Ma nagin üht TÜDRUKUT

Liis Kams

Selle raamatu on kirjutanud 13. Aastane tüdruk, kes sündis 1995. aastal. Ta oli neid luuletusi kirjutades alles teismeline eesti koolitüdruk. Liisa loomingu on kahel järjestikusel aastal päritud Kalju Lepiku luulevõistlusele laureaadi tiitliga. Ta pani oma mõtteid ja tundeid nendesse luuletustesse.Tema luuletused käsitlevad inimsuhteid, ühiskonda, unistusi, igatsust ja tulevikku, kuhu me suunduda võime, andes aimu uue kasvava põlvkonna väärtustest,maailma mõistmisest ja vaadetest elule.

Näiteks:

Aeg ei mahu piiratud seltskonda

Aeg ei ole ajaline mõiste

Aega ei sa hääletult öelda

Luuletused on erinevates meele oludes.Mõni on huvitav, tõsine,kurb.

Näiteks:

Ta paotab oma läikivaid huuli

Sädelusehelk, mis pimestab silmi

Keegi ei näe enam selgesti

Nad ei tea, mille nad kaotavad

lummuse haardes

Need luuletused on vabavärsilised.Mõnes luules on kordusi, näiteks ühel luuletus iga salm algas MA NÄGIN ÜHT TÜDRUKUT.On ka epiteete (...sooja silma sära...) ja ka allegooriat (üks eriline lammas...). Neid luuletusi lugedes kadusid raamatusse ära, sest need olid väga huvitavad ja panid sind elu üle mõtlema. Eriti imestasin et neid luuletusi hakkas ta kirja panema kolmeteist aastaselt. Kui neid luuletusi loen, siis küll ei ütleks et need on kirjutanud kolmeteist aastane tüdruk. Tundus et need olid kirjutanud mingi täistkasvanu, professionaalse luuletaja poolt. Soovitan siiralt seda kõigil lugeda. Mulle väga meeldis.

Nataly Roose 7.c 2014

Mina valisin välja luuletuse:

Kõnepuldis

Tahan öelda

midagi inspireerivat

selles klaasistunud pimedas maailmas,

aga see on võimatu-

ma ei kõnele 21.sajandi keelt.

Inimesi piitsutatakse:

kõik on väikese kurja vanamehe orjad.

Elu erinevad palged

keelavad mul imet teha.

Ma nii või naa ei oska,

pole mina kõikvõimas Looja.

Ronin pilvelõhkuja tippu-

„Kas sa leidsid elu eesmärgi?“

hüüan helesinisele valgusele,

kuni mind valge aur

endasse mähib.

Ma seisan kõnepuldis.

Mina valisin välja luuletuse:

Nataly Roose 7.c 2014

Ma olen kuulnud kõiki valesid...

Ma olen kuulnud kõiki valesid,

väljasuitsetatud elu tõdesid,

iga hingetõmmet,

mis jääb hommikusse hõljuma.

Kõik, mis tähendab mulle elu,

on sinule surm.

Las ma sirutan taeva poole,

puudutan rabedaid pilvetuuste.

Olen näinud su kookonist maailma-

jookse minema,

hakka elama.

Siin pole kompromosse.

Nataly Roose 7.c 2014