Märts 2012Eesti Filmi SihtasutuseEesti film 100 ERILEHT

Eesti film elab kõbusalt, hoolimata kõrgest east

2

SisukordEesti sajas filmikevade 3Eesti filmi kaksteist kuud 3saade "Kaadris" Eesti televisioonis 4Eesti filmi sajandipidu 4Filmikunst on rahva kunst 5Filmitegijate ühisosa 6Eesti film 100 sündmusi 6, 9Kuidas vaataja õpib oma õigusi 8see sünge Eesti film 10Filmilinn tartu. Pääsukesest tARtuFFini 12suur filminäitus 12Filmirännakud Eesti Rahva muuseumiga 13Eesti kultusklassika kevadisel HÕFFil 13salatoimikud kinos „sõprus“ 13„Kunstiteaduslikke Uurimusi“ võttis luubi alla filmi 13Eesti Filmiarhiiv filmiaastal 14Eesti filmiklassika 14Filmiaasta tammsaare muuseumis 14

Esikaanel romantilise komöödia "Dollarid" (1929) naistäht Signe Pinna operaator-lavastaja Konstantin Märska filmikaameraga. Erakogu

lugedes internetikommentaare või kuu-lates intervjuud inimesega tänavalt, jääb sageli mulje, et Eesti filmi näol on tegemist kauge ja arusaamatu nähtusega. Osatakse nimetada kolme-nelja filmi, mis on ku-nagi ammu valminud, “Kevadet”, “Viimset reliikviat” ja ehk ka sulev Nõmmiku lina-teoseid, kuid üldjuhul peetakse eesti filmi hämaraks, aeglaseks ja masendavaks. Kui natuke rohkem teemasse süveneda, osutub pilt palju kirjumaks. tegelikult on meil palju erinevaid lavastajate käekirju, filmitegemise viise,žanrejafilmitähti.Onsümbolistlikku,on psühholoogilist, on puhast meelelahutus-likku kino. Probleem on selles, et arvestatav osa inimesi elab ikka veel eelarvamuste ja stereotüüpide puntras. Võiks olla, et kel-legi jaoks on Eesti film soges ja pasteldes rõõmus noorsand, kes kõnnib, kobakas kaamera koos harkjalaga õlal, mööda Eestit ringi ja filmib kõike, mis huvi pakub. mõne teise jaoks jälle vanaldane diiva, kes seisab vihmas, sulisboa ümber kaela ja ootab, etleiduksmõnidžentelmen,kestallelõpuks limusiini ukse avaks.

Juubeliaasta puhul teeme jõupingutusi, et ka tavaline inimene saaks Eesti filmidest rohkem teada. tehkem siis igaüks eraldi ja üheskoos midagi selleks, et kino ja kodumaist filmi populariseerida!

EF 100 erileht on eelkõige suunatud filmitegijatele endile, et saaksite end kursis hoida filmiaastal toimuvaga. samuti on filmiprofessio-naalidel võimalik oma 2012. aastal esilinastuvatele filmidele rohkem tähelepanu saada, kasutades ära EF 100 kanaleid. selleks võtke julgesti ühendust katrin@ef100.ee. Oleks tore, kui ka festivalidele sõitvad kinoinimesed meie suursündmuse kohta sõna levitaksid - EFsAs on hun-nik ingliskeelseid voldikuid, mida soovi korral reisidele kaasa saab võtta.

Kõigile ilusat juubeli-aastat soovides,

Katrin MaimikEesti film 100

avalike suhete juht

Kontaktid

Jaak LõhmusEesti film 100 programmijuht+3725067576 jaak@ef100.ee

Katrin MaimikEesti film 100avalikud suhted+37256502721katrin@ef100.ee

Eesti film 100 koduleht: www.ef100.eeEesti film 100 facebookis: www.facebook.com/eestifilm100

Eks Eesti rahvas ole olnud erilise pidulikkuse suh-tes alati vähemalt natu-ke umbusklik, skepti-

line. On koguni arvatud, et just must huumorimeel on meid siinsel kidural kamaral 5000 aas-tat hinges hoidnud. Kes teab.

Kuidas suhtub fi lmirahvas oma esimesse suurde pidupäeva? Mida uut see aasta kaasa toob? Meenutagem, et Eesti fi lmi 50. sünnipäeva-aasta tõi Tallinnfi lmi noored mängufi lmilavastajad ning uued tuuled meie doku-mentalistikasse, ehkki toimunud muudatused polnud planeeri-tud sünnipäevakingituseks. Seni venekeelses stuudios hakkasid noored tulijad lihtsalt valjusti eesti keeles asju arutama. Profes-sionaalse Eesti kinematograafi a päristiseks sünniaastaks võibki lugeda aastat 1962. Varasem pe-riood oli „eelõitseng“, kui luule-taja sõna kasutada.

Aga piduaeg on nüüd tõesti käes, 30. aprillil saab 100 aas-tat päevast, kui Tartu esimeses elektriteatris vaadati fi lmimaa-ilma esimese eestlase Johannes Pääsukese esimest omatehtud fi lmi. Meil, tänastel fi lmieestlas-tel, ei ole siin suurt midagi kaasa rääkida, see sünnipäev on paika pandud neli inimpõlve tagasi.

Pidulik kokkutulek nii tähtsal päeval on ilus traditsioon igas eluvaldkonnas. Saab Tartus kokku ka Eesti fi lmirahvas.

Teieni jõudvas infolehes on põ-gusalt tutvustatud 2012. aastal nähtavaid-toimuvaid sündmusi ja tulevaid üritusi. Filmiaasta esi-mese kolme kuuga on üsna mitu head asja juba ka teoks saanud.

Eesti fi lmielust räägitakse käes-oleval aastal arvatavasti rohkem kui mõnel teisel, harilikul töö-aastal. Mõned Eesti fi lmielu ar-vamusliidrid vahendavad oma mõtteid ka käesolevas lehes.

Meie kinematograafi as on vii-mase 20 aasta jooksul väga pal-ju muutunud. Võiks öelda, et tundmatuseni muutunud, aga tuntud-tundmatu skaala töötab üksnes nende jaoks, kes veel häs-ti mäletavad varasemaid fi lmi-kümnendeid, neid aegu, millest nooremad omakorda mitte mi-dagi ei tea. Võibolla isegi teavad midagi, aga neil puudub isiklik kokkupuude, oma kogemus. Uus põlvkond elab loomulikult uues mõõtkavas.

Üks asi on normaalne loovpõlv-kondade vahetus. Teine asi on muutused kogu fi lminduse toi-mimise süsteemis. Vähe sellest,

Eesti sajas filmikevade!2012. aasta kevad on Eesti filmirahvale pidulik, see on era-kordne aeg. – Kas niisugune lause ei kõla keskealiste ja va-nemate inimeste jaoks natuke justkui Ülemnõukogu Presiidiu-mi esimehe maitervitus 30 aasta eest? Olgu selle möödunud aegade lausekõlaga pealegi nagu on, kel kõrvad, see kuulgu, noorematel tekivad niikuinii omad assotsiatsioonid.

EEsti Film 100

on ju meil täna hoopis teine riik.

Need 20 aastat on harjutud sel-lega, et igaüks ajab ise oma asja. Vaba maa, mis muud. Aga selle moodsalt üksnes oma asja ajami-sega ja koos kolleegi konkuren-diks arvamisega on fi lmiinime-sed ehk üksteisest liiga kaugele liikunud? Koos fi lminduse lah-tiriigistamisega on lõppude lõ-puks ka fi lmirahvas justkui laiali pudenenud? Küllap see on loo-mulik asjade käik. Pelgamata liigset pidulikkust, avaldan veendumust, et tä-navuve Eesti fi lmiaasta ai-tab kinnitada ning tugev-dada Eesti fi lmirahva ja eesti rahva ühtsustunnet. Ikka paganama palju selle rahva ja selle maa elust on õnneks fi lmilindile püütud.

Jaak LõhmusEesti film 100 programmi-

juht

Eesti filmi kaksteist kuudterve juubeliaasta kaksteist kuud on saanud nimed tuntud Eesti filmide järgi. Praeguseks on valmi-nud neli teemaklippi (kliki filmi nime), mis jooksevad tartu ja tallinna kino-des ning on vaadatavad internetis.

Jaanuar: Eesti film 100 - Vallatud kurvid! Veebruar: Eesti film 100 - mehed ei nuta! Märts: Eesti film 100 - tants aurukatla ümber!Aprill: Eesti film 100 - Noorelt õpitud! Mai: Eesti film 100 - ideaalmaastik!Juuni: Eesti film 100 - lammas all paremas nurgas!Juuli: Eesti film 100 - Nipernaadi!August: Eesti film 100 - Keskea rõõmud!September: Eesti film 100 - Naerata ometi!Oktoober: Eesti film 100 - tulivesi!November: Eesti film 100 - Need vanad armastus-kirjad!Detsember: Eesti film 100 - Viimne reliikvia!

Pelgamata liigset pidulikkust, avaldan veendumust, et tä-navuve Eesti fi lmiaasta ai-tab kinnitada ning tugev-dada Eesti fi lmirahva ja eesti rahva ühtsustunnet. Ikka paganama palju selle rahva ja selle maa elust on õnneks fi lmilindile püütud.

Jaak LõhmusEesti film 100 programmi-

juht

3

EEsti Film 100

Eesti filmi sajandipidu

4

30. aprillil on terve Eesti pilgud pööratud erutus- värinaga väikese, aga vaimult suure Tartu linna poole. Sest just Tartus, Dor-pati konverentsikeskuses ja Cinamoni kinos toimub eesti filmi 100. juubelit tähistav suurejooneline filmipidustus.

Peo tseremooniameistri-teks on koomikutepaar Ott sepp ja märt Avandi. spet-

siaalselt peo jaoks kutsutakse kokku ansambel ROstA Ak-nad, mis esitab koos Peeter Volkonski, Hannaliisa Uusma ja tõnis mägiga legendaar-seid filmimeloodiaid. Peol kuulutatakse välja üheksas kategoorias eesti filmi sa-jandiauhinnad ning tehakse teatavaks Postimees Online'i vahendusel valitud rahva poolt enim armastatud eesti

mängufilm. Pärast pidulikku osa jätkub üritus vabamas õhkkonnas: Esineb tartu Popi ja Roki instituut, plaate keerutavad tristan Priimägi ja Rain tolk.

Pidulisi viib 30. aprillil tallinnast tartusse ja toob ka tagasi kinorong. täpsem info www.ef100.ee.

Saade "Kaadris" Eesti TelevisioonisKaadris on filmikommen-taaride sari, mis on eetris reedeti pärast õhtuseid uudiseid Eesti televisiooni 1. kanalil. saates mee-nutatakse Eesti filmiloos olulise tähtsusega filmide tegemist, nende teoste vastuvõttu siis, kui nad linastusid, samuti kom-menteeritakse neid filme tänapäevasest vaatepunk-tist. mängufilmid, mida "Kaadris" kommenteer-itakse, on valminud ajavahemikus 1927-2002. Keskmine vaatajareiting on seni olnud 98 000 vaatajat saate kohta.

"Kaadris" kevadel:ᐤ30. märts

Helle Karis "Nukitsamees" (1981)

ᐤ13. aprill Veljo Käsper "tütarlaps mustas" (1966)

ᐤ20. aprill tõnis Kask "Pimedad aknad" (1968)

ᐤ27. aprill Vladimir Karassev "lindpriid" (1971)

ᐤ4. mai Olav Neuland "tuulte pesa" (1979)

ᐤ11. mai Grigori Kromanov "Viimne reliikvia" (1969)

ᐤ18. mai Virve Aruoja, Jaan tooming "Värvilised unenäod" (1975)

ᐤ25. mai Arvo Kruusement "suvi" (1976)

EEsti Film 100

Filmikunst on rahva kunst

5

Üks minu Läti kol-leeg arutles hiljuti läti filmi lobistamise võimaluste üle ning

uuris siis, kuidas me seda Eestis teeme. Vastasin, et filmi esmane lobistamisvahend on ikka film ise, et kõik algab sellest. Kui meil on hea filmiaasta, tõuseb usaldus eesti filmi vastu. Seda kutsutakse siis “eesti filmi uueks laineks”. Ja kui meil on nõrk filmiaasta, haihtub see laine vaikse vahu ja sahina saatel liiva sisse. Seejärel nendib kommenteerija sügava kurbusega: siit ei saanudki mi-dagi tulla - Eesti film ju! Nagu oleks “Eesti film” mingi jäävalt ebausaldusväärne bränd.

Väidetavalt tähistas „bränd“ ku-nagi seda, kui karjakasvatajad oma loomi parema äratundmi-se huvides kuuma rauaga mär-gistasid. Märk oli küll üks, aga elukad karjas siiski omaette isik-sused: melanhoolne mõtiskleja, jõuline fuuria, hüperaktiivne tüütus, lihtsalt vahva sell. Kõigi nendega seostub mingi konk-reetne tunne, kogemus ja tead-mine - vahel hea, vahel halb, kuid nende summa koondub ikkagi ühe põletusmärgi alla.

Eesti film kui brändNiimoodi võetuna võiks ka mee-levaldset terminit “Eesti film”

Produtsent Piret Tibbo-Hudgins mõtiskleb Eesti filmi kui kaubamärgi üle.

käsitleda teatud sorti brändi või firmamärgina, mis igaveseks ajaks iga meie filmi voodri sisse on õmmeldud. Ja las ta siis olla seal. Aga pigem võiks “Eesti fil-mi” käsitleda kui nõtket raami, mis muudab pidevalt kuju sisu järgi, mida ta ümbritseb. Me loome häid, nõrgemaid ja vahel täiesti mõttetuid filme. See mit-mekesisus ja ettearvamatus käib iga kunstivaldkonnaga parata-matult kaasas. Meie õnneks või õnnetuseks on see eriti tuntav filmivaldkonnas, kus me võistle-me hoopis teises kaalukategoo-rias kui näiteks eesti teater. Eesti filmi konkurentideks on tuhan-ded kino-, tele- ja arvutiekraa-nidel linastuvad maailma filmid ja seriaalid. Kui me vahel harva võidame esikoha sellel globaalsel massisprindil, siis on see tõeline ime ja maagia. Äkki on “Eesti

film” lihtsalt jumalike vahele-sekkumistega normaalne ilmalik elu? Kui kogu aeg oleks üks ime teise otsa, pidu ja pillerkaar, mida meil siis üldse oodata oleks?

Kõik võivad proovida ja õiendadaKunagi seisid Sõpruse kino ek-raani kõrval Lenini sõnad „Kõi-kidest kunstidest tähtsaim on meile filmikunst”. Tühja sest Leninist, aga tema ütlemises on iva sees. Filmikunst on massi-de kunst. Seda ei vaadelda kui Louboutini kingapaari üksikul valgustatud klaasriiulil peenes butiigis, kuhu ei julge sissegi astuda. Film on ikka nagu kesk-turu müügiputkas nööri külge riputatud Gucci käekott. Nimi on vägev, aga ostukoht paneb asjad paika. Kõik saavad vabalt katsuda ja proovida ja kaubelda

ja õiendada turumuti kallal. Aga kas see mammi sellepärast verest välja läheb ja leti kokku pakib? Never! Tema seisab seal bravuuri-kalt ja häbenemata nii headel kui halbadel aegadel, kaup kogu ilus ilmarahvale vahtida. On seisnud juba 100 aastat ja seisab teise 100 veel. Selle peale võib mürki võtta!

Suvel valmib Heleri Saariku debüütfilm tööpealkirjaga “Kõik muusikud on kaabakad”.

Piret Tibbo-Hudgins

Filmitegijate ühisosaRežissöörMait Laas vaatab juubeliaasta puhul ette ja taha.

Nukufi lmi stuudio seinal ripub roostes keti otsas tolmune puuslik Animus, mis

on voolitud 1964. aastal välgust rabatud puust. Heino Pars on rõhutanud selle puusliku objek-tiivist tehtud silma tähtsust – see sümboliseerib tähelepanelik-kust enese ja ümbritseva suh-tes. Kulunud küünarnukk peaks

rõhutama küünarnukitun-net – fi lmi tegemine ei

ole küll demokraatlik, kuid siiski kollektiivne protsess! Pea kohal hoiab puuslik fi lmi-lindist aurat, mis peaks meenutama, et igal fi lmitegijal tuleb aujärge kõr-gel hoida, olla eetiline ja suh-tuda austusega enda ja teiste loomingusse.

Mõistagi ei ole inimeste puhul tegu

seinal rip-puvate juma-

lustega, küll aga saame väärtus-hinnanguid mee-

lespidamiseks puuslikuks raiuda küll.

Kollektiivsus on kõige tähtsam Juubelid ja tähtpäevad on hea võimalus korraks aeg maha võtta ning olevikust eemalduda - möödanikku ajateljel süstema-tiseerida ja vaadelda ning edasist kulgu prognoosida.

Eesti fi lmi 100. sünnipäeval möödub kahel stuudiol, Nuku-fi lmil 55 ja Eesti Joonisfi lmil 40 aastat kollektiivse ajaga manipu-leerimise traditsiooni algusest. Selle aja jooksul on kummalgi tekkinud oma lugu ja kultuu-rikiht. Siinkohal on just hea rõhutada sõna «kollektiivne», mis teatud kontekstis on küll omandanud negatiivse tähendu-se – üritati ju 1990ndate alguse Eesti fi lmitootmises selle eest ko-guni põgeneda, sest see võrdus meelehaigusega. Individualismis nähti võimaluste paljusust ja ai-nuvõimalikku arenguteed (mõ-neti oli see ju ka pealesunnitud). Aga kollektiivsusel ehk ühiselt loodaval on fi lmide tegemise juures ju ääretult suur osa! Ja selles mõttes on hea meel, et animatsioonirahva jätkuv koos-

töömudel – kompleksne stuudio -, on end Eestis igati õigustanud. Ida-Euroopa kolleegide juures lagunesid need 1990ndatel, sest kaotasid oma senise motivat-siooni ja kontakti publikuga – puudus võime rakendada elus fi lmikunstile omast teravat tähe-lepanu ja ümbritsevate protsessi-de mõistmist.

Animaatoritele, kes igapäeva-selt ehitavad aega kaader kaadri haaval, on eluliselt oluline ta-juda protsesside anatoomiat ja paiknemist ajateljel. On ju ani-mafi lmitegijad Eesti fi lmipildis mõneti privilegeeritult ja ainsa-na tootmise spetsiifi kast tulene-valt sunnitud kollektiivselt, isegi mitme aasta vältel hommikust õhtuni keskenduma ühele emot-sioonile - kuni fi lm on valmis. Sundijaks on üldjuhul põletav sõnum, mis on väljendatav vaid animatsiooni abil. Kuigi, olgem ausad – kõik sõnumid pole seni-se 55 aasta jooksul olnud põleta-vad! Ju puudus siis tegijate vahel idee nõrkuse tõttu ühisosa.

Mõistagi on oluline ka ühisosa leidmine publikuga. Sest miks peaks vaataja kinkima fi lmilooja-tele oma väärtuslikku tähelepanu

«Kultuur on ikkagi eelkõige kollektiivne mõiste. Üksik indiviid võib olla kultuuri kandja, võib olla aktiivne osaline kultuuri arengus, kuid ikkagi jääb kultuur, nagu keelgi, oma loomult ühiskondlikuks, s.o sotsiaalseks nähtuseks»

(Juri Lotman).

6

Mait Laas

EEsti Film 100

7

Eesti film 100 sündmusi

ja pühendama neile oma elust 15 või koguni 90 minutit!?

Kultuur kui üksikute indiviidide ja isiksuste ühisosaOn hea meel, et vaatamata meie filmiloojate väikesele hulgale ja vähesele energiaressursile on eesti filmid leidnud siinses kul-tuuriruumis, aga ka maailmas tähelepanelikke vaatajaid. Neist kõige näljasemate tarvis, kelle vaimu ja hinge energiavajadust ei toida pelgalt supermarketid, on olemas festivalid. Need on kui olümpiamängud, kus kord nelja aasta tagant saavad kokku spetsiaalselt sellele pühendunud ja selle nimel treeninud atleedid, et pakkuda inimenergia ainu-laadset plahvatuste vaatemängu. Viimasesse oleme ka meie and-nud oma osa, see on meie panus Maailma kultuurikihti – ühisos-sa.

Film on kultuur ja kultuur on üksikute indiviidide ja isiksuste ühisosa. Selles ahelas on oluli-ne, kuidas suhtlevad filmitegijad üksteise ja ümbritsevaga. Ühis-

MÄRTSᐤ 29. märts Peeter simmi filmi “Üksik saar” esilinastusᐤ 30. märts esimese eesti filmilooja Johannes Pääsukese

(1892 -1918) 120. sünniaastapäev Eesti Rahva muuseu-mis: DVD esitlus

ᐤ 30. märts sulev Keeduse dokumentaalfilmi “Varesesaare venelased” esilinastus

APRILLᐤ 3. aprill „Eesti film 100. Esimene Pääsuke. Kõnekonve-

rents” tallinna Kinomajasᐤ 5. aprill marianna Kaadi dokumentaalfilmi “tööpealkiri:

imelaps” esilinastusᐤ 17. aprill Järvamaa muuseumis kohtumisõhtu filminäit-

leja Eve Kiviga ᐤ 23. aprill Eesti filmide programm ja näitus „Eesti film

100” Riigikogu hoonesᐤ 27.-29. aprill HÕFF, Haapsalu Õudusfilmide Festivalᐤ 30. aprill Eesti Filmi sajandipidu tartus. Kinorong tal-

linn-tartu-tallinn. Postmargi “Eesti film 100” esitlus

MAI-JUUNIᐤ 16.-27. mai Eesti filmide tutvustamine Cannes'i filmifes-

tivalil ja filmiturul, Eesti filmitootmise ekspordiagentuuri Estonian Film Commission käivitamine Cannes’is

ᐤ 19. mai Üle-eestiline muuseumiÖÖ “Öös on kino!“ᐤ 30. mai Vanalinna filmimuusika galakontsert ᐤ Maisalgablegendaarsetefilmivõttepaikadetähistamine

maakondades. “sajandi 100 võttepaika“ᐤ 1. juuni lastekaitsepäeva kontsert O. lutsu majamuu-

seumi aias tartus, filmimuusikat Olav Ehalalt esitab tartu Noortekoor

ᐤ 7. juuni Eesti filmi päev.ᐤ Juunis on ka Eesti Filmi sihtasutuse juubel – 15

JUULI ᐤ 2.-22. juuli Eesti film 100 programm Pärnu dokumentaal-

filmide festivalilᐤ 20.-22. juuli Eesti ajaloolised seiklusfilmid tartu Hansa-

päevadelᐤ 21. juuli Põlva talurahvamuuseumi Kinopäevᐤ 21. juuli Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaigas ja kino-

muuseumis toimub Järvamaa Külade Päev koondnime-tuse all "Elu nagu kinos"

AUGUSTᐤ 6.-12. august Eesti Film 100 programm tartu armastus-

filmide festivalil tARtuFFᐤ 11.-12. august theodor lutsu filmipäevad Palamuselᐤ 30. august esilinastub soome-Eesti koostöös valminud

SofiOksaneni„Puhastus“,režissöörAnttiJokinenᐤ 25. august korraldab Järvamaa muuseum muinastulede

öö retke Järvamaal filmimisega seotud paikadesse ᐤ Augustis toimuvad Hiiumaa muuseumis filmiõhtud:

„Reigi õpetaja“ ja Reigiga seotud filmilood ning tegelased (s. Nõmmik), „tormide rand” ja Reigi kiriku ja koguduse aastapäev

ᐤ SuvelvalmibHeleriSaarikudebüütfilmtööpealkirjaga“Kõik muusikud on kaabakad”

osa ei sünni kergesti ja jõudu ei saa katalüsaatorina kasutada. Väga lihtne on seda õhukest kultuurikihti lammutada – pii-sab vaid paarist avalikult välja öeldud emotsionaalselt negatiiv-sest lausest, mis mõjuvad terve-le valdkonnale kui plahvatavad pommid «paksu» kultuuriga Euroopas.

Mul on väga hea meel, et meil on tekkinud kollektiivne tahe ühis-osa vajaduse teadvustamiseks ja selle loomiseks – on ju eesti filmi arengukava koostamisse andnud oma panuse märkimisväärne hulk filmiinimesi.

Istun diivanil ja vahin seda puus-likku seinal... Esimese täispika nukufilmi võtted, mis kestsid päevast-päeva pea kolm aastat, on lõppenud... Möödujad ütle-vad, et olen näost justkui tolmu-hall, veri on roostetanud... Aga need on head märgid, sest jõud on läinud, et tulla saaks uus... Südamest loodad, et filmi jäänud energia jõuab vaatajani, elustab roostetanud vereringed ja pühib tolmu palgeilt...

Aasta lõpus valmib Mait Laasi 60-minutiline 3D stereoskoo-piline nukufilm „Unustatud lugude ooper: Lisa Limone ja Maroc Orange tormakas armulugu“.

EEsti Film 100

Kuidas vaataja õpib oma õigusiIlmar Raag vaatleb kodumaiste telesarjade ja filmikunsti suhet.

Kummalised on katsed Eesti filmi käsitleda ilma vaatajateta. isegi kui kusagil eksisteerivad lindid ja kettad, eksisteerib film ikkagi peamiselt vaatajate teadvuses. seega ei ole olemas head või

halba Eesti filmi per se. loeb ainult, kuidas erinevad vaata-jagrupid filme tajuvad.

taoline kä-sitlus ei ole alati väga seksikas, sest

nii võtame fi lmilt (või kunstilt laiemalt) müstilise ja kõrgemal hõljuva iseseisva staa-tuse. Ühtäkki ei ole vaataja enam loll, kui ta jumalikust kuns-tist aru ei saa, vaid selle asemel on eri-

nevate tõlgendamistraditsiooni-de ja -võimetega vaatajagrupid. Kui me nüüd vaatame, kuidas kujuneb vaataja hinnang fi lmile, siis siin on objektiivsed ja sub-jektiivsed poolused. Objektiivne on see, et vaataja silme eest jook-seb läbi fi lmilindile talletatud aeg ja vaataja tunneb seal ära mehi ja naisi, tegevust ja tundeid. Ob-jektiivne on see, et vaataja ei aja üldjuhul segi “Viimset reliikviat” ja “Kevadet”. Kuid alati toimib

ka mingi subjektiivne tõlgen-dustaust. Nii ütles garderoobi-tädi Stanislavskile, et ta saab aru etenduse algusest selle järgi, et näitlejad hakkavad saalis ebaloo-muliku häälega rääkima. Täna tundub meile mõni tummfi l-miaegne traagiline näitlejamäng liialdatud, kui mitte koomiline. Mozartiga pahandati, et ta kirju-tab saksakeelset ooperit. 18. sa-jandil ooperis kõlas iga teine keel peale itaalia keele matslikuna.

8

Ilmar Raagi film “Eestlanna Pariisis”

esilinastub 25. oktoobril, filmi

peaosades on Laine Mägi ja

Jeanne Moreau.

EEsti Film 100

Ilmar Raag

9

Ilmar Raag vaatleb kodumaiste telesarjade ja filmikunsti suhet.

Telesarjade tase on kohutavKuid räägime subjektiivsest poo-lest, sest kohati on see olulisem kui objektiivne. Seda enam, et eksisteerib teooria “isetäituvate prohvetluste” kohta, mille ko-haselt välja öeldud must stsenaa-rium hakkab sellepärast toimi-ma, et inimesed hakkavad musta tuleviku hirmus ka vastavalt käi-tuma. Just taolise nähtusega on meil ka Eesti filmi puhul tege-mist. Toon ühe mind mõtlema paneva võrdluse. Vaadake telerei-tinguid. Kodumaised telesarjad on vaadatavuse tipus ja löövad iga kell tunduvalt suurema pro-duction value'ga Ameerika sarju. Mitte kusagil ei kosta ka hädaki-sa, et eesti telesarjad on hirmus sitad. Kuid olgem ausad, eesti telesarjad on professionaalse teostuse mõttes üsna kohutavad. Kiirustades kirjutatud ja vaeselt lavastatud, tekitavad nad minus enamalt jaolt ainult õudust. Aga kas mul on õigust midagi öelda, kui vaataja on rahul? Vastupidi-selt sellega, mida räägitakse Eesti filmi kohta? See on selge näide psühholoogilise häälestatuse suhtelisusest, kus iseenesest koba kunst ei tekita hädakisa. Ja veel enam, investorid on taas ja taas valmis sellesse kräppi raha pai-gutama ja aastatega on toimunud ka väike edasiminek kvaliteedis.

Koodidega tuleb harjudaMillised on telesarjade õppetun-nid meile, filmitegijatele? Loo-mulikult me ei saa ennast sun-dida suvalist kräppi tegema. Ma olen samuti veendunud, et iga fil-mitegija peab tegema ainult seda filmi, mida ta ka tegelikult teha tahab. Mis ei tähenda aga seda, et iga produtsent peab koostööd te-gema suvalise režissööriga. Iga produtsent võiks koostööd teha režissööriga, kelle veregrupp tema südametunnistusega sobib. Kuid jätame nüüd nooblid hüüa-tused ja vaatame külmalt, mis iseloomustab Eesti telesarju kui kultuurilist fenomeni. Esimeseks

SEPTEMBER-OKTOOBERᐤ 2.-4. september leida laiuse ja Arvo iho taastatud mängu-

filmi “Naerata ometi“ linastused Põlvas, tartus ja tallinnas.ᐤ 12.-16. september matsalu loodusfilmide festivalil Eesti

loodusfilmide retrospektiivᐤ 20.-30. september “Eesti film 100” programm

25. Helsingi filmifestivalil “Armastus ja anarhia”ᐤ 21. september jõuab kinodesse toomas Hussari mängu-

film “seenelkäik”ᐤ 4. oktoober avatakse Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuu-

seumi näitus “siin me oleme! 100 aastat Eesti filmi”ᐤ 25. oktoober esilinastub ilmar Raagi film “Eestlanna Pariisis”ᐤ EestifilmideretrospektiivBerliinisBaltifilmidefestivalilᐤ SügiselvalmibAinMäeotsafilm„Deemonid”ᐤ EestiDigikeskusavabTallinnaskõrgtehnoloogilisefilmi

järeltootmisekeskuseᐤ TallinnaLinnateatertoobväljatuntudjatundmatute

filmilaulude kava “Eesti filmi laulud”

NOVEMBER – DETSEMBERᐤ 1.-4. november Eesti film 100 pikk nädalalõpp Helsingi

kinos Orionᐤ 7. november tummfilmikontsert “tšekaa komissar

miroštšenko“ (lav. Paul sehnert, 1925) tartus ja tallinnasᐤ 13.-28. november “Eesti film 100” eriprogrammid

16. PÖFFil ja alafestivalidel ᐤ 6. detsember Hardi Volmeri mängufilmi “Elavad pildid“

esilinastusᐤ 12. detsember Eesti Filmi Andmebaasi võrguvärava avamineᐤ 21. detsember Eesti Kinoliit 50 - juubeliüritus tallinnasᐤ DetsembrisavabrahvusvahelineBaltiFilmi-jaMeedia-

kool oma uue õppehoone uksed tallinna südalinnasᐤ Detsembris valmib martti Helde mängufilm „Risttuules”ᐤ AastalõpusvalmibMaitLaasitäispikk3D-animafilm

“Unustatud lugude ooper: lisa limone ja maroc Orange tormakas armulugu”, mida esilinastatakse koos restau-reeritud Elbert tuganovi stereonukufilmiga “suveniir”

NÄITUSI FILMIAASTAL:ᐤ 1. märtsistonTallinnasManeežitn2Galeriisavatud

Filmiarhiivi fotonäitus "100 aastat Eesti filmi" ᐤ 19. märts - 27. mai on Eesti Rahva muuseumis näitus

“Eesti filmi rajaleidjad” ᐤ 9. märts - 15. september on tartu linnamuuseumis

näitus “Filmilinn tartu. Pääsukesest tARtuFFini”ᐤ 5. aprillist on Harjumaa muuseumis näitus „Hing sees“ ᐤ 10. aprill - 10. mai näitus "Eesti filmikostüüm, EF100"

tasku keskuse soola tänava aknagaleriisᐤ 12. aprillil avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumis näitus

“Eesti kinomajad 1896 – 2012“ᐤ 18. aprill–19. mai tartu linnaraamatukogus “Vigastest

pruutidest idioodini: kirjanduse ekraniseeringud Eesti filmis”ᐤ 18. aprill–19. mai tartu linnaraamatukogus "Eesti filmi-

plakat 1960-2000"ᐤ 2. maist on Järvamaa muuseumis üleval näitus "läheme

kinno! - Järvamaa ja järvamaalased Eesti filmis"ᐤ Juunis avatakse Põlva talurahvamuuseumis näitus „Põl-

vamaa filmis ja film Põlvamaal“ᐤ 24. august – 10. jaanuar 2013 näitus tööpealkirjaga

"Fotokas, pildikast ja kino” Pärnu muuseumis ᐤ Septembris avatakse Eesti filmiplakatite näitus Helsingisᐤ 4. oktoobril avatakse Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuu-

seumi näitus “siin me oleme! 100 aastat Eesti filmi”

Eesti film 100 sündmusitunnuseks nende kvantitatiivne regulaarsus. Eesti näitlejat ekraa-nil on saanud niipalju, et enam ei räägita, kuidas eesti keel mõjub ekraanil kuidagi ebaloomulikult. Aga pikka aega oli see üks levi-numaid Eesti filmidele tehtud et-teheidetest. Telesarjade vorm ei häiri enam televaatajaid, sest nad on sellega kohanenud, nii nagu vanem põlvkond kohanes omal ajal India filmide ülepaisutatud näitlemismaneeridega. Selle üle tehti nalja, aga neid filme vaa-dati massiliselt. Teine telesarjade tunnus on selge žanripõhisus ja meelelahutuslikkus. See viimane tekitab ilmselt tõrkeid, sest ena-mik praegustest filmitegijatest on sinasõpruses põhjatu maa-ilmavaluga. Aga ma ei alahinda ka meelelahutust, sest ka ker-gemad žanrid suudavad kõne-tada vaataja kultuurilisi ootusi. Antropoloogilisel tasandil on meelelahutusel palju olulisem roll kultuuri mõjutajana kui me tihti seda soovime tunnistada. “Viimne reliikvia” on ju 100% meelelahutus, aga sellest hooli-mata toob ta vaatajani ka mõne olulise sõnumi. Ja kolmandaks: telesarju tehakse uskumatult väikese raha eest, mis on ühtlasi ka põhjus, miks nad on tihti nii kehva kvaliteediga. Kui sul on 50-minutilise loo ülesvõtmiseks 3-4 päeva, mida sa sealt tahad... Aga ometi on vaataja kodumaise telesarja kui ekraaniparatamatuse omaks võtnud.

Mitmekesisus viib edasiLõppjäreldus peitub karmis im-peratiivis, et ilma kvantiteeti ja mitmekesisust suurendamata ei ole võimalik Eesti filmi kvaliteeti tõsta. Sest naiivne oleks uskuda, et iga Eesti film on õnnestumine. Vaatajal on eesti kino kui terviku hindamiseks vaja üksikute õn-nestunud filmide asemel hoopis teatud koodidega harjumist. Sel-le abil on meil võimalik luua Eesti filmile parem aura. Seda ma usun küll.

EEsti Film 100

10

see sünge Eesti film...Esimene stereotüüp: Eesti film on hämar ja raskepärane. Riina Sildos: „Viimne reliik-via”, „Kevade”, „Suvi”, „Sügis”, „Vallatud kurvid”, „Noor pen-sionär”, „Tuulte pesa”, „Ideaal- maastik”, „Nimed marmortahv-lil”, „Naksitrallid”, „Keskpäeva-ne praam”, „Corrida”, „Suvita-jad”, „Lotte”...?

Martin Aadamsoo: Eesti film ei ole kübetki raskepärasem kui Eesti teater, kirjandus, muusika, kunst jne. Mina võtan seda uhku-seasjana: törts kaamost on eestla-se olemise viis ja teisiti me ei saa.

Veiko Õunpuu: Hinnanguid saab anda ainult võrdluses mil-legagi ja millega me peaksime enda kino võrdlema? Ja kuidas üldistada nii, et see poleks liht-salt mingile rumalale eelarvamu-sele õigustuse otsimine? Sulev Nõmmiku loomingut Michael Haneke omaga kõrvutades on väga keeruline seda millekski väga raskepäraseks pidada, aga näiteks Arvo Kruusemendi "Ke-vade" muusikaline universum on paljudele minuealistele une-tuid öid põhjustanud. Minu oma filme on raskepäraseks peetud, kuigi mina ise arvan need olevat pigem komöödiad.

On olemas teatud tüüpilised arvamused ja käibetõed Eesti filmi kohta. EF100 avalike suhete juht Katrin maimik uuris produtsent Riina sildoselt, Eesti Digikesku-seeestvedajaltMartinAadamsooltningfilmirežissöörideltVeikoÕunpuult,MarkoRaadilt ja Andres maimikult, kas need klišeed ja stereotüübid ka paika peavad.

Marko Raat: Aga õnneks on Ees-ti vaim, võim, kliima, tööstus, põllumajandus kerglane ja hab-ras nagu liblikas. Film on ainuke rasketööstus, mis siia on jäänud.Andres Maimik: Ma ei tahaks uskuda, et Eesti kino peamine suundumus läbi aastakümnete on aeglaselt kulgevad seisundifil-mid, milles olelevad raskemeel-sed tegelased, täis tumma mee-leheidet. Mõnevõrra jõudis siia sellist kinokeelt 80ndate alguses üleliidulise kinoülikooli lõpeta-nud režissööride põlvkonnaga, kes ei varjanudki oma mõjutusi vene kinogeeniuse Andrei Tar-kovski loomingust. Kuna eestlase rahvuslik karakter on mõnevõrra introvertsem kui soojaverelistel rahvastel, siis on ka paljud filmid mõtlikuma rütmiga.

Teine stereotüüp: Eestis üritatakse filmi alati kui kunsti teha.Sildos: Eks see kipub vist tões-ti nii olema ja põhjus on üsna pragmaatiline – finantsiliste va-hendite nappus. Kui oled aastaid oodanud, et saaksid filmi teha, siis see võimalus tuleb kohe kindlasti täiega ära kasutada. Kõik, mis vähegi õpitud, näh-tud, kogetud hingelt ära rääkida. Kas see ka vaatajale korda läheb, ei huvita, peaasi, et saaks endale monumendi püsti panna. Inim-

lik ja arusaadav, aga loodame, et varsti ehk vabaneme sellest laste-haigusest.

Õunpuu: Kunst on ennekõike millegi tegemise oskus. Kino-kunst on kino tegemise os-kus. Kui ollakse rahulolematud pretensioonika ja vaatajale aru-saamatu kino suhtes, siis ma olen nõus sellega, et kunstniku am-bitsioonid peavad olema tasakaa-lus tema oskustega, kuid ma ei nõustu sellega, et iga film peab olema ligipääsetav igale inime-sele, olenemata tema süvenemis-võimest ja vaimsest tasemest.

Raat: Õnneks siiski ainult need, kel ambitsiooni ja parimal juhul ka annet.Aga keegi pole ka tegijatele öel-nud, et film ei ole kunsti sfääri puutuv. Tuleb siis parandada viga. Liita film millega? Tervishoiu? Teedeehituse? Välisministeeriu-miga?

Kolmas stereotüüp: Eesti kinematograafia on tugevalt seotud vene kino esteetikaga.Sildos: Nüüdseks peaks me juba olema välja kasvanud Moskva kooli viljastavast mõjusfäärist, kuigi vahetevahel see üllatab hoopiski teise külje pealt - mitte filmikeelt, vaid filmimajandust

silmas pidades. Ja see, et Tarkovs-ki vaim hõljum siiani Roterman-ni kvartalis, ei ole halb. Aitab tu-rundada Eesti filmi.

Aadamsoo: Film peabki kokku puutuma esteetikaga. See ei saagi teisiti olla.

Eelmise lause pühendan varalah-kunud sõbrale Jüri Sillartile. Cha-peau, maestro!

Muret teeb hoopis see, et paljud filmid ei kõneta vaatajat neile olulistel teemadel, peetakse mo-noloogi iseenda tasku-minaga. Esteetika valitseb sotsiaalia üle, mis on aktsepteeritav sinnamaa-ni, kui see välja kannab. Alati ei kanna ja siis hakkab igav.

Õunpuu: Kui keegi operaator sai hariduse Moskvas, on üsna loomulik, et ta käekiri meenutab tema õpetajate omi, aga tekib tahtmine kiuslikult küsida, et mis asi see vene kino esteetika üldse on? Sergei Eisensteini või Dzi-ga Vertovi esteetika? Või hoopis “Šuriku seikluste" oma?

Raat: Eesti koht maailmas ainu-laadse, väikse armsa kannataja ja liigutava orjarahvana on haka-nud nõrgaks muutuma. Õnneks on üle-eelmise põlve veneviha ja vaenlasekuju veel oluline. Mui-

EEsti Film 100

11

EEsti Film 100

dugi on vene esteetika Eesti fil-mis endiselt sees ja oht olemas, aga samas peab film võitlema meie poliitilise vastasega ja seda on kõige tõhusam teha tema enda relvadega. Siin on Kapo punanurgal, mida arutada ja pal-jastada. Maimik: Kindlasti on mõjud täitsa olemas, eriti nõukogude ajal. Enamik meie tuntuimaid ki-neaste sai kutsehariduse Moskva kinokoolis, mis paratamatult ku-jundas välja nende loomingulise paleuse. Kujundite hõlmikvöö, mida seostatakse Eesti filmiga – udused järvemaastikud, sulpsa-tava aeru ja müstilise hobusega, jaama sõitvad ja sealt lahkuvad rongid, roosteselt kriuksuvad hüljatud karussellid, tühjusesse põrnitsevad vanainimese näod, viljapead pahklikes pihkudes – kannavad tegelikult vene filmi-kunsti vaimu.

Kino kui kallis ja eelisarendatud massimeedium, on ka ideoloo-gilisele survele palju haavatavam, kui mõni teine valdkond. Me kõik teame lugusid, kuidas au-torid on pidanud pärast mõne isikupärase filmi linalejõudmist käima mõne eriti juhmi kinot-šinovniku vaibal, vastamas eriti absurdsetele süüdistustele. Samas pole Eesti kino ka kõige suletu-matel aastatel jäänud puutumata maailmakinos toimunud aren-gutest. Sotsrealismi klassik Her-bert Rappaport, kelle lavastajakäe all valmisid sellised „šedöövrid“ nagu „Elu tsitadellis“ ja „Valgus koordis“, omandas oma režii-nõksud hoopis Hollywoodis. Hasso Krull on näinud „Valgus koordis“ kujundites sarnasust isegi Luis Buñueli sürrealistliku loominguga.

Neljas stereotüüp: Eesti filmis ei osata jutustada lugu.Sildos: Vast ainult siis, kui saalis istub pime ja kurt, võiks seda väita. Olenemata žanrist on li-nateose aluseks alati mingi lugu,

dramaturgiline alge. Kuidas see visuaalsete vahenditega edasi antakse, on juba autorite oskus-te pärusmaa. Isegi 70- 80. aas-tate mängufilmis tihti esinevate pikkade looduskaunite plaanide pideval eksponeerimisel on oma semantika.

Aadamsoo: Universaalne prob-leem kogu maailmas. Häid stse-naariume pole kunagi piisavalt. Aga noortel tegijatel on lugusid küll, ma vaataksingi rohkem nende poole.

Õunpuu: Kas ei osata või ei ta-heta? Lugege siberi rahvaste muinasjutte või vaadake Lennart Meri dokumentaalfilme meie hõimurahvastest. Kasvõi seda, mis räägib karu peiedest: hanti-dele on omane looduslähedane absurditunne, seksuaalse in-nuendoga huumor ja üldse üsna psühhedeelne maailmapilt. Arva-tavasti olid meie esivanemad sar-nase elutunnetusega, võtke kas-või regilaul ja vaadake, mis seda kannab ja mis tulemus on, kui te sealt selget lugu püüate välja des-tilleerida. Anglosaksidel on hoo-pis teine käsitlus asjadest, nende loo jutustamise traditsioon on teine.

Mitte kusagil ei eksisteeri min-git Rahvusvaheliste Kinoreeglite Kuldraamatut, mille järele on hädasti vaja joonduda. Aga kui mõni tahab teha filmi, mis oleks ühemõtteliselt olemasolevate põ-hivoolu kultuuritoodete sarnane, lugegu Syd Fieldi stsenaariu-miõpikuid ja "jutustagu lugu", ent olgu tal siis pealehakkamist ka näitlejad ära veenda, et see kõik on päris. Mina ei naudi lugusid, anekdoodid ei jää mul-le meelde ja ma ei vaata filme mõttega, et huvitav, mis seal lõpus juhtub. Ma tean, mis seal juhtub. Mind huvitavad mõtted ja atmosfäärid, tunded, mis teki-vad mingist olemisest ja mingid uued vaatenurgad sellele olemi-sele.

Raat: Siin on jah midagi väga valesti, sest kõik teised ju oska-vad. Eriti hästi seda ühte ja sama ja alati töötavat. Teeb kadedaks muidugi, et me kuidagi seda hea filmi valemit neilt kätte ei saa.

Maimik: See on müüt, mida kul-tiveerivad ka kinotegijad ise. Et kõik muud ametikohad on ilusti mehitatud, aga valitseb krooni-line põud korralikest jutuvestja-test, kino-tammsaaredest ja ki-no-lutsudest. Stsenaristid näikse olema just see ahela nõrgim lüli, kellele näpuga osutada. No ma ei tea... Eestis on tehtud küllaltki palju jutustava laadiga filme, ka linateoseid, mis vastavad anglo-ameerikaliku dramaturgia nõue-tele. Isegi “Sügisball” on narra-tiivne film. Meil on seiklusfilme, meil on komöödiaid, burleski, meil on tõsiseid draamasid, on trillereid, on ulmet, on sõjafilme, on ajaloolisi filme, on kirjandus-klassika ekraniseeringuid. Võib-olla ei valda kohalik dramaturgia veel kõiki publikuga manipulee-rimise nõkse, et kuidas saaks vaa-taja ära hüpnotiseerida, kuidas õigel ajal vallandada õiged emot-sioonid – ärevusängist nutulahi-nani. Aga samal määral on see ka lavastajate probleem. Tegelikult me ju kõik õpime – et omanda-da perfektseid jutustamisoskusi kinovahenditega, pead sa kogu aeg filme tegema. Ja ka sel juhul ei ole midagi garanteeritud: asi võib perse kukkuda ka siis, kui eeldused on parimad. Viies stereotüüp: Kino Eestis ei ole loomu-likult sündinud, vaid kunstlikult aretatud, eestlane pole loomult kinorahvas.Sildos: Muidugi, muinasajast juba laulu- ja teatrirahvas! Aga õnneks algas 21. sajand ja algas uus ajastu, eesti rahvast saab ki-norahvas, see oli üks nõudmisi Euroopa Liitu astumisel. Aadamsoo: Jama. Pole olemas kinorahvast või muud kollek-

tiivselt kunsti tootvat rahvast. On inimesed, kes loovad filme. Neid meil on, nii häid kui kehvakesi ja samades proportsioonides kui kus iganes mujal.

Õunpuu: Tagantjärele teame öel-da, et etruskid, foiniiklased, visi-goodid ja vandaalid tõepoolest ei olnud kinorahvad. Meil aga on kinod, kinokaamerad, inimesed, kes neid kasutada oskavad, kui-dagi veider oleks nende asjade olemasolul püüda tervele oma rahvale mingit "kinoloomu-se" puudumist omistada. Lühidalt, mitte ükski esitatud väidetest pole tõene. Need on viimseni kui üks vaid tobedad eelarvamused, sündinud kadaka-sakslikust rumalusest ja mingist imelikust higisest masohhismist.

Maimik: Vastab tõele. Ükskõik mis katsetusi Eesti kino pionee-rid: Johannes Pääsuke, Theodor Luts ja Konstantin Märska ka eesti ajal ei teinud, tekkis profes-sionaalne kino alles nõukogude ajal, ühes Tallinnfilmi stuudiote rajamisega. Kino oli eelisarenda-tud valdkond, raha tuli kusagilt Moskvast määramatuid kana-leid pidi, masinavärk veeres, ki-noprofid olid pidevas tööhõives. Eestlane pole rohkem ega vä-hem kinorahvas kui ükskõik milline muu rahvus. Muidugi on prestiižsem kuulutada ennast kirjasõna- võib-olla ka teatri-keskseks rahvuseks, aga ihalus suurejooneliste vaatemängude järele, olgu selleks laulupidu, eepiline sõjafilm või kas või suusamaraton, pole karvavõrdki väiksem. Lihtsalt väikerahvana oleme seotud realiteetidega, et meie võimekus pakkuda mili-taarmanöövrite mõõtu pillavaid vaatemänge on kahjuks piiratud. Seetõttu tuleks meil panustada pigem intiimsematele žanritele.

Raat: Oi, see on tõesti tore, et on olemas kinorahvus kuskil. Tahaks tutvumisõhtut!

12

suur filminäitus

Filmilinn Tartu. Pääsukesest tARTuFFiniTartu linnamuuseumis saab kuni 15. septembrini vaadata Eesti filmi 100. aastapäevale pühenda-tud näitust «Filmilinn Tartu. Pääsukesest tARTuFFini», mis esitleb Tartut kui Eesti filmi- ja kinolinna läbi 20. sajandi.

linnamuuseumi kinnitu-sel võib tartut nimetada julgesti Eesti filmitootmise ja paikkinode sünnilinnaks: esimesed eesti filmime-hed Johannes Pääsuke (1892–1918) ja theodor luts (1896–1980) võrsu-sid tartust ning esimene Eesti paikkino illusion avati 1908. aasta kevadel samuti Emajõelinnas. Näitusel saab ülevaate 20. sajandi jooksul linnas tegutsenud kinodest. 1908. aastal Kivisilla juures Heinaturul avatud illusioni järel alustas tegevust terve rida kinoteatreid. suuremad nendest olid imperial, ideal ja Apollo, edaspidi ka Cent-ral ning tänaseni tegevust jätkanud Athena. Külas-tajatele loodud rohkesti võimalusi tutvuda tartust ja tartlastest loodud filmiloo-minguga. tööle hakkab ka linnamuuseumi kinokohvik, kus paar korda kuus on võimalik näha tänaste tartlaste filmiloomingut. Näituse lõid silja Paris, marge Rennit, lauri Kärk, malle Jürgenson, Krista lepland, Erik Norkroos ja Jaanis Valk.

Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumil val-mib 2012. aasta sügisel näitus „Siin me oleme!

100 aastat Eesti filmi“. Väljapa-neku koostajad huvitatud igat laadi varasemast kinotehnikast, huvitavatest rekvisiitidest, foto-dest, meenetest, stsenaariumitest jne. Kui teil on või teate kedagi, kellel võib midagi rariteetset ees-ti filmi ajaloost olla, siis andke palun Filmimuuseumile sellest teada. „Mida varem me saame ära markeerida mõne eseme ole-masolu, seda parem on meil seda eset kujunduslikult eksponeeri-da. Rariteetse eseme tagastame omanikule pärast väljapaneku

lõppu,“ kinnitab Filmimuuseu-mi juhataja Maria Mang.

"Siin me oleme! 100 aastat Eesti filmi" on atraktiivne ülevaatenäi-tus Eesti filmi ajaloost, lühikeses ja tabavas esituses on Eesti filmi ajalugu esitatud kokkupuutes maailma kinoga läbi filmitege-mise protsessi võtmemõistete. Tänu mängulistele lahendustele esitletakse külastajatele filmite-gemisel võrdselt põnevate žanri-tena nii mängufilmi, animafilmi, dokumentaalfilmi kui ka loodus-filmi. Näitus on interaktiivne, külastajatel on lõbus võimalus ekspositsioon läbida justkui mängides lauamängu, korra-

lik tõlge inglise ja vene keelde annab võimaluse tutvustada mitmekesist Eesti filmi ajalugu nii turistidele kui ka kohalikule muukeelsele elanikkonnale.

Näitus avatakse 4. oktoobril 2012 Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi näitusesaalides, haarates kaasa ka fuajeepinna ning kinosaali, väljapanek jääb avatuks 2014. aasta lõpuni.

Eksponaatide pakkumise osas palume pöörduda Maria Mangi poole, maria@ajaloomuuseum.ee, 6228615, 56208875

Filmirännakud Eesti Rahva MuuseumigaFilmiaastal hakkavad esimese kutselise filmimehe, Eesti Rahva muuseumi kaastöölise Johannes Pääsukese fotod ehtima mitmeid tartu kinosid. Kõige esinduslikumat välja- panekut saab näha ajalo-olises „Athena“ kinos.

19. märtsist 27. maini on avatud “ERmi näitusemajas fotonäitus „Eesti filmi rajalei-djad soome-ugri ja põhjarah-vaste juures“. Pääsukese 120. sünnipäeval, 30. märtsil kuu-lutab ERm välja nõukogude-aegsete amatöörfilmide kogu-

misaktsiooni ning tutvustab Eesti Põlevkivi filmistuudio toodangut. selleaastane rahvus- vaheline muuseumiöö (19. mai) kannab aga lennu-kat pealkirja „Öös on kino!“www.erm.ee

EEsti Film 100

13

"Kunstiteadus-likke Uurimusi" võttis luubi alla filmiEesti Kunstiteadlaste Ühingu ja Eesti Kunsti-akadeemia koostöös valmis Eesti filmi 100. sünnipäeva tähistami-seks ajakirja "Kunsti-teaduslikke Uurimusi" erinumber “100 aastat Eesti filmi”.

Köide koondab seitse uurimust Eesti filmi lähi- ja kaugminevikust ning tänapäevast. Virve sarapik ja Alo Paistik uurivad Eesti filmiretseptsiooni 20. sajandi alguses, Eva Näripea analüüsib Jaan toominga 1970. aastate eksperimentaalfilme, mari laaniste ja Andreas tros-sek käsitlevad Priit Pärna 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse loomeetap-pi. taasiseseisvumisjärgsele kinole keskenduvad mari laaniste “Vastakad vaated. Eesti ja eestlaste käsitlus-test taasiseseisvusaegses filmikunstis”, Katre Pärna “Autori ilmnemine stiilis: sulev Keeduse „Georgica” ning Ewa mazierska “Post-sotsialistlik Eesti filmikunst kui rahvusülene kino”. lisaks leiab lugeja erinumb-rist eestindatud katkendi David martin-Jonesi raa-matust “Deleuze, filmikunst ja rahvuslik identiteet. Narratiivi aeg rahvuslikes kontekstides”.

Koostaja Eva Näripea kommenteerib ajakirja erinumbrit nii: "minu kui koostaja motiiv oli väljundi loomine Eesti filmiga tegelevate teadlaste uuri-mistulemuste jaoks. Oleme ka varem filmiteemalisi artikleid avaldanud, nii et erinumber tundus igati asjakohasena."

Ajakiri on saadaval Apollo raamatupoodides, kaupluses Ateena, EKA raamatukogus, tartu Ülikooli raamatupoes, Kumu poes ja Raamatukoi veebipoes.

Fantastilise ning õõva-kino sõpradel on taas-kord aeg seada sammud Haapsallu, sest 27.- 29.

aprillini toimub Kultuurikesku-ses jälle Haapsalu Õudus- ning Fantaasiafilmide Festival. Täna-vune HÕFF on pühendatud Eesti kultusfilmidele ning 1980ndate aastate fantaasiaklassikale.

Vaatame tagasi meie 100-aastase kinotraditsiooni jooksul sündi-nud kultusfilmide ajaloole. Fes-tivali programmi maiuspalaks on 1980ndate aastate kõmulise-maid, Eesti-Poola koostöös val-minud Marek Piestraki “Madude oru needus”, mida ilmestab fil-mi kaasrežissöörist Sven Grün-bergi analoogsüntesaatoritel loo-dud hüpnootiline filmimuusika.

Veelgi kurioossemana toob HÕFF aga Eesti fantastilisest ki-noloost huvitatutele eriprogram-mi 1970ndate aastate lõpu ning 1980ndate aastate alguse loo-tustandva režissööri Raul Tam-meti ulmeteemalistest lühifilmi-dest - “Soolos” ja “Pulmapildis” mängivad keskseid rolle tollased staarid Mikk Mikiver ja Gun-nar Graps ning tulevikust maale

Eesti kultusklassika kevadisel HÕFFil

salatoimikuid kinos „sõprus”

naasnud tulnuka harukordses osas näeme Lembit Ulfsakit. Ees-ti kinoloo erilisi lühifilme näeb publik koos pikema kommen-taariga.

Loomulikult ei puudu tänavuselt HÕFFilt ka viimase aasta fantaa-sia-, ulme- ning õudusfilmide paremik kogu maailmast koos mitmete Euroopa esilinastuste ning filmikülalistega. Tradit-

siooniliselt avab festivali ka sel aastal zombide rongkäik, mis kulmineerub vabaõhulinastuse-ga Haapsalu keskaegses piiskopi- linnuses.

Õudselt fantastiliste kohtumis-teni HÕFFil aprillikuises Haap-salus!

Sten-Kristian SaluveerHÕFFi korraldaja

hoff.ee

Alates veebruarikuust käivitus kinos Sõprus uus filmiürituste sari „Eesti filmi salatoimikud”.

Esimeseks uurimisobjektiks oli sulev Nõmmiku „siin me oleme!”, aprillis vaadata-kse „Ukuaru” ja külas on Elle Kull. sarja eesmärk on näidata filmiaastal Eesti filme ühendades seda vestlusõh-tutega, kus räägivad filmi sünnist, tegemisest, kriitikast režissöörid,näitlejad,kriiti-

kud, ajaloolased ja humoris-tid. Kino sõprus eesmärk on saada Eesti filmi vaatav publik kinosaali, teleka ees istutakse niikuinii. Filmiõhtud sõpruses muudab eriliseks konteksti avamine: võttepaigad, välja-jäänud stseenid, meeskonna omavahelised suhted, kriitika mõju filmile ja filmitegijatele, filmitegijate suhted stuudiote ja võimudega jne.

Aprillis avatakse Leida Laiuse filmi “Ukuaru” salatoimik.

EEsti Film 100

HÕFFile saabub elutööpreemiat vastu võtma USAst pärit Eesti juurtega 75-aas-tane filmilooja Bill Rebane, kes on kultusfilmide “Hiidämblike sisse-tung” ja “Monster A-Go Go” autor.

"Madude oru needus"

14

Filmiaasta tammsaare muuseumis

Eesti Filmiarhiiv filmiaastalᐤ EestiFilmiarhiivissäili-tatakse eesti filmipärandit alates Johannes Pääsu-kese loomingust kuni tänapäevaste šedöövriteni välja. seetõttu on neil filmiaastal oluline roll – et kõik näituste, filmipro-grammide, telesaadete ja muude ürituste jaoks va-jaminevad filmid, fotod ja helisalvestised rikkalikust varalaekast üles leitud ja vajadusel ka tänapäevase-maks tuunitud saaksid. Leidmist hõlbustavad andmebaasid: Fis www.ra.ee/fis/ ja www.ra.ee/fotis/

Filmikunsti tulek võt-tis paljudel kirjanikel hinge kinni. Kardeti, et kirjandusele pole enam

liikuvate piltide kõrval rahva sü-dames ruumi. Siiski kujunes ki-nost mitmete kirjanike (sala)kirg - avalikkuse ees oldi mõnikord skeptilised, aga kinosaali hiiliti ikka sisse. A. H. Tammsaare oli samuti üks neist, kes kino suhtes oma esseistikas esiti üsna pessi-mistlikult meelestatud oli. Ei osa-nud ta ju aimata, et tema enda tekstid ühes teises ajas samuti fil-milindil uue värvika elu saavad.

Eesti filmiklassika21. aprillil alustab ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari “Eesti filmiklassika”.

see filmisari on Eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 30 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängu-filmi valdkonnas. tulemuseks filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus.

Või et ühel päeval asutakse võrd-lema tema loomingus avalduvat maailmatunnetust üllatuslikult kellegi taanlase von Trieri oma-ga. Üritustesari "Filmiaasta 2012 Tammsaare muuseumis: Tamm-saare ja "tammsaarelik" filmis" võtab luubi alla Tammsaare tekstide ekraniseeringud kui terviklikud kunstiteosed, mil-lel on oma sünnilugu ja saatus. Kohtumisõhtutele oleme palu-nud köitvate lugudega inimesi nii filmi kui kirjanduse valdkonnast, kes erinevatel aegadel Tammsaa-re teoste filmikeelde tõlkimisega

seotud on olnud. Pöörame tähele-panu ka Tammsaare teoste vähem-tuntud ekraniseeringutele ning teiste autorite tuntud linateostele, mida tundub läbivat "tammsaa-relik" elutunnetus. Programmi eesmärk on ühendada filmi- ja kirjandusklassikat nõnda, et kõik vaatajad saaksid heita "vanale ja heale" värske pilgu ning avastada nii selle uudsed tõlgendusvõima-lused kui ka aegumatus.

Berit KaschanTammsaare Muuseumi

kuraator-pedagooglinnamuuseum.ee/tammsaareᐤ Märtsistmainisaab

ManeežitänavaGaleriis(Maneeži2,Riigiarhiiv)näha fotonäitust “100 aastat Eesti filmi”, kus ajateljel reas kaadrid mängufilmidest aastatest 1914 kuni 2012.

ᐤ KoostöösRahvus-raamatukoguga toimub septembris näitus pealkir-jaga “Kirjandusest kinoli-nale”, kus eksponeeritakse raamatuid ja filme, mille stsenaarium põhineb eesti kirjandusel, vürtsi lisavad kunstinõukogu protokollid Riigiarhiivist.

ᐤ Filmiarhiivisündmustestsaate rohkem teada, kui külastate kodulehekülge www.filmi.arhiiv.ee

EEsti Film 100

Lembit Peterson Katku Villuna filmis "Kõrboja

peremees" (1979)