KADRINA KESKKOOL

RIIN OLVET

12.A KLASS

ARTELLIST AKTSIASELTSINI

JUHENDAJA EVELIN TIITER

SISSEJUHATUS

Uurimistöö teema valikul oli abiks Eesti Vabariigi Keskkonnaameti poolt üldhariduskoolidele

välja kuulutatud projekt „Minu kodukoha veekogu bioloogilised, kultuurilised ja

majanduslikud väärtused“ (veebruar 2011 kuni aprill 2012), mis hõlmas ka ajaloo

uurimisteemasid. Üks uurimisobjekt oli Loobu jõe ääres paiknev endine tarbekeemia

tootmiskoondise Flora Kadrina tsehh. Teema valikul lähtus töö autor ka asjaolust, et see

ettevõte oli üsna hiljuti veel Kadrina ümbruskonnas suuruselt teine tööandja ning kindlasti

väärib ta oma peaaegu 70-aastase minevikuga auväärsemat kohta kui lihtsalt unustusehõlma

vajuda. Seepärast otsustaski töö koostaja uurida Kadrinas aastatel 1948–2006 tegutsenud

Tarbekeemia Tootmiskoondise Flora ajalugu.

Eesmärgi täitmiseks püstitas autor järgmised ülesanded:

anda tsehhi ajaloo paremaks mõistmiseks olemasolevate kirjandusallikate põhjal

ülevaade tarbekeemia tootmiskoondise Flora üldisest arenguloost;

tutvuda Kadrina tsehhi ning tema eelkäija artelli Mineraal ajalooga;

intervjueerida Kadrina tsehhi endiseid töötajaid (parema ülevaate saamiseks lähtuda

intervjueeritavate valikul erinevatest ametikohtadest ning ajaperioodidest).

Töö esimeses osas kirjeldatakse tarbekeemia tootmiskoondise Flora tekke- ja kujunemislugu

alates 1889. aastast kuni tänapäevani. Kasutatud allikmaterjal põhineb suures osas V. Kanniku

ja U. Mõttuse poolt koostatud Flora ajaloolisele ülevaatele 1889–1989, Flora 110.

aastapäevaks välja antud teatmikule ning tolleaegsete ajalehtede väljavõtetele. Samas peatükis

antakse ülevaade ka Kadrina tsehhi eelkäijast artellist Mineraal ja selle kujunemisest Flora

tsehhiks. Ülevaate koostamisel on lähtutud lisaks eelpool mainitud kirjandusele ka artell

Mineraali käsikirjas kroonikaalbumist (1948–1962), mida oli hoole ja armastusega pidanud

Olli Vilberg. Teises osas on ära toodud intervjuud, mis viidi läbi 2011. aasta detsembrist kuni

2012. aasta veebruarini.

Uurimistöö koostamisel kujunes võtmeisikuks Heili Streimann kui endine tarbekeemia

tootmiskoondise Flora Kadrina tsehhi juhataja. Autor pöörduski tema poole, et välja selgitada

intervjueeritavad, kellelt saaks uurimistööks vajalikku informatsiooni. Kuna hetkel on veel

olemas need inimesed, kes mäletavad Kadrina tsehhi aegu, püüdis autor intervjueerida

võimalikult palju endisi töötajaid. Intervjuude läbiviimisel selgus, et kõigilt inimestelt sai alati

teada midagi uut, mida varem intervjueeritud isikud ei olnud rääkinud. See võimaldas

kujundada mitmetasandilise pildi tootmiskoondise Flora Kadrina tsehhist.

Kõige keerulisemaks kujunes materjali leidmine pärast 1999. aastat. Kuna tootmine

Kadrinas oli selleks ajaks tegevuse lõppfaasi jõudnud, ei olnud ka põhjust kas või

ajaleheveergudel kirjutada. Informatsioon puudus ka Flora enda kohta ning kõik vajalik tuli

hankida peamiselt ajakirjanduse kaudu, mis osutus sageli liiga kõmuliseks ja seepärast

ebausaldusväärseks. Oluline abi oli siin ASi Flora kodulehest.

Töös on kokkuvõte, kasutatud kirjanduse loetelu ning lisad fotomaterjaliga tarbekeemia

tootmiskoondise Flora Kadrina tsehhist. Fotod on pärit erinevatest erakogudest: foto 4, 7, 8 –

H. Streimann; 6 – T. Uusküla; 5, 9 – O. Vilberg; 10 – käesoleva töö autor.

I ÜLDOSA

1.1. TOOTMISKOONDISE FLORA AJALOOST

1.1.1. FLORA VANIM EELKÄIJA 1889–1925

5. juulil1 1889. aastal anti Eestimaa kubermanguvalitsuse poolt luba tootmise alustamiseks

Revali keemiavabrikule Woldemar Mayeri Lesk ja Poeg, kellest sai tootmiskoondise Flora

vanim eelkäija. Tootmise alustamiseks luba andes tegi kubermanguvalitsus omanikule ranged

ettekirjutused tootmisjääkide kogumise ja ärajuhtimise kohta, mille täitmise kontroll pandi

linna politseivalitsusele.2

Ajaleht Postimees kirjutas 16. mail

1889. aastal (Foto 1), et vabriku

esimesteks toodeteks olid või, juustu

värvid ning laap3 juustu valmistamiseks.

Nimetatud toodete järele valitses tol

ajal aga suur nõudmine, sest XIX

sajandi kaheksakümnendatel aastatel

algas Eestis juustu tootmine ning või ja

juustu värvusel oli esmajärguline

tähtsus. Neid materjale Venemaal siis

veel ei valmistatud, vaid imporditi

Taanist. Mayeri tooted pälvisid

mitmetel näitustel medaleid ja auhindu.4

Foto 1.

Väljavõte ajalehest Postimees 16.05.1889, lk 35

Märkus: Vabriku asutajaks peeti siin aga

ekslikult kaupmees M. Fischmanni. Temast sai

peagi üks esimesi Mayeri toodete turustajaid

Tallinnas.6

Õnnestunud toodete valik ja suur nõudlus võimaldasid tootmist kord-korralt suurendada.

Võeti kurss suurettevõttele ja 1896. aastal moodustati aktsiaselts Tallinna Keemiatehas

Richard Mayer. Sajandi lõpuks olid tehase nomenklatuuris juba sellised põhikeemiatooted

nagu väävel- ja lämmastikhape ning avati uusi jaoskondi. Selleks ajaks oli Mayeri tehaste

1 5. juulil 1889 – vana kalendri järgi 23. juunil 1889

2 Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 6

3 Laapferment on juustu ja hapupiima tootmises kasutatud preparaat. (Allikas: Võõrsõnastik 1999. Tea

Kirjastus) 4 Tootmiskoondis Flora ajaloost. 1989. Eesti tööstus: informatsiooniseeria 3. Tallinn: Eesti NSV Kohaliku

Tööstuse Ministeerium, lk 17 5 1889. Sõnumid Tallinnast. – Postimees, 16.05

6 Kannik, Valter, Mõttus, Uno 1989. Flora - tootmiskoondise Flora ajalugu 1889-1989. Tallinn: Eesti Raamat, lk 8

valduses juba kogu maa-ala raudteetammist kuni praeguse Lille tänavani ja Paldiski maanteest

praeguse Endla tänavani.7 Esimese maailmasõja eelsel ajajärgul, pärast mitmeid kriisiaastaid,

algas Mayeri tehases taas toodangu tõus ja sõja alguseks oli tehasel Venemaa keemiatööstuses

küllaltki kaalukas koht. Tehas tootis ainukesena Venemaal piimhapet ning andis suurema osa

oblikhappe, aniliinõli ja nitriti toodangust.8

Sõja puhkemisel 1914. aasta suvel lülitati keemiatehas täielikult sõjaliste tellimuste

täitmisele. Alustati püssirohu tootmist ja suurendati lõhkeainete tootmiseks vajalike

lämmastik- ja väävelhappe ja muude ainete tootmist.9 Pärast Vabadussõja lõppu puudusid

noorel Eesti Vabariigil nii eeldused kui ka vajadused sõja eel paisutatud suurtööstuse

edasitegutsemiseks, mistõttu algas tehase allakäik.

Aastal 1923 valiti aktsiaseltsi juhatusse Eesti

kodanikud R. Jürgens ja K. Maurits, kuid põhiline

aktsiatepakk oli siiski Prantsuse ärimeeste valduses,

kes plaanisid võtta tehase täielikult oma

valdusesse.10

.

Tehas sattus finantsraskustesse, mistõttu 1925. a

detsembris moodustati Eesti Vabariigi Valitsuse

poolt komisjon Mayeri keemiatehase tegevuse

uurimiseks. Võlaprotsentide tasumiseks hakati alates

1925. aastast oksjonitel müüma tehase vara ja

maavaldusi.11

Ka Tallinna linnavalitsus püüdis

Mayeri tehaselt asfalti tellides anda oma panust

tehase finantsraskustest välja aitamisele, nagu võib

lugeda kõrvalolevalt ajalehe Vaba Maa 1926. aasta

28. juuli väljalõikelt12

. Kahjuks ei suudetud tehase

laostumist ära hoida.

Nii sattusidki Mayeri tehase maavaldused ja hooned mitmete ärimeeste kätte, kes kas

osanikena või üürnikena asutasid reeglina keemiaprofiiliga väikeettevõtteid. Nii said Flora

7 Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 6

8 Tootmiskoondis Flora ajaloost. 1989. Eesti tööstus: informatsiooniseeria 3. Tallinn: Eesti NSV Kohaliku

Tööstuse Ministeerium, lk 17–18 9 Samas, lk 18

10 Kannik, Valter, Mõttus, Uno 1989. Flora - tootmiskoondise Flora ajalugu 1889–1989. Tallinn: Eesti Raamat, lk

17–18 11

Samas, lk 20 12 1926. Linn Mayeri keemiawabrikult weel 6000 pd. Asfalti tellinud. – Vaba Maa, 28.07

Foto 2.

Väljavõte ajalehest Vaba Maa

28.07.1926, lk 7

eellasteks H. Reile Keemiavabrik, J. Halbreichi keemiatehas, H. Grafi ja E. Jürgensi laki- ja

keemiavabrik, W. Hasselblatti keemiavabrik ja teised tehased ning vabrikud.13

1.1.2. TALLINNA KEEMIAKOMBINAAT FLORA 1925–1964

Pärast 1940. aasta juuni- ja juulisündmusi väikeettevõtted kas natsionaliseeriti või moodustati

nende baasil töönduskooperatiivid artellid, mis pärast 1941–1944 kestnud Saksa okupatsiooni

lõppu allutati 1944. aasta sügisel Eesti NSV masinaehituse, kerge- ja kohaliku tööstuse

rahvakomissariaadile. Algas sõja ajal tootmises soikunud artellide taastamine ja uute loomine.

1945. aasta alguseks oli loodud juba 21 keemiaartelli, mis kõik alates 1947. aasta

1. septembrist järk-järgult Tallinna keemiakombinaadi alla viidi.14

Vabrik Flora, millelt pärineb ka praeguse AS Flora nimi, kasvas välja 1921. aastal asutatud

kosmeetikalaboratooriumist Flora. 1940. aasta detsembris sai laborist samanimeline artell, mis

1960. aasta 1. jaanuarist ühendati Tallinna keemiakombinaadiga. Ettevõte hakkas nüüdsest

kandma nime Tallinna keemiakombinaat Flora.15

Tallinna keemiakombinaat Flora alustas tegevust 465 töötajaga neljas tsehhis. Esimeses

tsehhis tegeleti tarbekeemia toodete valmistamisega, teises tsehhis toodeti kondi- ja nahaliimi,

kolmas tsehh valmistas lakke ja värve ning neljas tsehh parfümeeria plasttaarat ja pudukaupu.

Tööstuse juhtimine anti 1963. aastal ENSV Rahvamajandusnõukogu alluvusse.16

1.1.3. TOOTMISKOONDIS FLORA 1964–1991

ENSV rahvamajandusnõukogu poolt algatatud protsess tarbekeemiatööstuse

tsentraliseerimiseks lõppes 1964. aasta 1. aprillil tarbekeemia tootmiskoondise Flora (TKTK

Flora) moodustamisega. Tarbekeemiakoondise moodustamise peamiseks eesmärgiks oli

samaliigilise tootmise kontsentreerimine ja spetsialiseerimine. TKTK Flora direktoriks

määrati endise Tallinna keemiakombinaadi Flora direktor Johan Lüüs. Koondises moodustati

kuus tootmistsehhi. Kombinaadi neljale tsehhile lisandusid tsehh nr 5 Kadrinas (endine

Mineraal) ja tsehh nr 6 (endine Tartu keemiakombinaat). Algas töö koondise struktuuri

ratsionaliseerimiseks, killustatuse vähendamiseks, tsehhide spetsialiseerimiseks ja

tootmisprotsesside automatiseerimiseks-mehhaniseerimiseks. Ettevõtte killustatuse

vähendamiseks ühendati 1965. aasta juulis tsehh nr 2 tsehhiga nr 1, mis võimaldas tootmist

13

Tootmiskoondis Flora ajaloost. 1989. Eesti tööstus: informatsiooniseeria 3. Tallinn: Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeerium, lk 19 14

Samas, lk 20 15

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 11 16

Tootmiskoondis Flora ajaloost. 1989. Eesti tööstus: informatsiooniseeria 3. Tallinn: Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeerium, lk 20–21

otstarbekamalt korraldada. Tsehhi nr 2 likvideerimisega teiste tsehhide numeratsioon ei

muutunud.17

1.1.4. MUUTUSTE AEG 1991–1994

Eesti Ülemnõukogu kuulutas 1991. aasta 20. augustil Eesti omariikluse taastatuks.

Kardinaalsete muutuste aeg peegeldus ka Floras. Juba varem toimusid IME programmiga

kooskõlas reformid ja eksperimendid, kaotati jäigad tsentraliseeritud varustuse-turustuse

põhimõtted, ettevõtetelt oodati iseotsustamist. Koondise senised tsehhid muutusid 1991. aasta

algusest vabrikuteks. Tekkis viis tootvat üksust, mille suhteid koondise tasandil reguleeriti

lepingutega. Oli saabunud aeg ja võimalus asutada riiklike ettevõtete juurde kooperatiive, luua

välisosalusega ühisettevõtteid. Flora oli siin esimeste hulgas – juba 1989. aasta oktoobris

moodustati ühisettevõte Kemiflora, milles koostööpartneriks sai Soome suurimaid

värvitootjaid Tikkurila OY.18

Vabariigi Valitsus võttis 1991. aasta kevadel vastu määruse riiklike ettevõtete baasil

riiklike aktsiaseltside (RAS) moodustamise kohta. Tööstuse ja energeetika ministeeriumi 16.

mai käskkirjaga kinnitati uuenenud ettevõtte põhikiri. Nädalapäevad hiljem andis Tallinna

linnavalitsus RAS Florale kui koondise õigusjärglasele vastava tegevusloa.19

Muutuste aeg oli positiivne, aga samas ka valuline. Majanduses tekkis palju probleeme,

sest iseseisvumisega langesid ära traditsioonilised turud ja tooraine allikad. Raha ülekanded

venisid, ettevõtete võlad kasvasid, rubla kurss langes. RAS Flora juhtkonnas süvenes üha

enam arusaam, et juhtimine, vastutus ja ka kapital tuleb võimalikult kiiresti

detsentraliseerida.20

Esimesena sai teoks küünlavabriku moodustamine 1992. aasta mais RAS Flora

tütarettevõttena. Nüüdsest oli võimalik välja tuua täpsed tootmiskulud, analüüsida nende

kujunemist ja paindlikult kujundada toote hind konkurentsivõimeliseks. Sama teed jätkasid

teisedki kunagised tsehhid, nüüd vabrikud Kadrinas, Tartus ja Tallinnas. Ka abiteenistused

muudeti isemajandavaks.21

Jätkus ka koostöö välisfirmadega. Kemiflora kogemusi kasutades arendati edasi

värvitootmist ning 1992. aasta oktoobris registreeriti uus ühisettevõte Eesti Värv, mille

aktsionärideks olid RAS Flora ja soomlaste Tikkurila OY. Sellega tulebki lugeda lõppenuks

17

Tootmiskoondis Flora ajaloost. 1989. Eesti tööstus: informatsiooniseeria 3. Tallinn: Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeerium, lk 21 18

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 16–17 19

Samas, lk 17 20

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 17 21

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 17

RAS Flora ümberstruktureerimine turumajanduslikele isemajandamise põhimõtetele

vastavaks.22

Paralleelselt juhtimisstruktuuri lihtsustamisega rakendati optimaalseid lahendusi ka

tootmisvahendite ümberpaigutamiseks: samu toormaterjale vajavad tooted koondati ühte

tootmislõiku, näiteks pesupulbrid Kadrinasse, puhastus- ja valgendamisvahendid Tartusse

ning Tallinnas lõpetati paralleeltootmine. Uuest turusituatsioonist lähtuvalt töötati välja ka uus

müügistruktuur. Kadusid endised riiklikud hulgimüügiettevõtted kaubabaasid. Nende asemele

rajati iseseisev hulgimüügivõrk ja jaekaubanduse müügikett.23

Sel aastal (1992) toimusid majanduses suured nihked. Üleminek vabale turumajandusele

sundis üle vaatama oma senise tootmis- ja müügistrateegia. Majandussidemed Venemaaga

nõrgenesid ja siin tekkis üha uusi bürokraatlikke tõkkeid. [...] ... polnud tekkinud veel

konkurentsi, et ohjeldada hindasid. Rahareformi järel sattusid tuhanded ettevõtted raskustesse

ja suurenes tööpuudus. Võrreldes 1989. aasta lõpuga olid hinnad tõusnud 83 korda ja inimeste

sissetulekud 29 korda. [...] Eesti sai riiklikku abi ja IMF laenas 41 miljonit dollarit.24

Majandus oli üldiselt keerulises olukorras.

Pärast edukat rahareformi 1992. aastal kerkis üheks olulisemaks küsimuseks ettevõtete

privatiseerimine. Omandisuhete muutmise põhiraskus pandi Eesti Erastamisagentuurile, kes

novembris kuulutas välja esimese erastamisvooru. Samal ajal alustas ka RAS Flora juhtkond

oma ettevõtte erastamisstrateegia väljatöötamist. Tänu läbiviidud struktuurimuudatustele ja

turumajanduse põhimõtete juurutamisele suutis ettevõte 1992. majandusaasta lõpetada

positiivse bilansiga. Floral ei olnud laene, samuti võlgnevusi riigimaksete, kütuse ega

energeetika osas, seepärast oli igati mõistetav, et ettevõtte oma töötajad avaldasid soovi saada

ka tema peremeheks. Ettevõtte töötajate arv oli 467.25

RAS Flora juhtkond tegi otsuse osaleda konkursil oma töötajatest asutatava aktsiaseltsiga

ning teha pakkumine RAS Flora tervikvara ostmiseks. Tuli luua organisatsioon ja asutada

eraettevõte, mis osaleks konkursil ning kaitseks koostatud äriplaani. Jõuti järelduseni, et tuleb

asutada aktsiaselts Flora Liit, mille asutajateks oleksid kõik RAS Flora allüksused, mis on

eelnevalt asutanud eraaktsiaseltsid. Erastamise väljakuulutamise ajaks (25.05.93) oli olemas

viis aktsiaseltsi: AS Flora Värv, AS Flora Expert, AS Flora Ehitus, AS Tehnoflora ja AS

22

Samas, lk 17 23

Samas, lk 17 24

Eesti Vabariik 90. Sündmused ja arengud. 2008. Koost. Küllo Arjakas. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 288 25

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 18

Tartu Flora. AS Flora Kommertsi koosseisu läksid kõik RAS Flora struktuuriüksused, mis ei

olnud loonud iseseisvaid aktsiaseltse.26

17. juunil 1993. aastal saigi teoks aktsiaseltsi Flora Liit sünd. Igati nõuetele vastav ja

põhjalik oli ka erastamisagentuurile esitatud äriplaan, mis koostati koostöös ettevõtet

krediteerinud panga spetsialistidega. Tulemus oli ootuspärane. Võideti küllalt tihe konkurss ja

8. novembril 1993 sõlmiti erastamisagentuuri ja ASi Flora Liit vahel leping RAS Flora kui

terviku ostu-müügi tingimuste kohta.27

1.1.5. FLORA TÄNAPÄEV

Aastast 1994 alustas Flora taas eraettevõttena, mis lõi aluse vahepealse mõõnaperioodi

ületamiseks. Võrreldes 1993. aasta netokäivet 1994. aastaga, suurenes see peaaegu poole

võrra. Käibe kasv jätkus ka järgmisel, 1995. aastal. Niisiis tõid peremehelik suhtumine,

vajalikud struktuurimuutused ja kapitali koondamine edu ning vajalikke tunnustusi. Näiteks

võib siinkohal tuua 1994. aasta novembris Brüsselis toimunud rahvusvahelise

innovatsiooninäituse Eureka 94, kus pesupulbrile Bio-Est määrati kuldmedal. Samal aastal

toimunud Eesti tööstusettevõtete esimesel konkursil Tööstuse Top 30 sai Flora Liit

laureaatidele määratud originaalse Tööstussamba auhinna. Ka 1995. aasta samalaadsel

konkursil (Tööstuse Top 50) oli Flora laureaatide hulgas.28

Ettevõttes jätkusid aga pingelised otsingud majandustegevuse efektiivsuse

suurendamiseks. Seda sundis üha pingelisem konkurents, sest Eesti turule ilmus järjest

rohkem välisfirmade tooteid. Erilist tähelepanu hakati 1995. aastal pöörama müügile, millega

seoses suurendati müügikeskuste töötajate arvu, AS-s Flora Kommerts loodi ka

turundusdirektori ametikoht. Müügile ilmus uus pesupulber Bio-Est Efekt, tehti algust uue

kodukeemia toodete sarjaga Kodule, suurenes märgatavalt küünalde tootmine. Aastal 1996

otsustati eraldada emafirmast Flora Kommerts tootmisettevõtted ning muuta need

tütarfirmadeks. Sama aasta sügisel otsustati ka küünalde ja ehituskeemiatoodete tootmine

Tallinnast üle viia Flora Kadrina tarbekeemiavabriku ruumidesse. Järgmise aasta kevadsuvel

hakatigi populaarseid küünlaid ja ehituskeemiavahendeid tootma juba Lääne-Virumaal

Kadrinas.29

Mitmest Floraga seotud üksusest kasvasid välja iseseisvad firmad: plasttaarat valmistav AS

Tehnoplast, värve ja muid remondimaterjale müüv kaubandusettevõte Kemiflora,

26

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 18 27

Samas, lk 19 28

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 19 29

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 19-20

sanitaarseadmete müügiga tegelev AS

Sanball. Samasse loetelusse võib lisada ka

Flora endise värvivabriku, tänase laialt tuntud

ettevõtte AS-i Baltic Color.30

Alates juulist 1999 rakendus Tallinna tsehhis

uus liin, millega oli võimalik kandilise seebi

asemel teha kumera kujuga tualettseepi,

millele juhtkond ennustas senisest suuremat

müügiedu. Selle seebi toore tuli Belgiast ja

Malaisiast. Loomset rasva pesuseebi

tootmiseks ostis ettevõte Eestist. Ehkki lääne

turg oli sedalaadi kaupa täis, õnnestus Floral

oma küünlaid ikkagi eksportida: teeküünlad

läksid Prantsusmaale ja õueküünlaid ostis

Soome. Küünalde valmistamisel oli kasutusel

Saksa toore.31

Foto 3. Aastal 2007 AS Florale antud Eduka Eesti Ettevõtte tunnistus32

Aastaks 2004 oli Flora peamiselt seotud kinnisvara haldamisega. Florale kuulub küll

tuntud kaubamärk Bio-Est, ent pesupulbrit toodetakse Venemaal. Flora kaubamärgi all

müüdavaid küünlaid toodetakse Lätis ning seepe tellitakse Leedust. Ainult vedelkeemiat

toodab Tallinna firma AS Estko.33

Põhjus, miks Flora alates 2004. aastast Eestis enam

tootmisega ei tegele, seisneb minu arvates selles, et siinsed tootmismahud oleks niivõrd

väikesed ja toodete hinnad seega kallimad ning ei suudaks konkureerida välismaal toodetavate

kaupadega.

AS Flora Kommertsi ja AS Flora Vara ühinemine toimus 2. juunil 2006. aastal, mille

tulemusena tegutseb tänaseni edasi ühist ärinime kandev firma AS Flora, mille põhitegevuste

30

Samas, lk 20 31

Niitra, Sirje. 1999. Flora loodab kahjumist pääseda. – Äripäev, 28.06. http://www.ap3.ee/?PublicationId =31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=1485/uud_uudidx_148506 (25.02.2012) 32

Flora Kinnisvara. Eduka Eesti Ettevõtte tunnistus. 19.09.2008 http://www.flora.ee/kinnisvara/?op=body&id=11&art=26 (24.03.2012) 33

Tähismaa, Ingrid. 2004. Flora omanikud tülis. – Äripäev, 31.08. http://leht.aripaev.ee/Default.aspx?PublicationId=464dc490fb9440249b75258ddc8543a9&articleid=103261&paperid=6A6A5E9C-A2AF-4ACB-8302-B60C30DACC1F&selectedDate=2004-08-31 (24.03.2012)

hulgas on kinnisvaraalased tegevused, reklaami- ja bürooteenuste osutamine, toitlustamine,

tarbe- ja tööstuskaupade jae- ja hulgimüük jpm.34

2007. aastal omistati Krediidiinfo AS-i35

poolt AS Florale Eduka Ettevõtte tunnistus (

Foto 3). Krediidiinfo reiting on unikaalne ettevõtetele antav koondhinne, mis põhineb

ettevõtte majandus- ja finantsolukorra ning maksekommete analüüsil. See on põhjalik,

usaldusväärne ja kiire krediidianalüüsi vahend, mis omistatakse kõigile Eestis aktiivselt

tegutsevatele ettevõtetele.36

Krediidireitingu koondhinnangus on öeldud, et AS-i Flora äririsk on madal,

majandusolukord väga hea ning müügitulu on kahe viimase aasta jooksul kasvanud. Ettevõtte

kasumlikkus on hinnatud väga heaks.37

AS Floral on kaks tütarettevõtet. OÜ Flora Kaubandus tegeleb tarbekeemiatoodete ja

küünalde jae- ja hulgimüügiga ning OÜ Tehnoflora kinnisvara haldamise, hooldamise,

üürimisega. 38

Flora tooteid müüakse kõigis suuremates kaubanduskettides: ETK, Rimi, Prisma, Selver,

AS Flora kauplus – laos Laki 5 ja paljudes väikestes kauplustes. Flora põhilised tootegrupid

on pesupulbrid, küünlad, seebid ja vedelad puhastusvahendid.39

1.2. TARBEKEEMIA TOOTMISKOONDISE FLORA KADRINA TSEHHI AJALOOST

2.1. KEEMIATÖÖNDUSARTELL MINERAAL 1948–1963

Keemiatööndusartelli Mineraal asutajateks olid seitse tallinlast. Ka asutamiskoosolek peeti

Tallinnas 17. oktoobril 1948. aastal asutajaliikme Nikolai Jaaska korteris, kes valiti ka artelli

ajutise juhatuse esimeheks. Otsustati hakata tootma seepi, seebikivi, söögisoodat ja muid

keemiatooteid. Artelli asukohaks valiti Virumaal Kadrina lähedal Loobu jõe kaldal tühjana

seisev ning poollagunenud vana Undla mõisa veskihoone (Foto 4), mis sobis taastamiseks

tootmisruumidena. Virumaa Tööndusliidu nõusolekul registreeriti artell Eesti NSV Ministrite

Nõukogu juures asuva Töönduslike Kooperatiivide Peavalitsuse süsteemi 17. novembril 1948.

aastal. Maakondlike tööndusliitude likvideerimisel läks artell 20. aprillist 1949. aastast

34

Flora Kinnisvara. http://www.flora.ee/kinnisvara/?op=body&id=10 (25.02.2012) 35

Krediidiinfo AS - Maailma juhtiva krediidiinformatsiooni kontserni Experian Group tütarettevõte, kes hakkas välja andma 2007. aastast alates tunnistust "Edukas Eesti Ettevõte". Allikas: Krediidiinfo. AS. Uudised. http://www.krediidiinfo.ee/index.php?m=74&ny=2007 (7.03.2012) 36

Krediidiinfo AS. Edukas Eesti Ettevõte. http://www.krediidiinfo.ee/index.php?m=291 (7.03.2012) 37

Krediidireiting 18.08.2008. http://www.flora.ee/kinnisvara/static/files/39.Flora%20AS%20reitingEST.pdf (7.03.2012) 38

Flora kinnisvara. http://www.flora.ee/kinnisvara/?op=body&id=10 (25.02.2012) 39

Flora 120. http://www.flora.ee/kinnisvara/?op=body&id=11&art=31 (25.02.2012)

Virumaa Tööndusliidult üle Eesti Vabariikliku Metalli- ja Keemiatööndusliidu alluvusse.40

Foto 4.

Kadrina tsehh nr 5 kontorihoone, kus

alustas artell Mineraal 1948. aastal

seebikivi tootmisega

Kuigi 1948. aasta lõpp ja 1949. aasta

esimene kvartal olid kulunud peamiselt

tootmisseadmete ja toormaterjalide

hankimiseks, tootmise

ettevalmistamiseks ja katsetamiseks ning mitmesugusteks muudeks organiseerimistöödeks, oli

artell suutnud juba 10. aprilliks valmistada ligi 56 000 rubla eest toodangut, mis moodustas

peaaegu viiendiku aastaplaanist.41

Artellis töötas 1949. aastal 23 inimest. Põhiline toode oli

seebikivi, mida aasta jooksul valmistati 32,1 tonni. Esimesel täistegevusaastal sai artell 24 200

rubla kasumit.42

1953. aastal rikastus artelli toodangusortiment kolme uue toote – kummiliimi, nitroliimi ja

õmblusmasinaõli – võrra. Seebikivi toodang oli nelja aastaga suurenenud üle kahe korra, kuid

töötajate arv artellis oli samal ajal kasvanud vaid ühe inimese võrra. Artellil oli ka oma

jaemüügikiosk Rakvere turul.43

Artelli kroonikaalbumi käsikirjalistest sissekannetest on võimalik saada ettekujutust neil

aastail valitsenud töökorraldusest, tööõhkkonnast ja tootmistingimustest. Kroonikast selgub,

et kummiliimi valmistati all keldris väikestes segistites. Tööd tehti väga ettevaatlikult ja

villimine pudelitesse toimus käsitsi. Villimispump oli jalgrattapumba sarnane, kuid veidi

pikema toruga. Sellega sai korraga täita viis kuni kuus 25-grammist pudelit. Siis pudelid

„pilditi“44

ja „korgiti“, nagu rääkisid brigaadi liikmed. Töö oli väga hea ja rahulik. Meeleolu

oli brigaadis alati ülev ning jätkus aega ka naljadeks.45

Nitroliimi valmistati filmilindist ja atsetoonist 200-liitrises vaadis, mida algul segati

puumõlaga, hiljem veeretati vaati mööda põrandat. Filmilint pesti kohapeal seebikivilahuses

40

Kannik, Valter, Mõttus, Uno 1989. Flora - tootmiskoondise Flora ajalugu 1889–1989. Tallinn: Eesti Raamat, lk 68–69 41

Samas, lk 69 42

Artell Mineraal – Tööstuskombinaat Mineraal 1948–1962. Käsikirjas kroonikaalbum. Koostaja O. Vilberg, lk 1 43

Kannik, Valter, Mõttus, Uno 1989. Flora - tootmiskoondise “Flora” ajalugu 1889–1989. Tallinn: Eesti Raamat, lk 69–70 44

„Piltima“ tähendab, et pudelitele pandi peale tootesildid 45

Artell Mineraal – Tööstuskombinaat Mineraal 1948–1962. Käsikirjas kroonikaalbum. Koostaja O. Vilberg, lk 1

puhtaks ja siis loputati jõeveega üle. See oli väga raske ja ohtlik töö. Pudelitesse villimine

toimus samuti käsipumba abil. 46

Õmblusmasinaõli villimine kuulus tööde hulka, mida keegi eriti teha ei tahtnud, sest töö oli

väga halb, must. Täitmise nõuks oli piimanõu, mis tõsteti aknalaua peale. Nõu alaosas olevast

kraanist tuli kummivooliku kaudu lasta õlil parajates kogustes pudelitesse voolata. Pudelid

suleti pappkorkidega ning pudelisuud „kasteti“ veel kuuma laki sisse. Seejärel kleebiti

pudelitele etiketid ja kõige lõpuks pakiti nad kastidesse saepuru sisse. Hiljem valmistasid

lukksepad täitmisnõu koos täitmispüstoliga, millega töö nõudis täpsust. Kui töötaja ei pannud

tähele, millal pudel täis sai, lõi see üle ja õli pritsis näkku ning riietele. 47

Kõik tööks vaja minevad materjalid tuli kohale vedada käsitsi – kas käruga, kelguga või

süles tassides. Kes tööle tuli, pidi kõik tööd ära tegema, ei tohtinud vastu vaielda ega nuriseda.

Kui algas ehitusperiood, siis tuli käia ka ehitusel müürseppadele kive kätte andmas, sest kõigil

oli juba siis teada, et tehasel on tulevikku. Talvel käidi teid lumest lahti lükkamas, et autod

kaubaga Kadrinasse pääseksid. Tuli ka ette selliseid päevi, kus anti korraldus minna

Kadrinasse vaguneid tühjaks või täis laadima. Selleks valiti välja ikka tugevamad naised.48

Seoses tööndusliitude reorganiseerimisega allutati artell Mineraal 1954. aasta novembris

Eesti Vabariiklikule Segatööndusliidule. Töötajate arv oli 1. jaanuariks 1955 artellis kasvanud

45ni. Uute toodetena hakati samal aastal välja laskma pudelites aviobensiini, kingakreemi 30-

grammistes karpides ning pesupulbreid Lumivalge ja Fosphor. Järgnenud kolme aastaga

artelli töötajaskond peaaegu kolmekordistus, ulatudes 1. jaanuariks 1958. aastal 133

inimeseni.49

Töötajaskonna ja toodangu pidev suurendamine polnud aga mõeldav ilma tootmispinna ja

abiruumide laiendamiseta. Kuna artellil puudusid võimalused suuremate uusehitiste

rajamiseks, tuli esialgu piirduda olemasoleva tootmishoone järkjärgulise taastamise ja

ruumide rekonstrueerimisega. Alles 1958. aastaks jõuti nii kaugele, et ehitati kaks laohoonet

ja tööle hakkas katlamaja. Ajavahemikus 1951 kuni 1958 oli tootmispinda laiendatud küll 5,5

korda, kuid ruumikitsikusest vabanemiseks jäi sellest väheseks.50

Seoses töönduskooperatsiooni likvideerimisega lülitati artell Mineraal 1. jaanuarist 1959. a

kohaliku majanduse riiklikku süsteemi. Riigistatud ettevõttena nimetati artell esialgu ümber

46

Samas, lk 1-2 47

Samas, lk 2 48

Samas, lk 2 49

Kannik, Valter, Mõttus, Uno 1989. Flora – tootmiskoondise Flora ajalugu 1889–1989. Tallinn: Eesti Raamat, lk 71 50

Samas, lk 71

Tapa rajooni Tööstuskombinaadiks Mineraal ning allutati paralleelselt nii Tapa rajooni TSN

Täitevkomiteele kui Eesti NSV Kohaliku Majanduse Ministeeriumile. Ministeeriumi

korraldusel lühendati 1. jaanuarist 1960. a ettevõtte nime ja selleks jäi Tööstuskombinaat

Mineraal. Rajooni täitevkomitee aga nimetas 12. detsembrist 1959. aastal uueks kombinaadi

direktoriks Dmitri Jatško.51

Kombinaadis hakati 1959. aastal tootma naturaalvärnitsat ja riidevärve, 1960. aastal

kunstnahka (selle väikesi katsepartiisid oli valmistatud juba 1958. ja 1959. aastal) ning 1962.

aastal sünteetilisi pesemisvahendeid. Töötajaid oli 1962. aastal 142.52

1. jaanuarist 1963. aastal anti tööstuskombinaat Mineraal Eesti NSV

Kommunaalmajanduse ja Elanikkonna Elukondliku Teenindamise Ministeeriumi ning Paide

Rajooni TSN Täitevkomitee alluvusest üle Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogu alluvusse,

kus ta ühendati Tallinna keemiakombinaadiga Flora.53

2.2. TARBEKEEMIA TOOTMISKOONDISE FLORA KADRINA TSEHH NR 5 1964–1991

Tootmiskoondise moodustamise ajal töötas tsehhis 180 inimest, neist töölistena 164. Toodeti

sünteetilist pesupulbrit, kingakreemi, liime, pesusinet54

, kuivpõletusainet55

, kunstnahka ja

värnitsat. Tootmisprotsessis kasutati 23 seadet, millest enamik oli kohapeal valmistatud või

teistest seadmetest ümber ehitatud.56

Foto 5. Kuivpõletusaine pakendamine

Tsehhi üheks põhitooteks oli koondise algusest alates sünteetiline pesupulber, mis tegi

51

Samas, lk 71 52

Samas, lk 71 53

Samas, lk 71 54

Pesusine on sinine värvaine, mille lahuses muutub luitunud pesu sinakaks 55

Kuivpõletusaine on lõkke süütamiseks ja toidu soojendamiseks välitingimustes mõeldud aine tableti kujul 56

Kannik, Valter, Mõttus, Uno 1989. Flora – tootmiskoondise Flora ajalugu 1889–1989. Tallinn: Eesti Raamat, lk 94–95

koondise ajal läbi tõelise evolutsiooni nii tootmismahus kui ka kvaliteedis. Alguses valmistati

pesupulbrit ahjuküttega puithoones kuivsegamisel. Pulbriline tooraine puistati käsitsi

segamistrumlisse, milleks kasutati vana mahakantud võimasinat. Pärast segamist juhiti

valmispulber punkrisse. Selle all istusid pakkijad, kes tõstsid kühvlitega pesupulbrit

karpidesse ning liimisid need kinni. Pesupulbri valmistajate ja pakkijate töötingimused olid

äärmiselt rasked ja ebatervislikud. Ajavahemikus 1964–1989 kasvas toodang ligi 10 korda.

Samuti muutus ka tootmise tehnoloogia.57

Vanad pesemisvahendid eemaldasid pesult valgulise päritoluga mustust (higi, veri, piim jt

toiduained) kehvasti ning alati ka mitte täielikult. Oli vaja leida teid pesemisefekti

parandamiseks. Maailmas oli juba üha laialdasemalt kasutusel ensüümid ehk fermendid58

aktiivsete lisanditena pesemisainetes. Kadrina tsehhis hakati tegema ettevalmistusi Bio-Esti

tootmiseks. Bio-Est oli esimene bioaktiivne granuleeritud pesupulber Nõukogude Liidus.59

Bioaktiivsete pesemisvahendite granuleerimiseks ei sobinud aga klassikaline ja seni kogu

maailmas kasutamisel olnud viis, vaid Bio-Esti tootmiseks rakendati uut menetlust. Selleks lõi

tootmiskoondis kontakti Taani firmaga. Esmakordselt rakendati NSV Liidus vibro-keevas

kihis granuleeritud pesupulbri tootmise tehnoloogiat. Uudsel teel saadud pulber ei olnud

kleepuv ja oli seadmest väljumisel kohe pakitav. Varem toodetud pesupulbrid tolmasid ja

põhjustasid vahel ka allergilisi haigusi. Bio-Est oli tolmuvaba.60

Ehkki Bio-Est kuulus põhiliste kvaliteedinäitajate nagu koostis ja pesemistoime ning

pakendi poolest kõrgemasse kvaliteedikategooriasse, pälvides kiitust ka perenaistelt, ei

vastanud pesupulbri värvus ja lõhn täielikult nõuetele. Selleks katsetati uusi lõhnaaineid, võeti

kasutusele valgendavaid komponente jms.61

Bio-Esti tootmine Kadrina tsehhis nõudis kogu tootmise ümberkorraldamist, alates uute

hoonete ehitamisest kuni toote evitamiseni. Ehitamist alustati 1978. aastal ning uus

tootmisjätk läks Kadrinas käiku lühikese ajaga – 1,5 aastaga.62

Kadrina tsehhi tähtsamateks toodeteks olid veel kingakreem ja kunstnahk. Kingakreemi

väljastati plekk-karpides. Tühjad karbid laoti vesijahutusega laudadele, kus nad käsitsi vedela

kreemiga täideti ja jahtuma jäeti. Pärast hangumist vajutati kaaned peale ja pakiti. Võib ette

57

Samas, lk 95 58

Ensüümid on loomse või taimse päritoluga või ka mikroorganismide poolt tekitatavad orgaanilised ained. Ensüüme sisaldavail bioaktiivseil pesemisaineil on omadus lõhustada tekstiilesemetele kogunenud orgaanilist mustust. 59

Pajo, H. 1983. Juttu Heili Streimanniga Eesti NSV riikliku preemia laureaat. – Punane Täht, 1.05 60

Samas 61

Pajo, H. 1983. Juttu Heili Streimanniga Eesti NSV riikliku preemia laureaat. – Punane Täht, 1.05 62

Samas

kujutada, kui palju käsitsitööd nõudis 12 miljoni karbi täitmine-kaanetamine – selline oli

aastatoodang. Plekk-karbis kingakreem ei suutnud kasutamise mugavuses võistelda

alumiiniumtuubis kreemiga, mida hakkasid tootma teised tehased, mistõttu otsustati

kingakreemi tootmine alates 1976. aastast lõpetada.63

Foto 6. Kingakreemi pakendamine

Kunstnaha tootmist alustati 1958. aastal. Riidetükid (60 × 60 cm) kaeti polüvinüülkloriidi

kihiga ja pressiti hüdraulilise pressi abil kahe plaadi vahele. Polükloorvinüülvaiku saadi

Narva tekstiilivabrikutest hangitud kasutatud lõngapoolide alustest, mis purustati ja töödeldi

väävelhappega (riidejäätmete eraldamiseks). Selliselt tehti tööd 6-liikmelise brigaadiga kahes

vahetuses paar aastat. Hiljem saadi 4-võlliline püstkalander, millel sile kunstnahk valmis juba

kangana. See „musterdati“ eriseadmel mustrivaltside abil. Alles 1963. aastast võeti kasutusele

nn spreeding-menetlus, mis tagas suurema tööjõudluse ja naha parema kvaliteedi. Kahjuks ei

olnud aga valmistatava kunstnaha kvaliteet siiski nii kõrge, et võistelda Jaapani kunstnahaga,

mis tol perioodil jõudis NSV Liidu turule ja tööstusse. Nii otsustatigi kunstnaha tootmine kui

koondise profiilile mittevastav 1974. aastal lõpetada.64

Tootmisprobleemidele lisaks püüti lahendada ka töötajate olme, tervise ja puhkusega

seotud probleeme, sest tegemist oli maatsehhiga, kus need küsimused olid tsehhi eluga

tihedamalt seotud kui linnas. Bio-Esti tootmisjaoskonda ja remonditöökotta ehitati

olmeruumid, rekonstrueeriti katlamaja, ehitati köögiplokki ja sööklat ning 1980. aastal valmis

63

Kannik, Valter, Mõttus, Uno 1989. Flora – tootmiskoondise Flora ajalugu 1889–1989. Tallinn: Eesti Raamat, lk 95 64

Samas, lk 96

ka 18 korteriga elamu. Kavandati osalemist Kadrina Keskkooli juurdeehituse rajamisel.65

2.3. AS FLORA KADRINA 1991–2006

1991. aasta algusest muutusid senised tsehhid vabrikuteks. Ka Kadrina tsehhist sai vabrik,

RAS Flora tütarettevõte. 1992. aastaga jõudis lõpule ka RAS Flora turumajanduslikele

isemajandamise põhimõtetele vastavaks ümberstruktureerimine ning juba 1993. aastal

moodustati neljast väiksemast firmast (sh Flora Kommerts) AS Flora Liit. Kuna Kadrina

vabrik ei olnud sellel ajal veel iseseisev aktsiaselts, läks ta Flora Kommertsi koosseisu.66

Novembris 1996 kirjutasid endine Kadrina tarbekeemiavabrik ja AS Flora Kommerts alla

lepingule, mille kohaselt Kadrina vabrik sai Flora Kommertsi tütarettevõtteks. Ettevõtte nimi

on nüüd Flora Kadrina AS ja selle tähtsaim tooteartikkel pesupulber Bio-Est. ASi Flora

Kommerts majandusdirektor Rita Kull ütles Äripäeva veergudel 21. novembril 1996. aastal, et

kavatsetakse Kadrina vabriku seadmete väljavahetamisse investeerida 3–5 miljonit krooni.

Võimalik oli kaks edasist suunda – kas tootmise suurendamine Kadrinas (Tallinna

küünlavabriku arvel) või vastupidi. Tootmises oli sellel hetkel rakendatud vaid kolmandik

tehase võimsusest. Flora Kadrina tootis ka lahusteid ja lakibensiini. Flora Kommertsi

turundusosakonna andmeil andis pesupulbri tootmine Kadrinas ligi veerandi Flora tollasest

tootmiskäibest.67

Tootmisvahendite optimaalsemaks rakendamiseks koondatigi samu toormaterjale vajavad

tooted ühte tootmislõiku. Küünalde ja ehituskeemiatoodete tootmine otsustati 1996. aasta

sügisel Tallinnast üle tuua Flora Kadrina tarbekeemiavabriku ruumidesse ning 1997. aasta

kevadel ka küünalde ning ehituskeemiavahendite tootmine. AS Flora Kadrina omandas 1998.

aastal rekonstrueerimise käigus ka seebivabriku. Ettevõtte uueks juhatajaks ja

tegevdirektoriks sai Rein Jakimov.68

28. juunil 1999. aastal ilmunud Äripäevas kirjutati, et aasta algusest toodeti pesupulbrit

põhiliselt Kadrinas, kuid pesuvahendite tootmise Kadrinasse kolimine läks ettevõttele

maksma miljon krooni (kolimiskulud ja inimeste koondamiskulud) ja esialgu ei õnnestunudki

Kadrinas vedelate pesuvahendite tootmist endises mahus käivitada. Ka puhastusvahendite

müük ei läinud 1999. aastal kuigi hästi, sest inimeste ostujõud oli madal, aga loodeti aastalõpu

65

Pajo, H. 1983. Juttu Heili Streimanniga. Eesti NSV riikliku preemia laureaat. Punane Täht, 1.05 66

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 18 67

Traks, Kristina. 1996. Kadrina vabrik Flora Kommertsi tütarfirmaks. – Äripäev, 21.11

http://leht.aripaev.ee/default.aspx?PublicationId=464dc490-fb94-4024-9b75-258ddc8543a9&from=1996-11-

25&to=1996-12-02&articleid=120119&paperid=06CFBABD-D571-49DB-B29D-

EADEFAA6A750&selectedDate=1996-11-21 (24.03.2012) 68

Meie Flora 110. 1999. Tallinn, lk 17–23

küünaldemüügist saadava kasumi peale, et siis ots otsaga kokku tulla. Ettevõtte finantsjuhi

sõnul pankrotiohtu sellel hetkel ei olnud.69

AS Flora kodulehelt võime 2006. aasta seisuga lugeda veel viimastest struktuurilistest

muudatustest, kus ühinemiste tulemusena tegutses AS Flora. Siin mainitakse veel viimast

korda tarbekeemiatoodete ja küünalde jae- ning hulgimüüki, millega tegeles AS Flora teine

tütarfirma AS Flora Kadrina, kuid nüüd juba asukohaga Tallinnas Laki 5.70

AS Flora Kadrina

tegutses ainult veel nime poolest ning oli katuseorganisatsiooniks kogu Flora kaubandusele

suurte reorganiseerimiste ajal.

69

Niitra, Sirje. 1999. Flora loodab kahjumist pääseda. – Äripäev, 28.06. http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-74AA1E3959CE&code=1485/uud_uudidx_148506 (25.02.2012) 70

Flora 120. 2009. Flora Kinnisvara, 6. juuli http://www.flora.ee/kinnisvara/?op=body&id=11&art=31 (24.03.2012)

II FLORA ENDISED JA PRAEGUSED TÖÖTAJAD

Intervjuude läbiviimiseks võimalike isikute väljaselgitamiseks pöördus uurimistöö autor

endise tootmiskoondise Flora Kadrina tsehhi juhataja Heili Streimanni poole, kes oli nõus

omapoolseid soovitusi jagama. Tänu Heili Streimanni ettevõtlikkusele osutus võimalikuks

kohtumine kolme tänase Flora tegevjuhiga: E. Kruusma, E. Kautsi ja R. Kulliga.

Endiste töötajate intervjueerimist kavandades püüdis autor valida intervjueeritavaid

võimalikult nii, et saaks läbilõike selleaegsest ettevõttest läbi ajaperioodide.

1. Heili Streimann

Intervjuu on tehtud 10. detsembril 2011.

Ametikäik:

1962–1963 Artell Mineraal laborant/insener; tsehhi vahetusmeister

1963–1980 Tootmiskoondis Flora Kadrina tsehh nr 5 juhataja asetäitja

19801998 Tootmiskoondis Flora Kadrina tsehh nr 5 juhataja

Esimene tööaasta

Foto 7.

Heili Streimann 1979

Heili Streimann (Foto ) õppis Tallinna Polütehnilises

Instituudis (tänane TTÜ) anorgaaniliste ainete keemilist

tehnoloogiat ning pärast kõrgkooli lõpetamist lähetati ta

suunamiskomisjoni otsusega 1. augustist 1962 kolmeks aastaks

tööle Kadrina lähedal asuvasse keemiatööndusartelli Mineraal.

Tegelikult ei tahtnud Heili komisjoni poolt määratud töökohta

vastugi võtta, sest see tähendas Tallinnast äratulekut. Ei

aidanud ka valatud pisarad, sest artelli direktor D. Jatško teda

ära ei lubanud, kuna ettevõttesse oli keemiaharidusega töötajat

väga vaja. Siiski – Heili ema haiguse tõttu sai ta loa tulla tööle

kaks nädalat hiljem. Tööraamatusse kirjutati tööleasumise

päevaks siiski 1. august 1962, nagu kord ette nägi.

Alguses töötas Heili artellis laborandina, kuigi tööle vormistati ta hoopis insenerina. Esmalt

pidi ta endale selgeks tegema töö spetsiifika, sest orgaanilist keemiat ta ülikoolis otseselt ei

õppinud. Novembrist alates alustas ta tööd tsehhi vahetusmeistrina. Väljaõpe toimus

igapäevategevuse käigus, kusjuures koolitajaks oli samas ettevõttes töötav meister Olli

Vilberg. Vahetusmeistri tööülesannete hulka kuulus tootmise organiseerimine, brigaadide

vahetuse organiseerimine, töötasu arvutamine (tükitöö arvestus). Töötasude väljaarvutamiseks

pidi Heili selgeks õppima ka töö Felixiga71

, sest ülikoolis arvutati lükatiga.

Heilil on säilinud kirjalik ülestähendus oma esimesest tööpäevast 13. augustil 1962. aastal.

Ta on muuhulgas üles kirjutanud, milliseid tooteid artellis Mineraal sellel ajahetkel toodeti.

Ettevõte tootis värnitsat72

, pesupulbrit, kingakreemi, kummiliimi, nitroliimi ning lõngavärve

ainult pakendati, kuid ei toodetud. Aastal 1962 oli Kadrina tsehhis algust tehtud ka uue

pesupesemisvahendi Uudis tootmisega, mis oli sellel ajal täiesti uue koostisega toode

Nõukogude Liidus. Selle valmistamisel hakati kasutama sulfanooli73

. Toodete hulka kuulus ka

vedel riidepuhastusvahend (plekieemaldaja), samuti villiti õmblusmasinaõli, tabletiti pesusinet

ja kuivpõletusainet ning toodeti kunstnahka riidest alusele.

Kohalikku Tööstuse Ministeeriumit juhtis 1960. aastatel minister Käo. Heili arvates võib

Käo teeneks lugeda tootmiskoondise Flora üleliidulisse alluvusse mineku vältimist. Kui

hiljem loodi ka üleliiduline koondis Zojusbõthim, kuhu kuulusid kõikide liiduvabariikide

tarbekeemia tööstused, siis ainult Flora jäi kohaliku ministeeriumi alluvusse. Kuidagi

õnnestus ministeeriumil kaitsta Eesti tehaseid üleliidulisse alluvusse sattumise eest. Heili peab

märkimisväärseks ka seda, et tootmiskoondis Flora juhtivatel kohtadel olid eestlased ja nad

olid kõik kõrgema haridusega.

Floraga ühinemine

2. jaanuaril 1963 läks Mineraali tootmiskoondis Flora alla. Järgnevalt kirjeldab Heili ettevõtte

ülevõtmisega seotud sündmusi. Direktor J. Lüüs sõitis Tallinnast koos Flora mõnede

juhtidega Kadrinasse artelli ülevõtmist korraldama. Peeti koosolek, mis kestis lõunast hilise

õhtutunnini, sest ametnike vahel ei suudetud rahulikult ametikohti ära jagada. Võitlus tekkis

Kadrina tsehhijuhataja ametikoha pärast. Heili arvates oli siin ilmselt üheks põhjuseks senise

juhataja Dmitri Jatško rahvus – ta oli ukrainlane. Teine põhjus oli palk, sest ühinemisega

seoses tõusid palgad poole võrra. Heili hinnangul oli Jatško rahuliku meelega ja elutark juht.

Flora juhtkond otsustas lõpuks Jatško tsehhijuhatajaks jätta, sest määravaks osutus ka partei

sõna. Heilist sai 1. aprillil 1963 tsehhijuhataja asetäitja. Tsehhijuhataja asetäitja oli ka ühtlasi

ettevõtte tehnoloogiks, kes pidi tegelema hakkama nii tootmise tehnoloogiaga kui ka uute

toodete rakendamisega, mida Flora laborites välja töötati. Selliste tööde hulka kuulus kindlasti

71

Viide tehnikaleksikonist – Felix (aritmomeeter) , Eestis kasutusel 1970. aastateni – mehhaaniline arvuti 72

Värnits on keedetud linaõlist, pähkliõlist või muust taimeõlist, mida kasutatakse sideainena õlivärvide

valmistamisel. Mõeldud värvide lahustamiseks. Kui värnitsale segada värvipulber, saab valmis värvi. 73

Sulfanool – sünteetiline pesemisvahend, mis on odavam kui seep, on 8–20 süsiniku aatomist koosnev süsivesinikuradikaal, seebitööstuse tooraine

ka 1969. aastal alustatud Saksamaa Liitvabariigist toodud suuremahulise alumiiniumtuubide

tootmise rajamine Kadrinasse. Tuubitooted, nagu nitro- ja kummiliim, on tuntud isegi

tänapäeval.

„Kuldajastu“

Pärast tootmiskoondise Flora

direktori Lüüsi pensionile

jäämist (1976) hakkas ettevõtet

juhtima Elmar Kruusma, kellest

sai peadirektor 1. juunil

1981. aastal. Samal ajal

(3.11.1980) sai Heilist

tsehhijuhataja (foto 6).

Heili sõnade kohaselt algas

Elmar Kruusma tulekuga Floras

suur areng. Alustati bioaktiivse

pesupulbri Bio-Est tootmisse juurutamist, mis tõi Florale hiljem ka ENSV riikliku preemia.

Bio-Est oli Nõukogude Liidus esimene fermendi baasil toodetud pesupulber, mida hakati

tootma Kadrina tsehhis.

Selleks, et Bio-Esti tootmist alustada, tuli kõigepealt ehitada vajalikud tootmishooned.

Heili meenutab, et ta pidi peadirektor Kruusmale peaaegu iga päev telefoni teel Bio-Esti

tootmishoonete ehitustegevusest täpse ülevaate andma. Moskvast saadud rahade eest osteti

Taani firmast Anhydro 1979. aastal uued tootmisliinid, mida hakati üles seadma. Selleks

saadeti kolmeks-neljaks kuuks appi spetsialist Taanist (Fogh). Kuna nõukogudeaegsed

seadused ei lubanud välismaalt tulnud inimesel väljaspool Tallinna ööbida, sõidutati teda

Inturisti taksoga iga päev Tallinnast Kadrinasse tööle ja õhtul tagasi. Suheldi tõlgi vahendusel.

Taani spetsialist Fogh elas kogu selle aja Viru hotellis. Heili käis ka ise Taanis 2–3nädalasel

koolitusel seoses Bio-Esti liini paigaldamise ja tootmisse juurutamisega. 1980. aastal alustati

Kadrina tsehhis Bio-Esti tootmisega.

Heili märgib, et tööjõuvoolavust ettevõttes ei olnud, sest töötajatel olid suhteliselt head

palgad ning lisaks eririietus, mille hooldamiseks oli ette nähtud tasuta pesemisvahendid.

Tsehhil oli ka oma tasuta töölissöökla, mis valmis 1980. aastatel. Väljastpoolt Kadrinat

(Tapalt või Rakverest) oli töölesõit tasuta. Kadrina tsehhis tegutses ka naiste lauluansambel,

samuti tuletõrjesalk, mis oli üks rajooni parimatest.

Foto 8. Kadrina tsehh nr 5 juhtkond 1980. aastal Vasakult: I reas 3. D. Jatško, 4. taanlane Fogh II reas 2. H. Streimann

Heili meenutab, et tööliste ohutustehnika-, töökaitse- ning looduskaitsealane töö oli

hädavajalik, et keegi midagi ära ei unustaks. Selle toimumise korda jälgiti rangelt ning

koolitused pidid toimuma üks kord kvartalis. Tsehhis oli olemas ka tuletõrjevarustus ja

väljatreenitud salk. Tõsiste tagajärgedega tuleõnnetusi Heili sõnul õnneks ei olnud, kuid üht

õnnelikult lõppenud õnnetust kirjeldab ta järgmiselt. Kummiliimi toodeti suurtes reaktorites.

Kautšuk, millest liimi toodeti, pandi bensiini sisse lahustuma. Töölised aga võtsid salaja

bensiini riiete keemilise puhastamise jaoks (plekkide likvideerimise eesmärgil). Üks

naistööline lasigi pesukaussi bensiini voolata, asetades sinna oma kitli. Kui ta seda käte vahel

hõõruma hakkas, tekkis staatiline elekter ning bensiin plahvatas põlema. See naine tegutses

aga kõigele vaatamata väga otsustavalt. Ise põledes, haaras ta kausi ja tormas õue. Kõigepealt

viskas ta kausi kummuli ning seejärel ennast maas rullides suutis ta selliselt tegutsedes oma

põlevad riided seljas kustutada. Õnneks ei jäänud talle ka põletushaavu.

Tähelepanu alla võeti ka tsehhi territooriumilt läbi voolava Loobu jõe reostamisega seotud

probleemistik. Ettevõtte algusaegadel tekkis jõereostus peamiselt seetõttu, et pesupulbri

valmistamise ajal lendus osa pulbrist läbi ventilatsiooni välja ning langes siis maha.

Vihmaveed uhtusid langenud pulbri lähedal asuvasse Loobu jõkke. Hiljem lisandusid jõevee

reostajatena ka töötajate pesu- ja tualettruumidest tulevad kanalisatsiooniveed, ehkki need

läksid esmalt settepaaki ja alles seejärel jõkke. Heili rääkis ka juhtumist, kui üks

aparaaditööline pidi pumpama tonnisest reaktorist floraponi74

villimiseks, kuid keeras

kogemata lahti selle kraani, mida kasutati reaktori pesemisel pesuvee väljalaskmiseks.

Peaaegu terve tonnijagu pesemisvahendit voolas Loobu jõkke. Vahukuhi oli ulatunud

Peterburi maanteeni välja ning Loobu jõe äärsed pahased elanikud helistasid.

Veel üks jõe potentsiaalne reostaja oli masuut, muidugi ainult sel juhul, kui see sattus

jõevette. Heili sõnul oli reaalne oht selleks kogu aeg olemas, kuna kehtis nõue, et 70% kogu

talvel vajaminevast masuudist pidi olema ette varutud. Heili toob näitena ühe juhtunud loo,

kus katlakütja inimliku eksimuse tõttu (tähelepanematus) reostuski jõevesi masuudiga.

Loomulikult määrati selle eest ettevõttele trahv, aga tootmist siiski kinni ei pandud.

Heili rääkis, et tema mäletamist mööda anti 1970. aastate alguses välja ENSV Ministrite

Nõukogu määrus, mis kehtestas selle, kuhu ehitada reovete puhastamiseks puhastusseadmed,

mida pidid läbima kõik tsehhis tekkinud reoveed. Ehitati puhastusseade BIO-25, mida läbisid

kõik tsehhis tekkinud reoveed. Heili lisas veel, et Bio-Esti tootmiseks kasutatav vesi kuulus

korduvkasutamisele. Ta rõhutas veel, et tegelikult juhtus Kadrinas kogu keemiatootmise

74

Florapon - pasta taoline pesemisvahend

ajaloo jooksul, ja seda oli umbes 60 aastat, siiski ainult kolm arvestatavat jõereostust.

Suurte muutuste aeg

Heili meenutas ka neid päevi, kui 1991. aastal leidis Moskvas aset augustiputš75

. Tegelikult

pidi Heili 19. augustil minema Tallinnasse Florasse tsehhijuhatajate nõupidamisele, kuid

eelmainitud sündmuste tõttu ta loobus sellest plaanist. Põhjuseks oli Kadrina tsehhi

paljurahvuseline koosseis ning töötajate meeleolud. Nimelt oli Kadrina tsehhi 157 töötajast

umbes 80 venekeelsed, sealhulgas oli esindatud kümme erinevat rahvust. Sellel päeval ei

teadnud keegi täpselt, mis edasi saab. Mingeid konflikte rahvuste vahel ei tekkinud, kuid nad

eraldusid teineteisest eri ruumidesse. Heili mäletab, et nendel päevadel, kui töö seisis, käis

tema ühtede juurest teiste juurde. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist tulid kõik tööle nagu

alati, kuid venekeelsete töötajate hulgas ilmnes teatav ebakindlus tuleviku suhtes – kas peab

nüüd Venemaale tagasi minema.

Vabariigi väljakuulutamisega kadus järk-järgult üleliiduline turg, kuhu Flora tooteid

peamiselt turustati. Heili toob võrdluseks näiteks Bio-Esti 1985. aasta toodangu – 6900 tonni

–, mis langes 1997. aastaks 745 tonnini. Sellest tulenevalt algasid varsti ka koondamised.

Esimestena koondati pensionärid ja siis need, kes sõitsid Kadrinasse tööle alevikust

väljastpoolt. Kuidagi püüti siiski tootmist koondada ja uusi turge leida. Näiteks koondati

aastal 1997 küünalde tootmine Kadrinasse.

Heili lõpetas töö Floras 1998. aastal, kui läks pensionile.

2. Olli Vilberg

Intervjuu on tehtud 27. detsembril 2011.

1949. aastal, artelli algusaastal, tehti ainult seebikivi. Olli Vilberg tuli artelli tööle 1954.

aastal, olles artelli 34. liige. Tööle tulles oli Olli villija-pakkija, pärast seda aga 20 aastat

meister ning ka ametiühingu esinaine. Isetegevus ja sport olid ettevõttes sellel ajal väga heal

järjel, iseäranis palju oli isetegevust. Olli oli aastaid ka sanitaarsalga komandör. Samuti

organiseeris ta mitmeid asutuse pidusid.

Olli rääkis, et töötingimused olid kummiliimi tootmishoones väga eluohtlikud, sest

tihtilugu toimusid plahvatused ning liimi tootmine oli seetõttu ka väga põlemisohtlik. Tehti

koostööd Ortoga, kes tegi sarnaseid tooteid. Neilt võeti eeskuju. Orto andis neile oma patente,

75

Putšipäev – 19.–20. augustil 1991. aastal toimunud riigipöördekatse Moskvas, mille korraldasid NLKP, armee ja julgeolekuorganite ladvik ning sõjatööstuskompleksi juhid. (Allikas: Pajur, A. , Tannberg, T. 2006. Eesti ajalugu II. Õpik gümnaasiumile. Tallinn: Avita, lk 155)

mida nad enam ise ei tahtnud toota. Tsehhis oli kokku kolm meistrit. Olli meenutab, et plaani

tuli alati täita ja ületada ning selleks pidi vahel ka öösel tööd tegema. Palju tehti küll kriitikat,

aga sellest siiski midagi ei muutunud.

3. Tiiu Uusküla

Intervjuu on tehtud 27. detsembril 2011.

Tiiu töötas Flora Kadrina tsehhis alates 1. septembrist 1967 kuni 1999. aasta lõpuni

varustajana, suurema osa ajast aga siiski turustajana. Põhitöö käis vene keeles. Vastavad

organid jagasid täpselt ära, kui palju toodangut mingi Nõukogude Liidu linn saab. Eestisse jäi

valminud toodangust 10% või vähemgi. Toodang läks välja isegi kuni Vladivostokini.

Üldiselt veeti toodangut laiali suurte veoautodega, sest üks vagunitäis oli liiga suur kogus.

Mõnikord saadeti Kadrina tsehhis valmistatud tooteid ka Rumeeniasse ja Bulgaariasse.

Tiiu rääkis, et väga tähtis toode oli abrasiivne puhastuspasta. Selle põhikomponent oli

jahvatatud pimsskivi, mida toodi Bakuu külje alt. Seepi ja vett lisades tehti sellest

puhastuspasta, mis omakorda saadeti jälle üle Nõukogude Liidu laiali, kaasa arvatud

Bakuusse.

Inimeste tervisekaitse oli vähetõhus. Tiiu meenutab, et kui mehed segasid kokku

pesupulbrit nimega Pirita, olid nad ise valged nagu möldrid. Selle lenduva pesupulbritolmu

tõttu ei saadud üle tee asuvas majapidamises kunagi õunapuid kasvama, kuid töötajatel olid

lenduva keemilise tolmu eest kaitseks ainult mitmekordselt kokku keeratud marlimaskid.

Kompensatsiooniks saadi pool liitrit piima, puhkus oli küll pikem ning samuti saadi varem ka

pensionile.

Eesti taasiseseisvumisaja alguses olid ettevõttes sisemised finantsraskused, kuid nendest

üritati siiski üle olla. Näiteks tehti hulgilaod Jõhvi ja Räpinasse, prooviti isegi Rakveres poodi

pidada, kuid suuri kasumeid ei tulnud ning tegevus lõpetati. Lõpuks käidi lausa ise oma kaupa

poodidesse pakkumas.

1980. aastatel ei jätkunud enam kohalikku tööjõudu pesupulber Bio-Esti tootmishoonete

ehitamiseks, mistarvis toodi tööliste brigaade Peipsi äärest. Tootmistööliste puuduse tõttu

toodi neid bussiga ka Tapalt. Kaheksakümnendate keskel oli hetk, mil 80 töölist tuli Kadrinast

ja 80 Tapalt. Tipphetkel oli kokku umbes 240 töötajat. Tiiu arvates oli tollel ajal tunne, et

selline elu on lõputu.

Tiiu meenutab, et sageli toimunud poliitõppused olid üheks nõukogude aja märksõnaks.

Tiiu arvates olid ka sanitaarsalgad igavene nuhtlus, sest see oli tüütu kohustus, millega sai nii-

öelda vett ja vilet ning milles osalemine oli rangelt kohustuslik. Üldiselt oli Tiiu mäletamist

mööda tööväline tegevus aktiivne: tehti vastlasõite, peeti pidusid, tsehhil oli oma ansambel,

sõideti ekskursioonile ja seda isegi furgoonautoga.

Arvutamiseks kasutati Feliksit, mis aga tegi palju kära, kuid taskuarvutit osta ei tohtinud,

sest see tuli fikseerida kui poliitilise kirjanduse ostmine.

4. Malle Teinberg

Intervjuu on tehtud 27. jaanuaril 2012.

Florasse tuli Malle tööle tänu Heili Streimannile. Tegelikult oli ta õppinud

piimandustehnoloogiks. Esialgu töötas ta meistrina ning hiljem oli pesupulbrijaoskonna

juhataja.

Tööle tulles oli pesupulbritsehhis väga palju tolmu. Töötingimused olid üldiselt väga viletsad,

näiteks ei olnud kõikide toodete toormaterjalidele ladusid, talvel veeti materjalid ööseks

tootmisruumidesse, et need saaks üles sulada ning et neist saaks toota. Malle mäletab, et kõige

esimest pesupulbrit Pirita tehti otse põrandal. Aja möödudes muutusid töötingimused siiski

paremaks.

Tööd oli väga palju ja see oli raske, kuid ka omamoodi huvitav. Töö toimus kahes

vahetuses: hommikul kella kuuest kaheni ja päeval kahest kümneni. Ühes vahetuses töötas

umbes 30 inimest. Uue tootmisaparaadi tulekuga käsitöö päris ära ei kadunud. Automaat küll

doseeris pesupulbri pakki, aga paki kleepisid kinni inimesed ja tõstsid need alusele.

Käsitsitööd oli üldse metsikult, sest kõik automaatseadmed olid siiski poolautomaadid. Tööd

sai palju teha, aga sai vahel ka kergemat elu nautida, pidusid pidada, meenutab Malle.

Foto 9. Bio-Esti tootmishooned 1970ndate

II poolel Foto 10. Bio-Esti tootmishooned

2012. aastal

Malle arvates tegi töö raskeks ka sellel ajal valitsenud plaanimajandus. Vahel juhtus, et

toormaterjal ei jõudnud õigel ajal kohale ja kui lõpuks kohale jõudis, tuli ka öösel tööd teha,

sest laos pidi alati vajalik kogus toodangut olemas olema.

Kaitsevahendiks oli ainult väikene mask. Kompensatsiooniks said Bio-Esti tootmisega

tegelevad inimesed viis aastat varem pensionile, kuna Bio-Est sisaldas fermenti – valku

lahustavat mürgist ainet. Enne Bio-Esti toodetud pesupulbritega sellist soodustust ei olnud.

Palk oli umbes 10–15 protsenti kõrgem kui mujal, sest töö oli tervistkahjustav. Palga üle ei

saanud nuriseda, anti ka preemiaid.

5. Ülo Mark

Intervjuu on tehtud 21. jaanuaril 2012.

20. novembril 1963. aastal asus Ülo Mark Florasse tööle. Õppinud oli ta raamatupidajaks.

Algul oli tema töönimetus laotööline, hiljem laohoidja. Alates 1966. aastast oli ta tööl

dispetšerina, kelle ülesandeks oli korraldada autotransporti, laadimistöid ning materjalidega

varustamist. 1969. aastast töötas Ülo Floras ökonomistina, õppides samal ajal ka Tartus

Ülikoolis majandust ning seetõttu sai ökonomisti ametikohale.

Ökonomisti töö oli teistsugune – ühtpidi paberimajanduslik töö, teisalt ja suuremas osas

tootmise juhtimine. Põhiline raamatupidamine oli siiski Tallinnas, kohapeal oli

raamatupidamine arvestuslikul tasandil. Tootmise juhtimine seisnes tööliste töölevõtmises

ning üldiselt tootmistöö organiseerimises. 1973. aastast asus ta tsehhijuhataja ametikohale.

Nõukogude aja eripära seisneski Ülo arvates selles, et ettevõttes ei toodetud kasumi

saamise eesmärgil, nagu see tänapäeval toimub. Kuigi otsene omakasu puudus, ei tahtnud

keegi töötada kahjumiga ning sooviti, et ettevõttel oleks hea maine. Tihti tekkis probleem, et

vagunid toorainega ei jõudnud õigel ajal kohale ja tootmine viibis, kuigi plaan vajas täitmist.

Sellistel puhkudel võis juhtuda, et plaan täideti paberi peal. Seda siiski ainult mõne toote osas

ning maksimaalselt nädala ulatuses, mitte rohkem, sest hiljem tuli see toodang ikkagi valmis

teha. Küllaltki tavapärane oli tollel ajal ka varastamine. Peeti loomulikuks, et igaüks viib

natuke pesupulbrit omale koju, kuid leidus ka selliseid inimesi, kes seda siiski müümise

eesmärgil võtsid.

Palgad olid ettevõttes üle 100 rubla, mis olid üldiselt kõrgemad kui mujal. Ülo palk oli

umbes 140 rubla, koos preemiaga tegi see ligikaudu 180 rubla. Tööliste palgad jäid 100 rubla

ringi. Ettevõte täitis pidevalt plaani ja seetõttu saadi ka preemiat. Flora juhtkonna poolt oli

välja töötatud preemiasüsteem. Raha preemiateks tuli palgafondist. Preemiat saadi ainult siis,

kui plaan oli täidetud, muidu saadi ainult põhipalk. Olemas olid kuu- ja kvartalipreemiad.

Ülo kirjeldas ka kaht juhtumit, millest õhkus paras annus ajastu hõngu. Ühel külmal talvel

juhtus, et värnitsa üks tooraine päevalilleõli ei tulnud tsisternist mööda torustikku

tootmisruumidesse. Avastati, et tsistern oli tühi. Põhjus seisnes selles, et lume lükkamisega oli

torustik katki tehtud. Tsisternist välja voolanud päevalilleõli valgus Loobu jõkke. Esitati

kaebus, et maha on lastud voolata 700 000 tonni päevalilleõli. Kuna tsistern niipalju õli ei

mahutanudki, jättis uurija asja sinnapaika.

Teisel korral, jällegi ühel talvel, oli keegi tsisterni kraani lahti jätnud ning õli voolas maha.

Sellel korral oli kogus siiski suhteliselt väike, kuigi valgus mööda lund laiali peaaegu poolele

tsehhi territooriumile. Seda üritati küll koos lumega ära koristada ning arvestatav osa saadigi

kätte, kuid tervet kogust siiski mitte. Kui sellest teada saadi, teatajaks oli ilmselt

tsehhijuhataja Jatško, tulid kohale nii vastavad ametnikud kui ka miilits. Tsehhijuhataja oli

aga veendunult väitnud, et tegu peab olema diversiooni aktiga. Lõpuks vaibus asi maha, sest

otsest süüdlast ei leitud.

Juulis 1976 lahkus Ülo töölt omal soovil.

6. Elmar Kruusma

Intervjuu on tehtud 11. jaanuaril 2011.

Elmar Kruusma asus tootmiskoondise Flora direktorina ametisse 1976. aasta 15. novembril,

olles eelnevalt kogu juhtimise peadirektorilt Johan Lüüsilt üle võtnud. Firma oli suur, kuid

samas üks esimesi tootmiskoondisi, mis vabariigis moodustati. Flora alla koondati kogu

tarbekeemia tööstusharu vabariigis, mis haldas regiooniti ka Kadrinat ja Tartut.

Nõukogude Liidu keemiatööstuse ministeeriumist sai alguse Zojusbõthim, millel olid

harud kõikides liiduvabariikides, välja arvatud Eestis, mis allus kohaliku tööstuse

ministeeriumile. Flora otsene ülemus oli kohaliku tööstuse minister (sellel ajal Vladimir Käo).

Kohaliku tööstuse alla kuulusid lisaks Florale veel Vasar, Norma, kõik turbaettevõtted, Salvo,

Polümeer, Tartu Plastmass. Otsest liidulist juhtimist ei toimunud. Eesti ise juhtis oma

tarbekeemiat tootvaid ettevõtteid, kuid siiski kehtisid liidulised direktiivid ja kõikvõimalikud

nõuded.

Tooraineressursid allusid Moskvale, läbi varustuse süsteemi oldi seotud kogu liiduga,

samuti oldi seotud turustuse kaudu, sest kohalik turg oli väga väike, kuid toodangumaht oli

suur. Toodangust jäi vaid väike osa Eestisse, ülejäänu läks kõik üle liidu laiali.

Flora peadirektorina kuulus Kruusma ka Zojusbõthimi tarbekeemiaharu direktorite

nõukokku. Ta osales kõikidel üleliidulistel üritustel ning oli kursis terve Nõukogude Liidu

tarbekeemiatööstusega.

1980. aastatel tehnika uuenedes oli Eesti tootmine liidu süsteemis eesrinnas, sest väiksuse

tõttu oldi võimelised uusi tehnoloogiaid ja retseptuure kiiresti rakendama, selle üks näide on

Bio-Esti tootmine Kadrinas. Laboratooriumid olid väga head. Uuringuid teostati koos

üleliiduliste keskuurimisinstituutidega. Granuleeritud bioaktiivse pesupulbri Bio-Est tootmise

eest saadi kõrgeid auhindu ning Nõukogude Eesti preemia.

Välismaale tehti saadetisi alates 1980. aastate teisest poolest. Pesupulbrit müüdi näiteks

Tšehhoslovakkiasse ning Ago liimi Kuubasse. Flora liimid oli üldse kuulsad ning Eesti

tuššide-tintide järele oli suur nõudlus. Liimide tootmisharu oli väga plahvatus- ja tuleohtlik,

töötati sõna otseses mõttes nagu püssirohu tünni otsas, vähemalt kord aastas oli tõsiseid

pahandusi.

Elmar Kruusma töötab tänase seisuga AS Flora Vara tegevdirektorina.

7. Enn Kauts

Intervjuu on tehtud 11. jaanuaril 2011.

Enn Kauts tuli tootmiskoondis Florasse tööle 3. augustil 1981. Ta töötas direktori asetäitjana

turustuse ja kaubanduse alal. Hiljem oli Kauts seotud AS Flora Kadrinaga, mis oli

katuseorganisatsiooniks kogu Flora kaubandusele suurte reorganiseerimiste ajal.

Turustus ja müük käis läbi Eesti hulgibaaside, kuigi mahud olid üleliiduliselt paika

pandud. Näiteks müüs Eesti pesupulbrit kuni Vladivostokini välja ja sai vastu osta

külmkappe, tolmuimejaid. Üleliiduliselt oli paika pandud, kui palju toorainet Eestisse tuli, kui

palju valmistoodangut siit välja läks ja palju vastu saadi.

Pesupulbri valmistamiseks vajalikud koostisained saabusid jõupaberist kottides, mis

teinekord võisid ka katki olla. Aine lendus juba Tapa raudteejaamas ja läks maha Kadrina

tsehhi hoovile ning kandus vihmaveega jõkke, põhjustades kalade surma. Keskkonna

reostamise eest trahve aga ei saadud.

Pärast erastamist tuli toorainet hakata ostma Läänest. Tooraine hind oli kallis, see tõi kaasa

ka toodete kallinemise ja konkurentsist väljalangemise. Toota enam ei saanud, sest toorainet

vajati väike kogus, aga väike kogus tähendas väga kallist hinda. Tehti otsus kõik tooted sisse

osta. Hakati otsima allhanke võimalusi. Oma tootmine müüdi ja hajutati ära. Jäi ainult

turustamise vajadus. Toodang on ikka samaks jäänud: pesupulber, ka vedelal kujul, Bio-Esti

vedelad loputusained, lasteseep, sappi sisaldav plekieemaldusseep, majapidamisseep, vedelad

pesemisvahendid, küünlad suures valikus. Flora ise neid tooteid enam ei tooda, vaid tegeleb

ainult kaubandusvõrgu ja turustusega.

Enn Kauts töötab tänase seisuga AS Flora tütarfirmas Flora Kaubandus OÜ juhatajana.

8. Rita Kull

Intervjuu on tehtu 11. jaanuaril 2011.

Rita Kull läks Florasse tööle 6. veebruaril 1973. aastal, kui ta sinna Tallinna Polütehnilise

Instituudi majandusteaduskonna lõpetajana suunati.

Rita meenutab erastamise algust 1992. aastal. Flora erastati 1993. aastal II

erastamisvoorus. Erastamiseks asutati AS Flora Liit, mis läks erastamisele välja tervikvarana

ja erastatigi lõpuks 100% Flora aktsiaid. Konkurss oli tihe ning tahtjaid oli kümme.

Struktuurselt tehti tsehhidest vabrikud. Ettevõttealusel maa-alal kui erastamisobjektil ei olnud

algul hinda ja maa ei olnud varade nimekirjas. Erastamine kuulutati avalikult välja ja äriplaani

koostamise ning hinna pakkumise jaoks anti tähtaeg. Sõelale jäänud pakkujad kutsuti

läbirääkimistele. Flora Liit oli ainuke, kes tegi pakkumise tervikvarale. Flora Liit oli

katuseorganisatsioon, see oli nii-öelda vahelüli. Flora Liit omastas vara umbes 46,5 miljoni

krooni eest. Sõlmiti kümneaastane laenuleping. 1993. aasta lõpuks oli erastamine täielikult

lõpuni viidud.

Tootmine toimus ikka samamoodi, kuid turustamisega tekkisid probleemid alles 1995.–

1996. aastal, kuna Vene turg hakkas ära kaduma. Kuni 2000. aastani täitsid nad riigi ees

kohustusi, seega ei tohtinud sel ajal midagi muuta. Oldi kohustatud teatud arvu inimesi tööl

hoidma ja investeeringuid tegema.

KOKKUVÕTE

Selle töö eesmärgiks oli anda ülevaade Kadrinas aastatel 1948–2006 tegutsenud tarbekeemia

tootmiskoondise Flora Kadrina tsehhi ajaloost, püüdes paralleelselt jälgida nii ühiskonnaelus

kui ka ettevõttes toimunud muutusi, nende omavahelisi seoseid ja mõju kogukonna heaolule.

Teema paremaks mõistmiseks pidas autor vajalikuks anda lühiülevaade ka kogu tarbekeemia

arengust Eestis, sealhulgas tootmiskoondise Flora ajaloolisest kujunemisest.

Tarbekeemia tootmise ajaloo alguseks võib lugeda 5. juulit 1889. aastal, mil Eestimaa

kubermanguvalitsus andis tootmise alustamiseks loa Revali Keemiavabrikule Woldemar

Mayeri Lesk ja Poeg, kellest sai tootmiskoondise Flora vanim eelkäija. Ehkki hilisemate

kümnendite jooksul üks ettevõte tuli ja teine kadus, oli kogu seda arengut läbimas siiski üks

ühine märksõna ja see on tootmine Eestis. Praeguseks on tarbekeemia ajaloost peaaegu ainsa

meenutusena jäänud veel nimi Flora, mis ei pruugi enam seostudagi tarbekeemiat tootva

ettevõttega.

Oluline on märkida seda, et juba keemiatööndusliku artelli ajal oli see keemiaprofiiliga

asutus tähtis tööandja Kadrinas. 1958. aastal töötas seal 133 inimest, rääkimata hilisemast

ajast, mil Flora oli Kadrina EPT järel teiseks tööandjaks Kadrinas.

Tähelepanuväärne on, et Eesti valiti kohaks, kus Nõukogude Liidus esmakordselt hakati

tootma bioaktiivset granuleeritud pesupulbrit Bio-Est. Võib oletada, et Eestit peeti

Nõukogude Liidu keemiatööstuses eesrindlikuks vabariigiks, mistõttu valitigi just Eesti NSV.

Ilmselt pidi eestlaste töökultuur olema Nõukogude Liidus tollal valitsevast töökultuurist

tunduvalt paremal tasemel, et julgeti olla kindlad asja õnnestumises. Suheldi ju Taani firmaga

ning ilmselt oli vaja tegijaid, kes alt ei vea, häbi ei tee ning tundub, et Nõukogude Liidus oli

eestlastel just selline imago. Bio-Esti tootmise käivitamine Kadrinas tagas ettevõttele suure

edu ning andis tööd ka kohalikule kogukonnale. Töökätest oli isegi puudus ja töötajaid tuli

kaugemalt otsida. Bio-Esti eest saadi isegi mitmeid auhindu, sealhulgas ka Eesti NSV riiklik

preemia. Kahtlemata oli see tunnustus töö eest, millest väga suur osa kuulus Kadrina tsehhi

töötajatele.

Minu arvates on vajalik rõhutada seda, et tol ajal oli Nõukogude Liidu tööstuses väga

iseloomulik käsitsitöö. Selleaegsest töökultuurist on seega ehtne näide tarbekeemia tööstus

Kadrinas, kus toimus suuremahuline käsitöö, mida tegid enamasti naised. Isegi

automaatmasinate muretsemisega ei kadunud käsitöö, sest tegemist oli ainult

poolautomaatidega ning osa tootmisprotsessist tehti jätkuvalt käsitsi.

Kui tänapäeva ettevõtted pingutavad sellel eesmärgil, et rohkem kasumit saada, siis

nõukogude ajal pingutati plaani pärast. Plaan oli kõige tähtsam. Tema pärast töötati öö läbi

või nädalavahetustel, tehti isegi juurdekirjutusi. Paradoksaalne on siinjuures aga see, et plaani

täitmist nõuti ülevalt poolt nii-öelda saksa täpsusega, kuid toorainega varustamine käis

enamasti stiilis „mõisaköis-las-lohiseb“. Kui kõigele vaatamata selle plaani ka täis sai ja veel

ületati (ei-tea-mis nippidega), peeti üsna loomulikuks, et päris mitukümmend protsenti

kuupalgast preemiana juurde arvestati. Nende kahe äärmuse vahel balansseerimise ning

kaotatud närvide eest võiks nõukogude korra ajal töötanud inimestele veel praegugi preemiat

maksta. Siinkohal võib aga tõdeda asjaolu, et vaatamata ideoloogilise surve all olemisele ning

sellele, et plaan tahtis iga hinna eest täitmist-ületamist, tehti tööd siiski hea meelega ja

rõõmuga. Kindlasti ei olnud see sellepärast nii, et töö oli sellel ajal ainuke tegevus, millega

tegeleti. Töötegemise kõrval oli tähtsal kohal seltskondlik elu, seda nii kohustuslikus korras

sanitaarsalga näol kui ka isetegevuse või erinevate pidude näol. Näib, et elamisest tunti

rõõmu.

Ettevõtte turustusedu tuli seotusest üleliidulise turuga. See mitte ainult ei võimaldanud

toota suurtes kogustes, vaid tagas ka selle toodangu peaaegu muretu laialisaatmise ääretusse

Nõukogude Liitu, sest isegi müügimaht oli ette määratud ning kuulus täitmisele iga hinna

eest. Nõukogude Liidu lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine tõid kaasa olulisi muutusi

ettevõtte turustuses. Asjaosalised mäletavad, et Venemaa turg tõmbus Flora jaoks koomale

1995.–1996. aastal, mis tähendas tootmise vähendamist ka Kadrinas, ehkki ettevõte oleks

olnud valmis tooraine olemasolu korral tootmist sama võimsalt jätkama. Tundub, et Kadrina

keemiatööstus, mis rajati nõukogude korra tingimustes ning aastate jooksul muudkui laienes,

oligi oma korra sünnitis ja riigikorraga koos ka kadumisele määratud – nii julm kui see

väljaöelduna ka ei tundu. Arvan, et ilma põhjatu Venemaa turuta ei olekski tootmine endisel

kujul võimalik olnud. Kadrina oli süsteemis üks mutrike ning ta töötas hästi ainult

plaanimajanduse tingimustes.

1994. aastal Flora 105. sünnipäeva tähistades nentisid asjaosalised ilmselt õigusega, et riik

ei suhtunud ettevõtete erastamisse perspektiivitundega ning tollane valitsus läks kõigepealt

rahasaamise peale välja. Enesest mõista oleksid tahtnud ettevõtte erastajad kogu vara enda

kätte saada võimalikult odava hinnaga. Ikka oli keegi, kes sobival hetkel juhtus olema selle

„kraani“ juures, kust enda kasuks keerata andis. Oli väga keeruline aeg ja tagantjärele kohut

mõista oleks ebaõiglane. Kui noorel Eesti riigil oleks sarnases situatsioonis varem juba olnud,

oleks ilmselt teistmoodi tehtud.

KASUTATUD KIRJANDUS

Raamatud ja ajalehed:

1889. Sõnumid Tallinnast. – Postimees, 16.05.

1926. Linn Mayeri keemiawabrikult weel 6000 pd. Asfalti tellinud. – Vaba Maa,

28.07.

Artell Mineraal – Tööstuskombinaat Mineraal 1948–1962. Käsikirjas kroonikaalbum.

Koost. O. Vilberg.

Eesti Vabariik 90. Sündmused ja arengud 2008. Koost. Küllo Arjakas. Eesti

Entsüklopeediakirjastus.

Kannik, Valter, Uno Mõttus 1989. Flora – tootmiskoondise Flora ajalugu 1889–1989.

Tallinn: Eesti Raamat.

Meie Flora 110 1999. Tallinn.

Pajo, H. 1983. Juttu Heili Streimanniga Eesti NSV riikliku preemia laureaat. Punane

Täht, 1. mai.

Pajur, Ago, Tõnu Tannberg 2006. Eesti ajalugu II. Õpik gümnaasiumile. Tallinn:

Avita.

Tootmiskoondis Flora ajaloost 1989. Eesti tööstus: informatsiooniseeria 3. Tallinn:

Eesti NSV Kohaliku Tööstuse Ministeerium.

Võõrsõnastik 1999. Tea Kirjastus.

Allikmaterjal internetist:

Flora 120 2009. Flora Kinnisvara, 6. juuli,

http://www.flora.ee/kinnisvara/?op=body&id=11&art=31 (24.03.2012).

Flora Kinnisvara. Eduka Eesti Ettevõtte tunnistus. 19.09.2008,

http://www.flora.ee/kinnisvara/?op=body&id=11&art=26 (24.03.2012).

Flora Kinnisvara, http://www.flora.ee/kinnisvara/?op=body&id=10 (25.02.2012).

http://www.flora.ee/kinnisvara/static/files/39.Flora%20AS%20reitingEST.pdf

(7.03.2012)

Krediidiinfo AS. Edukas Eesti Ettevõte, http://www.krediidiinfo.ee/index.php?m=291

(7.03.2012),

Krediidiinfo AS. Uudised, http://www.krediidiinfo.ee/index.php?m=74&ny=2007

(7.03.2012).

Krediidireiting 18.08.2008.

Niitra, Sirje 1999. Flora loodab kahjumist pääseda. – Äripäev, 28.06.

http://www.ap3.ee/?PublicationId=31503ED6-39D4-4163-9D98-

74AA1E3959CE&code=1485/uud_uudidx_148506 (25.02.2012).

Traks, Kristina 1996. Kadrina vabrik Flora Kommertsi tütarfirmaks. – Äripäev, 21.11

http://leht.aripaev.ee/default.aspx?PublicationId=464dc490-fb94-4024-9b75-

258ddc8543a9&from=1996-11-25&to=1996-12-02&articleid=120119&paperid=06CFBABD-

D571-49DB-B29D-EADEFAA6A750&selectedDate=1996-11-21 (24.03.2012).

Tähismaa, Ingrid. 2004. Flora omanikud tülis. – Äripäev, 31.08.

http://leht.aripaev.ee/Default.aspx?PublicationId=464dc490-fb94-4024-9b75-

258ddc8543a9&articleid=103261&paperid=6A6A5E9C-A2AF-4ACB-8302-

B60C30DACC1F&selectedDate=2004-08-31 (24.03.2012).

Fotod:

H. Streimanni, T. Uusküla, O. Vilbergi ja käesoleva töö autori erakogudest.

Suulised allikad:

Kauts, Enn 2012. Suuliselt autorile (11.01)

Kruusma, Elmar 2012. Suuliselt autorile (11.01).

Kull, Rita 2012. Suuliselt autorile (11.01).

Mark, Ülo 2012. Suuliselt autorile (21.01).

Streimann, Heili 2011. Suuliselt autorile (10.12).

Teinberg, Malle 2012. Suuliselt autorile (27.01).

Uusküla, Tiiu 2011. Suuliselt autorile (27.12).

Vilberg, Olli 2011. Suuliselt autorile (27.12).