Ello Kirss-Säärits 90-aastaneoli naiste kirjutamine allutatud oma aja naisesuse-ideoloogiale, kehtiva-tele soolistele, seisuslikele jm diskursustele? Kas kirjutamise esmane. 221

218www.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagused

Ello Kirss-Säärits 90-aastane

13. oktoobril 2004 sai 90-aastasekskirjandusteadlane Ello Säärits. Rah-valuulehuvilistele ja folkloristideleon ta tuntud oma neiupõlvenime ElloKirss all. Suurepärane koguja, OskarLooritsa õpilane jäädvustas unikaal-set ainest peamiselt Setumaalt, kusta kasvas üles eesti asundustalus.See asjaolu andis talle eeliseid niimujalt tulnud kui kohalike pärimu-sekogujate ees, ärgas filoloogiline ta-ju suunas märkama esituse ja keeleerijooni, legende ja muudki, mis veelpäriselt folkloristika kanoonikasse eikuulunud.

Käesolevas Mäetaguste numbrisavaldatud katkend on kirjutatud 14aastat tagasi, detsembris 1990 ja

pärineb käsikirjast pealkirjaga “Eesti asundustalud Petserimaal”, kuhuon koondatud isa Karl Kirsi päevik aastaist 1907–1943 ja Johanna Jaa-gomäe, Ello Sääritsa, Linda Helmi, Lilli Nõmme ning Liidia Kirsi mäles-tused kodutalust, vanemaist ja eluolust. Lootes, et kogu kirjatööd ja ElloKirss-Sääritsa kogutud rahvaluulet on peagi võimalik täielikult trükisõ-nast lugeda, soovib Mäetaguste toimetus siinkohal auväärsele juubilarilesüdamest õnne.

Süvaoru lähematest naabritest jaümbruskonnast

Ello Kirss-Säärits

Süvaorule1 kõige lähemaks, kõige pikema põllupiiriga naabriks oli Tedres-saare talu. Meie kutsusime seda peremehe Udras-Jaani järgi Utra taluks.Kahe talu piiril Utra poole peal kasvas keset põldu kõrge ja jäme kask,Utra kõiv, mis paistis loodekaarest otse Süvaoru elutoa aknasse. PiirimeesJaan Udras oli Tedressaarele tulnud Läti piiri lähedalt nn Paganamaalt.Ta olnud silmapaistmishimuline, oma peremeheseisusega uhkustaja javiinalembeline mees. Vahel olevat ta pikutanud põllul suure kase all,

http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr27/uudis.pdf

219 Mäetagused 27Mäetagused 27Mäetagused 27Mäetagused 27Mäetagused 27

viinapudel kõrval, kui sulased kündsid. Tal oli naine Mai, keda ta kõvastikamandas. Karistuseks sõnakuulmatuse eest olevat ta pannud Maie lina-harja piide peale istuma.

Temast kui vembumehest kõneles isa kord niisuguse loo. Ta ütles, etkui me asusime mammaga Süvaorgu elama ja mamma oli veel noor naguniiduhein, siis Utra Jaan pani oma kahele tööhobusele nimeks Karla jaTooni,2 nii et nende nimede hõikumine kostnud piirimehe põllult Süvaoruõue ära. Utra Jaani kõige suuremast vägitükist kuulsin ma aga alles1938. aastal, kui ma Võrumaal rahvaluule pärimuste kogumisel sattusinsinna kanti, kust Jaan Udras pärit oli. Hiljem selgus, et see lugu oli laialttuntud ka minu koduümbruses.

Oma suurustamishimus otsustanud Udras kord külastada Pankjavitsamõisniku Peterhofi prouat. Kuidagi oli ta sellest prouale ette teatanud jalootnud vastuvõttu. Aga proua oli asjast härrale kõnelnud ja härra olilasknud öösel vahid välja panna. Udras oli kinni võetud ja kettidega läbipekstud. Sellest ajast olnud ta põdur. Utra Jaanil oli kaks tütart Emmaja Minna ning poeg Ruudi, kellel oli varakult küljes viinaviga ja kes surinoorelt tiisikusse. Kuskile viiendast eluaastast on mulle meelde jäänudUtra Maie matused, kuhu vanemad ka mind kaasa võtsid. Utra Jaan olisiis juba ammu surnud.

Utra piiri vastas Süvaoru lõunaküljel oli väike vabadikumaja, midakutsuti Taadsi-tareks. Kui Karl Kirss Süvaorgu asus, elas selles oma peregaRõnga Kusti. Tema kohta kõneldakse, ta olnud suur laatadel seikleja,tegelenud äritsemise ja petmistega. Ise olevat ta ütelnud, et egas temasaa oma äri niisama lihtsalt ajada, vaid laadal pidavat tal sabakuubseljas ja kõvakübar peas olema.

Petmiste ja varguste pärast tulnud Kustal sageli vangis istuda. Kordootamatult vangist koju tulles leidnud ta Utra Jaani oma tarest ahjupealt. Kusta olevat kutsumata külalist pussiga kostitanud, nii et UtraJaanil oli koju jõudes säärik verd täis olnud. Rõnga Kusta rohked kohtu-asjad olevat Kiirova mõisaomaniku nii ära tüüdanud, et see olevat temastlahtisaamiseks lasknud tema majakese maha lõhkuda. Minu mälestusesoli Taadsi-tare kohal ainult väike ahervare, mille peal lokkas puhmaspälümeid ehk koirohtu. Seda hinnatud kõhurohtu ei kasvanud Süvaorumaadel kuskil mujal. [---]

Kommentaarid

1 Süvaoru on Kirsside asundustalu nimi.2 Karl ja Tooni (Antonina) Kirss olid naabriperemehe-perenaise nimed.

Ello Kirss-Säärits UUDISED


Kirjutavad naised Baltimaadel19. sajandil

Seminar 4. juunil Tartu Kirjanduse Majas

Veel 19. sajandi keskpaiku oli kirjutav naine Euroopas pigem erandlikkui tavapärane1 nähtus, kellele vaadati kui õigelt teelt (“Kinder-Kirche-Küche”) kõrvale kaldunud anomaaliale. Sellele vaatamata haaras üharohkem naisi sule ning sajandi lõpuks oli naine kirjanikuna enesele teerajanud nii perekonnalehtede joonealustesse kui mainekatesse kirjas-tustesse, lugeja südamest rääkimata. Vapraid “kirjaneitseid” on olnudka Baltimaadel.

Baltisaksa kirjanduslugu alustab Elisa von der Recke (1754–1833),Kuramaa viimase hertsoginna Dorothea poolõde, kahtlemata harituimdaam tolleaegsel Baltimaal. Õpetatud ja intelligentsena kuulus ta 18.sajandi lõpu “õpetlasvabariiki”, lävides Goethe, Klopstocki, Kanti jt ajastusuurustega, reisides koos seltsidaami, samuti kirjutava Sophie SchwarzigaEuroopas ringi ja kirjutades – kirju, päevaraamatuid, reisikirju, luuletusi.Sellist kirjanikuelu sai 18. sajandil endale lubada vaid aadlidaam, kel olipiisavalt iseseisvust, et teadlikult ignoreerida seisuslikke ja soolisi kon-ventsioone, mis piirasid naise tegutsemisraadiuse privaatse sfääriga.

Ka eesti kirjanduse teadvustatud alguses seisab üks naine – LydiaKoidula (1843–1886). Nagu baltisaksa kirjanduses, on ka eesti kirjandu-ses mänginud naised tähelepanuväärset rolli. Lydia Koidula, Anna Haava,Marie Under ja Betti Alver on eesti luule alustalad, keda ka enamikuskirjanduslugudes olulisena esile on tõstetud. Kuigi vähema tähelepanuosaliseks saanud, võib ka Lilli Suburgit, Hella Wuolijoed, Aino Kallast,Marie Heibergi eesti kirjanduskaanonisse kuuluvaks pidada. Pühendadesnaiskirjanike rollile eesti kirjandusloos omaette käsitluse, on Ants Oraskoguni arvanud: “Rohkem kui mujal on meie naistel sisemisi eeldusi va-baks, omapäraseks luuleloominguks.” Oras pidas silmas kirjanduslikutraditsiooni kohustava koorma puudumist, mis võimaldas eesti naiselteostada end kirjanikuna vabamalt kui tema sookaaslastel Läänes.

Harvem on küsitud selle järele, milliste raskuste ees seisid naisedkirjanikena omas ajas, milliseid seltskondlikke norme tuli neil trotsida,kuivõrd leidsid nad toetust, kuivõrd taunimist, kui konarlik oli nende teeeesti kirjandusse ja kirjanduslukku. Millistes sotsiaal-kultuurilistes tingi-mustes asus kirjutama eesti naine ja kuivõrd erinesid need tingimusedtema saksa soost kaas(maa)lanna omadest? Millised kultuurilised normidsoodustasid või takistasid eesti ja baltisaksa naise kirjutamist? Kuivõrdoli naiste kirjutamine allutatud oma aja naisesuse-ideoloogiale, kehtiva-tele soolistele, seisuslikele jm diskursustele? Kas kirjutamise esmane


roll oli naise jaoks eneseteostus, pihtimus, kompensatsioon, kehtiva ühis-konnakorralduse moraalsete põhimõtete põlistamine või hoopis mäss, pro-test, kriitika?

Neile ning mitmetele teistelegi küsimustele otsiti vastust Tartus 4. juu-nil Kirjanduse Majas toimunud seminaril. Esmakordselt vaadeldi võrd-levalt Baltimaadel üheaegselt kirjutanud eesti ja saksa naist. On olulinemeeles pidada, et eesti naine hakkas kirjutama just saksa keeles ja temasaksa soost kaasmaalanna polnud talle mingi tundmatu suurus. Ta olitema koolikaaslane ja kaaslinlane, kes vahest lausa kõrvaltänavaski elas.Ta oli paljuski eeskujuks, kindlasti rohkem eeskujuks kui saksa keeltkõnelev mees eesti keelt kõneleva mehe jaoks.

Eesti haritud naine 19. sajandil oli koolitatud saksa keeles ja meeles.See tütarlastekoolis või kõrgemas tütarlastekoolis saadav saksakeelneharidus oli olulisel määral erinev poistele antavast. Naise haridus olisuunatud ema, abikaasa, koduperenaise rolli täitmisele ega vastanudmoderniseeruva ühiskonna nõudmistele, mis heitis naise tööturule. Nais-küsimus nii saksa kui eesti naise jaoks kerkib üles eeskätt haridusküsi-musena, mis on mõlemal puhul koheselt ka rahvusliku hariduse küsimus.Kui sakslastel on ta seotud saksa keele ja vaimu hoidmisega Baltimail javenestussurve tõrjumisega, siis eesti elus on eesti rahvusliku meelsusehoidmine tegelikult usu küsimus rahvusliku hariduse loomise võimalik-kusse, mida kahandab tugevasti tendents sulanduda saksakeelsesse ja-meelsesse haridusse. Nii nimetab Natalie Jakobson, C. R. Jakobsoniõde, aastal 1882 Eesti Kirjameeste Seltsi ees kõneldes tütarlaste senistkoolitust valehariduseks, sest olemasolevates koolides “õpetatakse meietütreid oma rahvast ja oma vanemaid ära salgama, eesti kultuuri, eestimeelt ja meie vanematest pärit ausaid ja ilusaid eluviise põlgama”.2

On veel kolmaski, kellega eesti naine 19. sajandil dialoogi pidas jakellest ta ehk teadlikumaltki eeskuju võttis – soome naine. Seetõttu kiigatiseminariettekandeis ka üle mere, selgitamaks, kuidas olid lood Skandi-naavias, kus naiste emantsipatsioon oli mitme sammu võrra edenenumkui feodaalpatriarhaalseis läänemereprovintsides. Esimeses ettekandeskäsitleski Sirje Olesk kirjutava naise võimalusi 19. sajandil Soome näitel,küsides, miks Minna Canth, kelle eluaegne kuulsus on võrreldav Koidulakuulsusega, jäi hilisemas kaanonis pelgalt üheks realismi algatajaks soo-me kirjanduses ega muutunud rahvusliku legendi koostisosaks nagu Koi-dula Eestis.

Järgnevad ettekanded viisid 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguseBaltimaadele ja käsitlesid sellest ajast pärit legendaarseid aadlipäritoludaame, kes muu hulgas tegid endale nime ka kirjanikena. Vahur Aabramskäsitles Elisa von der Recket tema päevikute põhjal kui “esimest omaelu-looga baltlannat”. Ave Tarrend (““Tantsiva pühaku” väikene kirjanduslikšedööver – Barbara Juliane von Krüdeneri kiriromaan “Valerie””) vaatleseesti folklooris hästituntud müstiku, “tantsiva pühaku” Barbara Juliane

Liina Lukas, Leena Kurvet-Käosaar UUDISED


von Krüdeneri kirjanduslikku šedöövrit “Valerie”, mille eestikeelne tõlgenägi trükivalgust sel kevadel. 18. sajandi lõpu aadlidaamide kirjanduslikpraktika erineb oluliselt 19. sajandi kodanlasest kirjaneitsi omast. Kuiesimestele oli omane vaimne suveräänsus ning julgus trotsida oma ajas-tu seltskondlikke konventsioone, siis teisi kammitses patriarhaalne mää-ratlus ning sõltuvus kindlaksmääratud soorollidest, millest vaid vähestelõnnestus end vabaks elada ja kirjutada – seda tihtipeale isikliku õnnehinnaga. “Kui oleksin noorena abiellunud, poleks ma loonud ühtegi lauluega andnud ainustki kontserti. Koidula abiellus ja vaikis,” on tunnis-tanud Miina Härma looja naise loomingut kui valusat loobumist.

Koidula, kelle kirjutamist ja ühiskondlikku aktiivsust nägid tema niieesti kui saksa soost kaasmaalannad “pöörasusena”, kinnistas hilisemkaanon tolle aja ainsa luuleprintsessina kirjanduslukku, ehkki tema kõr-val oli kirjutajaid teisigi – Natalie Jakobson, Lilli Suburg, Els Raudsepp,kelle looming ei pruukinud jääda kunstilises mõttes Koidula omast kaugelemaha. Ju puudus viimastel lisaks Lydia “pöörasusele” ja silmatorkavaleisiksusele ka isast ja tema mõttekaaslastest toetajaskond, kes kirjaneit-sile loominguliseks tegevuseks turvalise konteksti moodustasid. Oma ette-kandes “Kunstiloome ja naiseks olemise küsitav dihhotoomia Koidulakirjavahetuses” avas Elo Lindsalu Lydia Koidula kirju lehitsedes ehkvähem tähelepanu pälvinud aspekti Koidula-käsitlustes: ettekande ees-märk oli selgitada Koidula vaateid naisemantsipatsioonile, naiseks jaemaks olemise ning kunstiloome ühendamise raskustele.

Lilli Suburgit proovis Koidula varjust välja aidata Eve Annuk (“LilliSuburg kirjanduslugudes ning Aino Undla-Põldmäe käsitluses”), rekonst-rueerides stereotüüpse käsitluse – Suburg kui Koidulast vähem andekasrivaal – päritolu ja kaanonisse kinnitumist. Koidula ja Lilli Suburgi põhi-mõtteliselt erinevatele kirjutuspraktikatele juhtis tähelepanu Epp Annus:Koidula jaoks oli kirjutamine eeskätt rahvuslik projekt. Vastavalt selleletaandus tema narratiivsetes teostes subjektiivsus rahvuslike ülesanneteees. Koidula motoks oli: rahvuslikke ideaale järgides saavutame edu kaisiklikus elus. Lilli Suburg kirjutas iseendast, tema jutustustes on esikohalsubjektiivsus, autobiograafilisus, mis on alles seejärel seotud rahvuslikupaatosega. Lilli Suburgit käsitles ka seminari kontseptsiooni üheselt jär-giv ettekanne saksa filoloogia tudengilt Aija Sakovalt, kes kõrvutas kahe,eesti ja baltisaksa naiskirjaniku – Lilli Suburgi ja Johanna Conradi –tekstide paralleelselt kulgevaid narratiivseid struktuure ja sarnaseid nai-sesuse-kontseptsioone.

Sigrid Int ja Liina Lukas esitlesid üht baltisaksa 19. sajandi lõpuambitsioonikamat ja omal ajal kahtlemata kuulsaimat, tänaseks unune-nud kirjanikku, Riiast pärit Laura Marholmi, kelle teosed (“Das Buch derFrauen”, “Zur Psychologie der Frau” jt) ärritasid omal ajal nii feministekui antifeministe. Järgides Laura Marholmi peent arutlusniiti, tuleb tedapidada pigem feministiks par excellence, kirjutavate naiste tundlikuks

UUDISED Liina Lukas, Leena Kurvet-Käosaar


psühholoogiks, kelle isiklike kogemuste najal tekkinud ja neis karastunudpsühholoogiline teravpilk nägi kaugemale kui sajandivahetuse vasakpoolsefeminismi majanduslik-juriidiline diskursus. Marholm lähtus nn loomu-likest sooidentiteetidest, meheliku ja naiseliku fataalsest dualismist,kuid väitis, et bioloogilisest soost on kulturatsiooniprotsessi käigus eemal-dutud ning ajalooliselt ja kultuuriliselt kujunenud sooroll on üles ehitatudnii, et see ignoreerib bioloogilist sugu, seda eriti naise puhul. Seega, kuiparafraseerida Simone de Beauvoiri,3 sünnitakse küll naiseks, kuid eisaada selleks, oleks Laura Marholmi tees. Kultuurilist sugu toodab eeskättkasvatussüsteem, tütarlastele ja poistele ette nähtud erinev sotsialiseeru-misprotsess, mis mõjub pärssivalt naise loomusele. “Kogu naise kasvatuson suunatud sellele, et temast saaks sootu olevus... Kogu tema soolinekasvatus pole muud kui naise salastamine tema enda eest.” “Nüüd onaeg, kus me nõuame tagasi kogu oma naiseksolemise... ”– see on LauraMarholmi feministlik võitlus. Baltimaade konservatiivses kliimas mõjusLaura Marholm võõrastavana. Kodumaa, mis oli imetlenud tema Baltiajaloo ainelisi konventsionaalseid draamasid, mõistis hukka oma tütrekultuurikriitilised vaated abielule ja naise eneseteostusvõimalustele.Laura Marholmi vaadetest tõmbas paralleeli Marta Sillaotsa omadeniSigrid Int.

Järgmised ettekanded tõid sajandilõpu baltisaksa naisküsimuse juu-rest eesti järelärkamisaegsesse luulesse, mille loojaid oli palju, kuid origi-naalsust vähem. Nagu selgus Ele Süvalepa ettekandest, on sellegi ajastuuurimine jäänud kinni kunagistesse klišeedesse ning vajaks uut pilku,avastamaks näiteks varju jäänud naiskirjanikke, kelle kirjanduskaanonliiga kergelt endast on tõuganud. Üheks niisuguseks erandliku saatusegaluuletajaks oli Elise Aun alias Eesti neiu Setumaalt alias Roosi, kedakriitika kõrvutas Anna Haavaga ja kellest loodeti isegi “Koidula kandleülevõtjat”. Miks ta seda kannelt siiski ei pärinud? Auna luules selgestitajutaval igatsusel kättesaamatuks jäänud vaimse maailma ja saavuta-mata ehtsa “mina” järele on oma sotsiaal-kultuurilised põhjused. Luuleta-jahing temas pürgis iseseisvusele, kuid oma aja naise ja inimesena eijaksanud ta välja murda konventsioonide nõiaringist, nii nagu seda suutisKoidula.

Erinevalt Elise Aunast, kelle haridus oli lünklik, nagu enamikul eestisoost tütarlastel tol ajal, sai Anna Haava tolle aja naise kohta maksi-maalse hariduse. Ometi ei kindlustanud see haridus talle ei materiaalsetheaolu ega õnnelikku elusaatust. Anneli Mihkelev (“Siiski ma naeran juma-list naeru! Anna Haava, tema aeg ja luule”) juhtis tähelepanu Anna Haavatugevasti isikliku saatusega loomingu paradoksaalsusele, isamaa- jaajaluule maskuliinsuse ning naiseliku individuaalse kogemuse ja isiklikuläbitunnetatuse keerulisele ja vastuolulisele kombinatsioonile.

Seminari viimased ettekanded ületasid sajandipiiri ja kompasid taaseesti kirjanduse identiteedipiire. Samas lahkasid need naise kirjutuse

Liina Lukas, Leena Kurvet-Käosaar UUDISED


intiimseimat žanri – autobiograafiat. Aino Kallase kirjanikuks kasvami-sest kõneles nii Aino Kallase päevikute, kirjade ja autobiograafiliseromaani “Katinka Rabe” kui ka teda puudutavate kriitiliste käsitlustepõhjal Leena Kurvet-Käosaar. Olulise aspektina tõstatus küsimus isiklikeeelduste ning loometahte ja ümbritseva kultuurikeskkonna vahekorrastkirjanikukutse järgimisel. Kuigi juba Aino Kallase sajandivahetuselkirjutatud noorpõlvepäevikuis on tajutav tugev tahe kirjanikuks saada,on Kallase kirjanikutee kujunemisel ülimalt oluline roll niimajanduslikult kui kultuuriliselt rikkalikul tüdruku loomepüüdlusitoetaval kasvukeskkonnal kui ka hilisemal kultuuride vahel paiknemisesttingitud mõningasel kultuurilisel ambivalentsil, mis kirjandusloomekskohati ehk vabamadki käed jättis kui kindel kuuluvus ühte kultuuri sedavõimaldanuks. Aino Kallase kirjanikuks kujunemise teekonnas tõusebsoo küsimus esile nii päevikutekstides, mis sageli käsitlevad probleeme,mille ees naine loojana seisab, kui ka näiteks Krohnide ja Kallaste erine-vates suhtumistes kirjutava naise küsimusse ja (soome) ühiskonna sooli-selt markeeritud hoiakusse. Maris Saagpakk (“Naise elu baltisaksa auto-biograafiates”) käsitles pärast 1939. aastat baltisaksa naiste kirjutatudavaldamata autobiograafilisi tekste, milles leidis traditsioonilise balti-saksa ajaloonägemuse edasikirjutamist, “vana hea aja” idealiseerivattaaselustamist. Neis tekstides jutustatakse ikka seda “meie baltisaksalugu”, mille ees taandub intiimne naiseks-olemise problemaatika, naguvõiks oodata autobiograafilistest ülestähendustest. Naise ja mehe kirju-tuslaad erinevad baltisaksa autobiograafiates vaid vähesel määral.

Seminar lõppes ümarlauaga, mida juhatama oli kutsutud MargitSutrop ja selles osalema Madli Puhvel, Sirje Kivimäe, Sirje Olesk, LeenaKurvet-Käosaar ja Liina Lukas. Ümarlaua üheks keskseks küsimusekskujunes seminari lähenemisnurga perspektiivikus edaspidistes uurimus-tes. Olulise küsimusena tõstatus ühe kultuuriruumi, mida tinglikult võiksnimetada läänemereruumiks, eri kultuuride võrdleva käsitluse võimalik-kus ja teaduslik produktiivsus. Kas teatud kultuuriruumi eri seisuslike,rahvuslike, kultuuriliste praktikate koosvaatlusest võiks sündida repre-sentatiivne tervikpilt, mida võiks omakorda asetada kõrvuti teiste kultuu-riruumidega, selgitamaks välja antud ruumi eripära ja ainulaadsust võisiis ka sotsiaal-kultuurilisi konstante? Üldiselt oldi ühel meelel selles, etkuigi selline võrdlev projekt oleks kindlasti käivitamist väärt, tulekssilmas pidada ka sellest tulenevaid ohte varasele eesti kirjanduselemattuda muukeelse ja -meelse alla kui selle õbluke jäljendus, mugandusja/või plagiaat.

Loeme seminari kordaläinuks juba ainuüksi seetõttu, et interdistsip-linaarses kontekstis astusid dialoogi saksa ja eesti kirjandusuurijad,tallinlased ja tartlased, tudengid ja tunnustatud uurijad ning õppejõud.Seminar suutis küllalt suure põhjalikkusega kaardistada võimalikud ühi-sed teemad, lähenemisnurgad ja huvikeskmed. Järgmise sammu vajalik-

UUDISED Liina Lukas, Leena Kurvet-Käosaar


kuses – veel ühe seminari ja kogumiku osas – olid kokkutulnud ühel meelel.Oleme liialt harjunud sellega, et meil on üks ja ainuke eesti kirjanduslugu.Kaasaegne lähenemine pooldab erinevaid kirjanduslugusid ning üks neistvõiks olla just niisugune, mis tooks nähtavale naise tegutsemise kirja-nikuna, koondades ühtede kaante vahele Baltimaade kirjutavad naisedoma kultuuriruumilise kuuluvuse kogu keerukuses, problemaatilisusesning vastuolulisuses.

Liina LukasLeena Kurvet-Käosaar

Kommentaarid

1 Väärib äramärkimist, et üldiselt konservatiivses inglise 19. sajandiühiskonnas tõusis kirjanduses esile mitmeid väljapaistvaid ning siianikaanonis püsinud naiskirjanikke: Jane Austen, õed Brontëd, George Eliot,luuletajatest Elisabeth Browning ja Christina Rossetti.2 Helmi Mäelo, Eesti naine läbi aegade, Tallinn 1999, lk 35.3 Oma kuulsa lause “Naiseks ei sünnita, naiseks saadakse” kaudu keeldubSimone de Beauvoir tunnistamast ükskõik millist naiselikku või naiseleomast põhiloomust või tuumolemust.

Herderi-konverents Riias

19.–24. juulil 2004 peeti Riias rahvalaulu-uurijate 34.rahvusvaheline konverents

Kui soome vana laul on lähedane eesti laulule ja selle mõistmine ningühisosa laieneb ka uurijate tööle (meetodid, sõnavara, otsingud ja leiud),siis läänemeresoome lauluregioonist väljudes – rahvusvahelises teadus-ruumis on küllalt keeruline selgitada, milline see laul, mida me uurime,ikkagi on. Nii kujutavad rahvusvahelised rahvalaulu-uurijate konverentsidendast tõsist väljakutset: kuidas tutvustada oma tööd mõistetaval viisil,kuidas kõnelda regilaulust võõras keeles ja mõtteruumis. Riias toimunud34. rahvusvahelisel laulu-uurijate konverentsil oli üle seitsmekümne kuu-laja, üle viiekümne ettekande (neist viis Tartu regilaulu-uurijatelt). Kahe-

Tiiu Jaago UUDISED


kümne riigi esindajad pärinesid Euroopast, Põhja-Ameerikast, Aafrikastja Austraaliast. Ettekanded jaotusid temaatilistesse rühmadesse: rahva-luule, rahvuslikkus ja laulu-uurimine; ajalugu. kogujad ja laulikud; muu-sika; poeetika ja tähendused; suuline traditsioon ja kirjalik tekst; pere jasugupool; laul ja teised žanrid; intertekstuaalsus. Ettekandeid oli niiajaloolisema kui ka filoloogilisema kallakuga, nii kogumis- ja arhiividekontekstist kõnelevaid kui ka sõnatasandi-uurimusi. Alljärgnevalt mul-jeid ettekannetest, mis olid seotud rahvalaulu ajaloolise ja kultuurilise,argielulise ja poeetilise keskkonnaga.

Konverents oli pühendatud J. G. Herderi 260. sünniaastapäevale jatema Riias veedetud viiele aastale (1764–1769). Just Herderi Riia-perioodiväärtustatakse kui Herderi rahvalaulu-huvi kujunemise algust, milleleomakorda toetub Euroopa rahvalaulu-uurimise traditsioon. Ehk just sellepühenduse tõttu jäi tugevalt kõlama rahvalaulu uurimise ideoloogia: kui-das mõjutab uurijate kaasaeg rahvalaulude mõistmist ja seda, millisekoha rahvalaulule ühiskond hetkel annab. Herderi vaadetele tuginebNapoleoni vallutusjärgse Euroopa rahvalauluideoloogia – laul kui rahvus-piiride märk ja rahvusliku eneseteadvuse kujundaja. See on romantilinerahvalaulukäsitus: selle perioodini oli vanem rahvalaul oma loomult pigemlokaalne kui rahvust ühendav. Samas on laulul võime näidata olukordadepiire, konfliktiolukorras koondada domineerivad meeleolud (mõeldagu võimeie laulvale revolutsioonile). Nii on ootuspärane, et rahvalauludel oneriline koht rahvusliku identiteedi kujundamise perioodil. Rahvalaul võisjääda teatud aegruumis tagaplaanile. Näiteks Welle Espeland Norrasttõi oma ettekandes esile teise arenguskeemi: Norra rahvusliku iseseisvu-mise perioodil 19. sajandil oli küll norra laulude kogu olemas, kuid rahvus-identiteedi seisukohalt neil tähendust ei olnud. Miks? Norras oli Taanivõim, laulude ja ka keele sarnasus ei võimaldanud esitada rahvuspiiretaani ja norra vahel. Samas oli Norras rahvalaul rahvuslikus võtmes tähen-duslik 20. sajandil: Teise maailmasõja ajal ja Euroopa Liitu astumisearutelu ajal.

Rahvalaul hakkas taanduma ajajärgul, kus rahvuslik ühtsus (sellesaavutamine või hoidmine) ei olnud enam ideaal. Kuna rahvalaul rõhutasrahvuslikke piire, pärast Teist maailmasõda oli see aga aegunud ideo-loogia, siis rahvalaulutõlgendus – ideoloogia – vajas uut mõõdet, uut tähen-dust ühiskonna jaoks. Sellesse ajaloolis-poliitilisse konteksti sobitublinnastuv – rahvaid ühendav, erisusi tasandav kultuur ja sealt omakordatuleb folkloristikas esile linnafolkloor. Kuid siingi on aegruumis erinevaidnäiteid: vallutatud riikides, kaasa arvatud Nõukogude Eestis, oli rahvastühendaval laulmisel endiselt oma roll. Teistpidi rahvalauluprobleemilelähenedes võib uurida siis ka sellele ühiskonnas antava tähenduse järgiühiskonna tegelikku vabaduspüüdlust või vastupidi, selle puudumist.

Tiiu Jaago

UUDISED Tiiu Jaago


21. – 24. juulini 2004. aastal toimus tänapäevamuistendi uurijate aastakonverents Walesi Ülikoolijuures mereäärses väikelinnas nimega Aberystwyth

Tänapäeva muistendi uurijate konverents peeti sedakorda juba 22. korda,mis on omamoodi tõenduseks 1982. aastal asutatud rahvusvahelise seltsi(ISCLR) elujõulisusele. Selts koondab enda ümber põhiliselt ingliskeelseiduurijaid Ameerikast ja Euroopast. Enamik kogunemisigi on seni peetudÜhendriikides, Kanadas või Inglismaal. Skandinaaviast on seltsi aktiiv-sed toetajad olnud Reimund Kvideland, Carsten Bregenhøj ja Bengt afKlinberg. Viimastel aastatel on lisandunud uusi liikmeid Ida-Euroopamaadest. Sellegi ülevaate kirjutaja esimene eesti aidsipärimuse teema-line kaastöö avaldati seltsi infolehes FOAFtale News 2001. aastal. Eestitesindasid Aberystwythis Mare Kõiva ning allakirjutanu, ülejäänud esi-nejad olid Hollandist, Maltalt, Indiast, Sloveeniast, Rootsist, Prantsus-maalt, Saksamaalt, Kanadast, Ameerika Ühendriikidest ja Inglismaalt.

Uurimisvaldkond linnamuistendid, tänapäeva muistendid (urbanlegends, contemporary legends) kerkis kuumalt ja palavalt päevakorda pä-rast Jan Harold Brunvandi monograafia “The Vanishing Hitchhiker” ilmu-mist 1981. aastal. Uurimisainesest ei paista tänapäeva meediaajastumuistendeid uurivatel folkloristidel puudust olevat. Seltsi kirjastatudartiklikogumike seerias “Contemporary Legend” on ilmunud nii häid üksik-juhtumite analüüse kui kaalukaid teoreetilisi tänapäeva jutu-uurimisesuunda mõjutavaid artikleid sellistelt vanema põlve jutu-uurijatelt, naguGillian Bennett, Paul Smith, Mark Glazer, Bill Ellis, Sandy Hobbs, W. F. H.Nicolaisen jt.

Suvise Walesi konverentsi rahulik, heatahtlik ja töine õhkkond (ette-kande aega oli 30 min + küsimused) ei olnud just ülemäära uusi teoreetilisipärle pilduv, aga enamiku ettekannete taga oli põhjalik uurimistöö ningesinejad kõik muistendivaldkonda täiuslikkuseni tundvad teadlased.Huvipakkuv oli ka väga lai temaatiline valdkond. 36 osalejat pidasid 33ettekannet, mille temaatika ulatus vanade muistendite uutest tõlgen-dustest ja lokaalsetest muistenditest (pajatustest) kino- ja reklaami-maailmaga seonduvate muistenditeni välja. Kuulaja sai ülevaate kõigestsellest, millega maailmas muistendi vallas üldse tegeldakse.

Konverentsi kava ja teesid ilmusid seltsi infolehe FOAFtale Newsmainumbris (nr 58, 2004) ja augustinumbris (nr 59, 2004), millest onseltsi koduleheküljel ka internetiversioon üleval. (Vt http:/users.aber.ac.uk/mikstaff)

Järgnevalt lähemalt mõnest meeldejäänud ettekandest paljude hulgast.


Konverentsi peakorraldaja Mikel J. Koven Walesi Ülikooli teatri, filmija televisiooni osakonnast pidas huvipakkuva ettekande sellest, kuidas“X-failid” kasutavad folkloori. Huvitav ja atraktiivne oli Kristen Hardie(Bournemouthi Kunstiinstituut), kes rääkis reaalsetest ja mittereaalse-test inimestest-persoonidest tänapäeva rahvusvahelistel pakenditel. Ette-kandes toetuti disainiajaloo, turu-, reklaami-, kultuuri- ja meediauurin-gutele. Kõneleja jälgis, kuidas tekivad sidemed telerist pakutava loo ningtarbija ja kauba vahel, kuidas ning kas nn kaubanäod on võimelised üle-tama kultuuripiire.

Elissa Henken Georgia Ülikoolist rääkis oma tudengite poolt kogutudmaterjali põhjal keha modifikatsiooni legendidest. Värvimine, tätoveeri-mine, rõngastamine jms on uurija arvates seotud nii kultuurilise esteetikakui personaalse suhtumisega. Vahel võivad need kaks omavahel konfliktisolla. Selleteemalised jutud väljendavad tänapäeva arenenud tehnoloo-giast-bioloogiast põhjustatud hirme. Käsitletud juttude hulgas olid näi-teks lood solaariumis päevitamisest, milles usutakse, et siseelundid või-vad kõrbeda, samuti usutakse, et paljud keha modifikatsioonid põhjus-tavad surma või pimedaks jäämist. Näiteks, et tätoveerimine põhjustabaidsi ja hepatiiti jne.

Ameerika jutu-uurija Bill Ellis pidas särava ettekande “Jaluta kum-mitused, deemonlikud mänguasjad ja internet: Traditsioonilise ning täna-päeva muistendi dialektika Jaapani visuaalses jutus”. Alustades vanaJaapani visuaalse jutuvestmise mangade traditsiooni tutvustamisega,jõudis kõneleja Euroopa kultuuri ja eriti interneti mõjutusteni. Sellesettekandes toodud rohkete visuaalsete näidete puhul tekkis palju kordiäratundmine folkloori rahvusvahelisusest: enamiku Bill Ellise näidetekohta võib leida paralleele eesti laste 1960.–1970. aastate õuduka-tra-ditsioonist.

Mitmeid ettekandeid oli aidsist, uudiseks oli kanadalase Jon Lee ette-kanne SARSist “Avalikud reageeringud SARSi viirusele: kuulujutud, paa-nika ja pseudovältimine”. Aidsimuistendite põhjal oli teinud jutustajatesoouuringuid Mark Glazer. Lõuna-Texase aidsilugude põhjal oli ta tähel-danud, missugused süžeed on rohkem teada meeste, missugused naistehulgas. Uuringutest selgus, et naised uskusid tunduvalt rohkem, et sünd-mused, mida lugu kirjeldab, on tõesed.

Mitmed ettekanded vanema kohaliku muistenditraditsiooni kohtaanalüüsisid selle seotust kaasaegse paiga-identiteedi ning turismindu-sega. Karen Baldwin Ida-Carolina Ülikoolist rääkis piraadifolkloorist jaturistifolkloorist Põhjaranniku Carolina muistendites (Piratlore andTuoristlure in Legendary Coastal North Carolina), kanadalane John AshtonNewfoundlandi maastiku ja muistendi suhetest. Juttude aluseks olid New-foundlandis kunagi rongiliiklust takistanud ülisuured tuuled ja nende“tuulte valvur”, kunagi rongiliiklust reguleerinud vana mees.

UUDISED Eda Kalmre


Blaž Telban, Mare Kõiva ja Eda Kalmre jalutuskäigul Aberystwythikindluse varemetes. Monika Kropej foto.

Konverentsi vaheajal jagab seletusi Jan Harold Brunvand, kedakuulavad (paremalt) Monika Kropej, Veronique Campion-Vincet ja

Eda Kalmre. Blaž Telbani foto.

Eda Kalmre UUDISED


Psühholoog David Main Paisly Ülikoolist esines ettekandega “Ette-kandja, midagi jälki on minu legendis: Toidukontaminatsioonid, jälkus jatänapäeva muistendi esilekutsumine”. Ettekandes analüüsiti katset, kui-das muistendit meelde jäetakse. Uurimuses kasutati Angyali 1941. aastateooriat, mis ütleb, et kontakt inimkeha või soovimatu toiduga suurendabjälkustunnet. 12 juttu, mida katsealustele ette mängiti ning mõne ajamöödudes paluti ümber jutustada, kinnitasid uurija ootusi – pareminimäletati jäledamaid süžeid.

Tänapäeva muistendid vahendavad maailma nii, nagu ta meile tundub,tuues esile kõige suuremad hirmud ja probleemid. Tundub, et meie, siinBaltikumis, tajume ikkagi vähem seda, et maailm on pärast 11. septembritmuutunud ettearvamatuks ja ohtlikuks. Läänes on need probleemid tun-duvalt teravamad. Senine tasakaal ja tolerantsus islamiusulise ja muumaailma vahel on kadunud. Kui enne 11. septembrit elasid need kakskogukonda suhteliselt omaette, siis nüüd tuleb juttudes selgesti esilehirm, et lääneriikidesse sisserännanud võõrad ohustavad põliselanikkening võtavad üle nende maailma. Meeldejäävamad ja publiku hulgas roh-kesti ažiotaaži põhjustanud ettekanded peetigi etniliste muistenditeteemadel. Hollandlased ajakirjanik Peter Burger Leideni Ülikoolist jaTheo Meder Meertensi Instituudist rääkisid mõlemad immigrantidegaseotud muistenditest. “Tuttava tuttava jutustusest meediamuistendiks:Naeratava Gangi juhtum” (From FOAFtale to media legend: the case of theSmiley Gang) analüüsis oletatava kuritegeliku bande jutu levikuprotsessi.Jutt naisi kimbutavast võõramaalaste bandest levis Hollandis algul suuli-selt ning hiljem meedia poolt vahendatuna. Theo Mederi ettekanne “Nadon meie seas ja meie vastu: Tänapäeva õuduslood moslemitest ja immi-grantidest Hollandis” tõi kuulajateni tõsiasja, millele olen ka ise varemaidsijuttude puhul osutanud. Nimelt, muistendid ei ole mitte ainuüksijutud, vaid käitumine. Hollandi meedias ilmunud lugu immigrantide oleta-tavast vägivallateost kutsus esile nn copycat -käitumise e proto-osten-siooni (teeskluskäitumise). Leidus jutustajaid, kes väitsid, et just täpseltseesama lugu juhtus temaga. Lood peaks imiteerima elu, aga uuritavajuhtumi puhul hakkas elu imiteerima muistendeid.

Muistendiuurijatel oli sellel kokkusaamisel öelda veel nii mõndagi põne-vat, näiteks vanast nõia- ja marduseuskumusest, muistendi ja muinas-jututraditsiooni kokkupuutepunktidest, tänapäeva kummituslugude feno-menist, popkultuuri ja meedia loodud kangelastest jm. Konverentsile ta-gasi mõeldes ei saa praegugi lahti sellest kahjutundest, mis mind Walesisvaldas. Nimelt, et meil tegeldakse selle tänapäeva inimese ja ühiskonnasotsiaalset, psühholoogilist, majanduslikku ja poliitilist elu manifestee-riva folkloorižanriga nii vähe. Kahju, et kalli kodumaa folkloristid kaasaeg-se ainesega tööd enamasti ainult populismiks peavad ja endiselt rohkemsoome-ugri ja regilaulu-usku on. Nemad seal läänes populismi ei pelga ja

UUDISED Eda Kalmre


järgmine muistendiuurijate kokkusaamine toimub tuleval suvel AmeerikaÜhendriikides Georgias.

Peale hea ning rikastava konverentsi üllatas vana hea Inglismaa külla-sõitnut veel tudengiühiselamute äärmise lihtsuse ning rongiliikluse äär-mise segadikuga. Südant kosutavalt mõjus aga Walesi tudengilinna kalda-pealsel koos paljude teiste riikide ning ilma riigita rahvaste lippudegameretuules lehviv Eesti trikoloor.

Eda Kalmre

Mõisakonverents Raikkülas

5. juunil 2004 toimus Raikkülas konverents “Mõis eestikirjandusklassikas”.

Miks just Raikkülas? Võiks vastata küsimusega: Miks ka mitte? Mõison idülliline koht, suurtest teedest ja kärast eemal. Põlispuud kohisevadfilosoofiliselt, linnud laulavad, varemeis häärber mõjub väärikalt – siinsobib kirjandusklassikast rääkida küll.

Raikküla mõisa peahoonet peetakse üheks klassitsistliku stiili pari-maks näiteks Eestimaal. Tõsi, kunagist hiilgust võib ainult aimata, kunahoone on varemetes. Pärast võõrandamist on mõisahoones asunud nii laste-kodu kui ka kool. 1960. aasta tulekahjus hävis hoone katus. Kooli tarbeksehitati lääne poole uus hoone. Alles 1980. aastatel ehitati mõisahoonele –õigemini sellele, mis veel kunagisest uhkusest järel oli, – uued laed jakatused. Interjöörid olid paari aastakümne jooksul kahjuks juba hävine-nud. Renoveerimisel kasutatud katusekivid osutusid praagiks ning katushakkas peagi vett läbi laskma. Nüüdseks on mõisal taas omanikud –eestlastest Jõesoode pere. Karmel Jõesoo soovib Raikkülast kujundadaraamatumõisat ning selle suunitlusega üritusi on mõisa põlispuude alljuba mitmeid peetud.

Raikküla on raamatumõisaks sobiv oma kuulsate asukate tõttu –Raikkülast pärit Alexander von Keyserling (1815–1891) oli kuulus geo-loog ja maadeuurija, Vene Teaduste Akadeemia liige. Ta oli muuhulgas kaühtse Saksa riigi rajaja Otto von Bismarcki sõber, mistõttu Bismarck onRaikkülas korduvalt käinud. Teine mõisaga seotud suurmees on 20. sajandikuulus filosoof Hermann von Keyserling (1880–1946), Saksamaal Darm-stadtis asuva Tarkuse Kooli asutaja. Ta sündis küll Kõnnu mõisas Pärnu-Jaagupi kihelkonnas, kuid on suure osa oma elust veetnud Raikkülas.Eesti suurmeestest on siitkandist pärit Uku Masing.

Ell Vahtramäe UUDISED


Konverentsile oli esinema kutsutud Aarne Ruben E. Vilde memoriaal-muuseumist, kirjandusloolane Leo Villandi ning Katre Kikas ja Ell Vahtra-mäe Eesti Kirjandusmuuseumist.

Raikküla raamutupäeva ulatuvusest koduseinte vahelt kaugemalegioli aru saada juba Tallinnas rongi peale istudes: puupüsti täis vagunispüüdis kõrv kaasreisijate jutukatkeid, üsna lähedal nimetati Raplat jaRaikküla. Ja Rapla raudteejaamas nägin salgakest noori, kes teadsid, etedasiseks sõiduks tuleb linnaliinibussi istuda. Bussijaamas edasiliiku-misvõimalusi uurides sain teada, et Raikkülla jõudmiseks on tarvis sõita9 kilomeetrit Järvakandi poole, mõis aga jääb maanteest 300 meetrit idapoole. Raikkülla jõudes oli meie rongist tuttav seltskond täienenud veelgi.

Konverentsi peeti küllalt ekstreemsetes tingimustes ühes mõisa kuna-gistest kaunitest saalidest. Mõisahoone oli saanud küll uue trepi ja katu-se, kuid siseruumide remondini ei oldud veel jõutud. Nii varjas katussoojendava päikese ning tuul puhus akendest läbi.

Avasõnad ütlesid Raikküla mõisa omanik Karmel Jõesoo ning kon-verentsi korraldaja kultuuriloolane Kairi Toomet.

Aarne Ruben rääkis Eduard Vildest ning mõisakujutusest tema loo-mingus. Pilgu alt on läbi käinud kõik teosed, milles vähemal või rohkemalmääral mõisast ja mõisarahvast juttu: “Minu esimesed triibulised”, “Kül-male maale”, ajalooline triloogia, “Mäeküla piimamees” jt. Selgus, et Vildeon kujutanud mõisnikke nii suhetes talurahvaga kui teiste mõisnikega.Ja kummalisel kombel loob kirjanik vajaliku eelhäälestatuse teose mõisa-vastase idee mõistmiseks just mõisnikevaheliste suhete kujutamisega:isandate omavahelised tegemised annavad neist pildi kui eriti ebainim-likest, alpidest ja tühistest tegelastest, kellel oma alamate üle piiramatuvõim.

Katre Kikas keskendus oma ettekandes “Kuidas kodustada mõisnik-ku?” mõisnikukujutusele Andrus Kivirähki “Rehepapis”. Elegantse esitusekäigus näidati, et lihtsal, kuid nutikal talupojal oli siiski võimalik vaenu-likku jõudu – mõisnikku – üle kavaldada.

Ell Vahtramäe teemaks oli “Mõis rahvapärimustes”, eelkõige juttudening nende tegevuspaikade seoses Porkuni mõisa näitel. Porkuni on küllRaikkülast kaugel, kuid probleemid on sarnased, seda nii minevikus kuiolevikus. Mõis oli (ja on) tähtis geograafiline orientiir – seda ka neis juttu-des, mis otseselt mõisaeluga seotud ei ole. Mõisas toimuv – olgu tegelastekssiis mõisnik, ametnikud või töölised – pakub süžeid nii rahvajuttudelekui kirjandusteostele. Praegu eksponeerib Porkuni oma kirjanduslikulttuntud tegelasi, rahvajuttude osakaal on piirkonda tutvustavates üle-vaadetes väike.

Ettekandepäeva lõpetuseks sobis suurepäraselt Leo Villandi “Mõtisk-lusi Eesti mõisatest” – pilguheit mõisakultuurile, eriti klassitsistlikumõisa kultuurile. Kangastusid uhkete tõldadega mõisnikud häärberi eesauringi tegemas, külaliste vastuvõtt trepil ja lossis, ainult pisut kujut-

UUDISED Ell Vahtramäe


lusvõimet ja Raikküla mõisa räämas seintele ilmusid maalid, galeriidesjalutasid daamid, härrad... Sealt edasi aga meenus vanaema heegeldatudsuur narmastega pitslina, mis ehtis tema kummutit, talukoht, mille ole-masolust annab tunnistust vaid mõni õunapuu, sirelipõõsas ja floksipuh-mas – nendegi eeskujud pärinevad mõisast. Mõisainterjöör ja ümbrus olitalupojale ideaaliks, mille sarnaselt ta oma kodugi kujundada soovis.Mõis mõjutas maarahva kultuuri, nii materiaalset kui vaimset.

Mõisa ruumes oli avatud raamatunäitus “Kirjandusklassikud ja mõis”.Toimus raamatulaat, kus kirjastused ja antikvariaadid müüsid uusi javanu raamatuid. Kõikidele huvilistele korraldati ajaloolis-kultuurilinejalutuskäik mõisa pargis ja hoones. Raamatupäev päädis Rapla Teatritege-mise Seltsi näitemänguga.

Ell Vahtramäe

Anu Korb UUDISED

Kogumisaktsioon: Venemaa eestlasteelulood

Elulugusid on Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisesse arhiivi süstemaa-tiliselt kogutud juba rohkem kui kümne aasta vältel ning väljakuulutatudeluloovõistlused on jätkuvalt menukad. Nüüdseks on trükivalgust näinudesinduslik kolmeköiteline “Eesti rahva elulood” ning rida temaatilisi kogu-mikke.

Eesti Vabariigi taaskehtestamise järgselt on Eesti Rahvaluule Arhiiviüks kogumis- ja uurimissuundi olnud Venemaa eestlaste pärimus. Iga-aastaste Venemaa välitööde kõrval olen 2003. aasta sügisest alates aktiiv-semalt ka Eestimaale tagasipöördunud rahvuskaaslasi küsitlenud. Mõ-neski peres leidus vanu fotosid, tehtud asunduste hiilgeaegadel või ühis-majandi päevil, külaelu kirjeldusi, asunduses elanute nimekirju jms. Minukätte sattus ka Artur Kergandi sünniküla-uurimus Estono-Semenovka külasünd ja häving. Aga käia jõudsin ma vaid väikese osa Venemaal sündinudeestlaste juures. Asundusloolist materjali võib inimeste kodudes leidudaveel küll ja küll.

2003. aasta sügisel korraldatud Venemaa eestlaste päeval kutsusinVenemaal sündinud eestlasi üles ise oma ajalugu ja pärimust jäädvusta-ma. 2004. aasta kevadel kuulutasime koostöös ühendusega Eesti Eluloodja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiiviga välja kogumisvõist-luse “Väljarändamine ja elu uuel kodumaal”. Suhteliselt kitsale ringilesuunatud kogumisvõistlusest osa võtma oodati Venemaale väljarännanutejärglasi, kes nüüdseks on Eestimaale tagasi jõudnud. Kirja panna võis nii


iseenda kui mõne oma sugulase-tuttava eluloo. Lootsime elulookirjeldusteabil saada ka lisateavet nii olemasolevate kui nüüdseks hääbunud asun-duste kohta.

Ajakirjanduses ilmunud üleskutsete peale sain selle kogumise eest-vedajana esmalt hulgaliselt telefonikõnesid. Enamasti küsiti nõu nii töövormistamise kui sisu asjus. Soovijaile saatsin enda koostatud üksikas-jaliku küsitluskava. Ühtlasi avaldati tunnustust Venemaa eestlaste tee-ma esiletõstmise eest, samas leidus ka skeptikuid, sest: seekord tulebsurnud ja kaugsugulased, eelnevad põlvkonnad kirjutama panna. Osa ini-mesi kutsus mind endale külla, sest ma võin rääkida küll, ma tean palju,aga kirjapanijat minust ei ole. Oli ka neid, kes ise minu juurde muuseumisseoma lugu rääkima tulid. Selge see, et kõik inimesed pole kirjatööle ühtviisiosavad. Venemaa eestlaste vanema põlvkonna seas on ka hulgaliselt ini-mesi, kelle kooliharidus mitmesugustel põhjustel lünklikuks jäi: rasketelaegadel vajati kodus töökäsi, tüdrukutele ei peetud alati koolihariduseandmist vajalikukski, kool asus kodunt liialt kaugel, koolitee katkes venekeele oskamatuse tõttu jne. Venekeelse koolihariduse saanud inimestelon end sageli eesti kirjakeeles ka raske väljendada. Seega pandi mõnedtööd kirja ka vene keeles.

Esimesed materjalid laekusid varsti pärast kogumisvõistluse väljakuu-lutamist. Need olid enamjaolt varem kirjapandud küla- ja isikulood, nt

Oparino kontoriametnikud 1933. aastal. Foto Robert Plataisi erakogust.

UUDISED Anu Korb


Aleksander Timbergi töö Samaara eestlastest, kus sees ka Koški piirkonnaeesti külade skeem ning külade kaupa seal elanud taluperemeeste nimed.Sügisel saabus kaastöid juba rohkem, mõned, nagu Loreida Heinma, olidoma lugu rohkem kui poole aasta jooksul korduvalt ümber kirjutanudning viimistlenud. Käsikirjaliste tekstide kõrval oli ka eeskujulikult arvutilvormistatud rohkete vanade fotodega illustreeritud töid, näiteks LiinaTreimanni Krimmi Džurtši küla lugu. Tööde mahtki ulatus ühelehekülje-lisest lühikirjeldusest rohkem kui 130 leheküljeni. Võistlustööde koosta-jate hulgas olid enamik küll vanema põlvkonna esindajad, kuid saabuska nooremate töid ning isegi õpilasuurimusi, nagu Vastseliina Gümnaa-siumi õpilase Tagne Tähe “Eestlaste asundused Musta mere ääres” (aas-tast 2002, juhendaja õpetaja Tiiu Ojala) ja Võru Kreutzwaldi Gümnaa-siumi õpilase töö “Minu vanavanemate käekäik kooselu algusest pensio-nipõlve alguseni” (aastast 2004, juhendaja Merle Sulg).

Leidus ka neid, kes kogumisüleskutse alles viimasel hetkel avastasidning palusid luba pärast võistlustähtaja lõppu oma elu- ja külalugu kirjapanna.

Paar tööd saabus juba trükitud raamatuna: Ell Maanso perekeskne“Liisa Karoliina raamat” ning Lembit Sirge ühe küla saatusele kesken-dunud “Eesti rahvakild Siberimaal. Estonia küla arenguaastad” (2004).Mitmel puhul saadeti oma kirjapanekutele lisaks ka asundusloolisi aja-leheartikleid ning muidugi unikaalseid fotosid. Väärtuslikumad perepildidtahetakse enamasti siiski tagasi ning need loovutati skaneerimise tarvisajutiselt.

Saabunud Venemaa eestlaste tööde hulgas oli traditsioonilise eluloo-jutustuse kõrval tähtsal kohal konkreetse asunduse või piirkonna eestlastelugu. Inimesed, kes oma sünnipaiga ajaloo talletamist tähtsaks pidasid,tulid mulle appi sellega, et hakkasid ise aktiivselt omaküla inimesi kogu-mistööle ärgitama. Nii kirjutas Aleksander Timberg, et Richard Rästasvormistab Samaara eestlaste kokkutulekute materjale, Robert Rospuandis teada, kellel veel Põhja-Kaukaasia asunduste kohta teavet on jne.Tunti siirast huvi omakandi rahva tööde vastu. Pidin üsna sageli vastamaküsimusele, kas meie külast/piirkonnast on juba keegi kirjutanud, ningkirjutajaid julgustama, et iga inimese lugu on jäädvustamist väärt.

Igatahes aktiivsemad pere- ja külaloo jäädvustajad olid sündinud Eesti-maa lähiümbruses Peterburi ja Pihkva oblastites, paremini esindatud onka Vjatka-piirkonna Oparino rajoon ning Samaara oblast. Kogumisvõistluson sedakorda küll lõppenud, kokkuvõtted tehakse Eesti Kirjandusmuu-seumi saalis 2005. aasta esimesel veerandil järjekordsel Venemaa eest-laste päeval. Ehk valmib kogutud materjali põhjal kunagi ka Venemaaeestlaste elulugude raamat.

Anu Korb

Anu Korb UUDISED


Tempora mutantur...– ja muutublastepärimuski

Anu Vissel. Lastepärimus muutuvas ühiskonnas. Ars musicalpopularis 15. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, etnomusiko-loogia osakond 2004. 232 lk. Doktoritöö. Kaitstud 25. oktoobril2004 Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolijuures. Oponent Kristi Salve, Eesti Kirjandusmuuseumi folk-loristika osakonna vanemteadur.

Kui Anu Vissel (toona Zirk)tuli pärast ülikooli lõpetamisttööle Kirjandusmuuseumisseetnomusikoloogia osakonda,oli ta oma teema juba leidnud.Nimelt oli ta üliõpilasena UdoKolgi juhendamisel kirjuta-nud kursuse- ja hiljem diplo-mitöö karjaselauludest. Mäle-tan siiani, kui asjalikult mõ-jus Anu selleteemaline üliõpi-lasettekanne.

Sama, tõepoolest perspek-tiivika teemaga jätkaski AnuVissel oma folkloristikarjäärining tegi kiireid edusamme.Ettekandeid, millest nõukogu-deaegsetes tingimustes jäienamasti jälg ainult teeside-na, ning artikleidki valmis ter-ve hulk. Nende loetelu viiks pi-kale, kuid siin tahan ometi ni-metada 4-osalist väljaannet

“Eesti karjaselaulud”, mis oli ühe laululiigi kogu korpuse avaldamine jasellisena pretsedenditu.

Mis olnuks loomulikum kui oodata, et Anu Visseli doktoritöögi kannabkord sama pealkirja?

Läks aga teisiti. Pöördepunktiks Anu Visseli uurijahuvides kujuneslastefolkloori kogumise võistlus, mis toimus 1992. aastal. Laekunud tõe-poolest hiiglasliku materjali läbitöötamisele asus teiste hulgas ka AnuVissel, ja juba 1993. aastast alates võtavad ta bibliograafias võimustlastefolkloorile pühendatud artiklid. 1997. aasta kevadel sai temast rah-valuulemagister lastemänge käsitlevate artiklite põhjal.

Alar Madissoni foto.


Ja nüüd on aasta 2004, ning 25. oktoobril sai Anu Vissel Tartu Ülikoolisdoktorikraadi. Väitekirjana kaitstud raamat kannab pealkirja “Laste-pärimus muutuvas ühiskonnas”. Mida siis võib leida selles värviliste kaan-tega köites, mis on ühtlasi sarja Ars musicae popularis 15. üllitis?

Sissejuhatuses käsitleb autor lapsepõlve mõistet ja selle interpreteerimisterinevatel ajajärkudel meil ja mujal, aga ka lastepärimuse mõistet jaselle uurimise ajalugu. Viimased osad sissejuhatusest tutvustavad autorienda tööd lastepärimuse uurimisel, kasutatud meetodeid, töö eesmärke.

Jättes kõrvale sissejuhatusele järgnevad eestikeelsed ja raamatu lõpuspaiknevad ingliskeelsed ülevaated artiklitest, siirdugem raamatu põhi-osa – viie varem mujal ilmunud artikli juurde.

Enne artiklite vaatlusele asumist märgin siiski, et ma pole lähtunudnende järjestusest raamatus, vaid sellest, kuidas nad minu meelest või-nuksid paikneda. Ainestiku ja käsitluslaadi poolest võiks artikleid rüh-mitada kaheks grupiks. Esimesed kaks hõlmavad üht laululiiki selle etno-loogiliste taustadega. Laulude puhul on sõnalisest tekstist rohkem tähe-lepanu pööratud meloodiatele, materjal ise on vana ja selle kogumiseajalugugi pikem. Teise, kolmest artiklist koosneva grupi puhul puudub -ja seda uuritavast materjalist johtuvalt – etnomusikoloogiline aspekt.Peale selle on nende puhul tegemist uue, vägagi uue ainesega.

Mahukaim on artikkel “Eestlaste kiigekultuur enne ja nüüd”, mis on samaska hea näide sellest, kuidas tervikuks haarata nii etnoloogiline kui etno-musikoloogiline aines, nii meie rikkalikud arhiivid kui internetilehekül-gedel leiduv, nii kauge, mõnikord oletuslik minevik kui tänapäev.

Artiklis tuuakse välja kiigetraditsiooni muutumine maagilisest tege-vusest täiskasvanud noorte vaba aja veetmise viisiks, seejärel peamiseltlaste meelelahutuseks ning kõige lõpuks folklorismiilminguks ühelt pooltja ekstreemspordialaks (kiiking) teiselt poolt. Tõsi, sportlikkuse elementeoli juba varasemaski kiigekultuuris. Kui traditsioonilise külaühiskonnakiikesid, kiikumist ning kiigelaule käsitledes võis autor toetuda IlmarTalve, Herbert Tampere jt käsitlustele, siis uuem aines on oluliselt autorienese kogutud. Rohkete illustratsioonidegi seas on palju erakogudest päri-nevaid fotosid. Kindlasti on kõige uuema perioodi kohta käiva andmestikuhankimisel tulnud kasuks autori aktiivne osalemine folklooriliikumises,mis on viinud ta mitmesuguste konkursside, festivalide ja muude sellisteürituste toimumispaikadesse. Mainida tasub tähelepanekut paikkondlikukultuuri nivelleerumisest, mis kõige muu hulgas puudutab ka “kiigearhi-tektuuri”.

Igatahes on juba oma komplekssuse poolest tegu tööga, mida vaevaltkeegi saaks artikli mõõdus paremini järele teha. Edasised uuringud peak-sid olema jälle spetsiifilisemad, sest kindlasti pole veel öeldud viimastsõna näiteks kiigelaulude kohta, mis praeguses iseenesest vägagi pikas

Kristi Salve UUDISED


artiklis on leidnud suhteliselt vähe ruumi. See omapärane ja kaunis osameie vanast rahvalaulust vääriks küll monograafiat.

Väitleja esimesele ja kauaaegsele teemale – karjaselauludele – on pühen-datud artikkel “Estonian Herding Songs from the Perspective of EthnicRelations”, mis on ilmunud Saksamaal ajakirjas The World of Music ningon mõeldud seega (etno)musikoloogide rahvusvahelisele seltskonnale. Lu-gejaskonda arvestades on ehk ka teema formuleeritud nii, et see köidaksteistest rahvustest lugejaid. Nagu pealkirjas lubatud, nii ongi artiklisrohkesti tähelepanu pööratud võrdlustele läti, leedu, liivi, soome, rootsi javene karjasemuusikaga, kuid ka karjatamistraditsiooniga. Nimelt on AnuVisseli artiklis antud ajalooline ülevaade karjanduse ja karjatamise muu-tustest läbi aastatuhandete pikkuse ajajärgu loomapidamise algaegadestkuni tänase päevani. Uurimusest tulevad välja mitmesugused vastavusedeespool nimetatud rahvaste karjasemuusikas, olgu siis meloodiate, rahva-päraste terminite või sõnastusmotiivide osas. Tõenäoliselt pole ajakirja-poolsed mahulised piirangud isegi võimaldanud siin esitada kõiki huvita-vaid tähelepanekuid, mida leidub Anu Visseli arvukates spetsiifilisematesvarasemates artiklites.

Aga ehk pole põhjust selle üle kurta. Isiklikult loodan, et tulevikurahvaluuleuurijad ja sügavamate huvidega asjaarmastajad saavad kunagienda kätte toeka köite, mis sisaldab nii ilmunud väljaannete taastrükikui mahuka uurimusliku osa, mis hõlmab kokku kirjutatuna senise jalisab veel palju uut.

Kui esimestena vaadeldud artiklites oli laps kiigekultuuri ja karjase-muusika kõrval- või kaudne tegelane, siis ülejäänud kolm on pühendatudotsesemalt laste teemale. Üks neist, venekeelsena ilmunud “Meediaajastulaste hällilaulud” kasutab materjalina lastevanemate (kuid ka lasteeneste) anketeerimisel saadud vastuseid küsimusele, kas, kes ja mida onlastele laulnud. Materjali kogumine, mille käigust saab ülevaate artiklistenesest, on olnud põhjalik, haaranud Eesti erinevaid piirkondi, samuti onküsitlusi läbi viidud korduvalt, mis võimaldab teha järeldusi ka ajalistemuutuste kohta kümmekonna aasta vältel. Tegemist on 2000. a toimunudfennougristikakongressi ettekandega, mis ilmus küll 2001. aastal, agailmselt on A.Vissel teemaga edaspidigi tegelnud. Ilmselt pole ka siinettekande/artikli formaat võimaldanud kogu sel alal korjunud teadmustmahutama. Võib-olla tekkisid mõned küsimused just ülemäärase kokku-surutuse tõttu, näiteks diagrammi 1 jaotused võiksid olla veidi avatumad“täiskasvanute populaarsed laulud” all. Eeldatavasti jaotused “vanemad”ja “uuemad autorilaulud” tähistavad kooliõpikutest, raadiost jm pärine-vaid lastelaule, mis aga võinuks olla ka diagrammil märgitud. Küllaltkisuur on Varia protsendiarv (6). Mis selle all võiks peituda? Mõni näideaidanuks ehk selgust tuua.

UUDISED Kristi Salve


Kui hällilaulude puhul, olgu nad vanad või uued, on laps olnud objekt,siis kahe artikli aineks on laste päris oma pärimus. Kummagi materjalon ometi küllalt erinev. “Vanamees ja valge tuvi” vaatleb liisklugemisi.See žanr läheb meil tagasi vähemalt 19. sajandisse, mille lõpust on esi-mesed juhuslikud üleskirjutused. Põhiliselt toetub A.Vissel ERA kogu ja1990-ndate aastate materjalile, mõnel määral on kasutatud ka W. Ander-soni kogu. Nende võrdlemine võimaldab sedastada erinevusi vanavanemateja lapselaste, võib-olla lapselapselastegi traditsioonis. Tuleb välja näitekstendents asemantiliste liisklugemiste taandumisele tähendust omavateees, samuti on suurenenud koomiliste (või vähemalt laste poolt koomilis-tena tajutud) situatsioonide kujutamine. Huvipakkuv on autori järeldus,et vene liisklugemised pole eesti omi mõjutanud. Oli ju näiteks, naguselgus A.Visseli enda uurimustest mängude kohta, uuemas materjalisvene mõju täiesti olemas, ja seda võiks ka liisklugemiste puhul oodata.Ju siis on liikidevahelised erinevused siin otsustajateks.

Informatiivne on põhjalikum käsitlus artiklile pealkirja andnud luge-misest, kus näidatakse populaarseks saanud teksti “Üks helevalge tuvi...”varieerumisi ja redaktsioonide kujunemist. Neid esitava tabeli puhul onmul küll eriarvamus: minu meelest pole “Üks vanamees kooris keppi”siiski piisavalt sarnane ei “valge tuvi” põhiredaktsiooniga ega teiste redakt-sioonidegagi, nii et seda võiks võtta iseseisva tüübina. Ehk on ta lähemalhoopis sellele lugemisele, milles “tita jõi tassi kohvi”?

Viimane väitekirja koosseisu kuuluv artikkel kannab sisu avavat pealkirja“Meedia kui mängude vahendaja ja uute mängude allikas”. Meediast, põhi-liselt televisioonist kui mängude vahendajast on siiski suhteliselt vähejuttu. Huvipakkuvam on see osa, kus 1990. aastatel koolidest kogutudainestiku põhjal selgub, et õpilased matkisid omavahelistel koosviibi-mistel tollal populaarseid telesarju “Kuulus või kummaline” ja “Reisilesinuga”. Äärmiselt televisioonikauge inimesena ei ole ma n-ö originaalenäinud, kuid laste kirjeldused näitavad suurt püüdlikkust oma eeskujudejäljendamisel, aga vajaduse korral ka leidlikkust varieerimisel. Samastean, et 21. sajand on toonud terve rea uusi mänge, millest mul on aimuainult pealkirjade järgi. Kas peaks nüüd tegema kordusuuringu, selgita-maks nendegi võimalikku matkimist laste seas?

Päris suur osa artikli mahust kuulub küll tausta loomisele – meedia(TV) mõju ja konkreetsete telemängude käsitlusele. See on lisanud kasu-tatud kirjanduse nimekirja kümneid kirjeid jooksvate arvustuste-kom-mentaaride näol. Nagu öeldud, olen ise küll viimane hindama nii saateidendid kui ka kriitikat, kuid artiklit lugedes tundub ometi, et autor võinuksise julgemini oma seisukohta väljendada, säästes niimoodi oluliselt ruumija saavutades ka paremad proportsioonid n-ö teooria ja praktika vahel.Meediakriitikale kulutatud ruumi arvel võinuks ehk hoopis avada praegustnappi märkust selle kohta, kuidas ka varasematel aegadel on lastel olnud



Meeldesööbivate vaadetega rada

Marjut Huuskonen. Stuorra-Jovnnan ladut. Tenonsaamelais-ten ympäristökertomusten maailmat. Suomalaisen Kirjalli-suuden Seuran Toimituksia 986, Helsinki 2004, 322 lk.

Eelmine aasta andis nii eesti kui soo-me folkloristikale hea doktorisaagi.Sealjuures polnud valdavalt tegu n-övarase lõikusega ehk siis inimestega,kes on läbinud etteantud raja 3+2+4(või kuidas kusagil parajasti pari-maks peetakse) just niisuguse kiiru-sega. Mullused doktoriks väitlejadolid valdavalt juba keskikka jõudnudinimesed, kelle teaduslikud huvid jatulemusedki on saanud küpseda. Ükssellistest on ka 5. juunil 2004 TuruÜlikoolis doktoriks väidelnud MarjutHuuskon, kelle dissertatsioonina esi-tatud raamat tulebki allpool vaatlu-sele. Muide avaldas vastuväitlejaLassi Saressalogi oma kõnes arva-must, et selline aegapidi-asjad-käi-vad moodus annab ehk vähemaltfolkloristikas sageli parema tulemu-se kui n-ö kiirküpsetus.

raamatutest ja hiljem kinost pärinevad lemmikkangelased. Aga kuidasneid mängiti? Tarzanit näiteks? Iseenesest on artikkel ju õpetlik, ningselge on see, et Anu Vissel on niisuguse nähtuse nagu telemängude järgi-tegemine fikseerimisega teinud tubli teo.

Võiks veel osutada ühele või teisele kohale raamatus, mis tekitasid kõhk-lusi või eriarvamusi – aga eriarvamus ei tähenda veel, et tegemist olekspuudusega. Ning selles suhtes pole küll kõhklemist, et Anu Visseli töövääris doktorikraadi.

Kristi Salve



Marjut Huuskonen on oma raja sisse sõitnud kaugel põhjas – Lapimaal,täpsemini Soome-Norra piirijõe Teno kallastel asuvates paikades. EeskättTalvadas-, kuid ka Nuvvus-nimelises külas alustati nimelt 1967. aastalpärast eeluuringuid (viimased hõlmasid ka mõnd lühemat kogumisretke)ulatuslikku projekti, mille käigus korduvate, rühmadena ettevõetud väli-tööde käigus püüti võimalikult ammendavalt talletada ja tundma õppidanende külade usundipärimust ning folkloori. Nagu raamatu algusosasmeenutatakse, tehti kokku 6 ulatuslikumat kogumismatka, kogujaid olikümme, kusjuures mitte kõik ei osalenud kõikidel matkadel. Muide, raa-matu kirjutamise ajal on Marjut Huuskonen ise intervjueerinud mitmeidkikunagisi kogujaid, ja on tõepoolest huvitav lugeda, kuidas ja mida meenu-tatakse umbes 35 aastat hiljem. Selle Lauri Honko juhitud nn Talvadas-projektiga liitus Marjut Huuskonen ise alles 1975. aastal, mis oli ühtlasiviimane kord teha ulatuslikumaid välitöid nimetatud süvauurimis-pro-jekti raames. Raamat „Stuorra-Jovnnan ladut“ ilmus aastal 2004. Olisiis aega muljetel-mõtetel settida lasta, enesele üha uusi küsimusi esitadaja vastuste kontrollimiseks taas Lapi-matkale asuda.

Need saamid, kellest Marjut Huskonen kirjutab ja kes talle jutustasid,pole show-laplased, kes trummi löövad ja loitsivad, vaid viimased sajandidomapärast segamajandust (karjakasvatus, kalapüük, marjakorjamine,käsitöö) harrastanud Euroopa külainimesed, Soome kodanikud, kirjaoska-jad kristlased. Lühidalt: mitte midagi uudistajate jaoks.

Teose pealkiri sunnib küsima: “Aga kes see niisugune on?“ Sellele küsimu-sele on õnneks vastus kohe raamatu algusest võtta: Stuorra-Jovnna oliajalooline isik, aastail 1794–1874 elanud mees, kes kirikukirjades kandisnime Jouni Jomppanen. Tema suusaradadest kõneldakse raamatus üheltpoolt keskkonnajuttude, teiselt poolt isikujuttude aspektist. (Arvan, etselles kontekstis ei saa ympäristö-sõna vasteks panna ‘ümbrus’ , aga liit-sõna ympäristonkertomukset vastena ei tule ‘kohapärimus’ ka arvesse. Niiet siis keskkonnapärimus ja keskkonnajutud.)

Marjut Huuskonen on osanud kuulata oma vestluskaaslasi ja varem teistepoolt tehtud lindistusi. Kuulamisoskus on hea eeldus mõistmise jaoks.Tunne, tuju, meeleolu on tähtsad. See on minu meelest raamatu tähtsamgiand kui tähelepanekud selle kohta, kuidas just pärimus on seotud kindlatepaikadega ja loodusobjektidega.

See kuulamisoskus ei ilmne mitte ainult kõige otsesemas mõttes, või-mes lindistustest välja lugeda sõnadetagust. Ta on osanud kuulata kakirjutaja häält aastasadade vanustes raamatutes ja üsna uutes uurimus-teski. See eeldab lugupidamist teise vastu. Kirjandus pole olnud (ära)kasu-tatav, vaid tähelepanuga loetav, järelekaalutav, uusi mõtteid äratav, igaljuhul dialoogipartner.



Raamatu keskse Stuorra-Jovnna suhtes valitses ka viimase kogumis-perioodi jutustajate hulgas mitmesuguseid arvamusi ja Marjut Huuskoneneritleb neid, kasutades selleks saamikeelseid emic-termineid. Need uuri-tavate tekstide kohta kasutatud terminid (osalt tekstides enestes) onmainnas, muitalus ja cuvccas ja nimetatutega seotud verbid. Kõhklematulttõekspeetav oli viimaste põlvkondade jutustajate jaoks muitalus, mainnas,mis võis sisaldada juba liialduse-elemente, kusjuures cuvccas tähistasselgelt lorijuttu või valet. Väga väärtuslik on ajalooline ülevaade nendejuttude varasemast esinemusest ja käsitlustest. Kas need olid luiskeloodvõi tõsiseltvõetavad jutud? Lindistuste väljavõtted näitavad, et küsitletudinimesed võisid selles suhtes üsnagi eri meelt olla. Samas osutab MarjutHuuskonen sellelegi, et emic-terminid on libiseva sisuga juba sünkroonseltvõttes, ja et igal juhul tuleb arvestada nende muutumisvõimalust ajas.Siin astuvad mängu nii muutuv mentaliteet kui rahvuslik eneseteadvus:nagu selgub, tekkis jutustajates mõnikord kartus, et niisugused jutud,nagu Stuorra-Jovnnaga liituvad, ei aita kaasa saami asja ajamisele. Eksmõjutas see ka terminite valikut.

Nagu võib otsustada temast hiljem räägitu põhjal, oli Stuorra-Jovnna iseolnud tähelepandav jutustaja, aga ka muidu pigem erandlik kui läbilõi-keinimene. Näiteks oli metsikute põhjapõtrade küttimine, mida ta har-rastas, selleks ajaks juba unustusse vajuv elatusala. Jutud, mis võisid taenese suust pärineda, kujutavad teda tundrutel rändamas ja põhjapõtruvaritsemas, kuid see töökeskkond viis ta kokku ka nii meie meelest loo-mulike loodusjõududega (torm) kui üleloomulike olenditega (maa-aluserahva neiu).

Väga kütkestaval kombel on M. Huuskonen kõrvutanud 20. sajandilõpupoole Talvadase küla jutustajate ja 19. sajandi alguse pastor J. Fell-mani tormituule ja lumetormi elamusi. Tuleb välja, et keskkond on suurestimentaalne – elatakse küll samal Lapimaal, aga keskkond erineb vastavaltkogeja kultuuritaustale.

Muidugi on jutt sellest, kuidas ennast kalju külge sidunud SJ kistaksetormi poolt õhku ja ta lehvib oma porolasso otsas nagu rätt, või kuidastorm ta ometi lahti kisub ja kannab ta enese (või esimesel puhul ta mütsi)tuttava pere koja katusele.

Stuorra-Jovnna lood on tihtipeale või isegi enamasti seotud mitmesu-guste kinnisobjektidega. Viimaste hulk võib isegi kasvada selle arvel, etmida rohkem aega on möödunud, seda rohkem on erinevate juttude algsekangelase kohale asunud Stuorra- Jovnna kui domineeriv jututegelane.Pealkirjas mainitud Stuorra-Jovnna suusarajad kujutavad endast kahttundru küljel ülevalt alla suunduvat, taimkattest ja pinnasestki lagedatvööti, mis on ehk midagi meie Kalevipoja heinakaarte taolist. Aga samuobjekte on varem tuntud kui staalo (meie vanapagana tüüpi hiid saamitraditsioonis) radasid ning hoopis igav teaduslik seletus ütleb, et need onlume- ja maavaringute tulemus.



Mitmetes lugudes esinevad veel Stuorra-Jovnna puud: kask ja mänd.Kui viimane on lihtsalt kinnisobjekt, millest SJ retked on mööda viinud,siis esimesega liitub huvitav motiiv: nimelt suure hooga allamäge lasteson SJ põrganud vastu kaske ja samast kasest on ta valmistanud kolmpaari suuski. SJ nimega on ühendatud ka kive, mis peaksid olema kivis-tunud maa-alused ja nende põhjapõdrad.

On veel kindlate loodusobjektidega seotud lugusid sellest, kuidasStuorra-Jovnnat pääseb koos jahisaagiga suurveest kindlale pinnale, kui-das ta püüab paljaste kätega kinni tugeva metsiku isapõdra jne. Tähele-panu äratabki, et kuigi lugude prototüübist on teada, et ta pidas omanaisega lehmi ja lambaid, nagu Tenojõe orus oli tavaks, kujutavad jutudteda alati kütina, st muistsema elatusala harrastajana.

Omaette jutud on veel need, kus kirjeldatakse SJ libahundina, kes selkujul käis laastamas kodustatud põhjapõtrade karju. Marjut Huuskonentäheldab huvitavat asjaolu, nimelt, et kui inimnäolise SJ seiklustest kõne-levais juttudes on väga palju kohanimesid, siis väljapoole inimühiskondaastunud libahundistunud SJ on ka väljaspool toponüümikat.

Huntidega on seotud ka lugu sellest, kuidas SJ kütib hunte ja muuhulgas rakendab kinnipüütud hundi sarvitu põdra pähe oma saani ette, etniimoodi just hundikarja taga ajada. See, mis tundub lausa võimatuna,on väidetavasti otse Stuorra-Jovnnalt eneselt pärinev koos juurdekuuluvakinnitusega, et kuigi lugu tundub kuulajaile uskumatu, on see ometi tõsi.

See pole sugugi ainus jutt, kus SJ on nimelt hundikütt ja see on liba-hundist Stuorra-Jovnnale otseselt vastanduv roll. Või õieti ei saa kõneldaisegi vastandumisest, sest üliosav hundikütt ja libahunt tegutsevad tõestierinevates maailmades. Marjut Huuskonen hindab mitmel moel kujutatudtihedaid suhteid huntidega ja seda asjaolu, et kõige sagedamini on jahi-juttude toimumispaigaks pühaks peetud Rastegaisa tundur. Tema meelestloovad need juttude ümber müütilist tausta.

Mõnes jutus pole uskumuslik aines enam oletatav, vaid päris silma-nähtav. Varasest ajast peale korduvalt talletatud loos näiteks kõneldakseSJ suhetest maa-aluste neiuga (gufihtar). Koos veedetud kolme päeva (jaeriti öö) mälestuseks võib SJ saada veel maa-aluste suure põdrakarja.Eespool oli viidatud sama aine teistsugusele arendusele, kus maa-alusedmuutuvad kiviks, niipea kui Stuorra-Jovnna ülestõusmispühade hommi-kul nimetab Kristuse nime.

Huvitaval moel tuleb uurimusest välja, et ka ehe rahvajutt ise on peaaegukeskkonnanähtus või loodusnähtus, samas kui arhiveeritud pärimus onesteetiline nähtus. Selles suhtes tasub tähele panna olulisi erinevusi PedarJalvi 20. sajandi algul tehtud üleskirjutuste ja rohkem kui pool sajandithiljem tehtud lindistuste vahel. P. Jalvi üleskirjutajana on ilmselgelt püüd-nud luua esteetilist tervikut sellesse kuuluvate kompositsioonielementi-dega, varustades iga loo oma sissejuhatuse ja lõpplahendusega ja seda



tehes järgides ilmselt põhimõtteid, mida temasse oli istutanud kirjan-dusõpetus. Lindistused võivad alata, kuidas kunagi: näiteks arupidami-sega selle üle, kas SJ jutud on piisavalt usaldusväärsetelt isikutelt kuul-dud, et ise nende edasirääkimisega mitte valetajaks osutuda, või poolesõna pealt eelmiselt jutult järsku Stuorra-Jovnna juurde pöördudes võikolmandat-neljandat moodi, samuti võivad nad lõppeda kas vanade jut-tude ununemisest heietamisega, eeljutustaja või iseenese mingil määralSJ seiklusi meenutavate kogemuste meenutamisega jne.

Üks on teisega võrreldes tõesti pügatud prantsuse park, mis meenutabühetoonilist ja samas vaheldusrikast – ning lõputult laiuvat Lapimaaloodusmaastikku. Ja imelik küll: kui kaunil suvepäeval viibiksin paljumeelsamini teises, mida pean mingi sisetunde järgi enda õigeks keskkon-naks, siis eraldi juturaamatus eelistaksin Stuorra-Jovnna jutte vist siiskiJalvi redaktsioonis lugeda. Või kas eelistaksin? Äkki on õige öelda, et olenlihtsalt harjunud? Ehk oleks mulle tegelikult meelepäraseim mingi vahe-pealne variant? Jään selle üle veel mõtteid mõlgutama, aga arvustus tulebenne lõpetada.

Ma pole kindel, kas ma üldse suudan soome keele stiili hinnata, aga ometion tahtmine öelda Marjutile ka selle eest kiidusõnu. Minu nõtra arusaamistmööda on Stuorra-Jovnna ladut hästi kirjutatud: sidusalt, selgelt ja sugugimitte tuimalt või igavalt.

Isegi oma töö kompositsooni seletab ta Tenojõe orust pärit metafoo-ridega: iga peatükk algab lühikese sissejuhatusega, mis viib selle peatükiteema juurde – ja on seega nagu matkakepp, mis Tenojõe küla laplasteloli teele asudes ikka kaasas.

Teose lõpus on viidete, väga rikkaliku kasutatud kirjanduse, arhiiviaineseloendite jms kõrval ka resümeed – saami ja inglise keeles. Viimane onjuba saanud harjumuseks, aga esimene johtub ainest. Ja tundub küll, etantud juhul pole tegemist pelga poliitilise korrektsusega, nagu mõne teiseautori puhul kalduksin kahtlustama. Ei, Marjut Huuskonen on sedavõrdkena inimene, et saamikeelset resümeed võib pidada ta siirast südamesttulnud tähelepanuavalduseks oma saami päritolu jutustajate, konsul-tantide ja kaastööliste suhtes. Hoolivust ja tänumeelt ilmutavad ka terveltkolm lehekülge hõlmavad tänuavaldused. See paneb mõtlema ja endaleselgeks tegema, kui paljudel inimestel on osa iga muugi raamatu valmi-misel. Niisiis tahan lõpetuseks ka omalt poolt lausuda tänu kõigile asja-osalistele, Stuorra-Jovnna enesega alustades, toreda ja tuumaka teoseeest. Aga Marjut ise ei tohi varju jääda, temale tuhat tänu! Jääme kanna-tamatult järgmist raamatut ootama.

Kristi Salve



Veel üks väitekiri Kalevala-meetrikast

22. mail 2004 kaitses Helsingis doktoriväitekirja Senni Timo-nen, Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluule arhiivi uurija.

Senni Timose väitekirja “Minä, tila, tunne. Näkökulmia kalevalamittai-seen kansanlyriikkaan” (Mina, olukord/ruum, tunne. Vaateid kalevala-meetrilisse lüürilisse rahvalaulu) kaitsmine leidis aset Helsingi ülikooliväikses aulas, kus kuulajaid oli ligi 300 – tavatult palju ka sealses kon-tekstis. Soome ülikoolide kaitsmiskoosolekud järgivad Tartus toimuvagavõrreldes tunduvalt rangemaid ettekirjutusi, seda nii sõnavõttude, väit-luse kui ka näiteks riietuse osas. Kõnesolev kaitsmine oli oma etenduslikultpoolelt ka neis rangetes raamides üllatuslik – näiteks kaitsekõne üheosana kõlas vana rahvalaulu esitus kolmelt noorelt neiult. See kuulussiiski harmooniliselt uurija käsitlusviisi: nii tutvustas ta kuulajatele omaaastatepikkust uurijateekonda arhiivitekstide lugemisest nende lauludeettekujutusliku kuulmiseni sealsamas, ikka arhiivis. Senni Timose rah-valaulu-uurimuste üks tunnusjooni ongi nende laulude eluläheduse-tun-netus, seda nii lauljate kui uurija mina-pildi seisukohalt.

Väitekiri on muljetavaldavalt mahukas – 580 lehekülge. Oponent pro-fessor Satu Apo tõdes, et nähes nii mahukat väitekirja oli tal tunne, ettalle on toodud mitte üks, vaid kolm doktoritööd. Lugedes ja ka väitlusekäigus tuli taas esile, et väitekiri on sellisena siiski väga sidus ja läbi-mõeldud. Uurimuses keskendub autor Soome kahe regiooni – Põhja-Kar-jala ja Ingerimaa vanale rahvalaulule, ent neid alasid tuleb mõista kuigeograafilist, aga ka kui elukondlik-kultuurilist ruumi. Senni Timonenlähtub varasemast, nüüd üle sajandipikkusest regilaulu-uurimise tradit-sioonist, lisades sellele 1980–90ndaist folkloristikas omaksvõetud nais-uurimuse võimalused. Laulud avavad end uurijale ennekõike kui 19. sajan-di naiste omakultuuri osa: mida õpetavad laulus emad oma poegadele(leia õige minia) ja mida tütardele (mine õigele mehele), miks näevad neiudoma tulevikku ennekõike ühenduses abielu ja meheootusega, mehed agaabielu ja neidu oma elu keskteele ei sea (peatükid: Naise osa: mees. Meheosa: tee), ja kuidas tunneb ennast naine abielus olles: kas ta elu sõltubmehest või hoopis ämmast? Sedalaadi teemad tulevad esile uuritud lau-ludes, millest edasi Senni Timonen pakub sissevaate naise staatusse jaenesetunnetusse 19. sajandi Soome ühiskonnas. Erinevalt mehest sai nai-ne oma eluteed kujundada valikuid oodates, kuid see ei tähenda, et naiselei olnud oma võimalusi saatust kujundada. Tema mõjujõud võis koondudasõnasse – loitsimisse. Üldisemalt võttes need on naiste elulood: regilauludei ole mitte ainult lähedal, vaid nad on osa laulikuist. Siinkohal võikstekkida küsimus: kuidas neis lauludes on omavahel seotud siis minevik(pikk-pikk kalavelamõõdulise laulu traditsioon) ja olevik (lauliku enda


elu)? Kes on laulu “mina”? Ka sellel küsimusel on pikalt peatutud – üksikuja üldise vahekordade selgitamisel lähtub Senni Timonen väitest, et“mina” ja “meie” neis lauludes ei ole vastanduvad, ent “meie” (rühmata-sand) saab kuuldavaks “mina” (üksiku) kaudu. Nende laulude kohalolekajas, ruumis ja laulikus ongi kokku võetud raamatu pealkirja-sõnades:mina, olukord/ruum, tunne.

Tiiu Jaago

Liisi Laineste. Tegelased eesti etnilises huumoris. Magistri-töö. Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool.2004.

Liisi Laineste on kasutanud oma ne-tinaljade andmebaasi, eriti etnilistenaljade osas, ühe materjaliallikanaoma magistritöös “Tegelased eestietnilises huumoris” Töö kaitsti 23.septembril 2004 Tartu Ülikooli kir-janduse ja rahvaluule osakonna nõu-kogu ees ja sai oponendilt prof. PeeterTulvistelt positiivse ja esiletõstvahinnangu. Töö annab alul lühiülevaa-te kaasaegsest huumoriteooriast jaselles nähtuvaist hargnemistest jasuundumustest, käsitleb seejärellähemalt etnilise huumori teooriat,eriti Christie Daviese, selle uurimis-suuna praeguse korüfee tööde vahen-dusel. Empiiriliseks uurimisteemakson valitud tegelaste ajalooline dü-naamika eesti etnilises huumoris.

Konkreetsemaks uurimisaineks on võetud kolm eri ajastuist pärinevatproovitükki: 1) M. J. Eiseni naljaraamatud, mis kajastavad eesti rahva-nalja seisu 19. saj lõpul ja sajandivahetusel; 2) Jüri Viikbergi valimik“Naeruga eilsest” (1997), mis annab esindava läbilõike eesti nõukogu-deaegsest anekdoodist; 3) eesti kaasaegsete netinaljade varu. Uurimis-meetodiks on kvantitatiivne analüüs ja selle tulemusi kommenteerivadteoreetilised arutelud. Tööl on kolm olulist tulemust.

(1) Ta näitab arvandmetele toetudes päevselgelt, et eesti etniliste nal-jade tegelaskonna ajaline arengutrend on laienev ja globaliseeruv: Eisenil

UUDISED Arvo Krikmann


domineerivalt oma rahvusest perifeerlased ja eestlaste keskel elavad muu-lased (juudid, mustlased); Viikbergil venelased jt üleliidulises repertuaarispõlistunud nn nõukogude rahvad ning üldtuntumad, kindlate etnilistestereotüüpidega märgistatud rahvad väljastpoolt; kaasaegses netis pea-aegu mis tahes rahvaste esindajad, kuigi siingi domineerivad selgesti“sotsiaalselt olulised” etnilised tegelased (eestlased ise, venelased, soom-lased jt).

(2) Töö näitab, et hoolimata “etnilise ampluaa” tohutust suurenemisestviimase ligikaudu saja aasta jooksul etniliste naljade osakaal naljareper-tuaaris tervikuna ilmutab järjekindlat langustendentsi, mida võib pidadamaailmas toimuva globalisatsiooni ja etnilise tolerantsi suurenemise ningetnilise maailmanägemisviisi taandumise ilminguks.

(3) Töös tõestatakse, et Christie Daviese mitmed teoreetilised postu-laadid peavad paika ehk küll teatud etnilistes, kultuurilistes ja sotsiaal-setes tingimustes (nt anglo-ameerika kapitalistlikus maailmas), kuid eitohiks pretendeerida universaaalide staatusele: teistes (nt autoritaarsetesotsialistlike režiimide) tingimustes võivad etnilised naljad olla ohjatudhoopis teistsugustest reeglitest.

Arvo Krikmann

Reet Hiiemäe kaitses suvel magistri-projekti “Uskumusolendite valiksõnastik”

Reet Hiiemäe. Uskumusolendite valiksõnastik. 38 lk. Magist-ritöö. Juhendaja Anne Arold, oponent Axel Jagau. Tartu Üli-kooli saksa filoloogia õppetool, kaitsmisaeg 30. juuni 2004.

Olulisi tõukejõude germaani uskumusolendite saksa-eesti valiksõnastikukoostamiseks oli autorile kindlasti Austria professori Leander Petzoldtiraamatu “Väike deemonite ja vaimolendite leksikon” tõlkimine ja kom-mentaaridega varustamine eelmisel aastal, sellest raamatust on päritka enamik magistriprojektis kasutatud märksõnu. Töös antakse ülevaadeuskumusolenditega seotud tõlgete spetsiifikast, terminoloogia ajaloostja hetkeseisust ning probleemkohtadest antud sõnastiku koostamisel.Töö põhiosa moodustabki sõnastik. Lõpuks on ära toodud ka eesti-saksasõnaloend. Terminite valikul on püütud lähtuda kaalutlusest, et esitatudsaaks representatiivne valik uskumusolendite nimetusi, mis hõlmaks niilaialt tuntud olendeid, nagu nõid, kummitus, libahunt, kui ka spetsiifilise-maid usundilisi kujusid, nagu bercht, berserk, drud jt.

UUDISED


Kas usunditeemaline sõnava-ra on aktuaalne?

Üldtendentsina võib märgatainimeste identiteediotsingutesuurenemist, tuntakse kasvavathuvi oma juurte ja kultuuri vastu.Samuti soovivad inimesed kanoo-niliste religioonide tähtsusetaandudes leida endiselt seletusiasjadele, mida nad ei oska sele-

tada (luuakse nii-öelda omamütoloogia), tuntakse ka isiklikult end jät-kuvalt kogevat kontakte vaimumaailmaga, nagu poltergeistide, kummi-tuste, kaitseinglite, vampiiride, kuradi jt-ga. Loomulikult näitavad kauskumusolenditega seotud pärimus ja sõnavara Eestis globaliseerumis-tendentsi – lisandunud on jetid, kääbikud, zombid, vampiirid, humanoididjt genuiinses pärimuses tundmatud kujud. Järjest suureneb eesti uni-kaalse rahvapärimuse tutvustamine väljaspool Eesti keeleruumi, samastõlgitakse eesti keelde arvukalt (pseudo)mütoloogia alaseid teoseidteistest keeltest. Populaarsete fantastika valdkonda kuuluvate teoste(eesotsas “Harry Potteri”, “Kääbiku” ja “Sõrmuste isandaga”) juured onrahvapärimuses ning paljude olendite prototüübid ja maagiavõttedvanemast usundist laenatud. Kasvab valdkonna mänguline kasutus, kuju-nevad uskumus- ja fantaasiaolenditele baseeruvate rollimängudega tege-levad kildkonnad.

Milleks on vaja sõnastikku?Eestis on usundi- ja mütoloogiaolenditega seonduvat terminoloogiat

käsitlevaid sõnastikke napilt. Vajadus saada ühtsem pilt nende tihti jubaolemuselt ambivalentsete ja keeruka päritolu- ja levikulooga uskumus-olendite paljususes on aga olemas. Nii mõndagi antud valiksõnastikusesinevat sõna kasutatakse igapäevaselt, kuid vähe on neid, kes tegeleksidEestis selle terminoloogiaga süvitsi. Saksa usundihuviliste ringkonnadon meist selles osas sammujagu ees – näiteks leidub terve rida temaatilisi,sageli väga muljetavaldava kujundusega, kuid sisult asjatundlikke veebi-lehti (nt http://www.daemonen.de; http://www.geisterarchiv.de jt), mis anna-vad definitsiooni või kirjelduse vastava olendi kohta, selgitavad nime pärit-olu ja heal juhul pakuvad ka vasteid teistes keeltes.

Millised on terminoloogilised probleemid?Nii uskumusolendite kui muude kultuurifenomenidega seotud termi-

noloogia tõlkimisel teistesse keeltesse osutub äärmiselt oluliseks vastava

Reet Hiiemäe raamatuesitluseldeemonileksikoni tutvustamas.Alar Madissoni foto.

UUDISED


nähtuse kultuuriline taust. Nagu kinnitab Peeter Torop (2003), võib siintäheldada metoodilist nihet: tõlkija ei pea olema lingvist, vaid kulturoloog;tähtsamaks kui keele tundmine võib osutuda kultuuri tundmine. Sarnastemotiivide, tunnuste, tegevuste olemasolu erinevates kultuuriruumides eitähenda, et uskumuste või uskumusolenditega seotud kujutelmade vahelvõiks tingimata eeldada geneetilist seost. Isegi kui seos on olemas, polenäiteks eesti päkapikk sama mis on germaani Zwerg. Eesti kultuuriruumison päkapikk uustulnukas, üle võetud kirjanduse kaudu teiste maade gnoo-mide ja kääbusolendite mõjul (nt juba Kreutzwaldi muinasjuttudes (esma-trükk 1866) figureerivad muude saksa kultuurist kohandatud motiividehulgas laenuliste sugemetega härjapõlvlased). Eesti veevaim ei ole sama,mis inglise näkk. Erinevalt eesti valdavalt magevees tegutsevast näkist,ilmub Inglismaal näkk pigem merest ja tal on esmajoones tormi eesthoiataja funktsioon, alles teisene funktsioon on olla deemonlik uputaja.Siia võib paralleelina tuua veel kolmanda kategooria, mis on edasiaren-damist leidnud peamiselt saksa romantilises kirjanduses, nimelt ahvat-levad neidised, nagu Melusine ja Lorelei, kes meelitavad vette ja lõppkok-kuvõttes samuti uputavad kergeuskliku inimese, kuid kes kindlasti polepärisasukad eesti usundis. Kultuuritausta arvestamata üksühene nime-tuste ülekandmine oleks kas lausa eksitav või vähemalt riskantne ette-võtmine. Vahel võib tõlkimisel probleemseks osutuda ka see, kui erinevateskeeltes on mingil sõnal sarnane kirjapilt, kuid sisu hoopis erinev.

Mis on töö tulevikuperspektiivid? Luua laiemas lõikes seletavaid sõnas-tikke-leksikone, mis hõlmavad rohkemaid kultuuriareaale.

UUDISED

Documents

Ello Kirss-Säärits 90-aastaneoli naiste kirjutamine allutatud oma aja naisesuse-ideoloogiale, kehtiva-tele soolistele, seisuslikele jm diskursustele? Kas kirjutamise esmane. 221