Upload
others
View
21
Download
0
Embed Size (px)
TALLINNA ÜLIKOOL
Haridusteaduste Instituut
Andragoogika ja täiskasvanuhariduse valdkond
Ülle Mugu
VÄHENENUD TÖÖVÕIMEGA
TÄISKASVANUTE KOGEMUSED ÕPPIMISEST
Magistritöö
Juhendaja: Halliki Põlda, MA
Tallinn 2017
2
Tallinna Ülikool
Instituut
Haridusteaduste instituut
Valdkond Andragoogika ja
täiskasvanuhariduse valdkond
Töö pealkiri Vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemused õppimisest
Töö liik
Magistritöö
Kuu ja aasta
Mai 2017
Lehekülgede arv: 64
Allikad: 81
Lisad: 0
Referaat
Magistritöö eesmärk on uurida ja mõista, kuidas kirjeldavad vähenenud töövõimega täiskasvanud
oma kogemusi õppimisest. Sisenedes tööturule ja õppima, kohtuvad vähenenud töövõimega
täiskasvanud erinevate probleemidega, näiteks eelarvamused, teadmatus, müüdid ja hirmud
(Puudega inimeste…, 2014). Mõnikord neid ka haletsetakse, kahjustades sellega nende minapilti ja
positsiooni ühiskonnas (Kuusik, Davidjants, & Papp, 2016). Igaüks peab tundma, et ta on oodatud
ja vajalik ühiskonnaliige just sellisena, nagu ta on (Aaviksoo, 2008). Õppeprotsessis on oluline
õppija (Pilli, 2005), seetõttu on oluline uurida ja kirjeldada vähenenud töövõimega täiskasvanute
kogemusi õppimisest. See teadmine on vajalik andragoogidele, täiskasvanute koolitajatele ja
ühiskonnale tervikuna, et suurendada vähenenud töövõimega täiskasvanu toetamist õppimisel.
Magistritöös mõistan vähenenud töövõimega täiskasvanuna inimesi, kellel on tuvastatud osaline
töövõime või töövõime puudumine või kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks või kellel on
määratud puue (Sotsiaalministeerium, 2015). Uurimisprobleem on sõnastatud uurimisküsimusena:
Kuidas kirjeldavad vähenenud töövõimega täiskasvanud oma kogemusi õppimisest?
Uurimisküsimusele vastuse saamiseks valisin kvalitatiivse fenomenoloogilise uurimisstrateegia.
Andmeid kogusin narratiivsete intervjuudega. Empiiriliste andmete analüüsimiseks kasutasin
induktiivset sisuanalüüsi. Vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi õppimisest ei ole seni
uuritud. Empiirilise uurimuse tulemusena selgus, et vähenenud töövõimega täiskasvanud
kirjeldavad oma kogemusi õppimisest kui oskuste ja vilumuste õppimist, refleksiivset õppimist ja
mitteõppimist. Samuti kirjeldasid nad kogemusi õppimisest õppimismiljöö kaudu: moodustusid
alakategooriad: kaasõppijad ja õppejõud õppekeskkonnas ning ühiskonna norm. Vähenenud
töövõimega täiskasvanute kogemustes õppimisel kirjeldati ka probleemide aspekti: kõigil
uuritavatel tekitas haigus probleeme õppimisel, samuti kogesid nad müüte ja eelarvamusi nende
suhtes. Kogemustes kirjeldati ka probleemi seadusandlusega – tasemeõppes ei ole arvestatud
vähenenud töövõimega täiskasvanutele soodustustega. Vähenenud töövõimega täiskasvanud
kirjeldasid oma kogemusi õppimisest ka subjektiivsest aspektist lähtuvalt, andes õppimisele
tähendusi ja tuues välja õppimise põhjust ja eesmärki. Täiendava tulemusena moodustus andmetest
täiendav kategooria, milles uuritavad andsid soovitusi koolitajatele, kaasõppijatele ja koolituse
korraldajatele.
Võtmesõnad: kogemus, õppimine, vähenenud töövõimega täiskasvanu, täiskasvanud õppija
Keywords: experience, learning, adult with lessened working efficiency, adult learner
Töö autor: Ülle Mugu allkiri:
Kaitsmisele lubatud: 02.05.2017
Juhendaja: Halliki Põlda allkiri:
3
Tallinn University
Institute
School of Educational Sciences
Field
Anrogogy and the field of adult education
Title Learning experiences of adults with lessened working efficiency
Classification
Master Thesis
Month and year
May 2017
Number of pages: 64
Sources: 82
Appendix: 0
Abstrac
The goal of this master's thesis is to research and understand, how adults with lessened working
efficiency describe their studying experiences. Entering the job market, adults with lessened
working efficiency often encounter various problems, such as prejudice, lack of knowledge, myths
and fears. Sometimes, they are pitied and thus, their self-image and position in society gets damaged.
(Kuusik, Davidjants, & Papp, 2016). Everyone must feel like they are accepted in the society the
way they are. (Aaviksoo, 2008). The learner is important in the study-process, which makes it
important to study and describe the learning experience of adults with lessened working efficiency.
This knowledge is important to andragogues, adult educators and to society as a whole, to support
adults with lessened working efficiency. In this master's thesis, I study adults with lessened working
abilities, who have partially lessened or no working efficiency or who are considered to be
completely disabled or who are mentally or physically disabled.
The research problem is phrased as a question: How do adults with lessened working efficiency
describe their learning experiences? To find answer to the question, I chosed qualitative
fonomenological learning strategy. I gathered data by narrative interviews. To analyse empirical
data, I used inductive content analysis. Learning experiences of adults with lessened working
efficiency haven't been studied yet. Empirical study showed, that adults with lessened working
efficiency describe their learning experiences as gaining new knowledge and wisdom, reflective
studying and non-studying. They also described their experiences through describing their studying
environment. They formed sub-categories: fellow students and lecturers in the same environment
and society's norm. While studying adults with lessened working efficiency, the aspect of the
problems was also described: all participants found their illness to be problematic and they also
suffered from myths and prejudices because of their ilnesses. Problems with legislation were also
described – in formal studies, people with lessened working efficiency get no discount. Adults with
lessened working efficiency described their experiences also from the subjective perspective, giving
a meaning to studying and also explaining their reasoning and goals. As and additional result, a new
category formed from the data, in which the subjects gave suggestions to the educators, teachers,
fellow students and organisers of the lectures.
Keywords: experience, learning, adult with lessened working efficiency, adult learner
Author: Ülle Mugu Signature
Allowed to defend 02.05.2017
Supervisor: Halliki Põlda Signature:
4
Sisukord
SISSEJUHATUS ................................................................................................................... 5
1. TÄISKASVANUD ÕPPIJA MÕISTE SISU JA ÜHISKONDLIK TÄHENDUS ....... 8
1.1. Täiskasvanud õppija määratlus täiskasvanuhariduse kontekstis ............................ 8
1.2. Vähenenud töövõimega täiskasvanu .................................................................... 10
1.3. Vähenenud töövõimega täiskasvanud õppeprotsessis .......................................... 11
1.4. Vähenenud töövõimega täiskasvanuid ja täiskasvanud õppijate kogemusi
käsitlevad teadusuuringud ............................................................................................... 13
2. KOGEMUS ÕPPIMISEST ......................................................................................... 15
2.1. Kogemuse olemus ................................................................................................ 16
2.2. Kogemuse mõju täiskasvanu õppimisele .............................................................. 19
2.3. Kogemuse ja õppimise mõjutegurid ..................................................................... 24
2.4. Peamised õppimise teooriad ................................................................................. 27
3. METOODIKA ............................................................................................................. 30
3.1. Uurimisstrateegia ja metoodika ............................................................................ 30
3.2. Intervjuu läbiviimine ............................................................................................ 32
3.3. Valimi valik ja kirjeldus ....................................................................................... 32
3.4. Andmete kogumise ja analüüsi protsess ............................................................... 33
4. EMPIIRILINE OSA .................................................................................................... 37
4.1. Tulemused ............................................................................................................ 37
4.1.1. Kogemus õppimisest ..................................................................................... 37
4.1.2. Kogemus õppimismiljööst ............................................................................ 40
4.1.3. Probleemide aspekt kogemustes ................................................................... 46
4.1.4. Subjektiivsuse aspekt kogemustes ................................................................ 54
4.1.5. Vähenenud töövõimega täiskasvanute soovitused ............................................... 58
5. ARUTELU .................................................................................................................. 62
KOKKUVÕTE .................................................................................................................... 67
KASUTATUD ALLIKAD .................................................................................................. 69
5
SISSEJUHATUS
Hiljuti rakendunud töövõimereformi tõttu on toimunud ka koolitusvaldkonnas mitmeid
muutusi. Järjest rohkem asuvad õppima tööalastele täienduskoolitustele vähenenud
töövõimega täiskasvanud, et siseneda tööturule ja olla seal konkurentsivõimelised.
Fookusesse on tõusnud vähenenud töövõimega täiskasvanud õppijate mõistmine ja
õppimise toetamine.
Magistritöö eesmärk on uurida ja mõista, kuidas kirjeldavad vähenenud töövõimega
täiskasvanud oma kogemusi õppimisest. See teadmine aitab kaasa teadlikkuse
suurendamisele ja puuetega inimeste õiguste suhtes lugupidava suhtumise soodustamisele
haridussüsteemi kõigil tasanditel ning austust erinevuste vastu ning puuetega inimeste
tunnustamisele inimeste mitmekesisuse ja inimkonna osana (Puuetega inimeste ..., 2016).
On oluline uurida vähenenud töövõimega täiskasvanud õppijate kogemusi õppimisest, kuna
ühelt poolt on vähenenud töövõimega täiskasvanutel riiklik surve asuda tööle
(Töövõimereformi sihtrühma ......., 2015) ja teiselt poolt neid palju ei mõisteta ja on
ühiskonnas hirmud ja tabud (Aaviksoo, 2008; Kuusik, Davidjants, & Papp, 2016).
Sisenedes tööturule ja õppima, kohtuvad vähenenud töövõimega täiskasvanud erinevate
probleemidega. Ühiskonnas tervikuna on palju eelarvamusi, teadmatust, müüte ja hirme
(Puudega inimeste …, 2014). Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku
kantselei andmetel on ühiskonnas palju puudega seotud stereotüüpe. Näiteks arvatakse, et
kui on nähtav või nähtamatu füüsiline puue või haigus, siis tihti seostatakse see ka vähese
vaimse võimekusega. Mõnikord kiputakse erinevaid inimesi ka haletsema, kahjustades
sellega nende minapilti ja positsiooni ühiskonnas (Kuusik, Davidjants, & Papp, 2016).
Igaüks peab tundma, et ta on oodatud ja vajalik ühiskonnaliige just sellisena, nagu ta on
(Aaviksoo, 2008). Tulenevalt sellest vastuolust on vaja uurida ja kirjeldada, milline on
vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemused õppimisest. Andragoogilisest
vaatenurgast lähtuvalt on õppeprotsessis oluline mitte õpetamine vaid õppimine (Pilli,
2005), Seetõttu on oluline uurida vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi
õppimisest. See teadmine on vajalik andragoogidele, täiskasvanute koolitajatele ja
ühiskonnale tervikuna, et suurendada õppija toetamist, oskust tema vajadusi märgata,
nendele vastavalt õppeprotsessis tegutseda. Kogemuste mõtestamisel saadud teadmised
6
viivad uute teadmisteni (Taylor & Cranton, 2012). Õppimise osatähtsus ühiskonnas
tervikuna on tõusnud ja selle kasvutrend on ka riiklik prioriteet. Eesti elukestva õppe
strateegias on välja toodud eesmärk, et Eestis on täiskasvanute õppes osalemise määr
aastaks 2020 viidud 20%-ni (Eesti Elukestva ..., 2016). See seab väljakutse paljudele
osapooltele: tööandjatele, töötajatele, täienduskoolitusasutustele ja ka täiskasvanud
õppijatele, kes soovivad oma teadmisi täiendades tööturul edukad olla. Magistritöö
tulemused võivad olla ka sisendiks õppeprogrammide koostajatele. Eesti elukestva õppe
strateegias (Eesti Elukestva ..., 2016) on toodud eesmärk, et aastaks 2020 on kasvanud
erinevate osapoolte rahulolu elukestva õppe toimimisega. Võrdse kohtlemise voliniku
kantselei soovitusel peaksid koolitajad arvestama näiteks õppematerjalide koostamisel
võrdset kohtlemist ning hoiduma sildistamisest ja stereotüüpide kuvamisest. Erivajadusega
inimesed tavaliselt ei soovi, et neid haletsetakse ja eristatakse (Kuusik, Davidjants, & Papp,
2016).
Magistritöö peamine panus on toetada vähenenud töövõimega täiskasvanute mõistmist ja
arusaamist nii andragoogide seas kui ka ühiskonnas tervikuna. Mõistmise avardamine,
millised on uuritavate kogemused õppimisest, võimaldab vähenenud töövõimega
täiskasvanul täiel määral ühiskonnaelus osaleda (Puudega inimeste …, 2014).
Uuringu tulemusena olen kirjeldanud vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi
õppimisest, need võivad anda sisendi järgmistele uuringutele. Selle sihtgrupi kogemusi
õppimisest pole minule teadaolevalt Eestis uuritud. On uuritud erivajadustega üliõpilaste
kogemusi kõrgkooliõpingutest (Habicht, 2015).
Magistritöös mõistan vähenenud töövõimega täiskasvanuna inimesi, kellel on tuvastatud
osaline töövõime või töövõime puudumine või kes on tunnistatud püsivalt töövõimetuks
või kellel on määratud puue (Sotsiaalministeerium, 2015).
Uurimisprobleem on sõnastatud uurimisküsimusena: Kuidas kirjeldavad vähenenud
töövõimega täiskasvanud oma kogemusi õppimisest?
Uurimisküsimusele vastuse saamiseks valin kvalitatiivse uurimisstrateegia, mis aitab
uurimisobjekti kirjeldada nende loomulikus keskkonnas, püüdes mõista ja aru saada
vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi õppimisest (Hirsjärvi, Remes, & Sajavaara,
2005). Kvalitatiivne lähenemine võimaldab fenomeni mõtestada ja peamist rõhutada
(Creswell, 1998). Kvalitatiivses uuringus kogutakse andmeid peamiselt intervjuudega
7
(Creswell, 1998). Uuringus kasutan narratiivset intervjuud. Empiiriliste andmete
analüüsimiseks kasutan induktiivset sisuanalüüsi (Julien, 2016).
Valim on moodustatud vähenenud töövõimega täiskasvanud õppijatest. Intervjueeritavad
saavad osaleda uuringus vabatahtlikkuse alusel. Olen uurijana andragoog, kes koolitab
täiskasvanuid ning viib läbi tööalaseid koolitusi. Minu kui uurija mõju vähendamiseks
kasutan valimis neid uuritavaid, kes ei ole minu õppijad.
Magistritöö esimeses osas avan vähenenud töövõimega täiskasvanud õppija tausta ning
määratlen täiskasvanud õppija mõiste sisu. Töö teises osas kirjeldan kogemuse olemust ning
kogemuse ning õppimise teoreetilisi lähtekohti. Kolmandas osas tutvustan
uurimismeetodeid ning annan ülevaate uuringu tulemustest. Töö lõpetab arutelu, milles
võrdlen uuringu tulemusi teoreetiliste seisukohtade ja eelnevate uuringute tulemustega.
8
1. TÄISKASVANUD ÕPPIJA MÕISTE SISU JA ÜHISKONDLIK TÄHENDUS
Selles peatükis kirjeldan täiskasvanud õppija eripärasid. Õppimisvõime on kujunenud
tänapäeva kiirelt muutuvas ühiskonnas väga tähtsaks ning täiskasvanud on valmis
konkurentsis püsimiseks taas õppima asuma.
1.1. Täiskasvanud õppija määratlus täiskasvanuhariduse kontekstis
Eestis reguleerib täiskasvanuhariduse valdkonda Täiskasvanute koolituse seadus (TÄKS,
2015). Haridus- ja Teadusministeeriumi täiskasvanuhariduse osakonna juhataja sõnastuses
määratletakse täiskasvanud õppijat kui inimest, kes on esmase hariduse kätte saanud ja
pöördunud hiljem õppimise juurde tagasi ning enamasti ei ole õppimine tema põhitegevus.
Ta õpib muude kohustuste, näiteks töö- ja pereelu kõrvalt ja vajab seetõttu paindlikumat
õppekorraldust (Haidak, 2009).
Juriidilises kirjanduses kasutatakse sõna täiskasvanu tähistamaks üle 18 aasta vanuseid
inimesi. Jarvise (1998) väitel jõutakse täiskasvanuikka siis, kui inimest koheldakse teiste
poolt kui sotsiaalselt küpset ning ta on ise selle staatuse omaks võtnud. Uurija Märja koos
kolleegidega (Märja, Lõhmus, & Jõgi, 2003) peavad täiskasvanu määratlemisel oluliseks
mitte vanust vaid seda, kui palju erinevaid rolle inimene sotsialiseerumise kaudu omaks on
võtnud. Täiskasvanud õppijate uuringus (ALiFE 2007) määratleti täiskasvanud õppija selle
kaudu, et inimese õpinguteel oli olnud vähemalt kaheaastane paus (Saar, Tamm, Roosalu,
& Roosmaa, 2012). Kõrgharidusuuringutes on kasutatud terminit mittetraditsiooniline
õppija kirjeldamaks täiskasvanud õppijaid, kelle haridustee ei ole tavapärane, kes asuvad
õppima, omades töökogemust, kes on vanemad jne. (Saar, Tamm, Roosalu, & Roosmaa,
2012).
Teaduskirjanduses on täiskasvanud õppija iseärasusi palju uuritud ja kirjeldatud. (Cranton,
2011; Rogers, 2002; Märja, Lõhmus, & Jõgi, 2003; Knowles, 2015; Merriam S. B., 2011).
Knowles oli üks esimestest teadlastest, kes kirjeldas täiskasvanud õppijat kui õppijat, kes
on:
• küps isiksus väljakujunenud minapildiga, vastutustundlik ja ennastjuhtiv,
• rikkaliku kogemuste pagasiga, mis on õppimise ressursiks,
9
• valmisolek õppida sotsiaalsete rollide täitmiseks,
• õppimisel orienteeritud probleemide lahendamisele,
• täiskasvanud peavad teadma miks nad peavad teadma midagi,
• neil on tunnetatud vajadus õppida ja seetõttu sisemiselt motiveeritud (Knowles,
2015).
Täiskasvanute õppimist on mitmetes uuringutes käsitlenud teadlane Rogers (2002) kes
loetleb järgmisi tunnuseid:
• Täiskasvanud õppija määratleb ennast ise täiskasvanuna
• Täiskasvanud õppija on oma arengu protsessi keskel, mitte alguses
• Täiskasvanud õppija toob endaga kaasa kogemuste ja väärtuste pagasi
• Täiskasvanud õppija tuleb õppima kindla eesmärgiga
• Täiskasvanud õppijal on õppimise suhtes selged ootused
• Täiskasvanud õppijal on konkureerivad huvid
• Täiskasvanud õppijal on juba oma õpiharjumused.
Eelnevast nähtub, et uurijad Knowles ja Rogers kirjeldavad täiskasvanud õppija ühe
olulisema tunnusena kogemuste olemasolu. Täiskasvanud õppija toob oma kogemuste
pagasi õppesituatsioonidesse. Täiskasvanud õppija on ennastjuhtiv ja tema õppimine on
efektiivne kui tema kogemust tunnustatakse ja kasutatakse õppeprotsessis (Chen, 2014).
Täiskasvanut ajendab õppima peamiselt mingi konkreetne vajadus. Peamiselt seostatakse
õppimise vajadust konkurentsivõime tõstmisega tööjõuturul (Muneja, 2015), (Märja,
Lõhmus, & Jõgi, 2003). Täiskasvanu õppimise ajenditena tuuakse veel välja
suhtlemisvajadus, kuuluvustunde rahuldamine erialakaaslastega, eneserealiseerimise
vajadus (Märja, Lõhmus, & Jõgi, 2003). Seoses tööalaste koolituste aktiivsusega on toodud
täiskasvanukoolitusse mõiste „haridus kui teenus“. See aspekt on oluline, sest haridus kui
teenus püüab vastata hariduslike erivajadustega klientide vajadustele, luues "kaupa", mis
aitab neil lahendada pidevalt muutuva 21. sajandi probleeme ja väljakutseid (Muneja, 2015).
Zmeyov (1998) määratleb täiskasvanud õppija tunnuseid: keskharidus, õppimine
seostatakse sotsiaalsete rollidega ja vajadus ning pidev soov isiklikuks arenguks, suund
õppimisele on probleemikeskne (Muneja, 2015). Täiskasvanu õppimine on
transformatiivne ja viib isikliku arenguni (Chen, 2014).
10
1.2. Vähenenud töövõimega täiskasvanu
Terminit „Vähenenud töövõimega täiskasvanu“ kasutatakse Eestis peamiselt tööturu
kontekstis tööealiste inimeste puhul töövõime piirangust rääkides. Lisaks sellele on terminil
veel argikeelseid mõisteid ühiskonnas: sagedasti ütlevad töötajad, et nad on „grupi peal“ ja
„invaliidsus grupil“. Erinevates allikates on kasutusel mõisted „puue“ (funktsiooni kaotus
või kõrvalekalle), „erivajadus“, mis on tähenduselt laiem ja varieeruvam (ÜRO puuetega
..., 2015). Uuringutes, millega hinnatakse igapäevaeluga toimetuleku piiranguid,
kasutatakse mõisteid „pikaajaline tervisekahjustus“ ja „tegevuspiirang“. Ükski neist
mõistetest ei ole üheselt kattuv puude mõistega, mistõttu ei saa puuetega, erivajadustega ja
töövõimetuid inimesi samastada, ehkki praktikas võivad need rühmad suuremal või vähemal
määral kattuda (ÜRO puuetega ..., 2015). Hariduses kasutatakse määratlust hariduslik
erivajadus (Kongi, Heinmets, & Täht, 2012). Haridusliku erivajaduse all kirjeldatakse nii
neid, kellel on mõni haigus, mis tööturu kontekstis defineeritakse töövõime vähenemiseks,
kui ka puue (HKS, 2017). SA Innove on välja andnud juhendi haridusliku erivajaduse
märkamiseks ja tugimeetmete rakendamiseks. Selles juhendis tuuakse haridusliku
erivajadusena välja ka andekus ja õpiedu. On oluline, et ka vähenenud töövõimega
täiskasvanud saavad omandada soovitud eriala või kutse, mis tagab neile võimaluse
eneseteostuseks tööelus (Kongi, Heinmets, & Täht, 2012).
Mina kasutan oma töös kõiki loetletud mõisteid sünonüümidena ja nimetan töös oma
uuritavaid „vähenenud töövõimega täiskasvanu“, kuna see on ametlik termin minu
uuritavate puhul. Tänapäeval käsitletakse puuet ja töövõime vähenemist kui inimelu juurde
kuuluvat loomulikku nähtust. Peaaegu igal inimesel võib elu kestel olla tervise tõttu lühema-
või pikemaajalist tegevusvõime piiratust (Narusson & Medar, 2014) .
1. jaanuarist 2016 algas töövõimereform, mis lõi uue töövõime toetamise süsteemi.
Täiskasvanud õppijate sekka täienduskoolitustele võib hakata saabuma järjest rohkem
vähenenud töövõimega täiskasvanuid. Töövõimereformi muudatuste eesmärk on muuta
suhtumist vähenenud töövõimega inimestesse ning aidata neil tööd leida ja hoida
(Sotsiaalministeerium, 2016). Üheks tööturule tagasitoomise võimaluseks on
täienduskoolituse pakkumine vähenenud töövõimega isikutele (Eesti Töötukassa, 2016).
Sotsiaalministeeriumi arengukavas aastateks 2015-2018 on üks eesmärke puuetega
inimeste tööhõivemäära kasv praeguselt 22%-lt 42%-le aastaks 2020 (ÜRO puuetega ...,
2015). Eesti elukestva õppe strateegia 2020 üks eesmärke on luua kõigile (sh puudega
11
inimestele) võrdsed võimalused elukestvaks õppeks luues soodsamaid võimalusi (nt
pakutakse inimeste vajadustest lähtuvaid paindlikke koolituskursusi) osalemiseks õppetöös,
omandamaks kvalifikatsiooni ja leidmaks võimalusi eneseteostuseks (ÜRO puuetega ...,
2015).
2014. aasta juuni lõpu seisuga oli Eestis veidi üle 105 000 inimese vanuses 15 – 64 eluaastat,
kellel oli tuvastatud tervisest tulenev püsiv töövõimekadu. See moodustab ligikaudu 12%
samaealisest rahvastikust (Haaristo, Masso, & Veldre, 2016).
1.3. Vähenenud töövõimega täiskasvanud õppeprotsessis
Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud, et igaühel on õigus haridusele. Eesti
hariduspoliitika lähtub kaasava hariduse põhimõttest, mille kohaselt on kõigil õppijatel,
sealhulgas vähenenud töövõimega täiskasvanutel, õigus saada oma võimetele ja vajadustele
vastavat haridust (Eesti Vabariigi Põhiseadus, 1992). Eesti on ühinenud ka puuetega
inimeste õiguste konventsiooniga, mis sätestab, et riikidel tuleb tagada puuetega inimestele
ilma diskrimineerimiseta ja teistele võrdsetel alustel juurdepääs haridusele sh
täiskasvanuharidusele ja elukestvale õppele (Puuetega inimeste õiguste ..., 2012). Euroopa
Liidu 2010. – 2020. aasta puuete alases strateegias on olulisel kohal võrdne juurdepääs
kvaliteetsele haridusele ja elukestvale õppele. Need on põhitegurid, mis võimaldavad
puuetega inimestel osaleda täielikult ühiskonnaelus ja parandada nende elukvaliteeti.
(Euroopa puuetealane ..., 2010).
Vähenenud töövõimega täiskasvanud osalevad elukestvas õppes järjest enam, omandamaks
kvalifikatsiooni ja luues võimalusi eneseteostuseks. 01.juulil 2016 rakendunud
tööhõivereformi eesmärk on toetada erinevate meetmete sh ka koolituste kaudu vähenenud
töövõimega täiskasvanute tööle siirdumist (Haaristo, Masso, & Veldre, 2016). Seega on
tööturul konkurentsivõimelisena püsimine üheks oluliseks õppimise põhjuseks vähenenud
töövõimega täiskasvanute kogemustes. Täiskasvanud õppijad väärtustavad õppimist
eelkõige läbi oma subjektiivse kogemuse (Ross-Gordon, 2003). Nii võib vähenenud
töövõimega täiskasvanutele olla nende haigus õppimise kogemuseks.
Vähenenud töövõimega täiskasvanute elukestval õppimisel on täheldatud mitmeid
probleeme. Üheks väljapaistvamaks on see, vähenenud töövõimega täiskasvanud õppija ei
eristu kuidagi teistest õppijatest. Kui neil tekib mingi erivajadus, siis võidakse pidada seda
12
laiskuseks või iseloomuveaks (Kongi, Heinmets, & Täht, 2012). Kui vähenenud töövõimega
täiskasvanu on nähtava puudega, siis kiputakse andma hinnanguid ka tema
intellektuaalsetele võimetele (Kuusik, Davidjants, & Papp, 2016).
Vähenenud töövõimega täiskasvanute hariduslikud erivajadused võivad olla erinevad ja
eeldavad õppeasutustelt erilist valmisolekut arengu toetamisel. Õppeprotsessis võib ette
tulla mitmeid olukordi, mida koolitaja tajub õppija laiskuse või rumalusena, tegelikult on
aga probleemid tingitud täiskasvanud õppija tervisest – neile ei pruugi sobida ühetaoline
õppemetoodika, vähene koostöö erinevate koolitajate vahel jm. (Kongi, Heinmets, & Täht,
2012). Tuleb arvestada ka andragoogiliste põhimõtetega, näiteks ei soovi täiskasvanud
õppija olla passiivne õppeprotsessis, ideaalis peaks olema ta õppeprotsessis aktiivne ning
koolitaja on pigem partner ja õppeprotsessi toetaja (Muneja, 2015). Täiskasvanud õppija on
ennastjuhtiv ja tema õppimine on efektiivne kui tema kogemust tunnustatakse ja kasutatakse
õppeprotsessis (Chen, 2014).
On koostatud juhendmaterjale ja soovitusi, mida vähenenud töövõimega täiskasvanute
õppimisel peab arvestama (Kongi, Heinmets, & Täht, 2012). Ülikoolides on küll
õppekorralduses erisused puudega täiskasvanud õppijatele kuid vähenenud töövõimega
täiskasvanud õppijaid käsitletakse kui tavaõppijaid. See seab nad halba olukorda, sest kui
vähenenud töövõimega täiskasvanud õppija ei saa haigushoogude ägenemise tõttu
nominaalajaga õppida, siis muutub nende õppimine tasuliseks (TLÜ Senat, 2017). Puudega
inimestele on võimaldatud rohkem paindlikkust. Positiivse poole pealt on Tallinna Ülikoolis
võimaldatud taotleda stipendiume liikumis-, nägemis- ja kuulmisfunktsiooni
kõrvalekaldega üliõpilastel ning erivajadustega üliõpilastel, kelledele on määratud
keskmine, sügav või raske puue (TLÜ toetused ..., 2017).
Kõigile haridus- ja teadusasutustele, koolitust korraldavatele asutustele ja isikutele on
Võrdse kohtlemise seadus pannud kohustuse pidada õppesisu määramisel ja õppetöö
korralduses silmas võrdse kohtlemise põhimõtte edendamise eesmärki.
Haridusinstitutsioonid on ühed vähestest, kus teadlikult saab kujundada inimeste teadmisi,
väärtusi, oskusi ja käitumistavasid (Albrant, Meiorg, & Papp, 2012). Seaduse järgimiseks
on vaja kursis olla nii erivajadustega õppijate probleemidega kui ka muu vähemuse
olukorraga (Albrant, Meiorg, & Papp, 2012).
Haridus-ja Teadusministeeriumi arengukavas on seatud eesmärgiks, et kõigile Eesti
inimestele oleks loodud nende vajadustele ja võimetele vastavad õpivõimalused kogu
13
elukaare jooksul, et tagada neile isiksusena väärika eneseteostuse võimalused ühiskonnas,
töö- ja pereelus (HTM arengukava ..., 2014). Seejuures on rõhutatud, et inimeste
erivajadustega arvestamine õppetöö korralduses ja õpikeskkonnas on elukestva õppe
süsteemi arendamise üks oluline põhimõte (HTM arengukava ..., 2014).
Tuginedes kirjandusele saab kokkuvõtvalt öelda, et on oluline reflekteerida ja kirjeldada
vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi õppimisest. See teadmine aitab neid
paremini mõista ja toetada õppeprotsessis.
1.4. Vähenenud töövõimega täiskasvanuid ja täiskasvanud õppijate kogemusi
käsitlevad teadusuuringud
Täiskasvanute kogemusi õppimisest on palju uuritud (Reiff & Ballin, 2016; Hachem &
Vuopala, 2016). Minule teadaolevalt vähenenud töövõimega täiskasvanute valimis ei ole
uuritud nende kogemusi õppimisest. Õpilasuuringutes on rohkesti käsitletud puuetega
inimeste temaatikat. Näiteks on uuritud juhi rolli õpetaja toetamisel, kes töötab
erivajadustega õppijatega kutseõppeasutuses (Värk, 2011). On uuritud erivajadustega
täiskasvanud õppija mõju koolitaja arengule (Puusepp, 2016). Palju on pööratud tähelepanu
töövõime vähenemise ja tööturu seostele ning mitmed magistritööd käsitlevad tööandjate
valmisolekut tööle võtta vähenenud töövõimega täiskasvanuid (Mandel, 2016; Kartau,
2013). Hariduse valdkonnas on puuetega inimeste temaatikat käsitletud kutsehariduse
kontekstis. Magistritöös toodi välja õpetajate koolitusvajadus toimetulekuks erivajadustega
õppijatega. Eesti kutsekoolid on valmis vastu võtma ja õpetama pigem kergema kui
mõõduka intellektipuudega õppijaid. (Summer, 2016). On uuritud ka erivajadustega
tudengite kogemusi kõrgkooliõpingutest (Habicht, 2015).
Töötukassa tellimusel on viidud läbi uuring, mis käsitleb terviseseisundist või puudest
tingitud erivajadustega noorte siirdumist koolist tööellu (Haaristo, Masso, & Veldre, 2016).
Selles uuringus on välja toodud info, et halvemate oskuste ja teadmistega noortel on
tööturuväljundid kehvemad. Autorid leiavad veel, et puude avaldumine nooruses mõjutab
inimkapitali ja tööturuväljundeid tugevamalt kui puude avaldumine hilisemas eas.
(Haaristo, Masso, & Veldre, 2016). Sarnaselt leiavad Emerson jt (2014), et puude
avaldumine nooruses mõjutab osalust haridussüsteemis ja tööturul (Haaristo, Masso, &
Veldre, 2016). Fleming ja Fairweather (2012 viidanud Haaristo, Masso & Veldre, 2016)
14
leidsid oma uuringus, et erivajadustega noorte puhul on tavaliselt hariduselus jätkamist
ennustatavaks teguriks suurema mõjuga vanemate haridus, majanduslikud ressursid,
õppeedukus keskkoolis kui otseselt erivajadusega seotud tegurid.
Täiskasvanute kogemusi õppimisest on uurinud teadlased Reiff ja Ballin (Reiff & Ballin,
2016), kes viisid läbi fenomenoloogilise uuringu, selgitamaks välja täiskasvanud õppijate
häid ja halbu õppimise kogemusi. Uuringust kerkis esile kolm kategooriat: õppija ise,
õppejõud ja kursuse sisu, protsess. Hea õppimise kogemuse kirjeldamisel nimetati usaldust,
turvalisust, enesejuhtivust (õppija ise). Hea õppimise kogemuse puhul on õppejõud
positiivne, julgustav, austus, teadmised, mõistmine, entusiasm, pühendumine. Kursuse
protsessi puhul mainiti positiivsena selge tagasiside, aktiivne õppimine, asjakohane sisu.
Halva õppimise kogemusena toodi esile – pettumus, väsimus, tüdimus, piinlikkus, alandus,
austuse puudumine, alandamine (õppija ise). Õppejõudude puhul märgiti ära halbade
kogemustena halba ettevalmistamist, korratust, halvad suhtlemisoskused, ligipääsematud,
lugupidamatus ja ülbus. Kursuse protsessi puhul peeti halvaks õppimise kogemuseks
segadust, struktuuri puudumist, igavust, tagasiside puudumist ja negatiivset õhustikku.
Kogemusi õppimisest on uuritud ka vanemaealiste õppijate valimis (Hachem & Vuopala,
2016). Uuringu eesmärgiks oli mõista vanemaealiste õppijate kogemust – mis kasu nad
saavad õppimisest ja millised on väljakutsed. Autorid soovisid mõista nende kogemust, näha
takistusi ja väljakutseid. Õppimisest saadav kasu liigitus kognitiivsed (õppimine rikastab ja
saab rohkem teadmisi), psühholoogilised (ma tunnen ennast palju õnnelikumana) ja
sotsiaalseteks (saab uusi sõpru, me sõbruneme ja õpime üksteise kogemustest). Väljakutsed
olid enesetõhususe uskumused („ma olen liiga vana õppimiseks“), transport (elukoht
keskusest kaugel), õpikeskkonna probleemid (õppemetoodika igav, tehnilised probleemid).
Kogemusi õppimisest on uuritud ka koduperenaiste valimis (Suparti, 2016). Uuringu teema
oli „Kurnava käitumise kergendamine: koduperenaiste kogemuste analüüs“. Uuringu
tulemustest selgus, et finantsiline oskuslikkus mõjutab kõvasti kurnavat käitumismustrit
koduperenaistel, kusjuures sotsio-demograafilised faktorid ei mõjuta seda üldsegi.
Fenomenoloogilist uuringut on viidud läbi rahvusvaheliste üliõpilaste kogemusi õppimisest
uurides. Autorit huvitas õppijast õppejõuks kujunemine (Palmer, 2016). Uuringu
tulemustest selgus, et ümberkujunemisel õppijast õppejõuks olid tähtsal kohal kogemus,
õppejõu mentorlus ja olukordade vaatlus, üksteisega kogemuste vahetus.
15
Õppejõudude seas on uuritud ülikooli bioloogiaosakonna õppejõudude kogemusi (Kusch,
2016). Uurimisküsimus oli: kuidas õppejõud tõlgendavad ja mõtestavad oma kogemusi
õppimisest. Kuidas nad on õppinud õpetama ja kuidas nad ennast arendavad? Uuringu
tulemustest selgus, et paljud on kogenud õppimist igapäevaelust, jäljendanud kolleege,
õppinud tagasisidest, katse-eksitus meetoditel jne.
Ljubljana ülikooli üliõpilaste seas on uuritud õpilaste vaateid tähtsatele õppimise
kogemustele (Šteh & Kalin, 2012) ja väljakutseid seoses õppekvaliteediga. Vastajatel paluti
kirjeldada kogemust õppimisest, mis on neid väga tugevalt mõjutanud. Kõige rohkem
(25%) toodi esile mingi kindla teema kohast seminari, järgnes praktiline treening, loeng,
seminar mitteakadeemilises keskkonnas, külaskäik/tuur mingis asutuses ja muljetavaldava
iseloomuga õpetaja.
Kirjeldades ja analüüsides uuringuid märkasin, et palju on uuritud õppimist, õppimise
kogemust ja puuetega inimeste ja tööturu vahelisi seoseid. Vähenenud töövõimega
täiskasvanute valimis ei ole minule teadaolevalt uuritud, kuidas kirjeldavad nad oma
kogemusi õppimisest.
Edaspidistes uuringutes võiks uurida vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi
õppimisel esinevatest takistustest ja väljakutsetest. Samuti vajab uurimist milline on
tööalaste koolituste mõju vähenenud töövõimega täiskasvanute tööturule siirdumisel.
2. KOGEMUS ÕPPIMISEST
Eelmises peatükis esitletud vähenenud töövõimega täiskasvanute kui õppijate sihtrühma
kirjeldusest selgus, et on vaja mõista vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi
õppimisest (Albrant, Meiorg, & Papp, 2012). Selles peatükis annan ülevaate kogemuse kui
fenomeni olemusest ning kirjeldan olulisemaid õppimise teooriaid, sest tahan mõista kuidas
vähenenud töövõimega täiskasvanud kogemuse kaudu õppimist kirjeldavad.
16
2.1. Kogemuse olemus
Kogemuse mõiste avamine on oluline, sest see aitab mõista vähenenud töövõimega
täiskasvanute kogemusi õppimisest. Paljud autorid, kes kirjutavad täiskasvanu õppimisest
leiavad, et kogemus on keskne tegur mõistmaks õppimist täiskasvanueas (Merriam &
Bierema, 2014; Dewey, 2009; Jarvis, 2004; Knowles, 2015). Minu eesmärk on mõista
kuidas kirjeldavad vähenenud töövõimega täiskasvanud oma kogemusi õppimisest.
Kogemus (ingl experience) on haridussõnastiku andmetel inimese vahetust seosest
tegelikkusega saadud teadmine või oskus (HKS, 2017). Jarvis (1998) kirjeldab kogemust
kui käesoleva situatsiooni subjektiivset märkamist ja sellele uue tähenduse andmist.
Kogemus on täiskasvanu elu loomulik osa. Läbi kogemuste annavad inimesed maailmale ja
elule tähendusi (English, 2005). Kogemine on inimeksistentsiga vältimatult kaasnev kõiki
tunnetustasandeid haarav protsess, mille tulem on kogemus (Kuurme 1999: 53).
Õppimise kontekstis oli üks esimesi kogemuse käsitlejaid J. Dewey, kelle kirjelduse
kohaselt on kogemus õppimise allikaks, mille kaudu saab omandada uusi teadmisi ja
arusaamasid (Schmidt, 2017), (Merriam & Clark, 2006). Dewey kirjelduse kohaselt on
kogemus pigem inimese ja maailma koostoime keskne aspekt, kommunikatiivne, ajalooline
ja kultuuriline fenomen, mitte individuaalne ega mentaalne (Dewey, 2009).
Dewey teooria kohaselt on kogemus kahe printsiibi koosmõju: järjepidevus ja interaktsioon.
Järjepidevus on iga kogemus, mida inimene kogeb, mõjutades tema tulevikku kas paremaks
või halvemaks. Inimene võib saada kogemusi mis on arendavad kui ka kogemusi mis ei ole
õppimise allikaks ehk siis on mitte harivad või on valesti harivad. Kogemusena peab Dewey
mõlemaid väärtuslikuks. Interaktsioon viitab situatsioonilisele mõjutusele. Inimese
praegune kogemus on tema varasemate kogemuste ja praeguse situatsiooni tõlgenduste
koostoime. Iga kogemus sisaldab minevikukogemusi ja on ka sisendiks tuleviku
kogemustele (Dewey, 2009).
Kogemus ei ole sõltumatu ja ei teki ega kao ise. Iga kogemus elab edasi järgmises
kogemuses. Seega õppimises on keskne probleem valida käesolevaid kogemusi, et elada
loovalt ja edukalt järgmise kogemuseni. Kogemuse järjepidevuse põhimõte tähendab, et igas
kogemuses on midagi nendest, mis on olnud enne ja muudab tuleviku kogemuse kvaliteeti.
Iga kogemus on liigutav jõud (Dewey, 2009).
17
Kogemus ei lähe lihtsalt inimese sisse. Kogemuse kujunemist mõjutavad objektiivsed ja
subjektiivsed tegurid, mille aluseks kogemus on. Subjektiivsed tegurid on inimese kogemuse
tõlgendus, oma kogemustele tähenduse andmine (Dewey, 2009). Kogemusel on tõlgendav
mõõde – me paljastame iseendast palju maailmale kui avame oma kogemust. Kogemus on
inimese sisemaailma tõlgendus, avab põhjuseid ja eesmärki (Brookfield, 1998).
Deweyga sarnastel seisukohtadel on ka mitmed teised teadlased. Minevikule tuginevat
tulevikku suunatud kogemuse iseloomust räägib Russon (2003). Tema väitel on kogemus
alati tõlgendatav ja mõjutatud inimese maailma tajumisest, ootustest, soovidest, visioonist,
haridusest. See mida inimene kogemusena näeb, sõltub sellest, mida ta otsib ja millised on
tema ootused (Russon, 2003).
Järjepideva protsessina kirjeldavad kogemust ka teadlased Boud ja Walker (1990). Nemad
toovad oma kogemuse kirjeldusse sisse õppimismiljöö mõiste. Kogemuses on esindatud
õppija ja sotsiaalse, psühholoogilise ja materiaalse keskkonna vaheline koosmõju.
Kogemus on olukord nii, nagu asjaosaline seda antud hetkes kogeb (Boud & Walker, 1990).
Sarnaselt Dewey ning Boud ja Walkeriga, kirjeldab Kuurme kogemust tõlgendatavana ja
järjepidevana. Kord läbielatu võib saada uusi tähendusi ja tõlgendusi, inimene võib
pöörduda korduvalt oma varasemate kogemuste poole neid ikka uuesti interpreteerides ning
seeläbi osaleb kogemus jätkuvalt inimlikes tunnetusprotsessides, kutsudes esile
sisekaemuslikke kogemusi (Kuurme 1999: 55).
Kogemuse mõju pole kerge ennustada. Dewey väärtustab kogemusi, milledel on pikaajaline
mõju. Tema hinnangul on kogemuse kvaliteedil 2 aspekti: kohene meeldivus või mitte
meeldivus ja selle mõju tulevastele kogemustele (Dewey, 2009). Dewey jaoks ei ole
kogemusel kindlat väärtusmõõdikut. Mis võib olla ühe inimese jaoks väärtuslik kogemus,
ei pruugi seda olla teise inimese jaoks. Kogemuse väärtust saab hinnata selle järgi, kui suur
mõju on sellel inimese tulevikule ja tema võimele ühiskonda panustada (Dewey, 2009).
Kogemus on see, mis eristab inimesi üksteisest. Iga inimene on eriline ja interpreteerib
maailma omal moel. Igast inimesest endast sõltub märkimisväärselt see, kui oluliseks ta
mingit kogemust peab, kuidas ta seda tajub ning milliseid tähendusi loob (Rogers, 2002).
Kogemust kui inimesi eristavat tegurit kirjeldab ka teadlane Sears (2017). Tema väitel on
kogemus on miski, mis juhtub inimesega ning koosneb vaimsest ja käitumuslikust
tegevusest. Kogemusel on allikas ja kognitiivne väljund: inimesel võib olla sama allika
18
suhtes erinev kognitiivne kogemus. Näiteks inimene vaatab punast õuna, kuid teise inimese
kogemus on erinev, kuna on värvipime (Sears, 2017). Nii võivad osaleda vähenenud
töövõimega täiskasvanud samas õppesituatsioonis, aga saavad lähtuvalt oma tervislikust
seisundist kaasõppijatest täiesti erineva kogemuse.
Kogemust ei saa käsitleda kitsapiiriliselt vaid igas olukorras on midagi, mis on õppimise
allikaks kuigi kõik kogemused pole edasiviivad. Mõned kogemused võivad peatada uue
kogemuse saamist. Kuid iga kogemus mõjutab meid vaatamata sellele kas me teadvustame
seda või mitte. Saadud kogemus mõjutab hoiakute kujunemist (Dewey, 2009).
Kuurme märgib kokkuvõtvalt, et kogemus pole identne kogetava reaalsusega ega ka meelte
poolt haaratud tõelusega. Tal on sügav subjektiivne pitser, mis on saadud mitmete muude
tasandite poolt (Kuurme 1999: 53).
Kogemuse fenomeni on oma magistritöös kirjeldanud A.Habicht, kes esitas kogemuse
definitsiooni järgmiselt: „kogemus on jätkuv ja universaalne, ajas muutuv inimese
tõlgendus tema kokkupuutele keskkonnaga või olukorraga, kusjuures tõlgenduse laad on
esmaselt mõjutatud inimese enda varasematest kogemustest, hoiakutest ja arusaamadest“
(Habicht, 2015).
Tuginedes esitletud teoreetilisele taustale mõistan magistritöös kogemust kui mineviku
kogemustest mõjutatud tuleviku kogemust loovat järjepidevat protsessi, mis on mõjutatud
inimese subjektiivsest tõlgendusest. Kogemus on interaktsiooni ja järjepidevuse koosmõju.
Tuginedes Dewey (2009) ja Kuurme (1999) teoreetilistele kirjeldustele kogemuse
fenomenist olen koostanud kogemuse olemuse joonisena (joonis 1).
Joonis 1 Kogemuse olemus, tuginedes Dewey ja Kuurme kirjeldusele
Kogemus
Interakt-sioon
Järje-pidevus
Subjek-tiivne
tõlgendus
Tuleviku
kogemus
Mineviku
kogemus
Jätkuv
19
Mudel visualiseerib magistritöös kogemuse olemuse mõistmist, mille järgi on kogemus
järjepidev protsess, mis on mõjutatud mineviku kogemustest ja loob tuleviku kogemust.
Kogemus on interaktsiooni ja järjepidevuse koosmõju ning mõjutatud inimese subjektiivsest
tõlgendusest kogemusele.
2.2. Kogemuse mõju täiskasvanu õppimisele
Kogemust ja õppimist on seostanud mitmed autorid läbi ajaloo (Dewey, 2009; Kuurme,
1999; Kolb, 1984; Russon, 2003; Jarvis, 1998) jt. Selles alapeatükis kirjeldan kogemuse
mõju täiskasvanu õppimisele. Magistritöös soovin mõista, kuidas vähenenud töövõimega
täiskasvanud oma õppimist kogemuse kaudu kirjeldavad. Seetõttu on oluline avada ka
õppimise olemuse tausta. Magistritöös käsitlen õppimist kui protsessi, kus õppijal saadud
kogemuse mõjul kujunevad muutused senistes teadmistes, käitumistes, hoiakutes, väärtustes
(Jarvis, 1998).
Iga uus kogemus on täiskasvanud õppija jaoks potentsiaalne õppimise ja arengu võimalus.
Kogemust reflekteerides on võimalik mõista õppijat ja õpikeskkonda ja nende kahe vahelist
koostoimet. Märkamine mängib väga olulist rolli kogemuse juures. Märkamine mõjutab,
mil määral õppimine toimub. Oskus märgata kogemust on oluline tegur õppimises. Kui
kogemust on märgatud ja reflekteeritud, loob see võimalused õppimiseks. Refleksioon
peale kogemust on kõige kasulikum viis õppimiseks (Boud & Walker, 1990).
Tennant ja Pogson (1995, viidanud Merriam & Bierema, 2014) näevad kogemuse
teadvustamist kui õppimise ressurssi. Nende jaoks on neli tasandit mille läbi kogemus saab
teadmiseks: varasem kogemus, praegune kogemus (hetkeline kogemus), uus kogemus ja
kogemusest õppimine. Varasema kogemuse reflekteerimisel tekivad uued teadmised ja
varasemad kogemused mõjutavad uusi kogemusi. Praegune kogemus õppimisest on seotud
täiskasvanu hetkeliste kogemustega. Uus kogemus on kogemuste tekitamine läbi erinevate
aktiivsete võimaluste.
Fenwicki (2005, viidanud Merriam & Bierema, 2014) kirjelduses on viis erinevat võimalust
kuidas kontseptualiseerida kogemust õppimisest. Igaüks lähtub erinevas paradigmast.
Konstruktivistliku paradigma puhul on kogemuse üle reflekteerimine õppimisele tähenduse
andmine. Teine perspektiiv on situatiivne, millest tulenevalt praktiline kogemus on
teadmise allikaks. Kolmas perspektiiv on psühhoanalüütiline. Kogemus põhineb alateadlike
20
soovide ja hirmude teadvustamises. Alateadvus saab mõjutada õppimist. Neljas perspektiiv
on kriitiline kultuuriline perspektiiv. Viies perspektiiv on “ökoloogiline“. Kogemuseks on
suhted, mis seovad inimesi ja materialistlike objekte, keskkonda, ideid.
Mezirow (Mezirov, 1997) peab õppimist refleksiivseks protsessiks, mille käigus kogemus
transformeerub uueks tähenduseks. Transformeerunud kogemus mõjutab seda, mil viisil
elatakse läbi uusi olukordi Me näeme maailma enda kogemustest lähtuvalt. Lähtuvalt sellest
kuidas me oma kogemustest aru oleme saanud. (Mezirov, 1997).
Iga kogemus on seotud õppimisega. Kogemus õppimisest luuakse õppija koostoimel
õppimismiljööga. Õppimismiljöösse kuuluvad nii õppejõud, kaasõppijad, ruum kui ka muud
väliskeskkonna tegurid. Õppija ise tekitab kogemuse õiges keskkonnas. (Boud & Walker,
1990).
Õppimise peamiseks eesmärgiks on kohanemine ümbritseva maailmaga (Beljajev & Vanari,
2005; Douglas, Jackson, & Aycock, 2005). Sõltuvalt inimesest, võib õppimist mõista veel
mitmetest vaatenurkadest lähtuvalt. Nii võib olla õppimise eesmärgiks millegi saavutamine,
haridust tõendava dokumendi omandamine, liikumine millegi suunas, mõtlemisprotsess,
suhtlemine jm (Beljajev & Vanari, 2005). Õppimist defineeritakse ka kui kogemuste
transformeerimist teadmisteks, oskusteks, hoiakuteks ja väärtusteks (Jarvis 1998, Mezirow
1991). Õppimine on muutus (Pilli, 2005).
Õppimine on kompleksne protsess, millega ollakse igapäevaselt seotud nii tahtlikult kui
tahtmatult (Krull, 2000; Jarvis, 1998). Tahtliku õppimise puhul omandab õppija teadlikult
informatsiooni. Tahtmatu õppimine ehk kaasnev õppimine on teadvustamata protsess
(Krull, 2000). Valdava osa teadmisi omandavad inimesed just viimati mainitud viisil.
Õppimine on tänapäeval väärtustatud eelkõige kui tööalane õppimine ja konkurentsieelise
andja (Eraut, 2004) kuid õppimine toimub ka reflekteerides oma kogemusi. Õppimine on
elukestev protsess, Merriam ja Clark väidavad, et täiskasvanu õpib terve elu ning selle
tulemusena toimuvad muutused tema teadmistes, käitumises, suhtumistes ja uskumustes
(Merriam & Clark, 2006).
Enamasti inimene ei märkagi, et ta on midagi õppinud. Mezirov mõtestab õppimise olemust,
kirjeldades seda kui protsessi, milles kasutatakse varasemat tähenduse interpretatsiooni,
konstrueerimaks kogemuse põhjal uut või uuendatud tähenduse interpretatsiooni, juhtimaks
tulevikus tegutsemist (Mezirov, 1997). Kogemuste põhjal uute tähenduste ja
tegutsemisviiside konstrueerimisest õppimisprotsessi osana peab õppimiseks ka teadlane
21
Pilli (2005). Tema väitel saab inimene kogemusi õppimisest nii organiseeritult,
õppeasutuses või kursustel, kuid ka suheldes või kultuuri tarbides (Pilli, 2005).
Õppimine algab kogemisest, mis on Jarvise (1998) kohaselt olemasoleva situatsiooni
subjektiivne teadvustamine. Kui pole kogemust ei saa olla ka õppimist (Jarvis, 1998).
Täiskasvanud õppijad väärtustavad õppimist eelkõige läbi oma subjektiivse kogemuse
(Ross-Gordon, 2003).
Õppimine ei ole mitte kogemus ise vaid subjekti poolt sellele omistatud tähendused, see
milleks kogetu inspireerib teda nii tunnetuslikul kui ka tegevustasandil (Kuurme 1999:59).
On olemas kaht laadi kogemust, mille kaudu inimesed õpivad: kas otse meelte kaudu
(esmane ehk vahetu ehk primaarne kogemus) või lingvistilise kommunikatsiooni (teisene
kogemus) kaudu. Õppimine leiab aset iga kord, kui kogemused teisenduvad (Jarvis, 1998).
Primaarne kogemus on esmane kogemus, mille korral kogevad inimesed teatud situatsioone
subjektiivselt ja siis on neil kaks võimalust, kas tegutseda või situatsiooni peegeldada.
Teisene kogemus toimub siis, kui inimesele vahendatakse teooriat, ta kuulab loengut või
võtab omaks kultuurinormid (Jarvis, 1998).
Tuginedes Jarvise (1998) teoreetilistele seisukohtadele olen koostanud kogemusel põhineva
õppimise protsessi mudeli, mis on toodud joonisel 2. Mina käsitlen selles magistritöös
õppimist kui kogemuste transformeerumise protsessi, olenemata sellest, kas kogemus on
esmane või teisene. Selline lähenemine võimaldab sügavamalt ja laiemalt mõista kogemuse
fenomeni, sest täiskasvanud väärtustavad õppimist eelkõige läbi oma subjektiivse kogemuse
(Ross-Gordon, 2003) ja subjektiivseid kogemusi, mis pakuvad õppimisvõimalusi leidub
kõikjal, mitte ainult õpperuumis (Pilli, 2005).
22
Joonis 2. Kogemusele järgnev õppimise protsess. Koostatud, tuginedes P. Jarvisele (1998)
Seega on õppimine protsess, mille käigus saadakse kogemus ja teisendatakse see
teadmiseks, oskuseks, hoiakuks, väärtuseks, emotsioonideks, tunneteks ja tõekspidamisteks
(Jarvis, 1998; Kolb, 1984; Merriam & Bierema, 2014; Knowles, 2015).
Peter Jarvis (1998) jõudis järeldusele, et kogemusele võib järgneda üheksa õppimise viisi.
mida ta kategoriseerib järgnevalt: mitte-õppimine, mitte-refleksiivne õppimine ja
refleksiivne õppimine. Igaüks nendest kolmest kategooriast sisaldab veel kolme erinevat
tüüpi õppimist (vt joonis 3).
Joonis 3. Kogemusele järgnevad üheksa vastust (Jarvis, 1998).
ÕPPIMINE
Sekundaarne e. vahendatud kogemus - uus oskus, hoiak,
väärtus, emotsioon, tunne, tõekspidamine
Transformatsioon Refleksioon
KOGEMUS
Esmane ehk vahetu kogemus Teisene kogemus
Väärtus, oskus, emotsioon, meeled teooria, loeng, kultuur, meedia
KOGEMUS
KOGEMUSEST MITTE
ÕPPIMINE
1) Enesekindlus 2) Mittearvestamine 3) Tagasilükkamine
KOGEMUSEST ÕPPIMINE
MITTEREFLEK-
SIIVNE ÕPPIMINE
4) eel-teadlik
õppimine 5) oskuste õppimine 6) pähe õppimine
REFLEKSIIVNE
ÕPPIMINE
7) kontemplatsioon
8) refleksiivne
oskuste õppimine 9)eksperimentaalne õppimine
23
Mitte-õppimise korral inimene ei õpi oma kogemusest ja ta valib reageerimiseks kas
enesekindluse (1) , mittearvestamise (2) või tagasilükkamise (3).
Enesekindlus on üks tüüpilisemaid reageeringuid tuttavale olukorrale, õppija tunneb, et
tema teadmiste hulk on piisav ning ta usaldab maailma sellisena nagu ta on harjunud kogema
(Jarvis, 1998).
Mittearvestamine väga erinevatel põhjustel ei reageeri inimesed kogemusele, millest võiks
õppida. Tavaliselt võib olla põhjuseks kas ajapuudus või tagajärgede kartmine ja seega on
mittearvestamine üsna levinud reageerimise viis potentsiaalsest õppimisest loobumiseks
(Jarvis, 1998).
Tagasilükkamise korral inimene lükkab tagasi võimaluse kogemusest õppida. Näiteks võib
inimene lihtsalt öelda, et ei mõista maailma keerukust ja leppida sellise seisukohaga. Selline
õppija ei lase oma arvamusi ja hoiakuid kujundada kogemusel (Jarvis, 1998).
Mitte-refleksiivne õppimine on selline õppimise vorm, mida tavaliselt kõige rohkem
defineeritakse õppimisena ja nad ei sisalda refleksiooni: eel-teadlik õppimine (4),
oskuste/vilumuste õppimine (5) ja pähe õppimine (6).
Eel-teadlikku õppimist esineb igal inimesel igapäevase elu käigus, kui saadakse kogemusi,
mille üle ei mõelda ja millest ei olda eriti teadlikudki (Jarvis, 1998). Täiskasvanute
koolitustel sellised õppijad teevad küll õpiprotsessi kaasa ja saavad kogemuse kuid õppimist
ei toimu kuna see jääb reflekteerimata.
Oskuste/vilumuste õppimine toimub tavaliselt olukordades, kus õpitakse mingit käsitööd või
tehakse treeningut füüsilise vormi saavutamiseks.
Pähe õppimine on kõige tuntum õppimise vorm. Tihti peetakse ka täiskasvanuõppes
õppimiseks seda, kui autoriteedi (koolitaja) poolt öeldud tarkused ära õpitakse ja meelde
jäetakse (Jarvis, 1998).
Refleksiivne õppimine sisaldab refleksiooniprotsessi ja sisaldab kolme õppimise vormi:
kontemplatsioon (7), refleksiivne oskuste/vilumuste õppimine (8) ja eksperimentaalne
õppimine (9).
Kontemplatsioon on intellektuaalne lähenemine õppimisele, milles kogemuse üle
mõtiskletakse, ning selle tulemusena jõutakse järeldusele ilma laiemat sotsiaalset reaalsust
arvestamata (Jarvis, 1998).
24
Refleksiivne oskuste/vilumuste õppimine (refleksiivne praktika) on keerulisem lähenemine
praktilisele õppimisele, mille käigus lisaks oskuste/vilumuste õppimisele omandatakse
teadmisi ka selle kohta, mis on selle tegevuse aluseks ja miks peab sooritama mingit tegevust
mingil kindlal viisil (Jarvis, 1998).
Eksperimentaalse õppimise korral proovitakse teooria järele praktikas ning õppimise
lõpptulemus on teadmised, mis on täielikus kooskõlas sotsiaalse reaalsusega (Jarvis, 1998).
Mezirow (Mezirov, 1997) nimetab refleksiivset õppimist transformeerivaks õppimiseks,
mille käigus kogemusele antakse uus tähendus. Transformatsiooni käigus olemasolev
kogemus, puutudes kokku vastuoluga, transformeerub uueks teadmiseks, oskuseks,
hoiakuks ja väärtuseks, emotsiooniks jne (Mezirov, 1997). Transformeerunud kogemus
mõjutab seda, mil viisil elatakse läbi uusi olukordi (Mezirov, 1997).
2.3. Kogemuse ja õppimise mõjutegurid
Teadlased on seisukohal, et kogemus kesksel kohal õppimise protsessis kuid kogemus on
õppimise eelduseks üksnes juhul, kui kogemust märgatakse, reflekteeritakse, väärtustatakse
ja antakse oma kogemusele uus tähendus (Jarvis, 1998). Kuurme andmetel ei arenda inimest
mitte kogemus ise vaid subjekti poolt sellele antud tähendused – see, milleks kogetu teda
inspireerib nii tunnetuslikul kui tegevuse tasandil (Kuurme, 1999 : 59). Inimene ei õpi oma
kogemusest, kui peab asju enesestmõistetavaks. Kui inimese elulugu ja saadav kogemus
erinevad, võib inimene hakata otsima võimalusi selle lõhe kaotamiseks. Näiteks kui
vähenenud töövõimega täiskasvanud on kogenud oma erialaliitudes toetavat ja mõistvat
suhtumist. Sisenedes avalikule koolitusele, võivad nad seal kokku puutuda olukordadega,
kus seni elementaarsena tundunud olukordades nad ei leia mõistmist. Teatud mõttes algab
igasugune õppimine ebakõla kogemisest (Jarvis, 2004). Inimesed kannavad oma eelneva
kogemuse (eluloo) üle igasse uude olukorda ja kogemusi rakendatakse praeguse
situatsiooniga toimetulekuks ning luuakse uut individuaalset kogemust mis on omakorda
õppimise allikaks (Kuurme, 1999). Seega on õppimine kui protsess mõjutatud saadud
kogemusest, mis on teisendatud teadmisteks, oskusteks, hoiakuks, väärtusteks,
emotsioonideks, tunneteks ja tõekspidamisteks (Jarvis, 1998).
25
Õppimise puhul on oluline see, et inimesel oleks avatus oma kogemusele (Kuurme, 1999).
Avatus oma kogemusele on oma kogemuse enda juurde laskmine, selle tunnistamine
olemusliku ise juurde kuuluvaks. Avatus kogemusele tekib tänu kogemusele. Avatus oma
kogemusele tähendab ühtaegu häälestatust õppimisele s.o. valmisolek võtta vastutus oma
arengu eest enesele (Kuurme, 1999). Kord läbielatu võib saada uusi tähendusi ja tõlgendusi
või võivad olemasolevad muutuda. Inimene võib pöörduda korduvalt oma varasemate
kogemuste poole neid ikka uuesti interpreteerides (Kuurme, 1999; Mezirov, 1997).
Õppimist mõjutab õppija ise aspekt, milliseid tähendusi õppija annab oma kogemusele.
(Kuurme, 1999).
Oma kogemuse teadvustamine, vaimne kontroll oma maailmapildi üle sh refleksioon
omaenese tunnetusest, tegevusest ja enesest kui minast. Oma kogemuse teadvustamine ehk
refleksioon teeb võimalikuks neist õppimise väidab V. Kohonen (1988:189-232 viidanud
Kuurme 1999:61).
Õppimist võib takistada kogemusele suletus (Kuurme, 1999), mida nimetatakse ka
mitteõppimiseks (Jarvis, 1998). Suletus kogemusele on ka uus kogemus.
Õppijate taust mõjutab, kuidas õpitut mõistetakse ja tõlgendatakse. Õppimise puhul on
olulised muutused, oluline on mõista õppimise eesmärki. Tavaliselt seostatakse õppimist
teadmiste omandamisega, vahel ka oskuste õppimisega (Pilli, 2005; Säljö, 2003).
Õppimise kogemustes võib ette tulla ka piiranguid või takistusi õppimisele. Need takistused
võivad tuleneda nii õppijast, koolitajast kui keskkonnast.
Pilli (2005) toob välja järgmised õppimise takistajad:
• Kuulamise ja kuulmisega seotud müra võib tuleneda õppejõu sõnavara
mittemõistmisest, halvast kuuldavusest, kõnetempost või muudest häirivatest
teguritest
• Nägemisega seotud müra, näiteks loetamatu õppematerjal või muu virtuaalne
ärritaja
• Loogikamüra – mitterelevantne informatsioon, õpetatav ei ole loogilises järjekorras.
• Õppija sisemine müra, millel võib olla emotsionaalne, intellektuaalne või
psühholoogiline loomus. See takistab õppimist kuna inimese tähelepanu on valiv ja
ta saab keskenduda vaid ühele asjale korraga. Kui ärritaja on väga tugev, koondub
kogu tähelepanu sellele ja segab õppimisele keskendumist. Nii on näiteks vähenenud
26
töövõimega täiskasvanul raske keskenduda õppimisele kui tal on tervise probleemi
ägenemine.
Õppimist võivad takistada ka psühholoogilised tegurid, nii õppija kui ka õpikeskkonna
poolt. C. Handy (viidanud Pilli 2005) nimetab kolme takistust:
• Nende-sündroom – selle puhul ei võta õppija endale vastutust oma elu ja otsuste ja
õppimise eest. Koolitajalt oodatakse õigeid vastuseid, detailseid juhiseid,
valmiskujul lahendusi.
• Enda tähtsusetuks pidamine ja võltsalandlikkus iseloomustab õppijaid, kes esitavad
küll küsimusi aga ei usalda enda võimet vastuseid leida ja seetõttu ei liigu ka
muutunud tegevuse suunas.
• Andestuse puudumine. Kui eksimusi karistatakse ega näha neid osana
õppeprotsessist, kaob julgus õppida. Õppimise juures on oluline nii endale kui ka
teistele andestada.
Jarvis (1998) toob välja et täiskasvanud õppijad asuvad oma sotsio-kultuurilises
taustsüsteemis ja täiskasvanu kogemusi õppimisest kirjeldades tuleb arvesse võtta nii
täiskasvanud õppijat kui ka sotsio-kultuurilist taustsüsteemi. Jarvis (2004) nimetab neli
faktorit, mis on olulised õppimise mõjutamisel ja mõistmisel.
1. Kultuur – teadmiste, tõekspidamiste, ideede, väärtuste, kommete, tavade jne
kogusumma, mis on ühes kindlas ühiskonnas ülekaalus. Kultuur on dünaamiline
fenomen, mida mõjutavad muutuva tehnoloogia surve, majanduslik jõud, poliitiline
ideoloogia jm. Kultuuri dünaamilisest loomusest arusaamine on väga oluline, et
mõista inimlikku õppimise olemust.
2. Kultuuri edasiandmise toimejõud on mitmekesised ja töötavad erineval moel.
Raadio, televiisor, isiklik suhtlemine. Keele ja kunsti kaudu kultuuri edasiandmine.
Kultuuri edasikandmisel on õppija vastuvõtja rollis ja on olukordi, kus nad saavad
ise valida, mida ja kuidas nad õpivad – nad on enesejuhtimise subjektid.
3. „Mina“ – on see teadvuse eraldunud osa, mis paisub sedavõrd, kuivõrd tema
kogemuste arv suureneb. „Mina“ on täiskasvanud õppija rollile äärmiselt tähtis.
Mina on õpitud fenomen, mis tekib samas protsessis, kus kogemused muutuvad
teadmiseks, oskuseks, hoiakuks, väärtuseks, tunneteks jne. Just sellest teadmiste
27
kogumist ongi inimene võimeline leidma tähendusi olukordadele ja oma
kogemustele.
4. Füüsiline keha. Inimese füüsilised võimed võivad mõjutada õppeprotsessi tajumist.
Näiteks võib olla vähenenud töövõimega täiskasvanutel mingi selline haigus, mis
mõjutab nägemist ja kuulmist. See omakorda mõjutab võimet vastu võtta õppeinfot,
mida nägemise ja kuulmise kaudu edasi antakse.
Iga kogemus on ainulaadne ja subjektiivne. Subjektiivsus on tingitud üksikisikute
möödunud elukäikudest ning sellest sotsio-kultuurilisest miljööst, milles situatsiooni
kogetakse. Täiskasvanud toovad oma potentsiaalsetesse õpisituatsioonidesse kaasa oma
mälestused interpretatsioonidest, mida nad omistasid oma möödunud kogemustele (Jarvis,
1998). Seega on eelnevad kogemused ja teadmised õppimise mõjutajad. Inimesed kannavad
kogu oma eelneva kogemuse (oma eluloo) üle igasse uude olukorda ja kogemusi
rakendatakse praeguse situatsiooniga toimetulekuks ning luuakse uut individuaalset
kogemust, mis on omakorda õppimise allikaks. Seega on õppimine protsess, mille käigus
saadakse kogemus ja teisendatakse see teadmiseks, oskuseks, hoiakuks, väärtuseks,
emotsioonideks, tunneteks ja tõekspidamisteks (Jarvis, 2004).
Kokkuvõtvalt saab öelda, et kogemust ja õppimist mõjutab bioloogiline minevik ja
käesoleva välise situatsiooni tunnetus ja taju. Inimese ressursid (füüsilised, keelelised,
intellektuaalsed) mõjutavad keskkonna tajumist ja sellest õppimist, samuti sõltub kogemus
õppimisest kultuurilistest tingimustest, milles me elame (Säljö, 2003).
2.4. Peamised õppimise teooriad
Magistritöö eesmärk on mõista vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi õppimisest.
Eelmises peatükis selgus, et kogemus ja õppimine on seotud. Seetõttu on oluline avada ka
õppimise teoreetilist tausta. Kogemuse olemust selgitasin peatükis 2.1, selles alapeatükis
kirjeldan õppimise olemust läbi peamiste õppimise paradigmade.
Alates kaasaegsete sotsiaalteaduste kujunemisest 19.sajandi viimastel aastakümnetel on
õppimist püütud selgitada teaduslike meetodite abil. Nii kujunesid õpiteooriad, mis
võimaldavad õppimisega seonduvat terviklikult, süstemaatiliselt ja põhjalikult käsitleda
(Beljajev & Vanari, 2005).
28
Õppimist on eri aegadel kirjeldatud mitmeti. Merriam ja Gaffarella (1991) viidanud Beljajev
& Vanari, 2005; Krull, 2000; Säljö, 2003) liigitavad arvukad õpiteooriad nelja tüüpi:
bihevioristlikud, kognitiivsed, humanistlikud, sotsiaalsed ja konstruktivistlikud.
Biheiviorism on esimene teaduslik käsitlus, mille kohaselt mõistetakse õppimisena muutust
indiviidi käitumises. Selle käsitluse kohaselt ei ole inimese kogemustes oluline see, mida ja
kuidas õppimise ajal mõeldakse. Õppija kogemus on olla passiivne vastuvõtja, välistele
mõjudele reageerija. Koolitaja ülesandeks on anda õppijatele stiimulid ja siis seejärel
kinnitust nende reaktsioonidele (Beljajev & Vanari, 2005; Krull, 2000; Säljö, 2003).
Kognitivistid lähtuvad arusaamast, et õppimine saab alguse indiviidi sisemisest aktiivsusest.
Õppija kogemustes on avatus ümbritseva maailma vastu ning uudishimu (Beljajev &
Vanari, 2005; Krull, 2000; Säljö, 2003).
Sotsiaalse õppimise teooria järgi on kogemus õppimisest teiste vaatlemine, nendega
suhestumine ja jäljendamine. Selle kaudu omandatakse hoiakud, väärtused, uskumused.
(Beljajev & Vanari, 2005; Krull, 2000; Säljö, 2003).
Humanistid käsitlevad õppimist tegevusena, mis aitab inimesel realiseerida temas peituv
potentsiaal. Eneseteostus on inimese üks tähtsamaid vajadusi, mis ajendab õppimist.
Tuginedes sellele lähenemisele on õppija kogemustes eneseteostus (Beljajev & Vanari,
2005; Krull, 2000). 60-datel aastatel muutus humanism prevaleerivaks vaateks et mõista
inimese õppimise protsessi (Taylor & Cranton, 2012). Humanistlikus lähenemises
õppimisele on kasutuses kogemusliku õppimise kontseptsioon, millest tulenevalt õppimine
toimub läbi kogemustele avatuse, teistega suhtlemise, koos tegutsemise. Kogemuste
mõtestamisel saadud teadmised viivad uute teadmisteni. Õppimine on uute kogemuste,
tõlgendamiste, mõtestamiste, refleksiooni katkematu ahel (Taylor & Cranton, 2012). Igal
õppijal on oma ainulaadne kogemuste pagas ja õppija varasemad kogemused rikastavad
õppimist (Krull, 2000; Säljö, 2003).
Konstruktivistid näevad õppimist individuaalse protsessina, mille käik ja tulemused on alati
erinevad. Õppimine on konstruktivistide arvates protsess, mille käigus inimene annab
informatsioonile ja kogemusele uue või parandatud tähenduse, paigutades selle oma
senisesse maailmapilti. Kogemustes on inimestel uudsed ja ainulaadsed konstrueeritud
teadmised, moodustades talle ainuomase maailmapildi (Beljajev & Vanari, 2005; Krull,
2000).
29
Kõigil neil paradigmadel on õppimise kontekstis oma kindel koht. Iga teooria mõtestab oma
vaatenurga alt õppimist ja annab nendele tähenduse. Andragoogilistele põhimõtetele vastab
enim humanistlik, konstruktivistlik ja kognitivistlik õppimise käsitlus.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et kogemuse fenomeni ja õppimist on palju ja mitmest aspektist
uuritud. Erinevad teadlased on ühtsel seisukohal, et kogemus on õppimisega seotud. Kui
õppija saab kogemuse, siis seda reflekteerides moodustub uus teadmine. Sealjuures on
oluline õppija isik ja tema maailma tajumine ja möödunud elukäik ja eelnevad kogemused.
30
3. METOODIKA
Võttes arvesse uurimuse eesmärki on uurimisobjektiks kogemus. Soovin mõista vähenenud
töövõimega täiskasvanute kogemusi õppimisest. Tulenevalt sellest olen valinud
kvalitatiivse uurimisstrateegia ja meetodiks narratiivse intervjuu.
3.1. Uurimisstrateegia ja metoodika
Kasutan kvalitatiivset fenomenoloogilist uurimisstrateegiat et välja tuua uuritavate vahetud
kogemused mõjutamata neid uurija hoiakute või eelarvamustega (Creswell, 1998; Laherand,
2008; Silverman, 2006; Van Manen, 1997; Yu, 2012). Kuna uurin kogemust, siis on
fenomenoloogiline uurimisstrateegia kvalitatiivse uuringuna põhjendatud.
Iga indiviidi kogemus on unikaalne ja fenomenoloogilise lähenemise eesmärk on mõista
kogemuste ühisosa (Creswell, 1998). Fenomenoloogilise lähenemise teerajajaks peetakse
Edmund Husserlit, kelle sõnul põhineb igasugune teadmine kogemusel ja seetõttu tuleb ka
tegelikku maailma kogemuse kaudu uurida (Moustakas, 2011). Kvalitatiivse uurimuse
lähtekohaks on tegeliku elu kirjeldamine (Hirsjärvi, Remes, & Sajavaara, 2005).
Kvalitatiivsed uuringud on suunatud inimeste kogemuste, arusaamade ja tõlgenduste
mõistmisele ja viiakse läbi uuritavate loomulikus keskkonnas (Silverman, 2006).
Fenomenoloogia uurimissuunaks on mingi ilmingu olemuse otsimine ja uurimine, lähtudes
nägemusest, et asjade olemist kogetakse nende olemasolemises (Meri 1992:7 viidanud
Kuurme, 1999).
Uurija toob uurimismaterjalist inimese kogemus välja puhtana, sellisena nagu see tegelikult
on, heites kiht-kihilt kõrvale kõik enda eelarvamused, hoiakud ja oletused (McLeod, 2011).
Kogemuse uurimisel on fenomenoloogilist uurimisstrateegiat kasutanud mitmed uurijad.
Näiteks rahvusvaheliste üliõpilaste õppimise kogemust uurides õppijast õppejõuks
kujunemisel (Palmer, 2016) ja bioloogia üliõpilaste õppimise kogemuse uurimisel (Kusch,
2016).
Üliõpilastöödes on fenomenoloogilist uurimisstrateegiat kasutanud näiteks Anneli Habicht
(2015), kes uuris oma magistritöös erivajadustega üliõpilaste kogemusi ja tema kasutas oma
uuringus fenomenoloogilist lähenemist. Liana Roos (2015) uuris täiskasvanud õppijate
31
kogemusi töökogemuse arvestamise protsessis rakenduskõrghariduse näitel. Tema kasutas
oma uurimises fenomenoloogilist lähenemist. Enely Rannas (2016) uuris andragoogide
kuvandit professionaalses kogukonnas. Tema kasutas fenomenoloogilist lähenemist.
Fenomenoloogilises uurimuses on oluline tuua esile fenomenid sellisel viisil, nagu inimene
neid ise tajub. Need avalduvad indiviidi kirjeldustes erinevatest tähendustest, mis tekivad
igapäevakogemustes. Seega on fenomenoloogiline uurimus suunatud kogemuse avamisele
ja mõistmisele (Miller & Salkind, 2002 viidanud Rannas, 2016).
Kvalitatiivsete uuringutega uuritakse nähtusi nende loomulikus keskkonnas ning püütakse
ilminguid kirjeldada nende tähenduste kaudu mida inimesed neile annavad (Creswell,
1998).
Intervjuu on üks levinumaid andmete kogumise meetodeid kvalitatiivsetes uuringutes
(Flick, 2008). Intervjuu toob välja uuritava individuaalse kogemuse, mida on vaja
mõistmaks inimeste kogemusi sarnases olukorras (Flick, 2008). Mina uurin vähenenud
töövõimega täiskasvanute õppimise kogemust, seega on narratiivne intervjuu
andmekogumise meetodina igati põhjendatud.
Esimeses etapis kogusin andmeid fenomeni kogenud inimeste käest narratiivsete
intervjuudega (Creswell, 1998). Creswell rõhutab, et tuleb arvestada uurija mõjuga
andmetele ja uurija läheb uuritavate juurde nende loomulikku keskkonda (Creswell, 1998).
Kuna töötan ise koolitajana, siis ei saa ma kaasata valimisse oma õppijaid, sest nii võib
intervjuusse kaasa tulla teise rolli (koolitaja) mõju. Kasutasin oma valimina 6 vähenenud
töövõimega täiskasvanud õppijat, kellele oli uuringus osalemine vabatahtlik. Intervjueeritav
peab tundma ennast vabalt intervjuu ajal (Creswell, 1998). Uurijana tagasin, et andmete
kogumisel ja töötlemisel saadud tulemusi hoian konfidentsiaalselt, et andmeid kogusin
objektiivselt – andmeid ei ole võltsitud (Eesti Teadlaste Eetikakoodeks, 2002). Rõhutasin
eetilisi põhimõtteid kohe intervjuu alguses, et intervjueeritav tunneks ennast mugavalt ning
avaks oma kogemust. Uuritavatelt küsin ühe generatiivse küsimuse: mida sa oled kogenud
õppimisega seoses ja mis kontekstis sa oled kokku puutunud või saanud mõjutatud
õppimisest? Ehk kuidas ja mis kontekstis sa oled kogenud õppimist? (Creswell, 1998).
Intervjuud toetasin ka teiste küsimustega ja aktiivse kuulamise võtetega. Jälgisin, et ma liialt
ei sekkuks, et vähendada uurija mõju ja lasta intervjueeritaval avada oma kogemust.
Uurimistööd kavandades jälgisin ka eetilisi põhimõtteid: et intervjueeritavad oleksid
teavitatud uuringu eesmärgist, uuring ei tekitaks kahju, uuringus osalemine oleks
vabatahtlik ja kogu uuringu ja kirjutamise jooksul austaksin konfidentsiaalsust. Flick (2008)
32
ütleb, et kogu uuringu protsessis saab kohandada uuringudisaini vastavalt muutunud
oludele. Tulenevalt sellest infost olin avatud muutustele, kui tekkis vajadus tulemuse
huvides muutusi sisse viia.
3.2. Intervjuu läbiviimine
Narratiivne intervjuu kui andmekogumisemeetod aitab saada sügavalt aru mingist
fenomenist nii, nagu mitmed inimesed seda kogevad (Creswell, 1998; Silverman, 2006).
Narratiivse intervjuu puhul on oluline roll genereerival küsimusel, mis stimuleerib
intervjueeritavat rääkima oma õppimise kogemustest. Uurija ei sekku, kasutab aktiivset
kuulamist ja avatud kehakeelt. (Silverman, 2006). Genereeriv küsimus annab autentset
informatsiooni inimese kogemusest.
Minu poolt intervjuul esitatud genereeriv küsimus: Intervjuu alustuseks palun räägi mulle
mõni lugu, mis seondub sinu elus õppimisega. Tahaksin läbi selle loo mõista, kuidas
vähenenud töövõimega inimene kirjeldab oma õppimise kogemusi.
3.3. Valimi valik ja kirjeldus
Vähenenud töövõimega täiskasvanute õppimise kogemuse uurimiseks moodustasin valimi
inimestest, kelledele on Töötukassa määranud töövõime vähenemise ning kes oleksid
valmis jagama oma õppimise kogemusi. Uurimuse kontekstis loen intervjueeritavaks
inimesi, kelledele on Töötukaasa poolt määratud töövõime vähenemine.
Esimese uuritava leidsin TLÜ sööklast, kui rääkisin oma kolleegidele oma magistritöö
teemast, siis tuli minu juurde üks noor naine, kes ütles, et ta kuulis minu teemast ja pakkus
ennast üheks intervjueeritavaks, kuna see teema on väga oluline ja ta soovib sellel teemal
intervjuud anda. Leppisime temaga kokku intervjuu aja ning intervjuu lõpuks andis tema
soovitusi, kuidas ma saaksin järgmised uuritavad. Nii lähtusin valimi koostamisel lumepalli
meetodist (Laherand, 2008). Üheks soovituseks oli saata infokiri Puuetega Inimeste Kojale
ja Töötukassale. Tänan siinkohal mõlemaid organisatsioone, sest oma järgmised uuritavad
saingi Töötukassa ja Puuetega inimeste Koja poolt saadetud infokirjale reageerijate seast.
Valimi tasakaalu huvides valisin intervjueeritavaks nii akadeemilises õppes õppijaid kui ka
33
mitte hiljutise akadeemilise õppe kogemusega uuritavaid, samuti soolist jaotuvust. Lisaks
jälgisin, et ka vanuseliselt oleksid esindatud nii nooremad (alla 30) kui ka vanemad (üle 40)
inimesed. Lõpliku valimi (Tabel 1) moodustasid kuus vähenenud töövõimega täiskasvanut,
kelle vanus on vahemikus 27 kuni 46 aastat. Haridustasemelt on nii keskharidusega kui ka
magistrikraadi omandavaid uuritavaid.
Tagamaks intervjueeritavatele konfidentsiaalsust, olen nende pärisnimed asendanud uute
nimedega.
Tabel 1. Valimit kirjeldavad profiilid
Intervjueeritav Vanus Töö-
võime
vähe-
nemise
%
Diagnoos Haridus Töösuhe Sugu
Mari 27 40 Sclerosis multiplex Omandab BA Ei tööta Naine
Kati 40 40 Reuma Kesk-eri Ei tööta Naine
Tiia 45 60 Vaegkuulja Kesk Töötab Naine
Jaan 27 80 Düsleksia, düsgraafia BA, omandab
MA
Ei tööta Mees
Riin 46 80 Vähiravi järgne
häälepaelte kahjustus
jm
MA Ei tööta Naine
Anna 43 80 Psühhiaatrilised
diagnoosid
Kesk Ei tööta Naine
Kvalitatiivses uuringus võib intervjueeritavate arv olla pigem väike. Oluline on leida need
infoandjad, kellel on uuritava ilminguga seotud kogemusi. Oleks hea, kui uurijal ei oleks
uuritavatega isiklikke suhteid (Virtanen 2006: 172 viidanud Laherand 2008 : 89).
3.4. Andmete kogumise ja analüüsi protsess
Valiidsuse suurendamiseks kirjeldan järgnevalt täpselt andmete kogumise etappe ning
intervjuu läbiviimist (Hirsjärvi jt, 2010).
Magistritöö empiirilise osa jaoks viisin andmete kogumist ja analüüsi läbi ajavahemikus
jaanuar 2016 kuni mai 2017. Järgisin kvalitatiivse uuringu põhimõtteid.
34
Empiiriliste andmete kogumine ja analüüs koosnes joonisel 4 toodud etappidest:
Joonis 4 magistritöö empiiriliste andmete kogumine ja analüüs
I etapis määrasin valimi kriteeriumid ja moodustasin valimi. Pöördusin Töötukassa ja
Puuetega inimeste koja poole palvega saata meili teel kiri minu uuringu sihtgruppi
kuuluvatele inimestele. Kirjas selgitasin magistritöö eesmärki ja uurimuses osalemise
konfidentsiaalsust. Vastamine oli vabatahtlik ja ei toonud kaasa mingeid kohustusi või
preemiaid.
II etapis moodustasin valimi ning telefoni ja e-kirja teel saavutasin kokkulepped
intervjueeritavatega. Valimi moodustamisel arvestasin seda, et oleks tagatud variatiivsus
ning et uuritaval oleks olnud kokkupuude uuritava nähtusega. Koostasin genereeriva
küsimuse narratiivse intervjuu jaoks. Intervjuu kohta valides lähtusin intervjueeritava
eelistustest. Üks intervjuu toimus intervjueeritava pool kodus, üks intervjuu ülikooli hoones,
ülejäänud intervjuud kohvikus.
III etapis toimus intervjuude läbi viimine perioodil 04.jaanuar kuni 27.jaanuar 2017.
Magistritöö andmekogumise meetodiks oli narratiivne intervjuu. Uurijana arvestasin
soovitusi narratiivse intervjuu läbiviimiseks (koha valis intervjueeritav, uurijal ei ole
isiklikku suhet uuritavaga, turvalisus, konfidentsiaalsus). Turvalisuse suurendamiseks
leppisime kokku, et kasutame Sina-vormi suhtlemisel. Intervjuud viisin läbi kuue
intervjueeritavaga ning intervjuude pikkus oli vahemikus 45 minutit kuni üks tund ja 20
minutit. Intervjuu alguses tutvustasin intervjueeritavale oma magistritöö teemat, eesmärki
I etapp• intervjuu genereeriva küsimuse koostamine
II etapp• valimi moodustamine ja intervjuudeks kokkulepete saavutamine
III etapp• intervjuude läbiviimine
IV etapp• intervjuude transkribeerimine
V etapp• andmete analüüs
VI etapp• uurimistulemuste arutelu ja kokkuvõte
35
ja tutvustasin ka algava intervjuu põhimõtteid. Palusin luba lindistamiseks ning rõhutasin
konfidentsiaalsust ja andsin teada, et peale transkribeerimist kustutan helifaili. Intervjuu
käigus lasksin intervjueeritaval vabalt rääkida oma lugu algusest kuni lõpuni, hoidusin jutule
vahele segamast. Andsin kuulamise jooksul oma kehakeelega märku, et ma kuulan:
noogutasin, hoidsin silmsidet, väljendasin empaatiat. Avalikus söögikohas intervjueerides
valisin laua, mille asukoht oleks privaatsem, välistades seega võimalikud pealtkuulajad.
Intervjuud salvestasin arvutiprogrammi ja kustutasin peale transkribeerimist. Ühe intervjuu
ajal sai meile märkamatult arvuti aku tühjaks ning umbes 15 minuti jagu intervjuud läks
seega kaotsi. See oli väga väärtuslik info ja hiljem proovisime teatud osas seda taastada ja
intervjueeritav rääkis uuesti puuduoleva osa. Mitmed intervjueeritavad küsisid intervjuu
lõpus: „kas ma rääkisin õigesti?“, „kas see oli nüüd see, mida sa ootasid?“. Seda peetakse
üheks narratiivse intervjuu kitsaskohaks, et intervjueeritav võib oletada, mida uurija temalt
kuulda soovib ja mida ta juba teda võib.
IV etapp - ajavahemikus 20.jaanuar kuni 20.veebruar 2017 transkribeerisin intervjuud
sõna-sõnalt.
V etapp – empiiriliste andmete analüüs perioodil 28.veebruar kuni 30. aprill 2014. Selles
etapis toimus nii andmete analüüs kui ka teooria osa süvendatult lugemine. Kogemuse
mõistmiseks, terviku tunnetamiseks ja kategooriatesse jagamiseks oli vaja transkribeeritud
teksti korduvalt üle lugeda. Andmete analüüsil kasutan sisuanalüüsi meetodit
(kontentanalüüsi). Kasutan induktiivset lähenemist sisuanalüüsile, alustades sügavast teksti
lugemisest, et saada ülevaade andmetest (Julien, 2012). Induktiivne sisuanalüüs on sobilik
analüüsimeetod intervjueeritavate kogemuste või arusaamade uurimisel (Julien, 2012).
Analüüsi tulemusena märgistasin ära iga intervjueeritava tekstis koodid. Uuesti üle
lugemisel koondasin sarnased koodid kokku kategooriatesse. Sarnaselt analüüsisin läbi kõik
kuus intervjuud. Seejärel koondasin iga intervjuu kategooriad kokku ja tekkis kollektiivne
narratiiv. Järgnevalt lugesin veelkord süvendatult tekkinud kollektiivset narratiivi
kategooriate kaupa ning eemaldasin tekstist uurimisküsimusega mitte seotud kohad. Samas
muutsin ka mõne kategooria esialgset nime ja koondasin mõned kategooriaid kokku.
36
Andmete analüüsi tulemusena moodustusid kategooriad ja alamkategooriad (Tabel 2).
Tabel 2. andmete kategooriad ja alamkategooriad
Kogemus
õppimisest
Kogemus
õppimismiljööst
Probleemide
aspekt
kogemustes
Subjektiivsuse
aspekt
kogemustes
Pähe õppimine Kaasõppijad
õppekeskkonnas
Haigus, oma
haigusest
rääkimine
Õppimise
tähendus
Refleksiivne
õppimine
Õppejõud
õppekeskkonnas
Müüdid ja
eelarvamused
Õppimise põhjus
ja eesmärk
Mitteõppimine Ühiskonna norm
Probleem
seadusandlusega
Andmete analüüsil selgus veel, et mõned vastused ei olnud seotud uurimisküsimusega kuid
olid väga erilised ja intervjueeritavatele olulised. Kvalitatiivsele lähenemisele omaselt
otsustasin uurimistulemustes esinevad unikaalsed leiud analüüsi lisada. Tekkis
lisakategooria, milles uuritavad väljendasid oma ootusi ja soovitusi kaasõppijatele ja
koolitajatele ning koolituste korraldajatele.
VI etapp – uurimistulemuste arutelu ja kokkuvõte. Helifailide kustutamine.
37
4. EMPIIRILINE OSA
4.1. Tulemused
Järgnevas magistritöö osas esitan analüüsi tulemused moodustunud kategooriate ja
alakategooriate lõikes. Tulenevalt minu uurimisküsimusest ja uurimisstrateegiast analüüsin
vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi õppimisest kollektiivse narratiivina.
Intervjueeritavate tsitaadid esitan kaldkirjas. Esitatud tekstid on minu kui uurija poolt
toimetatud, vähendanud olen kordusi. Teemast välja kulgevad mõttekäigud olen
eemaldanud.
Tekstide toimetamisel kasutan järgmisi märke:
/…/ - toimetamisel välja jäetud teksti osa, mis ei ole kooskõlas teemaga
(!!!) – rõhutatult
Tugevdatud kirjas – kategooriale ja alakategooriale iseloomulikumad sõnad.
Kaldkirjas – intervjueeritava sõnastus
4.1.1. Kogemus õppimisest
Tulemustes selgus, et vähenenud töövõimega täiskasvanud kirjeldasid oma kogemusi
õppimisest kui oskuste ja vilumuste õppimist. Kogemustes esines ka Jarvise (1998) poolt
kirjeldatud refleksiivset õppimist ning mitteõppimist.
4.1.1.1. Oskuste/vilumiste õppimine
Oskuste ja vilumuste õppimist kirjeldati tegevuste kaudu. Intervjueeritav Tiia tegeles
kirjakunstiga ning kogemus õppimisest oli kui etteantud asja ära tegemine. Uuritav tõi
esile, et temale, kui kuulmispuudega inimesele on lihtne õppida oskusi, teha järgi õpetaja
poolt ette näidatud asju:
Kõige lihtsam oli Tartus Rahva Ülikoolis, tolle ka lõpetasin ära. Tegelesin
kirjakunstiga. Ongi nii, et see mis ette näidati, selle ma tegin ära.
Õppimist mul oli väga palju elus. Käisin laste kunstikoolis, selle ka lõpetasin
ära. See oli väga lihtne. See mis mulle ette näidati, selle ma tegin ära. Kõik
38
sai ära joonistatud. Kuulmispuudega inimestele on lihtne käeline tegevus.
See oli lihtne, see mida ette näidatakse või paberile on kirjutatud mida ma
pean tegema, see saab ära tehtud. (Tiia)
Anna kogemustes esines ka õppimine kui ära õppimine ja (keele) oskuse omandamine.
Tema kirjeldas oma oskuse omandamist kui kirge:
Aga Hispaania keele tundi läksin ma ikka puhtast kirest. See oli mu
südamekutse. Ühel hetkel jõudis minuni see teadmine, et nüüd ma lähen ja
teen selle ikka ära. Ja keel sai enam-vähem suhu. Ma olin ikka nii hingega
asja juures et ma vist ei jätnud ikkagi ühtegi koolipäeva vahele. Ja see on
minu suur kirg olnud ja jääb ka. (Anna)
Mari kogemustes oli kokana töötamine, mis oli tema kirg ja hobi. Selles valdkonnas ta õpib
edasi ja hoiab ennast valdkonna arengutega kursis:
Kui ma töötasin kokana, see on alati olnud minu kirg ja hobi. Selles suhtes
ma seda nagu õpin edasi. Hoian ennast kursis selle valdkonna oskusi ennast
täiendan. See on siiski hobi. Seda ma kindlasti jätkan niikaua kui ma saan.
(Mari).
Anna kirjeldas kogemust õppimisest oma maailma subjektiivse taju kaudu ja tegevuste
kaudu kui minekut kuskile majja ära õppima.…ja ma pusisin, maadlesin, …ning kui
raskust, kui pidi joonistama etteantud asju. Raskused õppimisel mõjutasid Anna
enesehinnangut:
Et minu õppimiskogemus on viimaste aastatega ainult kaks kevadet käidud
kunstiõpet joonistusaluste teadmisi õppimas. Olen ma käinud kaks kursust
kahel sügisel ja kahel kevadel siis. See on olnud minu konkreetne minek
kuhugi majja, mis on mulle midagi õpetanud ja see on olnud nagu õppetöö
kursuse vormis nagu. Minna kunstitundi - See on minu maailm täiesti.
Värvid....... joonistamine. ...... täiesti minu maailm.... issand see on ikka
sõnades nagu väga raske kirjeldada. Jah see oli mul alguses selles mõttes
nagu raske, et seal tuli joonistada konkreetselt ette antud asja. Seal tuli
joonistada täiesti ette antud asja. Aga .... ja ma pusisin. Pusisin, muidugi.
Muidugi ma pusisin. /…/ Ja meie maadlesime seal nende harilike
pliiatsitega, ja süsi ja grafiit. See oli minu joaks väga raske ja mul läks
nagu kogu enesehinnang nagu alla dsiisas, ei, mitte midagi ma ei oska.
(Anna)
4.1.1.2. Refleksiivne õppimine
Kolm uuritavat väljendasid oma kogemuse üle mõtisklemist ja sellest õppimist.
Intervjueeritavad ütlesid, et oma kogemuse ja haiguse üle reflekteerimine annab
enesekindlust (Kati) ning paneb uhkust tundma enda üle (Anna). Üks uuritav (Tiia)
väljendas väga suurt uhkust selle üle, et ta saab hakkama kuuljate maailmas. Oma kogemuse
39
reflekteerimine oli talle andnud enesekindluse ja ta hakkas omakorda teisi toetama. Uuritav
Jaan ütles, et tema peab alati õppides mõtlema ja analüüsima.
Klassis ma pean diskuteerima, ma pean aru saama sellest, mis ma teen. Ma
pean tahtma /…/ ma pean alati mõtlema ja analüüsima ja aru saama tunnis.
(Jaan)
Mind on kutsutud lihtsalt oma kogemustest rääkima. Kui sa oma loo oled
endale nagu läbi mõelnud ja /.../ sa nagu aktsepteerid sellega ka oma
olukorda ja sa oskad näha ka neid puudusi võibolla hoopis teise nurga
pealt, hoopis tugevustena. See on hästi palju nagu andnud enesekindlust.
Et sind ei tambita nagu maha. /…/ Koolitustel, sa nagu oled ise ja see hästi
annab nagu palju enesekindlust ja see on hästi palju avanud mind ja pannud
enda üle järele mõtlema. (Kati)
Ma näitan teistele omasugustele ka et näed, mina olen kuulmispuudega ja ma
saan hakkama kuuljate maailmas- vaadake mind ma saan hakkama! (!!!)
Olen enda jaoks selgeks mõelnud ja aru saanud ja saan ka teisi toetada
nüüd. /…/ Ma jälgin pidevalt. Ja siis tekivad küsimused. Mida rohkem ma
jälgin, samas ma ka õpin. Ma küsin järele koguaeg. Ma analüüsin pidevalt.
(Tiia)
Ja minu arstidel on tohutult hea meel nendel on üks selline patsient /…/ Minu
puhul leiti see võti millegipärast üles. Selleks on kirjutamine, ja kunst. Mul
oli näitus üleval haiglas oma piltidest ja arstid olid väga uhked minu
loomingu üle. Olen õppinud olema uhke enda üle. (Anna)
4.1.1.3. Mitteõppimine
Kogemus pole alati õppimise allikaks ja seega on tavaliselt esimene reageerimise viis mitte
õppimine. Intervjuudes väljendasid neli uuritavat tagasilükkamist. Mari kogemustes oli
mitteõppimine põhjustatud haigusest, ta ütles, et teises keskkonnas ei tundnud ta end
enensekindlana ja valis võimaluse mitte õppida.
Ja ka see miks ma ka Eestisse tagasi tulin, see on lihtsalt minu jaoks tuttav
süsteem nö võibolla selles suhtes see jälle ärgitas mind mitte õppima
näiteks teises riigis midagi uut. Ma tundsin et see on minu jaoks liiga palju
uusi asju midagi õppida. Ma tulin tagasi, sest see on minu jaoks tuttav
süsteem, ma saan paremini hakkama, ma ei pea hakkama uue riigi uut
süsteemi õppima.(Mari)
Kahe uuritava (Tiia, Riin) kogemustes oli mitteõppimine kui teadlik valik selleks, et ei
õpiks valesid asju. Ühe uuritava (Riin) kogemustes väljendus mõte, et ta õpib mitteõppimist.
On võimalik ka mitte õppida, mida kurdid räägivad. Ei ma ei taha.
Sellepärast, et koolitaja ütles mulle küll, mida ma kuulan kurtide sõnu, see
pole õige, mina ei taha kuulda. (Tiia)
40
Kui ma õpin midagi ühte, siis ma jätan midagi muud õppimata./…/ On
võimalik ka mitte õppida. Lihtsalt ei võta vastu. kui me õpime siis me mitte
ei õpi ka. See on kõik korraga. Kui inimene nagu on hästi emotsioonitu ja
nagu plank, ei õpi, aga siis ta ka õpib, kuidas olla plank. See ongi et sa õpid
mitte õppimist, seda on vaja selleks, et ei õpi valesid jälgi, et ei õpi
mustkunsti tükke. Mustkunst suunab inimest vaatama sinna, et ei vaataks
inimene sinna, kus see illusioon tekib. Ja mitteõppimist ongi vaja siin, et ei
vaataks sinna. (Riin)
4.1.2. Kogemus õppimismiljööst
Intervjuudest selgus, et kogemustena õppimismiljööst eristusid kaasõppijatega suhtlemine
(Tiia, Riin, Kati), õppejõududega suhtlemine (Jaan, Tiia, Mari Riin). Kõikide uuritavate
kogemustes oli ka ühiskonna normide omaksvõtmine ja väljendamine. Seeläbi oli uuritavate
kogemustes õppimismiljöös ka laiem sotsio-kultuuriline kontekst.
4.1.2.1. Kaasõppijad õppimismiljöös
Kahe uuritava (Tiia, Kati) kogemustes eristus kaasõppijate toe olulisus õppimises.
Kaasõppijate tuge vajati konspekteerimisel ning nende õppeprotsessi toetamisel.
Kogemustes tuli esile, et kaasõppijad on ka õppimise allikaks, kelle käest õppida (Riin,
Tiia). Uuritava Kati kogemustes aitas õppida ühesuguste inimestega (sama haigusega) koos
õppimine:
1-2 kursuskaaslast tulid mulle vastu. Alguses olin vihane ja siis nad
kohkusid ära ja siis andsid alla ja tulid minu juurde ja andsid oma konspekte
et ma kirjutan maha. Neid ärritab ka, et mina nagu kirjutan maha teiste
pealt ja nad lähevad nagu tahapoole. Kaasõppijate poolt tugi on oluline.
/…/ Õppimises kõrval võiks olla toetav õpilane. Minu pinginaaber näiteks.
Toetav ja arvestav mul on olnud. Kui mul jäi midagi kahesilma vahele, siis
tema näitas, "vot see lugu, mida õpetaja räägib" .Vahepeal ma küsin
kaasõpilaste käest. Siis ta näitab, kus see koht on./…/ Mul olid head
kursusekaaslased, kes istusid minu kõrval. (Tiia)
/…/ ja me õpime ka kaasõpilaste pealt. (Riin)
Mis kõige rohkem nagu mind nagu on aidanud õppida ja toime tulla on
kindlasti liidu tegevus. Et ühesugused inimesed on koos õppimas. (Kati)
Intervjuudes räägiti ka kogemustest kaasõppijatega suhtlemisel kui probleemsetest
olukordadest. Kati tõi esile selle, et tulenevalt tema haigusest ja vanusest osutus ta
kaasõppijate õppimise pidurdajaks. Probleemolukorrast kaasõppijaga väljendus ka
41
materiaalne aspekt kogemustes: koolitus kui kaup, mille eest on makstud. Kati kirjeldas oma
kogemustes julgust – ta mõtestas probleemolukorra läbi ja tegi otsuse, et võtab julguse
kokku ja hakkab küsima lisainfot, sest selgeks on vaja saada see asi ja ta maksab samamoodi
kui teised.
/…/ Õpilaste poolt oli negatiivne suhtumine. Me kolmekesi pidurdasime
nende õppeprotsessi /…/ sellel ajal kui meie mõisteid lahti arutasime, olid
nemad juba ees. Ja kui me julgesime veel küsida midagi siis “jälle nad
küsivad, jälle nad on nii lollid, issand mis nad siia ronisid”. /…/ Aga siis
ma hakkasin mõtlema, et „mis mõttes“? Kõik maksavad! Kõigil on
ühesugused! Kui tema on tark ja osav, et ta on juba omandanud, see ei ole
minu probleem. Mina maksan täpselt samamoodi selle koolituse eest. Siis
ma võtsingi sellise käitumise. Kui minul jäi midagi arusaamatuks, siis ma
küsin. Ma võtsin selle julguse, et ma küsin. Kui mul oli ikkagi vaja küsida
ja selgeks saada see asi, siis ma küsisin ja pidurdasin teiste õppimist. Me
hakkasimegi kolmekesi pidurdama teiste õppimist. Mitte sihilikult, aga
kui oli ikka vaja aru saada siis ma küsisin. Koolitaja /…/ hakkas kinnitust
küsima, et kas võime järgmise teema juurde minna. (Kati)
Ühe uuritava (Tiia) kogemustes oli pereliige kaasõppijaks. Tiia kogemustes kaasõppijaga
eristus õpetamine – ta oli kaasõppijana ise õpetaja oma abikaasale ja teistele inimestele
(kuuljatele) ja suunas neid õppima.
Nagu mul abikaasaga oli /…/ siis ma ütlesin et “püüa ise hakkama saada,
püüa ilma minuta”. Sai hakkama ja ta saigi ja arenes ja sai ilma minuta
pareminigi hakkama. Ma utsitasin abikaasat lugemisega ja ise hakkama
saamisega. /…/ Ja abikaasa ütles, et tänu minule ta on hakanud ka
õppima. /…/ tänu minule, ma suunasin teda ka üldse teise kohta, mitte
sinna mis ei ole vaja, mis ei ole kasulik. Ma suunasin teda sellesse maailma,
mis on kasulik ja targem, arenev ja … tänu sellele on abikaasa kahe jalaga
maa peal. Õppida tuleb palju. /…/ Ka minul on palju õppida. Me koos õpime.
Ma olen palju nõu andnud ka talle.(Tiia)
/…./ kuuljad ka õpivad meilt, mitte meie ainult õpime, vaid kuuljad
inimesed ka õpivad ja nemad ka ütlesid, et tänu meile said nemad ka
targemaks, mismoodi me oleme, kuidas me aru saame ja kuidas me
suhtleme.(Tiia)
Kogemustes kaasõppijatega rääkis üks uuritav (Tiia), et tema haigus tekitab probleeme, sest
unustatakse ära tema eripära ning seetõttu ta ei saa aru ja ei kuule, mida tunnis räägitakse.
Tiia kogemustes oli viha kui ta ei saa õppida ja tema vajadustega ei arvestata:
42
Õppijana on vahepeal niimoodi et kuuljate käest ma küsin üle ja nad ütlevad,
et “kas sa ise ei kuulnud??” Ma väga vabandan ma olen kuulmispuudega. Ma
jään nagu tahaplaanile ja siis ma olen väga vihane. Vihaga ütlesin: „ma olen
korduvalt teile öelnud, ma olen kuulmispuudega, palun rääkige
kõvemini ja selgelt et ma saaksin aru!“ Kõik jäid vait. Pahatihti nad
unustavad ära. (Tiia)
4.1.2.2. Õppejõud õppimismiljöös
Kogemustes õppimisest eristus õppejõududega suhtlemine õppimismiljöö osana. Kolm
uuritavat (Mari, Tiia, Jaan) olid kogenud õppejõu poolt toetavat suhtumist ja
terviseprobleemidega arvestamist. Toodi esile õppejõududega individuaalseid läbirääkimisi
ja kokkulepetele jõudmist. Hea õppejõud teeb ise järeleandmisi, kuigi seadus ei toeta seda.
Üks õppejõud kellele ma arstitõendit näitasin luges selle läbi ja ta oli väga
mõistev ja teine õppejõud isegi ei tahtnud seda näha. Inimesi on erinevaid.
Ongi selline situatsioon kuna seadus midagi ei reguleeri, siis õppejõul on
vaba valik, kas mind ära kuulata või mitte. Kõik jääb see individuaalselt
inimese taha minu nö edukus või võimalus üldse see haridus ära lõpetada.
(Mari)
Üks õppejõud oli tuli mulle väga ilusti vastu. Ma näitasin talle arsti tõendit
ja lõpuks mu arst kirjutaski mulle sellise tõendi sellise palvega, et mulle
võimaldada samad tingimused nagu inimesel kellel on puue, et minu õpe ei
muutuks tasuliseks. Kuna kooli kõrgema juhtkonna poolt seda ei
aktsepteerita, siis ma pean tegelema individuaalselt õppejõududega. Ja
üks õppejõud /.../ temaga ma sain ilusti kokkuleppele. Kuna tervislikel
põhjustel ma ei saanud osaleda. Ta lihtsalt tegi mulle järeleandmisi.
Lihtsalt saan oma õppetööd talle esitada. See on kindlasti positiivne. (Mari)
Vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemustes olid veel positiivselt esindatud õppejõu
õppemeetodeid, millest nimetati kaasamist ja õppetempo reguleerimist õppijate järgi,
mängulisust, õpetatava aine praktiliseks tegemist ning õppijale vastutuse andmist õppimise
eest. (Jaan). Jaan tõi esile koostöö tegemise õppejõuga:
Palju on need kogemused minul olnud sellised, kus õppejõud püüab õpilasi
kaasata mõnikord. Kui sa saad aru, et õpetaja nagu teeb ikkagi kaasa seda
ja tahab ikkagi teha, siis õpilased hakkavad tulema ka kaasa, aga õppejõud
peab ennast tõestama, et ta ikkagi tahab sinuga koostööd teha. (Jaan)
Head kogemused ongi sellega tulnud, kui õppejõud või koolitaja võtab
selle seisukoha, et õppijad teavad ka midagi ja ta peab enne teada saama,
mis see on, ta räägib nendega ennem või mida iganes. /…/ Kui ma läksin
erakooli, siis oli väga positiivne see, et nemad võtavad seda ärina ja tahavad
teenust pakkuda hästi heana. Aga teiselt poolt õppejõud seal kuulasid ja
võtsid selle tempo, mis oli õpilastel. (Jaan)
43
/…/ siis grammatika loengud olid väga head, sest õpetaja tegi selle õppe
meile mänguliseks ja reaalseks et kuidas ajavormid on kuidas neid kasutada
ja millises võtmes neid kasutada, /…/ rohkem tähelepanu sellele kuidas sa
praktiliselt rakendad. Selles loengus oli ka hea olla sest seal me püüdsime
oma vestluskunsti arendada niimoodi et me saaksime ise aru mis see
teadmine on, kuidas me paksime oma mõtet üles ehitama inglise keeles. Kõik
oli üles ehitatud nii, et õpilane panustab ise ja õpetaja kuulab, saab aru
sellest millised on sinu vead ja siis tuleb kaasa. (Jaan)
Üks uuritav (Tiia) rääkis, et tema kogemustes on tunnustus õpetaja poolt selle eest, et ka
tema on õpetajat õpetanud:
Kui ma sain lõpudiplomi kätte, siis oli hea tunnustus ja tähelepanek
õpetaja poolt. /…/ õpetaja kui jõudis minuni ja õpetaja ütles, et „ainukene
inimene kuulmispuudega on hakkama saanud“, ja õpetaja ütles veel, et mina
olen õpetajat aidanud ja tänu minule sai ka õpetaja targemaks. (Tiia)
Kogemustest selgus, et mõned õppejõud lähtuvad reeglitest ja järgivad võrdse kohtlemise
põhimõtteid (Tiia) ning ei arvesta vähenenud töövõimega täiskasvanute
terviseprobleemidest tulenevate erisustega. Üks intervjueeritav aga oli kogenud
halvustamist ja oma terviseprobleemi mittemõistmist õppejõu poolt, mis tõi kaasa lisatööd
(Mari).
Üks õpetaja ütles, et „ma pean kõigile võrdselt rääkima. Ma ei jõua kaks või
kolm korda rääkida. Siin on palju õpilasi, ma ei jõua aga küsige pärast
kellegi käest konspekti“. (Tiia)
Siis ma lähen õppejõuga sellest rääkima ja siis öeldakse et “meil on võrdne
kohtlemine siin” ja see lõpeb minu jaoks sellega et kui ma ei ole võimeline
seda asja tähtajaks ära tegema ja tagajärg on see et ma saan lisatöö sellele
lisaks. (Mari)
Ühe intervjueeritava (Jaan) kogemustes eristus õppejõud, kes karjus ja ignoreeris õppijat.
Õpetaja karjus nii kõvasti: "pane see käest ära, see ajab koguaeg mind
vihale, sest sa ei kuula mind, mida mina sulle õpetan. Sa tead küll kõiki teisi
asju, aga sa ei tea seda, mida mina sulle õpetan". (Jaan)
Üks õppejõududest hakkas nagu ignoreerima. Alguses ütlesin ära oma
diagnoosi ja et tahan lihtsalt ajapikendust. Siis ta ei saanud üldse aru, mis see
sõna „düsgraafia“ tähendab ja tal tekkis hoopis rohkem küsimusi. (Jaan)
44
Üks uuritav (Jaan) tajus müüri osade õppejõududega suhtlemisel. Jaan rääkis, et tajub
tugevat müüri õppijate ja õppejõu vahel.
Õppejõud võtavad haridusteaduskonnas õppijat väga isikupärasena, nad
tahavad panustada sellesse, kuidas sa ise saad rohkem panustada, rohkem
kui õpetaja ees tantsib. /…/ Paaril õppejõul ongi see, et on nagu sein, on
nagu aine ja siis on nagu õpetaja ja kuskil ka õpilane ja siis sa püüad sinna
sisse mahtuda ära. /…/ Meil oli üks ajaloo aine, mida annab üks
meesterahvas, aga tema puhul on see müür hästi tugev. Temalt on üldse
väga raske läbi saada. See on nagu müstika mida sa pead tegema selleks et
üldse sealt filosoofiast läbi saada. (Jaan)
Õppejõuga suhtlemises toodi välja (Jaan) ka negatiivne kogemus oma töövõime vähenemise
aluseks olevast haigusest rääkides. Jaani kogemustes õppejõud lausa rõhutatult hüüdis, et
kuidas on võimalik sellise haigusega õppida ning oli negatiivse emotsiooniga ja kohkunud.
Ma näitasin õppejõule ka paberit, et mul on natukene rohkem aega vaja
et laused õigesti panna. Ja siis ta imestas selle üle, et mis mõttes mulle paberit
näidata või nii. Miks mulle on seda vaja näidata? Okei ta luges paberi läbi ja
sai aru, aga ta võttis seda negatiivse noodina, et „mis mõttes on siin
keeleline probleem? Kuidas on see võimalik?“(!!!). Töövõime protsent neid
ei huvita neid huvitab, kas on meditsiiniline probleem või mitte. Kui sa
näitad selle probleemi ära, siis mõni õppejõud võtab seda kuidagi kohkununa
või püüab seda kuidagi niimoodi võtta, et tal nagu kuidagi emotsiooni ei ole,
aga samas näost on näha, et on emotsioon. Negatiivne. Vähesed on
positiivsed ja ei kohku ära ja ütlevad, et saab hakkama väga hästi. (Jaan)
4.1.2.3. Ühiskonna norm
Kogemus õppimismiljööst kategoorias eristus mitmed ühiskonnas kehtivad norme
intervjueeritavate lugudes. Oma kogemustes väljendasid intervjueeritavad, et on omaks
võtnud mitmeid ühiskonna norme, inimeste, elu, põlvkondade, Eesti ja ülikooli kohta, mida
on neile vahendanud teisese kogemusena ümbritsev kultuuri – ja elukeskkond. Mari
kogemustes avaldus inimeste kohta üldistav arvamus: inimesed on ikka haiged, eksole:
Inimesed on ikka haiged, eksole, kui nad koolis käivad, aga kuna minul oli
see pidev, siis sealt hakkasidki koolis probleemid, sest mul ei olnud sellele
tollel ajal mingit seletust-vabandust (Mari)
Kahe uuritava (Mari, Jaan) kogemustes väljendati ühiskonna ja haridussüsteemi
kohta üldistavat arvamust. Mari pidas oluliseks ükskõik mis kraadi olemasolu
tööturul. Jaani kogemustes ülikoolis oli peamiselt loengupõhised asjad:
45
Ühiskonnas ei saa salata, et lõppkokkuvõttes see on siiski oluline, et
suhteliselt vähemalt bakalaureusega, et ükskõik mis kraad sul on, aga see
on tööturul ikkagi suur näitaja. /…/ Ikka sa pead pidevalt ennast täiendama
juurde õppima /…/ Eestis on nagunii selline nagu suur teema et meil on
kõik ained ülikoolis sellised akadeemilised (Mari).
Ülikoolis on loengupõhised asjad /…/ võiks öelda isegi stereotüüpsete
Preisi aja kooli põhimõtete järgi olevad tegevused./…/ Avatud ülikool
ütleb sulle seda, et „me ei anna sulle kogu mahtu nagu päevases, aga me
tahame anda sulle päevase õppe mahu“. /…/ Minu arust õpetaja ei saa öelda
seda, et „ma õpetan ainet, mina õpetan ainet! mina õpetan ainet!". Nad ei
õpeta ainet vaid nad õpetavad inimest ja õpetavad inimese aspekte. /…/
Okei, igat inimest huvitab peamiselt tema ise. (Jaan)
Kahe uuritava (Mari, Riin) kogemustes esines üldistav arvamus inimeste kohta. Mari
kirjeldas oma kogemustest lähtuvalt, et see on vist inimloomuses, tahta olla nagu
teised ning Riin kirjeldas, et haigused päranduvad perekonnas ja inimesed on
erineva kiirusega:
Küllap see on inimloomuses et kui sa oled midagi kaotamas siis hakkad seda
väärtustama. /../ Hariduse peavad kõik omandama ühte moodi. Sa pead kohal
käima. Kõik asjad ära tegema./…/ Ükskõik mis kraad sul on, aga see on
tööturul ikkagi suur näitaja. Et see näitab võibolla tööandjatele tihti
inimese sellist õppimisvõimet, püsivust et noh ma ei saa kindlasti öelda. /…/
See on vist inimloomus et tahta olla nagu teised. (Mari)
Lapsed on väga targad, eriti haiged lapsed. Tihtipeale haigused
päranduvad perekonnas. /…/ Tavapärases võttes ikka inimene tahab
riigilt raha saada. /…/ Ja ühiskonnal paraku on inimesi, kellelt ei või
üldse abi vastu võtta, on inimesi kellelt võid. /…/ Kasvame selles
keskkonnas kus me kasvame. /…/ Igal inimesel on antud elu elada. /…/
Paraku eestlastel on käsitöö, kodu-kapsa põllumajandus alahinnatud. Nagu
metsaturism ja kõik see. See on palju rohkem väärt kui seda arvestatakse.
/…/ Inimesed on erineva kiirusega. (Riin)
Kahe intervjueeritava (Kati, Riin) kogemustes kirjeldati ühiskonna normi
põlvkondade ja ajastu kohta. Katil esines üldistav arvamus õppija kui vene ajal
õppinud tumbajumba kohta ning ta oli kohanud julget õppijat, kes oli sellest
põlvkonnast, kes ei kartnud ennast lolliks teha:
Ja meie kui kolm vene ajal õppinud inimest olime tumbajumbad. /…/ tema
oli selline kes ei julgenud abi küsida. Ta ei tahtnud ennast lolliks teha. Tema
oli sellest põlvkonnast. (Kati)
Praegusel ajal on niimoodi et tuleb ise endaga hakkama saada. Keegi ei tule
appi kui ollakse hädas. /…/ Praeguses ühiskonnas on niimoodi, et
õppimisvõimalused on nii suur ja laiad. (Tiia)
46
4.1.3. Probleemide aspekt kogemustes
Intervjuudes tuuakse esile, mida ja kuidas kogeb vähenenud töövõimega täiskasvanu
õppesituatsioonis. Selles kategoorias eristus kolm alakategooriat; haigus, müüdid ja
eelarvamused ning probleem seadusandlusega.
4.1.3.1. Haigus
Ühe mahukama alakategooriana eristus intervjuudest kogemus õppimisest haiguse kaudu.
Kahe intervjueeritava kogemustes (Mari, Kati) oli nende diagnoos muutumise mõjutaja,
pannes õppimist rohkem väärtustama (Kati) ja tajuma aja survet õppimiseks. Haigus on
palju õpetanud ja muutnud tugevamaks (Mari) ning mõjutanud rohkem asju läbi mõtlema
ja aega planeerima (Kati):
Ma olen muutunud päris palju enne ja pärast diagnoosi. Kui kunagi ma
ikkagi arvasin et mul on aeg maailmas kõike seda teha ja ma ei olnud võibolla
kõige usinam õpilane siis nüüd on see kindlasti muutunud nüüd ma enam
ei .....ma lihtsalt tahan need asjad kindlasti ära teha. Loomulikult asi on ka
vanuses. Gümnaasiumis ma niipalju lihtsalt ei keskendunud õppimisele kui
nüüd. Nüüd ma võtan seda täiesti teistmoodi. Kõik see on seda muutunud,
et ma tean et mul ei ole aega. Ma olen nüüd teadlik sellest et ühel hetkel
tuleb see piir ette, kui ma enam ei saa seda teha. See on see kõige suurem
põhjus. (Mari)
Aga sa mõtled läbi rohkem, et kuidas sa seda teed. /…/ See ongi nagu, et
oma käsi säästa. Sa mõtled oma liigutused läbi. Sa ….üldse et sa ei tee
endale liiga. Niisugused … võibolla tavainimese jaoks nad ei mõtle, nad
teevad. Mida rohkem sa haigusest tead, seda kindlamini sa ennast tunned
ja sa oskad neid ohte vältida nagu. /…/ See haigus on nagu sõber, kes on
sinuga kogu aeg kaasas. Et ma tean et ma pean temaga kogu aeg
arvestama. Iga mu käitumine annab koguaeg…. noh ei pruugi talle nagu
meeldida. Minul on 29 aastat selle sõbraga elamist. See on mind palju
õpetanud. Ta on mind mingil määral tugevamaks muutunud. (Kati)
Mõnes mõttes võikski nagu öelda et sellel on see positiivne külg et sa
hakkad neid asju sealhulgas ka õppimist rohkem väärtustama /…../ Siis
ma olen nüüd väga drastiliselt muutunud seda mõtlemist. Töövõime
vähenemine on mind tõuganud just õppimise suunas. Mind ei oleks suht
suure tõenäosusega Eestis, ilmselt ma oleks oma tööd välismaal jätkanud. Jah
selles suhtes see haigus tõi mind tagasi õppima, tagasi Eestisse. Kindlasti.
(Mari)
Ma suhtun paljudesse tavalistesse asjadesse, õigemini teiste probleemidesse,
suhtun ma nagu lihtsalt või nagu minu jaoks ei ole see nagu probleem. /…/
Ma millegipärast arvan et oma avatusega ma suutsin ka teda avada. Ma
arvan, et see kõik on mulle tulnud läbi haiguse. Et ma näen nagu teise
nurga alt asju. /…/ Haigus on õpetanud mulle ajaplaneerimist mingil
47
määral. Ma võibolla ei lükka asju enam nii kergekäeliselt edasi kui vanasti.
/…/ (Kati)
Vähenenud töövõimega täiskasvanu (Mari) kogemustes eristub ka haigus kui rohkem
inimesi mõistma ja teistele toeks olema suunaja.
Mida ma veel olen õppinud? Võibolla hästi palju ma olen õppinud nagu
inimeste suhtumist, käitumist, noh ikka kui sa oled sellises olukorras siis sa
saad ju hästi palju tagasisidet, mitte alati sõnalist. Ma olen õppinud rohkem
inimesi mõistma. Näiteks mis ma olen õppinud. Kui ma kunagi olin küllaltki
selline kinnine inimene selle koha pealt kui kellelgi midagi suurt juhtus - nad
kaotasid oma lähedased, siis ma ei osanud selles olukorras käituda. See on
küllalt selline …, see näitab midagi minu enda kohta ka. Aga kui nüüd kui
mul on endal selline suur probleem, siis ma olen õppinud nagu seda kuidas
neid teisi inimesi ka mõista selle koha pealt et ma nagu ei väldi neid
teemasid niiväga ja ma olengi nagu õppinud kuidagi sellest rohkem
rääkima ja teistele toeks olema. Mis iganes raskes situatsioonist me siis
räägime. (Mari)
Kahe intervjueeritava (Riin, Anna) kogemustest selgus, et haiguse tõttu on nad õppinud oma
elu ringi korraldama ning õppinud haigusega elama ja toime tulema. Probleemina väljendus
oma diagnoosidega leppimine ja nendega toime tulemine ning lahendusena eneseabi
õppimine (Anna).
Jah see just eristabki, et mida inimene on elanud läbi ja mida ei ole elanud
läbi. Mida kauem on inimesel see puue olnud, siis ta on sättinud juba oma
elu selliselt, et inimesed ei saa aru. Kui ma praegu arstil käisin, siis alles sain
teada, mida ma peaksin suutma ja mida ma suudan, ma ennem nagu ei
mõelnud /…/ aga kui ma olen noorelt oma haigusega harjunud, ma olen
õppinud mitte võtma sellist ülesannet, mis üle jõu käib. (Riin)
Minu jaoks õppimine arvatavasti praegusel eluperioodil tähendab midagi
muud. See ei ole konkreetselt õppeasutuse kirjas olemine kuskil hoones,
õppimas käimine konkreetselt mingis hoones. Mina olen õppinud pigem
püüdnud nagu õppida nagu oma elu ümber korraldama ja õppida ise
sellega ja seal orienteeruma ja sellega toime tulla et see oleks minu jaoks
nagu võimalikult turvaline. Jah. Kõige rohkem mida ma olen viimaste
aastatega pidanud selgeks õppima, mis võib tunduda nagu lihtsana, aga see
ei ole lihtne, on selline väljend nagu eneseabi. /…/ Täna ma olen siin ja
olen omaks võtnud, et ma ei saa kunagi ravimivabaks, olen peaaegu omaks
võtnud oma diagnoosid, ma kirjutan ääretult palju sellest. Olen 2 aastat
kirjutanud iga päev minu kirjutatu on umbes 1 meetrine raamatuvirn, ma
arvan. (Anna)
48
Kogemustest eristus haigus kui õppimise takistaja. Üks intervjueeritav (Mari) rääkis, et kuna
ta keskendub oma tervisele ja sellele, et üldse funktsioneerida, siis õppimine on häiritud ja
ta unustab. Mari kogemustes oli teadmine, et ta saab õppida mitte järjepidevalt, sest haigus
takistab. Kogemustes esines ravimid, kui õppimise mõjutaja (Kati) ning tervise tõttu ei saa
Tiia kahte asja korraga teha – jälgida õpetajat ning kirjutada.
Just ongi mis on muutunud ongi nagu see et kui tavainimesed saavad teha
seda pidevalt ja järjepidevalt siis minul paratamatult tuleb ette selliseid
hetki kus ma lihtsalt ei ole võimeline õppima. Ükskõik kui palju ma siis
seda ei tahaks. See ongi nagu kõvasti muutunud. Ja eriti see et ma tean et
see juhtub et mul tuleb see periood ette. Ma ei tea millal ja kui kauaks. See
ongi see teadmatus. /…/ Siis kui mul on sellised raskemad perioodid olnud
on tulnud ette näiteks seda et mul on tööjuures midagi seletatud aga see
lihtsalt ei jää nagu minuga sest niigi nagu seal olemine seal töötamine see
on omaette väljakutse ja kui ma midagi lisaks pean õppima siis see
lihtsalt ununeb. Või noh see ongi et ma ei saa keskenduda millegi uue
õppimisele ma olen nii keskendunud mingitele muudele asjadele et
funktsioneerida siis on nii raske midagi uut omandada. /…/
Kui mul on sõrmed paistes, siis mul on hiir teises käes. Mul ei ole nagu
probleem. /…./ Ma väldin hästi palju sundasendeid. Ma võimalikult palju
liigun. Tihti muudan asendeid. /…/ Aga koolitustel on täpselt sama moodi.
Ma tunnen et mul näiteks see külg on võibolla natuke viltu istunud, ma teen
täpselt vastupidi. Ega keegi ei näe, kas ma seal jalgadega võimlen või teen
ringe. /…/ Ja olgem ausad, ravimid teevad ikka oma töö, et mõni päev oled
sa nagu teravam mutter, teine päev nagu ei ole. (Kati)
Mina pidin kogu aeg õpetaja suu peale vaatama, et mida ta räägib ja ma ei
saa paberile vaadata, ma jään maha. Aga teised kogu aeg kirjutasid paberile
mina ainult kuulasin. Teised kuulasid õpetaja lugu ja kirjutasid paberile.
Minul olid puhtad paberid kõik. Ma ei saanud kahte asja korraga teha.
(Tiia)
Intervjueeritavad pidasid haigust oluliseks õpetajaks ning kogemustes eristus kohanemine
haigusega. Selgub, et haigus võib tulla ootamatult ning see takistab õppimist (Jaan) ning
vahel võib esineda haigusel selliseid perioode, kus tervis on korras (Mari). Toodi välja (Tiia)
et liigselt võõrsõnu rääkiv ja vaegkuulja iseärasusi mittearvestav õppejõud ja kaasõppijad
on probleemiks. Jaani kogemustes oli ka õppejõud, kes alguses ehmus ära ootamatust
haigushoost, hiljem aga sai kõigest aru ja lubas tulla järgi tegema:
Tallinnas kursusel takistas mind õppimast kuulmine. Ümberringi oli 25
inimest, kõik olid kuuljad ja nad tihti unustasid ära, et ümarlauas istub
kuulmispuudega nad kippusid kiiresti rääkima. Mina loen tegelikult suu pealt
mul oli väga raske jälgida inimesi, kes alustab rääkimist ma kohe ei taba
49
ära kes alustab rääkimist. Tähelepanu väsitas ära. Kõige raskem oligi
see kui meil oli praktika, kus inimene oli seljaga minu poole, ma ei saanud
seda tööd teha. Ma koguaeg vabandasin, et „ma ei saa aru“. Teised kirjutasid
paberile, sest nad kuulasid õpetaja lugu. Õppeprogramm oli väga raske,
kasutati palju võõrsõnu. Palju psühholoogiat, kuigi see oli väga põnev. /…/
Ma pean olema tähelepanelik, et ma kuuleksin ära mida õpetaja räägib.
/…/ Ma rääkisin oma kogemustest ja olen õnnelik inimene ja olen nende
hulgas õppinud ja koos olnud kuuljatega. See aitas mind areneda ja
targemaks saada ja olen julgem inimene maailmas ja julgen inimestega
nagu suhelda. (Tiia)
Ja siis ma tundsingi. Aasta aega ma käisin seal koolis ja siis ma tundsingi, et
ma ei tule sellega toime eriti kuna mul ei olnud ka mingit põhjust, et seda
kuidagi seletada. Siis ma jätsingi selle kooli pooleli. Ja peale seda, kuna see
haigus on selline et on ka selliseid perioode kui inimene on täiesti okei,
nagu näiteks praegu, siis ma mõtlesingi, lähen siis tööle. (Mari)
Ma õppejõule ütlesin et ma pean lahkuma tunnist, sest ma ei saa olla siin
enam, mul tuleb paanika hoog peale. Aga tema esmane reaktsioon oli
sellele kõigele selline et ta ehmus ära ja ta ei osanud midagi teha. Hiljem
õnneks õppejõud sai kõigest aru, et pean tulema järgi tegema (Jaan).
Kogemustes esines õppimise takistus haiguse tagajärjel füsioloogiliste funktsioonide langus
(Riin), samuti kommunikatsiooniprobleeme õppejõududega (Jaan). Ühe õppija kogemustes
(Anna) esines probleemina hirm inimeste ees päevasel ajal ja paanikahood, mis võivad tulla
ootamatult.
Kuna mul oli 16-aastaselt opid, sealhulgas ......mu mälu kaotas selle
tagajärjel. Varem mul oli kohutavalt hea mälu. Ma olin füüsiliselt väga
tugev, tegin trenni, tennist, tahtsin tantsida, lugesin. Koolis ma ei õppinud,
lugesin raamatuid.(Riin)
/…/ koolis tuligi see välja, et meil oli kommunikatsiooni probleem
tekkinud aga see sai kohe lahendatud. Kui ma ütlesin, et mul on
autismispektrihäire, et mul võib mõnikord tekkida probleeme, et ma ei
suuda eristada seda küsimust, kas see on reaalne küsimus või et mäng.
(Jaan)
Ma ei saa väga viibida inimeste hulgas päevasel ajal. Mind hirmutab heli,
väga tihe liiklus, ma võpatan siis ja ma ei tea kunagi millal mul paanika
peale sellest tuleb. (Anna)
Probleemidena kogemustes väljendus haiguse tõttu tekkinud takistused kõrgkooliõpingutes.
Tulemustest selgus ka, et mõnikord vajavad vähenenud töövõimega täiskasvanud
formaalõppes lisa aega oma hindamisülesannete sooritamiseks. Sest haiguse tõttu ei ole
mõnikord võimalik õppida ja siis kui õppejõud ei arvesta töövõime vähenemisega, toob see
50
kaasa lisatöö (Mari). Samuti tõi üks vastaja (Jaan) välja kogemuse, et tal ei saa olla
õppekoormus hirmutavalt suur.
Probleeme ja takistusi on mul õppides küllalt. Alustades kõige väiksematest
asjadest näiteks kui mul on olnud vaja kiireloomulisemalt mingis aines
esitada mingis aines töö või essee ja kui ma olen antud perioodil olnud
võimetu midagi tegema ja siis ma lähen õppejõuga sellest rääkima ja siis
öeldakse et “meil on võrdne kohtlemine siin” ja see lõpeb minu jaoks
sellega et kui ma ei ole võimeline seda asja tähtajaks ära tegema ja tagajärg
on see et ma saan lisatöö sellele lisaks. Mu töökoormus suureneb veel tänu
sellele ja nagu ma ütlesin et mitte mingisuguseid regulatsioone sellele ei ole.
(Mari)
Ma mõtlen seda et minul kui vähenenud töövõimega isikul kõige rohkem on
võibolla see, et see koormus ei saa olla väga suur. Koormus peab olema
jaotatud võrdseteks osadeks. See võib olla kokkuvõttes suur, aga ta ei saa
olla väga hirmutav. Küsimus on see et jõudluse arvestamine on väga
oluline. (Jaan)
Aga minu Eesti keeles on alati probleeme, et verb on vales kohas või
süntaks on vale täiesti. Neid küsimusi on alati sees mul olnud. Ja nendega ma
olen peaaegu juba ära harjunud, et keegi küsib või norib või vingub. /…/ Ehk
siis õpetaja muutis peale minu haigusest teada saamist minu jaoks
soodsamaks oma suhtumist. Eksami ajal oli isegi sümpaatne, ta ei
rünnanud, ta ei tekitanud neid küsimusi, et kui sa nüüd ei vasta siis saad c
või b. /…/ Selles sügissemestril tekkis mul just probleem, et kas ma saan
lõpetada ikkagi. Sest mul oli koormus juba nii suureks läinud ja ma pidin
juurde küsima aega, ajapikendust. Ma olin nõus küsima juurde ka arsti
tõendit, et tõestada. Õppejõud ütles, et tal seda tõendit vaja ei ole ja antud
juhul ajapikenduse sain ikka kätte. Et tehke oma töö ära. Ja nüüd ma peangi
tegema järgmiseks nädalaks oma töö ära. (Jaan)
Tulemustest selgus, et uuritav Tiia koges viha, kuna õppeprotsessis ei arvestatud tema
töövõime vähenemise aluseks oleva puudega. Selgub, et kui Tiia õpib omasuguste seas
Puuetega inimeste kojas, siis ei ole probleeme, aga kui ta on tasemeõppes, siis unustatakse
ruttu ära tema hariduslik erivajadus.
Õpetaja ütles, et hakake kirjutama, mina ei jõua edasi kirjutada, ma pidin
kuulama. Halvad hinded olid mul ja ma jäin õppimisest maha. /…/ Vahest
on nii, et õppe alguses teen suu lahti ja ütlen selgelt, et „palun rääkige
kõvemini!“ Siis keskpäevaks unustatakse ära. Siis koolipäeva lõpuks kui
igaüks räägib selle päeva jooksu kohta, siis ma rõhutasin, kritiseerisin
nendele: “ma ei saanud õppimisest osa, olen vihane”. See ärritab mind.
Ma ütlen päris julgesti välja. Mis ma üldse kooli läksin. Ma tahan õppida.
Targaks saada eksju. Mis ma üldse kooli läksin. Ma ei taha olla
mahajäänud inimene. Tahan olla teistega võrdne. /…/ Puuetega inimeste
kojas ei ole meil mitte kunagi probleeme olnud. Kõige rohkem probleeme on
olnud ülikoolis või põhikoolis või gümnaasiumis. (Tiia)
51
Probleemide aspektina kogemustes ilmnes ka oma haigusest rääkimine õppesituatsioonis.
Uuritavate kogemustes väljendati soovi, et eelkõige tahavad nad formaalses
õppesituatsioonis olla „tavaõppijad“, kes ei eristu millegagi teistest. Haigusest rääkimine
tekitab ebamugavust ja lisastressi. Kui töövõime vähenemise põhjuseks olevat haigust saab
vähegi varjata, siis lükkavad kaks uuritavat (Mari, Jaan) haigusest rääkimist edasi.
Ja ma siiski tunnen ennast nagu ebamugavalt et ma pean sellest igale
inimesele nagu rääkima. Siiski see on küllaltki privaatne teema ja need
olukorrad on sellised et teised inimesed on klassis ja ma pean teiste ees
seletama et mis ja kuidas ja mis häda mul on. Siiski see on selline mitte nö
tuntud haigus ja no kuna see on ka minu jaoks küllaltki uus asi, siis ma nagu
seda kellelegi kuulutama ei lähe. (Mari)
Ma rääkisingi koolis inimesega kes tegeleb erivajadustega õpilastega ja siis
tuligi välja, et on seaduse auk. Nad siin koolis ütlesid et hakkavad uurima et
mis sellega teha, nad said väga hästi aru, et päris nii ikka ei saa, aga selline
lahtine olukord on nagu endiselt. /…/ See on minu jaoks lisastress, et ma
pean individuaalselt kõikide inimestega rääkima, ma pean ennast avama
ennast päris suurel määral neile iga kord, iga erineva inimesega. See on
küllaltki keeruline situatsioon. /…/ Ma ikkagi proovin üldse mitte sinna
situatsiooni jõuda et ma pean sellest (haigusest) rääkima aga kui see juhtub,
siis mis mul üle jääb. Alguses proovin olla nö tavaõppija. (Mari)
Jaani kogemustes õppimises oli õppejõule rääkimine alles viimasel hetkel. Jaan
oskas ette prognoosida, et teisiti ei saa hakkama ja on vaja rääkida:
Tavaliselt ma ütlen õppejõule, mis haigus mul on, siis kui on vaja, siis kui
ma tean juba ette et seda on vaja öelda. Ma vähemalt püüan ennetada seda,
et kas on vaja öelda. Ma ütlen siis kui ma olen aru saanud või suudan
ennustada või prognoosida, et selles asjas ei saa niimoodi hakkama.
Näiteks vähemalt ülikoolis ma näen nendes ainetes, kus on tõesti eesti
keelega või mingite küsimustega, et mul võib paanikahoog sellest tulla, ma
ei talu müra või mingit asju, aspekte, või et see väljub väga hilja õhtul või
mis iganes, mis või tekitada probleeme meditsiinilisest vaatenurgast või siis
et ma ei jõua midagi teha, et see on lihtsalt suur koormus. /…/ Iseenesest ma
ütlengi oma tervisest üldjuhul kas aine käigus juba või keskel, aga
tavaliselt lõpu poole, kui aine või koolitus hakkab läbi saama. (Jaan)
Ma tavaliselt ütlen seda alles siis kui see hakkab mingit märki olema, et
on vaja öelda. Üldjuhul ma võibolla ei taha eristuda teistest õpilastest kui on
suured massid, et õpetaja võtab siis minu jaoks mingi konkreetse malli, ma
pigem ütlen seda siis et see aitaks kaasa sellele, et ma saaksin paremini
asjad tehtud. (Jaan)
52
Kaks uuritavat (Tiia, Jaan) ütlesid, et nemad püüavad probleeme ennetada ning teatavad
ette juba õpperühma registreerudes enda kui õppija eripärast. Haigusest rääkimine on neil
probleemiennetuse strateegia ja aitab õppimist kergemaks teha.
Alati ma enne koolitust ütlen enne juba hoiatan, kui ma avalduse esitan, et
olen kuulmispuudega inimene. Et nad arvestaksid sellega, et ma pean
teatavaks tegema, et olen kuulmispuudega. Et mu õppetöö oleks kergem ja
arusaadav. Palun rääkige selgemini ja kõvasti. Tihtipeale unustatakse ära.
(Tiia)
Mina tegin hullu katse - ma kirjutasin õppejõule ühe essee, et minul on
autismispekti häire ja see oli teemakohane. Ma tahtsin hullult teada saada,
mis ta teeb. Ja pärast tuli välja, et seesama õppejõud võttis hullult
raamistatud suhtumise minu suhtes ja eksamil oli ta kuidagi… sõnastas
neid asju teise nurga alt. (Jaan)
Räägin oma haigusest võimalikult hilja, välja arvatud inglise keele erakoolis,
ma läksin spetsiifiliselt seda õppima. Seal ma saatsin arstitõendi neile
sinna. Siis ma saingi 25% ajapikendust juurde. See oli üks nendest
asjadest, mil ma pidin ette juba ütlema. Riigieksamitel ka ütlesin ette.(Jaan)
Haiguse alakategoorias eristus veel kaks vastandlikku kogemust. Üks intervjueeritav (Kati)
rääkis, et tema julgeb oma haigusest teistele rääkida, sest on selle enda jaoks läbi mõelnud.
Teine uuritav (Riin) aga ütles, et ta ei reklaami oma puuet.
Sa oled enda haiguse läbi mõtelnud ja sa julged seda ka teistele rääkida.
(Kati)
Ma ei ole reklaaminud oma puuet. (Riin)
4.1.3.2. Müüdid ja eelarvamused
Probleemide aspektina kogemustes selgus, et uuritavad olid kogenud eelarvamusi, müüte ja
valesti mõistmist. Kuna töövõime vähenemise põhjuseks olevaid haigusi ei ole enamasti
kohe näha ja märgata, siis tihti hakatakse erivajaduse ilmnedes kahtlustama vähenenud
töövõimega täiskasvanuid laiskuses ja viitsimatuses (Mari, Kati, Jaan, Anna). Kahe
uuritava (Kati, Jaan) kogemustes oli õppejõu reageering tugeva hüüatusega (!!!).
Tihti jääb inimestele mulje et sa oled lihtsalt laisk või sa ei viitsi või sa ei
taha oma asju õigeks ajaks ära teha. /…/ Siin on palju tegemist ka
eelarvamustega. Inimesed vaatavad, et mul on käed-jalad terved ja mis
mul viga on. /…/ Mõni mõistab ja mõni ei taha su juttu isegi ära kuulata.
Mõnele tundubki see lihtsalt vabandusena. (Mari)
53
Täna ma näiteks ei jõua tõsta rasket asja,….kukub ära käest. Siis üteldakse
kohe sulle, et mis sul viga on? (!!!) Tervele inimesele see ongi
normaalne.(Kati)
Paljudel juhtudel on ka see, et õppejõud võtab sind nii, et nüüd on midagi
puudu, sa ei saa hakkama, mida sa üldse teed siin? (!!!) (Jaan)
Ja vot söömishäired on need, on see valdkond, mis nagu inimeste jaoks
tundub olevat absoluutselt täiesti mõistetamatu ja ei taheta nagu üldse aru
saada, et see on väga tõsine haigus ja tembeldatakse see iseloomu veaks
ja toiduga pirtsutamiseks. See on ikkagi psühhiaatriline haigus ja väga
tõsiste tagajärgedega kui sa ravi ei saa. /…/ Kõige kurvem on see, et
inimesed ei mõista mind – sul on käed-jalad terved, mis viga on? /…/
Söömishäirega /…/ see on selline teema, millest inimesed väga üldse ei tea.
(Anna)
4.1.3.3. Probleem seadusandlusega
Kahe intervjueeritava (Mari, Jaan) kogemuses eristus probleem seadusandlusega.
Intervjueeritav rääkis, et tasemeõppes õppides ei ole vähenenud töövõimega täiskasvanutele
mingeid soodustusi ette nähtud. Seadus reguleerib küll puuetega inimeste õppimist, lubades
neil näiteks ajapikendust oma õppemahu täis saamisel. Vähenenud töövõimega õppijatele
lisaaega oma õppekava täitmiseks ei ole seaduse poolt antud. Haigus võtab tihti suure osa
õppetööle kuluvast ajast ära. Kui haiguse tõttu ei jõuta oma õppetöid tähtaegselt esitada, siis
muutub õpe tasuliseks.
Eestis puudub igasugune toetus nendele inimestele kellel on määratud
töövõime kaotus. Küll on selline seadus meil et kui inimesel on puue et siis
ta ei pea täis saama oma EAP-sid et see õpe ei muutu tasuliseks. Ja siis ma
leidsin ennast sellisest olukorrast et mul on selline tervise konditsioon, et ma
näiteks jään pimedaks paar kuud ja see ei ole ju normaalne et ma saan õppida
aga samas seadus mitte midagi mind ei aita sellega. Ma rääkisingi koolis
inimesega kes tegeleb erivajadustega õpilastega ja siis tuligi välja, et on
seaduse auk, kuna mulle puuet ei ole määratud ja selle haiguse puhul ei
tahetagi seda teha kuna minu olukord on tegelikult väga hea, võrreldes nende
inimestega kellel haigus on progresseerunud, ja seda puuet sulle nii lihtsalt
ei määrata. Ja ma ei saagi abi ei koolist ei nagu Eesti mingitest muudest
organitest. See ongi nagu selline lahtine küsimus millega ma siiamaani
mõtlen et mis sellega teha. /…/ Mu töökoormus suureneb veel tänu sellele
ja nagu ma ütlesin et mitte mingisuguseid regulatsioone sellele ei ole.
Põhimõtteliselt see haigus võtab mult selle aja ära aga keegi mulle seda
tagasi ei anna, kuna seadus ei luba. (Mari)
Nagu ma ütlesin see on väga suur puudujääk meie haridussüsteemis et sellele
ei ole tehtud mingeid regulatsioone ja ma imestan selle üle väga. Et need
inimesed on jäetud sellisesse situatsiooni, et naguniigi meil on palju
selliseid lisa väljakutseid ja see, et riiklikult tasandil sellega tegeletud ei ole,
54
see on nagu lisatöö. Mitte mingeid regulatsioone ei ole. Tööturul on need
asjad määratletud. Täiskohaga koolis õppimine on ju ka omamoodi töö. Minu
meelest võiks, vaid peaks olema need asjad reguleeritud ka
haridussüsteemis. (Mari)
Ma arvan, et see on ka tegelikult meie põhiseaduses, et kõigil on õigus
õppida ja ma leiangi et oleks normaalne et kõikidel inimestel oleks see siis
ka tagatud. Et noh, kuigi meie põhiseadus seda ütleb, siis nagu näha, siis
tegelikult tuleb ette nagu takistusi. Ma loodangi et sellega lihtsalt
tegeletakse lähitulevikus. /…/ See ei ole ju normaalne, et ma tahan õppida,
aga seadus mitte midagi mind ei aita sellega (Mari).
Sellised valikvastustega minuarvates robustsed testid olid täiesti kadunud
väljaspool ülikooli. /…/ Mul tulebki eksam selle sama asja kohta ja seal on
mingi lühivastused tuleb anda ja suuline vastus tuleb talle ka anda. Ja kui ma
ei jõua etteantud ajaga hakkama saada, siis lisa aega ma ei saa. Sest seadus
ei luba. Ja kui veel suhelda õppejõuga, siis nemad ka jälgivad seadust.
(Jaan)
4.1.4. Subjektiivsuse aspekt kogemustes
Oma kogemustest rääkides sõnastasid kõik intervjueeritavad ka oma õppimise põhjuse ning
tõid esile selle, mida tähendab nende jaoks üldse õppimine ning mis motiveerib neid
õppima. Subjektiivsuse aspekt kogemustes tõi välja intervjueeritavate sisemaailma,
alakategooriatena õppimise tähendus, õppimise põhjus ja eesmärk ning väljendus ka ootus
tuleviku kogemustele.
4.1.4.1. Õppimise tähendus
Intervjueeritavad kogesid õppimist kui enese täiendust ja arendavat tegevust (Mari). Mari
kogemustes oli õppimisel sügav tähendus: ta pidas õppimist mitte rahaliseks varanduseks.
Õppimist peeti ka targaks saamiseks ja arendavaks kogemuseks (Tiia).
Mina näen õppimist kui enese täiendust. Miks ma nagu ka õppima tulin
oligi see, et ma lihtsalt soovin ennast nagu täiendada. Lihtsalt nagu tunnen
et ma jään nagu millestki ilma kui ma ei õpi. /…/ Teen asjad kindlasti ära
ja minuga saab arvestada. Ma tegelikult väga tahan õppida, ma tahan kõik
need asjad ära teha. /…/ Ma olen nagu mõistma hakanud kui palju, kui
tähtis on õppimine minu enda jaoks. Õppimine on tähtis./…/
Põhimõtteliselt see on kingitus iseendale. Nagu ma ka ütlesin see on, ma
arvan et õppimine, ja vahet ei ole lõppkokkuvõttes mida sa õpid, see lihtsalt
avardab su maailma, su mõtlemist. See paneb sind kuidagi kõigele
teistmoodi vaatama. Ma arvan et teadmised on kõige suurem varandus
selles suhtes, et ma tunnen et mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma
55
mõistan kõike. Absoluutselt kõike, mis siin maailmas minu ümber toimub.
Inimesi. Õppimine on nagu varandus, aga mitte rahaline. (Mari)
Õppimine on targaks saamine, selline arenev asi. Ma saan ka teistele öelda
et mida rohkem inimene õpib……mina olen õppinud, ma olen ringi
vaadanud ja näinud. Oma nahal olen tunda saanud. Läbi kogemuste.
(Tiia)
Vastustest eristus intervjueeritav (Riin), kes pidas õppimist kooskõlaks. Ta väljendas
kogemust, et õppimine ei ole elus peamine vaid see on elu osa.
Õppimine on kooskõla. Ma arvan et elus ei ole õppimine peamine, see on
lihtsalt osa elust. Me näeme, kuuleme asju nii, nagu meil on meeled.
Meeltega inimene kompab maailma. /…/ Ma arvan et valikute tegemine on
õppimise protsess. Ka see on õppimine, et mis on tema kivi, mille otsa ta
koguaeg komistab.(Riin)
Eristus kogemus, et uuritav (Anna) pidas õppimist haigusega leppimiseks ning toimetuleku
meetmetena kasutas ta oma päevade üles joonistamist ja kirjutamist. Tema kogemustes on
õppimine oma eluga uuesti toimetuleku õppimine.
Kui ma ikkagi räägin oma praegusest eluperioodist, siis see sõna “õppimine”
pigem on tähendanud minu jaoks nagu ikkagi õppida omaks võtta seda
argipäeva ja seda reaalsust nagu. See ei ole praegusel eluperioodil
tähendanud raamatuid, mingeid tunnis käimisi kuskil.......jah õppimine ja
õppimine on nii erinevad asjad. /…/ Mina joonistan emotsioone, tundeid,
oma päevi joonistan üles, millised mu päevad on. See kõik kokku ongi
minu jaoks olnud õppimine. Mina olen pidanud õppima oma eluga
uuesti toime tulema. (Anna)
4.1.4.2. Õppimise põhjus ja eesmärk
Õppimise põhjusena tuleb esile ajaline piirang (Mari). Kuna haigus on progresseeruv, siis
aeg on tugev põhjus, et õppida. Lisaks ajale eristus ühel vastajal (Kati) õppimise põhjusena
vanus.
Kindlasti praegu ongi üks suur asi mis mind motiveerib õppima on see et
mul on selline ajaline piirang kaua ma saan õppida. Et kuna on teada et
see haigus nii 10-15 aasta jooksul progresseerub küllaltki sellisele tasandile
et ma ei ole võimeline ülikoolis näiteks käima, see mind motiveeribki, et
ma pean nüüd selle praegu ja kiirelt ära tegema. Et see on kindlasti üks
väga suur motivaator. Nagu ma ütlesin et ma alati olen tahtnud edasi
õppida aga ma lihtsalt enne ei mõelnud et mul on selline ajaline piirang
56
edasi õppida ja praegu see motiveeribki mind et see kiirelt nagu ära
teha./…/ Ja siis ma otsustasingi, et ma tahan, kuna ma siiski tahtsin alati oma
ülikooli diplomi kätte saada, siis ma mõtlesingi et nüüd on viimane aeg
sellega tegelema hakata. Ja siis ma tulingi kooli. Siia Tallinna
Ülikooli.(Mari)
Tuleb nagu endale teha selgeks sellised asjad, et vanus ……. et ok praegu
40 aastaselt ma olen võimeline veel võibolla omandama endale täielikult
uue hariduse. /…./. Aga 50 aastaselt ma võibolla ei lööks läbi. Praegu mul
on arvestades oma tervist /…./, on kõige õigem aeg.(Kati)
Kahe vastaja (Kati, Tiia) kogemustes eristus tööturul konkurentsivõimeline olemine kui
õppimise põhjus. Samas mainiti ka haigust kui õppimise põhjustajat, sest on vaja ümber
õppida uus amet (siht on silme ees) , mis sobituks paremini terviseseisundiga (kui mul on
kehv periood) (Kati).
/…/ ma pean hakkama otsima endale uut väljundit, /…/ sellist tööd, millega
ma saaksin teenida ka pahadel aegadel, kui mul on kehv periood, oleks
võimalus teenida. Siis ma mõtlesin, et oleks hea omandada kutse, et kodus
ka teha, ei ole vaja välja minna. /…/ Kindlasti motiveerib õppima, kui siht
on silme eest, mille nimel sa seda teed. Eks praegu ongi see põnev
situatsioon, et tööle tahad ju saada onju. (Kati)
Ma olen nõus minema õppima uuesti. Veel ennast täiendada, sest tahan
tööle küll, aga ei ole seda kohta. (Tiia)
Mulle meeldivad kõik niisugused teatud sihtgrupile tehtud koolitused. Et
kuidas selle olukorraga nagu toime tulla. Kuidas noh oma elukvaliteeti
nagu hoida sellisel tasemel nagu tavaliselt. (Kati)
Kogemustest selgus, et õppimise põhjuseks võib olla ka see, et lihtsalt meeldib õppida (Jaan,
Riin).
Mind motiveerib õppima see, et mulle meeldib teha seda, mida ma teen,
ma näen sellel tulevikku ja tänu sellele ma olen valmis midagi tegema ja
õppima. (Jaan)
Ma tegin lõpueksameid Eesti koolis ja ma valisin need ained, mida ma ei
oska, sest ma arvasin, et ma saan siis need asjad selgeks. Mulle väga
meeldib õppida (Riin)
Õppimise põhjusena eristus ühe vastaja (Mari) kogemustes ühiskonnaga sobitumine,
valikute tegemine ja maailma mõistmine. Samuti tuli esile õppimise valikult materiaalne
kaalutlus.
Võibolla ma väljendasin ennast valesti et nagu kraad saada. Ma siiski teen
seda nagu enda jaoks, aga samas et ta aitab ühiskonnaga sobituda
57
paremini ja valikuid teha. /…/ Lihtsalt see et ma tahan ennast täiendada.
Ma usun et haridus aitab sul maailma paremini mõista lihtsalt nagu
silmaringi avardamiseks./…/ Ma lihtsalt ei näinud, olgem ausad
materiaalses mõttes see ei ole just kõige targem asi mida õppida ja minu
olukorda arvestades, selle pärast ma valisin selle ala endale nagu
riigiteadused. See oli kõige selline valdkond mis mind kõige rohkem
huvitas sellistest istuvatest töödest.(Mari)
Ühe uuritava (Kati) kogemustes tuli esile õppimise põhjusena vajadus õppida uut eriala, mis
sobituks paremini muutunud terviseseisundiga. Siht peab olema silme ees, mille nimel
õppida.
Miks ma tahan ette võtta täielikku valdkonna muutust ja uut eriala
õppida, on see, et ma päris ei ole võimeline enam kaheksa tundi seisma
enam. Tervislikel põhjustel. Mul peab olema siht silme ees, mille nimel
ma õpin ja kui mul seda ei ole, siis ma ei tea kas ma võtan seda nii tõsiselt.
(Kati)
Õppimise põhjusena tuli ühe vastaja (Tiia) kogemustest esile igapäevaelu situatsioon kui
õppimisele suunaja. Samuti tahab ta õppimise kaasabil olla teistega võrdne, mitte
mahajäänud inimene. Teine vastaja (Jaan) toob välja kogemuse, et kunagi oli õppimise
põhjuseks soov emale rõõmu teha, nüüd aga tema vaba tahe.
Sõitsin üksinda Kanadasse ja keelt ei ole. Tänu sellele ma hakkasin
mõtlema et inglise keelt on vaja õppida. Keelt on vaja õppida. Ja öelda
teistele ka, et õppige, õppige – muidu ei saa! /…/ Vahepeal pakuti mulle
minna kooli, õppida kogemusnõustajaks Tallinnasse. Siis ma õppisingi.
Hakkasingi Tallinnas käima õppima. Õppisin 9 kuud, lõpetasin ära, paberid
käes. /…/ Õpin sellepärast, et ma tahan olla kuuljatega tasemel. Ma just
tahan kurtidele ka näidata, et nemad ka püüaksid nagu minagi, et olla kahe
jalaga maa peal. /…/ Ma tahan õppida. Targaks saada eksju. Ma ei taha
olla mahajäänud inimene. Tahan olla teistega võrdne (Tiia)
Ma otsustasin et ma võtan keeleõppe eraõppena ja ma saan spetsiifilisemalt
õppida. /…/ ma võtsin sealt loogika kursust vaba tahtena, ma otseselt ei
teinud seda punktide pärast ja ma ei kasutanud seda kooli jaoks ära. /…/ Kui
ma bakasse läksin, siis ma õppisin ühes osas emale. Ema ütles, et sa pead
vähemalt ühe hariduse kätte saama, et sul oleks kohe minna kuskile, aga kui
ma nüüd magistrisse läksin, siis ma läksin sellepärast, et ma tahan. (Jaan)
Õppimise põhjusena toodi esile kasulikkus – laenu saamine (Riin), ärilised ambitsioonid
(Jaan), keeletesti tegemine (Jaan). Samuti on kasulik olla õppides oma erialases kogukonnas
ja ennast teostada (Jaan).
Et midagi põhjalikult õppida /…/ see ettevõtluskoolitus oli vaja selleks, et
saada EAS-st laenu. Aga samas kui inimesel on väga hea idee, siis seda seal
58
rääkida ei tohi minu arvamist mööda, sest see võetakse ära./…/ See oli väga
hästi tehtud koolitus, aga ma läksin sinna tegelikult kaasajooksikuna. Sõber
tahtis minna, ja seal oli nii, et kaks ühe hinnaga. Mulle meeldib õppida.
Seal ma õppisin aega hindama (Riin).
Ma läksin õppima semiootikat, sest see on mu ärilistele ambitsioonidele
põhinev. Brändindus huvitab mind. (Jaan)
/…/ seal ma õppisin spetsiaalset inglise keelt selleks, et teha Cambridge
keeletesti. (Jaan)
Mind tõmbaski see sinna õppimise juurde, et ma saaksin aru, mida ma üldse
teen. Samas /…/ mul ei ole õppimist vaja selleks, et ma saaks teha ilma
selleta asju edasi teha. Aga lihtsalt mõtlesin, et teaduslikust vaatenurgast
mul oleks kasulikum, kui ma olen ülikooli keskkonnas, ma olen selles
kogukonnas ja ma saan selles midagi teha, mulle ei ole tähtsad hinded,
mulle on tähtis, et ma olen kogukonnas ja ma saan oma asju teha. Kui väga
hästi läheb ma saan doktorantuuri minna. /…/ Õppimine on alati olnud minu
jaoks see, et ma saaksin ennast teostada. Mitte ainult see, et ma saaksin
midagi pähe tuupida. (Jaan)
4.1.5. Vähenenud töövõimega täiskasvanute soovitused
Magistritöö eesmärk oli kirjeldada vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi
õppimisest. Analüüsi tulemusena selgus, et moodustus kategooria, mis on töö praktiline osa
- soovitused kaasõppijatele ja koolitajatele. Kõigi intervjueeritavate ühine sõnum oli soov,
et neid mõistetaks ja koheldaks võrdselt teistega. Samuti väljendasid intervjueeritavad, et
nad soovivad olla kaasatud õppeprotsessi (Mari). Õppejõud võiks tuua rohkelt näiteid ja
elavdada õppeprotsessi (Kati).
Kõige rohkem vajan õppesituatsioonis mõistmist nagu. Et ma tahaks et
inimesed mõistaks seda, et ma tegelikult väga tahan õppida ja et nad ei
mõistaks mind hukka. Ma lihtsalt tahan, et inimesed mõistaks seda, et ma
tegelikult väga tahan õppida, ma tahan kõik need asjad ära teha, aga
lihtsalt vahepeal mul ei ole võimalust selleks. See on nagu see põhiline asi.
Usaldust ja mõistmist. (Mari)
Kindlasti ma paigutaksin sellised ained, kus olid seminarid, paigutaksin ette
poole sellistest kuivematest ainetest. Ma tunnen et ma olen sealt ka rohkem
omandanud. Kindlasti ma õpin paremini. /…/ Raske on keskenduda
poolteist tundi kui sa kuulad monotoonset loengut. (Mari)
Mulle meeldib hästi palju näiteid…et …..mulle ei meeldi monotoonne
niimoodi lugemine ja noh tuupimine…..ma pean nagu otsima kui ma olen
leidnud seoseid. /…/ Mulle väga meeldib läbi praktika nagu kogeda
õppimist. (Kati)
59
Ma tahaksin, et inimesed mõistavad mind. Ma tahan, ma tõesti tahan,
saada toime tulla oma igapäevaeluga ja töötada ning õppida. Aga ma ei
saa ise neid protsesse kontrollida, mis minuga toimuvad. (Anna)
Intervjuudest selgus ootus ja soov koolitustel vabalt suhelda ja üksteisele oma kogemusi
jagada. Omasugustega suhtlemine toob enesekindlust juurde. Samuti võiks olla õpperühmas
esindatud erinevad vanuserühmad (Kati). Õppimine võiks olla interaktiivsem, see
soodustab omandamist (Mari) ja õpetamine aktiivsem (Jaan).
Koolitustel lastakse nagu inimestel vabalt suhelda. Selles mõttes et nad
saavad jagada üksteise kogemusi alustades argitoimetustest ja täitsa
tavalise inimese eraeluni, mida sa ei lähe kuskilt raamatust lugema. See on
ikkagi…., kellegi kogemusest ikkagi õpitakse, enda elukvaliteeti ka nagu
kõrgemal hoidma. Need võivad, ütleme niimoodi, et kui sa omasugusega
suhtled, siis sa saad seda enesekindlust rohkem juurde, et sa tunned
ennast tavalise inimesena, normaalse inimesena. (Kati).
Võiks teha õpet rohkem interaktiivsemaks. võibolla just see. Loomulikult
see ei käi nüüd ainult nende inimeste kohta kellel on töövõimekaotus
määratud. Ma usun et inimesed omandavad võibolla paremini neid
teadmisi sellises vormis. (Mari).
Õpperühmas võiks olla kõike vanuserühmi. /…/ on väga noori ja ongi
vanemaid. Ma tunnen ennast sellises rühmas õppides tunduvalt paremini.
(Kati)
Suur eksam ei peaks olema minu arvates sellised, kus täiskasvanud
õppijalt küsitakse valikvastustega, et "arva ära mida mina mõtlesin?" Sest
kõik valikvastustega testid on see, et mitte et mina saan teada õpilasena, et
mis on minu peas ja kas ma sain õigesti aru? See küsimus on pigem see, kas
mina suudan ära nuputada välja, kuidas õppejõud mõtleb. /…/ Õpetamine
peab olema aktiivne. (Jaan)
Intervjuudest eristus ka ootuste ja soovituste kategoorias probleem seadusandlusega ja üks
uuritav (Mari) ütles, et ta soovib ka lisaaega juurde tasemeõppes, et õpe ei muutuks
tasuliseks, kui tervise tõttu töid tehtud ei saa.
Tegelikult oleks vaja, kui puudega inimesel on lubatud see, et sa ei kuku
tasulisse õppesse, kui sa ei saa ühel semestril oma EAP-sid täis siis
paratamatult mina olen situatsioonis, et kui selline olukord peaks tulema, siis
minuga see juhtub. Just aeg on see, mis võiks olla. (Mari)
Kõik uuritavad tõid esile ootuse, et neid koheldaks õppeprotsessis samuti, nagu teisi õpilasi.
Üldjuhul tahavad vähenenud töövõimega täiskasvanud olla eelkõige tavalised inimesed
(Kati) ja teistega võrdsed (Tiia). Tiia väljendas intervjuul oma soovi võrdne olla väga
tugeva emotsiooniga (!!!) ja see oli väga tugev hüüe. Soovitustena räägiti, et on oluline,
60
kuidas vähenenud töövõimega inimeste poole pöörduda (Kati) ja kellele ning kuidas oma
abi pakkuda.
Ma tahan et mind koheldakse samamoodi kui teisi õpilasi. Hetkel ma
olengi tavaõpilane. Pole siin midagi teistmoodi. See on ka väga suur osa
sellest, et ennast nö normaalsena tunda. /…/ Ma arvan, et see on ka tegelikult
meie põhiseaduses, et kõigil on õigus õppida ja ma leiangi et oleks
normaalne et kõikidel inimestel oleks see siis ka tagatud. Et noh, kuigi
meie põhiseadus seda ütleb, siis nagu näha, siis tegelikult tuleb ette nagu
takistusi. Ma loodangi et sellega lihtsalt tegeletakse lähitulevikus. Ma ei ole
ju ainuke. Just see, jah, et kõigil võiks olla võimalus selleks ja võimalus
see haridustee ka lõpetada. (Mari)
Inimesed, kes vajavad abi… et sa õigesti nagu inimese poole pöördud.
Muidugi peab jälgima, et mõni inimene ei soovigi abi. Inimesi on
igasuguseid. Sellepärast tuleb nagu jälgida. Kellele ja kuidas oma abi
pakkuda. Mina üldjuhul tahan olla ikka tavaline inimene eelkõige. (Kati)
Olen alati kuuljatele öelnud, et ärge mõelge niimoodi, me oleme ka
inimesed. Suhelge julgesti. Ärge kartke! /…/ kuulmispuudega ei ole nii
erilised. Nad võivad erilised olla, aga nad on täpselt samad, nagu
kuuljadki./…/ siis tahtsin kuuljatele öelda ja näidata et ma olen hakkama
saanud. Ja tahtsin näidata, et ma olen ka inimene. Me oleme ka teiega
võrdsed. Lihtsalt karjuda kogu maailmale "issand jumal, vaadake mind, siin
ma olen!" (!!!) (Tiia)
Soovitustena kaasõppijatele, koolitajatele ja koolituste korraldajatele tõid vähenenud
töövõimega täiskasvanud õppijad kokkuvõtvalt välja järgmist:
• Me oleme normaalsed ja teiega võrdsed!
• Ärge kartke meid!
• Me vajame õppeprotsessis mõistmist.
• Ärge mõistke meid hukka!
• Usaldage meid!
• Ma tahan, et inimesed mõistavad mind!
• Ma ei saa neid protsesse ise kontrollida, mis minuga toimuvad.
• Koolitusel soovin vabalt suhelda ja oma mõtteid jagada, õppida teiste kogemustest.
• Omasuguste grupis õppides saan enesekindlust juurde ja tunnen ennast tavalise,
normaalse inimesena.
• Ma tahan õppida ja kõik asjad ära teha, aga vahepeal ei ole lihtsalt võimalust selleks
tervise tõttu.
• Raske on keskenduda monotoonset loengut kuulates.
• Meeldib palju seoseid ja õppida läbi praktika.
• Õppimine ja omandamine on parem interaktiivses õppes.
• Õpperühmas võiks olla kõiki vanuserühmi.
• Õppimine peab olema aktiivne.
• Vajame mõnikord aega juurde õppimisel.
• Ma tahan, et mind koheldakse samuti, nagu teisi inimesi.
• Kõigil peavad olema võrdsed võimalused õppida.
• Pöördu abivajaja poole õigesti. Tuleb jälgida, mõni inimene ei soovigi abi.
61
• Meie oleme ka inimesed! Suhelge julgesti! Me oleme teiega võrdsed!
Erivajadusega inimesed tavaliselt ei soovi, et neid haletsetakse ja eristatakse (Kuusik,
Davidjants, & Papp, 2016). Seda seisukohta väljendas ka moodustunud soovituste loetelu.
Intervjuudest kogutud andmestik avas sügavalt vähenenud töövõimega täiskasvanute
kogemusi õppimisest. Olulise kogemusena tõstatus probleem seadusandlusega – töövõime
vähenemist ei käsitleta haridusasutustes kui soodustusi andvat erisust. Seetõttu võib
vähenenud töövõimega täiskasvanud õppija tasemeõppe õpingud katkeda või langeda
tasulisse õppesse. Samuti väljendus uuritavate kogemuses subjektiivne kategooria, milles
anti tähendus õppimisele ning toodi välja õppimise põhjus ja eesmärk. Probleemide
kategoorias väljendasid intervjueeritavad veel mitmeid müüte ja eelarvamusi, millega nad
on kokku puutunud õppides. Kirjeldati kogemust, et tihti peetakse õpingute ajal aktiveeruva
haiguse mõjul vähest aktiivsust koolitöös laiskuseks ning ei anta lisaaega oma
õppeülesannete sooritamiseks. Sellistes situatsioonides on olulisel kohal õppejõu isik – kas
ta mõistab ja tuleb vastu või siis mitte.
Järgnevas peatükis võrdlen uuringu tulemusi teoreetiliste seisukohtadega.
62
5. ARUTELU
Magistritöö eesmärk oli uurida ja mõista, kuidas kirjeldavad vähenenud töövõimega
täiskasvanud oma kogemusi õppimisest. Teoreetilises osas andsin ülevaate kogemuse ja
õppimise olemusest ja nende seosest. Arutelus loon seosed teoreetilise ja empiirilise osa
vahel.
Teoreetiline seisukoht, et täiskasvanud õppija õpib muude kohustuste, näiteks töö- ja
pereelu kõrvalt ja vajab seetõttu paindlikumat õppekorraldust (Haidak, 2009) leidis
empiirilistes andmetes kajastust. Kõikide uuritavate kogemustes esines töö ja perekonna
seoseid. Paindliku õppekorralduse vajadus tuli esile seoses töövõime vähenemisega.
Tulemustest ilmnes veel, et kõik intervjueeritavad vastasid Knowlesi (2015) pakutud
täiskasvanud õppija kirjeldusele, mille kohaselt täiskasvanud õppijal on väljakujunenud
minapilt, nad on vastutustundlikud ja ennast juhtivad, nad on rikkaliku kogemuste pagasiga,
mis on õppimise ressursiks. Paljudele uuritavatele oli nende haigus rikkalikuks kogemuste
pagasiks, mis on omakorda õppimise ressursiks. Kolm uuritavat kirjeldasid oma lugudes
valmisolekut õppida sotsiaalsete rollide täitmiseks. Ühest intervjuust ilmnes selgelt vajadus
teada miks ta midagi õpib ja teadma peab.
Teoorias seostatakse täiskasvanu õppimise vajadust konkurentsivõime tõstmisega
tööjõuturul (Muneja, 2015; Märja, Lõhmus, & Jõgi, 2003). Õppimine on tänapäeval
väärtustatud eelkõige kui tööalane õppimine ja konkurentsieelise andja (Eraut, 2004).
Empiirilistes andmetes selgus samuti, et vähenenud töövõimega täiskasvanud peavad tööd
oluliseks õppimise põhjuseks. Töö õppimise ajendina oli veel kombinatsioonis tervisega.
Tulemustest selgus, et vastaja tervise seisund ei võimalda enam endist tööd teha ja seetõttu
tuleb ringi õppida. Seega on tööturul konkurentsivõimelisena püsimine üheks õppimise
põhjuseks vähenenud töövõimega täiskasvanutele.
Märja jt (2003) sõnastavad ühe õppimise ajendina suhtlemisvajaduse, kuuluvustunde
rahuldamise erialakaaslastega, eneserealiseerimise vajaduse. Seda kinnitas ka läbiviidud
analüüs, milles kõik uuritavad kirjeldasid oma kogemusi õppimisest kui suhtlemise
erialakaaslastega, enese realiseerimise ja erialakaaslaste sekka kuulumise.
63
Teadlane Muneja (2015) kasutab oma töödes mõistet „haridus kui teenus“. See aspekt tuli
esile kahes intervjuus (Kati, Jaan), kus kirjeldati oma kogemusi õppimisest kui õppeteenuse
tarbimist ja äri.
SA Innove poolt välja antud juhendmaterjalis õppeasutustele tuuakse esile ühe probleemina
see, et vähenenud töövõimega täiskasvanud õppija tihti ei eristu kuidagi teistest õppijatest.
Kui neil tekib mingi erivajadus, siis võidakse pidada seda laiskuseks või iseloomuveaks.
Vähenenud töövõimega täiskasvanud õppijaid käsitletakse kui tavaõppijaid (Kongi,
Heinmets, & Täht, 2012). See seab nad halba olukorda, sest kui vähenenud töövõimega
täiskasvanud õppija ei saa haigushoogude ägenemise tõttu nominaalajaga õppida, siis
muutub nende õppimine tasuliseks (TLÜ Senat, 2017). Empiirilisest andmestikus kirjeldati
müüte ja eelarvamusi vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemustes õppimisest.
Intervjueeritavad kirjeldasid, et nende terviseprobleeme on peetud laiskuseks ja
iseloomuveaks.
SA Innove poolt välja antud juhendmaterjalis õppeasutustele on toodud välja veel õppimise
probleemina vähenenud töövõimega täiskasvanud õppija tervisest tulenevad probleemid:
neile ei pruugi sobida ühetaoline õppemetoodika, vähene koostöö erinevate koolitajate vahel
jm. (Kongi, Heinmets, & Täht, 2012). Selline probleem avaldus ka andmetest, milles
vähenenud töövõimega täiskasvanud tõid oma kogemustes esile mitte eristuva
õppemetoodika, töövõime vähenemise aluseks oleva puude või haiguse eripäradega
arvestamise õppeprotsessis. Samuti ilmnes kogemustes soov olla kaasatud ja aktiivne
õppeprotsessis. Muneja (2015) toob ka esile andragoogilised põhimõtted õppeprotsessis,
mille puhul täiskasvanud õppija ei ole passiivne õppeprotsessis ning koolitaja on pigem
partner ja õppeprotsessi toetaja.
Teoreetiline seisukoht, et täiskasvanud õppijad väärtustavad õppimist eelkõige läbi oma
subjektiivse kogemuse (Ross-Gordon, 2003) kajastus ka uuringus. Empiirilistest andmetest
selgus, et moodustus kategooria: subjektiivsuse aspekt kogemustes. Selles kategoorias
kirjeldasid uuritavad oma õppimise tähendust, põhjust ja eesmärki. Kirjanduses on
kirjeldatud kogemust kui inimesi eristavat tegurit (Sears, 2017; Kuurme, 1999) mis
mõjutatuna mineviku kogemusest loob tulevikukogemust, on mõjutatud inimese
subjektiivsest tõlgendusest ja avatusest oma kogemustele.
Teoorias peetakse õppimise peamiseks eesmärgiks kohanemist ümbritseva maailmaga
(Beljajev & Vanari, 2005; Douglas, Jackson, & Aycock, 2005). See seisukoht avaldus ka
64
magistritöös, sest kõik intervjueeritavad rääkisid oma kogemustes õppimisest kui
kohanemisest tavaeluga ja ümbritseva maailmaga ja oma haigusega.
Empiirilises andmestikus ilmnes kategooria õppimismiljöö, mille kaudu uuritavad
kirjeldasid oma kogemusi õppimisest. Teoreetilise seisukoha järgi kuuluvad
õppimismiljöösse nii õppejõud, kaasõppijad, ruum, kultuuriruum kui ka muud
väliskeskkonna tegurid. (Boud & Walker, 1990). Nende alakategooriate kaudu kirjeldasid
vähenenud töövõimega täiskasvanud oma kogemusi õppimisest.
Teoorias tuuakse esile, et kogemusi õppimisest saadakse nii organiseeritult, õppeasutuses
või kursustel, kuid ka suheldes või kultuuri tarbides (Pilli, 2005). Õppimine on kompleksne
protsess, millega ollakse igapäevaselt seotud nii tahtlikult kui tahtmatult (Krull, 2000;
Jarvis, 1998). See kirjeldus väljendub ka tulemustes, milles uuritavad kirjeldasid oma
kogemusi õppimisest kui õppimisest kõikjal elus ning ka õppeasutuses. Jarvis (1998)
nimetab neid esmane ja teisene kogemus. Uuritavate kogemustes väljendus, et õppimine
toimus tuginedes nii esmasele kogemusele kui ka teisesele kogemusele (Jarvis, 1998).
Samuti avaldus alakategooria ühiskonna norm, milles uuritavate kogemustes väljendusid
mitmed omaks võetud üldlevinud tavad ja ühiskonna normid nii inimeste, riigi, ülikooli kui
ka elu kohta üldiselt. Vahendatud kogemustest rääkides avaldus uuritavate lugudes aspekt,
et nad ei leidnud mõistmist avalikul koolitusel, kusjuures oma liidu poolt korraldatud
koolitustel, kus on koos sarnase diagnoosiga inimesed said nad kogemuse osaliseks, mis
tugevdas nende enesekindlust.
Teoreetiline andmestik tõi esile refleksiooni tähtsuse kogemuste puhul. On oluline oma
kogemusi teadvustada ehk reflekteerida (Kuurme, 1999). Refleksioon peale kogemust on
kõige kasulikum viis õppimiseks (Jarvis, 1999). Empiirilistes andmetes moodustus
alakategooria refleksiivne õppimine, milles intervjueeritavad kirjeldasid oma kogemusi
õppimisest kui refleksiivset õppimist. Oma haiguse kogemuse enda jaoks selgeks mõtlemine
ja reflekteerimine aitab paremini toime tulla ümbritsevaga ja annab enesekindlust.
Kuurme (1999) andmetel võib õppimist takistada kogemusele suletus (Kuurme, 1999),
mida nimetatakse ka mitteõppimiseks (Jarvis, 1998). Suletus kogemusele on ka uus
kogemus. Vähenenud töövõimega täiskasvanud kirjeldasid kogemust õppimisest kus neil
oli oma tervisega nii palju probleeme, et mõnikord nad tegid teadliku valiku mitte õppida ja
sulgesid ennast uuele kogemusele.
65
Teoorias tuuakse õppimise takistustena esile õppejõu sõnavara mittemõistmine, halb
kuuldavus, õppija füsioloogia, mis nõuab tähelepanu ja seetõttu õppimisele ei saa
keskenduda (Pilli, 2005). Tulemustes avaldus takistusena vähenenud töövõimega
täiskasvanute kogemustes õppimisel samuti õppejõu keerukas sõnavara valik, haigusest
tulenevad füsioloogilised probleemid, halb kuuldavus jm probleemid.
Tulemustes räägiti oma kogemustest õppimises kui pähe õppimisest (Jarvis, 1998). Uuritav
rääkis, et ootas õppejõult selgeid juhiseid ja infot, mida pähe õppida, detailseid juhiseid.
Seda nimetab C. Handy (viidanud Pilli, 2005) nende-sündroomiks, mis takistab õppimist.
Teoreetilise käsitluse järgi mõjutab õppimist kultuur, kultuuri edasiandmise toimejõud,
füüsiline keha ja õppija „Mina“ (Jarvis, 1998). See teoreetiline seisukoht avaldus ka
tulemustes, milles õppijad kirjeldasid oma kogemusi õppimisest. Õppijad väljendasid oma
kogemusi õppimisest läbi haiguse (füüsiline keha), ühiskonna normide ülevõtmise (kultuuri
edasiandmise toimejõud) ja Mina (minu õppimise tähendus, põhjus ja eesmärk).
Empiirilisest andmestikus väljendusid vastajate kogemused õppimisest, mis väljendavad
õppimise erinevaid paradigmaatilisi lähenemisi. Vastustes oli esindatud biheivioristlikule
lähenemisele omane kogemus, mille kohaselt õppija kogemus on olla passiivne vastuvõtja,
välistele mõjudele reageerija (Beljajev & Vanari, 2005; Krull, 2000; Säljö, 2003).
Sotsiaalse õppimise teooria kohaselt toimub õppimine teisi jälgides. Kaasõppijaid jälgides
omandatakse hoiakud, väärtused, uskumused (Beljajev & Vanari, 2005; Krull, 2000; Säljö,
2003). Intervjuudes kirjeldasid vähenenud töövõimega täiskasvanud oma kogemusi
õppimisest kui kaasõppijate pealt õppimist.
Kognitivistid lähtuvad arusaamast, et õppimine saab alguse indiviidi sisemisest aktiivsusest.
Õppija kogemustes on avatus ümbritseva maailma vastu ning uudishimu (Beljajev &
Vanari, 2005; Krull, 2000; Säljö, 2003). Kõik uuritavad kirjeldasid oma intervjuudes avatust
ümbritseva maailma vastu ning uudishimu.
Õppimise humanistliku paradigma kohaselt on õppimine käsitletud kui tegevus, mis aitab
inimesel realiseerida temas peituv potentsiaal ja ennast teostada. (Beljajev & Vanari, 2005;
Krull, 2000). Tulemusest selgus, et vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemustes
ilmnes õppimine kui eneseteostus ja eneses peituva potentsiaali realiseerimine.
Vastavalt teooriale (Jarvis, 1998, Kuurme 1999) toovad täiskasvanud õpisituatsioonidesse
kogu oma ajaloo, see mõjutab õppesituatsiooni tajumist. Jarvise (2008) andmetel mõjutab
66
füüsiline keha õppimise kogemust. Kõik intervjueeritavad kirjeldasid kogemusi õppimisest
haiguse kaudu.
Magistritöö empiiriline andmestik sarnanes osaliselt A.Habict`i uuringuga (2015). Ta uuris
oma magistritöös erivajadustega üliõpilaste kogemusi kõrgkooliõpingutest, kus moodustus
kogemuste tulemustes neli kategooriat: õppe aspekt kogemustes, sotsiaalne aspekt
kogemustes, kommunikatsiooni aspekt kogemustes ja üliõpilase mina-aspekt kogemustes.
Vähenenud töövõimega täiskasvanud kirjeldasid oma kogemusi õppimisest kui üldisi
kogemusi õppimisest, kogemusi õppejõududega ja kaasõppijatega suhtlemisest, kogemusi
subjektiivsest aspektist lähtuvalt.
Käsitlesin magistritöös vähenenud töövõimega täiskasvanu sünonüümidena mõisteid
puudega, vähenenud töövõimega, haridusliku erivajadusega. Uuringus kasutasid
intervjueeritavad enda iseloomustamiseks sõnu puudega, haigusega, minu eripära, minu
tervislik seisund, tervisest tulenevalt. Üks uuritav ütles: mina kui vähenenud töövõimega
õppija.
Lähtuvalt arutelust kirjeldan vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemusi õppimisest
järgnevalt:
• Vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemustes väljendub vajadus olla
mõistetud ja võrdselt koheldud. Mõnikord peetakse nende terviseprobleemidest
tulenevat mittejõudlust õppetöös laiskuseks ja iseloomuveaks.
• Vähenenud töövõimega täiskasvanu on täiskasvanud õppija, kes vajab paindlikku
õppekorraldust ja arvestamist terviseprobleemidega, näiteks lisa aja andmine
õppeülesannete täitmiseks tasemeõppes.
• Vähenenud töövõimega täiskasvanutele on nende haigus õppimise mõjutajaks,
põhjuseks ja õppimise allikaks.
• Vähenenud töövõimega täiskasvanud kirjeldasid oma kogemusi õppimisest
subjektiivsete tegurite kaudu, mõtestades õppimist kui enesearengut.
• Vähenenud töövõimega täiskasvanud õpivad sotsiaalsete rollide täitmiseks,
sealhulgas tööjõuturul konkurentsivõimelisena püsimiseks, soovides eneseteostust
ja realiseerida eneses peituvat potentsiaali.
• Kogemust õppimisest kirjeldati ka kui õppeteenuse tarbimist ja äri.
67
KOKKUVÕTE
Magistritöö eesmärgiks oli kirjeldada, kuidas kogevad vähenenud töövõimega täiskasvanud
õppimist. Empiirilises osas otsisin vastust uurimisküsimusele: Kuidas kirjeldavad
vähenenud töövõimega täiskasvanud oma kogemusi õppimisest?
Uurimisküsimusele vastuse saamiseks valisin kvalitatiivse fenomenoloogilise
uurimisstrateegia, mis aitab uurimisobjekti kirjeldada nende loomulikus keskkonnas,
püüdes mõista ja aru saada vähenenud töövõimega täiskasvanute õppimise kogemust
(Hirsjärvi, Remes, & Sajavaara, 2005). Valimiks olid vähenenud töövõimega täiskasvanud.
Empiiriliste andmete analüüsil selgus, et vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemustes
õppimisest avaldus neli kategooriat: kogemus õppimisest, kogemus õppimismiljööst,
probleemide aspekt kogemustes ja subjektiivsuse aspekt kogemustes.
Alakategooriatena kirjeldasid uuritavad oma kogemusi õppimisest kui oskuste ja vilumuste
õppimist, refleksiivset õppimist ja mitteõppimist. Olulise tegurina õppimismiljöö
alakategoorias kirjeldasid uuritavad kaasõppijate ja õppejõududega suhtlemist ning
ühiskonna norme. Probleemide kategoorias kirjeldasid vähenenud töövõimega täiskasvanud
oma haigusest rääkimist probleemolukordadena ning müüte ja eelarvamusi, millega on
vähenenud töövõimega täiskasvanud kokku puutunud õppimisel. Eristuva probleemina
kirjeldati kogemustes vähenenud töövõimega täiskasvanu õppimist tasemeõppes.
Tasemeõppes on paindliku õppeaja soodustused puuetega õppijatele kuid vähenenud
töövõimega täiskasvanuid käsitletakse haridussüsteemis kui tavaõppijaid ning nendele
soodustused ei laiene.
Andmete analüüsil selgus, et vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemustes väljendub
vajadus olla mõistetud ja võrdselt koheldud. On vaja arvestada vähenenud töövõimega
täiskasvanute tasemeõppes õppimisel lisa aja andmisega õppeülesannete täitmiseks.
Vähenenud töövõimega täiskasvanu on täiskasvanud õppija, kes vajab paindlikku
õppekorraldust ja arvestamist terviseprobleemidega. Vähenenud töövõimega
täiskasvanutele on nende haigus õppimise mõjutajaks ning põhjuseks. Vähenenud
töövõimega täiskasvanud kirjeldasid oma kogemusi õppimisest subjektiivsete tegurite
kaudu, mõtestades õppimist kui enesearengut. Vähenenud töövõimega täiskasvanud õpivad
sotsiaalsete rollide täitmiseks, sealhulgas tööjõuturul konkurentsivõimelisena püsimiseks.
68
Empiiriliste andmete analüüsil kirjeldasid vähenenud töövõimega täiskasvanud soovitusi
kaasõppijatele, koolitajatele ja koolituste korraldajatele. Esitlen need kokkuvõtvalt
joonisel 4.
Joonis 4. Vähenenud töövõimega täiskasvanute soovitused kaasõppijatele, koolitajatele ja
koolituste korraldajatele
Kokkuvõttes saab öelda, et vähenenud töövõimega täiskasvanute kogemused õppimisest
on kirjeldatud ja sellega olen täitnud oma magistritöö eesmärgi. Magistritöös selgus ka
väärtuslik lisakategooria: vähenenud töövõimega täiskasvanute soovitused.
Ma tahan, et inimesed mõistavad
mind. Ma ei saa neid protsesse ise
kontrollida, mis minuga toimuvad. Ma
tahan, et mind koheldakse samuti,
nagu teisi inimesi. Me oleme teiega
võrdsed!
Me oleme normaalsed ja teiega
võrdsed! Ärge kartke meid! Ärge
mõistke meid hukka! Usaldage
meid! Me vajame õppeprotsessis
mõistmist. Meie oleme ka
inimesed! Suhelge julgesti!
Omasuguste grupis õppimine annab
enesekindlust juurde. Õpperühmas
võiks olla kõiki vanuserühmi. Raske
on keskenduda monotoonses
loengus. Meeldib palju näiteid ja
seoseid ja õppida läbi praktika. Õppimine parem interaktiivses õppes
Koolitusel soovin vabalt
suhelda ja oma mõtteid jagada,
õppida teiste kogemustest.
Vajame mõnikord aega juurde
õppimisel. Õpetamine peab
olema aktiivne.
Pöördu abivajaja poole õigesti. Tuleb jälgida, mõni
inimene ei soovigi abi
Kõigil peavad olema võrdsed võimalused õppida. Ma tahan õppida ja kõik asjad
ära teha, aga vahepeal ei ole lihtsalt võimalust selleks tervise tõttu.
69
KASUTATUD ALLIKAD
Aaviksoo, E. (2008). Erivajadustega inimene - hinnatud töötaja! Miks ja kuidas värvata
tööle puudega inimest? Tallinn: Lege Artis OÜ.
Albrant, M., Meiorg, M., & Papp, Ü.-M. (2012). Võrdse kohtlemise seadus. Käsiraamat.
Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool. Õiguse instituut.
Beljajev, R., & Vanari, K. (2005). Õppimine ja õppimisoskuste arendamine täiskasvanuna.
Tallinn: Sisekaitseakadeemia.
Boud, D., & Walker, D. (1990). Making the most of experience. London: Studies in
Continuing Education.
Brookfield, S. (1998). Understanding and Facilitating Moral Learning in Adults. Journal Of
Moral Education, 27(3), 283-300.
Chen, C. J. (2014). Teaching nontraditional adult students: adult learning theories in
practice. Teaching in Higher Education, 406–41.
Cranton, P. (2011). Adult Learning and Instruction: Transformative-Learning Perspective.
rmt: K. Rubenson, Adult Learning and Education (lk 53-59). Oxford: Elsevier Ltd.
Creswell, J. (1998). Qualitative Inquiry and Research Design: Choosing Among Five
Traditions. London: Sage.
Dewey, J. (2009). Experience and education / by John Dewey. New York: Simon &
Schuster.
Douglas, J. S., Jackson, M. J., & Aycock, J. C. (2005). John Dewey and the art of teaching:
toward reflective and imaginative practice. Thousand Oaks: Sage Publications.
Eesti Elukestva ... (2016). Eesti Elukestva õppe Strateegia. Tartu: Haridus- ja
Teadusministeerium.
Eesti Teadlaste Eetikakoodeks. (12. 18 2002. a.). Eesti Teadlaste Eetikakoodeks. Allikas:
Eesti Teaduste Akadeemia:
http://www.akadeemia.ee/_repository/File/ALUSDOKUD/Eetikakoodeks2002.pdf
Eesti Töötukassa. (02. 05 2016. a.). Allikas:
https://www.tootukassa.ee/content/toovoimereform/toovoimereformi-teekaart
Eesti Vabariigi Põhiseadus. (1992). Eesti Vabariigi Põhiseadus. Tallinn: riigiteataja.ee.
English, L. (2005). International Encyclopedy of Adult Education. London: Palgrave
Macmillan UK.
Eraut, M. (2004). Informal learning in the workplace. Studies in Continuing Education,
26(2), 247-273.
Euroopa Komisjon. (2010). Euroopa puuetealane strateegia 2010 - 2020. Brüssel: Euroopa
Komisjon.
70
Flick, U. (2008). Qualitative Research Kit: Designing Qualitative Research. London: SAGE
Publications Ltd.
Haaristo, H.-S., Masso, M., & Veldre, V. (2016). Terviseseisundist või puudest tingitud
erivajadustega noorte siirdumine koolist tööle. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus
Praxis.
Habicht, A. (2015). Erivajadustega üliõpilaste kogemused kõrgkooliõpingutest. Tallinn:
Tallinna ülikool.
Hachem, H., & Vuopala, E. (2016). Older Adults, in Lebanon, Committed to Learning:
Contextualizing the Challenges and the Benefits of Their Learning Experience.
Educational Gerontology, 42 (10), 686-697.
Haidak, T. (2009). Millest räägime: kes on täiskasvanud õppija? Tallinn: Õpitrepp, kevad
23.
HTM arengukava … (2014). Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala arengukava
"Tark ja tegus rahvas 2015 - 2018". Tartu: HTM.
Hirsjärvi, S., Remes, P., & Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Medicina.
HKS. (06. 03 2017. a.). Eesti Keele Instituut. Allikas: Haridussõnastik:
http://www.eki.ee/dict/haridus/
Jarvis, P. (1998). Täiskasvanuharidus ja pidevõte. Teooria ja praktika. Tallinn: SE.
Jarvis, P. (2004). Praktik-uurija. Tartu: Eesti Vabaharidusliit.
Julien, H. (2012). Content Analysis. rmt: L. M. Given, The SAGE Encyclopedia of
Qualitative Research Methods (lk 121-122). Thousand Oaks: SAGE Publications,
Inc.
Kartau, K. (2013). Puuetega inimeste võimalused tööturul Pärnu linna ettevõtete näitel.
Tallinn: Tallinna Ülikool.
Knowles, M. S. (2015). The adult learner : the definitive classic in adult education and
human resource development / Malcolm S. Knowles, Elwood F. Holton III, and
Richard A. Swanson. New York: Routledge.
Kolb, D. A. (1984). Experimential learning: experience as the source of learning and
development. New York: Prentice Hall.
Kongi, A., Heinmets, H., & Täht, H. (2012). Haridusliku erivajaduse märkamisest ja
sekkumisest. Juhendmaterjal kutseõppeasutustele. Tallinn: Innove.
Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kusch, J. (2016). Learning Experiences of University Biology Faculty: A Qualitative Pilot
Study. . Journal Of College Science Teaching, 45(6).
Kuurme, T. (1999). Õppija kogemus kui kooli humaniseerimise keskne probleem. Tallinn:
Tallinna Pedagoogikaülikool.
71
Kuusik, A., Davidjants, B., & Papp, Ü.-M. (2016). Teabematerjalide koostamine: kuidas
vältida stereotüüpe ja eelarvamusi? Tallinn: Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse
kohtlemise kantselei.
Laherand, M.-L. (2008). Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn: Infotrükk OÜ.
Mandel, K. (2016). Tööandja suhtumine ja valmisolek töövõimereformi rakendamisel.
Tallinn: Tallinna Ülikool.
Mann, S. J. (2008). Study, Power and the University. New York: Open University Press.
McLeod, J. (2011). The Phenomenological Approach. SAGE Research Methods, 36-53.
Merriam, B. S., & Bierema, L. L. (2014). Adult Learning. Linking Theory and Practice. San
Francisco: Jossey Bass.
Merriam, S. B. (2011). Adult Learning. rmt: K. Rubenson, Adult Learning and Education
(lk 29-34). Oxford: Elsevier Ltd.
Merriam, S., & Clark, M. C. (2006). Learning and development: the connection in
adulthood. In C. Hoare (Ed). Handbook of Adult Development and Learning. New
York: Oxford University press.
Mezirov, J. (1997). Transformative learning: theory to practice. New Directions For Adult
& Continuing Education, 5-12.
Moustakas, C. (2011). Transcendental Phenomenology: Conceptual Framework. SAGE
Research Methods, 25-42.
Muneja, M. S. (2015). A Theoretical Basis for Adult Learning Facilitation: Review of
Selected Articles. Journal of Education and Practice, 6, 2015.
Märja, T., Lõhmus, M., & Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Tallinn: kirjastus ILO.
Narusson, D., & Medar, M. (2014). Puude kontseptuaalne käsitlus. (K. Põder, Toim.)
Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine, 6-15. Allikas: Statistikaamet:
https://www.stat.ee/72564
Palmer, Y. M. (2016). Student to Scolar: Learning Experiences of international Students.
Journal Of international Students, 6(1), 216-240.
Pilli, E. (2005). Täiskasvanu õppimine. rmt: L. Jõgi, & T. Ristolainen, Õppimine ja
õpetamine avatud ülikoolis (lk 63-82). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine. (2014). Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine.
Tallinn: Statistikaamet. Allikas: Statistikaamet:
https://statistikaamet.wordpress.com/2015/02/19/millest-koosneb-puudega-
inimeste-sotsiaalne-kaitse/
Puuetega inimeste ... (30. 10 2016. a.). Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja
fakultatiivprotokoll. Allikas: Riigiteataja, Vabariigi Valitsus:
https://www.riigiteataja.ee/akt/204042012006
72
Puuetega inimeste õiguste ... (30. 10 2012. a.). Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja
fakultatiivprotokoll. Allikas: Riigiteataja:
https://www.riigiteataja.ee/akt/204042012006
Puusepp, T. (2016). Erivajadustega täiskasvanud õppija mitteformaalõppe õppegrupis
osalemise mõju koolitaja arengule . Tallinn: Tallinna ülikool.
Rannas, E. (2016). Andragoogi kuvand professionaalses kogukonnas. Tallinn: Tallinna
Ülikool.
Reiff, M., & Ballin, A. (2016). Adult Graduate Student Voices: Good and Bad Learning
Experiences. Adult Learning, 27 (2), 76-83.
Riigikogu. (30. 10 2012. a.). Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll.
Allikas: Riigiteataja: https://www.riigiteataja.ee/akt/204042012006
TÄKS (01. 07. 2015. a.). Täiskasvanute koolituse seadus. Riigiteataja I 01.07.2015
Rogers, A. (2002). Teaching Adult. United Kingdom: Open University Press.
Roos, L. (2015). Täiskasvanud õppijate kogemused töökogemuse arvestamise protsessis
rakenduskõrghariduses. Tallinn: Tallinna Ülikool.
Ross-Gordon, J. M. (2003). Adult Leaners in the Classroom. New Directions for Adult and
Continuing Education, lk 43-52.
Russon, J. (2003). Human Experience. New York: State University of New York Press.
Saar, E., Tamm, A., Roosalu, T., & Roosmaa, E. L. (2012). Mittetraditsiooniline tudeng
kõrgkoolis. Uuringu lõpparuanne. Tartu: Ecoprint.
Schmidt, M. (2017). Learning From Teaching Experience: Dewey`s Theory and Preservice
Teacher`s Learning. Journal of Research In Music Education, 131-146.
Sears, R. E. (2017). The Nature of Experience: Empirical Considerations and Theological
Ramifications. Perspectives On Science & Christian Faith 69(1), 13-26.
Silverman, D. (2006). Qualitative Research. London: SAGE Publications Ltd.
Tööturu teenuste … (2015). Tööturuteenuste osutamine töövõimereformi sihtrühmale.
Tallinn.
Töövõime reformi .... (2015). Töövõimereformi sihtrühma töövõimelisuse tõstmine ja
nende töötamise soodustamine. Tallinn.
Sotsiaalministeerium. (02. 05 2016. a.). Sotsiaalministeeriumi veebileht. Allikas:
https://www.sm.ee/et/toovoimereform
Summer, A. (2016). Kutseõppeasutuste töötajate hinnangud hariduslike erivajadustega
õppijate õppimisvõimalustele ja tugisüsteemile. Tartu: Tartu Ülikool.
Suparti. (2016). Mitigating Consumptive Behavior: The Analysis of Learning Experiences
of Houswives. International Education Studies, 9(3), 114-122.
Säljö, R. (2003). Õppimine tegelikkuses. Tallinn: Eesti Vabaharidusliit.
73
Šteh, B., & Kalin, J. (2012). Students' Views on Important Learning Experiences--
Challenges Related to Ensuring Quality of Studies. 291 - 297, Bulgarian
Comparative Education Society.
TLÜ toetused... (03. 04 2017. a.). Toetused ja stipendiumid. Allikas:
https://www.tlu.ee/et/opingud/toetused-ja-stipendiumid
Taylor, W. E., & Cranton, P. (2012). The Handbook of Transformative Learning. San
Francisco: Jossey Bass.
TLÜ Senat. (03. 04 2017. a.). Tallinna Ülikooli õppekorralduse eeskiri. Allikas: Tallinna
Ülikool: http://www.tlu.ee/et/opingud/Oppeinfo/
Töövõimereformi sihtrühma ....... (2015). Töövõimereformi sihtrühma töövõimelisuse
tõstmine ja nende töötamise soodustamine. Tallinn, Sotsiaalministeerium.
Konkurentsivõimekava… (2014). Konkurentsivõimekava "Eesti 2020". Tallinn: Vabariigi
Valitsus.
Van Manen, M. (1997). Researching Lived Experience: Human Science for an Action
Sensitive Pedagogy (2nd ed). Ontario: The Althouse Press.
Värk, E. (2011). Juhi tegevused õpetaja toetamisel töös erivajadustega õppijatega
kutseõppeasutuses. Tallinn: Tallinna ülikool.
ÜRO puuetega... (2015). ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni Eesti esimene
aruanne. Tallinn: Sotsiaalministeerium.
Yu, C. C. (2012). Phenomenology and Human Experience. Traugott Bautz: ProQuest Ebook
Central. Allikas: http://ebookcentral.proquest.com/lib/tallinn-
ebooks/detail.action?docID=2058532.