Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku häälekandja etropooliaPÜHA VAIM Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele: Mine selle rahva juurde… (Ap 28:25). Taevane

1

MetropooliaEesti Apostlik-Õigeusu Kiriku häälekandja Nr 41

Juuni

2008

Sest sina saad Kristuse tunnistajaks kõigile inimestele

selles, mida sa oled näinud ja kuulnud. (Ap. 22,15)

Me tunnistame armu, kuulutame halastust, ei varja heategusid.(Suurest veepühitsuspalvest)

ISSN

173

6-32

84

Sõnavõtt EAÕK Täiskogul. Metropoliit Stefanus. Lk 2–3 / Psalmide tõlgendamisest. Aleksandria peapiiskop Atanasius. Lk 3 / Välisuudised. Preester Sakarias Leppik. Lk 4 / Arhitektuuriline õpperetk Kreekasse. Diakon Toivo Treima. Lk 4 / EAÕK Muhu-Hellamaa Peetruse ja Pauluse kogudus. Ülempreester Andreas Põld. Lk 4 / EAÕK uued diakonid Stefan Fraiman ja Kalju Vahtramäe. Lk 5 / Perepäev Kurtnas. Helen Koovis-te. Lk 5 / Evolutsionismist ja kreatsionismist. Ülempreester Mattias Palli. Lk 6 / Õigeusu kaplanite konverents Ukrainas. Diakon Andrei Sõtšov. Lk 7 / Bosnias missioonil. Preester Aleksander Sarapik. Lk 7–8 / Kommentaarid Nikea-Konstantinoopoli usutunnistusele. Isa Lev Gillet. Lk 9–11 / NOORTELEHES Töölaager Karulas. Teele Altmäe. Lk 16.

Päev, mil oleme kogunenud oma Kiriku täiskogule, on meie Kiriku elus alati erilise tähtsusega; tänane päev on aga erakordne veel selle poolest, et meil tuleb valida piiskopid Tartu ja Pärnu-Saare piiskopkondadele. Käes on ajalooline hetk, mis võimaldab meil, 63 aastat pärast meie Kiriku vägivaldset laialisaatmist 9. märtsil 1945. aastal, lõpule viia tema ülesehitamine, täites viimase tühimiku – seades sisse EAÕK piiskoppide kogu.

Ülipühitsetud metropoliit Stefanuse sõnavõtust EAÕK Täiskogul (vt lk 2–3)

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Täiskogu 9. juunil 1937. aastal Tallinna Issanda Muutmise Kirikus.

�Metropoolia / Nr 41 / Juuni 2008

Foto: Gennadi Baranov

Armsad preestrid ja diakonid!Armsad koguduste esindajad,

meie vennad ja õed Kristuses!Kallid külalised!

Päev, mil oleme kogunenud oma Kiriku täiskogule, on meie Kiri-

ku elus alati erilise tähtsusega; tänane päev on aga erakordne veel selle poolest, et meil tuleb valida piiskopid Tartu ja Pärnu-Saare piiskopkondadele. Käes on ajalooline hetk, mis võimaldab meil, 63 aastat pärast meie Kiriku vägivald-set laialisaatmist 9. märtsil 1945. aastal, lõpule viia tema ülesehitamine, täites viimase tühimiku – seades sisse EAÕK piiskoppide kogu.

Olen kindel, et te mõistate käes-oleva erilise hetke tähtsust meie

Kiriku edasise elu seisukohast ja et täna pealelõunal oma häält andes toimite Ju-malasse uskudes ja täis meelekindlust, et võiksime oma eesmärgi täies mahus saavutada.

Meie päevakava on jagatud kaheks oluliseks osaks: enne lõunasööki

arutame üheskoos mitmesuguseid ma-jandusküsimusi ja anname täiskogule aru 2007. aasta majandustegevusest, mis vastavalt seadusele peab saama teie heakskiidu. Pärastlõunal on päevakor-ras ainult piiskopkondi puudutavad va-limised, nagu Tallinna peapiiskopkonna nõukogu valimine ja Tartu ning Pärnu ja Saaremaa piiskoppide valimised.

Siiski tahaksin siinkohal juhtida teie tähelepanu mõningatele väga konk-

reetsetele asjadele, millel põhineb meie koguduste hingehoiu- ja misjonitöö ning millega suure tõenäosusega hak-kab põhjalikumalt tegelema piiskoppi-de kogu niipea, kui ta on valmis tööle asuma.

Kirikule valmistab suurt muret tõ-siasi, et ühiskond ilmalikustub

üha enam ja enam. On selge, et mida rohkem ilmalikustumine edasi areneb,

Metropoliit Stefanuse sissejuhatav sonavott EAOK Taiskogul

seda enam moonutab ta meie teoloogi-list mõtlemist ja askeesielu, samal ajal „ühiskonnastades” evangeeliumi sõnu-mit, mille tagajärjel kristlus, selle asemel et olla olemise ja elamise viis, muutub lihtsalt üheks ideoloogiaks; või veelgi halvem, kipub olema suletud väikestes-se rühmadesse, mis on altid arendama eneses fundamentalistlikke käitumisvii-se ja hoiakuid. Eesti ühiskonnas kaldu-takse soovima kirikut, mille vaimulik sõnum ühiskonnas oleks võimalikult väikese ühisnimetajaga. Seda võiks sõ-nastada nii: „Las papid tegelevad taeva ja lindudega. Meie asi on tegelda üksnes maapealsete asjadega.”

Sellest tulenevalt varitseb meie ini-mesi pidevalt kaks ohtu: nad kas

püüavad mõistusega usust aru saada ja seda seletada, või langevad moraaliluge-mise ja rituaalsuse kütkeisse.

On selge, et täna ennelõunal saame tegelda ilmalikustumise problee-

miga üksnes väga põgusalt. Kuid samal ajal tähendab see, et peame – ja mida rutem, seda parem – välja selgitama, milline peaks oleme meie töö Kirikuna Eesti ühiskonnas, võttes aluseks Kiriku kolm kohustust: õpetada, pühitseda ja hingehoidlikult juhtida oma rahvast, et euharistiline liturgia, mis on kogu Kiriku keskpunkt, saaks oma täieliku ulatuse külluslikus ja viljakas suhtes ju-malasõna ning meie osaks oleva hinge-hoiutöö vahel.

Seega tuleb taas üle vaadata meie vaimulikkonna, kuid teatud määral

ka meid meie töös saatvate ilmikute vai-mulik ja vaimne ettevalmistus. See aga eeldab ka seminari õppekavade põhja-likku läbivaatamist. Niipea kui piiskop-pide kogu on moodustatud, võtan selle küsimuse kogu päevakorda kavatsusega täies ulatuses ajakohastada seminari teoloogiline, vaimulik, hingehoidlik ja praktiline õppekava.

Ning samal ajal peavad ka meie vai-mulikud nõustuma mõningate

täiendõppekursuste läbimisega, mida neile tulevikus pakutakse ja millest kee-gi ei tohi kõrvale hoida.

Siinkohal tahan aga tänada kõiki neid preestreid ja diakoneid, kes vii-

masel kahel aastal on usinalt osalenud seminari loengutes, nagu ka kõiki neid, kes järjepidevalt on mulle saatnud oma poolaasta tegevuse aruandeid. Tänu nei-le on mul märksa parem ülevaade kogu-duste elu edenemisest ning samas olen saanud neid endidki paremini tundma õppida ja eelkõige õppinud hindama

nende panust ja tõsist töössesuhtumist. Nii et veel kord suur-suur tänu.

Siseministeeriumi statistika kohaselt on meie koguduseliikmete arv aas-

tail 2000 kuni 2006 järsult kasvanud, ulatudes 18 000-lt 25 000-le. Keda see ei rõõmustaks? Sama lugu on ka meie kogudustega, mille arv on kasvanud 59-lt 64-le.

Jääb üle vaid vaadata, kuidas seda sta-tistikat tõlgendada. Lõpptulemusena

sõltub kõik ikkagi sellest, mil moel sellel maal õigeusku määratletakse.

Tõepoolest, kui jälgida jumalatee-nistustel osalemist, ei saa me teada

midagi, mida me juba ei teaks; osalus on, nagu teistegi kristlike konfessiooni-de puhul, kesine ja ühiskonnateadlased teavad seda väga hästi.

On ka teine viis statistika analüüsi-miseks: kuuluvuse kaudu. Nagu

teame, võib Õigeusu Kirikusse kuuluda perekondlikult, traditsioonist, ilma et ilmtingimata võetaks omaks selle Kiri-ku usk ja usutunnistus ning ka vastu-pidi: inimene võib olla õigeusklik, ilma et oleks sealjuures ilmtingimata seotud Õigeusu Kiriku ja selle pärimusega, aga kuidas seda kõike mõõta? Jäädes optimistlikuks meie tuleviku suhtes, eelistan oma hinnangutes olla pigem vaoshoitud seni, kuni me pole suutnud neid nüansse välja selgitada. Kui mitte täielikult, siis vähemalt nii palju, et teha kohaseid järeldusi.

Kõik ei ole siiski halvasti. Oleks üle-kohtune väita, et Eesti ühiskonnas

ei tunta selliste kristlike väärtuste nagu näiteks truudus, perekond, inimene, tähendust... Ja neis piirkondades, kus õigeusk on laiemat kõlapinda leidnud, eriti Setumaal ja Kihnus, võime eksi-mist kartmata öelda, et meie väärtused on sügavalt ja püsivalt juurdunud koha-likku kogukonda.

Jääb veel laste ja noorte küsimus. Ne-mad on kahtlemata meie põhiline või-

dupanus. Öeldes „lapsed ja noored”, ei mõtle ma üksnes lapsi ja teismelisi. Ma mõtlen ka neid 18–35-aastaseid noori inimesi, keda võib nimetada „noorteks täiskasvanuteks”. Kuidas saaks Kirik neile käe ulatada, kui antropoloogiliselt on nende „noorte täiskasvanute” suuri-maks mureks hetkeline armastus, mil-lest soovitakse, et see kestaks kogu elu? Kas mitte just sel, määrava tähtsu-sega ajal oma elus, ei katkesta nad suh-teid Kirikuga?

Olen märganud, et statistikas ja ka Kiriku elus üldisemalt arves-

tatakse harva „noorte täiskasvanute” põlvkonnaga. Mõningad meie preestri-test tunnevad mulle oma hingehoiutöö alastest seisukohtadest rääkides muret üksnes eakate inimeste heaolu pärast. See on kahtlemata kiiduväärne, aga tu-letan meelde, et suhtlemine noortega on ülimalt tähtis ja just sellest jääb meil enamikul juhtudest vajaka.

Muuseas, pole kellelegi saladus, et vaimuliku elu aluspõhimõtted,

mida me laste ja noorte südamesse külvame, hakkavad neis ühel või teisel eluhetkel tärkama ja varem või hiljem tulevad nad Kirikusse tagasi. Seepä-rast peavad preestrid ja vanemad hoolt kandma selle eest, et lastele juba väike-sest peale neid põhimõtteid ja väärtusi pakkuda. Laste korrapärane osalemine jumalateenistustel on äärmiselt kasulik ja vajalik ning on väga kahju, et nad sel-lest võimalusest ilma jäetakse põhjen-dusel, et see ... segab suuri.

Mis meisse puutub, siis ärgem ku-nagi unustagem, et noored on

alati kahe nähtuse võimuses: esimene seondub uudsuseotsinguga, mis min-giks ajaks juhatab nad teistele radadele; teine, mida nimetatakse „hilinenud sõ-nakuulmiseks”, toob nad juurte juurde tagasi. Just sellest jutustab meile tähen-damissõna kadunud pojast. Kõige täht-sam meie jaoks selles tähendamissõnas on isa armastus eksinud poja vastu, mis võimaldab pojal isakoju tagasi pöörduda.

Samad küsimused kerkivad üles ka meie suhetes teiste kristlike kon-

fessioonidega. Eestis on oikumeenili-ne dialoog hea, sest kristlike konfessi-oonide omavahelised suhted muutuvad päev-päevalt üha paremaks. Kui mõned erandid välja arvata, tuntakse koos töö-tamisest rõõmu ja see on äärmiselt jul-gustav.

Mis siiski ei tähenda, et minu jaoks, kes ma olen õigeusklik, poleks

kristlaste ühtsuse teostamine seotud mõningate komplikatsioonidega. Need on seletatavad pinnapealse teoloogia ja kirikuõpetuse puudumisega, millest tu-lenevalt ei seosta usklikud oma „kristla-ne olemist” ühiskonnas enam ühe või teise kirikuga, samal ajal kui tõstatatud küsimustele saab vastuseid leida en-nekõike ja ilmselgelt just iga kiriku si-seselt.

Samas tundub mulle – vennalikust taktitundest teiste konfessioonide

suhtes konkreetseid näiteid toomata

� Juuni 2008 / Nr 41 / Metropoolia

–, et liigselt on levinud kalduvus anda eesõigusi kõigele kohalikule ja seda Ki-riku kogumaapealse mõõtme arvel.

Ning võib ka olla, et meie, õigeusk-likud, pole veel küllaldaselt aru

saanud, kui hea ja ülesehitav võib olla meie tegevus Eesti Kirikute Nõukogus.

Mis puutub aga meie õigeusu ko-gukonda Eestis, võime suhtumi-

ses oikumeeniasse leida kõige erineva-

maid seisukohti, mis ulatuvad avatuse hoidmisest kuni eneseteadvuse varju peitumiseni. Sellele lisandub veel ühe ja sama Kiriku, meie püha Õigeusu Kiri-ku õdede ja vendade vaheline traagiline lõhestatus. Lõhestatus, millest ma prae-gu ei näe kahjuks mingit väljapääsu, sest teine osaline ei lakka oma poliitilise mängu hetke-eesmärgi tõttu kinnita-mast, „et nii see jääbki, et aastakümneid pole oodata mingit muudatust”.

Mu armsad sõbrad,

Ükski kogukond ei arene, kui iga selle liige ei tee iseendas läbi va-

jalikku pöördumist. Just see on vaimne läbimurre ja tõelise tarkuse märk!... Ja nõutav on analüütiline pingutus, mis on üle emotsioonidest, et toimida ja luua korda selles vaimulikus ja moraalses se-gadikus, mis meie ühiskonnas valitseb. Ulatuslik ettevõtmine, mis seisneb sel-les, et esmalt tervendada olukorda meie

eneste Kirikus, toetudes uuenduslike ettepanekute jõule parema tuleviku ni-mel. Aidaku meid Jumal, et saaksime sel-le tähtsa ülesande täitmisega hakkama.

Tänades teid kõiki ustavuse ja pü-hendumuse eest, õnnistan ma teid

isalikult Kristuses, Issandas ja Päästjas.

• STEFANUSTallinna ja kogu Eesti metropoliit

Tallinn, 12. juuni 2008

PÜHA VAIM

Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele: Mine selle rahva juurde… (Ap 28:25).

Taevane Kuningas, Trööstija, Tõe Vaim,aita meil aru saada, et meie palved Jumalale ei ole mõeldud üksnes selleks, et viia meid eemale muredest ja ainelistest vajadustest, vaid eelkõige selleks, et me jääksime us-tavaks tema Kirikule, mis meid vabastab, tema meeletule Armastusele inimese vastu,

kes on vangistatud oma sureliku loomuse piinarikkasse seisundisse;

Sina, kes Sa igas paigas oled ja kõike täi-dad, headusteallikas ja Eluandja,tee nii, et meie palvest saaks kestev ja tõeline vastuhakk tarbimiskultusele, mis orjastab suurt osa inimkonnast, jättes inimesed ilma Sinu headest andidest pimedusega, mida ta neis esile kutsub;

Tule ja ela meie sees,tee nii, et meie palved ei piirduks lühinägeliku arusaamaga ainult oma käitumise paranda-

misest, vaid väljendaksid hoopis jõulisemalt meie sügavat vahetegemist elul ja surmal: elul kui armastuse vabadusel ja surmal kui vangistusel loomupärasesse isekusse;

Puhasta meid kõigest roojusest,tee nii, et oma palveis tunnistaksime inim-loomuse nõrkust, lahkmeelt, tülisid, Sinu Kiriku esindajate ja liikmete ebaväärikust ja oleksime selles äratundmises niisama alandlikud kui Kristus, kes nõustus inim-konna eest surema, minnes ristile ja põrgu sügavusse.

Ja päästa meie hinged, oh Armuline,Tee nii, et meie palve sel nelipühi ajal sa-mastaks meid kõigi inimeste nõrkustega, et Ülestõusnu Palge rahulikus ilus, kes on kogu osaduse looja, täielikult uueks saanu-tena võiksime meiegi tõeliselt teostada oma esmast kutsumust olla jumalariigi märk ja salasus. Oo jumalik Trööstija, säragu meis tõeline Valgus, et saaksime Temas tänu Si-nule imetleda Seda, keda söandame nime-tada Isaks. Aamen.

• STEFANUSTallinna ja kogu Eesti metropoliit

PSALMIDE TÕLGEN-DAMISESTMeie püha isa, Aleksandria peapiiskop Atanasiuse kiri Markellinusele

(katkend)

[…] Selline on siis psalmide raamatu ise-loom ja niisugused on selle kasutusvõi-malused, mõned neist head kellegi hinge paranduseks ja paljud, nagu ma juba üt-lesin, kuulutavad ette meie Päästja Jee-suse Kristuse tulemist inimesena. Kuid me ei tohi jätta selgitamata, mis põhjusel seda laadi sõnu ei peaks lihtsalt lausuma, vaid viisi peal laulma, sest meie hulgas leidub paraku lihtsaid inimesi, kes, kuigi nad usuvad, et need sõnad on Jumala Vai-must sisendatud, arvavad ometi, et nende laulmise põhjus on pelgalt teha nad kõr-vadele kaunimaks kuulda! Nii see küll ei ole – pühakiri pole mõeldud ilumeele erutamiseks, psalme lauldakse eelkõige hinge kasu pärast. Ja seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks on hea, et pühad kirju-tised kiidavad Jumalat nii juttudes kui ka luules, sest vabam ja vähem piiratud värss, millesse psalmid ühes pühakirja laulude-ga on valatud, laseb inimestel nende abil väljendada armastust Jumala vastu kõigest oma väest ja kogu oma jõust. Ja teiseks on põhjus ühendavas jõus, mida psalmide laulmine lauljale avaldab. Kui psalme laul-da, nõuab see inimese olemuselt nendele säärast keskendumist, et kaob tavapärane ebakõla tema meeles ja kaasnev ihuline häiritus, just nagu paljude vilepillide helid saavutavad kooskõlas ühise mõju. Nii ei leita teda enam mõtlemas küll head, kuid tegemas kurja, nagu Pilatus, öeldes „mina ei leia temal mingit süüd,” ( Jh 18:38) ja lastes ometi juutidel oma tahtmist saa-

da; ega ihkamas kurja, kuigi võimetuna seda saavutama, nagu rahvavanemad oma patus Susanna vastu (Trl 1) – või, nagu tegelikult igaüks, kes hoidub küll ühest patust, kuid ihkab teha mingit teist sama hullu pattu. Just sellepärast, et viis võiks nõnda väljendada meie sisemist vaimulik-ku kooskõla, nagu sõnad toovad esile meie mõtteid, ongi Issand ise käskinud, et psal-me lauldaks ja laulvalt loetaks.

Enamgi veel, südame soov on ju rõõm teha ja teha seda kaunil kombel, nagu on kirjutatud: „Kas keegi teie seast on õnne-lik? Ta laulgu!” ( Jk 5:13) Ja kui sõnades on midagi karmi, konarlikku või karedat, silub viis selle ära, nagu kurbuski me hin-ges leeveneb, kui laulame: „Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees?” (Ps 42:6) ja tunnistatakse oma eksimust, kui lauldakse: „Minu jalad oleksid peaae-gu komistanud,” (Ps 73:2) ning hirmus leitakse tuge lootusest, lauldes: „Issand on minuga, ei ma karda. Mis võib inimene mulle teha?” (Ps 118:6)

Niisiis need, kes ei loe pühakirja niimoodi, see tähendab, kes ei laula jumalikke laule mõistusega, vaid lihtsalt iseenda rõõmuks, jäävad kindlalt häbisse, sest „kiituslaul ei sobi patuse suhu” (Srk 15:9). Kuid need, kes laulavad nii, nagu ma kirjeldasin, nõn-da et sõnade meloodia tuleneb hinge loo-mulikust rütmist ja ühendusest Vaimuga, laulavad niihästi keelega kui ka mõistu-sega (1Kr 14:15) ning toovad suurt kasu mitte ainuüksi endale, vaid ka nendele, kes neid kuulata tahavad. Nii juhtus see õnnistatud Taavetiga, kui ta Saulile män-gis: ta oli Jumalale meele järgi ning ajas samal ajal Saulilt ta hulluse ja raevu ning andis tagasi rahu tema sõgedale vaimule. Samamoodi aitasid preestrid oma laulmi-sega inimestel meelerahu saavutada ning

aitasid neil ühineda nendega, kes taevast laulukoori juhatavad. Kui psalme laul-dakse, pole see pelgalt mingi kauni muu-sika taganõudmiseks, vaid hinges tekkiva sisemise kooskõla väline ilming, sest sel-line harmooniline retsiteerimine on juba iseenesest korrastatud ja häirimatu mee-leseisundi tundemärk. Kiita Jumalat kau-nikõlaliste muusikariistadega, nagu heli-sevate simblite, kitaara või kümnekeelse kandlega on, nagu me teame, väline ilming sellest, et ihuliikmed ja südame mõtted on muusikariistade sarnaselt sobivas seades ja korras, elades ja liikudes kõik üheskoos, nagu Vaim hüüab ja hingab. Ning, nagu on kirjutatud, et Vaimu abil inimene elab ja suretab oma ihulikud teod (Rm 8:13), samamoodi häälestab see, kes hästi lau-lab, ka oma hinge, parandades järk-järgult vale rütmi, nii et lõpuks, kui ta on tõeli-selt loomulik ja terviklik, ei karda ta mitte kui midagi, vaid hakkab rahulikult ja täis häid kujutlusi veelgi enam igatsema tule-vate heade asjade järele. Sest hing, mis on pühade sõnade laulmisest õigesti seatud, unustab oma hädad ning mõlgutab rõõm-salt üksnes Kristusesse puutuvast.

Niisiis, mu poeg, kes iganes seda psalmide raamatut loeb, võtku sealseid asju lihtsalt kui Jumala Vaimust antuid, ja las igaüks valib sealt otsekui aiaviljade hulgast just neid, mille järele ta vajadust tunneb. Ma arvan, et selle raamatu sõnad hõlmavad kogu inimelu kõigis selle seisundeis ja mõtteis, mis inimeses iganes leida võib. Mida sa ka ei otsiks – olgu patukahetsus ja -tunnistus, abi hädas ja kiusatuses või tagakiusamise ajal; oled ehk vabaks pääs-tetud salasepitsustest ja püünistest, või vastupidi, oled millegi pärast kurvastuses, või hoopis nähes end edenemas ja oma vaenlast mahapaisatuna, tahad kiita ja tänada ning õnnistada Issandat – jumali-

kud psalmid näi-tavad sulle, kui-das seda kõike teha, ning sõnad, mida sa tahad, on sulle igaks juhtu-miks valmis kir-jutatud ja sa võid neid öelda kui enda omi.

Kuid ometigi ärgu keegi lasku end veenda mis tahes argumentidest ega ehtigu psal-me kõrvalise materjaliga ega tehku muu-datusi nende järjekorras ega muutku sõnu endid. Neid peab laulma ja lugema täie-likus lihtsuses, nagu nad on kirjutatud, nii et pühad inimesed, kes nad meile and-sid, tundes ära omaenda sõnad, võiksid ühes meiega palvetada. Jah, ja veelgi enam Vaim, kes pühade kaudu kõneles, tun-des ära just need samad sõnad, mis Ta on andnud, võiks neis samuti meiega ühine-da. Sest nii nagu pühade elud on muude omadest armsamad, nii on ka nende sõ-nad paremad kui meie omad eales olla saavad ning toovad palju rohkem kasu, muidugi vaid siis, kui neid lausutakse õig-lasest südamest. Sest nende sõnadega olid nad ise Jumalale meele järgi ja neid lau-sudes, nagu apostel ütleb, „vallutasid nad kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere, naised said tagasi oma surnud ülestõusnutena.” (Hb 11:33-35) […]

Raul Keskküla vaba tõlge läbi inglise keele(vt lähemalt: http://www.athanasius.com/psalms/aletterm.htm#27)

Isa Atanasius.


V a l i s u u d i s e d

ARHITEKTUURILINE ÕPPERETK KREEKASSE

Diakon Toivo Treima

Maikuu keskpaigas külastasid arhitektid Üllar Varik ja Amre Saavas ning diakon Toivo Treima EAÕK metropoliit Stefanu-se õnnistusel ja igumenja Theodekti kutsel Kreekas asuvaid kirikuid ja kloostrikomp-lekse, et tutvuda sealsete kloostrite elukor-ralduse ja tegevusega. Arhitektuurifirma Varik Projekt omanik ja tegevjuht Üllar Va-rik, arhitekt Amre Saavas ja EAÕK diakon Toivo Treima külastasid töövisiidi käigus seitset kloostrit, kus tutvusid käimasoleva-te ehitustööde, arhitektuuriliste lahenduste ja kloostrite igapäevase elu funktsionaal-sete iseärasustega. Arhitektid said Johan-nes Eelkäija kloostri eestseisjalt igumenja Theodektilt põhjaliku ülevaate kloostri ülesehituse ja sealse kogukonna tegevusest

viimase kaheksa aasta jooksul. Vaadati üle ka kloostrikompleksi muinsuskaitse all olev osa, mis pärineb XV sajandist ja on tänaseks kantud Kreeka kultuurimälestiste nimekirja. Kolme intensiivse päeva jooksul tutvuti eelkõige äsja renoveeritud või alles ehitusjärgus olevate kloostrikomplekside-ga, kus on omavahel harmooniliselt seotud rahvuslikud traditsioonid, õigeusu teoloo-gia ja funktsionalistlik nutikus.

Esimesel päeval külastati XVIII sajandil asutatud püha Johannes Teoloogi nimelist kloostrit Zarkos ja 1743. aastal asutatud Jumalaema Uinumise kloostrit Goura Pi-lis. Teisel päeval mindi tutvuma Larissa lähedal asuva XIII sajandist pärineva Ju-

EAÕK MUHU-HELLA-MAA PEETRUSE JA PAULUSE KOGUDUS

Ülempreester Andreas Põld

Muhu-Hellamaa Peeter-Pauli kogudus avati 28. märtsil 1850. aastal Muhu õigeusu koguduse jagamise teel. Kuni selle ajani oli Muhu saarel üks õigeusu kogudus. Esime-

ne teenistus toimus Hellamaa kroonumõisa hoones 21. mail 1850. aastal, kümme aastat hiljem hakati jumalateenistusi toimetama üüritud kivihoones. 1864. aastal hangiti kiriku jaoks ehitusmaterjal ning 1866 val-mis laevakujuline kitsama altariosaga kivi-kirik, mis pühitseti ülemapostlite Peetruse ja Pauluse auks. Ikonostaas (palveruumi ja altari vaheline kujusein) on valmistatud tammepuust. Koguduses töötas õigeusuli-se kasvatuse ja hariduse levitamiseks kihel-konnakool (alates 1850. aastast) ning Võl-la, Raegma-Simiste, Lõetsa, Või, Kantsi ja Kessu abikoolid. Preestreid on koguduses teeninud praeguseks kaheksateist, neile li-saks köstrid ja teised kirikutegelased.

Muhu saarel on mitu kaitsepühakut. 29. juunil tähistab õigeusu Kirik pühade ülem-apostlite Peetruse ja Pauluse (Peeter-Pauli) mälestuspäeva. „Paluge Jumalat meie eest, pühad apostlid Peetrus ja Paulus, sest meie tõttame hoolega teie, kiirete abimeeste ja meie hingede eestpalujate juurde,” nii pöör-dub kogudus oma sõprade-pühakute poole.

Pühad Peetrus ja Paulus nägid palju vaeva jumalariigi töös ja surid mõlemad märtri-tena aastal 67. Kirik kutsub neid austavalt ülemapostliteks. Apostel Peetrus, endine lihtne kalamees, ütles Kristusele: „Sina oled Kristus, Elava Jumala Poeg.” Peetruse usk ongi see kalju, mille peale Jeesus rajas Kiri-ku (petra kr k, petrus lad k kivi ehk kalju). Teda kujutatakse ikoonidel ka taevariigi võtmete hoidjana. Apostel Paulus (enne kristlaseks saamist juudi haritlane ja suur kirikuvastane Saulus) on aga kõige rohkem vaeva näinud evangeeliumi laiali laotamisel maailmas. Samuti on ta kõige rohkem kan-natanud Issanda pärast (loe ka 2. kirjast ko-rintlastele 11:23-28). Ikoonidel hoiab püha Paulus käes usumõõka. Kuigi apostlid Peetrus ja Paulus kannatasid eri päevadel, peetakse nende mälestuspäeva samal päeval nende kannatuste ühise vaimu ja läheduse tõttu.

Miks on vaja pühakuid meeles pidada ja nende eestpalveid paluda? Esiteks peaks meid innustama nende tõeline usk ja püha

K i r i k u e l u

Foto: Margus Lepvalts

elu. Teiseks, pühakute poole pöördudes saame ka meie osa igavesest õndsusest, mis on valmistatud kõigile pühadele. Nemad on meie aitajad ja teejuhatajad, sest nad on käinud usu Eelkäija, Kristuse järel.


Preester Sakarias Leppik

OIKUMEENILINE PAT-RIARH TEGI KESKKON-NAPÄEVAL AVALDUSE

KONSTANTINOOPOL, 5. juuni, Oi-kumeeniline Patriarhaat – Bartholome-os I, oikumeeniline ja Konstantinoopoli pühim patriarh tegi üleilmse keskkonna-päeva puhul avalduse, milles kutsus üles iga inimest, sõltumata usutunnistusest te-gema isiklikke pingutusi keskkonnakriisi ületamiseks.

Pühim patriarh Bartholomeos rõhutas eriti majanduslikult arenenud riikide vastutust ökokatastroofide vältimisel ning toonitas vajadust toetada katastroofide likvideerimist nii majanduslikul kui ka hariduslikul viisil.

Patriarh meenutas, et Õigeusu Kirik pü-hitseb 1. septembril – kirikuaasta alguses – Loodu Päeva ning ühendab oma hääle kõikide keskkonnast hoolivate ja aktiivsete inimeste häältega üle kogu maailma.

„Mõistkem, armsad vennad, õed ja lapsed Issandas, et igaüks meist omas ametis peab võtma ette iga pingutuse, seismaks vastu kesk-konnakriisile,” ütles patriarh Bartholomeos I.

ÕIGEUSU-LUTERLIKU DIALOOGI PLENAARIS-TUNG TOIMUS KÜPROSEL

PAFOS, 5. juuni, Küprose Kirik – Küprose Kiriku võõrustamisel toimunud õigeusu-luterliku dialoogi 14. plenaar-istung Pafoses kandis teemapealkirja „Püha euharistia Kiriku elus”.

30. maist 7. juunini toimunud plenaaristung käsitas dialoogi peateema – „Kiriku müstee-rium” – neljandat alateemat ja keskendus õi-geusuliste ning luterlaste ettevalmistumisele armulauaks ning euharistia manifestatsioo-ni kogu loodule, sealhulgas Jumala loodust – loodusest – hoolimise mõõtmele.

Plenaaristungi juhatajaks oli Oikumeenilise Patriarhaadi Sassima metropoliit Genna-

dios ja kaasjuhatajaks Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Donald McCoid. Delegatsioonide liikmete seas oli eri luter-like kirikute ja õigeusu kirikute esindajad. EAÕK-d esindas preester Sakarias Leppik.

Istungi käigus tegid delegaadid tööd mit-mete dokumentidega, mille olid koostanud luterlaste poolelt piiskop D. McCoid ja Helsingi Ülikooli süstemaatilise teoloogia õppejõud Antti Raunio. Õigeusu delegatsi-ooni poolt esitasid töödokumendid Jeruu-salemma patriarhaadi esindaja, isa George Dragas, Tšehhi kiriku esindaja isa Vaclav Ježek ning Rumeenia Kiriku esindaja isa Viorel Ionita.

Töödokumendid said aluseks dialoogiko-misjoni ühisavaldusele, mis kannab nime „Kiriku Müsteerium: D. Püha euharistia Kiriku elus. Ettevalmistus, sotsiaalne ja ökoloogiline mõõde.” Kui ühisavalduse tekst ei vajanud suuri korrektuure, siis seda ette valmistavad töödokumendid tekitasid tuliseid vaidlusi nii õigeusuliste ja luterlaste vahel kui ka delegatsioonide siseselt.

Meeldiv oli tõdeda, et Vene Õigeusu Kiri-ku esindaja Ukrainas ja dialoogi delegaat arhimandriit Kirill Hovorun, kes oli väga meeldiv ja viisakas vaimulik, töötas dele-gatsiooniga koos väga konstruktiivselt ning

esitas mitmeid tarku ja mõtestatud ettepa-nekuid.

Ühisavaldus sedastas, et nii luterlaste kui ka õigeusuliste jaoks on tähtis euharistia vas-tuvõtmiseks ettevalmistumine: kuigi paastu kohustus on vaid õigeusulistel, praktiseeri-vad paastumist üha enam ka eri luterlikud kirikud. Samuti on ühine arusaam „liturgi-ast pärast liturgiat”, see tähendab, et euha-ristia vastu võtmisega ei lõpe kristlaste mis-sioon, vaid jätkub igapäevaelus sakraalselt mõtestatud eluga ning maailmale kristliku tunnistuse andmisega. Mõlemad delegatsi-oonid tõdesid ka, et kirikute tegevuse sot-siaalne ja keskkonnahoidlik mõõde ei ole kunagi olnud kirikuid eristavaks teguriks ning mõlema konfessiooni euharistiline ko-gemus on teed näitavaks asjaoluks kirikute lähenemisel.

Õigeusu-luterliku dialoogi komisjoni de-legaadid külastasid ka mitmeid Küprose pühapaiku, nagu Chrysorrogiatissa, Püha Neofitose ja Kykkose kloostreid. Samuti kohtuti Küprose Kiriku peapiiskopi, Tema Õndsuse Chrisostomos II ja Küprosel esindatud teiste konfessioonide juhtidega. Dialoogi võõrustas Küprose Kirik, kelle esindajaks dialoogil oli endine Kykkose kloostri arhimandriit ning vastpühitsetud Tamassose ja Orinise metropoliit Isaias.

malaema Uinumise kloostriga Komniniou, Stomios. Samuti külastati XV sajandist pärit Issanda Muutmise kloostrit Rapsanis ja uut, äsjavalminud Jumalaema Glicofilusa (Magus Suudlus) kloostrit sealsamas Rap-sanis. Kolmandal päeval võeti ette pikem väljasõit Meteorasse, kus tutvuti põhjalikult 1545. aastal asutatud püha Barbara, Rou-sano kloostriga. Eri suuruse ja paigutusega kloostrite arhitektuuriliste lahenduste va-hel leiti nii ühiseid jooni kui ka ajaloolisest arengust tingitud erinevusi. Kõik see kokku andis hea aluse ja lähtekoha Ööriku Püha Kolmainu kloostri edasiseks projekteerimi-seks Saaremaal.

Foto: Andres Ots



K i r i k u e l u

DIAKONIKS PÜHITSETI KALJU VAHTRAMÄE

Ülempreester Andreas Põld

Jüripäeval pühitseti Värska Püha Geor-giuse kirikus diakoniks kohaliku koguduse liige, kauaaegne lugeja ja altariteenija Kalju Vahtramäe. Pühitsetu on põline setu, tundes seega hästi kohalikku elu-olu. Elumured ei ole teda maha murdnud, vaid karastanud. Ta on üles kasvatanud kolm tütart, kes kõik elavad juba iseseisvat elu. Kalju on elu jook-sul pidanud erinevaid ameteid mehaanikust põlluharijani. Nüüd saab ta ennast pühen-

dada vaimulikuna Kiriku teenimisele. Vaimuliku ametit aitavad noorel diakonil kanda sellised omadused nagu kohusetun-ne ja abivalmidus. Kalju on lihtne inimene, kellele saab alati loota. Kõik Värska preest-rid on tunda saanud tema vastutulelikkust ja pühendumist. Mida ta on lubanud, seda ta ka teeb. Ta hoolib ligimesest, on ala-ti optimistlik. Väga hästi oskab ta Kiriku sügavaimad dogmad lahti seletada lihtsate näidetega loodusest ja igapäevasest elust. Selles on abiks tema looduslähedane elu-viis. Ta on kõik need asjad oma hinges läbi tunnetanud. Mis tuleb südamest, see ka lä-heb südamesse.

Kalju armastab Kirikut juba noorest põl-vest saadik. Tal on olemas kõige tähtsamad

omadused vaimuliku ametis: usk ja juma-lakartus. Meelde on jäänud üks seik tema suhtumisest ligimestesse. Kui ta kuulis, et keegi on eksinud (pattu teinud) või kui kedagi taga räägiti, muutus ta alati mõtli-kult kurvaks ja ütles: „Kuri (saatan) kiusab kõiki…” Alles hiljem taipasid selle ütluse sü-gavust: võib-olla on tagarääkija ise järgmine, kes kiusatuse ajal (pattu) langeb. Mida teisele teed, võib sulle endale tagasi tulla. Olgu siis selleks mõte, sõna või tegu... Kõik me õpi-me elu jooksul üksteiselt ja olen südamest tänulik, et mul on au tunda sellist inimest ja õpetajat nagu Värska Kalju. Andku Ju-mal temale ja kogu ta perele tervist ja palju aastaid teenida kodukogudust!

Foto: Margus Kivi

PEREPÄEV KURTNAS

Helen Kooviste

24. mail toimus Harjumaal Kurtnas EAÕK pereüritus „Päev koos lastega”. Kenal päike-sepaistelisel kevadpäeval kogunesime Kurt-nas Kregleni ratsatallu ja puhkekeskusesse. 20 last ja 18 täiskasvanut üle Eesti (Tallin-na, Tartu, Kohila, Haapsalu ja Pootsi-Kõpu kogudustest) tulid kokku, et veeta koos toredasti aega. Päeva alustasime ühise pal-vehetke ja sissejuhatava mänguga, mis aitas tuttavaks saada ja juhtis meid kokkutuleku teemasse „Jumala armuannid”.

Järgnes nii väikestele kui ka suurtele põne-vust pakkunud kohtumine mitmesuguste loomadega, sh hobustega. Lisaks patsutami-sele-silitamisele saime ratsutada ja vankriga sõita. Paljudele lastele oli see esmakordseks võimaluseks hobuse- või ponisõitu proovi-da, ka mõned kohale tulnud isad-emad te-gid oma esmakordse ratsasõidu.

Pärast ühist lõunasööki jätkasime vaimu-liku aruteluga 23. psalmi teemadel, millele järgnes rõõmu ja lusti pakkunud meisterda-mine. Laste ja vanemate näpuosavuse abil valmis ühine kollaažpilt ja putukapill, mida oli vahva keerutades häält tegema panna.

Nii teemakohasest arutelust kui meister-damisest jäi meelde mõte, et meil kõigil on väga palju lihtsaid asju, oskusi ja omadusi, mille eest Jumalat tänada ja et suurimaks meile antud anniks on Jumal ise, kes tahab olla meiega kõiges ja kõikjal.

Osavõtnute kommentaarid olid ühesed:Heiko-Teodor Kivihall: Ikka peab selliseid asju ette võtma, sest koos on tore!

On hea, kui õigeusklikel peredel on võima-lik ka väljaspool jumalateenistust kohtuda. See kasvatab peretunnet, usukindlust ja -julgust. Täiskasvanud, aga eriti meie lapsed vajavad õigeusklikku sõprusringi.

Kristi Sarapuu: Lastele on vaja anda teadmine, et nad ei ole selles maailmas oma usuga üksi, vaid et on palju teisi lapsi, kes tunnistavad sama usku.

Loomulikult pakub seda tunnet jumalateenistus, kuid on tore, kui vahel on võimalik koos omasu-gustega midagi vabamas vormis ette võtta, meis-terdada ja rääkida vaimulikel teemadel.

Meie Kirik saab alguse meie peredest, sest on ju Kristus meile ise lubanud: … kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina

nende keskel (Mt 18:20). Seda, et Jumal oleks meie keskel, vajame ja igatseme me kõik. Sest siis pole meil millestki puudust (Ps 23:1) ja me ei karda kurja (Ps 23:4).

Püüame ka edaspidi luua võimalusi meie Kiriku perede kokkusaamiseks, kõik ideed ja ettepanekud selleks on teretulnud!

EAÕK UUED VAIMULIKUD

Nagu Metropoolia detsembrinumbris lu-batud, jätkame EAÕK värskeltpühitsetud vaimulike tutvustamist. Sedapuhku mõtisk-leb toimetuse palvel oma vaimulikukutsu-musest diakon Stefan (Ilon) Fraiman, ülem-preester Andreas Põld iseloomustab aga 6. mail Värska Püha Georgiuse kirikus diako-niks pühitsetud Kalju Vahtramäed.

SAKKEUSEJÄLGEDES

Diakon Stefan Fraiman

kulturoloogia osakonnas ning Tallinna Üli-koolis kultuuride uuringute erialal dokto-rantuuri, kuid mitmel põhjusel tuli teadus-karjäärist loobuda.

Elan Tartus koos naise ja kahe väikese lap-sega. Juba üheksa aastat toimetan ka hu-manitaarsaiti „Ruthenia” (www.ruthenia.ru). Lühikest aega õpetasin Tartu Katoliku Koolis vene keelt, kuid pärast teise lapse sündi asusin taas kodus töötama. Viimastel aastatel olen tõlkinud meie Kiriku tekste eesti keelest vene keelde.

Ma ei tea, kas minu jõudmist usu juur-de võib nimetada tüüpiliseks sellise noore inimese jaoks, kelle maailmavaade kujunes Nõukogude aja lõpuperioodil. Komsomo-liajal külastasin, nagu mõned mu eakaas-lasedki, paaril korral ülestõusmispühadel Püha Aleksander Nevski katedraali, seda aga pigem uudishimust kui mingist hinge-lisest vajadusest.

Mõningate hetkede erakordset tähtsust meie edasise elu jaoks võib mõista vaid ta-gasi vaadates, olgugi et sellises perspektiivis kaldume neile omistama suuremat tähen-dust. Jumal teab. Mulle tundub praegu, et üheks selliseks tähtsaks hetkeks oli sõit

Moskvast klassivenna juurde, kes astus Ser-gijev Possadi (tollal veel Zagorski) semina-ri. Mulle tundub, et sellest reisist jäi hinge jälg, mis mattus aga kauaks elumurede ki-histuste alla.

Järgmise tõuke sain pikkadest vestlustest tõ-siste kirikuinimestega – oma tulevase naise Olga ja tulevase diakoni (tollal veel alamdia-koni) Arseniga. Siis sõnastasin enda jaoks, esmalt mõttes, seejärel aga suusõnaliselt, et tahan olla tõeline kristlane, taipamata veel, kui keeruline ülesanne see on.

Peagi mind ristiti. Emajões. Hakkasin käi-ma Uspenski kirikus, vähehaaval hakkasin seal ka lugema ning vahel kooriski laulma. Mõne aja pärast pühitseti mind lugejaks. Uspenski kirikust siirdusin Pühade Alek-sandrite kirikusse, möödunud suvel määras Tallinna ja kogu Eesti ülipühitsetud metro-poliit Stefanus mind aga Võru Suurkanna-taja Ekaterina kogudusse, kus ta pühitses mu 7. detsembril diakoniks.

Mulle on alati meeldinud evangeeliumi kirjakoht Sakkeusest, mida loetakse ühel jumalateenistusel suure paastu eelsel ajal. Mõnes mõttes võib Sakkeuse kuju projit-seerida vaimulikuseisusse astuvatele ini-

mestele. Nii nagu Sakkeus, kes ronis puu otsa, et näha Kristust, suunab vaimuliku-teenistuseks valmistuja oma mõtted ja tun-ded ühele sihile – seista Püha Aujärje ees.

Elu enne ja pärast käte pealepanekut jagu-neb selgepiiriliselt kaheks. Jumalasulane, kes käib kuninglikest ustest, kust siseneb Au Kuningas, ei saa ilmselt enam kunagi endi-seks inimeseks. Muidugi võib tema teel ette tulla palju ohte ja kiusatusi, näiteks võib ta tihedast kokkupuutest pühadusega kaota-da aukartustunde, või nagu märkis valitseja minu pühitsemisjutluses, võtta vastu püha seisus justkui kilbina, mis katab kõik hinge-lised puudused ja patud. Olla diakon on to-hutu vastutus mitte ainult enda kui kristlase – Püha Vaimu mahuti – ees, vaid ka inimes-te ees, kelle nimel diakon lausub ekteeniaid, kogu Kiriku – Kristuse ihu – ees. Püha apostel Pauluse sõnutsi: „kes hästi peavad oma ametit, saavad tunnustuse ja rohkesti julgust usus Kristusesse Jeesusesse.”

Mõistes ühelt poolt oma isiklikku vääritust ja teiselt poolt Kiriku palvejõudu, palun alandlikult nende ridade lugejail meenutada oma palveis vastpühitsetud diakon Stefanit.

Olen sündinud 13. sep-tembril 1973. aastal Tal-

linnas. Pärast keskkooli õppisin Tallinna Tehnikaülikoolis, Balti Kommertskolledžis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis. 1994. aas-tal otsustasin aga tõsiselt teadusega tegelda ning läksin Tartu Ülikooli, kus lõpetasin vene ja slaavi filoloogia osakonna. Õppisin teadus- ja pedagoogilises magistrantuuris, hiljuti astusin Tartu Ülikooli semiootika ja Foto: preester Viktor Ivask

Foto: Heiko Kivihall


M o t i s k l u s

AHVIST JUMALANÄOLISEKS?

Ülempreester Mattias Palli

Inimest on ikka erutanud küsimus, kes ta on ja kust ta tuleb ( ja kuhu läheb); seda mitte üksnes üksikisiku, vaid ka inimkonnana. Ja vähemalt praegu anna-vad eri mõttesuunad sellele erinevaid ja tundub, et sobitamatuid vastuseid.

Viimastel aastatel on maakeeligi ilmu-nud mitmeid raamatuid (Hans-Joachim Zillmeri „Darwini eksitus”, „Mesilaste õpetaja” jne), mis kuulutavad evolutsi-ooniteooria (liikide põlvnemisõpetuse) ekslikkust ja vastandlikkust pühakirja-le. Internetistki võib lugeda üleskutseid Eestimaa kristlastele: „On aeg tõusta ja rääkida tõde. On aeg anda üks obadus sellele nõmedale ateismi-darvinismi va-lele.” Tegelikult antakse küll õige mitu obadust. Ja vastu sajab ikka ka. Maail-ma peal on näiteks Richard Dawkins tuntud oma järskude seisukohtadega usu mõttetusest teaduse, eriti nüüdisaeg-se bioloogia valguses (eesti keeles on il-munud tema raamat „Jõgi Eedenist”).

Selles vastuolus pole midagi uut. Jättes tähelepanuta nõukogudeaegse ametliku ateismi, on usu-teaduse pinge olnud vä-hemalt XIX sajandi keskelt alates Eu-roopa mõtteloos pidevalt olemas. Hooti on ta lahtunud, hooti teravnenud; tun-dub, et läinud sajandivahetusest alates on selles suhtes jällegi toimunud po-lariseerumine. 31. mai Postimehe lisas Arvamus-Kultuur kirjutab Toomas Jürgenstein, et ligi 90% gümnasistidest vastab küsimusele loomise ja evolutsi-ooni omavahelistest suhetest, et need on vastuolus. Samas toob ta arvamus-küsitluste tulemusi, millest on näha, et u 35% õpilastest pidas ristiusu seisukohti tänapäeva teadusega vastuolus olevaks (teisiti arvas u 10%, 54% ei osanud öel-da) ja ligi 60% pidas religiooni ja teadust vaenlasteks.

Ühel või teisel kujul puudutab ju teadus ja tema saavutused igaüht meist, kui mitte kutsetöös, siis ometi tehnika, koolis õpitu või üldise taustana kogu tänapäeva elus. Kuidas aga oma usku ja sellest tulenevat maailmavaadet teaduse ja teadusliku maailmavaatega suhesta-da, on paljudele keeruline küsimus. La-hendused ulatuvad teaduse ja usu kui


kattumatute valdkondade ühitamatust koosolust lahutatuse ja vaenulikkuseni, millega üht (enamasti küll osad teadus-tulemused või -teooriad ja osad reli-gioossed uskumused) teise arvel oma uskumussüsteemist püütakse välja tõr-juda. Enamasti nimelt „püütakse”, sest küsimused kipuvad tagasi tulema, olgu ühe inimese peas või laiema kogukonna tasandil.

Järgnevalt püüame teoloogia pilguga vaadelda evolutsiooniteooria ja orto-doksse kristliku usuõpetuse kokkuso-bivust või sobimatust. See on muidugi ainult üks teema, ent võib-olla kõige enam vaidlusi põhjustanud ja seega an-nab mingeid vihjeid ka teaduse-usu su-hetele laiemalt.

Kõige tuntum, häälekam ja selgem neid kaht vastandav maailmavaade on nn noore Maa kreatsionism. Kreatsionism on üldine nimetus loomisusu kohta, ent enamasti seostub sellega siiski vastandu-mine põlvnemisõpetusele ning mitme-tele teaduses üldlevinud astronoomilis-tele, kosmoloogilistele ja geoloogilistele teooriatele. Noore Maa kreatsionismi kesksemad õpetused on järgmised:

1. Pühakirja (eriti 1Ms 1) loomislugu on sõnasõnaline tõde, s.o maailm loodi täpselt kuue päevaga.2. Maailma iga pole miljardeid, vaid tu-handeid aastaid. Tavaliselt ajastatakse maailma loomine u aastasse 4000 eKr (Õigeusu traditsiooniline daatum on 5508 eKr).3. Eri taime- ja loomaliigid loodi ühe-korraga, liigid ei põlvne üksteisest, kuigi väikesed variatsioonid (tõud, alaliigid) on võimalikud. Loomulikult pole ka inimesel esivanemaid loomariigis.4. Fossiilid on tekkinud suure veeupu-

tuse ( ja võib-olla muude katastroofide) tagajärjel. Veeuputus seletab ka mit-meid geoloogilisi nähtusi (maa reljeefi muutumist jne).

Uuemal ajal on säärased vaated õitsenud peaasjalikult Ameerika fundamenta-listlike protestantide seas. Euroopasse jõuavad need põhiliselt uute äratuslii-kumiste ja jutlustajate, samuti kirjandu-se kaudu. Ka „õigeusu kreatsionism” on pärit Ameerikast, olles levinud eeskätt õndsasti uinunud munkpreester Se-rafim (Rose’i) ja tema järgijate kaudu. „Evolutsioon pole üldsegi mitte teadus-lik fakt, vaid filosoofia. See on võlts-filosoofia, mis leiutati Läänes reaktsi-oonina katolik-protestantlikule (sic!) teoloogiale ja mis peitis end „teaduse” maski taha…See on vastuolus Pühade Isade paljude õpetuslike seisukohtade-ga” (Munkpreester Serafim Rose, tsitee-ritud raamatust: „Mesilaste õpetaja” lk 18). Ehkki rõhutatakse erinevusi pro-testantliku kreatsionismiga, on raske leida olulisi erinevusi peale osade väide-te kinnitamist kirikuisade tsitaatidega. Pühade isade kasutamisest selles seoses kõneleme hiljem.

Ühtpidi on selline lihtne, pühakir-ja tähttähelt mõistev mõtteviis olnud omane pikkadele aastasadadele ja pole ilmselt praegugi n-ö traditsioonilise-mates kogukondades kuhugi kadunud. Sellele lisandub üldinimlik arusaam Maast kui lamedast kettast, mida katab taevavõlv. Selline on meie silmaga näh-tav maailmapilt tegelikult tänapäevani; me ei ütle ju näiteks, et maakera pöö-rab ennast päikese poole, vaid et päike tõuseb. Samuti liitub sellega kujutlus, et Maa on maailmakõiksuse keskpunkt. Kõik see on üldinimlik, loomulik maa-ilmapilt, ilma igasuguse teaduslike tead-

misteta. Kui aga loodusteadus areneb ja teaduse tulemused hakkavad inimestele kohale jõudma, hakkab pilt muutuma. Ning kohe kerkib küsimus, kas ja kui-das loodusteaduste üldtunnustatud arusaamu oma, antud juhul kristliku maailmapildiga seostada.

Üks kreatsionismi kaasnähe on nn loomisteadus (creation science). See lii-kumine püüab teaduslike vahenditega ümber lükata üldtunnustatud maailma tekke, Maa ajaloo ja elusolendite arene-mise kohta käivaid teooriaid. Loomis-teadus on otsinud tunnistusi, miks Maa ei saa olla nii vana, kui arvatakse, kui-das veeuputus seletab fossiilide teket ja kuidas arvatavalt eri ajastutel elunenud liigid on tegelikult olnud üheaegsed.

Kas teadus ja kitsamalt teaduslikud teooriad on mingi eriline filosoofia? Kas teadus kinnitab igal juhul naturalismi (arusaama, et on olemas ainult loodus; mingeid looduseüleseid ega -väliseid jõude pole)? Teaduse tööpõhimõte on naturalistlik. Teaduslik meetod kasu-tab nähtavast maailmast pärit empii-rilist teavet selle maailma uurimiseks. Kuna teadus aga piirab oma uurimis-välja empiiriliste andmetega, piirdub ka tema kompetents tajutavate nähtustega. Teadus jääb agnostiliseks, st ei oska mi-dagi kosta hinge, vaimude, Jumala jne kohta, ei eita ega jaata nende olemasolu. Teadus pole pädev neid asju uurima. Usuline valdkond jääb religioonile; sel-line on alati olnud ka Kiriku seisukoht.

Teadlased uurivad empiirilisi andmeid ja üldistavad oma avastusi, et luua kont-rollitavaid hüpoteese (oletusi). Eda-sised leiud kas kinnitavad hüpoteesi või lükkavad selle ümber. Kui hüpoteesi on küllalt kontrollitud, saab ta teooria staatuse. Teooriad omakorda kinnita-vad üksteist ja võivad viia uute, ühen-datud teooriateni. Nõnda pole teadus-lik teooria pelgalt oletus. Teooria on ümberlükkamata mudel, millega kogu-tud andmeid seletatakse. Järelikult on iga teooria ümberlükkamiseks vaja väga tõsiseid uusi andmeid ja nende põhjal ehitatud hüpoteese. (järgneb)

Munkpreester Serafim (Rose).


ÕIGEUSU KAPLANITE KONVERENTS UKRAINAS

Intervjuu diakon Andrei Sõtšoviga

Maikuus toimus Ukrainas õigeusu kaplanite konverents. Millega täpse-malt oli tegemist?

Ajavahemikul 12.–15. mai 2008 osale-sin Kiievis õigeusu kaplanite konverent-sil, mille korraldas Ukraina kaitsejõu-dudega koostöö eest vastutav Moskva patriarhaadi Kiievi metropoolia sinodi osakond. Tegemist oli esimese Ida-Eu-roopa ortodoksi kaitseväevaimulike rahvusvahelise konverentsiga. Konve-rentsist võtsin osa selle peakorraldaja, Lvovi ja Galiitsia ülempiiskop Augustin (Markevitši) kutsel ja Eesti Kaitsejõu-dude peastaabi peakaplani major Taavi Laanepere soovitusel.

Millised patriarhaadid olid konve-rentsil esindatud ja milliseks kujunes koostöövaim?

Konverentsil osalesid järgmised kaitse-vägede kaplanid või selle valdkonnaga tegelevad delegaadid: Poolast õigeusu välipiiskop brigaadikindral dr Miron (Chodakowski) koos välipraostide Mihał Dudiczi, Aleksandr Szełomowi, Jan Koti ning Aleksy Andrejukiga, Rumeeniast peakaplan ülempreester Constantin Ţanu ja välipraost Aurelian Pretorian, Bulgaariast praost Joan Ka-ramihalajev, Venemaalt ülempreester Dmitri Smirnov, Gruusiast praost Za-

haria Mazitadzi ja Valgevenest praost Sergi Leboda. Seega olid konverentsil esindatud Eesti, Bulgaaria, Gruusia, Poola, Rumeenia ja Vene õigeusukiri-kud. Konverentsi töö kulges konstruk-tiivses vaimus ning vastuvõtt oli hästi korraldatud. Suhted delegaatide vahel olid „kaitseväelaslikult” korrektsed ja head. Suhtluskeeleks oli vene, vähese-mal määral inglise ja prantsuse keel.

Mis oli konverentsi eesmärk?

Konverentsi põhieesmärk oli tutvuda eri maade kaitseväe kaplaniteenistus-tega ja nende töö korraldamisega, soo-dustamaks seeläbi loomisjärgus Uk-raina Kaitsejõudude kaplaniteenistuse organiseerimist. Erinevusi Ida-Euroopa kaplaniteenistuste vahel on mitmeid. Kui näiteks Poolas ja Eestis on õigeusu kaitseväekaplanid vähemuses, siis Ru-meenias moodustavad nad enamiku.

Kaitseväe kaplaniteenistused erinevad ka oma mudelite poolest. NATO riikide kaplaniteenistused, näiteks Eesti, Poola ja Rumeenia, on valdavalt oikumeeni-lised, st nendes on esindatud mitmed konfessioonid. Näitena olgu toodud jällegi Poola, kus katoliku ja apostlik-õigeusu kaplanid teenivad kaitseväes sisuliselt käsikäes, olgugi igaühel erinev kiriklik alluvus. Gruusias ja Ukrainas ollakse aga veel arvamusel, et kaplanitee-nistus peab olema konfessionaalset laadi. Viimast aga raskendavad kas või Ukrai-nas õigeusu kirikus toimunud lõhed.

Konverentsi teiseks ülesandeks oli ja-gada üksteisega tööalaseid kogemusi hingehoiu ja eetikanõustamise alal ning teenimisspetsiifika osas välismissiooni-del. Nii Poola kui ka Ukraina kaplanid osalevad sarnaselt Eesti kaplanitega ra-huvalve- ja rahutagamismissioonidel, näiteks Kosovos ja Iraagis. Oli huvitav

kuulata ametikaaslastelt, millised on olnud nende kogemused selles vallas. Üheks arutelupunktiks oli see, mida saaks teha apostlik-õigeusu kaplan, kui tema juurde tuleb pihile või koguni armulauale teiseusuline kaitseväelane. Samuti siis, kui on vaja matta mitteõi-geusklikku sõjaväelast.

Ning kolmandaks otsustati konverent-sil teha teiste konfessioonide eeskujul algust apostlik-õigeusuliste kaplanite iga-aastaste kokkusaamiste korralda-misega. Järgmine sellelaadne kohtu-mine peaks aset leidma Poolas, kuhu välipiiskop Miron kutsus juba suusõna-liselt esindajaid ka meie kaplaniteenis-tusest. Lisaks sai vahetatud üksteisega kontaktandmeid.

Kas konverentsi päevakorda mahtus lisaks kaplaniteenistust puudutavate-le aruteludele veel sündmusi?

Minu jaoks oli konverentsi tähtsaim ja üllaim hetk ühine teenimine Jumalikul Liturgial Kiievi metropoolia katedraalis – vagade Antoniuse ja Feodosi peakiri-kus 15. mail. Peakirik asub Kiievi-Pet-seri suurkloostris ehk lavras, kus toi-mus suurem osa konverentsist ja kuhu majutati ka selle osalejad. Jumalikku Liturgiat toimetasid Poola välipiiskop Miron (Chodakowski) ja Augustin (Markevitš) kohalike ja külalisvaimu-like kaasteenimisel. Liturgiale järgnes pidulik lõunasöök, millel ülempiiskop tõstis veiniklaasi kõigi õigeusu kirikute eestseisjate, sh meie valitseja metropoliit Stefanuse terviseks, soovides meie kapla-nitele rohket jõudu-jaksu edaspidiseks.

Küsinud Madis Kolk

K i r i k u e l u

Pärast oikumeenilist ümarlauda Ukraina sisevägede peavalitsuses. Esimeses reas vasakult: kolonel Vladimir Gluhhovski, Joan Karamihalajev (Bulgaaria), Sergei Leboda (Valgevene) Dimitri Smir-nov (Venemaa), välipiiskop Miron Chodakowski (Poola), Constantin Ţanu ja Aurelian Pretorian (Rumeenia), Andrei Sõtšov jt.

VAIMULIKU JA OHVITSERI ÜHISOSA

Preester Aleksander Sarapik teenis 20. oktoobrist 2007 kuni 23. aprillini 2008 vanemkaplanina oma teisel kuuekuulisel missiooniperioodil Bosnia-Hertsegoviinas. Vestleme nii seekordsest välismissioonist kui ka uutest kohustustest Kaitseliidus, kus Aleksander Sarapik on alates 23. maist pea-kaplani ametikohal.

Aasta tagasi rääkisime Metropoolia veergudel eelmisest missiooniperioodist Bosnia-Hertsegoviinas. Mille poolest need omavahel erinesid? Teatavasti jäi nüüdse lähetusaja sisse ka naaberriigi Kosovo iseseisvumine. Kuivõrd lisas see pingeid igapäevatöösse?

Seekordsel missioonil, millega lõppes ka Eesti vanemkaplanite kahe-aastane tee-nistusperiood seal piirkonnas, oli kaks laiemat teemat. Esiteks Bosnia-Hertse-goviina missiooni vähendamine. Eesti tõi oma 34-mehelise Kaitseliidu üksuse Tuzlast välja juba eelmise aasta juunis.

Analüütikud andsid sealsele olukorrale oma hinnangu ja selle kohaselt on Bos-nia-Hertsegoviina täitnud samm-sam-mult need ülesanded, mis talle riigina on ette pandud. Seal on edukalt läbi viidud sõjaväereform, samuti reformid, mis on seotud politseiga ja reformid, mis on seo-tud konstitutsiooniga, olukord normali-seerub ja vastavalt sellele tõmbavad rah-vusvahelised üksused ennast välja, sest riik suudab juba ise oma turvalisuse eest seista. Kuus baasi suleti ja kogu tegevus koondus ühte baasi, Butmiri Sarajevos.

Teiseks teemaks oli aga tõepoolest Kosovo iseseisvumine, mis omakorda mõjutas ka Bosnia-Hertsegoviina poliitilisi protses-se, väljaütlemisi ja pingeid. Minu töökoht oli küll samas baasis kus eelmiselgi kor-ral, Bosnia-Hertsegoviinas Sarajevos, aga kõik Kosovos toimuv oli samuti lähedalt vaatluse all. Juhul kui seal oleks toimu-nud relvastatud konflikt osapoolte vahel, olnuks meie baas otseseks sillapeaks, kust-kaudu oleksid rahvusvahelised üksused liikunud Kosovosse. Selline teadmatuse seisund tähendab pidevat valmisolekut.

Kas oli võimalust suhelda mõlema osa-poolega või nägid Kosovo albaanlased ortodoksist kaplanis pigem vastasleeri esindajat?

Kosovo ei olnud minu vastutusala, aga seda visiteerides suhtlesime kõigiga. Kü-lastasime kloostreid ja erinevaid asutusi, et sealset elujärge tundma õppida. Vahe-tult pärast iseseisvumist oli see omaette kogemus, sest pinged oli üleval ja selli-ses situatsioonis räägivad inimesed ikka rohkem. Aga otsest konflikti albaanlaste ja serblaste vahel mina pealt ei näinud. Vestlused olid küll emotsionaalsed, aga seda tingib juba ajalugu, sest inimesed on seal palju erinevate sõdadega kokku puutunud, mis annab olevikule oma vär-vingu. Võrdluseks võib aga öelda, et kui Bosnia-Hertsegoviinas on kolm osalist, siis Kosovos on võrrand lihtsam, seal on ainult kaks osalist, muutujaid on vähem.

Suhtlemine konfliktipiirkondades peab toimuma loomulikult väga ettevaatlikult ka juba keelekasutuse tasandil, sest nii-kuinii on tegemist keeleliste ja kultuuri-liste erinevustega. Kosovos asub ju teata-

vasti Peći klooster, mida peetakse Serbia kiriku hälliks. Albaanlased on enamjaolt moslemi kogukonna esindajad, kuigi ka nende seas on õigeusulisi ja katoliiklasi. Meie kui sõjaväevaimulike ülesandeks on pigem ikka erinevustega toime tulemine ja ühisosa leidmine, mitte konflikti osa-listena selle õhutamine. Rahvusvaheline kohalolek on seatud ikkagi juriidiliselt ja poliitiliselt võimalikult korrektselt, pigem lastakse protsessidel ajas maha käia kui üht või teist osalist n-ö toetada.

Pealegi oli minul väga unikaalne või-malus töötada koos imaamidega ja see-läbi oli moslemikogukond samasugune suhtevõrgu osa nagu ortodoksid ja kato-liiklasedki. Loomulikult on sellistes olu-kordades oma väljakutsed, aga kus neid ei oleks? Neid on isegi meil Eestis.

Kas lisaks Kosovo teemale oli eelmise missiooniperioodiga võrreldes ka Bos-nia-Hertsegoviina olukorras mingeid nihkeid?

Oli ikka. Näiteks võttis sealne Serbia ko-gukonna parlament oma eriistungil vastu


K i r i k u e l u

dokumendi, mis pigem õhutas vastu-olu kui toetas tervikut. Oli ka hääli, mis ütlesid otse välja, et see osa peaks üldse Bosnia-Hertsegoviinast välja astuma ja liituma Serbiaga, ehk siis seesama Suur-Serbia idee, millest oli kantud ka Kosovo põhjaosa. See on teatavasti vaid üks kol-mest Bosnia-Hertsegoviina parlamendist. Ka presidentuur on neil kolmeliikmeline, igal kogukonnal on n-ö oma president, selles mõttes on selle riigi toimimine omamoodi fenomen. Bosnia-Hertsego-viina elab täna Daytoni rahuleppe alu-sel, see tingis ka konstitutsioonireformi temaatika. Daytoni rahuleping oli piisav sõja lõpetamiseks, kuid ta ei ole piisav riigi üles ehitamiseks ja juriidiliste küsi-muste piisavaks lahendamiseks liitumisel Euroopa Liiduga.

Kõik need kolm parlamenti teevad oma-vahel loomulikult koostööd ja annavad n-ö ühise sisendi kogu riigile. Eesmärk on liikuda ühes suunas. Sõjaväereform tähendaski seda, et kolmest armeest moodustati üks armee, mis kaasab nii horvaadid, bosnjakid kui ka serblased. See armee toimib seaduse järgi, mille nad kõik kolmekesi on heaks kiitnud ja vastu võtnud ning millega nad liiguvad NATO suunas, olemata vaenupooled, vaid liht-salt oma eripäradega.

Niisiis poliitiline hetkeolukord ei mõjuta otseselt kaplanitöö spetsiifikat?

Kaplanitöö eesmärgid ei muutu, olene-mata sellest, kui suur on sõjaline konflikt. Minul tuli näiteks oma 6-kuulise missi-ooni jooksul kokku puutuda 35 surmaga. Meie baasi teenindas makedoonlaste heli-kopteriüksus ja kui nende helikopter alla kukkus, oli kaplani otsene ülesanne tegel-da matustega. Kui Butmiri poolakate ük-suse lennuk Poolas alla kukkus, puudutas seegi meie baasi. Samuti see, kui ungar-laste helikopter kukkus alla Ungaris. Kõigega kaasnesid mälestusteenistused ja nõustamine, olemuslikult ei ole selle kä-sitlemises vahet, kas inimene saab surma õnnetuses või lahingutegevuses. Surm on surm ja kaplanitöö on kaplanitöö.

Ka siis, kui näiteks missioonilviibijal kee-gi kodus sureb, on vahelüliks kaplan, kes suhtleb nii kodustega kui missioonil ole-

va inimesega, pakub hingelist tuge ja aitab organiseerida erakorralist puhkust. Selle-ga kaasneb rida spetsiifilisi küsimusi, mis tuleb läbi arutada, tehes seda kõike õiges noodis, et mitte leina suurendada, vaid vähendada pingeallikaid, sest missiooni-del viibimine ise on piisavalt pingeline.

Kuidas aga kirjeldada üldmuljet sellest piirkonnast väljaspool militaarset kon-teksti?

Mõne aasta pärast soovitan kõigil kind-lasti Balkanile puhkama minna, sest loo-dus, mäed ja meri on seal täiesti omaette väärtus. Kindlasti on seal siis juba tundu-valt rahulikum, sest olukord paraneb iga päevaga. Inimesed on konfliktist väsinud, noorem põlvkond heitleb ennast sellest üha rohkem välja. Täiesti fenomenaalne on see, kuidas nad oskavad oma tradit-sioone promoda ja kuidas alati on ka kõik teised nende juurde kutsutud. See tähen-dab seda, et meie mõistes jõuluperiood hakkab tegelikult pihta juba islamiusu-liste pühadega detsembri algupoolel ja lõ-peb see vana kalendri järgi Kristuse risti-mispüha ja veepühitsusega. Religioosseid pühi on seal korraga kolmekordselt ning selle kuu aja jooksul külastavad ka eriusu-lised naabrid vastastikku üksteist.

Dubrovnik on juba aastaid tuntud puh-kekuurort. Samuti on seal rohkesti reli-gioosseid paiku. Medjugorje on katoliku palverännakute keskus, mida külastab aastas 1,5–2 miljonit inimest. Sealsamas Bosnia-Hertsegoviina territoorimumil on Serbia poole peal 29 väga ilusat kloostrit, mis on kõik omaette vaatamisväärsused. Üks kaplani ülesandeid oli ka vabaaja-ürituste korraldamine ja nende hulka kuulusid ka rännakud neis paigus. Mä-gedes peab aga kaasas olema hea teejuht, sest see maa on ilmselt veel aastakümne-teks mineeritud.

Kuna selleks korraks on vanemkaplani missioon seal piirkonnas eestlaste jaoks lõppenud, siis millised ülesanded oota-vad nüüd Kaitseliidu peakaplani ametis kodumaal?

Selles töös tuleb koordineerida kõiki-de Kaitseliidu malevate kaplanite tööd. Kaplani esmane ülesanne on tagada usuli-ne teenimine vastavalt konkreetse inimese vajadustele, samuti nõustada nii eetika kui ka moraali osas. Tulevikus näeme Kaitse-liidu koosseisus ka vanemkaplanit ja staa-bikaplanit, nii et lähiaastatel peaks ame-tisse astuma kokku kolm kaplanit.

Üldse on Eestis kokku neli peakaplanaati: Kaitseliidul, Kaitsejõududel, Politseil ja vanglatel. Käsuliini pidi allun Kaitsejõu-dude peakaplan Taavi Laaneperele, kuid Kaitseliidu spetsiifika erineb Kaitsejõu-dude omast. On küll kokkulangevusi, aga ei tohi unustada, et Kaitseliit on vabataht-like ühendus, mis ei tegele ainult sõjalis-te ülesannetega, vaid tal on väga palju ka teisi väljundeid. Kogu selle sektoriga te-gelemine ja perspektiivi paigas hoidmine nõuab teiselaadilist lähenemist.

Kaitseliidul on malevakaplanid enamjaolt olemas, peakaplan on nüüd paigas, täit-mata on veel vanemkaplani ja staabikapla-ni koht. Kaplanile on kõrged nõudmised. Esiteks peab ta olema oma konfessiooni poolt tunnustatud, tal peab olema oma kirikupea õnnistus. Samuti peab ta olema läbinud vastava eriala ohvitseri kursused. Tal peab olema kõrgharidus, soovitavalt magistrikraad, samuti vähemalt paari-aastane kogudusetöö kogemus. Kõik see kokku võib kesta vähemalt 5–7 aastat, mis on päris pikk aeg. Otsitakse inimest, kes suudab tõesti nõustada murega tema juurde tulijat. See eeldab erialast kompe-tentsi mitte ainult vaimulikutöö valdkon-nas, vaid sõjaväekaplani puhul ka sõjaväe-lise tausta tundmist, vanglakaplanil peab aga olema selge arusaam kõigest justiits-ministeeriumi haldusalas toimuvast. Te-gemist on ikkagi mitme rolli ühisosaga, mille kokkusobitamine ühes isiksuses ei ole lihtne ülesanne.

Eestis peab sõjaväekaplan olema ohvit-seri auastmega, kuidas on sellega mujal?

Esineb erinevaid mudeleid, mõnedes armeedes on kaplanid lepingulised ega kuulu ohvitserkonda. See on seadusand-lusega paika pandud, küll aga teevad kõik kaplanid läbi kursuse, mille tulemusel peavad nad oskama relva ohutuks teha. See on elementaarne, sest kui inimene on afektiseisundis ja tal on laetud relv, on kaplani ülesanne toimida nii, et see inime-ne sellega endale viga ei teeks, rääkimata oma kaaskondsetest. Ka juhul, kui ta ei ole sõjaväelane, peab tal olema arusaam keskkonnast, kus ta viibib. NATO riiki-des on ikkagi valdav tendents, et kaplan on ühtlasi ka erialaohvitser.

Küsinud Madis Kolk

Õigeusu kiriku varemed Pristina lähistel. Butmiri baasi kabel.

Makedoonlaste matuseteenistus.


K a t e h h e e s

Nikea Konstantinoopoli usutunnistus

Kommenteerinud isa Lev Gillet, „üks ida-kiriku munk”*

Mina usun ainu Jumala, Isa, kõigeülal-pidaja, taeva ning maa ja kõige nähtava ja nähtamatu Looja sisse.

Me tunnistame, et on olemas mittema-teriaalne ja lõpmatu algprintsiip, kõi-ge elava allikas ja täius ning nimetame seda ürgalust Jumalaks. Ma olen see, kes ma olen (2 Mo 3:14). Ma olen A ja O, esimene ja viimane (Ilm 22:13). Kõi-ge elava allika ja täiusena on Jumal ka igasuguse kõlbelise täiuslikkuse allikas ja paleus ning kuna iga täiuslikkus viib armastusele, siis saame just armastuse sõnades Jumalat kõige paremini hoo-mata: Jumal on armastus (1Jh 4:16). Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, püsib Jumal meis (1 Jh 4:12). Seega ei tule Jumalat tajuda kui mingit inimest või üliinimest, vaid kui vaimulikku ürgalust, lõpmatut ar-mastust.

Jumal „lõi taeva ja maa”, see tähendab kogu maailmakõiksuse, kõik, mis on olemas. Loomist tuleb siinkohal võtta erilises, üdini vaimses tähenduses. Ihu,

Sissejuhatus oigeusku elu, vaim on oleva kujud, kõige elava kujud, mis on antud Jumala poolt, kes on kogu loodu allikas. Jumala poolt loo-dud olemine ei ole mingi aineline valmis tegemine: see on Jumalasisene tegu, see toimub Jumala teadvuses. Me oleme Jumalas, ilma et Temaga seguneksime: Tema on see, kes end annab ja meie ole-me need, kes on saadud. Tema sees meie elame ja liigume ja oleme (Ap 17:28).

Jumal lõi armastusest. Jumal armas-tab ja loob korraga. Jumal teeb inime-se mõtlemisvõimeliseks ja vabaks, et inimenegi saaks Teda armastada. Kõik maailmakõiksuse nähtused on Jumala tegevuse ilmingud.

Selles osas puudub vastuolu usu ja teaduse vahel. Usk loomisesse ei ole seotud ühe või teise kosmoloogilise teooriaga. Just teaduse ülesandeks on uurida selliseid probleeme nagu meie planeedi vanus, päikesesüsteemi kujune-mine, elavate liikide tekkelugu ja areng. Millised need teadusliku uurimistöö tulemused ka poleks, ei saa nad vastan-duda meie usule, sest meie usk põhineb kinnitusel, et Jumal-Armastus on kõige olemasoleva algus, mõte ja lõpp.

Kuid kas Jumala loov tegevus väljendub siis üksnes nähtavas maailmakõiksuses ja elavais olendeis, kes seda asustavad?

Meil pole õigust selliseid piire seada. Juudi pärimus, millele järgneb kristlik pärimus, räägib meile ühelt poolt mit-temateriaalsetest olenditest, kes on Ju-mala headuse ja armastuse teenistuses – „inglitest”. Teisalt antakse neis sama-des pärimustes pimeduse väele konk-reetne kuju ja isikustatakse seda teatud kurjades vaimudes. Nagu näeme, ei ütle Nikea-Konstantinoopoli usutunnistus selle kohta midagi täpsemat, kuid tun-nistab lisaks „nähtavatele asjadele” ka „nähtamatute asjade” olemasolu.

Juudi prohvetid ja eelkõige Kristus ise õpetavad meid pidama Jumalat Isaks, kellega igaühel meist võib olla isiklik ja elav suhe: Teie olge siis täiuslikud, nõn-da nagu teie taevane Isa on täiuslik! (Mt 5:48). Need suhted meie Jumala ja Isaga on kõige erilisemalt väljendatud palves, mille Jeesus Kristus meile õpetas:

Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud saagu Sinu nimi! Tulgu meile Sinu riik, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Meie igapäevast lei-ba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu ka meie andeks anname oma võlglastele! Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! (Mt 6:9-13).

Ja ainu Issanda Jeesuse Kristuse, Juma-la ainusündinud Poja sisse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu. Valgus Val-gusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast sündinud, mitte loodud, Isaga üheloo-muline ja kelle läbi kõik loodud on.

Isa laseb meil ennast tundma õppida Poja kaudu. Me kõik oleme Jumala po-jad, aga üks on Jumala Poeg selles ainsas ja erilises tähenduses. See Poeg, see va-hendaja ei ole loodud ega lapsendatud. Ta lähtub Isast vaimuliku sündimise kaudu. See, keda me Pojaks nimeta-me, on Jumala Sõna, Isa igavene Sõna ja Mõte: Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesa-ma oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud läbi tema ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu ( Jh 1:1-4). Jumala Sõna on meile „Issand”, õpetaja, ülim teejuht, Valgus. See valgus, mis maailma tulles valgustab iga inimest – kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks ( Jh 1:9-12).

Jumala Sõna ei ole abstraktsioon, vaid elav tõelus. Ta ilmutas ennast meile tõe-liselt, inimese kujul Naatsareti Jeesuse isikus, keda meie kutsume Kristuseks või Messiaks („salvituks”). Esimeste aastasadade kristlik teadvus nägi vaeva, et toonases kreeka metafüüsika keeles

Keiser Konstantinus. Esimese kirikukogu pühad isad.

10Metropoolia / Nr 41 / Juuni 2008

K a t e h h e e s

välja tuua Isa ja Jeesuse vahelisi seoseid. Kuna Jeesus on lihaks saanud Juma-la Sõna, Isa väljendus ja ilmutus, kuna üksnes Temas saame me hoomata Isa (Kes on näinud mind, see on näinud Isa ( Jh 14:9)), siis tunnistab Kirik, et Jeesus, Poeg, on „Isaga üheloomuline”; kuuluta-des, et Ta on tõeline inimene, kummar-dab Kirik Teda kui tõelist Jumalat.

Kes meie, inimeste, ja meie lunastamise pärast on maha tulnud taevast, lihasse saanud Püha Vaimu ja Neitsi Maarja läbi ja inimeseks saanud.

Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel – täis armu ja tõde ( Jh 1:14). Seda Juma-la Sõna ühendust meie inimloomusega Kristuse isikus nimetame lihakssaami-seks. Tõlkides inimeste keelde selle iga-vikulise salasuse, mis on üle igasugusest teoloogilisest ja filosoofilisest mõtle-misest ning jääb ajaloolisele uurimisele kättesaamatuks, ja soovides väljendada kristliku teadvuse poolt kogetud sü-gavat ja ainulaadselt puhast vaistlikku tõetunnetust, mis seondub Jumala Poja meie sekka tulemisega, õpetab Kirik, et Kristuse sünd oli lihaliku elu tavatingi-muste seisukohast erandlik, ja sõnastab Jumala „hinguse” ehk Püha Vaimu ja „Neitsi läbi inimeseks saamise” õpetuse.

Sõna sai lihaks „meie jaoks ja meie pääs-teks”. Jumala plaan löödi täielikult sega-mini. Kasutades oma vabadust, pöör-dus inimkond ära Jumal-Armastusest, et pöörduda iseka õnneotsingu teele. Selles esimese truudusemurdmise, sel-le „pärispatu” tagajärjel tulid maailma kannatus ja surm, nii füüsiline kui ka vaimne. Kurjus tuli ära võita, lepitada see, mis oli lahutatud, päästa see, mis oli kadunud. Inimloomus tuli jumalikus-tada. See päästetöö jäi lihaks saanud Sõna teha.

Kes meie pärast on risti löödud Pontiuse Pilatuse ajal ja kannatanud ning maha maetud

Pääste, mille Kristus teoks tegi, sisaldab erinevaid tahke. Oma maise elu ajal tuli Jeesusel üle olla kiusatusest. Ta tegi ter-veks ihusid ja hingi. Ta kuulutas juma-lariiki, ta kutsus sinna kannatajaid, vae-seid, tagakiusatuid, puhtaid südamelt. Ta õpetas, et jumalariik seisneb kahe juhise täitmises: Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast! (Lk 10:27). Ja ta ütles enese kohta midagi, mida ükski prohvet varem polnud öelnud: Mina olen tee ja tõde ja elu ( Jh 14:6). Kiusatusele vastu pannes, tervendades, andestades, head sõnumit kuulutades Kristus juba päästis meid. Aga ta tahtis oma armastuse meie vastu lõpule viia, järgides ülimat käsku: Ei ole

olemas suuremat armastust kui see, et kee-gi annab elu oma sõprade eest ( Jh 15:13).

Tema ristisurm lunastas meid mitte juriidilises või ärilises mõttes, otsekui oleks Isa nõudnud inimeste patu eest veritasu, vaid seepärast, et seesmine ar-mastustegu ja ohvriand, mille nähtavaks väljenduseks oli ristilöömine, heastas küllaga inimeste mis tahes vastuhaku Jumalale ja kutsus meie südameis vas-tuseks esile pöördumise. Ristist, mida Jeesus endale soovis, sai iga kristliku elu märk ja vajalik eeltingimus: Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta võtku oma rist ja järgnegu mulle (Lk 9:23).

ja üles tõusnud kolmandal päeval kirja-de järele.

Pärast seda kui Jeesus oli kannatanud, ilmus ta jüngritele elavana ja andis neile selle kohta mitmeid tõestusi, näidates ennast neile neljakümne päeva jook-sul ja rääkides asjust, mis puudutasid jumalariiki (Ap 1:3). Jüngrite veendu-musest, et hauakivi ei matnud nende õpetajat ega tema tööd igaveseks enese alla, on saanud kogu Kiriku usk. Kirik kuulutab, et pole tarvis otsida surnute seast seda, kes elab (Lk 24:5). Kristuse surnuist ülestõusmise tõsiasja ei saa aja-loolises plaanis ei tõestada ega ümber lükata ja sellest ei saagi inimmõistusega täielikult aru saada. Ülestõusmine on salasus. Aga selle salasuse tõeluseni võib jõuda nii isikliku kui ühise vaimuliku usukogemuse abil. Usk sellesse ja rõõm ülestõusmisest on õigeusu sügava har-duse keskmes: „Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud!” (Paasa pealaul).

Ja kes on üles läinud taeva ja istub Isa paremal käel.

Taevasse minemise ja Jumala paremal käel istumise kaks ihulist kujundit tä-hendavad ühelt poolt, et Kristus võttis aurikkalt oma valdusesse kuningriigi, mida Ta ette kuulutas ja kuhu pääse-mise lootust ta meilegi andis ( jumala-riik on igavene elu Jumal-Armastuses). Ning teiselt poolt, et talle kuulub selles kuningriigis ainulaadne koht Isa kõrval, mis on mõeldud Pojale: Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel! (Lk 3:22).

Ja kes jälle tuleb auga kohut mõistma elavate ja surnute üle ja kelle riigil ei saa lõppu olema.

Evangeeliumid ja ilmutusraamat kir-jeldavad Kristuse tulemist väe ja suure auga (Mt 24:30) tunnil, mil te ei arvagi (Mt 24:44) – ja surnute üle kohtu mõist-mist nende tegude järgi (Ilm 20:13).

Kuigi mõningad nende kirjelduste ük-sikasjad on suures osas kujundlikud, oleks siiski kristliku pärimuse vastane näha „teises tulemises” ja viimses koh-tupäevas üksnes kujutluspilti. Aga pole vaja endale ette kujutada mingit kohtu-protsessi. Inimene ise mõistab enese üle kohut ja määrab oma saatuse vastavalt sellele, kas ta tahtlikult ja teadlikult on Jumal-Armastusest ära pöördunud või Tema poole liikunud. Igavene elu üks-nes ilmutab iga inimese vaba valikut, väljendudes tema tunnetes ja tegudes. See maailm möödub, kõik asjad tehakse uueks (Ilm 20:5) ja jumalariik seatakse sisse igaveseks ajaks.

Ja Püha Vaimu, Issanda, Elulooja sisse, kes Isast välja läheb, keda ühtlasi Isa ja Pojaga kummardatakse ja austatakse ja kes prohvetite läbi rääkinud on.

Ma palun Isa ja ta annab teile teise Lo-hutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu… Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, juhib ta teid kogu tõesse ( Jh 14:16; 15:26; 16:13). See Isa Vaim või hingus, kelle Poeg inimeste peale saatis, täitis apostleid ja pühitseb jätkuvalt neid, kes elavad usus ja armastuses. Meie kutsu-me teda Issandaks, nagu ka Poega, sest Temagi on meie õpetaja ja teejuht. Ta teeb meid elavaks, sest kogu meie vai-mulik elu sõltub sellest hingusest. Ta on Isa nähtav ilmutus hingedes, nagu Poeg oli Tema väline ja nähtav ilmutus. Me ei saa lahutada Isa tema Sõnast ja Hingu-sest; me ei saa lahutada Jumal-Armas-tust ja killustada seda transtsendentaal-seks algprintsiibiks (Isa), objektiivseks ilmutuseks (Poeg), siseomaseks tegevu-seks (Vaim). Isa, Poega ja Püha Vaimu kummardatakse ja austatakse ühiselt, sest kolme hüpostaasi või subjektina on nad ühest ja samast jumalikust olemu-sest. Me võlgneme selle täpse teoloogili-se sõnastuse esimestele kirikukogudele, kes Pühima Kolmainu nime all üritasid väljendada Isa salasust, kes ilmutab en-nast meie silmale oma Poja kaudu ja elab meie hingedes oma Vaimu kaudu.

Püha Vaim „on rääkinud prohveti-te läbi”. Meie saame sellest aru nii, et pühakirja, Vana ja Uue Testamendi raamatud, on kirja pannud inimesed jumaliku tõetunnetuse mõjul. See tõe-tunnetus puudutab piibli usulist ja mo-raalset sisu, kuid ei taga pühade raama-tute autorite ilmeksimatust sündmuste järjestuse, ajaloo, kosmograafia jm selle-taolise vallas, mille osas nad jagasid oma ajastu seisukohti. Piibel on järkjärguline hariv ettevalmistus Kristuse tulemisele ja Püha Vaimu valitsusele. Võib öelda, et samaaegselt toimus paganarahvaste ettevalmistamine mõningate inimmõt-lemise edusammude kaudu, sest Jumal ei jätnud ühtki rahvast täielikult val-gusest ilma. Meil on õigus vabadusega,

mida teadus eeldab, kasutada ajaloo ja keeleteaduse kriitilisi uurimismeeto-deid kõige selle suhtes, mis piiblis va-jab kontrollimist, positiivset ülevaata-mist. Aga pühakirja vaimulik sisu ei ole mõeldud eraviisiliseks tõlgendamiseks. Selle tõlgendamine on Kiriku pädevu-ses, kes räägib Püha Vaimu toimel.

Üheainsa püha kogumaapealse ja apostliku Koguduse sisse.

Sõna „Kirik” (Kogudus) tähendab „kokkutulemist” ja „valimist”. Iga vara-kristlikku kogudust nimetati „valitute koguks” või kirikuks. Kõik usklikud koos moodustasid Kiriku (Koguduse) selle sõna üldises, mitte enam kohali-kus või mingis erilises tähenduses. Juba apostlid olid hooles, et rajada kristli-kele kogudustele püsiv alus. Apostlite-aegsetele kogudustele olid üldjoontes omased samad asjad, mis tänapäeva kristlikele kogudustele: iga kogudus oli „ustavate” rühm, mis püsis apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes (Ap 2:42) ülevaataja (episkopos, piiskop) juhatusel, keda ümbritsesid va-nemad (presbyteroi, preestrid) ja teenrid (diakonoi, diakonid). Need ametid on meie seas tänapäevani alles. Seda ameti-redelit või hierarhiat ei tule vaadata kui mingit välist, kirikurahvast kõrgemal seisvat meelevalda. Kirikus ei ole ühtegi „välist” meelevalda. Isegi üleilmne kiri-kukogu, mis toob kokku kõik piiskopid, on üksnes kirikurahva usulise teadvuse väljendus antud ajahetkel ja see kujuneb seaduseks ainult juhul, kui kirikurahva teadvus selle omaks võtab.

Ilmeksimatus on kirikurahva üksmee-lele siseomane; tõe ilmutus on vastus meie vennalikule armastusele. Seepä-rast ei nõustu õigeusu pärimus, millega meie end seostame, läänekiriku õpetu-sega meelevaldadest Kirikus ning eriti paavsti ülemvõimuga ega mõningate protestantlike arusaamadega, mille ko-haselt usutõe otsimine ja avastamine on puhtal kujul inimese eraasi.

Lisaks eraviisilisele palvele, isiklikule ja sisemisele suhtele Jumalaga, on olemas ka ühine palve, kollektiivne pühitsemi-ne, mis toimub koguduses. Sellest tu-lenevad väline olemisviis, teenistuskor-rad, mis pole midagi igavesti püsivat, vaid alluvad ajaloolisele arengule.

Õigeusu pärimus õpetab, et ausse tõs-tetud pühakute ja meie eneste vahel on osadus; me ei kummarda neid, kuid saame nende palvete abil pöörduda Ju-mala poole ja paluda neilt eestkostet. Austades Maarja, Issanda ema, apost-lite, märtrite ja teiste pühakute mäles-tust, austades nende pühakujusid ja pühi säilmeid, anname au Jumalale, kes ennast neis on ilmutanud – seega ei ole tegemist ebajumala-kummardamisega.

11 Juuni 2008 / Nr 41 / Metropoolia

K a t e h h e e s

Kristliku koguduse ühiselu väljendub eelkõige salasustes, materiaalsetes tõhu-sates ja toimivates sümbolites, tähistes, mille vahendusel saame osa jumalikest andidest mitte masinlikult või võlu-väel, vaid tingimusel, et inimvaim võtab need annid vastu usus ja armastuses. Õhtusöömaaja salasus ehk euharistia on keskne salasus, Kiriku enese ja tema ühtsuse salasus: süües murtud leiba ja juues veinikarikast, mille kohal Kirik on palvetanud, oleme mitte ihulikult, vaid tõeliselt osaduses Kristuse Ihu ja Verega, tema ristiohvri ning kõigi oma vendade ja õdedega, kes on tema ihu-liikmed.

Kristlik lahutamatu abielu, millega ka-hest inimesest saab uus loodu Kristu-ses, on samuti Kiriku ühtsust väljendav salasus, Kiriku algrakuke.

Kristuse Kirik on üks ja üleüldine; see ulatub kõigi inimesteni, läbi kõikide ae-gade, kõigis paigus; tema usku on ala-ti, kõikjal, kõigi poolt vastu võetud; ta mõtleb ja elab ainult üksmeeles: seda väljenab sõna „kogumaapealne”, „katool-ne”, mille kasutamine ei ole katoliku ki-riku ainuõigus. Kirik ei ole püha mitte selles mõttes, et kõik tema liikmed olek-sid tõepoolest pühad, vaid seepärast, et pühadus on kõikide kutsumus ja Kirik omab ja pakub selleks kõiki võimalusi. Kirik on apostlik, sest kuulutab end apostlite pärimuse kandjaks ja seepä-rast, et läbi käte pealepanemise sala-suse, millega antakse edasi igasugust hingehoidlikku teenimist, ulatub Ki-rik apostliteni. Kirikusse kuulub terve hulk inimesi, kes väljastpoolt vaadates tunduvad võõrad või vaenulikud. Iga inimene, kes on ustav talle antud val-guse mõõdule, saab osa armust, Kristu-se elust, isegi kui ta Kristust ei tunne; need hinged, tulvil head tahet, millised ka poleks nende teadmatus või vastu-väited, on Kiriku nähtamatud liikmed. Kirik ei mahu nähtavatesse piiridesse. Samuti ei tule Kirikut pidada juriidili-seks organisatsiooniks, lähtudes üksnes ajalikust vaatekohast. Kirik oma kõige sügavamas tõeluses on, nagu ütles apos-tel Paulus, Kristuse Ihu (1Kor 12:27) ja Ilmutusraamatu kohaselt Kristuse mõrsja (Ilm 21:9).

Ma tunnistan ühte ristimist pattude an-deksandmiseks.

Patt on see, kui tallatakse jalge alla ju-malik elu mõte – armastus. Ammustel aegadel näidati juudi rahvale tehtud ilmutuses, kümnes käsus, mis on patt, üles lugedes järgnevad positiivseid ette-kirjutused: kummardada üht Jumalat; mitte võtta tema Nime ilmaasjata suhu; pühitseda hingamispäeva; austada isa ja ema; mitte tappa; mitte varastada; mitte abielu rikkuda; mitte tunnistada valet; mitte himustada teise omandit.

Apostel Johannes seostas iga pattu ühe-ga kolmest kõlvatusest: lihahimu, sil-mahimu ja elukõrkus (1Joh 2:16). Need on kolm egoismi vormi, Jumalast lahu-tatud „mina” kehtestamist. Kõik inime-sed, kes kas mõtte, sõna või teoga riku-vad Kristuse käsku armastada Jumalat kogu oma südamega ning oma ligimest kui iseennast (Lk 10:27), teevad pattu.

Patune ei saa oma teenete või tegude-ga (palve, halastusteod, askees jne) ise oma patte heastada, kuigi need teod on õigeksmõistmiseks vajalik märk. Ta vabaneb süüst tasuta, Kristuse elust osa saades: Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus (Gal 2:20). Aga me peame surema patule – olgu see siis meie tahtlikult ja teadlikult toi-me pandud patt või inimkonna esmane üleastumine, milles me pole küll süüdi, kuid millega oleme seotud – ja sündima uuele elule Kristuses. Ristimise salasus on uuestisünni toimiv märk: kui keegi ei sünni veest ja Pühast Vaimust, ei saa ta näha jumalariiki … Minge siis, teh-ke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid … ( Joh 3:5; Mt 28:19). Mitte veel pole võluvõim, vaid veeristimisel, mille Jee-sus ise Ristija Johannese juures läbi tegi ning mis oli meeleparanduse ja puhas-tumise sümbol ja Jeesus tahab näidata, et Vaimuga ristimist saab vastu võtta üksnes siis, kui ollakse eelnevalt vastu võtnud meeleparanduse ristimise.

Ristimine on Kirikusse kuulumise väli-ne vajalik märk; aga nagu juba ütlesime, on Kirikul ka „nähtamatuid” liikmeid, kes pole veega ristimist vastu võtnud. Oma armu jagamises ei sea Jumal ene-sele mingeid ainelisi piiranguid. Kiriku vana pärimuse kohaselt on Püha Vaimu and, nelipühiga seotud uueks saamine, seotud ristimisega ja seda jagatake kohe pärast ristimist võidmise kujul salvimi-se salasusena.

Elu Kristuses, mis ristimisega saadak-se, võib hilisemate pattude toimel kaot-si minna. Siis saab patune iga kord end puhastada uue, mitte enam vee, vaid Vaimuga ristimisega, milleks on mee-leparanduse salasus. See on kahetsevale südamele osaks saav jumaliku andek-sandmise salasus, millest leiame näiteid evangeeliumist. Õigeusu praeguse õpe-tuse kohaselt eeldab meeleparanduse salasus oma välisel kujul raskete üle-astumiste tunnistamist selleks Kiriku poolt lähetatud vaimuliku ees (tema ees, mitte talle, sest piht on suunatud Kristusele ja vaimulik on üksnes selle tunnistaja) ning Kiriku volitustega vai-muliku poolt antud pattude andeksand-mist Kristuse nimel.

Tegelikult on veel üks salasus, millega patte andeks antakse: haigete õlitamine püha Jaakobuse sõnade kohaselt: Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu kogudusevanemad enese juurde ja need

palvetagu tema kohal teda õliga võides Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbi-se ja Issand tõstab ta üles, ja kui ta on pattu teinud, siis antakse talle andeks ( Jk 5:14-15).

Me usume ühtainsat ristimist, sest risti-mist ja pattude andeksandmist saab olla ainult üks: Kristuse seatud ristimine ja andeksand.

Loodan surnute ülestõusmist.Ja tuleva aja elu.

Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, oleme kõigist inimestest ar-metumad. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana maga-maläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõus-mine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse kõik elavaks Kristuses…Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm (1Kor 15:20-22,26).

Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnis-tatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” (Mt 25:34).

Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme. Me teame, et kui tema saab avalikuks, siis me oleme tema sar-nased, sest siis me näeme teda, nii nagu ta on (1Jh 3:2).

Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle.” (Mt 25:41).

Väljaspool on koerad ja nõiad ja hoo-rajad ja mõrtsukad ja ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja tee-vad… Keda iganes ei leitud olevat elu-raamatusse kirjutatud, see visati tulejär-ve (Ilm 22:25; 20:15).

Me näeme, kuigi justkui läbi loori, seda, mis saab nendest, kes on kuninga pare-mal käel – nendest, kes on otsinud ju-malariiki – tuleva aja elu. Meil on pal-ju raskem ette kujutada nende saatust, kes omaenese valikul surevad Jumalast eraldatuna. Olen juba öelnud, et see pole Jumal, kes nende üle kohut mõis-tab, kes neid hukka mõistab. Loogilise jätkuna kinnistab surm nad seisundis-se, mille nad ise on valinud. Aga kuidas saab Jumal lubada, et nende valik seda-võrd ekslikuks kujuneb? Tänapäevasele usulisele teadvusele on üha vastuvõeta-matum mõte hukka mõistetuile osaks saavast ainelisest tulest ja piinadest. Kuid kas mõte igavesest lahusolekust Jumalast ja moraalsetest kannatustest, mis sellega kaasnevad, on meile vas-tuvõetavam? Tegelikult ei saa me mit-te kellegi kohta öelda, et ta oli või on

hukka mõistetud. Aga et õiguslikult on hukkamõistmise võimalus jätkuvalt ole-mas, olgu või lihtsalt loogilise lõpuna, kas pole see siiski meie Isa headusesse uskumise seisukohalt piinarikas katsu-mus ja teotus? Sellele saladusele on pa-kutud mitmeid lahendusi. On räägitud patuste hingede olematuks muutmisest, radikaalsest vahe tegemisest patul (mis on omal kombel ontoloogiline), mis iga-veseks hukka mõistetakse, ja patustajal, kes päästetakse tänu patustele osaks saavale viimasele andeksandmisele. Sel-le asemel et appi võtta oletusi, mida ei saa tõestada, oleks targem evangeeliumi sõnad pühaliku hoiatusena tallele pan-na, püüdmatagi neid põhjani mõista või neis peituvaid kujundeid tõlgendada; teisalt tuleks leppida sellega, et need sõnad varjavad hetkel ligipääsmatut salasust, mida ilmutatakse meile alles igaveses elus; ning lõpuks tuleb mee-les pidada, et kui Jumal on Armastus, siis saab selle salasuse sisu olla ainult armastus ja lõpmatu halastus lubab ka lõpmatut lootust.

Õigeusu pärimuse kohaselt võivad ela-vate usklike palved aidata nende ini-meste hingesid, kes on surnud Jumalas, aga pole oma pattudest täielikult pu-hastunud.

Kui aga kõik on alistatud Pojale, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõi-ges (1Kor 15:28).

Aamen. Tule, Issand Jeesus! (Ilm 22:20).

* „Ühe Idakiriku munga” isa Lev Gillet’ Nikea-Konstantinoopoli usutunnistuse kommentaarid avaldati Prantsuse õigeusu koguduse väljaandes La Voie (Tee) Parii-sis 1930. aasta septembris. Isa Lev oli too-na selle koguduse esipreester.

Isa Lev Gillet.

1�Metropoolia / Nr 41 / Juuni 2008

ВСТУПИТЕЛЬНАЯ РЕЧЬ МИТРОПОЛИТА СТЕФАНА НА СОБОРЕ ПЦЭ

Возлюбленные священники и диаконы!

Возлюбленные представите-ли приходов, наши братья и

сестры во Христе!

Дорогие гости!

День, когда мы собираемся на Собор, всегда особенно

важен для жизни нашей Цер-кви. Но сегодняшний день еще более важен потому, что нам предстоит избрать епископов Тартуской и Пярнуско-Сааре-мааской епархий. Наступил ис-торический момент, когда мы, спустя 63 года после того, как 9 марта 1945 года наша Церковь была насильно расформирова-на, можем завершить процесс ее воссоздания, заполнив пос-леднюю лакуну – учредив Ар-хиерейский Синод ПЦЭ.

Я уверен, что вы понимаете всю важность данного мо-

мента для дальнейшей жизни нашей Церкви и что сегодня во второй половине дня вы отдади-те свой голос с верой в Бога и с полной уверенностью в том, что мы сможем достичь цели.

Наша программа состоит из двух важных частей. До

обеда мы займемся сообща не-которыми экономическими воп-росами и представим Собору финансовый отчет за 2007 год, который, согласно закону, дол-жен получить ваше одобрение. После обеда состоятся выборы Таллинского епархиального совета и выборы Тартуского и Пярнуско-Сааремааского епис-копов.

И все же я хотел бы обратить ваше внимание на отде-

льные аспекты миссионерской и душепопечительной работы


наших приходов, которыми с большой вероятностью займет-ся Архиерейский Синод сразу же, как только он будет готов приступить к работе.

Церковь весьма огорчает тот факт, что наше обще-

ство все больше и больше секу-ляризируется. И очевидно, что чем активнее будет развивать-ся процесс секуляризации, тем более негативно он будет вли-ять на наше богословское мыш-ление и аскетическую жизнь, адаптируя евангельскую весть для нового общества. В резуль-тате чего христианство, вместо того, чтобы быть образом жиз-ни и бытия, превратится в одну из идеологий, или того хуже, станет уделом малых групп фундаменталистского толка. Эстонское общество склоняет-ся к такой Церкви, в которой ее послание как можно мень-ше соотносится с обществом. И эти устремления можно сфор-мулировать так: «Пусть попы занимаются небом и птичками. А мы будем заниматься только земными делами».

Вследствие этого, людям уг-рожает две опасности: либо

пытаться постичь веру и объ-яснить ее при помощи разума, либо попасть в ловушку мора-лизаторства и ритуализма.

Разумеется, в первой полови-не дня мы сможем рассмот-

реть проблему секуляризации лишь поверхностно. Но в то же время это значит, что мы долж-ны выяснить – и чем скорее, тем лучше, какой должна быть работа нашей Церкви в эстонс-ком обществе. За основу следует принять три обязанности Церк-ви: учить, посвящать и духовно окормлять народ, чтобы евха-ристическая литургия – средо-точие всей Церкви – получила бы полный размах в обильном и плодотворном отношении между словом Божиим и нашей работой по духовному окормле-нию.

Это значит, что необходимо пересмотреть церковную

и духовную подготовку нашего духовенства и в какой-то степе-ни и помогающих нам мирян. И это требует основательного пересмотра программы семи-нара. Как только будет обра-зован Архиерейский Синод, я сразу же предложу этот вопрос

к рассмотрению для того, чтобы актуализировать богословскую, духовную, пастырскую и прак-тическую программы семинара.

В то же время и наши священ-ники должны быть согласны

пройти некоторые дополнитель-ные курсы, которые им предло-жат в скором будущем, никто не может их игнорировать.

Я хотел бы поблагодарить всех тех священников и диа-

конов, которые в последние два года усердно посещали лекции в семинарии, а также тех, кто постоянно слал мне отчеты о де-ятельности за полугодие. Благо-даря этому я могу гораздо луч-ше следить за успехом наших приходов, в то же время я смог лучше узнать их самих и прежде всего оценить их серьезное от-ношение к работе. Моя огром-ная всем им благодарность.

По статистике Министерства внутренних дел число при-

хожан нашей Церкви выросло с 2000 по 2006 годы с 18 000 до 25 000. Разве это не радостная новость? То же касается и наших приходов, их число увеличилось с 59 до 64.

Остается только расшифро-вать эту статистику. В ко-

нечном результате все зависит от того, как на этой земле опре-деляют принадлежность к пра-вославию.

Действительно, если наблю-дать за участием в богослу-

жении, то мы не узнаем ничего нового, участников мало, так же, как и в других христианс-ких конфессиях, и социологи прекрасно это знают.

Есть и другой способ анализа статистики: по принадлеж-

ности. Как мы знаем, принадле-жать к Православной Церкви можно по рождению, по се-мейной традиции, при этом не обязательно принимается вера и догматы, и наоборот: человек может быть православным, не будучи связан с Православной Церковью и ее преданием, но как же все это измерить? С оп-тимизмом думая о нашем буду-щем, я предпочитаю быть сдер-жанным в оценках до тех пор, пока все эти детали не прояс-нятся. Если и не полностью, то хотя бы настолько, чтобы мож-но было делать выводы.

И все же не все так плохо. Было бы несправедливо

утверждать, что эстонское об-щество не знает таких ценнос-тей, как преданность, семья, че-ловек ... И на тех территориях, где православие шире распро-странилось, особенно в Сетумаа и на Кихну, мы можем твердо сказать, что наши ценности глу-боко и прочно укоренились в местном сообществе.

Остается еще вопрос о детях и молодежи. Потому что они

сегодня, несомненно, наша глав-ная инвестиция в будущее. Гово-ря «дети и молодежь» я имею в виду не только собственно детей и подростков. Я говорю также и о тех 18-35-летних молодых людях, которых можно назвать «молодыми взрослыми». Как мо-жет Церковь протянуть им руку, если антропологически самой большой заботой этих «молодых взрослых» является мимолетная любовь, которую хотят продлить на всю жизнь? Не в это ли, опре-деляющее для всей жизни, время разрывают они свои отношения с Церковью?

Я замечал, что в статистике и в жизни Церкви тоже в ос-

новном редко считаются с этой группой «молодых взрослых». Некоторые наши священника в беседах со мной о своем ду-ховном окормлении, заботятся только о благополучии пожи-лых людей. Это, несомненно, весьма похвально, но я хочу на-помнить, что общение с моло-дежью в высшей степени важно, и именно этого нам в большинс-тве случаев не хватает.

Ни для кого не секрет, что ба-зовые принципы духовной

жизни, которые мы сеем в души детей и молодежи, однажды да-дут ростки, и рано или поздно эти люди вернутся в Церковь. Поэтому священники и роди-тели должны заботиться о том, чтобы уже с юных лет учить де-тей этим принципам и ценностям. Регулярное участие детей в бого-служении крайне полезно и не-обходимо, и очень жаль, что они лишены этой возможности из-за того, что это мешает взрослым.

Что же касается нас, то не будем забывать, что моло-

дежь всегда во власти двух явле-ний: первое связано с поиском нового, что на некоторое время уводит их на другие пути, а вто-

1� Juuni 2008 / Nr 41 / Metropoolia

K a t e h h e e s

рое, так называемое «запозда-лое послушание», вновь возвра-щает их к корням. Именно об этом рассказывает нам притча «о блудном сыне». Самое важ-ное для нас в этой притче – это любовь отца к оступившемуся сыну, позволившая ему вернуть-ся в отчий дом.

Те же вопросы возникают у нас и в отношениях с други-

ми христианскими конфессия-ми. В Эстонии хорошо развива-ется экуменический диалог, так как отношения между христи-анскими конфессиями день ото дня изменяются к лучшему. Если не считать отдельных случаев, в целом все рады совместной ра-боте, и это вселяет уверенность.

Это все же не значит, что для меня, православного,

стремление к единству христи-ан не связано с некоторыми ос-ложнениями. Они объяснимы

поверхностным богословием и отсутствием катехизации, из-за чего верующие более не связы-вают свое христианство с одной или другой Церковью, в то вре-мя как на поставленные вопро-сы можно найти ответы прежде всего и лучше всего именно внутри каждой Церкви.

С другой стороны, из братс-кой любви к другим кон-

фессиям не будем приводить конкретных примеров, мне кажется, что слишком распро-странилось обыкновение давать привилегии всем местным, и это за счет «статуса всемирности» Церкви.

Можно сказать также, что мы, православные, еще не

вполне понимаем, как нужна и насколько созидательна может быть наша деятельность в Сове-те Эстонских Церквей.

Что же касается нашей пра-вославной общины здесь

в Эстонии, то при общении с другими конфессиями мы мо-жем обнаружить самые разные точки зрения, от открытости до скрывания самосознания. Ко всему этому примешивается еще и трагическое разделение братьев и сестер одной и той же Церкви, нашей святой Пра-вославной Церкви. Разделение, из которого я сейчас, к сожале-нию, не вижу никакого выхо-да, так как вторая сторона не перестает утверждать, что так оно и останется, и на протяже-нии десятилетий не стоит ждать каких-либо изменений, таковы сиюминутные цели их полити-ческой игры.

Возлюбленные друзья мои,

ни одно сообщество не будет развиваться, если каждый его член не совершит необходимого

изменения. Именно это – духов-ный прорыв и знак истинной мудрости! Требуется аналити-ческое усилие, которое выше эмоций, чтобы действовать и навести порядок в том духов-ном и моральном беспорядке, который царит в нашем обще-стве. Это масштабное мероп-риятие, которое состоит в том, чтобы прежде всего оздоровить положение в нашей Церкви, опираясь на новые предложе-ния во имя лучшего будущего. Да поможет нам Бог справиться с этим важным заданием.

Благодарю всех вас за вер-ность и рвение, отечески

благословляю вас во Христе, Господе и Спасители.

• СТЕФАН,Митрополит Таллинский

и всея Эстонии

СВЯТОЙ ДУХ...Хорошо Дух Святый сказал от-цам нашим через пророка Исаию: пойди к народу сему... (Деян. 28, 25)

Царю Небесный, Утешителю, Душе истины,помоги нам понять, что мы молим-ся Богу не только для того, чтобы Он избавил нас от нужд и мирских забот, но прежде всего для того, чтобы мы остались верными чада-ми Божией Церкви, которая дела-ет нас свободными, открылись Его бесконечной Любви к человеку, заключенному в обреченную на страдания бренную плоть.

Иже везде сый и вся исполняяй, Сокровище благих и жизни Пода-телю,сделай так, чтобы нашей молитвой мы смогли противостоять культу потребления, охватившему боль-шую часть общества, лишающему людей Твоих благих даров и ввер-гающему их во тьму.

Прииди и вселися в ны,сделай так, чтобы в наших молит-вах мы не ограничивались лишь поверхностным представлением о необходимости исправить наше поведение, но с большей силой осознавали резкую грань между жизнью и смертью: жизнью – как

свободой любви и смертью – как пребыванию в плену эгоизма.

И очисти ны от всякия скверны,сделай так, чтобы мы осознавали в своих молитвах слабость чело-веческой натуры, существующие распри, раздор, недостоинство представителей и членов Твоей Церкви, и осознав это, были бы так же смиренны, как Христос, кото-рый согласился умереть за чело-вечество, принял крестные муки и сошел во ад.

И спаси, Блаже, души наша,сделай так, чтобы в праздник Пя-тидесятницы в наших молитвах мы

отождествили свою немощь с не-мощами всех людей, чтобы в тихой красоте Лика Воскресшего, Творца всего и мы, ставшие совершенно другими, обновленными людьми, действительно могли бы осущес-твить свое первое и главное при-звание: быть знаком и таинством Царствия Небесного. О божествен-ный Утешитель, да воссияет в нас Свет истинный, чтобы благодаря Тебе в Нем мы могли созерцать Того, Кого дерзаем называть От-цом. Аминь.

• СТЕФАН,Митрополит Таллинский

и всея Эстонии

ВВЕДЕНИЕ В ПРАВОСЛАВИЕ НИКЕО-КОНСТАНТИН-ОПОЛЬСКИЙ СИМВОЛ ВЕРЫ

Комментарии о. Льва Жилле, Мона-ха Восточной Церкви

Верую во Единаго Бога Отца Вседер-жителя, Творца небу и земли, види-мым же всем и невидимым.

Мы исповедуем, что существует не-материальный и бесконечный на-чальный принцип, источник и пол-нота всего живого, и называем эту первооснову Богом. «Я есмь Сущий»

(Исх. 3, 14). «Я есмь Альфа и Омега, начало и конец, Первый и Послед-ний» (Откр. 22, 13). Источник и пол-нота всего живого – Бог – есть также источник и идеал всяческого мораль-ного совершенства, и, поскольку вся-кое совершенство ведет к любви, то именно в словах любви мы можем лучше всего увидеть Бога: «Бог есть любовь» (1 Ин. 4, 16). «Бога никто ни-когда не видел. Если мы любим друг друга, то Бог в нас пребывает» (1 Ин. 4, 12). Поэтому не следует представ-лять Бога как некоторого человека или сверхчеловека, но как духовную первооснову, бесконечную любовь.

Бог «сотворил небо и землю», то есть весь универсум, все, что существует. «Сотворил» следует здесь понимать в особом, духовном смысле. Тело, жизнь, дух – это образы существо-вания, образы всего живого, данные Богом, источником всего творения. Сотворение Богом – это не какая-то

материальная работа: это внутреннее дело Бога, происходящее в сознании Бога. Мы находимся в Боге, не сме-шиваясь с Ним: Он – Тот, Кто отдает Себя, а мы – те, кто получен. «Ибо мы Им живем и движемся и существуем» (Деян. 17, 28).

Бог сотворил из любви. Бог любит и творит одновременно. Бог делает че-ловека разумным и свободным, что-бы и человек мог Его любить. Все яв-ления универсума – это проявления Божиего действия.

Здесь нет противостояния веры и науки. Вера в сотворение никак не связана с какой-либо космологичес-кой теорией. Задачи науки – иссле-довать такие проблемы, как возраст нашей планеты, образование солнеч-ной системы, историю зарождения и развития различных живых видов. Какими бы ни были результаты этой научно-исследовательской работы,

они не могут противоречить нашей вере. Потому что наша вера основана на убеждении, что Бог-Любовь – это начало, смысл и конец всего сущест-вующего.

Но выражается ли творческая де-ятельность Бога лишь в видимом универсуме и живых существах, на-селяющих его? У нас нет права уста-навливать такие границы. Еврейское предание, которому наследует хрис-тианское предание, говорит нам с одной стороны о нематериальных созданиях, которые служат Божиему благу и любви, об ангелах. С другой стороны, в тех же преданиях силе тьмы дается конкретный образ, и она персонифицируется в злых духов. Как мы видим, Никео-Константино-польский Символ Веры ничего точно не говорит об этом, но признает вмес-те с «видимым» также существование «невидимого».


K a t e h h e e s

Еврейские пророки и прежде всего Сам Христос учат нас почитать Бога как Отца, с Которым у каждого из нас может быть личная и живая связь: «будьте совершенны, как совершен Отец ваш Небесный!» (Мф. 5, 48). Эти отношения с нашим Богом и Отцом особенно выражены в молитве, кото-рой научил нас Иисус Христос:

«Отче наш, сущий на небесах! да свя-тится имя Твое; да приидет Царствие Твое; да будет воля Твоя и на земле, как на небе; хлеб наш насущный дай нам на сей день; и прости нам долги наши, как и мы прощаем должникам нашим; и не введи нас в искушение, но избавь нас от лукавого. Ибо Твое есть Царство и сила и слава во веки. Аминь» (Мф. 6, 9-13).

И во единаго Господа Иисуса Христа, Сына Божия, Единороднаго, Иже от Отца рожденнаго прежде всех век; Света от Света, Бога истинна от Бога истинна, рожденна, несотворенна, единосущна Отцу, Имже вся быша.

Отец позволяет нам учиться познать Себя через Сына. Все мы сыны Бо-жии, но Один – Сын Божий в особен-ном и единственном значении. Этот Сын, Этот Посредник не сотворен и не усыновлен. Он исходит от Отца через духовное рождение. Тот, Кого мы называем Сыном, есть Бог-Слово, вечное Слово и Мысль Отца: «В нача-ле было Слово, и Слово было у Бога, и Слово было Бог. Оно было в начале у Бога. Все чрез Него начало быть, и без Него ничто не начало быть, что начало быть. В Нем была жизнь...» (Ин. 1, 1-4) Бог-Слово нам «Господь», учитель, высший проводник, Свет. «Свет истинный, Который просвеща-ет всякого человека, приходящего в мир… А тем, которые приняли Его, верующим во имя Его, дал власть быть чадами Божиими» (Ин. 1, 9-12).

Бог Слово – это не абстракция, но жи-вая реальность. Он явил нам себя в образе человека, Иисуса Назарянина, Которого мы называем Христом или Мессией («помазанником»). Христи-анское сознание первых веков стара-лось на тогдашнем греческом языке метафизики выразить связи между Отцом и Иисусом. Поскольку Иисус – это Слово Божие, ставшее плотью, выражение и проявление Отца, пос-кольку только в Нем мы можем ви-деть Отца («Видевший Меня видел Отца» (Ин. 14, 9)), то Церковь при-знает, что Иисус, Сын, «единосущен Отцу». Исповедуя то, что Он насто-ящий человек, Церковь поклоняется Ему как истинному Богу.

Нас ради человек и нашего ради спа-сения сшедшаго с небес и воплотив-шагося от Духа Свята и Марии Девы, и вочеловечшася.

«И Слово стало плотию, и обитало с нами, полное благодати и истины» (Ин. 1, 14). Это объединение Бога-Слова с нашей человеческой приро-дой в личности Иисуса Христа мы называем воплощением. Переводя на человеческий язык это вечное та-инство, которое превосходит всякое богословское и философское пони-мание и остается неподвластным ис-

торическим исследованиям, и желая выразить свойственное христианско-му сознанию глубокое и уникальное чисто интуитивное познание, которое связано с пришествием к нам Сына Божия, Церковь учит, что рождение Христа было исключительным с точ-ки зрения обычных условий плотс-кой жизни, и формулирует учение о вочеловечении от «дыхания» Божие-го или «Духа Свята и Марии Девы».

Слово стало плотью «нас ради чело-век и нашего ради спасения». Божий замысел был совершенно разрушен. Пользуясь свободой, человечество отвернулось от Бога-Любви, чтобы вступить на эгоистичный путь по-иска личного счастья. В результате этого первого нарушения верности, первородного греха, мир наполнился страданиями и смертью, как физи-ческой, так и духовной. Нужно было победить зло, примирить то, что было разлучено, спасти то, что было поте-ряно. Человеческое естество нужно было обожить. Это предстояло сде-лать воплощенному Слову.

Распятаго же за ны при Понтийстем Пилате, и страдавша, и погребенна.

Спасение, которое осуществил Хрис-тос, содержит различные аспекты. В земной жизни Иисусу пришлось пре-терпеть искушения. Он исцелял тела и души. Он провозглашал «Царство Небесное», Он звал туда страждущих, нищих, гонимых, чистых сердцем. Он учил, что «Царство Небесное» со-стоит в исполнении двух заповедей: «Возлюби Господа Бога твоего всем сердцем твоим, и всею душею твоею, и всею крепостию твоею, и всем ра-зумением твоим, и ближнего твоего, как самого себя» (Лк. 10, 27). Он ска-зал о Себе нечто, что ни один пророк до Него не говорил: «Я есмь путь и истина и жизнь» (Ин. 14, 6). Преодо-левая искушения, исцеляя, прощая, возвещая «благую весть», Христос уже спас нас. Но Он хотел довести до конца любовь к нам, следуя высшей воле: «Нет больше той любви, как если кто положит душу свою за дру-зей своих» (Ин. 15, 13).

Его смерть на кресте спасла нас не в юридическом или деловом смысле, как если бы Отец потребовал кров-ной жертвы за искупление людских грехов, но потому, что это дело любви и жертвоприношение, видимым вы-ражением которых было распятие, искупило сопротивление человека Богу и призвало нас к возвращению. Крест, который принял Иисус, стал символом жизни и необходимым ус-ловием спасения для каждого христи-анина: «Если кто хочет идти за Мною, отвергнись себя, и возьми крест свой, и следуй за Мною» (Лк. 9, 23).

И воскресшаго в третий день по Пи-санием.

После крестных мук и смерти Хрис-тос много раз в течение сорока дней являлся апостолам живым и говорил о Царствии Небесном (Деян. 1, 3). Убеждение апостолов, что надгроб-ный камень не похоронил навсегда под собою их учителя и Его дело, стало верой всей Церкви. Церковь

исповедует, что не стоит искать сре-ди мертвых Того, Кто Жив (Лк. 24, 5). Факт воскресения Христа из мертвых нельзя ни доказать в историческом плане, ни опровергнуть, его нельзя до конца «понять» человеческим ра-зумом. Воскресение – это таинство. Но убедиться в реальности этого та-инства можно с помощью как лично-го, так и соборного духовного опыта веры. Вера в это и радость воскресе-ния – центральный момент в право-славии: «Христос воскресе из мерт-вых, смертию смерть поправ и сущим во гробех живот даровав!» (Тропарь Пасхи).

И возшедшаго на небеса, и седяща одесную Отца.

Два телесных изображения вознесе-ния «на небо» и восседания по пра-вую руку от Бога означают, с одной стороны, что Христос в славе принял во владение «Царство Небесное», ко-торое Он возвещал и дал нам надеж-ду войти в него («Царство Небесное» – это вечная жизнь в Боге-Любви). С другой стороны – что Ему принадле-жит в этом Царстве особое место ря-дом с Отцом, предназначенное Сыну: «Ты Сын Мой Возлюбленный; в Тебе Мое благоволение!» (Лк. 3, 22).

И паки грядущаго со славою судити живым и мертвым, Егоже Царствию не будет конца.

Евангелия и Откровение описывают пришествие Христа «с силою и сла-вою великою» (Мф. 24, 30) «в кото-рый час не думаете» (Мф. 24, 44) – и суд над умершими по делам их (Откр. 20, 13). Несмотря на то, что некото-рые отдельные детали этих описаний в большей степени образные, видеть во Втором Пришествии и Последнем Суде лишь воображаемую картину было бы все же против христианского предания. Но не нужно представлять себе некий судебный процесс. Чело-век сам производит над собой суд и назначает себе судьбу в соответствии с тем, сознательно и добровольно ли он отвернулся от Бога-Любви или шел к Нему. Но только вечная жизнь проявит свободный выбор челове-ка, выражающийся в его чувствах и делах. «Проходит образ мира сего» (1 Кор. 7, 31) и сотворится все новое (Откр. 21, 5), а Царство Небесное бу-дет установлено навсегда.

И в Духа Святаго, Господа животво-рящаго, Иже от Отца исходящаго, Иже со Отцем и Сыном спокланяема и сславима, глаголавшего пророки.

«И Я умолю Отца, и даст вам другого Утешителя, да пребудет с вами вовек, Духа истины…» (Ин. 14, 16). «Когда же приидет Утешитель, Которого Я пошлю вам от Отца, Дух истины… (Ин. 15, 26), <…> то наставит вас на всякую истину» (Ин. 16, 13). Этот Дух Отца или Его «дыхание», Которое Сын послал на людей, наполнило апостолов и до сих пор освящает тех, кто живет в вере и любви. Мы назы-ваем Его Господом, как и Сына, пото-му что и Он нам учитель и провод-ник. Он оживотворяет нас, потому что вся наша духовная жизнь зависит от этого «дыхания». Он – видимое

проявление Отца в душах, как Сын был Его видимым внешним проявле-нием. Мы не можем отделить Отца от Его Слова и Духа, мы не можем разделить Бога-Любовь и раздробить Его на трансцендентальный началь-ный принцип (Отец), объективное проявление (Сын) и имманентное делание (Дух). Отцу, Сыну и Святому Духу поклоняются и славят как одно целое, потому что эти три ипостаси или субъекта одной и той же божест-венной природы. Этим точным бого-словским определением мы обязаны первым вселенским соборам, когда под именем Святой Троицы пытались выразить таинство Отца, Который являет Себя нам в виде Сына и живет в наших душах в виде Духа.

Дух Святой, «глаголавший пророки». Мы понимаем это так, что Священ-ное Писание, книги Ветхого и Нового Завета, записаны людьми под влия-нием божественного откровения. Это откровение затрагивает религиозное и моральное содержание Библии, но не гарантирует непогрешимость ав-торов священных книг против пос-ледовательности событий, истории, космографии и других подобных вещей, когда они занимали позиции своего времени. Библия – это посте-пенная просветляющая подготовка к пришествию Христа и господству Святого Духа. Можно сказать, что в то же время происходила подготовка языческих народов благодаря некото-рым успехам в области человеческой мысли, потому что Бог не оставляет ни один народ совершенно без света. При той свободе, которую дает на-ука, мы имеем право на использова-ние критических методов исследова-ния исторической и языковедческой науки в отношении всего того, что нуждается в Библии в проверке, в по-зитивном пересмотре. Но духовное содержание Священного Писания не предназначено для приватного тол-кования. Это толкование находится в компетенции Церкви, которая гово-рит действием Святого Духа.

Во едину Святую, Соборную и Апос-тольскую Церковь.

Слово «Церковь» означает «собра-ние» и «избрание». Каждый раннех-ристианский приход называли «соб-ранием избранных» или церковью. Все верующие вместе образовывали Церковь в общем, уже не местном или каком-то особом, значении. Уже апостолы заботились о том, чтобы дать христианским приходам твердое основание. Для церквей апостольских времен характерно было в общих чертах то же, что и для современных: каждый приход был группой «вер-ных», которые «постоянно пребыва-ли в учении Апостолов, в общении и преломлении хлеба и в молитвах» (Деян. 2, 42) под руководством смот-рителя (episkopos, епископа), которого окружали старейшины (presbyteroi, пресвитеры) и служители (diakonoi, диаконы). Эти должности сохрани-лись и до сегодняшнего дня. Эту ие-рархию не следует рассматривать как некоторую внешнюю, стоящую выше простых верующих волю. В Церкви нет ни одной «внешней» воли. Даже вселенский собор, собирающий всех

1� Juuni 2008 / Nr 41 / Metropoolia

K a t e h h e e s

епископов, это лишь выражение со-знания верующих на данный момент времени и оно превращается в закон только тогда, когда верующие прини-мают его.

Непогрешимость имманентна едино-душию церковного народа, явление истины – это ответ на нашу братскую любовь. Поэтому православное пре-дание, с которым мы себя связываем, не соглашается ни с учением запад-ной церкви, особенно с верховной властью папы, ни с протестантским представлением о том, что поиск и открытие истины веры – это личное дело каждого человека.

Кроме частной молитвы, личной и внутренней связи с Богом существу-ет также общая молитва, коллектив-ная, происходящая в церкви. Из этого происходят внешний образ действия, порядок богослужения, которые не есть что-то вечное, неизменное, но подчиняются историческому разви-тию.

Православное предание учит, что между нами и святыми, вознесенны-ми в славе, существует связь, мы не поклоняемся им, но можем просить у них заступничества и обращаться к Богу через их молитвы. Почитая Марию, Божию Матерь, память апос-толов, мучеников и других святых, почитая их иконы и святые мощи, мы славим Бога, явившего Себя в них: по-этому это не идолопоклонничество.

Общая жизнь христианского прихо-да выражается прежде всего в таинс-твах, в материальных действенных символах, посредством которых мы принимаем божественные дары не автоматически или какой-то волшеб-ной силой, но при условии, что че-ловеческий дух принимает эти дары с верой и любовью. «Тайная вечеря» или евхаристия – центральное та-инство Церкви, таинство Ее единс-тва: принимая преломленный хлеб и вино из чаши, над которой молилась Церковь, мы не телесно, но действи-тельно находимся в общении с Хрис-товым Телом и Кровью, его крестной жертвой и со всеми братьями и сест-рами, членами Его Тела.

Христианский нерасторжимый брак, когда два человека становятся новым творением во Христе, это также та-инство, выражающее единство Церк-ви, «ячейка» Церкви.

Церковь Христова одна и всеобща, она охватывает всех людей, все века, все места, ее веру принимали всегда, везде, все. Она живет и мыслит всегда едино, это выражают слова «собор-ная», «вселенская», «кафолическая» (право на последнее определение не принадлежит исключительно като-лической церкви). Церковь свята не в том смысле, что все ее члены непре-менно уже святы, но потому, что свя-тость – это призвание каждого ее чле-на, а Церковь имеет и предлагает все возможности для достижения святос-ти. Церковь апостольская, потому что она – хранитель апостольского преда-ния, через таинство рукоположения, которым посвящается в сан каждый новый служитель Церкви, Церковь

не прерывает связи с апостолами. Церкви принадлежит множество лю-дей, которые могут казаться внешне-му наблюдателю чужими или враж-дебными. Каждый человек, верный данному ему мечу света, участвует в благодати, жизни Христа, даже если он не знает Христа, эти души, испол-ненные доброй воли, даже если они страдают от неведения или сомне-ний, есть невидимые члены Церкви. Церковь не умещается в какие-либо видимые границы. Не стоит также считать Церковь юридической орга-низацией, с точки зрения временной жизни. Церковь в своей глубочайшей реальности есть Тело Христово, как говорит апостол Павел (1 Кор. 12, 27) и невеста Христова, как говорит апос-тол Иоанн (Откр. 21, 9).

Исповедую едино крещение во ос-тавление грехов.

Грех – это любое действие, слово или мысль, которым попирается бо-жественный смысл жизни – любовь. В откровении, данном еврейскому народу в древние времена, которое выразилось в десяти заповедях, было показано, что такое грех – любое на-рушение следующих позитивных предписаний: поклоняться Единому Богу, не творить себе кумира, не про-износить имя Божие напрасно, свя-тить день субботний, почитать отца и мать, не убивать, не красть, не пре-любодействовать, не лжесвидетельс-твовать, не желать имущества ближ-него. Апостол Иоанн связывал любой грех с одной из трех похотей: похотью плоти, похотью очей и гордостью жи-тейской (1 Ин. 2, 16). Это три формы эгоизма, установления «я», отделен-ного от Бога. Все люди, словом, де-лом или помышлением нарушающие заповедь Христову – «Возлюби Госпо-да Бога твоего всем сердцем твоим, и всею душею твоею, и всею крепос-тию твоею, и всем разумением твоим, и ближнего твоего, как самого себя» (Лк. 10, 27) – грешат.

Грешник не может сам искупить гре-хи заслугами или делами (молитва, дела милосердия, аскетика и т. д.), хотя они – необходимый знак оправ-дания. Он освобождается от вины безо всякой платы, причащаясь жиз-ни Христа: «Уже не я живу, но живет во мне Христос» (Гал. 2, 20). Но мы должны умереть для греха – будь это наш собственный сознательный доб-ровольный грех или первородный грех человечества, в котором мы не виноваты, но с которым связаны, – и родиться для новой жизни во Христе. Таинство крещения – действительный знак этого рождения заново: «Если кто не родится от воды и Духа, не мо-жет войти в Царствие Божие»... (Ин. 3, 5) «Итак идите, научите все наро-ды, крестя их во имя Отца и Сына и Святаго Духа» (Мф. 28, 19). Не какая-либо волшебная сила, а крещение во-дой, которое принял и Сам Христос от Иоанна Крестителя, было симво-лом покаяния и очищения, и Христос хочет показать, что крещение Духом может быть принято лишь тогда, ког-да прежде было принято крещение покаянием.

Крещение – это внешний знак при-надлежности к Церкви, но, как мы уже говорили, в Церкви есть и «не-видимые» члены, не принявшие еще крещения водой. Но для Бога не су-ществует границ в распределении благодати. По древнему преданию Церкви «дар Духа Святаго», обновле-ние, произошедшее в Пятидесятницу, связано с крещением, и оно происхо-дит прямо после него в таинстве ми-ропомазания.

Жизнь во Христе, обретенная че-рез крещение, может впоследствии пропасть под действием грехов. Тог-да грешник каждый раз может очи-щаться новым крещением, уже не крещением водой, но Духом – таинс-твом покаяния. Это таинство божес-твенного прощения для сокрушен-ного сердца, примеры которому мы можем найти в Евангелии. По совре-менному православному учению та-инство покаяния предполагает при-знание своих грехов человеком перед священником (перед священником, а не ему, так как исповедь адресована Богу, а священник – лишь свидетель ее), наделенным Церковью властью прощать грехи именем Христа.

Есть и еще одно таинство, во время которого прощаются грехи – соборо-вание (елеосвящение): «Болен ли кто из вас, пусть призовет пресвитеров Церкви, и пусть помолятся над ним, помазав его елеем во имя Господне. И молитва веры исцелит болящего, и восставит его Господь; и если он со-делал грехи, простятся ему» (Иак. 5, 14-15).

Мы веруем в единственное крещение, ибо крещение и оставление грехов может быть только одно: заповедан-ные Христом крещение и оставление грехов.

Чаю воскресения мертвых, и жизни будущаго века.

Если мы надеемся на Христа только лишь в этой жизни, то мы самые не-счастные из всех людей. «Но Хрис-тос воскрес из мертвых, первенец из умерших. Ибо, как смерть через человека, так через человека и вос-кресение мертвых. Как в Адаме все умирают, так во Христе все ожи-вут… Последний же враг истребится – смерть» (1 Кор. 15, 20-22; 26).

«Тогда скажет Царь тем, которые по правую сторону Его: приидите, бла-гословенные Отца Моего, наследуйте Царство, уготованное вам от созда-ния мира» (Мф. 25, 34).

«Возлюбленные! мы теперь дети Бо-жии; но еще не открылось, что будем. Знаем только, что, когда откроется, будем подобны Ему, потому что уви-дим Его, как Он есть» (1 Ин. 3, 2).

«Тогда скажет и тем, которые по ле-вую сторону: идите от Меня, прокля-тые, в огонь вечный, уготованный диаволу и ангелам его» (Мф. 25, 41).

«А вне – псы и чародеи, и любодеи, и убийцы, и идолослужители, и вся-кий любящий и делающий неправду» (Откр. 22, 15). «И кто не был записан

в книге жизни, тот был брошен в озе-ро огненное» (Откр. 20, 15)

Мы видим, хотя и как бы сквозь пеле-ну, то, что станет с теми, кто по пра-вую руку от Царя – с теми, кто искал Царствия Небесного – «жизнь бу-дущаго века». Гораздо сложнее нам представить удел тех, кто по собствен-ному выбору умирают отделенными от Бога. Как мы уже говорили, не Бог производит над ними суд, осуждает их. Смерть доводит до логического конца и закрепляет то состояние, ко-торое они сами для себя избрали. Но как же может Бог допустить, чтобы их выбор стал столь неправильным? Для современного религиозного со-знания все менее приемлемой ста-новится мысль о физических муках и вещественном пламене огненном, уготованным осужденным грешни-кам. Но возможность осуждения все еще существует, даже если это и логи-ческое завершение всей жизни, разве это не серьезное искушение и испы-тание веры в благость Отца? Предла-галось несколько решений этого кон-фликта. Говорили о том, что души грешников перестают существовать, о радикальном различении греха (в своем роде онтологического), кото-рый будет осужден навеки, и грешни-ка, который будет спасен последним прощением. Но вместо того, чтобы призывать на помощь бездоказатель-ные предположения, не разумнее ли будет принять святые евангельские слова и запечатлеть их в сердце, не пытаясь до конца понять или истол-ковать скрывающиеся за ними обра-зы. Нужно смириться с тем, что сло-ва эти скрывают в себе не доступное нам сейчас таинство, которое откро-ется только лишь в вечной жизни. И, наконец, необходимо помнить, что Бог – это Любовь, значит, содержание этого таинства может быть только любовь, а бесконечное Милосердие обещает бесконечную надежду.

Православное предание учит, что молитвы живых верующих могут помочь душам тех людей, кто умер в Боге, но не очистился совершенно от грехов.

И если все подчинено Сыну, то и Сын подчиняется Тому, Кто всех подчи-нил Ему, чтобы Бог был все во всем (1 Кор. 15, 28).

Аминь. Ей, гряди, Господи Иисусе! (Откр. 22, 20).

* Комментарии Монаха Восточной Церкви о. Льва Жилле к Никео-Кон-стантинопольскому Символу Веры впервые опубликованы в бюллетене „La Voie” («Путь»), издании французского православного прихода, в Париже, в сен-тябре 1930 года. О. Лев был в то время настоятелем этого прихода.


Metropoolia / Nr 41 / Juuni 2008

Peatoimetaja: Madis Kolk ([email protected]); välistoimetaja: preester Sakarias Leppik; kujundaja: Inga Heamägi; tõlked vene keelde: Stefan Fraiman; tõlked prantsuse keelest: Tiina Niitvägi-Hellamaa; keeletoimetaja: Epp Väli; EAÕK Kirjastus, Wismari 32, Tallinn 10136; interneti lehekülgi: www.orthodoxa.org (rahvusvaheline); www.eaok.ee (eesti) Metropoolia

Eesti Õigeusu Noorte Liidu kodulehekülg: www.eonl.ee/index.php

Teele Altmäe

Pärast külma talveperioodi oleme harju-nud tegema kevadisi koristustöid: seda nii kodus, tööl kui ka üle terve kodumaa. Nii kujunes ka meie 2.–4. maini Karu-las aset leidnud töölaager üheks suureks kevadpuhastuseks, kuid seekord oli meil abiks tavalisest tunduvalt rohkem käte-paare, nimelt meie sõbrad Soomest.

Jõudsime pärale juba neljapäeva hilisõh-tul ning saime reede hommikul kohe töödega alustada. Esimesed ülesanded – kuivanud lehtede ja okste riisumine, tubade ja akende pesemine, kiriku pu-hastamine – said tehtud nagu niuhti. Soome ehituspoisid hakkasid lausa sa-mal päeval kirikusse altari kõrgendust ehitama. Tööd tehti nii usinalt, et pä-rast tublit õhtusööki vajusid kõik mo-mentaanselt oma sängidesse magama.

Järgmise päeva hommikul läksime küm-neliikmelise seltskonnaga üle-eestilisele üritusele „Teeme ära 2008”. Meid suuna-ti metsa vahele ja sinna me jäimegi um-bes kolmeks tunniks. Meie üllatuseks

leidub ka Lõuna-Eesti väheasustatud metsaaladel suurte hunnikute viisi paarikümne aasta tagust prügi. Ühe platsi ära koristanud, läksime teistele appi ning koos saime kenasti hakkama ka teise prügimäega. Pärast seda olid tüdrukud ja naisterahvad juba väsinud ja me naasime laagriplatsile, kuid kel jõudu ja jaksu jätkus, olid õhtuni väljas prügi sorteerimas. Vahepeal olid meie kärmed Soome sõbrad altari kõrgendi juba valmis tagunud ja ka puumajas re-monti teinud. Seal vahetati välja tilku-vad torud, söögituba tõsteti ümber, sei-nad värviti, vana ja katkine träni visati minema ning pööningki tassiti sodist puhtaks. Õhtul jõudis käputäie noortega kohale ka preester Heikki Huttunen.

Viimase päeva liturgiaks tuli meile teenima ja jutlust pidama äsja preest-riks pühitsetud isa Miikael. Imekombel suutsid Soome noormeeste nobedad käed ka Rootsist toodud ikonostaasi õi-geks ajaks üles panna.

Kui Karulast lahkusime, nägi meie laagriplats hoopis teistsugune välja. Ini-meste hea koostöö annab ühele kohale väga palju juurde. Nüüd on meie Karula valmis laagrilisi vastu võtma suvi läbi.

Suuremat valikut töölaagri pilte saab näha Eesti Õigeusu Noorte Liidu ko-duleheküljel: www.eonl.ee

TÖÖLAAGER KOOS SOOM-LASTEGA KARULA LAAGRI-KESKUSES

PERELAAGER KARULA LAAGRIKESKUSES

Teele Altmäe

7. –12. juulini toimub Karula laagrikeskuses perelaager, mille tänavune teema on „Salasused”. Temaatiliste loengute ja näitemängudega seletame lahti ja „mängime läbi” seitse salasust, räägime, milleks ja kuidas need toimuvad. Plaanis on ka sisukas spordiprogramm nii väiksematele kui ka suurematele, ilusa ilma korral käiakse ka ujumas. Laagrisse saab registreerida arhidiakon Justinuse kaudu aadressil: [email protected]

Töölaager Karulas. Fotod: Margus Lepvalts

Documents

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku häälekandja etropooliaPÜHA VAIM Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu teie isadele: Mine selle rahva juurde… (Ap 28:25). Taevane