sisukord

eessõna alice cooper 8

sissejuhatus 10

kuidas raamatut kasutada 12

ansamblite kataloog 16

grammy võitjad 548

rock’n’rolli kuulsuste halli liikmed 549

kasutatud kirjandus 550

koduleheküljed/plaadifirmad 551

kaasautorid 552

artistide register 554

piltide allikad 570

tänusõnad 576

Maailmakuulus sooloartist Alice Cooper (kodaniku-nimega Vincent Damon Furnier) on samanimelisest bändist märksa kauem rivis püsinud. Mõlemaid seos-tatakse alati nende kontsertidele iseloomuliku ja meelde jääva, õuduselementidega teatraalsusega, kuid algne ansambel oli lisaks ka suurepärase koos-seisuga ning lood sisaldasid nii raskeroki kui metalli elemente. Laulja (kes jättis sama nime pärast bändi lagunemist alles) on säilitanud mõlemad jooned ka hilisematel aastakümnetel.

Ansambel tuli kokku Arizona osariigis Phoenixis 1968. aastal, kui Furnier (vokaal ja suupill), Glen Buxton (soolokitarr), Michael Bruce (rütmikitarr ja klahvpillid), Dennis Dunaway (bass) ja Neal Smith (trummid) alusta-sid tegevust The Nazz’i nime all. Nad vajasid uut nime, et vältida lahkhelisid Todd Rundgreni psühhedeelilise garaaži bändiga Nazz, ning Furnier (juba siis originaal-sust ihkav) valis selleks Alice Cooperi. Bänd kolis Los Angelesi, kus Frank Zappa neid tähele pani, ning sõlmis lepingu plaadifirmaga Straight.

Kui Pink Floydi mõjudega „Pretties for You” (1969) ja „Easy Action” (1970) endast olulist jälge ei jätnud, siirdus ansambel inspiratsiooni otsima Furnieri sünnilinna Det-roiti. Nad leidsidki selle – koos Kanada produtsendi Bob Ezriniga, kelle nägemus sobis ideaalselt kokku bändi moonutatud kinemaatiliste visioonidega.

Albumiga „Love it to Death” (1971) hakkas bänd oma põhjalikke plaane ellu viima – „I’m Eighteen” ja

„The Ballad of Dwight Fry” olid võimsad tõmbenumbrid. „Killer” (1971) andis täpsema ettekujutuse nende võlts-hukkamistega lavalistest etteastetest. Ragisev „Under My Wheels” ja eepiline „Halo of Flies” koos nimiloo ja lauluga „Dead Babies” tõstsid bändi staaristaatusse. Järgnenud „School’s Out” (1972) avas uued kõrgused; „West Side Story” materjalile rajatud plaat tutvustas laulus „My Stars” kitarrisangarit Dick Wagnerit ning andis Briti edetabeli tippu tõusnud nimiloo näol igihalja roki-hümni.

Need aastad olid Alice Cooperi pöörase edu periood. Kontserdid kujutasid endast kannatamatult oodatud lavameisterlikkuse demonstratsioone (alustav Kiss tegi hoolikalt märkmeid, jälgides nende esinemist New Yorgi Madison Square Gardenis). „Billion Dollar Babies” (1973) kerkis edetabelite tippu mõlemal pool ookeani ja kubises pärlitest, mille hulka kuulus näiteks „No More Mr. Nice Guy”. Ent bänd hakkas lagunema. Buxton paigutati narkoprobleemide tõttu haiglasse ning teda pidid asendama kitarrijumalad Wagner ja Steve Hunter, kelle kahevõitlus oli alanud Lou Reedi saatebän-dis. „Muscle of Love” (1973) reetis bändi seisundit ja Coo-peril oli alati naps käes. Prohvetlikust singlist „Teenage Lament ’74” sai nende luigelaul.

Bänd lõhestus üha rohkem teatri ja muusika vahel ning 1974. aastal saabus vältimatu lõpp. Neli muusikut moodustasid ansambli Billion Dollar Babies, kuni kohtu-süüdistused sundisid neid nimest loobuma, Furnier aga

116 rokikroonikad

alice cooper 1968–tänapäev (sooloesinejana)

Hard Rock

Glen Buxtonsnd 10.11.1947srn 19.09.1997

Michael Brucesnd 16.03.1948

Dennis Dunawaysnd 8.12.1946

Neal Smithsnd 23.09.1947

Kip Wingersnd 21.06.1961

Dick Wagnersnd 14.12.1943

Steve Huntersnd 14.06.1948

Alice Coopersnd 4.02.1948

A A A A A

Buxton Wagner

HunterBruce

Cooper

straight warner atlantic warner mca epic

1970 1975 19851980 1990

Dunaway

Smith

Easy Action

School’s Out

Welcome to My Nightmare

Alice Cooper Goes to Hell

Lace and Whiskey

From the Inside

Flush the Fashion

Special Forces

Zipper Catches Skin

DaDa

Constrictor

Raise Your Fist and Yell

Trash

Pretties for You

aastate lõikes Vokaal Kitarr Bass Trummid Klahvpillid

Love It to Death

Billion Dollar Babies

Killer

Muscle of Love

C

Friesen

Roberts

Winger

tegutses edasi Alice Cooperina ja alustas soolokarjääri. Kontseptuaalne album „Welcome to My Nightmare” (1975) jätkas häid traditsioone, mis väljendusid enim loos „Only Women Bleed”. Tema saateansambliga liitusid ka Hunter ja Wagner, kes olid just läbinud austava koostöö Lou Reediga.

1976. aastal andis viljakas Cooper välja kaks albu-mit – „Alice Cooper Goes to Hell” ja „Lace and Whis-key” – ning andis senisest veelgi ekstravagantsemalt lavastatud kontserte. Kuid 1977. aastaks oli ohjelda-matust joomisest saanud raskekujuline alkoholism. Ta siirdus ise ühte New Yorgi haiglasse ravile ja sai veast lahti – ning loomulikult andis isegi see tulemuseks albumi (kaasautoriks Elton Johni tekstikirjutaja Bernie Taupin), mis põhines tema kogemustel ja inimestel, kellega ta taastusravi jooksul kohtus: „From the Inside” (1978). Samal aastal ütles Bob Dylan ootamatud tunnustus-sõnad: „Minu arvates on Alice Cooper teenimatult varju jäänud laululooja.”

Katsetades vahelduva eduga erinevate stiilidega plaatidel „Flush the Fashion” (1980) ja „Special Forces” (1981), andis Cooper kolme aastaga välja neli albu-mit ning läks siis uuesti alkoholismiravile – oma väitel ei suutnud ta albumite „Zipper Catches Skin” (1982) ega „Dada” (1983) salvestamist meenutada. Pärast kainenemist siirdus Cooper 1984. aastal Los Angelesest Phoenixisse, et vältida „Hollywoodi seltskonnaelu, mis koosnes ainult lakkamatust joomisest ja pidutsemisest”.

„Constrictor” (1986) ja „Raise Your Fist and Yell” (1987) ning nendega kaasnenud turneed taaselustasid vaatemängulised kontserdid uue põlvkonna jaoks. 1989. aasta albumiga „Trash” suurendas Cooper panu-seid veelgi. Plaat, millel osalesid külalisesinejad Bon Jovist ja Aerosmithist, sisaldas hitti „Poison” ning tõusis mõlemal pool ookeani esikahekümnesse. „Hey Stoopid” (1991) säilitas sama hoo ning selle edu mõjul valmis Cooperil ambitsioonikas „The Last Temptation” (1994).

Järgnenud aastatel jätkusid turneed, mis kestsid kuni uue loomingulise palanguni. Industriaalroki hõn-guline „Brutal Planet” (2000) ja „Dragontown” (2001) eelnesid „klassikalise Alice’i” kõlaga albumitele „The Eyes of Alice Cooper” (2003), „Dirty Diamonds” (2005), „Along Came a Spider” (2008) ja „Welcome 2 My Night mare” (2011). Viimasel, mis sündis taas koostöös Bob Ezriniga, osalesid ka elektropopi laulja Ke$ha ja kantrilegend Vince Gill. Cooper on hiljem teinud koostööd ka paljude tuntud metal-muusikutega, nagu näiteks Kissi trummar Eric Singer, Rob Zombie ja Slash (1988. aastal salvestas Cooper uuesti loo „Under My Wheels” koos Guns N’Roses’iga ja osales nende 1991. aasta albumil „Use Your Illusion I”). Cooperi kont-serdid on endiselt suurejoonelised – 2011. aastal liitus tema saatebändiga Michael Jacksoni viimase katke-nud tuuri kitarrist Orianthi – ning hilinenud austusaval-dusena lisati algne ansambel Alice Cooper 2011. aastal Rock’n’Rolli Kuulsuste Halli. MiH

alice cooper 117

Pete Friesensnd 19.11.1965

Kane Robertsteadmata

Eric Singersnd 12.05.1958

Ryan Roxiesnd 1.12.1965

Damon Johnsonsnd 13.07.1964

Keri Kellisnd 7.09.1961

Orianthisnd 22.01.1985

Roxie

Johnson

Orianthi

Singer

epic spitfi re new west steamhammer bigger picture

1995 2000 2005 2010

Hey Stoopid

The Last Temptation

Brutal Planet

Dragontown

The Eyes of Alice Cooper

Dirty Diamonds

Along Came a Spider

Welcome 2 My Nightmare

1990

Puhkpillid

C

Eric Doversnd 19.01.1967

3 mln3 mlnSchool’s Out

(1972)

3 mln3 mlnBillion Dollar

Babies(1973)

3,5 mln3,5 mlnWelcome to My

Nightmare(1975)

2,5 mln2,5 mlnTrash(1989)

KelliDover

Killer (1971)

Love It to Death (1971)

School’s Out (1972)

Billion Dollar Babies (1973)

Welcome to My Nightmare (1975)

Constrictor (1986)

Trash (1989)

The Last Temptation (1994)

Along Came a Spider (2008)

Welcome 2 My Nightmare (2011)

Alice Cooper laval hullusärgis 1971. aastal.

Cooper ja (vasakult) Dennis Dunaway, Glen Buxton, Michael Bruce, Neal Smith. Cooper kuulsa püütoniga 1986. aastal.

Cooper oma menukat silmameiki tegemas.

Cooper pöördub 1971. aastal publiku poole elektritoolist.

Said naljale pihta? Portree aastast 1994.

Cooper astub 1975. aasta kontserdil lavale teatraalselt, kaasas heeliumiga täidetud õhupallid.

1989. aastal ruulib vanglaatribuutika. Cooper Saksamaal Müncheni Olympiahalle laval novembris 2008.

Pärast pikki aastaid endiselt hirmutav. Atlantas 2011. aasta detsembris.

216 rokikroonikad

guns n’ roses 1985–tänapäev

Hard Rock Metal

Koos oma Los Angelese semude Mötley Crüega oli Guns N’ Roses ainuke suurem bänd, mis kaheksakümnendatel hair-metal’i liikumisest tõsiseltvõetavana ja toeka kau-kaga esile kerkis. Oma kommertsedu tippaegadel tegi bänd ühisturnee metali tähtsaima esindaja Metallicaga. Sarnaselt selle bändiga jätkab Guns N’ Roses regulaar-selt kontsertreisidel käimist, põhjustades sageli poleemi-kat ja mõnikord rahutusi. Kuid erinevalt Metallicast rõhub GN’R-i fännide lootus, et ansambel kutsub taas kokku oma algkoosseisu, läheb tuurile ja teenib mitmemiljoni-lise piletimüügitulu.

Kõik see ei sarnane sugugi bändi algusaegadega, mil nad olid nälgivad karvased, ainukeseks sissetule-kuks stripparitest pruutide teenitud paar dollarit. Laulja W. Axl Rose (sünninimega William Bailey), kes Indiana maapiirkonnast 1982. aastal LA-sse kolis, moodustas bändi nimega Hollywood Rose koos oma lapsepõlve-sõbra ja kitarristi Izzy Stradliniga (Jeffrey Isbell), kes oli samuti linna kolinud. Teised liikmed – kitarrist Tracii Guns (Tracy Ulrich), basskitarrist Ole Beich ja trummar Rob Gardner – asendati peagi kohaliku kitarrivõluri Slashi (Saul Hudson), Seattle’is sündinud punkari Duff (Michael) McKagani ja Slashi koolisõbra Steven Adleriga (Michael Coletti). Ka ansambli nimi asendati peagi Gunsi ja Rose’i perenimede kombinatsiooniga ning nelik andis esimese

kontserdi 1985. aasta juunis. „Esimese paari akordi män-gimine,” ütles McKagan, „mõjus, nagu oleks ruumi välk sisse löönud.”

Nagu Slash, Adler ja McKagan oma autobiograafia-tes meenutavad, olid GN’R-i elu algusaegadel liiderlik, aga raske. Ennast „maailma ohtlikeimaks” kuulutanud bändil oli raske kohalikele lavadele pääseda, rääkimata rahvusvahelise edu saavutamisest. Kuid pärast LA-s toeta-jaskonna kogumist ja piisava hulga plaadifirmade tähe-lepanu köitmist said nad korraldada mõõduka osavõtjate hulgaga võidupakkumise ning allkirjastasid lepingu Gef-feniga tänu läbirääkimisi vedanud A&R-i juhtivtöötajale Tom Zutautile, kes oli ka Crüega seotud. Oma debüüt-albumit salvestades õrritasid nad fänne EP-ga „Live ?!@ Like a Suicide”, mis avaldati näiliselt sõltumatu plaadi-firma poolt ning mida aitas levitada Geffen.

„Appetite for Destruction” (1987) pälvis alguses Slashi sõnul väljaspool metali väljaandeid „olematut või väga väikest tähelepanu”. Kuid pärast seda, kui GN’R käis turneel The Culti ja Crüega – veelgi tähtsam, kui MTV hakkas näitama nende videot „Welcome to the Jungle” – suurenes tuntus plahvatuslikult. 1988. aasta sügiseks olid nad varju jätnud turneepartneri Aero smithi, võisid nautida albumi „Appetite…” ja loo „Sweet Child o’ Mine” tõusu USA edetabeli tippu ja USA kõige popu-

Slashsnd 23.06.1965

Izzy Stradlinsnd 08.04.1962

Duff McKagansnd 05.02.1964

Steven Adlersnd 05.02.1965

Gilby Clarkesnd 17.08.1962

W. Axl Rosesnd 06.02.1962

Tommy Stinsonsnd 06.10.1966

Dizzy Reedsnd 18.06.1963

A A A A A

G

Slash

Guns

Stradlin Clarke Tobias

geffen

McKagan

Adler

Reed

Sorum

Appetite for Destruction

"The Spaghetti Incident?"

1985 1990 1995

Bass

Rose

Use Your Illusion I

Use Your Illusion II

aastate lõikes Vokaal Kitarr Trummid Klahvpillid

guns n’ roses 217

laarsemaks bändiks saamist. „Nüüd on neid huvitav jäl-gida,” ütles Eaglesi mees Don Henley (kelle sooloalbumil „The End of Innocence” Axl kaasa tegi ja kes mängis ühel auhinnatseremoonial GN’R-i ridades trummi), „kohe esimesest albumist kaheksa miljoni eksemplari müümine ajab inimestel pea segi.” Tõe poolest, kõik, kaasaarvatud Rose (kellel olid enesehävitaja likud kal-duvused ja psühholoogilised probleemid), langesid mõnuainete küüsi, alates alkoholist kuni heroiinini. Ajal, mil bänd üritas oma eduga toime tulla, lisas „GN’R Lies” (1990) varasemale „Live ?!@ Like a Suicide” lugudele uusi akustilisi palu, sealhulgas rassist-liku ja homofoobilise „One in a Million”.

Pärast seda, kui heroiinisõltuvusse jäänud Adleri asemele võeti endine Culti trummar Matt Sorum ja lisan-dus klahvpillimängija Dizzy Reed, andis GN’R 1991. aasta 17. septembril välja kaks albumit. Stradlin lahkus bändist peagi (tema kohale asus Gilby Clarke), kogumikest „Use Your Illusion I” ja „Use Your Illusion II” (mille külalisesinejaks oli teiste seas GN’R-i eellase Hanoi Rocksi solist Mike Mon-roe) kujunesid metali esimese valitsusaja viimaste aastate möödapääsmatu atraktsioon. Kui sama aasta lõpus grunge areenile murdis ja raugenud hair-metal üleöö iganes, jäi GN’R ellu – ning oleks võinud põhjendatult väita, et on kõige populaarsem bänd maailmas.

Kuid enam kui kaks aastat kestnud turnee ajas bändi lõhki, Axl haaras võimu, tema kaaslased sukeldusid alko-holi ning narkootikumidesse (McKagani kõhunääre hävis aastatepikkuse liigtarvitamise tõttu). Pärast kaveralbumit „The Spaghetti Incident?” (1993) ja Stonesi hittkaverit „Sympathy for the Devil” (1994) lahkusid koosseisu tuumik-liikmed Slash, McKagan ja Sorum, kes moodustasid Velvet Revolveri koos Stone Temple Pilotsi liikme Scott Weilan-diga. Aastaks 1999, mil GN’R andis välja filmis „End of Days” kõlanud singli „Oh My God”, oli algupärasest kol-lektiivist alles vaid Rose.

Aastaid kestnud produtsentide ja külalisesinejate (seal-hulgas Brian May, Moby ja Killing Joke’i Youth) vahetumise järel ilmus viimaks 2008. aastal „Chinese Democracy”, kus lugude ebakõla reetis pikaks veninud loomeprotsessi. Suurem osa GNR-i fännidest ei võtnud seda soojalt vastu, kuid Rose käib endiselt turneel ja tema bändis on vaheldu-misi erinevad liikmed, nende seas KFC kiirtoiduketi torbikut peas kandev Buckethead ja tema kuuekeelelist mängiv järeltulija Ron „Bumblefoot” Thal, endine Replacementsi basskitarrist Tommy Stinson, Nine Inch Nailsi kitarrist Robin Finck ja kauaaegne bändiliige Dizzy Reed.

Stradlin ja McKagan on koos Rose’iga laval jämmi-nud, kuid mis puutub Slashi, siis 2009. aastal nentis Rose: „Enne sureb üks meist, kui me taas koos esineme.” JM

Matt Sorumsnd 19.11.1960

Tracii Gunssnd 20.01.1966

Bucketheadsnd 13.05.1969

Paul Tobiassnd 08.1963

Chris Pitmansnd 16.11.1961

Richard Fortussnd 17.11.1966

Ron „Bumblefoot” Thalsnd 25.09.1969

Frank Ferrersnd 1966

G

Buckethead Thal

Fortus

geffen

Pitman

Ferrer

Stinson

Chinese Democracy

1998 2000 2005 2010

29,5 mln29,5 mlnAppetite for Destruction

(1987)

17,8 mln17,8 mlnUse Your Illusion I(1991)

18,6 mln18,6 mlnUse Your Illusion II

(1991)

11 mln11 mlnGreatest Hits

(2004)

Use Your Illusion I (1991)

Appetite for Destruction (1987)

Use Your Illusion II (1991)

„The Spaghetti Incident?” (1993)

Chinese Democracy (2008)

Duff McKagan ja Slash rokivad New Yorgi klubis Ritz. 1988. aasta kontsert MTV-s.

Viimased kakskümmend aastat pole neil olnud teineteise kohta midagi head öelda, kuid edu tipul olid Rose ja Slash põnevaim rokitandem.

Endiselt – kuigi vaevu – püsti pärast mitmeid Mötley Crüe soojendusesinemisi 1987. aastal. Algkoosseis: McKagan, Slash, Rose, Izzy Stradlin ja Steven Adler.

Axl Rose, sisimas võib-olla endiselt Indiana farmipoiss, 1987. aastal.

McKagan, Slash, Rose ja Gilby Clarke 1992. aastal Freddie Mercury mälestuskontserdil Wembley staadionil.

Slash oli „The Spaghetti Incident?” põhiline reklaamnägu.

Rose – endiselt segane, esinemistele hilinev, kuid endiselt rahvamasse meelitav.

Axl koos Adleri asendajaga, Culti endise trummari Matt Sorumiga Freddie Mercury mälestuskontserdil.

Taas kord koos Stradlini ja Ronnie Woodiga Suurbritannias 1993.

Ron „Bumblefoot” Thal 2010. aastal Kanadas Ottawas.

„Selleks et öelda, et sulle ei meeldi Pink Floyd, pidi olema loll nagu lauajalg,” tunnistas John Lydon 2010. aastal, enam kui kolmkümmend aastat pärast seda, kui tema T-särk „I hate Pink Floyd” leidis koha Sex Pistolsi kroonikas. „Nad on teinud vinget kraami.”

„Vinge kraam” polnud sugugi kindel, kui Londoni arhitektuuritudengid Roger Waters, Nick Mason ja Rick Wright 1963. aastal kokku tulid, et esitada R&B kave-reid nime all Sigma 6. 1964. aastal, kui nendega liitusid kitarrist Bob Klose ja innustav vokalist Syd Barrett, võeti nimeks The Tea Set ja salvestati esimene demo. Aastal 1965 oli neist saanud The Pink Floyd Sound – nimi tule-tati California bluusimuusikute Pink Andersoni ja Floyd Councili nimedest.

Pärast Klose’i lahkumist ja bändinimest „soundi” eemaldamist sai Floydist Londoni psühhedeelse muusi-karingkonna liige. Kuna tüüri juures oli eksperimentaalne Barrett, oli nende repertuaar, nagu meenutab Mason, „abstraktne rhythm and blues, millega tehti üsna kole-daid katseid Chuck Berry loomingu kallal”. Barretti pin-gutused hakkasid vilja kandma 1967. aastal, kui hittideks kujunesid laulud „Arnold Layne”, „See Emily Play” ja album „The Piper at the Gates of Dawn”. Eeposlik „Astro-nomy Domine” ja „Interstellar Overdrive” märkisid Floydi tulevast tähelendu otse kosmosesse.

Ebausaldusväärse Barretti lahkumisele andsid lisa-tõuke narkootikumid ja – pärast Jeff Becki väidetavat

värbamiskatset – asendati ta David Gilmouriga. Viimaks ometi ühe hiilgava muusikuga õnnistatud, jätkasid nad eksperimente ebatavalise saundiga, mida iseloomustab 1969. aastal osalt kontsertidel (hea), osalt stuudios (suu-remalt jaolt halb) salvestatud „Ummagumma” – nende esimene album, mis pääses Billboardi saja parima ede-tabelisse.

Albumiga „Atom Heart Mother” – Suurbritannia ede-tabeli tippu trüginud „klassikalise rokiga” flirtinud teos – astus Floyd seitsmekümnendatesse tõelise publikumag-netina. Helikeelt viimistleti albumitel „Meddle” (1971) ja „Obscured by Clouds” (1972), kus Watersi laulusõnad rääki-sid staarielu ohtudest, sõja mõttetusest ja ühiskonna eba-õiglusest. Kaalukaid teemasid vahendas Gilmouri ja Wrigh ti ning – nende esimesel USA edetabeli tippu jõudnud albu-mil „Dark Side of the Moon” (1973) – saksofonist Dick Parry ja laulja Clare Torry suurepärane musitseerimine.

Loo „Money” tõhusal toel tegi „Dark Side of the Moon” neist superstaarid – vaid Led Zeppelin suutis neile oma müstilisusega konkurentsi pakkuda. Ent Floy-dis puudus Page’i või Planti sarnane liider. Bänd, mille liikmed olid nii anonüümsed, et võisid oma fännide seas märkamatult ringi liikuda, näitas oma edukat mitme-külgsust 1975. aasta albumiga „Wish You Were Here” ja 1977. aasta tigeda teosega „Animals”. Viimase järel toi-munud turneel lisandus liikmeskonda Snowy White, kes musitseeris järgnevad neli aastat nii Floydis kui Thin Lizzys.

Nick Mason snd 27.01.1944

Roger Waterssnd 06.09.1943

Rick Wrightsnd 28.07.1943srn 15.09.2008

Syd Barrettsnd 01.06.1946srn 07.07.2006

Bob Klosesnd 1945

David Gilmoursnd 06.03.1946

A A A A

368 rokikroonikad

pink floyd 1965–2005

Psychedelia Progressive

P

Barrett

Klose

Gilmour

Waters

198519701965 1975 1980

Mason

Wright

columbia harvest

The Piper at the Gates of Dawn

Atom Heart Mother

Meddle

Obscured by Clouds

Dark Side of the Moon

Wish You W

ere Here

Animals

The Wall

The Final Cut

A Saucerful of Secrets

More

Ummagumma

aastate lõikes Vokaal Kitarr Bass Trummid Klahvpillid

Bändi kontserdid muutusid heli, pildi ja täispuhuta-vate tegelaste popurriiks – meenutagem näiteks nende kuulsat lendavat siga. Waters lõi kartma, et tema sõnum jääb kõigi nende ohtrate efektide tõttu tähelepanuta – murest võrsus bändi kõrgelennulisim ettevõtmine, album „The Wall” (1979). Gilmour ja kaasprodutsent Bob Ezrin klopsisid Watersi demod vajalikku vormi ning stuudio-muusikud – nende seas Toto trummar Jeff Porcaro ja džässkitarrist Lee Ritenour – toestasid helipilti. Edetabeli vallutanud „Another Brick in the Wall” ja ülejäänud album hoidis bändi tegevuses järgnevad neli aastat, muuhulgas valmis 1982. aastal ka film. Kuid pärast vahe-mehe rolli Watersi ja režissöör Alan Parkeri võimuvõitluses sai Gilmouril asjast kõrini.

1983. aastal ilmunud „The Final Cut” ignoreeris Wrig-hti – vallandati 1979. aastal osavõtmatuse pärast ning kaasati „Wall” turneele vaid kaastöölisena – ning taan-das Gilmouri ja Masoni stuudiomuusikute rolli Watersi „sõjajärgse unistuse reekviemis”. Eirates nii eelmainitu kui ka oma soolo „The Pros and Cons of Hitch Hiking” suhtelist äpardumist, lahkus Waters 1985. aastal bändist. Gilmour ja Mason otsustasid jätkata ilma temata ja kut-susid Wrighti tagasi, et, nagu kitarrist ütles, „muutuda tugevamaks nii juriidiliselt kui muusikaliselt”. Peagi järg-nes kohtuasi. „Argument oli selline,” meenutas Waters kakskümmend aastat hiljem, „et minu üsna ennasttäis – ja tunnistan, et eksliku – arvamuse kohaselt tulnuks ilma minuta nii bänd kui bränd hingusele saata.”

Bränd osutus võitjaks. Watersi staarirohke „The Wall” (1990) ja sooloalbumitest bestsellerid („Amused to Death”, 1992) ei suutnud kuidagi võistelda Floydi rekordeid purustanud turneede ja albumite „A Momen-tary Lapse of Reason” (1987), „The Division Bell” (1994) ning kontsertsalvestuse „Pulse” (1995) rahvusvahelise menuga.

Pärast „Pulse’i” ilmumist lõpetas bänd põhimõtteli-selt tegevuse, kuid nende pärand elas edasi mitmekülg-setes ansamblites nagu Marilyn Manson ja Radiohead. Floydi saavutustest sai Masoni sõnul „taaskasutuse majandusharu” oma uusväljaannete ja kogumikega, nendest märkimisväärseim 2001. aasta „Echoes”.

Südantsoojendav lisapala järgnes neli aastakümmet pärast ansambli The Pink Floyd Soundi esmaesitust. Filmi „Wall” staari ja ürituste korraldaja Bob Geldofi õhutusel astusid Waters, Gilmour, Mason ja Wright 2005. aastal koos lavale Live8 peaesinejatena. Üritus oli liigutav ja hästi ajastatud – Wright suri vähki vaid kolm aastat hiljem.

Waters tunnistas, et on edasisest koostööst huvita-tud, kuid Gilmour keeldus, 2006. aastal surnud Barretti mälestuskontserdil esinesid nad eraldi. Gilmouri albumi „On an Island” (2006) edu õigustas tema meelekindlust, kuigi ta tegi külalisena kaasa Watersi 2011. aasta „The Wall” turnee ühel kontserdil. Kuna bändiliikmete vanus hakkab lähenema seitsmekümnele, on tulevased koos-esinemised vähetõenäolised – aga eks olnud ju ka neid, kes arvasid, et neil pole Syd Barrettita üldse lootust. BM

pink floyd 369

P

1985 19951990 2000 2005

emi

A Momentary Lapse of Reason

The Division Bell

35,5 mln35,5 mlnDark Side of

the Moon(1973)

14 mln14 mlnWish You Were

Here(1975)

22 mln22 mlnThe Wall(1979)

8,9 mln8,9 mlnA Momentary

Lapse of Reason(1987)

„Nad on võib-olla ainus hea hümniliku kõlaga rokk-bänd,” mainis Coldplay laulja Chris Martin ajakirjale Rolling Stone vaimustunult, „ja ainus bänd, mis on olnud ilma koosseisumuudatuste ja suuremate lahkumineku-teta tegus juba rohkem kui 30 aastat.”

Tol ajal 14-aastane trummar Larry Mullen Jr. pani 1976. aastal ühes Dublini koolis bändi kokku laulja Paul „Bono” Hewsonist, kitarrist David „The Edge” Evansist ja bassimees Adam Claytonist. Esialgses koosseisus astusid üles ka Edge’i vend Dik Evans, Ivan McCormick ja Peter Martin. Selleks ajaks, kui Feedback, nagu neid siis tunti, võttis ette oma esimese esinemise pubis, olid McCor-mick ja Martin bändist lahkunud. Nad muutsid end The Hype’iks, Dik Evans jäi bändi edasi, kuid arvati välja, kui neist sai 1978. aastal U2.

Kvartett tegi rahvusvahelise debüüdi 1980-ndatel lugudega „11 O’Clock Tick Tock”, mille produtsent oli Joy Divisioni guru Martin Hannett, ja „Boy”, mida tüüris Steve Lillywhite. Samal ajal tõi tuuritamine neile mõju-kaid fänne. „Ma läksin Pete Townshendiga – kes oli alati esimene neist, kelle muusika ajab toolidelt püsti ja kellega koos üks mahv teha – ühte Londoni klubisse,” rääkis Bruce Springsteen vastuvõtmisel Rock’n’Rolli Kuulsuste Halli (see ülimalt naljakas vastuvõtt väärib internetist ülesotsimist). „Seal nad olid: noor Bono, iiri mullet-soengu pioneer; The Edge – mis nimi see üldse on? –, Adam ja Larry. Ma kuulasin ära kõik bän did viimseni, et näha, kelle liikmeid olen võimeline meenutama.”

Pärast paigalseisu tähistanud albumit „October” (1981) tuuritati visalt, eriti USA-s, „War” (1983) paiskas bändi suurde mängu. Albumil avardati värvipaletti puhkpilli-dega, Kid Creole & the Coconutsi taustavokaalidega ja laulus „Sunday Bloody Sunday” elektrilise viiuliga, mida mängis Steve Wickham ansamblist The Waterboys.

Kontsertplaat „Under a Blood Red Sky” (1983) ja sel-lega kaasnenud kontsertfilm „Live at Red Rocks” tõstsid U2 staariseisusesse. Et avardada helilist horisonti, kaasati 1984. aasta plaadi „The Unforgettable Fire” salvesta-miseks Brian Eno ja tema produtsendist partner Daniel Lanois (keelpilliseaded tegi Noel Kelehen, Eurovisioni Iirimaa delegatsiooni juht). Eno-poolsete mõjutustega laul „Bad” osutus 1985. aasta kontsertsalvestusel „Wide Awake in America” ja U2 setil Live Aidi käigus silmapaist-vaimaks looks, enne kui klassikaks muutunud album „Joshua Tree” (1987) – mille lugude järjekorra pani paika Lillywhite’i naine, laulja Kirsty MacColl – hakkas troonima tabeleid üle maailma.

U2, mis nüüd on suurimate rokkbändide seas, andis välja ülimalt tõsise filmi „Rattle and Hum” (1988) kõrge-kvaliteedilise tunnusmuusikaplaadi, millel astusid üles Bob Dylan, soul’i-plaadifirma Stax tähed The Memphis Horns, bluusihiiglane BB King, Tom Petty klahvpillimängija Benmont Trench ja oma looga „All I Want Is You” kõrg-punkti jõudnud Van Dyke Parks Beach Boysi lähikonnast. Et austusavaldus äsjaleitud muusadele oleks täielik, kaverdas U2 The Beatles’i „Helter Skelterit” ja kasutas ära ka Hendrixi loo „The Star-Spangled Banner”.

Bonosnd 10.05.1960

The Edgesnd 8.08.1961

Adam Claytonsnd 13.03.1960

Larry Mullen Jr.snd 31.10.1961

A A A A

510 rokikroonikad

u2 1978–tänapäev

Classic Rock

island

19851980 19951990

Mullen

Bono

The Edge

Boy

October

War

The Unforgettable Fire

The Joshua Tree

Rattle and Hum

Achtung Baby

Zooropa

Clayton

Uaastate lõikes Vokaal Kitarr Bass Trummid Klahvpillid

Kuigi näiliselt pakendatud Simple Mindsi-tüüpi karpi, kujutas bänd üht roki suurimat muutust alates Beatlesi albumist „Sgt. Pepper”, kuid ära jäeti ersats-bluus ja asemele võeti „Achtung Baby” (1991), mille tootis Flood (kes oli pärast „The Joshua Tree” kallal töötamist Nine Inch Nailsi ja Depeche Mode’i kaasprodutsent). Muu-tust kinnitas kaleidoskoopiline album „Zooropa” (1993), mille suurepärased laulud olid pikitud korduvhelindite ja sämplitega, lisaks tegi pulbitseva esituse Johnny Cash lauluga „The Wanderer”.

Muusika mõõtmatus uimastas, U2 pani Eno vastu-tama, nimetas end ümber Passengersiks ja andis välja nõutukstegevalt segase albumi „Original Soundtracks 1” (1995). Sellele kaasaaitajate hulgas olid elektroonika maestrod Craig Armstrong ja Marius de Vries, kes saa-vutasid ülimaid tulemusi Madonnaga. Ainsad silma-paistvad hetked olid Claytoni esitatud vokaalpartii laulus „Your Blue Room” (bassimehe jaoks esimene alates ühest 1983. aasta B-poole esitusest) ja ooperi-laulja Luciano Pavarotti hitis „Miss Sarajevo”.

U2 oli hädas eksistentsiaalsete küsimustega ja kui Mullenit tabasid seljahädad, värvati rütme mängima tantsusuunitlusega kamraad Passengersist. Howie B. Flood, De Vries ja Happy Mondaysi produtsent Steve Osborne lisasid klahvpillid. Tulemuseks saadud album „Pop” (1997) neljakordistas Passengersi heade laulude listi, kuid kõla jäi viimistlemata. PopMart Tour osutus vaa-temänguliseks, kuid vihjas ühtlasi U2-le, et nad olid unus-tanud, miks nad inimestele meeldisid – emotsionaalselt kõlavate laulude ning esituste tõttu.

Pärast kogumikku „The Best of 1980-1990” (1998) ja Bono vähenõudlikku filmi „The Million Dollar Hotel” (2000) ning selle tunnusmuusikaplaati kerkis U2 uuesti esile albumiga „All That Can’t Leave Behind” (2000), mille produtsentide hulgas oli ka Spice Girlsi arhitekt Richard Stannard. Tohutu läbimüük, rahvusvaheline esikoht (looga „Beautiful Day”), seitse Grammyt ja välja-müüdud tuur, mida jääb mälestama 2003. aasta südant-soojendav DVD „U2 Go Home”.

„The Best of 1980–1990” (2002) eelnes järjekordsele hittalbumile „How to Dismantle an Atomic Bomb” (2004). Terve nimestik produtsente ühines, sh Snow Patroli nupu-võlur Jacknife Lee ja Pink Floydi albumi „Dark Side of the Moon” ette valmistanud Chris Thomas, samas kandis laul „One Step Closer” märget „inspireeritud” Noel Cal-lagherist ansamblist Oasis (kes toetas U2 PopMarti tuuri käigus).

Alates äpardunud liidust produtsent Rick Rubiniga, jättis nii koos Green Dayga sündinud kaver Skidsi loost „The Saints Are Coming” kui ka „Window in the Skies” – mõlemad 2006. aasta plaadil „U218 Singles” – varju kogu ülejäänud albumi „No Line on the Horizon” (2009), mille tüürijaiks olid Eno, Lanois ja Lillywhite. Sellegipoo-lest sai järgnenud 360° Tourist suurima läbimüügiga tuur rokiajaloos.

Plaanid mitmetele järgedele, mis kaasanuks hitimeist-reid ansamblist Black Eyed Peas ja Gnarls Barkley, pandi riiulisse tagasi, kui „No Line...” müüs „vaevalt” viis miljonit eksemplari. „Järgmine asi, mida inimesed soovivad U2-st kuulda,” tunnistas Bono, „ei ole kunstiprojekt.” BM

u2 511

25,3 mln25,3 mlnThe Joshua Tree

(1987)

17,6 mln17,6 mlnAchtung Baby

(1991)

15 mln15 mlnThe Best of 1980-1990

(1998)

12,1 mln12,1 mlnAll That You Can’t

Leave Behind(2000)

island

2000 2005 2010

How to Dismantle an Atomic Bomb

Pop

All That You Can’t Leave Behind

No Line on the Horizon

1995

U

War (1983)

Boy (1980)

The Unforgettable Fire (1984)

The Joshua Tree (1987)

Achtung Baby (1991)

Zooropa (1993)

Pop (1997)

All That You Can’t Leave Behind (2000)

How to Dismantle an Atomic Bomb (2004)

No Line on the Horizon (2009)

Paremale: The Edge, Larry Mullen Jr., Bono ja Adam Clayton Boy tuuril Belgias 18. oktoobril 1980.

Clayton ja Bono 1984. aasta Band Aidi salvestussessioonil.

Bob Dylan 1987. aastal Joshua Tree tuuri käigus laval koos U2-ga.

Bono – MacPhisto tegelaskujuna, mida ta kasutas selliste laulude nagu „Lemon” esitamiseks – esinemas 1993. aasta juunis Pariisis U2 Zooropa tuuri käigus.

Bono ja The Edge 1983. aastal Briti telesaates „The Tube”.

Bänd esinemas New Yorgis Brooklyni silla all 2004. aasta sügisel.

Bono ja The Edge ühes nende Elevation tuuri standardolukorras 2001. aastal.

Bono The Fly-na: esimene ja kõige püsivam alter ego, mille ta võtts omaks U2 eneseotsingute käigus plaadi „Achtung Baby” ajal.

Visuaalselt erakordne PopMarti tuur jõudis suvel 1997 Hollandisse. Larry Mullen esinemas 28. märtsil 2005 San Diegos U2 Vertigo tuuri alguses.

Rekordeid murdnud 360° Tour jõudis New Jersey New Meadowland Stadiumile 2011. aastal.