Virtuaalse didaktikakeskuse pilootprojekt: tegevused, ressursside kasutus ja ettepanekud

edasiseks tööks

Aruanne

Koostajad:

Halliki Harro-Loit, Margus Tõnissaar, Ken Rohelaan, Alar Suija, Inga Kukk, Kadri Ugur

Tartu, 15.märts 2013

Sisukord

Virtuaalse didaktikakeskuse pilootprojekt: tegevused, ressursside kasutus ja ettepanekud edasiseks tööks 1

Sisukord 2

1. Virtuaalse didaktikakeskuse ja käesoleva raporti eesmärk 31.1. Taust ja lähteülesanne 31.2. Pilootprojektis osalenud inimesed 5

2. Virtuaalse didaktikakeskuse e-keskkonna struktuur ja selle põhjendus 63. Videolõikude produktsioon 8

3.1. Üldpedagoogika alase videomaterjali ettevalmistamise faas 83.2. Võtte planeerimine 8

3.3. Võttepäev ja salvestused 133.3.2. Salvestused Kivilinna koolis 143.3.3. Salvestuspäevade kokkuvõtlikud soovitused 14

3.4. Montaaž 153.4.1. Ahja 153.4.2. Kivilinn 16

4. Heli- ja pildisalvestuse tehnilised küsimused 174.1. Salvestusel kasutatud tehnika kirjeldus 174.2. Salvestuse töötlemine: andmete import ja eksport 19

5. Juhtumite moodustamine: analüüsiküsimuste, transkriptsioonide ning lisamaterjalide valmimine 21

6. Materjali viimine võrgukeskkonda 22

7. Kasutatud ressursside kokkuvõtlik tabel 22

8. Otsustusküsimused 24

9. Pakutavad lahendused 299.1. Kaamerad 299.2. Salvestusformaadid 309.3. Sisuloome 31

Lisa 1 32

2

1. Virtuaalse didaktikakeskuse ja käesoleva raporti eesmärk

1.1. Taust ja lähteülesanne

Virtuaalse didaktikakeskuse eesmärgiks on pakkuda õpetajakoolituse üliõpilastele, tegevõpetajatele ja

praktikajuhendajatele kooli ja õpetajatöö tegevuse näiteid ja nende näidete analüüsi. Lisaks loob

virtuaalne didaktikakeskus võimaluse headele õpetajatele-praktikutele jagada oma häid kogemusi.

Virtuaalsesse keskkonda kogutakse näiteid, mida ei kritiseerita, kuid mille eesmärgiks on näidata kooli,

õppimise ja õpetamise mitmekesisust, erinevaid võtteid, aspekte ja kooliolukordi.

Virtuaalse didaktikakeskuse peamine, kuigi esialgu kaugem ja realiseerimata funktsioon on olla

kohtumispaik – tuua kokku üldpedagoogika ja ainedidaktika, kommunikatsioonianalüüs ja ülddidaktika,

väärtuskasvatus ja õpetaja identiteedi küsimused.

Käesoleva pilootprojekti ja raporti eesmärk on eeskätt kirjeldada sellise virtuaalse keskuse

loomiseks vajalike tehniliste ja sisuliste valikute tegemise võimalusi; samuti tehnilist ressurssi, mida

selline virtuaalne keskus vajab, ja ülikooli võimalusi seda teostada.

Virtuaalse keskuse formaadi ja funktsioonide eeskujuks on Prantsusmaal Lyonis Prantsuse

Pedagoogika Instituudis (École normale supérieure de Lyon - Institut Francais de l’Éducation) arendatud

videoplatvorm Neopass@ction (aadress Neopass@ction: http://neo.inrp.fr/neo ), mida tutvustava seminari

korraldas Anita Kärner 1. juunil 2012. a Tartus. Neopass on mõeldud algajatele õpetajatele, et neid

julgustada ja aidata esimestel õpetaja-aastatel. Tunnist on videosse võetud lõigud eesmärgiga analüüsida

koolitunni eri aspekte. Videomaterjali kasutatakse ka uurimistöö eesmärgil.

Tartu Ülikooli virtuaalne keskkond erineb prantslaste omast õpetajakoolituse erinevuse tõttu:

meie õpetajakoolituses on suund reflekteeritud praktika osakaalu tõstmiseks. Neopassist on eeskuju

võetud eeskätt formaadi loomisel. Vastava formaadi kiitsid heaks Neopassi seminaril osalenud Catherine

Pérotin ja Simon Flandin, kes on seotud kirjeldatud videoplatvormi loomise ja kasutamisega.

Keskuse formaadi loomisel tutvusid TÜ pilootprojektis osalenud õppejõud ja üliõpilane Ken

Rohelaan ka teiste õpikutega, mille juurde oli lisatud salvestatud tundide näited.

Videokeskkonna pilootprojekti käigus vajasid selgitamist mitmed küsimused. Ühest küljest tuli

välja selgitada, milliseid pädevusi ja tehnilisi vahendeid nõuab videokeskkonna loomine ja haldamine

ning milline on keskkonna täiendamise ja haldamise ajakulu. Teisalt tuli välja selgitada, milliseid sisulisi

otsustusi tuleb keskkonda videolõike luues teha. Selgitamist vajas ka videokeskkonna tegelik

funktsionaalsus internetis ja see, milliste ohtude ja riskidega tuleb arvestada. Üldistatult võib kõik need

küsimused kokku võtta vajadusega leida ja kirjeldada mõningad optimaalsed lahendused ressursside

3

kasutamiseks, mis võimaldaks saavutada hea funktsionaalsusega videokeskkonda õpetajakoolituse

tudengite õppekava toetamiseks ja õpetajate enesetäiendamiseks.

Pilootprojekti teostamiseks oli optimaalne kasutada TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni

instituudi kogemust salvestamisel ja montaaži tegemisel, eriti Alar Suija teadmisi salvestatud heli

ülesvõtmise ja esitamisega kaasnevate võimalike probleemide kohta. Klassis ja koolis tehtud salvestuste

tehniline keerukus seisneb eesmärgis saavutada võimalikult odava tehnikaga pildi- ja heli kvaliteet, mis

tänapäeva tarbijat rahuldaks ja teda kasutama motiveeriks.

Videokeskkonna formaadi osas sõnastas esialgne töörühm viis põhimõtet:

1. Videonäited on lühikesed, kuni 5 minutit; alla minuti ja 2-3 minutit kestvad lõigud on enam

soovitatavad.

2. Lühike lõik on kiiresti hoomatav ja selle vaatamiseks ei kulu palju aega. Lühike lõik on raamistatud -

st. see on eelnevalt hoolikalt valitud ja kommenteeritud. Vaataja-õppija jaoks on eelnev valik tehtud.

3. Videolõigud on teemade järgi struktureeritud. See võimaldab esile tuua kooli- ja õpetajapraktika

erinevaid teemasid.

4. Iga videolõik on vormistatud nagu juhtum: lõigud sisaldavad kas analüütilist ülesannet, mõnel juhul

sõna-sõnalist transkriptsiooni ning mõnel juhul transkriptsiooni, mis toob esile spetsiifilisi mitte-

verbaalseid kommunikatsiooni aspekte.

5. Eraldi näidisena on loodud õpetaja kutseoskuste alusmooduli ühte ainet toetav näidisharjutuste

alajaotus. Selline “pesa” on didaktikutele ja pedagoogika õppejõududele arutamiseks ja

inspiratsiooniks: kas ja kuidas saaksid alusmooduli õppejõud metoodikanäiteid luua nii, et

alusmoodul toimiks ühtsena ka tingimustes, kus alusmooduli erinevaid aineid õpetatakse füüsiliselt

erinevates kohtades ja erinevate õppejõudude poolt, samas aga taotletakse metodoloogilist

integratsiooni.

Kättesaadav on ka terve tunni salvestuse tasand, kuid see asub “kolmandal astmel” ja on käesoleva

projekti puhul pigem esitatud küsimusena: kuidas ja millise funktsiooni jaoks on vaja terve tunni

salvestust?

Pilootprojekti aruandes on suuremat tähelepanu pööratud tehniliste lahenduste võimaluste kirjeldamisele

ning erinevate lahenduste jaoks vajaliku ressursi kirjeldamisele. Virtuaalne keskkond võib tulevikus

hakata sisaldama ka näiteid, mille on salvestanud ja saatnud kogenud õpetajad erinevatest koolidest. Enne

avalikku kasutamist tuleb siiski kontrollida salvestuse kvaliteeti, luua video vaatamist toetavad ülesanded

ja veenduda, et salvestuse avaldamisega ei rikuta kellegi informatsioonilise enesemääramise õigust.

Õpetajakoolituse tudengitel soovitame praktika käigus antud tundidest salvestusi teha üha

levinumate tahvelarvutite abil – see võimaldab näiteks praktikandil kohe pärast tundi salvestust

4

analüüsida. Küll aga ei kuulu seesugused, praktikandi eneseanalüüsiks mõeldud salvestused õpetaja

videokeskkonna repertuaari.

Seega, käesolev projekti on algusest peale mõeldud kui professionaalselt valitud parima praktika

kogu ja seetõttu on algusest peale olnud keskne küsimus, milline peab olema kvaliteedi ja ökonoomsuse

suhe näidete loomisel.

Pilootprojekt on praegu sisu poolest ühekülgne. Arvestades seda, et piloteerimine viidi läbi nelja

kuu jooksul ning et prioriteetseks väljundiks oli didaktikalabori tehnilise kontseptsiooni väljapakkumine,

on sisu hetkel kaldu kommunikatsiooni ning ülddidaktika elementide suunas.

Pilootprojekti teostanud rühma hinnangul (Halliki Harro-Loit, Ken Rohelaan, Margus Tõnissaar,

Inga Kukk, Kadri Ugur, Eleri Lõhmus jt) ei olnud mõistlik formaatide esialgse katsetamise faasis kaasata

suurt didaktikute ringi, sest aruteludele oleks kulunud vähemalt poole antud kolmest kuust. Küll aga tuleb

seda teha töö edasistes faasides, mil tehnilised tingimused on selginud ja tehnilise optimumi osas

otsustused tehtud. Seega, pilootprojekt ei ole testinud seda, mis puudutab filmitavate tundide või

praktikate ettevalmistamist ja väljavalimist arutelu käigus (Neopassi heaks töötab selleks otstarbeks terve

komisjon).

Videokeskuse edasiarendamiseks on tähtis, et Haridusuuringute keskuse juurde loodaks tööorgan,

mis tegeleb pidevalt väga heade hariduspraktikate otsimise ja näidete väljavalimisega. Esmasteks

partneriteks võiksid siin olla innovatsioonikoolid.

Raportis on kursiivkirjas ära toodud Ken Rohelaane ressursi- ja pädevusraporti lõigud. Selline

detailne kirjeldus on vajalik, sest analoogiliste projektide puhul on planeerimisel riskiks see, et

alahinnatakse väikestele korralduslikele ja kommunikatiivsetele tegevustele vajalikku aega.

1.2. Pilootprojektis osalenud inimesed

Pilootprojekt valmis Haridusuuringute keskuse töötajate ning TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni

instituudi ning TÜ infotehnoloogia osakonna ühistööna.

Haridusuuringute keskuse juht Margus Tõnissaar koordineeris ja administreeris projekti,

Haridusuuringute keskuse töötaja Inga Kukk administreeris e-keskkonda ning vahendas programmeerija

Siim Kase tööd.

TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi õppestuudio juhataja Alar Suija, kes on loonud

tehnilisi lahendusi Tartu Ülikooli ajakirjanduse stuudiole alates 1997 aastast, on olnud salvestuste loomise

tehniline juht, samuti aitas planeerida ja kirjeldada tehnilisi valikuid.

5

Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi magistrant Ken Rohelaan tegi võtted

ning monteeris need.

Võtetel oli Ahjal teiseks kaamerameheks Toomas Muuli, kasvatusteaduste bakalaureuseüliõpilane

(HI; bakalaureusetudeng)

Ajakirjanduse magistrant Eleri Lõhmus lõi aine “suhtlemine” tarvis loodud ülesannete baasil

(ülesandeid lõid: Kadri Ugur (AKI), Kristi Kõiv (HI), Halliki Harro-Loit (AKI), Meedi Neeme (AKI;

doktorant), Karmen Palts (AKI, doktorant) stsenaariumid, filmis ja monteeris esimesed suhtlemisaine

õppevideod.

Transkriptsiooni ja modaalsuse analüüsi tegi Eva Ingerpuu –Rümmel (prantsuse filoloog, eesti

keele doktorant)

Ülesanded pani kirja ning nõustas Ken Rohelaant tunnilõikude väljavalimise ja montaaži juures

Kadri Ugur (AKI)

Analüüse pakkusid Kadri Ugur ja Halliki Harro-Loit (AKI)

Aune Undiga pidas Ken Rohelaan nõu kaamera käsitlemisest ja sellest, kuidas oleks võimalikult

optimaalne nimetatud projektis teostada tunnisalvestusi. Arutati salvestatava materjali üldist fookust,

võimalikku kaamerate paigutust võttekohas ning kadreeringut.

Pilootprojektis osales ka Ahja kooli I-II liitklassi õpetaja Aili Siitoja ja Kivilinna kooli õpetajad

Anneli Jõgioja (eesti keel ja kirjandus) ja Kersti Näär (klassiõpetaja).

2. Virtuaalse didaktikakeskuse e-keskkonna struktuur ja selle põhjendus

E-keskkonna ülesehituses on osalt lähtutud kooliruumist ja -ajast, milles õpetajad ja õpilased kohtuvad,

teisalt aga õppeprotsessi faasidest ja koolitunni üldistatud ülesehitusest. E-keskkonna testversioonis on

videote grupeerimiseks hetkel loodud järgmine taksonoomia:

● Õppeprotsessi evokatsioonifaas

○ tunni alustamine, töömeeleolu loomine, distsipliin jms

○ evokatsioonistrateegiad, uue teabe vajaduse loomine

○ küsitlemis- ja vestlustehnikad

○ õpilaste kogemuse aktiveerimine

● Tähenduse mõistmise faas

○ teadmiste vahendamise strateegiad

6

○ lugemisvõtted

○ diskussioonivõtted

○ aktiivõppemeetodid

○ e-õpe ja kombineeritud õpe

○ rühmatööd

● Refleksioonifaas

○ hindamine, sh kujundav hindamine

○ tagasisidestamine

○ teadmiste rakendamine

○ õpilastööde juhendamine

● Täistunnid

● Õpilaste individuaalsed erinevused

● Suhtlusolukorrad koolis

○ kooliruumid kui suhtluskeskkond

○ vahetund

○ ringid, klubid

○ rituaalid

○ probleemsete olukordade lahendamine

Loodud näidistaksonoomia on vaid üks võimalus keskkonda struktureerida. E-keskkonna tehniline

lahendus võimaldab struktuuri hõlpsalt muuta, lisada uusi teemasid ja alateemasid.

Võimalik on luua eraldi teemajaotus, kuhu paigutada videod ja tugimaterjalid konkreetse aine või

mooduli õpetamiseks. Keskkonda on lisaks videotele võimalik linkida ka pildigaleriisid mõne visuaalset

lähenemist eeldava teema (nt füüsiline koolikeskkond) käsitlemiseks. E-keskkonna erinevad

kasutusvõimalused vajavad läbiarutamist ja pikemaajalist katsetamist koos õppejõududega, kes hakkavad

oma ainetes videokeskkonda kasutama. Videonäidetel ja –harjutustel on eriti suur potentsiaal

ülddidaktikat ja pedagoogilist suhtlemist, aga ka koolikultuuri ja õpetaja identiteeti puudutavate arutelude

initsieerimisel.

7

3. Videolõikude produktsioon

3.1. Üldpedagoogika alase videomaterjali ettevalmistamise faas

Eelproduktsiooni faas koosnes mitmes osast: koolide väljavalimine, õpetajate leidmine; kokkulepped

õpetajatega, load filmimiseks (lisa 1, loakiri), inimeste otsimine ja kirjade kirjutamine (Margus Tõnissaar)

kasvatusteaduste doktorantidele ja üliõpilastele. Leiti Toomas Muuli Ja Eva Ingerpuu-Rümmel (viimane

oli juba Neopassi seminaril üks sisulisi tegutsejaid)

Ettevalmistusfaasis toimus kaks koosolekut.

Esimesel koosolekul (26.11.2012?, osavõtjad: Ken Rohelaan, Eleri Lõhmus, Alar Suija, Margus

Tõnissaar; Kadri Ugur, Halliki Harro-Loit), pandi koos teiste projektis osalejatega paika projektis

osalevate inimeste rollid, selgitati lühidalt võtteplatsi olemust ning oodatavat lõpptulemust videoklippide

näol. Ken Rohelaani ülesanneteks said salvestuste teostamine, abijõu juhendamine ning vajaduse korral

abiliste kiirkoolitamine.

Teisel koosolekul (sama koosseis) toimus võtete sisuline arutelu. Otsustati filmida 3 tundi

liitklassis, kahe kaameraga; õpilaste tulekut kooli, vahetundi. Otsustati alustada Ahja koolis ja jätkata

Kivilinna koolis, samuti määratleti projekti ajakava. Arutati ka koolides filmimisega seotud

infoõiguslikke aspekte (lubakirjade sisu). Kahe erineva suurusega kooli valimine oli põhjendatud sellega,

et ruumi ja heli mõttes oli oluline testida kahte erinevat koolikeskkonda. Lisaks, antud aja raamides oli

Ahja kooli väiksus vooruseks, kuna oli võimalik saada kiiremini kooli, õpetaja ja kõikide lastevanemate

nõusolek filmimiseks.

3.2. Võtte planeerimine

Pilootprojektis kasutati 2 kooli: väikest Ahja maakooli ja suurt Tartu Kivilinna kooli. Selle tööfaasi kohta

on lisatud Ken Rohelaane detailsed kirjeldused:

Ahja

Ken Rohelaan: Kadri Uguriga, kes oli võttekohaga varasemast kogemusest tuttav, rääkisin Skype’i vahendusel täpsemalt võttekohtadest ehk millised on salvestavates kohtades ruumid, milline on ruumides asetsev mööbel ning kuidas leida kõige optimaalsem kaamera paigutus ruumis. Google Drive’is joonistamise abil saime samaaegselt arutada ruumi planeeringut ja kaamerate paigutust.

8

Alar Suijaga arutlesin tehnilistel teemadel ehk milliseid pildi- ja helisalvestusseadmeid kasutada. Kaamerate puhul oli võimalik kasutada kolme suurt ja kahte väikest. Suurtest kaameratest kahele sai salvestada vaid kassetile ning ühele mälukaardile. Kuna kassetile salvestatav materjal tuleb hiljem montaaži tarbeks digitaliseerida, siis aja ja raha kokkuhoiu huvides eelistasime mälukaardiga varianti. Mälukaardi kasuks räägib veel suurem salvestatav ajamaht, mis näiteks kassettide puhul on tavaliselt limiteeritud 60 minutiga ning pikemate järjestikuste salvestuste puhul põhjustaks kassettide vahetus potentsiaalse kvaliteetse materjali mittesalvestust. Väikestest kaameratest salvestasid mõlemad mälukaardile. Statsionaarsete kaameratena otsustasime väikeste kaamerate kasuks, sest need on füüsiliselt väiksemad ehk neid on kiire transportimise vajaduse korral lihtsam liigutada. Kuna tahtsin tunnisalvestuse ajal panna ühe kaamera ka klassi ette, siis sobis väike kaamera selle jaoks paremini taas oma mõõtmete tõttu. Väike kaamera oli füüsiliste parameetrite tõttu vähem segavaks faktoriks nii õpetajale kui õpilastele.

Kooli saabumisega seotud salvestuste puhul langes otsus samuti väikeste kaamerate kasuks parameetrite tõttu. Kuna nii mina kui Toomas Muuli olime sunnitud mitmel korral sündmuste ajal võttekohti vahetama, siis väikese kaameraga asukoha vahetamine oleks olnud kergem nii füüsiliselt liikudes kui ka võimalike tehniliste muutuste tõttu. Aja kokkuhoiu huvides otsustasime Alariga mõlemad kaamerad jätta ka automaatse funktsiooni peale, sest seadistamine (värvide tasakaal (white balance), ava, teravustamine) oleks väikese kaameraga keerulisem ning ajamahukam kui suure kaameraga.

Heli salvestavatest seadmetest oli võimalik kasutada kaamerate küljes olevaid mikrofone, rinnamikrofoni, lauale asetatavat eraldiseisvat diktofoni ja ruumi keskele pandavaid statiivide küljes olevaid mikrofone. Enne võttekohaga tutvumist oli üks kindel soov kasutada rinnamikrofoni õpetaja küljes, et saada tema sõnavõtt parima kvaliteediga. Lauale asetatava diktofoni kvaliteet klassiruumi eri otstest saadava heliga oli varem katsetamata, mistõttu otsustasime seda kindlasti proovi mõttes rakendada. Statiividega mikrofone oleksime samuti soovinud kasutada, kuid enne pidime veenduma, kas seda on võimalik paigutada ruumi nii, et need ei segaks tunnis osalejaid (õpetaja ja õpilased) ega häiriks salvestatava pildi esteetilisust.

Alar Suija abil pidin veel meelde tuletama, kuidas tehnikat õigesti kasutada ning kuidas võimalike probleemide korral tegutseda. Ettevalmistuse kolmanda osana sõitsin bussiga Tartust Ahjale ja tutvusin võttekohtadega kaks päeva enne salvestusi. Minuga tuli kaasa Toomas Muuli, kes sai endale ülesandeks ühe kaameraga kooli saabumise salvestamise. Esimese võttekohaga tutvumisel proovisin vaadata võimalikult head asukohta kaamera paigutuseks kui ka arvestada minimaalselt õpetajate ja õpilaste segamist koolis liikumisel. Võttekohtade valimisel selgitasin Toomasele põhimõtteid, mille järgi kaameraid paigutada. Samuti panime paika igas võttekohas viibimise ajakulu. Kuna orienteeruv kooli saabumine kestis 8:05-8:45, siis otsustasin 40 minuti peale valida salvestusteks kuus kohta endale ja kolm Toomasele. Ühe eesmärgina seadsin endale samaaegse salvestuse teostamise Toomasega samal korrusel, et meil säiliks omavaheline silmside ning vajaduse korral saaksime kiiresti kontakteeruda.

Teine olulisem salvestus oli liitklassi tundide filmimine. Sealse võttekohaga tutvumisel vaatasin klassi üle, kuhu saaksin paigutada nii kaameraid ning heli salvestavaid seadmeid. Samuti pidasin nõu tunde läbi viiva õpetajaga. Temaga vesteldes sain teada, kus ta tunni läbiviimise jooksul liigub ning mis oleksid minu jaoks optimaalseim kaamerate ja heli salvestavate seadmete paigutamise kohad. Arutluse käigus tegin ka lõpliku otsuse, mitut kaamerat kasutada ning kas tunnisalvestuste jooksul vajan Toomase abi. Otsustasin ühe suure kaamera (mälukaardiga), ühe väikese kaamera, ühe lauale asetatava diktofoni ja rinnamikrofoni kasuks. Valikust jätsin välja teise väikese kaamera, kuna seda ei olnud võimalik paigutada optimaalseima kaadrierinevuse saavutamiseks nii, et see ei oleks seganud tunnis osalejaid. Samuti ei soovinud ma kasutada statiividega mikrofone, sest need oleksid mahtunud vaid vahekäikudesse, kus õpetaja soovis õppetunni jooksul aeg-ajalt liikuda.

Ettevalmistuse neljanda osana tõi Kadri Ugur minu ja Toomase Ahjalt tagasi Tartusse, kus teaduskonna montaažiruumis tegin Toomasele enda teadmiste ja kogemuste põhjal kaamera kasutamise kiirkoolituse. Teooria puhul rääkisin detail- ja üldplaanist, kuidas neid eristada. Kirjeldasin ka ohutut kaamerakäsitlust ning kuidas statiivi käsitleda.

9

Ohutu kaamerakäsitlus tähendab siis kaamera ehk töövahendi paigutamist kindlale pinnale, kus ei ole peale astumise ohtu, mõne muu esemega vigastamise ohtu või näiteks maapinnast kõrgemalt alla kukkumise ohtu. Samuti tõin esile kindla haardega kaamera tõstmist, statiivi külge panekut ja lahti võtmist ning asetamist.

Statiivi kasutamise puhul juhtisin tähelepanu kolmjala loodis oleku saavutamisele. Samuti rääkisin kaamerapildi stabiilsuse saavutamisest, mille jaoks statiiv on mõeldud. Sellest lähtuvalt näitlikustasin värisevat kaamerapilti, kui hoidsin töövahendit ainult käega.Toomasele andsin kaamera kasutamiseks natuke kergemad nõudmised ehk tema käest ei eeldanud ma võtteplatsil manuaalset kaameraseadistamist. Kuigi juhendamise käigus näitasin talle kaamera puhul funktsioonide (värvide tasakaal (white balance), ava ja teravustamine) muutmiskohad ja –võimalused, jätsin tema lõppülesandeks kasutada kaamerat automaatsete funktsioonidega ehk kaamera pani töötamise ajal ise paika värvide tasakaalu, ava ja teravustamise. Tegin sellise otsuse, sest arvestasin Toomase kui algaja kaamerakasutajaga. Samuti pidasin oluliseks võimaliku ajakulu arvestamist, mis automaatsete funktsioonide puhul hõlbustas nii Toomase kui minu tööd (kui oleksin pidanud teda probleemide ajal abistama, siis oleksid minu tehtavad ülesanded samuti kannatanud). Igaks juhuks rääkisin veel suumimisest, mida palusin suure osa ajast vältida. Põhjuseks tõin potentsiaalse ebakvaliteetse musta materjali tekkimise, mida näitlikustasin kohapeal. Kuna Toomas pidi kasutama väikest käsikaamerat, siis selle puhul tuli selgelt esile ebaühtlane ja tihti kiire suumimine, mis võrdub samahästi meie projekti eesmärkide saavutamise puhul mittekasutatava materjaliga. Võtteplatsil pidi Toomas vaid salvestamise nuppu vajutama ning vajalikud inimesed/sündmused kaadrisse saama.

Salvestuste pikkuse puhul rääkisin nii-öelda 5 sekundi varust nii salvestamise alguse kui lõpu puhul ehk kui peaks tekkima vajadus kiiresti reageerida ja midagi salvestada, siis tuleb pärast vajaliku sündmuse lõppu lasta veel igaks juhuks 5 sekundit kaameral filmida.

Kiirkoolituse lõpus rääkisin veel üle valgusallikate tähtsusest kaamera asukoha valimisel. Seda jõudsin temaga põgusalt arutada ka koolimajas võttekohtade valikul.

Koolis filmimise SWOT ehk tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud: tugevused - kindla ajalise plaani järgi toimuv tegevus (lihtsustab salvestatava materjali

planeerimistööd ja ajakasutust), pidev ajalise kestvusega sündmustik (operaator saab salvestada järjest, ootamata õige hetke saabumist), palju objekte/subjekte (laiem valikuvõimalus salvestusfookusteks);

nõrkused - ruumide akustika ehk suuremates ja vähese mööbliga ruumides tekib märgatav kaja, piiratud arv kaamera paigutamise kohti klassiruumis;

võimalused - koridorides liikumine õlal kaameraga, rohkemate operaatorite (sealhulgas rohkemate kaamerate) samaaegne kasutamine, rohkemate diktofonide ja/või rinnamikrofonide kasutamine;

ohud - ilmast tingitud faktorid, nagu päikesevalgusest põhjustatud kaamera optimaalne paigutus, sündmustes osalejate füüsiline kontakt salvestusseadmetega, mis võib põhjustada varasema seadistuse muutust või salvestuse katkemist.

Ettevalmistuse viienda ehk viimase osana hakkasime võttepäeval kell 7:00 Tartust sõitma, et jõuda kindlalt ligi 15-20 minutit enne salvestuse algust Ahja koolimajja. Võtsime sõiduks natuke varu, kuna Alar Suija pidi sõitma hommikupimeduses ning talvistes oludes. Ahjale jõudsime 7:35 ehk pool tundi enne orienteeruvat õpilaste kooli saabumise algust. Kogu päevaks kasutatava tehnika viisime Alar Suija ja Toomas Muuliga õpetajate tuppa, kus ma viimast korda kontrollisin tehnika töökorras olekut.Statiivid ja kaamerad viisime Toomasega esimestesse võttekohtadesse ligikaudu kell 8:00.

KivilinnKen Rohelaan: Kivilinna kooli võtete planeerimine läks ladusamalt Ahjalt saadud kogemuste tõttu. Seekord ei konsulteerinud ma nii palju õppejõududega. Erinevalt Ahjast pidin ma ise kontakteeruma õpetajatega, nendega leppima kokku salvestusajad ning iseseisvalt teostama salvestusi. Õpetajatega

10

suhtlesin nii e-posti kui telefoni vahendusel. Tehnika kasutamise otsustamise puhul konsulteerisin lühidalt ka Alar Suijaga, kuid lõpliku otsuse tegin taas samamoodi nagu Ahjal ehk võttekohtade ülevaatamistel enne salvestuspäevi.

Ettevalmistuse esimeseks osaks loen Kivilinna salvestuste fookuse seadmist, mis ei erinenud olulisel määral Ahjal filmitust. Ühe erinevusena tuli esile, et sel korral ei olnud vaja salvestada kooli saabumist ehk õpilaste tegevust vahetunni ajal koridorides. Salvestuseks sai valitud Kivilinna 12. klassi kaks eesti keele tundi ning sama kooli 2. klassi eesti keele ja käsitöö tund, sinna vahele jääv vahetund ning kolmanda tunni algus.

Ettevalmistuse teiseks osaks oli õpetajatega kontakti loomine ning võttekohtade ja -aegade kokkuleppimine.

Kolmandaks vaatasin võttekohad üle ning arutasin õpetajatega nende plaane tundide läbiviimisel. See oli oluline, et teada saada, kas nad plaanivad õppetunni jooksul aktiivselt ruumis liikuda või mitte. Vastavalt sellele sain ma paika panna enda soove kaamera asukohtadeks.

Neljanda ettevalmistuse osana broneerisin Alar Suija juures vajaliku tehnika, mille Alar aitas kooli juurde transportida ning hiljem selle sealt tagasi stuudiosse viia.

3.2.1 Planeerimisprotsessi kokkuvõte ja soovitused

Sisu

Salvestatava materjali sisu tuleks kindlasti meeskonnaga enne kõiki toiminguid läbi arutada, et kõigil asjaosalistel oleks sama arusaam protsessist ja lõpptulemusest. Näiteks antud projekti puhul on põhifookuses õpetaja ning tema tehtav töö tunni jooksul. Kuid samal ajal tuleb arvestada ka inimeste või keskkonnaga, keda/mida õpetaja tunni jooksul mõjutab. Seetõttu oleks hea võimalikult paljude kaameratega võimalikult erinevate nurkade alt salvestada. Lisaks põhifookusele tuleks juurde panna lisafookused, mis antud projekti puhul oleksid õpilased ja õppematerjalid ehk tuleks mõtelda, milliste plaanidega (detailplaan, üldplaan jne) tahetakse filmida. Salvestatava pildi puhul tekib oluline erinevus, kas samal hetkel jääb kaadrisse ainult õpetaja, õpetaja koos tahvliga või õpetaja koos klassiga, sest mõne plaani puhul võib kontekst kaduma minna või materjal esmakordset vaatajat segadusse ajada.

Logistika ja inimesed

Kuna ma ise ei oma isiklikku autot, siis pidin tehnika transportimiseks ka sõiduvahendi leidma. Ahja ja Kivilinna korral tuli mulle appi Alar Suija, kuid soovitan taoliste salvestuste puhul alati arvestada vajadusega sõiduvahendi järele. Kuna lisaks videokaameratele pidin võttekohtades kasutama ka mitut statiivi, siis kogu vaja mineva tehnika hulk kujunes ühe inimese jaoks päris mahukaks.

Logistiliselt pidin arvestama tehnika transportimisele kuluva ajaga, sõiduajaga võttekohta ja tagasi, tehnika ülespanekuga ja hilisema kokkupanekuga võttekohas. Iga tegevuse jaoks oleks hea varuda vähemalt 5-10 minutit lisaaega, et potentsiaalsete probleemide puhul saaks rohkem reageerimis- ja tegutsemisaega. Soovitan eelnevalt ka uurida, kas võtete ajaks oleks võimalik enda isiklikud asjad ja muu tehnikaga kaasas käiv jätta kuskile turvalisesse ruumi.

Võttekohtade ülevaatamisel oli olulisel kohal ka inimestega kohtumine ja suhtlus. Ülevaatamise puhul loodi esmane kontakt salvestuste läbiviija ning salvestustes osalejate vahel. Kui pidin salvestuspäeval võttekohta minema, teadsin juba täpselt, kus asuvad õige ruumid ning kelle käest saaksin vajaduse korral abi paluda.

Antud projekti puhul sain abilistena kasutada Ahjal kahte ja Kivilinnas ühte inimest. Kuna Ahjal pidin salvestama ka kooli tulekut eri kohtadest samaaegselt, siis teise operaatori (Toomas) olemasolu kujunes äärmiselt vajalikuks abijõuks. Kuigi mul oli võimalus Toomast kasutada ka õppetunni salvestuse ajal, otsustasin teda jätta kasutamata, sest ta oleks suure tõenäosusega saanud õpilaste seas suurema

11

tähelepanu osaliseks kui statsionaarne kaamera. Samas oli temast ja Alar Suijast kasu tehnika viimisel klassiruumi, mis lubas mul aega veidi paremini planeerida tehnika ülespanekuks. Kivilinnas ma ei kasutanud Alari abi, et asjad autost võttekohani viia, sest tundsin nendel hetkedel, et suudan iseseisvalt hakkama saada. Kahjuks ühe tunni algus kannatas just ajapuuduse tõttu, kus ma ei suutnud üksi kõiki kaameraid võimalikult kiiresti valmis seada. Seepärast soovitan alati vähemalt ühe inimese kaasamist kasvõi asjade transportimisse ja paremal juhul ka tehnika ülespanekul ja õigesse seadistusse sättimisel.

Eelteadmised

Teades tunni sisu ning õpetaja tegevust, on võimalik ennetada mitmeid potentsiaalseid probleeme. Selle järgi sain näiteks valida optimaalse kaamerakoha Kivilinna 2. klassi tunni jaoks, kui ühe õppetunni ajal kogunes õpetaja koos lastega klassi taha vaiba peale. Kuna mina olin sellest teadlik, sain paigutada nii ennast kui kaamerat, ilma et oleksin teistele ette jäänud. Samas sain ma kvaliteetse pildi ka vaibal toimuvast.

Enne võttele minekut tuleks tutvuda veel tehnikaga, sest see aitab näiteks võttekohas kaamera või diktofoniga käsitlust kiirendada. Eelteadmiste puhul võiks iga operaator teada nii teoorias kui praktikas, kuidas erinevate seadmete puhul seadistust muuta.

Mitme inimesega salvestamise puhul, nagu tegutsesin Toomasega Ahja koolis, võiksid osalised olla teadlikud teise inimese plaanist. See aitab vajaduse korral kaaslasega kiiremini kontakti luua ning üksteist aidata. Samuti saab niiviisi vältida segadusi (nt astud kogemata kohta, mida parasjagu salvestatakse).

Võttekoha tingimused

Võttekohas tuleks teada saada, kas ja millisest suunast paistab päike. Oluline info, et saaks arvestada kaamera paigutamisel, sest kaamerasilma paistev päike muudab salvestatava materjali kvaliteedi halvemuse poole, kui mitte kasutuskõlbmatuks. Vahel saab akendele tõmmata kardinad või rulood ette, kuid näiteks koolikoridoride puhul alati sellist võimalust pole. Samuti tuleks uurida, kus asuvad tehisvalguse allikad ning kas ja kuidas saab neid võtte ajal rakendada. Sellest tulenevalt saab operaator vastavalt vajadusele seadistada kaamerat.

Sarnane olukord kehtib heli salvestavatele seadmetele. Kivilinna ühe tunni salvestuse ajal juhtus näiteks õues keegi ehitustöid tegema. Seda infot minul varem ei olnud ning hiljem salvestuse ülevaatamisel selgus, et see segas mingil määral helist arusaadavust. Kui taoline kõrvaline segaja peaks olema selge enne võttele minekut, siis soovitaksin võtteaega või -kohta muuta. Sarnast segamist võib põhjustada näiteks lähedal toimuvad spordivõistlused või kõrvalruumi muusikatund, kus mängitakse valju muusikat.

Tehnika kasutuse planeerimine

Soovitan tehnika broneerida vähemalt nädal enne salvestust. Samuti enne salvestust soovitan tehnika üle vaadata, et võimalike probleemide korral jääks aega lahenduse leidmiseks. Probleemide hulka võivad kuuluda ka näiteks tühjad akud.

Tehnika puhul oleks ideaalne, kui kaasas oleks nii laetud lisaaku kui vooluadapter (vastavalt seadme asukohale ka vajaliku pikkusega pikendusjuhe). Kui aku saaks salvestuse ajal tühjaks, oleks võimalik kasutada vooluadaptrit ning võimaliku elektrikatkestuse puhul saaks üle minna ainult akutoitele.Antud projekti puhul kasutasime kaamerates 16 GB suuruseid mälukaarte, kuhu teoreetiliselt peaks mahtuma umbes 4 tundi salvestust (nii SD- kui HD-formaadis). Samas tuleb meeles pidada, et olenemata formaadist tükeldatakse materjal iga teise tunni tagant. See tähendab, et kui salvestada 3,5 tundi järjest, siis mälukaardile tekiks kaks faili, mille pikkusteks oleks vastavalt 2 tundi ja 1,5 tundi.

12

3.3. Võttepäev ja salvestused3.3.1.Salvestused Ahja koolis Ken Rohelaan: Esimene salvestus oli minu jaoks kahes rollis. Esiteks tegutsesin operaatori ehk kaameramehena ja teises rollis pidin olema Toomase jaoks vajaduse korral juhendaja.Esialgne plaan oli kolmel korrusel (keldrikorrus, esimene korrus ja teine korrus) salvestada ajaliselt võrdse pikkusega, kuid sündmuste jooksul muutsin ajalist paiknemist. Kuna salvestuse alguses tuli kooli väga vähe õpilasi, kulutasin keldrikorruse võttekohas ligi 15 minutit. Samamoodi käitusin esimesel korrusel, kus umbes 15 minuti jooksul salvestasin kolmes erinevas asukohas. Viimased kümme minutit salvestasin teisel korrusel kahes asukohas.Salvestuste ajal käitusid lapsed tavapärasest teisiti, üritades rohkem demonstratiivselt käituda või vastupidiselt kaamera ette jäämist vältida. Mitmel puhul nii esimesel kui teisel korrusel läksid lapsed pigem minu selja taha. Selle probleemi sain lahendada juba varem paika pandud asukoha vahetusega, kuigi vahetuste esialgne eesmärk oli pigem vaheldusrikkus ja esteetilisus. Samal ajal oli salvestuse puhul märgata erinevat käitumist just vanuseliselt, kui kuni 5.-6. klassi õpilased tundusid käituvat tavapäraselt, kuid vanemad poisid tahtsid rohkem tähelepanu saavutada, käitudes provokatiivsemalt.Toomase puhul panin tähele, et ta jäi esialgselt paika pandud ajagraafikust maha nagu minagi, kuid erinevalt minust viibis ta keldrikorruse ja esimese korruse võttekohtades kauem. Tulemuseks oli ajanappus kolmanda korruse võttekohas, kus ta sai salvestada ligikaudu 4-5 minutit. Kui mina hakkasin esimeselt korruselt salvestust lõpetama, käisin korraks ka Toomase juurest läbi, et tal soovitada järgneva paari minuti jooksul teisele korrusele minna. Toomas tuli oma viimasesse võttekohta natuke hiljem, millest tingituna ta ei saanud enam väga palju arvestatavat materjali. Põhjuseks võis olla ka aja tajumine kaameraga salvestamisel, millelaadset kogemust Toomasel varem polnud.Teise salvestuse plaanitud algus lükkus natuke edasi, sest ma ei jõudnud tehnikat piisavalt kiiresti töövalmis seada. Kuigi Toomas ja Alar aitasid mul asju klassiruumi viia, pidin tehnika töövalmis seadma iseseisvalt. Liitklassi salvestuse jaoks pidin valmis seadma ühe väikese kaamera, ühe suure kaamera, ühe diktofoni ja õpetaja külge ühe rinnamikrofoni. Peamine mure tekkis suure kaameraga, sest ma ei jõudnud tunni alguseks paika panna värvide tasakaalu, ava ja teravust.Kui olin suure kaameraga ligikaudu 20 minutit salvestanud, hakkasin kiiresti väsima. Nimelt ei olnud ma teadlik, kuidas saaksin salvestavat pilti jälgida displeilt, mistõttu silm väsis märksa kiiremini. Sellest tulenevalt hakkas halvenema ka minu kui kaameramehe töö, sest mitmel korral jäin õpetaja kaadris hoidmisega hiljaks (eriti keskplaanis) või ei suutnud ma piisavalt keskenduda enda kui operaatori ülesannetele (näiteks heli kontrollimisel).Vahetunnis võtsin enda jaoks umbes viis minutit puhkeaega, kuid sellegipoolest sättisin kaamera sellisesse kadreeringusse, et saaksin võimalikult palju infot edasi salvestada. Samal ajal kontrollisin väikese kaamera ja lauale asetatud diktofoni olukorda. Suurelt kaameralt sain kontrollida õpetajale pandud rinnamikrofoni töökorrasolekut.Pärast teise tunni lõppu lõpetasin salvestamise. Sellele järgnes umbes 15 minutit tehnika kokkupanekut, 5 minutit tehnika viimist autosse ja 30 minutit sõitmist Tartusse.Kolmanda salvestuse tegin ligi kaks kuud hiljem, kui valminud klippide ülevaatamisel andis kommentaare Ahja liitklassi tunde läbi viinud õpetaja Aili Siitoja. Salvestuse jaoks kasutasin ühte väikest kaamerat ja ühte diktofoni. Materjali ülevaatamisel lisas õpetaja ise kommentaare, samuti tegin vaatamise ajal pause, et esitada täpsustavaid küsimusi nähtu põhjal. Kogu salvestus kestis ligikaudu 1,5 tundi.

3.3.2 Salvestused Kivilinna koolis

13

Ken Rohelaan: Kivilinna koolis tegin salvestused kolme võttepäevaga, kus 30. jaanuaril ja 1. veebruaril salvestasin 12. klassi eesti keele tunde ja 13. veebruaril 2. klassi tunde.

30. jaanuari salvestus tundus minu jaoks lihtsam kui Ahjal, sest teadsin juba täpsemalt, kuhu kaamera panna ning millele peaksin enda juhitava kaameraga rohkem tähelepanu pöörama. Sel korral sain kasutada kaamera displeid salvestatava materjali jälgimiseks, mis hõlbustas minu tööd ja aitas kaasa keskendumisvõime hoidmisele. Võrreldes Ahjaga oli kaamera paigutamine raskendatud, sest klassiruum oli tihedamalt mööbliga sisustatud. Kui klassi ees oleva statsionaarse kaamera jaoks leidsin piisavalt hea koha, siis klassi tagumises osas oli ruumi nii palju vähem, et keskmise rea tagumine pink jäeti minu tõttu tühjaks. Samuti olin sunnitud kaamera paigutama vahekäigu lõppu, sest keskmise rea viimase pingi taha poleks ma koos kaameraga enam mahtunud. Hilisemal materjali ülevaatamisel selgus, et klassi ees olnud kaamera kadreering jäi kehvaks, sest kaadrisse jäi liiga palju lage ja “tühja ruumi”. Salvestus kestis ligikaudu 50 minutit, millele lisandus tehnika ülespanekule ja pakkimisele kulunud 25 minutit.

1. veebruari salvestus oli kaamerate asukoha poolest sama. Seekord proovisin klassi ees oleva kaamera kadreeringule seadmete ülespanekul rohkem tähelepanu pöörata, mis minu hinnangul ka õnnestus. Tunni käigus esinesid kaks probleemi, millest üks oli seotud heli ja teine pildiga. Helimure oli põhjustatud väljaspool maja teostatavate ehitustööde tõttu, millest tekkinud müra kostus ka klassi ning raskendas salvestatud heli arusaadavust. Pildimure oli seotud klassitulede kustutamisega, et õpetaja saaks projektorit kasutada ning õpilastele näidata klassi ees oleval ekraanil materjale. Siinkohal oli oluline eristada, kas pärast projektori kasutamist taastati valgus samamoodi või mitte. Sellest olenes, kas ma oleksin pidanud uuesti seadistama värvide tasakaalu või mitte. Kuna enne ja pärast projektori kasutamist pandi põlema sama palju tehisvalgusteid, siis ei olnud vajadust värvide tasakaalu uuesti seadistada. Salvestusaeg oli sama, mis 30. jaanuaril.

13. veebruari salvestuse ajaks sain lisaülesande kolmanda kaamera katsetusliku kasutamisega, mille paigutasin klassi ees oleva kaamera kõrvale ja sellest natuke madalamale. Eesmärk oli keskplaanis salvestada kahe õpilase tegevust. Salvestuse algus viibis ligikaudu 5-6 minutit, kuna ma ise jõudsin võttekohta mõned minutid hiljem ning samuti võttis aega kolmanda kaamera ülespanek (hilisemal arutlusel selgus, et oleksin võinud kolmanda kaamera panna üles vahetunnis, kuna ma ei kasutanud seda esimese salvestatava tunni jooksul). Kui suur osa tundidest läks salvestuslikel eesmärkidel vastavalt seatud plaanile, siis murekoht tekkis tunni osas, kus õpetaja läks koos õpilastega klassi taha vaiba peale. Kuigi sealt sain enda juhitud kaameraga piisavalt kvaliteetse pildimaterjali, jäi puudu helist. Nimetatud asukohas salvestus küll korralikult õpetaja räägitud jutt, kuid õpilaste sõnavõtt jäi heliliselt nõrgaks, sest lauale õpetaja lauale asetatud diktofon ei suutnud ruumi teisele poolele ja laudade varju jäänud vestlust korralikult salvestada. Salvestusaeg oli ligikaudu 2,25 tundi, millele lisandus tehnika ülespanekule ja pakkimisele kulunud 35 minutit.

3.3.3. Salvestuspäevade kokkuvõtlikud soovitused Ken Rohelaan: Salvestuspäevade edukaks läbimiseks on vaja põhjalikku eeltööd. Loomulikult ei ole alati võimalik end kaitsta ootamatute muutuste eest nagu minu Kivilinna salvestusel seganud ehitustööde müra, kuid võttekohtade ülevaatamise käigus peaks selguma potentsiaalsed ohud, mis võivad langetada salvestatava materjali kvaliteeti.

Tehnika ülespanekul ja pakkimisel soovitan võtta aega pigem varuga. Kahe kaameraga salvestamisel kulus minul seadmete ülespanekuks ligikaudu 10 minutit, kuid soovitan aega võtta 15 minutit. Kolme kaamera ülespanekul kulus 15 minutit, mistõttu soovitan selleks aega varuda 20 minutit. Seadmete ülespanek ei tähenda vaid statiivi ja kaamera kotist väljavõtmist, vaid ka akude kontrolli, pikendusjuhtmete vedamist, kadreeringu sobitamist ning muid seadistamisi. Samal ajal tuleb meeles pidada, et taoliste salvestuste puhul oleks nii tehnika kui operaator võimalikult vähe segav faktor nii tunni läbiviija kui õpilaste jaoks. Asjade pakkimisel tuleks alati kontrollida, kas kõik kaasavõetud seadmed on

14

tagasi pandud omale kohale. Samuti tuleb võttekoht jätta endast samasse olukorda, kui see oli sinna saabumisel.

Kui tegemist on pika salvestusperioodiga, kuhu jääb mitu järjestikkust õppetundi, siis vahetunni jooksul soovitan kõik seadmed üle kontrolliga. Selle eesmärk on vältida võimalikku akude tühjenemist, vajaduse korral reguleerida seadmete seadistust (nt värvide tasakaal, kadreering). Samuti tuleks salvestuse jooksul aeg-ajalt jälgida, kas kõik seadmed töötavad vastavalt soovile. Kui näiteks on näha, et eemalolev teine kaamera enam ei tööta, siis tuleks enda juhitud kaamera panna üldplaani peale ning teise kaamera probleemiga tegeleda. Kui näiteks on märgata, et rinnamikrofoniga on probleemid (nt akupatarei on saanud tühjaks, mõni ühendus on vigane), siis tuleks need kohe eemaldada. Siinkohal tuleb meeles pidada, et salvestuse ja tehnika eest vastutab just selle läbiviija, mistõttu on probleemide korral mõistlikum tegutseda võimalikult kiiresti, mitte oodata “sobiliku” hetkeni.

3.4. Montaaž 3.4.1. Ahja

Ken Rohelaan: 19.12.2012Esimese etapina vaatasime projektis osalejatega läbi kõik Ahjal salvestatud materjali. Koosolek kestis kell 12:00-16:00, mille jooksul sain teada tehtavad klipid kui ka õpetajaga tehtava intervjuu/kommentaari küsimused.

02.01.2013Alustasin esialgsete klippide valmistamist Kadri Uguri ja enda märkmete põhjal. Salvestustest õige materjali lõikamiseks kasutasime esialgu orientiirina kaameral näidatavat ajakulu. Sellega seoses tekkisid probleemid, kuna mitmel korral materjali lõikamisel ja klippide valmistamisel ei klappinud numbrid, mistõttu pidin tihti „mustast“ materjalist õige koha ise otsima ning vastavalt vajadusele selle valmis lõikama. Kuna märkmetes olid olemas nii klippide kirjeldused kui ka pikkused, siis see kergendas mingil määral monteerimist. Siinkohal oleks olnud targem salvestatud materjalile lisada timecode, mis oleks hõlbustanud „mustas“ materjalis orienteerumist. Monteerimiseks kulus aega 4 tundi ja 20 minutit. 07.01.2013Esialgsete klippide ülevaatamine koos Kadri Uguriga ning muudatuste arutamine. Klippide ülevaatamisel selgus kui palju on kasulikku materjali, kas on midagi vaja juurde teha, mida on vaja muuta ning mida saaksin arvestada järgmiste salvestuste jooksul. Ülevaatamiseks kulus ligikaudu 2 tundi. 09.01.2013Alustasin eraldiseisvate klippide monteerimisega. Ligi kolme tunniga tegin kaheksa klippi liitklassi esimesest tunnist ja sellele järgnenud vahetunnist. Monteerimisel võtsin arvesse ka esteetilisust, mistõttu proovisin võimaluse ja sobivuse korral kasutada erinevaid kaamerapilte ja lõigata välja „tühjad“ kohad, kus vaataja jaoks ei toimunud olulisi sündmusi. „Tühjade“ kohtade väljalõikamine oli kooskõlastatud Kadri Uguriga ning hilisemal vaatlusel tundi läbi viinud õpetajaga sain kinnituse, et klippide puhul ei olnud kontekst muutunud või kaduma läinud. 10.01.2013Jätkasin monteerimisega. Järgmisel päeval sain valmis kuus klippi teise tunni kohta. Ajakulu umbes 2,5 tundi.

15

11.01.2013Kolmandal monteerimispäeval valmistasin üksteist klippi kooli saabumise kohta. Ajakulu ligi 3 tundi. 14.01.2013Neljandal monteerimispäeval panin klipid kokku kaheks suureks videoks. Esimene video koosnes kooli saabumise klippidest, teise video moodustasid liitklassi tundide ja nende vahele jäänud vahetunni klippidest. Klippide ehk eriteemaliste lõikude eristamiseks kasutasin üleminekuefekti, kus ühe klipi lõpus muutub ekraan sujuvalt mustaks ning järgmise algus järgneb samamoodi sujuva üleminekuga. 17.01.2013Vaatasin taas Kadri Uguriga valminud klipid ning tegin vastavalt arutelu tulemustele muudatusi. Muudatuste alla kuulusid näiteks klippide pikendamised/lühendamised, kaamerapildi vahetamine, pildiallkirjade muutmine. Eesmärgiks oli saada võimalikult hea kooslusega klipp nii tehnilise poole (selle eest vastutasin peamiselt mina) kui sisulise poole (Kadri Ugur) pealt.

09.03.2013Valmistasin õpetaja kommentaaridest kaks klippi. Üks klipp oli mõeldud konkreetse lõigu kohta ning teine klipp pidi andma kokkuvõtliku kommentaari kogu päeva jooksul salvestatud kahe tunni kohta. Kommentaariklippide puhul üritasin rohkem rakendada teleajakirjanduslikke võtteid, kus räägitavale lisasin katte- või lisamaterjalina tunnis salvestatud lõike.

3.4.2. Kivilinn

Ken Rohelaan:04.02.2013-07.02.2013Kolmel monteerimispäeval (4., 5. ja 7. veebruar) proovisin sünkroniseerida Kivilinna 30. jaanuari ja 1. veebruari salvestisi. Kuna videofailid olid seekord salvestatud HD-formaadis, siis võttis andmete töötlemine märksa kauem aega kui Ahja salvestuste puhul. Üks mure tekkis automaatse sünkroniseerimisega, kus arvuti ei suutnud tuvastada ühilduvaid heliribasid, mistõttu pidin sünkroniseerima käsitsi.Samuti oli eesmärk hakata sünkroniseeritud materjale töötlema, kuid siis hakkasid tekkima probleemid, kus ei olnud võimalik kaameranurki vahetada. Lõpuks Alariga katsetades ja arutledes jõudsime lahenduseni, kus saime sünkroniseeritud materjali töödelda nii, et kasutaksin enamasti pilt-pildis ning two-up ja three-up (ekraanil on näha võrdses suuruses samaaegselt mitme kaamera pilti) võtet koos ajakoodiga. Ajaline kulu kokku ligikaudu 6 tundi.

14.02.2013Valmistasin kolm pikka videot teistele ülevaatamiseks. Tegemist oli põhimõtteliselt musta materjaliga, kuid ülevaatamise lihtsustamiseks kasutasin two-up ja three-up võtet koos ajakoodiga, mille järgi said teised materjali ülevaatamisel valida lõigud, millest eraldi klippe valmistada. Pikkade videote hulka kuulusid 30. jaanuari salvestus, 1. veebruari salvestus ja 13. veebruari salvestus. Jätsin arvuti ööseks faile kokku panema.

15.02.2013Avastasin, et arvuti ei olnud minu videosid suutnud lõpuni kokku panna, kuna arvuti kõvakettal sai ruum otsa. Seda põhjustas HD-formaadis materjali töötlemine, mis on väga mahukas. Samuti avastasin enda vea, et tegelikult oleksin pidanud töötluse jaoks kasutama Final Cut Pro programmis uue klipi valmistamisel PAL SD seadistust, kuid olin teinud seda HD seadistusega. See tähendas taas ajakadu ning

16

uuesti vajadust arvuti poolt video kokkupanekut. Seekord oli vähemalt ajaliselt lihtsam asjaolu, et teadsin täpselt vajamineva materjali pikkust ning sünkroniseeritud kohti.

25.02.2013Valmistasin 10 klippi Kivilinna 12. klassi eesti keele tundidest vastavalt Eva Ingerpuu soovitustele. Klippide valmistamisel rakendasin pilt-pildis võtet. Ajakulu ligikaudu 3 tundi.

3.4.3. Montaaži soovituste kokkuvõte

Ken Rohelaan: Antud projekti puhul pean väga oluliseks mustas materjalis orienteerumist, sest mitmel

korral aitas see mul monteerimisprotsessi kiirendada, olenemata probleemidest. See tähendas, et ma ei

pidanud salvestatud materjali algusest lõpuni läbi vaatama, vaid sain mingil määral ka mälu järgi õiged

kohad leida ning nende järgi vastavalt juhindudes monteerida.

Teine oluline aspekt on monteerimisprogrammi tundmine. Kuigi olen Final Cut Pro

programmiga töötanud ka ühe õppeaine raames, tundsin sellegipoolest mitmel korral end taasavastaja

või vahel ka võhiku rollis. Tegemist ei ole programmiga, mida saaks päeva pealt hakata kasutama.

Samuti tuleb kasuks kiirklahvide rakendamine, mis kiirendab oluliselt tööd.

Minu üks soovitus on pärast töö valmimist kindlasti kontrollida nii pildi, heli kui sisu korrektsust.

Pildi poole pealt tuleb vaadata, kas see on tehniliselt korras ning esteetiliselt vaadatav. Heli puhul tuleb

kontrollida arusaadavust ja tugevust. Tihti unustatakse heli monteerimisprogrammis lõplikult paika

seadmast, mistõttu võib kogu klipi väärtus olulisel määral kannatada. Olen mitmel korral ise selle vastu

samuti eksinud. Sisu puhul tuleb kindlasti vaadata, ega lõigud ei lõppe poole lause või mõtte pealt.

Samuti peaks vastavuses olema kattematerjali või lisaelementide (nt tiitrid) lisamine.

Pärast klipi valmimist tuleks teha kontrollvaatamine algusest lõpuni. Selle põhjal on kergem leida

vigu ning samuti tekib parem ülevaade kogu klipi edastatavast kontekstist, mida monteerimise ajal ei

pruugita märgata.

Kontrollvaatamine tuleks teha ka hilisemal video formaadi muutmise ajal (nt soovitakse mov-fail

teha mp4-ks). See peaks näitama, kas pilt ja heli funktsioneerivad vastavalt vajadusele või mitte.

4. Heli- ja pildisalvestuse tehnilised küsimused

4.1. Salvestusel kasutatud tehnika kirjeldus

17

Ahja koolis tund salvestati paralleelselt kahe kaameraga (Sony HDR-11 koos Sony VCT-870RM

statiiviga (kaamera A) ning Sony HDR-AX2000E koos Manfrotto statiiviga (HDR501 statiivipea)

(kaamera B)), milledest klassi eesosas asuv kaamera (A) salvestas üldplaani õpilastest ning klassi

tagaosas paiknev kaamera (B) jälgis õpetaja liikumist, tarvidusel sisse välja suumides.

Kaamera B salvestas õpetaja rinnamikrofoni heli, lisaks oli õpetaja lauale paigutatud eraldi

helisalvesti Zoom H1.

Kaamera A heli kasutatakse üksnes sünkroniseerimiseks, st. kaamera salvestuse sidumiseks teise

kaamera ja helisalvestiga.

Operaator juhib kaamerat B. Kaamerad ja helisalvesti on seatud käsijuhtimisrežiimi,

võimaldamaks hilisemat töötlust. Automaatne ava, fookuse ja helinivoo seadistamine pole mingil juhul

lubatav, kuna taolised salvestused pole kasutatavad monteerimiseks. On mõeldav automaatse valge

balansi kasutamine, ent sellisel juhul on kaamerate pildi tonaalsus mõnevõrra erinev ja monteeritud pilt

võib vajada vastavat korrigeerimist, vastasel juhul võib kaadrite erinev värvitasakaal häirivalt mõjuda.

Helinivoo seadistatakse, arvestades 0 dB VU = -12 dBFS (digitaalne täisskaala), mis on laiatarbe

digitaalkaamerate de facto standard. Nivootipud tohivad ulatuda kuni -6 dBFS. Soovituslikult ongi

lihtsam seadistada optimaalset nivood tippnivoo järgi, järgides lisaks seda, et seadistusnup(p)u(de) asend

võiks jääda 1/2..3/4 ulatusse käigust, vastasel juhul võib olla tegemist mingi tehnilise probleemiga

(näiteks, vales asendis sisenditundlikuse nupud vms).

Sünkroniseerimise lihtsustamiseks on tarvilik, et kaamerad käivitataks enamvähem korraga ja et

neid hoitaks pidevalt töös kuni võtte lõpuni. Vastasel juhul on järeltöötluses suur ajakulu, mille põhjustab

tarvidus igas taolises vahekohas pilt ja heli uuesti sünkroniseerida.

Leidsime, et automaatne sünkroniseerimine FCPX vahenditega tihti soovitud tulemust ei andnud,

tõenäoliselt tingis selle mikrofonide suur omavaheline kaugus, nii et salvestised polnud piisavalt sarnase

heliga masintuvastuseks, nii et lihtsam oli käsitsi sünkroniseerida (viia eri kaameratega filmitud materjal

omavahel ajalisse kattumisse).

Sünkroniseerimise alus (reference base) on materjal, mis on filmitud rinnamikrofoni heli

salvestava kaameraga B. Ülejäänud kaamerad ja helisalvesti(d) viiakse sellega sünkrooni heliribade

kuulamise ja visuaalse võrdlemise alusel. Üldjuhul on piisav ühe kaadriku täpsus (1/25 sekundit), sellisel

juhul pole ka suures plaanis märgata pildi ja heli ajalist nihet. Suurem nihe (2 ja enam kaadrikku) mõjub

pildis väga häirivalt.

Katsetasime nii SD kui HD formaadis salvestamist, mõlemal puhul tekkivad materjali töötluseks

ettevalmistamisel ja töötluse käigus spetsiifilised probleemid, mis nõuavad tööprotsessi kirjelduse väga

täpset järgimist.

18

4.2. Salvestuse töötlemine: andmete import ja eksport

Tuleb arvestada, et antud protsess sõltub väga oluliselt kasutatavast riist ja tarkvarast ning toodud näited

on kehtivad konkreetse lahenduse kontekstis.

Salvestuse import oli erinev, sõltuvalt, kas tegu oli MPEG2 või AVCHD formaadiga.

Kaamerates kasutatud failisüsteem (FAT32) ei luba suuremate kui 2,2 GB failide moodustamist,

kaamera tekitab salvestusel automaatselt uue faili, kui see piir saavutatakse. Impordil on tarvis need

segmendid kokku liita ilma moonutuste (nt helis olevad augud) tekketa. SD salvestuse puhul ei toeta

FCPX taolist kokkuliitmist ning seega tuleb eelnevalt kasutada abiprogramme.

Järgnevalt konkreetsed näited Sony HDR-AX2000 kasutamisest: http://uttv.ee/naita?id=16885

MPEG2 (SD) kasutamise korral: Kaamera salvestusmeedia (SD mälukaart) on FCPX jaoks nähtav

lihtsa kettaseadmena (mitte kaameraseadmena), seda ka kaamera enda USB liidest kasutades. Üks

segment on ligikaudu 29..32 minutit pikk. Impordil segmente automaatselt kokku ei liideta (FCPX

10.0.7). Segmente kokku tõstes (nii käsitsi, ots-otsaga, kui kasutades multicam klipi tekitamist ajakoodi

järgi) jääb eelneva segmendi lõppu helisse u. 1..2 sekundi pikkune tühi auk.

Vajadusel on MPEG2 faile võimalik kaardilt / kaamerast otse kopeerida, kasutades failihaldurit

(OS X keskkonnas Finder).

Import kasutades MPEG Streamclip'i (vabavara, Win/Mac).

File > Open Files valikus tuleb liidetavad klipid korrektses järjekorras valida ning järgnevalt

kasutada funktsiooni Fix Timecode Breaks

Klipid liidetakse korrektselt kokku ja eksporditakse QuickTime'i konteinerisse, kas QuickTime-

DV või Apple Prores422 koodeksit kasutades.

Saadav fail on suure mahuga - 5 minutit/GB, seega on 45 minutiline õppetund mahuga ~9GB.

Samas ei tekitata järgneval töötlemisel SD vormingus enam töökoopiat ja üldjuhul ka renderfaile (teatud

liiki ajutised töökoopiad).

Kuna tarvilikud segmendid tuleb leida ja õigesse järjestusse panna käsitsi, on lihtne teha vigu (nt

segmentide vale järjekord, mõni segment puudu). Samas on tegevus kõige rohkem kontrollitav ja

kokkuvõttes kiirem.

Import kasutades Sony abiprogrammi (Sony Camera Content Manager, olemas vaid Windows

keskkonnale).

19

Klipid liidetakse korrektselt ja tekitatakse MPEG2 fail Program Stream konteineris. Meie

probleemiks oli, et FCPX (seisuga versioon 10.0.7) ei impordi otse MPEG2 PS vormingut. Samuti esines

korduvalt programmi “kinnikülmumist”.

Lahenduseks on kasutada videovoo „ümbervalamist“ (rewrapping) .MOV konteinerisse. Selleks

on kaks võimalust, kas tasuline abiprogramm ClipWrap (OS X), või ffmpeg / ffmbc vabavaraline

tarkvara. Viimane on olemas kõigile levinumatele keskkondadele (OS X/Windows/Linux) ja omab nii

graafilise liidesega kui käsurea variante. Viimasel puhul saab seda rakendust kasutada näiteks otse

failiserveris, skriptides jne.

Kasutatud käsurida on järgmine:

$ ffmpeg -i sisendfail.mpg -vcodec copy -acodec pcm_s16le -o väljundfail.mov

Antud näites videovoogu ei töödelda, heli viiakse AC3 vormingust üle pakkimata PCM

vormingusse (algsete parameetritega, 16bit/48kHz little-endian), sealjuures faili suurus mõnevõrra

kasvab. QuickTime konteineris olev AC3 helivoog võib tekitada probleeme, seepärast on see operatsioon

kindlasti vajalik.

Saadud fail imporditakse FCPX'i.

On võimalik, et FCPX tulevased versioonid võivad teostada SD impordi korrektselt, välistades

abiprogrammide vajaduse.

Salvestus HD lahutust kasutades, ingest samas masinas, edasine töötlus HD’s: NB! kaamera kaardil

olevaid faile EI TOHI OTSE KOPEERIDA! AVCHD vormindus on väga tundlik toimingute suhtes, mida

teostatakse otse failisüsteemile, st läbi failihaldurite.

Import toimub otse FCPX'i, kaardil olevad klipid näidatakse ja imporditakse korrektselt

(liidetult).

NB! Events kausta tekitatakse lisaks suur töökoopia Apple ProRes422 formaadis, materjali

kasutamisel SD formaadis projektis tekitatakse projektikataloogi renderfailid samas formaadis.

Import FCPX'i ja tarvidusel levitamine

1) Salvestuse jaoks tekitatakse Event sobiva nimega (nt. Ahja_06_12_2012).

2) Imporditakse kõik seotud materjalid sellesse, jälgides, et oleks valitud failide kopeerimine.

3) Lastakse FCPX'il teostada eksport ja failide analüüs (taustaprotsessid peavad olema lõppenud).

Kui soovitakse teostada edasist tööd mujal (või arhiveerimiseks), võib saadud kataloogi (asub

Final Cut Events all) kopeerida kas võrgukettale või siis vastava arvuti Final Cut Events kataloogi.

20

HD + SD (salvestus HD, ingest, kohene konverteerimine SD'sse): Võimalik on teostada import FCPX'i

või Sony Camera Content Manager abil. Teisel juhul on kättesaadavad ka puuduva indeksiga, FCPX

poolt mitteloetavad mälukaardid.

Kasutades FCPX'i: Jälgida, et importimise dialoogis poleks lubatud optimeeritud ja proxy meedia

tekitamine! Event kaustas olevas Original Media alamkaustas tekitatakse iga kaamera materjalist QT

konteineris olev h.264 fail HD formaadis (AVC-1). Need avatakse konveiertöötlust (batch processing)

kasutades StreamClipi'ga ja tekitatakse kas QuickTime-DV või Prores422 tööfailid. Originaalmeedia

arhiveeritakse.

Töökoopiad imporditakse edasiseks monteerimiseks töökohaarvutisse.

Ingest'i võib teostada ka töökohaarvutis, Event’i, kuhu import tehti, ei tohi otse kasutada, vaid

tuleb Streamclipi või ffmpeg’i abil teostada eksport SD'sse ja saadud failid uuesti importida FCPX'i.

Must materjal esitatakse läbivaatamiseks two (rohkemate kaamerate korral three, jne)- up kujul,

kus kaamerate sünkroniseeritud pildid on korraga kaadris, lisaks on näha EBU ajakood. Valikud

esitatakse ajakoodi põhjal, lisades montaažilehel täpsustuseks kaadri algus ja lõpufraasi / tegevuse.

Läbivaatamiseks esitatav materjal viiakse MP4 vormingusse kasutades SD-PAL veerandkaadrit

(512x288 pikslit).

5. Juhtumite moodustamine: analüüsiküsimuste, transkriptsioonide ning lisamaterjalide valmimine

Esialgses projektis defineeriti juhtumina ühe pealkirja all olev videolõik, selle kohta esitatavad

analüüsiküsimused ja võimalikud analüüsinäited; mõnede juhtumite puhul transkriptsioon, mõnede puhul

esinenud õpetaja enda kommentaarid. Analüüsiküsimuste koostamisel on praegu kasutatud ainult

töörühma pädevust, kuid vajadus erialaspetsialiste kaasata sai pilootprojekti käigus igati ilmseks.

Sünergia eri spetsialistide vahel on oluline, kuna ühte episoodi tunnist võivad näiteks ainedidaktik,

ülddidaktik ja koolipsühholoog vaadata väga erinevate rõhuasetustega. Tudengite ja enesetäiendajate

huvides oleks lisada igale videolõigule võimalikult erinevate asjatundjate tähelepanekutest johtuvad

küsimused ja analüüsiülesanded. Ülesannete mõningane kallutatus isikutevahelise kommunikatsiooni

poole tuleneb töörühma koosseisust ega ole kavatsuslik tuleviku arenguid silmas pidades.

21

6. Materjali viimine võrgukeskkonda

Virtuaalse didaktikakeskuse jaoks sobiva e-keskkonna (õpetajakoolituse videokeskkonna) loomiseks

koostati lähteülesanne, milles määratleti keskkonna funktsionaalsed ja tehnilised nõuded (videote

üleslaadimiseks ja struktureerimiseks ning neile lisamaterjalide lisamiseks vajalikud funktsioonid,

süsteemis kasutatavad olemid, süsteemi kasutamise intensiivsus, kasutajaliidese vorm, turvalisusnõuded

jms).

Et videokeskkonna esmased funktsioonid (videote ja lisamaterjalide üleslaadimine,

struktureerimine ja esitamine) kattuvad UTTV omadega (pilootprojekti eksperdi Alar Suija ja IT-

osakonna hinnang), otsustati videokeskkonna loomisel lähtuda olemasolevast UTTV funktsionaalsusest

ning seda vastavalt videokeskkonna vajadustele kohandada.

Videokeskkonna testversioon võimaldab esitada videoobjekte ja nendega seotud täiendavaid

olemeid, mis võivad olla failid (PDF, MP3, MP4 jne) ja viidad. Videoobjekt sisaldab videofaili ning välju

(pealkiri, autor, märksõnad, analüüsi- ja transkriptsiooniväli, õigused jne). Objekte saab vastavalt loodud

taksonoomiale struktureerida ja omavahel siduda. Otsinguvorm võimaldab otsida esitatud videoid

märksõnade põhjal ning lisaks võimaldab keskkond rühmitada videosid kooliastmete kaupa.

E-keskkonda on praegu üles laetud 16 videot suuremast salvestatud ja monteeritud klippide

hulgast. Valikupõhimõtted olid:

1) esitada taksonoomia iga teema all mõni video, et oleks võimalik katsetada erinevaid sortimis-

ja päringuvõimalusi ning e-keskkonna funktsionaalsust ja erinevaid ekraanivaateid kasutaja

seisukohast;

2) esitada videod koos erinevate lisamaterjali kombinatsioonidega, et näitlikustada e-keskkonna

erinevaid võimalusi materjali esitamiseks ja struktureerimiseks (nt videotele „Markuse

individuaalne juhendamine“ ja „Matemaatikatund liitklassis“ on lisatud õpetaja kommentaar,

videole „Täringute abil arvutamine“ on lisatud transkriptsioon ja sellega seotud ülesanne,

kõigi videote juures on analüüsiküsimused koos vastuste või arutelukäiguga).

Kuna tegu on näidismaterjaliga, mille sisulised aspektid alles ootavad õppetöös katsetamist ja

läbiarutamist, ei olnud enamate videote üleslaadimine ja sellele tugimaterjalide koostamine praegu

otstarbekas.

Õpetajakoolituse videokeskkonna testversiooni katsetamise tulemustest lähtuvalt on keskkonda

võimalik muuta ja edasi arendada. Keskkonna taksonoomiat on haldusvaates võimalik hõlpsalt muuta ja

ümber struktureerida. Videoobjektide lisamine on lihtne ning selle kiirus sõltub eelkõige ruuteri

allalaadimiskiirusest. Lähteülesandes on juba kirjeldatud mõned arendusvõimalused, millega suurendada

keskkonna kasutatavust õppetöö mitmekesistamisel (nt kirja saatmise võimalus administraatorile),

22

kasutajamugavust (filtritega otsingusüsteem, mis muutub aktuaalseks, kui keskkonnas on rohkem

videoid) ning turvalist kasutajateringi (link EHISe õpetajate registrisse; praegu on keskkonna kasutajaks

võimalik registreerida TÜ kasutajatunnuse omanikke).

Õpetajakoolituse videokeskkonna testversioon on kättesaadav aadressil:

https://www.is.ut.ee/pls/ois_sso/op_kool (keskkonda sisenemine TÜ kasutajatunnuse ja salasõna abil).

7. Kasutatud ressursside kokkuvõtlik tabel Nimi Tegevus Selleks eeldatavad pädevused Ajakulu tundides

Margus Tõnissaar Taotlus

Administreerimine

vastutus

Eestvedamise ja

koordineerimise kompetents

30 tundi

Alar Suija Tehniline

konsulteerimine

Meedia loomise tehniliste

vahendite tundmine, kasutamise

kogemus ja oskus

30 tundi

Ken Rohelaan Planeerimine praktilise ajakirjanduse

telepõhise aine läbimine, mis

sisaldab kaamerakäsitlust (nt

“reporteritöö”, “ajakirjanduse

põhižanrid”, “telerežii alused”)

ja monteerimist (nt

“reporteritöö”, “ajakirjanduse

põhižanrid”)

Ahja ca 5 tundi;

Kivilinn ca 2 tundi

Ken Rohelaan Instrueerimine praktilise ajakirjanduse

telepõhise aine läbimine, mis

sisaldab kaamerakäsitlust (nt

“reporteritöö”, “ajakirjanduse

põhižanrid”, “telerežii alused”)

Ahja 1 tund

23

Ken Rohelaan Raporti materjali

kogumine

ca 1,5 tundi

Ken Rohelaan Võttepäevad praktilise ajakirjanduse

telepõhise aine läbimine, mis

sisaldab kaamerakäsitlust (nt

“reporteritöö”, “ajakirjanduse

põhižanrid”, “telerežii alused”)

Ahja ca 6 tundi;

Kivilinn ca 5,5 tundi

Ken Rohelaan Montaaž praktilise ajakirjanduse

telepõhise aine läbimine, mis

sisaldab monteerimist (nt

“reporteritöö”, “ajakirjanduse

põhižanrid”)

Ahja ca 27,5 tundi;

Kivilinn ca 25 tundi

Toomas Muuli Võttepäev kaamera käsitlemiskogemus,

instruktaaž

ca 4 tundi

Kadri Ugur Planeerimine Eelnev töökogemus

üldhariduskoolis, sh Ahja

koolis

ca 10 tundi

Kadri Ugur Salvestuste analüüs

ja harjutuste

kavandamine

Eelnev töökogemus

üldhariduskoolides, kogemus

enesekehtestamise ja

isikutevahelise

kommunikatsiooni alal

(lugemus, töökogemus,

õpetamiskogemus)

ca 15 tundi

Inga Kukk E-keskkonna

testversiooni

loomise

koordineerimine,

keskkonna testimine

ja haldamine

Veebikeskkonna haldamise

(tekstide ja failide lisamine

haldusvaates) kogemus

28 tundi

24

Siim Kask E-keskkonna

arendamine

Programmeerimise oskus 80 tundi

8. Otsustusküsimused

1. Stsenaarium, kaamera paigutus ja salvestuse fookus: kas peamiselt jälgitakse õpetajat, klassi

eestvaates, klassi õpetaja selja tagant, õpilasi; millised kooliruumid ja millal jäädvustatakse jne).

Lähtudes kokkulepitud formaadist, oli pilootprojekti üks fookus õpetamine ja õpetaja, järelikult

tuli filmida ja salvestada õpetaja tegevust ja teksti.

2. Mitme kaameraga teha salvestus? Kas kaamera seisab statiivil või on klassis ka operaator, kes

saab kaameraga nt õpetajat jälgida, zoomida jms. Siin on neli võttevalikut:

a. Kaamera jälgib klassi n.ö. “jälgimiskaamerana”. Võttenurk on fikseeritud. Risk: mitmed

olulised stseenid jäävad märkamata (vt http://uttv.ee/naita?id=16885)

b. Kaamera on statiivil kuid inimene suunab ja fokuseerib (vt http://uttv.ee/naita?id=16885)

c. Kaamera on inimese õlal, kes klassis liigub (võimaldab pidevalt hoida fookuses vaid

kindalt inimest). Risk: võtet tegev isik võib tundi häirida (vt http://uttv.ee/naita?

id=16885)

d. Võte toimub mitme kaameraga. See valik võimaldab hiljem pilti kombineerida: näiteks

kaamera järgib korraga nii õpetajat kui ka seda mida teeb terve klass kui ka mõnd üksikut

õpilast. Risk: võte võib klassi veidi häirida; montaaži materjal on suur (vt

http://uttv.ee/naita?id=16885)

3. Milliseid heliseadmeid kasutada? Võimalused:

a. Kaameraheli

b. Heli õpetaja laual olevas salvestusseadmega

c. Õpetaja küljes olev mikrofon

4. Millised lõigud valida? Lõikude sisu valikuks on vajalik õppejõudude ja õpetajate ühine

arutelu, mille alusel saab teha ka tehnilised valikud fookuse, salvestuse esitusviisi jms kohta.

5. Milliseid kaameraid kasutada? Pilootprojekti käigus kasutati järgmisi kaameraid:

25

a. Videokaamerad Sony HDR-AX2000E koos Sennheiser ew100 raadiomikrofoni

süsteemiga, Sony HDR-CX570E, Sony HDR-SR11

b. Helisalvesti Zoom H1

i. Märkuseks raadiomikrofonide kasutamise juurde - alates 2012. aastast on seoses varem

ringhäälingu poolt kasutusel olnud sagedusala vabastamise ning kasutuselevõtuga lairiba

interneti edastamiseks häiritud osade raadiomikrofonide töö teatud sagedusaladel.

Lubatud on kasutada sagedusalasid 470-786 (A, B ja C-band) ning 823–832 MHz (E-

band), sealjuures on võimalikud tugevad häired ja tarvidus leida häirevaba sagedus. See

võib olla suureks probleemiks piiratud ajaressursi korral. Vt täiendavalt

http://www.tja.ee/raadiomikrofonide-kasutamise-tingimused-2. On võimalik, et

lähitulevikus tuleb leida senistele juhtmevaba mikrofoni lahendustele Eesti tingimustes

sobiv alternatiiv. Hetke seisuga on taolised (enamasti professionaalses ringhäälingus

kasutatavad) lahendused suurusjärk kallimad.

6. Andmete maht ja ülekandeprobleemid; import, eksport, arhiveerimine.

a. Etteantud eesmärgiks oli saada edasiseks analüüsiks, töötluseks ja loodavas

õpikeskkonnas (veebis) kasutamiseks sobilikud videosalvestused koolitundidest ja

sealjuures töötada välja taoliste tööde edaspidiseks teostamiseks tarvilik metoodika.

Selgitamist vajavateks küsimusteks olid:

1 optimaalne tehniline lahendus (jälgides sealhulgas hinna / kvaliteedi suhet)

2 võimalikud tekkivad probleemid

3 salvestise tehnilised parameetrid

Algselt nõudmised olid järgmised:

1 tulemust peab olema võimalik vaadata (st lahutus olema piisav) veebis ja/või

teleekraanilt/projektoriga

2 räägitav peab olema arusaadav (kõneleja jutu ja tausta erisus piisavalt suur),

samuti tuleb jälgida nii õpetaja kui klassi tegevust (vahetada vaatenurka, kaadri

suurust jne)

3 toimub hilisem soovitavate lõikude väljavalimine ja töötlus (salvestatakse nö

must materjal)

4 Kasutatavad formaadid peavad olema vastavuses Euroopas kehtivate

standarditega

26

Tunni loomulikku kulgu tohib salvestamisel takistada nii vähe kui võimalik (see välistab

õlalt salvestamise).

Eeltoodust järeldus, et õpetaja räägitavat tuleb salvestada juhtmevaba

rinnamikrofoniga täiendavalt eraldi salvestatavale klassi üldhelile, salvestus peab olema

teostatud vähemalt standardlahutuses (SD) ja kahe või enama statiividele paigutatud

kaameraga. Lõplik videoklipp saadakse nende salvestuste hilisemal monteerimisel.

Sealjuures tuleb jälgida, et tööprotsess peab võimaldama eri seadmetega salvestatu lihtsat

omavahelisse ajalisse vastavusse viimist (sünkroniseerimist). Selgitamaks välja sobilikku

helisalvestuse lahendust, kasutati rööbiti lisaks kaameratega salvestatavale helile ka eraldi

helisalvestit. Õlalt filmimist ei kaalutud tingituna mitmest põhjusest:

1) Puudus selleks sobilik kaamera, vajalik on oluliselt kallima hinnaklassi seade, kui meil

kasutada olev tehnika.

2) Õlalt filmimine eeldab väga suurt kogemust ja on füüsiliselt väga väsitav.

3) Segatakse suurel määral tundi.

Kasutatud kaamerad lubavad kasutada nii standard (SD) kui kõrglahutust (HD). SD

korral toimub salvestus MPEG2-PS formaadis, HD korral H.264 AVCHD formaadis.

Pikkade salvestiste töötlus on hetkeseisuga võimalik teostada üksnes SD lahutusega,

samas võib kaaluda algse materjali säilitamist kõrglahutuse juures, kuna lähiaastatel

muutub HD standard valdavaks.

Küsimus oligi, millised võiksid olla optimaalsed kaamera seaded, millede puhul oleks

tagatud piisav kvaliteet ja mugav materjali import, hoides samal ajal tarviliku kettamahu

minimaalse.

Kasutati läbivalt järgmisi formaate (kuni ekspordini MP4 formaati):

SD salvestus- 16:9 kaadrisuhtega, kaadrisagedus 50i, kaadri suurus 720x576 punkti

(anamorfne DV-PAL). Heli salvestasid kasutatud kaamerad AC3 (Dolby Digital)

vormingusse.

Kaamerad salvestasid massmälule (kõvaketas ja SD kaart) MPEG-2 PS

vormingus, vookiirusel 9 Mbit/sek (HQ režiim) sõltuvalt konkreetsest kaamerast (HDR-

SR11 6 Mbit/sek).

HD salvestus- 16:9 kaadrisuhtega, kaadrisagedus 50i, kaadri suurus 1440x1080

punkti, heli AC3.

Kaamerad salvestasid massmälule (kõvaketas ja SD kaart) AVCHD vormingus,

vookiirusel 9 Mbit/sek (HQ režiim).

27

Helisalvesti salvestas PCM WAVE formaati, parameetritega 16bit/44.1kHz

stereo.

On võimalik kasutada erinevaid vookiirusi, eelistades kas salvestuspikkust või

kvaliteeti. Standardkvaliteedi korral on vookiiruseks konkreetsete kaamerate puhul 9

Mbit/sek, seda nii SD (576i) kui HD korral (1080i).

Töötlemisel tuleb arvestada seda, et materjalist tekitatakse (juhul kui on tegu

MPEG või AVCHD vorminguga) töökoopia Prores422 formaadis, seega on kasutatav

kettaruum oluliselt suurem algsete (kaamera tekitatud) failide mahust.

Nii SD kui HD salvestuse puhul vookiirusel 9 Mbit/sek on 10 minuti

ruumivajadus ca 1 GB, seega jämedalt kulub ühe tunni salvestamiseks 5 GB kettaruumi.

Kaamera kettale ei moodustata aga terviklikku faili, vaid salvestus koosneb 2,2 GB

segmentidest.

Üldistatult võib öelda, et SD salvestus on kettal lihtsalt standartsete MPEG2

failidena, ent AVCHD formaat kujutab endast hierarhilist kataloogipuud koos spetsiaalse

indeksfailiga, ning võib näiteks ettevaatamatuse või tehnilise tõrke korral muutuda

loetamatuks. Taolisel puhul on salvestuse kättesaamine võimalik vaid spetsiaalse

utiliidiga.

Kogemusele tuginedes võib väita, et salvestus ja ingest (salvestuse arvutisse

võtmine) on mõistlik teostada HD's AVCHD formaadis, misjärel originaalmaterjal

arhiveeritakse ja monteerimiseks tekitatakse SD tööfail (kas Prores422, Quicktime-

DV vms võrreldav formaat) Sealjuures on väga tähtis testida konkreetsete kaamerate ja

impordi töökindlust just nimelt pikkade salvestuste teostamisel.

Monteerida otse MPEG2 / h.264 kasutades ei ole võimalik, sest ilma tööfaili

tekitamata ei piisa arvuti jõudlusest pidevaks (lahti)pakkimiseks, samuti tekitatakse SD

formaadis projekti salvestuse lisamisel kohe renderfailid.

Sama 1:00:59 pikkusega materjal SD QuickTime-DV formaadis failina oli

suurusega 13.88 GB (vrdl. 47.59GB!), mingeid lisanduvaid renderfaile ei tekkinud.

Materjali kogumaht Events kaustas oli ca 20 GB.

Lisaks tuleb arvestada, et HD pildi töötlemine on väga ressursinõudlik tegevus ja

MacMini (või analoogse) jõudlus pole rahuldaval tasemel professionaalseks tööks

pikkade salvestustega piisav. Antud juhul aga oli meiepoolne huvi ka võimalikult

28

optimaalse (sh. rahaliselt) lahenduse leidmine. Mingit otsest suurt eelist HD väljund ei

anna, seda enam, et reaalne väljund on suuremas osas vaid SD lahutuse veerandkaader.

Töötlemisel tuleb arvestada seda, et materjalist tekitatakse (juhul kui on tegu

MPEG või AVCHD vorminguga) töökoopia Prores422 formaadis, seega on kasutatav

kettaruum oluliselt suurem algsete (kaamera tekitatud) failide kogumahust.

7. Töötluse (eksport kaamerast ja import töötluseks arvutisse) ja montaažiga seotud tehnilised

üksikasjad.

a. Töötlus, sealhulgas renderdus ja eksport: Apple Prores422, DV-PAL (16:9 formaati).

Prores422 vookiirus SD PAL korral on 41 Mbit/ sek, (SD PAL QuickTime- DV, mida

samuti võib kasutada, puhul 36 Mbit/sek), 5 minutit võtab kettal ruumi vastavalt 1,3 GB

ja 1,8 GB.

Eksport MP4 (arvutis vaatamiseks) vormingusse kaadrisuurusega täiskaadri

korral 1024x576 punkti ja veerandkaadri (QF) korral 512x288 punkti, vookiiruste korral

~100 kbit/sek ja 40 kbit/sek on ühe minuti ligikaudne ruumivajadus vastavalt 700 kB ja

300 kB. Ülerealaotus eemaldatakse. Eksport teostati kasutades MPEGStreamClip'i, ent

on võimalik eksportida ka otse FCPX'ist.

Veebis kasutamiseks on optimaalne veerandkaader, ent taolist pilti suurelt

ekraanilt jälgida ei ole soovitatav- pildi lahutus on liiga väike.

Import: kaamerates kasutatud failisüsteem (FAT32) ei luba suuremate kui 2,2 GB

failide moodustamist, seega tekitab kaamera salvestusel automaatselt uue faili, kui see

piir saavutatakse. Impordil on tarvis need segmendid kokku liita ilma artefaktide tekketa.

SD salvestuse puhul ei toeta FCPX taolist kokkuliitmist ning seega tuleb eelnevalt

kasutada abiprogramme.

9. Pakutavad lahendused

9.1. Kaamerad

29

Kaameratest said valitud lihtsad laiatarbekaamerad (eeldusel, et suure tõenäosusega hakatakse edaspidi

nimelt taolisi kasutama) ning raadiomikrofoni kasutamist võimaldav (sobivat helisisendit omav)

poolprofessionaalne kaamera, tegu on küllalt tüüpiliste vastavate seadmeklasside esindajatega, sestap

võib tulemusi üle kanda teistele analoogilistele seadmetele. Lisaks kaameratele kasutati eeskätt

võrdlusmomendi tekitamiseks lihtsat, ent piisavalt kvaliteetset tulemust tagavat helisalvestit, mis on

mõeldud kasutamiseks just taolises kontekstis (täiendav salvestus lisaks DSLR / videokaamera enda

helile).

Võib öelda, et salvestuse kvaliteedi määravad suures osas:

1) Kasutatav helisalvestusssüsteem, üksnes rinnamikrofon tagab õpetaja jutu arusaadava salvestuse.

Laiatarbekaamerate heli ei sobi ka klassi taustahelina kasutamiseks

2) Operaatori juhitava kaamera statiiv (peab olema sujuva liikumise tagamiseks vähemalt

poolproffessionaalne, soovitavalt fluid- statiivipeaga)

3) Kaamerate kasutamine käsitsijuhtimisrežiimis

Antud kontekstis ei olnud eri hinnaklassi kaamerate videopildi kvaliteedivahe (mille määravad

optika ja muunduride omadused) oluliselt märgatav.

9.2. Salvestusformaadid

Pakutav lahendus:

HD H.264 on mahult tänu efektiivsemale pakkimisele võrreldava kvaliteedi juures sama suur kui SD-

MPEG2 ja oluliselt väiksem, kui DV-stream või ProRes422 formaadid. Seega oleks mõistlik võimalusel

salvestamine ja arhiveerimine teostada (meie töövoos ingestil saadav AVC-1) nimelt seda formaati

kasutades. Küll tuleb kindlasti ära märkida, et kaamera kasutatav AVCHD konteiner on väga “õrn”

formaat ja üsna tihti esineb tõrkeid mälukaartide lugemisel (riknenud indeksfailide tõttu). Tegu võib olla

küll konkreetse kaamera või kasutatavate mälukaartide omapäraga.

Lõppformaadiks on MP4 konteineris h.264, mis on hetkel üldkasutatav universaalne standard.

Näidistöökoha lahendus:

Montaažiklassis oli kasutada Mac Mini arvuti järgmises konfiguratsioonis:

Macmini5,1 (Mid 2011)

Protsessor 2.3 GHz Intel Core i5, operatsioonimälu (RAM) 4 GB 1333 MHz DDR3, integreeritud

graafika Intel HD Graphics 3000 384 MB, 500 GB kõvaketas, operatsioonisüsteem Mac OS X

Lion 10.7.5

30

24“ HD monitor ja kõlarid

Videotöötlustarkvara Apple Final Cut Pro X (versioon 10.0.7)

Arvutil on olemas SD kaardilugeja, mingeid täiendavaid seadmeid lisaks baaskomplektile pole vaja.

Soovituslikult võiks mugavamaks tööks olla pisikesed optilise liidesega helimonitorid, tavalised

mutimeediakõlarid pole päris sobivad.

Taolise töökoha ligikaudne maksumus 2013. aasta alguse hindadega on ligikaudu 1150€

Tarvidusel teostati suuremahulisi või täiendavat arvutusvõimsust nõudvaid operatsioone Mac Pro

tööjaamaga, kasutades samuti FCPX'i ning lisaks Squared5 MPEG StreamClip tarkvara.

Töökohad olid omavahel seotud 1000BASE-T kohtvõrguga, reaalne pidev (sustained) lugemis /

kirjutamiskiirus küündis üle võrgu kuni 50 MB/sek (piiras ketaste kiirus).

Lisaks oli võimalus kasutada eraldi võrguketast materjalide hoidmiseks ja ekspordiks, jaotades

kettalt lugemised / kirjutamised eri seadmete vahel ja tõstes nii oluliselt toimingute kiirust. Juhul, kui

töötlemise käigus toimub lugemine ja kirjutamine samale seadmele, võib kuluda kordades rohkem aega

(näiteks konverteerimiste puhul peaks salvestuse suunama eraldi füüsilisele kettale).

Põhiosa töötlusest toimus montaažiklassis, täiendavaid vahendeid kasutati probleemide

ilmnemisel. Võib üsna kindlalt väita, et juhul, kui täpselt järgida äratoodud tööprotsessi, on näidistöökoha

tehniline lahendus koos täiendava kettaruumiga (kas kiire väline kõvaketas või võrguserver) täiesti piisav

taoliseks pidevaks tööks mahuga ca 2-3 tunnisalvestust nädalas (silmas on peetud lõpp-produktsiooni

mahtu).

9.3. Sisuloome

Otstarbekas on luua Haridusuuringute Keskuse juurde tööorgan, mis koondaks pedagoogika õppejõude,

koolipsühholooge, ainedidaktikuid jt spetsialiste vajalike salvestuste kavandamiseks ning salvestustega

kaasneva analüütilise aparaadi loomiseks. Ainult sel viisil on võimalik siduda videokeskkond

orgaaniliselt kogu õpetajakoolitusega, sh praktikatega. Vajalik on kaasata niihästi innovatsioonikoole kui

teisi projektist huvitatud koole ja õpetajaid, et videokeskkonna vahendusel tekiks võimalikult avar pilt

Eesti koolitegelikkusest ning et üliõpilastel oleks pideva pedagoogilise praktika käigus võimalik vaadata,

kuidas ühes koolis nähtud olukordi lahendatakse teistes koolides.

31

Lisa 1

Lugupeetud Ahja kooli õpilaste vanemad!

Pöördume Teie poole Tartu Ülikooli õpetaja kutseõpingute arendamise raames. Meie sihiks on luua tulevaste õpetajate jaoks õppevideod, mille kaudu nad saavad arendada oma suhtlemis- ja õpetamisoskusi juba enne koolipraktikale tulekut. Ahja koolis soovime videosalvestada seda, kuidas õpilased ja õpetajad hommikul koolimajja saabuvad ning mida nad teevad enne tundide algust. Selle video põhjal harjuvad õpetajakoolituse tudengid märkama õpilaste ja õpetajate valmisolekut koolipäevaks, nägema erinevaid suhtlemisviise ja arutlema, kuidas saaks hea õpetaja oma tähelepanekuid koolitöös ära kasutada. Meie eesmärgiks on esialgu teha proovivideod, millest mõned 3-5minutilised lõigud teeme kättesaadavaks ka Tartu Ülikooli õpetajakoolituse õppejõududele ja üliõpilastele ning täienduseõppes osalevatele õpetajatele. Salvestused on kättesaadavad ka koolile, kus salvestused tehakse.Salvestatud materjale kasutatakse peamiselt edasise õpetajakoolituse kavandamiseks, milles praegu on nii sisulisi kui ka tehnilisi väljakutseid. Koolis salvestatavate õppevideote tegemise protsessi kohta on plaanis teha üks magistritöö.Videosalvestuse teevad 2 inimest 2 kaameraga, kes õpilaste tegemistesse mingil viisil ei sekku. Kogu salvestatud materjali vaatavad Tartu Ülikooli ajakirjanduse üliõpilased ja haridusvaldkonna doktorandid, kes projekti teostavad, ning neid juhendavad õppejõud (Margus Pedaste, Halliki Harro-Loit, Margus Tõnissaar, Aune Unt, Alar Suija, Kadri Ugur).Salvestuse nn. must materjal jääb nimetatud isikute valdusse, seda me ei levita ega säilita. Salvestise teksti üleskirjutuses kedagi nimepidi ei identifitseerita. Lõplikult monteeritud materjalide puhul teeme ettepaneku, et inimesed, kes lõppvariandis pildile jäävad, saavad valmis materjali vaadata ja seejärel otsustada, kas nad soovivad olla nähtaval või eelistavad, et nende nägu kaetakse (hägustatakse). Kui te tunnete, et monteeritud osa häirib Teie või Teie lapse enesetunnet, võite te paluda, et me seda lõiku levitamisele kuuluvas materjalis ei kasutaks.Kui Te mingil põhjusel ei soovi, et Teie laps jääb salvestusele, siis saab ta salvestamise päeval koolimajja siseneda tagaukse kaudu.Kõigile salvestusega seotud küsimustele vastab Kadri Ugur telefonil 5175174.

Olen nõus, et minu laps on kaasatud koolimajja tuleku salvestusse Soovin, et minu lapse kujutis ei jääks salvestatud materjalile

30. novembril 2012Lapse nimi, alla kirjutaja nimi (seos lapsega), allkiri ja kuupäev

32