LÄÄNE-VIRUMAA

ABIMEES TURISTILE

ALUTAGUSE JA KELLAVERE PIIRIMAIL –

Laekvere valla radadel

MINITEATMIK

2008

�

Alutaguse ja Kellavere piirimail –Laekvere valla radadel

Koostaja: Rein Lille (2008)Esikaanel: Laekvere mänd. Tagakaanel: Venevere paisjärv ja sild. Fotod: T. Poom, R. Lille, Laekvere Vallava-litsus, Muuga Põhikool.Kasutatud kirjandus:Saaber, K. (1996). Koguteos VIRUMAA; Laugas-te, E. (1958).Kalevipoja jälgedel; Masing, J. (2007). Lääne-Vi-rumaa matkajuht; Särg, A. (2007). Lääne-Viru-maa mõisad ja mõisnikud. Kohalik häälekandja „Laekvere Valla Sõnumid“.

Kujundus: Katrin PõdraTrükk: Vali Press OÜ

�

SaateksKäesolev teatmik annab infot Laekvere

valla ajaloo-, arhitektuuri- ja looduspärandi kohta. Eesmärgiks on anda põgus ülevaade siinsetest vaatamisväärsusest ning juhatada kätte suund ja asukoht, et siis ise vastavalt oma huvile nimetatud objektiga tutvuda. Matkajale on abiks skeem, mis lihtsustab soovitud huviobjekti operatiivset leidmist. Olulisemad vaatamisväärsused on sellel tä-histatud numbritega.

� L aekvere ale-vik on samanimelise

valla keskus, kust hargnevad teed Rahkla, Simuna, Salutagu-se, Vassivere, Muuga ja Paasvere suunas. Kindlasti on matkahuvi-line märganud, et ükskõik millist teedpidi on ta Laekverre tulnud, tuleb esmalt läbida tõus (minek ülesmäge) ja seejärel langus (las-kumine allamäge). See viitab, et

Laekvere asub voortevahelises nõos.Teede hargnemine igas suunas loob suu-

repärase võimaluse alustada siit oma matka-teed vastavalt oma soovidele.

Laekvere on tekkinud sumbkülana, endistel aegadel nimetatud ka mõisamoo-nakate ja saunikute külaks. Eesti Vabariigi ajal omandasid laialdase kuulsuse Laekvere laadad.

Laekvere aleviku südame moodustavad graniitkivist rajatud hooned, mis ehitatud

Eesti Vabariigi ajal: koolimaja (valm. 1931, asutatud algkoolina 1920), pritsikuur (1934), kaup-lus (1926) ja meierei (1924), kus praegu asub vallamaja. Need moodustavad ajaloo- ja kul-tuurimälestisena omapärase ja ainulaadse hoonete ansambli. Peamine ehitusmaterjal – maa-kivid, on osalt saadud ümbrus-konna talude põldudelt, kuid enamik neist pärinevad kõrval-asuva küla Moora endisaegsest

imekaunist neogooti-stiilis mõi-sahoonest, mis ei saanudki lõplikult valmis.

Praeguse vallamaja, endine Laekvere Piimaühisuse meierei.

�Seda takistas pealetulnud I maailmasõda, mille järel oli juba õhus tunda mõisaaja üm-bersaamisest. Mõisate aeg kestis kuni Eesti Vabariigi alguseni, mil Asutava Kogu poolt 10.okt 1919 vastu võetud maaseadus dek-lareeris seni mõisnikele kuulunud valduste radikaalset piiramist. Graniit aga kasutati kohalike hakkajate meeste poolt oskuslikult ära ning need rikastavad Laekvere aleviku südant maakivist hoonete näol.

Laekvere koolimaja projekt valmistati arhitekt Väli poolt. Maja oli ettenähtud viie klas-sikomplektiga ja 6-klassilise algkooli jaoks, kuhu olid pla-neeritud peale viie klassiruumi ka veel saal-võimla, internaadi-ruumid, kooli ühisköök, korte-rid kolmele õpetajale, kooli ju-hatajale ja koristajale. Majas oli algselt ahiküte. Sisse oli viidud koridorisüsteem. Seega vastas maja tolleaegse kooli nõudeile. Projekti järgi oli hoone teine korrus ettenähtud ehitada puidust. Kuna puitmaterjal oli küllaltki kallis, siis otsustati ehitada maja teine korrus kohapeal valmis-tatud tsementtellistest, mis tuli lõpplahen-dusena puidust tunduvalt odavam. Hoone alune maa eraldati vallale kuuluvast laada platsina kasutatavast maast Vassivere tee nurgal. Koolimaja ehitamist alustati 1930. a. kevadel. Sama aasta sügiseks viidi ehitus katuse alla. Maja valmis lõplikult 1931. a. sü-giseks. 27. septembril 1931 alustas kool õp-petööd selles majas.

Laekvere põhikool.

�Maakividest valmis esimes-

te seas kauplusehoone - ehitas Laekvere Tarvitajate Ühisus “Talupoeg” endise Laekvere mõisa kõrtsihoone asemele tiigi äärde. Maja projekt oli valmista-tud ETK tehnikaosakonnajuha-taja Jürissoni poolt. Esialgu oli plaanis ehitada maja, kus peale kaupluse oleks olnud ka rahva-maja ruumid. Kuna ühisusel ei olnud sellise hoone ehitamiseks

piisavalt raha, siis muudeti esialg-set projekti ja ehitati hoone teisele korruse-le rahvamaja tarbeks ainult suur saali ruum koos näitelavaga. Ehitustööd algasid 1925. a kevadel. Samal ajal oli kohalikul vallal suuri raskusi koolile vajalike ruumide saamisega. Valla ja ühisuse vahel saavutati kokkulepe, mille alusel andis vald ühisusele laenu 7% intressiga 5 aasta peale 1 miljon marka ehi-tuse tarbeks. Ühisus kohustas ette nägema ehitatavas majas ruumid ka kooli jaoks ja andma need ehituse valmides vallale üürile 50000 margase üüriga aastas. 1926. aasta ke-vadel oli maja põhiliselt valmis ning kauplus alustas tööd ühisuse omas majas. Kool alus-tas majas tööd 1926. aasta sügisel ning jätkas 1931. a valminud koolimajas.

Laekvere mänd (1) kasvab Laekvere-Paasvere maantee ääres üsna lagedal väljal, mistõttu on kohe märgatav. Puu kuulub loo-duskaitse alla. Männil on küll kõrgust 9,5 m, kuid selle eest köidab pilku oma dekoratiiv-susega. Kasvab vanal kalmel, mille juurest 1938. aastal leiti nooremasse rauaaega kuu-luvaid esemeid. Männi lähedal kasvas veel

Laekvere Tarvitajate Ühisuse “Talupoeg” ehitatud kauplusehoone.

�teinegi põlispuu – Laekvere kuusk (kuivas ja hävis 1950-ndatel). Need puud on tuntud ka hiiepuudena: hiiekuusk ja –mänd – „pruut ja peigmees“. Arvatakse, et Laekvere mänd pärineb Põhjasõja ajast.

Alevikust lääne pool Simuna maantee lõunakaldal on arheoloogiamälestisena kait-se all kivikalme – Ristikivi küngas (2).

Laekvere nimi olevat tulnud aga Kalevi-poja-lugude põhjal sellest, et siin vägilase hobune verest tühjaks jooksnud:

[---]“ Sest et seie hobu lõpes metsaliste voli alla.Veri voolas valosaste,kattis maada kaugeelta,laialiste lagedaida:sellepärast kohal nimeksLaivere praego jäänud“.[---]

Eeltoodust tulenevalt on põhjust arvata, et aegade jooksul on Laiverest saanud Laek-vere. Valla territooriumil on üsna arvukalt vere-lõpulisi külasid: Vassivere, Venevere, Paasvere, Edivere, Sirevere, Kellavere. Igal külal on oma saatus, oma lugu ja oma nägu. Nii võluvad ja ilmestavad siinsete külade maastikku erinevate puudeliikidega alleed: Muugas tammeallee, Veneveres pärnaallee, Rohus lehiseallee, Rahklas männiallee.

Esmakordselt on Laekveret kirjasõnas märgitud 1547. aastal ning 1997. a, kui küla esmamainimisest möödus 500 aastat ja mõi-sast 450, paigaldati küla-aastapäeva tähista-mise raames pritsikuuri välisseinale selleko-hane mälestustahvel.

�Ajalooliste hoonetega piirneb

tänapäevane dominant – 1989. a valminud postmodernistlik kon-torihoone (arh Vilen Künnapu). Teise osa ehitisest võtab enda alla Rahva Maja – kohalik kul-tuurielukeskus igas eas inimes-tele. Selle majatiiva avamispidu toimus 1993. a. Arhitekt projek-teeris ka nimetatud hoone ette hobuskulptuuri, kui semiootilise märgi sümboliseerimaks Laek-

vere nime tekkelugu. Laekvere koolis on selle algaastail õpeta-

jana töötanud vanema põlvkonna lastekir-janik Agnes Taar (kod. nimega Agnes-Elsa Kajara, 1897-1976), kes on avaldanud laste-värsside kogumikud „Mustlase koer“ (1936 ja 1981), „Kuldnokk naasis“ (1970),“Klu-klu…“ (1928), sellele lisaks kirjutanud mit-meid lastenäidendeid.

Laekvere Salutaguse külast on pärit luu-letaja Erich Meerja (1931-2005). Ta on aval-danud ajakirjanduses kodu-uurimuslikke artikleid ja olukirjeldusi, laulude tekste ja luuletusi. Trükist on ilmunud luulekogud

„Tagasivaade“ (1990), „Ilmavaat-leja“ (1995), „Mäe kutse (1998), „Liivakella helin“ (2001) ja „Päe-varing ja tähekiir“ (2003).

Laekvere lasteaed, mis kan-nab nime „Rüblik“, valmis 1980-ndate aastate algul. Tänapäeval paiknevad selles hoones ka raa-matukogu, apteek, perearsti- ja hambaravikabinet.

Lasteaed. Foto: T. Poom

Laekvere kultuurielu süda – Rahva Maja. Pildil jalutussaal. Foto: T. Poom

� Laekvere vald on looduslike eelduste

poolest meeldiv ja nauditav. Valla territoo-riumil asub 5 kaitseala. Kaitstavate üksik-objektide hulka kuuluvad Muuga, Rahka ja Paasvere park, Rohu park-allee parkmet-saga, Aruküla ja Laekvere mänd, Sirevere ussikuusk, Pärnade allee Venevere pargis. Kaitse all on samuti suuremad karstialad.

Valla territooriumil paiknevad mit-med seene- ja marjametsad, eriti leidub loodusande valla idapoolses osas – Aluta-guse piirkonnas.

Muuga on kirjanik Eduard Vilde (1865-

1933) lapsepõlvekodu, mille ainetel on ta kirjutanud noorsoojutustuse „Minu esimesed „triibulised““, süžeelisi elemen-te ja tegelaskujusid kodukoha ümbrusest kajastavad ka jutustused „Laadalelled“, „Kondivalu kõrtsirahvas“, „Punane mulk“ jt. Tema lapsepõlvekodu tähistab mäles-tuskivi plaadiga (3), mis avati kirjaniku 100. sünniaastapäeval 1965. a ning pargis asub kõrge graniitsammas E. Vilde büstiga (avati 1959, skulptor F. Sannamees).

Kivist mõisahäärberi (itaaliapärase palazzo) rajajaks on maalikunstnik Carl Timoleon von Neff (1804-1876). Ta oli nelja õukonna kunstnikuks, kes peamiselt töötas Peterburi Kunstide Akadeemias professorina. Tema tuntumad õpilased olid Ilja Repin, Johann Köler jt. Tsaaride Nikolai I ja Aleksander II õuekunstnikuna kuulusid tema järelevalve alla keisrilosside maaligaleriid. Neff’i rahvusvahelist tun-nustust tõestab tema autoportree Uffizi galeriis Firenzes.

Eduard Vilde.

C. T. von Neff.

10

Arhitektuurimälestistena pälvivad tähelepanu lisaks häär-berile ja looduskaitse all olevale pargile (10,2 ha) ka kellatorn ja pargi värav, mis sarnaneb an-tiikse triumfikaarega.

Vana mõisahoone kõrval asub küla kivi, mis avati 1996. aastal, mil tähistati Muuga küla esmamainimise 470-ndat aasta-päeva.

Muugast saab alguse 48 km pikkune Avijõgi (4), mille üheks lähtealli-kaks on Muuga pargi tiik ja teised siinsed karstiallikad.

Muuga mõisahäärberi keskrisaliit koos kaunite karüatiididega. Hoones asub Muuga Põhikool.

Sild tiigil paiknevale saarele. Oma nooruspõlves pidas Aidamehe-Eedi tiigil “merelahingut” koos parunihärra noorvõsuga, mis lõppes Eedile esimeste “triibulistega”.

Kellatorn, valminud 1872. a.

11Matkarada saab alguse

spordiangaari juurest, kus asub ka raja trajektoori tut-vustav infostend.

Keskusest veidi eemal Rak-vere-Mustvee maantee ääres asub toitlustus- ja meelelahu-tusasutusena tuntud „Muuga tuulik“ (5), kingu jalamil aga endine möldrimaja. Liikudes sealt paarsada meetrit Laek-vere poole, jääb vasakule tee äärde kivikalme.

Arhitektide Leida ja Pärtel Tarvase pro-jekti järgi ehitatud tuulik-restoran avati 1969. a. Mõttealgatajaks oli Laekvere Tarbi-jate Kooperatiivi endine esimees Endel Lep-pik.

Muugast 8 km ida pool asub arheoloo-giamälestis Luussaare pelgupaik (6), kus rahvajuttude põhjal olnud paos seitsme ki-helkonna rahvas. Kauges minevikus toimu-nud seal äge lahing eestlaste ja ordurüütlite vahel. Saarele jäänud inimeste luude järgi saanud soosaar ka oma nime. Pelgupaiga lähedal avastati 1958. aastal rabakraavide kaevamisel samblakihi alt palktee. Luussaa-re kuulub Tudusoo maastikukaitseala (7) territooriumile.

Muuga metsaülema pojana sündis metsa-teadlane Karl Viktor Algvere (1907-1973), kes oli metsaülemaks Virumaa mitmetes metskondades. Eksiilis kaitses ta doktori-kraadi, avaldas mitukümmend raamatut ning artiklit metsaökonoomika alalt.

Muuga Edivere karjamõisas sündisid vennad Heitmannid (Peterburi Kunsti-

Möldrimaja ja tuulik. Foto: T. Poom

1�de Akadeemia kasvandikud), Friedrich Ferdinand 1797. a ja Georg Johann 1798. a, tun-tud litograafid ja graveerijad Peterburis. 19. jaanuaril 1825 suri Muugas arstist kirjamehe Friedrich Robert Faehlmanni isa Juhan, kes siinses mõisas von Bergide juures oma vana-duspäevi veetis.

Külaelu tegevusele lisab ka tänapäeval hoogu Maanaiste-selts „Eha“, mis alustas tegut-semist siin juba 1928. aastal.

Spordiangaaris paiknevad võimla, saun, raamatukogu, noortetuba ja sidejaoskond.

Maanaisteseltsi käsitööruum Muuga angaaris. Foto: T. Poom

Spordisaal.

Spordiangaar valmis 1986. a., renoveeriti 2006. a.Aastatel 1987-1994 töötas selles põhikool.

1�

Paasvere on põline ja üsna arhailine küla, kus veel

pool sajandit tagasi oli suure haruldusena säilinud mitu suitsutaret. Sajanditepikku on see kogukond olnud väga ühtehoidev, mistõttu väljastpoolt sissetulnuil on ol-nud üsna komplitseeritud külakogukonda sulandumine. Paasvere-Vanaküla Avijõe ülemjooksul on mainitud juba Taani Hin-damisraamatus 1241. a. XIII sajandi kes-kel oli see kahekümne kolme adramaaga üks suuremaid ümbruskonnas. Mõisa kohta on teateid 1533. aastast. Mõisa vii-mane omanik 1919. a oli parun Axel Edu-ard Maydell. Häärber ise lammutati pä-rast II maailmasõda ja selle materjali ka-sutati Vassivere puidutööstuse rajamisel. Mõisapark (8) on looduskaitse all ja tema üldpindala on 4,2 ha. Pargi tagant saab al-guse Alutaguse metsamassiiv. Samas suu-nas liikudes jõuame ka Paadenurme loo-duskaitsealale, mis rajatud haruldaste ja hävimisohus loomaliikide püsielupaikade kaitseks.

Bussijaamast paarsada meetrit ida pool paikneb Kabelimägi (9). Kabel on raja-tud tõenäoliselt Liivi sõja ajal ning seda on peetud ka Simuna abikirikuks, mis pühendatud pühale Laurentsiusele. XVIII sajandil oli aga kabel juba varemetes. Tä-napäeval on vaid nähtavad alusmüürid ja aimatavad selle võlvitud keldrid, kuhu omal ajal maeti ka kohalikke mõisnikke. Rahvasuu jutustab, et Kabelimäelt mine-vat maa-alune käik paar kilomeetrit loode pool asuvale Margumäele.

Toonekured on valla territooriumi maastikuilmestajad.

Kabelimäe toonekured pesal.Pea igas siinses külas on neil aastate jooksul välja kujunenud oma kindel pesakoht.

1�

Paasvere-Aru külast on pärit kunst-nik Henrik Olvi (1894-1972), kes eel-mise sajandi kahekümnendatel–kol-mekümnendatel aastatel võttis aktiiv-selt osa eesti kunstikultuuri arenda-misest. Kuuludes Eesti Kunstnikkude Rühma liikmeskonda, võttis ka H. Olvi omaks kubistliku käsitluslaadi, milles saavutas laialdase tunnustuse.

Paasvere on tuntud ka valla nimena kuni valdade likvideerimiseni - 1950, vaatamata sellele, et valla keskus asus Laekveres. Liikudes Paasverest u 1 km Avinurme suunas, jääb paremale, teest veidi eemale looduskaitsealune Aru-küla mänd (25), mille kõrguseks on mõõdetud 21,5 m.

Kunstnik Henrik Olvi.

Aruküla mänd on looduskaitse all.

Kabelimägi.

1�

Venevere küla oli enne II maailmasõda sama-

nimelise valla keskus, mis liideti Eesti Vabariigi Presidendi otsusega 7. okt 1938 Paasvere vallaga.

Ühe versiooni järgi võis küla nimetus tekkida venelaste lähedusest seoses va-nausuliste asumisega perioodil 1670-1680 Peipsi äärde. Samas on seda seostatud ka venedega (paatidega), kuna suurte metsa-de ja soode keskel oli jõgi muiste ainsaks ühendusteeks.

Esmateated mõisast pärinevad 1557. aastast. Mõisa viimane võõrandamiseel-

Männi õitsemisaeg on hiliskevadest varasuveni. Okaspuudest domineerivad siin kuused ja männid moodustades Alutaguse metsamassiivist enamuse.

“Kuusk õitseb!” Nii kostab kuusepuude tolmlemise kohta rahvasuu. Ja selleks on tublisti põhjust, sest kuusepuude punased emaskäbid meenutavad kauneid lilleõisi.

Venevere pargi pärnaallee.

1�ne omanik oli krahvinna Elisa-beth Keller. Looduskaitse all on mõisapargi harukordselt võimas pärnaallee (10). Park on küla-rahva kooskäimis- ja vabaõhu-pidude korraldamise paik. Siin asub kõlakoda ja võrkpalliplats. Samas, endises mõisahoone asukohas, paikneb ka kooli 160-ndaks aastapäevaks avatud mälestuskivi. Teinegi kivi, mis asub metskonna hoone kõrval, on püstitatud kauaaegse metsa-ülema – Feliks Renneli mäles-tuseks. Kirjanik Heljo Männi mälestusteraamatust „Elu ro-heline hääl“ meenutatakse F. Rennelit kui laheda huumoriga Tapa noormeest, kes oli tuntud oma ühiskonnakriitiliste ütluste poolest punavõimu pilajana.

Külas on säilinud ka muna-kividest sillutatud teekaar silla juurest kaupluse poole.

Veneveres on sündinud Erich Raiet (1920-1992), eesti keele-teadlane, kes töötas kuni sur-mani Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudis, osales õigekeelsussõnaraama-tute koostamises ning oli „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu“ koostamise juht ja peatoimetaja. 1990. a pärjati ta Wiedemanni keeleauhinnaga.

Venevere Metsakülas (11) on elanud nooruspõlves lühemat

Kõlakoda pargis.

Mälestuskivi kauaaegsele metsaülemale Feliks Rennelile.

1�aega kirjanik Osvald Tooming (1914-1992), kes käsitles oma loomingus eeskätt maaelu ning inimese ja looduse suhet. Töö-tanud ajakirjanikuna ja kutse-lise kirjanikuna on avaldanud jutte, pikemaid jutustusi, no-velle, romaane ja publitsistikat. Kirjutanud ka näidendeid. Ve-nevere-Luusika maantee ehitu-sest on ta kirjutanud jutustuse „Maantee läbi metsa“.

Venevere külas tegutseb ak-tiivselt Venevere Hariduse- ja Kultuuriselts, kelle initsiatiivil on hoogustunud kohalik kul-tuuri- ja seltsielu, taastatud ja korrastatud veskitiik ning mit-med teisedki küla objektid on saanud tänu seltsi toimekale te-gevusele parema väljanägemise. Venevere tunnistati Lääne-Viru maakonna kõige sportlikumaks külaks 2007, oli „Aasta tegu 2007“ nominent ning pälvis kaunima küla konkursil maa-konnas II koha. Ilmub oma aja-leht „The Wennefer Post“.

Liikudes Veneverest Avinur-me poole, jääb teest vasakule Mariküla. Siin, Avijõe lähedu-ses, köidab pilku dekoratiiv-ne koduaed, mida ilmestavad metsadest leitud pilkupüüdva kujuga puud ja pahad, kaugelt kohale veetud kivid, lisaks vee-silmad. Koduaed peidab endas

Venevere paisjärv

Endine Venevere koolimaja, mis valmis 1951. a. Praegu külakeskus. Foto: T. Poom

Renoveeritud külakeskuse saal. Foto: T. Poom

1�põnevaid vaateid. Domineerib omanäolisus ja kooskõla loodusega.

Venevere mõisal oli kaks kõrtsi: Sivil ja Põrnal. Viimane ka renoveeriti, kuid kahjuks langes ta 23. jaan 2005 tuleroaks. Säilinud on üksnes saun koos kaminaruumiga. Koht on looduslikult kaunis, asub Avijõe kaldal ja sobib puhkuseks inimestele, kes armastavad vaikust. Kokkuleppel omanikuga on siin või-malik ka telkida.

Luusika küla asub Vene-verest edelas. On teada, et 1641

sai Luusika mõisaks, hiljem oli see Venevere rüütlimõisa kõrvalharu.

Koha nimetus on seotud Kale-vipoja lugudega, kus Kalevipoja luisk on luisukujuline kivi. Esitatud muistendi järgi on tekkinud sellest ka Lusika soo nimetus (ametlikel andmeil Luusika soo). Kalevipoeg niitis seal suure laia kaare, ürgas teistki natuke, siis jättis niitmise jä-rele ning viskas luisukivi (12) sinna, kus ta praegugi asub. Sellest on Lusi-ka soos Kalevipoja kaar selgesti ära tunda, et hea hulk sood nagu kaare moodi lage on ning kaare harja ko-hal kasvavad mõned üksikud puud endist kaareharja tunnistades.

Luusika on kirjanik Tõnis Lehtmetsa (13) (sünd 1937) kodukoht. Valdav osa kir-janiku loomingust on inspiratsiooni saa-nud koduküla rahvalt ja looduselt. Romaan „Tume laas“ (1978) käsitleb selle piirkonna

Ohvrikivi Luusika külas.

1�metsavennatemaatikat, „Kompromiss“ (1982) on retrospektiivne romaan ajakir-jandustöötajatest, lisaks mitmed luule- ja jutukogud, sealhulgas Venevere-aineline „Margapuuga mõõdetud maa“ (1976).

Põhjasõjaaegne katk laastas kogu Ees-timaad. Vikatimees ei andnud armu ka Simuna kihelkonnale, kus kõige rohkem suri katku inimesi Luusikal – igast küm-nest suri üheksa (!)

Riikliku kaitse alla kuulub küla kir-deosas heinamaa servas asuv ohvrikivi (14) ning Luusika looduskaitseala, mis rajatud haruldaste loomaliikide elupaika-de kaitseks. Ohvrikivi vahetus lähedusse on meisterdatud looduslik platvorm loo-made ja lindude vaatlemiseks. Mitmed loomaliigid, ka tedred ja metsised, on sel-le paikkonna rahuliku ja häirimatu miljöö tõttu oma koduks valinud.

Vassivere, mis asub Laek-

vere naabruses, on tuntud kui omaaegne puidutööstusküla, kus valmistati riidepuid, har-javarsi, uksi-aknaid jm puidust esemeid.

Vassivere nõmmele rajatud stiilne hallidest palk- ja laud-hoonetest töölisküla, mis päri-neb põhiliselt 20 saj algusest, annab hea pildi endisaegsest küla- ja taluarhitektuurist tüü-pilise ridaküla (15) näitel. Külas on valdavalt säilinud selle algne

Platvorm loomade vaatlemiseks Luusikal.

Vassivere küla algus Laekvere poolt vaadatuna.

�0planeering, kus taluõued reas-tuvad piki Laekvere-Avinurme maanteed.

Kui liikuda Arukselt Vassive-re poole, jääb vasakule metsade rüppe koht, kus asub MTÜ Ves-kimäe Jahi- ja Laskespordi-klubi lasketiir (16). Nimetatud ühendus on siin korraldanud mitmeid suurejoonelisi laske-võistlusi.

Kellavere mägi (17) on Pandivere kõrgustiku suuru-

selt teine kõrgendik (156 m üle merepinna). Mäelt avaneb avaraid vaateid idas laiuvatele Alutaguse metsadele (selge ilmaga on näh-tavad ka Kiviõli tuhamäed), edelas asuvale Emumäele ja loodekaares sinetavale Ebave-rele. Kellavere maastikukaitseala on raja-tud väärtusliku geomorfoloogilise objekti-na jääaja servamoodustise – Kellavere mäe

kaitseks. Mäel paikneb ka piiri-valve õhuseireradar.

Kellavere mägi, millele anna-vad ebamaise ilme erkroheline radarijaama kuppel ja mobiili-mastid, rohelise muruga kae-tud tippu ümbritsevad kollased rapsipõllud muudavad paiga aga hiiglasliku vallavapi sarnaseks.

Kellavere mäe ja Laekvere vahel olev Moora org on vana jõe säng, kus muiste voolanud Kellavere jõgi. Liikudes Moorast läbi Padu edasi Simuna poole jõuame Sirevere külla. Kee-

Jahi- ja laskespordi klubi lasketiir. Foto: T. Poom

Vaade Kellavere mäele ja radarile.

�1rates teelt vasakule jääb u 1,5 km kaugusele metsa serva oma-pärane 18 m kõrgune, loodus-kaitse all olev ussikuusk (19) [Picea abies „Virgata“]. Puud silmitsedes on näha, et tüvest väljuvad pikad ja tugevad harg-nematud oksad, millel külgkas-ve võrdlemisi vähe. Alumised oksad on kooldunud peaaegu maapinnani, keskmised on val-davalt rõhtsad, ülemised aga nõrgalt tõusvad. Sageli ei teki tüvel külgkasve isegi igal aastal, mistõttu võib moodustada pikk sirge külgoksteta tüvi, millel on väga selgelt näha aastakasvude va-hepiirid. Ussikuuse okkad on lühivõrseil tor-kivad, asuvad tihedalt ja hoiduvad võrse ligi.

Sireverest Avanduse-Rahkla teelõigule lii-kudes jääb paremale Kissa (20), mis ümb-ruskonnas ja kaugemalgi on tuntud koha-like aktivistide poolt meeldejäävate jaani-õhtute korraldamisega. Kissa külast pärit Ester Laos on kirjutanud romaani „Õhtuks koju“, mille tegevus toimub küla ja ümb-ruskonna ainetel 1980-ndatel aastatel.

Kahjuks on see küla saanud II maail-masõja ajal, 19. sept 1944. a okupantide lennukitelt pommirünnakuid nii nagu Muugagi, kus süttis koolimaja ja põles maani maha.

Rohu küla (18), mis paik-neb Kellavere mäe põhja jala-

mil ning küla ümbruse kivikalmed anna-vad tunnistusi, et see kõrge mägine ala oli

Üks kuusepuu erivorme – ussikuusk Sireveres.

Üks mitmetest Rohu kivikalmetest

��asustatud juba tuhandete aasta-te eest. Väljakaevamiste käigus on siit leitud klaaspärleid ja ke-raamikat. Teateid küla kohta on aastast 1469, mõisa on esimest korda mainitud 1489. aastal.

Küla lehiseallee koos park-metsaga (21) on looduskaitse all. Rohu parkmets (12,4 ha) on ümbruskonna parkidest kõige liigirikkam, kus kasvab ka mit-meid haruldasi liike, sealhulgas korgitammi, seedermände, tsuu-

gasid jpm. 1851. a Rohu mõisa omanikuks saanud Hoyningen-Huene perekond rajas mõisa juurde 250 haruldase puu- ja põõsalii-giga dendropargi, millest tänaseks on säilinud u 30 taksonit. Mõisa viimane võõrandamis-eelne omanik oli Gottlieb Otto von Lilienfeld. Mõisa peahoone on hävinenud, põles 1944. a puskariajamise käigus maha.

Nimetatud küla on ka ühtlasi eesti spor-dikuulsuse, sumomaadleja Baruto (kod. nimega Kaido Höövelson) kodukoht.

Liikudes Rohust mööda külavaheteed loodesse jõuame valla piirialale ja sellest välja - Rohu raketibaasi (22), mis on üks osa tollases Rakvere rajoonis asunud Nõu-kogude tuumaraketibaasist. Teine, peaae-gu sarnane, oli Kadila metsas (Rohu baa-sist u 10 km), juhtimine toimus Rakverest. Baas tegutses 1960-1970 aastatel, likvidee-riti kui moraalselt vananenud 1978. aastal. Järel on põhiliselt varemed, kuid säilinud on mõni raketi-, teenindav ja hoidlaan-gaar, samuti paar stardiväljakut, mille ava-rust ja mastaapsust nüüd vaid aimata võib. Rohu baasi alguses on infotahvlil teave

Rohu lehiseallee sügisel. Foto: T. Poom

Sumomaadleja Kaido Höövelson ehk Baruto.

��baasi kohta, raketiangaaris aga info Nõu-kogude Liidus kasutusel olnud 4 tüüpi ra-kettide kohta, kaasa arvatud ka R-12, mis asusid Rohus ja Kadilas.

Sinililled, ülased, meelespead moodustavad kevadel õitsva alustaimestiku parkides, lagedamatel aladel lisanduvad nurmenukud.

��

Rahkla küla kuulus 16. sajandil Pirita kloostrile ning

eraldus Muuga mõisast 17. saj lõpus. Rahk-last on pärit matemaatikapedagoog Arnold Vihman (1899-1975), kes töötas alates 1945. aastast Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppejõuna. Ta on koostanud mitmeid mate-maatika õpikuid.

Kunagise rüütlimõisa ole-masolust annab märku korst-naga viinaköök, kaaristuga ait ja tiik. Kaitsealuses pargis (23) [üldpindala on 6,3 ha] asuva peahoone müüride ja võlvkeld-rite juures tekib nukker kuvand ühest kadunud maailmast. Mõi-sa viimane omanik oli Ludvig von Renteln.

Liikudes Rahklast paar ki-lomeetrit Roela suunas jäävad metsa, paremale poole teed,

lubjaahjud (24). Komplektis on kaks kõr-vutiasetsevat ringikujulist lubjaahju, mis on rajatud künkanõlva sisse. Läbimõõt on ligi 4 m, sügavus 3,5-4 m (praeguseks 2,5 m). Lub-jaahjud on rajatud 19. saj lõpus. Tänu rõn-gasbaasile oli saadava lubja kvaliteet kõrge, nii et tootmine oli võimeline konkureerima ka teiste lubjaahjudega, sealhulgas ka Rakke ja Tamsalu tööstusega.

Pahkla männiallee. Foto: T. Poom

��

Laekvere radadel

Kui ma kõnnin neil tuttavail Laekvere teedel,puude haljuses, lumisel ajal,siis taas lapse- ja nooruspõlv tulevad meelde,kostab kõrvu veel koolikella kaja.

Peaaegu endiseks jäänud on koolimaja,ümber puud ainult sirgunud suureks.Kooli vastas aga endine vallamaja,teiseks muutunud tänases ajas,kõrgeid korruseid küla saand juurde.

Nii ta kasvanud. Aga need maakivist majadnagu näitavad Laekvere nägu.Ettevõtlikust rahvast ja Eesti ajasträägib tollane ehituslugu.

Hoopis kaugema ajastu mäletust kannabkõrge välja peal haljendav mänd.Visalt trotsides aegade tuult,siinseist laantest veel tunnistust annab.

Kaua seisis ta kõrval kui vendsamaealine kuusk.Uued kuused on võrsumas noores pargis,nendest saavad ehk tänase Laekvere märgid.

Tutvunud Laekvere valla vaatamisväär-sustega sobib epiloogiks kohaliku poeedi Erich Meerja luuletus, mis tehtud Laekvere külapäevaks, mil tähistati 500 a möödumist Laekvere esmamainimisest.

��Oluline info

LAEKVERE VALLAVALITSUSSalutaguse tee 2, 46501 Laekvere

tel 322 2370http://www.laekvere.ee/

e-post: laekvere@laekvere.ee

SÖÖMISVÕIMALUSEDMUUGA TUULIK – Muuga küla, Laekve-

rest 5 km.Avatud: R, L: 12.00-04.00, P: 12.00-22.00

Suvel (01.05-30.09): E-N: 12.00-22.00,R, L: 12.00-04.00, P: 12.00-22.00

Tel 325 3757 ja 534 66457Telkimisvõimalus

PEOLEO BAAR – Laekvere alevik. Kesk 7Avatud: E-R: 08.00-17.00, L: 09.00-14.00

Tel 324 0724

EKSKURSIOON Muuga häärberisVajalik eelregistreerimine tel 5264 098

Suvine külastusmäng „Unustatud mõisad“, info:

http://www.unustatudmoisad.ee/Ettetellimisel ruumide rentimine ja toitlus-

tamine pidulikeks sündmusteks

HEA MATKAHUVILINETule ja naudi seda, mida pakub LAEKVE-RE ja TEMA ÜMBRUS, siis veendud ise,

et siin on rikkalik aja-, muinsus-, loodus- ja kultuurilugu.