8
Ületarbimise teema on globaalne, kuid maailma mastaabis päästeaktsiooni asemel kutsub kirjastuselt Menu ilmu- nud raamatu „Ideid maailma päästmi- seks” autor lugejat alustama hoopis lähemalt – omaenda kodust. Kodu sisustades on kiireim tee minna poodi ja osta, mis meeldib. Kas aga lihtsaim võimalus ka kõige õigem on? Oma kodu kujundamiseks tehtud taaskasutus- ideede näidete varal juhatab autor lugeja säästva mõtteviisi ning isetegemise radadele. Vt lk 8 EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT Nr 8 (77) 21. november 2013 Ilmub Ljudmila Ulitskaja peateos Novembris ilmub eesti keeles maine- ka vene kirjaniku Ljudmila Ulitskaja raamat „Daniel Stein, tõlkija”. See Ulitskaja vast ehk kuulsaim raamat on mahukas lugu vend Daniel Stei- nist, endisest Gestaapo tõlgist ja hili- semast katoliku preestrist, kes oskas kõiki keeli, kaasa arvatud seda keelt, millega kõneleb inimestega Jumal. Raamatu tõlkis Ilona Martson ning see ilmub Tänapäeva sarjas „Punane raamat”. Roberto Bolaño „Metsikud detek- tiivid” eesti keeles Kirjastuselt Koolibri ilmus „Ajavaimu” sarja tosinas raamat, mis pakub eesti lugejale esmatutvust tšiili kirjaniku Roberto Bolañoga (1953–2003), kes jättis maailmakirjandusse sügava jälje kahe peateosega, millest üks on 1998. aastal ilmunud põlvkonna- romaan ja kirjanduslooline põnevik „Metsikud detektiivid”. Teost peetak- se 20. sajandi lõpu Ladina-Ameerika kirjanduse üheks tähtteoseks – seda on võrreldud nii Cortázari post- modernistliku „Keksumänguga” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud. Uhke album Tartu linnast Aare Olander on koostanud raamatu „Tartu kadunud vaated”, mis on mõt- teline järg menukale Tallinna vaadete raamatule „Kadunud vaated”. Raa- matu idee on näidata linnaruumi muutumist eri kümnenditel sama kohta kujutavate fotode kõrvutami- sega. Raamatu avaldab Tänapäev. Aasta kokaraamat 2013 29. oktoobril kuulutati Tallinna toidu- messil välja konkursi „Aasta koka- raamat 2013” võitjad: esikoha sai „Lia köök – pere ja sõprade lemmi- kud” (Ajakirjade Kirjastus), teise koha „Retseptisahtel käsitöökapis” (Varrak) ja kolmanda „Parimad kodu- sed pirukad” (Ajakirjade Kirjastus). Ideid maailma päästmiseks Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2013 masid küll. Teisest nurgast vaadates on tegemist siiski žanriliselt erinevaid ees- märke silmas pidavate tekstidega ning sellest tulenevalt on raamatute meeleolu ja põhiprobleemid täiesti teised. Möödunud aastal Juhan Liivi klubi auhinda üle andes avaldati kuuldavasti meelehärmi, et Friedenthali looming piirdub vaid mõne õhukese raamatuga. Kas on alust ja lootust oodata teilt lähiajal veel mõnd üllitist? Eks praegu olegi keeruline väga pakse raamatuid kirjutada. Alice Munro ütles ka, tal oli „laste kasvatamise kõrvalt lii- ga vähe aega, et romaani kirjutada”. Ma olen praeguseks küll alustanud juba uut raamatut, aga arvestades seda, et ma olen üsna aeglane kirjutaja (pere ja akadeemilise töö kõrvalt), siis ei oska ma üldse prognoosida, millal ma sellega valmis saan. Mari Klein N ovembri lõpus toimub Brüsse- lis meie jaoks oluline sündmus: Eesti kirjanikule Meelis Frie- denthalile antakse üle Euroopa Liidu kirjandusauhind mullu sügisel ilmunud romaani „Mesilased” eest. See ei ole Meelisele, kes on teoloogiharidusega ideeajaloolane ning töötab Tartu Üli- kooli raamatukogus, esimene preemia. Tegelikult peab ta suurest auhinnast olulisemaks hoopis üht vana ja väikse- mat. Palju õnne, Meelis Friedenthal! Mida see auhind teile ja Eestile tegelikult tähendab? Aitäh õnnesoovide eest. Mida see auhind tegelikult tähendab, on praegu väga raske öelda. Üht-teist saab oletada selle põhjal, mis on saanud nendest teostest, mis eelmistel aastatel on sama auhinna saanud. Auhinna mõte on eel- kõige anda võimalus teksti tõlkimiseks teistesse keeltesse. Põhimõtteliselt jä- tab see lahtiseks küsimuse, kui oluline auhind autorile või kellelegi teisele sel- le saamise hetkel on, kõik oleneb edas- pidisest. See ei ole teie esimene auhind. Mida neist enese jaoks tähtsaimaks peate? Kõige tähtsamaks pean 2005. aasta ro- maanivõistluse kolmandat kohta. Eel- kõige selle pärast, et see oli kõige esi- mene suurem tunnustus. Romaani- võistlus oli (ja on) minu jaoks ka midagi üsna müütilist ja aukartustäratavat. Ulme ja teoloogia näivad olevat palju- dele ühe skaala suhteliselt eri otstes. Mida tähendab teoloogia Meelis Friedenthalile? Sellest on samas ka palju juttu olnud, kuidas need on hoopiski väga läheda- sed valdkonnad. Nii on teoloog Uku Masing sellest mitmel pool kirjutanud. Mõlemad valdkonnad tegelevad küsi- musega, mis saab inimesest. Ühendus- lülideks on veel spekulatiivsus, küsi- mus müüdist, eetikast jms. Teoloogia on eelkõige akadeemiline distsipliin, mis süsteemsel moel käsitleb religioo- ni ja sellega seonduvaid küsimusi. Mi- na keskendusin selles vallas peamiselt kristluse ajaloole, keskajale ja praegu tegelen Tartu Ülikooli raamatukogus varauusaja intellektuaalajalooga. Ma arvan, et ajaloo – ja tegelikult ka täna- päeva – mõistmiseks on vältimatu mõis- ta religiooni rolli ühiskonnas. Sageli jäetakse meil see küsimus üldse taha- plaanile. „Mesilaste” kohta on kirjutatud, et kuigi tegevus toimub 17. sajandil, kehtib see Tartu-romaanina ka 21. sajandil. Kas peitsite kirjutades ridade vahele ka paralleeli tänapäevaga? Muidugi on see ka praegune Tartu, millest raamatus juttu on – teatud mõt- tes ongi ju võimalus mineviku Tartust niiviisi kirjutada ainult selle tõttu ole- mas, et tänapäevane Tartu on olemas. Kui Tartu oleks täiesti hävinud, siis ma arvan, et selle kirjeldused ei oleks nii- sugused – lähtuvad need kõik ju ikkagi sellest, mida on praegugi Tartu juures näha ja tunda. Kes on teie enda arvates „Mesilaste” sihtgrupp? Kas need on pigem mehed kui naised või ei ole soolises mõttes vahet, pigem teie eakaaslased, pigem tartlased? Ma ei kirjutanud seda kindlat sihtgrup- pi silmas pidades, pigem ikka selle pä- rast, et tahtsin teatavaid teemasid kui- dagi käsitleda. Kui aus olla, siis ma olen mõnevõrra – meeldivalt – üllatunud, et selle raamatu vastu nii suur huvi on. Kas viimastel aastatel populaarsust kogunud Hargla fännid võiksid tunda äratundmist ka „Mesilasi” kätte võttes või on see midagi sootuks teistsugust? Ma hindan väga Hargla hoolikat tööd allikatega ja püüdu tabada ajastu vaimu ning kui vaadata neid raamatuid ajaloo- kirjanduse raames, siis on kattuvaid tee- „Mesilasi” (au)hinnati kõrgelt kolumn Juubeli märgid Ajalugu väidab, et Eesti Lastekirjandu- se Keskuse alguste algust märgib 12. november 1933, mil loodi Tallinna Noorteraamatukogu. Raamatukogu asus praeguse Tallinna Keskraamatu- kogu hoone alumisel korrusel ja tee- nindas lapsi 3. klassist kuni keskkooli lõpetamiseni. Seega on see tähtpäev meil ühine Tallinna Keskraamatukogu- ga, sest just sellest kogust ja nendest töötajatest kasvas hiljem välja Laste- raamatukogu, mis on ka keskuse eelkäija. Asutuse 80 aasta lugu on kirju. Oma tükikese on jätnud keerulised ajaloosündmused ja muutunud töö- suunad, kuid asutuse sisu ja siht on ikka olnud sama – pakkuda lastele rik- kalikku lugemisvara ja innustada neid lugema. Tänane keskus räägib ja lööb kaasa kõiges, mis lastekirjandusega seotud, nii selle loomises ja tutvusta- mises kui ka uurimises ja säilitamises. Juubel annab tavapärasest enam põhjust ajaloost kõnelemiseks ja unistamiseks, toredateks koosviibi- misteks ja kingituste jagamiseks. Ja just nii traditsioonilised meie juubeli ettevõtmised ongi. Sünnipäev on üks tähtis päev, mil- lest meie kirjanikud on kirjutanud pal- ju toredaid jutte ja luuletusi. Keskuse sünnipäeva tähistamiseks noppisime ühtede kaante vahele kokku kimbuke- se meie lemmiklugudest ja palusime kunstnikel neile pildid joonistada. Sellest sai raamat „Sünnipäevalood”, mis on natuke naljakas ja lõbus, koha- ti mõtlik ja muhe. Meilt kingiks ja rõõmuks kõikidele raamatusõpradele. Sünnipäeva on tore tähistada koos oma sõpradega. Kuna meil on palju sõpru üle Eesti ja kõik meie juurde Tallinna ei jõua, siis seekord tuleme ise külla ja võtame ka kirjanikud- kunstnikud kaasa. Alates tänavusest tähtpäevast soovime edaspidi igal aastal oma sünnipäeva tähistada lastekirjanduse ringreisidega. Tänavu jõuame Ridalasse, Haapsallu, Kohilas- se, Põltsamaale, Tapale ja Rakverre. Järgmisel aastal on sihikul uued ko- had. Keskuse tiiva alla koondunud laste- kirjanduse uurijad on viimastel aasta- tel aktiivselt tegelenud eesti laste- kirjanduse ajaloo uuema osa läbitöö- tamisega. Selle tulemusena ilmub juubeliaastal artiklite kogumik „Eesti lastekirjandus 1991–2012”. Kuid sünnipäeva meeleolu ja märke leiab ka meie kodust Tallinnas Pikal tänaval. Tulge ja avastage! Triin Soone Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor uudised Järgmine ajaleht ilmub k.a 4. detsembril. Romaanid ja auhinnad • Eesti kirjaniku preemia (2012) ja Euroopa kirjandusauhind (2013) romaani „Mesilased” eest • Friedrich Puksoo preemia (2009) doktoritöö „Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo” eest • Romaanivõistluse III koht (2005) romaani „Kuldne aeg” eest • Ulmeauhind Stalker (2005) jutustuse „Nerissa” eest 26. novembril toimub Brüsselis Euroopa Liidu kirjanduspreemiate üleandmine. Eesti kirjanik Meelis Friedenthal pälvis käesoleva aasta Euroopa kirjandusauhinna romaani „Mesilased” (Varrak 2012) eest. FOTO GABRIELA LIIVAMAGI

Ajaleht Raamat (november 2013)

Embed Size (px)

DESCRIPTION

 

Citation preview

Page 1: Ajaleht Raamat (november 2013)

Ületarbimise teema on globaalne, kuid maailma mastaabis päästeaktsiooni asemel kutsub kirjastuselt Menu ilmu-nud raamatu „Ideid maailma päästmi-seks” autor lugejat alustama hoopis lähemalt – omaenda kodust. Kodu sisustades on kiireim tee minna poodi ja osta, mis meeldib. Kas aga lihtsaim võimalus ka kõige õigem on? Oma kodu kujundamiseks tehtud taaskasutus-ideede näidete varal juhatab autor lugeja säästva mõtteviisi ning isetegemise radadele.Vt lk 8

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 8 (77) 21. november 2013

Ilmub Ljudmila Ulitskaja peateosNovembris ilmub eesti keeles maine-ka vene kirjaniku Ljudmila Ulitskaja raamat „Daniel Stein, tõlkija”. See Ulitskaja vast ehk kuulsaim raamat on mahukas lugu vend Daniel Stei-nist, endisest Gestaapo tõlgist ja hili-semast katoliku preestrist, kes oskas kõiki keeli, kaasa arvatud seda keelt, millega kõneleb inimestega Jumal. Raamatu tõlkis Ilona Martson ning see ilmub Tänapäeva sarjas „Punane raamat”.

Roberto Bolaño „Metsikud detek-tiivid” eesti keelesKirjastuselt Koolibri ilmus „Ajavaimu” sarja tosinas raamat, mis pakub eesti lugejale esmatutvust tšiili kirjaniku Roberto Bolañoga (1953–2003), kes jättis maailmakirjandusse sügava jälje kahe peateosega, millest üks on 1998. aastal ilmunud põlvkonna-romaan ja kirjanduslooline põnevik „Metsikud detektiivid”. Teost peetak-se 20. sajandi lõpu Ladina-Ameerika kirjanduse üheks tähtteoseks – seda on võrreldud nii Cortázari post-modernistliku „Keksumänguga” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud.

Uhke album Tartu linnastAare Olander on koostanud raamatu „Tartu kadunud vaated”, mis on mõt-teline järg menukale Tallinna vaadete raamatule „Kadunud vaated”. Raa-matu idee on näidata linnaruumi muutumist eri kümnenditel sama kohta kujutavate fotode kõrvutami-sega. Raamatu avaldab Tänapäev.

Aasta kokaraamat 2013 29. oktoobril kuulutati Tallinna toidu-messil välja konkursi „Aasta koka-raamat 2013” võitjad: esikoha sai „Lia köök – pere ja sõprade lemmi-kud” (Ajakirjade Kirjastus), teise koha „Retseptisahtel käsitöökapis” (Varrak) ja kolmanda „Parimad kodu-sed pirukad” (Ajakirjade Kirjastus).

Ideid maailma päästmiseks

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit© EKL 2013

masid küll. Teisest nurgast vaadates on tegemist siiski žanriliselt erinevaid ees-märke silmas pidavate tekstidega ning sellest tulenevalt on raamatute meeleolu ja põhiprobleemid täiesti teised.

Möödunud aastal Juhan Liivi klubi auhinda üle andes avaldati kuuldavasti meelehärmi, et Friedenthali looming piirdub vaid mõne õhukese raamatuga. Kas on alust ja lootust oodata teilt lähiajal veel mõnd üllitist?Eks praegu olegi keeruline väga pakse raamatuid kirjutada. Alice Munro ütles ka, tal oli „laste kasvatamise kõrvalt lii-ga vähe aega, et romaani kirjutada”. Ma olen praeguseks küll alustanud juba uut raamatut, aga arvestades seda, et ma olen üsna aeglane kirjutaja (pere ja akadeemilise töö kõrvalt), siis ei oska ma üldse prognoosida, millal ma sellega valmis saan.

Mari Klein

Novembri lõpus toimub Brüsse-lis meie jaoks oluline sündmus: Eesti kirjanikule Meelis Frie-

denthalile antakse üle Euroopa Liidu kirjandusauhind mullu sügisel ilmunud romaani „Mesilased” eest. See ei ole Meelisele, kes on teoloogiharidusega ideeajaloolane ning töötab Tartu Üli-kooli raamatukogus, esimene preemia. Tegelikult peab ta suurest auhinnast olulisemaks hoopis üht vana ja väikse-mat.

Palju õnne, Meelis Friedenthal! Mida see auhind teile ja Eestile tegelikult tähendab?Aitäh õnnesoovide eest. Mida see auhind tegelikult tähendab, on praegu väga raske öelda. Üht-teist saab oletada selle põhjal, mis on saanud nendest teostest, mis eelmistel aastatel on sama auhinna saanud. Auhinna mõte on eel-kõige anda võimalus teksti tõlkimiseks teistesse keeltesse. Põhimõtteliselt jä-tab see lahtiseks küsimuse, kui oluline auhind autorile või kellelegi teisele sel-le saamise hetkel on, kõik oleneb edas-pidisest.

See ei ole teie esimene auhind. Mida neist enese jaoks tähtsaimaks peate?Kõige tähtsamaks pean 2005. aasta ro-maanivõistluse kolmandat kohta. Eel-kõige selle pärast, et see oli kõige esi-mene suurem tunnustus. Romaani-võistlus oli (ja on) minu jaoks ka midagi üsna müütilist ja aukartustäratavat.

Ulme ja teoloogia näivad olevat palju-dele ühe skaala suhteliselt eri otstes. Mida tähendab teoloogia Meelis Friedenthalile?Sellest on samas ka palju juttu olnud, kuidas need on hoopiski väga läheda-sed valdkonnad. Nii on teoloog Uku Masing sellest mitmel pool kirjutanud. Mõlemad valdkonnad tegelevad küsi-musega, mis saab inimesest. Ühendus-lülideks on veel spekulatiivsus, küsi-mus müüdist, eetikast jms. Teoloogia on eelkõige akadeemiline distsipliin, mis süsteemsel moel käsitleb religioo-ni ja sellega seonduvaid küsimusi. Mi-na keskendusin selles vallas peamiselt kristluse ajaloole, keskajale ja praegu tegelen Tartu Ülikooli raamatukogus varauusaja intellektuaalajalooga. Ma arvan, et ajaloo – ja tegelikult ka täna-päeva – mõistmiseks on vältimatu mõis-ta religiooni rolli ühiskonnas. Sageli

jäetakse meil see küsimus üldse taha-plaanile.

„Mesilaste” kohta on kirjutatud, et kuigi tegevus toimub 17. sajandil, kehtib see Tartu-romaanina ka 21. sajandil. Kas peitsite kirjutades ridade vahele ka paralleeli tänapäevaga?Muidugi on see ka praegune Tartu, millest raamatus juttu on – teatud mõt-tes ongi ju võimalus mineviku Tartust niiviisi kirjutada ainult selle tõttu ole-mas, et tänapäevane Tartu on olemas. Kui Tartu oleks täiesti hävinud, siis ma arvan, et selle kirjeldused ei oleks nii-sugused – lähtuvad need kõik ju ikkagi sellest, mida on praegugi Tartu juures näha ja tunda.

Kes on teie enda arvates „Mesilaste” sihtgrupp? Kas need on pigem mehed kui naised või ei ole soolises mõttes vahet, pigem teie eakaaslased, pigem tartlased?Ma ei kirjutanud seda kindlat sihtgrup-pi silmas pidades, pigem ikka selle pä-rast, et tahtsin teatavaid teemasid kui-dagi käsitleda. Kui aus olla, siis ma olen mõnevõrra – meeldivalt – üllatunud, et selle raamatu vastu nii suur huvi on.

Kas viimastel aastatel populaarsust kogunud Hargla fännid võiksid tunda äratundmist ka „Mesilasi” kätte võttes või on see midagi sootuks teistsugust?Ma hindan väga Hargla hoolikat tööd allikatega ja püüdu tabada ajastu vaimu ning kui vaadata neid raamatuid ajaloo-kirjanduse raames, siis on kattuvaid tee-

„Mesilasi” (au)hinnati kõrgelt

kolumnJuubeli märgidAjalugu väidab, et Eesti Lastekirjandu-se Keskuse alguste algust märgib 12. november 1933, mil loodi Tallinna Noorteraamatukogu. Raamatukogu asus praeguse Tallinna Keskraamatu-kogu hoone alumisel korrusel ja tee-nindas lapsi 3. klassist kuni keskkooli lõpetamiseni. Seega on see tähtpäev meil ühine Tallinna Keskraamatukogu-ga, sest just sellest kogust ja nendest töötajatest kasvas hiljem välja Laste- raamatukogu, mis on ka keskuse eelkäija.

Asutuse 80 aasta lugu on kirju. Oma tükikese on jätnud keerulised ajaloosündmused ja muutunud töö-suunad, kuid asutuse sisu ja siht on ikka olnud sama – pakkuda lastele rik-kalikku lugemisvara ja innustada neid lugema. Tänane keskus räägib ja lööb kaasa kõiges, mis lastekirjandusega seotud, nii selle loomises ja tutvusta-mises kui ka uurimises ja säilitamises.

Juubel annab tavapärasest enam põhjust ajaloost kõnelemiseks ja unistamiseks, toredateks koosviibi-misteks ja kingituste jagamiseks. Ja just nii traditsioonilised meie juubeli ettevõtmised ongi.

Sünnipäev on üks tähtis päev, mil-lest meie kirjanikud on kirjutanud pal-ju toredaid jutte ja luuletusi. Keskuse sünnipäeva tähistamiseks noppisime ühtede kaante vahele kokku kimbuke-se meie lemmiklugudest ja palusime kunstnikel neile pildid joonistada. Sellest sai raamat „Sünnipäevalood”, mis on natuke naljakas ja lõbus, koha-ti mõtlik ja muhe. Meilt kingiks ja rõõmuks kõikidele raamatusõpradele.

Sünnipäeva on tore tähistada koos oma sõpradega. Kuna meil on palju sõpru üle Eesti ja kõik meie juurde Tallinna ei jõua, siis seekord tuleme ise külla ja võtame ka kirjanikud-kunstnikud kaasa. Alates tänavusest tähtpäevast soovime edaspidi igal aastal oma sünnipäeva tähistada lastekirjanduse ringreisidega. Tänavu jõuame Ridalasse, Haapsallu, Kohilas-se, Põltsamaale, Tapale ja Rakverre. Järgmisel aastal on sihikul uued ko-had.

Keskuse tiiva alla koondunud laste-kirjanduse uurijad on viimastel aasta-tel aktiivselt tegelenud eesti laste- kirjanduse ajaloo uuema osa läbitöö-tamisega. Selle tulemusena ilmub juubeliaastal artiklite kogumik „Eesti lastekirjandus 1991–2012”. Kuid sünnipäeva meeleolu ja märke leiab ka meie kodust Tallinnas Pikal tänaval. Tulge ja avastage!

Triin SooneEesti Lastekirjanduse Keskuse direktor

uudised

Järgmine ajaleht ilmub k.a 4. detsembril.

Romaanid ja auhinnad• Eesti kirjaniku preemia (2012) ja

Euroopa kirjandusauhind (2013) romaani „Mesilased” eest

• Friedrich Puksoo preemia (2009) doktoritöö „Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo” eest

• Romaanivõistluse III koht (2005) romaani „Kuldne aeg” eest

• Ulmeauhind Stalker (2005) jutustuse „Nerissa” eest

26. novembril toimub Brüsselis Euroopa Liidu kirjanduspreemiate üleandmine. Eesti kirjanik Meelis Friedenthal pälvis käesoleva aasta Euroopa kirjandusauhinna romaani „Mesilased” (Varrak 2012) eest. FOTO GABRIELA LIIVAMAGI

Page 2: Ajaleht Raamat (november 2013)

Varrak2 2 (71) 29. märts 2013

www.varrak.ee

Maalehe Raamat2 2 (71) 29. märts 2013

www.mlraamat.ee

VarrakVarrak2

Sada tervisttoovat taime, üks pealekaubaMarju Kõivupuu

Sarja „101 Eesti...” on lisandunud kolmas Eesti mitmekesist taime-maailma tutvustav raamat. Too-

mas Kuke „101 Eesti lille” tegi teretut-vust nende varrelistega, millel kaunid õied-tutid küljes ja mille kohta – nagu raamatu pealkirigi kinnitab – argikee-les ikka enamjaolt „näe, mis ilus lill” ta-vatsetakse öelda. Rein Sander jutustas lugejatele 101 Eestis kasvava puu ja põõsa lugu. Ain Raal aga kirjutab ootus-päraselt neist taimedest, mis võiksid tervisele kasulikud olla või millest rah-vas on küll inimpõlvi arvanud, et nad võiksid ühe või teise tõve tohterdami-seks sobida, kuid kaasaegne ravimtai-meteadus pole seda arvamust paraku üheselt kinnitanud.

Eestlane on ravimtaimeuskuKäesolev aasta on kuulutatud kultuuri-pärandi aastaks. Ravimtaimede korjami-ne ning taimedega erinevate haiguste ravimine või lihtsalt enesetunde turguta-mine on märkimisväärne osa eestlaste vaimsest pärandist, killuke kultuuri- pärandist selle sõna kõige laiemas tä-henduses. Ravimtaimede tarvitamine on ka osa elustiilist või hoiakust, mida iseloo-mustavad sõnad „öko”, „looduslähedus”, „alternatiiv- või rahvameditsiin”.

Ravimtaimi on võimalik osta nii turult, apteegist kui ka paljudest hästi-varustatud toidupoodidest, mis Euroo-pa riikide praktikas on pigem ebatavali-ne kui tavaline. Küpsesse ikka on jõud-nud seegi eestlaste põlvkond, kes nõu-kogude ajal pidi koolilapsena kampaa-nia korras apteekidele ravimtaimi koguma või neid kooliaias kasvatama. Tänapäeval kasvatatakse ravim- ja mait-setaimi hobi korras rõdukastides või suvekodudes, kuid on inimesi, kellele see on ka sissetulekuallikaks – need on inimesed, kes peavad ürditalusid.

See, et eestlane on ravimtaimeusku, paistab välja sellestki, et südasuvel, kui

linnas pärnad õitsema hakkavad, kogu-nevad puude alla pärnaõisi korjavad va-naprouad. Nad püüavad lõhnavaid õisi talveks varuda hoolimata sellest, et möödasõitvate autode heitgaasid ja lin-nalise elukeskkonna kõikvõimalikud muud saasteallikad on puudele jätnud silmaga nähtamatud, kuid tervist kah-justavad jäljed.

Ravimtaimeraamatute valik on rikkalikKa eestikeelsete ravimtaimeraamatute riiul on muljetavaldavalt pikk. Seda on täheldanud ka „101 Eesti ravimtaime” autor ise, märkides, et kas mitte poleks aeg anda välja ka teos „101 Eesti ravim-taimeraamatut”, mis tutvustaks lugeja-tele taimeraviraamatute autorite maa- ilmavaadet ja lähtekohti, et lugeja saaks teha oma valiku juba eelnimetet kritee-riumidest lähtuvalt.

Miks peaks potentsiaalne lugeja ker-gendama oma kukrut ja soetama Ain Raali uue raamatu, kui tal on näiteks riiulis olemas juba sama autori koosta-tud „Seitse tervendavat puud” (Tartu

Ülikooli Kirjastus 2007), „Maailma ra-vimtaimede entsüklopeedia” (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2010) või „Tai-medes talletuv tervis” (Valgus 2003)?

Minu arvates kindlasti sellepärast, et hoolimata autori imetlusväärsest pro-duktiivsusest suudab ta igas järgmises ravimtaimeraamatus leida ravimtaime-asjanduses mingi uue, seni läbikirjuta-mata vaatenurga. Ka on mulle sümpaat-ne autori tasakaalustatud isiklik-emot-sionaalne ja teaduslik lähenemine.

Tutvustab uuemaid arusaamuPaljude eestikeelsete ravimtaime- raamatute puhul on teaduslik pool liiga tagasihoidlik või jäävad sootuks valgus-tamata ravimtaimede need omadused, mis ühe või teise haiguse ravimiseks ei sobi üldse või on koguni vastunäidusta-tud. Sest eks farmakoloogiagi arene edasi nagu kõik teised teadused. Rah-vameditsiinile tervikuna on aga paraku tunnuslik koolimeditsiinis juba aegu-nud teadmiste ja arusaamade talletumi-ne ja suhteliselt visa püsimine.

Vanemaid arusaamu, sealhulgas ka

Ahtalehine põdrakanep. FOTO RAAMATUST

www.varrak.ee

101 Eesti ravimtaimeAin Raalsari „101 Eesti....”224 lk, kõva köide

8 (77) 21. november 2013

1Q84I ja II osaHaruki Murakamitõlkinud Margis Talijärv668 lk, kõva köide raamat ilmub detsembris

Keskaja kirjanduse antoloogia1. köide: Ladinakeelne kirjanduskoostanud Marek Tamm 624 lk, kõva köide „Keskaja kirjanduse antoloogia” on neljas köide Varraku kirjandusanto-loogiate sarjast; see ilmub eraldi ka-hes osas, millest esimene pakub läbi-lõike keskaja ladinakeelsest kirjandu-sest, teine rahvakeelsest kirjandusest (ilmub 2014. aastal). Mahukas raa-mat kätkeb tekste ajavahemikust 5. sajandi algusest 14. sajandi algu-seni, kokku pea poole sajalt kristlikult autorilt (sh Sulpicius Severus, Grego-rius Suur, Alcuin, Einhard, Pierre Abélard, Bernard Clairvaux’st). Valdav enamik tõlgetest ilmub esimest kor-da, kokku on antoloogiasse panusta-nud üle 20 tõlkija. Kõik tõlked on varustatud sissejuhatuse ja kommentaaridega.

LummA.S. Byatttõlkinud Krista Kaersari „Moodne aeg”632 lk, kõva köide See külluslik romaan näitab, et kirjandusteadus ei ole sugugi kuiv ja igav – kaks kirjandus-teadlast, Maud Baliley ja Roland Michell, kohtuvad, sest neile näib, et nende uurimisobjektide vahel on olnud avastamata lähedane tutvus. Roland uurib kuulsa Victoria-aegse luuletaja Randolph Ashi loomingut, Maud aga rohkem varju jäänud Christabel La Motte’i muinasjutte ja luulet. See, mida nad avastavad, ähvardab pea peale keerata kõik, mida oli neist luuletajatest seni tea-da. Nende uurimistöö muutub neile isiklikult oluliseks ning nad leiavad end ammu elanud ja kirjutanud inimeste elu ja loomingu lummas.

KlaaslinnSurmav arsenal 3Cassandra Claretõlkinud Krista Suits480 lk, pehme köideCassandra Clare’i sarja „Surmav arse-nal” kolmanda raamatu „Klaaslinn” tegevus leiab aset varjuküttide iidsel kodumaal, pastoraalses Idrises ja selle kaunis pealinnas Alicantes, kus aeg näikse olevat peatunud: hõbeda-selt hiilgavate deemonitornide mõju ei lase seal kasutada telefoni ega mootorsõidukeid. Tuhat aastat tagasi oli ingel Raziel pannud Idrises oma verega aluse rassile, kes pidi hoidma sellest maailmast eemale deemonid, ent võimuihast hullunud Valentine Morgenstern kavatseb just nende abil valla päästa sõja, et hävitada kõik allilmlased, keda ta maniakaalselt vihkab, ning ühtlasi varjukütid, kes keelduvad talle truudust vandumast.

Accra käsikiriPaulo Coelhotõlkinud Indrek Koff168 lk, pehme köide14. juuli 1099. Ristisõdi-jad piiravad Jeruusalem-ma, linn on langemas. Linnarahvas, rahumeelselt kõrvuti elavad kristla-sed, juudid ja moslemid, kes valmis-tuvad võitluseks ülekaaluka vaenlase vastu, tulevad kokku linnaväljakule, et kuulata kummalist kreeklast, keda hüütakse Koptiks. Suure lahingu eel-õhtul ootavad mehed ja naised küllap juhatust selle kohta, kuidas vaenlase-le vastu panna. Kopt aga kõneleb nei-le Elust ja inimese kohast siin ilmas, nõrkusest ja tugevusest, armastusest ja sõprusest, truudusest ja valikutest.

ilmunud

Margit Juurikas

Murakami Haruki triloogia „1Q84”, millest hetkel ilmub eesti keeles kaks esimest osa,

pealkiri on inspireeritud George Orwelli ulmeromaanist „1984”, kuigi seosed Orwelli tekstiga on siiski äärmiselt õhu-kesed. Osalt küünilise kuriteodraama, osalt armastusloona käsitletav „1Q84” ei räägi futuristlikust maailmakorrast. Meie ette tuuakse hoopis lugu, mis toi-mub tänapäevase maailma kõrval eksis-teerivas ühes nn paralleelmaailmas.

Murakami Haruki on kirjanik, kellele meeldib kujutada reaalse maailmaga paralleelselt eksisteerivaid ning min-gisse teise dimensiooni kuuluvaid maa-ilmu, kuid seekordses romaanis on see „veel üks” maailm varasematest enam tunnetuspõhine ning sellega seoses jääb kumisema ühe romaanitegelase mõte: „Kui sa sellest ilma seletamata aru ei saa, siis ei saa sa sellest aru ka siis, kui see sulle ära seletada.”

Paralleelmaailm, kus kohati toimub

1Q84: Murakami Haruki maailmveidraid asju, ei ole tegelikult sinna sat-tunud inimeste jaoks sugugi teistsugu-ne kui meid ümbritsev tavamaailm. Ning kuna sealne maailm ei paista sil-male kuidagi erinev, siis ei ole siinne ja sealne vastastikustes suhetes. Siinne maailm võib inimese jaoks märkama-tult minna üle teiseks maailmaks, segu-neda teise maailmaga. Ent ei tohi unus-tada, et „on ainult üks reaalsus”.

Peategelased, kes elavad siinse maa-ilma igapäevaelus, satuvad eneselegi märkamatult teisele poole, ning see kõik juhtub ilma erilise tseremoniaalsu-seta. Lihtsalt siinpoolsuses toimuvad asjad saavad ühel hetkel teistsuguse värvingu, nende tähendusväli muutub. Sellist olukorda sümboliseerivad „kuu-kaksikud”. Meie maailmale harjumus-päraselt on õhtuti taevas üks suur kolla-ne kuu, kuid sealpool on kollase kuu kõrval valgust näitamas ka väike rohe-kas kuu. Kõik muu näib teises maa- ilmas samasugune.

Paralleelmaailm jääb siinse maailma inimeste seast esimesena silma kumma-lise nimega naispeategelasele Aomame-

le. Taksoga ummikusse sattudes ronib ta kiirteelt mööda avariitreppi alla. Tre-pist alla jõudes ei ole ta enam lihtsalt kiir-tee all, vaid sealpoolses maailmas. Kui Aomame kiirteelt põgeneb, ütleb ta: „Ma liigun, järelikult olen olemas.” Seega ei ole Aomame liikumine mitte lihtsalt eksisteerimine, vaid sellest saab ka eksisteerimine teises, paralleelmaailmas.

Brändirõivaid kandev ja kõrgklassi hotellides mehi lantiv Aomame, kes elab aastas 1984, tunnetab, et teine maailm on kuidagi erinev, ning paneb sellele nimeks 1Q84, milles Q tähistab küsimärki. Meespeategelane Tengo, kes üritab end veenda, et ta on olemas, kutsub seda maailma „Kasside lin-naks”, sest kahe kuu tõttu taevas mee-nutab see talle hiljuti loetud raamatut „Kasside linn”. Mõlemad peategelased otsivad meeleheitlikult midagi, mille nad küll lõpuks leiavad, ent millises maailmas viibides?

Siinse ja sealse maailma erisuse hä-gustamiseks toob Murakami oma loos-se sisse noore düslektikust neiu Fukae-ri romaani, mille Tengo ebaseadusli-

kult ümber kirjutab ning millest saab ehk võimsamgi bestseller kui Muraka-mi enda romaanid. Fukaeri aga kaob müstiliselt ning tema kirjutatust saab omaette maailm koos erinevate mahhi-natsioonide, kultusorganisatsiooni te-gevuse ja muu taolisega.

Fukaeri romaani „väikesed inime-sed” hakkavad kummitama nii Tengo ja Aomame, aga ka teiste kõrvaltegelaste elu. Nad justkui tõmbavad niite, mille kokku sõlmimisel peaks asjad lahene-ma, ent Murakami on kõik pannud kir-ja nii, et lugeja ei saa lugemise ajal kind-lalt öelda, kuhu asi välja jõuab, ega ka pärast lugemist öelda, millises maa- ilmas ta parajasti viibis.

ravimtaimedesse puutuvat, tasuks oma-enda tervise huvides aeg-ajalt uuema usaldusväärse erialakirjanduse toel re-videerida. Teisalt on ravitaimede imeli-ses maailmas paljugi avastamisväärset, unustatud vana või neid vaatekohti, mi-da pole senini käsitletud.

Nii et head lugejad, kuigi kordamine on tarkuse ema, tuleb sisukordust Ain Raali uues ravimtaimede raamatus õige vähe ette. Pean väga hinnatavaks seda, et autor kirjutab ka neist taimedest, mis kunagi on ravimtaimede hulka kuulu-nud, kuid mis tänapäeval on sellest au-väärset nimistust mõjuvatel põhjustel välja arvatud.

Igati kasulik aimeraamatRaamatus „101 Eesti ravimtaime” ei tut-vustata ainult omamaiseid taimi, vaid ka neid, mis on aegade jooksul siin ko-dunenud. Saja ja ühe ravimtaime tut-vustus on autoril üles ehitatud univer-saalse akadeemilise (aga samaaegselt väga lugejasõbraliku) CV vormis – mi-da rahvas on arvanud või arvab, mida autor kui inimene arvab ja mida teadus (s.h ka autor ise kui teadlane) arvab. Ning kirsiks tordil on iga ravimtaime elulookirjelduse lõpuks ka üks retsept, mida kasulikku selle või teise tervista-va taimega koduses apteegis ette võtta.

Ühe ütlemata asjaliku ja sümpaatse aimeraamatu võrra on eestikeelne lu-gemislaud jälle pikem, see on nüüd selge. Ja järjest enam tahan ma Raali taimeraamatuid lugedes võrrelda teda Uku Masinguga, kelle mälestused taimedest on ühtaegu nii isiklikud, botaanilised kui ka kultuuri-loolised.

Page 3: Ajaleht Raamat (november 2013)

koos lendlehtede ja „Fašismi aabitsa-ga” Rebrovi korterisse toodud kastis jõuavad Eestisse ka kummalised lillad ööliblikad, kes paljunevad kohutava kii-rusega ja sama jõuliselt nagu fašismi sõnum eestivene pagulaskonna mään-dunud ajudes.

Lõppmäng on teadagi kurb: 1940. aastal saabuvad kommunistid, enamik romaani tegelastest hukkub, Rebrovil õnnestub pääseda üle noatera Rootsi. Ring saab täis, endine elu on kaotanud, taas algab kõik otsast peale.

Loodan siiralt, et „Harbini ööliblikad” ei satu lähitulevikus eesti koolide ko-hustusliku kirjanduse nimekirja, nagu ennustab kolleeg Andres Laasik Eesti Päevalehes, kuna igale heale raamatule on selline nimekiri puhas surm. Ent ühte teise nimekirja, nimelt selle aasta Vene Bookeri auhinna lõppnimekirja on „Ööliblikad” juba sattunud. Ja see üt-leb üht-teist ka raamatu kvali-teedi kohta.

parimast kitarristist. Tayloril jätkus pä-rast viieaastast elu rollinguna piisavalt söakust bändist ja heroiinitondist vaba-neda.

Suurepärased pildid murrangulisest ajastNorman maalib selles raamatus suure-päraseid pilte. Murrangulised kuue-kümnendad (biitmuusika tulek, vastu-kultuur, hipiliikumine, vägivallapuhan-gud). Rollingute rikutud ja paheline maailm. Jaggeri ja Richardsi uimasti-protsessid 1966. aastal. Brian Jonesi mälestuskontsert Hyde Parkis. Õudu-sed rollingute 1969. aasta USA turnee lõpetuseks Altamonti võidusõidurajal peetud tasuta kontserdil. Naised rollin-gute elus (olulisemad neist Marianne

Varrak 3www.varrak.ee

8 (77) 21. november 2013

Rolling StonesPhilip Normantõlkinud Kalev Lattik432 lk, kõva köide

Tiit Karuks

Philip Normani kuulsa raamatu „Rolling Stones” eestindamine on üks ütlemata kiiduväärt tegu.

Olen aastate jooksul läbi lugenud päris palju rokiraamatuid ja minu jaoks on „Rolling Stones” neist parim. Kui sil-mas pidada rollingute pool sajandit väl-danud tegevust, on selles lugemist nii vanavanematele, lastele kui ka lapselas-tele.

Karmid kirjeldused rokkarielustOn tõeline ime, et nad rokkarielu kar-must silmas pidades on ülepea ellu jää-nud (välja arvatud Brian Jones). Mee-nutagem, et bändi laulja ja ülemrolling Sir Mick Jagger sai 26. juulil 70-aasta-seks. Siinkohal ka teiste tänaste rollin-gute sünniajad: teine ülemrolling, kitar-rist Keith Richards (1943, tõsi, temaga võib lapsi hirmutada), kitarrist Ron Wood (1947), kõige malbem, rahuli-kum ja korralikum rolling, trummar Charlie Watts (1941).

Ööl vastu 3. juulit 1969. aastal leiti oma Cotchfordi talu basseinist uppunu-na Rolling Stonesi algataja ja kitarrist Brian Jones. End uimastite ja alkoholi-ga hävitanud Jones oli vaid 27-aastane. Jonesi surma ümber ringlevad tänaseni teooriad, et tegelikult ta tapeti. Rolling Stonesist oli ta lahkunud maikuus.

„Järgmise kolme aastakümne jooksul kujunes Briani surmast rokiajaloo kõi-ge püsivamaid legende. Ta oli oma keskkonna igas mõttes täiuslik ohver, vaimustav ja paheline, võluv ja paranda-matu, ta kehastas kõike seda, mis viis õige pea enneaegu hauda ka Jimi Hend-rixi ja Jim Morrisoni. Isegi Rolling Sto-nesi tänased fännid, kes ei olnud tema surma ajal veel sündinudki ega tea te-ma panust nende varasematesse albu-mitesse, kohtavad bändi igal kontserdil

muusikute kohal hõljuvat süüdistavat uppunud vaimu,” kirjutab Philip Nor-man.

Sümpaatsed portreed bändiliikmetestVanim rolling Bill Wyman (snd 1936) otsustas pöörase kiirusega kihutavalt rongilt 1993. aastal maha astuda. Raa-matust saame teada, et ta kuulus koos Wattsiga rollingute mõistlikumasse poolde. Samas olid nad nn alamrollin-gud. Suuna määrasid Välgukaksikuteks kutsutud Jagger ja Richards. Pomo oli teadagi kontrollimaniakk Jagger.

Varjamatu sümpaatiaga kirjutab Nor-man Brian Jonesi välja vahetanud Mick Taylorist (snd 1949), raamatu autori ja paljude teiste arvates Rolling Stonesi

Mick Taylori liitumise ajal 1969. aasta juunis. FOTO GETTY IMAGES

Kuhu sa küll kadu-sid, Bernadette?Maria Semple tõlkinud Pille Kruus344 lk, pehme köideBernadette Fox on kuri-kuulus naine. Microsofti imelapsele Elgie Branchile on ta ülemeelik, len-nukas, andekas ja probleemne abi-kaasa. Teistele emadele kooliväravas tundub ta ohtlik. Disainiasjatundjate-le on ta revolutsiooniline arhitekt. 15-aastasele Beele on ta parim sõb-ranna ja ühtlasi lihtsalt emps. Äkitselt Bernadette kaob. Bee võtab ette teekonna maailma lõppu, et ema üles leida. „Kuhu sa küll kadusid, Berna-dette?” on haarav lugemine: vaimu-kalt kirjutatud ja väga liigutav lugu ekslevast geeniusest ja ema ning tütre suhetest.

KaristusDick Francistõlkinud Toomas Taul256 lk, pehme köideTippratsutajaks ihkav seitsmeteistaastane Ben Juliard, kes armastab kiirust ja põnevust, kistak-se jahivõidusõidu maailmast poliiti-kasse, kui tema isa George Juliard otsustab parlamenti kandideerida. Terase taibuga poiss on nõus sõlmi-ma isaga kokkuleppe, mille kohaselt hoiduvad mõlemad tegudest, mis võiksid kahjustada George’i poliitilist karjääri. See leping avab Benile ukse poliitika telgitagustesse, kus panu-sed on kõrgemad kui hipodroomil ja hädaoht suurem. Dick Francis on see-gi kord ammutanud inspiratsiooni ho-buste ja võidusõitude maailmast ning seisab vankumatult õigete poolel.

Inglite tervendav jõudAmbika Wauterstõlkinud Marju Algvere248 lk, kõva köide„Inglite tervendav jõud” on mõeldud kõigile neile, keda paelu-vad inglid ja kes on huvitatud oma teadmiste avardamisest selles vallas. Raamat aitab mõista, kuidas inglite energia saab koostöös inimenergiaga tervendada ja toita meelt, keha ja vai-mu. Autor tutvustab raamatus medi-tatsioone, palveid, mõtisklusi ja har-jutusi armastuse, heaolu ja tervise loomiseks. Ta usub, et inglite maailm reageerib palvele ja abitaotlusele, nad ei sekku kunagi ise, aga kui me neid appi kutsume, siis nad aitavad. Samalt autorilt on eesti keeles varem ilmunud „Tšakraraamat” (2007).

Lihtsad ahvatlused Retseptid, millega võita südameidSilja Luide144 lk, kõva köideLihtsate ahvatluste hulka kuulub nii soolaseid kui ka magusaid kooke, pirukaid ja suupisteid, mida on hea pakkuda ootamatutele külalistele või viia ise rõõmustavaks külakostiks. Üle 60 retsepti seast leiab igaüks mi-dagi meelepärast. Valikusse kuuluvadnäiteks krõbedad juustumuffinid, õllesai ja pähklileib, šokolaadikülla-sed hõrgutised ja suussulavad marja-maiused, mahlased kohupiima- ja juustukoogid. Retseptid on lihtsad, aga nende järgi valminud suupisted ja küpsetised nii isuäratavad, et sobi-vad hästi ka pidu- ja tähtpäevalauale. Raamatus on mitmeid gluteenivaba-de roogade retsepte ja palju selliseid, mille juures on nippe, kuidas teha nii, et valminud rooga võiksid nautida ka need, kes nisujahu süüa ei saa.

ilmumas

Ööliblikad ajaloo tõmbetuules

Veerevate kivide lugu

Faithfull, Anita Pallenberg, Bianca Jag-ger, Jerry Hall). Pealik Jaggeri egoism ja kameeleonlikud muutumised, Jagge-ri ja Richardsi konfliktid ja palju muud. Paljude arvates hoiab seda maailma suurimat rokitsirkust käigus eeskätt raha.

Ja lõpetuseks: Kalev Lattik on raama-tu tõlkimisel teinud ära tunnustamist väärt töö.

Harbini ööliblikadAndrei Ivanovtõlkinud Veronika Einberg440 lk, kõva köide

Ilona Martson

„Harbini ööliblikad” on eesti-vene kirjaniku Andrei Ivano-vi kolmas romaan kirjastuse

Varrak väljaandel. Kaks eelmist, „Peotäis põrmu” ja „Hanumani teekond Lollandile”, kujutasid groteskses vor-mis, kohati läbi väga läbi musta huumo-ri vahetult läbielatud tänapäeva. „Hanu-man” jutustas kahe pagulase pöörastest seiklustest möödunud sajandi üheksa-kümnendate Taanimaal, „Peotäis põr-mu” aga rääkis selle sajandi alguse Eesti elust.

Oma kolmanda romaaniga on kirja-nik aga üritanud sooritada kannapöör-de – ta viib romaani tegevuspaiga esi-mese Eesti Vabariigi aegadesse, „va-nasse heasse Pätsu-aega”, ja uurib, kas see aeg oli tõesti nii hea, ja kui, siis kel-le jaoks. Samuti on ta loobunud kumba-gi eelnevat romaani läbivast minajutus-taja häälest, eelistades suuremat polü-foonilisust. Ehkki värvikaid karakte-reid on endiselt palju, astub groteskse musta huumori asemele eksistentsiaal-ne nukrus ja melanhoolia.

Ajutine, hõre ja nukker eluPeategelane, romaani alul veel üsna nooruke kunstnik Boriss Rebrov kao-

tab seitsmeteistaastaselt Eestisse jõu-des kogu oma perekonna – isa, ema, väikese õe Tanja. Põgenedes pärast 1917. aasta riigipööret Peterburist bol-ševike eest, jõuavad Rebrovid läbi vint-sutuste küll Eestisse, kuid jäävad Isen-hofis (Purtses) plekilise soetõve küüsi, millest elusana tuleb välja üksnes Boriss.

Ühtlasi röövitakse haigelt perelt pea kogu nende maine vara. Ainsaks lähe-daseks inimeseks jääb Borissile ema vend Nikolai Trofimovitš, kes teda ra-haliselt abistab, kutsudes sellega esile sakslannast abikaasa vihkamise. See-tõttu on Rebrov sunnitud välja kolima onu korterist, kus ta pärast tragöödiat toibub. Ta leiab laborandina tööd Tidel-manni fotoateljees, samuti üürib toapu-geriku Kalamajas ning püüab alustada iseseisvat elu.

Kuid endisest elust pärit viirastused ei lase tal juuri alla ajada: algusest peale tundub Borissi Eesti-elus kõik ajutine, hõre ja nukker. Lohutuseks on kokaiin ja bordellikülastused, mille peale kulub nooruki vähene raha, samuti mõned tii-rased suhted paari emandaga, keda ta tegelikult ei armasta.

Seda raamatut lugedes meenub Heiti Talvik, eriti tema „Kohtupäeva” read: „Ma iial polnud eht/ ei elus ega luu-les./ Kui oksalt langend leht/ ma triivin

igas tuules.// Mu kude kuiv kui tuhk – /nii keerlen kodumaata. /Mind iga tuu-lepuhk/ võib õhuvalda saata...”

Iseenesest huvitav: ehkki Ivanov Tal-viku luulet ilmselt ei tunne, on ta min-geid omi radu pidi liikudes jõudnud kir-jeldama samu meeleseisundeid, mida tunnetas ka vahetu kaasaja tunnistajaks olnud poeet.

Täielise Eesti Vabariigi argieluEnt peategelase üleelamiste taustal are-neb omasoodu ka „täielise Eesti Vaba-riigi” argielu. Sisuliselt satume ju Oskar Lutsu „Tagahoovis” kirjeldatud aguli-maailma, kus tegutsevad nii kummalisi asju ajavad vene valgekaartlased, „Villa Hortensia” joodikud kui ka hiromant Pastelli. Tõsi, neid kujutatakse hoopis teises võtmes ja teiste nimede all, kuid sugugi mitte vähem värvikalt.

Nii näiteks ennustab „Ööliblikate” hiromant – surev tiisikushaige ennusta-janaine Tamara Gontšarova – vene pa-gulastele hukku ja kadu 1940. aastal. Juba pärast Gontšarova surma satuvad tema poeg Timofei ja raamatu peatege-lane Eestis tegutseva vene pagulaste fa-šistlikku liikumisse, mille ülesandeks on Kaug-Ida linnast Harbinist saadeta-va fašistliku kirjanduse smugeldamine Nõukogude Venemaale.

Muide, sealt ka romaani pealkiri:

Page 4: Ajaleht Raamat (november 2013)

Varrak4 2 (71) 29. märts 2013

www.varrak.ee

personaalset (laisklemis)aega on sa-muti tagatud. Igatahes autor on omalt poolt teinud kõik selleks, et oleksid ga-ranteeritud nii teie toidunauding kui ka väiksem ökoloogiline jalajälg.

tika. Sellele on üsna loogiline vastuväi-de: raamat räägibki ju sellest, kuidas taimed on muutnud inimtsivilisatsiooni ajalugu, sellega aga kaasnevad sotsiaal-sed ja majanduslikud nüansid, olgu siis katalüsaatorite või järelmitena või soo-tuks mõlemana korraga. Üks näide: sellel, kuidas Ameerika mandril orjade tööjõuga suhkruroogu kasvatati, on tä-napäevani ulatuvad mitmetasandilised tagajärjed.

Mõnikord juhtub nii, et tõlketeos on parem kui originaal. Sedapuhku läks nii. Mitte tingimata tõlke kui sellise pä-rast, vaid kuna selle vaatasid üle oma ala autoriteetsed asjatundjad, kes praa-vitasid ära nii tõlkija kui ka autori tead-matusest sisse lipsanud vead. Seega said parandatud ka originaalis esinevad näpukad ning selle võrra on tõlge algu-pärandist etem.

Üht tõrvatilka tuleb aga siiski maini-da. Raamatus ei ole sõnagi rukkist!

motiiv, mis on pannud inimesed taimi kasvatama ja tarbima. Võtkem näiteks must pipar. Kunagi oli see väga kallis idamaine vürts, sest seda toodi kaugelt Indiast, teekond oli pikk ja ohtlik ning vahendajad võisid küsida ükskõik mil-list hinda. Et asja odavamalt kätte saa-da, läks keegi Kolumbus paari alusega Indiat hoopis läänest otsima.

Pipart ta sealt ei leidnud, küll aga tuli tagasi teadmistega uue mandri kohta. Samuti oli tal sekis tomateid, kartuleid ja tšillipaprika. Sõit läks seega täitsa as-ja ette, pipar oli oma pelga olemasoluga ajalugu muutnud mitme kandi pealt ning toonud lauale uued taimed, mis asusid juba omal moel inimeste söögi-harjumusi ja sestap ka ajalugu muutma.

Neist kartulit sai juba mainitud. Va tuhlist oli lihtne kasvatada, inimesed said kergemini söönuks kui varem, kui aga Iirimaale jõudis üks suur kartuli-ikaldus ja näljahäda, olid paljud inime-sed sunnitud kodumaalt lahkuma ning nii ongi juhtunud, et üpris suur osa Ameerika Ühendriikide rahvast on iiri verd. Ning jälle on ajalugu saanud tõu-ke uues suunas.

Taimed ja tsivilisatsiooni ajaluguMõned kriitikud on seda raamatut kar-milt kritiseerinud, väites, et Bill Laws ei kirjuta seal armsalt sellest, kuidas taim ise muutis ajalugu, vaid on valmis veh-kinud mingi sotsiaalmajandusliku krii-

Metsikud detektiividRoberto Bolaño tõlkinud Klaarika Kaldjärvsari „Ajavaim”712 lk, kõva köideMetsikud detektiivid, luuletajad ja elukunstnikud Arturo Belano ja Ulises Lima asuvad teele saladusliku luule-tajanna Cesárea Tinajero otsingutele. Eksirännakud ja nende järelmõjud kestavad kakskümmend aastat, 1976–1996, ja kulgevad läbi mitme maailmajao ning arvukate tegelaste, läbi romaani, milles leidub armastust ja surma, hullumaju ja ülikoole, pilt-mõistatusi ja kõrbehaudu, luuleana-lüüsi ja kodusõda. „Metsikuid detek-tiive” võib lugeda kui kirjandusloolist põnevikku, tee- või põlvkonnaromaa-ni, mida on võrreldud nii Cortázari „Keksumängu” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud.

Igaühele majandusesttõlkinud Olavi Teppan352 lk, kõva köideMajandus on valdkond, mis kõiki inimesi igapäevaselt puudu-tab alates isiklike tulude ja kulude planeerimisest ning lõpetades riigi-poliitika ja globaalsete protsesside-ga. „Igaühele majandusest” selgitab lühidalt ja arusaadavalt majandustea-duse põhimõtteid, teooriaid ja eriala-seid mõisteid.

Täpi TriinuOlivia Saarpildid joonistanud Silvi Väljal32 lk, kõva köideLuuletusi roosade varvastega väike-vennast, pimesikku mängivast emast, omavahel nägelevatest sukast ja so-kist ning paljust muust.

Teeme koos. Vilditud villaehtedMareli Rannap76 lk, pehme köide„Vilditud villaehted” pakub rohkelt ideid, kuidas viltida omanäolisi komplekte, kus kaunist käekotti täiendab pilkuköitev kaela-ehe, pross või käevõru. Raamatust ei puudu ka üldisemad näpunäited viltimiseks vajalike töövahendite ja -materjalide kohta.

Hõrgud ja ahvatlevad koogidMarina Neri320 lk, pehme köideRohkem kui 140 erinevat kooki ja küpsetist. Kättesaadavad koostisai-ned ja põhjalikud juhised on abiks nii algajale kui ka kogenud küpsetaja-le. Piltidel näevad need välja küll isuäratavad, aga ka hirmuäratavalt professionaalsed, kuid vilunud pere-naine märkab kohe, et koostisained on igapäevased ja juhised tegelikult üsna lihtsad.

Taimetoidud. Maitsev ja tervislikCarla Barditõlkinud Kadri Viin120 lk, pehme köideRaamat tõestab üsna veenvalt, et taimetoit ei tähenda ainult keedetud juurvilju ega toorest kapsasalatit, vaid vägagi värvi- ja maitseküllaseid roogi. Inspiratsiooni on saadud nii idamaisest köögist kui ka peenemast gurmeetoidust, tulemuseks ahvatle-valt värvikirevad supid, salatid, ahju-road ja mahlased magustoidud.

Koolibri4 8 (77) 21. november 2013

Teeme süüa nõudepesu- masinasLisa Casalitõlkinud Mae Merusk120 lk, pehme köide

Raivo Hool tõlkija

Ühe taimefüsioloogi arvates oleks raamat „Viiskümmend taime” õigupoolest pidanud il-

muma enne möödunud aastal ilmunud „Viitkümmet looma” – taimed on elu-tähtsamad ja tulevad ennekõike. Ilma taimedeta poleks meie umbes 13 000 kilomeetrise läbimõõduga pisut loper-gusevõitu kera peal mingit elu, ilma loomadeta aga küll. Kui järele mõelda, siis on selles päris suur tõetera sees.

Taimed teevad ajaluguKui küsida inimeselt tänaval, millised taimed talle pähe turgatavad, kui peaks nüüd nagu tellimise peale ette vurista-ma näiteks kas või kümme taime, mis võiksid olla ajaloole uue suuna andnud või kui mitte just seda, siis vähemalt vääriksid kohta sellises raamatus, siis vastused oleksid tõenäoliselt üsna sar-nased: kartul, nisu, kohv, tee...

Ega palju rohkem ei meenugi, sest ehkki mõned nimed vast tuleksid, ei os-kaks kohe arvatagi, et mõni neist on ajalugu kuidagi samavõrra mõjutanud kui kartul, mis on inimesi ühtviisi tõhu-salt toitnud, näljutanud kui ka hordide kaupa üle ookeani saatnud, või nisu, mis võimaldas tekkida paiksel eluvii-sil... Kohviga on niigi kõik selge ja Bos-toni teejoomisest on ajalootunnis kuul-nud peaaegu kõik.

Bambus, kiinapuu ja kibuvits aga või-vad tekitada küsimusi ning tamm, hõberemmelgas ja verev sõrmkübar panevad ehk lausa kulmu kergitama: mida need sellisest pretensioonikast nimekirjast otsivad? Aga otsivad küll ning leiavad ka, oma koha siis täpse-malt, ning Bill Laws on selle kõik sora-valt kirja pannud ja ära seletanud.

Sorav ja sugereeriv tekstTunnistan, et Bill Lawsi tekst oli kohati nii sorav ja sugereeriv, et raamatut tõl-kides valdas mind sageli painav vajadus selle taime järele, mille kallal ma para-jasti ametis olin. Ma jäingi kasutama päevalilleõli. Pool päeva tundsin tungi-vat soovi mugida ananassi. Kapsa pea-tükki tehes andsin kiusatusele järele ja tegin hautist. Hiina teepõõsa kohta käi-va peatüki mõju kestab siiani.

Kanepi peatükk tekitas soovi... ei-ei, ikka köit punuda, mida teie siis mõtlesi-

Arne Pajula veini- ja toidunautija

Katsetasin nõudepesumasinat toi-duvalmistamiseks juba aastaid tagasi. Asjal oli praktiline külg.

Mul oli paar püügijärgselt puhastatud ja roogitud, vaakumpakendatud ning sügavkülmutatud kohapurakat, mis olid oma mõõtudelt sedavõrd suured, et nende tervikuna praeahju mahutami-ne osutus võimatuks. Ka sügavkülmas olid nad tõsiseks peavaluks, kapi uks kippus ikka ja jälle lahti vajuma.

Viskasin siis katse korras ühe sügav-

te? Tšillipaprika (ning mitte -pipra!) peatükk pani isegi hommikust omletti täiendama kolme kauna punasega. Ja nii edasi. Mida kaugemale raamat ede-neb, seda selgemaks saab, et kõik need taimed kuuluvad auga sellesse nimekir-ja: kõigil neil pealtnäha iseenesest mõistetavatel taimedel on oma ajalooli-ne roll, mis kohati on tänapäeval isegi hoomamatult suur.

Taimi on kasvatatud erinevatel motiividelTõsi – kohati tundus, et Bill Lawsi arva-tes on inimkond lõviosa taimi kasutanud alkoholi valmistamiseks. Agaav, koo-kospähkel, oder, humal, õun, suhkru-roog, kartul, nisu, viinamari, mais... Siit tuli juba kõva viiendik ning kõigist neist annab teha enam kui üht sorti jooki.

Sellestki räägib Bill Laws pikemalt: kuidas ja miks odrast õlut pruuliti ning kuidas see aitas eurooplastel üldse ellu jääda, millised olid viski ajamiseks ka-sutatud destillaatorid ennemuistsel Šotimaal, kes teeb tänapäevani käsitsi siidrit ja nii edasi.

Seal, kus autor kirjeldas lennukalt siidriga seonduvat, tekkis küsimus, kas ta on ehk enne kirjutamist oma kõneai-nest pisut inspiratsiooni juurde võtnud. Aga eks oleks see ka arusaadav, noogu-tan ma mõistvalt, mõeldes tagasi sellele tohutule kohviisule, mis mind valdas, kui tõlkisin lehekülgi 54–57.

Sumisev peanupp pole siiski ainuke

Taimed on muutnud tsivilisatsiooni ajalugu

Ajakirjade Kirjastus

külmunud vaakumhalu tühja nõudepe-sumasinasse ja panin potipesu režiimi peale. Kastmeks värske oliiviõli ja kaas-laseks värske salat, maitsestamiseks veidi soola ja pipart. Viis keele alla küll. Korduskatse läks aga kahjuks aia taha. Proovisin n-ö küpsetamist koos nõude-pesuga ja sügavkülm vaakumhalg jäi osaliselt tooreks. Pettusin.

Käesolevat raamatut lugedes saab igaüks aru, mida ma valesti tegin. Loov hullus annab köögis küll põnevaid tule-musi, kuid garanteeritult hea tulemuse saab ikkagi vaid täpse planeerimise ja korrektse ettevalmistustööga. Mada-laid temperatuure kasutava nõudepesu-

masina puhul on täpne ettevalmistami-ne eriti oluline. Sellekohast tarkust ja-gab autor piisavalt. Tema juhistesse võib kindlasti ka loominguliselt suhtu-da. Raamatu soovitusi järgides saate osaliseks lõbusast kokkamismängust. Olulise lisapreemiana ei sega teie kuli-naarne eneseteostus parajasti käsil ole-vat tegevust. Kriitilistel hetkedel, kui külalised kogunevad või lapsed mängi-da tahavad, olete vaba ja saate just nen-de väga oluliste asjadega täie pühendu-musega tegeleda.

Tehke proovi ja avardage oma kuli-naarseid kogemusi, sest kui kõik õn-nestub, viib toit keele alla ja paar tundi

Viiskümmend taime, mis muutsid ajaluguBill Lawstõlkinud Raivo Hool224 lk, kõva köide

1899. aastal paiskas ravimihiiglane Bayer pahaaimamatule turule aspiriini. Maailma enimtarvitatud ravim jõudis meieni pärast seda, kui 19. sajandi Prantsuse ja Saksa keemikud uurisid hõberemmelga (Salix alba) koorest eraldatud kummalist ainet, mida nad hakkasid kutsuma salitsiiniks. ILLUSTRATSIOON RAAMATUST

www.koolibri.ee

ilmunud

Loov hullus ja põnevus käsikäes

Page 5: Ajaleht Raamat (november 2013)

Kui näiteks jonnihoos laps karjudes supermarketi põrandal vähkreb, siis pole mõtet öelda talle: rahune maha! Kriis ongi tema viis end maha rahusta-da olukorras, kus ta oli sunnitud sooja-des riietes istuma kolmveerand tundi järjest ostukärus paigal, ümberringi lii-ga palju värve, asju, lõhnu, helisid.

Autor on kunstnikul palunud kujun-dada LED-pirnidega kastikesed, kust vanem leiab lühikese seletuse, mis lap-se organismis või ajus paneb ta just nõnda käituma. Lapse näopildiga kasti-keses aga seletatakse, mida laps ise sel ajal mõtleb, tunneb ja soovib.

Keskendub tüütule käitumiseleSee raamat ei ole mõeldud üldise kas-vatusteosena, vaid keskendub just sel-listele käitumisviisidele, mis vanemaid kõige enam ärritavad. Raamatut võibki soovi korral lugeda konkreetsete prob-leemide kaupa.

Näiteks ta tõrgub; ta ei kuula, kui te-da kutsuda; ta teeb keelatud asja, ise sulle silma vaadates; ta ei söö, vaid mängib toiduga; ta kasutab rumalaid sõnu; tal kulub riietumiseks tunde jne. Esimeste eluaastate jonnidest ja kaprii-sidest kuni nelja-aastase häbematuse, luiskamise, hirmude ja luupainajateni võime pildiridadelt ära tunda oma tüü-pilise reaktsiooni jõnglase järjekordse-le tüütule käitumisele… ja seejärel soo-vituse, kuidas reageerida teisiti.

Lõbusad pildikesed on tõesti abiks – need aitavad meil endil süütundest üle saada, kui avastame, et nii mõneski olu-korras ei ole laps meie käitumist kuida-giviisi saanud õigesti mõista.

Minu mõistus on otsas!Isabelle Filliozattõlkinud Kadi Jõesaar176 lk, kõva köide

Taimed on muutnud tsivilisatsiooni ajalugu

Anu Jõesaar Ajakirjade Kirjastuse toimetaja

On avalik saladus, et väikeste las-te vanemad lähevad vahel laste peale närvi. Miks käituvad aga

kõik maailma lapsed kindlas vanuses ühesugusel täiskasvanuid ärritaval moel ja kas leidub hea moodus sellele reageerimiseks?

Isa ülestunnistus veebisPostimehe naisteveebis jagati hiljuti ühte „Emmede klubi” postitust pealkir-jaga „Isa ülestunnistus: lubage mul olla inimene, kes selle valjusti välja ütleb!” See oli kolme alla viieaastase poisi isa jutustus, et suurema osa tema päevast sisustavad laste pidevad nõudmised, vajadused ja võitlused. Ja et järjest roh-kem on hetki, mil ta tunnistab endale, et tema mõõt hakkab täis saama.

„Üks minu lastest kavatseb ilmselt ol-la järgmine Steve Jobs,” kirjutas näiteks see isa. „Tal on täpne nägemus sellest, mida ta tahab, et miski oleks ja mitte mingil juhul ei tohi see olla kuidagi teisi-ti. Vahel väljendub see selles, et tema taldrik peab olema täpipealt kohakuti tooliga, mõnikord selles, kuidas ta sokid jalas on, või selles, kuidas täpselt roosa delfiin pildi peal välja peab nägema.”

Seda lugedes muigasin omaette, sest nimelt sellistele muredele olin äsja lu-genud… kui mitte lahendust, siis vähe-malt seletust. Ja juhiseid, kuidas sellis-tel hetkedel oleks otstarbekas käituda. Tihti püüab lapsevanem kindlameelselt ust jõuga lahti lükata ega taipa, et uks käib lahti sissepoole, vaja on vaid lingi-le vajutada.

Pariisi eestlanna hea soovitusOlin laste ärritava käitumisega põhjali-kult kursis seetõttu, et postituse ilmu-mise hetkeks oli trükikotta jõudnud prantsuse psühhoterapeudi Isabelle Filliozat’ raamat „„Minu mõistus on ot-sas!” Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1–5 aas-

Ajakirjade Kirjastus 5

tat”, mille olin toimetajana põhjalikult läbi töötanud.

Seda raamatut soovitas mulle aasta tagasi eestlanna Maret, kes kasvatas oma poega esimestel eluaastatel Parii-sis ja nimetas seda oma parimaks abi-meheks väikelapse kasvatamisel. Teos osutus tõesti nii vaimukaks ja silmiava-vaks, et Ajakirjade Kirjastus otsustas selle eesti keelde tõlkida.

Autor asetab isikliku kogemuse las-tepsühhiaatrina lapse aju arengut selgi-tavate teadusuuringute taustale ja sele-tab piltlikult ära, kuidas lapsevanemaid hulluks ajavate kasvatusprobleemide taga on tihtipeale see, et lapsevanemad ootavad lastelt käitumist, mis pole neile eakohane, ja mõistavad nende reakt-sioone valesti.

Milleks kurjustada potilillega?Psühholoogi ja kunstniku koostöös sündinud raamat näeb välja nagu koo-miks, kuid siin on mitmeid sisukihte. Esimene peatükk algab suure pildiga, mis kujutab naist longus potilillega kur-justamas:

„Pärast kõike seda, mis ma olen sinu heaks teinud! Ah see on siis tänu! Sa viskad lehed maha! Sa lased end longu! Ma alles näitan sulle, ma jätan su ilma väetise ja päikeseta, sa lähed trepi alla järele mõtlema! Me veel vaatame, mis edasi saab!”

See pilt annab võtme raamatu põhi-idee mõistmiseks. Kui meie potilill när-bub, ei hakka me ju temaga kurjustama ega arva, et lill närtsib spetsiaalselt meie kiusamiseks või selleks, et sõb-rad peaksid meid halvaks aednikuks? Me hoopis juurdleme, kas ta on parajalt kastetud, kas valgust on piisavalt, äkki on väetist puudu või ülearu. Me arutle-me, mida võisime taime hooldamisel teha valesti. Vanematena kaldume tihti-peale laste käitumist psühhologiseeri-ma ja tõlgendama seda kui tähelepanu nõudmist, võitlust või võimutsemist. Tegelikkus võib aga olla palju lihtsam.

8 (77) 21. november 2013

Ta tõrgub, ta ei kuula, ta teeb keelatud asju, ta ei söö, vaid mängib toiduga jne. FOTO CORBIS/SCANPIX

Kui lapsevanema mõistus lõpeb

Eesti KoduMalle Pajula, Eva Toome112 lkkõva köideAjakirja Kodukiri raamat kutsub külla 65 Eesti koju. Eriilmelis-se, sooja, heade ideede ja leidudega. Külluslikust romantilisest stiilist põh-jamaiselt kargeni. Kalamaja katuse-korterist Haapsalu suvekoduni.

Taimede talveuniEesti aednike praktilised näpunäitedkoostanud Victoria Parmas128 lk pehme köideHilissügisel tekib aiapidajal rohkesti küsimusi: kas riisuda või mitte, lõiga-ta püsikute pealsed ära või jätta see töö kevadeks, katta taimed kuuse-okstega või pole sellest kasu. Eesti kliimas on raske pakkuda ühte ja head retsepti aia ettevalmistamiseks enne taimede talveund. Kogenud aednike elutarkus on suureks abiks, et paika panna sügistööde rutiin oma koduaias. Victoria Parmase koosta-tud raamatus jagavad soovitusi aed-nikud Elle Ahse, Aarne Kähr, Erika Mahhov, Mart Ojasalu ja Rudolf Pehter. Eraldi peatükkides on juttu püsikute, elulõngade ja rooside tal-veks ettevalmistamisest ning toime-tulekust okaspuuaia talvekahjudega.

Talve kuumimad joogid ja maiustusedKaarel Grepp, Lia Virkus, Mai Grepp64 lkpehme köideSee raamat on inspiratsiooniallikaks, kuidas külmast ja karmist aastaajast läbi tulla, nii et ka kõige külmemad talveõhtud oleksid täis soojust ja naudinguid. Ei pea olema veinieks-pert, et teha head hõõgveini, ja niisa-muti on ka maiustuste retseptid hea vaheldus tavalistele piparkookidele. Kokaraamatusarja „100 rooga” väikeseformaadilise sõsarsarja kolmas raamat.

SurmalaskVince Flynn332 lk, kõva köideTiigrijahti üksi ei minda. Teine paar silmi peab seljataga olema. Muidu juhtub, et omast arust küll jahid tiigrit, aga too on juba ammu sinu jäljed üles võt-nud ja himustab sind saagiks. Aga mis siis teha, kui enam ei saa arugi, kes keda jahib? Kes on jahimees, kes tiiger, kelle silmi usaldada? Agent Rappi töö terroristide tugivõrgustiku hävitamiseks on juba esimesel aastal nii tõhus olnud, et käib paljudele närvidele. Nii omade kui vastaste hulgas. Lõks langeb kinni Pariisi parimas hotellis. Hommikul teatavad uudised üheksast laibast ja see on juba paras rahvusvaheline pomm nii poliitikute-le kui ka julgeolekuteenistustele. Enam ei tea, mida või keda usaldada. Mis on reaalsus, mis väljamõeldis, mis lihtsalt pettus? Kes on hea, kes paha? Rapp ega lugeja hingetõmbepausi ei saa – poolele teele jääda ei ole võimalik. Aeg-ajalt võpatad, sest kõik oleks nagu päriselt. Äkki ongi? Vince Flynni raamatud on kõik bestsellerid – aga mitte ainult. Tema teadmisi radikaalsest islamifundamentalis-mist ja terrorismist on hinnanud ka USA tippjuhid ning luuretöö professionaalid.

ilmunud

www.kirjastus.ee

DesserdidLia Virkus, Pille Enden, Tiina Lebane152 lkkõva köideKes suudaks vastu panna magusale ahvatlusele – perenaise ulatatud jää-tisepokaalile, magusat aroomi levita-vale ahjusoojale vormile, hõrgu kree-miga täidetud korvikesele või kuning-likule torditükile. Kodune magustoit, kook või tort on alati peolaua kroon, mis paneb täiusliku punkti piduliku-male lõuna- või õhtusöögile ja on kõi-gi maiasmokkade rõõm. Kaunis koka-raamatus on kõrvuti nii kuumad kui ka külmad magusad hõrgutised, mil-le valmistamine on jõukohane igale kodukokale ja mis sobivad hellitama suuremat seltskonda, aga miks mitte ka iseennast.

Väikelapse mahetoitBeebipere kokaraamatMatleena Lahti tõlkinud Raili Mikk208 lkkõva köideNaturaalne ja mitmekülgne kodutoit on lapsele vajalik juba esimesest lu-sikatäiest alates. Puhast mahetoitu eelistades on su valik ohutu, kõrge toiteväärtusega ja väga hea maitse-ga. Üle saja retsepti ja kopsaka teoo-riaosa sisaldav „Beebipere kokaraa-mat” on suurepärane investeering lastega peredele. Noored vanemad võivad odavalt ja kerge vaevaga pan-na aluse oma kodusele toidukultuuri-le. Hea beebitoit pole võrreldav töös-tusliku purgitoiduga. See on hoopis isuäratavalt värviline, ehtsa struktuu-riga ja vaheldusrikas ning sellest tun-nevad rõõmu nii suured kui väikesed. Raamatu retseptidest inspireerituna saad valmistada just oma lapse vajadustele sobivaid toite.

Ella ja sõbrad 1Timo Parvela112 lkkõva köideMina olen Ella. Mul on vahvad klassikaaslased ja tore õpetaja. Õigemini oli, sest viimasel ajal on õpetaja veidi pinges. Arvatavasti tuleb see sellest, et ta käis kõigepealt pulmareisil, siis teatris ja tagatipuks veel õpperetkel. Ilmselgelt õpetajale reisimine ei sobi. Meie arust on see jube imelik, sest minul, Patel, Tuukkal, Samppal, Hannal ja Tiinal oli küll väga lõbus.„Ella ja sõbrad 1” kaante vahel on Ella-lugude kolm esimest raamatut: „Ella ja väljapressija”, „Ella teatris” ja „Ella õppekäigul”. Nendes lustaka-tes lugudes saad sõbraks Ella ja tema klassikaaslastega.

Mine värsse!Tarmo Tuule52 lkpehmed köide„Tarmo Tuule on eesti absurdiluule põranda-alune klassik, kelle elutöö ei pea piinama oma kastisuuruste köidete-ga me riiuleid ega rikkuma kodu kau-nist sisedisaini. Tuule ühes värsis on mõtet ja mõttetusi rohkem kui mõne anarhismi-, akmeismi- või eksistent-sialismiklassiku kogutud töödes või eesti poliitiku tavalises sõnavõtus. Tuule luule mõjul on kasvanud juba generatsioonid, ja jäävadki kasva-ma! Leidsin ta tekstid juba noore revolutsionäärina ega ole lakanud armastamast ja imetlemast.” Jürgen Rooste, luuletaja.

ilmunud

Page 6: Ajaleht Raamat (november 2013)

Varrak6 2 (71) 29. märts 2013

www.varrak.ee

Maalehe Raamat6 2 (71) 29. märts 2013

www.mlraamat.ee

TänapäevTänapäev6

Tartu linn 645 pildil läbi aegadeAare Olander raamatu koostaja

„Juba Jaroslav Tark tõmbas linna maha, poolakad, rootslased, sakslased, kõik on siit üle käi-

nud. Sest nad tundsid, et siin on see vaim, mis teeb selle leidja igavesti õn-nelikuks. See on nagu püha graal. Aga keegi ei leidnud mitte midagi. Vähe põ-letasid ja tapsid, sellepärast. Aga mina teen linna täiesti maatasa, küll see Tar-tu vaim siis välja tuleb. Ta ei saa enam kaugel olla, ma tunnen ta hingust!”

Need sõnad pani tsaar Peeter I suhu Urmas Vadi („Tartu vaimu saladus!”). Juulis 1708 tegigi Peeter kavandatud hävitustöö teoks. Järgmiseks Tartu vai-mu otsijaks osutus matemaatikaõpetaja Sengbusch, Hermann Hesse vaarisa, kelle õlleteost 1775. aasta juunis suu-rem osa linna maha põles. Järgmise 166 aasta jooksul kerkis uus linn. Tänava-nurkadele püstitati klassitsistlikud kolmnurkfrontooniga majad, kesklinna ümber laiusid puitelamutega agulid: Supilinn, Karlova, Ülejõe, nende vahel nooblimad kvartalid Tähtveres, Toome taga ja mujalgi.

Uus häving saabus juulis 1941 ja veel kord augustis 1944. Varemeväljad kaeti muruga, sirgusid puud. Alles viimasel 30 aastal on kesklinna pargialadele taas hooned kerkinud, algul küll üsna argli-kult ja tigedat kriitikat taludes. Kriitika-le vaatamata pole uusehitisedki Tartu vaimu minema ajanud.

Vanema ajaloo saladusedTartu linna väljanägemisest enne 18. sajandi kaht katastroofi on väga vähe teada. Muid pildiallikaid peale paari joo-nistuse (1682. aasta Raekoja plats ja ka-heldava tõepärasusega üldvaade 1553. aastast) ning 1686. aasta maketi (vt Kalle Krooni artikkel „Käsu Hansu aeg-ne Tartu Rootsi Kuninglikus Armee-muuseumis”, Horisont 4/2012) õieti polegi säilinud.

Viimase pooleteise sajandi Tartu muutumisi saab seevastu jälgida üsna üksikasjalikult. Selle raamatu peamine siht ongi näidata, et see suures osas ka-dunud ja uuena kerkinud linn on ikka seesama Tartu.

Teose ülesehitus ja koostamispõhimõt-

ted järgivad üldjoontes „Kadunud vaade-te” Tallinna raamatut. Erinevalt Tallin-nast ei ole siin kesklinna kvartaleid välja jäetud. Raamat algab Raekoja platsilt ja teeb vastupäeva ringi üle vanalinna, Too-me ja Jakobi mäe ning Toometaguse, jõuab mööda Riia tänavat Emajõe ja pär-mivabrikuni, läbib risti ja põiki praeguse kesklinna Barclay platsi ja kaubamaja va-hel ning kulgeb siis piki Emajõge ja Nar-va maanteed Peetri kirikuni. Paar peatust tehakse ka Supilinnas ja mõnes muus tähelepanuväärses paigas.

Üllatavalt suur fotopärandKummalisel kombel on säilinud fotopä-rand Tartu ja Tallinna puhul üsna eri-nev. Tartu esimesed säilinud jäädvustu-sed algavad 1860. aastate keskelt, 1870. aastaist on olemas juba mitusada pari-ma kvaliteediga ülesvõtet, valiku tipuks on Johannes Pääsukese enam kui 400 võtet 1914. aastast.

Vabariigi ajal fotograafide huvi Tartu vastu vaibus, eriti vähe on säilinud foto-sid 1930. aastaist. Tallinna vaadete valik on kuni 1890. aastateni Tartust mit-meid kordi napim, sealt edasi aga jao-tub ajas ühtlasemalt. Sõja ajal ja järel on Tartut taas oluliselt rohkem jäädvusta-tud kui Tallinna.

Pea kõik vanad fotod selles raamatus on pärit avalikest arhiividest ja muuseu-

midest. Kõige rikkalikumaks on osutu-nud Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Tartust, tublisti täiendavad seda Filmi-arhiivi, Ajaloomuuseumi ja Tartu Lin-namuuseumi, samuti Kirjandusmuu-seumi, Arhitektuurimuuseumi, Spordi-muuseumi ning Ajalooarhiivi fotoko-gud. Huvi pakuvad ka Marburgi fotoar-hiivi fondid (Bildarchiv Foto Marburg), Fotod on dateeritud nii täpselt kui või-malik, lähtudes nii konkreetse foto arhiiviandmetest kui ka raamatu autori hinnangust. Tänapäevased fotod on kõik autori tehtud maikuust 2012 kuni oktoobrini 2013.

Kodu-uurimine nõuab aega ja pühen-dumist, eriti kui uuritav asub paarsada kilomeetrit kodust eemal. Esmatutvu-sel 1982. aasta sügisel tundus ta kõleda ja hallina, iga järgmise külaskäiguga muutus järjest põnevamaks ja nüüd, se-da raamatut lõpetades, olen kindel, et Tartu vaim on olemas, aga kätte teda veel ei saanud…

Tartu ja ühtlasi kogu Eesti esimene püsikino Illusion pandi Heinaturul püsti 1908. aastal, esimene kinoseanss toimus 17. aprillil. 1934. aastast kandis see Metropoli nime ja 1936 suvel pärast lahtimonteerimist olevat uuesti üles ehitatud omanik J. Paabo talus sealaudana. FOTO TARTU LINNAMUUSEUMI KOGUST

Tartu kadunud vaatedAare Olander320 lkkõva köide

8 (77) 21. november 2013

Rooma saladusedÜhe pealinna lugusid, paiku ja inimesiCorrado Augiastõlkinud Leena Uibokand, Tiia Puustusmaa, Külli Mariste, Kaidi Vahar 460 lk, kõva köide

Sitapead. TeooriaAaron Jamestõlkinud Virgo Siil184 lk, kõva köideMe puutume iga päev ja igal pool – kodus, tööl, reisil – kokku inimestega, kelle kohta ei ole paremat nimetust kui „sita-pea”. Neid ei ole lihtne mõista, neid ei saa vältida ja nendega toimetulek nõuab suurt pingutust. Alustuseks peaks püüdma sitapeadest aru saada. Selle juures tuleb appi raamat „Sitapead”. Aaron James on filosoofia-doktor ja ta ei ole sitapea.

VeiniröövPeter Mayletõlkinud Maria Lepik208 lk, kõva köideDanny Roth on Bordeaux’ parimatest aastakäigu-veinidest koosneva kollektsiooni uh-ke omanik, kuni keegi ta veinid sisse vehib. Röövi asub uurima Sam Levitt, veiniasjatundja ja ekspert meisterlike kuritegude alal. Veinide kadumist uurides viivad juhtlõngad ta kõige-pealt Bordeaux’ imelistesse viinamar-jaistandustesse ja seejärel ilusasse Provence’i. Ja poolel teel, bien sûr, lii-tub temaga nägus prantsuse kolleeg.

Ma armastasin rootslast ehk Sollefteå suviEnn Nõu252 lk, kõva köideRahvuslikult meelesta-tud arstiteaduse üliõpilane teenib ainsa eestlasena aega Rootsi kaitse-väes Sollefteå linnas, kui teda tabab pime armastus nagu välk selgest tae-vast. Romaan kirjeldab värvikalt 22-aastase eesti noormehe ja 19-aas-tase rootsi tütarlapse armastuslugu väikeses Rootsi linnas. Armastus ei küsi luba, isegi kui vastukaaluks seatakse eesti keel ja rahva ning riigi saatuslik tulevik. Autor järgib omal viisil A. H. Tammsaare ja Maimu Bergi paika seatud eesti traditsiooni.

Lubadus: ei ühtki negatiiv-set mõtet enamGraham W. Pricetõlkinud Vallo Kask208 lk, pehme köideKui vihastate vihma peale, sest peate muutma oma plaane, tunnistage en-dale, et see on mõttetu. See raamat õpetab keskenduma sellele, mida (kui üldse midagi) meil tuleb teha, et tulevikku paremaks muuta. Ülesanne pole kerge, kuid psühholoogi, tera-peudi, stressijuhtimise konsultandi ja suhtenõustaja Graham W. Price’i ideede, abivahendite ja tehnikate abil siiski võimalik.

Köögijumala naineAmy Tantõlkinud Jana Linnartsari „Punane raamat”sarja kujundus Jüri Jegorov464 lk, kõva köideElupõlised sõbrad Winnie ja Helen on hoidnud üle viiekümne aasta teinetei-se saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, teab Winnie, et ta peab ise esimesena oma minevikust rääkima tütrele Pearlile. Nii algab lu-gu Winnie teekonnast 1920. aastatel väikeselt saarelt Shanghai lähedal lä-bi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. Amy Tan on hiina päritolu ameerika kirjanik, eesti keeles on varem ilmunud tema menu-kas raamat „Õnnerõõmu klubi”.

PilapasknäärSuzanne Collinstõlkinud Evelin Schapel332 lk, kõva köide„Pilapasknäär” on menu-ka „Näljamängude”� tri-loogia kolmas raamat. Katniss Ever-deen on elus ja tema pere on väljas-pool hädaohtu. Gale on põgenenud. Peeta on Kapitooliumi vang. Salapära-ne 13. ringkond on tõesti olemas ning seal hautakse plaane Kapitooliumi kukutamiseks. Et muuta Panemi tule-vikku, peab Katniss kõrvale heitma oma viha ja usaldamatuse ning hak-kama ülestõusnute etturiks – olgu isiklik hind milline tahes.

Kass ja kinopiletMarkus Saksatammillustreerinud Anni Mäger144 lk, värvitrükkSelles raamatus seikle-vad uute tegelaste kõrval lugejale ju-ba tuttavad Mauri ja Liisu ning mui-dugi ka Karu, kes seekord osaleb koolikatsetel, vahetab lehmaga ame-tid ja liitub Feisbukiga. Sõna saavad ka muinasjututegelased ja selgub, et tõde on naljakam, kui me arvata os-kasime. Markus Saksatamm on kirju-tanud mh raamatud „Ruubert, lohe ja laevapoisid”, „Tont ja mannapuder” ning „Tädi hakkab tuuleloheks”.

Bert ja vabadusSören Olsson, Anders Jacobssontõlkinud Allar Soonestejoonistused Kwok-Hei Mak136 lk, pehme köideLõpuks ometi algas koolivaheaeg! Bert ja tema bänd Heman Hunters esinevad linnaväljakul, ettevalmistu-sed on täies hoos. On tähtis, et bändi tuleks kuulama võimalikult palju rah-vast. Aga publiku hulgas võiksid olla üksnes tüdrukud. Tüdrukud, kes lähe-vad pöördesse, kui bändi esinemas näevad! Siis mõtleb Berti tüdruk ehk ümber ega jäta teda maha.

Vinski loodAapelitõlkinud Välja Künnapillustreerinud Maija Karma192 lk, kõva köideSoome vestekirjaniku Aapeli (Simo Puupponen, 1915–1967) humoori-kas lugu ühe väikelinna elust ja ini-mestest ning koolipoiss Vinskist, kel-le nähtamatuks muutev imepulber aitab põnevaid asju korda saata siis, kui Vinski õpetajale tuleb külaline, kui palitud kummitavad ning härra Mõrumann saab silmu. Samuti toimu-vad seiklused Akordioniomaniku vil-las ning Vinskiga tutvuvad ka Lutika-lossi laiskvorstid. Selle raamatu kaante vahel on ka Vinski-lugude teine osa „Vinski ja Vinsentti”.

VabanemineJanika Vaht224 lk, pehme köideMai on 17-aastane tüd-ruk, kes hoiab omaette ja suunab tunded sisse-poole. Ühel päeval päästab ta enese-tappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassi-vend. Poiss pöörab tüdruku sisemaa-ilma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vaja-ka on ning mis suunas liikuda, et mi-nevikuvarjudest vabaneda. „Vabane-mine” on kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil ära-märgitud töö.

ilmunud ilmunud

Kadi Kaljola

Portree Rooma linnast, mis selle raamatu lehekülgedel avaneb, pakub avastamisrõõmu ja oota-

matusi. Seda võib lugeda kui reisisoovi-tust, linna võluvaid ja erakordseid pai-ku tutvustavat raamatut, ent autori läbi-lõige pakub siiski enamat.

Haaravate lugude kronoloogiline va-limik „Rooma saladused” külastab pai-ku, mis on seotud paljude isikute ja sündmustega, kuid tundub, nagu oleks selles katkematus mälestusteahelas just kivid ja esemed need, mis kõnele-vad. Lugejate silme alt mööduvad vara-kristlik Rooma uhkete basiilikatega, sa-jad linnas elanud ning töötanud kunst-

Igavese linna haaravad loodnikud, kes lisaks linnale maalisid ka tuhandeid kurtisaane, kes koos palve-rändurite, sõdurite, preestrite ja palga-sõduritega linna öid elavdasid.

See sajanditepikkune ränne lõpeb fa-šismi ajal rajatud Cinecittà illusioonide-ga. Kinolinnakust sai üks maailma suu-rimaid võlukunsti vabrikuid. Fellini film „La dolce vita” tõi elavaks müüdiks muutunud Rooma tavadele rahvusva-helise tuntuse. Autor rõhutab, et kui inimkonna ajalugu pole olnud muud kui üks suur vägivald ja segadus, on Rooma valusa tõetruudusega peegelda-nud sajandite vältel selle igat detaili, ka sellist, millelt tahaks meelsamini pilgu ära pöörata.

Tuginedes ajaloole, kuid ka mõninga-tele isiklikele kogemustele, on raamatu

autor koondanud isikud ja faktid tervik-likuks jutustuseks vastuolulisest lin-nast, mis sarnaneb kohati metropolile ja kohati külale. Kõik inimlik – argus, heldus, teadmatus, ettevõtlikkus ja minnalaskmine – on leidnud ajaloo näitelaval kehastajad.

www.tnp.ee

Page 7: Ajaleht Raamat (november 2013)

Pole tähtis, millesse sa usud, kõlab raamatu juhtmõte. Tähtis on, mida sa teed. Kas sa annad süüa näljasele? Kas sa aitad seda, kellel pole kodu? Lihtsad asjad, millele ausalt vastata on teine-kord päris raske.

nende silmaringi laiendada, nii teadmis-te mõttes kui näidates seda, mis on hea ja mis halb, mis tõde ja mis vale. Omadu-sed, mida ma stiili juures tähtsaks pean, on selgus, täpsus, tabavus. Ja loomuli-kult vaimukus. Ning vaimukus ei lähe kunagi moest, jumal tänatud! Tuleb kir-jutada nii, et targal on huvitav ja loll saab aru.” – Just nõndamoodi on Aleksei Turovski oma teadmisi mis iganes audi-tooriumile (pisipõnnidest akadeemiku-teni) jaganud. Delikaatselt, tabavalt, vaimukalt, toredasti.

Kõige meelsamini räägib ikka loomadestKuidas ta seda kõike teab, millest alati nii kaasahaaravalt ja pealetükkimata,

Tänapäev 7www.tnp.ee

8 (77) 21. november 2013

Aleksei Turovski ja teised loomadkoostanud Piret Mäeniit216 lk, kõva köide

Piret Mäeniit koostaja

Inimene, kes rahumeeli, tões ja vai-mus ning absoluutse endastmõiste-tavusega liigitab ennast loomade

sekka, peaks tekitama küsimusi. Aga mitte siis, kui tegemist on Eesti tuntui-ma, nii inimeste kui ka suleliste ja kar-vaste keskis armastatud loomatundja-ga. Temalt küsitakse alatasa kõikvõi-malikke küsimusi kõikvõimalike loo-made kohta ja ta vastab meelsasti, mõ-nusalt ja innuga. Jagab inimlikku loo-matarkust, teadmisi ja... vaimustust. Võluvalt, nakatavalt, imetlusväärselt.

„Mineraloogia on minu kirg,” teatab ta ühel hetkel. „Kassid on mu lemmi-kud,” kiidab ta teisal. „Ilvesed, mu lem-mik-kiisud! – Vööthüäänid, mu armsad sõbrad! – Tuhatjalg, mu kullake!” Pea iga puuri ees nimetab ta puuri sees oli-jat oma lemmikuks. Ja samas on kordu-valt kinnitanud:„Minu kõige lemmikum loom on ikkagi liigikaaslane nimega pä-risinimene, homo sapiens.”

Ent kes, miks, kus on öelnud, et lem-mikuid ei võigi olla kokkuarvamatult palju?! Aleksei Turovski on veendunud ja veenab meid, et võib ja vahest peabki lemmikuid leiduma kõikjal ja palju.

Kõikide loomade saadikVähestele on antud võimalus kõnelda oma erialast, oma tööst ja samas kõi-gest sellest, mis kõnelejale endale mee-lepärane, pidevalt ja ükskõik kellele. Ning oskust teha seda nii, et iga pajatus kindlapeale kutsub ja kinnistab kuula-ma. Poetades kõrva taha ikka mõne eluliselt kasuliku iva, mis mitte üksnes väärib meeldejätmist, vaid jääbki hõlp-sasti meelde.

Rahvasuus kõikide loomade saadi-kuks tituleeritud Aleksei Turovskil just selline oskus on. Ja võimalus – pühen-dunud zooloogina, parasitoloogina, zoo- semiootikuna, nii loomade kui ka inim-hingede käitumise tähelepaneliku tund-jana, kogu eluslooduse, aga ka eluta looduse armastaja ja väsimatu tutvusta-jana. Ta on autoriteetne ekspert nii kol-leegide hulgas kui ka ajakirjanduses, oodatud ja armastatud esineja raadio- ja telesaadetes, tudengitest tormijoostud lektor, ülipopulaarne ekskursioonijuht Tallinna Loomaaias, loodusretkedel mööda Eestit, Aafrika savannides,

Madagaskari vihmametsades või kus iganes.

Turovski on ka mitmekümne raama-tu ja sadade artiklite autor, aga ka laste- ja loomaraamatute illustraator, entsük-lopeediate ja leksikonide kauane kaas-autor ja pilditahvlite looja, loodusaine-liste õpikogumike ja õpetlike mängude koostaja jpm.

Targal on huvitav, ka loll saab aruKirjanik Mihkel Mutt on ühes interv-juus arutlenud: „Öeldakse küll, et hari-mine teeb inimesed õnnetumaks, sest oma lolluses on nad rõõmsad nagu põr-sad, aga... Inimesi ei tule mingi ühe konkreetse tarkusega nuumata, vaid

Mul on huvitav! FOTO KALLE MÜLLER

Astroloogia teejuhtÕpi samm-sammult tund-ma astroloogia saladusiSue Merlyn Farebrothertõlkinud Heija-Liis Ristikivi360 lk, pehme köide„Astroloogia teejuht” kergitab katet selle iidse kunsti saladustelt ja selgi-tab samm-sammult horoskoopide põhielemente nagu sodiaagimärgid, planeedid, majad ja aspektid ning õpetab tõlgendama sünnikaarti. Suurbritannia ühe juhtiva astroloogi kirjutatud ainulaadne kursus aitab lugejal avastada, kuidas astroloogia toimib, millal seda kasutada ja kuidas oleks sellest abi tuleviku kujundamisel.

Sokikudumise meistriklassUuenduslikud tehnikad ja mustrid tippdisaineriteltAnn Buddtõlkinud Liia Tammes184 lk, pehme köideAutor on kokku pannud viieteist- kümne tippdisaineri kudumisvõtted ja tehnikad, et luua üks täielik soki- kudumise käsiraamat. Siit õpite soki-kudumise põhialuseid nii säärest kui varbast alustatud sokkide puhul, mi-da täiendavad 17 täiesti uut suurepä-rast tööjuhist. Raamatust leiate, kui-das kauneid tehnikaid nagu palmi-kud, keerdsilmused, pits, värvilised kirjad, põikilapiline kudumine, varju-kudumine ja intarsia kududa ringselt. Samuti õpite nupukaid viise, kuidas sokki alustada ja lõpetada, kanda ning varvast vormida ja taldu kududa.

Loomahääled100 põnevat liiki ja nende häälitsusedJan Pedersentõlkinud Allar Sooneste264 lk, kõva köideAinulaadne raamat tutvustab sadat põnevat looma ja nende erilisi häälit-susi kogu maailmast, alates Euroo-past ning lõpetades maailmamere ja Arktikaga. Raamatus on nii loomi, ke-da meil hästi tuntakse, näiteks hunt ja põder, kui ka eksootilisi liike, näi-teks tiiger, vaal ja papagoid. Raamatu suurim väärtus on helimängija, mis võimaldab loomade häälitsusi ka kuulata. Raamatu eestinduse on sisuliselt toimetanud Mati Kaal.

Kättemaksu-kontor 100Fänniraamat ja kalenderMihkel Ulman, Annely Adermann56 lk, plakat ja DVDSee raamat on iga „Kättemaksukontori” fänni raudvara, sest vaid nende kaante vahelt leiab sisuka, värvika ja ajaloolise kokku-võtte sarja sajast osast, mis jõudsid TV3 eetrisse aastatel 2009–2013. Lisaks saab lugeda intervjuud kõigi seikluste looja, sarja stsenaristi Mihkel Ulmaniga. Tänu sarja te-gevprodutsendile Kädi Rammulale on raamatus kõigi sarja sajas osas kaasa löönud näitleja nimed. Raama-tu vahel on autogrammidega poster, kus säravad saja osa vaieldamatud lemmikud Frida, Marion ja Häidi. Raamatuga kaasas on ka režissöör Ain Prosa kaasabil loodud DVD, kust leiate mitme erineva hooaja naljakad saateapsud. Fänniraamatut täiendab „Kättemaksukontori” kalender, kus muuhulgas toodud ka sarja värvika-mate tegelaste sünnipäevad.

ilmumas

Lugu mehest, kes üritas naasta kristluse alglätete juurde

Loomade saadiku jäljeradaaga tingimata harivalt pajatab? Mis radu pidi on ta oma teadmiste, annete, os-kuste ning tuhandete suurte ja väikeste kuulajate, vaatajate, lugejate südamete-ni jõudnud?

Vastus(t)e otsimiseks lubas Aleksei Turovski käsitada ennast loodusvaatlu-se objektina, mis/kes vaatleja pilgule avanes aga ennekõike liigilise subjekti-na. Koos sellega ja läbi selle, mida ta teeb ja on teinud, millest innustunud ja mida meelsasti valmis jagama.

Kui enamik inimesi räägib võimaluse korral suurima hasardiga iseendast ega põlga teinekord ära isegi pikantseid pih-timusi, siis lapsepõlvest peale tulihinge-line zooloog pajatab parima meelega ikka loomadest. Tänuväärselt. Sedakorda siiski pajatab ta ka inimestest – tänuga –, isiksustest, kes olulistel eluteekäändudel on talle teejuhiks olnud, maailma ja kõige selles leiduva tähendusi avanud, teedele tähendust loonud ja lisanud.

Ja jupiti ka sündmustest ja juhtumi-test, millel on olnud märgilist tähen-dust niihästi nimitegelase enda kui meenutada võetud ajajärkude ning tä-nasegi jaoks. Ja tasahaaval paotab katet oma salakirgedelt, mille sekka mahub üllataval kombel koguni poks.

Vaatluspäevikuks liigitatud portree-raamat Aleksei Turovskist on mõeldud turovskilikult lahedaks ja samas para-jalt harivaks lugemiseks kõigile, kel tä-hed selged. Vaadeldava verbaalsete ja pildigaleriina jäädvustatud palgejoonte kõrval pakuvad silmarõõmu ja uudista-mist Kalle Mülleri kaamerasilma ja ku-jundajakäega esitatud ilmekad looma-fotod ja Aleksei Turovski filigraanselt detailitäpsed „tööjoonised” ning vaba-käelised süranimalistlikud joonistused.

Vaadeldud zooloog, zoosemiootik, entomoloog, parasitoloog, paleonto-loog, mütoloog ja etoloog vaatab raama-tu lugejale otse silma. Tunnistades, et tema jaoks kõigest kõige põnevam – see on inimene liiginimega homo sa-piens. Ning sõnastab oma elu-hoiaku lihtsa lausega: „Mul on

Daniel Stein, tõlkijaLjudmila Ulitskaja tõlkinud Ilona Martsonsari „Punane raamat”sarja kujundanud Jüri Jegorov488 lk, kõva köide

Ilona Martson

„Daniel Stein, tõlkija” algab na-gu lugu holokaustist; nagu järjekordne holokausti kir-

jeldus. Kuid ei ole seda. Pigem räägib vene maineka kirjaniku Ljudmila Ulits-kaja 2006. avaldatud ja tänaseks mitme-te rahvusvaheliste auhindadega pärja-tud romaan „Daniel Stein, tõlkija” 20. sajandi elude keerdkäikudest laiemas plaanis, ning pole parata – holokaust oli üks möödunud sajandi traagilisematest episoodidest.

Kuid selmet kirjeldada järjekordselt selle rahva kannatusi, kelle hulka kirja-nik ise kuulub, on Ulistkajat huvitanud hoopis arusaamise ja leppimise teema. Ja muidugi ka küsimus usust, uskumi-

sest, erinevate religioonide rahumeelse kooseksisteerimise võimalikkusest tä-napäeva maailmas.

Raamatu keskmes on nimitegelane, katoliiklane, karmeliitide ordusse kuu-luv munk Daniel Stein. Erakordse saa-tusega mees – sündinud juudina Lõuna-Poola kolkakülas, jäi ta koos oma pere-ga seitsmeteistaastaselt jalgu Teisele maailmasõjale. Danieli vanemad huk-kuvad koonduslaagris, vend pääseb Pa-lestiinasse, Danielil enesel õnnestub oma elupaigast põgeneda Leetu ja oma juudi päritolu varjata.

Tänu sünnipäraselt heale keeleosku-sele satub ta tõlgina tööle Gestaaposse, tänu millele õnnestub noorel mehel päästa ühes Valgevene väikelinnas kolmsada juuti. Steinist endast saab ka-toliiklane ning ta üritab astuda kloost-

risse, mis tal pärast sõda Poolasse naas-tes ka õnnestub. Hiljem, neljakümne-aastase mehena, otsustab ta sõita Iisra-eli, kus loob väikese koguduse, ürita-des naasta kristluse alglätete juurde.

Kuid Daniel on kõike muud kui hin-gekarjane tavapärases tähenduses – ta on ühtlasi ka sotsiaaltöötaja, kümneid keeli valdav erudiit ja üle Iisraeli tuntud ekskursioonijuht. Ühtlasi ka mees, kel-lega kokkupuutumine võib muuta elu.

Danieli lugu on kirja pandud omapä-rasel viisil – erakirjadest, intervjuudest, ajaleheartiklitest, arhiividokumenti-dest, isiklikest päevikumärkmetest koosneva mosaiigina. Ulitskaja liigub kergelt üle riigipiiride ja aastakümnete, näidates, kuidas üks elu puudutab näh-tamatute niitidena vene, saksa, juudi, poola, leedu ja araabia päritolu inimesi.

Page 8: Ajaleht Raamat (november 2013)

Varrak8 2 (71) 29. märts 2013

www.varrak.ee

välja astusid. „Agendijuht” on täis erk-said detaile ja dramaatilisi pajatusi, mis heidavad uut paljastavat valgust KGB sisemaailmale.

Susi, kriimsilm, metsatöll Fakte ja lugusid hundistPeep Männil80 lk, kõva köide2013. aasta on hundiaasta. Zooloog ja suurkiskjate uurija Peep Männil annab selles raamatus põhjaliku ülevaate huntidest. Ta kirjutab hundi ko-dust, pereelust, käitumisest ja suhetest teiste loomade ning inimestega.

Pitsilise köögi lõunad. Granaatõun ja piprateraMaru142 lk, kõva köideKöögikunstnik Maru on koostanud erilise kokaraamatu just talveks ja jõuludeks. Talviselt karges ja kaunis kokaraamatus on 40 retsepti: talvesupid, talvised salatid, ahjuamp-sud, talvehõrk, talveküpsised, talve-külm, talvine sahver, talveilu, magus argihõrk. Miks mitte katta just tänavu teistmoodi jõululaud ja pakkuda näiteks verivorste kartulitainas? Ilmub detsembri alguses.

Koduköögi meistriklass Retseptid ja juhised kodu-seks söögitegemiseks320 lk, kõva köidePraktiline ja põhjalik koka-raamat sisaldab ligi paarsada ajakirja Toit ja Trend viimaste aastate paremat retsepti, lisaks hulganisti koduseks köö-gitööks vajalikke teadmisi, nõuandeid ja nippe. Ilmub detsembri alguses.

Menu8ilmunud

www.menuk.ee

Siire Vanaselja

Selle raamatu lennukas pealkiri ei valeta – siit leiab tõepoolest ideid maailma päästmiseks. Kes aga

arvab, et jutt käib meie helesinisest pla-needist Maa, peab pisut pettuma. Tõsi, ületarbimise teema, millele tähelepanu juhitakse, on globaalne ja vägagi terav, kuid maailma mastaabis päästeaktsioo-ni asemel kutsub autor lugejat alusta-ma hoopis lähemalt – omaenda kodust.

Kodu sisustades või vajalikke tarbe-esemeid juurde hankides on kiireim tee minna poodi ja osta, mis meeldib. Kas aga lihtsaim võimalus ka kõige õi-gem on? Millise maailma me niimoodi, ohjeldamatult tarbides ja ressursse rai-sates, jätame oma lastele, küsib autor. Seda enam, et ressursse, materjale ning võimalusi jagub tegelikult igas kodus – neid tuleb vaid õppida nägema ja kasuta-ma – ning ilma poodi minematagi saab rahuldatud õige mitu pakilist vajadust.

Oma kodu kujundamiseks tehtud taaskasutusideede näidete varal juha-tab autor lugeja säästva mõtteviisi, leid-likkuse ning isetegemise radadele. Maitsekate ja kõikidele kättesaadava-test materjalidest tarbeesemete valmis-tamine on jõukohane enamikule meist ning innustab kindlasti ka oma lähi-ümbruses uue pilguga ringi vaatama.

Võib vabalt juhtuda, et pärast raama-tuga tutvumist on teiegi kodus mõni tarbeese, mis oma kätega uuele elule aidatud ja milles on olemas see midagi,

mis teeb ta eriliseks. Tänu taolistele as-jadele saab kodu ainult rikkamaks ja põnevamaks ning küllap lisandub esi-mesele õnnestunud projektile veel tei-ne ja kolmaski.

Iga kodu on väärt, et sellesse lugupi-davalt suhtuda ja mitte risustada seda mõttetu kraamiga. Pigem tarbida vä-hem, valida targalt ja läbimõeldult, hoi-des ja hoolides.

Ühtlasi on sel moel maailma päästmi-

8 (77) 21. november 2013

Tallinna lahing 1941Mati Õun, Hanno Ojalo144 lk kõva köide

Agendijuht. KGB ohvitseri mälestused Viktor Tšerkašin, Gregory Feifertõlkinud Peeter Villmann336 lk, kõva köide

Ideid maailma päästmiseks Mõtteid omanäolise kodu loomiseksAnna Lutter132 lk, kõva köide

Augustis 1941 toimus Tallinna ümbruses ja Soome lahel 1941. aasta kampaania veriseim heit-

lus Baltikumis, kus Suur-Saksamaa ja Nõukogude Liidu maa- ja merejõud omavahel rinda pistsid. Seekord lõppes titaanide heitlus sakslaste kasuks, kes vallutasid 28. augustil Tallinna ja tekita-sid Eesti pealinnast Kroonlinna pageva-le Punalipulisele Balti laevastikule suu-ri kaotusi.

Raamat annab ülevaate jõudude va-hekorrast Tallinna pärast peetud lahin-gus, maismaavõitluste käigust ja Juminda miinilahingust, kus hukkus kokku 33 sõjalaeva ja 58 tsiviillaeva. Au-gustikuistes heitlustes osales venelaste ja sakslaste poolel kokku üle 150 000

sõjamehe, kellest sai maal ja merel sur-ma ligi 27 tuhat.

Eraldi on vaadeldud ka eestlaste rolli mõlemal poolel ja nende kaotusi. Meie mehi ja naisi langes Tallinna lahingus nii võitlejate kui ka tsiviilelanike staatu-ses ja uppus koos laevadega Soome lah-te. Ka paljudel elusalt Venemaale pääse-nutel ei õnnestunud enam kunagi ko-dumaad näha. Tänu käesoleval sajandil Venemaal ilmunud uutele uurimustele on raamatus täpsustatud Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste arvukust ja kaotuste suurust. Samuti ei ole tähele-panuta jäetud tallinlaste eluolu sõjakee-rises. Ülevaade on antud linnaelanike katsumustest 1941. aasta suvel, kaitse-töödest, mobilisatsioonist, sõjapurus-

tustest. Pärast linna langemist sakslas-te kätte ka uuest linnavõimust, Oma-kaitse loomisest ja tegevusest ning püüetest normaalne elu taastada.

Raamatus on kasutatud palju esma-kordselt trükis avaldatud haruldasi fotosid.

Alcázari sangarid 72 päeva võitlusi Toledo linna südamesRudolf Timmermans160 lk, kõva köideSee raamat on jutustus Hispaania kodusõja esimestel kuudel Toledo linna südames paiknenud Alcázari kindluse kaitsjatest, kes suut-sid 72 päeva kangelaslikus ja ennast-ohverdavas võitluses kommunistidest piirajate vastu oma positsioone hoida ja abivägede tuleku ära oodata. Raa-matu sündmustik toimub juulist sep-tembrini 1936 ja põhineb osalejate ütlustel autorile, kes jõudis Toledosse veel siis, kui lahingumüra polnud vai-bunud. Kirjapandud lugu on haarav ja emotsionaalne ning kirjeldab toimu-nud sündmusi tõetruult.

Idarinde relvad. II raamatLiikursuurtükkidest lennukiteniMati Õun176 lk, kõva köideRaamat on järg samanimelise raamatu esimesele osale, kus oli juttu Teise maa-ilmasõja Idarinde vastaspoolte kergerel-vadest, suurtükkidest-miinipildujatest ja tankidest. Kuid Idarinde avarustes oli ka liikursuurtükke, soomusautosid, -veokeid ja -ronge, samuti lennukeid. Kõiki neid sõjamasinaid varustasid kü-tusega, varuosadega ja muu vajalikuga sajad tuhanded veo- ning sõiduautod. Raamatu autor paneb süsteemi relvad ja masinad, mille kohta seni eesti kee-les on süsteemne ülevaade puudunud.

ilmunud

Grenaderwww.grenader.ee

Mahlapakist keraamika. FOTO RAAMATUST

Ideid maailma päästmiseksKindel linn ja varjupaik. Läänemeremaade kindlusi kesk- ja uusajastMati Õun240 lk, kõva köideAegade jooksul on Eestis ehitatud mõnisada kindlust, Läänemerd ümb-ritsevais maades on neid olnud tu-handeid. Eesti maalinnadest ehk muistse iseseisvuse aegseist linnus-test, aga ka keskaegseist kivikindlus-test on kirjutatud hulk raamatuid, teadus- ja aimeartikleid. Meie lähi-naabrite tuntuimate kindluste kohta peaaegu puudub eestikeelne kirjan-dus, kuigi episooditi on teavet ilmu-nud erakordselt laiahaardelises ajalookirjanduses küll ja küll. See raamat annab ülevaate ümber Läänemere asuvate riikide tuntumaist või meile tähtsamaist kindlustest läbi kesk- ja uusaja, jõudes välja ka nende kindluste tavaliselt mittemilitaristlik-ku nüüdisaega.

ÜlikondMehis Heinsaar160 lk, pehme köideMehis Heinsaare lühijuttude kogumik, kirjutatud aastatel 2003–2013.

seks täiesti reaalne samm astu-tud.

Nelikümmend aastat KGB ohvit-serina teeninud Viktor Tšerka-šin oli külma sõja aegse luure-

tegevuse varjurikka maailma üks kesk-seid mängijaid. Tšerkašini teenistus-käik oli alates karmist koolist möödu-nud sajandi 50. aastate alguse Nõuko-gude luures kuni tema parimate aasta-teni KGB vastuluure juhi kohal Was-hingtonis Nõukogude saatkonnas täis põnevaid vahejuhtumeid ja dramatismi.

Tšerkašin pakub oma kokkuvõtlikus ülevaates välja sündmustes tegelikult osalenud inimese tähelepanuväärse pil-guheidu KGB pikaleveninud vastassei-sule LKAga. Kogu külma sõja vältel üle-

maailmses luuretegevuses tähtsat osa etendanud Tšerkašin on viibinud lähe-tustel Ühendriikides, Austraalias, Indias ja Liibanonis.

1985. aastal aga pani Tšerkašin oma nimele kirja KGB kaks kõikide aegade kõige suuremat saavutust. Tolle aasta aprillis värbas ta LKA töötaja Aldrich Amesi ja hakkas tema põhisuunajaks. Pool aastat hiljem astus vahetult Tšerkašiniga ühendusse FBI eriagent Robert Hanssen, kellest sai lõpuks Amesist veelgi tähtsam spioon.

„Agendijuhis” pakub Tšerkašin välja täieliku ülevaate sellest, kuidas ja miks need ameeriklased oma kodumaa vastu

Veriseim heitlus Baltikumis

KGB ohvitseri mälestused

Langevarjurina EestisRonald Seth208 lk, kõva köideRaamatus on inglase Ronald Sethi (1911–1985) jutustus Teise maailmasõja päe-vilt. Seth paisati 1942. aasta oktoobris Briti luure diversandina lennukilt Põhja-Eesti rannikule, et organiseerida sakslastevastast sabotaaži, ent operat-sioon ebaõnnestus ja Seth püüti kinni. Tal õnnestus imekombel ellu jääda ja 1945. aasta aprillis läbi Šveitsi ja Prantsusmaa Inglismaale tagasi pääseda.

SõjasurmadHeino Prunsvelt368 lk, kõva köideRaamat sündis ideest pan-na ühtede kaante vahele kõik Teises maailmasõjas langenud eestlased, aga mitte tähestikulises, vaid surmasaamise päeva järjekorras. Raamatus on kokku 9180 nime, eestlasi ja Eestimaal sündinud sakslasi, venelasi jt rahvaste esindajaid, kes sõja aastatel 1939–45 erinevatel rinnetel Saksa ning Soome relvajõududes langesid või teadmata kadunuks jäid.

Mürakarud. Olukorrast PaanikaosakonnasUrmas Nemvalts96 lk, kõva köideUrmas Nemvaltsi lõbus koomiksiraamat, kus meile tuttavad metsarahva tegelased on läbi teinud teatud muutused ning pidanud kohanema tõsiste katsumustega.

ilmumas