1 MAAILM Vaata ja Muuda dokfilmiklubide ajaleht, sügis 2012 www.1maailm.ee

- Dokfilmiklubiliste tutvustus: Kaire Papp ja Annika Kluge

- Kuidas eestlanna läks Ugandasse kohvi keetma ja tööd andma

- Kuuljana kurtide kultuuris. Intervjuu aktivist Kaire Pappiga

- Uus film Vaata ja Muuda mediateegis: Kadriann Kibuse „Tuvid“, intervjuu režissööriga

- Fotoreportaaž dokfilmide suvekoolist Ciechocinekis ja kutse teemakoolitusele Prahas!

Tere dokfilmiklubilised!

Olgem ausad, erinevalt eakatest, kes võivad tunde tervisest jutusta-des mööda libistada, on noortega raske sel teemal rääkida. Tervist või selle puudumist paneme tähe-le alles siis, kui midagi juba viltuon – nagu vasaku jala paremalt teist varvast, mille olemasolust saa-me teadlikuks alles siis, kui selle kogemata vastu ust ära lööme. Ühtäkki muutub see nimetu varvas kõige tähtsamaks ja hetkeks meie elus muud ei eksisteerigi. Sama lu-gu on tervisega.

Loomulikult pole tervis pelgalt katkine jalg või valutav kõht. Vii-masel, keerulisel ajal on palju räägi-tud just vaimsest tervisest. See on fookuses ka meie uues filmis „Tu-vid“, kus dokumentalist Kadriann Kibus on uurinud, mis annab elule väärtuse ja mis juhtub siis, kui see käest libiseb. Lisaks filmitutvustu-sele lugege ka lühiintervjuud re-žissööriga ja korraldage linastus, sest hea kodumaine dokk on tõe-line aare!

Nagu filmist „Tuvid“ selgub, on oluline vaimu toita ning end kasu-liku ja vajalikuna tunda. Puuetega inimeste eneseteostusvõimalused on Eestis kasinad, kuid veelgi ka-sinamad on need Ugandas. Siisi Saetalu annab ülevaate sellest, kui-das läheb MTÜ Mondol kohviku Pop-Up avamine Uganda pealinnas Kampalas. See on eestlaste anne-tuste toel algatatud sotsiaalne et-tevõte, mis annab tööd just puue-tega noortele, kel muidu oleks eelarvamuste tõttu väga keeruline ametit leida.

Intervjuu dokfilmiklubi juhi Kaire Pappiga on sissevaade Eesti kur-tide kogukonda. Olles ise kuulja, on Kaire otsekui kahe maailma vahel, osates kurtide kultuuri (jah, just kultuuri!) ja oma kogemusi suurepäraselt jagada ja tõlgenda-da. Loodetavasti on seda vähemalt sama huvitav lugeda, kui minul oli küsida.

Viimaks muidugi lõbus ülevaade rahvusvahelisest suvekoolist Poolas Ciechocineki linnas. Mis seal juhtus? Kes kellega meeskonda jagas? Kus selles unises linnas globaliseerumi-ne end peitis? Kandideerige ka osa-lema meie teemakoolitusel Prahas. See toimub juba novembri keskel!

Lõpetuseks tahaks teile aga öelda, et tervist, kallid lugejad, tervist!

1. Kes? ANNIKA KLUGE

2. Kui vana? 17

3. Kool ja dokfilmiklubi? Tallinna Õismäe gümnaasiumi dokfilmiklubi Filmi-mootor.

4. Millal dokfilmiklubi tegid? Dokfilmiklubiga alustasin alles tänavu kevadel.

5. Miks linastusi korraldad? Korraldan linastusi, sest naudin nende korralda-mist. Mulle meeldivad filmid, mida näitan; ma jumaldan seltskonda, kes kokku tuleb; armastan atmosfääri, mis tekib; austan külalisi, kes tarka jut-tu räägivad; ning üle kõige naudin enda ja teiste kohalviibivate pähe tekkivaid sisukaid mõtteid.

6. Milline Vaata ja Muuda dokfilm on su lemmik ja miks? Minu lemmikdokfilm on vaieldamatult „Edie ja Thea: üks väga pikk kihlus“, sest ma ei suuda seda vaadates tõsiseks jääda. Juba üks pilk ekraanile toob laia naeratuse näole, sest see on üks arm-samaid filme, mida ma kunagi näinud olen. Kaks vana naist, kelle armastusest see film räägib, on muhedad ja vaimukad ning oskavad imepäraselt lugusid vesta. 7. Mida tuleks maailmas esimesena muuta? Esimesena tuleks leida viis, kuidas Euroopas ja Amee-rikas üle jäävat toitu Aafrika lasteni toimetada.

10 KÜSIMUST PARIMATELE DFKLASTLE

1. Kes? KAIRE PAPP

2. Kui vana? 21

3. Kool ja dokfilmiklubi? Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. Ent dok-filmiklubi kodu on Tallinnas Nõmme teel – Kurtide majas.

4. Millal dokfilmiklubi tegid? Selle aasta kevadel.

5. Miks linastusi korraldad? Sest kurtideni ei jõua maailmahariduse teemad. Dokfilmiklubi tegemine on hea võimalus näidata kurtidele lugusid sellest, mis maailmas toimub, ja laiendada nii noorte kui vanemate silmaringi. Meie linastustelt leiab 12–70-aastasi inimesi :)

6. Milline Vaata ja Muuda dokfilm on su lemmik ja miks? Seda filmi Vaata ja Muuda dokfilmide kataloogist ei leia, nimelt „Baraka“ – sõnatuks tegev poeeti-line dokumentaalfilm.

7. Mida tuleks maailmas esimesena muuta? Kui saaks, muudaks inimesed mõistlikumaks. Et me mõistaks, kuidas erinev käitume tuleneb meie kultuurilisest taustast, elu rõõmudest ja tragöö-diatest ning miljonist muust faktorist. Et me ei peagi sarnased olema ja see on ilus.

8. Soovita head lugu/bändi, mis sind viimati kõnetas. Mindy Gledhilli „Mi ancla“ on üks väga kaunis ja mõtlemapanev lugu. Just see hispaaniakeelne versioon!

9. Soovita head raamatut, mis tuleks kiiremas korras läbi lugeda! Minu lemmikraamat on Markus Zusaki „Raama-tuvaras“, sest autoril on anne kasutada kõige omapärasemaid võrdluseid, lauseid ja väljendeid. Seetõttu jumaldan ma kõiki tema raamatuid.

Aga kergemaks lugemiseks võib võtta midagi „Minu ...“ sarjast. Mu enda öökapilt võib hetkel leida Eeva Kauna „Minu India“.

10. Millise filmi/raamatu kangelane tahaksid ise olla?Mina oleksin Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk. Teise võima-lusena pakuksin Sherlock Holmesi.

8. Soovita head lugu/bändi, mis sind viimati kõnetas. Daughter! Loo nimeks „Youth“.

9. Soovita head raamatut, mis tuleks kiiremas korras läbi lugeda! Üks meeletult muhe raamat on Mehis Heinsaare „Härra Pauli Kroonikad“.

10. Millise filmi/raamatu kangelane tahaksid ise olla? Tsiteerin Jan Kausi: „Kangelane on inimene, kes näeb fassaadide taga hoove ning suudab hinna-ta mõlemaid“ – seega oleksin rändur filmist „Into the Wild“.

PERSOONID sügis 2012 1 MAAILM2

1 MAAILM sügis 20123

Esimene asi, mis Ugandas erivajadustega inimeste puhul silma jääb, on see, et nad ei jäägi silma – neid justkui polegi olemas. Nende olemasolule viitavad vaid üksikud vabaühenduste viidad mõnes teeservas. Tegelikult ei erine see kuigi palju Eestist, kus aeg-ajalt meedias küll kirutakse riigi hoolimatust, kuid erivaja-dustega inimestega tänaval, poes või kontserdil tihti kokku ei puutu. Seega on erivajadustega inimesed nii Eestis kui Ugandas ühiskonna äärealale omapead probleemidega heitlema jäetud. Olukord ühiskonna äärealal on aga siin, Ugandas, Eesti omast erinev.

Siingi võib teinekord ajalehest erivajadustega inimeste kohta lu-geda. Riiki neis artiklites ei kiruta, sest sotsiaalsüsteem ei toeta Ugandas nagunii mitte kedagi. Neis artiklites räägitakse mõnest koolist, projektist või algatusest, vahel kajastavad aga kollased leheküljed mõne puudega inimese õnnetut elu. Mõni kuu taga-si kuulsin ühe erivajadustega noorte kooli juhatajalt õõvastavat lugu. Ta oli käinud paaris äärelinnakodus erivajadustega laste olukorda hindamas ning isegi tema oli tagasi tulles kohkunud. Ta oli näinud nädalaid söömata ning tuppa kätt- ja jalgupidi kinni seotud hüljatud lapsi. Oma pika kogemuse põhjal julges koolijuhataja siiski kinnitada, et korraliku õpetuse ja treeningu abil oleksid need lapsed võimelised tulevikus iseseisvalt toime tulema. Paraku on arvestusväärset haridust pakkuvad koolid Ugandas tasulised ning vanemad eelistavad suurte pingutus-tega kõrvale pandud raha tervetesse lastesse investeerida. Jõu-kamad või need, kes on saanud mõne rahvusvahelise organisat-siooni programmist õppetoetust, saadavad oma erivajadustega lapse erikooli. Ja mis saab pärast kooli? Tegelikult suurt midagi, sest isegi korraliku kooliharidusega on erivajadustega inimesel tööturul väga raske läbi lüüa. Mis siis teha?

MTÜ Mondo tegi kohviku! Aga kuidas peaks üks kohvik aita-ma lahendada seda suurt ja keerulist probleemi? Kahel moel.

Kohvikuga maailma muutmas

Esiteks töötab meie kohvikus kuus erivajadustega noort, kes omandavad töökogemuse, millega edaspidi tööturul paremini läbi lüüa. Teiseks lahkuvad kliendid kohvikust uudse kogemuse ja teadmisega, et erivajadustega inimesed on võimelised väga maitsvat sööki tegema ja kohvikut töös hoidma. Praegu on meie kohvik küll alles käivitamisfaasis ja palju sellise emotsiooniga kliente pole veel kohvikust välja kõndinud. Kohvikukäivitamise sammudega saad end kursis hoida, lugedes blogi ugandacafe.blogspot.com või jälgides Facebooki lehte www.facebook.com/ugandakohvik.

Siisi SaetaluKampala, Uganda

Fotode autor: Kullar Viimne

MAAILMAMUUTJAD

Kaire Papp on üks ütlemata aktiivne noor naine. Lisaks dokfilmiklubi vedamisele on tal kaks töökohta: ta töötab nii Rootsi Kaubanduskojas kui kurtidele mõeldud tõlketeenuse koordinaatorina Tallinnas. Ja veel – poole ajast on ta Viljandis õp-pimas kultuurikorraldust ning alustamas projekti, mis viib vaegkuuljaid ja -nägijaid koolidesse oma maailma tutvustama ja suhtlema.

Kohtusime Kairega septembri alguses Tal-linnas ühes Kalamaja kohvikus, et rääkida kuulmispuudega inimeste kogukonnast või siis kultuurist. Just – vaegkuuljad moodus-tavad oma keele ja kogukonnaga eraldi kultuuri. Kaire seisab tänu oma perele just nende kahe maailma vahepeal.

Kurtide kultuur, mis see on?

Ma räägin alati kurtide „kultuurist“, lä-henedes kurtusele kui kultuurile. Ilmselt defineerib iga kultuuri ka keel. Kurtidelgi on oma keel ja väljendusviis – kusjuures

igas riigis on oma viipekeel – , mis mõjutab nende arusaama maailmast ja selle tõl-gendamist. Lisaks on kurtidel oma tradit-sioonid ja üritused. Nad hoiavad kokku ning on tekkinud oma kõnefolkloor, oma poeesia, laulude tõlgendused – ja neid kantakse edasi. Kurdid tunnevad end kul-tuurirühmana ega lähene kurtusele kui puudele.

Räägi veidi oma perest.

Minu ema, isa ja õde on vaegkuuljad. Kui-das see juhtus, et mina kuulja olen? Ma lihtsalt sündisin ja jäin kuuljaks, nemad aga kaotasid erinevatel põhjustel lapsena kuulmise. Tegin kooli lõpus uurimistöö, kust selgus, et paljud inimesed siiski sün-nivad kurdina ja keegi ei oska öelda, miks. Teised jäävad hiljem erinevatel põhjus-tel kurdiks. Üks sagedasemaid põhjusi on näiteks ravimite üledoos või valed ravimid.

Samuti on see pärilik. Kuigi kurtus on ret-sessiivne alleel ehk nõrgem geen, kipub

Avatult avatud ustega kultuuristMAAILMAMUUTJAD4

see siiski korduma, kui suguvõsas juba esineb.

Sinu isa ja terve pere on kurtide kogu-konnas väga aktiivsed ning sinagi lööd aktiivselt kasvõi dokfilmiklubi korral-damisega kaasa. Samas oled sa kuulja. Kuhu sa ise end paigutad?

See on hea küsimus. Ma heameelega ei paigutaks end nii. Ma võin olla eestlane, kuulja, üliõpilane. Tunnen end osana mit-mest kultuurist. Olen just viimasel ajal proovinud end analüüsida ja mõistnud, et minus on nii mõndagi kurtidele omast. Näiteks suheldes jälgin ma palju ümbrit-sevat. Nii võib kuuljatele tunduda, et ma olen hajevil, mitte keskendunud. Kurtide-ga suheldes olen aga harjunud, et pean kõike märkama. Jälgin palju kehakeelt, eriti vastaspoole käsi. Väiksena solvusin kohe, kui minu rääkimise ajal pöörasid vanemad tähelepanu minult õele. Arva-sin, et mu jutt pole oluline või huvitav. Ma ei mõistnud, et kurdid kuulevad nähes.

Kuuljate-kurtide noortevahetus Eestis. Kaire on keskel must arvuti süles

kutsu Kaire ja vaegkuuljad oma

kooli või klubisse rääkima

sügis 2012 1 MAAILM

MAAILMAMUUTJAD 5

Seega on kurtidele väga oluline, et nad oleksid nähtaval. See pole mu teadlik va-lik, et kirjutan nüüd kurtidele mõeldud projekte. See on nii läinud. Ma tahan näi-data, et see väike kultuur eksisteerib ja selle õiguste eest on vaja seista.

Rääkides keelest – kas on asju, mida on võimalik öelda viipekeeles, aga mitte eesti keeles?

Viipekeel on hoopis teise ülesehitustega. Näiteks enne räägitakse kõigest ümbrit-sevast, kirjeldatakse konteksti ja alles seejärel jõutakse suure-suure ringiga as-jani. Leidub ka viipeid ja sõnu, millele ot-sest eestikeelset vastet pole olemas või mida ei saa kirjeldada. On ka kogukon-napõhiseid viipeid, mida näiteks Tallinnas teatakse, aga Pärnus mitte. Kasutatakse ka emotsiooniviipeid, näiteks viibet, mis on sarnane emotsionaalse hüüdega „us-kumatu!“.

Kõik kurdid kirjutavad muidugi gramma-tiliselt korrektses eesti keeles, kuid see ei ole nende emakeel. Eesti keelt õpitakse koolis ja sellepärast tehakse vahel kirjuta-des käändevigu.

Ka miimika on viipekeeles oluline.

Jah, selle taga on soov teha end võimali-kult arusaadavaks. Kurtidega suheldes on nii, et kui inimesed julgeks kasutada oma käsi ja näomiimikat, poleks suhtlusega te-gelikult suurt probleemi. Eesti viipekeel nii lihtne ja kujundlik, et kui lisada loomu-likele käeliigutustele veidi miimikat, saab kindlasti suheldud!

Mis on peamised vead, mida kuuljad vaegkuuljatega suheldes teevad?

Et nad ei suhtle! Tegelikult võikski kes-kenduda pigem väärarusaamadele, mis suhtlust takistavad. Üheks selliseks on arvamus, et kurdid on tummad. Kurtide jaoks on see solvav. Nad oskavad rääkida, ent kuna nad end ei kuule, on nende hääl teistsugune. Vahel ei taha nad oma häält lihtsalt kasutada, sest inimesed hakkavad naerma. Laste reaktsioon on tihti kõige valusam ja äärmuslikum, mispärast peaks kurtide kultuuri just lastele tutvustama.

Kuid muidugi tõmbavad nad ka tähele-panu. See on arusaadav, sest viiplemine on teistsugune ja huvitav. Samas tõuseb ka teadlikkus. Koolides ja ülikoolis on viipekeele suund ja ETV-s on saade „Puu-tepunkt“.

Kui suur on Eesti kurtide kogukond?

Umbes 1500 kurti. Kõikjal maailmas on vaegkuuljaid umbes 0,01% rahvastikust. Nii ka Eestis.

Kas vastab tõele, et isegi kui on võimalik panna kuulmisaparaat või implantaat, siis vahel sellest keeldutakse?

Kõigi Eestis implantaadi saanud laste va-nemad on kuuljad. Ükski kurt lapseva-nem pole seda võimalust veel kasutanud. Peapõhjuseks on muidugi kultuuritunne-tus: nad tahavad, et nende kogukond ja keel kestaks. Teiseks, selleks et implantaat toimiks, peab selle paigaldama enne esi-mest eluaastat. Siis jõuab lapse kuulmis-

meel välja areneda ning aju õpib helidele reageerima ja neid analüüsima. Samas on implantaate pandud ka vanematele, ise-gi üle kolmeaastastele lastele, aga väga raske on õpetada lapsele, kuidas kuulda – kuidas auto kõlab, kuidas tuul puhub. Aju peab selle tagantjärele omandama ning see ei pruugi alati õnnestuda. Ja lõpuks on omaette oht võõrkeha pähe paigal-damine. Eestis kaotas üks laps seetõttu külma- ja kuumatunnetuse.

Ütlesid, et kurtus on avatud uste kultuur. Mida see tähendab?

Olen tajunud, et vahel on kurtus teistele huvitav, tõmbab inimesi pigem ligi kui ehmatab eemale. Pooled abieludest sõl-mitakse kuuljatega ning oma kaasad tuuakse ka kogukonda. Kurtidel on väga tugev kollektiivsustunne – see ehk iseloo-mustabki kurtide kultuuri kõige rohkem. Kõik ühe, üks kõigi eest! Hoitakse väga kokku ja abistatakse üksteist.

Kurtidel pole ju viipekeele visuaalsuse tõt-tu privaatsust, viipekeeles ei ole võimalik sosistada. Eraviisilised jutud aetakse vaid kahekesi olles. Kui satutegi kurtide selts-konnas kellegagi omavahel vestlema, tekitab see ülejäänud ruumisviibijates ebakindlust, seda peetakse ebaviisakas. Nii et kurtidega aega viites tasub vaeva näha ja kaasata vestlusesse palju inimesi. See keele iseärasus määrab inimesteva-helise suhtluse, info liikumise ja kultuuri olemuse.

Kaire Pappiga vestles Birgit Rosenberg.

Sa oled noor dokumentalist. Millal tekkis sul huvi filmi vastu ja mõte seda õppima hakata?

„Tuvid“ on küll minu esimene täispikk dokumentaalfilm, kuid lühidokumen-taale olen ennegi teinud. Olen õppinud audiovisuaalset meediat ja lõpetasin 2003. aastal Tallinna ülikooli. Juba kooliajal tegin dokumentaalseid telesaateid ja lühifilme. Olen teinud ka hulgaliselt telesaateid ja kaks lühimängufilmi.

Mis on sinu arvates ühe hea dokumentalisti eelduseks?

Eelduseks on sisemine tung. Peab olema vajadus filmi teha. Võib-olla on filmite-gija veidi naiivne olevus, sest kui juba filmi teha, siis soovid ikka, et filmil oleks mingi mõju või sõnum. See sõnum võib mõjutada publikut ka puhtalt tunne-tuslikul või emotsionaalsel tasandil – tava-liselt filmitegija ise seda sõnumit nii konkreetselt ei sõnastagi.

1 MAAILM sügis 2012

Kuidas sünnib dokfilm: intervjuu Kadriann Kibusega

MAAILMAMUUTJAD6

mine jäägu vaatajale. Üldiselt tegi kõik siiski rõõmu! Tegemise käigus hakkasid mulle ka tuvid väga meeldima – tõesti kenad linnud. See, et nad prügis siblivad, on ikka inimühiskonna teki-tatud nähtus, meie endi süü :)

Kas tead, kuidas filmi peategelased täna elavad, oled nende-ga veel kontaktis?

Üldiselt elavad nad samas rütmis nagu filmiski. Mõlemad käisid 2012. aasta alguses ka esilinastusel ja olid nähtuga rahul.

Mis filmid on Sind ennast mõjutanud ja miks?

Mind on mõjutanud David Lynchi, Wong Kar Wai ja Pedro Al-modovari filmid, sest nende teostes on salapära, morbiidsust, esoteerikat ja romantikat. Palun soovita paar head dokfilmi dfk noortele.

Raske on soovitada, aga esimesena tulevad meelde „Roosad sarid“ (Kim Longinotto), soomlaste „Eluaur“ (Joonas Berghäll & Mika Hotakainen), uuematest Eesti filmidest näiteks „Auk nr 8“ (Marianna Kaat). Üldiselt tasub vaadata kõike, mis vähegi maailma avardab!

TuvidKadriann Kibus / Eesti / 2012 / 58 minutit / film on vene keeles, eesti-

ja ingliskeelsete subtiitritega.

Filmis „Tuvid“ näeme inimesi, keda pole justkui kellelgi vaja. Ja nad

teavad seda. Oleg on mees, kes on terve elu töötanud ja suutnud

enda eest ise hoolitseda, ent peab nüüd töötuna hakkama saama.

Nadežda, kes on kogu elu armastanud ja oma abikaasa kõrval ela-

nud, peab hakkama saama üksi, lesena. Need suured elumuutused

pole kahest peategelasest kergelt möödunud. Film süveneb stereo-

tüübi- ja hinnanguvabalt inimestesse, keda võiksime möödaminnes

elu heidikuiks pidada. Anonüümses Lasnamäe kivilinnakus jälgitak-

se nende püüdu leida eneseteostust, eluväärtust ja oma kohta ühis-

konnas, mis on hall ja tõrjuv.

Film on filosoofiline, andes rohkelt arutlusainet. See käsitleb tänast

sotsiaalmajanduslikku reaalsust ning sobib oma poeetilise vormi

tõttu vaatamiseks keskkooliõpilastele.

Film „Tuvid“ on väga sotsiaalse sõnumiga. Kuidas jõudsid sel-le teemani ja inimesteni, keda portreteerid?

Kõigepealt inspireeris mind Lasnamäe paekaldale kerkima haka-nud õigeusu kirik. Ehitatav traditsiooniline hoone hakkas ano-nüümsete paneelmajadega dialoogi pidama. Ma sõitsin sellest ehitusplatsist vist tervelt aasta aega mööda, enne kui filmi idee kuju hakkas võtma. Otsisin filmi mõnd inimest kiriku ümbrusest, kivimajade vahelt, kellel oleks suhe kõrgema jõuga ja kes ei al-luks tingimata traditsioonilistele normidele. Otsisin õigeid inimesi tükk aega. Lõpuks jõudsingi nende eriliste inimesteni, kes leidsid oma kõrgema jõu ja olemise mõtte ebatraditsioonilisel viisil.

Kui pikk oli võtteperiood?

Filmisime ligi kolm aastat. Tahtsin, et ka kiriku kasvamine oleks näha. Kuigi ehitus tihtipeale seisis, sai lõpuks kirik ikka peaaegu valmis.

Mis oli selle filmi tegemise juures raske? Mis tegi rõõmu?

Raske oli leida õigeid tegelasi. Raske oli mitte teha poliitilist filmi või n-ö filmi venelastest, aga lõpuks sain ma aru, et ei pea selle pärast muretsema, sest mina ju seda ei taotlenud ja tõlgenda-

sügis 2012 1 MAAILM

UUDISED 7

Üleskutse kandideerima rahvusvahelisele teemakoolitusele Tšehhis Prahas 15.–18. november, 2012

Teemakohtumisel on fookuses võitlus diskrimineerimise vastu anti-semitism, -rassism, ja ksenofoofbia. Need on tõsised tee-mad, kuid ühte võin teile lubada – see koolitus lubab tulla väga-väga hea. Võibolla isegi parem kui fantastiline Praha linn selle taustal.

Iga päev linastakse film, peale mida kõneleb autor või tegelane filmist, plaanis on eksursioon endisesse koonduslaagrisse, huvi-tavad diskussioonid ja tipp-eksperdid. Need, kes käinud, teavad kui tore on kohtuda teiste dfk juhtidega. Ära ei jää ka lõbus lõpuõhtu ja jalutuskäigud Praha linnas.

Kandideerida saavad kõik dokfilmiklubid, kes on teinud pe-rioodil september–oktoober vähemalt 1 külalisega dokfilmi linastuse.

Prahasse saab 4 dokiflmiklubilast (igast klubist 1) ning nii reis kui osalemine on tasuta.

Järgmine teemakoolitus toimub 2013 aasta alguses vägevas Varssavis

Uudised

KOOMIKS

Saadame teile toreda koomiksi, mis lisaks teemakuu teemale to-lerantsus katab palju teisi olulisi aspekte, millele mõelda ja mida praktiseerida: jäätmed, kliimamuutused ja toidu teekond. Ja-gage koomiksit siia ja sinna ja muutke maailma julgelt!

1 MAAILM sügis 2012

NOVEMBRI TEEMAKUU ON TOLERANTSUS

Filmisoovitusi:Edie ja Thea: üks väga pikk kihlus

Roya ja OmidMina, mu mustlaspere ja Woody Allen

Roosad SaridTuvid

Valge TerrorSüütu

Projekti kaasrahastab Euroopa Komisjoni kaudu Euroopa Liit. Projekti toetab Eesti Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest.

sügis 2012 1 MAAILM

Värvilised osalised Eestist. Vasakult: Annika Kluge, Katrin-Helena Kuslap, Jaan Juurikas, Juss Saska.

Globaalsete fenomenide leidmine (või otsimine?) Ciechocinekist ajas vahel osalejate juhtmed kokku.

ELVIS on leitud! Ja puhast ilu leiti ka...

... ning filmiti üles. Oma ideid tuli kaitsta ehk pitchida juhendajate ees.

Suvekooli klassika on kesköine montaaž. Ainult tugevamad jäävad ellu!

Grilliti jäätist... ... ja veereti kodu poole (ilusamana kui varem).

Fotod: Birgit Rosenberg ja Juss Saska

Lõpp oli siiski väga õnnelik. Valminud dokfilmide linastus Ciechocineki kinos.

Sel aastal toimus rahvusvaheline dokfilmide suvekool augusti lõpus Poolas, kuulsatel Ciechocineki ter-visevetel. Osalisi oli kõigist dokfil-miklubide liikumisega ühinenud riikidest: Poolast, Slovakkiast, Tšeh-hist, Rumeeniast ja Eestist. Selle aasta teemaks oli globaliseerumine.

DOKKOOMIKS8