Ajakirjanduskeele seminar Tallinnas, 28.09.09

Seminari esimest poolt juhatab Jüri Valge, Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna nõunik.

Jüri Valge: keeleseaduse projektiga tegelejad ootavad tänaselt koosolekult lahendusi, kuid ka veerand rehkendust on parem kui mitte midagi. Sõnavõttudes peaks keskenduma kolmele punktile:

- mida me ei taha keeleseadusesse seoses ajakirjanduskeelega

- mida tingimata keeleseadusesse tahame

- kuidas teha nii, et see, mida soovime, jõuaks keeleseadusesse ega võtaks kaasa seda, mida me sinna ei taha.

Kõige selle juures peaks olema võimalikult täpne ja konkreetne. Märku võiks anda ka sanktsioonide kohta.

Ettekanne. Tallinna ülikooli professor Krista Kerge “Ajakirjandusžanrid ja nende keelekasutus”

Jüri Valge: avalike huvide kohta ütlen küll mittejuristina, et nende muutmine on väga keeruline. Tean, et seal olev üks sõna, näiteks haridus, kuulub avalike huvide hulka, mille eest eesti keele ametnikud seisid väga kaua ja selle keeleseadusesse saamine võttis aastaid, ka keeleinspektsioon võib seda kinnitada. Tegemist oli rahvusvahelise küsimusega.

Krista Kerge: olen loendiga nõus, kuid ma ei tea, kas isikute õiguskaitse mahub kuskile sinna.

Urmas Sutrop, Eesti Keele Instituudi direktor: suur tänu ettekande eest, väga meeldis proportsionaalsuse mõte. Seda tuleks arvestada rohkem, et ükski nõue ei riivaks kellegi huvisid liigselt ja et sellele ei järgneks liigseid karistusi. Pole kindel, kas Leedu seadus peaks ikka Eesti seadusele eeskujuks olema, sest Leedu kultuuriolud on meie omadest väga erinevad. Meeldis ka ettekande sissejuhatus, kus olid üldisemad küsimused, sest kui keskendume ainult kahele paragrahvile, siis kaotame silmist seaduse mõtte. Loodan, et ka järgmised ettekandjad panevad ajakirjanduskeele laiemasse konteksti ja keskenduvad sellele, mida me tahame selle keeleseadusega saavutada.

Jüri Valge: Leedu näide oli toodud ainult võrdluseks, me ei taha neist tingimata eeskuju võtta. Lisaks rõhutan mõtet, mis tuli ka Krista Kerge ettekandest välja, ja mida eelnõu edasiarendamisel ilmselt tuleb kaaluda: see on selle osa suurendamine, mis puudutab virtuaalset ajakirjanduse vormi, sest nagu arvatakse, loeb mõne aasta pärast lehte paberkandjalt vaid 20% lugejatest. Nii et seda valdkonda ei saa tähelepanu alt välja jätta.

Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor: nagu Krista Kerge ütles, on võimalik avalike huvide paragrahv tuua seaduse algusesse ja töörühmas on see ka arutusel olnud. Praegu tõlgendame seda nii, et rakendame eesti keele kasutamise ja valdamise nõudeid avalikes huvides. Tõesti, seda on võimalik laiendada kõikidele keeleseaduse valdkondadele ning kindlasti arutatakse seda töörühmas edasi. Mis puudutab sanktsioone keeleseaduses, siis praeguse õigusloome arengu käigus võib juhtuda nii, et sanktsioonid võetakse keeleseadusest välja ja nad lähevad teistesse seadustesse, nii et keeleseadusesse jääb vaid üldine viide vastutusele. Kõik, mis puudutab karistamist, läheb mõnda teise seadusesse.

Jüri Valge: sisuliselt ei muuda asja, kas sanktsioonid on ühes seaduses (keeleseaduses koos) või on need sealt välja viidud samal kujul teise seadusesse. Ootan ettepanekuid, missugused need mõjutamise vahendid on.

Ettekanne. Katrin Kern Tartu ülikoolist “Tänapäeva ajalehekeel.

Tänapäeva ajalehe keel”

Jüri Valge: märkisin üles kolm tähelepanekut. Selle hommikul käivituva masina kohta, et esimene samm oleks mõelda, kas seal ei võiks paar inimest olla ja oma funktsioone kuidagi jagada. Teiseks, keeleseaduse mõte pole karistada, vaid stimuleerida toimetusi mõtlema keeleasjadele ja lahendusi otsima. Kolmandaks, stiiliraamatute kohta saab lugeda Eesti kirjakeele seisundi analüüse käsitlevast raamatust, mille on 2003. aastal välja andnud Tallinna ülikooli eesti filoloogia osakond.

Ilmar Tomusk: nõus väitega, et “kaadrid otsustavad kõik”. Ajalehe keeletoimetajate töö on keeruline. Ajakirjanik peaks näitama austust selle inimese vastu, kellele ta oma kirjatüki lugeda saadab, ja lugejate vastu. Ajakirjanikud peaksid suuremat vastutust tundma oma kirjutatu üle, kontrollima oma kirjutatut.

Ettekanne. Jaak Viller, Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna juhataja “Ajakirjanduskeel keeleseaduse eelnõus”

Urmas Sutrop esitab kolm küsimust:

1) Kui keeleseaduse töörühm moodustati, mis printsiipidest lähtuti, et jäeti kõrvale keeleavalikkus, see tähendab Tartu ülikool, Tallinna ülikool, Eesti Keele Instituut (EKI), Emakeele Selts ja teised välised inimesed? Millest tuli selline ametnike koosseis?

2) Kui komisjon kokku tuli, kas esmalt arutati ka suuri eesmärke, et missugune see seadus olema peaks? Või hakati arutama üksikuid paragrahve ja kohe keelestrateegiast näpuga järge ajama, et leida sealt neid punktikesi, nagu siin mulje jäi?

3) Praegune ettekanne näitas, et kõik tugineb Eesti keelenõukogu dokumentidele, kuid tegelikult Eesti keelenõukogu seda eelnõu suures enamuses ei toeta ja on tekkinud konflikt. Millest see vastuolu on tekkinud või ei olegi seda tegelikult?

Jaak Viller vastab:

Töörühma moodustamisest. Eeldasime, et kaks inimest keelenõukogust on selles komisjonis olemas. Ministrile tõime teiseks põhjenduseks, et keelenõukogu on need teemad püstitanud ja selle tõttu on nende lahendus juba juristide-ametnike käes ja niikuinii läheb see tagasi arutamisele.

Kõigepealt arutati töörühmas tõesti läbi põhimõtted, millega töörühm peaks hakkama tegelema ja põhimõttelised suunamuutused, sealhulgas ka see muutus, mida praegune seadus ei arvesta, et eesti keele olukord praeguse seaduse järele praktiliselt reguleerimist ei leia. See oli põhiline eesmärk, millest hakati lähtuma. Nendest eesmärkidest mõnda ma ettekandes ka nimetasin.

Seda peaks keelenõukogu käest küsima, miks need teemapüstitused ja otsesõnaliselt antud juhtnöörid praegu enam toetust ei leia, võib-olla on vahepeal olukord muutunud ja need

hinnangud, mida keelenõukogu omal ajal andis, ja need ettepanekud, mis ta tegi, ei ole enam päriselt adekvaatsed või ei iseloomusta adekvaatselt olukorda.

Jüri Valge: keelenõukogu seisukohta selle eelnõu toetamise või mittetoetamise kohta ei ole olemas. Seda üritatakse formuleerida, kuid siiani pole see välja tulnud. Teiseks rõhutan, et eelnõu ei ole olemas, olemas on eelnõu projekt. Keegi pidi selle projekti valmis tegema ja see on igati loomulik käik, et tehti mingisugune üks variant valmis ja kõik võivad seda kommenteerida ja ettepanekuid teha ja siis minnakse sellega edasi. See on normaalne asjade arutelu, konflikti ei tahaks ma selles näha, arvamuste avaldamine viib edasi.

Rain Kooli, Delfi arvamustoimetus: toetan kahe käega kvaliteetset ja võimalikult rikkalikku eesti keelt. Samas panen tähele, et eelnõu projekt ja eelnevad ettekanded räägivad ajalehtedest ja ajalehtede veebikeskkonnast, kuid automaatselt on välja jäetud sellised veebikeskkonnad, mis pole poogitud ühegi ajalehe külge, vaid autonoomselt töötavadki ainult veebis. Küsimus ka töörühma koostamise kohta. Kas see on kuidagi strateegiline eesmärk, et sinna pole kaasatud ühtegi ajakirjanduse esindajat, ühtegi peatoimetajat? Teine küsimus, et kui räägime arenguseire põhjal sisse toodud punktist, et ajakirjanduslik keelekasutus peaks vastama kirjakeele normile, v.a kunstiline tekst. Paluks täpsustust, et mis see kunstiline tekst on?

Jaak Viller: kunstilist teksti defineeris oma ettekandes Krista Kerge, me lähtusime sellest samast määratlusest. Mis puudutab ajakirjanike esindajaid, siis tõenäoliselt on üsna paljude sihtgruppide esindajad töörühmast puudu. Nii et seda võib heaks võtta või pahaks panna, sest selge on see, et arutelu alla pidid nad (eelnõu punktid) nii või naa minema. Me prognoosisime märgatavalt suuremat vastuseisu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla kuuluvate teemade osas kui selle teema osas, mis näis meile laia avalikkuse poolt toetatavana.

Tiit Kuuskmäe: küsimus teadusliku baasi kohta. Millistel empiirilistel uuringutel põhinevad paragrahvid 18 ja 19? Kui räägime subtiitritest ja …

Jaak Viller: see on see raamat, mida ma tsiteerisin: “Eesti kirjakeele kasutusvaldkondade seisundiuuringud”. Selles on ka ajakirjanduskeeleartikkel, mille on kirjutanud Reet Kasik. (Kuuskmäe palub raamatut enda kätte, et lähemalt vaadata) See raamat on koostatud selleks, et koostada eesti keele arendamise strateegiat ning käsitleb erinevaid eesti keele kasutusvaldkondi, aga põhjalikud ülevaated on tehtud ka elluviimise raamatute koostamiseks. Raamatus on lühiversioonid, kuid kõigil artiklitel on pikad, umbes sajaleheküljelised versioonid, mis tuginevad uuringutele. See raamat on aastast 2002 või 2003, mille alusel on kirjutatud arengustrateegia 2004–2010. Teises on jooksvalt on vaadeldud elluviimist, see on nn pikk seire, rohkem kui 100- leheküljeline dokument ja see on internetis üleval.

Ilmar Tomusk: kindlasti on ajakirjanduskeele n-ö järelevalveteema tundlik ja keeleseaduse töörühmal oleks kindlasti väga palju abi ajakirjandusväljaannete endi seisukohtadest. Sellest, et näiteks ajakirjandusväljaanded tooksid esile oma keelestandardid, põhimõtted ja deklareeriksid mingis dokumendis – ma ei oska öelda, kas see on ajakirjanduseetika küsimus, kuid umbes samal tasemel võiks need olla välja toodud. Teadupärast on meil ka ju Ajakirjanike Liidu keeletoimkond olemas, antud küsimuses oleks kindlasti hea kuulata nende seisukohti või ettepanekuid.

Ettekanne. Märt Väljataga, ajakirja Vikerkaar peatoimetaja ja kirjanike liidu juhatuse liige.

Jüri Valge: ütlen veel üle, et kogu reguleerimine ei puuduta ühtki kirjanikku ega inimest tänavalt, vaid neid, kes teevad oma põhilise tööna selliseid tekste, mida tavainimesed peavad kuulama või lugema. Ja see norm, mida selle seaduseelnõuga on plaanis rakendada, pole mingi uuesti välja mõeldud norm, vaid seesama liberaliseerunud norm, mis kehtib praegugi.

On tehtud ka ettepanekuid normi osaliseks rakendamiseks, rakendamiseks just nendele žanritele, avalikele ja institutsionaalsetele, millest Krista Kerge rääkis. Juttu oli ka Tiit Hennoste ettepanekutest, mis on täiesti kaalumisele võetavad. Tsiteerin: 1. visata seadusest välja kõik suulist spontaanset keelekasutust puudutavad osad, sest siin ei saa normingulisust põhimõtteliselt saavutada; 2. visata seadusest välja kõik mitteametliku keelekasutuse alad, eeskätt ajakirjanduskeel, sest siin viiks seadustamine vastuolude ja demokraatia piiranguteni; 3. teha selge vahe normingutega ja soovitustega kaetud keeleosade vahele ja jätta viimased seadusest välja.

Mis veel ettepanekutesse puutub, siis koostajatele on tulnud väga huvitavaid ettepanekuid, näiteks h-hääliku ära kaotamiseks sõna algusest; g, b, d ära kaotamiseks ja Daewoo asemel Täu kirjutamiseks jne. Keeleinspektsioon kaitseb end kindlasti ise, aga ma arvan, et hirmu üleliigse karistamise ees ei peaks küll tundma, sest see asutus oleks küll rikkaks saanud, kui ta siiani oleks seadust n-ö täie rauaga rakendanud, ja arvatavasti ei juhtu see ka tulevikus.

Märt Väljataga: seaduse hirmu tekitavad mõnede keeleinspektsiooni töötajate kommentaarid, mis väljendavad mõtet, et seadust ei kavatsetagi rakendada, vaid on mõeldud valikuliseks hoiatamiseks. Kui on seadus, siis tuleks seda kõigile ühte moodi rakendada. See meelevaldsuse võimalus selle kasutamise puhul, mis ajakirjanduses antud kommentaaridest välja tuleb on pigem hirmuäratav, mitte vabameelsust sisendav või hirme hajutav.

Ilmar Tomusk: palun osundage, kus on väidetud et seadust rakendatakse valikuliselt? Nii ei saa kindlasti öelda. Seadust ei rakendata valikuliselt, vaid ikka neile, kes seaduse nõuete vastu eksivad. Mis puudutab karistamist või sanktsioonide rakendamist, siis keeleinspektsioon pole karistanud mitte ühtegi väljaannet alates 1991. aastast. Mis puudutab Eesti Päevalehte, siis neile tegi keeleinspektsioon ettekirjutuse hoiduda vigadest ajalehe veebiväljaandes. Ringkonnakohus otsustas, et keeleinspektsioonil on õigus seda öelda, aga mitte ettekirjutusega, vaid märgukirjaga.

Märt Väljataga: tõenäoliselt annaks uus keeleseadus keeleinspektsioonile suurema voli. Hele Pärnale oli omistatud see mõte, et seadust pole plaanis sajaprotsendiliselt rakendada, vaid pigem valikuliselt. (Jüri Valge pakub Hele Pärnale sõna, kuid Pärn ei soovi kommenteerida.) Tänases diskussioonis tuli välja, et karistamise osa seaduse hõlpsamaks läbiminemiseks tuleks keeleseadusest välja arvata ja liita mingi muu seadusega. Inspektsiooni karistamise tahe on seadusest väga selgesti välja loetav.

Aili Küntsler, ajalehe Sirp keeletoimetaja: tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et ainukesed inimesed, keda karistatakse üldiselt keelenormi mitterakendamise pärast on koolilapsed, kes

kirjutavad kirjandi ja keda karistatakse hindega. Saan aru, et selle seaduse eesmärk on, et seda sama normi, mida õpetatakse koolis, oleks tarvis rakendada ka avalikus keelekasutuses. Märt Väljataga ettekandest jäi mulje, nagu keeleseadus käiks kõigi inimeste kohta, kuigi Jüri Valge mainis juba, et nii pole mõeldud ja nii see ei saagi olla. Mida sa (Väljataga) mõistad avaliku keelekasutuse all? Möödarääkimised ja pahameel on tingitud sellest, et inimesed mõistavad avalikku keelekasutust erinevalt.

Märt Väljataga: avaliku keelekasutuse all pidasin silmas ajakirjanduskeelt. Neid muid keelekasutusvaldkondi, mis avalike keelekasutuse alla kuuluvad, ei oska kommenteerida.

Krista Kerge: toetan Väljataga ettekannet. Kirjakeele normi olemus jääb kuidagi väga kitsalt meile kooliharidusest külge, justkui see oleks õige-vale kirjutus ja õigekiri võrdub grammatika või mingid niisugused ettekujutused. Kui keeleseadus reguleeriks ametlikku keelekasutust, nagu mitmel pool on, siis need on kohad, kus kirjutatakse asutuse või ühingu nimel. See piir jätaks välja kõik selle vaidluse, kus normida midagi ei saa, samas ametliku keelekasutuse ühemõttelisuse ja selguse huvides on ka see soovituste süsteem väga oluline, sest see haakub just Väljataga seisukohaga, et otseselt normida saab väga vähe. Ma toetan väga seda seisukohta ja apelleerin sellele, et keelekorraldus tegeleb peamiselt ametnike slängiga, selle n-ö kantseliidiga. Pole keerukamat lausestust, pole vähem ühemõttelisi tekste, mis peaksid olema kõige ühemõttelisemad ja nii edasi. Aga kui me hakkame kõiki asju üle reguleerima, siis me diskrediteerime keeleinimest ja paneme nende kuulata soovijate kõrvad kinni.

Jüri Valge: need sõnad, mida me siin mõisteid tähistavatena kasutame, neil on väga täpselt määratletud sisu. Näiteks, mis on avalik keelekasutus, selle üle on vaielnud mitmed komisjonid, k.a Eesti keelenõukogu. Vaieldud on mitmeid aastaid, see on siiani defineerimata ja see on muidugi halvasti, kuid selle tegemine on väga raske.

Tiit Kuuskmäe: vaatasin artiklikogumikust läbi selle artikli, mis kirjeldab ajakirjanduskeelt. Küsimus jääb, millisele teaduslikul alusel põhineb subtiitrite punkt. Selles kogumikus pole ühtki subtiitreid puudutavad artiklit. Artikkel “Ajakirjanduskeel” ei vasta mingisugustele teaduse kriteeriumitele: pole viiteid, artiklil pole eesmärki püstitatud, räägitakse ankeetküsitlusest, aga küsitlust pole välja toodud, ega ka seda, milles küsimused seisnesid. Ma määratleksin seda esseistikana. Veel kord, millistele teaduslikel empiirilistel uuringutel põhinevad paragrahvid 18 ja 19? Ja seletuskirja põhjendustel pole ka viidet.

Jüri Valge: selle kogumiku artiklite mõte oli olla aluseks ametliku eesti keele arendamise strateegia koostamisele ja olnud raha hulga juures on see saavutus täiesti sobiv. Kas keegi tahab või suudab väita vastupidist selles artiklis väidetule, et eesti ajalehekeele olukord pole kõige parem ja vajab toetamist? Ise vastan, et võrreldes selle ajaga, millal see tekst kirjutati, on olukord hullemaks läinud.

Reet Kasik, Tartu ülikooli õppejõud.

Veel kümme aastat tagasi uskusin ma, et ajakirjanduskeelt on võimalik väljastpoolt reguleerida. Aastatel 2001–2002 analüüsisin haridusministeeriumi tellimusel eesti ajalehtede

keelekasutust ja kirjutasin uuringu kokkuvõttesse: “Avalikus keelekasutuses, sealhulgas ajakirjanduses, peaks korrektse, vigadeta kirjakeele kasutamine olema keeleseadusega tagatud”. See oli ilus ja idealistlik seisukoht, ja mul on kahju, et nüüd, tutvunud uue keeleseaduse eelnõuga ja selle ümber arenenud diskussiooniga, tuleb tunnistada, et keeleseadusega seda tagada ei ole võimalik.

Tahaks küll, kui saaks, aga ei ole võimalik. Selgitan. Esiteks. Igasugune seadus on juriidiline dokument ja saab sisaldada ainult üheselt mõistetavaid nõudeid – kas jah või ei, kas lubatud või keelatud. Mõisteid nagu avalik keelekasutus, ajakirjanduskeel või korrektne kirjakeel ei ole võimalik seaduse mõttes määratleda. Avalik keelekasutus on kõik tekstid, mille vastuvõtjaskond pole piiratud, näiteks ka kogu Internet, mille levikupiiridki ei lange kokku seaduse kehtivusalaga. Ajakirjanduskeel ei ole samuti mingi üheselt määratletav kirjakeele valdkond, see koosneb stilistiliselt väga erinevatest (ala)osadest, kaasa arvatud tsitaadid, rohkem või vähem kunstilised tekstid (esseed, vested, reklaamid) või stilistilistel eesmärkidel kasutatud mittekirjakeelsed keelendid (kõnekeelsed ja murdekeelsed väljendid jms).

Kunstilist teksti ei ole võimalik seaduse mõttes eristada muudest avalikest tekstidest, sest ka tekst ei ole üheselt määratletav mõiste – tekst võib olla ka ühelauseline ja isegi ühesõnaline ja ükskõik missuguse teise teksti sees. Korrektne kirjakeel hõlmab tekstide ülesehitust, arusaadavat lausestust, täpset sõnakasutust ja seda kõike pole võimalik ei juriidiliselt ega ka keelenormiga määratleda. Kirjakeele normingud on õigekeelsusallikates loetletud ainult ortograafia ja morfoloogia osas, aga otsesed õigekirja- ja käänamisvead moodustavad pisiosa kõigist ajakirjanduskeele puudustest. Nende jaoks pole vaja keeleseadust, piisab korrektori või keeletoimetaja väljavahetamisest. Ma ei hakka rääkimagi raadio- ja teleajakirjandusest, sest suulise keelekasutuse juriidiliselt kehtivaid norme lihtsalt pole olemas.

Teiseks. Seaduse täitmist peab olema võimalik kontrollida ja seaduse rikkumist peab olema võimalik tõestada. Kogu avalikku keelekasutust ei ole tänasel internetiajastul enam teoreetiliseltki võimalik kontrollida, ja ka ajakirjanduses moodustavad toimetatud tekstide kõrval märkimisväärse osa näiteks artiklite kommentaarid, mida samuti ei ole võimalik keelekontrollile allutada, aga lugeja jaoks on need samasugune ajakirjanduskeel, sest online-ajakirjandus on ju ka ajakirjandus. Teiselt poolt – ka kontrollitavas osas on keelenormi rikkumist võimalik tõestada ainult õigekirja- ja käänamisvigade korral. Ja minu õiglustunne protestib, kui seadus sätestab karistamisvõimaluse õigekirjavigade eest mingis suvaliste piiridega keelekasutusalas, samal ajal kui harimatusest, lohakusest ja stiilitunde puudumisest tingitud halb ja kontrollimatu keelekasutus vohab endiselt. Selle vastu keeleseadusega ei saa.

Tegelikult on see tööandja probleem. Väljaande omaniku ja peatoimetaja pädevuses on tagada töötajate professionaalsus, ka keeleline professionaalsus. Kas nad seda tahavad ja vajalikuks peavad, seda saab ka edaspidi taotleda üksnes kriitika, õpetamise ja veenmisega. See on keeleteadlaste ja keelekorraldajate tööpõld, siin on jõuetu nii riik oma seadustega, keeleinspektsioon kui ka sõjavägi. Ainus, mida riik saab teha, on tugevdada keelekoolitust ja keelehoolet ning loobuda unistusest, et emakeelekasutust saab seadusega reguleerida. See ei ole allaandmine, see on ainus reaalselt töötav süsteem. Keeleseaduse tegijad on seadnud endale kaks eesmärki.

Üks on reguleerida eesti keele ja teiste keelte kasutust Eesti keeleruumis, teine on valvata ja kontrollida eesti keele kvaliteeti. Soovitan edaspidises töös keskenduda esimesele eesmärgile. Püüd reguleerida keeleseadusega eesti keele kvaliteeti ja emakeele variantide (nt piirkondlike keelekujude) kasutust on ilus, kuid tulutu klaaspärlimäng.

Jüri Valge: Reet Kasikule täienduseks kahes keeleseaduse tegijate eesmärgist kasutuse reguleerimisest ja kvaliteedi reguleerimisest. Ajakirjandus ongi ühelt poolt keelekasutus. Arvan, et keeleseadust tahetakse teha selleks et tagada eesti keele säilimine ja sellel on otsene seos meie põhiseaduse preambuliga. Olen nõus, et ülesanne on keeruline. Mis puudutab läänemaailma suurte ajalehtede stiiliraamatuid, siis neis on mindud kõrgemale kui ainult see arvamus, et norm või reguleeritav on ainult suur ja väike algustäht.

Ulve Määrits, ajalehe Koit keeletoimetaja: ütlen vastukaaluks sellele, et ajakirjanduskeel on halb, et see ei saa olla halvem kui meie ühiskond ja pole see nii halb midagi. Ma leian, et need totakad metafoorid, millest Märt Väljataga rääkis, ilmestavad meie ühiskonda ja aega. Ja neid pole vaja karta, sest need on ajas mööduvad ja muutuvad ning hiljem lugedes teevad need pilti värvikamaks. Ja kui mingeid sanktsioone rakendada nende inimeste vastu, kes tegelikult meie ühiskonnas keelega kõige rohkem tegelevad, keelt kõige paremini valdavad, siis kuidas see aitab kogu ühiskonnas kaasa? Kust neid ideaalseid inimesi leida, kes toimetuses hakkama saaksid? Minule kui keeletoimetajale oleks abi sellest, kui oleks sellised inimesed, kes aeg-ajalt loevad kogu ajakirjandusväljaandeid üle Eesti ja siis saadavad toimetusele oma arvamusi, mida nad lehes märkasid. See tõesti aitaks kaasa. Paljud vead, mis lehes on, tekivad kiirustamisest, sest tänapäeval on infot nii palju, materjali palju, leht paksem, aga lugejaid on vähem. Ajakirjanduskeel on seepärast halvemaks läinud, et maht on suurem, aga inimesi (lugejaid) vähem. Inimesed, kes seda seadust teevad, võiksid mõnda aega toimetuses töötada ja jälgida, et nad reaalselt tajuksid, mis seal on võimalik ja mida on võimalik paremini teha.

Jüri Valge: kui vastata küsimusele, kust leida neid inimesi, kes toimetusse kõlbaksid, ja et need, kes seal on, paremad oleksid, siis viitaksin keelehooldekeskusele ja selle toel välja antud materjalidele. Keelehooldekeskus võiks oma tegevust suunata nii, et neist rohkem kasu oleks.

Praeguse projekti tegijad pole 19. paragrahvi välja mõelnud selleks, et kedagi karistada. Me kõik soovime head keelt ja see keel võiks ikka natukene parem olla kui meie ühiskond. Siinoleval kooslusel pole volitust öelda, et nii tuleb komisjonil teha, aga kahtlemata jätab komisjon siin kõlanud arvamused meelde. Aga me kardame ainult üht, et kui kunagi peaks see eelnõu kauges tuleviks vastu võetama, ja sellisel kujul, et ajakirjanduskeel on sealt teemana välja jäetud, siis süüdistab avalikkus eelnõu koostajaid, et ajakirjanduskeel on kahe silma vahele jäetud.

Tarmu Tammerk, rahvusringhäälingu ajakirjanduseetika nõunik: minu arvates ei ole vaja ajakirjanduskeelt seadusega reguleerida. Mul on hea meel, et Eestis ei ole ajakirjandusseadust, selle asemel reguleerib paljusid asju ajakirjanduseetika. Ajakirjanduseetika normid on kirjas ajakirjanduseetika koodeksis. 1990. aastate alguses oli aktiivselt arutelu all, et Eestis tuleb

luua ajakirjandusseadus. Nõustun Reet Kasikuga, et seadusele ajakirjanduskeel, vähemalt sellises regulatsioonis, nagu ta on ette nähtud, ei allu.

Ilmar Tomusk tõstatas küsimuse, mida saaksid ajakirjandusorganisatsioonid ise teha? Minu arvates on oluline keelekriitika. Ajakirjandusväljaanded ja ringhäälinguorganisatsioonid, k.a rahvusringhääling, peaksid rohkem tähelepanu juhtima ajakirjanduskeele kvaliteedile. Ise toimetajana töötades olen tagasisidet saanud, et inimesed helistavad ERR-i, kui kuulevad neile keeleliselt vastuvõetamatuid asju, see läheb inimestele korda. Meediaväljaanded saaksid eneseregulatsiooni korras ise tunduvalt rohkem kaasa aidata sellele, et juhtida tähelepanu oma vigadele, tunnistada oma vigu, mis aitab kaasa auditooriumi usalduse tõusule meediaväljaannete suhtes. Meil on Ajakirjanike Liidu juures keeletoimkond, aga paraku on Ajakirjanike Liit üpris vähese mõjuvõimuga organisatsioon Eesti meediamaastikul.

Miks on tarvis ajakirjanduskeelt reguleerida? Tase on langenud. Kuigi toimetustes, kus olen sellel teemal rääkinud, on arvamus olnud hoopis vastupidine: tase ei ole langenud, vaid hoopis paraneb. Muidugi ajakirjanduskeeles on eri tasandid: online-väljaanded, trükiväljaanded. Trükiväljaannetes pööratakse keelele praegu rohkem tähelepanu kui näiteks 1990ndate keskel, kui keeletoimetajaid ei peetud vajalikuks, olid uued arvutiprogrammid, mis poolitasid valesti, kuid sellele ei pööratud tähelepanu. Nüüd aga pööratakse tähelepanu.

Online-ajakirjanduse probleem on kiirus. Tuleks jälgida, millal muudab kiirus keeleprobleemi liiga suureks. See on asi, millele peaksid online-osakonnad tähelepanu pöörama, et ei tuleks rumalaid vigu. Kokkuvõttes: eneseregulatsioon – jah, seadusega reguleerimine – ei.

Peeter Päll, Eesti Keel instituudi vanemteadur: lisan Jüri Valgele, et kui keelehooldest oli juttu, siis on olemas ka Eesti Keele Instituudi keelenõuanne. See on igal tööpäeval töötundidel kõigile kättesaadav. Mis puudutab arutelu 19. paragrahvi ümber, siis Emakeele seltsi keeletoimkond on seda samuti arutanud ja leidnud, et sellisel kujul see punkt tööle ei hakka. See tekitab vaid illusiooni, et teemaga on tegeldud, kuid see ei lahenda ajalehekeele tõsiseid probleeme. Toetan Ilmar Tomuskit ja Tarmu Tammerkit, et ajakirjandus peaks ise aktiivsemalt tegelema oma keelekasutuse jälgimisega ja keelekasutuse parandamisega.

Jüri Valge: toetan Tarmu Tammerkit, et ajakirjandus ise peaks juhtima tähelepanu oma vigadele. Keelekriitika mõttest nii ajakirjanduskeele osas kui terminoloogia arendamise osas on räägitud varemgi, see pole uus idee. Kahtlemata on see hea idee, aga me jõuame ikkagi selleni, kes seda teeks ja kuidas teeks.

Urmas Sutrop: minu isiklik arvamus on, et ajakirjandus peab tegelema eneseregulatsiooniga. Olen seda ka varem välja öelnud ja osundanud eetikakomiteede võimalusele või stiiliraamatute ideele. Tuletan auditooriumile meelde, et Eesti Keele Instituut on eelnõu komisjonile arvamuse esitanud ja seda on arutatud kolmel või neljal koosolekul ning täiesti ühene arusaam oli, et ajakirjanduse regulatsiooni puudutav paragrahv ei sobi keeleseadusesse. Eesti Keele Instituut ei toeta sellise paragrahvi võtmist keeleseadusesse.

Rain Kooli: kommenteerin puhtakujulise online-ajakirjanduse esindajana. Olen täiesti nõus Reet Kasikuga, et me läheneme ajakirjandusele liiga akadeemiliselt. Räägitud on ajalehtedest

ja ajalehtede veebikeskkondadest, kuid ajakirjandus on oma arengus tükk maad ees. Praegu vaieldakse sel teemal, kas blogid on ajakirjandus või mitte. Laias maailmas saavad esimesed blogijad akrediteeringuid pressikonverentsidele. Sellisel puhul on võimatu määratleda või tõendada keelerikkumist. Samuti on seda võimatu kontrollida kommentaariumides. Tahaksin mainida ka, et pole see online-ajakirjanduses töötavate inimeste kontingent sugugi ühesugune, vaid väga kirju. Osal meist on ÕS-id ja keelenõuvakad pidevalt lahti loo kirjutamise või toimetamise juures. Samas võib sama toimetuse ruumides olla inimesi, kelle jaoks need (keeleabi leheküljed) on midagi söödavat. Kuid ma arvan, et see on pigem personalivaliku ja ajakirjanduse eneseregulatsiooni küsimus, mitte seaduse küsimus.

Kui veel maailma suurte ajalehtede stiiliraamatutest rääkida, siis seal on vaikiv kokkulepe, et kõrvale on jäetud online-uudised ehk kiired uudised. Online-uudiste korral n-ö unustatakse stiiliraamatud riiulile, sest online-meedias maksab iga sekund. Kuid näiteks põhjanaabrite juures on paar kirjakeele normi tehtud muudatust alguse saanud just online-keelekasutusest.

Ilmar Tomusk: loen nii paberväljaandeid kui ka veebiväljaandeid, mõnes mõttes on veebiväljaanded isegi paremas seisus. Sellepärast, et veebilugudel on palju kommenteerijaid ja pärast seda, kui neil on loo sisu on kommenteeritud ja omavaheline vaidlus lõpetatud, hakatakse arutama selle üle, kas artikli keel oli korrektne või mitte. Selliseid kommenteerijaid võib nimetada ühiskondlikeks keeletoimetajateks. Alates sellest, kui seaduseelnõu avalikule arutlusele pandi, on nende n-ö ühiskondlike keeletoimetajate aktiivsus kasvanud. See tähendab, et inimesed on keelele rohkem mõtlema hakanud ja see arutelu keeleseaduse ümber on eesti keelele igal juhul kasuks tulnud.

Tiit Kuuskmäe: rõhutan veel kord, et seaduseelnõu projekt ei põhine teaduslikel andmetel. Siin on räägitud, kes siis üldse peaks keelt korraldama, kasutatud on erinevaid sõnu: keelekorraldus, keelekaitse, keelehooldus. Veel mainiksin, et Eesti pole mingi oaas ja eesti keel pole mingi marslaste keel. Meil on täpselt samasugused probleemid nagu praegu on Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Aasias. Valdkonna nimi, mis tegeleb senisest arutelust teaduslikuma lähenemisega, on keele planeerimine. See artikkel on ka Vikipeedias – language planning nime all. Ja üks mahukamaid teoseid, mis keeleplaneerimise kohta välja antud on “Language Planning. From Practice to Theory”, autorid Robert Kaplan ja Richard Baldauf. Nad toovad viidetega näiteid üle maailma standardolukordadest, mis meil praegu Eestis on. Sealt tuleb välja see, kes erinevates ühiskondades neid probleeme on organiseerinud, kuidas seda on tehtud ja mis ühiskondlikud protsessid seal veel olulised on.

Urmas Sutrop: märkus neile, kes tahavad h-häälikut ära kaotada, et sellise korralduse võttis vastu Eesti töörahva kommuun eesti keele kohta. Teiseks, et varjatult on ajakirjanduskeelt puudutatud ka ühes teises eelnõu paragrahvis, kus räägitakse avalik-õiguslike institutsioonide keelekasutusest ja juhin tähelepanu, et rahvusringhääling peaks olema avalik-õiguslik ehk antud keeleseaduse järgi rakendatakse rahvusringhäälingule karmimaid nõudeid kui muudele ajakirjandusväljaannetele. Ja kui öeldakse, et me valikuliselt ei tee seda, siis me olemegi sellise olukorra juures, kus me valikuliselt ei rakenda seadust.

Annika Poldre, Viimsi Teataja peatoimetaja: tahtsin haakuda Tarmu Tammerki jutusse, kui ta vihjas Ajakirjanike Liidu keeletoimkonnale. Minu ajakirjanikutöö kogemus ulatub sellesse

aega, kui ilmus Rahva Hääl, olin seal keeletoimetaja, ja siis oli Ajakirjanike Liidu keeletoimkonnal väga suur autoriteet. Seal oli kaks autoriteeti: Henno Meriste Tallinnas ja Helju Vals Tartus. Toimkonna koosolekuid peeti keeletoimetajate seas väga oluliseks ja seda käidi alati kuulamas. Meriste, kes toimkonda juhtis, jälgis pidevalt ajalehtede keelt ja saatis toimetustele oma kommentaare, kus viitas eksimustele ja vigadele ning tegi parandusi. Need kommentaarid olid samuti autoriteetsed. Toetan ettepanekut, et meetmed peaksid olema pehmed, ja hea oleks, kui keegi jälgiks pidevalt ajalehtede keelt ja annaks nõu.

Jüri Valge: hea ettepanek, aga kuidas seda saavutada, seda tuleb mõelda. Ütlen veel, et seaduseelnõu projekti koostajad ei tulnud siia ennast kaitsma ja ega me ei tundnud ka, et keegi meid rünnanud oleks, vaid tulime siia saama uusi ideid. Täielikust vastusest on asi kaugel, kuid n-ö veerand rehkendust on kindlasti olemas. Oli ettepanek 19. paragrahv välja jätta, kuid meie seltskond pole üks ja ainuke, kes seda otsust teha saab. Kuid hääl on lindis ja arvamus protokollis, nii et ettepanekuid arvestatakse. Mis puudutab eelnõu tegijate subjektiivset arvamust, siis meie elu teeb see ainult lihtsamaks, kui see paragrahv (mis ei sattunud sinna eelnõu projekti komisjoni algatusel) välja jätta. Aitäh aktiivse osalemise eest!