2010a a s t a r a a m a t

1

2010a a s t a r a a m a t

2

© 2011 Kaitseväe Peastaap

Koostaja ja toimetaja: Tõnu NooritsKeeletoimetaja: Viire VillandiKaanekujundus: Tõnu NooritsKujundus: Peeter Paasmäe

Fotod: Tõnu Noorits – esikaas, lk. 5, 7, 11, 12, 17, 23a, 28, 30, 33, 40, 43, 44, 46–47, 48, 52, 62, 70, 73c, 73e, 74, 81, 82, 90, 94Ardi Hallismaa – autorite fotodwww.mil.ee – lk. 4, 6, 8, 16, 20, 21, 24, 58, 60, 73b, 73d, 77, 78, 84, 85, 86, 89, 98, 122, 128www.militaryimages.net – lk. 18, 22, 23b, 23cScanpix /AP/AFP – lk. 34, 37, 39www.patria.fi – lk. 73aEesti Sõjamuuseum – lk. 99, 105, 106, 109, 113, 116, 121Riigiarhiiv – lk. 124, 125Eesti Filmiarhiiv – lk. 110, 112Viljandi Muuseum – lk. 120aÜlo Isberg – lk. 31Jaan Mürk – lk. 72Ilmar Kasekamp’i erakogu – lk. 120bAgur Benno erakogu – lk. 120c

Trükk: Greif OÜ

3

Sisukord

Hea lugeja! Neeme Väli 5

Strateegiline otsustusprotsess Neeme Väli 7

Lahingueeskiri kui ühtse tegutsemise alus Peeter Hoppe 13

Soomusmanöövervõime – suur samm edasi Rasmus Lippur 19

A Banner Year for US/Estonian Military Cooperation Robert Williams 25

Rahvusvahelised õppused Margus Purlau 29

Lissaboni tippkohtumine Andres Rekker 35

NATO tõsine proovikivi Afganistan Lauri Abel 41

Kaitseväelaste teenistus väljaspool Eesti Vabariiki Ants Kiviselg 49

Kaitseväe keskmise brutopalga kujunemine aastatel 2008–2010 Ermo Mihhotin 53

Kaitseväe infrastruktuuri areng 2010. aastal Katrin Varik 59

Euroopa Liidu sõjaline struktuur Raivo-Albert Tilk 63

Ülevaade SISU XA soomukitest Raul Järviste 71

Tervishoiutöötajate koolitamine kaitseväes Kersti Lea 75

Teavitusüksustest sõjalistes konfl iktides Ingrid Mühling 79

Infosüsteemid kui kaitseväe efektiivsuse alus Kristo Pals 83

Vaimulik toetus kaitseväes Taavi Laanepere 87

Kaitseväelaste sotsiaalne kaitse Anu Jänes 91

Psühholoogiline teenindamine kaitseväe efektiivsuse suurendamisel Martin Mäepere 95

Meie kaitseväe juhtiva koosseisu – ohvitseride – kasvatuse ja väljaõppe alalt Nikolai Reek 99

Teenistusest Kaitsevägede Staabis aastatel 1926–1934 Aart Nõmm 111

Sõjavägede Staap 1939. aastal Boris Püssa 117

Kaitseväe peastaabi hoone ajalugu Maire Kurvits 123

Kaitseväe Peastaap sai endale lipu Tõnu Noorits 127

4

5

Kaitseväe Peastaabi 2010. tööaastat kokku võt-tev aastaraamat on järjekorras teine. Möödunud aastal esiklast avaldades lootsime panna alust traditsioonile ja teise numbri kokkupanek läks kiiremini ning ladusamalt. Siinkohal on paslik tänada kõiki neid, kes aastaraamatu sünnile nii sisult kui vormilt kaasa aitasid.

Seekordse aastaraamatu koostamisel on ar-vestatud peastaabile laekunud tagasisidet, selle tõttu on käesolev number mahukam ja sisukam kui esimene. Räägime aasta jooksult tehtust, kuid oleme sellesse numbrisse lisanud ka ajaloo-lise dimensiooni, sest peastaabi juured ulatuvad aastate taha. Kuna rahvusvaheline koostöö on peastaabi tegevuse igapäevane osa, siis kaasa-sime seekordse väljaande koostamisse ka oma liitlased aga ka väljaspool kodumaad teenivad peastaabi kaitseväelased. Usun, et aastaraama-tu oma näo otsimine alles käib ja iga järgmine number toob ka midagi uut ning teistsugust.

Nii nagu 2009, oli ka 2010. aasta peastaa-bile väga töine. Peastaabi koordineerimisel viidi läbi rahvusvahelised õppused Baltic Host ja Bal-tops. Viimase puhul kasutati Eesti põhjaranni-kul maabunud kaitseväelastest, kaitseliitlastest ja USA merejalaväelastest formeeritud väegrupi juhtimiseks peastaabi ühendoperatsioonide juh-timiskeskust. Pikk samm astuti edasi mobilisat-siooni- ja formeerimissüsteemi korrastamisel. Operatiivplaneerimise valdkonnas tehtav on lugejale juba tuttav Wikileaks-i kaudu. Lõppes Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupi etteval-mistus valmidusperioodiks. Rahvusvaheliste operatsioonide valdkonnas õnnestus tõsta meie sõdurite kaitstuse taset läbi paremate soomuki-te, uute miinipildujate ja mehitamata luurelen-nukite hanke. Põhjalikult tegeleti uue kaitseväe-teenistuse seaduse eelnõuga. Siin nägi peastaap oma rolli ennekõike teenistuse korraldamise ja teenistuslike tagatiste sätete kaitsmises. Jagus ka

rõõmu ja tunnustust – Vabariigi President andis Kaitseväe Peastaabile tema taasasutamise aas-tapäeval lipu – esimese oma lipu peastaabi 92 aastase väärika ajaloo vältel.

Nagu sissejuhatuses öeldud, on tänavuaas-tase aastaraamatu autorite kollektiiv rahvusvahe-line – Ameerika Ühendriikide ja Eesti sõjalisest koostööst möödunud aastal kirjutab Ameerika Ühendriikide suursaatkonna kaitsealase koostöö koordinatsiooniosakonna ülem kolonelleitnant Robert Williams. Uue, värske teemana leiavad käsitlust mitmed ajaloolised tahud hõlmates nii peastaabi hoone ajalugu kui ka sõjaeelsel perioo-dil pikka aega peastaabis teeninud kolonel Kasa-ku seniavaldamata mälestusi. Samuti avaldame aastaraamatus kunagise peastaabi ülema kindral-leitnant N. Reegi 1926. aastal ajakirjas «Sõdur» ilmunud artikli ohvitseride kasvatuse ja väljaõppe alalt, milles esitatud toonase kindralstaabi põhi-mõtted kaitseväe juhtide kasvatuse ja väljaõppe alalt on kestvalt aktuaalsed.

Soovin kaitseväelastele, kui ka kõigile teis-tele riigikaitsehuvilistele head lugemist ja kind-lasti on oodatud kõikide lugejate tagasiside, et muuta järgmine aastaraamat veelgi sisukamaks ning huvitavamaks.

Hea lugeja!

NEEME VÄLIBrigaadikindral

Kaitseväe Peastaabi ülem

6

7

Lootus ei ole veel plaan.

Viimasel aastakümnel aset leidnud relvakonfl ik-te vaadeldes torkab silma, et ennast eduka sõja-tegevuse tagajärjel võitjaks kuulutanud osapool on sunnitud hiljem tunnistama läbikukkumist strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Tõsi, see ei ole uus strateegiline paradoks, meenuta-me siinkohal kas või Vietnami sõda. Iraagis ja Afganistanis toimuv tõestab, et režiimi muutmi-seks koostatud plaan peab lisaks sõjategevusele sisaldama ka näiteks riigiaparaadi haldussuut-likkuse taastamist.

Pole põhjust arvata, et suurriikide strateegi-lised planeerijad suhtuvad oma töösse lohakalt. Klassikaliselt kujutatakse strateegiat kolmnur-gana, mille tipus on eesmärk ning alumistes nurkades eesmärgi saavutamiseks vajalikud vahendid ja vahendite kasutamise viisid. Üldis-tades võib öelda, et ebaõnnestumise põhjus on tavaliselt eesmärgi ja kahe ülejäänud strateegia elemendi ebakõla. Lihtsamalt öeldes: eesmärgi saavutamiseks on kas valitud valed vahendid või on kasutatud valitud vahendeid valesti.

Kuigi Carl von Clausewitzi tuntud väite koha-selt on sõda poliitika jätkamine teiste vahenditega, on sõjalised võimed mõeldud siiski esmajärjekor-ras sõjalise tulemuse saavutamiseks. Loomuli-kult saab soomustatud pioneeritehnikat kasutada Afganistanis kas või teedeehituseks, kuid kas see on ratsionaalne ja jätkusuutlik, on iseküsimus. Nõukogude ajal tallati ka silo tankidega. Mõni aeg tagasi erru läinud kindral Stanley McChrystal ütles, et ärge oodake minult poliitilist lahendust, kui kasutada on vaid sõjalised vahendid.

Strateegia klassikud on seda defi neerinud sõjalisest vaatenurgast lähtuvalt. Clausewitz nimetas strateegiat «võitluse kasutamiseks sõja eesmärgil», Helmuth von Moltke vanema järgi on strateegia kindrali kasutuses olevate vahen-

dite praktiline rakendamine nähtava eesmärgi saavutamiseks. Sir Basil Henry Liddell Hart astus Clausewitzist sammu edasi ja defi neeris strateegiat kui «sõjaliste vahendite kasutami-se kunsti poliitiliste tulemuste saavutamiseks». Merriam-Websteri sõnaraamat annab stratee-gia defi nitsiooniks «riikide või riikide gruppide poliitiliste, majanduslike, psühholoogiliste ja sõjaliste jõudude kasutamise kunst ja teadus, et saavutada oma poliitikale nii rahus kui ka sõjas maksimaalne toetus» ning «hoolikas plaan või meetod; plaanide ja strateegiate kasutamine ees-märgi saavutamise vahendina».

Riiklikul poliitilisel või sõjalisel tasandil on enimkasutatav strateegia määratlus: riigivõimu (poliitiliste, diplomaatiliste, psühholoogiliste, informatiivsete ja sõjaliste) instrumentide integ-reeritud kasutamine rahvuslikes huvides. Seega võib selgelt täheldada strateegia muutumist jär-jest komplekssemaks ning see hõlmab lisaks sõ-jalisele üha rohkem mittesõjalisi valdkondi.

Strateegiline analüüs ja tänapäeva konfliktidNüüdisaegsed konfl iktid on komplekssed ning vajavad kõigi faktorite hoolikat kaalumist ja arvestamist. N-ö laiendatud lahinguväli nõuab

Strateegiline otsustusprotsess

NEEME VÄLIBrigaadikindralKaitseväe Peastaabi ülem

8

lisaks surmavatele vahenditele ka muude mõ-jutajatega arvestamist. Nendeks on peamiselt infooperatsioonidega seotud tegevused, näiteks elektrooniline sõda ja mõjutusoperatsioonid, sealhulgas otseteavitus- ja eksitusoperatsioo-nid. Strateegiliseks analüüsiks on tänapäeval välja töötatud erinevaid mudeleid. Kõige tun-tum neist on diplomaatiline, informatiivne, sõ-jaline ja majanduslik (diplomatic, information, military and economic; DIME), mille kohaselt tuleb olukorra analüüsimisel arvestada nii dip-lomaatiliste, informatsioonialaste, sõjaliste kui ka majanduslike teguritega. DIME mudeli eda-siarendus on poliitiline, sõjaline, majanduslik, sotsiaalne, informatiivne ja infrastuktuuriline (political, military, economic, social, informa-tion, infrastructure; PMESII), mis lisaks eel-mainitutele arvestab ka sotsiaalset, poliitilist ja inftrastruktuurilist dimensiooni. Kõikehõlmav

analüüs ja planeerimine tähendavad mitte ainult iga tegevuse mõju kaalumist ühele valdkonnale, vaid ka nende seoste arvestamist.

Ka Eesti kontekstis on sõjalis-strateegilised probleemid väga komplekssed. Oleme kaitseväe arengus jõudnud nii kaugele, et keskpikk pla-neerimistsükkel on muutunud rutiiniks ja 2009. aastal kinnitati esimene pikemaajalisem sõjalise riigikaitse arengu kava. See aga tähendab üht-lasi, et strateegiliste otsuste tagajärjed jäävad meiega aastakümneteks.

Senise sõjalise kaitse strateegia asemel on meil värskelt vastu võetud «Riigikaitse stratee-gia», mis arvestab lisaks sõjalistele aspektidele sisejulgeoleku, elutähtsate teenuste toimimise, psühholoogilise kaitse ja tsiviilsektori toetusega sõjalisele kaitsele. Seega liigume ka meie kaasa trendiga, mis näeb ette tsiviil- ja sõjaliste võime-te kombineeritud kasutamist. Oluline on mitte

Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots külastamas Afganistanis missioonil viibivaid kaitseväelasi.

STRATEEGIL INE OTSUSTUSPROTSESS

9

unustada, et teisest küljest tingib see lahendite muutumise väga komplitseerituks, mis omakorda suurendab vigade tekkimise ohtu – kõikehõlma-vusel ja laiahaardelisusel on seega ka puudused.

Laiahaardelises lähenemises ei ole tegeli-kult midagi kardinaalselt uut. Riigimehest sõja-lise juhi kuju lõi USAs fusionistlik teooria juba pärast Teist maailmasõda. Fusionistide järgi oli tsiviil- ja militaarpoliitika sõjajärgses maail-mas enam kui varem seotud ning sõjaline juht pidi olema eelkõige sõjaväelasest riigimees, kel-le mõttemaailm ulatus kaugemale militaarsest vallast ning kelle sõjalised nõuanded põhinesid teatavatel poliitilistel ja majanduslikel eeldustel. Siiski kinnitab Samuel P. Huntington, et igasu-gune otsus, mis puudutab riiklikku poliitikat, sisaldab ka valikut erinevate väärtuste vahel. Sõjalise juhi ülesanne on kinnitada, et sõjalist julgeolekut ei lükka kõrvale poliitiline otsusta-ja, kes peab balansseerima sõjalise julgeoleku hinna ja teiste väärtuste vahel. Kuigi fusionistid leidsid, et sõjaline juht peab kõigis oma otsustes toetuma poliitilistele ja majanduslikele otsuste-le, ei leidnud küsimus, mille või kelle poliitilisi ideid peaksid sõjaväelased järgima, nende teoo-rias kunagi vastust.

Tänapäeva sõjaliste ja tsiviiljuhtide stra-teegilised otsused on komplekssemad kui ku-nagi varem ja eeldavad otsustele eelnevat tõsist mõttetööd. Ka otsuste tegemise protsess vajab teadvustamist. Sama kehtib otsustajate arengu ja kogemuse kohta.

Strateegia pole rangelt võttes kunst ega teadus. Teadusena tähendab strateegiline mõtle-mine süsteemset teadmiste kasutamist, problee-mide tõstatamist ja sõnastamist, info kogumist ja alternatiivsete hüpoteeside analüüsi. Strateeg pole see, kes oskab otsustada, vaid see, kes os-kab ka süsteemselt mõelda. Kunstina on võime strateegiliselt mõelda oskus, mis saavutatakse kogemuste, vaatluste ja õpingute kaudu. Olgu te-gemist puhtalt sõjalise või mõne muu valdkonna strateegilise mõtlemisega, on strateegiline mõt-tetegevus ja otsustusprotsess alati mitmekülgne ning eeldab mõtlejalt teatavat küpsust. Stratee-giliselt ei saa mõelda pelgalt üht metoodikat ka-sutades. Samas on metoodika oluline mõtlemis-

protsessi süstematiseerimiseks, et sellel oleksid vajalikud etapid, elemendid ja süsteemsus.

Strateegiline mõtlemis- ja otsustusprotsessStrateegilise mõtlemise ja otsustamise protsessi on püütud seletada ja õpetada erinevate mude-lite abil. Mida rohkem mudeleid me omanda-me, seda kergem on uusi olukordi juba olemas-olevate mudelitega vastavusse viia. Kui satume silmitsi mõne uue olukorraga, leiame selle ole-vat tuttava, sest seostame seda mõne mudeliga, millega oleme varem kokku puutunud. Mudelite äratundmine seletab, kuidas inimesed suudavad teha häid otsuseid ilma teadlikku analüüsi ra-kendamata. Sobiva mudeli võib leida silmapilk-selt, ilma teadvustatud mõtteprotsessita ja me ei ole teadlikud, kuidas jõudsime intuitiivse otsuse-ni. Selleks, et kogemusest saaks pädevus, vajame tagasisidet, kordamist, otsuste lahtimõtestamist. Efektiivsete otsuste tegemiseks on vaja mõlemat: nii analüüsi kui ka kogemusel põhinevat intuit-siooni.

Ameerika Ühendriikide Maaväe Sõjakol-ledžis (US Army War College) õpetatakse stra-teegiat Arthur F. Lykke’i mudeli järgi, mis sisal-dab:

1) eesmärke;2) viise (strateegilist kontseptsiooni, tege-

vuskäiku);3) vahendeid (ressursse);4) riskiga arvestamist.

Ilma vajaliku kvalifi katsiooni ja kontekstita võib see mudel viia reaalsuse liiga lihtsustatud käsit-luseni. Strateegia ei ole riskivaba planeerimine, kus eesmärkide ja ressursside tasakaal tagab tu-lemuse. Igasuguse strateegia pedagoogilise mu-deli põhiküsimus on, kas see haarab piisavalt konfl ikti dünaamikat olemasolevas keskkonnas. Üheks vastuväiteks Lykke’i mudelile ongi, et see loodi industriaalse sõja päevil, mil Ameerikal oli piisavalt ressursse ja logistilist võimekust, kuid tulevikus vaid materiaalsele üleolekule toetudes sõdu ei võida.

N e e m e V ä l i

10

Kogenud strateeg teab, et asjad lähevad plaanipäraselt nagunii harva. Strateeg peab ala-ti küsima «mis siis, kui»-küsimusi, et arvestada kõigi võimalike arengute ja alternatiividega. Ehk parafraseerides Moltke vanemat: plaan on rele-vantne kuni esimese kokkupõrkeni vastasega.

Strateegiline mõtlemine tugineb lisaks me-toodikale ka intuitsioonile ja loomingulisuse-le. Viimaste olemasoluks on aga vajalik teatud elukogemus, et intuitsioon ja sisemine tunnetus saaksid üldse tekkida.

2001. aasta detsembris andis USA maaväe staabiülem maaväe sõjakolledžile ülesande mää-ratleda strateegilistele juhtidele vajalikud osku-sed 9. septembri järgses maailmas. Uurijad leid-sid, et olemasolev strateegiliste oskuste nimekiri oli liiga pikk ning nõudis strateegiliselt juhilt «kõige teadmist ja tegemist». Uurijad soovitasid keskenduda kuuele kompetentsile, mis aitavad strateegilist juhti arendada ja ohvitseridel oma juhtimisvõimet hinnata:1) identiteet, sh enda ja sõjaväe väärtuste kat-

tuvus;2) mõtlemise kiirus, kohanevus;3) kultuurierinevuste (nii organisatsiooniliste,

usuliste, majanduslike, poliitiliste kui ka geograafi liste) mõistmine;

4) küpsus isikutevahelises suhtluses;5) maailmaklassi sõduriks olemine, st tuleb

olla strateegiline juht, kes on kõrgemal taktikalistest ja operatiivküsimustest ning mõistab kogu operatsiooni spektrit stratee-gilisel tasandil;

6) professionaalsus, mis eristab sõjaväge kõi-gist teistest organisatsioonidest, bürokraa-tiatest või ametitest.

Eelnenud loendist järeldub väga selgelt, et sõ-jaliste juhtide mõtlemismudel tugineb jätkuvalt Huntingtoni tsiviiljuhtimise teooriale. Teiseks tehakse kvalitatiivne vahe strateegilise, opera-tiiv- ja taktikalise juhtimistasandi otsustajate vahel. Mis veel kord tõestab tuntud tõde: kvali-teedi ja kvantiteedi vahele võrdusmärki panna ei saa. Ometi on ikka veel aeg-ajalt kuulda väiteid, et kuna Eesti kaitsevägi on enam-vähem diviisi-suurune, ei olevat kaitseväe juhtimisel võrreldes

diviisi juhtimisega mingisugust vahet. Paraku ei pruugi heast diviisiülemast saada alati head kaitseväe juhatajat.

Otsustustasandid

Kui strateegia ja taktika on enamasti eristata-vad, siis sõjalises mõttes on olulised ka opera-tiivtasand ja operatiivkunst (operational art).

Ühendriikide kaitseministeerium defi neerib operatiivkunsti kui «sõjaliste juhtide ja staapide loomingulise kujutlusvõime kasutamist, mida toetavad oskused, teadmised ja kogemused, et kavandada strateegiaid, kampaaniaid ja operat-sioone ning organiseerida ja kasutada sõjalisi jõude. Operatiivkunst seob omavahel lõpptule-mused, viisid ja vahendid läbi kõigi sõja tasan-dite».

Näeme, et hoolimata näilisest lihtsusest ei ole eri tasandite – strateegilise, operatiiv- ja taktikalise tasandi – eristamine alati lihtne. Ter-min «strateegiline sõdur» on tuttav kõigile, sest nüüdisaegsetes komplekssetes konfl iktides võib ka taktikalise tasandi otsusel olla strateegilisi tagajärgi.

Strateegilise otsuse mõju ulatub aastaküm-nete taha. Eesti lähiminevikust tuleb esimese näitena meelde Kalevi pataljoni ja Jägala lin-naku sulgemine. Praeguseks on Kalevi pataljon taasloodud ja Jägala sõjaväelinnak ootab üles-ehitamist ning hakkab koondama suurt osa praegu Tallinnas ja Paldiskis asuvatest üksustest. Vahepealsed strateegilised otsused on osutunud ümbervaatamist vajavaks ja toonud loomulikult kaasa ka kulutusi objektidele, mida pikas pers-pektiivis kasutada ei kavatseta.

Strateegiliste otsuste ümbervaatamine pole ainult Eesti probleem. Ka näiteks Ühendku-ningriik on pidanud oma kaitseplaane revidee-rima ja paljud majanduskasvu aastatel alusta-tud projektid ümber vaatama. Paradoksaalsel kombel tuleb osa neist lõpuni viia, sest projekti katkestamine tuleb kallim kui lõpuni arendami-ne. Strategic Review näeb ette ka teistsuguseid võimalusi. Näiteks märgitakse ülevaates, et luu-relennukitest Nimrod MRA4 ja hävituslennuki-

STRATEEGIL INE OTSUSTUSPROTSESS

11

test Harrier loobumine ning mitmeotstarbeliste hävitajate MRCA (Multi-Role Combat Aircraft) Tornado vähendamine toob kaasa mitme õhu-väebaasi sulgemise, kuid nende edasine saatus pole veel otsustatud, sest neisse võidakse pai-gutada Saksamaalt tagasipöörduvad Ühendku-ningriigi üksused.

Kuid Ühendkuningriigi kaitsestrateegia võ-tab arvesse ka teistsuguseid tegureid. Ülevaade märgib, et «mitmed kogukonnad on põlvkon-dade kaupa toetanud relvajõude, kõige enam kehtib see Portsmouth’i ja Devonporti kohta». Kuigi dokumendis välja toodud meetmed toovad kaasa mõlema suhtes ettevõetavad muudatused, märgitakse, kui «oluline on mõlemas ajaloolises paigas sõjaväe jätkuv kohalolek».

Kokkuvõtteks

Nüüdisaegsetes konfl iktides, aga ka relvajõudu-de arendamisel on sõjaliste lahenduste leidmine

muutunud nii kompleksseks, et eeldab tsiviilla-henduste kaasamist ja vastupidi. Samas ei tähen-da see, et sõjalis-tehnilisi otsuseid langetavad tsi-viilisikud ja poliitilisi sõjaväelased.

Kaitseväe juhtkond peab arvestama, et tä-napäeva dünaamilisele julgeolekukeskkonnale vastav strateegiline otsustusprotsess on keeru-line ja mitmekihiline. Enam kui kunagi varem eeldab see kindlat metoodikat, otsustele eelnevat kompleksset analüüsi ja pädevaid otsustajaid. Strateegilised eesmärgid peavad olema piisavalt ambitsioonikad, kuid ambitsioonidega kaasne-vaid riske tuleb eelnevalt hoolikalt kaaluda.

Sõjalis-strateegilisel otsustustasandil ei tohi endale lubada pelgalt emotsioonide ajendil vas-tu võetud otsuseid. Valede otsuste mõju takistab riigikaitse arengut veel pikka aega. Professio-naalsus, kogemusel põhinev intuitsioon ja me-toodiline lähenemine otsustusprotsessile peak-sid aitama meil teha otsuseid, mis kannatavad kriitikat ka aastate pärast.

Strateegiliste lauamängude mängimine pole pelgalt ajaviiteviis vaid arendab ka kaitseväelastele vajalikke operatiivkunsti oskusi.

N e e m e V ä l i

12

13

Lahingueeskiri ja operatiivtegevust sätestav do-kumentatsioon on iga staabi ja eriti selle opera-tiivse ploki olulisimaid töövahendeid. Eesti kait-seväes on kahekümne tegevusaasta jooksul välja arendatud aukartustäratav hulk õppematerjale ja tõlgitud teiste riikide dokumente, lisaks sellele on meil ratifi tseeritud ja rakendatud hulk NATO ju-hised, standardiseerimiskokkuleppeid ja doktrii-ne. Kogu olemasolevale juhendmaterjalide pake-tile toetudes on lähiaja oluliseks ülesandeks välja arendada meie oma lahingueeskiri, mis kehtiks kogu kaitseväes ja mille koostamisel oleks arves-tatud kõigi asjaomaste üksuste sisendiga.

Allpool esitatud dokumentide hierarhias (joon 1) alumine ja kõrgeim osa on meil olemas, väljaarendamist ootab keskmine tase ehk lahin-gueeskiri. Järgnevalt ongi esitatud dokumentide hierarhia lühike kirjeldus.1) Hierarhia kõrgeimal astmel on põhimõtete

kogud (Policies), mis esitavad pikemaajalise – kuni 15-aastase – visiooni. Põhimõtted annavad edasi, millisena üht või teist vald-konda pikemas perspektiivis näha tahetak-se. Eesti oludes on sellele kõige lähedasem äsja vastu võetud «Riigikaitse strateegia» – kõige põhjapanevam riigikaitsealane dokument, kus on esindatud lähemate aasta(kümne)te visioon nii ohtudest kui ka kaitsemudelitest.

2) Kontseptsioonid on üldised dokumendid, mis kirjeldavad, kuidas üht või teist asja ellu viiakse. Eesti kontekstis on selle pari-maiks näideteks nii kümne aasta plaan kui ka nelja aasta plaan.

3) Doktriinid (joon 2) – enamikku NATO doktriinidest (Allied Joint Publication, AJP) väikeriigid ei tõlgi (AJP 01 ei tõlgi isegi vanad NATO riigid Taani ja Norra), sest neid täiendatakse pidevalt ja muudatusi viiakse sisse kiiremini kui keegi neid tõlkida

jõuaks. Norra, taani ega eesti keeles ei ole igale terminile omakeelset vastet, samuti on tänapäeval elementaarne, et iga ühendstaa-bi tasemel ohvitser valdab nii palju inglise keelt, et saab juhenddokumentidest ka tõl-kimata aru. Tänane kaitsevägi on üks enim rahvusvaheliselt integreeritud struktuure.

4) Lahingueeskirjad.5) Eesti on ratifi tseerinud hulga NATO stan-

dardiseerimiskokkuleppeid (Standardiza-tion Agreement, STANAG), mis minu loogi-ka järgi on astme võrra madalama tasemega dokumendid kui lahingueeskirjad. Samuti on meil rida õppematerjale, mis on nagu ehitusplokid, millele tugineb meie rühmade ja kompaniide väljaõpe ja tegevus. Lahingu-eeskirjad peaksid tekkima nii alumise tasan-di ehitusplokkide – õppematerjalide –, kui ülemise tasandi – põhimõtete ja doktriinide – tuletisena. Seejuures ei ole päris õige ei üle-valt alla ega ka alt üles lähenemise printsiip. Kõrgema ja madalama tasemega dokumen-did peavad toimiva lahingueeskirja valmi-miseks saama kokku n-ö keskel, sünteesi tulemusena. Lühidalt: lahingueeskiri ei tohi eirata aastakümneid rühma ja kompanii ta-sandil laotud vundamenti, kuid peab arves-tama tänapäeval strateegilise kaitseplaneeri-mise vallas tehtud tööga.

Lahingueeskiri kui ühtse tegutsemise alus

PEETER HOPPEKolonelKaitseväe Peastaabi operatiiv- ja välja-õppeosakonna ülem

14

Seejuures pole Eesti oludes vaja enamat kui bri-gaadi ja sellest allapoole jääval tasemel eeskirju. Kõrgemale tasemele jäävad doktriinid jt baas-dokumendid võivad jääda inglise keelde. Lahti peame kirjutama brigaadi, pataljoni, kompanii, rühma ja jao lahingueeskirjad. Ühes terviklikus eeskirjas võiks käsitleda üksuse kõiki lahingu-liike, seega pigem «Jalaväerühm lahingus» kui «Rühm kaitses» või varitsuses jne.

6) Õppematerjalid. Kakskümmend aastat pä-rast kaitseväe taasloomist on meil aukar-tustäratav hulk õppematerjale. Samas on probleemiks põhjaliku ülevaate puudumi-ne, kui suur hulk kodumaiseid õppemater-jale ja eeskirju on aastate jooksul valminud. Ka puudub andmebaas ehk korralik veebi-põhine raamatukogu, mis neid materjale koondaks ja süsteemselt esitaks.

Probleemiks on siiani olnud kogu doktriinide ja väljaõppe valdkonna nõrk koordineeritus. Näiteks on juba 2002. aastal kirjastuse Atlex väljaandel ilmunud erukolonel Arvo Sireli eesti keelde tõlgitud «Maismaaoperatsioonid: üht-ne taktikaväljaanne ATP-3.2» (STANAG 2868 (ATP-3.2) Land Operations), mis on tasemel materjal. Ometi on püütud Eestis oma jõudu-

dega välja arendada nimetatud dokumendi ana-loogi, ilmselt teadmata, et selline materjal on juba olemas.

Praegu on kaitseväes loodud Kaitseväe Pea-staabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna (J3/7) väljaõppe jaoskonna ülema kolonelleitnant Avo Veske koordineerimisel töögrupp, mille ülesan-deks on lahingueeskirjade koostamine etapivii-siliselt. Töögrupis osalevad Maaväe Staabi välja-õppeosakonna (G7) ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste esindajad, kusjuures suurim päde-vus jao ja rühma tasemel on lahingukoolil, kom-panii ja pataljoni tasemel sõjakoolil, brigaadi ta-sandi osas aga Maaväe Staabil.

J3/7 seisukohalt on tõsine katsumus panna masinavärk tööle ning koondada ja koordinee-rida kõiki väljaõppe valdkonna asjatundjaid, kusjuures väljaõpe ongi rahuajal meie kõige olu-lisem tegevusvaldkond. Siinjuures ei saa silmas pidada vaid ülalt alla arendamist ja materjalide kirjutamist, vaid ka vastupidist: suur osa välja-õppematerjalidest – näiteks jalaväejao või pio-neerirühma tegevus – on klassika, n-ö vunda-mendiplokk, millele toetub ülejäänud ehitis.

Kahekümne aasta jooksul on kaitseväes väi-keüksuste taktikat puudutav väljaõpe tihti paika loksunud katse-eksituse meetodil. Eesti väike-üksuste taktikas on kasutusel olnud peamiselt

PÕHIMÕTTED/VISOONID (Policies)

KONTSEPTSIOONID * (Concepts)

DOKTRIINID (Doctrines)

EESKIRJAD (määrustikud)

DIREKTIIVID, OPKÄSUD, STANAG’id

* mitte segi ajada CONOPS’iga, mis on operatiivplaani kontseptsiooni sünonüüm

ÕPPEMATERJALID

Lisa 1. DOKUMENTIDE HIERARHIA

PLAANKONSPEKTID

LAHINGUEESK IR I KU I ÜHTSE TEGUTSEMISE ALUS

15

kuus allikat: Ameerika Ühendriikide lahingu-eeskiri (Field Manual, FM), Soome, aga ka Sak-sa, Rootsi, Ühendkuningriigi ja Vene õppema-terjalide ning määrustike tõlked ja kohandused. Pilt oli kirju, seda on kujundanud eelkõige oma kogemuste põhjal eri riikides õppinud ohvitse-rid, aga ka kaitseväge nõustanud instruktorid.

Näiteks jalaväe alal on meil tugevalt esindatud Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide lähenemine, pioneeriasjandus toetub Saksamaa (aga ka Soome) materjalidele ning sissitaktika on Soome päritolu.

Praegu ei saa Eesti kaitseväe õppemater-jalide kohta enam öelda, et need on Ühendku-

AJP-2.1Int

Procedures

AJP-3.1Maritime

Ops

AJP-3.2LandOps

AJP-3.3AirOps

AJP-3.4Non Art

5 CRO

AJP-3.5Special

Ops

AJP-3.10InfoOps

AJP-4.4Mvmt &

Trans

AJP-9CIMIC

AJP-6CCIS

AJP-5Op

Planning

AJP-4Logs

AJP-2Int

AJP-2.2Counter

Int

AJP-3.2.3.3Military

Police

AJP-3.3.1Counter Air

AJP-3.4.1Peace Supp

Ops

AJP-3.6EWOps

AJP-3.10.1PsyOps

AJP-4.5Host Nation

Supp

AJP-2.3Human

Int

AJP-3.3.2CAS & AI

AJP-3.4.2Non-Comb

Evac Ops

AJP-3.8NBC

Defence

AJP-3.11METOCSupp

AJP-4.6MJLC

AJP-2.5CapturedPersons

AJP-3.3.3Air-MarCo-ord

AJP-3.4.3Supp to CivilAuthorities

AJP-3.9Joint

Targeting

AJP-3.12JointEng

AJP-4.7Petroleum

AJP-2.7Recon &

Surv

AJP-01Allied Joint

Doctrine

Lisa 2. LIITLASTE ÜHENDDOKTRIINIDE HIERARHIA(AJDH)

AJP-3.3.5AirSpaceControl

AJP-3.4.4COIN

AJP-3.13Deployment

of Forces

AJP-4.9MultinatLog Supp

AJP-3.3.9*PRLEGEND

Kinnitatud ja kehtiv dokument

Kinnitusfaasis dokument

Arendusfaasis dokument

* ooterežiimil

Arendatav kehtiv dokumentkinnitamise faasis

Kehtiv dokumentuue versiooni arendusfaasis

AJP-3.14Force

Protection

AJPMedical

Supp

AJP-3.15C-IEDOps

AJP-3Ops

AJPAsset

Visibility

P e e t e r H o p p e

16

ningriigi või Ühendriikide päritolu. Aeg on tei-nud korrektiivid, õppematerjalid sisaldavad nii elemente, mida on saanud otse üle võtta, kui ka elemente, mis on Eesti tarbeks kohandatud. Paljudele õppematerjalidele annab uue sisendi «Kaitsetegevuse operatiivkava».

Väljaõppe planeerimisel on vajalik eesmär-gipõhiste ülesannete loend, mida ingliskeelsetes materjalides nimetatakse Mission Essential Task List (METL), mis omakorda tuleneb operatiivka-vast. Näiteks on Eestis palju reservväelasi ja kait-seliitlasi saanud lihtsalt jalaväelase väljaõppe, sa-dama- ja rannakaitset pole aga õpetatud peaaegu kellelegi. Kui meil oleks toimiv eesmärgipõhiste ülesannete loend (METL), oleks näha, et vaja on oluliselt rohkem ka linnalahingu, rannakaitse ja sissitaktika õpetamist. Sissitaktika, linnalahing ja üleelamisõpe olid varem õppeprogrammides sees, sinna peaksid nad ka uuesti jõudma. Muidu juhtub nii, et meil on ebaproportsionaalselt palju

standardseid jalaväelasi, kellega kõiki keerukaid lahinguülesandeid täita ei saa.

Ka AJPde puhul arvestatakse nii tagasiside-ga operatsioonidelt kui siseriiklike reaalsustega. Kui riik AJP ratifi tseerib, arvestatakse selles si-salduvaga, kuid ei pruugita võtta seda täielikult kasutusele. Näiteks tuumaoperatsioone ei hak-ka me iseseisvalt kunagi läbi viima, kuid peame teadma, mida need liitlaste kontekstis endast kujutavad.

Eestis on seni puudunud juhenddokumen-tatsiooni ühtne hierarhiline visioon. Selle kujun-damiseks on vaja terviklikku ja üldistatud pilti, mis omakorda tähendab, et valdkondade juhid peavad olema nii ühendstaabi, välisteenistuse kui ka missioonikogemusega.

Väljaõppematerjalide süstematiseerimine ja koondamine ühtsesse infosüsteemi läheb seda kiiremini, mida kiiremini Kaitseväe Peastaa-bi operatiiv- ja väljaõppe osakonna väljaõppe

LAHINGUEESK IR I KU I ÜHTSE TEGUTSEMISE ALUS

«Kevadtorm» – meie väljaõppesüsteemi peaeksam.

17

jaoskond saab iseseisva väljaõppeosakonna (J7) staatuse. See ei tähenda automaatselt uute ini-meste lisandumist ja struktuuride paisutamist, vaid pigem eelnimetatud osakonna tegevuse tähtsustamist ja esile toomist.

Eestis ja paljudes NATO riikides nähakse individuaalset ja kollektiivset väljaõpet lahus. Individuaalse väljaõppe eest vastutab tavaliselt personaliosakond (J1), kollektiivse eest väljaõp-peosakond (J7). Paarkümmend aastat tagasi oli Soomes kasutusel süsteem, mil kogu väljaõppe eest vastutas üks osakond. Soomlased ise mee-nutavad seda kui kuldaega, mil kogu väljaõpe oli koondatud ühe kogenud kõrgema ohvitseri vastutusalasse, kel oli tervikpilt kogu väljaõppe-süsteemist. Kui vaatame isiklikku ja kollektiiv-set suutlikkust (Individual and Collective Per-formance, CP), on neil vaieldamatult tihe seos kas või üksusesse kuuluvate kaitseväelaste per-sonaalsete oskuste kaudu.

Eestis on kahe aastakümne jooksul välja töötatud aukartustäratav kogus õppematerjale, mis loovad tugeva vundamendi selleks, et väl-ja töötada oma lahingueeskiri ja kogu nõutud dokumentide hierarhia. Samuti on meil olemas NATO juhised, põhimõtted, kontseptsioonid ja doktriinid, mis annavad operatiivplaneerimi-seks ja väljaõppe planeerimiseks vajaliku aluse. Oma lahingueeskiri, mis kehtib kõigis kaitseväe üksustes, on J3/7 (ja tegelikult kogu kaitseväe) praegune tõsiseim ülesanne. Kui suudame selle ülesande täita, oleme astunud olulise sammu ühtse mõtlemise loomise suunas.

P e e t e r H o p p e

«Baltopsil 2010» testiti liitlaste ja Eesti strateegilise, operatiiv- ja taktikalise tasandi koostööd.

18

19

Võimearendused kaitseväes

Sõjaliste võimete arendamise vajadus tuleneb ot-seselt kaitseplaneerimise protsessi operatiivana-lüüsi etapist, mis tuvastas kaitsepoliitilises juhi-ses määratletud ülesannete täitmiseks vajalike võimete loetelu. Võimevajaduste määratlemisel lähtuti seejuures kinnitatud ohustsenaariumi-dest ja nende alusel täpsustatud planeerimissi-tuatsioonidest.

Võimete arendamise lähtealused said fi k-seeritud Eesti Vabariigi valitsuse 22. jaanuaril 2009 kinnitatud dokumendis «Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018», mis näeb ette oluli-simad võimearendused riigikaitse arendamisel ajavahemikus 2009–2018.

Arengukavas välja toodud riigikaitseks va-jalike võimete seast valiti välja viis suuremat ja ressursimahukamat nii rahalises kui ka võime arendamisele kuluva töö mõõtmes ning nende võimete arendamiseks loodi vastavad võime-meeskonnad, kuhu kuuluvad nii kaitseministee-riumi kui ka kaitseväe esindajad. Meeskondade ülesandeks on läheneda võimearendusele tervik-likult kogu selle elutsükli jooksul ehk alates või-me ja võimenõuete planeerimisest kuni tehnika ja/või süsteemide teenistusest väljaarvamise või vahetamiseni mahakandmise, osandamise või hävitamise teel.

Viieks identifi tseeritud n-ö suurvõimeks on juhtimis- ja kontrollivõime, luurevõime, soo-musmanöövervõime, keskmaa-õhutõrjevõime ja multifunktsionaalne transpordikopterivõime.

Ütleme soomusmanööver-võime, mõtleme tankid?Kindlasti mitte. See on üks soomusmanööver-võimega seotud enimlevinud valearusaamu.

Soomusmanöövervõime hõlmab tõepoolest la-hingutanke, kuid peale nende kuuluvad selle mõiste alla ka jalaväe lahingumasinad ja soo-mustransportöörid.

Soomustransportöörid

Soomustransportöörid on mõeldud peamiselt jalaväe transportimiseks lahinguväljale ja seda eesmärki täidavad praegu kaitseväe kasutuses olevad ratassoomukid SISU XA-180 ja äsja Hol-landist hangitud SISU XA-188. Soomustrans-portöörid annavad jalaväeüksustele oluliselt suurema mobiilsuse ja suurendavad isikkoossei-su kaitstust. Just ratassoomukid on teedel väga hea liikumisvõimega ja arendavad roomiksoo-mukitest suuremat kiirust, mis annab võimalu-se paigutada vägesid lahinguväljal operatiivselt ümber.

Soomukid tagavad tänu mobiilsusele ka jalaväelaste kaitse kildude ja levinuimate käsi-tulirelvade tule eest. Peale isikkoosseisu trans-portimise on soomustransportööridel võimalus toetada jalaväge pardarelvaga, mis suurendab ja-laväe tulejõudu ja tuletihedust. Scoutspataljonis kasutusel olevad ratassoomukid on ennast tões-tanud ka rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude operatsioonil Afganistani Islamivabariigis.

Soomusmanöövervõime – suur samm edasi

RASMUS LIPPURMajorKaitseväe Peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakond

20

Lahingutankid

Lahingutankide lisamine olemasolevatele väe-üksustele annab kõige suurema efekti ja võime-kasvu. Kui kergejalaväeüksused on võimelised tegutsema peamiselt kinnisel ja poolkinnisel maastikul, siis lahingutankide lisandumisega on üksused võimelised tegutsema kõikidel maas-tikutüüpidel, kaasa arvatud avatud maastikul, ning kõikides ilmastikutingimustes nii öösel kui ka päeval. Samuti kasvavad tankide lisandumi-sel oluliselt üksuste tulejõud ja kaitse ning la-hingutankid lisavad üksustele mobiilsust ja ma-nöövrisuutlikkust.

Lahingutankid on varustatud tänapäeva-se elektroonikaga, mis suurendab oluliselt väe-üksuste võimet hoida lahinguvälja vaatluse ja kontrolli all. Tanki- ja kergejalaväeüksusi saab edukalt rakendada kõikides lahinguliikides, ka-

sutades ära mõlemate tugevusi ja kattes vastas-tikkusi nõrkusi.

Jalaväe lahingumasinad

Jalaväe lahingumasinad on sillaks, mis ületab lahingutankide ja kergejalaväe vahele jääva või-metühimiku. Jalaväe lahingumasinad annavad olulist võime kasvu just jalaväele, sest need suu-rendavad jalaväelaste kaitset nii kaud- kui ka otsetule eest. Taktikalisest olukorrast sõltuvalt saab jalavägi lahingut pidada ka jalaväe lahin-gumasina seest või sellel sõites. Samuti annab jalaväe lahingumasin võimaluse toetada jalavä-ge lahingus oma pardarelvade tulega, mis suu-rendab oluliselt jalaväe tulejõudu ja tuletihedust ning võimaldab jalaväel efektiivsemalt ja olu-liselt paremini kaitstuna tegutseda avatud või poolkinnisel maastikul.

Ratassoomuk SISU XA-180.

SOOMUSMANÖÖVERVÕIME – SUUR SAMM EDASI

21

Jalaväe lahingumasinad suudavad liikuda samal maastikul ja võrdväärsel kiirusel tanki-dega. Kui tankid saavad toetada jalaväge oma pardarelvadega, siis jalaväe lahingumasinad ja jalavägi saavad pakkuda tankidele lähikaitset ja parandada vaatlust, samuti toetada tanke tegut-semisel poolkinnisel ja kinnisel maastikul.

Soomustatud masinate toetus

Hoidmaks eespool kirjeldatud soomukeid liiku-mises ja tehniliselt korras, samuti selleks, et la-hinguolukorras nende tegevust toetada, on vaja veel terve rea funktsioonide väljaarendamine. Eelkõige räägime siinkohal adekvaatsest ja hästi korraldatud tagalatoetusest, mis hõlmab nii ma-sinate hooldust ja remonti kui ka vajaliku mater-jali ladustamist, varuosade kättesaadavust jms.

Lisaks tagalatoetusele on mehhaniseeritud üksuse tegevuseks eluliselt oluline hästi toimiv lahingutoetus, mis algab pioneeritehnikast, nagu sillamasinad, mis hõlbustavad soomusteh-nikal veetakistuste ületamist, ja evakuatsioo-nimasinad, mis on vajadusel võimelised loetud minutitega vahetama soomusmasina mootori koos käigukastiga, ning lõpeb soomusmasinate-ga «sammu pidavate» suurtükkide, õhutõrje ja luureplatvormidega.

Milleks soomusmanöövervõime?Lahingutanki ja jalaväe lahingumasina tugeva soomuskaitsega otsetulevõime on väärtuslik va-hend mis tahes relvajõudude arsenalis. Hiljutised konfl iktid on tõestanud roomiksoomusmasinate vajadust: konfl iktide intensiivsus Kesk-Aasias ja

Ratassoomuk SISU XA-188.

R a s m u s L i p p u r

22

Lähis-Idas on näidanud, et soomusmasinad (nii tankid kui ka jalaväe lahingumasinad) pakuvad sellisel tasemel kaitstust, mida ei suuda kerge-malt soomustatud ratasmasinad. Lihtsamalt öel-des päästavad soomusmasinad sõdurite elusid. Tankid ja jalaväe lahingumasinad võimaldavad liikuda sellisel maastikul ja tingimustes (iseteh-tud lõhkeseadmete ja miinide oht), kus ratastel soomustransportöörid toime ei tule.

«Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018» näeb ette mehhaniseeritud üksuste väljaarenda-mise brigaadi koosseisus järgmise aastakümne jooksul. Arengukava kohaselt saab see toimu-ma kas tankide ja/või jalaväe lahingumasinate hankimise ning vastava üksuse väljaõpetamise kaudu.

Eelkõige tagab mehhaniseeritus jalaväebri-gaadi parema kaitstuse, suurema tulejõu ja mo-biilsuse lahinguväljal. Soomusmanöövervõime annab üksusele suutlikkuse tegutsemiseks kõigil

maastikutüüpidel ning iga ilmaga nii öösel kui ka päeval, suurendades nii tunduvalt kaitseväe tegevusvabadust lahinguolukorras.

Soomusmanöövervõimet omav üksus on võimeline viima läbi jätkusuutlikke lahinguope-ratsioone kaitses, viivituses, pealetungil ja muu-des lahinguliikides. Lisaks teostab ta kiiret üm-berpaiknemist ja manöövrit lahinguväljal ning arendab suurema väekoondise koosseisus saavu-tatud edu ja jälitab löödud vastast. Tankide ja jalaväe lahingumasinate kooskasutamine kiiren-dab oluliselt rünnakutempot, sest jalastuda saab jalavägi eesmärgile lähemal, nõrga kaitse korral aga võib võidelda masinatel.

Mehhaniseeritud üksused teeb tõhusaks võime leida kiiresti ja täpselt sihtmärke ning need hävitada, seda ka liikumise pealt. Nime-tatud võimet suurendab soomukitel kasutatav elektroonika, nagu optilise suurendusega sih-timissüsteemid ja soojuskaamerad. Lisaks on

Norra kontingendi jalaväe lahingumasin CV90 Afganistanis.

SOOMUSMANÖÖVERVÕIME – SUUR SAMM EDASI

23

nii tankidele kui ka jalaväe lahingumasinatele võimalik paigaldada lisakaitset pakkuvaid sead-meid, alustades täiendavast soomusest ja mii-nikaitsest ning lõpetades miinibuldooseritega. Lisaseadmetega soomukitel on ka arvestatav miinitakistuste ületamise võime.

Tankide ja jalaväe lahingumasinate maas-tikuläbimisvõime võimaldavad neil kiiresti po-sitsioone vahetada ning vältida seejuures vastase vaatlust ja tuld, mis on oluline peaaegu kõigi lahinguülesannete täitmisel. Arendades soomus-manöövervõime välja koostegutsemisvõimelise-na teiste NATO liikmesriikide vastavate üksus-tega panustab Eesti seeläbi nii enda esmasesse kaitsevõimesse kui ka NATO turvalisusesse ül-disemalt.

Kokkuvõtteks

Soomusmanöövervõime loomine suurendab oluliselt kaitseväe operatiivstruktuuri põhiük-suseks oleva jalaväebrigaadi lahinguvõimet ja kvaliteeti, viies need täiesti uuele tasemele. Soo-musmanöövervõime puhul on tegemist väga kompleksse võimega. Ühelt poolt hõlmab see nii lahingutanke kui ka jalaväe lahingumasinaid ja soomustransportööre ning teiselt poolt eeldab kogu toetusstruktuuri arendamist ja tagamist. Seetõttu on võime täielik, kõigi toetuselemen-tidega varustatud väljaarendamine aeganõudev protsess.

Soomusmanöövervõime vajadus on selgelt esile kerkinud ja defi neeritud erinevates planee-rimisdokumentides ja -distsipliinides ning see on Eesti tingimustes täiesti teostatav ja loomu-lik. See on jätkuvalt oluline sõjaline võime nii Eesti esmase kaitsevõime seisukohalt kui ka rahvusvahelises kontekstis ning seda illustreerib tankide ja jalaväe lahingumasinate kasutami-ne rahvusvahelistel rahuoperatsioonidel. Kuigi julgeolekuolukord maailmas on muutunud ja mitmed riigid vähendavad või on vähendamas relvajõudude suurust, ei ole meie lähinaabrid ja partnerid siiski loobunud soomusmanöövervõi-mest.

MRAP-tüüpi soomusauto leiab Afganistani operatsioonidel laialdast kasutust.

Üks vajaminevatest toetusmasinatest on Leopard II baasil ehitatud sillatank.

R a s m u s L i p p u r

Soomusmasinad annavad brigaadile oluliselt suurema tulejõu.

24

CHOD LTG Ants Laaneots observing the gunnery skills of Minister of Defense Jaak Aaviksoo on new 81 mm mortar.

25

2010 for Estonia and the United States will be remembered as a year of intense coopera-tion between our countries defense forces. All of this was possible because of the hard work and professionalism of our uniformed and civil-ian colleagues of both countries. I would like to recognize in particular some Estonians and Americans whose special engagement made this past year such a military alliance success.

Personal Accomplishments

There were graduates from the U.S. National De-fense University and our Sergeant Major Acad-emy. Mikk Marran, now the Permanent Un-dersecretary for MOD and Sergeant Major Ott Sepp were the graduates from these prestigious institutions. A hearty congratulation to both, as well as best of luck to Sergeant Major Gaido Nurmsalu and COL Artur Tiganik who are cur-rently enrolled in the Sergeant Major Academy and U.S. Army War College respectively. Many thanks to Ms. Aaja Ramul for running of a top notch International Military Education Train-ing Program with our NATO ally.

Defense Forces

Extensive deployment preparation saw much co-ordination between Mr. Aart Nõmm and CPT Margo Grosberg and representatives of our Embassy’s Offi ce of Defense Cooperation. Aart was instrumental in developing a comprehensive training and equipment plan that will ensure Es-tonian forces are bettered postured for opera-tions downrange. CPT Grosberg was recognized for his efforts in coordinating a top notch Expe-ditionary Training Course attended by Latvians,

Lithuanians, and a Finn and US Offi cer. The course received numerous accolades as an effec-tive tool for training and regional cooperation to better prepare coalition forces for intelligence operations downrange.

Finally EUCOM, USAREUR and EDF in a seminar coordinated by Ms. Pille Pakane and EUCOM personnel met to discuss military co-operation necessary to enhance preparation for future deployments of EDF personnel down-range. The seminar resulted in over 25 action items covering the full range of military readi-ness to include: Counter IED training, Intel-ligence training, MRAP and UAV training, lift and sustain operations, and the continued devel-opment of an Estonian Wounded Warrior Care Program.

Navy and Marine Corps

On the Navy side EDF hosted a total of fi ve ship visits (USS LABOON, USNS OBREGON, USS SIMPSON, and USS GUNSTON HALL) and BALTOPS 2010. Highlights of the operations included over 500 US Marines operating with the EDF in the Tapa central training area and a robust amphibious landing with the Marines and the Estonian Defense League (Kaitseliit). During

A Banner Year for US/Estonian Military Cooperation

ROBERT WILLIAMSLTC US ArmyOffi ce of Defense CooperationChief

26

the month-long fi eld training exercise (FTX) in Tapa, forces conducted marksmanship, com-batives, fi eld craft, and small unit tactics. The Marines and Scouts Battalion personnel also performed squad, platoon and company tactical movements as well as squad and platoon live fi re exercises. The exercise culminated in battalion plus tactical exercise against opposing forces part of a theater-level peace-keeping operation referred to as a CAPSTONE. The Task Force was commanded by the EDF’s Scout Battalion Commander LTC Vahur Karus.

Land Forces Commander, Colonel Indrek Sirel said this was an outstanding training event and that military cooperation such as this, boots on the ground with Marines and Infantrymen is critical to the interoperability of our forces. Ad-ditionally Saber Strike 11, a combined exercise involving Estonian, Latvian, Lithuanian and US Forces provided the opportunity for coalition partners to collectively train and prepare to con-duct stability operations in Afghanistan.

Air Force

We know him as Spine. His real name is Joao Espinho and he works in Estonian Air Force A3. Spine has worked very hard in developing Esto-nian JTAC Capability and we look forward to providing assistance to further develop a criti-cal skill set that is deployed downrange. USAFE was also active in assisting in the development of an Air-Ground Range and providing fi ghters for the Baltic Air Policing Mission. The develop-ment of a Rotary Wing Concept and Doctrine was the focus of a familiarization visit to the 29th Combat Aviation Brigade (CAB) headquar-ters in Aberdeen, Maryland. CPT Anneli Kaja-maa and LT Andres Rahkema observed regional maintenance, training, and support facilities along with receiving an immense amount of in-formation on how to perform specifi c missions. We look forward to continuing cooperation as Estonia works to develop a robust rotary wing capability. Myself, together with BG Saar envi-sion a fully operational Air Field at Ämari not only to support the BAP mission, but also able

to support deployment training for conduct-ing bombing runs on an operating Air-Ground Range along with Estonian JTAC teams allow-ing them to remain current on their required qualifi cation.

Non-Commissioned Officers

NCO professional development is another key area of cooperation. Recently ODC coordinated a theater security cooperation visit for US Army CSM Malcom Parrish (TF-3-66) in Rakvere with EDF CSM Hannes Vaalmets (Land Forces CSM, EDF), CSM Peeter Land (CSM, EDL) and CSM Peeter Einbaum. CSM Vaalmets (Class 58) and three other Estonian CSM/SGM are gradu-ates of the US Sergeant Major Academy.

The purpose of the trip was to provide a guest speaker to articulate the day-to-day opera-tions and challenges that a CSM faces in a battal-ion. Also covered were discussions on the chain of command and chain of concern. CSM Parrish was given a tour of the Estonian training facil-ity. He toured the Simulations system currently in use by Basic Training Soldiers. These systems included the Rifl e Simulations, Air Defense and .50 cal simulators. While there he was given the opportunity to use each of the simulators and expressed the importance of their continued use as a way to conduct quality training as well as saving critical training dollars.

In another example of appreciation, the Es-tonians as well as US Non-Commissioned Offi -cers from the Marine Corp Detachment, US Em-bassy were invited to a dinner with the Scouts Battalion NCOs at the Offi cer’s Mess in Pald-iski. In what we refer to as a “Right Arm” night, the EDF and US Offi cers and NCOs enjoyed a night of camaraderie and fellowship further so-lidifying the offi cer - noncommissioned offi cer relationship within our respective forces. Sub-sequently, US Marines attended several training events with their Estonian counterparts in what both sides recognize as an endeavor benefi cial to both parties.

A BANNER YEAR FOR US/ESTONIAN MIL ITARY COOPERAT ION

27

State Partnership Program A perfect match. That is how I would describe the relationship between Estonia’s military and its Sate Partner the Maryland National Guard. This relationship began in 1993 and is among the most successful of all our state partnership programs. The cooperation between the Mary-land Air National Guard 175th NWS and Esto-nian Cyber Defense League is a prime example of international cooperation on President Obama’s Cyber Policy. COL Tim Evans and LTG (retired) Johannes Kert have both been very active in es-tablishing this partnership between respective agencies. The result of their hard work has been key training where the partnership has come full circle and learning in now a full two-way street between Estonians and Americans on best prac-tices in cyber operations.

Major Chris Mackin from our Embassy ODC has done an outstanding job of ensuring that military to military M2M events are ones that focus on helping EDF/EDL meet is inter-nal and external force goals. The focus of the program is to develop enduring partnerships be-tween similar units in Estonia and Maryland. There have been a number of key visits to in-clude: BG Adkins the MDNG TAG and the com-mander of the 29th CAB COL Carey, who along with other key offi cers assisted in the develop-ment of the rotary wing concept and doctrine.

Bringing together the key agencies such as the MDNG SOD-J and SOCEUR to cooperate with ESTSOF as they work towards a future de-ployment downrange is the focus of ESTSOF. Other areas of cooperation include; assisting the EDL in developing a standardized national and regional disaster response plan, NCO Corps de-velopment, and Wounded Warrior Care plan de-velopment. In 2011 we will see an increase in the number of SPP Mil to Mil engagements between MD and Estonian as the 17 year program contin-ues to adapt with the evolving needs of Estonia.

Visits to US by EDF/MODThis year witnessed a lot of cross Atlantic travel for key members of the Defense Forces as well

as the MOD. Both the Estonian CHOD and the COS visited the US the past year.

LTG Ants Laaneots met with Joint Chief of Staff Admiral Mike Mullen as well as the Maryland TAG in Baltimore. Additionally, the CHOD laid a wreath on the Tomb of the Un-known Soldier at Arlington National Cemetery during the U.S. 4th of July holiday independence celebration.

Brigadier General Neeme Väli, in a recent visit received numerous briefi ngs in the U.S. Pen-tagon as well as a visit to Walter Reed for in-doctrination on the U.S. Wounded Warrior Pro-gram. The COS also met with Maryland TAG BG Adkins to discuss the way ahead for EDF/Maryland cooperation to include a key Helicop-ter Pilot Initiative, Cyber Defense cooperation and possible trilateral cooperation with Mary-land’s other state partner, Bosnia-Herzegovina.

Minister of Defense, Jaak Aaviksoo, met with Secretary of Defense Gates. The Secretary thanked Estonia for its contributions in Af-ghanistan. Both leaders agreed that the NATO Summit in Lisbon was a great success and that the New NATO Strategic Concept effectively addresses key security challenges for the fu-ture. Estonia also welcomed a large number of important U.S. visitors: Secretary of State Hill-ary Clinton , Under Secretary of Defense Policy Michelle Flournoy, Secretary of Navy Ray Ma-bus, Supreme Allied Commander Europe Ad-miral James Stavridis, United States Army Eu-rope Commander General Carter Ham, United States Air Force Europe Commander General Roger Brady and 10th Fleet Commander/Deputy CYBERCOM Commander Vice Admiral Barry McCullough.

There is much detail in this 2010 military cooperation retrospective, confi rming a most active year. I am proud of my staff and all our Estonian friends and allies. And a fi nal specifi c thanks as we prepare for 2011 Kaupo “Capone” Kiis, Peeter “Cell Block 20” Tali and LT Piret Paju, the MOD folks: Erkki Tori, Kristjan Prikk, Kadri Peeters, Katri Raudsepp and all the oth-er Estonian MOD and EDF personnel we have worked with.

R o b e r t W i l l i a m s

28

29

Rahvusvaheliste õppuste korraldamine ja neil osalemine on saanud kaitseväe väljaõppe lahuta-matuks osaks. Lähiminevikust meenuvad koos meie liitlastega korraldatud «Baltic Challenge», «Amber Hope», «Cornerstone», «Baltic Eagle», «Medceur», «Baltops», «Saber Strike» ja «Bal-tic Host». Nimetamata ei saa jätta NATO üht suurimat õppust «Strong Resolve», kus osales ka Eesti kaitsevägi. Loetelu on kindlasti pikem, aga käesoleva artikli eesmärk ei ole anda ammendav loend olnust, vaid kõnelda rahvusvaheliste õp-puste tähtsusest ja vajalikkusest.

Et kuulume NATOsse, st kollektiivse kaitse organisatsiooni, peatun kolmel peamisel aspektil. Need on koostöö, integratsioon ja ühisvõimed.

Tänapäeva lahinguvälja iseloomustavad li-saks erinevates keskkondades (maal, õhus ja me-rel) samaaegselt aset leidvate tegevuste kiirusele ja laiahaardelisusele ka eri rahvusest ja eri riikide kodanikest kokku pandud ühisüksused. Nende ladusal, kõigile üheselt arusaadaval tegutsemi-sel on võtmetähtsus edu saavutamiseks. Sellest vaatepunktist lähtuvalt loovad rahvusvahelised õppused kõige parema raamistiku, milles liitlas-riikide üksused saavad ühiselt, ühise juhtimise ja kokkulepitud protseduuride alusel harjutada te-gutsemist erinevates kriisisituatsioonides. Pari-ma juhise selleks annavad kokkulepitud NATO koostegutsemise alused ja eesmärgid. Hea näi-tena saab tuua missioonile eelnevad õppused (Mission Rehearsal Exercise, MRE/MRX). Ka toob koostöö meieni kogemuse tegutseda ühi-selt selliste väevõimete ja üksustega, mida meie kaitseväel pole või mida on arendatud osaliselt. Näidetena nimetagem soomusüksusi, lähiõhu-toetust ja kas või allveelaevadevastast tegevust.

Vägede (üksuste) integratsioon on tihedalt seotud koostegutsemise aluste arendamise ja harjutamisega. Erinevate väeliikide, relvaliiki-de ja juhtimisega kaasneb palju ühiseid prot-

seduure, mille kaudu luuakse laitmatult toimiv koostegutsemisvõime. Seega saame tõdeda, et integratsioon on üksuste koostegutsemisvõime saavutamise tähtsaimaid tugisambaid. Integrat-siooni passiivseteks kandjateks on doktriinid, kontseptsioonid, andmebaasid, programmid, taktikalis-tehnilised protseduurid ja juhtimis-süsteemid. Integratsiooni aktiivseks elemendiks on eespool antud loetelu testimine, harjutami-ne ja parendamine. Meie kaitseväe senine areng on samuti väga lähedalt seotud integratsiooniga – antud juhul seoses kuulumisega NATO kollek-tiivkaitse ridadesse.

Ühisvõimed

Tänu külma sõja lõppemisele kakskümmend aastat tagasi on ka liikmesriikide kaitsekulutu-sed liikunud ühiskonnale vastuvõetavasse mas-taapi. Seega on liikmesriigid valmistunud roh-kem kriiside reguleerimiseks, mitte totaalseks sõjaks. Nimetatud asjaolu tingib aga olukorra, kus liikmesriigid peavad siduma oma võimed, et vastavalt ohu eskaleerumisele reageerida kohe ja täie jõuga. Ühisteks võimeteks võime pidada operatsioonide peakorterit (Operational HeadQuarter, OHQ), teisaldatavat staabiosa (Deployable Joint Staff Element, DJSE), NATO

Rahvusvahelised õppusedMiks, kellele ja mis on nende õppuste lisaväärtus?

MARGUS PURLAUMajorKaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakond

30

kiirreageerimisjõudu (NATO Response Force, NRF), lahingugruppe (Battlegroups) jne. Parim näide on siin NATO kiirreageerimisjõud, kuhu panustavad kõik liikmesriigid oma väevõimeid ja mis kokku annab NATO avangardi kriisikol-desse. NRF on kiirreageerimisjõud, mille üks nõue on lühike eelhoiatusaeg lahinguvalmiduse saavutamiseks. Viimase saavutamiseks peavad olema ühendatud liikmeriikide koostöö ja tõhus integratsioon.

Nüüd jõudsime lõpuks sinna, kuhu ma jõu-da tahtsin. Rahvusvahelised õppused on liitlaste kokkuharjutamise formaat, mille kaudu saa-vutatakse nõutud jõud, reageerimaks kõikidele ohtudele, mis ähvardavad liikmesriike ja meie partnereid.

Rahvusvahelised õppused 2010. aastal2010. aasta oli rahvusvaheliste õppuste poolest tõeline katsumus, sest Eesti kaitsevägi osales mit-

mel ja võõrustas mitmeid rahvusvahelisi sõjalisi õppusi, nagu 31. maist 4. juunini Balti riikide ühine vastuvõtva riigi toetuse õppus «Baltic Host 2010», 6.–20. juunini mereväeõppus «Baltops», mille käigus läbisid Ameerika Ühendriikide me-rejalaväelased maabumisõppe Eestis Loksa lahe piirkonnas ja koostööõppuse Kaitseväe Keskpo-lügoonil, ning 18.–31. oktoobrini Lätis korralda-tud Balti riikide ja Ameerika Ühendriikide ühine maaväeõppus «Saber Strike», kus Eesti kaitsevägi osales jalaväekompaniisuuruse üksusega.

Teen lühikese ülevaate 2010. aastal kor-raldatud rahvusvahelistest õppustest ja sellest, mida oleme nendest õppinud.

Baltic Host 2010

Õppuse eesmärgiks oli Eesti valmisoleku kont-rollimine juhtimissüsteemide loomisel kriisi-situatsioonis ning erinevate ametkondade ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö. Stse-naariumi kohaselt mängiti läbi reaalsele olukor-

RAHVUSVAHELISED ÕPPUSED

Eesti–Ameerika ühispataljoni ülem kolonelleitnant Vahur Karus tutvustab õppuse «Baltops 2010» üldjuhile kontradmiral Ian Corderile ja CTF166 ülemale kolonel Peeter Hoppele õppuse käiku.

31

rale sarnane terrorismilaine «üleujutus»: hävinud on infrastruktuur, puuduvad elekter ja joogivesi ning transport on häiritud, samas tuleb kannata-da saanud tsiviilelanikkond evakueerida. Sellis-tes tingimustes pidid Eesti, Läti ja Leedu ühiselt planeerima liitlasvägede vastuvõtmise, koon-damise, tegevuspiirkonda liikumise ja integree-rimise (reception, staging, onward movement and integration, RSOM(I)) protseduuri kaudu. Lisaks Eesti, Läti ja Leedu kaitseministeeriumi-dele ja kaitsevägedele osalesid Eestist õppusel ka sise-, majandus-, sotsiaal- ja välisministeeriumi, politsei- ja piirivalveameti, päästeameti, tervise-ameti, kiirabi, Tallinna Sadama, Eesti Raudtee, maanteeameti, lennuameti, Tallinna Lennujaa-ma ja Kaitseressursside Ameti esindajad.

Õppuse juhtstaap asus Riias, Tallinnas ja Vilniuses paiknesid vastuvõtvate riikide juht-staabid. Liitlasvägede rolli mängisid õppuse käi-

gus Napolis paiknevad NATO löögijõud (Stri-king Force NATO), samuti Saksa, Taani, Poola ja Norra ohvitserid ning USA Euroopa väejuha-tus (EUCOM).

«Baltic Host 2010» andis meile selged suu-nised, et oluliselt tuleb tugevdada militaar- ja tsiviilstruktuuride koostööd ning koostegutse-misvõimet. Tuleb luua kolme Balti riigi tasandil ühine andmebaas, mis sisaldab riikide kriitilise infrastruktuuri võimeid. Oluliseks alaks, mis vajab parendamist, on riiklik ja riikidevahelist suhtlust reguleeriv õigusruum.

Baltops 2010

Mereväeõppusel «Baltops» osalesid USA ja Lää-nemere-äärsed riigid (kokku 12 riiki) ja selle raa-mes viidi sel aastal esmakordselt läbi maabumis-

M a r g u s P u r l a u

Ühisüksus ründab õppusel «Baltops 2010» randa meredessandi kolmandas laines.

32

ja liitlasvägede vastuvõtmise õppus Eestis ja Lätis ning USA merejalaväe ja Eesti kaitseväe Scouts-pataljonist moodustatud ühisüksuse koostegutse-misõpe. «Baltopsi» Eesti etapil osales kuni 1600 kaitseväelast Eestist, Ameerika Ühendriikidest ja NATO staapidest. Õppuse eesmärk oli paranda-da USA sõjalist nähtavust Eestis ning suurendada rahva usaldust riigikaitsestruktuuride ja liitlaste vastu, samuti harjutada rahvusvahelist sõjalist koostööd vastvõtva riigi toetuse tagamisel ja ühendoperatsiooni läbiviimisel.

Õppus viidi läbi selliselt, et osalevad üksu-sed saavutaksid nõutud koostegutsemisvõime. Õppuse võtmetegevused olid liitlasvägede vas-tuvõtmine ja lõimimine, tõhusa koostegutsemis-õppe (maa-, mere- ja õhuvägi) läbiviimine, rea-listlike operatiivülesannete täitmise tingimuste loomine, operatiivinfo vahendamine, ohutusees-kirjadest kinnipidamine, juhtimis- ja logistikaa-laste võimekuste jätkusuutlikkuse säilitamine, eesmärgipärane tsiviil-militaar- ja rahvusvaheli-ne koostöö ning juhtide ja staapide arendamine, tõhustamaks operatiivülesannete täitmist.

Mida me kogesime ja õppisime õppusest «Baltops 2010»? Õppuse ühte mitmeriigi-sihtjõu-du (Combined Task Force, CTF) ja talle alluvaid osaväe juhatusi (component command, CC) juhti-sid Eesti kaitseväe ohvitserid. Juurde anti ohvitsere Ühendriikide Euroopa väejuhatusest (EUCOM), Ühendriikide merejalaväe Euroopa kontingen-dist (United States Marine Corps Forces Europe, MARFOREUR), Ühendriikide merejalaväest (United States Marine Corps, USMC), NATO löögijõududest (Strike Force NATO, STRIKE-FORNATO), Ühendriikide 6. laevastikust jne. Eesti taktikalise juhtimisõiguse (tactical control, TACON) alla anti Ühendriikide merejalaväe patal-jon 2/23, USA sõjalaev-maabumisalus USS Guns-ton Hall ja merejalaväe eriüksus (Special Purpo-se Marine Air-Ground Task Force, SPMAGTF). Lisaks toetas mereväe 1. miinitõrjegrupi (Naval Mine Countermeasure Group 1,NMCM-1) miini-tõrjeüksus liikumise juhtimise keskust (movement control centre, MCC) miinitõrjeoperatsiooni ja meredessandi läbiviimisel. Tegemist oli Eestis seni korraldatuist ulatuslikuma ühendoperatsiooni for-maadis õppusega.

Arvestades eespool toodud aukartustära-tavat loetelu, sai Eesti kaitsevägi hindamatu kogemuse ühendoperatsiooni planeerimisel ja läbiviimisel ning seda koostöös erinevate rah-vusvaheliste staapide ja üksustega. Lisaks saime reaalse ülesande vastuvõtva riigi toetuse (host-nation support, HNS) osas, mis oli laiahaarde-line operatsioon, kontrollimaks meie suutlikust. Õppusele olid kaasatud HNSi juhtkomitee ja tsi-viilstruktuurid, kes andsid õppust mitmekesista-des sellele suure lisaväärtuse. Õppuse õnnestumist ja sellise formaadi jätkamise vajadust kinnita-sid nii NATO löögijõud, Ameerika Ühendriiki-de Euroopa väejuhatus, MARFOREUR kui ka 6. laevastiku juhatus. Samas ilmnes vana tõde, et sellises mastaabis õppuste läbiviimiseks on vaja komplekssemaid ja piiranguteta harjutusväljasid.

Saber Strike 2010

Õppuse «Saber Strike» eesmärk oli korraldada kompanii koostegutsemisõppus ja propageerida selle kaudu regionaalset koostööd, stabiilsust ja julgeolekut Balti regioonis. Tulevikus on plaan kujundada sellest õppusest kolme Balti riigi ja NATO ühine missioonieelse väljaõppe osa, kus osaleksid kompaniisuurused üksused ja vähe-malt pataljoni või brigaadi staabid erinevatest riikidest rahvusvahelise staabi alluvuses.

2010. aastal oli eesmärgiks kaasa aidata ja tõhustada partnerriike missioonieelset väljaõpet, mille prioriteet on osalemine Afganistanis rah-vusvaheliste julgeolekuabijõudude koosseisus. Teine eesmärk oli tõhustada NATO ja koalit-sioonivägede koostegutsemisvõimet taktikalisel tasandil, kaasates ühendväeliigi üksusi ja võimeid (logistika (logistics, LOG), taktikaline tulejuht (Joint Tactical Air Controller, JTAC), õhuvä-gi jne). Õppusest võttis osa üle 1600 sõjaväela-se. Eestist osales üks Scoutspataljoni kompanii, Ameerika Ühendriikidest Euroopa väejuhatuse Strykeri kompanii,1 üks soomusbrigaadi kompa-nii ja rahvuskaartlased, Lätist kaks jalaväekom-paniid ning Leedust üks jalaväekompanii.

1 Strykeri kompanii tähendab ratassoomukitega Stryker varus-tatud jalaväekompaniid.

RAHVUSVAHELISED ÕPPUSED

33

Tähtsaimaks järelduseks õppuse tulemusi arvestades on, et tuleb koondada koalitsioo-ni käimasolevate operatsioonide õppetunnid ja kaasata need üksuste väljaõppesse ning tõhusta-da sellega üksuste lahinguvalmidust operatsioo-nidel osalemiseks.

Kokkuvõtteks

Rahvusvahelised õppused on tugev märk liit-laste ja partnerite tahtest astuda vastu kõikidele ohtudele, mis ähvardavad demokraatiat ja liik-mesriikide suveräänsust. Seega on rahvusvahe-listel õppustel osalemine ja nende võõrustamine kaitsetahte «jalajälg» liikmesriigi territooriumil ja oluline heidutus ümbritsevale ohule.

Rahvusvahelised õppused on lisaks eeltoo-dule ka tõsiseks proovikiviks, sest suurte õppuste

võõrustamine nõuab teatud valmiduse ja taristu olemasolu. Viimase all pean silmas eriti harjutus-väljasid, mis lubab koondada suuremaid üksusi (sh soomusüksusi), toetab nende manöövreid ja lubab läbi viia erinevate relvaliikide laskmisi. Ka tuleb valmis olla selleks, et tuleb infrastruktuu-riliselt ümber paigutada teisaldatav staabiosa (Deployable Joint Staff Element, DJSE), osaväe juhatused (component commands, CC) ja ühen-datud logistiline toetuselement (Joint Logistic Support Element, JLSE). See kõik on meie kait-seväele katsumuseks, sest kirjeldatu ei ole vajalik üksnes rahvusvaheliste õppuste läbiviimiseks, vaid seda on vaja ka tegelikkuses, alustades krii-sireguleerimisest ja lõpetades totaalse sõjaga. Juhul, kui meil puudub nimetatud suutlikus, on vajaduse korral oluliselt raskendatud ka liitlaste vastuvõtt.

M a r g u s P u r l a u

Leitud objekti identifi tseerimine miinihävitussüsteemi ehk allveeroboti (Mine Identifi cation and Disposal System, MIDS) Seafox abil õppusel «Baltops 2010».

34

35

Lissaboni kohtumist on põhjust pidada NATO 2010. aasta tähtsündmuseks. NATO peasekre-tär Anders Fogh Rasmussen on juba nimetanud novembris aset leidnud kohtumist ajalooliseks. Tippkohtumise märksõnadeks olid strateegiline kontseptsioon, Afganistan, Venemaa ja raketi-kaitse.

Strateegiline kontseptsioon

Tähtsaima dokumendina võeti Lissabonis vastu uus strateegiline kontseptsioon1. NATO-l puu-dub Euroopa Liidu süsteem, kus kogu tegevus on kümnete lepetega kinnitatud, NATO-l on vaid 14 artikliga Washingtoni lepe. Seetõttu on kõik muud otsused valitsustevahelised kok-kulepped, millest on tingitud ka strateegilise kontseptsiooni tähtsus. Eelmine, 1999. aastal Washingtonis vastu võetud strateegiline kont-septsioon oli jäänud ajale jalgu, sest maailma julgeolekukeskkond on kümne aastaga tundma-tuseni muutunud. Strateegilise kontseptsiooni aluste väljatöötamiseks oli moodustatud eelne-nud Strasbourg’i-Kehli tippkohtumise (2009) ot-susega ekspertidest töörühm, mida juhtis endine Ameerika Ühendriikide välisminister Madeleine K. Albright. Töörühm suutis teha aasta jooksul uskumatult suure töö, saades valmis julgeoleku-situatsiooni analüüsi ja uue strateegilise kont-septsiooni koostamise soovitused.2 Strateegiline kontseptsioon määratleb NATO strateegilised eesmärgid ja nende täitmiseks vajalikud vahen-did ligikaudu kümneaastase perspektiiviga.

1 Strategic Concept (http://www.nato.int/lisbon2010/strategic-concept-2010-eng.pdf)

2 NATO 2020: Assured Security; Dynamic Engagement. Analysis and Recommendations of the Group of Experts on a New Strategic Concept for NATO. NATO Public Diplomacy Division Brussels Belgium 2010 (http://www.nato.int/cps/en/natolive/offi cial_texts_63654.htm).

NATO strateegiline kontseptsiooni sisseju-hatuses ja põhiülesannetes on rõhutatud NATO kaitseorganisatsioonina tegutsemise tähtsust, mis vastab ka Eesti huvidele. Tuuakse välja, et NATO tegutsemine Washingtoni lepingu 5. ar-tikli valguses – NATO territooriumi ja elanik-konna poliitiline ja sõjaline kaitse – on NATO eksisteerimise põhjuseks. Samuti peab NATO oma põhiülesanneteks kriisiohjet ja ühise jul-geoleku tagamist, sest need mõjutavad otseselt maailma julgeolekuolukorda ning selle kaudu NATO ja liitlaste turvalisust. Strateegiline kont-septsioon toob välja, et NATO-vastase konvent-sionaalse rünnaku tõenäosus on väike, kuid ei välista seda. Strateegiline kontseptsioon peab üheks oluliseks ohuks ballistilisi rakette, mida arendavad mõningad kontseptsioonis nimeta-mata riigid (nt Iraan, Süüria, Põhja-Korea). Ka terrorism on otsene oht nii NATO riikide koda-nikele kui ka maailma julgeoleku stabiilsusele, arvestades modernse tehnoloogia võidukäiku ja massihävitusrelva võimalikku kasutamist.

Uutest ohtudest on eraldi toodud välja kü-berrünnaku oht, milliseid on tehtud üha tiheda-malt ja organiseeritumalt ning millest tekkinud kahjud on suured. Eesti, kes on sattunud korra küberrünnaku alla, on teadlik, millised on sel-le tagajärjed nii riigi haldussuutlikkusele kui ka majandusele ning seetõttu oleme aktiivsed

Lissaboni tippkohtumine

ANDRES REKKERMajorEesti Vabariigi ala-line esindus NATO juures Sõjaline talitus

36

NATO küberkaitse võimete arendamisel. Uueks ohuks on energiaalased julgeolekuriskid, sest osa NATO liikmesriike on sõltuvuses välismaistest energiaeksportööridest, tagada tuleb ka transii-dikoridoride ohutus. Märgitud on võimalikud uued ohud, mis arenevad koos tehnikaga, olgu selleks laserrelvad, elektroonilised võitlusvahen-did või kosmosetehnoloogiad, mis kõik võivad tulevikus mõjutada NATO sõjalist planeerimist ja operatsioone.

Sõjalises mõttes on strateegilise kontsept-siooni tähtsaim osa kaitse ja heidutamise pea-tükk, mis määratleb taas kollektiivkaitse kui NATO vundamendi. Vaadeldakse ka tuumarel-vastuse olemasolu põhimõtteid ning ollakse sei-sukohal, et nii kaua, kuni maailmas on olemas tuumarelv, jääb NATO tuumarelvi omavaks sõjaliseks liiduks ja tuumarelvade olemasolu on osa üldisest heidutusest. Et tagada liitlasriikide elanikkonna julgeolekut, peab NATO omama sobivas vahekorras tuuma- ja konventsionaal-seid mobiilseid ümberpaigutavaid jõudusid, mis on suutelised osalema samaaegselt erineva suu-rusega operatsioonidel nii kollektiivkaitses kui ka kriisiohjes. Eeltoodu tagamiseks peab NATO kollektiivkaitse raamistikus omama kaitseplaa-ne, viima läbi õppusi ja nähtavat heidutust ning informatsioonivahetust, et tagada täismahus kaitse konventsionaalsete ja esilekerkivate julge-olekukeskkonna muutuste korral. Lisaks näeb strateegiline kontseptsioon ette ka kitsamate võimete arendamist, milleks on raketikaitse, kaitse massihävitusrelvade eest, küberjulgeolek, terrorismivastane tegevus ja energiajulgeoleku tagamine. Selleks peavad liitlasriigid tagama kaitsekulutuste taseme, mis võimaldaks liitlaste relvajõududel saavutada soovitud ja kokkulepi-tud ambitsioonid, st soovituslikult 2% sisemai-sest kogutoodangust.

Et NATO on üks suurimaid kriisiolukor-dade ja konfl iktide lahendamisel osalejaid ning need kujutavad nii otsest kui ka kaudset ohtu NATO liikmesriikide elanikkonnale, on seegi valdkond kajastatud dokumendis. NATO Afga-nistanis ja Lääne-Balkanil saadud õppetunnid on näidanud, et läheneda tuleb kõikehõlmavalt – nii poliitilises, tsiviil- kui ka sõjalises vald-

konnas. Operatsioonipiirkonna stabiliseerimine ja ülesehitus kavatsetakse integreerida allian-si operatsioonide planeerimisse (vastavatesse doktriinidesse ja planeerimisprotseduuridesse, moodustada väikesearvuline tsiviilspetsialistide kiirreageerimismeeskond), suurendada selleko-hast teadlikkust ja parandada väljaõpet. See ei tähenda, et NATO võtab üle teiste rahvusva-heliste organisatsioonide (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), Euroopa Liit, vaba-ühendused (non-governmental organizations, NGO)) tööpõllu stabiliseerimise ja ülesehituse valdkonnas, vaid tegutseda on kavas ainult lühi-ajaliselt erakordsetel juhtudel, kui loetletud or-ganisatsioonid ei saa objektiivsetel põhjustel (nt sõjaolukord) neid ülesandeid täita.

NATO on alates 1991. aastast teinud koos-tööd allianssi mittekuuluvate partneritega. Selleks on erinevad formaadid, nagu rahupartnelus (Part-nership for Peace, PfP), Vahemere dialoog, Istan-buli koostööalgatus, samuti bilateraalsed suhted individuaalsete partnerite Venemaa, Ukraina, Georgia, Austraalia, Jaapani, Uus-Meremaa ja Lõuna-Koreaga. Alanud on bilateraalsetel alustel koostöö ka Hiina, Brasiilia, Pakistani, Afganista-ni, Iraagi, Mongoolia jt riikidega. Koostöö erineb riigiti, sõltudes vastava riigi ambitsioonidest ja võimalustest ning eesmärkidest, mida tahetakse koostöö abil saavutada. Ka partnerid (näiteks Georgia (umbes 920 sõjaväelast rahvusvahelis-te julgeolekuabijõudude koosseisus Afganista-nis (ISAF)), Austraalia (umbes 1500 sõjaväelast ISAFil), Ukraina (laev mereoperatsioonil «Active Endeavour» Vahemerel)) panustavad NATO ope-ratsioonidesse oma üksustega. Seetõttu leitak-se NATO uues strateegilises kontseptsioonis, et maailma üldist julgeolekut tuleb tagada koostöös partneritega. Samas tõdetakse, et kindlatesse raamidesse fi kseeritud partnerlused on tänapäe-va muutuvas maailmas liiga jäigad, paljudes for-maatides on koos erineva ambitsiooniga riigid ja seetõttu ei saa võtta ka ühe formaadi piires kõiki partnereid sarnaselt, vaid tuleb läheneda paind-likult, milleks võiks kasutada erinevaid kooslusi (nt 28+n).

NATO ei välista edasist laienemist, sest lähtuvalt strateegilisest kontseptsioonist on al-

L ISSABONI T IPPKOHTUMINE

37

lianss avatud kõigile Euroopa demokraatlikele riikidele, kes jagavad NATOga samu väärtusi ja on nõus panustama ühisesse julgeolekuruumi. Kontseptsioonis on välja toodud kaks rahvusva-helist organisatsiooni – ÜRO ja Euroopa Liit–, kellega suhteid peetakse eriti tähtsaks. Kui ÜRO puhul on tegemist pigem poliitilise taseme koos-töö ja tegevusega kriisikolletes, siis Euroopa Liidu puhul kõneldakse strateegilisest partnerlu-sest, sest tegemist on organisatsiooniga, millega paljud eesmärgid ja enamik liikmeskonnast kat-tuvad. Tänu sellele võidakse saavutada paljud eesmärgid kiiremini, nt Euroopa Kaitseagentuu-ri ja NATO arenduse väejuhatuse (Allied Com-mand Transformation, ACT) koostöö võimete arendamisel aitab ära hoida dubleerimist. Suhe-te kohta Venemaaga kinnitatakse, et NATO ei ole oht Venemaale, vaid vastupidi: NATO soo-vib Venemaaga strateegilist koostööd ja ootab

Venemaalt sama. Strateegilises kontseptsioonis rõhutatakse, et see koostöö peab toetuma de-mokraatlikele põhimõtetele ning NATO ja Ve-nemaa peavad austama Euro-Atlandi ala riikide suveräänsust ja territoriaalset terviklikust. Eral-di on toodud veel välja koostöö Georgia ja Uk-rainaga (Bukaresti deklaratsioonis lubati mõle-male liitumist NATOga, kuid Ukraina on sellest loobunud), mis peab viima sellise tulemusteni, mida soovivad nende riikide elanikkonnad. Li-saks soovitakse suurendada Vahemere dialoogi ja Istanbuli koostööalgatusega liituvate riikide arvukust.

Strateegilises kontseptsioonis ei puudu loo-mulikult reformide ja ümberkujunduse osa, mis rõhutab, et NATO-l peab olema piisavalt raha-list, sõjalist ja inimressurssi, et täita oma ülesan-deid. Selleks peavad üksused olema maksimaa-lselt ümberpaigutatavad ja suutelised tegutsema

A n d r e s R e k k e r

NATO peasekretär Andres Fogh Rasmussen 19. novembril 2010 Lissaboni tippkohtumisel kõnet pidamas.

38

operatsioonialal iseseisvalt. Ka tuleb tagada kaitseplaneerimise sidusus, et vältida dubleeri-mist. Selleks tuleb arendada võimeid ühiselt, mis näitab NATO solidaarsust.

Strateegilise kontseptsiooni lõppsõnas on rõhutatud, et NATO on valmis arvestamiseks 21. sajandi julgeolekumuutustega.

Deklaratsioonid

Tavaliselt läheb kogu tähelepanu põhidokumen-dile, kuid Lissabonis võeti vastu ka hulk dekla-ratsioone. Kõige tähtsamaks tuleb pidada Lissa-boni tippkohtumise deklaratsiooni3, mis annab juhised lähimaks kaheks aastaks. See dokument sisaldab 54 juhist, mis tulenevad strateegilisest kontseptsioonist, ja konkretiseerib NATO pea-korteri ja staapide tegevust. Deklaratsioon si-saldab juhiseid kogu NATO tegutsemise spektri ulatuses. Neist tähtsaimad on:1) NATO operatsioonid (rahvusvahelised jul-

geolekuabijõud Afganistanis (ISAF) kui tähtsaim, rahutagamisvägede Kosovos (KFOR) vähendamine, partnerite osaluse tähtsus);

2) partnerid, sh Venemaa (strateegiline part-nerlus, NATO ei ole enam vaenlane);

3) Georgia (uks on avatud, NATO lähtub rah-vusvahelistest kinnitatud piiridest, kutsub Venemaad loobuma Lõuna-Osseetia ja Ab-haasia tunnustamisest);

4) Balkani riigid (Bosniale ja Hertsegoviinale ning Montenegrole on uks pärast tingimus-te täitmist avatud, Makedoonia aga peab enne liitumist lahendama nimeküsimu-se (Kreeka vastuseis), Serbiaga on alanud konstruktiivne koostöö);

5) koostöö Euroopa Liidu ja ÜROga;6) kaitseküsimused, sh heidutus, küberkaitse

ja raketikaitse; 7) NATO juhtimisstruktuuri vähendamine

(NATO kaitseministrid leppisid 2010. aasta juunis kokku NATO olemasolevate väejuha-

3 Lisbon Summit Declaration. Issued by the Heads of State and Government participating in the meeting of the North Atlan-tic Council in Lisbon (http://www.nato.int/cps/en/natolive/offi cial_texts_68828.htm)

tuste struktuuri reformis, milleks kärbitak-se NATO sõjalist juhtimisstruktuuri umbes 5000 töökoha võrra ja vähendatakse sõjalis-te staapide arvu. Reform peaks võimaldama vähendada NATO sõjalist eelarvet 35% võr-ra, kõige olulisem kulude kokkuhoiu seisu-kohalt on pärast üldise mudeli vastuvõtmist konkreetse füüsilise paiknemise otsustami-ne. Geograafi lise jalajälje küsimuse otsusta-vad kaitseministrid 2011. aasta juunis);

8) agentuuride reform (14 olemasoleva agen-tuuri funktsioonide ümberjagamine kolme loodavasse funktsioonipõhisesse agentuuri: hangete agentuur, logistilise toetuse agen-tuur ning kommunikatsiooni ja informat-siooni agentuur. Loetletud kolme agentuuri kõrvale on plaanis rajada ka tugiteenused tsentraliseeriv organisatsioon. Reformi ees-märgiks on suurendada agentuuride töö efektiivsust, muuta need tõhusamaks ja ku-lutada vähem raha nende ülalpidamiseks);

9) NATO peakorteri reform (sõjalise ja tsi-viilstruktuuri kokkusulatamine).

Suur osa deklaratsioonist käsitleb ka NATO eri-nevate reformide poliitilisi ja tehnilisi küsimusi, mis peegeldavad peasekretäri aktiivset reformi-poliitikat. Teistest tähtsamatest deklaratsiooni-dest mainin järgmisi.

NATO-Venemaa Nõukogu deklaratsioonis4 on jutt taasalanud, nüüd juba strateegilist koos-tööst. Koostöö taasalustamisse on enim panusta-nud NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen, kelle pingutuste tulemina on õnnestunud saavu-tada liitlaste konsensus. Deklaratsioonis on välja toodud, et NATO-Venemaa Nõukogu liikmed hoiduvad ründamast teineteist ja kolmandaid rii-ke. Deklaratsioonis soovitakse saada üle Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingute surnud punk-tist (st Venemaa peatas ühepoolselt lepingu kehti-vuse), moderniseerides lepingut. Teksti praktiline osa nimetab koostöövaldkondadena raketikaitset (väga üldsõnaliselt), Afganistani, terrorismivas-tast tegevust ja piraatluse ohjeldamist. 4 NATO-Russia Council Joint Statement at the meeting of the

NATO-Russia Council held in Lisbon on 20 November 2010 (http://www.nato.int/cps/en/SID-746C8A68-3C835ECC/natolive/news_68871.htm)

L ISSABONI T IPPKOHTUMINE

39

NATO ja Afganistani kestva partnerlu-se deklaratsioonis5 (Declaration of Enduring Partnership Between NATO and Afghanistan) korratakse mõlema poole huvi partnerluse vastu seoses julgeolekuvastutuse üleandmise alguse ja ISAFi operatsiooni samm-sammulise lõpetami-sega selle praegusel kujul. NATO lubab säilitada kestva praktilise toetuse Afganistani enda julge-olekutagamisvõime saavutamisele, lähtudes nen-de juhtrollist, ja muudele koostööprojektidele. Afganistan lubab täita enesele rahvusvahelistel konverentsidel võetud ülesanded nii julgeoleku, õigusriikluse (sh naiste õigused) kui ka majan-dusarengu vallas. Dokument loetleb võimalikud koostöövaldkonnad, millest NATO seisukohalt on olulisim NATO väljaõppemissioon Afganis-tanis (NATO Training Mission – Afghanistan, NTM-A), samuti varasema koostööprogrammi Afghan Cooperation Programme raames läbi viidud riigivalitsemise parandamise koolitused.

ÜRO mandaadi alusel NATO juhitavates ISAFi vägedes osalevate riikide deklaratsioon6 märgib, et kuigi NATO juhitav ISAF on NATO võtmetähtsusega prioriteet, valmistutakse su-hetes Afganistaniga uueks etapiks, mille sisuks on julgeolekuvastutuse üleandmine alates 2011. aastast. Eesmärk on, et 2014. aasta lõpuks oleks Afganistani valitsus valmis tagama ise riigis julgeolekut ja inimõigusi austava stabiilse va-litsemiskorra. ISAFil osalevate riikide (48 rii-ki) riigipeade poolt heaks kiidetud dokument rõhutab afgaanide kasvavat juhtrolli julgeoleku tagamisel, NATO jätkuvat rolli Afganistani jul-geolekujõudude väljaõpetamisel, Kabuli ja teis-tel rahvusvahelistel konverentsidel kokkulepitu täitmist, tsiviilohvrite vältimiseks tehtud tööd ning toetust Afganistani juhitavale lepitus- ja lõimumisprotsessile. Tunnustatakse ka regio-

5 Declaration. by the North Atlantic Treaty Organisation (NATO) and the Government of the Islamic Republic of Afg-hanistan on an Enduring Partnership signed at the NATO Summit in Lisbon, Portugal (http://www.nato.int/cps/en/SID-746C8A68-3C835ECC/natolive/offi cial_texts_68724.htm)

6 Declaration by the Heads of State and Government of the Nations contributing to the UN-mandated, NATO-led In-ternational Security Assistance Force (ISAF) in Afghanistan (http://www.nato.int/cps/en/SID-746C8A68-3C835ECC/natolive/news_68722.htm)

naalseid koostööinitsiatiive. Samas kutsutakse Afganistani valitsust üles pidama kinni endale võetud ülesannetest, nagu valimisreform, lepi-tusprotsess, inimõigused ja ÜRO julgeolekunõu-kogu resolutsiooniga nr 1325 seonduv.

Kas Anders Fogh Rasmusseni sõnatud Lis-saboni tippkohtumise ajaloolisus on tõsi, näitab aeg. Tippkohtumisel vastu võetud otsused vaja-vad täitmist. Kui neid ei täideta, jäävad alles vaid tühjad lubadused, millel puudub väärtus. Seega vaatame kümne aasta pärast, milline on olnud Lissaboni tippkohtumise tulem, ja alles siis on võimalik anda hinnang selle ajaloolisusele. Kuid kõigele vaatamata jääb Lissaboni tippkohtumi-ne oluliseks sündmuseks 2010. aastal.

A n d r e s R e k k e r

Liitlaste ohvitserid NATO tippkohtumisel.

40

41

Sissejuhatus

2010. aasta oli Afganistanis suur muudatuste aasta, mis pani nii afgaanid kui ka rahvusvaheli-sele kogukonna tõsiste katsumuste ette. Enami-kus rahvusvahelistesse julgeolekuabijõududesse (International Security Assistance Force, ISAF) panustavates riikides oli ja on aina keerulisem selgitada oma rahvale Afganistanis sõdimise va-jalikkust. Seoses sellega on kasvanud nende rii-kide surve NATO-le töötada välja reaalselt toi-miv Afganistanist väljumise strateegia. Peaaegu ainsaks võimaluseks tuua oma relvajõud Afga-nistanist välja on formeerida, varustada ja välja õpetada piisav kogus Afganistani julgeolekujõu-dusid (Afghan National Security Forces, ANSF). Afganistani julgeolekujõud koosnevad Afganis-tani politseist (Afghan National Police, ANP) ja armeest (Afghan National Army, ANA).

Oluliseks julgeolekuvastutuse üleandmise põhjuseks on ka raha. Märksa odavam on riiki-del rahaliselt panustada ANSFi ülalpidamisse kui pidada oma kontingenti Afganistanis. Näiteks 300 000-mehelise ANSFi ülalpidamiseks (palk ja toitlustamine) kulub aastas umbes 120 miljonit USA dollarit, samas näiteks Ühendriikide umbes 90 000-mehelise kontingendi ülalpidamine mak-sab kuus umbes 8 miljardit USA dollarit. Seega on riigid rahul igasuguste lahendustega, mis vii-vad tulemuseni, et nad ei pea panustama Afganis-tani enam sõdurite lähetamisega.

Lisaks tuleb mängu inimelu aspekt. Inime-sed ei saa aru, miks peavad nende pojad kao-tama elu nn võõras sõjas sõdides. Rahulikus keskkonnas elavad inimesed, kelle igapäevaelu on suhteliselt turvaline, tajuvad sõjalist operat-siooni Afganistanis kui võõrast sõda ega saa aru sellistest põhjendustest, et me oleme Afganista-nis selleks, et võidelda terrorismi ja narkokau-bandusega.

2010. aasta novembris peetud NATO Lis-saboni tippkohtumise raames võeti vastu otsus anda julgeolekuvastutus järk-järgult üle Afga-nistani julgeolekujõududele. Mingi kindla kuu-päevaga ei tahetud end siduda, kuid Afganistani president Hamid Karzai on juba ajakirjanduse vahendusel teatanud, et soovib 2014. aasta lõ-puks kogu julgeoleku tagamist Afganistani julge-olekujõududele. Samas tahavad rahvusvaheline kogukond ja eriti Lõuna- Afganistani panusta-vad riigid vältida olukorda, kus Afganistanist lahkumisel tekib nn riikide võidujooks ning seni saavutatud edu pööratakse totaalseks kaoseks. Väga selgelt antakse endale aru, et Afganistanist saab lahkuda siis, kui riigis on toimiv valitsus, mis suudab end kehtestada üle kogu riigi, sta-biilne julgeolekukeskkond, mida kontrollivad riiklikud julgeolekustruktuurid (politsei ja rel-vajõud), ning toimiv majandus.

Paraku on tõsiasi, et kui pole suudetud ta-gada stabiilset julgeolekukeskkonda kõigis Afga-nistani piirkondades, on ka valitsuse mõju neis piirkondades minimaalne ja majandustegevust ei saa ebastabiilses julgeolekukeskkonnas aren-dada. Seega vaatame nüüd 2010. aasta põhilisi arenguid Afganistani julgeolekujõudude arenda-misel.

NATO tõsine proovikivi Afganistan

LAURI ABELMajorKaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakond

42

Afganistani julgeolekujõudude arendamineSelleks, et anda kogu julgeolekuvastutus üle Afganistani julgeolekujõududele, oleks erineva-tel hinnangutel vaja umbes 380 000-mehelisi julgeolekujõude, millest armee suuruseks oleks umbes 210 000 meest ja politsei suuruseks um-bes 170 000 meest. Numbrite üle käib sisemine võitlus Afganistani sise- ja kaitseministeeriumi vahel. Kumbki ministeerium soovib endale suu-remat numbrit kui naabril, nii et neid numbreid tuleb võtta kui väga esialgseid ja pigem soovu-nelmat kui reaalselt vajalikku. Tegelikult on kvantiteedist palju olulisem kvaliteet. Kuni 2010. aastani üritati lihtsalt koondada inimmassi, anti neile baasväljaõpe ja saadeti võimalikult kiires-ti nn põllule julgeolekut tagama. Samas vajavad Afganistani relvajõud lisaks manööverüksustele, mida siiani on kogu aeg toodetud, ka lahingu-toetus- ja lahinguteenindustoetusüksusi. Siiani on seda rolli täitnud ISAF.

ISAF astus suure sammu, muutmaks Afga-nistani julgeolekujõude kvaliteetsemaks, kui ANSFi väljaõpet hakkas alates 21. novembrist 2009 koordineerima NATO väljaõppemissioon Afganistanis (NATO Training Mission in Afg-hanistan, NTM-A). Selle ülemaks sai Ameerika Ühendriikide kindralleitnant William Caldwell, kes hakkas kohe tegema jõupingutusi, et muuta Afganistani julgeolekujõud kvaliteetsemaks. Ha-kati looma Afganistani relvajõudude erialakoole, kus õpetatakse mitmeid erialaspetsialiste (prae-guseks on 12 koolist avatud kümme). Suurt rõh-ku pandi laskeväljaõppe parandamisele. Kui enne suutis rahuldava täpsusega lasta 35% sõduritest, siis nüüdseks on nende osa kasvanud 95%ni. Loo-mulikult pöörati suurt tähelepanu ka kirjaoskuse parandamisele Afganistani julgeolekujõududes.

2010. aasta positiivsete arengute kõrval on Afganistani julgeolekujõudude suurimaks prob-leemiks endiselt väljalangevus. Väljalangevusel on kaks põhipõhjust. Esimeseks põhjuseks on väejooks. Et teenistus on raske ja ohtlik ning afgaani sõduritel tuleb olla pikalt perest eemal, põhjustab see ka väejooksu. Teiseks oluliseks põh-juseks on väljalangemine surnute ja haavatutena.

Et kergelt relvastatud ja varustatud Afganistani julgeolekujõud on Talibanile ja teistele mässulis-tele oluliselt lihtsam sihtmärk kui soomuse kaitse all olevad ISAFi üksused, valitakse pahatihti rün-naku sihtmärgiks just ANSFi üksused. Väljalan-gevus paneb aga värbamisele ja väljaõppele suure koormuse. Näiteks 2010. aastal oli vaja selleks, et saavutada ANSFi kasv 70 000 mehe võrra, välja õpetada umbes 110 000 meest. Üks osa selleks, et korvata väljalangevust, ja teine osa selleks, et saavutada reaalne isikkoosseisu kasv.

Seoses Afganistani julgeolekujõudude aren-damisega on rahvusvahelisel kogukonnal vaja panustada suure hulga instruktoritega. Eriti suur puudus on praegu erialainstruktoritest, kes suu-daksid välja õpetada erinevaid erialaspetsialiste. Samas on mitmed riigid teatanud oma lahingu-missioonide lõpuaegadest ja avaldanud soovi panustada instruktoritega. Lisaks instruktori-tele, kes treenivad Afganistani julgeolekujõude erinevates väljaõppekeskustes, hakati hoogsalt arendama ka nn partnerlust, kus ISAFi üksused (sh Estcoy) hakkasid teenima kõrvuti ANSFi ük-sustega ja viima koos läbi operatsioone. Üheks parimaks partnerluse näiteks oli 2010. aastal läbi viidud operatsioon «Moshtarak», mis dari keeles tähendab üheskoos.

Järgnevalt vaatlemegi üht 2010. aasta edu-lugu Afganistanis, mis annab natuke lootust, et Lissaboni kohtumisel seatud eesmärk anda jul-geolekuvastutus 2014. aastal üle afgaanidele ei olegi n-ö võimatu missioon.

Operatsioon «Moshtarak»

Aasta algas Afganistani julgeolekujõudude (ANSF) ja rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (ISAF) ühisoperatsiooniga «Mosh-tarak», mille eesmärgiks oli võtta oma kontrolli alla viimane Talibani tugipunkt Helmandi pro-vintsis Marjah’ linn. Enne operatsiooni algas Ameerika Ühendriikide presidendi algatatud USA vägede suurendamine Afganistanis, mil-le käigus viidi Afganistani lisaks sisse umbes 30 000-meheline väekontingent. Operatsioon «Moshtarak» oli ka oluline teetähis liitlasvägede

NATO TÕSINE PROOV IK IV I AFGANISTAN

43

ja Afganistani julgeolekujõudude koostöös. Ni-melt oli see suurim ühisoperatsioon pärast 2001. aastat ja pani proovile aastatepikkuse töö Afga-nistani julgeolekujõudude arendamisel.

Operatsioon «Moshtarak» algas 13. veeb-ruaril 2010, kui liitlasvägede ja Afganistani relvajõudude (ANA) umbes 15 000 sõdurit pai-sati Kesk-Helmandisse, et võtta kontrolli alla Marjah’ linn ning Nad Ali piirkond. Et operat-sioonile eelnes tsiviilkahjude vältimiseks suur teavituskampaania, lahkus piirkonnast lisaks tsiviilelanikele ka enamik Talibani võitlejaid. Seega möödus operatsiooni esimene etapp (võtta kontrolli alla Marjah’ linn ja Nad Ali piirkond) liitlasvägedele ja ANA-le suhteliselt kergelt ning 25. veebruaril asendati Marjah’ linnas Talibani valge lipp Afganistani riigilipuga. Operatsioonist «Moshtarak» võtsid osa Ameerika Ühendriiki-de, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, Austraalia, Kanada, Taani, Afganistani ja Eesti sõdurid.

Paraku oli vaid see osa operatsioonist «Moshtarak» suhteliselt lihtne, kuid sellele järg-nes kättevõidetud edu hoidmine. See osa ope-ratsioonist kestab siiamaani. Põhiline taktika on hoida üksused maastikul patrullbaasides ja kontrollpunktides selleks, et piirata maksimaal-selt Talibani tegevusvabadust ja näidata kohali-kele, et Afganistani julgeolekujõud koos ISAFiga suudavad tagada julgeolekut isegi sellises keeru-lises piirkonnas nagu Helmandi provintsis.

See kindral Stanley McChrystali algatatud taktika on toonud mõningast edu, eriti mis puu-dutab kohalike suhtumist NATO vägedesse ja ANSFi üksustesse. Kohalikud tunnevad end piir-konnas turvalisemalt, mida näitab tõsiasi, et ini-mesed kolivad sinna tagasi, avatakse turge ja käib vilgas majandustegevus. Aina rohkem saabub kohalikelt informatsiooni Talibani ja teiste mäs-suliste tegevuse kohta, mis aitab ANSFi ja ISAFi üksustel edukamalt operatsioone läbi viia, muut-

L a u r i A b e l

Afganistani armee (Afghan National Army, ANA) eriüksus liigub operatsioonile.

44

maks oma vastutusala turvalisemaks paigaks. Ehkki 2010. aasta oli liitlasvägedele kõige

kaotusterohkem aasta, näitavad hinnangud, et julgeolekuolukord Afganistanis on muutunud olu-liselt paremaks, kui see oli näiteks 2009. aastal. Ehkki Talibani ja teiste mässuliste tegevusvabadus on tänu ISAFi ja ANSFi jõudude pidevale kohal-olekule suhteliselt piiratud, ei ole Taliban sugugi löödud ja suur töö seisab veel ees selleks, et Afga-nistani julgeolekujõud suudaksid iseseisvalt ope-ratsioone läbi viia ja tagada riigis julgeolekut.

Eestlaste ja Afganistani julgeolekujõudude koostööEestlased on teinud juba aastaid erineva intensiiv-susega koostööd Afganistani julgeolekujõudude-ga. Näiteks loo autor, kes teenis aastail 2005–2006 Afganistanis sõjalise vaatlusmeeskonna ülemana, tegi väga tihedat koostööd Afganistani

politseiüksustega julgeoleku tagamisel piirkonnas. See kuulus tema üksuse igapäevaste teenistusüles-annete hulka. Erinevaid kokkupuutepunkte ope-ratsioonide läbiviimisel oli ka jalaväekompaniil Estcoy enne 2010. aastat.

2010. aastal, vahetult enne operatsiooni «Moshtarak» saabus Estcoy kõrvale Afganista-ni armee kompanii, millega Estcoy hakkas koos operatsioone läbi viima. Operatsioonil «Mosh-tarak» võeti koos Afganistani armee kompanii-ga kontrolli alla ja julgestati Nad Ali piirkonna põhjaosa. Selleks paisati eestlased koos afgaani-dega erinevatesse kontrollpunktidesse, kust tehti ühispatrulle, kontrolliti liikumist teedel ja hoiti olulised teed puhtad isevalmistatud lõhkeseade-test. Pärast operatsiooni «Moshtarak» esimest etappi jätkus ja kestab siiamaani kättevõidetud ala kontrollimine, mida tehakse üheskoos Afga-nistani armee kompaniiga, viies ühiselt läbi eri-nevaid operatsioone julgeoleku tagamiseks.

NATO TÕSINE PROOV IK IV I AFGANISTAN

Eestlased ja afgaanid ühispatrullis Nad-e-Ali piirkonnas.

45

Ühisoperatsioonide läbiviimine algab planee-rimisest, mille käigus kooskõlastatakse operat-siooni üksikasjad ja pannakse paika operatsiooni läbiviimise plaan. Ühisoperatsiooni läbiviimise teevad keeruliseks eestlaste ja afgaanide erinevad juhtimisahelad. Nimelt on eestlased ISAFi juhti-misahelas ja afgaanid ANA juhtimisahelas. Selli-ne keerukas juhtimisahelate süsteem paneb proo-vile koostöö toimimise ja vastastikkuse usalduse. Siiani on eestlastel koostöö afgaanidega siiski su-junud. Muidugi sõltub kõik eelkõige inimestest ja nende koostöötahtest.

Heaks näiteks oli Põhja-Afganistanis for-meeritud ANA kompanii, mille sõdurid olid distsiplineeritud, hästi väljaõpetatud ja täitsid ühisoperatsioonidel korralikult neile antud üles-andeid. Nagu igas armees, sõltub kõik üksuse juhtkonnast. Kui seal on teenistusse suhtumise-ga asjad korras, on suure tõenäosusega ka ük-suses asjad hästi korraldatud. Afgaanidele on eestlased nagu mentorid, kellelt võtta eeskuju operatsioonide läbiviimisel ja kes suudavad oma eeskujuga näidata, kuidas operatsioone taktika-liselt kõige efektiivsemalt viia läbi. Lisaks men-torlusele tagasid eestlased afgaanide kompaniid

ka sidealaselt, eriti kui oli vaja tellida meditsiini-evakuatsioonihelikopter haavatu toimetamiseks haiglasse või tagada suurtükitule toetus operat-siooni läbiviimiseks.

Kokkuvõte

2010. aasta oli Afganistanis ühelt poolt suuri-mate kaotuste aasta, kuid teiselt poolt saavutati märkimisväärset edu Afganistani julgeolekujõu-dude arendamisel ja üheskoos julgeoleku taga-misel Afganistanis. Samas on teha veel suur töö, et muuta Afganistani julgeolekujõud kvaliteet-semaks ja olla kindlad, et nad suudavad oma kodumaal iseseisvalt julgeolekut tagada ka pä-rast 2014. aastat. Selle ülesande täitmisel lasub kõikidel riikidel, sh Eestil suur vastutus. Vas-tasel korral, st riikide Afganistanist lahkumise «võidujooksu» korral on kogu aastatepikkune töö, kulutatud miljardid dollarid ja eurod ning kaotatud inimelud olnud üsna mõttetu pingutus ja sellega kahaneks ka NATO kui efektiivse sõ-jalise organisatsiooni usaldusväärsus.

L a u r i A b e l

Operatsioon MOSHTARAK

Nad Ali ja Lashkar Gah piirkond:Suurbritannia, Taani, Eesti ja Afganistani üksused

Marjah piirkond:USA ja Afganistani üksused

Operatsiooniala MOSHTARAK0 25 50

Lashkar Gah

Marjah

Nad Ali

46

47

48

49

Ühe osa kaitseväelase karjäärist moodustab tema teenistus väljaspool kodumaad. See toimub kas teda ametikohalt vabastamata (lühemajalised õpingud ja missioonid) või ametikohalt vabas-tades ja uuele ametikohale nimetades (pikemad õpingud, pikaajaline välislähetus või välisteenis-tus). Välisteenistusse lähetatud kaitseväelased suunatakse välisministeeriumi koosseisu. Tee-nistusel väljaspool Eestit on erinevad eesmärgid, kuid üks on neil kõigil ühine: esindada väärikalt Eestit ja Eesti kaitseväge.

Tavaliselt kestab välisteenistus kolm aastat, vajadusel võidakse seda pikendada ühe aasta võr-ra. Üldjuhul tegeleb välisteenistuse korraldami-sega Kaitseväe Peastaap (vahetuks korraldajaks on personaliosakond), välisriikidesse koolitus-tele valiku ja suunamise ning valmidusüksuste ja missiooniüksuste tegevuse korraldamisega te-gelevad aga peamiselt väeliikide staabid. Kõigil kaitseväelastel on võimalik kandideerida, saada valituks ja teenida teatud osa oma kaitseväelisest karjäärist väljaspool Eesti Vabariiki. Igal kaitse-väelasel peaks oma 20–30-aastase teenistuskar-jääri jooksul olema võimalik teenida korduvalt välisriigis, mahutades sinna ka üks-kaks pike-mat välislähetust. Oluliselt laienes kaitseväelaste osalemine teenistuses välisriikides seoses Eesti ühinemisega NATO ja Euroopa Liiduga.

Igasugune teenistus välisriigis puudutab li-saks kaitseväelasele ka tema perekonda. Pikema-tele lähetustele on võimalik perekond kaasa võtta, saatkondades ja esindustes töötavatele kaitseväe-lastele on see selgelt soovitatav. Riik tagab pere-konna elamis- ja laste koolituskulud ning maksab asukohariigile ja perekonna suurusele vastavat välisteenistustasu. Välisministeeriumi alluvusse lähetatud kaitseväelaste abikaasadele makstakse ka abikaasatasu. Seega kannab Eesti riik oma välislähetatute eest korralikult hoolt. Paraku tu-leb möönda, et abikaasale tähendab tema pikem

kaasasolemine välisriigis tööalase karjääri katke-mist ja võib tekitada Eestisse tagasipöördumisel probleeme sobiva töö leidmisel.

Samas aitab perekonna kaasasolek välis-riigis leevendada paratamatult võõras kultuuri-ruumis ja harjumatus töökeskkonnas ette tulla võivaid raskusi. Välisriigis teenimine laiendab tänu teiste kultuuride ja rahvastega kokkupuu-tumisele silmaringi ning aitab kaasa maailma-kodanikuks saamisele.

Laias laastus võib jagada teenistuse välisrii-kides järgnevalt:

1) õpingud;2) osalemine rahvusvahelistel sõjalistel

missioonidel ja teenistus valmidusük-suste koosseisus;

3) Eesti kaitseväe esindamine rahvusvahe-listes (julgeoleku)organisatsioonides;

4) liikmesriigi osalemiskohustuse täit-mine rahvusvahelise organisatsiooni koosseisus;

5) teenistus Eesti Vabariigi saatkondades.

Õpingud

Peaaegu kohe pärast Eesti kaitseväe taasloomist alustasid välisriigid koolitusvõimaluste pakku-mistega. Lisaks Eestis korraldatud koolitustele avanes paljudele kaitseväelastele võimalus õppi-

Kaitseväelaste teenistus väljaspool Eesti Vabariiki

ANTS KIVISELGKolonelKaitseväe Peastaabi ülema asetäitja toetuse alalEesti sõjaline esindaja NATO Euroopa vägede peakorteris aastatel 2006–2010

50

da välisriikides nii lühiajalistel kui ka pikematel kursustel. Selline abi oli oma kaitseväe arenda-misel esimesi samme teinud riigile väga teretul-nud ja selle tähtsust on ka tagantjärele raske üle hinnata: saime ju sellel teel teadmisi ja oskusi, mida meil endal polnud. Olulisemate koolitus-abi andjatena olgu märgitud USA, Soome, Sak-samaa, Taani, Rootsi ja Ühendkuningriik.

Üle kuue kuu kestvaid kursusi tuleb vaadel-da juba kui teenistust välisriigis, kus lisaks iga-päevasele õppetööle lisanduvad kohustused, mis on tüüpilised välisteenistusele.

Ka praegu jätkub Eesti kaitseväelaste ak-tiivne õppimine mitmete riikide sõjaväelistes õp-peasutustes lühematel ja pikematel kursustel.

Osalemine rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel ja tee-nistus valmidusüksuste koos-seisus

Rahvusvahelised rahutagamismissioonid ja val-midusüksused on kollektiivse julgeoleku tagamise vahendid. Eesti kaitsevägi on alates 1995. aastast (kergejalaväerühm ESTPLA 1 Horvaatias) järje-pidevalt panustanud kollektiivsesse julgeolekusse ja osalenud paljudel sõjalistel missioonidel. 2003. aasta esimesel poolel alanud osalemine rahvus-vaheliste julgeolekuabijõudude Afganistanis (In-ternational Security Assistance Force, ISAF) ja rahvusvaheliste koalitsioonijõudude Iraagis (Multi-National Force Iraq, MNF-I) kooseisus tähendas kaasalöömist varasemast keerulisema-tel ja ohtlikumatel missioonidel, mille tagajärjel on tulnud kanda ka inimkaotusi.

2010. aastal osalesid Eesti kaitseväelased ISAFi operatsioonidel Afganistanis, NATO rahutagamisvägedes Kosovos (Kosovo Force, KFOR), NATO väljaõppemissioonil Iraagis (NATO Training Mission – Iraq, NTM-I), Bal-ti riikide õhuturbe tagamisel Leedus, Euroopa Liidu piraatlusevastasel operatsioonil «Atalan-ta» Somaalia rannikuvetes, rahutagamisoperat-sioonil EUFOR-ALTHEA Bosnias ja Hertsego-viinias ning ÜRO vaatlusmissioonil Lähis-Idas

Liibanonis (United Nations Truce Supervision Organisation, UNTSO) kokku kahe ja poolesa-ja kaitseväelasega.

Omalaadseks teenistuseks väljaspool Eestit võib pidada meie üksuste osalemist valmidusük-sustes: NATO kiirreageerimisüksuses (NATO Response Force, NRF) ja Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupis (European Union Nordic Battleg-roup, EU NBG). Enamasti on üksused valmidu-ses kuus kuud, millele eelneb mitmeid kuid kes-tev ettevalmistus, mis kulgeb samuti suures osas välisriikides. Juhul, kui üksus aktiveeritakse, st kutsutakse ülesannet täitma, peab ta olema või-meline täitma seda kuue kuu vältel.

2010. aastal osales Eesti NRF 14 Taani ju-hitava maaväekomponendi koosseisus jalaväe-kompaniiga, NRF 15 koosseisus miinijahtijaga Admiral Cowan ning valmistus osalema Põhjala lahingugrupis ühe jalaväerühma ja staabiohvit-seridega (koos Iirimaa, Soome, Norra ja Rootsi-ga viimase juhtimisel).

Eesti kaitseväe esindamine rahvusvahelistes (julgeoleku)organisatsioonides

Tiheda, lausa igapäevase kontakti hoidmiseks, infovahetamiseks ja organisatsiooni igapäeva-se tegevuse toetamiseks liikmete seisukohtade ja otsuste kaudu on rahvusvahelistesse organi-satsioonidesse kuuluvad või organisatsiooniga koostööd tegevad riigid moodustanud organi-satsiooni juurde oma alalised esindused. Tuntui-mad sellised organisatsioonid on ÜRO, NATO ja Euroopa Liit. Eesti kaitseväelased kuuluvad Eesti alalise esinduse koosseisu NATO ja Euroo-pa Liidu peakorterite juures Brüsselis riigi sõja-lise esindaja (Military Representative) juhtimi-sel. Kaitsevägi on esindatud Belgia Kuningriigis asuvas NATO Euroopa vägede kõrgemas pea-korteris (Supreme Headquarters Allied Power Europe, SHAPE) Mons’is riigi sõjalise esinda-ja (National Military Representative, NMR) ja tema meeskonnaga ning kontaktohvitseriga Ameerika Ühendriikides Norfolkis paiknevas

KAITSEVÄELASTE TEENISTUS VÄLJASPOOL EEST I VABAR I IK I

51

NATO arenduse väejuhatuses (Allied Command Transformation, ACT). Kokku teenis 2010. aas-tal NATO ja Euroopa Liidu esindustes 14 kait-seväelast ja neli riigiametnikku.

Liikmesriigi osalemis-kohustuse täitmine rahvus-vahelise organisatsiooni koosseisus

Enamiku personalist, kes tagab rahvusvahelise julgeolekuorganisatsiooni igapäevase toimimi-se, lähetavad organisatsiooni liikmesriigid. As-tudes organisatsiooni liikmeks võetakse endale ka kohustus osaleda organisatsiooni igapäevases tegevuses: organisatsiooni juhtimises, ühisope-ratsioonidel, igapäevatoimingutes, otsuste ette-valmistamises jne. Enamiku sellest tööst teevad-ki ära liikmesriikidest lähetatud inimesed. Suure organisatsiooni, näiteks NATO, ametikohtade täitmise kohustus, ametikohtade paiknemine erinevates peakorterites ja jaotumine organi-satsiooni liikmesriikide vahel toimub vastavalt riikide võimalustele ja huvile ametikohti täita. Reaalselt jaotatakse ametikohad suurtel mehi-tamiskonverentsidel, kus osalevad kõik liikmes-riigid ja diskussioonide tulemusel saavutatakse kõiki enam-vähem rahuldav tulemus.

NATO rahuaja organisatsioonil on veel mitmeid struktuure, mis ei kuulu NATO amet-likku juhtimis- ja väestruktuuri (Command ja Force Structure – NCS & NFS), vaid on moo-dustatud teatud liikmesriikide ühiste huvide alu-sel. Eesti osaleb ka mõnes sellises, nimetagem Suurbritannias asuvat NATO Luuresünteesikes-kust (Intelligence Fusion Centre, IFC) ja Ungaris Pápa lennuväljal tegutsevat strateegilise õhuveo programmi (Strategic Airlift Capability, SAC). Siia rühma kuuluvad ka NATO Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskus (K5) Tallinnas ja Balti Kaitsekolledž Tartus.

Eesti on lähetanud ühe kaitseväelase ka Brüs-selis paiknevasse Euroopa Liidu sõjalisse staapi.

2010. aasta lõpul oli Eesti kaitsevägi lähe-tanud erinevatesse välisriikides paiknevatesse

organisatsioonidesse ülesandeid täitma 39 kait-seväelast ja neli riigiametnikku.

Teenistus Eesti Vabariigi saatkondadesEesti Vabariigil on esindus 62 riigis. Üheksa saat-konna tegevuses osalevad ka seal alaliselt residee-rivad kaitseväelastest kaitseatašeed, kes katavad 13 riiki. Välisriigis töötavad kaitseatašeed on ar-vatud välisministeeriumi koosseisu ja alluvad va-hetult saatkonna juhile, kuid oma tööks vajaliku informatsiooni saavad nad lisaks välisministee-riumile ka kaitseministeeriumist ja kaitseväest, neile esitavad nad ka oma töö tulemi.

Kaitseväelaste teenistus väljaspool Eestit on mitmepalgeline, teenitakse erinevates riikides ja täidetakse erinevaid ülesandeid väga erineva-tes tingimustes, mis pakub kaitseväele ja tema ohvitseridele, allohvitseridele ja reakoosseisule erinevaid ja huvitavaid väljakutseid. Eesti kait-seväelaste eeskujulik teenistus välisriikides, nii operatsioonidel kui ka ohvitseride, allohvitseri-de ja ametnike panused staapides ja asutustes, on suurendanud Eesti nähtavust eriti NATOs ja aidanud sellega kaasa Eesti julgeoleku kindlus-tamisele.

Riigid, kus on Eesti kaitseatašee:

USA, Gruusia, Poola, Prantsusmaa, Saksamaa, Šveits, Tšehhi, Soome, Rootsi, Suurbri-

tannia, Taani, Norra, Ukraina (asukohaga Eestis), Vene Föderatsioon

Operatsioonid, kus osalevad Eesti kaitseväelased:

Afganistan, Kosovo, Bosnia-Hertsegovina, Aafrika «sarve» piirkond, Iraak, Liibanon,

Nordic Battle Group (NBG) Rootsis, õhuturve Leedus

NATO staabid, asutused, üksused kus Eesti kaitseväelased teenivad:

USA; Suurbritannia, Belgia, Holland, Saksamaa, Ungari, Norra, Poola

Sõjalised esindajad:

Belgia, USA

A n t s K i v i s e l g

52

53

Järgnevas kirjutises annan ülevaate kaitseväe keskmistest palkadest aastatel 2008–2010, võr-reldes neid Eesti keskmiste palkadega tegevus-alade lõikes. Ajavahemik 2008–2010 on valitud sellepärast, et sel ajal leidsid aset märgatavad muutused.

2008. aastal kehtinud põhimõtte järgi, mil-les olid kokkuleppele jõudunud kaitseministee-rium ja kaitsevägi, pidid kaitseväe palgad kon-kurentsivõime säilitamiseks suurenema võrdselt riigi keskmise brutopalgaga. Aastaks 2008 pla-neeriti kaitseväe personalikulude keskmiseks kasvuks 20%, mis aasta lõpuks tegi keskmi-seks brutopalgaks 17 364 krooni ehk tähendas 13,8%-list kasvu. Selline kasv oli tagantjärele vaadates võrdne tegevusalade keskmisega, mis tagas kaitseväe personali saldo hoidmise enam-vähem stabiilsena, kuigi kaitseväelaste osas oli see ka siis negatiivne (–35). Tegeliku ehk reaal-kasvu saamiseks peame arvesse võtma ka tar-bijahinnaindeksit, mis 2008. aastal oli 10,4%. Seega oli brutopalga keskmiseks reaalkasvuks vaid 3,4%.

Aastaks 2009 oli eelarveprojektis kavan-datud umbes 15%-line palgakasv. 25. augustil 2008 aga avalikustas rahandusministeerium oma 2008. aasta suvise majandusprognoosi, mil-le järgselt oli valitsussektori eelarvepositsioon võrreldes kevadise prognoosiga halvenenud 4 miljardi krooni võrra. Sellest tulenevalt vähen-dati kaitseväe piirnumbrit kokku 363,3 miljoni krooni ulatuses, sh personalikulusid 166,7 mil-joni krooni ehk ettenähtud palgakasvu võrra.

2009. eelarveaasta alguses (29. jaanuaril) otsustas valitsuskabinet koostada negatiivse li-saeelarve eesmärgiga vähendada valitsussektori puudujääki 8 miljardi krooni võrra. Kaitseväe eelarve kahanes sealhulgas 265,8 miljoni krooni võrra, mille tulemusena vähenesid personaliku-lud kokku 74,2 miljonit krooni. See vähendami-

ne tähendas puhkusetoetuste (2008. aastal oli selleks ette nähtud 50% ametipalgast) ja pree-miate maksmise keelustamist.

Kolmandat korda vähendati 2009. aastal personalikulusid esimese poolaasta lõpul ja sel-le tulemusena vähenesid need 35 miljoni krooni võrra. Kärbe sisaldas kaitseväelaste palga- ja au-astmetasude määrade vähendamist umbes 6,5% (-8% tulumaksuvaba miinimumi ületavast osast) ning kaitseväelaste ja tsiviiltöötajate astmepalga suurenduste kärbet. Mõju avaldasid ka teisel poolaastal sissetulekute kahanemisest tekkinud puhkusetasude ja lisatasude summade proport-sionaalsed vähenemised kokku 30 miljoni kroo-ni ulatuses. Nende kulude vähenemisest tekkis eelarvejääk, mis kanti maksude ettemaksena üle 2010. aastasse. See ettemaks võimaldas kaitse-väel tulla toime 2010. aasta personalikulude eel-arve 9%-lise kärpega ilma töötasude täiendava vähendamiseta 2010. aastal. Statistiliselt vähe-nes kaitseväe 2009. aasta keskmine brutopalk 13,7% ehk 14 984 kroonini. Seda vähenemist võibki pidada ka reaalseks vähenemiseks, sest 2009. aasta tarbijahinnaindeks oli -0,1%.

Ajavahemikus 2008–2010 oli 2009. aasta nn kukkumine võrreldes eelneva aastaga kõige suurem (-13,7%), sest sel aastal ei makstud enam preemiaid, puhkusekompensatsioone, piirati vä-liõppusetasusid 300 kroonilt 216 kroonini ja

Kaitseväe keskmise brutopalga kujunemine aastatel 2008–2010

ERMO MIHHOTINNooremleitnantKaitseväe Peastaabi rahandus- ja eelarveosakond

54

lisatasusid kuni 2000 kroonini ning vähendati palgamäärasid ja nende suurendusi.

Aastaks 2010 ei olnud kaitseväe palkade osas muudatusi planeeritud, eesmärk oli jääda kulutustega maksimaalselt 2009. aasta neljanda kvartali tasemele (selleks ajaks olid jõustunud või vastu võetud kõik kärped ja kulude kokku-hoiu meetmed) ning tulenevalt suurest töötuse määrast võtta teenistusse juurde kaitseväe ju-hataja värbamiseprioriteetides ettenähtud hulk kaitseväelasi.

2010. aasta keskmiseks brutopalgaks oli 14 497 krooni, seega oli palgamuutus võrreldes 2009. aastaga –3,2%. Kuigi 2010. aastal palgaju-hendiga palkasid ei vähendatud, avaldasid 2009. aasta jooksul langetatud sissetulekute vähenda-misega seotud poliitilised otsused (eelarvekär-ped, valitsuse tasandil tehtud auastmetasude ja palgamäärade vähendamised) mõju tervele 2010. aastale. Keskmise brutopalga 3,2%-lise languse põhjustas peamiselt lisatasude ja palgamäärade vähendamine 2009. aasta teisel poolaastal.

Ülevaate kaitseväe keskmise brutopalga muutustest aastatel 2008–2010 saab tabelist 1 ja jooniselt 1.

Joonisel 1 on nominaalkasvuna käsitletud muutust inimeste palkades, reaalkasvuna tarbi-jahinnaindeksiga korrigeeritud nominaalkasvu.

Nagu tabelis 1 näha, on kaitseväe keskmine brutopalk muutunud valitud perioodil –16,5%. Kui lisada ka tarbijahinnaindeks, mis selle aja-vahemiku jooksul oli kokku 13,6%, on reaalne sissetuleku muutus –30,1%.

Kaitseväe keskmise bruto-palga võrdlus tegevusalade keskmiste palkadega Eestis aastatel 2008–2010

Võrdluse eesmärk on anda ülevaade statistika-ameti koostatud Eesti tegevusalade keskmis-te brutopalkade andmestust ja kõrvutada neid kaitseväe näitajatega.

Esimese võrdluse aluseks võtsin statistika-ameti 2010. aasta kvartaliandmed (vt tabel 2). Tabelist 2 on näha, et kaitseväe keskmine bruto-palk on umbes 20% võrra riigi keskmisest suu-rem, mis on vägagi arvestuslik protsent. Prob-

KAITSEVÄE KESKMISE BRUTOPALGA KUJUNEMINE AASTATEL 2008–2010

Tabel 1. Kaitseväe keskmine brutopalk (ilma reservväelasteta)

Kaitseväe keskmine palk

(ilma reservväelasteta)

2008 2009 2010 2010 vs. 2008

Brutopalk Muutus Brutopalk Muutus Brutopalk Muutus Muutus

I kvartal 16 023 kr 27,5% 14 868 kr -7,2% 14 066 kr -5,4% -12,2%

II kvartal 19 517 kr 19,7% 17 136 kr -12,2% 15 729 kr -8,2% -19,4%

III kvartal 15 822 kr 19,3% 13 847 kr -12,5% 13 819 kr -0,2% -12,7%

IV kvartal 18 094 kr -4,3% 14 083 kr -22,2% 14 374 kr 2,1% -20,6%

Keskmine 17 364 kr 13,8% 14 984 kr -13,7% 14 497 kr -3,2% -16,5%

Joonis 1. KESKMISE BRUTOPALGA MUUTUS ARVESTADES TARBIJAHINNAINDEKSIT

3,4%

13,8%

-13,7% -13,8%

-3,2%-6,2%

20,0%

15,0%

10,0%

5,0%

0,0%

-5,0%

-10,0%

-15,0%

-20,0%

2008 2009 2010

Brutopalga nominaalkasv

Brutopalga reaalkasv

55

leem on aga selles, et meie palgad jäävad alla tegevusalale «avalik haldus ja riigikaitse; ko-hustuslik sotsiaalkindlustus» (edaspidi «avalik haldus») ehk potentsiaalsele värvatavale tööjõu-le. Allajäämine on küll väike (2%), kuid kärbib ikkagi konkurentsivõimet.

Teise võrdluse puhul on järjestatud erine-vate tegevusalade palgad aastatel 2008–2010 (vt jooniseid 2–4). Aluseks on võetud samuti statistikaameti kvartaliandmed, mille põhjal on koostatud keskmised aastanäitajad. Joonisel 4 on võetud aasta keskmise arvutamise aluseks 2010. aasta esimese kolme kvartali andmed.

2008. aastal suurenesid kaitseväes sissetu-lekud tegevusalade keskmisel tasemel (13,8%), ning oli riigi tegevusalade keskmise taustal väga heal tasemel (35,5% suurem). Samasugune oli olukord ka 2007. aastal. Kaitseväe seisukohalt oli tähtis n-ö edestada tegevusala «avalik hal-dus», sest seda võib pidada lähimaks konkuren-diks tööjõuturul.

Aasta 2009 oli n-ö kärpimisaasta, mil rii-gi tegevusalade keskmine brutopalk muutus –4,6%. Viis suurimat negatiivset muutujat olid kaitsevägi, ehitus, mäetööstus, avalik haldus, põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük. Võrreldes 2008. aasta sissetulekuga ehk väga healt tasemelt (35,5% kõrgem keskmisest) ka-hanesid kaitseväe sissetulekud kärpimisaastal tasemele, kus need ületasid tegevusalade kesk-mist 22,5% võrra, mida võib ikka veel heaks nimetada. Seda tõestab ka fakt, et kaitseväelaste liikumise saldo oli positiivne (81 inimest). Prob-leemiks oli aga tegevusala «avalik haldus» kesk-mise palga möödumine kaitseväest.

Joonistelt 2–4 on näha, et kaitseväe palka-de konkurentsivõime on märgatavalt kahane-nud, mis tähendab, et järgnevatel aastatel võib nii värbamine kui ka olemasoleva personali hoidmine muutuda palkasid suurendamata ras-kemaks kui eelneval kolmel aastal.

E r m o M i h h o t i n

Tabel 2. Tegevusalade keskmised brutopalgad 2010. aastal (statistikaameti andmetel) võrreldes kaitseväe keskmisega

Tegevusala 2010

I kvartal II kvartal III kvartal Keskmine

Finants- ja kindlustustegevus 20 096 kr 21 507 kr 19 753 kr 20 452 kr

Info ja side 20 316 kr 20 342 kr 19 731 kr 20 130 kr

Elektrienergia, gaasi, auru ja konditsioneeritud õhuga varustamine 16 329 kr 19 248 kr 16 467 kr 17 348 kr

Mäetööstus 14 183 kr 16 247 kr 14 736 kr 15 055 kr

Kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus 14 222 kr 15 617 kr 15 191 kr 15 010 kr

Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus 14 643 kr 15 618 kr 14 248 kr 14 836 kr

Kaitsevägi (ilma reservväelasteta) 14 063 kr 15 725 kr 13 815 kr 14 534 kr

Veondus ja laondus 12 627 kr 13 026 kr 12 557 kr 12 737 kr

Veevarustus; kanalisatsioon, jäätme- ja saastekäitlus 12 513 kr 13 061 kr 12 249 kr 12 608 kr

Tervishoid ja sotsiaalhoolekanne 11 941 kr 12 888 kr 12 182 kr 12 337 kr

Riigi keskmine brutopalk 11 865 kr 12 869 kr 11 874 kr 12 203 kr

Ehitus 11 320 kr 12 320 kr 12 762 kr 12 134 kr

Töötlev tööstus 11 232 kr 11 983 kr 11 663 kr 11 626 kr

Haldus- ja abitegevused 11 182 kr 11 511 kr 11 093 kr 11 262 kr

Hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite ja mootorrataste remont 10 842 kr 11 355 kr 10 981 kr 11 059 kr

Haridus 10 587 kr 13 569 kr 8 181 kr 10 779 kr

Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük 9 713 kr 10 964 kr 10 423 kr 10 367 kr

Kunst, meelelahutus ja vaba aeg 9 327 kr 10 425 kr 9 157 kr 9 636 kr

Kinnisvaraalane tegevus 8 108 kr 8 502 kr 8 365 kr 8 325 kr

Majutus ja toitlustus 7 563 kr 8 034 kr 7 828 kr 7 808 kr

Muud teenindavad tegevused 7 289 kr 7 783 kr 7 627 kr 7 566 kr

56

Kaitseväe keskmine brutopalk oli 2010. aas-tal 14 496 krooni, mis on 16,5% väiksem 2008. aasta keskmisest. Riigi keskmine tegevusalade brutopalk oli 2010. aastal 12 203 krooni, mis on 2008. aasta keskmisest väiksem vaid 4,8%. Kõigi tegevusvaldkondade lõikes on kaitseväe

palgalangus olnud üks suurimaid, ületades ne-gatiivselt, nagu juba mainitud, avaliku halduse ja riigikaitse ning kohustusliku sotsiaalkindlus-tuse sektorit 5,9%ga.

Seega oli kaitseväe palga konkurentsivõime 2010. aastaks võrreldes 2008. aastaga kahane-

KAITSEVÄE KESKMISE BRUTOPALGA KUJUNEMINE AASTATEL 2008–2010

Joonis 2. TEGEVUSALADE KESKMISED BRUTOPALGAD AASTAL 2008

25 000 kr

20 000 kr

15 000 kr

10 000 kr

5 000 kr

0 kr

Fina

nts-

ja k

indl

ustu

steg

evus

Maj

utus

ja to

itlus

tus

Muu

d te

enin

dava

d te

gevu

sed

Kinn

isvar

aala

ne te

gevu

s

Kuns

t, m

eele

lahu

tus j

a va

ba a

eg

Põllu

maj

andu

s, m

etsa

maj

andu

sja

kal

apüü

k

Harid

us

Tööt

lev

töös

tus

Hald

us- j

a ab

itege

vuse

d

Hulg

i- ja

jaek

auba

ndus

; moo

tors

õidu

kite

ja m

ooto

rrat

aste

rem

ont

Riig

i kes

kmin

e br

utop

alk

Veon

dus j

a la

ondu

s

Veev

arus

tus;

kan

alisa

tsio

on,

jäät

me-

ja sa

aste

käitl

us

Terv

ishoi

d ja

sots

iaal

hool

ekan

ne

Ehitu

s

Mäe

töös

tus

Kuts

e-, t

eadu

s- ja

tehn

ikaa

lane

tege

vus

Elek

trie

nerg

ia, g

aasi,

aur

u ja

kond

itsio

neer

itud

õhug

a va

rust

amin

e

Aval

ik h

aldu

s ja

riigi

kaits

e;ko

hust

uslik

sots

iaal

kind

lust

us

Kaits

eväg

i (ilm

a re

serv

väel

aste

ta)

Info

ja si

de

17 364 kr

12 818 kr

Joonis 3. TEGEVUSALADE KESKMISED BRUTOPALGAD AASTAL 2009

25 000 kr

20 000 kr

15 000 kr

10 000 kr

5 000 kr

0 kr

Fina

nts-

ja k

indl

ustu

steg

evus

Maj

utus

ja to

itlus

tus

Muu

d te

enin

dava

d te

gevu

sed

Kinn

isvar

aala

ne te

gevu

s

Kuns

t, m

eele

lahu

tus j

a va

ba a

eg

Põllu

maj

andu

s, m

etsa

maj

andu

sja

kal

apüü

k

Harid

us

Tööt

lev

töös

tus

Hald

us- j

a ab

itege

vuse

d

Hulg

i- ja

jaek

auba

ndus

; moo

tors

õidu

kite

ja m

ooto

rrat

aste

rem

ont

Riig

i kes

kmin

e br

utop

alk

Veon

dus j

a la

ondu

s

Veev

arus

tus;

kan

alisa

tsio

on,

jäät

me-

ja sa

aste

käitl

us

Terv

ishoi

d ja

sots

iaal

hool

ekan

ne

Ehitu

s

Mäe

töös

tus

Kuts

e-, t

eadu

s- ja

tehn

ikaa

lane

tege

vus

Elek

trie

nerg

ia, g

aasi,

aur

u ja

kond

itsio

neer

itud

õhug

a va

rust

amin

e

Aval

ik h

aldu

s ja

riigi

kaits

e;ko

hust

uslik

sots

iaal

kind

lust

us

Kaits

eväg

i (ilm

a re

serv

väel

aste

ta)

Info

ja si

de

14 984 kr

12 223 kr

57

nud võrreldes mõlemaga – nii riigi keskmise kui ka tegevusalaga, kuhu kaitsevägi kuulub. Riigi keskmise (4,8%) ja avaliku halduse sektoriga (10,6%) võrdeliselt peaks kaitseväe vähenenud brutopalk olema vastavalt 16 530 või 15 522 krooni. See võiks olla vahemik, kus kaitseväe brutopalk peaks praegu olema, et tagada kon-kurentsivõime. See tähendaks praegu palkade suurendamist keskmiselt 9,5% ehk 15 874 kroo-nini.

Kaitseväe palgad olid 2010. aastal võrrel-des keskmisega 18,8% kõrgemad. Tänases ma-jandussituatsioonis, kus töötusemäär on ikka veel väga suur (kolmandas kvartalis 15,5%) ja töötama ollakse nõus kordades väiksemate pal-kadega (kaitseväe palk on langenud 1⁄6 võrra) ei ole olukord kaitseväes väga halb – 2010. aastal kasvas kaitseväelaste arv 133 inimese võrra. Kuid arvestades kaitseväe planeeritud arenguid (sh personalivajadust) ja majanduses aset leid-vaid muutusi on praegu kaitseväes töös plaanid palkade tõstmiseks 2013. aastaks 2008. aasta tasemele. Ilma selleta muutuks kaitseväe perso-nalikasv juba lähiaastatel taas negatiiveks, nagu see oli 2007. ja 2008. aastal.

E r m o M i h h o t i n

Joonis 4. TEGEVUSALADE KESKMISED BRUTOPALGAD AASTAL 2010

25 000 kr

20 000 kr

15 000 kr

10 000 kr

5 000 kr

0 kr

Fina

nts-

ja k

indl

ustu

steg

evus

Maj

utus

ja to

itlus

tus

Muu

d te

enin

dava

d te

gevu

sed

Kinn

isvar

aala

ne te

gevu

s

Kuns

t, m

eele

lahu

tus j

a va

ba a

eg

Põllu

maj

andu

s, m

etsa

maj

andu

sja

kal

apüü

k

Harid

us

Tööt

lev

töös

tus

Hald

us- j

a ab

itege

vuse

d

Hulg

i- ja

jaek

auba

ndus

; moo

tors

õidu

kite

ja m

ooto

rrat

aste

rem

ont

Riig

i kes

kmin

e br

utop

alk

Veon

dus j

a la

ondu

s

Veev

arus

tus;

kan

alisa

tsio

on,

jäät

me-

ja sa

aste

käitl

us

Terv

ishoi

d ja

sots

iaal

hool

ekan

ne

Ehitu

s

Mäe

töös

tus

Kuts

e-, t

eadu

s- ja

tehn

ikaa

lane

tege

vus

Elek

trie

nerg

ia, g

aasi,

aur

u ja

kond

itsio

neer

itud

õhug

a va

rust

amin

e

Aval

ik h

aldu

s ja

riigi

kaits

e;ko

hust

uslik

sots

iaal

kind

lust

us

Kaits

eväg

i (ilm

a re

serv

väel

aste

ta)

Info

ja si

de

14 497 kr12 203 kr

58

59

Vabariigi valitsuse 4. veebruari 2010 korraldu-sega nr 32 algatati üleriigilise planeeringu «Ees-ti 2030+» koostamine. Siseministeerium peab esitama planeeringu vabariigi valitsusele heaks-kiitmiseks hiljemalt 2011. aasta detsembris. Üle-riigilise planeeringu puhul on tegemist riigi pi-kaajalise strateegilise kavaga, mille eesmärk on otstarbeka ruumilise arengu suunamine. Kehtiv üleriigiline planeering «Eesti 2010» kiideti va-bariigi valitsuses heaks 2000. aastal.

Esimest korda tõstatas kaitsevägi enda ja teiste jõustruktuuride ruumivajaduse kajasta-mise vajaduse üleriiklikus planeeringus 2005. aastal, esitades vastavasisulise ettepaneku kait-seministeeriumile. Uue planeeringu koostamisel on tekkinud uus võimalus kaitseväe ruumivaja-duste kajastamiseks. Üleriigiline planeering an-nab suunised maakonnaplaneeringute ja omava-litsuste üldplaneeringute koostamiseks, seetõttu on kaitseväele oluline olla oma vajadustega ka-jastatud kõige kõrgemas riigi maakasutust regu-leerivas dokumendis.

Kaitseministeeriumi 2010. aasta infrastruk-tuuri investeeringute kinnitatud eelarve oli aasta alguses 426,9 miljonit krooni. Aasta jooksul vä-hendati seda eelarvet kokku 48,1 miljoni krooni võrra. Kaitseministeeriumi investeeringute arvelt eraldati lisaraha kaitseväele nn väikeinvesteeringu-teks ja Balti Kaitsekolledži ühiselamu rendimak-seteks, kaitseotstarbelise varustuse hankimiseks (lennuvälja navigatsiooniseadmed ja taktikalise sidesüsteemi ESTTACS (Estonian Tactical Area Communication System) autode kohandamine) ning NATO julgeolekuinvesteeringute programmi (NATO Security Investment Programme, NSIP) osamakse tasumiseks. Eelarvet suurendati 1,3 mil-joni krooni võrra radaripersonali majutamiseks vajalike korterite ostuks Muhu saarele.

Kaitseministeeriumi investeeringutest val-misid 2010. aastal Ämari Lennubaasi liiklusala,

lennukite hooldusala ja lennukikütuse hoidla, mis kõik olid kaasfi nantseeritavad NATO julge-olekuinvesteeringute programmist. Nimetatud objektide valmimisega on praegu NATO raha-line panustamine Lennubaasi infrastruktuuri arengusse lõppenud. 2010. aasta alguses valmis Kuperjanovi jalaväepataljoni söökla laiendus, mis suurendas sööklat 1200 inimese toitlustami-seks ühel toitlustuskorral (algselt oli söökla pro-jekteeritud 800 inimese toitlustamiseks). Nüüd on tagatud ajateenijate probleemideta toitlusta-mine ning Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Lahingukooli kursantidele toidu valmistamine.

Viru jalaväepataljoni pääsla-vahtkonna-hoone ehitustööde hanke kuulutas kaitseminis-teerium välja 2009. aasta suvel. Oktoobris sõl-miti leping ehitustööde teostamiseks OÜ Raketis Grupiga summas 4,1 miljonit krooni. Ehitustöö-de lõpetamise tähtaeg oli 2010. aasta märtsis. 2010. aasta juunis andis fi rma aga kaitseminis-teeriumile teada lepingu ülesütlemisest, misjärel korraldati uus hange ehitustööde lõpetamiseks. Poolelioleva vahtkonnahoone valmimine läheb maksma 9,8 miljonit krooni.

Ämari laokompleksis valmis aasta lõpul tehnika hoiuplats koos akude laadimise süstee-miga, mis parandab sõidukite hoiutingimusi, pikendades nii nende kasutusiga, ja tagab opera-tiivse kasutusvalmiduse.

Kaitseväe infrastruktuuri areng 2010. aastal

KATRIN VARIKKaitseväe Peastaabi logistikaosakond

60

2010. aastal alustati uue Jägala linnaku pro-jekteerimist, mis jätkub 2011. aastal. Paralleel-selt detailplaneeringu koostamisega, mille käi-gus täpsustatakse linnaku maavajadus ja ehitiste paiknemine territooriumil, on töös ehitiste pro-jekteerimine, mis kujundab hoonete ja rajatiste arhitektuurse ja ehitustehnilise osa. Hoonete ja rajatiste projektid valmivad 2011. aasta mais.

2010. aasta alguses kaitseministri käskkir-jaga kinnitatud kaitseväe eelarves oli infrastruk-tuuri investeeringuteks nähtud ette 28 miljonit krooni. Aasta jooksul suurenes eelarve 11,4 mil-joni krooni võrra: lisaraha eraldati kasarmute olmetingimuste parandamiseks ja Muhu saarel asuvate korterite renoveerimiseks. Sihtotstarbe-liselt kasarmute rekonstrueerimiseks eraldatud 10 miljonit krooni laekus kaitseväe eelarvesse alles novembris, seetõttu jäi ehitusööde tegemi-ne 2011. aastasse.

Kaitseväe Logistikakeskuse teostatud in-vesteeringute tulemusena lisandus 2010. aastal kaitseväele 4160 m² laopinda ja 11 000 m² teh-nika hoiuplatsi. 2010. aastal püstitati kaitseväe varustuse hoiustamiseks PVC-hall Pärnumaale Eametsa, Tartusse Raatuse tänavasse ja Ämaris-se ladudekompleksi territooriumile. PVC-halli püstitamine on kiire võimalus uute laopindade loomiseks. Kui sobiv alusplats on olemas, ku-lub lepingu sõlmimisest kuni halli püstitamiseni kaks kuud. Ühe Viru jalaväepataljoni territoo-riumile püstitatud PVC-halli hankis kaitseväele 2009. aastal kaitseministeerium.

Kaitseväe harjutusväljade arendamise oluli-semaks edasiminekuks on lasketiirude tüüppro-jektide koostamine, mis valmivad 2011. aasta alguses. Seni on iga lasketiir projekteeritud eri-nevalt, mis on aja- ja ressursimahukas. Valmi-vate tüüpprojektide põhjal rekonstrueeritakse olemasolevad kaitseväe ja Kaitseliidu lasketiirud ning hakatakse ehitama uusi, parandades nii väljaõppevõimalusi.

Harjutusväljade keskkonnakaitse alal on jätkatud keskkonnajuhendite, keskkonnakorral-duskavade ja keskkonnamõju aruannete koosta-mist ning viidud läbi loodusväärtuste inventuure. Harjutusväljade lõikes on valminud dokumenti-de tase erinev, seetõttu tuleb seda tööd jätkata. Palju on tegeldud Klooga harjutusvälja müra probleemidega, sest selle lähedal asuvad viiekor-ruselised elamud, mille elanikud kaevad jätku-valt müra üle. Kaitseministeeriumi infrastruk-tuuri osakond alustas spetsiaalse mürateemalise ümarlauaga, kus lai spetsialistide ring saab teha ettepanekuid müra vähendamiseks harjutusväl-jadel. Palju muret on keskkonnamõju aruanne-tega seoses ettenähtud keskkonnaseirete teos-tamisega harjutusväljadel. 2011. aastal tehakse koos keskkonnaministeeriumiga valik, millised neist jäävad kaitseväe korraldada.

Jätkuvalt on päevakorral tuuleparkide te-maatika. Et tuulegeneraatori asukoht võib vä-hendada kaitseväe süsteemide võimekust, on nende mõju analüüsimine õhuseirele, sidele ja ka mereväele olulise tähtsusega, kuid iga aren-

KAITSEVÄE INFRASTRUKTUUR I ARENG 2010 . AASTAL

2010. aastal valminud Ämari lennuvälja pearada.

61

daja taotluse analüüsimine võtab palju staapide tööaega. Lääne, Saare, Hiiu ja Pärnu maakond algatasid veebruaris ühise tuuleparkide teema-planeeringute koostamise, mille käigus selguvad potentsiaalsed alad, kuhu on reaalselt võimalik tuuleparke ehitada. Planeerimisprotsessi on kaa-satud ka kaitseväe esindajad, mis võimaldab esi-tada meiepoolsed piirangud komplekselt kogu planeeringualale. Teemaplaneeringud on oma-korda omavalitsuste üld- ja detailplaneeringute koostamise ning tuuleparkide projekteerimistin-gimuste väljaandmise aluseks.

Riigi tasandil käsitletakse tuuleparkide arenguga seonduvat koos üleriigilise planee-ringu «Eesti 2030+» koostamisega. Üleriigilise planeeringuga antakse peamised ettekirjutised tuulikuparkide edasiseks asukohavalikuks riigi

tasandil ja juhised selleteemaliste maakonnapla-neeringute koostamiseks.

2010. aastal koostati kaitseväe koondriski-analüüs, kus väeliigid ja keskalluvusega struk-tuuriüksused tegid ära suure töö oma sisendi lisamisel. Loodud alalist töörühma juhtis J2 (peastaabi luureosakond) ning oma riskianalüü-si sisukusega paistsid silma mereväelased ja 1. Jalaväebrigaad. Ei saa jätta märkimata, et mõ-lemad paiknevad lähedalasuvate ohtlikke aineid käitlevate ettevõtete ohutsoonides. Nende tsoo-nidega kaart avalikustati maa-ameti veebilehel novembris.

K a t r i n V a r i k

Jägala linnaku hoonestusplaan.

62

63

Kui tuleb ühte lausesse mahutada kogu Euroo-pa Liidu iseloomustus, siis võib öelda, et see on laiahaardeline tsiviil- ja poliitiline organisat-sioon, mis tegeleb viimase kümne aasta jooksul ka julgeolekuküsimustega.

Euroopa Liit on väga suur, kõikehõlmav ja seetõttu keeruline organisatsioon, mis tegeleb väga erinevate valdkondadega: arengu-, diplo-maatia-, kaubandus-, rahandus-, justiits-, po-litsei-, militaar- ja paljude teiste küsimustega. Sellega tegelemiseks on Euroopa Liidus juba asutatud ja asutatakse (Lissaboni lepingu tule-musena on loomisjärgus uus Euroopa välistee-nistus) mitmed institutsioonid ja asutused, mida saab koondada kolme blokki: Euroopa Komis-jon, mille hallata on suur raha, Euroopa Parla-ment, millel on endiselt piiratud mõju ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale, ning Euroopa Liidu Nõukogu, mis esindab peasekretariaadi toetusel liikmesriike.

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikaEuroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika kui osa ühisest välis- ja julgeolekupoliitikast sai alguse Amsterdami lepingu allakirjutamisega (allkir-jastati 2. oktoobril 1997 ja jõustus 1. mail 1999), millega anti Euroopa Liidu Nõukogule pädevus kehtestada selle ala suunised. Sama lepinguga seati sisse Euroopa Liidu kõrge esindaja (High Representative, HR) ametikoht.

2000. aasta Nice’i leping kehtestas Euroo-pa Liidu julgeolekustruktuuri ja asutas sellega tegelevad organisatsioonid, sh Euroopa Liidu sõjalise staabi (European Union Military Staff, EUMS). Euroopa 2003. aasta julgeolekustratee-gia määras Euroopa Liidu julgeolekuvisiooni ja ülesannete poliitilise raamistiku.

1. detsembril 2009 jõustunud Lissaboni le-ping mõjutab oluliselt Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, ka sõnastus on muutunud: «Eu-roopa» on asendatud «ühisega», seega on nüüd-sest tegemist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga. Lepinguga asutati alaline Euroopa Liidu Nõuko-gu presidendi ametikoht, moodustati Euroopa välisteenistus, mida hakkas juhtima Euroopa Lii-du kõrge esindaja, kes nüüdsest on ka Euroopa Komisjoni asepresident ja juhib kogu Euroopa Liidu välispoliitika elluviimist. Uude teenistusse koondati kõik ametkonnad, mis varem tegelesid välis- ja julgeolekupoliitika küsimustega erineva-tes Euroopa Liidu institutsioonides.

Euroopa Liidu sõjalised struktuurid ja nende koht ühises julgeoleku- ja kaitse-poliitikas

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika alaseid otsu-seid võtab vastu Euroopa Liidu Nõukogu. Otsu-seid valmistatakse ette poliitika- ja julgeolekuko-mitees (Political and Security Committee, PSC), mis koosneb liikmesriikide suursaadikutest.

Euroopa Liidu sõjaline komitee (European Union Military Committee, EUMC) on kõrgeim sõjaline juhtorgan. See on asutatud aastal 2001

Euroopa Liidu sõjaline struktuur

RAIVO-ALBERT TILKKolonelleitnantEuroopa Liidu sõjalise staabi Operatsioonide direktoraadi Sõjalise hindamise ja planee-rimise osakond

64

ja koosneb liikmesriikide kaitseväe juhatajatest, keda esindavad alalised sõjalised esindajad (Mi-litary Representatives, MilRep). Komitee ees-istuja on neljatärnikindral, kelle kaitsejõudude ülemad valivad kolmeks aastaks, tavaliselt on see mõne liikmesriigi endine kaitseväe juhataja.

Euroopa Liidu sõjaline komitee nõustab po-liitika- ja julgeolekukomiteed kõigis sõjalistes kü-simustes. Sõjaline komitee tagab Euroopa Liidu liikmesriikidega konsulteerimise ja nende koos-töö, annab sõjalist nõu ja esitab soovitusi Euroo-pa Liidu asjaomastele organitele. Sõjaline komitee annab ka sõjalisi juhiseid Euroopa Liidu sõjali-sele staabile. Sõjaline komitee koguneb kord nä-dalas. Tavaliselt kaks korda aastas korraldatakse kohtumine kaitseväe juhatajate tasandil. Sõjalise komitee esimees osaleb Euroopa Liidu Nõukogu kaitsepoliitilise tähendusega kohtumistel. Ta on

kõrge esindaja sõjaline nõunik ning ühise julge-oleku- ja kaitsepoliitika sõjaliste operatsioonide juhatajate peamine kontaktisik.

Euroopa Liidu sõjalise komiteel on oma töörühm (European Union Military Committee Working Group, EUMCWG), mis koosneb liik-mesriikide esindajatest ja mida juhatab alaline eesistuja. Üldjuhul koguneb töörühm vähemalt kaks korda nädalas, et valmistada ette sõjalise komitee kohtumisi. Töörühma eriformaat ehk peaeesmärgi sihtrühm (EUMCWG/Headli-ne Goal Task Force, EUMCWG/HTF) tegeleb ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika võimekuste arendamisega.

Euroopa Liidu sõjalise staabi (European Union Military Staff, EUMS) rollil ja ülesannetel on unikaalne omadus, et ühelt poolt on sõjaline staap Euroopa Liidu välisteenistuse lahutamatu

EUROOPA LIIDU ÜHISE JULGEOLEKU- JA KAITSEPOLIITIKA ARHITEKTUUR

EUROOPA KOMISJON EUROOPA LIIDU NÕUKOGU

HumanitaarabiRekonstrueerimineVõimekuse arendamineArenguküsimused

Välispoliitika

EEASEuroopa välisteenistus

Kaubandus

EL TreeningmissiooniSomaalia PeastaapEUFOR /ALTHEA

sõjaliste jõudude peastaap

EUFOR /ALTHEAOperatiivpeastaap

EU NAVFOR ATALANTA Jõudude peastaap

EL-i Nõukogu

EL LRsuursaadikute kogu

Poliitika- jaJulgeolekukomitee

Kriisi reguleerimisekomitee

Poliitilis-sõjalinegrupp

Välissuhetekomisjon

EL Eriesindaja

EL Kõrge Esindaja

EUFOR /ATALANTAOperatiivpeastaap

Tsiviil-militaarplaneerimis-direktoraat

Situatsioonikeskus

Poliitika üksus

Piirkondlikudbürood

Juriidilineteenistus

Sõjaline komitee

Euroopa LiiduSõjaline Staap

Sõjalise komiteetöögrupp

Sõjalise komitee esimees on peamiseks kontaktisikuks sõjaliste operatsioonide/missioonide juhatajatele

Missiooni juht

Tsiviiloperatsioonide planeerimis- ja

läbiviimise võimekus

EUROOPA L I IDU SÕJAL INE STRUKTUUR

65

osa ja allub otse Euroopa Liidu kõrgele esinda-jale, teisest küljest tegutseb ta sõjalise komitee juhtimisel, toetab selle tegevust ja annab sellele aru. Kuigi selline korraldus võib tunduda keeru-line, kindlustab see liikmesriikide relvajõudude ja Euroopa Liidu Nõukogu vajaliku koostöö.

Sõjalise staabi ülesandeks on varajane hoiata-mine, olukorra hindamine ja strateegiline planee-rimine. Tähtis on mõista, et sõjaline staap tegutseb strateegilisel tasandil – see ei ole operatsiooni pea-korter (Operation Headquarters, OHQ).

Tegelikult hõlmab strateegiline planeerimine palju enamat kui ainult varajast hoiatamist ja pla-neerimist, see hõlmab kõiki kontseptsioone ja või-mekusi, mida arendatakse strateegilisel tasandil.

Sõjaline staap tagab Euroopa Liidus sise-mise töö sõjalise ekspertiisi. Staap planeerib, hindab ja annab soovitusi seoses kriisiohjekont-septsiooni ja üldise sõjalise strateegia väljatöö-tamisega ning viib ellu sõjalise komitee otsuseid ja suuniseid. Euroopa Liidu juhitavates sõjalistes ja tsiviiloperatsioonides toetab sõjaline staap sõ-jalist komiteed olukorra hindamisel ja sõjaliste aspektide planeerimisel strateegilisel tasandil.

Sõjalise staabi isikkoosseisu kuulub umbes 230 sõjaväelast ja tsiviilametniku 27 liikmesrii-gist. Enamik neist inimestest on liikmesriikidest lähetatud eksperdid. Lähetus saab kesta kuni neli aastat. Liikmesriigid on kokku leppinud staabi mehitamise kvoodid. Eestil on mehitada üks OF-3/4 järgu ohvitseri (major kuni kolo-nelleitnant) koht operatsioonide direktoraadis. Staabi peadirektori, staabiülema, direktoraatide ja osakondade ülemad valib ja kinnitab Euroopa Liidu sõjaline komitee.

Euroopa Liidu mastaabis on sõjaline staap väike asutus, näiteks Euroopa Komisjonis töötab ligi 27 000, Euroopa Liidu Nõukogus 3300 ja äsjaloodud Euroopa Liidu välisteenistuses 3500 ametniku, seetõttu peab sõjalise staabi lähene-misviis olema paindlik. Enamiku planeerimisest ja kontseptsioonide väljatöötamisest teevad pro-jektipõhised meeskonnad, mis hõlmavad mitut direktoraati.

Staabi tegevus on täielikult integreeritud teiste Euroopa Liidu ametite ja töörühmade (nt poliitika- ja julgeolekukomitee (Political and Security Committee, PSC), välissuhete komis-

EUROOPA LIIDU SÕJALISE STAABI STRUKTUUR (lipud näitavad kust on pärit üksuse ülem ja tema asetäitja)

Euroopa Liidu Sõjalise Staabi

peadirektor

Operatsioonidedirektoraat

LogistikadirektoraatKontseptsioonideja Võimekuste

direktoraat

Luuredirektoraat

Euroopa LiiduSõjalise Staabi

peadirektori büroo

NATOsidemeeskond

EL sidebürooÜROs New Yorkis

EL bürooSHAPEs

Euroopa Liidu SõjaliseStaabi peadirektori

büroo

Side- ja infosüsteemide

direktoraat

Sõjalise hindamiseja planeerimise

jaoskond

Logistikapoliitikajaoskond

Kontseptsioonidejaoskond

Luurepoliitikajaoskond

CIS poliitika- ja nõuetejaoskond

Kriisitõrjumise jajooksvate operatsioo-

nide jaoskond

Ressurssidetoetuse jaoskond

Jõudude Võimekustejaoskond

Luurenõuetejaoskond

Infotehnoloogia ja julgeoleku

jaoskond

Operatiivkeskusja vahiteenistus

AdministratsioonVäljaõppe- jaanalüüsijaoskond

Luuretoodetejaoskond

Õigusnõunik

Sõjalise komitee esimeesEuroopa Liidu Sõjalise

Staabi peadirektoriasetäitja

R a i v o - A l b e r t T i l k

66

joni (Relations Extérieures, RELEX) ja poliiti-lis-sõjalise töörühma (Politico-Military Group, PMG)) tegevusse. Sõjalise staabi ohvitserid osa-levad kõigil kohtumistel, mille temaatika puudu-tab vähimalgi määral julgeoleku- ja kaitsepolii-tikat. Staabil on otsene kontakt teiste Euroopa Liidu struktuuridega, eelkõige kriisiohje ja pla-neerimise direktoraadi (Crisis Management and Planning Directorate, CMPD), ühendatud situatsioonikeskuse (Joint Situation Centre, SITCEN) ning tsiviiloperatsioonide planeerimi-se ja läbiviimise teenistusega (Civilian Planning and Conduct Capability, CPCC), mis tegeleb tsiviiloperatsioonide juhtimisega.

Sõjaline staap ei tee koostööd üksnes Eu-roopa Liidu struktuuride või liikmesriike esin-datavate asutustega, vaid ka sõjaliste partnerite-ga üle maailma. Sõjalisel staabil on sideohvitser Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis (ÜRO) ja Aafrika Liidus ning alaline büroo NATO Eu-roopa vägede kõrgemas peakorteris (Supreme Headquarters Allied Powers in Europe, SHA-PE), aga ka SHAPE-l on oma büroo Euroopa Liidu sõjalises staabis.

Juhtimine (command and control, C2)Erinevalt NATOst ei ole Euroopa Liidul alalist juhtimisstruktuuri. Iga operatsiooni juhtimisst-

ruktuuri (C2) otsustab poliitika- ja julgeoleku-komitee ad hoc.

Euroopa Liidu sõjaline staap ega sõjaline komitee ei kuulu C2 struktuuri. Mõlemad sõjali-sed struktuurid toetavad poliitika- ja julgeoleku-komiteed, kuid kõigis operatsiooni puudutavates küsimustes on operatsiooni juhataja (Operation Commander, OpCdr) peamiseks kontaktisikuks sõjalise komitee esimees.

Euroopa Liidul on operatsiooni läbiviimiseks kolm juhtimisvarianti. 1. Vastavalt leppele «Berliin Pluss» (2002.

aasta detsembris sõlmitud kokkulepe NATO vahendite kasutamiseks Euroopa Liidu operatsioonides) võib Euroopa Liit kasutada NATO vahendeid ja võimeid ning luua Euroopa Liidu operatsiooni peakorteri SHAPE juurde, sel juhul on NATO Euroo-pa kõrgema ülemjuhataja asetäitja (Depu-ty Supreme Allied Commander Europe, DSACEUR) operatsiooni juhataja. Euroo-pa Liidu rahutagamismissioon Bosnias ja Hertsegoviinas EUFOR-ALTHEA viiakse läbi just seda võimalust kasutades.

2. Euroopa Liidu iseseisvaks sõjaliseks operat-siooniks saab rakendada üht viiest liikmes-riikides (Prantsusmaal Pariisis, Ühendku-ningriigis Londonis, Saksamaal Potsdamis, Kreekas Larissas ja Itaalias Roomas) asu-

EUROOPA LIIDU OPERATSIOONIDE JUHTIMISVARIANDID

EL Nõukogu –Poliitika ja julgeolekukomitee

EL Nõukogu –Poliitika ja julgeolekukomitee

EL Nõukogu –Poliitika ja julgeolekukomitee

POLIITIKASTRATEEGILINE TASAND

EL operatiivstaap SHAPEs

KASUTADES NATOVAHENDEID JA VÕIMEKUSI

EL operatiivstaap liikmesriikides

AUTONOOMNE

EL operatiivkeskus

AUTONOOMNE

MILITAARSTRATEEGILINETASAND

EUROOPA L I IDU SÕJAL INE STRUKTUUR

67

vat ühenduse kasutusse antud operatsiooni peakorterit (OHQ).

3. Alates 1. jaanuarist 2007 on Euroopa Lii-du operatsioonide keskus (EU Operations Centre, OPSCEN), mis on Euroopa Liidu sõjalise staabi allüksus, valmis aktiveerima operatsiooni peakorteri Euroopa Liidu ise-seisva tsiviilmissiooni või lahingugrupisuu-ruse sõjalise operatsiooni läbiviimiseks.

Enne aktiveerimist koosneb Euroopa Liidu OP-SCEN neljast liikmest, kelle ülesandeks on hoo-litseda infrastruktuuri eest ja täiendada ühtsus-tatud ehk püsitoiminguid (standard operating procedure, SOP). Pärast Euroopa Liidu Nõukogu otsust käivitada OPSCEN tugevdatakse tuumik viie päeva jooksul 30 sõjaväelasega EUMSist, kuue tsiviiltöötajaga Euroopa Nõukogu sekre-tariaadist ja veel 27 inimesega liikmesriikidest. Pärast viit päeva on Euroopa Liidu OPSCEN jõudnud esialgse võimekuse tasemele ja suuteli-ne alustama 67 inimesega ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsiooni planeerimist.

20 päeva pärast aktiveerimist on Euroopa Liidu operatsioonide keskus saavutanud 90 ini-mesega oma täisvõimekuse.

Euroopa Liidu lahingugrupid

Pärast Euroopa Liidu edukat sõltumatut sõja-list operatsiooni «Artemis» 2003. aastal Kongo Demokraatlikus Vabariigis tegid Prantsusmaa, Saksamaal ja Ühendkuningriik ühisettepaneku luua Euroopa Liidu lahingugrupid (Battlegroup, BG). Iga lahingugrupp on umbes 1500-meheline ja seda toetab kiiresti ümberpaigutatav taktika-line ja logistiline element. Lahingugrupid loodi eesmärgiga parandada Euroopa Liidu kiirrea-geerimisvõimekust ja teostada iseseisvaid ope-ratsioone ning suurema operatsiooni toetuseks algfaasis.

Lahingugrupp on võimeline tegutsema kuni 6000 km kaugusel Euroopa Liidust ja on jätku-suutlik operatsiooni algfaasis 30 päeva, kuid seda võib pikendada kuni 120 päevani. Lahin-gugrupp koosneb tavaliselt pataljonisuurusest üksusest koos staabi, lahingu- ja lahinguteenin-dustoetusega, kokku umbes 1500 inimest.

Alates 1. jaanuarist 2007 on kaks lahingu-gruppi pidevalt 5–10 päeva valmiduses. Lahin-gugrupid roteerivad iga poole aasta tagant. Juu-lini 2011 on valmiduses Põhjala lahingugrupp (Nordic Battlegroup) ja Hollandi lahingugrupp

Käimasolevadtsiviiloperatsioonid

ALTHEA

EUPAT

EUPOLPROXIM

EUPOLCOPPS

EUBAMRafah

EUJUSTLEX

SupportAMISEUFOR

Tšaad/RC

EU SSRGuinea Bissau

EUTMSomalia

EUFORRD CONGO

EUPOLRD

EUSECRD

EUPOLKinshasa

EUPM

CONCORDIA

ARTEMIS

AMM

EUNAVFOR

EUPTKosovo

EULEXKosovo

EUMMGeorgia

EUJUSTThemis

EUPOLAfganistan

Lõpetatudtsiviiloperatsioonid

Käimasolevadsõjalised operatsioonid

Lõpetatudsõjalised operatsioonid

R a i v o - A l b e r t T i l k

68

(Netherlands Battlegroup). Nii ollakse võimeli-sed teostama üheaegselt kahte lahingugrupisuu-rust operatsiooni.

Euroopa Liidu missioonid

Viimase kümne aasta jooksul on Euroopa Lii-du julgeoleku- ja kaitsepoliitika olnud Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika lahuta-matu osa. Selle aja jooksul on märkimisväär-selt arenenud Euroopa Liidu võimekus viia läbi toimeabi- ja päästeoperatsioone, rahuvalve- ja kriisiohjemissioone, sh rahu taastamist, sõjalist nõustamist ja abistamist ning konfl iktijärgset stabiliseerimist. Rohkem kui 70 000 inimest (sõdureid, politseinike, õigusriigi eksperte jt), on osalenud enam kui 20 kriisiohjeoperatsioonil.

Alates 2003. aastast on Euroopa Liit viinud või viimas ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames läbi 24 sõjaväe- ja tsiviilmissiooni. Seitse neist on sõjalised (neli lõpetatud, kolm käimas). Ülejäänud 17 (seitse lõpetatud, kümme käimas) on tsiviilmissioonid, kus paljudel juhtudel on siiski suur osa töötajaid sõjaväelased.

Operatsiooni ALTHEA võttis EUFOR (Euro-pean Union Force ) NATO rahutagamisjõu-dudelt (Stabilisation Force, SFOR) Bosnias ja Hertsegoviinas üle 2. detsembril 2004. Siiamaa-ni on see olnud suurim Euroopa Liidu sõjaline operatsioon. Alguses oli operatsiooni kaasatuid umbes 7000, praegu osaleb EUFORis umbes 2200 inimest 28 riigist (23 Euroopa Liidu liik-mesriigist ja viiest ühendusse mittekuuluvast partnerriigist).

Operatsiooni ülesandeks on toetada Dayto-ni (Pariisi) rahulepingu täitmist, tagada keskkon-na ohutus ja turvalisus, toetada, juhendada ning nõustada Bosnia ja Hertsegoviina relvajõudude väljaõpet ja võimekuse arendamist ning toetada Endise Jugoslaavia Rahvusvahelist Kriminaalt-ribunali (International Criminal Tribunal for the former Yugoslavia, ICTY).

Piraatlusvastast mereoperatsiooni «Atalan-ta» (EU NAVFOR Atalanta), mis on esimene ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames läbi-viidav mereoperatsioon, alustati 8. detsembril 2008, et aidata kaasa piraatluse tõkestamisele ja ennetamisele Somaalia ranniku lähistel. Eu-roopa Liidu merejõudude (European Union Na-val Force, EU NAVFOR) ülesandeks on kaitsta

ALTHEA, BOSNIA Alates 02. detsembrist 2004,

1900 inimest 28 riigist

Käimasolevad sõjalised operatsioonid Läbiviidudsõjalised operatsioonid

CONCORDIA,FYROM2003. aastal,

400 inimest 26 riigist

EUFOR CHAD/Central Africa2008–2009,

3500 inimest 26 riigist

ARTEMIS, Repubic of Democratic Congo

2003, 2150 inimest 16 riigist EUFOR

Republic of Democratic Congo 2006,

2000 inimest 23 riigist

49.41

ATALANTA, SomaliaAlates 2008,

2200 inimest 20 riigist 11 laeva, 3 luurelennukit

EUTM Somalia, UGANDAAlates 1. maist 2010, 70 inimest 70 riigist

EUROOPA L I IDU SÕJAL INE STRUKTUUR

69

ÜRO Maailma Toiduprogrammi (United Na-tions World Food Programme, WFP) laevu ja teisi kaitsetuid laevu ning vahistada piraate või relvastatud röövleid.

Praegu on EU NAVFORi kasutuses kahek-sa sõjalaeva (1 Hollandi, 2 Saksamaa, 1 Belgia, 1 Prantsusmaa, 1 Hispaania, 1 Norra ja 1 Kree-ka sõjalaev) ning neli luurelennukit (Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburg).

Euroopa Liidu sõjalise väljaõppemissioo-ni Somaalias (EU Somalia Training Mission, EUTM Somalia) ülesanne on aidata kaasa Somaalia julgeolekujõudude koolitamisele. EUTM täiendab olemasolevaid väljaõppeprog-ramme erialakoolituse (kuni rühma tasemeni) läbiviimisega. Ka õpetatakse välja Uganda, Aaf-rika Liidu missiooni Somaalias (African Union Mission in Somalia, AMISOM) ja Aafrika Liidu koolitajad, et nad oleksid hiljem võimelised ise väljaõpet läbi viima.

Koolitus viiakse läbi Bihangas (Uganda). Euroopa Liidu korraldatav väljaõpe kesken-dub teatavatele valdkondadele, nagu võitlus (tihe)hoonestatud alal (Fighting in Built-Up Areas, FIBUA), isetehtud lõhkeseadete vastane õpe (Counter-IED), allohvitseride ja nooremoh-vitseride koolitus, juhtimine, side ning esmaabi.

Missiooni läbiviimiseks ehitati Bihangasse vajalik infrastruktuur (lasketiir, riviplats, takis-tusriba, «FIBUA küla», elu- ja õpperuumid ning laatsaret). Eesmärk on koolitada kahe pooleaas-tase õppetsükli jooksul kokku 2000 sõjaväelast. EUTMil osaleb ligi sada instruktorit. Missioon kestab ühe aasta ja peab lõppema mais 2011.

Eesti panus Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames läbiviidavatesse sõjalistesse operatsioonidesseEesti osaleb koos Rootsi, Soome, Norra ja Iiri-maaga Põhjala lahingugrupis, mis on tegevus-valmiduses kuni 2011. aasta juulini. Eelmine Põhjala lahingugrupi tegevusvalmiduse periood

oli 2008. aasta esimesel poolel. Eesti kaitseväe peapanus on staabikaitserühm ja logistikaele-ment. Eesti osaleb ka lahingugrupi peakorteri (Force Headquarters, FHQ) ja sõjaväepolitsei mehitamises. Kokku on Põhjala lahingugrupis üle poolesaja Eesti kaitseväelase.

Eesti kaitsevägi on erinevatel missioonidel Bosnias ja Hertsegoviinas osalenud juba alates 1996. aastast. Esialgu NATO operatsioonil ja hiljem Euroopa Liidu missioonil. EUFOR-ALT-HEA peakorteris Sarajevos teenib praegu kaks Eesti staabiohvitseri. Paranenud julgeolekuolu-korra ja EUFORi vähendamise tõttu ei kavatse Eesti sellesse operatsiooni suurema üksusega pa-nustada.

Alates eelmise aasta detsembrist osaleb Eesti mereväe jaosuurune laevakaitsemeeskond Euroopa Liidu piraatlusvastasel mereoparat-sioonil «Atalanta» (EU NAVFOR/ATALAN-TA). 3. detsembril viidi läbi esimene operatsioon Maailma Toiduprogrammi raames toimeabi ve-dava Somaalia lipu all sõitva laeva kaitsmisel. Eesti sõjaväelased jäävad operatsioonipiirkonda pooleks aastaks, kuid seda aega võidakse piken-dada.

2003. aastal panustas Eesti kaitsevägi ühe staabiohvitseriga EUFORi operatsioonile «Concordia» (EUFOR/CONCORDIA) endises Jugoslaavia Makedoonia vabariigis. Praeguseks on operatsioon lõppenud.

Eestil on Euroopa Liidu juures Brüsselis sõ-jaline esindaja, kes esindab kaitseväe juhatajat Euroopa Liidu sõjalises komitees. Teda toetavad ja abistavad kaks ohvitseri.

Üks Eesti ohvitser töötab Euroopa Liidu sõ-jalises staabis (EUMS) Brüsselis: Euroopa Liidu liikmesriikide kokkuleppe kohaselt mehitab Ees-ti alates 2004. aastast üht majori või kolonelleit-nandi taseme kohta operatsioonide direktoraa-dis. Ülesannete kohaselt tegeleb ta tsiviil-sõjalise planeerimise küsimuste ja sõjaliste vahendite kasutamise koordineerimisega looduskatastroo-fi de korral ning osaleb kui Euroopa Liidu ala-lise operatsioonikeskuse tuumiku liige Euroopa Liidu operatsioonide planeerimisel, vastutades tsiviil-millitaarkoostöö (CIMIC) eest.

R a i v o - A l b e r t T i l k

70

71

Täiendav soomukite hankimine riigikaitseks vajalike vahenditena on suuremahuline ja pika-ajaline projekt, kus hange vältab kolm kuni neli aastat ja soomukid soetatakse riikidevahelise lepete raames või riigihankena valmistajatehas-test.

Vabariigi Valitsuse poolt 27.03.2004. aas-tal heakskiidetud dokument «Kaitsejõudude struktuur ja arenguplaan kuni aastani 2010» seadis sõjalise riigikaitsesüsteemi arendamisel eesmärgiks, kas iseseisvalt või koostöös liitlas-tega erinevate põhivõimete tagamise, mille raa-mes vahetati 21 BTR80 soomukit SISU XA–180 soomukite vastu.

Kasutusesolevate SISU XA–180 soomu-kite hankimise otsustas Vabariigi Valitsus 18. novembril 2004. aastal. Kaitseministrid all-kirjastasid 10. detsembril 2004. aastal Helsin-gis kaks hankelepingut: leping Soome ja Eesti kaitseministeeriumide vahel kasutatud 60 SISU XA180 soomuki (rahvasuus tuntud PASI nime all e. soome keeles panssaroittu SISU) tarneks ja Eesti Kaitseministeeriumi ning Patria Vehicles OY vaheline leping hangitavate soomukite mo-derniseerimiseks kaitseväe nõuetele vastavaks. Esimesed moderniseeritavad soomukid anti Soome Kaitseministeeriumilt vastavalt lepingu-le üle 13. detsembril 2004. aastal Hämeenlin-nas. Viimased soomukid tarniti märtsis 2007. a. Alates 2006. aastast on SISU XA–180 soomu-kid kasutusel Afganistani Islamivabariigis ISAF (International Security Assistance Force) mis-sioonil. 29.12.2010. aasta seisuga on Afganis-tanis hävitatud kaks soomukit ja seitse soomu-kit on saanud erinevaid IED ja miinikahjustusi (nt on kahe soomuki taastamise maksumus üle 300 000 EUR-i).

Eesti Vabariigi Valitsus kinnitas 2009. aas-tal 22. jaanuaril «Sõjalise kaitse arengukava 2009–2018», mis seab paika Eesti kaitseväe pea-

mised arengusuunad järgmise aastakümne jook-sul. Selle üheks eesmärgiks on jalaväebrigaadi arendamine ja olemasolevate võimete jätkusuut-likkuse säilitamine. Maismaaoperatsioonide teostamise võime tagamisel on üheks peamiseks prioriteediks brigaadi mehhaniseerimine.

Piiratud ressursside tingimustes on iga uue projekti käivitamise fi nantseerimine keeruline. Arvestades kaitseväe arenguks määratud res-sursse, mis on vajalikud kaitseväe üksuste väl-jaarendamiseks ja üksustele väljaõppe läbiviimi-seks, on tehnika hankimise põhirõhk eelkõige vähekasutatud ja usaldusväärse tehnika soeta-misel. Kaitseministeerium uuris alternatiivseid võimalusi samalaadsete soomukite kasutajatelt hankida meie nõuetele vastavaid ja olemasole-vate soomukitega ühilduvaid soomukeid järel-turult. Siinkohal oli üheks argumendiks SISU XA–180 soomukite positiivne kasutajakogemus ISAF missioonil Afganistanis. Lisaks on uuritud samalaadsete soomukite rentimise võimalusi. Saadud pakkumiste põhjal ei ole majanduslikult otstarbekas nimetatud sõidukeid rentida, sest kolmeaastase kasutamise järel kuuluks tasumi-sele rendileandjale kogu soomuki turuväärtuse järgne maksumus.

Eesti Kaitseministeerium on Hollandi Kait-seministeeriumiga teinud hangetealast koostööd alates 2005. a. Selle aja jooksul on kaitsevägi

Ülevaade SISU XA soomukitest

RAUL JÄRVISTEKapten, PhD (chem)Kaitseväe Peastaabi logistikaosakond

72

saanud suure hulga mitmesugust erivarustust soodsate hindadega. 2007. aastast on Hollandist tulnud signaale, et nende kaitseväe kasutuses ole-vad SISU XA–188 soomukid on plaanis kasutu-selt maha võtta (eelkõige seoses uue Boxer tüüpi soomukite hankega, mille rakendamise ajakava muutus seoses Inglismaa taandumisega).

Aprillis 2010. aastal pakkus Hollandi Ku-ningriik müügiks 92 SISU XA–188 soomukit (XA–200 seeria), millest 11 olid ekspluatatsioo-nikõlbmatud – 11 soomukist on kaks täielikult hävinenud ning 9 tugevalt kahjustatud (valda-valt IED ja miinikahjustused). Seetõttu ei ole nende taastamine majanduslikult mõistlik (osa neist on siiski kasutatavad varuosadoonoritena). Eesti Kaitseministeerium ja Hollandi Kuningrii-gi Rahandusministeerium ning kaitseministee-rium allkirjastasid soomukite ostu-müügilepin-gu Hollandis 07.10.2010. aastal

Esimesed SISU XA–188 soomukid saabusid Eestisse 31.08.2010. aastal. 13 soomukit anti üle Afganistanis Kandahari lennuväljal 07.12.2010. aastal. Afganistanis paiknevate soomukite väl-javahetamise põhjuseks on XA–188 parem soo-muskaitse. Seni kasutusel olnud soomukid on planeeritud välja vahetada 2011. aastal esimese poolaasta jooksul.

Tabel 1. SISU XA-188 tähtsamad tehnilised andmed ja erinevus Eesti kaitseväes kasutusel olevatest SISU XA-180EST soomukitest.

XA-180EST XA-188/203

Meeskond 1 + 13=14 3 + 8=11

Rattavalem 6 x 6 6 x 6

Tühimass 13,5 t 19,6 t

Kandevõime (kõvakattega

teedel)

5,5 t 5,4 t

Kandevõime (teedeta

maastikul)

2,5 t 3,0 t

Kandevõime (ujumisel) 2,5 t ei ole ujuv

Täismass (teedeta maastikul) 16 t 22,6 t

Täismass (kõvakattega teedel) 19 t 25 t

Maksimaalne kiirus 100 km/h 97 km/h

Autonoomne tegevusraadius 700 km 700 km

Ujumise kiirus 8 km/h puudub

Mootor SISU Diesel 611; 176 Kw;

825 Nm

SISU Diesel 612; 202

Kw; 1080 Nm; EURO II

Võimsus/soomuki täismass 9 Kw/t 8 Kw/t

Võimsus/soomuki tühimass 11 Kw/t 10 Kw/t

Soomuskaitse 7,62X39 API 14,5 AP

Miinikaitse 6 mm teras 12 mm teras

TBK kaitse puudub NBC fi lter

Mootoriruumi kaitse

Molotovi kokteili vastu

puudub olemas

Meeskonnaruumi istmed ilma seljatoeta seljatoega

moodulistmed

Automaatne

tulekustutamise süsteem

mootoriruumis meeskonna- ja

mootoriruumis

Kliimaseade originaalis puudub olemas

Relva pöörddurell lahtine KMW elektromeh-

haaniline relvasüs-

teem OWS

Soomukite Eestile tarnimise ajagraafi k:■ 2 tk august 2010. a;■ 13 tk detsember 2010. a (Afganistanis);■ 25 tk aastatel 2011-2012;■ 26 tk 2013. a;■ ülejäänud 2014. a (valdavalt MEDEVAC

soomukid).

ÜLEVAADE S ISU XA SOOMUKITEST

Esimene Eesti kaitseväe kasutusse antud soomuk SISU XA–180EST Tallinna sadamas 19. aprillil 2005 kell 23.00

73

R a u l J ä r v i s t e

Soome kaitseväe AMW 8X8 – XA seeria soomukite neljas põlvkond.

Soomukite SISU XA–188 üleandmine Kandaharis.

Soomuk SISU XA–180EST Afganistanis.

Soomuki SISU XA–188 meeskonnaruum.

Soomuki SISU XA–188 torn.

74

75

Tutvustuseks

Sõjameditsiiniga seonduv kaitseväe tervishoiu-töötajate väljaõpe oli kuni 2006. aastani kor-raldatud põhiliselt välisriikide koolitusasutus-te baasil. Välisriikides pakutavad kursused on olulised ka käesoleval ajal, kuid kaitseväe vaja-dustele vastavat meditsiiniohvitseride baasõpet on võimalik tagada ainult siseriiklikult toimiva koolitusprogrammi kaudu.

2006. aastal korraldas Kaitseväe Ühenda-tud Õppeasutuste (KVÜÕA) meditsiinikeskus esimese sõjameditsiini suunitlusega meditsii-niohvitseri baaskursuse (MOBK), mis koosnes neljast viiepäevasest moodulist. Õppe kogumaht oli 205 akadeemilist tundi. Esimesel kursusel osales 12 kaitseväe arsti.

2008. aastal täiendati kursust veel kahe mooduliga ja õppetöö maht suurenes 366 aka-deemilise tunnini. Lisaks sõjameditsiini õpeta-misele hakati suurt rõhku pöörama katastroo-fi meditsiinile, mis on sõjameditsiiniga kõige tihedamalt seotud meditsiiniharu.

Sõjameditsiini baaskursus ja muud erialased täiendkoolitused

Seoses vajadusega tagada sõjameditsiinialast väljaõpet ka kaitseväe õdedele ja reservtervis-hoiutöötajatele arendati kursust edasi sõjame-ditsiini baaskursuseks (SMBK), millega alustati 2008. aasta sügisel. Kursuse eesmärgiks on anda baasteadmised ja vajalikud praktilised oskused nii kaitseväes teenivatele kui ka reservväelastest tervishoiutöötajatele, et tagada vajalik etteval-mistus töötamiseks kaitseväe meditsiinikeskuste tavapäraste töötingimuste kõrval ka erinevates

välitingimustes nii rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, õppustel kui ka sõjaaja oludes. Aastast 2010 on teatud kursustel võimalik osa-leda ka parameedikutel.

SMBK koosneb kuuest moodulist:I moodul – «Sissejuhatus. Üldosa»;II moodul – «Taktika. Kaitseväe meditsiiniva-

rustus»;III moodul – «Tuuma-, bio- ja keemiarelv. La-

hingustress»;IV moodul – «Taktikaline lahingukannatanu

käsitsemine (Tactical Combat Casualty Care, TCCC)»;

V moodul – «Infektsioonhaigused. Katastroofi -meditsiin»;

VI moodul – «Juhtimine».

Kaitseväe tervishoiutöötajad peavad SMBK moodulid läbima kolme aasta jooksul. 2010. aasta lõpu seisuga on kõik kuus moodulit läbi-nud 17 kaitseväe arsti. MOBK või SMBK erine-vates moodulites on nelja aasta jooksul osalenud 116 kaitseväelasest tervishoiutöötajat ja kuus re-servtervishoiutöötajat.

2009. aasta juulis anti kaitseväe meditsiini-teenistusele Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühend-kuningriigi kaitseministeeriumi luba kasutada kursuse «Traumahaige ajakohane käsitsus la-hinguväljal» (Battlefi eld Advanced Trauma Life

Tervishoiutöötajate koolitamine kaitseväes

KERSTI LEAKolonelleitnantKaitseväe peaarst

76

Support, BATLS) õppematerjale. BATLS on väga oluline kursus, sest kõik NATO riikide ter-vishoiutöötajad on kohustatud selle missioonile eelneva väljaõppe käigus läbima. Kursus annab baasteadmised erakorralise meditsiiniabi and-miseks sõjavigastatutele nii erinevates lahingu-välja situatsioonides kui ka välimeditsiinirajatis-te tingimustes.

2010. aasta kevadel alustasime kaitseväe-le BATLS-kursuse litsentsi taotlemist. Sel ees-märgil läbis instruktoriväljaõppe kaheksa arsti. 2010. aasta sügisel korraldati Tartus KVÕÜAs juba esimene BATLS-kursus. Alustatud on kur-suse õppematerjali tõlkimisega eesti keelde.

Lisaks SMBK-le on KVÜÕAs korraldatud viimastel aastatel mitmesuguseid täienduskoo-litusi. Paljud kursused on planeeritud vastavalt konkreetsele vajadusele, kuid mitmed neist on muutunud regulaarseteks ja neid korraldatud üks kuni kaks korda aastas (näiteks erakorralise meditsiini kursuse I ja II osa).

2010. aastal korraldas KVÜÕA meditsiini-keskus 17 kursust. Kursustele registreerus kok-ku 257 inimest, kellest 95 olid kaitseväe õed, 25 arstid ja 63 parameedikud. Välisriikidest oli 11 osalejat, lisaks 15 kaitseväes lepingu alusel töö-tavat arsti ja õde ning 41 tsiviilsektoris töötavat arsti ja õde.

Kaitseväe meditsiiniteenistuse aastakonverentsidAlates 2006. aastast on Kaitseväe Peastaabi lo-gistikaosakonna meditsiiniteenistus ja KVÜÕA korraldanud kaitseväe meditsiiniteenistuse aas-takonverentse, millele esinejatena on kaasatud erinevate meditsiinivaldkondade spetsialistid Soomest, Rootsist, Ameerika Ühendriikidest, Leedust ja Ühendkuningriigist. Konverentsile on alati eelnenud välislektorite juhitavad seminarid, kus mõnda konverentsi peateemat on käsitletud suurema põhjalikkusega ja läbi viidud ka erine-vates vormides praktikume.

2007. aasta konverentsi teemaks oli «Tuu-ma-, bio- ja keemiarelva (TBK) ohud». Sellega kaasneva seminari «Meditsiinirajatiste tegevus

TBK-keskkonnas» viisid läbi USA Hartfordi haigla arstid.

2009. aasta konverentsi teema oli «Medit-siiniõpe kaitseväes, erinevate imitatsioonivõima-luste integreerimine koolitusse». Taastusravi- ja rehabilitatsiooni seminari viisid läbi Soome kait-seväe meditsiiniteenistuse imitatsioonikeskuse spetsialistid, kes tutvustasid meditsiiniõppes ka-sutatavaid imitatsioonivahendeid ja -võimalusi.

2010. aasta konverentsi teema oli «Sõja- ja katastroofi meditsiin», kaasneval seminari oli ka-vas Camp Bastioni välihaigla töömudelil põhi-nev lauaõppus (tabletop-õppus) kolonelleitnant David Vassallo juhendamisel.

Rahvusvaheline koostöö

Esimesed meditsiiniohvitseride staabitöö kur-sused korraldati 2002. ja 2003. aastal koostöös Balti Kaitsekolledžiga. Kursustel osalesid kolme Balti riigi (3B) – Leedu, Läti ja Eesti – arstid. 3B meditsiiniteenistuste koostööna on korraldatud kahenädalast meditsiinistaabiohvitseri põhikur-sust (Basic Staff Medical Offi cer Cource, BS-MOC) Leedus. Eesti panus Balti riikide meditsii-nialasesse väljaõppesse on KVÜÕAs korraldatav meditsiinistaabiohvitseri kursus edasijõudnutele (Advanced Staff Medical Offi cer Course, AS-MOC). Staabiohvitseride kursuse eesmärgiks on anda meditsiiniohvitseridele staabitööks vajalik-ke erialateadmisi ja praktilisi oskusi, et tagada valmisolek töötamiseks pataljoni, brigaadi või liitlasvägede staapides. Kursust on aidanud läbi viia Eesti, Läti, Leedu, Rootsi, Ühendkuningrii-gi, Belgia ja Ameerika Ühendriikide lektorid.

2010. aasta juunis viidi KVÜÕAs läbi trau-mahaige abistamise kursus meditsiiniõdedele (Trauma Care and System Development Course for Nurses). Kursusel osalesid kaitseväe, Kaitse-liidu ja reservtervishoiutöötajad ning Läti ja Lee-du kaitseväe meedikud. Sellel kursusel õpetasid Ühendriikide sõjameditsiiniinstituudi (Defence Institute for Medical Operations, DIMO) inst-ruktorid traumahaige abistamise tänapäevaseid võtteid.

Viimaste aastate aktuaalne teema on ol-

TERV ISHOIUTÖÖTAJATE KOOLITAMINE KA ITSEVÄES

77

nud rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide mõju vaimsele tervisele, sh posttraumaatiline stress ja sellega seonduvad probleemid. Seetõt-tu viisi DIMO instruktorid 2010. aasta kevadel Tallinnas läbi kursuse, mis käsitles tegutsemist ettekujutamatus keskkonnas ja toimetulekut ka-tastroofi mõjudega vaimsele tervisele, kuhu kut-susime lisaks tervishoiutöötajatele osalema ka psühholooge, sotsiaaltöötajaid ja kaplaneid nii kaitseväest kui ka tsiviilsektori koostööpartne-rite hulgast.

Tulevikuplaanid

Kaitseväe meditsiiniteenistuse üks prioriteete on olnud sõjameditsiini kui õppeaine sisseviimi-ne arsti- ja õeerialade üliõpilaste põhiõppesse. 2010. aasta õnnestumiseks võib pidada Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ja tervishoiu kõrg-

koolidega peetud läbirääkimisi kaitseministee-riumi, Kaitseväe Peastaabi ja KVÜÕA osavõtul, mille tulemusena tunnistati vajadust õpetada kõikidele arsti- ja õeerialade üliõpilastele sõja- ja katastroofi meditsiini. Õppekavad on koostatud ja plaanide kohaselt võiks arstitudengite õppe-tööga alustada 2011. aasta sügisel.

Tervishoiutöötajate praktiline väljaõpe välitingimustes.

K e r s t i L e a

78

79

2003. aasta 13. detsembril pidasid Ameerika Ühendriikide maavägede 4. jalaväediviisi võitle-jad ja eriüksuslased Tikriti linna lähistel kinni en-dise Iraagi juhi Saddam Husseini. Fotod ja video Saddami kinnipidamisest levisid ülikiirelt üle kogu maailma ja neid näidati kõigis uudisteka-nalites. Hilisemad kommentaatorid on märkinud Saddami kinnipidamist analüüsides, et fotoope-ratsioon viidi läbi sama hästi kui kinnipidamine ise, oli isegi neid, kes arvasid, et paremini.

Tulemusrikka fotooperatsiooni viis läbi 4. jalaväediviisi tollane majori auastmes teabe-ohvitser. Kuivõrd luureinfo Saddami asukoha kohta saabus diviisi vähem kui 24 tundi enne diktaatori kinnipidamist, olid teabeohvitseril kiire meediaoperatsiooni läbiviimiseks mõned olulised eeldused: hea koostöö ja usalduslik kon-takt operatsiooni läbiviijatega, kaamera, millega sündmus jäädvustada, ning tehniline süsteem, mille abil materjal kiirelt Iraagist Pentagoni edastada, kus videot toimetati ja edastati maail-male sellisena, nagu me seda nägime.

Videomaterjali edastamine Ameerika Ühendriikide, aga ka teiste riikide telekanalite-le DVIDS-nimelise süsteemi (Defense Video & Imagery Distribution System) abil sai USA relva-jõududes hoo sisse Iraagi konfl ikti algul. DVIDS võimaldab edastada nii salvestatud materjali kui ka otsepilti. Mõlemaid võimalusi on kasutanud ka Eesti telekanalid, eelkõige Eesti Televisioon Iraagist ja ka Afganistanist videopildi saami-seks.

DVIDS koosneb konfl iktipiirkonnas paikne-vast satelliitsaatjate võrgustikust ja Atlantas asu-vast keskusest, kuhu videomaterjal edastatakse ning kust telejaamadel ja teistel väljaannetel on võimalik see alla laadida. DVIDS süstematisee-rib ja arhiveerib talle edastatud materjali, mille hulgas võivad olla nii valmis uudislood kui ka must videomaterjal. Samuti tegeleb DVIDS ma-

terjali pakkumisega tsiviilkanalitele, kuigi vii-mast võivad teha ka video valmistanud allüksu-sed. DVIDSi tehnilisi võimalusi saavad kasutada konfl iktipiirkonnas viibivad ajakirjanikud oma fi lmitud või pildistatud materjali edastamiseks.

Samalaadne süsteem, kuigi tehniliselt mit-te nii ulatuslik, on ka Ühendkuningriigil. See kannab nimetust Defence News Imagery Sys-tem. Oma kaamerameeskonnad on olemas nii Ühendkuningriigil kui ka NATO-l. NATO-TV uudislõike Eesti üksustest Afganistanis on Eesti meedia kasutanud korduvalt. DVIDSi ja teiste analoogsete süsteemide kasutamine annab sõja-lisele juhile võimaluse edastada infot konfl ikti-piirkonnast reaalajas ja kindlustada endale edu-maa info edastamisel oma sihtrühmadele.

Tänapäeva teavitusüksused

Kuigi sõjakirjasaatjatest saame rääkida juba Esi-mese maailmasõja päevil, mil vanameister Ernest Hemingway ja tema kaasaegsed sõdimise kõrval ka ajalehtedele kaastööd tegid, saab nüüdisaeg-sest süsteemselt korraldatud teavitustööst rääki-da seoses viimaste aastakümnete konfl iktidega.

Ameerika Ühendriikides on teavitusüksu-sed ehk vahetult video-, foto- ja kirjaliku ajakir-jandusliku materjali tootmisega tegelevad üksu-sed jaotatud kolme kategooriasse.

Teavitusüksustest sõjalistes konfliktides

INGRID MÜHLINGVanemleitnantKaitseväe Peastaabi tevitusosakond

80

1) Public Affairs Detachment (PAD) on ma-dalaima tasemel teavitusüksus, mis on ta-valiselt antud täienduseks brigaadi teavitus-osakonnale või teabeohvitserile ja tegutseb viimase alluvuses. PAD koosneb seitsmest kapteni juhitavast võitlejast, kes on võime-lised tootma nii video-, foto- kui ka kirja-likku ajakirjanduslikku materjali.

2) Mobile Public Affairs Detachmenet (MPAD) määratakse korpuse või diviisi teavitusosa-konna alluvusse. MPAD on 20-liikmeline, seda juhib major, kellele alluvad kolm kapte-nit, üks veebel (First Sergeant), seitse foto- ja videospetsialisti ning kaheksa trükimeedia spetsialisti. MPAD on võimeline tootma vi-deo-, foto- ja kirjalikku ajakirjanduslikku materjali ning edastama seda nii sõjaväe kui ka tsiviilmeediale.

3) Public Affairs Operation Centre (PAOC) – teavitusoperatsioonide keskus – määratakse reeglina laiendama korpuse või armee tase-mel teavitusüksust. Keskus on 32-liikmeli-ne, seda juhib kolonelleitnant ning see on suuteline korraldama sündmuste jäädvusta-mist ja edastamist, koordineerima ajakirja-nike tegevust ning kaitseväelaste esinemist meedias.

4) Broadcast Operations Detachment (BOD) on ringhäälingutiim, mida juhib major ja mis koosneb kahest ringhäälingumeeskon-nast ja hooldusmeeskonnast ning tegeleb nii video- kui audiotoodete valmistamise ja edastamisega.

Praegu on Ameerika Ühendriikidel 31 eri tase-mel teavitusüksust, mida kasutatakse nii välis-operatsioonidel kui ka kodumaal. Korrektsuse nimel on õige ära märkida ka relvajõudude sise-televisioon (Armed Forces Radio and Television Service, AFRTS), kuigi see tegutseb eelkõige si-sekommunikatsiooni eesmärgil ega oma otsest alluvust teavitusosakondade ja -üksustega.

Kõik ülalnimetatud teavitusüksused alluvad vajadusel selle üksuse või staabi teabeohvitserile, kelle juurde nad on määratud, kuigi madalaimal tasemel võib teavitusüksuse (PAD) ülem samal ajal täita ka üksuse teabeohvitseri ülesandeid.

Teavitusüksused Eestis

Kuigi Ameerika Ühendriikide teavitussüsteem on suurriigile kohaselt aukartustäratavalt või-mas, ei tähenda see, et teavitusüksused ja -süs-teemid ei oleks väiksematele riikidele jõukoha-sed. Oma teavitusmaterjalide tootmise üksus on ka näiteks Soome kaitseväel. See allub teavitus-osakonnale ja juhib «kaitseväe ühtset turundus- ja teavitusmaterjalide tootmist ning vastutab kaitseväe visuaalse ilme eest».

Eesti kaitseväe juhataja on andnud korraldu-se luua kaitseväe teavituskeskus, mis on võimeli-ne tootma ajakirjandusväljaannete nõudmistele vastavat video-, foto- ja kirjalikku infomaterjali. Ajakirjandusliku ettevalmistusega ajateenijad saavad juba praegu teenida teavitusosakonnas trüki- või visuaalse meedia reporterite ja toi-metajatena. «Kevadtormil» ja teistel suurematel õppustel saavad teavitusmeeskonnad nii kokku harjutada kui ka edastada Eesti auditooriumile infot õppuste kohta. Viimaste aastate «Kevad-tormidel» on 80% Eesti telekanalites näidatud õppuse kajastusest valminud kaitseväe teavitus-üksustes. Sama kehtib ka teiste õppuste kohta. Ka välisoperatsioonilt Afganistanis edastatud videopildi on suurel määral fi lminud kaitseväe teabeohvitserid – ajakirjanike pikalt Afganista-nis hoidmine, kindlustamine ja muu sinna juur-de kuuluv on jõukohane vaid vähestele suurkor-poratsioonidele maailmas. Paratamatult toetub suurem osa ajakirjanikest kas teiste reporterite või üksuste enda materjalile.

Teavitusüksuse ettevalmistamine tähendab eelkõige professionaalsete oskustega isikkoos-seisu olemasolu. Teavitusvaldkonnas ei tule professionaalne oskus nädalase kursuse, vaid kogemuste ja pideva enesetäiendamisega. Sarna-selt Ühendriikide süsteemile planeerib ka Eesti kasutada sõjaväelise teavitusmaterjali loomiseks reservväelasi, kes teevad sama tööd tsiviilelus.

Nii liitlaste asjatundjad kui ka juhenddo-kumendid rõhutavad, et teavitsuüksuste isik-koosseis peab olema kõrgetasemeline ja profes-sionaalne. Mitte asjate ei ole Soome kaitseväe teavitusmaterjalide tootmise üksuse nimetuses puhul turundustegevust – nii era- kui ka riik-

TEAV ITUSÜKSUSTEST SÕJAL ISTES KONFL IKT IDES

81

lik telekanal või ajaleht tegutseb oma huvisid silmas pidades, edukuse määra näitab lugejate-vaatajate arv. Võitluses informatiivse ülemvõi-mu eest saab otsustavaks materjali edastamise kiirus, samuti uudisväärtuslikkus ja kvaliteet, st vastavus professionaalsete ajakirjanduskanalite kriteeriumidele. Uudiseid konfl iktipiirkonnast ei kajasta «kõige naljakamad koduvideod», vaid rahvusvaheliste kanalite uudistesaated, kus igale uudislõigule on ette nähtud poolteist minutit ja kuhu mahub üks kandev teema. Seega peab ka kaitseväe edastatav materjal olema konkurentsi-võimeline ning suutma konkureerida poliitiku-te ja äriettevõtete pakutava infoga nii sisult kui vormilt. Eile kinni peetud terroristist on täna huvitav lehesabast lugeda, kuid veel mõjusam on kinnipidamise jäädvustust ja sellele eelne-nud lõhkekeha maasse kaevamist näha tele(või interneti)pildis juba täna. Alati jääb võimalus, et ka vastaspool avaldab oma versiooni süütu talu-mehe kohta, kes põldu harides kinni peeti, kuid paslik on siin meelde tuletada vana tõde: kes esi-mesena oma lugu jutustab, seda usutakse.

Arvestades Eesti väiksust, oleme ühendanud valdkonna teavitus- ja otseteavitusmeeskonnad, kuivõrd mõlemad kasutavad samu tootmisvahen-

deid ja oskusi. Kuigi paljudes riikides on otsetea-vitus ehk psühholoogilised operatsioonid teises käsuliinis kui teavitustöö, on Eesti oludes otstar-bekas, et igasuguse teavitusmaterjali – nii mee-dia vahendusel kui otse edastava, samuti tsiviil-sõjalise koostöö eesmärgil valmistatu – tootmist korraldataks ühes kohas, kus on selleks vajalikud teadmised, oskused ja tehnilised vahendid.

Tulles tagasi loo alguse ja Saddam Hussei-ni kinnipidamise video juurde, saame tõdeda, et kuigi üle maailma levinud video salvestas õige inimene õigel ajal ja õiges kohas, olid tin-gimused eduka videooperatsiooni läbiviimiseks loodud siiski aastaid varem. Ühelt poolt olid olemas tehnilised tingimused oma loo edastami-seks maailmale, teisalt oli selles loos võtmetäht-susega teabeohvitseri ja operatiivpoole koostöö ning usaldus olukorras, kus operatsiooni juhid pidid kiirelt otsustama, milliste valdkondade as-jatundjaid operatsioonile kaasata.

Selleks, et Eesti kaitsevägi saaks vajadusel oma loo maailmale edastada, on vundament vaja laduda juba täna. Muidu oleme olukorras, kus Eesti sõduri kangelastegusid fi lmib parimal juhul tema lahingu-paariline mobiiltelefoniga või jääb see lugu suure tõenäosusega maailmale üldse rääkimata.

Kaitseväe teavitusmeeskond intervjueerimas Ameerika Ühendriikide merejalaväelasi 2010. aastal Eestis korraldatud rahvusvahelisel õppusel «Baltops».

I n g r i d M ü h l i n g

82

83

Tehnoloogia kasutamise eesmärk on alati olnud mugavuse, kvaliteedi, läbipaistvuse ja jõudluse suurendamine. Praegu, infoajastul on infosüs-teemid ja muud IT-rakendused kui tehnoloogia osa muutunud igapäevaelu lahutamatuks kaas-laseks. Kaitseväeski ei kujuta keegi ette elu ilma dokumendihaldussüsteemi, meilivahetuskesk-konna või personaliandmebaasita. Ka poleks võimalik pidada tänapäevast sõda juhtimissüs-teemiga, kus kogu info liigub ainult kõnes ja kullerite abil. Info väärtus sõltub nii rahu- kui ka sõjaajal selle lõppadressaadini jõudmise kii-rusest, kvaliteedist ja «puhtusest», mis eeldavad info töötlemist ja edastamist tagavate süsteemi-de võimalikult mahukat kasutamist.

2010. aasta pani aluse kaitseväe sõjaaja juhtimist tagavale infosüsteemile C2IS/BMS. Edukalt on lõppenud pilootprojekt, mille esma-seks eesmärgiks oli info ja kogemuste kogumi-ne põhihanke ettevalmistamiseks. 6. novembril 2009 sõlmitud leping Systematic Software Engi-neering Oy-ga tagas unikaalse võimaluse testida süsteemi 2010. aasta jooksul, tänu millele said hindamatuid kogemusi mitte ainult sideväela-sed, vaid ka tulevased lõppkasutajad. Selle takti-kalise juhtimissüsteemiga osales Eesti septemb-ris Ameerika Ühendriikide Euroopa väejuhatuse korraldatud maailma suurimal sideõppusel «Combined Endeavor» (CE) Saksamaal ja juu-nis NATO koostegutsemisvõimeõppusel «Coali-tion Warrior Interoperability Exercise» (CWIX) Norras, kus Systematicu toodete koostöövõimet testiti koos teiste riikide sarnaste süsteemidega. Õppused olid ka väga head kogemuste vaheta-miseks teiste riikidega ja andsid lähtekoha põ-hihanke korraldamiseks. Uue rakenduse kasuta-mine määrab ka meie taktikaliste sidesüsteemide arendussuuna.

Kaitsevägi, sh Kaitseväe Peastaap teevad edasisi samme täielikult digitaalsele asjaajami-

sele üleminekuks. Mõned allstruktuurid läksid juba möödunud aastal üle täielikult paberivaba-le asjaajamisele, kõik tehnilised eeldused digiall-kirjastamiseks on loodud ja sõlmitud ka vajali-kud lepingud Sertifi tseerimiskeskuse ASiga. Hea meel on tõdeda, et kirju ja lepinguid digitaalall-kirjastatakse Kaitseväe Peastaabi juhtkonna tasemel igapäevaselt järjest rohkem. Ajalukku hakkavad jääma kurioosumid, kus paberkand-jal dokument jõudis täitjani alles pärast täitmis-tähtaja möödumist.

Siiski ei taga infosüsteem automaatselt kõikide probleemide lahendamist. Infosüsteemi rakendamise efektiivsus sõltub seda kasutama hakkavate inimeste ettevalmistusest ja hulgast ning kaitseväesiseste protseduuride muutmisest. Infosüsteemi arendamine ei ole kunagi eesmärk omaette, vaid osa võime planeerimisest. Lisaks süsteemi soetamisele tuleb ette näha vajalik ta-ristu, koolitus ja õigusaktide muutmine. Info-süsteemi loomise võib suurtes piirides jagada kolme etappi: analüüs, hankimine ja juurutus. Üsna tihti eeldatakse, et infosüsteemi soetami-sega on töö tehtud, kuid hoopis juurutamine nõuab laiapõhjalist tööd ja vaeva. Mõnelgi juhul tähendab juurutamine ka õigusaktide muutmist, mis tähendab, et juurutusega peab olema seotud palju erinevaid osapooli, sh ka kaitseväe juht-kond. Alles hiljuti nägime riiklikul tasemel pret-

Infosüsteemid kui kaitseväe efektiivsuse alus

KRISTO PALS VeebelKaitseväe Peastaabi side- ja infosüsteemide osakond

84

sedenti, et kiiruskaamerad olid tööks valmis, kuid vastavad seadused alles puudusid.

Kaitseväes ei ole kahjuks siiani alati enne iga infosüsteemi hankimist tehtud asjakohast ana-lüüsi ja on tulnud ette juhuseid, et hankimisetapis ei ole piisavalt kaasatud süsteemist huvitatud isi-kuid ning kui süsteemi hakatakse juurutama, ei saa enam keegi täpselt aru, kes on süsteemi oma-nik ja mida tahetakse sellega saavutada.

2010. aasta tõi kaitseväele esmakordselt al-lstruktuuri, mis vastutab infosüsteemide keskse arendamise eest. Kuigi kolm aastat tagasi muu-deti kaitsevägi ühtseks asutuseks, jäi infosüstee-mide arendamine detsentraliseerituks. Seetõttu on mõnedes infosüsteemides dubleerivad funkt-sionaalsused.

Infosüsteemide jaoskond on püstitanud ees-märgi, et kaitseväes peaks sisestama igasugust infot ainult üks kord, võimalikult palju informat-siooni sünkroniseeritaks ja teavet riiklikest and-mebaasidest hangitaks liidestamise abil. Praegu tuleb näiteks auastme muutumisel muuta and-

meid mitmes andmebaasis, mis on ajamahukas ja suurendab tugistruktuuride töökoormust. Võib ainult kujutleda, kui palju peavad palgaarvestajad dubleerivalt sisestama personalialastes käskkirja-des sisalduvat infot, kuigi see on juba sisestatud dokumendihaldussüsteemi ja personaliandme-baasi. Infosüsteemide paljusus on kaasa toonud info mitmekordse dubleerimise ja igale kasutajale iga süsteemi jaoks erineva parooli. Erineva pik-kusega ja teatud intervallide tagant vahetamist nõudvad paroolid on turvalisuse suurendamise asemel hakanud seda hoopis vähendama, sest nii paljusid salasõnu (paroole) ei ole võimalik meeles pidada ja neid on hakatud üles kirjutatama.

Probleemide lahendamiseks algatas side- ja juhtimissüsteemide osakond 2010. aastal elekt-roonilise identiteedihalduse ja infosüsteemide integreerimise, mille tulemusel ühtlustatakse 2011. aastal suurema osa infosüsteemide kasuta-janimed ja salasõnad ning infosüsteemid hakka-vad omavahel informatsiooni sünkroniseerima. Nii peaks lõpptulemina jõudma personaliand-

1. Jalaväebrigaad staabiõppusel.

INFOSÜSTEEMID KUI KA ITSEVÄE EFEKT I IVSUSE ALUS

85

mebaasi sisestatud puhkuseinfo automaatselt intraneti koduleheküljele, majandustarkvaras arvestatakse selle põhjal puhkusetasu ja töötaja postkasti saabuvatele e-kirjadele saadetakse au-tomaatselt vastusteade «kontorist väljas».

Nagu eespool mainitud, toob iga uus raken-dus kaasa ka protseduuride ja tööjaotuse muu-datuse. Seetõttu on uue rakenduse arendamist tagavasse komisjoni kaasatud nii dokumendi-haldus- kui ka personalispetsialistid ja moodus-tatud juhtkomitee peastaabi juhtkonna tasemel, kes otsustab ning annab suuniseid, kuidas muu-ta uue süsteemi rakendumisel töökorraldust ja sisemisi protseduure. Infosüsteemide integreeri-mine toob uusi ülesandeid ka infohaldusele. Eri-nevate süsteemide kasutamise tõttu me praegu üksnes ei dubleeri infot, vaid kolme-, nelja- ja isegi viiekordistame seda. Dokumentide hoidmi-seks on mitmeid võimalusi alates kõvaketta fai-likataloogist ja lõpetades meilivahetuskeskkon-dade ja intraneti koduleheküljega. Suures osas on tegemist identse informatsiooniga, erinev on vaid esitluskiht. Ka tuleb andmekandja lahutada sellel olevast informatsioonist, pabergi on ju kõi-gest andmekandja, nii nagu serveri kõvaketaski.

Kõikide kesksete ülekaitseväeliste lahendus-te saamiseks on eeldused loonud Staabi- ja side-pataljoni kooseisus olev Kaitseväe Strateegiline Staabi-Sidekeskus, mis eelmise aasta suveks lõpe-tas kaitseväe üleviimise ühtsele domeenile. Kait-seväe võrk on nüüd «pilve» staatuses: sõltumata geograafi lisest asukohast kaitseväe üksuste piires saavad teenistujad ligi kõigile teenustele, millele nad saavad ligi oma igapäevases töökohas.

Uue ja efektiivse infosüsteemi juurutamine eeldab lisaks tehnilistele arendustele enamasti nii organisatsioonilisi kui ka juriidilisi muuda-tusi, millega tuleb tegelda juba planeerimisfaa-sis. Uue infosüsteemi planeerimisel on oluline, et kõik osapooled saaksid üheselt aru, milles seisnevad tänased probleemid, mis on arenduse eesmärk, millised on nõuded, milline peab välja nägema lõpptulemus, mis on saadav kasu, milli-sed on kasutatavad ressursid nii inimeste kui ka materiaalsete võimaluste osas ning kes on tule-muse omanik ja peakasutaja(d). Kindlasti tuleb aegsasti läbi mõelda ka edufaktorid ja riskid.

Infotehnoloogia on valdkond, mille tööta-jatel on vaja teha koostööd peaaegu kõigi teiste valdkondade esindajatega. Mida tihedam koos-töö, seda parem on ka tulemus kogu kaitseväele.

R i s t o P a l s

Staabimatketarkvara abil on võimalik läbi mängida erinevaid taktikalisi olukordi.

86

87

Vaimulik toetus on olnud aastatuhandeid relva-jõudude lahutamatu osa. Nagu iidses Egiptuses marssisid vaimulikud vägede eesotsas, et tagada vaarao sõjakäigule jumalate soosing, on kapla-nid meiegi päevil üldjuhul üksustega operatsioo-nipiirkonnas kaasas. Siiski, kui iidsetel aegadel ootasid valitsejad ja väejuhid vaimulikelt eel-kõige «jumalatega kauplemise» oskust, siis tä-napäeval on vaimulikutöö raskuskese nihkunud sõduri vaimsele toetamisele ja seda mitte üksnes sõjategevuse käigus, vaid ka väljaõppeperioodil ning operatsioonidejärgsel ajal. Sest vaimult tu-gev sõdur on jätkuvalt lahingu efektiivse tule-muse otsustavaim faktor ja samas ka riigikaitse usutava heidutusjõu kindlaim alustala.

Inimene ei ole üksnes füüsiline olend. Iga inimene kasvab ja areneb ka vaimsel tasandil ning ükskõiksus selle arengu kujundamise suh-tes võib valusalt kätte maksta nii lahinguväljal kui ka võimalikes sõjakogemusega toimetuleku kriisides sõduri hilisemas elus. Meie enesetunne-tus, suhted maailmaga ja mõtestatud eesmärki-de seadmine, mis loob aluse motiveeritud tege-vusele, tugineb üldjuhul vaimsele dimensioonile. Seetõttu on nii operatsioonilise efektiivsuse kui ka hilisema ühiskonnaga sidusa taaslõimumise huvides mõistlik tegelda professionaalse sõduri füüsilise treeningu ja sõjalise väljaõppe kõrval ka tema vaimse arengu toetamisega. Seepärast on läbi ajaloo kõige enam vast just relvajõudude väljaõppes väärtustatud inimese vaimse vastu-pidavuse (spiritual fi tness) arendamist. Vaimult tugev sõdur suudab oma vaimujõuga innustada kaasvõitlejaid ja ületada raskusi, mis pelgale füüsilisele jõule ning tehnilisele väljaõppele tugi-nedes jääksid väljapoole inimvõimete piire. As-jata ei öelda, et usk suudab liigutada mägesid. Sõduri usk ja vaimujõud suudavad säilitada te-mas inimliku suuruse ka vägivalda kogedes ning eetiliste dilemmadega silmitsi seistes.

2010. aastal täitus 15 aastat Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse taasloomisest. Kuigi suures aja-loolises plaanis on tegemist üürikese hetkega, on meie riigikaitses selle aja jooksul aset leidnud era-kordselt kiired ja suured muutused, mis toovad jätkuvalt uusi katsumusi ka kaplaniteenistusele. Usutavasti on 15 aastat piisav aeg, et heita mõneti analüüsiv pilk ajas tagasi ja anda hinnang meie homse arengu võimalikele vajadustele.

Kui võrdleme oma arengut teiste endiste sotsialismileeri riikide relvajõudude kaplanitee-nistustega, tuleb tunnistada, et tänu Eesti kait-seväe kaplaniteenistuse rajajate, kolonel Micha-el G. Viise ja kolonel Tõnis Nõmmiku, küpsele elutarkusele ning varasemale teenistuskogemu-sele NATO riikide kaplaniteenistustes, on meil olnud õnn vältida mitmeid taasloodud kaplani-teenistuste «lastehaigusi». Kaplaniteenistuse oi-kumeeniline mudel on ennast igati õigustanud nii suhetes erinevate kirikute ja religioonide esindajatega Eestis kui ka rahvusvahelises koos-töös teiste riikide kaplaniteenistustega. Kaplani-teenistused üle maailma on üha enam ja enam arenemas oikumeenilise ja isegi eri religioone ühendava mudeli poole. Oikumeeniline avatus on taganud ka selle, et kõik kaitseväelased, vaa-tamata oma usutunnistusele või selle puudumi-sele, on kaplanile ühevõrra tähtsad. Meie kapla-nid on ennast edukalt tõestanud ka teiste riikide kaplanite tegevust koordineeriva kaplani kohu-

Vaimulik toetus kaitseväes

TAAVI LAANEPEREKolonelleitnantKaitseväe peakaplan

88

seid täites Euroopa Liidu rahutagamismissioonil EUFOR-ALTHEA Bosnias ja Hertsegoviinas.

Tuleb tunnistada, et 1997. aastal kinni-tatud «Kaplani rakendamise juhendis» oli nii mõnigi rõhuasetus, mis algul ei tundunud meie kontekstiga justkui haakuvat. Ometi on hilisem areng tõestanud vastupidist. Näiteks ei osanud kaplanid ise ega nende ülemad algusaastatel pi-dada enesestmõistetavaks ülesannet tegelda ka kaitseväelaste peredega. Kaplanis nähti eelkõige ajateenijate murede lahendajat ja ajateenijatel enamasti peret veel polnud. Nüüd, mil kapla-nid tegelevad sõjalistel operatsioonidel langenud kaitseväelaste peredega ja aitavad jõudumööda ka teisi kaitseväe toetavaid teenistusi ja tugi-struktuure haavatud kaitseväelaste perede toe-tamisel, tundub see aga igati loomuliku tegevu-sena. Samas oleme hakanud organisatsioonina üha enam teadvustama perekonnas toimuva ot-sest mõju kaitseväelaste teenistusele ja seetõttu vajadust kaitseväelaste peresid toetada ja pere-väärtusi laiemalt kaitsta.

Noore kaplaniteenistusena näeme, et meil on kindlasti nii eelnimetatud tegevustes kui ka teistes valdkondades rohkelt arenguruumi ja siin oleme eriti tänulikud oma välispartnerite abile, kes on olnud valmis jagama meiega oma rikka-likke kogemusi. 2010. aastal näiteks valmis Ees-ti Kirikute Nõukogu rahalisel toel ja Saksamaa kaplaniteenistuse loal surmateate edastamise õppematerjali tõlge. Mitmekülgne ja vastastik-ku kasulik on olnud meie koostöö ka Ameerika Ühendriikide Euroopas paiknevate maavägede (USAREUR) ja Ameerika Ühendriikide Euroo-pa väejuhatuse (USEUCOM) kaplanitega, kes toetasid meid väljaõppes ning on valmis seda te-gema ka edaspidi. Kontaktid teiste riikide relva-jõudude kaplaniteenistustega on olnud viljakad ja muutuvad tulevikus kindlasti veelgi olulise-maks.

Head suhted, mis on tekkinud väljaõp-pe käigus, loovad soodsad eeldused koostööks operatsioonipiirkondades, kus kaplanid saavad pakkuda üksteisele nii erialast kui ka hingehoid-likku tuge. Maailm muutub üha kitsamaks ja enamik probleeme, millega kaplaniteenistused tänapäeval tegelevad, on muutunud sarnaseks.

Muutumine ise on meie aja üks põhilisimaid märksõnu ja see asetab erineva traditsiooni ja kogemusega kaplaniteenistused suhteliselt võrd-sesse seisu. On ju muutustele reageerimine alles kujunevatele kaplaniteenistustele tunduvalt liht-sam ülesanne kui pikaajaliselt juurdunud tra-ditsioonidele ja teenistusmudelitele tuginevatele organisatsioonidele. Nõnda on igati julgustav kogeda, et 475 aasta vanune Rootsi armee kapla-niteenistus maadleb täpselt samade probleemide ja küsimustega kui meie ning kogemuste vaheta-mine on tõepoolest kasulik mõlemale poolele.

On hea meel tõdeda, et peagi avaneb meil suurepärane võimalus alustada koostööd kait-seväe psühholoogiateenistusega ja ühtlasi loo-dame, et lähimas tulevikus areneb süsteemselt välja ka kaitseväelaste sotsiaalse toetamisega te-gelemine. Usun, et enamiku NATO riikide ees-kujul areneb meil peagi välja ühtne meeskond, milles erinevad spetsialistid (sotsiaaltöötajad, psühholoogid, meditsiinipersonal ja kaplanid) suudavad just koostöös pakkuda kaitseväelaste-le ja nende peredele parimat võimalikku toetust. Kaplanite väljaõpe, millega soovime arendada esmase psühholoogilise abi pakkumise ja pro-fessionaalse psühholoogilise abi vajaduse hin-damise võimekust, on esimene koostööprojekt meie psühholoogidega. Selle abil loodame pak-kuda tõhusamat tuge meie sõduritele missioo-nipiirkondades. Kindlasti on teisigi valdkondi, kus erinevate toetavate teenistuste koostöö toob kasu ja majanduslikku kokkuhoidu. Usun, et näiteks reservspetsialistide koolitamisel ja nen-dega kestlike sidemete säilitamisel suudaksime üheskoos saata korda tunduvalt rohkem kui pel-galt üksinda oma vagu ajades.

Kaplanid on eelkõige vaimulikud ja alles seejärel ohvitserid. Vastasel korral ei saaks kap-lan teenida sõdurit just tema vaimse arengu va-jadustest lähtudes, seades inimväärikuse huvid ülemaks ajas muutuvatest poliitilistest eesmär-kidest. Selline rõhuasetus on ühtlasi peamiseks kaplanite erinevuseks ülesannetes, mida täitsid omal ajal Nõukogude armees poliitohvitserid. Vaimulikuna peab kaplan vastama ka Kutseko-jas kinnitatud kaplani kutsestandardi nõuetele, sest see tagab erialase pädevuse, andmaks usal-

VAIMULIK TOETUS KAITSEVÄES

89

dusväärset nõu religiooni küsimustes, mis maa-ilma kultuuriruumi ühte sulades puudutavad meid üha enam nii teenistusülesannete täitmisel kui ka igapäevases elus.

Ohvitseridena peavad kaplanid aga olema eelkõige eeskujuks distsipliini ja moraali kü-simustes. Ühtlasi tuleb kaplanitel näha vaeva väärtuste kujundamisel. Tuleb teadvustada indi-vidualistlikest väärtustest kõrgemad väärtused, mis viimselt annavadki inimesele tema vaimu suuruse ja tugevuse. Eesti Vabariigi põhiseadus väljendab meie rahva kõikumatut usku ja vanku-matut tahet kindlustada ja arendada oma riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning kaitseb sisemist ja välist rahu. Riik aga on oma iseseisvuse, väärtuste ja huvide kaitsmi-se usaldanud kaitseväele. Kaitseväe ülesannete efektiivseks täitmiseks omakorda on olulised väärtused, mida kirjeldab kaitseväe eetikakoo-deks. Need on väärtused, mille abil suudame oma ülesandeid edukamalt täita ning mille kau-gemaks eesmärgiks ongi meie rahvuslike väär-tuste hoidmine ja kaitsmine.

Väärtussüsteem ise aga ei saa eksisteerida vaakumis. Väärtused vajavad vaimset konteksti. Selleks, et väärtused saaksid ühiskonna ja kait-seväe sidususe aluseks, on vaja, et nende sisu ja eesmärk oleksid veenvalt lahti mõtestatud. Väär-tuste mõtestamisega tegelevad religioossed ja vaimsed traditsioonid. Väärtused koos seda mõ-testava vaimse traditsiooniga loovadki isiksusest terviku, kes suudab olla osaduses enda, kaas-inimeste ja ühiskonnaga ning vajadusel asetada üleüldise hüve huvid kõrgemale isikliku hüve hu-

videst. Kuigi on võimalik rääkida aega ja ruumi ületavast universaalsest väärtussüsteemist ehk nn loomulikust seadusest, mis on kirjutatud iga inimese südamesse, on siiski iga inimese lähene-mine sellele süsteemile individuaalne. Tal on sel-les suhtes nii individuaalsed kui ka kollektiivsed vajadused, millega tegeleb erialaselt kaplan.

Selleks, et väärtused toetaksid meid kriisi-situatsioonides, on vaja tegelda nende aren-damisega aktiivselt juba rahuaja tingimustes. Kaitseväelaste väärtushinnanguid kujundavad nende individuaalsed usulised ja vaimsed prak-tikad ning kollektiivne ajalooliste traditsioonide ja sotsiaalse mälu arendamine. Kaplani ülesan-deks on tagada vaimulike praktikate võimalda-mine kaitseväes ja toetada meid kõiki ühendava sotsiaalse mälu arendamist. Viimatinimetatud eesmärgil osalevad kaplanid ka kaitseväelistel tseremooniatel, aitamaks siduda kaitseväelasi emotsionaalselt ühiste väärtustega. Ajalooliste ja riiklike tähtpäevade tähistamise kõrval on aga kindlasti kõige olulisem mäletada ja austada langenud relvavendi. See tõstab meie enesevääri-kust ja kinnitab kutsumust.

2010. aasta kujunes aastaks, mil me kapla-nitena ka ise mõtlesime meid ühendavate väär-tuste üle sügavamalt järele. Kõige üksmeelsemat toetust leidis moto: in veritate et caritate – tões ja armastuses. Need on väärtused, millele tuginedes suudame kaitseväes pakkuda parimat vaimulikku toetust. Tões ja armastuses on kaplaniteenistus valmis andma oma panuse ka tulevikus, et ühiste jõududega – viribus unitis – kaitsta ja hoida meid kõiki ühendavaid väärtusi.

Ta a v i L a a n e p e r e

Kaplan Silvester Jürjo Afganistanis langenud relvavendade mälestusmärgi avamisel Camp Bastionis 2010. aastal .

90

91

Sotsiaalse kaitse mõistest

Ühiskonnapoliitika üks osa, sotsiaalpoliitika tegeleb ressursside ja võimu jaotamise süstee-mide kujundamise ning nende aluseks olevate ühiskonnas kehtivate väärtuste ja printsiipide uurimisega. Sotsiaalpoliitika põhiküsimus on vastutuse jaotus ühiskonna ja indiviidide vahel. Sotsiaalteadlased on jõudnud tõdemuseni, et iga ühiskonna areng ja selle käigus aset leidvad protsessid toovad kaasa reaktsioone, mis aval-davad mõju ühiskonnaliikmete toimetulekule ja tingivad nende sotsiaalse kaitse vajaduse.

Sotsiaalse kaitse all mõistetakse avaliku ja erasektori sekkumisi ühiskonnas, mille eesmär-giks on aidata üksikisikutel ja leibkondadel tulla toime kindlaksmääratud sotsiaalsete riskide ja vajadustega. Sotsiaalne kaitse tagatakse ühis-konnas kahe sotsiaalse kaitse meetme kaudu, need on sotsiaalkindlustus ja sotsiaalhoolekan-ne. Sotsiaalkindlustus on sotsiaalpoliitiliste abi-nõude süsteem, mille kaudu ühiskond korraldab oma liikmetele kaitset teatud sotsiaalsete riskide negatiivsete tagajärgede eest. Sotsiaalhoolekan-ne on isiku ja perekonna toimetuleku soodusta-miseks osutatavate sotsiaalteenuste, sotsiaaltoe-tuste ja muu abi süsteem.

Eesti Vabariigi kodanike sotsiaalne kaitseEesti Vabariigi kodanike sotsiaalne kaitse tagatak-se riikliku sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalhoolekan-desüsteemi kaudu riiklikes sotsiaalõigusaktides sätestatud normidest lähtudes. Sotsiaalsete õiguste tuumaks on õigus inimväärsele elustandardile. Iga-üks peab saama kasutada eksisteerimiseks vajalik-ke õigusi, nagu õigus piisavale toidule, riietusele, eluasemele, hoolitsusele ja eneseteostusele.

Sotsiaalministeeriumi 2004. aasta hoole-kandekontseptsioonist lähtuvalt on sotsiaalse kaitse tagamisel kohustatud subjektide ring lai. Esmalt on iga inimene ise kohustatud hoolitse-ma oma eluks ja arenguks piisavate ressursside olemasolu eest. Teiseks kohustatud subjektiks on teatud kindlad sotsiaalsed rühmad (nt pere-kond) ja alles kolmandaks riik. Riik on kohusta-tud sekkuma sotsiaalsete õiguste kaitse tagamis-se juhul, kui eelnevate tasandite võimalused ei ole osutunud piisavaiks.

2004. aastast on Eesti Vabariik Euroo-pa Liidu liikmesriik, mis seab Eestile sarnaselt teiste liikmesriikidega kohustuse tagada oma kodanikele rahvusvaheliste lepingutega kehtes-tatud sotsiaalsete õiguste miinimumnõuded. Eesti Vabariigis on iga Eesti kodaniku sotsiaalse kaitse põhiõigused reguleeritud põhiseadusega. Eesti kodanikel on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitja kaotuse ja puuduse korral. Riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all on lasterohked pered ja puuetega inimesed. Et Eesti Vabariigi põhiseadus ei välista lisaks sätes-tatule ka muid põhiõigusi, loetakse rahvusvahe-listest lepingutest tulenevaid täiendavad õigused õiguslikeks ja täitmiseks kohustuslikeks. Mii-nimumnõuded tuleb tagada kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides vaatamata, milline on selle liikmesriigi majanduslik olukord.

Kaitseväelaste sotsiaalne kaitse

ANU JÄNESKaitseväe Peastaabi personaliosakond

92

Euroopa Liidu liikmesriikides sotsiaal-kindlustusega kaetavad sotsiaalsed riskid ja rakendatavate sotsiaalkindlustusliikide miini-mumstandardid on kehtestatud Rahvusvahe-lise Tööorganisatsiooni (International Labour Organization, ILO) 1952. aasta konventsioonis nr 102 (sotsiaalkindlustuse miinimumstandar-did) ja Euroopa Nõukogus 1964. aastal vastu võetud sotsiaalkindlustuskoodeksis.

Sotsiaalseteks riskideks loetakse elujuhtu-meid, mis võivad põhjustada indiviidide sissetu-lekute katkemise, vähenemise või kulutuste suu-renemise. Sellisteks riskideks peetakse: ■ vanadust – riski tekitajaks töövõime alane-

mine, sissetulekute katkemine või vähene-mine;

■ püsivat töövõimetust (invaliidsust) – riski tekitajaks võimetus tegelda tulutoova tege-vusega, kulutuste suurenemine;

■ toitja kaotust – riski tekitajaks toetuse ja sissetulekute kaotus;

■ haigust – riski tekitajaks töise tulu katke-mine ajutise töövõimetuse tõttu, kulutuste suurenemine;

■ emadust – riski tekitajaks töise tulu katke-mine ajutise töövõimetuse tõttu, kulutuste suurenemine;

■ tööõnnetust (töövigastust) – riski tekitajaks ajutisest või püsivast töövõimetusest püsiv, täielik või osaline töise tulu teenimise või-me kaotus, kulutuste suurenemine;

■ töötust – riski tekitajaks sissetulekute kat-kemine;

■ laste ülalpidamist – riski tekitajaks kulutus-te suurenemine.

Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeks regulee-rib üheksa sotsiaalkindlustusliigi rakendami-se nõudeid osalisriikides. Nendeks on arstiabi, haigushüvitis, töötushüvitis, vanadushüvitis, tööõnnetushüvitis, perehüvitis, emadushüvitis, invaliidsushüvitis ja toitjakaotushüvitis.

Sotsiaalhoolekannet Euroopa Liidu sot-siaalpoliitika ei käsitle. Sotsiaalabi andmisel kehtib põhimõte, et õigus sotsiaalabile tekib isi-kul vaid siis, kui abistatav on puuduses. Seega peab sotsiaalabina makstavate toetuste puhul

olema tõendatud isiku puudus ja toetuse suurus sõltub individuaalsest abivajadusest.

Sotsiaalne kaitse Eesti kaitseväesAjalugu Kui vaadata ajas tagasi, on näha, et Eesti riik on alati pidanud tähtsaks kaitseväelaste toimetule-ku ja sotsiaalse kaitse küsimuste lahendamist. Vabadussõjajärgsel ajal olid olemas kaitseväe haiguskindlustuse seadus ja kaitseväe pensioni-seadus.

Riigivanema dekreediga 18. augustil 1937 kinnitatud kaitseväe haiguskindlustuse seadus kindlustas kindlustatuid raviga ning sünnituse ja surma korral ühekordse toetusrahaga. Seadus laienes ka kindlustatu perekonnaliikmetele (Rii-gi Teataja I 1937, 577, 69).

Erilist tähelepanu osutati Vabadussõjas vi-gastada saanud kaitseväelastele. 1924. aastal kinnitatud kaitseväe pensioniseaduse 34. pa-ragrahvis kehtestati pensionimäärad töövõime kaotanud kaitseväelastele. Töövõime kaotamise korral sõjaajal, teenistuskohustuste täitmisel või selle tagajärjel saadud haavamiste, mürgituste, vigastuste või haiguste tõttu määrati pension teenistusest lahkumisel vaatamata teenistu-se kestusele: a) neile kes olid kaotanud 100% töövõimest ja kui nende tervislik seisukord va-jas kõrvalabi – 125%, kui kõrvalabi tarvis ei olnud – 100% palgamäärast; b) neile, kes olid kaotanud 10–99% töövõimest – nii palju prot-sente palgamäärast, kui palju protsente nad olid töövõimest kaotanud, kusjuures pensioni määr ei tohtinud olla väiksem, kui oli arvestatud pen-sioni saajale § 33 järgi. Sama seaduse 36. parag-rahvis anti võimalus saada pensioni ka neil, kes kaotasid töövõime väljaspool teenistuskohustus-te täitmist (Riigi Teataja IV 1924, 149).

TänapäevKaitseväelase elukutset iseloomustab pideva valmisoleku vajadus. See esitab selle elukutse esindajatele kõrged nõuded ja tingib tugeva sot-siaalse kaitse süsteemi vajaduse. Võib arvata, et

KAITSEVÄELASTE SOTSIAALNE KA ITSE

93

sellest vajadusest lähtuvalt on tekkinud ja püsi-nud lisaks riiklikule sotsiaalse kaitse süsteemile vajadus rakendada kaitseväes sotsiaalsete riski-de maandamiseks täiendavaid sotsiaalkindlus-tuse võimalusi.

Tänapäeval tuleb vaadata Eesti kaitseväe-laste õigusi ühtses õigusruumis kõigi teiste Eesti riigi kodanike omadega, seega on Eesti kaitse-väelaste sotsiaalse kaitse süsteem üks osa Ees-ti riiklikust sotsiaalse kaitse poliitikast. Küll aga on riik andnud kaitseväelaste puhul õigu-se rakendada lisatagatisi kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) ja selle rakendusaktide alusel. Kaitseväeteenistuse seaduses on näha nii sot-siaalkindlustussüsteemi skeeme kui ka sotsiaal-hoolekandesüsteemis sotsiaalse kaitse tagami-seks rakendatavaid meetmeid. Praegu kehtivas kaitseväeteenistuse seaduses on eristatavad kaks suuremat sotsiaalkindlustusskeemi: ravikindlus-tus ja pensionikindlustus.7) Ravikindlustusega tagati 2010. aastal:

■ tervishoiuteenused;■ ravimid, meditsiiniseadmed;■ ajutise töövõimetuse hüvitis (KVTS

§ 172 alusel ravijärgne puhkus, KVTS § 164 lg 7 alusel teenistustasu säilita-mine).

5) Pensionikindlustusega tagati 2010. aastal: ■ kaitseväelaste eripension – väljateeni-

tud aastate pension (KVTS § 196–198 alusel);

■ töövõimetuspension (KVTS § 199–201 alusel);

■ toitjakaotuspension (KVTS § 202–204 alusel).

Kaitseväe sotsiaalhoolekandesüsteemi meetme-tena tagati 2010. aastal:

■ tööandja eluruum (KVTS § 157 lg 3 ja 4 alusel);

■ õppemaksu hüvitamine (KVTS § 159 lg 2 alusel);

■ ümberasumiskulude katmine ja ühe-kordne hüvitis (KVTS § 162 alusel);

■ proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite andmine (KVTS § 1631

alusel):

– jäseme kohta kuni kolm erinevat proteesi,

– eritellimusel valmistatud pro-teesi puhul selle maksumus kuni 100 000 krooni;

■ rehabilitatsiooniteenused.

Mõningad kaitseväelaste rehabilitatsiooni-teenuste piirnormid 2010. aastal võrdluses Eesti tsiviilisikutega

REHABILITATSIOONITEENUS TAGATI

KAITSEVÄELASELE

TAGATI

TSIVIILISIKULE

rehabilitatsiooniteenuseid

ühes kalendriaastas

Kuni 35 000 krooni eest kuni 7000 krooni eest

rehabilitatsiooniteenuse

osutamiseks vajalik ööpäe-

vane majutus

- kuni 500 krooni ühe

ööpäeva kohta

- kuni 12 500 krooni aastas

kuni 375 krooni ühe

ööpäeva kohta

kuni 1875 krooni aastas

sõidukulu isiku elukohast

rehabilitatsiooniteenuse

osutamise paika ja tagasi

kuni 3250 krooni aastas kuni 650 krooni aastas

Kokkuvõtvalt

Praegu võib öelda, et kaitseväelaste sotsiaalse kaitse süsteemi loomiseks on laotud esimene rida kive – kaitseväel on olemas esmane arusaam kaitseväelaste ja nende lähedaste vajadustest, on esmased sotsiaalse kaitse regulatsioonid kaitse-väeteenistuse seaduses ja selle rakendusaktides, on esimesed erialaspetsialistid ja sotsiaalset toe-tust tagavad kaitseväe struktuuriüksused. Kait-seväelaste sotsiaalse kaitse süsteem on tihedalt seotud kaitseväelaste tunnustamis- ja tasusta-missüsteemiga, mida näitab kaitseväeteenistuse seaduses kaitseväelastele ja nende lähedastele tagatavate teenuste ja hüvitiste puhul kasutatav mõiste «teenistusalane tagatis».

Kaitsevägi vajab oma sotsiaalse kaitse süs-teemi loomisel selget arusaama, kuhu poole liikuda, ning järjepidevat kaitseväes tekkivate sotsiaalsete riskide ja sotsiaalse kaitse vajaduste väljaselgitamist. Eesti kaitseväel seisab ees süs-teemse ja järjepideva sotsiaalse kaitse süsteemi loomine.

A n u J ä n e s

94

95

Mõisted

Tihtilugu aetakse segamini mõisted psühhiaater ja psühholoog, samamoodi nagu sotsiaaltöötaja ja sotsioloog. Inimestel, kes ei ole kokku puutu-nud selle valdkonna spetsialistidega, ei ole etteku-jutust, kes millega tegeleb ja millised õpingud on selleks läbitud. Psühholoog on õppinud1 ülikooli sotsiaalteaduskonnas, psühhiaater aga arstitea-duskonnas. Psühhiaater diagnoosib haigusi, ravib neid ja tal on õigus kirjutada välja ravimeid. See-ga on psühhiaater arst, kes tegeleb psüühika- ja käitumishäirete diagnoosimise ja raviga.

Psühholoog on vastava haridusega spetsia-list, kes oskab hinnata ja korrigeerida psüühilisi protsesse. Ta tegeleb ka tervete inimestega, kellel on teatud psühholoogilised raskused. Rakenda-des erinevaid psühholoogilisi võtteid, on psüh-holoog suuteline mõjutama inimese käitumist ja toimetulekut probleemide lahendamisel.

Lisaks tuleb vaadata psühholoogide vald-konnasisest spetsialiseerumist. Kõige sagedami-ni seostatakse psühholoogi elukutset nõustaja-tööga. Kuid on olemas palju teisi psühholoogia valdkondi, mis ei ole spetsialiseerunud klassika-lises mõttes nõustamisele, näiteks: ■ sotsiaalpsühholoogia;■ äri- ja juhtimispsühholoogia;■ reklaamipsühholoogia;■ organisatsioonipsühholoogia;■ teaduspsühholoogia;■ kohtuekspertiisipsühholoogia.

Seega peame hoolikalt arvestama, milliseid ini-mesi organisatsioonil on vaja ning milline peaks olema nende haridus ja valdkonnasisene spetsia-liteet.

1 Akrediteeritud õppekavad on praegu Tallinna ja Tartu Ülikoo-lis.

Haridus ja väljaõpe

Riiklikul tasemel ei reguleeri seadus psühholoogi-de tööd ega hariduslikke nõudeid. See on tekita-nud segadust seoses Bologna protsessiga liitumise ja kaheastmelise kõrgharidussüsteemi kasutusele-võtmisega. On olemas küll üldisi nõudeid regulee-rivad seadused, kuid tihti ei saa täpselt aru saada, milline on inimese pädevus pärast kõrgkoolidiplo-mi kättesaamist või kraadi omandamist. Vastavalt ülikooliseadusele2 (§ 28 p 1) on magistriõpe kõrg-hariduse teise astme õpe, mille kestel üliõpilane süvendab erialateadmisi ja -oskusi ning omandab iseseisvaks tööks vajalikud teadmised ja oskused. Bologna deklaratsiooni põhimõttetete järgi saab spetsialistiks nimetada vaid seda inimest, kellel on magistriharidus. Euroopa riigid on kokku leppi-nud, et psühholoogina töötamise õiguse saamiseks on pärast viieaastat õppimist vaja veel ühe aasta pikkust superviseeritud ja juhendatud tööprak-tikat (EFPA3). Selline süsteem on Eestis kahjuks riiklikult reguleerimata ja seetõttu nõuete täitmine või mittetäitmine segane.4

2 Vt Riigi Teataja I, 08.11.2010, 8 (https://www.riigiteataja.ee/akt/12750528?leiaKehtiv).

3 European Federation of Psychologists’ Associations.4 Jüri Allik [Tartu Ülikooli psühholoogia Instituudi direk-

tor ja akadeemik]: turg teeb psühholoogiks. Kui kaua veel? Postimees, 14. detsember 2010 (http://www.postimees.ee/?id=356956).

Psühholoogiline teenindamine kaitseväe efektiivsuse suurendamisel

MARTIN MÄEPERELeitnantKaitseväe Peastaabi personaliosakond

96

Suuremat selgust aitab tuua Kutsekoda,5 mis annab vastava pädevusega inimestele kut-setunnistusi. Praegu on loodud ainult kolm psühholoogi kutsestandardit (psühholoog, koo-lipsühholoog ja kliiniline psühholoog), kuid töö käib selles suunas, et valmiks ka militaarpsüh-holoogi kutsestandard, mille alusel saaksid kait-seväe psühholoogide värbajad hinnata kandi-daatide kutsepädevust.

Kujutage ette olukorda, et autojuht, kellel on ainult B-kategooria sõiduki juhtimise õigus, sõidab C-kategooria veoautoga ja õigustab po-litseile oma tegu sellega, et tal on olemas B-ka-tegooria juhiluba ja ta «oskab» sõita ka veoau-toga. Just selline olukord valitseb praegu Eesti psühholoogide seas, sh kaitseväe psühholoogia-teenistuses. Seega vastutab organisatsioon ise, millised nõuded ta psühholoogidele tööle võtmi-sel või koostööpartneritele esitab. Selge on see, et ilma hariduseta ei suudeta professionaalset abi anda. Eesti Psühholoogide Liidu6 jõulisem sekkumine valdkonna reguleerimisse vähendaks isehakanud psühholoogide hulka ning suuren-daks professionaalse ja kvaliteetse psühholoo-giaalase teabe levikut.

Militaarpsühholoogia on huvitav teadus-haru, mis haarab endasse paljude psühholoo-giaharude komponendid. Sellest tingituna de-fi neeritakse militaarpsühholoogiat mitte eraldi psühholoogiaharuna, vaid kaitseväe ehk sõjaväe loodud erilise keskkonna kaudu.

Psühholoogia arengut kaitseväes takistavad teaduspõhiste meetodite mittetundmine ja oska-matus sellist informatsiooni kasutada. Paraku on tekkinud olukord, kus psühholoogilise abi vaja-dust nähakse ainult siis, kui välismissioonil käi-nud kaitseväelastel tekivad rasked ja tõsised ter-visekahjustused, ning suitsiidi(-katse)ohvritele. Tegelikkuses on psühholoogia ampluaa oluliselt laiem kui nõustamistegevus, hõlmates ergonoo-mikat, tööstressi ja töökorraldust, eksperimen-taalpsühholoogiat, mõjustamist, suurte ja väi-keste gruppide motiveerimist ning rahulolu jne.

5 Kutsekoda.ee6 Vt http://www.epl.org.ee/.

Arengud kaitseväes

Esimest korda ajaloos on Eesti kaitseväel psüh-holoogiateenistuse kontseptsioon. See annab tunnistust, et viimasel ajal tegeldakse asjaga rohkem kui kunagi varem. Lähiminevikust on teada, et psühholoogiateenistuse loomist alustas major Harri Ints (kaitseväe peapsühholoog aas-tatel 2000–2004) ja jätkas kapten Väino Man-nermaa (peapsühholoog aastatel 2005–2006).

Alates 2007. aastast ei ole kaitseväes peap-sühholoogi ametis olnud ja viimased neli aas-tat on teenistuses olevad psühholoogid pidanud koordineerimatult ja juhendamata toime tulema.

Kuidas saab alguse teenistuse kontseptsioon?Ilmselt ei ole paljudel võimalust teha enne tee-nistuse kontseptsiooni loomist asjakohaseid uu-ringuid. Õnneks ei olnud 2010. aasta alguses psühholoogiateenistuse loomiseks ajalist survet ja aasta tagasi loodud kaitseväe psühholoogilise teenindamise vajaduste väljaselgitamise komis-jon tegi ettepaneku nimetada Kaitseväe Pea-staabis ajutiselt ametisse psühholoogiateenis-tuse koordinaator, kelle ülesandeks oli juhtida teenistuse loomist. Selleks, et teada saada, mida kaitseväel üldse vaja on, viidi läbi intervjuud 52 inimesega (sihtrühmaks olid kolme valdkonna juhid: meditsiini-, väljaõppe- ja personaliüle-mad). Külastati 17 üksust ja leiti üksuse spetsii-fi kast tulenevalt, mida kasulikku on psühholoo-giateenistusel neile pakkuda.

Psühholoogiaalase teabe levik on olnud kaitseväes tagasihoidlik, seetõttu tekkis interv-juude läbiviimisel olukordi, et intervjueeritav ei osanudki öelda, mida ta teenistuselt ootab. Teenistuse töömudel on kirjutatud lähtuvalt uuringutulemustest. Rakendamisele tuleva psühholoogilise teeninduse funktsioonipõhise kontseptsiooni looja on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) teadur leitnant Merle Parmak.7

7 Tihaste, Merle 2007. Psühholoogilisest teenindamisest Eesti kaitseväes. Sõdur 6, lk 24–26.

PSÜHHOLOOGIL INE TEENINDAMINE KA ITSEVÄE EFEKTI IVSUSE SUURENDAMISEL

97

Psühholoogiateenistuse eesmärgid ja funktsioon8

Psühholoogiateenistuse eesmärgiks on tagada kaitseväeülene (sh Kaitseliidu) psühholoogiline teenindamine, mis rajaneb teaduspõhistel print-siipidel ja professionaalsusel. Kaitseväe psühho-loogiateenistus lähtub oma ülesannete täitmi-sel:

1) kaitseväe personali vaimsest tervisest ja heaolust;

2) kaitseväe tõhususe suurendamisest;3) eelnimetatuid ühendavast teadus- ja

arendustegevusest.

Vaimse tervise ja heaolu säilitamine ning paren-damine toimub kaitseväe personali väljaõppe ja nõustamistegevuse kaudu. Tegevuse tõhusust suurendatakse väljaõppe, efektiivse valikumeh-hanismi ja organisatsioonikultuuri arendamise kaudu. Koostöös KVÜÕA teadus- ja arenduste-gevuse ning teemakohaste uuringutega tagatakse psühholoogiateenistuse, nõustamis- ja väljaõp-petegevuse ning valikumehhanismi arendamise jätkusuutlikkus.

Regioonipõhise töömudeli rakendamisel hakkavad ringkonnas töötavate psühholoogide põhiülesanneteks olema nõustamistegevus (sh osalemine kriisimeeskonnas) ja väljaõppe läbi-viimine (spetsiifi lised ja üldised teemad nii aja-teenijatele kui ka kaadrikaitseväelastele) ning teadus- ja arendustegevuse toetamine vastavalt KVÜÕA psühholoogiateaduri ettepanekutele.

Psühholoogiateenistuse tegevused aastaks 20112011. aasta jaanuaris ametisse nimetatud peap-sühholoogil lasub vastutus süsteemi tööleraken-damise ja sissetöötamise eest. Aasta 2011 on psühholoogiateenistusele tähtis, sest selle jooksul tuleb tõestada, et organisatsioon vajab psühho-loogilist teenindust ja sellest saadakse märkimis-väärset kasu. Muu hulgas tuleb peapsühholoogil

8 Psühholoogiateenistuse kontseptsioon. Kaitseväe juhataja 16. novembri 2010 käskkiri nr 361.

leida vastused all-loetletud küsimustele.1) Mil viisil tagada kaitseväelaste usaldus

psühholoogi kui konfi dentsiaalse abi-ressursi vastu ning suurendada valmi-dust pöörduda abi saamiseks psühho-loogi poole?

2) Millistele kvalifi katsiooninõuetele peavad kaitseväe teenistuses olevad psühholoogid kvaliteetse teenuse osu-tamiseks vastama?

3) Kuidas toetada kutsealuseid kohane-misel ajateenistuse nõudmistega, et vähendada psühholoogilistel põhjustel teenistusest vabastatute hulka?

4) Millised on psühholoogiateenistuse kokkupuutepunktid teiste kaitseväe toetavate üksustega ja kuidas kirjelda-da vastutuse piire?

5) Kuidas tagada, et militaarpsühholoo-gia uusimad saavutused jõuaksid kait-seväe psühholoogiateenistuse igapäe-vapraktikasse?

6) Kuidas lahendada ebaühtlase ja ebare-gulaarse psühholoogilise koolituse ja väljaõppega seotud probleemid kaitse-väes?

Psühholoogiateenistuse väljaarendamiseks kulub kaks-kolm aastat järjepidevat tööd nii teenistuses olevate psühholoogide kui ka or-ganisatsiooni juhtidega, et tekiks sünergia ja psühholoogiateenistus kujuneks kaitseväe osaks, mis suurendab kaitseväe sooritusvõimet. Pärast teenistuse töölerakendamist tuleb uuesti hinnata seniste psühholoogiateenistust puuduta-vate otsuste, struktuuri ja kontseptsiooni efek-tiivsust. Uue teenistuse arengu tagab pikaajaline järjepidevus, seega loodame, et seekordne algus on tõhus ning uuel peapsühholoogil on jaksu ja uusi loovaid ning andekaid lahendusi probleem-se valdkonna tööshoidmisel ja arendamisel.

M a r t i n M ä e p e r e

98

99

Loen1 tarvilikuks ametlikult avaldada need põ-himõtted, millele kindralstaap tulevikus tahab rajada meie kaitseväe juhtide kasvatuse ja väl-jaõppe. Olgu siinjuures tähendatud, et vastav kindralstaabi ettekanne oli juba enne välja töö-tatud ja sõjaministrile esitatud. Toon siin ainult lühikese väljavõtte sellest.

Kõrgem Sõjakool

Kõrgema Sõjakooli ülesandeks on: 1. Valmistada meie kaitseväele ette noori

kindralstaabi ohvitsere.2. Anda täiendavat sõjaväelist haridust meie

rivi keskmistele ja vanematele juhtidele.

Selle üldise pedagoogilise ülesande elluviimine koosneb järgmistest osadest, mis tihedalt on seotud üksteisega:A. Töötada välja püsiva iseloomuga, tugeva

rahvusliku moraaliga, algatusvõimelisi, ko-husetruid, distsiplineeritud juhte ja nende abilisi – kindralstaabi ohvitsere.

B. Õpetada neile kätte harjumusi iseseisvalt mõ-telda ja süveneda sõjaasjandusse puutuvatesse küsimustesse kõigil neil aladel, millega neil tuleb tegemist teha tulevikus oma teenistuses. Ühtlasi anda neile praktilisi oskusi väljenda-da omi mõtteid avalikult nii kõnes kui kirjas.

1 Ilmunud ajakirjas Sõdur 1926, nr 26–27, lk 548–556. Kir-javiisis pole tehtud olulisi muudatusi, arusaadavuse huvides on parandatud vaid üksikud interpunktsiooni, ortograafi a ja sõnajärjestuse vead ning muudetud eriti vananenud termineid (toim). Artikkel on avaldatud lühendatud kujul koos Kaitseväe Peastaabi ülema brigaadikindral Neeme Väli kommetaariga.

C. Anda neile praktilisi oskusi ja osavust meie kaitseväe riviüksuste juhtimises selles olu-korras, nagu seda tulevasel juhil tõenäoli-kult tuleb teha tema tulevikuteenistuses.

Vaatleme veidi lähemalt neid ülesandeid.Punkt «A» puudutab tulevaste juhtide ja

nende abide – kindralstaabi ohvitseride – karak-teri ehk iseloomu väljakujundamist. Sellel kas-vatuslisel küljel on määratu tähtsus, sest modern sõda esitab väga kõrged nõuded mitte ainult va-nema juhi moraalsele püsivusele, vaid ka neile, kes viivad ellu tema poolt algatatud mõtteid. Meie oludes tugev rahvuslik põhitoon on meie tulevaste juhtide ja nende abide – kindralstaabi ohvitseride – iseloomu kujundamise alguseks.

Punkt «B». Tulevast juhti peab kõigepealt õpetama süvenema oma alasse ja mitte libisema üle tema pinnalt. Meie kaitseväele kõige kahjuli-kum on pealiskaudse töömehe tüüp, kes ei võta vaevakski tungida asja sisusse.

Kuid süvenemis- ja uurimisprotsess annab vil-jakaid tagajärgi, kui seda osatakse teha teatud kind-late meetodite järgi. Need just peabki andma kool.

Meie kaitseväe juhtiva koosseisu – ohvitseride – kasvatuse ja väljaõppe alalt1

NIKOLAI REEK(1890–1942)KindralleitnantSõjavägede Staabi ülem 1934–1939

100

Iga sõjaasjanduse küsimuse kohta on ole-mas määratu hulk kirjatöid. Nende varal are-nebki uurimine. Kuid nende materjalide upu-tuses peab oskama leida tõeteri, milleks noore uurija kriitilise mõtlemise ja analüüsi võime tu-leb välja arendada.

Alaline praktika sel alal koolis ühenduses õpetajate isikliku eeskujuga on selle saavutamise ainsaks abinõuks.

Punkt «C» on üks kõvemaid pähkleid sõ-japedagoogikas. Juhtima tähendab tegutsema konkreetses olukorras.

See aga nõuab:a) kindlaid teoreetilisi põhimõtteid, milliste

alusel tegutseda;b) kõigi relvaliikide ja sõjalis-tehniliste abi-

nõude, nende omaduste ja võimete prakti-list tundmist;

c) põhjalikku praktilist treeningut kõigi nende abinõude käsutamiseks lahinguolukorras;

d) juht on ühtlasi ka oma alluvate kasvataja. Kindralstaabi ohvitser on aga temale ka siin abiks. Järelikult praktiline kasvatus ra-huajal on tihedalt seotud juhtimisega.

Nagu näeme, ülesseatud põhimõtted ja nõuded on lihtsad, selged ning sirgejoonelised. Nende peatuum on praktiline õppetöö – tegutsemine ja konkreetsete sõjaliste ülesannete lahendamine.

Tähendan kohe: ükski kool ei suuda anda lõplikul kujul kõike, mis siin nõutud. Kuid mida ta peab andma ja mida temalt peab nõudma, see on: ta peab andma teoreetilise aluse ja peaasja-likult kindla meetodi sellelt aluselt minna edasi. Piltlikult öeldud: ta peab noore juhi viima tea-tud kindlasse punkti sõjaasjanduse alal (teoree-tiline alus), sellest punktist raiuma temale ette tee (vaimlise töö meetod), teda õpetama kõndi-ma sellel teel (treenima ettevalmistatava inime-se vaimlisi ja kõlblisi jõude) ja siis ütlema kooli lõpetamise päeval: seda teed mööda minge – siis jõuate eesmärgile.

Sealjuures peab koolilt nõudma, et ta an-naks inimesele kaasa ka selle tahtmise minna näidatud teed mööda, see on:– armastuse ja huvi selle töö vastu, milleks

teda ette valmistatakse, püsiva tahtmise en-

nast täiendada, jõuda ikka kaugemale kät-tenäidatud teel.Kui nüüd nende ülesseatud põhimõtete alu-

sel võtta hindamisele praegust õppetööd meie Kõrgemas Sõjakoolis, siis iga erapooletu vaatleja peab konstateerima järgmist:– kool ei anna seda selget, tugevat alust,

punkti, millest välja minna;– kool ei anna õpilasele meetodit-teed, mida

mööda minna pärast kooli lõpetamist.

Õppetöö teoreetilise aluse peab moodustama summa summarum kõigi nende sõjaliste ainete ideeline sisu, mida koolis õpetatakse. Sellepärast on kõigepealt tarvilik, et need ained ideeliselt tõesti moodustaksid ühe lahutamatu terviku, ai-dates kaasa kõik ühe kindla õppe-eesmärgi saa-vutamisele. Midagi juhuslikku ja kaalumatut ei või õppeplaanis olla.

Lähemalt tutvudes Kõrgema Sõjakooli programmidega, selgub, et siin ei või sellest olla juttugi.

Paljude ainete – administratsioon, stratee-gia, taktika, kindralstaabi teenistus, Ilmasõja ajalugu jne – programmid nõuavad väga põhja-likku puhastust enne, kui võiks asuda õppetöö tegemisele nende järgi. Nii palju on neis prog-rammides eluvõõrast, üleliigset, asjatult kokku kuhjatud materjale.

Peale selle käsitatakse igaüht neist aineist niivõrra eraldi ja lahus üksteisest, et ühtlus töös ja üldine eesmärk läheb täiesti kaduma. Meie ei saa sellepärast praegu kuidagi kõnelda Kõrge-mas Sõjakoolis ühest, tervikulisest õppetööst.

Veel halvem on lugu õppemeetodiga, kus inimeste tööjõudu ja tööoskust järk-järgult välja arendatakse. Praktilise, tegeliku töö asemel do-mineerib loeng, päevas oma 6–7 tundi. Loeng ja – eksam, kus komisjoni ees jutustatakse maha see, mis oli ette loetud. Et sarnane tööviis ei suu-da anda seda, mida elu koolilt nõuab, on aru-saadav ja loomulik. Tulevase juhi ja tema abi – kindralstaabi ohvitseri – elutööl on koguni vähe ühist eksamil mahajutustamisega. Sellega ma ei taha sugugi tõendada, et loenguid ja eksameid üldse ei või kasutada kui õppemeetodit. Ei. Neid võib ka kasutada, kuid sellel kitsalt piiratud

MEIE KA ITSEVÄE JUHT IVA KOOSSEISU – OHV ITSER IDE – KASVATUSE JA VÄLJAÕPPE ALALT

101

kujul, mis sarnasel õppemeetodil on tege1iku, praktilise kasvatustöö raamides.

Et olukorda parandada, oleks tarvilik:a) töötada välja kindel õppeplaan, kus õppe-

ainete ulatus, nende õpetamise eesmärk ja aeg oleksid ära määratud. Aja jaotusel praktilise ala ja teooria vahel tuleb jõuda niikaugele, et esimest oleks vähemalt 3 kor-da rohkem viimasest;

b) igal alal töötada välja kindlad, revideeritud õppeprogrammid;

c) vastavalt programmidele asuda süstemaa-tilisele õppematerjali ja näitlikkude õp-peabinõude kogumisele ja muretsemisele. Õpperaamatute küsimus tuleb üles võtta. Kuid Kõrgema Sõjakooli õpilased võivad ja peavad oma ettevalmistuselt käsitama ka üldist sõjakirjandust. Kuidas seda teha, sel-leks peab kool andma neile meetodi;

d) tegelikku õppetööd toimetada kindla kont-rolli ja alalise ideelise järelevalve all, et kõr-valdada igasugune juhuslikkus töös. Need oleksid organisatsioonilised reformid.

Ühenduses sellega tulevad põhjalikult uuendada ka maksvad õppemeetodid, asendades suurema osa praegusi loenguid õpilaste iseseisvate töödega.

Seda tuleb teostada järgmistel põhialustel.Iga õppeaine jaotatakse õppealajuhataja

poolt «teemideks»,2 mis vastavas sisujärjekorras tulevad läbitöötamisele.

«Teema» läbitöötamine seisab järgmises: a) õppealajuhataja valgustab sisuliselt oma

loengute või ettekannetega ülesvõetud kü-simust õpilastele. Loengus antakse need põhjapanevad mõtted ja näited (teoreetili-ne alus), mis on tarvilikud teatud sõjalise küsimuse sisuliseks tundmaõppimiseks ja käsitamiseks. Peale sisulise külje võtab töö juhataja ühtlasi arutusele ka meetodi kü-simuse, nimelt kuidas teatud sõjalist küsi-must uurida. Selleks jaotab ta juba oma et-tekannetes selle küsimuse alaküsimusteks, tõstes esiplaanile need, mis on erilise täht-

2 Tegemist on tollaste keeleuuendajate pakutud sõnaga «teem», mis pidanuks asendama «teemat», kuid mis keelekasutajaile siiski omaseks ei saanud. Lugemise hõlbustamiseks on käesole-vas tekstis sõna edaspidi tänapäevasel kujul (toim).

susega ja millele tuleb juhtida erilist tähele-panu. Sealjuures võetakse arutusele ka see, missugusi allikaid ja kuidas neid käsitada teatud küsimuse uurimisel. Teatavasti on see küsimus eriti meie olukorras üks ras-kemaid, sest meil tuleb kasutada allikaid paljudest keeltest, väga paljudelt autoritelt, kellest igaüks on valgustanud küsimust ise seisukohast. Sellest allikate labürindist peab kool raiuma läbi sirgejoonelise tee ja näitama selle kätte õpilastele.

Kõik need ja veel palju teisi vähemaid asju moo-dustavad selle ettevalmistustöö, mis peab õp-petöö juhataja tegema enne, kui ta oma õpila-se võib panna iseseisvale tööle teatud küsimuse alal. Keegi ei tea ette ütelda, kui kaua see ette-valmistustöö kestab. Kuid põhimõte on sarnane: ettevalmistustööd tuleb teha senikaua, kuni õpi-lased on küpsed iseseisvale tööle. Mida kauge-male õppetöö areneb, seda suurema iseseisvuse omandavad õpilased, kuni neile viimaks pruu-gib anda ainult teema pealkiri ja nad võivad selle läbi töötada täiesti ilma välise kaasabita. Oleks koguni ekslik arvata, et seda suudab teha ka praegune õpilane, kes kaks aastat on tummalt klassis pealt kuulanud, kuidas teised lugesid. Ja nüüd korraga kolmandal aastal peab ta hakka-ma kirjutama ise ilma kellegi välise kaasabita.

Sarnane katse on asjatu vaev. Sest üks asi on veerandtunniline «vastamine» rohelise laua taga, teine asi – iseseisev mõtlemisprotsess, kus kümnetest, tihti vastukäivatest võõrkeelsetest allikatest peab koorima välja tõeteri ja neid istu-tama ümber meie tegelikku olukorda;b) töö juhataja poolt teoreetiliselt ja metoo-

diliselt ette valmistatud õpilane asub küsi-muse iseseisvale uurimisele, kasutades kät-tenäidatud allikaid. Töö juhataja peab ka selle juures temale tarbe korral abiks olema, lahendades ettetulnud arusaamatusi ja või-malikke eksitusi. Igal niisugusel korral on õpilane kohustatud pöörduma küsimustega töö juhataja poole;

c) kui teatud sõjaline küsimus, «teema», sel viisil läbi on töötatud, siis vaadatakse õpilase töö läbi töö juhataja poolt ja tuleb arutamisele.

N i k o l a i R e e k

102

Õpilaste poolt koolis või kodus täidetud tööde põhjalikul ja asjatundlikul arutamisel on põhipanev tähtsus õppetöös. Tema väärtusest õieti olenebki terve õppetöö väärtus.

Tööde läbiarutamised teostatakse järgmi-selt.

Pärast seda, kui tehtud tööd on vaadatud läbi tööde juhataja ja tema abide poolt, esineb üks neist auditooriumis kokkuvõtliku ettekandega nende vigade kohta, mis on töös ilmsiks tulnud. Ettetulnud vead võivad olla üldist, põhimõttelik-ku laadi, mis esinevad paljudes töödes, ja indi-viduaalsed vead, mis esinevad üksikutes töödes. Auditooriumis võetakse arutusele peaasjalikult ainult üldist laadi tähtsamad vead ja puudused. Neid või teisi puudusi esile tuues ei nimetata ei töid, kus need vead esinesid, ei autoreid, kes nad on teinud. See pedagoogiline võte tagab töö aru-tamisel asjalikkuse ja objektiivsuse.

Pärast läbiarutamist annab töö juhataja sel-le lahenduse, mis tema oma abilistega loeb soo-vitavaks teatud küsimuses. Andes oma lahendu-se, töö juhataja on kohustatud ühtlasi näitama selle vaimlise töö meetodi, kuidas tema jõudis sarnase lahenduseni, see on: missuguses loogili-ses järjekorras tuleb küsimust arutada, et jõuda tehtud otsuse ja lahenduse juurde.

Võidakse öelda, see on šablooni andmine õpilasele. See väide on õige ainult sel juhtumu-sel, kui õpetaja tema poolt antud lahenduse kõige jõuga õpilastele peale surub, nimelt kui see la-hendus tunnistatakse ainuõigeks, patenteerituks. Kuid seda just ei tohi teha. Andes oma lahen-duse ja meetodi selle juurde jõudmiseks, õpeta-ja ainult näitab õpilastele seda eeskuju, kuidas toimib vaimliselt enam välja arenenud, suurema vilumuse ja kogemustega juht. On kindel, et ka vaimlise töö protsessis peame meie oma õpilas-tele niisuguse eeskuju andma, samuti nagu teeme seda moraalse ja kehalise kasvatuse juures. Ilma sarnase eeskujuta on õpilane sunnitud kobama ringi omapead ja ei jõuagi kunagi välja kõige ots-tarbekohasemate ja paremate meetodite juurde.

Üldisele ettekandele auditooriumis järgneb töö individuaalne läbiarutamine iga õpilasega üksikult. Et see töö on aegaviitev, siis teatud tee-made ja tööde suhtes võib temast tarbe korral ka

loobuda. Kuid lahendatud taktikalised ülesan-ded peab tingimata arutama läbi iga töö täitjaga individuaalselt.

Niisugune individuaalne arutamine ongi juhi tegelik vaimline kasvatamine. Neil läbi-rääkimistel õpib õpetaja tegelikult tundma oma õpilast, tema mõtlemisviise, tema tugevaid ja nõrku külgi vaimlises töös. Lühikese ajaga võib juba otsustada, kas õpilane suudab järjekind-lalt, loogiliselt teatud küsimust arutada, et jõu-da kindlale otsusele, kas ta suudab tehtud otsust põhjendada või peab temast ainult jonnakalt kinni. Kui õpilane on sügavasti veendunud oma otsuses, viimane on aga siiski ekslik, siis peab ka õpetaja välja panema oma vaimlise mina, et oma elutundmise, laialise vaimlise silmaringi ja vilumusega suuta veenda õpilast vastupidises.

Seega niisugune mõttevahetus esitab kõr-geid nõudeid ka õpetajale. Siin on tegemist kahe intelligentsi kokkupõrkamisega, kus õpetaja suudab end panna maksma ainult oma vaimlise mina ja sügavama elutundmise abil.

Iga sõjaline ettevõte, kui teda hakata aru-tama, haarab kõiki küsimusi sõjaasjanduse alal korraga. Koguni inimese üldine haridus ja intel-ligentsus avalduvad siin kõrgeimal määral kohe esimesel silmapilgul. Seega on sarnane mõtteva-hetus teatud konkreetse sõjalise küsimuse aru-tamisel õpilasele kõige valjem eksam, mis enda-le iganes võib kujutleda. Numbrite väljapanek sealjuures ei ole sugugi olulise tähtsusega.

Töö juhatajale on niisugune arutamine ko-guni raskem ja tõsisem pedagoogiline ülesanne kui loengute pidamine.

Nähtavasti sellepärast meil neid ei armas-tatagi, välja arvatud lõputööde oponeerimine. Tean juhtumuse Prantsuse Kõrgemas Sõjakoolis, kus välisõidul pataljoni pealetungilahingu puhul tekkisid elavad põhimõtteliku tähtsusega vaielu-sed selle üle, millal jalavägi peab nõudma ka-hurväe tuletoetust. Grupijuhataja-commandant ja väljamaa kolonel olid jõudnud vastupidistele otsustele, mille tagajärjel terve grupp jagunes kaheks ideeliseks vastaslaagriks. Hiljem terve õppeaasta kestusel tuldi grupijuhi enda initsia-tiivil ikka ja jälle selle küsimuse juurde tagasi, kuni lõpuks järgmisel välisõidul jõuti ühisele

MEIE KA ITSEVÄE JUHT IVA KOOSSEISU – OHV ITSER IDE – KASVATUSE JA VÄLJAÕPPE ALALT

103

otsusele. Ja see otsus ei olnud mitte kooskõlas grupijuhi esialgse arvamisega.

See on üks väikene näide selle kohta, kui-võrra suuri kogemusi, põhjalikkust ja asjatund-likkust, head tahtmist ja püsivust nõuavad sar-nased individuaalsed sõnavahetused ka tööde juhatajalt.

Kõige halvem sealjuures on, kui töö juhataja pealiskaudse, üleoleva, kuid põhjendamata mär-kusega katkestab läbirääkimised, jättes õpilasele sisemise tunde, et teda on vaimliselt petetud.

Kriipsutan alla, et niisugune individuaalne tööde läbiarutamine on eriti tähtis nende prakti-liste taktikaliste ülesannete suhtes, mida õpilased lahendavad iseseisvalt. Ilma selleta ei ole sarnased ülesanded üldse mõeldavad, sest nad ei anna min-gisugust positiivset kasu õpilaskonnale.

Üksikute ainete ja alade läbitöötamisel tu-leb saavutada sisemine ühtlus töös, kus iga ala sisuliselt oleks õpetatud nõnda, et ta tõesti aitaks kaasa üldisele eesmärgile – kindralstaabi ohvit-seri ja juhi ettevalmistamisele. Kõik, mis sisuli-selt selleks kaasa ei aita, tuleb heita kõrvale kui üleliigne ballast õppetöös. Ühtluse õppetöös saa-vutame sellega, kui määrame igale ainele üldises õppeplaanis tema koha ja ülesande. Peab leidma keskkoha, kõige tähtsama ala, ja siis selle ümber koondama kõik teised abialadena sarnaselt, et nad aitaksid kaasa esimese kätteõpetamisele.

Sellelt seisukohalt välja minnes esitan Kõrgema Sõjakooli jaoks järgmise õppeainete gruppeerimise kava sõjaasjanduse alal:

Selle kava järgi on terve õppetöö tsentru-misse asetatud taktikaala õpetamine. Olen seda teinud teadlikult sellepärast, et taktikaala tegelik kätteõpetamine juhtidele moodustab tõesti selle loomuliku keskkoha õppetöös, lõppeesmärgi, mille saavutamiseks peavad kõik teised ained ja alad kaasa aitama.

Mis on näiteks sõjaajaloo ja sõjakunsti aja-loo õpetamise praktiline eesmärk? Mitte nende või teiste keeruliste operatsioonide käigu pähe-õppimine ajas ja ruumis, nagu seda tehakse meil praegu, vaid praktiliste strateegilis-taktikaliste küsimuste väljaselgitamine, mis puutub:

– vägede juhtimisesse sõjateatris ja la-hinguväljal;

– vägede organisatsiooni ja varustamisse;– relvliikide koostöösse lahinguväljal ja– sõjatehniliste abinõude käsutamisse.

Vastavalt sellele tuleb ka sõjakunsti ajaloo, eri-ti aga Ilmasõja ajaloo õpetamine nii Kõrgemas Sõjakoolis kui ka sõjakoolis rajada täiesti uutele alustele. Pikemalt sellest eespool.

Ilmasõja ajaloo kõrval peab ka meie Vaba-dussõja ajaloo uurimine omandama kindla koha Kõrgema Sõjakooli õppeplaanis. Vabadussõja ajaloo õpetamisel koolis on see suur tähtsus, et

SÕJAASJANDUSE ALASKEEM ajakirjast Sõdur 1926, nr 26/27 lk 553

Relvaliikide taktika

Operatiivne osa Tehniline osa

Lahingutegevus(operatiivosa)

Üldinesõjakunsti

ajalugu

– Ilmasõda– Vabadussõda– Venemaa kodusõda

Kindralstaabi teenistus(juhtimise tehnika)

TagalateenistusOrganisatsioonStrateegiapõhimõtted

1. Operatsiooni ettevalmistus2. Juhtimise tehnika

Sõjakunsti ajalugu Üldine taktika

N i k o l a i R e e k

104

ta õpetab meie tulevasi juhte mõtlema ja tegut-sema meie konkreetses olukorras: meie sõjateat-ris, meie inimmaterjaliga jne. Muidugi võib see sündida sedamööda, kuidas areneb selle sõja kogemuste ametlik uurimine. Teiselt poolt on meie idanaabri kõigekülgne tundmaõppimine meie juhi tulevikutöös elulise tähtsusega. Mis sel alal kooli poolt (ma mõtlen «Naaberriikide sõ-jageograafi at») seni antud, on koguni iganenud, ajast ja arust maha jäänud materjal, millel ei ole praegu enam mingisugust väärtust. Et praegu-sest Venemaast aru saada, peab tundma tema sündimist, mispärast on Vene kodusõja tundma-õppimine vähemalt peajoontes ka meie juhtidele olulise tähtsusega.

Taktikaala jaguneb kahte ossa: relvaliikide taktika ja üldine taktika. Esimene neist uurib üksikute relvaliikide põhiomadusi ja võimeid ja kuidas neid lahingus kasutada. Sellega kõige lä-hemas ühenduses on sõjatehniliste abinõude ja abivägede tundmaõppimine, mida kasutatakse koos pearelvaliikidega.

Vastavalt modern sõja iseloomule on see ala kujunenud väga laialdaseks ja tõsiseks.

Põhinõudeks sõjatehnilise ala õpetamisel on: a) praktiliselt ja tegelikult kätte õpetada sõjatehniliste abinõude tehnilised omadused ja võimed, b) praktiliselt õpetada neid abinõusid kasutama koos pearelvaliikidega kindlate sõ-jaliste ülesannete lahendamisel. Lugeda klassis sõjatehnikat ei anna resultaate, mispärast «teh-niliste vägede taktika» meie õppeasutustes prae-gusel kujul ei ole millegiga õigustatud. Selle aja võib tarvitada palju kasulikumalt meie tehniliste vägede ja tehniliste abinõude praktiliseks tund-maõppimiseks vastavate eriteadlaste juhatusel. Erilist tähelepanu tuleb pöörata side- ja gaasi-kaitseabinõude kasutamisele.

Ühendatud relvliikidest koosnevate üksuste lahingutegevus, mida käsitab üldine taktika, on orgaaniliselt liidetud kokku kahest alast, nimelt:a) ühendatud relvliikide koostöö ja kasutata-

mine lahingus – operatiivala – jab) nende juhtimisse puutuvad küsimused –

kindralstaabi teenistus.

Kindralstaabi teenistus omakorda jaguneb kol-me ossa: organisatsiooniküsimused, operatiivne juhtimine ja tagalateenistus.3 Sellega kaoksid loomulikult iseseisvate ainetena praegune admi-nistratsioon ja varustamise taktika. Praegu on nende ainete õpetamine pandud sarnaselt, et neil puudub ühendus juhi ja kindralstaabi ohvitseri tegeliku tööga. Tõeliselt aga on modern sõjaväe tagala eest hoolitsemine ühenduses organisat-siooniküsimustega väga tõsine ala kindralstaabi ohvitseri ja juhi töös. Kahe silma vahele ei või seda kuidagi jätta. Seega seob esitatud kava kõik õppeained sisuliselt üksteisega niivõrra tihedalt, et nende õpetamisega saavutatakse tõesti teatud kindel, tervikuline eesmärk – meie juhi välja-õpetamine. Õppealajuhataja ülesandeks koolis on välja töötada niisugused programmid igas aines, et see sisuline ühtlus oleks tegelikult saa-vutatud.

Üldine töösüsteem taktikaala õpetamisel:a) Ilmasõja ja Vabadussõja ajaloost valitakse

välja mõned niisugused operatsioonid ja la-hingud, mis võivad meile pakkuda eriti huvi-tavat ja õpetlikku materjali vägede juhtimise (kindralstaabi teenistus), nende manööver-damise, sõjateatri (strateegia) ja ühendatud väeliikide käsutamise alal (taktika) lahin-gus. Missuguseid operatsioone ja lahinguid uurimiseks valida, selle kohta teeb lõpuotsu-se taktikaala vanemjuhataja, küsimust enne teiste õppejõududega läbi kaaludes. Välja-valitud operatsioone ja lahinguid õpitakse tundma kõige põhjalikkusega ja detailides. Uurimine sel alal peab just olema niivõrra sügav, et temast iseenesest selguksid:ühelt poolt need üldised ideed, mis olid tea-

tud sõjalise ettevõtte aluseks;teiselt poolt selle ettevõtte nõndaütelda ka-

sutusosa, nimelt:– tema ettevalmistamise küsimused,– tema juhtimise küsimused – rindel ja

tagalas,– sõjatehniliste abinõude käsitamine,– relvliikide koostöö.

3 Ajastuomaselt on algses tekstis kasutatud tagala asemel mõis-tet «seljatagune».

MEIE KA ITSEVÄE JUHT IVA KOOSSEISU – OHV ITSER IDE – KASVATUSE JA VÄLJAÕPPE ALALT

105

Uurimistöö teostatakse selle meetodi alusel, mida käsitati eespool.

Sõjaajaloo õpetamisel omavad suurt täht-sust oma näitlikud õppeabinõud. Selleks ots-tarbeks tuleb töö juhatajal lasta valmistada skeemid, piltide kogud, diapositiivid jne. Kõik, mis vähegi võimalik, tuleb tekstist üle kanda skeemile. Kõige selle eesmärgiks on vabastada õpilased igasugu nimede ja numbrite mõttetust pähetuupimisest, koondades terve tööjõu nende fantaasia, kombinatsioonivõime ja otsustamis-võime väljaarendamisele. Õpetaja isiklik eesku-ju selgi alal omab domineerivat tähtsust;b) sel viisil läbi töötatud sõjaajaloolist materjali

võib eduga kasutada ka teiste ainete õpeta-misel. Nende materjalide põhjal selgitatakse kõigepealt välja tähtsamad üldised põhimõt-ted strateegia alal, millega strateegia eriaine-na kaob sootuks Kõrgema Sõjakooli õppe-plaanist. Taktika ja kindralstaabi teenistuse suhtes annab niisugune lahingute uurimine juhile konkreetse, elulise pildi selle kohta, kuidas tegutseti ja mis olid selle praktilised tagajärjed. Sealjuures tehakse kindel vahe selles, mis on püsiva tähtsusega ja mis möö-dub, olles tingitud ainult kohalikkudest olu-dest. Niisugune sõjaajalooliste sündmuste uurimine erineb täiesti sellest, mida prakti-seeritakse praegu meie Kõrgemas Sõjakoolis, tuues näiteid teatud taktikaliste küsimuste «illustreerimiseks». See on nimelt sõjaaja-looliste sündmuste nõndanimetatud «tsi-teerimine» (citation). Ta sünnib harilikult nii, et pärast taktika «teoreetilist loengut» jutustatakse õpilastele lühidalt maha mõni ajalooline sündmus. Sealjuures näidatakse tahvlil paari joonega ära, et «siin oli vaen-lane, siin meie». Niisugusest pinnapealsest ajaloo «tsiteerimisest» on küll ainult kahju üldisele õppetööle. Sest peale kõige muu ta kasvatab õpilaskonnas suureks ühe pahe, millest hiljem võrsuvadki välja kõik teised, nimelt pealiskaudsuse. Ka õpetaja ise peab sellest pahest kõige jõuga hoiduma.

Üks operatsioon või lahing, mis põhjalikult läbi töötatud, annab praktiliselt mitu korda rohkem

kui kümnete lahingute ja sõdade tsiteerimine, kus õpilasele jääb sootuks võõraks selle ettevõt-te tuum ja praktiline sisu;c) sõjaajaloos välja selgitatud taktikalisi põhi-

väiteid õpetab töö juhataja õpilasi kasutama tegelikkude lahinguülesannete lahendami-sega (cas concrets), võttes aluseks sealjuu-res ametlikke lahingueeskirju. Tähendan siinkohal, et meie lahingueeskirjade viibi-mine on teinud ja teeb kahtlemata takistusi taktikaala õpetamisel. Täies ulatuses on see küsimus võetud üles käesoleval aastal.

Oma iseloomult võib neid ülesandeid liigitada järgmiselt:

– näitlikud lahinguülesanded kaartidel ja maastikul;

– õpilaste poolt iseseisvalt lahendatavad lahinguülesanded kaartidel ja maasti-kul.

Mõlemad esimesel aastal kõvendatud rügemen-di, teisel aastal diviisi piirides.

Näitliku ülesande oletuse seab kokku tak-tikaala vanemjuhataja ja töötab selle enne esi-tamist läbi oma abilistega. Silmas pidades meie Kõrgema Sõjakooli väikest auditooriumi, ei ole näitlikkude ülesannete läbitöötamiseks õpilas-tega tarvilik moodustada õpilastest vähemaid gruppe. Seda teeb taktikaala juhataja isiklikult, töötades terve klassiga korraga.

N i k o l a i R e e k

2. diviisi ülem kindralmajor NIKOLAI REEK jälgimas õppust Värska põhjalaagris 1928. a. talvel.

106

Tegelikkude lahinguülesannete näitlik lahen-damine maastikul ja kaartidel ongi see loomulik üldise taktika õpetamise viis, mis peab astuma meie praeguste «loengute» asemele. Selle õpeta-misviisi paremused taktikaalal on käega katsuta-vad. Kuna «loeng» ka siis, kui ta on hästi läbi töötatud, annab siiski ainult üldisi laialipaistatud mõtteid küsimuse kohta, asetab lahinguülesande lahendamine õpilase konkreetsesse olukorda. Sel-les olukorras areneb terve tegevus, seega antakse

õpilasele mitte ainult üldisi põhimõtteid, vaid ka seda, kuidas neid põhimõtteid kasutada lahingu-olukorras. Sellepärast valmistab näitlik ülesanne õpilase vahenditult ette nende ülesannete täitmi-seks, mis õpilasel tuleb toimetada iseseisvalt, kuna praegune «loeng» ei suuda seda teha kunagi.

Näitlikkudele ülesannetele järgnevad õpi-laste eneste poolt iseseisvalt lahendatavad prak-tilised ülesanded. Iseseisva ülesande seab kokku samuti taktikaala vanemjuhataja ja enne selle

MEIE KA ITSEVÄE JUHT IVA KOOSSEISU – OHV ITSER IDE – KASVATUSE JA VÄLJAÕPPE ALALT

Vasakult: Ees – Proua TÕNISSON, kindralmajor ALEKSANDER TÕNISSON, Ameerika Punase Risti esindaja, kindralleitnant JOHAN LAIDONER, peaminister JAAN TÕNISSON, kindral-major JUHAN TÕRVAND. Teine rida: A. Larka abikaasa MARIANNE LEONTINE LARKA, kindralmajor ANDRES LARKA, polkovnik JAAN RINK. Kolmas rida: MARIA LAIDONER, alamkapten NIKOLAI VILDENAU(Viralu), polkovnik RUDOLF REIMAN. polkovnik JOHAN UNT, kindramajor JAAN SOOTS. Viimane rida: tundmatu, MIHKEL OSTROV (Laid), Kaitseväe Tervishoiuvalitsuse ülem san.-polkovnik MARTIN JERVAN, polkovnik PEETER KANN, tundmatu. Juuni 1920, Sakala tn, Tallinn.

107

esitamist õpilastele töötab ta läbi oma abilistega. Viimane on tarvilik selleks, et luua ühtlast la-hingudoktriini ja vaadet ülesande lahendamisel ja õpilaste tööde hindamisel. Iseseisvate ülesan-nete lahendamiseks jaotatakse õpilased vähema-tesse gruppidesse, et oleks võimalik töötada iga õpilasega individuaalselt. Gruppe juhivad tak-tikaala juhataja abilised. Jaotus gruppidesse ei või aga olla põhjuseks töö ideelisele jaotusele ja killunemisele. Selle ärahoidmiseks peab vanem-juhataja võtma tarvitusele energilised abinõud, milleks on:

– gruppide juhtide põhjalik, ühtlane et-tevalmistamine tööks;

– ühise ülesande andmine kõigile grup-pidele.

Üldjoontes peab gruppide tööd peale grupijuhi vaatama läbi ka taktikaala vanemjuhataja isik-likult.

Õpilaste poolt iseseisvalt lahendatavate lahinguülesannete eesmärk on treenida õpilasi selles töös, mida neilt nõuab meie üksuste juh-timine lahinguolukorras. Sellepärast on põh-japaneva tähtsusega, et õpilane oleks selle töö juures asetatud tõesti lähedaltki niisugustesse tingimustesse, nagu tal seda tuleb teha lahin-gus. Vastasel korral kaotab treenimine sootuks oma väärtuse. Sellepärast lahendatakse suurem osa iseseisvaist ülesandeist kohe pärast nende andmist kaardil või maastikul selle ajaga, mille antud olukord täitjale võimaldab. Praegu nii-sugused tegelikus olukorras tehtud praktilised tööd puuduvad sootuks S[õjaväe] Ü[hendatud] Õppeasutustes, vaid tehakse ainult koduseid töid. Kõrgemas Sõjakoolis ei lahendata talvisel õppeperioodil ka ainustki ülesannet maastikul. Tagajärg: õpilaste ühekülgne väljaarendamine pikaldasele tööle, kus päevade kaupa istutakse ühe töö täitmise kallal.

Teine, vähem osa töid võib õpilastel lasta teha ka kodus, andes neile seega võimaluse täie-likult süveneda küsimusse. Tööde läbiarutamisel tuleb mitte ainult lahingukäsk läbi lugeda, vaid ühtlasi õpilastega läbi töötada, kuidas teatud la-hinguülesanne tegelikult täidetakse, et kasvata-da juhis ja tema abis – kindralstaabi ohvitseris

– harjumust asetada end alati täitja seisukorda. Läbiarutamine sünnib neil alustel, nagu seda on käsitatud õppemeetodi küsimuses. Lahen-dades neid või teisi lahinguülesandeid, täidavad õpilased kahesuguse töö: puhtoperatiivse osa ja staabitehnilise töö. Sel viisil õpivad nad täiesti elulises lahinguolukorras kätte ka kindralstaabi teenistuse tähtsaima, praktilise osa, nimelt juh-timise tehnika. Sealjuures tuleb õpetajal teravalt silmas pidada, et tagalateenistuse küsimused ei oleks kunagi eraldatud operatiivküsimustest, vaid et mõlemaid vaadeldaks alati ja igas olukor-ras koos. Selle saavutamiseks peab kindralstaa-bi teenistusse puutuvaid küsimusi õpetama üks õppejõud – meie kindralstaabi ohvitser. Prae-gust olukorda meie Kõrgemas Sõjakoolis, kus on moodustatud eriainetena administratsioon ja varustuse taktika, mida käsitatakse koguni eraldi kindralstaabi teenistusest, tuleb lugeda täiesti ebakohaseks. Modern sõjas moodustavad tagalateenistuse küsimused tähtsa osa kindral-staabi ohvitseri üldisest tööst staabis. Neid küsi-musi võib noortele juhtidele õpetada ainult see, kel endal on sügavaid teadmisi ja kogemusi ka operatiivalal. Kui meil olude sunnil peab tagala-teenistuse küsimusi õpetama eriteadlane sel alal, siis tema töö peab kuuluma täielikult üldisesse kindralstaabi teenistuse kursusesse ja ideeliselt olema juhitud selle ala õpetaja poolt.

Töösüsteem kindralstaabi teenistuse õpeta-misel, nagu tähendatud, liitub täiesti taktikaa-la õpetamisega, millest kindralstaabi teenistus moodustab ainult ühe orgaanilise osa.

Kirjeldatud töösüsteem taktikaala läbitöö-tamisel, kus sõjaajalugu, strateegia, taktika ja kindralstaabi teenistus moodustavad ühe lahu-tamatu terviku, nõuab, et oleks määratud üks vastutav vanemtaktikaalajuhataja, kelle käsutus-se antakse tarviline arv abilisi. Vanemjuhataja ülesandeks jääb antud aja piirides õppetöö ula-tuse kindlaksmääramine, töökava kokkusead-mine omal alal, ülesannete kokkuseadmine ja esialgne läbiarutamine ühes abilistega, õppema-terjali ja -abinõude valik. Ühe ideelise juhi ole-masolu garanteerib kõige paremini tööühtluse ja liituvuse ühise eesmärgi saavutamiseks, milleks on kindralstaabi ohvitseri ettevalmistamine mit-

N i k o l a i R e e k

108

mesuguste sõjaliste ülesannete lahendamiseks ja täitmiseks tegelikus olukorras.

Kriipsutan alla veel kord: esitatud töösüs-teem ja meetod seab üles kõrged nõuded nii õpi-lastele kui eriti õpetajatele.

Õpilane harjutatakse siin töötama terve aasta kestel iseseisvalt. Et edasi jõuda, peab ta õppima ära keeled, tehnilised abinõud, peab endale kujundama kindlad vaated sõjalistes kü-simustes, ühesõnaga ta küpseb juhiks või tema abiliseks selle sõna otseses mõttes.

Õpetaja peab teda selles protsessis oma ees-kujuga viima edasi. Oma alalise tähelepanu, abi, oma asjatundmise ja tööarmastusega virgutab ta õpilast vaimlisele tööle. Õpetaja enda sügavad teadmised ja vilumus, kõigepealt aga tema selge pea, terav kriitiline mõistus, täpne väljendusviis ja raugematu tahe ennast täiendada omal alal on eeltingimuseselleks, et töö kannaks vilja ja tooks kasu meie kaitseväele üldse ja õpilastele eriti.

Kaitseväe Peastaabi ülema brigaadikindral Neeme Väli kommentaar:

Kindral Nikolai Reegi, omaaegse peastaabi üle-ma artikkel on osa diskussioonist, mis puhkes kaaderkoosseisu, täpsemalt ohvitserkonna ku-jundamise üle. Just nimelt kujundamise, sest kuigi kirjutis räägib pikalt õppetöö metoodili-sest ülesehitusest, rõhutades iseseisva mõtlemi-se ja praktiliste oskuste tähtsust, toob kindral enne seda Kõrgema Sõjakooli ülesandena välja «tulevaste juhtide ja nende abide – kindralstaabi ohvitseride – karakteri või iseloomu» väljaku-jundamise. Kooli lõpetanud ohvitser pidi olema «püsiva iseloomuga, tugeva rahvusliku moraa-liga, algatusvõimeline, kohusetruu, distsipli-neeritud». See tähendab, et lisaks teadmistele ja oskustele pidi sõjakool õpetama ohvitseriks ole-mist ehk teisisõnu kasvatama kadetist ohvitseri.

Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) nõunike kogus, mis paneb paika oh-vitseride hariduse suuna, oleme seni keskendu-nud eelkõige õppetöö sisule, mis on suhteliselt

noore kõrgkooli ja uute õppekavade arendami-sel loomulik. Reegi mõtete lugemine tõi kahjuks äratundmise, et ohvitseriks olemist ja selle õpe-tamist ei ole me nõunike kogus kordagi aruta-nud. Samas on just nimelt KVÜÕA see koht, mis peab vormima kodanikest ühesugustele väärtus-hinnangutele tugineva monoliitse ohvitserkonna. Kõrgema Sõjakooli eripära seisneb just nimelt selles, et seal õpetatakse kadetti kui üliõpilast, kuid kasvatatakse kui tulevast ohvitseri.

Kui kaitseväge 1990. aastate algul taasta-ma asuti, oli paljude taastajate soovunelmaks jätkata ohvitserkonna arendamist sealt, kus see 1940. aastal pooleli jäi. Reaalsus on aga see, et Eesti Vabariigi kaitseväge asusid taastama hoo-pis teistsugusest ühiskonnast pärit inimesed ja need, kes praegu sõjakooli lõpetavad, on oma-korda põlvkonnavahetuse tõttu teistsuguse mõt-teviisiga kui tol ajal alustanud tänaseks keskik-ka jõudnud ohvitserid.

Sajandite vältel üheks ühtsemaks ja eeskuju-likumaks sõjaliseks süsteemiks peetud 19. sajan-di Preisi armee eeliseks oli ohvitseride sarnane mõtteviis, mille aluseks olid ühine taustsüsteem, ühtmoodi kasvatus ja ühesugused tõekspidami-sed. Ülem, kes andis sama taustaga ohvitseridele korraldusi, võis kindel olla, et tema alluv saab asjadest samamoodi aru nagu ta ise. Tänapäeva Eesti ohvitserkonna puhul ei saa me praegu veel rääkida asjadest ühtmoodi arusaamisest ega ühisest taustsüsteemist.

Praegu lõpetab Kõrgema Sõjakooli igal aas-tal paar-kolmkümmend noort ohvitseri. Need on noored inimesed, kes on õppinud meie oma sõjakoolis Eesti õppejõudude ja instruktorite käe all, omandanud parima sõjalise etteval-mistuse, mida Eestis on võimalik saada. Lisaks teadmistele-oskustele on väga oluline, et tuleva-sed ohvitserid saavad koolist kaasa ühesugused väärtushinnangud ja esprit de corps’i – kõik sel-le, mis teeb ohvitserkonnast ühtselt mõtleva ja ühiseid väärtusi jagava organismi.

109

110

111

Teenistusest Kaitsevägede Staabis on oma mä-lestustes, mis on kahjuks tänaseni avaldamata, väga huvitavalt kirjutanud kolonel Elias (Ilja) Kasak (1895–1985).1 Elias Kasak teenis ajavahe-mikus 1926–1934 Kaitsevägede Staabi III (liiku-mise) osakonnas, esialgu osakonna käsundusoh-vitserina ning hiljem osakonna ülemana. Tema mälestustes on lisaks igapäevasele teenistusele leidnud kajastamist ka sealsete teenistujate suh-ted ja staabis valitsenud meeleolud. Järgnevalt on kolonel Kasaku mälestuste põhjal proovitud lühidalt kajastada teenistust Kaitsevägede Staa-bis. 2

Elias Kasaku üheksa aasta pikkune teenis-tus Kaitsevägede Staabis annab tema mälestuste kaudu väga huvitava ülevaate tollasest rahuaeg-sest teenistusest alates Kasaku teenistusse asu-misest 1926. aasta jaanuaris kuni Kaitsevägede Staabist lahkumiseni 1934. aasta sügisel, mis-tõttu leiavad mälestustes kajastamist ka staabis 1934. aasta riigipöördega kaasnenud muudatu-sed.

Esimene Eesti vägede kõrgeim juhtimis-organ 1. Eesti Diviisi Staap loodi 1917. aasta 6. detsembril. Kaitseväe Peastaabi eelkäija Sõ-jaministeeriumi Peastaap loodi 26. novembril 1918, kui Ajutine Valitsus nimetas sõjaminister kindralmajor Andres Larka peastaabi ülemaks. Vabadussõja ajal ja ka pärast Vabadussõja lõppu tehti sõjaväe juhtimisorganites rida muudatusi, millest ülevaate andmine nõuab põhjalikumat uurimust ja ei ole siinkohal ruumi puudusel või-malik. 1926. aastal kaotati Sõjavägede Staabi ülema ametikoht. Sõjavägede Staap likvidee-riti ja selle ülesanded anti üle Kindralstaabile.

1 Enne eestistamist oli kolonel Kasaku eesnimi Ilja. Tema mäles-tuste aastaid 1939–1950 hõlmav osa ilmus 2011. aasta alguses Eesti Päevalehe ja Akadeemia kirjastatavas «Eesti mälu» sarjas (toim).

2 Tollane Kaitsevägede Peastaap asus vanalinnas sõjaministee-riumi hoones aadressil Pagari 1.

Seega tegutsesid aastatel 1926–1929 sõjaväe keskasutustena otseselt sõjaministrile alluvad Korraldusvalitsus ja Kindralstaap. 1928. aastal nimetati sõjavägi ümber kaitseväeks (kuni 1937. aastani) ning 1929. aastal liideti Kindralstaap ja Korraldusvalitsus üheks asutuseks nimetusega Kaitsevägede Staap.

Kaitsevägede Staabi ülema ülesandeid täi-tis ajavahemikus 1929–1934 kindralmajor Ju-han Tõrvand (kes oli aastatel 1925–1926 Kait-sevägede Staabi eelkäijate Sõjavägede Staabi ja 1926–1929 Kindralstaabi ülem), 1934–1939 kindralleitnant Nikolai Reek ja 1939–1940 kindralmajor Aleksander Jaakson. Kaitsevägede staap nimetati 1. aprillil 1937 ümber Sõjaväge-de Staabiks. Nimemuudatus sisulisi muudatusi kaasa ei toonud, sama struktuuri ja ülesanne-tega tegutseti kuni 1940. aasta juulini. Otsuse Sõjavägede Staabi likvideerimise kohta võtsid okupatsioonivõimud vastu 19. septembril 1940.

Sõjaväes väljakujunenud olukorda 1920. aastate keskpaigas iseloomustas kolonel Kasak Vabadussõjale järgnenud aastate ebasoodsa-te oludega. Teiste oluliste küsimuste kõrval jäi riigikaitse tagaplaanile. Elias Kasaku sõnul on üsna tavaline, et pärast võidukat sõda kiputakse mõningaks ajaks loorberitele puhkama jääma. Ilmuvad prohvetid, kes kuulutavad rahu ja kadu sõjale. 1924. aasta 1. detsembri sündmused mõ-

Teenistusest Kaitsevägede Staabis aastatel 1926–1934

AART NÕMMKaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõp-peosakond

112

jusid kainestavalt ja tõid meid karmi tõelisusse tagasi. Järsku avastati sõjaväes halbu ilminguid. Süüdi ei olnud mitte ainult vastavate seadus-te puudumine, vaid ka sõjaväe juhid. Sõjaväes olid kadunud aktiivsus ja Vabadussõja vaim. Venemaalt opteerunud ja kindral Sootsi poolt sõjaväkke kõrgematele kohtadele võetud Vene rahuaegsed ohvitserid, kuid ka mõned Vabadus-sõja-aegsed ohvitserid osutusid rahuaja teenistu-seks kõlbmatuks. Ka oli sõjaväkke jäänud nõrku ohvitsere. Oli tekkinud olukord, et tegeldi küll igapäevaste tööülesannetega, kuid suuremad rii-gikaitseülesanded jäid tagaplaanile. Nii oli kind-ral Johan Laidonerile suurimaks pettumuseks, kui talle 1. detsembril 1924 teatati, et I osakon-nal puudub vägede koondamise kava.

Kindral Tõrvand rakendas sõjaväe reorga-niseerimiseks ja kavade koostamiseks Kõrgema Sõjakooli esimest kahte lendu (Elias Kasak lõpe-

tas teise lennu). Arvuliselt oli neid inimesi 1926. aastal natuke üle tosina, sest osa lõpetajaid suunati diviiside staapidesse ja muid ülesandeid täitma. Järgnevatel aastatel muutus olukord pä-rast Kõrgema Sõjakooli uute lendude lõpetajate teenistusse asumist üha paremaks.

1926. aasta jaanuaris pidas staabiülem kindral Tõrvand 15 Kõrgema Sõjakooli värske-le vilistlasele staapi teenima asumisel kõne, kus mainis, et kõik staabi osakonnad on ühtemoo-di tähtsad ja eelistatud ega juhtivaid osakondi ei ole. Staabis pidid valitsema koostöö ja üks-teisemõistmine, mis eeldas paljude küsimustega kursis olemist. Seega pidi kõigil olema edaspidi palju õppida, milleks kindral soovis püsivust ja edu. Kapten Elias Kasak määrati esialgu teenima käsundusohvitserina III osakonda, kuid pärast selle osakonna ülema major Arthur Steinpicki (Artur Steinpiki) siirdumist teisele ametikohale

TEENISTUSEST KAITSEVÄGEDE STAABIS AASTATEL 1926–1934

Kaitsevägede Staabi ülem kindralmajor JUHAN TÕRVAND koos osakonnaülematega 1932. aasta detsembris: istuvad (vasakult) kolonel JAKOB PREI (1873–1954), kolonel JUHAN JÄRVER (1886–1941), JUHAN TÕRVAND (1883–1942), kolonel AUGUST TRAKSMAA (1893–1942), seisavad (vasakult) kolonelleitnant HERBERT RAIDNA (1897–1942), kolonelleitnant KARL LAURITS (1892–1941), major ELIAS KASAK (1895–1985), kolonelleitnant OSKAR PLAKS (1895–1938) ja kolonelleitnant MART TUISK (1889–1942)

113

1927. aastal asus kapten Kasak III osakonda juhtima (esialgu ülema kohusetäitja ja alates 1929. aasta 24. veebruarist osakonna ülemana).3 Kõrgema Sõjakooli kolmanda lennu lõpetamise järel määrati III osakonda ametisse ka osakon-naülema abi. III osakond paiknes Pagari tänavas asuva staabi neljandal korrusel, I ja II osakonna ning kaitseministri tööruumide kõrval.

Osakondade koosseisud olid 1926. aastal väga väikesed. Nii koosnesid I ja III osakond ülemast, sekretärist ja kahest kirjutajast. Seoses III osakonna töö kasvuga saadi järgmisel aastal juurde abi ja üks kirjutaja, mõnikord sai osa-kond rakendada ka käsundusohvitsere. III osa-konna haldusalas olid juurdeveo, evakuatsioo-ni, tagalajulgestuse korraldamise, transpordi ja teede küsimused. Lisaks täitis osakond mitme-suguseid eriülesandeid, millest üks oli Kasaku tegevus taktikalektorina Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustes seitsme aasta vältel alates 1927. aastast koos selle aine õpetamise ümberkorral-damisega (Eesti väikeste üksuste taktika).

Osakonna töö oli seotud paljude ametkon-dade ja erinevate ministeeriumidega. Kahjuks oli näiteks raudtee tolleaegsete juhtide seas piisavalt neid, kes võtsid riigikaitseülesandeid kergelt. Nad ei olnud neist huvitatud, sest nende eest juurde ei makstud. Olukorda iseloomustab väga ilmekalt raudteevalitsuse peadirektori seisukoht. Kui talle

3 Elias Kasak ülendati 1928. aastal majoriks, 1933. aastal kolo-nelleitnandiks ja 1939. aastal koloneliks.

raudteevalitsuse mobilisatsioonikava üle anti, pani peadirektor selle kohe kõrvale sõnadega: «Minul kui vanal mehel ei ole mõtet sellega tutvuda. Sõda ei tule ja kui ta tuleb, siis on see teiste asi.»

III osakonna tööülesannete hulka kuulus ka väliposti korraldus ja tegelemine sõjavangidega. Ka pidi osakond asuma mobilisatsioonijärgsete vedude kavade koostamisele. Andmed transporti-misele kuuluvate väeosade, nende valmisolekuae-gade ja -kohtade kohta saadi V (mobilisatsiooni) osakonnalt. Koostöös I osakonnaga määrati väe-osade transpordi sihtjaamad.

1927. aastal alustas kindral Tõrvandi ka valmisolekukontrolli õppehäirete abil. Õppehäi-red puudutasid kaitseväge, Kaitseliitu ja politseid ning neid korraldas Kaitsevägede Staap kindral Tõrvandi juhtimisel. Elias Kasaku mälestuste põhjal lõpetati 1932. aastast millegipärast õppe-häirete korraldamine.

Staabitööd ei tehtud ainult kirjutuslaua taga, vaid ülesannete täitmine nõudis ka välisõi-te. Nii viibis major Kasak ajavahemikus 1928–1932 igal suvel vähemal kaks kuud välisõitudel. Välisõidud kestsid ühest päevast kuni kuue nä-dalani. Tihti tuli teha nädalalõppudel teede ja maastiku vaatlusi või taktikaharjutusi.

Veel kapteni auastmes olles sai Elias Ka-sak 1927. aastal kindral Tõrvandilt lisaülesande õpetada Sõjakoolis uute nõuete kohaselt takti-kat. Pildi tema töökoormusest lektorina annab näide talvisest õppeperioodist ajavahemikus 1928–1932, mil Kasakul tuli tavaliselt anda 20 tundi nädalas. Viiel päeval kulges siis Kasaku elu järgmiselt: hommikul kell 7–8 jalutuskäik tööle ühes hommikusöögiga, kell 8–15 töö staabis, kuid iga päev ka vähemalt kaks tundi Sõjakoolis. Kella 15 paiku kiire lõuna Ohvitseride Keskko-gu kasiinos ja kihutamine autoga Sõjakooli, seal kell 16–21 tunnid ja seejärel keskkogu kasiinos-se õhtusöögile või koju. Kodus tuli töötada kella 23-ni või isegi kauem. Oli vaja valmistada järg-mise päeva ettekandeid või nokitseda osakonna töö kallal. Seitsme aasta pärast avanes Kasakul võimalus tõmbuda tagasi ja anda taktika õpeta-mine ühes vajalike õpperaamatutega üle. Elias Kasak on kirjutanud käsiraamatu «Taktika» (ligi 400 lk), mis pakub põnevat lugemist ka tä-

A a r t N õ m m

JUHAN TÕRVAND (1883–1942), kindralmajor, Kaitsevägede Staabi ülem 1929–1934

NIKOLAI REEK (1890–1942), kindralleitnant, Kaitsevägede Staabi ülem 1934–1939

114

napäeval, hoolimata sellest, et teos on valminud rohkem kui 80 aastat tagasi (1930).

Huvitav on ära märkida ka tema taktikat puudutavad tähelepanekud. Eesti ja Läti kõrge-mad sõjakoolid tegid vastastikku külaskäike ja lahendasid koos mõned ülesanded. Lätlased olid Kasaku hinnangul taktika õpetamisel meist tun-duvalt taga, nad «ujusid» veel Vene mõistetes ja eeskirjades. Tagalaküsimusi ei käsitlenud lätla-sed väidetavalt üldse.

Kindral Tõrvandit iseloomustas Kasak kui põhjalikku töömeest, kes haaras küsimusi kiirelt ja armastas vaielda. Ta oli alati täpselt tööl ja teadis, mis sünnib igas osakonnas, kuigi tava-liselt ei seganud ennast osakonnaülema töösse. Kindral Tõrvand nõudis osakonnaülematelt kindlaid läbitöötatud otsuseid ja ettepanekuid, mitte kõhklemist ega liigset järeleandlikkust. Ta ei tunnistanud vabandamist ajapuudusega, öeldes, et ööpäevas on 24 tundi ja töö huvides isegi enam. Osakonnaülem pidi olema oma valdkonna peremees, ent kindralit tuli tegemis-test informeerida, eriti küsimustes, mis vajasid koordineerimist. Osakonnaülematest pidid ku-junema iseseisvad asjatundjad ja tugevad isikud. Suhtumises alluvatesse oli ta arusaaja, ei olnud üleolev ega pidanud halba meeles.

Tööl käidi kuus päeva nädalas ja erinevalt tänapäevast kestis ametlik tööaeg viiel päeval nädalas kella 8st 15ni, laupäeviti üheksal kuul kella 9st 13ni, suvekuudel kella 12ni. Ohvitsere, eriti osakonna- ja jaoskonnaülemaid võis tihti näha tööl väljaspool ametlikku tööaega, vahel isegi hilisõhtuti ja pühapäeviti. Hoolimata sel-lest, et teenistus staabis oli pingeline, valitses töökas ja positiivne meeleolu ning osakonnaüle-mate suhted olid head. Käituti põhimõttel: üks kõigi, kõik ühe eest! See oli aeg, kui osakonna tähtsust ei hinnatud kirjutuslaua suuruse järgi ning osakonnaülemad ei olnud veel rasva läinud ja jõudsid jalgsi omal jõul liikuda.

Kindral Reegi asumise järel Kaitsevägede Staabi ülema kohale 1934. aastal tehti staabis rida muudatusi. Vähehaaval muutus töökorral-dus ja teisenes vaim: otsimiste, katsetuste ja n-ö tormi ajastu oli möödas, nüüd oli korralikul staabiteenistujal kasulikum võtta ülemuse ees

alandlik valmisolek ning teiste suhtes üleolev ja kõiketeadev hoiak. Seda muudatust ei põh-justanud ükski käskkiri ega soovitus. Nii asen-dus varem valitsenud võitlusvaim tagasihoidliku vaatlemisega. Kui varem pääses ülemuse jutule üksikute eranditega igal tööpäeval, siis nüüd muutus see raskeks ja vaata et suursündmuseks. Vahel määrati osakonnaülematele ettekande aeg nädal ette ja lükati sedagi korduvalt edasi. Vahel tuli kokkusaamist kaubelda sekretäriga. Liikumine neljandal korrusel kindrali kabineti lähedal muutus vaikseks hiilimiseks ja kui mõni astus või kõneles kõvemini, vaatas sekretär sel-lele etteheitvalt. Oli päevi, mil teati, et kindral mõtleb ja ühtegi alluvat vastu ei võta. Ka omava-heline suhtlemine muutus ametlikumaks.

Hiljem selgus kindrali nn mõtlemisega seon-duv. Kindral Reegil tuli 1939. aasta sügisel pä-rast tema määramist sõjaministriks vabastada endised tööruumid. Ta ei saanud ega saanud tüh-jendatud oma töölaua sahtleid ja kappi. Kui ta seda ka pärast mitmekordset lubadust ei teinud, kutsuti lukksepp, kes lukud avas. Sellega lahenes ka müsteerium «kindral mõtleb» (aeg, kui kedagi ei lubatud tema jutule): kapis ja töölaua sahtlites leidus hulgaliselt kriminaalromaane ja jutustu-si indiaanlastest. Nii mõneski neist oli kindrali märkusi, millest võib järeldada tema sügavat huvi selliste raamatute vastu. Raamatud anti koos vas-tava nimekirjaga üle sõjaministri adjutandile.

Veel suuremad muudatused leidsid pärast kindral Reegi ametisse nimetamist aset töös. Osakonnaülemad pidid esitama uuele ülema-le oma töö ja ülesannete ülevaate ning peaae-gu kõik said enam-vähem ühesuguse vastuse: töö vajab ümberkorraldust, selles on puudusi ja kindral peab mõtlema, kuidas asju paremini teha. Selgusetuks jäi aga see, milles puudused seisnesid. Kõikide küsimuste kohta pidid tule-ma kindralilt instruktsioonid. Tekkis ootamis-aeg, mil nokitseti igapäevaste tegemiste kallal. Kadus Tõrvandi-aegne vaidlemine, arutamine ja küsimuste hoogne lahendamine. Nüüd pidi enne vaatama ja tunnetama, kuidas kindral mõtleb, kuid pikapeale tapab selline olukord algatuse.

Reegi tulekuga algas ka staabi ruumide ümberkorraldamine. Kindral Tõrvandi lihtsalt

TEENISTUSEST KAITSEVÄGEDE STAABIS AASTATEL 1926–1934

115

sisustatud tööruumid vahetati I osakonna (ope-ratiivosakonna) endiste ruumidega, mis ehita-ti kindrali tarbeks ümber suureks kahekordse kattega ukse ja erikattega akendega kabinetiks, mille keskel asetses suur kirjutuslaud.

On huvitav kõrvutada kahte ülemat, kindral Tõrvandit ja kindral Reeki. Mõlemad olid sõjan-duse alal palju lugenud ja tundsid seda valdkonda, kuid neil oli erinev juhtimisstiil. Tõrvand spordi-mehena haaras küsimusi, tõmbas enesega vaidle-ma ja kaasas töösse ning püsis kaasvõitlejana ka raskes olukorras, Reek aga käsutas tööle ja kõige raskemas olukorras vaatas seda eemalt. Tõrvand oli töös eestöötegija ja hea juht. Ta lõi hoogsalt kaasa igal staabi üritusel ja õppusel, häirekava kontrollimisel ning eeskirjade koostamisel. Ta oli lihtsa ja otsekohese käitumisega ning oma isiku suhtes vähenõudlik. Reek, vastupidi, oli väga hu-vitatud oma heaolust ja himustas austamist. Kui Tõrvandile olid kõik alluvad ühesugused sõjaväela-sed, siis Reek tegi alamatel vahet: tal oli soosikuid, keda ta hoidis, sest need olid temale kasulikud või oskasid pugeda. Tõrvand nõudis alluvatelt oma ar-vamuse avaldamist, kuid Reegi juures pidi olema eriarvamusega väga ettevaatlik. Tõrvand vajas ise-seisvaid abilisi, Reek täpseid käsutäitjaid.

Elias Kasaku üle üheksa aasta kestnud tee-nistus Kaitsevägede Peastaabis lõppes 1934. aas-ta sügisel tema suunamisega teedeministeeriumi raudteede talituse ekspluatatsioonivalitsuse ju-hatajaks. Seal teenis ta 1940. aasta juuni lõpuni, mil ta okupatsiooni tõttu vallandati, ent kuna ta oli lähetatud teenistusse raudteele sõjaväest, saadeti ta veel umbes kuuks ajaks tagasi tee-nistusse Sõjavägede Staapi. Mis puudutab olu-korda vahetult enne 1940. aasta juunis alanud okupatsiooni, siis valitses Kasaku sõnul staabis masendav meeleolu, kuigi kuskil ei olnud tunda paanikat. Kõigiti oli kaalutud vastupanu ja isegi partisanisõja võimalusi, kuid otsustati siiski alla anda. Sellega ei olnud paljud nõus ja kõikjal võis näha kibestumist ja viha.

Lõpetuseks tsiteerin Elias Kasaku käsiraa-matut «Taktika», mis ei ole minetanud oma ak-tuaalsust veel tänapäevalgi:

«Praegu ei või sõda küll harilikult nii ker-gesti süttida kui varemail ajul. Kui nüüd tekiks

sõda, siis sellest võtab osa mitte väike osa rah-vast alalise sõjaväe näol, vaid terve rahvas. Selles sõjas ei ole tihti fronti ega mõistet sõjaväelane, vaid terve riigi maa-ala ühes kodanikkudega, ühendusteed, rahva majanduslikud ressursid, presse jne. – kõik võtavad osa sellest võitlusest, kõigil lasub sõja raskus. Selles heitluses on tihtigi kaalul, kas riigil olla või mitte olla. Muidugi on nüüd kolikambri heidetud vähemalt Euroopas ususõjad, dünastiasõjad, kuid on jäänud palju verisem, palju raskem sõda, sõda, kus oma eluli-semate huvide kaitseks on rahvas rahva vastu.

Seega on paratamata vaja riigile enesekaitse-organeid, nagu me neid näeme looma- ja taimerii-gis. On vaja kaitseorganeid, et riik, see etnograa-fi line, kultuuriline ja majanduslik tervik, võiks ennast vajadusel kaitsta, siis kui kõik teised rahu-lised abinõud riigi elu segamata jätkata on lootu-seta lõppenud. Sõda oleks siis riigivõimu viimseks abinõuks, niiöelda, viimseks argumendiks (ulti-ma ratio), et vastast sundida elama rahus. Näeme võitlust oma olemasolu eest mitte ainult riikide vahel, vaid ka looduses igal sammul.

Kui vaatleme Eesti geograafi list asendit, siis näeme, et oleme lääne ja ida huvide murdekohal. Seega on meie oludes eriti tarvis kaitseväge, mis oleks rahva julgeoleku valvel rahuajal ja sõjaajal kaitseks riigi piire. Meie ei taha sõda, sest möö-dunud Vabadussõjaga oleme saanud, mida rahvas ihaldas – iseseisvuse ja riigi rahvuslikud piirid. Kuid arvesse võttes meie olukorda tuleb meil eriti olla valmis riigikaitseks ja teha kõik, et kallale-tungija leiaks meilt visa ja tugeva vastupanu. Kui meie riigi vastased teavad, et leiavad siit tugeva vastupanu, siis ei usalda nad kergesti sõda alata, sest äpardused võivad neid endid hukata. Seega riigikaitse parim organiseerimine on suurimaid abinõusid meil sõjaohu ärahoidmiseks.»

Loodan, et oleme õppinud ajaloos tehtud viga-dest ja suudame neid tulevikus vältida, käitudes Kaitsevägede Staabis valitsenud põhimõtte «Üks kõigi, kõik ühe eest!» järgi, mis aitab meil säili-tada oma riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, et ka järeltulevatel põlvedel oleks võimalik kasvada üles vabas ja iseseisvas Eesti Vabariigis.

A a r t N õ m m

116

117

Miks Sõjavägede Staap 1939?Sõjavägede Staap aastal 1939 pakub huvi eelkõi-ge seetõttu, et see struktuur on hea näide sellest, milleni jõuti esimesel iseseisvusajal meie sõjalise juhtimise kujundamisel. Sõjavägede staap 1939. aastal oli struktuur, mis planeeris ja valmistas ette Eesti kaitset ja oleks seda ka juhtinud, kui meie tollased riigijuhid poleks Molotovi-Rib-bentropi sobingutest tulenevaid diktaate vastu võtnud. Staap oli selleks ajaks juba akumuleeri-nud paarikümneaastase kogemuse ja elanud läbi otsingute perioodi, mille kestel kaitseväes loodi erinevaid staape, liideti ja lahutati neid omava-hel ning nimetati ümber.

Sõjavägede Staap oli 1939. aastal omamoo-di Eesti sõjalise mõtlemise tipp ja etalon ning pakub sellisena huvi ka tänapäeva sõjalise juh-timise kujundamisel.

Sõjavägede staabi kujunemisluguSõjavägede staabi eellaseks võib pidada Opera-tiivstaapi, mille moodustamise detsembris 1918 tingis vajadus juhtida ja hallata operatiivtege-vust Vabadussõja rinnetel. Staabi esimene ülem (kuni 23. detsembrini 1918) oli polkovnik Johan Laidoner, seejärel alampolkovnik Jaan Soots.

Veebruaris 1919 nimetati Operatiivstaap ümber Kindralstaabi valitsuseks, milline koos Korraldusvalitsusega moodustasid Ülemjuhataja (hiljem Sõjavägede) Staabi. Selline kaksikskeem säilis kuni 1926. aastani, mil Sõjavägede Staap likvideeriti ja Kindralstaabi valitsusest kujunda-ti omaette Kindralstaap.

1929. aasta sõjalise juhtimise järjekordse reorganiseerimise käigus viidi vahepeal eraldi

tegutsenud Kindralstaap ja Korraldusvalitsus uuesti kokku ning moodustati Kaitsevägede Staap. 1.aprillil 1937 nimetati Kaitsevägede Staap ümber Sõjavägede Staabiks.

Staabi üldiseloomustus. Rollijaotus ja alluvuskordStaap koosnes osakondadest, mis said lõplikult paika 1920. aastate jooksul. Osakonnad jagune-sid erialade järgi jaoskondadeks (harilikult kaks kuni neli jaoskonda). Osakondi tähistati rooma numbriga ja jaoskondi ladina suurtähtedega – näit I (operatiiv)osakonna C-jaoskond. Osa-konnaülemad olid koloneli või kolonelleitnandi auastmes, jaoskonnaülemad kaptenist kolonel-leitnandini.

Sõjavägede staabi ülem oli kuni oktoobrini 1939 kindralleitnant Nikolai Reek, pärast teda kindralmajor Aleksander Jaakson. Staabiülemal oli kaks abi – esimene abi kindralmajor August Kasekamp ja teine abi kolonel Eduard Ahman (vahemärkusena olgu öeldud, et kõigi nelja mehe saatus oli sama: surma-aasta 1942, surmakoht Siber, surma põhjus – hukkamine).

Huvitavad on Sõjavägede Staabi alluvuse ja staabisisese rollijaotuse küsimused. Vaikivale ajastule omaselt kehtis Eestis alates 1934. aas-tast kaitseseisukord ja uuesti nimetati ametisse

Sõjavägede Staap 1939. aastalRetrospektiivne tagasivaade ja võrdlus tänapäeva peastaabiga

BORIS PÜSSAKolonelleitnantKaitseväe Peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakond

118

ka kaitsevägede ülemjuhataja. Tulenevalt nen-dest arengutest nihkus ka Kaitsevägede Staap oma senisest kaitseministri alluvusest ülemju-hataja otsealluvusse. Sõjavägede ülemjuhataja teostas seega riigikaitse ülesandeid Sõjavägede Staabi kaudu, alludes ise otse vabariigi presiden-dile. Staap oli sisuliselt nii ülemjuhataja tööor-gan kui ka tema juhtimiskeskus, kus töötati läbi ja valmistati ette kõik riigikaitselised küsimu-sed. Selline tegelikult tsiviilkontrolli välistav rii-gikaitseline juhtimine püsis kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni 1940. aastal.

Staabiülema pädevuses oli otsuste lange-tamine sõjaväeluure, vedude ja väljaõppe vald-konnas ning kaartide valmistamist ja üldist asja-ajamist puudutavates küsimustes. Ülemjuhataja jättis endale ka otsuste langetamise pädevuse kõigis operatiiv- ja mobilisatsiooniküsimustes.

Sõjaväe tegevust puudutavates küsimustes allusid staabiülemale muidu kaitseministeeriumi koosseisus olevad relvaliikide (jalaväe, ratsaväe, suurtükiväe ja Pioneeripataljoni) inspektorid. Sõjaväe sideülema kohuseid täitis Sidepataljoni ülem, kelle vastutuses oli ka Sõjavägede Staabi sidealane tagamine.

Osakondade ülesanded

I (operatiiv)osakond oli juhtiv osakond, mis vas-tutas kõigi sõjaaja kaitsekavade, nagu piirikat-

tekava mobilisatsiooni puhuks, mobiliseeritud vägede rindele suunamise ja koondamise kavad, oma vägedega sidepidamise ja naabritega koos-töö kavad, piirikindluste ehitamise kavad ning sisejulgeoleku kavad nii rahu- kui ka sõjaajaks, väljatöötamise eest. Osakond vastutas ka sõjaväe operatiivtegevuse korraldamise ja juhtimise eest, organiseerides väe- ja relvaliikide koostööõppu-si ning manöövreid, staabiharjutusi, väljasõite ja sõjamänge. Osakonna kompetentsi kuulusid ka kõik sõjaväe paiknemisega seotud küsimused. Lisaks tegeles osakond muude riigikaitse rahu-aegset ettevalmistust ja sõjaaegset rakendust haaravate probleemide läbitöötamisega.

Eelkõige just selle osakonna kaudu teostas sõjavägede ülemjuhataja kõigi relvastatud jõu-dude operatiivset juhtimist nii rahu- kui ka sõ-jaajal.

II (luure)osakond tegeles info kogumise-ga välisriikide sõjalis-poliitilisest olukorrast. Osakonna kompetentsis oli kogu sidepidamine välisriikide sõjavägedega. Ka meie oma sõjaväe-atašeed ja kõik meie sõjaväelaste väliskoman-deeringud kuulusid luureosakonna pädevusse. Eriti sensitiivseks vastutusalaks oli siseriiklik vastuluuretegevus.

III (liikumiste) osakond tegeles riigi ühen-dusteede sõjalise ettevalmistuse ning kõigi sõ-javäe vedude planeerimise ja korraldamisega. Tinglikult võib seda osakonda pidada tänapäeva tagalaosakonna analoogiks.

SÕJAVÄGEDE STAAP 1939 . AASTAL

Staabi ülem

Staabi ülema1. abi

I (operatiiv)osakond

II (luure)osakond

III (liikumise)osakond

IV osakond(kantselei)

V (mobil-ni)osakond

VI (väljaõppe)osakond

Topo-hüdrog.osakond

Staabi ülema2. abi

PEASTAAP 1939. a.

119

IV osakond (kantselei) vastutas kaader-koosseisu personaliküsimuste eest: teenistus-käik, atesteerimine, autasustamine, pensionid jms. Osakonna pädevusse kuulusid ka staa-bi üldine asjaajamine, kirjavahetus ja sõjaväe keskarhiivi pidamine. Osakond haldas ka muid, teiste osakondade kompetentsi mittekuulunud küsimusi, näiteks staabi komandanditeenistuse korraldamine.

V (mobilisatsiooni)osakond tegeles nii sõja-väe komplekteerimise (sh ajateenijate teenistusse kutsumise ja jaotamisega väeosade vahel) kui ka reservväelaste arvestuse pidamisega. Osakonnas peeti üldist mobilisatsiooniplaani ja selle päde-vusse kuulusid kõik sõjaväe organisatsioonilised küsimused (k.a rahu- ja sõjaaegsed koosseisud).

VI (väljaõppe)osakond vastutas sõjaväelise väljaõppe ja kasvatuse eest. Osakond kodifi t-seeris kõiki väljaõppealaseid dokumente ning tegeles määrustike ja eeskirjade kirjastamisega. Peale selle oli osakonnal hulk kaasnevaid ülesan-deid, nagu riigikaitseõpetuse juhtimine koolides (k.a ülikoolide riigikaitselise õpetuse instituu-did), ajakirja Sõdur toimetamine, sõjakirjanduse väljaandmise korraldamine, Sõjavägede staabi raamatukogu ja garnisoniraamatukogude hal-damine ning Vabadussõja muuseumi juhtimine.

Topo-hüdrograafi aosakond tegeles maa- ja merekaartide valmistamisega sõjaväe vajadus-teks. Vajadusel korraldas osakond ka sõjatopo-graafi de kursusi.

Võrdlus tänapäeva Kaitseväe PeastaabigaNeid staape on raske võrrelda, sest nende tege-vus on seotud erinevate ajastutega, samas just ajastutele iseloomulikult torkavadki silma mit-med märgilised erinevused.

Esiteks, 1939. aasta Sõjavägede Staap oli äärmiselt tugeva operatiivalase suunitlusega, sest nagu nähtub juba staabi struktuurist, oli ena-mik toetavaid funktsioone staabist välja viidud ja kaitseministeeriumi hallata (varustusvalitsus, tervishoiuvalitsus, juriskonsultuur). Võrdlusena on tänases Kaitseväe Peastaabis tajutav admi-nistratiiv-toetava bürokraatia domineerimine ning operatiivala osakonnad selges vähemuses.

Teiseks (ja mis pigem ilmestab esimest punkti) – kui Sõjavägede Staabis jagunesid ope-ratiiv- ja väljaõppeülesanded kolme-nelja osa-konna vahel, siis tänases peastaabis on need kokku surutud ühteainsasse osakonda.

Kolmandaks, kui Sõjavägede Staap oli äär-miselt sõjaväelaslik asutus kaduvväikese mitte-sõjaväelastest ametnike hulgaga, siis tänasele peastaabile on omane suur tsiviilametnike osa-kaal.

Neljandaks, ajastule iseloomulikult olid Sõ-javägede Staabis nii mobilisatsioon kui ka liiku-mised omaette osakonna hallata. Samas on tä-nases peastaabis hoopis mitmed tsiviiltegevused

B o r i s P ü s s a

PEASTAAP TÄNAPÄEVALStaabiülem

Staabiülemaabi (-OPS)

Staabiülemaabi (-SPT)

Peainsp.teenistus

Siseaudit

ÜO J1 J2 J3/7 J4 J5/9 J6 J8 TO

120

tõusnud osakonna staatusesse. Kas ka see on aja märk?

Viiendaks, Sõjavägede Staap juhtis vahetult koolinoorte riigikaitselist kasvatust, olles sellise-na tugevalt tsiviilühiskonda integreeritud. Täna-ne peastaap ei ole aga mingil moel enam seotud riigikaitselise kasvatusega ja tema seos tsiviil-ühiskonnaga on seetõttu oluliselt nõrgem.

Ka on tänapäeva peastaap koosseisult ja osakondade arvult oluliselt suurem tollasest Sõjavägede Staabist. Sealjuures tegutsevad pea-staabi koosseisus olevad peainspektoriteenistus ja siseauditi osakond kaitseväe juhataja otseal-luvuses.

Kokkuvõtteks

1939. aasta Sõjavägede Staap arenes välja Vaba-dussõja-aegse Operatiivstaabi – hilisema Kind-ralstaabi – baasil. Sõjaaegne sünd andis olulise kiirenduse staabi arengule. Staap oli ka hilise-mate, rahuaegsete arenguetappide käigus kogu aeg tugeva kindralstaabi dominandiga – selgelt sõjalise tegevuse (tollases pruugis sõjateatri)

ettevalmistamisele ja sõjaaja juhtimisele orien-teeritud struktuur. Enamik toetavaid tegevusi ei koormanud staabi igapäevast tööd, vaid olid ministeeriumi hallata.

Kaitseväe Peastaap aastal 2010 on arenenud vaid rahuaja tingimustes, millest ka tema valda-valt rahuaja tegevustele orienteeritud tugeva ad-ministratiiv-bürokraatliku dominandiga struk-tuur. Nii staabi struktuuris kui ka igapäevatöös on tajutav toetavate tegevuste üleküllus. Keegi ei võta väita, et meie riigikaitse sõjalise juhtimise struktuurid oleksid nende optimaalseimal kujul juba paika settinud, nii otsib ka peastaap alles oma tegelikku rolli ja optimaalset struktuuri. Elame huvitaval ajal ja näeme kindlasti juba lä-hiaastatel peastaabis uusi arenguid.

Sõjavägede Staabi kolm kõrgemat juhti 1939. aasta lõpul: kindralmajor ALEKSANDER JAAKSON (1892–1942), kindralmajor AUGUST KASEKAMP (1889–1942) ja kolonel EDUARD AHMAN (1889–1942). Kõik kolm hukati 1942. aastal erinevates Siberi surmalaagrites.

SÕJAVÄGEDE STAAP 1939 . AASTAL

121

122

123

2001. aasta 3. septembril anti ehitaja poolt kait-seväele üle toonase Kaitsejõudude Peastaabi uus hoone, kus praegu paiknevad nii peastaap kui ka väeliikide staabid, moodustades ühendstaa-bi. Enne uude hoonesse kolimist asusid Kaitse-jõudude Peastaabi osakonnad üheteistkümnes Tallinna paigas ja struktuuriüksuste vahel liiku-mine nõudis lisaks struktuuri heale tundmisele ka orienteerumisoskust Tallinna kesklinnas. Juhkentali tänavas asuv peastaabi hoone on pika ja huvitava ajalooga ning väärib kahtlemata kä-sitlemist ka peastaabi aastaraamatus. Praegune Kaitseväe Peastaap asub omaaegses Juhkentali haiglakompleksis Tallinna edelaosas Lasnamäe klindi all ja järgnevalt annangi ülevaate Juhken-tali tänava krundil asuvate hoonete eluloost.

Pärast tsaarivõimu kehtestamist Tallinnas 1710. aastal hakati linna kujundama perspektii-vikaks ja tugevaks sõjasadamaks. Järjest suure-nevad mere- ja maagarnisonid ei saanud enam läbi väeosade juures asuvate kohaliku tähtsuse-ga laatsarettidega ja seetõttu anti 1715. aastal käsk rajada admiraliteedi vajadusteks keskne hospidal. Samal aastal teataski krahv Aleksandr Tšernõšov hospidali valmimisest kindraladmi-ral Fjodor Apraksinile. Mereväehospidal asus praeguse Lääne-Tallinna keskhaigla territooriu-mi lääneosas. 18. sajandi lõpuks olid aga vanad hooned amortiseerunud, kuid krunt kitsas uute ja mahukamate ehitamiseks.

1772. aastal koliti uutesse ruumidesse Här-japea jõe ja Lasnamäe vahel. Uue krundi põhja-piir kulges enam-vähem mööda Härjapea jõge, lõunaserv piki endist linna veekanalit paekalda äärel, idas järgis krunt endise tselluloosivabriku platood, läänes ulatus kaugele üle oru, mille kes-kel voolas ojake (sellel kohal on nüüd Filtri tee). Krundi pikkus oli u 650 m ja laius 350 m. 1914. aastal saadi linnalt tagasi juurdelõige krundi raudteepoolses küljes.

18. sajandi lõpul piirati maa-ala planguga. Värav ja vahtkonnahoone asetsesid kirdes, tõe-näoliselt praeguses asukohas. Sealt suundus pea-tee nelinurksele väljakule, mille keskele oli ehi-tatud köök. Platsi ääristasid haigetele määratud puitbarakid, kontor, personali majad ja preestri elamu. Edelanurgas paiknes barokkstiilis apost-liku õigeusu kirik. Sellest nelinurksest grupist ida pool oli suurem kivist apteek. Veel kaugema-le idaossa teisele poole oja (praegune Filtri tee) oli rajatud eraldatud suguhaigete barakk.

Suuremad rekonstrueerimis- ja uusehitus-tööd tehti territooriumil 19. sajandi esimesel vee-randil. 1872. aasta oktoobri lõpul külastas Tal-linna tsaar Nikolai I, kes vaatas üle sõjaväeosad ja asutused. Tema käsul ühendati maaväehospi-dal Juhkentali territooriumil asuva mereväehos-pidaliga. Moodustati Tallinna sõjaväehospidal, kuhu kuulusid kaks avarat barakki 150 haigele ja suur kaheosaline peahoone, kus asusid am-bulatoorium, laod ja palatid umbes 140 haigele. Härjapea jõe ääres paiknesid kahekorruseline klassitsistlik köök-leivamaja-kaljakoda-provian-diladu, kahekorruseline saun-pesukoda, vaht-konnamaja jne. Toimis primitiivne veevärk, millega juhiti vesi paistiigist köögikateldesse. Tollane peahoone oli klassitsistlik kahekorruse-line ehitis, mis uue peahoone rajamiseks 1920. aastate alguses lammutati.

Kaitseväe peastaabi hoone ajalugu

MAIRE KURVITSKaitseväe Peastaabi üldosakonna juhataja

124

Majandushoonete kompleks, kuhu kuulusid saun ja köök, sai lõpliku kuju 1828. aastal, mil valmis pesukoda rullikuuri, kuivatuspööningu ja eluruumidega 12 pesunaisele. Samal aastal valmis kahekorruseline kuur ravimtaimede tööt-lemiseks (ilmselt krundi lääneosas enne Filtri teed). 1840. aastal põles surnukuur ja selle ase-mele ehitati kivist «anatoomiline majake», mille üks ruum oli ette nähtud lahkumisjumalateenis-tuseks. Vana puukirik lammutati 1842. aastal ja kirikuks kohaldati üks suurem haiglahoone.

Järgmine ehitusperiood jääb aastatesse 1860–1865, mille käigus remonditi peaaegu kõik hooned. Senine apteek ehitati ümber haig-lat teenindavate alamväelaste kasarmuks ning rajati aiaga eraldatud apteegilinnak uue aptee-gihoone, laboratooriumi, jääkeldri ja töötajate eluruumidega.

1864. aastal oli sõjaväehospidali territoo-riumil 25 hoonet. 1853. aastaks kustutati Tal-linn maakindluslinnade nimekirjast, misjärel anti merepoolsed kindlustused 1864. aastal üle tsiviilvõimudele ja lõpetati Tallinna kindluseko-mandandi tegevus. Koos ülalkirjeldatuga hakati

likvideerima sõjaväehaiglaid ja haigete sõjaväe-laste ravi otsustati viia üle tsiviilhaiglatesse. Tal-linna sõjaväehospidal likvideeriti 1869. aastal, kuid selle asemele moodustati 75 voodikohaga Tallinna kohalik laatsaret. 1895. aastal andis sõjaväenõukogu korralduse Tallinna kohaliku laatsareti laiendamiseks.

1907. aasta riigikaitseplaaniga nähti ette Tallinna strateegilise tähtsuse suurendamine ja Esimese maailmasõja puhkemise järel nimetati raviasutus uuesti Tallinna sõjaväehospidaliks.

Aastatel 1920–1940 asus hoones sõjaväe keskhaigla. Algse esifassaadil nelja sambaga portikusega ühekorruselise peahoone asemele ehitati aastatel 1923–1925 arhitekt Aleksander Vladovski projekti järgi uus haiglahoone. Nagu mitmed teisedki A. Vladovski tööd (Narva Kreen-holmi manufaktuuri haigla, Tallinna Kopli kal-mistu õigeusu kabel, Nõmme Ristija Johannese õigeusu kirik, Tallinna Kadrioru lossi banketi-saali juurdeehitis, Tallinna Kopli püha Nikolau-se õigeusu kirik) on ka peastaabi hoone lahen-datud mõningate järeljuugendlike elementidega neoklassitsistlikuks laadis, olles selle stiilisuuna

Praegune Kaitseväe Peastaabi hoone ehitati Aleksander Vladovski projekti järgi eelmise sajandi 20. aastate alguses.

KAITSEVÄE PEASTAABI HOONE AJALUGU

125

suurejoonelisimaid ehitisi Eestis. Praeguse välis-kujuga hoone avati 12. detsembril 1925 ja seda iseloomustab esmalt esinduslikkus: loodepool-ses osas kolm, kirdepoolses kaks põhikorrust, lisaks sokli- ja mansardkorrus ning kujunduselt muljetavaldavat esifassaadi ilmestavad kõrge voluutfrontooniga kaheksasambaline portikus ja kumerduva atikaga külgrisaliidid. Allkorrus on rusteeritud, ülemised korrused pilastritega liigendatud. Hoone dekoor on rikkalik: profi -leeritud karniisid, girlandidega ehitud samba- ja pilastrikapiteelid, dekoratiivsed medaljonid jne. Tagakülg on lakoonilisem, koosnedes kolmest tiibehitisest, mistõttu hoone põhiplaan on E-ku-juline. Siseplaneeringu keskmeks on läbi kolme korruse ulatuv trepikoda, ülejäänud hooneosad on lahendatud peamiselt koridorsüsteemis.

Hoonet ümbritseb regulaarne park, milles on säilinud hulk peamiselt 19. sajandist pärine-vaid kõrvalhooneid (vt «Juhkentali haigla pea-hoone arhitektuuriajaloolised eritingimused», koostanud Silvi Pihlak, Tallinn 2000). Kui palju

ja missuguses mahus oli säilinud endisaegseid hooneid, kui palju neid tookord rekonstrueeriti või lammutati, vajab täiendavat uurimist.

Ka nõukogude ajal paiknes hoones sõjaväe-haigla. Krunt piirati kõrge betoonblokkidest tara-ga, ent eritingimustega käsitletavast maa-alast jäi välja Filtri teest (endine oja) lõuna pool asuv varem haiglale kuulunud territoorium. Seesama ajaloo-lise krundi piiridest väiksem maa-ala anti 1990. aastatel Eesti Vabariigi riigikaitsjate kasutusse.

Juhkentali sõjaväehaigla territoorium ja hooned on täitnud 1772. aastast 1990. aastate alguseni ehk ligi 220 aasta vältel sõltumata nime-tusest (mereväe, sõjaväe jm) sõjaväehaigla ülesan-net. 1997. aastal tunnistas kultuuriminister oma määrusega Juhkentali peahoone, arstide elamu, pargi ja tiikide süsteemi kultuurimälestisteks.

Artikli kirjutamisel on tuginetud 8. mail 2000 Muinsuskaitseameti Harjumaa ja Tallinna vaneminspektori Jaanis Tali koostatud materja-lidele.

M a i r e K u r v i t s

Endine peahoone, lammutatud 1923. aastal.

LIPU ANDMISE TUNNISTUS

Tallinnas, 29.oktoobril 2010

Vabariigi Presidendina annan ma käesolevaga Kaitseväe Peastaabile lipu.

Kaitseväe Peastaabi lipu sinisel lipuväljal on Kaitseväe Peastaabi embleem, ülaäärelhõbedane tekst „KAITSEVÄE PEASTAAP“, all vardapoolses ääres hõbedane daatum26.11.1918 ja all lehvise ääres hõbedane daatum 31.10.1991. Lipu tagumisel küljel on Eestilipp, millel on suur riigivapp ja kaarjalt kuldne kiri „EESTI KODU KAITSEKS“.

Kaitseväe Peastaabi embleem on väike riigivapp, mida toetavad ristatud hõbedased sau jatõstetud mõõk. Riigivappi ümbritsevad sõõrina kuldsed põhjatäht, tammelehtedest vanik jalint vapikirjaga „VIRIBUS UNITIS“. Hõbedane daatum 26.11.1918 all paremal tähistabKaitseväe Peastaabi loomise kuupäeva ja daatum 31.10.1991 all vasakul Kaitseväe Peastaabitaasloomise kuupäeva. Ristatud sau ja mõõk sümboliseerivad kaitseväe juhtimise kõrgemattaset, riigivapp ja põhjatäht näitavad struktuuriüksuse riiklikku tasandit ningrahvusvahelist koostööd. Deviis „Ühiste jõududega!“ ladina keeles viitab aga väeliikideühtsusele.

Lipu kavandas kujundusgraafik hr Margus Haavamägi ja lipu valmistas OÜ Lipuvabrik.

Toomas Hendrik Ilves

Eesti Vabariigi President

Kaitseväe Peastaabi aastapäevarivistusel 1. no-vembril 2010 andis kaitseminister Jaak Aaviksoo vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese vo-litusel peastaabi ülemale brigaadikindral Neeme Välile üle Kaitseväe Peastaabi lipu. Kaitseministri kinnitusel on peastaap Eesti kaitseväe aju alates taasloomise päevast, 31. oktoobrist 1991 ja tema panus kaitseväe arendamisse on väga suur.

Peastaabi ülem brigaadikindral Neeme Väli tõotas hoida ja kaitsta Kaitseväe Peastaabi lippu kui ühtekuuluvuse sümbolit ning avaldas loo-tust, et esimene oma lipp aitab peastaabis tee-nivaid inimesi liita, kasvatab nende väärtushin-nanguid ja kannab peastaabi identiteeti.

Kaitseväe Peastaabile andis lipu riigikaitse kõrgeim juht vabariigi president Toomas Hend-rik Ilves. Lipu õnnistas kaitseväe peakaplan ko-lonelleitnant Taavi Laanepere. Esimese naela lõi lipuvardasse vabariigi president Toomas Hend-rik Ilves. Lipu naelutasid tseremoonial kaitse-minister Jaak Aaviksoo, Riigikogu riigikaitse-komisjoni liige Tarmo Kõuts, kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots, Kaitseväe Pea-staabi ülem brigaadikindral Neeme Väli, ohvit-seride esindaja kolonelleitnant Aivar Vilbre, all-

ohvitseride esindaja staabiveebel Siim Toomik, ametnike esindaja Ene Leetsaar ja peakaplan kolonelleitnant Taavi Laanepere.

Peastaabi lipu kirjeldus ja kasutamise kord on kinnitatud kaitseväe juhataja 21. oktoobri 2010 käskkirjaga nr 331.

Kaitseväe Peastaabi eelkäija Sõjaministee-riumi Peastaap sündis 92 aastat tagasi, 26. no-vembril 1918, kui Ajutine Valitsus nimetas peastaabi ülemaks sõjaminister kindralmajor Andres Larka, kes juhtis Eesti väeosade tegevust kuni Johan Laidoneri määramiseni Operatiivs-taabi ülemaks. Kaitseväe Peastaap loodi uuesti 31. oktoobril 1991, esimene taasloodud pea-staabi ülem oli Ants Laaneots.

Kaitseväe Peastaap sai endale lipu

TÕNU NOORITSMajor, PhD (biol)Kaitseväe Peastaabi juhtkond

127

128

Kaitseväe Peastaap on kaitseväe juhataja tööorgan, mille ülesandeks on kaitseväe tegevu-se planeerimine, arendamine ja korraldamine.

Lipp on väeosa pühade traditsioonide süm-bol, mis kannab endas liitunud meeskonna vai-mu ja püsiväärtusi ning on väeosa identiteedi kõrgeimaks tunnuseks. Kui lipp kaotatakse või langeb vaenlase kätte, saadetakse väeosa laiali. Ilma liputa pole väeosa ja seetõttu kaitstaksegi lippu kõige rohkem. Iga väeosa peab oma lipu välja teenima ja seda on Kaitseväe Peastaap oma väärika 92-aastase ajaloo vältel ka teinud. Loo-dan, et Kaitseväe Peastaabi lipp koondab ja lii-dab üksmeelseks vennaskonnaks kõik peastaabis teenivad kaitseväelased, ametnikud ja teenistu-jad ühise suure aate nimel, mis on selgelt väljen-datud lipukirjas «EESTI KODU KAITSEKS».

Kaitseväe Peastaabi aastapäevarivistus 1. novembril 2010.

KAITSEVÄE PEASTAAP SAI ENDALE L IPU

Kaits

eväe

Pea

staa

bi te

avitu

sosa

kond