TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT

Merle Allikvee

CHARLES PERRAULT’ MUINASJUTU „SAABASTEGA KASS“ TÕLKED EESTI

KEELDE JA NENDE VASTUVÕTT EESTI KULTUURIRUUMIS

Bakalaureusetöö

Juhendaja Ave Mattheus, PhD

Tallinn 2015

2

Sisukord

Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3

1. Retseptsioon ja selle uurimine ................................................................................................ 5

2. Muinasjuttudest ja Charles Perrault’ pärandist ...................................................................... 8

2.1. Charles Perrault’ elu ja looming ................................................................................... 12

3. Prantsuse kirjandus Eesti kultuuriruumis ............................................................................ 14

4. „Saabastega kass“ ................................................................................................................. 16

5. Perrault’ „Saabastega kassi" eestikeelsete tõlgete ja nende retseptsiooni analüüs ............... 19

5.1. „Saabastega kassi“ esimesed eestindused peale ärkamisaega ....................................... 19

5.2. „Saabastega kass“ eesti keeles sõjaeelse vabariigi ajal ................................................. 24

5.3. „Saabastega kass“ nõukogude perioodil ........................................................................ 27

5.4. „Saabastega kass“ taas iseseisvaks saanud Eestis 1990. aastatel ................................. 31

5.5. „Saabastega kassi“ tõlkemugandused 21. sajandil ........................................................ 38

5.5.1. „Saabastega kassi“ kordustrükid 21. sajandil ......................................................... 39

5.5.2. „Saabastega kassi“ uustõlked 21. sajandil .............................................................. 40

5.5.3. „Saabastega kassi“ vähese tekstiga pildiraamatud .................................................. 44

Kokkuvõte ................................................................................................................................ 51

Kasutatud materjalid ................................................................................................................ 54

Résumé ..................................................................................................................................... 59

3

Sissejuhatus

Inimene on alati armastanud imelisi ja ebatavalisi lugusid. Juba lapseeas loevad vanemad

meile enne magamaminekut jutukesi, milleks sageli on muinasjutud. Kasvame nende

lugudega koos üles ning need on meie jaoks tähtsad ka täiskasvanueas. Vanemaks saades

mõistame, et olgugi et muinasjutud on tore ajaviide, on need armsad lood siiski palju

sügavamad ja tähendusrikkamad, kui alguses tundub. Neis peitub elutõde.

Kuna mulle meeldib väga prantsuse keel ning lapsest saadik olen muinasjuttegi armastanud,

otsustasin, et minu jaoks on parim valik ülikooli lõputöös just need kaks teemat ühendada. Et

muinasjutud on tekstid, mis mõjutavad inimesi püsivalt ja pika aja jooksul ning mille juurde

pöördutakse ikka ja jälle tagasi, tasub neid lapsepõlves kuuldud lugusid ka teaduslikumast

aspektist uurida. Seetõttu valisingi oma bakalaureusetöö teemaks prantsuse kirjaniku Charles

Perrault’ loomingu uurimise, täpsemalt tema tuntud muinasjutu „Saabastega kass“ tõlked eesti

keelde ja nende vastuvõtu Eesti kultuuriruumis. Teemavalikut toetas ka asjaolu, et Perrault’

teoste vastuvõttu ja mõju Eesti kultuuriruumis ei ole veel minu teada uuritud ning fakt, et

peaaegu kõiki tema kirjutatud ning klassikaks saanud armastatud muinasjutte tõlgitakse,

mugandatakse ja antakse aina uuesti kordustrükkidena välja.

Charles Perrault (1628-1703) oli prantsuse kirjanik, Louis XIV õukonna kõrge ametnik ja

Prantsuse Akadeemia väljapaistev liige. 1697. aastal avaldas ta oma noorima poja Pierre

Perrault’ d’Armancourti nime all teose „Möödunud aegade moraaliga lood ehk Haneema

jutud“, millega ta läks kirjanduslukku. Perrault on laenanud oma lugude ainese enamasti

rahvapärimusest. Tema muinasjutud sisaldavad nii realistlikku kui ka fantastilist ainestikku ja

on juba rohkem kui kolme aastasaja kestel köitnud miljonite laste meeli kogu maailmas.

Olgugi et Charles Perrault’ sulest on peale „Saabastega kassi“ ilmunud ka muid

maailmakuulsaid muinasjutte, nagu „Sinihabe“, „Uinuv kaunitar“, „Tuhkatriinu“, „Haldjad“,

„Eeslinahk“, „Punamütsike“, „Tuttpea-Riquet“ ja „Pöialpoiss“, otsustasin ma saapaid kandva

kassi kasuks just seetõttu, et selle kohta leidub kõige rohkem materjali ning on põnev uurida

selle loo eesti keelde vahendamist läbi aegade. Seda enam, et see protsess on varsti juba 150

aastat pikk, sest esimene „Saabastega kassi“ tõlkemugandus ilmus eesti keeles juba 1879.

aastal. Minu töö eesmärk on uurida Charles Perrault’ „Saabastega kassi“ tõlkeid eesti keelde,

4

võrrelda neid pisteliselt Perrault’ algtekstiga ning anda ülevaade selle muinasjutu

retseptsioonist Eesti kultuuriruumis. „Saabastega kassi“ teekonnast eesti keelde ei ole küll

palju kirjutatud, kuid üht-teist siiski leiab.

Bakalaureusetöö on jaotatud viieks suureks peatükiks. Esimeses peatükis tutvustan

retseptsiooniteooriat, räägin retseptsiooni uurimisest, tõlkimisest ja ilukirjanduse

vahendamisest teise kultuuri. Teises peatükis annan ülevaate muinasjutust kui kirjanduslikust

žanrist ja Charles Perrault’ elust ja loomingulisest pärandist maailmale, toon välja tema

muinasjutuloomingu tähtsuse maailmakultuurile. Kolmandas peatükis annan lühiülevaate

prantsuse kirjanduse vahendamisest eesti kultuuri. Neljandas peatükis tutvustan „Saabastega

kassi“ muinasjuttu ning analüüsin seda lühidalt. Viiendas peatükis uurin „Saabastega kassi“

eestikeelseid tõlkeid ja nende retseptsiooni Eesti kultuuriruumis 19., 20. ja 21. sajandil. Töö

lõpus on nii eesti- kui ka ingliskeelne kokkuvõte, mis resümeerib töö tulemused.

5

1. Retseptsioon ja selle uurimine

Retseptsioon tähendab „Lastekirjanduse sõnastiku“ järgi kirjanduse vastuvõttu (LKS 2006:

154). Reet Neithali koostatud teatmeteoses „Mis on mis kirjanduses. Kirjandusterminite

leksikon keskkoolile“ on kirjas, et 1960. aastate lõpul aktualiseerus kirjandusteaduses suund,

mis sai nimeks retseptsiooniesteetika ja mis vastukaaluks stilistilisele ja tekstisisesele

uurimisparadigmale pöörab suurt tähelepanu teose vastuvõtuprotsessile, uurib

lugejat/kuulajat/vaatajat ehk retsipienti ja teose vastuvõttu kriitikas (Neithal 1999: 129).

Retseptsiooni puudutavad küsimused on olulised ka lastekirjanduse puhul, sest kirjanduse

vastuvõtu uurimine võib toetada nii lastekirjanduse kriitika arengut, laste lugemise juhtimist

kui ka raamatute väljaandmist (LKS 2006: 155).

Retseptsiooni uurimises eristatakse mitut suunda. Retseptsiooniesteetika uurib kirjanduse

vastuvõttu teoreetilisel tasandil. Retseptsiooniajalugu tegeleb kirjanduse vastuvõtu ajalooliste

protsesside ja kirjanduse ajalooliste mõjutajate analüüsimisega ja empiiriline

retseptsiooniuurimus vaatleb uuringute ja lugejaküsitluste põhjal konkreetsete lugejate

retseptsioonikäitumist. Sealjuures arvestatakse palju kirjandussotsioloogia meetodite ja

uurimistulemustega (kes, millal, miks ja kuidas kirjandusteost luges) (LKS 2006: 154). Minu

töö keskendub ajaloolisele retseptsiooniuurimusele ehk vaatlen, kuidas on läbi ajaloo

toimunud ühe tõlketeksti vastuvõtt. Annan oma töös lühikese ülevaate kultuurilis-poliitilisest

kontekstist erinevatel ajaperioodidel, mil „Saabastega kassi“ tõlked on ilmunud ja kui leidub

retsensioone, artikleid või muid retseptsioonimärke teose või laiemalt Perrault’ muinasjuttude

eestikeelsete tõlgete kohta, siis tutvustan ka neid.

Teiste rahvaste kirjanduse retseptsioon on otseselt seotud tõlkimise küsimustega. Mulle

teadaolevalt ei ole Eestis varem Perrault’ muinasjuttude eestikeelseid tõlkeid analüüsitud.

Internetist leidsin, et Daan Doedens on 2012. aastal Utrechti ülikoolis kaitsnud tõlketeemalise

magistritöö pealkirjaga „La traduction des contes de Charles Perrault: l’influence du

Romantisme“ (eesti k Charles Perrault’ muinasjuttude tõlkimine: romantismi mõju)1, milles ta

uuris muinasjuttude tõlkeid prantsuse keelest hollandi keelde, toetudes empiirilisele

retseptsiooniuurimusele. Ta kasutab oma töös James Holmesi ideid ning väidab, et tõlkimine

on emipiiriline teadus, millel on kaks peamist eesmärki. Esimene eesmärk on kirjeldada

1 Olen kõik võõrkeelsed pealkirjad või tsitaadid tõlkinud ise, kui ei ole märgitud teisiti.

6

tõlkefenomeni ja tõlketoimingut meie kogemustemaailmas ehk seda, mis kuulub deskriptiivse

tõlkeuuringu alla. Teine eesmärk on leida üldised põhimõtted, mis võivad seletada ja ette

ennustada neid ilminguid ehk see, mis kuulub tõlkeuuringute teooria alla. (Doedens 2012: 7)

Mina oma töös selliseid detailseid tõlkeanalüüse ei paku, kuid võrdlen pisteliselt „Saabastega

kassi“ eestikeelseid tõlkeid prantsuskeelse algtekstiga. Kõrvutan neid algtekstiga sellepärast,

et uurida, kas need vastavad ka peale kolmesadat aastat prantsuskeelsele originaalile või on

sellele muinasjutule vahepeal midagi juurde lisatud/ära võetud. Etteruttavalt võib öelda, et

„Saabastega kass“ ei ole eesti keeles esindatud mitte ainult tõlgetena, vaid ka mugandustena,

mis näitavaid küllalt suuri kõrvalekaldeid Perrault’ versioonist. Sealjuures ei ole teksti

mugandajateks tihtipeale olnud mitte eesti vahendajad, vaid meie tõlkijad on eestikeelsele

lugejale vahendanud teksti, mille on mugandanud kas mõni prantslane, inglane, sakslane või

mõne teise rahvuse esindaja oma keeleruumi jaoks. Arusaadavalt võivad tekstikaod ja -nihked

selle tulemusena olla üpris suured. Samuti näitab tõlke võrdlemine prantsuskeelse algtekstiga,

millised muutused on teoses läbi aegade erinevate kultuuriperioodide jooksul toimunud.

Peeter Torop on oma artiklikogu "Kultuurimärgid" (1999) artiklis „Tõlge ja/kui retseptsioon“

kirjutanud, et „[ü]helt poolt on huvitav jälgida, kuidas tõlge käitub uues kultuuris, milliseid

suhteid loob, kuidas funktsioneerib ja missuguseks kujuneb tema staatus. Teisalt peab silmas

pidama, et erinevad kontseptsioonid tõlketeaduses suhtuvad erinevalt tõlke spetsiifilistesse

omadustesse ja tunnustesse.“ (Torop 1999: 16)

Artiklis „Tõlkeloo koostamise printsiibid“, kirjutab Torop lähemalt sellest, tõlked on

murrangulistel aegadel tihti lahutamatud originaalkirjandusest, lahendades selle probleeme,

teenides algupärase kirjanduse uuenemise huvisid – ja kaotades spetsiifilisi

tõlkekirjanduslikke jooni. Samuti muutub tõlkekirjandus lihtsalt kirjanduseks, kaotab oma

spetsiifika ka siis, kui puuduvad tõlkekirjanduse analüüsi teaduslikud alused ja traditsioon

(Torop 1999: 43). Raske öelda, kas „Saabastega kass“ ja üldse kogu Perrault’

muinasjutulooming on eesti kultuuris muutunud juba nii omaseks, et me ei taju selle tõlkelist

päritolu, kuid nõustun mõttega, et kui tõlkeid ei uurita, siis ei märgata ka tõlketeksti

spetsiifikat.

Torop kirjutab, et vastavalt algteksti analüüsi metodoloogiale on tõlkimine funktsionaalne

tulemteksti loomine, kusjuures seos algtekstiga säilitatakse sõltuvalt tõlke sihist. On oluline,

et ka tulevase retseptsiooni arvestamise juures lähtutakse siiski originaali säilitamisest, mitte

7

ainult vastuvõtva kultuuri omahuvist (Torop 1999: 19). Võõra tekstina uues kultuuris

omandab tõlketekst erilise omaväärtuse (Torop 1999: 20). Tõlge sisaldab teavet oma sünniloo

kohta, suhtumise kohta algteksti ja lootuste kohta uues kultuuris (Torop 1999: 20).

„Saabastega kassi“ on eesti keelde juba algusest peale vahendatud kui lastekirjandusse

kuuluvat teksti, kuigi algselt ei olnud see sugugi (ainult) lastele mõeldud lugemisvara. Kui

jälgida selle muinasjutu teekonda eesti keelde pikema ajaperioodi vältel, siis näeme, kuidas

vastavalt ajaloolis-kultuurilise olukorra muutumisele, samuti lastesse suhtumise muutumisele,

on ka tekst saanud mõnevõrra teistsuguse keelelise kuju. Need muutused ei pruugi

pealiskaudsel lugemisel silmagi torgata, sest tegelikult on enam-vähem kõikides tõlgetes

säilitatud ka originaali põhielemendid – muganduste kohta seda alati öelda ei saa –, kuid

detailsemal vaatlemisel võib neid märgata. Näiteks võib tuua, et taasiseseisvumise ajal

vahendatud „Saabastega kass“ sisaldab varasematest tõlgetest ja tõlkemugandustest tunduvalt

rohkem dialooge ja otsekõnet, loo peategelane, kass, on aga enesekindlam, julgem ja kohati

isegi nahaalsem oma käitumises ja väljaütlemistes kui seda on Perrault’ kass. Seda võib

seostada hoiakute muutusega – tänapäeva inimestele sisendatakse juba maast madalast

enesekindlust, enda eest seismise oskust, oma arvamuse väljendamise julgust ja „Saabastega

kass“, mida loevad tänapäeva lapsed, väljendab seda muutust hästi.

8

2. Muinasjuttudest ja Charles Perrault’ pärandist

Selles peatükis selgitan „Lastekirjanduse sõnastiku“ abiga, mis on muinasjutt ja millisteks

alaliikideks see jaguneb. Lisaks tutvustan seda, kuidas jõuti muinasjuttude üleskirjutamiseni,

milline oli Charles Perrault’ looming ja tema muinasjuttude retseptsioon tema kaasajal ning

kirjeldan lühidalt Perrault’ loomingulise pärandi tähtsust maailmakirjanduses tänapäeval.

Seejärel annan kokkuvõtva ülevaate selle kuulsa muinasjutukirjaniku elust.

„Lastekirjanduse sõnastiku“ järgi on muinasjutt eepika žanr, rahvauskumustel, müütidel või

vabal fantaasial rajanev meelelahutuslik või õpetliku sisuga lugu, mis ei pretendeeri

usutavusele. Muinasjutu iseloomulikeks tunnusteks on imepärase, üleloomuliku ja ebatavalise

esinemine, süžee ja tegelaste skemaatilisus, tegevuse tõusvalt astendatud kordused, detailide

vähesus, ajaline ja ruumiline ebamäärasus, maagilised esemed ja imepärased tegelased.

Muinasjutul on reeglina õnnelik lõpp, headus võidab kurjuse. Muinasjutud jagunevad rahva-

ja kunstmuinasjuttudeks (LKS 2006: 124). Samas on eesti folkloristide kodulehel Folklore.ee

eristatud kolme tüüpi muinasjutte: „rahvamuinasjutud, rahvamuinasjuttude töötlused ning

kunstmuinasjutud. Viimaste puhul on juttude “tegijad” teada (tuntumad näiteks Hans

Christian Andersen, Wilhelm Hauff). Rahvamuinasjuttude puhul on nende looja teadmata.

Hulk autoreid on aga kirjutanud üles rahvalikke muinasjutte ning neid oma äranägemist

mööda enamal või vähemal määral kohendanud. Tuntumad seesugustest

muinasjutukogumikest on tõlgitud paljudesse keeltesse ning neid nimetataksegi autorite järgi

– näiteks vendade Grimmide muinasjuttudeks.“ (Folklore) Ka Charles Perrault’ muinasjutud

kuuluvad rahvamuinasjuttude töötluste hulka.

Rahvamuinasjutt on muinasjutu kolmest alaliigist kõige vanem, selle tekkimise aeg ja koht on

teadmata ning see on sageli levinud üle keele- ja kultuuripiiride. „Lastekirjanduse sõnastikus“

on kirjas, et rahvamuinasjuttu iseloomustab anonüümsus ja suuline levik (LSK 2006: 14).

Rahvamuinasjutul on terve hulk tunnuseid, mida tutvustan V. Gokturki veebilehe Elements

Found in Fairy Tales abiga (vt Gokturk 2013).

Kindlad algus- ja lõpuvormelid (nt „Elas kord...“, „..ja nad elasid õnnelikult

elupäevade lõpuni“).

Hea tegelaskuju (nt süütu tegelane, kes on nutikas ja keda tahetakse aidata).

9

Halb tegelaskuju (nt nõid või kuri kasuema, kes loo lõpus jääb mingil moel kaotajaks).

On kuningavõimuga seotud (nt loos esinevad loss, printsess või kuningas).

Vaesus (nt töötav vaene tüdruk).

Maagia ja nõidus (nt rääkivad loomad/asjad).

Mitmeid kordi toimunud tegevusest tekkiv muster või kindlate arvude kasutamine (nt

juhtub midagi kolm korda või on kellelgi seitse venda).

Kunstmuinasjutt on muinasjutt, millel on kindel autor. Kunstmuinasjutuna on lastekirjanduse

teoorias määratletud enamasti kahte liiki teoseid, mille omavaheline eristamine on mõneti

tinglik: 1) autorimuinasjutt, sageli rahvamuinasjutu kirjanikupoolne teisendus, milles

rahvajutu motiivid on esitatud tuntava kunstilise omapäraga või algupärasest oluliselt erineval

eesmärgil, nt pahupidistatult. Autorimuinasjutt võib põhineda ka autori vabal fantaasial; 2)

muinasjutt-romaan, modernne muinasjutt, millel on romaanimõõduline arendus. (LKS 2006:

95) Kirjapandust nähtub, et kui folkloristid nimetavad muinasjutu kolmandat alaliiki

rahvamuinasjutu töötluseks, siis lastekirjanduse teoorias kasutatakse selle kohta terminit

autorimuinasjutt ja see liigitatakse pigem kunstmuinasjutu alla, mitte ei vaadelda omaette

kolmanda muinasjutu alaliigina. Selles töös ei omagi see tähtsust, millist määratlust Perrault’

muinasjuttude puhul kasutada, kindel on see, et tegu on rahvamuinasjuttude töötlusega.

Heldur Niit kirjutab 1952. aastal ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud artiklis „Ch. Perrault

„Muinasjutud““, et muinasjuttude kasutamine kirjanduses polnud Perrault’ ajal absoluutselt

uus nähtus. Keskaegne ilmlik ja kirikukirjandus kasutas muinasjutte juba kaua aega enne

Perrault’d, enamasti küll rahvaloomingust pärinevate motiivide, episoodide või detailide vaba

kombineerimise näol. Alles 16., eriti 17. sajandi teisest poolest alates võime tõsisemalt

rääkida muinasjuttude tungimisest kirjandusse (Niit 1952: 3).

Prantsuskeelsel veebilehel Fée Clochette on kirjutatud, et Perrault’ ajal ringelnud

muinasjuttude näol oli üldiselt tegemist legendaarse keskaegse kujutlusvõime ning

renessansiaegse Itaalia-stiilis rüütelliku ja peenetundelise jutustuse sulamiga, mis vastandus

tol ajal moes olnud traditsioonilisele antiik-ajastu kirjandusele (Fée Clochette: Préface).

Pariisi Sorbonne’i Ülikooli tudeng Lydie Jean on avaldanud artikli „Charles Perrault’s

Paradox: How aristocratic fairy tales became synonymous with folklore conservation“ (eesti k

10

Charles Perrault’ paradoks: kuidas aristokraatlikest muinasjuttudest sai rahvajuttude

säilitamise sünonüüm), mis ilmus 2007. aastal Eesti Teaduste Akadeemia ja Tartu Ülikooli

koostöös välja antavas humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakirja Trames 11. numbris. Autor

kirjutab seal sellest, et kui prantslasele mainitakse Charles Perrault’d, siis esimesena ilmub

tema silme ette kujutis heatahtlikust vanemast härrast, kes kuulab amme rääkimas lastele

imelisi muinasjutte. See meeldiv härra Perrault olevat kogunud rahvajutte, et need hiljem oma

enda laste lõbustamiseks paberile panna ja niiviisi päästa need unustusse vajumisest. Seda

kutsutakse „müüdiks heast härra Perrault’st“ ja see põhineb arvamusel, et Perrault töötles oma

kuulsa muinasjutukogumiku „Haneema jutud“ (1697) jaoks traditsioonilisi rahvajutte.

Perrault’ sulest on ilmunud kaksteist lugu, millest kaheksa – „Le Petit Chaperon Rouge“

(Punamütsike), „La Belle au Bois Dormant“ (Uinuv kaunitar), „Le Chat botté“ (Saabastega

kass), „Cendrillon“ (Tuhkatriinu), „Barbe Bleue“ (Sinihabe), Le Petit Poucet“ (Pöialpoiss),

„Les Fées“ (Haldjad), ja „Ricquet à la houppe“ (Tuttpea-Riquet) on kuulsad proosavormis

kirjutatud muinasjutud, mille lõpus on kirjas üks või kaks moraali. Juba kolm aastat varem,

1694. aastal andis ta välja mõned värsivormis kirjutatud lood – „La Patience de Grisélidis“

(Griseldis), „Les Souhaits Ridicules“ (Naeruväärsed soovid) ja „Peau d’Âne“ (Eeslinahk).

Peaaegu kõigi kaheteistkümne loo allikaks on traditsiooniline folkloor, kuid Perrault kohandas

neid nii, et need sobiksid tema valitud publikule, aristokraatiale (Jean 2007: 276-277).

2011. aastal inglise keeles välja antud teoses „Prantsuse kirjandus“, kirjutab Robin Howells,

et Perrault’ „Haneema juttude“ kogumik ebatavaline muinasjutukogu. Perrault’ kaheksa

proosateost on lühikesed, jutustamise viis on veidi tormakas, tegelased lihtsad ja loo

edasiandmisel on olulisim lugu ise, mitte mingid muud välised tegurid. Tegelasteks võivad

olla lapsed (Punamütsike, Pöialpoiss) või noorukiealised (Uinuv kaunitar, Tuhkatriinu,

Saabastega kassi peremees). Neli kaheksast on talupoja taustaga (Punamütsike, Pöialpoiss,

Saabastega kassi isand ja „Haldjate“ kangelannad), kellest kaks elavad täielikus vaesuses.

Ainult kaks peategelast on kuningasoost (Uinuv kaunitar ja Tuttpea-Riquet), kuid kaks muud

tegelast abielluvad kuninglikust soost inimesega. Need kõik on ’’populaarsed“ tänu mingile

kindlale esemele (punane müts, pöial, saapad, Riquet’ tuttpea, nagu ka sinine habe). Nende

lugude hulgas tuleb ette erilisi sündmuseid (loomadega rääkimine, haldjad, inimsööjad,

loitsud, transformatsioonid). Muinasjutud on erinevad, kuid peaagu kõik algavad samamoodi

„Il était une fois...“ (eesti k Elas kord), andes meile mõista, mis tüüpi teksti hakkame lugema.

(Howell 2011: 370). Heldur Niidu sõnul pakuvad Perrault’ muinasjutud süžeeliselt

kompositsioonilt ja stiililt väga kirjut pilti. Nende aines on enamjaolt võetud suulisest

11

traditsioonist. Originaali süžeed võimalikult täpselt jälgides ei taotlenud Perrault sealjuures

kaugeltki sõnastuslikku ja stiililist vastavust. Tema muinasjutud pole folkloristlikud

kirjapanekud, vaid kirjanduslik looming, mis seisab kord lähemal, kord kaugemal oma

allikale. Lisaks mainib artikli autor N. P. Andrejevile toetudes, et Perrault’ muinasjuttudes

esineb kolmesuguseid jooni: 1) rahvaloominguline alus süžeeskeemis ja kohati sõnastuseski;

2) teatav kodanlik värving, mis tuleb ilmsiks moraaliõpetustes ja elu-olulist laadi detailides; 3)

aristokraatlik taotlus elegantsuse poole mitmete stseenide esituses ja sõnastusstiilis (Niit 1952:

3).

Lydie Jean on Perrault’ muinasjutukogu „Haneema jutud“ kohta öelnud, et see on samaaegselt

nii kirjanduslik muinasjuttude kogumik, mis on mõeldud moekasse salongi, kui ka

rahvajuttude töötlus. Just see muudab tema töö ainulaadseks. Perrault’ tegi rahvaliku stiili

ümber, hoides kindlate fraasidega lugude struktuuri ning lõi kujutluse, et need lood kuuluvad

justnimelt intellektuaalide ja aristokraatide hulka, kasutades muinasjuttude kirjutamisel

ülemkihi hulka kuuluvale isikule sobivat kõnepruuki (Jean 2007: 279).

Kuna muinasjuttude keelt peeti tol ajal nii-öelda ammede keeleks, siis sai sellest seetõttu

metafoorselt ka Prantsusmaa emakeel (Fée Clochette: Les contes de Perrault). 2005. aastal

välja antud eestikeelse Madame d’Aulnoy teose „Valge kassike ja teisi Madame d'Aulnoy

haldjajutte“ sissejuhatuses on kirjas, et see olnud Prantsusmaa Päikesekuningas Louis XIV,

kes unistas, et mõni naine talle õhtuti selliseid lugusid jutustaks, millega ammed teda kunagi

magama uinutasid. Ta lasi õukonda kutsuda inimesi, kes talle muinasjutte räägiksid ning tol

ajal ei olnud need lood mõeldud lastele, samuti ei olnud need ka muinasjutud, n-ö vanad

jutud, vaid jutud, mida oli alati jutustatud (Aulnoy 2005: 7). 17. ja 18. sajandi vahetusel

saabki muinasjuttudest ühel hetkel Versailles’ õukonna kirjanduslik suurmood. Õuedaamid ja

akadeemikud võistlevad nende rääkimises ja kirjutamises ning vaimukuse järeleaimamises.

Lugude elavast jutustamisest saab Prantsusmaa kuninga õukonnas armastatud ajaviide.

Tõeline muinasjutubuum puhkeb aga 1697. aastal, kui Pierre Perrault d’Armancourt’i2 nime

all ilmub „Vana aja lood ehk Haneema muinasjutud“ (Aulnoy 2005: 8-9).

Pittsburghi ülikooli emeriitprofessor Dee Ashliman kirjutab oma veebileheküljel sellest, et

Charles Perrault ei osanud tol ajal ennustadagi, et tema tähtsus tulevaste põlvkondade silmis

2 Pierre Perrault d’Armancourt oli Charles’i poeg, kelle nime all kirjanik oma muinasjutukogu avaldas.

12

võiks põhineda ainult ühel raamatul. Ashlimani sõnul valis Perrault oma lugusid hästi ning

pani need teravmeelselt kirja (Ashliman 2013). Heldur Niidu järgi oli Perrault’ teeneks

ennekõike novaatorlus, võitlus vanade traditsioonide ehk antiikajast pärit väärtuste vastu.

Aristokraatliku ühiskonna pahedele, valitseva klassi ülekohtule, kõrgemas seltskonnas

valitsevale silmakirjalikkusele, labasusele ja kelmusele sai Perrault vihjata ainult kaudselt

humoristlikes kõrvalmärkustes. Tema muinasjuttude ilmumine tähendas kirjanduse

demokratiseerumist. Hinnatav on nende terve realism, mis toetus rahvaloomingulistele

allikatele. Nende üldine populaarsus on sealjuures tunnustuseks autori talendile (Niit 1952: 4).

Charles Perrault’ muinasjutukogu „Haneema lood“ on maailmakirjanduse üks tähtsamatest

teostest. Veebilehel New World Encyclopedia on kirjas, et tema kogumikul on olnud laialt

levinud ja pikka aega kestnud mõju ning tema uuenduslikud muinasjutud rajasid tee ka

vendade Grimmide ja Hans Chistian Anderseni muinasjutuloomingule (New World

Encyclopedia). Marc Soriano väidab oma artiklis, mis ilmus 1990. aastal ajakirja „Europe“

Charles Perrault’ loomingule pühendatud erinumbris, et Perrault on meist enamiku jaoks nii-

öelda ühe raamatu mees, kes jättis meile aga oma imetoreda teosega „Haneema jutud“ sügava

mulje. Veel tänapäevalgi kirjutatakse artikleid, mis algavad rõõmsalt pealkirjaga „Il était une

fois Charles Perrault“ (eesti k Elas kord Charles Perrault) või „Si Perrault m’était conté“ (eesti

k Kui mulle Perrault’ lugusid jutustati) (Soriano 1990: 3), mis tähendab, et Perrault’d pole

tänapäevalgi unustatud, tema muinasjutte ja nende töötlusi antakse üha uuesti välja ning

temast räägitakse ikka ja jälle.

2.1. Charles Perrault’ elu ja looming

Lühidalt tutvustan ka Perrault’ elu ja loomingut, sest see ei pruugi eesti lugejale sugugi tuttav

olla. Toetun sealjuures 1872. aastal prantsuse keeles ilmunud Perrault’ muinasjutukogus

„Haneema jutud“ olevale E. A. Spolli eessõnale.

Charles Perrault sündis Pariisis 12. jaanuaril 1628. aastal heasse ja rikkasse kodanlaste

perekonda (Spoll 1872: I). Noor Perrault otsustas omal algatusel lahkuda Beauvais’ kolledžist,

kus õppisid silmapaistvate prantslaste lapsed, ning õppida järgneva kolme-nelja aasta jooksul

endale huvipakkuvat. Perrault olevat öelnud: „Kui ma tean midagi, siis tean ma seda vaid tänu

nendele kolmele või neljale õppeaastale. Ma lugesin läbi peaaegu terve Piibli ja Tertullianuse

„l’Histoire de France de la Serre er de Davila“, tõlkisin Tertullianuse traktaadi „De

13

l’Habillement des Femmes“, lugesin Virgiliust, Horatiust, Tacitust ja enamikku teistest

klassikalistest autoritest.“ (Spoll 1872: II) Selline kirjanduslik sulam aitas võimsalt kaasa uute

ideede propageerija tulevikule.

Lõpetanud ise enda õpetamise, asus Perrault õppima Sorbonne’i ülikooli, kus temast sai 1651.

aastal advokaat. E. A. Spolli sõnul tüdines noormees varsti advokaadi ametirüü kandmisest

ning temast sai oma vanema venna abiline Pariisi üldfinantside kogujana. Just selles töökohas

kasutaski Perrault oma vaba aega, et tegeleda luuletamisega. Ta kirjutas poeeme ja oode

(Spoll 1872: III). Seejärel jäi ta silma kuningas Louis XIV rahandusminister Colbert’ile, kes

tegi temast kuninga hoonete halduri tähtsaima abilise. Tema töö oli olla kunstnike ja ministri

vahendaja. 22. novembril 1671. aastal valiti Perrault Prantsuse Akadeemia liikmeks (Spoll

1872: IV). Prantsuse Akadeemia on Prantsusmaa vanim teadulik selts, mille asutas kardinal

Richelieu 1635. aastal prantsuse keele arendamiseks (Académie française).

Charles Perrault vastuvõtt Prantsuse Akadeemiasse aitas olulisel määral kaasa hilisema

antiikkirjandust pooldavate nn vanade ja modernismi pooldavate nn uute vahelise tüli tekkele,

mis on prantsuse keeles tuntud kui „Querelle des Anciens et des Modernes“ (Spoll 1872: V).

Heldur Niit kirjutab oma 1952. aasta Sirbis ja Vasaris ilmunud artiklis, et vaieldi selle üle, kas

kirjandus peab alluma vana aja autoriteetidele ja kasutama antiikainest või tohib ta

kirjanduslikku ainest võtta ka mujalt. Perrault, kes oli uuendajate juhiks, kaitses tuliselt mõtet,

et elu läheb kogu aeg edasi ja edasi peab minema ka kirjandus. Ta leidis, et kaasaeg pakub

küllalt ainest kunstipäraste, ideeliselt sügavate teoste loomiseks. Selle mõtte teenistusse

rakendas ta ka oma muinasjutud, mis põhinesid oma aja rahvaloomingul ja pidid olema

midagi uut ja kaasaegset võrreldes antiikmütoloogiaga (Niit 1952: 3).

Charles Perrault abiellus 1672. aastal Marie Guichoniga, kellega neil sündis neli last: tütar ja

kolm poega. E. A. Spolli sõnul on teada, et Perrault oli hea abikaasa ja pereisa, kes jutustas

oma lastele muinaslugusid ning lõpuks otsustas need ka kirja panna (Spoll 1872: VI). 1697.

aasta 11. jaanuaril avaldaski ta Pariisis oma poja nime all kogumiku „Les Contes de ma mère

l'Oye“, millesse kuulusid kaheksa hiljem maailmakuulsaks saanud muinasjuttu: „Uinuv

kaunitar“, „Punamütsike“, „Sinihabe“, „Saabastega kass“, „Tuhkatriinu“, „Haldjad“,

„Tuttpea-Riquet“ ja „Pöialpoiss“. 1994. aastal eesti keeles ilmunud „Haneema juttude“

eessõnas ütleb Lauri Leesi, et Perrault’st algab teadlik folkloori kogumine ja ülestähendamine

(Leesi 1994: 4).

Charles Perrault suri 75-aastaselt Pariisis 16. mail 1703. aastal.

14

3. Prantsuse kirjandus Eesti kultuuriruumis

Selles peatükis toetun Rahvusraamatukogu koostatud bibliograafilisele nimestikule „Prantsuse

kirjandus eesti keeles“ (1996) ja annan ülevaate sellest, kuidas on prantsuse kirjandusel eesti

keeles üldse läinud.

Henno Rajandi nimestikule kirjutatud eessõnast „Prantsuse kirjanduse tõlkimisest Eestis“ võib

lugeda, et prantsuse kirjanduse eestindamine algas 19. sajandi viimasel veerandil ja jätkus

aeglaselt tõusvas joones kuni Eesti iseseisvumiseni 1918. aastal, pakkudes ühe inimpõlve

vältel keskeltläbi 3-4 teost aastas (Rajandi 1996: 6). Esimesteks autoriteks, kes eesti lugejale

esindavad prantsuse kirjandust juba päris tõlketegevuse algusest peale, on Molière,

Chateaubriand, Hugo, Maupassant ja eriti Zola (Rajandi 1996: 6). Märgatav kvantitatiivne ja

kvalitatiivne hüpe prantsuse kirjanduse eestindamisel aga toimus iseseisvunud Eestis.

Maailmasõdade vahelisel ajastul ilmus juba tosinjagu prantsuse kirjanduse eestindust aastas ja

valikut hakkasid ilmestama Voltaire, Balzac, Stendhal, Merimée, ja Flaubert (Rajandi 1996:

6).

Teise maailmasõja aastail prantsuse kirjanduse tõlkimine Eestis lakkas. Riigi vägivaldne

inkoproreerimine Nõukogude Liitu ja range tsensuuri kehtestamine lõid hoopis uue olukorra.

Side tolleaegse prantsuse kirjandusega katkes. Eesti tõlkijaile jäi paarikümne aasta vältel

põhiliselt vaid kaks võimalust, kas tõlkida mõningaid väheseid kaasaegseid (nt Aragon,

Triolet, Stil), keda Moskva soosis või piirduda rangelt klassikaga, kusjuures Lääne klassika

pidi püsima väga kindlas proportsioonis vene ja nõukogude kirjandusega ega tohtinud seda

mingil tingimusel mahult ületada. Sellisesse sundseisu sattunult pöördusid eesti tõlkijad ja

kirjastajad muidugi klassika poole ja kasutasid viimse võimaluseni ära kogu limiidi.

Sõjajärgsete aastakümnete kõige kapitaalsemaks saavutuseks oli 15-köiteline Balzaci

valikkogu, mis ilmus aastatel 1955-1962 20 000-lises trükiarvus.

Sõjajärgseil aastail jõudis eesti keelde üsna rohkesti prantsuse klassikat, sealhulgas juba

varem ilmunud uustõlkeid ja kordustrükke (nt Hugo, Stendhal, Maupassant). Mõnevõrra

analoogiline olukord valitses kergemat tüüpi ajaviite- ja seikluskirjanduse vallas, kus

miljonilise lugejaskonnaga Eesti turule paisati Alexandre Dumas’ ja Jules Verne’i teoseid

hiiglaslikes 30 000-50 000-listes tiraažides, mis kõik ära osteti (Rajandi 1996: 6-7).

1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul hakkas totaalne poliitiline kontroll kirjastustegevuse

üle siiski vähehaaval lõdvenema. Eesti tõlkijad ja kirjastajad ei jätnud juhust kasutamata ja

15

taastasid kontaktid uuema prantsuse kirjandusega. Eesti keelde jõudsid näiteks Saint-Exupéry,

Mauriac, Sagan, Camus, Sartre, Ionesco, Robbe-Grillet, Anouilh, Butor. Mitmed nende

autorite eestindustest olid ka esmatõlked tollases Nõukogude Liidus (Rajandi 1996: 7).

Järgmine suur hüpe prantsuse kirjanduse eestindamises toimus pärast Eesti taasiseseisvumist

1991. aastal. Prantsuse kirjanduse nagu üldse kogu Lääne kirjanduse tõlkimine läks korrapealt

hoogu, raamatunimetuste arv suurenes oluliselt, kuid trükiarv kahanes. Kogupilt muutus 1990.

aastatel enneolematult kirevaks. Oli läbiproovitud klassikat (Voltaire, Montesquieu) ja sellist,

mida varem ei aktsepteeritud (Sade), oli rohkesti uustrükke üle viiekümne aasta eest ilmunud

tõlgetest, püüti sammu pidada uuema prantsuse kirjandusega (Troyat, Tournier, Bataille) ja

sugenes enneolematult palju ajaviitekirjandust, nii vana kui uut (Leblanc, Simenon) (Rajandi

1996: 7). Läbi aegade olulisemateks prantsuse kirjanduse vahendajateks eesti keelde on olnud

Johannes Aavik, Tatjana Hallap, Lauri Leesi, Ott Ojamaa, Henno Rajandi ja Marta Sillaots.

Tänu neile tõlkijatele on eesti keelde jõudnud nii prantsuse romaane, muinasjutte, novelle kui

ka näidendeid.

Nagu Rajandi kokkuvõtlikust tekstist võib näha, siis läbi aegade on eestindamisel eelistatud

maailmakirjanduse klassikute hulka kuuluvaid teoseid. Ka muinasjutud kuuluvad

kirjandusklassikasse ja sellepärast on loomulik, et neidki on tõlgitud juba prantsuse kirjanduse

eesti keelde vahendamise algusaegadest alates. Kõige enam ongi tõlgitud Charles Perrault’

muinasjutte. Lisaks on bibliograafilises nimestikus ära mainitud ka teised tuntud prantsuse

muinasjutukirjanikud nagu Madame d’Aulnoy ja Madame Leprince de Beaumont. Mme

d’Aulnoy „Sinilind“ ilmus iseseisva raamatuna 1992. aastal kirjastuselt Kunst. Selle tõlkis

prantsuse keelest Guido Ivandi. Mme Leprince de Beaumont’i „Kaunitar ja Koletis“ ilmus

iseseisva raamatuna 1995. aastal kirjastuselt Valgus ja selle tõlkis Marko Mattus. Lisaks on

ilmunud ka teos pealkirjaga „Bretooni muinasjutte“, mille tõlkis Helle Michelson. See ilmus

sarjas „Saja rahva lood“ (1984). Nagu näha, on eesti keeles välja antud vaid kolme kuulsama

prantsuse muinasjutukirjaniku teoseid ja üks rahvamuinasjuttude kogumik. Seda on muidugi

kogu prantsuse muinasjutukirjanduse mahtu arvestades päris vähe, aga kõige kuulsamad

autorid on siiski esindatud.

16

4. „Saabastega kass“

Selles peatükis tutvustan lühidalt Perrault’ muinasjuttu „Saabastega kass“, millele minu

bakalaureusetöö alljärgnevalt keskendubki. See on üks kaheksast tuntud muinasjutust

Perrault’ maailmakuulsas muinasjutukogumikus „Haneema jutud“ (1697). Tutvustan lähemalt

muinasjutu sisu ja selle elemente ning analüüsin 1872. aastal Pariisis ilmunud „Saabastega

kassi“ muinasjuttu, sest olen tahtnud võtta aluseks võimalikult vana teose, mis on Eestis

kättesaadav.

Lugu on järgmine: Vanal möldril on kolm poega, kes saavad endale isa surma järel

päranduseks veski, eesli ja kassi. Pärandus jaotub vastavalt vanusele ning noorim saab endale

kassi. Alguses on ta tujust ära, kuid peagi mõistab, et isa ei jätnud talle mitte tavalist kassi, kes

oskab ainult hiiri püüda, vaid hoopis inimkeelt kõneleva kassi. Kass lubab kurvastavale

noormehele, et see ei pea pettuma. Ta palub uuelt peremehelt vaid paari saapaid. Seejärel

läheb kass metsa ning püüab kinni paar kodujänest, kelle ta viib kuningale kingituseks oma

peremehelt, väljamõeldud nimega markii de Carabas’lt. Temast saab kuninga juures sagedane

külaline. Kui kass teada saab, et kuningas läheb tütrega oma valdusi vaatama, soovitab ta oma

peremehel riieteta jõkke hüpata ning röövi ohvrit teeselda. Kuninga tõlla lähenedes hüüab

kass appi. Riigipea saadab oma saatjaskonna noormehele uusi rõivaid tooma. Kaval kass

palub aga kuninga koos tütrega lahkesti oma isanda lossi. Markiile tuuakse uued rõivad ning

ta istub tõlda printsessi juurde, kes temasse silmapilkselt ära armub. Saabastega kass aga

kiirustab sõiduriistast ette ning teatab kõikidele viljapõllul tööd tegevatele inimestele, et kui

kuningas siit varsti möödub, peavad nad ütlema, et see maa kuulub markii de Carabas’le.

Vastasel juhul tehakse neist hakkliha, ähvardab ta. Lõpuks jõuab kass suure ja uhke lossi

juurde, kus elab õel inimsööja. Kass kohtub viimasega ning kiidab lossi ja seda ümbritsevaid

maid ning ütleb, et on kuulnud, et inimsööja võib end mistahes loomaks muuta. Kui inimsööja

end hiireks muudab, pistab kass ta nahka. Samal ajal jõuavad kohale ka kuningas oma tütrega

ja markii. Kuningas on lossi ilust ja maavalduste suurusest nii võlutud, et soovib, et tema tütar

rikka markiiga abielluks. Peetakse pulmad, kaks noort on õnnelikult abielus ning saabastega

kass ei pea enam kunagi hiiri püüdma.

Charles Perrault on selle muinasjutu lõppu kirjutanud kaks moraali, millest esimene ülistab

usinust ja töökust, pidades millegi ise saavutamist olulisemaks kui selle lihtsat kättesaamist.

See kõlab Tatjana Hallapi (2007: 217) tõlkes nii: „Kui suur ka poleks eelis pärida suurt

17

rikkust, mis isa maha jätab poegadele, siis töö ja oskus teha tööd on palju suurem vara.“3

Moraalis mõeldakse ilmselt kahte vanemad venda, kellele jäid veski ja eesel ning kes saavad

endale ausa tööga elatist teenida. Kuna aga vanemaid vendi on mainitud ainult teksti alguses

ja rohkem nendest juttu ei tehta, siis vaevalt lugejad moraali lugedes esimesena just nendele

mõtlevad. Pigem mõtlevad nad selle peale, et selline moraal ei lähe kuidagi kokku loos

tegutseva kassiga, kes pettuse ja kavaluse abil oma peremehele helge tuleviku kindlustab või

kassi peremehega, kelle töötegemisest ei ole loos samuti sõnagagi juttu. Valner Valme

kirjutab oma 1994. aasta Postimehes ilmunud artiklis „Abiellumine oma isaga oleks suur patt“

selle kohta tabavalt. „Saabastega Kass ehk Kassiisand“ on õpetlik, kuid seda üpris küünilises

mõttes. Lapsed saavad tulevaseks eluks kasulikku eeskuju, kuulates või lugedes, kuidas lihtne

kassivolask ähvardavaid ja tüssavaid nõkse kasutades suureks härraks saab, nii et võib endale

lubada hiirtepüüdmist pelgalt oma lõbuks. Saabastega Kass ei olnud erandlik kuju tollases ja

varasemas Euroopa kirjanduses. Samad motiivid olid ääretult levinud sadades

kelmiromaanides (Valme 1994: 15).

Muinasjutu teine moraal aga kõlab nii: „Kui möldri poeg nii kärmel kombel võib vallata

printsessi südant ja võita tema armastuse, siis selge on, et rõivad, jume, noorus, ei kuulu

kasutute vahendite hulka, et õrnust äratada.“ (Hallap 2007: 217) Ehk teisiti öeldes: tahame

seda või mitte, välimus mängib südameasjades olulist rolli. See moraal vastab täielikult

muinasjutule, sest vaevalt kuningas muidu oleks olnud nõus oma tütart vaesele möldripojale

andma, kui ta ei oleks teadnud midagi tema varast või näinud, kui hästi tollele kuninglikud

rõivad sobivad. Merle Pajula ütleb oma 1994. aastal ilmunud Vikerkaare artiklis pealkirjaga

„Tuhkatriinu ja teised tahmanäod“, mis on „Haneema juttude“ arvustus, et inimese

põhiväärtuseks on ilus välimus (selle olemasolu garanteerib õiguse õnnele IGAS

muinasjutus). Eesmärgid ei küüni kaugemale kauni kaasa leidmisest (Pajula 1994: 82).

Teises peatükis, kus selgitasin muinasjutu olemust, tõin välja ka muinasjutule omased

elemendid. Siin vaatlen lühidalt, millised neist esinevad „Saabastega kassis“. Esiteks – hea

tegelaskuju, kelleks võib kindlasti pidada saapaid kandva kassi omanikku. Teiseks – halb

tegelaskuju, kelleks võib pidada inimsööjat, keda tema alamad kardavad. Kolmandaks –

seotus kuningavõimuga, sest kass käib kuningal lossis külas ning lõpuks naitub kassi

peremees printsessiga. Neljandaks – vaesus – kassi peremees on vaesuses elav möldripoeg,

32007. aastal ilmunud Charles Perrault’ kogumik „Muinasjutud“ on esimene teos eesti keeles, kus on

muinasjutu järel ka moraalid välja toodud, varasemates väljaannetes neid ei olnud.

18

kes sai päranduseks neljajalgse kodulooma. Viiendaks – maagia ja nõidus, sest loo

peategelane on rääkiv kass, kes kannab saapaid ja käitub inimese moel. Lisaks on loos ka kuri

inimsööja, kes suudab end teisteks olenditeks muuta ja see viitab samuti maagiale.

Lisaks moraalile ja loos leiduvatele muinasjutu elementidele vaatlen lähemalt, milline on

muinasjutus kujutatud sündmuste järjekord, kus tegevus toimub, kes on tegelased ja kuidas on

muinasjutt keeleliselt vormitud. Neid tunnuseid läheb vaja, kui võrdlen alljärgnevalt tõlkeid

prantsuskeelse algtekstiga. Nagu muinasjuttude puhul ikka, ei ole loo täpsemat kohta ja aega

antud, kuid sündmused leiavad kõigepealt aset noormehe kodus, seejärel läheb kass

tihnikusse, kust ta kuningale külakostiks jäneseid püüab. Edasi kandub tegevus juba

kuningalossi, seejärel jõe äärde, kust liigutakse edasi põllutööliste juurde ja lõpuks jõutakse

inimsööja lossi, kus viimane end lõviks ja seejärel hiireks muudab. Muinasjutu tegelased on

kolm venda, kass, kuningas, kuningatütar, põllutöölised ja inimsööja. Kui vaadata lugu

keelelisest aspektist, siis torkab silma, et dialooge ja otsekõnet paistab olevat rohkem kui

kirjeldusi, mis ei ole nii värvikad ja isikupärased kui mõnes teises kirjandusteoses. Tasub

tähele panna, et Perrault’ keelekasutus on väga rafineeritud, sest kui vaadata lugu keelelisest

aspektist, siis torkab silma, et dialooge või otsekõnet on rohkem kui kirjeldamist, kuigi

viimased ei ole nii värvikad ja isikupärased kui mõnes teises kirjandusteoses. Siiski tasub

tähele panna, et Perrault’ mõnede tegelaste keelekasutus on väga lihvitud, sest see on viisakas

ja suursugune ning erineb tavapärasest kõnekeelest. Tekstis tuleb ette kohti, kus näiteks kass

pöördub kuninga poole mitmekordsete austusavaldustega ja kuningas ei jää omapoolse

viisakusega talle sugugi alla. Perrault on seda väljendanud nii: „On le fit monter à

l’appartement de Sa Majesté, où, étant entré, il fit une grande révérence au roi..“ (Perrault

1872: 62) (eesti k Ta sisenes Tema Majesteedi ruumi, kus ta kuningale maani kummarduse

tegi..). Keelelise poole pealt võib esile tõsta ka seda, et kuninga asemel on kasutatud

sünonüümseid väljendeid (Sa Majesté ja sire, eesti k Tema Majesteet ja kuninglik kõrgus).

Mis puudutab dialooge, siis esinevad need muinasutus siis, kui kass räägib oma peremehe,

kuninga, põllutööliste või inimsööjaga. Lisaks võib rõhutada seda, et kui kass räägib

põllutöölistega, on ta nende suhtes üleolev ja agressiivne, mida demonstreerib hästi selline

tekstikoht: „Bonnes gens qui fauchez, si vous ne dites au roi que le pré que vous fauchez

appartient à M. le marquis de Carabas, vous serez tous hachés menu comme chair à pâté)

(Perrault 1872: 65). Ehk kassi keelekasutus näitab selget vahetegemist seisuste vahel –

kuninga ja teiste kõrgete võimukandjate suhtes on ta aupaklik, kuid alamklassi esindajate

suhtes üleolev.

19

5. Perrault’ „Saabastega kassi" eestikeelsete tõlgete ja nende

retseptsiooni analüüs

Eesti lugejani jõudsid Perrault’ muinasjutud esmakordselt ligi kakssada aasta pärast ilmumist,

19. sajandi lõpul. Uurides Endel Annuse koostatud retrospektiivset rahvusbibliograafiat

„Eestikeelne raamat 1851-1900“, võib tähele panna, et selles ajavahemikus anti Charles

Perrault’ muinasjutte välja kokku seitsmel korral ning need kõik avaldati iseseisvate

raamatutena. Esimeste eestinduste autoriteks on Matthias Johann Eisen, kelle tõlkes ilmusid

„Pöialpoiss“ (1879), „Saabastega kass“ (1879) ja „Tuhaneitsi“ (1879) ning Eduard Bornhöhe,

kes eestindas Perrault’ muinasjutud „Saapakandja kass“ (1895) ja „Tuhatrull“(1895). Ei ole

teada, milline Eiseni muinasjutt kolmest esimesena välja anti, sest selle kohta puuduvad

andmed. Alljärgnevalt keskendun „Saabastega kassi“ eestindustele kultuurilooliste perioodide

kaupa. Iga peatüki alguses kirjeldan lühidalt ka toonast kultuuripilti ning tõlgete rolli selles.

Kui selle muinasjutu kohta on ilmunud järelkaja, näiteks arvustusi, tutvustusi, kriitilisi

artikleid jms, siis toon ka need välja.

5.1. „Saabastega kassi“ esimesed eestindused peale ärkamisaega

19. sajandi teisel poolel toimusid Eesti sotsiaalmajanduslikus ja kultuurilises elus suured

muutused. Eesti rahvas jõudis enesetunnetamisele ja seisis avatud rahvusliku kultuuri loomise

vajaduse ees (Annus 1995: 8).

Akadeemilise „Eesti kirjanduse ajaloo“ II köites, mis kirjeldab 19. sajandi teise poole

kirjanduse olukorda, on tõlkekirjanduse iseloomu ja osatähtsuse kohta kirjutatud järgmist:

lugejaskonna vajaduste kasvamisega laienes oluliselt raamatuturg, suurenes tõlgitavate

tekstide arv. Ühiskondlikult mõtlevad ja laiema silmaringiga kirjanikud nägid heas

tõlkelektüüris mõjukat rahvakasvatuse tegurit, valides sellekohaselt ka paremat väliskirjandust

tõlkimiseks või ümbertöötamiseks (EKA 1966: 51). Tõlketeoseid ammutati peamiselt saksa

kirjandusest, sest see oli kõige kergemini kättesaadav ja ka vähese haridusega tõlkijaile

keeleliselt jõukohane (EKA 1966: 52). Ka prantsuse kirjandusest tõlgiti üht-teist saksa keele

vahendusel (EKA 1966: 53).

20

Henno Rajandi kirjutab bibliograafianimestiku „Prantsuse kirjandus eesti keeles“ eessõnas, et

meie trükisõna algusest peale saadi sajandite vältel ainest peamiselt saksa või vähemasti

saksakeelsest kirjandusest. Muud Lääne-Euroopa ja vene kirjandust hakati olulisel määral

eesti keelde tõlkima alles 19. sajandi teisel poolel. Prantsuse kirjanduse eestindamine algas

ülemöödunud sajandi viimasel veerandil (Rajandi 1996: 6). Põhjus, miks palju tõlgiti, seisneb

selles, et oma autoreid, kes oleks olnud võimelised pakkuma samal tasemel kirjandust, nagu

seda tegid välismaised autorid, kelle kirjakultuur on tunduvalt vanem kui meie oma, oli toona

Eestis veel liiga vähe.

Endel Annus mainib retrospektiivse rahvusbibliograafia eessõnas seda, et osa 19. sajandi

teises pooles tõlgitud tekstidest olid nn vabad tõlked ilma originaali autori nimeta. Mitmed

tõlkijad-mugandajad esinesid autoritena, kusjuures tihtipeale ei peetud isegi vajalikuks

mainida, et tegu on tõlke või mugandusega võõrkeelest. Alles 1880-ndal hakati

kirjanduskriitikas nõudma tõlgitud teose autori näitamist (Annus 1995: 9). Ka kõige esimesest

Perrault’ „Saabastega kassi“ eestindamise perioodist leidub ilma autori nimeta vahendusi, kus

tõlkija või mugandaja esineb ise justkui teose autorina.

Kõige esimene, kes „Saabastega kassi“ muinasjutu eesti keelde pani, oli tuntud ärkamisaja

tegelane ja folklorist Matthias Johann Eisen (1857-1934). Tema vahendus pealkirja all

„Saabastega kass“ ilmus 1879. aastal iseseisva raamatuna Miitavis (tänapäeval Jelgava) ning

selle väljaandja oli Eduard Sieslack. Keel, millest ta vahendas, ei ole teada ega ka

raamatukaanel märgitud, aga kuna Eisen mugandas eesti keelde teoseid saksa keelest, võib

arvata, et ka see jutt on eestindatud saksa keele vahendusel. Tegu on 12-leheküljelise kaunilt

illustreeritud raamatuga, mida võib tänapäeval lugeda ka digitaliseeritud kujul. 12

leheküljelisel raamatukesel on seitsmel leheküljel illustratsioonid ning tekst on jaotatud

neljale leheküljele. Teos kuulub Eesti trükise punasesse raamatusse. Algteose autori nimi on

raamatus märkimata ja öeldud pole sedagi, et tegu on tõlkega. Ka illustreerija ja kujundaja

nimesid pole kusagil välja toodud. Võib aravata, et kasutati välismaiseid klišeesid.

Eiseni „Saabastega kass“ avaldati uuesti tema koostatud ja tõlgitud juturaamatus „Kõige

ilusamad Ennemuistsed jutud: Jõulu anniks häile lastele“ 1881. aastal Tartus W. Justi juures.

Selle teose puhul on tegu 22-leheküljelise raamatuga, mida saab samuti lugeda digitaliseeritud

kujul. Ka see teos kuulub Eesti trükise punasesse raamatusse. Kaantel ei ole märgitud ei

algupärandi autori, illustreerija ega ka kujundaja nimesid. Raamatul on hallikas-sinakad

kaaned, millel on kirjas terve raamatu sisu: „Saabastega kass“, „Kibuvitsa neitsi“, „Punapea“

21

ning „Vennake ja õeke“. Nende pealkirjade järgi võib järeldada, et lisaks Perrault’

muinasjuttudele on sellesse väljaandesse koondatud ka vendade Grimmide muinasjutte.

Kui võrrelda Eiseni „Saabastega kassi“ eestindust prantsuskeelse Perrault’ muinasjutuga,

millest mulle oli kättesaadav 1872. aastal Pariisis ilmunud väljaanne, siis võib teha järgmisi

tähelepanekuid. Eiseni variandis leiab loo tegevustik aset kõigepealt noormehe kodus, seejärel

läheb kass tihniku asemel mäe peale, kust ta kuningale külakostiks jäneseid püüab. Edasi

läheb ta juba kuningalossi ja seejärel toimub tegevus jõe ääres ning siis liigutakse

põllutööliste juurde ja seejärel rikka nõia lossi, kes end lõviks ja hiireks muudab. Ühesõnaga

on loo tegevuspaikades ja tegelaste hulgas väikesed erinevused märgata – kass ei lähe enam

mitte tihnikusse nagu prantsuskeelses originaalis, vaid hoopis mäe peale. Lisaks ei jõua ta

lõpus mitte inimsööja, vaid rikka nõia lossi.

Perrault’ tegelaste keelekasutus on väga peen, näiteks on prantsuskeelses tekstis selline lause:

„Le Chat eut soin de s’informer qui était cet Ogre, et ce qu’il savait faire, et demanda à lui

parler, disant qu’il n’avait pas voulu passer si près de son château sans avoir l’honneur de lui

faire la révérence.“ (Perrault 1872: 67) (eesti k Kass kavatses välja uurida, kes oli see

inimsööja ja mida ta teha oskas ning palus luba tema jutule pääseda, öeldes, et ta ei tahtnud

lossist niisama mööda minna ilma omanikule austust väljendamata). Eiseni tekstis kõlab see

lause aga nii: „Kass kuulas hoolega järele, kes see nõid on ja mis ta teha mõistab ja palus siis

luba nõiaga kokku saada. Kui ta seda saanud oli ja nõia ees seiseis, ütles ta, et ta nõia lossist

mitte muidu mööda ei ole tahtnud minna, ilma et temale oma austust üles tunnistaks.“ (Eisen

1879: 9) Esiteks torkab silma, et Eiseni tekstis on Perrault’ lausest saanud kaks. Teiseks tuleb

ära märkida, et kass on jäänud sama viisakaks ning elegantsusest puudu ei jää justnagu

Perrault’ tekstis. Teine lause, milles väljendub prantsuse kõrgkihile iseloomulik elegantne

keelekasutus, kõlab nii: „Le marquis, faisant de grandes révérences, accepta l’honneur que lui

faisait le roi..“ (Perrault 1872: 71) (eesti k Kummardades võttis markii vastu lugupidamise,

mida kuningas talle avaldas). Esieni tekstis kõlab see lause aga nii: „Kuningal oliwad grahwi

hääd kombed ja wiisid wäga meele pärast ja et ta nägi, kui rikas grahw oli...“ (Eisen 1879: 10)

Kui Perrault räägib sellest, kui väga mõlemad pooled üksteist austasid, siis Eiseni tekstis on

tähelepanu juhitud pigem sellele, et markii on on heade kommetega ja rikas. Teose keelelise

vormiga seoses tasub tähelepanu pöörata ka leksikaalsusele. Kui prantsuskeelses tekstis

kirjutatakse ’’kass’’ suure tähega, sest seda kasutatakse tegelase nimena, siis eestikeelses

tekstis on see väikese tähega ja kassil puudub nimi. Kui prantsuskeelses tekstis on kuningal

veel kaks austavat väljendit lisaks (Sa Majesté ja sire) , siis eesti keeles kasutatakse lisaks

22

kuningale vaid ’’teie kõrgust’’ ja sedagi väikeste algustähtedega. Prantsuse M. le marquis de

Carabas’t on aga saanud tõlkes hoopis krahv Kaarabas ning sedagi 19. sajandi lõpule omase

kirjapildiga. Markii, kes on tõlkes ümber nimetatud krahviks, on aadlike hierarhias ühe astme

võrra alla poole seatud. Lisaks on inimsööjast saanud rikas nõid

Uurides lugu keelelisest aspektist, tasub rääkida kõigepealt dialoogide ja kirjelduste

vahekorrast. Prantsuskeelses tekstis on dialooge ja otsekõnet rohkem kui kirjeldamist, kuid

Eiseni tekstis on olukord vastupidine. Samuti võib neist välja lugeda kassi suhtumise, mis on

sarnane Perrault’ originaali omaga, ehk kuningaga suhtleb ta aupaklikult, kuid põllutöölistele

näitab välja oma üleolevust. Rääkides kirjeldustest, siis hakkab silma see, et muinsjutule

iseloomuliku skemaatilisuse tõttu pole olustiku kirjeldmisele väga palju tähelepanu pööratud.

„Saabastega kass“ on jutustatud nii, et lugejas huvi hoida, anda edasi sündmusi, kuid erilisi

loodusmaastike, lossi interjööri või inimeste kirjeldusi sellest ei leia. Mõni üksik erinevus

prantsuskeelse tekstist hakkab Eiseni tõlkemuganduses siiski silma. Perrault kirjeldab näiteks

kuningatütart, nimetades teda klišeelikult maailma kõige ilusamaks printsessiks (pr k „sa fille,

la plus belle princesse du monde“) (Perrault 1872: 63). Eiseni tekstis kõlab see epiteet nii:

„tütrega, kes wäga ilus oli“ (Eisen 1879: 4). Kui Perrault räägib tüdrukust ülivõrdes, siis

Eiseni kuningatütar on lihtsalt väga ilus. Lisaks mainib Perrault’ seda, et kuninglikud rõivad,

mis noormees selga pani, tegid ta kenaks (sest ta oli nägus ja heas vormis) (pr k comme les

beaux habits qu’on venait de lui donner relevaient sa bonne mine (car il était beau et bien fait

de sa personne)) (Perrault 1872: 64). Eisen on aga seda mõtet väljendanud nii: „Et kassi

peremehel nüüd ilusad riided seljas oliwad, leidis kuninga tütar teda wäga wiisi pärast olevat.“

(Eisen 1879: 4). Kui Perrault rõhutab noormehe kena välimust eriti tugevalt, siis Eiseni tekst

on tagasihoidlikum ja keskendub sellele, et kuningatütrel oli teda meeldiv vaadata. Kuna

Eisen ei tõlkinud ilmselt prantsuse keelest, võib eestikeelset tõlget prantsuskeelse algtekstiga

võrreldes märgatavaid erinevusi leida. Seda võib selgitada asjaoluga, et Eisen tõlkis vahekeele

kaudu. Näiteks inimsööja asendamine nõiaga või markii asendamine krahviga võivad olla

pärit just muinasjutu saksakeelsest tõlkest. Kindlasti tuleb ära mainida ka asjaolu, et Eiseni

vahendatud muinasjutu lõpus puudvad moraalid ning seetõttu ei pruugi need lugejat loo üle

sügavamalt järele mõtlema panna. Kuna ei ole teada, mis teosest Eisen „Saabastega kassi“

tõlkis, ei saa kinnitada ka seda, kas need olid puudu juba algtekstis või mitte.

Eiseni järel vahendas Perrault’ kuulsa muinasjutu eesti keelde tuntud romaanikirjanik Eduard

Bornhöhe (1862-1923). Tema mugandus kannab pealkirja „Saapakandja kass“ ja see ilmus

1895. aastal Tallinnas, Karl Buschi kirjastuses. Algteose autori nimi on raamatus märkimata

23

ja samuti ei ole informatsiooni selle kohta, mis väljaandest on tõlgitud. Küll aga on kaanel

öeldud, et tekst on tõlgitud saksa keelest – „Saksa keelest tõlkinud E. Bornhöhe“. Sarnaselt

Eiseni „Saabastega kassile“, kuulub ka Bornhöhe tõlge Eesti trükise punasesse raamatusse ja

on tänapäeval loetav digitaalselt. Sama raamat anti kordustrükina välja samas kirjastuses ka

viis aastat hiljem, 1900. aastal. Ka seda raamatut saab tänapäeval lugeda digiteeritud kujul.

Raamatu 13 lehekülge katab kahekat tekst ning viiel on illustratsioonid. Selle väljaande

joonised on rõõmsavärvilised ja helged ning saapakandjast kass on valget karva.

Kui lähtuda tõlkevõrdluses eelpooltutvustatud elementidest, mis tekstile iseloomulikud, siis

võib öelda, et ka Bornhöhe vahenduses ei lähe kass pärast peremehe juurest lahkumist

tihnikusse, vaid mäe otsa, kust ta kuningale külakostiks kodujäneseid püüab, nagu Eiseni

vahenduseski. Ja ka Bornhöhe vahendatud loos ei ole üheks tegelaskujuks inimsööja, vaid

hoopis kuri nõid. See viib mõttele, et Eisen ja Bornhöhe võisid kasutada üht ja sama

saksakeelset alusteksti, kuigi seda kindlalt väita ei saa, sest kumbki pole oma algallikat

maininud. Bornhöhe eestinduses torkab muidugi silma ka see, et muinasjutu pealkiri ei ole

„Saabastega kass“, nagu oleme harjunud, vaid hoopis „Saapakandja kass“.

Mis puudutab Bornhöhe eestinduse keelelist külge, siis on ka selles dialoogidel ja otsekõnel

kirjeldustest suurem ülekaal. Eelpool tsiteeritud tekstikoht, kus kass kaalub, kuidas

inimsööjale ligi pääseda ning kuidas talle muljet avaldada (vt lk 21), kõlab Bornhöhe tõlkes

nii: „Kass palus nõia jutule saada ja sai lahkesti wastu wõetud.“ (Bornhöhe 1895: 10) Nagu

näha, on tema tekst tublisti kahanenud ja selles puudub ka kassi käitumisele omane

aupaklikkus kõrge võimukandja suhtes, kus ta selgitab, miks ta tema lossi sisenes. Alles on

jäänud vaid kõige tähtsam informatsioon. Teise Perrault’ lause, milles kuningas ja markii

üksteisele austust avaldavad (vt lk 21), on Bornhöhe on eesti keelde tõlkinud nii: „Kuningas

märkas, et krahw Karabas raha ja wara poolest päratu rikas ja ta muidu kena wiisakas

noormes oli.“ (Bornhöhe 1895: 12). Kui prantsuskeelses tekstis rõhutakse sellele, kuidas

kuningas ja markii (Bornhöhel: krahv) teineteist kõrgelt hindavad ja vastastikku austust

avaldavad, siis eestikeelses tekstis on esikohal noormehe rikkus. Et ka Bornhöhe rõhutab

krahvi rikkust ja head väljanägemist, nagu Eisengi, on see lisakinnitus sellest, et saksakeelne

alustekst, mida nad kasutasid, võis olla üks ja sama. Uurides leksikaalsust, võib Bornhöhe

tekstis tähele panna, et erinevalt Perrault’ originaaltekstist, ei ole kassile nime antud ning selle

asendamiseks ei kirjutata seda sõna suure algustähega. Prantsuskeelses tekstis oli kuningal

veel lisaks kaks austavat nimetust (Sa Majesté ja sire), Bornhöhe kasutab tekstis ainult

kuningat ja väikeste algustähtedega „kuninga majesteeti“, mis on päris huvitav vaste Sa

24

Majesté-le. Prantsuse M. le marquis de Carabas’t on saanud taaskord krahw Karabas ehk ta

on ühe astme võrra seisuste hierarhias madalamale asetatud kui oleks markii. Rohkem olulisi

erinevusi ma nii prantsuskeelset teksti kui ka Eiseni eestindust Bornhöhe omaga kõrvutades

tähele ei pannud. Olgugi et Bornhöhe tõlkemugandus tundub nii Perrault’ originaaliga kui ka

Eiseni tõlkemugandusega võrreldes kärbitum, on põhiline siiski alles jäetud. Ka Bornhöhe

eestinduses puudub muinasjutu lõpus olev moraaliosa.

Kokkuvõtteks võib öelda, et „Saabastega kassi“ eestinduste esimesel perioodil, 19. sajandi

teisel poolel, vahendas muinasjutu eesti keelde Matthias Johann Eisen, kelle tõlkemugandus

ilmus 1879. ja kordustrükina 1881. aastal ning Eduard Bornhöhe, kelle tõlkemugandus ilmus

1895. aastal ja kordustrükina 1900. aastal. Nagu see oli iseloomulik 19. sajandi lõpu eesti

kirjandusmaastikule, tõlgiti teiste rahvaste kirjandust, k.a prantsuse kirjandust eesti keelde

enamasti saksa (mõningatel juhtudel ka vene) keele vahendusel. Nii Eisen kui ka Bornhöhe on

kasutanud saksakeelset alusteksti, kuid millist, seda ei õnnestunud teada saada, sest autori

nime neis väljaannetes mainitud ei olnud. Bornhöhe teose tiitellehel seisab siiski, et tegu on

tõlkega saksa keelest. Tõlkimine vahekeele kaudu on ka üks põhjustest, miks tõlgetes on

mõned detailid muutunud. Näiteks sai inimsööjast rikas nõid ja markiist krahv, kass ei läinud

kodujäneseid püüdma tihnikusse, vaid mäe otsa ja Bornhöhe jutu pealkiri on „Saapakandja

kass“, mitte „Saabastega kass“, nagu oleme seda lugu harjunud nimetama.

5.2. „Saabastega kass“ eesti keeles sõjaeelse vabariigi ajal

„Eesti kirjanduse ajaloo“ III köitest, mis annab ülevaate 20. sajandi alguse eesti kirjandusest,

võib lugeda, et sajandivahetusel ja 1905. aasta revolutsiooni eelseil aastail tehti märgatavaid

edusamme väliskirjanduse tõlkimisel ja populariseerimisel (EKA 1969: 38). Võrreldes

eelnenud kümnenditega oli saksa kirjanduse tõlkimine taandunud tagasihoidlikule kohale

(EKA 1969: 39). Prantsuse kirjandusest olid ilmumissageduselt esikohal G. Maupassant’i

novellid, raamatutena avaldati Molière’i, Zola ja Hugo teoseid (EKA 1969:40). Endel Annus

kirjutab rahvusbibliograafia „Eestikeelne raamat 1901-1917“ saateosas, et üldiselt tõlgiti

kaasaegsete ja klassikute teoseid, samuti möödunud sajandi rahvaraamatuid. Kui seni tõlgiti

kirjandust vähemtuntud keeltest saksa, osalt ka vene keele vahendusel, siis nüüd, keelteoskuse

avardumisel, tähtsamatest keeltest otse. Kõige enam tõlgiti endiselt siiski saksa kirjandust,

sellele järgnesid vene, inglise ja prantsuse (Annus 1993: 10).

25

„Eesti kirjanduse ajaloo“ V köite 1. raamatu 1920. aastatele pühendatud osas on kirjas, et

süsteemipärane kindlate printsiipide järgi korraldatud ja koordineeritud tõlketegevus oli 1920.

aastate algul välja kujunemata (EKA 1981: 58), kuid järk-järgult kirjanduselu intensiivistus.

Tõlkekirjanduse avaldamine hoogustus kümnendi teisel poolel (EKA 1981: 59). Lisaks võib

mainida, et vähehaaval, ent järjekindlalt tõusis tõlkimise kvaliteet. Kuigi tõlgitavate teoste

lühendamine polnud veel kadunud, muutus see siiski harvemaks (EKA 1969: 40).

Ajaloolane Marek Tamm on 20. sajandi alguse tõlkeperioodi kohta öelnud nii: „Uue sajandi

alguses sünnib omakeelne tõlkekriitika ja üha enam kostab hääli, mis nõuavad tõlkimist

originaalkeelest (mitte saksa või vene keele vahendusel). Ridamisi sõnastatakse üleskutseid

tõlkekultuuri viljelemiseks, toonitatakse, et kultuurrahvaks saadakse vaid läbi tõlkimise.“

(Tamm 2010)

20. sajandi esimene „Saabastega kass“ anti välja 1931. aastal. Raamat on trükitud Tartus, J.

Mällo trükikojas, Noor-Eesti Kirjastuses. See ilmus muinasjutukogumikus „Prantsuse

muinasjutte“ pealkirja all „Saabastatud kass“ ning selle tõlkis otse prantsuse keelest Kusta

Martinson (1888-?). Kaaneillustratsiooni autor on tuntud vabariigiaegne lastekirjanduse

illustraator Richard Kivit. Kuna raamatus on samad illustratsioonid, mis 1908. aastal Pariisis

ilmunud prantsuskeelses kogumikus, siis võib oletada, et see väljaanne võis olla Martinsoni

alustekstiks. Sest justnagu Martinsoni „Muinasjuttude“ tõlkes, on ka selles

muinasjutukogumikus on olemas nii Charles Perrault’, Mme Leprince de Beaumont’i ja Mme

d’Aulnoy muinasjutud. Lisaks „Saabastatud kassile“ on 1931. aastal Martinsoni tõlkena

ilmunud ka teised Perrault´ muinasjutud nagu „Sinihabe“, „Eeslinahk“, „Väike pöialpoiss“,

„Tutiga Riquet“ ja „Iludus magavas metsas“, Madame Leprince de Beaumont’i muinasjutt

„Prints Armas“ ning Madame d’Aulnoy muinasjutt „Sinilind“.

Martinsoni tekstis on nii sündmused, tegevuspaigad kui ka tegelased täpselt samad, mis

Perrault’l. Tegu on tõlkega prantsuse keelest ning on aru saada, et on tõlgitud otse originaalist.

Uurides lugu keelelisest aspektist, ning rääkides kõigepealt dialoogide ja kirjelduste

vahekorrast, tuleb tõdeda, et see on prantsuskeelse alustekstiga väga sarnane. Selleski tõlkes

on dialoogidel ja otsekõnel kirjeldustest suurem ülekaal. Näiteks lause, kus kass läheb

inimsööja lossi ning üritab teda meelitada (vt lk 21) on Martinson eesti keelde tõlkinud nii:

„Kassil oli tahe teada saada, kes see Inimessööja on ja mis ta oskab teha; ta palus temaga

kõnelda, öeldes, et ta ei ole tahtnud, olles nii lähedal ta lossile, mööda minna, ilma et endale

26

oleks osaks lasknud saada au teda teretada.“ (Perrault 1931:47) Toodud näitest on näha, et

Martinson on tahtnud teksti võimalikult originaalitruult edasi anda, kuid paraku on

tulemuseks väga kohmakas ja puine tõlge, mida ei saa pidada õnnestunuks. Teine lause, kus

kuningas ja markii üksteisele austust avaldavad (vt lk 21), kõlab Martinsoni tõlkes nii:

„Markii, tehes sügavaid kummardusi, võttis vastu selle au, mis tegi talle kuningas.“ (Perrault

1931: 48) Siin on küll säilitatud prantslaslikku suursugusust rõhutav hoiak, kuid lause

liigendamine osadeks on prantsusepärane ja mõjub eesti keeles kohmakalt. Leksikaalsel

tasandil võib Martinsoni tõlkes tähele panna seda, et sarnaselt Perrault’ga on kasutatud

väljendit kassi-isand. Kui prantsuskeelses tekstis oli kuningal veel lisaks kaks austavat

nimetust (Sa Majesté ja sire), siis Martinson on üle võtnud vaid Tema Majesteedi, mis on

kirjutatud läbivalt suure tähega. Prantsuse M. le marquis de Carabas on markii Carabas ja see

on esimene kord alates esimese „Saabastega kassi“ ilmumisest, kui markiile on tema õige

aadlikuseisuse nimetus alles jäetud. Ka tegelaste välimust iseloomustavad lauseosad on

tõlgitud originaalilähedaselt. Näiteks ütleb Perrault kuningatütre kohta, et ta on maailma kõige

ilusam printsess (pr k „sa fille, la plus belle princesse du monde“) (Perrault 1872: 63) ja

Martinson on selle eesti keelde tõlkinud nii: „.. oma tütrega, kes on maailma ilusaim

printsess“ (Perrault 1931: 44). Perrault’ räägib ka sellest, et kuninglikud rõivad, mis noormees

selga pani, tegid ta kenaks (sest ta oli nägus ja heas vormis) (pr k „comme les beaux habits

qu’on venait de lui donner relevaient sa bonne mine (car il était beau et bien fait de sa

personne)“) (Perrault 1872: 64) ja Martinson on selle tõlkinud sarnaselt: „.. ja kuna ilusad

rõivad, mis talle anti, suurendasid ta kena välimust (sest ta oli ise juba ilus ja kena

kehaehitusega).“ (Perrault 1931: 46). Samas mõjub häirivalt tema kasutatud verb

„suurendasid“, sest prantsuskeelses tekstis on öeldud, et „andsid talle kena välimuse“. Kui

tõlkija oleks valinud selle verbi, oleks tõlge kõlanud eesti keeles loomulikumana.

Kokkuvõtteks võib öelda, et sõjaeelses Eesti Vabariigis ilmus vaid üks „Saabastega kassi“

eestindus, mille tegi Kusta Martinson. Tegu on esimese „Saabastega kassi“ tõlkega prantsuse

keelest, mis kinnitab eesti kirjandusloos väidetut, et 20 sajandi alguses hakati järk-järgult

loobuma tõlkimisest teiste keelte (ennekõike saksa ja vene keele) kaudu ja pöörduti ka teiste

keelte poole, mille oskus järjest paranes. Kui toona üldiselt veel tõlgitavaid teoseid lühendati

ja kärbiti, siis ei saa seda kindlasti öelda Martinsoni tõlke kohta. Tema tõlge on originaaliga

väga sarnane, kohati lausa kleebib selle külge (nt sõna-sõnaline tõlge, lauseperioodide

liigendamine) ning mingeid erinevusi selles prantsuskeelse Perrault’ tekstiga märgata ei ole.

Martinsoni tõlget ei saa kindlasti pidada kvaliteetseks, sest selle sõnavalik on kohmakas ja

27

lause eesti keelele mitte omane. Samuti puudub sellel esmakordselt prantsuse keelest tõlgitud

„Saabastega kassil“, lõpust moraal.

5.3. „Saabastega kass“ nõukogude perioodil

Kuna Nõukogude Liit okupeeris 1940./1944. aastal Eesti Vabariigi ja hakkas siin pärast Teist

maailmasõda juurutama nõukogude kultuuri, muutus alates 1940. aastatest oluliseks ka vene

ja nõukogude kirjanduse tutvustamine. Tõlke- ja kirjastustegevuses seati sihiks pakkuda eesti

lugejale vene kirjanduse tuntumaid teoseid võimalikult kiiresti ning suurel hulgal (EKA 1987:

77). Väliskirjanduse tõlkimine jäi sõjajärgsel perioodil tagasihoidlikule kohale – 2-8 raamatut

aastas. Domineerisid maailmakirjanduse klassikute (sealhulgas Victor Hugo jt) kordus- ja

uustrükid (EKA 1987: 79).

„Eesti kirjanduse ajaloo“ V köite 2. raamatu, 1950.-1980. aastatele pühendatud osas

kirjutatakse, et kui sõjajärgsel kümnendil tõlgiti peamiselt vene klassikalist ja nõukogude

kirjandust, siis nüüd võeti suund tõlkekirjanduse geograafilise haarde avardamisele,

kaudtõlgete praktika hülgamisele ja väärtkirjanduse eestindamisele kõrgel kunstitasemel

(EKA 1991: 51). Tõlkekultuuris ja kvaliteedis toimuski 1960. aastatel murrang. Suhtumine

tõlketöösse kui millessegi vähenõudlikku, teisejärgulisse ja sellega käsikäes püsinud

amatöörlik-diletantlik tõlkimispraktika jäid minevikku. Valitsema tõusis arusaam tõlkija

kohusest anda minimaalsete kadudega edasi teose kunstilisus, arusaam tõlkija

professionaalsusest, taidurlikkusest, tõlkimisest kui interpreteerimiskunstist (EKA 1991: 52).

Prantsuse kirjandust esindavad 1950.-1980. aastate tõlkerepertuaaris näiteks Alphonse

Daudet, Voltaire, Victor Hugo, Stendhal, Gustave Flaubert, Pierre-Jean Béranger, Alexandre

Dumas, Charles Baudelaire, Antoine de Saint-Éxupery, Jacques Prévert, Albert Camus, Jean-

Paul Sartre, Natalie Sarraute, Robert Escarpit, Marguerite Yourcenar jt. Tooniandvad ning

viljakamad tõlkijad on Ott Ojamaa, Henno Rajandi, Tatjana Hallap jt (EKA 1991: 62-63).

Esimene nõukogude perioodil tõlgitud „Saabastega kass“ ilmus Tatjana Hallapi (1929-2015)

tõlkes 1952. aastal Eesti Riiklikus Kirjastuses ilmunud kogumikus „Muinasjutud“. Kui Kusta

Martinsoni eestinduse puhul võis ainult oletada, et tema tõlke aluseks oli Charles Perrault’

„Contes de fées“, siis Tatjana Hallapi valmistatud tõlke puhul on see kindel, sest impressumis

on vastav märge, kuigi pole täpsustatud prantsuskeelse kogumiku väljaandmise aastat.

28

Raamatu lõpus on välja toodud ka pärisnimede hääldamise õpetus. Lisaks on kogumikus

kirjas, et see on mõeldud eelkooliealistele ja nooremale kooliastmele. Raamatul on kaks

illustreerijat – Ebba Parviste ja V. Olt, kelle eesnime ei olnud kahjuks võimalik tuvastada.

„Muinasjuttude“ raamatul on tumerohelised kaaned ning esikaant ehib illustratsioon

muinasjutust „Tuhkatriinu“. 74-leheküljelises kogumikus on illustratsioone kokku vähem kui

pooltel lehekülgedel.

Hallapi tõlkes ei näi midagi puuduvat, tekst on ladus ja heas eesti keeles. Võrreldes Perrault’

looga ei ole ühtegi olulist tegevuspaika välja jäetud, kujutatud tegelased ja sündmused on

samad, mis algses versioonis. On aru saada, et on tõlgitud otse originaalist. Hallapi tõlke

adekvaatsusest annab näiteks tunnistust juba korduvalt kasutatud lause, milles kass kavatseb

inimsööja lossi minna ja tervitada (vt lk 21). See kõlab tema tõlkes nii: „Kass oli hankinud

teateid selle kohta, kes see inimsööja on ja milliseid nõiakunste ta tunneb. Kass palus end

vastu võtta, öeldes, et ta ei tahtnud mööduda nii lähedalt lossist, ilma et tal oleks olnud au

peremeest tervitada.“ (Hallap 1952: 44). On näha, et tõlkija on tõlkinud mõtte järgi, mitte

sõna-sõnalt, nagu esimene prantsuse keelest tõlkija Kusta Martinson. Nii on öeldut hea jälgida

ja ka prantslaslik viisakus ei ole kaduma läinud. Nuriseda võiks vaid sõnakorduse üle –

mõlemad laused algavad sõnaga kass. Teist lauset oleks võinud alustada mõne kassi

sünonüümiga. Lause, milles markii ja kuningas üksteise vastu austust üles näitavad (vt lk 21),

on Hallap eestindanud nii: „Kummardudes sügavalt, võttis markii vastu au, mida talle osutas

kuningas,...“ (Hallap 1952: 46). Sõnal révérence on tegelikult kaks tähendust, millest üks on

sügav austus/lugupidamine ja teine – reveranss ehk sügav kummardus. Hallap on need

tähendusvariandid oma tõlkes kenasti edasi andnud ja säilitanud viisakuse, millega kass

kuningat kohtleb. Mis puudutab Hallapi tõlke leksikaalset tasandit, siis võib tähele panna, et

kassi nimetab ta ka Isand Kassiks, nagu on ka Perrault’ muinasjutus: Chat ja Le maître Chat.

Kui prantsuskeelses tekstis oli kuningal veel lisaks kaks austavat nimetust - Sa Majesté ja sire,

siis Hallap on nende vasteks pakkunud Tema Majesteedi ja Kõrguse, kasutades ametlikkuse

väljendamiseks suuri esitähti. Perrault’ M. le marquis de Carabas on Hallap tõlkinud markii

de Carabas’ks ja sedagi võib pidada igati heaks lahenduseks. Tõlkija on alustekstile

võimalikult truuks jäänud ja teinud seda heas ja ladusas eesti keeles. Tema tõlke kõrgest

kvaliteedist annavad tunnistust ka arvukad kordustrükid, mis sellest järgnevatel aastakümnetel

valmisid.

29

Tatjana Hallapi „Saabastega kassi“ tõlkega seoses on põhjust rääkida ka esimesest

retseptsioonimärgist, mis see Perrault’ muinasjutt eesti kultuuris esile kutsus. Nimelt tutvustas

Heldur Niit kultuurilehes „Sirp ja Vasar“ 1952. aasta 5. septembri numbris vastilmunud teost.

Tema artikkel kannab pealkirja „Ch. Perrault „Muinasjutud““ ja selles tutvustab Niit Charles

Perrault’ elu ning kirjutab seejärel pikemalt muinasjuttude tekkeloost ja „Haneema juttude“

menust. Lisaks kirjutab Niit sellisest huvitavast seigast, et muinasjuttude autorsuse küsimus

on olnud vaidlusalune. Ta ütleb, et on fakt, et Perrault’ eluajal ei ilmunud muinasjutud tema

nime all, samuti ei ole Perrault neid kunagi omaks tunnistanud. Ometi tunneb tänapäeval kogu

maailm seda kogumikku just Perrault’ nime all. Autorsuse varjamise põhjuseks oli siin

nähtavasti asjaolu, et Perrault’l kui akadeemikul ei sobinud tegeleda nii „madala“ kunstiga,

nagu seda olid tolle aja arusaama järgi proosavormis muinasjutud. Nagu on näidanud

hilisemad uurimused, on muinasjutud siiski pärit Charles Perrault sulest, tõdeb Niit (1952: 3).

Oma artiklis analüüsib ta lühidalt „Punamütsikest“, „Pöialpoissi“ ja „Tuhkatriinut“ ning

mainib ühe lausega, et muinasjutud „Haldjad“ ja „Saabastega kass“ on sõnastuselt võrdlemisi

lihtsad ja lastepärased (Niit 1952: 3). Seejärel möönab artikli autor, et maailma

muinasjutukirjanduse klassika kättesaadavaks tegemine nõukogude lastele on vajalik ja

vastutusrikas ülesanne, kusjuures tuleb hoolega silmas pidada nende väärtust laste

kommunistliku kasvatuse seisukohalt (Niit 1952: 4). Tõlkija tööle jagub tal vaid kiidusõnu. Ta

ütleb, et Tatjana Sari (hilisema nimega Hallap) on hästi suutnud edasi anda Perrault’

muinasjuttude kord lihtsat ja lastepärast, kord lihvitult galantset sõnastust (Niit 1952: 4).

1956. aastal anti Eesti Riiklikus Kirjastuses Tatjana Hallapi tõlgitud „Saabastega kass“ välja

eraldi raamatuna. Tiitellehe pöördel on ära toodud, et muinasjutu autor on Charles Perrault

ning see on tõlgitud teosest „Contes de fées“. Seekord on raamatu lõpus välja toodud, et

muinasjutt on mõeldud ainult eelkooliealistele lastele. Illustratsioonide autor on Ebba

Parviste.

1979. aastal anti kirjastuses Eesti Raamat Tatjana Hallapi tõlkes välja keskmisele koolieale

mõeldud raamat „Muinasjutud“, kus olevad muinasjutud on samad, mis 1952. aasta omas.

Raamatu on illustreerinud Lilian Härm. Raamatul on heledad kaaned ning juba esikaanel

joonisel on kujutatud stseeni „Saabastega kassist“. Nimelt on seal illustratsioon uhketes

rõivastes endisest vaesest möldripojast, kelle kõrval on kaunis printsess. Nende ees kõnnib

punakaspruuni karvaga kass, kellel on saapad jalas ning kott üle õla. Selles „Saabastega kassi“

tõlkes torkab silma, et muinasjutul on tegelikult pikem pealkiri „Kass-isand ehk Saabastega

30

kass“, mida ei ole eesti keeles varem kasutatud. ESTER-i e-kataloogist saab teada, et ka

prantsuse keeles kasutatakse vahel mõlemat pealkirja. Enamasti on selleks küll „Le Chat

Botté“ (eesti k „Saabastega kass“), kuid vahel lisatakse täpsustuse huvides ka „Le Maître

Chat“ (eesti k „Kass-isand“ või „Isand Kass“). Kui võrrelda 1979. aasta tõlget 1952. aasta

omaga, siis paistab silma, et vahepeal on tõlget mõnevõrra kohendatud. Olgugi et 1952. aasta

tõlge on juba sorav ja ladusas eesti keeles, on 1979. aasta tõlget keeleliselt veelgi lihvitud.

Näiteks võib vaadata muinasjutu algust, mille Perrault on 1872. aasta kogumikus kirja pannud

nii: „Un meunier ne laissa pour tous biens, à trois enfants qu’il avait, que son moulin, son âne

et son chat. Les partages furent bientôt faits : ni le notaire ni le procureur n’y furent point

appelés, ils auraient eu bientôt mangé : tout le pauvre patrimoine. L’âiné eut le moulin ; le

seconde eut l’âne ; et le plus jeune n’eut que le chat.“ (Perrault 1872: 59-60) (eesti k Mölder

jättis kolmele lapsele kõik, mis tal oli – veski, eesli ja kassi. Pärandus jaotati omavahel kenasti

ära, ei olnud vaja kutsuda ei notarit ega prokuröri, kes oleksid niigi kesisest varast oma osa

kahmanud. Vanim sai veski, keskmine eesli ja noorimale jäi vaid kass.) Kui Hallapi 1952.

aasta tõlkes kõlab see lause nii: „Üks mölder ei jätnud oma kolmele lapsele päranduseks

muud kui veski, eesli ja kassi. Peagi oli varandus jaotatud. Selleks ei kutsutud sinna notarit

ega prokuröri: need oleksid varsti ära õginud kogu kehva päranduse. Vanim lastest sai veski,

keskmine sai eesli, noorim aga ainult kassi.“ (Perrault 1952: 41) Siis 1979. aasta tõlkes

järgmiselt: „Üks mölder oli jätnud oma kolmele lapsele päranduseks ainult veski, eesli ja

kassi. Vara sai ruttu jagatud. Selleks ei kutsutud kohale ei notaariust ega advokaati, sest need

oleksid kehva päranduse peagi ära õginud. Kõige vanem sai veski, keskmine sai eesli ja

noorim sai ainult kassi.“ (Perrault 1979: 30) On näha sõnastuse täpsustamist (prokurör ->

advokaat) ja sõnavara lihtsustamist (oli varandus jaotatud -> vara sai ruttu jagatud). Samu

tendentse illustreerib ka selline lause: „Voilà, sire, un lapin de garenne que M. le marquis de

Carabas (c’était le nom qu’il prit en gré de donner à son maître) m’a chargé de vous présenter

de sa part.“ (Perrault 1872: 62) (eesti k Teie kõrgeausus, siin on küülik küülikukoplist, kelle

härra markii de Carabas (nimi, mille kass isandale oma tahtmise järgi oli pannud) Teile

kingituseks tuua tahtis.) Hallapi 1952. aasta tõlkes kõlab see nii: „Kõrgus, siin on

aiaskasvatatud küülik, mille härra markii de Carabas (sellise kõlava nime andis ta oma

isandale!) mul teile käskis tuua.“ (Perrault 1952: 42) Ja 1979. aasta tõlkes nii: „Majesteet,

härra markii de Carabas (selle nime pani kass isandale oma peast) tegi mulle ülesandeks tuua

teile see küülik tema jäneseaiast.“ (Perrault 1979: 31). Siin on tõlkija (või ka toimetaja, sest ei

ole täpselt teada, kes on paranduste taga) lihtsustanud sõnavara (aiaskasvatatud küülik ->

küülik tema jäneseaiast) ja vähendanud ekspressiivust (andis oma isandale kõlava nime ->

31

pani isandale nime oma peast). Kui võrrelda kahte eestikeelset versiooni prantsuskeelse

alustekstiga, siis paistab kohe silma, 1952. aasta tõlkest kumab läbi prantsuse keel – näiteks

„..ei jätnud oma kolmele lapsele päranduseks muud kui..“, eesti keeles öeldakse otse, et „jättis

ainult“, nagu seisab ka 1979. aasta tõlkes. Usun, et juba need mõned näited siin toovad välja

tõlgete erinevused ja näitavad, et 1979. aasta tõlge on keeleliselt veelgi parem ja nagu tõdes

Heldur Nii, lastepärasem. Ent ka mõlemast Hallapi tõlkest puudub teksti lõpust moraal.

1982. aastal anti Eesti Raamatus taaskord eraldi raamatuna välja „Saabastega kass“ Tatjana

Hallapi tõlkes ja Ebba Parviste illustratsioonidega. See raamat on oma välimuselt täielikult

identne 1956. aastal välja antuga. Raamatu sees on märge aga selle kohta, et kasutatud on

1979. aasta tõlke teksti.

Kokkuvõtteks võib öelda, et justnagu sõjaeelses Eesti Vabariigis, nii tõlkis ka Nõukogude

perioodil „Saabastega kassi“ ainult üks inimene, kelleks oli Tatjana Hallap. Tema tõlkes ilmus

1952. aastal Perrault’ muinasjuttude kogumik „Muinasjutud“, milles leidub ka „Saabastega

kass“. Hiljem on „Saabastega kassi“ antud välja eraldi raamatuna (1956) ja terve kogumik

redigeeritud kujul (1979). 1982. aastal ilmunud „Saabastega kassis“ on kasutatud 1979. aasta

tõlget. Tatjana Hallapi tõlget võib pidada väga heaks, sest see on ilusas ja ladusas eesti keeles,

mõte on selge ja arusaadav. Samas ei ole ta prantsuskeelse tekstiga liiga vabalt ümber käinud,

näiteks kassi elegantne suhtlemisstiil on tõlkes täielikult säilinud, nimedele ja tiitlitele on ta

leidnud sobivad vasted. Hallapi tõlke teeb eriliseks ka see, et sellele ilmus teadaolevalt

esimene vastukaja, mis „Saabastega kassile“ eesti kultuuris osaks on saanud. 1952. aasta

„Sirbis ja Vasaras“ tervitas Heldur Niidu Perrault’ muinasjuttude kogumiku ilmumist eesti

keeles, tutvustas Perrault’ elulugu, avas tema muinasjuttude loomise tausta ja kiitis Hallapi

tõlget.

5.4. „Saabastega kass“ taas iseseisvaks saanud Eestis 1990. aastatel

Suur hüpe prantsuse kirjanduse eestindamises toimus pärast Eesti taasiseseisvumist 1991.

aastal. Prantsuse kirjanduse nagu üldse kogu Lääne kirjanduse tõlkimine läks korrapealt

hoogu, nimetuste arv suurenes oluliselt, kuid väljaannete trükiarv kahanes (Rajandi 1996: 7).

Kontaktid prantsuse kirjanduse ja kirjanduseluga hakkasid avardunud võimaluste toel

silmnähtavalt tihenema (Rajandi 1996: 8).

32

Perrault’ muinasjuttude vahendamisel algas uus ajajärk, mida võib teatud mõttes nimetada ka

vana, 19. sajandi ajajärgu, tagasipöördumiseks. Nimelt hakati uuesti ja massiliselt välja andma

muinasjuttude mugandusi, mis ei pruukinud sugugi olla tõlgitud prantsuse keelest.

„Saabastega kass“ jõudis eesti lugejani näiteks ka itaalia, soome ja ka saksa keele kaudu.

Taasiseseisvunud Eesti esimene „Saabastega kass“ ilmus 1994. aastal pealkirja all

„Saabastega kass ehk Kassi-isand“ kogumikus „Haneema jutud“, mis oli kirjastuse Perioodika

Europeia sarja 25. raamat. Selles sarjas anti 1990. aastatel välja peamiselt prantsuse

kirjanduse klassikat, kuid ka teiste kirjanduste esindajate teoseid. Tegu oli Perrault’ esimese

eestikeelse muinasjutukoguga, mille pealkirjaks oli „Haneema jutud“, täpselt nagu originaalis.

Kuigi Europeia sarja raamatus on kasutatud Perrault’ muinasjutukogumiku nime, on selles

lisaks Perrault’le ka Madame d’Aulnoy ja Madame Leprince de Beaumont’i muinasjutud.

Tiitellehel on öeldud, et tõlke aluseks oli Pariisis asuva kirjastuse Librairie Hachette et

Compagnie 1881. aastal välja antud. „Contes de fées“. Lisaks Tatjana Hallapile, kellelt

pärinevad kõigi üheksa Perrault’ muinasjutu tõlget, on „Haneema juttudesse“ koondatud ka

Madame d’Aulnoy muinasjutud „Sinilind“, mille tõlkis Guido Ivandi, „Kuldjuustega

kaunitar“, mille tõlkis Lauri Leesi ja „Hirvena metsas“ mille tõlkis Marko Mattus. Madame

Leprince de Beaumont’ilt on Marko Mattus tõlkinud loo „Kaunitar ja Koletis“. Raamatu

kunstiline kujundaja on Priit Rea. Sellel on valged kaaned ning esikaanel on kolm tuntud

muinasjututegelast kahest muinasjutust – saabastega kass „Saabastega kassist“, valge pluusi ja

sinise seelikuga punamütsike ning sinises ülikonnas hunt „Punamütsikesest“. Raamatu kaanel

on ära toodud vaid Charles Perrault’ nimi. Võrreldes Tatjana Hallapi „Saabastega kassi“

tõlget tema varasemate tõlgetega on näha, et kasutatud on muinasjutu 1979. aasta redigeeritud

tõlget.

Lisaks kirjastuse Perioodika „Haneema juttudele“ ilmus Kirilille kirjastuses 1994. aastal ka

üks teine suurem muinasjutukogumik pealkirjaga „Vanad head muinasjutud“, mille teksti on

jutustanud Christiane Jung ja saksa keelest tõlkinud Raimo Jõerand. Illustratsioonid on teinud

Kobold Animation Film. Raamat on kaanest kaaneni kaetud pastelsetes toonides helgete

illustratsioonidega. Olgugi et mitte ühegi muinasjutu puhul pole originaali autorit välja

toodud, viitavad muinasjuttude pealkirjad Charles Perrault’, vendade Grimmide ja Hans

Christian Anderseni loomingule.

33

Kuna Jõerand pole tõlkinud mitte prantsuskeelsest originaalist, vaid saksakeelsest

ümberjutustusest, siis on tõenäoline, et võrreldes Perrault’ tekstiga võivad tulla ette mõningad

muudatused. Näiteks algab „Saabastega kass“ tema tõlkes nii: „Elas kord üks mölder, kellel

oli kolm poega. Peale nende oli tal veski, eesel ja kass. Pojad pidid vilja jahvatama, eesel

kotte kandma ja kass hiiri püüdma.“ (Jung 1994: 75) Perrault’ tekst algab aga nii: „Un

meunier ne laissa pour tous biens, à trois enfants qu’il avait que son moulin, son âne et son

chat.“ (Perrault 1872: 59) (eesti k Üks mölder ei jätnud kolmele pojale muud, kui oma veski,

eesli ja kassi). Nagu näha, siis Jungi tekstis on Perrault’ ühest lausest saanud kolm. Lisaks on

selles loos öeldud, milline oli möldri varandus ja selgitanud, milliseid töid tema poajd ja ka

tema varandus tegema pidid. Need on võrreldes Perrault’ tekstiga üsna radikaalsed muutused

või lausa teksti tõlgendused. Omavoliliste muutuste tegemine jätkub sündmuste tasandil.

Näiteks viib Jungi ja seega ka Jõeranna eestikeelse tõlke saabastega kass kuningale hoopis

põldpüüsid ja juba esimesel korral. Perrault’ tekstis viis kass külakostiks kõigepealt küülikuid

ja hiljem põldpüüsid. Ka ei anna Perrault’ kuningas kassile vastutasuks kulda nagu seda teeb

Jungi/Jõeranna kass, vaid lihtsalt rõõmustab markii ’’saadetud’’ kingi üle. Suur vahe

originaaliga võrreldes on ka muinasjutu lõpus olev kuri tegelane, kelleks selles eestikeelses

tekstis on võlur, mitte inimsööja. Lisaks ei muuda Jungi võlur end üldse lõviks, vaid kohe

hiireks.

Uurides lugu keelelisest aspektist, võib tõdeda, et seekord domineerib kirjeldus ning dialooge

on vähem kasutatud. See erineb Perrault’ kirjutatust. Lause, milles kass siseneb lossi, et

kõneleda inimsööjaga (vt lk 21), on Jung/Jõerand on oma jutustuses lahendanud nii: „Lõpuks

jõudis ta võluri lossi juurde, astus sisse ja seisis kohe võluriga silmitsi.“ (Jung 1994: 83)

Erinevus originaali ja tõlke vahel on väga suur. Kui Perrault’ kass on üliviisakas ja

tagasihoidlik ning mõtleb välja põhjuse, miks tal on vaja lossi siseneda, siis Jungija/Jõeranna

kass teeb, mis ta ise tahab, ei küsi kelleltki luba, vaid astubki kohe ebaviisakalt uksest sisse. Ja

Jungi adaptsioonis puudub üldsegi lause selle kohta, kuidas kaks meest – kuningas ja markii

üksteisele austust avaldavad (vt lk 21).

Leksikaalsel tasandil on kass Jõeranna tõlkes lihtsalt kass. Kui Perrault’ prantsuskeelses

tekstis oli kuningal veel kaks austavat nimetust (Sa Majesté ja sire), siis Jõeranna tõlkes on

alles jäänud ka Teie Kõrgeausus, mis on Sa Majesté vaste. Prantsuse M. le marquis de

Carabas on eesti keeles saanud krahv Carabas. Markiilt on selles jutustuses tema õige

aadlikuseisuse nimetus ära võetud ning temast on jälle krahv saanud (nagu Eiseni ja Bornhöhe

34

saksakeelest tõlgitud tekstides). Ühesõnaga võib öelda, et saksa keele kaudu tõlgitud tekst on

Perrault’ versioonist märgatavalt kaugenenud, „Saabastega kassi“ lugu on tugevalt

mugandatud. Kuna Jõeranna eestikeelse tõlke aluseks olnud saksakeelne tekst ei olnud mulle

kättesaadav, siis ei saa täie kindlusega väita, kas need muudatused pärinevad selle teksti

autorilt Jungilt või selle eesti keelde vahendajalt Jõerannalt. Kaldun arvama, et pigem

esimeselt.

1996. aastal vahendas „Saabastega kassi“ itaalia keele kaudu eesti keelde Mart Aru (s 1944),

kelle eestindus ilmus kirjastuses Ersen. Muinasjutt ilmus kogumikus „Saabastega kass ja teisi

muinasjutte“ ning see tõlgiti 1993. aastal Milanos ilmunud raamatust „La storia del gatto con

gli stivali e tante altre“, mille teksti koostajaks oli Peter Holeinone. Tiitellehel on täpsustusena

kirjas, et muinasjutud on tõlgitud vabalt Charles Perrault ja Giambattista Basile järgi.

Raamatu illustreerija on Tony Wolf, kes on siniste kaantega raamatule valmistanud kaunid,

värvilised illustratsioonid, milles iga viimne kui detail on filigraanselt välja joonistatud. Peale

„Saabastega kassi“ on selles raamatus veel sellised muinasjutud: „Thijl Ulenspiegel“,

„Rebane, madu ja talumees“, „Watanabi mõõk“, „Seitse samuraid“, „Järvekuningas“,

„Legend punasest lohest“, „Vardiello“ ja „Uinuv kaunitar“. Kuigi muinasjuttude juures ei ole

märgitud algse teksti autori nime, võib pealkirju vaadates öelda, et „Saabastega kassi“ ja

„Uinuva kaunitari“ autor on Charles Perrault, ülejäänud on küllap Giambattista Basile omad.

Arvestades seda, et Mart Aru pole teksti tõlkinud prantsuse keelest, on tõenäoline, et ka selles

esineb mitmeid muudatusi. Need algavad juba loole lisatud ühelauselise sisukokkuvõttega,

mida Perrault’l teadupoolest ei olnud: „See on muinasjutt väga kavalast kassist, kes tegi

vaesest noormehest rikka härra...“ (Holeinone 1996: 9). Tekstis tehtud muudatused jätkuvad

sellega, kuidas suhtusid kolm poega isalt saadud pärandusse. „Kõige rohkem jäi oma osaga

rahule vanem poeg, kes päris veski; teine poeg sai eesli ja otsustas minna laia maailma õnne

otsima; kolmandale, kõige nooremale vennale, jäi aga kass.“ (Holeinone 1996: 10) Perrault

kirjutas oma tekstis lakooniliselt, kes mille sai ja kõik, hinnanguid tema loo kangelased isalt

saadud pärandusele ei andnud, kui mitte arvestada seda, et kõige noorem vend oli kassi

saamise üle tujust ära küll. Lisaks neile muudatustele on loosse kaasatud täiesti uus tegelane –

kuninganna. Naine ilmub esimest korda tekstis siis, kui kass kuningale markiilt kingitusi toob

ja on kuninga kõrval ka edaspidi. Kuna naine ei olnud varem sellisest markiist, kellest rääkis

kass, midagi kuulnud, hakkas ta kassi küsitlema. Kuuldes, et kassi isand on noor ja rikas,

soovis ta noormehele koos kuningaga külla minna. Kuninganna eesmärk oli oma tütar

35

sobivale mehele naiseks anda. Näiteks esineb Heleinone/Aru versioonis selline dialoog:

„Samal ajal sosistas kuninganna printsessile: „Küll on tore, et meil õnnestus ta päästa...! Nii

ilus noormees! Kas pole? Printsess noogutas: Jah, ema, ta on tõesti ilus!“ (Holeinone 1996:

14) Või teine näide: „Kuninganna astus sisse möldripojal käe alt kinni hoides. „Armas

noormees, ega te juba abielus ei ole?“ päris ta.“ (Holeinone 1996: 16). Nagu näha, on

kuningannaga koos sisse tulnud tegelaste käitumise täiesti uued motiivid (tütrele hea partii

kindlustamine), rääkimata lisatud tekstiosadest.

Ka inimsööja lossis peetavas dialoogis on tulnud ette muudatusi. Kui Perrault’ kass näitas

kuninga suhtes välja oma aupaklikkust, siis Holeinone’i/Aru muinasjutus sellisele tegevusele

viitav lause üldse puudub. Kass ütleb inimsööjale hoopis: „Läksime sõpradega vaidlema ja

vedasime kihla, et [muundad end] mingiks väga väikeseks loomaks.“ (Holeinone 1996: 16).

Perrault’ tekstis ei ole kassi sõpradest ja nende omavahelisest kihvleost juttugi. Erinevus kahe

teksti vahel seisneb selleski, et Heleinone/Aru tekstis muudab inimsööja end kohe hiireks,

lõviks kehastumine jääb vahele.

Leksikaalsel tasandil on selles muganduses antud kassile sünonüüm – saapakandja, mida 19.

sajandil kasutas juba Bornhöhe oma tõlkes. Saapakandja on tegelikult kassile päris sobiv

hüüdnimi ning sellega hoitakse ära sõnakordused lähestikku asuvates lausetes. Kuninga poole

pöördutakse vaid ühe sünonüümse väljendiga – teie majesteet, kusjuures väikesed esitähed

vähendavad formaalsust. Lisaks on märgata, et mugandajale meeldib kasutada epiteete.

Näiteks ütleb kass markii Carabas’le: „Nägid, peremees, olen ju rohkem väärt kui tokerdunud

eesel ja vana lagunenud veski.“ (Holeinone 1996: 16). Perrault’ tekstist selliseid iseloomustusi

(tokerdanud, vana lagunenud) ei leia. Kui Perrault’ tekst keskendus sündmuste

edasiandmisele, mida täiendas loo lõpus olev moraal, siis Holeinone’i muinasjutt on lõbus

jutuke kassi seiklustest, sest juba loo alguses öeldakse, et tuleb juttu kavalast kassist, kes tegi

vaesest noormehest rikka.

1999. aastal ilmus Tatjana Hallapi „Saabastega kassi“ tõlge korraga kahes erinevas kirjastuses

– Mix ja Tiritamm. Kirjastuses Mix välja antud „Saabastega kassi“ pildid on joonistanud Inge

Kenn. Temagi on raamatu kaane väga huvitavalt kujundanud: sellel on tumesinisel taustal

loss, kus erinevatest akendest vaatavad välja peaaegu kõik muinasloos esinevad tegelased –

kass, inimsööja, kuningas, printsess, markii, hiir, lõvi ja jänes. Tegu on 1979. aasta tõlke

kordustrükiga. Kirjastus Tiritamm andis välja 1956. aasta väljaande kordustrüki. Raamatu

illustraator on Ebba Parviste ning see ilmus sarjas „Sinu vanaema lapsepõlve lemmikraamat“.

36

1999. aastal ilmus „Saabastega kassi“ tõlge ka kirjastuses Egmont Estonia. Tegemist on Helle

Michelsoni (s 1929) tõlkega Marie Duvali mugandatud „Saabastega kassist“. Michelson on

selle ümberjutustuse tõlkinud prantsuse keelest. Muinasjutu tõlge ilmus kogumikus nimega

„Suur muinasjuturaamat“, milles on lisaks Charles Perrault’le esindatud ka vendade

Grimmide ning Madame Leprince de Beaumont’i muinasjutud. Raamatus ei ole täpsustatud,

millise pealkirjaga on prantsuskeelne kogumik, millest need tekstid tõlgiti, ja millal see ilmus.

Selles lastele mõeldud muinasjuturaamatus on rikkalikult illustratsioone. Illustreerija on

Liliane Crismer on juba kaanekujunduse väga andekalt lahendanud, nimelt on ta sinna igast

raamatus olevast muinasjutust pannud ühe tegelase. Kõik muinasjutukangelased istuvad öises

metsas puu all, lugedes raamatust muinasjutte. Saabastega kassi võib ära tunda tema sulega

kübara järgi, sest selle konkreetse pildil varjab muinasjuturaamat tema saapad ära.

Kui teha pisteline tõlkevõrdlus Perrault’ „Saabastega kassiga“ (1872. aasta väljaande põhjal),

siis on märgata mõningaid erinevusi. Näiteks jätab Perrault’ tekstis isa poegadele veski, eesli

ja kassi, kuid selles 1999. aasta versioonis saab noorem vend lisaks kassile ka kolm eküüd.

Kui Perrault’ kass küsib oma isandalt saapaid, siis 1999. aasta versiooni kass käsib isandal

endale otsida ka kaunid rõivad. Või kui Perrault’ läheb kass läheb tihnikusse jäneseid

püüdma, siis Duvali/Michelsoni kass läheb põllule. Ja kui Perrault’ teksti lõpus kogunetakse

inimsööja lossi söögisaali ning kuningatütre ja möldripoja abielu sõlmitakse samal päeval, siis

Duvali/Michelsoni versioonis liigutakse kõigepealt inimsööja lossi söögisaali, kus hakatakse

rikkalikult kaetud laua taga pidu pidama. Kuningas annab oma tütrele ja markiile loa

abielluda alles järgmisel päeval. Ülejäänud teksti sündmusi, tegelasi ja tegevuspaiku

puudutavad elemendid on jäänud muutumatuks.

Uurides lugu keelelisest aspektist, tuleb tõdeda, et ka sel korral on dialooge rohkem kui

tausta- ja tegevusekirjeldusi. Lause, kus kass külastab inimsööjat, et temaga rääkida (vt lk 21),

kõlab Duvali ümberjutustatud ja Michelsoni eestindatud muinasjutus nii: „Saabastega Kass

koputas lossiuksele. Teener laskis ta sisse ja viis inimsööja juurde.“ (Duval 1999: 11).

Perrault’ pikast lausest, kus kass peente sõnadega väljendab oma aupaklikkust ja viisakust

lossi peremehe vastu, on saanud kaks lühikest lihtlauset, kus kass üldse ei selgita, miks ta

inimsööja juurde minna tahab või miks ta üldse lossi tuli. Lisaks esineb Duvali/Michelsoni

muinasjutus selline lause: „Pärast viiendat-kuuendat veiniklaasi ta (kuningas) teatas: „Markii,

te austasite ja võlusite mind oma vastuvõtuga...“ (Duval 1999: 17). Perrault’ tekstis alkoholi ei

pruugita ning seda võib lastele mõeldud loos ka taunida, kuigi selge on see, et

37

kõrgseltskonnas käib klaaside kokkulöömine eriliste kohtumiste juurde. Leksikaalsel tasandil

võib Michelsoni tõlkest välja tuua, et ehkki Perrault on kassile pannud nimeks Chat ja Le

maître Chat, on kass endale eestikeelses tekstis nimeks saanud Saabastega Kass. Korduste

vältimiseks nimetatakse teda ka kõutsiks. Kui prantsuskeelses tekstis oli kuningal veel lisaks

kaks austavat nimetust (Sa Majesté ja sire), siis Michelson kasutab vaid Tema Kõrgust.

Markii on jäänud markiiks. Olgugi et Duvali ümberjutustuses ja Michelsoni tõlkes on

enamasti kinni peetud Perrault’ tekstist, tuleb muinasjutus siiski ette väikeseid muudatusi, mis

sisulisi nihkeid siiski kaasa ei too.

Vaadeldaval perioodil ilmus „Saabastega kassi“ tõlkele kaks järelkaja, täpsemalt öeldes ei käi

need küll ainult „Saabastega kassi“ kohta, vaid 1994. aastal ilmunud muinasjutukogumiku

„Haneema jutud“ kohta. Ühe neist kirjutas Valner Valme ja teise Merle Pajula. Valner Valme

kirjutab oma 1994. aastal Postimehes ilmunud artiklis pealkirjaga „Abiellumine oma isaga

oleks suur patt“, et ammusurnud ja ka elavaid, peamiselt prantsuse klassikuid pakkuv sari

„Europeia“ on lõpuks lasteni jõudnud. Ta tõdeb, et „Punamütsikese“ lugu on mahendatud, et

oma järelkasvu magama uinutada, sest algne versioon võis laste jaoks olla hirmutav, ja

„Saabastega kassi“ kass ei olnud erandlik kuju tollases ja varasemas Euroopa kirjanduses.

Samad motiivid olid ääretult levinud sadades kelmiromaanides. Seejärel tutvustab ta teose

autoreid ja peatub pikemalt kahel naiskirjanikul, Madame d'Aulnoy ja Madame Leprince de

Beaumont’l, kes ei pruugi eesti lugejale tuttavad olla. Oma kirjatüki lõpetab ta sellega, et

soovitab lugeda lapsena kuuldud lugusid, et hiljem seda imelist maailma unes näha. (Valme

1994: 15)

Merle Pajula kirjutab oma 1994. aastal Vikerkaares ilmunud arvustuses „Tuhkatriinu ja teised

tahmanäod“, et Europeia avaldatud muinasjutukogumikku võib võrrelda tänapäevaste

seebikatega. Ta toob välja, et inimese põhiväärtuseks on välimus, mõistust kaalutakse

elegantse seltskondliku vestluse margapuuga, eesmärgid ei küüni kaugemale kauni kaasa

leidmisest, alluvad pistetakse põhjendamatute tujude ajel aastaiks vangitorni, vaesunud

vanemad vabanevad oma arvukast lasteperest metsa eksitamise teel, perversne isa üritab oma

tütrega abielluda ja nii edasi ja nii edasi. Pajula leiab, et üllataval kombel puudub selle

raamatu lugudes peaaegu täielikult huumor, mis peaks olema prantsuse vaimu kandvamaid

talasid. Ka romantikaga on lood tema meelest kehvasti. Pajula peab kolme kirjaniku

muinasjuttude vooruseks nende suhtelist lühidust. Lauri Leesile, kes eessõnas soovib, et

eestlane just nende lugude põhjal prantslust hindama võiks õppida, vaidleb Pajula vastu,

38

öeldes, et tema ei soovitaks neid muinasjutte mitte kellelegi, frankofiilia tekkeks sobivat

hoopis teised Europeia raamatud. Kokkuvõtteks ütleb ta aga, et lapse käest ta "Haneema jutte"

ära tirima ei hakkaks, sest need pole hullemad kui näiteks Miki&Donaldi lood (Pajula 1994:

82).

Kokkuvõtteks võib 1990. aastatel eesti keelde jõudnud „Saabastega kassi“ kohta öelda, et pilt

on kirju. Lisaks juba kanooniliseks saanud Tatajana Hallapi 1979. aasta tõlke

kordustrükkidele, avaldati ka prantsuse, saksa ja itaalia keelest tõlgitud mugandusi. Nagu

pisteline tõlkeanalüüs näitas, tõid mugandused kaasa märgatava kaugenemise Perrault’

algtekstist, kuigi nii kaugele neis siiski ei mindud, et tekst oleks täiesti uue tähenduse saanud.

Näiteks lisati uusi tegelaskujusid (kuninganna), sündmusi (veini joomine kohtumise auks,

kassi väidetav kihlvedu sõpradega inimsööja võimete peale jms) ja tekstiosi (kuninganna ja

tema käitumismotiividega seotud dialoogid). Samuti muudeti kassi karakterit, kes on

tunduvalt ülbem ja otsekohesem kui Perrault’l, sest ta ei selgita ega põhjenda üldse, miks ta

tahab inimsööja lossi pääseda. Tähelepanuväärne on see, et 1990. aastatel ilmus Perrault´

muinasjutuloomingu kohta ka järelkaja. Kaks 1994. aastal ilmunud arvustust keskendusid

Europeia sarjas välja antud „Haneema juttudele“. Kuigi „Saabastega kassist“ neis kummaski

eriti palju juttu ei tehta – Valner Valme võrdleb seda siiski 17. sajandi lõpus Euroopas laialt

levinud kelmiromaaniga – on ainuüksi fakt, et ajakirjanduses arvustatakse

muinasjutukogumikku, märkimist väärt.

5.5. „Saabastega kassi“ tõlkemugandused 21. sajandil

Peale milleeniumi vahetust jätkati hoogsalt „Saabastega kassi“ avaldamist eesti keeles. Seda

muinasjuttu anti välja nii iseseisva raamatuna kui ka erinevates kogumikes. Jätkus ka

tõlkemuganduste valmistamine teiste keelte vahendusel. Otse prantsuskeelsest originaalist

tõlgiti vähem, avaldati ka mõne varem ilmunud tõlke kordustrükke. Viimase 15 aasta jooksul

on „Saabastega kass“ ilmunud eesti keeles 25 korral kaheksas erinevas kirjastuses. Kuna

raamatuid on ilmunud palju, olen selle alapeatüki veel omakorda kolmeks alapeatükiks

jaganud, millest esimeses tutvustan 21. sajandil ilmunud kordustrükke, teises alapeatükis

räägin lähemalt täiesti uutest tõlgetest ja kolmandas peatükis keskendun minimaalse tekstiga

laste pildiraamatutele.

39

5.5.1. „Saabastega kassi“ kordustrükid 21. sajandil

2000. aastal ilmus Kirilille kirjastuses kordustrükk 1994. aastal ilmunud kogumikust „Vanad

head muinasjutud“, mille muganduse oli teinud Christiane Jung. Seekord on välja toodud

toimetaja, kelleks on Inga Mehide, kuid tõlkijat pole nimetatud. Kuna tekst on täpselt sama,

mis 1994. aastal ilmunud teoses ning seda ei ole rohkem toimetatud, siis võib eeldada, et tegu

on Raimo Jõeranna tõlkega saksa keelest. Illustratsioonidki on identsed. Eelpool esitatud

tõlkeanalüüs näitas, et see tekst erineb üsna mitmes aspektis Perrault’ muinasjutu

algversioonist (selgitus selle kohta, milliseid töid isa varandus tegema pidi, kuri tegelane ei

ole mitte inimsööja, vaid võlur, kassi karakteri muutus jms).

2002. aastal ilmus kordustrükina kirjastuses Egmont Estonia Helle Michelsoni 1999. aastal

prantsuse keelest tõlgitud muinasjutukogumik „Suur muinasjuturaamat“. Teose tekstid on

ümber jutustanud Marie Duval ja illustreerijaks on Liliane Crismer. Peale selle ilmus

„Saabastega kass“ samal aastal samas kirjastuses ka veel iseseisva raamatuna. Koostaja,

tõlkija ja illustreerija on samad. „Saabastega kasside“ juures olevad illustratsioonid on samad,

mis 1999. aastal. Nii et 2002. aastal andis Egmont Estonia „Saabastega kassi“ välja kaks

korda. Nagu eelnev analüüs näitas, esineb selleski tõlkemuganduses Perrault’ tekstiga

võrreldes mõningaid nihkeid (noorim poeg pärib isalt lisaks kassile ka kolm eküüd, kassi

karakter on muutunud jultunumaks, kõrgseltskonna vastuvõtul tarbitakse alkoholi jms)

2007. aastal andis kirjastus Varrak välja väga tänuväärse teose, 365-leheküljelise Charles

Perrault’ „Muinasjuttude“ täieliku kogu. Muinasjuttude tõlkijateks on Tatjana Hallap, Peep

Ilmet (värsside tõlge), Madis Jürviste ja Madli Kütt. Illustratsioonide autor on Eva Frantová-

Frühaufová, kelle kaunid illustratsioonid ei ole nii värvilised ja lapsikud, kui mitmes

varasemas analüüsitud väljaandes. Tõlke on toimetanud Helle Michelson. „Muinasjuttude“

impressumis on kirjas, et see on tõlgitud Charles Perrault’ teosest „Contes et fables“, mille

esmatrükk ilmus 2001. aastal Pariisis kirjastuses Gründ. Kogumikus on esindatud tema kolm

tuntud värssmuinasjuttu „Eeslinahk“, „Griseldis“ ja „Naeruväärsed soovid“ ja kaheksa kuulsat

proosa vormis kirjutatud muinasjuttu, millest üks on „Kassi-isand ehk saabastega kass“.

Lisaks on sellesse teosesse koondatud ka teised Perrault’ muinasjutud ja valmid, mis ei ole

siiski nii kuulsad kui „Haneema juttudes“ ilmunud: „Toonekure poolt ravitud vares ehk

Täiuslik tänamatu“, „Versailles’ labürint“, „Uue maailma suhkruroog ehk Suhkrutoos“ ja

„Karjane, kes muutus lambaks“. Olgugi et muinasjuttude juures pole eraldi välja toodud, kes

tõlkijatest millise konkreetse teksti eestindas, võib „Kassi-isand ehk saabastega kassi“ tõlget

40

uurides saada aru, et tegu on Tatjana Hallapi tõlkega 1979. aastast. Kuid selles on 1979. aasta

versiooniga võrreldes toimunud suur muutus – muinasjuttu lõppu on lisatud kaks moraali, mis

on olemas algses prantsuskeelses tekstis. See on täiesti esimene kord eestindamise ajaloos.

2010. aastal ilmus taaskord kirjastuses Varrak muinasjutukogumik pealkirjaga „Vanad armsad

muinasjutud“. Muinasjuttude tõlkijateks on Tatjana Hallap, Liisi Ojamaa, Krista Räni ja

Marika Vingissar. Tõlgitud on Charles Perrault’, vendade Grimmide ja Hans Christian

Anderseni muinasjutte, kuid ühegi loo juures pole täpsustatud, kes selle tõlkis. Raamatu

illustreerijateks on Maarja Vannas-Raid, Kadri Ilves ja Everu Vähi. Illustratsioone on teoses

minimaalselt, rohkem on keskendutud tekstile. Ka selles kogumikus on muinasjutu „Kassi-

isand ehk saabastega kassi“ puhul kasutatud Tatjana Hallapi 1979. aasta tõlget. Kuid seekord

puuduvad loo lõpus moraalid.

2011. aastal avaldas TEA kirjastus samuti kogumiku, mille pealkiri oli „Maailma

muinasjuttude kuldraamat“. Selle koostaja on Ann Aruvee, toimetajad Ester Kangur, Eve

Leete ja Olivia Saar ning kujundaja Krista Saare. Ka selles kogumikus on kasutatud Tatjana

Hallapi tõlget „Kassi-isand ehk saabastega kass“ 1979. aastast. Peale Perrault’ muinasjuttude

on kogumikus lugusid ka Hans Christian Andersenilt, vendadelt Grimmidelt, Wilhelm

Hauffilt, Emil Kolozsvàri Gradpierre’ilt, Samuil Maršakilt ja Sergei Aksaovilt. Kuid

esindatud on ka araabia, prantsuse, inglise ja vene rahva muinasjutud.

2013. aastal andis kirjastus Hea Lugu iseseisva raamatuna välja Tatjana Hallapi tõlgitud

„Saabastega kassi“. Impressumis on kirjas, et tegu on 1956. aasta raamatu kordustrükiga.

Korrektuuri on teinud Ene Vihtla, illustreerinud Ebba Parviste ja teostanud Tiina Alver.

5.5.2. „Saabastega kassi“ uustõlked 21. sajandil

2000. aastal ilmus „Saabastega kass“ kirjastuse Suur Eesti Raamatuklubi väljaandel

kogumikus pealkirjaga „Meie laste muinasjutud“. Selle tõlkija on Marika Vingissar. Peale

„Saabastega kassi“ on selles raamatus veel ka Perrault’ „Tuhkatriinu“ ning mitmeid kuulsaid

vendade Grimmide, Hans Christian Anderseni ning inglise, prantsuse, flaami ja vene rahva

muinasjutte. Seda, mis väljaandest või keelest muinasjutud tõlgitud on, pole öeldud. Lisaks

pole täpsustatud, kas need muinasjutud on mugandatud või ümber jutustatud. Küll aga võib

Raamatukoi-veebilehe andmetele toetudes väita, et „Meie laste muinasjutud“ on tõlgitud

41

soome keelest (Raamatukoi). Illustreerija on Pirkko-Liisa Surojegin. Teoses kasutatud

üksikud illustratsioonid on nii must-valged kui ka värvilised.

Eeldades, et Marika Vingissare tekst on tõlgitud soomekeelsest väljaandest, on tõenäoline, et

selles esineb Perrault’ prantsuskeelse tekstiga võrreldes mitmeid muudatusi. Vingissare tekstis

on süžee ja tegevuspaigad samad, mis Perrault’ kuid inimsööjast on saanud hiiglane. Lause,

kus kass tahab inimsööjat külastada (vt lk 21), kõlab Vingissare tõlgitud tekstis hoopis nii:

„Kass koputas uksele ja palus end vastu võtta. Hiiglane tervitas kassi viisakalt ja küsis, mida

külaline soovib. „Armuline härra,“ vastas kass, „olen kuulnud, et oskate ennast moondada mis

tahes loomaks ja ma tulin vaatama, kas jutud vastavad tõele.““ (Vingissar 2000: 148) Perrault’

üks pikk lause on tõlkes võetud lahti osadeks ja tegevuse ümberütlemisest on saanud dialoog.

Kui Perrault’ kass meelitab inimsööjat sellega, et ta ei tahtnud lossist niisama ebaviisakalt

mööda minna, siis Vingissare vahendatud teoses on kass otsekohesem ja tahab hiiglase kohe

proovile panna. Lause, kus Perrault pöörab tähelepanu markii ja kuninga üksteise

tunnustamisele (vt lk 21), kõlab Vingissare tõlkes nii: „Kuningas oli nii võlutud markii de

Carabas’ viisakast käitumisest, heast välimusest ja suurest varandusest, et ta kummardas üle

laua ja ütles: „Sõltub teist endast, kas teist saab minu väimees.“ Markii vastas teadagi..“)

(Vingissar 200: 149). Ka siin on prantsuskeelne lause osadeks lahti võetud ja lisatud dialooge.

Kui esimeses lauses rõhutakse üksteisele austuse avaldamisele, siis teises lauses teeb markiile

au see, et ta saab kuningatütrega abielluda. Kuningaga suhtlemine polegi talle siin nii tähtis.

Kui vaadata teose leksikaalset tasandit, võib öelda, et Vingissare tõlkes ei ole kassile teisi

nimesid ega sünonüüme antud. Ka kuningat nimetatakse vaid Teie Majesteediks ning

noormehest saab markii de Carabas. Kuningatütar on Vingissare tekstis maailma kauneim

printsess – niimoodi nimetas kuningatütart ka Charles Perrault. Noormehe välimust

kommenteerides on Vingissare tekst kitsim: „Kui möldri poeg lõpuks uute kallite riietega

kuningat tervitama tuli, nägi ta nii kena välja, et..) (Vingissar 2000: 146). Erinevalt Perrault’

tekstist ei kommenteeri jutustaja Vingissare tõlkes seda, kas noormees on tegelikult ka nägus

ja heas vormis, või muudavad ainult riided ta kenaks. Pikematest prantsuskeelsetest

kirjeldavatest lausetest on saanud lühikesed laused, mis on mõnikord otsekõnes kirjutatud.

2004. aastal avaldas kirjastus Egmont Estonia Marilyn Helmeri kohandatud teose pealkirjaga

„Kolm lugu kassist ja hiirest“. Raamatu on tõlkinud Tiina Aug, kes tõlgib inglise keelest,

kuigi raamatus ei ole öeldud, mis keelest on teos tõlgitud. Teose on illustreerinud Josée Masse

ning see ilmus sarjas „Elasid kord...“. Raamatul on värviküllased illustratsioonid, mis on

42

pildikestena igal eheküljel kas siis teksti kohal või all. Lisaks „Saabastega kassile“ on

raamatus veel lood pealkirjaga „Linnahiir ja Maahiir“ ning „Dick Whittington ja tema kass“.

Augi tõlgitud muinasjutt algab juba täiesti teistmoodi kui Perrault’ tekst, sest vana mölder

kutsub kõik pojad enda juurde, räägib nendega pärandusest ja lubab, et kõik saavad rikkaks,

kui nad kingitusi hästi kasutavad. Perrault’ tekstis räägitakse isast juba loo alguses minevikus,

mis tähendab, et ta on juba surnud. Kogu Augi tõlge on täis suuremaid või väiksemaid

nihkeid. Näiteks leiab sealt tekstikohas, kus kass oli saanud endale saapad, sellise lause: „Ta

tõmbas kähku saapad jalga ja kuulutas: „Tahan, et tänasest päevast peale kutsutaks mind

Saabastega Kassiks.“ (Helmer 2004: 5). Ei Perrault’ muinasjutus ega ka üheski selle tõlkes

või tõlkemuganduses pole kass ise endale sellist nime nõudnud. Lisaks on kirjas, et kass läheb

aasale jäneseid püüdma ning hiljem läheb ta kuninga lossi, kus nõuab enda sisse laskmist:

„„Lase mind sisse“, ütles kass lossivärava ees seisvale valvurile.“ (Helmer 2004: 6) Perrault’

tekstis selline lause puudub, sest tema kass ei ole nii jultunud ega sinata võõraid. Augi tõlkest

võime ka lugeda, et „[s]iitpeale tõi kass iga päev kuningale kingituseks värsket kala või mõne

metslooma.“ (Aug 2004: 6). Perrault’ loos viis kass kuningale külakostiks ainult jäneseid ja

põldpüüsid. Sellise asenduse põhjuseks võib olla asjaolu, et kasse seostatakse ikka

armastusega kalade vastu, kuid Perrault’ teksti silmas pidades on tegu siiski üsna

kaugelemineva tõlgendusega. Ja tagatipuks on möldri noorem poeg Helmeri/Augi versioonis

saanud endale ka nime: „Kuninglikes rõivastes nägi Tom välja niisama suursugune nagu kes

tahes markii.“ (Helmer 2004: 8). „„Palun sõitke,“ julgustas printsess, kellele oli nägus Tom

juba meeldima hakanud.“ (Helmer 2004: 8) Nagu näha, on kuningatütar Helmeri versioonis

palju aktiivsem tegelane kui Perrault’l, kus ta mitte kordagi ise midagi ei öelnud. Arvan, et

neist näidetest piisab, et tõestada, kuivõrd suuri muudatusi sündmuste või tegelaste tasandil on

ette võtnud Marilyn Helmer oma Perrault’ tõlgenduses. Tõlkijat neis tõenäoliselt süüdistada ei

saa, sest tema vahendas teksti lihtsalt eesti keelde.

Mis puudutab Augi tõlke keelelist tasandit, siis on jutt ladus, kohati kumab tegelaskõnest läbi

isegi liiga palju kõnekeelt. Näiteks „„Päris vägev,“ ütles kass ja hüppas kiiresti ohutumasse

paika aknalaual.“ (Helmer 2004: 10). Perrault’ kass selliseid sõnu ei kasutanud, tema oli

aristokraatlikum tegelane. Lisaks on tõlkes selline koht: „Tom üksnes naeratas

tagasihoidlikult, sest ei saanud üllatusest sõna suust. „Isal oli õigus,“ mõtles ta endamisi.

„Sain tänu kassile tõepoolest rikkaks!“ (Helmer 2004: 10). Perrault’ tekstis selline tekstikoht

puudub, sest poeg ei mõtle kujutatud sündmuste vältel mitte kordagi isa peale. Helmeri

muganduse ja Augi tõlke kohta võib öelda, et selles on näha püüet teksti kaasajastada, muuta

43

see tänapäeva inimesele vastuvõetavamaks (kassi enesekindel ja isegi ülbe tegutsemine,

naistegelase aktiivne käitumine, kõnekeelsus jms). Ning vaatamata kõigile neile

muudatustele, mis Perrault’ tekstiga on ette võetud, on tõlget väga huvitav lugeda.

2013. aastal andis kirjastus Koolibri välja Urmas Kaldmaa tõlgitud teose „Rikkalik

muinasjutuaare“, mille originaalpealkiri saksa keeles on „Mein große Märchenschatz“. Jutud

seadis ja pani raamatusse Gerlinde Wiencirz. Teose esmatrükk ilmus 2012. aastal Münchenis

ning selle illustreeris Ludvik Glazer-Naudé, kes on teinud muinasjutule kaunid, pastelsetes

toonides illustratsioonid. Raamatu kaanel võib näha mitmeid raamatus olevate erinevate

muinasjuttude tegelasi, nagu näiteks Breemeni linna moosekandid või Tuhkatriinu.

Eestikeelse muinasjutukogumiku toimetaja on Meelis Lainvoo ja kunstitoimetaja Endla Toots.

Raamatus on muinasjutte Charles Perrault’lt, Hans Christian Andersenilt ja Wilhelm Hauffilt.

Selles tõlkes torkavad silma mõningad üsna keerulised grammatilised konstruktsioonid ja

mitte eriti lastepärased sõnad. Näiteks tekstikohas, kus kass külastab inimsööjat tema lossis:

„Kaval kass uuris kõigepealt täpselt järele, kes see inimsööja on ja milliseid erilisi võimeid ta

omab. Siis avaldas ta soovi lossi peremehega rääkida. Ta ei tahtvat viisakusvisiiti tegemata

lihtsalt mööda jalutada.“ (Wiencirz 2013: 126) Kaudne kõneviis ja mõnevõrra kantseliitlikud

„võimeid omama“ ja „soovi avaldama“ ei ole lasteraamatus õnnestunud lahendused. Teine

lause, kus kuningas ja markii üksteist tunnustavad, kõlab Kaldmaa tõlkes nii: „Markii

kummardas ja võttis austava ettepaneku vastu.“ (Wiencirz 2013: 127). Selle lausega võib

rahule jääda, sest eestikeelses tõlkes ei ole midagi ülepakutut. Kui Perrault rõhus sellele,

kuidas mõlemad üksteisele reveranssi tegid ja üksteise vastu austust üles näitasid, siis

Kaldmaa ütleb lühidalt kõige tähtsama ära. Mõte saab liigsete detailideta edasi antud.

Leksikaalsel tasandil näeme, et kass on Kaldmaa tõlkes jäänud kassiks ning sünonüüme

kasutatud ei ole, M. le marquis de Carabas on markii de Carabas’ks. Mis puudutab aga

printsessi ilu, siis on Kaldmaa seda väljendanud nii: „... koos tütrega, kes oli kauneim

printsess nii lähedal kui kaugel,...“ (Wiencirz 2013: 124), mis on sünonüümne vaste maailma

ilusaimale. Lause, kus kirjeldatakse markiid peale kuninglike rõivaste selga panemist (vt lk

22), on Kaldmaa edasi andnud nii: „Hinnalistes rõivastes nägi noor ja ilus markii de Carabas

veel ilusam välja...“ (Wiencirz 2013: 125). See sarnaneb Perrault’ tekstiga, sest ka tema ütles,

et noormees oli juba ise kena välimusega, kuid uued riided tegid ta veel nägusamaks.

Vaatamata mõnedele kantseliitlikele väljenditele ja lapslugeja jaoks ehk liiga keerulistele

grammatilistele konstruktsioonidele võib Kaldmaa tõlget pidada väga heaks, sest ta annab

44

teksti edasi ladusas eesti keeles edasi. Olgugi et Kaldmaa tõlkis saksa keelest, on selles tunda

prantsuse keele hõngu.

5.5.3. „Saabastega kassi“ vähese tekstiga pildiraamatud

2008. aastal Eesti Päevalehe kirjanduslisas Arkaadia ilmunud artiklis pealkirjaga „Kaks kallist

ja kaunist“ palub Krista Kumberg, et lubatagu tal ilma statistikale tuginemata väita, et

ilmuvate lasteraamatute hulgas on kõige arvukamalt mitut masti muinasjutte. Suur osa neist

on ühed ja samad ammu tuntud lood kõikvõimalikus serveeringus. Neid on eri moel

adapteeritud ja lausa amputeeritud, nii et algne loo jutustamise eesmärk ja eeldatav sõnum on

kuulajaile tihtipeale kaotsi läinud. Mida näiteks arvata „Punamütsikesest“, kus nimitegelast ei

sööda ja vanaema peidab end riidekapis, küsib ta. Ja lisab, et meie raamatulettidel on kuhjade

kaupa kõikvõimalikke muinasjuttude kuldraamatuid, aardelaekaid, varakirste,

üksikväljaannetest rääkimata. Kuid kahetsusväärselt paljude raamatute pildid on võõramaiste

käsitööliste, et mitte öelda odavat tööd tegevate soss-seppade pintsli ja pliiatsi alt tulnud,

põhjendusega – aga lastele ju meeldib. Olukorda, kus pakutakse sisukokkuvõtteid ja

liiglihtsaid liigilusaid pilte, võiks võrrelda sellega, et last, kel hambad suus, toidetakse

lutipudelist kaeratummiga. Rõõm on suur, kui mõni kirjastus võtab ette odava laiatarbekauba

asemel anda välja midagi hõrku ja haruldast. Jah, muidugi, samal ajal ka kallist, aga kaunist.

(Kumberg 2008)

Kumberg on selle arvamusega tabanud naelapea pihta, sest ajavahemikus 2000-2015 on

ilmunud väga palju laste muinasjutu-pildiraamatuid, mis on kohati liiga ülepakutud ja kirevate

illustratsioonidega ja samas liiglihtsustatud tekstiga. Ka „Saabastega kassist“, kus tekst on

viidud miinimumini ja lihtsustatud pea äratundmatuseni, on selliseid väljaandeid massiliselt.

Sellised raamatud on enamasti ligikaudu 15-leheküljelised, värvilised ja lapse silmale

kindlasti ahvatlevad, kuid Perrault’ kirjutatud tekstist on järele jäänud vähe. Nagu

pildiraamatule kohane on sellistes trükistes tähelepanu eelkõige joonistustel ja tekst näib

olevat vaid selleks seal, et pildiseeriast paremini aru saada. Selliste lugude lõpust puuduvad

45

arusaadavalt moraalid ning, tegevustikkugi on tihtipeale kärbitud. Olen otsustanud kõikidest

iseseisva4 raamatuna ilmunud „Saabastega kassidest“ anda lühiloendi.

2000. aastal ilmus kirjastuses Sinisukk kaks erinevat „Saabastega kassi“, millest ühe puhul ei

ole märgitud ei tõlkijat, ega keelt, millest tõlgiti. Teise on tõlkinud Anne Tamberg ning

tiitellehel on täpsustus, et see on Charles Perrault’ muinasjutu järgi, kuid mugandaja nime

pole välja toodud. (N.N. 2000; Perrault 2000).

2001. aastal andis Koolibri kirjastus välja muinasjutu kaks erinevat tõlget, millest ühe on

itaalia keelest tõlkinud Anne Kalling, toimetanud Hilja Arak ning illustreerinud L. Scala ja L.

Zacchi, teine kuulub aga kogumikku „Muinasjutu varalaegas“ ning selle on samuti itaalia

keelest tõlkinud Anne Kalling ja toimetanud Hilja Arak. Illustratsioonid on teinud L. M.

Salvadori. (Kalling 2001; N.N. 2001a)

2004. aastal avaldas kirjastus Sinisukk „Saabastega kassi“, mille on itaalia keelest tõlkinud

Sibylle Mueller, mugandanud ja toimetanud aga Mare Vetemaa (N.N. 2004). Tegu ei ole

kordustrükiga.

2005. aastal andis kirjastus Odamees välja „Saabastega kassi“, mille tõlkis Ragna Malm, kuid

lähtekeelt pole märgitud. Raamatu toimetaja on Mai Mesilane ja illustreerija E. Krõga. Samal

aastal andis kirjastus Sinisukk välja ka pildiraamatu „Saabastega kass“, mille tõlkis,

mugandas ja toimetas Mare Vetemaa, kuid keelt, millest tõlgiti, pole märgitud. Muinasjutt

ilmus sarjas „Haldjad, printsessid ja võluvägi“. (N.N. 2005a; N.N. 2005b)

2006. aastal tuli kirjastuses Koolibri välja autoriraamat „Saabastega kass“, mille teksti on

kirja pannud ja pildid joonistanud tšehhi kunstnik Eva Lenartová. Veebikataloogis ESTER on

kirjas, et selle raamatu on Riina Turi tõlkinud inglise keelest, toimetaja on Tiina Tomingas.

Tegu on väikese pildiraamatuga, mille tekst on kirja pandud värsivormis. (Lenartová 2006)

2007. aastal ilmus kirjastuses Odamees Jaroslaw Kopala illustratsioonidega „Saabastega

kass“, mille puhul ei ole välja toodud ei tõlkijat ega lähtekeelt, millest eestindati. Samal aastal

ilmus kirjastuses Sinisukk teos pealkirjaga „Lustakad muinasjutud“, mille tõlkis, kohandas ja

toimetas Mare Vetemaa. Ei ole täpsustatud keelt, millest on tõlgitud. See ilmus sarjas

4 Kui nimekirjas pole mõne raamatu puhul märgitud teisiti.

46

„Muinasjutud sinule“ ning sisaldab peale „Saabastega kassi“ veel „Kolme põrsakest“ ja

„Pinocchiot“. (Kopala 2007; N.N. 2007)

2008. aastal avaldas Koolibri kirjastus „Saabastega kassi“ kleepsuraamatu, milles on väga

vähe teksti. Selle on kirjutanud Delphine Gravier ja prantsuse keelest tõlkinud Karin Volmer.

Raamatu toimetas Mall Põldmäe ja illustreeris Stéphane Sénégas. Samal aastal andis kirjastus

Sinisukk „Saabastega kassi“ välja sarjas „Parimad klassikalised muinaslood“. Raamatu on

tõlkinud ja toimetanud Mare Vetemaa, kelle nimi on siit nimekirjast mitmel korral juba läbi

käinud, kusjuures tema raamatute puhul tuleb mainida, et mitte kordagi pole välja antud

varasemate tõlkemuganduste kordustrükki, mistõttu võib oletada, et iga kord on kasutatud

erinevat lähteteksti. Lisaks andis kirjastus Odamees 2008. aastal välja oma „Saabastega

kassi“, mille on raamatu enda andmeil jutustanud Katrin Tammi, kuid ESTER-i

veebikataloogis on Tammi tõlkijana välja toodud. Keelt, millest tõlgiti, ei ole mainitud.

Raamat ilmus sarjas „Väikesed muinasjutud“. (Gravier 2008; N.N. 2008a; N.N. 2008b).

2009. aastal andis kirjastus Koolibri välja „Saabastega kassi“, mis oli tõlgitud itaaliakeelsest

teosest „Il Gatto con gli Stivali“. Tiitellehel ega selle pöördel ei ole välja toodud mugandaja

ega tõlkija nime, kuid illustratsioonid on teinud Cernuschi. (N.N. 2009)

2010. aastal avaldas kirjastus Odamees „Saabastega kassi“, mille autorit ega lähtekeelt pole

nimetatud, kuid tõlkija on Gerda Kroom ning illustreerija Jelena Smirnova. Samal aastal

avaldas ka Sinisukk oma versiooni „Saabastega kassist“. See ilmus sarjas „Ajatud

muinaslood“, teksti tõlkis Matti Piirimaa, toimetas Maie Mägi ja illustreeris Rene Cloke.

Raamatus ei ole märgitud, mis keelest ning mis teosest tekst tõlgiti, kuid kuna ESTER-i

veebikataloog näitab, et Matti Piirimaa tõlgib inglise keelest, võime eeldada, et ka see

muinasjutu-pildiraamat on tõlgitud inglise keelest. (N.N. 2010b; N.N. 2010c)

2013. aastal ilmus kirjastuses Sinisukk Kristiina Ormi tõlkes „Saabastega kass“.

Illustratsoonid on teinud Marifé Gonzàlez, graafilise disaini Marcela Grez ning raamatu

originaal ilmus kirjastuses Susaeta ediciones, mis asub Madridis. Lisaks on raamatu

tagakaanel märkus, et ei soovitata alla 3-aastastele lastele ilma juuresviibiva täiskasvanuta,

vältimaks väikeste paberiosakeste suhu sattumist. (N.N. 2013) Keel, millest teos on tõlgitud,

on jäänud märkimata, kuigi toodud nimed lubavad oletada, et algtekst võis isegi olla

hispaaniakeelne. 100% kindlusega seda siiski väita ei saa, kuigi ESTER-kataloogn näitab, et

47

Kristiina Orm on Tartu Ülikoolis kaitsnud hispaaniakeelse bakalaureusetöö. Selliste

adapteeritud pildiraamatute puhul ongi kõige häirivam, et tihipeale pole isegi mainitud, mis

keelest see on tõlgitud, rääkimata mugandaja või algteose autori nime äratoomisest. Raamatu

kaanel seisab tihtipeale vaid loo pealkiri – „Saabastega kass“, „Pöialpoiss“ või „Punamütsike“

– ja peab ise välja mõtlema, kelle muinasjutuga on tegemist. Selline käitumine, kus autori või

mugandaja nimi vaikitakse maha, samuti keel, millest on tõlgitud, devalveerib kirjandust ega

väärtusta loomingulist tegevust. Jääb mulje, et ei ole tähtis, kas tegu on maailmakirjanduse

klassika või mingi harrastusautori esimese katsetusega, kõik on samaväärne ja peab minema

kaubaks.

2014. aastal ilmus samuti kirjastuses Sinisukk Kristel Liiva tõlgitud „Saabastega kass“, mille

esmatrükk ilmus Madridis, Susaeta edicionesis. Graafilise disaini autor on Marcela Grez, kuid

seekord on illustratsioonid teinud Javier Inaraja.(N.N. 2014)

2015. aastal ilmus „Saabastega kassi“ muinasjutt taaskord kirjastuses Odamees, kuid siin

puuduvad nii mugandaja, algteose autori, tõlgitud keele kui isegi ka tõlkija andmed. Raamatu

tagakaanel on märkus, et see on sobilik alates 3. eluaastast ja kasutada vanemate juuresolekul.

(N.N. 2015)

Et anda aimu sellest, millised need üsna üheülbalised adapteeritud muinasjutu pildiraamatud

on, mis eesti lasteni jõuavad, olen seda tekstitüüpi esindavaks näiteks valinud 2013. aastal

Odamehe kirjastuses ilmunud „Saabastega kassi“, mille teksti tõlkis Mai Mesilane. Koostajat

ega originaalteost, millest on tõlgitud, ei ole kusagil mainitud. Raamatu tagakaanel on kirjas,

et tekst on koostatud Charles Perrault’ muinasjutu alusel. Lisaks on seal kirjas, et see on

sobilik lapsele alates 3. eluaastast, sisaldab väikeseid osi ja et seda tuleb kasutada vanemate

juuresolekul. ESTER-i e-kataloogis on lisainformatsioonina kirjas, et raamatu

originaalpealkiri on „Кот в сапогах“, lubades arvata, et lähtetekst oli venekeelne. See ilmus

sarjas „Pisikese pilgu lood“ ja kvalifitseerub vigurraamatute alla. Raamatus on suured ja

värvilised pildid, tekst on paigutatud iga lehekülje ülevale või alla äärde. Raamatu viimasele

leheküljele on kleebitud suured liikuvad silmad, mis lugejat terve raamatu lugemise aja

jälgivad, sest iga lehekülje sisse on silmade kohale augud tehtud, et viimasel leheküljel olevad

silmad välja paistaksid.

48

Mesilase tõlgitud tekst algab napi sedastusega: „Möldri noorim poeg sai päranduseks kassi.“

(Mesilane 2013: 1). Ära on jäetud faktid, et isa suri, et tal oli mitu vanemat venda ja et needki

said üht-teist päranduseks. Mesilase tõlke kass läheb muinasjutu alguses metsa püüsid

püüdma: „Kass läks metsa, püüdis koti ja vilja abil paar püüd ning viis need kuningale

(Mesilane 2013: 3). Tegelikult ei ole see vale, sest Perrault’tekstis on kirjas, et „[u]ne autre

fois, il alla se cacher dans un blé, tenant toujours son sac ouvert ; et lorsque deux perdrix y

furent entrées, il tira les cordons et les prit toutes les deux.“ (Perrault 1872: 62) (eesti k Ühel

teisel korral peitis ta ennast viljapõllul, hoides kotisuud lahti ja kui kaks põldpüüd sellest

sisenesid, tõmbas ta selle nööridest kinni). Kuid erinevus seisneb selles, et Perrault’ tekstis

läheb kass kõigepealt jäneseid püüdma ja põldpüüsid püüab hiljem, rääkimata muidugi sellest,

et vigurraamatu lause on ülimalt napp ja lihtsakoeline. Mesilase tõlgitud lauses ei ole rõhk

mitte sellel, kuidas mida tehti, vaid lihtsalt sellel, mida üldse tehti. Tekstikoha, kus kass

inimsööja lossi läks ja teda ennast kellekski teiseks moondada palus, on Mesilane kokku

võtnud nii: „Lõpuks jõudis kass lossi, kus elas rikas inimsööja, kellele need maad tegelikult

kuulusid. Ta oskas ennast ka erinevateks loomadeks muuta. Nii paluski kass tal ennast lõviks

moondada.“ (Mesilane 2013: 10). Sellest, kuidas või miks kass inimsööja lossi sisenes, pole

arusaadavalt juttugi tehtud. See, et kass sinna ilma lubata küsimata niisama sisse astus, tundub

selle teksti puhul täiesti iseenesest mõistetavana.

Leksikaalsel tasandil ei ole selles tekstis mingeid huvitavaid leide ning kuningas on ikka

ainult kuningas ja kass ainult kass. Valisin 2013. aastal Mai Mesilase tõlkega raamatu

sellepärast, et usun, et see oli kogu ilmunud laste pildiraamatute seast kõige parem näide, sest

lühikeste lausetega on edasi antud kogu lugu, kuid Perrault’ tekstist ei ole siiski eriti palju

alles jäänud. Perrault’ tekstist on välja valitud vaid kõige tähtsamad osad ning antud edasi

lihtsustatud keeles. Siiski on tõlge ladus ja hästi loetav, ootuspäraselt puuduvad loo lõpust

moraalid.

Muinasjuttude massiline adapteerimine on kutsunud esile kriitikute pahameele. 2012. aastal

Postimehe lisas ArvamusKultuur ilmunud artiklis „Õnnetud lood õnnelike lõppudega“ tuletab

lastekirjanduse kriitik Kumberg meelde, et muinasjutud ei tekkinud siia ilma mudilasele

parema une toomiseks. Kui Charles Perrault 17. sajandi lõpus lood Punamütsikesest, uinuvast

kaunitarist ja Sinihabemest kirja pani, oli tegu selgelt ühe-, mitte kahemõtteliste

ajaviitelugudega täisealisele lugejale. Me peame sada aastat hiljem kirja pandud Grimmide

muinasjutte julmaks, aga need on juba lapsele mõeldes ’’üle käidud“ pärimuslood. Nüüd

49

tahavad suured inimesed samadest lugudest nunnusid raamatuid teha. Selleks pressitakse need

titaraamatu formaati, mille käigus loo mahlad viimseni välja nõrutatakse, pelk kondikava jutu

pähe alles jäetakse. Või tehakse mõned kohad muinasjutus lihtsalt ümber, et liiga hirmus või

kurb ei oleks. Minnakse koguni autorimuinasjuttude kallale ja töödeldakse neid. Kuna

muinasjutt on see pinnas, millest palju häid asju alguse saab – väärtushoiakud ja kirjandustaju

sealhulgas –, siis kaalugem, kas tasub või ei tasu töötluste üle pahandada. Kumbergi

kinnitusel tuleks suure ettevaatusega suhtuda kõikidesse muinasjuturaamatutesse, mis

sädelevad, läigivad, on rõhutatult roosad või sinised ja milles seisab peenikeses kirjas

tundmatu ümberjutustaja nimi, vaatamata sellele, et lood on kas Grimmidelt või Andersenilt

(Kumberg 2012).

Uuritud perioodi kokkuvõtteks võib öelda, et 21. sajandil avaldati põhiliselt kolme erineva

eesmärgiga „Saabastega kassi“ tõlkeid. Esiteks ilmusid nelja varem väljaantud tõlke

kordustrükid, mille hulgast avaldati enim Tatjana Hallapi 1979. aastal ilmunud tõlget. Pole

kahtlustki, et seda võib pidada „Saabastega kassi“ kõige õnnestunumaks eestinduseks läbi

aegade ja seepärast sellest kordustrükke ka tehakse. Teiseks avaldati mitmeid uusi tõlkeid,

millest mina tõin välja kolm. Nende kõigi puhul on tegu tõlkemugandustega, mis vahendati

läbi mõne kolmanda keele. Kolmandaks anti tohutul hulgal välja laste pildiraamatuid, kus

teksti osa oli viidud miinimumini ja dominandiks kujunes pilt. Selliste pildiraamatute puhul

on Perrault’ versioon küll aimatav, põhilised sündmused, tegevuspaigad ja tegelased

säilitatud, kuid muinasjutu keelt on nii tugevasti modifitseeritud, et algteksti elegantsusest ei

ole midagi järele jäänud. Põhilisteks keelteks, millest „Saabastega kassi“ vahendati, olid

inglise, saksa, prantsuse, itaalia, soome ja tõenäoliselt ka hispaania.

2007. aasta oli selles mõttes ainulaadne, et siis avaldas kirjastus Varrak Charles Perrault’

mahuka kogumiku „Muinasjutud“, milles on ära toodud kõik tema tuntumad lood – kaheksa

kuulsat proosamuinasjuttu „Haneema juttudest“, kolm värssmuinasjuttu („Griseldis“,

„Eeslinahk“ ja „Naeruväärsed soovid“) ja ka paar vähem tuntud muistendit. Selle kogumiku

tõlkijate hulka kuulusid Tatjana Hallap, Peep Ilmet, Madis Jürviste ja Madli Kütt. Teos on

märkimisväärne ka selle poolest, et sel aastal ilmusid esimest korda eesti keeles muinasjuttude

lõpus moraalid.

Kirjastuste lõikes olid kõige usinamad Perrault’ loomingu ja eriti „Saabastage kassi“

väljaandjad Sinisukk, Odamees ja Koolibri, kes lühikeste vahedega seda muinasjuttu ikka ja

50

jälle välja andsid. Mida aeg edasi, sest enam tundub süvenevat arusaam, et muinasjutud on

mõeldud päris väikestele lastele unejutuks või siis pildiraamatuna lehitsemiseks, sest tekst on

viidud miinimumini. See aga on pahandanud lastekirjanduse uurijaid, kes mõistavad sellise

maailmakirjanduse klassikat nudiva ja kohitseva teguviisi ühemõtteliselt hukka.

Lastekirjanduse kriitik Krista Kumberg on sel teemal ajakirjanduses avaldanud mitu kirjutist,

kus manitseb lapsevanemaid enne järele mõtlema, kui nad haaravad selliste adapteeritud

muinasjutu-pildiraamatute järele. Lapsi ei maksa alahinnata ja tekst ei pea seletama, mida

piltidel kujutatakse. Tekstil on omaväärtus, eriti kui tegu on maailmakirjanduse klassikasse

kuuluva tekstiga, nagu Perrault’ loodu seda on.

51

Kokkuvõte

Minu bakalaureusetöö teema oli „Charles Perrault’ muinasjutu „Saabastega kass“ tõlked eesti

keelde ja nende vastuvõtt Eesti kultuuriruumis“, milles uurisin selle muinasjutu eestindusi 136

aasta vältel. Uurisin oma töös selle muinasjutu tõlkeid eesti keelde ja eestindatud ümber

jutustusi ning pöörasin tähelepanu ka retseptsioonile Eesti kultuuriruumis, sest neid ei ole siin

minu teada senini uuritud. See bakalaureusetöö ongi püüdnud anda panuse prantsuskeelse

muinasjutu „Saabastega kass“ eestikeelsete tõlgete ja nende retseptsiooni uurimisse.

17. sajandil Prantsusmaal Louis XIV õukonnas kirjapandud elutõdesid tutvustavad

muinasjutud on populaarsed ka tänapäeval. Üks tähtsamatest prantsuse muinasjutukirjanikest

on Charles Perrault (1628-1703), kes avaldas 1697. aastal oma tähtsaima teose,

maailmakuulsa muinasjutukogu „Haneema jutud“. Selles kogumikus avaldati ka muinasjutt

pealkirjaga „Saabastega kass“.

Eesti keelde jõudis see muinasjutt esimest korda alles 19. sajandi lõpus. Kõige esimene, kes

selle eestindas, oli Matthias Johann Eisen, kelle tõlge ilmus 1879. aastal. Teine, kes selle

muinasjutu eesti keelde ümber pani, oli Eduard Bornhöhe, kelle „Saapakandja kass“ ilmus

1895. aastal. Kuna 19. sajandil oli saksa kirjandus kõige kergemini kättesaadav, tõlgiti

peamiselt sellest. Ka mõningaid prantsuse kirjandusteoseid vahendati läbi saksa keele. Nii

Eisen kui ka Bornhöhe ei vahendanud „Saabastega kassi“ mitte otse prantsuse keelest, vaid

läbi saksa keele. Kuna mõlemad tõlkisid läbi vahekeele, on muinasjutus mõned detailid

muutunud. Tõlkeid võib aga õnnestunuks pidada.

20. sajandi alguses, Eesti Vabariigi ajal jõudis „Saabastega kass“ esimest korda tänu Kusta

Martinsoni tõlkele eesti lugejani otse prantsuse keelest. Martinsoni „Saabastega kassi“ (1931)

tõlget ei saa pidada kvaliteetseks, sest tõlkija on liigselt kinni jäänud Perrault’

prantsuskeelsetesse lausetesse ning tõlge ei ole kirja pandud ladusas eesti keeles.

Kõige olulisemaks „Saabastega kassi“ tõlkijaks prantsuse keelest võib pidada Tatjana

Hallapit, kelle esimene tõlge ilmus nõukogude perioodil, 1952. aastal. Sama tõlkija nime all

avaldati 1979. aastal keeleliselt kohandatud väga hea tõlge, mida on ajavahemikus 1979-2013

avaldatud üheksal korral. Lisaks avaldati 1952. aastal ajalehes Sirp ja Vasar Heldur Niidu

artikkel pealkirjaga „Ch. Perrault „Muinasjutud““, mis on 1952. aastal ilmunud Tatjana

Hallapi „Muinasjuttude“ arvustus.

52

Ligi kahekümne viimase aasta jooksul ilmus kolme erinevat tüüpi Charles Perrault’

muinasjuttu „Saabastega kass“, millest ühed on kordustrükid, teised uustõlked ja kolmandad

laste pildiraamatud. Alates 1994. aastast kuni 2015. aastani on selle muinasjuttu mugandusi

avaldatud üle kolmekümne viie korra. Selles vahemikus on „Saabastega kassi“ eestindatud

lisaks saksa keelele ka prantsuse, itaalia, soome, inglise, vene ja hispaania keelest. 1994.

aastal ilmus Europeia sarjas avaldatud „Haneema juttude“ kohta kaks arvustust. Millest ühe

kirjutas Valner Valme, kelle artikkel ilmus ajalehes Postimees ja teise Merle Pajula, kelle

artikkel ilmus kultuuriajakirjas Vikerkaar. Olgugi et mitte kummaski pole otseselt

„Saabastega kassile“ keskendutud, kuid fakt, et muinasjutukogumiku kohta midagi avaldati,

mainimist väärt.

Lastekirjanduse kriitik Krista Kumberg on vahemikus 2008-2012 avaldanud artikleid, kus ta

tõdeb, et järjest enam on hakatud avaldama odavaid Perrault’ muinasjututeoseid, milles

domineerivad illustratsioonid ja tekst, mis pigem selgitab piltidel toimuvat, on jäänud

tahaplaanile. Artikli autor keelitab inimesi siiski ostma ja lugema väärttõlget ning soovitab

hoiduda lapsi alahindavatest adapteeringutest.

Eraldi tuleb ära märkida fakt, et 136 aastal jooksul, mil „Saabstega kassi“ on eesti keeles välja

antud, on muinasjutu lõpus olevad kaks moraali ilmunud ainult ühel korral, nimelt 2007.

aastal Varraku kirjastuses ilmunud suures Charles Perrault’ kogumikus „Muinasjutud“. Selles

on kasutatud Tatjana Hallapi 1979. aasta tõlget ning selle lõppu on lisatud kaks moraali, mis

olid ka Perrault’ algses tekstis. Esimene moraal ülistab töökust ja usinust, mis käib pigem

kassi peremehe vendade kohta, kes pärisid isalt veski ja eesli ning said seetõttu ausalt elatist

teenida. Teine moraal keskendub sellele, et välimus mängib südameasjades olulist rolli, kuna

ka muinasjutus olnud kuningatütar armus vaesesse noormehesse ära siis, kui nägi, kui kena

noormees oli. Kui esimene moraal pani mõtlema, et kes oli selles muinasjutus see, kes

armastas tööd teha, siis teine moraal, milles tõdetake, et hea välimusega tuleb kergemini ka

armastus, sobib muinasjutuga väga hästi kokku.

Olgugi et muinasjuttude kuldaeg jääb 17. sajandisse, on neis käsitletavad probleemid ja mured

aktuaalsed ka tänapäeval. Näiteks „Saabastega kassi“ puhul võib välja tuua tõiga, et selle

asemel, et oma peremehele mingeid häid nõuandeid anda, kuidas ausa tööga elatist teenida,

tegeles kass pettusega. Kuna kassi valed olid äärmiselt läbimõeldud ja head, tegi ta nende abil

oma isandast lausa kuningriigi pärija, saades ka ise kasu – loo lõpus abiellus noormees ju

printsessiga ning kass ei pidanud enam kunagi hiiri püüdma. Peremees ei hoidnud muinasjutu

53

jooksul oma looma tagasi, olgugi et ta nägi, see ei toonud talle rikkusi mitte ausal teel, vaid

luisates. Kassi isand oleks pidanud oma looma tagasi hoidma, võib-olla teda isegi noomima.

Kuna aga tema sai sellest lõppkokkuvõttes kasu, oli ta kassile muidugi tänulik ning ei näinud

tema tegevuses midagi halba. Tänapäeval võib sellist käitumist märgata näiteks poliitikas, kus

võimule ihkajad annavad enne valmisi häid lubadusi ja näitavad, et nad hoolivad, kuid

tegelikkuses kasutatakse samasugust pettuskeemi, et ise hiljem muinasjutu kassi kombel

lossis elada ja enam mitte kunagi hiiri püüda.

Avastasin töö kirjutamise käigus, et prantsuskeelsete muinasjuttude kohta üldiselt leidub

eeldatust vähem eestikeelset materjali. Seega tasub sedagi teemat rohkem uurida. Kuna

muinasjutud on oma ainese saanud populaarsetest rahvajuttudest, mis rändasid kultuuripiire

tundmata suust-suhu, võiks uurida sedagi, kuidas ühed või teised rahvad on mõnda

muinasjuttu oma territooriumil ümber jutustanud. Lisaks tasuks neid analüüsida

psühholoogilisest aspektist. Uurida, näiteks milliseid inimesi esindavad muinasjuttudes välja

toodud loomad. Tasub analüüsida seda, mida tahetakse meile nende pealt näha lihtsate, kuid

tegelikult sügavasisuliste lugudega öelda.

54

Kasutatud materjalid

Académie française. L’histoire - http://www.academie-francaise.fr/linstitution/lhistoire

(12.05.2015).

Aulnoy, Marie Catherine Le Jumel de Barneville d' 2005. Valge kassike ja teisi Madame

d'Aulnoy haldjajutte. Tallinn: Kirjandus - ühine keel.

Aruvee, Ann 2011. Maailma muinasjuttude kuldraamat. Tallinn: TEA Kirjastus.

Ashliman, Dee 2013. The Stories - http://www.pitt.edu/~dash/perrault.html (12.01.2015).

Bornhöhe, Eduard 1895. Saapakandja kass. Tallinn: K. Busch.

Bornhöhe, Eduard 1900. Saapakandja kass. Tallinn: K. Busch.

Doedens, Daan 2012. La traduction des contes de Charles Perrault: l’influence du

Romantisme. – Université d’Utrecht. 29. juuni. (30.03.2015)

Duval, Marie 1999. Suur muinasjuturaamat. Tallinn: Egmont Estonia.

Duval, Marie 2002a. Külaskäik muinasjutumaale. Tallinn: Egmont Estonia.

Duval, Marie 2002b. Saabastega kass. Tallinn: Egmont Estonia.

EKA 1966 = Eesti kirjanduse ajalugu. II köide. Peatoim. Endel Sõgel. Toim August Annist,

Ea Jansen, Endel Nirk, Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat

EKA 1969 = Eesti kirjanduse ajalugu. III köide. Peatoim. Endel Sõgel. Toim Endel Laul,

Endel Nirk, Heino Puhvel, Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat

EKA 1981 = Eesti kirjanduse ajalugu. IV köide, 1. raamat. Peatoim. Endel Sõgel. Toim.

Maie Kalda, Harald Peep, Heino Puhvel, Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat.

EKA 1987 = Eesti kirjanduse ajalugu. V köide, 1. raamat. Peatoim. Endel Sõgel. Toim.

Maie Kalda, Karl Muru, Heino Puhvel, Ann Tamm, Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat.

EKA 1991 = Eesti kirjanduse ajalugu. V köide, 2. raamat. Toim. Maie Kalda. Tallinn: Eesti

Raamat.

EKR 1993 = Eestikeelne raamat 1901-1917. Koost. Tiina Aasmann, Endel Annus, Külli

Kaunissaar, Leida Laidvee, Pärja Miljan, Heino Räim, Simu Soobik, Milvi Vaher. Eessõna

Endel Annus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogu, lk 6-13.

55

EKR 1995 = Eestikeelne raamat 1851-1900. Koost. Tiina Aasmann, Andres Allpere, Endel

Annus, Külli Kaunissaar, Leida Laidvee, Pärja Miljan, Heino Räim, Eve Siirmann. Eessõna

Endel Annus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogu, lk 7-13.

Eisen, Matthias Johann 1879. Saabastega kass. Miitawi: Eduard Sieslack.

Eisen, Matthias Johann 1881. Kõige ilusamad Ennemuistsed jutud. Tartu: W. Just.

Fée Clochette 2003. Les contes de Perrault - http://feeclochette.chez.com/perrault.htm

(12.01.2015)

Folklore. Maailmakuulsad muinasjutud eesti keeles -

http://www.folklore.ee/ylikooli_www/mj/raamatuis.htm (12.05.2015).

Gokturk, V. 2013. Fairy Tale Elements -

http://www.surfturk.com/mythology/fairytaleelements.html (30.04.2015)

Gravier, Delphine 2008. Saabastega kass. Tallinn: Koolibri.

Helmer, Marilyn 2004. Kolm lugu kassist ja hiirest. Tallinn: Egmont Estonia.

Howells, Robin 2011. The eighteenth-century conte, – The Cambridge history of French

Literature. Ed. by W. Burgwinkle, N. Hammond, E. Wilson. Cambridge: Cambridge

University Press, lk 369-378.

Holeinone, Peter 1996. Saabastega kass ja teisi muinasjutte. Tallinn: Ersen.

Jean, Lydie 2007. Charles Perrault’s Paradox: How aristocratic fairy tales became

synonymous with folklore conservation, – Trames, vol 11, nr 3, lk 276-283.

Jung, Christine 1994. Vanad head muinasjutud. Tallinn: Kirilille Kirjastus.

Jung, Christine 2000. Vanad head muinasjutud. Tallinn: Kirilille Kirjastus.

Kalling, Anne 2001. Saabastega kass. Tallinn: Koolibri

Kopala, Jaroslaw 2007. Saabastega kass. Tallinn: Odamees.

Kumberg, Krista 2008. Kaks kallist ja kaunist, – Eesti Päevaleht. Arkaadia, 26. jaanuar, nr

1, lk 16.

Kumberg, Krista 2012. Õnnetud lood õnnelike lõppudega. – Postimees. ArvamusKultuur.

29. aprill, nr 220, lk 8.

56

Lenaerts-Viroux, Nicole 2001. Saabastega kass. Tallinn: Egmont Estonia.

Lenartová, Eva 2006. Saabastega kass. Tallinn: Koolibri.

LSK 2006= Krusten, Reet, Kumberg, Krista, Müürsepp, Mare, Niitra, Mari, Ojala Hille,

Palm, Jaanika, Reidolv, Malle, Tarrend, Ave. Lastekirjanduse sõnastik. Tallinn: Eesti

Lastekirjanduse Teabekeskus.

N.N. 2000. Saabastega kass. Tallinn: Sinisukk.

N.N. 2001a. Muinasjutu varalaegas. Tallinn: Koolibri.

N.N. 2001b. Saabastega kass. Tallinn: Koolibri.

N.N. 2004. Saabastega kass. Tallinn: Sinisukk

N.N. 2005a. Saabastega kass. Tallinn: Odamees

N.N. 2005b. Saabastega kass. Tallinn: Sinisukk.

N.N. 2007. Lustakad muinasjutud. Tallinn: Sinisukk.

N.N. 2008a. Saabastega kass. Tallinn: Sinisukk.

N.N. 2008b. Saabastega kass. Tallinn: Odamees.

N.N. 2009. Saabastega kass. Tallinn: Koolibri.

N.N. 2010a. Vanad armsad muinasjutud. Tallinn: Varrak.

N.N. 2010b. Saabastega kass. Tallinn: Odamees.

N.N. 2010c. Saabastega kass. Tallinn: Sinisukk.

N.N. 2013. Saabastega kass. Tallinn: Sinisukk.

N.N. 2014. Saabastega kass. Tallinn: Sinisukk.

N.N. 2015. Saabastega kass. Talllinn: Odamees.

Neithal, Reet 1999. Mis on mis kirjanduses. Kirjandusterminite leksikon keskkoolile. Tallinn:

Koolibri.

57

Niit, Heldur 1952. Ch. Perrault „Muinasjutud“, – Sirp ja Vasar. 5. september, lk 3-4.

New World Encyclopedia 2015. Charles Perrault -

http://www.newworldencyclopedia.org/entry/Charles_Perrault (12.05.2015)

Pajula, Merle 1994. Tuhkatriinu ja teised tahmanäod, – Vikerkaar. nr 12, lk 82.

Perrault Charles 1872. Contes de Fées. Paris: Bernardin-Bechet.

Perrault, Charles, Madame d'Aulnoy, Madame Leprince de Beaumont 1908. Contes de

Fées. Pariis: Hachette.

Perrault, Charles 1931. Prantsuse muinasjutte. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus.

Perrault, Charles 1952. Muinasjutud. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Perrault, Charles 1956. Saabastega kass. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Perrault, Charles 1979. Muinasjutud. Tallinn: Eesti Raamat.

Perrault, Charles 1982. Saabastega kass. Tallinn: Eesti Raamat.

Perrault, jt 1994 = Perrault, Charles, Madame d'Aulnoy, Madame Leprince de

Beaumont. Haneema jutud ja teised klassikalised prantsuse muinasjutudutud. Eessõna Lauri

Leesi. Tallinn: Perioodika, 3-4.

Perrault, Charles 1999. Saabastega kass. Tallinn: Mix.

Perrault Charles 1999. Saabastega kass. Tallinn: Tiritamm.

Perrault, Charles 2000. Saabastega kass. Tallinn: Sinisukk.

Perrault, Charles 2007. Muinasjutud. Tallinn: Varrak.

Perrault, Charles 2013. Saabastega kass. Tallinn: Hea Lugu.

Raamatukoi. Marika Vingissar - https://www.raamatukoi.ee/cgi-

bin/index?valik=otsing&paring=marika+vingissar&otsi.x=0&otsi.y=0 (07.05.2015)

Rajandi, Henno 1996. Prantsuse kirjanduse tõlkimisest Eestis. – Prantsuse kirjandus eesti

keeles, 6-8. Toim. Kai Ellip. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 6-8.

Soriano, Marc 1990. Charles Perrault, classique inconnu, – Europe, lk 3-10.

58

Spoll, E. A. 1872. Contes de Fées. Paris: Bernardin-Bechet, lk I-VIII.

Tamm, Marek 2010. Eesti kultuur kui tõlkekultuur: mõned ajaloolised ja statistilised

ekskursid, – Diplomaatia, nr 3, lk 2-4.

Valme, Valner 1994. Abiellumine oma isaga oleks suur patt, – Postimees. 22. oktoober, nr

51, lk 15.

Vingissar, Marika 2000. Meie laste muinasjutud. Tallinn: Suur Eesti Raamatuklubi.

59

The translations of Charles Perrault’s „Puss in Boots“ and its’ reception in

the Estonian culture

Résumé

Parents often read fairytales to their children as bedtime stories. As we grow up, we

understand that these stories are not only nice pastime, but have also depth and much more

meaning than it first seems. As fairytales are texts that influence people constantly during a

long period, it is necessary to reserach these also from a scientific aspect.

The aim of this bachelor’s thesis is to research the translations of Charles Perrault’s „Puss in

Boots“ and its’ reception in the Estonian culture. Several different Estonian translations to the

original text in French that was published in Paris in 1872 are being compared. The author

analyses the scene, lexicality and the way some of the characters are described compared to

the Perrault’s fairytale.

The bachelor’s thesis has been divided into five parts: first chapter describes the reception

theory, where the author concentrates onto reception, its’ study, translating and mediation to

another language. The second chapter is a synopsis of the history of fairytales and also of

Charles Perrault’s life and legacy, where the importance of the oeuvre of his fairytales and

processing is being studied. The third chapter gives an overview about French literature and

especially French fairytales in the Estonian culture. The forth chapter introduces the fairytale

of „Puss in Boots“, where the elements of fairytales have been brought out and the same

fairytale, published in Paris in 1872, has been analysed. Finally, the fifth chapter introduces ,

the Estonian publications of translations throughout 19th, 20th and 21st century.

The research confirmed that the fairytales written in 17th century France are still popular and

being published even three hundred years later. Charles Perrault’s famous oeuvre „Mother

Goose Tales“ was published in 1697 in Paris. Amongst the fairytales was also „Puss in

Boots“. The author compared many translations in Estonian to the one published in French in

1872. The first „Puss in Boots“ was published in the Estonian language in 1879. and it was

actually adapted from the translation in the German language, because there weren’t many

books in French available during the end of 19th cenutry in estonia. The first translation, that

was translated directly from the French language, was published in the beginning of the 20th

century. The quality of the translation was quite poor, yet demonstrated Perrault’s elegant

60

language. Next translation was published during the Soviet era, when Tatjana Hallap gave out

her translation in 1979. That certain work is important, because until now it has been the most

reprinted translation of „Puss in Boots“ of all times.

During 1990’s translators turned back to translation from adaptions that were not written in

french, let alone translatin from Charles Perrault’s original texts in the French language. After

2000’s many translations were reprinted and also some new translations were published. But

most important, it was the beginning of picture books for little children, where there weren’t

much text and illustrations were more important then the story itself.