EESTI DISAINI LEHT

Nii nagu ERKIDISAINI auhinnamuna fotol, nii on ka disain pealtnäha lihtne, aga lähe-mal uurimisel osutub seest keeruliseks. Kroomitud kera peidab endas silindrit ja koonust. Pealtnäha kerge, tegelikult kaa-lukas, läbinisti terasest. Selline mõttetera pärineb Bruno Tombergilt, kes 1966. aastal rajas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi tööstus-

kunsti kateedri ning kelle eestvedamisel anti välja ka esimene disainiauhind – ERKI-DISAINi preemia. Aasta oli siis 1979 ja fotol on esimesed pärjatud disainerid Tõnu Riit ja Jüri Kass. Sellest kasvas välja Eesti disaini auhind Bruno. Tänavu aga antakse esimest korda eri disainiauhinnad välja koos nime-tuse all Eesti Disainiauhinnad 2012. Tunnus-

tatakse head disaini, mis ei paku ainult silma-ilu, vaid lahendab probleeme ja muudab meid ümbritseva keskkonna inimlikumaks.

Kui 1979. aastani oli sõna „disain” keela-tud ja selle asemel tuli öelda „tööstuskunst”, siis täna räägitakse disainist iga päev. Mida see tähendab, teavad vähesed. Eestis on juba mitu aastat disain kohustusliku osana

põhikooli kunstiõpetuse õppekavas, kuid alles nüüd sai valmis õpik. Raamat selgitab, mis on disain ja disainerlik mõtteviis ja miks seda teadma ja koolis õppima peab. Õpik on suunatud koolilastele, aga sobib kõigile, kes tunnevad lünka selles küsimuses. Mis on disain ja kuidas seda õpetada, räägib Eesti Disaini Lehe kaanelugu.

Esimesed pärjatud disainerid Tõnu Riit ja Jüri Kass ning ERKIDISAINI auhinnamuna, autor Anneliis Aunapuu. Foto: Ruth Huimerind ja Tiit Veermäe.

1

25.05.2012 NO 1

MÜÜT DISAINIST KUI

ELITAARSEST VAJAB MURDMIST

EESTI VÄIKEDISAINI

PARIMAD PALAD

DISAINERID ASTUVAD

LIITU MÖÖBLITOOTJATEGA

EESTI DISAINIAUHINNA

MINEVIK JA OLEVIK

Disainer MERIKE REHEPAPP koostas Eesti esimese disainiõpiku põhikoolile, mis paneb aluse disainiõppele laiemalt, ent raamat on hariv lugemine ka kõikidele disainihuvilistele.

KAREN JAGODIN uurib, mis on disain ja miks on vaja disaini juba põhikoolis õppida.

Kuidas jõudis disaini-teema sinu ellu ja sai sinu kutsumuseks?Ma olen endine muusik, nii et see, kuidas ma disainivaldkonda jõudsin ... sellest võiks lausa raamatu kirjutada. Ma olin 26aastane, kui sõber kutsus mind üht ruumi vaatama. Mina olin oma talupojamõistusega armas-tanud remonti teha ja asjade vormi muuta, mistõttu lihtne küsimus „mis värvi võiks tul-la aknalaud?” viis laiema mõtlemiseni, mida siin ruumis üldse teha. Sellele sõbrale järg-nes järgmine, kuni ühel hetkel sain ma aru, et ma orelitundi enam minna ei taha ja am-mu juba tegelen millegi muuga. Kolm aastat

MÜÜT DISAINIST KUI ELITAARSEST VAJAB MURDMIST

üritasin saada sisse Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri erialale, kuid see ei õnnes-tunud. Siis õppisin Avatud Akadeemias ku-junduskunsti, kus kohtusin disainer Krista Areniga. Tema tegi mulle selgeks, et olen siiani üritanud minna valesse kohta: „Sa ei ole sisearhitekt, sa oled tootedisainer,” olid tema sõnad.

Mille peale ma küsisin, et mis loom see on. Sellele järgnes hulk imelisi aastaid Kunstiakadeemia tootedisaini osakonnas. Sealt sai see kõik alguse ning sellepärast ma ka mõistan seda „tavalist inimest” tema „tavalise mõtlemisega” nii hästi.Mis siis on disain ja miks seda peab koolis õpetama?Disain on probleemilahenduse meetod. Disainilahendus ei ole tingimata esemeline. Sealt ei pea ilmtingimata tulema asi, millel on vorm, materjal, kaal ja hind. Disain on struktuur, ka teenus.

Kui me räägime disainist kui protses-sist, meetodist, kuidas lahendada problee-me, siis on sinna kaasatud mitmed teemad. Kõigepealt objektiivsus – meie teame kõike

oma subjektiivsest kogemusest, kuid disain on objektiivne. Järgmiseks analüüsivõime – probleemi sõnastamine, igasugune tee-ma verbaalne väljendamine on disaini juures äärmiselt oluline. Laiemalt mõeldes aga, kui me oleme suutnud probleemi sõnastada, siis see pole ju muud kui igapäevane oskus eluga hakkama saada – vaadata ja analüüsida en-nast ümbritsevat. Veel on oluline lähteüles-ande koostamine – ma sain teada, milles seisneb probleem, ning edasi mõtlen, mida on vaja teha, et leida lahendus. See on oskus oma mõtteid ja ideid arusaadavaks teha. Meil kõigil on kogu aeg peas häid mõtteid, aga me ei pane neid kunagi paberile. Joonistamine peaks olema osa meie mõtlemissüsteemist, sest isegi kui me ei oska sõnastada, joonis-tades saavad asjad selgemaks. Siin on olnud viga haridussüsteemis, mis on kinnistanud arusaama kunstist kui millestki elitaarsest. Paber ja pliiats peavad olema meie sõbrad. Ja joonistamisoskust minu õpilased peavad saama.

Viimasena, disaini õppides toimub eri õp-peainete lõimumine, sest disain kaasab kõiki valdkondi. Ühel hetkel on meil vaja mate-maatikat, siis geograafi at, seejärel sotsiaal-teadusi. See on koht, kus õpilane saab reaal-se kogemuse, et maailm on tervik. Kui me räägime eri õppeainete praktilisusest, siis õige levinud on arusaam, et „mul ei lähe se-da ju kunagi vaja”. Kui aga teed disainitunnis harjutusi, siis hakkad aru saama, et sa ei saa seda harjutust ära teha, kui sa ei oska abso-luutselt näiteks matemaatikat. Või kui sa mi-dagi ei tea anatoomiast. Võtame näite – kui ma hakkan disainima matkarõivaid, siis ma pean teadma inimese kehatemperatuuri ning kuidas see muutub. Meie õppesüsteemis on disainiõpe nagu mört – sideaine, millega me kõiki teisi valdkondi kokku seome. Kuna sinu kirjutatud õpik on suunatud koolilastele, siis ei ole tõenäoliselt kõige mõttekam õpetamismeetod loenguvorm. Kuidas disaini õpetada?Põhikoolis pole loenguvormiga tõesti midagi peale hakata. Selle tunni eesmärk on õpeta-da lapsi suhestuma tehiskeskkonnaga ehk inimese kujundatud keskkonnaga. Kogu disainiõppe eesmärk on õppida märkama, millest keskkond koosneb. Kõik me puutume elus sellega kokku, et peame keskkonda kui-dagi kohandama või mugandama vastavalt oma vajadusele.

Üks oluline meetod on ajurünnak – puhastada oma pea kõigest sellest, kuidas me siiani oleme harjunud disainist mõtlema. Teine oluline meetod on rollimängud. On eluliselt oluline oskus panna ennast kellegi teise rolli, et näha asja sealtpoolt piiri. Sa kasutad oma materjalides sagedasti väljendit „disainerlik mõtteviis”. Mida sa selle all mõtled ja kuidas seda avaksid?Disainerlik mõtteviis ongi seesama mõtte-viis, kuidas disainer mõtleb. Näiteks vaada-tes trolli ust, mõtleb ta, miks see nii liigub, miks see avaneb just väljapoole. See on oskus ja tahtmine mõelda läbi kõik etapid – mis juhtub olukorra loomise hetkest kuni selleni, kuni see olukord on läbi saanud. Seda võib nimetada ka terveks talupojamõis-tuseks. Sellepärast on seda vaja ka õppida, et me oleme laisaks muutunud ning kõik meie ümber on nii mugavaks tehtud. Võib öelda, et tegelikult on see olukorra analüüsimise ning objektiivne olemise oskus. Eestis on nüüdsest disain kohustuslik osa kunstiõpetuse õppekavades. Millele aga õpetamisel toetuda, seda ei tea keegi. Millele tuginedes sina oma õpiku kirjutasid?Mul ei olnud mitte midagi kohalikku, millele toetuda, kuid minu ümber olid suurepärased inimesed, kellele toetuda. Inimesed, kes sel-lesama murega disainiteadlikkuse kesisusest oma tugevad õlad mu tööle alla panid. Õpik sündis magistritöö käigus, võrdlesin seal õp-pematerjale Soome ja Inglismaaga, rohkem küll Soomega, sest nad on kultuuriliselt mei-le lähemal. Inglismaad teatavasti peetakse disainihariduse pioneeriks, ning soomlane ise ütleb, et nendega võrreldes on nad ajast maas. See tähendab aga, et meie oleme muinasajas.

Kogu disainimõtlemise põhiküsimus on väärtustamises. Eestlane ei ole harjunud väärtustama seda, mida ta tarbib, sest kinnistunud on müüt disainist kui millestki elitaarsest, kunstiga võrdsest. See on müüt, mis vajab murdmist.Esimene reaalne samm disainiharidu-se parandamiseks on nüüd astutud – sa kirjutasid õpiku. Kas disainiõpe peaks kunagi jõudma ka kunstiõpetuse tunnist välja eraldiseisvaks õppeaineks?Kui me räägime disainist kui mõtteviisist, siis see on ju nagu viisakus – see peaks tulema iseenesest. Ehk siis üks moodus disaini tänapäeval õpetada on seda pikkida muude teadmiste vahele. Praegu ma ei arva, et disainitund peaks olema eraldi õppeaine. Me ei ole selleks veel valmis. Kui kunstitundi väikeste koguste kaupa disaini integreerida, siis kuulevad õpilased 12 aasta jooksul piisa-valt vihjeid, et lõpuks hakatagi disainerlikult mõtlema.

Kogu õpetamine käib aga praegu paljuski kodanikualgatuse vormis. Minu kummardus, et see aine on nüüd õppekavas sees, kuid kuna õpetajad teevad seda isiklikust kohuse-tundest ja otsivad ise materjale, siis paraku kinnistuvad ka müüdid, mille vastu mina üri-tan võidelda – baasteadmine, millele toetu-da, lihtsalt puudub. Oskad sa pakkuda, kui pikast ajast me räägime? Millal võib toimuda inimeste mõtlemises muutus?See kõlab tõenäoliselt väga pessimistlikult, aga ma arvan, et me räägime vähemalt põlv-konnast. Praegu koolis käiv põlvkond on ju ainult imepisike piisk. Kui õpilane üritab integreerida uusi koolist saadud teadmisi igapäevasesse sotsiaalsesse keskkonda, siis kodus on olukord ikka sama ning keskkond töötab endiselt sellele vastu. See disainerlik mõtlemine peaks hakkama levima nagu üks sõbralik viirus. Kõigepealt lapsed, nemad lä-hevad koju ja räägivad vanematele, seal toi-muvad arutelud, siis pedagoogid, neil on ka perekonnad ja sõbrad... See kõik võtab aega, sest harjumusel on jõud ja uued arusaamad on rasked kinnistuma. Kui me räägime niivõrd abstraktsetest ja reaalselt mõõdetamatutest teemadest, siis tekib paratamatult küsimus, et kui-das siis aru saada, kui midagi on muu-tunud. Mis oleks sinu jaoks märk, et mi-dagi on inimeste mõtlemises muutunud, mingi liikumine on toimunud?Ma arvan, et esimene märk oleks see, kui ma näeks eesti inimest tegemas konstruktiivset kriitikat. Kui inimene näeb midagi, mis tal-le ei meeldi, siis tal puudub praegu oskus ja harjumus esitada endale MIKS-küsimust – miks see asi on niimoodi. Hakatakse kohe süüdistama vastutavaid isikuid, aga ei arut-leta, miks see nii on lahendatud. See on te-gelikult võime näha tervikpilti, vaadata ühte objekti kõigi nelja külje pealt. Ma kardan, et seda on palju tahetud, aga kui ma näen esi-mesi märke soovist ja tahtest kaasa mõelda, miks asjad on nii, nagu nad on, siis juba on midagi muutunud. Vaja on märki kõige alge-lisemast mõtteviisi muutumisest, et me ole-me avatud arutlemisele.On veel üks oluline erinevus, mis disai-niteemadel rääkides esile tuleb. Kõigil suurtel disainimaadel on oma näited, millele toetuda: soomlastel on Alvar Aalto, sakslastel Bauhaus, hollandlas-tel Mies van der Rohe... Kas eestlaste disainiteadlikkuse kesist taset on mää-ranud ka see, et meil puudub rahvusliku identiteedi osana see allikas, see rah-vuslik uhkus, millele disainiidentiteeti konstrueerida?Täpselt nii see ongi. Olude sunnil ei ole meil täna nii suurepäraseid näiteid tuua na-gu soomlastel. Aga kui disaineritel olekski midagi näidata, siis täna on lõhe disaineri ja tarbij a vahel nii suur, et uhked oleme me oma saavutuste üle sageli vaid isekeskis. Väärtusteahelas on tühimik. See areng peaks toimuma koos, käsikäes, disainer ja tarbij a. See aga tähendab, et me räägime mitmest põlvkonnast. Selles mõttes on praegu väga segased ajad, aga kui on segased ajad, siis on eeldused, et hakkab midagi muutuma. See tähendab, et on lootust suurteks asjadeks.

Eesti Disaini Leht / No 1 INTERVJUU 25.05.2012

2

Merike Rehepapp: „Disainiõpe on nagu mört – sideaine, millega me kõiki teisi valdkondi kokku seome.”

Foto: Pelle Kalmo

MIDA KUJUTAB ENDAST

„DISAINISPIKKER”?

Disainer Merike Rehepapil valmis tööraamat disaini õpetamiseks koolis. Tegelikult on „Disainispikker” kõigile, kes tahavad mõista disaini ja selle olemust. Raamatu ees-märk on õpetada disainerlikku mõtteviisi, mis annab oskuse lugeda inimeste loodud keskkonda. See omakorda peaks aitama tehiskeskkonnas paremini hakkama saada ja andma ka pädevuse seda ise kujundada.

„Disainispikker” koosneb kolmest osast. Esimesena tutvustatakse disaini olemust ja olulisemaid mõisteid. Eesti disaini näidete varal on välja toodud disaini kui probleemi-lahendusmeetodi võimalused.

Teises osas on humoorikad harjutused, mille abil räägitakse disaini koostisosadest: värv, vorm, materjal, kommunikatsioon ja keskkond. Samuti sellistest disainiprotsessi olulistest osadest nagu ajurünnak ja rolli-mängud.

Kolmandas jaos tuuakse ära konkreetne disainiprotsess alates probleemi sõnastami-sest kuni lõpplahenduseni. Aluseks on võe-tud Vanalinna Hariduskolleegiumi 8. klassi õpilaste konkursitöö, mille nad autori juhen-damisel reaalselt tegid. Disainiprotsessi läbides saavad õpilased kogemuse disainist kui töömeetodist mis tahes probleemi lahendamisel.

„Disainispikri” koostamine ja vormista-mine ise on hea näide disainerliku mõtteviisi rakendamisest.

Autor tänab Krista Arenit, Heikki Zoovat, Martin Pärna ja Vanalinna Hariduskolleegiumi.

„Disainispikker” ilmub jaanipäevaks, väljaandja on Eesti Kunstiakadeemia.

Pildid ühest disainitunnist Vanalinna Hariduskolleegiumi põhikoolis. Kirja pani ENE LÄKK.

PILT NUMBER 1On reede pärastlõuna. Vanalinna Haridus-kolleegiumi (VHK) põhikoolis algab disaini-tund. Õpetaja Merike Rehepapp sätib asju lauale, tema ümber sagivad õpilased ja räägi-vad läbisegi üksteise võidu. Keegi teatab ka-tegooriliselt, et peab tunnist varem lahkuma. Võiks arvata, et õpetaja seab lauale pliiatsid ja pintslid, aga ei. Kotist tuleb välja kõige-pealt kohupiimapasta, edasi plastkarbis kar-tulipüree, lisaks virn lusikaid – metallist, puust ja plastist.

„Nii,” lõikab õpetaja hääl laste lobisemise läbi. „Oleme piknikul. Kõigepealt oleks vaja avada kohupiimapakk.” Õpilased asuvad asja kallale. „Kas kääre pole?”

„Ma ei võtnud kaasa mingeid abivahen-deid. See on ootamatu piknik!”

Kohupiimal on kaks ümbrist. Pealmine saadakse lahti kerge vaevaga. Sealt tilkuva vedeliku püüab õpetaja kilekotti. Aga see tei-ne on kohupiima ümber nagu nahk. Sellest juba nii kergesti jagu ei saa.

„Kas hammastega ei või?” Ei. Ka küüned ei võta seda nahkjat kilet. Ei tasu proovima hakatagi. Siin tuleb appi mehejõud ja pika surumise peale annab metallklamber poisi tugevate sõrmede survele järele.

„Tublid – saite hakkama!”Aga purtsatab välja ka kohupiim –

laste näod ja käed on pritsmeid täis. Selline pakend ei tööta. Oleks vaja niisugust, mida saaks avada ilma abivahendita ja sulgeda, kui osa järele jääb. Oleks vaja toimivat pakendit.

Mängu kaudu tuvastatakse probleem. Sest nii nagu inimene vajab elamiseks õhku, sõltub disain probleemist. Alguses on probleem. Sellele järgneb uue, parema disainilahenduse leidmine. See on disaini-protsess, kus olulist rolli mängib disainerlik mõtteviis.

PILT NUMBER 2Õpetaja jagab kohupiima mitmele taldrikule laiali. Lauale tuuakse ka kartulipuder. Ja punt erinevaid lusikaid. Iga õpilane saab metall-lusika, millega maitsta kartulipüreed.

Rehepapp arutleb: „Kas materjalil on maitse? Kas metallil on maitse?”

Kõik istuvad laua ümber, lusikad suus, mõtisklevad ja proovivad aru saada, kas metallil on maitse.

„Aga nüüd kordame sedasama tegevust plastlusikaga!”

„See on parem,” arvab üks maitsjatest.„Kas panite tähele, et lusikatel on eri

temperatuurid? Metall on külmem, eks.”Uus maitsmisring tehakse nüüd puu-

lusikaga.„Nii kuiv ja vastik”„Jääb suulae külge kinni.”Disainiõpetaja küsib: „Kas tunnetasite

eri materjalide struktuuri?” Meie elu möödub inimeste loodud kesk-

konnas ehk siis tehiskeskkonnas. Seetõttu on oluline seda keskkonda nii mõista kui ka luua. Keskkonna kujundamiseks on mitme-suguseid vahendeid, üks neist on materjal.

PILT NUMBER 3Kui rääkida disaini sünnist ehk disainiprot-sessist, siis selles on valdkondi, mis pole otseselt seotud disainimisega. Näiteks uuri-mistöö korraldamine, kus läheb vaja suhtle-misoskust. Disain ei sünni grupitööta.

Õpetaja Merike viskab õhku küsimuse: „Mis on grupitöö tingimuseks?”

„Et on grupp,” tuleb kohe ka vastus, aga see õpetajat päriselt ei rahulda.

Nüüd lähevad lahti harjutused grupitööks. Õpilased peavad kordamööda ronima lauale, et sealt selg ees laskuda kaasõpilaste ja

õpetaja kokkupõimitud kätele. Tegu on usalduse testimisega.

Õpetaja loeb: „Üks, kaks, kolm – ja kuku!” Ent keegi ei kuku.

Esimene julge niheleb tükk aega laua peal paigal, kõverdab siis põlved, et ennast madalamaks teha. Siis pole nii hirmus. Aga ikka ei julge.

„Üks, kaks kolm ja....” Ei midagi. Nüüd surub julge ühe õla ette ja piidleb

seda püüdmiseasja, et kui kindel see ikka on. „Maandu, maandu, ära karda!” Kõrvu-

lukustava kiljumise saatel maandubki ta klassikaaslaste kätele.

„Noh, mis tunne oli?” Aga vastust kuula-mata on juba järgmine platsis.

„Üks, kaks, kolm ja tuleb.”„Üks, kaks, kolm ja tuleb.”Õpetaja selgitab, et see, mida tehakse,

25.05.2012 INTERVJUU No 1 / Eesti Disaini Leht

on oluline laskumistunde saamiseks. Selle harjutusega pannakse ennast proovile, kas suudad usaldada oma meeskonnakaaslasi või mitte. Ja samas räägitakse ka, et terves ihus terve vaim. Kui suudad ületada füüsilisi ta-kistusi, on ka vaim erksam ja avatum uutele ideedele ning lahendustele.

PILT NUMBER 4Disainiprotsessi oluline osa on valdkonna uurimine ja endale selgeks tegemine. Uuri-mistöö nõuab nii tööd materjalidega kui ka spetsialistide küsitlemist. Selleks on vaja osata esitada õigeid küsimusi. Disainitunni viimane osa treenibki õpilasi küsima ja vas-tuseid analüüsima, et luua endale tervikpilt. Mängitakse mängu „Mis ese ma olen?”, kus igaüks kirjutab ühe eseme nimetuse sedelile ja kleebib selle paremal istuja otsaette. Kõik

mängij ad näevad üksteise silte, ainult mit-te enda oma. Igaüks esitab ühe ringi jooksul ühe küsimuse, millele võib vastata kas jah või ei. Teised annavad muidugi vihjeid. Nagu ikka võidab see, kes esimesena oma otsaesi-sel oleva eseme ära arvab.

Alustab õpetaja: „Kas ma olen midagi, mida saab süüa?” Endal on otsaette kirjuta-tud „Hambahari”.

Naerupahvakute vahelt kostab: „Ei-ei.” Õpilane, kelle otsaees on „Kamin”, küsib:

„Kas ma olen miski, mis on siin ruumis?” „Ei.”

Õpilane, kelle otsaees on „Uks”, uurib: „Kas ma olen asi, millega saab midagi teha?” „Ei.”

„Mõelge hästi järele, mida küsite, ja jätke meelde, muidu on 3.–4. ringis kõik meelest läinud ja küsite samu asju,” õpetab Rehepapp.

Ring on jõudnud jälle õpetajani. „Kas mind kasutatakse koristamisel?“ Nüüd lä-heb hirmsaks vaidluseks. Tüdrukud väidavad, et seda saab: „Minu ema koristab sellega.” Poisid vastu, et ei.

Mäng läheb edasi. „Kamin” küsib: „Kas minu peal saab

istuda?”„Ei.”„Oleneb.”Õpetaja annab vihje ja räägib, kuidas te-

ma oma maamajas aeg-ajalt istub selle peal, kui tahab sooja saada. Ja jagab jälle õpetu-si: „Mõelge, mis on selle mängu mõte. Mis on see küsimus, millega saate rohkem infot. Vastused on igal pool olemas.”

Juba mitmeteistkümnes ring jõuab jälle õpetajani (kaks mängij at on veel ringi jäänudki).

„Hambahari” arutleb: „Mina olen teada saanud, et ei ole põrandahari, tüdrukute ar-vates saab minuga koristada, poiste meelest mitte. Olen lähedane veega ja proteesidega. Olen igas kodus, kus kõik oskavad mind ka-sutada. Minu järgmine küsimus on selline, kas minuga remonti teha saab?”

Jälle läheb hirmsat moodi vaidluseks. Tüdrukud ütlevad, et saab, poisid jälle, et mitte.

Tegelikult on tund juba ammu läbi, aga lapsed on veel mänguhoos ega kavatsegi koju minna. Ka mitte see õpilane, kes pidi varem lahkuma.

KUIDAS SPIKERDADADISAINITUNDI

3

Fotod: Pelle Kalmo

1

2

3

4

Eesti Disainerite Liit kutsus aasta alguses professionaale looma tarbimis-väärtusega vaimukat meenedisaini, mille järele on suveniirikaubanduses karjuv va-jadus. Kuidas konkurss „Väike asi” välja kukkus, arutleb disainer JAN GRAPS.

Hea disaini olemus peaks olema läbini rah-vusvaheline. Ja väljendama parimal moel konkreetse ajastu tõekspidamisi, tehnoloo-giat, vormi- ja stiilitunnetust. Ideaalis peaks see olema ajastutest üle – ajatu. Kui otsi-takse aga konkreetsemalt Eesti disaini väi-kesi väljendusvorme, siis astutakse hoobilt rahvusliku käsitöö ja tarbeloome segadus-seajavasse piiritsooni, kus disaineril tuleb universaalsele disainikeelele lisaks põimida oma töösse vihjeid koduriigi sümboolikale ja folkloorile. See on parajalt „ohtlik” ala, kus võib kergesti libastuda. Siin võib tuua mikro-tasandil paralleeli Eesti paviljonile vormi ot-simisega rahvusvahelisel EXPO maailmanäi-tusel, kus fl irt rahvuslikkusega peaks jääma eriti diskreetsele tasemele.

Aprilli algul Eesti Disainerite Liidu poolt korraldatud konkursil „Väike asi” otsiti just seesugust sulamit pisimeenete või väiketoo-dete kujul, mis väljendaksid innovaatilisust, tarbimisväärtust, kasutajasõbralikkust, esteetilisust, ökonoomselt tiražeeritavust, kvaliteeti, vastavust turuhinnale, keskkonna-

EESTI VÄIKEDISAINI PARIMAD PALAD

sõbralikkust ja viiteid Eesti (sh Tallinna) unikaalsusele ja lokaalsusele. Väljakutse missugune!

KONKURSS KUI KATALÜSAATORSellised konkursid on tänuväärsed. Nagu igasugused konkursid. Need ergastavad di-saineri vaimu ja ärgitavad end proovile pa-nema. Samas mõnede loovhingede jaoks on need just kohaks, kuhu saata oma varase-mad, senitunnustamata katsetused ja mõt-telennud, mis vaid vaevu haakuvad vastava konkursi ettekirjutustega. Žürii töö algfaa-sis tuligi peamiselt tegeleda ebamäärase või kohmaka sõnumiga vigurite eraldamisega kvaliteetsest ja pädevast disainikäsitlusest.

Aasta tagasi korraldatud analoogsel kon-kursil „Eetiline eesti suveniir” oli suunitlus üsnagi samalaadne. Võib-olla veidi enam rõhuga teravmeelse suveniiri või rahvusmee-ne leidmiseks. Ma ei ole kursis küll toonaste võidutööde tänase läbimüügiga (ega sellega-gi, kas need üldse tootmisse jõudsid), kuid hinnates neid ideid kaubanduslikust pers-pektiivist, jäi pigem mulje, et pisut enam tarbimisväärtust oleks olnud abiks. „Väikese asja” konkursi tingimuste puhul oli aga rõhk teadlikult toodud suveniirikeskselt lähene-miselt enam disainikesksele lähenemisele. Seega ka selgelt tarbimisväärtuse kasuks. Mis on omal moel positiivne. Selge aga on, et turul on meeletu nõudlus sellise pisikraa-

mi järele. On juba pealinna tasemel teadvus-tatud, et tuleks süstemaatiliselt arendada väliskülalistele ja turistidele suunatud mee-nete kvaliteeti ning sõnumit Eestist kui tä-napäevasest riigist, kus hinnatakse kõrgelt moodsat disaini ja moodsat mõtlemist. Et lisaks stiihiliselt lokkavale merevaigu- ja ku-dumikaubandusele oleks inimestel võimalik kaasa osta ka kõrgetasemelisi eesti disaine-semeid ja vaimukaid mõttesähvatusi eestilik-kuse arhetüüpe ilmestavate meenete kujul. Siinkohal tuleb ka ära mainida, et peamiseks iseloomustavaks tunnuseks, mis eristab tra-ditsioonilist tootedisaini ja meenedisaini, loetakse hinda (lisaks suurusele muidugi). Hind on oluline eelkõige põhjusel, et mee-nete ostmine on ülimalt impulsiivne tegevus ning on seotud emotsionaalsete otsustega ja peenraha hulgaga rahakoti vahel. Konkursi lähtetingimustes oli väikeeseme soovitusli-kuks hinnalaeks määratud 7 eurot.

SIHIKS TERVIKLIKKUS JA VAIMUKUSOlles teinud esmase valiku, mis liigitab kon-kursile laekunud tööd tingimustele vasta-vaks ja mittevastavaks, tuli hakata parimate väljaselgitamisel kasutama kolme peamist mõõdikut: vaimukus, hinnatundlikkus ja ter-viklahendus. Terviklahenduse all mõistsime brändingu loomist tootele ja läbimõeldud pa-kendit. Hetke turusituatsioonis ei piisa edu-ka disaineseme väljatöötamisel vaid ideest ja vormiuuenduslikkusest. On tarvis tunda oma sihtrühma ja on tarvis teada, mismoodi vor-mistatud sõnumiga selle sihtrühmani jõuda. Kasuks tuleb kontseptuaalse mõtlemise, sõnalise eneseväljenduse ja graafi lise vormis-tuse valdamine. Enamikus töödes jäi mõni nendest omadustest selgelt tagaplaanile ja seega ei saanudki me tegelikult välja valida üheselt ja absoluutselt parimat tööd (kon-kursi esikoht jäi välja andmata). Kümmekond tööd lõid aga vähemal või enamal määral sil-ma särama (esitatud oli kokku 66 eset või ideed). Ja olid ka mõningad pärlid, millega edasitöötamisel saaks lisada eesti disainiluk-ku kvaliteetset täiendust.

„Vaikuse murdja” oli selgelt üks sellistest favoriitidest, mis tekitas elevust nii oma erk-sa ja vaimuka loo poolest (positiivne enese-iroonia eestlasliku kinnise iseloomu arvel) kui ka eriti funktsionaalse pakendi tõttu.

Tööga kaasas oleva seletusteksti üks lõik kõlab järgmiselt: „Aga mõnikord juhtub, et vaikus ei kanna ja vaikimine ei ole kuld. On lihtsalt igav ja piinlik.” Autoriks loomulikult eksperimentaator Tarmo Luisk (koos Martin Pütsepaga). Kogu kontseptsioon on erakord-selt lihtne – oli valitud üldteada kõlainstru-ment triangel ning sellele vormistatud efekt-ne ja napp pakend. Mustvalges koloriidis ja tehnitsistlikus (isegi veidi fetišistlikus) võt-mes. Äärmiselt kõnekas komplekt, mis ei jät-nud kedagi ükskõikseks. Pakendi kuju isegi meenutas CD ümbrist ning lõi seega disaini-le veel omalaadse metatasandi. Puhas ilu!

Aga miks see töö ei saanud esikohta? Pärast pikka vaagimist jõudsime järelduseni, et siin puudus otseses mõttes vormiline ori-ginaallooming. Oli laenatud olemasolev kõ-lainstrument ja sellele loodud uus kontekst, lugu ja bränd. Nii võiks mis tahes eseme tõs-ta teise konteksti ja ära brändida. See mee-tod saab toimida perfektselt kontseptuaalsel tasemel, aga uuendusliku vormidisaini esitusega siin päris tegu polnud (Toote hind 4–6 eurot.)

PÄRJATUD JA TULEVIKUPOTENTSIAALIGA„Linnupette lusikad” (autor Ene Raud) oli aga teistpidine näide eriti peenetundelisest vormitunnetusest. Liigitudes peaaegu et ehtekunsti maailma esteetikasse. Ja ometi

oli neil keraamilistel pisilusikatel olemas ka selge tarbimisväärtus ning omalaadne hõrk lugu. Aga siinkohal jäi protsess poolikuks – selleks et täita konkursi tingimusi, oleks tulnud koondada neist lusikatest täiuslik komplekt ning esitada see koos läbitimmi-tud pakendilahendusega. Hetkeseisuga oli žürii ees vaid hulk gastronoomilisi suupiste-lusikaid, mida sellisel kujul kinkida või kaasa osta oleks suhteliselt keerukas. Seega selle töö puhul vedas alt lõpetamata vormistus. Tulevikupotentsiaal on aga vägev. Siin võib näha sünnialgeid tulevase Iittala- või Alessi-sarnase disainibrändi kujunemiseks. Hoiame pöialt. (Ühiku hind 15 eurot.)

Kolmas enam tähelepanu saanud ese oli fi ligraanse peensusega vormistatud tordilu-sikas „Puu” (autorid Erika Saks, Imre Malva, Maarja Niinemägi). Klassikaliselt väljapee-tud metallitöö, juveliirne oksagraveering ja hapra puidudetaili lisamine käepidemele moodustasid koostoimes karge ja ülieksklu-siivse toote, mida võiks vabalt valida ametli-kuks kingituseks eriti kõrgetele riigikülalis-tele või suurkorporatsioonide ekstravagant-setele omanikele. Siin on klassi ja teravust ja samuti on olemas omalaadne pajatus taus-tameeleolu loomiseks. Ja hinnaklass jääb veel talutavasse piiri (25 eurot).

KONKURSI SAAK OLI KORRALIKKontseptsiooni tasandil oli põnevaid asju veelgi. Näiteks äärmiselt keskkonnatundlik projekt „Haru” (Kairi Kuuskor, Janno Nõu), mille idee seisneb orgaaniliselt kasvatatava-tes riidepuudes. Väidetavalt pidid need riide-puud olema tugevamad, kui väliselt näivad. Selle toote puhul meeldis ka nutikalt avanev ökopakend. Ühe soovitusena annaks autori-tele vihje, et bränding ei tohiks lõppeda pakendil, vaid eriti šefilt mõjuks just ka oksaharule endale pressitud või graveeritud kaubamärk.

Efektselt mõjusid ka markeeringu k00d.ee (Marlis Lucila Piirsalu) all esitatud käpikud (samas aga mitte peakate). Nende käpikute vormikäsitlus oli värskendavalt sportlik ning võiks rahulikult konkurentsi pakkuda kõigile ohtratele rahvusmustrikudujatele.

Muige tõi suule ka kilukujuline hiigelkir-jaklamber „Kilu” (Leaana-Helena Toom), mille tarbimisväärtus oli vähene, kuid rõõm suur.

Pikalt peatuti töö juures nimetusega „Uni” (Tiina Porgand, Ingrem Floren, Kadri Kruus). Siin oli tegemist kahemõõt-melise „vöötkoodiga“ QR varustatud silma-klappidega, mida tuleks kasutada koos he-liseadmega ning mille efekt ilmneb kasutaja sisekaemusest ilmuvate piltpostkaartidena, kui kuulad vastavat helilõiku vanalinna tänavalt või looduskeskkonnast. Idee oli igati hi-tech, innovaatiline ja särtsakas, aga ometi ei vaevunud disainerid viimistlema nende silmaklappide endi materjalikäsitlust ja graafi list ilmet. Klapid mõjusid liialt tele-poeliku ja mitteahvatlevana. Jäid kasutamata võimalused tõeliselt virtuaalreaalsuse tee-maga fl irtimiseks – nii füüsilises materja-lis (nahk, siid, silikoon jne) kui ka digitaalse kasutajaliidese disainis üldisemalt.

Konkursi saak oli ju tegelikult päris korralik ja tõi üldsuse teadvusse mõned uued nimed ning andis tunnistust ka juba tuntud nimede loometarmust. Jääb loota, et kõik äramärgitud tööd leiavad oma koha eesti meenekaubanduses ja kinnistavad väliskülaliste (ning samuti kinginäljas kohalike) veendumust, et Eestis saadakse tegelikult ka aru, mis on väärt disain ja mis on need müügiargumendid, mis kutsuvad toodet ostma, mitte vaid kõhklevalt naerata-des õlgu kehitama.

ZÜRII LIIKMED

Hugo Mitt (disainer)Jan Graps (disainer)Ken Ruut (disainer)Aljona Galazan (maastikuarhitekt)Jaanus Vahesalu (Tallinna Ettevõtlusamet)Lea Andrikorn (Munkadetagune torn)

AUHINNATUD TÖÖD

II koht: „Vaikuse murdja” – Tarmo Luisk, Martin PütsepII koht: „Linnupette lusikad” – Ene Raud III koht: „Puu” – Erika Saks, Imre Malva, Maarja Niinemägi

4

Eesti Disaini Leht / No 1 KONKURSS 25.05.2012

Vasakul (ülevalt alla): Hiigelkirjaklamber „Kilu” – Leaana-Helena Toom; „Vaikuse murdja” – Tarmo Luisk,

Martin Pütsep; „Linnupette lusikad” – Ene Raud; orgaaniline riidepuu „Haru” – Kairi Kuuskor, Janno Nõu.

Paremal (ülevalt alla): Käpikud „k00d.ee” – Marlis Lucia Piirsalu; tordilabidas „Puu” – Erika Saks,

Imre Malva, Maarja Niinemägi; pudelihoidja „Pudel-Pudel” – Harri Erlich.

ERKIDISAINI preemiaga pärjatud

JÜRI KASS

1979. aastal planeeriti Tööstuskunsti kateedri 10. aastapäeva tähistamist ja üheks ettevõtmiseks oli näitus laululava all. Tööstuskunsti kateedri juhi Bruno Tombergi parem käsi graafi lise disaini alal oli Villu Järmut. Tema korraldas üliõpilaste aju-rünnaku, et saada näituse jaoks graafilist materjali. Tehti hulk kirjakompositsioone teemal ERKIDISAIN, mida kasutati eri trü-kistel. Ka plakatikavandeid tehti hulgaliselt. Mitukümmend neist paljundati siiditrükis ja ka fotodena. Ofsettrükkimiseks valiti minu kavand nukuga, kes lendab, käed-jalad laiali, tulevikule vastu. Selle aja kohta oli trükikva-liteet väga hea. Nukuga plakat pidi saama nn ametlikuks plakatiks, mida linnaruumis levi-tada. Paraku tekkis sellega probleeme, sest keegi tsensor nägi plakatil sini-must-valget värvikombinatsiooni. Tiraaž õnneks hävita-misele ei läinud, aga selle eksponeerimist lubati vaid piiratud koguses.

ERKIDISAINi auhinnaga pärjatud

HEIKKI ZOOVA

ERKIDISAINI auhinna kujul oli algselt te-gemist tollase tudengi Anneliis Aunapuu puidutöö aines valminud treitud objektiga. Tööstuskunsti kateedri juht Bruno Tomberg leidis, et see vaimukas vorm sobib hästi di-saini iseloomustavaks auhinnaks – nii nagu auhinnamuna, nii ka disain on pealtnäha lihtne, aga lähemal uurimisel osutub seest keeruliseks. Temas on kolm geomeetrilist põhivormi – kera, silinder ja koonus –, millel põhinevad kõik muud vormid. Pealtnäha kerge, tegelikult kaalukas, läbinisti terasest. See tekst oli esitatud muidugi tombergliku vaimukuse ja säraga. Auhind oli mõeldud ainult tööstuskunsti kateedri inimestele. Žü-riiks oli kateedri nõukogu. Juhid ja õppejõud koos valisid kandidaadid välja, tollal ei olnud see raske, sest kogu info disainist koondus tingimata ka kateedrisse. Mina sain auhinna oma diplomitöö eest teemal „Poolautomaat-ne käsitrükipink”. Töötasin samal ajal insti-tuudis õppimisega kateedri töökoja juhata-jana ning selle riista järele tekkis vajadus. Arendasin ja uurisin siiditrüki võimalusi ja tehnikaid ning kasutasime neid ka õppetöös minu juhendamisel. Tegime ka tellimustöid: näituseplakateid ja fi rmagraafi kat. Kaks suuremat tellimust olid ajalooliste tapeeti-de taastamine fragmentidest ja trükkimine Tammsaare muuseumile Kadriorus ning Jakobsoni muuseumile Kurgjal. Sealt tekkis reaalne vajadus tööpingi järele, mille ma konstrueerisin ja ehitasin oma diplomitööna. ERKIDSAIN oli tänases mõttes justkui töös-tuskunsti kateedri bränd. Tahtsime kasutada sõna „disain”, aga ametlikult ei saanud, see-ga kasutasime ERKIDISAINI oma kateedri uksesiltidel, trükistel ja sellenimelise auhinnana.

5

25.05.2012 EESTI DISAINIAUHIND No 1 / Eesti Disaini Leht

EESTI DISAINIAUHINNA MINEVIK JA OLEVIK

KEIU KRIKMANN teeb rännaku Eesti disainiauhinna minevikust tänapäeva.

Disainipreemiaid on äärmiselt erinevaid, neid annavad välja nii kohalikud kui ka rah-vusvahelised disainiinstitutsioonid ning ka valdkonnad, milles disainereid auhinnatakse, on üsna eriilmelised, alates näiteks moe- ja tootedisainist kuni veebi- ja toidudisainini. Olgugi et auhinnad on mõeldud eelkõige disainerite tunnustamiseks, pole tegu vaid siseringile mõeldud ettevõtmisega. Ka ini-mesed, kes disainimaailmaga otseselt seotud pole, puutuvad disainiga iga päev kokku ning tegelikult on ju päris põnev teada, kes on need isikud, kes meie igapäevast keskkonda kujundavad.

Siiski ei ole preemiate jagamine vaid välismaiste disainiasutuste pärusmaa, oma disainiauhind on olemas ka Eestil. Alates 2006. aastast hakkas Eesti Disainerile Liit välja andma Bruno-nimelist disainiauhinda, tunnustamaks kohalike disainerite, aga ka ettevõtete tööd. Tegelikult ei antud aastal 2006 disainiauhindu välja päris esimest korda, mõnevõrra teistsuguses vormis on seda tehtud varemgi, 1970. aastale lõpul ja 1980. aastate alguses.

ERKIDISAINI AUHINDEesti disaini lugu algab 1966. aastal, kui tol-lases Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ehk ERKIs loodi Bruno Tombergi eestvedamisel tööstuskunsti kateeder, kus koolitati disaine-reid nii graafi lise kui tootedisaini valdkonnas. Et Nõukogude ajal sõna „disain” pikka aega kasutada ei saanud, oli käibel mõiste „töös-tuskunst”. Olukord hakkas muutuma alles 1970. aastate lõpul ja 1979. aastal andiski ERKI tööstuskunsti kateeder n-ö oma loov-jõudude virgutamiseks esimest korda Eestis välja disainiauhinnad. Taas kord oli ettevõt-mise eestvedajaks Bruno Tomberg. ERKI-DISAINI auhindu oli tollal kahte tüüpi: üks määrati instituudi lõpetanule aasta parima loomingulise saavutuse eest, teine aga aas-ta parima üliõpilastöö eest, sealjuures võeti arvesse ka väljaspool õppetööd tehtut.

Esimesed laureaadid 1979. aastal olid Jüri Kass, kelle puhul arvestati silmapaistvaid

loomingulisi tulemusi graafi lise disaini valdkonnas kogu õppeaja vältel, ja Tõnu Riit näituse eest, kus eksponeeriti tema tööstus-likult toodetavaid ehteid.

Teist korda anti auhinnad 1982. aasta algul ning kateedri pedagoogid otsustasid jaotada need järgmiselt. 1980. aasta pree-miad pälvisid Matti Õunapuu ja Heikki Zoo-va. Õunapuu linnakujundusgrupi töö juhti-mise eest – nimetatud töömahukas projekt algatati seoses 1980. aasta olümpiamängu-de Tallinnas toimunud purjeregatiga. Zoovat tunnustati eriti kõrge tasemega diplomitöö eest, milleks oli poolautomaatne käsitrüki-pink ja selle rakendamine.

1981. aasta auhindadega pärjati Villu Järmutit uuendusliku plakatiloomingu eest – see märgiti ka Balti liiduvabariikide näi-tusel ära peapreemiaga – ning Tõnu Kallast diplomitöö, Salvo slaalomisaapa mudeli disainimise eest. Mis puutub auhindade üleandmise tähistamisse, siis on disainer Matti Õunapuu meenutanud, et kuivõrd Bruno Tomberg pidas lugu etnograafiast, toimus see Viitna kõrtsis.

Preemia oli ainus, millega tollal siinseid disainialaseid saavutusi tunnustati, samas tuleb tunnistada, et väljaspool ERKIt disaini-ga ju ei tegeletudki. Kahjuks aga anti nime-tatud autasu välja vaid mõni kord.

EESTI DISAINI AUHIND BRUNOJärgmise korrani, mil Eesti disainiauhindu jagati, kulus juba enam kui kaks kümnendit. 2006. aastal otsustas Eesti Disainerite Liit

EESTI DISAINIAUHINNA TULEVIK

Sel aastal antakse esimest korda eri disaini-auhinnad välja koos nimetuse all Eesti Disainiauhinnad 2012, mille alla kuuluvad Eesti Disainerite Liidu auhind Bruno parima-le tootedisainerile ja parimale disainiprojek-tile; Eesti Disainikeskuse auhind Säsi noo-rele tootedisainerile disainialase tegevuse eest; ADC*Estonia auhind parimate veebi- ja graafi lise disaini lahenduste eest ning esi-mest korda ka Teenusmajanduse Koja au-hind parima teenusedisaini eest.

Eesti disainiauhinnad väärtustavad, tunnustavad ja propageerivad head disaini, mis ei paku vaid esteetilist naudingut, vaid lahendab probleeme ja muudab meid ümb-ritseva keskkonna paremaks ja inimlikumaks ning seda loodust säästvalt ja jätkusuut-likult. Eesti Disainiauhinnad 2012 antakse välja tänavu 21. septembril. Maris Takk

taas hakata siinsetele disaineritele tunnus-tust jagama, nüüd aga veidi teisenenud kujul. Seekord anti preemiaid Eesti disaini auhind Bruno nime all, märkimaks Bruno Tombergi suurt panust Eesti disaini arendamisse.

Materiaalsel kujul on nii ERKIDISAINI kui Bruno auhind Anneliis Aunapuu disaini-tud kera, mille sisse on peidetud silinder ja koonus. Kui toona oli kera kroomitud, siis tä-nane auhinnamuna on kuldne. Autasu hakati välja andma seetõttu, et oli tekkinud vajadus Eesti disainerite tööd laiemalt väärtustada, seda n-ö nähtavamaks muuta ning disaineri-te ja tööstuse koostööd soodustada, kuivõrd seni polnud ettevõtted kohalike disainerite potentsiaali ehk täiel määral ära kasutanud.

2006. aastal anti Bruno välja kahes kate-goorias: rahvusvahelise žürii hinnangul vääris parima toote disaini auhinda Martin Pärna kontorimööbel Krog ning parima di-sainiprojekti ja innovatiivse disainialase tege-vuse auhinna pälvis Annike Laigo helenduva vaiba Jaaniuss eest. Et aga ettevõtteid veel-gi paremini disainivaldkonnaga kokku tuua, lisandus järgmisel korral, 2008. aastal veel üks auhinnakategooria – fi rmadele mõeldud eeskujuliku design management’i preemia, millega autasustati avaliku ruumi väikevor-mide, välisvalgustite ja ruumilahenduskont-septsioonide väljatöötamisega tegelevat by-Rollerit. Parima toote auhind läks tekstiilidi-sainer Mare Kelpmanile, parima disainipro-jekti preemia aga valgustidisaini eest Tarmo Luisule. Seni viimaseks jäänud Brunod jagati 2010. aastal: parima disainiprojekti auhin-na vääriliseks tunnistati Maarja Mõtuse Võru ’82 nostalgilised botased, parima toote disai-ni autasu määrati Veiko Liisile kilepiima vol-dikkannu eest ning design management’i valdkonnas tunnistati parimaks Kadarbiku Köögivili OÜ. Kaks viimati mainitut on suu-repärased näited sellest, kuidas auhinnavää-riline disain on märkamatult imbunud meie elukeskkonda, nii voldikkannud kui ka Kadarbiku tooted peaksid olema tuttavad igaühele, kes viimase paari aasta jooksul on mõnes toidukaupluses käinud. Hea disai-ni võlu just selles aga seisnebki – vaikselt, suurema kärata muudab see meie igapäeva-seid tegemisi vähehaaval mugavamaks.

Et eelmiste auhindade jagamisest on jälle möödunud kaks aastat, on disainerite premeerimist oodata ka tänavu. Nagu tradit-siooniks saanud, tehakse seda sügise algul toimuva Disainiöö raames. Siinjuures maksab meeles pidada, et nominentide tööd eksponeeritakse iga kord ka näitusel, et anda laiemalegi publikule võimalus nendega tutvuda.

ERKIDISAIN 1981 Villu Järmut. Foto: arhiiv. / ERKIDISAIN 1980 Matti Õunapuu. Foto: arhiiv. / ERKIDISAIN 1980 Heikki Zoova. Pildil A. H. Tammsaare majamuuseumi

tapeet. Foto: Pelle Kalmo. / BRUNO auhind. Autor Anneliis Aunapuu. Foto: Kaido Haagen.

1979. a. preemia Tõnu Riit. Foto: Mihkel Valdma (ETDM) / 1981. a. preemia Tõnu Kallas. Foto: Pelle Kalmo. / Bruno ,06 Martin Pärn. / Bruno ,08 Mare Kelpman. / Bruno,10 Veiko Liis.

Heikki Zoova ja käsitrükipink. Foto: arhiiv

Jüri Kass oma fotoseerial „Pea”

DISAINIPOLIITIKAEesti Disaini Leht / No 1 25.05.2012

6

Mida kujutab endast Eesti mööbli-tööstuse klaster ja mis on selle mõte?Eesti mööblitootjad on aastaid proovinud oma konkurentsieelist suurendada koostöö abil. Veidi üle 20 aasta tagasi moodustati liit, nüüd tegime klastri, kuhu kuulub 12 mööbli-firmat, Tallinna Tehnikaülikool ja Eesti Disainerite Liit ning veel mõned olulised organisatsioonid. Klastri laiem eesmärk on konkurentsi- ja ekspordivõimekuse paranda-mine. Kui palju kasutab täna Eesti mööblitööstus disainiteenust?Millegipärast arvavad ettevõtted, et nad teavad disainist peaaegu kõik. Teatakse aga eelkõige seda, et maitsekamalt tehtud toode aitab teda paremini müüa. Ei teadvustata et, peale lisandväärtuse andmist tooteportfellile, tõstab läbimõeldud disainipoliitika ettevõtte väärtust. Mind hämmastab veidi nende nä-gemus disainist, mida nähakse ainult tootes. Aga see on vaid üks disainij uhtimise osa ette-võttes. Maailmast võib tuua palju näiteid, kus maksab ettevõtte bränd, mis annab too-tele lisandväärtust. Selles suhtes ettevõtted võib-olla ei käsitle seda disaini arenguprot-sessi jätkusuutlikuna.

Muuseas, 64% ettevõtetest olid nõus tellima disaini, kui saavad selle teostamiseks EASi toetust.Kas klastril on ka eesmärk harida tootjaid disaini alal?Meil on üle kümne ürituse ja projekti aastas. Kutsume rahvusvaheliselt tugevaid eksperte meile rääkima kindlatel teemadel, aga otsi-me ka disainereid lahendama konkreetselt ettevõtete vajadusi. Enne muidugi oleme need teemad lahti mõtestanud ja kaardista-nud vajadused klastri sees. Kas need vajadused on juba kaardistatud?Ei, ettevõtete puhul on alati ajafaktor see kõige suurem piirang. Kui keegi ettevõtetest praegu teaks, et ta suundub kolme aasta pä-rast sellesse ja sellesse sektorisse, tehes neid ja neid asju, oleks ta väga saavutusrohke. Tegelikult me alles otsime seda õiget suunda. Me peaksime ette nägema eelkõige nõudmisi, mida ühiskond esitab meile hom-me. Kui me seda suudame teha, siis saame olla ka edukad. Kas ettevõtted teavad, mida nad ei tea?Tuletan meelde enda arengut, mis oli ka konarlik, üle kivide ja kändude. Mitte keegi ei sünni kuldmuna suus, selleks tuleb läbi kogemuste ja ka vigade kasvada. Meie üles-anne on aidata selgitada, mida ettevõtetel vaja on. Kas pole nii, et kuni saab allhankega ära elada, ei mõtle ettevõtja toote-arendusele?Kuus-seitse aastat tagasi saadeti ettevõttele foto, et kas saaks sellist toodet teha, ja see tehti ära. Täna ei tulda enam sellise küsimu-sega. Suured müügiketid ei too pilte, vaid ot-sivad ettevõtete tooteportfellist sobivaid too-teid. Järgmine etapp on see, kui minna kau-banduskeskusesse ja leida sealt mingi Eesti bränd. Täna sellist pole, aga näiteks Eesti üks suuremaid mööblitootjaid Bellus on ha-kanud brändingule rõhuma. Ta müüb kõiki-des suuremates kettides oma mööblit, etikett „Bellus” peal. See aeg on möödas, kus eest-lastel kästi oma tootemärk ära peita. Millised turud on plaanis vallutada?Soome mööbliimpordis on praegu 34 prot-senti Eestis toodetud mööbel. Soomlaste

jaoks oleme nagu kodumaine tootja. Aga klaster on võtnud eesmärgiks vallutada kau-gemad turud, sest koduturul peaks hakka-ma saama igaüks ise. Ma arvan, et Holland ja Belgia on need kohad, kuhu tahaks jõuda. Kohad, kus turg ise hindab parema kvalitee-diga, kõrgema disainiväärtusega tooteid. Kui vaatame Euroopat tervikuna, siis seal-seid tarbij aid võib liigitada mitmesse kihti. Kõigepealt sõjajärgne põlvkond, kellel on vä-ga selgelt välja kujunenud eelistused. Siis on tarbij ad, kes on kokkuhoidlikud, aga hinda-vad siiski kvaliteeti ja kolmas on sisseränna-nud tööjõud.

Mul on õnnestunud käia hästi palju ringi. Olen otsinud, kuhu võiks Eesti mööblitöös-tus paigutuda. Kust leida väärtuslikku turu-nišši. Me peame arvestama ka seda, et Eesti mööblitootja on väike – keskmiselt ühes

DISAINERID ASTUVAD LIITU MÖÖBLITOOTJATEGA

Suurte kogemustega endine mööblitootja AUGUST KULL keerab nüüd mööbliklastrikella käima.

Usutleb ENE LÄKK.

fi rmas töötab alla 20 inimese. Siiski ekspor-dis on täna edukalt läbi löönud ettevõtted kelle töötajate arv on suurem kui 40. Samas ka väiksematele ettevõtetele tuleks otsida ekspordiväljundeid. Kas selle klastri mõte polnud ka ühendada jõud?Paljud arvavad, et see on suurte ettevõtete ühendus. Mina arvan, et klastris leiavad abi need, kes on piisavalt väiksed, kes ei ole arenenud suureks ja kes täna peavad Hunt Kriimsilma kümmet ametit. Aga kas väiksed on klastrist huvitatud?Meie teavitustöö on olnud ebapiisav. Siin on mitmeid põhjuseid. Klaster on aktiivselt tegutsenud alles selle aasta algusest. Oleme praegu pannud paika seda, kuidas klaster kõige efektiivsemalt suudaks täita ettevõtete

ootusi. Oleme tegelenud äriidee visualisee-rimisega. Palun visualiseerige see mulle! Joonistasin siia sünergiaringi, mis koosneb neljast osast. Kõigepealt kvaliteedij uhtimi-ne. Kvaliteedi ja tootmisefektiivsuse plokis on meil kaasatud Tallinna Tehnikaülikool. See on ainus, kes Eesti mööblitööstusele ja puidutööstusele annab insener-tehnilise per-sonali. Teiseks, disaini rakendamine. See on koostöös Eesti Disainerite Liiduga. Kolman-daks, toode tuleb kuidagi kohale toimetada. Siin toimub töö koos logistika- ja tarneahe-late ühinguga. Neljandaks materjalide ühis-osa, mis tähendab seda, et aitame ettevõtetel ühiste ostudega saada ostuhinda paremi-ni kontrolli alla. Praegu ostavad ettevõtted Eestis 10–12% kallimat materjali võrreldes suuremate Euroopa Liidu ettevõtetega, sest mahud on väikesed ja võimatu on saada kon-kurentsivõimelist hinda.

Lisaks kaasame rahvusvahelisi eksperte, kes õpetavad ettevõtjatele, kuidas efektiiv-semalt ja kvaliteetselt toota. Samuti tulevad disainij uhtimise koolitust korraldama välise-sinejad, kes tunnevad turgu, kuhu plaanime minna. Nii tekibki sünergia, mis aitab ette-võttel paremini toimida.

Kuna siin on koostöövõrgustik ettevõtja-te vahel, siis saab erinevaid tootmisvõimsusi osta või müüa.

Meie huvi on eelkõige suurendada ette-võtete ekspordivõimekust nelja aastaga kaks korda, mis on väga ambitsioonikas soov.Mille poolest erineb klaster äsja käivitu-nud Eesti ettevõtete arengule suunatud pilootprojektist Buldooser?Buldooser on disainiteadlikkusele suunatud ettevõtmine. Meie tõstame nii teadlikkust kui ka aitame ellu viia konkreetseid disai-niprojekte.

Buldooser koolitab täna vaid tippjuhte. Meie harime ka keskastme juhte. Tippjuhil on visioon, aga inimesed, kes ettevõttes töö-tavad, peavad seda visiooni ellu rakendama. Klastril ei ole vaid üks valdkond, milles min-nakse sügavuti, me katame kogu ettevõtte konkurentsivõimekuse tõstmiseks vajalikke tegevusi. Ma näen neid kaht projekti teine-teist toetavana, mitte konkureerivana. Kuidas hakkab toimuma ettevõtjate disainiteadlikkuse kasvatamine klastris?Eks ta juba vaikselt meil käib koolituste kaudu. Kohe varsti toimub workshop, kus me näitame, kuidas sünnib lähteülesanne. Mida peab selle lähteülesande tegemisel silmas pidama. Kuidas käib disainerite valik?See on kuulutatud välja disainerite liidu liik-mete suurele ringile. Räägitud on ka nende disaineritega, kelles nähakse potentsiaali. Huvilisi praegu on ja kui läheb ettevõtja-disainer paaridesse jaotamiseks, siis tuleb esialgu ühe tootja kohta kaks-kolm disaine-rit. Ettevõtja otsustab, milline idee kolmest on kõige parem. On ka erapooletu ekspert, kes aitab ettevõtjal parimat ja sisukamat toodet valida. Mida see projekt annab disaineritele?Disainerid saavad selle projekti kaudu prak-tilist töökogemust, õpivad paremini tundma materjale, tootmistehnoloogiaid, tootmiset-tevõtete spetsiifi kat ning leiavad uusi koos-tööpartnereid. Kuhu meie mööblitööstus ennast positsioneerib?Me võiksime olla Lõuna-Skandinaavia.

August Kull: „Euroopa turule on meie jaoks jäetud väike pilu. Nüüd on meie endi asi, kas suudame

ennast sellest läbi pressida.”

TEKSTIILIDISAIN

ELEKTROONIKA TUULEL

KÄRT OJAVEE on tekstiilidisainer, kes on aastaid tegelenud nn tarkade tekstiilide ja nutikate toodete valdkonnas. UUO (Undefi ned Unseful Objects) ehk mää-ratlemata kasulikud objektid on esemed, mille funktsioon pole esmatähtis. Nii võib neile leida kasutust väga erinevates kesk-kondades ja olukordades. Tavapäratud on nad ka oma oleku poolest. Eksponeeritud esemed ei ole valmisproduktid, vaid hak-kavad kas valguse jõul või puudutuse pea-le toimima, kasutaja silme all arenema. UUOd on seega nagu elusorganismid, kus tekstiil on peaaegu nähtamatu elektroo-nika abil tulevikkuvaatavalt hübriidseks koosluseks koondatud. Tänu disaineri leidlikkusele elavdavad nad meie ümbrit-sevat keskkonda ja on avatud muutustele ning täiendustele. Tööd on valminud koos-töös TTÜ Biorobootikakeskusega. Kai Lobjakas

Näitus „Määratlemata kasulikud

objektid” on Eesti Tarbekunsti- ja Disaini-

muuseumis avatud kuni 17. juunini 2012.

NÄITUSED25.05.2012 No 1 / Eesti Disaini Leht

7

Sel varakevadel toimus Eesti Kunsti-akadeemia ja Uuskasutuskeskuse koostöös töötuba, mis kulmineerus näitusega „Teine ring”. Parematest paladest kirjutab MARIA PUKK.

Uus- ja taaskasutatud materjalidest disaini-mine on aktuaalne juba aastaid. Teemat hoiab jätkuvalt populaarsena ühelt poolt vajadus – arenguriikide kasvav rahvaarv, vähene tööhõive ja palju prügi, teisalt trend – majanduskriisis vaevlevas heaoluühiskon-nas on vintage-disain trendikas ning mood-ne on teha midagi ise. Teise ringi disaini ei

populariseerita mitte ainult koduperenaistele suunatud ajakirjades, vaid arendustööd te-hakse ka maailma juhtivates disaini- ning teaduskeskustes. Taaskasutamine on muu-tunud innovatiivseks tööstus(disaini)haruks.

Näituse populaarseim tooteseeria oli Christiane Frommelti kriitpaberile trükitud ajakirjadest mööbel easyMag (1). Rullikeera-tud ning rihmaga kinnitatud tumbad sobivad eriilmelistesse interjööridesse. Kaasa võetud lõikelehtede rohke arvu järgi võib arvata, et selliseid tumbasid leiab nii mõneski kodus.

Anneli Filipov valmistas katkistest vihma-varjudest tööpõlled (2). Vihmavarjukangas, mis peab raamist kauem vastu, on veekind-last materjalist. Paari lihtsa voltimisvõttega saab sellest valmistada funktsionaalse põlle, mis sobib hästi kööki või käsitöötundi.

Kristin Kallase ja Christiane Frommelti ühistööna valmisid vanadest lipsudest

TEISE RINGI DISAIN

mänguasjad ja valgustid (3). Kuivainetega täidetud lipsudel on nööpidest silmad, suust ulatuvad välja elektripirnid. Ussidele on lisaf-unktsioonina ette nähtud soojendamisvõima-lus mikrolaineahjus, mille tulemusena saab neid valutava kurgu ümber keerata.

Mihkel Masso tegi vanadest CD-plaati-dest vaagnaid, vaasiümbriseid ja lambi-kupleid (4). Plaadid on sisselõigete abil omavahel ühendatud ning võimaldavad luua lõputul hulgal eriilmelisi geomeetrilisi lahendusi.

Matis Otstak kujundas praktilise sülear-vutikoti (5). Koti algmaterjaliks on vanaema kootud villane kampsun, mis viltimise käigus tihkeks ning kolm korda väiksemaks muutus, moodustades arvutile kaitsva kesta. Nii sai armsa eseme eluiga pikendatud.

Pressklaasist taldrikutest ja keermelatist lindude toidumaja (6) valmistas Helena Aljaste. Eksklusiivne toidumaja tõmbas juba

koduaias katsetades möödujate tähelepanu. Majad läksid nagu soojad saiad.

Eksponeeritud olid disainiteaduskonna üliõpilaste valmistatud tooteseeriad, mille algmaterjalina kasutati Uuskasutuskesku-sesse seismajäänud materjale ja esemeid. Neile anti uus funktsioon ning valmistati 14 toodet ja tooteseeriat, mida saab koduste vahenditega ning koos laste ja sõpradega järele teha. Tooteseeria loomisel tuli järgida väärtustava taaskasutuse põhimõtteid. Igal sammul tuli tähele panna, et algmaterjali väärtus ja eluiga uue toote loomisel mitte ei väheneks, vaid kasvaks. Iga toote juurde kujundati DIY (do it yourself – tee seda ise)valmistamisõpetus.

Üliõpilasi juhendasid Eesti Kunsti-akadeemia nahakunstiosakonna dotsent Jaana Päeva, tekstiilikunstnik Krõõt Nõmmela-Mehide ja tootedisainer Maria Pukk.

1 3 5

2 4 6

KASVUHOONES KASVAS EESTI DISAIN

Et paremini kaubastada, tehakse igasugu-seid trikke. Tavaline reklaam kuskil ajalehes ei pruugi enam nii hästi oma tööd teha kui mingi üritus õigel ajal, parajas paigas ja sobivate partneritega. Nii otsustas Samsung oma Smart TV tutvustamiseks püsti panna klaasist kasvuhoone päikeselisel maikuul keset Rotermanni rahvarohket platsi ja tegi ettepaneku Eesti Disaini Majale selle sisustamiseks värske kraamiga. Eesti Disaini Maja pani omakorda oma partneritele mööbli-tootjatele ette teha koostööd, et täita klaa-sist maja Eesti disainiga. Nagu õnneliku lõpuga muinasjutus kunagi, said kõik kolm osapoolt õnnelikuks. Disainerid kogusid tun-tust ja inimesed tutvusid omamaise disaini-ga. Eesti Disaini Leht aga leidis Eesti disai-nerite kraami, mis väärib tutvustamist.

8

UUS EESTI DISAINEesti Disaini Leht / No 1 25.05.2012

Eesti Disaini Leht

Väljaandja: Eesti Disainerite Liit

Toimetaja: Ene Läkk

Kujundaja: Tuuli Aule

Keeletoimetaja: Katrin Hallas

1. Porivaip. Autor Signe Kivi.

2. Valgusti KRAANA.

Disain Tarmo Luisk. Tootja 4ROOM.

3. Rattahoidja TULIP FANFAN.

Disain Margus Triibmann. Tootja Keha3.

4. Pikendusjuhe-valgusti JO-JO.

Disain Margus Triibmann. Tootja Keha3.

5. Iste HAI. Disain Katrin Soans. Tootja Standard.

6. Laud NEMO. Disain Jaanus Orgusaar. Tootja Borealis.

7. Topsik ROLL, Disain Igor Volkov. Tootja Lum.

Fotod: Pelle Kalmo

Kasvuhoone. Foto: Andres Raudjalg

1

3

6

7

2

4

5