TLU 2009 1

Eesti sõled

Juhendaja: Juta PiirlaidKoostas: Kristiina Kurg EKK-1 2009 TLU

TLU 2009 2

● Sõlg oli üks kõige iseloomulikumaid eestlaste ehetest, kinnitina ühtlasi tarbeesemeist.

● 19ndal sajandil arvati hõbepreesidel ja sõlgedel olevat raviv toime – praegu on teada, et hõbeioonidel on tõepoolest pisikuid tappev toime!

● Sõled ja preesid olid enamasti hõbedast ja hinnalt kallid.

● Kui rahvarõivaid tehti põhiliselt kodus ning kui igas kihelkonnas erinesid need enam või vähem naaberkihelkonna omadest, siis sõlgi valmistasid

väljaõppinud meistrid, kes töötasid peamiselt linnades. Nende tooteid ostsid talupojad laadalt või rändkaupmeestelt. Nii ei olegi igal kihelkonnal oma

sõletüüpi.

● Sõna sõlg tuleneb soome-urgi keelest ja tähendas algselt mitte üksnes rõivakinnitusvahendit ja ehet, vaid ka üldse kahte eset ühendavat osa.

Tänapäeval peetakse sõlge siiski vaid nõelaga rõivaste rinnale või kurgu alla kinnitatavaks ehteks.

● Eesti sõlgesi on põhjalikult uurinud kunstiteadlane Kaalu Kirme(andnud välja ka raamatu).

TLU 2009 3

KAARSÕLED

SILMIKSÕLG KÄRBISSÕLG AMBSÕLGPAHKSÕLG

TLU 2009 4

Sõled kuni 16. sajandi alguseni( gootieelsel ja gooti perioodil)

Eesti vanim sõlekatkend pärineb Tehumardi peitleiust 8. sajandist e.m.a.(Antud sõle täpseks klassifitseerimiseks pole aga leitud andmed piisavad, ilmselt on

tegemist väljastpoolt sisse toodud kaarsõle mingi liigiga.

KAARSÕLEDKaarsõle all mõistetakse praeguse

haaknõela põhimõttel funktsioneerivatsõletüüpi, mis koosneb kaaretaolisest

sõlekehast ja selle alla kinnitatud nõelast.

Vanim kaarsõle tüüp on silmiksõlg, mis on oma nime saanud silmataolistest

kujunditest sõlel. Silmiksõlgede jalg on tavaliselt õõnes, vahel ka pikem ja tagant

kinnine ning peaoksad võivad olla nii lühikesed kui pikad. Esineb kolmnurkadest,

punktiir-, paaris- ja kolmikjoontest ornamenti peamiselt silmade ümbruses.

Silmiksõled on levinud Kirde-Eestis.Silmiksõlg. Pronks. Viru-Nigula, Pada. 3.-4. saj. Pikkus 8.7cm

TLU 2009 5

Eestis kõige levinum kaarsõletüüp on aga kärbissõlg. Kärbissõlge iseloomustab, üldiselt rahulik ja kompaktne vormikõne, suhteliselt lai kaareosa ja risti sellele asetsevad oksad. Kärbisõle vormid olid käibel 3.-5. sajandini.

Kärbissõlg. Pronks. Lüganuse, Jäbara. 3. saj. Pikkus 5cm

Kärbissõlg. Pronks. Urvaste, Virunuka. 4. saj. Pikkus 6,5 cm

Pahksõled on kärbissõlgede eelkäijaks. Pahksõled on üsna töntsaka kuju ja lühikeste okstega. Pahksõled olid käibel 2. saj. Lõpul – 3. saj. algul.

Kaarsõlgede hulka kuulub veel ambsõlg, I aastatuhande esimelsel poolel lõunast meile jõudnud sõlevorm. Ambsõled meenutavad vintpüssi ja nende hilisemad eksemplarid võivad olla isegi kuni 10cm pikad. Sellised sõlgi dateeritakse 10. sajandiga.

Ambsõlg. Pronks. Lüganuse, Jäbara. 5. saj. Pikkus 12 cm

TLU 2009 6

PROFILEERITUD SÕLEDPROFILEERITUD SÕLED

PEAKILPSÕLG

KOLMNURKSE JALAGA PEAKILPSÕLG

SEONDSÕLG

Profileeritud sõled on võrdlemisi saleda vormiga, mida elustavad üksnes profileeringud kaare keskel ja otstes. Varasemad eksemplarid on 2. sajandist ja hilisemad 4.- 5. sajandist.

Peakilpsõlg on profileeritud sõle arvukate alatüüpide hulgast tuntuim kilbitaoliseks moodustiseks laienenud ülaosaga sõlg. Eestis leidus 4. sajandil.

Peakilpsõlg. Pronks. Lüganuse, Jäbara. 4. saj. Pikkus 10 cm

Peakilpsõlest on arenenud ka kolmnurkse jalaga peakilpsõlg (2.-4. saj.)

Kui mõlemad sõle otsad on laienenud, tekib kahe sümmeetriateljega seondsõlg. Eestis vägagi levinud. (3. saj. lõpust 5. sajandini)

Seondsõlg. Pronks. Urvaste, Jaagupi. 4. saj. Pikkus 5 cm

TLU 2009 7

KETASSÕLEDProvintsiaalrooma algupäraga ketassõlg kujutab endast lameda, sageli ažuurse ketta

kujulist sõlge. Tihti on selle äär nupuline. Teinekord kaunistab nupp ja sõle keskpunkti. Kõige varasemad ketassõled pärinevad 2. sajandist, kuid nende põhiline levikuaeg

Eestis oli 4.- 5. saj. Üldiselt on ketsassõled kaunistatud lakoonilise, kuid küllaltki ilmeka, enamasti ažuursetest väljalõigetest moodustatud dekooriga. Ketassõle üldkuju ja

sisejoonist arvestades on võimalik tema seos päikesesümboolikaga. Ketassõled on oma üldkujult pisut sarnased rõngassõlgedega [Märgatav ajaline tühiks(6.-12.saj.) ei luba

neid siiski arengulooliselt siduda.]

nn. jooksev ratas nelja kodaraga variant suur ja pidulik eksemplar

Ketassõlg. Pronks. Viru-Nigula, Pada. 3.-4. saj.. 4,8cm

Ketassõlg. Pronks. Rakvere, Tõrma. 4. saj. 6.8cm

Ketassõlg. Pronks. Rõuge, Vagula. 5.saj?. 12cm

TLU 2009 8

Varased emailitud hoburaudsõled on massiivsed, enamasti lamekumera läbilõikega pronkskaarega, mis lõppeb kaarest laiema kettaga mõlemas otsas ja keskel. Laiendid on kaunistatud värviliste emailidega. Levikuaeg 4.-5. sajand.

3. sajandil oli levinud spiraalikeeratud otstega hobuseraudsõlg. Neid on leitud enamasti ilma

nõelata.

Noorematest hoburaudsõlgedest ilmub Eesti esimesena lihtne lühikeste rullotstega tüüp, mida valmistati nii rauast kui pronksist. Levisid eriti laialdaselt 11.-13. saj.(276tk)

Lamekolmnurkse läbilõikega ja lamedaks litsustud rullotstega hoburaudsõlgede

dateerimine on üsna raske. Levik umbes 8. saj. Paiku(2tk)

Pikkade rullotstega hoburaudsõlgede hulgas on juba palju hõbedat ning rikkalikult dekoreeritud eksemplare. Levinud üksnes Eestis. (202tk)

Hoburaudsõlg.Pronks.Viru-Nigula, Pada. 4. saj. 10.5cm

Hoburaudsõlg.Pronks. Lüganuse, Jäbara. 6 saj.?. 7.6cm

Hoburaudsõlg.Pronks.Püha. 10. saj.? 7.6cm

Hoburaudsõlg.Pronks.Juuru.10.saj.? 8.5cm

Hoburaudsõlg.Hõbe.Rakvere, Tõrma I aare.13.saj. 8.2cm

VARASED HOBURAUDSÕLED

TLU 2009 9

Prismakujuliste otstega hoburaudsõled kuuluvad varasemate hoburaudsõlgede hulka. Nad on pronksist raskepärased trapetsikujulise kaareläbilõikega sõled. Levikuaeg 11. saj.(24tk)

Lehtrikujuliste otstega hoburaudsõled olid kasutusel 9.saj- 11. saj. alguseni. Neil on kuuekandiline või trapetsikujuline lõige.(23tk)

Enamasti kuuekandilise kaarelõikega sõled on suurte fassetitud nuppudega hoburaudsõled. Levikuaeg samuti 9.-11. saj.(15tk)

Mooninuppotstega hoburaudsõled on küllaltki omapärased, nende kaar on äärmiselt lihtne. Kogu kaunistus piirdub moonikõtra meenutavate otstega. Levikuaeg 11.-12. saj.(40tk)

Teistest kõige efektsema kujundusega on loomapeakujuliste otstega hoburaudsõled. Eestis oli levikuaeg 12.-13. sajandil. Tehti ainult pronksist.(32tk)

Hoburaudsõlg. Pronks. Põlva.11.saj.7,1 cm

Hoburaudsõlg. Pronks.Saaremaa.9.-11.saj.9,1 cm

Hoburaudsõlg.Pronks.Vaivara, Kuninga.9.-11.saj.8,2 cm

Hoburaudsõlg.Pronks.Kihelkonna.11.-12.saj.5.8cm

Hoburaudsõlg.Pronks.Kursi.12.-13.saj.4,9 saj.

TLU 2009 10

Eestis valmistati peaaegu, et kõige rohkem väikeste fassetitud nuppudega hoburaudsõlgi. Neile on omane otstes ahenev rombikujulise ristlõikega sõlekaar, mille ülemised tahud on kõige sagedamini dekoreeritud nn. Hundihammasornamendiga.

Hoburaudsõlg.Hõbe.Hageri, Angerja aare.12.-13. saj.5,4 cm

Pahaga hoburaudsõled sarnanevad paljultki väikeste fassetitud nuppudega hoburaudsõlgedele. Erinevad nad vaid kaare keskele kinnitatud laiendi, nn. paha poolest.

Hoburaudsõlg.Hõbe.Hageri, Angerja aare.12.-13.saj.5,4cm

Nelinurksete otsanuppudega hoburaudsõled on samuti hästi lähedased väikeste fassetitud otstea hoburaudsõlgedele.Levik Eestis 12.-14. saj.

Hoburaudsõlg.Hõbe.Väike-Maarja, Kurtna.12-13.saj.8.7cm

TLU 2009 11

HILISED HOBURAUDSÕLED (13.-17. saj)

Alates 13. sajandist hakkasid hoburaudsõlge välja tõrjuma teised sõleliigid, aga ometigi eksisteeris hoburaudsõlg nende kõrval veel nii mõnigi sajand. Varasemate tüüpide areng jätkus, kuid materjal halveneb, teostus muutub jämedamaks, kunstiline areng takerdub. On märgatud sõlgede otsanuppude ümardumist. Kujunduslik raskuspunkt nuhkubki sõlekaarelt otstele ja nõelakannale, mis nüüd mõõtmetelt paisuvad ja rikkalikku dekoori kannavad.

Hoburaudsõlg.Hõbe.Halliste. 16.saj.6cm Hoburaudsõlg.Pronks.Palamuse.16.saj. 7.4cm

Hoburaudsõlg.hõbe.Karksi.16.-17.saj.5.1cm

TLU 2009 12

RÕNGASSÕLED, NURKSÕLED, TÄHEKUJULISED SÕLED

Üks võimalikke rõngassõle eelkäijaid on vitssõlg.Suletud rõnga kujulised sõled olid enne 13.sajandit tuntud ka praegusel Vene NFSV territooriumil elanud soome-ugri hõimudele

Nurksõlg on omapärane ja ainulaadne sõleliik, millele on antud põhjamaiselt asjalik ja loogiline vorm. Eestis ega vadja aladel seni kirjaga

nurkssõlgi leitud pole. Üsna arvukalt on neid leitud aga

Lätist. Nurksõled levisid põhiliselt13.-15. saj. Paiku.

Tähekujulised sõled oma range vormi ja dekooriga

moodustavad küllaltki omapärase lehekülje

Läänemere idakalda maade sõlgede arenguloos. Tema

kanoniseeritud vorm sulges tema ees kõik arenguteed ja

ta kadus olulisi muudatusi tegemata niisama äkki kui

ilmuski.

Rõngassõlg.Hõbe.Karja 14.-15.saj. 2.1cm Nurksõlg.Pronks.Puhja.16.saj.7.5cm Tähekujuline sõlg.Pronks.Tartu.13.-16.saj.2.9cm

TLU 2009 13

SÕLED RENESSANSIAJASTUL (16.saj. keskpaigast 17.saj. keskpaigani)

Hõbeda odavamaks muutumine 16.saj. Keskel langeb kokku renessanss-stiili joonte tungimisega ehtekunsti. Seni mõnevõrra kohmakate ja paksude, enamasti puntsidega löödud või valatud dekooriga pronkssõlgede asemel tulevad elegantsed hõbeplekist ja graveeritud dekooriga sõled. Ühe kõige enam renessansi kõrgkunstiga seotud sõlgederühma moodustavadki hõbeplekist lameda suu- ja äärevitsaga rõngassõled. Renessanss-sõlgede tehniline teostus on imetusväärselt täiuslik.

MORESKORNAMENDIGA SÕLEDRenessansiajastul oli üheks meeliskaunistuseks moresk(peen taimeväät stiliseeritud lehemotiiviga). Eesti renessansskunstis levis moresk siiski suhteliselt vähe. Eestis leitud moreskit kandvad sõled on pärit 16. saj. teisest poolest kuni 17. saj. algusest. Peaaegu kõik Eestist leitud sõlgede leiukohad asuvad Lõuna-Eestis.

Rõngassõlg.Hõbe.16.saj-17 saj. 5.3cm

Renessansiajastule kõige iseloomulikumad RÕNGASSÕLED

Rõngassõlg.Hõbe.16.-17.saj. 7.8cm

Rõgassõlg.Hõbe.Nõo.17.saj.8.4cm

TLU 2009 14

AKANTUSORNAMENDIGA SÕLEDTeine suurem sõlgedegrupp renessansiajastul on akantusornamendiga sõled. Kogu Euroopas uuesti moodi läinud klassikaline akantus tungis 16.saj. Keskpaiku laial rindel sisse ka Eesti kunsti. Akantusel on klassikaline, kompaktsete voogavate kontuuridega vorm.

Rõngassõlg.Hõbe.16.-17.saj.8.3cm Rõngassõlg.Hõbe.Anna.16.saj.8,6cm

TEISED ORNAMENTEERITUD HÕBEDASED RENESSANSS-SÕLED● PEALISORNAMENDIGA SÕLEDEesti suurejoonelisim, lõvipeadega renessanss-sõlg. Lõvipead olid kullatud.

Rõngassõlg.Hõbe.Koeru.10,6cm

Rõngassõlg.Hõbe.Tartu ümbrus. Rõngassõlg.Hõbe.Vaivara. 17.saj.8,3cm 16.- 17.saj.6,3cm

TLU 2009 15

●TAIMORNAMENDIGA SÕLEDValdav osa neist on juba vaadeldud seoses moreski ja akantusega, kuid leidub ka üksikuid teistsuguse taimornamendiga sõlgi, mis kuuluvad samuti renessanssi.

Rõngassõlg.Hõbe.Rõngu.17.saj.8,3cm

AABETEGA DEKOREERITUD RENESSANSS-SÕLED

Aabetega dekorreeritud sõled ehk siis sõled, mis on kaunistatud mõne tähe või sõnaga. Eestis on neid leitud umbes 20 tk.

Rõngassõlg.Hõbe.Järva-Jaani.Kihme aare.16.saj.8.9cm

Rõngassõlg.Hõbe.Rakvere lähedalt.16.saj.8,6cm

Rõngassõlg.Hõbe.Äksi.17.saj. Algus.7.8cm

TLU 2009 16

SÜDAMEKUJULISED SÕLED

Südamekujuliseks sõleks nim. sellist sõlge, millel sõlesuu on südamekujuline. Sõle ülemises osas on enamasti kroonitaoline moodustis. Eestist leitud sõled on põhimõtteliselt kõik leitud arheoloogilistel kaevamistel või üksikleidudena maast. Hilisematel südamekujulistel sõlgedel on tihti mõlemal pool krooni linnukujutised ja nende seas eksisteerib ka sõlgi, millel on alaosas aasa küljes rippumas kaunistused.

Hõbe.Tartu-Maarja.16.-18.saj.

18.saj. lõpp Hõbe, klaaskivi.Järva-Madise.18.-19.saj.

Hõbe.Pöide 18.saj. Lõpp. Vask.Valjala

TLU 2009 17

KÄTEGA SÕLED

Mitmel eri liiki sõlel kohtame kinkija nime, mis seostub tõenäoliselt kihlusega. Spetsiaalse kihlasõlena on tuntud aga teineteist suruvate kätega sõled. See sõleliik on üsna levinud. Neid on leitud alates 13.sajandist.

Kihlasõlg.Hõbe.Tallinn.16.saj.4,6cm

Kihlasõlg.Pronks.Jämaja.3,8cm

Kihlasõlg.Hõbe.Käina.2,5cm

Kihlasõlg.Hõbe.Kuusalu.2,4cm

TLU 2009 18

VITSSÕLEDVitssõleks nimetatakse kitsa, mitte üle 5mm laiuse rõnga kujulisi sõlgi, mille külge on kinnitatud sõlenõel. Vitssõlgede läbimõõt kõigub põhiliselt 1,5-3,2 cm vahel. Hilisemaid vitssõlgi kaunistavad mõnikord ripatsid.

TLU 2009 19

KUHIKSÕLED (17.sajandi 2 poolest-19.sajandini)

PÕHJA-EESTI KUHIKSÕLED (18.saj.lõpul ja 19.saj. 1 poolel)

Kergelt kuhikjas vorm on esinenud Eesti sõlgede teataval osal juba õige vara-13.-14.sajandil, igal juhul aga 16.sajandil. Ent see, mida me mõistame kuhiksõlena -

tugevasti koonusja vormiga sõlg väikese suuga ja kuppudereaga välisserval-, kujunes välja alles 18. sajandi 2 pooleks. Paralleelselt muudatustega vormis kaob sõlgede dekoorist klassikaline renessanssmotiivistik -moresk, akantus, pealisornament, ka

antiikkiri. Uuena tuleb esialgu kasutusele lopsakalt vohav natuurilähedane taimornament. Kuhiksõled on tüüpilisim ja levinuim ehteliik Eestis 18.-19. sajandil.

Kuhiksõlg.Hõbe.Tallinn.19.saj.algus.16.2cmKuhiksõlg.Hõbe.18.saj.lõpp või 19.saj.algus.9,6cm

TLU 2009 20

PÄRNU KUHIKSÕLED

Pärnu kujunes üheks kõige suuremaks kuhiksõlgede valmistamise keskuseks

TLU 2009 21

VILJANDI KUHIKSÕLGEDE KOOLKOND

Viljandi kuhiksõled on küllaltki suured (10-20cm) ja võrdlemisi lamedad (kõrgus 2-2,5cm). Iseloomulik on ka kaunistamine kiirtepärjaga sõlesuu ümber.

J.J.Vogl.Kuhiksõlg.Hõbe.19.saj.15cmJ.G.Peterson.Kuhiksõlg.Hõbe.Pilistvere.18.saj.lõpp või 19.saj. Algus.15,3cm

TLU 2009 22

MUHU TÜÜPI KUHIKSÕLED

Nende sõlgede puhul on iseloomustavaks jooneks sageli kuue-või kaheksanurkne täht(mõnikord ka lill või leht vms) ringis.

Kuhiksõlg.Hõbe.19.saj.11cm Kuhiksõlg.Hõbe.19.saj.10,7cm

TLU 2009 23

SAAREMAA VÄIKESED KUHIKSÕLED

Saaremaa väikesed kuhiksõled on eespool vaadeldud kuhiksõlgedest kunstiliselt vähenõudlikumad. Nad on läbimõõdult väiksemad, aga suhteliselt suure sõlesuuga kumerad sõled, millel puuduvad ääre-ja suuvitsad ning väljapoole pööratud serv. Serva ja sõlesuud kaunistavad enamasti kuppuderida. Tremoleeritud dekoori moodustab lihtne taimeväät või napp geomeetriline ornament. Selle grupi sõled ei kanna enamasti meistrimärki(võivad olla tehtud tsunfti mittekuuluvate külameistrite poolt).

TLU 2009 24

KAGU EESTI (SETU) KUHIKSÕLEDSõtu naised ei kanna oma pidurõivaste juures ühtegi teist sõletüüpi(seda Eesti suurimat sõleliiki kutsutakse ka lihtsalt setu sõleks). Setu sõlgede üheks tunnusjooneks on nende suurus(~20-35.8cm) ja teiseks nende kõrgus(tihti üle 10cm). Kõige vanemad setu sõled pärinevad Tartust.

Hõbe.19.saj.lõpp,24,5cm

Hõbe.Setumaa.19.saj.lõpp.23,4 cm

D.W.Peterson.Hõbe.11,8cm

J.Hagel.Hõbe.Kodavere.14,8cm

TLU 2009 25

VÄIKESED VALATUD KUHIKSÕLED

Väikeste 19.sajandi kuhiksõlgede hulgas on üks mitte väga arvukas, kuid stiilitunnustelt hästi kompaktne sõlegrupp. Need on 2,5-3 cm läbimõõduga valatud kuhiksõled, mida kaunistab trafarentne dekoor: lihtne reljeefne pealtvaates õis vaheldumisi tüvipüramiidikujuliste tahukatega. Kõik selle grupi sõled on korjatud rahva käest, mitte ükski pole saadud maaleiuna, siit võib järeldada, et tegemist on suhteliselt uue liigiga(18.-19.saj.). Arvatakse, et antud sõled ei käinud mitte pidu-vaid argirõivaste juurde.

C.G.Orenius.Kuhiksõlg.Hõbe.19.saj.keskpaik. 2,6 cm

TLU 2009 26

● Raamat: ’’Eesti sõled’’, Kaalu Kirme, Tallinn, 1986

● Internett: http://ornament.dragon.ee/muinasesemed/rooma/513.html

● Internett: http://metallehis2.andry.pri.ee/est/galleryPopup.html?i=3

● Internett: http://photos.visitestonia.com/kultuur_ja_parand/oid-806/?&offset=1

KASUTATUD KIRJANDUS