Randvere Külaleht17. juuni 2007

Randvere Külaseltsi erinumber 610 aastat Randvere küla esmamainimisest ajalooürikutes

MISSSIOONÜKS KÕIGI, KÕIK ÜHE EEST,

SEST ÜHESKOOS ON KERGEM!

Me oleme osalised huvitavas sündmuses, kus kohtuvad vana ja noor – 610 aastane küla ja päris beebisussides lasteaed, kes ula-tavad üksteisele käed ja liiguvad edasi üheskoos, teineteist ai-dates, õpetades ja üksteiselt õppides. Vastsel lasteaial saab olema lisaks MLA Viimsi Lasteaiad missioonile päris oma missioon – hoida, tunda ja teada oma lähiümbruse ja kasvukeskkonna ajalugu ning jätta jälg oma arenemise looga sellesse.

Randvere Lasteaias on mänguruumi 126-le lapsele (30 sõi-merühma kohta ja 96 aiakohta). Lasteaia-aastal 2006-2007.a avatakse 6-rühmalises majas järgmised rühmad:• lasteaia pesamunad (2-3.a) moodustavad kaks sõimerühma;• komplekteeritakse kaks nooremate (3-4 aastased) laste rühma;• keskmises rühmas on lapsed vanuses 4-5 ning• vanemas rühmas 5-6 aastased lapsed ja koolieelikud.

Meie maja perre kaasatakse oma ala spetsialistid – 12 toredat õpetajat, 6 õpetaja abi, majaperenaine, psühholoog, logopeed ja pediaater, et võimaldada laste arenguks parimad tingimused ja võimalused. Laste toitlustamise eest hakkab vastutama Eesti Eine, kes koostab sobiva menüü, sh arvestades sõimelaste eri-vajadusi. Vanema teavitamisel on võimalik arvestada ka teiste erivajadustega, näiteks toiduallergikutega, kes vajavad teistest lastest erinevat toitu või mõne toiduaine asendamist.

Laps õpib läbi mängu, seepärast on kõikide lasteaias läbivii-davate tegevuste aluseks mänguline õppimine, et aidata lapsel ise jõuda elus vajaminevate oskuste ja teadmisteni.

Elu- ja/või elamisetarkuseni püüame jõuda läbi tervisekas-vatuse, loodus- ja vaatlusõpetuse, liikumisõpetuse, matemaati-liste oskuste arendamise, eesti keele, muusika- ja kunstiõpetuse. Tähelepanu pöörame eale vastavusele ja individuaalsusele, sest iga laps on omamoodi ainukordne ja oma arengu kiirusega ning meie kohus on seda märgata ja toetada. Kuna laps are-neb kõige enam asju ise läbi tehes ja katsudes, siis tahaksime süvendatult pühenduda kunstitegevustele – et märgata ilu ja harmooniat meie sees ning meie ümber.

Lasteaed soodustab lapse kasvamist aktiivseks vastutus-, otsustus- ja valikuvõimeliseks, teisi arvestavaks ja iseennast väärtustavaks, avatuks ja koostöövalmiks inimeseks.

Me toetame ja suuname lapse arengut koostöös koduga, abistame ja nõustame vanemaid õppe- ja kasvatusküsimuste lahendamisel. Lasteaed on kodu ja peret toetav asutus lapse arendamisel.

MLA Viimsi Lasteaiad VISIOON kannab endas Confuciuse mõtet:

Mida laps kuuleb – selle ta unustab,mida laps näeb – seda ta mäletab,mida laps kogeb – seda ta mõistab.MLA Viimsi Lasteaiad MISSIOON ütleb, et:

ÜKS KÕIGI, KÕIK ÜHE EEST, SEST ÜHESKOOS ON KERGEM!ja sümbolitesse kantult väljendub kõige paremini üheskoos punutud seinavaibana –

Randveres asus tööle perearstAlates sellest kevadest on Randveres oma pere-arstikeskus. Tegu on kindlasti olulise sündmu-sega – on ju perearstikeskus mõeldud kõigile inimestele, kel soov saada arstiabi kodu lähe-dal. Perearstina olen väga rõõmus, et saan tänu Viimsi valla toele alustada tööd uues Randvere Külakeskuses, spetsiaalselt perearstikeskuse jaoks ehitatud kaasaegsetes ruumides.

Perearstid on teinud erinevaid uuringuid, milles on püütud jõuda selgusele, kas inimestele on olulisem perearstikeskuse võimalikult eluko-halähedane asukoht või paiknemine suuremas meditsiiniasutuses (polikliinikus), kus asuvad ka labor ja teised eriarstid. Mõlemal variandil on omad plussid ja miinused, kuid valdavalt on ini-mesed siiski eelistanud kodulähedast asukohta- arsti juurde tulek peab olema mugav ja käepära-ne. Vajalikud analüüsid ja proovid võtab pereõde kohapeal, samuti loob järjest arenev arvutiside erinevaid võimalusi konsulteerimaks teiste arsti-dega, tutvumaks patsiendi analüüside/uuringute andmetega jne. Seega ei jää arstil midagi olulist tegemata pelgalt sellepärast, et ta ei tööta suure-ma meditsiiniasutuse juures. Ise loodan, et huba-ne ja privaatne perearstikeskus loob kodusema õhkkonna, mis aitab kindlasti kaasa arsti-patsi-endi lähedase suhte kujunemisele. Viimane on väga oluline- on ju perearst oma patsientidega pikemalt seotud kui vaid ühekordseks visiidiks. Parimal juhul jälgib perearst oma patsiente ja nende peresid läbi pikkade aastate.

Peremeditsiin on paljuski meeskonnatöö, mil-le keskmes seisab loomulikult patsient koos oma perega, oluline roll on lisaks arstile ka pereõel. Peale selle, et just õde teeb enamiku protseduu-ridest (analüüsid, sidumised jms), on just tihti tema patsiendi esmaseks kontaktiks, andes nõu erinevate tervisemurede korral ja aidates lei-da probleemidele lahendusi. Pereõde nõustab patsiente nii telefoni teel kui ka kohapeal ja hoolitseb, et iga abivajaja jõuaks arstini.

Kõigil, kel on soov hakata käima uues Rand-vere perearstikeskuses, tuleb täita avaldus pe-rearst Kati Paali nimistusse astumiseks. Kõige parem on täita avaldus perearstikeskusega tut-vuma tulles kohapeal, nii on võimalik ka juba lähemalt kohtuda ja veidi juttu ajada. Avalduse võib aga täita ka Eesti Haigekassa kodulehel (www.haigekassa.ee> blanketid-> avaldus pe-rearstile) ning toimetada see perearstini. Esimest korda vastuvõtule tulles tuleks kaasa võtta oma eelnev terviselugu, vähemalt olulisemad välja-võtted sellest.

Randvere perearstikeskus paikneb Randvere tee ja Kibuvitsa tee nurgal, aadressil Kibuvit-sa tee 1. Vastuvõtud toimuvad alates maikuust esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja reedel kell 8.30 – 13.00, neljapäeviti 14.00 – 18.00. Teisipäeviti on oodatud imikud – nende päralt on terve vastuvõtt. Praksis on avatud kell 8.00 – 16.00, neljapäeviti kell 10.00 – 18.00. Vastu-võtule saab registreeruda telefonil 60 74 252. Külastage ka meie kodulehekülge www.rand-verearst.ee, sealt leiate huvitavat lugemist ja täiendavat informatsiooni!

Kohtumiseni! Kati Paal Randvere Perearst

Randvere Päeva keskus ootab külastajaidRandvere küla seeniorid on oodanud oma ruumi valmimist ja seal kooskäimise võimalust aastaid. On neidki, kes seda ära ei jõudnud oodata. Küla on vahepealsete aastatega tund-matuseni muutunud. Mereäärsetel heinamaadel ja vanade talumaade põldudel laiuvad nüüd uusasumid ja poristel külavaheteedel vuravad autod, ikka linna tööle, lapsed kooli ja lasteaeda, pärast tööd kauplusesse ja tagasi koju. Rand-vere külas elab juba tuhandeid inimesi, kellest eakaid on registris 136.

Randvere seenioride liikumine ei tekkinud tühjale kohale. Juba 1970 aastate lõpust korraldas siinsete eakate inimeste ühistegevust alati toime-kas ja abivalmis pr. Hilje Maar. Tema tegutsemise algaastatel oli Randvere külas 100 inimest. Hilje tundis ja teadis kõiki ja kõike. Teadis, kelle lehm hakkab varsti vasikaga maha saama, kellel on enne uue kevade saabumist hein otsas ja kelle eest peab minema valda asju ajama. Tema toimeka tegutse-mise tulemusena jõudsid Randvere küla mured ja rõõmud õigeaegselt valda.

Kogu sellest tööst jäi Hiljele väheseks. Tema eestvedamisel moodustati Randvere küla nais-teühing „Rannamemmed”. Nüüd sai ühiste-gevus suurema hoo: korraldati ühiselt sünni-päevi, käidi kabelikivi juures piknikul, kuulati rännumeeste reisimuljeid, uudistati kaugetest maadest kaasatoodud suveniire, kaugete mä-gede ja merede kauneid vaateid, võeti osa kä-sitöönäitustest.

Viimsi Pensionäride Ühenduse moodustami-se järel 1993.a. astusid ka Randvere seeniorid Ühenduse liikmeks. Hiljest sai Randvere küla esindaja Viimsi Pensionäride Ühenduses. Tege-vus laines üle kogu valla, sest koos hakati osa võtme Ühenduse tegemistest ja pidudest valla südames. Tihenesid käigud vallamajja, sest ka Ühendus aitas eakate muresid lahendada ja Hilje tumepruun Moskvits seisis tihti vallamaja ees.

Rannamemmed käivad koos tänase päevani, endistele memmedele on lisandunud uusi liik-meid Randvere küla pensionäride ühendusest.

Randvere külas on kõige suurem Viimsi Pensionäride Ühenduse grupp üldse kogu Viimsi vallas, siia kuulub 32 liiget.

Loodame, et kaunilt ja otstarbekalt sisustatud Randvere Päevakeskus aitab liita küla seeniore veelgi, laiendab ühistegevust, võimaldab kasu-likult ja meeldivalt aega veeta.

Olge tegusad, tulge oma mõtete ja ettepa-nekutega kõigi küla seenioride elu sisukamaks muutma!

Randvere Päevakeskus hakkab tegutsema Viimsi Päevakeskuse fi liaalina. Tänaseks on Pä-evakeskus külastajatele avatud, esialgsed plaanid tulevikuks olemas. Esimesed külalisedki, seekord Sakust, on Päevakeskust uudistamas käinud.

Randvere Päevakeskuse perenaiseks on pr. Silva Juhandi.

Näe! Kuula! Mõtle ! – Nii oled osaline igas tegevuses!Tuba on kõigile külastajatele avatud iga päev 11.00 – 17.00 Tel: 55602019 pr. Silva Juhandi

Viiu Nurmela Viimsi Pensionäride Ühenduse esinaine

Selle seinavaiba koome meie -lapsed, lapsevanemad ja lasteaiatöötajadoma töö ja oskustega eri värvi lõngu kasutades –iga värv ja toon näitab meie omapära, moodustades terviku.

See vaip hoiab sidet ja näitab austust ajaloo jaesivanemate kultuuri – pärimuskultuuri vastu.Nii nagu puu juured on tugevalt musta mulla pinnashoiame ka meie oma maakultuuri, oma maa väärtusi.

Oleme looduslapsed, kellede elu on kui kulg mööda loodusrada.Loodame , et kui laps lahkub meie majast, on ta valmis edasi punuma vaipa oma värvides ja mustris. MLA Viimsi Lasteaiad lasteaedade õppe- ja kasvatustöö aluseks on riikliku alushariduse raamõppekava, millest lähtuvalt on koostatud MLA Viimsi Lasteaaiad õppekava ja ainekavad.

Lasteaia-aasta algab MLA Viimsi Lasteaedades 01. septembril ja lõppeb 31. augustil. Aktiivne õppe-periood 4-7 aastastele lastele jääb vahemikku 15. september kuni 15. mai, sõime- ja 3-aastaste laste rühmas 01. oktoober kuni 15. mai. Suveperi-oodil on tegevuste planeerijaks laps. Sama kehtib ka jõulude ja aastavahetuse ajal. Sel perioodil on õpetaja vaatleja ja uurija, kes sekkub laste tegevustesse vaid vajadusel või lapse palvel. Selle ajavahemiku üldisteks tegevusteks on mäng ja viibimine värskes õhus.

Igal lasteaia-aastal on üldteema. Aasta teemast lähtuvalt koos-tab iga rühm omanäoliselt, laste vanust ja eripära arvestades tegevuskava, mis kirjutatakse lahti kuude lõikes nädalakavadena. Õpetaja arvestab, et laps õpib oma keskkonnas aktiivselt ja praktiliselt tegutsedes. Olulisel kohal on õppimine mängu, kaaslaste ja teiste inimestega suhtlemise ja ümbruses toimu-va jäljendamise kaudu. Kasutatakse erinevaid tegevusliike: vaatlemist ja uurimist, kuulamist ja kõnelemist, võrdlemist ja arvutamist, lugemist ja kirjutamist, samuti toimuvad kujutavad tegevused, muusikalised ja liikumistegevused.

Lisaks tähistatakse lasteaias mitmesuguseid erinevaid täht-päevi, korraldatakse ühisüritusi ja väljasõite. Lasteaia päeva reguleerib päevakava, millega on kindlaks määratud erinevate tegevuste ajad – aitamaks kaasa laste koduste ja lasteaiaharju-muste ühitamisele.

Oma uue lasteaia perega oleme avatud koostööle ja headele ettepanekutele, et lastel, kes meiega koos kasvavad, oleks hea olla!

ÜLESKUTSE KÕIGILE, KEL HEAD IDEED:

Kuulutame välja konkursi Randvere Lasteaia maskoti leidmiseks – see võiks olla üks vahva tegelane, kes hoiab ja kaitseb meid ning kes rikastaks meie lasteaia tege-misi oma kohalolekuga. Randvere Lasteaia maskott võiks olla seotud Randvere külaeluga (näiteks ajaloost), ranna, mere ja liivaga ja/või vaatamisväärsustega kogu Viimsi vallas.

Randvere Lasteaia tegevjuht Anneli Loddes

RANDVERE LASTEAED

aiale, eakate päevakeskusele ja ka noortele. Käimas on ühis-veevärgi ja -kanalisatsiooni ehitustööd ning Randvere tee kõrvale ehitatakse kergliiklus-tee koos tänavavalgustusega.

Õnnitlen kõiki randverela-si küla 610. aastapäeva puhul ning ja kutsun asjasthuvitatuid liituma Randvere Külaseltsiga, mis vabatahtlike ühistegevu-sega on suunatud küla eluolu edendamisele. Madis Kaasik Randvere külavanem Randvere Külaseltsi juhatuse esimees

Tänavu täitub 610 aastat Randvere küla esmamainimisest ajalooürikutes. Arvatavasti on küla veelgi vanem, sest ilmselt eksisteeris ta juba varem kui leidis ürikutes nimetamist.

See on inimese elueaga võrreldes väga pikk periood, mil on toimunud paljud muutused inimasustuses, rahvuste koos-seisus, nende eluviisis ja tavades.

Käesolev, spetsiaalselt aastapäeva puhuks esmakordselt väl-jaantud Randvere Külaleht viib lugejaid kurssi Viimsi pool-saare ja Randvere küla geoloogilise tekke küsimustega, tema asustuse arengu ajalooga ning viimaste aegade tähtsamate sündmustega.

Üsna hiljuti – 50 aastat tagasi oli siin tavaline, hõredalt asus-tatud taluhoonetega rannaküla, mis elas tavaelu tolleaegses nõukogude piiritsooni piirangute tingimustes, kus elanikud enamasti üksteist tundsid ja ka ühiselt probleeme lahendada püüdsid.

Kuid just siis algasid siin muutused, mis kestavad tänase päevani. Siia hakati eraldama maad asutuste suvila- ja aian-

Kui Randvere Külaseltsi juhatuses hakati aru pidama küla sümboolika küsimusi, siis oli väga erinevaid ar-vamusi. Pöördusime ajaleht Viimsi Teataja kaudu ka elanike poole üleskutsega sellekohaste kavandite saa-miseks. Kahjuks oli pakkumisi vähe ja nende hulgast ei leidunud sobivat. Siiski leidsime diplomeeritud spetsi-alisti, kes oli nõus meiega koostööd tegema.

Alustasime lähtetingimustest, millised pidid olema kajastatud meie sümboolikal, ning mis ei tohtinud olla sarnased ühegi teise organisatsiooni logodega. Aluseks pidi olema Randvere looduse iseloomulike elemen-tide kujutamine, lisaks pealdis küla nimega ja tema esmamainimise aasta – 1397. Lipu kujundaja kunstnik tuli kohale meie rannaga tutvuma ja nähtavasti sai ta kohapeal piisavalt inspiratsiooni ülesande täitmiseks

Leidsime, et kõigepealt tuleks kujundada vapp ja seejärel lipp. Vapi esialgseid lahendusi pakuti meile 24

duskooperatiividele. Nendele maadele püstitati väikesed aia-majad, jõudumööda rajati veevarustus, kohalikud teed ning elektrivõrgud. Siia asusid kõrvuti kohalike nn põliselanikega elama külale võõrad linnaelanikud. Selle tulemusena muutus külamiljöö ja ka inimestevahelised suhted.

Peale Eesti taasiseseisvumist algas suvilate ümberehitamine elamuteks ja kiire kinnisvaraarendus, millega kaasnes uus elamusehituse laine. See tõi kaasa järjekordse uusasunike saabumise. Ka nemad ei ole veel jõudnud kohaneda küla eluoluga.

Kui 1997 aasta alguses oli küla elanike arv 106, siis kümne aastaga on see kasvanud juba kümnekordseks ja kasv jätkub.

Sellise elamuehituse kiire arenguga ei ole aga suutnud sammu pidada sotsiaalse ja tehnilise infrastruktuuri aren-damine.

Täna on suur rõõm märkida, et küla 610.aastapäeva tähis-tamine langeb kokku vastvalminud Randvere Külakeskuse avamisega, kus on ruumid perearstile, 6-rühmalisele laste-

610 aastat Randvere küla

varianti, millest jäi edasisse “konkurentsi” esialgu 12, hiljem 5, millest leidsime lõpliku variandi.

Lipu variante esitati märksa rohkem – viimases voo-rus koguni 56, mille hulgas oli mitmeid väga huvipak-kuvaid kujundusi.

Randvere küla vapil ja lipul on kujutatud meie is-eloomulik mererand, viimase jääaja tunnistaja – ränd-rahn ja ülemaailma leviv taimeliik – pilliroog.

Rändrahn vapil sümboliseerib meie maastiku tekke ja kujunemise seoseid Skandinaavia aluspõhjaga, meri ja pilliroog aga meie ajaloolist kuulumist rannarahvaste perre ning merepinna laineline valge triip, mis on ka Viimsi valla vapil, kuulumist Viimsi valla koosseisu.

Randvere vapi ja lipu autoriks on Egge Edussaar.

Madis Kaasik

Randvere küla vapist ja lipust

Küla vaatamisväärsusedRandvere kirik ja kirikuaed Randvere kirik asub Randvere tee ja Muuga lahe va-helisel alal. Randvere teel liikuja leiab selle kergesti üles kui liigub mere poole piki Kirikaia teed. Rand-vere teelt on kirik nähtav vaid vilksamisi, sest ta jääb valdavalt suurte puude võrade taha.

Randvere Peetri kirik on ehitatud aastatel 1848-1852, müürid laoti ilma tornita. Kiriku ümberehita-mine toimus aastal 1882, mil lisaks tornile sai valmis ka kooripealne. Kirikus on 200 istekohta.

Kirikus on lihtne saaliruum, fassaadid lihtsad, ak-nad ümarkaarsed. Plekkkatus uuendatud, torni vana plekkkatus rahuldavas seisukorras. Torni luugid on algsed, värvitud. Aknad ja paekiviseinad rahuldavas seisukorras.

Randvere kirikuhoone on arhitektuurimälestis.Kiriku kõrval, põhjapool, asub Randvere kirikuaed,

mis on ajaloomälestisena kirjas kultuurimälestiste rii-klikus registris.

Siin on säilinud lihtsaid valuriste, üksikuid graniit-sambaid, sepisaedu. Kirikuaeda kasutatakse kohaliku surnuaiana, kuid praktiliselt on see täis maetud ning laiendamise võimalused puuduvad.

Madis Kaasik

Tammneeme rannakaitsepatarei, mis asub siiski Randvere külas Randvere teest ca 250 meetri kaugusel minnes esiteks mööda Tiitsu teed mere suunas, siis veidi edasi piki Tammekivi põik teed ja oletegi jõudnud sihtkohta, arhitektuurimäles-tise juurde.

Vasakul teest on näha 1920 aastal rajatud positsiooni komandopunkti purukslastud betoonrajatis. Tol ajal leiti, et tulesektor on väheefektiivne ning olukorra parandamiseks projekteeriti senisest edelasse kaldater-rassile 4 uut positsiooni, mille ehitamise eeltööd tehti aastatel 1928–1930 ja lõplikult said valmis 1934.a

Patarei koosneb neljast silinderjast kahurialusest, mis paiknevad meetripaksuste betoonrinnatiste taga. Ainult ühe kõrval on betoonvarjend meeskonnale ja laskemoonale. Tagapool vanal kaldaterrassil oli sõja-väelinnak. Randvere maanteelt patareini oli ehitatud munakivitee, mis nüüdseks ei ole säilinud.

Mälestise tunnusena on registris märgitud, et see oli ajaloo oluliste sündmustega seotud rajatis.

Komandopunkt on totaalselt õhitud, kuid varemed sellisena siiski eksponeeritavad. Kahurialused ja var-jendid rahuldavalt säilinud.

Arhitektuurimälestise ümbrus võsastunud, kohati risustatud jäätmetega, viidad ja legendid puuduvad, samuti ei ole ligipääsuks jalgrada. Objekt unustushõl-ma jäetud.

Randvere Külaselts kavandab objekti korrastustööd läbi viia ja see viitadega ning selgitustahvlitega va-rustada.

2 R A N D V E R E K Ü L A L E H T

Tõenäoliselt jäi Tädu kuusk olelusvõitluses alla oma vastasele kuuse-kooreüraskile, kes tema hävitas.

Ürask on metsaputukas, kes elab teatud puu koores, hauded aga paigutab koore alla.

Rohkem kui 60-st Eesti üraskiliigist on metsakah-juritena arvestatavad kümmekond. Nende hulgas on esikohal kuuse-kooreürask. Keskealistes ja vanemates

Looduse õpperada algab Tädu kuuse juurest ja teeb ringi mööda Riiasöödi met-sateid ning lõppeb Randvere teel. Looduse õpperada rajati Riigimetsa Majandamise Keskuse poolt 2004.a. Selle eesmärgiks on tutvustada elanikele metsakooslusi, samuti töid mida tehakse metsas ning miks neid on vaja teha. Looduse õpperaja baasil on koolidel ning koolieel-setel lasteasutustel võimalused vabas looduses läbi viia bioloogia, geograafi a, koduloo jt tunde. Seda võimalust on kasutanud isegi Tallinna koolid ja lasteaedade vane-mad rühmad. Lisaks on õpperajal võimalik harrastada tervisejooksu, rattasõitu, talvel suusatamist. Õpperajal on peatuspunktides üles seatud selgitavad tahvlid informat-siooniga, mis on antud metsakooslusele iseloomulik ja millele tuleks tähelepanu pöörata. Kahju, et osa info-tahvleid on huligaanide poolt ära lõhutud.

Looduse tähelepanuväärivad objektid külas on arvu-kad rändrahnud, mis kohati on aukartustäratavate mõõ-detega, samuti kivikülvid. Rändrahne leidub nii ranna-vees kui ka Viimsi metsas. Need on viimase jääaja poolt Fennoskandia aluspõhjast lahti rebitud ja meie aladele jää sulamise järel maha jäänud jääajastu tunnistajad.

Kivikülvid on sageli kaetud pealt õhukese pinnakat-tega, mistõttu esialgu neid ei märkagi. Ehitust rajades on need kivikülvid aga kohati tõeliseks takistuseks vundamendisüvendite ja keldrite kaevamisel.

Rohkesti on külas suuri tammepuid ja –salusid. Met-sakasti küla piiril kasvab kaitse alla võetud Riiasöödi tamm, mis küll ei ole oma mõõtmetelt kõige suurem puu. Suurte mõõtmetega tammesid on mitmeid, kuid neid ei ole inventeeritud ja üle mõõdetud. Samuti on inventeerimata ja mõõtmata suured rändrahnud.

Kaunid kodud2006.a Viimsi valla kauni kodu konkursil osales esma-kordselt ka Randvere küla.

Konkursi zürii märkis ära Kaevuaia tee 7 kinnistu, kus iluaiandus ja majaehitus on harmooniliselt koos kulgenud. Zürii silmis tõstis selle kodu väärtust asjaolu, et nii aia kui ka maja projekteeris ja kujundas perenai-ne Jelena Maljutina ise ning Suurekivi tee 7 kinnistu.

Skulptuuride aed RandveresElanikud ei tea sageli mis on naabritel huvitavat, seepärast pole imestada, et enamus külarahvast ei tea huvitavast kodust midagi, mis asub Suurekivi tee 7 kinnistul.

Avastasin selle unikaalse paiga ühel talvisel jalu-tuskäigul. Hämmastav on näha lumest väljavaatavaid fantaasia loomi. Säärane pilt lummas ja sundis tutvust otsima peremehega. Suurekivi tee 7 kinnistu omanik on Endel Saarepuu. Jutukas ja lahke peremees tutvustas oma looduspilte, hämmastava õrna pliiatsijoonega on ta tabanud merd ja loodust. Imestama paneb pliiatsi-joonistuste puhul ka Endli portreteerimise oskus, sest sellega on ta igas portreteeritavas tabanud selle ainu-laadse ja kordumatu.

Paljud tipppoliitikud on tema vaatevälja jäänud kuni Pirital töötas Ulla pubi, siis sai seal näha Saarpuu sil-made kaudu nähtud Lennart Merd, Ülo Nugist, Mart Laari jt. Tänaseks on seal uksed kinni ja kunsti saatusest pole selgust. Käivad jutud, et paljude piltide eest on pakutud kuuekohalisi summasid.

Endel ise ütleb, et joonistamiseks on talv, siis on külm ja skulptuure raske teha. Ometi oli 2006 /2007 aasta talv niisugune, mil pliiats jäeti nurka, kuna puutü-kid “nõudsid enda vabastamist”. Endel ütles, et ega tema mingeid skulptuure ei tee, vaid ta lihtsalt võtab selle kuju ümbert seda katva osa ära ja objekti tegelik vorm saab siis kõigile nähtavaks. Skulptuurid on müsti-lised. Kaigastest on saanud imelised loomad. Kändudest koletised, kes õgivad kive, jne

Vahel Endel ise ka ei näe seda vormi otsekohe. Õues on “tammetüvest surm koos vikatiga”. Autor ütles, et tammetüvi seisis tal õues paar aastat, enne kui ta selles vikatimehe ära tundis.

Jüri Arrakuga Suurekivis käies, lausus kunstiguru, et siin on tunda jumala puudutust. Tundub, nagu kõik muusad elaksid selles majas. Vähe sellest, et kändudest ja okstest saavad fantaasialoomad, on seal ka geniaalse

Küla vaatamisväärsused Madis Kaasik

disainiga mööbel. Arvan, et disaini triennaalidel osale-mise järel tooks Endel sealt kindlasti esikohti.

2006. aasta Viimsi kaunima kodu konkursil omista-ti E. Saarepuu kinnistule Viimsi valla kõige suurema kunsti osaga elamu nominendi tahvel.

Joonistamise ja skulptuuride kõrval jätkub Endlil oskusi ka vitraazide valmistamisel. Klaasikildudest val-mib võrratu kunst.

Suurekivi maja see paik, kus keiser jala käib (WC), võiks edukalt ka hea kabinet olla, sest ainuüksi prilllaud ja seda toetavad käepidemed on suur kunstiväärtus, rääkimata teistest skulptuuridest, mis peaksid soodus-tama mõtisklusi.

Nüüd on Endlil veel üks hobi lisaks. See on küla ühtses disainis kujundamine. Uusehitusega ja teede trasside rajamisega tuli maapõuest hulgaliselt välja kive. Sageli pahandavad kohalikud uustulnukatega, kes ei adu küla stiili või käitumismudelit.

Endel ei hakka siin probleemi tegema, lihtsam on suhelda ja ise aidata või valmis teha kui aastakümneid mossis näoga kurta, et naabrid ei taipa, mida tuleks teha.

Peremehel oli aastakümneid kiviaed piiril, nüüd said kiviaiad ka lähemad naabrid.Endli unistus on, et kogu Suurekivi tee külatänav saaks selliselt piiritletud. Olen kindel, et siis saaks see ka Harjumaa ilusaimaks asumiks.

Soovin jõudu ja tervist Endlile, sest annet ja oskust tal jätkub endalgi.

Külarahvale soovitan omaküla mehe juures uudis-tamas käia, sest alati on seal midagi uut ja põnevat näha.

Randvere külamees Enno Selirand

Randvere ja Tammneeme külade piiri lähedu-ses kasvas mitukümmend (?) aastat vabariikliku tähtsusega loodukaitse üksikobjekt – Tädu kuusk, mis püsis suurel 1,6 meetri kõrgusel ja maapinnal 12 meetrise ümbermõõduga kivirahnul. Ühendus maaga toimus mööda kivi kulgenud nelja jämeda 16–28 cm läbimõõduga ja 2,3–2,7 m pikkuste juurte abil. On imekspandav, kuidas sai kuusk selli-ses kasvukohas ja ekstremaalsetes kasvutingimustes suureks puuks kasvada.

Võib arvata, et puu seeme sattus sinna kohta siis, kui kivi oli kaetud risu, oksajäätmete ja metsakõduga, mis võimaldas seemnel areneda ja juured maapinnas-se kasvatada. Võimalik on seejuures veel ka see, et kivi on aegamööda külmatõstetega ülepoole kerkinud, kuid seejuures ei katkenud kuuse juurestik.

Nüüd on Tädu kuusk elavate puude hulgast lah-kunud, okkad on pruunid ja kuivanud.

Puu seisab aga endiselt uhkelt ja sirgelt püsti. Kui-vanud puuna jääb ta sinna mälestusmärgina püsima veel mitmekski aastaks.

kuusepuistutes on ta kõige sagedasem ja ohtlikum kahjur. Ta asustab eelkõige nõrgestatud puid ja värsket väljavedamata ning koorimata metsama-terjali. Kui sigimiseks sobivaid puid on rohkesti, näiteks metsamajanduslikult hooldamata metsas, ka tormikahjustuste ja metsatulekahjude järel, paljuneb ta kiiresti ja ründab ka väliselt terveid kuusepuid, eriti põua aastatel, mil vastupanuvõime kahjuritele on vähenenud.

Tähtis on, et üraskitega asustatud puud saaksid kiiresti maha saetud ning metsast välja veetud. Juba ära kuivanud puude raiumine enam ei aita, sest sellelt puult on üraskid juba üle kolinud tervele puule kahju tegema.

Bioloogiline üraskitõrje metslindude abil jääb tavaliselt hiljaks ja on vähetõhus.

Viimsi riigimets on ilmselgelt kuuse-kooreüraski ründeobjektiks saanud, mistõttu on kiiresti tarvis asuda sanitaarraiete läbiviimisele, mida hulk aastaid siin ei ole tehtud.

Tädu kuusk – in memoriam

Viimsi poolsaare geoloogiline ehitus ja kujunemineVaatamata oma väiksusele on Viimsi poolsaar väga keeruka kujunemisloo ja huvitava maastikulise struk-tuuriga. Geomorfoloogiliselt jaguneb ta Harju lava-maast eraldunud jäänuksaareks, nn. Lubjamäeks ja seda ümbritsevaks rannikutasandikuks, kuhu kuulub ka Randvere küla. Arengulooliselt moodustavad need kaks piirkonda siiski ühtse terviku. Viimsi Lubjamäe pikkus on 3,4 km ja laius 1,6 km. Ordoviitsiumi lub-jakivid ulatuvad siin 51,5 m üle merepinna. Kõrgendik on tasase, nõrgalt lõunasse kalduva pealispinnaga, mille põhjaotsas on järsk astang. Nagu tasandikul ikka, on ka rannikutasandikul pinnakatte paksus väike, enamasti alla 5 m ja tema ehitus lihtne. Viimase jäätumise mo-reenil lasuvad liustiku sulamisvee ja Holotseeni setted. Viimase seas valdavad mere- ja tuiskliivad, kruus ja vee-ristik. Kohati esineb soosetteid. Suurimateks soodeks on Soosepa (23,4 ha), Leppneeme (14, 8 ha) ja Klaukse (11,9 ha) soo. Jõe- ja järvesetted praktiliselt puuduvad, kuid rohkesti on tehnogeenseid setteid, mis kõneleb üha suurenevast negatiivsest inimmõjust.

Poolsaare kristalne aluskord on Lõuna-Soome

svekofennia kurrutusvöötme jätk ning siin eristuvad Alam-Proterozoikumi Jägala kihistu moonde- ja mag-makivimid ning Neeme massiivi intrusiivsed porfüü-rilaadsed kaaliumgraniidid. Randvere küla lähikonda jääb neil kaaliumgraniitidel baseeruv Maardu graniidi-maardla. Lubjakiviplatoo ülaosa moodustavad Kesk- ja Alam-Ordoviitsiumi karbonaatkivimid. Astangul ava-nevad Alam-Ordoviitsiumi Pakerordi lademe ja Kam-briumi Tiskre kihistu savikad glaukoniitliivakivid ja diktüoneemaargilliit. Tiskre kihistu kvartsliivakivide all lasuvad Alam-Kambriumi Lükati kihistu aleuroliidid, savid ja liivakivid. Nende paksus on 25–30 m ja ran-nikumadalikul on nad pea kõikjal otse pinnakatte all. Lükati kihistu all lasuvad maapinnast umbes 20–30 m sügavusel Lontova lademe sinisavid, milliste paksus on 30–35 m. Lontova savide all on Lomonossovi kihistu aleuroliidid, liivakivid ja savid.

Kuna Kvaternaari setted on valdavalt savikad, siis nende setetega seotud pinnaseveehorisont praktiliselt puudub Pinnasevett võib esineda ainult lokaalselt ja sedagi peamiselt täiteliivades. Klindiastangu ees ja Lub-

jamäe nõlvadel on näha Ordoviitsiumi ja Ordoviitsium-Kambriumi veehorisondi väljakiildumist ning seetõttu rohkesti allikaid. Alumiseks veepidemeks on neile Lükati kihistu setted, mis on väga halva veejuhtivusega. Selle kihistu all paiknev Lontova lade sisaldab vett vähe ja on ülemiseks veepidemeks intensiivselt kasutatavale Kam-briumi-Vendi veekompleksile. Veekompleksi piesomeet-riline tase on suure tarbimise tõttu pidevalt alanenud, aastail 1964–1985 näiteks miinus 8 meetrilt miinus 19 meetrini ning veetaseme alanemine jätkub.

ENNE JÄÄAEGA JA LIUSTIKE VÕIMUSESLigikaudu 70 miljonit aastat tagasi alanud Uusaegkon-da iseloomustab Maa ajaloo kõige intensiivsem mägede moodustumine ja mandrite kerkimine. Sel ajal ei olnud Läänemerd ega Peipsi järve ja Viimsi poolsaar tervikuna oli nüüdisaegsest palju kõrgemal. Soome lahes voolas sel ajal Nüüdis-Neevast palju suurem ja veerohkem Ürg-Neeva, kuhu suubusid jõed Eesti mandrialalt. Ne-nde asukohta tähistavad sügavad mattunud ürgorud. Poolsaarest läände jääva Merivälja ürgoru ja itta jääva

Randvere ürgoru põhi jääb ligikaudu 130 m allapoole merepinda. Neid loode-kagusihilisi ürgorge kasutas hiljem pealetunginud mandrijää ja Viimsi poolsaar on seetõttu nendevaheline suur leivapätsikujuline voor. Liustik voolis aluspõhja ka arvukalt väikevorme, mil-listest suurim on kaljuvooreline Lubjamägi.

Pole täpselt teada, mitu korda on mandriliustik Viimsi poolsaart katnud. Setteid, mida võib kahtluseta pidada viimasest jääajast vanemaks, pole siit leitud. Moreeni paksus poolsaarel on tavaliselt mõni meeter ja selle jä-mepurd koosneb Soomest ja Soome lahe põhjast kohale kantud kristalsetest kivimitest. Moreeniga on seotud ka rändrahnud, nende seas ümbermõõdult Baltimaade suurim (kõrgus 6,4 m, ümbermõõt 58 m) Muuga Ka-belikivi. Imposantsed on ka Eesti suuruselt viies Maisi-niidu ehk Lindakivi (kõrgus 7,4 m, ümbermõõt 31,4 m), Tiirukivi (kõrgus 5,5 m, ümbermõõt 26,2 m), Teeääre Suurkivi (kõrgus 3,9 m, ümbermõõt 23m), Uuetoa kivi (kõrgus 3,6 m, ümbermõõt 18, 1 m) ja mitmed teised. Liustiku sulamisveetekkelistest vormidest on kõige markantsemaks Lubjamäe kaguserval moodustunud

R A N D V E R E K Ü L A L E H T 3

Rahvakoolide võrk Eestis kujunes välja pärast pärisorjuse kaotamist. Viimsi kuulus Jõelähtme kirikukihelkonda ja 1863 tuli Jõelähtmesse pastoriks suur haridusentusiast Paul Loppenove (1826–1901), keda on nimetatud „Põhja-Eesti koolide isaks”. Selle härrasmehe eestvedamisel asutati 1864 ka Randvere kool.

Randvere kooliringkonda kuulusid Randvere, Aiaotsa, Leppnee-me, Tammneeme ja Muuga külad. Ka Metsakasti küla lapsed käisid Randveres koolis.

Kool alustas tööd Randvere kirikumajas, mille Loppenove Maardu mõisnik v.Brevernilt kooli jaoks välja kauples. Esimeses koolimajas oli üks klassiruum, magamis- ja söögituba tüdrukutele, teine samasugune poistele. Seinte ääres olid ühisasemed, nn polotid. Põrandad olid paekivist (arssinatest) ja see tegi ruumid väga külmaks – ka suure kütmisega ei saadud klassiruumi üle 15 kr. sooja. Majas oli veel õpetaja eluruumid ja köök.

Venekeelne kool, eestimeelsed laulupeodEsimene Randvere koolmeister Karl Reinvald (1864–1867) oli haritud mees ja töötas ka vallakirjutajana.

Õppetöö kestis kolm talve – 1. novembrist kuni 1. aprillini. Kooli pidid ilmuma lapsed alates 10 eluaastast. Vähemalt kord aastas sõitis Jõelähtme pastor ise kohale ja kontrollis õpilaste teadmisi usuõpetuses, emakeeles ja kirikulaulus.

Pastor koostas igal aastal kooliealiste laste nimekirja. Koolivanem ehk koolivöörmünder käis selle järgi lapsi kooli käsutamas. Laupäeviti käis vöör-münder koolis puudumisi kontrollimas. Asi oli karm ja põhjuseta puudutud päeva eest tuli maksta 5- 10 kopikat trahvi. Pikka aega oli Randvere kooli vöörmündriks Vinnuniidi Kustas Laur Leppneemest.

Olid rasked nälja-aastad ja Randvere kooli vaesemad õpilased said Jõe-lähtme pastori korraldusel igal lõunal tangu- või jahusuppi ja tüki leiba. Samade laste emad käisid kordamööda lastele süüa tegemas, leiba küpse-tamas ja toitu jagamas.

1867–1877 oli koolmeistriks Hans Hermaküla.Kolmandaks koolmeistriks oli Mihkel Kaares, kes töötas koolis

1877–1883. Eesti ärkamisaega iseloomustab tugev muusikaõpetus koolides, hea noo-

ditundmine, mitmehäälse laulmise õpetamine ja pillide kasutamine. Ka õpetaja Kaares oli suur muusikaentusiast ja asutas kooli juures lauluseltsi ja pasunakoori ja viis Randvere rahva 1880 laulupeole.

Samal ajal tihenesid eesti kooli kohal venestuspilved: koolide kirjavahetus keskasutustega oli juba venekeelne ja tungivalt soovitati kogu õppetöö üleminekut vene keelele. Kooli ametlik nimi oli: Maart-Randvereskoje Vo-lostnoje Utshilishtshe.

Järgmiseks koolmeistriks sai Mihkel Grossberg, kes töötas Randveres 1883 – 1905. See oli venestamise kulminatsiooniaeg.1885 läksid valla-koolid alates 3. talvest vene keelele üle (kõik õppeained peale emakeele ja usuõpetuse). 1892 alustati venekeelse õppega juba 1. õppeaastast. Ka omavahelistes kõnelustes oli eesti keel keelatud. Samas loeti vene keele oskajaid Põhja-Eestis vaid 5,6%! Lisandus kõike venelikku ülistav „suure kodumaa” ja „rahvaste sõpruse” propaganda.

1905–1907 oli koolmeistriks Jüri Toater. Selle õpetaja ajal näitasid Randvere lapsevanemad, kui väga nad oma

laste haridusest hoolivad. Toater oli erihariduseta mees ja lastevanemate nõudmisel tuli tal ametist lahkuda.

1907 tuli Randveresse koolmeistriks legendaarne Jakob Kivikas. Tema ajal toimus põhjalik remont, kool sai uued laudpõrandad ja klassiruum jagati kaheks.

Koolielu arenes tõusujoones ja 1909/10 õppis siin 78 õpilast. Kool oli ka oluline Randvere kultuurikeskus. Kivikas mõistis seda ja püüdis soikunud seltsitegevusele elu sisse puhuda. See ei läinud aga niisama libedalt. Maar-du-Randvere Muusika ja Laulu Selts oli juba aastaid kiratsenud ja Kivikas kirjeldas olukorda: „Nooremad mehed armastasid viinajoomist enam kui seltsielu: tarvitati Saksamaalt sissetoodud salapiiritust. Laulukoori vanemad mehed olid salasotsiaalrevolutsionäärid, kellest mitmele olid 1905 a sünd-mused rõhuvalt mõjunud ja nad ei pooldanud üldse pidustusi neil rasketel aegadel. Nad ei olnud ka kiriku ega usuelu pooldajad...(siin loetleb ta „rõ-hutute” nimesid). Nende õhutusel sai algul õpitud ainult valitud koraale, mis pidid väljendama ohkeid vene valitsuse rõhumise all, nagu „Siion kaebab suures hädas” jms.” Koorile tuli uus elu sisse alles V Üldlaulupeoks (1910) valmistumisega. Kivikas läks laulupeole sega- ja õpilaskooriga. Kooridele muretseti rahvuslipud. 1913 osteti Austriast puhkpillid.

Endised õpilased mäletasid vana eani kooli jõulupidusid. Kivikas kirju-tas: „Esimesed jõulupuud (1907–1908) korraldasin Maardu mõisniku v. Breverni annetatud rahaga – 10 rbl. Ka lapsevanemad annetasid. Edaspidi korraldasime paar nädalat enne jõule lastepeo, mille tuludega hiljem jõu-lupuu korraldasime.”

„Hea vana eesti aeg” Randvere koolisVabadussõja ja iseseisvumise pöördelistel aastatel oli koolijuhatajaks endiselt Jakob Kivikas. Eestis kehtestati kohustuslik tasuta 8-klassiline kooliharidus. Randveres tegutses 6-klassiline algkool. Kahjuks lõppes Kivikase töö Rand-veres üle poole Viimsi laineid löönud inetu skandaaliga, mida tänapäeval kajastavad kaustatäied vastastikusi kaebekirju.

Pärnamäe loode-kagusihiline kumeralaeline pikioos, mille pikkus on 3 km. Oos koosneb peamiselt kama-katerohkest kruusveeristikust, kus esineb rohkem kui meetriseid pankasid. Jämedamate kihtide vahel on kuni 20 cm paksusi jämeliiva kihte. Veeriste seas valdavad hästi ümardunud karbonaatkivimid, milliste hulk on 62–96%. Lisaks kristalsetele kivimitele (4–33%) esineb kuni 5% diktüoneemaargilliidi ja Kambriumi liivakivide veeriseid. Praeguseks on oos suures osas hävinenud.

Viimsi poolsaar vabanes mandrijääst Palivere staadiumi ajal ligikaudu 11 500 radiosüsiniku aastat tagasi. Andmeid mandrijää seisakutest ja uutest ajutistest pealetungidest siin ei leidu. Kõige tõenäolisemalt sulas mandrijää siin passiivse ja irdjää tingimustes. Esmalt kujunesid veeko-gud jääpankade vahel ja seejärel kattusid madalamad alad lausaliselt jääpaisjärvedega Külmal ja kuival hilisjääajal oli Viimsi poolsaar arvatavasti igikeltsa ala, mis lühendas ve-getatsiooniperioodi ja takistas mulla arengut. Seepärast polnud siin sel ajal ka õiget metsa. Tollane maastik oli tundrailmeline, kus vaevakase, drüüase, selaginelli jt. tund-rataimede kõrval kasvasid ka efedra, astelpaju, pujud ja maltsad. Esimesed taanduva liustiku järel kasvama hakanud taimed olid kohastunud madala aastatemperatuuri, tugeva tuule ja jaheda suve, vähese valguse ja toitainetevaese pin-nasega. Taimkate oli heterogeenne ja mosaiikne, puudus nüüdistaimkattele omane suur konkurents kasvukoha pärast. Tuule, vee ja lindude abil kohale jõudnud liigid kas hävisid või olid sunnitud kohanema raskete kliima-tingimuste ja algeliste muldadega.

PÄRASTJÄÄAJA SÜNDMUSED JA INIMMÕJUPärastjääajal oli Viimsi poolsaar lainete ja tuulte räsida. Tänu maatõusule, mis praegugi on ligikaudu 2 mm/a vabanes poolsaar järk-järgult Läänemere voogude alt. Pärast kohalike jääpaisjärvede ühinemist vohas Viimsi poolsaare kohal vaese elustikuga Balti jääpaisjärv, mille kestuseks oli 12 000–10 300 aastat tagasi. Umbes 10 300 aastat tagasi murdis järv tee ookeani ja veetase hakkas kiiresti alanema, kusjuures alanemise ulatus oli 25–30 meetrit.. Kujunes nõrgalt riimveeline Joldia-meri, mis eksisteeris kuni 9500 a.t. Suur osa Viimsi poolsaarest vabanes ajutiselt vee alt. Joldiamere oo-keanist eraldumise tulemusena kujunes Antsülusjärv (9500–8000 a.t.), mille veepinda sissevoolavad jõed ja Skandinaavia mägedes sulavad liustikud taas paariküm-ne meetri võrra kergitasid. Vesi ulatus Antsülusjärve transgressiooni ajal Lubjamäe jalamile umbes 38 meetri kõrgusele. Iru pangalahe suudmes kuhjus põiksäär, mille kirdepoolsel osal asub Iru linnamägi. Maasäär kuju-nes ka Viimsi saare lõunaosas, mis eraldas laguuni, mis tänaseks on soostunud. Kuid Antsülusjärvgi sai peagi ühenduse ookeaniga ja veetase alanes taas kiiresti. Ku-junes riimveeline Litoriinameri (8000–4000 a. t.), mille soolsus Viimsi lähikonnas võis olla 15–18 promilli. Lito-riinamere alguses veetase Viimsi poolsaarel tõusis 4–5 m võrra ulatudes 24 m absoluutkõrguseni, et seejärel taas langeda. Viimase 4000 aasta jooksul on veetase jätkuvalt alanenud ning poolsaar suuremaks kasvanud.

Kliimatingimused on olnud kord halvemad, kord pa-remad. Holotseen ehk pärastjääaeg algas jaheda prebore-aalse kliimastaadiumiga, mille esisajanditel oli juulikuu keskmine ööpäevane temperatuur ligikaudu 10–12 kraa-di. Puudest esines võrdselt kaske ja mändi. Sel ajal elas Pullis juba inimene, kuid Viimsi aladele ta ei jõudnud, kuigi kalapüügiks olid siin soodsad võimalused.

Järgnenud soojal ja kuival boreaalsel kliimastaadiumil (9000–8000 a. t.) oli keskmine õhutemperatuur juba pisut kõrgem kui praegu, hoogsalt hakkas suurenema männikute pindala. Kaasikud olid eeskätt seotud ma-dalamate ja niiskemate aladega, kus kasvasid sanglepp, paju ja mitmed teised puud.

Soojal ja niiskel atlantilisel kliimastaadiumil (8000–5000 a.t.) oli Eestis ja ka Viimsi poolsaarel mõnus aeg. Käsikäes kuuse levikuga algas väärislehtpuude vallutus-retk. Kõik viljakamad kõrgemad alad hõivasid sellised puud nagu jalakas, pärn, tamm, saar, vaher ja raagrem-melgas. Rikkalik oli ka loomastik.

Atlantilise kliimastaadiumi lõpus muutus kliima kuive-maks ning peagi algas suhteliselt soe ja kuiv lähisboreaalne (subboreaalne) kliimastaadium (5000–2500 a. t.), mille esimest poolt iseloomustab ulatuslik kuuse ja tamme-se-gametsade esinemine. Kuiva kliima tõttu rändas sisse palju stepitaimi, mis asustasid liivaalasid ja loometsi.

Viimase 2500 aasta jooksul on viimsilastel ja kõigil eestlastel tulnud elada vastikus jahedas ja niiskes lähi-satlantilises (subatlantilises) kliimastaadiumis ja seetõttu jääb meil vaid palvetada, et kliima maakeral soojeneks ja taastaks varasemad loodusolud. Seda aga vaevalt juhtub. Pigem tuleb karta uut väikest jääaega. Eelmine algas kohe meie muinasaja lõpul ja kestis vähemalt 150 aas-tat. Sel ajal hävis nälja ja haiguste tõttu suur osa Eesti elanikkonnast ja see ei saanud jätta mõjumata ka Viimsi elanikkonda. Õnneks on see kõik kauge minevik ja Randvere küla võib oma juubelit pidada muretult. Selleks külale palju õnne ja edu!

Anto Raukas akadeemik

Väike Randvere koolikroonika 1864–19711926 sai koolijuhatajaks Ado Kask, kes kirjutas:

„Kui saabusin Randveresse, olid rahva meeled väga ärevil. Hr Kivikase lahkumise järel oli tema pooldajate ja vastaste vahel konfl ikte, mis ka koo-lielu mõjutasid.” Tasapisi tülid vaibusid ja kool sai eriliste võitlusteta tegelda oma põhiülesande – laste õpetamisega. Regulaarselt korraldati koolipidusid, mille tulude eest kostitati õpilasi tasuta magusa teega, muretseti jõulupuu-maiustusi ja korraldati ekskursioone.

1933-1936 oli koolijuhataja kt. Ella Luik-Allasild.

1936 sai koolijuhatajaks Heino Kärt. Tema ajal muretseti kooli tööpink ja tööriistad, raamatuköitmise inventar ja raadio. 1937 emadepäeva aktusel kuulati kogu kooliga koos raadioülekannet.

Kodukaunistamine oli Eestis kuum teema ja kooli ümbruse kaunistamine käis Randveres täie hooga. Teiseks heaks traditsiooniks kujunes metsais-tutamine.

1940 sügisel asus abiõpetajana hilisem Randvere kooli Grand Old Lady Laidi Nurme. Daam oli siis 45-aastane. Järgmise õppeaasta algul viis just tema kooli Randvere patarei kasarmusse. Õpetaja Nurme kirjutab: „ Kool töötas kuni 1941 sügiseni vanas koolimajas, mis oli pime, madal, tuuliste ilmadega väga külm, vanad ahjud ajasid suitsu sisse… 1941 okupeerisid saksa väed Eesti, nõuk. Väed lahkusid ja Randvere sõjaväekasarmu hooned jäid vabaks. Koolijuhataja Heino Kärt oli oma kodus Raplas. Mina olin kohal ja hoidsin kooli varandusi ja dokumente. Kui Randvere kasarmuruumid tühjaks jäid, kutsusin kohe kooli hoolekogu kokku ja tegin ettepaneku võtta hooned kooli kasutada. Koosolek oli ühel häälel nõus.” Lastevanemate abiga kolitigi uutesse ruumidesse. Õpetaja Nurme jatkab:„Koolijuhataja pärast küll pahandas, et olin kooli „dzhunglisse” viinud – ikkagi Piritalt 3 km kaugemal, bussiühendus puudus. Kuid maja oli ilus, suur ja päikseline, männimetsa keskel ja varsti kolis juhataja ise ka uue kooli juurde.” Uus kool meeldis ka õpilastele. Tammneeme ja Leppneeme külade lapsed öelnud: „Kui Randvere ei saagi kolmandat õpetajat, jääme meie ikka Randveresse, sest siia on parem tee ja lähem maa käia.”

Maakera pöördus itta: nõukogude kool

1942–1948 töötas Randvere koolijuhatajana Leonti Sepp. Kooli ette kerkisid hoopis uued probleemid: võitlus epideemiatega, kait-

sesüstimised, õppetöö seiskumine talvel kütte puudumise ja klaasimata akende tõttu, raskused õppematerjali hankimisega, jalatsite nappus.

1944 suvel on saksa väed jälle Randveres ja jätsid lahkudes maha laastatud koolimaja.

Õppetööga saadi alustada alles 1. novembril. Hariduselu ideologiseerus, ilmusid uued õppekavad, nõukogude õpikud,

uued õppeained ja uued pühad – 7. november, uusaasta, nõukogude ar-mee aastapäev, võidupüha, 1. mai, naistepäev, Stalini sünnipäev. 1945 ilmus kroonikas õpetaja nime ette sõna „seltsimees”ja õpilaste arvu kõrval hakati ära märkima pioneeride arvu.

1947 suvel olid sakslased jälle koolimajas – seekord olid need sõjavangid, kes tegid kooli siseruumides kapitaalremonti.

1948/49 oli direktoriks, Reet Raju, 1949 asus sellesse ametisse Laidi Nurme, kes jäi direktoriks kuni 1958. 1954 muudeti endine Randvere 6-klassiline kool 4-klassiliseks. Samal aastal tuli õpetajaks Jaan Arjak, kellest sai peagi laste lemmik. Direktor ei olnud aga kooli tööle tulnud noormehest üldse vaimustatud ja kirjutas tema kohta kroonikasse imposantse halbade omaduste loetelu: „keskkooliharidusega, kutseta, väga kergemeelne, auahne, mugav, taktitundetu, salakaval, koolitöös liga-loga, korraldustele ei allu”.

Sellest ajast hakkas Kirovi kolhoos Randvere kooli toetama –kool võeti „šefl use alla”.

1950-ndatel jõudis kooli kõikehaarav nõukogulik plaanimajandus. 1950.a. 2. märtsi õppenõukogus koostatud koolivaheaja veetmise kava oli täpselt paika pandud: (1) Kino ühiskülastus dir. Nurme juhtimisel, fi lm „Mit-shurin”; (2) pioneerikoondus Kirovi ja Gorki sünnipäevade puhul – õp. Teepere; (3) suusapäev.

10.dets.1950 peetud lastevanemate koosoleku plaan oli selline: (1) Dir. Nurme teeb välispoliitilise ringvaate; (2) ülevaade ideelis-poliitilisest kas-vatustööst koolis, komsomoli- ja pioneeriorganisatsiooni tähtsusest kasva-tustöös; (3) nääripeo kaorraldamisest koolikomitee valimised; (4) otsus, et lapsevanemad võivad kooli õmblusmasinat tarvitada oma lastele rõivaste õmblemiseks.

Randvere kooli viimaste direktorite Elfriede Mitti (1958–1968) ja Eva Rannik-Rebase (1968–1971) ajal teravnes kooli jatkusuutlikkuse prob-leem.

1967/68 oli koolis 16 õpilast ja 4 klassi. Kirovi kolhoos kasutas kooli jälle suvel pioneerilaagrina, kuid lubatud remont jäi tegemata. Arvati, et kooli peale ei tasu raha raisata, sest niikuinii pannakse uksed varsti kinni.

Õpilaste arv vähenes aasta-aastalt ja lapsi viidi ka kohustuslikus korras Viimsi kooli üle. 1970/71 oli kriitiline piir saavutatud. Õpilasi oli 12. ja kool suleti.

Külvi Kuusk Viimsi Muuseumide kuraator

4 R A N D V E R E K Ü L A L E H T

See artikkel on põhiliselt kokku pandud Aleksander Viidase “Viimsi ajalu-gu” (1992) põhjal. Abiks oli ka ajaloolase Ülle Tamla koostatud ülevaade Viimsi poolsaare muinasajast, Viimsi Kultuuriloo Seltsi tublide inimeste Jaan Tagaväli ja Alar Miku faktoloogiad jm.

A.Viidase poolsaare esi- ja keskaega tutvustav raamat on kahjuks siiani ainuke süvauurimus meie paikkonnast.Viidas oli aktiivne Viimsi Muin-suskaitse Seltsi liige ja innukas koduloouurija. Tema töö vajab jätkamist ning täiendamist. Ka Randvere elanike hulgas leidub kindlasti suuri en-tusiaste ja ajaloohuvilisi, kelle käsutuses on mitmesuguseid materjale oma küla kohta.Viimsi Muuseumid kogub hea meelega elanike mälestusi jm poolsaare ajalooga seonduvat, nagu näiteks fotosid, esemeid jne. Küla, samuti poolsaare ajaloo järjepidevasse täiendamisse ning kogumisse saab igaüks anda oma panuse ning uudsema ja põhjalikuma ajalookäsitluse koostamisel abiks olla. ESIMESED ASUKADViimsi poolsaar on asustatud vähemalt 7000 aastat. Vanim teadaolev asula on leitud poolsaare jalami idaosast Kroodilt ja see pärineb nooremast kiviajast, s.o. V aastatuhandest e.Kr. Tõenäoliselt võis olla tänase Viimsi poolsaare alal teisigi Kroodiga samaaegseid ja ka mõnevõrra hilisemaid külasid, kuid nende täpset asukohta pole teada. Samas on üsna tõenäoline, et juhuleidudena Tuuliseljalt, Miidurannast, Muugalt, Tammneemelt ja Aiaotsalt saadud kivitalvad ja kirved osutavad tolleaegsetele rannikuäär-setele kiviaegsetele asulatele.

Viimsi poolsaarelt juhuleidudena saadud viis silmaga kivikirvest päri-nevad eranditult rannikult või selle lähedalt, mis vihjab kindlalt omanike kunagisele elatusalale.

Aiaotsa küla Aiaotsa talu maadelt (1927) ja Tammneeme küla Kalda talust (1898) leitud töökirved viitavad noorema pronksiaja (10- 7 saj. e.Kr.) asustusele Randvere kandis. Nende asulate elanike majanduse aluseks on olnud loomapidamine koos algelise maaviljeluse, hülgejahi, kalapüügi ja küttimisega.

RANDVERE KÜLA KUJUNEMINE JA VALDUSE OMANIKUDRandvere küla kirjalik ajalugu ulatub 600 aasta tagusesse aega. Teadaolevalt on ajalooallikates Randvere küla mainitud esmakordselt 1397 ja seda seoses Scerembekede valdustega Viimsi poolsaarel.

Juba 1271 oli Viimsi poolsaar seotud Scerembekede nimega, kelle õigusi Maardu, Saare ja Haabneeme külale Taani valitsejad kinnitasid kokku kolm korda. Kõigile õigusaktidele vaatamata võeti 1314 Eestimaa asehalduri Ago Saxisuni omavoliaktiga läänimees Christianus de Scerembekele kuulunud valdused Maardus, Saarel, Naisteojal, Uuskülas ja Haabneemel koos mõisaga ära. Scerembeked jäid teadaolevalt pikemaks ajaks ilma oma õigustest.

Alles pärast Jungingeni armuõiguse kehtestamist 1397, millega laiendati oluliselt vasallide pärandamisõigust – lääni pärijate ring võis ulatuda nii mees- kui ka naisliinis kuni viienda põlveni, läksid valdused tagasi Johan von Scerembeke. Selles oli üles loetud mitu Harjumaa mõisa ja küla ning neile lisaks „esimesena tema isa pärandi Maardu mõisa koos Maardu külaga ja kõikide teiste küladega, nagu Saare, Muuga, Randvere, Leppneeme ja Prangli saar ühes metsaga ja kogukonnaomandiga Haabneemel.” Scerem-beckedele kuulusid nimetatud valdused peaaegu 15. sajandi lõpuni.

14. sajandi II poolest alates toimus aktiivne mõisate ehitamine. Need rajati endistele talumaadele, protsess oli aeglane ning eri maakonniti erinev. Harju- ja Virumaa olid esimesed maakonnad, kus mõisate võrk aastail 1475-1550 välja kujunes. 14. saj. lõpuks oli Viimsi poolsaarel järgmine haldusjaotus: Tallinna linnuse ja Saksa Ordu valduses olnud läänepoolsed külad – Viimsi, Haabneeme ja Rohuneeme kuulusid Pirita kloostrile (Viimsi mõis oli rajatud põlisküla maadele 1471 aastaks). Ülejäänud Viim-si klindiesine rannikumadalik, peamiselt poolsaare metsane siseala ning idarannik koos Naisteojaga, Leppneeme rannakülaga ja Randvere küla kuulusid Maardu mõisale.

Mõisaid müüdi, panditi omaniku äranägemist järgi ja vastavalt majandus-likule kasusaamisele. Nii ka Randvere talupoegade käekäik sõltus paljuski valitsejast ja mõisamajandamisest. Peale Scerembekede oli Maardu mõisal veel mitmeid omanikke. Märgiksin siinkohal, et umbes 1710 konfi skeerib mõisahoone keisrinna Katariina majanduskontor. Maardu muutub tollase kõrgseltskonna soositumaks väljasõidukohaks. 1747 läks mõis von Breve-nitele, kelle valdusesse jäi kuni võõrandamiseni 1919. Ümberkaudsetele vanematele inimestele on jäänud oma vanaemade juttudest meelde, et Maardu mõisahärra Christoph von Brevern (valitses 19. saj. keskel) oli olnud lahke inimene, kes toetas kirikut ja kooli.

RANDVERE ELANIKKOND JA MAJANDUS Rannaasustuse kujunemisel oli määrav osa rootslaste sisserändel. Tallinna lähedal haaras rootslaste asustusala Viimsit ja Maardu randa, Kolga ranni-kut ja ulatus Virumaale välja ning haaras enda alla ka läheduses asetsevad saared. Nende siinviibimist mainitakse esmakordselt 1271 seoses Viimsi läänerannikul asustatud Haabneeme külaga. Kahel järgneval sajandil tekib poolsaarele veel mitu rootslaste rannaküla: Naystenova – Muuga 1314, Longenes – Rohuneeme 1375, Thusnes – Leppneeme 1376, Randyver – Randvere 1397, Christnis – hilisem Rummu 1436, Nybu – Püünsi 1471. On arvatud, et rootslased asustasid Eesti rannikualasid juba enne ristiusustamist, et kindlustada möödaviivaid mereteid.

Kindlamad tõendid nende kohta pärinevad siiski 13. sajandi keskpaigast, mil inimeste ümberasumine leidis maahärrade poolt järjekindlat soodusta-mist. Laiem ränne toimus pärast Jüriöö ülestõusu, kus mitmed piirkonnad olid inimtühjaks jäänud. Väljarändajad said õiguse asuda asustamata ranniku-aladele, ka eestlaste kalapüügikohtadele, et rajada siin oma külasid. Rootslased haldasid oma alasid Eestis vastavuses „Rootsi õigusega”. Rannatalupojad võisid vabalt elukohta vahetada. Renti maksma ja teopäevi tegema olid nad kohustatud vaid piiratud ulatuses. Mõnikord tasusid rootsi talupojad vaid iga-aastast vabaraha, mis tähendas maa ja ranna väljaostmist. Naturaalrendi hulka kuulusid tavaliselt kala, vili, liha, või, ka hülgepekk ning rootslastele tüüpi-line juust. Sageli tuli õiendada maksusid kalades ning oma kaupa vahetada maapoolsete naabritega vilja vastu. Nii tekkis elukutseline kaluriteseisus. Kui asuti elama mõisamaale, võeti koormise määraks adramaa nagu adra-

talupoegadel, kelle kohustused muidugi olid märksa kõrgemad rootslaste omast. 15. saj. sisseränne Eestisse peaaegu lakkas. Lisaks rannarootslastele oli ajapikku poolsaarele elama asunud ka eestlasi ja soomlasi. Randveres ja Muugal kujunes 15.-16. sajandite jooksul eesti-rootsi-soome segaasustus eestlaste tunduva ülekaaluga.

Juba keskajal kujunesid rannaküladest tähtsaimaks Haabneeme ning suur ja elujõuline Randvere küla. Hiljem tekkisid nende juurde väikekülad või üksiktalud.

RANNATALUPOEGADE MAJANDUSLIKUD JA ÕIGUSLIKUD SUHTEDAlgallikatest on leitud vastakaid andmeid talupoegade majandusliku ja õigusliku seisundi kohta.

1491. aasta Maardu mõisa müügikirjas nimetati 15 perega rootslaste küla Randveres, 7 perega Tornas küla ja Iversbacki. Lisa takse, et need kolm ni-metatud küla ei oma ühtegi mõisale kuulu vat adramaad, vaid omi maid.

1529. aastal mainitakse Maardu mõisa müümisel teiste külade hulgas Naisteoja ja Randvere küla ning Pööli peret, samas lisatakse: “Ka müün mina mitte teised kui eesti talupojad, kes minule jumala ja seaduse järgi päriseks kuuluvad; aga sealsed võõrad talupojad (tegemist on rootslastega), kes Maardu mõisades ja külades olemas on, nende eest ei saa mina ega minu pärijad seista ega vastutada.” Sellest järeldub, et nimetatud elani kud pidid olema ajavahemikul 1491-1529 koormistest vabad talu pojad, kellele kuulusid seal oma maad.

Tallinna Jaani seegi Randvere vakuse andmed aastatest 1496 – 1507 kinnitavad aga vastupidist ning viitavad, et Randvere küla koos Muuga ja Tammneeme peredega oli seegi pandivalduses. Vakus oli nime saanud Randvere küla järgi.

Nimelt oli Maardu mõisa omanik 1491 pantinud Tallinna seegile, sel-lelt laenatud 200 reini guldna tagatisena oma Randvere külast 7 peret. Üle jäänud 9 pere kohta oli sama Scerembeke juba 1486.aastal andnud pandikirja Oleviste kiriku pastorile Gotschalk Hagenile, kes selle hiljem Jaani seegile müüs. Nähtavasti ei olnud Scerembeked ega ka Maardu uus omanik Kersten von Rosen (alates 1491) õigeaegselt tagastanud saadud laene või tasunud prot sente, mistõttu panditud maad koos talupoegadega läksid mees kohtu otsusega võlausaldaja, antud juhul seegi, kasutusse.

JAANI SEEGILE KUULUNUD TALUPOEGADE KOORMISEDJaani seegile kuulunud Randvere (1496-1507) vakus ei olnud sotsiaalselt ega rahvuslikult koosseisult ühtne.

Esimese talude rühma moodustasid 9 peret, kes maksid aastas 1,5–2 marka vabaraha (vrigelt) ja tegid 3 talgupäeva aas tas. Oletatavasti oli igal perel umbes 1 adramaa ning neid talunikke kutsuti pastor Hageni en-dise pandivalduse järgi papitalupoegadeks. Nimede järgi on oletatud, et enamik neist olid eestlased või soomlased: Hanto Nastina või Nestena, Nastana, Nastena (Naistenoja), Nickls Karuenpiste või Karupyst, Karwe-pyst (karu pistja või karvad püsti) ; Mickel Pitkelecke (pikaldane), Hinrik Herkenperre või Heryenpere (Härjapere), Matyes Mecke, Meke (mägi), Merten Mekemees (mäe mees), Mychel Reppen (rebane).

Rootslased võisid olla Andres ja Mattys Must, mõlemad Olaves son, esimene neist on Carell; Berta Bulle (Boelis?); Hans Knut, võimalik, et ka Tange Peter.

Iversbacki peresid papitalupoegadeks ei ole nimetatud. Osa vabaraha maksvatest taludest olid 10 aasta jooksul ühtede ja samade perede kasutada: Hante Naistenojalt, Andres ja Mattys Must (Swarte), Carell ja Carwepyst, ülejäänutes on pered nähta vasti vahetunud.

Teise rühma kuulusid 7 mitmeti koormistatud talu. Igaüks neist maksis maaraha ja rootslastele omast koormist- juusturaha. Viljakümnist (enamasti rukis ja oder pooleks) andsid nad erinevates kogus tes 9–17 külimituni. Lisaks tegid nad 9 teo- ja 3 talgupäeva aastas. Kolm kalapüügiga tegelenud talu andsid igaüks veel 300 kammeljat ja 3000 räime. Enamus sellesse gruppi kuuluvatest talupoegadest on nähtavasti olnud eestlased: Jurien de smet (sepp), Peter Matys Poeck, Hans Kock, Pepe, Peter de tegeder (kubjas), Tegeder Hans, Jacob, Hans Pawels. Rootslased võiksid olla: quade wiff (kuri naine) ehk Kerstyne, Merten Kerstinen man ehk Mart Quadt, samuti Margarete. Sakse Janus võis olla sakslane või rootslane.

Kolmanda rühma moodustasid Randvere külas vabadi kud, kes tegid mitmesuguseid töid (käsitöölised, kalurid jne), ja kelle käsutuses oli üsna vähe maad ning ka päris maatud: palgatöölised, sulased ja tüdrukud. Va-badikke esines nii vabarahaga kui ka teotööga koormistatud talude juures (1497. aasta andmeil kummagi juures kolm). Vabadiku kohustus seegi vastu oli 8 killingi suurune maks (tasus peavarju andnud talu) ja kolm talgupä-eva, nagu see vakuses tavaks oli. Võrke omavad vabadikud andsid seegile täiendavalt räimekümnist, mida ühel juhul on arvestatud 1000 tükki, seega 1/3 täispere normist.Täiendava vakuandamina pidid Randvere talupojad tooma kaks tünni õ1ut, ühe seegile ja teiste jootudeks.

TALURAHVA KOHTUASJAD Randvere vakuraamatud sisaldavad lisaks majanduslikele määrangutele ka õiguslikke teateid.

1498. aasta sügisel peeti seegi landknehti eesistumisel Randvere vaku-ses kohut. Otsustati, et And reus Schwarte peab maksma mehetasu tema tapetud Matyes Blome lastele ühekordselt 11 marka “ ja edasi võimaluste ja jõukohaselt aastast aastasse”. Kohtu koosseisus osales 4 Randvere ko-gukonna talupoega (gemeynen buren van Randeuer) Hans van Nygbu (Uus külast), Thonyes van der Heneste (Thusnes) ja Kalsse Koup. Keegi neist ei kuulunud seegi vakusesse, nad pärinesid Maardu mõisa küladest. Seega ei kehtinud Tal linna Jaani seegi Randvere pandivalduses mitte lin-naõigus, vaid maa- ja rüütliõigus. Tallinna linnaraamatu tesse on sattunud turbe taotlusega tapmisjuhtudel veel teisigi Randvere külas talupoegi. 1402 – 1559 on turbetaotlejate arv Randverest suhteliselt suur (15), mis vihjab külaelanike arvukusele, kuid ka kohalike vastu olude rohkusele.

Eestirootslaste privileegid kadusid järk-järgult ja paradoksaalne on, et just rootsi võimu valitsusajal (1561-1710) nende olukord halvenes. 17. sajandi keskpaigaks oli kujunenud nn Balti maariik – aadli seisuslike eesõiguste ja omavalitsusasutuste süsteem, mis jäi teatud muudatustega

Randvere küla ajaloostpüsima 20. sajandi alguseni. Eestlastele oli selles süsteemis ette nähtud tööjõu osa ning nagu eelpool kirjeldatust nähtub, rakendati seda ka teistele rahvagruppidele.

1693 aastal oli Randvere külas 11 talu. Alustades küla põhjapoolsest otsast: Killo Mattz, Saranaha Teno, Sahranaha Thomas, Kreusse Mick, Hire Mart, Winni Jak, Musta Mick, Meggi Olli, Lipso Jüri ning 2 väiksemat kaluritalu.

Kaarli kiriku õpetaja Zimmermanni pihi ja ristimisteadete raamatu põhjal võib öelda, et Randvere külas oli 1704 aastal 19 talundit (talurahvas ja sulasepere, vabadikud), ühtekokku 105 inimesega. Suurimad talud olid tollal Musta, Hiire, Tiitso ja Uustalu.

Rootsi valitsusaja lõpul tabas meie maad suur näljahäda (1695-1697). Ligi viiendik tollasest Eesti rahvastikust hävis. Mõne aasta pärast järgnes sellele Põhjasõda ja katkuepideemia (1710-1711). Oli piirkondi, mis jäid täiesti inimtühjaks. Randvere mail jäi elanikest umbes 1/3 alles.

18. sajand oli Eesti jaoks rahuperiood ja rahvas sai jõudsalt kosuda. 1725-26 viidi läbi esimene teadaolev adramaa revison, järgmised adramaarevisjonid olid 1732, 1733. Neis loetleti üksikasjalikultüles talu loomad, teopäevade arvud, naturaalandamid, teatud isikute puhul toodi välja amet. 1782. viidi läbi esimene hingeloendus külas. Kirjutati üles perede nimed, inimeste arv ja vanus seisuste järgi. Kõige enne nimetati peremeest oma perega, siis lä-hisugulased, nagu näit. venna pere ning lõpus sulased, teenijatüdrukud jne. Järgnevad hingerevisjonid toimused 1795, 1811, 1816, 1826, 1834, 1850 ja 1858. Hingerevisjonide põhjal olid suuremad Randvere talud 19 sajandil: Kilu, Peetri Jaani, Varekse, Kreiukse, Musta, Reinu, Tiitsu, Oja talu. 19 sajandi lõpp oli murranguline aeg maarahva elus, algas talude päriseksostmine. 20 sajandi alguseks olid Randveres järgmised talud: põhjapoolt alates Kilu, Tuulase, Le-pamäe, Tiitsu, Külaoja, Kreiukse, Kingu, Pritsu, Mardi (Reinu), Tülli, Nahka, Kibuvitsa, Liiva, Tamme, Poe, Länne, Karjamaa, Seljandiku, Niinepuu, Sadula, Antsu, Aiaotsa, Kadaka, Rannaniidi, Vesiniidi, Kordoni, Loomisvälja.

VAIMUELUKeskajal ja hiljemgi käidi poolsaarelt kirikus Tallinnas. Rannarahva vaimue-lus etendas tähtsat osa skandinaavlaste Oleviste kirik, laiendades oma tege-vust maakoguduse nöol ka linnalähedasel rannikul ja saartel. Maakogudus koosnes rootsi ja eesti osast. Esimest on esmakordselt nimetatud 1375, teist 1490. Poolsaare eestlased seisid ametlikult Jõelähtme hingekirjas (Viimsi küla alates 1241), kuid jumalateenistusel käidi Oleviste kirikus. Seetõttu tuli neil tasuda kahekordset kirikumaksu. Hiljemgi, kui Tallinna Pühavaimu kirik oli üle võtnud maakoguduse Irus, Nehatus, Viimsi poolsaarel, käiakse edasi Oleviste kirikus. Selle kohta on teateid 1635. Üheks põhjuseks võib lugeda väljakujunenud traditsiooni. Põhjamaist püha Olavit pidasid ini-mesed oma pühakuks ja selle järgi nimetatud kirikut oma kirikuks. Käis seal ju teisigi rootslasi, samuti soomlasi, kuid ka eestlasi.

Oma kultuuriruumi vajati ning seetõttu hoiti kokku. Rootsi ajal Tallinna ümbruse mõisad, külad ja pered, kus kehtis kuninglik jurisdiktsioon, nende hulgas kolm Maardu rannaküla – Randvere, Tammneeme ja Leppneeme paigutati 1691 Jõelähtme kiriku alt linnakiriku e.Kaarli koguduse alla. Põhjasõja ajal põles puukirik maha ja Kaarli koguduse liikmed Viimsi poolsaarelt arvati 1724 Pühavaimu kiriku koosseisu.

RANDVERE PEETRI KIRIKEnne kohaliku kiriku ehitamist paiknes seal mere ääres kalmistu, kus võib näha ristikivi aastaarvuga 1803. Oletatakse, et tegemist on uppunud meremehe hauaga.

Kohaliku kirikuhoone ehitamist alustati Jõelähtme koguduse õpetaja Gustav Heinrich Schüdlöffeli ametisoleku ajal 1848, mis valmis 1852 aastal. 1923 aastani oli see Jõelähtme koguduse abikirik. 1936. aastal pühitseti Randvere kogudusemaja, mis sõjakeerises koos koguduse arhiiviga kahjuks hävis. Esimene ristitu oli Randvere kirikus tuntud rahvalaulik Mari Kilu (1853-1947) ja ta on Randvere kalmistule ka maetud.

KÜLA RAHVALAULIKTuntud inimestest väärib küll Kilu Mari eraldi peatükki, kuid piirdun siin ainult väikese meenutusega. Randvere külast Aadu talust on pärit Eesti üks silmapaistvaima rahvalaulik Mari Kilu. Ta oli oma nooremas eas olnud väga elavaloomuline, laulnud ikka Kirsimäel oma tugeva häälega, nii et kolm küla jäid kuulama. Polnud ümbruskonnas ei pulma, mängimist, tantsimist ega kiikumist ilma Kilu Mari vilka osavõtuta. Tema laule “Sõua, laeva”, “Lähme suveks”, “Ani valge”, “Pilamine” jt tuntakse tänapäevalgi.

Tooksin veel välja mõned Randvere vaatamisväärsused. Esimese maail-masõja ajal rajas Vene riik Eestimaa randadele ja saartele hulgaliselt rannapa-tareisid. 1917-1918 lasti suur osa patareidest venelaste endi poolt õhku. Eesti Vabariigil tuli koheselt hakata tegelema kaitsestruktuuridega. 1920-ndate aastate algul ehitati ka Randverre, küll juba varem vene riigi poolt kavan-datud kohale, rannapatarei. Nn vana patarei rajati 1920 mere äärde Otsa talu maadele (Otsa talu oli Tammneeme viimane talu). Viimsilased kutsuvad seda tänaseni Tammneeme patareiks, millest tänaseks on järel kühmud, augud, nõl-vakud. Uuem rannapatarei jääb 1929 aastal alustati uue rannapatarei ehitust Randvere küla Kingu ja Kilu talu maadele, mis kestis kuni 1934 aastani. Uus rannapatarei hõlmas ka vana ning see jäi põhiliselt Randvere aladele. Sinna ehitati kahurialused, komandopunkt, kasarm, saun, tall, kuur, ohvitseride elamu, piirivalvekordon jm. Olemasolevad kahurialused on terved, neid ei ole õhitud. Kindlasti väärib see omaaegne sõjatehnika tippsaavutus suuremat tähelepanu ja vaatamist. Kasarmus paiknes hiljem Randvere kool, 1978-92 Kirovi kalurikolhoosi lastesanatoorium. Nõukogude ajal ehitati Randvere põhja- ja lõunaossa mitmeid aiandusühistuid, kiriku ümbruskonnas paiknesid vanad talud. 1977 liideti Randverega Aiaotsa küla.

Lähestikku asuvad Randvere ja Muuga on ainukesed pool saare ran-nakülad, millel on algusest peale olnud eestipärased nimed.

Viimsi Muuseumide töötajad soovivad kõigile randverelastele kenasid pi-dustusi ning jõudu edaspidiseks kultuuriloo kogumisel ning väärtustamisel! Viimsi Muuseumid direktor Enna Sirkel

R A N D V E R E K Ü L A L E H T 5

mõju aladele, samuti otsima paremaid tehnilisi lahen-dusi pinnase-ja vihmavee ärajuhtimiseks seni kasutatava salakuivendustorude süsteemi asemele, kinnistute ostjad peaksid aga huvituma ka sellest, kuidas on lahendatud pinnase- ja sadevete äravool kinnistult ning kas see ka toimib.

mi – 152 cm üle Kroonlinna nulli 9. jaanuaril kella 22.00 ja 23.00 vahel. 8 ja 9 jaanuaril oli lahe vesi üle ujutanud rannaalad 100-150 m laiuselt Randvere kirikust Niinepuu tee muulini. Selles piirkonnas paik-nevad krundid (näit. Kaevuaia teel) olid osaliselt vee all seetõttu, et kõrgele tõusnud meri ei võtnud enam kraavidest peale voolavat vett vastu ja see valgus laiali madalatele kruntidele. Teistel rannaaladel on rannaval-lid suhteliselt kõrgemad ja seetõttu oli üleujutus seal ka väiksem. Üldiselt elas Randvere küla jaanuaritormi rahuldavalt üle, kuigi paljude majade keldrid olid vett täis ja selle väljapumpamine oli lootusetu ettevõtmine, sest külmumata pinnasest tuli see uuesti tagasi.

Siit järeldus, et kriitiliseks muutub rannaalal olukord siis, kui veetase Muuga sadamas tõuseb üle 150 cm üle Kroonlinna nulli ja püsib sellel tasemel vähemalt ööpäeva.

Küla hüdroloogilist olukorda peaksid kinnisvaraa-rendajad enam arvestama elamute paigutamisel mere

Randvere küla vihma- ja pinnasevete meelevallas(tagasivaade aastatesse 2003, 2004 ja 2005, mille sünd-mused ka tänaseni ei ole oma aktuaalsust kaotanud)

Mäletatavasti oli 2003 aasta talv eriti külm ja lume-vaene. Seetõttu külmusid magistraalkraavid, ojad ja nendel olevad truubid põhjani kinni. Samal ajal jät-kus sinisavi peal lasuvas pinnases pinnasevee liikumine kraavidesse ja ojadesse, voolates mere poole seal oleva jääkihi peal. Kuna truubid olid kinni külmunud, ei pää-senud pinnaseveed neist edasi. Seetõttu kasvas jääkiht ojades ja kraavides pidevalt paksemaks. Veelgi enam – pinnasevesi ja seejärel tekkinud jää väljus ojade ja magistraalkraavide sängidest ja haaras enda alla üha suuremat territooriumi kinnistutel. Olukord 2003 aasta veebruari lõpuks oli selline, et vähemalt kolmküm-mend kinnistut Kaevuaia, Keiu, Vaheaia ja Kooliaia teedel olid kas täielikult või osaliselt vee- ja jääväljade alla maetud. Tekkis veelgi suurem oht, et ilmade soo-jenedes liikuma pääsevad sulaveed uputavad üle veelgi suurema territooriumi, tungivad majade keldritesse ja põrandate alla, tekitades sellega suurt majanduslikku kahju. Õnneks sai seekord suurem kahju vallavalitsuse operatiivse abiga ära hoitud ja nädala jooksul lõhuti n.ö viimasel minutil tehnika abil lahti mitukümmend truupi ja puhastati jääst peakraavid. Seejärel saabunud kevadised sulaveed said vabalt merre voolata. 2003 aasta talv oli oma lumevaesuse ja käreda külma tõttu era-kordne ja ei pruugi niipea korduda, kuid sellegi poolest peame niisugusteks juhtudeks siiski kavakindlalt ette valmistatud olema.

Nüüd vihmavete probleemi juurde. Kindlasti on pal-judel meeles 2004 aasta juulikuu viimasel nädalal sa-danud paduvihmad, mil paari ööpäeva jooksul sadas väidetavalt maha paari kuu sademed. See tekitas palju suurema üleujutuse kui eales varem oli nähtud. Küla siseteed nagu Keiu, Kirikaia, Nõmmeliiva, Kaevuaia, Vaheaia jt muutusid 4-5 päevaks vooluvete sängideks. Randvere riigimaantee oli kahe päeva kestel ca 300 meetri pikkuselt alates Kirikaia teest Tammneeme küla suunas riigimetsast tuleva ja mere poole voolava vee all. Eriti kriitiline oli olukord Kirikaia tee alguses, kus oli reaalne oht, et truubi kohalt murrab vesi Randvere riigimaanteest läbi. Õnneks seekord seda ei juhtunud. Masendav olukord tekkis aga kinnistutel, sest sealt ei voolanud liigvesi nii kiirest ära kui teedelt. Kümme-kond krunti Nõmmeliiva ja Kirikaia teel, samapalju kinnistuid Kaevuaia ja Keiu teel olid terve sajujärgse nädala peaaegu täielikult vee all, kusjuures harvad ei olnud juhud, mil vesi oli hoonete keldrites,. põrandate all ja ka nende peal. Mõnevõrra vähem said kannatada ranna luitevallidel paiknevad kinnistud, kuna need on Randvere külas 1,0-1,5 m teistest kõrgemal. Võiks ar-vata, et ekstremaalsed üleujutused on möödas. Ometi näitas 2004.a sügis, et ka päris tavalised ja keskmi-se sademetehulgaga vihmad on hakanud kinnistute omanikele pahandust ja kahju tegema. Seda just uutes elamuehitus piirkondades, nagu Toome teel, Hobu-raua teel, Uuesauna teel jt. Peale vihmasadu on need kinnistud lausaliselt vihmaveega kaetud. See püüab liikuda kallaku suunas ja enamasti jõuab kas kinnistu omaniku või naabri omaniku hoone vundamendi alla ja sealt ka keldrisse. Paremal juhul võib see vesi jõu-da majadevahelisele ja välja ehitamata siseteele, kus

moodustab aga suuri porijärvi. Lootused, et vihmavesi pinnasevee drenaaztorude kaudu (näit. Toome teel) magistraalkraavi voolab, ei ole end õigustanud. Olen visuaalselt jälginud Toome teele ehitatud drenaazi-torudest väljuva vee hulka ja võin kinnitada, et selle vee hulk praktiliselt ei sõltu sademete hulgast ja saju kestvusest, sest selle peal lasuvad rasked savimullad vihma- ega lumesulavett läbi ei lase. See asjaolu sai selgeks juba siis (ca 25 aastat tagasi), kui Randvere külas anti käiku kahepoolse reguleerimisega maapa-randusobjektid (maade kuivendus koos altniisutusega).Juba siis ilmnes, et käiku antud maaparandusobjektidel (praegu Uuesauna tee, Hoburaua tee) laiusid pikemat aega peale vihma ulatuslikud veelontsikud. Praegu-seks ajaks on tolleaegsed salakuivendussüsteemid rivist väljas. Küll aga toimib pinnase- ja vihmavete ärajuh-timisel lahtise kraavituse süsteem. Tõsi küll, kraavid, mis peavad riigimetsast tuleva vee merre juhtima, on pahatihti võsasse kasvanud, seal võib leida kasutatud autokumme, tünne, mööblit ja muud rämpsu. Sellel on kõige halva kõrval ka positiivne mõju. Nimelt hoiavad võssa kasvanud kraavid kinni suurveevalle ja jaotavad vooluhulki ühtlasemalt pikema aja peale, vähendades sellega mõnevõrra üleujutuste ohte. Peale juulikuu suurüleujutust tegin ka mõningate truupide ülevaatuse. See, et truubid on ebarahuldavas olukorras – pinnasesse vajunud, osaliselt täis setteid, mõranenud jms – oli selge juba varem. Üllatav asjaolu selgus aga truupide diameetrite ülemõõtmisel. Nii näiteks olid truupide diameetrid Kirikaia tee magistraalkraavis ( merest maismaa suunas) järgmised (millimeetrites): 500, 500, 600, 500, 500 (Randvere tee all), 750,750 jne riigimetsa. Normaalne olnuks kui truupide diameetrid oleksid mere suunas suurenenud, sest vee hulk kraavi-des mere suunas pidevalt suureneb. Kuivõrd juulikuu suurvee ajal ei suutnud isegi truup diameetriga 750 pealetulevat veehulka läbi lasta, siis on arusaadav, et ka allavoolu olevad truubid diameetriga 500 seda ei võimaldanud.

Nagu eelnevast selgus, on nii talviste kui ka suviste üleujutuste üheks peapõhjuseks truupide ebarahuldav seisukord ja vee läbilaskevõime vähenemine. Teiseks on uutes elamuehituse piirkondades ka keskmise sademe-tehulgaga vihmasajud uusasukatele tõeliseks nuhtluseks. Asi on selles, et neil aladel liikuvad rasked transpordi-vahendid –betoonisegu veokid, kraanad, ekskavaatorid, prügikonteinerite veokid jt, samuti kaevetööd raskes savipinnases on tihendanud pinnase sedavõrd, et selle looduslikud ja pikka aega toiminud pinnase- ja sadevee liikumise veesooned pinnases on sulgunud. Kui siia lisada veel, et paljude majade ümbrus on kas betooni, asfaldi või plaatidega kaetud, siis ei ole katustele ja maapinnale sadanud vihmaveel muud kohta kui uputa-da üle vastrajatud muruplatsid, siseteed ja halvemal juhul ka keldrid.

Mida tuleks teha olukorra parandamiseks? Esma-järjekorras tuleks läbi viia ojade, kraavide ning nendel olevate truupide ülevaatus ja vajalikud väliuuringud. Seejärel oleks vaja koostada sade- ja pinnasevete ära-juhtimise generaalskeem ning asuda siis probleeme lahendama konkreetsete projektide kaupa. Kindlasti oleks vaja teha ettekirjutused maaomanikele nende valduses olevate kraavide ja truupide puhastamiseks ja vee läbilaskevõime suurendamiseks. Ühtlasi oleks tarvis kiirendada kohalike teede (koos nende juurde kuuluvate kraavide ja truupidega) valla omandisse võtmist.

2005.a jaanuaritormi ajal saavutas veetase Muuga lahes Muuga sadama veemõõdulati näidu maksimu-

Sündmused ja meenutused

26. märts 2006.a oli mitmes mõttes viimsilastele ebata-valine päev, sest sel päeval saadeti viimasele teekonnale Viimsi valla aukodanikku ekspresident Lennart Meri t. Kuid mitte ainult see kurb sündmus ei vajutanud seda päeva Viimsi elanike, Tallinna Pirita Linnaosa ja Lasna-mäe Linnaosa , samuti Maardu linna elanike mällu.Pärastlõunal Muuga sadamas puhkenud tulekahju tekitas inimestes suurt hirmu ja hulgaliselt küsimusi. Suured sinise suitsu pilved tõusid esialgu kõrgustesse ja liikusid hiljem lõunasse ja kagusuunas.

Kohe hakkasid helisema telefonid, sest inimesed tahtsid teada, mis põleb, kas suits on tervisele kahjulik ja kuidas peaks käituma.

Numbrile 1313 helistades sain teada, et sadamas on süttinud väetiselao transportöör ja seda on asutud kus-tutama. BNS-I teatel sai häirekeskus kell 16.08 teate põlengust ja kell 16.15 jõudis sinna esimene ekipaaz. Väetis ohtlikkust silmas pidades kuulutati välja häire nr 3, mis tähendas kõrgeimat valmisolekut. Hiljem oli kohal 6 päästeautot, kolm kiirabiautot, kaks tõstukit, paakauto ja voolikauto.

Õnneks suudeti tulekahju seekord kustutada. Ometi on paljud küsimus-ed senini jäänud elanikele selgitama-ta. Elanikke huvitab esmajoones see, mida võetakse ette taoliste ohtlike sündmuste vältimiseks tulevikus, kuidas toimub elanike teavitamine ohu korral ja millised on sel juhul käitumisjuhised.

Muuseas, põlenguid on Muuga sa-damas puhkenud varemgi. Meenub aastatetagune kasutatud autokummi-de põleng, mille käigus eraldus suur-tes kogustes mürgist väävliühendite-rohket suitsu ja mida oli võrdlemisi raske kustutada. Lisaks oli suvel eriti

Meenutus tulekahjust Muuga sadamas

ohtlik bensiini pihkumine raudteetsisternidest, mis oleks võinud viia väga raskete ettearvamatute taga-järgedeni.

Aga miks ma neid sündmusi meenutan? Aga see-pärast, et Muuga sadama laienduse plaanid tekitavad minus hirmutunded. Eks lugejad otsustagu ise – esi-mese etapis tahetakse Muuga sadama idaosa laiendada 2 miljardi krooni eest, lähitulevikus investeeritakse veel miljard krooni. Sadamat on kavas laiendada ka läänesuunas.

Konteinerterminali laiendusega tõuseb Tallinna sa-dam Läänemere suuruselt teiseks konteinersadamaks, mis jääb alla vaid Peterburi sadamale.

Kui praegu on Muuga sadama aastane kaubamaht 32 miljonit tonni, siis 2010 aastaks peaks see tõusma 45 miljoni tonnini.

Kes annab garantii, et sellise suure kaubakäibega sadamas ei toimu tulekahju, ei eraldu õhku saasteai-neid, ei tekitata ülenormatiivset müra ja on täielikult välditud plahvatusohud?

Madis Kaasik

6 R A N D V E R E K Ü L A L E H T