Deemonid

Lars NoréN

Deemonid/Demoner/

Draama kahes vaatuses

Rootsi keelest tõlkinud ÜLev aaLoelavastaja ja muusikaline kujundaja aNDres Noormets

kunstnik maarja meeruvalguskunstnik ImbI mäLk

osades: kataRina - marIka barabaNštšIkova

FRank - steN karpovjenna - pIret LaurImaa

tomas - margus jaaNovIts

esIeteNDus 19. septembrIL 2014 väIkeses majas

etenduse juht maI jägaLatõlke valmimist on toetanud statens kulturråd / rootsi kultuurinõukogu.

145. hooaeg

Lars Noréni näidendi “Deemonid” tõlkija Ülev aaloe on aastaid olnud üks järjepidevamaid ja põhjalikumaid rootsi kirjanduse vahendajaid eesti keelde. 2004. aastal ilmusid “Loomingu raamatukogus” tema tõlkes Lars Noréni näidendid “Öö on päeva ema” ning “vaikne muusika”. selle raamatu järelsõnana kirjutatud põhjalik Noréni loomingu ülevaade on väikeste kärbetega sellest kavalehest uuesti loetav. samuti on Ülev aaloe 2009. aastal kirjutanud ajakirjale “Looming” artikli mõned aastad tagasi rootsis ilmunud ja suure skandaali tekitanud Noréni “Näitekirjaniku päevaraamatust 1999-2007”, mis avab suurt rootsi dramaturgi veidi teise nurga alt. aastal 2013 ilmutas Norén oma skandaalsele päevaraamatule juba teisegi köite. Lisaks kaasaja rootsi mainekaima näitekirjaniku staatusele on Norén tänapäeva rootsis ka tunnustatud lavastaja, kes peale oma enda näidendite on õnnestunult lavastanud ka näiteks Ibseni, tšehhovi, shakespeare’i ja aischylose näidendeid. pärast Ülev aaloe poolt järelsõnas vaadeldava loomeperioodi lõppu on Norén kirjutanud näidendid “Detailid” (Detaljer 2002), “külmus” (Kyla 2003), “Ületalve säilitamine” (Vinterförvaring 2003 ) ja “Le 20 novembre” (2006).

Ülev aaloe

laRs noRén ja tema teateR

Ülev aaloe

1944. aastal Lõuna-rootsis sündinud Lars Norén on vaieldamatult tänapäeva produktiivseim, mängituim ja rahvusvaheliselt tunnustatuim rootsi näitekirjanik. tema näidendid on alatasa tekitanud vaidlusi ja poleemikat, kuid on olnud samas kõrgelt hinnatud nii näitlejate-lavastajate, kriitikute kui ka publiku seas. tema näidendid püsivad pidevalt korraga pal-jude rootsi teatrite repertuaaris, on olnud truppe ja teatreid, kes mitme aasta jooksul on mänginud vaid Noréni. Lars Noréni iseloomustab tohutu produk-tiivsus ja dünaamiline uute väljendusvahendite ot-simine. tema “firmamärgiks” on saanud perekonna-draamad, kus ta kirurgi osavusega lahkab valusaid probleeme ja leevenduseks kasutab musta huumo-rit. sageli on tema näidendid tugevate autobiograa-filiste sugemetega. Ise on ta tõdenud: “minu jaoks tähendab looming üht võimalust jõuda iseendas ja oma elus sellisele äratundmisele, et tekib vajadus seda muuta. /.../ kirjutamise, näitekirjanduse puhul on olemuslik, et sa suudad oma elu retrospektiivselt mõjutada - peaaegu psühhoanalüütiliselt. sa võid oma mineviku lavale tuua, võimalikult objektiivselt, ning teha siis järeldusi inimeste käitumise kohta.” kokku on Norén kirjutanud üle poolesaja näidendi, mida on lavastatud lisaks euroopale ka jaapanis, austraalias, mehhikos ja usas. peale kõi-ge muu on Noréni näol tegemist professionaalse la-vastajaga. aastaid oli ta lavastajapalgal stockholmi kuninglikus Draamateatris, aastatel 1999-2007 oli ta aga koos režissöör Lennart hjulströmiga rootsi riksteaterni kunstiliseks juhiks. koduteatris lavas-tatud tšehhovi “kajaka” eest pälvis Norén 2002.

aastal prantsuse teatrikriitikute prestiižika preemia aasta parima prantsusmaal näidatud külalisetendu-se eest. korduvalt on ta lavastades pöördunud ka oma loomingu poole. Norén debüteeris 1963. aastal luuletajana, olles siis vaid 19-aastane, ja jõudis 1980. aastani ilmu-tada tosin luulekogu. esimese näidendi kirjutas ta kolmekümneselt, kuid suurema tunnustuseni kulus veel ligi kümme aastat: 1980.a. kirjutatud “orestes” lavastati stockholmi kuningliku Draamateatri suurel laval. tõeliseks läbimurdeks kujunes samas teatris kaks aastat hiljem esietendunud draama “Öö on päeva ema” (natten är dagens mor), mida on tõlgitud rohkem kui tosinasse keelde./.../ Norénile on ette heidetud süngust ja trööstitust, ise ei taha ta sellega täielikult nõustuda ja näeb oma missiooni hoopis muus: “minu näidendites on alati koht, kus avaneb võimalus kokkusaamiseks, armastuseks, õrnuseks. ja see on väga selgelt paika pandud. tegelastel on võimalik seda ise näha, ehkki neil pole vahel selleks jaksu. /.../ ma tahan näidata aega, mida võtab haava ravimine. või näidata võimalust, et haav saab ravitud. etendus peaks olema nagu ravitav haav. ma ei taha inimestesse ängi sisendada.” 1983. aastal järgnes draama “kaos on jumala naaber” (Kaos är granne med Gud), mida on võetud ka kui “Öö on päeva ema” järge, lugu eelmise näi-dendi tegelaste edasisest ja veelgi traagilisemast saatusest, kuigi nimed on hoopis teised. koos ei ole neid kahte draamat siiski iial esitatud, kuid trükis il-musid nad ühiste kaante vahel kui diloogia. mõlema

näidendi pealkiri on leitud rootsi klassiku erik johan stagneliuse (1793-1823) luuletuse “sõber, hukatuse tunnil...” viimasest reast. /.../ aasta hiljem kirjutatud “Deemonite” (Demoner) järgi vändati 1986. a. ka mängufilm. Noréni “varase-ma” (ligi 15 aastat kestnud) loominguperioodi näi-dendite põhiteemaks olidki valdavalt perekonnaelu probleemid. kolmest kammernäidendist koosneva süidi (1987-1989) koondas ta pealkirja alla “kodan-likud kvartetid”: “sügis ja talv” (Höst och vinter), “bobby Fisher elab pasadenas” (Bobby Fisher bor i Pasadena) ja “suvi” (Sommar). aastal 1988 kirjutas ta eugene o’Neilli perekonnaloo ainetel draama “ja anna meile varjud” (och ge oss skuggorna), mida

1990-ndail mängis mikk mikiveri lavastuses ka eesti Draamateater. suure iirlase mõjud Noréni loomin-gus on üldse tuntavad, aga kuivõrd o’Neilli puhul kiputakse otsima mõjutusi strindbergilt, siis ei ole kohatu Noréni võrdlemine strindbergiga, ja loomuli-kult ka Ingmar bergmaniga. 1990. aastate keskel tõusis Noréni loomingus esile sotsiaalpoliitiline paatos ning sage pöördumine ühiskonna põhjakihtide elu käsitlevate näidendite poole. haiglaelu käsitlev “kliinik” (Kliniken) võitis 1994. aastal põhjamaade dramaturgiapreemia. sa-mal aastal teater “galeasenis” rambivalgust näinud “rumeenlased” (rumäner) käsitles pagulasproblee-me. 1997. aastal lõi laineid Noréni enda lavastatud

laRs noRén

kuuetunnine ülimalt naturalistlik “keskkond 3:1” (Personkrets 3:1- selle terminiga tähistatakse stock-holmi kesklinna metrooelanikke ja muude heidikute asupaika). Näidendist valmis ka neljatunnine tele-film. sama teemat käsitleb märksa kammerlikumalt aasta hiljem kirjutatud “maa-alused” (Under). Nende näidenditega seadis Norén oma eesmärgiks taasta-da luuserite (kodutute, narkomaanide, alkohoolikute jms) inimlikku väärikust. Nn. “ühiskonnakriitilise” perioodi kõmulisimaks näidendiks kujunes aga vanglaelu käsitlev “7:3” (1998), mille ta lavastas ise vangidest koosneva “näitetrupiga”, kellele kaup-les välja loa mängida ka mitmel pool teatrilavadel. paar vangi aga kasutasid ühel järjekordsel gastrollil avanenud võimalust ja põgenesid, sellega kaasne-nud politseinike tapmine tõi kaasa äärmiselt suure meediakära ja Norénile palju pahandusi. 2001. aastast peale on Norén taas oma kirjutamis stiili muutnud. Dialoog on muutunud napimaks, atmosfäär hapramaks ja unelevamaks. eksistentsiaalsemaks ja absurdsemaks. musikaalse-maks. /.../ Lars Noréni nelja järgmise näidendi läbivaks tee-maks on surm. kuid ikkagi on need näidendid elust: “kuivõrd surma läheduses pannakse ka elu rohkem tähele”. see rida sai alguse näidendiga “November”, mille Norén ise lavastas 2001. aastal oslo Det nors-ke Teatretis. järgnes perioodi üks tippe, sonaadi-vormis kirjutatud väike pärl “vaikne muusika” (Tyst musik), milles on ühendatud klassikaline muusika ja teater: Noréni enda tabava formuleeringu järgi “Üks mozart / vaikusest” (en mozart / av tysnad). esietendus leidis aset 2002. aasta kevadel rikstea-terni ja stockholmi Linnateatri koostöös (lavastaja Lennart hjulström - seda lavastust näidati muide ka 2002. aasta detsembris tallinna Linnateatri

korraldatud rahvusvahelise festivali “talveöö une-nägu” programmis). kolmas näidend samast sarjast ja samas vaikses konversatsioonistiilis esietendus berliinis 2002. aasta kevadel pealkirja all “trista-no” ning sügisel rootsis veidi ümbertöötatud kujul pealkirja all “vaikne vesi” (Stilla vatten) stockholmi juudi teatri ja riksteaterni koostöös. Nii saksamaal kui rootsis oli lavastajaks autor ise, kelle iseloomus-tamisel tema veelgi kuulsam kaasmaalane ja kolleeg Ingmar bergman on piirdunud lihtsalt konstateerin-guga: “Norén on geenius”. Lõpetaks siiski ühe tasakaalustava ja mõtlema-paneva tsitaadiga rootsi teatri- ja kirjanduskriitikult Christer enenderilt aastast 1997, mis ei puuduta üksnes Noréni, vaid kogu tänase lääne heaolu-ühiskonna kirjandust ja teatrit: “ Noréni näidendite võidukäik kogu maailma lavadel on fakt, mida me peame aktsepteerima. tema näidendite edu on minu jaoks siiski pigem ühe ajastu haiguse märk kui suur teatrikunst. mul on raske mõista, et kõik vaatajad ei võtagi tema näidendeid kui puhtaid farsse, vaid äärmise tõsidusega. sest need kujutavad endast - mõningad hiilgavad erandid, nagu näiteks “Öö on päeva ema”, välja arvatud - ei midagi muud kui groteskset peegelpilti, milles kõrgem ja näiliselt heal järjel keskklass leiab endale kinnitust ja tuge: kui sellised enesekesksed ja psühhologiseerivad tegelased jõuavad kuningliku Draamateatri suurele lavale, siis muutub see üldistuseks. mõttekäik on lihtne: haiglast pakutakse tavalise pähe. järelikult pole selline tavalisus mingi kõrvalekalle. haiguslik-kus muutubki vaata et tervislikkuse märgiks.”

Järelsõna ajakirjast “Loomingu raamatukogu” 2004 nr 37-39

maRika BaRaBanštšikova, sten kaRpov, lavastaja andRes nooRmets

Rootsi kiRjanduses teevad ilma BiogRaaFiad ja memuaaRid.

Ülev aaloe

viimase paari-kolme aasta jooksul on rootsis ilmunud biograafiad tove janssonist, vladimir majakovskist ja Ingmar bergmanist, mis on kõik päl-vinud suurt tähelepanu ka väljaspool rootsit. oma memuaare on avaldanud peaminister göran persson ja tema kunagine parem käsi, eesti päritolu noorema põlve poliitik per Nuder. tuntud kirjanike per olov enquisti ja Lars Noréni memuaarid pakuvad kõne-ainet tänaseni, kusjuures kõik nimetatud raamatud on tõelised „telliskivid“. enquist kirjutas oma „Üks teine elu“ talle omases romaanivormis, kasutades iseenda kohta sõna „tema“. kõige kaugemale on läinud oma „Draamakirjaniku päevaraamatuga“ Lars Norén. teos on ilmumishetkest peale olnud aja-lehtede esimese lehekülje uudiseks ja vallandanud mitmeid skandaale ja debatte./.../

kirjastuse taktikalised käigud

„Draamakirjaniku päevik“ ilmus maineka kirjastu-se „bonniers“ väljaandel. ajakirjanikele anti teada raamatu täpne ilmumispäev ja pakuti välja võimalus selle „skandaalse“ teosega eelnevalt tutvuda, et ilmumisjärgsel päeval oleks meedia „päevikut“ täis. 40 väljaannet olid intervjuust autoriga huvitatud, seda võimaldati vaid kuuele. Lisaks pidid ajakir-janikud alla kirjutama „vaikimiskohustusele“: kui nad enne esitluspäeva midagi „lekitavad“, tuleb maksta kirjastusele 500 000 sek-i (ligi 800 000 eek-i) valuraha. „bonniers“ oli muide kasutanud

sama taktikat ka göran perssoni memuaaride puhul, põhjendades lepingutingimust sellega, et „lekitami-ne“ võiks ohtu seada teose müügiedu. juristid nägid sellise käigu taga soovi saada meediaväljaanded enda kontrolli alla: „kui panna suure kella külge seik, et Norén ihkab kontrolli meedia üle, on see juba suu-rem uudis kui raamat ise!“ pole kuulda olnud, et kedagi ajakirjanikest oleks kohtusse kaevatud ja maksma sunnitud. aga Noréni pea kohale kogunesid kiiresti mustad pilved, sest paljud, kellest raamatus juttu oli, leidsid end või oma lähedasi solvatuna: 1732-le raamatuleheküljele, mis pretendeerivad tegelikkuse objektiivsele edasiand-misele, kus igapäevaste toimingute kiretud kirjeldu-sed vahelduvad hinnangutega inimeste kohta, ma-hub ju kõike väga palju. kusjuures „päeva raamatu“ lehekülgede arv erinevates artiklites varieerub 1600 ja 1800 vahel – leheküljed on nimelt nummerdama-ta – ja ise pole allakirjutanu vaevunud neid kokku lugema. ka lehekülgede nummerdamata jätmine oli kirjastuse soov. Lisaks puuduvad raamatus igasugu-sed indeksid, nii et kui keegi asjaomane isik tahab leida, mis tema kohta on öeldud, peab ta raamatu kaanest kaaneni läbi lugema. konkreetsetest ini-mestest rääkides kasutab Norén valdavalt eesnime, vahel vaid eesnime esitähte. ju peetigi „vaikimisko-hustuse“ nõuet tarvilikuks just selle pärast, et kollast pressi mitte liiga varakult oma ohvrite kallale lahti lasta.

kümme aastat päevikuga jagatud elu

„Näitekirjaniku päevaraamat“ hõlmab perioodi 1999-2007, mil Norén oli riks Drama kunstiliseks juhiks. päeviku ülestähendusi käivitavaks sündmuseks oli kirjanikule saatuslikult lõppenud “ühiskonnakriitilise perioodi“ eksperiment vanglaelu teemalise lavastu-sega „7:3“ (1998), mille ta tõi lavale vangidest koos-neva näitetrupiga, kellele ta kauples välja loa seda ka mitmel pool teatrilavadel mängida. paar vangi aga kasutasid ühel järjekordsel gastrollil avanenud võimaluse ära ja põgenesid, sellega kaasnenud politseinike tapmine tekitas äärmiselt suurt meedia-kära ja Norénile palju pahandusi. „päevaraamat“ ongi kaudselt saanud algtõuke autori kättemaksu-soovist pahatahtlikule ajakirjandusele. samal ajal elas aga tema draamalooming üle olulisi muutusi. sotsiaalne temaatika jäi tahaplaanile, dialoog kaotas oma vohavuse ja muutus napiks ning täpseks, ning selle perioodi tipuks on meiegi lavadel nähtud „vaik-ne muusika“ (2002). ka oma selle perioodi päevikus rõhutab Norén korduvalt, et tema peaeesmärgiks on kirjutada „päevikut kuivalt ja kliiniliselt täpselt, nii et see oleks vaba tundepuhangutest ja keskenduks elu praktilistele seikadele, olles seejuures nii kontsent-reeritud kui võimalik. Faktid ja kuupäevad. Ainult see, mis toimub, kui palju aega see võtab ja mis see maksab. Kõik väline. See müstiline väline.“ „Näitekirjaniku päevaraamatu“ lugemine aga jätab hinge kahtluse. muidugi on siin ilusaid ütlemisi

ja uhkeid formuleeringuid, aga seda kõike on liiga palju. seda võiks ju nimetada lihtsalt „blogi-proo-saks“: ikka ja jälle tuleb juttu kohtumistest teiste teatriinimeste ja kolleegidega, proovidest teatri-majas, naissuhetest, probleeme majaehitusarvete tasumisega, šoppamisest rootsis ja välismaal, jalgpallist, armumistest, koristamisest ja sööma-aegadest jne. jne. toon siinkohal paar stiilinäidet:“Teisipäev. on olnud imeilus. Pühapäeval 20-ndal oli kohutav ja õnnis olemine. Külmetasin oma tun-nete pärast, mida ma ei saanud temale pakkuda. Kohtusin C-ga kell 14 ja me läksime Lydmani juurde. otsustasin, et ma ei jää etendust vaatama, sest ma ei tahtnud kogeda C. ligipääsmatut lähedust. oli hall, külm ja ilus päev.” ja veel üks juhuslikult valitud näide “Noréni dok-stiilist”:“6. november 2000. Tõusin üles 5.30. Kähku riidesse, kohv, koristamine. Panin aias ümber õunapuude veel kaitseid näriliste vastu. Intensiivne tähistaevas, pimedus, novembrivalgus ja udu. Hammas on väga paistes. Saabusime kell 7 laevaga. C. helistas ronny Carlssonile ja pani mulle aja kinni 15.45-ks. Vaheta-sin raha, saatsin 2599 nellyle. eile ei jõudnud raha välja võtta. Käisin rätsepa juures. ostsin kartongi sigarette. Pakkisin. raamatud, plaadid, käsikirjad, riided, jooksukingad. rääkisin Lisaga. Ta kohtub Sil-berskyga kell 13. Kavatsen ajalehe Dagens nyheter kohtusse kaevata.“ /.../

norén kriitikute haardes ja embuses

kriitikute etteheidetele lohaka stiili suhtes vastas Norén selgituseks, et ta polegi mõelnud „päeva-raamatu“ avaldamise peale. tegelikult selgub päevikust, et ta alustas juba 2001. aastal kirjastuse bonniers toimetaja harrietiga läbirääkimisi raamatu trükkimise suhtes, ning tema esimeseks honorari-nõudeks oli senikuulmatud 5 miljonit sek-i. oma üüratut nõuet põhjendas Norén sellega, et raamatu avaldamisega riskib ta ilma jääda kõigist oma sõp-radest: „mina vastutan selle eest, mis ma ütlen, aga ma ei saa vastutada selle eest, kuidas teised seda tõlgendavad. Kas ma ei tohi siis näiteks mõnele oma alluvale teatris öelda, et ta ei tule oma tööga toime. /---/ Paha lugu, kui ma mõnele väetikesele olen haiget teinud.“ reaktsioonide järgi ajakirjanduses ja artiklite kommentaarides võib tõdeda, et haiget said nii mõnedki kriitikud, kolleegid ja endised sõbrad, kes tõttasid oma sappi Noréni peale välja vala-ma. tuntud näitleja thommy berggren soovitab

seda paksu raamatut hakata müüma apteekides unetutele jne. aga ei tohi unustada, et Norén on juba aastakümneid maailmas enim mängitud rootsi dramaturg, kellel on palju austajaid ja poolehoidjaid. ja „Näitekirjaniku päevaraamatule“ on jagatud oht-ralt ka tunnustust. göteborgs-posten nimetab seda „mammutnäidendiks viies vaatuses, mille tegelikuks sisuks on lahendamatu probleem armastuse ja töö vahel“, „oma kompromissituses on Norén võrreldav vaid strindbergiga,“ nendib svenska Dagbladet. „Norén jagab hoope mitmele poole, aga kõige ha-lastamatum on ta iseenda vastu,“ on gefle Dagbladi kriitik talle valmis andestama. Noréni „Näitekirjaniku päevaraamatust“ võib välja lugeda, et päevikukirjutamine on tema jaoks elustiil. 26. novembril 2003 tõdeb ta: „miks ma pean kirjutama? sest mingit teist elu mul pole!“

Ajakirjast “Looming” 2009 nr 2

maRika BaRaBanštšikova, piRet lauRimaa

maRika BaRaBanštšikova sten kaRpov

piRet lauRimaamaRgus jaanovits

kunstnik maaRja meeRulavastaja andRes nooRmets

teatrijuht toomas petersondraamajuht tiit palu

muusikajuht paul mägiBalletijuht mare tommingas

lavastusala juht rait randojapealavameister rello Lääts

lavameistrid kaupo jalas, taivo põder, tanel pärn, jüri urbel, toivo perend

dekoratsiooniala aarne hansalu, marika raudam, ain austa, Innari toome, andres Lindok, terje kiho, Leenamari pirn, katrin Nigumann, sirje kolpakova,

aleksandr karzubov, Indrek ots, mart raja, arvo Lipping, tarvo vassil

kostüümiala Ivika jõesaar, Liisi ess, ruth rehme-rähni, külli kukk, edith Ütt, Ivi vels, heli kruuse, Luule Luht, tia Nuka, kaire arujõe, riin palumets, Irina medvedeva,

valentina kalvik, Inkeri orasmaa, Daisy tiikoja, elli Nöps, anneli vassar, marit reinmets, Natalja malinen, juta reben, mati Laas, malle värno, henn Laidvee

Riietusala piret univer, maris plado, kai vahtergrimm ja soengud anne-Ly soo, madli uibukant

Rekvisiidiala Liina martoja, riin tammiste, kaie uustal, angeelika aun, ave Liivamägivalgustusala andres sarv, urmas poom, Imbi mälk, taivo põder

heliala toivo tenno, vladimir holm

kavalehe fotode autor gabriela Liivamägikavalehe kujundaja kristina kütt

kavalehe koostas anu tonts

Vanemuise teatri toetaja

kinemaOmade ja võõraste vahel

emakeelne kultuur on hindamatu väärtus.

30. detsembril 2006 asutasime vanemuise Fondi, et hoida ja toetada eesti teatrikunsti.Lubame hea seista fondi käekäigu eest

olga aasav, kalev kase, mart avarmaa, tartu linn

vanemuise Fond on loodud teatri töötajate erialase arengu ja koolituse toetuseks.Fondi on võimalik teha annetusi:

sa tartu kultuurkapital / seb pank 10102052050006 / sampo pank 334408570002märksõna: vaNemuIse FoND

vanemuise fond tänab: olga aasavit, mart avarmaad, alar kroodot, kalev kaset, mati kermast, eero timmermanni,

tartu linna, vanemuise advendikontserdil annetajaid.

as gIga on vanemuise sümfooniaorkestri kassitoome tasuta suvekontserdi peasponsor.

Ametlik hotellipartner TallinnasAmetlik hotellipartner TartusAmetlik hotellipartner Tartus

AASTA TOETAJA AASTA TOETAJA AMETLIK AUTOPARTNERAASTA TOETAJA

vanemuine.ee