Eduard Vilde(1865-1933)TPL 2014

Elulugu

Kasvas mõisateenijate peres Muuga mõisas (jutustus “Minu esimesed triibulised”).

Õppis Tallinnas kreiskoolis.

1883-1905 töötas erinevate ajalehtede juures (Virulane, Postimees, Teataja).

Vilde oli oma elujooksul kaks korda kodanlikus abielus, millest kummaski kahjuks lapsi ei sündinud.

Rändur

Seiklusjanu viis Vilde tihtipeale kodumaalt eemale ja kokkuvõttes elas ta ligi 20 aastat oma elust võõrsil. Seda nii vabatahtlikult kui ka pagulasena. Laia Euroopa elukogemuse tõttu on teda nimetatud ka esimeseks tõeliseks eurooplaseks Eestis.

Elas väljaspool Eestit, nt 1890-1892 Berliinis, 1896 Moskvas, 1905. aasta revolutsiooniga seoses paguluses (1917. aastani) Šveitsis, Soomes, Saksamaal, USAs, Taanis jne.

1919-1920 oli diplomaatilises teenistuses Kopenhaagenis ja Berliinis.

Kodumaal püsivamalt alates 1923. aastast.

Eduard Vilde ja Gustav Suits 1919 Kopenhaagenis

Pseudonüümid

Gronau

Aidu Raidula

Tiiu Tasane

Annus Aiduraidula

Rein Rihm

Siim Sarjus

Vennaksed Praakmanid

K. Päts

Europas

Pavel Pavlovitš Pulemjotov

Kepivere mõisa perisherra

Parun Haubold-Mordheim-Schimpfenburg

Siim Sõnajalg jt.

Looming

Kirjandusse tuli 1880. aastatel põnevus- ja naljalugudega.

Varast Vildet iseloomustab meisterlik rahvakeel, kaasakiskuv fabuleerimisrõõm.

Humoristlike lugudega teenis ära Nalja-Vilde nime (nt „Vigased pruudid“).

Vilde oli Eestis esimene, kes elataski end kirjutamisega. Ise on ta seda aega oma loomingus iseloomustanud novelletis „Sõber“: Rida on raha - rida on leib. Tee ridasid, vend!

Looming

Eduard Vildest sai eesti kirjanduses kriitilise realismi algataja, nt romaanid “Külmale maale” (külaelu kajastav teos) ja “Raudsed käed” (tööliste ja linnaelu kujutav teos). Vilde käsituses ei ole inimene enda elu kujundaja, vaid olude ohver, tema saatuse määrab keskkond.

Peateos on ajalooliste romaanide triloogia “Mahtra sõda” (esimene oluline panoraamromaan eesti kirjanduses), “Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja “Prohvet Maltsvet” (1902-1908)

Psühholoogiline romaan

Püsiväärtislik on psühholoogiline romaan “Mäeküla piimamees” (1916).

Teemad: talupoja vastuolud mõisnikuga; talunaiste ahistamine.

Naise au, naise seksuaalne ärakasutamine on Vilde mitmetes romaanides korduv motiiv, kuid siin saadab taluperemees Tõnu Prillup ise oma naise mõisniku meelevalda, et saada mõisa piimaäri ajajaks.

Tegevus toimub 1890. aastate alguses, kus mõisnike õigusi on tugevalt kärbitud ja talupoja õiguslik seisund sõltus peamiselt tema jõukusest. Tehingut Prillupi ja mõisnik Kremeri vahel ei kiida külas heaks keegi, Prillup muutub aerualuseks ja ebaõnnestub oma ametis.

Osa kriitikuid peab seda romaani Vilde parimaks.

1965. aasta Tallinnfilm, režissöör Leida Laius http://www.youtube.com/watch?v=PEGfwWV3x-o

Draamalooming

Draamakirjanikuna tõi Vilde eesti kirjandusse linnamiljöö ja haritlaste probleemid.

Draamakirjanikuna kuuluvad 20. sajandi alguse paremikku komöödia “Pisuhänd” (1913) ja psühholoogiline draama “Tabamata ime” (1912).

„Tabamata imes“ naeruvääristab Vilde eesti seltskonna Euroopa-ihalust. Teema seostub Noor-Eesti algatatud mõttevahetusega Eesti ja Euroopa üle.

„Pisuhännas“ jätkub sama teema. Vaimu- ja rahamaailma suhteid lahkab autor siin humoristlikus võtmes.

Vilde reisikirjanikuna Vilde naudib küll kauneid loodusvaateid, kuid ta on

olemuselt linnainimene, kellele sobib enam suurlinna elu ja kes jääb ka reisides alati härrasmeheks – laitmatu reisiülikonna ja lakk-kingadega – mitte kunagi seljakotiga.

Väga huvitavad on peatükid „Üle suure vee“ ja „Minu vangipõlv Ellis Islandil“, milles kirjanik jutustab oma reisist uude maailma „Saxonia“ pardal aastal 1911 ja vangistusest Ellis Islandil, süüdistatuna immigratsioonbüroo poolt ebamoraalsuses. Vangipõlve vintsutusest kirjutab Vilde tõetruult ja kohati humoorikalt.

Raamatus on kaart, mis näitab, millistes paikades meie kuulus kirjanik elanud ja töötanud on ja raamat lõpeb toredate ning vaimukate reisutarkustega.

Vilde reisikirjadel on väga selge iseseisev väärtus. Need näitavad meile, kuidas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses avardus eestlaste maailmapilt. Vilde tundis nii Eestit kui maailma, ses mõttes on ülihuvitav vaadata, mida ja kuidas ta siinsele lugejale laiast maailmast serveerib. ( Tiit Pruuli)

Näide Vilde reisikirjastiilist Eriti humoorika kirjeldusega vürtsitas Vilde oma reisikirjas Türgi

saunamõnude tundmaõppimist. Türgi saun oli üks turistide põhiatraktsioone ning Vilde jaoks tundus igal sammul üllatusi pakkuv kogemus kord elus proovimist väärt. Kui naljakad saunasussid, mis kui „viie tolli pikkuste puujalgade peal seisvad lauakesed, mille esimese osade üle kummus nahk”, jalga olid saadud, astuti Türgi sauna imede maailma, kus Hiiglatugevune, suur kondine saunamees kiskus kõigepealt märja lina mu ümbert, nii et jäin palja ihuga kuumale kivile. Siis ta lõi oma kotkaküüned mulle ihhu, tõstis mu ülesse nagu keekoti ja surus mu esmalt maha ühe, siis teise külje peale, viimaks kõhuli ja siis selili. Seda kordas ta mõne minuti ja hakkas mind siis kivil veeretama nagu mõnda käkki. Viiel esimesel minutil olin ma säherdusest vägivallast nii üllatunud ja ehmunud, et ei saanud sõnagi hammaste alt. Ja kui viimaks arvasin võivat kedagi appi hüüda, oli see liiga hilja, sest türklane kargas mulle täiel raskusel põlvili selga ja rõhus mu suu rusikatega nii tugevasti vastu kivi, et unustasin emakeele ja issameie.

Vilde 1925. aastal oma töölaua taga.

Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind

Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind asutati kirjaniku 100. sünniaastapäeva eel 1965. aastal. Algselt Vilde-nimelise kolhoosi eestvedamisel loodud auhinda annab praegu välja Vinni Vallavalitsus.

Auhind määratakse aasta parimale Eduard Vilde traditsioone järgivale kirjandusteosele.

Laureaate: 1970. a Veera Saar „Ukuaru“; 1971. a Mats Traat „Tants aurukatla ümber“; 1989. a Hando Runnel „Laulud eestiaegsetele meestele“; 1990. a Nikolai Baturin „Karu süda“; 2008. a Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“; 2010. a Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja“; 2012. a Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja timuka tütar“.

Majamuuseum

19. sajandi keskpaiku Kadrioru lossivalitsejale ehk kastellaanile ehitatud neobarokse maja esimesel korrusel asuv muuseum tutvustab 20. sajandi alguse ühe tuntuma eesti kirjaniku Eduard Vilde viimast kodu.

Vilde monumentaalkunstis

Allan Murdmaa1965

Vilde monumentaalkunstis

Tiiu Kirsipuu 1999