Eesti kiskjad Kärplased Kärp (Mustela erminea …ka saba, kuigi vahel võib saba otsas olla üksikuid musti karvu). Levik ja arvukus: Nirgi levila on kujutatud alloleval joonisel

Eesti kiskjad Kärplased Kärp (Mustela erminea) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 170-325mm, sabapikkus 42-120mm, kaal 42-365g. P-Ameerikas kärbid väiksemad kui Euraasias. keskmiselt on emased väiksemad kui isased. Karvavahetus 2 korda aastas: aprillis-mais ning oktoobris-novembris. Suvel selg ja küljed heledamad pruunid, alakülg valge. Talvekarvastikus valge. Erinevalt nirgist on kärbi sabaots igal aastaaajal (st. ka talvel) must. Talvekarvastik pikem ja tihedam kui suvekarvastik. Levik ja arvukus: Kärp on levinud üle Eesti. Arvukuse kohta andmed puuduvad, kuid ilmselt on arvukus väiksem kui nirgil. Elupaik: Asustab väga erinevaid elupaiku avatud tundrast tiheda metsani. Eeslistab siiski kivist või rohttaimedega kaetud maastiku (põllud, aasad jmt.). Pesa teeb kivihunnikusse, puu juurte vahele või vanasse hiireurgu. Ühe looma kodupiirkonnas mitu kasutuses olevat urgu, mis kõik vooderdatud kuiva rohu või saagi sulgede/karvadega. Kodupiirkonna suurus 2-200 ha, enamasti 10-40 ha. Isaste kärpide kodupiirkond on suurem kui emastel, hõlmates nii enda alla ka mitme emase kodupiirkonna. Territooriumi piire kontrollitakse pidevalt ja märgistatakse ka lõhnaga. Naabrid üldiselt väldivad üksteist. Toitumine: Toitub peamiselt väikestest närilistest, aga ka lindudest, munadest, konnadest ja putukatest. Talvel võib koguda varusid maa-alustesse urgudesse. Peenike keha võimaldab hiiri küttida ka nende urgudes. Enamasti tapab hammustusega kaelapiirkonda. Võib rünnata ka endast oluliselt suuremaid loomi (nt. täiskasvanud jäneseid). Sigimine: Üks pesakond aastas. Jooksuaeg hiliskevadel-varasuvel, kuid viljastunud munarakk hakkab arenema alles järgmise aasta märtsis. Pojad sünnivad aprillis-mais. Seega kestab tiinus 10 kuud, kuid loote areng ainult 1 kuu. Pesakonnas 8-9 poega (min 3, max 18). Pojad on pimedad ja abitud ning kaetud õrna valge karvastikuga. Pojad arenevad kiiresti ja juba 8 nädalaselt käivad nad emaga jahil. Emased saavad suguküpseks 2-3 kuuselt ning õivad esimest korda paarituda juba esimesel aastal. Isaste suguküpsus saabub peale esimest elu-aastat. Pesakonna emasloomad jäävad iseseisvudes elama oma ema kodupiirkonda või selle vahetuse lähedusse. Noored isasloomad liiguvad kevadeti sünnikohast kaugemale omale koduterritooriumi otsima. Käitumine: Peamiselt elab maapinnal, kuid ka ronib ja ujub hästi. Jahil teeb sik-sakke (50 cm laiusega rada). Vilka ja apla „mainega” loom. Võib tegutseda nii lume peal kui lume all. Võimeline ööga läbima 10-15 km, kuid tavaline teekond u. 1,3 km pikkune. Aktiivne ööpäeva ringselt, kuigi videviku ajal veidi aktiivsem. Kuuleb ja haistab hästi. Teeb mitmesuguseid piiksuvaid hääli. Staatus: Pole Eestis jahiliik, ega ka kaitsealune liik.

Egle Vulla 17.11.2008 http://egle.tapashk.ee/kiskjad.pdf

http://www1.nrk.no/nett-tv/klipp/116239

Nirk (Mustela nivalis) Tunnused ja tegevusjäljed: Väikseim kiskja. Kehasuurus varieerub levila ulatuses – Euraasias on nirgid suuremad kui Põhja-Ameerikas. ka isasloomad on emastest suuremad. Keskmine tüvepikkus jääb vahemikku 114-260 mm, kehakaal 25-250g. Kevadel ja sügisel karvavahetus (v.a. levila lõunapoolsetes osades). Suvel on nirgi ülapool helepruun, alapool valge; talvel on üleni valge (ka saba, kuigi vahel võib saba otsas olla üksikuid musti karvu). Levik ja arvukus: Nirgi levila on kujutatud alloleval joonisel – see hõlmab Põhja-Ameerika põhjaosa ning Euraasia põhja ja kesk-osa, sh. kogu Euroopa. Eestis levinud üle riigi, tavaline, arvukuse kohta andmed puuduvad.

Elupaik: Elupaik ja pesa ehitus sarnane kärbile. Oma väiksusest tulenevalt on tema liikumisteekonnad kärbi omast lühemad. Isaste kodupiirkond 0,6-26ha, emastel 0,2-7ha. Isaslooma kodupiirkond kattub ühe või mitme emase kodupiirkonnaga, kuid mitte isasloomade kodupiirkondadega. Toitumine: Toitub pea täielikult väikestest närilistest, keda võib ka varudeks koguda. Sigimine: Sigimine võib toimuda igal aastaajal, kuid sagedamini toimub see siiski kevadel ja hilissuvel. Ühel aastal võib olla mitu pesakonda. Hilinenud implantatsiooni ei esine, tiinus kestab 34-37 päeva. Pesakonnas keskmiselt 5 poega (3-10), vastsündinud poeg kaalub 1,5g. Pojad lahkuvad


ema juurest 9-12 nädala vanuselt. kevadel sündinud emasloomad võivad oma esimese pesakonna saada juba sama aasta suvel. Enamik looduses elavaid loomi ei ela üle 1 aasta vanuseks, kuigi vangistuses peetavad isendid võivad elada üle 10 aastaseks. Käitumine: Sarnane kärbile, kuid vilkam. Mõlemad sugupooled märgistavad oma territooriumi piire ning on agresiivsed samast soost sissetungijate vastu. Staatus: Jahimajandusliku tähtuseta, pole ka looduskaitsealune liik. Tuhkur (Mustela putorius) Tunnused ja tegevusjäljed: Isaste tüvepikkus 300-460 mm, emastel 200-380mm; kehakaal isastel 400-1700g, emastel 200-900g. Värvus varieerub pruunist mustani. Aluskarvastik on heledam kollakas ning on selgelt pealiskarva alt nähtav. Kõrva ja silma vahelisel alal hele, ka näo muud piirkonnad võivad heledamad olla. Tuhkru jäljerida on kergesti äratuntav, kuna see varieerub lühikese aja jooksul väga kiiresti – loomad võivad jätta mõne meetrise lõigu peale nii kaksik- kolmis- kui ka nelikjälgi. Üksikjälje eristamine mingi jäljest on üsna keeruline. Levik ja arvukus: Eestis arvukuse hinnangud tuhkru kohta puuduvad, aasts kütitakse ligikaudu 200 isendit. Elupaik: Hõredate metsade ja niitude/põldude liik. Pesa teeb kivide vahele, õõnsasse puusse või teiste loomade vanadesse urgudesse. Vahel ka hoonetes. Toitumine: Toiduks peamiselt väikesed närilised ja linnud, aga ka konnad, kalad ja erinevad selgrootud. Sigimine: Jooksuaeg märtsist juunini. Tiinus kestab u. 42 päeva. Pesakonnas poegi 3-7 (min 2, max 12) ning pojad kaaluvad sündides 9-10 g. Poegade silmad avaneva 1 kuuselt, pojad iseseisvuvad 3 kuuselt. Suguküpsus saabub esimesel või teisel eluaastal. Looduses elavad tuhkrud enamasti 5-6 aastaseks, vangistuses aga ka kuni 14 aastaseks. Käitumine: Peamiselt öine eluviis, liigub maapinnal, kuid on võimeline ka ronima puudel. Päeva jooksul liigub ligikaudu 1 km, kodupiirkonnas mitu urgu, mida kasutab. Kodupiirkond u. 100-150 ha. Staatus: Eestis jahiloom (küttimisaeg nov.-veebr.) Naarits (Mustela lutreola) Tunnused ja tegevusjäljed: Isased on veidi suuremad/raskemad kui emased: isaste tüvepikkus kuni 280-430 mm, saba pikkus 124-90mm, kaal 700-800g; emaste kehapikkus max 400 mm, saba pikkus 120-80 mm, kaal 500-600g. Kehakaal Punakaspruunid – tumepruunid. Alapool veidi heledam kui seljaosa, rinnal ja kurgualusel võib esineda valget. Karvastik lühike, ka talvel. Nii alamokk kui ülamokk valge. Levik ja arvukus: Varasem levila ulatus Põhja-Hispaaniast Obi jõeni (vt. joonis). Levila väheneb pidevalt ning selle täpsed piirid on teadmata: väikesed populatsioonid asuvad Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, Eestis, Prantsusmaal ja Hispaanias ning võimalik, et ka Soomes ja Rumeenias. Tänapäevane suurim euroopa naaritsa populatsioon asub Venemaal, kus tema arvukust


hinnatakse 25 000 isendini, maailmas kokku hinnatakse euroopa naaritsa arvukust 30 000 isendini.

Eestis oli euroopa naarits varem laialt levinud, viimased looduslikud asurkonnad olid nt. Lahemaal. Tänapäevases Eestis on vaid kunstlikult tekitatud naaritsa asurkond Hiiumaal: 1980-tel aastatel üritati Eesti naaritsapopulatsiooni päästa Tallinna Loomaaias, kuid loodusest püütud isendid ei hakanud seal sigima ning surid. Praegu Tallinna Loomaaias Hiiumaale asustamiseks kasvatatavad loomad on pärit Eestist ning enamalt jaolt Venemaalt. 1998-2000 püüti välja kõik mingid ja alates 2000 asustati naaritsaid saarele. Püsiasurkonda pole paraku tekkinud. Hiljem tahetakse tekitada asurkond ka Saaremaale. Kokku on Hiiumaale lahti lastud 330 looma. 2006/07 elas talve üle 24 looma. Elupaik: Elab tiheda taimestikuga jõe-, oja- ja kraavikallastel, harva järvekaldail. Enamasti üle 100m kaugusele veekogust ei lähe. Pesaks võib olla enda kaevatud urg, vana mügri urg või puujuurte vaheline õõnsus. Toitumine: Toituvad veelise eluviisiga loomadest (konnad, kalad, jõekarbid, vähid ja putukad) ning väikestest närilistest,. Sageli varub toitu mõnda vanasse urgu. Sigimine: Jooksuaeg veebruarist aprillini, pojad sünnivad aprillis-juunis. Tiinus kestab 35-72 päeva, suure varieeruvuse tingib mõnedel emasloomadel esinev hilinenud implantatsioon. pesakonnas enamasti 4-5 poega (min.2, max 7). Pojad kaaluvad sündides 7-9g. Poegadel avanevad silmad 4 nädalaselt. poegi imetatakse 10 nädalat. Pesakonnad isaste/emaste osakaal u. 3/2. Pesakonnad lähevad laiali sügisel. Pojad saavad suguküpseks järgmisel aastal. Euroopa naaritsad elavad 7-10 aastasteks. Naarits võib saada järglasi tuhkruga, kuid mitte ameerika naaritsaga (e. mingiga). Käitumine jm: Peamiselt öise aktiivsusega vilgas loom, kõrgem aktiivsus hommikul (kl 5-10) ja õhtul (kl 16-22). Suvel kasutab u. 15-20 ha suurust ala, talvel võib liikuda pikemaid vahemaid, et jõuda vaba veega jõe-/ojalõiguni. Paiksem kui mink. Väga külma ilmaga pesast ei välju. ujudes sõuavad nii esi- kui tagajäsemetega. Peamisteks vaenlasteks inimese järel on


väikese/keskmise suurusega kiskjad (mink, tuhkur, rebane, koerad) ja röövlinnud (kana- ja raudkull jmt.) Staatus: Varasematel aegadel oli jahiloom (1934. a. eesti jahiseaduses kuulus naarits kahjulike jahiloomade hulka; 1922-1924 kütiti NL-s aastas 49 850 euroopa naaritsat). Tänapäeval Eestis I kategooria kaitsealune liik. Mingi roll euroopa naaritsa arvukuse muutuses on ebaselge, tõenäoliselt on e.naaritsa arvukuse vähenemine tingitud hoopis reostusest ja elupaikade ning nende kvaliteedi vähenemisest. Ameerika naarits e. mink (Mustela vison) või (Neovison vison) Tunnused ja tegevusjäljed: Isased jällegi emastest veidi suuremad: isaste tüvepikkus 330-430 mm, emastel 300-400mm. Isased kaaluvad kuni 2300g, emased kuni 1100g. Värvus enamasti tumedam kui euroopa naaritsal. Tõuaretuse tulemusena esineb mitmeid erinevaid värvuse variante, mida võib leida ka loodusest (loodusesse pääsenud karusloomakasvatuste loomade tõttu). Muskusnäärmed (e. anaalnäärmed) eritavad tugeva lõhnaga nõret. Levik ja arvukus: Looduslik levila Põhja-Ameerikas, introdutseeritud Venemaale. Kasvandustest pääsenud loomad on olnud populatsiooni rajajateks Islandil, Iirimaal, Suurbritannias, Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis, Skandinaavias, Saksamaal ja Poolas. Eestis moodustus esimene looduslik asurkond Matsalu lahe piirkonnas 1960. aastate alguses. Laiemalt levis üle kogu Eesti 1980. aastatel. Nüüdseks levinud üle Eesti, v.a. Hiiumaa, kust mink on välja püütud. Aastas kütitakse 200-300 minki, arvukuse kohta prognoosid puuduvad, kuid ilmselt jääb see 1000-3000 isendi piiridesse. Elupaik: Erinevate mageveekogude (ka järvede) ääres, ka lodudes/madalsoodes. Eelistab tiheda taimestikuga alasid. Pesa teeb kivide alla puujuurte vahele, vanasse kopra või ondatra pesasse või enda kaevatud urgu. Sellised urud võivad olla kuni 3 m pikkused ja ulatuda kuni 1m sügavusele ning olla ühe või mitme avausega, mis avanevad veepinna kohale.Urud on vooderdatud karvade ja kuiva rohu/lehtedega. Toitumine: Toitub erinevatest väikestest imetajatest, kaladest, konnadest, vähkidest, putukatest, ussidest (vihmaussid) ja lindudest. Sigimine: Jooksuaeg enamasti veebruarist aprillini, pojad sünnivad põhiliselt aprilli lõpus/mai alguses. Kuigi loote areng võtab aega 30-32 päeva, võib tiinus hilinenud implantatsiooni tõttu kesta kuni 78 päeva. Pesakonnas keskmiselt 5 poega (max 10). Pojad on sündides pimedad ja karvutud, silmad avanevad 5 nädalaselt. Pojad lahkuvad pesast ja hakkavad jahti pidama 7-8 nädalaselt, ema juurest lahkuvad sügisel. Suguküpseks saavad emased 12 kuuselt, isased 18 kuuselt. Eluiga kuni 10 aastat. Käitumine: Peamiselt öö ja videvikuloom, kes vahel võib tegutseda ka päeval. enamasti ei liigu väga palju, kuigi toiduotsingutel võib öösiti läbida kuni 25 km. Emaste kodupiirkonna suuruseks on 8-20 ha, isastel võib see olla kuni 800ha suurune. Mingid on enamasti liigikaaslaste suhtes vaenulikud, v.a. jooksuajal.Ujuvad väga hästi, võivad sukelduda 5-6m sügavusele ning ujuda vee all kuni 30 m vahemaid. Staatus: Eestis jahiloom, kelle küttimine on lubatud aastaringselt.


Metsnugis (Martes martes) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 450-580mm, sabapikkus 160-280mm, kaal 0,8-1,8kg. Värvus varieerub kastanpruunist hallikaspruunini. Rinnal ja kurgualusel kollakas kuni oranzikas laik, mis jalgadele ei ulatu. Talvekarv on siidine ja kohev, suvekarv lühem ja jämedakoelisem. Tallad on kaetud tiheda karvastikuga. Levik ja arvukus: Metsnugis on levinud üle Eesti. Eestis kütitakse aastas veidi üle 1000 nugise, arvukus jääb ilmselt 5000 ja 7000 looma vahele. Elupaik: Nii leht- kui okasmetsades. Hästi kohastunud elama puu otsas. Igal isendil on mitu pesa, mis asuvad eelistatult puuõõnes. Aktiivne peamiselt öösel, mil ta läbib 20-30km pikkuseid vahemaid. Isaste kodupiirkond 23 suurune, emastel on see 6,5 km2. Samast soost isendite kodupiirkonnad eriti ei kattu, küll aga kattuvad isasloomade kodupiirkonnad emasloomade kodupiirkondadega. Toitumine: Toiduks oravad, hiired jt. väikesed imetajad, mesi, puuviljad ja marjad. Kodupiirkonnas mitu toiduvaru hoidmise kohta. Sigimine: Jooksuaeg kesksuvel, hilinenud implantatsiooni tõttu sünnivad pojad märtsis-aprillis. Pesakonnas 3-5 poega (min 2, max 8). Vastsündinu kaalub u. 30 g, silmad avanevad 1 kuu vanuselt. Pojad lahkuvad ema juurest sügisel, suguküpseks saavad noored kahe-aastaselt. Teadaolev maksimaalne eluiga on 17 aastat. Käitumine: Mittesuguküpsetesse isenditesse suhtutakse oma kodupiirkonnas tolerantselt. Staatus: Eestis kuulub jahiulukite nimekirja. Kivinugis (Martes foina) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 400-540mm, saba 220-300mm, kaal 1,1-2,3kg. Hallikaspruun kuni tumepruun. Valge või helekollane laik kurgualusel, mis laieneb (hargneb) ka jalgadele. Karv on jämedam ja saba suhteliselt pikem kui metsnugisel. Tallad kaetud üksikute karvadega, milledest päkapadjandid välja ulatuvad. Levik ja arvukus: Kivinugis on metsnugisest lõunapoolsema levilaga, kuid viimastel aastatel on ta oma levilat jõudsalt laiendanud, esinedes nüüd ka juba Põhja-Eestis. Arvukuselt jääb ta ilmselt siiski metsnugisele veel alla. Elupaik: Ei ole sõltuv metsadest, eelistab kiviseid ja avatud elupaiku. Võib elutseda ka hoonetes. Looduslikud pesapaigad on kivide vahelised õõnsused, puuõõned ja teiste loomade urud. Aasta lõikes varieerub kasutatava ala suurus 12 ha-st 211 ha-ni. Suurim on kasutatav ala suvisel perioodil, väikseim talvel. Lisaks sõltub kasutatava ala suurus ka elupaiga kvaliteedist: kõrgekvaliteedilistes piirkondades on liigub kivinugis vähem ringi. Lisaks liiguvad isased ringi rohkem kui emased, ning rohkem liiguvad ringi täiskasvanud loomad, eriti jooksuajal. Toitumine: Toitub närilistest, lindudest, munadest ja marjadest. Mõnedes piirkondades moodustavad suure osa suvisest toidust taimed.


Sigimine: Jooksuaeg kesksuvel, kuid pojad sünnivad hilinenud implantatsiooni tõttu alles kevadel. Loote areng kestab ühe kuu. Pesakonnas tavaliselt 3-4 poega (max.8). Poegi imetatakse 1,5-2kuud. Noored saavad suguküpseks 15-27 kuu vanuselt. Vangistuses on kivinugis elanud üle 18 aasta vanuseks. Käitumine: Kõrgele puu otsa ronib harva, kuigi on hea ronija. Videviku- ja ööloom. Staatus: Eestis jahiulukite nimekirjas. Mäger (Meles meles) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 560-900mm, saba 115-202mm. Kaalub 10-16kg, kuigi sügisel võivad suuremad isendid kaaluda ka 30-34kg. Kere ülapool ja küljed/saba on hallikad, käpad ning kõhualune on tumedad. Näo külgedelt suunduvad üle silmade tumedad vöödid, milledest mõlemal pool on valged vöödid. Kehapiirkonna karvad on üsna pikad. Mäger on suhteliselt jässaka kehaehitusega. Levik ja arvukus: Mäger on levinud Euraasias. Eestis on mäger samuti levinud üle riigi, v.a. Hiiumaal. Saaremaale viidi 1960.-aastal. Mägra asustustihedus on siin seaotud uru kaevamiseks sobiva pinnase levikuga. Seetõttu arvatakse mäkrasid olevat rohkem Lõuna-Eesti liivase pinnasega künklikel aladel. Mägra arvukus jääb Eestis ilmselt 3000 isendi kanti, viimasel ajal on aasta-aastalt mäkrade küttimine kasvanud ning küttimismaht küündib juba paarisaja loomani aastas. Elupaik: Mäger elab peamiselt metsades ja tiheda taimestikuga piirkondades. Enamasti on mägrad grupilise eluviisiga. Üheskoos elamiseks kaevavad nad suhteliselt suure urusüsteemi. Ühte urusüsteemi võivad mägrad kasutada isegi sajandeid, kuni see võib olla isegi mitme hektarilise ulatusega. Enamik urusüsteeme muidugi nii suured pole. Lisaks suurele pea-urule on mäkrade kodupiirkonnas ka mitmeid ajutiselt kasutatavaid väikeseid urge. Erinevalt peaurgudele, millel on mitu ava, on nn. „satelliit-urgudel” enamasti ainult üks sissepääs. Toitumine: Mägrad on kõigesööjad (e. omnivoorid). Seega söövad mägrad väga erinevaid toiduobjekte: väikseid imetajaid, roomajaid, konni, limuseid, putukaid, vihmausse, mesilaste/herilaste vastseid ja mett, korjuseid, pähkleid ja tõrusid, marju, teravilju, taimede juuri ja risoome, seeni jne. Suvisel ajal sööb mäger meie laiuskraadidel põhiliselt vihmausse ning putukaid (sh. otsib kändudest sipelgate ja mardikate vastseid) Sigimine: Paaritumine leiab kõige sagedamini aset talve lõpust kesksuveni. Sageli võib viljastunud munaraku areng peatuda 10ks kuuks, kuigi vahel ei pruugi seda esineda ning poegimine leiab sel juhul aset kaks kuud peale viljastumist. Hilinenud implantatsiooni esinemine on seotud valguse ja temperatuuri tingimustega. Mägrapojad sünnivad ajavahemikul veebruarist märtsini. Pesakonnas võib olla 2-6 poega, enamasti on neid siiski 3-4. Sündides kaalub mäger 75 grammi, imetamine kestab 2,5 kuud.Suguküpseks saavad mägrad 1-aastaselt. Vangistuses on mäger elanud üle 16-aasta vanuseks. Käitumine: Mäger lahkub urust enamasti alles peale päikeseloojangut. Uru läheduses aga hakkab sageli varem toimetama. Külmema ilmaga perioodidel võib päevi või nädalaid urust lahkumata


veeta. Talviti esineb meie laiuskraadidel talveuinak, mil mäger ei välju urust mitme kuu vältel. Mägrad vooderdavad oma urge hoolikalt, aegajalt toovad urumaterjali välja kuivama või vahetavad selle hoopis välja värskema/puhtama materjali vastu. Urge vooderdavad mägrad kuivanud rohu ja samblaga. Jan Siimsoni salvestatud väike video mägra uru-vooderduse vahetamisest asub siin . Mägrad näevad halvasti, see-eest on neil aga hästi arenenud haistmismeel. Seetõttu võivad mägrad tuulevaikse ilmaga ohtu märgata alles n.ö. ninapidi ohuga kohtudes. Seejärel on võimalik märgata mägra liikumisaktiivuse kiiret tõusu. Sellist situatsiooni iseloomustab hästi see video. Sotsiaalse eluviisidega loomadena on mäkradele iseloomulikud omavahelised mängud ja kaklused, samuti on mäkradel kindlaks tehtud ligi 20 erineva tähendusega häälitsust. Mägra rasva on kasutatud rahvameditsiinis ning karvu on kasutatud pintslite valmistamisel. Staatus: Mäger kuulub Eestis kütitavate loomade nimekirja. Saarmas (Lutra lutra) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 500-820mm, saba pikkus 330-500mm, kaal 5-14 kg. Isasloomad on keskmiselt veidi suuremad kui emased. Saarmad on ülapoolelt pruunikad, alapoolelt heledamad. karvastik on lühike ja tugev. Pea on saarmal veelise eluviisi tõttu lame, kere on silinderjas, jalad lühikesed, saba tugev ning kerepoolsest osast märgatavalt jämedam kui tipust. Kõrvad ning ninaavad on sukeldumisel suletavad. Saarma tegutsemisest annavad tunnistust väljaheited, mille jätab ta, nagu enamik kärplasi, nähtavale kohale – tavaliselt veest väljatuleku kohtadele nt. truupide servadele, kividele, puutüügastele. Saarma ekskermendid on väga kergesti äratuntavad – need on värskena mustad kuni rohelised, mis vananedes muutuvad halliks ja haisevad tugevasti kala järgi. Levik ja arvukus: Eestis levinud kogu mandril, ka Hiiumaal ja Saaremaal. Hiiu- ja Saaremaal esines 1920.-30. aastatel, kuid 50-ndatel puudus. Praegust arvukust hinnatakse Eestis 2000 loomani. Elupaik: Elutseb nii siseveekogude kui ka veehoidlate ja mere kaldail. Saarmad on väga hästi kohandneud vee-eluks ning oskavad väga hästi ujuda ja sukelduda. Kuna saarmad on tugevalt veekogudega seotud, siis kohtab neid harva rohkem kui paarisaja meetri kauguselt veekogust. Erandina võivad saarmad maapinnal liikuda mitmeid kilomeetreid liikudes ühest veekogust teise või otsides talvel vaba veega veekogu. Täiskasvanud isased kasutavad ligikaudu 15 km pikkust jõelõiku, poegadega emased aga umbes 7 km pikkust jõelõiku. Kuigi saarmad võivad varjata ennast väga erinevates kivide- ja puujuurtevahelistes õõnsustes, kuid lisaks on neil ka vähemalt üks püsiv vee-äärne urg. Uru pea-ava avaneb vee alla ning liigub siis vee kõrgtasemest ülalpool asuvasse pesakambrisse. Toitumine: Saarmad söövad põhiliselt kala ning konni, aga ka vähke, limuseid ning veeputukaid. Suveperioodil toitub peamiselt kaladest. Veekogude jäätumise ja jääkattest vabanemise perioodil põhiliselt konnadest. Saarmad püüavad oma saagi suuga, mitte käppadega. Sigimine: Sigimismuster varieerub saarmatel levila-piirkonniti tugevasti. Raskemate ilmastiku tingimustega piirkondades (nt. Rootsis ja Siberis) on saarmatel jooksuaeg hilitalvel-varakevadel ning pojad sünnivad aprillis-mais. Pehmema kliimaga aladel (nt. Inglismaal) võib jooksuaeg, ning seeläbi ka poegimine, esineda igal aastaajal. Pesakonnas on enamasti 2-3 poega (min 1, max 5). Vastsündinud pojad kaaluvad u. 130 g, silmad avanevad 1-kuu


http://www.okaskera.ee/katse/filmijupp.mov


vanuselt, pesast väljuvad ja hakkavad ujuma u. 2-kuuselt. Suguküpseks saavad saarmad teisel või kolmandal eluaastal. Vangistuses on saarmas elanud 22-aastaseks. Käitumine jm.: Saarmad võivad tegutseda nii päeval kui öösel, siiski on nad sagedamini aktiivsed öösel. Saarmas ujub tagajäsemete ning saba abil. Sukeldub enamasti 1-2, max 5 minutiks. Ujumisel ulatuvad veest välja vaid nina ja silmad. Maapinnal liikudes kasutavad vaheldumisi nii jooksmist kui ka libisemist, viimast peamiselt lumel. Kui mägrad välja arvata, siis on saarmad ühed Euraasia mängu-lembelisemad kärplased. Sageli libistavad saarmad ennast alla mudastelt või lumistelt veekogunõlvadelt ning sellisest tegevusest võtavad osa igas vanuses saarmad. Emaste ja isaste territooriumid kattuvad, kuid mitte isaste omad teiste isaste territooriumitega. Ka emasloomad kaitsevad oma koduterritooriumi teiste emaste eest. Territooriumid märgistatakse lõhnaga. Ilmselt valitseb isaste hulgas hierarhiline süsteem, kus tugevamad isased võtavad oma valdusesse paremad elupaigad. Saarmaid on varasematel aegadel kütitud nende hea ja kvaliteetse naha tõttu. Paraku on nende arvukus paljudes piirkondades vähenenud veekogude saastatuse tõttu. Staatus: Kuna saarmas on Eestis 3 kategooria kaitsealune liik, siis on nende küttimine siin keelatud, kuid saarma väljapüük koprajahil (raudadega) on seaduslik, kui jahimees tabatud saarmast koheselt keskkonnaispektsiooni teatab. Väljaspool Eestit saarmast küttides on oluline teada, et tegemist on CITES-i liigiga (üle piiri toomiseks on luba vaja). Ahm (Gulo gulo) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 650-1050mm, saba 170-260mm, õlakõrgus 355-432 mm, kaal 7-32kg. Karv on pikk ja tihe, mustjaspruun, külgedel helehall lai vööt esijäsemetest sabani. Lühikesed ja ümarad kõrvad, tugeva kehaehitusega. Levik ja arvukus: Eestis eksikülaline. Põhjapoolse levikuga liigina satub Eestisse põhiliselt talviste toiduotsimise rännakute käigus. Kõikjal levila osades madala asustustihedusega (1 isend /200-2000 km2 kohta). Euroopas levinud Skandinaavia põhjaosas ning Venemaal.


http://www1.nrk.no/nett-tv/natur/spill/verdi/29489

Elupaik: Tundra ja taigavööndis nii metsas, mägedes kui avatud-aladel. Varjumiseks võib teha pesa kaljukoopasse või teiste loomade urgu. Poegimiseks teeb uru lumme. Kodupiirkonna suurus on keskmiselt 300-400 km2, kuigi see võib varieeruda 70-2000km2-ni. Toitumine: Toitub korjustes, maaspesitsevate lindude munadest, närilistest, marjadest. Talvel murrab põhjapõtru, metskitsi ja lambaid. Saagi peidab sageli pinnase või lume alla, vahel riputab ka puu okste vahele. Sigimine: Jooksuaeg aprillist juulini, viljastatud munarakk kinnitub emakaseinale alles ajavahemikul novembrist märtsini. Poegimine toimub jaanuarist aprillini. Pesakonnas on 2-4 poega, harvem 1 või 5. Pojad kaaluvad sündides 90-100g, imetamine kestab 8-10 nädalat.Sügisel pojad lahkuvad ema juurest. Sigimistsükli pikkuseks on ahmil enamasti 2 aastat (pojad saadakse üle aasta). Suguküpseks saavad noorloomad 2-3 aastaselt.Vanim vangistuses poeginud emas-ahm oli 10-aastane. Ahmide eluiga ulatub 17 aastani. Käitumine jm.: Peamiselt öise eluviisiga, kuid kohati on aktiivne ka päeval. Talvel läbib u. 45 km/päevas; sageli liigub galopeerides ning võib nii peatusteta joosta 10-15 km. Enamasti liigub maapinnal, võib ka ronida puude otsas ning ka ujub hästi. Teisi samast soost liigikaaslaseid oma koduterritooriumile ei lasta. Iga isaslooma koduterritoorium kattub 3-4 emase (ning nende poegade) koduterritooriumitega. Territooriumit märgistatakse nii lõhnanäärmete nõrega kui ka uriiniga. Noored lähevad suguküpsuse saabudes 30-100 km kaugusele oma sünnipiirkonnast. Erakliku eluviisiga, v.a. jooksuajal. Haistab hästi, nägemine pole aga kuigi terav. Oma kehakaalu ja mõõtmete kohta väga tugev ja agressiivne. Staatus: Eestis 3. kategooria kaitsealune liik. Vähearvuka liigina kuulub enamikus osas oma levilas kaitstavate liikide hulka. Koerlased Rebane (Vulpes vulpes) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 455-500mm, saba 300-555mm, kaal 8-10 kg (P-Ameerikas 4-5kg). Värvus varieerub ülapoolel kollakaspruunist punakani (ruugeni), alapool on valge-hallikas. Jalad on tavaliselt mustad ning sabaots valge. Levik ja arvukus: Väga laia levilaga liik.


Eestis on rebane levinud kõikjal. Eestis on viimastel aastatel kütitud ligi 6000 rebast aastas, arvukus küündib arvatavasti üle 10 000 is. Elupaik: Väga paindlik elupaiga suhtes: rebaseid leidub tundrast preeriate ning põllumajandusmaastikeni. Siiski eelistab rebane mitmekesise taimestikuga alasid homogeensele maastikule (nt. suurtele metsamassiividele, otsatutele põldudele jmt.). Varjumiseks sobib iga suvaline varjulisem koht, kuid igal isendil (või pesakonnal) on oma peaurg, lisaks ka üks kuni mitu tagavaraurgu juhuks kui pea-urust tuleb mingil põhjusel (nt. häirimise tõttu) välja kolida. Mõnda urgu kasutatakse mitmeid põlvkondi järjest. Sobilik pesa asub varjulises kohas hea drenaaziga pinnases. Urutunnelid võivad olla kuni 10 m pikkused ning viivad 1-3 m sügavusel paiknevasse pesaruumi.. Enamasti on urul 1 väljapääs, aga on leitud ka 19 uruavaga rebaseurg. Kodupiirkonna suurus sõltub tingimustest elupaigas ning saadaval oleva toidu hulgast – seetõttu on talvel rebase kodupiirkond märgatavalt suurem kui suvel. Looduslikes tingimustes on rebase kodupiirkonna suuruseks enamasti 1-10 km2. Toitumine: Rebane on kõigesööja, kuigi suurema osa toidust moodustab loomne toit. Põhilise osa rebase toidust moodustavad närilised, vähem jänesed, konnad, putukad ja puuviljad. Rebase päevane toiduvajadus on 0,5-1 kg. Vahel ka peidavad toitu. Sigimine: rebaste jooksuaeg on veebruaris-aprillis, Kesk-Euroopas aga jaanuaris-veebruaris ning Lõuna-Euroopas detsembris-jaanuaris. Tiinus kestab enamasti 51-53 päeva. Pesakonnas on keskmiselt 5 poega (min 1, max 13). Vastsündinu kaalub 50-150g, urust hakkavad pojad väljas käima 4-5 nädalaselt ning iseseisvuvad 8-10 nädalaselt. Pesakond võib poegade kasvamise ajal vähemalt ühe korra urgu vahetada. Pesakond jääb kokku kuni sügiseni, mil noored hakkavad liikuma oma sünnipiirkonnast eemale. Suguküpseks saavad rebased u. 10 kuuselt. Potentsiaalne eluiga on 12 aastat, kuid looduses elavad vähesed loomad üle 3-4 aasta vanusteks. Vanim loodusest püütud loom on olnud 10 aasta ja 8 kuu vanune. Käitumine jm.: Rebane on üsna vastupidav ning võib vajadusel järjest joosta mitmeid kilomeetreid. Rebane võib arendada kiirust kuni 48km/h-ni, hüpata üle 2m kõrguste aedade ning vajadusel ka ujuda. Näeb, haistab ja kuuleb hästi. Aktiivne põhiliselt hämaras ja öösel, vahel ka päeval.



ühel territooriumil elab tavaliselt üks isane rebane, 1-2 emast rebast ning nende pojad. Vahel võivad olla kahe emase rebase pojad ühes ja samas urus. Jooksuajal võivad isased rebased üksteisega kakelda. Veidi enne poegimist ning mõned nädalad peale poegimist püsib emane uru läheduses või urus ning toitu toob talle isane, kuid isane pessa ei sisene. Staatus: Eestis on rebane jahiulukite nimekirjas. Kährik (Nyctereutes procyonoides) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 500-680mm, saba pikkus 130-250mm. Suvel kaalub kährik 4-6kg, sügisel 6-10kg. Karvastik on pikk, eriti talvel. Kollakaspruun, v.a. õlavöötme ja sabakarvad, mis on mustjad. Jalad ja näomask on mustjad. Levik ja arvukus: Kaug-Idast pärit koerlane, kes sattus sihilikult Eestisse 1950. aasta septembris, kui 86 looma lasti lahti Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonnas. Tegelikult olid mõned loomad Kagu-Eestisse Venemaalt sattunud ka varem. 1946 aastal nähti kährikut Võru lähedal (Venemaale oli ta introdutseeritud juba 1929-ndal aastal). Tänapäeval on kährik levinud kõikjal Eestis. Eelmisel aastal kütiti Eestis ligi 8000 kährikut, kümme aastat tagasi kütiti aastas vaid ligi 1500 isendit. Arvukuse kohta viimastel aastatel andmed puuduvad, kuid 1990.-ndate esimesel poolel hinnati kähriku arvukuseks Eestis 7000-8000 looma.

Elupaik: Elutseb peamiselt metsades ning kõrge taimestikuga veekogude kaldail. Pesitseb enamasti vanas rebase või mägra urus, vahel harva kaevab uru ise. Kodupiirkonna suuruseks on Euroopas (Soome andmed) 0,4-20 km2, keskmiselt 9,5 km2. Toitumine: Suvel ja kevadel söövad kährikud korjuseid, närilisi, konni, putukaid, limuseid, puuvilju/marju. Sügisel, kui kogutakse talveuinakuks vajalikke rasvavarusid, söövad kährikud rohkem taimset toitu: marju, puuvilju, teravilja, taimede risoome.


Sigimine: Jooksuaeg varakevadel peale taliuinaku lõppu, tiinus vältab 59-64 päeva. Pesakonnas enamasti 4-10 poega (max 19). Vastsündinud pojad kaaluvad 60-90g, silmad avanevad 9-10 päevaselt. 25-30 päeva vanuselt hakkavad vanemad poegadele ka tahket toitu tooma, kuigi imetamine kestab 2 kuud. Iseseisvaks eluks on kähriku kutsikad võimelised 4-5 kuu vanuselt, suguküpsus saabub 9-11 kuu vanuselt. Loodusest püütud vanim loom on olnud 7-8 aastane (Soomes), vangistuses on kährik elanud 10a. ja 8 kuu vanuseks. Käitumine jm.: Ainus koerlaste liik, kellel esineb taliuinak, mis kestab külma talve puhul novembrist märtsini. Kehva toitumusega isendid talveuinakusse ei jää. Aktiivne põhiliselt öösiti, kuigi nt. Jaapanis on leitud, et on sama aktiivne ka päeval. Talve lõpul moodustuvad emase/isase paarid, kes kasvatavad koos üles pesakonna, kuigi toitu käivad otsimas eraldi. „Perekond” läheb laiali suve lõpul, kuigi paarisidemed kestavad siiski aastaid. Häälitsustest esineb nii urinaid kui vinguvaid häälitsusi, kuid mitte haukumist. Mängib surnut! Väljaheited jäetakse „käimlatesse”. Staatus: Eestis jahiulukite nimekirjas. Hunt (Canis lupus) Tunnused ja tegevusjäljed: Suurim koerlane. Tüvepikkus 1000-1600 mm, saba 350-560 mm. Keskmine kehakaal 40 kg (18-80 kg), emased on isastest veidi väiksemad. Karvastik on pikk, tavalisima värvuskombinatsiooni korral on ülapool helepruun või hall, alapool ning jalad on kollakasvalged. Hundi liikumine on koera omast stabiilsem, samuti paiknevad teema suhteliselt piklikumad jäljed ühel real (karjal liikudes liigutakse üksteise jälgedes). Saba hoiab, kas kehaga ühel joonel või veidi langetatuna. Levik ja arvukus: Hunt on maailmas kõige laiemalt levinud metsik koerlane. Eestis on ligikaudu 100-150 hunti, kõige enam hunte loendatakse Pärnumaal, rohkem on hunte veel ka Jõgeva-, Lääne-, Tartu- ja Virumaal. Elupaik: Hunte ei leidu vaid troopilistes metsades ja kõrbetes, Euroopas (sh. Eestis) surutud tagakiusamisega peamiselt suurematesse metsa- ja rabamassiividesse. Poegade kasvatamisek kaevavad ise uru või laiendavad mõne teise looma kaevatud urgu. Uru kaevamisek eelistavad hundid veekogu äärset kõrgemat kohta. Mõnikord võib ühel hundipaaril olla territooriumil mitu urgu, mis võivad olla teineteisest üsna kaugel. Ühte urgu võivad hundid kasutada mitmeid aastaid järjest. Urg on 2-4m pikkune ja viib suuremasse vooderdamata pesakambrisse. Huntide territooriumi suurus oleneb toidu saadavusest, aastaajast ja huntide arvust. Suurim huntide territoorium on leitud Alaskal talvisel perioodil: 1800km2; väikseim samuti P-Ameerikas, Ontarios, ent suvisel ajal: 18 km2. Toitumine: Saak leitakse juhuslikult või lõhna järgi. Leitud saagi jälitamine toimub 100-5000m kaugusele. Kui leitud loom on liiga suur ja tugev/terve, siis tema murdmisest loobutakse. Saakloomade valik oleneb karja suurusest, sest väike kari ei suuda murda suuri loomi (nt. põtra), ka on suure karja toiduvajadus suurem. Metssiga, korjused, pisinärilised, kobras, hirvlased.


Eestis: metssiga – 37%, põder – 30.5%, punahirv – 12.1%. Sage toiduobjekt on ka metskits. Lätis söövad hundid sageli ka kopraid, kuigi nende osakaal hundi toidus on viimasel ajal hakanud langema ning hirvlaste osakaal seevastu tõusma. Sigimine: Jooksuaeg jaanuari lõpp – veebruar, tiinus kestab 62-63 päeva. Sigimisest võtab osa ainult karja alfa-paar. Pesakonnas poegi keskmiselt 6 (min1, max 11). Pojad on sündides pimedad, kaaluvad u. 450g. Pojad väljuvad urust 3 nädalaselt ning emapiimast võõrutatakse 5 nädalaselt. Kui pojad on saanud u. 2 kuuseks lähevad nad koos karjaga juhuslikku kohta, kus kutsikad saavad mängida ning ülejäänud karja liikmed puhkavad päevasel ajal. sellist kohta võidakse sageli vahetada, kuid mõnikord jäädakse ühte kohta 1-2 kuuks. Suguküpseks saavad hundid küll u. 22. elukuuks, kuid sotsiaalne positsioon ei võimalda tavaliselt sel ajal veel sigimist. Looduses on teadaolevalt hunt poeginud 10-aasta vanuselt ning elanud 13-aasta vanuseks. Potentsiaalselt võiks hundid elada 16-aasta vanuseks. Käitumine: Hundid on karjalise eluviisiga, karjas on oma kindel hierarhia ning see koosneb domineerivast paarist (alfa emane ja isane) ning nende järglastest; karjasisene positsioon pannakse paika juba kutsikaeas poegade omavahelisete mängudega ning täiskasvanuna kakeldes. Üksikud hundid on tavaliselt kas vanad või karjast minema aetud loomad. Karja suurus sõltub suuresti saaklooma suurusest, hundipopulatsiooni tihedusest ning samuti küttimisintensiivsusest. Eesti hundikarja suurus on kuni 10 looma (maailma mastaabis aga max 36 looma). Küttimisperioodi lõpus on keskmiseks hundikarja suuruseks 1,7 looma. Enamasti on siiski tegemist 4-7 pealiste hundikarjadega. Eestis on karjad väiksed tõenäoliselt tänu küttimisele. Peamiselt tegutsetakse öisiti, kuid külm ilm võib tõsta päevst aktiivsust. Suvel kogunevad hommikul karja liikmed peale öist jahti uru juurde või kohtumipaika. Talvel selliseid püsivaid kogunemiskohti pole. Soomes on keskmine hundi päevateekonna pikkus 23km. Hundi liikumiskiiruseks on tavaliselt 8km/h, kuid vajadusel võib hunt joosta 55-70 km/h kiirusega. Huntidel on hea haistmine – nad võivad tunda lõhna 2,4 km kauguselt. Suhtlemiseks kasutavad hundid nii visuaalseid märke (keha/saba/pea hoiak), lõhna kui ka häälitsusi (urin, haukumine ja ulgumine). Staatus: Hunt on Eestis jahiloom. Kaslased Ilves (Lynx lynx) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 800-1300 mm, saba 110-245mm, õlakõrgus 600-750mm. Kehakaal 8-38 kg. Karvastik on tihe, värvus varieerub punakast halli ja beezikani. Üle keha on karvkattes tumedamad täpid/laigud. Kõrva tipus on tutt, põskedel moodustavad pikemad karvad „habeme”. Suvekarvastik on lühemate karvadega. Jalad on suhteliselt pikad ning käpad on ümbritsetud karvadega. Levik ja arvukus: Levinud Euraasia põhjaosas. Eestis on ligikaudu 700 ilvest, kes asustavad Eestit suhteliselt ühtlaselt. Kõige vähem on ilveseid Saaremaal, kõige rohkem aga Pärnu-, Lääne-Viru ja Valgamaal. Tartumaal loendati 2006.a. 50 ilvest.


Elupaik: Põhiliselt erinevat tüüpi metsades. Ilvesed on loodusmaastiku liigid, nende elupaigaks on küps, tiheda alusmetsaga okas- või segamets, vanad raiesmikud, rabad. Võib elada kultuurmaastikega piirnevatel metsa-aladel, armastab veekogude lähedust. Kodupiirkonna suurus 20-400 km2, keskmiselt 150-250 km2. Isaste kodupiirkonnad on suuremad kui emaste omad keskmiselt. Isaste kodupiirkonnad kattuvad emaste kodupiirkondadega, aga mingil määral ka teiste isaste kodupiirkondadega. Toitumine: Eestis toitub põhiliselt metskitsedest, aga ka närilistest, jänestest jt. väiksematest imetajatest ja lindudest. Varitseb saaki, jälitab kuni sada meetrit, enamasti vähem. Vahel võivad ema ja noor ilves küttimisel koostööd teha, tavaliselt aga kütib ilves üksi (erakliku eluviisiga). Ilves sööb päevas ca 1,5 kg liha, suurema saagi tabamisel üritab ta seda peita lume või okste alla. Läbikülmunud liha ilves ei söö, seega võib ta külmadel talvedel vähendada oluliselt metskitsede arvukust. Suuremaid loomi tapab kõrist hammustamisega, saagi lohistab tavaliselt tabamiskohast eemale. Sigimine: Jooksuaeg jaanuris-märtsis, pojad sünnivad aprillis-juunis. Tiinus kestab 67-74 päeva. Pesakonnas tavaliselt 2-3 poega, harvem 1 või 4 poega. Vastsündinud kaaluvad 250 g, silmad avanevad 12-päevaselt. Emaga hakkavad ringi liikuma 3 kuuselt. Pojad lahkuvad emast veidi enne järgmist jooksuaega (st. varakevadel), suguküpseks saavad noored ilvesed teisel eluaastal. Emased on suguliselt aktiivsed 14. eluaastani, isased 16.-17. eluaastani. Vangistuses on ilves elanud 22. eluaastani, Eestis kütitakse enamus ilveseid enne 10. eluaastat. Käitumine: Ilves on hämarikuloom. Haistmine on hästi arenenud. Jooksuaeg on tavaline häälitsemine, eriti õhtul ja hommikul, isased ka kogu öö vältel. Koduterritoorium märgistatakse eriti hoolikalt jooksuajal. Staatus: Eestis jahiloomade nimekirjas.


Karulased Pruunkaru (Ursus arctos) Tunnused ja tegevusjäljed: Tüvepikkus 1700-2800mm, saba 60-210mm, õlakõrgus 900-1500mm. Täiskasvanud isend kaalub 80 kuni üle 780 kg ; Eestis enamasti 90-250kg, max veidi üle 400 kg. Karu on jässaka ehitusega plantigraadne (tallulkõndija) kiskja. Karvastik on pruunkarul tihe, karvad suhteliselt pikad (10 cm), värvus varieerub kollasest mustani, sagedaseimad on erinevad pruunid toonid. Poegadel, vahel ka täiskasvanud isenditel, kurgu/kaela juures heledam laik - kaelus. Levik ja arvukus: Karud on levinud Põhja-Ameerikas ning Euraasia põhjaosas. Kui suurem osa karu levilast on pidev, siis Kesk- ja Lõuna-Euroopa karupopulatsioonid on väikesed ja isoleeritud. Eestis on karud levinud peamiselt Põhja-, Ida- ja Kesk-Eestis. Loendus andmete põhjal on eestis 500-550 karu. Kuigi Eesti karupopulatsioon tundub olema osa Vene karupopulatsioonist, näitavad geneetilised uuringud, et Eesti karud moodustavad omaette populatsiooni.

Elupaik: Karude kodupiirkondade suurused varieeruvad olenevalt piirkonnast (saadaval olevatest elupaikadest, karude ja inimeste asustustihedusest, toitumistingimustest jmt. sõltuvalt) ja sugupoolest (isastel suurem, emastel väiksem) üsna suurtes piirides: nt. 28 ruutkilomeetrist Jaapanis emastel karudel kuni üle 3750 ruutkilomeetrini Yellowstone's, USAs (see ei ole ilmselt ülemine piir). Seega on samal alal elavate isaste karude kodupiirkond on enamasti vähemalt kaks korda suurem sama piirkonna emaste kodupiirkonna suurusest, eriti on selline erinevus märgatav kevadel ja suvel. Emaste karude kodupiirkonna suurus oleneb suuresti nende reproduktiivsest staatusest, olles indlevatel emastel karudel kuni 5 korda suurem mitteindlevate emaste kodupiirkonnast ning jooksuaegne kodupiirkond on mitteindlevate emaste hulgas väikseim sama aasta poegadega emastel, ilmselt on selle põhjuseks isaste karude vältimine väikeste poegadega emakarude poolt, kuna üsna sage nähtus karude puhul on kannibalism. Pruunkarude kodupiirkonna suurus oleneb ka populatsiooni geograafilisest asukohast, mis ilmselt on tingitud elupaiga produktiivsuse erinevustest - kus on rohkem süüa, seal ei pea nii palju liikuma toidu otsimiseks. Karude sügisene liikumine on seotud eelkõige valmistumisega taliuinakuks ning seoses sellega on sel perioodil põhiliseks liikumisaktiivsust määravaks teguriks taliuinakuks tarvilike nahaaluste rasvavarude kogumiseks vajaliku toidu kontsentreeritus alal. Lisaks toidule mõjutab sel perioodil karude liikumisaktiivsust ka karu sugu ning talvitumiseni jäänud aeg: paar nädalat enne taliuinakusse jäämist väheneb karude liikumismäär nii emaste kui isaste karude puhul, kuid isaste keskmine liikumisdistants on suurem kui emastel.


Eestis on karu kodupiirkonna suurust ja kasutust uuritud vaid ühe emase karu telemeetrilise jälgimise abil aastatel 2005.-2006. Kõige intensiivsemalt kasutas jälgitud emane karu 2005.a. sügisel 0,62 km2 (50% kernel) suurust ala, millest ligikaudu 0,23 km2 moodustas mets ning 0,37 km2 moodustas avamaa. Kogu kodupiirkonna suurus oli 2005. a. jälgimisperioodil 26,18 km2 ning tuumikala asus selle keskosas. Kahe jälgimisaasta peale kokku kujunes karu kodupiirkonna suuruseks 61,8 km2. Läheduses paiknevast suurest ühtlasest metsamassiivist hoolimata eelistas raadiotelemeetriliselt jälgitud emane karu mosaiikset põllumajandusmaastikku, kus toiduobjektid paiknevad enamasti agregeeritumalt võimaldades nii minimeerida toiduotsingutele kulutatava energia hulka ning luues seega head tingimused edukaks taliuinakuks vajalike nahaaluste rasvavarude kogumiseks. Toitumine: Karu toiduobjektid võib laias laastus jagada kolme suuremasse rühma: selgroogsed loomad, selgrootud loomad ja taimed. Selgroogsetest loomadest kuuluvad karu toiduobjektide hulka kalad (pms. lõhed), põhjapõdrad, põdrad, metssead, koduveised, lambad, kitsed, hirved, närilised ning mitmed juhuslikult kättesaadavad loomad ning maaspesitsevad linnud (nt. sookured). Vaikse ookeani äärsetes piirkondades on peamiseks söödavaiks selgroogseteks erinevad lõheliste liigid, suurtest veekogudest eemal aga imetajad. Eestis on karu toidus selgroogsetest loomadest leitud koduveise, kodusea, metssea, kährikkoera, põdra,metskitse, luukala, sisaliku ja linnu jäänuseid. Selgrootutest loomadest on karu toidus tavalisimad sipelgad, Ameerikas on suhteliselt sagedaseks selgrootuks toiduobjektiks maaöölase vastsed. Eesti karude toidust on leitud üle 20 erineva sipelgaliigi. Juhuslikult või koos teiste toiduobjektidega satuvad karu menüüsse ka mardikad, kahetiivaliste vastsed, nälkjad, liblikate röövikud jms. Taimse toidu võib karu puhul jaotada tinglikult 2-ks: taimede rohtsed osad (varred & lehed) ning energiarikkad taimeosad (marjad, seemned, mugulad jms.). Rohtsest materjalist eelistab karu enam mahlakaid liike, Eesti oludes on nendeks nt. naat, võilill, seaohakas, heinputk, siberi karuputk jt. putked. Energiarikastest taimeosadest on tarbituimad marjad (põhjapoolsed alad) ja puuviljad ning seedermändide ja pöökide viljad (Aasia, L-Eur., Ameerika). Ameerikas söövad karud sageli ka taimede maa-aluseid osi (säilitusjuuri). Põllumajanduslikes piirkondades on karude hulgas populaarseks toiduobjektiks ka teravili. Eestis on enim tarbitud marjadeks mustikas, pohl, jõhvikas, võimalusel söövad karud meelsasti ka õunu. Teraviljadest söövad karud Eestis kõige meelsamini kaera, mida nad võivad korraga ligi 10kg kinni pista. Eestis on karu toiduobjektidena kindlaks tehtud veidi alla 100 liigi (sh.17 liiki marju ja vilju), samuti on siinsete karude toidust leitud üks seeneliik. Karude toidu koostis ei varieeru mitte ainult piirkonniti, vaid ka ühes piirkonnas olenevalt aastaajast. Nt. Eestis on kevadel olulisimad toiduobjektid imetajad ja rohttaimed, suvel lisanduvad neile sipelgad ning sügisel koosneb karu toit peamiselt teraviljast, marjadest ja õuntest. Sigimine: Karude jooksuaeg kestab ligikaudu mai teisest poolest juulini. Jooksuajast võtavad osa lisaks isasloomadele indlevad emased. Parasjagu pesakonda üleskasvatavatel emasloomadel indlust ei esine. Kuna karu on polügaamne liik, siis emased võivad jooksuajal paaruda mitme erineva isasega, samuti võib üks isane viljastada mitut emast. Peale viljastumist areneb embrüo blastotsüsti staadiumini ning jääbki emakas seejärel u. 5-ks kuuks sellesse staadiumisse (hilinenud implantatsioon). Loote aktiivne arenguperiood kestab 6-8 nädalat ning algab u. novembris. Detsembri lõpust alates kuni u. jaanuari lõpuni sünnivad karudel pojad, kes on sündides max 500g raskused, pimedad ja abitud. Pesakonna suurus on 1-6 poega, enamasti 2-3 poega. Kevadeks on pojad u. 15 kg raskused. Imetamine kestab 1,5 kuni 2,5 eluaastani. Suguküpseks saavad karud enamasti 4-6 eluaastal. Karude viljakus ja seeläbi sündimus on tihedas seoses karude toitumistingimustega. Nimelt sõltub toitumistingimustest see, 1)kui


vanalt (noorelt) emaskaru sigima hakkab (olenevalt populatsioonist 3-10 aastaselt), 2)kui suur on poegimiste vaheline intervall (karud ei indle igal aastal, vaid peale poegimist kulub aasta või isegi mitu poegade kasvatamisele, enamasti 2-4 aastat), 3)pesakonna suurus (poegade arv pesakonnas, keskmiselt 2 poega). Vangistuses on karu elanud 39 aasta ja 4 kuu vanuseks. Eestis on teadaolevalt vanim karu elanud looduses u. 20 aastaseks. Käitumine jm.: Enamasti liigub karu kõndides, kuigi on võimeline ka väga kiiresti liikuma. Karu haistab ja kuuleb väga hästi, nägemine nii hea ei ole. Hoolimata suurest ja näiliselt rohmakast kehast võib karu liikuda väga vaikselt. Üldiselt peetakse karu ettearvamatu käitumisega loomaks. Eestis on karud enamasti pelgliku loomuga ning rünnakud inimese vastu suhteliselt harvad. Suhtlemine toimub karudel peamiselt lõhnade abil, lähemal kokkupuutel kehahoiakute ning häälitsuste abil. Üks lõhna- ja visuaalse märgistuse viisiks on märgistuspuude kasutamine – karud nühivad ennast vastu puud ning hammustavad ja kriibivad selle koort. Karu on talvel energia säästmiseks passivses olekus – taliuinakus. Pruunkaru hakkab taliuinakuks valmistuma suve teisel poolel, süües 2-3 korda rohkem normaalsest toidukogusest. Karu kehakaal võib tekkinud nahaaluse rasvkoe paksenemise tulemusena tõusta 30-35%. Veidi enne taliuinaku algust muutub karu anorektiliseks ning tühjendab oma seedetrakti. Eestis jäävad karud taliuinaku tõttu paikseks enamasti u. oktoobri teisest poolest. Taliuinaku veedavad karud talipesas, mis on tehtud looduslikku või karu enda poolt kaevatud koopasse, varjulisse kohta tuulemurrus, pinnaselohku või lihtsalt maapeale. Eestis ongi sagedaseim talipesa tegemine maapinnale tihedasse kuusenoorendikku, kus kuuskede oksad toimivad nn. katusena. Talipesa vooderdab karu oksarisu ja samblaga. Taliuinakust ärkavad karud lume sulamisel. Täiskasvanud isasloomad ja noored karud ärkavad enamasti veidi varem kui poegadega emased. Karud võivad ärgata ka häirimise tagajärjel. Kui viimane juhtub talve esimesel poolel, siis läheb karu tavaliselt ettevalmistatud varupesasse edasi magama, talve teisel poolel ta enam seda teha ei pruugi. Eestis on arvatavasti suurimaks suremuse põhjustajaks küttimine, kuid üsna suur on ilmselt ka karupoegade suremus talvise segamise tagajärjel (emakaru hülgab pojad). Viimasetel aastatel on igal aastal liikluses hukkunud 1-2 karu. Eestis on teada ka mõned kannibalismi juhud. Karul on suhteliselt vähe parasiite, ilmselt on see tingitud taliuinaku esinemisega. Staatus: EL Loodusdirektiivi II lisa liigina karu Eestis otseselt jahiulukite hulka ei kuulu. Kahjustuste vältimise eesmärgil on aga karude küttimine lubatud. Kasutatud kirjandus: 1. Lariviere, S., Pasitschniak-Arts, M. 1996. Vulpes vulpes. Mammalian Species 537:1-11 2. Mech, L.D. 1974. Canis lupus. Mammalian Species 37: 1-6 3. Nowak, R.M. 1999. Walker’s Carnivores of the World. The Johns Hopkins University Press 4. Pasitschniak-Arts, M. 1993. Ursus arctos. Mammalian Species 439:1-10 5. Pasitschniak-Arts, M., Lariviere, S. 1995. Gulo gulo. Mammalian Species 499: 1-10 6. Sheffield, S.R., King, C.M. 1994. Mustela nivalis. Mammalian Species 454:1-10 7. Tumlison, R. 1987. Felis lynx. Mammalian Species 269:1-8 8. Ward, O.G., Wurster-Hill, D.H. 1990. Nyctereutes procyonoides. Mammalian Species 358:1-5


Documents

Eesti kiskjad Kärplased Kärp (Mustela erminea …ka saba, kuigi vahel võib saba otsas olla üksikuid musti karvu). Levik ja arvukus: Nirgi levila on kujutatud alloleval joonisel