Eesti Päevaleht Kolmapäev, 25. oktoober 2017 7

Estivali avakontsert näi­tab publikule eesti muu­sika mitmekülgsust. Rein Jüriado vestles noore heli­looja Pärt Uusbergiga, kel le laul “Kodumaa” kuulub Estivali avakont­serdi kavasse.

Kui kaua olete heliloo­minguga tegelenud?

– Mul on hästi meeles see moment, kui alustasin: see oli 2004. aasta jaanuaris, olin siis 17-aastane ning käisin Eesti koolinoorte segakoori koori-laagris. Kohtasin seal oma head sõpra Aare Külamaad, kes nagu minagi laulis bassi-baritoni rühmas. Aare mängis koorilaag-ris klaveril oma lugusid ja see inspireeris mind. Ma polnud kunagi varem mõelnud, et nii noor inimene võiks olla heliloo-ja. Läksin laagrist koju ja hak-kasin kirjutama.

Kuidas esimese loo kirju­tamine oli?

– See oli elamus, mis teki-tas ootamatuid tundeid, mida ma polnud varem kogenud. Kui kirjutasin oma esimese klaveri-pala, siis oleks aeg justkui peatunud. Loomisprotsess viib endaga niimoodi kaasa, et ei märkagi, kui korraga on mitu tundi möödas.

Kuidas Teist helilooja sai?

– Alguses oli see rohkem hobi. Kui inspiratsioon tuli, siis sai klaveri taha istutud ja kirju-tatud. Hiljem astusin Georg Otsa nimelisse Tallinna muusika kooli koorijuhtimist õppima ja sealt alates muusikale igapäevase-malt pühendudes hakkasin ka heliloominguga tõsisemalt tege-lema. Muusikaakadeemias õppi-singi juba heliloomingut.

Te olete nii koorijuht kui ka helilooja. Kummaks Te end rohkem peate?

– Pigem siiski heliloojaks, see on mulle isiklikum sfäär ja lähedasem. Koorijuhiks sat-tusin tegelikult ootamatult. Tahtsin tol ajal hoopis trompeti-mängijaks saada, aga Georg Otsa muusikakooli astumise eel tabas mind korraga kriis. Hakkasin muusika tegemist üle mõtlema ning kaotasin võime kvaliteetselt mängida. Asi lõp-pes sellega, et ma ei julgenud isegi muusikakooli katsetele minna.

– Koorjuhtimine oli algselt varuvariant. Mu ema Urve on koorijuht Raplas. Tema käe all laulsin ma kogu kooliaja. Ema kõrvalt sain hakata juhatama Riinimanda laste- ja noortekoori, millest tekkis huvi koorijuhti-mise vastu. Praegu teen teist magistrikraadi koorijuhtimise alal. Heliloomingu magister sai minust kaks aastat tagasi.

Kas helilooja ja koorijuhi rollid üksteist kuidagi täien­davad?

– Kindlasti täiendavad. Kui kirjutan koorilaulu, siis kirjuta-mise ajal mõtlen kui koorijuht, mis töötab, mis mitte. Aja jook-sul on orgaaniliselt minusse talletunud mingisugune koori-muusika taju, sest olen koori-muusikaga lapsest saati kokku puutunud ning sellest läbi im-bunud.

– Teisalt helilooja ja koori-juhi rollid natuke ka killus-tavad üksteist. Piltlikult heli-loojana tahaksin pigem ajatult ja mõtlikult ringi uidata ning kaalutletult järgmist takti kir-jutada, koorijuhina on seevas-tu vaja olla asjalik ning hästi aega planeerida. Lauljad oota-vad koorijuhilt selgeid otsuseid. Nende rollide vahel hüppamine on vahel päris keeruline.

Estivali avakontserdil kõlab Teie laul “Kodumaa”. Kuidas see laul sündis?

– Sain telefonikõne Kaspar Männilt, kes oli viimase noorte laulupeo segakooride liigijuht ja palus, et kirjutaksin laulupeo jaoks ühe loo. Lubasin, et kui leian sobiva teksti, siis kirju-tan. Lugesin sel ajal Ellen Nii-du luulekogu “Paekivi laul“ ja leidsin sealt luuletuse “Otsida end”, mis mind kõnetas. Kir-jutasin sellele laulu, aga see sai liiga lühike ning mul t e k k i s m õ t e , et võiksin kirjutada mitmest osast koos-neva teose. Nii val-mis tsükkel “Kodumaa laulud”, millest “Kodumaa” on viimane, neljas osa.

– Lõpuks seda lugu laulu-peole ei valitudki: arvati, et “Kodumaa” on koolinoorte laulu-peo jaoks liiga minoorne.

Estivalil osalevad koorid õpivad praegu “Kodumaad” ja võib­olla on see tõesti mi­noorne, aga minu meelest on selles loos ka palju südam­likkust ja sügavust.

– Eks maitsed on erinevad. Mulle tundub, et viimasel ajal peljatakse tõsidust. Laulupidu-de korraldamisel räägitakse palju, et laulupidu peab ole-ma rõõmupidu, seal peavad kõlama pigem reipad, rõõmsa-meelsed lood. Ma ei arva, et peaks muret tundma, kui lugu on minoorne. Minu meelest on üks ilusamaid koorilaule eesti koorimuusikas Aleksander Ku-nileid-Saebelmani “Mu isamaa on minu arm”, mis on samuti minooris, ent mida kuulan ala-ti hea meelega.

Millal saab helilooja aru, et laul on valmis? Tunnetab, et enam pole midagi lihvida?

– See on umbes sama nagu muudes eluvaldkondades: mil-lal on inimene valmis langeta-ma lõplikku otsust? Iga otsuse puhul on ju palju variante ning ühe lukku löömine on keeru-line. Kui ma olin noorem, käis see lihtsamalt, sest olin enda

“Kodumaa” sündis ühe tuulepuhangunaIntervjuu noore helilooja Pärt Uusbergiga

suhtes vähem kriitiline. Nüüd tajun, et igas taktis on palju valikuid ja vahel

on päris raske teha seda vii-mast otsust.

– Üldiselt juhib mind nii elus kui ka muusikas mingi-sugune sisemine kompass. Nii kaua, kui sees väreleb ja on tunne, et saaks veel kuidagi teisiti, siis otsin enda jaoks täiuslikumat varianti eda-si. See on sisetunde küsimus, nagu mõne mõistatuse või ülesande lahendamine, kus korraga tajud, et nüüd on õige vastus leitud. Millal see hetk saabub, erineb iga loo puhul. Näiteks “Kodumaa” sündis väga orgaaniliselt, loomulikult ja punnitamata, pigem sellise ühe tuulepuhanguna.

Millise oma laulu üle Te ise kõige rohkem uhkust tunnete?

– Mõned lood on kindlasti enda jaoks tähenduslikumad ja eks on ka neid lugusid, mil-le puhul tunnen, et loo kirjuta-mise protsess oli küll arendav, aga tulemus võib-olla pole kõige parem.

– Üks olulisemaid teoseid seni kirjutatust minu enda jaoks on “Õhtu ilu”. Sama peal-kirjaga on tegelikult kaks lugu: a capella koorilaul, mis kõlas möödunud noorte laulupeol ning pooletunnine teos koorile, ansamblile ja keelpilliorkestile, mis põhineb eesti vaimulikel rahvaviisidel ja regilauludel. Antud juhul mõtlen ma just seda teist. Minu jaoks oli selle

teose kirjutamine väga pikk ja huvitav protsess ja praegugi huvitavad mind heliloojana üha enam just suuremad vormid. Ideaalis sooviksin kunagi kirju-tada ka näiteks ooperi.

Kas saame kunagi kuulda Teie kirjutatud ooperit?

– See oleks huvitav välja-kutse, seda eriti muusikateose pikkuse poolest. Võib-olla ei ole ooper siiski päris minu vald-kond, aga samas oleks huvitav vähemalt proovida. Eriti hinge-lähedased on mulle aga umbes pooletunnised suurvormid koo-rile ja keelpilliorkestrile, nagu näiteks Arvo Pärdi “Te Deum” ja “Aadama itk”, Tõnu Kõrvit-sa “Kreegi vihik”. Minu “Õhtu ilu” on esimene katsetus kirju-tada ise taolisele koosseisule taolises mahus muusikat, aga sooviksin elu jooksul kirjutada neid veel.

Vahetaksin korraks tee­mat. Olete osalenud ka filmis “Klass”. Kuidas see juhtus?

– Olen pärit Raplast, kus oli minu kooliajal vabariiklikult kõrgel tasemel kooliteater. La-vastajateks olid minu isa ja mu vend Uku, kes tänasel päeval on professionaalne lavastaja, näitleja kui ka dramaturg. Kui Ilmar Raag kirjutas stsenaariu-mi oma filmiks, soovis ta olla koostöös nii-öelda tänapäeva noortega ja palus oma sõbral Gerda Kordemetsal panna kok-ku üks punt noori, kellega ta saaks olla aktiivses mõttevahe-tuses. See punt pandigi kokku

Eesti kooliteatris silmapaistnud truppide noortest näitlejatest. Nii ma sinna filmi endalegi pi-sut ootamatult sattusin.

Aga näitleja amet ei tõm­manud siiski nii palju kui helilooja ja koorijuhi oma?

– Tõmbas tegelikult küll. Ma käisin lavakunstikateed-ris kaks korda katsetel, aga ei saanud sisse. Sellega oli valik minu eest tehtud. Tagantjärgi on mul aga hea meel, et nii läks. Tänasel päeval olen kogu süda-mest tänulik, et saan tegeleda muusikaga ning nähes, mida professionaalse näitleja elu en-dast kujutab, tunnen, et see ei ole minu jaoks.

Mis on Teie viimane või käimasolev projekt, mis hoiab Teid pinevil?

– See hooaeg on ääretult intensiivne. Lõpetan Tõnu Kal-juste juures koorijuhtimise magistrit. Minu kammerkooril “Head Ööd, Vend” on käsil juu-beli hooaeg ja koorile juubeliks kirjutasin umbes pooletun-nise teose, kus valdav osa on a capella koorimuusikal, aga kaasatud on ka harf ja tšello. Vana-aasta õhtul tuleb aga ette-kandele suurem teos, mis sai kirjutatud möödunud aastal üle-eestilistele noorte kollek-tiividele Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhuks. Teose nimi on “Eestimaa atmosfäärid” ning see on üks selline suur koostöö-projekt, ma ütleksin. Lisaks sellele, et teos tuli kirjutada kuuele erinevale kollektiivile, on kaasatud teosesse ka video ja valguskunstnikud, et lisaks muusikale vahendada Eestimaa looduse kaunist aastaringi.

Millised on olnud Teie kokkupuuteid Rootsi ja Rootsi eestlastega?

– Rootsi eestlastega pole va-rem kokku puutunud, aga Root-sis käisin lapsena mitu korda Riinimanda kooriga. Ehkki ma pole Rootsis pikemalt olnud, siis on mul Rootsist vaid head mul-jed. Mis puutub klassikalisse muusikasse, on Rootsi kollektii-vide tase minu meelest eestlas-tele olnud eeskujuks!

Kohtume Estivalil!

Piletid müügil:www.estival.nu jaRELi büroos,tel: 08-21 66 49.

Avakontserdi korraldus-toimkond: Epp Jaansoo, Liiu Viru, Rein Jüriado, Tuulikki Bartosik, Kairi Ilison.

Projekt on kingitus Eesti Vabariigi 100. aasta päevaks.

Eesti helilooja ja koorijuht. (Foto: erakogu)

Pärt Uusberg

• Sündinud 16. detsembril 1986 Raplas.

• Helilooja ja koorijuht.

• Eelmise üldlaulupeo repertuaaris oli kolm Uusbergi kirjutatud laulu.

• Pälvis eripreemia konkursil European Award for Choral Composers 2012.

• Estivali avakontserdil 10. veebruaril 2018 kõlab tema laul “Kodumaa”.