"Salarelvad".......1

Kas Hitler oleks olnud suuteline võitma sõda? Selle üle vaidlevad ajaloolased ja mitte esimest aastakümmet. Veel ei olnud lõppenud verise sõja kahurikõmin, kui algasid uued võitlused ja nüüd juba raamatute lehekülgedel.

Germaani kindralid karjusid, et nad olid võidust ainult juuksekarva kaugusel. Kui ainult neid poleks seganud salakaval Füürer, kes oma rumalate käskudega ei lasknud oma armeel venelasi laiaks litsuda...Inglased ja ameeriklased kordasid sedasama: ja-jah, venelased ei osanud võidelda ja saavutasid edu, minnes sõna otseses mõttes üle oma sõdurite laipade... Kuid ka sakslased polnud paremad - vot kui nad oleksid õigel ajal käiku lasknud reaktiivhävitajad ja natuke varem valimis saanud oma raketid...

Kogu see infomüra on ette nähtud varjama tõde, hirmsat ja ebameeldivat tõde.Saksamaa oli tõesti juuksekarva kaugusel võidust - äärmisel juhul inglaste ja ameeriklaste üle. Hoopiski mitte tänu oma kindralitele, kelledele Hitler, muideks täiesti õigustatult vastu kaela andis. Samuti mitte tänu reaktiivhävitajatele ega "Vau" tüüpi rakettidele. Kogu see krempel oli laste mänguasi võrreldes relvaga, mida tegelikult omas Kolmas Reich. Relvaga, millest siiamaani kardavad rääkida isegi vähesed asjasse pühendatud isikud.

Loomulikult seda uurimust avaldades ma riskin tugevalt. Ükskord mind peaaegu saadeti teise ilma - kahtlustan, et just minu kirjutiste tõttu, kuna muud arvestatavat pattu mu hingel ei ole.Milleks ma siis avaldan seda lugu? Kas kuulsuse ja raha nimel? Paraku ei. Raha mul jätkub niigi - ma ei ole just Bill Gates aga kaevata oleks kah patt. Ma ei püüa üldse kuulsuse poole või vastupidi sooviga teenida ära üleüldine vihkamine. Tahan lihtsalt rääkida inimestele tõtt, mida ma ise pigem oleksin eelistanud mitte teada.Vahetevahel ma unistan vaiksest, rahulikust vanaduspõlvest kuskil majakeses merekaldal. Kuid tundub, et igale selle planeedi inimesele on antud oma elueesmärk ja mulle on sattunud mu unistusest täiesti erinev...

Kes ma olen selline, et pistan oma pea vabatahtlikult silmusesse? Egas midagi, lugeja omab õigust varem teada saada, kas mind võib usaldada või mitte. Ma tõesti ei kuulu profesionaalsete ajaloolaste kuulsusrikkase vennaskonda, kuid kindlasti tean neist üht-teist rohkem. 13-05-2010 13:11 

 Postitus: #181  Salarelvad"......2

Maailmas ei olegi eriti palju asju, mida loetakse vaieldamatuks. Päike tõuseb idast ja loojub läände, sellega on kõik kursis. Kõik nõustuvad faktiga, et Kuu keerleb ümber Maa. Samuti loetakse vastuvaidlematuks, et ameeriklased said esimestena valmis tuumapommi, ennetades nii venelasi kui sakslasi...

Niimoodi arvasin ka mina, kuni 4 aastat tagasi sattus mulle kätte vana saksa ajakiri. Minu veendumused Päikese ja Kuu kohta jäid küll samaks kuid selles, et ameeriklased valmistasid tuumapommi, ja just esimestena - hakkasin kahtlema tõsiselt.Põhjuseks oli aastast 1938 pärit mahukas ajakiri " Teoreetiline füüsika". Enam ma täpselt ei mäleta, miks ma just seda ajakirja lappama sattusin kuid ootamatult köitis mu tähelepanu üks proffessor Otto Hahni poolt kirjutatud artikkel.

Selle teadlase nimi oli mulle hästi tuttav. Justnimelt Otto Hahn koos teise tuntud saksa füüsiku Fritz Shtrausmaniga avastasid 1983 aastal uraani tuuma lõhustumise, andes praktiliselt stardipaugu tuumarelva loomise uuringutele.

http://en.wikipedia.org/wiki/Otto_Hahnhttp://en.wikipedia.org/wiki/Fritz_Strassmannhttp://www.miksike.ee/docs/referaadid/hi...i_liis.htm

Alguses ma lihtsalt libistasin silmadega üle kirjutise kuid seejärel sundisid mind ootamatult tähelepanu teritama teatud fraasid. Kokkuvõttes - isegi unustama algse põhjuse, milleks ma selle ajakirja üldse kätte võtsin. 

Kirjatöö oli ülevaade maailma eri riikides toimuvate tuumauuringute seisust. Tegelikult polnud eriti midagi "üle vaadata" , peale Saksamaa olid mujal maailmas tuumafüüsika lapsekingades. Selles ei nähtud erilist mõtet. "Selline meelelahutuslik tegevus ei oma mingit seost riigi vajadustega", umbes niimoodi väljendas ennast tolleaegne Briti peaminister Neville Chamberlain kui temalt tuldi küsima Inglise tuumauuringutele riiklikku toetust. 

"Las need õpetlased-prillipapad ise otsivad endale raha, riigil on ilma selletagi muresid piisavalt!"

Niimoodi arvasid 30-ndatel aastatel enamuse maailma riikide liidrid, välja arvatud natsionaalsotsialistlik Saksamaa, kes oma tuumaprogrammi riiklikult finantseeris. 

http://en.wikipedia.org/wiki/Neville_Chamberlain

Kuid mitte Chamberlaini väljaütlemine, mida hoolikalt tsiteeris Hahn, ei köitnud minu tähelepanu. Palju huvitavam oli see, mida kirjutas Hahn tuumauuringutest Ameerika Ühendriikides:

Kui rääkida maadest kus tuumalõhustumise protsessidele pööratakse kõige vähem tähelepanu, tuleks nimetada eelkõige USA-d. Loomulikult ei tule arvesse sellised riigid nagu Brasiilia, Vatikan jne. Paraku on isegi riikides nagu Itaalia ja kommunistlik Venemaa, jõutud kaugemale. Teoreetilisele füüsikale pööratakse sealpool ookeani vähe tähelepanu, eelistuse on saanud projektid, mis annavad kindla ja kiire kasumi. 

Seetõttu võin ma veendunult väita, et lähema kümne aasta jooksul ei suuda Põhja-Ameeriklased tuumafüüsika valdkonnas teostada midagi vähegi tõsiseltvõetavat.

Alguses tuli lihtsalt naer peale. Näed kuidas on ikka kaasmaalasest teadlane omal ajal eksinud! Alles hiljem jäin mõttesse. Vaata asjale kuidas tahad aga pidada Otto Hahni lihtsameelseks ja diletandiks ei ole kuidagi võimalik. Tuumauuringute käigust oli ta suurepäraselt informeeritud, seda enam, et kuni Teise Maailmasõjani oli see teema teadusringkondades täiesti avalik.

Võib-olla ameeriklased petsid kogu maailma? Kuid millisel eesmärgil? Aatompommist ei mõelnud 30-ndatel aastatel veel keegi. Seda enam, et enamik teadlasi pidas selle valmistamist juba põhimõtteliselt võimatuks. Seetõttu sai maailm kuni 1939 aastani koheselt teada tuumafüüsika valdkonnas saavutatud läbimurretest. Kõik materjalid olid täiesti vabalt erialaajakirjades saadaval. Keegi ei varjanud oma saavutusi, vastupidi, toimus omamoodi avalik võidujooks erinevate uuringugruppide vahel (peamiselt küll sakslased). Kes liigub kiiremini edasi?

Võib-olla Ühendriikide teadlased ületasid ülejäänud maailma oma saavutustega ja hoidsid seda ranges saladuses? Pole ka paha variant. Et seda kinnitada või ümber lükata tuleks meil lähemalt tutvuda Ameerika tuumapommi ajalooga. Äärmisel juhul sellisega, mida pakub avalik peavoolumeedia. Kõik me oleme harjunud võtma seda iseenesestmõistetavana. 

Paraku lähemal vaatlusel on selles ajaloos hulk imelikku ja seostamatut informatsiooni, mis tervele mõistusele kuidagi alluda ei taha.

Salarelvad"......3

1942 aasta algas Inglastele paljutõotavalt. Sakslaste invasioon Briti saartele oli nüüdseks lükkunud määramatusse tulevikku. Möödunud suvel oli Hitler teinud oma elu suurima vea - rünnanud Venemaad. See oli tema lõpu algus. Venelased mitte ainult ei pidanud vastu Saksa armee survele vaid Wehrmacht sai "vastu hambaid" ka veel vene jäiselt talvelt. Lisaks tulid brittidele detsembrist alates appi veel suur ja võimas USA, kellest sai nüüd nende ametlik liitlane. Üldiselt oli neil rõõmustamiseks põhjust küllaga.

Ei rõõmustanud vaid mõningad kõrgemalseisvamad isikud, kes valdasid informatsiooni, mille oli hankinud briti luure. 1941 aasta lõpuks oli saanud inglastele teatavaks, et sakslased liiguvad tuumafüüsika valdkonnas edasi ja seda hullumeelse tempoga. Teada saadi ka kogu tegevuse lõppeesmärk - valmistada tuumapomm. Inglise tuumafüüsikud olid siiski piisavalt kompententsed, saamaks aru, millist ohtu kujutaks see uus relv nende riigile.

Samas ei teinud inglased endale illusioone seoses nende enda võimalustega. Kogu riigi ressursid olid rakendatud elementaarseks ellujäämiseks. Hoolimata sellest, et sakslased ja jaapanlased olid hõivatud sõjategevusega venelaste ja ameeriklaste vastu, leidsin nad ikkagi vahetevahel aega, et togida britte "küünarnukiga ribide vahele". Igast sellisest katsest kõikus inglaste habras impeerium märgatavalt. Kolm Rommeli diviisi paiknesid Põhja-Aafrikas, sidudes sõjategevusega peaaegu kogu Briti armee.

http://et.wikipedia.org/wiki/Erwin_Rommel

Admiral Doenitzi allvelaevad valvasid Atlandi Ookeanil, ähvardades katkestada kõik inglaste varustusteed. Inglismaal lihtsalt ei jätkunud vaba ressurssi osalemaks sakslastega "tuumavõidujooksus". Mahajäämus selles valdkonnas oli niigi suur ja lähima aja jooksul tõotas see muutuda üldse lootusetuks...

Ja siis valisid inglased ainukese võimaliku tee, mis tõotas vähemalt mingitki positiivset tulemust. Nad otsustasid pöörduda ameeriklaste poole, kelledel oli olemas vajalik ressurss ja nad võisid seetõttu kulutada raha piltlikult öeldes, paremale ja vasakule. Britid olid valmis nendega jagama oma uuringute tulemusi, et võimalikult kiirendada oma aatomirelva väljatöötamist.

Tuleb mainida, et ameeriklased suhtusid sellisesse "kingitusse" skeptiliselt. Sõjaväe juhtkond ei mõistnud, milleks kulutada raha mingile utoopilisele projektile. Ja mis uus relv seal veel? Aga lennukikandjad ja rasked pommitajad, see on jõud! Tuumapommi, millest teadlastel endil oli veel üsnagi ähmane ettekujutus - seda peeti lihtsalt mingiks abstraktsiooniks, vanaema muinasjutuks.Briti peaministril Winston Churchillil tuli endal pöörduda ameerika presidendi Franklin Delano Roosevelti poole, sõna otseses mõttes anudes, et saada tuumapommi projektile nendepoolne riiklik toetus.Roosevelt kutsus enda juurde teadlased, arutati asja ja ta andis programmile siiski rohelise tule.

http://et.wikipedia.org/wiki/Winston_Churchillhttp://et.wikipedia.org/wiki/Franklin_Delano_Roosevelt

Tavaliselt need, kes lõid kanoonilise legendi ameerika tuumapommi ajaloost, kasutavad seda episoodi kui erilist Rooseveldi tarkuse väljendust. Vaadake, milline läbinägelik president! Me vaatame sellele siiski juba pisut teise vaatenurga alt: millises arenguetapis olid ameeriklaste tuumauuringud, kui nad nii kangekaelselt lükkasid tagasi brittide koostööpakkumise! Tähendab, et Hahnil oli täiesti õigus, kui ta mainis ameerika tuumafüüsika madalat taset. Midagi märkimisväärset see endast ei kujutanud.

Alles 1942 aastal võeti ameerikas vastu otsus alustada töid aatompommi väljatöötamiseks. Asja organiseerimine võttis veel teatud aja ja reaalne tegevust algas alles 1943-ndal. Armee poolt oli pandud projekti juhtima kindral Leslie Groves (hiljem on ta kirjutanud oma memuaarid, milles kajastab kogu toimunu ametlikku versiooni), tegelikuks juhiks oli hoopis proffessor Robert Oppenheimer. Temast tuleb juttu pisut hiljem, aga seniks tutvume veel ühe huvitava detailiga sellest, kuidas valiti tuumapommi väljatöötamiseks teadlaste kollektiiv.

http://en.wikipedia.org/wiki/Leslie_Groveshttp://et.wikipedia.org/wiki/Robert_Oppenheimer

Kui Oppenheimeril paluti värvata vajalik teadlaste kollektiiv, oli valik väga väike. Arvestatavaid tuumafüüsikuid oli Ühendriikides vähe, neid võis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Sellepärast võttis proffessor vastu targa otsuse - valida ainult inimesi, keda tunneb isiklikult ja keda võib usaldada, mitte sõltuvalt nende endisest tegevusest füüsika valdkonnas. Nii kujuneski välja, et lõviosa kaastöötajatest moodustasid Manhattani ülikooli teadlased.(sellepärast nimetati ka kogu tegevus "Manhattani projektiks") Paraku osutus ka nendest jõududest väheseks. Tööle kutsuti paljud briti füüsikud, sõna otseses mõttes tühjendades nende teaduskeskused. Samuti liitusid spetsialistid Kanadast. Üldiselt kujunes "Manhattani projekt" omamoodi Paabeli torniks, ainus eelis oli see, et nad kõik rääkisid siiski ühte keelt. Paraku ei vältinud see teadlaste kollektiivis tekkivaid pingeid ja hõõrumisi, mida tekitas erinevate teadusgruppide ja isikute konkureerimine. Neist hõõrumistest on juttu Grovesi raamatus. Välja näeb see üsna kummastav.Ühelt poolt soovib kindral lugejat veenda, et kõik inimestevahelised ebakõlad tulid projektile kasuks, teine pool sisaldab tema hooplemist sellest, kui kergelt tal õnnestus lõpuks lepitada tülitsevad osapooled.Tülitsejad lepitati seega alles lõpuks...

Ja meid püütakse veenda, et kogu see "sõbralik" kollektiiv suutis 2,5 aastaga valmis teha aatompommi. Sakslastel aga, kes nägid tõeliselt vaeva, ei õnnestunud see 5 aastaga. Pisut imelik.

Isegi kui seal kollektiivis poleks mingeid lahkhelisid olnud, kutsuksid sellised rekordilised tähtajad ikkagi esile kahtlusi. Uurimise käigus on siiski tarvis läbida teatud etapid, mida oluliselt lühendada on võimatu. Ise seletavad ameeriklased oma suurt edu nende projekti piiramatu finantseerimisega. Kokkuvõttes kulutati Manhattani projekti peale umbes 2 miljardit dollarit! Paraku on aga nii, et toida rasedat naist nii hästi kui tahad, ikka sünnitab ta lapse enam-vähem üheksa kuu pärast. Sama oli ka sellise keerulise projektiga: näiteks pole võimalik eriti kiirendada uraani rikastamise protsessi...

Sakslased töötasid viis aastat kogu jõust. Loomulikult eksisid ka nemad ja vigade parandusele kulus hulk kallist aega. Kuid kes saaks väita, et ameeriklased oma arvestustes vigu ei teinud? Oli ja üsnagi palju. Üks sellistest vigadest oli meelitada ameerikasse tööle kuulus füüsik Niels Bohr.

"Salarelvad"........4

Inglise luure armastab eriti hoobelda ühe IIMS aegse operatsiooniga. Jutt käib kuulsa Taani teadlase Niels Bohri päästmisest Natsionaalsotsialistliku Saksamaa käest.

Ametlik legend räägib, et Teise Maailmasõja alguses elas väljapaistev füüsik vaikselt ja rahulikult Taanimaal, harrastades küllaltki eraklikku elustiili. Natsid olid mitmeid kordi talle teinud ettepaneku liituda saksa tuumaprojektiga, kuid Bohr oli kindlameelselt keeldunud. 1943 aastal otsustasid sakslased ta lõpuks arreteerida. Õigeaegselt hoiatatud teadlane suutis põgeneda Rootsi. Sealt viisid inglased ta juba pommituslennukiga minema. Aasta lõpuks osutus füüsik olevat juba Ameerika Ühendriikides ja liitus sealsete teadlaste kollektiiviga. 

Lugu on iseenesest kaunis ja romantiline, ainult et selle loo valged traagelniidid paistavad koledasti läbi. Tõepärasust on sellel samapalju kui mõnel vendade Krimmide muinasjutul.Esiteks on natsid tehtud täielikeks idiootideks, paraku ei kaldunud nad seda eriti olema...Mõelge hästi järele! 1940 aastal okupeerivad sakslased Taani. Nad on teadlikud, et sellel territooriumil elab Nobeli preemia laureaat, kes võiks osutuda nende riigile tuumafüüsika valdkonnas suurt kaasabi. Sellesama tuumapommi väljatöötamise valdkonnas, mis oli Saksamaale võiduks eluliselt tähtis. Ja mida nad teevad? Nad koputavad kolme aasta vältel haruharva viisakalt teadlase uksele ja küsivad ebalevalt: "Härra Bohr, kas te soovite töötada meie Reichi ja Füüreri kasuks?". "Ei tahagi?" Olgu siis, me astume hiljem jälle läbi....Paraku ei töötanud saksa eriteenistused nii. Loogikale tuginedes oleksid nad pidanud Bohri arreteerima mitte 1943-ndal vaid 1940 aastal. Ja kui oleks õnnestunud, siis sundinud ( justnimelt sundinud!) ta töötama nende kasuks. Äärmisel juhul oleksid nad teinud nii, et ta ei oleks saanud töötada tulevikus vaenlase heaks, kas tappes, või paigaldanuks ta koonduslaagrisse. Aga natsid jätsid ta rahumeeli vabadusse ja seda otse inglaste ninaalla.

3 aasta pärast - nii räägib ametlik legend - lööb natsidel lõpuks "lambike põlema" ja tahetakse arreteerida Bohr. Ja nüüd keegi tundmatu (just nimelt tundmatu, sest ma ei leidnud kuskiltki märki sellest isikust) hoiatab füüsikut teda ähvardavast hädaohust. Kes see võis olla? Oma "halva harjumuse" tõttu ei pasundanud Gestaapo igal nurgal oma plaanidest kedagi vahistada. Inimesi võeti vaikselt, ootamatult ja öösel... Tähendab Bohri salapärane "kaitseingel" pidi olema selles süsteemis küllaltki kõrge ametnik.

Jätame selle salapärase "kaitseingli" rahule ja alustame Niels Bohri tegevuse edasist analüüsimist. Niisiis, teadlane põgenes Rootsi. Mis te arvate, millisel viisil? Kalapaadil, pettes ära saksa rannavalve kaatrid? Palkidest parvega? Hoopiski mitte! Bohr sõitis Rootsi mugavalt, tavalise eraaurikuga, mis väljus Kopenhaageni sadamast täiesti avalikult...

Ei hakka praegu murdma pead küsimuse kallal, kuidas sakslased võisid küll käest lasta kuulsa taanlase, kui olid kindlalt otsustanud ta vahialla võtta. Parem mõtleme hoopis, vot millest. Maailmakuulsa füüsiku põgenemine - see on küllaltki tähelepanuväärne sündmus. Sellise äpardumise puhul oleks pidanud Gestaapos kindlasti toimuma sisejuurdlus ja "pead oleksid

hakanud lendama". Paraku ei ole sellisest juurdlusest mingeid jälgi. Võib-olla seda lihtsalt ei toimunudki.

Aga kui suurt tähtust omas Niels Bohr reaalselt tuumapommi väljatöötamise protsessis?

Sündinud 1885 aastal sai ta Nobeli preemia laureaadiks 1922 aastal. Bohr hakkas tuumafüüsika vastu huvi tundma alles 1930-ndatel aastatel. Tolleks ajaks oli ta juba tuntud füüsik oma väljakujunenud põhimõtetega. Sellised inimesed saavutavad harva edu valdkondes, mis nõuavad uuenduslikku lähenemist ja mittestandartset mõtlemist. Just selline valdkond on tuumafüüsika. Mõne aasta jooksul ei õnnestunudki kuulsal füüsikul teha sellesse teadusharusse erilist märgatavat panust.Aga kui uskuda vanarahvast, siis pidavat inimene esimesel elupoolel töötama endale nime ja teisel elupoolel töötab nimi tema heaks. Bohri jaoks oli see teine pool juba käsil. Teda hakati automaatselt pidama selle valdkonna suureks spetsialistiks, hoolimata tema reaalsete saavutuste puudumisest. Kuid Saksamaal, kus töötas enamik maailmas tuntud spetsialiste, nagu näiteks Hahn ja Heisenberg, teadsid taanlase "tegelikku väärtust". Sellepärast ei soovitud nad teda ka eriti aktiivselt uurimistöösse kaasata. Suhtuti nii, et kui õnnestub on hea, pasundame kogu maailmale, et meil töötab Nobeli preemia laureaat ja kui ei õnnestu, ei juhtu ka midagi.Vähemalt ei tolkne oma põhjendamatu autoriteediga jalus. 

Muideks, Ameerika Ühendriikides ta just märkimisväärselt tolknes jalus. Asi oli selles, et väljapaistev füüsik ei uskunud üldse projekti õnnestumisse. Samal ajal olid teised teadlased sunnitud autoriteedi tõttu arvestama tema seisukohtadega. Kui uskuda Grovesi memuaare, siis suhtusid teised Manhattani projekti töötajad Bohri kui oma aja ära elanud vanurisse. Aga nüüd kujutage ette, et te teete mingit keerulist tööd, omamata eriti lootust selle edukast lõpuleviimisest. Ja nüüd astub teie juurde keegi, keda peate oma valdkonna suureks spetsialistiks ja räägib, et kogu see ettevõtmine on puhas ajaraiskamine. Kas see suurendab teie entusiasmi? Vaevalt küll.

Kõige krooniks oli Bohr veel veendunud patsifist. Kui 1945 aastal oli ameeriklastel juba aatompomm olemas, protesteeris ta kategooriliselt selle kasutamise vastu. Ilmselt suhtus ta ka selle väljatöötamisel oma tööülesannetesse sama jahedalt. Kutsun teid veelkord üles järele mõtlema, kas Bohr oli siiski Manhattani projekti juures "vedur" või hoopis "pidur"?

"Salarelvad".......5 

Imelikuks kujunes see üldpilt. Pisut selginema hakkas siis, kui sain teada ühe huvitava detaili, mis esialgu ei paistnud omavat selles loos üldse mingit tähtsust. Jutt käib kolmanda riigi "peadiversant" Otto Skorzenyist.

http://et.wikipedia.org/wiki/Otto_Skorzeny 

Loetakse, et tema tõus algas pärast seda, kui ta oli 1943 aastal vabastanud vanglast Itaalia

diktaator Benito Mussolini. Otto Skorzen sai selle ülesandega edukalt hakkama.

Äärmisel juhul arvab nii enamik. Ainult vähesed asjassepühendatud ajaloolased teavad, et siin on segi aetud põhjus ja tagajärg. Sellele mehele usaldati kõige raskemad ülesanded sellepärast, et Hitler usaldas teda. See tähendab, et "erioperatsioonide kuninga" tõus algas enne Mussolini päästmise teostamist. Muideks, mitte eriti palju enne, ainult mõned kuud. Skorzen sai ametikõrgendust just peale seda kui Niels Bohr põgenes Inglismaale. Selle ametikõrgenduse põhjustest ei õnnestunud leida mul kuskilt märkigi.

Niisiis, meil on kolm fakti. Esiteks, sakslased ei takistanud Niels Bohri väljasõitu Inglismaale.Teiseks, Bohr tõi ameeriklastele rohkem kahju kui kasu.Kolmandaks, kohe peale seda kui õpetlane osutus olevat Britannias, sai Skorzen ametikõrgendust. Aga mis siis, kui need on ikkagi ühe ja sama mosaiigi detailid?Otsustasin proovida taastada sündmuste käigu.

Okupeerinud Taani, andsid sakslased endale aru, et Nobeli preemia laureaat ei tarvitse nendega aatompommi valdkonnas koostööd teha. Pigem võib hakata neid segama. Seetõttu jäeti ta rahulikult oma kodumaale, otse inglaste ninaalla. Võib-olla juba siis arvasid nad, et inglased võivad teadlase röövida. Paraku ei riskinud inglased kolme aasta jooksul seda päästeoperatsiooni ette võtta...

1942 aasta lõpus hakkasid natside kõrvu jõudma ähmane kuuldus alustatavast grandioossest ameeriklasete aatompommiprojektist. Isegi arvestades täielikku salastatust, tilkus üht-teist informatsioonist välja. Näiteks kadusid peaaegu üheaegselt paljudest maadest tuumafüüsikaga tegelevad teadlased. Sellest teeks juba iga normaalse mõistusega inimene oma järeldused. Natsid olid kindlad, et selles valdkonnas nad tunduvalt ületavad USA-d. Samas ei olnud paha ka vaenlasele pisut "käkki keerata". Seega võeti 1943 aastal ette üks saksa eriteenistuste kõige salajasemaid operatsioone. 

Bohri majakese juurde Taanis ilmus keegi tundmatu heategija, kes teatas talle, et teda tahetakse arreteerida ja saata koonduslaagrisse. Peale seda pakkus oma abi. Teadlane nõustus, teist väljapääsu tal nagunii ei olnud kui ta ei soovinud just järgmised aastad okastraadi taga veeta. Samaaegselt sokutati ilmselt inglastele liialdatud informatsiooni Bohri geniaalsusest tuumafüüsika valdkonnas. Britid neelasid "konksu alla", mis siin ikka passida kui "hiir" jookseb "kassile" ise suhu. Kangelaslikult võetakse Šveitsist kaasa Bohr ning viiakse ta pommitaja lastiruumis salaja Inglismaale. Samas oleksid nad võinud ta täiesti rahulikult saata sinna suvalise laevaga ja keegi poleks seganud...

Hiljem ilmub Nobeli preemia laureaat välja juba Manhattani keskuses, tuues esile pommiplahvatuse effekti. See tähendab, kui sakslastel oleks õnnestunud pommitada seda keskust, oleks tulemus olnud enam-vähem sama. Tööd aeglustusid ja sealjuures märgatavalt. Ameeriklased ei saanud kaugeltki kohe aru, kuidas neil nahk üle kõrvade tõmmati. Kui märkasid, oli kahju juba tekitatud.

Kas ikka veel usute, et jänkid ise konstrueerisid aatompommi?

"Salarelvad"......6

Isiklikult mina loobusin ametlikku aatompommi loomise lugu uskumast peale seda, kui tutvusin lähemalt grupi "Alsos" tegemistega. Seda ameeriklaste eriteenistuste operatsiooni hoiti saladuses aastaid - seni, kuni olid surnud viimasedki selles osalenud inimesed. Alles siis ilmusid välja tõendid, tõsi, katkendlikud ja segased selle kohta, kuidas ameeriklased jahtisid sakslaste tuumasaladusi.

http://en.wikipedia.org/wiki/Operation_Alsos

Tõsi, kui põhjalikult töötada nende tõendite kalla ja vastandada need mõningatele üldteada olevate faktidega, läheb pilt üsnagi vastuoluliseks.Aga ei hakka ruttama ette.Niisiis. Diversioonigrupp "Alsos" formeeriti 1944 aastal, eesmärgiga toimetada need inglased-ameeriklased Norrasse. Pool rühmast olid elukutselised luurajad, teine pool õpetlased-tuumafüüsikud.Paraku takerdus Manhattani projekt, sest grupi formeerimiseks tõmmati sealt ära kõige paremad spetsialistid. Missiooni eesmärk oli informatsiooni kogumine sakslaste tuumaprogrammi kohta. Jääb üle küsida, et kui palju uskusid ameeriklased ise oma tuumaprogrammi edukusse, kui peamine panus tehti lootusele see hoopis sakslaste tagant varastada.

Imestamist jagub, kui lugeda vähetuntud kirja ühelt ameerika tuumafüüsikult oma kolleegile. See oli kirjutatud 4 veebruaril, 1944 aastal ja kõlas järgnevalt:

Paistab, et me oleme ennast sidunud lootusetu ettevõtmisega. Programm ei liigu edasi mitte kriipsugi. Mulle tundub, et meie juhtkond ei usu üldse projekti edusse. Ja ega me ise ka eriti ei usu. Kui poleks neid suuri rahasid, mis meile siin makstakse, arvan, et juba paljud oleksid leidnud endale mõistlikuma tegevuse...

See kiri oli omal ajal avaldatud kui kinnitus ameerika teadlaste talendile. Vaata kus on alles tublid, ainult aastaga suutsid edukalt lõpetada lootusetu projekti!Hiljem taibati ka USA-s et ümberringi ei ela vaid idioodid, ning jäeti see dokument kõrvale. Mul õnnestus selle kirja tekst vaid suure vaevaga leida ühest vanast teaduslikust ajakirjast. 

Grupi "Alsos" varustamiseks ei hoitud kokku ei raha ega vahendeid. Missiooni juht kolonel Boris Pash omas dokumenti otse USA kaitseministrilt Henry Stimsonilt, mis kohustas kõiki andma rühmale jõukohast abi. Sellist võimu ei omanud isegi Liitlaste ülemjuhataja Dwight Eisenhower. Muideks, Liitlaste ülemjuhatajast - teda kohustati sõjalistes operatsioonides arvesse võtma kõike, pidades silmas kindlasti grupi "Alsos" huvisid. See tähendab, esimesena vabastama need piirkonnad kus võis olla peidus sakslaste tuumaobjekte.

http://en.wikipedia.org/wiki/Boris_Pashhttp://en.wikipedia.org/wiki/Henry_L._Stimsonhttp://et.wikipedia.org/wiki/Dwight_Eisenhower

1944 aasta 9 augustil maandus "Alsos" euroopas. Grupi teaduslikuks juhiks oli määratud üks võimekamaid USA tuumafüüsikuid - doktor Samuel Goudsmit. Kuni sõja alguseni olid tal tihedad sidemed saksa kolleegidega ja ameeriklased lootsid, et "teadlastevaheline solidaarsus" on ehk tugevam eri riikide poliitilistest huvidest.

http://en.wikipedia.org/wiki/Samuel_Abraham_Goudsmit

Esimesed edusammud saatsid "Alsosi" siis, kui ameeriklased tungised Pariisi. Siin kohtus Goudsmit tuntud prantsuse proffessori Joliot-Curiega. Tundus, et Curie oli siiralt rõõmus natside peatsest lüüasaamisest. Paraku, nagu jutt pöördus sakslaste tuumaprogrammile, tabas teda koheselt "mälukaotus". Prantslane kinnitas, et ta ei tea midagi ja pole midagi kuulnud. Sakslased pole tuumapommi väljatöötamisele lähenenudki ja üleüldse omab nende tuumaprojekt eranditult rahumeelset eesmärki. Selge oli, et proffessor jättis midagi rääkimata. Kuid talle surve avaldamiseks polnud mingit võimalust - sakslastega koostöö eest lasti tolleaegsel Prantsusmaal eranditult maha, hoolimata kellegi teaduslikest saavutustest. 

Surma kartis aga Curie loomulikult palju rohkem. Nii, et Goudsmitil tuli lahkuda tühjade kätega. Kogu tema Pariisis veedetud ajal oli liikvel hirmuäratavaid kuulujutte, et Leiptzigis olla toimunud tugev "uraanipommi" plahvatus. Baieri lähedal mägirajoonides oli märgatud öösiti imelikke valgussähvatusi. Arvati, et sakslased pole mitte ainult lähedal tuumapommi loomisele vaid juba katsetavad seda.

Mis juhtus edasi, on siiamaani kaetud saladuslooriga. Räägitakse, et Pashil ja Goudsmitil siiski õnnestus hankida Pariisist väärtuslikku informatsiooni. Äärmisel juhul, alates novembrist saab Liitlaste ülmejuhataja pidevalt korraldusi, liikuda kiiremini edasi Saksamaa territooriumi sügavusse. Ja seda ükskõik mis hinnaga. Nende nõudmiste initsiaatoriks olid lõppresultaadina inimesed, kes tegelelesid tuumaprogrammi ja informatsiooni kogumisega selle kohta. Paraku polnud Eisenhoweril reaalseid võimalusi korralduste täitmiseks, kuigi Washingtonist nõuti seda üha jõulisemalt.

Pole teada, millega see kõik oleks lõppenud, kui sakslased poleks teinud jälle järjekordset ootamatut käiku.

"Salarelvad"......7

1944 aasta lõpuks oli kõigile selge, et Saksamaa on sõja kaotanud. Küsimus oli ainult kui kaua natsid veel vastu peavad. Vastupidist seisukohta omasid vist ainult Hitler ja tema lähikondlased, kes püüdsid katastroofi kuni viimase hetkeni edasi lükata...

See soov oli igati mõistetav. Hitler oli veendunud, et peale sõda kuulutatakse ta kurjategijaks, ning ta satub kohtualla. Aga kui venitada edasi, võis juhtuda, et venelased ja ameeriklased lähevad omavahel tülli ja ta võib tulla sõjast välja veel suhteliselt kergelt. Loomulikult oleksid olnud suured kaotused, kuid natsid poleks kaotatud võimu.

Mõtleme järele: mida oleks olnud vaja sellises olukorras, kus Saksamaal jäi sõjalist jõudu aina vähemaks? Loomulikult oli ainsaks pääseteeks kulutada oma vähest jõudu võimalikult ökonoomselt, tõmbudes tihedasse kaitsesse. Aga Hitler suunab 1944 aasta lõpus oma kogu armee pealetungile hoopis Ardennide suunas. Milleks? Vägedele pannakse täiesti ebareaalsed ülesanded - tungida läbi Amsterdami ja paisata ameeriklased merre... Tollel hetkel oli Saksa tankidel Amsterdami minna keerulisem, kui astuda jalgsi kuule... Seda enam, et soomusmasinate paakides ei jätkunud kütust poolele teelegi. Hirmutada Liitlasi?Aga mis oleks võinud hirmutada hästi relvastatud ja toidetud armeed, kelle seljataga seisis kogu USA tööstusvõimsus?

Üldiselt pole siimaani ükski ajaloolane suutnud veenvalt seletada, milleks oli Hitleril vaja seda pealetungi. Tavaliselt lõpevad need arutlused tõdemusega, et Füürer oli idioot. Kuid oma toimetamistes Hitler idioot ei olnud, rohkemgi veel, kuni täieliku lõpuni lähtus ta reaalsusest ja mõtles piisavalt selgelt. Idiootideks tuleks nimetada ehk hoopis neid ajaloolasi, kes annavad situatsioonile pealiskaudse selgituse, isegi mitte püüdes süveneda tolle hetke olukorda.

Kuid vaatame rinde teisele poolele.Seal toimus veel imelisemaid asju! Asi pole üldse selles, et sakslased saavutasid alguses piiratud edu. Asi on selles, et ameeriklased ja inglased olid tõesti hirmul! Kusjuures polnud see hirm üldse proportsioonis neid ähvadava hädaohuga. Algusest peale oli selge, et jõudu on sakslastel järele jäänud vähe ja pealetung omab vaid kohalikku tähtsust.Kuid Eisenhower ja Churchill ja Roosevelt satuvad lihtsalt paanikasse!1945 aasta 6 jaanuaril, kui sakslased olid juba peatatud ja tagasigi paisatud, kirjutab Briti peaminister Stalinile paanilise kirja, milles nõuab viivitamatut abi.

Kirja sisu: 

Läänes käivad väga rasked lahingud ja igal hetkel võib Ülemjuhatusel tekkida vajadus vastu võtta tähtsaid otsuseid. Te teate oma kogemustest, kui hädaohtlik on situatsioon, kui tuleb kaitsta väga laia rindejoont peale ajutist initsatiivi kaotust. Kindral Eisenhower sooviks üldjoontes väga teada, mida Teie soovitate teha, kuna sellest lähtuvad meile kõigile tähtsad otsused. Meile teada olevatel andmetel jäi meie erisaadik Õhuvägede Marssal Tedder eile õhtul halva ilma tõttu Kairosse viibima, tema edasilend lükkus pikalt edasi. Kui ta veel ei ole Teie juurde jõudnud, olen tänulik, kui saaksite mulle teatada, kas võiksime arvestada jaanuari jooksul Teie armee võimsa pealetungiga Visla või mingis muus rajoonis. Ma ei anna kellelegi edasi seda informatsiooni, välja arvatud Feldmarssal Brookei ja Kindral Eisenhowerile ja sedagi maksimaalse salastatuse tingimustes. Loen seda probleemi kiireloomuliseks. 

http://en.wikipedia.org/wiki/Arthur_Tedd...ron_Tedder

Kui tõlkida nüüd see tekst diplomaatilisest keelest tavalisse: Stalin, päästa, meid pekstakse!Sellega seostub veel üks mõistatus. Keda "pekstakse" kui sakslased olid juba tagasi paisatud kuni lähtepositsioonideni?Jah, ameeriklaste pealetung, mis oli planeeritud jaanuari, lükkus edasi kevadesse.Ja mis siis?Rõõmustada ju tuleb, et natsid raiskasid jõudu mõttetule pealetungile!

Ja veel. Churchill nägi vaeva, et jumala pärast mitte lasta venelasi Saksamaale. Ja nüüd ta äkki lausa anub, et need ei viivitaks pealetungiga Läände! See oleks ju pidanud mingil määral hoopis hirmutama Churcilli?!Jääb mulje, et Liitlaste aeglane edasiliikumine Saksamaa territooriumil ähvardas neid surmaohuga.Huvitav mispärast?Polnud ju Churcill ei lollpea ega ka argpüks... 

Ja ikkagi viibivad inglased-ameeriklased järgnevad kaks kuud väga närvilises seisundis. Hiljem nad seda küll hoolikalt varjavad, kuid tõde tuleb varem või hiljem välja, kasvõi memuaarides.

Näiteks nimetab Eisenhower viimast sõjatalve kõige ärevusttekitavamaks ajaks. Mis siis tekitas Marssalis ärevust, kui sõda oli ju praktiliselt võidutud? Alles 1945 aasta märtsis algas Ruhri operatsioon, mille käigus Liitlased hõivasid Lääne-Saksamaa, piirates ümber 300 000 sakslast. Selle väekoondise ülemjuhataja Feldmarssal Model laskis ennast maha (muideks ainukesena saksa kindralite hulgast). Alles peale neid sündmusi Roosevelt ja Churcill enam-vähem rahunesid. 

http://en.wikipedia.org/wiki/Ruhr_Pocket

"Salarelvad"......8

Kuid pöördume tagasi grupi "Alsos" juurde.1945 aasta kevadel nende tegevus elavnes märgatavalt. 

Ruhri operatsiooni käigus liikusid luurajad ja õpetlased edasi peaaegu, et edasitungivate vägede kannul, korjates kokku "väärtuslikku saaki". Märtsis-aprillis satub nende kätte hulk saksa aatomialaste uuringutega seotud teadlasi. Otsustav "leid" tehti aprilli keskel, kui 12 grupi liiget kirjutavad, et avastasid tõelise "kullasoone" ja nüüd lõpuks saavad nad sakslaste projekti kohta täpsemat teavet. Maikuuks olid ameeriklaste kätte sattunud Heisenberg, Hahn, Ozenberg, Dibner ja paljud teised selle ala spetsialistid. Sellest hoolimata jätkas "Alsos" aktiivselt otsinguid juba alistatud Saksamaal ja seda...kuni mai lõpuni.

Aga mai lõpus toimus midagi seletamatut. Otsingud peaaegu katkestatakse. Õigemini, need jätkuvad kuid märgatavalt väiksema intensiivsusega. Kui varem tegelesid sellega ka väljapaistvad tuumafüüsikud, siis nüüd juba - ainult laborandid. Kõik tuntud teadlased pakivad oma asjad ja lendavad ära Ameerikasse. Miks?

Et vastata sellele küsimusele, vaatame, kuidas kujunesid sündmused hiljem. Juuni lõpus viivad ameeriklased läbi tuumapommi katsetuse - nagu nad kinnitavad, esimestena maailmas. Juba augusti alguses viskavad nad kaks neist Jaapani linnadele. Pärast seda on jänkidel valmis aatompommid otsas ja seda küllaltki pikaks ajaks.

Imelik situatsioon ju? Alustame sellest, et katsetuste ja praktilise kasutamise vahele jääb ainult praktiliselt üks kuu. Kallid lugejad. Sellist asja lihtsalt ei saa olla.Aatompommi valmistada on palju keerulisem kui tavalist mürsku või raketti. Kuu ajaga pole see lihtsalt võimalik. Kas siis ameeriklased valmistasid korraga 3 katseeksemplari? Samuti vähe tõenäoline. Tuumapommi valmistamine on väga kallis tegevus. Pole mingit mõtet teha neid korraga 3, kui pole kindel, et teed kõik õieti. Teisel juhul oleks olnud mõttekas käima lükata kolm erinevat tuumaprojekti, rajada kolm teaduskeskust jne. Isegi USA ei olnud nii rikas, lubada endale sellist väljaminekut.

Olgu, kujutame ette, et ameeriklased tõesti ehitasid 3 pommi katseeksemplari korraga. Miks ei lastud siis peale õnnestunud katsetust neid kohe seeriatootmisse? Peale Saksamma kapituleerumist osutusid ameeriklased olevat ninapidi koos veel võimsama vaenlasega - Venemaaga. Venelased muidugi ei ähvardanud USA-d sõjaga, kuid nad takistasid ameeriklasi saamaks siin planeedil praktiliselt peremeesteks. Vaadatuna jänkide seisukohast oli see tõsine ebameeldivus.

Ja ikkagi ilmusid ameeriklastel välja aatompommid....Mis te arvete, millal? 1945 aasta sügisel? 1946 aasta suvel? Ei. Alles 1947 aastal hakkasid jänkide relvastusse laekuma esimesed tuumapead! Neid andmeid ei leia te kusagilt, kuid seda väidet ümber lükkama ei kipu ka keegi. See informatsioon, mis mul õnnestus hankida on täiesti salajane. Muideks, seda kinnitavad täielikult meile üldteada olevad faktid ameeriklaste edaspidistest arengutest tuumarelvastuse alal. Aga peamine - tuumakatsetuste kokkuvõtetest mis viidi läbi 1946 aasta lõpus.

Ja-jah, kallis lugeja, just nimelt 1946 aasta lõpus ja mitte kuudki varem. Andmed selle kohta oli hankinud vene luure ja need sattusid minu kätte väga keerulist teed mööda, mida ei ole mõtet siin lahti rääkida. Ma ei saa panna löögialla mind aidanud inimesi.Uue, 1947 aasta alguses, laekus Stalini lauale huvitav raport, mille kirjutan siin lahti sõna-sõnalt.

Agent Felixi andmetel, viidi Texase osariigi El Paso piirkonnas selle aasta novembris-detsembris läbi seeria tuumakatsetusi. Lõhati tuumapommide katseeksemplare, samasuguseid, mis visati alla Jaapani saartele, eelmisel aastal. Nelja kuu jooksul lõhati minimaalselt neli pommi, neist kolme katsetus ebaõnnestus. See pommiseeria oli loodud, ette valmistamaks suuremahulist tuumapeade tööstuslikku tootmist. Nende tuumapommide seeriatootmisse minekut ei ole oodata enne 1947 aasta keskpaika.

Vene agent kinnitas täielikult minu käsutuses olevaid andmeid. Aga võib-olla oli see kõik desinformatsoon, välja käidud ameerika eriteenistuste poolt? Vaevalt. Nendel aastatel püüdisid jänkid oma vastaseid veenda, et nad on sõjaliselt maailmas kõige tugevamad ja vaevalt oleksid nad ennast ise vabatahtlikult maha tegema hakanud.Tõenäoliselt on tegemist ikkagi raskelt salastatud kuid tõese materjaliga.

Mis siis tuleb välja? 1945 aastal lõhkavad ameeriklase 3 pommi - ja kõik õnnestunult. Järgmine samasuguste tuumapommide katsetus toimub 1,5 aasta pärast ja mitte just eriti õnnestunult. Seeriatootmisse lähevad nad alles poole aasta päras peale seda ja ikkagi me ei saa kunagi teada, - kui kvaliteetsed need ameerika relvastusse võetud tuumarelvad tegelikult olid.

Selline pilt kujuneb välja ainult juhul, kui esimesed 3 aatompommi - need samad 1945 aastast - ei olnud ehitatud ameeriklaste endi poolt, vaid saadud kelleltki. Kui rääkida otse, siis sakslastelt. Kaudselt räägivad selle teooria kasuks saksa tuumafüüsikute reaktsioonid peale Jaapani linnade pommitamist, millest me saame teada tänu David Irvingi raamatutele.

http://en.wikipedia.org/wiki/David_Irvinghttp://www.fpp.co.uk/

"Salarelvad".......9

1945 aasta augustiks olid kümme juhtivat saksa tuumafüüsikut juba vangidena USA-s. Neilt püüti kätte saada kõikvõimalikku informatsiooni ( huvitav milleks, kui uskuda jänkide versiooni, et nad olid tuumauuringutes sakslastest palju ees). Saksa füüsikute vanglatingimused olid head ja neil oli isegi raadio.

1945 aasta 6 augusti õhtul, kell 19 osutusid Otto Hahn ja Carl Wirz olevat raadio lähedal. Just siis kuulsid nad uudistest, et Jaapanisse vistati esimene ameerika tuumapomm. Esimene reaktsioon, mille nad avaldasid kolleegidele: see ei saa tõsi olla.Heisenberg kinnitas, et ameeriklased ei olnud võimelised iseseisvalt tuumapommi ehitama (nagu me praeguseks teame, oli see ka tõsi)Kas ameeriklased nimetasid seoses oma uue pommiga sõna "uraan"? - küsis ta Hahnilt. Viimane vastas eitavalt. Siis ei oma see midagi ühist tuumapommiga arutles Heisenberg. Väljapaistev füüsik arvas, et ameeriklased kasutasid lihtsalt tavalist ülivõimsat mürsku. 

Paraku, peale kella üheksaseid uudiseid, hakkasid tal tekkima kahtlused.Ilmselt ei kujutanud füüsikud tollel ajal ette, et ameeriklastel õnnestus sakslastelt hankida mõned tuumapommid. Nüüd hakkas nende pilt selginema ja teadlasi hakkas vaevama südametunnistus. 

Jah just nii! Doktor Erich Bagge kirjutas oma päevikus:

Nüüd kasutati seda pommi jaapanlaste vastu. Nad kinnitavad, et isegi peale mitut tundi pommitamist on linn kaetud tiheda suitsu ja tolmupilvega. Jutt käib kuni 300 000 inimese surmast. Vaene professor Hahn!

Sellel õhtul muretsesid kõik tõsiselt Hahni pärast, nad kartsid, et ta võib sooritada enesetapu. Kaks füüsikut valvasid ta uksetaga kuni hilisööni, alles veendununa, et kamraad sügavalt magab, läksid nad oma tubadesse.

Ise kirjutas Hahn oma läbielamistest järgnevalt:

Mingi aeg valdas mind soov visata merre kõik uraanitagavarad, et välistada selline katastroof tulevikus. Kuigi ma tundsin juhtunu eest isiklikku vastutust, jäin mõttesse...Kas minul või kellelgi teisel on ikkagi õigus jätta inimkond ilma selle avastuse headest külgedest?Ja nüüd lasti see kohutav relv hoopis käiku inimkonna vastu!

Huvitav, kui ameeriklased räägivad tõtt, ja Hiroshimale visatud pommi valmistasid nad tõesti ise, mispärast siis sakslased tundsid toimunu ees "isiklikku vastutust"Loomulikult oli iga teadlane andnud oma panuse kogu projekti õnnestumisse, kuid neid teadlasi oli kokku ikkagi tuhandeid ja neist igaühele oleks võinud veeretada osa süüst. Samahästi oleks võinud süüdistada Archimedest ja Newtonit"!Lõppude lõpuks aitasid ka nende avastud füüsikaseadused kaasa tuumapommi valmimisele!

Sakslaste hingelised läbielamised omavad mõtet ainult siis, kui just nemad lõid tuumapommi, mis võttis sadade tuhandete jaapanlaste elud. Mis põhjust oleks neil ennast piinata olnud juhul, kui pommi oleksid ehitanud ameeriklased?

Seni on minu arutlused ainult hüpotees ja toetuvad pigem kaudsetele tõenditele.Aga äkki ma eksin ja ameeriklastel õnnestus tõesti teostada võimatut?Et vastata sellel küsimusele, tuleb põhjalikumalt tutvuda sakslaste tuumaprogrammi ajalooga.

See polegi nii lihtne, kui esmapilgul võib tunduda.

Põhimõttel "usalda, aga kontrolli" uurisin natuke käesolevas materjalis sisalduvate mõningate faktide paikapidavust, võrreldes teiste allikatega.

"Salarelvad"....7 osas on välja toodud välja väidetavalt 6 jaanuaril 1945 aastal kirjutatud Chrchilli salajane kiri Stalinile.....

Oma üllatuseks leidsin selle kirja ka Julian Semjonovi romaanist "Major Vihur", mis on välja antud NSVL Kaitseministeeriumi Sõjaväelise Kirjastuse poolt 1967 aastal ja (Eesti Raamat 1983)

http://et.wikipedia.org/wiki/Julian_Semjonov

"Major Vihur"-is ei ole küll kahjuks näidatud kirja koostamise kuupäeva, erinevalt Krantzi materjalidest....

Sakslaste pealetung Ardennidele peatati 25 detsembril 1944...s.t tõesti enne Stalinile kirja kirjutamist...kui uskuda Krantzi, "Major Vihuri"raamatust jääb aga mulje, et kiri kirjutati just Ardennides toimuva pealetungi pärast. 

Tont teab kus see tõde siis on.....

On võimalik, et Krantzil siiski olid kasutada samad algsed salajased arhiividokumendid: 

NSVL Kommunistlik partei algatas 60-70 alguses PR kampaania, milles prooviti nõukogude luurajaid vastandada lääne James Bondidele, ainult nõukogude luurajad ei kasutanud keerulist tehnikaid vaid oma briljantset mõistust.Sellega seoses väidetavalt kindlustatigi Semjonovile igakülgne ligipääs arhiivides olevatele salastatud dokumentidele...

Julian Semjonovi romaani "Major Vihur" peategelase prototüübiks oli Jevgeni Stepanovitš Beresnjak. 

Viimane kinnitab intervjuus, et romaanis kirjutatu ja filmis näidatu on peaaegu sajaprotsendiliselt tõde.

http://www.veterangru.kiev.ua/smi/vet6.htm 

Raamatut kirjutades Julian Semjonov temaga ei konsulteerinud välja arvatud paar telefonikõnet. Julian Semjonov lähtus Beresnjaki isiklikust toimikust, millega "prototüüp" ise sai tutvuda alles mõned aastad hiljem. Samuti reaalsetest tihti salastatud faktidest nagu raadiogrammid ja raportid, mis käsitlesid agendinimega luuraja "Hääl" tegemisi ( grupp, mida "Hääl" juhtis, hoidis ära Poolas Krakovi linna õhkulaskmise natside poolt) Filmis saab propagandistlikel kaalutlustel peategelane lõpus surma, tegelikkuses veetis ta peale sõda aega NKVD laagris, kahtlusalusena riigi reetmises. Selle mehe elulugu on pikk ja huvitav kuid läheks kahjuks käesolevast teemast välja...

Vot nii....

"Salarelvad".......10

Esimeses järjekorras otsustasin tutvuda - tuleb tunnistada, et üsna rohkearvuliste - raamatutega, mis on pühendatud sakslaste tuumaprojektile. Kõik nad kinnitavad ühehäälselt, et sakslased alustasid selle teemaga 30-ndate aastate lõpus. Uuringutega tegelesid paralleelselt mitmed teadusasutused, mis aga tekitas vastuolusid ning parajat segadust ja segas tuumafüüsikutel saavutada kiiresti häid tulemusi.Ja ka Kolmanda Reichi juhtkond ei toetanud alati füüskuid, arvates, et uus relv ei ole välksõjas vajalik. Aga peamine saksa tuumafüüsikute viga oli see, et nad otsustasid tuumareaktoris kasutada rasket vett ja mitte grafiiti. Kõik see olevat viinud sakslaste tuumaprogrammi läbikukkumisele.Nii kinnitavad ajaloolased...

Mida rohkem ma süvenesin probleemi uurimisse, seda selgemini teadvustasin endale, et kõik need väited on - puhas vale.

Esimesena torkab silma, - erinevate omavahel võistlevate teadusasutuste nimetamine. Seda kõike ülitsentraliseeritud III Reichis, kus kõik riigis toimuv allus rangelt partei kontrollile!

Muidugi oli ka erandeid ja huvide konflikte, kuid need segasid harva üldist eesmärki.Oletada, et probleemi kallal töötas korraga mitmeid gruppe, mis olid omavahel isoleeritud - see mõte ei saa pähe tulla isegi idioodile. Seda enam, et asi oli natside juhtkonna huvides, kes üldiselt jobukesed ei olnud. 

Millega siis seletada sellist ajaloolaste väidet?

Vastuse mõistatusele leidsin oma isa paberitest. 

Keskus, mis koordineeris saksa tuumafüüsikute jõupingutusi, oli täiesti olemas. See oli tollel ajal kõige tuntum ja samal ajal ka kõige salastatum Kolmanda Reichi teaduskeskus.Jutt käib, nagu te juba ilmselt ära arvasite - "Ahnenerbe" instituudist.

"Ahnenerbe" instituudist olen ma kirjutanud eraldi raamatu ja kordan siin vaid kõige põhilisemat.Instituut oli ametlikult asutatud 1933 aastal, kuigi grupp spetsialiste, kes moodustasid selle organisatsiooni tuuma, olid koos juba 20-ndatel.Instituut allus isiklikult SS juhile Heinrich Himmlerile. Nende esimeseks tööks oli enda kätte koondada kõik mis puudutas vanagermaani ajaloo uurimist. Mõne kuu jooksul liitsid nad endaga hulga teadusgruppe, kes tegeled eeltoodud temaatikaga. Kus polnud see võimalik ( näiteks suurte ülikoolide kateedrites), moodustati eraldi osakonnad.1937 aastaks koosnes "Ahnenerbe" peaaegu 50-st instituudist. Sellest hetkest hakkas see organisatsioon üha rohkem kõrvale kalduma rangelt teaduslike uuringute suunast. Hinge, vaimu ja müstika osakaal hakkas märgatavalt suurenema.Vaatamata sellele, nende põhikiri kinnitas ainult teaduslikku uuringute suunda, oli praktilise maagiaga seotud teadmised küllaltki tähtsal kohal. "Ahnenerbe" instituudile olid eraldatud ülisuured rahalised vahendid, isegi rohkem kui USA kulutas oma "Manhattani projektile" ( mis ilmselt ikkagi täiega läbi kukkus)Uuringuid viidi läbi väga laiaulatuslikult, kulutati miljoneid marku, tavainimese seisukohast - täieliku jama peale. SS-i õpetlased tegelesid paljude tõsiste ajaloolis-kultuuriliste küsimustega. Näiteks nagu Püha Graal, teema, mille üle pole vaidlused katkenud tänapäevani ja mis köeti viimati veel üles Dan Browni tuntud raamatu avaldamisega.Edasi uuriti kõiki okultismis sisalduvaid hereetilisi (ketserlikke) õpetusi, sealhulgas alkeemikuid ja roosikrantsi ordut. Peale selle, organiseerisid nad ekspeditsioone Tiibetisse ja uurisid Nostradamuse pärandit.Sõja alguses järgnesid "Ahnenerbe" spetsialistid Wehrmachtile ja "panid silma peale" varadele, mis sisaldusid Euroopa muuseumides ja raamatukogudes. Hoolikalt valiti välja kõik germaani ajalooga seotud artefaktid ja üldse kõik huvitav mis oli seotud saksa rahva minevikuga.1940 aastal lõi Sievers spetsiaalse Aynzatsshtab kontorid, mis olid olemas praktiliselt kõigis suuremates Euroopa linnades. Selles süsteemis töötas ca 350 spetsialisti kes omasid antud valdkonnas suurepärast haridust. Nad kaevasid lahti kurgaane Ukrainas, teostasid arheloogilisi kaevamisi Pariisis ja Amsterdamis. Otsisid - ja leidsid hulga iidseid esemeid ja aardeid. Muideks korraldati ka euroopa muuseumide kollektsioonides tõsine "revisjon", kõik vähegi Saksamaa ajaloo seisukohast väärtesemed viidi kodumaale.Ausalt öeldes, suuremat osa nendest peale sõda üles leida ei õnnestunud. Nende kadumaläinud kollektsioonide kohta on liikvel palju erinevaid kuuldusi...

"Ahnenerbe" teadlased tegelesid ka katsetega luua "üliinimene", püüti luua psühhotroonset relva, töötati läbi uue loodava religiooni põhialuseid....Ühesõnaga kõige müstilise ja salapärasega, mida vaid inimese fantaasia võis välja mõelda.Aga samas oli selle instituudi raames kohad, kus tegeleti vägagi tõsiste teemadega. Näiteks tuntud raketiprojekt, millele ma pühendasin terve raamatu, samuti tuumafüüsika uuringud.

Võimalusele luua aatompomm, pööras Kolmanda Reichi juhtkond tähelepanu 1938 aastal, vahetult peale Hahni ja Heisenbergi kuulsat avastust. Just peale seda saatis rühm väljapaistvaid õpetlasi Himmlerile kirja, mis sisaldas järgmist:

Reichsführer!Hiljutised avastused uraani tuuma lõhustumise protsesside kohta lubavad meil täie kindlusega väita, et selle baasil on varsti võimalik luua ennenägematu võimsusega uus relv. See relv, kui ta osutub olevat Saksamaa kätes, lubab meil hävitada kõik vaenlased, kuid kui meie vaenlased edestavad meid, ootab Kolmandat Reichi suur häda. Seepärast loeme, et vaieldamatult on tarvis selle relva väljatöötamisele anda kõrgeim prioriteet ja kindlustada tuumafüüsika uuringud kõikvõimalike vahenditega. 

Üldiselt arvatakse, et natsliku Saksamaa juhtkond ignoreeris füüsikute pöördumisi ja uuringuid jätkasid teadlased oma vahenditest ja omal riisikol.

Mõtleme pisut järele: Miks peaks Hitler keelduma üliefektiivsest massihävitusrelvast. Kas ta lootis vaid välksõjale? Olgu. Oletame.Kuid meenutage, millised eesmärgid planeeris natsism endale peale globaalset võitu. Õigus - hävitada kõik "mittetäielikud" rahvad. Siin oleks tuumarelv vägagi ära kulunud.

Tõesti, pealetungivate tankikolonnide vastu, või pikaajalise kaevikusõja tingimustes ei oleks aatompomm olnud kuigi effektiivne. Loomulikult oleks see oma ülesandega paremini hakkama saanud, kui tavaline fugasspomm, kuid nende mürskude maksumus oleks olnud vägagi erinev. Pealesõjaaegsete arvestuse kohaselt oleks jätkunud ühest 1945 aastal lõhatud aatompommist vaid ühe keskmise jalaväepataljoni hävitamiseks. Palju odavam on kastutada selleks otstarbeks tavalist pommi.

Samas, kui jutt käib kohtadest, kus rahulik elanikkond elab tihedasti asustatud alal - siin ei oleks aatompommile effektiivsuselt võrdset. Üldsegi mitte juhuslikult ei visanud ameeriklased kahte tuumapommi, mitte sõjalistele objektidele vaid hoopis kahele Jaapani linnale. Eesmärgiks ei olnud mitte ainult hirmutada rahulikku elanikkonda vaid need kaks pommi oleksid Jaapani armeele lihtsalt üsna vähe kahju tekitanud. Selline tegevus ei oleks mõistagi "väärinud küünlaid".

Tuumapommi praktilisi võimalusi adusid kindlasti saksa füüsikud, tähendab, et ka Kolmanda Riigi juhtkond. Tuumapomm on parim vahend pealesõjaaegseks genotsiidiks, nii arvasid Hitler ja Himmler. Just sellepärast käseb Himmler 1938 aasta novembris kohe peale füüsikutelt kirja saamist, organiseerida "Ahnenerbe" raames instituut, mis tegeleks perspektiivse relvaarendusega, sealhulgas ka Kolmanda Riigi aatompommiprojektiga. 

Algusest peale salastati kogu projekt täielikult. Nad mõistsid, et parimate füüsikute kadumine ärataks soovimatut tähelepanu. Seetõttu oli kogu instituut üles ehitatud detsentraliseerimise põhimõttele. Iga füüsik jätkas tööd oma laboratooriumis just temale määratud lõigus. Saksamaad otsekui kattis nähtamatu pisikeste tuumalaborite võrk, mille kõik niidid jooksid kokku ühte instituudi hoonesse, mis asus Dortmundis servas. Siia sõitsid aeg-ajalt Hahn ja Heisenberg, Dibner ja teised projektis osalejad, et koos arutada saavutatud resultaate ja teha plaane tulevikuks.

Seetõttu ei saanud Kolmandas Reichis olla mingit fataalset omavahelist hõõrumist, mis oleks kahjustanud projekti tervikuna. Muidugi terve konkurents oli olemas, kuid tuli pigem kõigile kasuks.

Did the Nazis Build an Atomic Bomb?

For years historians had argued that the Nazi effort to build an atomic bomb during World War II was far

In some secret, hidden laboratory did scientists build an atomic bomb for

Hitler? (Copyright Lee Krystek, 2007)

behind that of the Allies. Then in a controversial 2005 book, historian Rainer Karlsch made a startling claim…

On March 4, 1945, Clare Werner was standing on a hillside in Thuringian, Germany. Not too far away was the military training base near the town of Ohrdruf. Unexpectedly there was a flash of light. "I suddenly saw something," she said, " ... it was as bright as hundreds of bolts of lightning, red on the inside and yellow on the outside, so bright you could've read the newspaper. It all happened so quickly, and then we couldn't see anything at all. We just noticed there was a powerful wind..."

In the days that followed Werner complained of nose bleeds, headaches and pressure in her ears. Was what she witnessed the test of a nuclear weapon by Nazi scientists? How close did Hitler come to having a working atomic bomb?

Discovery of Fission

In 1938, two Germans, Otto Hahn and Fritz Strassmann, working at the Kaiser Wilhelm Institute in Berlin, discovered that when they bombarded uranium with neutrons they could split the uranium atoms' nuclei into two parts releasing energy and more neutrons (a process called fission.) From this it was obvious to scientists around the world that it was possible to create energy-producing fission chain reactions as the neutrons from one split-atom plowed into surrounding atoms, splitting them also. A controlled chain reaction could be used for constructive purposes like making heat that could be used to produce electricity. An uncontrolled chain reaction, however, would be a bomb of incalculable power.

As World War II appeared on the horizon, scientists in the United States, Germany and other nations, approached their governments, warning them of these developments. At the time the state of physics research in each country was roughly on par. If this was the case, how come United States and its allies went on to develop the atomic bomb and Germany didn't?

Incompetence, Conspiracy, or Neither?

In the half-century following the war, several theories arose to explain the lack of German success. Samuel Goudsmit, a member of the Allied scientific intelligence mission that investigated German progress on a bomb, came to the conclusion that the German scientists working on the project simply didn't have the understanding necessary to build such a weapon. In other words, Goudsmit claimed that these scientists, all approved to work on the project by the Nazi government, were simply incompetent.

His thinking may have some support in recordings made in 1945. After Germany surrendered, German physicists involved in uranium research were rounded up and detained at Farm Hall in England. Their conversations were secretly recorded in hopes of finding the state of Nazi research in physics. Of tremendous interest to the British was the scientists' reaction to the news that the Allies had dropped an atomic bomb on Hiroshima. Werner Heisenberg, the head of the German program at Kaiser Wilhelm Institute, was initially amazed at the success of the Allies program. He immediately tackled the question of how much uranium 235 (the only isotope of uranium which would work as a nuclear explosive) would be needed to build a bomb and came up with a figure of over a ton - way too high. It is from this mistake that many experts have formed the opinion

that Heisenberg did not really understand how a bomb would work. However, Heisenberg corrected his estimate within a few days. Also, comments by Otto Hahn, who was another scientist interned at Farm Hall, suggests that Heisenberg had earlier, back in Germany, made the correct calculations. Perhaps he was now hiding his knowledge thinking that he and the other scientists were under surveillance, which indeed, they were.

As additional evidence of the German lack of understanding, Goudsmit argued that the Germans did not appreciate that the element plutonium could also be used to fuel a bomb. Documents recently found in Russian archives, however, clearly show this idea to be false. In 1941, Von Weizsäcker, a colleague of Heisenberg, wrote about plutonium in a patent application, "With regard to energy per unit weight this explosive [plutonium] would be around ten million times greater than any other [existing explosive] and comparable only to pure uranium 235."

Another popular theory is that Heisenberg actually sabotaged the German atomic bomb program because he didn't want Hitler to win the war. This idea originally was presented in a 1958 book by Robert Jungk called Brighter Than a Thousand Suns: A Personal History of the Atomic Scientists. Heisenberg did nothing to dissuade Jungk of this idea and later hinted that in a now famous September 1941 meeting with his old mentor, Niels Bohr, he had suggested that he was willing to join an agreement among all physicists to deny these powerful new weapons to all governments. This assertion is echoed in Thomas Power's book Heisenberg's War and Michael Frayn's play Copenhagen. Niels Bohr never publicly spoke of the

German physicists were surprised by the Allies atomic bomb dropped

on Hiroshima.

meeting, but papers found after his death tell a different story: Heisenberg was willing to work with the Nazis and wanted Bohr to join him.

The real reason that the German effort was not successful, however, probably had nothing to do with either a conspiracy by scientists to withhold the weapon or a miscalculation by Heisenberg in building one. Early in 1942, German Army Ordnance completed a report which ranked weapons programs by how promising they were. Based on the information available at the time, it seemed unlikely that a nuclear bomb could be developed in less than two years. The German belief that the war would be over in two years steered the Army to only invest in weapons programs that could be completed within that period.

It is unknown if Heisenberg himself made this time estimate, but it appears to be scientifically accurate and consistent with predictions made by Allied scientists. The Allies, however, concerned that the war would go much longer than two years, and that the Germans might be able to produce their own nuclear weapon, invested heavily in building such a device. Ironically, unknown to the Allies, the German program had been put on the back burner and was not a real threat.

An Industrial Project

Even if the Third Reich had decided to build an atomic bomb, it might have been beyond German means. The Allies' Manhattan Project, which created their nuclear weapons, was just as much of an industrial effort as a scientific breakthrough. The project cost the equivalent of $30 billion in today's dollars and employed 125,000 people. Vast amounts of complex machinery and sprawling factories were needed to turn out the rare uranium 235 and plutonium necessary to fuel the bombs. Germany just didn't have the industrial capacity to support such an undertaking during the last years of the war.

Even if they had attempted it they would have found their factories exposed to constant Allied bombing attacks. The Allies, on the other hand, could place their project facilities deep in the heart of North America (in places like New Mexico and Tennessee) far from observation and interference by the Axis powers. So it appears there was really little chance of the Nazis actually developing an atom bomb during the war. They didn't even come close… or did they?

One of the many calutrons at Oak Ridge used for creating the enriched uranium for atomic bombs. Germany would not

have had sufficient resources for such a large industrial effort during the war.

Karlsch's Zombie Bomb

German historian Rainer Karlsch, thinking about these issues wrote, "It would be rash indeed to believe that this is the last word on the matter. The German atomic bomb is like a zombie: just when we think we know what happened, how and why, it rises again from the dead." Karlsch resurrected the latest zombie himself when his book, Hitler's Bombe,was released in 2005. The book presents evidence that a second team of scientists under the direction of army physicist Kurt Diebner was much more oriented toward a weapons program than the Heisenberg group and had more success. Karlsch contends that this group was designing a bomb that used both nuclear fission and fusion (like that in an H-bomb) principles to release energy. He further suggests that this type of device was tested three times shortly before the end of World War II. One test occurred on the German island of Ruegen in the fall of 1944 and two more in the eastern state of Thuringia in March of 1945. While Karlsch doesn't say that the tests were entirely successful, he does believe that 700 people (mainly prisoners) died in the blasts.

After the publication of his book, Karlsch also found portions of a document written just after World War II by an unknown German scientist. A diagram found in these notes shows a sketch of a nuclear device very similar to the one Karlsch thinks was tested. Physicists that have examined the diagram don't believe it would actually have been capable of functioning, but Karlsch argues that the success of the weapon isn't the point. "…what is important," he writes in an article in PhysicsWeb with co-author Mark Walker, "is the revelation that a small group of scientists working in the last desperate months of the war were trying to do this."

Dirty Bomb

Another piece of evidence Karlsch points to is a Russian report written by Soviet spies. The report warns the Soviet leader, Stalin, that the Germans "detonated two large explosions in Thuringia." According to the report, these bombs probably contained uranium 235 and

produced a "highly radioactive effect." The report goes on to say that prisoners of war housed at the location were killed, "and in many cases their bodies were completely destroyed."

Karlsch found a sketch made by an unknown German scientist that looks like a

diagram for an atomic bomb.

Critics of Karlsch's work cite inconsistencies in his theory. For example, the bomb the Soviet report describes is not really a nuclear weapon because it does not use radioactive material to fuel the blast. It was, what would be called today, a "dirty bomb:" a conventional weapon laced with dangerous radioactive material to poison the surrounding area. This does not fit with the description made by Clare Werner of the test at Thuringia, which sounds more like a true atomic blast. Almost all parties agree, however, that Germany at that time did not have either the necessary uranium 235 or plutonium to build a true atomic bomb that could create such a fireball.

In February, 2006, scientists from Physikalisch-Technische Bundesanstalt in Germany traveled to Thuringia and took samples of soil to see if there was evidence there of any kind of a nuclear blast. Their reported revealed no abnormal background levels of radiation, other than those elevated as a result of the Russian Chernobyl reactor accident in 1986. Still, the report emphasizes that the tests do not disprove that there was an atomic blast at that location. It simply shows that there is no evidence in the soil to to support such a claim.

Even if you doubt Karlsch's theory, however, there is one area where you must agree with him: we have not heard the last word on this subject. There appears there is still some room left in the mists of history for the Nazi atomic bomb to rise from the grave at least one more time.

"Salarelvad"......11

Üheks sakslaste tuumaprogrammi komistuskiviks loetakse juhtumit Norra raskeveetehasega. 

Ametilik versioon loost on järgmine:

Tuumareaktori konstruktsioonis on olulisel kohal niinimetatud "aeglusti". Sakslased kasutasid selleks otstarbeks "rasket vett" ehk deuteeriumi,

http://et.wikipedia.org/wiki/Deuteerium

mis sobis selleks otstarbeks üsna halvasti ja mistõttu nad oma tuumaprojektiga edusamme ei teinud. Ameeriklased kasutasid grafiiti, mis sobis palju paremini - ja võitsidki "tuumavõidujooksu"!

Võtame kätte ja vaatame sellele legendile erapooletu pilguga. Esimese tuumareaktori ehitust alustati Saksamaal 1940 aastal. Juba tol ajal hakkasid sakslased aktiivselt kasutama rasket vett. Tuleb välja, et nemad "võitlesid" selle raske vee probleemiga viis aastat, sealjuures aru saamata, et grafiit sobib paremini? Seega olid saksa füüsikud jälle üheselt täielikud idioodid? Peale selle oli raske vee hankimine seotud oluliste raskustega, mis tahes-tahtmata oleks sundinud teadlasi otsima muud väljapääsu.

Justnimelt selle raske vee tootmise keerulisus suunaski mu mõtted sellele, et kõik see ei saanud olla nii lihtne. Asi on selles, et rasket vett saadakse üle keemilse reaktsiooni tavalisest veest. Selle tootmiseks on tarvis palju vett ja palju elektrit. Seetõttu asus Euroopa ainuke suur raske vee tootmise tehas Norras ja paiknes vahetult hüdroelektrijaama kõrval. Tehas kuulus kompaniile "Norra vesi"

Pärast Norra okupeerimist sakslaste poolt 1940 aastal, hakkasid viimased nõudma kompaniilt üha rohkem ja rohkem rasket vett. Tootmist laiendati, kuid tehas ei tulnud ikkagi oma ülesandega toime. Kuigi 1941 aastaks oli raske vee tootmine kasvanud kümnekordseks, oli see ikkagi kaugel etteantud kogustest. Sama pilt oli ka järgmistel aastatel. Sellega seoses tõuseb esile küsimus: aga miks mitte ei võidud raske vee tootmine üle viia Saksamaale?

Kas siis Kolmadas Reichis ei olnud hüdroelektrijaamu? Piisavalt. Näiteks, riigi lääneosas voolab suur Reini jõgi, mis oleks kergesti toime tulnud suure hulga raske vee tootmisega. Ruhri piirkonnas, kus asub ka Dortmund - on terve hulk hüdroelektrijaamu. Ehitada mõne sellise naabrusesse korralik tehas ei oleks olnud suur probleem. See lõbu ei oleks olnud muidugi odav, aga tuumaprogrammi peale ei hoitud ka raha kokku.

Miks siis sakslased ikkagi midagi ei ehitanud? Järeldus saab olla vaid üks - ju ei olnud neil seda lihtsalt tarvis. Järelikult neile jätkus Norras toodetavast raskest veest, vaatamata selle vähesusele ja pidevale diversiooniohule. Selle viimase organiseerimisega muideks inglased ei viivitanud.

See, et sakslased aktiivselt ekspluateerisid "Norra vee" tehast, oli teada kogu maailmale. Vähemalt polnud seda kuidagi võimalik varjata. Mõelnud läbi ja tulnud järeldusele, et raske vesi on saksa tuumaprogrammis kuidagi vajalik, otsustasid inglise eriteenistused tehases korraldada diversiooniakti.1942 aastal tehakse esimene katse, paraku edutut. Maandunud diversandid vangistatakse praktiliselt koheselt ja suunatakse Gestaapo ülema Mülleri juurde vestlusele.Paraku inglased ei anna alla. 1943 aasta veebruaris, rasketes talvetingimustes, suunduvad nad märkimisväärselt suurema grupiga teisele katsele. Ületades hulka takistusi ja sageli riskides eluga, suutisid nad siiski 28 veebruaril täita oma ülesande st. korraldada tehases plahvatuse. Lahkumisel enamik diversioonigrupist tapeti, või võeti sakslaste poolt vangi. Kuigi plahvatusega tekitatud kahju ei olnudki eriti suur, hooplevad inglased siiamaani, et nende eriteenistused saavutasid väljapaistva võidu. Mina oleksin nende asemel küll katsunud hoopis tagasihoidlikult vait olla. Hiljem korraldasid nad veel mõned diversioonid, milledest mõned lõppesid isegi edukalt.

Üldiselt, polnud ju patt hoobelda, kui kogu situatsioon töötas inglaste kasuks. Tehas asus tühjas metsases kohas, kuhu oleks võinud peita mitte ainult väikese salga vaid kasvõi terve diviisi. Saksa vägesid oli seal vähe, õhukaitse puudus peaaegu täielikult. Selliseid dessante oleks võinud alla saata sinna kasvõi iga päev! Tehase valve oli samuti üsna kesine ja isegi peale esimesi diversioone ei tugevdatud seda märkimisväärselt.

Küsin otse: kas see kõik teile midagi ei meenuta? Näiteks mõningaid analooge Niels Bohriga?Sakslase sõna otseses mõttes torkavad tehase inglaste ninaalla, et need rahuneks ja ei hakkaks otsima teisi, rohkem tähtsaid objekte. Arvestades asjaoludega, tundub olevad kogu lugu "peibutuspardi" ettesöötmisega, et tõmmata

endapeale võimalikult rohkem vaenlase tähelepanu.

Aga kuidas jääb siis grafiidiga? Jälle mulle tundus, et mul ei jätku piisavalt vajalikku informatsiooni. Kõik mu eelnevad järeldused rajanevad pigem tervel mõistusel ja loogikal aga mitte dokumentidel ja faktidel. Vundament sellel lool on küllaltki habras, on ju nii? Tähendab, tuleb leida tõeseid materjale ja dokumente! 

Ja ma võtsin selle ülesande tõsiselt käsile.

Vaherepliigiks...

Üldiselt püütakse väita, et saksalased olid sõja lõpus eesotsas Hitleriga pea kaotanud....Rabelesid pimesi viimase hetkeni jne....

Aeg: oktoobri lõpp 1944.a.Otto Cariuse kohtumiselt Heinrich Himmleriga. (Cariusele oli omistatud Tammelehis Rüütliristi juurde ja Hitleri asemel andis selle üle Himmler)

....Mõtlesin endamisi, kas Himmler ägestub nüüd, kui ma teatud parteimehi niivõrd alavääristavalt kirjeldasin?Ei midagi taolist.Reichführer vastas täiesti rahulikult:"Meie inimeste vilets olukord on mulle teada ja teada on ka see, et edasise vastupanu eelduseks saab olla üksnes uut tüüpi õhutõrje.Suhteliselt lühikese aja jooksul suudame kindlasti ameeriklaste "paraadlennud" meie pea kohal lõpetada. Varsti peaksid uudsed reaktiivlennukid lahinguvalmis olema. Uusi nii mehitatud kui kaugjuhitavaid õhutõrjerakette on juba katsetatud. Selle eest vastutavate härradega istusite äsja üheskoos söögilauas. Teil, minu armas Carius, on õigus - ilma nendele pommitamistele lõppu tegemata ei suuda me enam kaua vastu pidada. Kuid saab see sündida ainult eeldusel, et me suudame rindeid iga hinna eest veel aasta hoida. Meil on vaja üks aasta aega, et rahulikult valmis ehitada oma uued relvad, millega vaenlast üllatada!".......

Nii, et Saksamaa juhtkond teadis juba siis täpselt oma võimalusi ja erilisi illusioone endale ei tehtud. Pole imestada, et valmistati varakult ette põhjalikud evakuatsiooniplaanid juhuks, kui rindeid ikkagi ei suudeta hoida...

Allikas: "Tiigrid poris", lk. 195-196, kirjastus "Grenader", maksumus ca 290 kr 

Salarelvad".......12

Algusest peale oli mulle selge, et arhiivides tuhnimine on absoluutselt mõttetu. Võib-olla ma oleksingi peale aastatatepikkust tööd sattunud mõne kaudse tõendi peale kuid neid oli mul ilma selletagi piisavalt. Mäng ei oleks väärinud küünlaid. Paraku on mulle tõelised, salajased arhiivid kättesaamatud...

Samuti oleks võinud proovida leida nende sündmuste toimumise kaasaegseid. Kuid peamised tegelased nagu Hahn, Heisenberg, Dibner - on juba ammu lavalt lahkunud. Võib-olla õnnestuks paremal juhul leida mõningaid teisejärgulisi tegelasi, nagu laborandid, assistendid - paraku vaevalt oleksid nad hästi informeeritud. Need teadmiste katked, mis võisid olla olemas neil, ei annaks mulle nii, või teisiti terviklikku pilti. Järelikult jääb mul alles vaid proovida leida "võtmetegelaste" järglasi, juhtivate saksa tuumafüüsikute lapsi ja lapselapsi.

Esmapilgul kerge ülesanne polnudki nii lihtne. Ühel kaunil maikuu hommikul istusin lennukisse ja lendasin Berliini.

Esimeses järjekorras oli mul vaja kaasata firmad, kes tegelevad kadunud inimeste leidmisega. Selliseid on suhteliselt vähe ja tegutsevad nad enamasti sugupuude uurimise egiidi all. Samas töötavad nad kvaliteetselt. Tulemused olid masendavad, enamik tähtsamaid füüsikud olid olnud lastetud, kuna olid pühendanud end teadusele. Kõik nende tööga seotud materjalid kuulusid erinevatele instituutidele, kuhuni minu käsi ei ulatunud. Mõnedest juhtivatest töötajatest olid maha jäänud üsna kauged sugulased, kes arvata võib ei olnud kindlasti teemaga kursis. Saadetuna kohusetundest, ma siiski külastasind neist mõningaid, nimetades ennast füüsikuks, kes uurib saksa füüsika ajalugu ( ega see samas nii vale polnudki). Nagu arvata võis, oli enne mind neid juba korduvalt külastatud ja sama teemaga, nii, et hinnalist materjali sealt leida ei olnud lootust. 

Kaotanud juba lootuse, proovisin siiski leida jälgi Obersturmbannführer Hoylest (kirjapildi eest ei vastuta - varjutroll)Erilist lootust mul ei olnud - kõige tõenäolisemalt ta sõja lõpus tapeti, või siis põgenes maalt. Otsingu resultaate tuli mul oodata tervelt kolm päeva ja ausalt öelda tasus see ennast täielikult ära. Kui ma avasin firma kontori ukse, tuli mulle vastu juba naeratav töötaja ja teatas:Härra, me leidsime Teie Hoyle.Kas ta on elus?Paraku ei, ta suri 1979 aastal Augsburgis. Kuid, ma arvan, et see rõõmustab teid - tal on lapsed!Kas nad elavad sealsamas Augsburgis?Ei, hoopis kuskil Lõuna-Ameerikas. 1945 aastal osutus härra Hoyle olevat Argentiinas. Ta sõitis sinna koos naise ja kahe lapsega - poja ja tütrega. 70-ndate alguses kolisid nad Saksamaale tagasi, ilmselt koduigatsusest. Imelikult kombel elasid nad oma pärisnimede all. Lapsed on siiamaani Läänepoolkeral.Suurepärane! Kas oleks võimalik leida nende aadressid?Ülesanne on keeruline kuid.......

Tänasin ja maksin arve. Mulle kui argentiinlasele oli palju lihtsam seda otsingut teostada ise. Tundub, et ma lendasin üle ookeani täiesti kasutult. Või ikka pole see päris nii?

Pöördunud tagasi Argentiinasse, hakkasin otsima Hoyle-nooremat. Leida meie maalt inimest on sama keeruline kui nõela heinakuhjast, kuid mul oli tähtis trump. Hoyle elas kindlasti mõnes Saksa koloonias, taolises kasvasin üles ka mina. Kolooniate elanikud moodustavad küllaltki kinnise seltskonna, kus väga palju üksteist tuntakse. Ma pääsesin sellele ringile ligi.Juba järgmisel päeval ma vestlesin küllaltki priske elatanud mehega, kes mäletas suurepäraselt Hoyle perekonda.

Ja-jah olid sellised. Saabusid siia 46-ndal, elasid küllaltki eraklikult selles mõttes, et praktiliselt kellegagi ei suhelnud. Vanem Holey oli küllaltki ülbe ja morn inimene, nii, et isegi meie lapsed kartsime teda. Naine oli selline kartlikuvõitu, koguaeg vaatas tagasi, justkui kartes midagi. Poeg läks isa jälgedes- üsna uhke, vaikiv. Kui nad saabusid, oli ta viieteistkümne aastane. Tütar oli viieaastane. Plikatirts oli energiline, seltsiv, pidevalt jooksis meiega mängima, kuigi kahtlustan, et tema vanemad seda heaks ei kiitnud. Hiljem läks ta esimesel võimalusel mehele ja sõitis ära kuskile põhja ja Peruusse, või isegi Boliiviasse.

Aga vanem poeg?Aga vanem poeg elab niipalju kui mina tean, siinkandis. Ta on praeguseks pea seitsmekümne aastane. Lapsi tal ei olnud, seetõttu kui ta oleks surnud, oleks hakatud otsima juba tema õde ja seda oleksin ma kindlasti kuulnud.

Vanema poja- Adolf Hoyle leidmine oli vaid mõne päeva küsimus. (ise võite arvata, kelle auks vanemad talle sellise eesnime olid pannud)

Palju keerulisem oli temaga kokku leppida kohtumiseks aeg. Alguses ei tahtnud vanamees minuga üldse rääkida, karjus, et ma juba ütlesin sulle, mida tean, ning viskas toru hargile. Kelle pähe ta mind võttis, ei saa ma siiamaani aru. Tuli minna kaudset teed mööda, saata talle postiteel paki enda raamatutega ja juurde lisasin palvekirja. Nüüd kui ma helistasin Hoylele kahe nädala pärast, oli ta minu suhtes häälestatud juba natuke teisiti:

Olgu, kui te tõepoolest soovite pesta Saksamaad porist puhtaks, millega teda peale sõda kallasid üle jänkid ja venelased, siis sõitke minujuurde - üht-teist ma tean kuid erilist sentsatsiooni ärge oodake!

’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’ , tegemist on minu tõlkeveaga, parandasin ära. Sõitis Bohr mitte Šveitsi vaid Rootsi... ’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’

 71°40'22.33"S 2°50'25.24"W

"Salarelvad".........13

Tööd aatomirelva loomise alal, nagu jutustas Adolf Hoyle, algasid 1938 aastal.Himmler käskis tõesti hoida projekt suurima saladuskatte all, tegevust igat moodi maskeerides. Just seetõttu töötasidki füüsikud üle maa laiali oma laboratooriumides ja ei kogunenud ühe katuse alla, nagu USA-s. Sellisel töö organiseerimisel oli oma eelis, sakslastel ei tulnud luua uut suurt instituuti koos kalli sisseseadega, mis oleks ettevõtmise edasi lükanud vähemalt pool aastat.

Sellest hoolimata tunti läänes, et midagi on valesti. 1939 aastaks kadusid erialastest väljaannetest kõik Saksa tuumafüüsikaga seotud teemad. Polnud raske aru saada, et projekt oli astunud teoreetilisest staadiumist praktilisse. Seetõttu proovisid briti ja ameerika luureteenistused hankida kasvõi mingisugustki sakslaste tegevust puudutavat informatsiooni.

Kogu tuumaprogrammi salastamise üle valvamisega tegeles spetsiaalne grupp gestaapolasi. Seda juhtis Norbert Halke. Just temale tuli pähe organiseerida Niels Bohri päästmine ja kasutada "Norra vee" tehast tähelepanu kõrvalejuhtimise otstarbel. Tõsi, iga kord tuli tal palju vaeva näha, et torgata järjekordset "sööta" närviliste inglaste ninaalla. Selle eest iga kord peale "õnnestunud operatsiooni" sattusid britid eufooriasse ja sakslased said jälle väärtuslikku hingetõmbeaega.

1940 aastal saadi valmis esimene tuumareaktor. Selle edukad katsetused viidi läbi järgmisel, 1941-ndal. Siis õnnestus kaastööle veenda ka Joliot-Curie: kohalesõitnud prantslasele räägiti "muinasjuttu", et lähtudes sõjalistest vajadustest, tuleb neil Prantsusmaa elektriga varustamist oluliselt piirata ja järgmisel talvel valitseb Pariisis külm ning pimedus. Selle vältimiseks on tarvis võimalikult kiiresti valmis ehitada aatomielektrijaam. Curie oli esimene, kes hakkas uskuma juttu rahumeelsest tuumaprogrammist. Reaalselt soovisid seda tuumajõudu rahumeelsetel eesmärkidel tollel ajal kasutada vaid venelased, kes lõpuks saidki

maailmas esimestena valmis tuumaelektrijaama. Aga seni asus prantslane hoolsalt tööle, aidates kaasa sakslaste tuumapommi valmimisele.

Selleks ajaks oli saksa füüsikutele juba selgeks saanud, et raske vesi reaktorisse aeglustajaks eriti ei sobi. Peale pikaajalisi eksperimente jäid nad oma valikutes palju kättesaadavama ja odavama - grafiidi juurde. Kuid Norra tehas sai aina uusi ja uusi tellimusi - kuidagi oli vaja ju inglasi eksiteele viia!

Kogu riigis relvastusprogrammis oli tuumauuringutele antud kõrgeim prioriteet. Need olid kõik isiklikult Himmleri kontrolli all. Tegevust finantseeriti heldelt. Seda projekti luges Himmler enda omaks. Kuna SS-i ladviku käes olid praktiliselt piiramatud ressursid, siis liikusid uuringud ka edasi piisavalt kiires tempos. Muidugi jätkus probleeme, olid ka valed otsused - kus neid aga ei oleks? Kokkuvõtteks suutsid füüsikud 1943 aasta lõpuks Himmlerile esitleda esimese aatompommi näidise...

"Salarelvad".....14

Järgmine küsimus....kus seda pommi katsetada? Ei saanud ju lõhkamist teostada kuskil Baieris või Berliini küljeall. Ideaalseks kohaks oleks olnud muidugi Põhja-Aafrika tühi kõrb, aga selleks hetkeks olid sakslased sealt juba välja kupatatud...

22 novembril kirjutab Hoyle Himmlerile kirja, milles teatab järgmist:

Praeguseks hetkeks on objekt "Loki" katsetamiseks valmis. Katsetus on võimalik läbi viia järgmistes piirkondades:

- Norra, Põhjameri. Need piirkonnad on piisavalt asustamata, paraku asuvad liiga lähedal Britanniale. Pealegi on veepinna kohal lõhkenud pommi purustusjõudu võrreldes maismaaga väga raske õigesti hinnata.

- Alpid. Selles piirkonnas asub küllaltki vähe asustatud punkte. Paraku võivad sellises mägipiirkonnas sooritatud lõhkamised viia tõsiste tektooniliste liikumisteni. See võib kokkuvõttes rikkuda Alpides asuva kommunikatsioonivõrgu, mis omakorda oleks vägagi taunitav.

- Ida. Siin on olemas laiad, ilma elanikkonnata piirkonnad, kaetud metsaga, mis oleksid ideaalseks katsetuste läbiviimise paigaks. Samas tuleb silmas pidada kohaliku elanikkonna vaenulikkust ja võimalust, et relv võib sattuda partisanide kätte. Viimane asjaolu nõuaks piirkonnale eriti tugevat kaitset.

Ükskõik mis kohta ka ei vali, igal pool on omad miinused. Natsidel ei olnud, lihtsalt ei olnud katsetusteks sobivat kohta. Lõpuks, peale pikka kahtlemist, otsustab Himmler 1943 aasta detsembris katsetused läbi viia Venemaa lääneosas, piirkonnas, mida nimetatakse Valgeveneks.

Nüüd oli vaja kindlustada katsetuste ohutus. Esiteks puhastati piirkond partisanidest ja kohalikest elanikest. Selleks otstarbeks paisati Gomeli linna lähedale metsamassiivi kolm SS diviisi.Jaanuari ja veebruari kestel said väed oma ülesandega hakkama. Kohalikud elanikud saadeti Saksamaale, leitud partisanid, kui neid ei lastud maha siis toimetati nad Valgevene teistesse piirkondadesse.Lõppude lõpuks viidi 1943 aasta 3 märtsiks objekt "Loki" katsetuspaika. Lõhkamisseade seati üles

ürgmetsa, soisele alale. Lähedale paigutati veel mõned autod, elusloomad, samuti barakk poliitvangidega. Peale selle valmistasid SS-lastest sapöörid mõned betoonpunkrid, millede seinapaksused olid erinevad. Tulevase plahvatuse epitsentrisse paigutati veel uusimad "Tiiger" ja "Panter" tüüpi tankid. Polügoonile sõitsid tuumafüüsikud, pommi loojad, "Ahnenerbe" inimesed ja isegi Himmler isiklikult. Kõik nad muidugi asusid kümnete kilomeetrite kaugusel, selleks spetisaalselt rajatud punkrites. Inimesed, riietatuna hallidesse kostüümidesse ja mustadesse mundritesse kogunesid puldi ette, kus asusid plahvatuse iseloomu kohta infot väljastavaid mõõteseadmeid.

Berliini aja järgi kell 11.00 hommikul teostati lõhkamine. Tuumaplahvatuse välist pilti oleme me kõik näinud korduvalt telerist, seetõttu pole erilist mõtet tuumaseent kirjeldada.Purustused olid kohutavad, mõne kilomeetri raadiuses oli mets täielikult põlenud, tänu sügavale lumele ei levinud tulekahju edasi. Inimestest ja loomadest olid järel vaid kõrbenud skeletid. Betoonpunkrid jäid terveks kuid mitte täies ulatuses. Tankid, hoolimata mõnede detailide sulamisest, elasid plahvatuse üle küllaltki hästi.Adolf Hoyle kirjeldas seda pilti mulle nii, nagu oli rääkinud talle selle kohta tema isa, kes ise viibis plahvatuspiirkonnas järgmisel päeval:

...Ma ei tea, millega võrrelda seda metsa. Siin oleks nagu toimunud kokkupõrge kahe loodusjõu, tule ja jää vahel. Juba paljude kilomeetrite kaugusel epitsentrist kattis lund must nõgi, lähemale jõudes kadus lumi üldse. Kõrbenud maa seest turritasid välja põlenud puutüükad. Siin oli ainult kaks värvi: valge taevas ja must maa. Pinnas oli siiamaani soe, mahalangenud lumi sulab hetkeliselt ja maapind muutub mustaks poriks. Kõikidest piltides põrgu kohta, mida ma olen näinud oma elus, oli see kõige tõepärasem...

Kõik olid nähtust rabatud, isegi füüsikud, kes idee kohaselt oleksid pidanud teadma oma väljatöötatud pommi effektiivsust. Loomulikult ei SS-lased ega ka füüsikud ei läinud ise pärast plahvatust epitsentrisse, sinna suunati trahviroodu sõdurid, keda lubati selle eest karistuse kandmisest vabastada. Peale seda kui viimased olid tagasi pöördunud fotode ja näidistega, lasti nad kohapeal maha ja maeti sinnasamasse vennashauda...

"Salarelvad"........15

Hoyle-noorema jutustus oli sedavõrd ehe, et pöördunud tagasi koju, otsustasin kuuldut kontrollida, kasvõi kaudsete allikate põhjal. Kõige kindlam lähtepunkt olid mainitud kolm SS-diviisi. SS väeosasid ei olnud niivõrd palju ja nende sõjatee jälgimine ei oleks tohtinud olla eriti keeruline. Nii ma võisin juba paari tunni pärast veendunult väita: jah, kolm , 1 politsei ja 2 grenaderidiviisi olid 1943 aasta talvel paisatud sakslaste tagalasse, Gomeli rajooni. Tavaliselt seletatakse seda imelikku saatmist, sest rindel ei jätkunud katastroofiliselt jõudu, kahe momendiga:Esiteks. Diviisidel oleks olnud justkui väga vaja puhata. Kuid selleks oleks võinud ju leida rindelõikudes palju rahulikumaid kohti ja puhata polnud neil kah justkui millestki.

Teiseks. Nad olid kaasatud võitlusesse vene partisanidega. See on juba tõele lähemal. Kuid, kui jutt oleks käinud tavalisest võitlusest partisanide vastu, poleks olnud tarvis koondada sellist ebatavalist jõudu. Saata ühte pisikesse piirkonda 3 diviisi sõdureid, oleks olnud arusaamatu raiskamine...

Veel üks tõestus õnnestus mul hankida mõnevõrra hiljem ja üsna juhuslikult. Mäletate, et 1986 aastal toimus avarii Tšernoboli aatomielektrijaamas. Tuul viis radiaktiivse tolmu Valgevene ja Poola kohale. Õpetlased, kes mõõtsid piirkonna radiatsiooni, avastasid kummalise anomaalia: koos värske radiatsiooniga täheldati ka omamoodi jääkradiatsiooni, justkui mingist ammusest plahvatusest. Keegi proovis tõstatada teemat aatomireaktori juba varasemast avariist, kuid uuringud andsid momentaalselt vapustava resultaadi: "vana foon" on pärit 40-ndate esimesest poolest! Sellist asja ei saanud teadlaste arvates olemas olla, seetõttu otsustati kogu fenomen unustada printsiibil, et kui ei saanud olla, siis järelikult ka ei olnud. Hea loogika, aitab suurepäraselt rahulikult ja südametunnistust piinamata elada... Kahjuks mina seda ei oska.

Kuid pöördume tagasi Adolf Hoyle jutustuse juurde. Edukad katsetused kutsusid Reichi juhtkonnas esile vaimustuse. Saksa propaganda oli juba varemgi maininud "imerelva" mis pidi omama määratud purustusjõudu ja mille pidi peagi enda käsutusse saama Wehrmacht. Nüüd hakkasid need motiivid kõlama veelgi valjemalt. Tavaliselt on seda loetud blufiks, paraku pole sellisteks arvamusteks alust. Saksa propaganda eriti ei bluffinud, vahel muidugi nad ilustasid reaalsust. Süüdistada neid, et imerelva jutt oli puhas vale, ei ole senini õnnestunud. Propaganda lubas reaktiivhävitajaid, maailma kõige kiiremaid. Juba 1944 aasta lõpus patrullisid Reichi taevas sajad Messersmith 262-d. Vaenlasele lubati raketisadu. Sama aasta sügisel lendasid igapäevaselt inglise linnade poole "Vau" tüüpi lennuk-pommid.Miks siis peaks tingimata pidama sakslaste aatompommi lubadust blufiks?

Alates 1944 aasta kevadest algasid palavikulised ettevalmistused tuumapommi seeriatootmiseks. Selleks otstarbeks oli ehitatud Ruhri keskmesse spetsiaalne allmaatehas, otse aatomiprojekti koordineerimiskeskuse lähedale. Ehitusele paisati ülisuured ressursid, mitte vähem kui 100 000 vangi. Kõik nad hiljem hävitati. Juba 1945 aasta alguses võis Hitler kiidelda esimese seeriaviisiliselt toodetud aatompommiga.

Selles kohas hakkasid mul Hoyle jutustuse suhtes tekkma tõsised kahtlused. Kui Hitler sai hoobelda tuumapommiga, miks ta siis ei lasknud seda käiku? Ma ei mõtle, tuumapommi kasutamine oleks radikaalselt muutnud sõja käiku, kuid katsetada oleksid natsid ikkagi võinud. Seda enam, et tolleks hetkeks ei olnud neil enam kaotada midagi.

Võib-olla Hoyle valetab ja tegelikult ei saanudki sakslased pommiga hakkama? Vaevalt. Esiteks, milleks tal oleks tulnud valetada? Teiseks, kui tuumapommi ei valmistatudki Himmleri alluvate poolt, siis kust kohast hankisid selle ikkagi ameeriklased? Ei, täiesti kindlasti pidi olema mingi põhjus, mis segas Füüreril läbi viimast oma plaani.Pidin selle välja otsima.

Adolf Hoyle ei saanud mulle vastusega kasulik olla. Kõigile selleteemalistele pärimistele vastas ta järjekindlalt, et ta ei tea, isa mulle sellest ei rääkinud. Ja üldse proovis esimesel võimalusel teemat vahetada. Mulle jäi tahes-tahtmata mulje, et ta ei räägi midagi lõpuni. Kuid rohkem ma teada sealt nagunii ei

saanud.Tähendab, nagu tavaliselt, tuli oma jõududega hakkama saada.

http://www.youtube.com/watch?v=rZbW9RZEGsg

’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’

???????????????????????????????????????????

 Tuleb välja et Saksa aatompommiga tehti olematuks üks ameerika konvoi merel:......В конце марта 1945 года нас срочно направили в довольно отдаленный район Атлантики. Это был так называемый «резервный маршрут» - когда на пути конвоев вставали шторм или крупные отряды немецких субмарин, они шли именно этим обходным путем. Мы спешили как на пожар, шли на максимальной скорости, не считаясь с расходом топлива. Все, кто был на борту, гадали: что же такое ждет нас впереди, что заставляет нас нестись сломя голову? Два дня спустя мы получили ответ.На вечернем океане дрейфовали примерно два десятка кораблей. Вернее, уже не кораблей, а обугленных остовов. В одном из них можно было узнать эсминец, другой напоминал транспорт типа «Либерти». От большинства из них поднимались в воздух струйки дыма.Мы стояли на палубе, завороженные этим зрелищем. Никогда никто из нас не видел ничего подобного! Словно огромный пожар превратил какой-то конвой в сонм «летучих голландцев», мрачных и безжизненных. Впрочем, долго рассуждать нам не пришлось: командир соединения отдал приказ топить ужасающие развалины. Наши эсминцы развернулись в боевой порядок и стали выпускать торпеду за торпедой в мертвые корабли.Впрочем, не такие уж и мертвые: с палубы одного из них, на вид наименее пострадавшего, взвилась сигнальная ракета. На другом показалась неуклюжая человеческая фигура, пытавшаяся махать рукой. Выглядела она как-то странно, настолько, что никто даже не рискнул рассмотреть ее в бинокль. Тем не менее наш адмирал отдал приказ топить все, что держалось на поверхности воды. Три часа спустя все было закончено. Мы старались не задумываться над тем, что это было и оставались ли там живые люди. Впоследствии мы так и не получили никакого объяснения этим странным явлениям...............Конвой LW-143 вышел из американских портов 12 марта. Он насчитывал примерно 30 транспортных и 15-20 боевых кораблей охранения. После пары дней пути командир конвоя получил сообщение о бушующем в центре Атлантики шторме (шторм, кстати, действительно был  и пошел резервным маршрутом. Здесь конвой засекли германские субмарины и передали информацию на базу.Утром 18 марта с германского аэродрома взлетел один из тяжелых транспортников «Юнкерс-390». Однако не сей раз он вес не оборудование для антарктической базы, а гораздо более страшный груз. В его чреве находилась одна из немецких атомных бомб. Пилот имел прямую радиосвязь с субмариной, которая передала ему последние данные о местонахождении конвоя, после чего получила приказ смываться на максимальной скорости. После этого для опытного летчика (возможно, за штурвалом сидел один из асов германской бомбардировочной авиации  не составило труда обнаружить американцев.Тем временем радары американских кораблей зафиксировали быстрое приближение тяжелого самолета. Конвой быстро собрался в компактную группу, чтобы обеспечить лучшую плотность зенитного огня. Это и погубило моряков. Сброшенная немецким пилотом бомба попала точно в центр боевого порядка кораблей. Что произошло дальше, легко себе представить. Страшный взрыв, атомный гриб над Атлантикой, горящие корабли конвоя…Единственное, что меня удивляло, - почему немцы сбросили бомбу на конвой, а не на какую-нибудь более привлекательную цель? Разбомби они, к примеру, Лондон - человеческие

жертвы у противника оказались бы куда выше. Видимо, гибель конвоя LW-143 была всего лишь ходом в игре Гиммлера, демонстрацией собственных возможностей. Рейхсфюрер СС показывал американцам, что он не блефует, что у Германии действительно есть атомное оружие. В интересах обеих сторон было минимизировать человеческие жертвы и избежать ненужной огласки. В этом случае конвой, идущий по пустынной Атлантике, был оптимальной целью.......Saksa aatompomm lõhati ameerika konvoi kohal Atlandil 18 märtsil 1945.!955 aasta märtsi lõpus saadeti meid üsna kaugesse Atlandi piirkondaTegemist oli ühe konvoilaevade reservmarsruudiga Ameerikast Euroopasse, mida kasutati juhul kui põhimarsruudil möllas torm või takistasid teed suured saksa allveelaevade grupid.Kiirustasime nagu tulekahjule, sõitsime maksimaalkiirusel kütust kokku hoidmata.Kogu pardalolev seltskond mõistatas, mis ootab meid eest et sellist pöörast kiirust kohalejõudmiseks arendatakse.Kaks päeva hiljem oli vastus käes. Õhtusel ookeanil triivisid umbes paarkümmend laeva, õigemini enam mitte laevad vaid söestunud vrakid. Ühes neist võis ära tunda hävitaja ja teises Liberty tüüpi transportlaeva. Laevadest tõusid õhku veel suitsunired.Seisime kõik lummatult tekil seda pilti vaadates. Mitte kunagi polnud keegi meist näinud sellist vaatepilti. Nagu oleks hiigeltulekahju muutnud mingi konvoi süngeks ja elutuks Lendavate hollandlaste grupiks.Kaua me ei saanud vaadata sest komandörilt tuli käsk kõik need laevad uputada. Meie hävitajad pöörasid end lahingukorda ja hakkasid torpeedo torpeedo järel kaskma nende vrakkide pihta.Üldiselt oli laevadel ka midagi elusat, ühelt neist, kõige tervemalt tõusis taevasse signaalrakett, teisel tuli nähtavale inimvare, kes püüdis käega vehkida.Tema välimus tundus nii veider, et keegi ei julenud teda binoklist vaadata. Ja vaatamata sellele andis admiral käsu uputada kõik mis vee peal näha. Kolm tundi hiljem oli kõik lõppenud. Me püüdsime mitte mõelda sellele, mida see kõik endast kujutas ja kas sinna jäid elusad inimesed. Hiljem me ei saanudki mingit loogilist seletust neile kummalistele nähtustele.Konvoi LW-143 väljus Ameerika sadamast 12 märtsil. Seal oli umbes 30 transportlaeva ja 15-20 kaitselaeva.Peale kahepäevast reisi sai grupi komandör teate Atlandi keskosas möllavast tormist (torm oli ka tegelikult) ja läks varumarsruudile. Siin avastasid konvoi saksa allveelaevad ja teatasid sellest oma baasi.18 märtsi hommikul tõusis saksa lennuväljalt õhku üks raskepommitaja Junkers-390. Ainult see kord ei vedanud ta varustust Antarktise baasi vaid pela oli palju hirmsam last. Tema kõhus lebas üks saksa aatompommidest.Piloodil oli otseside allveelaevaga, kes andis talle viimased andmed konvoi asukohast ja sai peale seda käsu kaduda piirkonnast maksimaalkiirusel. Peale seda polnud kogenud lenduril mingi kunst (võimalik et juhikangide taga oli üks saksa pommituslennuväe ässadest) leida konvoi asukohta. Samal ajal avastasid ameerikalste radarid kiiresti läheneva raske lennuki. Konvoi kogunes kiiresti tihedasse gruppi et saada maksimaalselt tihedat õhutõrje kattetuld aga see hävitaski meremehed. lenduri poolt visatud aatompomm tabas täpselt konvoi keskkohta. Mis juhtus hiljem, on kerge endale ette kujutada. Kohutav plahvatus, aatomiseen atlandi kohal ja konvoi põlevad laevad.Ainuke mis mind pani imestama, miks sakslased heitsid pommi konvoile, aga mitte mingile huvitavamale sihtmärgile? Londonile heidetud pomm oleks toonud kaugelt enam ohvreid. Tundub et konvoi LW-143 hukk oli ainult käik Himmleri mängus, kes demonstreeris sellega oma võimalusi. Himmler näitas sellega ameeriklastele, et ta ei blufi, saksamaal on tõepoolest olemas aatompomm. Mõlema poole huvides olid minimaalsed inimohvrid ja avalikkuse vältimine. Seepärast oli konvoi kaugel Atlandil parim sihtmärk. 

"Salarelvad"......16

Versioon 1

Kogu kodutee jooksul murdsin pead selle mõistatuse kallal. Miks sakslased ei kasutanud tuumarelva? Hitleri humanismi ma ma ei usu. Tema sõjaline kompententsus oleks võinud olla ju parem kuid tuumapommi plahvatus vaenlase rindelõigus oleks pannud pealetungi mingiks ajaks ikkagi seisma. Pealegi oli pommi väljatöötamiseks kulutatud meeletult aega ja raha, patt oleks olnud mitte kasutada "mänguasja" sihtotstarbekohaselt. 

Küsimus on: kuidas seda kasutada?

Tõesti - kuidas?

Võib-olla siin ongi mõistatusele lahendus? 

Hiljuti kuulsin anekdooti:

Ameerika presidendi jutule läheb CIA direktor ja räägib:Mul on kaks uudist. Üks on halb ja teine on hea.President: Alusta halvast.CIA direktor: Olgu. Saddam Husseinil on aatompomm.Ja hea uudis?Aga seda meie peale kukutada suudab ta ainult kaameli seljast.

1945 aasta kevadel võis Kolmas Reich olla küll anekdoodis räägitud Saddami olukorras. Tuumapomm on, aga selle kohaletoimetamiseks puuduvad vahendid.Kas see oli tõesti nii?Kontrollime järele.

Mis tulevad esimestena meelde - need on hästiteada raketid "Vau"-1 ja "Vau"-2.Kas need oleksid võinud olla tuumapommi kandjateks?

"Vau"-1-sid loeti eranditult salastatud relvadeks. Selle väljatöötamine algas 1941 aastal Balti meres paikneval Peenemünde saare raketipolügoonil. See saar oli selliseks ülesandeks vägagi sobiv. Siia kogutud teadlased ja insenerid olid muust maailmast praktiliselt ära lõigatud, nii, et kaua aega ei teatud selle keskuse olemasolust mitte midagi. Saksa dokumentatsioonides oli raketti kirjeldatud kui "Fi-103"-me. Peale selle, salastatuse eesmärgil, et ajada segadusse vaenlase luuret, nimetati "Vau"-1 projekti vahel: "Seniitkahuri sihtimisseade 76".

Õpetlastele oli ülemuste poolt seatud ülesandeks konstrueerida lihtne ja odav relv, mis oleks aga väga effektiivne. Tööd liikusid edasi küllaltki kiiresti ja piisavalt edukalt. Katsetused teostati 1943 aastal.Rakett "Vau"-1 kujutas endast tõesti lihtsat ja odavat konstruktsiooni. See meenutas väikest, ilma piloodita lennukit, mis omas pulseerivat reaktiivmootorit nimega "Argus". Tiibade siruulatus oli 5 meetrit, seda sõltuvalt mudelist.

"Vau"-de start teostati spetsiaalselt rambilt, mille koosseisu kuulusid reaktiiv-pulseerivad käivitusmootorid ja rakett kiirendati nende mõjul vajaliku määrani. Kohe peale rambilt lahkumist visati käivitusmootorid küljest ära. "Vau" võis samuti startida lennuk-kandjalt ja isegi allveelaevalt. Tavaliselt toimus raketi lend 600 - 900 meetri kõrgusel, kiirus oli umbes 600 km/h.

Tõsisem probleem oli raketi suunamine sihtmärgile. Põhimõtteliselt oleks võinud luua kalli ja keerulise süsteemi, kuid projekti eesmärgiks oli seatud just relva odav hind. Kokkuvõtteks kontrollisid "Vau"-1 kurssi 3 lihtsat güroskoopi ja kompass. Lennu kaugust kontrolliti väikesega propelleriga, mis lennul pöörles ja sellega keeras kinni polti, mis keerme lõppemisel lülitas välja reaktiivmootori. Seejärel "Vau"1 pikeeris lõpuni ja plahvatus toimus vahetult maaga kokkupõrkamise hetkel.

Raketi odavus lubas seda toota suurtes kogustes. Kiirustades ette, mainigem, et kokku toodeti üldse ca 32 tuhat raketti. Juba 1943-1944 aasta talvel algasid Prantsusmaal stardiväljakute ettevalmistused, pommitamaks Suurbritannia territooriumi. Kusjuures, töid viidi läbi küllaltki suures ulatuses, tundus, et sakslased spetsiaalselt soovivad, et vaenlased neid näeks. 

Ameerika ja Inglise staapides algas paanika. Mida veel, Inglismaa lõunarannikule olid invatsiooniks Prantsusmaale koondatud tohutud jõud. Kuid need väeosad satuvad rakettide rünnakute alla....Edasi ei tahtnud Liitlaste ohvitserid isegi mitte fantaseerida...Nende hirmust haaratud kujutlusvõime tõi vaimusilma ette tuhandeid saksa rakette (tegelikkuses oli tol ajal sakslastel neid vaid mõnisada), mis muudavad nende vägede paiknemisala elutuks kõrbeks...

Ühest raamatust, mis on pühendatud rakettidele "Vau", lugesin järgmist informatsiooni nende sõjalise kasutamise kohta. Loomulikult ei saa seda võtta kõike puhta kullana kuid see illustreerib ilmekalt tolle aja olukorda....Niisiis..

Kõik "Vau"-1 suurepärased omadused rikkus ära selle kehv navigeerimissüsteem. Seda tüüpi raketti oli mõtet välja tulistada vaid väga suurte sihtmärkide pihta, nagu linnad võis siis suured laevasadamad.

"Vau" tüüpi rakettidele pani Saksamaa suured lootused. Kaotanud Britannia vastu õhusõja, unistas Hitler suruda Inglismaa põlvili rakettidega. Mitte juhuslikult ei tähenda täht "V" lühendit sõnast Vergeltungswaffe st."imerelv". 

("Vergeltungswaffe" ei tähenda tõlkes "imerelva" vaid hoopis "kättemaksurelva".Täiesti õige tähelepanek kasutaja nokitseja poolt. Millegi pärast on vene keelde tõlgitud see sõna siiski "imerelv" ja ma seda muutma ei hakanud - varjutroll)

"Vau" rakettidega pommitati Inglismaad ja Antverpeni sadamat, mis omas olulist tähtsust varustamaks Liitlasi kõige sõjaks vajalikuga. Selle tegevusega lootis Hitler veenda Inglismaa vennasrahvast kas tulema üle sakslaste poolele või vähemalt väljuma sõjast. Sellelt "Imerelvalt" ootasid natsid sõna otses mõttes "imet".Paraku imet ei juhtunud - plahvatused pigem liitsid inglasi ja nad ei mõelnudki "vennsrahvale" alistuda või sõjast väljuda.

"Salarelvad".....17

Brittide suurtüki- ja õhuvägi sai suurepäraselt hakkama "Vau"1-de hävitamisega. Uutele inglise hävitajatele, eriti neile mis omasid reaktiivmootorit, nagu Gloster Meteor, olid need raketid kerge saak. "Vau"1 rakettidel lülitus trajektoori lõppfaasis välja peamine mootor, mis andis aega vaenlasel ennast rahulikult kaitseks ette valmistada. Inglased teadsid, et seni kui nad näevad seda raketti taevas töötava mootoriga, ei ähvarda neid veel miski. Hiljem saksa konstruktorid selle vea kõrvaldasid. "Vau"1 rakettide hävitamisele aitas kaasa veel neist maha jääv pikk jälg, mille tekitas pulseeriv reaktiivmootor.

Inglismaa pommitamine rakettidega kestis alates 13 juunist 1944 kuni 29 märtsini 1945. Üldse lasti Britannia suunas teele ca 10 tuhat raketti. Kuni Londoni ja selle äärelinnadeni jõudis 2419 "Vau"1-te. Osa rakette lasti ka Põhja-Inglismaa linnadele.

Nagu sai teatavaks peale sõda, korrigeeriti rakettide lennutrajektoore lähtuvalt agendi infost, kes asus Londonis. Paraku töötas see inimene inglaste kontrolliall ja edastas valeandmeid, mille tõttu osa rakette langes kaugele eeslinnadesse. Londonisse lastud rakettidest oli 8070 ekspmplarist 7488 varustatud autonoomse jälgimissüsteemiga ja 2420 jõudsid neist sihtmärgini. Inglise hävitajate poolt tulistati alla 1874 tk, seniitsuurtükkide poolt hävitati 1878 tk või siis lõhkesid

need vastu õhupalle, mis piirasid linnasid õhust. Sihtmärgini jõudnud raketid hävitasid 24 791 elumaja, 52 293 hoonet muudeti elamiskõlbmatuks. Hukkus 5864 inimest, raskelt haavata sai 17 197 inimest, kergelt 23 174.

Väga tüüpiliselt kirjeldatakse "Vau"1-te järgnevalt: Sakslased ehitasid primitiivse relva, mille hävitamisega said inglased mängleva kergusega hakkama ja ainult tänu lohakatele õhutõrjujatele, kukkusid mõned neist ka Londonile ja teistele linnadele....

Kuidas nägi asi välja aga tegelikult? Tegelikult oli relva primitiivsus seotud puhtalt selle utilitaarse eesmärgiga. Keegi ei plaaninudki selle relvaga Inglismaad põlvili suruda, tegemist oli ainult vaenlase tarbeks "juurviljaaia hernehirmutisega". Aga milleks on "hernetondile" tarvis täiuslikku navigatsiooniseadet ja kõrgtehnoloogilist tehnilist lahendust? "Vau"1-le ei olnud üldse tarvis supertäpset navigatsioonisüsteemi ja võimasat mootorit. See relv valmistati võimalikult odavalt, ilma kõrgete lennuparameetrite ja suure purustusjõuta.

Nüüd küsite loomulikult, et mis eesmärgil see relv siis loodi? Kõik on väga lihtne. Kui raketid hakkasid ikkagi Inglismaa peale kukkuma, olid viimased sunnitud kiirustades organiseerima tõhusa õhukaitsesüsteemi. London oli ümbritsetud ringikujuliselt mitme kaitsetsooniga, mille kohal lendasid pidevalt patrull-lennukid. Üldse, mõningatel andmetel (mida inglased tänapäeval häbenevad), oli õhukaitsega hõivatud ca 2000 hävitajat ja kuni 5000 õhukaitse suurtükki. See arv oli suurem kui neid oli tol ajal rindel! Peale selle, olid mitusada hävitajat, sealhulgas just uusimad ja kiireimad, hõivatud Londoni õhukaitsega. Lisaks tegelesid sadakond raskepommitajat ainult "Vau"1-de stardiplatvormide hävitamisega, see tegevus oli paraku sama effektiivne, kui kirpude püüdmine pimedas toas.

Kokkuvõttes õnnestus sakslastel oma primitiivse relvaga hoida rindelt eemal pea kolmandikku vaenlase lennuväge. Kas pole hästi välja mõeldud? Inglased ja ameerikalased usuvad siiamaani, et neil õnnestus toime tulla "hirmsa hädaohuga". Või vähemalt teevad sellise näo, et ei saa aru, kuidas neil "nahk üle kõrvade" veeti. Hitleri raketiprogrammis ei omanud "Vau"1 mingit tähtsust ja allus see mitte armeele vaid hoopis SS-ile. Selle programmi juht oli suurepärane noor õpetlane Wernher von Braun. Just sellel mehel õnnestus luua relv, mis oleks saavutanud edu, kui oleks sellega valmis saadud natuke varem. Jutt käib raketist "Vau"2 ehk A4.

????????????????? Vastus neile kes imestavad et sakslased ei kasutanud aatompommi sionistliku lääne vastu. Tegu on hoopis nende tegusid ja moraali suunanud Aldebaranilt pärit tsivilisatsiooni arusaamadega. Lihtsalt sealt pärit seltskond on palju tundlikum radiatsiooni suhtes kui inimene ja seetõttu ei lubanud nad ka seda relva kasutada, üldse tundub et see relv loodui saksamaal sionistide ringkondadesse kuulunud teadlaste abiga ja õhutusel.Umbkaudu 1943 aastast vähenes kosmosesõprade abi rinnetel ja seda saab seostada ka esimeste aatompommide katsetustega Saksamaal.Ka täna kasutab sionistlik lääs oma vastaste maagilise poole hävitamiseks lahja uraaniga rikastatud mürske mis saastavad pikaks ajaks kogu looduse ja peletavad vastaste kosmoseliitlasi.Mõelge kasvõi sellele, miks Saksamaal siiani on ülisuur seltskond kes vastustab aatomielektrijaamu. Peale sõda pakkus üks kosmoseseltskond ameeriklastele tehnilist abi ja arenguvõimalust

aatomienergiast loobumise vastu.Ameeriklased loobusid ja sõlmisid koostööleppe Orioni kurjuseimpeeroimi hallidega kellele radiatsioon sobib ja kaitseb vastaste eest.Need teadlased kes olid Aldebarani süsteemiga seotud lahkusid siit läbi Antarktika portaali ja need kes asusid koostööle sionistliku Orioni Egiptuse nuhtlusega olid juba sõja ajal tegelikult vastaspoole mõju all, kelle suurimaks unistuseks oli üles ehitada juudisotsialism Iisraelis mille nad ka alistatud ja orjastatud pealtsõja Saksamaa rahade ja hea väljaõppe saanud juudisõjaväe abiga korda saatsid.????????????????????????

"Salarelvad".....18

A4 kirjeldatakse järgmiselt: Vormilt meenutab see hiigelsuurt mürsku, mis on varustatud nelja stabilisaatoriga. Raketi pikkus on 14 300 mm, maksimaalne korpuse läbimõõt 1650 mm, stardikaal ulatus 12,7 tonnini. Kaasas võis ta kanda 980 kg lõhkeainet ja 8760 kg kütust.Konstruktsioon koos stardimootoritega kaalus 3060 kg. Rakett koosnes rohkem kui 30 tuhandest detailist ja elektrijuhtmete kogupikkus ületas 35 kilomeetrit. Raketi tegevusraadius oli 290 kuni 305 km, kuigi mõned katseeksemplarid olid suutelised lendama ka kuni 355 km kaugusele. Lennutrajektoor moodusta keskelt tõusva parbooli, mille kõrgus oli umbes neljandik lennukaugusest. Lennuaeg oli kokku ca 5 minutit, mille ajal kiirus mõningatel trajektoori lõikudel ületas 1500 m/s. Raketi lähdestamiseks olid ette nähtud nii lihtsad, kui ka kaitstud stardiväljakud.

Peatume sekundiks. A4-ja lennukarakteristikud on piisavalt head isegi tänapäeval ja sellist ballistilist raketti oleks raske püüda isegi tänapäeva tingimustes. 30-ndate aastate lõpus ei eksisteerinud üheski maailma riigis sarnast relva, mis isegi ligilähedaselt oleksid küündinud A4 lennuparameetriteni. Midagi sarnast ilmus alles 40-ndate lõpus ja sedagi põhjusel, et raketi näidised sattusid Saksamaa vaenlaste kätte. Peale sõda võeti "saksa imerelva" koopiad paljude maade relvastusse, samuti arendati raketitehnikat selle baasil edasi. Raske on arvata, millises etapis oleks tänapäeva raketiteadus, kui poleks olnud Wernher von Brauni ja tema A4-ja. See rakett edestas omal ajal kaasegseid hinnanguliselt 15-20 aastat. 

Niisiis, 1944 aastaks sai A4 nimeks "Vau"2 ( "Kättemaksurelv"-2) ja oli valmis sõjaliseks kasutamiseks. Saksamaal oli SS-ile kuuluvates maa-alustes tehastes organiseeritud nende rakettide massiline tootmine. Kaitstud stardiväljakud ehitati erinevatesse prantsuse linnadesse. Need ehitised olid kapitaalsed ja kujutasid endast betoonist kupliga kaetud punkrit. Mööda raudteerööpaid lükati spetsiaalsel platvormil rakett ühest sissepääsust punkrisse, tangiti, teenindati ja paigutati nelinurksele betoonist stardiplatvormile, mille keskel oli umbes 5 meetrise läbimõõduga koonus. Punkris asus isikkooseisu tarbeks kasarmu, samuti köök ja medpunkt. Selle ehitise konstruktsioon võimaldas sealt startida kuni 54 "Vau"2 raketil ööpäevas. Lihtsa stardiplatvormina võidi kasutada ka suvalist sobivat platsi, kuhu paigaldati stardiraam. Kogu vajalik varustus paiknes veoautodel. Rakettide juhtimispunktideks kasutati spetsiaalselt modifitseeritud soomustransportööre. Liikuv stardkompleks paistis silma hea liikumisvõimega. Tänu sellele saadi stardipositsiooni pidevalt muuta ja tegid vaenlase lennuväele selle tabamise

raskeks. Poole aastase sõjategevuse ajal, vaatamata Liitlaste kuni 30-kordsele üleolekule õhus ja vaatamata intensiivsetele pommitamistele, ei suudetud stardiväljakutel hävitada mitte ühtegi "Vau"2-te.

Sõjalise kasutamise kohta kirjutatakse erialakirjanduses järgnevat:

1944 aasta lõpus alga operatsioon "Pingviin". Raketiüksused "Vau"2, mis koosnesid kuni 6000 sõdurist, ohvitserist ja kuni 1600 erinevast masinast, liikusid oma baasidest lahingupiirkondadesse. Juba 8 septembri õhtuks tabas 902 raketi-õhutõrje polgu poolt välja saadetud esimene rakett Antverpeni sadamat.Raketirünnakud kestsid 1944 aasta 8 septembrist kuni 23 märtsini 1945 aastani.Kogu pommitamise aja jooksul saadeti välja 1269 raketti Inglismaale ja 1739 euroopas asuvate sihtmärkide pihta. Ametlike andmete järgi tabas Inglismaad 1054 "Vau"2-te millede ohvriteks said 9722 inimest ( 2754 tapetud ja 6523 haavatut) Antverpeni piirkonnas lõhkes 1265 raketti, mille tagajärjel hukkus 6448 inimest. Haavatute ja teadmata kadunute arv oli kokku 23 368 inimest.

Seega oli "Vau"2 effektiivsus küllaltki kõrge. Mitte juhuslikult ei teatanud 1944 aasta lõpus Hitler Himmlerile, kelle isikliku kontrolli alla kogu projekt kuulus:

Kõik mis meil on tarvis täna, on võimalikult rohkem A4 tüüpi rakette, millega võitlemiseks puudub vaenlasel "vastumürk" ja millega oleme võimelised suruma oma vastased põlvili. Kõik mida nõutakse meie vapratelt sõduritelt - vastu pidada senikaua, kuni A4-jad muudavad vaenlase tagala suitsevaks ahervaremeks. Viimaste andmete kohaselt evakueeritakse Londonist ja teistest linnadest kiirustades elanikke. Pruugib meil ainult natuke suruda ja Britannias tekib kaos. Keegi ei taha riskida oma eluga, eriti need kes elavad suurtes linnades ning töötavad tehastes ja sadamates. Riigi ökonoomika tardub, aga selle tagajärjel variseb ka inglise-ameerika koalisatsioon. Me ajame nad välja Prantsusmaalt, nagu tegime seda 1940 aastal ja pärast pöördume seljaga lääne poole ning klaarime arved venelastega. A4 on relv, mis võib tuua meile võidu.

Ja tõesti, Hitleri unistused oleksid võinud täituda. See, et elanikud lahkusid 1944 aasta lõpust kuni 1945 aasta alguseni inglismaa linnadest, ei ole poolemeelse diktaatori väljamõeldis vaid tolle aja reaalsus. Londonist lahkus igapäevaselt mitu tuhat inimest kes suundusid maale-ja põhjapiirkondadesse. Sellega seoses algas ka riigi majanduslik langus...

Kui sellele raketile oleks pandud tuumalõhkepea.....Natside kurvastuseks ja ülejäänud maailma õnneks oli see tehnilisel võimatu. "Vau"2 suutis endaga kaasa võtta lõhkepea kaaluga kuni üks tonn.Aatompomm oli sellest mitu korda raskem. "Vau"1-st pole üldse mõtet rääkida, selle võimalused olid veelgi väiksemad...

Tähendab, et mul oli õigus, sest Hitleril ei olnud lihtsalt tuumapommile piisavat võimekat kandjat? 

Kuid ärgem kiirustagem järelduste tegemisega...

"Salarelvad......19

Jah, just nimelt, kallis lugeja. Ma ei eksi ja ei kirjuta 20 sajandi teisest poolest vaid Kolmanda Reichi ajast. Just natsionaalsotsialistlikul Saksamaal loodi esimene kontinentidevaheline, ballistiline rakett.

Projektist A9/10 on kirjutatud suhteliselt vähe. Ühest kataloogist õnnestus leida mul selle projekti järgnev kirjeldus:

Reichi juhtkond arvas, et poleks paha sooritada raketilöök ka USA-le kuid selleks otstarbeks ei jätkunud ka "Vau"2 suutlikkust (lennukaugus ca 350 km). Veel 1941 aastal (st. kuni ametliku sõjakuulutamiseni USA poolt), tegelesid saksa insenerid 2-astmelise kontinentidevahelise ballistilise raketi A9/10 väljatöötamisega. Teise astme osas kavatseti kasutada raketti "Vau"2. Sellest kombinatsioonist oleks täielikult piisanud USA pommitamiseks... 

( jätan siia välja toomata rohked tehnilised andmed, neid suudab soovi korral leida internetist igaüks ise - varjutroll) 

Tegelikult algas teaduslik töö projekti kallal juba 1939 aastal. Alguses kavatseti rakett teha 1-astmeline ja nähti selle gigandi projekteerimisega kõvasti vaeva. Hiljem tuldi mõttele, et relva laengut kandva osa võib täitsa vabalt teha eraldi. Mitmeastmeline variant omas hulka eeliseid: Nüüd ei pidanud rasked kütusepaagid kaasa tegema kogu lendu vaid neist võis vabaneda praktiliselt kohe peale starti. Hiljem ehitati selle skeemi järgi kõik maailma ballistilised raketid. Siit liikusid saksa insenerid edasi paraku katse ja eksituse meetodil.

1941 aastaks oli lõpetatud projekti esimene etapp. Teada on, et kõige suuremat peavalu valmistas inseneridele täpse navigatsioonisüsteemi väljatöötamine.Tööd A4 osas, mis pidi saama raketi teiseks astmeks, liikusid edasi vaevarikkalt. Nagu näitas hiljem praktiline kogemus, isegi tulistades suhteliselt lähedalasuvat objekti, nagu London, ei jõudnud pooled raketid eesmärgile. Mis tabamistõenäosus on siis tulistades seda üle ookeani? Sellise küsimuse esitasid endale insenerid. Seejuures oli ilmselge, et A9/10 hakkab maksma oluliselt rohkem kui A4 ja kaotada katsetuste käigus massiliselt rakette, ei tahtnud keegi.Elektroonilise süsteemi puudumisel oli sakslastel kaks võimalust:Kas juhtida rakett sihtmärgini raadioteel.Teha see hoopis piloteeritavaks. Seetõttu tehti teine ( lõhkelaengut kandev) osa kahes variandis: raadio teel juhtitav ja piloodikabiiniga variant.

Algul valisid konstruktorid esimese tee. Kuna raketti ei oleks nagunii valmis saadud enne 1944 aastat, oli ikkagi selge, et palju katselaskmisi sooritada ei saa. Seetõttu tuli lähtuda pigem propaganda eesmärkidest, kui relva sõjalisest kvaliteedist. Rakett pidi tabama mitte lihtsalt New Yorki vaid mingit konkteetset piisavalt tähtsat objekti.Raketirünnaku eesmärk oleks olnud kutsuda ameeriklastes esile šokk.Teda on, et selleks objektiks valiti Empire State Building - tolle aja kõige suurem pilvelõhkuja. Küsimus oli aga selles, kuidas hoonele pihta saada.1944 aasta septembris oli saksa välisluure abwehri poolt USA-sse saadetud eriagent, kelle ülesandeks oli uurida võimalusi paigaldada pilvelõhkujale raadiomajakas, mille signaali peale pidi kohale lendama A9/10. Tegemist oli väga kogenud luurajaga ja tema operatsioon oli väga põhjalikult ette valmistatud. Uusimat tüüpi allveelaev viis ta USA rannikule, kogu kattevari oli kõrgemast klassist. Ja ikkagi sai ameerika luurele kuidagimoodi teatavaks andmed sakslaste ettevalmistatavast operatsioonist. Sellest infolekkest oli jänkidele kasu. Sakslaste superagendil oli harjumus hoida peenraha pintsaku rinnataskus, see asjaolu oli ameerika agentidele juhiseks.Info anti kohalikele teada. 

Teda märkas keegi New Yorgi pisiärimees, selline jäätiseputka müüja taoline, kes märgates, et tema klient otsib maksmiseks raha rinnataskust, teadis kohe, kuhu on vaja "koputada". Kahtlusalune peeti kinni ja see osutus tõesti otsitud diversandiks. Nüüd tuli konstruktoritel hädaga minna teist teed mööda.

Uue, 1945 aasta alguseks, millel oli määratud saada Kolmandal Reichil viimaseks, sai piloteeritav rakett A9/10 valmis. Selle ninaossa oli ehitatud kitsas, suurepärase vaatega ja väga lihtsate juhtorganitega kabiin. Piloot-surmamineja võis raketti juhtida juveliiri täpsusega, samas pidi kabiinist saama samaaegselt ka tema haud. Sealt pääsemiseks ei olnud tal vähimatki šanssi, sellist võimalust lihtsalt ei nähtudki ette. Tuleb mainida, et A9/10 oli Saksamaal ainuke sedasorti enesetapjalik relv.

Start toimus 14 veebruaril. Sihtmärgiks oli eelpoolnimetatud pilvelõhkuja, või ükskõik milline suurem ehitis, peaasi, et plahvatus läheks asjaette ja propaganda võiks hiljem ähvardada ükskõik millise hoone hävitamisega. Psühholoogiline effekt tõotas tulla grandioosne...Teada oli, et jaapani kamikadzede rünnakud olid viinud ameerika meremehed meeleheite äärele. Mida oleks sellisel juhul pidanud arvama ameerika elanikkond? Kaua selle üle mõistada ei tulnud. Saksa juhtkond võttis A9/10 stardist kinni kui viimasest võimalusest ennast tõestada. Muideks, mille kõige külge nad tol ajal ka ei klammerdunud?

Kõlas signaal ja piloot võttis kokpitis oma sisse oma koha. Käivitati võimsad mootorid ja rakett hakkas stardiväljakult vaikselt õhku tõusma, kogus hoogsalt kõrgust ja kadus silmapiiri taha.

Mis edasi juhtus, ei ole täpselt teada. Ühe versiooni järgi ei pidanud vastu piloodi närvid. Asi on selles, et rakett oli varustatud enesehävitussüsteemiga juhuks, kui ähvardas oht, et rakett võib sattuda vaenlase kätte. Näiteks kui Inglismaa kohal oleksid ootamatult seiskunud mootorid ja rakett oleks võinud langeda sinna maapinnale. Piloot pidi siis tõmbama spetsiaalsest hoovast, mis pani lõhkema pommi ja plahvatama kütusepaagid. Ilmselt see asjaolu mängiski saatuslikku rolli.

Probleem oli ka selles, et A9/10 stardimomendiks ei oldud jõutud läbi viia konstruktsiooni igakülgseid testimisi. Suur hulk 1944 aasta teisel poolel läbiviidud katsetusi olid päädinud läbikukkumisega. Seetõttu ei oldud ka sellel korral täielikult kindlad asja õnnestumises. Mõningatel andmetel sattus piloot peale starti paanikasse ja lõhkas ise raketi. Stardiväljakul olevat vastu võetud tema viima teade: See lõhkeb, see kindlasti lõhkeb! Mu Füürer, ma suren!

Tegelikult ma kahtlen sügavalt, et fanaatiline nats, kes oli rõõmuga vastu võtnud enesetapjaliku ülesande, lõi viimasel hetkel araks. Kõige tõenäolisemalt rakett lihtsalt ei jõudnud tehnilistel põhjustel eesmärgile. Probleemiks võis olla näiteks teise raketi 2-astme vallandamine - asi millega oli ka varem olnud probleeme. Sellisel puhul leidis natside superrelv oma lõpu kusagil Atlandi ookeanis. Muidugi ei saa välistada, et stardil tekkiv ülekoormus mõjutas piloodi mõistust ja ta seetõttu lõhkas raketi kuid mulle tundub see variant vähetõenäolisemana.

Kas selline rakett võis kanda tuumalõhkepead? Nii pradoksaalne kui see ka ei näeks - ei. Nagu ma juba mainisin, moodustas raketi 2-astme seesama A4, mis suutis kanda kasulikku lasti umbes 1 tonni ümber. Sellest oli paraku liiga vähe. 

Kui see poleks olnud nii, oleks 14 veebruaril lendu läinud maailma esimene ballistiline tuumarakett, edestades sellega tükk maad venelaste "Saatanat".

See oleks olnud huvitav versioon, kui minu käes ei oleks olnud fotod - pildid sakslaste kontinentidevahelisest ballistilisest raketist stardiväljakul. Midagi peale A4 ma raketi ninaosast välja lugeda ei suutnud...

Aga võib-olla oleksid olukorra lahendanud strateegilised pommitajad?

Tehnoloog Veteran

Postitusi: 1,027Liitunud: Mar 2007

"Salarelvad"......20

Esimesed katsed luua Kolmandale Reichile raskepommitajaid, jäävad 30-ndate aastate algusesse. Kogu tegevus seostub kindral Walther Weveri nimega. Walther Wever oli esimene saksa õhujõudude staabiülem. Kindrali isikul oli koos vaieldamatute plussidega ka üks maniakaalne kirg: ta armastas hullupööra raskeid pommituslennukeid. Selliseid tohutu suuri neljamootorilisi lennumasinaid. Mida oleks selle kompleksi kohta, mis võis vaevata vaest Waltherit, öelnud isake Freud, kardan isegi ette kujutada...Kuid teada on, et tema juhtimisel saadi 30-ndate aastate alguspoolel valmis 4-mootoriliste raskepommitajate "Dornie 19" ja "Junkers 89"-st katseeksemplaridega.Tehnilise ülesande kohaselt pidid need lennukid omama lennukaugust mitte vähem kui 6000 km, võtma peale pomme kuni 2000 kg, ja omama lennukiirust 500 km/h. Projekti nimeks pandi ("Uraali pommitaja"), autorite arvates, pidid need masinad olema võimelised pommitama Uraali mägedes asuvaid sõjalisi objekte. Ameerikast ei räägitud midagi, kuid ilmselt arvestati ka sellise võimalusega.

Kogu projekti algne kasu oli vähene. Mõlemad näidised, nagu oodata oligi, ei vastanud praktiliselt ühelegi lähteülesandes esitatud tingimusele. "Junkers 89", omades 4 mootorit, igaüks 960 hobujõudu, omas max lennukiirust vaid 386 km/h, kandis pomme kuni 1600 kg ja omas lennukaugust ainult 2980 km. Nendele, kes teemat üldse ei valda: see on väga ja vägagi keskpärane saavutus. Tavaline, keskmine, palju odavam 2-mootoriline pommitaja, suutis ilma probleemidega saavutada või isegi ületada need parameetrid. Kui paigaldada edasipidi lennukile isegi võimsamad mootorid, saame ikkagi keskpärase pommitaja. Seetõttu pole ime, et peale Weveri hukkumist lennukatastroofis, lõpetati kõik selleteemalised arendused ja tähelepanu alla võeti keskmised ja pikeerivad pommitajad. 

Kuid 1939 aastal andis Füürer ülesande: tahate, või ei taha, aga tarvis on luua oma raskepommitajate armaada! Mis siis konstruktoritel üle jäi? Ainult kannad kokku lüüa, võtta valveseisang ning hüüda:"Just nii, minu Füürer!" Konstruktorid asusid asja kallale kuid mitte eriti kiirustades. Alles pärast Füüreri teist, karmi käsku, loodi mõned perspektiivsed katseeksemplarid.4-mootoriline Heinkel "He-274 ja "He-277" omasid maksimaalset kiirust 570-585 km/h,

lennukaugust 4-6 tuhat km ja peale suutsid võtta 4-4,5 tonni pomme. See ületas tunduvalt ameeriklaste "B-17" ja "B-24"-ja, rääkimata juba brittidest, kes sooritasid oma lennud Saksamaa kohale ainult öösiti, kuna olid saksa hävitajatele kergeks saagiks.

"Papist poisid" polnud ka Messerschmiti konstruktorid. "Me-264" omasid suurepärast lennukaugust, mis võimaldas pommitada isegi USA idakallast. Paraku oli see masin liiga aeglane ja kehvasti kaitstud, kõik oli ohvriks toodud suurele lennukaugusele.Kõige paremini said ülesandega hakkama aga Focke-Wulfi insenerid. Neil õnnestus luua tolleaegse tehnilise taseme kohta tõeline ime: 6-mootoriline raskepommitaja "Focke-Wulf" ("Ta-400") Ameeriklased võisid selletaolisest ainult unistada ja suutsid midagi sarnast valmis ehitada alles mõned aastad peale sõja lõppu. Teised riigid ei jõudnud isegi millegi taolise projekteerimiseni. Hiigellennuk oli voolujooneline, meenutades tänapäeva hävitajaid. Omas suurt lennukaugust, küllaltki suur lennukiirust (550 km/h) ja see viimane tegi ta vaenlase hävitajatele küllaltki probleemseks sihtmärgiks, seda enam, et lennuk omas kaitseks 9 kahurit ja 4 kuulipildujat. See "lendav kindlus" võis kaasa võtta kuni 10 tonni pomme. Ameeriklased ja Inglased võisid tollel ajal ainult kadedusest roheliseks minna.

Firma "Junkers" pidas ennast samuti väärikalt üleval. Jutt käib transpordilennukist "Junkers-390", mida oli võimalik kasutada ka pommitajana. See 6-mootoriline hiiglane omas samuti suurepärast lennukaugust ning võimaldas pommitada USA idarannikut ja teine eksemplar suutis lennata üle Venemaa ja Hiina, toimetades delegatsiooni Jaapanisse. Kõik ajaloolased väidavad jäärapäiselt, et "Junkers-390" oli ehitatud ainult 2 katseeksemplaris. Tegelikkuses oli neid eeskätt lennuks Antarktikasse kasutatavaid lennukeid mitte vähem kui 30. 

Võtame siis teema kokku.Jah, Saksamaal ei olnud suurt strateegilist lennuväge. Kuid tuumapommide viskamiseks, millede arvu võis lugeda ehk sõrmedel, ei olnudki seda vaja. Palju olulisem oli lennuki-kandja kvaliteet, aga see ei olnud saksa projektidel just kõige kõrgeimal tasemel. Selleks, et organiseerida mõned õnnestunud lõhkamised, oleks tarvis läinud ainult mõnda raskemat pommitajat. Ja ikkagi ei tõusnud neist ükski, tuumapommiga pardal, õhku.Miks?

"Salarelvad".....21

1945 aasta kevadel ei olnud Füüreri võim enam nii piiritu kui varem. Paljud ametnikud ja isegi Reichi ministrid pidasid natside sõjalist krahhi vältimatuks. Vastavalt sellele, hakkasid nad mõtlema elule sõjajärgsel Saksamaal. Loomulikult mitte niivõrd saksa rahva tulevikust, kuivõrd iseenda naha päästmisest.

Aidati ennast erinevatel viisidel. Mõningad - näiteks Himmler ja Göring proovisid luua kontakte lääneliitlastega ja kokku leppida separaatrahu kehtestamises. Sellest ei tulnud midagi välja, ameeriklased ja inglased kartsid, et nende rahvad lihtsalt vahetavad nad võimult välja ja vihale aetud Venemaa aitab sellele ainult kaasa. Keegi kauples vaikselt juutidega, päästes neid surmast ja lootis endale sellega kindlustada garantii ellujäämiseks. Mõningad, nagu näiteks Speer, lihtsalt šaboteerisid Hitleri käske, jättes hävitamata strateegiliselt tähtsad objektid. Muideks Speeril vedas, tänu koostööle pärast Nürmbergi protsessi ta vangistati ja võrdlemisi kiiresti ka vabastati.

http://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Speer

Üldiselt olid sõja viimastel kuudel Reichi ladvik hõivatud väiksemal või suuremal kujul enda päästmisega. Miks ei võiks eeldada, et kulissidetagusesse kauplemisse inglaste- ja ameeriklastega oli kaasatud "kaubana" ka aatomiprojekt?

Tõesti, riigi juhtkonna kainelt mõtlevad inimesed said aru, et isegi 10 tuumapommi ei muudaks sõja käiku ja kättemaks tuleks neile selle eest kindlasti veel karmim. Seetõttu pole ka neid pomme erilist mõtet käiku lasta. Teisest küljest olid tuumapommid suurepärased kauplemisobjektid - lubades šaboteerida nende kasutamist, võis garanteerida elu mitte ainult endale vaid kogu oma perele ja suguvõsale.Võib-olla keegi SS-lastest käitus just nii?

Mulle meenusid selle peale mõned Adolf Oike jutustuses esialgu minu tähelepanu mitte köitnud detailid. Asi oli selles, et peale esimeste seeriaviisiliste tuumapommide valmis saamist jäid need "Ahnenerbe" käsutusse. Uue relva kasutamiseks oli formeeritud spetsiaalne pataljon "244". See üksus allus otse Himmlerile.

Selge on, et ilma Oile vanemata ei olnud seda projekti šaboteerida võimalik. Kui tõesti äraandmine toimus, pidi ta kindlasti olema kursis ning saama sellest ka isiklikku kasu.Ja nüüd meenus mulle see mida kuulsin Berliinis. 1970-ndatel aastatel oli vana SS-lane koos naisega oma nime all pöördunud tagasi Baierisse ning elasid seal rahulikult oma elupäevade lõpuni. Neid oleks kinni pidanud võetama juba lennujaamas! Kuid ei võetud. Miks? Millest on tingitud selline saksa võimude "pimedus?"

Tundub, et vanakesel Oilel olid piisavalt tõsised ja võimsad kaitsjad, kellede tiiva all ei pidanud ta kartma ei kedagi ega midagi. Arvatavasti olid need ameeriklased. Millest selline heasoovlikkus? Millise suure teene tegi füüreri sõdur oma vaenlastele? Vastus selgub juba küsimusest.

Selgusetuks jääb, kas Oile tegutses omal riisikol või omas ta selleks ka Himmleri heakskiitu. Selle kohta mul täpsed andmed puuduvad kuid ma kahtlen, kas ta julges otse vastu astuda oma sefi huvidele. Lõppkokkuvõttes oli tema siiski ainult üks väike süsteemi mutrikene, kelle füürer oleks võinud iga sekund pulbriks hõõruda. Liitlaste luurega suhtlemiseks tal väljund puudus. Kas siis tuumašantaaž oli osa Lääneliitlastega läbirääkimiste osast? Võimalik. Aga võib-olla ka mitte. Himmler võis ette lükata oma alluva, et mitte kompromiteerida end Hitleri silmis ning koordineerides ise protsessi kulisside tagant.

Niisiis, kuidas võis näha välja saksa aatomirelva ajalugu 1945 aasta kevadel?

"Salarelvad".....22

1945 aasta algusest hakkasid esimesed tuumapommid laekuma spetsiaalselt selleks tarbeks komplekteeritud pataljoni "244" käsutusse. Tootmise käik on tänu Oile jutustusele ning mõningatele kaudsetele tõenditele üsna täpselt teada.1944 aasta detsembris valmistati esimene eksemplar, jaanuaris kaks, veebruaris kaks, märtsis juba

neli tükki ja aprillis, vahetult enne Reichi lõppu veel üks. Kokku 10 tuumalaengut.

Mulle pole teada millistele argumentidele toetusid Himmler ja Oile, veenmaks Hitlerit mitte kasutama neid pomme. Võib-olla rääkisid nad, et seeriapommidel oli avastatud mingeid defekte, võib-olla hoidsid neid kunstlikult kuskil teel kinni, või lihtsalt võltsisid tootmise käigu kohta dokumente. Viimastel kuudel ei suutnud Hitler nagunii enam kogu SS-ilt laekuvat infot kontrollida.

Pommid ise asusid Ruhris, kus paiknes ka eelnimetatud pataljon "244". Just seetõttu püüdsid ameeriklased eriliselt 1945 aasta alguses seda piirkonda kiirest enda kontrolli alla saada. Sellega on seletatav nende paanika sakslaste vastupealetungi ajal Ardennides ja pärastine kergendus märtsis ja aprillis, kui sakslased olid juba ümber piiratud. Ilmselt just nende sündmuste käigus sattusid liitlaste kätte sakslaste tuumapommid...

Stop, stop midagi on ikka valesti. Sakslased tootsid 10 pommi, jänkid said kätte 3...Kuhu siis kadusid siis ülejäänud seitse?

Ainult natuke aega läks mul selleks, et välja pakkuda tõepärane hüpotees sellest, kuhu võisid kaduda ülejäänud seitse lõhkepead. Kõige tõenäolisemalt evakueeriti need sakslaste Antarktika baasi. 

17-10-2010 02:26  Postitus: #258

  "Salarelvad"....23

Ainuke võimalus, mis tähelepanu väärib, on variant, et keegi segas neid. Keegi piisavalt kõrge tegelane, kes julges astuda kahevõitlusesse Bormanni endaga. Lisaks pidi see isik omama selleks piisavat motiivi. Selline salapärane isik võis olla ainult Himmler.

Tõepoolest, Himmler otsis Hitleri seljataga kontakte ameeriklastega juba alates 1943 aastast.Sellest ajast alates need sidemed tugevnesid ja laienesid. Mida lähemale jõudis Kolmanda Reichi krahh, seda rohkem energiat kulutas Himmler, proovides kokku leppida ameeriklastega.Sealjuures lootis ta, et peale Füüreri kõrvaldamist tõuseb Saksamaa juhiks just tema.

Miks inglased ja ameeriklased üldse suhtlesid selle rohkelt kuritegusid toime pannud tüübiga? Selleks olid neil omad põhjused. Esiteks.Kõige rohkem kartsid Churcill ja Roosevelt kommunistide ülemvõimu euroopas. Tingimustes, kus venelased liikusid hoogsalt läänesuunas ja sakslaste poolt okupeeritud maade rahvad tundsid neile siiralt kaasa, oli selline oht täiesti reaalne. Selleks, et kommunismi levikut takistada, olid anglosaksid valmis lepingu sõlmima kasvõi kuradi endaga. Teada on, et Chrchilli juhtimisel 1945 aastal töötati välja salaplaan "Mõeldamatu". See nägi ette sõda Venemaaga, seejuures kavatseti kasutada selleks ajaks juba purustatud Wehrmachti väeosi. Arvatavasti teadis Himmler suurepäraselt, mida kartsid tema vastased ja kindlasti kasutas ta seda teadmist enda huvides ära. 

Teiseks.Himmleril oli, millega kaubelda. Jutt ei käi isegi juutide eludest - ausalt öeldes huvitas lääne juhtkonda juutide saatus väga vähe.Palju kaalukamaks "kaubaks" olid Kolmanda Reichi käsutuses olevad uued tehnoloogiad. Nende hulka kuulus kahtlemata ka tuumapomm.

Ma ei tea, millised tingimused õnnestus Himmleril ameeriklastelt välja kaubelda vahetuseks tuumapommi vastu.Tean aga ühte: lubada, et Bormann viiks need kõik kaasa Antarktikasse, ta ei saanud.Just seetõttu jäidki kolm tuumapommi Saksamaale. Mis siis juhtus? Võib-olla Himmler ja Bormann leppisid midagi omavahel kokku? Vaevalt. Kui esimene oleks teisele avanud oma kaardid, oleks see tähendanud Himmlerile surmaotsust.

Eelnevaga seoses tasub meenutada ka Feldmarssal Modeli saatust, kes justkui lõpetas oma elu enesetapuga peale seda, kui neid piirati ümber Ruhri katlas. Ausalt öeldes, pani see asjaolu mind juba ammu imestama. Model oli energiline, halastamatu sõdur, kes oli võidu nimel kõigeks valmis ja kindlasti võimeline võitlema viimase padrunini. Kui ta ka hukkus, siis kindlasti relv käes lahingus ameeriklaste vastu, mitte lastes endale kuuli pähe.Üks Modeli elulugu ja surma asjaolusid uurinud ajaloolane tuli järeldusele, et Feldmarssal võidi täiesti vabalt tappa. Kuid mille eest? Tundub, et ma leidsin sellele küsimusele vastuse. Võimalik, et Model segas Bormanni, kes soovis 3 järelejäänud tuumarelva kasutada lahingus. See oli Himmlerile vastuvõetamatu.

Kuidas ka ei olnud, 7 tuumapommi said Bormannile ja ta saatis need Antarktikasse ja ülejäänud kolm andis Himmler täiesti rahulikult üle ameeriklastele...Mis sai edasi selle draama peategelastega?

"Salarelvad".......24

Nagu teada, nähti Martin Bormanni viimane kord Berliinis maikuu alguses. Peale seda olevat ta lahkunud läbi venelaste positsioonide, saadetuna mõnedest tankidest. Ametlikku kinnitust Bormanni surmale ei ole leitud.

Kuid tegelikult veetis Bormann aega kuni 1947 aastani ühes Põhja-Itaalia kloostris. Välisilma ilmuda oli ohtlik- kõikjal jahiti natsistlikke kurjategijaid. Väljapool kloostrimüüri oleks võinud tema elu pikkust lugeda päevades kui mitte tundides. Seda enam, et teda otsiti, keegi ei olnud tolleks ajaks veendunud "halli kardinali" surmas. Isegi Nürmbergi tribunal mõistis ta üle kohtu tagantselja. Talle oli määratud surmaotsus. Bormannil jäi valida ainult üks tee: jõuda Antarktikasse.

Alles 2 aastat pärast peale Saksamaa kaotust, avanes mugav võimalus, et toimetada ta Euroopast välja. Organisatsioon "Võrk" varustas ta vajalike võltsdokumentidega ning tundmatuseni grimeerituna pandi ta laevale. Ei mitte sellisele, mis võttis suuna Lõuna-Ameerikasse, neid reise kontrolliti eriti hoolikalt. Hoopis üle Suessi kanali Ida-Aafrikasse. Üle India, Austraalia jõudis Boramann ringiga sakslaste Antarktika baasi. Seal sai temast baasi juht ja küllap ta ka päästis selle väljasuremisest, võttes juhtimise apaatiasse langenud Hessilt üle.

Raskem on otsustada Himmleri saatuse üle. Pean tunnistama, et minu käsutuses on selleks liiga vähe andmeid.

On teada, et sõja lõpus ta jõudis Flensburgi Dönitzi juurde, et asuda seal võtmepositsoonile Kolmanda Reichi viimases valituses. Aga võib-olla ka selleks, et jõuda evakueeruda Antarktikasse? Igal juhul ei tulnud tal välja ei esimene ega ka teine variant. Edasi, nagu väidavad ametlikud ajaloolased, segunes võltsdokumente omav ümberriietunud Himmler põgenike hulka ja proovis varjuda. Teda olid kinni pidanud Brittide kontrollpunkti valvasad tunnimehed, Himmler, ootamata ära uurimist ja kohut, võttis mürki. Tema keha põletati kiiresti ja unustati...

Kas pole kuidagi liiga lihtne? Pole võimatu, et hukkunu polnud üldse Himmler- miks siis hävitati eriti hoolikalt tema keha? Võimalik, et Himmler sai võitjatelt ikkagi oma "auhinna" ja elas kuskil kaugel maal rahulikult oma elupäevad lõpuni.

Muidugi on võimalik, et ametlikel ajaloolastel on õigus ja Himmler tõesti lõpetas oma elupäevad 1945.a. kevade lõpus enesetapuga. Mis oleks seganud ameeriklasi seda tegemast, nad olid ju saanud kätte kõik nende poolt soovitu. Nad lihtsalt võtsid kätte ja kõrvaldasid oma ebamugava ja neid võimaluse korral kompromiteeriva partneri? Ilmselt ei saa me täielikku tõde kunagi teada... "Salarelvad"....25

Aga kes ütles, et sakslased tuumapommi ei kasutanud?

Pärast seda kui olin lõpetanud selle raamatu, jäi mulle silma imelik ja huvipakkuv lugu. Konvoi LW-143, mis hukkus, olles teel USA-st üle Atlandi Inglismaale. See oli üks sadadest konvoidest, mis ületas sõja-aastatel Atlandi ookeani, sealjuures kaugeltki mitte kõige suurem. Proovides selle konvoi kohta hankida teavet, ei leia te ajaloost midagi. Enamgi veel, mereväe ametlikud isikud annavad mõista, et sellist konvoid pole kunagi olemas olnudki. 

Sattusin selle informatsiooni peale juhuslikult.Uurisin saksa allveelaevade lahingukäiku Teises Maailmasõjas. Tundus, et 1945 aasta kevadeks polnud saksa allveelaevadel enam Atlandi ookeanil midagi teha. Nende vastas seisid liitlaste sajad allvelaevade hävitamiseks ette nähtud laevad ja lennukid. Harva kui mõnel Dönitzi "hundikarjast" õnnestus põhja lasta vaenlase transpordialus, rääkimata juba sõjalaevast.

Uurides ameerika laevade nimekirja, mis olid hukkunud kaitstes konvoisid, sattusin mulle tundmatu aluse peale. Kerge lennukikandja "Sekvoia", mis oli lülitatud mereväe koosseisu 1944.a. 18 märtsil, hukkus, nagu oli näidatud teatmikus:"saksa allvelaeva rünnaku tagajärjel". Kõige huvitavam on fakt, et teised allikad, sealhulgas USA Kaitseministeeriumi ametlikud dokumendid, seda laeva üldse ei maini. Jääb mulje, et seda alust pole kunagi olemaski olnud!

Oli siis "Sekvoia" või ei olnud? Vastamaks sellele küsimusele, tuli mul läbi uurida terve hulk materjali ja kõige tipuks veel lennata USA-sse, pidades silmas veel asjaolu, et ma eriti ei armasta seda riiki. Kokkuvõtteks õnnestus mul kindlaks teha, et jah, "Sekvoia" oli olemas, kuid sellest faktist millegipärast peetakse paremaks vaikida.

Kes siis saksa allveelaevade kaptenitest selle aluse uputas? Raske oli sellele küsimusele vastust leida põhjusel, et saksa poolelt ei tunnistata sellise lennukikandja uputamist üldse! See on juba vägagi imelik, sest iga allveelaeva komandör oleks rõõmuga kirjutanud lennukikandja oma võitude nimekirja. 

Tundub, et keegi neist ei olnud oma edus kindel ja tagasihoidlikusest jättis insidendi mainimata. Paraku ei olnud tagasihoidlikkus just saksa allveelaeva komandöride tugevaim külg...

Võib-olla uputas lennukikandja mõni allveelaev "Antarktika konvoist"? Vaevalt. Allveelaevadele, mis liikusid Antarktikasse, oli antud karm käsk hoiduda igasugusest kontaktist vaenlasega. Isegi kui nende teele oleks sattunud kõige võimsam USA sõjalaev, Rooseveldi endaga pardal, poleks olnud komandöridel olnud õigust neid tulistada. Suuremal hulgal allveelaevadel ei olnud isegi torpeedosid, et mitte viia komandöre kiusatusse. Antarktika baasi salastatus oli prioriteet number üks.

Võib-olla oli kogu lugu hoopis banaalsem - "Sekvoia" uputas liitlaste oma allveelaev? Raske uskuda. Muideks, võimalik, et ma oleksingi lõpuks jäänud selle versiooni juurde, kui poleks olnud ühte "aga". Lähtudes kadunud lennukikandjaga seotud dokumentidest jõudsin ma sellega seotud alusteni. Nimekirjadest selgus, et 1945.a. 18 märtsil jäi USA merevägi ilma veel kergristlejast, 7 miiniveeskajast ja tubli kümnest väiksemast allveelaevade vastu võitlemiseks ette nähtud alusest! Kõik nad olevat uppunud saksa allveelaevade rünnakute tagajärjel kuid mitte ühegi eest polnud sakslased vastutust enda peale võtnud!

Ausalt öeldes, selline massiline USA lipu all seilavate laevade hukkumine võttis mind nõutuks. Eriti kui arvestada asjaoluga, et enne ja pärast 1945.a. 18 märtsi puudusid konvoide hulgas peaaegu igasugused kaotused.Lähemalt uurides jõudis mulle kohale, et need laevad moodustasidki kokku peaaegu täieliku väiksemamõõduselise konvoi saatelaevade komplekti.

Haarasin pihku ameeriklaste konvoide nimestiku kiiremini, kui Teie jõudsite läbi lugeda need kirjaread. Milline konvoi oli ookeanil 18 märtsil? Selliseid oli mitu kuid need kõik jõudsid õnnelikult oma sihtpunkti. Nüüd ma märkasin ma lünka LW-143 seeria konvoide loetelus. LW-142 on olemas, LW-144 on olemas kuid 143 on miskipärast puudu. Huvitav mispärast? Konvoid väljusid USA-st 1 kord 3 päeva kohta. LW-142 väljus 9 märtsil, LW-144 väljus 15 märtsil. Miks jäeti ära LW-143? Või siis seda reisi ei muudetudki ära vaid see väljus, nagu ette nähtud 12 märtsil? Tähendab 18 märtsil pidi konvoi LW-143 olema veel Atlandil?

Mida rohkem asjasse süvenesin, seda suuremaks kasvasid minu kahtlused. Miks varjatakse tõde konvoi LW-143 kohta? Peamine: "Mis on see tõde"?

Kujutame ette, et konvoi hävitas üks "Dönitzi hundikari"- grupp saksa allveelaevu. Kuid mispärast sakslased siis vaikisid? Nad oleksid oma edust pidanud hõiskama iga nurgataga! Põhjaliku ja rutiinse uurimistöö tulemusena, selgus, et sakslastel ei oleks 1945 aasta kevadel õnnestunud kokku koguda niipalju allveelaevu, et hävitada selline konvoi. Poolsada sõjalaeva pidid olema turvatud mitte vähem kui 20-30 saatelaeva poolt. Selleks, et sellist hulka uputada, oleks tarvis olnud vähemalt 50 allveelaeva. See oli sõja lõpu tingimustes võimatu, seda enam, et viimased parimad allveelaevad liikusid Saksamaa ja Antarktika vahet.

Lahendus loole tuli ootamatult. Ühes arhiivis sattusin mingi ime läbi alles jäänud vana ameerika madruse meenutusele. Selles oli ta küllaltki pikalt ja põhjalikult kirjeldanud oma sõjateed ( teenis see "merehunt" ristlejal ja

seetõttu vaenlast silmast-silma ei näinud). Midagi nii igavat ei ole ma lugenud kogu elu jooksul - ilmselt just selle tõttu ei olnud keegi viitsinud ta memuaare lõpuni lugeda. Aga just selle tohutu hulga sõkalde seas leidus tõeline "tera".

Loo lõpp on mõni leht eespool, Viron Shamani poolt tõlgitud......(varjutroll) 

05-11-2010 04:05  Postitus: #268

  Leidsin arvutinurgast ühe vana artikli ja tegin sellest suhteliselt vaba tõlke. Allika võib leida igaüks, kasutades artiklis olevaid märksõnu- (varjutroll)

"Saksa silindrikujuline UFO"Intervjuu CIC veteraniga

Raamatu "Fascinating Relics of the Third Reich"autor: Robert J. Lee

Kell 10:45, 29 sept., 1944.a. Katselendur oli õhus uue turboreaktiivhävitaja "ME 262 Schwalbe"-ga, kui äkki köitis tema tähelepanu kaks helenduvat punkti, mis jäid tema lennukist paremale.Ta sööstis täiel kiirusel nähtuse suunas ja leidis ennast näost-näkku silindrikujulise objektiga, mis oli üle 90 m pikk. Objekti küljel olid mõned avad ja õhusõiduk oli varustatud pika, umbes silindri keskosas asuva antenniga.Olles ise objektist ca 500 m kaugusel oli piloot imestunud, kui nägi, et see liigub edasi kiiremini kui 1200 km/h.

Allikas: U.F.O.s and Extra-terrestrials in History (Vol. 4) by Yves Naud

Ma usun, et paljud meist saavad anda oma väikese osa, selgitamaks välja UFO- müsteeriumi tagamaid. See lehekülg siin on minu tagasihoidlik panus. Olen seda jaganud nendega, kes on huvitunud minu intervjuust U.S Army Counter Intelligence Corps.-i veterani, uurija Richard L.Cornwelliga.

http://netowne.com/naziufos/boblee/cornwell.htmhttp://en.wikipedia.org/wiki/Counter_Intelligence_Corps

Natuke peale Teise Maailmasõja lõppu viibis Richard L.Cornwell Harz-i mäeküljel, kus sakslased olid ilmselt valmistanud mõned elektronmagnetväljade ärakasutamisel põhinevad õhulaevad.

Tagasi vaadates, peaksid ameeriklased korrigeerima oma sõjaaegseid-ja järgseid seisukohti Natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolt välja töötatud silindrikujuliste objektide ja lendavate taldrikute tehnoloogia osas. Pehmelt öeldes on meid UFO küsimustes eksitatud.

Isiklik huvi UFO fenomeni vastu tekkis mul 1955 a. veebruaris, kui nägin puust mõne jala kaugusel hõljumas kollast tulekera. See ülimalt põnev nähtus oli ainult ca 8 m kaugusel minu aknast. Mõne sekundi pärast liikus see objekt horisontaalsuunas eemale kiirusega umbes 30 km/h. Mul jäi mulje, et see kera allus teadlikule juhtimisele. Sama nähtus kordus pühapäeva pärastlõunal Nashvilles, Tennessee-s. Hinnanguliselt oli objekt ca 2 m suuruse läbimõõduga. Järele mõeldes meenutas see objekt väga Teise Maailmasõja ajal nähtud "Foo Fighter"-eid

Tõenäoliselt olid Saksa silindrikujulisel või (sigarikujulisel) õhulaeval tagaossa paigaldatud footonpeegeldid. Saksa teadlane Eugen Sänger on kirjutanud:

http://en.wikipedia.org/wiki/Eugen_S%C3%A4ngerhttp://www.kool.ee/?1545

Reflektoreid ei kasutata mitte ainult prožektorite valguse ja relvade laserkiire suunamiseks vaid ka erinevat tüüpi footonite puhtaks lõhustamiseks. Sellisel puhul on reflektorid ette nähtud peegeldamaks tagasi elektromagnetilist või korpuskulaarset kiirgust.

http://en.wikipedia.org/wiki/Corpuscular...y_of_light

Sisuliselt asendavad footonpeegeldid tavalisel konvensionaalsel raketil sabaosas kasutatavaid reaktiivdüüse. Muidugi on olemas probleemid, mis seonduvad footonite väikese tõukejõuga. Hiljuti on NASA teadlane Paul R.Hill välja arvutanud, et 27 t raskuse UFO orbiidile viimiseks kuluks 2000 korda rohkem energiat kui tavalisele, raskemale, reaktiivkütusel töötavale 2718 t kaaluvale "Saturn" klassi raketile.

Saksa teadlased olid vägagi teadlikud sellest takistusest. Nad said aru, et maa külgetõmbejõudu tuleb vähendada kuidagi teistmoodi. Usun, et katsetuste käigus avastasid nad, et footonite emissiooni tagajärjel tekkiv tugev magnetväli võib lõdvendada sidemeid kosmilises aeg-ruumi väljas. Footonkiirguse kasutamine seletaks ka erinevaid atmosfääris nähtud "tundmatuid lendavaid objekte". ( "Foo Fighter", "Lendkettad" sigarikujulised tiibadeta õhulaevad jne.) mida nähti taevas WWII teisel poolel, kutsudes nende objektide nägijates esile ärevust ja närvilisust.

Artikli autori märkus: Meenutan lugejatele, et paljud tunnistajad on märkinud vilkuvate tulede olemasolu lendavate ketaste servadel. Need tuled (hõõguvad õhumolekulid) on põhjustatud x-ray tüüpi footonite lõhustumisest. See protsess omakorda vähendab gravitatsioonijõudu, tekitades magnetvälja ja lõdvendades sidemeid kosmilises aeg-ruumis.Vaadake minu artiklit gravitatsioonist: "Is Gravity Caused by Tension in the Fabric in Space-Time?"

1997.a. märtsis oli mul suurepärane võimalus saada intervjuu tollel ajal 76 aastaselt US Army Counter Intelligence Corps-i veterani Richard L. Cornwellilt.:

Autor: Mis asjaolud viisid Teid Saksa "Lendavate taldrikute" tootmise asupaika?

Cornwell: Olin luuremissioonil, millest ma ei tahaks pikemalt rääkida. Külastasime Harzi mäge eelkõige uudishimust.

Autor: Kas sa nägid vabrikus vähemalt mõnda "Lendavat taldrikut"?

Cornwell: Esiteks ma ei kuulnud kedagi kasutavat väljendit "Lendav taldrik". Meie inimesed nimetasid seda lihtsalt "laevaks". Mina nägin seal ainult ühte "laeva".

Autor: Kuidas see välja nägi?

Cornwell: See oli suur silindrikujuline metallist objekt, mis asetses kahel rööbaspuul. Laev oli värvitud hallikas-roheliseks ning ei omanud mitte mingisuguseid saksa sümboleid. Jäi mulje, et USA armee lähenedes oli sakslased objektilt eemaldanud jõuseadme ja muud tähtsamad osad. Jõuseade oli asunud objekti sees, oli näha selle eemaldamise koht. Laeva põhi oli kergelt lame, lae-ja ninaosa ümardatud.Käisin läbi kogu laeva ja märkasin, et üks kahest esiaknast oli puru. Aken oli valmistatud väga paksust klaasist. Kontrollpaneelilt puudusid mõned näidikud. Külgedel paiknesid illuminaatorid. Väljast oli laeva kere koostatud neetliidete abil.

Autor: Kui suur see laev oli?

Cornwell: Ausalt öelda on mul seda raske meenutada. Mäletan, et see oli suurem kui mistahes IIWW aegne allveelaev. See võis olla 60 - 100 m pikk, umbes 9 m kõrge ja ülaosast võib-olla 6 m lai.

Autor: Kas oli olemas prožektor?

Cornwell: Ei mäleta, et oleksin mõnda näinud.

Autor: Milline oli laeva välisuks?

Cornwell: Kummaline on see, et me ei suutnud tuvastada uste asupaika, sest sakslased oli laevalt jõuseadme eemaldamiseks lõhkunud objekti küljed. Arvatavasti asusid uks või uksed siiski küljel.

Autor: Kas see laev asus maa-aluses rajatises?

Cornwell: Ei, see asus hästi maskeeritud maapealses hoones.

Autor: Kas sa küsisid selle saksa laeva otstarbe kohta?

Cornwell: Meile öeldi, et see sakslaste õhulaev oli ette nähtud lendamiseks kuule ja nad kasutasid neid hoidmaks sidet Aafrika ja Lõuna-Ameerikas asuvate istanduste vahel.

Autori märkus: Sakslastel oli elektromagnetilisel kiirgusel töötav 300 m pikkune silindrikujuline õhulaev, mis olevat olnud suuteline lendama kuule. Võimalik, et see oli üks neist sõjajärgsetest suurtest õhulaevadest, millest on juttu Frank Edwardsi raamatus "Srange Worlds".1947.a. juunis oli aurik "Llandovery Castle" läbimas Madagaskari väina, kui ühelt pardalt märgati taevas oma 300 m pikkust sigarikujulist, metalliläikelist õhulaeva, mis liikus peaaegu minuti vältel aurikuga ühel kursil. Sündmuse aega arvestades võis vabalt olla tegemist natside UFO-ga mis opereeris parajasti Aafrika või Antarktika vahet. 

George Leonhard, oma raamatus "Somebody Else is on the Moon" ("Meie kuu peal on veel keegi"), mainib ta kuu pinnal olevad mõistatuslikke ruune meenutavaid sümboleid. Samuti toob ta esile tõendeid kuu pinnal toimuvast tehnogeensest tegevusest.

Aastakümneid on kestnud kuulujutud, et Saksamaa jätkas peale 1945.a. maid salajast, eksootilisel UFO-tehnoloogial baseeruvat psühholoogilist sõda. 1952.a on LKA direktor Walter B.Smith kirjutanud, praeguseks juba salastatuse minetanud memorandumis "Psychological Strategy Board" direktorile:’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’Mul on täna valmis Rahvusliku Julgeoleku Nõukogule esitamiseks ettepanek, milles on jõutud arusaamisele, et probleemid "Tundmatute lendavate objektidega" mõjutavad psühholoogiliselt meie luure-ja sõjategevust. Selle sama memorandumi kolmandas osas ta jätkab: Pakun, et me arutame lähimal juhatuse koosolekul selles psühholoogilises sõjas kasutamiseks mõeldud võimalikke ründe-ja kaitsemeetmeid.

Autor: Kas sa said korralduse hoida see informatsioon saladuses?

Cornwell: Mind hoiatati vähemalt kolm korda.

Autor: Kas Teiega võeti ve’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’el peale Ühendriikidesse naasmist ühendust?

Cornwell: Jah. Üks kord külastas mind kodus valitsuse töötaja.

Autor: Millist tüüpi isikutunnistuse ta Teile esitas?

Cornwell: Ta esitas mulle sõjaväeluure töötõendi.

’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’’

28-01-2011 08:22  Postitus: #279

RE: Antarktika...Baas 211 Võimalik, et järgnev tekst on siit foorumist juba läbi käinud kuigi ma otsinguga midagi ei leidnud. Jutustan artikli eesti keelega sarnasesse vormi ümber. (varjutroll)

Kas natside salajased baasid eksisteerivad ka veel tänapäeval?

Ühes Kanada alalehes avaldati 1985 aastal teade kellegi koduperenaise Anne Streepi seiklustest. Anne oli kadunud juba kaks nädalat, ning tema sugulased pöördusid abipalvega politseisse, soovides alustada tema otsinguid. Naine ise pöördus koju tagasi öösel, sealjuures keegi ei näinud kuidas ta välja ilmus. Anne ei suutnud midagi meenutada ega selgitada, kus ta oli viibinud.

Mõne päeva möödudes tuli naise mälu tagasi. Streep jutustas, et sel päeval oli ta mees olnud tööl ning lapsed koolis. Ootamatult ilmusid välja kaks halli olendit suurte piklike peade ja hiiglaslike silmadega. Nende lennumasin oli maanudnud tagahoovis. Niipalju kui Anne mäletas, kujutas lennuaparaat endast suurt ümarikku metallist objekti, mis hõljus mõne meetri kõrgusel maapinnast. Objektist ulatus välja redel ja vang koos kahe halli humanoidist saatjaga sisenesid aparaati. Annele edastati käsklusi telepaatilisel teel.

Hiljem, kui Anne väljus lennumasinast, selgus, et nad asusid hiigelsuures angaaris. Neile tulid vastu sõjaväemundris inimesed, sellelaadset vormi kandsid natsid Teise Maailmasõja teemalistes dokumentaalfilmides. Naisele tundus, et nad rääkisid saksa keeles. Anne pani tähele, et juhtpositsioonil olid mundris inimesed ja hallid humanoidid allusid neile. Naist konvoeeriti mööda pikka koridori ja lõpuks nad jõudsid tuppa, mis meenutas laboratooriumi. Ilmus inimene valges kitlis ja ütles Annele aktsendiga inglise keeles, et talle ei tehta viga, ainult teostatakse analüüsid ning võetakse munarakk. Kaks nädalat viibis vang laboratooriumis, kus tema peal teostati erinevaid meditsiinilisi uuringuid. Mismoodi ta koju tagasi sai, seda Pr. Streep enam ei mäletanud.

Sellest Kanada ajakirjanduses avaldatud teatest huvitus ameerika ufoloog Mel Craig. Ta kohtus röövituga. Hüpnoosi all suutis naine meenutada veel mõnda üksikasja. Mitte kordagi kahe nädala jooksul Anne ei näinud taevast, ruumis puudusid aknad. Peale seda tegi Craig sentsatsioonilise avalduse, väites, et Pr.Steepi röövisid natsid, kes olid põgenema pääsenud peale Teist Maailmasõda. Nad rajasid maa-aluse baasi, võib-olla isegi mitu, kus tänapäeval töötatakse välja kaasaegset sõjatehnikat. UFO-d, mida on nähtud üle maailma erinevates paikades pole midagi muud kui lennuaparaadid, mis on välja töötatud nendes salabaasides. Mis puudutab halle olendeid, siis Caigil on nende päritolu kohta kaks versiooni. Need on kas robotid, või mõne teise planeedi asukad, kes mingil põhjusel on ühinenud natsidega.

On olemas veel üks ufoloogide seas teadaolev fakt. 1961 aastal oli hallide olendite poolt röövitud Barney Hill. Kirjeldus meenutas vägagi seda, mida oli jutustanud Anne Streep. Kuid mitte kõik ei tea, et hüpnoosi all meenus Hillile, et röövijad olid kandnud Teise Maailmasõja aegset sõjaväevormi. Temaga tegelev sõjaväelane olevat olnud kurja näoga. Ta oli välja näinud nagu nats. Tema silmad! Õudsed julmad silmad!

Ameeriklasest ufoloog kogus palju tõendeid kinnitamaks teooriat, et natisionaalsotsialistide maa-alused baasid asuvad Kanadas. Teada on fakt, et sõja lõppedes ei suudetud leida 250 000 sakslast, isegi siis ei jätkunud, kui võeti arvesse kõikvõimalikud hukkunud. Täiesti reaalne, et grupp saksa teadlasi ja sõjaväelasi põgenesid varem ette valmistatud maa-alustesse baasidesse ja jätkasid seal oma tööd eesrindlike tehnoloogiate vallas. Kaudsed tõendid räägivad selle kasuks, et salabaasid asuvad Kanada polaarjoone tagustel aladel. Võimalik, et Price Patrick-i saarel. Nende teooriate kasuks kõneleb fakt, et 1944 aasta 4 aprillil uputas inglise allveelaev Kanada põhjaranniku lähedal

saksa U-859. Ekipaaži 47 liiget hukkusid kuid 20 jäid ellu. Kolmkümmend aastat hiljem tunnistas üks ellujäänutest, et laev vedas salajast lasti elavhõbedaga, mida kasutati teatud liiki õhusõidukitele kütuse valmistamiseks.On andmeid selle kohta, et suured maa-alused käikude süsteemid ei asu mitte ainult Kanada kaugetes polaarpiirkondades vaid ka selliste linnade nagu Mc Murray, Whitehorse, Dawson jne. all.

Edasi järgneb (ilmselt kohustuslik) propagandamaiguline triaad sellest, et kõigis hädades on süüdi natside agendid alates Kaksiktornidest, Palestiinast, Aafrika nälgivatest lastest ning lõpetades kavatsusega lahti päästa Kolmas Maailmasõda. (varjutroll) Keda see osa huvitab, loeb ise või laseb sõbral tõlkida artikli venekeelselt lingilt:

http://anomalia.kulichki.ru/photo3/044.htm

"Salarelvad"....26

KUIDAS LOODI ÜLIINIMEST

Tundus, et Hitleri aatomiprojektiga on kõik selge. Nüüd lõpuks võisin puhata ja tegeleda oma firma äriasjadega. Paraku polnud seal eriti midagi teha, kõik toimis nagu kellavärk. Seetõttu hakkasin taas huvipärast lehitsema Saksamaa tuumaprogrammile pühendatud raamatuid,otsides vastust küsimusele, et miks sakslastel nagu ikka ei olnud õnnestunud luua oma tuumapommi.

Enamik arvamusi olid standartsed ja lakoonilised: ei jõudnud, eksisid, Hitler oli lollepea...jne.Üldiselt ei leidnud ma midagi orginaalset. Ja ainult ühest väikesest vähetuntud uurimusest leidsin ma midagi huvitavat. Autoril oli õnnestunud võtta intervjuu ühelt saksa aatompommi loojalt: Otto Hahnilt. Professor oli muuhulgas maininud järgmist:

Meie töös segasid meid oluliselt Ss-i inimesed. Ilmselt just nemad lasid põhja kogu tuumaprojekti. Nad nimelt korjasid meilt ära märkimisväärse koguse radioaktiivseid materjale, mida niigi ei jätkunud korralikuks uurimistööks. Milleks nad seda kasutasid, ei ole mulle teada, võib-olla arendasid oma enda programmi. Igal juhul ei õnnestunud meil selle kohta midagi teada saada.

Võib-olla oleksin ma lasknud selle jutu rahulikult ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kui poleks meenunud üks tõsiasi. Midagi väga sarnast rääkis mulle Adolf Hoyle! Siis ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, kuna mu mõtted liikusid tollel ajal teises suunas. Nüüd istusin oma arvuti taha ja tegin lahti faili kuhu oli salvestatud meie vestlus (kannan alati endaga kaasas tillukest digitaalset diktofoni) ja hakkasin kõike tähelepanelikult üle kuulama.

Ja tõesti, mälu ei vedanud mind seekord alt. Jutustades mulle tuumaprogrammi mõningatest aspektidest, ta ütles:Nagu kõikjal SS-is oli ka siin konkurents. Osa radioaktiivsetest materjalidest oli mu isa kohustatud andma rassiuuringutega tegelevale "Ahnenerbe" instituudi Kolmandale Osakonnale. Nagu aru saate, siis keegi neid materjale eriti jagada ei tahtnud ja seega püüti vabade jääkide olemasolu igati varjata.

Hahni sõnad kinnitavad veelkord, et Adolf Hoyle rääkis mulle tõtt. Ja milleks oli tarvis saksa füüsikul välja mõelda tuumaprojekti äpardumise kohta uusi selgitusi, kui vanu oli niigi piisavalt? Jäi selline mulje, et välja lõi ta vana vimm konkurentide vastu. Muidugi sai Hahn kiiresti aru, et lobises liigselt ja tuli kiiresti välja suht idiootse versiooniga mingist SS-i kontrolli all olevast "Ahnenerbe" teisest projektist ( nagu ta ise ei oleks töötanud "Ahnenerbe" raamides!) Paistab, et ka siin andis ta voli oma kahjurõõmule, mille tulemusena käis välja paradoksi: 

Projektist ma midagi ei tea, aga kindlasti see ei õnnestunud!

Kahjuks ei osanud ma varem Hoylelt pärida Instituudi Kolmanda Osakonna rassiuuringute kohta. Proovida seda teha teist korda, oleks ilmselt olnud kasutu. Tuli jälle edasi liikuda vanal, heal katse ja eksituse meetodil...

Alustuseks pidasin paremaks lihtsalt istuda ja järele mõelda. Milleks võisid SS-lastel olla vajalikud radioaktiivsed materjalid kui mitte tuumarelva tarbeks? Loomulikult ei uskunud ma kahe samaaegselt tegutseva konkureeriva tuumauuringute grupi olemasollu. Nii jõukas see Kolmas Reich nüüd ka ei olnud, et lubada endale sellist raiskamist. Aga milleks siis veel võidi tarvidada radioaktiivseid materjale? Võib-olla mingite lõhkekehade valmistamiseks, midagi sarnast nagu tänapäeval on rikastamata uraaniga mürsud? Kuid selliste mürskude kasutamist ei oleks saanud varjata, see info oleks paratamatult ujunud pinnale.

Ja mis põhjusel peaks rassiuuringute instituut üldse tegelema sõjavarustusega? Ausalt öeldes omasin ma selle kontori tegemistest üsna ähmast ettekujutust. Üldiselt tegeleti seal esiteks rassiuuringutega (rasside erinevused) Teiseks, uuriti inimorganismi võimalusi.

Võib-olla selle viimase tarbeks vajatigi radioaktiivseid materjale, Kolmas Osakond uuris selle mõju inimorganismile? Siis läheks kõik nagu omale kohale. Peale selle, milleks oli tarvis neid materjale sellises koguses, et see mõjus pärssivalt kogu Saksa tuumaprogrammile? Keeruline. Sellistele küsimustele vastuseid leida on üldjuhul raske aga samas ka huvitav.

Hakkasin hoolega otsima "Ahnenerbe" Kolmanda Osakonna jälgi.

Mul tuli kaua tuhnida oma isast ja onu Olafist jäänud paberites, enne kui hakkas midagi hargnema. Nagu selgus, loodi Kolmas Osakond 1939 aasta sügisel ja selle eesotsas polnud keegi muu kui meile juba tuntud Ernst Schäfer.

(Sellest mehest ja tema tegemistest oli juba "Baas 211" osas 34 juttu ning uuesti üle kirjutama ei hakka - varjutroll)

..........Lisaks eelnevale õnnestus mul teada saada veel üks huvipakkuv fakt.Tiibeti võimud usaldasid sakslasi niivõrd, et lubasid nad ka pühamatest pühamatesse budistlikesse kloostritesse ja maa-alustesse templitesse. Mungad olid juba ammu märganud, et inimesed, kes on läbi teinud teatud tüüpi peatrauma, muutuvad selgeltnägijateks. Kui tekitada selline trauma kunstlikul teel, võib inimese muuta selgeltnägijaks. Rituaali ennast nimetati "Kolmanda silma avamiseks". Protsessi käigus puuriti lauba keskele ava ning suleti see puidust punniga, määriti tervendavate salvidega ja lasti seejärel kinni kasvada. Ernst Schäfer ja veel mõned kaaslased andsid loa sooritada enda peal selliseid operatsioone.

Ilmselt osutus tulemus heaks, sest selliseid operatsioone teostati veel paljudele SS ohvitseridele. 1995 aastal leiti Sevastoopoli rajoonist, (Krimmi poolsaarelt Ukrainast) saksa sõjaväekalmistu, kus kõik laibad omasid otsaees kolmnurkset ava. Peale pikka otsimist õnnestus mul kindlaks teha ka nende sõdurite sõjaväeosa number. Selleks osutus 15 SS-vägede eripataljon.

Varem ma ei olnud kuulnud midagi SS-i koosseisus olevatest eripatajonidest. Mis üksustega oli tegemist ja peaasi, millist tähtsust omavad nad seoses Kolmanda Osakonnaga?

(järgneb)

Salarelvad"....27

Seni olid mul kaks juhtlõnga: Schäfer ja eripataljonid. Seda oli muidugi vähevõitu kuid alguseks pidi piisama. Esimeses järjekorras tundsin huvi väeosade vastu - loodetavasti olid nad piisavalt rohkearvulised ja neid kasutati ka sõjategevuses. See tähendaks, et nad ei saanud jäljetult kaduda. Nüüd tuli mul saksa arhiivides põhjalikult tutvuda Teise Maailmasõja aegse sõjategevusega.

Peab ütlema, et möödaminnes leidsin ma nii mõndagi muud huvitavat. Näiteks üksikasjad sakslaste raketiprojektide kohta kuid praegu ei ole jutt sellest... Mitte kohe ja ka mitte korraga, aga midagi mul välja selgitada õnnestus.

SS spetsiaalpataljonid olid rangelt salastatud ning allusid otse Himmlerile, kes sõna otses mõttes juhtis raskemates punktides nende tegevust ise. Koosseisu täpne arv pole kahjuks teada kuid see ei olnud rohkem kui 30 ja mitte vähem kui 20 pataljoni. (Tean, et eksisteeris SS 29 pataljon, kuid numeratsiooniga võis vabalt midagi sassis olla, samas 10 pataljonist ei ole mingitki märki) Igas SS eripataljonis oli 500 - 1000 meest, koosseisu koguarv võis olla ca 10 - 30 tuhat sõdurit ja ohvitseri. Veel on teada, et komplekteeriti need väeosad vabatahtlikest, range valiku alusel.Just selle väljavalimisega tegeleski "Ahnenerbe" Kolmas Osakond.

Schäfer tegeles lihtsalt kaadrivalikuga? Ja milleks selliseks suhteliselt lihtsaks protsessiks organiseerida terve Instituut? Kui jutt oleks käinud ainult kandidaatidest ja nende selekteerimisest väljapaistvate füüsiliste ja intellektuaalsete omaduste järgi, siis milleks oli tarvis seda programmi rangelt salastada? Vastupidi, pataljonide tegevust (mis oli enamasti üsna edukas), oleks tulnud just eriti reklmaamida, et pakkuda kinnitust natside rassidoktriinile. Miks siis seda ikkagi ei tehtud?

Ja nüüd meenusid mulle jälle kolpades olnud kolmnurksed avad. Ilmselt ei tegelenud Schäfer ikkagi ainult kaadri valikuga vaid ka mingisuguse kaadri ettevalmistamisega. See pidi olema piisavalt omapärane, kui kasutati Tiibetist teada olevat metoodikat.

Et nendest praktikates orienteeruda, tuleb uurida välja rohkem üksikasju. Saatsin Sevastoopolisse kohalikule teaduslikule organisatsioonile meili, nemad olid viinud läbi kaevamisi saksa sõjaväekalmistul. Vastus tuli nädala pärast. 

Austatud härra Kranz! Täname, et tundsite huvi meie organisatsiooni tegevuse vastu. Kõik maetud olid, otsustades säilmete järgi, noored mehed, vanuses 20-30 eluaastat. Peale kolmnurksete avade laubal, midagi erilist leida ei õnnestunud. Mõnede säilmete juures olid dokumendid, paraku pole sealt eriti midagi välja lugeda. Saadame fotokoopia ühe sõduri märkmikust.

See oli just see, mida mul oli vaja. Märkmik oli skanneeritud küllaltki kõrge resulutsiooniga ja ma sain sealt teksti lugeda ilma suurema vaevata. Minu tähelepanu köitis kontoripitsati jäljend, kuhu oli kirjutatud: "Läbis meditsiinilise ettevalmistuse Nr.4" Jutt käis ilmselt selgeltnägemise avast laubal. Mind huvitas rohkem hoopis teine probleem - kui eksisteeris "ettevalmistus Nr.4, tähendab pidid olema ka ettevalmistused üks, kaks ja kolm. Kas siis kolba sisse avade puurimisega asi ei piirdunud?

Ja jälle kukkusin ma oletuste maailma, mida võiks nimetada loogiliseks arutlemiseks. Me teame vähe sellest, mida tehti uustulnukatega Kolmandas Osakonnas. Nii, et parem siseneme teisest küljest - millised on need omadused, mis on vajalikud sõdurile?Füüsiline jõud, vastupidavus, kiire reaktsioon, võime näha ja kuulda paremini kui vaenlane...

Kõike arvesse võttes, just selle kallal töötasid Schäferi alluvad. Kusjuures nende tegevuses ei ole

midagi fantastilist - lõppkokkuvõttes, preparaadid, mis lubavad mõneks ajaks järsult tõsta inimese füüsilist võimekust, eksisteerivad juba ammu. Neid rakendatakse laialdaselt - esimeses järjekorras sportlaste ja eriüksuslaste peal. Üks sellistest preparaatidest koodnimega J5GUX kuulus ühe Kesk-Aafrika riigi diktaatori kaardiväe relvastusse. Üks euroopa rännumees kirjeldas preparaadi toimet järgmiselt:

Manustanud preparaati J5GUX, muutus inimene mõneks tunniks valu suhtes tundetuks. Tema pulss tõusis "lakke", süda oli rinnust välja hüppamas. Keha reaktsioonid muutusid hetkelisteks, kiirus ja füüsiline jõud kasvasid kordades, taluvusvõime oli enneolematu. Seda preparaati võtnud inimene võis joosta puhkamata järjest mitu tundi kiirusega mitte vähem kui 50 km/h.Suurendatud doos preparaati omas toimet mitu ööpäeva, tõsi, peale seda inimene kindlalt suri- kõik organismi varud said ammendatud...

"Salarelvad"....28

Kõike eelnevat arvesse võttes läks Kolmas Osakond teist teed: eripataljonide sõdurite kõrgenenud füüsiline võimekus kestis pikka aega ja ei jätnud inimeste tervisele mitte ühtegi nähtavat jälge. Kaevates tolmustes arhiivides, leidsin ikka rohkem ja rohkem dokumente, mis moodustasid killukesi mosaiigist ja kujunesid pikapeale terviklikuks pildiks.

Juba ammu on märgitud, et saksa sõdurid kandsid IIWW rinnetel oma vaenlastest tunduvalt vähem kaotusi. Muidugi võib suure osa kirjutada suurepärase väljaõppe ja heade relvade (näiteks "Tiiger" tankid, reaktiivhävitajad) arvele. Ikkagi jääb sellest nagu väheks.On teada hulk ajaloolisi fakte, mis kirjeldavad kui sageli ja kergesti murdsid sakslased läbi vaenlase kaitsest. Just kui oleks nende pealetungivate vägede eesotsas olnud mingi "raudne teravik", mis lõhkus ka vaenlase kõige kindlustatumad positsioonid.

Ja see "teravik" töötas. Sellel oli isegi oma nimi- "SS-i eripataljonid". Siin on väljavõte salajasest käsust, mis oli välja antud 1943 a. juunis- vahetult enne suurt venelaste vastu suunatud pealetungi:

Põhjast Kurski suunas tungivasse väegruppi lülitada 3, 6, 7 ja 15 SS-patajon. Väeosade koosseisu, mis tungivad Kurskisse lõunasuunast, peavad saama oma reservi 2, 9, 10, 11, 12, 13, 18 ja 21 SS eripataljoni.Pataljone kasutada vaenlase kaitse murdmiseks ja need tuleb lahingust välja viia kohe peale eesmärkide saavutamist. Rakendada sellisel puhul tavalisi salastatuse tagamiseks ettenähtud abinõusid. Mitte mingil lubada SS eripatajonide 2, 3, 11 ja 12 hukkunud sõdurite surnukehade sattumist vaenlase kätte.

Mispärast ainult nendest neljast eripataljonist? On selge, et SS-lased erinevatest pataljonidest omasid erineval tasemel "töötlust". Mõnedel torkas see rohkem silma. Sakslased hoidsid kiivalt oma tehnoloogiaid ja ei soovinud, et need sattuksid veel kellegi kätte. Seetõttu koristati igasugused jäljed ja üsna põhjalikult.

"Salarelvad"....29

Aeglaselt kuid kindlalt õnnestus siit-sealt leida tükikesi mind huvitavast informatsioonist. Selgus, et Kolmas Osakond ei olnudki üksnes sõdurite ettevalmistuskeskus. Seal viidi läbi mastaapseid meditsiinilisi eksperimente, mille eesmärk oli suurendada saksa armee võitlusvõimet, tõstes selle isikkoosseisu kvaliteeti.

Kolmandal Osakonnal olid oma filiaalid kõikides suuremates kontsentratsioonilaagrites. Kuulsad doktorid Mengele ja Ilse Koch ja ka kõik teised peale sõda süüdimõistetud SS-lastest arstid-mõrvarid, olid vaid "Ahnenerbe" süsteemi etturid.

Pärast sõda sattus Liitlaste kätte mingisugune meditsiinitöötaja, kes oli olnud ametis Kolmandas Osakonnas. Kas noormees siis ei tahtnud rääkida, või olid saladuskatte säilitamiseks ettenähtud meetmed "Ahnenerbes" niivõrd tasemel (mida ma tahaksin ennem uskuda), ta rääkis vähe ja väitis, et ei tea suurt midagi. Kolmandasse Osakonda oli teda värvatud peale pikaajalist ja põhjalikku kontrolli, anti SS-i auaste ning kindlustati parema toiduga. Üldiselt oli ta tegelenud spetsiaalsete treeningprogrammidega, mis oluliselt suurendasid treenitavate lihasmassi.

Süsteem oli olnud järgmine: Lihastesse süstiti erisegu, mille koostise kohta ei olnud minu leitud dokumentides sõnagi. Huvitav on, et valmistasid seda kaks tiibetlast. Samaaegselt viidi läbi treeninguid, mille käigus sõdur hingas sisse taimeaure. Juurdlejad otsisid peale sõda jälgi sakslaste inimsusvastastest kuritegudest. Kuna materjali selleks oli piisavalt ja palju õudsemat sorti kui eelkirjeldatu, ei huvitanud antud teema eriti kedagi.

Kuna eelpoolmainitud noormeest kuulasid üle juristid, mitte teadlased, jäid kõige tähtsamad nüansid kajastamata ning ei sisaldunud hilisemas dokumentatsioonis. Neid ei huvitanud kuidas suurendati nii palju lihaste jõudu! Liitlasi huvitas ainult see, mitu inimest nende eksperimentide käigus viga said või hukkusid. Selliseid juhuseid oli, treeningute käigus inimesed surid füüsilise ülekoormuse tõttu kuid seda juhtus suhteliselt harva. Muideks, see ülekuulatud noormees oli üle viidud mingisse vanglasse ja tal hoidisid silma peal eriteenistused. Hiljem tema jäljed kaovad.

Leida veel rohkem tõendusmaterjali tundus olevat ebareaalne. Mis puudutab Kolmanda Osakonna personali tervikuna, siis sellel on küllaltki huvitav saatus. Nagu selgus, paiknes nende uurimiskeskus tänapäeva Poola territooriumil Breslaus. Tollel ajal asus see Saksamaa idapiiril. 1945.a. sattus Breslau venelaste pealetungi tagajärjel piiramisrõngasse. Uurimiskeskuse isikkooseisule anti käsk - murda välja läände.

Tolleaegne Kolmanda Osakonna juht Gruppenführer SS Kranich (Schäfer oli natuke aega tagasi liidetud veel rohkem salajase projektiga), korjas kokku mõningad väeosad, jagas kõigile, ka eraisikutele laiali relvad ja katsus piiramisrõngast välja murda. Iseenesest mõista ei olnud meedikud valgetes kitlites vaid SS vormis. Peale seda mis SS-lased olid korda saatnud Venemaal, venelased neid vangi ei võtnud, maha lasti kõik, ka need, kes jõudsid käed üles tõsta. Mõningate harvade eranditega sai seal surma kogu Kolmanda Osakonna isikkoosseis.

Üks euroopa rännumees kirjeldas preparaadi toimet järgmiselt:

Manustanud preparaati J5GUX, muutus inimene mõneks tunniks valu suhtes tundetuks. Tema pulss tõusis "lakke", süda oli rinnust välja hüppamas. Keha reaktsioonid muutusid hetkelisteks, kiirus ja füüsiline jõud kasvasid kordades, taluvusvõime oli enneolematu. Seda preparaati võtnud inimene võis joosta puhkamata järjest mitu tundi kiirusega mitte vähem kui 50 km/h.Suurendatud doos preparaati omas toimet mitu ööpäeva, tõsi, peale seda inimene kindlalt suri- kõik organismi varud said ammendatud...

Neile, kes Varjutrollilt järge ootavad, pean ütlema, et seda enam ei tule.Varjutroll on nüüd ise varjuks saanud.

Vastab see tõele, et seda baasi 211 on püütud kolmel korral üles leida?Ja kõik need kolm korda lõppesid inimeste hukkumise ja kadumisega.

1. Esimene kord oli 1947.aastal. Baasi otsingutele suundus 14 laevast koosnev ameerika laevade eskaader. Selle koosseisus olid 13 miinilaeva, enam kui 20 lennukit ja helikopter ning viis tuhat inimest. Operatsiooni nimi oli "Kõrge hüpe".Mindi otsima maavarade kaevandamise karjääri, mis oli õhust nähtav. Inimesed saadeti kohale rasketel maasikuautodel. Ootamatult ilmus taevasse üks lennuk ja ja dessant hävitati mõne minuti jooksl. Põlevad lennukid ja maasikuautod olid kõik mis alles jäi. Hiljem lasti õhku veel üks USA laev. 

2. 1973.aastal suundus Cousteau ekspeditsiooon laevaga "Calypso" Kuninganna Maudi Maale prantsuse eriteenistuste mitteametliku ülesandega - leida Baas 211 jälgi.Akvalangistid avastasid veealuse sissepääsu maa-alustesse koobastesse ning pugesid sinna sisse. Kuid kõik viis inimest kadusid. Ekspeditsioon kutsuti tagasi.

3. Kolmandana maksid oma uudishimu eest venelased. Otsingutele suunduti 1970-ndate lõpul. Lennukilt tehtud fotode tõttu, mis näitasid Antarktikas suurte, lumest vabade ja inimestega asustatud oaaside olemasolu. Ühele nendest saadetigi gruppp uurijaid. Venelased lõid oaasis laagri üles, seejärel püüdsid tungida šahti, mis viis maa alla. Sellel momendil kostis võimas plahvatus ning kolm inimest hukkusid.Mõni päev hiljem kadusid jäljetult kõik ülejäänud ekspeditsiooni liikmed.Sellest ajast peal lakkasid maailma suurriigid salapäraseid asukaid Antarktikal häirimast.