist juba tuttavad, muist
uued, kuid loodetavasti kõik ühtmoodi
inspireerivad.
K
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:9
VILLAINFO
Linkolni pikavillalineMeie äärmiselt ... kuidas seda nüüd öeldagi? ... villaka koduse linkolni
lamba villa peavad käsitsi ketrajad teistega segamiseks kõige sobivamaks.
Selle lamba villak on tugev, pikakiuline, suurepärase läikega ja seda saab
väga peeneks kedrata. Clara Parkes, raamatu „The Big Book of Yarn” autor,
kirjeldab: „See võib olla pisut torkiv ja karedapoolne, aga olen näinud,
kuidas peenematele villasortidele lisatakse pisut linkolni selle vastupidavuse
ja läike tõttu; saavutatud tulemust võib isegi võrrelda nailoni ja/või
mohääriga.” Paraku aga on see oivaline tõug, suurim Inglismaal aretatuist,
Väljasuremisohus Tõugude Päästmise Ühenduse registri ohustatud tõugude
nimekirjas. Teenekas tõuaretaja Louise Fairburn, kes 2009. aastal abielludes
kandis hingematvalt ilusat linkolni villaku kahludest tehtud kleiti, selgitab
järgnevalt pisut tõu põlvnemise lugu ja selle villa eriomadusi.
„Oma suure tugevuse ja sellest tuleneva kulumiskindluse tõttu müüdi
linkolni villa harilikult vaibatööstustele. Ma ei tea ühtegi tööstuslikku
kaubamärki, mille lõng tänapäeval linkolni villa sisaldaks, kuid meil siin on
olemas meie oma puhtast linkolni villast 50-grammised masinkedratud
tokid ja väiketootjatele pakub seda teenust väike ketrusvabrik nimega
Natural Fibre Company. Käsitsi ketrajate hulgas aga on see vill väga
populaarne. Just linkolni villa pikkus on käsitsi ketramisel selle peamine
eelis. Nagu mulle on räägitud, vajab see pisut harjumist, aga kui tehnika
on kord omandatud, on ketramine lausa lust ja muidugi on kedrus kaunilt
läikiv, mis on käsitsi kedratud lõnga puhul palju paremini märgatav. Nagu
vill ja teised looduslikud kiud üldse, võtab ka linkoln väga hästi värvi külge.”
„Linkolni pikavillaline lammas on ohustatud tõug. See tuleneb mitmest
asjaolust. Esiteks on linkoln peamiselt villatõug ja kui ei ole piisavat
nõudlust villa järele, pole talunikel stiimulit neid pidada ega aretada. Teiseks,
linkolnidelt saab küll fantastilist ute- ja talleliha, kuid ometi on tõug aeglase
kasvuga ja linkolni talled ei suuda juurdekasvus võistelda oma lihatootmise
eesmärgil kasvatatavate suguvendadega, keda aretatakse nende kiire
kasvu ja madala kontide-lihamassi suhte tõttu. Uteliha (üle 18 kuu
vanuste lammaste liha) oli küll Suurbritannias millalgi enne ja pärast Teist
maailmasõda väga populaarne, läks aga vististi 1960. aastateks moest ära.”
„Iga villa tootev Briti talunik oli varem kohustatud saatma kogu
oma villasaagi riiklikku organisatsiooni British Wool Marketing Board,
mis tegeleb kogu meie maa villasaagi turustamisega üle ilma. Viimastel
aastatel on üldine villa hind kokku kuivava villatööstuse tingimustes
dramaatiliselt langenud ja kokkuostupunktist saadud tasu katab vaevalt
lambapügaja kulud. Siiski, tulenevalt mõnede meie algupäraste haruldaste
tõugude (kaasa arvatud linkoln) ohtlikust olukorrast tehti kokkuostukorda
muudatusi ning talunikel on lubatud registreeritud haruldaste tõugude
villa ise turustada. Kõik ülejäänud talunikud peavad endiselt kogu oma villa
saatma BWMB-le või taotlema luba selle põletamiseks! Kahetsusväärselt on
villast saanud lambakasvatuse kõrvalsaadus.”
„Linkolni Pikavillalise Lamba
Aretajate Liit asutati küll juba aastal 1891
ja tegutses tollal hoopis teistsugustes
tingimustes, ent on endiselt olemas.
Villaäri läks 18. sajandil oivaliselt, seda
eksporditi kogu Euroopasse kui peamist
toormaterjali rõivaste ja tekstiilide
jaoks. Linkolni lammas oli Ida-Inglismaa
regiooni silmatera, sest tootis kopsaka
villaku ja lisaks korraliku koguse
liha. Liidu asutas seltskond jõukaid
härrasmehi, kelle perede varanduse
alus oli justnimelt linkolni pikavillaline
lammas; eesmärk oli kirja panna
tõustandard ja pidada linkolnide sugupuude registrit. Ka tänapäeval on
see liidu tähtsamate sihtide hulgas, aga lisandunud on heidutav ülesanne
tõug väljasuremisest päästa. Milline vastutus! Korraldame endiselt
mõnedel põllumajandusnäitustel õpitubasid, mis hoiavad linkolnid
avalikkuse silma all, aga meil on tarvis, et lambakasvatajad jätkuvalt tõugu
aretaksid ja näitustel käiksid; seda aga on lihtsam öelda, kui teha.”
„Ühendkuningriigis on järel vähem kui viissada aretamiseks kõlbulikku
utte (kokku umbes viiskümmend karja – enamasti väikesed, ütleme
kuue utega). Teine riskifaktor peale väikese arvukuse on linkolnide
koondumine ühte piirkonda Lincolnshire’i. Kui peaks puhkema mis tahes
tõsisema lambahaiguse epideemia, võib see peamise populatsiooni täiesti
laastada. Taas tärganud huvi ajalooga materjalide vastu ei paista veel
meieni jõudnud olevat. Käsitsi ketrajad on Inglismaal samuti haruldane ja
väljasuremisohus liik.”
Louise ja Ian Fairburn vahetult pärast pulmi 2009. aasta mais Lincolnshire Woldsi maastikualal. Nad talutavad kahte pooleteiseaastast täies villaehtes utte, keda pole varem niidetud. Fairburn seletab: „Tegemist on ehtsaima linkolni villaku näitega, mille salgud võivad olla kuni nelikümmend viis sentimeetrit pikad. Pärast esimest niitmist pügatakse lambaid iga kaheteistkümne kuu tagant. Esimese pügamise villak kaalub kaksteist kuni neliteist kilo, järgmised kaheksa kuni kümme.”
Fotod: Louise Fairburn
Vasakul: linkolni utt Risby Ruby oma 2009. aastal sündinud esimese talle Risby Honeymooniga. Paremal: varem niitmata utt Risby Ariel, Kauneim Linkolni Pikavillaline 2009.
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World 07-AC63630(201) #175 Dtp:204 Page:60
f
f
61 SUURBRITANNIA JA IIRIMAA
kampsun on peaaegu alati ilma mustrita ja kuigi
seda kootakse ringselt, õmmeldakse varrukad
siiski külge; gansey’l (Guernsey kalamehekampsu
nil) õmblused puuduvad ja see sarnaneb rohkem
varasemate peente siidist kudumitega, mida 17.
sajandil Itaaliast imporditi.
Briti kudumisraamatute autor Rae Compton
vaidleb neile arvamustele vastu. Oma teoses „The
Complete Book of Guernsey and Jersey Knitting”
kirjutab ta, et „Briti saartel nimetati kalamehe
kampsunit mõnes piirkonnas guernsey, mõnel pool
gansey, ja on paiku, kus sedasorti kudumit tuntakse
tänini nimega jersey.” Nii lihtne see ongi. Siiski
lisab Compton väikse konksu: „Leidub veel vanu
kudujaid, kes mäletavad aegu, kui seda riideeset
nimetati jersey-frock ehk Jersey ürp; see aga räägib
vastu teooriatele, mis peavad kampsunite pärit
olusaareks Guernsey saart.”
Heakene küll, jätkakem asjadega, mille kohta
on kindlamad andmed, vältides edasisi segadust
tekitavaid keskustelusid õigekirja, etümoloogia
või päritolu kohta. „Kalamehekampsunid esin
davad kõige levinumat traditsioonilist kudumis
vormi Briti saartel,” sedastavad raamatu „Knitting
from the British Isles“autorid Alice Starmore ja
Anne Matheson. „Neid kooti sama hästi kui kõigis
kalapüügiga tegelevates asulates, ülevalt loodest
Hebriididelt alates lõunasse Kanalisaarte saares
tikku Guernsey ja Jersey saarele välja, vahele veel
Šoti ja Inglismaa idaranniku sadamalinnad ning
Cornwall.” Ajaloo poolest on need kampsunid
palju eakamad kui menu poolest. Millal nad täp
selt alguse said, on endiselt saladus, ent Kuninglik
Merevägi võttis nad vormi osana kasutusele
Napoleoni sõdade ajal; 1805. aastal Trafalgari la
hingus kanti meremehekampsuneid, mis toetab
teooriat, et Inglise rannikuvetes seilavad mereme
hed olid neid kandnud juba aastakümneid varem.
Kampsunite menu jõudis sama kaugele kui mere
karud isegi, nende kodulinnadest lausa Norra ja
Madalmaade sadamatesse.
Traditsiooniliselt kooti kalamehekampsu
neid tihedas koes, ringselt, viiel peenel vardal,
kasutades vastupidavat kolme, nelja, viie või
kuuekordset lõnga, mida nimetati „meremehe
traadiks“. (Hiljem oli saada ainult viiekordset
lõnga.) Kampsun oli mõlemalt poolt täpselt ühe
sugune – seda võis isegi mõlemat pidi kanda – ja
sinist värvi, ehkki nagu Sabine Dominick oma raa
matus „Cables, Diamonds, Herringbone” kirjutab,
muutus 1900. aasta paiku Inglismaal levinuks
ka hall värv. Varrukad kooti pragmaatilistel põh
justel veidi napid, nimelt aitas see neid kuivana
hoida. Kaenlaalustesse tehti kiilud, mis tegid lii
kumise mugavamaks ja pikendasid ka kampsuni
Cellardyke’i kalurid
oma kampsunitega
kohaliku fotograafi juures.
Kuigi Anstruther oli
tähtis kalasadam, elasid
kalamehed kõrvalasuvas
Cellardyke’i külas.
Foto: J. Smith / D. McArthur
Šoti Kalandusmuuseumi
kaudu
See foto on tehtud
Campbeltownis ja kannab
aastaarvu 1908, kui
nooremate kalameeste
hulgas läksid moodi sonid.
Originaalfoto kuulus
Campbeltownist pärinevale
D. McArthurile.
Foto: J. Smith / D. McArthur
Šoti Kalandusmuuseumi
kaudu
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:61
f
144 BALTIMAAD
Eesti (Eriline tänu Nancy Bushile)
See Venemaa, Läti ja Läänemerega külgnev põhja
maine riik saavutas iseseisvuse alles hiljaaegu ja
on aastasadade jooksul pidanud üle elama ränki
ja raskeid aegu. Ometi annab sealne kudumise
ajalugu küllalt põhjust rõõmustamiseks. Selgete,
värvikirevate ja sagedasti korduvate mustrite va
rasalv annab tunnistust tihedatest sidemetest
looduse, pere ja kodumaaga (hoolimata sellest,
et maa on olnud rohkem kui kaheksasada aastat
võõra võimu all).
Eesti kudumise lugu on iidne ja auväärne.
Kust see täpselt alguse sai, võib ainult arvata,
aga vanim Eestist leitud kootud ese pärineb
arvatavasti 13. sajandi lõpust või 14. algusest;
hilisem, 17. sajandist pärit leid on juba kahe
värvilise kirjaga, mis kudumisraamatute autori
Nancy Bushi sõnul näitab, et eesti käsitöö
lised olid juba ammusel ajal osavad kudujad.
Ta arvab, et kudumine rändas siia koos risti
sõdijatega, kes pärast Palestiinast naasmist
Baltimaadesse jäid. Kõik leitud esemed on
kindakatked ja õigupoolest on kindakudumine
Eesti kudumise ajaloos nii domineeriv näh
tus, et seda pole mõtet üldisest kudumisloost
eraldi vaadelda.
Labakinnaste populaarsust on lihtne sele
tada – jäised temperatuurid nõuavad kõikide
sõrmede kooshoidmist, mõnikord lausa to
peltkinnastes. Samal põhjusel on Eestis ka
pikk sõrmkinnaste, mütside, rättidesallide,
sokkide ja sukkade kudumise traditsioon.
Muster, kui seda oli, tehti kõigile esemetele sar
nane (Bushi sõnul kasutati nii lihtsaid kui ka kee
rukaid motiive, mida harilikult korrati üle kogu
kudumi). „Gruppidesse kogutuna või laiali puis
tatuna võivad need olla väga dekoratiivsed,” kir
jutab ta oma raamatus „Folk Knitting in Estonia”.
Mustrid on enamasti geomeetrilised ja kannavad
nimesid nagu sõelakiri, rattakiri, haraline kiri,
liblikakiri, õiekiri ja põrsakiri. Riigi kesk ja lõu
naosas kasutatakse mõnikord roosimistehnikat.
Eesti Rahva Muuseum on kokku kogunud sadu
mustreid.
Aga nüüd labakute juurde tagasi. Neil on
pulmades ja muudes rituaalides väga oluline
roll, samuti ümbritseb neid hulgaliselt pärimusi
ja ebausku. Nagu teisteski riikides (sealhulgas
Norras, Soomes ja Lätis), hakkas tulevane pruut
veimevaka täitmiseks kuduma juba lapseeas;
vaja oli valmis saada keskeltläbi viiskümmend
paari labakindaid (muude esemete hulgas), mis
kõik jagati peigmehe perele ja teistele tähtsatele
külalistele ning abilistele laiali. Vastsündinute
risti vanematele kingiti labakuid, ka sokke; Bush
märgib, et mõnes Eesti piirkonnas maeti surnuid
nende endi kootud kinnastes ja mõnikord ka sok
kides. Lisaks omistati kinnastele kaitsevõimet
ja need pandi kätte, kui seisti kohtu ees, külvati
vilja, lõigati juukseid või raviti haigeid loomi või
inimesi. Kindad võeti appi ka kodule uut kohta ot
sides: „Kolmest kaasavõetud labakust ühte pandi
viljateri, teise mulda ja kolmandasse tuhka. Siis
lasti lapsel üks kinnas välja valida. Kui selles oli
tuhk, pidi otsima uue koha; kui valitud kohale
siiski ehitada, ähvardavat maja mahapõlemine.“
Varasemad sõrm ja labakindad olid enamasti
ilma randmeosata, hiljem aga hakkasid „varred”
muudkui kasvama, ulatudes 19. sajandi lõpu
poole juba küünarnuki lähedale. Mõnikord olid
randmeosas narmad või olid silmused kahevärvi
liselt üles loodud, mis nägi välja nagu vits; vitsaks
nimetati ka võru puust õllekapa ümber. Labakute
ja sõrmikute pöidla tegemiseks kasutati lihtsat
Roositud naiste sokid. Lõuna-Eesti,
Viljandimaa. 19. sajandi keskpaik. Eesti
Rahva Muuseum
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:144
f
f
f
145 BALTIMAAD
Nõeltehnikas labakindad.
Saaremaa, Sõrve kihelkond. 18. sajandi
lõpp. Eesti Rahva Muuseum
Marie Rebase kootud labakindad. Suure-Jaani kihelkond.
1860. aastad. Eesti Rahva Muuseum
Riet Kösteri kootud labakindad.
Kihnu saar. 1910. aastad. Eesti Rahva
Muuseum
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World 07-AC63630(201) #175 Dtp:204 Page:145
RavelryRavelry on kudumise veebikogukond, millel on ka foorum, kust võib leida teavet
kõikvõimalike kudumisteemade kohta. Ravelry sai teoks, kui kauaaegne kuduja
ja blogija Jess oli masenduses, sest nii keeruline oli juurde pääseda veebis olevale
rikkalikule kudumisteabele. Tema abikaasa Casey arvas, et suudab luua veebisaidi,
mis toimiks kudujate ideepangana, kuhu koguda kokku kõik võrgus olev suurepärane
lõnga- ja mustriteave. Nad hakkasidki üheskoos saiti tegema, tutvustades seda tollal
ka mõnele sõbrale.
„Ravelry eesmärk oli luua veebis tegutsev kudumis- ja heegeldamis-
kogukond – isiklik planeerija (projektidele, lõngavarudele, raamatutele
ja mustritele jne) koos rikkaliku mustrite ja lõngade andmebaasi ning
aktiivse foorumiga, kus kohtuda ja suhelda teiste kasutajatega üle kogu
maailma. Tunneme, et oleme sellega hakkama saanud – nii, kuidas
seda kavandasime, ja ka sellisel moel, mida poleks eales osanud ette
kujutada.”
„Meil on vähe töötajaid: kaasasutajad Casey ja Jess (Casey on
koodikirjutaja CodeMonkey ja Jessica Mama Rav – Ravelry Ema), Mary-
Heather on juhataja asetäitja (Do-Gooder – filantroop) ja kogukonna
toespetsialist on Sarah (Hostess with the Mostest ehk parim perenaine).”
„Jess ja Casey töötasid ise Ravelry heaks vahet pidamata ligi aasta.
Nii Sarah kui ka Mary-Heather olid päris varased ja aktiivsed Ravelry
kasutajad (Sarah oli tegelikult ajveebi kaudu Jessi sõber ja just see, kes
tuli Ravelry nime ideele).”
„Praegu on kohalikes poodides ja veebis saadaval niivõrd imepäraseid
lõngu, niivõrd andekaid disainereid ja niivõrd suurepärane lõngakogukond,
et väga lihtne on muuta see hobi kinnisideeks või isegi elustiiliks. Kuna
Ravelry on kasvanud (ja üha kasvanud) ja sellega on liitunud aina
erinevamat rahvast, oleme märganud, et on tohutu hulk igasugu oskuste
ja huvidega inimesi, kes armastavad kududa ja heegeldada. Kuna Internet
pole kudumise ja heegeldamise füüsilist toimingut mõjutanud, on see
lausa oivaline allikas – siin on nii palju infot ja nii palju sarnaste huvidega
inimesi, kellega suhelda –, mis muudab meie lõngaarmastajate maailma
justkui veidi väiksemaks. Arvuteid ja lõnga ei saaks nagu omavahel segada,
ent ometi käivad nad kenasti käsikäes.”
„Ideedest meil puudust pole. Ja kui me ise pole suutnud midagi välja
mõelda, on seda teinud meie kasutajad – see ongi Ravelry iva. Ravelry
kasutajad annavad oma panuse mustrite, lõngainfo ja fotode näol ning
hoiavad foorumites meie vapustavat kogukonda elus. Meie kasutajad
on tõeliselt haritud ja oskajad, nad võivad olla kartmatud kudujad ja
heegeldajad, kes teavad, et neil on olemas suurepärane infoallikas,
kust abi otsida. Ilma pühendunud kasutajateta, kelle üle oleme ääretult
õnnelikud, poleks saiti olemas.”
Ravelry meeskond, vasakult: Sarah Bible, Mary-Heather Cogar, Jessica Marshall Forbes ja Casey Forbes, 2009. Foto: Ravelry
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:238
f
239 AMEERIKA ÜHENDRIIGID JA KANADA
DoominokudeTänapäeval teab enamik kaasaegseid käsitöölisi
doominotehnikat (ehk lapikudumist) kui taan-
lanna Vivian Høxbro valdkonda (vt lk 92). Ta ei
pretendeeri tehnika leiutamise aule siiski mingil
moel. Tõepoolest, selle algupära ulatub vähemalt
põlvkonna või paari tagusesse aega.
1988. aastal avaldas sakslane Horst Schulz
raamatu „Patchwork Knitting”. See on mees, kel-
lele Høxbro avaldab tänu selle uskumatult vahva
meetodi tutvustamise eest, kus kootud geomeet-
riliste kujundite omavahel ühendamiseks korja-
takse silmused üles eelnevalt kootud kujunditelt.
Kiidulaul Schulzile ja tema leidlikele mustritele,
mis kujundatakse külgnevatest ringidest ja siksak-
kidest ning mis sageli tekitavad pead segiajavaid
optilisi efekte, pole aja jooksul sugugi vähenenud.
Näiteks Ravelry rühm nimega Horst Schulz Fans
tegutseb selleks, et kudujaid tema voogava, ela-
vate värvidega lapiteki „An Africa Adventure” loo-
misel aidata ja julgustada.
Ent kes on selle meetodi tõeline looja?
Ametlikult on see ameeriklanna Virginia Woods
Bellamy. Ametlikult seetõttu, et tema patentis
1948. aastal USA Patendiametis tehnika, mille ni-
metas numbrikudumiseks (Number Knitting). Sellel
on (õigemini oli – patent aegus 1965. aastal) USA
patent nr 2 435 068 ja Google’i otsing annab tule-
museks innuka kuduja ja autoriõiguste advokaadi
(võrgus tuntud kui Girl from Auntie) põneva saidi.
Ilmselt sai Bellamy patendi meetodi sellele ver-
sioonile, milles kasutati ainult ripskudet (kuigi
paljud kudujad kasutavad huvitavama efekti saa-
miseks praegu ka teisi koekirju). Ta koostas oma
meetodist väga põhjaliku selgituse ja määratles
selle jaoks sobivana kuus moodulit: ruut, parem-
pidi kaldu kolmnurk, rööpkülik, ristkülik, diago-
naalselt poolitatud ruut ja kahekordne rööpkülik.
Patent sisaldab joonist numbrite ja neile vastavate
tähtedega koos väikese tabeliga, millises järjekor-
ras tuleks ruudud kududa.
Ja reeglid on nii palju! Mõned on üsna sel-
ged, näiteks „Ärge katkestage lõnga enne kui vaja”
ja „Tõstke iga rea esimene silmus üle ja kuduge
viimane silmus pahempidi”. Aga siis on seal ka
lause: „Iga uue elemendi silmuste arv peab võr-
duma joonise jaoks kasutatava ruudulise paberi
väikseima ruudu põhiruudu kordsega ja silmuseid
on alati sama palju kui ripsiridu kõrguses”. Pole
siis ime, et nüüd kasutatakse doominokoe (või la-
pikoe) õpetamiseks Schulzi ja Høxbro võrdlemisi
inimlikke juhiseid, mida on täiustanud ka isiklikult
õpetamise võimalused. Kuduja ei tunne ära seda,
mida ta ei mõista.
Virginia
Bellamy joonistus
numbrikudumisest, lisatud
tema patendinõudele 1945.
aastal. Tehke järele, kui
julgete! USA Patendiamet
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World 07-AC63630 #175 Dtp:204 Page:239
f
248 LÕUNA- JA KESK-AMEERIKA
ning peen kude. LeCount Samaké sõnul soovitab
ta tekstiilirännakule tulnud inimestel võtta Peruu
mägismaa kudujate jaoks alati kaasa oma kudu-
misprojekt, kuna külanaistele meeldib näha, mille
kallal keegi töötab ja milliseid huvitavaid lõngu
kasutab. Ameerika kuduja Melissa Drane sai kõ-
vasti naerda, kui näitas uhkusega peenest ja kallist
kollakasrohelisest mohäärlõngast kootud pits-
salli. Külaelanikud, kes koovad 1,5 mm varrastel
ja koetihedusega 56 silma detsimeetril, olid tum-
maks löödud ja küsisid, kas ta koob kalavõrku.
Üks teine kord oli LeCountiga kaasas Nancy
Thomase nimeline reisija, kes saatis ühes külas
ringi käima pooleldi valmis soki, mida kudus
peenest villasest mitmevärvilisest lõngast.
Külanaistele pakkus see vägagi huvi ja Nancy
kaotas grupis ringi liikuva soki silmist. Umbes
kümne minuti pärast tuli joostes teismeline tü-
tarlaps, lehvitades käes sokki, mille ta oli kiiresti
lõpetanud ühes perfektsete varbakahandustega!
LeCount Samaké avastas, et Andide kudujad on
„kohandanud intarsiameetodi oma ringsele kudu-
mislaadile, et tuua oma kudumitesse palju enam
värve. Kui intarsiat kasutatakse ringsel kudumisel,
jäävad lõngad tavaliselt motiivi teise serva, kust
neid järgmisel real kätte ei saa.” Andide kudujad
liiguvad ühesuunaliselt ümber ch’ullu geniaalsel
moel. Nad ühendavad lõnga ühel meetodil kahest
ning pööravad siis ümber, jätkates kudumist taga-
sisuunas (kirjeldatud allpool). Värvid on järgmise
värvimotiivi jaoks õiges kohas.
Töölõnga sidumiseks tuleb see liitekohas enne
tagasipööramist viimase värviga ühendada või
kasutada tavapärasemat „nöörühendust”, mis on
Cuzcos mitmel pool levinud. Nöörühenduse puhul
jätab kuduja alumisel äärel ehk silmusteloomise
real alles pika lõngajupi või kaks. Rida-realt veab
ta seda ülespoole kaasa, mässib töölõnga selle
ümber, keerab tööd ja jätkab vastupidises suunas.
Mujal võib kohata teistsuguseidki tehnikaid.
Vahel ei pelga kudujad vedada värvilisi intarsia-
mustri lõngu töö pahupoolel lihtsalt vasakult
paremale, et need asuksid järgmisel ringil õiges
kohas. Sel moel jäävad tagaküljele lõngajooksud.
Sellist moodust nimetab LeCount Samaké „sik-
sakiliseks intarsiaks”. Mitmel pool keerutavad
kudujad, sõltumata ringsel kudumisel kasutata-
vast lõngade sidumise viisist, iga silmuse töölõn-
gad kokku, nimetades seda „sisse põimimiseks”,
kuigi sel pole tegeliku põimimistehnikaga midagi
ühist.
Boliivias kombineerivad kudujad sageli teh-
nikaid, luues keerukaid värvilisi motiive ja kan-
des värve ringselt kaasas neid iga silmuse juures
keerutades või põimides. Sellisel spiraalsel või
ringsel meetodil kootud müts jääb küllaltki paks
ja jäik ning seisab uljalt püsti, avaldades tüdru-
kutele muljet. Pahem pool näeb tihtipeale välja
sama korralik kui parem.
Cynthia LeCount Samaké
ristitütar Anita Coyla kannab
tüüpilist volangäärisega
väikese tüdruku mütsi ühel
Urose saartest.
Foto: Cynthia LeCount
Samaké – Behind the
Scenes Adventures:
www.btsadventures.com
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:248
f
249 LÕUNA- JA KESK-AMEERIKA
Teised Andide kudumistraditsioonidLisaks kootud ch’ullu’dele kuuluvad tüüpiliste
piirkondlike kudumite hulka ka münditaskud
(monedero), sokid (media), tseremooniamaskid
ja pidulikud säärised, millest osa on kudunud
mehed, osa naised. Kootud varrukad (maquito) on
ilmselt Hispaania mõjutus, nagu väidavad Nilda
Callañaupa ja Ann Pollard Rowe uurimuses, mis
käsitleb Chinchero meeste kootud mütse: „Kootud
varrukad on järgmine tõendus selle tehnika
Hispaania päritolu kohta. Eraldiseisvate varru-
kate kasutamine on üle võetud Hispaania rõivas-
telt. 15. sajandi lõpus ja 16. sajandi alguses olid
naiste kleitidel eemaldatavad varrukad ja mõned
neist olid kootud. Eemaldatavad mitmevärviliste
mustritega kootud varrukad säilisid naiste riietuse
osana Obrigos Leónis [Põhja-Portugal] kuni 20.
sajandi alguseni.” Huvitav, et selle kombe võtsid
üle just Andide mehed.
Chinchero piirkonna maquito’d kooti tavapä-
raselt musta, valge ja punasekirju mustriga ja
õlgadelt mahalibisemise vältimiseks kinnitati
paelaga. Teistes Peruu piirkondades, näiteks
Huancavelicas, kannavad mehed külmakaitseks
jakkide peal võrratuid mitmevärvilisi varrukaid.
LeCount Samaké arutleb selle üle, kust on pärit
Boliivia ja Peruu populaarsed monedero’d – kõige
hämmastavamates vormides loomakujulised mün-
ditaskud. Kas figuurikujuliste kottide kudumise
tõid Andidesse Hispaania daamid või vastupidi?
Ta jõuab järeldusele, et figuurikujuliste kottide
kudumine alguse Andides, enne hispaanlaste saa-
bumist Peruu rannikut asustanud rahvaste juures
tillukeste keerukate kolmedimensiooniliste nõel-
tehnikas figuuride edasiarendusena.
Kuigi tänapäeval valivad paljud Andide kudu-
jad kudumistöödeks just akrüüllõnga, domineeri-
sid kord kohalike kaamellaste (laamade, alpakade
ja vikunjade) villast ja hispaanlaste toodud lam-
maste villast saadud lõngad. Loomulikult kuulu-
sid traditsioonilise lõngatootmise juurde kunagi
ka ketramine ja värvimine. Siin-seal rajatud ku-
dumiskooperatiivid on traditsioonilised tekstiilid
edukalt ellu äratanud, tootes tänuväärse turismi-
tööstuse tarbeks nii kaasaegseid kui ka traditsioo-
nilisi versioone tüüpilistest rõivaesemetest.
Noor kuduja Reuben.
Foto: Cynthia LeCount
Samaké – Behind the
Scenes Adventures: www.
btsadventures.com
(Fogra 39) JOB:06-25630 Title:MBI-149607 Knitting Around the World #175 Dtp:204 Page:249
Recommended