Elias Lönnrotja

“KALEVALA”II osa

Koostanud Anneli Oidsalu

Akseli Gallen-Kallela, Lemminkäinen ja saarepiigad, 1916

11. runo: Lemminkäinen läheb

Saare suurtsugust neidu kosima.

Saarepiigad esmalt pilkavad teda,

aga saavad hiljem temaga liigagi

tuttavaks. Üht, Kyllikkit, keda ta

kosima on tulnud, ei saa ta heaga

oma nõusse ja seepärast lõpuks

röövib neiu, tõmmates ta vägisi

rekke, ja kihutab minema. Kyllikki

nutab ja halvustab eriti

Lemminkäise sõjahimu;

Lemminkäinen tõotab mitte

kunagi minna sõtta, kui Kyllikki

tõotab mitte iialgi joosta külasse

pidule; kumbki kinnitab seda

vandega. Lemminkäise ema

rõõmustab noore mõrsja üle.

C. E. Sjöstrand, Kyllikki,1879, kips, 20 cm,Ateneum

Ema püüab kõigiti oma poega takistada, öeldes teda seal surma saavat; Lemminkäinen viskab pead sugedes harja trotslikult käest ning kuulutab, et harjast samal ajal veri

voolab kui temast endast. Ta kindlustab ennast nõidushädade vastu, läheb teele, saabub Põhjalasse ja laulab iga mehe

Põhjala toast välja; ainult ühe, ilge karjase jätab ta laulmata.

12. runo: Kyllikki unustab vande ja läheb külla, Lemminkäinen vihastab ja otsustab naise kohe maha jätta ning läheb Põhja neidu kosima.

Lemminkäise kosjareis Põhjalasse

Lemminkäise teenetööd13. runo: Lemminkäinen

palub Põhja eidelt tütart; eit määrab temale esimeseks

teenetööks Hiie hirve kinnipüüdmise.

Lemminkäinen läheb ülemeelikult hirve ajama,

kuid saab varsti meelepahaga näha, et hirve

nii umbropsu kätte ei saagi.

Akseli Gallen-Kallela, Lemminkäinen, 1899

Lemminkäise teenetööd ja surm

14. runo: Tavaliste jahimehe-loitsude ja palvetega kaunilt

paludes saab Lemminkäinen viimaks hirve kätte ja viib

Põhjalasse. Teiseks tööks määratakse talle püüda kinni Hiie

tulisuu ruun, kelle ta püüabki ja Põhjalasse viib. (Jätkub...)

Akseli Gallen-Kallela, Surnud Lemminkäinen, 1896

14. runo (jätkub): Lemminkäise kolmandaks ülesandeks on ambuda luik Tuonela jõelt.

Lemminkäinen tuleb Tuonela jõele; seal luurab teda põlatud karjus, surmab ta ja viskab Tuone koske.

Pärast seda raiub Tuone poeg ta surnukeha tükkideks.

Hugo Simberg, Tuonela luik

Lemminkäise ema15. runo: Ühel päeval hakkab Lemminkäise kodus harjast verd

tilkuma; sellest aimab ema juba poja surnud olevat, tõttab Põhjalasse ja nõuab Põhjala eidelt, kuhu see Lemminkäise on

pannud. Põhjala emand ütleb viimaks, mis tööle ta Lemminkäise on saatnud, ja päike annab ligemat teatust Lemminkäise

surmast. Lemminkäise ema läheb, pikk reha käes, Tuone kose alla, riisub vett, kuni saab kõik poja keha tükid kokku, sobitab

need ühte ja kohendab neist loitsude ja võiete abil Lemminkäise jälle endiseks. Ellu ärganud, jutustab Lemminkäinen, kuidas ta

Tuonela jõel surmati, ja läheb ühes emaga koju.

Akseli Gallen-Kallela, Tuone jõgi, 1903

Tuone jõgi eraldab surnuteriiki Tuonelat elavate maailmast.

Tagaplaanil on Tuone luik – müütides ootab luige tapjat surm.

Surnuteriigi valitseja on Tuoni, tema tütar on jõel ülevedajaks (vrd

Styxi jõgi antiikmütoloogias).

R. W. Ekman, Lemminkäise ema Tuone jõel, 1862

“Siisap eite Lemminkäise

võttis see reha vasese, /

riisuskeli poegadasa

kosesta kohisevasta, /

virrasta vulisevasta. Riisus,

riisus, ei ta leia. / Alamalle

astelekse: astus põlvini

mereje, / sukapaelani

sulaje, vöösta saadik vee

siseje. / Riisuskeli

poegadasa piki Tuonela

jõgeda, / vastu vooluda

vedasi. Vedas korra, tõmbas

teise: / särgi kätte sai

pojasta, hame

meelehaiguseksi; / vedas

veelgi teise korra: sukad

sai, kübara leidis, / sukad

suureksi mureksi,

meelekurbuseks kübara.”

Akseli Gallen-Kallela

Lemminkäise ema, 1897Tegu on Gallen-Kallela kõige kuulsama maaliga. Enne maalil kujutatud hetke on Lemminkäinen tapetud ja tema tükid on heidetud Tuone jõkke. Ema on riisunud Ilmarise valmistatud rehaga poja tükid veest ja need kokku loitsinud. Ema pilk on suunatud üles, ta ootab mesilast, kes tooks mett ülijumal Ukkolt. Mesi äratab ta poja jälle ellu. (Müütides Lemminkäinen ellu ei ärka.) Taamal Tuone luik.

R. W. Ekman, Väinämöinen laulab kuuse ladvast loitsusid

Laeva ehitamine. Tuonelas käimine

16. runo: Väinämöinen saadab Sampsa

Pellervöise laevapuid otsima, raiub neist

vene ja vajab kolme sõna. Kui ta sõnu ei saa

mujalt, läheb Tuonelasse, kus teda püütakse

kinni hoida. Väinämöinen oma nõiavõimuga

pääseb siiski Tuonelast, tagasi tulnuna

hoiatab kõiki omal tahtel sinna minemast ja

jutustab, kui vilets ja kohutavas seisukorras

pahad inimesed seal asuvad.

Vipuses käimine

17. runo: Väinämöinen läheb Antero

Vipuselt sõnu saama ja äratab Vipuse pikast

unest maa all. Vipunen neelab Väinämöise ja

too hakkab teda kõhus kõvasti vaevama.

Vipunen arvab juba mitmesuguseid haigusi

kõhtu saanud ja püüab neid paljude

sünnilugude, loitsude, manangute ja

hirmutustega välja ajada, aga Väinämöinen

lubab enne mitte minna, kui ta saab Vipuselt

vaja olevad venetegemise sõnad. Vipunen

laulab kõik oma tarkused Väinämöisele; siis

tuleb see kõhust uuesti üles, jõuab

venepaigale ja viib töö lõpule.

Antero Vipunen “Ise värsikas Vipunen, mees vana,

võluvägeva, / too lamas loitsudega,

võluvärssidel vedeles; /.../ Jo tulekse

Väinämöinen, tõmbas mõõga, rapsas raua /

tupesta tugevnahasta, vöö vaskise vahelta, /

raius haava õlgadelta, kõivud kulmudelt

koristas, / lepad laiad lõugadelta,

pajupõõsad palgeeilta. / Ajas rautase

kõrendi suhu Antero Vipuse, / igemeisse

irvakaisse, lõugesse lodisevaisse. / Sõna

ütles, nii nimetas: “Ärka jo, mehe sa orja, /

maa alla magalemasta, unda pikka

põõnamasta!” / See oli värsikas Vipunen,

kohe ärkasi unesta, / tundis pistevat

pahasti, kibedasti kiusa’avat, / pures

raudset ta kõrendit, pures päälta pehme

raua. / Sääl siis vana Väinämöinen suu

kõrval seistessaie / supsas teisella jalalla,

vasemal endi veereteli / suhu Antero

Vipuse, lupsas lõugade vahele. / Kohe

värsikas Vipunen suu avasi suuremaksi, /

lõugu suuri laiuteli, mehe neelas mõõga

seltsis, / kulksas kurkuja süvaje vana targa

Väinämöise.” (17. runo)

Väinämöise vene

Võistu kosimine

18. runo: Väinämöinen

purjetab oma uue venega Põhja

neidu kosima. Ilmarise õde

näeb ja küsitleb teda rannalt,

saab teada tema teekonna sihi

ja tõttab oma vennale ilmutama,

et tolle varem teenitud mõrsja

Põhjalas on hädaohus.

Ilmarinen seab end valmis ja

tõttab hobusega randa mööda

ka Põhjalasse. Põhjala emand,

nähes kosijaid tulevat, soovitab

tütrel minna Väinämöisele.

Tütar ise lubab minna Sampo

tagujale Ilmarisele ja vastab

Väinämöisele, kes juba on

jõudnud tuppa tulla, et ta

temast ei hooli.

Akseli Gallen-Kallela, Ilmarinen kündmas Ilmarise teenetööd.

Kihlus

19. runo: Ilmarinen tuleb Põhjala tuppa,

küsib tütart ning määratakse

hädaohtlikele teenetöile. Põhja neiu nõuannete

abil saab ta tööd õnnelikult tehtud:

künnab esmalt ussipõllu, toob teiseks koju Tuone

karu ja Manala hundi, püüab kolmandaks kole

suure haugi Tuone jõest. Põhjala emand lubab ja

kihlab oma tütre Ilmarisele. Väinämöinen

tuleb pahal meelel Põhjalast tagasi ja

hoiatab igaüht minemast võistu kosima ühes noorema rivaaliga.

.

Aleksander Novosjolov, Põhjala tütar

Pulmavalmistused

20. runo: Põhjalas tapetakse määratu suur härg

pulmadeks, tehakse õlut ja valmistatakse pulmatoite.

Saadetakse käskjalad pulmalisi kutsuma;

Lemminkäinen üksi jäetakse kutsumata.

Põhjala pulmad

21. runo: Peigmeest ja peiu saatjat võetakse Põhjalas

vastu. Külalisi söödetakse-joodetakse rikkalikult.

Väinämöinen laulab ja tänab pererahvast.

Mõrsja itketamine

22. runo: Mõrsjat valmistatkse minekuks ja

tuletatakse meelde nii endisi kui ka tulevasi

pärvi.Mõrsja muutub murelikuks. Mõrsjat itketakse.

Mõrsja itkeb. Mõrsjat lohutatakse.

Mõrsja õpetamine. Kerjuseide lugu

23. runo: Mõrsjat õpetatakse ja antakse nõu, kuidas

tal tuleb mehe kodus elada. Vana kerjuseit jutustab

oma elusaatusest tüdrukuna, mehe kodus ja sealt

lahkumise järel.

R. W. Ekman, Põhjala pulmad

“Nüüd tuleb mõrsjat õpetada, /

nõu anda neidiselle. /.../ Kui

lähed talusta siita,/ muud kõik

asjad meeles hoia, / need sa

kolm koju unusta: / pärast-

päevased uneksed, /ema

arma’ad sõnaksed, / iga kirnu

koorekesed! / Kõike muuda

meeles hoia, / unekott aga

unusta / koduseile tüttareile, /

koduahju hoidijaile! / Jäta laulud

lautsi pääle, /iloviisid

akkenaile, / neiu viisid kõik

vihale, / tujud narrid

nartsudelle, / pahad kombed

ahju pääle, / laiskus põrmanda

prügije! /.../ Ikka peab minil

olema / pää tark, tasane meeli, /

alati aru terava, / mõte selge

muutumata, / õhtulgi veel silmad

virgad / tulevalgust valvamaie, /

hommikul jo kõrvad ergad /

kuke häälta kuulamaie.” (23.

runo)

Karl Eneas Sjöndstrand, Ilmarinen, 1886 Peiu õpetamine. Mõrsja hüvastijätt

24. runo: Peiule antakse nõu, kuidas tal tuleb mõrsjat kohelda, ja keelatakse teda pahasti

pidamast. Vana kerjustaat jutustab, kuidas tema vanasti sai oma naise lahkeks. Mõrsja kõneleb vesisi

silmi, et ta nüüd peab eluajaks lahkuma oma sünnikodust, ja jätab kõigiga hüvasti. Ilmarinen

tõstab mõrsja oma rekke, läheb teele ja jõuab kolmanda päeva õhtul koju.

“Ära sa, peigu, poisikene, / pea neiduda pahasti, / orjaroosal õpetele, / nahkaroosal nüpeldele, / vitsal

viiel vingutele, trepi pääla tuuseldele! /.../ Anna nõu sa neiulesi, / õpetele õunadasi, / anna nõu tal voodi

äärel, / ukse taga ukse õpetele, / üksi aasta kummassagi, / üksi aasta suusõnalla, / teine pilgulla

pahalla, / kolmas kanna löömisega! “ (24. runo)

Nooriku kojutoomine. Väinämöise teine Tuonelas — käik

25. runo: Peigu, mõrsjat ja saajarahvast võetakse vastu Ilmarise kodus. Pulmalisi söödetakse,

joodetakse rohkesti; Väinämöinen laulab ja tänab peremeest, perenaist, isameest ja muid pulmalisi.

Pulmast tulles murdub teel Väinämöise regi, ta parandab selle ja sõidab koju.

R. W. Ekman, Lemminkäinen tulejõel, 1866

Lemminkäise reis Põhjala

pulma

26. runo: Lemminkäinen, pahane,

et teda on pulma kutsumata jäetud,

otsustab siiski minna Põhjalasse,

hoolimata oma ema keelust ja

paljudest surmadest, mida ema

ütleb temal ees olevat. Läheb teele

ja pääseb oma tarkusega läbi

kõigist surmakohtadest.

Kahevõitlus

27. runo: Lemminkäinen tuleb

Põhjalasse ja käitub mitmel viisil

ülemeelikult. Põhjala peremees

vihastab. Kui ta ei võida

Lemminkäist loitsimises, kutsub ta

mõõgavõitlusele. Kahevõitluses

lööb Lemminkäinen Põhjala

peremehel pea maha.

Kättemaksuks kutsub Põhjala

emand tema vastu sõjaväe.

R. W. Ekman, Lemminkäinen tulejärvel, 1866

Lemminkäise

põgenemisretk

28. runo:

Lemminkäinen

põgeneb kiiresti

Põhjalast, tuleb koju ja

pärib emalt, kuhu ta

võiks peitu minna

Põhjala väe eest, mis

pidi varsti tema vastu

tulema. Ema noomib

teda Põhjalasse mineku

pärast, soovitab mõnd

hädaohtlikku

pääsupaika ja viimaks

mitme mere tagust

saart, kus ka isa suuril

sõja-aastail rahus on

elanud.

Karin Boye, LemminkäinenLemminkäinen saarel

29. runo: Lemminkäinen purjetab üle mere ja

jõuab õnnelikult saarele. Elab saarel liiga

julgesti tüdrukute ja muu naisväega, mistõttu

mehed vihastavad ja otsustavad ta surmata.

Lemminkäinen läheb kiiresti pakku ja lahkub

saarelt nii enda kui ka neidude suureks

kurbuseks. Merel purustab suur torm

Lemminkäise vene, ta ise pääseb ujudes

maale, saab uue vene ja sõidab sellega

koduranda. Näeb, et kodu on põletatud,

arvab, et ema on surmatud, ja hakkab nutma

ja halama. Ema siiski elab kaugel laanes.

Merel purustab suur torm Lemminkäise vene,

ta ise pääseb ujudes maale, saab uue vene ja

sõidab sellega koduranda. Ema jutustab,

kuias Põhjala vägi on toad tuhaks teinud.

Lemminkäinen lubab teha uued toad ja kätte

maksta Põhjalale oma vaeva eest. Ta jutustab

emale oma lõbusast elust saarel.

Akseli Gallen-Kallela, Imatra talvel

Lemminkäinen ja Tiera

30. runo: Lemminkäinen läheb oma endise

sõjaseltsimehe Tieraga Põhjalasse sõdima.

Põhjala emand saadab kõva pakase ta vastu.

Pakane külmab nende laeva merele ja

peaaegu oleks külmanud ka laevamehed, kui

Lemminkäinen poleks suutnud pakast

tõhusate manangutega tõrjuda.

Lemminkäinen oma kaaslasega kõnnib mööda

jääs randa, hulgub kaua haledas seiskorras

mööda laant, kuni viimaks jõuab koju.

“ Siisap lustlik Lemminkäinen, / ise kaunis

Kaukomieli, / tegi hooltesta hobused, /

muredesta mustad ruunad, / päitsed päevista

pahusta, / sadulad salavihasta. / Hüppas

selgaje hüvale, / hüva laugu laudijalle; / ajada

kihutelekse, /Tiera, tuttava ühessa. / Ajas

rannad raksutelles, / liivarannad lõksutelles /

ema helde’e koduje, / seltsije vana vanema. /

Sinna Kauko nüüd kaotan, / lasen loosta

eema’alle, / Tiera teele toimetelen / kodu

poole kulkemaie. / Ise viisi vean mujale, /

lükkan teisele rajale.” (30. runo)