Eesti Ratsaspordi Liit - Eesti Olümpiakomitee

Eesti Ratsaspordi Liit

Ratsutamistreenerite tasemekoolituse

erialane konspekt

2018

Eesti Ratsaspordi Liit, 2018

Lugupeetud ratsutamistreenerite koolitusel osaleja.

Juhime Sinu tähelepanu sellele, et koolitusel osalemine eeldab

palju iseseisvat tööd.

Soovitame kindlasti tutvuda Eesti Ratsaspordi Liidu (ERL)

kodulehel www.ratsaliit.ee asuvate reeglite ja määrustikega.

Käesoleval koolitusel osalemise eelduseks on ”Ratsutamise ja

ratsastamise õpetus 1 – Ratsaniku ja hobuse põhiväljaõpe” õpikus

sisalduvate teemade iseseisev omandamine.

Kindlasti on nii eduka eksami sooritamise, kui ka edaspidises

treeneritöös heaks abiliseks käesolev konspektiraamat.

Koolitajad soovivad palju edukaid sportlikke tulemusi Sinu

õpilastele!

http://www.ratsaliit.ee/

Sisukord

Ratsasport. Töötamine treenerina. lk.3

Treeneri tähtsus talli ja ratsakooli maine kujundamisel lk.5

Põhialused algväljaõppel lk.15

Ratsutamise treeningtunni alused koolisõidus lk.43

Ratsutamise treeningtunni alused takistussõidus lk.61

Ratsutamise treeningtunni alused kolmevõistluses lk.67

Hobuste käsitlemine (Horsemanship) lk.77

Veterinaaria põhialused lk.91

Hobuse rautuse ja värkimise põhitõed lk.109

Õppimisteooria põhiprintsiibid hobuste koolitamisel lk.119

Erivajadustega ratsutamishuviline lk.125

Ratsaniku istaku biomehaanika lk.129

Takistussõidu areng Eestis lk.139

Treeneritöö juriidilised aspektid lk.141

Treener ja ratsaspordi organisatsioon lk.157

Treener võistlustel ja TS määrustik lk.159

Ratsavõistluste korraldamine lk.165

Roheline Kaart lk.171

Ratsasport. Töötamine treenerina.

Siim Nõmmoja, 2016 1


Ratsatreener – tema roll ja eesmärgid, tema kui suhtumise kujundaja

Sport ja tervislikud eluviisid mängivad inimeste eludes aina suuremat rolli. Meie seas on nii

professionaalseid sportlasi kui ka harrastus-ja tervisesportlasi, kuid üks isik ühendab kõiki oma ala

fanaatikuid – treener, keda võib pidada sportlase edu üheks võtmeks. Treeningute õppeprotsessis on

kolm olulist osa: sportlane, treening, treener. Treeneri roll sportlase arengus on hindamatu

väärtusega – ta mõjutab sportlase nii füüsilist kui ka vaimset külge. Sportlast ja treenerit ühendab

sõna "koostöö", mis tagab sportlase positiivse ja jätkusuutliku arengu.

Treeneri rollid. • Pedagoogiline roll. Pertseptiivsed võimed. Konstruktiivsed võimed. Didaktilised võimed.

Ekspressiivsed võimed. Kommunikatiivsed võimed.

• Sotsiaalne roll. Isiksuseomaduste arendaja ja kujundaja. Ideaalide looja.

• Erialane roll. Teoreetik ning praktik. Motiveerija. Psühholoog. Organisaator. Planeerija.

Planeerimise faasid sportliku vormi järgi: (Ants Nurmekivi)

• Saavutamine (eelduseks, et teatud tasemele jõuda)

• Säilitamine (teatud valmisolek ja selle baasil tippvormi jõudmine)

• Üleminek või ajutine langus

Planeerimise 8 taset:

1. Harjutus

2. harjutuste seeria

3. treeningutund

4. treeningupäev

5. treeningunädal e. mikrotsükkel

6. treeningukuu e. mesotsükkel

7. treeninguaasta e. makrotsükkel

8. mitmeaastane treening

• Treenimine peab jääma paindlikuks

• Igaühele oma individuaalne treeningplaan

2

Siim Nõmmoja, 2016

Planeerimise 7 küsimust treenerile:

1. Mida sa täpselt tahad ja mis ajaks?

2. Miks ja kui väga Sa seda tahad?

3. Miks see võib võimatu olla?

4. Kuidas eesmärgini jõuda?

5. Millal Sa alustad?

6. Mis tingimustel oled valmis loobuma?

7. Mis edasi saab?

Treeningpäeviku sisu:

Lühiandmed sportlase isiku kohta

Sportlikud tulemused ja kontrollnäitajate dünaamika aastate kaupa

Treeningu eesmärgid ja ülesanded aastaks, perioodiks, etappideks

Põhilised võistlused

Treeningtundide sisu võimalikult täpne kirjeldus (mahud, harjutused, jms)

Hobuse ja sportlase enesetunde ja seisundi näitajad enne ja pärast treeningut (toitumine,

haigused, vigastused ja taastumised)

Koormuse ja taastumise summaarne hinnang

Võistluste (startide) tulemused ja kirjeldused

• Treeneri isikuomadused. Individualiseerimine.

• Treeneri juhtimisstiilid. Autoritaarne, demokraatlik, liberaalne juhtimisstiil. Coaching.

• Treeneri meisterlikkuse ja tulemuslikkuse põhikomponendid.

Turvaplaan – igas olukorras esimene küsimus!!!!

• Kas töö-treeningu koht on ohutu – ka tall, koplid, transpordivahend jms.

• Kas ohtusid saab vältida?

• Tee kõik endast olenev, et ohtusid vältida!

• Kas maneež ja harjutusväljak on piiratud ja suletava väravaga?

• Kontrolli varustuse ja abivahendite sobivust!

• Hobune ja tema sobivus treeningu eesmärgiga?

• Ratsanik ja tema tase?

Treeneri kontrollleht enne treeningut:

• Kas see on sobiv aeg ja koht treeningu läbiviimiseks?

• Kas on olemas treeningu plaan – mida ja mis eesmärgiga täna teeme?

• Kas kõik vajalikud abivahendid on treeningkohas olemas?

• Saabu varem ja kontrolli veelkord, et kõik vahendid on olemas!

• Kas vajalikud vahendid võimaldavad ka järgmisi tunde läbi viia?

• Kas sul on olemas sidevahendid hädaolukorraks?

• Kontrolli esmaabi vahendite olemasolu treeningu kohas ja tallis

• Tutvusta ennast sportlastele/õpilastele ja tervita

• Tee enda jaoks täielik nimistu iga hobuse ja sõitja personaalsetest omadustest ja probleemidest

• Kontrolli, et ratsanik tunneb areeni kasutamise nõudeid



Ratsaspordis - Step by step - stone by stone, little by little!

Kasutatud kirjandus ja abimaterjal.

• Hein, V. (2011). Spordipedagoogika. Tartu Ülikooli Kirjastus

• Loko, J. (1996). Sporditeooria. Tartu: AS Atlex

• Loko, J. (2002). Laste ja noorte spordiõpetus. Tartu: AS Atlex

• Loko, J. (2008). Noorsportlaste treenimine. Tartu: AS Atlex

• Loko, J. (2008). Treeneri rollid. Spordi Üldained II tase. EOK. Sunprint Invest

• Lynch, J. (2001). Creative coaching. Unite States of America: Human Kinetics.

• Nurmekivi, A. (2006). Laste ja noorte jooksutreening. Tartu: Uniprint

• Oja, S. (1984). Sportlane, tunne iseennast! Tallinn: Eesti Raamat

• Pyke, F.S. (2001). Better coaching: advanced coach's manual. Australia: Himan Kinetics.

• Thomson, K. (2008). Treener kui grupi liider. Spordi üldained I tase. EOK. Sunprint Invest

• Viru, A. (1988). Sportlik treening. Tallinn: Eesti Raamat

• Neem, D. (2008). Aeroobikaharrastajate ootused treenerile ja treeningtunnile. Bakalaureusetöö.

Tallinn

• Tali, M. (2011). 12.-15. aastaste Tallinna iluuisutajate ootused oma treenerile. Bakalaureusetöö.

Tallinn

• Eesti Ratsaspordi Liidu Üldmäärustik (ÜM) ja vastavalt sellele ERL-i kalenderplaani kantud

võistluste korraldamise ja seal osalemise põhialused ning dokumentatsioon.

• Veterinaarnõudmised rahvuslikel võistlustel osalemiseks ning dokumentatsioon.

• Ratsaspordi organisatsiooni ülesehitus.

• ERL koduleht www.ratsaliit.ee ja FEI koduleht http://www.fei.org


http://www.fei.org/

Treeneri tähtsus talli ja ratsakooli maine kujundamisel

Merike Udrik-Õispuu / Eesti Ratsaspordi Liit / [email protected] 5

Treeneri tä htsus tälli jä rätsäkooli mäine kujundämisel

Treener on väärtuste ja eluks vajalike oskuste õpetaja, kellel on ka suur vastutus ja oluline staatus ühiskonnas. Tugev konkurents loob vajaduse, et treener peab olema ka suurepärane klienditeenindaja.

Treeneri rollid Treeneri töö on keeruline, sest ta peab täitma oma ametis väga mitut erinevat rolli. Roll on reeglitega määratletud käitumisviis, mida inimeselt oodatakse. Rolli täitmiseks tuleb:

• mõista kindlale rollile esitatud ootusi; • osata paindlikult ja konfliktivabalt täita oma rollis olles teiste inimeste ootusi; • muuta roll isikupäraseks oma suhtlemisoskusega.

Treeneri rollid on eelkõige:

• Pedagoogiline roll • Sotsiaalne roll (käitumise, hoiakute ja kohustuste kogum, mida oodatakse mingi staatusega inimeselt selles rollis) • Erialane roll (teoreetik ning praktik, motiveerija jne)

Lisaks: • Klienditeenindaja, teenusepakkuja (õpilasele ja/või õpilase vanematele) • Eeskuju ja autoriteet (õpilastele, kolleegidele) • Mainekujundaja (ameti, tööandja, spordiala) • Arvamusliider (oma valdkonna spetsialist)

Läbi nende rollide ja oma isiksuse kujundab treener ka talli/ratsakooli mainet. Ta on oma töökoha „esindusnägu“, sest puutub kõige rohkem kokku klientidega. Treenerist oleneb ka sageli kas talli soovitatakse või kritiseeritakse (Statistika ütleb, et positiivset kogemust jagatakse 1 ja negatiivset kogemust 10 isikuga). Läbi oma töö ja isiksuse saab treener oma töökoha mainet hoida ja tõsta. Treener on kas töövõtja või iseendale tööandja. Mõlemas rollis on oluline pakutava teenuse kvaliteet, sest kvaliteetsest teenusest sõltub rahulolevate klientide hulk ning ka selle eest saadav tasu! Seega on soovituslik juba algselt seada endale eesmärgiks kõrgemad standardid nii õpilaste sportlike saavutuste kui teenuse kvaliteedi osas.

1. Treener kui klienditeenindaja/teenusepakkuja Klientidega puututakse kokku kõikidel töökohtadel, nii ka treeneriametis.

• Klienditeenindajad ollakse igal ametialal.

• Klient on ettevõtte võrdne partner.

• Kõik kliendid on inimesed ning otsustamisel on lisaks ratsionaalsetele argumentidele

oluline tähtsus ka emotsioonidel.

• Klient on inimene, kes on valmis maksma talle vajaliku teenuse või toote eest.

• Pikaajalise ja tugeva kliendisuhte eelduseks on spontaanne ja aus teenindusvalmidus ning sõbralik, viisakas ja siiras töötaja.

• Iga töötaja on ettevõtte peegel.

• Ettevõtte suurim väärtus on töötaja, kes esindab teda kliendiga suheldes. Suurepäraseks klienditeeninduseks on vaja omada sisemist motivatsiooni.

• Konfidentsiaalsus peab klientidega seotud töökohal olema enesestmõistetav!

mailto:[email protected]


6 Merike Udrik-Õispuu / Eesti Ratsaspordi Liit / [email protected]

Testi end, kas sobid teenindajaks (Allikas „Klienditeeninduse alused lihtsas keeles“ Koostaja: Sirje Schumann, Tallinn 2012) Hinda sinule omast käitumist 0 -10ni.

1. Ma kontrollin oma meeleolu peaaegu alati.____ 2. Mul ei ole raske olla koos minust erinevate inimestega.____ 3. Mulle meeldivad peaaegu kõik inimesed ja ma naudin nendega koosolemist.____ 4. Mulle meeldib teha otsuseid ja nende eest vastutada.____ 5. Ma vabandan isegi siis, kui ma ei ole süüdi.____ 6. Ma olen uhke oma oskuse üle inimestega vestelda.____ 7. Mulle jäävad nimed ja näod hästi meelde. Ma püüan neid oskusi edasi arendada.____ 8. Naeratamine on mulle omane.____ 9. Mulle meeldib vaadata, kui teised on rõõmsad ja õnnelikud.____ 10. Ma olen alati puhas ja hoolitsetud välimusega.____

Liida saadud punktid. Minu punktide summa on …….

Hea tulemus jääb 70 – 100 vahele. Mida suurema arvu saad, seda parem on sinu võimalus saada heaks klienditeenindajaks. Alla 50 tulemus on vähene. Võid esitada endale küsimuse: kas ma tahan ikka olla klienditeenindaja rollis?

Teenindamine kätkeb endas kliendi abistamist ja tema vajaduste rahuldamist nii, et klient on rahul ja rõõmus ning soovib ettevõttega koostööd teha aastast aastasse. Kõige tähtsam on rahulolev klient – teenindaja/teenusepakkuja on kliendi jaoks ja sõltub kliendist, mitte vastupidi.

• Ligi 70 % klientidest lõpetab ostmise firmadest, kus nendesse suhtutakse ükskõikselt!

• Kuldne reegel: kohtle teisi nii nagu soovid, et Sind koheldaks!

• Ratsutamise treeneri keeruline ülesanne: tema töös peab olema kõrgemaiks eesmärgiks tagada õpilaste ja hobuste turvalisus nii, et õpilane ka kliendina rahule jääks!

Esimese muljega kujundad kliendi arvamuse nii endast kui ettevõttest kus töötad. Uuringud näitavad, et esimesest muljest sõltub 70%. Pea alati meeles, et esmamulje on esmatähtis. Sinu käsutuses on lihtsad vahendid – kliendi kohene märkamine, tervitamine, tema poole pöördumine, sinu näoilme ja sõbralikkus.

Suurepärase klienditeeninduse alus Suurepärase klienditeeninduse aluseks on teenindaja teadmised, oskused, hoiakud ja maailmavaade.

• MÄRKA: Ole esimene, kes märkab klienti. Positiivne ja avatud tervitus loob kindla kontakti kliendiga. Klient tunneb, et ta on alati oodatud, ka siis, kui vajab probleemi lahendamist. Ole viisakas.

• KUULA: Kuulmisel ja kuulamisel on vahe. Lase kliendil rääkida. Tihti klient ise ei oska selgitada oma soovi või probleemi tegelikku põhjust. Teda aktiivselt kuulates saad vajaliku info.

• SUHTLE: Oluline on kliendi tegelike vajaduste väljaselgitamine. Selles aitab kliendi jutu küsimusega tagasipeegeldamine (Kas ma saan õigesti aru, et ...). Sõnasta probleem lahti. Kommenteeri oma tegevusi kliendi juuresolekul, see väldib tekkida võivat segadust. Kasuta selget ja lihtsat eneseväljendust. Paku terviklahendust (lisamüük: tihti klient ei tea kõiki vajalikke lisasid). Vajadusel kasuta veenmisoskust.

• HOOLI: Hoia positiivset tooni (otsused tekivad enamasti saadud emotsioonist). Ole kannatlik, tähelepanelik. Rahustav hoiak annab kliendile kindluse, et oled tema tugi ja kalju.

• OLE EMPAATILINE



• HEA AJAPLANEERIMINE: kui sa ei oska probleemi lahendada ja tunned, et see on liiga ajakulukas ka kliendile, suuna ta oskajama isiku poole.

• Klientidega suhtlemine ja nende vajaduste mõistmine on iga töötaja töö lahutamatu osa. Töötaja suhtumisest, mõistmissoovist, professionaalsusest, usaldusväärsusest ja abivalmidusest sõltub tihti väga palju.

• Tõhusas vestluses on 30% rääkimist ja 70% kuulamist.

Kohtumisel:

• Tervita alati esimesena, ole sõbralik.

• Kui räägid telefoniga, siis näita sisenevale kliendile naeratusega või lehvitades, et märkasid teda.

• Näita välja huvi kliendi vastu, et tekitada meeldiv esmakontakt.

• Kontaktivõimaluse lood pilguga, positiivse kontakti saavutamiseks keskenda kogu tähelepanu kliendile.

• Kui klient seisab, seisad ka sina.

• Ole aktiivne kuulaja, arenda vestlust. Oluline on see, mida räägid, ja olulisem veel, kuidas räägid. Vaata otsa inimesele, keda kuulad.

• Vähenda häirimisvõimalust (N: mobiiltelefon, arvuti).

• Hoolitse oma välimuse eest. Riietus peab olema korrektne ja puhas ning valitud vastavalt situatsioonile.

• Jälgi, et kasutad positiivset kehakeelt. Kontrolli töökoha korrasolekut ja ka oma meeleolu.

• Ära suhtu klienti kunagi hindavalt, käitu professionaalselt.

• Loo alati iga kliendiga kontakt, ära ole kunagi mugav ja hoolimatu.

• Ära karda klienti.

Telefonitsi suheldes:

• Telefoniga suheldes ole rõõmsameelne, sõbralik, viisakas ja korrektne.

• Kõnele vastates tutvusta end, lauatelefonile vastates lisa ettevõtte nimi (“Veskimetsa Ratsakeskus, tere, Malle kuuleb!”).

• Kasuta positiivselt mõjuvaid sõnu ja väljendeid (N: hästi, tore, väga meeldiv, kindlasti, hea meelega, suurepärane).

• Väldi tingivat kõneviisi (sooviksin, tahaksin, oleks, saaksin, kontrolliksin).

• Hoidu „negatiivselt” mõjuvatest sõnadest (probleem, tülitama, leping, pakkumine, soodne).

• Väldi pikki ja lohisevaid lauseid.

• Vajadusel tee märkmeid.

• Kliendiga suhtlemisel kasuta alati „Teie“ vormi. „Sina“ vormi kasuta alles siis, kui klient on teinud omapoolse ettepaneku sinatamiseks.

• Veendu alati, et klient on saanud kogu soovitud info ja lõpeta kõne viisakalt, klienti tagant kiirustamata.

• Kui helistaja poolt küsitavat isikut ei ole kohal, paku alati võimalust jätta talle teade või saata vastav info e-postile.

• Peale kõne lõppu saada vajadusel telefoni teel tehtud kokkulepped ja muu oluline info kliendile e-postile kinnitamiseks.




Kirja teel suheldes:

Kirjalikus suhtlemises kasutatud väljendid avaldavad alati sügavamat muljet kui suuliselt

öeldu ja neid ei saa hiljem tagasi võtta. Seetõttu peab tekst olema korrektne ja see tuleb alati

põhjalikult üle vaadata! Kõik allpool väljatoodud reeglid kehtivad ka kaastöötajaga suheldes.

• Kirjadele ja e-postile tuleb vastata 24 tunni jooksul ja kui kohe ei saa esitatud küsimusele vastata, siis informeeri adressaati, et kiri on käes ja anna info, mis ajaks saad anda pikema vastuse.

• Paku alati kliendile välja tähtaeg ning tee kõik endast olenev, et lubatud tähtajaks ka vastus saata. Kui mingil sinust mitte oleneval põhjusel vastus viibib, siis teavita sellest klienti (eelistatult telefonitsi), vabanda ja püüa leida uus mõlemale poolele sobiv tähtaeg.

• Ära unusta, et suhtled teise inimese, mitte arvutiga – oled selline, milliseks end kirjutad.

• Kirjale pane alati subjekti reale lühike ja sisule vastav pealkiri. Väldi mittemidagiütlevaid pealkirju nagu „tere“, „teade“, „info“, „kohtumine“, „pakkumine“ jms, mis ei anna kirja kohta piisavalt infot.

• Kirjuta lühidalt ja selgelt kasutades täislauseid ja elementaarseid viisakusväljendeid.

• Arvesta kliendiga ja austa teda, vajadusel ära ole tagasiside ja tänuga kitsi.

• Kliendiga suheldes ole ettevaatlik huumori ja sarkasmiga, väldi solvanguid.

• Igale esmakordsele kirjale lisa oma täiskontaktid.

• Ametlikus kirjavahetuses väldi emotikonide kasutamist ☺

• Koopiate lisamisel pea meeles: → „Kellele“ („To“) reale pane adressaadid, kellelt ootad vastust, oma kirjale reageerimist. → „Koopia“ („Cc“) reale pane need adressaadid, kelle puhul soovid, et nad on antud teemaga kursis, kuid nendelt ei oodata vastamist või muud tegutsemist. → „Pimekoopia“ („Bcc“) kasutatakse majast välja saadetavad masspostituste korral.

• Enne kirja saatmis kontrolli õigekirja(Abivahend selleks: http://www.filosoft.ee/html_speller_et/)

Abistavad keelemudelid suhtlemisel: • kasuta tähtsust sisendavad sõnu (kas teile sobib? millal teile sobib? kas lubate? kas tohin?);

• hoolitsust väljendavad sõnad (ma vaatan veelkord üle, et oleks kindel; võime ka; kuidas teile? On teil mugav kui?);

• kindlustunnet loovad (ma olen kindel; ma kinnitan, kindlasti; te ei pea kohe otsustama);

• konstruktiivsed lahendused (ma uurin kohe järele, ma täpsustan; kohe hakkame tegelema; kas ma saaksin);

• sümpaatiat väljendavad (olete alati oodatud; helistage alati; ilusat päeva; edu; muidugi ma mäletan teid);

• tunnustust väljendavad (te olete hästi kursis; väga huvitav ettepanek; aitäh et märkasite);

• viisakust väljendavad (palun, tänan, oleks väga hea);

• konkreetsust lisavad (me saame teie maksetähtaega pikendada ühe nädala - 5.juunini).

Alati väldi:

• süüdistavaid väljendeid (aga te ju ise ütlesite, te saite valesti aru, miks te kohe ei öelnud, kas te ei näe siis);

• ükskõiksust väljendavaid (te peate pöörduma, pange uks kinni, tulge homme);

• ähvardusi (kui raha pole laekunud, siis…, kui te ümber mõtlete, siis…, kui te homseks….);

• kliendi õpetamist (järgmine kord täitke õigesti, ärge seiske sinna, tehke teistmoodi);

• kliendi halvustamist (kas te siis ei tea, te tegite valesti, sellist asja pole küll keegi varem küsinud, ma juba ütlesin teile);

• pessimismi sisendavaid (ma võin teid ühendada, aga vaevalt nemadki…, ei tea, mina küll pole kuulnud, see pole meie süü);

http://www.filosoft.ee/html_speller_et/



Konfliktide lahendamine Heade ja rõõmsate klientidega saame me kõik hakkama, harjuda on vaja raske kliendiga. Näiteks võib raske klient olla pahas tujus, irooniline, ülemeelik, ülbe, üleolev, saamatu, ükskõikne jne. Konflikti all mõistame erinevust kokkuleppest, kaebust teenusele, valesti mõistmist või reageeringut ebakompetentsusele. Üldjuhul kliendid ei kaeba põhjuseta, kuid võivad seda teha, kui nendega ei ole piisavalt tegeletud või ei ole seda tehtud piisavalt hästi. Nende probleemi põhjus võib olla mujal, mitte sinus või sinu organisatioonis.

Konfliktsituatsioonis on eesmärgiks jõuda kliendiga alati kokkuleppele. Pretensiooni lahendamisel on tähtis leida probleemile lahendus, mitte uurida, miks või kuidas see juhtus ja kes on süüdi. („Paadi näide“ konspekti lõpus.)

Kõige tähtsam on see, et tuleb jääda rahulikuks. Konflikte ei tohi karta, vaid neid tuleb võtta töö loomuliku osana ja nautida oma oskuslikkust nende lahendamisel. See on enesearengu võimalus!

• Tegele probleemiga alati kohe, edasilükkamine ei ole väljapääs ega lahendus.

• Ära jaga katteta lubadusi!

Konflikti lahendamine vajab empaatiavõimet.

Piltlik näide „PAAT“

Kujuta ette, et järvel paadis on kaks isikut, kelle eesmärgiks on jõuda koos kaldale. Klient, kes on

maruvihane ja loksutab paati ning klienditeenindaja, kes peab valima, kuidas edasi:

1. kas võtta üle kliendi emotsioonid, ärrituda, vihastada jne , mille tulemusel paat loksub kahe

inimese jagu kuni ümberkukkumiseni mõlema jaoks.

2. kas jääda rahulikuks, soliidseks, püüda mõista kliendi olukorda. Selle tulemusena paat loksub

vähem, on stabiilsem ja tihti klient jõuab arusaamiseni, et ühiselt olukorra läbimõtlemine viib

lahenduseni ehk sõuate koos kaldale.

Siin aitab teenindajat emotsionaalne intelligentsus. Klienditeenindajalt nõuab see situatsioon

- oma ja teiste tunnete äratundmist;

- tunnete põhjuste mõistmist;

- teiste inimeste tunnetega arvestamist;

- oma tunnetega toimetulemist;

- asjakohast ja mõistlikult käitumist;

- vajadusel ka enesekehtestamist.

(allikas: Aeternum Koolitus ja Konsultatsioonid)

Raske kliendiga suhtlemise meelespea!

• Väldi reageerimist viha peale vihastamisega, vaid säilita rahu ja positiivne hoiak.

• Väldi vaidlemist kliendiga (vaidluses ei saa võita - võites vaidluse kaotame kliendi).

• Tunnista ettevõtte esindajana viga (isegi kui sina ei ole süüdi).

• Näita välja, et probleemi lahendamine on sinu esmane ülesanne.

• Kuula klienti hoolega, ilma katkestamata.

• Esita küsimusi.

• Näita, et püüad probleemist aru saada.

• Ole viisakas ja abivalmis.




• Kui oled vea põhjuse kindlaks teinud, siis selgita seda rahulikult kliendile, toetudes faktidele.

• Võimalusel uuri kliendilt, kuidas tema näeb selle probleemi lahendamist.

• Selgita kliendile, mida lahendusena ette võtad.

• Täna kaebuse esitajat ettepanekute eest, kuna tema kaebust saab kasutada meie töö parandamiseks, anna need edasi oma juhile või võta endale teadmiseks.

• Küsi abi, kui teema väljub sinu pädevuse või vastutuse piiridest.

NB! Pahase kliendi puhul ei tohi:

• Seada kahtluse alla kliendi ausust.

• Kalduda käsiolevast probleemist kõrvale.

• Klienti kritiseerida.

• Lasta tunnetel takistada mõistusega tehtud otsuse elluviimist.

Kokkuvõte: suurepärase klienditeeninduse eesmärk on win-win situation ehk olukorrast võidavad mõlemad!

2. Treeneri roll eeskujuna/autoriteedina Treener peab teadvustama oma eeskuju rolli mitte ainult töökohal ja võistlustel vaid ka eraelus.

Treener on eeskuju ka hobuste kohtlemisel, kohtunikesse ja kolleegidesse suhtumisel, reeglitest

kinnipidamisel.

„Ma ei tahaks mingil juhul välja tuua autoriteedi saavutamise retsepti: sama hästi võiks keegi

mulle anda õunakoogi retsepti, aga kui ma kööki lähen ja selle järgi tegutsema asun, pole üldse

kindel, et sellest väga hea kook tuleb.

Autoriteedi saavutamine on minu jaoks üsna kirjeldamatu ja tihti seotud isikuomadustega, mida

tuleb kasutada õigel ajal õiges kohas – siin ei aita ükski õpetus. Minu pagas, mille olen saanud

ise mängides, annab mulle võimaluse tunda ala seestpoolt. Ma tean, mis toimub meeskonnas,

kuidas nad mõtlevad ja mis vajab suunamist ning toetamist. Ma suudan kõrvalekalded ja

närviminekud lahti mõtestada ja saan aru, millest nad tulevad.

Ma arvan, et olen treenerina üsna autoritaarne. Annan küll võimaluse valida, aga kui valikuid

ei suudeta teha ja üksmeelt ei saavutata, siis ütlen, kuidas tuleb teha, ja asi klaar. Endale pähe

istuda ma ei lase, aga samas ei ürita ma ka kellelegi teisele pähe istuda. Koos töötades annab

tulemuse see, kui ollakse paindlik ja valmis järele andma. Minu meelest on treeneri töö

loominguline – siin on vaja vaistu, konkreetseid fakte ja teadmisi.“

Tarmo Rüütli, ajakirjale Director, jaanuaris 2012

Eesti Ratsaspordi Liidu ratsutamistreeneri eetika ja käitumiskoodeks ütleb muuhulgas

järgmist:

1. Treener peab suhtuma vastutustundega kõigi ratsutajate ja hobuste turvalisusessse. Võimalusel tuleb jälgida ka kõigi abiliste ja kõrvalvaatajate turvalisust. (Sealhulgas ei tohi treener unustada ka enda turvalisust!)

2. Treener peab valmistama sportlast ette suhtuma edusse ja ebaedusse väärikalt ja kohtlema kaasvõistlejaid ja oponente austusega.

3. Treeneril on kohustus sportlaste puhul esile tõsta positiivseid väärtusi ja head käitumist ning mõista hukka ebaväärikat käitumist treeningutel ja võistlustel.



4. Treenerid peavad näitama tugevat isiklikku eeskuju, väljendades ja propageerides sellega ratsaspordi ideaale kõikide ERL-i liikmete, võistlejate, lapsevanemate, hobuseomanike ja ka laiema avalikkuse ees.

Eeskujulik treener:

1. Suhtub austusega hobustesse ja õpilastesse. 2. Ei kasuta vägivalda oma õpilaste suhtes (nii verbaalset kui mitteverbaalset). 3. Kasutab vastutustundlikult sporditarbeid, ruume ja keskkonda. 4. On eeskujuks oma suhtumisega hobusesse, ausasse mängu (Fair Play), võrdsusesse,

teineteise, reeglite austamisse. 5. Oskab toime tulle võidu ja kaotuse emotsioonidega. 6. Oskab täiskasvanulikult toime tulla konfliktisituatsioonidega. 7. Kohtleb oma õpilasi võrdselt. 8. Peab kinni oma eeskuju rollist ka väljaspool treeningaega. 9. Oskab toime tulla oma vigadega. 10. Väldib alkoholi ja narkootilisi aineid. 11. Kannab treeningul ja võistlustel korrektset riietust, vajadusel ka vajalikku turvavarustust. 12. Õpib ja arendab end regulaarselt, sest ratsutamise õppimine on eluaegne õpe.

3. Treeneri maine/treener kui ettevõtte mainekujundaja Treeneri maine on treeneri enda teha. Tänapäeval on üsna oluline koht maine kujunemisel

sotsiaalmeedial, seda nii positiivses kui negatiivses mõttes.

Töö-ja eraelu segunemine aina suureneb ja piirid hägustuvad, seda eriti sotsiaalmeedias, sest

kommunikatsioonivahendid soodustavad pidevat online olemist.

• Kõik, mida inimene internetti, sh sotsiaalmeediasse, postitab, on avalik info ning seda ei

saa enam privaatsena käsitleda ja inimene kaotab kontrolli info üle.

• Sotsiaalmeedias tegutsemine on võrdne avaliku esinemisega!

• Pea meeles, et ka privaatsõnumid on kopeeritavad ja levitatavad!

Tööandjad kalduvad pigem arvamusele, et olenemata kellaajast, on töötaja alati ka ettevõtet esindav

figuur, isegi, kui ta esineb sotsiaalmeedias eraisikuna. Kuigi treener on sotsiaalmeedias eraisik, saab

temast teatud piire ületades ettevõtte esindaja ehk töötaja ja tema sõnavõtte võidakse paratamatult

seostada selle kohaga, kus ta töötab. Kindlasti pole tal ka eraisikuna lubatud teha klientide kohta

negatiivseid postitusi. Austama peaks ka teiste eraisikute privaatsust ja mitte postitama üles pilte

teistest inimestest, eriti lastest, ilma luba küsimata.

• Postitust tehes mõtle, kes seda infot näevad!

• Pildivalik postituse juures on oluline!

a) Treener kui teenusepakkuja sotsiaalmeedias (isikliku, talli,

ratsakooli lehel) Sotsiaalmeedia kanalid on head reklaamikanalid, kui nendega teha regulaarselt tööd. Enne konto

loomist tuleb hoolega läbi mõelda, millist kanalit ja milleks kasutada ning kas on mõtet teha neid

rohkem kui üks. Sotisaalmeedias on kerge endale „vett peale tõmmata“, seepärast tee endale selgeks

sotsiaalmeedias postitamise ja suhtlemise põhitõed.




Sotsiaalmeedia eesmärgid võivad olla:

• klientide harimine;

• klienditeenindus, -tugi;

• imidž, „muljejuhtimine“;

• müük, uute klientide leidmine;

• klientide lojaalsuse suurendamine.

Millised kanalid ja milleks:

• Facebook - imidži loomine, info edastamine, uute klientide leidmine, kliendisuhte hoidmine; Facebooki privaatkonto: ole sõprade lisamisel kriitiline (kes, kas ja milleks, mis avalik info ja mis mitte, jne); Facebooki ettevõtte konto: hoia fookust, planeeri postitusi; Facebooki grupid (avalikud ja salajased): kiire info edastamine kindlale sihtgrupile; Facebooki live: kiire info edastamise viis (võistlustelt, huvitavatelt sündmustelt), meelelahutus;

• Instagram – visiitkaart, imidži loomine, meelelahutus, klientide harimine; Pildikvaliteet on oluline. Hästi töötavad lühivideod (ka õpetlikud);

• Youtube – klientide harimine; Õpetlikud lühivideod, vlogid.

Ettevõtte lehele postitamise meelespea:

• Sotsiaalmeedia sisu loomine või selle leidmine peab olema kellegi iganädalaseks tööülesandeks. Kui keegi ei vastuta, siis midagi ka ei toimu!

• Planeeri positusi ette.

• Vali konkreetne sihtrühm, kelleni tahad jõuda. On suur vahe, kas lood sisu 15-aastasele või 55-aastasele.

• Sotsiaalmeedias jutustad alati lugu – oma ettevõttest, isikutest, mõtteviisist, suhtumisest. Tee nii, et see lugu oleks siiras, sujuv ja põnev! Üllata!

• Kasuta postitustes illustreerivat materjali: linke, pilte, videot. Ära unusta lisada autorit!

• Sõnasta põhimõtted, mida, kuidas ja kellele ütled.

• Kindlusta, et kogu ettevõte teab neid põhimõtteid.

• Arvesta, et kontroll sõnumi üle kaob selle väljaütlemisel.

• Ära luba endale sotsiaalmeedias käitumist, mida päriselus väldiksid.

• Ära postita lihtsalt postitamise pärast.

• Väldi passiivsust, valetamist, tsensuuri. Kriitikaga tuleb osata toime tulla!

• Ole selge, arusaadav. Väldi „ärapanemist“, sest lisaks muule ka meedia jälgib.

• Kui kahtled, kas sihtrühm sõnumit õigesti mõistab, sõnasta ümber või jäta jagamata.

• Vasta (mida kiiremini, seda parem) ja hoia vestlust üleval.

• Ära kritiseeri, vaid aita leida lahendus.

• Nali on tore, kui see kedagi ei riiva ja pole labane.

Tüüpilised vead Facebooki lehtedel ja postitustes:

• Puuduvad korrektsed kaanepildid, profiilipildid on vales mõõdus või ebasobivad;

• Kirjavead;

• CAPS LOOKi kasutamine (mõjub karjumisena);

• Postituste sisu ei vasta lehe teemale;

• Ebaregulaarsed ja harvad postitused;

• Leht pole korralikult vormistatud (puudub asukoha ja/või kontaktinfo, üldine info ettevõtte kohta);

• Kasutatakse fotosid ilma autori loata, nimeta või allikale viitamata;

• Ebasobivad pildid (Pildid - lisavad emotsioone, ka negatiivseid!!! Vaata kritiiliselt, mis on pildil ja kas pilti mõistab ka võõras ilma sõnadeta.);



• Videod postitada pigem otse Facebooki lehele, kui lisada Youtube link;

• Boost post kasutamisel ei määrata ära sihtgruppi täpsemalt;

• Kasutatakse liiga palju emotikone tekstis;

• Kriitilised kommentaarid kustutatakse.

• Spämmimine – liiga palju „tühja“ sisu ja liiga tihti.

• Postitatakse kõike, mida nö sülg suhu toob.

b) Treener kui eraisik sotsiaalmeedias Sinu Facebooki lehel avaldatud infot võivad näha lisaks sõpradele, tuttavatele, sugulastele ka sinu

praegune või potentsiaalne tööandja, meedia ja politsei.

• Enne postitamist mõtle enne järele, kas sa tahad, et seda infot seostatakse sinuga.

Sotsiaalmeedia 11 käsku

• Ära luba endale sotsiaalmeedias käitumist, mida päriselus väldiksid!

• Suhtle sõbralikult, jää viisakaks.

• Väldi labasusi ja halvasti ütlemisi.

• Mõtle, kellele sa kirjutad.

• Kõik, mis sa sotsiaalmeedias ütled või teed on avalik!

• Väldi roppe ja solvavaid kommentaare ja postitusi.

• Ära postitad kõike, mis pähe tuleb.

• Privaatsete asjade jaoks on olemas privaatsõnumid (ja telefon ☺)

• Internet pole anonüümne.

• Ära postita läbupilte, seksuaalse alatooniga fotosid.

• Jää ka sotsiaalmeedias oma tööandja suhtes viisakaks ja pea kinni töökohaga seotud konfidentsiaalsusnõuetest.

Pea meeles: Informatsioon internetis on püsiv, otsitav, kopeeritav,

nähtav nähtamatu auditooriumi poolt.

Allikad:

• Magistritöö: Sotsiaalmeedia töösuhtes: tööandjate hinnangud ning kogemused. Autor: Greete

Kempel, Tartu 2014

• Grant Thornton Balticu teenindusstandard, 2013

• Klienditeeninduse alused lihtsas keeles. Koostaja: Sirje Schumann, Tallinn 2012

• Spordisotsioloogia olemus ja funktsioon / Joe Noormets, 2009, Terviseteaduste ja Spordi

Instituut, Tallinna Ülikool

• Treeneri kutse-eetikast. Koostanud Eesti Ratsaspordi Liit

• Ratsasport. Töötamine Treenerina. Koostanud Eesti Ratsaspordi Liit

• http://digiabi.ee

• http://www.wsionline.ee


http://digiabi.ee/

http://www.wsionline.ee/7-sammu-usalduse-loomiseks-internetis

Põhialused algväljaõppel

Koostanud Merle Männik, 2015, Therje Prohorova, 2018 15

Ratsutamise ja treeningtunni

põhialused algväljaõppel

„Ratsutama suudab igaüks õppida, sest ratsutamine on oskus“

W. Müseler

Erinevate allikate andmetel peaks iga ratsanik sobival õppehobusel sammus, traavis ja galopis

edasiliikumise ära õppima umbes 30 tunniga. Korralik algväljaõppe tase on saavutatav üldiselt

70-100 treeningtunniga. Eesmärk, milleni ratsanik tahab välja jõuda on igal ratsanikul erinev ja

tihti treeningute algstaadiumis seda endale ei teadvustata. Kehtib aga seos – mida kõrgem on

eesmärk, seda rohkem tuleb pühenduda, süveneda, treenida, koguda uusi kogemusi ning neid

analüüsida.

Õige algväljaõppe tähtsus.

Algõpe on niivõrd tähtis, et sellest pole vaja rääkidagi, kuna see on ELEMENTAARNE! (Riina Pill)

Algõpe algab istakust!(Alla Gladõśeva)

Õige suhtlemine ratsaniku ja hobuse vahel nõuab ratsanikult teatud iseloomuomadusi, mis

väljaõppe käigus võivad edasi areneda. Seetõttu võib ratsasport olla väga väärtuslik isiksuse

arengu seisukohalt, eeskätt laste ja noorukite jaoks. Loomaarmastuse ja tunnetusvõime kõrval

peab olema ka kannatlikkust, enesevalitsust, ausust ja distsipliini. Ratsanik kannab vastustust

oma hobusest partneri üle. Ta peab olema valmis selleks pidevalt õppima ja vigu kõigepealt

endas otsima, aga mitte hobuses.

Teoreetilised teadmised toetavad oluliselt edusamme ratsasõiduõppuses. Teadmised hobuse nii

omadustest ja käitumisest ning suhtlemisest ja pidamisest kui ka ratsasõidu ja väljaõppe

põhimõtetest on huvi tundva ja vastutustundliku ratsaniku jaoks endastmõistetav. Kui peetakse

silmas teatud põhimõtteid, siis võib ratsasport tagada tervise, elurõõmu ja heaolu.

Ratsaniku väljaõpe koosneb kolmest põhilisest osast:

1 istak

2 tunnetamine

3 mõjustamine

Ükski pole teisest tähtsam, sest nad on lahutamatult seotud ja üksteisest sõltuvad.

Lisaks vajab ratsanik nende oskuste arendamiseks oma peamist õpetajat – head õppehobust.

Iga ratsaettevõtte kuulsus ja lugupidamine on olulises sõltuvuses õppehobuste kvaliteedist!!!


16 Koostanud Merle Männik, 2015, Therje Prohorova, 2018

Väljaõppe jaotus

• Hobusega tutvumise kõrval tuleb ratsasõidu väljaõpet alustada istakukoolitusest kordel.

Ratsasõiduõpetaja järelevalve all peavad algajad kõigepealt harjutama ja õppima

tasakaalutunnetust ning lõdvestatud kehahoidu hobuse kõigil kolmel põhiallüüril, ilma et

tegeleda hobuse juhtimise ja valitsemisega. Istakukoolituse suhteliselt suur ajakulu tagab

ratsanikule suurema kindlustunde ja kiiremad edusammud.

• Ratsasõidu algajate väljaõppes sobib kõige paremini mitmeotstarbeline sadul, millel saab

õppida nii täis- kui poolistakut. Eriotstarbesadula liiga varajane kasutamine ei ole vajalik.

• Kui istaku ja juhtimismõjutuste osas on põhialused omandatud, siis võib järgneda väljaõppe

järgmine aste, s.o. õppus väikesele (6...8 inimest) õpperühmale. Iga rühm peab töötama

esikratsaniku juhtimisel, nii toimub käskluste täitmise ja sõidurajakujundite läbimise oluliselt

lihtsam õppimine. Rühmasiseselt võib mõnikord rakendada paremate ratsanike

ümberistumist “raskematele” hobustele.

• Instruktor peab ka ise väljaõppes kasutatavatel hobustel sõitma, kusjuures hobuste valik

olgu juhuslik. Sel juhul saab instruktor teavet hobuste iseloomu eripäradest, et neid

vajadusel korrigeerida. Sobivad õppehobused peavad olema rakendatavad nii alg- kui ka

jätkuväljaõppes.

• Kuni kindlustunde ja usalduse saavutamiseni sõidavad algajad jalad jalustes. Alles siis tuleb

mingi osa ratsatunnist ilma jalusteta sõita. Niikaua, kui ratsanik ei oska veel hobusele õigeid

mõjutusi rakendada ning ratsmetega hobuse suud toetades sõita, tuleb kasutada

külgratsmeid.

• Hästi välja õpetatud hobuste ja nendel sõitvate usaldusväärselt kindlate ratsanike

esiletoomine, nagu ka ratsavõistluste koos külastamine, koos instruktori selgitussõnadega,

võib ergutavalt mõjuda ratsasõidu “uustulnukale” ning edendada tema motivatsioone ja

üldarusaamu.

• Lastele on eriti sobivad voltižeerimistunnid muutes neid varakult hobuse suhtes usaldavaks.

Ka ratsasõit poniga muudab noorel algajal alustamise tunduvalt lihtsamaks.

Voltižeerimisrühmad ja “poniosakond” peaksid püsiva koosseisuna olema igas ratsakoolis ja

ratsaühingus.

• Kui algajad on maneežis sõites küllaldast kindlust saanud, siis võib alustada poolistaku ja

esimeste hüppeharjutustega ning välisväljakul sõitmisega. Mitmekülgne põhiväljaõpe ja

vaheldusrikas õpetus on parimaks ratsaniku oskuste kinnistusmise garantiiks.

• Ratsaniku väljaõppes kuulub kergendatud traav esimeste põhiharjutuste hulka. Selle selgeks

õppimine toimub koos istakuharjutustega kordel. See traaviliik vähendab ratsaniku

keharaskuse mõju hobuse seljale ja algajal ratsanikul võimaldab hobust häirimata järgida

tema liikumist. Kergendustraav väsitab ratsanikku vähem kui täisistaktraav, s.o.

kergendamata. Ringjal sõidurajal sõites kergendatakse seespoolsele tagajalale, sest nii saab



ratsanik (peamiselt kaarpööretel) oma keharaskust paremini toetada. Tagajala etteliikumisel

peab ratsanik sadulast üles kerkima, selle tunneb ta ära vastaspoolse välisõla samaaegse

etteliikumise järgi. Sadulasse tagasi laskumine toimub siis, kui hobuse välisõlg liigub

tahapoole, mispuhul koormuse saab hobuse sisemine tagajalg. Suunamuutustel tuleb ka

kergendusjalga vahetada!!!!

Istaku koolitus

• Põhiistaku õpetus on kogu ratsaväljaõppe tuum. Algajatele tuleb tasakaalu, lõdvestatust,

rütmitunnetust ning rõõmu liikumise kooskõlast ja kindlusest edasi anda ja kirjeldada

• Mitte ainult hobune ei pea olema lõdvestunud, vaid ka ratsanik. See on üldkehtivalt

ebaratsasportlik, kui nõuda hobuselt saavutusi, ilma et ratsanik oma keha valitseks.

• Õige ratsategevus. Sobiva õppehobuse valik on istakuõpetuse otsustav eeldus. Nii kordel

toimuv kui ka ratsasõiduõpetuse käigus antud istakukoolitusel on tähtis omada rahulikku ja

kindlalt liikuvat hobust. Ainult sellel hobusel, kelle seljas on mugav istuda ja seljaga koos

õõtsuda, võib algaja istakut õigesti õppida ja edasijõudnud oma vigu korrigeerida. Esimesed

istakuharjutused võib sooritada nii sadulaga kui ka ilma selleta. Sirgel istakul on see eelis, et

ratsanik saab paremini tunnetada hobuse liikumisi. Rihm või vöö, millest kinni hoida (näiteks

voltižeerimisrihm), on selleks sobiv. Istakuharjutused sadulas on otstarbekad teha

mitmeotstarbesadulat kasutades, sama kehtib ka kogu väljaõppe kohta. Selle sadulaga on

parim võimalus õppida sujuvaid üleminekuid hobuse selja koormuse suurendamisel ja

vähendamisel.

• Kordel tehtava istakuõppuse korral peab hobune olema külgratsmeis. Sel juhul saab

harjutusi teha jalustega ja ilma nendeta. Istaku- ja vabaharjutused ei tohi ajaliselt kaua

kesta. Algul tehakse neid sammul, siis ka traavil ja galopil (kindlasti ainult rahuliku tempoga).

Istakuõppus täisistakus toimub järgmiselt:

1 Algul peab algaja istuma loomulikult ja oma keharaskusele vastavas asendis. Üksnes reied

peab ta puusaliigese abil kergelt sissepoole kallutama, nii et põlved liibuksid sadula vastu

kergelt ja ilma pigistamata.

2 Ratsanik istub sadulasse või vahetult hobuse seljale ilma istmiku- ja reielihaseid

pingutamata.

3 Säär ja jalapöid ripuvad vabalt alla.

4 Sääre asendit harjutatakse olema vastu hobuse keha. Seda tuleb mitu korda korrata, kuni

ratsanik saab hobuse kehaga õige kontaktitunnetuse, ent ei pigista säärtega.

5 Alles nüüd selgitatakse talle ülakeha asend istakukirjelduse abil. Seejuures tuleb kohe

rõhutada, et kumera rinna puhul nihkuvad selgroolülid ettepoole ja nimmelülid kergelt

tahapoole, millega välditakse selja nõgusust ristluu kohalt.



6 Säärte, küünarvarte, käelabade ja pea asendi võib instruktor õigesti paigale seada

(taktikaline abi) ja niiviisi seda arusaadavamaks teha.

Põhimõtteliselt tuleb selles õppusefaasis hoiduda ülepüüdmisest(“ülepingutamisest”), sest

tulemuseks võib olla lihaste kramplikkus ja sellest tulenev hirm. Kui vaheldumisi õpetatakse

kahte-kolme algajat, siis tekivad sisukad pausid ning võimalus võimlemisharjutusteks ilma

hobuseta.

• Esimesi harjutusi galopil tuleb samuti alustada kordel. Suurema kindluse saavutamiseks ja

istmiku “sügaval” sadulas hoidmiseks võib õpilane oma käsi appi võtta. Sel juhul haarab

seespoolne käsi sadula eeskaarest ja väliskäsi tagakaarest. Ratsanik tunneb, et ta saab oma

keha keskkohaga hobuse selja liikumist leevendada. Galoppimist harjutatakse kas jalustega

või ilma nendeta. Instruktor otsustab seda lähtuvalt ratsaniku osavusest või võimekusest

ning sõltuvalt olukorrast.

• Istakuõppus poolistakus peab toimuma samasuguse süsteemikindlusega nagu täisistak. Et

seejuures ei tekiks mingeid “tagasilööke”, on tähtsal kohal järgmised nõuded:

1 Instruktor peab silmas pidama, et poolistaku korral pingutatakse täisistakust erinevaid

lihaseid, seepärast on õpetamise kõrval kohane ka selle istakuviisi plaanipärane

treenimine.

2 Jalused seatakse 3...5 ava võrra lühemaks. Poolistaku põhiolemust näidatakse algul

hobuse paigalseisul või sammul. Liikumisel (eriti traavil ja galopil) on seda mõnevõrra

lihtsam mõista ja täita, eeskätt hobuse liikumisega sobitumist, raskuskeskme

ümberpaigutamist ja liikumiskiirusest olenevust. Traavil võib harjutada üleminekuid

täisistakule ja vastupidi.

3 Sujuvad üleminekud hobuse seljale antavate koormuste osas (poolistaku teisendid vt.

jaotis 2.2.2). harjutavad ratsanikul oma osavust varakult kujundada.

4 Ratsanik peab uuesti tunnetama vajalikke tasakaalusuhteid. Algul võib ta kasutada

kaelarihma, et rasketes olukordades sellest kinni hoida.

5 Käte etteliikumist harjutatakse sammus ja traavis kavalette ületades. Seejuures tuleb

tähelepanu osutada põlvede, säärte ja kontsade asendile ja asetumusele (see on

vundament).

6 Pärast teatud kindluse saavutamisest treenitakse poolistakut ebatasasel pinnal ning

tõusudest üles ja alla sõites.

• Poolistakut ja tasakaalu saab täiendavalt kinnistada koos edasiste istakuharjutustega (ka

ilma ratsmeteta ja ilma jalusteta). Üleminekud poolistaktraavilt täisistaktraavile ja vastupidi

soodustavad ratsaniku nõtkust ja lõdvestatust. Sama kehtib ka poolistaku erinevate

teisendite ehk variantide (vt. jaotis 2.2.2) vahelduva rakendamise kohta, s.o. üleminekutel

ühelt teisendilt teisele. Istaku ja käte tegevuse sõltumatuse õppimiseks võib rahulikel ja

kindlatel hobustel võimlemisharjutusi sooritada ka ilma ratsmeteta.



Istaku vead

• Ka süstemaatilisel väljaõppel ei õnnestu istaku vigu vältida. Seepärast on tähtis nende teket

tabada ja neid varakult korrigeerida. Istaku püsivaid vigu on väga raske kõrvaldada. Seetõttu

peab iga instruktor ja ratsanik neid vigu ja nende tekkimist tunnetama, et nendega

õigeaegselt võidelda. Korrektuurid ei tohi piirduda ainult üksikute vigade fikseerimisega.

Rohkem peab iga vea taga nägema seost ratsaniku kehahoiaku ja hobuse liikumismehaanika

vahel.

• Paljud istakuvead tekivad ratsaniku puuduliku lõdvestatuse alusel. Ratsaniku kehalisi hälbeid

(näiteks nõgus ristluu, tugev reielihastik, kumer seljahoid, nõrk kõhulihastik) võib sihipärase

võimlemisega vähendada ja heal juhul ka kõrvaldada

• Lihastiku üldise krampitõmbumise ning sellest tuleneva rahutuse ja ebakindluse kõrval on

sagedasteks istakuvigadeks nn. toolistak ja harkistak.

Toolistaku korral on istmik sadula madalaimast punktist tahapoole nihutatud. Kui ristluud

tahetakse pingutada, siis pingutatakse istmikulihaseid, ent vigasel viisil. Selle tulemusena

kerkib reis ja põlv üles, mis ei anna ratsanikule vajalikke mõjutusvõimalusi. Reeglina on

istaku selle vea põhjuseks liiga lühikesed jalused, pidev sõitmine hüppesadulaga või

sadulaga, mille madalaim punkt paikneb liiga palju tagapool.

• Toolistaku järelmiteks on:

1. ratsanik ei istu enam istmikuluudel;

2. eelnevalt tulenevalt on istepind väiksem ja istmiku kaudu antav mõjutus samuti

väiksem;

3. nimmelülidel on väiksem võimalus hobusega kaasa õõtsuda ning

4. seetõttu on häiritud liikumise sulandumine ja rütmitaju;

5. peahoid on rahutu ja otseoleku asemel ette sirutatud;

6. põlve ja reie ebaõige asendi tõttu nihkub säär liiga kaugele ettepoole, mispuhul ei ole

võimalik rakendada õigeid sääremõjutusi;

7. kaotatud on ratsaniku käte sõltumatus, ta “ripub ratsme otsas”.

• Toolistaku korrigeerimiseks peab ratsanik õppima istmikku ettepoole,sadula madalaimasse

punkti, paigutama. Reis, põlv ja konts tuleb lõdvestatult allapoole suruda. Istaku õppimine

kordel (mugavalt liikuval hobusel) võib siin abi anda. Ratsanik peab end kogu kehahoiakus

sirutama ja seeläbi “suureks saama”.

• Abi on siin teadmisest, et õlad, puusad ja kontsad peavad asuma ühel püstjoonel

Harkistaku korral langeb ratsaniku keharaskus liiga palju reitele ja kubemele. Mõlemad

istmikuluud on koormusvabad ja sääred kalduvad tahapoole, sageli tekib ristluu nõgusus. See

istakuviga on enamasti liiga pika jaluse tagajärg või ka sadulast tulenev järelm – sadula

madalaim punkt asub liiga kaugel ees.

• Harkistaku järelmid on järgmised:



1. ei teki tasakaalustatud istaku kindlat vundamenti;

2. istmikuluud ja -lihased ei paikne vastu sadulat, mispuhul ei ole võimalik rakendada õigeid

massimõjutusi (s.o. mõjutusi ratsaniku keharaskusega);

3. nõgusa ristluu tõttu ei saa nimmelülistik hobusega kaasa õõtsuda, istak on jäik ja galopil

tekib istmiku “kloppimine”;

4. ratsanikul on vähe võimalusi hobust edasi ajada;

5. ratsaniku käte sõltumatus läheb kaduma: käed on allapoole surutud või toetab ratsanik

nendega hobuse turjale.

• Harkistaku korrigeerimiseks peab ratsanik oma keharaskuse reitelt istmikule ümber

paigutama. Aidata võivad ka mõnevõrra lühemad jalused. Põhimõtteliselt peab ratsanik

õppima istuma sadula kõige madalamas punktis. Abi võib olla ka keha ettepainutust

nõudvatest võimlemisharjutustest.

• Poolistaku vead ilmnevad takistuste ületamisel ja avalduvad hobuse liikumisega sulandumise

vigadena. Kõige sagedamini väljendub see ebapiisavas tasakaalus koos raskuskeskme

vastava ümberpaigutuse hälbimisega.

• Hobuse liikumisest ettemineku võivad põhjustada ratsaniku:

1. säärte nihkumine tahapoole,

2. üleskerkivad saapakontsad,

3. istmik on liiga kõrgel sadula kohal,

4. seose katkemine hobuse suuga,

5. rütmitu lähenemine takistusele.

• Hobuse liikumisest mahajäämise põhjused on ratsaniku:

1. liiga kaugele ette sirutatud sääred,

2. liiga “raske” sadulasse istumine enne hüpet,

3. tahapoole toimivad käed,

4. rütmitu lähenemine takistusele,

5. keha mitteelastne keskasend.

• Ratsanik peab poolistakut selles suunas tugevdama, et ta oma hobust ka selles istakuvormis

nõtkena ja täielikus edasiajamismõjutustes hoida saaks. Ekslik on uskuda, et poolistakus

olles saab hobust “raske” sadulasse istumisega ergutada. Seepärast on takistuste vahel nn.

sisseistumine sageli liialdatud. Poolistakus põhjendatakse seda sellega, et hobuse rütmi eriti

nõtke sulundamise korral teda säärtega edasi ajada saaks. Sellest seisukohast on suure

tähtsusega, et ratsaniku “vundament” (põlv, sääremari, konts) oleks piisavalt järjekindel,

millele alles siis saab järgneda ülakeha õige hoiak.

• Liiga pikad jalused raskendavad tasakaalustumist. Olenevalt olukorrast siis ratsanik kas

ennetab hobuse liikumist või jääb sellest maha. Mõlemad need juhused viivad ratsaniku

eksiteele: ta istub liiga “raskelt” sadulasse ega kergenda piisavalt koormust hobuse seljale.

Liiga lühikeste jaluste puhul ei ole põlv kindlas asendis, ratsanik on liiga kõrgel hobuse kohal,

mistõttu kipub hobuse liikumisest maha jääma.



• Sadulas püstitõusmine on sageli seotud välja sirutatud põlvega, mis on viga ja vajab

korrektuuri. Seetõttu ei ole nõtke kaasaminek võimalik, eriti enne hüpet ja hüppe

lennufaasis. Poolistaku parendamisel on sobivateks võteteks harjutused kordel, ebatasasel

maastikul sõitmine, töö kavalettidel, võimlemishüpped ja spordialapärane võimlemine.

• Õige istaku omandamine kohe treenimise algusjärgus on määrava tähtsusega kogu inimese

ratsasõiduoskuse edaspidises arengus ja käekäigus ja sellele peaks instruktor pöörama enim

tähelepanu. Koos istaku jätkukoolitusega kas rivisõidus või vabas järjestuses, toimub

põhiliste tunnetuse, mõjutuste ja ka hobuse juhtimise õppimine.

• Kõik algväljaõppe treenerid peaksid valdama spetsiifilist spordiala terminoloogiat ning kohe

treeningute algusest saadik õpetama seda ka noortele ratsanikele. Esimeseks

lähteülesandeks on algväljaõppes hobuse, ratsaniku ja hobuse varustust puudutavad

terminid, millele järgnevad istakut ja juhtimisvõtteid puudutavad märksõnad. Kui ratsanikud

hakkavad juba iseseisvalt hobust lahtiselt juhtima, siis annab treener kogu rühmale

spetsiifiliste terminite kasutamise kaudu teada liikumise korrapärasuse ja ohutuse

tagamiseks kohustusliku suuna, pöördepunktid, liikumisviisi. Hiljem, kui juhtimine hea istaku

juures on turvaliselt omandatud, pöördutakse juba erinavate harjutuste sooritamise juurde,

mis kuulub juba suuremal määral edasijõudnud ratsanike koolituse hulka.

• Allpool annab konspekt klassikalise ratsutamisväljaku mõõtude, tähistuste ja enim

kasutatavate sõiduradade joonised. Kõik ratsakoolid, kus toimub algväljaõppe (loomulikult

ka edasijõudnute) koolitus, peaksid olema tähistatud sarnaselt ja soovitavalt olema

standardsete mõõtudega. See kergendab oluliselt ratsaniku klassikalise ratsutamise

väljaõppe omandamist ning hiljem lisab edukust võistlustel osalemisel.

Märkused õpetamise kohta

Üldiselt

1 Õppetund peab olema nauditav kõigi osapoolte jaoks: teile endale, õpilastele ja hobustele.

2 Harjutused peaksid vastama hobuse ja ratsaniku üldise valmiduse ja treenituse astmele.

3 Laske ratsanikel iga harjutust sooritada piisavalt kaua, et nad suudaksid sellest

maksimaalselt kasu saada.

4 Kasutage mitmesuguseid erinevaid harjutusi.

5 Kui te õpetate rohkem gruppe pikema aja vältel, siis aitab see teil saavutada suuremat

kindlust.

6 Jälgige hobuseid, ratsanikke ja iseennast.

Spetsiifilised märkused

1 Veenduge, et teie korraldused oleksid selged ja üheselt mõistetavad.



2 Kasulik on praktiseerida ettevalmistuse ja korralduse sõnastust.

3 Näidisharjutuse iga lõigu alguses tuleb anda sellele korrektne sõnastus.

4 Andke piisav aeg ettevalmistava seletuse ja korraldust andvate käskluste vahele.

5 Jälgige, et:

• sirged lõigud sõidetaks sirgelt ( otse).

• kõik kaared sõidetaks kui ringi osa ja et ringide ning poolringide (kaarte) suurused

oleksid õiged.

• üleminekud toimuksid õigetes kohtades.

• harjutusi sõidetaks õiges kohas : näiteks - suunamuutus A-st C-sse peab toimuma mööda

keskliini ( keskliinil).

6 Jälgige ratsaniku keha : pead, õlgu, käsivarsi, küünarnukke, randmeid, käsi, selga, istmikku,

jalgu, põlvi, kandu ja jalalabasid.

7 Jälgige ratsaniku tasakaalu ( kas see on keskel ? )

8 Kas ratsanik on kergendatud traavil õigel hobuse jalgade diagonaalil? Kergendab õigest

jalast.

9 Jälgige hobust: kas ta jookseb galoppi õigest jalast, painutus, tempo, kiirus, impulss ja üldine

pilt.

Ratsutamisoskuse hindamine

Instruktsioone soovivate ratsanike tase varieerub täielikest algajatest kogenud võistlejateni. Kui

viimastega te vaevalt oma treenerikarjääri alguses kokku puutute, siis esimestega tuleb teil

peaaegu kindlasti kokku puutuda, samuti ka ratsutajatega, kes on teie oskustega umbes samal

tasemel. Oleks kasulik omada plaani uute ratsanike hindamiseks ( või isegi juba tuntud ratsanike

ümberhindamiseks).

Esialgne hindamine

Peatusel

1 Kas ratsaniku pea on otse? ( st. mitte ette ega taha kallutatud)

2 Kas õlad on otse ja sirgelt ( st. mitte küürus, längus või pööratud)

3 Kas selg on sirge? ( st. mitte nõgus, küürus, kallutatud-painutatud vasakule või paremale)

4 Kas selg on otse? ( st. mitte ei kaldu ette või taha)

5 Küünarnukk on kergelt kehast eespool?

6 Sirge liin küünarnukk- käsi- suuline?

7 Pöidlad ülevalpool?

8 Ratsanik on sadula suhtes keskel nii tagant kui külgedelt?

9 Põlv on allpool "põlvepatja" ( kui töötatakse siledal maal)?

10 Säär on sadulavöö juures?

11 Sirge liin pea-puus-kand?

12 Kand ja varvas on horisontaalsed?

13 Kas varbad on ette või väljapoole pööratud?



Sammus

1 Kas ratsaniku käsi liigub kaasa hobuse pea liikumisega?

2 Kas vaagen liigub kaasa hobuse selja liikumisega?

3 Kas kõik muu, mida te vaatasite peatusel, on sama hea ka sammu käies?

Kergendatud traavil

1 Kas kergendatakse õigest jalast ( kas on õige diagonaal )?

2 Kui kõrgele sadulast tõustakse?

3 Kui pehme on sadulasse tagasi istumine?

Täisistakus traavil/ galopil

1 Kas säär on hakanud liikuma?

2 Kui "paigal" on ülakeha? ( Vaadake käsi ! )

Hüppamisel

1 Kas ratsanik painutab ja sirutab hüppel liiga vara või liiga hilja?

2 Kas käed "annavad järele" hobuse peale?

3 Kas ratsanik toetub jalustele?

4 Kas ratsanik painutab ennast vöökohast?

5 Kas ratsanik on liikumisest ees või jääb maha?

6 Kas säär on paigal ja kindel ?

7 Kas ratsanik vaatab üles ja ette või vaatab maha takistuse peale?

8 Kas ta hoiab hinge kinni?

9 Kas lähenemistee on õige?

10 Kas lähenemine ja eemaldumine on impulsiivsed?

Üleminekutel

1 Kas ratsanik kaldub ette või taha?

Pööretel

1 Kas sisemine säär on sadulavöö juures?

2 Kas välimine säär on sadulavöö taga?

3 Kas sisemine käsi avaneb?

4 Kas välimine õlg liigub õieti kaasa?

Taandamisel

1 Kas hobune liigub otse?

2 Kas rütm on regulaarne?



Edasine hindamine

Kui te pärast üldist hindamist leiate, et teie ratsaniku juures pole silmnähtavalt midagi vaja korrigeerida, siis võite rakendada järgmisi tehnikaid nõrkade kohtade avastamiseks.

Sirgjoonel liikumistel

1 Nõudke aeglasemat, impulsiivsemat tempot

2 Küsige suuremat koondust kõikidel allüüridel

3 Küsige suuremat sirutust kõikidel allüüridel

Voldid ( ringid)

1 Kasutage volte ( ringe) ning jälgige ratsaniku pead, õlgu, käsi ja jalgu.

Üleminekud

1 Nõudke üleminekuid kiirematele allüüridele

2 Nõudke üleminekuid aeglasematele allüüridele.

3 Nõudke, kui vaja, üleminekuni galopilt peatusele.

Suurendage harjutuste valikut

Allpool kirjas olevatel harjutustel on palju variatsioone nii allüüridel kui kujunditel. Raja (

kujundi) üheks variatsiooniks on 20 m ring tähes C, millele järgneb 20 m ring tähes E. Allüüre

võib varieerida tehes ühe ringi sammus, teise traavis. On veel palju muid võimalusi, mida võib

rakendada enamuse harjutuste puhul. Võimalik valik on antud alljärgnevalt.

Valik ratsmetega

1 Ratsutamine ratsmed ühes käes ( tavaliselt välimises käes)

2 Ratsutamine sõlme seotud ratsmetega ja mõlemad käed (ratsmetest) vabad

3 Kätega ringide tegemine

4 Õlgade liigutamine

5 Täielikult lõdvestatud käsi ( peaks täisistakus lõdvalt loksuma)

6 Käsi pea peal

7 Süga-kõhtu-ja-patsuta-pead ( nõuan mõlemat kätt)

8 Käed horisontaalselt sirutatud - kas ette või kõrvale

Valik jalustega

Järgnevat tehakse alati nii, et mõlemad jalad on jalustest väljas:

1 Tehakse pahkluuga ringe

2 Joonistatakse varvastega õhus ringe ( tavaliselt nii, et varbad pööratakse hobuse poole)

3 "Käimine" liigutades jalga põlvest

4 "Käimine" puusadest

5 Põlved väljapoole, tagasi ja alla

6 Põlved sadulakaare kohal kokku ja "visatakse" nad alla



Harjutuste valimine

Enamus siin toodud harjutusi eeldab, et teil on kasutada 20 x 40 m väljak. Kuid teil võib olla

vajadus jagada väljakut (maneezi) teiste gruppidega või vältida pehmeid kohti välisväljakul,

seepärast on valik harjutusi, mis sobivad poole väiksemale väljakule, toodud lõpus. Sealne

nimekiri liigitab harjutusi ka teistmoodi, nagu üleminekud ja harjutused edasijõudnutele.

Hoiatus

Mitte kõik ülaltoodud variatsioonid ei ole sobivad kõikideks harjutusteks. Näiteks põlved-

kokku- ja-alla-visata võib olla ebaturvaline kontragalopil ( isegi kui seda oleks võimalik teha) .

"Juhtratsanikul" võib olla vajalik hoida ratsmeid ühes käes sel ajal, kui kõikidel teistel on

ratsmed sõlme seotud.

Kasutage vaid selliseid variatsioone, mida teie grupp võib ohutult sooritada.

Ratsutamistunni läbiviimine. Grupi liikumine tunnis

Eesmärgid

1 Läbimõeldud liikumised ühest kohast teise

erinevate harjutuste sooritamise vahel

2 Erinevad viisid suuna muutmiseks

3 Huvitav nii ratsanikele kui hobustele

4 Parandab nii ratsanike kui hobuste oskusi

5 Hoiab treeningu "sooja" külma ilmaga

Üldised märkused

1 Hea ja õige juhthobuse/ratsaniku valik teeb kõigi

töö lihtsamaks

2 Korrektseid "koolisõidu harjutusi" ei pea kasutama

kogu aeg

3 Sagedased suunamuutused teevad töö

huvitavamaks

4 On üle 80 mooduse suunamuutuste tegemiseks

(kõrval mõned neist)

5 Mitte kõik suunamuutused ei ole sobivad algajatele

ratsanikele ja hobustele

6 Andke puhkepause sammus või seistes, sõltuvalt ratsanike tasemest

Harjutuste valik

Valige harjutusi sõltuvalt alljärgnevatest faktoritest:

1 Hobuste ja ratsanike vanus, võimekus ja suutlikkus



2 Ratsaniku( ratsanike) eesmärgid

3 Kui huvitav töö on?

4 Sõltuvalt pinnasest - libe? raske pinnas? tolmune?

5 Päeva temperatuur

6 Valguse tase

Näidisharjutus 1

Sõidetakse rajal (mööda maneezi/väljaku äärt)

paremale, sammus.

1. Esimene ratsanik läheb edukalt töötraavile

(täisistakus) tähes E,

2. läheb galopile nurgas H tähe juures ja galopeerib

grupi lõppu.

Ettevalmistused

1 Planeerige sõidetav tee

2 Tuletage ratsanikele meelde abivahendite

kasutamist, kui seda on vaja

3 Pange grupp sammus rajale sõitma

4 Hoidke teelt kõrvale

5 Andke sõnaline käsklus

Abivahendid traavi jaoks

1 Suruge mõlema jalaga sadulavöö juures

2 Hoidke ühtlane kontakt ratsmetega

Galopi jaoks

1 Sisemine jalg sadulavöö juures

2 Välimine jalg sadulavöö taha

3 Sisemine ratse küsib painutust ( nurkades)

4 Välimine ratse kontrollib edasiliikumist

Käsklus

Esimene ratsanik läheb E-s töötraavile täisistakus. Nurgas peale H tähte tõsta hobune galopile.

Sõida galopis teiste taha viimaseks, lähedale jõudes võta hobune traavile ja teistele järele

jõudes sammule.

Võti (joonis)

1. Traav täisistakus

2. Õige asend

3. Üleminek galopile

4. Sirge liikumine lühikesel küljel

5. M tähes nurga välja sõitmine



6. Galopeerimine otse pikal seinal

7. Nurkade õige kasutamine

Liikumised otse e. Sirgjoonel

Eesmärgid

1 Parandab hobust ( ei lase "magama jääda" jne.)

2 Parandab ratsaniku ( külgmist) tasakaalu

Üldiselt

1 Otsejoones liikumine on kõikidest harjutustest kõige lihtsam

2 See on esimene harjutus, mida algajatele õpetatakse

3 Seda peaks kasutama koos lihtsate pööretega väljaku otstes või külgedel

4 Otsejoones saab liikuda kõikidel allüüridel, kaasa arvatud taandamisel

Ratsutamine sirgjoonel

Ratsutamine tõeliselt sirgel joonel on raske harjutus. See harjutus näitab ära, kas ratsanik või

hobune on / ei ole (külgmises) tasakaalus.

Kui sõidetakse mööda rada ( väljaku pikal või lühikesel küljel), siis paljud hobused liiguvad õlad

"plangu poole" , eriti galopis.

Kuidas õpetada

1 Alustage otseliikumistega väljaku pikkadel külgedel

2 Julgustage ratsanikke "hoidma pilku punktil", kuhu nad liiguvad. Kui treening toimub väljas,

leidke objekt, mille nad võiksid "pilgu kinnitada" - näiteks puu.

3 Harjutus nõuab rohkemat (muutub raskemaks) kui:

4 Sõidetakse keskliinil

5 Sõidetakse 3/4 liinil

6 Sõidetakse 2 m kaugusel piirdest

7 Sõidetakse 0,5 m kaugusel piirdest

Näidisharjutus 2

1 Sõidetakse rajal ( mööda maneezi/väljaku äärt) paremale, sammus.

2 Esimene ratsanik keerab paremale A-s, X-s läheb traavile, C-s sõidab paremale ning mööda

rada teiste taha

Ettevalmistused


2 Tuletage ratsanikele meelde abivahendite kasutamist

3 Pange grupp sammus rajale sõitma

4 Hoidke rajalt ja keskliinilt kõrvale




Juhtimisvõtted pöörete jaoks

1 Sisemine jalg sadulavöö juures

2 Sisemine puus ettepoole

3 Välimine jalg sadulavöö taha

4 Välimine õlg ette

5 Sisemine ratse kontrollib painutust

6 Välimine ratse kontrollib edasiliikumist

Otse liikumiseks sirgjoonel

1 Mõlemad jalad sadulavöö juures

2 Hoida mõlemaid ratsmeid võrdselt

3 Ratsaniku kaal sadulas keskel

Käsklus

Esimene ratsanik liigub edasi ja keerab A-s keskliinile. X-s

minna traavile. C-s sõita paremale, jätkata mööda rada ning teiste taha jõudes võtta sammule

Võti

1. Ettevalmistus pöördeks

2. Pöörata enne A-d, et jõuda täpselt keskliinike

3. Mitte sõita üle keskliini ega keerata keskele enne keskliini

4. jätkata sirgjoonel, kõiki abivahendeid rakendada võrdselt hobuse mõlemal poolel

5. traavile X-s, mitte teha seda liiga vara või hilja

6. jätkata sirgjoonel

7. Sõita C-ni enne kui küsida ( hobuselt) pööret

8. Sõita välja nurk enne M-i

9. Sõita mööda sirget pikal küljel - tähed MBF

Ringide ja kaarte sõitmine

20 meetrise diameetriga ringid

Eesmärgid

1. Hobuse külgpainutused

2. Soodustab seda, et hobuse külg muutuks ratsaniku jala suhtes pehmemaks (paindlikumaks,

järeleandlikumaks)

3. Võimaldab õpilastel töötada hoides hobust pidevas paindes



Üldiselt

Väljak 20 x 40 m:

Ümber tähe X sõidetav 20 meetrine ring puudutab rada ( väljaku välimist külge) tähtedes B ja E

täpselt ühe sammu vältel. See läbib ka täpselt punkti poolel maal X ja A vahel, samuti X ja C

vahel. 20 meetrine ring A-s puudutab rada tähes A, poolel maal nurga ja E vahel, läbib tähe X

ning puudutab rada uuesti poolel maal B ja nurga vahel. See ring ei puuduta rada tähtedes F või

K. 20 meetrine ring algab alati tähtedes A, E, C või B. 20 meetriste ringide joonised on allpool

20 meetrise ringi sõitmine

1 Tõeliselt ümmarguse ringi sõitmine on raske harjutus.

2 Ringidel on hästi näha iga jäikus ( kangus) nii hobuses kui ratsanikus.

3 Kui ringi sõidetakse mõlemas ratsmes, siis on hästi näha iga ebakorrapärasus (ebaühtlus)

painutusel nii hobuse kui ratsaniku juures.

4 Hobune peab olema painutatud tervest kehast ja järgima ringi kaart. ( painutus peab ühtima

ringi kaarega)

5 Hobuse tagumised jalad liiguvad esimeste jalgade jälgedes

6 Ratsaniku õlad on ühel joonel hobuse õlgadega

Kuidas õpetada

1 Laske grupil seisma jääda.

2 Käige ring ise läbi.

3 Selgitage juhtimisvõtteid

4 Mainige ära ringi neli punkti

5 Mainige, et painutus peab jääma konstantseks

Näidisharjutus 3

1 Grupp liigub mööda rada vasakule

2 Grupp läheb 20 meetrisele ringile E-s, teeb ühe ringi

ja jätkab rajal.

Ettevalmistused




3 Pange grupp sobivas allüüris rajale sõitma

4 Hoidke rajalt kõrvale


Juhtimisvõtted



1 Vasak ratse küsib painutust ( NB sõit oli vasakule)

2 Parem ratse pikeneb lubades hobusel painutada, kuid jääb siiski hobust toetama

3 Vasak jalg jääb sadulavöö juurde , nõudes impulssi ( edasiliikumist) ja painutust läbi hobuse

keha ( painutust tervest kehast)

4 Parem jalg asetseb sadulavöö taga, et takistada tagaotsa välja vajumist

5 Vasak puus on eespool, et viia ratsaniku kaalu kergelt ringi sissepoole

Käsklus

1 E-s teeb terve grupp 20 m ringi.

2 Sõitke üks ring ja jätkake mööda rada.

Võti

1. Sõitke nurk korralikult välja

2. Mõelge ringi kuju peale. Küsige vasakpoolset asetust

3. Enne E-d teha poolpeatus ja vaadake järgmist punkti, kuhu te peate jõudma

4. Sooritage ring

5. Säilitage hea rütm. Vaadake oma ringi ( selle trajektoori )

6. Enne keskliini tehke poolpeatus ja vaadake B tähe poole. Ületage keskliin poolel maal X ja A

vahel

7. Enne B-d tehke poolpeatus ja vaadake järgmist punkti, kuhu te peate jõudma

8. Enne keskliini tehke poolpeatus ja vaadake E tähe poole. Ületage keskliin poolel maal X ja

C vahel

9. Poolpeatus, liikuge otse suurt ringi mööda

Väiksemad ringid ehk voldid

Eesmärk

1. Parandavad hobuse tasakaalu

2. Parandavad ratsaniku tasakaalu

3. Jätkab tööd, mida alustati 20 meetriste ringide sõitmisega st. hobuse külje paindlikumaks (

järeleandlikumaks, pehmemaks) muutmist

4. On ettevalmistav harjutus sääre eest astumiseks 10 m ja 20 m ringide vahel

Üldiselt

1. 15 meetrine ring, mida sõidetakse kas A-s või C-s jääb väljaku (maneezi) pikkadest külgedest

2,5 m kaugusele

2. 15 meetrine ring, mida sõidetakse väljaku pikal küljel , läbib ühe sammu jooksul punkti, mis

on täpselt 3/4 väljaku (laiuse) kohal

3. 10 meetrine volt, mida sõidetakse väljaku pikal küljel , läbib ühe sammu jooksul punkti

väljaku keskliinil

4. 10 meetrine volt, mida sõidetakse tähtedes M,F,K või H, jääb väljaku otsaseinast 1 m

kaugusele.



Voltide sõitmine

1 Voltide sõitmiseks kehtivad samad kommentaarid , mis 20 m ringide kohta

2 Kõik voldid, mis on 10 m ja väiksemad, tuleb sõita täisistakus

3 Hobuse sisemine õlg "kukub" tihti ringi sisse

Kuidas õpetada

4 Laske grupil seisma jääda

5 Käige trajektoor ise läbi

6 Selgitage juhtimisvõtteid ( abivahendeid)

Näidisharjutus 4

1 Grupp liigub mööda rada paremale traavis.

2 Grupp teeb ühe 20 meetrise ringi B-s

3 Jõudes tagasi tähte B, teeb grupp 10 m voldi ja jätkab

rajal.

Ettevalmistused


2 Tuletage ratsanikele meelde abivahendite kasutamist,

kui seda on vaja

3 Pange grupp sobivas allüüris rajale sõitma

4 Hoidke rajalt ja ringide teelt kõrvale


Juhtimisvõtted

1 Parem ratse küsib painutust (NB sõit oli paremale)

2 Vasak ratse pikeneb, lubades hobusel painutada, kuid

jääb siiski hobust toetama

3 Parem jalg jääb sadulavöö juurde , nõudes impulssi ( edasiliikumist) ja painutust läbi hobuse

keha ( painutust tervest kehast)

4 Vasak jalg asetseb sadulavöö taga, et takistada hobusel tagaosa välja vajumist

5 Parem puus on eespool, et viia ratsaniku kaalu kergelt ringi sissepoole

Käsklus

1. B-s teeb terve grupp 20 m ringi.

2. Sõitke üks ring.

3. B tähte tagasi jõudes sõitke täisistakus traavis 10 meetrine volt ja seejärel jätkake mööda

rada.



Võti

1. Hea aktiivne traav

2. Mõelge ringi kuju peale. Küsige parempoolset asetust.

3. Säilitage ringi hea kuju

4. E tähes puudutage ühe sammu jooksul rada

5. Poolpeatus enne B-d

6. Ühe sammu jooksul olla rajal tähes B ning küsida suuremat painutust sissepoole

7. Läbides tähte X vaadake ühe sammu jooksul tähte C

8. Poolpeatus enne B-d

9. Jätkake otse mööda rada.

Poolringid ja tagasisõidud

Eesmärgid

Tutvustavad liikumisi, mille sooritamisel seinad või piirded ei ole abiks

Poolringid

1 Poolring on oma pikkuse ulatuses "ümmargune"

2 Poolringi sõitmisel pööratakse täpselt 180 kraadi

3 Kui sõidetakse kaks poolringi järjest ( teine teisele poole), siis ühelt ringilt teisele minnes

ollakse ühe sammu jooksul külgseinte suhtes paralleelselt ( vt. joonis)

Tagasisõidud

1 Tagasisõidud on terves oma pikkuses sirged

2 Tagasisõit lõpeb väljaku pikal küljel

3 Ülemineku tagasisõidult suurele ringile toimub kaarekujuliselt

4 Kaar on ühtlaselt kõver terves oma pikkuses

Poolring ja diagonaalne tagasisõit

1 Poolringi "suurendatakse" kergelt, sõltuvalt suurusest

2 Tagasisõit algab peale keskliini, kui poolringi suurus oli 10 m ja peale 3/4 väljakut, kui

poolringi suurus oli 15 m

Poolringide ja tagasisõitude sõitmine

1 Rütm ja impulss peavad terve harjutuse sooritamise jooksul jääma samaks

2 Hobuse keha peab järgima poolringi kaart ning olema tagasisõidul otse

3 Hobune peab painutama läbi kaare, mis sõidetakse tagasisõidu lõpus rajale tagasi tulles

Kuidas õpetada


2 Käige poolring ja tagasisõit ise läbi




4 Kasutage koonust ( tähist) , et tähistada poolringi suurust, kui teie grupil on vaja visuaalset

abivahendit

Näidisharjutus 5

1 Grupp liigub mööda rada paremale, traavis

2 F tähes teeb esimene ratsanik 10 meetrise

poolvoldi ja seejärel tagasisõidu tähte M tehes

ühtlasi suunamuutuse

Ettevalmistused

1 Planeerige sõidetav tee.


kasutamist, kui seda on vaja.

3 Pange grupp sobivas allüüris rajale sõitma.

4 Hoidke rajalt ja harjutuse teelt kõrvale.

5 Andke sõnaline käsklus.

Juhtimisvõtted

1 Parem ratse küsib painutust

2 Vasak ratse pikeneb, lubades hobusel painutada,

kuid jääb siiski hobust toetama

3 Parem jalg jääb sadulavöö juurde, nõudes impulssi

ja painutust läbi hobuse keha

4 Vasak jalg asetseb sadulavöö taga, et takistada

tagaosa välja vajumist

5 Parem puus on eespool, et viia ratsaniku kaalu

kergelt ringi sissepoole

Käsklus

F-s teeb terve grupp 10 m poolvoldi ning seejärel tagasisõidu , tulles rajale tähes M

Võti

1. Hea, aktiivne traav ( täisistakus)

2. Asetus paremale

3. Poolpeatus

4. 4.Säilitada ringi hea kuju

5. Tähes D olla ühe sammu jooksul keskliinil

6. Poolpeatus

7. Sirge liin täheni M

8. Poolpeatus

9. Hea pööre

10. Jätkata otse suurele ringile



Serpentiinid

Eesmärk

1. Kasulik painutamisharjutus tunni alguses

2. Julgustab hobuseid ratsaniku sisemisele säärele järele andma ( parandab hobuse

järeleandlikkust ratsaniku sisemisele säärele)

3. Aitab ratsanikel saavutada seda, et hobune oleks korralikult ( õieti) painutatud

4. Aitab ratsanikel oma kaalu korrektselt ( õieti) kasutada

Üldiselt

1. Serpentiini trajektoor jagab väljaku võrdse suurusega

aasadeks

2. Paarisarvu aasadega serpentiin toob alati kaasa

suunamuutuse

3. Paaritu arvuga serpentiinid ei too kunagi kaasa

suunamuutust

4. Poolring iga aasa lõpus ( tipus) on ümmargune

5. Tee kahe poolringi vahel on sirge

6. Iga aasa laius sõltub aasade arvust ( NB ja tegelikult ka

väljaku suurusest, kui tervet väljakut kasutada - tõlk)

7. 40 m pika küljega väljakul:

3 aasa - 13,33 m laiad

4 aasa - 10 m laiad

5 aasa - 8 m laiad

6 aasa - 6,667 m laiad

Serpantiinide sõitmine

1 Rütm ja impulss peavad terve harjutuse sooritamise jooksul jääma samaks

2 Hobuse keha peab olema painutatud poolringidel sõites ja olema sirgetel poolringide vahel

otse

Kuidas õpetada

1. Laske grupil seisma jääda

2. Käige serpentiini trajektoor ise läbi

3. Selgitage serpentiini läbi käies juhtimisvõtteid ( abivahendeid)

4. Algajatele on heaks sissejuhatavaks harjutuseks joonisel toodud "lauge serpentiini" e.

kaarte sõitmine

5. Ratsanike abistamiseks võib väljakule panna abistavad tähised A - C liinile ( vt. joonis - seal

on "väravad" )



Näidisharjutus 6

1 Grupp liigub mööda rada paremale, täisistakus ,

traavis

2 Grupp sooritab kolmeaasalise serpentiini algusega

tähes A

Ettevalmistused



kasutamist

3 Pange grupp täisistakus ja traavis rajale sõitma

4 Hoidke rajalt ja serpentiini teelt kõrvale


Juhtimisvõtted

1 Poolpeatused enne iga poolringi

2 Sisemine ratse näitab teed

3 Välimine ratse kontrollib impulssi

4 Sisemine jalg nõuab impulssi

5 Välimine jalg kontrollib hobuse tagaosa

Käsklus

A-s sooritab terve grupp kolmeaasalise serpentiini, sõitke üks serpentiin ja jätkake mööda rada

Võti

1. Hea, aktiivne traav täisistakus

2. Mõelge pooringi kuju peale. Küsige asetust paremale


4. poolpeatus

5. sõitke otse

6. poolpeatus, asetus vasakule


8. Poolpeatus

9. sõitke otse

10. poolpeatus, asetus paremale


12. poolpeatus

13. sõitke otse



Sääre eest astumine

Eesmärgid

1 Kasulik ettevalmistus enne üleminekut järgmistele külgliikumistele.

2 Julgustab hobust astuma ära ratsaniku sääre eest

3 Aitab ratsaniku tasakaalu

Üldiselt

1. Sääre eest astumine on liikumine, kus hobune peab astuma ära ratsaniku sääre eest

2. Sääre eest astumine ei ole tagasisõit

3. Kui sääre eest astumist tehakse sirgel joonel, siis kujuteldav joon, mis on tõmmatud hobuse

tagajalgade juurest esijalgade juurde, on alati väljaku seinaga paralleelne

4. Kui sääre eest astumist tehakse ringil, siis distants, mida mõõdetakse hobuse esijalgadest

ringi keskele peab olema võrdeline distantsi suhtes , mis on mõõdetud hobuse

tagajalgadest ringi keskele

5. Sääre eest astumine väljaku ( maneezi) pikast küljest eemale on alati raskem, kui sääre eest

astumine väljaku külje poole

Sääre eest astumise sõitmine

1 Tuleb jälgida, et hobune ei oleks üle painutatud

2 Hobuse tagaosa peab juhtima ratsaniku sisemine säär, et see "järele ei lohiseks"

Kuidas õpetada


2 Käige tee ise läbi


4 Algajatele peaks esimesed katsed olema tehtud nii, et alustatakse sääre eest astumist 2 m

kaugusel seinast

Näidisharjutus 7

1 Grupp liigub mööda rada paremale, traavis, vabas järjekorras

2 Jõudes tähte C läheb iga sõitja üle täisistakus traavile

3 Iga ratsanik liigub väljaku 3/4 joonele peale C-d

4 10 m pärast teeb iga ratsanik sääre eest astumise väljaku seina poole

Ettevalmistused






3 Pange grupp traavis rajale sõitma

4 Hoidke rajalt ja 3/4 liinilt kõrvale

5 Andke sõnaline käsklus.

Juhtimisvõtted

1. Parem ratse küsib painutust

2. Vasak ratse avaneb ja liigub ette, näidates liikumise

suuna ja lubades hobusel painutada paremale, kuid

siiski jäädes hobust toetama

3. Parem jalg on sadulavöö juures või selle taga,

küsides impulssi ning liigutades hobuse tagaosa

küljele

4. Vasak jalg on sadulavöö juures

5. Tasakaal on keskel või sisemine puus kergelt eespool

Käsklus

"Iga ratsanik keerab peale C-d väljaku 3/4 liinile. Liikuge

10 m otse ning tehke sääre eest astumine lähima seina ( väljaku ääre) poole.´´

Võti

1. Hea aktiivne traav ( täisistakus)

2. Hea pööre

3. poolpeatus

4. küsige sääre eest astumist

5. hoidke hobune väljaku piirdega ( maneezi seinaga) paralleelne

6. säilitage rütm

7. poolpeatus

8. otse edasi, rajale

Pööre esiotsal

Eesmärgid

1 Arendab ratsaniku lateraalset tasakaalu

2 Võimaldab ratsanikul arendada paremat tasakaalu sääre ja ratsme koostöös ( ilma selleta

liigub hobune kas edasi või tagasi või ei ole harjutus " pööre esiotsal" )

3 Demonstreerib suuremat koondust, mille ratsanik on saavutanud

Üldiselt

1 Hobuse esimesed jalad püsivad 0,5 m rajalt sees

2 Hobuse esijalad astuvad rütmiliselt üles ja alla.



3 Hobuse tagumised jalad astuvad risti harjutuse tegemise käigus

4 Hobune on painutatud liikumise suunas

Pööre esiotsal sooritamine

1 Esialgne peatus peab olema "neljakandiline" ( jalad 4 nurgas) ja "aktiivne"

2 Kogu harjutuse sooritamise ajal peab rütm jääma samaks

3 Hobust ei tohi üle painutada

4 Hobune peab peale liikumise ( harjutuse) sooritamist koheselt edasi liikuma

Kuidas õpetada



3 Käige läbi tee, mida peavad läbima hobuse tagumised jalad, vaadates samal ajal ise sinna,

kuhu peaks vaatama hobune ja tehke seda nii, et teie oma jalad ristuvad

4 Alguses võib harjutust teha nii: pööratakse seina ääres tagaotsa 1/4 ringi ehk 90 kraadi

5 Pööret esiotsal saab õpetada rohkem edasi jõudnud õpilastele

Näidisharjutus 8

1 Grupp liigub mööda rada paremale, traavis, vabas

järjekorras

2 Jõudes tähte E keerab selleks valitud sõitja ( üks

sõitjatest) paremale B suunas ja teeb X-s peatuse

3 See sõitja teeb 180 kraadise pöörde esiotsal

paremale , jätkab traavis ja läheb rajale sõiduga

paremale

4 Ülejäänud grupp annab talle tähes E teed, kui vaja

Ettevalmistused

1 Tuletage ratsanikele meelde juhtimisvõtteid, kui vaja

2 Pange grupp mööda rada traavis paremale sõitma

3 Seiske kõrvale rajalt ja liinilt E ja X vahel

4 Andke suuline käsklus

Juhtimisvõtted

1. Tehke korralik "neljakandiline" peatus

2. Parem ratse nõuab hobuse pea ja kaela painutust

3. Vasak ratse kontrollib impulssi

4. Parem jalg on sadulavöö juures või selle taga

5. Vasak jalg kontrollib hobuse tagaosa

6. Tasakaal jääb keskele



Käsklus

Jõudes E tähte keerab .... ( ratsaniku nimi) paremale X suunas, teeb X-s peatuse, sooritab

pöörde esiotsal paremale, siis tõstab hobuse traavile ning jõudes E tähte keerab paremale

Võti

1. hea pööre

2. otse

3. peatus

4. küsige pööret

5. säilitage hea rütm

6. koheselt traavile

7. otse

8. hea pööre

Poolpiruetid sammus

Eesmärgid

1 Aitab ratsanikul saavutada paremat tasakaalu

2 Parandab ratsaniku tehnikat ja oskusi oma kaalu kasutamisel

3 Parandab juhtimisvõtete koordinatsiooni

Üldiselt

1 Hobuse tagumised jalad püsivad 0,5 m diam ringi sees

2 Hobuse tagumised jalad astuvad üles ja alla , märkides aega

3 Hobuse esimesed jalad ristuvad harjutuse tegemise käigus

4 Hobune on painutatud liikumise suunas

Poolpirueti sooritamine

1 Samm, millega minnakse poolpiruetti sooritama, peab olema impulsiivne ja tasakaalus

2 Kogu harjutuse sooritamise ajal peab rütm jääma samaks

3 Hobust ei tohi üle painutada

4 Hobune peab peale harjutuse sooritamist koheselt edasi liikuma

Kuidas õpetada



3 Nii nagu harjutuse " pööre esiotsal" puhul, demonstreerige harjutust ise seejuures jalgu

ristates

4 Poolpiruetti võib tutvustada kui progresiivselt väiksemaks muutuvate kaarte seeriat

5 Poolpiruett on raskem harjutus kui pööre esiotsal

6 Poolpiruetti õpetades laske teha 90 kraadiseid pöördeid enne, kui minna 180 kraadiste



pöörete juurde.

Näidisharjutus 9

1 Grupp liigub mööda rada paremale, traavis, vabas

järjekorras

2 Jõudes tähte A keerab selleks valitud sõitja (üks

sõitjatest) paremale X suunas ja teeb peale D

tähte peatuse

3 See sõitja teeb poolpirueti paremale 180 kraadi ,

jätkab traavis ja läheb rajale sõiduga paremale

4 Ülejäänud grupp annab talle tähes A teed, kui vaja

Ettevalmistused

1 Tuletage ratsanikele meelde juhtimisvõtteid, kui

vaja

2 Hoitke grupp mööda rada traavis paremale

sõitmas

3 Seiske kõrvale rajalt ja liinilt A ja X vahel


Juhtimisvõtted

1. Parem ratse nõuab hobuse pea ja kaela painutust

2. Vasak ratse kontrollib impulssi

3. Parem jalg on sadulavöö juures

4. Vasak jalg kontrollib hobuse tagaosa

Käsklus

Jõudes A tähte keerab .... ( ratsaniku nimi) paremale , läheb peale D tähte sammule, sooritab

poolpirueti paremale, siis tõstab hobuse traavile ning jõudes A tähte keerab paremale

Võti

1. hea pööre

2. otse

3. peatus

4. küsige poolpiruetti

5. säilitage hea rütm

6. koheselt traavile

7. otse

8. hea pööre



Taandamine

Eesmärgid

1 Parandab hobuse atleetilisi võimeid

2 Nõuab hobuselt suuremat koondatuse astet

3 On kasulik, kui (hobune) keeldub väravatest jms.

4 On kasulik, kui hobune on kogemata teiste poolt "karpi võetud"

Üldine

1 Harjutust sooritatakse peatuselt

2 Esialgne peatus peab olema "neljakandiline"

3 Peatus peab olema "aktiivne" ( sh, peab hobune olema ratsaniku suhtes tähelepanelik)

4 Taandamise lõppedes peab hobune üle minema sammule või traavile

5 Taandamine peab toimuma sirgel liinil

6 Hobuse jalad töötavad peaaegu diagonaalsete paaridena

Taandamise sooritamine

1 Kindlustage, et ratsaniku tasakaal on keskel.

2 Ratsanik kasutab jalgu nii, nagu ta küsiks hobuselt sammu.

3 Ratsaniku käed annavad märku tagasi liikumiseks.

4 Ratsaniku käed ei tohi hobust "tagasi kiskuda"

Kuidas õpetada


2 Selgitage taandamise põhilisi aspekte

3 Abistage hobust, pannes käe talle rinnale. Seda siis, kui hobune on veel oskamatu või annab

ratsanik ebaselgeid märguandeid.

Näidisharjutus 10

1. Grupp peatub rajal (grupi liikmed vabas järjekorras)

2. Käskluse peale teeb iga ratsanik taandamise 2 sammu

ja läheb seejärel koheselt traavile

Ettevalmistused

1 Jaotage grupi liikmed rajale laiali.

2 Peatage teatud ratsanikke teatud punktides

3 Tuletage ratsanikele meelde juhtimisvõtteid, kui vaja

4 Seiske kuskil sellises kohas, kus te kõiki sõitjaid

näete, tavaliselt nurgas, kuid väljaspool piirdeid on

ohutum




Juhtimisvõtted

1 Mõlemad jalad sadulavöö juurde ja küsige sammu

2 Mõlemad käed annavad tõmbega märku, et tuleb liikuda tagasi

3 Ratsaniku istak muutub kergemaks

Käsklus

Terve grupp olla valmis tegema taandamist. (paus). Terve grupp teeb seda.

Võti

1. "neljakandiline", "aktiivne" peatus

2. otse tagasi

3. hea üleminek

4. aktiivne traav

Kasutatud kirjandus:

1. Ratsutamise ja ratsastamise õpetuse 1. osa - Ratsaniku ja hobuse

põhiväljaõpe

2. ’’101 jumping exercises for horse & rider’’ (Linda L. Allen)

3. Wilhelm Müseler “Ratsutamisõpetus” Eesti Sporthobuste Kasvatajate

Selts 2007

4. Tuire Kaimio, Minna Tallberg “Koos hobusega” Kirjastus Varrak Tallinn

2007

Ratsutamise treeningtunni alused koolisõidus

Marlen Vassil, Alla Gladõševa, Dina Ellermann 43

Ratsutamise treeningtunni alused

koolisõidus

Mis on koolisõit?

Koolisõit on hobuse keha ja võimete ning hobuse ja rataniku vahelise harmoonia maksimaalne

arendamine läbi gümnastilise treeningu, eesmärgiks on rahulik, nõtke ja kuulekas hobune, kes on

samas ka usaldav , püüdlik ja tähelepanelik.

Koolisõit- see on pidev (igal sekundil) koostöö ratsaniku ja hobuse vahel. Hea ratsanik peab kiiresti

mõtlema ning tegutsema ja tal peab olema maksimaalne keskendumisvõime, mitte sellel, mis

ümberringi toimub vaid ainult enda hobusel. Ainult sel viisil, saab hobune aru, et ratsanik kontrollib

teda igal sammul ja sõnum on selge, mis omakorda rahustab hobust. Peab püüdlema sinna poole, et

saavutada hobuselt õiget reaktsiooni esimesest märguandest ja minimaalse juhtimisvõtete

kasutamisega.

Kõige tähtsam on koolisõidus õige hobuse reaktsioon (mitte põgenev) edasi ajavatele

märguannetele.

„Olles sadulas, iga sekund töötage enda kallal ja mäletage, et te ei tee seda enda vaid hobuse pärast.

Ärge unustage, et ratsutamine on nauding!“

Koolisõidu ajaloost.

Vajadus kuulekaks treenitud hobuste järgi sain alguse sõjaväest. Vanim dokument, kus räägitakse

hobuse treeningust, pärineb Xenophonilt, mitusada aastat eKr.

Ratsutamist hakati pidama kunstiks renessansi ajastul, seda eriti Euroopa kuninglike õukondade

juures. Viini Ratsakool, mis rajati 1572, kannab ka praegusel ajal edasi vanu traditsioone.

Koolisõit võistlusalana sai hoo sisse alles 20ndal sajandil, esimest korda sõideti skeemi Stockholmi

olümpiamängudel 1912.

Ratsanik

Enne kui hakata ratsanikku koolisõiduks treenima, peab ta omandama ratsutamise põhiväljaõppe nii

teoorias kui praktikas ning mõistma koolisõidu tegelikku eesmärki.

Noorele ratsanikule sobib väljasõidetud hobune, noorte hobustega tohiksid sõita üksnes kogenud

ratsanikud. Samuti on noorele ratsanikule väga kasulik erinevate hobustega sõitmine.

Edasijõudnud treening koolisõidus esitab ratsanikule kõrged nõudmised. Põhieeldusteks on

aastatepikkune praktiline treening laiaulatuslike teoreetiliste teadmistega, samuti pidev tahe ja

valmidus juurde õppida ja ennast täiendada.


44 Marlen Vassil, Alla Gladõševa, Dina Ellermann

Koolisõiduharjutuste hea sooritamine seisneb hobuse loomuliku atleetlikkuse kontrollimises ja

edasiarendamises ning tema kaasasündinud ande väljatoomises, mitte lämmatamises, mis võib aga

juhtuda, kui esmajärjekorras hakatakse nõudma sõnakuulelikkust. Kuid see polegi niisama lihtne ning

ratsanikult nõuab nii kogemusi kui ka suurt tööd, et ta oleks suuteline keskenduma alljärgnevale.

1. Eesmärgid- peavad olema väga selged arusaamad, mida soovitakse saavutada.

2. Koos hobusega tuleb jääda tasakaalu- ratsaniku istak peab olema sirge ning püstine, kuid samas

ka lõdvestatud, et see ei hakkaks segama hobuse tasakaalu.

3. Tunne- tuleb osata tajuda, mida hobune teeb ning kavatseb tegema hakata.

4. Suhtlemine- tuleb õppida keelt, millest hobune aru saab s.t. juhtimisvõtteid.

5. Füüsiline valmisolek- tuleb suuta hobust hõlpsalt kontrollida .

6. Vaimne lähenemisviis – tuleb suuta keskenduda ilma jäigaks muutumata, s.t. saavutada

lõdvestunult kontsentratsioon.

(Ratsastuse Alused- Jane Kidd)

Ratsanikule vajalikud isikuomadused:

• Rahulikkus

• Hea keskendumisvõime (kaasamõtlemine)

• Kannatlikkus

• Enesekontroll

• Tundlikkus

• Tahe (töötahe)

• Tunnetust on võimalik õppida ja arendada intensiivse praktikaga, koolitatud hobune on parim

õpetaja. (Simulaatorid)

• Ratsaniku (ja ka treeneri) puhul osutub määravaks hobuse mõistmise võime/oskus.

Ratsaniku istak

• Ratsanik istub sirgelt ja lõdvestatult, nii, et tema kõrv, õlg, puus ja kand on külje pealt vaadates

ühel vertikaalsel joonel. Seega on ratsaniku tasakaal sadulas on lähedasem seisva, mitte aga

istuva inimese tasakaalule.

• Sadulas õigesti istuv ratsanik toetub mõlemale istmikuluule, see on korrektse istaku alus. Jalg

peaks pingevabalt rippuma alla ja põlvest on kergelt kõverdunud jaluse abil. Säärel on kerge

kontakt hobuse küljega. Oluline on õige jalusepikkus.

• Ratsaniku alaselg on „lame“ – mitte kumer ega nõgus. Alaselja asend on otseselt seotud

istmikuluude tegevuse ning ratsaniku raskuskeskme paigutusega.

• Õlad on loomulikus ja vabas asendis ning langevad kergelt tahapoole, rind on veidi ees.

Õlavarred on samuti vabalt ja ulatuvad õla-puusa-kannajoonest pisut ettepoole. Käsivarred

toetuvad küünarnukkidega kehale.

• Kui ratsanik hoiab aga küünarnukke kehast eemal, väheneb istaku nõtkus ja ratsmete toime

sõltumatus.

• Õrnalt rusikas käsi hoitakse randmetest otse, mõlemal pool hobuse kaelast veidi eemal,

sõrmenukid on suunatud hobuse suu poole ning mõõdukalt kõverdatud pöidlad osutavad üles.



Käsivars, ratse ja hobuse suu peavad moodustama sirge joone nii ratsaniku poolt kui ka külje

poolt vaadatuna.

• Ka edasijõudnud ratsanik peab jätkama igapäevast tööd põhialuste kallal, see mõjutab hobuse

liikumist väga olulisel määral.

Istakuvead

• Pingesistak – Tekib ebakindlusest tasakaalu ja hirmust hobuse ees, et ei suudeta end ja hobust

kontrollida. Ratsanik võtab asendi, mis meenutab loote asendi. S.t. õlad on ettekeeratud,

rinnakorv on kokkutõmmatud, pea on ettepoole kallutatud , põlved ja kand üleval. Käed on

klammerdunud suu külge. Sellise tegevuse peale on hobuse reaktsioon ettearvamatu. See on

psühholoogilist laadi pinge, et tuleb teadvustada endale korrektse istaku põhialused. Teadmine,

mis on õiged istaku põhialused, tekitab kindlustunde. Sügav hingamine on väga hea meetod

pinge maandamiseks.

• Kõvasti vastu sadulat surutud põlved ja reied- kui ratsaniku põlved ja reied on kõvasi surutud

vastu sadulat, see lükkab ratsaniku keha sadulast üles-välja. Sama efekt on nagu proovida

apelsini lõigata pooleks kääridega. Käärid libisevad üles mööda apelsini. Ei saa lõdvestada põlvi,

kui reied on pinges. Et lõdvestada puuusaliigest, peab korraks kergitama end jalustele püsti,

seejärel istuda tagasi pingevabalt jalgu lõdvestades. S.t. saab säärt vabalt liigutada põlvest ette ja

taha.

• Toolistak- Ratsaniku tasakaal vajub taha, säär liigub ette. Keha kallutamine liiga taha, siis jääte

hobuse liikumisest maha.

• Harkistak- Ratsaniku tasakaal vajub ette, säär liigub taha. Kui ratsanik vajub ette, siis hobune

vajub esiotsale ja võib hakata kiirustama.

• Seismine jalustel- Jalused on vajalikud jalatalla asendi fikseerimiseks. Jaluste abil on võimalik

põlve kõverdada ja lõdvestada sääred. Kanda ei tohi jõuga alla suruda, sellepärast läheb säär

ette. Selline kannaasend tekitab pinget sääres. Järelikult on pinges põlved, reied ja selgroog.

• Kui ratsanik ei istu võrdselt oma istmikuluudel, siis see ei mõjuta mitte ainult keharaskuse

jaotumist hobuse seljal, vaid takistab ka sääre õiget asendit.

• Pinges reied ja viltune istak- Õige istakuga on ratsaniku raskus jaotatud ühtlaselt mõlemale poole

hobuse selgroost. Kui raskus jääb ühele poolele( näiteks puus on vasakule viltu), jääb parem reis

pingesse. Kui sirutada üles parem käsi, saab ratsanik sirge rühi tagasi. Tuleb veenduda, et raskus

on paigutatud ühtlaselt, seda saab kontrollida veeretades ennast istmikuluudel niikaua kuni

tunnete ühtlast survet mõlemale luule.

• Kui ratsaniku käed ei ole sõltumatud tema kehast , tähendab see, et ta peab hobusega koos

liikumiseks ratsmetega tasakaalu hoidma.

Ratsaniku juhtimisvahendid

• Juhtimisvahendid on kõik omavahel seotud ja moodustavad ühtse süsteemi.

• Sääremärguannete ehk sääre tööga tekitatud hobuse tagumiste jalgade energia suundub läbi

ratsaniku keha kätesse ning sealt ratsmekontakti kaudu edasi hobuse suuni.

• Sääre kasutamise ajal peab säär ise jääma pingevabaks ning ratsanik peab säilitama tasakaalu

oma istmikuluudel. Sääremärguannete puhul tuleb kasutada survet vaheldumisi lõdvestumisega.



• Ratset nähakse tavaliselt pidurdava juhtimisvahendina, kuid tegelikult on see eelkõige viis

hobusega kontakti hoidmiseks. Ratse reguleerib seda energia hulka, s.t. hobuse liikumise kiirust,

rütmi, sammu pikkust, jne.

• Ratsmemärguanded on alati kombinatsioon tagasivõtvast ning järeleandvast märguandest.

Järele andva märguande puhul käsi lõdvestub ja liigub sujuvalt põhiasendisse tagasi, samas

ratsmekontakti säilitades.

• Ühtlane ratsmekontakt on hobusele alati meeldivam kui ratsmekontakti pidev katkemine ja selle

tagasivõtmine.

• Keharaskus. Vilunud ratsanik suudab hobust keharaskusega mõjutada nii, et kõrvaltvaataja seda

ei märkagi. Keharaskusega mõjutamine toimub ratsaniku istmikuluude kaudu. Seda nimetatakse

sageli ka „ristluuga sõitmiseks“

• Ratsaniku juhtimisvõtted peaksid olema võimalikult pehmed ja märkamatud.

• Hobune peaks olema kogu aeg ratsaniku „sääre ees“, edasipürgiv ning liikuma heas tasakaalus.

Vead

• Oluline on korrigeerida ratsmepikkust, mitte käe asendit ratsme pikkuse järgi. Liiga pikk ratse ei

võimalda ratsanikul piisavalt ratset võtta ning järele anda ja see võib viia tõsiste istakuvigadeni.

• Kui ratsmeid hoitakse jäiga või „murtud“ randme või „klaverimängija“ rusikatega (käeselg üles

pööratud), siis ei saa ratsanik luua hobuse suuga elastset kontakti.

• Kui küünarnukil puudub 90-kraadiline nurk (käsi on küünarnukist sirge), siis ei saa käsi liikuda

ette-taha, vaid liigub üles-alla. Selliselt liikuv käsi blokeerib hobuse liikumist.

• Kui ratsaniku käed on nihkes, siis toimivad suulised valesti ning hobune läheb üle ratsme. Seda

saab korrigeerida „ratsmesilla“ abil.

• Ratsaniku sõrmed peaksid olema kindlalt suletud ümber ratsme, avatud rusika korral annab välja

sirutatud neljas sõrm ratsme pikkust pidevalt järele ning võtab kontaktilt elastsuse.

• Oluline on aru saada, et järele andev märguanne seisneb randme lõdvestamises, mitte

ratsmekontakti ära viskamises.

• Kui hobust kogu aeg säärtega suruda, võib see mõjuda hoopis pidurdavalt.

Tunnetus ja koordinatsioon on hea ratsaniku jaoks väga oluline. See on vajalik, et ratsanik

saaks toimida:

• õigel viisil

• õigel hetkel

• õigel määral ja

• õiges proportsioonis (keharaskuse-, sääre- ja ratsmemõjutuste osas).

Hobuse reaktsioon näitab, kas märguanne on õigesti antud, ratsanik saab märguande korrektsust ja

mõjusust kontrollida selle toime järgi. Ta õpib tegema vahet õige ja vale kasutuse vahel ning sellest

lähtuvalt reageerima.

Ratsanik:

• tunnetab võimalikke vigu juba algstaadiumis ja saab neid varakult parandada;

• ei lase hobusel muutuda sõnakuulmatuks, kuna naaseb õigel ajal lihtsama harjutuse juurde;

• märkab järeleandmise või vastuhaku hetke ja oskab sellest lähtuvalt reageerida;



• eristab ülemeelikust sõnakuulmatusest;

• teeb vahet hobuse väsimusel ja ülekoormatusel.

Ratsaniku tunnetus tagab ratsaniku ja hobuse vahelise harmoonilise, usaldusliku ja tõhusa suhtluse.

Poolpeatus

Poolpeatus on juhtimisvõte, mille abil:

• püütakse hobusetähelepanu

• valmistatakse hobust ette üleminekuteks allüüri sees või ühelt allüürilt teisele

• muudetakse ühe allüüri raames tempot

• muudetakse sammude pikkust

• parandada hobuse tasakaalu

• saavutatakse koondus ning viia tagajalgadele veidi suurem raskus

• suurendada hõivatust ja esijalgade kergust

Kuidas poolpeatust sooritada?

• Anna hobusele edasiajav märguanne mõlema sääre ja keharaskusega

• Tunneta energiat, mis see märguanne tekitab hobuse tagajalgades

• Võtta vastu energia käte vahele hetkeks „mitte järele andes“

• Kui tunned, et hobune lõdvestub kuklast ja suust, lõdvesta ka kohe oma ranne ja käelihased

(mitte käsi ette visates), ainult siis saab hobune astuda kaugemale oma raskuskeskme alla

Tegevus on hetkeline ja kõrvaltvaatajale märkamatu

Poolpeatus ei ole ühekordne tegevus, vaid seda korratakse liikumisrütmis seni, kuni on täitnud oma

eesmärgi.

Hobune

Eeldused koolisõiduks

Koolisõiduks sobival hobusel peavad olema selleks:

1. Füüsilised eeldused:

• 3 puhast, korrektse rütmiga allüüri

• Samm-puhas, aktiivne, maad haarav, hea ülavabadusega, liigub läbi kogu keha

• Traav- rütmiline, õhufaasiga, vabalt, lahtiselt, maad haaravalt, ülesmäge

• Galopp- selge rütmiga, õhufaasiga, ülesmäge

• Hea loomulik tasakaal kõikidel allüüridel ja üleminekutel

• Loomulik lõdvestatus ja elastsus

• Loomupärane otsesus liikumisel

• Näitab võimet koondada

2. Psüühilised eeldused:

• Iseloom



• Temperament

• Koostöövalmidus

Allüürid

Koolisõiduhobuse valimise juures tuleks kõigepealt vaadata allüüride puhtust. Kõigil kolmel allüüril

peab hobune säilitama rütmi nii töötempos, koondamisel kui ka tõstetud hoiakul.

• Samm on neljataktiline, ilma lennufaasita marssiv allüür, mis koosneb kaheksast faasist (milles

igakord vahelduvad toetumine kolmele ja kahele jalale, seejuures on jalgade järgnevus

diagonaalne). S.t. liikumist parem esijalg, vasak tagajalg, vasak esijalg, parem tagajalg.

• Kui samaaegselt liigutakse edasi ühel küljel asetsevate jalgadega, ei ole samm puhas, vaid

muutub küliskäiguks.

• Jälgida tuleks sama külje esi- ja tagajalga. Nende astumine peaks hetkeks moodustama V-tähe

see tähendab, et tagajalg peaaegu puudutab etteliikumisel samal küljel asetsevat esijalga.

• Sammuliigid on: Koondsamm, Keskmine samm, Pikendatud samm ja Vaba samm

Traav

• Traav on kahetaktiline neljafaasiline hoogne allüür, mis koosneb üksteisele järgnevatest

traavisammudest.

• Diagonaalne jalapaar liigub samaaegselt ettepoole ja asetub järgnevalt samaaegselt ka maha.

Kuna etteastuv jalapaar asetub maapinnale pisut hiljem kui maas olev tõuseb, kujuneb nende

vahel vaba lendamise faas.

• Traavi liigid on: Töötraav, Koondtraav, Keskmine traav ja Pikendatud traav

Galopp

• Galopp on kolmetaktiline hoogne kuue faasiline allüür, mis koosneb üksteisele järgnevatest

hüppelaadsetest sammudest ehk fuleedest, mille vahepeal viibib hobune hetkeks õhus.

• Näiteks galopil vasakust jalast puudutab maad kõigepealt parem tagumine, siis ühekorraga

parem esimene ja vasak tagumine ning seejärel vasak esijalg; sellele järgneb õhufaas, kus kõik

nelijalga on korraga õhus, enne kui algab järgmine galopisamm. Hobune toob ülesmäge pürgides

oma tagajalad võimalikult kaugele raskuskeskme alla.

• Galopis tohib hobune olla ka veidi „sissepoole“ asetatud, vastavalt sellele kummast jalast ta

galopis jookseb.

• Galopiliigid on: Töögalopp, Koondgalopp, Keskmine galopp, Pikendatud galopp.

Kõikides allüürides peaks hobune liikuma ühes jäljes, mööda sirgjoont liikudes otse ja kaarsõitudel

painutatud.

Üleminekud allüüride sees ja allüüride vahel peavad alati toimuma selgelt ja kõhklematult.

Allüüride liikide kohta pikemalt loe Koolisõidumäärustikust ja “Ratsutamise ja ratsastamise õpetus 1“.



Väljaõppeskaala

Väljaõpe on eelkõige süstemaatiline lihaste väljaarendamine, mille eesmärgiks on nii füüsilises kui ka

psüühilises mõttes täielikult välja arendada hobuse loomulikud anded ja koolitada temast kuulekas,

meeldiv ja mitmekülgselt väljaõppinud ratsahobune.

Väljaõpetatud koolisõiduhobustele on nende kriteeriumite omandamine hädavajalik. Kuid ka

hobused, keda rakendatakse esmajoones takistussõitu, kolmevõistluses ning isegi

nn.harrastusshobused- peaksid olema süstemaatilise põhiväljaõppega tuttavad,, et iga hetk olla

suutelised reageerima järeleandlikult ratsaniku märguannetele. See garanteerib harmoonilise

ratsutamise ja samas nõuab pidevat hoolitsust hobuse tervise eest.

Harjumisfaas RÜTM

Harjumisfaas LÕDVESTATUS Tõukejõu arendamine

Harjumisfaas RATSMEKONTAKT Tõukejõu arendamine

Kandejõu arendamine IMPULSS Tõukejõu arendamine

Kandejõuarendamine OTSESUS Tõukejõu arendamine

Kandejõuarendamine KOONDAMINE

Kogu väljaõppe eesmärk on järeleandlikkus.

1. Rütm

Rütm on väljaõppeskaala esimene alus.

Rütmi all mõistetakse sammude korrapärasust kõikides allüürides. Korrapärasus on kabjalöökide õige

järjekord vastavalt allüürile ning samuti ka sammude võrdne pikkus.

Tempoks nimetatakse rütmi kiirust, mis ei tohiks muutuda. Rütm peab olema korrigeeritud vastavalt

allüüri jaoks. Samm marssivalt neljataktiline, traav kahetaktline ning galopp kolmetaktiline. Selline on

puhaste allüüride rütm ja seda tuleb säilitada. Sammude järjestus ja korrapärasus peab olema

korrektne.

Rütm peab säilima mitte ainult sirgel joonel vaid ka kõikidel üleminekutel ja kaarsõitudel.

Igal hobusel on oma tempo, mis talle kõige paremini sobib, ratsaniku ülesanne on see üles leida.

Mõnikord näeb ka nn. Kunstlikke allüüre, mille puhul ei ole tegu hobuse enda loomuliku liikumisega.

Kunstlikke allüüre iseloomustab enamasti selja jäikus, hõljuv liikumine ning tagajalgade aktiivsuse

puudulikkus. Sellist liikumist on väga raske korrapärasena hoida.

Õige rütmis ja väljapeetud tempos sõitmine arendab hobuse allüüre. Liiga kiire tempo rikub allüüre,

kuna hobune läheb pingesse ja lühendab oma samme. Samuti rikub allüüri ka liiga aeglane rütm, mis

nõuab hobuselt sedavõrd suurt pingutust, et ta ei ole võimeline seda pikalt sooritama ja muutub

seetõttu selja jäigaks.

Väljenditel nagu „edasi“ ja „tagant peale“ sõitmine ei ole seotud kiirusega, vaid tähendavad seda, et

hobuse tagaots peaks kogu hobust edasi tõukama (mitte esimene ots ei kiirusta ratsaniku alt

minema).

Rütmivead on sageli tingitud liiga tugevast kontaktist ja ebaselgetest juhtimismärguannetest, mille

tagajärjel hobune ei saa ratsanikust aru ning läheb pingesse või kaotab tasakaalu.



Hobust tuleks edasi sõita:

• Alati rahulikult ja väljapeetult, kuid mitte liiga aeglaselt (laisalt)

• Aktiivselt, kuid mitte kunagi kiirustavalt. Ei lase jooksma.

• Rütm peab säilima nii sirgjoonelisel liikumisel kui ka üleminekutel kui ka pööretel.

• Rütmiviga on alati tõsine viga

• Ükski treeningmeetod ei saa olla õige kui see viib rütmivigadeni

2. Lõdvestatus

Hobusel vastutavad lõdvestatuse eest eelkõige selja ja kaela lihased. Hobuse liikumine saab alguse

tagaosast ja kandub läbi selja ette.

Tähelepanu tuleks pöörata impulsile ja tagajalgade õigele tööle, mis on hobust edasi viivaks jõuks.

Tagaosa tõukejõud saavutatakse ratsme abil pehme trenslitööga.

Pinges kael, mis on põhjustatud ratsme tirimisest, raskendab märgatavalt hobuse seljalihaste tööd

ning häirib loomulikku liikumisrütmi. Lõdvestatud hobuse kael on välja venitatud, pea asetseb

turjajoonest allpool, kuid samas säilib tagajalgade aktiivse töö tulemusena liikumise impulss.

Hirmunud ja närviline hobune ei suuda kontsentreeruda ja seepärast ei vasta ka ratsaniku

nõudmistele. Seega on kõige tõhusam meetod hobuse kuulekuse saavutamiseks tema füüsiline ja

psüühiline lõdvestamine.

Esmatähtis on siinjuures just ratsaniku pingevabadus, sest tema pinges olek ja närvilisus kandub üle

ka hobusele ja raskendab veelgi üksteisemõistmist või halvimal juhul välistab selle täielikult.

Tihti kiputakse hobust karistama ebakorrapärase liikumise ja vastuhaku eest, mõistmata, et tegelik

allumatuse põhjus peitub ratsaniku poolt tehtavates vigades.

Sisemise ja välimise lõdvestatuse tunnused on:

• Rahulolev näoilme(silmad, kõrvad)

• Suletud mäluv suu

• Ühtlaselt õõtsuv selg

• Koos liikumisega õõtsuv saba

• Puristamine rahulolevalt (sisemine lõdvestatus)

Lõdvestatus on saavutatud kui hobune kõigis kolmes allüüris on valmis oma kaela ette- ja allapoole

sirutama.

Treeningtunni soojenduse faasi esimene eesmärk ongi hobuse lõdvestamine. Tänu õigele

lõdvestamisele muutuvad närvilised hobused rahulikumateks ja laisad hobused edasipürgivamateks.

Ka treeningu lõpus tuleb hobust lõdvestada, et ta taastuks võimalikult hästi.

Ainult lõdvestatud hobune püsib tervena. Hobune ei saa lõdvestuda, kui tal on kuskilt valus.

3. Ratsmekontakt Kontakt on kerge elastne side mõlema ratsmega hobuse suu ja ratsaniku vahel. See on hobuse

valmisolek ilma igasuguse vastuhakuta alluma juhtimisvahenditele. Kontakti võtmine tähendab

vastuhaku ja protesti puudumist.

Hea kontakt võimaldab meil hobusega suhelda ning teda vaevumärgatavate vahenditega juhtida. Kui

hobune liigub edasi meelsasti, energiliselt ja hea rütmiga ning reageerib stabiilsele ja tundlikule

kontaktile pehmelt suulisi mäludes, end kuklast lõdvestades ning alalõuast järele andes, võib öelda,

et hobune on ratsmes.



Kukal peaks olema alati kõige kõrgem punkt, välja arvatud siis kui ratsutatakse kaela ette ja alla

sirutades.

Kontakti korrektsust ei saa hinnata ainuüksi pea ja kaela vaatluse järgi, vaadelda tuleb kogu hobuse

hoiakut ja liikumist.

Vastuhaku tunnused, mis on tingitud kontakti vältimisest:

• Krampis lõuad

• Hobune tirib vastu kätt

• Vajutab tugevalt suulisele

• Läheb ratsme taha ja selg on pinges

• Hobune on üle ratsme

• Hobune on ratsme taga

• Hobuse ninajoon on vertikaalist tagapool

• Hobuse kael on “murtud” 3 ja 4. selgroolüli vahelt, kukal pole enam kõrgeim punkt

• Hobune toetab liiga tugevalt ratsmele

Milleks on kontakt vajalik?

• Hobuse tasakaalustamiseks

• Impulsi ja tempo reguleerimiseks

• Hobuse painutamiseks

• Otsesuse saavutamiseks

• Koondamiseks

Välimine ratsme ülesandeks on kiiruse, kaelaasendi reguleerimine ja kontroll.

Välimise ratse lubab:

• Hobusel kukalt asetada

• Hobusel teha pöördeid

Välimine ratse ei luba:

• Hobusel välja vajudaja kukkuda välimisele õlale

• Kuklal vajuda viltu asetuse ajal

Kontakt ei saa kunagi olla enda poole võtvate käte tulemus, see saab toimida ainult koos edasiajavate

juhtimisvõtetega, ehk siis ratsanik tekitab sääre- ning keharaskusega hobuse liikumisse energia,

mida ta siis kontakti abil reguleerib.

4. Impulss

Impulss on tagajalgade energilise tõuke ülekandmine hobuse liikumisele.

• Hobune hea liigub impulsiga, kui ta end lõdvestatult, õõtsuva selja ning pehme ja korrektse kontaktiga energiliselt maast lahti tõukab ja lennufaasis oma tagajalgu ette- ja ülespoole keha alla sirutab.

• Impulsist saab rääkida ainult traavis ja galopis, sest sammul puudub õhufaas. Head sammu saab seetõttu iseloomustada aktiivsusega.

• Hea impulsiga liikuva hobuse selg võimaldab liikumisega kaasamineval ratsanikul mugavalt istuda.



• Kui hobune liigub kiirustavate sammudega, siis lüheneb sammude lennufaas. Kiirustamine takistab impulsi teket ning lükkab hobuse tasakaalu esiotsale.

• Impulsi heaks mõõdupuuks on selge vahe demonstreerimine tööallüüride ja keskmiste allüüride vahel.

5. Otsesus

Hobune on otse, kui ees- ja tagajalg liiguvad ühes jäljes. Otsesus on vajalik koormuse ühtlaseks

jaotumiseks mõlemale kehapoolele. Otsesuse all mõistetaks ka seda, et hobune on mõlemale

ratsmele võrdselt järelandlik.

Enamusel hobustest on sünnipäraselt kõver kehahoiak. Nagu vasaku- ja paremakäelisus inimestel,

tuleneb hobuse kõverus peaajust. Kõverust soodustab ka see, kui hobuse eesots on tagaotsast

kitsam.

Loomulik kõverus väljendub selles, et enamik hobuseid on ühele poole sõites pehmemad ja teisele

poole jäigemad. Sel juhul on tavaliselt hobusel ka üks tagajalgadest nõrgem, nimelt see mis jääb nn.

pehmemale poolele.

Näide: Hobuse lakk on paremal pool kaela, see tähendab, et parem hobuse pool on nõrgem,

vasaktugevam. Lakk on paremal sellepärast, et kaela vasaku poole lihased on rohkem arenenenud ja

need lükkavad laka sinnapoole, kus on lihaste surve väiksem.

Segaduses ratsanik üritab saada tugevamat kontakti vasakult poolt pehmemaks energiliselt töötades

vasaku käega. See tegevus ei anna positiivset tulemust ja tekitab vastuhakku ning arendab veelgi

rohkem lihaseid tugevamalt poolelt.

Milleks on otsesus vajalik?

• Et hobune kasutaks oma mõlemat keha poolt võrdselt, seeläbi väheneb risk lonkeprobleemideks.

• Et hobuse tagaosast tulev tõukejõud oleks optimeeritud

• Et hobune püsiks juhtimisvõttes (kahe sääre ja kahe ratsme vahel) Otsesus on koondamise eeltingimus, mispuhul tagatakse koormuse ühtlane jaotus mõlemale

tagajalale. Hobuse otsesuse arendamine on pidev töö.

Ratsanik ei tohi keskenduda üksnes jäigema külje painutamisele, vaid tuleb saada korralikult kontakti

võtma n.-ö. pehmema suupoolega, kuna ta ei saa järgi anda ühelt poolt, kui teda teiselt poolt midagi

ei toeta.

Otsesuse saavutamiseks on hea ka õlg-ees harjutus – selleks tuleb hobuse õlg ja esiots viia veidi rajalt

sisse, tähtis on säilitada kontakt välimise ratsmega ning sisemist ratset mitte tirima jääda.

6. Koondatus

Vabalt karjamaal liikudes langeb suurem osa hobuse keharaskusest eesjalgadele. Ratsaniku lisamine

häirib oluliselt hobuse loomulikku tasakaalu. Et hobusel oleks võimalik sooritada ratsaniku all

erinevaid harjutusi, peavad tagajalad rohkem koormust üle võtma.

Koondamise eesmärk ongi hobuse raskuskeset tahapoole nihutada.

• Hobuse aktiivsed tagajalad astuvad kaugemale keha alla, tagajalad võtavad puusa- ja põlveliigeste suurema painde tõttu endale rohkem koormust.

• Hobuse tagaosa peab olema langetatud ja selg tõstetud, liikumise vabadus õlast suureneb.

• Sammud muutuvad lühemaks ja kõrgemaks, ilma et väheneks energia ja aktiivsus.

• Paraneb impulss, mistõttu liikumine muutub väljendusrikkamaks ja kadentseeritumaks.



• Kõrvalseisjale näib, et koondatud hobune justkui liiguks kallakul, suunaga ülespoole (ülesmäge suundumus).

• Tähtis on hobuse otsesus

• Hobuse kael on sundimatult tõstetud ja moodustab harmoonilise kaare turjast kuklani, mis on kõrgeimaks punktiks ning pea asub veidi vertikaalis või veidi sellest eespool.

• Koondatus aitab hobust paremini kontrollida, lisab hobusele kergust ja muudab temaga sõitmine meeldivamaks.

• Hobune on oma taseme jaoks piisavalt koondatud, kui ta suudab vastava taseme skeemis nõutavad harjutused läbida vaevatult.

Millal ja kuidas koondatust saavutada?

• Kõik treeningskaala eelnevad astmed peavad olema läbitud

• Hobune peab süstemaatilise treeningu abil olema saanud nii tugevaks, just seljast, et suudab end koondada

• Üleminekud, poolpeatused

• Koondavad harjutused (Õlad sees, traavers, küljendused jne)

JÄRELANDLIKKUS LÄBI SELJA on süstemaatilise gümnastilise treeningu otsene eesmärk.

Hobune peab ratsaniku edasiajavatele mõjutustele kõhklusteta reageerima, s.o. tagajalgu aktiivselt

enda alla tuues edasi liikuma. Samas peab ta vastu võtma reguleerivad ratsmemõjutused

lõdvestunud alalõua, kukla, kaela ja selja kaudu, ehk töötama “läbi keha” ilma jäigastava pingeta.

Täielikult juhtimisvõtetele järelandlik hobune võimaldab ratsanikul kasutada peaaegu nähtamatuid

märguandeid.

Koos järelandlikkuse arenguga peaks järjest parenema ka hobuse tasakaal.

Hobune, kes end kõigis kolmes allüüris igal ajal koondada laseb, on saavutanud järelandlikkuse

kõrgeima astme.

Treenigprotsessi kolm faasi

1. Harjumisfaas > RÜTM-LÕDVESTATUS-KONTAKT

Treeningskaala 3 esimest astet kuuluvad harjumisfaasi – see on esmajärguline nii noore hobuse

väljaõppe alguses kui ka mistahes treeningtunni soojendus- ja lõdvestusfaasis. Hobune peab leidma

oma tasakaalu ratsaniku all, teda julgustatakse lõdvestuma, leidma oma loomulik liikumine ja otsima

ratsme kaudu ratsanikuga kontakti ehk minema ratsmesse.

Abivahenditeks on:

• Üleminekud

• Lõdvestusharjutused, k.a. ratsmele “järele” sirutamine, sääre eest astumine jne.

• Asjatundlik kordetamine

• Kavaletitöö (hüppevõimlemine)

• Sõit maastikul

Lõdvestatuse saavutamine on algväljaõppe keskne ülesanne, mida kunagi ei tohi alahinnata.

Kõigepealt tuleks tagada hobuse rahulolu ja sisemine pingevabadus. Koos seesmise lõdvestatusega

saavutatakse suhteliselt kiiresti ka väline lõdvestatus.



Lõdvestavad harjutused tagavad nii lihaste, kõõluste ja liigeste soojenemise kui ka seljategevuse

parendamise. Samal ajal hakkab hobune aktiivselt keha alla astuma, sirutab end ratsme suunas ja

hakkab kontakti usaldama.

Kontakt peaks noore hobusega harjumisfaasis töötamisel olema kerge, põhieesmärk on õpetada

hobust ratset aktsepteerima ning ise kontakti otsima. Hobuse poolt kontakti leidmise koht asub algul

suhteliselt madalal: hobuse suu võib olla ligikaudu õlaliigese kõrgusel. Sellises hoiakus on hobuse

kaela- ja seljalihastiku soovitud sirutamine ja pingest vabastamine kõige lihtsam.

Ka takistus- ja maastikusõidul on õige rütm ja lõdvestatus eriti olulised. Ainult hea rütmiga galopis

liikuv hobune on tasakaalus ja suudab ühtlases tempos takistusi ületada. Lõdvestatuse olemasolu

tagab koostöövalmiduse ja töövõime ning võimaldab hobusel kaela- ja seljakumerdusega hüpata.

Lõdvestunud hüppehobune võib ratsaniku vea korral või rasketes olukordades ise ennast aidata, ilma

seejuures liikumisdünaamikat kaotamata. Pinges hobune on ebakindel, hüppab “ilma seljata” ja võib

hüppamisest isegi keelduda.

Kui väljaõppes tekivad probleemid, siis tuleb lõdvestavate põhiharjutuste juurde tagasi pöörduda.

Vead võivad esile kerkida mitmetel põhjustel, kuid sageli tuleneb puudulik lõdvestatus ratsaniku

tegevusest. See väljendub mitmel viisil, näiteks jäik selg, tagajalgade vähene aktiivsus, puudulik

suutegevus, keeleprobleemid, rütmivead, kõverus.

2. Tõukejõu arendamise faas > LÕDVESTATUS-KONTAKT-IMPULSS-OTSESUS

Tõukejõu arendamine tähendab hobuse tagumise otsa aktiivsuse tõstmist nii, et tagajalad liiguvad

ettepoole, rohkem raskuskeskme alla. See on hobuse kandejõu hilisema arendamise eeldus.

Kontakt on selles faasis olulisem ning seisneb hobuse liikumises suulise/ratsme suunas, olenemata

tema allüürist, tempost ja kaelaasendist. Alles suurema tõukejõu mõjul on hobune võimeline ja

valmis oma kaela kumerdama ja kuklast järele andma kuni ninajoone lähenemiseni vertikaalile.

Ratsanik, kes ilma nende eeltingimuste täitmiseta kuklast järeleandmist kätejõuga saavutada püüab,

blokeerib oma hobuse selja ja tagajalgade aktiivsuse.

Impulsi arendamine toimub sagedaste üleminekutega allüüride sees ja erinevate allüüride vahel.

Üleminekud tuleks teha tundlike poolpeatustega, nii et ratsanik ei blokeeriks hobust ratsmega ning

hobusel oleks võimalik astuda tagumiste jalgadega kaugemale oma raskuskeskme alla.

Impulssi ei tohi segi ajada hobuse loomulike allüüride vabaduse ja ilmekusega (näiteks maa-haaravad

sammud traavis). Hea impulsiga liikuval hobusel on traavis ja galopis selgesti eristatav õhufaas.

Õhufaasi ei tohi ka liialdada, see võib kaasa tuua hõljuva traavi pinges selja ning kangete

tagajalgadega. Järelikult on impulss vaoshoitud energia, mis on tekitatud tagajalgade aktiivses töös.

Kui tagajalg tõuseb maast, siis peaks kannaliiges kõigepealt liikuma pigem ette kui üles aga mitte

mingil juhul tahapoole.

Kontakt ja impulss ei puuduta mitte ainult koolisõidualast tööd, vaid võimaldavad ka hüppamisel ja

maastikusõidul hobust, tema tempot ja pöördeid kindlamalt ja harmoonilisemalt kontrollida. Impulsi

tõttu on hobuse tagaosa aktiivsem, mispuhul jalgade energilise tõuke tõttu on galopp

maadhaaravam. Impulsiga liikuv hobune võtab ratsaniku edasiajavaid mõjutusi õigel kujul omaks, ei

kiirusta ning laseb energia endast läbi, suunaga tagant ettepoole.

Ka hüppamise ja maastikusõidu seisukohalt on tõukejõu arendamisel suur tähtsus. Pidev ja elastne

kontakt on vajalik hobuse kontrollimiseks eriti pööretel ja kahe takistuse vahel. Ratsaniku edasiajava

mõjutuse kaudu peavad hobuse tagajalad oma raskuskeskme alla suunduma, alles sellest tulenevalt



saab tekkida maadhaarav galopp, mis kindlustab hobusele suurema tõukejõu ja seega ka parema

hüppevõime.

Impulsi arendamisel ja parendamisel on võrdsel määral oluline tähtsus nii tõukejõu kui ka kandejõu

arengufaasis. Impulsi olemasolu on hobuse otsesuse ja koondatuse üks põhieeldusi.

3. Kandejõu arendamise faas > IMPULSS-OTSESUS-KOONDATUS

Sellesse faasi jõudmiseks peaks rütm, lõdvestatus ja kontakt olema saavutatud ja kinnistunud.

Impulsi ja otsesuse arendamine on vältimatuks eelduseks koondatusele ja järelandlikkusele.

See nõue väljendub ilmekalt Steinbrechti ütluses: “Sõida hobust edasi ja hoia teda otse”.

Lihtsalt öeldes, tuleb hobust sõita rahulikult, otse ja edasi.

Tuleb õpetada hobusel liikuma lühikeste sammudega, et ta suudaks tagumise otsa kere alla tuua,

kust ta saab väljatõugata ilma suure pingutuseta.

Koondatus saavutatakse ainult õige ja süstemaatilise väljaõppe kannatliku ja sihipärase tööga.

Tõukejõud muudetakse kandmisjõuks, hobune ei liigu mitte ainult edasi, vaid edasi-üles. Selle

tulemusena saavutatakse suurem kandevõime.

Kõik harjutused, mis on suunatud tagajalgade parema kandevõime arendamisele, on koondavad

harjutused. Eelkõige kuuluvad nende hulka korrektselt sooritatud poolpeatamised ja täispeatused,

samuti on koondavate harjutuste hulgas õlad sees, travers, küljendused, tööpiruetid jne. Pärast

koondavat tööd ikka jälle elavalt edasi sõita, säilitades allüüride puhtuse ja hobuse tahte edasi

liikuda.

Koondatud allüürist pikendusse suundumisel võetakse üleminekul kaasa tagajalgade aktiivsus,

ülesmäge suundumus ning enesekandmine. Tagasi koondallüürile tulekul kasutatakse ära

pikendusega kaasnenud impulssi ning kadentsi.

Hobuse otsesus, koondatus ja järelandlikkus on vajalik ka raskema taseme takistus- ja

maastikusõidul. Ainult nii on ratsanikul võimalik välja sõita täpseid pöördeid, igas olukorras tempot

kontrollida, s.o. kiirust suurendada või vähendada ning tagada nii hüppe- kui ka kolmevõistlushobuse

jalgade ühtlane koormamine.

Treeningtöös on oluline:

• Treeningskaala järgimine

• Süstemaatilisus, loogilisus ja järjepidevus

• Lihtsamalt keerulisemale

• Arvesse tuleb võtta hobuse ja ratsaniku individuaalseid omadusi ja eeldusi

• Treener peab olema suuteline ära nägema, kas hobune on VALMIS selleks, mida talt nõutakse ja

ka üldse - milleks antud hobune on võimeline

• Treeningu mitmekülgsus

• Ära unusta hobust kiita!

Treeningtunni 3-faasiline ülesehitus

• Samm min 10 min. Järgneb soojendusfaas (lõdvestamine).

• Tööfaas. Töö peab olema vahelduv. Koondavad ja lõdvestavad harjutused.

• Treening lõpeb lõdvestamise ja venitamisega. Mahajalutamine.



Abivahendid

• Stekk on sääre pikendus, seda tuleb hoida õiges kohas - sääre taga. Kui pikka koolisõidustekki

kasutatakse põhiliselt hobuse tagaosale, siis hobune võib tagumist otsa alla viimise asemel

kõrgemale tõstma hakata. Reaktsiooni saavutamiseks peaks piisama sellest, et hobust stekiga

puudutada.

• Kannused on abivahend ratsanikule, kes oskab oma jalgu koordineerida.

• Kangvaljastust kasutatakse hobusel alles siis, kui ta suudab juba ennast ise kanda s.t. hobune on

süstemaatilise treeninguga läbinud treeningskaala kõik astmed. Kangsuulisest on pigem kahju kui

kasu, kui hobune ennast veel ei kanna. Noorel hobusele tuleks kangi tutvustades seda väga

ettevaatlikult kasutada, et hobune usaldaks ratsaniku kätt ja julgeks ka kangvaljastusega kontakti

otsida. Ratsanik peab enne kangvaljastuse kasutamist olema teadlik selle valjastuse eripärast ja

kangi toimemehhanismist.

Täna on 6-aastaste hobuste rahvusvahelised skeemides kohustuslik trenselvaljastus.

• Hääl on koolisõidus võistlustel keelatud, kuid treeningus väga tänuväärt abivahend – ärge

unustage hobust kiitmast!

Järgmisi abivahendeid võivad kasutada ainult ratsanikud, kes on tuttavad abivahendite

toimemehhanismi ning nende õige reguleerimisega:

• Kummid (Halsverlängerer) aitavad hobusel joosta ümaramalt ja annavad ratsanikule parema

võimaluse leida enda tasakaal.

• Kordel võib kasutada ka külgratsmeid või kolmnurkratsmeid

• Libisev ratse – nii nagu kõige muu puhul hobustega, ei ole oluline mida sa teed (ja mida

kasutad), vaid kuidas seda tehakse.

VÕISTLUSTASEMED

Käesolevas õppemoodulis käsitleme L ja M taset.

L tase

on mõeldud nendele sportlastele ja hobustele, kes on juba omandanud A-klassi põhialused ning

omavad juba teatud kogemust võistlustel. Sisaldab FEI ponide, FEI laste ja FEI 5- aastaste hobuste

skeeme.

L klassi skeemid on alates 2009. aastast Eestis jagatud kergemateks ehk Lkergem (LK) ja raskemateks ehk

Lraskem (LR) skeemideks. L-skeeme sõidetakse trenselvaljastusega

L kergemates skeemides on erinevaid harjutusi, mis demonbstreerivad ratsaniku oskust kasutada

juhtimisvõtteid erinevatel allüüridel. Hobune peab olema juhtimisvõtetes, kuid koondallüüre veel ei

nõuta.

Kasutatavad harjutused

Sammus: vaba samm järelantud ratsmega, keskmine samm

Traavis: töötraav, keskmine traav, voldid 10m, serpentiinid, sääre eest astumine, jne.

Galopis: töögalopp, keskmine galopp, kontragalopp, ratsme pikaks andmine ja ratsme ette andmine,

jalavahetused läbi traavi, serpentiinid, samm-galopp ja galopp-samm üleminekud.



L raskemates skeemides on nõutud juba teatud hobuse koondatus, kuna kasutatakse elemente,

mida tuleb sooritada koondallüüridel.

Kasutatavad harjutused

Sammus: koond-, keskmine- ja pikendatud samm, pööre tagaotsal, poolpiruetid, taandamine;

Traavis: töö-, koond-, keskmine traav, õlad sees, voldid kuni 8m, küljendamine.

Galopis: töö-, koond-, keskmine galopp, voldid kuni 10m, kontragalopp, jalavahetus läbi sammu,

taandamine

M tase

on mõeldud nendele sportlastele, kes on otsustanud oma sportlaskarjääri jätkata koolisõidus.

Sisaldab FEI juunioride ja FEI 6 aastaste hobuste skeeme. M-skeemides võib kasutada nii trensel- kui

kangvaljastust

Kasutatavad harjutused:

Sammus: koond-, keskmine- ja pikendatud samm, pöörded tagaotsal, poolpiruetid, taandamine

Traavis: koond-, keskmine- ja pikendatud traav, õlad sees, küljendused, voldid kuni 8m.

Galopis: koond-, keskmine- ja pikendatud galopp, küljendused, üksikud jalavahetused õhus, voldid

kuni 10m, kontragalopp

L ja M tasemel nõutavate harjutuste kirjeldused leiate ERL Koolisõidumäärustkust.

Osalemine võistlustel

Nii nagu takistussõidu- või kolmevõistlushobuse puhul on hea mõte koostada aastaks/hooajaks

individuaalne võistluskalender, kuhu märkida võistlused ja treening- ning puhke- ja

taastumisperioodid.

ERL võistluskalendri leiate Ratsanetist.

Riietus ja varustus

Koolisõiduks sobiva ja lubatud riietuse ja varustuse (sadul, valjastus, suulised) leiate ERL

Koolisõidumäärustikust.

Tähtis teada:

• Hobusega ei tohiks minna sõitma skeemi, milleks ta pole veel valmis, s.t. hobune peab olema

täielikult suuteline sooritama kõiki antud skeemi elemente.

• Tavaliselt on enesekindluse, vilumuse, positiivse võistluskogemuse saamiseks hea mõte osaleda

võistlusklassis, mis on aste madalam kui tase, millel võistluspaar kodus treenib.

• Võistluste tihedus ja osalevate klasside arv peab olema hoolega läbi mõeldud ja vastama hobuse

valmidusele, vormile ja isikuomadustele. Mõni hobune võib võistelda mitmel järjestikusel

nädalavahetustel ja tulemused aina paranevad. Sellegipoolest vajavad ka need hobused

puhkepausi. Teised hobused jälle saavutavad paremaid tulemusi, kui nendega päris iga nädal ei

stardita. Treener ja ratsanik peavad suutma leida parima variandi konkreetsele hobusele.

• Ratsanik peab alustama sissejuhatuseks kergemast skeemist, et nii ratsanik kui hobune

saavutaksid eneseusalduse ja kindlustamaks, et hobune töötab lõdvestatult.



• Võistluste ajal – kas hobune jäetakse võistluspaika tallidesse või viiakse koju, peab treener

mõtlema, kuidas kinni pidada hobuse söötmise ja jootmise režiimist.

• Ei tohiks olla vajalik üle korrata, et hobuse eest tuleb võistluste ajal väga hästi hoolitseda. Hobuse

olemine võistlustel tuleb teha nii meeldivaks kui võimalik.

• Võistluse võib lugeda kordaläinuks ka siis, kui ei tuldud auhinnalisele kohale. Kui hobune vastas

püüdlikult ratsaniku juhtimisvõtetele ja sooritas kõik nõutud harjutused vastavalt oma

treeningtasemele, peaks ratsanik olema rahul.

Skeemiks ettevalmistamine

• Ratsanik peab endale hoolikalt selgeks tegema antud skeemi nõudmised.

• Skeem peab olema täielikult peas. Hea moodus skeemi õppimiseks on skeemi korduvalt ja

üksikasjadeni ettekujutuses läbi sõitmine (vaimne treening)

• Ratsanik peaks eelnevalt valima ka skeemi sõitmise taktika. See sõltub hobusest,

treeningtasemest ja eesmärgist, mis ratsanik endale püstitab. Võistlusväljakule ilma selge

tegevusplaanita sõitmine tekitab ebakindlust nii ratsanikus kui hobuses.

• Kindel plaan peab olema ka soojenduseks. Soojenduse plaan ja selle sisu sõltuvad eelkõige

hobusest aga ka eesmärgist ja kestusest.

• Soojenduseks tuleb alati piisavalt aega varuda. Arvestada tuleb pika ratsmega sammu käimise,

lõdvestava töö, puhkepauside ning ja varustuse ja ratsaniku riietuse korrastamisega.

• Liiga lühike soojendusaeg võib viia probleemideni, mida pole enam võimalik lahendada.

• Üksikute harjutuste sooritamisel enne starti on oma väärtus, kuna hobune teab siis, mida temalt

oodatakse, mitte teda ei „üllatata” võistlusväljakul. Siiski ei ole võistlussoojendus koht

treenimiseks – kui ei ole suudetud midagi korrektselt õppida kodus, ei õnnestu see ka

soojendusväljakul. Soojenduse ajal antakse harjutustele üksnes viimane lihv.

• Kui tekib probleeme või isegi vastuhakku – nt. ebaregulaarsed või kiirustavad allüürid, kuklajäikus

või vead harjutustel, peaks ratsanik need lahendama rahulikult ja läbimõeldult. Seejuures peab ta

olema otsusekindel kuid juhtimisvõtted ei tohi muutuda närviliseks ega tooreks.

Oluline on, et hobusel seostuks võistlemine üksnes positiivsete kogemustega.

Skeemi sõitmine

• Sõida oma hobust, mitte skeemi!

• Ratsanik peaks olema planeerinud ja läbi viinud oma ettevalmistused ja soojenduse nii, et kui

eelmine võistleja lõpetab, on ta valmis minema võistlusväljakule, olles sealjuures rahulik ja

keskendunud.

• Ümber võistlusaia sõitmine tutvustab eelkõige hobusele väljakut, ümbritsevat ja mõnikord ka

erinevat pinnast. Samal ajal saab ratsanik kindlustada, et hobune on sääre ees. Tuleb leida oma

„sõidurütm”.

• Ratsanik peab sõitma samamoodi nagu koduses treeningus.

• Ei tohi unustada, et hobune toimib “tagant ettepoole”.

• Iga harjutus tuleb ette valmistada poolpeatustega.

• Nurgad on võistleja sõbrad!

• Impulss, enesekandmine ja väljendusrikkus tuleb säilitada kogu skeemi jooksul.



• Kui midagi ebaõnnestub, ei tohi ratsanik lasta sel oma tähelepanu hajutada, ta peab jätkama

sõitmist ja keskenduma täielikult sellele, mis ees on. Ühe vea pärast ei tohi järgmisi harjutusi ära

rikkuda.

• Ratsanik oma hobuse hoidma sääre ees kogu skeemi vältel, nii nagu treeninguski. Eriti just

noored ratsanikud kalduvad keskenduma „ilusalt istumisele” ja on seetõttu liiga passiivsed.

Peale skeemi

• Peale lõputervitust peaks võistluspaar lahkuma võistlusväljakult sammus pika ratsmega.

• Juhul, kui hobune läks skeemi ajal väga pingesse, võiks teda veel soojendusväljakul enne

mahajalutamist veidi kergendatud traavis pika ratsmega lõdvestada.

• Hobust tuleb jalutada, kuni ta hingab jälle rahulikult ja ei higista enam.

• Seejärel tuleb hoolitseda hobuste kõikide vajaduste eest. Hoolas tähelepanu hobuse heaolu

suhtes aitab kaasa sellele, et hobusel ei tekiks võistluste suhtes mingit vastumeelsust, vaid

vastupidi – võistlemine oleks hobusele meeldiv.

• Ratsanikule tuleb kasuks pärast võistlust vaadata enda sooritust videolt ning analüüsida

treeneriga, mis olid hästi ning mida võiks veel parandada.

• Veelkord tuleks endale meelde tuletada, et ratsutamine on nauding ☺

Kasutatud kirjandus

Deutsche Reiterliche Vereinigung e.V. (FN)“Juhised ratsa – ja rakendispordiks” I Köide “Ratsaniku ja

hobuse põhiväljaõpe”

Wilhelm Müseler “Ratsutamisõpetus” Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts 2007

Kyra Kyrklund, Jytte Lemkow „Kyra ja ratsastuksen taito“ WSOY 2004

Dr. Gerd Heuschmann „Tug of War: Classical versus „Modern” Dressage” Trafalgar Square Books

2007

German National Equestrian Federation „Advanced Techniques of Dressage” translated by Christina

Belton, Kenilworth Press 2003

Dressage Handbook, Guidlines for Judging, FEI 2007

Britta Schöffmann, “Dressage School“, Trafalgar Square Books 2

http://www.britta-schoeffmann.de/

Eesti Ratsaspordi Liit www.ratsaliit.ee (koolisõidu skeemid, määrustik)

www.hippocampus-nl.com

Jane Kidd “Ratsastuse Alused” 2003

Barbara Burkhardt “Dressage from A to X” 1999

http://www.britta-schoeffmann.de/


http://www.hippocampus-nl.com/

Ratsutamise treeningtunni alused takistussõidus

Riina Pill, 2016 61


Ratsutamisoskuse hindamine

Enne hüppetunni alustamist veenduge ratsaniku valmiduses. Instruktsioone soovivate ratsanike tase varieerub täielikest algajatest kogenud võistlejateni. Kui viimastega te vaevalt oma treenerikarjääri alguses kokku puutute, siis esimestega tuleb teil peaaegu kindlasti kokku puutuda, samuti ka ratsutajatega, kes on teie oskustega umbes samal tasemel. Oleks kasulik omada plaani uute ratsanike hindamiseks ( või isegi juba tuntud ratsanike ümberhindamiseks). Hüppamise, nagu ka ratsastamise puhul on tähtis: tasakaalus rütm, edasiajav ratsutamine, rahu, sihikindlus ja ratsaniku istak.

Üldised märkused

• Õppetund peab olema nauditav kõigi osapoolte jaoks: teile endale, õpilastele ja hobustele.

• Harjutused peaksid vastama hobuse ja ratsaniku üldise valmiduse ja treenituse astmele.

• Laske ratsanikel iga harjutust sooritada piisavalt kaua, et nad suudaksid sellest maksimaalse kasu välja pigistada.

• Algajate grupi puhul laske alati grupil seisma jääda ja kontrolige sadulavööd ja jalused ise üle. Natuke rohkem edasijõudnud grupi võib jätta sammu käima. Ja lasta ratsanikel sadulavööd ja jalused ise üle kontrollida

• Ärga laske korraga hüpata rohkem kui vaid ühel ratsanikul

• Takistust tuleb alati hüpata keskelt

• Hobune ega ratsanik ei saa enam mõjutada "lendu" sellest hetkest , kui hobuse tagajalad on maapinnalt tõusnud

• Pööre enne hüpet on sama tähtis kui ülejäänud harjutus

Kavaletid (maalatid)

• Harjutused kavalettidel on ettevalmistus hüppamiseks. See on suurepärane treenimisvõimalus nii ratsanikule kui ka hobusele.

• Kavaletid on 2,5–3,5 m pikkused latid, mis toetuvad kummastki otsast 40 cm kõrgustele X-kujulistele tugedele. Kui tugede asendit muuta, saab lati asetada madalale (peaaegu maapinnale), keskmisele kõrgusele (u 25 cm) ja kõrgele (u 40 cm).

Muudetava kõrgusega kavalettide vahed: - sammul u 0,8 m - traavis u 1,3 m - galopis u 3 m

• Kõigepealt sõidetakse sammu, siis traavi üle ühe või mitme üksteise järel asuva kavaleti.

• Ratsanik on poolistakus ja avaldab hobuse seljale vähest koormust.

• Põhitempo on enne kavalette, hüppel ja pärast kavalette sama.

• Ratsaniku käsi annab lattide kohal nii palju järele, et hobune saaks kaela piisaval määral ette ja taha sirutada.


Riina Pill, 2016

62

Traavilatid

Eesmärgid: • Vältimatult vajalik enne seda, kui õpetatakse ratsanikku või noort hobust hüppama

• Parandab hobuse atleetilisi võimeid

• Aitab sobitada hobuse rütmi takistusega

• Aitab viia hobuse õigele kohale enne takistust

Üldiselt (Ohutuse huvides) peab alati olema vähemalt 3 (kolm) latti

Ettevalmistused • Pange traavilatid E tähe lähedale, kuid vähemalt 2

m seinast eemale, et teised ratsanikud saaksid lattidest mööda sõita, kui nende ees sõitjatest keegi on latid paigalt nihutanud

• Kontrollige distantsi lattide vahel

• Kontrollige, et latid on paralleelsed

• Kontrollige, et ratsanikud oleksid oma jalused lühemaks pannud

• Tuletage ratsanikele meelde juhtimisvõtteid, kui vaja

• Seiske kõrvale rajalt, ning lattide pealesõidu-mahasõidu teelt

• Andke suuline käsklus

Traavilattide sõitmine • Pööre enne traavilatte on sama tähtis kui

ülejäänud harjutus

• Rütm ja impulss peavad terve harjutuse jooksul jääma samaks

• Hobune võib proovida peale viimase lati ületamist viivitamatult teiste juurde minna

• Joonis maalattide sõiduteest ja grupi asukohast harjutuse sooritamise ajal

Kuidas õpetada

• Peatage grupp vt. joonis ( seal seisavad keskel)

• Kontrollige sadulavööd

• Kontrollige jaluseid

• Selgitage lühemate jaluste tähtsust

• Käige sõidetav tee ise läbi, selgitage samal ajal juhtimisvõtteid ja ratsaniku asendit

• Kui tegu on algajate grupiga, laske siis kui üks ratsanik harjutust sooritab ohutuse huvides kõikidel teistel paigal seista

• Kontrollige üle ja pange tagasi need latid, mida on nihutatud

• Kui ratsanik tunneb end piisavalt kindlalt, võib kõrgele seatud kavalette ületada ka rahulikus galopis, esmalt ühekaupa ja seejärel järjestikku. Kui ratsanik säilitab ka siis nõtke ja tasakaalustatud poolistaku, võib alustada kõrgemate takistuste ületamist.


Riina Pill, 2016 63

Joonis maalattide ületamise erinevate võimaluste kohta. A. Aseta paar latti maneezi laiali ja sõida sujuvate

pöörete ning voltide käigus neist üle. B. Lisa latte, et saaks teha ka järsemaid pöördeid.

Mõned näited roheliste joonte näol. C. Pane mõõtmata distantsile latte. Näited

joontega. Nooltega on näidatud sobiv rada. Ära sõida kogu aeg sama rada, sest hobune võib hakata pöördeid ette arvama ja harjutusest tüdinema.

Üksikutele madalatele takistustele (võimaluse korral etteasetatud latiga) lähenetakse traavi sõites. Vahemaa latist takistuseni on 2–2,2 m, et algajal ratsanikul oleks lihtsam leida hüppeks sobiv äratõukekoht ja et ta saaks keskenduda istakule.

Selles väljaõppefaasis tuleks jälgida järgmist: • takistuste kõrgus peaks vastama ratsaniku

väljaõppetasemele ja olema selline, et ratsanik julgeks neid ületada;

• takistustel peaksid olema turvakobad;

• takistused tuleks läbida otse ja keskelt;

• ratsutada tuleb ühtlases tempos;

• harjutada tuleb hobuse enesekontrolli pärast takistust.

Jäta meelde! Ratsanik saab hobuse liikumisega enne hüpet, selle ajal ja järel kaasa minna vaid sel juhul, kui ta on õiges poolistakus.

Takistuste rida Pärast mõningaid harjutustunde võib alustada hüpete sooritamist. Etteasetatud traavilatiga üksiktõkkest arendatakse aegamööda välja takistuste rida: üksteise järel lisatakse takistusele sobiva vahemaa tagant kaks, hiljem kolm või enam madalat takistust. Takistuste rida suurendab hobuse usaldust ja parandab nii ratsaniku kui hobuse rütmitunnetust. Edasise väljaõppe jooksul saab erinevate vahemaade, erinevate mõõtmetega takistuste ja variatsioonidega luua õpetlikke ja vaheldusrikkaid takistuste ridu. Seejuures on sisse-välja hüppamine (peneroll) edasine harjutus, mis suurendab ratsaniku tunnetust ja tasakaalu. Harjutust võib teha ka ühe takistuste rea raames.


Riina Pill, 2016

64

Joonis takistuste rea kohta. A. Alusta kahe ristiga ühe sammu

vahega (5,5-5,8m), seejärel lisa kolmas ja neljas.

B. Muuda kaks viimast risti lattaedadeks ühe sammu vahega (6,1-6,4m)

C. Tee kolmas tõke okseriks ja lisa lattaed neljandaks ühe sammu vahega (6,4-7m)

Joonis 2 takistuste rea kohta A. Alusta kahe ristiga, et hobused

hüppaksid otse. Algajad peaksid lähenema traavis, kogenumad võivad läheneda galopis. Vahed 5,5m + 5,5m + 6,4m.

B. Tee teine rist lattaiaks ja seejärel kolmas tõke okseriks. Vahed 5,5m + 6-6,4m + 6,4-7m.

C. Asenda kolmas tõke lattaiaga (nn.“põrkekas“, lühike vahe 3,4m). Vahed 5,5m + 6-6,5m + 3,4m + 6,4-7m.

Üksikud takistused Kui takistuste rea läbimine sujub kindlalt, võib alustada üksikute takistuste ületamist galopis. Takistused peavad olema püstitatud reeglitekohaselt ja kutsuvalt ning nad peavad olema asetatud turvakobadele.

• Eelharjutusena ületatakse üksikud etteasetatud lattidega takistused traavis. Seejärel asetatakse u 6 m enne takistust üks keskmise kõrgusega ja üks kõrgele asetatud kavalett (lähtutakse hobuse suurusest ja tema galopisammust), et leida sobiv äratõukekoht galopis.

• Takistusele lähenetakse ühtlases tempos. Hobuse liiga tugev kannustamine enne hüpet või liiga tugev tagasihoidmine on vead ning segavad sujuvat, ühtlasest põhitempost lähtuvat hüpet.

• Kõigi harjutuste puhul peab silmas pidama, et ratsanik hoiab hobust juhtimisvõtetes ning ratsutab ka pärast hüpet edasi otse või mööda etteantud joont. Harjutused, mis sooritatakse pärast takistust ning mis edendavad hobuse järeleandlikkust ja seega ka ratsaniku osavust, on nt varem kindlaks määratud pöörded ja üleminekud.


Riina Pill, 2016 65

Oluline pole mitte hüppetrenni jooksul sooritatud hüpete arv, vaid ettevalmistus ja hoolikalt läbimõeldud nõuded.

Süsteemid ja takistuste read Kahe, kolme vôi enama takistusega süsteemid tähendavad kahest vôi enamast takistusest koosnevat takistuste gruppi, kus takistuste vahed on min. 7 m ja max. 12 m (v.a. jahitakistussôitudes või kiirus- ja juhtimisparkuurides, mis viiakse läbi tabel C järgi, ja statsionaarsetel kinnistel takistustel, kus vahe vôib olla alla 7 m ) ja nende ületamiseks tuleb teha kaks vôi rohkem hüpet. Distants takistuste vahel môôdetakse maandumispoolse takistuse alusest kuni järgmise - äratôukepoolse takistuse aluseni. Süsteemides tuleb takistused hüpata üksikult ja järjest ilma ühegi elemendi ümber "tiirutamata".

Allpool on antud erinevate juhtude jaoks vajalikud distantsid.

100cm 7.20-7.40 10.20-10.40 7.00-7.20 10.10-10.30

90cm 7.10 10.10 7.00 10.10

80cm 7.00 10.00 6.90 10.00

60cm 6.40 9.50 6.30 9.40

100cm 7.20-7.30 10.20-10.40 Ei soovita Ei soovita

90cm 7.20 10.20 Ei soovita Ei soovita



Ratsanik peab teadma, et teatud tingimustel võivad süsteemid (ja takistusrajad) näida kitsamad või laiemad:

• välistingimustes galopivad hobused hoogsamalt ja maadhaaravamalt kui sisemaneežis;

• kui süsteem on seatud väljapääsu või talli suunas, siis galopib enamik hobustest maadhaaravamalt kui vastassuunas;

• tugeval, elastsel pinnasel galopivad hobused maadhaaravamalt kui pehme pinnase puhul, kus eriti lahtisel liival liigub hobune galopisammuga vähem edasi;

• välistingimustes tuleb arvestada maastiku kaldega: mäest üles ei ratsuta hobused nii maadhaaravalt kui mäest alla;

• äratõuke- ja maandumispunkt sõltuvad takistuse kõrgusest ning lennukaar takistuse tüübist.

Takistusrajal tuleb hobusel kahe takistuse vahel teha kolm, neli, viis või kuus galopisammu (fuleed). Takistuste vahele jäävat maad nimetatakse distantsiks.


Riina Pill, 2016

66

3 fuleed** 4 fuleed 5 fuleed

100 13,80 – 14,50 17,20 – 18,20 21 - 22

90 13,60 – 14,30 17 – 18 21 - 22

80 13,50 – 14,20 17 - 18 21 - 22

Algajad (60cm)* 12,80-13,10 15,90 – 16,10 19,00 – 19,20

** päris algajatega ei ole soovitav kasutada 3 sammulisi vahesid. * tegemist on nn grupihobustega kelle hüpe ja fulee ei lähe kokku väljakujunenud põhimõtetega. Kui tegemist on noore hobusega, siis tuleb kasutada igaljuhul hobuste jaoks mõeldud vahesid. Takistusrada võib olla nii sirge kui ka kaarjas. Väheste kogemustega ratsanikul on sirgjoont lihtsam läbida kui kõverjoont. Harjutada võib järgmisi variatsioone:

• korduv aeglustamine, et hobune teeks pärast esimest hüpet ühe galopisammu rohkem;

• tugevdatud edasiajamine, et hobune teeks pärast esimest hüpet ühe galopisammu vähem;

• suurema kaarega pöörete tegemine, et ühtlases tempos tehtavate galopisammude arv kasvaks;

• väiksema kaarega pöörete tegemine, et ühtlases tempos tehtavate galopisammude arv kahaneks.

Parkuur Kui eespool kirjeldatud hüppamise põhialused on omandatud, võib alustada parkuurilõikude harjutamist. Eriti sobivad eeskujuks standardnõuetega stiilivõistluste ülesanded. Sellistel kindlaksmääratud parkuuridel tuleb peale üksikute takistuste, kindlaksmääratud distantside ja süsteemidega takistusradade ületamise tegema pöördeid, suunamuutusi ja üleminekuid. Vahele pikitud kavaletiread, mis läbitakse traavi sõites, parandavad hobuse järeleandlikkust ning aitavad saavutada parkuuri läbimiseks vajaliku rahu ja kindluse. Et parkuur sujuvalt läbida, peab poolistakus ratsanik suutma kontrollida nii ennast kui ka hobust enne ja pärast hüpet, juhtimisvõtted peavad koos hästi toimima ja hobune peab olema järeleandlik.

• Käige parkuur ise läbi, kontrollige kõiki pöördeid, pealesõidu ja mahasõidu teid.

• Laske grupil hüpata takistusi üksikult, siis kombineerige nendest parkuur

• Takistusi ja nende osi hoitakse hüppevabadel päevadel väljaspool ratsa- või koolisõiduväljakut, kui neid just ei lähe tundides harjutamiseks vaja. Kui takistused jäävad erandkorras väljakule, tuleb nad hoolikalt väljaku keskele asetada.

Kokkuvõttes on ratsutamist ja hüppamist, nagu ka enamuses teisi füüsilisi tegevusalasid, võimalik hästi omandada ainult pidevalt harjutades. Harjutamine on sama oluline ratsanikule nagu järjepidev treening hobusele, olenemata kummagi tasemest. Ratsutamist ja hüppamist iseloomustab kõige ehedamalt vana mõttetera ”Harjutamine teeb meistriks”!

Kasutatud materjal:

1. Ratsutamise ja ratsastamise õpetus 1. osa

2. Ratsaniku ja hobuse põhiväljaõpe

3. FEI Takistussõidumäärustik

4. 101 jumping exercises for horse & rider (Linda L. Allen)

Ratsutamise treeningtunni alused kolmevõistluses

Siret Saks, Ants Sähka 67


Sissejuhatus

Kolmevõistluse visioon ja eesmärgid

W.Müseler on oma ratsaspordikirjanduse klassika hulka kuuluvas raamatus „Ratsasport“ öelnud

järgmist: “Ratsanik peab regulaarselt harjutama kolme asja: sõitu maneežis (väljakul), sõitu

maastikul ja hüppamist. Kes ühte neist alahindab või ühe neist päris hooletusse jätab, ei hakka

oma hobust kunagi täielikult valitsema“.

Eeltoodust saab järeldada seda, et täieliku ratsaspordi kui kunsti valdamiseks on vajalik ka

vähemal või suuremal määral tutvuda maastikusõiduga, millest omakorda võib kasvada huvi

krossi ning seejärel kolmevõistluse vastu. Juhul, kui nimetatud huvi ei teki, on maastikusõidu

kogemine ning selle kogemuse turvaliseks õpetamiseks vaja teada kõikidel treeneritel

kolmevõistluse treeningu põhialuseid.

Esimesena mainis kolmevõistlust kreeka ajaloolane Xenophon, kuid esimene tänapäevasele

kolmevõisltusele sarnanev võistlus peeti Prantsusmaal 1902. A . Esimest korda oli kolmevõistlus

olümpiamängude kavas 1912. a. Algselt osalesid kolmevõitluse võistlustel sõjaväelased.

Tänapäeval kujutab kolmevõistlus endast kõige keerulisemat kombineeritud ratsavõistlust.

Eduka kolmevõistluse läbimiseks on vajalik, et ratsanikul oleks märkimisväärne kogemus kõigist

kolmest (koolisõit, takistussõit ja kross) alast ning teadmised oma hobuse oskustest ning

võimetest. Ehk teisisõnu öeldes peab kolmevõistluse läbimiseks võistleja olema treeninud

jätkusuutlikult, progressiivselt ja teadlikult oma võistluspartnerit.

Kross kujutab endast kõige keerukamat võistlusala, mille eduka läbimise eeldusteks on

korrektne ja igakülgne treening. Krossis pannakse proovile ratsaniku ja hobuse võimed

kohaneda erinevate tingimustega ja väljakutsetega (ilmastik, maastik, pinnas, tõkked jne).

Kolmevõistlus esitab väljakutseid, mille korrektseks läbimiseks on vajalik näidata ratsaniku ja

hobuse oskusi, koostöö harmooniat, enesekindlust. Ala jätkusuutlikkuse tagamiseks on vajalik,

et treenerid tagavad oma õpilaste sellise ettevalmistuse, et publikule (võimalikele uutele ala

harrastajatele, pealtvaatajatele, võimalikele sponsoritele jms) esitatakse ainult häid ja väga häid

esitlusi (pilte).

Kolmevõistluse krossi kõrgendatud riski tõttu on kõik inimesed (võistlejad/treenerid), kes

otsustavad võistelda/treenida võistlejaid nimetatud alal, kohustatud teadvustama endale riske,

mis kaasnevad kolmevõistlusega ning vastutust, mis tuleb võtta, et tagada ala jätkusuutlikkus.

Iga võistleja/treener, kes asub võistlema/õpilane asub võistlema, peab teadvustama endale ning

järjepideva treeninguga tagama selle, et hobused on treenitud järjepidevalt ning nende



treeningtase vastab võistluse raskusastmele, vältimaks seda, et ükski täiendav risk ei

realiseeruks asjatult või hooletusest.

Kolmevõistlus on ratsaspordi ülim väljakutse, ühendades endas koolisõiduks vajalikud oskused,

takistussõiduks vajaliku täpsuse ning vilumuse ja krossiks vajaliku julguse ning vapruse.

Kokkuvõtteks saab öelda, et kolmevõistlus on ratsaspordi ülimaks väljakutseks, mille

jätkusuutlikkuse tagamiseks peavad nii võistlejaid kui ka treenerid igapäevasel teadvustama

alaga kaasnevaid riske ning vastutust ja planeerima oma treeninguid/võistlusi arvestades

eelmainitud riskidega ning vastutusega (nii võistleja kui ka ala jätkusuutlikkuse seisukohast).

Turvalisus Nimetatud eesmärkide (jätkusuutlik areng) saavutamiseks tuleb alustaval treeneril ennekõike

tagada turvalisus treeningutel.

Turvalisuse tagamine on vajalik nii treeningute eelselt, treeningutel kui ka treeningute järgselt.

Algõpetus peab olema läbi viidud selliselt, et õpilastel on head teadmised põhilistest

sidumisvõtetest, õpilased on võimelised hobuseid ette valmistama treeninguteks ja õpilastele on

antud edasi lugupidav suhtumine hobustesse ning teadmised tänapäevasest hobukultuurist.

1) Hobuse väljaõpe peab vastab ratsaniku tasemele. Kolmevõistluse treenimiseks pole

teistsuguseid soovitusi, kui teiste alade harrastamiseks. Kogenud hobused peaksid õpetama

kogenematuid ratsanike ning noored, kogenematud hobused võiksid olla koolitatud

kogenenud ratsutajate poolt.

2) Kohustuslik on turvakiivri kasutamine (3-kinnitusega). NB! Kõik turul olevad turvakiivrid ei

vasta tegelikkuses nõuetele, mis on vajalikud turvalisuse tagamiseks krossil. Erinevate

nõuetega ja selleks, et välja selgitada milline kiiver on sobiv soovitan tutvuda www.beta-

uk.org kodulehel oleva informatsiooniga1. Turvavesti kasutamine tuleb hüppetreeningutel

(takistussõit) teha kohustuslikuks lastele ning maastikusõidul ka täiskasvanutele. Nagu ka

erinevad turvakiivrid, ei vasta kõik turvavestid rahvusvahelistele standarditele, mistõttu

soovitan tutvuda www.beta-uk.org kodulehel oleva informatsiooniga.

3) Korrektse pikivahe ja külgmise vahe hoidmine grupitreeningutel. Üksteise taga rivis sõites

peab tagumine ratsutaja nägema ees liikuva hobuse tagumisi kapju, kui ta vaatab oma

hobuse kahe kõrva vahelt otse ette. Kõrvuti sõites peaks vahe olema 2-3 meetrit.

4) Võõrastel maadel liikudes tuleks ennem nende valdajatega kokku leppida liikumisrajad ja

ajad.

5) Treeneritel tuleks metsarajad enne maastikutreeningut endal üle kontrollida soovitavalt

koos hobusega. S.h. just metsateed ja loodulikest veekogudest läbimineku kohad.

6) Võimalusel vältida tiheda liiklusega teid. Sõidukite lähenedes liikuda sammus. Liigeldes tuleb

järgida liikluseeskirju.

1 http://www.beta-

uk.org/media/safety/download/BETA%20Guide%20to%20Riding%20Hats%20A5%202%20pager

%20to%20go%20as%20insert%20in%20nehellip.pdf

http://www.beta-uk.org/



http://www.beta-uk.org/media/safety/download/BETA%20Guide%20to%20Riding%20Hats%20A5%202%20pager%20to%20go%20as%20insert%20in%20nehellip.pdf





7) Pehmel pinnasel vabastatakse hobuse tagaosa koormusest, ratsanik kallutab ülakeha ette,

põlved kinni, võimalusel annab ratsmed järgi.

8) Pinnasesse vajumisel hobuse seljast maha tulla ja pika ratsmega hobune ebamugavast

pinnasest välja talutada. Asfaldil ja kõva kattega teedel tuleb liikuda sammus või rahulikus

traavis. Jäätunud pinnasel tuleb hobust talutada käekõrval ja turvalisuse tagamiseks tuleks

vältida järske pöördeid.

9) Veest tuleb läbi minna kohas, kus põhi on tuttav ja kindel ning veetase madal. Hobusel

peavad vees jalad põhja ulatuma

10) Tempo valik maastikul sõltub erinevatest asjaoludest, kuid ennekõike (nõrgema ratsaniku

oskustest grupis, teeoludest, ilmastikust, nähtavusest, hobuse väljaõppest

NB! Tegemist ei ole kinnise loeteluga ja ohutusreeglid peaksid olema sätestatud arvestades

konkreetse ratsakooli tingimusi ning tehiolusid.

Maastiku treening

Millal alustada? Kuidas alustada?

Ratsutamine on puhtalt harjutamise ning arendamise küsimus. Treeningu eesmärkideks on

ennekõike rõõmus ja rahul hobune, rõõmus ja rahul ratsanik ja rõõmus ja rahulolev treener.

Seetõttu on eriti hea ning efektiivne viis ratsaniku motivatsiooni tõstmiseks ning

ratsutamisoskuste edendamiseks treeningud maastikul. Pikemad sõidud maastikul sunnivad

ratsanikku ennast hobuse seljas lõdvestama, mis tagab parema ja loomulikuma istaku. Seega

edendab suhteliselt varajases treeningstaadiumis maastikusõit ratsutaja oskusi ning motiveerib

ehk seda ratsanikku, kes maneežisõidust juba on natukene tüdinenud.

Kindlasti tekib paljudel treeneritel küsimus, et millal on just õige aeg alustada maastiku

treeningutega ning hüpetega maastikul, mille eesmärgiks võiks olla treeningtundidesse

vahelduse toomine või kolmevõistluse läbimine või ratsaspordist kui hobist suurema naudingu

saamine.

Maastikutreeningutega võiks alustada siis, kui ratsanik on omandanud oskuse liikuda kõigil

allüüridel ja suudab hobuse liikumist kontrollida e. ratsanik on omandanud teatud oskused.

Sisuliselt tähendab see seda, et ratsanik püsib hobuse seljas tasakaalu abil, istub suuremal või

vähemal määral hobuse seljas lõdvestatult ning on õppinud hobuse liigutustega kaasa minema.

Lisaks on oluline, et ratsanik on omandanud peamised juhtimisvõtted. Väga oluline on ka see, et

ratsanik tunneks ennast hobuse seljas turvaliselt ja enesekindlalt piiratud välis- või sisemaneezis

enne kui siirduda maastikule. Tuleks järgida seda, et maastikule minekul (kevadel) on soovitav

hobustele valida kogenenumad ja tugevamad ratsanikud.

Soovituslik oleks tutvustada ning/või üle korrata kõik maastikul käimise reeglid ja turvalisust

tagavad põhipunktid rahulikult õpilastele esmalt klassiruumis või koosoleku vormis. Esimestel

treeningutel tuleb tutvustada liikumist siledal maal. Soovitatav on teha erinevaid

koolisõiduharjutusi, et kontroll hobuste üle säiliks. Kui ratsanikud on enesekindlad võib jätkata



traavi ja galoppi sõitmisega poolistakus, hoides hobust kindlates juhtimisvõtetes (maastikul

sõites peab hoidma kerget ratsmekontakti).

Treenimine ebaühtlasel

maastikul

• Kui ratsaniku istak on kinnistunud,

siis võib minna ebatasasele

maastikule. Kõik järgnevad

harjutused parandavad ratsutaja

tasakaalu ning õpetavad hobuse

liikumisega kaasa minemist, mis on

kõik oluline kolmevõistluse

krossiosa läbimisel.

• Harjutada mäest üles-alla sõitmist

ja kraavide läbimist.

• Mäest üles-alla sõites vähendab

ratsanik keha ettekallutamisega

hobuse seljale koormust.

• Mida järsemast nõlvast üles

sõidetakse, seda enam tuleb keha

ette kallutada, toetuda jalustele ja

põlvedega kinni hoida ning ratset

järele anda, et hobune saaks kaela

välja sirutada. Kontakti siiski kaotada

ei tohiks.

• Mäest laskudes tuleb keha hoida

rohkem sirgelt, toetuda jalustele,

kand allasuruda, põlved kinni ja ratse

järgi anda, et hobune saaks kaela

väljasirutada.

• Mäkke tõusud ja laskumised peavad

toimuma risti tõusu või langusega,

mitte poolviltu, kus on suur

libisemise oht.

• Mingil juhul ei tohi ratsmest ennast

tasakaalustada ehk ’’ratsme otsa

rippuma jääda’’. Ratsaniku

tasakaalustamiseks käte abil võib

hobuse kaela ümber panna rihma ja

ratsanik saab vajadusel kinni hoida.



Veest läbi sõitmine

Kui mäest üles ja alla on juba lihtne minna, tuleks õpilastele võimalusel tutvustada ka veest läbi

sõitmis, et ette valmistada õpilase veetakistusteks. Veetakistuste läbimisel tuleb silmas pidada

seda, et vett tuleks läbida ainult tuttavates kohtades. Vette sõites hobune pidurdab üldjuhul

natukene ning vees sõites on hobuse liikumine aeglasem vee suurema takistuse tõttu.

Kolmevõistluses on veetõkkel lubatud sügavuseks 30 cm. Vees sõites tuleb säilitada

ratsmekontakt, toetuda sügavalt jalustele, suruda põlved sadulasse ning tasakaalu säilitamiseks

tuleb hoida keha püstisemas asendis.

Tempotunnetus

Väga oluline on ratsutamise ning oma hobuse täieliku mõistmise juures ka tempotunnetus.

Tempotunnetuse õppimiseks on mõistlik mõõta välja teatud vahemaa ning see siis läbida

vastavas allüüris, võttes samal ajal ka aega. Seega on kõige lihtsamaks mooduseks

tempotunnetuse omandamiseks harjutada väljamõõdetud distantsil. Esmalt tuleks järgida, et

sõit oleks ühtlane ning ühesuguses rütmis ning seejärel saab ratsanik kogeda, millises tempos

sõit toimub. Väga hea tempotunnetuse omandamiseks ja tempotunnetuse arendamiseks on

vajalik ka kasutada erinevaid hobuseid, kuna allüüride tempo erinevat kasvu hobustel on erinev.

Samm 100-125 m/min.

Traav 220-250 m/min.

Galopp 330-400 m/min.

Tempotunnetus omab väga suurt tähtsust krossi turvalisel läbimisel. Lihtsamate klasside tempo

on üldjuhul 435 m/minutis, mis kasvab üha krossikõrguse ja raskusastme kasvamisel.

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei ole krossitempo kiiruse kasv seotud sellega, et

rajameistrid sooviksid hüppamist krossil ratsanikele ja hobustele keerulisemaks ja raskemaks

teha. Tempo, mis on määratud teatud võistlusklassidele on turvaline tempo ja kiirus, millega

sellise raskusastmega tõkkeid ületada. See on ka põhjuseks, miks takistussõidus on 80 cm

parkuuril kiiruseks 300 v 325 minutit, kuid suurtes parkuurides juba 375 m/minutis.



Hüppamine maastikul

Hüppamisega maastikul tuleks algu.st teha siis, kui ratsanik on saavutanud kindluse

takistussõidu tõkete hüppamisel. Alustada tuleks lihtsatest takistustest, mis on hobusele

sõbralikud ning Maastiku takistused ei tohiks olla kõrgemad, kui platsil olnud takistused, mille

ületamisel on ratsanik enesekindluse saavutanud. Maastiku takistused peaksid olema kinnised

ning suhteliselt massiivsed, et hobusel oleks neis kerge üle hüpata. Alguseks sobivad väga hästi

lihtsad palgid, heinapallid, tünnid, herdlid jms.

Möödaminemise vältimiseks võib kasutada külgväravaid või lippe. asutada külgväravaid, et

vältida hobuse möödaminemist. Ratsakoolidel on mõistlik ning otstarbekas omada

teisaldatavaid takistusi, sest neid on võimalik paigaldada erinevatesse kohtadesse, mis on

vahelduseks nii hobusele, kui ka ratsanikule.

Maastikutakistusele lähenetakse nii nagu ka platsile asetatud takistusele – hobune peab olema

juhtimisvõtetes, et tagada rütm ja tasakaal. Kõige sagedasem viga hüppamisel on takistusele

lähenemise alahindamine. Ratsaniku kaudu kanduvad hobusele edasi ratsaniku emotsioonid.

Mõjustamisvahendite kindluse, ebakindluse ja tugevuse kaudu. Hobune tunneb väga hästi, kas

ratsanik sõidab takistusele otsustavalt või ebakindlalt ja kartlikult. Just seetõttu ongi väga

oluline, et maastikutakistuste hüppamisel on ratsutajal kogemus platsitakistustega ning

saavutatud on kindlus väljakul hüppamisel.



Maastikusõidul ei ole olemas lihtsaid hüppeid, igaks

hüppeks tuleb korralikult ette ennast ja oma hobust

valmistada. Kogenud hobused peavad oskama ise

mõõduka tempo juures valida äratõuke koha.

Üleshüppel peab ratsanik tugevalt põlvedega ennast

kinni hoidma, sääred kindlas asendis sadulavöö

juures, ülakeha kallutatakse ettepoole ja vastavalt

vajadusele antakse ratsmeid järgi. Üleshüppele

lähenetakse tavapärasest kiiremas tempos, sest

hobune ise pidurdab veidikene enne takistust.

Allahüpetel on oluline kindel kaela toetus, ratsaniku

põlved on kinni ja tavapäraselt tugevamini alla

surutud kandade hoid on ratsanikule toeks. Enne

allahüpet vähendatakse tempot, kuid hobune peab

säilitama rütmi ja olema kindlates juhtimisvõtetes.

Vettehüpetel pidurdab vesi hobuse hoogu. Ratsanik

peab andma ratsmeid niipalju järgi, et hobusel oleks

lihtne tasakaalu leida. Ratsanikul põlved kindlalt

peavad olema kindlalt sadulasse surutud ning kand

all, e ratsanik ei kaotaks tasakaalu, mis võiks

omakorda ohtu seada hobuse tasakaalu.

Võistlemine Kui ratsanik on õppinud tundma ennast mugavalt maastikusõidus, on eelduslikult teinud

mitmeid starte nii koolisõidus kui ka takistussõidus ning kui hobuse ja ratsaniku ühine

ettevalmistus seda võimaldab, võib hakata mõtlema oma esimesel kolmevõistlusel osalemise

peale. Kolmevõistlus koosneb kolmest osast, mistõttu ettevalmistus on keerukam (ennekõike

alade arvu rohkuse poolest), kuid samas ka mitmekülgsem, kui ainult koolisõiduks või

takistussõiduks. Soovituslik on enne kolmevõistlusele registreerimist omada teatavat võistlustel

käimise kogemuste pagasit, kuna ettevalmistus tuleb teha ikkagi kolme võistlusala osas ning

esmakordselt sellise vastutuse võtmine kohe esimesel võistlusel võib võistlejale stressirikas olla.

Võistlustele minekuks on hea koostada endale nimekiri kõikidest asjadest, mis tuleks enne

võistlust ära teha ja/või kaasa võtta. Oluline on tutvuda enne võistlust võistlusmäärustikuga ning

teha selgeks endale kõige olulisemad aspektid sh. see, mis on vaja võistlusele kaasa võtta ja/või

maha jätta. Nimetatud näidis nimekirju on vabalt leitavad ka internetist -

http://discovereventing.com/sites/default/files/Complete.pdf

http://discovereventing.com/sites/default/files/Complete.pdf



Veterinaarne kontroll ja selleks ettevalmistus

Veterinaarse kontrolli läbiviimine sõltub ajakavast ning krossi raskusastmest. Veterinaarse

kontrolli puhul tuleb järgida läbiviimise rutiini, mis tegelikkuses on igal pool ühesugune2.

Veterinaarse kontrolli läbiviimisel peab ratsanikul olema korrektne riietus. Hobune puhas ja

korrektselt valjastatud. Rahvusvahelistel võistlustel on kohustuslik hobusel number ning hobust

võiks esitada võistlev sportlane. Hobusele tuleb juba kodus õpetada käe kõrval sammu ja traavi

tegemist.

Koolisõit ja koolisõidu varustus

Kolmevõistlus algab üldjuhul koolisõidust, mistõttu ongi oluline, et ratsanik koos oma hobusega

on varem osalenud koolisõiduvõistlustel, enne kui asutakse osalema kolmevõistluses. Ratsanik

on varasema kogemuse tõttu teadlik sellest, kuidas hobune käitub ning mida koolisõidu

sõitmisel tähele panna ning millest lähtuda. Hea koolisõidu osa kolmevõistluses tekitab

positiivse emotsiooni ning tagab ka selle, et hobune on takistussõidus ja maastikusõidus juhitav

ning kontrollitav. Koolisõidu osa eesmärgiks on tagada suuremal või vähemal määral teiste alade

turvalisus.

Koolisõidu varustus ja lubatud/mittelubatud vahendid jms on sätestatud Kolmevõistluse FEI

määrustikus, mis on kättesaadav Ratsaliidu kodulehel www.ratsaliit.ee - kolmevõistlus. Enne

esimest võistlust on soovituslik nimetatud määrustik kätte võtta ning kontrollida, kas planeeritav

varustus vastab määrustikus sätestatule.

Takistussõit ja varustus

Takistussõit on varieeruvalt kolmevõistluse teine või kolmas ala. Takistussõidu puhul oleks ka

alustava kolmevõistleja puhul oluline see, et nii hobusel kui ka ratsanikul oleks piisav kogemus

takistussõidu võistlustel osalemise näol. Nimetatud kogemused vähendavad võistluseelset

stressi ning teevad ratsaniku enesekindlamaks, mis tagavad parema lõppresultaadi.

Takistussõidu varustus ja lubatud/mittelubatud vahendid jms on sätestatud Kolmevõistluse FEI

määrustikus, mis on kättesaadav – www.ratsaliit.ee - kolmevõistlus. Samuti kohalduvad

takistussõidule üldpõhimõtted, mis on kättesaadavad FEI takistussõidu määrustikust. Lisaks

tuleks tutvuda ka FEI üldmäärustikuga ja ERL üldmäärustikuga.

Maastikuosa ehk kross ja maastikusõidu varustus

Kolmevõistluse maastikuosa nagu ka takistussõit eeldab enne raja tutvumist jalgsi ja/või

jalgrattal. Tutvuda tuleb pinnasega, takistustega, erinevate alternatiividega. Valida enda jaoks

sobivaim tempo ning trajektoor. Arvestada tuleb nii lõikudega takistuste vahel, kui ka lõikudega,

2 https://www.youtube.com/watch?v=Dct1mg8xl_I – Veterinaarne ülevaatus



https://www.youtube.com/watch?v=Dct1mg8xl_I



mis on seotud takistustega. Tempovalik erinevatel rajalõikudel, et hobune ei väsiks liialt – kas on

palju tõuse-langusi, tagasipöördeid.

Maastikusõit algab soojendusest a lõppeb finišis. Ei ole olemas lihtsaid takistusi ning edukas

soojendus on aluseks heale ning turvalisele maastikusõidule. Marsruuti õpetades ei tohi jääda

hobusega seisma, vaid tuleb jätkata kergelt galopis, seejärel traavis ning siis, kui hobuse

hingamine on enam vähem taastunud võib võtta hobuse sammule. Pärast maastikusõitu on

otstarbekas jahutada hobuse jalgu jaheda veega ning seejärel vajadusel saviga. Hobust võib

pesta, kuid leige veega, mitte jääkülmaga. Mida rohkem hobune liigub pärast maastikusõitu

(jalutab), seda paremini taastub ta maastikusõidust nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt.

Maastikusõidule minnes peab varustus vastama FEI kolmevõistluse määrustikule. Kohustuslikud

on korrektne ja nõuetele vastav turvakiiver, turvavest, meditsiiniline kaart jms.

Minimaalsed tasemele vastavuse nõuded (MER)

Sissejuhatuses oli juttu vastutusest, mis nii ratsanik kui ka treenerid peavad võtma endale ja

teadvustama kolmevõistlusega tegelemisel ning võistlustel osalemisel. FEI kolmevõistluse

määrustik art 517 üritab panna vastutuse alaliitudele ja ratsutajatele endile võistluste läbimisel.

MER saadakse, kui võistleja on lõpetanud kogu võistluse allpool toodud minimaalsete

parameetrite piirides:

a) mitte rohkem kui 75 miinuspunkti Koolisõidus

b) krossil :

- puhas sõit ( 0 mp) takistustel ( erandid - vt art 520 )

- ei tohi ületada krossi normiaega rohkem kui 90 sekundit 1*,2* ja 3* võistlustel. 4* võistlustel

mitte rohkem 120 sekundit.

c) takistussõidus ei tohi saada takistustel rohkem kui 16 miinuspunkti

MÄRKUS: varasematel aastatel saadud MER arvestatakse sel ajal kehtinud reeglite järgi

Varem ja tänase päevani kutsutakse Eestis nimetatud nõudeid kvalifikatsiooninõueteks, mis

ennekõike tähendas seda, et nõude täitmisel oli õigus minna edasi järgmisse klassi ehk

raskemasse klassi. Põhjus definitsiooni muutmisel oli lihtne, sooviti ära muuta eksiarvamus,

mille kohaselt eeltoodud parameetrite täitmisel oli paar justkui nö küps järgmisse võistlusklassi

minemiseks. Tegelikkuses, tuleb arvestada sellega, et eeltoodud normi täitmisel on tegemist

minimaalsete parameetrite piirides lõpetatud tulemiga, millest allapoole võistlust läbides ei

saaks seda nimetada üleüldsegi väga edukaks kolmevõistluseks.

Erinevates riikides on sätestatud erinevad rahvuslikud nõuded kvalifikatsioonideks.



Hobune

Kolmevõistluse algtasemeteks sobib peaaegu iga hobune e kõiki omadusi on võimalik hobustes

arendada, mistõttu algtasemeteks sobivad enamus hobuseid. Hobusesse pandava töö maht võib

ainult saada määravaks, mistõttu tuleks eelistada kergema tüübilisi, julgeid, korrektse ja

regulaarse kolme allüüriga hobuseid.

Kergema tüübilised hobuste eelistamine on puhtpraktilise põhjusega. Nimelt kestavad kergema

tüübilised hobused kauem (korrektse treeningu puhul), mistõttu on mõistlikum kasutada just

selliseid hobuseid, et kauem nautida kõiki raske treeningu vilju.

Sporthobuse söötmine on temaatika omaette, mille osas on paljudel inimestel eriarvamusi.

Söötmisel peab jälgima hobuse üldist konditsiooni ning seejärel hinnata konkreetseid vajadusi.

Keskmise taseme kolmevõistlushobuse sööt peaks kindlasti koosnema heinast, mõningasest jõusöödast ja mineraalidest. Söötmise puhul tuleb arvestada ka treeningperioodi mahukust ning konkreetset tööd, mida hetkel tehakse, samuti heina/jõusööda kvaliteeti ning hobuse üleüldist enesetunnet. Kindlasti ei tohi alahinnata heina vaba olemasolu ning stressi vähendamise võimalusi võistlusperioodil.

Kasutatud kirjandus: 1. “Ratsaniku ja hobuse põhiväljaõpe”

2. ´´Pferde Sport´´, E.Oese, Berlin

3. Wilhelm Müseler: „Ratsasport“;

4. Michel Robert :“ The Secrets and Methods of a Great Champion“;

Soovituslik kirjandus: 1. Michel Robert :“ The Secrets and Methods of a Great Champion“.

2. Tuire Kaimio: „Koos hobusega“;

3. Wilhelm Müseler: „Ratsasport“;

4. Modern Eventing with Phillip Dutton, The Complete Resource for Today's Eventers –

Training, Conditioning and Competing in All Three Phases

5. Training the Three Day Horse and Rider by Jim Wofford

6. Cross Country with Jim Wofford

7. How Good Riders Get Good: Daily Choices that Lead to Success in Any Equestrian Sport

8. 101 Jumping Exercises for Horse & Rider by Linda Allen;

9. Celebrity Jumping Excercises.

Soovituslikke internetilehekülgi 1) www.ratsaliit.ee

2) http://www.eventiontv.com/

3) https://www.britisheventing.com/asp-net/page.aspx?section=1153&itemTitle=Getting+Started

4) www.discovereventing.com

5) www.horseandcountry.tv

6) www.equisearch.com

http://www.bitofbritain.com/Modern_Eventing_with_Phillip_Dutton_p/5041.htm

http://www.bitofbritain.com/Modern_Eventing_with_Phillip_Dutton_p/5041.htm

http://www.bitofbritain.com/Training_the_Three_Day_Horse_and_Rider_p/019915.htm

http://www.bitofbritain.com/Cross_Country_with_Jim_Wofford_p/3533.htm

http://www.bitofbritain.com/How_Good_Riders_Get_Good_p/3311.htm


http://www.eventiontv.com/

https://www.britisheventing.com/asp-net/page.aspx?section=1153&itemTitle=Getting+Started

http://www.discovereventing.com/

http://www.horseandcountry.tv/

http://www.equisearch.com/

Hobuste käsitlemine (Horsemanship)

Eesti Ratsaspordi Liit 77

Hobuste käsitlemine(horsemanship)

Hobuse igapäevane hooldamine

Hobuse puhastamine

Hobuse igapäevase hoolduse hulka kuulub põhilise osana puhastamine. Hobuse puhastamise tähtsaks osaks on harjamine, mille eesmärgiks on hoida puhtana hobuse nahk ja karvkate, ergutada vereringet, masseerida lihaseid ja hoida nahk elastsena. Hobust peab harjama vähemalt kord päevas, soovitavalt siiski tihedamini. Eriti tähtis on harjamine enne treeninguid. Kui sadula ja valjaste alla jääb palju mustust, võib see hobuse nahka vigastada.

Puhastusvahendid

• Igal hobusel peavad olema isiklikud puhastusvahendid ja neid peab hoidma kuivas ning soojas kohas, et need püsiksid kuivadena.

• Kummikammiga hõõrutakse nahalt mustus ja higi ümmarguste liigutustega, sellega masseerime samaaegselt lihaseid.

• Pehme harjaga tehakse lõplik harjamine.

• Tolmuharjaga eemaldatakse nahalt tolm ja kergem mustus.

• Metallkammi kasutatakse teiste harjade puhastamiseks.

• Kabjakonks on vajalik kapjade puhastamiseks.

• Higikammi kasutatakse vee ja higi eemaldamiseks.

• Svamm on vajalik silmade, sõõrmete ja sabaaluse puhastamiseks.

• Rätikuid kasutatakse tolmu pühkimiseks ja jalgade kuivatamiseks.

Harjamine

• Hobuse harjamist alustatakse vasakult poolt kõrvade tagant ja sealt tahapoole suunaga hõõrutakse hobust pikikarva võimalikult pikkade tõmmetega. Kõigepealt hõõrutakse hobune kummikammiga, et higi ja mustus lahti saada. Seejärel harjatakse pehme harjaga, mida vahepeal puhastatakse metallkammiga.

• Harja hoitakse alati hobuse peapoolses käes. Harja puhastamine tehakse hobusest eemal, et mustus ja tolm ei lendaks hobusele tagasi. Metallkammi koputatakse puhtaks vastu põranadat.

• Kui hobune on mõlemalt poolt puhastatud, harjatakse ettevaatlikult ka pea pehme harjaga. Lakk ja saba harjatakse samuti pehme harjaga.

• Lõpuks võib rätikuga pühkida veel karval olev tolmu ja lahtised karvad. Sõõrmed, silmad ja sabaalune puhastatakse niiske pesusvammiga.

Kapjade puhastamine

• Kapju peab puhastama vähemalt kord päevas, soovitavalt rohkem kui hobune seisab palju tallis.

• Kabjad puhastatakse kabjakonksuga kraapides mustust kanna poolt varba suunas. Kiilu puhastamisel peab olema ettevaatlik, et ei vigastaks kiilu liiga ägeda kraapimisega.

• Kapju puhastades on alati hea kontrollida ka samaaegselt rautust. Kontrollli, et raud on kindlalt kinni js naelad ei ole väljas.

• Kui hobusel on krihvid, peab jälgima teravust. Krihve võib vajadusel pingutada võtmega.


78 Eesti Ratsaspordi Liit

Kapjade hooldus

• Hobuse kabjad arenevad väga aeglaselt, alles 5 aastase hobuse kabjad on lõplikult väljaarenenud. Kabja kvaliteeti, kuju ja mehhanismi mõjutavad põhiliselt toit, liikumine ja hooldus. Lisaks igapäevasele kapjade puhastamisele peaks hobust iga 6 nädala tagant värkima või rautama.

• Kapju oleks kasulik määrida: eriti kuival suvel, mil kabi võib kergelt praguneda. Rasvatada võiks 1-2 korda nädalas. Kabi rasvatatakse kuni piirdeni.

• Hobuse boksi korrashoid mõjutab samuti kapjade hooldust. Mustas boksis võib hobune väga kergelt saada kiilumädaniku. Liialt kuiva allapanuga boks aga kuivatab kapja.

Hobuse pesemine

• Hobust peaks pesema peale rasket treeningut kui ta on ohtralt higistanud. Kui hobune on olnud kerges treeninus piisab kui puhastate käsnaga higised kohad.

• Hobust pestakse alati leige veega, sest liiga külm vesi võib tekitada peale rasket treeningut lihaskrampe. Külma vett tohiks kasutada ainult väga kuuma ilmaga.

• Hobuse pesemiseks kasutatav shampoon peab olema suhteliselt pehme koostisega ja mõeldud spetsiaalselt hobuse pesemiseks. Shampoon tuleb pärast pesu hoolikalt välja loputada. Shampooni on soovitatav kasutada mitte rohkem kui kord nädalas.

• Peale pesemist tõmmatakse liigne vesi maha higikraabiga.

• Seejärel pannakse hobusele selga hingav ja kuivatav tekk näit. villane, millel on tugevad kinnitused, sest märg hobune püherdab palju. Villase teki alla võib panna ka võrkteki, mis kiirendab kuivamist. Kui hobusel on pikk karv, kuivab ta aeglaselt ning oleks soovitav asendada märg tekk vahepeal kuivaga.

• Märga hobust ei tohi jätta õue isegi siis kui tal on tekk seljas!

• Hobuse pesemise jaoks oleks vaja soetada järgmist: ämber, käsn, pesuaine ja rätikuid.

• Hobune kastetakse ühelt poolt. Ämber täidetakse veega ja lisatakse ettenähtud hulk pesuainet.

• Pesemist alustatakse kaelast tahapoole.

• Loputa alati hobune põhjalikult, et shampooni ei jääks karva sisse.

• Pea tuleb pesta hoolega ja ettevaatlikult. Vett ei tohi lasta kõrvadesse, sest seal asub hobuse tasakaalunärv ja seda ei tohi ärritada.

• Suurem vesi tõmmatakse higikammiga maha, seejärel tuleb hõõruda rätikuga kuivaks ja panna tekk selga, et hobune ei külmetaks.

• Kõigepealt tuleb pesta saba, lakk ja kõige lõpuks kogu hobune, et vältida külmetumist. Pesemisjärjekorral on suur tähtsus!

Hobuse korrastamine

Abivahendid

• käärid

• kamm

• pehme hari



Lakk

• Lakk kitkutakse kammi abiga

• Meelsamini “soe” hobune, sest poorid on lahti ja kergem on kitkuda

• Võta pikkadest jõhvidest kinni ja tupeeri , seejärle keera ümber kammi ja tõmba.

• Alusta kõrvade juurest ja kuni turjani

• Võta korraga vähe jõhve

• Kõrvade tagant valjaste alt võib ka laka lõigata.

Saba:

• Korralikult lahtikammitud saba lõigatakse lühemaks kääridega

• Saba juure küljed võib lõigata lühikeseks

• Ole alati ettevaatlik - ära mine otse hobuse taha!

Nina ja lõug:

• Ninakarvad ja habe lõigatakse kääridega

• Kasuta vajadusel abilist, et ei vigastaks hobust

Kõrvad:

• Kõrvast väljaulatuvad karvad võib lõigata, ära lõika kõrva seest karvu, sest looduslik kaitse peab säilima

Jalad:

• Sõrgatsitutid tuleks lõigata

• Lõika ainult pikad, määrdunud karvad, mitte aluskarva

• Kabajapiirdest lõigatakse samuti ära pikad karvad

Klippamine (pügamine)

Klippamiseks nimetatakse hobuse karva lõikamist spetsiaalse masinaga.

Miks hobust klipatakse?

• kogu karva või selle osaline pügamine kergendab raskes töös olevate hobuste kuivamist

• vähendab higistamist

• takistab külmetumist; paksu karvaga hobune kuivab aeglselt külma ilmaga

• kergendab hobuse puhtana hoidmist

• hobune näeb hooldatuna välja

• ka haava puhtana hoidmiseks pügatakse vajalik osa ümber haava

Klippamise valikut mõjutavad tegurid

• hobusega tehtav töö hulk

• harrastushobune-võistlushobune

• tallikliima

• maneez

• kas hobune on palju õues

• arvesse peab võtma ka hobuse kuju; lühike-pikk hobune Hobused, kellel on paks ja pikk karv, aetakse sügisel täitsa paljaks, talvel võib olla teistsugune klippamine. Lühikese karvaga hobustel oleks hea jätta osa karva alles kaitsmaks hobust külma eest. Klippamisega võib alustada siis kui hobusel on talvekarv lõplikult seljas (n.oktoober).



Kuidas klipata;

• ära ratsuta hobusega enne klippamist, märga karva ei saa lõigata

• puhasta hobune väga põhjalikult. Puhast karva on kergem klipata.

• jälgi, et masin töötab, pikendusjuhe on piisava pikkusega ega ripu hobusel jalus

• alati klipatakse vastukarva

• kohad, mis on klipatud, kata tekiga, et hobusel külm ei hakkaks

• vahepeal peaks masinal jahtuda laskma, sest tuline aparaat on hobuse ihule ebameeldiv

• hobuse õrnemad kohad nagu pea, kõhualune, kaenlaalused ja jalgade vahe püga kindlasti jahtunud masinaga

• kurgualune ja esijalgade vahelt on raske klipata. Venita ettevaatlikult nahka, et ei jääks volti ja masinaga sisse ei lõikaks

• kriidiga võib tõmmata enne klippamist joone ette kergendamaks tööd

• kui üks pool pügatud, mõõda nööriga kõrgus ja märgi teisele poole, et hobune saaks klipatud sümmeetriliselt

• hobuse tagumise poole klippamiseks seo saba kinni, et see ei häiriks tööd

• peale pügamist peab hobuse korralikult harjama, et lahtised karvad ei jääks kõdistama ja kindlasti tuleb hobusele selga panna tekk, hobune ei ole harjunud olema lühikese karvaga, tal hakkab külm.

Viis põhilist klippamismudelit;

1. full clip 2. hunter clip 3. blanket clip 4. chaser clip 5. trace clip high, medium ja low

Abilise ülesanded

• hoida hobust kinni ja rahustada noort või närvilist hobust

• tõsta jalgu kui klipatakse kaenlaaluseid ja jalgade sisekülgi

• aidata piirjoonte mõõtmisel

• tõsta esijalg kui hobune ei seisa paigal

• juhtida hobuse tähelepanu kõrvale selleks ajaks kui klipatakse raskeid kohti (pea, kõhualune jne.)

Klippamise koht

• ohutus, rahulikus kohas, soovitavalt õues päevavalguses

• piisavalt valges kohas Nõuandeid klippamiseks

• klippamiseks kuluv aeg on vähemalt 3 tundi

• hobusele heinavõrk ette



Saduldamine, valjastamine ja kaitsmed

• Enne saduldamist peab hobuse puhastama väga korralikult ja jälgima, et sadula, valjaste ja kaitsmete all olev pind oleks puhas.

• Hobusega peab alati toimetama rahulikult ja kindlalt.

• Hobusel on väga hea mälu, seetõttu halvad mälestused saduldamisest ja valjastamisest vähendavad hobuse usaldust inimese vastu.

• Boksi minnes tuleb alati ennast hobusele eelnevalt nähtavaks teha.

• Saduldamise ajaks võib hobuse kinni siduda, eelnevalt kontrollides, kas seda hobust on üldse võimalik siduda.

• Kui hobune on lahtiselt, tuleb kõigepealt panna valjad.

• Seotud hobusele pannakse enne sadul selga.

Saduldamine

• Saduldamine tehakse vasakult poolt; jalused on üleval ja vöö sadula peal.

• Sadul tõstetakse turjast kõrgemale hoides vasaku käega esikaarest ja parema käega sadula tagant ja asetatakse selga nii, et karv sadula all oleks sile.

• Sadul on õiges kohas kui sadulavöö ja hobuse küünarnuki vahele mahub kämblalaius. Sadulatekk korrastatakse mõlemalt poolt.

• Vöö lastakse ettevaatlikult alla ja sadulatekke tõstetakse vastu kaart, et see ei rõhuks turjale. Alguses pingutatkse vööd lõdvemalt, enne selga tõusmist kontrollitakase, et sadul oleks õiges kohas ja pingutatakse vööd. Kontrolli vööd ka seljast peale vähest jalutamist.

• Sadul peab olema hobusele sobiv. Sadula tagakaare ja selja vahele peab jääma õhku ka ratsutaja sadulas olles. Sadula valimisel kasutage kindlasti professionaali abi.

Valjastamine

• Valjad valitakse vastavalt hobuse vajadusele

• Põhiliselt kasutatakse valjaid, millel on trenselsuuline ja inglise kapsel, koos ninarihmaga või ilma. Peale selle kasutatakse ka mehhiko ja hannoveri kapslit.

• Mida peenem suuline, seda teravamalt tunneb seda hobune suus. Suulised peavad laiuselt olema hobusele sobivad. Liiga kitsad suulised hõõruvad hobuse suunurki ja liiga laiad rõhuvad purihambaid. Aeg-ajalt peaks ka kontrollima suuliste kulumist, et tervaks kulunud nurgad ei kahjustaks hobuse suud.

• Selleks, et hobune suud liiga lahti ei ajaks, kasutatakse kapslit. Inglise kapsel on sobiva suurusega kui hobuse põseluu ja kapsli vahele mahub 1-2 sõrmelaiust ja pingutatakse siis niipalju, et 2 sõrme mahuks ka kapsli alla.

• Lõualuserihm hoiab valjaid hobusel peas ja see kinnitatakse nii lõdvalt, et rihma ja lõuapärade vahele mahuks rusikas.

• Põserihmad kannavad suulist ja nende pikkus mõõdetakse selliseks, et suu ülemisse serva tekiks 2 kortsukest.

• Ka otsaesiserihm ei tohi olla liiga lühike ja rõhuda hobuse otsmikule.

• Enne valjastamist kontrollitakse hoolega, et kõik rihmad oleksid sirgelt. Külma ilmaga pööratakse tähelepanu sellele, et suulised ei oleks väga külmad.

• Hobune valjastatakse vasakult poolt ja alustatakse üle hobuse pea kaelale pandavatest ratsmetest.

• Parem käega hoitakse kinni põserihmadest ja asetatakse hobuse lõua alt paremalt poolt nina peale.



• Vasaku käega tõstetakse suuline hobusele suhu. Vajadusel võib suud avada surudes 1-2 sõrme suunurka. Kui hobune avab suu tõstetakse kuklarihm üle kõrvade ja asetatakse tukk otsaesiserihma peale.

• Vajadusel kontrollitakse veelkord rihmade pikkust. Seejärel kinnitatakse lõuaaluserihm ja kõige lõpuks pingutatakse kapsel.

Kaitsmed

• Kaitsmeid kasutatakse hobuse jalgade kaitsmiseks vigastuste eest. Kaitsmed toetavad kõõluseid ja sidemeid vähendades treeningutel tekkivat koormust.

• Kaitsmed asetatakse randme ja sõrgatsiliigese vahele.

• Sõrgatsikaitsmed kaitsevad hobuse sõrgatsit löökide eest ja neid kasutatakse palju just noortel hobustel, kes ei kontrolli veel täielikult enda liikumist.

• Kõõlusekaitsmed kaitsevad hobuse kõõluseid löökide ja koormusest tekkivate vigastuste eest.

• Kõõluste kaitsmiseks võib väga hästi kasutada ka pindesid. Sobiva suurusega vatnik (pehmendus) asetatakse kõigepealt ümber hobuse jala ja selle peale seotakse pinde. Pindesid ei saa siduda liiga tugevalt kuna kõvasti seotud pinde takistab vereringet jalas. Vatnik aitab siduda pinde ümber hobuse jala ühtlaselt. Pinde sidumine lõpetatakse alati hobuse sääre ülaosas väljaspool et pinde ei rõhuks mingil juhul sääreluid ja kõõluseid.

• Kaitsmed kinnitatakse nii, et need ei pressiks liiga tugevalt hobuse jalgu. Kaitsmete kinnitused avanevad väljapoole.

• Vajadusel võib hobuse kabjapiirde ja sõrgatsi piirde kaitsta kummikalossiga, mis üldjuhul on üleveetavad või krõpsudega kinnitatavad.

Hobuse käekõrval talutamine

Üldist

Hobust talutatakse käekõrval üldiselt vasakult poolt. Siiski oleks hea harjutada hobust ka paremalt poolt talutamisega, sest teatud olukordades võib sellest palju kasu olla (varssu ja noori hobuseid peaks kindlasti talutama ka paremalt poolt).

Talutamine valjastega

• Valjastatud hobuse talutamine on alati turvalisem.

• Trenselsuulistega valjastatatud hobust talutatades võetakse ratsmed üle kaela.

• Ratsmetest hoitakse kinni umbes 20 cm kauguselt lõua alt.

• Kätt peab hoidma kergelt rusikas ja ratsmed hoitakse nimetissõrmega lahus.

• Vasaku käega hoitakse kinni ratsmete lõpust enda jalast väljapool.

Liikumise alustamine

• Enne liikumise alustamist asetse hobuse õlaga kohakuti.

• Kerge ergutava häälitsusega saab hobuse liikuma. Vajadusel võib vasakus käes oleva stekiga kergelt anda ka märguande sadulavööst tahapoole.

• Talutades keera hobune alati endast natuke kaugemale (paremale). Kui keeramisega on probleeme, proovi teha seda varjates vasaku käega enda pool olevat hobuse silma.



Jooksmine käekõrval

• Käekõrval joostes võta ka ratsme otsad paremasse kätte ja lase lõua alt ratsmeid natuke pikemaks, et hobune saaks joostes kasutada kaela.

• Ka joostes peab püsima hobuse õlaga kohakuti ja liikuma samas rütmis.

• Kui hobune liialt edasi trügib pidurda teda parema käega.

• Vajadusel võid parema küünarnukiga hobust kergelt endast eemale tõugata, sellega väldid otsajooksmist.

• Talutades hobust läbi kitsaste kohtade näit. ukseaugud, jälgi, et sadul või hobune ise kinni ei jääks.

• Kõnni energiliselt hobusest eespool, jälgides siiski kogu aeg hobust.

• Eriti kitsastest kohtadest läbiminekul võid liikuda hobuse ees tagurpidi ja hoides ratsmetest kinni mõlema käega.

• Kõik uksed tuleb avada korralikult, sellega väldime ohtlikke olukordi!

Päitsetega talutamine

Päitsetega talutamisel kehtivad samuti eespool väljatoodud reeglid:

• Päitsetega talutamisel peab alati kasutama jalutusnööri.

• Kui hobune on äkiline, võib jalutusnööri siduda ümber nina. Nööri võib panna ka suhu, jälgides kindlasti, et lukk ei satuks suhu ja ei vigastaks hobuse suud.

• Hobust koplisse lahti lastes peab hobuse pea keerama enda poole. Sedasi ei õnnestu hobusel sind tagajalgadega lüüa.

Hea teada

• Kui hobusel on peas kangvaljad, talutatakse teda ratsmetest, mis on ühendatud suulistega võttes need üle kaela.

• Kui hobusel on martingaal siis ratsmeid üle kaela võtta pole vaja, sel juhul võib jalutusnööri kinnitada vasakusse suulise rõngasse ja talutada nöörist.

• Kui talutad hobust nii, et ratsutaja on seljas, kasuta alati jalutusnööri, mis on kinnitatud vasakusse suuliserõngasse.

Hobuse sidumine

Koht

• Kõigepealt peab üle vaatama kinnisidumiskoha sobivuse. Koht peab olema piisavalt avar, et vältida ohtlikke olukordi ja et hobusel oleks seal meeldiv.

• Kontrolli samuti, et erinevad tallitöövahendid (labidad ja hargid) ei oleks liiga lähedal, sest ehmatades võib hobune end nendega vigastada.

• Samuti ei tohi hobust siduda lahtiste asjade nagu kärud, redelid jne. asjade külge, mis võivad rabeledes lahti tulla.

• Vältimaks teineteise löömist, peab jälgima, et kaks hobust poleks seotud teineteisele liiga lähedale.

Sidumine

• Hobune tuleb alati siduda lahtitõmmatava sõlmega, et hädaolukorras õnnestuks kiiresti loom vabastada. Umbsõlmed on kõige ohtlikumad, sest need jooksevad vedamisel tugevamini kinni.

• Hobuse sidumisel tuleb alati kasutada päitseid ja nööri! Kunagi ei tohi hobust siduda valjastest või suulistest!



• Päitsed peavad olema piisavalt tugevalt, et hobusel tagurpidi vedades neid peast ära ei õnnestuks tõmmata.

• Kontrolli enne sidumist, et päitsed ja nöör oleksid terved ja lukud korras, sedasi ennetad hobuse lahtisaamist.

• Hobust sidudes on tähtis jälgida, et nöör oleks sobiva pikkusega. See ei tohi olla liiga pingul või liiga lõdva. Liiga pikalt seotud hobune võib astuda nööri jalgadesse ja lühikeselt seotud hobune tunneb ennast ebamugavalt.

• Kõigepealt peaks muidugi teadma, kas antud hobust on üldse saab kinni siduda, sest osa hobuseid pole erinevatel põhjustel üldse võimalik siduda. Näiteks varsad, keda pole veel õpetatud või vanemad hobused, kes satuvad kinniseotult paanikasse.

Õppige selgeks kindlasti lahtituleva sõlme tegemine!

Korralikud päitsed

• sobiva suurusega

• tugevad ja terved

• kasutuseesmärgiks mõeldud materjalist

Seotud hobune

• lahtitõmmatav sõlm

• sobiva pikkusega seotud: võimalus keerata pead, nöör ei satuks jalgadesse

• piisav kaugus teistest hobustest

Varustuse hooldus

Sadulate ja muu varustuse (valjad, sadulavöö, jalused, jaluserihmad, valtrap jm.) hooldamise eesmärk on:

• parandada ratsutaja turvalisust

• pikendada varustuse kestvust

• tõsta ratsaniku sooritusvõimet

• Hobuse heaolu sõltub töö tegemise ajal suuresti sobivast saduldusest ja valjastusest. Ebasobiva sadulduse või valjastusega võib hobusele haiget teha. Eriti tuleb tähelepanu pöörata õrnadele kohtadele.

• Vastutustundlik ratsutaja korrastab alati peale ratsutamist kõigepealt hobuse, seejärel varustuse ja kõige lõpuks ka enda.

• Hooldamata nahk muutub kõvaks ja hapraks, eriti need osad, mis on kokkupuutes hobuse higiga.

• Varustuse hooldamist tuleb alustada kohe uuest peast. Puhas sadularuum on märk heast tallikorrast ja õigest suhtumisest.

Valjaste hooldus

• Igapäevane puhastamine; peale kasutamist pestakse alati suulised ja puhastatakse valjad sadulaseebiga. Igapäevaseks valjaste puhastamiseks pole vaja neid alati lahti võtta.

• Iganädalane hooldus; avatakse kõik pandlad võetakse valjad osadeks. Katsu meeles pidada pannalde avamise kohad, et pärast oskaksid valjad õigesti kokku panna.

• Kõik valjaste osad pestakse korralikult sadulaseebiga ja leige veega.

• Valjad õlitatakse spetsiaalse rasvaga. Pinnale jäänud ülemäärane rasv pühitakse. Enne kokkupanemist jälgi, et kõik õmblused oleksid terved.



Sadula hooldus

• Igapäevane puhastamine; kui sadul pole eriti määrdunud, piisab tolmu, karvade ja kuiava higi pühkimisest niiske käsnaga, millele on määritud sadulaseepi.

• Iganädalane hooldus; sadul seebitatakse käsnaga, mida kastetakse leigesse vette, surutakse kuivaks ja määritakse seebiga.

• Kui sadul on korralikult seest- ja väljastpoolt seebitatud, hõõrutakse rätikuga kuivaks.

• Sadulat tohib õlitada ainult naha seestpoolt, mitte mingil juhul pealtpoolt! Pealpoolt võib sadulat vahatada väikese koguse spetsiaalse sadulavahaga, mida määritakse puuvillase riidega.

• Iganädalase hoolduse ajal võetakse sadula küljest jaluserihmad, vöö ja valtrap puhastamiseks.

• Jaluserihmad pestakse sadulaseebiga ja jalused hõõrutakse läikima.

• Kui sadulavöö on samuti nahast, pestakse ka see seebiga. Kangas- või nöörvöö harjatakse puhtaks ja vajadusel pestakse, hõõrudes harjaga.

• Sadulatekk harjatakse ja pestakse. Iganädalase hoolduse hulka kuulub ka sadula patjade tasasuse, sadula, jaluserihmade ja vöö õmbluste kontrollimine.

• Sadulateki hooldamine sõltub valmistusmaterjalist. Väga tähtis on valtrap alati puhtana hoida.

• Määrdunud sadulatekk põhjustab hobusele hõõrdumisi. Parimad sadulatekid valmistatakse looduslikest kangastest (puuvill, vill), need ei kuluta hobuse karva nagu kunstmaterjalid. Sadulatekki võib pesta masinas või käsitsi harjaga hõõrudes. Pestes peab alati jälgima, et ei kasutataks kuumemat vett kui ette nähtud.

• Kui sadul on vihma või lumega sõites märjaks saanud, tuleb seda kuivatada aeglaselt. Pori ja mustus pühitakse eelnevalt rätikuga ja asetatakse sadul sadulapuule nii, et ka sadula alumine pool õhku saaks. Kuivamiskoha temperatuur ei tohi olla üle +18 kraadi, kuivamine peab toimuma aeglaselt ja ühtlaselt.

• Sadula hoidmisel ja saduldamisel on väga tähtis osa hooldusel. Sadulat ei tohiks asetada maha aga kui see on vajalik, tuleb seda teha nii, et esikaar toetub põrandale ja tagakaar vastu seina.

• Halva hoidmise korral võivad sadulale väga kergelt tekkida tema väärtust vähendavaid purustusi.

• Sadulat on väga kerge lõhkuda ka siis kui talutate saduldatut hobust läbi kitsaste uste.

• Sadulat transportides tuleb sadul katta sadulakaitsega, hea kui võistlureisidel oleks võimalik hoida sadulat spetsiaalses kapis, kus on sadulapuu.

Kaitsmete hooldus

• Nahast jalakaitsmed võib samuti nagu ka muud nahast varustust puhastada sadulaseebiga.

• Kummist või kunstmaterjalist kaitsmed pestakse veega.

• Alati tuleb kaitsmed eriti hoolikalt pesta ka seestpoolt! Liiv ja higi võivad hobuse jalad väga kergelt katki hõõruda.

Varustuse põhjalik hooldamine võtab ka kogenenumal palju aega. Tööd kergendab sobiva kõrgusega sadulapuu ja seinas olevad varustusekonksud. Varu alati piisavalt aega ja tee töö korralikult, siis on hobusel mõnus ning varustuse vastupidavus suureneb.



Kordetamine

Jooksutamise põhimõtted

• Kordetamise põhimõte seisneb selles, et hobune liigub suurel ringil ümber seisva kordetaja.

• Ringi diameeter peab olema vähemalt 12-14m

• Hobune on juhitav pika korde abil. Korde on enamasti kinnitatud suuliste külge ja toimib sarnaselt ratsmetega, abivahendiks kasutatakse kordepiitsa.

• Kordetamise eesmärk on saada kontakt hobuse suu ja kordetaja käe vahel, kasutades vajadusel ergutavaid või rahustavaid abivahendeid.

• Kordetamise abil saadakse hobuse liikumisse vajalikku lennukust ja jõudu. Kordetamise abil võib avastada ka selliseid vigu hobuse liikumises, mida ratsutades ei märkaks.

• Kordetamisest on palju kasu noore hobuse õpetamisel, harjutamiseks abivahendite ja sadulaga. Kordetamine parandab noore hobuse tasakaalu, rütmi ja takti, arendada õiget kuju ja asendit.

• Hoolimatust ja/või valest kordetamisest on rohkem kahju kui kasu. Kui tunned, et sul pole piisavalt oskusi hobuse kordetamiseks, on see õigem jätta inimesele, kellel on piisavalt kogemust.

• Hobuse loomulikud käigud ja rüht ei tohi kordetamise tagajärjel kannatada. Kordetamist võib kasutada vahelduseks noore hobuse õpetamisel, kuid peaks jälgima, et seda ei tehtaks siiski liiga tihti.

Kordetamine

• Kordetöös peab jälgima, et hobust ei kurnataks liialt. Kordel liikumine koormab hobuse jalgu. Pool tundi võiks olla kordetamise maksimumaeg, mille kestel vahetatakse suunda iga 5-10 min järel.

• Kordetamiskoha põhjaks peaks olema tasane, piisavalt pehme pinnas, et see ei kurnaks veelgi hobuse jalgu.

• Hobuse keskendumine kordetamise ajal on tõhusam kui ümbritsev õhkkond oleks võimalikult rahulik.

• Hobuse liikumisel ringil, võib ta vigastada jalgu oluliselt rohkem kui otse liikudes. Seepärast on kordetamisel vajalik panna hobusele kaitsmed, mis kaitseksid jalgu löökide eest.

Jooksutamise abivahendid

• Valjad ona peaaegu alati trenselsuulistega, ratsmed võetakse ära või põimitakse lõuaaluse rihma külge.

• Valjaste asemel võib kasutada ka chamboni. Chamboni kasutatakse enamasti noortel hobustel, sest need on suust väga tundlikud.

• Kui kordetamisel kasutatakse sadulat, peab jalused ära võtma või hoolikalt jaluserihmaga kinnitama, et need ei häiriks hobust. Sadula ümber võib panna ka tekivöö, et hõlmad liialt ei lendleks.

• Külgratsmed võib kinnitada sadulavöö või sadula küljes olevate spetsiaalsete rõngaste. Kordevööl on metallrõngad, kuhu külgratsmed kinnitada.



• Korde pikkuseks on 7-8m. Noorel hobusel kinnitatakse korde sisemise suulise rõnga külge, õpetatud hobusel võib korde kinnitada sisemisest rõngast üle kukla välimise rõnga külge. Kordet ei tohi kinnitada otse läbi sisemise rõnga välimise rõnga külge.

• Kordepiits on piisava pikkusega, et vajadusel hobust ergutada

• Kordetamisel võib kasutada erinevaid abiratsmeid, mille abil leida hobusele õige asend ja rüht ning mis aitaksid hobusel leida kontakti suulisega.

Ratsutaja käitumine tallis

Tall on hobuse kodu, kus ta viibib suurema osa ööpäevast. Inimesed peavad käituma tallis rahulikult, vältides igasugust jooksmist ja karjumist ning üldist kära. Tall peab olema hobusele võimalikult rahulik ja mõnus. Eriti on vajalik rahulik õhkkond söötmiste ajal, sest hobune vajab söögirahu. Kui hobustel on võimalik süüa rahulikult, siis nad ei õpi toitu ahmima ja neil ei teki seedeprobleeme.

Iga inimene, kes kõnnib tallis, võiks pidada silmas üldist korda ja turvalisust.

• Varustus peab olema selleks ette nähtud kohas mitte põrandal kus nad segavad kõndimist ja põhjustavad ohtlikke olukordi.

• Ka lahtised uksed võivad hobusele põhjustada vigastusi (kaeraruumi uks peaks olema kogu aeg suletud)

• Kui hobuse tekk ripub kõhu all, tuleb see alati korda sättida, et hobune ei takerduks rihmadesse.

• Mõelge välja kümme “ kuldset reeglit” tallis olemiseks ja liikumiseks.

Rautamine

Kabja mehhanism

• Kui hobuse jalg maad puudutab, toimivad kabja erinevad osad löögi summutajana ja “verepumbana”. Seega tarvitseb kabi liikumist, selleks et püsida töökorras.

• Kui hobune seisab ilma piisava liiukumiseta pikalt tallis, võib jalgadesse koguneda vedelikku, kuna kabjamehhanism ei kiirenda piisavalt jala vereringet.

• Rautamata jalas toimib kabjamehhanism tõhusamalt kui rautatud jalas, sest raud piirab kabja liikumist.

Milleks on vajalik rautamine?

Rautamisega võib :

• kaitsta kapja liigse kulumise eest

• säilitada kabja kuju, jala asend ja käigud korras

• kasutatakse vale jala asendi, kabja kuju ja käigu vigade likvideerimiseks

Kui tihti tuleks hobust rautada?

• Rautamiste vahede pikkus sõltub erinevatel hobustel kabja kvaliteedist, hobuse kasutamisest ja ka ilmastiku muutustest.

• Mõnedel hobustel on rautamiste vahe neli nädalat, mõnedel võib see olla ka 8 nädalat

• Vanematel hobustel kasvavad kabjad aeglasemalt kui noortel, siis võib rautada iga 6 nädala tagant.

• Kui kabjad kasvavad kiiresti või nende kuju muutub, peaks rautamise vahet lühendama.



• Selleks, et välistada liigeste ja kõõluste ülekoormust ning lonkamist tuleks rautamist ja värkimist teha piisavalt tihedalt.

• Oleks hea kui hobust rautaks alati sama sepp, kes tunneb hästi hobuse kapju ja jalgade asendit.

Hobuse transportimine

Varustus

Jälgige, et päitsed ja päitsete nöör oleksid terved ja piisavalt tugevast materjalist, et need kestaksid laadimise ja transportimise.

Jalad

• Jalgade kaitsmise peab sooritama eriti hoolikalt. Kasutada võib vatnikke ja pindesid või siis tarnspordikaitsmeid.

• Transpordikaitsmed peavad kaitsma hobuse jalgu randmest alla üle kabjapiirde ja tagajalgadel kannad. Kaitsmed peavad olema piisavalt paksud ja tugevast materjalist. Kumm ei ole sobiv, sest see paneb higistama.

• Kontrolli, et kaitsmed püsiksid paigal kogu transportimise aja. Kui kasutad vatnikke ja pindesid, peab jälgima, et vatnikud oleksid piisavalt paksud. Jälgi, et pinded ei saaks peale liiga tugevalt, sest see takistab vereringet jalas.

• Kabjapiirde võib kaitsta ka kalossiga

KRIHVID TULEB TRANSPORTIMISE AJAKS ÄRA VÕTTA!

Saba

Saba tuleks kaitsta sel juhul, kui hobusel on transportimise ajal võimalik vastu tagaseina toetada. Olemas on spetsiaalseid sabakaitsmeid aga saba võib siduda ka lihtsalt pindega.

Hobuse tekk

• Kasulik oleks panna hobusele transportimise ajaks tekk selga, sest tihtipeale on autos või treileris tuuletõmme.

• Teki paksus sõltub välistemperatuurist, kuumal suvepäeval pole tekki vaja.

• Tekk peab püsima kindlalt kinni, sest muidu võib see libiseda tagajalgadesse ja sellest tekkib paanika.

• Jälgi hobust transportimise ajal. Teki alt ei tohiks hobune olla külm ega ka higine.

Üldiselt transportimisest

• Seo hobune piisvalt lühidalt kinni, et see ei saaks närida naabrit ega keerata pead kõverasse.

• Seo hobune alati kergesti lahtitõmmatava sõlmega ja hoia autos nuga vms., et saaksid hädaolukorras hobuse kiirelt vabastada.

• Alati pane treileri tagumine luuk korralikult kinni.

• Vett tuleks hobusele pakkuda iga paari tunni tagant.

• Transpordi ajaks peab heinavõrku panema väga kvaliteetset heina.

• Noori hobuseid on esialgi kasulik transportida vanema hobusega koos.

• Hobust, kes kardab külgseinu, tuleb transportida kahe hobuse kohas ilma vaheseinata.

• Transpordi alati hobust ilma krihvideta ja jälgi, et põrand ei oleks libe.

• Laadi hobune alati kindad käes.



Hobuse ettevalmistamine võistlusteks

Võistlustel ja näitustel peaks hobune alati olema võimalikult silmatorkav. Hobune pestakse ja korrastatakse. Lakka võib teha patsid ja kabjad õlitada. Hobuse pea näib kaunim kui see hõõruda näit. baby oiliga.

Hobuse ettevalmistamine võistlusteks

• Võistlustel või näitustel esinev hobune peaks olema väga hästi puhastatud. Läikiv ja sile karv näitab head tervislikku seisundit ja kogu üldine pilt hobusest on parem kui takusel ja määrdunud hobusel. Puhta ja hea väljanägemisega hobune räägib ka hooldaja heast “horsemanship” oskustest.

• Üldiselt pestakse hobune enne võistlusi, siis näeb hobune esinemise ajal puhas ja hoolitsetud välja. Hobuse karvale anatakse “viimane lihv” kui pühitakse niiske rätikuga tolm ja lahtised karvad naha pinnalt.

• Sabasse ja lakka võib pihustada silikooni, mis teeb laka ja saba siidiseks ja kohevaks. Kui hobusele on plaanis patsid teha, siis ei soovitaks silikooni pihustada, sest libedasse lakka patside tegemine on väga raske. Kui silikooni pihustada üle hobuse keha, peaks jälgima, et kaelale ei satuks, sest ratsmed muutuvad libedaks ja nendest on raske seejärel kinni hoida.

• Hobuse pea saab silmatorkavaks ja kauniks muuta kui silmade ja sõõrmete ümber määrida õli.

• Samuti võib ka kabjad väljastpoolt õlitada, siis näivad need tumed ja läikivad.

Platsid ja koplid

Õues, koplis või treeningutel on hobune kõige vastuvõtlikum erinevatele vigastustele ja õnnetustele.

Plats ja maneez

• treeninguteks ette nähtud maa peab olema tasane ja vetruv. Põhi ei tohi olla väga tolmune, et mitte kahjustada hingamisteid.

• platsi ja maneezi piire peab olema nii hobusele kui ratsutajale turvaline, nende eest tuleb hoolitseda ja neid parandada.

• platse ja maneezi ei ole soovitav kasutada hobuse kopeldamiseks, takistused peab peale kasutamist alati ära korjama

Koplid

• Hobuse koplis pidamine on alati seotud suure riskiga. Kuna see on aga parim võimalus hobuse liigutamiseks, peaks ümbruse hoidma võimalikult turvalisena.

• kopliaiad tuleb ehitada tugevateks, et hobune ei vigastaks ennast ja ei pääseks lõhutud aia tõttu jooksu.

• Kopli pinnas tuleks hoida puhtana, sõnniku, kivid ja risu peab korrapäraselt ära korjama.

• Kuna hobune on karjaloom, meeldib talle olla koplis koos teiste hobustega. Tuleb jälgida, et hobused ka omavahel sobiksid.

• Neid hobuseid, kes tihti jooksu panevad, ei saa hoida koos, sest nad õpetavad halbu kombeid ka teistele.



Hobuse igapäevane jälgimine

• Hobust jälgides tuleb meeles pidada, et iga hobune on erinev. Mida paremini hobust tunned, seda kergem on tema tervist jälgida. Omanik ja tallimees peavad tundma hobust nii hästi, et näeksid kohe kõiki muutusi hobuse juures. On vajalik osata ravida väikseid vigastusi ja anda vajadusel esmaabi aga samuti on tähtis teada, millal hobune vajab asjatundja abi.

• Terve hobune päevasel ajal üldiselt seisab, kui ta pikali on, tõuseb inimese lähenedes kohe püsti.

• Igapäevaselt tuleb jälgida, et hobuse kehal või jalgadel ei oleks haavu ega paistetust, kuumi või valusaid kohti. Hobuse jalgadel ei tohiks olla veepatju ega kõõlustel paistetust

• Rauad peaksid olema tugevalt kinni ja kabjad õige kujuga. Kiilud peavad olema kuivad.

• Igapäevaselt peab ka jälgima, et sõõrmed oleksid puhtad ja kuivad, hingamine ühtlane ja hääletu ning silmad terved ja selged. Terve hobune ei tohiks köhida.

• Treeningu ajal tuleb jälgida, et hobune ei hingeldaks ega higistaks ebatavaliselt.

• Liikumise ajal tuleb jälgida lonkamist ja kerget käiguvahet.

• Hobuse söömist, joomist tuleb jälgida iga päev.

• Värkimine, rautamine ja ussirohu andmine peab toimuma korrapäraselt.

• Kui hobune käitub tavapärasest teistmoodi, tuleks mõõta temperatuuri.

Hobuse korrapärane jälgimine on parim moodus hobuse tervise hoidmiseks.

Hobuse igapäevane liigutamine kuulub tähtsa osana hobuse esmavajaduste hulka. Liigutamise aeg ja mood võivad olla erinevatel isenditel erinevad. Kui hobune ei käi iga päev koplis, tuleks teda vähemalt tund aega päevas liigutada teistmoodi. Raskes töös olevad hobused vajavad vahepeal kergemaid päevi.

Kasutatud kirjandus:

• Tuire Kaimio, Minna Tallberg “Koos hobusega” Kirjastus Varrak Tallinn 2007

• Deutsche Reiterliche Vereinigung e.V. (FN)“Juhised ratsa – ja rakendispordiks” I Köide “Ratsaniku ja hobuse põhiväljaõpe”

• Wilhelm Müseler “Ratsutamisõpetus” Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts 2007

• Eesti Ratsaspordi Liit www.ratsaliit.ee

• Rahvusvaheline Rataspordi Föderatsioon (Fédération Équestre Internationale - FEI) www.horsesport.org


http://www.horsesport.org/

Veterinaaria

Tiit Siiboja 91

Veterinaaria

Hobuse anatoomia ja füsioloogia põhialused.

Sissejuhatus • Teema on väga mahukas ja siinse kirjatüki eesmärgiks pole seatud anda lugejale asjast täielikku

ülevaadet. Teemasid on põgusalt puudutatud, eeldades, et lugeja on kirjandusega töötades loonud endale teemast ülevaate, siinkohal üritaks olulisemaid asju rõhutada ja üle korrata.

• Kui kellelgi jääb teema väga arusaamatuks, siis loodetavasti tärkab huvi lugeda veidi näiteks mõnda loomatervise käsiraamatut. On see siis välja antud eelmise sajndi lõpus või keskpaigas - suurt vahet pole, sest viimaste aastasadade jooksul pole selles vallas suuri muutusi toimunud.

Hobuse kehapiirkonnad. Looma phul räägitakse kehaosadest -- pea, kael,kere, saba jäsemed. Kehal eristatakse erinevaid piirkondi.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 92

Hobuse luustik ehk skelett. • Skelett koosneb erinevatest luudest (paarsada üksikut luud), mis annavad pehmetele kudedele

kinnituspunkte ja pakub kaitset olulistele organsüsteemidele (süda, kopsud jne).

• Luud on väljaspoolt kaetud sidekoelise kestaga, mida nimetatakse periostiks ehk luuümbriseks. Periosti abil kasvavad luud paksuses. Kasvavatel lomadel on luuotsad luukehast eraldatud epifüüsikõhrega, mis võimaldab luude kasvamist pikkuses. Sellised kasvutsoonid luustuvad hobusel enamasti 5 aastaseks saades.

• Luude õõnsustes sisaldub luuüdi -- punane osaleb verelibleda taastootmisel, kollasel on oluline roll organismi immuunsüsteemis. Mõned koljuluud on seestpoolt kaetud limaskestaga ja täidetud õhuga -- ninakõrvalsiinused.

Lihased, kõõlused, sidemed,liigesed. • Luud võivad omavahel ühenduda mitmeti --sidekoe vahendusel, kõhre abil, sünoviaalne ühendus

ehk liiges. Liiges on kõige levinum luude ühendusviis. Sel puhul jääb luuotste vahele liigeseõõs, mis on täidetud liigesevedelikuga. Liiges on ümbritsetud liigesekihnuga ja sidekoeliste sidemetega, mis fikseerivad liigese. Liigest moodustavate luude otsad on kaetud liigesekõhrega, mis vähendab kulumist ja amortiseerib luudele toimivaid põrutusi. Liigesekõhrede sobilikust kujust sõltuvalt võimaldab liiges liigutusi edasi-tagasi (plokkliiges)või siis mitmes suunas (keraliiges, näiteks puus).

Veterinaaria

Tiit Siiboja 93

• Lihased on vöötlihaskoest moodustunud elundid, mille ülesandeks on looma liigutamine ja edasi toimetamine. Lihased kinnituvad enamasti kahele skeletis ühendatud luule, võimaldades luude liigutamist. Lihaste kontraktsioonid alluvad looma tahtele.

• Silelihastest moodustunud lihaskestad võimaldavad kehavedelike edasitoimetamist organismis ja need ei allu looma tahtele. Eristatakse ka südamelihast, mis esineb ainult südames ja mis samuti tahtele ei allu.

• Kontraktsioonile järgneb lõtvumine, aga elusloomas on lihastel alati olemas teatud pinge, ehk toonus. Nii annavad lihased näiteks kehale ka vajaliku jäikuse, et loom saaks kasvõi seista.

• Hobuse jäsemed on kuivad, lihased asetsevad põhiliselt keha piirkonnas. Jäsemete liigutamiseks kantakse lihaste jõud jäsemetele üle läbi pikkade sidekoeliste väätide, mida nimetatakse kõõlusteks. Eristatakse sirutajaid ja painutajaid. Et tagada vajalik suund kõõluste jõuvektoritele, kulgevad kõõlused sageli üle seesamluude.Mehhaanika seisukohalt on hobuse liikumisaparaat üks suhteliselt keeruline kompleks, mis tehniliste lahenduste poolest sarnaneb suuresti nukuteatri nukule.

Kabi • Kabi on naha moodustis, mille ülesandeks

on kaitsta mehhaaniliselt varba otsa. Tänu kapjadele on hobune võimeline kiiresti jooksma kõval pinnasel.

• Kapja ümbritseb väljaspoolt sarvkabi.Sarvkabja sees asub sama kujuga nahkkabi. Nahkapja ühendab sarvakabjaga lamellkiht. Sarvsein kasvab ainult piirdest alla, lamellkiht aga "vibreerib" sarvseina kasvamise kiirusel üles tagasi -- nii võib öelda, et hobune "ripub sarvseina küljes". Kabjanaha põletiku korral tekib lamellkihti vedelik, mistõttu hobune "vajub sarvseina pidi allapoole" -- hobune hakkab toetuma sarvtallale, kabi muutub tundlikuks ja

deformeerub. • Kabjamehhanism. Iga kord, kui hobune

kabjale toetub, laieneb kabi päkast, jäset üles tõstes aheneb kabi taas... Nahkkabi on väga hea verevarustusega -- mida rohkem hobune liigub, seda rohkem pumbatakse kabjast verd läbi ja seda rohkem ka kabi kasvab. Mida vähem hobune liigub, seda vähem ka kabi kasvab. Nii ei kasva loodushobuse kabjad kunagi liiga pikaks, ega kulu ka liiga läbi. Koduhobuse valikul on inimene teinud omad korrektiivid ja võtnud sellega endale ka kohustuse hoolitseda muuhulgas hobuse kapjade eest.

• Ülioluline on, et rautuse käigus ei löödaks kabjamehanismi kinni. Seepärast pole korrapärase kabja rautusel lubatud naelu lüüa kabja kõige suuremast laiusest tahapoole. Raud olgu sobilik, st piisavalt suur, et kandeserv sellele korralikult ära mahuks ja liiguks rauaharu peal. Alt ära võetud rauale tekkinud kulumisvaod peavad mahtuma rauaharule, mitte kulgema sellest väljapoole või sissepoole.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 94

Organid ja organsüsteemid.

Seedeelundkond • Koosneb seedekanalist ja sellega seonduvatest lisaorganitest.

• Seedekanal - suuõõs, neel, söögitoru, magu, peensool, jämesool. Lisaorganitesks on keel, hambad ja süljenäärmed pea piirkonnas ja maks ning kõhunääre peensoole piirkonnas.

• Hobuse magu on väike, mahutades kuni 2,5kg kuivainet, mistõttu tuleb hobust sööta tihti ja väikeste kogustega. Normaalse seedetegevuse toimumiseks on vajalik, et seedekulglas ei oleks liigset õhku, mistõttu on hobusel söögitoru sisenemiskohas makku sulgur, mis ei võimalda õhul pääseda makku, nii ei saa hobune ka röhitseda. Künahaukajad neelavad pidevlt õhku vägisi alla, mistõttu täheldatakse neil väga sageli seedehäireid.

• Tselluloosi seedimiseks on vajalik bakteriaalne seede. See toimub hobusel jämekäärsooles. Ülioluline on selle protsessi juures, et seeditav mass oleks piisavalt vedel, mistõttu on väga oluline hobust regulaarselt joota -- janu vähendab kiiresti hobuse võimalusi omastada energiat söödast.

Hingamiselundid. • Moodustuvad ninaõõnest, neelust, kõrist, hingetorust e. trahheast, kopsudest. Hingamisteede

ülesandeks on juhtida kopsudesse õhku, soojendada ja puhastada seda.

• Gaasivahetus toimub ainult kopsudes. Kopsudest kantakse hapnik vere kaudu rakkudesse ja sealt jälle süsinikdioksiid kopsudesse tagasi.

• Kõris moodustatakse ka hääl.

Kuseelundid. • Paarilised neerud, kusejuhad, põis, kusiti. Moodustatava uriini koostis varieeruv, sõltudes

organismi toimuvatest protsessidest. Ööpäevane moodustuv uriini kogus hobusel 2-11 liitrit.

• Pideva töötamisega tagatakse vere stabiilne koostis.

Suguelundid. • Isassuguelundid -- munandid, munandimanused, seemnejuhad, kusiti, peenis. Peenist ümbritseb

väljaspoolt kürvatupp e prepuutsium.

• Lisasugunäärmed -- seemnepõeke, prostata e eesnääre, kusitisibulanääre.

• Lisasugunäärmete ülesandeks on luua spermatosoididele sobiv keskkond.

• Emassuguelundid -- paarilised munasarjad ja munajuhad, emakas, tupp, tupeesik, häbe.

Sisesekretsioonielundid. • Endokriinnäärmetel puuduvad juhad ja nad paiskavad oma sekreedi otse vereringesse. Hüpofüüs,

kilpnääre, pankreas, neerupealised.

• Ka sugunäärmed ja platsenta toimivad endokriinnäärmetena, mistõttu kastraatide käitumine erineb oluliselt kastreerimata loomade omast.

Ringeelundkond. • Süda. Südamest juhivad verd välja arterid ja toovad südamesse tagasi veenid. Arterite lõpuosade

ja veenide algusosade vahel asetsevad kapillaarid, kus toimub gaasivahetus. Veenidesse suubuvad ka umbselt algavad lümfikapillaarid, mis koguvad kehast lümfi ja suunavad veenidesse.

Veri, lümf, vereloomeelundid. • Veres ülesandeks on transportida hapnikku ja toitaineid keha kõikidesse osadesse ja tuua sealt

tagasi jääkprodukte ja organismile mittevajalikke aineid.

• Vereloomeelunditeks on punaüdi luudes, põrn, tüümus ja lümfisõlmed.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 95

Närvisüsteem. • Kesknärvisüsteem moodustub pea- ja seljaajust, närvid moodustavad perifeerse närvisüsteemi.

• Autonoomne närvisüsteem juhib tahtele allumatute organite tööd.

Meeleelundid. • Silm.

• Kõrv - kuulmis- ja tasakaaluelund.

• Meelelundid on ka maitsmisretseptorid, haistmisretseptorid ja nahas paiknevad retseptorid, mis kutsuvad esile temperatuuri, rõhu ja valuaistinguid.

• Hobune omab väga unikaalset nägemiselundit, mis võimaldab eristada suhteliselt suurelt vahemaalt väga väikesi liikumisi. See võimaldab hobusel oma vaenlasi piisavalt varakult märgata. Kuna silmad asetsevad hobuse pea külgedel, näeb hobune 360 kraadi ümber enda. Samas ei näe hobune oma nina otsa, mistõttu tuleb olla ettevaatlik tundekarvade äralõikamisega hobuse pügamisel.

• Hästi liikuvad väliskõrvad ja hea kuulmine võimaldab hobusel kuulda vaenlaste lähenemist.

Nahk ja selle moodustised. • Nahk katab keha pinda väljaspoolt. Naha juurde kuuluvad karvad, higi- ja rasunäärmed. Kabjad,

sõrad, sarved ja udar on naha moodustised.

Hobuse füsioloogilised näitajad. • Kehatemperatuur rahulikus olekus:

Täiskasvanud hbune 37,5-38,0 `C

Sälg 37,5-38,5 `C

Varss 38,0-39,5 `C

• Hingamissagedus rahulikus olekus 8-16 kordaminutis

• Pulss rahulikus olekus:

Täiskasvanud hobune 28-40 korda minutis

Sälg 40-55 korda minutis

Varss 100-120 korda minutis

Hobune, kui saakloom, karjaloom. Põgenemisreaktsioon.

• Rohusööjana peab hobune olema võimeline seedima tselluloosi. See protsess on suhteliselt

aeganõudev ja eeldab söödakoguste bakteriaalset kääritamist. Näiteks veisel on selle tarbeks mitmeosaline magu, millesse mahub ca 200 liitrit sisaldist.

• Kuna hobuse kaitsekontseptsiooniks saakloomana on võimalikult varakult vaenlast märgata ja põgeneda, ei saa ta endale väga rasket ja mahukat seedeelundkonda lubada. Seda üritab hobune kompenseerida oma elurütmiga, süües pidevalt väikesi söödakoguseid.

• Looduslikus rütmis kulutab hobune keskmiselt 21 tundi ööpäevast söömisele. Tuleb muidugi arvestada sellega, et looduslik rohumaa ei paku jõusööta ja muid kontsentreeritud söötasid, mida inimene hobuse toidulauale tassib.

• Hea hammastikuga peenestatakse söödamass koheselt. Seedimiseks kulub palju vett, mistõttu ei tohi joogikohast väga kaugele joosta.

• Kui vajadusest veidi vähemmahukat seedeelundkonda võiks pidada hobuse kaitsekontseptsiooni nõrgaks kohaks, siis ülejäänud tegusrid on hobusel täpselt paigas:

hästiarenenud meeleelundid võimaldavad vaenlast varakult märgata ja pidevalt jälgida. kerge luustik, hästiarenenud lihastik, unikaalne varbakaitse kabja näol võimaldavad kiiresti

edasi liikuda kõval pinnasel.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 96

hobune on võimeline jagama lööke ette- ja tahapoole, kaotamata sealjuures oluliselt liikumiskiirust.

• Inimene, kes hobusega töötab, peab arvestama selle kontseptsiooniga ja üritama korraldada oma asju nii, et ta ei osutuks hobuse silmis vaenlaseks.

• Karjaloomana on hobune harjunud arvestama karjas valitseva hierarhiaga. Kord karjas on väga oluline faktor, et ellu jääda.

• Inimene sageli mõjutab tõsiselt hobuse karjakäitumist, eraldades teda boksi, valides koplikaaslasi, moodustades karjakooslusi arvestades oma vajadusi ja eelistusi. Siiski peaks inimene võimalikult arvestama hobuse karjakäitumisega, see on oluline nii hobuse kui inimese enda ohutuse seisukohalt.

Voomad

Kurjus. • Sageli seotud kohaga - üritab rünnata, kui minna ära tooma koplist või viia välja boksist. Võib olla

ka seotud isiku või situatsiooniga -- ei armasta seppa või loomaarsti. Kui on välja kujunenud, siis lootused paranemisele kasinad.

• Kindlasti tuleks arvestada tõuaretuses.

Künahaukamine. • Hobune kangutab hammastega küna või boksilauda ja neelab selle käigus õhku. Osa hobuseid

õpib õhku neelama ka ilma künaserva kangutamata.

• Liigne õhk tekitab soolestikus sageli koolikuid. Lõikehambad saavad kahjustatud.

• Sageli hakkavad teised hobused tallis matkima.

Karutammumine. • Hobune kõigutab ennast esinesteljalgadel ühelt poolt teisele poole, tekitades rahulolutunde läbi

tasakaalukeskuse.... Deformeeruvad kabjad, sageli hobune kõhnub, kuna "unustab söömata

Hobuste käsitlemine

Transpordil • Mõistlik on hobuste laadimine ja transport korraldada nii, et võimalikult vältida traumasid. Kui on

teada, et hobune iga kord ei sisene meelsasti treilerisse või autosse, siis tuleks kasutada lisapiirdeid (aiavärvad vms), et vältida hobuse möödajooksmist laadimistrapist.

• Hobuste vedamisel tuleb harrastada sõidustiili, mis võimaldaks loomadel probleemideta püsti seista ja ei tekitaks neis tunnet, et nad on sattunud kummituppa.

• Hobuse laadimisel peab olema selge, mis toimub. Pahatihti on hobuste laadimisprobleemid inimeste endi kujundatud. Hobust pole vaja kohe karistada, kui ta ei lähe treilerisse, teisalt ei saa tundide viisi trapil seisvale hobusele porgandeid sööta, ilma et talle oleks märku antud, et ta peaks edasi liikuma.

Transpordivahendid • Transpordivahendid peavad olema tehniliselt korras ja loomale ohutud. Regulaarselt tuleb

kontrollida, et treileri põrand oleks kindel, kinnitusdetailid defektideta.

• Soovitav on kasutada jälgimisvahendeid, et märgata õigeaegselt transpordil tekkinud probleeme.

• Korduvate transportide korral on soovitav järgida alati toimivaid reegleid -- laadida hobused ühes järjekorras, samadele kohtadele, kus tavaliselt, samade naabrite kõrvale jne.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 97

Veoeeskirjad • Veoeeskirjade alusel peab vedaja taotlema endale vedaja tunnusnumbri, litsenseerima oma

veovahendi. Kui vedada sporthobuseid mittemajanduslikul eesmärgil, siis pole vedaja tunnusnumbrit ja veovahendi litsenti Eestis,Lätis, leedus, Soomes vaja. Muudes riikides võidakse seda nõuda, mistõttu soovitatakse praegu inimestel,kes hobustega palju reisivad, endale need veoõigused taotleda. seda enam, et hetkel on need kursused veel tasuta jne.

Võistlustel • Võistlustel olles tuleb arvestada sellega, et hobuse jaoks on see tavapärasest stressirohkem

situatsioon.

• Arvestades suurema võimalusega nakatuda nakkushaigustesse, on mõistlik mitte otsida liiga tihedat kontakti võõraste hobustega. Kaasa tuleks võtta oma hooldusvahendid, joogipanged, et ei peaks kasutama võõraste hobuste omi.

• Tuleb arvestada sellega, et võistlussituatsioon võib olla hobuse jaoks karjakäitumise seisukohalt täiesti uus olukord ja ta võib käituda mõnevõrra erinevalt kodusest käitumisest. Seepärast tuleb eriti hoolikalt rakendada ohutusabinõusid.

• Professionaalsed hobuseinimesed näevad olukorda tervikuna -- ei saa oma ruunakäitumisega täkku lasta vabalt ringi kõndima, kuigi tema ise on väga turvaline, sest märad ei tea seda ja võivad osutuda kolleegidele tõsiselt ohtlikuks.

Probleemsete hobuste käsitlemine • Problemsete hobuste käsitlemisel tuleb eriti hoolikalt järgida ohutusreegleid. Ümbritsevaid

inimesi tuleb varakult informeerida, et hobune käitub probleemselt ja sellisesse informatsiooni tuleb ka suhtuda täie tõsidusega -- ei maksa soojenduse ajal järjekondlalt üritada eesliikuvale hobusele tagant sisse sõita, kui viimasele on sabasse sõlmitud punane lint.

Hobuste esmaabi

Haavad • Eristatakse lõikehaavu, rebimishaavu, muljumishaavu jne. esmaabi seisukohalt on oluline

hinnata, kas haava on vaja õmmelda või mitte. Haav tuleks puhastada voolava vee või puhta sidumismaterjaliga, kui haav vajab õmblemist, siis tuleb kiiresti ühendust võtta loomaarstiga, aga haavale ei tohi kanda mingeid desinfitseerivaid vm aineid. Kui verejooks on suur, tuleks paigaldada rõhkside. Edaspidise ravi määrab juba loomaarst.

• Kui kahtlete selles, kas on vaja õmmelda või mitte, siis kutsuge kindlasti loomaarst, aga ärge katke haava ühegi desinfitseeriva vahendiga.

• Hobuse haavad on esmaselt õmmeldavad 2-3 tunni jooskul, sellest hiljem on haava kindlasti juba vaja uuesti värskendada ja esmase paranemise võimalused vähenevad võrdeliselt kulunud ajaga.

Kinnised vigastused • Kinniste vigastuste üldise esmaabina võib nimetada jahutamist, et vältida võimalikult turse

tekkimist ja lümfivoolu kudedesse. Üldreeglina antakse, et esmesel ööpäeval jahutada, edaspidi soojendada, et soodustada turset moodustavate vedelike imendumist. Ütleksin, et jahutada tuleks kahel- kolmel esimesel ööpäeval.

• Kindlasti tuleks konsulteerida loomaarstiga. Selles osas kehtib reegel, et pigem kutsuda kolmel korral loomaarst ilma suurema põhjuseta, kui ta ühel korral asjata kutsumata jätta.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 98

Nihestus • Nihestuseks nimetatakse traumat, mille korral liigest moodustavad luud nihkuvad ära oma

loomulikust ühendusest ja jäävadki sellisesse asendisse. Nihestunud luud tuleb kindlast paigaldada. Probleem vajab asjatundlikku ravi.

• Õnneks juhtub hobustel väga harva.

Nikastus • Liigest moodustavad luud nihkuvad ära oma loomulikust asendist, lähevad ise paika tagasi, kuid

liigest moodustavad sidemed ja liigesekihn saavad selle käigus venitatud või rebestatud.

• Esmaabi seisukohalt oluline kiiresti liigest jahutada, kindlasti pöörduda loomaarsti poole, kuna on vaja rakendada ka medikamentoosset ravi.

Põrutus • Põrutus tekib kehaosade põrkumisega tugevate esemetega, näiteks jäsemeid võidakse ära

põrutada, hüpates vastu tõkkelatti Esmaabiks oluline piirkonna kiire jahutamine.Loomaarsti vajadus sõltub põrutuse tugevusest.

Muljumine • Pehmete kudede muljumist tuleb ette, kui hobune jääb jäsetpidi kuhugi vahele, näiteks lööb

jäseme läbi boksitrellide. Sisuliselt tekib muljumine ka näiteks sadulavöö liiga tugeval pingutamisel. Eriti ettevaatlik peab olema kummiga sadulavööga, kus kumm tekitab vöö järelpingutuse.

• Muljumisele on iseloomulik, et tekkimise hetkel on suhteliselt raske reaalselt hinnata kahjustuse ulatust, kuna muljutud koed hakkavad nekrotiseeruma hilje, sõltuvalt sellest, kui suure koekahjustuse muljumine tekitanud on.

Sagedamini esinevad haigused. Esmaabi ja profülaktika.

Longe • Lonke puhul on hobusel jäsemele toetumine või selle edasiviimine valulik või mehhaaniliselt

takistatud ja seetõttu võtab ta ühe jäsemega lühema sammu, kui paarisjäsemega.

• Lonke märkamisel on mõistlik koheselt pöörduda loomaarsti poole.

Koolikud • Koolikuteks nimetatakse tugeva valuga kulgevaid patoloogiaid. Eristatakse seedekoolikuid ja

kusekoolikuid.Kusekoolikuid esineb suhteliselt harvem. Igal juhul tuleb pöörduda loomaarsti poole, kui hobusel on valud, küllap juba tema üritab ära arvata, millega tegemist on.

• Koolikute rahvapäraseks nimetuseks on tiirud - valudes hobune tiirutab ümber enda.

• Kuidas hobune annab märku, et tal on valud? Kergema valu puhul hobune keeldub söögist, ajab üles ülamokka, vaatab kõhule, üritab tagajäsemega lüüa kõhu pihta, norutab. Tugevama valu korral sageli hobused võtavad istuva koera asendi, tiirutavad ümber enda, heidavad maha, üritavad püherdada, jäävad lebama selili.

• Esmaabi. Kui on tegemist kergemate valudega, siis mitte anda hobusele jõusööta, pakkuda talle juua, panna talle selga tekk, jalutada hobust. Kindlasti peaks informeerima loomaarsti, et viimane saaks vajadusel kiiresti kohale tulla ja sekkuda. Ei maksa tunda valehäbi, et olete oma loomaarsti asjata häirinud, ta on kindlasti tänulik.

• Tugevate valude korral kutsuda kiiresti looomaarst, üritada looma jalutada, mitte lasta tal maha heita ja kontrollimatult püherdada.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 99

• Koolikute profülaktikana tuleks kasutada vaid hea kvaliteediga sööta, pidada kinni söötmise ja pidamise reeglitest. Kahjuks vaatamata kõikide reeglite täitmisele ei õnnestu alati koolikuid vältida.

Müoglobinuuria ehk mustkusesus.

• Vanasti nimetati "pühade haiguseks" -- kui hästi toidetud hobused pärast pühi taas rasket tööd tegema hakkasid, jäid nad kangeks, sest lihastesse tekkis liiga palju piimhapet. Tõsistel juhtudel hakkas lihasvärvnik ehk müoglobiin lihastest erituma ja muutis kuse mustaks -- sealt ka haiguse nimetus.

• Kergematel juhtudel ei teki muutusi uriinis, loom on lihtsalt norus, kange, ei soovi liikuda. Oluline on seda haigust eristada koolikutest, kuna sel puhul seisneb esmaabi selles, et loom kaetakse tekiga ja teda tuleb võimalikult vähem liigutada -- iga lihaspingutus tekitab piimhapet veelgi juurde. Ravi tulemus sõltub suurel määral sellest, kui kiiresti loomaarst protsessi sekkub -- ärga viivitage helistamisega hetkegi.

• Kergekujuline müoglobinuuria tekib sporthobustel sageli pikematel transportidel, kui hobust söödetakse tavapärase ratsiooniga edasi ja kohale jõudes rakendatakse ka tavapäraselt kõrgeid treeningkoormusi. Tuleb pöörata tähelepanu sellele, et pikemate transportide ajal tuleb söödaratsiooni vähendada ja transport tuleb planeerida nii, et võistlustele jõudes oleks aega kohanemiseks.

Hingamisteede probleemid • Suur osa hingamisteede probleemidest on nakkuslikud ja vajavad kiiret ja asjatundlikku

veterinaarset sekkumist.

• Kroonilistest probleemidest esineb kõige sagedamini kopsuemfüseemi. Haiguse rahvapäraseks nimetuseks on pouslak, mis tähendab saksa keeles "kõhu lööki". See tuleb sellest, et emfüseemi põdevad hobused hingavad kõhuga, pressides kopsudest õhku välja.

• Terve hobune hingab sisse sissehingamislihaste abil, õhk surutakse kopsust välja kopsukoe elastsuse arvel. Väljahingamislihaseid peab terve hobune kasutama ainult siis, kui soovib ohata, pruusata -- sügavalt välja hingata. Emfüseemi korral on kopsualveoolide elastsus vähenenud ja õhk ei välju piisavalt elastsuse arvel kopsudes -- väljahingamine on muutunud kahefaasiliseks, kõigepealt väljutatakse õhk kopsu elastsuse arvel ja siis peab hobune veel väljahingamislihaseid kasutades jääkõhku kopsust välja suruma.

• Probleemi muudab raskeks see, et kui ilmnevad iseloomulikud kliinilised tunnused, on haigus juba kaugele arenenud, sellepärast peaks alati tähelepanu pöörama sellele, kui hobune hakkab koormuse korral kiiresti hingeldama, hingamissagedus ei taastu normaalse aja jooksul.

• Emfüseemi tekkimisel on suur osa ka allergilisel reaktsioonil, mistöttu on ülioluline, et tallikeskkond oleks võimalikult tolmuvaba, õhurikas, hästi ventileeritud. sageli põhjustavad hingamisteede allergilist reaktsiooni näiteks tallisoojustuses pesitsevad viiruse eosed.

Nakkushaigused • Nakkushaigused on põhjustatud haigustekitajate poolt ja need levivad hobuste hulgas kontakti

või piisknakkuse kaudu.

• Sporthobuseid, kes liiguvad väga palju ringi erinevas keskkonnas ja erinevate teiste hobuste hulgas, on mõistlik vaktsineerida nakkus -haiguste suhtes.

Siinkohal toon põgusa ülevaate mõningatest nakkushaigustest.

Bakteritest põhjustatud haigused Teetanus ehk kangestuskramptõbi.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 100

• Teetanuse tekitaja olemas 90% mullaproovides, hobusel, kaamelil ja muulal on teetanusetekitaja alati olemas ka soolestikus. Anaeroobne bakter, mis vajab arenemiseks tavaliselt torkehaava, millele ei pääse õhk ligi.

• Haiguse kulu muudab väga raskeks see, et haigustunnuseid põhjustavad bakteri toksiinid, haigustunnuste tekkimisel on bakter juba organismist lahkunud ja teda pole võimalik oluliselt ravimitega mõjutada.

• Otstarbekas hobused vaktsineerida, kuna ravi pole reeglina edukas ja hobune hukkub. On teada Eestis mõned juhud, kui on õnnestunud seerumi õigeaegse manustamisega looma elu päästa, kuid närvikahjustused on siiski jäänud.

Nõlg. • Jooginõude ja kontakti kaudu leviv bakterioos, mis tekitab palavikku, lõuaaluste lümfisõlmede

suurenemist ja mädapõletikku.

• Vaktsiini Eestis ei kasutata. Sageli põevad sälud talliperioodi alguses kergekujuliselt läbi ja saavutavad sellega immuuunsuse. Suuremad puhangud tekivad bakteri soodsa arengu tingimuste tekkimisel.

• Vältida kontakti võõraste hobustega. Omada võistlustel alati oma joogi- ja hooldusvahendeid.

Viirustest põhjustatud haigused Hobuste gripp. • Palavikuga kulgev, sagedamini hingamisprobleeme põhjustav viirusnakkus. Nakatumine toimub

piisknakkuse teel. Isu väheneb, hobune on loid. Paranemine toimub mitme nädala jooksul. Sageli tekivad bakteriaalsed tüsistused, mida on vaja ravida antibiootikumidega.

• Mõistlik on sporthobuseid regulaarselt vaktsineerida, kuigi vaktsineerimine ei taga 100%-list kaitset, põevad vaktsineeritud hobused reeglina kergemini, kui mittevaktsineeritud. Võitlevate hobuste vaktsineerimine on kohustuslik.

Rinopneumoonia.

• Sagedamini hingamiselundite kahjustusega kulgev viirusnakkus, mille mõned tüved võivad põhjustada ka märadel aborte. Olemas ka haiguse närvivorm, mis tavaliselt viib hobuse hukkumiseni.

Parasitoosid Siseparasiite esineb kõikidel hobustel. Siinkohal nimetaksin tähtsamaid neist:

• Hobuste solgetõbi, ehk paraskaridoos. Hobune nakatub solkmemunadega saastunud sööda või joogivee vahendusel. Solkmemuna rändab soolestikust veresooni pidi maksa, sealt südamesse ja kopsu. Kopsus liiguvad solkmemunad alveoolidesse, köhitakse koos rögaga kurku ja neelatakse uuesti makku. Selline solkmenunade massiline ränne võib eriti noorhobustel põhjustada köha ja rögaeritust kopsudest. Valminud muna liigub koos väljaheitaga keskkonda, kust järgmine hobune nakkuse saab.

Hobuste naaskelsaba. • Hobuste ümarusstõbi, mida tekitavad naaskelsabad -- sabaosas peenikesed ümarussid. Hobused

nakatuvad saastunud sööda või joogiveega. Emased naaskelsabad käivad munemas hobuse pärakupiirkonda. tekkinud sügeluse tõttu nühivad hobused end seinte ja piirete vastu, levitades parasiidimune. Nakatumisest annab märku tavaliselt ärahõõrutud saba ja kihelus selles piirkonnas.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 101

Maokiintõbi.

• Emane maokiin muneb suve teisel poolel hobuse jäsemete siseküljele väikesed kollased munad, mis hobune tänu tekkinud kihelusele sisse lakub. Maos arenevad munadest 1-2cm pikkused punased vastsed, mis kinnituvad maoseina külge ja parasiteerivad seal terve talve. kevadel lahkuuvad kiinivastsed hobuse organismist ja arenevad kiinideks, kes munevad taas hobuste jäsemete siseküljele. Parasiteerimine hobuse organismis põhjustab toksikoosi, raskematel juhtudel võib ette tulla ka maorebendeid.

• Hobused peaksid regulaarselt saama ussirohtu. Sporthobustele on soovitav ussirohtu anda 3- 4 korda aastas. Ussirohtusid tuleks kasutada vastavalt roojaproovide uurimistulemustele. Varsad võiksid saada ussirohtu teisel, neljandal ja kuuendal elukuul. Kindlasti tuleks dehelmintiseerida tiineid märasid.

• Preparaate tuleks vahetada, et parasiidid ei harjuks ühe preparaadiga. Sügisperioodil tuleks kindlasti valida selline preparaat, mis hävitab peale ümarusside ka maokiini vastsed.

Hobuste vaktsineerimistest

• Vaktsineerimiste eesmärk on aktiviseerida hobuse immuunsüsteemi, et nakkuse saamisest

hoolimata hobune ei haigestuks või siis põeks haigust kergemini.

• Samas ei anna vaktsineerimine kunagi 100% garantiid, et hobune ei haigestuks.

• Selleks, et vaktsineerimine annaks võimalikult hea tulemuse, tuleks täita allpool loetletud tingimused:

Hobune peab vaktsineerimise hetkel olema terve ja normaalses toitumuses.

Vaktsineerida tuleb korraga ainult ühe haiguse vastu v. a. tootja poolt spetsiaalselt valmistatud kompleksvaktsiinid. (gripp + teetanus, gripp + herpesviirus j. n. e.).

Vaktsineerimise järel ei tohi hobust kohe rakendada raskele tööle, vaid hoida mõned päevad kergel tööl.

Erinevate haiguste vastu vaktsineerimiste vahe peaks olema 2 – 3 nädalat (v. a. kompleksvaktsiinid).

Vaktsineerimised tuleb teostada vastavalt valmistaja juhendile.

Vaktsineerimise teostab loomaarst. Milliste haiguste vastu oleks vajalik hobuseid vaktsineerida:

Marutaud Seoses väikekarnivooride suukaudse vaktsineerimisega Eesti mitu aastat marutaudivaba ja hobuste vaktsineerimist vajalikuks ei peeta.

Hobuste gripp • Parima tulemuse saavutamiseks oleks hea, kui kõik tallis viibivad hobused on vaktsineeritud.

• Kuna hobuste gripi viirus on väga muutlik, ei pruugi vaktsineerimine alati ära hoida hobuse haigestumist, samas ei haigestu vaktsineeritud hobused raskekujuliselt.

• Siin esitatud juhend on üldine ja järgida tuleb alati vaktsiiniga kaasasolevat juhendit.

• Vaktsineerimata hobused vaktsineeritakse 2 korda kuuajalise vahega. (FEI vaktsineerimisjuhendi alusel võib baasvaktsineerimisel kahe vaktsineerimise vahe olla 21-90 päeva). Esimene revaktsineerimine tuleb läbi viia hiljemalt seitsme kuu jooksul teisest baasvaktsineerimisest. Edaspidi ei tohi revaktsineerimiste vahe ületada aastat. Võistlustele saabudes peab hobuse viimasest vaktsineerimisest olema möödas rohkem kui seitse päeva ja vähem kui 6 kuud 21. päeva.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 102

Lühemad vaktsineerimisintervallid on lubatud.

• Varsad, kes on sündinud vaktsineeritud märast tuleks vaktsineerida pärast võõrutamist – 6 – 8 kuu vanuselt.

• Vaktsineerimata mära järglased võib vaktsineerida alates 4 elukuust.

Herpesviroos /hobuste rinopneumoonia • Nendest on ohtlikum tüüp 1, mis põhjustab hingamisteede haigestumist, märade aborte tiinuse

teisel poolel ja paralüüsi. Ohtlikum on paralüütiline vorm, mis põhjustab tavaliselt hobuse hukkumise.

• Tüüp 4 põhjustab tavaliselt hingamisteede haigusi.

• Kuna vaktsineerimine ei ole osutunud tõhusaks paralüütilise vormi puhul, siis soovitatakse vaktsineerida vaid tiineid märasid 5. 7. ja 9. tiinuskuul.

Teetanus • Sageli vaktsineeritakse hobused gripi kompleksvaktsiiniga, millesse kuulub ka teetanusevastane

vaktsiin. Sellisel puhul pole hobust eraldi vaja teetanuse vastu vaktsineerida.

• Eestis kasutatakse eraldi teetanuse vastu vaktsineerimiseks enamasti vaktsiini Cloteid, mille puhul kasutatakse järgmist skeemi:

• Vaktsineerimata hobused vaktsineeritakse 2 korda 6 nädalase vahega. Edaspidi 1 kord 2 - 3 aasta järel.

• Varsad võib vaktsineerida alates 4 elukuust.

• Kõik vaktsineerimised tuleb kanda hobuse passi või vaktsineerimistunnistusele. Hoolitsege selle eest, et Teil oleks hobuse pass käepärast, kui loomaarst saabub vaktsineerima.

• Jälgige, et kordusvaktsineerimised saaksid tehtud õigeaegselt. Kui kardate unustada, sõlmige kokkulepe teenindava loomaarstiga, et viimane tuletaks Teile õigeaegselt meelde.

Hobuste söötmine Hobune looduslikult rändava iseloomuga rohusööjast saakloom. Puudub võimalus ennast täis süüa ja kuskil mõnusalt pikutada, mistõttu peaks saama väikeseid söödakoguseid, aga tihti. Täiskasvanud hobuse seedekulgla u 30m pikk, Mahutab 200l. Sülge moodustub 30-40l päevas. Ülesanne sööda libestamine, maosisu puhverdamine (pH 8,5-9). Magu väike, mahutab u8-15 liitrit.Näärmeline osa pH1,5-2. Näärmetu osa pH6-7 -- puhverdatakse sülje poolt. Magu hakkab tühjenema, kui sellest täitunud 2/3, sõltumata sellest, millises seedumisastmes sööt on. Peensool 20-25m Limaskest hatuline, suurendamaks imendumispinda. Küümus läbib peensoole kiiresti (1-3h), mida peenem söödamass, seda kiiremini. Liiga kiire läbimine vähendab toitainete imendumist. Peensooles ei ole bakteriaalset doksiinide lagundamist, mistõttu sööda kvaliteet eriti oluline. Jämesooles toimub mikrobiaalne fermentatsioon. Tselluloosi töötlemisel saadakse 60-70% energiast. Mikroobid toodavad nii B kui mõningaid rasvlahustuvaid vitamiine. Tärklise lõhustamisest saadud glükoos jämesooles ei imendu, tekitab valekäärimist, happesuse tõusu, tselluloosi lõhustuvate bakterite asendumist osaliselt roiskbakteritega. Koolikud, laminiit. Tärklist lõhustuvad ensüümid peensooles, jämesooles neid ei ole. Jämesooles kasutatakse tärklis ära mikroobide poolt. Ratsiooni arvutus põhineb kehamassil. Ratsioon peab katma energia, mineraalide ja vitamiinide vajaduse. See sõltub suurel määral hobuse tõust, koormusest, keskkonnatingimustest. Räägitakse elatusvajadusest – energiavajadus täieliku rahu korral, termoneutraalses keskkonnas, tühja seedekulglaga. Katab vajaduse, et hingata, verd ringi pumbata, teha spontaanseid liigutusi, seista. Metaboliseeruvaks energiaks peetakse igasugust energiat, mida organism salvestada suudab.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 103

Koormusvajadus – peab katma energiavajaduse füüsiliseks pingutuseks, tiinuseks, laktatsiooniks, kasvamiseks.

Hein Kerge, palju toorkiudu. Annab vähe energiat.Ca ja K rohkem P vähem. D vitamiini sialdus sõltub sellest, kas kuivatatud päikese käes või mitte. Proteiini sisaldus erinev, sõltudes heinas sisalduvatest taimedest. Soovitatakse sööta vähemalt 1kg 100kg/KM kohta ööpäevas. Kuivatatud heinas niiskust alla 20%. Kui on liiga niiske, tekib hallitus, võib kuumeneda, proteiini omastatavus väheneb. Liiga kuiv alla 12% - pudeneb. Kui hein saab kuivatamise käigus vihma, võib toiteväärtus väheneda 40-50%. Nõuetekohasel kuivatatud hein on roheka värvuse ja meeldiva aromaatse lõhnaga.Juhin tähelepanu – heina säilimise põhieelduseks on nõuetekohane kuivatamine.Kuivainet minimaalselt 80-85%. Toorkiurikas (kuivaines 25-35%). Hobustele sobilik kõrreliste hein. Kuivaines proteiini 9-12% Metaboliseeruvat energiat 8-9Mj/kg Ca 4,5-5g/kg P 2-3g/kg

Silo Orgaaniliste hapete, peamiselt piimhappe toimel konserveerunud haljasmass.Hobustele sobilik kuivsilo, mille valmistamisel haljasmassi närvutatakse paar päeva.Kuivainet peaks olema üle 45%. Kiletehnoloogia – võimaldab viia õhu sisalduse miinimumini. Kuivainet 40-60%. Organoleptiline hindamine petlik. Mükotoksiinid. Silorull peab saama 2-3 päevaga söödetud. Riknemise kiirus sõltub ka välistemperatuurist.

Lutsern Kasutusel heinana. Valgurikkam, kui tavahein. Põhitoitained: Valgud – koosnevad aminohapetest. Elatusvajadus 0,5-1g seeduvat toorproteiini kg/KM. Taimsed õlid ja rasvad – energia kandjad. Sisaldavad ohtralt vabasid rasvahappeid ja rasvas lahustuvaid vitamiine.

Jõusööt - koresööt. Koresööt on ülivajalik seedetegevuse normaalseks kulgemiseks, mistõttu peaks hobune saama ööpäevas minimaalselt 0,5-1 kg koresööta 100kg/KM . Jõusööt seeditakse kiiresti ja annab ka kiiresti energiat.55-60% teravilja kuivainest tärklis. Tärklise seeduvus 85-100%. Oluline, et suurem osa imendumisest toimuks peensooles, jämesooles kasutatakse tärklis ära mikroorganismide arenguks, kui seda jõuab sinna aga liiga palju, on oht umbsoole atsidoosile (kõhulahtisus, koolikud). Oluline on jõusööt jaotada väikesteks portsjoniteks, et seedekulglat mitte üle koormata ja tagada suurema osa tärklise imendumine peensooles.. Ühes söödakorras ei peaks hobune saama üle 0,5kg jõusööta 100kg/KM. Keskmist koormust saavad hobused vajavad 0,5-0,75kg jõusööta töötunni kohta. Ettevaatust – jõusööda ülesöötmine võib põhjustada laminiiti. Ja koolikuid.

Rasva- ja õlilisandid. Annavad energiat, vähendavad tolmu, libestavad sööta. Seeduvad hästi -- hobusel pidev sapinõristus, kuna puudub sapipõis. Max kogus 100ml/100kg/KM ööpäevas. Vältida rääsumist -- vähendab söömust ja rasvlahustuvate vitamiinide imendumist. Miinustena tuleb märkida, et õlid suurendavad küümuse liikumise kiirust ja vähendavad mikrobiaalset aktiivsust soolestikus, kui pole piisavalt kiudainet, kuna tekitavad mikroobide jaoks ebasoodsama keskkonna.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 104

Hein. 2,5-3kg 100kg/KM ööpäevas. On kiudainerikas, sisaldab ballastaineid. Silo. 2-4kg 100kg/KM ööpäevas. Sisaldab rohkem vitamiine, kui hein. Katab suurema valguvajaduse. Lutsern. 1-4kg 100kg/KM Proteiinirikas, kergesti seeduv. Rikas Ca ja Mg poolest. Kaer. 0,5kg 100kg/KM ööpäevas. Kõrge kiudainete sisaldus, mineraalid, vitamiinid, vähe süsivesikuid. Nisuklii. 0,2kg 100kg/KM ööpäevas. Sööta ainult leotatult. RATSAHOBUNE 600kg 5,5kg heina, 2,5kg kaera, 2kg sportgraanulit, 0,05kg mineraalsööta /NÄITEKS/.

Mõned reeglid Sööta vastavalt tõule, suurusele, kasutusotstarbele. Väikesed portsjonid korraga. Sööta hein enne jõusööta. Söödamuutused aeglaselt ja järk-järgult. Enne ja pärast söötmist paus. Söötmise ajal anda rahu. Pidada puhtust – saastunud sööt kahjustab seedekulglat ja hingamisorganeid. Vesi on elutähtis. Koresööda regulaarne söötmine on oluline seedimise normaalseks kulgemiseks.

Sporthobuste söötmine

Algab MÄRA VALIKUST! Embrüosiirdamine mitte ainult ei võimalda edukalt märalt saada rohkem järglasi, aga annab võimaluse valida varsale ka parem ema. Mikro- ja makroelemendid ning vitamiinid on organismis omavahel väga tihedalt seotud. Sama oluline on nende koostis ratsioonis – nagu puudus, nii ka üleküllus kahjustab normaalset ainevahetust. Ühe elemendi puudus või üleküllus võib mõjutada mitmete elementide ja vitamiinide imendumist või siis osalemist organismi protsessides. RATSIOON PEAB OLEMA TASAKAALUSTATUD. Vahel on vähem parem -- ei tohi võtta kolme täissööta ja neid kõiki tunde järgi hobusele ette uhmerdada.

Makroel Ca -osaleb luukoe,hammaste jt. Kudede koosseisus -tagab veresoonte seinte norm läbilaskvuse -tagab lihaste norm töö -osaleb vere hüübimise süsteemis -närviimpulsside norm töö, neerude norm töö -südame rütm -kasvamine, ensüümid, hormoonid Elementidest paaris Fosforiga. Ratsioonis hobuse ideaalne vahekord 1:1,6 Vitamiinides oluline D vitamiin. Eristatakse D2 ja D3 vitamiini, esimese muutumiseks teiseks vajalik päikeseenergia. Suurem osa Ca-st talletatud luudesse.

Makroel P

Liiga suur P kogus põhjustab Ca puudust, kuna Ca lihtsalt ei jõua imenduda -- imendumispind piiratud. -energiavahetus ATP ADP -aju- ja kesknärvisüsteemi töö

Veterinaaria

Tiit Siiboja 105

-hammaste ja luude moodustamine -lihaste töö regulatsioon -ensüümid, B-kompleksi vitamiinide aktiveerimine Jõusöödas P kogus oluliselt suurem, kui Ca. Jõusöödapõhise ratsiooni korral tuleks sööta lisaks mineraalsööta, milles Ca ja P vahekord Ca kasuks, aga seda ainult sellise ratsiooni korral. Oluline pole ainult P kogus, vaid ka teiste mineraalelementide sisaldus ratsioonis. Mineraalide vaegus ei mõjuta noorloomade kasvukiirust, mistõttu võivad need ka vaeguse korral kiiresti kasvada. Puudus tekitab skeleti arenguhäireid.

Makroel Na ja Cl Sool ainuke asi, mida hobused vabalt kättesaaduna tarbivad vastavalt organismi vajadusele. Igavusest ületarbimine põhjustab suurenenud janu ja suurenenud urineerimist. Ratsioon peaks sisaldama soola 0,1% kuivainest. Suure koormusega hobustel soola vajadus suureneb, kuna higistavad Na ja Cl välja. Soola puudusel isuväärastus (lakuvad kõike), hiljem väheneb söömus, lahjumine, dehüdratatsioon. - vee hulga reguleerimine kudedes. -mõjutab vererõhku, närviimpulsside edasikandumist -happe-leelistasakaalu säilitamine

Makroel K -vee hulga regul.kudedes Vererõhu langetamine -ensüümide aktiveerimine -valkude ja süsivesikute ainevahetus -naha ainevahetus

Makroel Mg -osaleb Ca ainevahetuses -südamelihase töö, vereringe regul -energia vabanemisel, närvide, lihaste töö -min 300 ensüümi -süsivesikute a/v, aminohapete aktiveerimine Hüpomagneseemia korral krambid (karjamaa tetaania veistel). Suurema koguse korral ratsioonis koos Trüptofaaniga omab rahustavat toimet hobusele.

Makroel Cl Osaleb koos Na ja K –ga -osmoregulatsioonis -happe-leelistasakaalu säilitamises -membraantranspordis....vee liikumises rakku ja sealt välja -soolhappe sünteesis maos

Mikroel Zn -üle 100ensüümi aktiv -vereloome, vere stabiilsuse tagam -DNA süntees, kasvamine, reproduktsioon -B vitamiinide moodustamine -luude moodustamine, lihaste töö juhtimine -suguorganite areng ja funktsioon -insuliini toime aktiveerimine

Veterinaaria

Tiit Siiboja 106

Mikroel Se -kaitseb rakke oksüdeerumisstressi eest -tugevdab immuunsust -kudede elastsus -spermatogenees Ainevahetuses seotud E-vitamiini ja Joodiga.

Mikroel Mn -ensüümid -kasv, vereloome, endokriinnäärmete töö -närvide ja aju varust toitainetega -side-ja luukoe moodustamine -skeleti areng -kilpnäärme ja suguhormoonide mood -biotiini, tiamiini, C-vit aktiivsus; E vit a/v, Insuliini toime tugevdamine Mikroel I (jood) -kilpnäärme hormoonide produktsioon = kasvamine ja normaalne areng kasvueas. Ainevahetuse kiirus.

Mikroel F (fluoor) Kaltsiumi talletamine luudes ja hammastes, hammaste normaalne katmine emailiga. Mikroel Fe Hemoglobiini moodustumine ja vereloome üldisemalt. C – vitamiini olemasolu suurendab raua imendumist.

Mikroelemendid lisatakse söötadesse anorgaaniliste sooladena või siis kelaatidena – orgaaniliste mikroelemeentide ühenditena, mis kujutavad endast mikroelementide ühendeid peptiidide või aminohapetega. Orgaaniliste mineraalide kogust võib söödas vähendada, kuna nende imendumine on oluliselt parem. Nende kasuks räägib ka see, et nende kasutamisel pole probleemideks elemendide vaheline antagonism. Orgaaniliste mineraalide tootmine on oluliselt kallim, mistõttu täna söödatootjad seisavad ilmselt valiku ees, kas hakata neid lisama graanulsöötadele või hakata hoopis tootma eraldi orgaaniliste mineraalide lisandeid.

Vitamiinid Enamus vitamiine produtseeritakse organismi poolt. Organism ei suuda produtseerida A ja E vitamiini, neid peab sisaldama sööt.

Osmootne rõhk Rõhk, mida tuleb rakendada lahustele, et takistada lahusti (vee) liikumist läbi poolläbilaskva membraani. Ehk vältida osmoosi tekkimist. Hpotooniline lahus – rõhk madalam, kui keskkonna osmootne rõhk. Hüpertooniline lahus – rõhk kõrgem, kui keskkonna osmootne rõhk. Vesi jaguneb organismis intratsellulaarseks ehk rakusiseseks ja ekstratsellulaarseks, ehk rakuväliseks. Kudede veesisaldus on erinev rasvkoes 10-15%, lihaskoes 70-75% Rakumembraan on poolläbilaskev struktuur, mis on kergesti läbistatav veele, kuid läbimatu suurtele valgumolekulidele ja teistele vees lahustunud ainetele. Osmoos – lahusti (vee) liikumine läbi rakumembraani kõrgema kontsentratsiooniga ruumi poole.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 107

Kui rakuvälises ruumis tekib dehüdratatsioon – näit higistamise tõttu, siis ainete kontsentratsioon rakuvälises ruumis tõuseb, mistõttu vesi hakkab liikuma rakkudest välja ja tekib dehüdratatsioon ka rakusiseses ruumis. Vee joomisel rakuvälises ruumis kontsentratsioon langeb, mis võimaldab vee liikumist ka rakusisesesse ruumi tagasi. Vesi hakkab aga tagasi liikuma alles siis, kui rakuväline ruum on muutunud hüpotooniliseks. Samasugune vee liikumine toimub ka soolestikus. Kui soolesisaldise kontsentratsioon on hüpertooniline, siis liigub vesi kudedest soolestikku ja saab tagasi hakata imenduma alles siis, kui kontsentratsioonid on võrdsustunud. Kestvusaladel tuleb elektrolüütide manustamisel alati arvestada, kas organismis on olemas vajalik kogus vett. Puhkeseisundis eritub organisimist 60% vett uriiniga, 30% aurustub nahapooride ja hingamisteede kaudu, 5% higi ja väljaheitega. Kehalise pingutuse korral suureneb veekaotus sõltuvalt: töö intensiivsusest: keskkonna temperatuurist: õhuniiskusest. Higistamine ja higi aurustumine kehapinnalt on kõige efektiivsem viis vabaneda liigsest energiast ja säilitada kehatemperatuuri, kuid see protsess põhjustab märgatavat veekadu. Higi koosneb 99% veest, kuid sellega koos lahkuvad kehast ka mõned elektrolüüdid Na, Cl, K, Mg Veepuudust peaks kompenseerima sama koguse vee joomisega, mis välja higistatakse. Suurte ja kestvate pingutuste korral on see võimalik ainult teatud piirini. Vesi saab imenduda ainult soolestikust, mao läbilaskevõime on piiratud ja piiratud on ka vee kogus, mida suudetakse juua. Seoses veepuudusega toimub vereplasma mahu vähenemine, mis omakorda põhjustab väsimuse teket ja alandab sooritusvõimet. Väsimus tekib ka sellest, et lihaste glükogeeni varud vähenevad. Siit võiks teha järelduse, et mida rohkem süsivesikuid joodav lahus sisaldab, seda paremini see sooritusvõimet parandab. Nii see siiski ei ole, kuna suurema kontsentratsiooniga lahuse omastamine on halvem. Sama kehtib ka parenteraalselt manustatavate lahuste kohta. Hüpertooniliste lahuste manustamine esialgu suurendab vereplasma mahu vähenemist ja hakkab toimima alles siis, kui lahuste kontsentratsioonid on võrdsustunud. Ekstreemsetel juhtudel on hobune selleks ajaks surnud. Organismis on vett vaja ka diureesi toimimiseks – põhineb vedelike liikumisel suurel rõhul peenikestes kusetorukestes. Veepuudusel tekib toksikoos ja happesuse tõus. Kofeiinil ja alkoholil on diureesi suudustav mõju, mistõttu nende kasutamine kestvate pingutuste ajal pole mõistlik.

Veterinaaria

Tiit Siiboja 108

Kasutatavad infoallikad

1. Tuire Kaimio, Minna Tallberg “Koos hobusega” Kirjastus Varrak Tallinn 2007 2. Deutsche Reiterliche Vereinigung e.V. (FN)“Juhised ratsa – ja rakendispordiks” I Köide

“Ratsaniku ja hobuse põhiväljaõpe” (ilmumisel) 3. Wilhelm Müseler “Ratsutamisõpetus” Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts 2007 4. Harry Mauring “Hobusekasvatus ja ratsasport” Tallinn Valgus 1988 5. Raigo Kollom “Ratsutamine. Minevikust tänapäevani” Kirjastus Eesti Raamat 1981 6. Kyra Kyrklund, Jytte Lemkow „Kyra ja ratsastuksen taito“ WSOY 2004 7. Anneli Lillkvist „Ruokinnalla Tuloksiin 1-3“ Forsbergin Kirjaimo OY 1996, Hevosfakta OY 2002 8. Eesti Ratsaspordi Liit www.ratsaliit.ee 9. Rahvusvaheline Rataspordi Föderatsioon (Fédération Équestre Internationale - FEI)

www.horsesport.org

Hobuste veterinaariaalased lingid:

1. http://www.yourhorseshealth.com/ 2. http://www.equiworld.net/horselinks 3. http://www.globalherbs.co.uk/advice_vet.htm 4. http://www.equestrianmag.com/category/disease.html 5. http://www.equestrianmag.com/category/health.html 6. http://www.laminitis.org/ 7. http://www.merckvetmanual.com/mvm/index.jsp 8. http://www.thehorse.com/ 9. http://www.horses-and-horse-information.com/


http://www.horsesport.org/

http://www.yourhorseshealth.com/

http://www.equiworld.net/horselinks

http://www.globalherbs.co.uk/advice_vet.htm

http://www.equestrianmag.com/category/disease.html

http://www.equestrianmag.com/category/health.html

http://www.laminitis.org/

http://www.merckvetmanual.com/mvm/index.jsp

http://www.thehorse.com/

http://www.horses-and-horse-information.com/

Hobuserautus, kabja tervishoid ja hobuserautuse ajalugu.

Margus Kurgvel 109


Üks inglise vanasõna ütleb „no foot, no horse“ e. ilma jalgadeta pole ka hobust. See vanasõna peab paika ka tänapäeval, sest hobune on loodud liikuma ning halbade jalgade ja

kapjadega hobust ei ole võimalik kasutada töös ega spordis ning ega ta elu ei ole ka eriti õnnelik kõikide

jala ja kabjahaigustega mis talle vaevusi tekitavad.

Inimene on kasutanud hobust eri otstarbel üle 5 tuh. aastat.

Niikaua kui hobused liikusid vabalt karjamaadel, suutis sarvkabi küllaldaselt kaitsta temas paiknevaid

tundlikke osi, kusjuures kabja kulumine ja juurdekasv oli enam vähem tasakaalus, sest mida rohkem

hobune liigub, seda rohkem verd kapja suundub ja seda kiiremini kabi kasvab ning vastupidi.

Kodustamise järel kasutas inimene hobust alguses vähe ja loomulikul pinnasel mistõttu puudus

kapjade läbikulumise oht ja vajadus kapja rautada. Hobuste kasutamise intensiivistumise ja teede

võrgustiku arenguga ei suutnud aga kabja biomehhaanika enam tasakaalustada kabja juurdekasvu ja

kulumist.

Terved kabjad on üks tähtsamaid tegureid hobuse heaolu juures.

Mitmed tegurid nagu keskkond, sööt, hobusetõug ja hobuse kasutusotstarve ( ratsa-, traavel,

raskeveohobune) ning kabjaaine ehitus ja eelnevad vigastused mõjutavad kapjade tervist.Paljud

jalgade ja kapjade probleemid on ka pärilikud. Korralik kapjade hooldus seisneb kapjade igapäevases

puhastamises, korrapärases värkimises ja rautamises. Kapjade hooldamisega peab alustama juba

varsast peale. Nii õpib varss varakult selgeks jala andmise ja vanemas eas on teda kergem käsitleda.

Hobusel on vaja oma mitmete sadade kilode ülevalhoidmiseks kõigi nelja jala ja kabja tuge. Tegelikult

on see uskumatu, et hobune toetub ainult mõnele kümnele ruutsentimeetrile. Kui hobune traavib,

galopeerib või näiteks hüppab, langeb kapjadele ja nende kaudu kogu jäsemetele tuhandete kilode

löögijõud, mis siirdub edasi liigestele, kõõlustele ja lihastele. Kui kabi on viltune või tasakaalust väljas

mõjub koormus valesti ka kõigile jäsemetele ja kogu kehale mis võib viia erinevate longete tekkimiseni.

Kabi, selle ehitus ja jalgade seisud mõjutavad hobuse liikumist ja samas võivad mõjutada ka

liikumisvigade tekkimist. Neid aga saab rautusega korrigeerida ja ennetada. Sellepärast peabki

pöörama suurt tähelepanu hobuste kapjadele ja jalgadele IGA PÄEV . Nii on võimalik avastada näiteks

varakult kiilumädanik, lahtised kabjanaelad mis võivad põhjustada raua kaotamise ja kabja murdmise.

Uuringute järgi üle 70% hobustest kannatavad longete all mingil ajaperioodil oma elus ja 30 – 50%

sporthobuste varssadest ei jõua kunagi koolitusse ja võistlusvormi.

Varsa kabja hooldust alustatakse 4-5 nädala vanuselt. Raskete valede seisude puhul peaks kasutama liimitavaid raudu juba 1-3 päeva vanuselt. Värkimine on sarvkabja lühendamine. Sõna värkima on tõenäoliselt tulnud alamsaksa keelsest sõnast Werken mis tähendab tegutsema; välja töötama, töötlema. Värkima on võinud tulla ka saksakeelsest sõnast Werkeisen-värkraud ( Werk- töö; tegu; käsitöö, eisen- raud) so. tööriist kapjade ja sõrgade värkimiseks. Ükski hobune ei ole täiuslik aga mida väiksemad on probleemid jalgades ja kapjades seda paremini

peab ta koormustele vastu.

Laialt on levinud arvamus, et varsa jalgade probleemid paranevad aja jooksul iseenesest. Mõnel juhul

see nii ongi aga mida kauem paranemine kestab seda tõenäolisemalt jääb ikkagi jalgadele mingi väike


110 Margus Kurgvel

jälg mis võib vanemas eas põhjustada mõne lonke tekke. Korrigeerimata jäänud vead põhjustavad

kõõluste ja liigeste ülekoormust, liikumisvigasid ja nendest põhjustatud riivlemist.

Miks alustada ravi varakult? Varss kasvab kiiresti ja ta reageerib ka vigade korrigeerimisele kiiresti.

Juba aasta vanusena kasv järsult aeglustub ja samas aeglustub ka kapjade ja jalaasendite

korrigeerumine. Kui alustada näiteks jalaasendite korrigeerimist liiga hilja võime tekitada hobusele

hoopis muid pingeid liigestes ja kõõlustes kuna need on juba välja arenenud.

Piirdeluu areneb välja 3 kuuselt, sõrgatsiluu 6 kuuselt, sääreluu 9 kuuselt, reieluu 30 kuuselt ja õlaluu

36 kuuselt.

Jala tõstmist peab varsal hakkama harjutama esimestest päevadest peale. Kui varss imeb võib ta jalgu

puudutada, pigistada ja tõsta üles mõneks sekundiks ja lasta alla enne kui varss seda ise üritab teha.

Pikenda jala ülevalhoidmise aega vähehaaval. Jalga ei tohi hoida veel rautusasendis sest see võib

põhjustada varsale valu, vaid pralleelselt kehaga. Juba suuremal varsal võib hakata harjutama

rautusasendit esijalal. Väldi jala liiga kõrgele tõstmist ja küljele väänamist. Tallivahel seotakse varss

kinni ühelt poolt ja teiselt poolt hoiab talitaja päitste nöörist kui sepp tõstab jalga. Varsa värkimisel

hoida päkad kiilu laiemal kohal, et need ei hakkaks alla kasvama ja vältida liigset värkimist.

Kabja värkimist alustatakse sarvkiilu värkimisest kus lõigatakse põhjani lahti kiilu külgvaod, et sinna ei

jääks mustust roiskuma mis võib põhjustada kiilumädaniku teket. Sarvkiilu kõik lahtised osad peab

eemaldama, keskvagu laiendada ja kõik kiilus esinevad lõhed kuni põhjani välja lõigata. Sarvkiilu

ülesanne on põrutuse vähendamine, hobuse libisemise vältimine, kabja päkaosa kandmine ja kabja

biomehhaanikale kaasaaitamine.

Ahaskabi võib tekkida liialt värgitud kiilust, väikese ja maha mitteulatuva kiilu puhul. Ahaskabjaks

nimetatakse niisugust kapja mille päkanukkide vahe on loomulikust väiksem.

Pärast kiilu lõikamist puhastatakse tald kergesti lahtitulevast sarvest nii, et jääksid alles tumedaid jooni.

Peab üritama säästa nurgatugesid, sest need kuuluvad kabja ehituse juurde (Ameerikas lõigatakse

need maha). Liigne nurgatugede värkimine võib põhjustada ka ahaskabja teket. Siis lühendatakse

tangide või lööginoaga kandeserv. Pärast lühendamist tasandatakse raspliga toetuspind ja

ümardatakse teravad kabjaääred. Värkimise otstarve on, et varbatelg saaks otseks ja jala kolm alumist

luud asetseksid samal teljel. Kuna kabi päkast liigub siis ka kulub nii, et rohkem tuleb värkida varvast.

Püstise sõrgatsiga hobustel värgitakse päkka rohkem.

Kabjaehitus.

Sarvseina sarvlehekeste kiht seob sarvkapja nahkkabjaga nii tugevalt, et sarvkabja mehhaanilist

maharebimist ei teki. Iga sarvlehekese vahel paikneb nahkleheke. Tallaservapoolsest lõpust allpool on

sarvlehekeste vahed täidetud pehme pigmendita sarvega, mis koos sarvlehekeste alumise lõpposaga

moodustab valgeviiru.Valgeviir seob sarvseina ja nurgatugesid sarvtallaga elastselt ning painduvalt.

See võimaldab kabjal kuju muuta ilma, et sarv rebeneks. Valgeviir on ka kabjanaelte sisselöömise koht.

Sarvkabi kasvab 6-15 mm, keskmiselt 10 mm kuus.Kui arvestada keskmist kasvu kiirust, siis uueneb

eessein (piirdeserva lähedal asetsev vigastus kasvab tallaserva juurde) kabja suurusest sõltuvalt 8-16

kuuga, külgseinad 6-8 kuuga ja päkaseinad 4-5 kuuga. Sarvtald ja sarvkiil uuenevad keskmiselt 2 kuuga.

Sarvseina paksus varbas on u. 12mm, külgedel u. 8mm ja päkasein 6-7mm. Sarvtald on u. 8-15mm

paks.


Margus Kurgvel 111

Korrapärase esikabja nurk on 45 – 50° ja tagakabjal 50-55°.

Arvestades kabja külgseina nurka, eristatakse kitsast-, keskmist- ja laia korrapärast kapja.

Korrapäratud seisud on koondjalgne seis, harkjalgne seis, eetsijalgne seis, taatsijalgne seis,

saabeljalgne seis, taatsi- ja eetsirandmelised seisud. Hobustel esineb ka „O“ ja „X“ jalgseid seise. Peale

selle esineb hobustel ka koondvarbalit- ja harkvarbalist seisu. Harkvarbalise seisu puhul on varvas kas

sõrgatsiliigesest või sageli ka randme- ja kannaliigesest pööratud diagonaalselt väljapoole ning

koondvarbalise seisu puhul pööratud diagonaalselt sissepoole. Kapjadel esineb Teravvarbaline seis ja

sellele vastab teravnurkne kabi. Tömpvarbalisele seisule vastab tömpnurkne kabi. Vigaseks seisuks

nimetatakse seda kui varbatelg on murdunud. Üldreeglina murdub varbatelg sinnapoole, kus kabi on

madalam. Karukäppkabi on üldiselt kaasasündinud. Erinevate jäseme- ja kabjahaiguste puhul hoiab

hobune jäset ning koormab kapja ja selle üksikosi erinevalt. Siis nim. seda haigeks seisuks e. haigeks

jalahoiuks, mille pikemaajalisel kestmisel areneb koormusele vastava kujuga kabi.

Rautamine.

Enne hobuserautuse leiutamist oli suureks probleemiks kapjade läbikulumine. Eriti sageli kulusid

kabjad läbi pikematel rännakutel ja sõjaretkedel. Kapjade läbikulumise vältimiseks kasutati vanasti

väga mitmesuguseid vahendeid ja võtteid. Püüti kasvatada sitkete ja kulumisele vastupidavate

kapjadega hobuseid. Ühes esimestes tuntud hobusekasvatuse õpperaamatus, mille on kirjutanud

Ateenalane Xenophon u. 430-354.a. e.m.a., soovitati hobuseid kasvatada kivisillutisel. 1.saj. soovitas

samal põhjusel Columella teha talli põrandad tammepuust. Cato (234-149.a. e.m.a.) soovitas veoveiste

sõrad katta alt pigi ja tõrvaga.

Et eelmainitud võtted ei andnud küllalt tõhusaid tulemusi kasutati kapjade kaitseks mitmesuguse

kujuga (soki-, suka-, sandaali-, hiljem kabjatalla kujulisi) ja erinevatest materjalidest (nahast, õlgedest,

riidest, hiljem ka erinevatest metallidest) kabjakaitsevahendeid.

Esimesed andmed kabjakaitsevahendite kasutamise kohta pärinevad Egiptusest (13-12. Saj. E.m.a.).

Aristoteles kirjeldab 350.a. e.m.a. sokitaolisi kabjakaitsevahendeid. Muistses Aasias kasutati nahast ja

taimedest valmistatud tapukaid. Õlgedest sandaale kasutati näit. Jaapanis veel 1870.a. ja rautust seal

ei tuntud. Sudaanis oli 1878. aastani kasutusel nahast sandaalid.

Kuna nahk ja õled olid vähe vastupidavad, hakati kabjakaitsevahendeid hiljem valmistama metallist.

Vana Kreekas ja Roomas kasutati algul nahast ja hiljem pronksist ja rauast sandaale. Neid nimetati

hobustel hiposandaalideks ja muuladel mulosandaalideks. Need olid õhukesest metallist, varbale

kinnitamiseks varustatud konksude ja rõngastega ning kinnitati kabja külge rihmadega. Pliniuse teate

järgi kandsid Rooma keiser Nero (kes valitses 54 – 68.a. m.a.j.) abikaasa muulad koguni kullast ja

hõbedast sandaale.

Nii rauast kui ka teistest materjalidest kabjakaitsevahendeid kasutati ainult siis, kui kabjad hakkasid

läbi kuluma. Tavaliselt liikusid hobused kabjakaitsevahenditeta. Metallsandaalidel oli suuri puudusi.

Nad olid kujult keerukad ja nagu mainib Apsyrtus oma töödes, vigastasid kinnitusrihmad ja –nöörid

liikumisel sõrgatsit. Viimase puuduse kõrvaldamiseks otsiti paremaid kinnitusviise, kuni leiutati

kabjanaelad ja sellest algabki hobuserautuse tänapäev.

Millal leiutati kabjanaelad ja seega hobuserautamine, selle kohta puuduvad täpsed andmed ja

esitatakse erinevaid arvamusi. Mõned autorid arvavad, et keldid tundsid hobuserautamist juba enne

meie ajaarvamist, teistel andmetel on rautamise leiutamise ajaks 3-4 saj. so. Gallo-romaani ajastu.


112 Margus Kurgvel

Kinnitamata andmetel oli hunn Attila Euroopa vallutus 5 saj. nii edukas, sest tema ratsaväe hobustel

olid mingid metallist rauad.

Esimesed kirjalikud andmed hobuserautamise kohta pärinevad Anonymuselt (Bütsants) 6 saj.

Skandinaavlastel on kirjalikke teateid 8 saj. ja 9 – 10 saj. germaanlastel. Koraanis mis on kirjutatud 7

saj. m.a.j., mainitakse hobuseid mille „jalad lõid sädemeid“. Nii arvavad ühed uurijad, et

hobuserautamise au kuulub keltidele, teised arvavad, et hunnidele. On arvamusi, et hoopis leiutajateks

võisid olla hiinlased, kuna nende kultuur oli tol ajal kõrge. Mõned (Hanslian) peavad hobuserautamise

leiutajateks slaavlasi juba enne Kesk-Euroopasse asumist. Kindel on aga see, et vanaaja kultuurrahvad

roomlased ja kreeklased ei tundnud hobuserautamist ajal, millest pärinevad esimesed kabjaraudade

leiud. On võimalik, et rautamine leiutati eri rahvuste poolt ja eri aegadel.

Esimesed kabjaraudade leiud pärinevad keltide elamisaladelt- praeguse Prantsusmaa, Šveitsi, Belgia ja

osalt Saksamaa ning Inglismaa territooriumilt.Niinimetatud kelti rauad olid väikesed ja kerged 3-5 mm

paksud, 15-17 mm laiad ja kaalusid 90-120 g. Kummaski harus oli 3 ovaalset naelaauku, millede kohalt

raua välimine äär oli kaarjalt välja kummunud. Alla olid nad löödud neljakandiliste suurte lapiku peaga

naeltega. Naela otsa ei pigistatud maha ega needitud, vaid see pöörati spiraali, mis võimaldas

arvatavasti naelu korduvalt kasutada.

Vanaaja lõpul olid rauad juba suuremad ja raskemad (180-250g). Edaspidi rauad pidevalt suurenesid ja

laienesid ja muutusid raskemaks mis näitab, et ka hobused suurenesid. Libisemise vältimiseks tehti

raudadele haagid. Laiu raudu kasutati kuni 18. Saj. , millest alates rauad hakkasid kitsenema.

Rautus levis kiirest ja oli 7-8. Saj. tuntud enamikus Euroopa maades. 12. Saj. oli ta levinud peaaegu

kogu maailmas v.a. Jaapan ja Sudaan.

Keskajal oli sepp kes oskas hobust rautada väga hinnatud mees. Paljud rüütlid pidasid auasjaks oma

hobuseid ise rautada. Nii mõnigi kuulus sepp-rautaja tõsteti rüütliseisusesse ja nii mõnigi rüütlivapp

kandis hobuseraudade kujutisi. 556 aastast alates kasutati sepp-rautaja kohta nimetust marshall

(marsall). Hiljem alles võeti see nimetus kasutusele sõjaväes ja tähendas siis kõrget pealikku kes

ratsutab hobusel.

Nii mõnedgi valitsejad hakkasid uhkustama sellega, et pidulike sündmuste puhul lasid oma hobuseid

rautada kullast ja hõbedast raudadega. Nii olevat olnud Norra kuninga Sigurdi sissesõidul

Konstantinoopolisse 1130. a. tema hobusel kuldsed rauad. Nendest aegadest on tõenäoliselt pärit ka

hobuseraudadega seotud uskumused, mis olid levinud Euroopas eriti germaani rahvaste seas.

Hobuseraua leidmine oli ikka õnne ettekuulutus ja leitud hobuseraua maja uksekülge kinnitamine pidi

kaitsma igasuguse õnnetuse ja nõiduse eest.

Selle ebausu põhjuseks oli tõenäoliselt see, et rauavaesel ajal oli iga rauatüki leidmine tulus ja

hobuseraud oli kõige tõenäolisem rauast asi mis teepeal võis kaduma minna. Veel suurem õnn oli

muidugi hõbedast või kullast raua leidmine, see oli tolle aja kohta tõeliselt suur varandus. Valitsejad

olid ka andnud välja käske ja määruseid mis kohustasid hobuseraua leidjat, eriti aga vääris metallist

raua leidjat, selle omanikule tagastama. Kui Toskana maakrahv Bonifacius oli 1038. a. oma

pulmasõidul, siis olevat ta lasknud oma saatjaskonna hobused rautada hõbedast raudade ja naeltega

ja kui mõni hõbedane kabjanael pidi kaduma minema , võis leidja selle endale jätta (Schwyter). 11. saj.

kasutati Euroopas pronksist valmistatud raudu. Kes mõtles välja rauast hobuseraua ei ole teada aga

Euroopas hakati neid tööstuslikult valmistama juba 15. saj.

Raud valitakse vastavalt hobuse kasutusele. Raud peab olema vastupidav ja kabi peab toetuma rauale

kogu rautuste vahelise aja. Raua harud peavad ulatuma vähemalt värgitud kiilu kõige laiema osani.


Margus Kurgvel 113

Tagarauad võivad ulatuda rohkem päkast üle kuna rabamist ei ole. Raua välisharu on üdiselt paar

millimeetrit pikem sisemisest. Selleks on eraldi rauad nii vasakule kui paremale kabjale. Korrapäraste

kapjadega hobustel kasutatakse esi- ja tagakapjadel sama numbriga raudu.

Kabja varbaosasse tehakse kilbi jaoks süvend. Värgitud kiilu tipp näitab kus peaks asetsema kilp.

Normaalkabja puhul peab raua varbaosa kuni kabja laiema kohani sobima täpselt kabja kujuga. Kabja

laiemast kohast tahapoole võib raud ulatuda mõned millimeetrid kabjast väljapoole. Raua sobitamist

nimetatakse raua ligilaskmiseks.

Tagarauad sobitatakse samamoodi aga välimine rauaharu võib jätta veel laiemalt kabjast üle.

Tagakapjadel kasutatakse kahe kilbiga raudu kuna hobune liikudes keerab tagajalga ning kaks kilpi

aitavad hoida paremini rauda paigal. Esijala liikumine peatub kui kabi tuleb maha varvas ees. Varbakilp

aitab raual paigal püsida ja vähendab naeltele tekkivat survet. Naelte suurus valitakse raua suuruse ja

kabja seina paksuse järgi. Naelad lüüakse sisse valgeviiru kohalt. Seestpoolt löödud naelad võivad

põhjustada naelatorget nahkkabjas või pehmetes kudedes või tekitada pitsitust mis võib tekitada

longet, halvimal juhul võib tekitada kabja mädaniku. Seda nimetatakse naelamiseks. Sel juhul tuleb

nael välja tõmmata. Kui naelaots on verine, desinfitseerida ja jälgida hobust. Kui tekib longe 3 päeva

jooksul pöörduda veterinaari poole. Liiga väljapoole löödud nael võib põhjustada kabja seina lõhe.

Naelad lüüakse kapja eespoolt tahapoole. Nael peab välja tulema üldjuhul 1/3 kabjakõrgusest ja nael

ise peab kabjast välja ulatuma 1/3 oma pikkusest. Naelaotsad keeratakse tagasi ja lõigatakse

neljakandilisteks. Naelad pingutatakse mille järel tehakse raspliga naela alla kapja väike süvend ja

naelad needitakse needimistangidega. Vasaraga lüüakse raua kilbid vastu kapja, tasandatakse vasaraga

ka needid ning viimistletakse raspliga.

Õrsraud võtab raskust ära kiilult ja kabjalõhe juhtudel päkalt.

Munaraud on lõdva sõrgatsiga hobustele mõeldud sõrgatsit toetama.

Idioodiraud on raud mille rauaharud avanevad varbas ja päkast on raud kinnine e. raud oleks alla

löödud nagu tagurpidi.

Vanasti oli sõjaväehobustel 7- 10 naelaauguga rauad. Rauad löödi alla siiski 6- 8 naelaga.

Western hobustel ei tohi rauad üle kabjaserva jääda kuna äkkpöörete tegemisel on raua alt

äratõmbamise oht suur. Western hobuste raudadel ei ole ka naelavagu.

Traavleid hakatakse rautama varem kui ratsahobuseid. Kuna traavlid võistlevad juba 2 a. ja enne seda

on nad treeningus. Traavlite rautamisel jälgitakse samu reegleid kui ratsahobuse rautamisel, et varba

ja külgtelg oleksid õiged ja kabi ning raud oleksid sümmeetrilised. Treener peab kuulmise järgi ära

tundma õige rütmi traavis: liikumisel on kuulda kahetaktiline rütm. Sammu pikkus traavis on u. 2-2,5

m. Hobune võib traavida 17-60 km tunnis. Traavli rautusega üritatakse saavutusest võtta maksimum.

Traavleid hakatakse väiksest varsast peale värkima, et saavutada võimalikult ideaalsed kabjad, et

hobuse traavist tuleks võimalikult kiire ja lennukas. Iga traavel on isiksus ja traavlitel on väga palju

raudu. Põhitüüpe on 3 ja neist kõigist lugematu arv teisendeid.

1. Sile raud

2. Poolkaarjas raud

3. Naelavaoga raud

Naelavaoga raud aeglustab kabja ülevarba pööramist ja annab parema haakuvmise pinnasega. Poolsile

raud suunab jala liikumise kas siis rohkem sisse- või väljapoole sõltuvalt sellest kummal pool vagu


114 Margus Kurgvel

on.Naelavaoga rauda kasutatakse rohkem tagajalgadel. Poolkaarjas raud kiirendab kabja ülevarba

pööramist aga samas koormab lihaseid ja kõõluseid. Siledat rauda kasutatakse tavarautuse juures

esikapjadel. Enimlevinud rauatüübid on kerged alumiinium, 4mm rauast rauad, varbaraskusega rauad,

päkaraskusega rauad ning muna- ja rõngasrauad. Päkaraskustega rauad lühendavad sammu pikkust ja

samuti munarauad. See tuleneb sellest, et päkk puudutab maad natuke ennem kui varvas ja päka

välimine rauaharu puudutab maad kõige esimesena. See käib rohkem tagajalgade kohta.

Kuumrautus levis Euroopas 17. Saj. Kuumrautus pärineb ajast kui tööhobustel kasutati raskeid raudu,

et neid ei olnud võimalik külmalt sobitada. Kuumalt oli neid kerge taguda parajaks, kuumalt sobitades

istusid rauad täpselt kabjale ja tänu sellele püsisid paremini all. Raud on kergelt punane kui seda

sobitatakse kabjale 3-5 sek. Kuumrautus hävitab ka kõik bakterid ja seepärast sobib kehvade kapjadega

hobustele. Miinusteks on et ei sobi teha tallis paksu suitsu ja haisu pärast. Soovitav kuumrautust teha

eraldi sepikojas kus on hea ventilatsioon. Hobuseid peaks kuumrautuseks harjutama, võttes tüki

lõigatud kapja ja seda põletada, et hobune harjuks suitsu ja sisinaga. Suurekasvulised ja rasked

hobusetõud on näiteks shireni-, clydesdaleni-, percheroni- ja belgia tööhobused. Shireni- ja

clydesdalenihobused on rasketõulistest hobustest kõige nõrgemakabjalised. Nendel tõugudel on

loomupoolest eriti laiad ja sellest ka õrnad kabjad. Shirenihobustel võib olla kabja läbimõõt kuni 25cm

ja ta võib kaaluda kuni tonn. Noorena on nende kabjad normaalsed aga kehakaalu kasvades hakkavad

tallad alla vajuma ja sarvsein vajub laiali. Rautama peab neid noorest peale. Seevastu belgia

tööhobustel on tugevad kabjad. Nendel hobustel kasutatakse raudu Nr. 8 ja suuremaid ja rauad on

valmistatud 30x12mm rauast.

Põhjamaades olid esimesed rauad kitsad raudplaadid ( soome keeles viskarit), mille keskel oli krihv.

Naelakujuliseks sepistatud harud löödi kabja varbaseina läbi. Euroopas kasutati näiteks jäänaelu juba

13.saj. Põhjamaades oli kasutusel ka nn. lumerauad ja soorauad.

Praegune hobuseraua kuju saavutati 18.saj. Kabja töötamise mehhanism tunnistati alles 19.saj. (1800)

alguses. Varbakilbiga raud võeti kasutusela samal ajal ja samuti vahetallad mis algselt oli valmistatud

köie- ja kookosekiust. Vindiga keeratavad krihvid võeti kasutusele 19 – 20 saj. vahetusel (1800-1900).

Eri rahvuste rauad on tänapäeval väga sarnased. Erinevusi esineb vaid üksikasjades (kilbid, naelavaod).

Suur erinevus oli aga Hiina hobuseraual. Veel 20 saj. alguses kasutasid hiinlased kabjaraudu, mis

oluliselt sarnanesid kelti raudadega. Täiesti erinevalt on arenenud idamaade hobuserautamine. Pärsia,

Türgi, Kaukasuse, Araabia ja Põhja- Aafrika rahvaste juures oli hobuserautus kujunenud juba igivanast

ajast saadik pisut iserada pidi. Euroopa mandril on sedamoodi rautatud hobuseid ka näiteks Bosnia-

Hertsegovinas jaosalt ka Bulgaarias ning endises Jugoslaavias. Idamaine e. orientaalraud kujutab

endast kabja kujule vastavat plaati, mille tagumises pooles on ümmargune (Türgis) või kolmnurkne (

Põhja-Aafrikas) auk. See auk moodustub sellest, et raua harud painutatakse tagant üksteise peale või

keeratakse üksteisega kokku .Raua tagumine osa on päkkade kaitseks pisut ülespoole painutatud.

Raua välimine serv on alla ja pisut sisse taotud, moodustades kergesti maasse vajuva ja libisemist

vältiva liistu. Naelad valmistati käsitsi ja neil oli mütsisarnane pea ja selle kaelaosas kaks tiiba.

Allalöödud raual katavad naelapeade tiivad üksteist katusekivide sarnaselt. Kabjasarvest väljatulnud

naelaotsi ei hammustatud ära ja ei needitud vaid keerati spiraali ja painutati kabjaseina ligi nagu ka

algselt keltide rautusel. Orientaalrautust kasutasid türklased juba 662.a. Peale türklaste kasutasid

orientaalrautust pärslased, araablased, Krimmi tatarlased ja Põhja-Aafrika rahvad.

Linnastumine tekitas sepp-rautajate suure nõudluse kasvu. Rautamist õpiti kas sepa õpipoisina või

ratsaarmees. Veterinaarkoolide juurde asutati ka õppesepikojad sepp-rautajate õpetamiseks. Meil

Tartus asutati loomaarstikool 1848. a. Näiteks valmistas Tartu Veterinaaria Instituudis 1848-1898.a. iga

üliõpilane keskmiselt 17-26 kabjarauda. Hobuseid oli 1876. a. Eestimaa kubermangus 54 206.


Margus Kurgvel 115

Napoleoniaegsed (1799- 1815) pikad sõjakäigud tõestasid jälle väejuhtidele kui tähtis on kogu sõjaväe

liikumise jaoks korraliku hobuserautuse kindlustamine. Seepärast hakkasid valitsused hoolega

korraldama ja parandama sõjavägede hobuserautust ja asutati hulk sõjaväelisi hobuserautamise koole.

19. saj alguses ja keskel asutati Lääne- Euroopas kõrvuti sõjaväe hobuserautuskoolidega ka sepp-

rautajate koole ja kursusi, kus pidid saama paremat ettevalmistust ja paremaid oskusi need sepad kes

rautasid tavalisi ratsa-, põllutöö-, ja veohobuseid, sest jõuti arusaamisele, et hobuse jala ja kabja

puuduliku tundmise ning vähese tööoskuse tõttu rikutakse halva rautusega paljude hobuste töövõimet

ja muudetakse nad enneaegselt vigaseks ning töövõimetuks. Alguses ei olnud need kursused

seppadele kohustuslikud aga peagi selgus, et sepad ise vabatahtlikult ei tahtnud kulutada aega ja raha

enda harimiseks, sest nende teenuse tarbijad ei osanud ega teadnud nende käest paremat nõuda.

Sellepärast juba 19. saj keskel ja lõpus anti mitmes Lääne- Euroopa riigis välja seadused ja määrused,

mis kohustasid igat seppa, kes tahtis pidada hobuserautus sepikoda, läbi tegema hobuserautus kursuse

või kooli ja sooritama vastava eksami. Šveitsis näiteks võeti 1849. a. vastu käsitöö seadus mis tegi

seppadele rautuskursused kohustuslikuks.

1883. a. täiendati Saksamaal seadusi nii, et sepikodasid kus rautati ka hobuseid tohtisid avada ja pidada

ainult need sepad kes olid sooritanud vastava eksami. Edaspidi täiendati seadust sellega, et eksamile

lubati ainult need rautussepad kes olid läbi teinud rautuskursuse või lõpetanud hobuserautamise kooli.

20. saj nõuti Saksamaal sepp- rautajatelt sellist ettevalmistust: Peale rahvakooli lõpetamist oldi 3

aastat sepa õpilane, siis sooritati sepaselli eksam ja 3 aastat töötati sepasellina, peale seda võis noor

sepp astuda hobuserautajate kooli 4 kuulistele kursustele. Koolides olid õppejõududeks veterinaarid

kellel olid tehniliste tööde jaoks abiks sepad- meistrid. Näiteks Dresdeni kooli veterinaarid ja sepad olid

isegi rauhvusvaheliselt tuntud.

Kursused kestsid tavaliselt 4- 6 kuud. Austrias olid kursused 6 kuulised aga Šveitsis näiteks ainult 2

kuulised, seal oli ka nurinat, et ei jõuta selle ajaga kursust korralikult läbi võtta.

Eestis anti 22. mail 1936. a. Riigivanema dekreediga välja „ Hobuserautamise korraldamise seadus“ mis

hakkas kehtima 1. jaan 1937.a. Selle seaduse teostamise määruses ja rautuse erikursuse korraldamis-

ja õppekavas tõdetakse, et Eestis siiani kehtinud 2 kuuline õppeaeg jääb ikkagi väheks ja plaanitaks

pikendada õpinguid 4- 6 kuule. 1937. a. oktoobri lõpuks oli Eestis 260 registreeritut seppa kes olid

käinud 6 päevastel kursustel millel oli 12 loengut ja 25 praktika tundi. Seppade vanus oli 21 – 59 aastat.

Vanad juba tegutsevad sepad, kes võtsid ennast arvele loomatervishoiu osakonnas

põllutööministeeriumis, võisid edasi töötada ilma täienduskursusi läbimata. Seega oli Eestis 1937. a.

seppasid üle 260. Hobuseid oli 1936 aastal Eestis 215 910.

1923. a. statistika järgi.

1916. aastal oli Eestis 178 447 hobust

1922. aastal 192 199 hobust

1933. a. 209 950 hobust

1934. a. 211 510 hobust

1935. a. 217 810 hobust

1936. a. 215 910 hobust

1939. a. oli riikliku statistika 219 000 hobust

Eesti Entsüklopeedia andmetel

1960. a. 66 000 hobust

1970. a. 31 000 hobust

1980. a. 13 800 hobust

1990. a. 8 600 hobust

1999. a. 3 900 hobust


116 Margus Kurgvel

Kõige madalam oli hobuste arv Eestis arvatavasti 2000. aastal- 3 600 hobust

Soomes on rautust õpetatud 1878.a. loodud koolis Helsingis, kaitseväe 1918.a. loodud koolis Turus ja

Üpäjä põllumajanduskoolis kuhu hobuserautuskool loodi 1947.a.

Praegu on võimalik kõige lähemal meile hobuserautust õppida Ypäjä Hevosopistos ja Ylä-Savo

tehnikumis Hingenniemis. Põgusalt õpetatakse hobuserautust ka Säreveres.

Hobuste arvukus tänapäeval

Kuupäev Hobuste arv Eeslite arv Muulade arv Kabjalisi kokku

31.12.2009 8 592 1 1 8 594

31.12.2010 9 315 1 2 9 318

31.12.2011 9 932 1 3 9 936

31.12.2012 10 525 1 4 10 530

31.12.2013 11 095 1 4 11 100

16.07.2014 12 539 1 7 12 547

2016 15 769 4 7 15 780

Märts 2018 16 836 3 7 16 847

Kiilumädanik:

•Tekitavad bakterid

•Tekib mustusest, anaeroobne (vähehappeline, aluseline) bakter Fusobacterium necrophorum

•Kiil värgitakse lahti, et kiil saaks õhku.

•Põletiku ravitakse joodiga, formaliiniga või vastava rohuga mis tapab bakteri. Kasutatakse ka

vasksulfaati CuSO4 ja sissesöötmiseks söögisoodat.

Kabjamädanik:

•Tekib sarvkabja ja nahkkabja vahele

•Tekib põrutusest või naelamisest

•Paise lokaliseeritakseja avatakse, et mädane eritis saaks väljuda ja valutekitav rõhk langeks

•Kabjale teha kompressi vähemalt 5 päeva Betadini või Jodopaxi lahusega 20ml/1l

Kabjalõhed:

•Lõhed sarvkabjas

•Tingitud puudulikust kabja tasakaalust või traumast

•Ravi; lõhe kohalt vähendatakse survet. Võib kasutada rõngasrauda, võib paigata plekist või plastist

paigaga ja täita lõhe akrüül- või uretaan liimiga.

Pindmised lõhed tingitud halvast kabjamaterjalist, algavad tavaliselt alt ülesse. Põhjustavad ka niiske

ja kuiva kliima järsk vaheldumine. Võivad põhjustada ka pikk värkimis ja rautamisvahe.


Margus Kurgvel 117

Sügavad lõhed algavad ülevalt alla, on valulikud, eriti päkaosas. Põhjuseks võib olla trauma piirdes,

liiga lühikesed rauad, ebatasane toetuspind koos tugeva löögiga. Samuti alla kasvanud päkanukid ja

päkkade siirdumine.

Ristlõhed tekivad vigastusest piirdes.

Laminiit:

•Tõsise ainevahetushäire tulemus

Kabjaluu rebeneb sarvkabjast kas osaliselt või täielikult

•Esineb rohkem esijalgades või kõigis neljas jalas

•Hobune üritab viia raskust esijalgadelt ära nõjatudes tahapoole. Pööramine on valulik. Varba ala on

tundlik ja kabjad on kuumad.

Kapjade paikamine ( 20. saj algus)

•Kunstliku kabjasarve mõtles välja prof. Defays See koosnes 2 osast gutapertšist (looduslik kautšuk)

ja 1 osast ammonjaagist.

Hiljem hakati tööstuslikult tootma kabjakitti kui kunstlikule kabjasarvele lisati veel erinevaid aineid

mille tulemusena oli kabjakitt kunstlikust kabjasarvest pehmem ja elastsem. Seda turustati

šokolaadivärvi kangide või plaatidena.

•Kunstliku kabjasarve kasutamine

Paikamist vajav kabi värgitakse ja puhastatakse, kapja kuumutatakse kuivaks ( kas kuuma rauatükiga,

fööniga tänapäeval), siis puhastatakse rasvajäägid piirituse, eetri või atsetooniga lõplikult puhtaks.

Puhastamise järel hõõrutakse kabjasarv raspliga karedamaks. Vajalik osa kunstliku sarve sulatatakse

venivaks pehmeks massiks ja määritakse puhastatud kohale ning antakse massile vajalik kuju.

Seejärel valatakse paik külma veega üle, kuni mass on kõvaks hangunud. Alles siis võib raua alla lüüa.

•Kabjakiti kasutamine

Kabi puhastatakse samuti kui kunstliku kabjasarve paigaldamise puhul. Kabjakitt pehmendatakse

keevas vees, vajutatakse kohale ja jahutatakse või lõigatakse tükid või ribad mille üks külg

kuumutatakse ja vajutatakse vastu kapja kuhu ta nakkub. Kabjakitti kasutati ka vaheldumisi

naharibadega madala kandeserva tõstmiseks, koos naharibadega saadi vastupidavam tulemus.

Kabjakitti kasutati ka kahjustatud või kulunud sarvkiilu tõstmiseks.

Õppimisteooria põhiprintsiibid hobuste koolitamisel

Marlen Vassil 119


1. Treenimine peab vastama hobuse etoloogiale ja tunnetusele Etoloogia on loomade käitumist uuriv teadusharu, mis keskendub loomade käitumisele loomulikes

tingimustes ja vaatleb käitumist kui evolutsiooniliselt adaptiivset tunnust. See aitab meil seletada

hobuste loomulikke sotsiaalseid struktuure, sealhulgas keerulist dünaamilist sotsiaalset

grupikäitumist. Hobustele on vajalik liigikaaslaste seltskond ja nad loovad meeleldi kiindumussuhteid,

nii et isolatsioon on neile äärmiselt kahjulik. Nad on evolutsiooniliselt arenenud liikuma ja rohtu sööma

umbes 16 tundi päevas ning nad on kohandatud sellisele režiimile.

Tunnetus ehk kognitsioon on tegelikkusest vaimse pildi loomine, st tunnetuse kaudu saab olend aru,

mis teda ümbritseb, mis on selle ümbritseva tähendus olendi jaoks ehk kuidas olend tajub ja töötleb

informatsiooni ümbritseva kohta. Võrreldes inimesega on hobuse aju ehitus erinev, nende

prefrontaalkorteks on suhteliselt väike, nii näiteks hobused tõenäoliselt ei meenuta asju nagu meie,

inimesed. Samas on neil suurepärane mälu ja äratundmine stiimulite osas.

Me peame olema ettevaatlikud, et mitte ülehinnata hobuste intelligentsust, eriti püüdes õigustada

karistamist (nt ”ta teab küll, mida ta valesti tegi”). Samamoodi ei tohi me alahinnata hobuste

intelligentsust arvates, et neil puuduvad tunded ja emotsioonid.

Isolatsioon ja piiratud liikumine ning piiratud koresööda tarbimine on negatiivse mõjuga hobuse

heaolule. Samamoodi võivad seda olla hobuse intelligentsuse nii üle- kui alahindamine.

2. Treeningutes tuleb kasutada õppimisteooriat (i.k. ”learning theory”) See teooria annab meile arusaama, kuidas me hobust mõjutame. Ratsutamise teadused ei ütle meile,

kuidas peame ratsutama, vaid uurivad praktikas toimivaid mehhanisme ja selgitavad neid. Nii on meil

võimalik paremini aru saada ja seletada, mida ja kuidas me ratsutades midagi teeme.

Hobuse koolitamisel peame kasutama kohaselt:

• Habituatsiooni e harjumist

• Sensibilatsiooni e tundlikuks muutumist

• Operantset tingimist

• Käitumise kujundamist

• Klassikalist tingimist

• Habituatsioon e harjumine

Stiimulile reageerimise vähendamine. Hobune on sünnipäraselt neofoobne st kartlik uute/võõraste

asjade suhtes ja võib reageerida erinevatele stiimuli omadustele, nt suurus, uudsus, lähedus, äkiline


120 Marlen Vassil

ilmumine. Neil on raske tuvastada ka isegi juba tuttavaid objekte, kui need liiguvad, eriti kui need

liiguvad ebaühtlaselt ja/või nende suunas.

On olemas rida desensitiveerimistehnikaid harjumise saavutamiseks, nt süstemaatiline

desensitiveerimine, lähenemise tingimine, ülemaskeerimine, vastutingimine ja stiimulite segunemine.

• Sensibilatsioon e tundlikuks muutumine

Indiviidi reaktsioon stiimulile muutub tugevamaks, intensiivsemaks. Kui indiviid kogeb seeriat

meeldivaid või ebameeldivaid stiimule, siis on tõenäoline, et ta reageerib neile tulevikus kiiremini ja

intensiivsemalt. See tundlikumaks muutumine võib juhtuda ka terve stiimulite kategooria suhtes.

• Operantne tingimine

OPERANTNE TINGIMINE e OPERANTNE ÕPPIMINE

Operantne tuletatud sõnast opereerima – tegutsema, teostama, käituma

Kuidas käituda ümbritseva suhtes, et seda ümbritsevat keskkonda mõjutada ja kontrollida.

Kui käitumisele järgneb meeldiv tulemus, siis on sellise käitumise tõenäosus edaspidi suurem.

Operantne tingimine kirjeldab koolitamist kasutades tasu või karistust.

Sellel on neli jaotust:

1. Positiivne kinnistamine – oluline on teada, et positiivne siinkohal ei anna eetilist hinnangut, vaid

tähendab millegi lisamist, nt söök või puudutus. Õppimine on tulemuslikum, kui kinnistamine

toimub viivitamatult korrektse käitumise või tegevuse alates. Ka sekundaarsete positiivsete

kinnistite kasutamine on võimalik, kuid need peavad olema usaldusväärselt seotud primaarsete

kinnistitega. Need on nt klikker või järjepidev hääle kasutamine hobuse poolt soovitud soorituse

esitamisel.

2. Negatiivne kinnistamine – millegi, mida hobune soovib vältida, kõrvaldamine suurendamaks

soovitud käitumise tõenäosust. Kõige enam levinud operantse kinnistamise moodus ratsutamisel.

Surve (hääl, sääresurve, stekipuudutus, ratsmesurve) motiveerib hobust midagi tegema. Niipea,

kui soovitud vastus on saadud, surve lakkab. Kuna ratsutamine põhiasjalikult baseerub just nende

märguannete kasutamisel, on äärmiselt oluline selle toimimise mehhanismist aru saamine –

määravaks ei ole mitte surve tugevus, intensiivsus ega ka ajaline kestus kui selline, vaid surve

lõppemise hetk ja selle õige ajastatus. Kasutada tuleb minimaalset survet.

3. Positiivne karistamine – jällegi tähendab see millegi lisamist, mitte hinnangu andmist. Millegi

ebameeldiva lisamine pärast ebasoovitud käitumist, et vähendada selle käitumise tõenäosust

tulevikus. Positiivsel karistamisel on edasikanduv negatiivne mõju looma heaolule ja selle

kasutamist tuleks vältida. Kui seda kasutatakse, peab olema laitmatult ajastatud ebasoovitud

käitumise toimumisega.

4. Negatiivne karistus – millestki ilmajätmine, millel on hobuse jaoks väärtus, pärast ebasoovitud

käitumise toimumist vähendamaks sellise käitumise tõenäosust tulevikus. Hobustega suhteliselt

vähekasutatav v.a. vahetu tähelepanust või söögist ilmajätmine käitumise summutamiseks.

Ajastamine on oluline kõikide operantse tingimise liikide juures.


Marlen Vassil 121

• Klassikaline tingimine

Protsess, kus kahe stiimuli vahel luuakse seos. Esialgu oma olemuselt neutraalsele stiimulile (nt

visuaalne märguanne, mis iseenesest ei kutsu esile reaktsiooni hobuses) järgneb bioloogiliselt oluline

stiimul (nt ebameeldiv – valu, või meeldiv – söök, vabadus) ning loom seostab need kaks stiimulit

omavahel. Tulevikus hobune reageerib juba neutraalsele stiimulile. Ratsutamises kirjeldab klassikaline

tingimine olukorda, kus hobune vastab ratsaniku või käsitleja väikestele märguannetele.

Esmakasutamisel peab olema ettevaatlikult kombineeritud signaaliga, mis juba teadaolevalt kutsub

esile soovitud vastuse, et esialgne seoste õppimine saaks toimuda. Nt häälkäsklust saab kasutada

peatumiseks/aeglustamiseks kombineeritult ratsmemärguandega, millele hobune on juba õppinud

vastama peatudes/aeglustades. Peale seose loomist on võimalik kasutada üksnes häälkäsklust.

Liiga suure surve ja ebameeldivuse kasutamisel on potensiaalne oht looma heaolule, mille tulemuseks

võib olla põgenemisreaktsioon, agressiivsus ning apaatia kuni õpitud abituseni.

3. Selgelt ja lihtsalt eristatavate märguannete õpetamine

Kuna hobustelt nõutakse väga erinevaid vastuseid (erit sadulas), siis on ääretult oluline, et need kõik

on võimalikult selged ja üksteisest erinevad, nii et hobune suudaks neil vahet teha. Märguanded

peavad olema selgesti eristatavad:

1. Allüüri muutmiseks nii üles- kui allapoole

2. Aeglasemaks/kiiremaks liikumiseks

3. Pikema/lühema liikumise vaheldamiseks

4. Esijalgade pööramiseks

5. Tagajalgade pööramiseks

6. Pea/kaela asetamiseks ja hoiakuks

Kindlasti peavad olema märguanded olema täiesti erinevad edasiliikumiseks ja tagasitulemiseks.

Segased ja mitmetähenduslikud märguanded viivad hobuse segadusse ja stressi ning ratsaniku

turvalisusele ohtlike vastusteni hobuse käitumise näol.

4. Vastuste ja liikumiste kujundamine Treening algab alati põhialuste kinnistamisega. Alati kinnistada põhialuseid soovitud käitumises ning

seejärel järk-järgult liikuda soovitud täpsustuse suunas.

Mida väiksemate sammudega edeneme soovitud käitumise õpetamisel, seda kiiremini tegelikult

soovitu saavutame, kuna meiepoolne uus soov on võimalikult ilmselge hobusele ning seekaudu pakub

ka kiiresti õiget vastust.

Õige vastuse andmine tuleb teha hobusele võimalikult lihtsaks ja muuta saab vaid ühte tegurit

korraga.

On oluline, et on olemas plaan ehk kujundusmuster, kui soovite õpetada hobusele uut vastust. Esialgu

tuleb premeerida vähimatki hobuse poolset üritust. Treenimise edenedes tuleb premeerida üksnes

vastuseid, mis lähenevad enam ja enam lõppeesmärgile.

Kujundusmustri kehv kasutamine võib viia segaduse ja vastusteni, mis seavad ohtu hobuse mõistmise

ja soorituse.


122 Marlen Vassil

5. Korraga vaid ühe vastuse esile kutsumine. Märguanded peavad olema teineteisest ajas eristatavad. Samaaegsed märguanded erinevate vastuste

saamiseks tõkestavad teineteist ja nii muutuvad hobused tuimaks mõlema suhtes, kaob selge vastus

kummalegi. See juhtub, kuna hobune ei ole suuteline protsessima kahte või rohkemat märguannet

üheaegselt, kui need mõlemad konkureerivad hobuse tähelepanu eest. Eriti tuleb vältida vastastikuste

märguannete üheaegset andmist (edasi ja tagasi). Treeningu algstaadiumis peavad need märguanded

olema selgelt eristatavad, hiljem koolitamisega saab märguandeid anda üksteisele lähemas ajalises

järjestuses.

Vastastikuste märguannate samaaegne andmine ajab hobuse segadusse, nõrgeneb õpitud seos

märguande ja vastuse vahel ning see võib omakorda kiirelt viia stressini ja hobuse heaolule,

sooritusele ja ratsanikule ohtliku käitumiseni.

6. Igale märguandele vaid üks vastus Märguannete lahususe põhimõte tähendab, et ühe märguande peale soovitakse vaid ühte

konkreetset vastust. Nt jalasurve kohe sadulavöö taga tähendab ”edasi”. Sama vastuse võib esile

kutsuda mitu erinevat märguannet. Nt käsklus ”edasi” võib oll antud sääresurvega, stekipuudutusega,

häälega. Kuid konkreetsele märguandele on hobuse poolt vaid üks vastus. Eelkõige peavad

edasiliikumise ja peatumise märguanded lahknema oluliselt. Kui sama märguannet kasutatakse

erinevate vastuste esilekutsumiseks, on tagajärjeks segadus ja arusaamatus, kuna ka kontrollitavus ja

etteaimatavus väheneb.

Mitmetähenduslikud ratsme ja jala märguanded viivad segaduse, stressi ja vastusteni, mis halvendavad hobuse heaolu ja ratsaniku ohutust.

7. Treening peab olema järjepidev ja kokku sobiv Vormige järjepidevaid harjumusi. Uute vastuste õpetamisel tuleb treening üles ehitada iga kord samas

kontekstis – koht, varustus, isik – ning on kasutada samasid märguandeid hobuste samadel kehaosadel

või samas kohas hobuse keha suhtes. Seda seetõttu, et uute vastuste omandamisel on esialgu kogu

kontekstuaalne informatsioon kaasatud stiimulite hulka, mis kutsuvad esile selle konkreetse vastuse

ehk käitumise. Niimoodi soodustab järjepidevus märguandest arusaamist ja väldib stressi ja liiga pikka

treenimist. Kui iga vastus teatud märguandele on piisavalt kinnistunud, võib konteksti järk-järgult

muuta ja kõrvaldada. Samamoodi, treenides üleminekuid (nii allüüride vahelisi kui allüüride siseseid)

on oluline märguannete andmise ja nende poolt esile kutsutud vastuste ning kinnistamise ajastamine,

et tagada tulemuslik õppimine ja vältida segadust.

Mittejärjepidev treening viib vaevaliste vastusteni, hobuse tuimaks muutumiseni, mis omakorda võib

viia ratsaniku tugevamate märguannete kasutamisele.

8. Enesekandmise põhimõte ehk vastuste püsivuse treenimine See tähendab, et hobusele tuleb õpetada rütmis püsimist, sirgust ja sobivat kuju (kiirus, liin ja kuju),

et vältida pidevat märguannete andmist, millega kaasneb nendele märguannetele tuimaks

muutumine või hoopis hüperaktiivsed vastused. See tulemus on väga oluline eesmärk kõikide

ratsutamisega seotud vastuste kujundamisel.


Marlen Vassil 123

Ratsanik peab õppima andma hobusele märguandeid mõjutuse näol, kui sellele järgneb soovitud

vastus, peab mõjutus lõppema ning soovitud käitumine, ”vastus” jätkub kuni tuleb uus ”küsimus”

ratsaniku poolt.

9. Põgenemisreaktsiooni esilekutsumise vältimine Hobuste käsitlemisel ja treenimisel tuleb vältida põgenemisreaktsiooni esilekutsumist. Sellekohase

käitumise vallandumine on hobusele loomuomane ja tekitab hirmuprobleeme. Hobustel vallandub

hirm nende aju ehituse tõttu äärmiselt kergelt. Kuid hirmu tundev olend ei suuda töödelda saadavat

informatsiooni ning õppimine on pärsitud.

Põgenemisreaktsioonil on oma spetsiifilised omadused ja seda on raske kõrvaldada, mõnikord isegi

võimatu, ning see võib vallanduda spontaanselt.

Probleemkäitumised on sageli tagajärjeks sagedasele hirmureaktsioonile.

10. Minimaalne erutuse tase treeningutes Tuleb suuta näidata, et hobune on võimalikult lõdvestunud treeningu jooksul. On tunnustatud, et

teatud erutuse tase, lihastoonus ja tähelepanelikkus on vajalikud tulemuslikuks õppimiseks, kuid kui

need on liigselt kõrgenenud, kannatavad nii õppimine kui ka looma heaolu. Tuleb osata näha ja ära

tunda hirmureaktsiooni, mida iseloomustavad näiteks kõrgenenud adrenaliini ja kortisooli tase,

kõrgenenud lihastoonus, agressiivsus (sh ümbersuunatud agressiivsus) ja konfliktikäitumine ning

käitumishälbed.

Käesolevas ettekandes on kajastatud International Society for Equitation Science seisukohti

Erivajadustega ratsutamishuviline

Katrin Liiv 125


Sissejuhatus Selles konspektis on pühendutud põhiliselt erivajadustele, mis on seotud vaimsete-ja psüühiliste häiretega.

On lihtne märgata kliendi füüsilisi erivajadusi, kuid psüühilised erivajadused jäävad tihti märkamata või

tehakse kliendi kohta valed järeldused.

Iga inimene on võimeline arenema (iga kord ei olegi tähtis areng vaid olemasolevate oskuste säilitamine)

aga kõik inimesed ei sobi erivajadusega inimesi õpetama. Selles ei ole ju tegelikult midagi halba, kui seda

algusest peale ausalt tunnistada.

Mis on erivajadus. Iga inimene on väärtus! Iga inimene on erinev-erinevad on nende võimed ja vajadused. Eestis puudub ühtne puude ja erivajaduse määratlus. Sageli defineeritakse erivajadustega inimest kui isikut,

kes erineb keskmisest oma vaimsete võimete, sensomotoorsete võimete, kommunikatsioonivõimete,

käitumise ja emotsionaalse arengu või füüsiliste oskuste poolest nii, et vajab tegevuste ja õppeprotsessi

sealhulgas ka kehalise tegevuse kohandamist.

Erivajaduseks loetakse kõike seda, mis tingib vajaduse muuta ja kohandada keskkonda ja tegevusi, et tagada

inimeste (sh laste) maksimaalsed võimalused arenguks.

Puudest tingitud erivajadused on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või

funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega

tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Puue liigitatakse järgmiselt: kehapuuded,

meelepuuded, kõnepuuded, vaimupuuded ja liitpuuded. Puuded võivad olla sünnipärased aga olla

põhjustatud ka traumadest ja haigustest.

Erivajaduste jagunemine:

puue - organismi, psüühika või motoorika mõne funktsiooni täielik puudumine

hälve - psüühika ja/või motoorika funktsiooni osaline puudumine

häire – mõne funktsiooni osaline puudumine, kergesti mööduv või kõrvaldatav hälve.

Erivajadusega laps

• Erivajadustega lapsed on need, kelle võimetest, terviseseisundist, keelelisest ja kultuurilisest taustast

ning isiksuseomadustest tingitud arenguvajaduste toetamiseks on vaja teha muudatusi või kohandusi

lapse kasvukeskkonnas (mängu-ja õppevahendid, ruumid, õppe-ja kasvatusmeetodid jms).

• Erivajadustega lapsi on kuni 20% laste üldarvust.

Koolieelses eas avalduvaid erivajadusi nimetatakse ka arengulisteks. Koolijärgsed probleemid aga

avalduvad sageli toimetulekupiirangutena, hoolekandes eristatakse kehalisi ja psüühilisi erivajadusi.


126 Katrin Liiv

Erivajadusega laps:

• Füüsilise puudega laps

• Vaimse puudega laps

• Kõnepuude või-häiretega laps

• Psüühiliste või käitumuslike häiretega laps

• Füüsilise või vaimse arengupeetusega laps

• Õpiraskustega laps

• Suhtlemisraskustega laps

• Sagedaste tervisehäiretega laps

• Pikemat aega koolist eemal viibiv laps

• Andekas laps

Erivajadustel on kõigil üks ühine oluline joon: need on igaüks sügavalt individuaalsed, pole

olemas üht keskmist erivajadust või universaalset viisi samalaadse erivajaduse rahuldamiseks.

Igale inimesele tuleb läheneda eraldi ja isiklikult, lähtudes konkreetse isiku iseärasustest,

loomuomadustest ja tarvidustest.

Autism ja autismispektrihäire Arenguhäiretega lapsi kiputakse sageli pidama kasvatamatuteks. Tihti on aga nende näol tegemist

autismispektri häiretega lastega. Autismi diganoositakse ka Eestis viimastel aastatel järjest tihedamini.

Suure osa erivajadustega lastest moodustavad just autismispektri häirega lapsed.

Niisama keeruline nagu on inimese aju, on ka kõik autismispektrihäiretega seonduv.

Autistlikud inimesed võivad olla nii geeniused, kui ka nii suure mahajäämusega arengus, et inimene ei

pruugi iseseisva eluga toimegi tulla.

Autismi puhul on tegu neuroloogilise arenguhäirega. Autism ei ole vaimupuue kuid sageli kaasneb autismiga

vaimse arengu mahajäämus erineval tasemel.

Autismispektrihäirete (kasutatakse ka nimetust pervasiivsed arenguhäired) korral on tegemist vastastikuse

sotsiaalse mõjutamise ja suhtlemise kvalitatiivse kahjustusega, millega kaasneb lapse huvide ja

tegevusaktide piiratus, stereotüüpsus ja monotoonne korduvus.(Psüühika ja käitumishäirete klassifikatsioon

1995).

Pervasiivsed arenguhäired ei ole alguse ja lõpuga haigus, vaid püsiv puue.

Millal võib kliendil kahtlustada autismispektrihäireid?

Siis kui klient:

1. väldib pilkkontakti ja hoidub kehalisest lähedusest;

2. ei kõnele eakohaselt, ei saa kõnest aru või kõne puudub täiesti;

3. puudub kõnekuulmine ja –mõistmine;

4. teeb korduvalt ühetaolisi liigutusi käte, jalgade, keha või peaga;


Katrin Liiv 127

5. ei talu muutusi ja reageerib neile ägedalt;

6. ei mängi teiste lastega, hoidub omaette või mängib ebatavaliselt.

Autismispektrihäirega inimesed ei suuda tajuda teiste elusolendite emotsioone. Seda peab arvestama ka siis

kui nad suhtlevad loomadega (koerad, hobused jne). Nende liigutused võivad olla järsud ja emotsioonitud.

Ja need on tahtmatult sellised. Emotsioonide mittetajumise tõttu on autismispektrihäirega inimeste

väljaütlemised väga otsesed ja mõnikord ka kohatuna tunduvad aga teades nende eripärasid, ei ole need

mõeldud pahatahtlikena. Gruppides käituvad nad kahtemoodi-kas nõuavad liigset tähelepanu näiteks

tegevust segavate käitumisega või vastupidi kapselduvad oma sisemaailma.

Hästi oluline aspekt autistidega töötamisel ja üldse vaimupuudega inimestega töötamisel on rutiin. Iga

väiksemgi plaanimuutus võib nad endast nii väljaviia, et kogu tund saab rikutud. Nad peavad väga täpselt

teadma, mis kell miski toimub, kuidas toimub ja kellega toimub.

Mida ma olen märganud on ka see, et paljudel autistidel puudub ohutunne või on see siis vastupidi liigselt

võimendunud. Mis ratsutamisse puutub, siis nii mõnigi võib istuda elus esimest korda hobuse selga ja kohe

galopis minema kihutada. Nad ei hinda võimalikke ohtusid adekvaatselt.

Üks äärmiselt positiivne külg autistide juures on kohusetundlikkus ja püüdlikkus. Seepärast on oluline

säilitada huvi ja motivatsioon tegevuse vastu. Kõige suurem eduelamuse takistaja on aga hirm-see võib olla

hirm keskkonna, õpetaja või mille iganes ees.

Kuidas teha kindlaks kas klient vajab erikohtlemist?

Väga raske on siin väljatuua konkreetseid jooni, kuid teatud verbaalsed (kõne) ja mitteverbaalsed ( pilk ja

pilkkontakti vältimine, kehahoiak, sundliigutused) jooned võivad sellele viidata. Samuti võivad esineda tihe-

dad meeleolu muutused, pisiasjade ja kõrvaliste detailide ületahtsustamised (värvid, helid), liigne apaatsus

ning emotsionaalsete reaktsioonide tuimenemine või või ülereageerimine.

Eristada tuleb psüühikahäirega kliente ja vaimupuudega kliente. Kui esimese puhul on tegemist ajutise sei-

sundiga (nt.depressioon) ja see ei too endaga kaasa intellekti langust, siis vaimupuude puhul on tegemist

püsiva seisundiga (nt.skisofreenia) mis on tekkinud kas raske haiguse või trauma (s.h. sünnitrauma) tagajär-

jel ja seda ei saa ravida. Vaimupuudega kaasneb tihti intellekti langus, piiratud on kõne, motoorika ja sot-

siaalsed oskused.

Psüühikahäirega kliendid ei ole üldiselt agressiivsed ja vägivaldsed, vaimupuudega klientide puhul võib jäl-

legi neid kahte tunnust esineda sagedamini.

Klienditöö erivajadustega inimestega

Õpetajate, tegevusjuhendajate, treenerite jms. ülesandeks on positiivse hoiaku kujundamine erivajadustega

inimeste huvitegevuste vastu. Väga oluline on soodsa keskkonna loomine ning usalduslike suhete

üleseehitamine. Selle eelduseks on aga avatud koostöö kliendi, tema lähikondlaste ja treeneri/õpetaja vahel.

Tegevus peab vastama kliendi võimetele ja olema talle motiveeriv.

Erivajadustega inimestega tegelejalt oodatakse empaatilisust, emotsionaalset stabiilsust, sõbralikkust,

avatud suhtlemist, erinevuste aktsepteerimisvõimet ja tolerantsust. Samuti paindlikkust. Näiteks

autismispektrihäirega inimesi ei ole võimalik muuta, muutuma peavad teised nende ümber.

Autismispektrihäirega inimesi on kergem õpetada piltide ehk piktogrammide abil. Need on suureks abiks ka


128 Katrin Liiv

mõõduka ning sügava alaarenguga klientidega töötades, hõlbustades suhtlemist.

Vaimupuudega inimesed on kinesteetilised õppijad, neile sobib aktiivne osalemine füüsilises tegevuses:

liikumine, käelised tegevused, mängud õpitava paremaks meeldejätmiseks. Kinesteetilise õppimise ajal

töötavad mõlemad ajupoolkerad ning saadud infot säilitatakse pikaajalises mälus. Kinesteetilised õppijad

eelistavad kompimismeelt, selleks et õpitavat mõista, peavad nad puudutama ja tunnetama. Neil jääb

paremini meelde see, mis on käelise tegevusega seotud. Mäng ja kinesteetiline õppimine on seega

lahutamatult seotud (Tamm, R. 2007. Vaimupuudega laste õpetamine mängu kaudu).

Erivajadustega inimestega töötavad spetsialistid on arvamusel, tavagrupid sobivad sellistele erivajadustega

klientidele, kes tugiiisiku toel ehk individuaalse abiga suudavad osa võtta rühma-või grupitegevusest ning

kelle arenguline mahajäämus on üksikus valdkonnas.

Kui te tunnete, et erilise inimesega töötamine käib teile üle jõu ja soovitud tulemus ei avaldu nn normaalse

aja jooksul, tasub alati konsulteerida kliendi lähedastega ning leida kliendile sobivam keskkond või lähene-

misviis tulemuse saavutamiseks. Mõnikord piisab, kui teha rohkem üks-ühele tööd, või lühendada treeningu

aegasid. Mõnikord aga tuleb klient suunata kas teise gruppi või erivajadustega inimestele spetsialiseerunud

treeneri/terapeudi juurde.

Ratsaniku istaku biomehaanika

Eda Vallimäe 129

Ratsaniku istaku biomehaanika -teooria ja praktilised näpunäited

treeneriteleEda Vallimäe

Istakuõpetaja ja füsioterapeut (MSc)

Endast• Järjepidev enda areng füsioteraapia ja klassikalise

koolisõidu/ratsutamiskunsti vallas

• Al. 2007 a istakuõppe erinevad koolitused Saksamaal ja Belgias; istakutreenerite ja ratsutamisterapeutide täiendkoolitused 2016, 2017 a (“Balance in Motion”) Rootsis. Koolitaja: Susanne von Dietze Pollak

• Magistritöö teemal: Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel (2017a, juh. K. Medijainen)

Endast• Järjepidev enda areng füsioteraapia ja klassikalise

koolisõidu/ratsutamiskunsti vallas

• Al. 2007 a istakuõppe erinevad koolitused Saksamaal ja Belgias; istakutreenerite ja ratsutamisterapeutide täiendkoolitused 2016, 2017 a (“Balance in Motion”) Rootsis. Koolitaja: Susanne von Dietze Pollak

• Magistritöö teemal: Alaseljavalu levimus Eesti naisratsutajate seas ning erinevused treeningharjumustes alaseljavaluga ning alaseljavaluta uuritavatel (2017a, juh. K. Medijainen)


130 Eda Vallimäe

Teema olulisus

• Korrektne istak oluline nii inimesele kui hobusele: sooritusvõime + tervis

• Hobune on meie keha raskusest ja kohmakusest häiritud rohkem kui me arvame!

• Nõuame nõtkust, tasakaalu, painutamist hobuselt... aga mida nõuame ratsanikult?!

• Ratsastusprobleemide ja käitumisprobleemide põhjus tihti ratsaniku istakus, sh juhtimisvõtetes

• Treeneri teadmised istaku anatoomiast ja kehalisest liigutusõpetusest ?

• Korrektne istak= biomehaaniliselt korrektne• Tavaliselt spordis: baastreening (baasliikuvus) versus

erialaspetsiifiline treening• Istakuõpe on ühtlasi ka hobuse mõjutamise õpe

(juhtimisvõtete õpe)

Ratsutajate tervisekaebused

• kõrge traumariskiga vabaaja tegevus

+ palju ülekoormusvigastustest tingitud kaebusi

• krooniline alaseljavalu, valu puusapiirkonnas, hüppeliigestes, õlavöötmes

• Valu vältimine kompensatoorsed kaebused

• Levinuim kaebus kr. alaseljavalu ~ 70-80 % !!!

Ratsutajate tervisekaebused

• kõrge traumariskiga vabaaja tegevus

+ palju ülekoormusvigastustest tingitud kaebusi

• krooniline alaseljavalu, valu puusapiirkonnas, hüppeliigestes, õlavöötmes

• Valu vältimine kompensatoorsed kaebused

• Levinuim kaebus kr. alaseljavalu ~ 70-80 % !!!


Eda Vallimäe 131

Mis moodustab hea istaku?

Hobusest sõltuvad faktorid

• Rütm

• Lõdvestatus

• Enesekanne

• Asümmeetria

• Psühhika (ärevus, õpitud abitus, ...)

Ratsanikust sõltuvad faktorid

• Tunnetus/kehataju

• Joondatus

• Lõdvestatus vrs stabiilsus

• Koordinatsioon

• Asümmeetria

• Lihaseline düsbalanss

• Keskendumine

• Tehniline oskus (juhtimisvõtted)

• Psühho-sotsiaalne seisund või kogemus

Probleemide korral on oluline leida iga hobuse-ratsaniku paari puhul

võtmetegurid!

Lühiülevaade funktsionaalsest anatoomiast

• Lülisammas on füsioloogiliste kumerustega

• Üleminekud lülisambas: atlas/axis, C7/Th1, Th/lumbaar, lumbaar/ristluu.

• Liikuvad kehaosad- stabiilsed kehaosad

• Liigeste liikumine vastassuunaliste luukangide põhimõttel

• Liiges annab liikumisele suuna; liigestele meeldib 0* asend

Lühiülevaade funktsionaalsest anatoomiast

• Lülisammas on füsioloogiliste kumerustega

• Üleminekud lülisambas: atlas/axis, C7/Th1, Th/lumbaar, lumbaar/ristluu.

• Liikuvad kehaosad- stabiilsed kehaosad

• Liigeste liikumine vastassuunaliste luukangide põhimõttel

• Liiges annab liikumisele suuna; liigestele meeldib 0* asend


132 Eda Vallimäe

Joondatus• Neutraalne lülisammas!

• Pigem seismine kui istumine. Näide: 3punkti istak

• Tüüpviga 1:

vaagna kaldenurk- toolistak, harkistak

• Tüüpviga 2: nõjatumine ülakehaga. Näide: üleminekutel

• Tüüpviga 3: ettenihkunud pea, kumer ülaselg.

– “Naeratavad puusad ja rinnak”, “laes on magnet”

• Legoklotside näide

Joondatus• Neutraalne lülisammas!

• Pigem seismine kui istumine. Näide: 3punkti istak

• Tüüpviga 1:

vaagna kaldenurk- toolistak, harkistak

• Tüüpviga 2: nõjatumine ülakehaga. Näide: üleminekutel

• Tüüpviga 3: ettenihkunud pea, kumer ülaselg.

– “Naeratavad puusad ja rinnak”, “laes on magnet”

• Legoklotside näide

Lõdvestatus

• Vaagna liikumine koos hobusega (hobuse selg ja ratsaniku vaagnavööde peavad liikuma koos igal sammul)

• Esmalt liikumise järgimine (passiivsus), siis mõjutamine• Puusad “tansivad”, mitte alaselg. Konnajalgade näide.• Hingamine kõhuga (diafragmaalne hingamine)• Levinuim probleem: istuda toolistakus, et lõdvestada• Hobuse selja liikumine peab “lõppema” vaagnas!

• Hobuse selg liigub 3D– Kui hobune astub parema tagujalaga edasi keha alla, siis tema parem puus

langeb ratsaniku puus langeb ette ja alla samal hetkel, alaselg alaselg sooritab külgpainutuse paremale

– Kui hobune painutab ennast kogu kehast paremale, siis ratsanik ei tohi mitte painutada ennast küljele, vaid keerama ennast paremale. Ratsaniku selg sooritab rotatsiooni: parem puus liigub ettepoole, parem õlg tahapoole. Selle juurde hiljem tagasi

Lõdvestatus

• Vaagna liikumine koos hobusega (hobuse selg ja ratsaniku vaagnavööde peavad liikuma koos igal sammul)

• Esmalt liikumise järgimine (passiivsus), siis mõjutamine• Puusad “tansivad”, mitte alaselg. Konnajalgade näide.• Hingamine kõhuga (diafragmaalne hingamine)• Levinuim probleem: istuda toolistakus, et lõdvestada• Hobuse selja liikumine peab “lõppema” vaagnas!

• Hobuse selg liigub 3D– Kui hobune astub parema tagujalaga edasi keha alla, siis tema parem puus

langeb ratsaniku puus langeb ette ja alla samal hetkel, alaselg alaselg sooritab külgpainutuse paremale

– Kui hobune painutab ennast kogu kehast paremale, siis ratsanik ei tohi mitte painutada ennast küljele, vaid keerama ennast paremale. Ratsaniku selg sooritab rotatsiooni: parem puus liigub ettepoole, parem õlg tahapoole. Selle juurde hiljem tagasi


Eda Vallimäe 133

Stabiilsus ülakehas

• Stabiilsus vajalik selleks, et säilitada vertikaalsus liikumisel

• Kui keha stabiilne, siis võimalik kontrollida liigutusi kätega, jalgadega, peaga

• Harjutused:– Iliopsoas lihase tööle rakendamine. Näide seistes.

– Sall selja taga

– Tuul puhub/rinnale lükkamine

– Kurgu puhtaks köhimine, õhupalli täis puhumine (väljahingates ei tohi lasta roietel kokku vajuda)

Stabiilsus ülakehas

• Stabiilsus vajalik selleks, et säilitada vertikaalsus liikumisel

• Kui keha stabiilne, siis võimalik kontrollida liigutusi kätega, jalgadega, peaga

• Harjutused:– Iliopsoas lihase tööle rakendamine. Näide seistes.

– Sall selja taga

– Tuul puhub/rinnale lükkamine

– Kurgu puhtaks köhimine, õhupalli täis puhumine (väljahingates ei tohi lasta roietel kokku vajuda)

Nõuandeid jalgade kohta• Jalgade asend sõltub a) vaagna asendist b) puusaliigeste

asendist• Tüüpviga 1: sõita pidevalt hüppejalusega! Reis peab olema

ca 45*. Näited tagajärgedest.• Tüüpviga 2: varbad väljapoole. Põhjus puusaliigeses. • Tüüpviga 3: kinni hoidmine reie sisemiste lihastega

(“koolisõitjate suurim patt”). Sadulasse enda “imemine” tuleb iliopsoas lihase õigest asendist + reie sügavast põlvest

• Tüüpviga 4: liigne surve jalusel. Tõstab vaagnat sadulast. “Tantsiv varvas” näide

• Tüüpviga 5: liigne edasiajamine puusaga (“poleerimine”). Näited: sääre kasutamine kui hobune edasi astub, sääre liikumine kui pendel.

• Jalamärguannetel erinev “teravus” ja peal hoie

Nõuandeid jalgade kohta• Jalgade asend sõltub a) vaagna asendist b) puusaliigeste

asendist• Tüüpviga 1: sõita pidevalt hüppejalusega! Reis peab olema

ca 45*. Näited tagajärgedest.• Tüüpviga 2: varbad väljapoole. Põhjus puusaliigeses. • Tüüpviga 3: kinni hoidmine reie sisemiste lihastega

(“koolisõitjate suurim patt”). Sadulasse enda “imemine” tuleb iliopsoas lihase õigest asendist + reie sügavast põlvest

• Tüüpviga 4: liigne surve jalusel. Tõstab vaagnat sadulast. “Tantsiv varvas” näide

• Tüüpviga 5: liigne edasiajamine puusaga (“poleerimine”). Näited: sääre kasutamine kui hobune edasi astub, sääre liikumine kui pendel.

• Jalamärguannetel erinev “teravus” ja peal hoie


134 Eda Vallimäe

Pööramine ja painutamine“Ratsaniku õlad paralleelsed hobuse õlgadega,

ratsaniku puusad paralleelsed hobuse puusadega.”

– Spiraalistak

– hobune painutab oma keha= ratsanik pöörab oma keha

– Tüüpviga: vajun õlaga sisse, lükkan puusa välja. Pööramine on pöörlemine: õlad samal joonel!

– Sisemine puus ette ja alla- sinna ka raskus!

– Naba liikumise suunda

– Platsisõidul hobune alati sisemises paindes.

Nõuandeid tasakaalu kohta• Istak ei ole staatiline- see on pidev liikumine! Selleks, et liikumises olles

tasakaalus olla, peab keha pidevalt tasakaalu otsima. Näide selja süvalihaste tööst.

• Tasakaal on siis kui oleme hobusega ühes rütmis. Näide noorte hobuste õpetamisest: ratsaniku puusa stabiilsus.”

• Hobune on peegel- kaotab tasakaalu kui meie pole tasakaalus.

• Tasakaal ei ole nõjatumine- see on lihastööga kompenseerimine.

• Ratsaniku raskuskese hobuse raskuskeskme kohal.

• Iga tasakaalukaotus tekitab kompensatsiooni lihastöös.

• Kui tasakaal on olemas, siis äkitselt on aega asju teha.

Võrdle erinevaid skaalasid: 10palli ja 6 palli- kõik oleneb sellest, mida ma tean.

Nõuandeid tasakaalu kohta• Istak ei ole staatiline- see on pidev liikumine! Selleks, et liikumises olles

tasakaalus olla, peab keha pidevalt tasakaalu otsima. Näide selja süvalihaste tööst.

• Tasakaal on siis kui oleme hobusega ühes rütmis. Näide noorte hobuste õpetamisest: ratsaniku puusa stabiilsus.”

• Hobune on peegel- kaotab tasakaalu kui meie pole tasakaalus.

• Tasakaal ei ole nõjatumine- see on lihastööga kompenseerimine.

• Ratsaniku raskuskese hobuse raskuskeskme kohal.

• Iga tasakaalukaotus tekitab kompensatsiooni lihastöös.

• Kui tasakaal on olemas, siis äkitselt on aega asju teha.

Võrdle erinevaid skaalasid: 10palli ja 6 palli- kõik oleneb sellest, mida ma tean.


Eda Vallimäe 135

Nõuandeid käte kohta• Käsi on nii pehme kui stabiilne on keha, kui pehme on

ranne • Nõuanne 1: hoia stabiilset kontakti ja anna/kanna käsi

(kandiku näide), et hobune õpiks sirutama ratsmesse.• Nõuanne 2: kõverda käsi küünarliigesest, “kanna ise oma

käsi”• Nõuanne 3: sammus ja galopis anna kätega järgi

• Tüüpviga 1: painde küsimine mõlema käega. Näide: ühepoolne käte kasutamine! “hobuse suunurga tõstmine”

• Tüüpviga 2: ratsme kasutamine ilma järgi andmata. Hobune õpib surve vabastusest.

• Tüüpviga 2: tagasivõtmisel ratsmest tirimine- hobune tirib vastu. Passiivse vastupanu näide, “laud keha ees ja keha taga”, ümberõpetamisel “võtan- annan” tehnika

Nõuandeid kergendamise ja poolistaku kohta

• Vaagna asend taaskord!

• Pehmelt sadulasse.

• Tüüpviga: jalad liiga ees. Jalad oma raskuskeskme alla!

• Tüüpviga 2: sadulasse istumisel vaagna asend tahapoole.

• Näided ja lahendused sadulas kohapeal.

Nõuandeid kergendamise ja poolistaku kohta

• Vaagna asend taaskord!

• Pehmelt sadulasse.

• Tüüpviga: jalad liiga ees. Jalad oma raskuskeskme alla!

• Tüüpviga 2: sadulasse istumisel vaagna asend tahapoole.

• Näided ja lahendused sadulas kohapeal.


136 Eda Vallimäe

Galopp ja galopitõste

• Igavene dilemma: kas sisemise või välimise säärega tõstmine?

• Tüüpviga 1: “Tõstan välimise säärega”, KUID samal ajal läheb ratsaniku raskuskese ka väljapoole (või veel hullem: tahapoole!).

• Vaagen on üks tervik: kui sisemine jalg (=puus=vaagnen) on ees, vais siis on välimine jalg (=puus=vaagen) tahapool.

• Biomehaaniliselt: selleks, et hobune saaks tõusta sisemisest jalast galoppi, peab ratsaniku keharaskus olema sisemisel istmikuluul- see juhtub, kui sirutan sisemist jalga ALLA.

• Galopis püsib spiraalistak- ratsanik peegeldab hobuse sisemise tagujala (ettepoole) asendit= sisemine puus ees. Kontragalopis vastupidi.

• Tüüpviga 2: ülakehaga enda kokku voltimine. Mõtlen: igal sammul kasvan. Igal galopisammul keha samas asendis nagu tõstmisel.

Galopp ja galopitõste

• Igavene dilemma: kas sisemise või välimise säärega tõstmine?

• Tüüpviga 1: “Tõstan välimise säärega”, KUID samal ajal läheb ratsaniku raskuskese ka väljapoole (või veel hullem: tahapoole!).

• Vaagen on üks tervik: kui sisemine jalg (=puus=vaagnen) on ees, vais siis on välimine jalg (=puus=vaagen) tahapool.

• Biomehaaniliselt: selleks, et hobune saaks tõusta sisemisest jalast galoppi, peab ratsaniku keharaskus olema sisemisel istmikuluul- see juhtub, kui sirutan sisemist jalga ALLA.

• Galopis püsib spiraalistak- ratsanik peegeldab hobuse sisemise tagujala (ettepoole) asendit= sisemine puus ees. Kontragalopis vastupidi.

• Tüüpviga 2: ülakehaga enda kokku voltimine. Mõtlen: igal sammul kasvan. Igal galopisammul keha samas asendis nagu tõstmisel.

Kehaosade individuaalsus/suurus

• Pikemad/suuremad kehaosad domineerivad

• Näited koos selgitusega:

– Pikk/lühike lülisammas

– Kõrge vaagen/madal vaagen

– Pikk reieluu/lühike reieluu

– Pikk küünarvars/lühike küünarvars

Kehaosade individuaalsus/suurus

• Pikemad/suuremad kehaosad domineerivad

• Näited koos selgitusega:

– Pikk/lühike lülisammas

– Kõrge vaagen/madal vaagen

– Pikk reieluu/lühike reieluu

– Pikk küünarvars/lühike küünarvars


Eda Vallimäe 137

Veel nippe istaku kohta (1)• Rutiinsed harjutused: +/-• Esmalt liikuvus, siis stabiilsus• Kui ratsanik on sadulas ebastabiilne?- Anna laia liikumisega

harjutusi (suurenda liigutusi meelega), näide liigselt liikuvatest jalgadest

• Kuidas aju töötab, kui me ütleme “Ära tee nii! Või “Ära tõmba!”? • Ära mõtle konkreetseid harjutusi- mõtle, missugune kvaliteet on

liikumisest puudu. Näited.• Õpeta läbi ettekujutuse/piltide. Näited.• Istak sõltub ka hobuse treenitusest. Näide: tüüpviga istuda

koondamise istakus noore hobusega.• Kui koordinatsioon kaob, siis närvisüsteem on väsinud!• Mõtle õpilase vanusele: instruktsioon vrs ülesanded• Millal on kehas tekkinud harjumus? Enamus ratsanikke teab oma

probleeme, kuid ei tea lahendusi või on liiga vähe motiveeritud, et nende osas midagi ette võtta.

Veel nippe istaku kohta (1)• Rutiinsed harjutused: +/-• Esmalt liikuvus, siis stabiilsus• Kui ratsanik on sadulas ebastabiilne?- Anna laia liikumisega

harjutusi (suurenda liigutusi meelega), näide liigselt liikuvatest jalgadest

• Kuidas aju töötab, kui me ütleme “Ära tee nii! Või “Ära tõmba!”? • Ära mõtle konkreetseid harjutusi- mõtle, missugune kvaliteet on

liikumisest puudu. Näited.• Õpeta läbi ettekujutuse/piltide. Näited.• Istak sõltub ka hobuse treenitusest. Näide: tüüpviga istuda

koondamise istakus noore hobusega.• Kui koordinatsioon kaob, siis närvisüsteem on väsinud!• Mõtle õpilase vanusele: instruktsioon vrs ülesanded• Millal on kehas tekkinud harjumus? Enamus ratsanikke teab oma

probleeme, kuid ei tea lahendusi või on liiga vähe motiveeritud, et nende osas midagi ette võtta.

Veel nippe istaku kohta (2)

• Tehnika muudab heaks vaid õige suhtumine

• Koostöö nõuab pingutust ka enda poolelt!

• Õppimine on kihtide kaupa- tuleme samade asjade juurde ikka ja jälle tagasi ning näeme neid uues valguses (uute teadmistega)

• Istakuõpe peab toimuma esmalt aeglases tempos- “teetööd” ei saa teha suure kiirusega, muidu keha saab haiget!

Veel nippe istaku kohta (2)

• Tehnika muudab heaks vaid õige suhtumine

• Koostöö nõuab pingutust ka enda poolelt!

• Õppimine on kihtide kaupa- tuleme samade asjade juurde ikka ja jälle tagasi ning näeme neid uues valguses (uute teadmistega)

• Istakuõpe peab toimuma esmalt aeglases tempos- “teetööd” ei saa teha suure kiirusega, muidu keha saab haiget!


138 Eda Vallimäe

Lisainfo ja kontakt: Eda Vallimäe, [email protected]

www. ratsutamiskunst.ee

Ratsaniku tüüpilised lihasprobleemid (lihaseline düsbalanss)

Väljaveninud- nõrgad

• Kaela eesmise külje süvad painutajalihased

• Abaluude lähendajalihased

• Kõht (kõhu põiki- ja ristilihased)

• Keskmine ja suur tuharalihas

Lühenenud- nõrgad

• Kannakõõlus/sääre kolmpealihas

• Reie lähendajalihased

• Reie tagumise külje lihased

• Hamstringlihased

• Suur ja väike rinnalihas

• Kaela sirutajalihased

• Selja sirutajalihased

• Niude-nimmelihas

Ratsaniku tüüpilised lihasprobleemid (lihaseline düsbalanss)

Väljaveninud- nõrgad

• Kaela eesmise külje süvad painutajalihased

• Abaluude lähendajalihased

• Kõht (kõhu põiki- ja ristilihased)

• Keskmine ja suur tuharalihas

Lühenenud- nõrgad

• Kannakõõlus/sääre kolmpealihas

• Reie lähendajalihased

• Reie tagumise külje lihased

• Hamstringlihased

• Suur ja väike rinnalihas

• Kaela sirutajalihased

• Selja sirutajalihased

• Niude-nimmelihas


Takistussõidu lühiajalugu

Teele Metstak 139

Takistussõidu areng eestis

Ratsutamine ja ratsasport on inimeste meeli köitnud läbi aegade. Ratsutamine pakub inimesele unikaalse võimaluse teha ja nautida koostööd hobusega – loomaga, kes ajaloo vältel on olnud inimese kõrval igapäevatöös, sõjatandril, aga ka meelelahutustes, s.h. spordis.

Ratsutamise takistussõit, mis demonstreerib hobuse vabadust, energiat, võimekust ja allumist ratsanikule takistuste ületamisel, on üks levinumatest ratsaspordialadest nii maailmas kui Eestis. Esimene ametlik takistussõidu võistlus peeti 1864.aastal Dublinis. Umbes 20. sajandi alguseni, võib öelda, et isegi Esimese maailmasõjani ei tuntud sellist takistussõitu, mis tänapäeval levinud on. Kaasaegsele takistussõidule pani aluse itaallane Frederico Caprilli. Olümpiaalaks tunnistati ratsutamise takistussõit 1912. aastal.

Esimesed ratsutamisvõistlused Eestis peeti Tartus 1921.aastal. 1922.aastal asutati Hobuseasjanduse- ja Arendamise Armastajate Ühing, mille ülesanneteks said ratsaspordi ja hobusekasvatuse edendamine riigis. 1940-ndate aastate alguseks oli Eesti ratsaspordis saavutatud tase, mis lubanuks meie riigi esindajatel konkureerida Euroopa teiste riikide esindajatega, paraku võtsid II maailmasõda ja nõukogude okupatsioon selle võimaluse.

Ratsutamise takistussõidu areng Eesti NSV-s algas sõjajärgseil aastail. Arengut toetasid ratsaspordiinstruktorite ettevalmistamine vabariigi kõrgkoolides (TRÜ ja TPI), ratsutamise viljelemine kolhoosides ja sovhoosides, ratsutamisosakondade loomine laste ja noorte spordikoolide juurde. Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963.aastal osales Euroopa meistrivõistlustel.

1970-ndatest aastatest alates hakkasid ratsutajate treeningutingimused paranema – avati uued ratsaspordibaasid Niitväljal (1976), Jüris (1980), Tallinnas (1990) ja Luunjas (1990). 1980-ndatel aastatel kerkisid esile uued andekad takistussõitjad Pille Elson, Rein Pill, Konstantin Prohhorov jt. 1990.aasta 26.märtsil taasasutati Eesti Ratsaspordi Liit (ERL)- organisatsioon, mis asus juhitima ratsaspordialast tegevust Eestis.

Nõukogude Liidu kokku varisemisega ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 1991.aastal lagunes kõik senitehtu ka Eesti takistussõidus. Spordikoolid kaotati, hobused müüdi maha ning uues majanduslikus olukorras langes takistussõidu tase kiiresti. Õnneks oli Eesti ratsasportlaste ja ERL ametnike seas aktiivseid ja missioonitundega inimesi, kes oma ala arengu eest hea seisid.

Vabariigi iseseisvumise järgselt avardusid võimalused suhelda välisriikidega. 1992.aastal sai ERL-st Rahvusvahelise Ratsutamise Föderatsioon (FEI) liige. 1993.aastal korraldati Eestis esimesed ratsutamise takistussõidu rahvusvahelised suurvõistlused – Volvo MK-etapp.

1990-ndate aastate keskel hakkas ratsutamise takistussõidu olukord jõudsalt paranema. Aluse sellele lõid Eesti majanduse arengu kiirenemine ja üldise heaolu kasv riigis. Tekkisid sponsorid,

Takistussõidu lühiajalugu

140 Teele Metstak

kelle toel oli võimalik takistussõitu kui võistlusala edendada. 1990-ndate aastate tuntuimateks takistussõitjateks olid Rein Pill, Pille Elson, Tõnu Rähn ja Andres Treve, endast andsid märku noored takistussõitjaid Hanno Ellermann, Heiki Vatsel ja Gunnar Klettenberg. 1997.aastal jõudis Rein Pill esimese eestlasena Göteborgi MK- finaali.

2000-ndad aastad on Eesti takistussõidule olnud edukad. ERL-i töö on aastatega muutunud tõhusamaks. On kujunenud professionaalsed võistluste korraldajad, koolitatakse ja atesteeritakse treenereid, edendatakse tööd järelkasvuga. 2012. aastal startis Eesti esimene noorratsanik Kätlin Sehver noorte Euroopa meistrivõistlustel Austrias. See kõik viitab sellele, et meie ratsasportlaste konkurentsivõime on rahvusvahelisel areenil kasvanud ning kaua tehtud töö noortega hakkab lõpuks vilja kandma.

Eestis korraldatakse huvitavaid võistlusi: alates 2002.aastast TIHS-d ja takistussõidusarja Palladium Cup, suvine rahvusvaheline suurvõistlus Rahvuste Karikas (Nations Cup) toimus Eestis esmakordselt 2003.aastal. Lisaks toimub igal aastal traditsiooniline MK-etapp ning 2010. aastal hakati korraldama Eestis esmakordselt kahenädalast võistlusarja „Ruila Kevadtuur“. FEI-s teatakse Eestit kui tegusat ja arenevat ratsutamiseriiki. Eesti takistussõitjad on tõusnud Kesk-Euroopa liigas esikolmikusse ja Baltimaade liidriks. 2009.aasta maikuus oli Rein Pill maailma takistussõidu edetabelis 71.kohal – see on kõrgeim koht Eesti takistussõidu ajaloo vältel. Kõik eelpool nimetatud saavutused ja kordaminekud annavad märku, et Eesti ratsasport on kanda kinnitamas suures ratsamaailmas.

Treeneritöö juriidilised aspektid

Siret Saks, 2018 141

Treeneritöö juriidilised aspektid 1. Sport Eestis ja selle eesmärk

2. Treenerina teenuse osutamise vormid

2.1 Töölepingu alusel töötamine

2.2 Teenuse osutamine juridiilise isikuna

2.2.1 Osaühing

2.2.2 Füüsilisest isikust ettevõtja

3. Treenerite tööjõukulu toetus;

4. Isikuandmete kaitse;

5. Treeneri vastutus. praktilised ülesanded treeneri vastutusest (treener/võistluse

korraldaja/kohtunik)

Sport ja selle riiklikud eesmärgid:

Spordiseadus ja Eesti Vabariigi spordi ja spordiga seonduva regulatsiooni eesmärgid - https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015044 Spordiseaduse § 2 sätestab, et: Sporti korraldavad ja edendavad riik, kohaliku omavalitsuse üksused ja spordiorganisatsioonid kogu rahva kehalise ja vaimse vormi, sportliku eluviisi, samuti noorte sportliku eneseteostuse eesmärgil. Nimetatud säte annab väga hea ettekujutuse sellest, mis on EV spordiga seotud eesmärgid ning annab hea aimduse ka alade riiklikust rahastamisest ning rahastamise eesmärkidest.

Treeneritele esitatavad nõuded:

Spordiseadus § 6. Treenerile esitatavad nõuded

(1) Treener on kohustatud: 1) tagama sportliku treeningu aluspõhimõtete järgimise ja ohutuse; 2) jälgima treeningukoormuse vastavust juhendatavate tervislikule seisundile. (2) Treener on sportlasi ja teisi spordis osalevaid isikuid juhendav spordispetsialist, kellel on treeneri kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses. (3) Treener võib olla ka välisriigi kutsekvalifikatsiooni omandanud isik, kui tema kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse kohaselt. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev asutus on Kultuuriministeerium.

- http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/treener/treeneri-kutse-eetikast/ - http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/treener/treenerikutsest/ - Treenerite eetikakoodeks -

http://kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10542489/lisad/10542492 - http://www.eok.ee/euroopa-spordieetika-koodeks - Euroopa Spordieetika koodeks - https://www.tlu.ee/opmat/ts/TSK6093/index.html - Lastekaitse ja lastekaitse seadus - https://www.riigiteataja.ee/akt/106122014001

https://www.riigiteataja.ee/akt/130122015044

http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/treener/treeneri-kutse-eetikast/

http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/treener/treenerikutsest/

http://kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10542489/lisad/10542492

http://www.eok.ee/euroopa-spordieetika-koodeks

https://www.tlu.ee/opmat/ts/TSK6093/index.html



142 Siret Saks, 2018

Spordiseadus § 11. Dopinguvastaste reeglite järgimine

(1) Sportlane ja treener on kohustatud tundma ja järgima dopinguvastaseid reegleid, mis on sätestatud maailma dopinguvastases koodeksis ja mis on vastu võetud vastavalt koodeksile. (2) Sportlane, kellel on tuvastatud dopingu kasutamine või kes on dopingutestist keeldunud, kaotab talle selle eest spordialaliidu või rahvusvahelise spordialaliidu poolt määratud võistluskeelu perioodiks õiguse riiklikele spordistipendiumidele ja -toetustele.

- http://www.antidoping.ee/ - http://antidoping.ee/wp-content/uploads/2014/11/KOODEKS-2015-WADC-Final-et.pdf - http://www.antidoping.ee/tugipersonalile/keelatud-ained-ja-votted/ - https://www.wada-ama.org/ - http://www.horseandhound.co.uk/tag/doping

2.1 Töölepingu alusel töötamine Tööandja juures

Töölepingu olemus. Töölepinguseaduse § 1 lg 1 - töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Väga oluline on praktikas töölepingu eristamine teistest lepingutest. Nimelt on olukord selline, et kui töösuhe vastab teatud tingimustele tuleb sõltumata poolte poolt kokku lepitule kohaldada töölepingu seadust sj kõikide hüvedega. Olukorras, kus töölepingu eristamine teistest teenuse osutamise lepingutest võib osutuda keeruliseks, tuleb appi töölepingu seadus. Töölepingu seaduse alusel loetakse leping, mille puhul teeb üks isik teisele tasu eest tööd, seni töölepinguks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. See tähendab, et vaidluse korral tuleb tööandjal tõendada, et tegu on muu võlaõigusliku lepinguga mitte töölepinguga. Näiteks on tegemist töölepinguga juhul, kui töötajaga sõlmitakse leping pealkirjaga „Töövõtuleping", kuid lepingu sisu vastab töösuhtele iseloomulikele tunnustele.

Töölepingu eristamine muudest VÕS-s nimetatud teenuse osutamise lepingutest (eelkõige § 619 – käsundusleping, § 635 – töövõtuleping, § 658 – maaklerileping, § 670 – agendileping ja § 692 – komisjonileping) on vajalik töölepingu alusel tekkiva tugeva sõltuvussuhte tõttu, mille alusel vajavad pooled, eelkõige aga töötaja, erilist kaitset ning konkreetset õigussuhtesisest regulatsiooni. Intensiivset sõltuvussuhet võib iseloomustada järgnevalt: • lepingu pooled seovad end pikaajaliselt ning esineb ootus töötaja/töö olemasoluks pikemaks ajaks; • lepingu ühe poole lepingulise suhte sisene otsustamisvabadus on piiratud, lepingu sõlmimisega allutab üks pool ennast teise poole korraldustele ja juhistele, millega määratakse muu hulgas ära töö tegemise koht, aeg ja viis; • lepingu üks pooltest kasutab töö tegemiseks teise poole omanduses olevaid töövahendeid ning materjale; • ühe lepingu poole (töötaja) jaoks on ettevõtlusrisk maandatud muuhulgas läbi suhte lõppemisest ette teatamise tähtaja ja suhte lõppemisega kaasneva hüvitise; • lepingust tulenevad kohustused, mis piiravad või kohustavad lepingu ühte poolt ka töösuhtevälisel maastikul (nt konkurentsipiirang); • lepingu üks pooltest (tööandja) kohustub tagama teisele poolele seaduses töötajale ette nähtud hüved (nt puhkus, puhkeaeg ja vaba aeg); • lisaks eeltoodule on üks pooltest (töötaja) suurel määral sõltuv teisest lepingu poolest (tööandja), kelle poolt makstav tasu moodustab suure osa tema sissetulekust (nt käsunduslepingu, töövõtulepingu, agendilepingu ja maaklerilepingu puhul pole tööd tegev isik seotud konkreetselt

http://www.antidoping.ee/

http://antidoping.ee/wp-content/uploads/2014/11/KOODEKS-2015-WADC-Final-et.pdf

http://www.antidoping.ee/tugipersonalile/keelatud-ained-ja-votted/

https://www.wada-ama.org/

http://www.horseandhound.co.uk/tag/doping



ainult ühe tööd andva isikuga, vaid mitme erinevaga ning tema sissetulekuriskid ei ole seotud ainult ühe tööandjaga). Seega on põhikiriteeriumid järgmised:

(i) töö kui järjepideva protsessi tegemine (käsunduslepingu puhul käsundi täitmine, nt arvuti hooldamine; töövõtulepingu puhul tulemuse saavutamine ehk asja muutmine või valmistamine, nt pintsaku õmblemine; maaklerilepingu puhul lepingu sõlmimise vahendamine kolmandale isikule, nt kinnisvaramüük; agendilepingu puhul püsivate lepingute vahendamine või nende sõlmimine kellegi teise nimel ja arvel, nt kataloogikaupade müük);

(ii) tööd tegeva isiku allutatus tööd andva isiku juhtimisele ja kontrollile (käsunduslepingu puhul käsundiandja juhiste täitmine, välja arvatud juhul, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes; töövõtu puhul kokkulepe saavutatava tulemuse ja valmimise aja kohta, kuid vaba valik tööaja, -koha ja -viisi suhtes; maaklerilepingu puhul on maakler allutatud käsundiandja soovidele; agendilepingu puhul tegutseb agent üldjuhul iseseisvalt määrates oma tegutsemisaja);

(iii) töö eest tasu maksmine vähemalt korra kuus kindlal kokkulepitud ajal (käsunduslepingu puhul pärast käsundi täitmist või kindla ajavahemiku tagant; töövõtu puhul pärast töö valmimist; maaklerilepingu puhu

Tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. 2018. aastal kehtiv tunnipalga alammäär on 2,97 eurot ning kuupalga alammäär 500 eurot. Töölepingu sõlmimine ja selle vorm. VÕS § 9 alusel on lepingu sõlmimiseks vajalik pakkumuse esitamine ning sellele nõustumise saamine, mis toimub vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingu pooled on saavutanud kokkuleppe olulistes tingimustes. Pakkumuseks on VÕS § 16 lg 1 alusel lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Nõustumus on VÕS § 20 lg 1 alusel otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Tahteavalduse mõiste avab TsÜS § 68, mille alusel võib selleks olla: • otsene tahteavaldus – tahteavaldus, millest väljendub sõnaselge tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg; võib olla nii kirjalik kui suuline, nt jah, ma soovin olla selle lepinguga seotud, allkirja andmine jne (lg 2); • kaudne tahteavaldus ehk konkludentne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (lg 3); • TsÜS järgi võib tahteavalduseks olla ka vaikimine või tegevusetus, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Tööleping tuleb sõlmida kirjalikult. Tööleping peab seega olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud. Kirjaliku vorminõude kehtestamise eesmärgiks on soov suunata osapooli sõlmima kirjalikke lepinguid. Töölepingu kehtivus ei sõltu vorminõude täitmisest, kuna tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui pooled on vorminõude vastu eksinud.Tööleping sõlmitakse kirjalikult 2 eksemplaris nii, et üks jääb töötajale ja teine tööandja valdusesse. Vastavalt vajadusele



sõlmitakse tööleping kas määratud või määramata ajaks. Määratud ajaks sõlmitakse tööleping näiteks hooajatööde tegemiseks või kellegi asendamiseks. Töötaja kohustused. TLS § 15 sätestab töötaja peamised kohustused. Töötaja kohustuste loetelu ei ole sättega piiratud. Töölepingulises suhtes võivad kohaldamisele kuuluvad kohustused tuleneda nii töölepingust, kollektiivlepingust kui ka muudest õigusaktidest. Kohustuste oluline täitmata jätmine võib olla tööandjapoolseks töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks. Töötaja kohustus on täita tööülesandeid tööandja suhtes lojaalselt. Lojaalsuskohustust aitavad sisustada VÕS sätted (VÕS § 6 lõige 1 (hea usu põhimõte) ja § 76 lõiked 1 ja 2 (kohustuse täitmine)). Töötaja peab oma kohustusi täitma vastavalt lepingule ja seadustele ning lähtuma hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Heas usus käitumine tähendab, et töötaja täidab kohustusi tööandja huvisid arvestades ning väldib oma tegevusega tööandja kahjustamist. Lojaalsuskohustuse rikkumine ilmneb mõne teise töökohustuse rikkumisel. Näiteks on lojaalsuskohustuse rikkumisega tegemist, kui töötaja teeb tööd hooletult ning käitub klientidega halvustavalt. Samuti juhul, kui töötaja rikub kohustust teha tööd kokkulepitud mahus ja kvaliteediga ning kahjustab oma tegevusega tööandja mainet ja põhjustab tööandja klientide usaldamatust tööandja suhtes. TLS § 15 lõike 2 punktid 1–3 näevad ette töötaja põhilised töökohustused, st töö tegemise kokkulepitud tingimustel ning tööandja korralduste täitmise. Töötaja peab lisaks kokkulepitud tööülesannetele täitma ka töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Näiteks ei pea tööandja lisama juristi lepingusse kohustust olla kursis seadusandluse muudatustega. Viidatud kohustus tuleneb juba töö laadist. Töötaja ei pea järgima tööandja ebaseaduslikke korraldusi. TLS § 15 lõike 2 punkt 4 sätestab töötaja koolitusel osalemise kohustuse. Tööandja kohustus tagada töötajale koolitus tööalaste teadmiste ja oskuste täiendamiseks tuleb TLS § 28 lõike 2 punktist 5. TLS § 15 lõike 2 punkti 4 järgi on töötajal kohustus viidatud koolitusel osaleda. Lisaks on punkti 4 eesmärk suunata töötajat oma oskusi ja teadmisi iseseisvalt edasi arendama. Elukestva õppe põhimõttest lähtudes on karjääriarengu oluline eeldus töötaja enda vajadus ja soov enesetäiendamiseks. Regulatsiooni eesmärk on aidata kaasa töötaja koolituskohustuse teadvustamisele ja püsiva enesetäiendamise väärtustamisele. Koolituse puhul tuleb eristada, kellelt tuleb koolituse vajaduse hindamise ja koolituse korraldamise algatus. Koolituse soov võib tulla nii töötajalt kui tööandjalt. Tööandja otsustatud ja korraldatud koolituse puhul on tegemist tööandja antud ülesannete täitmisega ning tööandja peab koolituse aja eest maksma töötajale keskmist töötasu ja hüvitama kõik koolitusega seotud kulud (TLS § 28 lõike 2 punkt 5). TLS § 15 lõike 2 punkt 5 näeb ette töötaja kohustuse hoiduda teatud tegudest. Töötaja ei tohi takistada teisi töötajaid töö tegemisel ega kahjustada oma tegudega enda või kolmandate isikute elu, tervist või vara. 6. TLS § 15 lõike 2 punkt 6 sätestab koostöö tegemise kohustuse. Koostöö on töösuhtes tulemuse saavutamiseks vajalik ja koostööst hoidumine võib tulemuse saavutamist raskendada või võimatuks muuta ning olla seega kahju tekkimise aluseks. Koostöö tegemiseks saab töötajat siiski kohustada vaid juhul, kui see tuleneb töö iseloomust ning selle puudumisel kannataksid töö tulemused. Näiteks saab tööandja viidata koostöövajadusele juhtudel, kus töötajalt oodatakse grupitöös osalemist või teistelt töötajatelt informatsiooni kogumist ja edastamist. TLS § 15 lõike 2 punkti 7 järgi peab töötaja viivitamata teavitama tööandjat töötakistusest või ohust ning võimaluse korral takistuse või ohu erikorralduseta kõrvaldama. Vajadusel tuleb takistus eemaldada ilma spetsiaalse käsuta ja seda eelkõige juhtudel, kus takistuse eemaldamata jätmine võib tööandjale kaasa tuua olulisi kahjusid. Töötaja peab takistuse või ohu kõrvaldama siiski üksnes juhul, kui see on reaalselt võimalik ning asjaolusid arvestades mõistlik. Takistuse kõrvaldamine ei saa olla kohustuslik, kui see toob kaasa ebasoodsaid mõjusid töötaja elule, tervisele või varale.



Töötaja peab teavitama tööandjat töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu on tööandjal õigustatud huvi. TLS § 15 lõike 2 punktis 8 nimetatud teavitamiskohustuse sisuks on tagada töösuhte läbipaistvus ja pooltevaheline usaldus. Teavitamiskohustus on töötajal juhul, kui tööandja on selleks soovi avaldanud. Sellest tulenevalt peab tööandja töötajale ütlema, millist teavet ta töösuhete osas ootab. Näiteks võib tööandja soovida teavet iga uue kliendi või tootevea kohta. Õigustatud huvi määratakse sarnaselt TLS § 11 lõikes 2 nimetatuga, mille puhul võetakse arvesse VÕS-s sätestatud mõistlikkuse põhimõtet (VÕS § 7). Tööandja ei saa eeldada, et teda teavitatakse asjaoludest, millest teatamist ei eeldaks samas olukorras heas usus tegutsev isik, kuna ta ei pea teatud asjaolu teatamist vajalikuks või mõistlikuks. Lisaks peab tööandja teabe hankimisel juhinduma heausksest käitumisest ja kaaluma, kas teabe küsimiseks on üldse reaalset vajadust. Arvesse tuleb võtta ka tegevus- või kutseala tavasid ning praktikat. TLS § 15 lõike 2 punkti 9 kohaselt peab töötaja hoiduma tegudest, mis kahjustaksid tööandja mainet või põhjustaksid klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu. Kas tegemist on tööandjat kahjustava teoga, tuleb hinnata vastavalt olukorrale igal üksikjuhtumil eraldi. Töölepingu ülesütlemise aluseks võib selline tegu olla vaid siis, kui see on piisavalt mõjuv, et kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et lepingu täitmist jätkatakse. Nimetatud juhtumiks võib olla tööandja äripartneritega ebaviisakas käitumine, mille tulemusena ettevõtte klientide hulk väheneb. TLS § 15 lõike 2 punkti 10 alusel peab töötaja teavitama tööandjat oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest. Ajutise töövõimetuse juhtumiteks on muu hulgas töötaja haigus või vigastus, mis ei võimalda tal ajutiselt töötada, töötaja suhtes kehtestatud karantiin ja alla 12-aastase lapse põetamine (ravikindlustuse seaduse (edaspidi RaKS) § 51). Seadus kohustab haigusest teavitama esimesel võimalusel, st siis, kui töötaja tervis lubab ja võimalus tekib. Töötaja ei pea informeerima tööandjat oma terviserikke põhjustest või diagnoosist. Töövõimetusest teavitamisel tuleb tööandjale öelda ka eeldatav töölt eemalviibimise periood ning seda vajadusel täpsustada (näiteks kui haigus süveneb või muul põhjusel tuleb töölt pikemalt eemal viibida, kui algselt arvati). TLS § 15 lõige 3 sätestab töötaja kohustuse täita oma tööülesandeid isiklikult. Siiski on võimalik pooltevahelisel kokkuleppel tööülesannete täitmiseks kasutada kolmandat isikut. Tegemist saab olla erandliku olukorraga, mis nõuab eraldi kokkulepet ja kus tööülesannete täitmiseks ei ole vajalik töötaja isiklik kohalolek. Näiteks võib töötaja tööandjaga kokku leppida, et mingil ajahetkel täidab tema ülesandeid töötaja tuttav. Kolmas isik on tööülesandeid täites samuti töösuhtes tööandjaga. Kolmanda isiku kasutamine ei anna tööandjale võimalust hiilida kõrvale töösuhtest tulenevatest kohustustest. Kui tööandja on nõus, et tööd teeb kolmas isik, siis vastutab ta kolmanda isiku ees kui tööandja. Näiteks peab tööandja kolmanda isiku suhtes täitma töötervishoiu ja -ohutuse nõudeid, maksma töötasu ja täitma muid töösuhtest tulenevaid kohustusi. Töötaja hoolsuse määr (TLS § 16) on sätestatud selleks, et hinnata, kuidas töötaja oma kohustustega hakkama saab või kui tõsiselt ta oma kohustustesse suhtub. Töötaja hoolsust on vaja hinnata eelkõige töötaja vastutuse määramisel, mis on oluline näiteks kahju hüvitamise nõudmisel või töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemise Tööandja võib sisedokumendiga välja tuua näitlikud olukorrad, kus töötaja ei täida töökohustusi vajaliku hoolsusega. Taoline loetelu ei ole vaidluse korral siduv, kuid hõlbustab hilisemat tõendamist ja annab töötajale parema informatsiooni, millist käitumist temalt oodatakse. Loetelu tegemisel tuleb lähtuda peale TLS §-s 16 sätestatu ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, st töötajale ei saa panna ületamatuid nõudmisi hoolsuse osas. Näiteks võib tööandja fikseerida töökorralduse reeglites, et



hooletuks käitumiseks loetakse eelkõige tööle ilmumist joobeseisundis, hilinemist, seadmete puhastamata või välja lülitamata jätmist, ebakorrektset käitumist klientidega vms. Hoolsuse määr on sätestatud ka VÕS §-s 620, mis on aluseks käsunduslepingusisese hoolsuse hindamisel. Selle kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva hoolsusega. Käsund tuleb täita vastavalt oma teadmistele ja võimetele ning käsundiandja jaoks parima kasuga, samuti vältides kahju tekkimist käsundiandja varale. Lisaks peab kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Töölepingulises suhtes hoolsuse hindamiseks on vajalik täpsem regulatsioon, kui seda pakub võlaõigus, ning üldine kutseoskuste tase ei ole piisav alus töötaja hoolsuse hindamiseks. Sellest lähtuvalt võetakse TLS kohaselt töötaja hoolsuse hindamisel aluseks konkreetne töösuhe. Muu hulgas arvestatakse hoolsuse määramisel selle töö iseloomust tulenevat vajalikku hoolsust (näiteks kirurgi ja koristaja hoolsuse määr on erinev), tööandja ettevõtlusriisikot (tuleb arvestada, kas tööandja tegutseb valdkonnas, kus kahju on kergem tekkima), töötaja väljaõpet, töö tegemiseks nõutavaid ametialaseid teadmisi ning töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või pidi teadma. Töötaja suurem kaitse on tagatud eelkõige sellega, et lähtutakse konkreetsest töösuhtest ja selle eripärast ning hoolsusmäära väljaselgitamisel võetakse aluseks tööandja kohustuste täitmine. Tööandja kohustused. Sarnaselt töötajaga peab tööandja täitma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt. Lojaalsuskohustus on sisustatud VÕS § 6 lõikes 1 ning § 76 lõigetes 1 ja 2. Kohustusi tuleb täita vastavalt lepingule ja seadustele, lähtudes heast usust ja mõistlikkuse põhimõttest ning võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kohustuste olulisel täitmata jätmisel võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda, tuginedes tööandja töökohustuste rikkumisele. TLS § 28 lõike 2 punktid 1–4 näevad ette tööandja tavapärased kohustused, st tööandja kohustuse kindlustada töötaja kokkulepitud tööga, maksta töö eest tasu, anda tasustatud puhkust ja pidada kinni töö- ja puhkeaja nõuetest. TLS § 28 lõike 2 punkti 5 alusel on tööandjal kohustus tagada töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuv koolitus. Sealjuures peab tööandja kandma koolituse kulud ja säilitama koolituse ajaks töötajale keskmise töötasu. Oluline on eristada, et tööandja peab tagama töötajale vaid sellise koolituse, mis on vajalik lähtuvalt tööandja ettevõtte huvidest ning mis on suunatud töötajate tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks. Milline koolitus millise sisu ja vormiga vastab ettevõtte huvidele, seda hindab eelkõige tööandja. Koolitamiskohustus tekib tööandjal muu hulgas tööks vajalike kutseoskuste muutmisel või juhul, kui töö iseloom eeldabki pidevat enesetäiendamist vajalike kutseoskuste ja teadmiste säilitamiseks. Näiteks võtab tööandja kasutusele uue tehnoloogia, mis eeldab uute töövõtete omandamist. Sellest tulenevalt tekib tööandjal kohustus pakkuda töötajatele vastavasisulist koolitust. Koolituskohustuse täitmine võib olla eelduseks töölepingu ülesütlemiseks ebapiisava tööoskuse või töökohale sobimatuse alusel, st enne töölepingu ülesütlemist nimetatud põhjustel tuleb tööandjal kaaluda, kas koolituskohustus on täidetud. Näiteks peab tööandja vajaliku koolituse tegema uue arvutiprogrammi või töömetoodika kasutuselevõtmisel. Kui tööandja koolitust ei tee, ei ole tal õigus töötaja töölepingut üles öelda põhjusel, et töötaja ei valda uut arvutiprogrammi või töömetoodikat piisavalt hästi. Küll on olukord teine, kui tööandja korraldab koolituse, kuid töötaja keeldub selle läbimisest või läbib koolituse mittenõuetekohaselt. Samas ei saa tööandja koolituskohustuse täitmist eeldada olukorras, kus tööandja ütleb töölepingu üles töökohale sobimatuse tõttu näiteks autojuhiga, kes on liikluseeskirjade rikkumise tõttu autojuhilubadest ilma jäänud. TLS § 28 lõike 2 punkti 6 järgi peab tööandja tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning vastutus nende nõuete rikkumise eest on sätestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduses (edaspidi TTOS) ja selle alusel antud määrustes. TLS § 28 lõike 2 punkti 7 kohaselt peab tööandja tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal tuleohutuse, tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid ning tööandja kehtestatud töökorralduse reegleid. Nõutud ei ole mitte üksnes nimetatud nõuetele ja reeglitele viitamine, vaid



tööandjal on kohustus tuleohutuse, tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid ning töökorralduse reegleid töötajale sisuliselt tutvustada. Töökorralduse all peetakse silmas eelkõige tööajakorralduse reegleid, (töö algusaega, tööpäevasiseseid puhkepause ja einestamisaega) korralduste andmist, käitumisjuhiseid, sh arvutis suhtlusvõrgustike kasutamist (nt MSN või Facebooki kasutamine töö ajal) jne. TLS § 28 lõike 2 punkti 8 alusel on tööandjal kohustus tutvustada töötajale tema töölevõtmisel ja töötamise ajal talle kohaldatavate kollektiivlepingute tingimusi. TLS § 28 lõike 2 punkt 9 kohustab tööandjat teavitama tähtajalise töölepinguga töötajaid töökohtadest, kus töötamiseks on võimalik sõlmida tähtajatu tööleping. Töötasu suurus. Seadus eeldab, et pooled lepivad töötasus kokku. Töötasu võib koosneda eri osadest, mille suurused või arvestamise viisid nähakse ette töölepingus. TLS lubab kokku leppida töötasu arvestamise viisis ajaühiku (tunnitöötasu, kuutöötasu) või töösoorituste hulga (tükitöö) eest. Töötasu kokkuleppe puudumisel loetakse töötasuks sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstavat tasu (TLS § 29 lõige 2). Vaidluse korral, kui töötaja ja tööandja vahel puudub töötasu kokkulepe või pooled ei suuda seda tõendada, saavad nad pöörduda töövaidlusorgani poole, kellel tuleb konkreetseid asjaolusid hinnates välja selgitada, milline on sellisel tööl tavaliselt makstav tasu. Tavaliselt makstava tasu suurusjärgu teadasaamiseks võib näiteks kasutada sarnast tööd tegevate töötajate töötasu samas ettevõttes, samal tegevusalal tegutsevate ettevõtete töötasu statistikat jm asjaolusid. Sama seisukohta on väljendanud Riigikohus öeldes, et kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu mää- rast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad

Andmed töölepingus

Töölepingus peavad olema järgmised tingimused ja andmed:

• tööandja ja töötaja nimi, isiku- või registrikood, elu- või asukoht • töölepingu sõlmimise ja töötaja tööle asumise aeg • tööülesannete kirjeldus • ametinimetus, kui sellega kaasneb õiguslik tagajärg • töö eest makstav tasu ja maksud; kokku lepitakse töötasu, sealhulgas majandustulemustelt ja

tehingutelt makstav tasu, töötasu arvutamise viis, maksmise kord ning sissenõutavaks muutmise aeg (palgapäev), samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed

• muud hüved, kui nendes on kokku lepitud • aeg, millal töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid (tööaeg) • töö tegemise koht • puhkuse kestus • viide töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegadele või töölepingu ülesütlemise

etteteatamise tähtajad • tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele • viide kollektiivlepingule, kui töötaja suhtes kohaldatakse kollektiivlepingut.

Tööle asumisel rakendatakse katseaega, mis võib kesta kuni 4 kuud. Katseaeg on tööandajale töötaja sobivuse hindamise aeg ning annab töötajale võimaluse töö ja töökeskkonna sobivuse hindamiseks. Katseajal on töötajal kõik seadustega ette nähtud õigused. Töölepingu võib katseajal üles öelda vähemalt 15-kalendripäevase etteteatamistähtajaga.

http://www.minuraha.ee/palk-ja-maksud-2/



Töölepingu lõppemine

Töölepingu lõppemiseks on mitu varianti:

• vastastikune kokkulepe- poolte kokkuleppel võib töölepingu lõpetada igal ajal

• tähtaja möödumine - määratud ajaks sõlmitud töölepingu puhul

• töötaja algatus - töötaja peab tööandajale esitama kirjaliku lahkumisavalduse 1 kuu enne soovitud lahkumiskuupäeva

• tööandja algatus - tööandja on kohustatud töötajale kirjalikult teatama töölepingu lõpetamisest ning põhjendama töölepingu lõpetamise vajadust. Vaid tööandja pankroti puhul ei pea töötajale kirjalikult ette teatama töölepingu lõpetamisest

• kolmandate isikute nõudmine - alaealisega sõlmitud töölepingu lõpetamist võib nõuda töötaja vanem või eestkostja, kui töötamine ohustab tema tervist, kõlblust või hariduse omandamist

• pooltest sõltumatud asjaolud, milleks loetakse näiteks töötajale kriminaalkaristuse määramist, töölepingu sõlmimist ebaseaduslikult, töötaja surma, jne.

https://www.riigiteataja.ee/akt/128122017043 - töölepingu seadus; http://www.ti.ee/est/avaleht/ - tööinspektsioon; http://inside.fei.org/fei/cleansport/ad-h/prohibited-list

2.2 Teenuse osutamine juriidilise isikuna 2.2.1 Teenuse osutamine füüsilisest isikust ettevõtjana

Füüsilisest isikust ettevõtja (edaspidi FIE) on ettevõtlusvorm, mis sobib kõige paremini nendele, kes alustavad tegevust üksi või koos perega.

FIE-na tegutsemise eelised:

• minimaalse kapitali nõue puudub; • registreerimine on lihtne; • FIE-l ei pea olema põhikirja. • Samas vastutab FIE ettevõtlusega tekkinud kohustuste eest kogu oma isikliku varaga.

Füüsilisest isikust ettevõtja võib oma tegevuse peatada, teatades sellest äriregistri pidajale, märkides ajavahemiku, millal ettevõte ei tegutse. Füüsilisest isikust ettevõtja, kelle ettevõtte tegevus on hooajaline, võib äriregistri pidajale teatada ettevõtte tegevuse algus- ja lõppkuupäeva. Ettevõtte tegevuse algus- ja lõppkuupäeva võib teatada ka ajutise tegutsemise korral.

Enne asutamist leidke vastused peamistele küsimustele, mis määravad teie igapäevase tegevuse olulisemad reeglid.

• Milline saab olema FIE ärinimi? FIE ärinimi peab sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime. Ärinimi peab olema selgesti eristatav teistest sama registripidaja tööpiirkonnas registreeritud ärinimedest.

• Millisel tegevusalal alustate tööd? • Kas vajate tegevuslubasid või litsentse? • Milline saab olema FIE aadress?


http://www.ti.ee/est/avaleht/

http://inside.fei.org/fei/cleansport/ad-h/prohibited-list

http://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/praktilisi-nouandeid/arinimi-mittetulundusuhingu-ja-sihtasutuse-nimi



Avaldus FIE-na tegutsemiseks:

FIE-ks registreerimiseks on vaja esitada vaid avaldus. Eelduseks on äritegevuseks sobiva pangakonto olemasolu. Registreerimise avalduse saate esitada äriregistrile elektrooniliselt või notari kaudu. FIE-ks registreerimiseks ei ole tarvis koostada asutamislepingut ega põhikirja. Elektrooniliseks registreerimiseks ettevõtjaportaalis peab teil olema digitaalallkirja andmise võimalus. Kiirmenetlusega saate end registreerida, kui täidetud on alljärgnevad tingimused:

• kõigil asutamisega seotud isikutel on Eestis registreeritud elukoht; • riigilõiv on tasutud elektrooniliselt e-äriregistri ettevõtjaportaalis; • näitate tegevusala andmed Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori 4. taseme järgi.

Samuti saab FIE-ks registreerida notari kaudu. Enamikus notaribüroodes on olemas vajalikud näidised ja dokumendipõhjad. FIE-ks registreerimisel tuleb teil tasuda riigilõiv 13 eurot. Kui kasutate registreerimisel notari abi, tuleb maksta notari tasu. Avalduse allkirja õigsuse kinnitamise tasu on 12,75 eurot. Kui soovite, et notar koostaks ka avalduse projekti, lisandub tasu 18,20 eurot notaritasudele

Elektroonilisel registreerimisel kiirmenetlusega saate FIE-ks registreeritud paari tunniga, kuid arvestage ajakuluks siiski üks tööpäev. Registreerimine notari kaudu võtab aega 2-3 päeva. Olenevalt teie tegevusalast ja käibest tuleb võtta ette veel erinev hulk samme.

• Kui alustate tegevust erinõuetega tegevusalal, tuleb teil taotleda tegevusluba või litsentsi. • Kui teie aastakäive ületab 40 000 eurot, tuleb end registreerida Maksu- ja Tolliametis

käibemaksukohustuslaseks. • Kui palkate töötajad, tuleb töötajad registreerida tööle asumise päeval Maksu- ja Tolliametis. • Kui palkate alaealiseid töötajaid, tuleb FIE-na tegutsemise alustamisest teavitada

Tööinspektsiooni.

2.2.2 Teenuse osutamine OÜ-na

Osaühing on enimlevinud ettevõtlusvorm Eestis.

Osaühingu eelisteks on:

• lihtne ja kiire registreerimine; • suhteliselt madal nõutud osakapital (2500 eurot); • puudub osanike isiklik varaline vastutus osaühingu kohustuste eest.

Osaühingut saab asutada ka ilma osakapitali sissemakseta tingimusel, et ühingu osakapital ei ole suurem kui 25 000 eurot. Osakapitali sisse maksmata saab asutada osaühingu üksnes füüsiline isik või mitu füüsilist isikut. Osaühingu sissemakseta asutamine ei vabasta osanikke siiski sissemaksu tegemisest. Sissemakse tuleb teha pärast osaühingu asutamist.

Mida tuleb teha enne osaühingu asutamist?

Enne asutamist leidke vastused peamistele küsimustele, mis määravad teie ettevõtte igapäevase tegevuse olulisemad reeglid.

• Milline saab olema ettevõtte ärinimi?

• Millisel tegevusalal alustate tööd?

• Kes on osanikud ja kui suur on osanike osakapitali sissemakse?

• Kus saab olema osaühingu tegevuskoht ja asukoha aadress?

• Milline saab olema osaühingu juhtimine?

https://emtak.rik.ee/

https://ettevotjaportaal.rik.ee/

https://ettevotjaportaal.rik.ee/

https://emtak.rik.ee/

http://www.notar.ee/

http://www.emta.ee/et/ariklient/registreerimine-ettevotlus/tootamise-registreerimine



Milliseid dokumente vajate osaühingu asutamiseks?

Osaühingu asutamiseks vajate esmalt osanike isikuandmeid. Samuti peavad osanikud olema kokku leppinud ülal toodud punktides.

Kui registreerite ettevõtte elektrooniliselt e-äriregistri ettevõtjaportaalis, saate kujundada seal oleva tüüppõhikirja alusel oma ettevõtte põhikirja.

Kui registreerite ettevõtte notari abil, valmistab notar teie jaoks ette osaühingu asutamise avalduse, asutamislepingu ning põhikirja.

Osaühingu saate registreerida elektrooniliselt e-äriregistri ettevõtjaportaalis. Osaühingu saab elektrooniliselt e-äriregistri ettevõtjaportaalis registreerida vaid siis, kui:

• kõik asutamisega seotud isikud (juhatuse liikmed, asutajad jne) saavad esmakandeavalduse ja asutamisdokumendid digitaalallkirjastada;

• osaühing asutatakse kohese osakapitali sissemakseta või rahalise sissemaksega, mis tehakse avalduse koostamise käigus elektrooniliselt e-äriregistri ettevõtjaportaalis.

- kasumi välja võtmine e. nö kuidas saada töötasu, OÜ-tamine. - kulutuste deklareerimine; - maksude deklareerimine/ravikindlustuse olemasolu.

Praktiline ülesanne: Palun nimetage FIE/OÜ ja töölepingu alusel töötamise plussid ja miinused!

3. Treenerite tööjõukulu toetus

Spordiseaduse §91 sätestab toetuse treenerite tööjõukulu hüvitamiseks

(1) Riigieelarves nähakse ette toetus spordialaliidule, spordiklubile ja spordikoolile lapsi ja kuni 24-aastaseid (kaasa arvatud) noori juhendava treeneri tööjõukulu katmiseks (edaspidi treeneri tööjõukulu toetus).

(2) Treeneri tööjõukulu toetuse suuruse määramisel lähtutakse tema poolt spordialaliidus, spordiklubis või spordikoolis juhendatavate treeningrühmade treeningtundide summast.

(3) Treeneri tööjõukulu toetuse määramise, jaotamise ja tagasinõudmise otsustab valdkonna eest vastutav minister.

(4) Valdkonna eest vastutav minister võib treeneri tööjõukulu toetuse määramise, jaotamise ja tagasinõudmise volitada halduslepingu alusel eraõiguslikule juriidilisele isikule. Halduslepingu sõlmimisel teostab halduslepingu täitmise üle järelevalvet Kultuuriministeerium.

(5) Treeneri tööjõukulu toetuse andmise menetlemiseks võib töödelda järgmisi isikuandmeid: 1) toetust taotlevas spordialaliidus, spordiklubis või spordikoolis treeniva lapse või noore nimi; 2) toetust taotlevas spordialaliidus, spordiklubis või spordikoolis treeniva lapse või noore isikukood.

(6) Treeneri tööjõukulu toetuse taotluste menetlemisel on õigus kasutada käesoleva seaduse §-s 61 nimetatud spordi andmekogu andmeid ning kontrollida käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud isikuandmete õigsust rahvastikuregistri kaudu.

(7) Treeneri tööjõukulu toetuse määramise tingimused, sealhulgas nõuded spordialaliidule, spordiklubile ja spordikoolile ning selle omaosalusele, treeningrühmale ning treenerile, ning toetuse



suuruse, jaotamise, tagasimaksmise ja tagasinõudmise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

§ 3. Toetuse määramise alused

(1) Toetus on ette nähtud spordiklubile ja spordikoolile lapsi ja kuni 24-aastaseid (kaasa arvatud) noori ettevalmistavas astmes, treeningastmes ja meisterlikkuse astmes töölepingu, käsundus- või töövõtulepingu alusel juhendava 5. ja kõrgema kutsetasemega treeneri tööjõukulu katmiseks.

(2) Toetus on ette nähtud spordialaliidule lapsi ja kuni 24-aastaseid (kaasa arvatud) noori meisterlikkuse astmes töölepingu, käsundus- või töövõtulepingu alusel juhendava 5. ja kõrgema kutsetasemega treeneri tööjõukulu katmiseks.

(3) Toetust makstakse regulaarse, planeeritud ja reglementeeritud treeningtöö läbiviimise toetamiseks.

(4) Toetust makstakse juhul, kui spordialaliit, spordiklubi või spordikool kohustub kandma toetatava treeneri tööjõukuludest koos makstavate maksude ja maksetega omalt poolt vähemalt 50%.

§ 4. Spordiorganisatsioonid

Spordiorganisatsioonid käesoleva seaduse mõistes on:

1) spordiklubi – eraõiguslik juriidiline isik, mille põhitegevus on spordi arendamine;

2) maakonna spordiliit – maakonnas tegutsevate spordiklubide ühendus, kes rahvusliku olümpiakomitee liikmena esindab maakonna sporti ja kellel on ainuõigus korraldada maakonna meistrivõistlusi ja anda vastavaid tiitleid;

3) spordialaliit – spordiala harrastavate spordiklubide üleriigiline ühendus, kes spordiala rahvusvahelise spordialaliidu ning rahvusliku olümpiakomitee liikmena spordiala esindab ja kellel on ainuõigus korraldada üleriigilisi meistrivõistlusi ning anda vastavaid tiitleid;

4) spordiühendus – spordi spetsiifilises valdkonnas (harrastussport, tervisesport, koolisport, üliõpilassport, puudega inimeste sport, töökohasport, veteranisport jm) või piirkondlikul põhimõttel tegutsevate spordiklubide või füüsiliste isikute ühendus;

5) rahvuslik olümpiakomitee – maakonna spordiliite, spordialaliite, spordiühendusi ja olümpiahartas sätestatud tingimustel füüsilisi isikuid ühendav organisatsioon, kes korraldab ühistegevust ja arendab ning kaitseb spordi- ja olümpialiikumist Eestis.

§ 5. Spordikool

Spordikool on huvikooli seaduse või erakooliseaduse alusel tegutsev asutus.


Erakooliseadus - https://www.riigiteataja.ee/akt/131122015017

Huvikooliseadus - https://www.riigiteataja.ee/akt/123032015256

Huviharidusstandardid - https://www.riigiteataja.ee/akt/12809661

Tulumaksutagastus - https://www.riigiteataja.ee/akt/117122015023

§ 92. Vabatahtliku spordikohtuniku tegevusega seotud kulude hüvitamine (1) Spordi andmekogusse kantud spordiorganisatsioonil ja spordikooli pidajal on õigus

spordialaliidu või maakonna spordiliidu või piirkondlikul põhimõttel tegutseva spordiühenduse veebilehel avalikustatud võistluskalendris kajastatud võistlusel vabatahtliku spordikohtuniku

https://www.riigiteataja.ee/akt/dyn=130122015044&id=128112014020

https://www.riigiteataja.ee/akt/dyn=130122015044&id=128112014020








tegevusega seotud kulude hüvitamiseks maksta kuludokumente nõudmata kuni 20 eurot spordikohtunikuna tegutsemise päeva eest.

(2) Käesolevas paragrahvis sätestatud vabatahtliku spordikohtuniku tegevusega seotud kulusid hüvitatakse isikule, kes: 1) on spordialaliidu poolt atesteeritud või alla 20-aastane; 2) ei saa samal võistlusel spordikohtunikuna tegutsemise eest töötasu ega töövõtulepingu, käsunduslepingu või teenuse osutamiseks sõlmitud muu võlaõigusliku lepingu alusel makstavat tasu.

(3) Käesolevas paragrahvis sätestatud vabatahtliku spordikohtuniku tegevusega seotud kulusid võib isikule hüvitada ühe või mitme spordiorganisatsiooni või spordikooli pidaja poolt kokku kuni 1040 eurot kalendriaastas.

Tulumaksuseaduse § 26. koolituskulud

(1) Residendist füüsilisel isikul on õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema poolt maksustamisperioodil tasutud enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti alalise elaniku koolituskulud. [RT I 2010, 34, 181 - jõust. 01.07.2010]

(2) Koolituskuludeks on riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse haridusasutuses, avalik-õiguslikus ülikoolis, sellises erakoolis, millel on asjaomase õppekava kohta tegevusluba, registreering Eesti Hariduse Infosüsteemis või õigus kõrgharidustaseme õpet läbi viia, ning eelloetletutega samaväärses välismaa õppeasutuses õppimise või nende õppeasutuste korraldatavatel tasulistel kursustel õppimise eest tasutud dokumentaalselt tõendatud kulud. Tulust ei arvata maha koolituskulu, mille isik on teinud § 19 lõike 5 või 6 alusel tulumaksuga mittemaksustatava sihtotstarbelise stipendiumi arvel või mille eest ta on saanud hüvitist § 13 lõike 3 punkti 17 või § 19 lõike 3 punkti 16 kohaselt. [RT I, 17.12.2015, 2 - jõust. 01.01.2016]

(21) Õppija täienduskoolituses osalemise kulu käsitatakse koolituskuluna juhul, kui koolituse läbiviijal on täienduskoolituse läbiviimiseks olemas tegevusluba või ta on selleks esitanud majandustegevusteate ning kui õppija osales eelnimetatud koolituse läbiviija täienduskoolituses, mille õppekava eesmärk on tasemeõppe õppekavas sisalduva või kutsestandardis kirjeldatud kutse-, ameti- või erialase kompetentsi saavutamine või keeleõpe. Koolituskuluna ei käsitata AM-kategooria, A-kategooria, A1-alamkategooria, A2-alamkategooria, B-kategooria ega B1-alamkategooria mootorsõiduki juhi koolitusel osalemise eest tasutud kulusid. Huvikoolis õppimise eest tasutud kulu käsitatakse koolituskuluna juhul, kui huvikoolis õppija on koolituskulu tasumise kalendriaasta 1. jaanuaril alla 18 aasta vanune.

4. Isikuandmete kaitse.

Isikuandmed - igasugune teave tuvastatud või otseselt või kaudselt tuvastatava füüsilise isiku kohta.

Eriliigilised isikuandmed – terviseandmed (füüsilise isiku füüsilise ja vaimse tervisega seotud isikuandmed, sh tervishoiuteenuste osutamine), andmed rassilise ja etnilise päritolu kohta, andmed poliitiliste, usuliste, filosoofiliste veendumuste kohta, ametiühingusse kuulumine, geneetilised andmed ja isiku tuvastamiseks kasutatavad biomeetrilised andmed, andmed seksuaalelu ja seksuaalse orientatsiooni kohta

Isikuandmete töötlemine on iga isikuandmetega tehtav toiming sh kogumine, salvestamine, korrastamine, säilitamine, muutmine, avalikustamine, juurdepääsu võimaldamine isikuandmetele,





päringute teostamine ja väljavõtete tegemine, isikuandmete kasutamine, edastamine, ristkasutamine, ühendamine, sulgemine, kustutamine või hävitamine

Töötlemine on seaduslik kui:

(i) andmesubjekt on andnud nõusoleku;

(ii) andmete töötlemine on vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks vastavalt andmesubjekti taotlusele;

(iii) isikuandmete töötlemine on vajalik töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja - vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andmesubjekt on laps (õnnetus ja ravi osutamine).

Nõusoleku olemasolu peab tõendama töötleja. Kirjaliku nõusoleku taotlus peab arusaadavalt ja lihtsasti kättesaadaval kujul, selges ning lihtsas keeles olema selgelt eristatav muust dokumendist. Isikule esitatav teave tema andmete töötlemisest peab olema kokkuvõtlik, arusaadav, lihtsasti kättesaadavas vormis, kasutades selget ja lihtsat keelt.

Nõusoleku võib igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmine ei oma tagasiulatuvat jõudu. Nõusoleku tagasivõtmise õigusest tuleb teavitada enne nõusoleku andmist. Kui lepingu täitmise (sh teenuse osutamise) tingimuseks on nõusolek isikuandmete töötlemiseks, mis ei ole vajalik lepingu täitmiseks, siis ei pruugi nõusolek olla vabatahtlik.

Isikuandmetega seotud rikkumine – turvanõuete rikkumine, mis põhjustab andmete juhusliku või ebaseadusliku hävitamise, kaotsimineku, muutmise või loata avalikustamise või neile juurdepääsu. Õigustatud huvi võib olla töötlemise aluseks, kui isiku huvid või põhiõigused- ja vabadused ei ole tähtsamad.

Eriliigiliste isikuandmete töötlemine. Töötlemine on jätkuvalt keelatud, va. kui: isik on andnud selgesõnalise nõusoleku nende töötlemiseks; töötlemine on vajalik seoses vastutava töötleja või andmesubjekti tööõigusest ning sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse valdkonna õigusest tulenevate kohustuste ja eriõigustega; töödeldakse isikuandmeid, mille andmesubjekt on ilmselgelt avalikustanud; töötlemine on vajalik õigusnõude koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks või juhul, kui kohtud täidavad oma õigust mõistvat funktsiooni; töötlemine on vajalik olulise avaliku huviga seotud põhjustel liidu või liikmesriigi õiguse alusel.

Praktiline ülesanne:

Palun sõnastage isikandmete kasutamise teavitus.

5. Treeneri vastutus

Treener vastutus võib baseeruda erinevatel lepingulistel ja lepinguvälistel alustel, sj võib olla tegu selline, millele tuleb anda karistusõiguslik hinnang kui ka teatud valdkondades haldusjärelevalve raames hinnang.

Lepinguline vastutus. Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.



Lepingu sõlmimiseks on vaja vahetada vastastikuseid tahteavaldusi. Leping loetakse sõlmituks, kui on jõutud kokkuleppele lepingu oluliste tingimuste suhtes. Juriidilises keeles loetakse tahteavaldusteks vastavalt oferti (pakkumus) ning selle aktsepti (nõustumus). Pakkumus on ettepanek leping sõlmida ning selle sisu ja olulised tingimused peavad olema piisavalt määratletud. Pakkumuseks on näiteks kindla inimese nimele koju saadetud kaabeltelevisiooni lepingu allakirjutatud projekt. Kui klient omalt poolt sellisele dokumendile alla kirjutab (aktseptib) ning selle kaabeltelevisioonifirmale tagasi saadab, ongi leping sõlmitud. Ka kaupluses müüjale esitatud soov saada leti tagant mingit kindlat kaupa on käsitletav pakkumusena. Aktsept (nõustumus) on jaatav vastus pakkumusele, nõusolek lepingu sõlmimiseks. Et lugeda leping sõlmituks, peab aktsept oma sisult vastama pakkumusele. Alates aktsepti kättesaamisest loetakse leping sõlmituks ning pooltel tekib õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist. Kui pakkumusele vastuseks saadetud tahteavaldus sisaldab võrreldes esialgse pakkumusega oluliselt erinevaid tingimusi, ei ole tegemist enam aktseptiga, vaid uue pakkumusega, millele teine läbirääkimiste pool peab omalt poolt nõusolekuga vastama, et leping saaks sõlmitud.

Lepingulise vastutuse küsimus tekib siis, kui üks pooltest ei saa seda, mida lepingus kokku lepiti.

Näiteks on treener ja lapsevanem sõlminud lepingu, mille kohaselt treener võimaldab lapsel ratsatreeninguid 5 x nädalas (iga päev kell 17.00 - 18.00) 6 kuu vältel. Lapsevanem maksab selle eest treenerile iga treeningu eest 30 eurot/tund. Treener ei ilmu esimesel kuul regulaarselt 3-l päeval nädalas kohale. Treener on lepingut rikkunud ning lapsevanemal on õigus kohaldada õiguskaitsevahendeid (täitmise nõue, taganemine, lepinguline kahju, hinna alandamine jne).

Lepinguväline vastutus.

Lepinguväline kahju on kahju, mis on tekitatud õigusvastaste tegudega ühe isiku poolt teisele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati: 1) kannatanu surma põhjustamisega; 2) kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega; 3) kannatanult vabaduse võtmisega; 4) kannatanu isikliku õiguse rikkumisega; 5) kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega; 6) isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega; 7) seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega; 8) heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Lepinguvälise kahju tekitamise kohustused tekivad peale fakti, et kahju on tekitatud, mitte lepingu rikkumise tõttu. VÕS § 1060. Loomapidaja vastutus Loomapidaja vastutab looma poolt tekitatud kahju eest. https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-2-1-27-07

Karistusõiguslik hinnang.

KarS § 123. Ohtu asetamine (1) Teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahalise karistusega.

https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-2-1-27-07



Haldusjärelevalve. Isikuandmete töötlemise põhimõtete rikkumine.


Ülesanded: Kaasus 1: Ratsakooli omanik A ja Ratsatreener B (V kategooria treener) lepivad kokku, et B hakkab käima A-le kuuluvas ratsakoolis treeningtunde andma. Treeningtunde toimub 4-l korral päevas (10 -11.00; 13- 14.00; 15.00 – 16.00 ja 16:00 – 17:00). Enne/pärast treeningtundide algust on B kohustuseks puhastada väljakud ning olmeruumid ning tuua sisse/viia välja hobused treeninguks. B korraldab ise oma tööaega va treeningute toimumise aeg. A ja B ei sõlmi kirjalikku kokkulepet. A ja B lepivad kokku selles, et A maksab B-le tasu, töötasus kokku ei lepita. Kuu möödudes soovib B töötasu. A keeldub töötasu maksmisest põhjusel, et A ja B vahel ei ole kirjalikku töölepingut sõlmitud. Mis leping on poolte vahel sõlmitud? Kas A-l on õigus keelduda tasu maksmisest? Millist tasu on B-l õigus nõuda (kui suurt)? Millised on B õiguskaitsevahendid A vastu? Milline on A nõude B vastu siis, kui B osutas teenust A-le OÜ Ratsasport alt? Kahjunõude suuruseks on 5000 eurot? Milline on A nõude B vastu siis, kui B osutas teenust FIE RATSATREENER B-na? Kaasus 2: Ratsatreener B asub läbi viima treeningtundi. Juhiste kohaselt on treening, mis toimub 10.00 – 11.00 algajate treening, kus osalevad nii alaealised kui ka täiskasvanud. A on selgitanud B-le hobuste omapärasid ning märkinud ära kõikide hobuste vanused ja soo. A on teavitanud nii täiskasvanuid kui ka alaealisi ja nende vanemaid kuutreeningute alustamisel kirjalikult ratsutamisega seonduvatest riskidest ning ohtudest. Täiskasvanud ja lapsevanemad on andnud kirjaliku kinnituse selle kohta, et on teadlikud ratsutamisega seonduvatest ohtudest ning võtavad riskid enda kanda. Ratsatreener B asub läbi viima treeningtundi ning valib selleks A ratsakooli hobuste seast välja (i) 5 aastase tori tõugu täku; (ii) 6 aastase ameerika- traavli, kellel on jalavigastus ja hobune ei lonka (nähtav haav kõõlusel, aga mitte väga suur ega veritsev); (iii) kaks 12 aastast eesti hobuse mära ning (iv) ühe võistlusspordis kasutusel olnud koolisõiduhobuse, kellel on eriti hoogsad liikumised. A hobupargis on veel 4 rahulikku 15 aastast eesti hobust, aga kuna need asuvad kaugemalasuvas koplis, siis ei viitsinud B neid minna tooma. Tund toimub välisväljakul. Ratsatreeningu läbiviimisel asub B õpetama ühele osalejale kordel galopeerimist 12 aastasel eesti hobuse märal. Samal ajal äratab 5 aastase tori täku tähelepanu kordel liikuv eesti hobuse mära. Ratsutaja ei suuda täkku kontrollida ning kukub, millele järgnevalt jookseb täkk kordesse ning kukub ka märal ratsutav naisterahvas, kes saab vigastusi, mille tõttu jääb naisel ära järgmisel päeval algama pidav soojamaareis. Lennukate liikumistega koolisõiduhobune ehmatab ning lahkub välisväljakult, mille uks ei olnud suletud – ratsutaja kukub hobuse seljast alla talli ees olevale betoneeritud alale. Õnneks peale ehmatuse, mitte midagi muud ei juhtu. Naisterahvas esitab A-le kahjunõude seoses kulutuste hüvitamisega seonduvalt soojamaareisi ärajäämisega. A keeldub kahju hüvitamisesst, viidates 6 aastane ameerika traavel intsidendis ei osale, aga koormuse tõttu on haav läinud halvemaks ning infektsiooni tõttu ei ole võimalik ameerika traavlil osaleda treeningutel vähemalt 2 nädala jooksul (arsti ettekirjutus). Kas A vastutab ratsutaja eest tulenevalt soojamaareisi ärajäämisel tekkinud kahju eest? Kas kirjaliku kinnituse olemasolu välistab vastutuse? Kas B rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi? Kui jah, siis milliseid? Kas B rikkus hoolsuskohustust? Kus on sätestatud ratsatreeneri hoolsuskohustused? Kas B vastutab A ees tekkinud kahju eest?




Kas A saab esitada B vastu kahjunõude tulenevalt asjaolust, et ameerika traavel ei saa nüüd 2 nädala jooksul osaleda treeningutel? Kas B rikkumised olid piisavad, et A saab töölepingu erakorraliselt lõpetada? Kui A hüvitab kahju, kas A saab seda B-lt sisse nõuda? Miks? Milline on A nõude B vastu siis, kui B osutas teenust A-le OÜ Ratsasport alt? Kahjunõude suuruseks on 5000 eurot? Milline on A nõude B vastu siis, kui B osutas teenust FIE RATSATREENER B-na? Kaasus 3. B viib läbi hüppetreeningut alaealistele ratsutajatele (keskmine tase, mitte enam algajad). A on võtnud kinnituse alaealiste vanematelt spordiala ohtlikkuse osas. Üks hobune ei nõustu hüppama ning B paneb tõkke äärde kaks latti, et tekitada hüppekoridor. Hobune jätkuvalt ei nõustu hüppama. B võtab kordepiitsa ning ajab hobust tagant, mille peale teeb hobune ebaõnnestunud hüppe ning laps kukub alla, saades näole vigastusi. Näo vigastus on sedavõrd tõsine, et eeldab ilukirurgilist operatsiooni selleks, et taastada endine väljanägemine so armide välistamine. Lapsevanem esitab kahjunõude. Kas kirjaliku kinnituse olemasolu välistab vastutuse? Kas B rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi? Kui jah, siis milliseid? Kas B rikkus hoolsuskohustust? Mida oleks B pidanud sellises olukorras tegema? Milline on A nõude B vastu siis, kui B osutas teenust A-le OÜ Ratsasport alt? Kahjunõude suuruseks on 5000 eurot? B osutas A-le kuuluvas tallis hobust hoidvale isikule C ratsatrenni teenust eraisikuna/FIE-na ja OÜ alt? Milline on A nõude B vastu siis, kui B osutas teenust FIE RATSATREENER B-na? Kaasus 4. Ratsakooli omanik A viib läbi takitussõidu võistlust Reeglid näevad ette, et okseri tagumine latt peab sinna peale hüpates lihtsalt maha minema ehk kasutada tuleb turvakobasid. Peakohtunik ja rajameister näevad, et ühel süsteemi tagumisel okseril ei ole turvakobasid ning teavitavad sellest ka võisltuse korraldajat A. Võistluse korraldaja võtab informatsiooni teadmiseks, kuid mitte keegi turvakobasid nimetatud okserile ei pane. Poniratsutaja X hüppab okserisse sisse ning takerdub tagumisse latti põhjusel, et puudusid turvakobad ning olemasolevad kobad olid ehituslikult sellised, et latt nendelt lihtsalt maha ei kuku. Poniratsutaja X ema esitab korraldaja, peakohtuniku ja rajameistri vastu ühiselt kahjunõude summas 7000 eurot tulenevalt kahjudest, mis tekkisid seonduvalt ravikuludega põhjusel, et latt maha ei kukkunud. Põhjus tagajärg seos on tuvastatud. Kas poniratsutaja ema X nõue kuulub rahuldamisele? Kes on vastutav isik? Milline on peakohtuniku ja rajameistri vastutus? Kaasus 5. Hobuseomanik O jalutab võistluste ajal oma täkku võistlusväljaku äärsel alal. Täkk tõmbab ennast lahti ning samal ajal kahele jalale tõustes kahjustab pealtvaataja Y autot, kes oli parkinud auto selleks ette nähtud kohale. Y esitab O vastu kahjunõude. Kas O kahjunõue on põhjendatud ja kuulub hüvitamisele? Kes vastutab pealtvaataja Y autole tekkinud kahjude eest (kaskokindlustus puudub)?

Treener ja ratsaspordi organisatsioon


Treener ja ratsaspordi organisatsioon TREENER - http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/treener/

- Kes on treener? - Keskkond, milles treener töötab - Treener kui suhtumise kujundaja, treeneri eetika ja käitumiskoodeks -

http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/treener/treeneri-kutse-eetikast/ -

KLUBI - http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/klubi/ - Sportlane-klubi-ERL - Võistluste korraldamine

ERL - http://www.ratsaliit.ee/erl/organisatsioon/ - ERL kui klubide ühendus - ERL-i tugiteenused klubidele - Ratsanet.ee

Rahvusvahelised ratsaspordi organisatsioonid: FEI - http://inside.fei.org/

- FEI võistlusalad - FEI juhtimismudel

EEF http://www.euroequestrian.eu/ - EEF juhtimismudel

http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/treener/


http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/klubi/

http://www.ratsaliit.ee/erl/organisatsioon/

http://inside.fei.org/

http://www.euroequestrian.eu/

Treener võistlustel ja TS määrustik

Andri Sabrodin (võistluskorraldaja, FEI 2* TS kohtunik),2018 159


Sissejuhatus

Treenri tähtsust õpilastele võislusteks valmistumisel ja võistluste ajal on raske üle hinnata.

Konspekt annab treenerile pidepunktid, millele toetuda töötades TS ja ERL ÜM määrustikega,

kuidas valmistuda võistlusteks ja millele pöörata tähelepanu võistluste ajal, samuti levinumatest

vigadest, mida ratsanikud võistluste käigus on teinud ja teevad.

ERL Üldmäärustik (ERL ÜM)

Määrustike mõte seisneb selles, et tagada ühtmoodi ausad, võrdsed ja samaväärsed tingimused kõikidele võistlejatele, arvestades esmajärjekorras hobuste tervist ja heaolu.

Üldmäärustik (ÜM) reguleerib Eesti Ratsaspordi Liidu (ERL) poolt tunnustatud rahvuslike

ratsaspordivõistluste korraldamist. http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/sportlane/maarustikud/

❖ Hobuste kohtlemine (FEI Üldmäärustiku Art.142)

Üha olulisem artikkel, mille pööratakse enim tähelepanu. Hobuste heaolu tagamisel ei saa olla

mingisuguseid kompromisse.

http://www.ratsaliit.ee/vali-teema/sportlane/maarustikud/


160 Andri Sabrodin (võistluskorraldaja, FEI 2* TS kohtunik).2018

❖ Juhend

Kõige olulisem dokument, mille sisust oleneb võistluste kulg ja tulemused.

Treeneri ülesanne:

Tutvuda ja tutvustada õpilasele Juhendit ENNE võistlustele saabumist.

❖ Kohtunikud, kohtunike kogu (FEI Üldmäärustik Art.159)

Igal võistlusel on peakohtunik. Kohtunike Kogu vastutab võistluse tehnilise läbiviimise eest.

Treeneri ülesanne:

Tutvuda ja tutvustada õpilasele Kohtunike kogu tööpõhimõtteid ja seda, millise kohtuniku poole

erinevatel juhtudel pöörduda.

❖ Korrapidajad

Hobuste kohtlemist ning määrustike järgimist võislusalal (va.võistlusväljakul) kontrollib võistluse

korrapidaja.

Treeneri ülesanne:

Selgitada õpilastele, millised on korrapidaja ülesanded, volitused ja pädevus.

❖ Stardijärjekorrad

Stardijärjekord reguleerib võistlejate stardinimekirja lisamist, kustutamist, erinevate hobustega

võistleja stardipositsioone, sama hobusega võistlevate sportlaste osalemistingimusi jms.

Treeneri ülesanne:

Selgitada õpilastele, kuidas koostatakse stardijärjekorrad, kuidas teatada erivajadustest

stardijärjekorra osas (hobuste heaolust lähtudes), millised on võimalikud piirangud erinevates

parkuurides osalemisel.

❖ Tulemused

Võistlusala protokollitakse ja võistlustulemused edastatakse kinnitatud vormi alusel.

❖ Autasustamine

Võistlusala võitjad kuulutatakse välja avalikult. Autasustatavaid ERL ÜM järgi on üldjuhul

minimaalselt 25% võistlusala osavõtjate üldarvust kuid mitte vähem kui viis. Erandjuhul, kui

osavõtjaid on kuni 10, autasustatakse minimaalselt kolme sportlast. FEI TSM näeb ette 12

auhinnalist kohta.

Treeneri ülesanne:

Selgitada õpilastele autasustamise läbiviimise korda, auringil liikumist, käitumist austasustamisel.

❖ Protestid ja appellatsioonid

Kõik protestid ja apellatsioonid tuleb esitada kirjalikult



Treeneri ülesanne:

Selgitada õpilastele milliste probleemidega kelle poole pöörduda, milline on protesti ja

apellatsiooni esitamise kord, aeg ja vorm.

❖ Ametnikud TS võistlustel

Kohtunikud

Rajameistrid

Korrapidajad

Veterinaarid

❖ Personal TS võistlustel

Sekretärid

Sepp

Med. personal

Spiiker

Treeneri ülesanne:

Selgitada õpilastele millised on Ametnike-, millised Personali funktsioonid ja volitused.

Takistussõidu Määrustik (TSM)

Takistused (TSM)

Treeneri ülesanne:

Selgitada õpilastele milline on erinevate takistuste ületamise kord. Mida karistatakse erinevatel

takistustel ja milline on erinevate takistuste ületamise kord tõrke korral.

§209 Püsttakistus

Ükskõik millise konstruktsiooniga takistust saab püsttakistuseks nimetada vaid siis, kui kohtunik

saab Vigu arvestada vaid ühel vertikaalsel tasandil.

§210 Laiustakistus

Laiustakistus on takistus, mis on ehitatud nii, et selle hüppamine nõuab pingutust nii laiuses kui

kõrguses.



§212 Süsteemid

Kahe, kolme või enama takistusega süsteemid tähendavad kahest või enamast takistusest

koosnevat takistuste gruppi, kus takistuste vahed on minimaalselt 7 m ja maksimaalselt 12 m

§215 Alternatiivsed takistused ja Jokker

Kui kaks takistust parkuuris kannavad ühesugust numbrit, siis võib Võistleja omal valikul hüpata

neist ükskõik kumba.

Turvakobad

FEI poolt heaks kiidetud turvakobad peavad olema:

Laiustakistuse tagumise lati all

Kolmiku keskmise ja tagumise lati all

Avatud vee kohale asetatud, kuni 1.50 m kõrgusega püsttakistuse lati all.

Tulemuste arvestamise kord (TSM)

Art. 238 TAB A

Art. 238.1 MITTE KIIRUSELE

Art. 238.2 KIIRUSELE

PS: Kunagi ei tohi art 238.1.1 või 238.2.1 sätestatud võistlusaladel olla rohkem kui 2 ümberhüpped

Karistused Tabel A

*Esimene allumatus 4 kp

*Hüppamisel mahaaetud takistus 4 kp

*Jalg veekraavis või kabja-raua jälg veekraavi maandumispoolsel piirderibal 4 kp

*Hobuse-võistleja kukkumine kõigil võistlusaladel- kõrvaldamine

*Teine allumatus (või muu rikkumine vastavalt TSM art 241) kõrvaldamine

*Ajalimiidi (piiraja) ületamine kõrvaldamine

*Normiaja ületamine (esimese või teises voorus, või ümberhüpetel, mis ei toimu kiirusele)

1 kp iga alanud 4 sek eest

*Normiaja ületamine Ümberhüpetel, mis toimuvad KIIRUSELE - 1 kp iga alanud sekundi ees



Art. 239 TAB C

Eksimuste eest antakse karistussekundeid

Puudub normiaega

Lõplik tulemus = parkuuri läbimise aeg + lisasekundid mahaajamise eest + ajakorrektuur

PIIRAEG (Tab C) = 180 sek (3min) rajapikkus ≥ 600m

PIIRAEG (Tab C) = 120sek (2min) rajapikkus < 600m

Karistused Tabel C

1. Esimene allumatus - EI karistata

2. Hüppamisel mahaaetud takistus, Jalg veekraavis või kabja-raua jälg veekraavi

maandumispoolsel piirderibal - 4 sek (3 sek kahefaasilistel + Simultaanides +

Tab C järgi peetavatel Ümberhüpetel)

3. Esimene allumatus koos takistuse mahaajamise- või paigaltnihutamisega

- Ajakorrektuur 6 sek

4. Hobuse-võistleja kukkumine kõigil võistlusaladel - kõrvaldamine

5. Teine allumatus (või muu rikkumine vastavalt TSM art 241) - kõrvaldamine

6. Ajalimiidi (piiraja) ületamine - kõrvaldamine

Treeneri osa võistluste eel

Koostage nimekiri sportlastele vajaminevast varustusest, kontrolli kas õpilaste litsentsid

on tasutud

Sadul,valjad,päitsed

Võistlusriided

Hobuse pass (Kas su hobune on enne võistlema tulemist õigel ajal vaktsineeritud? Kas

ponil on mõõtmine tehtud? Kontolli alati pass enne võistlusi üle!)

Jootmispang

Vajalikud tekid (higitekk, putukatekk, talvetekk jms )

EMV-l arstitõend,

Suurematel võistlustel hobuse number, boksikoristustarbed,sööt jne.

Võistlusteks valmistumine:

Kontrolli juhendist, kuna on Sinu sõidud ja arvesta, kuna pead kohale jõudma

Tee endale selgeks, milliste artiklite järgi hakkad võistlema

Viska pilk peale määrustikule

Planeeri läbi oma hobuse söötmine ja jootmine



Kontrolli varustus: hobuse ja enda oma

Võistlustel:

Kohale jõudes:

Ära torma! Kui hilinete, helistage sekretariaati!

Selgita enne hobuse mahalaadimist, kus on Sinu hobuse boks, kontrolli, kas see on korras

Pane hobune boksi

Selgita välja, kuidas toimub hobuste liikumine soojendusväljakule, kus on sekretariaat

Registreeri end sekretariaadis võistlustele, võta kohe kaasa dokumendid ja raha

Parkuuriga tutvumine:

Riietus

Kell parkuuriga tutvumiseks

Kus on Start, Finiš

Küsimused kohtunikule, rajameistrile tutvumise käigus

Kell parkuuriga tutvumise lõpetamiseks

Võistlusväljakul:

Kutse

Tervitus

Kell

Start (liin, selle läbimine)

Aeg (peatatud aeg)

Vead marsruudil

Finiš

Peale võistlust:

Passid, arved sirgeks

Boksid korda!

Leidke aega võistlustel toimunu analüüsimiseks

Kõige tähtsam:

Olge õpilasele

Toeks,

Esindajaks,

Tunnustajaks või lohutajaks!

Ratsavõistluste korraldamine

Siim Nõmmoja & Andri Sabrodin, 2017 165


Võistlus kui projekt Mida silmas pidada:

1. Eesmärgid

2. Tegevuste kogum

3. Tähtajad

4. Eelarve

Projektijuht vastutab: 1. Planeermine

2. Läbiviimine

3. Kontroll (sisuliselt, personaalselt, tähtajaliselt)

1. Eesmärgid Tee endale selgeks millist võistlust, kellele ja milleks korraldada?

• Treeningvõistlused

• Kohaliku tähtsusega kalenderplaanivälised võistlused

• Klubide ja ratsakoolide initsiatiivil toimuvad ERL kalenderplaanilised võistlused

• Võistlussarjad

2. Tegevuste kogum Koosta tegevuste kava ja pane see paberile

• Koostööpartnerid

• Ametnikud

• Tehniline valmisolek (takistused, tehnika, väljakud, tallid)

• Meeskond

3. Tähtajad Planeeri tegevuste tähtajad ja pea sellest kinni

• Tegevuste ajatabel

• Kes mille eest vastutab

• Milline on aruandluse tihedus

4. Eelarve • Koosta alati konservatiivne eelarve!

• Pea eelarvest kinni

• Eelarvestamine

Tulud: - Toetajad

- Osalustasud (stardimaksud)

- Tallikohad

- Korraldaja panus

- Reklaam jms.


166 Siim Nõmmoja & Andri Sabrodin, 2017

Kulud - Takistused, võistlusväljak

- Auhinnarahad

- Hobuste majutuskulud

- Ametnikud

- Vabatahtlike kulud (toitlustus, transport, majutus, riietus jne.)

- Tehnikaga seotud kulud

- VIP ja toetajad

- Reklaamikulu

Osalustasud-stardimaksud

• Milline peaks olema stardimaks ja kuidas seda põhjendada

• Marginaal=stardimaks-muutuvkulud

• Tasuvuspunkt=püsikulud:marginaal

Projektijuhi vastutus • Planeerimine

• Läbiviimine

• Kontroll

Korraldajate koosolekud

On:

• Algus-lõpp,

• toimumise koht

• Osalejad

• Eesmärk

• Tulemus

Võiks olla: • Juht

• Päevakord

• Ajakava

• PROTOKOLL

Mis motiveerib osalejaid ja pealtvaatajaid?

• Sportlased – hobuseomanikud

- Sobiva tasemega võistlussõidud

- Auhinnad

- Head võistlustingimused

- Sobiv aeg kalenderplaanis

• Pealtvaatajad – fännid

- Tuttavad võistlejad

- Sõbrad ja teised kaasaelajad. Hea seltskond.

- Piisav eelinfo ja lihtne ligipääs

- Lisateenused peale spordivõistluse



Omamoodi kvaliteedi planeerimine • Näitab ära ürituse taseme ja reeglid

• On teejuhiks sportlasele-külalisele

• Näitab võistluse kvaliteeti

• Annab päeva(de)le “rütmi”

• Loob, tõstab ja langetab emotsionaalset pinget

Meeskonna komplekteerimine

• Selgitada välja vajadus, kvalifikatsioon, konkreetsed isikud, kas on vaja koolitust?

• Parimatest-parimad alade juhtideks, eriti tähtis vahetult ratsutamisega seotud alalõikude

katmisel

• Iga teenistuse juhiga personaalsed kokkulepped

• 1-2 korralduskomitee üldkoosolekut + kokkuvõttev koosolek

Vabatahtlikud – võistluse “lihased ja vereringe”

• Miks just vabatahtlikud aga mitte palgalised?

• Selgita välja vajadus (varuga !)

• Motiveeri

• Sobita vastavatesse teenistustesse sobivad inimesed

• Hoolitse inimeste eest kogu päeva jooksul!

• Täna ja kiida kindlasti!

Võistluse tehniline planeerimine ja valmisolek

• asukoht, taristu planeerimine (hobuste, publiku, tehnika liikumine?!). Piiramine.

• Võistlusväljaku(te) ettevalmistamine (varu aega ja raha!)

• Takistused, turvakobad, koolisõidu aiad, maastikutakistused, soojendus, jne.

• Kohtunike jt. ametnike ja teenistuste töökohad. Elektrivarustus

• Toitlustuse jt. teenuste pakkujate ala

• Tehnika- silumine, tihendamine, kastmine. Tankimine, hoiustamine.

• Esmaabi kohapeal. Suhtle ka kohaliku kiirabiga, teavita eelnevalt sündmusest, saada ligipääsu

juhend eelnevalt meilitsi.

• Ülesehituse logistika ja ajakava kooskõlastamine teenistuste ja partnerite vahel.

• Võistluse ajakava – minutikava!

Hobuste ala võistlustel • Hobuste saabumine ja hobuautode parklad (pinnas, elekter)

• Talli alad (paigutamine boksidesse, vesi, heinad,), turvalisus

• Jalutusalad, eelsoojendus

• Liikumine (tall-soojendus-võistlusväljak). Läbipääsud.

• Veterinaar ja sepp

• Prügi ja sõnniku käitlemine

• Tallimaksude ja teenustasude kogumine


168 Siim Nõmmoja & Andri Sabrodin, 2017

Suhtlemine toetajate ja partneritega

• Varu piisavalt aega sponsorite jaoks. Eelkokkulepped aasta ette.

• Suhtle personaalselt ja lähene isiklikult

• Püüa olla konkreetne ja selge oma kokkulepetes

• Kinnita kokkulepe kohe kirjalikult, e-posti teel või lepinguga

• Jälgi toetajate osas, et poleks huvide konflikti

• Täna toetajaid võistluse ajal ja kindlasti ka järelkontakt!

• Vanade partnerite puhul ära usalda eelmise aasta kokkuleppeid, vaid kooskõlasta kõik uuesti

üle. Iga aasta on nagu esimest korda!

• Ole korrektne maksja ja finantsprobleemide puhul suhtle kohe ja isiklikult!

Reklaam, turundus, meedia, meelelahutus

• Üldjuhul ainult asukoha meedia ja reklaam

• Kalkuleeri reklaami tulu ja kulu

• Kasuta interneti jt. turundusvõimalusi

• Võimalusel eellugu kohalikus meedias või artikkel võistluse toimumisest

• Meediaga suhtlemisel ole aus ja valmis ka ebameeldivateks küsimusteks

• Mõtle eelnevalt läbi, mis on sinu selge sõnum meediale

• Kinnita võistluse ametlik fotograaf ja lepi kokku kokkuvõttev artikkel (HM)

• Planeeri meelelahutus õigesse kohta (tehniline paus, rohkelt publikut, jne).

• Teavita meelelahutusest ka juhendis ja eelreklaamis. Eelinfo päevajuhile.

• Hoia fookust – kas võistlus või meelelahutusüritus?!

Kriisikommunikatsioon: • Ole valmis (telefoni nr-d., varustus, kriisi meeskond)

• Kes on ainus kõneisik?

• Koosta raport

Koostöö ametnikega

Info:

• Kontakt peaks olema kõikidele kättesaadav ja võimalikult paljudes kohtades:

• Talliala eest vastutaja

• Sepp

• Veterinaar

• Meditsiinitöötaja

• Stewart

• Tehnika eest vastutav inimene

• Autasustamismeeskond

Peakohtunik:

• Juhend

• Ajavõtusüsteem

• Täpsustatud ajakava



Rajameister:

• Juhend- startide-osalejate arv!!

• Takistuste kogus, kobade ja turvakobade kogused, lippude ja stardiliinide kogused

• Saada platsi mõõdud,väljapääsud+päikese liikumine!

Sekretär:

• Juhend

• Tööpaiga kirjeldus, kassapidaja olemasolu

• Töövahendite kirjeldus (printerid, teadetetahvlid jne.)

Korralda side võistluse ajal: • Peakorrapidaja-Tallimanager

• Tallimanager-Veterinaar

• Peakorrapidaja-Kohtunike kogu

• Peakorrapidaja-Veterinaar

• Platsimeeskond-Kohtunike kogu

• PEA SILMAS: Talliala infotahvel !- side talliala ja sekretariaadiga.

• Info meditsiiniteenistuse kohta igal pool!

Ajakava • Minutikava ja sellest kinnipidamine:

- Arvestuse põhimõtted tabeli koostamisel

- Kontrolli esimeste startide ajakulu vastavust planeerituga!

- Meenuta Peakohtunikule ajakavast kinnipidamist!

- Ära avalda seda lõpliku tõena!

- Anna minutikava ka Peakorrapidajale!

Korraldaja muud mured

Muudatuste tegemine võistluskavas:

• Koostöös kohtunike koguga- teavita sportlasi,ametnikke,abilisi,publikut!

Auhindade jagamine:

• Teavita aegsasti sekretariaati, tea seda kes annab auhinnad!

Auhinnarahade olemasolu kassas!:

• Koostöös kohtunike koguga- rahade olemasolu eest vastutab korraldaja!

VIP persoonide tervitamine:

• Korraldaja teavitab kohtunike kogu ja SPORTLASI kohustusest tervitada erilisi külalisi

(suursponsor, minister,president)

• KAEBUSED: kohtunikele lahendamiseks+reageerimiseks

Tulemused

• Tekita sekretariaati WIFI võrk

• Avalda sekretärile survet, et esialgsed tulemused oleks avaldatud netis võistluspäeva lõpuks.

• Saada sekretär exelit harjutama!

Täname tähelepanu eest ja edu võistluste korraldamisel!

Kasutatud materjal:

www.ratsaliit.ee www.fei.org


http://www.fei.org/

ERL, 171

Erl Roheline Kaart (RK) –

Rahvuslik ratsutamise algõpet toetav programm

Ratsutamine pole mitte ainult sport - sellest kujuneb tihti elustiil. Hobustega tegelemine

nõuab pühendumist ja kogemust, sellega kaasneb vastutus nii iseenda, oma hobuse kui

kõikide kaasratsanike vastu. ERL-i kui katusorganisatsiooni kohuseks on muuta meie

ratsutamiskeskkond turvalisemaks nii treeningutel, võistlustel kui ka niisama hobustega

tegelemisel. Sellel otstarbel saigi loodud ERL Rohelise Kaardi (RK) süsteem, mille

eesmärgiks on tagada kõigile ratsutajatele standardiseeritud aluspõhi teadmiste ja

oskuste näol ning juhtida erilist tähelepanu hobustega seotud ohutusnõuetele.

Rohelise Kaardiga tervitame uusi tulijaid meie ratsutajate ringi, kuid see kaart ühendab

Eesti Ratsaspordi Liidu tegevusega kõiki hobuste ja ratsaspordiga tegelevaid inimesi ning

annab ülevaate kõikide aktiivselt ratsutamisega tegelevate isikute arvu kohta Eestis. RK

süsteem tagab nii treenerile, tallile kui klubile, et RK omanikul on vajalikud põhioskused

hobustega tegelemiseks ning see aitab treeneril paremini määratleda näiteks uue

õpilase oskuste taset.

Rohelise Kaardi süsteemi aluseks on ühtne koolitusprogramm, mille teeb läbi iga RK

süsteemis osaleja. Ühtse algkoolitusprogrammi materjalid on käepäraseks töövahendiks

meie treeneritele, aidates ühtlustada meie ratsutamise algõppe taset. Samuti peaks see

kujunema heaks ettevalmistuseks ja motivaatoriks meie ratsakoolide õpilastele teel

võistlusspordi juurde.

Rohkem infot Rohelise Kaardi kohta loe ERL-i kodulehel www.ratsaliit.ee


Documents

Eesti Ratsaspordi Liit - Eesti Olümpiakomitee