ABIMATERJALProfessionaalsele tugiisikule ja sotsiaaltöötajale

MTÜ Perede ja Laste NõuandekeskusKoostatud Hasartmängumaksu Nõukogu toetusel

2012

Sisukord

Perekeskne lähenemine perega töötamisel ............................................................................. lk 5

Perekeskse töö tasandid …...................................................................................................... lk 8

Perekeskse sekkumise õnnestumiseks vajalikud oskused .................................................... lk 13

Tugiisiku teenuse osutamise etapid …................................................................................... lk 15

Näiteid tugiisiku tööst …......................................................................................................... lk 29

Lisa 1 Peretöö dokumentatsioon ........................................................................................... lk 43

Leping pere tugiisiku teenuse osutamiseks …....................................................... lk 43

Tugiisiku protokoll …............................................................................................... lk 45

Tugiisiku tööaja tabel ….......................................................................................... lk 46

Lisa 2 Lisalugemist ................................................................................................................ lk 47

Perekeskne lähenemisviis ja jõustav sotsiaaltöö .................................................. lk 47

Lapse areng imikust noorukini ............................................................................... lk 55

Kuidas aidata õpiraskustega last? ......................................................................... lk 65

Alkoholism perekonnapsühhoteraapia kontekstis ................................................. lk 73

Sõltuvushäirete grupiteraapia ................................................................................ lk 81

Perekeskne lähenemine perega töötamisel

Lastega perede abistamisel on oluline, et valitud sekkumisviis on parim nii lapsele kui perele

ning lähtub pere hetkesituatsioonist.

Perekeskne lähenemisviis (ingl k family-centered approach) on mõtlemisviis, mis tunnustab

perekondade eripära, tugevusi ja väärtusi. Perekonda vaadeldakse süsteemina, kus on varjatud

tugevused, mille avastamine ja kasutuselevõtmine aitab pere toimetulekut parandada. Väärikas

ja austav lähenemine toetab pereliikmete koostöövalmidust ja võimekust muutuste

elluviimiseks.

Lapse turvalisus on kõige paremini tagatud perekonnas, kus vanemad suudavad lapse eest

hoolitseda ja tagada lapse heaolu. Perekonna säilitamine, juhul kui see on võimalik, on lapse

jaoks esmatähtis. Kui see aga pole võimalik, on oluline säilitada lapse sidemed sugulaste ja

kogukonnaga. Täielikult vanematest ja laiendatud perekonnast eraldatud lapsed jäävad ilma

suurest osast oma pere ajaloost, mistõttu on neil hiljem raske taasleida kuuluvus- ja

järjepidevustunnet.

Sekkumispõhimõtted perekeskses töös

1. põhimõte. Lapse turvalisus ja tema terve arengu tagamine on seotud vanemate toime

tulekuga. Vanemate toimetulek on seotud nende elupaigaga, staatusega kogukonnas,

igapäevast toimetulekut mõjutavate peresiseste ja väliskeskkonnast tulenevate stressoritega

ning kohanemisvõimega.

2. põhimõte. Perekonna esmase toimetuleku hindamise teostab ametnik (lastekaitse- ja/või

sotsiaaltöötaja). Lapse heaolu ja vanemate toimetuleku ning perekonna kui terviku

funktsioneerimise hindamine on oluline, et kavandada esmased sekkumisstrateegiad (sh

tugiisiku teenuse sisu).

Esmane hindamine sisaldab järgmisi tegevusi:

- riskide hindamine, mis on seotud lapse turvalisuse ehk lapse heaolu (füüsiline,

sotsiaalne, emotsionaalne ja kognitiivne) tagamisega;

- pere nägemuse kaardistamine, ”mis on probleemiks”; pereliikmete tugevuste,

ressursside ja probleemilahendusoskuste hindamine; perekonna formaalse ja

mitteformaalse toetusvõrgustiku kaardistamine.

5

3. põhimõte. Peredes, kus lapse ja vanemate heaolu tagamist toetavad vajadused on

rahuldamata, peab rakendama sekkumismudelit, mis sisaldab intensiivset perekesksest

abistamistööd pere juures kodus; perele vajalike teiste toetavate teenuste osutamist

(meditsiiniteenused, lapsehoiuteenus jms) ja perekonna toetusvõrgustiku kaasamist kuni

olukorra normaliseerumiseni. Seejärel on oluline pikaajalise peretöö kavandamine, et tagada

perekonna püsimajäämine ja laste eest hoolitsemiseks vajalike jõuvarude kasvamine.

4. põhimõte. Oluline on, et enne peretöö alustamist motiveeritakse pereliikmeid koostööle

abistajatega ning nende valmidus koostööd teha kinnitatakse kirjaliku lepinguga. Pere

osalemine ja panustamine nende abistamise protsessis peab tuginema pereliikmete

tingimusteta aktsepteerimisele, usaldamisele, nende erisuste arvesse võtmisele ning nende

seatud eesmärkide arvestamisele.

5. põhimõte. Oluline on teadvustada pereliikmete – vanem(ad), laps(ed) – tugevused (tead-

mised, oskused, toimivad käitumismustrid) ja integreerida need abistamise plaani ning töötada

perega selle nimel, et aidata neil suurendada ressursse, mis tagavad senisest parema toime-

tuleku.

6. põhimõte. Sekkumine on alati mitmedimensiooniline ehk abistamist teostavad tihti mitu

teenuse osutajat ja institutsiooni koostöös ja samal ajal. Seetõttu on vajalik regulaarne võrgus-

tikukohtumiste korraldamine, et vältida killustamist ning seda, et vanemad saavad kasutada

teenuse osutajaid üksteise vastu ja/või jääda abistamisprotsessi kõrvaltvaatajaks.

7. põhimõte. Sekkumise ehk perede abistamise efektiivsuse tagamist toetab see, kui abistajad

(lastekaitsespetsialist ja teenuste osutajad) osalevad pidevalt koos kas kovisioonis ja/või

supervisioonis (Landy, Menna 2006).

Perekeskse lähenemisviisi rakendamisest tulenev kasu lapsele/nooreleLapsed/noored tunnevad, et

- neile on tagatud turvalisus hooletusse jätmise ja väärkohtlemise eest;

- neil on aidatud edendada suhteid oma vanematega;

- neil on aidatud säilitada suhteid oma perekonnaga;

- neil aidatakse paraneda traumadest, mis on põhjustatud hooletusse jätmisest, vanemlike

oskuste puudumisest või väärkohtlemisest.

6

Perekeskse lähenemisviisi rakendamisest tulenev kasu perekonnalePerekonnad tunnevad, et

- neid toetatakse laste eest hoolitsemisel;

- nendega suheldakse ausalt ja vahetult ning neid kuulatakse ära;

- neid väärtustatakse ja aktsepteeritakse ”sellistena, nagu nad on”;

- neil aidatakse välja selgitada nende probleemid, tugevused ning võimalikud lahendused;

- neid abistatakse juurdepääsul teenustele, mis toetavad laste eest hoolitsemist;

- neid abistatakse lastele parima võimaliku (ajutise) asendushoolduse vormi leidmisel, kui

lapsed ei saa jääda perre;

- neid toetatakse kontaktide hoidmisel lastega, kes on ajutiselt perest eraldatud;

- neid toetatakse formaalse ja mitteformaalse (pere) toetusvõrgustiku kujundamisel.

Perekeskse lähenemisviisi rakendamisest tulenev kasu lapsevanemateleVanemad tunnevad, et

- neil aidatakse parandada vanemlikke kompetentse laste eest hoolitsemisel;

- neid julgustatakse oma vajadustest rääkima ning oma tugevusi kasutama;

- neil aidatakse lõpetada käitumine, mis võib kahjustada nii lapsi kui ka neid endid;

- neil aidatakse säilitada ja tugevdada (emotsionaalset) sidet lastega;

- neid abistatakse lastega suhtlemise edendamisel.

KirjandusLandy, S.; Menna R. 2006. Early Intervention with Multi-Risk Families. An Integrative Approach.

7

Perekeskse töö tasandid

Sotsiaaltöö klassik Charlotte Towle on kirjutanud oma raamatus ”Common Human Needs”

(1945) vajadustest, mis mõjutavad inimese arengut. Autor rõhutab, et inimese arenemiseks,

küpsemiseks ning sotsiaalses elus osalemise motivatsiooniks on vajalikud järgmised

tingimused: füüsiline heaolu (toit, peavari, võimalused hoolitseda tervise eest); emotsionaalse ja

intellektuaalse arengu võimalused; suhted teistega ja võimalus rahuldada hingelisi vajadusi.

Samuti toob ta välja selle, et vajadused on seotud indiviidi vanuse ja elusituatsiooniga.

(Kilpatrick, Holland 2003.)

Abraham Maslow (1970) rajas vajaduste hierarhia. Ta toetus Towle’i mõtlemisele ja avardas

arusaama inimese arenguks vajalikust. Tema vajaduste hierarhias on viis vajaduste tasandit:

- füüsilised ja ellujäämist tagavad vajadused (toit, vesi, õhk, soojus, seksuaalne rahuldus,

organismi toodetud jääkainete väljutamine);

- füüsiline turvalisus (vajadus olla ja saada kaitstud haiguste, kallaletungide/rünnakute

eest);

- armastus (vajadus olla teiste poolt armastatud, toetatud ja abistatud);

- eneseväärtustamine (vajadus tunda end väärtusliku ja väärtustatuna);

- eneseaktualisatsioon (vajadus olla loov, produktiivne, saavutada püstitatud eesmärke)

(Kilpatrick, Holland 2003).

I tasandHolland ja Kilpatrick (2003) on esimese tasandi perekondi kirjeldanud kui perekondi, kus

„puudub tõhus täitevsüsteem”, mis äraseletatult tähendab seda, et vanematel on raskusi oma

laste esmaste vajaduste (toit, riided, turvaline kodu, arstiabi, jms) rahuldamisega ehk teisisõnu

lapsed on hooletusse jäetud.

Hooletussejätmist defineeritakse lapsevanema või hooldaja tegematajätmisena, mille

tagajärjeks on lapsele füüsilise, emotsionaalse, sotsiaalse või kognitiivse kahju tekitamine või

lapse seadmine kahju tekitamise ohtu. DePanfilis ja Salus (1992, tsit. Holland, Kilpatrick 2003

järgi) on määratlenud kolm hooletussejätmise kategooriat:

- füüsiline (toidu, rõivaste, peavarju, arstiabi, isikliku hügieeni ja järelevalve puudumine või

ebapiisavus);

- hariduslik (riigi tasandil reguleeritud koolikohustuse täitmatajätmine või koostöö

puudumine hariduse omandamise protsessis osalemiseks);

- emotsionaalne (lapse ilmajätmine hoolitsusest ja kiindumusest, ebapiisav

sotsialiseerimine).

8

Joonis 1. Kilpatrick ja Cleveland. Pere vajaduste tasandid.

9

II TASANDKARKASS JA KATUS

ehkSTRUKTUUR JA ORGANISATSIOON

(tugevused, toimetulekumustrid ja piirid)

IV TASANDMÖBLEERIMINE JA DEKOREERIMINE

ehkRIKKALIKKUS JA KVALITEET

(eneseaktualisatsioon ja sisemiste konfliktidega tegelemine)

III TASAND SEINAD JA UKSED

ehkPIIRID JA RUUM

(generatsioonide ja allsüsteemide piirid ning indiviidide vahelised piirid)

I TASANDVUNDAMENT EHK ALUSMÜÜR

ehkELLUJÄÄMINE

(toit, peavari, kaitse, meditsiiniline abi, minimaalne hoolitsemine)

Vanemaid, kes jätavad oma lapsed hooletusse, iseloomustab emotsionaalne tuimus, üksildus,

tunnetest rääkimise vastumeelsus, vähesed teadmised mitmes eluvaldkonnas, puudulikud

probleemilahendus- ja suhtlusoskused ning veendumus, et midagi pole mõtet teha (varasemad

heidutavad kogemused kutseliste abistajatega). Paljudel lapsi hooletusse jätvatel vanematel

pole piisavalt teavet kogukonna ressursside kohta ning teenuste taotlemise keeruline

protseduur, arvukate dokumentide lugemine, ankeetide täitmine, sissetulekute ja üüri ning

muude kulutuste tõendamine võib osutuda neile ülejõukäivaks.

Peretöö tegija ei tohi hetkekski unustada reeglit: viimane asi, mida sellised pered vajavad, on järjekordne inimene väljastpoolt, kes ütleb, mida nad valesti teevad. Eespool kirjeldatud

toimetuleku tasemega peredega töötamine on vaja üles ehitada perekonna tugevustele ja

jõuvarudele. Kõige raskem on nende perede kaasamine ja nendega usaldusliku koostöösuhte

kujundamine ning nendesse kui võrdväärsetesse partneritesse suhtumise kujundamine. Kuna

hoolimatud vanemad ei suuda reeglina hoida toetavaid inimestevahelisi suhteid, peavad

abistajad suutma õpetada neid usaldama, aitama maha suruda hirme ja kahtlusi, näitama üles

tunnustust ja empaatiat ning kinnitama kliendi kompetentsust.

Sekkumine peab olema suunatud sellele, et mobiliseerida toetus perekonna täidesaatvale ehk

vanemlikule süsteemile. Hea on alustada sellest, et kaardistatakse perega koos nende jaoks

(kogukonnas) olemasolevad ressursid, seejärel hinnatakse pereliikmete tugevusi ja psüühilist

vastupanuvõimet ning hakatakse neid vajalikke omadusi “juurde kasvatama”, st õpetatakse, mis

aitab ja kuidas vastu seista toimetulekut ohustada võivatele elusündmustele ja olukordadele.

Vanemate juhendamine sisaldab teadmiste andmist ja oskuste õpetamist: kuidas hoolitseda

laste eest, kuidas tagada lastele piisav eakohane toit, riietus, arstiabi; kuidas käituda uimasteid

kuritarvitavate pereliikmetega; kuidas koostada pere eelarvet nii, et tulla toime laenudeta ja

võlgadeta; kuidas tagada lapsele eakohased tingimused arenguks. (Holland, Kilpatrck 2003.)

Paralleelselt vanemlike oskuste õpetamisega on oluline aidata vanematel teadvustada

toimetulekut takistavaid düsfunktsionaalseid mõtteid ja väärarvamusi ning asendada need

uskumuste ja käitumisega, mis viivad tõhusama toimimiseni.

10

II tasandTeise (toimetuleku) tasandi peredes on tagatud põhilised vajadused minimaalse turvalisuse,

stabiilsuse ja hoolitsemise osas, vanemad suudavad hoida autoriteeti ja seada piire perekonna

toimimiseks teatud vajalikes valdkondades (pereliikmetele toidu ja riietuse tagamine, hariduse

omandamise tagamine). Kuid vanemlik süsteem on võimetu seadma ühele või mitmele

pereliikmele (eelkõige lastele) samal ajal piire ning seetõttu nende käitumine perekonnas

mõjutab perekonna toimetulekut tervikuna.

Selliselt toimivate perekondade lastel on tavaliselt käitumisraskused. Vanemad võivad uimasteid

kuritarvitada, vägivaldselt käituda või on muudel põhjustel võimetud kujundama toimivat

perekonnastruktuuri. Siinjuures on oluline märkida, et lapsed on alati teadlikud sellest, kuivõrd

nende enda elu ja pereelu kannatab distsipliini ja kontrolli puudumise tõttu (Holland, Kilpatrick

2003).

Selliste peredega töötamisel on esmatähtsad perekonna süsteemiteoorial (sh strukturaalne

lähenemisviis) põhinevad sekkumised. Sekkumine algab pereliikmete tugevuste, ressursside

ning perekonna vastupanuvõime kaardistamisest. Seejärel aidatakse vanematel kujundada

vanemlik liit, kus kaks vanemat teevad teineteisega koostööd selle nimel, et taastada

perekonnas kontroll pereliikmete destruktiivse käitumise üle. Mobiliseeritakse kõikide

pereliikmete ressursid, et muuta perekonna organisatsioonilist mudelit ning aidata kaasa

vanemliku ehk täidesaatva süsteemi tugevdamisele.

I ja II tasandi peredega töötades on oluline- pere olukorra universaalsuse või üldise iseloomu tunnustamine;

- optimismi ja lootuse sisendamine konkreetses kujunenud olukorras;

- teadvustamine, et hetkeolukorda ja raskusi saab ka teisiti näha ning seda viisil, mis

võimaldab leida rohkem väljapääsuvõimalusi;

- tõhusamate toimetulekuoskuste õppimine: probleemilahendus- ja suhtlusoskus,

otsustusvõime ja oskus orienteeruda ning toime tulla ümbritsevas keskkonnas.

III tasandSelle tasandi peresid iseloomustab see, et maja alusmüür, katus ja seinad on püsivad, kuid

kokkuleppeid sisemise ruumipaigutuse (seinad, uksed) osas ei ole. Pealtnäha on need pered

(oma keerulise struktuuri, käitumismustrite ja toimetulekumehhanismidega) toimivad, kuid

pereliikmed, eelkõige lapsed, võivad oma positsiooniga olla rahulolematud ning see mõjutab

nende käitumist ja suhtumist teistesse pereliikmetesse ning samuti ka käitumist ja toimetulekut

11

väljaspool peresüsteemi. Rahulolematuse allikaks võivad olla liiga jäigad või hägusad piirid

allsüsteemide (lapsed, vanemad) vahel, liialt tugev emotsionaalne seotus või – vastupidi – selle

puudumine.

Kolmanda tasandi peredega töötades on oluline koostöös pereliikmetega keskenduda nende

sisemise struktuuri ja kultuuri mõjude teadvustamisele ning ümberkujundamisele. Sekkumise

eesmärgiks on aidata pereliikmetel muuta sisseõpitud käitumismudeleid. Kommunikatsiooni ja

võimustruktuuride uurimine eksisteerivate probleemide kontekstis on selliste perede puhul

oluline.

Efektiivse sekkumisega on võimalik aidata kaasa sellele, et igal pereliikmel on peresüsteemis

talle sobiv koht/positsioon (sh pereliikme jaoks vajalik privaatsuse, liikumisvabaduse määr).

Oluline on taastada pereliikmete individuaalsus, eraldumine üksteisest ja emotsionaalsetest

süsteemidest ning luua paindlikud ja selged generatsioonide vahelised piirid.

III tasandi peredega töötamisel abistavad järgmised küsimused:

- Mis on peres käesoleval hetkel kõige tugevam stressiallikas?

- Milline on nende stressiallikate mõju pereliikmete käitumisele?

- Kuidas väljendub stress iga üksiku pereliikme käitumises?

- Kas ja kuidas pereliikmete käitumine mõjutab perekonna stabiilsust?

IV tasandNeljanda tasandi perede puhul on pereliikmete põhivajadused rahuldatud, struktuur on

suhteliselt selge ja pereliikmeid rahuldav ning vanematel on piisavalt vanemlikke oskusi.

Esilekerkivad probleemid on suurema iseseisvuse, läheduse ja eneseväärtustamise vajadus

ning eneseaktualiseerimine. Maja analoogiast lähtuvalt on perekonna funktsioneerimine seotud

dekoreerimisega (pildid, lambid, vaibad). Selle tasandi pered otsivad enamasti ise abi kas pere-

või paariteraapiast. Üksikule pereliikmele, kes soovib abi saada, sobib hästi individuaalne

nõustamine ja teraapia (Kilpatrick, Holland 2006: 193).

KirjandusKilpatrick, A.; Holland, T. 2006. Working with families: an integrative model by level of need.

12

Perekeskse sekkumise õnnestumiseks vajalikud oskused

Perekeskne töö eri toimetulekutasandil ja erisuguste vajadustega peredega on ühtviisi

väljakutse nii laste- kui sotsiaalkaitseametnikele kui ka teistele spetsialistidele, kes kuuluvad

toetavate asjatundjate ringi. Olulisemad märksõnad on ühine väärtussüsteem ja eri osapoolte

koostöö.

Lastekaitse- ja/või sotsiaaltöötaja oskab:

- hinnata abi vajavat perekonda, kaardistades nii probleemid, laste heaolu ohustavad

riskid kui ka pereliikmete ressursid ja tugevused;

- kujundada abi vajava pere jaoks toetavate teenuste plaani, kus on aluseks võetud

perekonna tugevused ja ressursid ning probleemid, mis vajavad lahendamist;

- kaasata võimalikult palju pereliikmeid nende jaoks koostatava toetavate teenuste

plaani kavandamisse, et tagada nende informeeritus sellest, mida ja kuidas

pakutakse, ning panust ja motivatsiooni muutuste läbiviimiseks;

- kommunikeerida teenuse pakkujatele pere hindamise tulemusi;

- sõnastada (teenuse osutajatega koostöös) käitumuslikud ja mõõdetavad teenuste

üld- ja alaeesmärgid ning tegevused (tegevuskava);

- kaasata pereliikmeid ja teenuste pakkujaid perioodilisse tegevuskava hindamise ja

ümberhindamise protsessi (hinnates teenuste väljundeid ja tehes vajalikke

muudatusi tegevuskava üld- ja alaeesmärkides ning tegevustes);

- dokumenteerida ja arhiveerida juhtumiga seonduvaid materjale.

Tugiisik on teadlik:- perekeskse töö põhimõtetest ja abistamistöö eetikast ning lähtub nendest peredega

töötamisel;

- hoiakutest ja käitumisest, mis soodustavad teenuse osutaja suhtes usalduse ja

kindlustunde kujunemist;

- sellest, kuivõrd oluline on kõikide pereliikmete kaasamine ja tundmaõppimine

peretöö õnnestumiseks;

- sellest, et perekonna valmisolek parandada igapäevaeluga toimetulekut ning

täiendada vanemlikke oskusi on seotud perekonnasisese toetusega (tuumperekond

ja laiendatud perekond) ning kogukonnapõhise toetava võrgustiku olemasoluga;

13

- ja oskab kasutada erinevaid töövahendeid, mis toetavad pereliikmete kohta info

kogumist, nende ressursside ja tugevuste kaardistamist;

- kuidas õpetada vanematele igapäevaelus vajalikke toimetulekuoskusi: laste eest

hoolitsemist, kodu korrashoidu, majapidamise eelarve kavandamist jms;

- vajadusest hinnata koostöös perekonna ja ametnikuga peretöö protsessi ja ümber

hinnata ning dokumenteerida muutused, et tagada perele pidev tagasiside ning

edasised asjakohased teenused ja tegevused;

- peretöö etappidest ning oskus suunata pereliikmeid sõnastama probleeme, välja

selgitada ja ellu viia sobivaid lahendusi, milleks pere on võimeline, ning teha

jõupingutusi edu hindamisel;

- sellest, kui vajalik on peretöö protsessi dokumenteerimine, et tagada teenuse

usaldusväärsus ja läbipaistvus ning hinnatavus;

- millist peretööd puudutavat infot võib avaldada teistele teenuste pakkujatele, et

õhutada avatud kommunikatsiooni ja koostöö planeerimist;

- sellest, et tema ülesanne perega töötamise ajal on jälgida laste heaolu perekonnas

ning ära tunda normaalsest arengust kõrvalekalded: füüsiline (tunnetuslik, motoorne

ja seksuaalne), kognitiivne (intellektuaalne ja keeleline), emotsionaalne (kiindumus,

personaalsus ja identiteet) ning sotsiaalne (interpersonaalne, kultuuriline, moraalne

ja seksuaalne).

- sellest, et ta peab informeerima ametnikke, kui laste heaolu peres on ühel või teisel

moel (hooletusse jätmine, füüsiline ja/või vaimne vägivald, seksuaalne

väärkohtlemine) ohtu seatud.

KirjandusLandy, S.; Menna, R. 2006. Early Intervention with Multi-Risk Families. An Integrative Approach.

14

Tugiisiku teenuse osutamise etapid

Juhtumi kaardistamine (teostaja: sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötaja)

Info kogumine laste heaolu ja pere toimetuleku kohta. Hindamise teostajaks on sotsiaal- ja/või

lastekaitsetöötaja. Kui pere hindamise tulemusena selgub, et lapse heaolu tagamiseks on

vajalik pere seostamine toetavate teenustega, hindab lastekaitse- ja/või sotsiaaltöötaja

(hüpoteetiliselt), milline teenus tagab parima toetuse.

Pere ettevalmistamine peretöös osalemiseks

Pärast otsustamist (kuhu on oluline ka pereliikmeid kaasata), milliseid teenuseid pakkuda,

selgitab ametnik põhjalikult klientidele, miks just need teenused valiti. Ta selgitab põhjalikult ka

teenuste sisu, osutamise põhimõtteid ja kasu klientidele. Kliendi/klientide nõusolekul sõlmitakse

teenus(t)e osutamise leping(ud).

Pereliikmete motiveerimist koostööks tugiisikuga alustatakse positsioonilt, et koostööd tehes

saab paraneda vanemate suutlikkus laste eest hoolitsemise ja perekonna igapäevaelu

korraldamise osas.

Esimene kohtumine perega

Pere ja tugiisiku vaheline esimene kohtumine, kus osaleb kindlasti ka sotsiaal- ja/või

lastekaitsetöötaja, võib toimuda nii pere juures kodus kui ka mõnes teises, pere jaoks sobivas

ning turvalises paigas (näiteks kohalik perekeskus).

Sellel kohtumisel on ametnik kõikide osapoolte tutvustajaks ning tema juhtimisel räägitakse veel

kord läbi peretöö sisu (pereliikmete jõuvarude kasvatamine, et toimetulek paraneks) ning see,

kus ja kuidas töö toimuma hakkab (reeglina pere juures kodus, eelnevalt kokkulepitud

kuupäevadel ja kellaaegadel ning kaasatud on võimalikult palju pereliikmeid). Tugiisik tutvustab

teenuse dokumentatsiooni ning sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötaja selgitab, kuidas toimub tema ja

tugiisiku koostöö ning millistest olukordadest (peres) on tugiisik kohustatud kohe informeerima

lastekaitse- ja/või sotsiaaltöötajat. Samuti selgitatakse välja see, mida pere ootab koostöölt,

ning tuuakse välja pereliikmete nägemus ja arusaam teenuse olemusest ja sisust. Oluline on

läbi rääkida mõlema poole, nii pere kui ka pere tugiisiku õigused ja kohustused.

15

Pere tugiisikul on õigus

- saada toetust ja informatsiooni omavalitsuselt teenuse pakkumiseks (transport,

töövahendid, vajadusel ruum perega kohtumiseks, võrgustikukohtumistel osalemine);

- jagada raskeid peretöö situatsioone (supervisioon, lastekaitsetöötaja tööjuhendamine,

kovisioon);

- katkestada peretöö, kui koostöö perega ning sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötajaga ei suju.

Perekonnal on õigus

- katkestada peretöö ja/või loobuda pere tugiisikust, kui koostöö ei suju (koostöös

sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötajaga);

- privaatsusele, st perega kohtumisel ei kaasata ette teatamata kolmandaid osapooli;

- konfidentsiaalsusele, st peretööd tegevad inimesed kaitsevad andmeid, mis võivad

kahjustada peret ja nende lähedasi.

Peretöö dokumentatsioonLeping, mille sisuks on kolme osapoole (sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötaja, pere ja tugiisik)

nõusolek ja kinnitus peretöös osalemise kohta.

Protokoll, mida täidab pere tugiisik perega kohtumiste kohta ja mis sisaldab peretöö protsessi

kirjeldust (soovitud muutus, sammud muutuseni jõudmiseks, edu/ebaedu).

Kokkuvõte peretööst, mis on konfidentsiaalne dokument, mille täidab pere tugiisik peretöö

lõppedes ja mis sisaldab ülevaadet pere toimetulekust, peretöö protsessist ning ühiselt

saavutatud eesmärgist või tulemusest.

(Vt Lisa 1)

Võrgustikukohtumine (vajaduse otsustab ametnik)

Pärast kolmepoolset kohtumist (pere, tugiisik ja ametnik), kutsub lastekaitse- ja/või

sotsiaaltöötaja kokku ka võrgustikukohtumise. Võrgustikukohtumisel osaleb ka pere tugiisik ning

nimetatud kohtumise eesmärgiks on, et kõik varem ja paralleelselt tugiisikuga peret

toetanud/toetavad spetsialistid jagavad üksteisega oma kogemusi: millised on pere ressursid;

mille osas vajab pere abistamist; millised sekkumised ei ole andnud tulemusi. Samuti esitavad

võrgustikukohtumisel osalejad oma nägemuse selles osas, mis peab muutuma peretöö

tulemusena.

16

Pere tugiisikut abistavad nn tööplaani koostamisel pärast kolmepoolset kohtumist ja

võrgustikukohtumisel osalemist järgmised küsimused:

Milline pilt on kujunenud pere kohta?

Mis tundub olevat juhtumi keskne liin?

Mida ei peaks tegema selle juhtumiga seoses?

Mis võiks olla pereliikmete arvates tähtsaim?

Kes on perekonnas kõige mõjukam liige?

Keda pereliikmetest on oluline kaasata?

Kelle poole pöördun, kui vajan juhendamist ja toetust?

Millised minu isiklikud vajadused ja kogemused võivad mõjutada minu tööd kliendiga?

Millistesse lõksudesse võin sattuda nendest lähtuvalt?

Kuidas hoidun läbipõlemisest?

Lõks

”Halvasti versus hästi”

Kõige tavalisem viga, mida info kogumisel tehakse, on see, et jäädakse kinni sellesse, mis

peres on valesti, viltu, halvasti… Oluline on selgitada välja probleemid ja nende tekkepõhjused,

kuid samavõrd oluline on keskenduda ka sellele, mis on peres hästi ja millega tullakse hästi

toime. Mida selgem on ametniku ja tugiisiku pilt sellest, mis vajab pere senises toimetulekus

muutmist (laste heaolu toetamisest lähtuvalt), seda selgemalt saab pereliikmetega koostöös

sõnastada ka peretöö eesmärgid (positiivsed muutused).

Tugiisiku liitumine peregaTugiisiku rollid:

- empaatiline toetaja – pere tugevuste ja ressursside avastaja, pere olukorra mõistja;

- võimaldaja – pere abistaja teenustega seostamisel, ümbritseva toetava võrgustikuga

kontakti loomisel;

- nõustaja – teadmiste ja oskuste vahendaja, suunaja ning „rajal hoidja“;

- huvikaitsja – lapse/laste ja pere olukorrast, muredest ja vajadustest teavitaja.

Tugiisiku liitumine perega ehk koostöösuhte kujundamine algab juba esimesest kohtumisest

perega (kolmepoolne kohtumine: pere, tugiisik ja ametnik) ja jätkub kõikide järgmiste kohtumiste

raames. Koostöösuhte kujundamine eeldab, et tugiisikut tajutakse turvalise ja usaldusväärsena.

17

Pere ettevalmistamist muutuste kavandamiseks toetab järgmistest põhimõtetest lähtumine.

Tunnistamine, et iga pereliige kannatab kujunenud olukorra pärast

Paljud pered kipuvad otsima oma probleemides süüdlast. Süüdistuste märklauaks võib olla

laps, lapsevanem, kohtunik, sotsiaalsüsteem, naabruskond, õpetaja, kool, sotsiaaltöötaja,

laiendatud perekonna liige või terapeut. Tõdedes, et pere kõik liikmed kannatavad,

tunnistatakse kõigi pereliikmete haavatavust ning seda, et süüdistused ei vii lahenduseni.

Tunnistamine, et pereprobleemid ei ole midagi erandlikku

Oluline on peret teavitada sellest, et kõikides peredes tuleb ette probleeme ning vaatamata

sellele, et hetkeprobleemid võivad perele tunduda ületamatute ja kontrollimatutena, on paljud

samasugusesse olukorda sattunud pered tulnud edukalt toime oma raskuste ja konfliktide

lahendamisega.

Pere tugevuste ja positiivse motivatsiooni rõhutamine

Pereliikmete valmisolek tugiisikuga kohtuda on märk sellest, et perest ja lastest hoolitakse ning

usutakse muutuste võimalikkusesse.

Empaatia väljendamine

Perele on oluline näidata, et tugiisik mõistab perekonna olukorda ja probleeme. Lähtumine

eeldusest, et pereliikmed on oma perega seonduvas parimad eksperdid, aitab tugiisikul

väljendada oma osavõtlikkust ja soovi aidata perel raskustest üle saada.

Lootuse sisendamine

Kuigi pere probleemid võivad näida suurte ja ületamatutena, on oluline näha lootust ja olukorra

irooniat.

Perega liitumist on hea alustada pereloo kuulamisest (pereliikmete jutustused oma

päritoluperekondadest, ühise ja uue pere moodustamine, laste sünd, suhted, rollide jaotus,

struktuur tuumperekonnas ja suhted päritoluperekondadega). Abistavateks vahenditeks on

perekonna fotoalbum, pereliikmetega koos genogrammi koostamine ja/või perepiltide

joonistamine (iga pereliige joonistab pildi perekonnast (kas realistliku võib abstraktse) ja/või

pereliikmed joonistavad koos ühise perepildi.

18

Lapsi puudutavat informatsiooni kogutakse kõikide laste kohta eraldi, alustatakse laste

sündimisest ja liigutakse tänasesse päeva. Oluline on keskenduda lapsevanemate rollidele,

mille täitmine on oluline lapse heaolu ja terve arengu tagamiseks.

Pere suhestumist ümbritseva sotsiaalse keskkonnaga aitab selgitada nii perele endale kui pere

tugiisikule keskkonnakaardi koostamine. Kaardile märgitakse kõikide pereliikmete jaoks olulised

institutsioonid, inimesed ja nende suhestumine pereliikmetega (töökoht, huviringid,

lasteasutused, teenuste pakkujad, sõbrad, tuttavad jne).

Kindlasti on vaja uurida perekonna tugevusi ja ressursse, mida on seni igapäevaeluga

toimetulekuks kasutatud. Germain ja Gitterman (tsit. Holland, Kilpatrick, 2003) peavad oluliseks,

et perega töötamisel on oluline uurida:

- nende elupaika (infrastruktuur, sotsiaalne elu, töökohad jms);

- pereliikmete staatust kogukonnas (indiviidi/perekonna kogukonda paigutumise tulemus

ning viitab võimalustele, mida kogukonnaliige omab);

- perekonna toimetulekut arenguliste või situatiivsete stressoritega (kui kohanemine on

käivitunud, siis võib stressi põhjustanud vajadus või oht väheneda ja/või kaduda ning

toimetulek säilitatakse või taastatakse; kui kohanemiskatsed ei ole edukad, võib

tagajärjeks olla perekonna funktsioneerimise halvenemine);

- emotsionaalse ja sotsiaalse toe olemasolu (sugulaste, sõprade, naabrite, töökaaslaste ja

isegi lemmikloomade toetav võrgustik) elustressiga toimetuleku ajal.

Perekonna funktsioneerimine on seotud perekonna struktuuriga ja seetõttu on oluline uurida,

millised on

- võimusuhted ja kellel on otsustusõigus (hästi toimivas perekonnas on vanemad liidrid ja

neil on kõrgem hierarhiline positsioon kui lastel; düsfunktsionaalses perekonnas võib olla

näiteks laps tõstetud vanemate allsüsteemi, asendamaks mittefunktsioneerivat

vanemat);

- piirid, mis reguleerivad pereliikmete omavahelist suhtlemist (selgete piiride seadmine

allsüsteemide vahel on üks perekonna eduka toimimise eeldusi; kui piirid on hägusad,

on kõik perekonna liikmed üksteisega väga seotud; harali perekonnas on pereliikmed

kõik nii eraldi, et nad ei mõjuta oma käitumisega üksteist; rigiidsed piirid vähendavad

pereliikmete omavahelist seotust ja annavad pereliikmetele suurema sõltumatuse);

- allsüsteemid, liidud, koalitsioonid (allsüsteemid ja liidud kujunevad huvidest, soost,

funktsioonidest, generatsioonidest tulenevalt; koalitsioon – kaks pereliiget moodustavad

liidu kolmanda pereliikme vastu);

19

- rollid perekonnas (pereliikmete igapäevased kohustused; milline on rollijaotus; kuidas

toimivad üksteise suhtes vanemate ehk täidesaatev allsüsteem ja laste allsüsteem).

Oluline on püüda aru saada ka pereliikmete sisemaailmast (tundemaailm, ideed iseendast ja

ümbritsevast maailmast, identiteet, enesehinnang). Sisemaailm mõjutab meie kõigi käitumist nii

teadvustatud kui teadvustamata moel.

Iga üksiku pereliikme tundmaõppimisel, nende tugevuste, jõuvarude ning ka toimetulekut

piiravate tegurite selgitamisel on hea keskenduda kolmele tasandile: isiku tasand, tema suhted

pereliikmetega (tuumperekond ja laiendatud perekond) ning suhted kogukonnaga.

Isiku tasandil tuleb uurida pereliikmete minapilti, väärtushinnanguid ja neist tulenevaid hoiakuid.

Minapilt on arusaam iseendast, mis kujuneb elu jooksul ja mille moodustavad oletused enda

kohta, hoiakud ja tunded enda suhtes. Minapilt mõjutab seda, mida me ootame teistelt ja kuidas

me reageerime teistele inimestele.

Minapilt sisaldab seda,

kuidas inimene tajub end (saan hakkama, tulen toime, pean katsumustele vastu või ei

saa üksi hakkama ...);

mida inimene mõtleb endast (tean, et olen tubli; mind aktsepteeritakse ka siis, kui küsin

abi või pean püüdma teistele meele järele olla, et teenida teiste tunnustust);

kuidas inimene end hindab (olen väärtuslik, oluline või olen väärtusetu, ei ole kellelegi

vajalik);

kuidas inimene püüab oma väärtust tõsta või kaitsta teiste arvamuste eest (eesmärkide

seadmine ja nende saavutamise suunas pürgimine või teiste süüdistamine enese

toimetulekuraskustes, hädavalede kasutamine).

Iga inimese jaoks võib tema sisemaailm sisaldada ressursse, mis aitavad toime tulla uute

väljakutsetega ja/või ebaeduga (hõlbustavad uskumused). Või teisalt võib sisemaailma olla

talletatud viha, ärevus, kibestumus, väärtusetuse tunne (piiravad uskumused), mis dikteerivad

rigiidseid ja destruktiivseid lähenemisi uutele kogemustele ning suhetele.

Väärtushinnangud (kord, enesedistsipliin, hoolimine jm) on üldised (sisemised) tõekspidamised

ja normid, mis juhivad hoiakutes ja motivatsioonis väljendatuna inimeste otsuseid ja

tegutsemist.

Väärtused on inimese jaoks vastus küsimusele, mis on minu jaoks tähtis.

20

Hoiakud omandatakse kogemuse teel (teistega suheldes) ja need on suhteliselt püsivad

suhtumised iseendasse, teistesse, asjadesse, teemadesse. Hoiak sisaldab teadmisi, tundmist ja

nendest lähtuvalt tegutsemist.

Teadmine, mida klient väärtustab, millised on tema hoiakud ja mis teda motiveerib, võimaldab

tugiisikul kujundada koostöösuhte pereliikmetest lähtuvalt, nii et eesmärgid, mille poole

liikumises kokku lepitakse, on pereliikmetele sobivad, jõukohased ja neid innustavad.

Ei ole välistatud, et koostöö alustamisel kavandatakse kohe ka tegutsemist hetkeolukorra

muutmiseks (kodu koristamine, lapsega arsti vastuvõtule minemine), kuid lähtuda tuleb siiski

pereliikmete jõuvarudest ja valmisolekust muutuste nimel pingutada.

Oluline on märkida ka seda, et peretöö etappe (perega liitumine, koostöös toimetuleku

parandamine, peretöö lõpetamine) ei saa üksteisest selge joonega eristada. Perega liitumine,

usaldusliku koostöösuhte kujundamine ja hoidmine on oluline kõikides peretöö etappides kuni

perega töö lõpetamiseni. Toimetuleku parandamine ehk konkreetsete sammude kavandamine

ja nende elluviimine toimub pidevalt paralleelselt turvalise koostöösuhte hoidmisega.

Lõksud

”Vastupanu eiramine versus sellest teadlik olemine ja sellega arvestamine”

Tugiisik peab olema teadlik sellest, et pereliikmed võivad osutada teadlikult või enesele

teadvustamata vastupanu (kalduvad kohtumiste ajal liialt teoretiseerima ja filosofeerima;

tahavad lihtsalt rääkida; püüavad vestluse viia teisele teemale; ei pea kinni kokkulepetest;

unustavad ära, mida lubasid; leiavad eri vabandusi, miks ei saanud üht või teist kokkulepitud

tegevust ellu viia; on tõrksad; ilustavad reaalselt olukorda; jätavad olulised asjad rääkimata

jms).

Vastupanu osutava käitumise käivitajateks on tugevad (negatiivsed) tunded, näiteks hirm

muutumise ees (kui muudan senist toimimist, kas siis ei lagune kõik koost); negatiivsed

uskumused, ”ma ei ole saanud abistajaid usaldada”; ebamugavus või harjumatus oma muresid

jagada, vastupanu võib tuleneda ka sellest, et puuduvad konkreetsed oskused millegi

tegemiseks, kuid seda ei julgeta tunnistada (näiteks lapsevanem ei ole kunagi kohtunud

kohtutäituriga ja ei tea, kuidas edastada infot pere sissetuleku kohta); pereliikmetele võib

tunduda, et neid sunnitakse teatud moel käituma, nende tahet, valmisolekut arvesse võtmata

või tajutakse vastuolu enda ja aitaja väärtuste, põhimõtete ning eesmärkide vahel.

21

Vastupanu võib tekkida ka seoses pereliikmete sõprade ja lähedaste negatiivse suhtumisega

abistamistöösse (koostöösse tugiisikuga).

Vastupanu käivitajaks võib olla ka tugiisiku kärsitus ja abistamismotivatsiooni vähenemine

(tingitud aeglasest eesmärkide poole liikumisest).

Vastupanu hajutamise võtteid

- Käsitle tõrksust ja vastuseisu kui normaalseid nähtusi.

- Aita kliendil näha selle positiivseid külgi (oskus enese eest seista, oma põhimõtetele

kindlaks jääda).

- Aktsepteeri ja tööta kliendi vastupanu ja tõrksusega.

Avatud vestlus on tähtis, kuid kasu ei ole kritiseerimisest ja moraliseerimisest. Oluline on aidata

kliendil teadvustada vastupanuga seotud tundeid ja mõtteid.

- Käsitle tõrksust kui hoidumist.

Klient ei pruugi näha koostööst tulenevat kasu või võetakse seda kui karistust. Oluline on klienti

suunata kasu leidmisel.

- Analüüsi enda sekkumist.

Kas Sinu käitumist võidi tajuda survena. Mõtle ka läbi oma tunded ja rahulolematus, mis on

seotud kliendiga, ning kas ja kuidas need tunded võivad sinust välja paista.

- Ole realistlik. Kui sinu ootused kliendi suhtes ületavad kliendi omad, siis ei ole kumbki

rahul toimuvaga.

- Loo kliendiga nn ühistu.

Jaga ootusi, kaasa teda pidevalt, anna kogu aeg tagasisidet, kui edukalt ühiselt seatud

eesmärkide saavutamise poole liigutakse. (Rüütel, Elenurm 2001.)

- Ole valmis vabandama võimalike eksimuste/vigade või arusaamatuste pärast.

Vabandamine nõuab tugevust ja enesekindlust, kuid paradoksaalsel kombel annab ka

jõudu koostöösuhet jätkata. (Niit, H. Konspekt.)

”Ülekanne ja vastuülekanne”

Ülekandeks nimetatakse seda, kui klient kannab mingi varasema suhtega (ema, isa, õde, vend,

abikaasa jt) seotud tugevad tunded üle käesolevasse kliendi ja abistaja suhtesse (näiteks näeb

tugiisikus moraliseerivat ja halvustavat ema).

22

Vastuülekanne tähistab abistajapoolseid kliendile suunatud emotsionaalseid reaktsioone:

kliendis hakatakse nägema sõpra, vihavaenlast või iseenda peegeldust – need on projitseeritud

tunded, mis on takistuseks abistamistöös. (Rüütel, Elenurm jt 2001.)

Koostöös toimetuleku parandaminePerega liitumine ja koostöösuhte kujundamine läheb sujuvalt üle ühiseks eesmärkide

seadmiseks ehk muutuste kavandamiseks. Pereliikmete kohta ja perekonna senise toimimise

kohta teavet kogudes on kindlasti olnud juttu ka probleemidest, mis vajavad leevendamist ja

lahendamist.

Eesmärkide seadmine algab pere mure ehk probleemi kaardistamisega.

Mis on mureks, millega ei suudeta toime tulla?

Sellele küsimusele tuleb pöörata suurt tähelepanu, sest nii lahendus (ehk muutus) kui ka selle

saavutamiseks vajalikud sammud lähtuvad konkreetsest probleemist.

Probleemi määratlemisse on vajalik kaasata kõiki pereliikmeid. Igal pereliikmel võib olla oma

nägemus, miks probleem on tekkinud ja mis aitaks seda leevendada. Probleemi määratlemisel

tuleb kasuks, kui tugiisik kasutab oskuslikult ära kõigi pereliikmete ekspertarvamust probleemi

tekkepõhjuste ja senini püsimise osas. (Oluline on siinjuures tugiisikul meelde tuletada ka teiste,

varem perega töötanud inimeste arvamused probleemide tekkepõhjuste ja püsima jäämise

osas.)

Kui probleemist räägitakse, siis on oluline keskenduda reaalsele olukorrale. Siinjuures

abistavad järgmised küsimused, mida on hea küsida kõikidelt pereliikmetelt järgemööda.

Kui kaua see probleem on kestnud?

Mis on pereliikmete oletused, miks probleem on tekkinud?

Mida pereliikmed on proovinud teha, et probleemi lahendada?

Milline on iga pereliikme roll probleemi ilmnemises?

Kui tihti probleem ilmneb?

Mida päritoluperekonna liikmed ja/või spetsialistid arvavad, miks probleem tekkis ja püsib?

Millal tuldi probleemiga efektiivselt toime?

Kuidas asjad olid enne probleemi tekkimist?

Kas on olnud aegu, kui probleem tuli ilmsiks vähemal määral või ei esinenud üldse?

Mida pereliikmed (iga pereliige) tegid siis teistmoodi, et nii oli?

Mis oli siis teistmoodi?

(Niit, H. Konspekt.)

23

Probleemi üle rääkimise ajal pööratakse erilist tähelepanu ka pereliikmete tugevustele ja

ressurssidele, mida (taas) kasutusele võtta, et probleemi leevendada. Ajast, mil probleemi ei

esinenud, on võimalus üles leida pereliikmete tugevused (veendumused ja hoiakud; tervet

funktsioneerimist toetanud käitumismustrid jne).

Kui on tegemist probleemidega, mis on seotud vanemlike oskustega, siis abistavad järgmised

küsimused vanemale.

Millal ja missugustes situatsioonides probleem ilmneb?

Kes on siis kohal, kui probleem ilmneb, või kes on seotud probleemi ilmnemisega?

Kes on selle probleemi ilmnemisel kõige murelikum, kõige rohkem endast väljas, nördinud,

raskemas positsioonis?

Millist loomingulist viisi oled kasutanud, et probleemi leevendada, seda likvideerida?

Mida lastekaitsetöötaja ütleb sinu vanemana toimetuleku kohta?

Mis hirmutab sind kõige enam lastekaitse sekkumise puhul?

Mida sinu vanemad ütlevad sinu vanemana toimetuleku kohta?

Mida sa peaksid tegema teisiti, et lastekaitsetöötaja saaks sinuga rohkem rahul olla?

Kes oleksid kõige õnnelikumad selle üle, kui sa oma käitumist vanemana muudad?

Hea on jälgida pereliikmete käitumist ja väljendusviise probleemist rääkimisel.

Pereliikmed, kes kõige enam muretsevad, võivad olla ka valmis kohe tegutsema, et probleemi

leevendada. Liitlaste leidmine selles osas, kes on valmis probleemi lahendamisse panustama,

on oluline, sest järgmisteks sammudeks peretöös on lahendusviiside planeerimine ja nende

elluviimise alustamine.

Ja jällegi, teave, mida kogutakse probleemi kohta, peab olema kasulik ka lahendusviiside

planeerimiseks.

Käitumiskeskse tegevuskava koostamine probleemide leevendamiseks

Pereliikmetega koostöös probleemide lahendamist abistab, kui

- jagada komplekssed probleemid väiksemateks osadeks, millega on kergem toime tulla;

- tegeleda korraga ainult ühe probleemi või teemaga;

- anda igale pereliikmele osalemisvõimalus;

- õpetada uusi oskusi lihtsas ja arusaadavas keeles;

- mudeldada uusi oskusi (st näidata ette, teha koos).

24

Kui probleem(id) on sõnastatud, on vaja järgmisena välja selgitada, kes pereliikmetest on

valmis panustama lahenduste leidmisse.

Pereliikmete motivatsiooni selgitamisel on hea kasutada skaalat. Näiteks: punkt 1 tähistab seda,

et pereliige ei ole veel valmis panustama probleemi lahendamisse ja punkt 10 tähistab seda, et

pereliige on valmis tegema mida iganes, et aidata kaasa probleemi lahendamisele. Igal

pereliikmel palutakse märkida skaalal see punkt, kus tuntakse end hetkel asuvat. Pereliikmete

motivatsiooni hindamine annab infot ka selle kohta, milline on pereliikmete lootus probleemi

leevendada või kui ülehõivatud ollakse probleemist ning kas ja kuivõrd nähakse ennast

probleemi lahendajana.

Imeküsimuse kasutamine probleemile lahenduste leidmiseks aitab liikuda pereliikmeid kaasates

eesmärgi seadmise poole. Kujuta ette, et üleöö on sündinud ime ja probleem on kadunud. Mis

on esimene asi, mida sa siis hommikul ärgates märkad? Selle küsimuse juures on oluline, et

tugiisik aitab pereliikmetel luua väga detailse pildi sellest, kui probleemi ei ole. Mis on siis

teistmoodi pereliikmete käitumises?

Eesmärkide sõnastamise juures on oluline, et

- tugiisik ei suru peale oma eesmärke (nägemust);

- eesmärgid on pereliikmete jaoks reaalselt saavutatavad pere hetkeolukorda ja ressursse

arvestades;

- eesmärgid on sõnastatud positiivsetena ehk kirjeldavad seda, mida pereliige kavatseb ja

tahab teha, mitte seda, mida ta teha ei taha (näide: Mari saab igal hommikul kodus sooja

söögi) ning eesmärgid on sõnastatud mõõdetavate ja käitumiskesksetena.

Selged eesmärgid aitavad hinnata koostöö tulemuslikkust ja planeerida peretöö lõpetamist.

Pereliikmed peavad tajuma ka seda, et eesmärgi saavutamine eeldab tõsist tööd ja seepärast

on oluline kõik sammud eesmärgini jõudmiseks ka täpselt kirja panna (ehk koostada väga

konkreetne tegevuskava). Tegevuskava sisaldab kõiki väikesi ülesandeid, mida pereliikmed

võtavad kohustuseks täita, et probleemi lahendada. Tegevuskava koostamisel on oluline väga

põhjalikult läbi kaaluda, mis on pereliikmete esimesed sammud tegevuskavas. Esimesteks

sammudeks on alati hea kavandada väikesed, lihtsad ja kerged asjad.

25

Lõksud”Suuna puudumine versus õigel rajal püsimist toetav tagasiside”

Et peretöö on pereliikmete ja tugiisiku koostöö, peavad kõik peretöösse kaasatud pereliikmed

teadma, mida nad on saavutanud ja mida on veel vaja teha.

Iga pereliikme astutud reaalne samm senise toimimise parandamise eesmärgil vajab

konstruktiivset tagasisidet, et toetada pereliikmete tegutsemis- ja panustamismotivatsiooni

säilitamist, kinnitada soorituse tõhusust ning toetada õppimist. Oluline on tagasiside ka sellest

aspektist, milline on iga tehtud või tegemata jäänud sammu mõju teistele pereliikmetele,

eelkõige lastele. Millist rolli etendasid teised pereliikmed konkreetsete sammude kavandamisel

ja elluviimisel? Kas teised pereliikmed on muutusi märganud? (Eesmärk: võimendada kliendi

usku muutuse võimalikkusesse ja iseendasse.)

Tagasiside andmise olulised aspektid

Tagasiside peab olema üles ehitatud selliselt, et teate vastuvõtja

- saab aru esitatud teatest;

- mõistab teate esitamise põhjusi;

- saab aktsepteerida teadet;

- on võimeline reageerima teatele.

Tagasiside on efektiivne, kui see on

- selgelt eesmärgistatud;

- konstruktiivne;

- spetsiifiline;

- vahetu ja käsitleb äsja toimunut;

- kirjeldav ja väldib hinnangulisust;

- esitatud koos ettepanekutega, mis on rakendatavad;

- õigesti ajastatud;

- vastuvõtja valmidust arvestav;

- selgelt sõnastatud ja arusaadav;

- erapooletu ja objektiivne.

26

Nii positiivne kui negatiivne tagasiside on tõhus, kui lähtuda kindlatest põhimõtetest.

- Loo kontakt: vaata partnerile silma, keskendu partnerile ja veendu, et tema teeb

sedasama.

- Kirjelda partneri käitumist: väldi hinnanguid tema isiksusele ja isiklikke järeldusi.

- Toetu faktidele:

püüa olla täpne, kasuta väljendeid „seekord” või „vahetevahel”, mitte „sa alati” või

„mitte kunagi sa ei”;

räägi sellest, mis parajasti toimub või on hiljuti aset leidnud, ära meenuta seda, mis

on olnud ammu.

- Räägi iseenda nimel: väldi umbisikulist tegumoodi, meie nimel rääkimist, kolmandale

isikule viitamist, tingivat kõneviisi.

- Too välja konkreetne kasu või kahju:

kirjelda partneri käitumise mõju;

ära anna nõu, pigem räägi asjast nii, nagu sina seda näed ja jaga oma mõtteid

partneriga;

rõhuta selgelt, milline on soovitav käitumine;

anna tagasisidet nii palju, kui partner vastu võtta jaksab, mitte rohkem;

tõsisteks jutuajamisteks vali sobiv aeg, koht ja olukord.

Hea tagasiside

- äratab usaldust, kutsub koostööle, keskendub edusammudele (tunnete tunnustamine;

kokkulepped, mida arutatakse);

- suurendab oskusi (keskendumine oskustele, mitte inimesele; praktilised sammud);

- parandab juhendatava enesekindlust oma oskuste ja potentsiaali suhtes (konstruktiivne,

positiivne vaatenurk: ehitame, proovime jne);

- selgitab, kui edukad ollakse kokkulepitud eesmärkide saavutamise poole liikumisel

(kokkuvõte, kuhu on jõutud; järgmised sammud);

- paneb inimese tundma, et teda aidatakse (juhendatav annab esimesena hinnangu,

abistamine jätkub).

27

Juhul, kui perega töötamine ei suju, on seda vaja tagasi peegeldada: asjad ei suju ja koos on

vaja uurida, kus tehti viga. Kui pereliikmed on kaasatud asjade parandamisse, saab muutuda ka

nende motivatsioon teha koostööd. Kellegi süüdistamine sellisel juhul ei ole vajalik.

Oluline on uurida paljusid aspekte.

Kas püstitatud eesmärk oli ka pere eesmärk?

Kas püstitatud eesmärk oli liiga auahne?

Kas peretöösse on kaasatud õiged inimesed?

Millised on olnud takistused, et püstitatud eesmärgini ei ole suudetud jõuda?

Milline oleks järgmine märk ebaõnnestumisest?

Kes peaks tegema mida, kuidas ja millal, et järgmine samm eesmärgi suunas saavutada?

Mida on vaja muuta?

Mis võib jääda endiseks?

Milles väljendub edu puudumine?

Mida on ebaedust õppida?

Kuidas teistes samasugustes olukordades saab käituda teisiti?

Peretöö lõpetamine

Peretöö lõpetamine algab perega töö alustamisest. Ehk siis klient on teadlik, kui pikaks

perioodiks on teenus määratud ja tugiisik hoiab teda pidevalt kursis sellega, kui palju aega neil

veel on jäänud koostöö tegemiseks. Kindlalt määratletud peretöö algus- ja lõppaeg ei tähenda

seda, et koostööd ei või varem lõpetada (koostöös seatud eesmärkide saavutamisel ja või

perepoolse koostöösoovi puudumisel) või koos töötamise perioodi pikendada. Oluline on, et

kõiki pereliikmeid nendest kavandatavates muutustest teavitatakse ja aidatakse neil meeles

hoida koostöö lõppemise aega.

Koostöö lõpetamisel on oluline keskenduda järgmistele aspektidele.

Kas klient saab aru, mida ta tegi muutmist vajava olukorra leevendamiseks, probleemide

lahendamiseks?

Millistes analoogsetes olukordades ta saab õpitut, kogetut kasutada?

Kas tal on teada, millised on esimesed märgid olukorra halvenemisest?

Kas ta teab, mida siis ette võtta, kelle poole pöörduda?

Mida on vaja jätkata, et ennetada sattumist sotsiaalhoolekande alla?

28

Oluline on klientide julgustamine selles osas, et teadmised ja oskused, mida nad on

omandanud, aitavad probleeme lahendada nii kaugele kui võimalik. Kui on vaja tuge

väljastpoolt peresüsteemi, teavad nad, kelle poole abi saamiseks pöörduda.

Avatud lõpetamine on selline, et perega töötamine lõpeb lepingust lähtuvalt, kuid seejuures

lepitakse kokku, et pereliikmed ise ja/või tugiisik kontakteeruvad teatud aja tagant, et pere

saaks rääkida sellest, kuidas läheb.

Suletud lõpetamisele ei järgne edasisi kontakte klientidega.

KirjandusRüütel, E.; Elenurm, T.; Pehk, A.; Tomberg, M.; Visnapuu, P. 2001. Loomismäng: muusika-,

sõna-, liikumis-, kunsti- ja värviharjutusi rühmatööks.

29

Näiteid tugiisiku tööst

Peatüki on kirjutanud inimene, kes töötas pere tugiisikuna.

Esimene lugu

Selles peres on ema Malle, 14-aastane poeg Jüri, 20-aastane poeg Juhan, kes elab juba

omaette, ja 8-aastane poeg Juku, kellel on diagnoositud autism. Peret külastab ka Juku isa

Kalle, kes perega koos ei ela, sest kui ta alkoholi tarbib, siis muutub vägivaldseks. Peret hakkas

tugiisik külastama Juku pärast. Juku ei räägi, kakab püksi, karjub, lõhub mööblit, hammustab ja

peksab teisi pereliikmeid. Tartu Ülikooli Kliinikumi arstide otsus oli, et Juku peaks käima

lasteaias erirühmas. Selleks, et saada laps Tartusse uuringutele, tuli emaga teha väga pikka ja

põhjalikku selgitustööd. Ema ei tunnistanud haigust ja keeldus igasugu-sest koostööst.

Järjekindlalt väitis ta, et laps ju 2-aastasena rääkis ning sotsiaaltöötajad ja perearst

dramatiseerivad asja üle. Samuti tõi ema mõni aasta tagasi lapse haiglast ära, lubamata teda

diagnoosida.

Selles peres suri 10 aastat tagasi väike tütar, kellel oli kasvaja, ning ema süüdistab seni kõiki:

arste, õpetajaid, naabreid ja kogu kogukonda.

Kui lapsel haigus avastati, paluti emal käia uuringutel, millest ta aga keeldus. Ema ei anna

ühelegi lapsele rohtusid, sest ta arvab, et tema lapsi tahetakse mürgitada. Vahemärkusena

ütlen, et emal ei ole diagnoositud puuet, kuigi tundub, et kui oleksid ajad teised olnud, ehk oleks

tal seda vaja olnud. Vahel ta võib jääda ühte ja sama lauset kordama, tegemata välja sellest,

mida talle räägitakse. Võib juhtuda, et terve kodukülastus on selline, et ema kordab ühte

vastulauset, mis tal on mingile probleemile ning mis ei haaku ülejäänud jutuga. Samas on kodu

korras, pesu pestud ja lapsed suhteliselt puhtad. Juku sõi seda, mida ta tahtis ning tahtis ta

loomulikult saiakest ja limonaadi. Tugiisik liitus perega sellest hetkest.

8-aastaselt läks Juku erikooli hooldusklassi. Kool oli valmistunud tema tulekuks: talle oli tehtud

eraldustuba, mis on väga vajalik autisti jaoks. Kool oli päris hädas ja mures, sest Juku karjus ja

peksis ning jooksis ringi. Kui koolis suudeti anda rohtu, mis võttis ta rahulikumaks, siis pärast

nädalavahetust oli kõik jälle sassis – ema ei andnud rohtu, samuti ei teadnud Juku midagi

režiimist, laua taga sooja söögi söömisest, potil käimisest ning kakamist ta kartis. Ema väitis, et

lapsele ei meeldi pesta. Jah, alguses see nii oli. Duši all käimine oli katsumus kõigile, juukseid

ja samuti küüsi sai lõigata ainult magades.

30

Kool, omavalitsuse lastekaitsetöötaja ja perearst said emaga suhelda ainult tugiisiku kaudu.

Tugiisiku oli ema omaks võtnud ja ema lasi tal ennast väheke ka mõjutada. Vastu kevadet

hakkas emal jõud otsa saama ja ta sai aru, et ta ei suuda üksi hakkama saada lapse

kasvatamisega. Väga vajalik oleks lapsel olnud pidada dieeti. Oslo ülikoolis tehti analüüsid ja

Jukul diagnoositi kaseiini ja gluteeni talumatusest tekkinud ainevahetushäired, mis põhjustasid

agressiivsust. Algul oli ema proovide andmise ja diagnoosimisega nõus. Selleks sai ühendust

võetud OÜ-ga Steilor Eesti, kes Eestis ainukesena praegu tegeleb selliste terviseprobleemidega

ja kellel on juba ka kogemused. Vallavalitsus aitas tugiisiku avaldusele toetudes maksta kinni

analüüside tegemise. Aga kui kõik valmis oli, siis ema pidas seda kõike „soolapuhumiseks“.

Tugiisiku jaoks oli see närvesööv aeg, sest ema vajas aega asjadest arusaamiseks, aga lapse

hüvanguks oli vaja kiiremini liigutada. Kevadel sai käidud ja näidatud emale väikest lastekodu,

kus oleks Juku diagnoosiga lapsel kõige parem olla.

Ema oli nõus, et algatada hagi hooldusõiguse äravõtmiseks, sest vanema käest küsis riik koha

eest kuus 12 000 krooni, mida emal maksta ei oleks olnud. Pikk oli ka protsess, et emale

selgeks teha hooldusõiguse ja vanemliku õiguse äravõtmise erinevus. Kui kõik oli sealmaal, et

koht lastekodus oli olemas ja omavalitsus oli nõus maksma enne kohtuotsust koha eest, siis

otsustas ema, et ta ei anna luba. Istuti ümarlauas, kuhu oli kaasatud ka lapse isa, kes oli samuti

hakanud huvituma lapse käekäigust. Otsustati, et vanematele antakse võimalus ennast näidata

ja hakata elama koos lapse haigusega. Pandi paika päevarežiim koolivaheajaks ja see, millised

saavad olema kellegi kohustused.

Algas koolivaheaeg ja pere alustas hoolega režiimi jälgimist. Isa loobus alkoholist ja hakkas iga

päev pärast tööd käima Jukuga jalutamas. Algus oli raske. Juku tormas läbi väikse asula nagu

tuul ja tema kättesaamiseks oli vajalik lausa külarahva abi kasutada. Ühel korral lõppes

jalutuskäik lausa isale kiirabi kutsumisega. Juku oli heal meelel nõus jalutama ka tugiisikuga.

Pärast emaga arupidamist ja palvet proovida mitte sööta lapsele nisu ja rukkitooteid, muutus ka

menüü. Koju muretseti laud, mille taga oli lapsel mugav süüa. Tegime kodus ka õppimistunde.

Joonistamise käigus selgus, et emal on väga hea värvitaju ja käsi joonistamiseks.

Ema oli kevadeks hakanud tugiisiku käest vastu võtma ka abi riiete ja muude

majapidamistarvete osas. Ema käis koos tugiisikuga poes ja raamatukogus materjali otsimas

lapse haiguse kohta. Ema oli vaja kiita, sest teda ei olnud kunagi keegi tunnustanud. Sügisel

toimus kohtuistung, kus määravaks sai tugiisiku tunnistus, mis oli pere poolt. Tugiisik uskus ja

teadis, et sellel perel on potentsiaali saada praegusel hetkel hakkama lapse kodus

kasvatamisega. Vestlusest hooldusklassi õpetajatega selgus, et suvega ei olnud lapse areng

31

tagasi läinud. Laps on läinud rahulikumaks, ei karju ega peksa ning jalutab, mitte ei jookse.

Kakal käib ilma rohuta ja hirmuta, pesta meeldib, tõmbab paberile kriipse ja lemmik-reklaamide

peale naerab ohjeldamatult.

Pere leidis oma ressursid ja tänu tugiisiku juhtimisele kasutas neid paremini kui kunagi varem.

Kuna peres oli veel ka teine laps, siis tugiisiku töö selles peres oli ka 14-aastase noormehega

rääkimine – talle selgituste andmine kahjulikest olukordadest (koolikohustuse mittetäitmine,

suitsetamine, öised hulkumised, mitte kõige paremad sõbrad). Noormees, kes ei olnud algul

nõus otsagi vaatama, oli pärast aastast koostööperioodi nõus tugiisikuga koos jalutama ja poes

käima. Ja kui ta sattus ühel ööl halba olukorda, siis helistas ta abipalvega just tugiisikule. Pärast

aastast lepingut pikendasime lepingut, et perel oleks, kellele toetuda ja kellelt nõu küsida. Võin

öelda, et nn must töö oli aastaga tehtud.

Teine luguLugu juhtus sellises peres, kus emalt oli ära võetud hooldusõigus ja isalt vanemlik õigus ning

isale oli pandud lähenemiskeeld nii lastele kui laste emale. Hetkel, kui tugiisik hakkas käima

pere juures, oli ema saanud lapsed lastekodust tagasi ja nad elasid kuu aega juba uut ja

huvitavat elu. Külake oli väike ja selline „depressiivne“, minu praktika kõige raskem asula.

Lapsed asusid kooli: Mati 1. klassi ja Kati 2. klassi. Mati oli selline tüüpiline poiss-marakratt,

kellele pidevalt taheti külge pookida hüperaktiivsuse diagnoosi. Ema väga tubli lapsevanemana

reageeris kõigil juhtudel, kui kool andis märku.

Kirjutan need lood natuke familiaarselt, sest muidu ei saaks edasi anda neid emotsioone, mis

peredes olid. Tugiisik hakkas esimest korda elus kahtlema oma põhitõdedes, et õpetajat tuleb

kuulata ja tema sõna maksab. Ema ei õigustanud oma last mitte kunagi, vaid võttis teda

sellisena, nagu ta oli ja proovis abi saada spetsialistidelt. (Vahemärkusena olgu öeldud, et see

tubli ema suutis lahendada olukorrad nii, aga samast klassist kahe noormehe pered on hetkel

väga raskes seisus kooli ja kogukonna vahel).

Samas Kati ei lasknud emal unustada seda, et nad olid pidanud olema lastekodus. Tugiisik tegi

tööd Katiga, et talle selgeks teha olnud olukord ja mõista ka tema hinges toimuvat tormi. Samas

ei lasknud küla ka emal unustada situatsiooni, et ta on elus eksinud. Ema oli saanud üle

alkoholisõltuvusest ja seda omal tahtel ja jõul. Samas oli küla mentaliteet selline, et joomine

loomakasvatustöötajana ei olnud normaalne ja siit see, et vaene naine lüpsis teiste lehmad ja

tegi kõik teised tööd, sest küla teadis, et ta ei jäta tegemata. Pool aastat pärast seda, kui ta oli

saanud lapsed tagasi, tehti talle seljaoperatsioon, sest selg ei pidanud enam sellisele

32

töökoormusele vastu. Tekkis olukord, kus ei olnud lapsi kuskile panna. Siis leidis tugiisik oma

perega arupidamise järel, et võimalik on nii, et tema elab need neli päeva peres. Muidu oleksid

pidanud need lapsed minema lastekodusse, aga seda tugiisik ei tahtnud. Koos vallavalitsusega

saime tollel perioodil, kui ema ei olnud töövõimeline, makstud ka kõik maksud ning korda aetud

paberid puude ja töövõimetuse jaoks. Ema tööle minnes oli tugiisik kaitsnud teda igasuguste

tööõiguste ja seaduste abil (millest kahjuks maainimene teab väga vähe). Selleks hetkeks olid

jagatud ema ja tugiisiku kohustused nii, et tugiisik käis laste juures siis, kui ema oli tööl ja lastel

oli vaja õppida kella 17–19 ajal. Nendel õhtutel olid lapsed vaadatud ja kodutööd tehtud. Vahel

pesime koos nõud ja tegime emale söögi soojaks, kui ta 20.30 ajal töölt tuli. Ka oli see pere

koht, kus tugiisik emaga kokkuleppel jõi oma nn keskpäevase kohvi nagu naised ennemuiste.

Ja nagu ikka, inimesele pannakse mitu muret korraga. Selle naise parem käsi jäi haigeks.

Lisaks seljale tuli veel teha ka käeoperatsioon. Kohusetundlikkusest käis ta tööl nii, nagu käsi

lubas, aga ega talle selle eest keegi aitäh ei öelnud.

Kõige kaunim kogemus selle perega oli jõuluõhtu, kui pere küsis abi jõulukuuse saamisel.

Selleks hetkeks, kui jõuluvana (kelleks oli tugiisiku 1,90 meetri pikkune 15-aastane poeg, kes

kirjutas selle kogemuse najal oma lõpukirjandi „10 peres“ ja sai sisu eest viie) peresse läks, oli

kaetud pidulaud. See olevat olnud ema esimene jõuluõhtu koos kuuse ja muuga üle 16 aasta.

Sinna vahele jäid ema lapsepõlveaegsed vanemate joomingud ja ka tema enda pere

joomingud. Kauneim kink tugiisikule oli nende jõulude ajal selle pere perepilt, mis oli tehtud nn

seebikarbiga ja raamitud laste tehtud raamiga.

Kuhu õnnetused tulevad, sinna need muudkui aga tulevad. Katil avastati epilepsia. Et aju

uurida, selleks oli vaja last üleval hoida terve öö – talle tehti uneuuringud. Siis me küpsetasime

koos öösel viineripirukaid ning vaatasime ülitobedat ja naljakat videot, et hommikul vallabussiga

sõita Tartusse uuringutele. Oh seda rõõmu, kui tulid vastused …

Pärast järjekordset jama külas, kui oli ära tapetud kass ja näidati näpuga Mati peale, siis tundis

ka tugiisik, et aeg on seal maal, et edasi liikuda. Pere sees oli kõik korras, aga küla ei lasknud

perel olla. Nii sai hakatud perele otsima uut elukohta ja saatma CV-d laiali. Veel kord ütlen, et ei

oska seista meie lihtsad maainimesed enda eest. Jälle oleks perel tõmmatud nahk üle kõrvade,

kuna ei tunta seadust. Käisime töövestlusel jne. Mis te arvate, mis juhtus, kui helistati eelmise

töökoha juhatajale ja küsiti töötaja kohta arvamust? Oi-oi, kui palju tuli sealt tagasilööki! Jälle oli

koht, kus pidi sekkuma tugiisik ja asjad selgeks rääkima. Endine tööandja, kes oli tunnistanud,

et tal on kahju tublit ja söakat töötajat ära lasta, pigem mustas nüüd teda.

33

Pärast aastast koostööd ja uue kodu ülevaatust jäi tugiisikuga kokkulepe, et pere alustab puhta

lehena uues kohas. Ei ole kellegi mure, miks ei võta pereema isegi pokaali šampanjat ja lapsed

ei räägi oma isast.

Nüüd 1,5 aastat hiljem võin öelda, et pereema on saavutanud hea positsiooni uues töökohas,

kus teda pidevalt õpetatakse juurde kursustel. Lastel on internet, mille kaudu me suhtleme.

Kõige suurem uudis lastelt on see, et ema Tore Sõber ostab maale maja, kuhu minnakse elama

koos koduloomadega, mis alles muretsetakse laste valiku järgi.

Ei tahtnud ma perele rääkida sellest, et Norrast tagasi on pereisa, kes on oma pool aastat

teinud ähvardusi nii tugiisikule kui lastekaitsele, „et me peaksime vaatama, kui kirved lendavad“.

Tal on ka juba kaelas kriminaalasja kahtlus tapmises. Olen üritanud varjata peret, sest need

lapsed on alles saanud tagasi usalduse jne.

Siit tooksin välja selle tõetera, et toetuse jagamine ei muutu sissekirjutusega. Endas ja oma

ajakavas tuleb leida aega ka inimese jaoks, kes on lahkunud sinu piirkonnast. Sest sellise pere

tugi on ju tugiisik oma teadmistega.

Kolmas luguLugu räägib perest, kuhu kuuluvad ema Epp, 8-aastane noormees Ants, 2-aastane noor-mees

Mats ja 90-aastane Taadu. Pere elab metsatalus, külast kolme kilomeetri kaugusel. Külasse

jäävad ka kool, lasteaed ja pood. Põhjus, miks peret hakkas külastama tugiisik, oli see, et pere

elas aasta tagasi üle suure tragöödia. Elamistingimused on väga kehvad, vesi ja solk väljas,

maja vana ja lagunenud, sooja saamiseks tuli kütta iga päev ja palju. Emal oli kombeks ka

vahest alustada päeva õllejoomisega.

Esimesel kohtumisel perega oli tugiisik päris ärevil, sest näha oli, et pereemale ei meeldinud

tema tulek peresse. Ühel külastusel Epp isegi küsis, et millal siis tugiisik kappe hakkab

koristama. Istusime maha ja rääkisime teema lahti. Ta tunnistas, et poe juures oli üks proua talle

halvustavalt öelnud, et ta ei saa ise oma elu ja toimetustega hakkama – selleks talle ka tugiisik.

Suur mure tuli kuu aega hiljem, kui oli Antsu sünnipäev ja tugiisik käis tal koolis järel, et kiiremini

koju jõuda. Ants on selline hästi hingeline ja kehalist kontakti vajav laps. Jõudnud koju, selgus,

et maja välisuks oli lukus, kopsimisele ja kolistamisele keegi ei vastanud. Mingil hetkel hakkas

väike vend toast vastu hõikuma (Taadu oli haiglas). Ants ütles, et ta tunneb kartulisalati lõhna –

järelikult emal ei ole veel kõik valmis ja ta ei saa sellepärast meid sisse lasta. Proovisime

õpetada väikevenda ust seestpoolt lahti tegema, aga tulutult. Selge oli pilt, mis tegelikult toas

34

toimub. Lõpuks oli väikevend ema suutnud nii palju raputada, et ema tuli ja avas ukse. Saatsin

ta magama kordagi häält tõstmata ja riidlemata. Hakkasime poistega koos salatit edasi lõikuma,

mis oli Epul pooleli jäänud.

Panime raadiost käima muusika, katsime laua ja tõime autost ära tordi ja üllatuskingi. Poisid

aitasid terve toiminguteaja usinalt kaasa. Ants tõi küttepuud ja kütsime ka elamise soojaks. Nii

kaua, kui viinerid (õnneks oli tugiisik käinud lõuna ajal poes oma perele süüa ostmas) ahjus

küpsesid, mängisime kabet, mida Ants väga armastab mängida – meie Matsiga ühes

meeskonnas ja Ants teises. Kui oli aeg lauda istuda, ajasime ka ema üles. Laulsime sünni-

päevalaulu ja panime tordile purskama vulkaani. (Vallavalitsus on eraldanud fondi sünni-

päevade pidamiseks. Õnneks olin ma pingutanud ja autos oli mul ka kott enda asjadega, nii et

välja kukkus kõik pidulikult.) Kui ma lahkuma hakkasin, tuli Ants mind saatma. Auto juures võttis

ta mul ümbert kinni ja hakkas nutma, et ma ei teataks emast kuskile, et ema on hea, aga vahest

ta lihtsalt väsib ära. Ants muudkui palus ja palus ning tänas toreda sünnipäeva eest. Leppisime

kokku, et see jääb meie vahele ja me jääme alati ausaks. (Ants on oma sõna pidanud. Alati, kui

on mingi lapselik jama korda saadetud, ei ole ta kunagi hakanud keerutama, vaid on kõik ausalt

ära rääkinud.) Sellel õhtul hilja helistas Epp ja ütles, et on lapsed magama pannud, kõik ära

koristanud ja et kui tema vabandus midagi maksab, siis ta palub vabandust. Tollel õhtul rääkis

ta mulle ka sellest, mis oli juhtunud aasta tagasi. Epu mees oli olnud väga jõhker mees. Nagu

ikka oli Epp kasvanud alkohoolikute peres. Ja nagu Ott teda väheke paremini kohtles, nii Epp

armunud oligi. Algus oli ilus, aga siis hakkasid peksmised ja vägistamised. Teine laps on ka

sündinud ühest sellisest aktist. Kõik oli hästi, kui lähedal juhtus olema Taadu, kes Otti ohjas,

aga muidu olid peksmised jõhkrad. Epp oli läinud külla vanaemale ja otsustas jääda ööseks

tuttavate juurde, kuid sinna tuli ka Ott, kes oli juba napsutanud. Epp poistega läks magama ja

ärkas hirmsa kära ja müra peale. Ott oli pussitanud korteri peremeest ja peksis ja vägistas tema

õde. Ka Epp sai oma lahmaka, kui appi üritas minna. Epp haaras Matsi, aga ei leidnud Antsu, ja

tormas abi järele. Hiljem selgus, et Ants oli voodi all peidus ja nägi kõike pealt. Kui Ott oli

tapatöö lõpetanud, läks ta metsatallu ja uputas ennast kodukaevu.

Leppisime Epuga kokku, et mingit valetamist ja vassimist minuga ei toimu ning et ta räägib

mulle ausalt, kui napsitab. Järgmisel korral, kui läksin kodukülastusele, oli seinale tekkinud

Maalehe kalender, kuhu Epp tegi vajadusel väikseid märkmeid õlle joomise kohta.

Küla on väike ja halbu ütlemisi ja teravaid repliike tuli nii Antsule kui Epule. Näiteks sõitsime

ühel hommikul Epu ja Matsiga pensioniametisse, kui helistas inimene, kes teatas, Epp on täis ja

pidu käib majas. Ütlesin, et võtan teadmiseks, ja helistasin hiljem tagasi, kui Eppu lähedal ei

35

olnud. Nagu ikka: keegi oli kellelegi rääkinud. Sain veel kord kinnitust, et igat vihjet tuleb minna

ja kontrollida, sest külge poogitakse igasuguseid probleeme. Kui väikse Matsiga oli vaja minna

südameoperatsioonile, siis leidsime vanaema ja klassijuhatajaga võimaluse, kuidas Ants saaks

valvatud sellel perioodil.

Kui algas Gordoni perekooli kursus, siis arvas Epp, et ta võib ju minna, aga ega ta ei räägi seal

ühtegi sõna. Pärast kolmandat kooskäimist oli raske teistel sõna saada. Ta oli esimest korda

ilma lasteta (lastele oli organiseeritud lastehoid kursuse ajal) kodust väljas ja ta tundis ennast

väga hästi kohustuste vabalt. Ta hakkas tooma raamatukogust endale raamatuid ja ostma Pere

ja Kodu ajakirja. Tihti arutleti tugiisikuga probleemide üle ja jagati kogemusi loetu osas. Järjest

tihemini hakkasid keerlema Epu jutus mõtted, et tegelikult ta vist ikka kevadel paneb lapse

lasteaeda ja hakkab tööd otsima.

Ants käis koolis läbi metsa ja looduslapsena kippus ta hilinema tundidesse või tuli koolist koju

mitu tundi, pannes ema muretsema. Kui me vestlesime Antsuga sel teemal, siis ta arvas, et ta

kutsub mu kohtama. Nii me siis käisime kahekesi koolitee läbi ja korjasime sinililli, vaatasime

huvitavaid peidikuid ja linnupesi.

Asudes tööle tugiisikuna, vaatasin ma üle oma garderoobi ja ehted jne. Proovisin sulanduda.

Ants ütles mulle kunagi ühe väga toreda lause, kui ta kurtis, et tal ei ole pruuti ja ei ole kohe

silmapiiril ka mitte, aga mina pidin ilus olema. Kui ma uurisin, miks ma siis ilus olen, arvas ta, et

mina olen värviline. Jäin mõtlema lapse sõnade üle ja nii see tegelikult oligi. Epu juuksed olid

väljakasvanud ja värvitud, riided hallid või tumesinised. Hakkasin kasutama jälle oma julget

värvivalikut, mis paistis meeldivat ka naistele. Käisime vahel koos poes ja ka kaltsukates. Epp

palus minu abi, et mida ma tal soovitaksin osta ja et see riie võiks olla midagi särtsumat.

Tundsin ainult rõõmu sellisest avaldusest.

Antsus oli vahel sellist suurt kurbust näha ja teda painasid ka hirmuunenäod. Pidasime emaga

nõu ja läksime Tartusse lastepsühhiaatri jutule. Ants pandi haiglasse ravile ja uuringutele, sest

temast oli välja tulemata veel see lein ja hirm. Haiglast koju tulles oli Ants rõõmus poiss, keda

enam ei häirinud, kui mõni koolivend noris „tapjast isa pärast“.

Kui hakkasime tegelema tõsisemalt Epu metsast ära kolimisega, jäi Taadu väga raskelt haigeks.

Teda oli vaja iga nelja tunni tagant süstida ja valvata. Epp ütles, et ta ei saa jätta Taadut, sest ta

on seisnud Epu eest elu rasketel hetkedel ja päästnud teda vahel peksust. Praegusel hetkel

saadakse nii hakkama, aga Epp on enda jaoks lahti mõelnud oma tuleviku. Pärast aastast

36

selgitustööd on Epp nõus minema ka sõltuvusravile (ta tunnistas). Kui suri Epu vanaema, sai

käidud rääkimas sugulastega, kes võiksid loobuda vanaema korteri pärimisest, et anda Epule

võimalus tulla ära metsast ja alustada uut elu kohas, mis ei meenutaks lastele nende isa ja

sellega seonduvat tragöödiat. Suguvõsa lubas nõu pidada ja otsusest teada anda.

Neljas luguSelles peres on isa Jaak, ema Mann ja 3 poega: 8-aastane Juku, 6-aastane Mati ja 4-aastane

Enn. Sotsiaaltöötaja oli käinud pere juures juba mitu aega, aga kontakti ta perega ei suutnud

saavutada. Pere ei olnud koostööks temaga valmis ja siit ka mõte, et pere juures hakkab käima

tugiisik. Esimesel kohtumisel perega sai tugiisik päris suure jahmatuse. Ta teadis, et emal on

vaimupuue, aga seda mitte, et asi on nii tõsine: ema ei tunne kella ega raha ning on suuteline 4-

aastase lapse riided toppima selga ka 8-aastasele. Pereisa on tubli töömees lihtsate tööde peal,

aga armastab napsitada – ja siis ta ei tea, mida ta teeb.

Esimesel külastusel üritas tugiisik saada tuttavaks pere lastega. Poisid on sellised rõõmsad

lapsed, kes võõrast ei pelga. Oli ju veel ka tugiisikul kaasas tort, sest 8-aastasel Jukul oli

sünnipäev. Ema ei saanud hästi aru sellest, milleks peaks pidu pidama ja kingitusi tegema –

nad lõhuvad kingid ju nagunii ära. Väikest sünnipäevalast kallistades ja kinki üle andes tundus

tugiisikule, et lapsel on midagi viga. Juku puges sülle ja lapse keha kombates tundus tugiisikule,

et poisil on käeluumurd. Kui küsisin laste käest, kas Juku on kukkunud, siis Mati rääkis välja, et

oli jah mitu päeva tagasi kukkunud. Läksime arsti juurde, kus selguski, et lapsel oli käeluumurd.

Juku sai endale kipsis käe, mille peale ema oli väga kade. Kui ei oleks seal peres hakanud

käima tugiisik, siis oleks arvatavasti avastatud murd sügisel, kui laps kooli pidi minema. Algas

suur töö pere elu ja olu ümberkorraldamiseks. Muretsesime pereemale ja pereisale perearsti,

keda neil polnud seni olnud, korrastasime riidekapid riiete suuruse järgi, lõikasime juuksed ja

tegime suuremad pesud enne kooliaasta algust. Näha oli, et lapsed vajasid ka spetsialistide abi.

Käisime Tartus uuringutel ja saime lastele logopeedilist abi. Endine hooldaja oli korduvalt

üritanud 4-aastast poissi Tartusse uuringutele viia, aga alati oli ema kadunud olnud, sest ta ei

saanud aru kokkulepitud aegadest. Jätkasime poolelijäänud uuringuid (kardeti, et lapse

kasvuhormooniga on midagi sassis). Pärast esimesi haiglas käike oli tugiisikul selge, et need

käigud on lihtsamad ilma emata, sest muidu tuli pidevalt ema kuskilt haigla pealt otsida ja

pidevalt oli ta vingus, et tal on igav. Tugiisikule tegi vallavalitsus pildiga töötõendi, mis on teda

väga paljudes asutustes aidanud. Poisid on tõelised väiksed „rosinad“, enamik lastehaigla arste

teab neid ja alati on meile mõni arst midagi head kotti sokutanud. Meie traditsiooniks on pärast

arsti juures käiku minna haigla kohvikusse ja teha väike eine. Kuna lapsed ei ole kunagi oma

kodukülast väljas käinud, siis valla bussijuht teeb ka alati väikse ringi linna vahel, kus käime

37

õppimas mingit uut kogemust (vaatamas jäävälja või sööme aparaadist jäätist). Nii et arsti

juures me tahame väga käia. Rääkisin pereisaga pikad jutud ema teemal, et vajalik oleks ema

käimine päevakeskuses, kus ta omandaks natuke oskusi. Isa vastulause oli see, et ta hakkab

seal võõraste meestega ringi tõmbama. Lubasin ise viia ja tuua ema koju. Muidugi, esimeste

kordade õhtutel ei suutnud isa oma käsi ohjata ja andis emale peksa, sest ema rääkis ju kõik

välja, kes talle mida ütles jne. Kuna ta on väga ilus noor naine, siis oli see täiesti loomulik, et ta

tekitas päevakeskuses elevust. Käisin õhtuti siis isa ohjamas ja ka ähvardamas. Kuigi ega ma ei

ole seda meelt, et politseid kaasata, sest rahatrahv oleks läinud ju pere eelarvest. Mõtlesime ja

otsustasime isaga, et ostame lihtsa telefoni emale, siis on võimalik kontrollida tema käike.

Muidugi, ema läks meestega kaasa, kui teda kutsuti. Kui ma siis pragasin temaga ja rääkisin, et

emad ei tee niimoodi, siis nägin, kuidas täiskasvanud naisel tuli jonnihoog. Pidasin kohe auto

kinni ja vaatasin suurte silmadega. Ta käitus täpselt viieaastase lapsena. Pärast jonnihoo lõppu

ütles ta, et vallandab minu.

Pärast ühte juhtumit rääkis Mann mulle, et ta oli olnud „sedapsi“ ja Jaak oli asja lahendanud nii,

et teda niikaua kõhtu tagunud, kuni rasedus katkes. Konsulteerisin naistearstiga ja läksime

Manniga vastuvõtule, kus nii mina kui arst rääkisime talle väga põhjalikult võima-lustest, et ei

tekiks rasedust. Nõus oli ta sel juhul, kui mina operatsioonil kaasas olen – nii me siis käisimegi

koos. Enne operatsioonile minekut läksin juba kella 5 ajal öösel pere juurde, et ei toimuks

söömist ja joomist.

Järjest rohkem hakkas Jaak mind usaldama ja abi paluma. Kui talle saabusid kurjad kirjad

maksuametist, siis käisime koos ja lahendasime mure. Keegi oli kurjasti kasutanud inimese

teadmatust ja lasknud tal olla FIE makse maksmata. Meile anti võimalus maksegraafiku alusel

maksta. Vastutama selle eest jäi tugiisik.

Tugiisikul tuli lahendada ka selliseid ebameeldivaid juhtumeid, mil pere oli hädas, sest

külamehed tulid oma vangist tulnud sõpradega pidu pidama nende korterisse. Pererahvas istus

vaikselt lastetoas ja kui pereisa sõna võttis, sai lihtsalt tappa. Käies neid järjekindlalt laiali

ajamas, saime ka piiri pandud pidudele.

Pereema kella mittetundmine pani nii mõnigi kord meid raskesse seisu. Kui isa oli purjus, kuidas

siis teada, millal on õige aeg lapsed lasteaeda viia või sealt ära tuua. Joonistasime kellale

punased jooned, kuidas peavad seierid olema, et on õige aeg.

38

Kuna ema nägi väga kena välja, siis ei osatud ju arvata midagi. Mäletan korda, kui käisime Juku

kooliga tutvumas. Esitlesin ennast ja õpetaja oli päris tõre minuga. Aga kui ema hakkas üle

laste valesid vastuseid hõikama (5+3=6), siis läks ka õpetaja silm suureks. Pärast vestlusel ta

vabandas ja tunnistas, et oli mõelnud, et milleks nii kenal inimesel tugiisik.

Pereema ei olnud käinud kunagi peol. Ta väga tahtis minna, aga Jaak oli täiesti vastu. Nii me

siis käisime kahekesi hooldekodus lõikuspeol. Oli meil vast lõikust ja seda tantsurõõmu ja

laulurõõmu ja millise uhkusega näitas ema mulle oma värvimistöid näitusel.

Kuna ema ei saanud aru ka raha väärtusest, siis hakkasime käima koos pangas makse

maksmas, sides kirjadel järel, apteegis ja õppisime ka lastele vajalike riiete ostmist.

Kord, kui meil oli vaja lastele köharohtu osta, siis teatas ema apteekrile pakkumise peale, et

talle ei maitse see rohi. Tuli välja, miks saavad laste rohud nii ruttu otsa, sest ema maiustas.

Jaak oli juhutööline ja nii olid ka tema tööotsad vastavalt aastaajale: kord rohkem, kord vähem.

Hakkasime otsima Jaagule ametlikku töökohta. Oh seda rõõmu, kui ta saigi päris töö! Joomised

jäid harvemaks ja selg läks kohe sirgemaks, enam ei kippunud ta ka Manni peksma. Igal

võimalikul juhul ma ka kiitsin teda. Kui jõulude ajal käis jõuluvana, kes tõi talle kingituse, siis

veeres suurel mehel pisar üle põse, sest talle polnud keegi aastaid kingitusi teinud. Tore oli

meie ühine käik kinke ostma. Pesuosakonnas valis Jaak naisele kauneima ja kalleima

komplekti, sest ta hoolib oma laste emast – ja seda sel moel, kuidas tema oskab.

Kui toimusid firma suvepäevad, siis enne seda olid meil Jaaguga pikad vestlused ja õppetunnid

korralikust käitumisest. Koos vaatasime ka riidevarud ja hügieenitarbed üle.

Jaagu mure, kuidas Mann hakkama saab, sest ta ei oska ju süüa teha, sai lahendatud minu

tiheda viibimisega pere juures. Kui Jaak tagasi tuli, siis tal jätkus juttu kohe mitmeks päevaks –

see oli olnud tema jaoks väga suur ja ilus kogemus ning teda oli ka tunnustatud.

See pere jääb tugiisiku hoolduse alla paljudeks aastateks pereema vaimupuude pärast. Tugiisik

saab õpetada perel paremini hakkama saada oma ressurssidega, et ära hoida võimalust, et

keegi kasutab neid ära oma huvides (ohuks on igasugused järelmaksud) ja et lapsed saavad

käia õigetes koolides ja saavad vajadusel õiget ravi.

39

Viies luguSelles peres on 24-aastane pereema Anni ning ühe aasta ja nelja kuune Meeli, perega on veel

seotud ka lapse isa Urmas, kes nendega koos ei ela. Tugiisik määrati perele, kui Annil tulid

hüsteeriahood peale ühel vestlusel vallavalitsuses. Vestlusteemaks oli Anni mure, kuidas

hakkama saada pärast seda, kui Urmas läks ära teise naise juurde. Perele jäi poolenisti

remontimata väga kehvas seisus korter, mis oli ostetud väga suure hinnaga. Anni oli ennast

kaaslaenajana lasknud dokumentidesse kanda ja tagatiseks oli veel ka tema ema korter. Nii et

ohus oli kaks peret, kes võisid kodudest ilma jääda. Esimesel kodukülastusel selgus, et Anni on

ääretult tahumatu ja eluvõõras. Teda huvitasid ainult telekast tulevad seriaalid ja ta oli neist nii

huvitatud, et teda häiris, kui tugiisik tuli. Lapsest ei teinud ta suurt välja.

Alustasime elukorralduse muutmisega. Tasapisi tegime korteri elamiskõlblikuks ja kasutusse

võtsime neljatoalisest korterist kaks tuba. Hakkasime käima psühhiaatri juures, et saada

ravimeid, mis võtaksid närvilisust vähemaks, sest nagu Annile tuli meelde Urmas, nii ta ärritus.

Urmas andis talle pidevalt igasuguseid lubadusi, et kohe lõpetab suhted jne. Oli ilmselge, et

mees kasutab teda ära. Tugiisikule ei meeldinud väikse Meeli selline vinguv olek, ta tegi kogu

aeg ainult sellist imelikku häält. Anni tegi aeg-ajalt selliseid imelikke oste, näiteks pidi tal

külmkapis olema 14 pakki 100 g võid – siis oli riiul ilus; või kui ta nägi mingit reklaami, siis ta

kippus seda pakutavat kaupa kohe ka ostma. Suur oli tugiisiku ehmatus, kui ta avastas, et laps

ei oska närida. Tuli välja, et laps oli saanud seni ainult vedelat putru. Pannes talle suhu väikse

tüki küpsist, hakkas ta oksele, samuti ei olnud laps saanud veel ei puu- ega juurvilja. Käisime

perearsti vastuvõtul ja perearst suunas meid neuroloogi jutule.

Kui olin Tartus arstikabinetis, sain ma jälle ühe kogemuse, et kui vanem ütleb, et lapsel pole

viga midagi ja laps teeb kõike, siis nii ongi. Kui olin sekkunud ja selgitanud olukorda, et laps ei

oska olla selili, närida, ei ole minu kuuldes öelnud ühtegi sõna ja teeb kogu aeg ühte ja sama

vinguvat häälitsust, siis alles võttis arst lapse riidest lahti ja hakkas uurima. Meile tehti kahe kuu

jooksul igasuguseid uuringuid.

Samas oli läinud ka Anni majanduslik seis järjest kehvemaks. Urmas andis pidevalt katteta

lubadusi: homme maksan jne. Selleks ajaks oli Annil juba hakanud saama suur armastus

Urmase vastu läbi. Otsustasime, et anname kohtusse hagi elatise väljanõudmiseks. Nagu

arvata, hakkas Urmas siis Annit ähvardama.

Rohud olid Annile päris hästi mõjunud. Ta proovis tugiisiku õpetusi ja soovitusi järgida. Kui

tugiisik küsis, kas Anni on juurvilja lapsele hakanud andma, vastas ta, et tal ei ole nuimikserit ja

40

ta ei saa purustada juurvilju. Väga palju tuleb Annile selgitada, kuidas peredes elatakse ja miks

teatud asju nii tehakse. Kui kuulata Anni jutte oma lapsepõlvest, siis ei ole tal sotsiaalseid

oskusi olemaski. Järjest rohkem hakkas Anni tegema tugiisiku soovituste järgi, korteri seinale

tekkis lausa ajakava. Kuna ta käis riides väga mehelikult, siis tuli vaeva näha ka tema nooreks

naiseks muutmisega. Ta avastas enda jaoks kokanduse. Ta otsis retsepte koos tugiisikuga, kes

oli valmis vastama tema küsimustele (kui palju on dl jne). Muidugi, tuli ka selliseid laiskushooge,

kui olid tähtsad jälle seriaalid ja laps pandi võrevoodisse mängima.

Tugiisik jäi seal peres ka pärast aastast lepingut käima, sest Annil on vaja abi ja tuge lapse

kasvatamisel.

Minu jaoks sai selgeks see, et kui emal pole lastetuba olnud, siis lihtsalt niisama ei tule kuskilt

midagi. Noortele emadele oleks vaja koolitusi.

Kuues luguLugu juhtus peres, kuhu sattus tugiisik tänu tähelepanelikele naabritele. Oli suvi ja ühte

väiksesse külasse oli kolinud pere, kuhu kuulusid ema Miina, 15-aastane poeg Juku ja 7-

aastane tütar Mari. Naabritele tundus asi väga imelik, kuna nad nägid seal peres ainult

toimetamas lapsi ja nad ei olnud eriti kohtunud emaga. Juku käis külas juhutöödel ja Mari aitas

hoida lapsi. Keegi ei olnud kuulnud, et Mari räägiks – ta ainult andis peaga märku. Esimesel

külaskäigul koos lastekaitsetöötajaga oli üllatus päris suur, sest pimedas korteris istus lihtsalt

niisama ema, kes oli väga vähese jutuga. Saime Miina sinnamaale, et ta oli nõus tegema

toimetuleku toetuse avalduse. Toast välja tulek oli tema jaoks väga raske. Lapsed olid saanud

hakkama ainult lastetoetuse rahaga, käinud ise poes ja ka muidu ise toimetanud. Aeg oli

sealmaal, et oli vaja korda ajada ka Mari kooli mineku dokumendid. Juku palus õel hakata

rääkima, et ta saaks kohalikku kooli minna. Arstide otsus oligi, et Mari peaks õppima väiksemas

kollektiivis. Rääkisime Miinaga korduvalt ja palju: mina rääkisin ja tema nokkis küünealuseid ja

kuulas. Olin päris üllatunud, kui ühe kodukülastuse ajal olid akendelt võetud katted, toas oli

valge ja Miina ütles, et ta ootas mind.

Pakkusin talle välja, et kas ta on huvitatud sellest, kui me hakkaksime käima psühhiaatri juures.

Ta mõtles, et on küll nõus. Saime arsti vastuvõtule aja ja meile vormistati mõne kuu jooksul

puue (depressioon ja mitte kohandumine ühiskonda). Perele hakkas igal kuul laekuma raha,

millest ära elada. Pool aastat hiljem oli Miina juba valmis ka ise minema linna poodi ja

asutustesse asju ajama.

41

Perel puudus pesemisvõimalus ja tundus, et peale perepoja ei tundnud keegi ka sellest

puudust. Maril oli väike probleem, ta pissis öösel alla ja kuna ema pesi riideid käevahel,

kuivatades neid toas, siis oli toas ja ka lapse riietel pissi lõhn.

Koolis hakkasid teised lapsed nägusid tegema. Siis hakkasime suuremaid pesusid pesema

sotsiaalkorteris ja üle nädala pühapäeva õhtul duši all käima. Esimesed korrad olid sellised

pealesunnitud, aga mida kord edasi, seda rohkem avaldas pere juba ise soovi minna. Juku sai

ennast pesta koolis, mis asus kodust 30 km kaugusel ja kus oleks tal olnud võimalus ka elada

õpilaskodus, aga ta oli harjunud pere eest vastutama ja sõitis iga päev kooli ja koju.

Kui suhtlesin perega, hakkas Miina järjest rohkem rääkima oma minevikust. Selgus, et ühes

Eestimaa hooldekodus on ka laste isa, kes oli jäänud auto alla ja oli nüüd selline „tomp“

inimene. See õnnetus paiskas elu täiesti sassi. Saime selgeks, et kuskil on vanaema ja ka

mõned sugulased. Miina ei oska senini eriti täpselt selgitada, kuidas ja miks nad siia kanti

elama sattusid – keegi oli aidanud osta korteri. (Milleks torkida, kui ta tahtis selle teema

blokeerida.) Muidugi, nagu ikka, tulid päevavalgele ka suured probleemid. Selgus, et peres on

veel ka vanem poeg, kes aastaid tagasi on müünud ära pere telefoni ja seda koos

kõnekaardiga, tekitades veel võetud SMS-laenudega emale 35 000-kroonise võlgnevuse. Minul

muidugi ei ole õnnestunud seda noormeest kordagi näha, sest viimased aastad ta ei ole perega

suhelnud. Sulgesime kohe kõik arved ja interneti ligipääsud. Ema ei saanud arugi, mis toimub.

Taotlesime riigiõigusabi ja otsisime üles kõik sugulased, kellest oleks olnud abi. Lõppes see

kohtujada Miina jaoks 12 000-kroonise nõudega ja me suutsime paluda veel ka maksegraafikut.

Aga siit jälle kogemus tugiisikule: usalda, aga kontrolli. Tuli välja, et Miina käes raha ei seisa ja

ta lihtsalt ostab mõttetuid asju, kulutades kogu sissetuleku paari päevaga. Läksime ja tegime

pangas paar piirangut, et saaks makstud maksud ja jaguks raha terveks kuuks. Samuti tuli

jälgida rohu võtmist ja arsti juures käimist. Paar korda aastas teeme ka taotluse

sotsiaalosakonda riiete ja vajalike tarvete ostmiseks. See raha läheb tugiisikule, kes siis käib

perega koos ja ostab vajalikud riided jne.

Kevadel rõõmustasid tugiisikut laste head tunnistused: Juku nelja-viieline ja Mari viieline.

Lapsed on küll väga napi jutuga, aga nad on hakanud vähemalt naeratama. Koolivaheajaks

sättisid lapsed ennast taasleitud vanaemale külla. Siit veel kord, et tasub teha kaart lähedastest,

kes võivad toeks ja abiks olla pere probleemide lahendamisel.

42

LISA 1LEPING PERE TUGIISIKU TEENUSE OSUTAMISEKS

NB! Lepingusse on mõistlik lisada ka kokkulepe, et pere on nõus jagama tugiisikuga andmeid, mis puudavad tema perearsti, lapse õpetajat, ning lubab nendega kontakteeruda.

Käesoleva lepingu osapoolteks on …………………………………………………..(kliendi nimi)

Pereliikmed nimi vanusEma .......................... .........................Isa .......................... .........................Laps .......................... .........................Laps .......................... .........................

.......................... .........................

ja ....................................................................( omavalitsuse nimi)

sotsiaal- või lastekaitsetöötaja …………………………………………………………. (nimi)

ning teenuse osutaja ................................................................................... (tugiisiku nimi), kes osutab kliendile nimetatud teenust.

Teenuse osutamise periood………………………………………………………………..(kuud)Teenuse osutamise sagedus……………………………………………………………….(korda nädalas)

Teenuse eesmärk: Jõustada kliente SISEMISTE jõuvarude avastamisel ja kasutuselevõtmisel, et paremini hoolitseda pereliikmete (ennekõike lapsed) eest ning tagada normaalne toimetulek igapäevaeluga.

Teenuse sisu: Lapse turvalisuse jälgimine peres (NB! pere, lapse tugiisiku puhul) Pere(liikmete) juhendamine lapse kasvatamisel ja õpetamisel; Pere(liikmete)/lapse toetamine muutmist vajavate olukordade lahendamisel; Pere(liikmete )/lapse loovuse virgutamine ja koostöös perega loovate lahenduste arendamine,

tuginedes optimismile ning pere sisemiste jõuvarude avastamisele ja kasutuselevõtmisele;Pere/lapse toimetuleku toetamine ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas;Sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötaja kursis hoidmine peres/lapsega toimuvate muutustega (vähemalt 2 korda kuus);Pere/lapse seostamine teiste antud hetkel kliendile vajalike (sotsiaal)teenustega, koostöös sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötajaga.

Teenuse osutamise käigus lähtutakse ühiselt seatud eesmärgist:

Kliendi kinnitus, et ta on nõus Tema (toimetuleku) kohta kogutud andmete edastamisega tugiisiku teenuse

osutajale ..................................................... (kliendi allkiri)

Leping on sõlmitud………………………………………………………………. Kuupäev

Pere esindaja..........................................................Tugiisik....................................................................

Omavalitsuse esindaja....................................................

43

Lepingu lisa A

Pere tugiisiku õigused:

Saada toetust ja informatsiooni omavalitsuselt teenuse pakkumiseks (transport, töövahendid, vajadusel ruum perega kohtumiseks).Jagada raskeid peretöö situatsioone (supervisioon, tööjuhendamine, kovisioon).Katkestada peretöö, kui koostöö pere ja sotsiaal- või lastekaitsetöötajaga ei suju.

Perekonna õigused:

Katkestada peretöö ja/või loobuda pere tugiisikust, kui koostöö ei suju (koostöös sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötajaga).Privaatsusele st perega kohtumisele ei kaasata etteteatamata kolmandaid osapooli.Konfidentsiaalsusele st peretööd tegevad inimesed kaitsevad andmeid, mis võivad kahjustada peret ja nende lähedasi.

Peretöö dokumentatsioon:

Leping – dokument, mille sisuks on kolme osapoole (sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötaja, pere, tugiisik) nõusolek ja kinnitus peretöös osalemise kohta.Protokoll – dokument, mida täidab pere tugiisik iga perega kohtumise kohta ja mis sisaldab peretöö protsessi kirjeldust (soovitud muutus, sammud muutuseni jõudmiseks, edu/ebaedu).

44

Tugiisiku protokoll

Täitja………………….Kliendi/Pere nimi :Kohtumise kuupäev Koht:

Peretöö/klienditöö üldeesmärgid käitumiskeskselt sõnastatud)

Kliendiga kohtumisel kokku lepitud tegevused ja nende teostamine

Täidetud (kuupäev)

Täitmata (põhjendus, miks)

Klient/pere (märkida pereliige, kes kohustuse saab)1. 2. 3.

Tugiisik1. 2.

Ülevaade pere/kliendi toimetulekust:

Pere: Laste olukord peres (halb) 1 2 3 4 5 (hea)

Tugiisik: Laste olukord peres (halb) 1 2 3 4 5 (hea)

NB! Kui 1, 2, siis on vaja kindlasti teatada.

Pere: Pere/kliendi motiveeritus koostööks (halb) 1 2 3 4 5 (hea)

Tugiisik: Pere motiveeritus koostööks (halb) 1 2 3 4 5 (hea)

Oluline info pereliikmete/kliendi/tugiisiku jaoks (pere toimetulekust lähtuvalt):………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………Oluline info sotsiaal- ja/või lastekaitsetöötajale………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………

45

Tugiisiku tööaja tabel. NB! Esitatakse omavalitsusele ning on aluseks töötasu arvestamisel.

Kuupäev Töötunnid Tegevus kliendiga (kas kliendi juures kodus või väljaspool kodu) Tugiisiku allkiri

LISA 2

Perekeskne lähenemisviis ja jõustav sotsiaaltööKatrin Raamat, MA (sotsiaaltöö)

Jõustamine (ingl k empowerment) on kontseptsioonina olnud tähelepanu all aastaid. Sotsiaaltöö

näeb jõustavas töös oma praktika tuuma: jõustav lähenemine kätkeb endas võimalusi tööks nii

indiviidi-, grupi- kui ühiskonnatasandil.

Terminil empowerment oli algselt spetsiifiline, peaaegu tehniline tähendus. Siis aga võeti sõna

kasutusele igapäevakeeles ja tänaseks on kontseptsioonil empowerment palju eri tähendusi ja

varjundeid. Mõistestik kätkeb endas olulisi ideid, kuid et sõna kasutatakse sedavõrd laialt, on

selle mõiste kasutamine seotud teatava riskiga. 1960. aastatel sai mõistest vasakradikaalse

feministliku liikumise nurgakivi: empowerment tähistas naiste vastupanu rõhumisele. Sellest

lähtekohast vaadatuna on sõnal soospetsiifiline tähendus. Konservatiivsed poliitikud on sõna

empowerment kasutanud maksude alandamise põhjendamiseks: suurendatakse inimeste

võimalusi otsustada oma sissetulekute üle. Teise äärmusena võib sõnakasutusest tuua

Ühendriikide rahvusliku kaabeltelevisioonikanali, mis kannab nime National Empowerment TV.

Eelnev näitab, et ühe ja sama sõnaga võib tähistada väga erinevaid nähtusi ja kontseptsioone

(ibid.).

Jõustamine kui idee on sotsiaaltöö lähtekohaks, kui sotsiaaltöö eesmärk on klientide

vabastamine kliendistaatusest, nende aitamine iseseisvusele ja oma elu üle kontrolli

taastamisele või saavutamisele.

Jõustavast sotsiaaltööst räägitakse päris palju ka meil. Selle termini üle vaieldakse ja püütakse

pakkuda sobivamaid või täpsemaid sõnu, mis tooksid paremini välja jõustamise originaalse,

ingliskeelse termini empowerment teoreetilise sisu. Selliste vaidluste käigus võib selguda, et me

mõistamegi jõustamise all üsna erinevaid asju. Alates sellest, millise distsipliini esindajad

jõustamisest räägivad: õed ja psühholoogid on kindlalt veendunud, et empowerment peaks

eesti keelde olema tõlgitud kui võimestamine ja seda terminit kasutataksegi psühholoogide ja

õenduse esindajate kõnepruugis ja erialakirjanduses enim. Hiljuti pakuti empowerment’i uueks

eestikeelseks sotsiaaltöö terminiks välja võimustamist. Terminit „võim” peaks sotsiaaltöös siiski

äärmise ettevaatlikkusega kasutama ja kui pisut uurida erialast originaalkirjandust, kus

räägitakse teemal empowering social work, siis näeme, et see kontseptsioon on laiem ja

sügavam, kui termin „võimustamine” seda mõista lubab: pigem kuulub võimu andmine ehk

47

võimustamine ühe osana jõustava töö kontseptsiooni, kui et see ongi kõik, mida see tähendab.

Lõplikku selgust ja sotsiaaltöö erialasisest kokkulepet termini osas ei ole. Käesolevas kirjutises

lähtun terminist jõustamine kui empowerment’i kontseptsiooni minu jaoks ainuõigest terminist

seniks, kuni me ei ole leidnud oma emakeeles sellest paremat ja sisukamat sõna, mis suudaks

veelgi paremini edasi anda jõustava töö ideestikku, aitamaks kaasa jõustava sotsiaaltöö kui

mõtteviisi arendamisse ja levikusse.

Miks mõtteviis?

Mõtteviis on meie mõtlemise viis. Meie mõtlemine määrab, kuidas me suhestume meid

ümbritsevasse maailma ja kuidas mõistame seal toimuvat ning omaenda rolle selles toimuvas.

Professionaalses töös tähendab see sotsiaaltöötaja jaoks midagi enamat kui teatud teooriast

lähtuvat meetodit, mille me oleme hoolikalt omandanud ja mida oma töös kasutame. Mõtteviis

määrab sageli ka meetodid, mida eelistame teistega võrreldes. Selline meetodite valik võib olla

intuitiivne, kuid kutselises töös ei juhi meid üksnes intuitsioon.

Väidetavalt on inimese kahe kõrva vahel 22 sentimeetrit ja sinna mahub enamik sellest, kes me

oleme ning mida teame. Kui me omandame ideid, saame elukogemusi, siis on need

katalüsaatoriks just sellele kahe kõrva vahelises ruumis käivituvale protsessile – mõtlemisele.

Teatud mõtted – olgu need siis päris meie omad või enne meid mõeldud ja siis meieni jõudnud

– mõjutavad meie maailma nägemise viisi, mis omakorda vormib meie mõtteviisi. Meie mõtteviis

määrab, millest me oma tegevuses juhindume.

Loomulikult on omal kohal intuitsioon ja kontakt südamega. Intuitiivselt teame ja teeme sageli

asju, millega meie süda nõustub või siis mitte. Probleem on selles, et inimestega ja inimeste

heaks tehtavas professionaalses töös pelgalt südameheadusest ja intuitsioonist ei piisa. Vaja on

midagi enamat: professionaalset teadmist, miks me midagi teeme, mis on meie roll, püüdlused

ja kaugem eesmärk. Vaja on teada, milline on meie vastutus, et siis see ka välja kanda.

Probleemilahenduslik vs jõustava sotsiaaltöö protsess

Milliseid meetodeid me sotsiaaltöös ka ei kasutaks, on suhe kliendi ja sotsiaaltöötaja vahel alati

kõige aluseks. Sotsiaaltöö, mis ei suhtle oma kliendiga, ei ole tegelikult sotsiaaltöö, isegi kui me

seda selleks nimetame. Absoluutselt kindlasti ei ole see aga jõustav sotsiaaltöö. Just suhte

loomine on sotsiaaltöö raskeim ja pahatihti välditavaim osa. Me võime nn lahendada probleemi,

mille parimal juhul nimetab küll klient (mis salata, ka me ise võime tunda kiusatust probleemile

nimi anda), kuid mida lahendab sotsiaaltöö sildi all tegelikult klienditeenindus.

48

Mitte alati ei eelda kliendi probleemi lahendamisele kaasaaitamine tingimata sotsiaaltöö aluseks

oleva kliendisuhte loomist. Asju saab ajada ka avalduste tasemel, formaalsel kliendivastuvõtul,

kriteeriumidele vastavust kontrollival koduvisiidil või muul suhte loomisest hoidumist võimaldaval

viisil klienti tegelikku protsessi ja partnerlussuhtesse kaasamata, temaga suhet loomata,

koheldes klienti objektina, kelle elu tegelikkust teame ja tõlgendame meie, ja mitte subjektina,

kes on oma elu ekspert, selle tähenduste kandja ja valikute üle otsustaja. Sellise sotsiaaltööna

väljapakutava klienditeeninduse taga võib olla abistava ressursi nappus või rangelt sotsiaalse

kontrolli instrumendiks olemist eeldav klientide sobivuse mõõtmine ehk teenusele/abile

kvalifitseerimise kontroll, vajalike teenuste võrgustiku puudumine, kuid selle taga võib olla ka

mõtteviis või karjääri alguses kõrgeltmotiveeritud sotsiaaltöötajate läbipõlemine ja

depersonaliseerumine.

Jõustamise kontseptsioonil põhineva sotsiaaltöö organisatsioon on üles ehitatud

probleemilahendusliku sotsiaaltöö mudelile. Nagu probleemilahenduslik sotsiaaltöö nii suunab

ka jõustav sotsiaaltöö praktikuid kliendiga suhte ülesehitamiselt, eesmärkide defineerimiselt,

olukorra hindamiselt ja plaanide tegemiselt muutuse elluviimise suunas. Jõustamise

kontseptsioon toob traditsioonilisse probleemilahenduslikku mudelisse töö kliendi tugevuste ja

jõuvarudega, alustades nende identifitseerimise ja sõnastamisega. Töö põhineb töötaja ja

kliendi partnerlussuhtel süsteemi kõigil tasanditel, liikudes kliendi kompetentsuse paranemise

suunas (Miley et al. 1998: 105).

Transaktsionaalse seletusviisi järgi on kompetents süsteemi varade ja vajaduste ning

keskkonna ressursside ja nõudmiste vahelise vastasmõju tulem. Hopps, Pinderhughes ja

Shankar (1995) usuvad, et tunnetatud suutlikkus tuleneb süsteemi ja selle keskkonna heast

omavahelisest sobivusest: see on sobivus, mis pakub toetust, turvatunnet, kaitset ja ressursse.

49

Probleemilahenduslik protsess Jõustav protsess Kohtumine Probleemide identifitseerimine ja

hindamine Eesmärkide seadmine ja plaanimine Täideviimine Hindamine Lõpetamine

Alguse loomine partnerlusele Väljakutsete artikuleerimine Suundade määratlemine Tugevuste identifitseerimine Ressursivõime analüüsimine Otsuste vormimine Ressursside aktiveerimine Koostöösuhete loomine Võimaluste laiendamine Edu tunnustamine Saavutuste integreerimine

Miley et al. 1998: 105

Maluccio ja Libassi (1984) järgi ei ole kompetents inimese fikseeritud tunnus: see on

vastasmõju ühelt poolt inimese võimete, oskuste ja motivatsiooni ning teiselt poolt keskkonna

omaduste (sotsiaalse võrgustiku ressursid ning nõudmised, takistused ja puudujäägid) vahel

inimese enda kontekstis. Inimkompetentsi nägemine transaktsionaalsest vaatenurgast lähtuvalt

võimaldab mõista, kui tähtis on mis tahes süsteemis kompetentseks funktsioneerimiseks

individuaalne sõltumatus ja milline oluline roll on selles isiksustevahelistel ja keskkondlikel

teguritel (ibid. 85).

Jõustamine on teoreetiline kontseptsioon, mis on praktikas teostatav protsessina. Näiteks on

tugevustele orienteeritud jõustav töö protsess, kus inimesed kasutavad omaenda ressursse ja

võimeid elu üle kontrolli saavutamiseks. Sotsiaaltöötajad seisavad tihti valikute ees, kas teha

midagi kliendi eest või motiveerida ja toetada kliendi initsiatiivi, et klient võiks kogeda jõustatust

enda saavutusena. Sotsiaaltöötajale võib tunduda lihtsam viis tegutseda ise ja aeganõudvam

ning keerulisem käivitada jõustamisprotsess (Heinonen, Spearman 2001: 216). Kõik sõltub

meie mõtteviisist ja suutlikkusest hinnata oma tööd ja selle eesmärke lühemas või pikemas

perspektiivis. Jõustav töö on nagu hea investeering: kliendistaatusest vabanevad inimesed on

suutelised oma eluga ise toime tulema ja nii võime katkestada õpitud abitusele rajatud ahela nii

selle kui järgmise põlvkonna jaoks.

Oluline on mõista jõustamise paradoksi: funktsioon, mida sotsiaaltöötajad nagu kes tahes

teinegi ei saa teise jaoks täita, on jõustamine. Jõustamine on refleksiivne tegevus – see on

protsess, mida on võimeline algatama ja toetama üksnes inimene, kes otsib võimet, jõudu ja

enesemääratlemist. Teised saavad jõustamise protsessis üksnes abistada ja kaasa aidata. Nad

teevad seda, pakkudes vastavat kliimat, suhteid, ressursse ja protseduurilisi vahendeid, läbi

mille inimesed saavad parandada nende elu (Simon 1990). Isegi kui keegi saaks jõudu üle

anda, oleks jõu andmine iseenesest jõuetustamine. Selleks, et vabastada muutuseks vajalikud

ressursid, tuleb jõustamisel baseeruva sotsiaaltöö praktikas kaasata kliendid-partnerid aktiivselt

koostööprotsessi (Miley et al. 1998: 90).

Jõustamise eelduseks on koostöövalmis ja motiveeritud klient. Eluprobleemidesse takerdunud

inimesed võivad olla kaotanud usu oma võimekusse ning ei tarvitse näha või tunda võimalusi,

mida pakub neile keskkond. Kui selleks on vaja paotada ust, et valgus tunneli lõpust välja

paistaks, siis seda tuleb jõustava töö algusakordina ka teha. Kutselises sotsiaaltöös on selliseks

motiveerimiseks olemas teadmised ja oskused.

50

Klientide jaoks on koostöö jõu (võimu) allikaks. Rollo May (1972) identifitseerib oma raamatus

“Power and Innocence” toitva jõu ehk “teisele kuuluva jõu” ning integratiivse jõu ehk “teisega

koos omatava jõu”. Weick (1980) ütleb: ”Mõlemad need jõu (võimu) positiivsed väljendid

esitavad koostöö kui ühise ettevõtmise, milles koostööst saabki jõu (võimu) vorm” (183). Teiste

sõnadega: kui sotsiaaltöötajad jagavad oma jõudu (võimu) klientidega, vabastab see kliendid

juurdepääsuks nende enda jõule (võimule) ja koostööst professionaalse suhte sees saab

iseenesest uus jõu (võimu) allikas. Koostöö on jõustamise tunnusmärk.

Jõustamise elemendid sotsiaaltöötaja-kliendi suhtes.Jõustaval sotsiaaltöötaja-kliendi suhtel on personaalsed, interpersonaalsed ja sotsiaalpoliitilised elemendid.

Miley et al. 1998: 91

Jõustamisele orienteeritud strateegiad (Miley et al. 1998: 93–95)

Jõustamisele orienteeritud sotsiaaltöötajad oletavad, et kliendi olukord peegeldab puudujääke

süsteemi võimaluste ja keskkonna nõudmiste ühildumises. Nad tunnistavad personaalsete,

interpersonaalsete ja ühiskondlike ressursside ühendamise tasakaalustamatust ning süsteemi

vajadust ressursside täiendamiseks, et vastata esitatud väljakutsetele. Nad valivad

mitmetasandilised strateegiad, mis tõstavad personaalsete, interpersonaalsete ja

sotsiopoliitiliste ressursside kättesaadavust. Jõustamisel baseeruva praktika traditsioonides

tähendab see, et valitakse strateegiad, mis suurendavad eneseefektiivsust, arendavad oskusi,

aitavad eristada isiklikke muresid ühiskondlikest raskustest, tõsta kollektiivsustunnet ning

arendada tegevusi, et kutsuda esile sotsiopoliitilisi muutusi (Cox & Parsons 1993, Gutiérrez

1994, Lee 1994, Simon 1994).

51

Sotsiaal-töötaja

Respekt kliendi vastu

Usk kliendi võimetesse

Klient

Tugevuste mõistmine ja taju

Võimu ja kompetentsuse

tunne

Jagatud võim ja privileegid

Keskkonnaressursid

Kriitilise eneseteadvuse arendamine

Kriitilise eneseteadvuse arendamine personaalse ja poliitilise vahelistest vastasmõjudest on

jõustamispraktika olemuslik sisu (Simon 1994, Parsons 1991, Breton 1993, Lee 1994, Gutiérrez

1994). Simon (1994) innustab sotsiaaltöötajaid asetama eneseteadvuse tõstmine oma töö

keskmesse, sest see paneb konteksti ka kogemused, vähendab enesesüüdistusi ja “aitab grupi

liikmetel võtta arvesse nende enda valikute olemust ja mõju ning võtma nende valikute eest ka

vastutust” (35). Young (1994) osutab, et kriitiline peegeldamine viib indiviidi tegude sotsiaalsete

allikate mõistmise ja äratundmiseni, et institutsionaalsed vormid on muudetavad.

Sotsiaalsete aktsioonide organiseerimine

Sotsiaalsed aktsioonid on sotsiopoliitilise jõustamise kaubamärk ja sotsiaaltöö kui professiooni

pärusmaa. Kollektiivne tegevus püüab ümber jaotada sotsiopoliitilist võimu viisil, et

kodanikuõigustest ilma jäetud elanikud saaksid juurdepääsu ühiskonna poolt pakutavatele

võimalustele ja ressurssidele ning selle vastusena leiaksid väärtuslike kodanikena tähendusliku

viisi omapoolse panuse andmiseks ühiskonnale.

Sotsiaalsed aktsioonid ei ole eranditult makropraktiku pärusmaa. Üldpraktikud, töötades

peamiselt mikrotasandi klientidega, teevad samuti jõupingutusi kogukondades, bürokraatiates ja

ühiskondades valitsevate tingimuste parandamise nimel. Näiteks võivad nad tegutseda

eesseisjatena (advocacy), rääkides klientidega institutsionaalsel ja poliitilisel tasandil,

mõjutamaks muutusi sotsiaalpoliitikas. Jõustavad praktikud töötavad koostöös klientidega,

eesmärgiga kujundada sotsiaalseid ja poliitilisi muutusi.

Reflekteerimine ja tegevus. Praktika

Üles ehitades tugevusi, teevad sotsiaaltöötajad ja kliendid muutuste nimel koostööd paljudel

tasanditel. Nad kujundavad partnerlussuhteid, parandades klientide kompetentsust, samal ajal

töötavad nad simultaanselt selleks, et muuta sotsiaalset ebavõrdsust ning luua enam klientide

vajadustele vastavate ressursside võrgustikke. Sotsiaaltöötajad ja kliendid võtavad ette

aktsioone, seejärel teevad pausi, et toimuvat jälgida ja reflekteerida, planeerides järgmisi

samme. Nagu selle töö käigus selgub, põimuvad praktikas reflekteerimine ja tegevus (Dodd ja

Gutiérrez 1990). “Et kliendid on aktiivselt kaasatud muutusesse, reflekteerivad nad seda ja

analüüsivad oma kogemusi. Selle analüüsi tulemused integreeritakse tuleviku püüdlustesse.”

52

Jõustav töö on vabastavJõustava töö olemust mõistvad ja selle mõtteviisi omandanud sotsiaaltöötajad ei saa

tõenäoliselt kunagi sotsiaalse kontrolli instrumendiks: nad ei arva, et nende kanda on au ja

vastutus teiste inimeste elu ja toimetuleku eest, samuti ei arva nad, et nende edu tähendab

kellegi võlga. Jõustavas sotsiaaltöös efektiivsed sotsiaaltöötajad on õppinud tundma partnerluse

võlu oma klientidega ja nende rõõm oma klientide toimetuleku üle on vaikne, jälgiv ja tõeline.

Seda rõõmu võiks võrrelda lapsevanema rõõmuga oma lapse iseseisvumise üle: on tore, kui

meil on selles iseseisvumises oma positiivne ja kaasaaitav roll, kuid kindlasti on kogu töö selle

nimel teinud iseseisvunud inimene ise, olgu siis üksikindiviidina, grupi liikmena või ühiskondlik-

poliitilises aktsioonis osalejana.

Pinderhuges (1983) on öelnud, et jõustamine kui mõtteviis vabastab sotsiaaltöötajad oma

heategija positsioonist. Nii vabanevad sotsiaaltöötajad ülendatute staatusest, funktsioonidest,

mis on vastumürgiks läbipõlemisele, ja nihutavad töökoorma üle vastastikuse vastutuse

mõistmisele.

Jõustav töö on nauditav töötaja ja kliendi vaheline suhe, mille peamiseks edendajaks on kliendi

staatusesse sattunud inimese motivatsioon muutuseks eluga toimetuleku nimel ja oma

tugevuste äratundmine.

Jõustamisel põhineva sotsiaaltöö praktika tõekspidamisedEt juhtida praktikuid nende klienditöös, mille eesmärgiks on pakkuda isiklikku, interpersonaalset

ja sotsiopoliitilist jõustamist, pakuvad DuBois ja Miley (1998) järgimisi tõekspidamisi sotsiaaltöö

praktikaks.

1. Jõusta inimesi individuaalselt ja kollektiivselt efektiivsemalt ära kasutama nende enda

probleemilahenduslikke ja toimetulekuvõimeid.

2. Toeta proaktiivseid positsioone sotsiaal- ja majanduspoliitika arengus, et pigem ennetada

võimalikke indiviididele ja ühiskonnale tekkida võivaid probleeme.

3. Hoia ülal professiooni väärikust sotsiaaltöö praktika kõigis aspektides.

4. Loo sidemeid inimeste ja sotsiaalsete ressursside vahel ettevaatavalt, tuleviku

funktsioneerimisvõimet silmas pidades ja edenda elukvaliteeti.

5. Arenda koostöövõrgustikke institutsionaalsete ressursisüsteemide vahel.

6. Suurenda institutsionaalsete ressursisüsteemide reageerimisvõimet, et see vastaks tervise-

ja inimteenuste vajadustele.

7. Edenda sotsiaalset õiglust ja võrdõiguslikkust kõigi inimeste jaoks, eesmärgiks kõigi

inimeste täisväärtuslik osalemine ühiskonnas.

53

8. Aita uurimise ja hindamise kaudu kaasa sotsiaaltöö kui professiooni teadmiste kasvule.

9. Edenda infovahetust nendes ressursisüsteemides, kus ühelt poolt tekivad probleemid ja

teiselt poolt on olemas ka ressursivõimalused.

10. Edenda kommunikatsiooni erinevuste aktsepteerimise ja eetiliselt sensitiivse mitteseksistliku

sotsiaaltöö praktika kaudu.

11. Kasuta probleemide ennetamise ja lahendamise koolituslikke strateegiaid.

12. Haara mõtlemisse maailma kogemus inimlikest küsimustest ja probleemide lahendamisest.

(DuBois ja Miley 1996: 56–57).

Kirjandus

Miley, K. K.; O´Melia, M.; DuBois, B. L. 1998. Strengths and Empowerment in Generalist Social

Work Practice: An Empowerment Approach, Allyn and Bacon, USA.

Heinonen, T.; Spearman, L. 2001. Social Work Practice. Problem Solving and Beyond. Irwin

Publishing Ltd. Toronto/Vancouver.

54

Lapse areng imikust noorukiniPille Isat, psühholoog, psühhoterapeut

Lapse kaks suurt ülesannet imikueast koolieani:

emast lahusoleku õppimine: laps õpib iseseisvust, ilma hirmudeta ja turvaliselt

maailmas elamist;

oma mitte-kõikvõimsusega leppimine: laps õpib enesekontrolli, reeglite valutut

aktsepteerimist ja maailma võimsust.

Lapse kaks suurt ülesannet algklassidest teismeeani:

kompetentsuse õppimine ja kogemine: võime toimida asjade ja ülesannete

maailmas, kasutada oma oskusi ja intellekti selleks, et midagi teha ja teha seda

hästi;

oma identiteedi leidmine: ma olen see, kes ma olen, ma armastan ennast ja

maailma.

Lapsevanema/hooldaja kaks suurt ülesannet:

olemas olla – see tähendab last armastada, teda kuulata, vastata tema vajadustele,

hellalt piire seada ja julgustada elama. Füüsilisest üksindusest hullem on hingeline

hüljatus, kui vanem on küll reaalselt nähtav, aga lapseni ei jõua;

hoida lapsest eemal kõik, mis takistab mängimist ja loovat arenemist: laps areneb

tegutsedes – liikudes, uurides, katsetades ja katsudes ning tehes järele kõike, mida

vanemad ees teevad. Seda, mida laps kogeb, õpib ta kasutama ja sellest aru saama

ainult mängu kaudu; hiljem suhete, katse-eksituse kogemuste, pettumuste ja võitude

kaudu.

Arengu seaduspärasused

Iga arengut võib vaadata kui spiraalina korduvaid ringe või etappe, kus igal tsüklil on oma

arenguülesanded, oma väljakutsed ja ohud. Igal arenguetapil on oma ajaline kestus, ühtegi

etappi ei saa vahele jätta ega liiga kiiresti ühelt teisele üle minna.

Sarnaselt areneb ka suhe, näiteks tugiisiku suhe lapse ja lapsevanemaga. See algab nagu

imikueaski usalduse ja turvalisuse loomisega, siis muutuvad olulisteks piirid, reeglid ja ühised

kokkulepped, mõne aja pärast võib suhtes tulla kriitiline hetk, kus pannakse üksteist proovile

jonniga, ning selle edukal läbimisel saabub koostöö aeg.

Kõik algab algusest. Suhe inimeste ja asjadega on lapsele niisama oluline kui proteiin, rasvad ja

vitamiinid. Turvalisest suhtest vanemaga registreerib lapse aju positiivseid kogemusi ja need

55

kinnistuvad n-ö positiivsete punktikestena. Kui laps näiteks väga kaua nutab, siis kinnistub ajju

positiivse punkti asemel hoopis kahtlane punkt: kas maailm ikka on turvaline? Esialgu piisab

turvapunktikeste tekkeks lapse põhivajaduste rahuldamisest. Kui laps tunneb nälga, antakse

talle süüa; kui olemine on märg, pannakse kuivad mähkmed jne. Hiljem tulevad juurde kõne ja

selgitused, kuid aju töötab ikka samal punktikeste registreerimise põhimõttel. Kui laps näeb, et

probleeme ja negatiivseid olukordi on võimalik lahendada, siis neid positiivseid punktikesi

muudkui koguneb. Mida rohkem neid on, seda paremini inimene hiljem stressirohketes

situatsioonides hakkama saab.

Imikuiga: 0.–1. eluaasta

Imikuiga algab sünniga ja kestab esimese eluaasta lõpuni. Kaks vastandpoolust, mille vahel

leitakse esimesel eluaastal tasakaal, on usaldus ja umbusaldus.

Sel perioodil on laps veel üsna abitu ja enamik asju sõltub emast või hooldajast. Kui

kättesaadav on ema lapse jaoks, kui hell on ema või kui väsinud ja tujutu ta on – sellisena tajub

laps kogu maailma. Kui ema kindlustab lapsele täis kõhu, soojuse, kaitstuse, hoolitseb tema

eest ning lapse ja ema vahel kujuneb välja hea hingeline kontakt, siis jääb sügavale lapse hinge

usaldus. Tekib võime loota. Aga kui ei ole hästi, kui ema ei saa lapsele mingil põhjusel head

tunnet kindlustada? Laps võib karjuda ja karjuda, kuni pöördub lootusetult emast ja maailmast

ära. Psüühiliselt jäävad domineerima umbusaldus ja lootusetus.

Puudutused on arengu seisukohalt kriitilise tähtsusega. Kõikide sensoorsete kogemustega

võrreldes on puudutus esimene, mille kaudu saab laps aru, et ta on armastatud. See on

turvalisuse allikas. Hoidmine aitab leevendada võõraste kartust. Vanemale lapsele annab

füüsiline kontakt lähedase inimesega turvatunde uutes tundmatutes olukordades. Puudutused

annavad ajule signaale, et ta võib rahulikult areneda (luua ühendusi).

S. Freudi järgi on oraalse staadiumi erogeenseks tsooniks suu, st laps saab rahulduse

imemisest. Imemine on esimene sotsiaalse suhtlemise viis. See on algeliseks prototüübiks

hilisemale teadmiste ja asjade omandamisele! Imetamine on emale ja imemine lapsele oluline

kogemus. Rinnapiim kaitseb last esimesel kuuel elukuul infektsioonide eest ning soodustab

kindla suhte arengut, mis annab talle kogu eluks seesmise kaitstuse tunde. Hammaste

tulemisega tekib lõbu asju hammustada, neist läbi hammustada, neist tükke hammustada. See

on loomulik arenguline vajadus, mis möödub.

56

Esimese eluaasta lõpuks kujuneb välja une-ärkveloleku rütm: 15 unetundi jagunevad pika öise

une ja kahe päevauinaku vahel, üks enne- ja teine pärastlõunal. Seda rütmi peaks vanem

hoolikalt järgima ja mitte peale suruma endale sobivat rütmi, mis toob kaasa vaid

magamajäämise raskusi. Unehäireid võivad põhjustada esimese eluaasta teise poolde

langevad erutavad sündmused: hambad, roomamine, kõndimine, lahusolekuhirm, võõristamine,

rääkima hakkamine. Uneprobleemid peaksid lahenema paari päevaga. Sagedasemad

unehäirete põhjused peale erutavate sündmuste on puudulik unehügieen, unevaeguses

vanemate arvutusviga (nad ei taha tunnistada, et nende laps varastel hommikutundidel ärgates

on juba piisavalt ärkvel), nälg, kõrva- ja muud valud, ebamugavustunne ning rütmihäired.

Esimese eluaasta lõpus magab 90% imikutest rahulikult kogu öö.

Imikuea õnnestunud arengu tulemusel jääb lapse hinge baasusaldus ilma ja inimeste vastu; tunne, et maailm on peamiselt hea ja turvaline. Lapses tekib lootus, et kui läheb ka halvasti, saab ta abi, asjad lähevad paremaks.

Kui areng ei ole n-ö õnnestunud, laps on umbusklik ja temaga on raske kontakti saada, tuleb

uuesti läbi töötada usalduse loomise faas. Loomulikult peavad tegevused ja suhtlemine olema

vastavuses lapse vanusega. Kuid põhirõhk peab jääma hellusele ja hoolimisele. Samuti

puudutustele – ümber õlgade või käest kinni võtmine, pai tegemine, lohutuseks selja silitamine

jms. Isegi kui mõnele lapsele on see võõristav, õpib ta pikapeale seda nautima ja rahuneb

märgatavalt. Ka piire saab kehtestada last aktsepteerides ja tunnustades selle eest, mis on

hästi tehtud.

Varane lapsepõlv: 1.–3. eluaasta

Selle perioodi vastandpooluseks on ühelt poolt autonoomsus ehk iseseisvus ning teiselt poolt

häbi ja kahtlused. Laps muutub aktiivsemaks, hakkab ise ringi liikuma, kõndima, tegutsema ja

õpib oma keha valitsema. Peale ema on talle nüüd olulised ka teised vanemlikud isikud.

Võtmeküsimuseks on see, kuidas laps nende “ülesannetega”, mis tema ees seisavad, toime tuleb, millise “vastutuse” vanemad talle panevad. Liiga suur vastutus ei ole tihti

teadlikult pandud. On aga ilmselge, et oma aktiivse elu alguses, alles õppides kõndima, sööma,

potil käima, asju ja inimesi tundma, juhtub lapsel paratamatult äpardusi. See, kui lapse

loomulikele äpardustele reageeritakse kui “katastroofile”, on viisiks, kuidas alateadlikult

pannakse lapsele liiga suur vastutus – nii suur, et ta hakkab häbenema oma õnnetusi ja

kahtlema oma tegude õigsuses. See on ju tavaline, kui purunevad esemed või laps end viisakas

kohas ära määrib või püksi pissib.

57

Aktiivse tegutsemise alguses hakkab laps saavutama kontrolli oma keha üle. Esimeseks

enesekontrolli õppimiseks on potil käimine (anaalne arengufaas). Äpardused kakamisel või

pidev kramplik kinnihoidmine, et kohutavat õnnetust ei juhtuks, on sel ajal üsna teravad

elamused. Potti lastud junn on esimene ise tehtud, hästi tehtud materiaalne asi. Asi, mille

tegemine pakub rahuldust ja mille eest emalt kiita saab!

Selles vanuses õpib laps tundma maailma ja seal kehtivaid reegleid: mis on hea ja mis on halb,

mis on lubatud ja mis ei ole. Kui need reeglid jõuavad temani liiga jäigalt ja karmilt – ajal, mil ta

ei suuda veel oma keha, vajadusi ja soove piisavalt kontrollida –, võib areng hälbida. Laps

hakkab end häbenema ja eneses kahtlema. Kramplik kahtlemine võib viia selleni, et inimene ei

suuda otsustada, “kas ta üldse kunagi on teinud midagi sellist, mida ta on tõesti tahtnud ja kas

ta on ikka tõesti tahtnud seda, mida ta on teinud”.

Lahusoleku õppimine on keskne teema, mis kaasneb kõndima õppimisega ja ema juurest

eemaldumisega. Magamajäämise oskus tähendab aga lahusoleku oskust. Lapsed õpivad uut

vabadust, mis kaasneb kiire motoorse ja vaimse arenguga. Nõnda ei ole üllatav, kui nad nendel

nädalatel ja kuudel öösiti (peamiselt öö teisel poolel) iga nelja tunni tagant ärkavad ning valjusti

vanemaid hüüavad või painajatest üles ehmatavad. See on mõistetav, et vanemad jälle lapse

sagedamini oma voodisse lubavad, kui too ei taha üksi magama jääda. Parem on laps siiski

rahulikult ja järjekindlalt enda voodisse tagasi saata, sest tegu on lahusolekuhirmust

ülesaamisega. Ent hirmud üha kasvavad, kui nende eest põgeneda...

Trotsi- ja vihahood on märk seesmisest iseseisvusvõitlusest. Paljudes peredes tajub laps

sellel ajal, et väiksemad õed-vennad teda troonilt tõukavad. Võistlus järeltulijatega ja hirm

vanemate piiramatu hoole kaotamise pärast muutuvad eriti suureks siis, kui lapse iseseisvus ei

ole veel piisavalt arenenud. Arengupsühholoogid on sellest tähelepanekust järeldanud, et kõige

soodsam õdede-vendade vanusevahe on 2,5 kuni 3 aastat. Väikelapseea lõpp ja lasteaias

käimise algus langevad enamasti kokku. Põhikriteeriumiks lasteaia poolt või vastu peaks olema

lapse võime mängida omavanustega, olemata pidevalt täiskasvanu hoole ja kaitse all.

Õnnestunud arengu eelduseks on see, et vanemad on võimelised taluma lapse äpardusi ning

seda häbi või pahameelt, mida need neis äratavad. Nad aitavad last ning nõuavad temalt

jõukohast. Sel juhul pannakse alus inimese iseseisvuse kujunemisele ja tal areneb teine põhiline isiksuse omadus – tahe. Tekib võime panna end proovile ja võime ennast valitseda,

pannakse alus normaalsele enesekontrollile ja enesehinnangule. Tekib tunne, et “ma tahan

teha seda, mida ma teen, ja teen seda, mida ma tahan teha”. See on algne rahuldustunne

58

tehtust, mida on nii hea ellu kaasa võtta. Selles eas laps võiks öelda: “Ma olen see, mida ma

võin vabalt tahta.”

Kui laps ei tea, mida ta tahab, või kui ta ei julge oma vajadusi väljendada, siis on midagi selles

arenguperioodis viltu läinud. Aitab julgustamine, eneseusu suurendamine, hästi tehtud tegude

eest kiitmine ja tunnustamine. Mõnikord võib kuluda päris palju aega, enne kui laps endasse

uskuma hakkab.

Kui lapsel on probleeme piiride ja sõnakuulmisega, siis on jäänud puudu enesekontrolli

arengust. Täiskasvanu kannatlikkus ja adekvaatne nõudmistele kindlaks jäämine aitavad lapsel

õppida enesekontrolli ja reeglitele allumist.

Mänguiga: 3.–5. eluaasta

Kolmas elustaadium kestab kolmandast kuni viienda eluaastani ja vastab Freudi oidipaalsele

staadiumile. Vastandlike pooluste paari moodustavad siin initsiatiiv ehk algatusvõime ja süütunne. Küpsevaks isiksuse omaduseks on eesmärgistatus, s.o võime algatada tegevusi,

suunata neid ja nautida toimetulekut. Olulised isikud lapse jaoks on sel perioodil

perekonnaliikmed. Kõige lühemalt öeldes toimub sel perioodil ema-lapse-isa vahelises

kolmnurgas kujuneva oidipaalse situatsiooni uuesti lahti- ja läbimängimine eakaaslastega.

Seda perioodi võib nimetada ka lapseliku seksuaalsuse perioodiks. Lastel tekib siis huvi

suguliste küsimuste vastu. Tüdrukud hakkavad hoidma isa ja poisid ema poole. See on iga, kus

sageli öeldakse välja ka soov abielluda oma ema või isaga. See keeruline ja algsel kujul

lootusetu temaatika leiab kohase väljundi laste mängudes. Selgemal kujul peitub sarnane

situatsioon muinasjuttudes, kus noormees peab päästma kuningatütre kurja lohe käest. Piisava

kaasaelamismõnu saab pisike poiss ka Mootorratturhiirte multikat vaadates. Väikesed

hiirejõmmid saavad alati jagu suurest Limburgerist. Ja ikka on nende kambas ka üks plika.

Iseasi, kas seda süžeed just nii rikkalikus vägivallasoustis peaks serveerima. Kui poiste mängud

on enam ründavad ja agressiivsed, siis tüdrukute mängudes on palju ehtimist, endale

tähelepanu püüdmist ja mahedamat ühtekuuluvuse loomist. Erinevused ilmnevad ka ühistes

mängudes ja need täiendavad üksteist vastastikku.

Mäng on lapsele tähtsaim tegevus. Vanematel ja kasvatajatel on ainult üks funktsioon – lapsest

eemal hoida kõik, mis võib takistada mängimist. Kuna lapsed ei tee sageli vahet reaalse ja

kujuteldava maailma vahel, peavad nad tõrjuma hirme, aga ka mõistmatuid täiskasvanuid, kes

arvavad, et fantaseerimine tuleb lapsest välja ajada, sest nad ise kardavad lõhet nende kahe

59

maailma vahel. Fantaasiarikkad lapsed suhtlevad ja mängivad kujuteldavate eakaaslastega,

kes justkui elaksid nendega koos. Nii mõnigi üksik laps mõtleb enda ümber suure hulga õdesid-

vendi, keda vanemad ei ole saanud talle anda. Need “õed-vennad” magavad siis ka lapse

voodis.

Unehäired on selles vanuses esimest korda tingitud hingehädadest. Et teada saada, kas lapse

unehäirete taga on hingeline probleem, võivad abiks olla järgmised küsimused.

Kas sinu laps suudab püsivalt omaette, st tagasisideta mängida?

Kas ta oskab sõlmida sõprust ja seda hoida?

Kas ta talub eemalolekut vanematest ja rõõmustab taaskohtudes?

Kui ühele küsimusele tuleb vastata eitavalt, on põhjuseks hingehädad. Käitumisiseärasused

võivad tingitud olla ka ümbritsevast maailmast, sel juhul aitab ümbruse kohandamine või

muutmine. Päeva pildid, eriti kui need on tunginud lapse pähe õhtul telekat vaadates, võivad

öösel elustuda. See põhjustab magamajäämishirmu (lahusolekuhirm), õudusunenägusid

(päevasündmuste ja fantaasiate töötlemine), unepaanikat ehk pavor nocturnus’t (äkiline

ärkamine tavaliselt enne südaööd, mida laps ise ei mäleta ja mille järel ta kohe uinub, kui teda

rahustada) ning soovi vanemate voodist kaitset otsida. Lõvi, kes on peitu pugenud lapse voodi

alla, saab välja ajada ainult lastetoas, mitte aga ohutus kauguses – vanemate voodis – olles.

Siin ei aita vanemate riidlemine või järeleandmine, küll aga mõistev isa või julge ema, kes läheb

koos lapsega öösel metsloomajahile.

Kui infantiilsed fantaasiad igavesest liidust oma vastassoost vanemaga ei leia lahendust, siis

jääb inimese aktiivsust ahistama hirm karistuse ees ja selles elueas tekkiv südametunnistuse

piin ehk süütunne. Õnnestunud lahenduse puhul investeerib laps osa psüühilist energiat

mängudesse ja ei ole vanemas nii kinni. Lapsed töötavad oidipaalse temaatika läbi, kas siis

omavahel võisteldes, kodu või muid mänge mängides. Algselt lootusetud soovid leiavad

rakenduse mängulise fantaasia eesmärgipärases kasutamises. Mängueas laps võiks öelda:

“Ma olen see, kelleks ma suudan end kujutleda.”

Selle perioodi õppimata jäänud ülesannete tagajärjeks võivad olla kiindumushäired: laps ei oska

omavanustega suhetes olla, on liiga klammerdunud täiskasvanutesse või üksik. Paljusid hooleta

jäänud lapsi tuleb mängima õpetada! Lapsega koosveedetud loominguline ja mänguline aeg,

isegi kui laps on juba suurem, tasub end kuhjaga ära. Mängides õpib laps suhtlema ja oma rolle

avastama, õpib võitma ja kaotama. Oluline on anda lapsele kogemusi, kus ta õpib toime tulema

60

elu tagasilöökidega (näiteks teised lapsed ei võta mängu), säilitades sellest hoolimata eneseusu

ja oma mina terviklikkuse.

Varane kooliiga: 6.–11. eluaasta

Psühhosotsiaalse elustaadiumina algab kooliiga kuuendal eluaastal ja kestab umbkaudu

11. eluaastani. Vastandite paariks on produktiivsus ehk tootlikkus ja alaväärsustunne.

Küpsevaks loomuomaduseks on kompetentsus – võime toimida asjade ja ülesannete maailmas,

kasutada oma oskusi ja intellekti selleks, et midagi teha ning teha seda hästi.

Laps alustab kooliteed ja õpib toime tulema elutu ja abstraktse maailmaga, lahendama

ülesandeid, tegutsema struktureeritud ajas ja ruumis. Ta õpib tegema koostööd. Lapsel, kes

tuleb koolitööga hästi toime, kelle tegevus on produktiivne ja viib lahenduste ja saavutusteni,

kujuneb kompetentsustunne. Ka edaspidises elus jääb teda saatma veendumus, et ta saab

hakkama ja et puudujäävad vajalikud oskused on omandatavad. Kui aga laps mingil põhjusel

oma ülesannetega toime ei tule, siis tekib tal alaväärsustunne.

See iga vastab latentsuse faasile, mis tähendab, et seksuaalsed vajadused on allutatud

vaimsele tegevusele, uudishimule ja teadmiste omandamisele. Oluliseks muutuvad õigluse ja

moraali küsimused. Lapsed vajavad täiskasvanute juhendamist, selgitusi maailma keeruliste

asjade kohta, vastuseid mitmesugustele küsimustele, mis tekivad seoses kiire sotsiaalse ja

emotsionaalse arenguga.

Õppimine ja magamine on teineteisega tihedalt seotud! Keskmiselt 10-tunnise uneaja jooksul

töötleb laps sarnaselt imikueaga läbi tohutu päeval kogetud materjali, ta sõna otseses mõttes

õpib unes. Uni enne keskööd on elulise vajadusega jõudude taastamisel. Kui laps läheb hilja

magama, tekib päeval unesurve, mis viib selleni, et koolilaps püüab end kõikvõimalikel viisidel

stimuleerida. Tagajärjeks võib olla ärrituvus, provokatsioonid ja motoorne hüperaktiivsus. Eriti

oluline on rahulik õhkkond ja n-ö aju maharahustamine enne uinumist.

Selles eas laps võiks öelda: “Ma olen see, mida ma suudan õppida tegema.” Õnnestunud

arengu eeldusena ootab laps täiskasvanult usku oma võimetesse ja kinnitust, et ta saab

hakkama, ükskõik kui raske ülesanne ka ei tunduks. Alandamine ja häbistamine mõjutavad eriti

rängalt isiksuse arengut ja võivad anda parandamatu tagasilöögi hilisemale arengule.

61

Puberteedieelne iga: 11.–13. eluaasta

Eelpuberteedis ehk 11. –13. eluaastal edestavad tüdrukud poisse seksuaalses ja sotsiaalses,

sageli ka tunnetuslikus arengus umbes kahe aastaga. Keha kasvu kiirenemine tekitab uusi

probleeme siiani hästi läbi saanud laste vahel. Keha muutumise kiirus on hingemattev ja ületab

pea iga poisi ja tüdruku psüühilise kohanemisvõime. Seega pole üllatav, et see võib põhjustada

häbiprobleeme, veidrusi ja käitumishäireid. Häbiga toimetulek ja iseseisvus on selle

vanuseastme põhilised arengulised ülesanded.

Sel ajal ollakse eriti haavatavad, ühelt poolt tahetakse kiiresti täiskasvanuks saada, teisalt ei

soovita üldse enam edasi areneda. Tunded vahelduvad rõõmu, viha, kurbuse ja maailmavalu

vahel. Enamasti on need lühiaegsed. Anna Freud on öelnud, et teismeiga on oma olemuselt

rahuliku arengu katkestus, kus tasakaalu hoidmine on iseenesest ebanormaalne. Psüühilisel

tasandil toimub pidev leinaprotsessi (loobumine lapsepõlvest, seotusest vanematega, muutused

kehas jms) ja armumise (kiindumussuhted, uued huvid, väljakutsed) vaheldumine.

Vastandumine ja lähedusetaotlus on kaks eripalgelist tendentsi, millega silmitsi seistakse.

Vanematele halvasti ütlemine ja protest, millele järgneb lapselik läheduse vajadus, käivad

loomuliku osana selle protsessi juurde. Vanemad peaksid harjuma sellega, et nad ei mängi

enam kõige olulisemat osa laste sotsiaalsetes suhetes. Omavanuseliste grupp asub nüüd

esikohale.

Puberteedieelses eas puudutavad lapsed alles ettevaatlikult seksuaalsuse teemat. Lähedased

suhted samast soost sõpradega on seejuures üsna kaasaaitavad. Homoseksuaalsed või

lesbilised kalduvused ei ilmne kindlasti veel selles vanuses.

Puberteedi eel vajavad lapsed rohkem aega, et magama jääda. Seda aega, mida nad meeleldi

oma toas veedavad, peaksid vanemad neile võimaldama ning püüdma mitte rikkuda laste

õigust intiimsusele, omaette olemisele ja saladustele. Eriti haavatavad on eelteismelised

sahtlites ja e-kirjades sorimise suhtes. Pika uinumisaja vältel lahendab psüühika muresid ja

soove, mis keskenduvad häbiprobleemidele ja hirmule ilma jääda sotsiaalsest tunnustusest.

Eelteismelise toetamine nõuab täiskasvanult väga palju kannatlikkust, oma isekuse allasurumist

ja talle suunatud protesti talumist. Samas tuleb leebelt kindlaks jääda üldkehtivatele

nõudmistele ja olla valmis teismelise tundepuhanguks, mil ta vajab kõikemõistvat vanemat.

Kõige suurema karuteene arengule põhjustab teismelise keha ja tunnete häbistamine ning tema

murede mittetõsiselt võtmine.

62

Puberteet ja noorukiiga: 14.–17. eluaasta

Puberteet 14.–17. eluaastal toob kaasa seksuaalsuse ärkamise. Sellega käib kaasas ka

emotsionaalne kõikumine. Suhted, nn armukolmnurgad, kiindumused ja pettumused muutuvad

üha olulisemateks teemadeks. Vanematega ei soovita enam intiimseid kogemusi ja hingelisi

üleelamisi jagada. Palju sotsiaalseid ja moraalseid tõekspidamisi võetakse üle väljastpoolt kodu.

Et hakkama saada oma arenguastme ülesannetega, peavad noored suhete ja

identiteedimudelite äraproovimise teel eakaaslaste grupis oma lahendusi otsima. Oma identiteedi leidmine või psühhoanalüütiliselt elu ja surma küsimused on selles vanuses

peamised.

Hinge või ihu ülekoormusele viitavad noorukitel unehäired. Nad kipuvad pidevalt liiga hilja

magama minema ja nädalavahetuse hommikutel end välja magama, seejuures ikkagi välja

puhkamata. Nad ei saa kaotsiläinud sügava une faasi hommikul tasa teha, sest seda ei

võimalda biorütmist määratud unestaadiumide jaotus. Pikk hommikune uni kuni ennelõunani

tähendab pikemat stressihormooni kortisooli eritumist ning põhjustab paljudel kestvat

depressiivset meeleolu.

Kui identiteet ja enesekindlus löövad kõikuma, on selles vanuses lihtne muredele

mitmesugustelt ainetelt leevendust otsida, sest psüühika ei ole veel väga tugevaks arenenud.

Nikotiin ja kofeiin, rääkimata alkoholist ja uimastitest, ei ole aga füsioloogiliselt organismile

vastuvõetavad just kurnatuse või depressiivsuse seisundis. Bioloogilise lagunemise tõttu löövad

uimastavad ained inimese loomulikud biorütmid sassi. Ülierutus ei ravi väsimust ja hetkeline

lõõgastumine ei lahenda probleeme.

Väline sotsiaalne surve võib noorukieas olla liiga suur, eriti kui nooruk isegi võitleb oma

sisemiste protsessidega. Seda näitavad sagedased kooliraskused, isegi kui need on tingitud

paljudest faktoritest. Kool ja kodu võivad esitada suuremaid nõudeid, kui teismeline talub, või

näitavad kool ja kodu ka huvipuudust, esitades liiga väikesi või üldse mitte mingeid nõudeid.

Mõlemal juhul tuleb arvestada raskustega – mõtlemisvõime blokeerumine,

keskendumisraskused ja passiivsus, popitegemine ja endassesulgumine kuni suitsiidiriskini.

Teismeline ja nooruk vajavad kindlasti veel vanemate olemasolu ja abi, kuigi ise võivad nad

seda eitada. Probleemide ilmnemisel tuleb hooliva järjekindlusega taastada usaldus ja

saavutada kontakt noorega, et aru saada, millega ta oma maailmas tegeleb. Enesehävituslikud

või agressiivsed mõtted taanduvad, kui nooruk tunneb, et vanemad ei ole teda hüljanud, et

63

tema üleelamised lähevad neile korda ja nad proovivad anda endast parima. Noorele inimesele

on väga tähtis ka see, et vanemad endi ja oma suhte eest hoolitseksid.

Täiskasvanupoolne aktsepteerimine ja toetavad suhted aitavad noorukil säilitada

aktsepteerimise ka maailma ja iseenda vastu ning soovi edukalt järgmisse arenguetappi astuda.

KirjandusAdams, Andres. Areng, kriis ja isiksus. E. H. Eriksoni arengukäsitlus.

Houghton, Brenda. Hea laps.

Rabenschlag, Ulrich. Laste unerännud.

64

Kuidas aidata õpiraskustega last?Margit Tamm, kliiniline psühholoog

Mis on õpiraskused?

Õppimist võib defineerida kui harjutamise või kogemuse põhjal uue teadmise või oskuse

omandamist. Õpiraskustega on tegemist juhul, kui laps ei suuda omandada oskusi, näiteks

lugemine, kirjutamine arvutamine ja sotsiaalsed oskused, mis on vajalikud edukaks hakkama

saamiseks koolis. Õpiraskustega laps ei jõua õppimises edasi, kuigi tal on suhteliselt kõrge

vaimsete võimete tase ning puuduvad nägemis-, kuulmis- ja motoorne puue, vaimne alaareng,

tundeelu häire ning keskkondlikud, kultuurilised ja majanduslikud raskused.

Õpiraskusi esineb eri allikate järgi 5–30% populatsioonil. Õpiraskused kaasnevad sageli ka

muude häiretega. Nii näiteks on ADHD-ga ja häiritud tundeeluga lastel täheldatud rohkem

õpiraskusi kui üldises populatsioonis.

Õpiraskuste liigid

Eksperdid on jaotanud õpiraskused kaheks:

verbaalsed õpiraskused;

mitteverbaalsed õpiraskused.

Verbaalsed õpiraskused e düsleksia:

raskendatud lugema ja kirjutama õppimine, keeleline töötlus;

osal lastel raskused hääldamisega.

Sageli, mitte alati, on düsleksiaga lastel sooritus intelligentsustestide mitteverbaalsetes

skaalades parem. Nende raskuste aluseks on foneemide eristamise puudulikkus, mis on suures

osas pärilik (Pennington 1991). Düsleksiat esineb poistel 3–4 korda rohkem kui tüdrukutel.

Soovitatav on pöörduda spetsialisti poole abi saamiseks. Need lapsed vajavad lugema ja

kirjutama õppimiseks logopeedi abi, kes saab anda konkreetseid juhtnööre lapse abistamiseks

ka lapsevanemale.

Mitteverbaalsed e parema ajupoolkera õpiraskused:

- kehv arvutamisoskus;

- halb käekiri;

- raskused ruumilise mõtlemise ja mõistete omandamisel;

- võivad olla ka puudulikud sotsiaalsed oskused.

65

Kuna nendel lastel lugemisega raskusi ei ole, siis võib juhtuda, et nende probleemi

märgataksegi alles hiljem. Varasemas arengus võib nende puhul märgata raskusi

keskendumisel, neile ei meeldi piltmõistatused, joonistamine ega ehitamine ning nad kirjutavad

aeglaselt ja raskustega.

Mitteverbaalseid õpiraskusi esineb 1–10 protsendil õpiraskustega inimestest. Intelligentsus-

testides on neil paremad tulemused verbaalsetes ülesannetes.

Kui probleemiks on loetamatu käekiri, siis soovitatakse lapsele õpetada trükkimist ja anda

rohkem aega kirjalike tööde tegemiseks. Kui probleemiks on matemaatika, sõltub sekkumine

sellest, kas tegemist on ruumilise mõtlemise häirega (kasuta jooniseid) või täidesaatva

funktsiooni häirega (õpeta planeerimist ja organiseerimist).

Õpiraskuste üks põhjusi võib olla mälu probleem. Õppimist mõjutavad töömälu maht,

mälustrateegiad ja varem omandatud teadmised. Lugemisel ja instruktsioonide jälgimisel on

vajalik, et eelnevalt loetu või kuuldu meeles püsiks. Samuti on vaja mälu sõnavara õppimisel,

jutustamisel, jutukeste kirjutamisel, aritmeetiliste tehete sooritamisel, märkmete tegemisel,

konspekteerimisel jne.

Tuleta meelde.

Millal sul oli viimati tarvis midagi meelde jätta?

Mida sa tegid, et meelde jätta?

Leia võimalikult palju eri viise, mida oled kasutanud.

Millal ja missuguse materjali õppimisel kasutasid?

Mida teed, kui on vaja meenutada midagi olulist?

Kas ja kuidas on seotud meeldejätmise ja meenutamise viisid?

Algklassides hakkavad ka lapsed kasutama eri mäluvõtteid ning tegema seda ülesandele

vastavalt, st nad tegutsevad strateegiliselt. Õpiraskustega lastel neid strateegiaid ei pruugi olla,

nad vaatavad ülesannet, aga neil puuduvad tahtlikud tegevused, mida kasutada ülesande

lahendamiseks. Neid võtteid saab aga lapsele õpetada ja seeläbi paranevad ka õppimise

tulemused.

Mäluvõtted, mida saab lapsele õpetada:

66

kordamine (mehaaniline info kordamine pärast selle kuulmist-nägemist);

grupeerimine-organiseerimine (kategooria järgi, lauseteks sidumine);

kokkusurumine, känkimine (infost väiksemate säilitusühikute moodustamine);

pildina ettekujutamine;

info seostamine eelnevate teadmistega.

Õpiraskuste põhjuseks võivad olla oskamatus oma tegevust planeerida ja ennast instrueerida.

Viimastel aastakümnetel on uurijad ja kasvatusteadlased üha rohkem rõhutanud, et

akadeemilise edukuse tagab õpilase aktiivne osalemine õppeprotsessis. See nõuab aga oskust

planeerida ja eesmärgistada oma tegevusi, oskust ennast mõttes jälgida, juhendada, kontrollida

ja oma sooritust hinnata. Ka eneseinstrueerimine on oskus, mida saab lapsele õpetada. Üks

võimalus on enesejuhendamistreening (SIT – self instructional training), mille väljaarendajaks

on D. Meichenbaum (1977). Innustust sai ta Luria ja Võgotski töödest, mille kohaselt algul juhib

lapse käitumist väline keskkond, edasi saadab ta oma tegevust välise kõnega – räägib, mida

teeb, ja alles siis reguleerib oma käitumist vaikse sisekõnega. Kuna kõnel on juba varases

arengus regulatiivne mõju, siis võib seda ka hiljem õppimisel kasutada.

Enesejuhendamistreeningu etapid

- Negatiivsete, tegutsemist segavate mõtete kindlakstegemine.

- Toimetulekumõtete genereerimine. Enesejuhenduslausete väljatöötamine.

- Uute oskuste õpetamine.

Enesejuhenduslaused peaksid olema

- lihtsad, selged, konkreetsed;

- eakohased;

- väljatöötatud konkreetsete olukordade/ülesannete jaoks;

- suunatud antud etapis kõige otstarbekamale käitumisele.

Allpool on toodud näiteid enesejuhenduslausetest.

1. Mõtlen, mida siin tahetakse!

2. Millest tuleks alustada?

3. Mida õpetaja tahab, et siin tehakse?

4. Milline on plaan?

5. Üks samm korraga!

6. Loen kõigepealt, mis kirjas on!

Järgnevalt on toodud näide enesejuhenduslausetest matemaatikas.

67

- Loen ülesannet!

- Vaatan märki (+, –, x, :)!

- Mõtlen, mida teha edasi (laenan, jätan meelde vms).

- Lahendan! Tegutsen!

- Vaatan veel kord üle!

- Kas olen kindel, et olen õigel teel?

- Kui ei, siis lähen tagasi 2. punkti juurde.

Järgnevalt on toodud näide enesejuhenduslausetest inglise keele sõnade õppimiseks.

1. Loen raamatust sõnu valju häälega!

2. Katan ingliskeelsed sõnad kinni!

3. Vaatan eestikeelset sõna, meenutan ingliskeelset!

4. Piilun, kui ei tule meelde, kordan valju häälega!

5. Sõnad, mis meelde ei jää, kirjutan välja!

6. Katan sõnad uuesti, kirjutan paberile!

7. Kontrollin, parandan vead, jätan meelde!

Enesejuhendamistreeningu etapid

Õpetaja/lapsevanem Õpilane1. Räägib valjult, juhendab ennast ja lahendab

ülesannet

1. Vaatleb

2. Juhendab valjult 2. Lahendab ülesannet3. Vaatleb õpilast ja juhendab, kui vaja 3. Räägib, mida teeb, juhendab ennast ja

lahendab ülesannet4. Vaatleb õpilast 4. Räägib omaette, sosinkõnes ja lahendab

ülesannet5. Vaatleb õpilast 5. Sooritab ülesannet vaikselt

Mida on oluline teada?

Õpiraskustega lapse aitamiseks tuleb välja selgitada, millest tema probleemid tingitud on.

Põhjusi võib olla palju. Kas ta on kaua puudunud ja tal on tekkinud lüngad? Kas tal on

nägemise või kuulmise häireid? Kas tal on raskusi tähelepanu ja keskendumisega? Kas tal on

raskusi instruktsioonidest aru saamisega? Õpiraskuste põhjuste väljaselgitamiseks on mõistlik

pöörduda psühholoogi ja logopeedi poole – neil on olemas vajalikud uurimismeetodid ja nad

aitavad üles leida lapse tugevused, mille kaudu saab teda õppimisel toetada.

68

Tähtsamad sammud:

- Säilita rahu, kui laps ei saa aru.

- Uuri, milliste ülesannete lahendamine talle raskusi valmistab.

- Uuri, kuidas ta ennast mõttes juhendab, mida ta endale ütleb, kui ülesannet lahendab.

- Aita mitmeosalised instruktsioonid teha lihtsamaks.

- Õpeta talle lihtsamaid mäluvõtteid.

- Õpeta teda ennast ülesande lahendamisel juhendama.

- Alusta õppimist lapse jaoks lihtsamatest ülesannetest ja kõige viimasena tee need

ülesanded, mis nõuavad rohkem aega. Nii saab laps algul eduelamuse ja motivatsioon

õppimiseks säilib.

- Tunnusta last pingutuste eest.

Kuidas aidata lapsel hirmudega toime tulla?Hirm kuulub suureks kasvamise juurde. Kõik inimesed on lapsena vahel midagi kartnud. Mõnel

lapsel aga kasvab hirm nii suureks, et hakkab segama igapäevategevusi. Lapsed õpivad

hirmudega toime tulema, kui täiskasvanud neid selles aitavad.

Mis on hirm?

Hirm võib väljenduda mõtetes, muretsemisena, et midagi halba võib juhtuda. Aga see ei piirdu

ainult mõtetega. Kui peas keerlevad hirmumõtted, asub ka keha häireseisundisse – süda

hakkab kiiremini lööma, hingamine kiireneb, kõhtu tekib imelik tunne, kehas on värin ja pinge.

Kui kehas on füüsiline pinge, nõuab see tähelepanu ja mida rohkem tähelepanu kehale

suunata, seda tugevamaks sümptomid lähevad. Nooremad lapsed kaebavadki sagedasti kõhu-

ja peavalu, iivelduse või ka nõrkuse tunnet. Kui keha on häireseisundis ja mõtted tiirlevad ohu ja

kõikvõimalike äkki juhtuda võivate asjade ümber, mõjutab see ka lapse käitumist. Tavaline

reaktsioon nende ebamugavate tunnete puhul on põgenemine, et seda tunnet mitte tunda.

Hoitakse hirmutavatest olukordadest, asjadest ja kaaslastest eemale, välditakse ärevaid

situatsioone. Vältides aga ei saadagi teada, et tegelikult midagi hullu selles olukorras ei juhtu.

Mõtetesse aga jääb teadmine, et kui ei oleks põgenenud, oleks kindlasti midagi halba juhtunud.

Ärevuse sümptomid kehas on küll ebamugavad, aga mitte ohtlikud ja mööduvad iseenesest, kui

nendega mitte võidelda, vaid lasta neil lihtsalt üle minna. Enamasti on hirmud õpitud, kas enda

kogemusest või siis teistelt, teisi vaadates ja nende hirmutavaid jutte kuulates.

69

Kuidas hirmudega toime tulla?Räägi lapsega. Ole mõistev ja julgusta last oma hirmudest rääkima. Kuigi lapse hirm võib

tunduda naljaka ja tobedana, on see tema jaoks siiski tõeline ja hirmus. Jää rahulikuks ja lase

lapsel tunda, et sa mõistad, et ta kardab. Lapsele on kergenduseks ka teadmine, et kõik

inimesed, isegi nende vanemad, kardavad vahel. Räägi lapsele olukordadest, kus oled olnud

ärev ja hirmunud. Räägi, kuidas oled hirmudega silmitsi seisnud ja neid võitnud ja kuidas laps

samuti käitudes saaks oma hirmust üle.

Näita head eeskuju. Püüa lapse ees oma hirmud kontrolli all hoida. Kui see tundub võimatuna,

otsi endale professionaalset abi.

Õpeta lapsele toimetulekustrateegiaid. Õpeta lapsele strateegiaid kardetud olukordadega

toimetulekuks. Harjuta neid koos lapsega, enne kui ta neid ohuolukorras üksi kasutama hakkab.

Järgnevalt on toodud mõned soovitused.

- Julgustav enesejuhendamine. Mõelge koos positiivseid asju, mida laps võiks endale

hirmutavas olukorras öelda. Aita tal välja mõelda toimetulekulaused, mida ta võib

kasutada alati, kui on hirmul. (Nt See on kõigest rohutirts. See ei tee mulle midagi

halba. Mina ise olen oma keha kuningas. Ma ei lase tal ennast hulluks ajada. Ma ei

lase hirmul oma elu juhtida.)

- Õpeta lapsele probleemilahendusvõtteid. Liigse rahustamise asemel otsige koos

lapsega alternatiive, mida siis teha, kui see kardetud olukord peaks juhtuma. Lapsele

sobiks seda sõnastada nii: „Aga peame plaani, mida sa siis teha saad, kui juhtubki,

et ...” Mõelge koos välja kõikvõimalikke alternatiive käitumiseks, esmalt ajurünnaku

põhimõttel, nii et sa ei kritiseeri ühtegi lahendusvarianti: mida rohkem, seda uhkem.

Seejärel aga analüüsi iga käitumisvariandi võimalikke häid ja halbu tagajärgi. Ja

lõpuks vali üks või mitu lahendust ja hinda, kas laps ka sellise käitumisega hakkama

saab. Ja vaata, mida ta kõige enne katsetab.

- Õpeta lapsele rahulikku hingamist ja lõdvestust. (vt täpsemalt raamatust „Kuidas

aidata oma muretsevat last”).

Julgusta last hirmuga silmitsi seisma. Hirmude ületamiseks tuleb nendega silmitsi seista, järk-

järgult õppides, et olukord ei olegi ohtlik. Näiteks kui laps kardab koeri, siis alusta koera piltide

ja filmide vaatamisest või ka juttude lugemisest. Seejärel külastage kedagi, kellel on väike

sõbralik koer. Julgusta last koeraga ühes ruumis olema, looma poole vaatama, siis silitama.

Järk-järgult tee ülesanne raskemaks, aga ära mine ühelt astmelt teisele, kui laps tunneb veel

70

suurt hirmu eelmise astme olukorras. Kui laps suudab juba koerte läheduses rahulikuks jääda,

siis räägi temaga sellest, et tundmatute koerte suhtes tuleb siiski ettevaatlik olla ega maksa neid

ise silitama minna. Tasapisi vähenda oma toetust ja julgusta last üksinda hirmuga toime tulema.

Näiteks kui laps esimest korda läheneb kardetud olukorrale, on hea tema lähedal olla, tal käest

hoida ja julgustada rahulikuks jääma. Järgmisel korral võib öelda, et olen sinu kõrval, aga käest

pole vaja enam hoida. Iga korraga proovi temast kaugemale jääda, et ta julgeks lõpuks üksi

kardetud olukorras olla. Kui see eesmärk on saavutatud, on mõistlik minna järgmisele hirmuga

võitlemise astmele ja jällegi lapsest järjest kaugemale minna, kui ta kardetud olukorraga silmitsi

seisab. Kiida last hirmutava olukorraga silmitsi seismise ja rahulikuks jäämise eest.

Säilita rahu, kui laps on ärev. Kui laps muutub ärevaks mingi heli kuulmisest või millegi

nägemisest, mida ta kardab, jää ise kindlaks ja rahulikuks ja uurige koos, mis seda häält tegi.

Kui lähed endast välja, rahustad last ülemäära palju ja lubad tal olukorrast kehalise

ebamugavuse tõttu eemalduda, ei õpigi laps, et ärevus läheb ise üle ja et ta ise oma ärevusega

toime tuleb, vaid kaldub ikka olukorrast eemalduma.

Tunnusta last, kui ta on olnud julge. Kui laps suudab hirmuga silmitsi seistes rahu säilitada, kiida

teda, üllata tasuga. Näiteks kui lapsele on vastumeelne teiste laste küllakutsumine või nendega

mängimine ja siis ühel päeval on ta nõus seda tegema, tunnusta teda selle eest. Aga ole

ettevaatlik ja ära valmista lapsele piinlikkust, pöörates kaaslaste juuresolekul tema pingutustele

liigset tähelepanu.

Aita lapsel silmitsi seista asjadega, mida ta peab tegema. Hoolimata hirmust tuleb lastel aeg-

ajalt teha ka neid asju, mida nad kardavad (näiteks uude kooli minek, arsti juures käimine).

Sellistes olukordades ära luba lapsel neid asju vältida. Valmista oma last ette, rääkides temaga

rahulikult, mis teda ees ootab. Näiteks süstima minnes ütle rahulikult, et see teeb natuke haiget,

aga see valu läheb ruttu üle. Ära näita välja, et oled mures, ja ära valeta, et see ei ole üldse

valus. Õpeta lapsele, kuidas ta saaks kardetud olukorras ennast mugavamini tunda. Pärast

juhtunut keskendu rääkides sellele, mida laps tegi õigesti ja tunnusta või tasusta teda.

Räägi lapsega ka ohtlikest asjadest. Elus on palju asju ja olukordi, mis on reaalselt ohtlikud.

Nendest tuleks ikka ja jälle rääkida. Näiteks rattaga tänaval sõitmine, kiirustades üle tänava

minemine, tundmatud koerad, võõrad inimesed, lahtine tuli jpm. Selgita reegleid, kuidas nendes

olukordades tuleb käituda ja kuidas mingil juhul ei tohi käituda. Veendu, kas laps nendest

reeglitest ka aru sai.

71

Otsi vajadusel abi teistelt samaealistelt lastelt. Lapsed saavad uute ja hirmutavate

olukordadega tihti paremini hakkama, kui nad on koos omaealistega. Näiteks kui laps kardab

uude kooli minna, on seda kergem teha koos lapsega, kes juba käib selles koolis. Teine laps

saab rääkida uuest koolist ja aidata tal ennast mugavamalt tunda. Samuti saavad eakaaslased

näidata, kuidas kardetud olukorraga edukalt toime tulla.

Mida on oluline teada?Hirmu ületamine võtab aega, eriti siis, kui lapsel on mõni hirm olnud väga kaua aega. Last saab

aidata, õpetades talle, kuidas ebameeldivate kehatunnetega toime tulla, ja julgustades teda

järk-järgult kardetud olukorrale lähenema ja selles olukorras rahu säilitama. Ole valmis

professionaalset abi otsima, kui lapse hirm tekitab talle jätkuvalt raskusi.

Tähtsamad sammud

Räägi lapsega tema hirmudest ja sellest, kuidas sina oma hirmudega oled silmitsi

seisnud ja neid ületanud.

Proovi oma hirmureaktsioone lapse ees mitte välja näidata.

Õpeta lapsele toimetulekustrateegiaid.

Aita lapsel järk-järgult hirmusid ületada.

Säilita ise rahu, kui laps muutub ärevaks ja hirmunuks.

Tunnusta oma last julguse eest hirmule silma vaadata.

Julgusta oma last uusi asju katsetama.

Ära luba lapsel vältida asju, mida ta tegema peab.

Selgita reegleid, kuidas tõeliselt ohtlikus olukorras käituda tuleb.

Kaasa eakaaslasi, et aidata lapsel tundmatute ja uute olukordadega toime tulla.

72

Alkoholism perekonnapsühhoteraapia kontekstisHarri Küünarpuu

Süsteemiteoreetilised alkoholismikäsitlusedInimprobleemide (mitte ainult alkoholism) süsteemiteoreetiliste käsitluste puhul võetakse

arvesse pidevalt toimivad pikaajalised suhted inimkooslustes ning eelkõige igale inimesele

kõige olulisemas koosluses – perekonnas. Need suhted ei lakka toimimast hetkekski. Kui

perekonnaliikmed ei ole hetkel meiega samas ruumis, on kohal nende mentaalsed

representatsioonid meie peas. Ja kui me toimime selliste suhete väljas, siis ei saa meid

mõjutamata jätta ükski inimene, kellega me oleme seotud, ja tema käitumine ning me ei saa

jätta reageerimata nende käitumisele, nii nagu teised meie suhteväljas ei saa vältida meie

käitumise mõju ega saa reageerimata jätta meie mitmesugustele käitumisaktidele.

Küberneetiline käsitlusviisGregory Bateson oli esimene, kes oma töödes käsitles alkoholismi teemat

süsteemiteoreetilisest seisukohast nn uute epistemoloogiate raamistikus. Tema kirjeldab

inimestevahelisi suhteid kahesugustena.

Esiteks võivad suhted olla sümmeetrilised. Sellised suhted toetuvad käitumise sarnasusele. Kui

A teeb seda, siis B vastab talle samasuguse käitumisega, millele A reageerib sellesama

käitumisviisiga. Sümmeetrilise suhte puhul: mida enam A näitab mingit käitumist, seda enam B

näitab sedasama käitumist, millele A vastab veelgi tugevamal astmel sellesama käitumisega.

Näiteks sobib poksivõistlus, kus võistlejad peavad teineteist üha tugevamini ja osavamalt

lööma, et võistlust võita.

Teiseks võivad suhted olla komplementaarsed. Sellised suhted toetuvad käitumise erisusele

teineteist täiendaval viisil: näiteks toetaja ja toetatava, arsti ja patsiendi, ema ja lapse jne

käitumine. Kusjuures mõlemal suhteviisil on tendents eskaleeruda. Komplementaarse suhte

puhul näiteks toetaja ja toetatava vahel võib see viia toetatava üha abitumale käitumisele ning

toetaja üha domineerivamale käitumisele ja teise eest üha enamate asjade ärategemiseni.

Muidugi ei rahulda see kumbagi poolt, sest üks hakkab end halvasti tundma üha suureneva

abituse ja teine üha suureneva kurnatuse tõttu.

Bateson (1978) väidab, et läänelikus kultuuris toetub n-ö normaalne alkoholi tarvitamine

sotsiaalses kontekstis sümmeetriale: kaks koos joovat meest justkui võtaksid osa mingist

73

võistlusest: kes suudab klaasikese rohkem juua. Vastane on veel reaalne ja sümmeetria nende

omavahelistes suhetes üsna sõbralik, tulemus selgelt nähtav: võidab see, kes jalule jääb.

Alkoholisõltuvuse puhul tekib teist laadi sümmeetriline suhe. Alkohoolik püüab võidelda oma

sooviga juua, mille puhul on vastane nähtamatu ja alkohoolik ei tea, kas ta on oma võitluse

võitnud või mitte. Ehk siis, kas ta tahe on piisavalt tugev, et alkoholi tarvitamisele vastu seista,

mille kontrollimiseks on tarvis oma tahte tugevust kontrollida nn vastase – alkoholi peal, kuid iga

sellise katse puhul ilmneb, et ta on kaotanud. Alkoholismi tõttu on tema suhted teiste inimestega

(perekonnaliikmete, töökaaslaste, ülemuste jne) muutunud komplementaarseteks, kus tema on

halvem pool, seda ka kainuseperioodidel, kui ta arvab, et ta on võitmas oma sümmeetrilist

lahingut alkoholiga. Alkohoolik peab sellises olukorras nii endale kui teistele tõestama, et ta

tahe on alkoholist tugevam, näidates seda alkoholi mõõduka tarbimisega, mis küll tavaliselt

ebaõnnestub. Ühest küljest süveneb pidevalt sümmeetriline “võitlus” alkoholiga ja teisest küljest

komplementaarne suhe ümbritsevate inimestega. Alkohoolikut nähakse järjest halvemana,

parandamatumana jne. Tekib suletud ring.

Batesoni järgi päästaks alkohooliku sellest vaid üks tühine samm: tuleks tunnistada oma

alkoholismi, see muudaks suhted ümbritsevatega komplementaarsetest suhetest kas

sümmeetrilisteks (“sa käitud kainena, mina käitun kainena” vms) või paindlikuks, milles

vahelduvad kõik erisugused suhete ülesehituse viisid (komplementaarne, eri positsioonides või

sümmeetriline) olenevalt situatsioonist, käsilolevast tegevusest vms.

Strukturaalne käsitlusviisPerekonna suhteid vaadeldakse kolme inimese vahel toimuvate protsesside kogumina

(Minuchin 1988). Väidetakse, et kui kahe inimese vahel perekonnas tekivad pinged, siis nende

leevendamiseks kaasatakse omavahelisse suhtesse kolmas isik (tavaliselt laps), kelle abil

probleeme leevendatakse. Sellist protsessi nimetatakse triangulatsiooniks ja seda on mitut

tüüpi.

Esimene tüüp: triangulatsiooniobjektiks abikaasade suhetes võib saada ka alkohol. Sellest

vaatekohast lähtuvalt tekib partneritevahelistes suhetes pinge (raha vähe, töö halb, lapsed ei

õpi piisavalt hästi, töölt vallandati, bensiinihinna tõus jne) ja käivituvad kergemat tüüpi

triangulatsioonimehhanismid. Alkoholi ning seda tarvitavate inimeste ringis lahendatakse

pingeid, mis on tekkinud partnerite vahelistes suhetes. Alkohol toetab enesehinnangut ja

moodustab kilbi probleeme tekitanud partneri vastu. Moodustub kolmnurk: üks partneritest ja

alkohol ühel pool teise partneri vastu. Alkoholi tarvitav partner on halb ja seda kinnitab suhte

74

kolmas liige – alkohol. Abielu püsib, kuni püsib probleemide allikas, millest kõnelda ja mille varal

ületada teineteisest võõrandumise tõttu tekkinud lõhe.

Teist tüüpi triangulatsiooniprotsessi puhul eeldatakse, et üks või teine (tõenäoliselt kordamööda,

tavaliselt on see püsivalt üks partneritest) toetab triangulatsiooniobjekti, saades sellest mingit

emotsionaalset kasu. Kui oletada, et partneritel on püsivalt lahendamata erimeelsusi või muid

probleeme, mille leevendamiseks üks partneritest kasutab alkoholi suhtepingete

vähendamiseks, siis selle asemel, et teine partner katsuks pinget tekitavat teemat arutada,

toimib ta hoopis alkoholi tarvitanud partnerit toetaval viisil (toimetab purjus partneri magama,

keedab talle hommikul tervise parandamiseks teed või annab jääknähte leevendavaid

vahendeid) ja toetab alkoholi suhte ühe osapoolena.

Sellise käitumismustri kasu võib olla see, et toetava partneri abistav käitumine alkoholi

tarvitanud partneri suhtes toob kaasa tunde, et ollakse parem, mis aitab saavutada teatavat

laadi üleoleku tunde.

Teine kasu on see, et toetava käitumisega saavutatakse joonud partneri süütunne toimunu

pärast ja selle tulemuseks võib tihti olla partnerilt järeleandmiste saavutamine, mida süütunnet

tekitamata poleks võimalik olnud saavutada. Kui uurida sugulaste-tuttavate reaktsioone taolisele

suhtele, siis saavutab toetav partner nende silmis ühtaegu nii õnnetu ohvri kui ka märtri või ingli

rolli, mis annab selle rolli kandjale tõenäoliselt palju emotsionaalset tuge, mida ei saa partnerilt,

kuna ei suudeta lahendada sellise suhtemustri aluseks olevaid vastuolusid. Taolisele

paaridünaamikale on osutanud ka Crafoord (1980.) Alkoholi tarvitava partneri suhtes kujuneb

tutvusringkonnal “musta lamba” rollimääratlus. Tekib õigustatud küsimus, miks alkoholi tarvitav

partner ei püüa loobuda oma rollikäsitlusest, loobuda alkoholist. Tõenäoliselt on põhjuseks

kummagi partneri suutmatus saavutada omavahelist emotsionaalset lähedust ja/või

konfliktilahendusoskuste puudumine, konfliktide talumise suutmatus või mõni muu paari

suhtedünaamikast tulenev raskus. Positiivsesse rolli asunud partneril on ka väga raske sellest

loobuda, sest kui alkoholi tarvitav partner lõpetaks joomise, kaotaks toetav partner oma soodsa

positsiooni ümbritsevate silmis ning nii perekonna kui sõprade silmis tõuseks esiplaanile

alkoholist loobunud partner. Niiviisi kujuneb kolmikus abikaasad ja alkohol välja peenekoeline

strateegiline käitumislaad, kus varjatud vihjed ja sõnatud märguanded vallandavad sündmuste

jada, mis säilitab kujunenud olukorra. Tervenemine tähendaks ka probleemiga kaasnevate

emotsionaalsete seoste katkemist oma partneriga (haige väärib kaastunnet, tuge, abi ja

lähedust), haigusega väljakujunenud pseudolähedussuhe muutub mõlemale partnerile

ainukeseks teadaolevaks läheduse kogemuseks ja kumbki ei julge ette võtta muutust. Seetõttu

75

esineb haigel ikka ja jälle lühemaid või pikemaid tagasilangusi, mida peab ületama. Reeglina

kalduvad taolised tagasilangused toimuma perioodil, kui tervel partneril on tekkinud lootus haige

paranemisele ja haigel hirm, et ta kaotab oma haigusest tulenevad emotsionaalsed privileegid

ja vastastikuse pseudoläheduse tunde. Ka terve partner aitab tagasilanguste tekkimisele kaasa,

sest tervenemine seaks nende ette sellised väljakutsed oma suhete arendamise näol, milleks

kumbki tõenäoliselt valmis ei ole.

Kolmandat tüüpi triangulatsiooni kujunemise eelduseks on varem märgitud hirm omavahelisi

eriarvamusi või tõsisemaid vastuolusid lahendada kooselu katkemise hirmus. Suhte säilitamise

teemaks võib saada ühe või teise partneri liigne alkoholitarvitamine (kusjuures liia määra

fikseerib üks partneritest: see, kes suhte katkemise hirmus ja vastastikust kaugenemist tundes

otsib võimalikke vahendeid suhte hoidmiseks kas või sellise teema käsitlemise abil). Alkoholi

tarvitamine liigsel määral on kogu abielu õnnetuse aluseks ja alkoholi tarvitaja on nende

ebaõnnestunud elus süüdi, suhte põhiliseks kooshoidjaks on alkohol ja omavahelised vestlused

alkoholi tarvitamise tagajärgedest perekonnaelule (majanduslik seis, eeskuju lastele vms), kuid

alkoholi tarvitav partner võib teha katseid sellisest suhtest lahutuse teel vabaneda. Seetõttu

riskib alkoholi teemat suhete säilitamise vahendina kasutav partner ja peab olema üsna tundlik

teema kasutamise määra suhtes või kaasama enesele toetuseks ülejäänud perekonna, kes

alkoholi tarvitavat partnerit moraalsete argumentidega abielus kinni hoiaksid.

Narratiivne lähenemineViimasel aastakümnel on populaarsust võitnud postmodernistlikud käsitlused inimeste vahel

toimuvatest protsessidest nii laiemas mõttes ühiskonna tasandil kui ka perekonna tasandil. Üks

produktiivsemaid neist on narratiivne e jutustuslik lähenemisviis (ingl k narrative approach).

Narratiivse lähenemise terminoloogiat leidub rohkesti G. Nooney loodud veebilehel

(www.narrativespace.com).

Lähenemine ei käsitle reaalsust mitte objektiivselt olemasoleva sõltumatu nähtusena. Reaalsus

luuakse ja taasluuakse pidevalt toimuvas inimestevahelises dialoogis. Sellises protsessis

tekivad ühiskonnas üldised teemad, mis põimudes moodustavad domineeriva jutustuse, mida

enamik ühiskonna liikmetest jagavad (“eestlased on väike, aga tubli ja töökas rahvas,

laulurahvas, Põhjamaade tiiger”) ja seda käsitletaksegi reaalsusena.

Lood ei peegelda elu, ümbritsevat reaalsust, vaid inimesed loovad lugusid, et organiseerida

oma kogemusi ümbritsevaga dialoogis olemisest.

76

Alkoholismi sellest vaatepunktist vaadeldes torkavad esmalt silma mõisted alkoholism ja

alkohoolik. See peegeldab sisuliselt ühiskonna negatiivse konnotatsiooniga alternatiivset

jutustust nähtuse või inimeste kohta, kes ei ela ühiskonnas toimiva ja domineeriva jutustuse

kohaselt (mille üheks teemaks on alkoholi mõõdukas tarbimine, mida peegeldavad sõnad

”sotsiaalne alkoholi tarvitamine”, “tervisenapsi võtmine” vms ja on seotud terve hulga rituaalsete

toimingutega, mille kaudu inimesed on omavahel pidevalt toimivates vahetutes suhetes). Kui

elatakse selle domineeriva jutustuse järgi, siis “võetakse napsi”, “kastetakse keelt”, “tehakse

ühed õlled”, kuid ei olda alkohoolikud. Selline ühistegevuslik joomine kinnitab meie identiteeti

ühisuse liikmena. Ühes või teises perekonnas võib kujuneda perekonna domineeriva jutustuse

oluliseks teemaks alkohol. Näiteks kui domineerivaks jutustuseks perekonnas on edu

teemadega seonduv ja kui keegi perekonnas elab vastuolus selle jutustusega, siis selle

kogemuse mõistmiseks kujundatakse selle isiku kohta jutustus, milles peateemadena

figureerivad alkoholiga seotud teemad (vähe on inimesi, kes ei oleks alkoholi tarbinud). Kuigi

selle inimese alkoholitarbimise määr võib olla ka üldise domineeriva jutustuse lubatud piirides,

piisab siiski edujutustuse ebaeduka elamise puhul sellest, et enesele (perekonnale) seletada

kujunenud olukorda. Kui selline uus jutustus on juba loomisel, siis inimesel, kelle kohta seda

kujundatakse, tekib selle kaudu uus identiteet esmalt perekonnaliikmete silmis ja kui

alkoholismijutustus on juba piisavalt detailiseeritud, hakkab see kujundama ka inimese enda

jutustust enese kohta. Nii muutub selle inimese identiteet mitme alkoholitarvitamist sisaldava

teemaga jutustuste põimumisel nn probleemiküllaseks (ingl k problem saturated) jutustuseks,

kus pea iga toiming või tegevus seostatakse alkoholitarbimise või selle tagajärgedega.

Küllalt palju leidub perekondi, kus domineeriv jutustus sisaldab oluliste teemadena alkoholi

pruukimist. Seda ei nähta sageli kõrvalekaldumisena peajutustusest, vaid kui valdavat jutustust,

seega on alkoholi tarvitamine mitmesugustes kogustes ja eri juhtudel määratud perekonna

domineeriva jutustuse teemaarendustena ning on loomulik. Pigem oleks kõrvalekalle, kui sellise

perekonna jutustuse raames keegi keelduks toimimast vastavalt kujunenud jutustusele. Ometi

tuleb ka seda ette, et alkoholismi sisaldava domineeriva jutustuse järgi elava perekonna mõni

liige muutub nn alternatiivse jutustuse kandjaks ja suudab elada alkoholismi teemast vaba lugu.

Sellises inimeses elustab mis tahes koguses alkoholi tarvitamine perekonna domineeriva

jutustuse ja sellise loo domineerivaks muutumise hirmu. Kui selline inimene abiellub inimesega,

kes kultuuris valitseva jutustuse raames alkoholi normi piirides kasutab, siis on probleemid kohe

ilmsed. Alkoholismijutustusega perekonnast pärit inimene käsitab ka normi piires joomist

probleemsena ja nii hakkab kujunema partneri kohta alkoholismiteemaline jutustus, mis iga

alkoholitarvitamise episoodiga aina tugevneb, kuni muutub partneri identiteeti ja omavahelisi

suhteid kujundavaks valdavaks probleemiküllaseks looks.

77

Narratiivsele lähenemisviisile toetuva ravi põhimõtted keskenduvad selle käsitluse

põhimõistetele. Juba ülalpool on viidatud, et meie identiteet kujuneb vahetust maailmaga

dialoogis olemisest. Teistega dialoogis olemisest tugevneb mingi lugu – sama juhtub ka

teraapias. Kuulates inimese jutustust (telling), peegeldab see lugu tema identiteeti nii, nagu see

on kujunenud dialoogis ümbritsevatega. Terapeut kuulab seda jutustust ja temas tekib selle

mõjul mingi kogemus, tundeliigutus, vastukaja vms. Jagades jutustajaga loost tekkinud mõju,

jagab terapeut kliendiga oma mõtteid, elamusi kliendi loost (re-telling). Sellise jutustamise ja

taasjutustamise (telling and re-telling) mõjul tekib jutustaja ja taasjutustaja dialoogist loo süžee

tihenemine. Igapäevaelus toimub seesama protsess, kuid igapäevaelu dialoogid võivad

tihendada probleemiküllaste lugude süžeesid, mistõttu probleemid süvenevad.

Terapeutilistes situatsioonides terapeudi ja kliendi vahelises dialoogis valitakse tihendamiseks

alternatiivsed teemad ehk sellised süžeeliinid, mille abil ununenud sündmused, mis ei ole

probleemiküllase jutustuse osad, muutuvad inimese eluloo aktiivseteks osadeks nii, et

taastuksid nende sündmuste seosed jutustajaga, tema eluga: taaselustub mingi kogemus, mis

muutub elavaks osaks inimese elust. Sellise oma eluloo taashõlvamise (re-engagement of

history) abil hõreneb probleemiküllase loo süžee ja kujuneb/tiheneb alternatiivse, probleemidest

vabama jutustuse süžee, milles avanevad inimesele uued arenguvőimalused.

RaviWhite ja Epston (1990) on välja töötanud probleemi eksternaliseerimise tehnika.

Eksternaliseerimise tehnika rakendamisel on esimeseks sammuks inimese ja tema probleemi

lahutamine ja viimase personifitseerimine ning sellele sobiliku nimetuse andmine (olulisim

samm, mille järgi sai tehnika nimetuse – probleem eksternaliseeritakse). Sellise sammu kaudu

antakse mõista, et inimene ei ole probleem, vaid probleem ja inimene on lahus: probleem on

inimeseväline, see on koormaks nii inimesele endale kui tema lähedastele. Sellisel käsitlusel on

mitmesugune mõju: probleemi kandja vabaneb süütundest ja lähedaste süüdistustest, suhted

probleemi kandja ja tema perekonnaliikmete vahel muutuvad ja senised liidud (näiteks

alkohoolik koos alkoholiga ühel pool ja perekonnaliikmed alkohooliku vastu vms eespool

kirjeldatud) muutuvad produktiivsemateks (näiteks perekonnaliikmed või abikaasad ühel ja

alkohol teisel pool ühise vastasena). See samm on alkoholismiprobleemidele rakendatuna

tõenäoliselt kõige keerukam. Alkoholismi puhul on inimene ja probleem sedavõrd kokku

kasvanud ja hoiakud alkohooliku kui halva vastu sedavõrd jäigastunud, et perekonnaliikmetel ja

ka probleemi kandjal endal vőib tekkida tõsiseid raskusi probleemi eksternaliseerimiseks. Kuid

kui see õnnestub, siis on see oluline edasiminek ja vőib kogu ravi jaoks olla otsustava

78

tähendusega. Eksternaliseerimise puhul on tähtis probleemi personifitseerimine sellele sobiliku

ja kõigile vastuvõetava nime andmise kaudu.

KirjandusBarker, P. 2002. Perekonnapsühhoteraapia alused. Tallinn: EPTÜ.

Bateson, G. 1978. Steps to an Ecology of Mind. New York: Ballantine.

Bowen, M. 1995. Family Therapy in Clinical Practice. New York: Aronson.

Crafoord, C. 1980. Put the booze on the table: Some thoughts about family therapy and

alcoholism. Journal of Family Therapy, 2: 71–81.

Explanatory Models of ’Alcoholism’ and/or ’Addiction’. Institute for Sustant Abuse Studies at the

University of Virginia http://www.gmu.edu/facstaff/facultyfacts/1-1/models.html

Loog, M. 1990. Esimene eesti slängi sőnaraamat. http://www.eki.ee/dict/slang

Minuchin, S. 1974. Families and Family Therapy. London: Tavistock.

Minuchin, S. & Fishman, C. 1981. Family Therapy Techniques. Cambridge: Harvard University

Press.

O'Farrell, T. 1992. Families and alcohol problems: an overview of treatment research. Journal of

Family Psychology 5 (3 & 4): 339–359.

Shotter, J. 1999. Inside dialogic realities: from abstract-systemtic to participatory wholistic

understanding of communication. http://pubpages.unh.edu/~jds.

Shotter, J 2000. Wittgenstein and the everyday: from radical hiddenness to “nothing is hidden;”

from representation to participation. http://pubpages.unh.edu/~jds.

White, M. & Epston, D. 1990. Narrative Means to Therapeutic Ends. New York: Norton.

79

80

Sõltuvushäirete grupiteraapiaElen Kihl, kliiniline psühholoog

Grupiteraapia on alkoholi ja teiste psühhoaktiivsete ainete sõltuvuse puhul laialdaselt kasutatav

raviviis, kuna on mitu ravitegurit, mis toimivad üksnes grupis ja on efektiivsed sõltuvuse ravis

(Galanter, Castaneda, Franco 1998). Samuti on grupiteraapia odavam kui individuaalne

psühhoteraapia (Kanas, 1992). Grupiteraapias omandavad patsiendid põhiteadmised ja

kogemused grupisuhtluse ja interpersonaalse õppimise kaudu.

Tavaliselt on patsiendi probleemsed valdkonnad põimunud ning intrapersonaalsed ja

interpersonaalsed suhted tihedas vastastikuses seoses. Grupiteraapia annab võimaluse neid

kahte valdkonda ühendada. Grupiteraapia nagu igasuguse teraapia eesmärk on eelkõige

patsientide subjektiivsete vaevuste ja sümptomite vähendamine. Samas annab grupiteraapia

võimaluse läbi grupisuhtluse korrigeerida patsientide käitumist, suhtlemist, emotsioonide

väljendamist, hoiakuid, kujundada adekvaatsem enesehinnang.

Ravifaktorid grupiteraapiasWong (1994) jaotas grupiterapeutilised ravifaktorid kolme rühma:

- intellektuaalsed;

- emotsionaalsed;

- tegevuslikud.

Yalom (1995) on leidnud grupiteraapia ravifaktorite 10 põhikategooriat, mis väheste

variatsioonide ja täiendustega on olnud enamiku grupiteraapia uurimuste ning selleteemaliste

kirjutiste aluseks.

- Informatsiooni edastamine sisaldab endas psühhohariduslikku kompleksi. Siia on kaasatud

vaimse tervise ja haiguse psühhodünaamika, nõuanded, soovitused, toimetuleku kohta

käivad ideed nii terapeudilt kui grupi liikmetelt. Hirm ja ärevus, mis tulenevad info

puudumisest ja ebakindlusest, võivad oluliselt pidurdada paranemist.

- Lootuse sisendamine on oluline kõikides teraapia liikides. Usk ravitoimesse võib iseenesest

anda terapeutilise efekti. Seda arvesse võttes kulgevad kõik teraapiad lootuse sisendamise

abil.

81

- Universaalsus. Pärast teiste grupiliikmete kuulamist paljastuvad patsientidele nende

sarnasused. See abivahend töötab grupiteraapias hästi, kuna paljud patsiendid alustavad

teraapiat ettekujutusega, et nende probleemid on ainulaadsed.

- Altruism. Patsiendid aitavad üksteist teraapia kaudu. Jagades sarnaseid probleeme, võivad

nad pakkuda üksteisele toetust ja positiivset kinnitust.

- Esmase perekogemuse kordamine e grupi sarnasus perega. Kogemused perekonnast

saavad mõjuvõimsaks teguriks patsiendi käitumisele grupis, tema suhtumisele grupijuhti ja

teistesse grupiliikmetesse. Teraapiakogemus võib esile kutsuda väga varaseid mälestusi

perekonnast ja annab võimaluse neid läbi töötada.

- Sotsiaalsete oskuste arendamine. Sotsiaalsete põhioskuste õppimine on üks ravifaktoreid,

millega opereeritakse kõigis teraapiagruppides. Patsientidel võib olla otstarbetuid

suhtlemismalle, mis on neile teadmata, kuid mis on takistanud nende sotsiaalseid suhteid.

- Interpersonaalne õppimine toimub grupisuhtluse kaudu ja on mõjufaktor, mille abil

patsiendid omandavad põhiteadmised ja kogemused grupis. See sisaldab grupiliikmete

vastastikust mõjutamist. Tagasiside kaudu saavad patsiendid teadlikuks oma käitumisest,

kõnekasutusest, kohanemisvõime kitsaskohtadest, samuti ka oma tugevustest ja

positiivsetest joontest.

- Grupi kohesiivsust e kokkukuuluvust peetakse positiivse mõju seisukohalt kõige tähtsamaks

mõjuteguriks. Ravi alguses toimib see grupitoetuse ja aktsepteerimise kaudu ning hiljem

grupihinnangu ja enesehinnangu suhte abil.

- Imiteeriv käitumine on teadlik või mitteteadlik jäljendamine. Patsiendid võivad teistelt üle

võtta üldise strateegia, mida eri situatsioonides kasutada. Samuti võib imiteerida mõnda osa

teistest, tekkiv segu võib olla uus käitumismudel.

- Katarsis on ideede, mõtete ja tunnete väljendamine, mis tekitab patsiendis kergendustunde.

(Psühhoanalüütiliste teraapiate huvilistele võiksid huvi pakkuda ka Kaplani ja Sadocki (1998)

kirjeldatud ravifaktorid.)

Sõltuvushäirete puhul sagedamini kasutatavad grupiteraapia vormid

Alkoholi- ja ka muude sõltuvuste puhul kasutatakse mitut grupiteraapia vormi. Allpool on toodud

lühiülevaade sagedamini kasutatavatest ja efektiivsemalt töötavatest grupiteraapia vormidest

alkoholisõltuvuse puhul (Galanter jt 1998).

82

Interaktsiooniline grupi mudel

Põhiliselt töötatakse suhete ja suhtlemisprobleemidega, grupitöö kaudu otsitakse ebakohaseid

suhtlemismustreid ning püütakse neid muuta. Eesmärgiks on aru saada oma käitumisest ja

suhtlemisstiilist ning nendest tulenevatest negatiivsetest emotsioonidest ja probleemidest, mis

soodustavad ainete tarvitamist.

Kognitiiv-käitumuslikud grupidSekkumise aluseks on sõltuvuse kognitiivne mudel.

Psühhohariduslikud grupidGrupitöö eesmärk on anda patsientidele teavet sõltuvuse kui häire tunnustest ja olemusest,

kulust, häire psühholoogilistest ja meditsiinilistest aspektidest, võimalikest raviviisidest. Edaspidi

hinnatakse grupitöö käigus iga grupiliikme joomisharjumusi, käitumist, joomisega seotud

probleeme, diagnoosi. Samuti arutletakse selle üle, missugused on inimese eesmärgid joomise

ja kainena püsimise kontekstis, mida ta on selles suhtes ette võtnud, missugused on olnud

õnnestumised ja ebaõnnestumised selles osas.

Probleemilahendusoskustele suunatud grupidGrupitöö põhineb ideel, et võime koheselt lahendada eluprobleeme on vaimse tervise ja heaolu

seisukohalt määrava tähtsusega. Alkoholi tarvitamine on seega toimetuleku viis, kuna midagi

kohasemat inimene ei oska. See lähenemine on sarnane Lazaruse ja Folkmani (1984)

toimetulekukontseptsiooniga. Probleemlahenduse astmed on analoogsed nendega, mida on

pakkunud D’Zurilla (1988). Tavaliselt on probleemlahenduslikud grupid lühiajalised (10 seanssi).

Sagedamini on üldine programm järgmine:

- probleemi tunnistamine;

- probleemi sõnastamine;

- võimalike lahenduste genereerimine;

- lahendusvariantide hindamine;

- parima alternatiivi valimine.

Arvatavasti oskavad sellise treeningu läbinud patsiendid oma probleeme paremini ette näha ja

eri lahendusvariante planeerida.

83

Grupitööga seotud praktilised soovitusedGrupi komplekteerimineKomplekteerimisest oleneb grupitöö edukus. Tavaliselt kasutatakse selleks mittestruktureeritud

intervjuud, mis viiakse läbi iga patsiendiga enne gruppi lülitamist. Hinnatakse häire olemust ja

raskust, kaasnevaid häireid, isiksuseomadusi, patsiendi motiveeritust grupitöös osaleda.

VastunäidustusedGruppi ei soovitata isiksusehäirega või tugevalt häiritud isiksuse joontega inimestele. Samuti on

vastunäidustuseks võõrutusseisund mõnest psühhoaktiivsest ainest, dementsus, raske

meeleoluhäire, akuutne psühhoos, vaimne alaareng.

Osalejate arv grupisSoovitatav liikmete arv grupis on 9–12 inimest. Kui osalejaid on liiga vähe, ei toimi grupiteraapia

spetsiifilised ravitegurid. Suurtes gruppides on raske grupitööd juhtida, suhtlemine on formaalne

ja patsientidel on raske oma probleemidest rääkida.

Töökorraldus grupisOlenevalt grupitöö eesmärkidest võivad grupid olla kas avatud või suletud. Avatud gruppidega

võivad uued inimesed liituda töö käigus. Suletud grupp alustab ja lõpetab oma töö koos kõikide

grupiliikmetega. Avatud gruppides käsitletakse pigem üldisi teemasid ja jagatakse

informatsiooni, suletud grupid võimaldavad töötada spetsiifilisemate isiklike probleemidega.

Grupi reeglid

Need on grupiliikmete kokkulepped, mis sõnastatakse esimesel seansil. Grupi reeglid on iga

grupi töös kohustuslik osa. Reeglid tagavad konfidentsiaalsuse, omavahelise suhtlemise stiili,

kodukorra ja muud tähtsad tööks vajalikud tingimused.

Teraapiagruppide erinevus teistest grupiviisiliste kooskäimise vormidestVaatamata sellele et terapeutiliselt võivad toimida mitmesugused kooskäimise vormid (sõprade

seltskond, sarnase probleemiga inimeste eneseabigrupid vms), on psühhoteraapiagrupil kindlad

seaduspärasused. Tööd teraapiagrupis viib läbi selleks vastava ettevalmistuse saanud

spetsialist. Koolkonnast ja teraapialiigist lähtuvalt on grupitööl oma teoreetiline alus ja

spetsiifiline metoodika. Töö grupis on orienteeritud probleemidele suunatud eesmärgile.

84

Grupiteraapia efektiivsusEestis on uuritud grupiteraapia mõju psühhiaatriliste patsientide toimetulekustiilidele (Kihl 1995).

Selles töös leiti, et ravi ajal grupiteraapias osalenud patsiendid erinevad oma toimetulekustiilide

poolest nendest patsientidest, keda raviti üksnes ravimite abil. Esimest gruppi iseloomustasid

enam probleemiga tegelemisele suunatud strateegiad, näiteks planeerimine, kõrvalisest

hoidumine, keskendumine positiivsele, toetuse otsimine. Teist gruppi iseloomustasid pigem

toimetulekustrateegiad, mis tähistavad probleemide ja emotsioonidega mittetegelemist, näiteks

eitamine, tegevusetus, leppimine, alkoholi tarvitamine. Grupiteraapial oli soodne mõju

patsientide tervislikule seisundile pikema aja vältel.

Anonüümsed alkohoolikud (AA)Anonüümsete alkohoolikute liikumine sai alguse USA-s 1935. aastal ja selle algatajateks

peetakse William Wilsonit (Bill W.) ja Robert Smithi (doktor Bob). Olulist rolli mängis AA tekkes

Wilsoni arst William D. Silkworth, kes andis oma patsiendile nõu rääkida teistele oma

alkoholitarbimise kogemusest. Siit pärineb üks AA põhiidee, et sarnase probleemiga inimeste

omavahelise kogemuse jagamine aitab kaasa paranemisele. 1939. aastal avaldati raamat

„Alcoholics Anonymus“, millest sai liikumise alustugi. Raamat „Anonüümsed alkohoolikud“ on

tõlgitud ka eesti keelde (1995).

Eestis sai AA liikumine alguse 1990. aastal ja tänaseks tegutseb linnades ja maakondades 12

AA rühma (http://www.aaestonia.com).

AA liikumise põhimõttedAlkoholismi peetakse haiguseks, mis kord tekkinuna kestab elu lõpuni. AA rühmas nimetatakse

ennast alkohoolikuks ja seda ka pärast karskeks saamist. Usutakse, et alkohoolik ei ole enam

kunagi võimeline alkoholi tarvitamist kontrollima ja ainsaks võimaluseks ellu jääda on täielik

loobumine alkoholist. AA liikmeks saamise ainsaks nõudeks on inimese soov joomine lõpetada.

Anonüümsus tähendab seda, et rühma liikme nimi ega isik ei tohi olla äratuntav. Iga rühma

eesmärk on viia oma sõnum ka teiste alkohoolikuteni. AA rühmad on täielikult isemajandavad ja

iseseisvad. Tegemist on eneseabigruppidega, keda ei juhenda spetsialistid. AA ei avalda

arvamust kõrvalistes küsimustes ega võta seisukohti avalikes probleemides, samuti ei esitleta

end avalikult AA liikmena. AA ainsaks võimuisikuks on Jumal, nii nagu igaüks teda mõistab.

Organisatsioonil puudub püsiv liider ja iga grupp on iseseisev (Anonüümsed alkohoolikud

1995).

85

AA terapeutiline protsess (Emrick 2001)AA tööprotsess kulgeb läbi 12 sammu, mis läbitakse vanema grupiliikme juhendamisel ja

toetusel.

Esimene samm. Inimene tunnistab, et ei suuda kontrollida oma joomiskäitumist ega saa selle

probleemiga iseseisvalt hakkama.

Teine samm. Usk, et üksnes temast tugevam jõud saab tal aidata sõltuvusest vabaneda.

Kolmas samm. Otsus anda oma tahe ja elu Jumala hoole alla, nagu keegi teda mõistab.

Neljas samm. Põhjaliku eneseanalüüsi tegemine. Sellele astmele pööratakse suurt tähelepanu

ja grupi liiget aidatakse selle protsessi juures.

Viies samm. Oma vigade ja valede tegude tunnistamine Jumalale, iseendale ja teistele

inimestele.

Kuues ja seitsmes samm. Jumala abi inimese nõrkuste ja puuduste kõrvaldamisel.

Kaheksas samm. Inimestevaheliste suhetega tegelemine. Võetakse vastutus selle eest, mida

on teistele tehtud.

Üheksas samm. Isiklikult tehtud halva heastamine teistele neid inimesi mingil moel

kahjustamata.

Kümnes samm. Eneseanalüüsi jätkamine ja paranemise käigus tehtud vigade tunnistamine.

Üheteistkümnes samm. Palvetamine ja mõtisklemine selle üle, et teada saada Jumala tahet

ning saada jõudu selle tahte teostamiseks.

Kaheteistkümnes samm. Kui inimene on läbinud kõik eelnevad sammud, levitab sõnumit teistele

alkohoolikutele ning järgib neid põhimõtteid oma ettevõtmistes.

Näiteid AA töökorraldusestTraditsiooniliselt on tegemist avatud gruppidega. Grupp käib koos kindlatel päevadel ja

kellaaegadel ning iga uus soovija võib sellega liituda. Reeglina kuuluvad gruppi vaid inimesed,

kellel on probleeme alkoholiga. Avalikel koosolekutel on lubatud osaleda ka teistel huvilistel. AA

gruppi kuulumisel ei ole vanuselisi, soolisi ega rahvuslikke piiranguid. Soovi korral võib inimene

grupile rääkida oma kogemusest seoses joomisega. Grupis on üldine reegel, et välditakse

kommentaare, läbisegi ei räägita. On ka gruppe, kus konfrontatsioon on lubatud ja seda

peetakse kasulikuks. Grupi koosolekule ei tohi tulla alkoholijoobes. Koosolekutest võib osa võtta

nii tihti ja nii kaua, kui inimene seda ise soovib.

AA gruppide vahelised erinevusedVaatamata ühtsele ideele ja ülesehitusele on eri maades ja piirkondades AA grupid siiski

erinevad. On gruppe, kus religioossele lähenemisele pööratakse suuremat tähelepanu,

kõrgemat jõudu käsitletakse kristliku Jumalana ja iga koosoleku lõpus loetakse meieisapalvet.

86

On gruppe, kus seda kunagi ei tehta. Mõnes grupis pööratakse enam tähelepanu isikliku

kogemuse jagamisele teiste grupiliikmetega ja sügavamale eneseanalüüsile. Nii võivad 12

sammu läbimisel rõhuasetused grupiti erineda. Eri riikides on naiste osakaal AA liikumises

erinev. Näiteks Mehhikos on naisi 10%, Austrias 44% (Mäkelä jt 1996). Samuti on vanuseline

koosseis ja sotsiaalne staatus riigiti ja regiooniti erinev.

AA efektiivsusEmrick, Tonigan, Montgomery & Little teostasid aastal 1993 metanalüüsi, mis sisaldab 107 AA

uuringut. Nad jõudsid järeldusele, et patsiendid, kes ravi ajal või pärast ravi lõppu osalesid AA

töös, paranesid suurema tõenäosusega kui need, kes ei osalenud, kuigi paranemine ei olnud

märkimisväärselt suurem (Emrick 2001). Aastast 1997 on pärit uuring (Humphreys, Moos &

Cohen 1997) alkoholisõltuvate inimeste ja nende AA töös osalemise kohta. Nendel isikutel, kes

ei pöördunud ravile, kuid osalesid AA koosolekutel, täheldati olulist paranemist aasta

möödudes. Samuti leiti positiivne seos esimesel kolmel aastal AA-s osalemise ja remissiooni

vahel kaheksa aasta möödudes. Peale selle olid need isikud vähem depressiivsed ja paremates

suhetes.

Anonüümsete alkohoolikute liikumise eeskujul on loodud ka teisi samal põhimõttel tegutsevaid

gruppe, nagu NA (anonüümsed narkomaanid) ja GA (anonüümsed mängurid). Samuti on Põhja-

Ameerikas loodud AA-le alternatiiviks teisi alkoholiprobleemidega tegelevaid

eneseabiorganisatsioone.

CAGE

1. Oled sa kunagi mõelnud sellele, et peaksid vähem jooma?

2. Oled sa kunagi tundnud, et sind on lõpmatuseni ära tüüdanud teiste tänitamine sinu joomise

kohta?

3. Kas on juhtunud, et oled oma joomise pärast tundnud piinlikkust või süüd?

4. Kas on juhtunud, et oma närvide rahustamiseks või ahastusest ülesaamiseks oled hommikul

ärgates võtnud kohe paar pitsi?

87

KirjandusAnonüümsed alkohoolikud. Lugu sellest, kuidas tuhanded mehed ja naised on paranenud

alkoholismist. Tallinn 1995. Tõlgitud väljaandest “Alcoholics Anonymus”, 3-rd ed., New &

Revised, 1976. New York City, Alcoholics Anonymus World Services.

D’Zurilla, T. J. 1988. Problem-Solving Therapies. K. S. Dobson (ed.), Handbook of cognitive-

behavioural therapies. New York: Guilford Press, 85–135.

Emrick, C 2001. Alcoholic Anonymous and Other Mutual Aid Groups. Heather, N.; Peters, T. J.

& Stockwell, T. (ed.), International Handbook of Alcohol Dependence and Problems, 663–683.

Galanter, M.; Castaneda, R. & Franco, H. 1998. Group Therapy, Self-Help Groups and Network

Therapy. Frances, R. J. & Miller, S. I (ed.) 1998. Clinical textbook of addictive disorders, 2. ed.

New York: Guildford Press.

Hodgson, R 1994. Treatment of alcohol problems. Addiction, 89, 11, 1529–1540.

Humphreys, K.; Moos, R. H. & Cohen, C. 1997. Social and community resources and long-term

recovery from treated and untreated alcoholism. Journal of Studies on Alcohol, 58, 231–238.

Kanas, N. 1982. Alcoholism and group psychotherapy. Kauffman, E. & Pattison, M. (ed.),

Comprehensive textbook of alcoholism. New York: Gardner Press.

Kaplan H. I. & Sadock, B. J. 1998. Group Psychotherapy, Combined Individual and Group

Psychotherapy, and Psychodrama. Kaplan & Sadock´s Synopsis of Psychiatry, 897–904.

William & Wilkins. Baltimore.

Kihl, E. 1995. Grupiteraapia mõju psühhiaatriliste patsientide toimetulekustiilidele. TÜ

psühholoogia osakonna bakalaureusetöö.

Lazarus, R. S. & Folkman, S. 1984: 282–325. Coping and adaption. Gentry W. D. (ed.) The

handbook of behavioral medicine. New York: Guildford.

Marques, A. C. & Formigoni, M. L. 2001. Comparison of individual and group cognitive-

behavioral therapy for alcohol and/or drug-dependent patients. Addiction, 96, 835–847.

Mäkelä, K.; Arminen, I.; Bloomfield, K. 1996. Alcoholics Anonymous as a Mutual Help

Movement: A Study in Eight Societies. Madison, WI: University of Wisconsin Press.

Wong, N. 1994. Group Psychotherapy. H. I. Kaplan, B. J. Sadock, J. A. Grebb (eds.),

Comprehensive Textbook of Psychiatry, 1821–1838. Williams & Wilkins. Baltimore.

Yalom, I. D. 1995. The Theory and Practice of Group Psychotherapy, 4th ed. Basic Boocs, New

York.

88