19A. RIIKIDE KONKURENTSIVÕIME

Käesolev peatükk on mõeldud jätkuks majandusõpiku 19. peatükile. Kuna tegemist on väga aktuaalse materjali

tõlgendamisel baseeruva peatükiga, siis ei pidanud autorid võimalikuks paigutada seda trükituna kaante vahele. Seetõttu

on tegemist omanäolise interneti-peatükiga, mis uueneb igal aastal pärast kirjeldatud edetabelite uute variantide

ilmumist. Neid õpiku kordustrüki väljaandmiseni kuluvat mõnda aastat ei kannata antud materjal oodata. Loodame, et

lugeja harjub sellise stiiliga ja leiab siit hulgaliselt huvitavat materjali, mis iseloomustab Eesti ainulaadse

majandusmudeli edukust teiste riikidega võrreldes.

* * *

Meeldib meile seda tunnistada või mitte, kaasaegses maailmas arenevad riigid väga erinevaid teid pidi ja väga erinevas

tempos. Kui igaüks neist elaks oma suletud keskkonnas, siis ei peaks arenguerinevustele ehk tähelepanu pööramagi. Ent

maailm on muutunud üha “väiksemaks” ja avatumaks. Kõik riigid konkureerivad ühtedel ja samadel turgudel ning

tahavad nad seda või mitte – neil tuleb üksteist ja oma konkurentsivõimelisust võrrelda. Riike reastavad mitmed

ülemaailmselt tunnustatud institutsioonid. Nad teevad seda erinevate riikide gruppide suhtes, kasutavad erinevaid

kriteeriume ja metoodikaid. Peatüki autor on välja valinud kolm neist, mis tunduvad olevat ühed kompetentsemad:

:

Institutsioon Asukoht Koostatav edetabel Internetiaadress

Institute of Management

Development (IMD)

Šveits, Lausanne Maailma konkurentsivõimelisuse

edetabel

http://www01.imd.ch/wcy/ranking/

Heritage Foundation / Wall Street Journal

USA, Washington DC / Suurbritannia, London

Majandusliku vabaduse indeks

http://www.heritage.org

Harvard Business School, World

Economic Forum

USA Globaalne konkurentsivõimelisuse

raport

http://www.cid.harvard.edu/cr/index.html

19.4. Maailma konkurentsivõimelisuse edetabel

Šveistis Lausanne’s üle poole sajandi tegutsenud ja maailma viie juhtiva juhtimisinstituudi hulka kuuluv Institute of

Management Development (IMD) koostab 1989. aastast alates riikide edetabelit, kasutades selleks 286 erinevat

kriteeriumi. 4000 spetsialisti rohkem kui 70 riigist tegelevad edetabeli koostamisega ja see avaldatakse dokumendis

nimega World Competitiveness Yearbook. Momendil kuulub sellesse tabelisse 49 riiki ja nende viimase kolme aasta

tulemus on antud tabelis 19.5.

Tabelist on näha, et Eesti lülitus ainukese Baltimaana nimekirja 2001. aastal ja asetus kohe auväärsele 22. kohale,

edestades kõiki endisi sotsialistlikke riike, aga ka arenenud tööstusmaid nagu Prantsusmaa, Jaapan ja Itaalia. Üksteist

aastat on nimekirja eesotsas olnud USA. Aasia tiigrid Singapur ja Hongkong küll kõiguvad, ent asuvad endiselt tipus,

mida ei saa öelda Jaapani ja teiste tiigrite (Taiwan, Malaisia, Tai ja Korea) kohta. Kusjuures viimase kümnendi jooksul

on Jaapani suuruselt teine majandus maailmas pidevas stagnatsioonis, olles ka antud edetabelis pidevalt allapoole

langenud. Euroopa riikidest on endiselt tipus Põhjamaad: Soome, Taani, Rootsi ja Island. Silma paistab 2002. a alguses

kriisi läbi elanud Argentiina langus 8 koha võrra kahe aasta jooksul. Kuigi hästi pole läinud ka teistel Ladina-Ameerika

riikidel Brasiilial ja Mehhikol.

Tabel 19.5. Riikide konkurentsivõimelisuse edetabel 2002

Esimesed 16 Keskmised 16 Järelejõudjad 2002 2001 2000 2002 2001 2000 2002 2001 2000

100 USA 1 1 1 67,7 Norra 17 20 17 49,3 Portugal 33 34 29

84,4 Soome 2 3 4 66,7 Belgia 18 17 19 47,9 Tai 34 38 35

http://www01.imd.ch/wcy/ranking/http://www.heritage.org/

84,3 Lux. 3 4 6 66,5 U-Meremaa 19 21 18 47,6 Brasiilia 35 31 31

82,8 Holland 4 5 3 65,6 Tšiili 20 24 25 47,0 Kreeka 36 30 34

81,2 Singapur 5 2 2 63,4 EESTI 21 22 45,7 Slovaki V 37 37

80,4 Taani 6 15 13 61,6 Prantsusm. 22 25 22 45,5 Sloveenia 38 39 36

79,5 Šveits 7 10 7 61,5 Hispaania 23 23 23 44,0 L Aafrika 39 42 43

79,0 Kanada 8 9 8 61,3 Taiwan 24 18 20 41,5 Filipiinid 40 40 37

77,8 Hongkong 9 6 12 60,5 Iisrael 25 16 21 41,4 Mehhiko 41 36 33

76,2 Iirimaa 10 7 5 59,7 Malaisia 26 29 27 40,7 India 42 41 39

76,2 Rootsi 11 8 14 56,8 Korea 27 28 28 39,0 Venemaa 43 45 47

74,7 Island 12 13 9 56,7 Ungari 28 27 26 38,1 Kolumbia 44 46 45

74,7 Austria 13 14 15 55,3 Tšehhi V 29 35 40 30,2 Poola 45 47 38

74,1 Austraalia 14 11 10 54,3 Jaapan 30 26 24 28,0 Türgi 46 44 42

70,9 Saksamaa 15 12 11 52,2 Hiina RV 31 33 30 26,9 Indoneesia 47 49 44

68,9 Suurbrit. 16 19 16 51,9 Itaalia 32 32 32 26,9 Venets. 48 48 46

26,0 Argentiina 49 43 41

Allikas: IMD

IMD kasutab riikide reastamiseks 314 erinevat kriteeriumi, mis on jaotatud nelja gruppi (vt joonis 19.4): majanduslik

areng, valitsuse toimimise efektiivsus, ettevõtete efektiivsus ja infrastruktuur. Igasse gruppi kuulub viis kriteeriumi.

MAJANDUSARENG• Kodune majandus• Rahvusvaheline kaubandus• Välisinvesteeringud• Tööhõive• Inflatsioon

INFRASTRUKTUUR• Põhiline infrastruktuur• Tehnoloogiline infrastruktuur• Teaduslik infrastruktuur• Tervishoid ja keskkond• Väärtushinnangud

ETTEVÕTETE EFEKTIIVSUS• Tootlikkus• Tööturu situatsioon• Finantsturud• Juhtimine• Globaliseerituse mõju

VALITSUSE EFEKTIIVSUS• Eelarvepoliitika• Avaliku sektori rahastamine• Institutsionaalne võrgustik• Äriseadustik• Haridus

MAJANDUSARENG• Kodune majandus• Rahvusvaheline kaubandus• Välisinvesteeringud• Tööhõive• Inflatsioon

INFRASTRUKTUUR• Põhiline infrastruktuur• Tehnoloogiline infrastruktuur• Teaduslik infrastruktuur• Tervishoid ja keskkond• Väärtushinnangud

ETTEVÕTETE EFEKTIIVSUS• Tootlikkus• Tööturu situatsioon• Finantsturud• Juhtimine• Globaliseerituse mõju

VALITSUSE EFEKTIIVSUS• Eelarvepoliitika• Avaliku sektori rahastamine• Institutsionaalne võrgustik• Äriseadustik• Haridus

Joonis 19.4. Riikide konkurentsivõimelisuse kriteeriumid

Kuidas riigid konkureerivad?1 Lühidalt selleks, et tõsta riigis elavate inimeste elatustaset. Lihtsaim moodus selle

mõõtmiseks on lähtuda SKPst elaniku kohta. Kahjuks ei sisalda SKT paljusid asju, mida inimesed peavad elustandardi

osaks: keskkonna kvaliteet, rahva tervislik seisund, isiklik turvalisus jne. Kaasajal arvatakse üha enam, et jooksva kasvu

eesmärgid peavad sisaldama ka selle mõju tulevastele generatsioonidele. OECD2 ametlik kasvu definitsioon on: määr,

millega riik võib vaba ja õiglase konkurentsi tingimustes toota maailmaturul konkurentsivõimelisi kaupu ja teenuseid,

säilitades ja kasvatades samal ajal on inimeste reaaltulu pikaajalises perspektiivis. Viimast aspekti peetakse silmas

rääkides jätkusuutlikust arengust.

Riikide konkurentsivõimelisus ja elatustase on otseses seoses majanduse avatusega. Suurema osa ajaloost on riigid olnud

suletud, st püüdnud oma probleeme lahendada ja areneda ilma teiste riikidega majanduslikult suhtlemata. Avanemine on

1 Järgnevalt on kasutatud IMD professori Stephane Garelli artiklis “Competitiveness of Nations: the Fundamentals” avaldatud seisukohti. Artikkel ise on trükitud aastaraamatus. 2 Maailma paarikümmet arenenumat riiki ühendav organisatsioon Organisation of Economic Cooperation and Development. Kodulehekülje internetiaadress on http://www.oecd.org/EN/home/0,,EN-home-0-nodirectorate-no-no-no-0,FF.html.

http://www.oecd.org/EN/home/0,,EN-home-0-nodirectorate-no-no-no-0,FF.htmlhttp://www.oecd.org/EN/home/0,,EN-home-0-nodirectorate-no-no-no-0,FF.html

olnud väga aeglane ja paljude riikide jaoks valuline protsess. Miks siis riigid ikkagi soostusid avanema? Vastus peitub

Suures Depressioonis. Juba Keynes tõestas, et languse põhjuseks 1930. aastate alguses oli asjaolu, et enamik riikidest

kasutas protektsionismi, ehk püüdis sisemisi probleeme lahendada teiste arvel. Bretton Woodsi üks eesmärke oligi

maailmakaubanduse liberaliseerimine. Kaasajal on WTO (World Trade Organisation) liikmete tariifid keskmiselt alla

4%. Oma loomisest alates on OECD sõdinud kapitali, kaupade ja teenuste vaba liikumise eest.

Samal ajal nõuab konkurentsivõimelisuse säilitamine majanduslike valikute balansseeritust sotsiaalsete väärtustega, mis

tulenevad riigi ajaloost, väärtussüsteemidest ja traditsioonidest.

Vahel on ka küsitud: kas üldse riigid on need, kes konkureerivad? Kas mitte hoopis ettevõtted ei ole need, kellest oleneb

konkurentsivõime? Konkurentsist ei saa siiski kõrvale jätta valitsusi, kelle vastutus on viimase poole sajandi jooksul

oluliselt suurenenud ning kes oma maksupoliitika ja väliskapitali ligimeelitamisega suudavad majanduslikku edukust

oluliselt mõjutada.

Parimal moel paistab rahvusvaheline konkurents silma võistluses ajude pärast (hariduse ja know-how valdkonnas).

Määravaks osutub riigi võime luua efektiivne haridussüsteem ja parandada tööjõu oskuste taset. Nimetatud valdkonnas

paistavad silma Ida-Aasia riigid ja Põhja-Ameerika. Ei piisa vaid investeeringutele soodsa keskkonna loomisest, soodne

keskkond tuleb luua ka parimatele ajudele. Maailm nihkub üha enam teadmistel baseeruva majanduse suunas. Seetõttu

on riigid hakanud välja töötama parimate ajude ligimeelitamise poliitikaid. Riikide seas kulutavad kõige enam haridusele

(% SKPst) Iisrael ja Kanada. Eraldi teostatud uurimus selle kohta, kuivõrd haridussüsteem toetab majanduslikku

konkurentsivõimet, asetas riikide tippu Soome, Iirimaa ja Singapuri; Šveits oli 5., Saksamaa 19., Prantsusmaa 20., USA

24. ja Suurbritannia 30.

Vaesed riigid, kes ei suuda oma “ajusid” kinni hoida ja neile soodsat keskkonda luua, hakkavad neid üha enam kaotama

paarile rikkale riigile. Perioodil 1994–1999 “importis” USA 124 000 hindut, 68 000 hiinlast, 57 000 filipiinlast, 49 000

kanadalast ja 42 000 inglast. Viiest miljonist USA IT sektoris hõivatud inimesest on üks miljon sündinud väljaspool

USAd. Silocon Valley’s (maailma IT-kontsentratsioonilt kõrgeimas piirkonnas) on 30% tarkvarainseneridest hindud.

Öeldakse, et maailma konkurentsivõimelisuse lahinguväli nihkub “baitidelt ajudele” (ingl.k from bytes to brains). See

on uus ja karm reaalsus, kus võitjad liiguvad teiste eest kiiresti ära.

Tänapäeval ei mõelda infrastruktuuri all mitte ainult teid, sadamaid ja lennuvälju. Tänapäeval eristab rahvaid odav ja

efektiivne telekommunikatsioon, internet ja mobiiltelefonid, nende kättesaadavus või puudumine. Nn uue majanduse

laines on määrava tähtsusega riigi arengu ja konkurentsivõimelisuse seisukohalt investeeringud IT- ja

telekommunikatsiooni sektorisse. Vahel on seda nimetatud ka e-revolutsiooniks.

Ennustuste kohaselt luuakse 2003. a 10% USA SKPst internetipõhiste ülekannetena, Euroopas vastavalt 6%. Arvutite

arvult elaniku kohta on USA esimene, Rootsi teine, Soome kolmas, Island neljas ja Norra viies. Nagu näha, on USA ja

Skandinaaviamaad teistest tunduvalt eespool. Samal ajal on tegemist on väga tundliku majandussektoriga väliste šokkide

(eriti finantsturgudelt lähtuvate) suhtes. Tehnoloogiaettevõtete börsiindeks Nasdag kõigub palju suurema amplituudiga

kui tootva sektori Dow Jones. Uue sajandi algus tähistas paljude tehnoloogiaettevõtete pankrotti või väärtuse kadu.

Siiski asuvad konkurentsivõimelisuse tipus riigid, kus IT sektor on tugevalt arenenud. 2001. aastal moodustasid IT-

kaubad riikide ekspordist Filipiinidel 63%, Malaisial 53%, Singapuril 52%, Taiwanil 37%, Tail 26%, Hongkongil 22%

ja Mehhikol 19%.

Tehnoloogia mõjutab samuti haridust. USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Eesti (Tiigrihüppe programm) kavatsevad

lülitada kõik koolid internetti. Soomes ja Rootsis on väga levinud kaugõpe läbi interneti. Siiski jääb enamikus riikides

vajaka oskustest IT alal. Seetõttu on konkurentsivõimelise riigi prioriteediks inimeste harimine nii, et nad oleksid

võimelised kasutama ja opereerima uut kõrgtehnoloogilist infrastruktuuri. Iirimaa on olnud edukas haritud IT-

spetsialistide ettevalmistamisel välisfirmadele ja on seetõttu muutnud riigi väliskapitalile väga külgetõmbavaks.

Internet on tekitanud e-kommertsi, oksjonid ja e-turu, mis ei tunne riigipiire. See omakorda stimuleerib riike edendama

arenenud tehnoloogilist infrastruktuuri. Samal ajal tekitab see täiendavaid ülesandeid ka valitsusele. Kuidas maksustada

internetis tekkivaid tulusid? USAs eeldatakse, et iga konkreetse tulu kohta tehti võrgus ka mingi kogus kulusid.

Järelikult saab ja tuleb neid tulusid maksustada. Kuidas saab aga valitsus kontrollida internetiettevõtet, mis saab

tegutseda igas võimalikus võrku ühendatud riigis ilma, et peaks end selles riigis registreerima. Võrgufirmad võivad

kergesti kõrvale hiilida ka sotsiaalseadusandlusest. Kuidas uutes tingimustes kindlustada 35tunnine töönädal

(Prantsusmaal) ning ettevõtete piiratud lahtiolekuajad (Šveitsis)? Kas võrgufirma peab olema nädalavahetusel suletud?

Lisandub privaatsuse küsimus – kõikvõimalike andmepankade loomine rikub privaatsust.

Ja lõpuks – tehnoloogia loob ka täiendavaid riske, näiteks häkkerlus ja julgeolekuprobleemid. Riigi tehnovõrkude

hävitamine võib põhjustada suuremat kahju kui traditsiooniline sõjaline rünnak. Ka terrorism on kõrgtehnoloogiline.

Tegurite hulgas, mis määrab riigi konkurentsivõime, on ka väärtushinnangute süsteem. 20. sajandi alguses uuris saksa

filosoof Max Weber seoseid kultuuri ja majanduse vahel teoses “Protestantlik eetika, protestantism ja kapitalismi vaim”.

Järeldus, mille ta tegi oli, et riigid ei konkureeri vaid toodetega, mida nad oskavad valmistada, vaid ka hariduse ja

väärtussüsteemidega. Weberi järgi läbivad väärtused neli arengustaadiumi:

• kõva töö - inimesed pühenduvad täielikult riigi korporatiivsetele eesmärkidele ja töötavad palju tunde

(käesoleval etapil - Korea);

• rikkus - inimesed küll töötavad kõvasti, kuid pööravad rohkem tähelepanu oma isikliku tulu suurendamisele

(Singapur);

• sotsiaalne osalus - inimesed on vähem huvitatud kõvast tööst ning tegelevad rohkem ühiskonna kujundamisega

(USA ja Euroopa 1960. aastatel);

• eneseteostus - inimesed tegelevad oma isikliku elu kujundamisega (USA ja Euroopa tänapäeval).

Selle evolutsiooni käigus toimub üleminek kollektiivsetelt väärtustelt individuaalsetele. Näiteks kaasaegne Ida-Aasia

väärtussüsteem baseerub Confuciuse printsiipidele: kõva töö, lojaalsus, distsipliin, säästmine ja haridus. See vastab

suuresti ka protestantlikule eetikale, mis domineeris Euroopas ja Ameerikas 19. sajandil ja mis pani aluse industriaalsele

revolutsioonile. Sajandialguse Eesti, kus kõik protsessid toimuvad palju kiiremini kui arenenud riikides, on ilmselt

hüpanud esimesest juba teise staadiumi.

Stephane Garelli toob oma artiklis esile neli erinevat riikide käitumismudelit (vt joonis 19.5):

• Lõuna-Euroopa mudel – vähe infrastruktuuri ning regulatsiooni, vähe sotsiaalset kaitstust, märkimisväärse

varimajanduse eksisteerimine, samal ajal madal tööjõu kulu. Kõik see peaks soodustama innovatsiooni ja

leidlikkust;

• Põhja-Euroopa mudel – suur rõhuasetus stabiilsusele, sotsiaalsele konsensusele ja regulatsioonile. On kasulik

pikaajalises perspektiivis;

• anglosaksi mudel – deregulatsioon, privatiseerimine, paindlik tööturg, kõrge riskivalmidus. Soosib

ettevõtlikkust.

Garelli leiab ka, et viimase kümnendi jooksul on rõhuasetus nihkunud Põhja-Euroopa mudelilt anglosaksi mudeli

suunas. See tähendab, et viimane mudel näib uutes tingimustes paremini töötavat. Sellegipoolest pole

hüperkonkurentsivõimelise globaalse ärikeskkonna ja sotsiaalsest vastutusest kantud kohaliku keskkonna vaheline

tasakaal veel lõplikul paigas.

LÕUNA-EUR.

• Odav tööjõud• Vähe struktuure• Varimajandus{Itaalia, Hisp.,Port., Türgi,+ SRÜ}

PÕHJA-EUR.• Pikaajalisus• Sotsiaalne kon-

sensus• Tööjõu stabiilsus.{Saks., Holl.,Austria, Sveits,+ Jaap., Taivan}

ANGLOSAKSI• Deregulatsioon• Tööjõu paind-

likkus• Riskivalmidus{USA, Kanada,Suurbrit., Singap.Hongkong} V

iimas

el 10

aasta

l

toimu

nud n

ihe

KO

NK

UR

ENTS

IVÕ

IMEL

INE

GLO

BA

ALN

E Ä

RIK

ESK

KO

ND

SOTS

IAAL

SELT

VAS

TUTU

S-R

IKAS

LO

KA

ALN

E K

ESK

KO

ND

LÕUNA-EUR.

• Odav tööjõud• Vähe struktuure• Varimajandus{Itaalia, Hisp.,Port., Türgi,+ SRÜ}

PÕHJA-EUR.• Pikaajalisus• Sotsiaalne kon-

sensus• Tööjõu stabiilsus.{Saks., Holl.,Austria, Sveits,+ Jaap., Taivan}

ANGLOSAKSI• Deregulatsioon• Tööjõu paind-

likkus• Riskivalmidus{USA, Kanada,Suurbrit., Singap.Hongkong} V

iimas

el 10

aasta

l

toimu

nud n

ihe

KO

NK

UR

ENTS

IVÕ

IMEL

INE

GLO

BA

ALN

E Ä

RIK

ESK

KO

ND

SOTS

IAAL

SELT

VAS

TUTU

S-R

IKAS

LO

KA

ALN

E K

ESK

KO

ND

Joonis 19.5. Riikide käitumismudelid

Millise mudeli järgi käitub või millises väärtushinnangute arengufaasis asub Eesti sajandi alguses, on raske täpselt öelda.

Loogiliselt peaks Eesti paigutuma Lõuna-Euroopa mudelisse oma endiselt suhteliselt odava tööjõu, vähese sotsiaalse

kaitstuse ja suure varimajandusega ning valitsusele laekumata maksudega. Samal ajal on Eesti liberaalsel

majandusmudelil kindlasti ka mitmeid anglosaksi mudeliga ühiseid jooni: vähene reguleeritus, paindlik tööturg ja

riskivalmidus. Vaadates riikide arengut viimase saja aasta jooksul ja eriti viimasel paaril aastakümnel, tuleb tunnistada,

et põhiliseks edukuse reegliks on:

tööd tuleb teha palju ja hästi.

Rikkad ei ole palju töötunde tegevad ega suure tootlikkusega riigid.

Rikkad on need, kes teevad palju ja produktiivset tööd.

Eespool väitsime, vastavalt Max Weberile järgneb kõva töö staadiumile rikkuse akumulatsiooni staadium. Tabel 19.6

näitab, et Weberil on õigus. Kui 130 aastat tagasi töötati praegustes rikastes riikides (USA, Norra, Saksamaa jne)

keskmiselt ligi 3000 tundi inimese kohta aastas, siis nüüd on töötundide arv nendes riikides kahanenud ligi poole võrra.

Väikseim on tabelis toodud riikidest töötundide arv Norras, Itaalias ja Suurbritannias. Erandiks on Jaapan, kus endiselt

küünib töötundide arv 2000 ligi. Sajandivahetusel on kõva töö riikideks Aasia tiigrid Korea ja Taiwan. Ka Eesti, kus

tööpäeva pikkus ei ole veel piiratud ja paljud poed ning ettevõtted töötavad ka nädalavahetustel, peab selles arenguetapis

koguma kapitali, et hiljem asuda heaoluühiskonna printsiipidest lähtudes sotsiaalset osalust ja eneseteostust realiseerima.

Kui keegi aga püüab antud kauboikapitalismi olukorras hakata rakendama eneseteostuse staadiumis olevate riikide

reeglistikku, siis võib see tuua pikaajaliselt korvamatut kahju.

Tabel 19.6. Keskmiselt aastas töötatud tundide arv, 1870–1992

Riik 1870 1913 1929 1938 1950 1973 1992 Austria 2935 2580 2281 2312 1976 1778 1576 Belgia 2964 2605 2272 2267 2283 1872 1581 Prantsusmaa 2945 2588 2297 1848 1926 1771 1542 Saksamaa 2941 2584 2284 2316 2316 1804 1563 Itaalia 2886 2536 2228 1927 1997 1612 1490 Norra 2945 2588 2283 2128 2101 1721 1465 Suurbritannia 2984 2624 2286 2267 1958 1688 1491 Austraalia 2945 2588 2139 2110 1838 1708 1631 Kanada 2964 2605 2399 2240 1967 1788 1656 USA 2964 2605 2342 2062 1867 1717 1589 Jaapan 2945 2588 2364 2391 2166 2042 1876 Kreeka 2200 2000 1720 Hispaania 2200 2150 1911 Argentiina 2034 1996 1826 Tšiili 2212 1955 2005

Mehhiko 2154 2061 2062 Venetsueela 2179 1965 1868 Korea V 2200 2683 2800 Taiwan 2200 2570 2500

Allikas: Miles & Scott, 2002

Kõige ilmekamalt iseloomustab kolme tähtsama majandusliku jõukeskuse USA, Jaapani ja Euroopa Liidu tööpanust ja

töö tootlikkust joonis 19.6. Aluseks on võetud USA, kelle töötatud tundide arv ning tunnis toodetud SKP elaniku kohta

on võetud 100ks. Jooniselt on näha, et jaapanlased teevad küll palju, aga samal ajal ebaproduktiivset tööd (2/3 USA

tasemest). Euroopa Liidus tervikuna tehakse vähe ja ebaproduktiivset tööd. Esile tõusetub Prantsusmaa, kes oma väheste

töötundidega (3/4 USA tasemest) on produktiivsuselt jõudnud USA-le peaaegu kannule (95% USA tasemest). Ent samal

ajal teevad ameeriklased prantslastest veerandi võrra rohkem tööd.

Jaapan

60

65

70

75

80

85

90

95

100

60 65 70 75 80 85 90 95 100 105 110 115

USAPrantsusmaa

Itaalia

Saksamaa

Suurbritannia

ELSUUREM SKTEL. KOHTA

VÄIKSEM SKTEL. KOHTA

Tööpanus (töötatud tunde)

Prod

uktii

vsus

(too

detu

d SK

P tu

nnis

)

Jaapan

60

65

70

75

80

85

90

95

100

60 65 70 75 80 85 90 95 100 105 110 115

USAPrantsusmaa

Itaalia

Saksamaa

Suurbritannia

ELSUUREM SKTEL. KOHTA

VÄIKSEM SKTEL. KOHTA

Jaapan

60

65

70

75

80

85

90

95

100

60 65 70 75 80 85 90 95 100 105 110 115

USAPrantsusmaa

Itaalia

Saksamaa

Suurbritannia

ELSUUREM SKTEL. KOHTA

VÄIKSEM SKTEL. KOHTA

Tööpanus (töötatud tunde)

Prod

uktii

vsus

(too

detu

d SK

P tu

nnis

)

Joonis 19.6. Allikas: The Conference Board

Toome järgnevalt IMD professori Garelli formuleeritud konkurentsivõimelisuse kuldreeglid, mille järgimine peaks

tänapäeval garanteerima riigi arengu:

• stabiilne õiguslik keskkond;

• paindlik majandusstruktuur;

• investeeringud traditsioonilisse ja tehnoloogilisse infrastruktuuri;

• erasäästude ja koduste investeeringute soosimine;

• agressiivne ekspordipoliitika, välisinvesteeringute ligimeelitamine;

• avaliku sektori kvaliteet, tootlikkus ja läbipaistvus;

• palga, tootlikkuse ja maksude omavahelise seotuse tagamine;

• sotsiaalse struktuuri edendamine: palgaerinevuste kahandamine ja tugeva keskklassi formeerimine;

• investeeringud haridusse (eriti rakenduslikku kesk-eriharidusse), lisaks eluaegne täiendõpe;

• Globaalsuse ja lokaalsuse ühendamine, väärtussüsteemide säilitamine.

* * *

Kontrastseimal moel iseloomustab tänapäevast kasvumudelite erinevust ehk Jaapani ja USA võrdlus. Jaapani

kasvumudel töötas veatult 1960. aastatest 1990. aastate alguseni. See töötas nii hästi, et seda hakati nimetama

kasvumudeliks, mida järgisid paljud Ida-Aasia riigid. Veel 1970.–1980. aastatel käisid Euroopa ja Ameerika teadlased ja

ärimehed Jaapanis õppimas, kuidas saavutada kiire majanduskasv. Juhtimisteadlased õppisid Jaapani firmade ülesehitust

ja juhtimiskultuuri. Nüüdseks on Jaapani majanduslik ime lõppenud ja tema kasvumudel enam ei tööta. Miks, seda on

põhjendatud järgmiselt3:

• Jaapani sotsiaalsüsteem väärtustab ja seab kollektiivsed eesmärgid individuaalsest heaolust kõrgemale,

konsensuse kõrgemale konfliktist ja kooperatsiooni kõrgemale konkurentsist. Agressiivse riskeerimise

asemel eelistatakse hoiduda konservatiivselt riskist;

• majandussüsteem baseerub piiratud konkurentsil ja oligopoolsetel turgudel, oponeerides vabale

turukonkurentsile;

• valitsus sekkub aktiivselt majandusse ning reguleerib turge;

• suhteliselt protektsionistlik kaubanduspoliitika;

• eluaegne töökindlustus tööturu mobiilsuse asemel4;

• ettevõtete ja majapidamiste sotsiaalkindlustuse süsteem, mis soodustab riskide vältimist;

• korporatiivne organisatsioonistruktuur erinevalt USA holding companies’ süsteemi asemel, mis jätab

vähe iseseisvust suurfirmade allüksustele;

• R&D mudel, mis baseerub rohkem protsessi kui produkti innovatsioonile. Uute produktide

arendamiseks vaid imiteeritakse ja parandatakse vanu,

• haridussüsteem, mis rõhutab traditsioonilisi väärtusi, mitte innovatiivsust ja individuaalset loovust.

Paljusid huvitab põhiküsimus: kas 1990. aastate ja sajandivahetuse kogemus on vaid ajutine tsükliline nähtus, mis ei sea

küsimärgi alla vana kasvumudelit? Või on vana ja traditsiooniline majandusmudel end ammendanud ja vajab

struktuurseid reforme? Kas Jaapan vajab põhimõttelisi struktuurseid reforme või piisab lühiajalise majanduspoliitika

parandamisest? Niisiis jõuame tagasi klassikute-keinsistide dilemmani: kas pika- või lühiajaline majanduspoliitika?

Enamik majandusteadlastest on veendunud, et globaliseerunud majanduses on majanduslik kasv seotud

riskivalmidusega, dünaamilise ettevõtlusega ja agressiivse konkurentsiga. Traditsiooniline kasvumudel ei tööta

maailmamajanduses toimiva nelja põhitrendi tõttu.

• Tehnoloogilise innovatsiooni tekitatud struktuurimuudatused. 1950. aastatest 1980. aastate alguseni seisnes

innovatsioon olemasolevate tehnoloogiate täiustamises ja kaupade kvaliteedi parandamises, ning sel alal olid

jaapanlased parimad. Kaasajal toimuvad tänu infotehnoloogia arengule kõik muutused nii kiiresti, produkti

elutsükkel on nii lühike, et imiteerida ei jõua. Konkurents on väga karm, kes ise asju välja ei mõtle vaid püüab

teiste leiutatut järele teha, jääb lootusetult maha. Üldine arusaam on, et uute tehnoloogiate osas on Jaapan

USAst maha jäänud ning järelejõudmine võib võtta väga palju aega.

• Kasvav globaalne kaubanduslik konkurents, mis tekitab vajaduse tööstus ümber struktureerida. Mitmed riigid,

ka Jaapan, pole kaubandust liberaliseerinud. Need riigid, kes läksid liberaliseerimise teed, kannatasid algselt

kasvanud konkurentsi tõttu (näiteks USA kandis 1980. aastatel kahju tugeva $ tõttu), kuid samal ajal sundis see

ettevõtteid ümber struktureeruma, mis iseenesest on küllalt valuline protsess.

• Konkurentsi soodustav deregulatsioon. Eespool vaatlesime riikide erinevaid strateegiaid valitsuse osakaalu ja

regulatsiooni astme osas ning nägime, et edukamad on olnud need riigid, kes on valinud deregulatsiooni ja

valitsuste kärpimise tee.

• Korporatiivne restruktureerumine. Ka mikro- ehk ettevõtete tasandil toimuvad sajandivahetusel olulised

muutused. Paindlikud struktuurid ja konkureerivad turud on olnud efektiivsemad kui paindumatud ja

3 Tsiteeritud on New Yorgi Ülikooli majandusteadlase Nouriel Roubini 1996. a Tokios peetud kõnet Jaapani majanduskriisi põhjustest. Artikkel on kättesaadav Roubini kodulehel internetiaadressil: http://www.stern.nyu.edu/globalmacro 4 Jaapani eluaegset ühes firmas töötamise ja sellele firmale lojaalseks olemise süsteemi on tänapäeval võrreldud ka feodaalse sunnismaisusega.

http://www.stern.nyu.edu/globalmacro

oligopoolsed. Sotsiaalne hind, mis selle eest maksta tuleb, on sageli olnud kõrge: kõrge töö mobiilsus, väiksem

tööalane kaitstus, allasurutud reaalpalk ning suurenenud tulude ja rikkuse ebavõrdsus.

19.4. Majandusliku vabaduse indeks

USA ja maailma juhtiv majandusajaleht The Wall Street Journal ning instituut Heritage Foundation koostavad riikide

pingerida majandusliku vabaduse alusel. Erinevalt IMDst, kelle nimekirja kuulus “vaid” 49 riiki, katab vabadusindeksi

nimekiri riikide enamiku – 161 riiki. Indeksi koostamise idee pärineb 1980. aastate lõpust, kriteeriumid ise aastast 1994.

2002. a indeks oli järjekorras juba kaheksas. Tegemist on majanduskasvu mõjutavate tegurite teoreetilise analüüsiga.

Kuigi majandusliku edenemise kohta on mitmeid erinevaid teooriaid, on selle nimekirja autorite seisukoht, et

majanduslikult vabad riigid omavad suuremat pikaajalise kasvu potentsiaali.

Kümnesse gruppi jaotatud 50 kriteeriumi alusel on riigid jagatud nelja erinevasse gruppi: 1) vabad, 2) peamiselt vabad,

3) peamiselt mittevabad ja 4) mittevabad. Uuritavast grupist kuulus viimases, 2002. a nimekirjas vabade ja peamiselt

vabade hulka 71 riiki ning peamiselt mittevabade ja mittevabade hulka 85 riiki (2002. a nimekirjas figureerib 156 riiki).

Et majanduslik edukus sõltub majanduslikust vabadusest, seda tõestab joonis 19.7, millest on näha, et vabade ja

mittevabade riikide SKP elaniku kohta erineb ligi kuus korda, mis ei saa olla juhus. Üldtendents on, et vabamates

riikides tulu elaniku kohta kasvab. Nimetatud asjaolu annab nimekirja koostajatele põhjuse väita: vabadus teeb rikkaks.

Üheteistkümnest kõige vabamast riigist kuus asuvad Põhja-Ameerikas või Euroopas, neli Aasias ja üks Ladina-

Ameerikas.

23 325

11 549

3 238 3 826

Vabad Peamiseltvabad

Peamiseltmittevabad

Mittevabad

23 325

11 549

3 238 3 826

Vabad Peamiseltvabad

Peamiseltmittevabad

Mittevabad

Joonis 19.7. SKP elaniku kohta erineva majandusvabadusega riikides (1999, OVP$)

Kümme kriteeriumide gruppi, mida kasutatakse majandusvabaduse hindamisel on järgmised:

• kaubanduspoliitika (tariifid ja muud piirangud, tollikorruptsioon);

• eelarveline koormus (maksukoormus, valitsuse kulud);

• valitsuse sekkumise määr (valitsuse kulude suhe SKPsse, riigiettevõtete osakaal);

• rahapoliitika (inflatsioonimäär);

• kapitalivood ja välisinvesteeringud (piirangud väliskapitalile ja tulude väljaviimisele, väliskapitali õigus

omandada maad);

• pangandus ja finantsturud (riigi osalus panganduses, piirangud välispankadele, valitsuse regulatsioon),

• hinnad ja palgad (ettevõtete subsideerimine, miinimumpalga seadused, valitsuse sekkumine hinnapoliitikasse);

• omandiõigused ( riigistamine, välisarbitraaži lubatavus, õigussüsteemi korruptsioon, eraomandi kaitstus);

• regulatsioon ( litsentsipiirangud, bürokraatia korrumpeerumine, tööseadusandluse piirangud, ohutus-,

keskkonna- ja tööohutuse alased piirangud tarbijale, ettevõtete reguleerimine);

• must turg (salakaubandus erinevatel turgudel).

Viimaste aastate arengutest majanduslikus vabaduses annab ülevaate tabel 19.7. Nimekirja eesotsas on viimastel aastatel

domineerinud neli riiki: Hongkong, Singapur, Uus- Meremaa ja Iirimaa. Tuleb tunnistada, et maailma vabamad riigid on

need, kes on pärinud oma majandusliku liberalismi anglosaksi kapitalismi mudelist. Enamik vabadest riikidest asuvad

kas Põhja-Ameerikas või Euroopas. 2002. aastal jõudis esimese postsotsialistliku riigina vabade riikide gruppi Eesti, kes

liikus kahe aastaga 22. kohalt neljandaks maailma rikkaima riigi Luksemburgi, maailma võimsaima ja

konkurentsivõimelisema riigi USA, kapitalismi sünnimaa Hollandi ja Euroopa “tiigri” Iirimaa kõrvale. Kusjuures Eesti

majandus ei ole mitte lihtsalt vaba, vaid maailma üks vabamaid. Nimetatud kohale on Eestil aidanud jõuda peatükis 16.

kirjeldatud majanduspoliitiline mudel. Tähelepanuväärne on, et Eesti rikkad heaolunaabrid Rootsi ja Soome asuvad

skaalal allpool, nii nagu ka traditsioonilised heaoluriigid Saksamaa ja Prantsusmaa. Jaapani allakäiku tõendab tema

kukkumine 19. kohalt (2000) 35. kohale (2002).

Tabel 19.7. Riikide majandusvabaduse indeks, 2000–2002

2000 2001 2002 1. Hongkong 1. Hongkong 1. Hongkong 2. Singapur 2. Singapur 2. Singapur 3. Uus-Meremaa 3. Iirimaa 3. Uus-Meremaa 4. Bahrein 4. Uus-Meremaa 4. EESTI 4. Luksemburg 5. Luksemburg 4. Iirimaa 4. USA 5. USA 4. Luksemburg 7. Iirimaa 7. Suurbritannia 4. Holland 8. Austraalia 8. Holland 4. USA 8. šveits 9. Austraalia 9. Austraalia 8. Suurbritannia 9. Bahrein 9. Tšiili 11. Kanada 9. šveits 9. Suurbritannia 11. Tšiili 12. Salvador 12. Taani 11. Salvador 13. Tšiili 12. šveits 11. Taiwan 14. Autsria 14. Soome 15. Austria 14. Kanada 15. Bahrein 15. Holland 14. Taani 15. Kanada 17. Argentiina 14. EESTI 17. Bahama 17. Belgia 14. Jaapan 17. Salvador 19. Island 14. ÜAE 17. Rootsi 19. Jaapan 20. Belgia 20. Austria 19. ÜAE5 20. Saksamaa 20. Belgia 22. Bahama 20. Taiwan 20. Saksamaa 22. Tšehhi V 23. Bahama 23. Küpros 22. EESTI 23. Küpros 23. Island 22. Soome 23. Soome 23. ÜAE 22. Saksamaa 23. Island 26. Barbados 27. Taani 27. Tšehhi V 26. Portugal 28. Itaalia 27. Tai 26. Hispaania 28. Norra 29. Argentiina 29. Itaalia 28. Portugal 29. Korea V 29. LEEDU …. 29. Rootsi …. 31. Rootsi …. 35. Jaapan …. 42 Leedu 35. Norra 44. LÄTi …. …. …. 46. Läti 38. LÄTI 61. LEEDU …. …. 151. Iraan 151. Laos 152. Kuuba 153. Liibüa 154. Iraak 155. Korea RV

Allikas: Heritage Foundation

5 Ühinenud Araabia Emiraadid

Kui võrrelda majandusvabaduse indeksit riikide konkurentsivõimelisuse edetabeliga, siis esimese kümne seas korduvad

järgmised nimed: USA (vastavalt 4. ja 1.), Luksemburg (4. ja 3.), Holland (4. ja 4.), Singapur (2. ja 5.), Hongkong (1. ja

9.) ja Iirimaa (4. ja 10.). Kohad kokku liites saaks neist kuuest riigist omakorda pingerea:

• USA 5 punkti,

• Luksemburg ja Singapur 7,

• Holland 8,

• Hongkong 10 ja

• Iirimaa 14 punkti.

Võib vist eksimatult väita, et nimetatud kuuik moodustab tänapäeval riikide eliitgrupi, mille kasvumudelist ja

edusammudest tasub teistel eeskuju võtta.

Samal ajal on huvitav märkida kahte asjaolu. Esiteks: ei ole otsest seost majandusliku vabaduse ja demokraatia vahel.

abade riikide etteotsa kuuluvad sellised absoluutsed monarhiad nagu Bahrein ja Ühinenud Araabia Emiraadid. Samal

ajal on siiski tõenäosus, et ebademokraatlik riik on ühtlasi ka mittevaba, üsna suur. Nimekirja lõpukümnendist leiame

sellised diktatuuririigid nagu Korea RV, Iraak, Liibüa, Kuuba, Iraan, Usbekistan ja Valgevene. Sellegipoolest ei tohi

tõmmata otsest paralleeli poliitilise demokraatia ja majandusliku vabaduse vahele.

Teiseks: mitte kõik vabad riigid ei ole automaatselt ka maailma rikkamad. Maailma kõige rikkam riik Luksemburg (SKP

elaniku kohta 38 447 1999. a OVP $6) ning järjekorras teine riik USA (30 600$) jagavad ju neljandat kohta “vaese”

Eestiga. (7 826$) – elatustasemelt 74. koht. Vabadusindeksi edetabelis üheksandal kohal oleva Tšiili SKP elaniku kohta

on 8 370$. Rikkuselt kuues riik Šveits (27 486$) asub “alles” 12. kohal. Rikkus ja vabadus langevad kõige enam kokku

rikkuselt maailma seitsmenda riigi Singapuri (27 024$) puhul, kes on vabaduse skaalal teisel kohal. Et üks vaene riik

võib jõuda vabade riikide hulka, selle kohta on markantseimaks näiteks Salvador: 17. riik vabaduselt, 114. riik

elatustasemelt (4 048$).

Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu on majandusliku vabaduse skaalale asunud erinevalt stardipositsioonilt ning on ka

erineva kiirusega edasi nihkunud (vt tabel 19.8). Nagu näha, jõudsid Läti ja Leedu meie “stardipositsioonile” alles 2002.

aastal. Samal ajal on Leedu arengukiirus olnud kõige suurem. Vabaduse skaalal on alates 1995. aastast kõige kiiremini

edenenud (järjekorras) Aserbaidžaan (1,25), Mosambiik (1,15), Leedu (1,10) ja Armeenia (1,05) (sulgudes indeksi

muutus). Tagasi on samal skaalal aga nihkunud Malaisia (-0,70), Venetsueela (-0,65), Valgevene (-0,65), Jaapan (-0,60),

Türgi (-0,55) ja Prantsusmaa (-0,4). Nagu näha, on erinevad riigid väga erinevaid majanduspoliitilisi mudeleid

rakendades nihkunud vabaduse skaala erinevates suundades. Jaapani majanduslik allakäik käib kaasas valitsuse

suurenemise ja majandusvabaduse kahanemisega.

Tabel 19.8. Balti riikide majandusliku vabaduse indeks, 1995–20027

Aasta Eesti Läti Leedu 1995 2,40 …. …. 1996 2,50 3,05 3,45 1997 2,50 2,95 3,10 1998 2,30 2,85 3,00 1999 2,35 2,75 3,05 2000 2,20 2,65 2,90 2001 2,05 2,65 2,55 2002 1,80 2,50 2,35

Eraldi majanduslikust vabadusest tuleb tõlgendada vabakaubandust. The Wall Street Journal ning Heritage Foundation

koostavad veel ühte pingerida. Nimelt on nad asutanud mõttelise Globaalse Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (Global

Free Trade Association), mille “liikmeks saamise” kriteeriumid on:

6 1999. a OVP $-tes on arvestatud ka järgnevad SKP numbrid. 7 Mida väiksem on indeks, seda vabam on majandus. Hongkongi indeks on 1,35, USA-l 1,80 ja Koreal 5,0.

• vabakaubandus,

• investeeringute vabadus,

• äritegevuse vabadus,

• eraomandi kaitstus.

“Liikmetest” annab ülevaate tabel 19.9, kusjuures “liikmeteks” on arvatud need, kelle väliskaubanduspoliitikat peetakse

tõeliselt avatuks. Neid riike on vaid 13, Eesti on nende seas neljas. USA kaubanduspoliitika polegi seejuures kõige

liberaalsem, tema koht on selles seltskonnas viimane - 13. “Liikmekandidaatide” kaubanduspoliitika võimaldaks neil

mõningase edenemise korral assotsiatsiooni liikmeks astuda. 32 riigi seas on riike igast maailmajaost ja erineva

majanduspoliitilise tagapõhjaga. Endistest sotsialismimaadest kuulub seltskonda peale Eesti veel Ungari ja Tšehhi.

Tabel 19.9. Maailma Vabakaubanduse Assotsiatsiooni liikmed ja liikmekandidaadid

Liikmed Liikmekandidaadid 1. Austraalia 1. Austria 2. Tšiili 2. Bahrein 3. Taani 3. Belgia 4. EESTI 4. Kanada 5. Soome 5. Küpros 6. Hongkong 6. Tšehhi V 7. Island 7. Salvador 8. Iirimaa 8. Saksamaa 9. Luksemburg 9. Ungari 10. Uus-Meremaa 10. Iisrael 11. Singapur 11. Itaalia 12. Suurbritannia 12. Holland 13. USA 13. Poola 14. Portugal 15. Hispaania 16. Rootsi 17. šveits 18. Tai 19. ÜAE

19.5. Riikide globaalne konkurentsivõime8

Riikide globaalse konkurentsivõimelisuse aruannet koostavad 2000. aastast alates Maailma Majandusfoorum (World

Economic Forum) Harvardi Ülikool (Rahvusvaheliste Uuringute Keskus9) ja Harvard Business School10. Aruande

koostamist juhivad maailmakuulsad majandusteadlased Jeffrey Sachs, Michael Porter ja Klaus Schwab. Aruanne ise

lähtub kahest erinevast konkurentsivõimelisuse tõlgendusest. J.Sachs tõlgendab seda kui institutsioonide ja

majanduspoliitikate kogumit, mis toetab majanduskasvu keskmise ajaperioodi jooksul. Vastavat indeksit nimetatakse

majanduskasvu indeksiks (ingl. k Growth Competitiveness Index – GCI). GCI katab 75 riiki ning analüüsib nende

kasvupotentsiaali viie aasta perspektiivis. Balti riigid sattusid esmakordselt sellesse raportisse 2001. aastal.

Teine tõlgendus pärineb M. Porterilt ja seda nimetatakse jooksva konkurentsivõimelisuse indeksiks (ingl. k Current

Competitiveness Index – CCI). Erinevalt GCIst kasutatakse jooksva konkurentsivõime analüüsimisel

mikromajanduslikke näitajaid selleks, et mõõta institutsioonide, turu struktuuride ja majanduspoliitikate kogumit, mis

toetab jooksva heaolu kõrget taset. CCI abil antakse hinnang sellele, kuivõrd efektiivselt oskab konkreetne riik ära

kasutada olemasolevad ressursid. Hinnatakse neidsamu 75 riiki. Mõlemad indeksid baseeruvad teaduslikule analüüsile ja

nende koostamisel osaleb 4600 teadlast üle kogu maailma.

Majanduskasvu indeks (GCI) koosneb kolmest alaindeksist:

• tehnoloogia tase majanduses;

• avalike institutsioonide kvaliteet; 8 Käesolevas õpikus on analüüsitud 2001–2002. aasta väljaannet: Global Competitiveness Report 2001-2002. 9 Center for International Development 10 Institute for Strategy and Competitiveness

• kasvu makromajanduslikud tingimused.

Riigid jaotatakse kahte gruppi vastavalt tehnoloogilise arengu astmele, võttes aluseks registreeritud patentide arvu:

• innovatiivsed riigid (21 riiki) – majanduskasvu allikaks on innovatiivsus;

• mitte-innovatuuvsed riigid – absorbeerivad ja omandavad innovatiivsetes riikides loodud uuendusi.

Kummaski riikide grupis omandavad alaindeksid erineva osakaalu. Innovatiivsete riikide kasvuindeksi kujundamisel on

kõigi kolme alaindeksi osakaalud järgmised: tehnoloogia – ½, avalikud institutsioonid – ¼, ja makrotingimused – ¼.

Teiste riikide puhul on alaindeksite osakaalud võrdsed – igaüks ⅓. Registreeritud patentide kohta eri riikides annab

ülevaate tabel 19.10. Tabelist on näha, et kahekümne aastaga on toimunud üsna suured muudatused. USA, Jaapan,

Šveits, Rootsi ja Saksamaa on säilitanud oma koha tabelis ja seega ka kõrge innovatiivsuse. Tippu on trüginud Taiwan

ning tipu lähedale Iisrael ja Soome. Kõvasti tahapoole (kuni viis kohta) on aga langenud sellised riigid nagu Holland,

Suurbritannia, Prantsusmaa ja Norra.

Tabel 19.10. Registreeritud patendid miljoni elaniku kohta

Riik 80’ndad koht 2000 koht Šveits 189,6 1 182,1 4 USA 265,8 2 308,7 1 Jaapan 101,2 3 246,6 2 Rootsi 94,3 4 177,2 5 Saksamaa 85,1 5 123,6 7 Holland 51,9 6 78,1 11 Kanada 50,3 7 11,2 9 Suurbritannia 43,2 8 60,6 16 Prantsusmaa 43,0 9 64,4 14 Iisrael 42,1 10 135,0 6 Austria 40,3 11 62,1 15 Soome 37,0 12 119,4 8 Taani 31,7 13 82,3 10 Belgia 26,4 14 67,8 13 Norra 22,6 15 36,7 20 Austraalia 21,4 16 36,7 20 Itaalia 16,4 17 29,7 22 Uus-Meremaa 15,2 18 28,0 23 Taiwan 12,8 19 210,3 3 Island 9,0 21 61,6 17 Iirimaa 8,8 22 32,4 21 Hongkong 5,4 23 26,3 24 Singapur 2,4 26 54,3 19 Korea 1,3 28 70,1 12

Kasvuindeks

Kasvuindeksi aruandes (vt tabel 19.11.) on näha, et kõige suurema kasvupotentsiaaliga riigiks (viie aasta perspektiivis)

on esimest korda tõusnud Eesti põhjanaaber Soome. Soome areng viimasel kümnendil on tõestanud, kuivõrd kiiresti

võivad ühe riigi arenguperspektiivid muutuda tänu tehnoloogia edendamisele fokuseerunud majanduspoliitikale ja

soodsale makromajanduslikule keskkonnale. USA on nimekirjas teine. Kuigi aruande koostamise ajal elas USA

majanduslanguse ootuses (mis lõpuks jäi tulemata), on siiski tegemist maailma tehnoloogilise liidri ja majanduskasvu

mootoriga. Kanada on 2000. a kuuendalt kohalt platseerunud kolmandaks just tänu tertsiaarsektori prioriteediks

seadmisele haridussüsteemis. Ka Austraalia ja Uus-Meremaa kasvuindeks on kõrge tänu ülikooliharidusele baseeruvale

inimkapitalile. Austraalia on tõusnud 11. kohalt 5. kohale ja Uus-Meremaa vastavalt 19. kohalt 10. kohale. Kuigi

Singapur, Iirimaa ja Hongkong on langenud, on nad endiselt ühed suurema kasvupotentsiaaliga riigid maailmas. See

kõik peaks tõestama, et joonisel 19.5. kujutatud riikide käitumismudelitest töötab vähemalt kasvuperspektiivide mõttes

kaasajal kõige paremini anglosaksi mudel.

Uustulnuka Eesti kõrge 29. koht annab tunnistust riigi suurest kasvupotentsiaalist.. Iseasi on, millise sotsiaalse hinnaga

see kasvupotentsiaal on saavutatud. Kuid nn “kõva töö” staadiumis on sotsiaalne hind, mis maksta tuleb, ilmselt

paratamatus. Meie lõunanaabrite ja leedulaste ja lätlaste vastavalt 43. ja 47. koht viitavad nende majanduspoliitikate

väiksemale edukusele. Kui meenutada ka Leedu kiiret edasiliikumist majandusliku vabaduse skaalal, siis tuleb

tunnistada, et paremalt stardipositsioonilt alustanud Läti on Leedust maha jäänud ja lasknud viimasel endast ette minna.

Ka Kesk-Euroopa riigid Ungari, Sloveenia ja Tšehhi asuvad nimekirja esimeses pooles ja liiguvad suhteliselt kiiresti

edasi.

Tabelis 19.11. on toodud ka kasvuindeksi alaindeksid – tehnoloogiaindeks, avaliku sektori indeks ja makrokeskkonna

indeks. Siit on näha, et parim tehnoloogiline keskkond on USAs ja Kanadas, efektiivseim avalik sektor Soomes ja

Islandil ning kasvu parimal moel stimuleeriv makrokeskkond Singapuris ja Iirimaal. Võrreldes eespool kirjeldatud

indeksitega, on näha, et edukate riikide nimed korduvad. Kusjuures ühe ja sama riigi puhul võivad erinevad alaindeksid

olla vägagi erinevad. Avaliku sektori ebaefektiivsus sellistes tehnoloogiliselt arenenud riikides nagu USA, Kanada,

Norra ja Taiwan võib tunduda mõneti üllatavana. Samal ajal on Eesti tehnoloogilise keskkonna indeks 8 ja Koreal 9, mis

näitab, et Eesti langetatud Tiigrihüppe otsus on olnud õige.

Samal ajal on Eesti makrokeskkond saanud “hindeks” 43. Madal koht viitab vajadusele juba terve kümnendi toiminud

majanduspoliitiline mudel ümber hinnata. Mitmed mudeli põhimõtted, mis arengu algetapil ilmselt soodustasid

turumajandusele ülemineku, et tarvitse toimida kasvuteguritena keskmises ja pikemas perspektiivis. Makrokeskkonna

indeks pakub mitmeid üllatusi ka teiste riikide osas: näiteks Hiinal on see 6, Rootsil 29, Islandil 34 ja Taanil 31. Ka

Soome kümnes koht viitab mahajäämusele just üldise makromudeli valdkonnas. Nn Skandinaavia heaoluühiskonna

mudel näib kaasaja arengule jalgu jäävat. Soomlased on sellest ainukestena aru saanud ja asunud oma majandusmudelit

ümber hindama ja ehitama.

Riigi makrokeskkonna hinnangul on ka puhtpraktiline väärtus. Nimelt annavad Maailma Majandusfoorum ja Harvard

Business School riikidele nende konkurentsivõimelisuse alusel ka krediidireitingu (vt tabel 19.1.). Seda ja mitmeid

muid reitinguid jälgivad väga tähelepanelikult maailma finantsturgudel tegutsevad investorid. Investeeringud lähevad

üldreeglina sinna, kus need annavad kõige rohkem riskivaba tulu. Mida kõrgema reitinguga riik, seda madalama

intressiga saab ta laenu, odav väliskapital aga on omakorda majanduskasvu edendav tegur. Kuna Londony Citys või

Wall Streetil istuv maakler ei suuda ise kõigi riikide majanduskeskkondade ja nendes toimuvate muutustega kursis olla,

siis on nende jaoks üheks informatsiooniallikaks needsamad reitingud. Nagu näha, on Eesti krediidireiting “keskmine”.

Samal ajal on kõrge reitunguga muudel skaaladel tagasihoidlikud Saksamaa ja Prantsusmaa.

Tabel 19.11. Riikide kasvuindeks GCI ja jooksva konkurentsivõimelisuse indeks CCI

GCI Tehno-loogia

Avalik sektor

Makro-keskkond

CCI 2001 2000 Krediidi-reiting

Soome 1 3 1 10 Soome 1 1 1. šveits 7,00 USA 2 1 12 7 USA 2 2 2. Saksamaa 6,92 Kanada 3 2 11 13 Holland 3 4 3. Holland 6,87 Singapur 4 18 6 1 Saksamaa 4 3 4. Prantsusmaa 6,83 Austraalia 5 5 8 17 Šveits 5 5 5. USA 6,82 Norra 6 7 16 5 Rootsi 6 7 6. Suurbritannia 6,79 Taiwan 7 4 24 15 Suurbritannia 7 8 7. Norra 6,67 Holland 8 14 5 9 Taani 8 6 8. Austria 6,57 Rootsi 9 6 7 29 Austraalia 9 10 9. Kanada 6,48 Uus-Meremaa 10 11 4 14 Singapur 10 9 10. Taani 6,47 Iirimaa 11 28 18 2 Kanada 11 11 11. Soome 6,42 Suurbritannia 12 10 9 12 Prantsusmaa 12 15 12. Jaapan11 6,40 Hongkong 13 33 10 4 Austria 13 13 …. Taani 14 12 3 31 Belgia 14 12 27. Sloveenia 4,63 Sveits 15 24 13 3 Jaapan 15 14 36. EESTI 3,81 Island 16 19 2 34 Island 16 17 44. LÄTI 3,25 Saksamaa 17 15 17 19 Iisrael 17 18 48. LEEDU 3,11 Austria 18 16 15 26 Hongkong 18 16 68. Venemaa 1,82 Belgia 19 13 22 24 Norra 19 20 73. Ukraina 1,08 Prantsusmaa 20 17 20 22 Uus-Meremaa 20 19 75. Zimbabwe 1,00 Jaapan 21 23 19 18 Taiwan 21 21 Hispaania 22 27 23 11 Iirimaa 22 22 Korea V 23 9 44 8 Hispaania 23 23

11 Jaapan kukkus 2002. a reitingus tublisti allapoole ning on kaotamas finantsturgude usaldust.

Iisrael 24 26 14 61 Itaalia 24 24 Portugal 25 25 25 35 L Aafrika 25 25 Itaalia 26 31 27 23 Ungari 26 32 Tsiili 27 42 21 21 EESTI 27 – Ungari 28 21 26 38 Korea V 28 27 EESTI 29 8 29 43 Tšiili 29 26 Malaisia 30 22 39 20 Brasiilia 30 31 Sloveenia 31 30 30 39 …. …. Sloveenia 32 – Tšehhi V 37 20 53 49 Tšehhi V 35 34 Hiina 39 53 50 6 Slovakkia 39 36 LEEDU 43 41 34 56 LÄTI 42 – LÄTI 47 34 48 59 Hiina 47 44 Venemaa 63 60 61 57 LEEDU 49 – Ukraina 69 63 71 73 Venemaa 58 – Zimbabve 75 72 69 75 Boliivia

Kui kasvuindeks mõõdab riikide arenguperspektiive viie aasta jooksul, siis jooksva konkurentsivõime indeks (CCI)

hindab nn jooksvat hetkesituatsiooni ehk ressursside kasutamise efektiivsuse ja produktiivsuse astet. Riikide jooksva

konkurentsivõime edetabel, mida on õpiku trükkimise hetkeks koostatud kaks korda, on toodud tabelis 19.11. Selle asemel, et lihtsustatult reastada riigid SKP järgi elaniku kohta, kasutab CCI sügavamat mikromajanduslikku analüüsi

ning analüüsib riikide seisundit laiaulatusliku kriteeriumide ringi alusel. Lühidalt öeldes on CCI mikromajandusliku

konkurentsivõimelisuse koondindeks, mis jaguneb kaheks:

• ettevõtete tegevus ja strateegiad;

• riigi ettevõtluskeskkonna kvaliteet.

CCI mõõdab pikaajaliselt püsivat SKPd elaniku kohta. Ehk teiste sõnadega, CCI püüab elimineerida riikide majanduse

tsüklilisest kõikumisest tingitud lühiajalised kõrvalekalded ning leida pikaajaline ja püsiv näitaja riigi käsutada olevate

ressursside kasutamise efektiivsuse iseloomustamiseks. Indeksi koostamisel võrreldakse oodatavat SKPd elaniku kohta

tegelikuga. Nn positiivne SKP-lõhe (tegelik tootmismaht Q on potentsiaalsest Q* suurem) viitab ees ootavale kiiremale

kasvule; negatiivne SKP-lõhe aga (Q on suurem kui Q*) näitab, et riik toimib alla oma võimete. Norra, Islandi ja Iirimaa

pikaajalise kasvu potentsiaal on selgelt suurem kui Soomel. Sama kehtib keskmise elatustasemega riikide Türgi,

Brasiilia ja Lõuna-Aafrika suhtes, kes erinevatel põhjustel toimivad seespool võimaliku tootmise piiri.

Indeksi koostajad on jõudnud arusaamisele, et mikromajanduslikud reformid peavad minema kaugemale

valitsusbürokraatiate kärpimisest ja turu puudulikkuste pehmendamisest. Valitsus võib oluliselt kaasa aidata

majanduslikule õitsengule – soodustada investeeringuid inimkapitali ja innovatiivsusesse. Ehk teiste sõnadega: riikidel

tuleb oma arenguperspektiivide seadmisel lähtuda olemasolevast situatsioonist. Riigid konkureerivad omavahel. Riikide

kasvumootorid ja konkurentsisituatsioon muutuvad arengu erinevatel etappidel (vt joonis 19.8). Madalal tuluastmel

olevad riigid liiguvad edasi, täiustades tootmistegureid ja infrastruktuuri, omandades ettevõtete juhtumiskogemusi,

liberaliseerides kaubandust ja võideldes korruptsiooniga. Eesti on sajandi algul ilmselt selles arengustaadiumis ning teel

teise faasi.

Madal tulutase

• Tootmise efektiivsusekasvatamine,

• Infrastruktuuri loomine,• Juhtimiskoolitus,• Kaubanduse liberaliseerimine,• Korruptsiooni kahandamine

TOOTMISTEGURID

Keskmine tulutase

• Kõrge investeeringute määr,• Tehnoloogia edendamine

väliskapitali kaasamisega,• Bürokraatia kahandamine,• Õiguskeskkonna loomine,• Kohaliku finantsturu areng

INVESTEERINGUD

Kõrge tulutase

• Maailmatasemel innovatiivsus,• Unikaalsed tooted,• Globaalne müük,• Detsentraliseeritud ja paindlikudettevõtted,

• Maailmatasemel uurimiskeskused• Riskikapitali olemasolu,• Terav kohalik konkurents

INNOVATSIOON

Madal tulutase

• Tootmise efektiivsusekasvatamine,

• Infrastruktuuri loomine,• Juhtimiskoolitus,• Kaubanduse liberaliseerimine,• Korruptsiooni kahandamine

TOOTMISTEGURID

Keskmine tulutase

• Kõrge investeeringute määr,• Tehnoloogia edendamine

väliskapitali kaasamisega,• Bürokraatia kahandamine,• Õiguskeskkonna loomine,• Kohaliku finantsturu areng

INVESTEERINGUD

Kõrge tulutase

• Maailmatasemel innovatiivsus,• Unikaalsed tooted,• Globaalne müük,• Detsentraliseeritud ja paindlikudettevõtted,

• Maailmatasemel uurimiskeskused• Riskikapitali olemasolu,• Terav kohalik konkurents

INNOVATSIOON

Joonis 19.8. Riikide kasvumootorid ja konkurentsitingimused

Liikudes keskmisesse arengufaasi, hakkavad olulist rolli mängima investeeringud ja seda eelkõige kõrgtehnoloogiasse.

Olulised on aga ka ettevõtlust soodustava legaalse keskkonna loomine, bürokraatia kahandamine ja pangandus- ning

finantssüsteemi tugevdamine. Kõrge tulutasemega rikaste riikide seas on põhiliseks konkurentsiteguriks innovatiivsus.

Teiste jäljendamine ei vii edasi - võidavad need, kes mõtlevad ise unikaalseid tooteid välja ja suudavad neid ka kiiresti

globaalsetel turgudel müüa. Et olla globaalselt konkurentsivõimeline, peab ettevõtete struktuur olema paindlik ja

detsentraliseeritud. Erakapitali ja avaliku sektori finantseeritavad uurimiskeskused peavad tegema tihedat koostööd

ülikoolide ja fundamentaaluuringute keskustega. Peab olema küllaldaselt paindlikku riskikapitali ning terav konkurents

ettevõtete vahel siseturul.

Seega – riikide konkurentsivõimet ja kasvukiirust mõjutavad erinevatel etappidel erinevad tegurid. Poliitikud ja

majandusteadlased, aga ka ärisektor, peavad oskama neid erinevaid tingimusi tunnetada, et siis n-ö ümber orienteeruda.

Paindlik ja innovatiivne mõtlemine on need, mis viivad kaasajajal edasi. Joonis 19.9 kirjeldab valitud riikide asendit

globaalse konkurentsivõimelisuse skaalal, võttes arvesse mõlemat alaindeksit: kasvuindeks ja jooksev

konkurentsivõime.

Tai

Jook

sev

konk

uren

tsiv

õim

e

1

15

30

45

60

7511530456075

SoomeUSA

Kanada

RootsiSingapurSuurbr.

SveitsSaksamaa

JaapanIsland

Iirimaa

NorraTaivan

IisraelItaalia

UngariHisp.

KoreaEESTISloveenia Portugal

Malaisia

Brasiilia

TsehhiSlovakkia

PoolaHiinaLEEDU

Mehhiko

LÄTI

Türgi

India

Argent.

Bulgaaria

Rumeenia

UkrainaVenemaa

BangladeshBoliivia

Zimbabve

Kasvuindeks

Tai

Jook

sev

konk

uren

tsiv

õim

e

1

15

30

45

60

7511530456075

SoomeUSA

Kanada

RootsiSingapurSuurbr.

SveitsSaksamaa

JaapanIsland

Iirimaa

NorraTaivan

IisraelItaalia

UngariHisp.

KoreaEESTISloveenia Portugal

Malaisia

Brasiilia

TsehhiSlovakkia

PoolaHiinaLEEDU

Mehhiko

LÄTI

Türgi

India

Argent.

Bulgaaria

Rumeenia

UkrainaVenemaa

BangladeshBoliivia

Zimbabve

Kasvuindeks Joonis 19.9. Globaalne konkurentsivõime riikides