ELLA

Eesti lühilugude ajakiri

1. väljaanne / Sügis 2014

Villane Raamat MTÜ

Tartu, 2014

ELLA: Eesti lühilugude ajakiri

Trükiversioon ISSN 2346-643X

Veebiversioon ISSN 2346-6448

Kirjastatud MTÜ Villane Raamat poolt

Trükitud Eesti Trükimuuseumis

ELLA toimetus ∙ Peatoimetaja Marianne Lind ∙ Toimetajad

Erki Lind ja James Baxenfield ∙ Keeletoimetaja Sirje Kiin

Illustratsioonid Jaan Škerin

Kaane illustratsioon: „Amethyst“ autor Fatima Susanna

Dominguez Ortiz

Sisukord

Eessõna i

Raido Alberg „Laenatud read“ 1

Kaarel Mihk „Graafik“ 7

Lisandra Sirel „Karina ja Oliver“ 15

Erki Lind „Jaan Oks – Eesti avangard“ 25

Jaan Oks „Küla“ 29

Jaan Oks „Tume inimeselaps“ 39

i

Eessõna

Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva

loonud. On tuul ning kollane katk kase lehis.

Rahutus õhus virisevad viisid vihmast ja

udust, nohust, külmast kastest ja surevast ro-

hust, ning sigitamisehimulistes võsaleppades

hullab vanadusesurm. Kolletanud lehed vaa-

ruvad ja langevad.

Niimoodi kirjutas Jaan Oks oma lühiloos „Küla“. Eesti

sügis võib, aga ei pruugi olla külm ja masendav. Villase

Raamatu kirjastus ulatab oma abikäe ja pakub teile pi-

medatel õhtutel lugemiseks kirjandusajakirja ELLA

esimese numbri. ELLA on Eesti Lühilugude Ajakiri,

mis avaldab nii uut kui ka vanemat lühiproosat.

Möödunud on pool aastat pilootnumbri ilmumisest ja

selle aja jooksul on paika loksunud ajakirja formaat.

Uues ELLAs on kolm värsket novelli Kaarel Mihkilt,

Raido Albergilt ja Lisandra Sirelilt, kaks sajandivanust

juttu tundmatult klassikult Jaan Oksalt ning Jaan Škerini

illustratsioonid.

Jaan Oksa sünnist möödus tänavu 130 aastat, sellepä-

rast pühendasime oma vanema kirjanduse osa sellele

omaaegsele avangardistile, kes tõi maailmakirjanduse

Eesti kirjandusse. Meie kolm uut lugu seevastu on eri-

neval moel kõik väga tänapäevased. Nad pakuvad nii

realismi kui fantaasiat, lisaks ka natuke huumorit. Vii-

me teid ühe suguvõsa kokkutulekule, töötame veidi

pesulõksuvabrikus ja veedame ühe sumeda suveöö järve

kaldal. Kõike seda saatmas Jaan Škerini graafika ja li-

noollõiked.

Head lugemist!

ELLA toimetus

ELLA

Eesti lühilugude ajakiri

1

Laenatud read

Raido Alberg

Ma ei olnud neid inimesi näinud juba enam kui aasta.

Mõnda neist olin ainult paar korda trehvanud ja vaheta-

nud mõned sõnad. Mõnda neist polnud ma kohanud ehk

aastaid ja ega mul sellest väga lugu polnudki. Ei osanud

neist kõigist nagu eriti puudust kah tunda, aga ema üt-

les, et oleks tore, kui ma tuleksin. Et keegi pole mind nii

ammu näinud ja et ma pole ka seal juba väga pikka aega

külas käinud. Hea küll, eks ma siis läksin.

Jõulud. Mingi kuradi kohustuslik kohtumine inimes-

tega, kes väidavad, et on su perekond, aga sul on neist

absoluutselt ükskõik. Las nad olla omaette.

Mingi ennasttäis kelkimine hakkas pihta. Tädi lapsed

ja nende lapsed – kõik on nii kuradi tublid ja andekad ja

ilusad ja tublid. Kõik kuulasid heldimusega, kuidas

väike kuueaastane Anette laulis nagu ingel. Kõigil väi

2

3

kestel plikadel on ingli hääl. Tädil olid pisarad silmas ja

ka minu ema vaatas tema esinemist heldinult.

Ma olin kogu selle neetud suguvõsa must lammas.

Täielik luuser. Polnud mingit kõrget ametikohta ega

mingit erilist talenti. Õigemini polnud mul mingit erilist

tahtmist.

Ikka see sama küsimus:

„Kuidas sul siis ka läheb?“

„Vaikselt nagu ikka.“

„Sa töötad ikka veel seal keevitajana?“

„Mhmh,“ pead noogutades.

Mulle pole kunagi meeldinud see toon, kuidas nad

ütlevad “keevitaja“, nagu oleks see mingi ebameeldiv ja

haisev nakkushaigus. Mina pole jälle neist inimestest

kunagi aru saanud. Sõna „karjäär“ on minu jaoks sama

ebameeldiv. Mulle on lihtsalt meeldinud edasi lonkida

ja kui midagi suurt tuli, siis pidid saavutused rääkima

enda eest; mitte nii, et ma ise oleks pidanud uhkustama,

et karjäär ja karjäär.

Siis läks jutt selle peale, et tädi noorim poeg Kristjan

oli kirjutanud ühe lühijutu ja see oli ka avaldatud – Eesti

vanimas kirjandusajakirjas. Ema mainis, et ka mina olen

kirjutanud ja ka minu tekste on avaldatud. Kõik olid

üllatunud. Ma ei tea, kas sellepärast, et keegi ei usku-

nud, et mina võiksin millegi säärasega hakkama saada,

või see lihtsalt üllatas neid. Jah, ma olin mõned lühiju-

tud avaldanud ja ühe eest isegi mingisuguse auhinna

saanud, aga ma polnud kuulus. Isegi mitte keegi, kellest

õieti kuuldud oleks. Mind see ei häirinud. Väga vähesed

4

inimesed, ainult mõned lähimad sõbrad teadsid, et ma

kirjutan. Või õigemini kirjutasin, sest selleks ajaks pol-

nud ma juba üle aasta sõnagi ritta pannud. Selles oli

süüdi ja on jäädavalt süüdi minu teotahtetus ja ambit-

sioonide puudumine. Selleks peab liiga palju vaeva

nägema, et midagi asjalikku kirja panna. Ja laiskust ning

ükskõiksust ma juba nimetasin.

Ema mainis neile ka mu kirjandusauhinda. Mul isik-

likult oli see täiesti ükskõik. Küsisin Kristjanilt, kas ma

tema novelli kusagilt lugeda ka saaksin. Ta tõi mulle

eksemplari sellest ajakirjast, kus tema teos sees oli. Istu-

sin tagatoas ja asusin lugema. Esimene lause oli väga

tuttav. Väga tuttavlik oli ka teine. Terve esimene lõik.

Ma olin seda juba kusagilt lugenud. Kurat, mina olin

selle kirjutanud! See oli minu jutt. Okei, lõpp oli muu-

detud ja ka pealkiri oli teine. Aga üldiselt oli see minu

jutt. Ma olin selle kirjutanud juba väga-väga ammu. See

rippus kunagi kaks päeva ka kusagil internetis, aga ma

võtsin selle maha, pidades end paremaks kui igasugused

blogipidajad.

Istusin hetke voodil, siis tõusin ja marssisin suurde

söögituppa, kus ülejäänud ümber laua istusid.

„Noh, mida sa arvad?“ küsis Kristjan esimese asjana.

Ma ei saa öelda, et oleksin puhkinud kui raevus härg,

aga sigavihane olin küll. Tõstsin ajakirja kõrgele ja laja-

tasin siis täiega vastu maad. Kõigi kohkunud pilgud

tõusid minule. Kristjan tõusis lauast ja sel hetkel, kui ta

seda tegi, virutasin talle vastu hambaid. Kristjan lendas

selili põrandale, tõmmates tooli endaga kaasa. Kõik

hüppasid püsti.

„Mida sa teed?“ hüüatas mu ema.

5

„Sa kuradi sitt!“ röökisin oimetult maas lebavale

Kristjanile, kuigi ta mind ei kuulnud.

Kristjani tüdruksõber Lotta kummardus oma kallima

kohale ja hakkas õrnalt tema põski patsutama. Tädi va-

nem poeg hakkas teiselt poolt lauda minu poole tulema,

aga pöörasin end tema suunas, näitasin vihaselt näpuga

ja sisistasin:

„Sa tead, et sa lõpetad sealsamas!“

Ta peatus. Miks ta poleks pidanud. Ta oli kursis, et

ma aastaid tagasi tegelesin pisut poksiga. Ei midagi

erilist. Käisin ühes töökohale lähedal asuvas spordisaa-

lis vahetevahel raskusi tõstmas ja kotti tagumas. Üks

treeneritest arvas, et ma võiksin ka ringis kätt proovida.

Mõtlesin tol korral, et miks ka mitte. Ega ma eriti ei

pingutanud, et päris poksijaks saada - seitsmest matšist

üks võit, üks viik ja viis kaotust. Peab mainima, et see

võit oli määratud juba enne ringi astumist. Aga sellest

kõigest piisas, et temast üle olla ja ta teadis seda. Ta

teadis, et tema õllekõht ei suudaks neid hoope taluda.

Haarasin nagist tagi ja läksin ust paugutades välja.

Süütasin trepil sigareti ja lonkisin autoni. Nägin, et nad

vaatavad mind aknast, aga teesklesin, et ei märka neid.

Kas oli õige niimoodi käituda? Ma ei tea. Ma ei tea

ka, miks ma niimoodi tegin. Kas ma olin vihane sellepä-

rast, et see väike ülbe sitt minult varastas või vihastas

mind see, et tema kirjutatud lõpp oli parem, kui kõik

minu erinevad variandid kokku, muutes selle loo tõeli-

selt geniaalseks? See andis kõigele tähenduse, seletama-

ta midagi konkreetselt lahti. Midagi, mida mina ei suut-

nud. Ta andis sellele mõtte ja sisu. See kuradi väike

värdjas varastas minu laused, aga ta oskas anda nendes-

6

se lausetesse elu, mida mina ei suutnud. Põhjus, miks

ma Kristjanile vastu hambaid virutasin, ei olnud see, et

ta varastas, vaid et tegelikult oli tema parem kirjanik.

Kuigi ta päriselt ei kirjutanud. See oli lihtsalt minu enda

puhas kadedus.

Raido Alberg: Meeter seitsekümmend pikk,

helepruunid juuksed ja tõuseb voodist pidevalt

vasaku jalaga.

7

Graafik

Kaarel Mihk

Harald oli alati oma tegevusi üksikasjalikult planeerinud.

Kõik ikka selleks, et graafik ei kannataks.

Kõrvaltvaatajaile võisid Haraldi päevad tunduda igavad,

üksluised ja väljakannatamatult rutiinsed, aga Harald oli

sellega harjunud ja rahul. Ei tea, kas ta teistmoodi

olekski osanud elada.

Haraldi äratuskell helises igal hommikul kell 7.00.

Selle helina peale tõusis ta kohe voodist ning suundus

krapsakal sammul otsejoones vannituppa, kus ta pesi

hambad, ajas habeme ja ligunes veidi aega vannis. Kui

isikliku hügieeniga seotud tegemised olid kõik tehtud,

läks Harald kööki. Harald sõi hommikust alati kell 7.30.

8

9

Hommikusöögiks sõi Harald igal hommikul kaks

praemuna praetud leivaga ja jõi peale tassi kanget musta

kohvi.

Kui kell oli saanud 8.00, läks Harald garaaži jalgratta

järgi, et sellega tööle vändata. Tööle jõudis ta alati kell

8.15.

Harald töötas kohalikus pesulõksuvabrikus, kus tema

ülesandeks oli jälgida konveieri peal edasiliikuvaid

pesulõkse ning vajaduse korral noppida välja defektsed

või veidi vildaka olemisega pesulõksud. Kahekümne

viie aasta jooksul, mis ta oli pesulõksuvabrikus töötanud,

ei olnud ta veel märganud ühtegi taolist lõksu, mis

poleks sobinud pesunöörile pesu kinnitamiseks. Aga

kunagi ei või teada, millal on esimene kord ning

seepärast tegi Harald oma tööd usinasti ja suure innuga.

Ta jälgis teraselt iga mööduvat pesulõksu, kahtluse

korral haaras lõksu sõrmede vahele ja vajutas selle lahti

ja lasi jälle kinni, vaatas lõksu mõtliku pilguga ja asetas

siis tagasi konveierlindile. Enamasti aga Harald seda

tegema ei pidanud ning piisas vaid terasest pilgust.

Kell 14.00 algas lõunapaus. Haraldi lõunasöök

koosnes kodust kaasa võetud tatrapudrust, mida ta

plastmassist lusikaga endale agaralt suhu kühveldas,

mustast leivast ja pudelist A. Le Coqi limonaadist.

Pärast lõunasööki suitsetas ta ühe sigareti ning kell

14.30 oli ta jälle tööpostil.

Haraldi tööpäev lõppes kell 19.00. Pärast tööpäeva

lõppu suundus ta alati toidupoodi. Haraldi ostunimekiri

polnud juba päris pikka aega muutunud. Oli tavaks

kujunenud, et poes käies hankis ta endale pätsi leiba,

tatart, mune ja paar pudelit A. Le Coqi limonaadi. Igal

10

esmaspäeval ostis ta poest ka paki kohvi ja kohvifiltreid.

Kassa juures viskas ta veel letile toosi tikke, kilekoti ja

väikese punase paki kirjaga „Winston“. Ning kuigi ta

teadis, et midagi muud polnud tal plaanis osta, oli

Haraldil kombeks sellegipoolest niisama poes ringi

tuiata, et graafik nihkesse ei läheks. Seepärast võis

Haraldit näha vaatamas isegi asju, mida ta poleks

eluilmas endale soetanud. Ta käis isegi pesulõksude

juurest läbi ja vaatas lahkel pilgul kohaliku

pesulõksuvabriku lõkse. Ta vaatas neid samasuguse

uhkusega, nagu noor kirjanik vaatab oma esimest

raamatut raamatupoe letil või nagu muusik oma albumit

muusikapoe riiulil. Harald oli veendunud, et pesulõksud

oli tema looming.

Poest lahkus Harald kell 19.25 ning koju jõudis ta

kell 19.45. Siis keetis ta endale õhtusöögiks ja ka

järgmisel päeval tööle kaasa võtmiseks veel natuke

tatart, jõi limonaadi, suitsetas mõne sigareti ning 20.30

läks Harald magama.

Kell 7.00 hommikul helises äratuskell ja järgmine

päev kulges täpselt samamoodi nagu eelminegi. Aga oh

seda häda, kui kord saabus see kaua kardetud erand.

Seegi hommik algas Haraldile nagu iga teine:

vannituba, köök, garaaž. Kell oli täpselt 8.00, kui

Harald hakkas tööle sõitma ning kõik tundus minevat

plaanipäraselt.

Vabrikust üle tänava asuvas parklas ratast lukustades

oli kell saanud 8.12 ja Harald oli omadega täpselt

graafikus. Reipa kõnnakuga vabrikule lähemale jõudes

nägi Harald aga midagi veidrat – paksud halli-

mustakirjud suitsusabad tõusid vabriku akendest taeva

11

poole. Algul ei osanud Harald sellest midagi halba

arvata. „Küllap viskas vana klambripainutusmasin vedru

välja ja läks tossama, muud ei midagi,“ mõtles Haraldi

süütult. Tegelikkus oli talle sel hetkel veel hoomamatu.

Vabriku ees seisid kaks tuletõrjeautot ja üks

kiirabiauto ning Haraldile tundus, et vabriku ümber

siblis lugematu arv päästetöötajaid. Harald läks vabriku

peasissekäigu juurde ja tahtis majja siseneda, kuid

uksest väljus parasjagu üks higist leemendav tuletõrjuja.

„Vabandage, mis siin toimub? Mul on vaja tööle

minna,“ küsis Harald. Tuletõrjuja ei pannud Haraldit

tähele ja tormas talle sellise tuisuga vastu, et Harald

oleks peaaegu pikali kukkunud. Seda siiski ei juhtunud

ning kui Harald oli jälle tasakaalu leidnud, tegi ta uue

katse vabrikusse siseneda, kuid vastu tuli järgmine

tuletõrjuja.

„Vabandage, mul on vaja tööle minna,“ ütles Harald.

Majast väljunud tuletõrjuja vaatas Haraldit ning tema

suule ilmus kerge muie. „Ei täna lähe sa enam

kuhugi,“ ütles tuletõrjuja, ning takistas Haraldit majja

sisenemast.

„Palun tulge eest ära, mul on vaja tööle minna. Saan

veel ülemuse käest riielda, kui ma hiljaks peaksin

jääma,“ ei andnud Harald järele ja üritas uuesti majja

siseneda.

„Oled juba AMMU hiljaks jäänud,“ lausus

tuletõrjuja, kes oli juba kaks ja pool tundi tagasi

vabrikusse jõudnud. Seda ei tahtnud Harald hästi uskuda.

„Mul on vaja tööle minna. Saan muidu ülemuse

käest riielda,“ jonnis Harald vastu.

12

Tuletõrjuja kannatus hakkas juba vaikselt katkema ja

ta ütles ärritunult: „Kuule, mis sa oled täitsa lollakas

peast vä? Kuhu tööle sa oma arust lähed praegu?“

Harald jätkas ikka oma jada, öeldes:

„Pesulõksuvabrikus töötan. Palun laske mööda. Saan

muidu ülemuse käest riielda.“

„Pole siin mingit vabrikut enam,“ ütles nüüd juba

üpris ärritunud tuletõrjuja, „põlema läks. Näed? Ja pole

sul mingit ülemust ka. Täitsa küpse oli juba teine, kui

me kohale jõudsime.“

Haraldi silmadesse tõusid pisarad ning nägu

moonutas õõvastav grimass. „Laske palun mööda. Mul

on tööle vaja minna,“ halises Harald nüüd pisarsilmil

ning hakkas rusikatega vastu tuletõrjuja rinda

trummeldama. Tuletõrjuja haaras Haraldi kätest ning

üritas üha vägivaldsemaks muutuvat meest maha

rahustada, aga see ei õnnestunud. Harald rebis end lahti

ja hakkas nüüd tuletõrjujat juba jalgadega taguma, nii et

tollel ei jäänud muud midagi üle, kui mees

küünarnukiga oimetuks lüüa.

Kui Harald ärkas, olid päästetöötajad juba läinud.

Vabrik ei suitsenud enam. Ta tõusis püsti ja nägi, et

loojuv päike oli taeva punaseks värvinud. Käekell, mille

suur seier oli kolme peal ja väike kahe ja kolme vahel,

oli jäänud õigel ajal üles keeramata, seega õiget kella-

aega Harald ei teadnud, aga see teda enam ei huvitanud.

Niikuinii oli ta juba lootusetult graafikust maas. Isegi

jalgratast ei viitsinud ta enam lukust lahti teha ja kaasa

võtta, selle asemel otsustas ta hoopis jala koju lonkida.

Koju jõudes võttis Harald mantli ült, viskas selle

suvaliselt põrandale ja vaatas tühjal pilgul oma elamises

13

ringi – vaatas köögilaua taga asetsevat tooli, mille

vineerist osi katsid ilusad mustrid, vaatas vana raadiot,

mida ta polnud teab-mis-ajast kasutanud, vaatas elutoa

nurgas olevat auku, kust võis aeg-ajalt näha mõnda hiirt

välja vupsamas, vaatas kollaseks tõmbunud lage ja

ohkas seejärel nii, et hing oleks peaaegu välja tulnud.

Kadedus näris Haraldi hinge. Oi, kuidas ta oleks

tahtnud, et temagi võiks muretuna, graafikuta oma

elupäevad mööda saata. Oi, kuidas ta oleks tahtnud olla

lihtne lagi või vaip või tool või triikraud või külmkapp

või auk seina sees. Harald sai äkitselt aru, et ta on

neetud. Tema eksistents sõltus otseselt graafikupunktide

õigeaegsest täitmisest. Kui ta seda teha ei suutnud, siis

lakkas ta olemast.

Ja juba hakkaski Harald tundma teravaid

kõhuvalusid, justkui surm ise oleks vikatiga läbi

soolikate tõmmanud. Harald istus maha ja hakkas edasi

tagasi õõtsuma. Valu läks aga aina suuremaks ning

Harald ei suutnud enam karjatusi tagasi hoida. Ta tõusis

püsti ning hakkas karjudes mööda tuba ringi käima.

Hetkeks andsid valud järele ja Harald toetas end seljaga

vastu seina.

Hing oli härmi täis. Läbi pisarate nägi ta raisatud

aega, mis talle enne oli märkamatuks jäänud, nägi

kasutamata jäänud võimalusi, mis olid igaveseks läinud,

nägi elu, mida teist korda enam elada ei saanud.

Kuid kõige selle taustal paistis midagi, mis oleks

võinud veel Haraldi päästa. Midagi, mis oleks talle

suutnud pakkuda seda natukestki rahuldust, mida ta

oma hetkeseisundis üldse oli võimeline tundma.

Vastasseinast vaatas vastu vabadus. Meeletult

14

hingeldades ja higistades ning taas valude käes piineldes

kummardus Harald ettepoole, võttis hoogu, jooksis

peaga mööda vastasseina ja surnud ta oligi.

Kaarel Mihk: Elab sügisest Tartus. Õpib

ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteaduste

erialal. Lisaks kirjutamisele tegeleb ka

muusikaga.

15

Karina ja Oliver

Lisandra Sirel

Karina ja Oliveri maailm asus teises dimensioonis. Mit-

te kellegi teise jaoks polnud Karina ning Oliveri sõprust

olemas. Nad olid kaks võõrast, kelle teed polnud kunagi

ristunud.

Karina võttis sandaalid jalast ning paigutas need en-

da kõrvale, tumedaks võõbatud, kuid juba kulunud pui-

dust purdele. Purre oli luitunud, värv siit-sealt maha

kulunud ja kõigest mõned kohad, mida päike polnud

pleegitanud ning vihm polnud kulutanud, nägid välja

peaaegu nagu uued. Puidust õhkav meeldiv suvesoojus

voogas õrnalt läbi naise õblukeste käte tema pruuniks

16

17

päevitunud kehasse. Käed, mis olid terve päeva köögi-

viljapeenra vahel rohuliblesid noppinud, mulda kobes-

tanud ja taimi lämbumisest päästnud, olid hoolimata

korralikust küürimisest siiski veidi parkinud ja määrdu-

nud. Ta surus keha toetuseks peopesad vastu purret ning

nautis soojust, mida tema ihu puidust ammutas.

Suvine öö oli mattunud looduse vaikusesse, mida ei

saanudki tegelikult vaikuseks nimetada, kuid need helid,

mis suveööst kostsid, paitasid õrnalt hinge ning mõjusid

rahustava hääletusena. Karina hingas sügavalt ning pis-

tis varbad vette. Vesi oli esialgu ehmatavalt jahe, kuid

kuumast puidust ammutatud soojus muutis ehmatava

jaheduse kõigest kergeks sahinaks ta meeltes. Järve pind

oli kummituslikult sile ja iga väiksemgi vari peegeldus

selle selgelt pinnalt. Karina jälgis andunult liikumatut

veepinda, mida iga teine oleks taevavõlviga segamini

ajanud, sest tähed kajasid hääletult selle pinnalt vastu,

justkui olekski kogu taevalaotuse ilu just selle peegelsi-

leda vee embusesse kirjutatud.

Karina piilus silmanurgast tema kõrval istuvat meest.

Ta märkas, kui lummatud temagi sellest vaatemängust

oli, ja Karina naeratas kergelt.

„Siin on ilus, eksole,“ sosistas Karina õige tasa. Te-

gelikult ei soovinud ta seda häälekat vaikust häirida,

kuid talle endalegi veidi ootamatult lipsasid need sõnad

üle ta huulte.

Oliver noogutas, kuid ei vastanud Karinale. Ta vaa-

tas naist hetke ning pööras taas oma pilgu vaikuse ja

looduse nõidusliku ilu poole. Mitte et naine, kes tema

kõrval istus, poleks kaunis olnud, kuid Eesti suvised ööd

pakkusid liiga harva niivõrd kaunist ja lummavat vaate-

18

pilti - harukordne tuulevaikus, soojuse lämmatav puudu-

tus, liikumatu järvepind. Kui silmad sulgeda, siis oleks

võinud vabalt arvata, et tegu oli südasuvise keskpäeva-

tunniga, kuid Karina ja Oliveri kohtumist peitsid pime-

duse varjud, ainult taevas kiirgav kollakas-oranž kuu

heitis viirastuslikku valgust kahele hingele ning sellele

imelisele ööle. Karina nihutas end Oliverile lähemale

ning toetas pea vastu mehe kätt.

„Ma ju ütlesin sulle, Oliver, Sa ju tunned ka seda?“

lausus Karina seekord veel vaiksemalt; tema hääles oli

kuulda lapselikku õhinat. Kuid Oliver ei vastanud mida-

gi, surus vaid hetkeks oma huuled Karina päikeselõhna-

listesse juustesse ning pööras taas pilgu järvele, mis

nende jalge ees tasa hingas. Naine võttis seda kui nõus-

olekut ning lasi end mattuda selle koha kütkeisse.

Oliver oli pikka kasvu mees. Habe tema lõual ning

põskedel oli parajalt pikk ning muutis teda veidi vane-

maks, kuid tegelikult elas Oliver alles oma elu kolman-

dat kümmet. Karinat võlus hoopis tema kaval pilk, mis

oli algusest peale äärmiselt salapäraselt ning paeluvalt

mõjunud. Oli hetki, mil Karinale tundus, et ta oli võime-

line läbi selle salapära tungima ning nägi tõelist Oliveri

nende silmade taga. See oli siis, kui Karina tema süles

istus ja mehe käsi oma näol tundis, kui mees mõjus

haavatavana ning tema pilku kaunistas andumine, kuid

enamasti oskas Oliver kõiki oma mõtteid ja soove oma

kütkestavalt kavalate silmade taha lukustada. Karina

teadis, et Oliver tegi seda teadlikult, kuid see ei pahan-

danud Karinat, sest naine pidas enda aega koos mehega

privileegiks - Karina ellu oli saadetud võimalus Oliveri

tunda ning temaga koos eluhetki nautida. Karina võttis

teda sellisena, nagu ta oli - polnud etteheiteid, puudusid

19

pingestavad lootused, olid lihtsalt jagatud hetked oma

ilustamata olemises. Karina oli võlutud mehe naeratu-

sest. See oli tagamõttega, kergelt iroonilise maiguga,

müstiliselt paljuütlev muie. Siiski oli see naeratus, mis

ei reetnud ühtki sõna mehe olemusest, kuid Karinale

meeldiski mõistatada. Ta püüdis alati mehe naeratusest

välja lugeda, mis tema mõtted sel teatud hetkel talle

pajatasid. Ta ei võtnud neid küll iialgi tõsiselt, aga ta

nautis seda, kuidas mehe naeratus temaga kõne-

les. Karina võiks rääkida veel mehe kätest - nende esi-

mesel kohtumisel avaldasid Oliveri suured käed

Karinale märkimisväärselt muljet. Oliveri mehelikud

käed tekitasid naises tugeva turvatunde. Nendest õhkav

jõulisus muutis Karina relvituks ja need said alati kõik,

mis soovisid. Karina andus nende käte tahtmistele jäägi-

tult. Tegelikult oli selles mehes hoopis midagi müstili-

semat, mille pärast naine teda enda lähedal tunda soovis

– see oli mehe kirjeldamatu sarm, kummaline võlu.

Esmapilgul mõjus tema olemus lihtsana ja tundus olevat

kergesti loetav, kuid igal kohtumisel veendus Karina

üha enam, et tegelikult oli tema iseloom äärmiselt kee-

rukas ning paljude erinevate tahkudega, kummaliste,

ent huvitavate nurkadega ja müstilise sügavusega, mis

köitis naise meeled ning hoidis teda armutult mehe või-

muses.

Harukordselt soe ja niiske öö andis endast märku -

Karina tundis, kuidas tema must õhuke puuvillane kleit

naha külge kleepus. Aegajalt kergitas ta veidi oma klei-

di äärt, et jalgadele veidike jahedat tuult teha. Ka vesi,

mis esialgu tema jalgu ning seeläbi kogu keha õrnalt

jahutas, oli muutunud soojaks. Karina viskas end pikali

ning asetas tumerohelise saunalina pea alla. Tema silmi

pimestas selge sügavsinine taevas, milles helendasid

20

kirkad tähed. Karina jälgis neid lummavaid müstilisi

taevakehasid, samal ajal kujutledes, kuidas igaühel neist

oli oma elu ja eesmärk, oma roll selles lõpmatus univer-

sumis, oma huvitav ajalugu ja salapärane tulevik. Võib-

olla oli mõni neist tähtedest juba homme suremas, ehk

kustus mõni juba täna sel hetkel, kui Karina seda imelist

taevasina jälgis, kuid kindlasti oli selles müsteeriumis

sündimas ka mõni uus täht, leidis Karina heldimusega

ning see teadmine oli talle piisav, et hinge pugenud

hetkeline melanhoolsus rõõmuga asendada.

Hoolimata sellest, et ta keha nautis nii lummavat su-

veööd, ohkas Karina sügavalt ning raskelt. Ta ohkas

teadmisest, et neid hetki, kus maailm justkui seisaks, oli

tema elus liiga vähe. Selline kohustusteta olemine, kus

puudus eilne ja homne ning kus kõik, mis üldse elus

oluline oli, oli koos Karinaga siin ja praegu. Puudus

valu, puudus süütunne, puudusid igapäevased kohustu-

sed, puudusid painavad mõtted homsest. Sel tunnil, seal

purdel, Karina justkui põgenes elu eest, kuid oli rohkem

elus, kui ühelgi teisel momendil, sest see hetk kuulus

ainult temale. Ja mehel, kes ta kõrval istus, polnudki

plaanis Karinalt neid hetki röövida, ta ei soovinud Kari-

na hinge endale. Oliver lihtsalt istus tema kõrval, hingas

koos temaga seda vabadust, oli osa sellest viivust, ja

see oligi põhjus, miks Karina lasi Oliveril sel põgenemi-

se hetkel olla enda kõrval. Mees lasi Karinal tunnetada

vabadust, ja mis veelgi tähtsam – mees võimendas seda

tunnet. Karina hing vajas meeletult iseolemist, tema

hing kisendas selle järgi. Mitte keegi tema ümber ei

näinud seda, mitte keegi ei võtnud vaevaks seda märga-

ta, kuid Oliver märkas. Ja see oligi tunne, mida Karina

vajas - teadmine, et keegi nägi teda sellisena, nagu ta

tegelikult oli, et oli olemas keegi, kes lasi Karinal olla

21

üdini tema ise, keegi, kellel puudusid lämmatavad tule-

vikulootused ja -ootused, polnud hingesööbivat hukka-

mõistu ega hirmutavat valelikkust. Karinat ning Oliveri

ühendasid hetked, millel oli vabaduse maitse. Jah, need

hetked olid mässitud pettuste ja valede peenesse võrku,

nende suhe oli hästi läbimõeldud, põhjalikult läbi aruta-

tud ning elegantselt sätitud. Nende kohtumised näisid

väljastpoolt olevat määritud ja räpased, aga selle tumeda

ning sünge pealiskihi alla oli peidetud kaunis puhtus

ning ausus. See oligi piisav. Piisas sellest, et nad ise

tundsid, et nende olemine oli puhas.

Oliver viskas end naise kõrvale pikali. Karina nägi

silmanurgast, kuidas mehe rind raskelt tõusis ja langes.

Kahtlemata oli see ebatavaline öö, liialt soe ja niiske.

Karina sulges silmad ning viivuks tundus talle nagu

oleks ta koos mehega rännanud mõnda troopiliselt sooja

paika, kus võis hämmelduda lopsakast taimestikust ja

kaunitest kirevatest õitest ning kus võis heleda liivaga

rannas öö läbi ookeanikohinat kuulata. Kui Karina taas

silmad avas, vaibus ookeanilainetuse meeldiv kõla tema

kõrvus. Ta vaadet piirasid suured vahtrad, mille ükski

leht ei vabisenud. Joovastav öö oli tulvil kummalisi

värve, tundus, et ükski elusolend ei julenud end Karina

ja Oliveri lähedal liigutada - ei vees ega puuvõrades,

ükski rohulible ega ööseks kroonlehed sulgenud õis -

nad kõik vaikisid. Miks? Kas neil oli häbi? Või ootasid

nad pingsalt, mis nende kahe noore inimese vahel juh-

tub, jälgides pinevalt iga nende liigutust, puudutust ja

pilku?

Karina tõusis, avas kleidi luku ning lasi sellel purde-

le kukkuda. Ettevaatlikult libistas ta end vette ning hak-

kas kaldast eemale ujuma. Ta tundis, kuidas jahe vesi

22

alguses ta keha kõrvetas, kuid siis teda õrnalt paitas ning

meeldivalt jahutas. Karina pöördus, et vaadata mehe

poole, kes oli talle peaaegu järele ujunud. Kerge ning

rahulolev naeratus paitas Karina nägu, kui ta meest sil-

mas. Mõned hetked elus jäävad igavesti meie südames-

se, mõtles Karina. Ta teadis, et väga kauges tulevikus

mäletab ta hästi hetke, mil Oliver sel kuuvalgel ööl tema

poole ujus ja kuidas soe vesi nende kehad ühendas, kui-

das peegelsile veepiir lainetas. Karina oli veendunud, et

mäletab hästi just seda olemise hetke ja puhast vaba-

dust, mida ta sel ööl nõnda tugevalt tundis.

„Jah, Karina, sul on õigus!“ lausus mees ning suud-

les naist.

Veest väljudes kuivatas naine oma jahtuva keha. Rä-

tik õlgadel istus ta soojale puidule. Õrn virvendus vee-

pinnal hoidis veel viivuks elusana hetke, mil Oliver ja

Karina teineteise lähedust nautisid. Karina nõjatus taas

mehe käele, haaras selle ümbert kinni ning hingas süga-

valt. Ta soovis nii väga, et aeg peatuks. Ta vaatas het-

keks taevasse ja palus, et see juhuks. Ta soovis, et aeg

seiskuks ja annaks talle võimaluse nautida seda tunnet

võimalikult pikalt, nii et igal sekundil ja minutil oleks

mitmekordne väärtus. Karina hinges põles meeletu soov

meest paremini tundma õppida, määratleda Oliveri eri-

nevad tahud, arutleda temaga seni puudutamata teema-

del, naerda koos temaga. Karina ammutas igast hetkest

midagi uut - vahetatud sõnad andsid võimaluse näha

maailma mõne teise senitundmatu nurga alt, avardada

silmaringi, nõustuda mehe mõtetega või siis neile vastu

vaielda. Üksteise maailmapilte kokku sobitada oli äär-

miselt huvitav, oli põnev leida neis sarnasusi, leppida

teise poole vankumatute tõekspidamistega, neid tingi-

23

musteta mõista, märgates samas, et ehk ongi vaja mida-

gi enda maailmavaadetes muuta või korrigeerida. Need

hetked muutsid Karina maailma täiuslikuks. Karina

tundis, et see õhtu tegi temast parema inimese. Kas see

mitte polegi elu mõte? Kas see pole siis hinge kõrgem

eesmärk? Olla parem inimene? mõtiskles Karina.

Oliver silmitses naist ning Karina naeratas. Ta tundis

hästi seda pilku, mis mehe silmis kumas. Nende kehad

liikusid teineteisele lähemale ning nende huuled tundsid

teineteise magusat maitset. Öine lummus muutus kahe

noore inimese füüsilisest puudutusest maagiliseks

uduks, mis mähkis endasse kogu selle kummaliselt ha-

rukordse öö veetluse.

See maailm koos Oliveriga asus teises dimensioonis.

Mitte kellegi teise jaoks polnud Karina ning Oliveri

sõprust olemas. Nad olid kaks võõrast, kelle teed polnud

kunagi ristunud. Armutult varastasid kaks inimest hetki

reaalsusest. Nad pakkusid teineteisele just seda, mida

kumbki sel perioodil oma elus vajas. See ei olnud ar-

mastus ega armumine ega nende tunnete otsimine. See

oli midagi lihtsamat ja selgemat - see oli vajadus maitsta

elu, tunnetada hetke, nautida olevikku.

Lisandra Sirel: „Kirjutamine pakkus mulle lõbu juba

siis, kui ma väga-väga noor olin. Esimesed read said

paberile pandud vast juba kümneaastaselt.

Mulle tundub, et ühest maailmast on mulle alati

väheseks jäänud, seega olen ehitanud enda külge

palju paralleele ja neid tekib järjest juur-

de. Kirjutamine on minu jaoks väga loogiline ja us-

kumatult põnev viis põgeneda maailmadesse, mida

olemas ei ole. Piiluda sedasi teiste inimeste eludesse,

24

saada nende lugudest osa ning elada neile kaa-

sa. See on vaimne vabadus ja rahuolu, mida loomine

mulle annab.

Oma südames loodan, et igaüks, kes minu kirjutise

peale satub, leiab sealt mõne mõtte, rea või sõna,

mis nende hinge puudutab ning nende olemust veidi

paremaks muudab.“

25

Jaan Oks – Eesti avangard

Jaan Oks on korraga tundmatu autor ja Eesti kirjanduse

klassik. Ta täidab olulise lünga Eesti kirjandusloos ja on

mõjutanud suurt hulka Eesti kirjanikke, aga ei leidnud

oma eluajal ega ka hiljem loodetud menu ja

tunnustustust. Kui temast kirjutatakse, öeldakse tihti, et

ta oli oma ajast ees. Retrospektiivis võib öelda, et pigem

oli Oks täpselt omas ajas ja hoopis ülejäänud Eesti oma

noore rahvuskirjandusega oli ajast maas või lihtsalt

Oksa suguse kunstniku jaoks liiga väike. Jaan Oksa

mõttekaaslased elasid sel ajal Pariisis ja teistes Euroopa

suurlinnades.

Jaan Oks elas 1884 - 1918. Ta sündis Saaremaal, kus

lõpetas ka Kaarma seminari, misjärel asus tööle

kooliõpetajana. Hiljem rändas ta välja Venemaale

Samaarasse, kus ta aga õpetajakohalt vallandati. Oksa

loomingust põhiosa valmis lühikese ajavahemiku

jooksul aastatel 1906 – 1910. Lisaks lühiproosale

26

kirjutas ta ka hulgaliselt luuletusi ja eelkõige oli ta

tuntud kirjanduskriitikuna. Oma kriitikutöös ei hoidnud

Oks end tagasi oma hinnangutes vanema põlvkonna

Eesti kirjanduse kolklikusse osas. Tema poolehoiu

pälvisid aga Noor-Eesti kirjanikud, kes, tõsi küll, ei

läinud oma moodsuses Oksa jaoks piisavalt kaugele.

Oksa suhe Noor-Eestiga oli kahepoolne. Friedebert

Tuglasest ja Gustav Suitsust said tema loomingu

põhilised advokaadid. Ka võtsid nad enda peale Oksa

tööde toimetamise. Selle ülesande võtsid nad ette nii

põhjalikult, et Oksa novelle lugedes tuleb silmas pidada

seda, et seal võib olla rohkem Tuglast ja Suitsu kui Oksa

ennast.

Jaan Oks luges ise palju ja oli hästi kursis

maailmakirjanduse aktuaalsete suundadega ja ta lugudes

on näha modernismi, sümbolismi ja dekadentsi. Teda

kirjeldatakse tihti kui ürgset loojanatuuri, aga tema

väljaütlemistest on aimata, et ta oli kirjutades stiilist

väga teadlik. Õigupoolest peaks olema ootuspärane, et

autor, kes kriitikuna kiidab modernismi ja oli

teadaolevalt esimene, kes Eestis seda mõistet kasutama

hakkas, ka ise kirjanikuna modernist oli. Ometi jõuti

esmakordselt sellele järeldusele alles

üheksakümnendatel, kui Eve Süvalep kirjandusteaduse

Nüpli kevadkooli ettekandes 1996. aastal käsitles Jaan

Oksa modernistina. Modernism ei olnud Oksale vaid

fassaad või vorm, vaid viis, mis võimaldas kirjandusel

erinevalt realismist puudutada olemise tõelisust ja hinge.

Tema spontaanses või inspireerituna mõjuvas tummises

ja kujundlikus sõnadevoolus on midagi prohvetlikule

kirjandusele iseloomulikku. See paralleeli kasutas Oks

ka ise kriitikuna modernismist rääkides, öeldes:

„Modernismil on veel üks vaikne ja tasane hääl, milles

27

ka prohveti jumal end ilmutas ja mida ainult kirjanikud

tunnevad,“ nagu võib lugeda mainitud Eve Süvalepa

ettekandest. Seega kasutab Oks Eestis esimesena inetuse

esteetikat ja õudu stilistilise vahendina, mis peaks elu

olemust realismist paremini edasi andma.

Jaan Oks kirjutas palju, aga sellest on ilmunud vähe.

Suur osa tema loomingut on tõenäoliselt jäädavalt

kadunud. Kümne aasta eest andis kirjastus

„Ilmamaa“ välja kogumikud „Otsija metsas“ ja

„Orjapojad“, millest võib leida suurema osa tema

säilinud töödest. On rõõm näha, et Eesti üht

huvitavamat kirjanikku on hakatud taas avastama, aga

sel ajal, kui ta kuulub paljude Eesti kirjanike lemmikute

hulka, on ta üldsusele siiski pigem tundmatu ja nüüd,

tema 130. sünniaastapäeva järel, on aeg teda taas veidi

tutvustada. Käesolevas ajakirjas ilmuvad kaks tema

vahest tuntumat lühilugu „Küla“ ja „Tume inimeselaps“.

Mõlemas nendest õiendab Oks arveid oma kaasaegse

rahvusromantika ja talupoja-realismiga.

Erki Lind

28

29

Küla1

Jaan Oks

Uppuv väli kui hukkaminekul õhtuses toores udus,

sinine juba sügiskülmast ja suremise vaevast. Lagedik

loob juba esimesi öövarje. Raske on ja vaevaline. Nagu

õnnetu ägamine, nagu võimetu viha, piiritu põlgus kõige

vastu, mis elamas.

Septembriõhtu neelab vanad ja väsinud päeva kujud,

ning noored öövarjud poevad arglikult märgadele

nurmedele. Lagediku tühjusest venivad eksivad

hingelised välja. Need kui piuksuvad ja virisevad

limases rohus, ja öös karjatab tundmatu vaim.

1

ilm. 1918 Tallinn Siuru Kirjastus, novellikogus „Tume inimeselaps“,

lk 7-14.

30

31

Kus lagedik lõpeb, sääl on tänav, ja tänaval sitke muda.

Sopane on selle külatee tambitud süda. Sopane ja

läbitambitud jälgede sündimise ajast, kui kabjad ja

nälginud lapsepõnnide jalakannad, kellegi sõrad, inetud

varbad, puurattad, pätid või pool ümargune saaparaud

siin liimiva pori hingeni laiaks litsusid. See on

karjatänav, kus eksinud heinakõrred, mõni hernevars või

repetanud õlekõrs enesele haua on leidnud. Higistes

aurudes peatab siin hommikul karjane, ja lambad ning

lehmad vaatavad mõttes maha või viskavad üle längu

vajunud kivi-aialommi näljaseid loomasilmi.

Suures hoolimatuses on küla sopale maha paisatud.

Ta kuulatab vist lollilt inimese sügiselaulu ja ootab

tuimalt ärauppumise esimest päeva. Siin külas näikse

kõik ja kõige ees lömitavat. Majad teevad seda puude

ees, õunaaiad kumardavad kaevulingusid. Nii elab küla

sügisöös, nii saadab ta ka suve selged päevad ning talve

härmatise aja mööda. Hommik, öö ja koiduaeg

vahelduvad, tunnid sünnivad ja surevad aastate

pikkuselt — aga meie küla jääb põhjatumas poris

igavesti lömitama.

Midagi needvat peab vist selle orjade kopli ajaloos

olema, midagi vannet siin paigas vannutud. Kõik on nii

vana, pudev ja rabe, nii elatanud. Vaata köökide,

kambrite ja aitade katuseid, otsi haganikke, keldrid —

kõik on nagu väljaheide oma aja inimeste elukorteritest.

Parandamatu jõuetus puhkab igal kaevuhargil,

määrdinud suitsukorstnal või tuulelipul. Ehitagi midagi

uut, tee kusagil katust ümber või kohenda langenud

lauda seina — seda ei panda vist tähelegi. Teekäija, kes

hommikul või õhtul mööda porri pandud kive hüppab,

mõni odav närudekorjaja vahest näebki seda. Ta, võib

32

olla, räägib sellest sündmusest koguni teistelegi — ja

siis see ununeb …

Orjade küla — vaesusega halvatud, nii varatu

jõududes, nii võimetu vähemakski loomiseks.

See on ju midagi suurt halba, kui midagi surra ega

sündida pole, kui asjad isegi allpool hävitamist, püha

hävitamist seisavad, et ka enam lõhkumises mõtet ei leia,

ja nii sellestki tundmusest ilma pead olema, mida

loomise igatsus südames äratab. See on ju midagi

näotumat kui lihtne haledus, nii et kaastundmuski enam

külge ei hakka. Ja päris ime, et see risude küla, need

vanaduse ja vaesuse haigusest söödud hooneloksid

kõige selle järele veel häbitundest lõpuni pole

mädanenud. Läbi viletsuse vingu näed, et siin ja sääl

haledasüdamelised puud veel midagi varjavad.

Väljapääsematu hauduv nälg ilgitseb tasakesi hädade

hämaruses. Kui sügise sompsune udu igast küljest selle

surelikkude soo ümber piirab, kui nõgine õhtusuits

enam üles ei suuda tungida, siis nagu oleks süda kergem.

Sa juba ootad, et need hallid õhuaurud terve selle

vaesusest halvatud küla põdevate naistega, põnnis

lastega, sigadega, pühkmeaukudega ja vanade

väravatega ära uputaks, et kõik see värisev nälg ja

rögisev viletsus olematusse, tundmata kadumisse vaoks.

Aga udu lahkub ning suits tõuseb õhku, ja uued sügise

õhtud tulevad, samasugused omas vastikuses, uued ööd

ja uued tööd. Need tulevad, aga inimene haigutab, otsib

tüütavaid putukaid, nuuskab nina ja elab tahmaste parte

all nõgistes õlgedes, kus korduvad keedusuits ja laste

kisa, haisev niiskus, sööv soonte haigus, sopane mure

rindades. Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub

jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu, loeb

33

söögipalvet, peseb sõrmi, koorib kartulid ja kõnnib

kasvamises. Ning ökitavad uneinglid laulavad

muinasjuttude maast.

Ja tilgub, tilgub vahetpidamata. Tänavune

suvinesügis on ükskord juba niisugune, et otsa ei ole.

Patud on suured, igapäev võib uputust oodata. Ja nälja

idu on iga pool-õõnes rukkiterakeses, igale tõbele

valminud kartulikimm peab suure vihmaga sugutamise

saladuse üle ööjuttu ja vagudes säravad õrnad tuhli

silmad sigitamise kirest. Inimesed aga kõnelevad

tigedast näljast.

Võib ju olla, et vanadel naistel on õigus, kui nad

noorte inimeste uhkete riiete üle kaebavad.

Kadedalt ja vihaselt vaatab loomloll inimene

pudevate pilve-äärte poole, vaatab ka külatüdruku

kirikuseeliku ja jumalasõnajaki pääle ning tunneb

õnnetusttoova vee ilmumise põhjust: rahvas on hukas, ta

on uhke, nimelt nooremad. Ja vihmade isa leotab nüüd

inimeselapsi, nagu tahaks ta nooriku juukse palmikul

looklevat odavat poolsiidi sidekest ära määtada. Jumal

uhab otsata vett. Vist ei ole veel lihtne nikkelkett

külapoisi hõlma all märjaks saanud. Ainukene odav koht,

kuhu vast vihmapiisk elustamiseks veel ligi pole

pääsenud, on inimese loll aju pääluu taga. Luu seinte

vahel on seedimine rikkes, ja pooleli sõtkutud mõtted

venivad hallis hommiku udus taeva poole.

Inimesed roomavad läbi nätskete loikude

jumalakodadesse, et üsna õpetaja ligi kantsli all vägevalt

palvetada. Heinategija, kes vihma ja vilu ilma pärast

septembri päevadel niidab ja laotab, hõikab alt inglitele

vastu, enne kui räime ja musta leiva kanika lagedale

34

tõmbab. Vihma pärast tahab ta laulda, mõjuvalt ja

haledalt; ta laulaks kõik lauluraamatu viisid otsast

lõpuni läbi, algaks uuesti ja kordaks jällegi, unustades

endiste viiside arvu. Kui aga enam ei sajaks! Kui

vihmade inglid kord ometi aru saaksid, et küll ja küllalt,

rohkesti ja liiga rohkesti juba on sadanud!

Kuid ei lõppu ega algust — alatine sadude rodu.

Ootamine ja lootmine juba kuluvad. Tuulehoog ja uus

raputus kõige tähtsamast pilvesagarast.

*

Siin maal elab ka luuleline kollakate lokkjuustega

noormees. Ta on külapoiss ja siin sündinud.

Kui hingetuled kõik ühel leegil aurates keevad, siis

läheb süütu lapse silmadega poiss üksiainu mustadele

väljadele, et siin kõige pimedamates sügisöödes und

näha tulevikust. Märgade vagude keskel muljub ta

mõlemad paljad jalad pehmesse liivamulda, ning

kollakate juuste all sünnivad mõtted ilmast ja inimestest.

Poiss unustab kogu mineviku ja unistab pehmetest

inimesehingedest. Tähtedest, taeva sügavusest ja

tumedatest metsa puudest otsib ta värisevale hingele

vastukõla.

Ta kaob ja ilmub jälle niisketele nurmedele, et sügise

öös kadunud peitepilte elust üles otsida ja hõbepääga

vanakeselt tarku juhatusi vastu võtta. Vanamees vahest

tunneb ja teab, kust tee läheb hääduse ja ilmaõiguse

poole, kus varjul on inimeste armastused. Vanamees

vast teab seda. Ja noormees käib üksiklase koopas ja

35

rändab uuesti laiadele põldudele, et sääl lagedikul

väljaauranud ning näljas, viletsuses otsasaanud hingede

mälestuspüha pidada, et nõrga sügisese kuu all punaseid

õisi üles võtta.

Orgude põrm kuulab tema sooja südame sõnu, mis

värsketele vagudele maha langevad. Põllul kasvab palju

kollaseid ja punaseid sügise taimi. Koitvas pühaduse

aurus elutseb midagi, mis noort hinge vaimustusele üles

meelitab. Inimesepoeg algab uut laulu, ja kõrred halli

sügise udu all kõiguvad mõttes ning kastene maapõrand

õhkab kuuldavalt.

*

Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud.

On tuul ning kollane katk kase lehtis. Rahutus õhus

virisevad viisid vihmast ja udust, nohust, külmast

kastest ja surevast rohust, ning sigitamishimulistes

võsaleppades hullab vanaduse surm. Kolletanud lehed

vaaruvad ja langevad.

Inimesed on põldudel tööl, ja kõnnivad sajatades

ning tuimalt õhates katkilõigatud viljakõrtel.

Sääl on ka loomterved, aga nürida näoga

külatüdrukud. Nende elu on juba mitu tuntavat aastat

sääl all sopas mööda saatnud, sääl kus koitunud jahudest

kõrte keedetakse, kus leib must, silgud sagedasti on

lõpul.

Neil tüdrukutel on suured inetud kõhud ja jämedad,

päris pakkjalad. Kui neid kahe arssina kõrguseid

36

tüdrukuid vaatad, siis tulevad mõne kasvatusmaja

elanikud meele : nii ühetaolised tuimad, mitte hariliku

kõhuga. Hää et nemad kodust välja ei lähe: naised

teeksid vast patu-jutud pääle. Just nagu tiined lapsed.

Natuke inetu ja imelik. Naised ja laste-emad räägivad, et

lahja leem seda on teinud, haruldane vesikartul ja

katkuvhapu taar.

Neil tüdrukutel on karedatest villadest säärikud,

mitmel linased kuued ja mõnikord särkides näotud, aga

vabade mõõtude järele augud. Ja sõrmikuid kantakse

pakatanud käekorbustel. Nende huuled on tuule lõhutud

ja nende palgetel ajavad hullud villid üles.

Tüdrukud tahaksid kenad olla, ka armastada ja

armastatuks saada ja isastele inimestele meeldida. Näod

kaetakse tuule ja tolmu eest kinni, et inetus ei täieneks.

Aga keegi neid ei armasta, ja mispärastki armastada! Ei

ole põhjust. Siin nälgade maal on orjad neidude asemel

töölisi sünnitanud. Need on niisugused töölised, nagu

mesilaste, nagu inglite juures: nad ei sünnita ise.

Tüdrukud aga tahavad isastele meeldida, tahavad end

armastada meeste läbi. Ja kui kevadine kuuvalgus nende

unele otsa teeb, siis tõusevad ka küla tüdrukute kängus

pääkestes meelitavad mõtted. Nende loodustungid

ärkavad ilutsemiseks, ja ilutsemistes sulab nende hing.

Ülessõõrutatud tundmused heitlevad, terve mõistus

pikkade juuste taga sulab meelitavas magususes kokku,

õnned ja taevad, vaevade päästelaevad tõusevad

hämarusest üles. Kuid kerkinud vahulossid langevad

jälle rusudeks kokku, ning maha visatud ettekujutuste

templi paigal tõusevad uuesti looma töö, tume öö ja

ähvardavad vananaised lauluraamatutega, odav leem ja

haiged käed. Ja nii need inglid vananevad …

37

Tüdrukute põlved on külmad ja mudased, kui nemad

halli, niiskusest täisjoonud udu all mööda lahja

kartulipõllu mulda edasi lohisevad. Hall ei märka ka siis

üles tõusta, kui väsinud septembri päikene juba

hingeldades heinamaa metsast välja on roninud.

Tulekeral ei ole enam endist toredust ega võimu, ta

kuninglik nägu on oma tähtsuse kaotanud. Kui

külmetavad käesõrmed niisugusest põhjavajunud,

võimetust tulest mõnikord veel lugu peavad, kui sinikas

nina teda veel austab, siis on see ainult vanade

mälestuste pärast.

Hukkaläinud vananaistel on tööd suuremal mõõdul

käepärast. Nad laulavad hommikulaulusid, närivad kirpe

ja ähvardavad lastelapsi ühe ja sama suuga.

*

Mõistatuslik noorukene, kes sügise öödes sündis ja

koidikul üles kasvas, oli kadunud. Rändavate

elanikkude mõtted tahkusid kivideks, mis valu ega

magusat hellust hinges ei sünnitanud. Ei tuntud ergulist

vihalille, ei armastust, ei valu. Ohakad ja surmast haisev

põllurohi kasvas nooremehe jälgedele, sammalde

pisielukad vaevasid kalmukivi tahumata keha.

Ööde sügavustes ei sündinud alatihauduvast udust

mullas enam midagi. Tume inimesepoeg,

kes inglitega varjudes ümber rändas, kes tuhandeid

viirastusi luhtadel välja kutsus, oli hukkunud. Kadunuks

pidasid tundmatut orjade sõpra noored tüdrukud, kui

nad ahju rinnaaugust küpsetatud hapuõunu välja võtsid;

38

hävitatuks arvasid koidupoissi ka ärakõdunud kaelaga

vanakesed hommikuse köhahoo ajal.

Tuul aga imes päeva jooksul porilt pisaraid. Päikese

raugenud kiired käisid üle ilge sopa.

Kuid järgmisel päeval ajas taevas veel suuremaid

sadusid alla.

39

Tume inimeselaps2

Jaan Oks

Sumbunud, rasket hingeauru üleni täis klassituba,

lastesalv. Nagu süütud linnud tuksatavad kahvatanud

näod laiali laotatud närupaberite kohal. Ja kõik kari

nagu ootaks kusagilt suurt ja ahnet põrgutevaimu, kes

ühe sõõmuga selle õhu sisse neelaks, mida on nii vähe,

et üks inimenegi kordamata ei saa tarvitada.

Kui nemad jääksid liikumata, need raskete moludega

lapsed, ei julgeks ega märkaks välja minna — ja

natukene eemal oleks ka hapniku pärast kurtunud

suurem surnukeha.

2

ilm. 1918 Tallinn Siuru Kirjastus, novellikogus „Tume inimeselaps“,

lk 28-42.

40

41

See oleks see nõuandmisemees. Inimene, kes õpetas ja

valetas, raha eest dresseeris. See neitsiliste ajude keetja.

See selgroogude painutaja niiskes palavuses, et need

pöörduksid kõiksugu vigurite kordadel elus.

Kui pääsukesed eemal postitraatidel nagu

väljareisimiseks võõramaa passe ootasid, siis kükitasid

kusagil savi ja telliskivide taga noored inimestepojad

niisama reas ja mustades riietes.

Ühed kõssutasid paigatud kuubedes, teised kulunud

taldadega kingades — ja nälg puhus põskedelt viimse

veretuga koolitamise kehaossa.

Kõik, mis pakuti, oli vähetark, küllalt mõttetu ja

paiguti rumal.

Kusagil oli keegi numbritega mängimise ülesleidnud,

ja seda nüüd korrati ja keksiti lapsikult selle ümber. Ja

isegi seestpoolt inimest tööle panna polnud neil häbi.

See süütu-väsinud hääl, mis veel kaugemale rettu ei

jõudnud roomata tagakiusava ilma elu eest kui kurku,

juba see kaitsetu hingeline püüti tema kodus kinni ja

pandi tööle, pandi laulma.

Pedagoogiline mõõt oli selle külast tulnud tumeda

inimeselapsega paiguti rahul. Mida sisse pressiti, see

immitses ka suu kaudu välja, nii et seda koguni nähti:

see tahvel on igasuguste lolluste kirjutamiseks parajalt

pehme ja parajalt kõva.

Aga see ei olnud mitte ikka nii. Mõnikord pidi

kasvatamisemees nägema, kuidas selle pisikese,

odavatesse riidelappidesse mähitud tombu hingehambad

igasuguste protestide tegemiseks üksteise puurisid.

Need protestihambad sääl takuse särgi taga hirmutasid

42

ja ärritasid seda laste pressimise vedru.

Ja see tüdinud töötaja leidis tõbises õhus igal tunnil

metsikut huvitust: teatud last piinata, otsekui pika külma

oraga torkida. See oli selleks, et teised väriseksid ja

lömitaksid vägeva elukutselise võimu ees, selleks, et

nende püstikargavat kangekaelsust tükkideks raiuda ja

maha matta ristteedele — hirmutuseks kõigile

möödarändavatele.

Vihkamine teeb inimese uuesti nooreks. Sellega

puhutakse elusütesse. Ja kooliõpetaja oli ükskord juba

üks rõske meeleoluga mees.

Kõik kaaslased said aru, et seda kuube vaevati ja

piinati, millesse pisikene, terav-mõtteline ja kardetav-

tume esimese aasta külapoiss oli pugenud.

Kõik kenamate hingedega kaaslased kudusid selle

lapse ümber kaastundmuse- ja kaitsevõrgu, mille

siidiniite nende ühine vastane katki käristas. See

võrguhävitaja tõmbas aga üksikud lõngad nagu

terastraadid peo lihasse.

Pääle näruste laste tuli ka kooli kaitsevaim igapäev

klassi. Ta tuli ainult hommikul, et laste palveid kuulda.

Ja siis tuli ta jälle lõpul, et uhkelt nagu peremees tänu

vastu võtta. Päeval ei teadnud keegi, kus see vaim

ümber hulkus. Ta ilmus ainult siis, kui kõik vägisi vait

pidid olema.

See ei olnud põlluhaldjas, sellest sai endine

43

karjapoiss aru. Põlluhaldjas, kes inglid saadab kadunud

sigu üles otsima, kes ise aga on tore ja tooreski, kui laps

piinava igavuse pärast põlvedel ahastab. See juba nii

nobeda kõnelemisega, nagu palvet loeti, rahul ei oleks.

Aga koolivaim ei võinud ka kõduvaim olla, kes nii

külakarjase kombel hääsüdamlikult rahul olles igal õhtul

pärast supi puremist viisakuseta-puiselt laua juure tuli

toidutänu otsima. Lastele meeldis selle haldja rumal-

talumehelik ülesastumine. Nad tänasid teda

supivedeliku eest ühes leivatükiga, mis kaasa kisti, ja

kartuli eest, mis meeleheitlikult kausi põhjas uppus.

Koolivaim oli nähtavasti laste vastu palju kärsitum,

oli salalik, kiitusearmastaja, suuresti närviline, teisi-

sallimatu ja rängasti isemeelne. Elas vallalises põlves

pool-perekondlist elu, tungis igale poole kui pisielukas,

oli väga äkilise vihaga, tigeda temperamendiga, tasus

metsikult kätte ja pillas jälle heldust üleliia.

Kui poisikesele neid vaimusid sisse villiti ja enne

lõpulikku seedimist ikka uut ja metsik-ogaramat pääle

tuli, siis sai ta hinge sellekohane jaoskond nagu kõht

pärast paastu täis. Ja nüüd hakkasid siiaajani rahulikud

põllu- ja söögilauahaldjas sülitama, ja tõbised rõhetised

tulid alt üles.

Sündis jumalate väljaoksendamine, kus hing nagu

merehaige magusast kiigutusest purju jääb, või palju

toitu tühjale südamele pööritusi teeb ja sisikonna

iiveldama ajab.

Kõige selle järele suri haiglane põlluhaldjas ära, kui

ta enese enne tühjaks oli sülitanud.

Lapse nälginud käsivarred ei suutnud aga metsikus

44

agoonias rabelevat mõtet, kotkapoega, enam kinni

pidada. See lendas vastu värvitud klaasi, mille taga vaim

elas, lõi selle puruks — ja poisid nägid, et jumalakoht

oli tühi.

Ei olnud see poisil esimene kord kotkapoega lahti

lasta: nii mõnigi kord oli see hirmus terava nokaga lind

kasvatusemehe nägu lagastanud. Kuid see oli liig:

jumala näo kallale asuda!

Nüüd lõi inimeste dresseerija kotkapoja lahtilaskjat

ninale, suule ja kõrvadele. Siis visati klopitud nahk

tänavale surema.

*

Õngitseja — see oleks surma sümbol, õngitseja, kes

iga kala jaoks oma sööta ja oma unda tarvitab isesuguste

sisselaskmise ja väljatõmbamise viisidega.

Nüüd oli ta oma õnge poisikese isa poole heitnud.

Nii kaua veab osav õngemees hinge sööda järele,

mõnikord näkkida lastes, kuni tühjakene enam ihusse

teed tagasi ei leia. Siis jääb ihu igavalt-üksi kuhugile

asemele, kus ju nii mitu korda on magatud ja

unenägusid nähtud koolitatud pojast.

Leske veetakse kägiseva vankriga ja surnukeha

kandjad kummardavad põrmukupitsate vahel, tuhnivad

ja laulavad. See hõiskamine ei ulata jumalate juure, sest

see on vaeste inimeste näljane ökitamine nende murest

ja piinadest kulunud suuaukudest. See on vägivaldne

vilistamine, kogemata saadud huilgamised, millega

45

lahkunut mälestatakse.

Oli ahastustki, südame ahastust selle kannatanud ja

nälginud korjuse ümber.

Ainukene, kellele kõik need toimetused ükskõiksed

ja madalad näisid, oli noorem poeg, kes hangunud

liigutustega ainult vaatas ja vaatas. Kui keegi teda

tõukas, siis ronis laps kõrvale ja muudkui vaatas ning

vaatas.

Inimesed on juba üksteisele tundmatud-võõrad nagu

kaasiku kased oma keskel. Kõik unustatakse ära ajas

ning ruumis. Lesk unustab ära ja peigmees unustab ära.

Kuid laps mäletas oma isa.

Küsivate kuristiku-silmadega, närvilise peenpehme

hingega laps. Seesama madalate jalgadega poisi-rõss,

kelle keha kasvamises nagu sihilikult kännides oma ja

võõrast meelitas suurtesse mustamarja silmadesse

vaatama, et siis ehmatada.

Fosfori igavesed tuled põlesid suure, rannakaljuliselt

ettetungiva otsa kolualusel.

Laps pühkis rinda, aga jälle loivis mälestus, loivis

õudselt, alasti, külmade loivadega.

*

Sündis teine ärapõgenemine metsade hõlma, sinna,

kus sood ja mäed kokku saavad. Kadakate ja

ümmarguste kivide juurde, metsa inglite juurde.

Esimene metsaelu oli siis olnud, kui koolmeistri

46

poolt häbistatud ja ära uuristatud lapsenahk alevi taga

võsude all sügise öö ududes ulpis.

Mitu päeva kulus siis energial ära, enne kui ta ärkas.

Võib olla, oleks see paranemine, purustatud hinge

tükkide kokku liitumine veel kaugemale veninud, kui

suur ja selge mõistusega nälg asja ei oleks kiirendanud.

Otse siis tuli ka kusagilt sõnnikusest kodust loll karjane

ja avatles, meelitas, talutas lapse koju, isa surnukeha

juure.

Nüüd aga teine ärapõgenemine, kui unustaja ema ja

vanem vend poisikest pääle matuste nutu vanale paigale

tahtsid viia.

Pühitsetud ahastus kodus hakkas hingedest välja

nõrguma, mälestuse jäljed mustuma. Igapäiselt vannuti

jälle ja käratseti, peksti pisikesi lapsi, neeti vaenlasi,

häbistati vaeseid, kaetseti õnnelikke, põlati tõbiseid,

lömitati rikaste ees ning himustati veel surnuidki

armastusega petta.

Enne hommikut aga kargas poiss soode pääle

mädanevale samblale kännivate kaskede vahele. Nende

taga hädaldas ja oigas riisutud sarapuu mets talve-eelses

öös.

Ta vaatas nüüd läbi võsude ja igamoodi kõverate

sarapuu oksade taevast. Taeva suured haledad silmad ei

himusta ega manitse. Igavalt liiguvad taeva eesriided.

Siis näed, kuidas mõnest kohast paigad lahti harguvad,

siis näed, et ka nemadki alatisest veekandmisest on

tüdinenud. Aga taevas ei halasta, ja minna pole kuhugi.

Kui vangide hoovijalutamine — nii need pilved taevaste

kõverustes.

47

Abitu lehtede mädanemine. Poisike ootab ja tahab nii

kaua uhkelt vaikida, kuni ka tema ükskord nende

surevatega ja surnutega siin tihedas rapikus kopitab ja

lõhnab, et siis luituda halliks, kergeks ja läbipaistvaks

kui kevadine leht. Kena kestakene jääks, mida keegi ei

põlga. Tuuakse tubadesse ilusaks asjaks ja kingitakse

igaveseks talismaniks.

Allpool on juba niisuguseid muretuid-veretuid lehti,

mis lõpmata suudlustest maaga soojad, niisked ja

väsinud on muldade magusate rindade joobnustavast

loomisehimust.

Metsõunad on koduselt lehtedel. Ainult mõni rikutud,

millest uss läbi on roomanud, poeb väiklaselt kollase

lehe varju.

Igatahes ei ole need odavalt rettu jooksnud

õunakesed ega pähklid, mida keegi ei ole himustanud,

seda väärt, et inimeselaps end nende tarvitamiseks peaks

alandama.

Uhked võivad igal pool nälga surra, ja kangelased

pole kunagi midagi söönud.

Need on kollakad orava-nähmitsed, kes iga

pähklikese üle odavalt kummardavad. Need on ka

reostatud-räpased põõsalinnud, kes viisakuseta igaühe

kõrvad täis kraaksuvad ja kes iga langeva tera ja vana

väsinud putuka järele jooksevad.

Midagi on teada: siin odavaid pisikesi rajakesi ligidal

ei ole. Need hapud õunad või see üksik noore

tammenässi tõru on selleks väga igavad, et ahnet

inimest üle soo ja karjamaa siia avatleda teerajakesi

tegema.

48

Või unustatud sarapuupõõsad: neid painutab ainult

väelumi kevadistel suladel kuni närtsinud naadi pääni

alla.

Mõni süütu-hälbiv loomamullikas: ka temagi ei tungi

siia rapikusse, rägastikku, teades, et tal ju pisikesed

sarved on ja lai mitte-kuhugile-mahtuv nina ning vähe

ülemal kaks oksa-arga silma.

Tulgugi siis öösel ilmakurjust kartev hiline sügise siil,

tulgu ka usside lunastaja—mütt, kes vanemate pattude

pärast enam külmanud maasse ei pääse, — oh et ta

ligemal keskpäeval roomaks: siis juba mõtleksime oma

ühistest hädadest, häbistustest, vaevadest.

Sest meie jääme ju mõlemad talveks maa pääle,

võõraste tundmata põõsaste varju.

*

Ülekülaline otsimine. Igast talust peavad inimesed

tulema: seda nõuab asjaolu patt ja pühadus. Ja nad

tahavad teiseks päevaks hulluks nutnud emale

arusaamatut rõõmu teha.

Tundke, mis tähendab sügisepikkune ahastusöö

palakatel vingerdades ja padjapööri kastes ! Valudeni

kuulatamine õuedel, meeletu jooksmine ümberringi ja

rabelevad värisemised ootamise janus!

Aga pääasi: inimestel oli aega. Välised tööd lõpetati

igal pool enne seda huvitav-hirmutavat sündmust.

Kõigil oli igav ja õudne. Ja nüüd korraga: otsimine

metsas. Mõned värisesid nagu ärritatud kirgedes.

49

Nooremad ei pea kindlat korda ega kummarda iga

põõsanuti kohal pisikese külma ja traatkõva surnukeha

leidmiseks. Nooremad kaovad vahel ritta seatud karjast.

Nende rindesi kõrvulised peavad palju nurisema,

patuselt vanduma ja rohkem vaeva nägema, et midagi

vahele ei jääks ja kohusetäitja süda rahul oleks.

Mis noori kõike unustada lubas, see oli alasti-kirglik

sügisemets, meelitavad põõsad ja suured avatlevad

heinaküünid.

*

Poisikene oli teisel päeval kätte saadud — suur

sinine saaparaua ase juusteta otsaesisel. Laps oli

sooäärsesse küüni jooksnud, kui otsijad teiselt poolt

vastu sarapuu rapikut rindesiga tulid ning järge kinni

pidades äraandlikult huilgasid.

Tema nagu teadis ja nägi, et siin juba need

lapsejahilised maad olid sõtkunud, kui säärsaabastega

läbi läksid ja tüdrukud ümber pöörasid, vett katsusid,

siis kohevile seelikut ülepääsemise janus kergitasid.

Ta ju tundis, et siin rohi sõnnikujälgedega oli

reostatud. Puges aga pärast ronimist kõige tühjema kuid

kinnisema seina murde, ja laskis siis jalgadega teed

tehes madalamale, virna vahele.

Nii odavalt juba püütakse! Paljaste kätega tahetakse

peosse võtta, kuna isegi seda sülgavat oravat

metsarähnikus sõrmede närimise pärast kardetakse.

Ühtki tapariista ei ole. Ka mitte püssi loksi, millega

50

nüüd juba iga ogarapoolne metsamees oskab ümberkäia.

Parem siis juba videvikkudes veidi kummargile ronida

ja ahne metsavaht raiskaks ehk mõne haavli — ja ei

teaks tema, kui põrgulik-tore on kirgede murdumise

pöörus möllata ja viselda ! Siis see vana tapja kohkuks

valgeks, kollaseks ja halliks, jookseks õhtu varjude all

eemale, eemale — ning ei tuleks enam jahile.

Vana laisk mõisa põlluadra tagumine härg, sulane,

tahab aga juba puhata. Et mitte teiste inimeste ees

piinelda, häbeneda, siis ta veab end aegamööda

varjupoolseni küüniotsani, et unistele heintele rinnuli

lasta, kuna kaks suurt odavat saabast kusagil murde

varjudes ümberaelevad. Seda see inimene ju oskab.

Tema siis selle mustava-tõmmu muhu looja oligi, ja

ainukene otsijate hulgas, kelle saabastest juba lapski

oskas lugu pidada.

Ema aga jäi lolliks. Siin ei ole midagi iseäralikku.

See on vana seadus. Isegi põllukivid teavad seda.

Meie aga ütleme: ema lahti rappunud ajud läksid

veel pöörasemalt segamini. Ja rahvas laulis: see on

suguvõsa vimm.

Kuidas vana emast inimest vankril peeti, kuidas tema

lahtised juuksed hobuse sõidul Põrklesid … sääl,

vennad, ei ole midagi iseäralikku. Rahustuge, rahustuge,

kõik on loomulik: see, et ta, oskamatult seotud, lahti

pääses, kui niinepaelad hargusid, nii hästi kui ka see, et

51

ta koledalt, metsikult röökis, kui pooleldi ellu jäetud

elajas …

Ta suu oli verine ja vaevavaht haudus ta suunurka,

mis nii last janunevalt igavesti tüdimata ootas ja

ootas … Teda veeti aga — veeti, viidi ja sõideti —

sõideti …

*

Kaks aruta inimest korraga — see on tülikas ja väga

kulukas. On lihtsalt paha esimese ja viimse tee aegadel.

Padatumedune inetu muhk kadus lapse kämaras-

energiliselt otsalt aegamööda ära. Kolletas nagu

sügisene leht, rohetas kui suvine tiigivesi — ja siis pidid

inimesed tunnistama, et iga jälg sellest imelik-

huvitavast, aga ka raskest päevast oli kadunud.

Kui poisi koiku väikese aknaga kambri veeti, kus

enne keegi magamise elamisi polnud teinud, siis tegi see

lapsele odavat nalja. Kui aga uks väljaspoolt igal õhtul

haaki pandi, siis ärritas see haagi langemise kolksatis

poisi mõnikord tumevihaseks, nii et mõned

kevadpoolsed õhtud isegi koduseid inetuid-madalaid

uksevahelisi võitlusi tõid.

Neid raskeid hoiatusi ja seda igal pool järelkäimist,

seda ei suutnud see inimesepoeg kannatada.

Ja see oli vastik ning rumal: kõik tõendasid temale

järele. On raske inimene olla, kes eluaeg nagu teisi

õpetab. Ja siis igatseksid, et kõik sulle vastu hakkaksid,

su mõtteid pisikesteks, ussisteks peaksid; ja siis on janu

52

midagi hiiglalolli, midagi hiiglatarka, midagi meeletut

ette võtta, midagi leida, mis sulle vastu haugub, vastu

võitleb, midagi mis vihastab ja väsitab.

On midagi õudset, rumalat: energiline, ilus, hää ja

aus olla.

*

Õhkamised ja ahastused on ka kõige peenemas ja

läikivamas kevade pühapäeva õhus, ainult inimene ei

jaksa sellest aru saada. Siin on meil millegi kaetuga

tegemist, millegagi, mis kiiskab, laulab ja naerab, aga

kõhus kõlisevat nälga, rindade taga häbistusi varjab.

Roni kevadesse ja vaata, kuidas ta neid päikese

naeratusi, seda värvide suminat, meeliärritavaid

mõnususi ainult oma pisikese sünnitamise himu pärast

teeb. Või usud, narrikene, et kevadel kerge on närviliselt

väriseda, alasti ilu su ees hoida, väsimuseni laulda ja

tüdimuseni õitseda. Ta peab. Ja see on kõik.

Ja niisugusel päeval jooksis tema, jooksis. See oli

nagu lahti pääsenud lendava lendamine — kui ta üle

soomätaste otse läks. See oli barrikaadineitsi eksinud

tormamine, mis ikka tumedama poole tõmbab.

Poisikene tegi seda kõige lihtsamalt ja otsetulisemalt.

Vaja ainult see elupump ära väsitada, mida võõramas ja

õudsemas paigas, seda parem. Metsikust liikumise

tungist piinatud, langes laps juba esimesel päeval mitu

korda maha. Maha jäänud energia jõudis jälle järele,

ronis poisikesse, kiskus kõvera keha mullapinnalt üles ja

53

sõitis pööraselt, seda tompu raputades, tõugates,

kulutades.

Kui see tume Midagi jälle kord lapse püsti kiskus,

siis oli öö ja ümberringi kõige võõram-huvitavam.

Külmuhke saladus ärritas ja meelitas jälle liikumise

meeletust. Siin oli nii kangekaelselt vaba: haagi

langemist polnud kuulda.

Aga see närune sääl sisikonnas, suus ja liigetes —

tema juba olgu rahustamata, kuni kõik pidud peetud,

kuni ööde huvituste uhketes mölludes kõik, mis tuksatab,

ökitab ja laulab, hulluks on läinud ja ära sulanud.

Ta ei otsinud midagi, ja kevadel polegi midagi leida,

mis väiklast söömist meele tuletaks. See on saladuslik

värisemine võõrastes paikades, see on unenäoline

sügelemine, nagu pinnakeste torkiv puutumine. Ei ole

midagi. Kõik läheb mööda. Kõik tundmatud pigistused

kehas, hõõgumine kurgus, rahutus igas soones. Vered on

ärritatud, käratsevad ja pigistavad vastastikku. Lihased

läksid omis asjus vähe kisklema, segavad teisi, lepivad

aga siis jälle ühte.

Pole midagi iseäralikku. Ainult hää, et niisugune

võõras-võõras ase ja nii paksud, pikad kadakad

rammusal savimullal. Keegi ei tule sind kõige ilusamate

unenägude juures eksitama, ja häbelikud inglid loobivad

taevast lillesid, lillesid … Jumalad isegi vaatavad

eemale tõugatud vaheriiete varjult, naeratavad, teevad

märkusi ning ootavad.

Midagi ei ole mõnusamat kui niisuguseid magusaid

tuksatusi üle elada, niisugustele jõurikastele ringutustele

andumise all soojeneda. Ja kõik võtavad sind

õnnistusega, ülistusega vastu, kummardavad, suudlevad,

54

ujutavad kallistustega ja uputavad magusustega.

Ainukene hää — ära uppuda …

*

Sääl on lahjade hobuste karjamaa, kus savisel alusel

lihavad kadakad kasvavad. Nende tume, meelitav

oksadealune, nende mustav-ihaline kangekaelne kogu

on nii pööraselt-energiline, nii et nagu lõvi

tõmbesilmade ringis aeled, kui niisuguste täismahlaste

kadakate ääres mõtled ja unistad. Ja siis imestad ja

õhetad: kuidas ta ometi siin nii kasvada mõtles!

Need on võõrad karjamaad, võõrad kadakad ja

tammed. Ümmargusi, nagu vähe tiineid mäekoljusid on

siin. Need kergitavad oma kukaldel raskeid, rammusaid

tüvesid, ja igal õhtul ning hommikul haudub mäekõhtu

sinihall kevadine väeudu. Siin kaugetel mägedel

poegivad öösiti kõrged emased hobused raskelt ja

avalikult-varjamata, nagu korterita tööliste naised. Siin

sulab ka õrn, tundeline lumi kevadel kõige varem, kuna

energilised isased ussid siin väga varakult tumedaid

hommiku kirgesid kummardavad.

Siia oli hiljuti keegi võõras ja siiski omane tulnud.

See oli nagu krooniks sellele tumedale, arusaamatule

elule selles kadakavaigust lõhnavas templis, kus kõik

üht jumalat paluvad, sosistavad, ahmitsevad, neelavad ja

himustavad. Temale tasandati ruumi; oli ju ka tema üks

niisugustest. Ja niisuguseid peab kartma ja austama.

Ta on pisikene, uhke ja vihane. Põlgamishimuline.

55

Ta on ka heroilisest nälgimisest väsinud.

*

Kusagil laia pae murrus on kedagi-midagi.

Nähtavasti on siia keegi kunagi vihma eest varjule

pugenud. Aga ju kolmel päeval pole enam sadanud.

Nägu on nii väga vesipae karva. Ainult paas on

märksa kuivem, kuna ju tema alati märga lima naha

kordade sees haudub.

Kõik on hanguv-tõsine ja kirgede-uhke. See kollaka

leega igavene paas ja see, keda ta kaitseb. Kaitseb, et

kord tõmmule päikesele näidata, kuidas pisikesed

valged ka ilma pesemata puhtalt oskavad pleekida.

Natukehaaval ja tasakesi.

Nägemata ja tähele panemata tulevad vilud, pehmed

ronijad. Üks kõige puhtam, valgem ja energilisem neist

jääb korraga mõtlema, kuulatab, tumedalt kaugusse

vahtides, ja näeb, nagu viidaks eemal soode ääres lapse

hinge ingliviisidega …

56

Valminud Siim Sutropi ja Taimo Peelo toetusel.