Erika Viikholmi jutustused 1 Erika Viikholm · Erika Viikholmi jutustused 2 Raudse hirmu all I ee lugu juhtus palju aastasadu tagasi. Väikestes külakestes põlislaante keskel elasid

Erika Viikholmi jutustused 1

Erika Viikholm

Aseri Keskkool

Väljaandja: Aseri Keskkool 2013.a.

Trükkis, illustreeris ja küljendas Vello Karja


Raudse hirmu all

I

ee lugu juhtus palju aastasadu tagasi. Väikestes külakestes

põlislaante keskel elasid oma madalates suitsutaredes meie

esiemad ja -isad.

Sellises tares elas ka kuueaastane Siim koos vanemate ning

õdedega. Lakkeriputatud kätkis lalises tilluke vennake.

Kuna pere kasvas, põllumaad oli aga vähevõitu, otsustas isa alet

juurde teha. Uudismaa rajamist alustas ta ühel sombusel suvepäeval

kaerapõllu kõrval kasvavas võsas. Sinkjas pilvelaiguline taevas küll eriti ei

soosinud vastset ettevõtmist, ent ilm oli lämbelt soe. Üksikud langevad

vihmapiisad mõjusid töötegijaile vaid karastavalt. Isa hakkas võsa

väljajuurima. Puhastatud maaala süütas ta põlema, et juured mullas

häviksid. Hiljem võis vastse põllulapi ümber künda.

Ka väike Siim tangerdas oma kasetohust viiskudega võsa vahel ringi

ning kandis jõudumööda oksi kokku. Kuna pikk linane särk poisikesel tihti

varvaste alla jäi, määris ta kukkudes varsti endal kõhu mullaseks.

Emale meenus äkki väike Toomas, kes oli koju magama jäänud.

"Vahest on lapsuke juba üles ärganud", nende sõnade järel sidus ta

põllepaelad kõvemini kinni, kohendas oma pikki linavärvi juukseid ning

asus kodu poole teele. Isa jäi Siimu ja kahe suurema tüdrukuga veel tööle.

Äkki hakkas küla poolt kostma karjeid, kellahelinat. Isa ajas selja

sirgu ja vaatas sinnapoole. Külale lähenes salk ratsanikke. "Kähku,

lapsed!" hüüdis mees kohkunult, asudes kirveid kokku korjama, "jookske

ruttu koju, ma tulen teile kohe järele!" Tüdrukud võtsid Siimu kahevahele

ja hakkasid jooksma.

Külla tulid võõrad ratsanikud. Nad olid üleni raudrüüdes, mida kattis

pikk valge keep, rist seljal. Raudmeeste mõõgad raiusid surnuks kõik, kes

neile ette juhtusid jääma. Põlevate tõrvikutega süütasid nad hulga maju.

Kuivad õlgkatused võtsid kergesti tuld, seepärast olid tared mõne hetkega

leekides. "Oh häda, oh õnnetust!" karjus Siimu ema õuel, tormates ise

põleva elamu suunas. Teda tabas aga surmavalt vaenlase mõõgahoop. Seda

nähes jooksis Siim hirmunult aida taha põõsastesse. Mõlemad tüdrukud

lippasid jooksujalu taresse, et tulest väikest Toomast päästa. Sel momendil

aga langes põleval elamul katus sisse.

1

S


"Oma töö" teinud , lahkusid rüüstajad külast, viies ühes hulga

kariloomi. Siim ronis põõsastest välja. Vaatas enda ümber ringi ning hak-

kas tangerdades vastse alepõllu poole tagasi minema. Põlluservalt maast

leidis ta isa. Vaenlase nool oli läbistanud viimase keha. Orvuksjäänud laps

hakkas kibedalt nuttes metsa poole astuma.

Siimu leidis metsast Liina, vanem üksik naine, kes elas külast eemal

järve ääres asuvas metsatukas madalas suitsutares. Naine viis poisikese

oma taresse.

Keset põrandat asus kerisahi. Seina ääres lebas õlgmattidel pehme

karunahk, aseme kõrval seisis riidekirst. Vastaspoolel aga oli laud, mille

ääres pikk pink. Seinalekinnitatud riiulil lebas palju mitmesuguseid

kuivatatud lehti ja oksi. Need olid maarohud, mida Liina suveti kogus. Ta

keetis kuivatatud lehtedest ekstrakte. Need ekstraktid aitasid ümbruskonna

inimestel oma tõbedest lahti saada.

Väga palju inimesi käis siit abi otsimas, eriti aga kevadeti, mil

külmetushädad üsna sagedased külalised olid. "Oled Siim, Tõnise poeg?"

küsis naine, kui oli lapse pingile istuma juhatanud. "Hm-hm", ühmas poiss

vastu, ise uudishimulikult ringi vaadates. "Ma tundsin su isa ja ema. Kord

ravisin su vanemat õde Reeta, kui ta oli külmetuse tõttu rinnatõve saanud.

Oh õnnetust küll", ohkas Liina, astus lee juurde, võttis laualt väikese

savikausi ning tõstis pajast sinna putru. Seejärel asetas ta pudrukausi Siimu

ette lauale, tõi ukse kõrvalt värsket piima juurde ning lausus: "Söö, oled

kindlasti näljane". Poiss proovis lusikaga kausist veidi pakutud toitu ja

asus isuga sööma. Kaerapuder maitses imehästi. Polnud ta ju hommikust

saadik iva hamba alla saanud.

Liina pesi poisikese suures puuaamis puhtaks, tegi talle karunahale

aseme ning kattis lapse hellalt vaibaga. Siim uinus.

Pikapeale harjus Siim oma uue koduga. Hooldajat hakkas ta kutsuma

Liina-memmeks. Poiss käis sageli külalastega mängimas ning aitas oma

pe-renaisel ravimtaimi korjata. Siinsed metsad olid rikkad marjade, seente

poolest. Tõhusat toidulisa andis ka väike põllulapike järve kaldal. Järvest

võis lutse ahinguga kivide vahelt püüda. Piima tõid külainimesed iga päev

tänuks abi eest, mida naine neile osutas. Nii ei pidanud Siim ega Liina-

memm näljahäda kunagi tundma.

Peatselt kiindus poiss ka Priidikusse. Viimane oli aastatelt üle viie-

kümne habemes jässakas mees, kogenud kütt ning sõjamees. Külapoisid

armastasid väga Priidikut, kuna ta neile puust mänguasju meisterdas ja tihti

ka ise laste mängudest osa võttis.

2


Siim õppis Priidikult vibulaskmist ja vehklemist. "Seda kõike läheb

sul elus tarvis nii jahiretkedel kui lahinguväljal. Kasvab ju sinust mees, kes

peab toitma ja kaitsma oma peret." oli Priidik talle kord öelnud.

Aeg möödus, suvest oli saanud sügis, sügisest talv. Liina õmbles

poisile jänesenahast uue kasuka ning mütsi. Nüüd võis poiss koos

külalastega kelgumäele minna. Kohev lumi kattis tihedalt põllud, metsad.

Kõik oli ümberringi puhas ja valge. Lapsed jooksid kilgates küla taga

asuva mäeveeru poole. Neid märgates hüüdis Priidik oma tare ukselt: "Hei,

marakratid, tulge siia! Mul on teie jaoks midagi!" Lapsed, kuuldes mehe

hüüdu, pöördusid ümber. Priidik ulatas neile uue suure kelgu, mille külge

oli seotud pikk takunöör. Kelku nähes muutusid laste meeled veel

rõõmsamaks. "Aitäh, Priidiku-onu!" laususid nad kooris ning tormasid

jooksujalu tuldud teed tagasi.

Mäenõlval oli nüüd lõbu laialt. Uus kelk libises ju nii hästi. Ühe

sõidu ajal kukkus kelgult lumme väike, umbes viie-kuueaastane

tüdrukutirts. Siim ruttas tema juurde: "Kas said haiget?" "Ei", vastas tüdruk

naerdes, ise peoga näolt lund pühkides. Laps oli sinisilmne. Valge

juuksetukk välkus tihedalt kinniseotud rätiku alt. "Mis su nimi on?" küsis

Siim pärast pausi. "Mai", vastas tüdruk pisut häbelikult. Rõõmu jätkus

kelgumäel pimeda tulekuni. Alles üsna hilja üleni lumisena jõudis Siim

koju.

II

astad möödusid. Märkamatult oli Siimust kasvanud sihvakas

nooruk. Tema veidi käharad linakarva juuksed ulatusid peaaegu

õlgadeni. Põhjatud hallid silmad olid täis teotahet ja energiat.

Liina-memm vajus nende aastate jooksul veidi vimma.

Hallid pikad juuksed langesid tal endiselt pehmelt õlgadele ning pilk säras

nooruslikult. Kuna raudmeeste rüüsteretked nüüd juba üsna sagedasteks

muutusid, otsustati järve lähedal asuvale kõrgendikule ehitada linnus, et

oleks, kus vaenlase eest kaitset leida. Ka kuueteistkümneaastane Siim läks

ehitusele.

Töö oli vaevaline ja pikk. Metsas võeti maha palgipuid ja veeti

härgadega kokku. Linnust piiras ümberringi tugev palktara, mille ümber oli

paks mullavall. Igasse külge ehitati vahitornid, et oleks parem vaenlase

tulekut märgata. Ringjalt ehitati linnusesse elamud, laudad ning aidad --

tuli siin ju sageli eladad väga pikka aega. Linnuse keskele kaevati kaev, et

3

A


oleks alati käepärast värske vesi.

Hooned ehitatud, jäi ümberringi kaevata veel lai kaitsekraav. Kraavi

kaevamine kestis neli kuud. Kogu ümbruskonnast oli noori mehi töödele

värbatud. Hommikuti pidi juba enne koitu tõusma, tööpäevad aga kestsid

hilisõhtuni.

"Täna ma tulen hilja," ütles Siim ühel hommikul Liina-memmele,

"me lõpetame täna kaevamise ja siis on kõik valmis. Sa pane mulle rohkem

süüa kaasa!" "Ometi kord", sõnas Liina rahulolevalt, pani kotti kaks

odrakakku ning suure kamaka liha. Lähkri täitis ta hapupiimaga.

Päev oli palav. Juulipäike kõrvetas kuumalt ning võttis meeste

päevitunud turjad higist leemendama. "Küll kuluks lonks karastavat ära!"

kostis üks meestest. "Meie palvet on kuulda võetud," vastas mõne aja

pärast teine. Mehed suunasid pilgud küla poole, kust tuli kiirel sammul

sihvakas tütarlaps kahe lähkriga. See oli Mai.

Mehed jõid kosutavat kalja ning töö võis uue hooga alata. Siim

silmitses kaua tüdrukut. "Kui kena ta on," mõtles noormees endamisi.

Tütarlapsel oli seljas hele tikandiga kleit. Valge tugev palmik langes

nõtkelt seljale. Pead ehtis tal helmestega kaetud võru. "Küllap oli raske

säärase palavusega kahte suurt lähkrit nii kaugele tuua?" küsis Siim tasa.

"Veidi oli," vastas Mai häbelikult, vaatas oma suurte siniste silmadega

noormehele otsa ning ulatas viimasele kaljakruusi. Nende pilgud kohtusid.

Tüdruk lahkus kiiresti. Siim, joonud ära kosutava joogi, tõmbas

käeseljaga üle suu ja hüüdis rahulolevalt: "Eh-ehh, nüüd vihuks kas või

õhtuni välja!" Ülejäänud pool päeva möödus kiiresti. Hilisõhtuks jõuti

töödega lõpukorrale.

Meeldiv väsimus haaras mehed oma võimusesse, kui nad valminud

kraavi vaatasid. Nüüd oli inimestel koht, kuhu ristirüütlite kallaletungi

korral varjuda.

III

li soe päikesepaisteline sügispäev. Kaskedel kollendasid juba

lehed. Vila alt vabanenud põllud ootasid ümberkündmist.

Kogu küla mehed kogunesid Priidiku juurde, et üheskoos

veidi puhata ja juttu vesta. Nad istusid ukse kõrval oleval pikal

pingil. Perenaine oli just äsja saia küpsetanud. Nüüd tõi ta korviga

viiludekslõigatud saia meestele kehakinnituseks.

Priidik võttis aiateiba otsast puukapa ja läks aita. Mõne aja pärast tuli

4

O


ta meeste juurde tagasi, kapp servani mõdu täis. "Jooge peale, kinnitage

keha ja puhake pisut. Ongi kibedad tööpäevad seljataga," nende sõnadega

asetas ta kapa meeste ette maha. Ka Siim istus teiste hulgas. Priidik ulatas

noormehele kobeda saiatüki ,sõnades: "Söö, söö aga poiss!"

Mehed kiitsid Priidiku perenaise küpsetamisoskust, olid rahul selle

aasta viljasaagiga. "Peab püha tamme juurde ohvriande viima," lausus

Priidik. "Peab jah," olid teised ühelnõul, "kott otri on vaja viia, siis on

toidulisa ka edaspidi loota."

Pingi ühel otsal istus sepp - laiaõlgne halliseguste juustega mees.

"Mul on mitu atra vaja ära parandada ja noored sälud rautada," nende

sõnade järel ohkas sepp sügavalt. "Mulle pead küll tulevaks kevadeks

adrale uue raudotsa lööma," ütles talle väikesekasvuline kõhetu mees,

"kivid, sindrid, murdsid selle jälle ära." Sepp noogutas talle jaatavalt.

"Õpeta härjad nõnda vagu käima, et nad kive ei puudutaks!" lõõpis keegi

heatahtlikult. "Oled ise proovinud või?" küsis kõhetu mees vastu. "Veel ei

ole, aga kavatsen küll …"

Jutu katkestas poiste hele hüüd: Raudmehed tulevad, raudmehed

tulevad!" Need olid kaheteistkümneaastane väikesekasvuline Ennu ning

mtema noorem vend Jaanus. "Mis … kus!" läksid mehed segadusse. "Hei!"

hüüdis Priidik poistele. "Tulge siiapoole! Rääkige, kus te neid nägite!"

Poisid hingeldasid jooksust: "Seal, teiselpool heinamaad!" "Kustkohast te

ise tulete?" "Käisime õunu korjamas," vastas Ennu "metsaserval kasvab

suur õunapuu. Kuna ladvaõunad olid punasemad kui teised, ronisin ma puu

otsa. Hakkasin õunu alla raputama, ja siis nägingi. Esiteks nagu helendas

silmapiiril midagi, siis aga hakkas selgemalt paistma, et on raudmehed."

"Hm-mh!" noogutas venna jutu kinnituseks väike Jaanus, endal pajuvitstest

punutud korvike tumepunaste õunapabulatega kõvasti kaenla alla surutud.

"Kähku, mehed!" hüüdis nüüd Priidik. "Külas tuleb häiret anda, naised-

lapsed kohe linnusesse varjule saata. Ise aga kogume maleva kokku ja

läheme neile heinamaale vastu."

Peatselt täitus küla naiste karjetest, lehmade ammumisest ja lammaste

määgimisest. Tuldi ka naaberküladest. Naised ja vanakesed kiirustasid

väiksematel lastel käest kinni hoides linnuse poole, endi ees aeti kariloomi.

Mehed valmistusid lahinguks, teiste seas ka noor Siim, kellele oli eel-

olev võitlus esimeseks tõsisemaks katsumuseks. Eestlased koondasid oma

maleva külapoolsele heinamaale. Vastaspoolel seisid raudmehed.

Vähehaaval läheneti teineteisele. "See on parun Hencke," teatas Priidik,

"just tema vapp on lipul." Ristirüütlid kandsid endi ees neljakandilist

5


narmastega lippu, millel oli kujutatud kotkas kahe ristatud mõõgaga.

Sõdurite ettepoolesuunatud odad läikisid päikesepaistel. Iga ratsaniku

kõrval kõndis jalamees - tentsik ehk sõjasulane. Viimane oli selleks kaasas,

et abistada rüütlit hobuse selga ja sealt maha tulemisel. "Miks osa mehi

jalgsi on?" päris Siim Priidikult. "Kes selle raudaami sees omal jõul liikuda

jaksab," vastas Priidik, "peab ikka kannupoiss ligi olema."

"Mehed!" hüüdis Priidik äkki. "Mulle näib, et nad ründavad meid

kiiluna. Tugevamad mehed peame tiibadele panema. Kui vaenlane on meie

salga keskele tunginud, annavad viimased külgedelt löögi."

Mõne aja möödudes kohtusid mõlemad leerid. Heinamaal puhkes äge

võitlus. Kõikjal kuuldus odade murdumist, karjeid ja oigeid. Siim oskas

ennast mõõgalöökide eest kaitsta -- vana Priidik oli teda selleks küllalt

treeninud. Kuna õhtupoolne päike veel üsna hästi soojendas, tundis Siim,

kuidas särk seljas märjaks muutus. Jaks kippus vägisi lõppema. "Oleks või

lonksu juua saanud," mõtles noormees endamisi.

Korraga seisis ta vastakuti ühe raudmehega. Viimase äkiline löök lõi

Siimul mõõga käest, Siim ehmus. Ta tundis, kuidas külm higi seljal

voolama hakkas. "Kuidas ma küll nii hooletu võisin olla," mõtles noor-

mees endamisi. Raudmees muigas võidurõõmsalt, tõstis mõõga

löögivalmis. Samal ajal kuulis Siim, kuidas üks vibunool tema kõrva äärest

mööda vihises. See nool tabas tema vastas seisvat ristirüütlit. Viimane

pillas mõõga käest, karjatas ning kukkus. Siim pööras pead ja nägi --

heinamaa serval kasvava vana pärna haruliste okste vahel istus väike Ennu

vibu käes. Siim teadis, et see poiss on täpse käega vibukütt. Ennu viipas

Siimule. Viimane noogutas poisile, hüüdes: "Kui sa juba kord siin oled,

siis ole ettevaatlik!" Äkki tundis ta tugevat hoopi vastu selga. Noormehel

muutus silme ees kõik mustaks. Ta kukkus.

Õhtu eel lahing lõppes. Viimased rüütlite riismed lahkusid lõuna

suunas. Alustati haavatute äraviimist. Langenud võitlejad koguti kokku, et

nad sõjamehekohaselt maha matta.

Naised tulid heinamaale omasid leidma. Mehed seadsid võitluspaiga

servale kokku kivikalme, sinna pandi hukkunud kaaslased. Langenute

hulgas oli ka vana Priidik. Sõjameestele pandi kalmesse kaasa nende

relvad, kilbid. Arvati, et langenute hinged abistavad hiljem lahingutes oma

mehi.

Üks mees tuli metsa äärest, kandes kätel elutut poisikest -- see

poisike oli Ennu. "Kust sa ta leidsid?" küsisid teised imestunult. "Sealt,

6


vana harulise pärna alt." Mees asetas poisikese vana Priidiku kõrvale. Nool

oli läbistanud Ennu rinna. Ka temale pandi kaasa ta vibu ja noolekott.

Ennu ema nuttis kibedalt, silitades poisikesel pead. Ta võttis rätiku seest

sooja vastküpsetatud odrakaku ning asetas selle Ennu käte vahele.

Langenutele pandi kaasa veel mitme savikausiga toidupoolist ja muud.

Inimesed ei lahkunud veel mitme päeva jooksul linnusest, kuna

ristirüütlite rünnakuoht polnud möödunud. Ka haavatud viidi sinna, teiste

hulgas Siim. Mõõgahaav tema seljal polnud eluohtlik, ent verekaotus ja

tõusnud palavik nõrgestasid tunduvalt organismi.

Järgmisel päeval viisid kaaslased Siimu koju Liina juurde. Liina pesi

haava korralikult puhtaks ning tegi sideme. Kuna haige vajas kosutust,

toitis naine teda iga päev metsmee ja värske kalaga.

Ühel keskpäeval astus uksest sisse sihvakas tütarlaps -- see oli Mai.

"Tere päevast!" lausus ta uksel. "Tere, tere, kullake, astu aga sisse!" kutsus

Liina tüdrukut. "Tõin teile värsket piima, just äsja lüpstud," nende

sõnadega sidus Mai kaenla all oleval pambul sõlmed lahti ja asetas

piimakannu lauale. Siim upitas end asemel istukile, küsides: "Kuidas sul

läheb? Mis külas uuemat on?" "Pole viga, elame kõik ikka vanaviisi,"

kõlas tasane vastus. "Sa lapsuke, ole nii hea ja vaheta õige ise poisil side!"

lausus Liina, ulatades Maile puhta sideme. "Ma toon väljast hagu, teen

õige tule üles ja panen leeme keema. Veeda seni siin aega, einestad pärast

koos meiega!" Nende sõnade järel võttis naine nagist suurrätiku, sidus

endale õlgade ümber ning väljus. "Ega ma kauaks tulnud …" kogeles Mai.

"Mis kiire sul siis nii ikka on," lausus talle Siim.

Tüdruk harutas noormehel vana sideme lahti, pühkis haava niisutatud

lapiga üle ning asetas peale uue sideme. "On vist väga valus?" küsis neid

tasasel häälel. "Varem oli hullem." "Ma tegin sulle haiget. Pole harjunud

siduma," sõnas Mai, kui oli sidumise lõpetanud. Siim võttis hellalt

tütarlapse käed oma pihkude vahele, silmitses neid ning lausus: "Su käed

on nii pehmed ja hellad, et need ei saa kunagi kellelegi haiget teha."

Noormees vaatas neiule otsa. Viimane muutus aasta-aastalt kaunimaks.

Näis, nagu oleks päike koos Maiga kambrisse tulnud. Mai punastas. Ta

tõusis ettevaatlikult püsti, kohendas kleidiäärt ning ütles: "Ma pean nüüd

minema hakkama. Saa ruttu terveks!" Kiirustades tõttas tütarlaps ukse

poole. Samal momendil tuli Liina haokubu kaenla all sisse. "Helde aeg,

juba lähed! Kas sa siis kalaleent meiega koos süüa ei tahagi?" "Anna

andeks, Liina-memm, teinekord kindlasti, aga nüüd pean tõesti minema."

7


"Sa, hea laps, tule meid ikka vaatama!"

Liina asetas haokubu kerisahju kõrvale maha, ise küsides: "Miks

tüdruk nii kiiresti ära läks? Ega äkki sina selleks kuidagimoodi põhjust ei

andnud?" Viimaseid sõnu öeldes vaatas naine nõudval pilgul Siimule otsa.

"Oh ei, Liina-memm," naeratas noormees häbelikult.

Pikapeale Siim tervenes. Noore mehe haav paranes küll kiiresti, ent

tunda andis veel kurtumus. Vähehaaval hakkas ta Liina-memme kodustes

töödes abistama -- lõikas kuivadest halgudest peerulaaste, voolis kadakast

lusikaid ja kulpe. Pikkadel sügisõhtutel kudus Liina hämara peerutule

valgel kangast, ise sealjuures vaikselt lauldes. Talvel jutustas ta Siimule

mitmesuguseid lugusid vanadest aegadest. Siim kuulas Liina-memme alati

suure huviga.

IV

ahepeal tegid ristirüütlid siia veel mitu sõjakäiku. Üks lahing

teise järel kurnas eestlaste malevat tunduvalt, ka kaotused olid

suured. Lõpuks ei väljutud enam linnusest, vaid asuti selle

kaitsele.

Linnuse kaitset juhtis Jüri, Mai vend. Ta oli kolmekümne-

ringis kogenud sõjamees. Meeste hulgas võitis Jüri kiiresti poolehoiu, ent

tihtipeale tunti puudust vanast Priidikust. Olid ju tema kogemused

suuremad, seega oskas ka igas raskemas olukorras tarka nõu anda.

Säärased olukorrad muutusid nüüd aga igapäevasteks ja raskustele tuli

vastu seista kõigil.

Parun Hencke asus linnuse lähedale laagrisse. Tema telki valvasid

ööl kui päeval kogenud sõdurid. Nähes, et linnust lihtne vallutada ei ole,

hakkas parun oma sõjaväge suurendama. Lisaks ordurüütlitele seadis ta

lahinguvalmis ka latgalitest sõjavangid. Rünnakuid linnusele alustati nüüd

igal hommikul pärast preestri õnnistust.

Linnuses muutus olukord üha raskemaks. Kaotused meeste hulgas

olid suured. Abiväge aga juurde tuua polnud võimalik, kuna linnust valvati

väljastpoolt pidevalt.

Algul aitas vaenlaste rünnakuid tagasi lüüa kuum tõrv, mida neile

kaitsemüürilt kaela kallati. Hiljem muutus noolterahe aga niivõrd tihedaks,

et naistel ja lastel ei lubatud enam hoonetest väljuda.

"Mart ja Lemmo!" ütles ühel hommikul Jüri kahele noorukile. "Teie

hooleks jääb nüüd tõrvakatel, ja vaadake, et see pidevalt keeks!" "Saab

8

V


tehtud!" sai ta üksmeelse vastuse. Nooltesaju all kummargil tassisid poisid

puid ning keetsid tõrva. Teised vedasid seda vahetpidamata kappadega

müürile.

"Jüri!" kuulis mees müüril seistes äkki seljataga tütarlapse häält -- see

oli Mai. "Õeke!" ehmus Jüri. "Miks sa välja tulid, ja pealegi veel siia? See

on ohtlik." "Ma tõin tõin sooja kaku. Sa ei võtnud ju hommikul ivagi

hamba alla," nende sõnadega ulatas tütarlaps vennale poolekslõigatud

odrakaku, mille vahel oli liha. "Aitäh, kullake!" Jüri võttis toidu vastu,

silitas hellalt Mail pead ning lisas: "Lippa nüüd, õeke, varjule!" Mai ronis

väledalt redelit mööda alla, vaatas vilksti venna poole ja jooksis elamusse.

Korraga märkas vahitornis olev valvur linnuse poole lähenevat meest,

kelle käes lehvis lipp. "Saadik tuleb!" hüüdis valvur Jürile. Müürilseisjad

muutusid valvsaks. Ristirüütlite saadik, pikas mustas kuues mees lähenes

linnusele, ise hüüdes: "Hei, kes teist on pealik?" "Mina!" vastas Jüri. "Kui

sa oled pealik, siis ütle oma meestele, et nad alla annaksid. Avage linnuse

väravad ja me laseme teil eluga minna!" Müüril seisvaid mehi läbis

erutatud kahin. "Miks me peaksime alla andma?" küsis Jüri. "Teil pole

mõtet rohkem vastu panna," lausus saadik enesekindlalt. "Vaadake, kui

palju meil mehi on. Nagunii teeme linnuse maatasa. Teil aga pole abi enam

kusagilt võtta." "Meie kaitseme oma maad ja rahvast. Meie endi puhas

südemetunnistus ongi meile kõige suuremaks abiks." vastas Jüri saadikut

silmitsedes. "Kui annate alla, kingime teile kõigile elu. Kui ei, lööme

linnuse juba täna pihuks ja põrmuks!" "Ennem muutugu ma silmist

pimedaks ja peast sõgedaks, kui et linnuseväravad avan ning oma rahva

teie meelevalda annan!" kõlasid Jüri kindlad sõnad. Mehed noogutasid

talle nõusolevalt. "Näen, et saatan ise on teiega kampa löönud." Nende

sõnadega pöördus saadik järsult ümber ning suundus laagri poole tagasi.

Mõne aja möödudes alustasid ristirüütlid linnusele äkkrünnakut.

Algul suudeti rünnakut küll tagasi tõrjuda, ent vaenlasi lähenes linnusele

lausa parvedena. Kerge vaevaga ületasid nad piirdekraavi ja juba kerkis

siin kui seal kaitsemüüri najale pikki redeleid. Küll lükati neid teivastega

eemale, ent kõrvalt kerkisid nähtavale üha uued ja uued redeliotsad. Abi

polnud enam ka kuumast tõrvast. Peatselt puhkes müüril äge käsitsivõitlus.

Juba sama päeva hilisõhtul linnus langes. Üle kaitsemüüri tunginud

vaenlased tapsid hulga mehi, teiste seas ka Jüri. Seejärel avasid nad

linnuseväravad ning parun Hencke sisenes, tuues ühes sõdurid.

Sellest hetkest allutati rahvas võõrale võimule. Enda julgeoleku

9


kindlustamiseks tõi parun Hencke mitu salka ordurüütleid ning asus

tugevat kivikindlustust ehitama. Koos rüütlitega toodi kaasa preester, kes

asus kohalikku rahvast ristima. Selleks kutsuti kõik ümbruskonna inimesed

heinamaale kokku, kus preester neile ühestoodud vett peale pritsis. Neid,

kes, kes antud protseduuriga kuidagi nõustuda ei tehtnud, nimetati

paganateks. Öösel läksid paljud järve äärde, et seal võõras ristimisvesi

endalt maha pesta. Järgmise päeval ristiti neid aga uuesti.

Kohalikel elanikel keelati karmiltpühades hiites käimine ning sinna

ohvriandide viimine. Kõike seda nimetati paganluseks. Inimesed aga

uskusid, et esiisade hinged ning metsavaimud neid maha ei jäta, sellepärast

külastati pühamuid nüüd salaja.

Rängaks muutus elu võõta võimu all. Seni oli igaüks harinud jõudu-

mööda oma maalapikest. Kehvadel aegadel küllusega küll kiidelda ei

saanud, ent elati ära kogu perega. Parun Hencke haaras enda valdustesse

kõige viljakamad ülesharitud põllud ning paremad heinamaad. Külarahvale

jäid ainult metsaservad, luhapealsed. Pimedast pimedani tuli künda --

külvata mõisapõldudel. Oma maalapi tarvis pidi lisa võtma öötundidest.

Üle poole saagist anti aga seejuures ära parunile. Üsna sageli vaatasid koos

viletsusega nüüd maarahva akendest sisse ka nälg ning haigused. Preester

jutlustas hauataguse elu õndsusest, ent ometi ei muutnud see inimeste

õlgadelasuva viletsuskoorma talumist kergemaks.

V

iim paranes talve jooksul jõudsasti. Noormees oli muutunud

laiaõlgseks nig tublisti kosunud. Ta varus küttepuid ja käis metsas

jänesepüüniseid üles panemas. Kevadel tuli ka talle käsk mõisa-

põllule kündma minna.

Juba varavalgel tuli minna mõisa juurde -- seal anti kõigile

kätte nende päevased tööülesanded. Liina-memm pani kompsuga kaasa

lõunasöögi. Talvepäevil oli Siim kuivast kasepuust nikerdanud hobuse-

rauakujulise talismani ning sellele mustri peale põletanud, et Maile

kinkida. Tööle minnes võttis ta ka selle ühes, lausudes: "Küllap ma seal

tüdrukut kohtan." "Ära end ainult ära katkesta!" lausus Liina noormehele.

Siim suudles Liina-memme laubale ning asus teele.

Mõisa juurde oli kogunenud hulk inimesi. Mõne aja pärast väljus

lossistpikk mustas keebis kõhn mees. Viimane jaotaski tööülesandeid. Siim

ning temaga ühes veel viis meest määrati kesa kündma. Teele asudes

10

S


märkas äkki Siim rühma tüdrukuid, nende hulgas oli ka Mai. "Tulen kohe

teile järele!" hüüdis noormees kaaslastele ja tõttas tüdrukute suunas. "Tere,

Mai!" "Oi, tere Siim!" "Kuidas oled elanud, pole sind viimasel ajal näinud?

Ega äkki tõbi murdnud?" "Oh hei, mind küll mitte. Ema on viimasel ajal

tõbine. Kodus on palju toimetusi, nii jäi aeg üsna napiks." Mai naeratas

Siimule ning eemaldus tüdrukutest. "Ega vana haav enam tunda ei anna?"

küsis ta ettevaatlikult. "Ei enam," vastas Siim, lüües ise käega, "kuhu sina

tööle lähed?" "Luhale värsket rohtu loomadele ette tooma." Siim vaatas

hellalt Maile otsa, puudutades tüdruku tugevat valget patsi. Mai punastas.

"Ah-jaa, mul on sinu jaoks siin midagi." nende sõnadega võttis ta taskust

hobuserauakujulise talismani ning ulatas neiule öeldes: "See toob sulle

kunagi kindlasti õnne." Tüdruk võttis kingituse tänuga vastu, keeras

talismani tikitud taskuräti sisse ning peitis põlle alla kleiditaskusse. Oli

näha, et ese meeldis talle. Mai ja Siim lahkusid teineteisest. Kumbki ruttas

oma kaaslastele järele.

VI

ärkamatult lähenes sügis. Väikestel põllulapikestel kollendas

valminud oder. Üha lühenev päevavalgus ning jahedad

udused ööd andsid märku, et on aeg alustada

viljakoristusega.

Vilja lõigati käsitsi. Töö väsitas selga. Niisked

hommikuudud andsid lisa omalt poolt sellele, et õhtuti tuli paljudel

teolistel kanget seljavalu tunda. Püüti küll haiget kohta kuuma maakiviga

soojendada ning mitme võidega määrida, ent tulu oli sellest kõigest vähe --

algas ju järgmisel hommikul kõik otsast peale. Pealegi tuli hilisõhtul

töötada oma põllulapil. Tahtis ju pere süüa, lisaks veel tuli mõisale andamit

anda.

Varahommikul läks Mai koos teiste külatüdrukutega otra lõikama.

Hommikune udu hajus pea ning soojad päikesekiired kuivatasid

viljakõrred. Tööl saatis tüdrukuid laul.

Äkki hüüdis Anne, käharpäine tüsedavõitu neid: "Vaadake, tüdrukud,

parun ise tuleb siia!" Teised sirutasid endid ning heitsid pilgud mõisa

poole, käsi päikesevatjuks otsaette pannes. Põllule lähenesid kaks

ratsanikku. Üks neist, kõhn ja vibalik, kandis seljas raudvesti. Teine oli

tüse, keskmist kasvu, umbes 45-aastane mees. Seljas oli tal lühike valge

11

M


keep. See oli parun Hencke.

Jõudnud põllu äärde, tuli parun hobuse seljast maha, andis oma ratsu

kaaslasele hoida ning astus pikal sammul tütarlaste juurde. Märganud

nende hulgas Maid, haaras ta neiu käsivarre oma kätte ning tõmbas

tüdrukut enda poole. Mai võpatas. Teda kohutas selle mehe juures kõik --

mustades küünarnukkideni ulatuvates nahkkinnastes käed, läbitungiv külm

pilk, isegi roosiõli lõhn mehe õlgadeniulatuvatel ruugetel juustel.

"Kas sina, kena laps oled Mai?" küsis parun Hencke viivitamata.

"Jah, härra parun." "Elad sa koos emaga?" "Jah, härra parun." "Ma tahan,

et sa pärast tööd minu juurde lossi tuled." Mai ei vastanud. "Kas tuled?"

küsis Hencke nõudval toonil. Mai ei vastanud ka sel korral. "Olgu, hakka

tööle!" Nende sõnadega lasi Hencke neiu käe vabaks ning eemaldus.

Kordagi tagasi vaatamata ratsutasi parun ja tema saatja minema.

"Mis see küll peaks tähendama?" küsisid tüdrukud üksteiselt

imestunult. "Head see ei tähenda," arvas üks neist. "Mis head sealt loota

ongi," vastasid teised läbisegi. Anne pani käe Mai õlale ning lausus:

"Peaksid ikka ära käima. Vaata, mis see saks su'st tahab, muidu võib veel

tont teab mis juhtuda. Meie tuleme ühes, ootame sind seni lossiväravate

juures." Teised olid sellega nõus.

Töötati edasi. Päike oli tõusnud juba kõrgele ning soojendas valusaks

muutuvaid selgi. Hommikune juhtum oli kõigil juba peaaegu ununenud,

kui mürgati taas põllusuunas kappavat ratsanikku. Seekord oli tulijaks üks

sõdur. "Kellelegi meist tuleb jälle kosilane!" hüüdis Anne ja ajas selja

sirgu, "no on alles päev!" Talle vastati üksmeelse naerulaginaga.

Tulija ratsutas põllule, hüppas sadulast maha ning ütles: "Mul on

käsk Mai lossi viia," seejärel haaras sõdur tüdrukul käest, lausudes: "Parun

Hencke ootab sind." Tõstis neiu sadulasse, hüppas ise järele ning ratsutas

mõisa suunas.

"No küll on see saks kannatamatu, ei jõudnud mitte päeva lõppugi ära

oodata. See head ei tähenda." oli Anne arvamus. Kaaslased ohkasid

vastuseks. Tuju oli kõigil rikutud. Raske südamega jätkati tööd.

Lossiväravad olid raskest tammepuust ning seestpoolt suletud kahe

massiivse riiviga. Valves olid siin kaks raudvestis ja relvastatud sõdurit.

Nähes ratsanikku tüdrukuga lähenemas, avasid nad väravad. Õu oli

ümberringi piiratud kõtge kivimüüriga. Pikk munakividega sillutatud tee

viis trepini. Paremal ja vasakul käel seisid pikad maakivist ehitatu hooned

suurte raudpõõnadega varustatud ustega.

12


Sõdur hüppas sadulast maha, tõstes seejärel ka tütarlapse ning lausus:

"Lähme!" Mai tundis, kuidas süda rinnus taguma hakkas. Kivitrepil

astmeid võttes muutusid põlved nõrgaks ning külm higi valgus

peopesadele. "See kõik on hirmust," mõtles Mai endamisi, "aga ma pean

sellest üle saama. Ei tohi hirmu välja näidata."

Välisuksest sisenenud, jõudsid nad pikka koridori, mida valgustasid

tõrvikud. Siit viis kitsas keerdtrepp paremale ühe ukse taha. Sõdur vajutas

raskele lingile, uks avanes. Tulijaid võttis vastu suur ruum, mida

valgustasid kaks kõrget kitsast akent. Tüdruk vaatas uudistades ringi.

Keset tuba seisis pikk tammepuust nikerdatud jalgadega laud, mille ümber

olid samasugused nikerdatud toolid. Ühe seina ääres nägi Mai hästi suurt

kahe uksega kappi, mille kõrval rippus peegel. Igal seinal asetses selleks

ettenähtud pesas tõrvik.

Tulijaid märgates tõusis toolilt seesama mees, kes hommikul Maid

põllul külastas -- parun Hencke. "Ülesanne on täidetud, härra parun!"

kandis sõdur ette. "Väga hea, oled vaba!" vastas talle Hencke, viibates

käega ukse suunas. Sõdur tõukas tütarlast kergelt ettepoole, pöördus siis

ümber ning lahkus. Aeglaselt sammus parun Mai poole, lausudes: "Elad

küla serval koos emaga?" "Jah." vastas tütarlaps pilku tõstmata. "Väga

hea." sõnas Hencke, kõndis paar korda edasi - tagasi ning lisas: "Ma tean,

et elate üsna kehvalt. Ajad on praegu rasked, aga küllap varsti läheb kõik

paremaks." Parun astus neiu ette, võttis tal käsivarrest kinni ning küsis:

"Kas tahad, et teil emaga kergem oleks?" "Tahan küll, härra parun." "Tore.

Ainult kõik sõltub sinust endast." "Mis mul tuleb selleks teha?" "Lased

end minuga laulatada." "Ei-ei!" kohkus tüdruk. "Kui sa minu naiseks saad,

vabastan ma su ema andamist." "Sulle ma küll ei tule!" nende sõnadega

kiskus Mai oma käe vabaks. "Asjata." vastas Hencke. "Sa saad endale

kõik, mis ihaldad. Ma olen väga rikas, väga. Mul on Lüübeki lähedal suur

mõis. Seal on palju raha, kalliskive." "Mulle pole kalliskive tarvis." seda

öeldes vaatas Mai põlastavalt Henckele otsa. Paruni silmad tõmbusid

kitsamaks: "Kas arvad, et mõni siinsetest matsidest sind õnnelikumaks

teeb. Nad on kõik puupaljad. Mina käisin seitsmeteistkümneselt Roomas

paavstilt õnnistust saamas. Sellest ajast tänaseni olen käinud väga paljudel

sõjakäikudel. Ma võin sind koos su emaga üle kullata." Mai puhkes nutma:

"P-pole m-mulle k-kulda v-vaja!" "Olgu. Sa tüdruk mõtle hästi järele!

Annan Sulle selleks piisavalt aega. Kui sa ei nõustu minu naiseks saama,

saadan su ära kloostrisse. Ma ei soovita nii tõrges olla. Mõtle hästi järele!"

13


Nende sõnade järel võttis parun laualt väikese kellukese ning helistas seda.

Uksele ilmusid kaks toapoissi. "Viige see tüdruk kõige otsmisesse

kambrisse ja sulgege uks väljastpoolt riiviga. Teie peate tüdrukut

valvama,et keegi teda ei puudutaks ega ära ei viiks. Vastasel korral keeran

teil kaelad kahekorra!"

Toapoisid saatsid Mai talle määratud tuppa. Ruum oli väike, ühe

aknaga, sisustuseks kõrge kapp, laud nelja tooliga. Tütarlaps sai paar

sammu laua suunas astutud, kui kuulis ukse taga riivi klõpsatust. Ta tormas

ukse suunas, proovis seda avada, ent asjata -- uks oli väljastpoolt suletud.

Mai ei teadnud, mida ette võtta. Ta läks joostes akna juurde, siit avanes

vaade lossiõuele. Akna kõrval, seinast ettepooleulatuvalt rippusid rasked

siidkardinad. Tütarlaps tõmbas kardinad ettevaatlikult teineteisest eemale.

Nende taga oli kitsas tammepuust voodi pehme padja ning punase

siidtekiga. Mai viskus voodile, peitis näo sügavale patja, puhkes suurel

häälel nutma: "Oh häda, mida küll teha? Kui's pääseda siit vangipõlvest?"

VII

õllule töölejäänud tüdrukud jutustasid õhtul külas kogu Maiga

juhtunud loo. Siim sai kõigest kuulda kodus Liina-memmelt.

"Paha lugu." Lausus Siim kulmu kortsutades. Söönud mõned

lusikatäied, lükkas ta leemekausi eemale ning toetas pea kätele.

Mõne hetke valitses tares täielik vaikus. Koldes hõõgusid mõnusalt söed,

mille soojus täitis väikest eluruumi. Söögilaua juures olev peerutuleleek

väreles kergelt koldesttuleva sooja õhuvoolu käes. "Sööksid ehk ometi,"

katkestas vaikuse Liina, "pikk väsitav päev ju seljataga." Nende sõnadega

tõusis ta lauast, võttis riiulilt valge rätiku ja asetas sellele värske odra-

karaski. Ukse kõrval olevast suurest savikausist lisas Liina karaski kõrvale

mitu suuremat lutsu. Sidus seejärel pambu kokku, ulatas Siimule ning

lausus: "Ole hea, vii see Mai emale! Ta on ikka tõbine. Nüüd veel see

õnnetus ka takkaotsa, pole, kes keedab ehk toimetab." "Küllap viin, Liina-

memm," oli noormees nõus. Siim võttis nagist vammuse ning laualt

valmispandud pambu, suudles seejärel Liinat laubale ja väljus.

Mai ema Mari elas küla metsapoolsel serval madalas tares. Kui Siim

sisse astus, hõõrus Mari parajasti käsikiviga rukkiteri peeneks. Noormeest

märgates katkestas Mari töö ning palus Siimul istuda. Külakosti vastu

võttes tänas naine: "Liina on alati helde südamega inimene olnud. Ka sina

oled hea poiss, et mind vanainimest vaatama tulid. Oled ju isegi päevatööst

14

P


väsinud." "Pole häda kedagi," kostis Siim ja vaatas toas ringi. Kamber oli

madal, suitsunud lae ning seintega. Seina ääres seisis hoolikalt puhastatud

söögilaud, mille kõrvaloleval pikal pingil nad koos Mariga istusid.

Kerisahju kõrvaloleval asemel magas Mari külmadel talvekuudel paksu

karunaha all.

Siim lükkas peopesadega üle põlvede ja sõnas: "Kui mingit abi on

tarvis, siis olen nõus aitama. Tüdruku pärast ära liialt muretse. Küll mina

nõu leian, kuidas teda päästa." Mai ema ohkas: "Jah, näed, oli seda

õnnetust nüüd veel majja tarvis. Mai isa langes nüüd juba aastate eest ühe

raudmeeste kallaletungi korral. Kaks poega said linnuse kaitsmisel surma

ja nüüd viidi noorim laps ka ära. Tema on mul kõik, mis veel alles jäänud."

Vana Mari ohkas veel korra, pühkides rätikunurgaga pisaraid. "Mari-

memm," ütles Siim naise kätt enda sülle võttes, "ma toon Mai tagasi, päris

kindlasti toon. Enam ei püsi kaua siin võõras võim, küll näed!" "Usun sind

pojake. Tean ja tunnen sind juba lapsest saadik. Oled tugev ning

teovõimeline, aga ega vaenlanegi nõrk ole."

Siim tõusis pingilt, küsides: "On ehk majapidamises mehekätt tarvis,

teen ära?" "Kullake, Liina-memm ju ootab. Oled ise ehk väsinud, raske

tööpäev seljataga." "Pole midagi, emake, Liina-memm ju mind saatis."

"No kui sa just," muutus Mari kohmetuks, "katus, pojake, laseb ühest

kohast läbi." "Kus teil õled on? Panen paiga peale." Siim ja Mari väljusid

tarest.

Õhtuks oli tarel katus parandatud. Rahulolutundega südames seadis

Siim sammud kodu poole.

Liina ootas teda hubases tares kangast kududes. Laual oli kauss

pudruga, selle kõrval kruusitäis hapupiima. "Panin sulle õhtusöögi valmis."

osutas Liina laua poole, läksid ennist poolsöömata ära." "Pole midagi,

Liina-memm. Mari-tädi pakkus mulle leent." Siim istus lauda ja asus

sööma. "Oli talle sinust ikka abi?" usutles Liina. "Panin katusele paiga

peale." "Hea seegi," ohkas Liina kergendatult ning jätkas kangakudumist.

Siimule ei andnud asu teade Mai saatusest. Viimaks otsustas ta, et

hommik on alati õhtust targem, pealegi on siis võimalus teistega nõu

pidada. Mees püüdis küll uinuda, ent asjata. Alles üsna koidu eel sai ta

sõba silmale.

Kuna sügistööd olid lõpukorral, lubas Hencke järgmise päeva

teolistele vabaks. Hommikul läks Siim koos viie külamehega metsa

talvepuid varuma. Teiste hulgas oli ka Jaan - paksude valgete kulmudega

15


tüse noormees. Siim tundis teda juba lapsepõlvest peale. Koos oli käidud

talvel kelgumäel, suveti aga metsas ringi joostud. Nüüd jagasid nad tihti

koos töömuresid.

Teel metsa arutasid mehed omavahel eelmisel päeval juhtunut, ent

tarka nõu ei osanud paraku keegi leida.

Tööd alustati varavalges. Kui lõunatund kätte hakkas jõudma,

lähenes meestele üks ratsanik. "See on paruni mees, ma tean," ütles Jaan

tulijat silmates. "Mis tal siia asja peaks olema," olid teised hämmeldunud.

Ratsanik lähenes kiirel traavil puuraiduritele, ise hüüdes: "Hei, teie seal,

kes teil lubas paruni metsas raiuda!" "Mis paruni metsas …," olid mehed

imestunud. Ratsanik, raudvestis ja kiivris mees, tuli sadulast maha ja

talutas hobust käekõrval kändude vahel meesteni. "Kas teie ei tea, et see

mets siin on paruni oma? Teil tuleb vastust anda!" "Parun Hencke jagu on

ju see lõunapoolne metsatukk seal," osutas Jaan käega lõuna suunas.

"Härra parunile kuulub siin kõik," vastas võõras kindlal toonil. "Ei tea,kas

ikka kuulub ühti," lausus Siim ja astus mehe ette, see siin on elupõlved

meie jagu olnud." Võõra nägu lõi vihast õhetama. Ta tõmbas käest kinda ja

võttis hoogu, et sellega Siimu näkku lüüa. Viimane aga osutus väledamaks,

haaras ähvardajal käest öeldes: "Ära siin nii ägedalt vehi, lase parem

varvast!"

Käe vabaks saanud, kahmas võõras mõõga järele. Samal silmapilgul

tõmbas Jaan talle seljatagant riidest suure märsi pähe. Ratsanik vehkis

kätega pea kohal, taganes paar sammu, komistades seejuures kännu otsa

ning kukkus. "Küll te veel vastust annate, matsid!" Nende sõnadega tõusis

mees püsti, haaras hobuse järele, hüppas sadulasse ja kappas minema. Teda

saatis võimas meeste naerumürin. "Kust sa selle märsi said?" küsis Siim

Jaanilt. "See ju mu lõunamoona vari," kostis viimane vastuseks.

"Head sellest meile ei tule," muutusid mehed nõutuks, "kõige hullem

on veel see, et Mai nende käes on." "Tüdruk tuleb päästa, maksku mis

maksab. Peame midagi välja mõtlema." lausus Jaan. "Ma tean, mis teha!"

lõid äkki Siimul silmad särama. Mehed tema ümber jäid vaikseks.

"Me peame lossi pääsema," jätkas Siim. "Aga kuidas? See on ju nii

tugev kindlus?" küsiti läbisegi. "Ainult pealt on ta tugev," vastas Siim,

"alustoeks on sellel ehitusel aga ebaõiglus ja julmus. Selline tugi ei ole

kuigi vastu-pidav. Me peame endi ümber ka teistest küladest mehi

koguma. Ega me veel võitlusoskust unustanud ole." "Õige, õige!" olid

kaaslased ühel nõul, "kuid mil moel me lossi pääseme?" "Nelja päeva

16


pärast tuuakse lossi vilja. Vooril on alati olnud kaasas ainult mõned

saatjad. Kuna tee viib läbi salu, korraldame seal neile varitsuse. Edasi

läheme juba meie vooriga lossi." Selline oli Siimu plaan. Mehed nõustusid

temaga vastuvaidlematult. Nad lubasid õhtul ka teised külamehed kokku

kutsuda, et saaksid kõik üheskoos tegevusplaani hoolikalt läbi arutada.

Kogunemiskohaks valiti järve kaldal olev metsatukk, kus väga harva liikus

paruni mehi.

Koju jõudis Siim õhtul väsinuna, riputas üleriided nagisse ning vajus

pingile. Liina tõstis toidu lauale, ulatas kausi aurava leemega Siimule,

lausudes: "Söö, pärast on väsimus nagu pühitud. Soe leem kosutab."

Noormees võttis kausi kõrvalt lusika ning asus sööma. Pärast pikka

päevatööd maitses toit imehästi. "Liina-memm," lausus Siim mõne hetke

pärast, "ma lähen pimedaveerul veel sinna metsa, mis otse järve kaldale

ulatub. Leppisime niiviisi meestega kokku. Külamehed tulevad ka sinna."

"Mis imet te pimedas sinna veel otsima lähete?" Ei suutnud Liina

imestust varjata. "Läheme nõu pidama, kuidas Mai lossist ära tuua ning

endid võõra võimu alt vabaks teha. Plaan on meil juba olemas, ainult mehi

on tarvis salga jaoks." "Kerga see küll ei ole," ohkas Liina, "vastane on

tugev." "Vastast, Liina-memm, kaitseb raudvest, meid aga meie endi maa

ja metsad."

Söönud, tänas Siim Liinat maitsva toidu eest, riietus ning seadis end

minekule. "Ära minu pärast liialt muretse, "ööhakuks tulen tagasi!" lausus

ta uksel.

Kuuvalgus langes heledalt metsarajale, venitades puude varjud

pikaks. Kauguses hõikas öökull. Siim hoidus rohkem järve poole, et

pimedas mitte eksida. Lõpuks jõudis ta kokkulepitud kohale. Ees ootasid

juba Jaan ja paljud külamehed. Enamusel olid kaasas tõrvikud, et

pimeduses paremini orienteeruda. Ümberringi valitses vaikus. Mehed

vestlesid omavahel poolsosinal, nende nägudel kumasid tõrvikuleegid.

Siimu saabumist märgates, tervitasid nad noormeest. Mehi saabus

pikapeale juurde. Nüüd koonduti üksteisele lähemale, et oleks parem

vestelda. Korraga märkas üks meestest järvel nende poole lähenemas kahte

venet. Mõlemad olid täis tõrvikutega mehi. "Kes need on?" kõlas üllatus-

hüüd. "Naaberkülast Madise mehed," lausus Siim, "saatsin sõna, et

tuleksid nende omad ka."

Vened randusid üheaegselt. Kaldale tuli hulk mehi. "Tere, mehed!"

hüüdsid nad juba kaldalt. Tõrvikuvalgel hakkas silm pikapeale seletama

17


tulijate nägusid. Teiste hulgas tunti ära Madis, suurekasvuline tugev mees.

Viimane oli osa võtnud linnuse kaitsmisest. Talle järgnesid kaks noort

poissi. Viimaste kannul tulid nobedalt kaldast üles üsna eakad mehed.

Kui kõik olid kohale jõudnud, küsis Siim: "Kas teate, mehed, mille

tarvis te siia kogunenud olete?" "Teame, teame!" kostis üksmeelne vastus.

Siim jätkas: "Vaadakem endi ümber, need on ju meie laaned ja heinamaad,

meie endi kätega ülesharitud põllud! Kas ei võiks kord taas nende kohal

paista vabaduspäike!"

"Võib ja peabki paistma!" vastasid mehed kooris. "Siis kutsun ma

teid üles, et kihutada minema võõrad, kes tule ja mõõgaga on võtnud meilt

meie vabaduse!" "Oleme enne võidelnud, ega ole seda oskust unustanud ka

nüüd." lausus naaberküla Madis kindlalt.

Valiti kindel päev ülestõusu alustamiseks. Selleks sai päev, mil lossi

viljavoor pidi tulema. Siim moodustas salga, kellega viljavoori varitsema

mindi. Salka kuulusid ka need viis meest, kellega koos metsas puid tehti.

Kõik ülejäänu jäi Madise hooleks. "Aga kui nad äkki Mai enne ära

viivad?" küsis Jaan ehmunult, "kurjad keeled kõnelevad, et parun tahtvat

tüdrukut kloostrisse saata, kui viimane ei nõustu temaga end laulatada

laskma." "Ei vii," ütles Siim kindlalt, "küllap ma igat liikumist silmas

pean."

Kätte jõudis keköö. Ümberringi valitses pimedus. Kuu, mis hilistel

õhtutundidel kogunejatele ohtralt valgust oli kallanud, puges nüüd vargsi

pilve taha. Metsas puude vahel välkusid tõrvikulondid, mis pimeduses

orienteerumisel suureks abiks olid. Nõupidamine lõppenud, läksid mehed

laiali.

Siim ja Jaan asusid koos koduteele. "Kaks ordumeest olid päeval mu

kesiku ära viinud," kurtis Jaan süngelt. "Miks siis?" imestas Siim. "Eks

ikka sellepärast, et ma päeval metsas paruni käskjalale oma toidumärsi

pähe toppisin. Puud olla kästud ka mõisale anda." "Kui's nii? "Noh, see

metsasiil olla nüüd ka ikka Hencke jagu. Meie tohtivat ainult teiselpool

raba endile puid teha." Edasi sammusid mehed vaikides. Siimu kodu juures

läksid nad lahku.

Liina oli veel ärkvel, kui Siim sisse astus, "Sa ei maga veel, Liina-

memm?" "Ootasin sind. Kartsin juba, et keegi teie kogunemist märkas."

"Kes nii hilja meid ikka valvata võib." Siim puhus peerutule surnuks ning

heitis asemele.

18


VIII

okkulepitud päev saabus kiiresti. Siim tõusis koos esimeste

koidukiirtega. Peas keerles igasuguseid mõtteid küll eelseisvast

võitlusest ja selle erinevatest tagajärgedest, küll edaspidise elu

korraldamisest.

Hommikueine söödud, seadis noormees end

minekuvalmis. "Kas lähed üksi varitsuspaika?" küsis Liina. "Ei, mehed

ootavad mind siinsamas järve kaldal," vastas Siim ja silmitses Liinat.

Naine oli viimaste aastatega üsna vimma vajunud. Juuksed olid tal täiesti

valgeks muutunud, silmad aga särasid endistviisi rõõmsalt ning soojalt.

Siim võttis õrnalt naisel õlgade ümbert kinni, seejärel silitas tema halli

pead ning lausus: "Liina-memm, ma olen sulle surmani tänulik kõige selle

hea eest, mis sa mulle oled andnud."

Vana naise silmad valgusid pisaraisse. "Pojake," sõnas ta põlle-

nurgaga silmi pühkides, "üle poole oma elust elasin ma siin tarekeses üksi.

Head inimesed käisid vahel vaatamas. Alles pärast seda, kui saatus meid

ühte liitis, algasid mul hoopis helgemad päevad. Sa täitsid mu tare

rõõmuga. Oled mulle nagu lihane poeg. Kas mäletad veel, kui's ma su

poisikesena siia tõin?" "Mäletan, Liina-memm," vastas Siim vaikselt. Ta

mäletas kõike. Liialt sügavale mällu oli lapsepõlves sööbinud kõik see,

kuidas ristirüütlid küla põletasid ning ema - isa tapsid. Aastate möödudes

vimm võõraste vallutajate vastu üha paisus noormehe hinges.

Äkki meenus Liina-memmele miski. Ta tõttas riidekirstu juurde, avas

selle ning otsis midagi riiete alt. Naine tuli Siimu juurde tagasi, ulatades

talle hõbesõle ning hõbehelmestega kaunistatud peavõru ja lausus: "Olen

kogu oma elu elanud lihtsalt. Need ehted on veel minu kadunud ema

mälestus. Nüüd kuuluvad nad sulle poeg."

Siim võttis tänuga Liina-memme kingituse vastu, keeras esemed

rätiku sisse ja peitis nad seejärel hoolikalt põue. Liina silitas hellalt

noormehe pead, öeldes: "Kaitsku su isa hing vaenlase noolte eest! Vana

Priidiku käsi juhtigu võitluses su mõõka!" Hüvastijätuks suudles noormees

Liina käsi, võttis ühes kaasapandud toidupambu ning läks.

Varahommikul asus Siim oma salgaga teele. Varitsuskohaks valiti

vana pärnasalu, kustkaudu kaubatee läbi kulges. Eelmisel ööl olid nad

sinna põõsastesse relvad peitnud, kuna valges oleks selline tegevus silma

torganud.

19

K


Sallu jõudnud, asusid mehed oma varitsuskohtadele. Nad ronisid

vahetult tee ääres kasvavate vanade pärnade okste vahele ning jäid ootele.

Hommikutaevas oli selge. Päikesekiired tungisid sügiskollaste puulehtede

vahele, heites nende all looklevale teele pikad varjud.

Okste vahel istumine polnud kuigi mugav, ka kippus hommikune

rõskus läbi riiete tungima. Korraga hüüatas Jaan: "Mehed, miskit nagu

paistaks lõuna poolt!" Mehed upitasid endid okstel püsti, et kaugusse

näha. Sealt lähenes voor. "On meeles," küsis Siim energiliselt, "kui ma

metstuvi kombel hüüan, ründame." Talle noogutati vastuseks. Nüüd peideti

endid hoolikalt okste vahele ja jäädi ootele.

Vahetult lossi lähedal metsas oli lahinguvalmis Madis oma kahe

salgaga. Nad jälgisid hoolega lossiväravaid, et nendeni jõudnud voori

liikumist silmas pidada.

Pärnasalule lähenev kaubavoor koosnes kolmest jahukottidega

veovankrist, igaühe ees kaks veohobust. Igat vankrit juhtis koormal istuv

raudvestis mees. Neid saatsid neli ratsahobustel sõdurit -- kaks voori taga

ja kaks külgedel. Aeglasel sammul venis kaubavoor pärnasalu poole, kuni

jõudis suurte puude alla. Mehed olid okstel ärevalt hüppevalmis. Pikalt

kostis tume metstuvi hüüd -- Siimu märguanne rünnakuks. Sel momendil

hüppasid okstelt otse voorisaatvate ratsanike selga Siimu mehed. Rünnak

oli voorisaatjatele ootamatu ja nii tõmmati nad ilma erilise vaevata

hobusteseljast maha. Lühikesele käsitsivõitlusele ei suutnud kaua vastu

pidada ka kolm voorimeest.

"No nüüd on voor meie!" hüüdis Jaan võidurõõmsalt. "Ei tea, mis

kraam siin kottide sees ka olla võiks?" Nende sõnade järel harutas ta ühe

kotisuu lahti. Kotis oli valge nisujahu. Jahu pisut maitsnud, sõnas Jaan:

"See ju puhas nisu!" Osa kotte pandi metsa alla maha, et vankritele meeste

jaoks ruumi teha. "Sa, Jaan, aja endale see raudvest selga," lausus talle

Siim, "hakkad üheks voorimeheks!" Jaan püüdis raudvesti selga tõmmata,

aga see ei tahtnud kuidagi mahtuda mehe tüseda keha ümber. "Ei mina

selle aami sisse mahu," arvas mees. "Sul on liialt hea söögiisu, seepärast ei

mahu!" naersid teised koos. "Võta vammus pealt maha!" käskis Siim,

"küllap siis läheb!" Jaan tegi, nagu kästud. Mõne hetke pärast istus ta raud-

vestis esimese koorma otsas. Siim ja kolm teist meest panid endale selga

sõdurite raudvestid. Kuna kiivritel olid ka näod osaliselt kaetud, oli mehi

nüüd lausa võimatu ära tunda. Ülejäänud võitlejad peideti vankritele

jahukottide vahele ning kaeti pealt kinni kaasatoodud õlgedega.

20


"No on ikka nuhtlus," mõtles Siim endamisi, kui sadulasse oli roninud. Nii

raske ja harjumatu tundus talle raudrüü. Kuna kiivril oli osaliselt kaetud ka

nägu, ei näinud ta nii vabalt külgedele kui harjus seda harilikult tegema.

Noormees tegi ratsahobusel paar väikest tiiru, vehkis läbi õhu

mõõgaga, nii et õhk vihises. "Mõnda aega võib ka sellises olukorras

võidelda," mõtles ta endamisi ning asus kohale voori paremal küljel. "Kas

peame vastu, mehed?" küsis Siim, kui kõik olid vooris oma kohad sisse

võtnud. "Peame!" sai ta kindla vastuse. "Nõõ, las minna!" hüüdis Jaan

hobustele piitsa andes. Kaubavoor hakkas aeglaselt mõisa suunas veerema.

Mehed istusid hobustel vaikides. Kõigi pilgud olid suunatud samm -

sammult lähenevale lossile. Pärnasalu läbitud, kulges tee mööda

lagendikku. Paremat kätt haljal ädalal sõid veised. Kaks neid karjatavat

poisikest jäid uudishimulikul pilgul voorile järele vaatama.

Juba ilmus nähtavale lossi piirav kivimüür. Hoonete kõrged katused

helendasid sügispäikeses. Siim tundis, kuidas keha harjumatu raudrüü all

kuumaks tõmbub. Ta jälgis hoolega ümbrust ja teed. Lossini oli jäänud

veel umbes viissada meetrit. Siinsamas paremale käele jäävas metsatukas

peab varitsema Madis oma meestega. Siim vaatas teraselt sinnapoole.

Kokkuleppe kohaselt tõstis ta parema käe koos mõõgaga üles, mille

paljastatud tera helendas päikese käes. Metsatukast kõlas sedamaid

vastuseks kaks pikka öökullihüüdu -- see oli Madis, kes Siimu leppe-

märgile vastas. "Kõik on korras," mõtles Siim endamisi, pöördus siis

kaaslaste poole, öeldes: "Kui väravatest sees oleme, alustame kohe

rünnakut. Mingil juhul ei tohi lasta neil väravaid sulgeda, sest Madise

mehed järgnevad meile kohe!" Talle noogutati vastuseks. "Ega te seal

viljakottide vahel uniseks pole jäänud?" küsis Siim nüüd vankritelolevatelt

meestelt. "Ega palju puudu pole küll," lõlas vastus, "aga kannatame ära."

Vähehaaval jõudis viljavoor lossiväravate taha. Mehed seadsid endid

lahinguvalmis. Siim heitis korraks pilgu tagasi metsa suunas, kus olid ootel

Madise mehed. Puude vahel võis märgata liikumist.

Tugevad kahepoolega väravad avanesid. Mehi võttis vastu üsna avar

hoov, mille kummalgi küljel asusid kõrvalhooned. Otse väravate juurest

viis tee lossitrepini. Ühe vasakul käel asuva madala ehitise uks, mille

juures askeldasid kolm meest, oli avatud. Voori vastuvõtnud sõdurid

osutasid peaga sinnasuunas. Siim pilgutas meestele silma, paljastas äkilise

liigutusega mõõga ja ründas endale lähemalseisvat sõdurit. Ülejäänud

mehed tegid sedasama. Õuel puhkes kära. Vankrilolevad kaaslased lükka-

21


sid jahukotid eemale ning hüppasid maha. Müra peale jooksis lossist välja

hulk ordurüütleid. "Hoidke väravaid!" hüüdis Siim heitluse käigus. Ta

püüdis ise koos paari kaaslasega lossitrepini jõuda, sest rüütlite vastupanu

oli laitmatult tugev.

Korraga kuulis Siim seljatagant tuttavat häält: "Pea vastu, vennas!"

See oli Madis, suur tugev mees mustal ratsul. Viimase kannul sisenes

väravatest kahe salgajagu mehi.

Mõne hetkega oli õu pahupidi pööratud. Tühjad puuvaadid veeresid

meeste jalus siia-sinna. Ühte vankrilolevat jahukotti tabas vibunool. Valge

peen jahu nirises sellest vähehaaval õuele. Madise meeste saabumisest oli

suur abi. Nüüd leidsid Siim ja tema kolm kaaslast võimaluse vabaneda

segavast raudkestast. Seda tehti ühe vaadivirna varjus. Neid kattis siin

Jaan, loopides lähenevatele rüütlitele tühje vaate pähe, ise sealjuures

hüüdes: "Tulge, tulge tibukesed … hopp!"

Visanud kiiruga eemale raudvestid, tundsid mehed endid jälle

kergetena ja liikuvatena. Energiliselt söösteti taas võitlusse. Siimul

õnnestus viimaks tungida lossi välisukseni. Siin ründasid teda ühekorraga

kaks vastase võitlejat. Äkkliigutusega paiskas noormees ühe neist üle

käsipuu õuele. Teisest õnnestus välkkiirusel mööda lipsata.

Siimu võttis vastu tõrvikutega valgustatud koridor. Vähehaaval

silmad harjusid väheldase valgusega ning mees märkas paremal kitsast

keerdtreppi. Ta sööstis trepi suunas, ent põrkus kokku taas kahe sõduriga.

Üsna pikalevenivale ebavõrdsele võitlusele tegid lõpu kolm koridori

sisenenud Madise meest. Koridori teisest otsast aga lähenes mitu vastast.

"Mine trepist üles ruttu!" hüüatas ähkides üks Madise omadest, "seal on

uks, ehk leiad ka tüdruku üles. Meie peame tulijad kinni!"

Juba ristusid kõlksudes mõõgad. Siim hüppas paari sammuga keerd-

trepist üles, avas ukse ning sisenes.

Teda võttis vastu avar kõrgete akendega ruum, mille keskel seisis

suur nikerdatud jalgadega laud. Laual lebasid pitsatiga paberid. Nende

kohale kummardunud raudvestis mees seisis ukse poole seljaga -- seeoli

parun Hencke. "Tere päevast, härra parun!" hüüdis Siim enda järel ust

sulgedes. Mees laua juures võpatas ning pöördus näoga tulija suunas.

Nähes enda vastas seismas sihvakat laiaõlgset noort meest, ta ehmus.

"Mis sulle siit tarvis on?" küsis Hencke, kui oli end kogunud. "Tulin

pisut juttu puhuma," vastas Siim rahulikult, astudes mõned sammud

parunile lähemale. Paruni silmad tõmbusid pilukile: "Ei tea, millest mul

22


sinusugusega rääkida on. Tee, et siit kaod!" "Oot-oot, külalislahkust härra

parunil just ei näi olevat," lausus Siim pilkaval toonil, "aga olgu pealegi,

asume asja juurde. Kus tüdruk on?" "Milline tüdruk?" küsis Hencke

teesklevalt. "Mai!" "Kuule, noormees, sa muutud ju lausa häbematuks!

Tungid oma röövlijõuguga minu lossi ja nõuad veel ei tea mida!" Seda

öeldes tõmbus paruni nägu punaseks. "Ma nõuan, et sa tüdruku vabaks

laseksid!" ärritus nüüd ka Siim, "nagunii leiame ta üles." "Ah sa julged

mind ähvardada," nende sõnadega pani Hencke käe mõõgatupele. Ta lisas

tigedalt silmi pilutades: "Tüdruk on minu. Sina, tõbras teda ei näe. Kui Mai

ei nõustu minu naiseks saama, saadan ma ta siit ära kloostrisse."

Siimu põsed hakkasid seda kuuldes tõmblema, ta paljastas mõõga ja

lausus kindlalt: "Seda juba ei juhtu, härra parun!" Äkkliigutusega paljastas

ka Hencke mõõga. Mõme hetke pärast ristusid meeste mõõgaterad kõlinal.

Parun Hencke osutus Siimule vääriliseks vastaseks. Kogenud rüütli

löögid olid täpsed ning regulaarsed. Sellele vaatamata suutis noormees

kindlalt eemale tõrjuda igat vastase rünnakut. Pikapeale hakkas parun

Hencke väsima, ponud ju temas enam sellist energiat, nagu noorel vastasel.

Ka Siim märkas seda. Ta hakkas võimalusi otsima paruni kavaldamiseks,

et siis sobival hetkel otsustav löök anda. Vähehaaval taganes noormees

ümber laua. Talle järgnes samm-sammult Hencke. Äkilise liigutusega

tõmbas Siim rasket tammepuust tooli, nii et see põigiti paruni teele ette jäi.

Väsinud Hencke libises ning komistas tooli otsa. Tema kaks järgnevat

mõõgalööki suutis noormees kerge vaevaga eemale tõrjuda. Sel moel

vahepeal pisut jõudu kogunud, ründas Siim ootamatult Hencket. Viimane

ei suutnud nii äkilist lööki tagasi tõrjuda. Pealegi näis parunile, et ka tema

vastane on väsinud. Nii lootis vana rüütel juba üsna kerge vaevaga poisist

jagu saada. Ometi sai see viimane Siimu hoop Henckele saatuslikuks.

Mees vaarus korraks tahapoole, pillas mõõga käest ning vajus põrandale.

Siimult saadud hoop alakehale osutus surmavaks.

Samal hetkel avanes uks. Suure rüsinaga sisenes tuppa umbes

kümmekond meest, teiste seas Jaan. "Vaat, kus sa oled!" hüüatas Jaan

rõõmsalt, "meie otsisime sind hoovilt ja koridorist. Kartsime juba kõige

halvemat, aga näe, poiss siin elus ning terve." "Kuidas olukord on?" küsis

Siim lootusrikkalt. "Meie kasuks," vastasid mehed läbisegi. "Kas Mai

leidsid üles?" küsis Jaan, märkas siis põrandal lamavat parunit ning vaikis.

"Ei veel, aga otsime üheskoos, küllap leiame," lausus Siim energiliselt.

Mehed väljusid toast. Pikk koridor oli valgustatud põlevate tõrvikute-

23


ga. Välisuksel käis veel võitlus. Koridori põrandal lamas nii langenud

ordurüütleid kui ka Madise mehi. Siim ja Jaan suundusid koridori teise

otsa, kust leidsid kitsa väljastpoolt riiviga suletud ukse. Mehed vahetasid

omavahel pilke. Siim tõmbas riivi lahti ning avas ukse. Nende ees oli väike

tuba. Näha polnud siin ühtegi hingelist. Mehed märkasid akna kõrval

raskeid siidkardinaid. Siim lähenes kardinatele ja tõmbas need teineteisest

eemale ning nägi voodit. Voodipeatsis kössutas ehmunud silmadega

tütarlaps.

"Mai!" hüüatas noormees. Tema seljataga seisev Jaan patsutas

sõbrale õlale. "Siim!" karjatas tütarlaps ning langes nuttes mehe käte

vahele. "No-noh, pole viga, kõik on möödas," rahustas noormees tüdrukut.

"Ma juba mõtlesin," nuuksus Mai, "et pean päriselt siia jääma." "See oleks

meist kõige alatum olnud," sõnas Siim. "Ma olen kogu aeg ainult sind

oodanud," nende sõnadega võttis Mai kleiditaskust tikitud taskuräti. Selle

lahti harutanud, tuli nähtavale puust hobuserauakujuline talisman. "Ma

teadsin seda. Mäletad, seda talismani kinkides ütlesin, et ta toob sulle

kunagi õnne. Nüüd on see õnn saabunud." Nende sõnadega embas Siim

Maid hellalt ning suudles.

Nad väljusid toast. "Katsu tüdrukuga seina äärtmööda minna," ütles

Jaan õhinal, "ma katan teid vajaduse korral." Koridoris oli tunda

kõrbelõhna. Ühes toas süttisid põlevatest tõrvikutest kardinad. Järk-järgult

haaras tuli võimust terves ruumis.

Õuel käis veel üsna äge võitlus -- üksikud ordurüütlid püüdsid seal

meeleheitlikult vastu panna, ülejäänud aga põgenesid.

"Mehed, mis viljaga peale hakata!" hüüdis väiksekasvuline heleda-

päine mees aidaukselt. Siim seisatas seda kuuldes. "Oota pisut," ütles ta

Maile ning lausus kõva häälega: "Poole viljast veame vankritega külasse ja

jaotame perede vahel ära. Teise poole viivad endale Madise mehed. Lisaks

jagame ka metsa alla pandud kotid pooleks!" Siim võttis Mai käe enda

pihku, koos väljusid nad lõhutud väravatest. Neile järgnesid juubeldades

teised võitlejad.

Päev oli jõudnud õhtusse. Päike loojus metsa kohal. Puud kohisesid

tasa sügiskuldses leherüüs, kõigutades kergelt oma käharaid latvu. Kosutav

tuulehoog pillutas kergelt meeste jalgade ümber punakollaseid sügislehti.

"Oota pisut!" peatas Siim Maid. Noormees võttis ettevaatlikult põuest

valgesse rätikusse keeratud pakikese. Rätiku lahti harutanud, võttis ta sealt

hõbehelmestega peavõru ning pani Maile pähe. Peaehe oli tütarlapsele

24


nagu loodud. Ka hõbesõlg sobis neiu kleidikaelusele imehästi. "See on

Liina-memme kingitus," lisas Siim, "need ehted sobivad sulle suure-

päraselt. "Oi, tänan!" Mai vaatas punastades maha, "mul pole kunagi nii

kauneid ehteid olnud."

Loojuva päikese kiired sädelesid tütarlapse peas oleva võru hõbehel-

mestel.

Siim ja Mai rajasid ühise kodu kunagise Siimu isamaja varemetele.

Nad harisid üles rohtukasvanud põllud, muutes need taas viljakandvaks.

Pikki sajandeid pidasid Siim ja tema järeltulijad võitlust võõraste

sissetungijate vastu, kuni saavutasid võidu.

1986.

25


Ordurüütlid (raudmehed)

Lahing ristirüütlitega

26


Eestlaste muistse vabadusvõitluse mälestusmärgid

Karksi lossivaremed

Karksi linnuse ja lossi varemed

27


Lõhavere linnamägi

Mõõgavendade orduloss Riias

28


Kauge külaline

utustan teile kummalise loo, mis juhtus läinud aasta septembris ühes

väikeses Eestimaa asulas. Siiamaani kulges elu oma normaalset

radapidi. Lastel oli lõppenud pikk suvevaheaeg ning tuli sammuda

taas vana tuntud kooliteed. Isad - emad aga käisid tööl.

Kõik oleks läinud vanaviisi edasi, kui ühel päeval poleks kuuenda

klassi õpilase Ain Võsaga juhtunud järgmine uskumatu lugu. Ain sai oma

pinginaabrilt Teedult lugeda raamatu, milles jutustati tulnukatest teiselt

planeedilt. Kodused ülesanded tehtud, alustas poiss lugemist. Ta lausa

neelas ridu keskööni välja, niivõrd kaasakiskuv oli raamat.

Järgmisel hommikul tõusis poiss veidi unisena. Peas keerles mingi

virr-varr küll igasugustest naljakatest olenditest, küll tundmatutest lennu-

aparaatidest. "Miks sa praemuna söömata oled jätnud?" küsis Ainilt ema.

"Pole isu," vastas poiss, haaras kirjutuslaua kõrvalt koolikoti ning väljus.

Väljas oli ilus septembrikuu hommik. Kastemärg rohi niisutas jalgu,

nagu oleks just äsla vihma sadanud. Värvilised vahtralehed sädelesid

hommikupäikese kiirtes, muutes kirevaks kogu ümbruse. Välisukse kõrval

kasvav arooniapõõsas kumas tulipunaselt. Ümberringi valitses sügav

vaikus.

Umbes sadakond meetrit Aini kodust eemal kasvasid kõrged männid.

Kohe mändide taga algas mets, mille serval asus väike lagendik. Poisid

käisid suveti seal jalgpalli tagumas. Nüüd valitses siin kõikjal vaikus. Ain

mõtles endamisi: "Kui läheks õige natukeseks ajaks sinna. Kell ju alles

pool kaheksa läbi, küllap kooli jõuan minna. Egas kool kaugel ole." Endale

märkamatult jõudis poiss vanade mändide alla. Ka siin oli rahulik. Hele-

sinises taevas polnud ühtegi pilverüngast. Eemal metsa kohal säras päike.

Äkki kuulis Ain tasast undamist, mis meenutas helikopteri häält.

Mürin tuli aegamööda lähemale. Poiss vaatas üles ning nägi metsa kohal

taevas lähenemas mingit heledat täppi. Pikkamööda täpp suurenes, tema

külgedel välkusid helepunased ja - rohelised tuled. "Helikopter," mõtles

Ain, "imelik, miks tal siis propellerit peal ei ole? See nagu poleks

helikopter!"

Tõsi, see ei olnud helikopter. Tundmatu lennuaparaat meenutas vaala

-- eest pisut laiem, tagantpoolt jooksis ühtlaselt kitsamaks. Kui lennumasin

üsna metsa kohale jõudis, ilmusid tema kõhu alt nähtavale väikesed rattad -

- kaks ees ja üks tagapool. "Maandub," mõtles Ain ärevalt ning hakkas

29

J


endale sobivat varjumiskohta otsima. Lennuaparaat maandus sujuvalt

lagendikule. Poiss puges välkkiirelt pajupõõsasse, vedades enda järel

koolikotti. Tema süda tagus rinnus, nagu oleks seal raskeid vasaraid

vastamisi taotud. Pikapeale tundis mehehakatis, kuidas kogu keha külma

higiga kattus. Hele juuksetukk kleepus laubale ning põhjatusinised silmad

vaatasid hirmunult ja ka uudishimulikult ühte punkti -- kummalist

lennuaparaati.

"Elu sees pole sellist imevigurit näinud," lausus Ain endamisi, "lausa

lendav vaal, ainult tunduvalt väiksem."

"Lendaval vaalal" kustusid värvilised tuled. Need asusid tal külgedel,

ühel joonel punane ja roheline vaheldumisi. Korraga kuulis poiss vahetult

enda ees mingit raksatust, mis levis pikkamööda edasi. Ta kummardus

korraks ettepoole, et veidi jalgu sirutada, lõi aga oma pea üsna kõvasti ära.

"Imelik," arutles Ain endamisi, kobades käega enda ees. Seal oli nähtamatu

sein. Poiss nihutas end veidi paremale, ka siin oli sein. Vasemal küljel

nähtamatu barjäär jätkus. Katsudes käega, tundus takistus barjäärina,

ulatudes üsna kõrgele.

Püsti tõusta Ain ei julgenud. Neljakäpukil roomas ta kuidagimoodi

põõsast välja, vedades parema käega enda järel koolikotti. Kastemärg rohi

näpistas imelikult peopesi. "Elekter!" sähvatas poisikese peas mõte. Paari

aasta eest oli Ain kuurisolevast vigasest seinakontaktist kerge elektrilöögi

saanud, mistõttu sedalaadi näpistus talle enam sugugi võõras polnud.

"Imelik, kuidas saab maapinnal elektrivool olla, kui läheduses pole ühtegi

liini!" oli väikemehe hämmeldus suur. Mida kaugemale ta kummalisest

paigast jõudis, seda nõrgemaks muutusid elektrilöögid, kuni kadusid

viimaks hoopis.

Jõudnud ohutusse kaugusesse müstilisest metsalagendikust, tõusis

Ain püsti ning pistis ummisjalu jooksma.

Kordagi tagasi vaatamata jõudis seikleja kooli. Koolimaja oli

imelikult vaikne. Ain vaatas kella, see näitas juba pool üheksa. "Pool tundi

juba läbi," mõtles poiss hirmunult, "saan võtta."

Esimene oli ajalootund. Õpetaja Kadak, täidlane keskealine naine, oli

tänu oma rahulikule meelele koolis õpilaste lemmik. Ühtlasi oli ta ka

kuuenda klassi juhataja. Ain avas ettevaatlikult klassiukse ning sisenes.

Teda võttis vastu ühtlane naerulagin. Õpetaja Kadaku silmad läksid

imestusest pärani: "Tere Võsa! Kustkohast sa nüüd keset tundi välja

ilmusid, pealegi veel nii määrdununa?" Poiss vaatas ehmunult enda riideid

30


-- need olid üsna mudased, samuti käed. "Ma, ma," kogeles Ain, "palun

vabandust, et hilinesin." "Pool tundi on juba möödas. Vaata ometi,

mismoodi sa välja näed. Kus sa end nii mustaks keerasid?" "Metsas … oli

imelik asi." Klass vastas taas naeruga. Õpetaja imestus muutus veel

suuremaks: "Metsas! Tule taevas appi! Mis asja sa ometi seal tegid?" Ain

vaatas vaikides maha. "Hea küll," sõnas õpetaja, "sea end korda ja istu

kohale! Me tuleme hiljem veel selle teema juurde tagasi."

Poiss suundus klassiukse kõrvaloleva kraanikausi poole. Pesi käed

puhtaks, tõmmates seejärel märja pihuga üle määrdunud püksipõlvede ning

suundus oma kohale. Ta istus aknapoolse rea kolmandas pingis Teeduga.

"Kus sa käisid?" küsis Teet sosinal. "Metsas," vastas Ain õhinal, "seal, kus

suveti jalgpalli taome." Õpetaja katkestas nende jutuajamise. "Mis asja sa

sinna otsisid?" ei saanud Teet rahu. "Tead!" Ain pööras end põigiti

pinginaabri poole ja sosistas viimasele kõrva: "Sinna maandus imelik

lennuaparaat." "Ah, jäta jama," lõi Teet käega. Õpetaja, kuuldes poiste

sosistamist, koputas pastapliiatsiga vastu lauda, öeldes. "Poisid, jätke

pingis keerutamine! Kui sa, Ain, niipalju tundi hiljaks jäid, võiksid

vähemalt vaikselt istuda!"

Mõne aja möödudes helises koolikell. Lapsed korjasid kiirustades

asjad kokku ning väljusid klassist. Jutuajamine Aini ja Teedu vahel jätkud

endise hooga. “Ma ei saanud aru, misasja sa seal metsas nägid?” päris Teet

uudishimulikult. “Sihuke vaalakujuline lennumasin maandus metsa-

lagendikule noh,” seletas Ain kätega žestikuleerides. “Kas nägid lähedalt?”

hakkas asi nüüd ka pinginaabrit huvitama. “Päris juurde ei pääsenud, mingi

nähtamatu sein oli ees. Pealegi sain paraja sähmaka elektrit.” “Kust

kohast?!” “Maast.” “Kas keegi sõidukist väljus ka?” “Ei jõudnud vaadata.”

“Miks?” “Noh, tulin kohe ära. Aga ma arvan, et nad on sealt,” sõnas Ain

saladuslikult, ise sõrmega lakke näidates. “Ah, jama puha,” lõi Teet käega,

“sulle on jutukas pähe löönud. Kui kaua sa eile lugesid?” “Umbes

keskööni.” “Noh, siis on ju kõik selge!” “Midagi pole selge!” muutus Ain

pahaseks, “ise tahad veel sõber olla.” “Hea küll,” patsutas Teet kaaslasele

õlale, “peale tunde käime koos sealt läbi, vaatan su ufod üle.” Seejärel silus

Teet oma tumedat juuksetukka.

Vahepeal oli nende ümber trobikond poisse kogunenud. Kell kuulutas

uue tunni algust.

Pärast tunde seadsid Ain ja Teet sammud kokkulepitud koha suunas.

Kõrgete mändide varjus helkis poistele tõepoolest midagi vastu.

31


Lagendikule lähemale jõudnud, veendus Teet sedamaid, et sõber oli talle

õigust rääkinud. Tundmatu lennumasin seisis samal kohal, kus hommikul-

gi. “Noh, mis ma ütlesin!” sõnas Ain võidurõõmsalt. “Paistab, et sa pada ei

pannud tõesti.” lausus Teet, ise üksisilmi sõidukit silmitsedes. Peatselt

hakkasid poisid käega maad puudutades tundma kergeid elektrilööke.

Varsti põrkusid nad vastu nähtamatut barjääri. “Tõepoolest sein!” hüüatas

Teet käega ettepoole kobades. “Siia, kähku!” Ta haaras Ainil käsivarrest,

viimast enda järel kõrvalkasvavasse põõsasse tõmmates.

Poisid seadsid endid okste vahel mugavamalt istuma ja jäid ootele.

Mõne hetke pärast avanes lennumasinal ust meenutav luuk, nähtavale

ilmus kaheastmeline trepp. Trepile astus inimesele väga sarnane olend.

Poisid vahetasid põõsas hinge kinni pidades uudishimulikke pilke. Olend

astus trepist alla, vaadates uudistades enda ümber. Ta oli keskmist kasvu,

üsna tugeva kehaehitusega, seljas helesinine skafander. Tulnuk avas kerge

käeliigutusega kaelaloleva klambri ning võttis peast kandilise kiivri.

Nähtava ilmusid rohelised lühikesed juuksed. Seejärel pööras ta oma

jumeka näo poiste poole, nii et viimased nägid tema rohekaid silmi. Poisid

tõmbusid põõsas kössi, vahetades ehmunud pilke. Tulnuka näojooned olid

sõbralikud. Veidi hiljem väljus teine samasuguses skafandris olend.

Viimane oli kasvult lühem ja naiseliku kehaehitusega. Ka tema avas osava

käeliigutusega kaelaloleva klambri, eemaldades seejärel peast kiivri.

Tulnukal olid lopsakad õlgadeleulatuvad helerohelised juuksed ning õrn

näolapp. Naisterahva häälel lausus ta esimesele midagi käega viibates.

Nende kõne oli meloodiline, koosnedes enamasti lühikestest täishääliku-

test.

“Kuidas me siit nüüd koju saame?” muutus Teet rahutuks. “Katsume

hästi vaikselt joosta,” sosistas talle Ain. “Katsu sa siin aga jah joosta. Äkki

märkavad meid ja topivad sinna vaala sisse kinni.” Nende sõnade järel

vaatas Teet murelikult ringi. “Vaata!” müksas Ain sõpra. Trepile ilmus ka

veel kolmas tulnukas. Kasvult oli ta poistesuurune, seljas samuti helesinine

skafander. Paari sammuga oli väike olend naisterahva juures. Viimane

eemaldas tal peast kiivri, nähtavale ilmusid heleroheline juuksetutt ning

kaks vallatut rohelist silma. Tulnuk-poiss sügas oma väikest nöpsnina,

lausudes midagi lapsehäälel. Tema kõne oli samasuguse kõlaga, kui kahel

täiskasvanul. “Vaat see on alles pirukas,” oli Teedu otsus, “katsume, et siit

kaome ja mida vaiksemalt, seda parem meile.”

Poisid roomasid tasahilju põõsast välja. Niiske maapind näpistas küll

32


peopesi, ent seda ei pannud kaks uudishimulikku sõpra enam tähele. Teele

välja jõudnud, lidusid poisid tulistvalu kumbki oma kodu suunas.

Ema imestus oli äärmiselt suur, kui Ain määrdunult uksest sisse

astus. “Kus kohas sa ometi küll käinud oled, et ülikond puha must on?”

Ain vaatas salapärasel ilmel emale otsa ning suundus oma tuppa.

Söögilauas tundis ka isa poja seikluste vastu huvi. Supp söödud,

võttis ta nagu muuseas ajalehe kätte, ise küsides: “Täna lõite vist kõva

jalgpallimatši maha?” “Sugugi mitte,” sõnas poiss, piidles silmanurgast isa

ning lisas: “Tead, meie lähedal on kosmosetulnukad laagris.” “Ei või olla!”

lausus isa üllatunult, pannes ajalehe lauanurgale. “Poisid mõtlevad ikka

igasuguseid asju välja,” kõlas ema otsus. “Eks see lendavate taldrikute jutt

käis juba sellel ajal, kui mina veel poisike olin,” sõnas isa, “aga päriselt

pole neid veel keegi näinud. Ainult ühest asjast ei saa ma aru, miks sa nii

määrdunud oled?” “Neljakäpukil tulime lagendikult ära. Kartsime, et meid

märgatakse,” nende sõnade järel asus Ain hoolega kooki sööma.

Järgmine päev möödus koolis ilma eriliste üllatusteta. Poisid

vestlesid omavahel “lendavatest taldrikutest” ja ufodest. Aini ja Teedu

juttu ei võtnud keegi tõena. Arvati, et nende kulul tehti lihtsalt nalja või

tahavad poisid teiste hulgas lihtsalt silma paista.

Saabus kolmapäeva hommik, mis pani kogu kuuenda klassi kihama.

Enne esimest tundi tuli klassi klassijuhataja Kadak koos koolidirektori ja

uue õpilasega. Lapsed seisid ootusrikkalt rivis pingiridade vahel. “Istuge,

palun!” lausus direktor, ise kavalalt õpilasi silmitsedes ning lisas, “teie

klassi saabus uus õpilane. Loodan, et võtate ta sõbralikult vastu.” Direktor

pilgutas klassijuhatajale silma ning väljus. Õpetaja Kadak jätkas: “Teie uue

kaaslase nimi on Chefa. Poiss ei jää meie juurde kauaks. Siia saabus ta

koos vanematega väga kaugelt ja õpib meil senikaua, kuni vanemad oma

töö lõpetavad.”

Uus poiss lasi terasel pilgul üle klassi käia. Tema rohelised silmad

helkisid sõbralikult. Heleroheline vallatu juuksetukk langes uljalt poisikese

beežikale laubale. “See on ju seesama tulnuk-poiss,” müksas Ain Teetu.

Sõbrad vahetasid jaatavaid pilke.

Uus õpilane juhatati keskmise rea teise pinki väikesekasvulise patsi-

dega tüdruku kõrvale, sest viimase pinginaaber oli sügisel ära teise kooli

läinud. Oma uut kaaslast silmitsenud, kattis tüdruk suu peopesadega ning

turtsatas. Tulnuk-poiss võttis õrnalt tüdrukul käest ja küsis sulaselges eesti

keeles: “Mis su nimi on? Mina olen Chefa.” Tüdrukuke vaatas suurte

33


silmadega võõrale otsa, lausudes: “Krista.” Mõlemad naeratasid teine-

teisele. “Ta räägib ju puhast eesti keelt,” sosistas Teet Ainile kõrva. Ain

kehitas vastuseks õlgu.

Esimene tund oli matemaatika. Matemaatikaõpetaja Raud,

vanemapoolne mees ei jõudnud Chefa südikust ära imestada. Uus õpilane

lahendas peast võrrandeid kerge vaevaga. "Seda näen ma esimest korda

elus!" oli õpetaja üllatunud, "kus koolis sa varem õppisid, oled tõepoolest

enneolematult suurte võimetega?" "Meil õpetatakse selliseid võrrandeid

juba lasteaias. Alates viiendast klassist hakkame logaritmidega ülesandeid

lahendama," kõlas Chefa kindel vastus. Matemaatikaõpetaja Raud kratsis

pastapliiatsiotsaga kukalt, lausudes: "Hm-jaa …" Klassikaaslased vaatasid

oma uut sõpra üllatusest määtatusuurte silmadega. Ruumis valitses selline

vaikus, et võis kuulda laste hingamist.

Algas vahetund. Õpilased tormasid käratsedes klassist välja, teistega

koos ka Chefa. Ain ja Teet seisatasid pika koridori lõpus oleva akna juures.

"Mis sa sellest asjast arvad?" küsis Ain pärast lühikest vaikimist. "Ei mina

tea midagi arvata," vastas sõber õlgu kehitades, "ilmselt teeb keegi meie

kulul rumalat nalja." "Mispärast siis just meie kulul? Kas neil on juuksed

ka nalja pärast roheliseks võõbatud või?" lausus Ain ärritatult.

Poisid vaikisid uuesti ja jäid ärevalt ootele, sest nende suunas

sammus uustulnuk. "Miks te siin seisate, teised ju kõik jalutavad?" küsis

Chefa, kui oli akna ääres seisvate sõprade juurde jõudnud. Kumbki ei

osanud midagi vastata. "Liikumine on kasulik," jätkas tulnuk-poiss, "see

lõdvestab lihaseid sundpingest ning annab ajule puhkust." Ain ja Teet

vahetasid mõistmatuid pilke. "Me võiksime sõpradeks saada. Kas saabusid

meile väga kaugelt?" küsis Ain piinlikku lühivaikust katkestades. Teet

noogutas kaaslase sõnade kinnituseks pead. "Miks mitte," nõustus Chefa

sedamaid ja jätkas: "Teie mõlemad nägite meie saabumist. Kas suudate

saladust hoida?" "Ja-ah, suudame küll!" hüüatasid mõlemad poisid

üheaegselt. Tulnuk-poiss asus selgitama: "Minu isa on elukutselt

kosmoloog, ema aga arst. Meie saabusime Maale väga kaugelt --

Hedoselt." "Hedoselt! Kus see asub?" ei suutnud Teet oma uudishimu

taltsutada. "Hedos on minu koduplaneet. Ta asub Halpa süsteemis." "Mis

on Halpa?" küsis Ain oma sõbrast etterutates. "Halpa on samasugune

hõõguv täht, kui teil Päike. Ta annab meie koduplaneedile palju soojust ja

valgust. Meie tähesüsteemis on ühtekokku 9 planeeti. Ülejäänud peale

Hedose on aga samuti elutud kui teil teised planeedid peale Maa." "Me

34


pole kunagi midagi kuulnud väljaspool Päikesesüsteemi asuvatest

planeetidest," kinnitasid Ain ja Teet varjamatu siirusega. "Sinna pole ka

midagi parata," ütles Chefa kindlal toonil, sest teie inimesed ei ole veel

praegu võimelised väljuma Päikesesüsteemist." "Aga miks?" huvitus Ain.

"Selleks kulub teil sadu valgusaastaid. Kas mõistad, mida see tähendab?"

"Kuid teie olete ju meieni jõudnud." sõnas Teet.

“Meie, hedoslased, oleme bioloogiliselt teist tugevamad, seega

talume väga suuri kiirusi.” Oma sõnade kinnituseks tõstis Chefa parema

käe, tema silmades helkis tuluke. Teet ja Ain tundsid endi seljataga

kuumust ning kuulsid vaikset praginat. Hirmunult pöördusid nad ümber –

poiste silme all põles vaikselt praksudes aknalaud. Mõne silmapilgu

möödudes madalad tuleleegid kadusid ja aknalaud võttis endise välimuse,

isegi värvil polnud ühtegi kriimustuse jälge. Et asjas veenduda, vedas Ain

peopesaga üle aknalaua – selle pind oli tõepoolest sile ning puutumata.

Vahepeal helises koolikell, kuulutades uue tunni algust. Üheskoos

klassi minnes lisas Chefa: “Ma usun teie võimesse saladust hoida ja

loodan, et te ei räägi mitte kellelegi minu päritolust. Seda pole tarvis

praegu kõigil teada. Kas on nii?” viimaseid sõnu öeldes vaatas tulnuk-poiss

nii sügavalt kummalegi kaaslasele silma, et viimased tundsid, kuidas neil

kuum juga kurgust alakehasse jooksis.

Ülejäänud õppetunnid möödusid eriliste viperusteta. Peale tunde

asusid kolm sõpra üheskoos koduteele. “Aga kuidas sa tead, et me teid seal

lagendikul jälgisime?” ei saanud Ain rahu. See mõte oli teda piinanud

kogu ülejäänud aja peale vestlust salapärase kaaslasega. Chefa puhkes

naerma: “Meil on kosmoselaeva pardal visuofon. See on väga tundlik

aparaat, mis registreerib iga vähima liikumise vahetus ümbruses ja

salvestab ekraanile. Seega nägime teid, kui te põõsas kükitasite. Sina, Ain

aga käisid seal juba hommikul.” Ain punastas. “Aga milline on teie

koduplaneet Hedos?” küsis Teet uudishimulikult. “Väga sarnane teie

Maaga,” jutustas Chefa, “ainult, et taimestik on hulga lopsakam ja talved

pole nii külmad.” “Kuidas teie Maast nii palju teate?” imestas Ain. “Meie

kosmoloogid on varemgi Maal käinud,” lausus tulnuk-poiss silmi

pilgutades. “Siis tähendab, et “lendavate taldrikute” jutud on tõepoolest

tõsi!” mõtles Ain endamisi. Teet näis tema mõtteid taipavat ning noogutas

jaatavalt pead.

Poisid astusid vaikides edasi. “Aga kuidas sa eesti keelt nii vabalt

rääkida oskad?” pöördus tulnuka poole nüüd Teet. “Enne siiatulekut

35


õppisime,” vastas uus kaaslane kavalalt silmi pilgutades. “Mismoodi?”

küsisid mõlemad poisid üheaegselt. “See pole ju kuigi raske,sest Maalt

saadetakse kosmosesse juba pikemat aega raadiosignaale erinevates keeltes

kõnede näol. Meie automaatjaamad, mis asuvad Päikesesüsteemi lähe-

duses, registreerivad regulaarselt neid signaale. Nii oleme pikapeale

õppinud tundma teie planeedi erinevaid keelterühmi.” Nende sõnade järel

silmitses Chefa enda uusi sõpru uudishimulikult. Viimased vahetasid

omavahel vaid arusaamatuid pilke.

Üsna Aini maja lähedal läksid poisid lahku. “Te võiksite meie poole

sisse astuda, karta pole midagi,” sõnas Chefa. Poisid võtsid kutse rõõmuga

vastu ning lehvitasid tulnukale hüvastijätuks.

Kodus jutustas Ain oma päevasündmustest ning uuest õpilasest.

Viimase päritolust eelistas poiss aga vaikida. Vahest poleks kodused teda

nagunii uskunud, pealegi oli Chefa seda rangelt keelanud. “Sa võiksid uue

klassikaaslase ka endapoole kutsuda,” lausus ema õhtulauas. “Jah, mh-

mh,” pomises Ain, ise sügavale taldriku kohale kummardudes.

Koolis saavutas Chefa üsna pea suure populaarsuse. Tema

imevõimed ulatusid ka keskkooli lõpuklassi õpilaste kõrvu. Viimased

palusid abi uustulnukalt küll matemaatikaülesannete lahendamisel, küll

füüsikas. Tulnuk-poiss ei öelnud kellelegi ära. Tema ülesannete

lahendusvariandid aga üllatasid sageli isegi aineõpetajaid. Küsimuse peale,

kus koolis ta varem õppis, Chefa vaikis. Ükskord proovis

matemaatikaõpetaja Raud seda koolidirektorilt endalt teada saada, ent

asjata. Kõikidele näis, et kuuenda klassijuhataja Kadak ja direktor on

asjaga kursis, ent viimased vaikisid samuti, nagu uus õpilanegi.

Pikapeale harjuti ka tulnuk-poisi kummalise välimusega, kuid

sündmused, mis tema ümber keerlesid, andsid peamurdmist nii õpetajatele

kui ka õpilastele.

Chefa suhtus väga abivalmilt oma pinginaabrisse Kristasse. See andis

tihtipeale kaasõpilastele põhjust neid omavahel paari panna. Ühel päeval

oli nende kord klassis korrapidaja olla. Enne bioloogiatunni algust otsustas

Krista üle kasta aknalaual olevad lilled. Oma väheldase kasvu tõttu pidi

tüdrukutirts end tublisti pingutama, et väikese kastekannukesega

seinariiulil asetsevatele lillepottidele vett valada. Korraga libises ta, haara-

tes inertselt parema käega kinni rippuvast luuderohupuhmast. Kolinal

kukkus lill koos potiga Krista jalge ette põrandale. Tüdruk ehmus sellest

niivõrd, et puhkes nutma. Samal ajal sisenesid klassi kaasõpilased. Häälte

36


ning kolina peale tuli kabinetist välja ka bioloogiaõpetaja Nisu. Ta lõi

kahte kätt kokku, lausudes: “Kas ei oleks tõepoolest saanud pisut

ettevaatlikum olla! Nüüd on luuderohi rikutud ja pott puru.”

Kukkumist kuulis ka Chefa, kes tahvliservale kriite ladus. Ta astus

rahuliku sammuga Krista juurde, pani käe tüdrukukese õlale, lausudes:

“Pole midagi, selle vea parandame ära. Ära ainult nuta!” Seejärel asetas

tulnuk-poiss mõlemad käed mahakukkunud lillepoti peale. Tema silmades

helkis rohekas valgus. Mõne hetke pärast tõusid kõikide juuresolijate

silmade all põrandalt potikillud ning liitusid kokku. Ka muld libises

iseenesest taastunud lillepotti, mis koos täiesti terve luuderohupuhmaga

õhku kerkis, maandudes seejärel sujuvalt seinaloleval riiulil omale kohale.

Klassis valitses sügav vaikus. Kõikide laste pilgud olid ainiti

suunatud ühte punkti – lilleriiulile. Krista jättis sedamaid nutu. Tüdruku

silmad muutusid üllatusest suureks nagu tillukesed alustassid.

Bioloogiaõpetaja, astudes sammhaaval riiulile lähemale, silmitses seda

tükk aega sõnatult, siis libistas peopesaga kergelt üle lillepoti – ese oli

tõepoolest terve, isegi ilma kriimustusteta. Maas polnud mullakübetki.

Õpetaja Nisu köhatas korraks, haaras käega endal laubast ning sõnas:

“Istuge, lapsed, seadke kõik tunniks vajalik valmis! Ma tulen kohe.”

Välkkiirelt kadus ta enda kabinetti. “No nüüd vast õps ehmatas,” naeris

pikakasvuline Tiit, “ehk jätab seekord ometi mind küsimisjärjekorras

vahele. Muidu käib kogu aeg oma ristõielistega peale nagu uni. Tiit ei tea

ikka seda ja Tiit ei tea teist.” Tiit oli klassikursust bioloogia ja

matemaatikaga kordama jäänud. Silma paistis ta ka oma vigurite poolest,

sellepärast kutsusid eelmised klassikaaslased poissi Triki-Tiiduks. Pärast

istumajäämist kandus hüüdnimi ka uute klassiõdede –vendade hulka.

Seekord vedas Tiidul tõepoolest – õpetaja Nisu ei küsinud teda. Õnne

oli ka teistel – “bioõps” nagu lapsed pedagoogi kutsusid, tuli tundi suure

hilinemisega. Järelejäänud aja jooksul jõudis ta vaid uue materjali läbi

võtta ning õpilastele kodused ülesanded anda.

Pärast tunde asusid Ain, Teet ja Chefa taas üheskoos koduteele.

“Kuidas see kõik sul ometi õnnestub?” tundsid kaaslased Chefa vastu huvi.

“Väga tugev tahe ning sisendusvõime peab olema, siis tuleb kõik hästi

välja.” Vastas tulnuk-poiss siiralt.

Ilm näitas, et sügis on oma täisõigustesse astunud. Vinge tuul

keerutas värvilisi vahtralehti siia-sinna nagu kergeid sulgi. Jahedad vihma-

37


-piisad sundisid kõigil kolmel teelisel kõvasti pähe tõmbama kapuutsid ja

jopehõlmad kinni nööpima. Seekord seati koos sammud vana tuntud

metsalagendiku poole, kus asus kaugete külaliste peatuspaik. Juba eelmisel

päeval olid sõbrad omavahel kindlalt kokku leppinud, et külastavad Chefat.

Õhtul öeldi seda kodus ka vanematele.

Aini ja Teedu meeled olid põnevusest niivõrd elevil, et poisid ei

tundnud ise üldse, kuidas külm sügisvihm neile näkku peksis. Õigepea

jõuti metsaservale, kasvavate kõrgete mändide juurde. Mida lähemale

jõudsid poisid tundmatu kosmoselaeva peatuspaigale, seda tugevamaks

muutus voolunäpistus nende jalgade all. See oli ka täiesti loomulik, kuna

märg pinnas juhib väga hästi elektrit.

Mõne hetke pärast põrkus Ain kogu kehaga vastu nähtamatut seina.

“Tule siia!” tõmbas teda Chefa naeratades varrukast. Tulnuk-poiss avas

kerge liigutusega nähtamatu värava. Poisid sisenesid. Aini süda hakkas

erutusest niivõrd tugevasti vasardama, et poleks mingi ime olnud, kui seda

kaaslased kuulnud oleksid. Enam ei tundnud Ain ega Teet jalge all

elektrivoolu. “Mispärast väljaspool seina maa sees elekter on?” küsis Ain

poolkogeldes. “Nähtamatu kaitsesein tekitab endast välapoole keskmise

suurusega elektrivälja,” selgitas Chefa. “Aga milleks on vajalik selline

kaitsesein?” päris nüüd omakorda Teet. Tulnuk-poiss mõtles pisut ning

sõnas mõtlikult: “Eales ei või ju teada, kes sind tundmatus kohas ründab.”

Pikamööda lähenesid poisid kosmoselaevale. Chefa avas luugisarnase

pikliku ukse, paludes sõpradel siseneda. Poisse vastu nõgusate seintega

ovaalne ruum. Seintel helkis hulganisti reas valkjaid needipäid. Üks sein

oli täis mitmesuguseid juhtimispulte ja ekraane. Vastasseinas helendasid

kaks illuminaatorit. Keset ruumi seisis neljakandiline massiivne laud, mille

ümber asetsesid neli samasugust pöördtooli. Ruumi teises notsas nägid

poisid sarnast ust, mille kaudu nad olid sisenenud.

Lapsi märgates tõusis toolilt seesama lopsakate roheliste juustega

naistulnuk, keda Ain nägi võõraste saabumishommikul, "Astuge edasi,

lapsed, ärge kartke!" kutsus ta poisse õrnal naisehäälel. Ain ja Teet

vahetasid pilke. Nad seisid nagu naelutatult ukse juures. Chefa andis

kaaslastele kerge tõuke, nii et poisid tahtmatult edasi liikusid. Nende

seljataga sulgus tasase surinaga uks.

"Kuidas koolis läks?" küsis tulnuk-naine poistelt. "Hästi, ema!"

hüüatas Chefa optimistlikult, endalt jopet seljast võttes. "Aga teil?"

pöördus naine Aini ja Teedu poole. "Hä-ästi," kogelesid poisid poolsosinal,

38


ise küsijat silmitsedes.

Chefa emal oli seljas maani läikivast sametit meenutavast riidest

kleit. Tema käharad rohelised juuksed kooldusid lopsakalt õlgadele.

Rohelised sõbralikud silmad helebeežis näos uudistasid küllasaabunud

lapsi.

"Võtke üleriided seljast ja istuge laua juurde!" jätkas tulnuk-naine

ootamatult. "Kõigepealt tuleb keha kinnitada." Nende sõnade järel astus

naine seina juurde, kus oli palju mitmesuguseid juhtimispulte ja ekraane.

Ta vajutas ühele nupule. Vaikse surinaga avanes luuk, nähtavale ilmus

mitmesuguste toidunõudega kapp.

Chefa ema tõi kandikul lauale toitu ning väikesed taldrikud, ruumi

täitis sedamaid meeldiv lõhn. "Nüüd peske käed puhtaks, siis kohe lauda!"

lisas tulnuk-naine. Chefa juhatas poisid välisukse kõrvaloleva kraanikausi

juurde, keeras mõnusalt sooja vee jooksma, ulatades seejärel kummalegi

roosa tuubi. Sõbrad vaatasid nõutult Chefale otsa. "See on seep," lausus

viimane naeratades, asudes ka ise käsi pesema. Tuubis oli roosa

šampoonitaoline vedelik, mis vahutas ja lõhnas imehästi, pestes käed kerge

vaevaga puhtaks.

Ühepajatoitu meenutav roog maitses poistele väga. Piklikud

küpsised, mida pakuti hapuka tumepunase mahla juurde, sarnanesid oma

maitselt martsipanile. Nad olid ka erinevat värvi -- muist kollased, enamus

aga punased ja pruunid.

Söömise lõpetanud, tänasid poisid perenaist maitsva eine eest. "Siin

valmistame me kõike konservidest," selgitas Chefa ema, ise lauda

koristama asudes, "sest nii pikale reisile pole võimalik muid toiduaineid

kaasa võtta."

Välisuks avanes ning ruumi sisenes Chefa isa, keskmist kasvu tugeva

kehaehitusega tulnuk-mees. Tema tumerohelised juuksed olid ülepea

kammitud. Jumekas näos särasid kaks rohelist silma, "Oh-hoo, meil on

külalised!" lausus ta sõbralikult naeratades. Ain ja Teet jäid kohmetunult

tulnuk-mehele otsa vaatama. Chefa isa astus poiste juurde, pannes ühe käe

Aini, teise Teedu õlale. "Kui teid miski huvitab, siis küsige aga julgelt!

Häbeneda pole siin midagi." Sõnas ta seejärel.

"Kas te elate meist väga kaugel?" küsis Ain pärast ,mõnehetkelist

pausi. "Üsna kaugel, väike sõber," mees tõmbas peopesaga endal üle pea

ning lisas: "meie koduplaneeti Hedost lahutab Maast kuussada

valgusaastat. Ometi asub meie galaktika teile kõige lähemal." "Kas

39


Hedosel on elu samasugune kui Maal?" huvitus omakorda Teet. "Enam-

vähem. Sellisel tasemel olime me kahesaja aasta eest. Tänapäeval ei

kasutata meil enam näiteks mootorite töölepanekuks üldse vedelkütust,

kuna see saastab keskonda. Suurepäraseks energiaallikaks on Halpa soojus,

mida salvestatakse spetsiaalsetesse patareidesse. Nende patareide abil

sõidavad autod ning töötavad elektrijaamad." Poisid vaatasid üksisilmi

tundmatule otsa, püüdes kinni iga tema sõna. Viimane jätkas: "Kord jõuate

ka teie niikaugele, sest päikeseenergia on väga lähedane oma omadustelt

Halpale. Kõik see võtab aga veel veidi aega, pealegi kulgeb Maal aeg

poolkorda kiiremini kui Hedosel. Teie, poisid oleksite meie juures veel

üsna väikesed, Chefa aga Maa - ajaarvestuse järgi juba päris täiskasvanu.

Tulnuk-mees pöördus Chefa poole: "Tutvusta nüüd sõpradele ka

hedoslaste mänge! Sul peaks neid ju kaasas olema." Poiss lippas välkkiirelt

juhtimispultidega varustatud seina juurde, vajutas ühele alumises reas

olevale nupule, avades sel moel pikliku klapi. Nähtavale ilmus väike riiul,

millel lebas trasistorraadiot meenutav aparaat. Mäng sarnanes lotoga.Vahe

oli siin vaid selles, et numnrite kombinatsioonid saadi erinevatele

nuppudele vajutamisega. Kui numbrid klappisid, kõlas aparaadi heliplokis

pikk toon, vastupidisel juhul aga katkendlik toon.

Ain ja Teet oleksid meeleldi veel veidi aega Chefa juures viibinud,

ent järgmiseks päevaks oli tarvis ülesantud koolitükid selgeks õppida.

Kodus jutustas Ain õhinal kõigest, mida oli oma uue sõbra pool

näinud. "Homme kutsu Chefa kindlasti meile külla!" otsustas isa kindlalt.

Järgmisel päeval leidsid koolis aset mitmed koomilised sündmused.

Hommikul, enne esimese tunni algust, otsustas Triki-Tiit Aini käest,

maksku mis maksab, teada saada poisi päritolu. "Ise kampas vantsite ja ei

tea, kust ta pärit on," osatas Tiit Aini. "Ära ole nii uudishimulik!" vastas

viimane talle enesekindlalt. Ainsa silmapilguga läksid poisid rüselema.

Kakluse vahele astus Chefa. Kerge vaevaga lahutas ta maadlejad

teineteisest ning pöördus Tiidu poole: "Miks sa Aini lööd?" "Miks ja

miks,"torises Tiit, endalt tolmu maha pühkides, "eks ütle siis ise, kes sa

oled! On see tõesti nii suur saladus." “Milleks sulle seda tarvis teada on?”

“Ära tee ennast siin nii tähtsaks ühti!” Nende sõnade järel haaras Triki-Tiit

kahe käega Chefal hõlmadest, püüdes viimast jalust maha tõmmata. Tema

suureks üllatuseks ei nihkunud tulnuk-poiss isegi paigast. Ootamatult

haaras Chefa Tiidul varrukast nii, et viimane käe karjatades eemale

tõmbas. Pikk poisivolask silmitses ehmunult Chefat. “Mis juhtus?” küsis

40


juurdetulnud väikesekasvuline klassivend varjamata uudishimuga. “Häh!”

lõi Tiit käega, “nagu tulise tukiga oleks kõrvetanud. Mõtles vist, et ma

vedelaks löön. Mul aga pole praegu selliste sellide jaoks mahti.”

Samal ajal helises kell, kuulutades matemaatikatunni algust. Pärast

tunde asusid Chefa ja Ain koos koduteele. Uus kaaslane oli Aini küllakutse

meeleldi vastu võtnud. “Tead,” sõnas tulnuk-poiss nukralt, “meie koman-

deering lõpeb mõne päeva pärast.” “Kuidas … ,” ehmus Ain, “kas me

läheme siis päriselt lahku?” “Nii see on,” ohkas Chefa, Aeg teie juures

lendab tohutult kiiresti ja sellest on kahju.”

Poisid sammusid vaikides mööda koolimaja pikka tühja koridori.

Äkki märkasid nad matemaatikakabineti ukse kõrval õpetaja Rauda

kohmitsemas. Lapsi märgates hüüatas ta rõõmsalt: “Küll on hea, et te veel

siin olete. Vaadake ma andsin klassivõtme mõne minuti eest koristajatädi

kätte. Oma prillid olen aga lauale unustanud. Olge head lapsed ja lipake

kähku alla, tooge võti ära! Teie käes on see naljaasi, minu haiged jalad ei

jõua neid treppe nii kiiresti mõõta.” Chefa ulatas oma koolikoti Ainile ning

lausus: “Õpetaja Raud, ma toon Teile prillid kohe ära.” Nende sõnade järel

silmitses tulnuk-poiss lukustatud klassiust. Tema silmades helkisid

rohelised tulukesed. Kerge käeliigutusega avas Chefa ukse, suundus tahvli

ees oleva poodiumi juurde ning võttis õpetajalaualt prillid. Energiliste

sammudega väljus ta klassist, sulges ukse ja ulatas prillid õpetajale. Vana

matemaatikaõpetaja tänas Chefat, seiste ise soolasambana ühe koha peal

paigal.

Kui poisid olid koridorist väljunud, astus õpetaja Raud paar sammu

klassiukse suunas, pani prillid ette ning silmitses ust, endamisi arutledes:

“Imeasju juhtub tänapäeval. Vahest olen klassiukse hoopis lukustamata

unustanud.” Ta vajutas käega lingile. Veendunud, et uks tõepoolest lukus

on, tuli vana matemaatik ainuõigele järeldusele. “Olen ilmselt end üle

töötanud. Ei või ju olla, et inimlaps nõndaviisi lukustatud ust avaks.” Ta

seadis diplomaadikohvri kindlamini käe otsa ja suundus koridori lõpus

oleva väljapääsu poole.

Vahepeal olid sõbrad jõudnud Aini poole koju. Ema palus lastel lahti

riietuda ning joped koridoris olevasse nagisse riputada, seejärel

külalistetuppa astuda. Kaetud laual ootas poisse kakao kuumade riisipiru-

katega.

Söödud, asusid sõbrad “ümber-maailma” mängima. Äkki märkas

Chefa diivani ja seina vahel tolmuimejat. “Mis see on?” küsis ta esemele

41


osutades. “Tolmuimeja,” vastas Ain ükskõikselt, “ta on nässus.” “Kas

parandada ei saa?” “Isa viis teda küll parandusse, aga pole kõiki osasid

saada. Nii ta siin seisab.” “Kas ma võin vaadata?” “Eks vaata!” Ain tõusis,

vedas tolmuimeja nurgast välja ning asetas Chefa ette. Tulnuk-poiss uuris

teraselt masinat, palus siis kruvikeeraja ning asus tööle. Ain jälgis sõbra

tegevust suure uudishimuga.

Umbes veerand tunni pärast oli tolmuimeja töökorras. Tuttava

mootorisurina peale tuli ema uksele. Üllatusest ei saanud ta algul sõna

suust. Viimaks pöördus Chefa poole: “Kuidas see sul ometi õnnestus? Meil

seisis tolmuimeja kaks kuud remonttöökojas ja korda ei saadud. Sul aga,

näe, mõne minutiga valmis.” Tulnuk-poiss naeratas vastuseks. Aini ema

tänas Chefat ning palus poistel veel pirukaid süüa. Chefa heitis pilgu

kellale ja sõnas: “Tänan, pirukad on väga maitsvad, ent mul on aeg

minema hakata.” Ta suundus esikusse, pani jope selga ja võttis seina äärest

oma koolikoti. Samal ajal saabus töölt Aini isa. Nähes enda ees võõrast,

lausus ta naeratades: “Miks noormees nii ruttu ära läheb? Oleksid veel

veidi aega, ajame juttu.” Ema jutustas kuivõrd kiiresti külaline tolmuimeja

korda oli saanud. Isa tänas nüüd omakorda Chefat, surudes viimasel kätt.

Poisikese käsi soe ning üllatavalt tugev. “Täitsamees,” patsutas isa Chefat

õlale, “teinekord astu meilt ilmtingimata läbi!” Chefa noogutas jaatavalt ja

väljus.

Järgmisel päeval pärast tunde suundus Chefa Teedu poole. Seekord

läksid kolme sõbra üsna koolimaja lähedal lahku, kuna Teet elas asula

teises otsas. Ain jätkas lonkides koduteed. Äkki kuulis ta seljataga

lähenevaid samme. Tulija oli Tiit. “Kas tead!” hüüdis Tiit õhinal, “kooli

motoringile toodi eile õhtul kaks uut karti “Estonia”. Läki üheskoos

vaatama!” Ain pidas endamisi aru. Lõpuks otsustas ta siiski Triki-Tiiduga

kaasa minna.

Kaks tuliuut kartautot seisis koolivõimla akende all. “No on alles

vahvad, mis!” lausus Tiit käsi hõõrudes. “Pole tõesti viga,” sõnas Ain,

tehes tiiru ühe masina ümber. “Kui prooviks õige ühega sõita, mis!” lausus

Tiit õhinal. “ei tea … ei tohi ju …” kogeles Ain vastuseks. “Hähh, ilmas ei

tohi palju asju, aga ikka tehakse.” Seda öelnud, sülitas Triki-Tiit läbi

hammaste ja istus karti. “Roni peale!” käsutas ta Aini, ise hoolega rooli ja

käigukangi silmitsedes. “Kuskohta mina veel siia mahun?” “Narr, kas siin

ruumi vähe on. Roni siiasamasse minu kõrvale. Masin on lai, sina aga

kiitsakas nagu kilu, küll me ära mahume!”

42


Ain puges kärmelt kaaslase kõrvale. Istumine oli küll üsna kitsavõitu,

ent omajagu põnevust imbus siin ometi poisil põue. “Ei tea, kas maksab

ikka …,” sõnas Ain hirmunult, ise jalgu ettepoole sirutades. Teda katkestas

Triki-Tiit poolelt sõnalt: “Miks ei peaks maksma? Oled sina kah ikka

memmekas. Ei noh, kui põnnama lõid, sel juhul kobi välja!”

Ain aga ei tahtnud sugugi memmekas olla. Hirm oli küll, kuid seda ei

tahtnud ta välja näidata. Nii tuli omale kohale paigale jääda, ehkki see

seiklus just kõige paremaid tagajärgi ei tõotanud tuua.

Tiit võttis taskust kitsa võtmetaolise asja ning proovis seda

süütevõtmele mõeldud avasse toppida. Viimaks see tal õnnestus. Käivita-

miskatsele allus masin üsna kiiresti. Mootor turtsatas korra ja hakkas

mürisema. Nüüd lükkas Triki-Tiit käigu sisse, võimas kartauto hakkas

liikuma. “He-he-hei!” hüüdis roolija võidurõõmsalt, pöörates rooli

vasakule. Masin liikus kõnnitee suunas. Asfaldile välja jõudnud, vajutas

Tiit üha sügavamale gaasipedaalile, masin lisas kiirust.

Ain tundis, kuidas külm higi üle selja valgus. Hirm pani põlved

niivõrd võbisema, et poisil oli raskusi kohalpüsimisega. “Kas kardad?”

muheles Triki-Tiit ning piidles klassivenda silmanurgast. Ain ei vastanud.

Uljas sõit aga jätkus, muutudes üsna pea meeletuks kihutamiseks. Alles

nüüd märkas kogenematu roolija, et võimas kartauto oma noorele

taltsutajale just eriti alluda ei taha. Ikka pööras ta esimesel võimalusel

sinnapoole, kus kivi või kraavijupp kõige lähemal asus. Kuidagimoodi

suutsid poisid läbida kitsa kõrvaltänava, ähvardavalt lähenes aga vastu

ehitusplats. Nagu kiuste võttis masin siin kursi suure paneelihunniku

poole. Kivitükid ja lauajupid lendasid vihinal kardi võimsate rataste alt

nagu kuulid kahes suunas. “Appi-ii-ii!” karjusid poisid ähvardaval kiirusel

lähenevat paneelihunnikut märgates.

Äkki tundsid sõitjad, nagu oleks neid mingi erilise jõuga tahapoole

tõmmatud. Kart põrkus vastu nähtamatut takistust, mis lahutas teda

paneelidest, põrkudes seejärel nagu kummipall tahapoole. Triki-Tiit

kukkus peaga üsna valusasti vastu rooli, purustades endal parema kulmu.

Kart peatus ja mootor seiskus. Ain veeres nagu puunott masinast välja.

Jõudmata pead pöörata, tundis ta enda puusadel kellegi käsi. Need käed

tõstsid poisi jalule.

Ehmunult pööras Ain näo abistaja poole – see oli Chefa ema! “Kas

luud on ikka terved?” päris tulnuk-naine, tema silmades helkis roheline

tuluke. Siis astus Chefa ema lopsakate roheliste juuste lehvides Tiidu

43


juurde, võttis taskust tuubi ja vajutas mingit kollakat pastat poisi

veritsevale kulmule, ise sõnades: “Pole midagi, krossisõitja, kahe tunni

pärast on su kulm terve.”

Vahepeal oli sündmuskohale kogunenud palju rahvast. Inimesed tänasid

tundmatut selle eest, et ta suure õnnetuse ära oli hoidnud. Teiste vahelt

trügisid ettepoole ka Teet ja Chefa. “Ema, mis siin juhtus?” küsis tulnuk-

poiss erutatult. "Näed isegi," vastas ema ohates, "viimasel momendil

suutsin õnnetuse ära hoida. Kõigepealt märkasin seda kummalist madalat

autot meeletult asula vahel kihutamas. Salvestasin ta kohe visuofonile ning

sel momendil õnnestus mul ka sõidumehed kindlaks teha. Teadsin, millega

kõik lõppeda võib ja otsustasin tegutseda."

Inimesed kogunesid tulnuk-naise ümber, kuulates viimast suure

huviga. Chefa astus Aini juurde ning lausus: "kas tead, millega mu ema

teie masina peatas?" Ain vangutas eitavalt pead. "Sellesama nähtamatu

seinaga, mis meie kosmoselaeva ümbritseb. Sein on purunematu, andes

täielt hoolt vastupõrkumisel vetruma. Ema võttis kaasaskantava

minipatarei ühes, kui teid jälitama asus. See teid päästiski."

Ain tundis, kuidas kõrvalestad õhetama hakkasid. Julgemata pilku

tõsta, ütles ta tasasel häälel: "Enam küll nii ei tee." "See on tore", lausus

Chefa ema Ainil hellalt õlgade ümbert kinni võttes, "täna õhtul kell

kaheksa me lahkume teie juurest. Tulge kõik meid saatma!" Ain ja Teet

vahetasid nõutuid pilke, seejärel vaatasid nad Chefale otsa. Viimane

noogutas nukralt.

Õhtul poole kaheksa paiku kogunes kaugete külaliste stardiplatsile

kogu asula rahvas. Paljudel olid kaasas kingitused ja lilled. Jahe sügistuul

oli nüüd sootuks vaikinud. Lehtedest üha hõrenevad puuvõrad sulasid

videvikus ühtlaseks tumedaks massiks.

Ain ja Teet märkasid, et kosmoselaeva ümbert oli kadunud nii

nähtamatu sein kui elektriväli. Chefa ja ta vanemad olid riietatud taas

helesinistesse skafandritesse. Teiste hulgas tuli kohale ka õpetajatepere.

Koolidirektor ja kuuenda klassi juhataja Kadak jätsid kättpidi hüvasti

külalistega, väikesel Chefal aga silitasid nad pead.

Inimeste vahelt tuli lahkuvate külaliste juurde Triki-Tiit. Häbelikult

maha vaadates ulatas ta Chefa emale suure punase roosi, lausudes

seejuures vaikselt: "Aitäh!" Tulnuk-naine võttis roosi vastu, asetas käe

poisi vigasaanud kulmule ning lausus: "Oma sisemuses oled sa hea poiss,

lihtsalt võta edaspidi end kokku."

"Kallid kolleegid," pöördus direktor kaasõpetajate poole, "ainult mina

44


ja klassijuhataja Kadak teadsime Chefa päritolust. Kokkulepe on aga rahast

kallim ja nii ei võinud me saladust enne õiget aega teile reeta. Üleliigne

kõmu oleks seganud kaugete külaliste tööd. Nad uurivad erinevate

planeetide floorat. Meil on tõepoolest hea meel, et oleme suutnud kontakti

astuda teiste tsivilisatsioonide esindajatega." Seejärel pöördus ta uuesti

tulnukate poole: "Täname teid kõige selle abi eest, mida olete meile

osutanud."

"Hoopis meie peame teid tänama, et võimaldasite meil oma tööd

lõpule viia," sõnas Chefa isa ja jätkas: "otsime floora ühiseid algosi

erinevatel planeetidel."

"Kuidas sul ikkagi õnnestus tookord lukustatud uks klassis avada

ning lillepott terveks teha?" pärisid Chefalt Ain ja Teet. Tulnuk-poiss

pilgutas kavalalt silma, sõnades: "Väga tugev soov kaaslast aidata võidab

kõik takistused." "Aga kas meie saame teile Hedosele külla tulla?" pärisid

sõbrad uuesti. Chefa ema astus poiste ette, pani käed kummalegi õlale ning

lausus: "Praegu on see teil veel võimatu, kuna me elame väga kaugel. Aga

tulevikus, kui te juba suured olete, jõuate kindlasti kord meie juurde. Me

jääme teid ootama!" "Tulge meile jälle tagasi!" hüüatas Ain läbi pisarate,

"tuled ju Chefa, eks!" Chefa noogutas jaatavalt.

Sel momendil jooksis Chefa juurde Krista ja ulatas viimasele

värvilise astrikimbu. Poiss naeratas soojalt, vaadates tüdrukule sügavalt

silma.

Jõudis kätte kurb lahkumishetk. Kauged külalised panid pähe kiivrid,

sulgedes need kaelaloleva klambriga. Seejärel sisenesid nad kosmoselaeva.

Uksel seistes lehvitasid kolm külalist veelkord neid saatma tulnud

rahvahulgale. Õige pea sulgus luugitaoline uks, varjates enda taha

lahkuvad külalised.

Vaalakujulisel õhusõidukil süttisid heledalt rohelised - punased tuled.

Tasase surinaga käivitus mootor ning kosmoselaev hakkas vähehaaval

õhku tõusma, peites enda kõhu alla ka väikesed rattad. Mida kõrgemale

lennuaparaat tõusis, seda väiksemaks ta muutus. Viimaks helkisid kõrgel

metsa kohal veel vaid tillukesed värvilised tuled, kuni kadusid ka need

pimenevasse õhtutaevasse.

Ain ja Teet jälgisid niiskete silmadega veel tükk aega kohta taevas,

kuhu oli kadunud kosmoselaev. Poisid ärkasid köhatuse peale, mis kostis

nende selja tagant. Seeoli Triki-Tiit. Ain vaatas tükk aega teraselt

klassivenna laupa - kulmul polnud ühtegi märki! "Näete, see imesalv tegi

45


mu kulmu tõepoolest kahe tunniga terveks," lausus Tiit, sõrmedega

otsaesist silitades, "aga dire käest saan nüüd küll võtta." "Egas sina üksi,

mia ju ka … " tahtis Ain jätkata. Nende jutuajamise katkestas

koolidirektor: "Pole midagi, poisid, seekord saite juba niigi oma karistuse

kätte. Aga edaspidi m'elge enne, kui midagi ette võtate! Ega hedoslased

alati küll teile appi ei jõua tulla."

Vähehaaval hakkasd inimesed laiali minema. Hedoslaste külaskäik

aga andis kõneainet veel üsna tükiks ajaks.

1986

Proloogiks esitaksin omapoolse nägemuse põhjusele, miks aastate

lõikes pole minu katsetused kirjatöid trükki anda õnnestunud ühe tuntud

vanasõna vallatusega. Usun, et ma pole ainus omataoliste seas.

Olen tänulik kõikidele, kellele minu looming meeldib!

"Mis on lubatud Jupiterile,

pole lubatud härjale,"

(vanasõna)

46


Jupiter ja härg

2012

Härjana sa ära trügi sinna, kus on Jupiter.

Seal sa oled lihtsalt prügi,

kohta pole mõtetel.

Härjana ei ole antud

kanda loomepärga peas.

Vaid Jupiter on kätel kantud,

lugupeetud teiste seas.

Härjana sa vaikselt nuta,

palgelt pühi pisaraid.

Jupiteri teelt sa rutta

kõrvale, sest Härg sa vaid.

Oh tähevöö taeva all, valgusta teed! 2012

Sügisõhtusse vaikselt on veerenud päev,

sügisõhtusse kandnud mind rutt.

Õhtuhämarus ööle pea andnud on käe,

meenub kolde ees mõnigi jutt.

Oh tähevöö taeva all, valgusta teed

ja tagasi sinna mind vii,

kus noorusmaal kokku kord põimisin keed

unelmatest ja soovidest siis!

Aeg kandnud mu kõrvalt on kaugele need,

kes tuge ja soojust kord an'd.

Ajapikku mind kaugele viinud on teed,

aga kauguses tundmatu rand.

Oh tähevöö taeva all, valgusta teed,

aita leida veel üks see hetk,

kus maha said pandud kord rajadki need

ja algas sealt eluteeretk!

47


Jõuluöö 2012

Jõuluöö, sa püha öö,

anna rahu ja valgust.

Võta kõigilt murevöö,

anna rõõmule algust.

Refr: Rahus hingab mets ja aas,

rahus hingab terve ilm.

Õnnisöö, sa tulnud taas,

rõõmusta nüüd süda, silm.

Jõuluöö,sa püha öö,

armust täida me hinged.

Õnnistatud on su töö --

lõdvaks lasta me pinged.

Jõululaps me higesse

tuleb läbi jõuluöö.

Jõulurahu hingesse

kandub läbi püha öö.

48


Jääkarupoiss Oto seiklused augel kaugel põhjamaal asub koht nimega Arktika. Seal

on lõputult suured lumega kaetud jääväljad. Meetritepaksuse

jääkatte all aga asub ookean. Jääs on palju pragusid ning

lahvandusi, mille kaudu ookeanivesi tungib pinnale, voolides ja

kujundades sedaviisi ujuvaid jääpanku ning kuhjates neid

aegajalt ka üksteise otsa hunnikusse. Kliima on neil lõpututel väljadel karm

ning jäine. Tihti puhuvad tugevad arktilised tuuled, siis tuiskab ja tormab

kõikjal, külm aga paugutab kokkukogutud jääkuhjadel. Talveti on siin

pime – seda nimetatakse polaarööks. Suvel aga ei kao päike

horisondikohalt – siis valitseb neil karmidel aladel polaarpäev.

Ometi ei puudu elu ka neil karmidel Arktikaaladel – ookeanis leidub

kalu, tihti võib kohata polaarrebast. Aga kõige krooniks elab neil aladel

maismaa üks võimsamaid ning kaunimaid loomi – valge jääkaru.

Nii oli üks valge jääkaruema valmistanud sügavale lumise jäävälja

sisse kena koopakese, kujundanud sinna mugava pesa ning end mõnusalt

sisse seadnud. Ühel karmil küünlakuu päeval tulidki ilmale kolm

imearmsat jääkarulast – kaks tüdrukut ja üks poiss. Karuema vaatas

rahuldustundega oma kolme valget karvapallikest, silus ja masseeris suure

pehme keelega mõmmikud üle. “Tere tulemast, mu imearmsad

mõmmikud!” lausus jääkaruema õrnalt. “Teie, tüdrukud, saate nimeks Pipi

ja Lili. Sina, armas karupoiss, oled Oto.” Kui kolmikud olid oma esimese

einekorra toitva sooja piima näol kätte saanud, kogus jääkaruema

lapsukesed hellalt enda kaissu. Kui soe, mõnus ja turvaline oli ema pehme

valge kasuka sees. Tasane karuema mõmin uinutas kolmikud peagi. Kõigilt

neljalt tulev soe hingeaur täitis mõnusa pesakese omakorda soojusega.

Päevad möödusid, päevadest said nädalad. Pipi, Lili ja Oto kosusid

jääkaruema hoolitsuse all. Aegajalt käis karuema väljas, et endale pisut

suupoolist hankida, naases aga kiiresti oma karvakerakeste juurde. Rõõmsa

kilkamisega koondusid väikesed pätajalakesed oma saabuva ema juurde.

Karulapsed kasvasid kiiresti ja peagi jäi neile väheseks karuema poolt

pakutavast piimast. Nüüd tuli jääkaruemal lisaks enda vajadusele ka lastele

toitu tooma hakata. “Olge paid ja ärge lärmi tehke!” manitses emakaru

karvakerakesi, “täna toon teile midagi maitsvat.” Nende sõnadega roomas

karuema pesast välja. “Ei tea, mis head asja ema meile küll toob. Tagasi

tulles on tal tihti üsna maitsvad ja huvitavad lõhnad koonu ümber”, lausus

49

K


Lili kaaslastele. “Eks näeme”, vastasid Pipi ja Oto nagu ühestsuust.

Seejärel hakkasid karulapsed mürama ning kukerpallitama.

Peagi karuema naases, kandes suus hästi suurt kala. “Lapsed!” hüüdis

ta koopakäigust, viskas kala alla karvakerade ette ning puges seejärel ka

ise sisse. Pipi, Lili ja Oto silmitsesid huviga ema toodut. Kala kõhnas

isuäratavalt. “Nüüd jagame kala kolmeks, nii et igaüks teist saab tüki”,

lausus karuema ja asus kala tükeldama. Karulapsed nuusutasid saadud

kalatükki uudistavalt, maitsesid seda pisut ja asusid seejärel sööma.

“Aitäh, ema, väga maitsev oli!” laususid kõik kolm ning pugesid

seejärel taas karuema sooja ja pehmesse põue.

Järgmisel päeval läks karuema taas toidu järele, manitsedes eelnevalt

lapsi vaikselt olema. Seekord jäi ta aga kauemaks ära. Oto silmitses

koopaava, võttis hoogu ja hüppas üles. “Ei tohi minna!” hüüdsid talle Pipi

ja Lili, “ema ju keelas!” “Ega ma ei lähegi, ainult vaatan pisut”, sõnas Oto

ning lisas, “teate, siin üleval on samasugune pesa, nagu meil ja sealt läheb

veel üks käik ülespoole, kust paistab valgust!” “Ikkagi tule alla!” käskisid

karutüdrukud Otot. Oto lasi tagajalad sirgu ning liugus alla otse Pipi ja Lili

vahele. Kõik kolm naersid rõõmsalt.

Mõne aja möödudes naases emakaru, tuues kaasa suure käntsaka

maitsvalt lõhnavat liha. Ta libistas lihatüki karulaste ette maha ning puges

seejärel ka ise sisse. “Täna, mu kullakesed, läks rohkem aega. Tõin teile

hülgekintsu. Seda toidupala on väga raske kätte saada, seetõttu on ta meile,

jääkarurahvale, rohkem maiuseks. Teie aga sirgute ja vajate seepärast juba

tugevamat toidupala.” Nende sõnade järel jagas ta lihakäntsaka karulaste

vahel ära. Toit maitses sedavõrd, et söögi järel lakuti ka käpad puhtaks.

Karuema tõmbas oma keelega seejärel puhtaks ka pätajalgade ninanöpsid.

“Mis seal üleval on, ema, kust sa nii maitsvat toitu meile tõid”

küsisid nüüd kolm karulast. “Üleval on tohutult suur jää- ja lumeväli, mille

vahel on palju vett. Vesi on seal igal pool. Selle peal on hästi paks jää”,

vastas jääkaruema. “Ja seal ongi toit?” küsis nüüd Oto. “Jah, mu kullake”,

vastas karuema ning silitas koonuga hellalt Otol kurgualust, “ainult et toitu

on raske hankida. Kala saab veel kuidagi kätte, aga liha muretsemine on

vaevaline. Mõnikord tuleb meil, jääkarudel, päevade kaupa tühja kõhtu

kannatada. Seda eriti veel siis, kui on lumetorm. Lumetormid on aga meie

valdustes sagedased.” Söögist ja hullamisest väsinud, pugesid Lili, Pipi ja

Oto karuema kaitsvasse kaissu ning uinusid.

50


Aeg möödus ja ühel hommikul lausus jääkaruema oma lastele:

“Täna, mu armsad mõmmikud, on aeg meil väljuda. Olete juba üsna

suureks kasvanud ning pesakoht kitsaks jäänud. Tuleb hakata õppima

toiduhankimist ning ellujäämistarkusi, sest loodus meie ümber on väga

karm." "Oi kui vahva, kui tore!" hüüdsid jääkarulapsed kooris. Karuema

ronis esimesena üles ning kutsus enda järel ka lapsed. Ülemine koobas oli

samasugune, kui karulaste harjumuspärane pesa. Siit viis omakorda veel

üks käik üles. Viimase koopakese suudmest paistis sisse ere valgus.

Karuema väljus ees ning kutsus mõmmikud endale järgnema. "Oi, kui

valge siin on!" hüüdsid Lili, Pipi ja Oto kooris. Arktikas oli polaarpäev.

Päike oli ere ja peegeldus lumistelt väljadelt valgusega harjumatute

karulaste silmadesse. Hopsti lasi Oto kukerpalli, ise hüüdes: "Oi kui palju

siin ruumi on!" Koos temaga hakkasid mürama ka Lili ja Pipi. "Oto, Lili ja

Pipi!" lausus jääkaruema kindlal toonil. Karulapsed kuuletusid sedamaid.

Karuema jätkas: "See keskkond siin ei ole nii turvaline, kui meie

kitsaksjäänud pesakoobas. Teil tuleb kogu aeg minu lähedusse hoiduda.

Omapead, sõnagi lausumata ei maksa kaugele minna. Täna on ilus vaikne

ilm. Läheme ja otsime jääpankade vahelt vaba vett, siis saate veidi ujuda

ning püüame söögiks mõned kalad." Selle ettepanekuga olid karulapsed

kohe nõus.

Nii sammusid nad mööda lumist jäävälja lähema lahvanduse suunas,

ees jääkaruema ning talle rivis järgnemas Lili, Pipi ja Oto. Aegajalt pööras

jääkaruema pead, et veenduda, kas ikka kõik kolm karulast talle järgnevad.

Samuti jälgis ta tähelepanelikult ümbrust.

Peatselt jõuti lahtise veeni, mida ümbritsesid jääpangad. Eredad

päikesekiired mänglesid veepinnal, tasasel lainetusel loksus vesi vastu

jääpanku. Jääkaruema seadis end ühele jääpanga servale istuma. "Nüüd

hüppame vette", tegi jääkaruema poegadele ettepaneku, "meie kasukad on

seestpoolt tihedad ega märgu. Niiviisi on suplus üsna lõbus ajaviide." Need

sõnad lausunud, hüppas jääkaruema vette. Kõik kolm karulast jälgisid teda

hoolsalt. Karuema ujus paar tiiru mõmmikute ees edasi-tagasi, sukeldus

seejärel korraks ning tõusis veepinnale. "Tulge, mõmmikud, ärge kartke!"

hüüdis ta karulastele. Pipi ja Lili katsusid korraks käpaga üle jääpanga

serva vett ja peagi olid nad kilgates karuema juures. "Oto, kullake!" hüüdis

karuema, "tule ka meie juurde!" "Tule, tule!" hüüdsid Pipi ning Lili koos,

"siin on nii lõbus!" Ise jätkasid nad seejuures sulistamist. Oto katsus prema

käpaga vett, raputas sedaning lausus: "Vesi on nii märg." "Vesi, kullake,

51


peabki märg olema, sest ta on ju vesi. Tule, ära karda! Vaata, kui lõbus see

on!" Nende sõnadega ronis jääkaruema jääpangale Oto kõrvale ning

sulpsas sealt uuesti vette. Vees aga pladistas ning sulistas ta Oto ees.

Jääkarupoiss jälgis ema ning õdede tegevust ja poetas end üle jääpanga

serva vette. "Tubli!" hüüdsid jääkaruema ning õed talle kooris. Oto tegi

samuti paar tiiru vee peal ning sukeldus seejärel hetkeks. Vees sulistada oli

täiesti lõbus. Seejärel ronisid kõik kolm mõmmikut jääpangale tagasi,

karuema abistas oma koonuga neid seejuures tagant. Jääpangale jõudnud

raputasid mõmmikud end veest kuivaks. "Prrr-rr", raputas ka Oto oma

kasukat, nii et veepritsmed kahele poole lendasid. "Nüüd saate supluse eest

igaüks preemiat", nende sõnadega jääkaruema sukeldus. Mõne hetke pärast

ilmus ta nähtavale suure kalaga, mille ulatas Pipile. Seejärel tõi karuema

samasuguse kala Lililening siis Otole. Jääkarulapsed asusid isukalt sööma.

"Ka mulle endale kulub eine ära!" lausus jääkaruema ning sukeldus uuesti.

Veidi aja pärast ronis ta suure kalaga mõmmikute juurde jääpangale ning

asus sööma.

Päevad möödusid ja jääkarulapsed kogusid sukeldumisel osavust.

Õige pea suutsid nad juba ise endile kala püüda. Öösiti valiti puhkamiseks

tihedad jääpankadevahelised tühimikud. Polaarpäeva tõttu olid siin ka ööd

sama valged kui päevadki.

Ühel päeval märkas karuema eemalt suurt isakaru. "Lapsed", lausus

ta mõmmikutele, "tulge siia jääpanga varju ja püsige hästi vaikselt!" Pipi,

Lili ja Oto liibusid jääkaruema külje vastu ning laskusid ettevaatlikult

kõhuli. Kõik neli jälgisid eemalliikuvat isakaru. "Meil ei tasu võõraste

isakarudega kokku puutuda", lausus jääkaruema lastele. "Aga miks?"

küsisid kõik kolm kooris. "Sellepärast, et nad armastavad üksinda suurtel

jääväljadel liikuda", lausus karuema. Suur isakaru läks vähehaaval edasi,

pööras korraks pead ja seisatas, kuid jätkas seejärel liikumist. Peagi kadus

ta silmist. Jääkarulapsed tõusid ning sirutasid käppasid.

Eemalt lõuna poolt paistsid horisondil tumedad kõrged siluetid.

"Ema", küsisid jääkarulapsed, "mis seal kauguses mustendab?" Ka

jääkaruema vaatas lõuna suunas ning lausus: "Seal on Teravmäed." "Mis

on Teravmägedel?" küsisid mõmmikud. "Teravmägedel on maismaa ja

seal elavad inimesed." "Kes on inimesed?" tundis nüüd Oto huvi.

"Inimesed on kahel tagajalal püstikõndivad olendid. Meil, jääkarudel, ei

ole Arktikas vaenlasi, sest oleme suured ja tugevad. Inimestest on aga

mõistlik alati eemale hoiduda, kuna neil on püssid. Ringi liikudes tuleb

52


olla tähelepanelik. Mõnikord võib juhtuda, et inimene ootamatult jääpanga

varjust välja ilmub. Siis on alati parem vaikselt ümber pöörata ja

taanduda", selgitas jääkaruema.

Möödus veel paar nädalat ja jääkarulastel oli aeg õppida saaki

jahtima, sest nende toidu juurde kuulub paratamatult ka liha. Jääkaruema

viis mõmmikud ujuvate jääpankade vahele. “Hülged ujuvad vees ja tulevad

seejärel jääpangale, nagu meiegi. Nende tabamine pole aga sugugi kerge”,

selgitas jääkaruema. Ta valis välja sobiva jääpanga ning jätkas: “Nüüd, mu

kullakesed, teeme nii, et mina olen hüljes ja istun siia jääpangale. Teie aga

sukeldute ja ujute hästi vaikselt minuni. Ma ei tohi teid märgata.” Kõik

kolm karulast hüppasid vette, sukeldusid ning ujusid karuemani. Kui nad

jääpangale hüppasid, kõikus see nii, et karuema tasakaalu kaotas.

“Kullakesed”, lausus ta, “vee solin ja pladin on nii tugevad, et seda on

mitme miili taha kuulda. Niiviisi perutate te lisaks hüljestele ka kalad

eemale ja meie peame hoopis ilmalõunasöögita jääma.” Jääkaruema

raputas turja ning lausus: “No nii, nüüd teeme otsast peale. Minge tagasi

sinna jääpangale ja tulge uuesti!” Lili, Pipi ja Oto tegid, nagu kästud.

Seekord sujus kõik paremini. “Tublid, kullakesed”, kiitis neid jääkaruema.

Jääkarulapsed sirgusid jõudsalt, nende liigutused muutusid täpsemaks

ning nõtkemaks. Emaga koos õnnestus neil juba mitu jahilkäiku. Kalapüük

aga sujus päris ladusalt. Karuemalt said kolmikud mitmesuguseid teadmisi

karmis keskkonnas ellujäämiseks.

Peagi hakkas Arktika suvi lõpule lähenema. Sagenesid lumetormid

ning ööd pimenesid. Jääkarukolmikud olid jõudsalt kosunud. Kuulekalt

sammusid mõmmikud jääpankade vahel karuema kannul. Kord märkasid

nad ranniku poole minevaid ja enda järel kelku vedavat kolme tumedat

kogu. “Pipi, Lili ja Oto!” andis jääkaruema kolmikutele märku, “tulge,

varjume selle jääkuhjatise taha!” Mõmmikud kuuletusid käsklusele ning

heitsid kuhjunud rüsijää vahele kõhuli. “Need ongi inimesed. Püsige nüüd

vaikselt paigal”, sosistas karuema poegadele. “Mida inimesed siin teevad

ja mida nad enda järel veavad?” küsis Oto. “Need on kas kalamehed või

hülgekütid. Oma saaki veavad nad kelguga järel”, vastas karuema pool-

sosinal. Mehed liikusid üsna kiirelt ja peagi sulandusid nad üha tumeneva

silmapiiriga.

“Tänase öö võiksimegi siin mööda saata”, tegi Pipi ettepaneku. “Pole

paha mõte”, oli karuema nõus. Mugavalt sätiti endid rüsijääpankade vahele

53


ning jäädi ööd ootama. Tuul tugevnes ja peagi mattis tuisk kõik

endasse.

Saabus pimedus. Korraga ragises miski ja suur jääpank purunes, selle

alt purskus välja veejuga. Oto hüppas teisele jääpangale, ent see eemaldus

jääkuhjatisest kiiresti. “Ema, Lili, Pipi!” hüüdis Oto kõigest jõust. “Oto,

Oto!” kuulis ta üha kaugenevaid sumbunud hääli. “Oh õnnetust, mu väike

mõmmik”, nuttis karuema. Pimeduse ja tuisu tõttu polnud mingit

nähtavust. Nüüd hoidis õnnetu jääkaruema kiivalt Lilit ja Pipit, et mitte

neid kaotada.

Öö möödus ja tuisk andis pikapeale järele. Kaua oli Oto lahtisel

jääpangal triivinud. Ümberringi valitses tühjus. Jääkarupoiss teadis, et

nüüd tuleb tal omal käel toime tulla. Ema õpetussõnad kulusid lausa

marjaks ära. Vaba vett leidus jääpankade vahel piisavalt ja nii sai

jääkarupoiss kala püüda. Vähehaaval liikus Oto edasi, pidades silmas

lõunasse jäävat rannajoont.

Korraga märkas Oto jääväljal istuvat ja midagi nosivat suurt jääkaru.

Oto liikus vaikselt ning püüdis varjumiseks mõnda jääserva leida. Vana

isakaru märkas teda ja hüüdis: “Hei poisu, tule lähemale!” Piidlevalt uuris

Oto võõrast ning lähenes ettevaatlikult. “Tere kah, poisu!” lausus võõras

isakaru sõbralikult. “Tere!” kobas Oto vastuseks. Vana jääkaru lükkas enda

ees lebavad lihatükid ninaga kokku ning küsis: “Paistad alles päris noor

olema, kas kaotasid ema silmist?” “Jah”, ohkas Oto kurvalt. “Pole hullu”,

lausus võõras, “oled juba üsna suur, küllap hakkama saad.” “Ikkagi on

emast ja õdedest kahju. Ega te äkki neid kuskil siin märganud pole?”

“Kahjuks mitte, aga siis, kui ööd veel valged olid, märkasin kord

jääpankade vahel peituvat emakaru kolme pojaga. Mul polnud neid mingit

põhjust tülitada ja nii jätkasin oma teed. Vahest olid üks neist sina?”

Viimast lausunud, pilgutas jääkarutaat Otole silma. Nüüd meenus

karupoisile tõesti kord nähtud suur isakaru. “Küllap leiad veel oma pere

üles. Seniks aga võta siit see ülejäänud lihapala endale. Püüdsin täna suure

hülge. Olen juba vana ja palju mulle ikka korraga tarvis läheb.” Oto tänas

vana jääkarutaati. Viimane seadis end minekule, pööras veel korraks pead

ja lausus: “Ühte pea veel meeles, poisu, et saagile püüa läheneda vastu

tuult, siis pole su lõhn tuntav. Usun, et leiad peagi oma pere üles.” Seda

lausunud, seadis vana jääkaru end minekule. Oto nosis talle jäetud

toidupala ning saatis pilgul võõrast karutaati, kuni viimane silmist kadus.

Oto eksles jääväljal, lootes ikka veel leida oma kaotatud peret. Öö

54


saabudes otsis ta endale sobiva jääkuhjatise, mille varju õela arktilise

tuule eest varjuda. Ninaotsa käppade vahele surunud, meenus

jääkarupoisile karuema pehme soe põu ning ta uinus.

Hommikul unehõlmas kangestunud koibi sirutanud, jätkas Oto tee-

konda. Ilm oli vaikne ning lumi helendas. Kolmel päeval ei õnnestunud

jääkarupoisil midagi hamba alla saada, seetõttu andis tühi kõhtki sellest

korinaga tunda.

Äkki märkas Oto eespool tumedaid kogusid liikumas. Aegajalt kadus

mõni neist vette ning ronis seejärel taas jääpangale – need olid hülged.

“Kas nüüd, või mitte kunagi”, lausus Oto endamisi. Ta tuletas meelde nii

ema – kui vana jääkarutaadi õpetussõnad. Jääkarupoiss tõstis pea püsti,

tabades ära tuule suuna, asus ta vaikselt liikuma. Varsti libistas ta end

vette, sukeldus ning ujus sihtmärgi poole. Oto keha oli muutunud

graatsiliseks ning painduvaks. Juba jõudiski ta jääpangani, millel istusid

hülged. Kiirelt ning väledalt nagu nool sööstis Oto veest jääpanga servale.

Hopp ja priske lõunasöök oligi kindlustatud. “Nüüd võiksin Lili, Pipi ja

emagi ära toita” mõtles jääkarupoiss ning asus isukalt sööma.

Mõne aja pärast kuulis Oto tasaseid niukseid. Ta tõstis pead ja nägi

endast mõnekümne meetri kaugusel valget, terava koonu ning pika koheva

sabaga looma. Tõmmanud lihatükid käpaga endale lähemale, Küsis Oto:

“Hei, kes sa oled?” “Olen polaarrebane”, kõlas vastus. “Kas liigud siin

juba ammu ringi? Päris Oto, ise uustulnukat silmas pidades. “Liigun küll

rohkem seal mandril, aga vahel käin jäävälja ka”, lausus uustulnuk ning

nihkus aeglaselt Otole lähemale. Polaarrebane laskus kõhuli, keeras pead

vasemale, siis paremale ja surus viimaks koonu käppadele. Tema

suunurgast tilkus vett. “Oled vist väga näljane?” küsis Oto. “Pole juba kaks

päeva midagi söönud”, urahtas polaarrebane vaikselt. “Mul on toitu küllalt.

Võta siit üks lihatükk”, nende sõnadega lükkas Oto ühe kopsaka pala

koonuga rebase poole. Rebase suunurkadest hakkas veelgi rohkem vett

tilkuma. Ta roomas vähehaaval Otole lähemale, ise siiski jääkaru silmas

pidades. Kui lubatud toidupala oli haardeulatuses, kahmas ta selle suhu

ning asus innukalt sööma. Oto silmitses uustulnukat, nosis ka ise viimased

palad ära ning küsis: “Liigud palju, ega sa juhuslikult emakaru kahe pojaga

pole silmanud? Need on minu õed ja ema.” Polaarrebane limpsas keelega

üle suunurkade ning lisas: “Korra nagu olen, aga see on juba ammu aega

tagasi. Ma võin sulle näidata kohta, kust toitu saab.” "Kus selline koht

55


asub?" "See on seal silmapiiril. Seal on asula ja asulas on suur raudkast,

kuhu inimesed toitu ära viskavad." "Inimeste juurde pole hea minna",

lausus Oto. "Ega tühi kõht ka hea pole", sõnas rebane, kohendas oma

valget kohevat saba ning jätkas, "praegu on väga külm ja inimesed istuvad

rohkem majades." "Mis on majad?" hakkas asi nüüd ka Otot huvitama."

"Majad on inimestel sama, mis meil urud", lausus polaarrebane, ise silma-

piiril olevaid tumedaid siluette vaadates, "kas hakkame sinnapoole

liikuma?" "Minugipoolest", nõustus Oto. Kaks vastset teekaaslast seadsid-

ki sammud asula suunas.

"Kas need kandilised suured kastid ongi majad?" küsis Oto, kui jõuti

inimasula piirini. "Need nad on jah", vastas polaarrebane. Õige pea seisid

kaks rändurit inimtühjal tänaval, mida valgustasid tänavalaternad. "Oi kui

mitu päikest siin särab", uudistas Oto tänavalaternaid. "Need on

elektrilambid", selgitas kaaslane, "olen siin tihti käinud. "Näed, see toitu

sisaldav kast ongi sealsamas." Oto ja rebane keerasid paremale ning

peatusid suure raudkasti juures. Lõhn, mis siit eraldus, polnud just kuigi

meeldiv. Maas vedeles paar konti, nende kallale asus rebane. Oto tõusis

tagajalgadele, tõstis käpad raudkastile ning sikutas ninaga luuki. Kribinal

hüppas rebane kastile ning tiris sealt välja suure kala pea. "Hoia luuki lahti,

seal on teine veel!" ütles ta Otole ning kiskus ka teise kalapea välja.

Karupoiss lasi kastiluugil tagasi langeda ning tuli ka ise kasti najalt maha.

Sedasorti toidul polnud sellist head maitset ning lõhna, millega ta harjunud

oli.

Korraga märkas Oto eemal oleval liumäel kahte last. Kordamööda

lasid lapsed kelguga liumäelt alla. Karupoiss surus end kasti varju ning jäi

laste tegevust jälgima. "Näed sa", mõtles ta endamisi, "inimestel on sama

toit, mis meil ja ka laste mängud on sarnased." Äkki märkas üks lastest

jääkarupoissi. "Vaata, prügikasti juures on jääkaru!", hüüdis ta teisele.

"Ahh … jookseme kähku tuppa!" lausus teine laps ehmunult. Mõlemad

jooksid ummisjalu maja poole, avasid ukse ning kadusid majja. Kelk aga

jäi liumäe juurde maha. "Tuleb välja, et inimesed kardavad meid", mõtles

Oto, "tarvis õige vaadata, milline nende pesa seestpoolt välja näeb. Seinal

näib olevat selline koht, mis läbi paistab." Ta jättis kaaslase toidujäätmeid

nosima ning suundus maja poole. Aknani jõudnud, tõusis ta taga-jalgadele,

asetas käpad aknalauale ja surus nina vastu aknaklaasi. "Oi kui palju siin

on kõiksugu asju ja laes varre otsas ripub ka päike või lamp, nagu rebane

ütles. Igatahes pesa on siin valge ja kindlasti ka soe."

56


Äkki tundis Oto paremas kintsus kerget torget ja märkas karvades

hülssi. Eemal nägi ta seismas kahte meest, ühel neist oli käes püssi

meenutav asi. Viimane oli nimelt kohalik loomaarst, kes uinutipüssist

Otole unerohtu kintsu oil lasknud. Oto laskus neljakäpukile ja tundis

samas, et teda haarab tugev uni. Taarudes tammus ta paar korda siia-sinna

ning kukkus lumele. Mehed lähenesid karule. Loomaarst, vaadanud Oto

läbi, lausus: "Ta on noor isakaru, väliseid vigastusi ei paista olema. Viime

ta kähku asulast eemale jääväljale, sest unerohu mõju ei kesta kaua."

Selleks spetsiaalselt kohaldatud transpordil viidigi Oto tagasi lumisele

jääväljale ning pandi seal maha. Süsti mõju hakkas taanduma ning Oto

kuulis, kuidas loomaarst lausus: "Olemegi kohal, jääkarupoiss. Varsti

toibud ja õnn sulle kaasa!" Seejärel kuulis ta eemalduvat mootori-mürinat.

Vähehaaval uinutava süsti mõju taandus. Oto tõusis püsti, tuikus veidi, ent

sai jõu tagasi ning jätkas oma teekonda. Inimasulasse ta rohkem ei läinud.

Möödus veel üks kuu. Oto seikles jääväljal. Ta oli muutunud tuge-

vaks nig osavaks. Ühel päeval märkas ta silmapiiril enda poole tulemas

kolme emakaru. Üks neist oli vanem ja teised kaks noored. Oto seisatus

hetkeks, tõmbas tulijate suunas ninaga õhku ning tema süda hakkas kiirelt

lööma. "Ei või olla", lausus ta endamisi, "kas tõesti on nemad!" Noor

isakaru kiirendas sammu, tõmbas veel korraks ninaga õhku ja veendus --

tulijad polnud keegi muu, kui ema, Pipi ja Lili.

"Ema, Pipi, Lili!" kajas Oto hüüd üle lumise jäävälja.

Ka kolm emakaru märkasid eemalt saabujat. Nad peatusid. Karuema

lausus. "seal eemal on üks noor isakaru. Temas on midagi väga tuttav-

likku." Korraga hüüatasid Pipi ja Lili: "See … see on ju Oto!" Emakaru

tardus hetkeks paigale, tema süda hakkas puperdama. Silmad klammer-

dusid ühte punkti -- eemalt lähenevale isakarule. Jääkaruema, Pipi ja Lili

kiirendasid sammu. Korraks avas jääkaruema suu, ent hääl ei tahtnud

kurgupõhjast välja tulla. Siis kogus ta jõudu ning hüüdis nii, et hääl

jääväljalt vastu kajas: "Oto-oo, mu mõmmik!"

Õige pea karupere kohtus. Pipi ja Lili surusid endid vastu venna suurt

tugevat külge. "Kui suur sa oled, Oto", lausus Lili. Noor isakaru vaatas

esmalt Lilit, siis Pipit ning mõmises rahulolevalt. Jääkaruema surus oma

koonu vastu Oto põske ja küsis: "Kuidas oled elanud? Me kõik igatsesime

su järele." Oto jutustas kõigest, mis temaga selle pika lahusoldud aja vältel

oli juhtunud. "Jah", lausus jääkaruema, "see kohutav öö, mil sa kadusid, ei

lähe mul meelest. Otsisin sind kõikjalt ja seda rohkem olen tüdrukutel

57


silma peal hoidnud. Iga kord, kui toitu jaotasime, jagasin mõttes enda pala

sinuga, mu mõmmik." "Mul on hea meel, et kohtusime. Nüüd tean, et

teiega on kõik korras", lausus Oto. Ta tõstis pea ja vaatas kauguses olevat

horisonti. "Miski kutsub mind sinna", lausus noor isakaru mõne hetke

pärast, viivitas veidi ning lisas: "sisemuses on kutse avastada kõike seda,

mis on sealpool silmapiiri." Jääkaruema ohkas ning lausus: "See on täiesti

loomulik, mu mõmmik, oled täiskasvanuks saanud. Oled paljut kogenud ja

mida olekski mul sulle juurde õpetada. Lili ja Pipi aga peavad veel mõneks

ajaks minuga jääma. Neil tuleb õppida, kuidas meie kaunis kuid karmis

keskkonnas ükskord omad mõmmikud turvaliselt ilmale tuua ja suureks

kasvatada." "Ära meid unusta, Oto!" lausus Pipi vaikselt. "Ei, seda ei juhtu

ealeski", vastas Oto. "Kas me kohtume veel kunagi?" küsis nüüd Lili.

"Usun küll", sõnas Oto, viivitas mõne hetke ning lausus vaikselt: "Mul on

aeg teele asuda." "Õnn sulle kaasa, mu karupoiss!" lausus jääkaruema

kurvalt. "Õnn kaasa!" soovisid ka Lili ja Pipi.

Oto pööras ümber ning astus mõned sammud. Peatus siis hetkeks ja

vaatas tagasi. Jääkaruema, Pipi ja Lili seisid paigal ning noogutasid

peadega talle järele. Ka Oto noogutas neile vastuseks, seejärel astus ta

aeglasel ning väärikal sammul eespool terendava silmapiiri poole.

Jääkarupoiss Otost oli sirgunud suur ja tugev isakaru -- Arktika jääväljade

tõeline valitseja. 2012

58


59


Jõuluöö muinasjutt

ee lugu juhtus ühes üsna tavalises Eestimaa külakeses. Küla asub

praegugi metsaveerel. Vaid poole kilomeetri kaugusel loksub

kõrge paekalda all meri.

Kätte oli jõudnud detsembrikuu. Päevad jäid napiks, ent ööd

seevastu venisid pikaks. Mõnel üksikul päeval piilus korraks päikesekiir

tihedate pilvede vahelt ning kuldas oma ahtakese valgusega küla taga

asuvat metsatukka.

Sellesama metsatuka veerel asuvas väikeses majakeses elas Monika

koos ema ja vana koera Timmuga. Tüdruk oli kuuene, pruunide silmade

ning tumedate käharate juustega. Timmu aga keskmist mõõtu üleni

lumivalge karvane koer. Vanadus haaras tema üle võimust. Tüdruk ja koer

olid lahutamatud kaaslased. Päevade kaupa hullasid nad talveti hangedes

ning suveti heinas.

Viimase kuuga aga muutus Timmu üha töntsimaks ning pilk vesise-

maks. "Tule, läheme tuppa!" kutsus Monika Timmut, vedides teda

kaelarihmast ukse poole. Emal oli söök juba valmis. Koera magamisase,

pehme villane padi asus pliidi kõrval. Selle juures seisis ka tema söögi-

kauss. Timmu komberdas oma asemele. Tüdruk kummardus koera juurde,

silitades pead, surus ta oma näo Timmu pehmetesse karvadesse. Koer

niutsatas vaikselt. Tõmmanud keelega üle lapse põse, vajus tema koon

jõuetult padjale. "Emme, mis temaga on?" pöördus tüdruk ema poole. Ta

nägi ema kurbi vesiseid silmi. "Me ei saa Timmukese heaks enam midagi

teha", lausus ema vaikselt. "Aga miks!" hüüdis laps ning puhkes nutma.

"See lihtsalt on nii", püüdis ema läbi pisarate selgitada, "aeg, mis kõigile

antud, saab kord otsa."

Möödusid päevad. Jõulud tulid aina lähemale. Näis, et miski ei suuda

lohutada väikest tüdrukukest. Ka ema ei osanud siin midagi peale hakata,

sest igatses ju temagi koera järele. Lõpuks saabuski jõululaupäev.

Hommikul sadasid esimesed lumeräitsakad, kattes õuepealse kerge

vaibana. "Vaata, Monika", lausus ema lapsele, "õues sajab juba lund!"

Monika surus oma ninanöpsi vastu aknaklaasi ning jälgis hoolega

langevaid lumehelbeid. Akna kõrval säras kaunis jõulukuusk. "Tule ja aita

mul nüüd piparkooke vormida!" kutsus ema tüdrukut, võttes seejuures

õrnalt lapse õlgade ümbert kinni. Piparkoogid tulid erinevad. Seal olid

karud, päkapikud, jänesed. Oli ka üks koer. "Emme", tõstis tüdrukuke oma

60

S


suured niisked silmad ema poole, "kus Timmuke praegu on?" Ema vaatas

lapsele otsa, viivitas hetke ning lausus: "Ma tean, kus ta on." "Aga kus?"

"Jõulumaal." "Jõulumaal", oli tüdruk üllatunud, "kus see asub?" "Jõulumaa

asub kaugel Põhjalas", vastas ema. "Kas sealt tulebki jõuluvana?" "Just

sealt ta põhjapõtradega meieni jõuabki."

Peagi täitus köök isuäratavate piparkoogilõhnadega. Päev oli olnud

pikk ning tegus. See aga väsitas väikest tüdrukut sedavõrd, et ta üsna

varakult voodisse läks. Ent uni ei tahtnud kuidagi tulla. Meeles mõlkus

Jõulumaa ning see, mida võiks koer seal teha.

Monika tõusis asemelt ja läks jõulukuuse juurde. Ta surus oma

väikese nöpsnina vastu aknaklaasi. Väljas sadas vaikselt lund. Äkki

kleepus üks lumehelvs aknaklaasile. Tüdrukuke eemaldus. Aknal sähvis

väike hõbedane valguskiir. Seejärel hakkas lumehelves suurenema,

muutudes viimaks kenaks sihvakaks tütarlapseks. Ta oli väga ilus. Valge

õrn näoke säras hõbedaselt. Seljas oli neiul pikk valge hõbetikandiga

mantel. "Tere õhtust, Monika", lausus viimane. Laps oli jahmunud: "Tere,

aga kes sa oled?" "Olen lumehelves ja mu nimi on Helbeke." "Kust sa

tuled?" päris nüüd Monika uudishimulikult. "Jõulumaalt." "Jõulumaalt!

Siis sa ehk oled seal ka mu koerakest näinud! Emme ütles, et Timmu elab

nüüd Jõulumaal." "Nii see tõesti on. Ma ise viisin ta sinna." "Kas ma

saaksin Timmut näha?" "Miks mitte. Kui sa oled vaapper tüdruk, võin ma

sind sinna viia. Kord aastas, jõuluööl, on see võimalik." "Ehk tuled tuppa

seniks, kuni ma riidesse panen", tegi Monika Helbekesele ettepaneku.

"Kahjuks ei saa. Su tuba on minu jaoks liiga soe." lausus seepeale Helbeke.

"Sina pane end aga hästi soojalt riidesse!" Monika pani jalga emakootud

retuusid, selga sooja kampsuni. Nende peale tõmbas talvekombinesooni

ning väljus.

Õues seisis väike hõbesaanike, mille ette oli rakendatud hõbedaste

sarvadega hirv. Hirv keeras tädruku suunas pead ning raputas seda.

Sarvedelt lendas kõikjale hõbedasi härmalõngu. "Tule ja istu peale!" tegi

Helbeke enda kõrvale saani koha. Monika istus Helbekese juurde.

"Teekond tuleb meil pikk", lausus Helbeke ja nõõtas hirve liikuma. Saan

koos hirvega hakkas vaikselt ülespoole kerkima. Juba nad olidki majade

kohal. All särasid akendest paistvad tuled. Hirve sarvedest lendas kõikjale

härmalõngu. Saani jalastelt aga pudenes jääkristalle.

Äkki kuuldus ümberringi vihinat ning hüüdeid: "Head teed sulle,

väike tüdruk, kindlasti leiad oma koerakese!" Kui Monika ümber pööras,

61


nägi ta saani saatmas tervet parve tihaseid, leevikesi, varblasi. "Kuidas ma

neist aru saan?" ei jõudnud laps ära imestada. "On ju jõuluöö", lausus

Helbeke ja pilgutas kavalalt tüdrukukesele silma.

Saani all looklesid metsad ja põllud, tuledesäras linnad. Midagi nii

kaunist polnud laps ealeski näinud. Varsti aga muutusid metsad

hõredamaks. All laius üksikute kidurate puudega suur lagendik. Linnuparv

peatus hüüdes: "Head päralejõudmist! Siit edasi me enam tulla ei saa!"

"Olemegi jõudnud Põhjala piirile", lausus Helbeke. Õhk muutus jäisemaks

ning põhjatuul kargemaks, Monika aga ei tundnud külma. "Kas varsti

oleme kohal?" küsis ta vaikselt. "Varsti", lausus lumetüdruk, "Jõulumaa

juba paistab."

Ees kumas kõrgele taevasse ulatuv valgus. "Teie nimetate neid

virmalisteks", ütles Helbeke, "tegelikult on need Jõulumaa tuled, mis

tulevad paljudest akendest ja säravatelt jõulukuuskedelt." Hirv saaniga

hakkas tasakesi allapoole laskuma. All oli hulganisti väikseid majakesi.

Igal neist särasid aknad tuledes ning suitsesid korstnad. "Kes neis

majakestes küll elavad?" ei suutnud Monika imestust varjata. "Siin elavad

päkapikud", lausus Helbeke, "neil on nüüd kibekiire tööaeg."

Peagi ilmus nähtavale suur valgustatud palkmaja. Selle hoovile

hirverakend maanduski. Kõik aknad olid tarel valgustatud. Ümberringi

särasid värvilised jõululaternad. Suurt tammepuust ust kaunistas jõulupärg.

Kohe avanes uks ja seal seisiski Jõuluvana. "Tere õhtust!" hüüdis Helbeke,

"näe, tõin teile külalise!" "No külaliste üle on meil alati hea meel",

muheles taat ning astus saani juurde. Tüdrukuke vaatas suurte silmadega

ehtsat Jõulumeest. "Tule, kullake", lausus taat sõbralikult, "Jõulumemm

ootab sind juba." Laps ronis saanilt maha. "Tänan sind Helbeke, et mind

kohale tõid!" "Võta heaks!" hüüdis lumetüdruk, nõõtas hirve liikuma ning

hõbedane saan tõusis tasakesi ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni kadus

viimaks silmist. Ümberringi lendlesid õhus härmalõngad ning jääkristallid.

"Tere, Jõuluvana", ütles laps vaikse häälega, surus oma väikese käekese

taadi suurde pihku ja nii nad suundusid tare poole.Tuba oli mõnusalt soe ja

täis magusat piparkoogilõhna. Otse ukse vastas seisis suur kamin, kus

praksus tuli. Kamina ees oli kaks pehmet tugitooli. Akna kõrval aga säras

kahar jõulupuu. "Tere tulemast, kullake!" see pehme naisehääl justkui

äratas Monika unest. Lapse ees seisis Jõulumemm. Ta oli väga matsakas

oma kohevas punases kleidis. Peas kandis memm punase-valgekirjalist

tanu, mille ümber lainetas valge juuksepärg. Peente näpitsprillide tagant

62


vaatasid ümarast näost lapsele otsa kaks väga sooja ja sõbralikku silma.

"Tule, lapsuke, võtame sult üleriided seljast." Memm riputas kombinesooni

koos kinnastega kamina kohal olevale nöörile. Pani tüdrukukese mugavalt

tugitooli istuma ning tõi kostiks suure kruusi kuuma kakaoga, lisaks

taldrikutäie piparkooke. Tüdrukuke tundis end tule paistel mõnusalt. Kuum

kakao ja piparkoogid kosutasid teda.

Äkki märkas Monika kamina ees otse jalgade juures pehmet villast

patja koos kena savikausiga, mille küljele oli maalitud valge

päkapikumütsiga koerake. "Me juba teame, miks sa, väike tüdruk, siia

tulid", lausus Jõuluvana, "Timmu on tõesti siin. Ma lähen ja vaatan, kus ta

praegu on." Nende sõnadega väljus taat toast. "Me teadsime, et su koerake

siia tuleb", sõnas Jõulumemm vaikselt, "seepärast kudusingi talle selle

padjakese. Päkapikud aga valmistasid oma töökojas kena sööginõu."

Möödus põgus hetk ning uks avanes. Tuppa tuli ähkides ja jooksujalu

koer. "Timmu, kallis!" hüüatas Monika, hüppas toolilt ning sööstis koera

poole. Laps klammerdus tema soojadesse karvadesse. "Timmu, ma ju nii

väga igatsen sinu järele!" "Mina samuti, mu kallis tüdruk", lausus koer

ning tõmbas niiske keelega üle lapse põse. "Sa … sa oskad rääkida!" ei

jõudnud tüdruk ära imestada. "Siin on ju Jõulumaa ja pealegi on jõuluöö.

See toob meid kõiki üksteisele lähemale." lausus Timmu. "Kuidas sa siia

said?" küsis tüdrukuke nüüd. "Lumehelbeke tõi oma saaniga. Siin on mul

hea olla. Aeg, mis oli antud elada teie juures, sai otsa." "Mul on nii suur

igatsus sinu järele", lausus Monika ja tema silmad muutusid niiskeks. "Ka

mina igatsen teie järele. Teie juures oli hea elada. Eriti tunnen puudust sinu

järele, mu laps." Koer limpsas keelega üle tüdruku põse. "Ent aastad tegid

oma töö. Mul kadusid lõpuks nägemine ja kuulmine. Ka käpad valutasid

tihti. Eriti veel siis, kui püsisid niisked ilmad. Nüüd on see kõik minu jaoks

alatiseks möödas. Ma näen, kuulen ja saan niipalju joosta, kui tahan. Ära

ole minu pärast enam kurb, kallis Monika." Laps silitas koera valget

villpehmet karva ning surus oma näo sügavale sooja kasukasse. Ta kuulis,

kuidas Timmu süda tuksus ning korraga tundis laps end taas turvaliselt.

Jõulumemm ja -taat seisid vaikides. Heldinud pilgul jälgisid nad

südamlikku taaskohtumist. "Ehk lähete ja teete siin väikese ringikese",

söandas nüüd Jõuluvana öelda, "seejärel tutvustame tüdrukule ka meie

vabrikut, kus valmivad tuhanded kingitused." Memm ulatas lapsele sooja

kombinesooni ning kaks lahutamatut sõpra väljusid tarest.

Jõuluvana tare oli väga ilus. Selle taga aga asus väljak tohutu suure

63


värvilistes tuledes jõulupuuga. Ümberringi paiknesid väikesed majakesed.

Tillukestes akendes särasid tuled. Korstendest tuli koos suitsuga magusat

piparkoogilõhna. "Nendes majakestes elavad päkapikud. Neil on nüüd kiire

tööaeg", lausus Timmu, noogutades peaga majakeste suunas. "Mida nad

siin teevad?" küsis laps. "Nad töötavad selles vabrikus seal", osutas koer

eemalseisva suure korstendega hoone suunas ja lisas, "seal valmistatakse

lastele jõulukinke." Timmu pilgutas tüdrukule silma ja jätkas: "Nüüd on

päkapikkudel palju tööd. Töö käib vahetuste kaupa. Need, kes puhkavad,

rakendavad mind väikese kelgu ette. Niiviisi sõidutan mehikesi hangede

vahel. Mõnikord ronivad nad lihtsalt niisama mulle turjale. See pakub

suurt rahuldust."

Vabriku poolt tulid Jõuluvana ja päkapikk. Päkapikk kandis jalas

pikki ülespoolekeeratud ninadega kingi. Mütsi otsas tilises tal tuti asemel

hõbedane kelluke. Mehike vaatas tüdrukut lõbusal pilgul, kohendas ninale

langenud prille ning sõnas: "Sina siis oledki see tubli väike Monika, kes

oma armsat neljajalgset sõpra nii kaugele otsima tuli." "Tere!" ühmas laps

kohmetult. Jõulutaat aga lausus: "Saa tuttavaks. Tema on meie Jõulumaa

ülempäkapikk Albert. Kõik lastelt tulnud kirjad annan ma Albertile üle. Ta

korraldab siis nende soovide täitmise ning kogub kingid suurtesse

kottidesse. Päkapikk näitas Monikale enda käes olevat väikest ümbrikut.

Laps tundis selles silmapilkselt ära endapoolt Jõuluvanale saadetud kirja.

Jõulutaat silitas Timmul pead ning lausus: "Kullake, mine nüüd tarre.

Memm valmistas sulle maitsvaid jõuluvorstikesi. Varsti seisab meil ees

pikk reis, kosutab end seni." Koer liputas saba. "Jõuluvorstid, need mulle

maitsevad!" hüüdis ta ning jooksis Jõulutaadi elamu poole.

Jõulumees, päkapikk Albert ja Monika sisenesid vabrikusse. Vabrik

koosnes kolmest erinevast osast. Ühes valmistati kõiksugu värvilistes

paberites komme. Seal lõhnas magusalt. Ümberringi töötas hulganisti

usinaid päkapikke. Nähes tüdrukut, tervitasid nad teda rõõmsalt ning

kinkisid martsipanist lumememme.

Kommide valmistamise osast suunduti piparkoogitsehhi. Päkapikk

Albert tutvustas ka siinset tegevust. Üks väike päkapikupoiss tuli tüdruku

juurde ning surus viimasele pihku piparkoogimehikese, isa lausudes: "Hüid

jõule!" "Aitäh!" oli tüdruk rõõmsalt üllatunud. Kõikjal levis meeldiv ning

magus martsipani- ja piparkoogilõhn.

"Meil on aga üks väike töökoda veel." Nende sõnadega osutas Albert

64


piparkoogitsehhi lõpus olevale uksele. "Sinna kogutakse kõik lastel

purunenud või kaotsiläinud mänguasjad. Me teeme nad korda ja saadame

lastele tagasi. Vahel juhtub, et mõne asjaga on hooletult ümber käidud.

Nendele leludele tuleb uued omanikud leida. Seda juhtub õnneks

aruharva."

Albert avas ukse ning kõik kolm sisenesid väikesesse ruumi. Ümber

laua istusid kolm nahkpõlledes päkapikku. Olles usinalt tööga ametis,

tervitasid nad sisenejaid kerge peanoogutusega. Seina ääres olevatel

pinkidel leidus ratasteta mänguautosid. Oli üks ühe käega nukk. Tema

kõrval konutas jalutu kaisukaru.

"Nüüd aga läheme kõige tähtsamasse tsehhi", pilgutas Albert

Monikale silma ning osutas enda käes olevale ümbrikule. Ruum, kuhu

suunduti, oli kõige avaram. Siin valmisidki laste jõulukingid. Keset saali

hakkas silma konveierlint, mis lakkamatult ringi keris. Lindi ümber

tegutsesid usinalt päkapikud. Kõik riiulid olid täis mitmesuguseid

mänguasju. Ühe seina juures seisid pikas reas suusad, uisud, kelgud. Albert

juhatas Monika ja Jõulumehe riiuli juurde, millel istusid erinevad nukud,

üks ikka ilusam kui teine. "Sa soovisid jõulukingiks nukubeebit", laususid

Albert ja Jõulutaat nagu ühest suust. "Nüüd on sul võimalus endal valida,

millist aga soovid", osutas Jõulutaat riiulil olevatele nukkudele. Seal

istusid tõepoolest kolm nukubeebit. Tüdrukuke sirutas aralt käed roosade

püksikeste ning jakikesega nuku suunas. "Võta aga julgesti", kõlas hääl

tema selja tagant. Nukk oli imepehme ja tegi beebihäält, kui teda seljale

asetati. Sealsamas tulid juurde kaks väikest päkapikku. Nad pakkisid lelu

Monika silme all kenasse pakendisse ning sidusid pealt roosa lindiga.

Seejärel asetati kingitus Jõuluvana kotti. "Mul on veel väikesele Markole

ka jõulukink viimata. Ta soovis sinist tuletõrjeautot", lisas Jõulutaat. Kõigi

kolme silme all pakiti sinine tuletõrjeauto kenaks piklikuks pakiks ning

pandi samuti Jõuluvana kotti. "Marko on veidi tõbine", lausus Jõuluvana,

"aga küll ta peagi terveks saab." Marko oli kolmeaastane poisike, kes elas

linna serval, kust Monika Jõulumaale saabudes Helbekesega möödus. Kui

sadas esimest lund, hullas poisike väljas sedavõrd, et ei pannud tähelegi,

millal kindad märjaks said. Nohu ja köha on sellisel puhul aga kiired

külalised.

Kui viimased kihgitused olid kotti pandud, tõid kaks päkapikku

Alberti kätte suure värviliste maiustustega paki. Seal leidus värvilistes

paberites komme, erinevaid piparkooke ning üks martsipanist päkapikk, ise

65


nagu silma tehes, piilus piparkookide vahelt. Päkapikk Albert ulatas

maiustuste paki Monikale, ise lausudes: "Oled tubli ja heasüdamlik tüdruk.

Sinu armastus ning truudus oma neljajalgse sõbrakese vastu oligi see jõud,

mis sind nii kaugele kohale tõi. See on kingituseks sulle meie päkapikkude

pere poolt." Tüdrukukese silmad lõid särama. Kohmetunult võttis ta

kingituse vastu ning tänas. Jõulumees pani paki oma kingikotti.

Monika ja taat suundusid tare poole. Albert lehvitas vabrikuukselt

neile järele. Tare oli mõnusalt soe. Kaminas praksus tuli. Värelevatelt

leekidelt peegeldus valgus jõulupuul rippuvatele ehetele. “Ongi asjad

ühelpool?” küsis Jõulumemm tuppa sisenejatelt. “Selleks korraks küll”,

lausus Jõulutaat rahulolevalt. Timmu lebas kamina ees oma padjal, nosides

mõnusalt viimase vorstikese kallal. See söödud, lausus ta Monikale: “Ma

tulen sinuga kaasa. Saanis toetu hästi tugevasti minu ligi, nagu tegid seda

tihti kodus, siis ei hakka sul sõidu ajal külm. Tulid mind nii kaugele

otsima. Nüüd on minu kohus jälgida, et sa ilusasti koju tagasi jõuaksid.”

Jõulumemm ulatas Monikale hästi pehme salli, tuttmütsi ning

käpikud. Kõik nad olid punased, sisse aga kootud kaunid valged lume-

helbed. “Need kaitsevad sind külma eest. Pakasetaat on minu vend. Ta jäi

kauaks tukkuma. Hakkab vist vanaks jääma. On ta ju ikkagi tervelt

kolmsada aastat minust vanem.” Seda lausudes naeris memm südamlikult

ning jätkas: “Jõulud juba käes ja uusaastagi ukse ees. Jõed – järved aga

alles kaanetamata. Eks ta vaeneke nüüd rassib päevad – ööd.” “Lähen sätin

saani sõiduvalmis.” Nende sõnadega Jõulutaat väljus. Monika pani pähe

sooja uue mütsi ning tõmbas kätte käpikud. Jõulumemm sidus tema kaela

ümber pehme salli. Need kõik sobisid ülihästi tüdruku kombinesooniga.

Monika tänas memme toreda kingituse eest ning väljus koos Timmuga.

Ukse ees seisis kullatud seljatoega saan, mida kaunistas kena

jõuluvanik. Saani ette oli rakendatud kaks tugevat põhjapõtra. Nende suust

ja ninasõõrmeist paiskus aegajalt sooje aurupahvakuid. Aiste küljes

tilisesid hõbedased kellukesed. Põdrarakendi ümber askeldas mitu

päkapikku. “Hüpake aga peale!” hüüdis Jõulutaat lapsele ja koerale.

Mõlemad kobisid seljatoe juures olevale istmele ning surusid endid

tihedalt teineteise vastu. Monika tundis taas Timmu mõnusat soojust. Ta

pani oma põse koera pehmetesse karvadesse.

Tarest väljus Jõulumemm, kaenlas suur punane saanitekk. “Selle all

olete minu venna tegemiste-toimetamiste eest kaitstud.” Nende sõnadega

kattis memm mõlemad saanisistujad sooja pehme tekiga. Kohendas

66


seejärel veel emalikult lapse kaela ümber olevat salli. “Head

päralejõudmist!” soovis Jõulumemm, pühkides ise vargsi silmanurka

pudenenud pisara.

Kaks päkapikku vinnasid Monika ja Timmu jalge ette kingikoti. See-

järel istus Jõulutaat saani, hüüdes kõval häälel: “Hei, põhjapõdrad, mu

truud abilised, on aeg teele asuda!” Põhjapõdrad norsatasid korraks,

paisates kahele poole suuri aurupahvakuid ning alustasid liikumist. Saan

koos põtradega hakkas vähehaaval ülespoole kerkima. Peagi lendasid nad

juba kõrgel majade kohal. Alla olid reisijaid kogunenud saatma hulga

päkapikke, Jõulumemm seisis nende keskel. Kõik nad lehvitasid hüüdes:

“Head reisi, head päralejõudmist!”

Majakesed all muutusid üha väiksemateks. Päkapikud paistsid nende

vahelt punaste tillukeste täpikestena. Peagi kadusid nad silmist.

Põdrarakend läbistas kiirelt õhku. All laius üksikute kidurate puudega

lagendik. Monika klammerdus üha tihedamalt Timmu ligi. Ta ei tundnud

sugugi külma. Jõulumemme sall, müts ja kindad ning soe saanitekk

kaitsesid vinge põhjatuule eest. Koer soojendas veel omakorda külge.

Äkki ilmus pilvede vahelt nähtavale vanataadi nägu. Ta puhus suure

innuga, juuksed - habe tuules lendlemas. See oligi Pakasetaat. Märganud

Jõulumehe rakendit, jättis Pakasetaat puhumise. "Oh-oh-ooh!" kõmistas ta

bassihäälel pilvede vahelt. "Rühid hoolega tööd teha?" küsis Jõulutaat.

"Eks tuleb pingutada. Näe, jäin pisut tukkuma. Nüüd pean kõik tasa

tegema." Pakasetaat märkas saanipäras istuvaid reisijaid. Tema nägu

tõmbus naerule. "Sina siis oledki see väike tubli tüdrukuke, kes oma

neljajalgset sõpra otsima tuli. Mulle kulubki väike puhkus ära. Veel üks

päev veel ongi kaanetada jäänud. See, mis asub Põhjala piiril oleva

metsatuka taga. Teen seniks väikese pausi, kuni Põhjalast väljunud olete.

Muidu muutute veel jääpurikateks." Nende sõnade järel võttis Pakasetaat

taskust hõbedase saua ja sipsas korraks põdrarakendi ette. Reisijate saani

alla tekkis hõbedaselt läikiv tee. Saan sai hoogu juurde, põdrad liikusid

tuulekiirusel. "Eh-hee!" hüüdis Jõulutaat, "tänan sind, vana!" "Võta heaks,

head reisi!" kõmistas Pakasetaat pilvede vahelt.

Peatselt ületas jõuluvanasaan Põhjala piiri. Õhk muutus veidi

soojemaks. All ilmusid nähtavale metsatukad ja nende vahel üksikud talud.

Põdrarakend laskus allapoole. Jõuluvana poetas mitmest korstnast sisse

kingipaki.

Eemalt hakkasid paistma linnatuled. "Nüüd on jäänud veel väikese

67


Marko jagu", lausus taat. Põdrarakend laskus madalamale ning aeglustas.

Lõpuks peatus saan otse valgustatud akna taga. Toas põles öölamp. Voodis

magas väike poisike. Voodi kõrval toolil istus lapse ema. Ta oli tukkuma

jäänud. Ema pea toetus öökapil olevale käele. Jõulutaat tõmbas ohjadest.

Põdrad tõusid ülespoole ning saan peatus otse korstna kõrval. "Lase sina

õige see pakk korstnasse", tegi taat Monikale ettepaneku, "siis on homme

hommikuks väike Marko kindlasti terve. Jõulude ajal ei tohi ükski laps

haige olla." Nende sõnadega ulatas taat pikliku paki tüdruku kätesse.

Monika tõstis kingituse korstna kohale. "Lükka otsapidi korstnasse!"

õpetas vana tüdrukut, "nii ja nüüd lase pakk lahti!" Tehtud see oligi.

Kingipakk kadus tüdrukukese silme all sügavikku. "Ongi kõik korras",

naeratas Jõulutaat, "nüüd on sul aeg koju minna. Sügav öötund juba käes,

pead kähku voodisse heitma. Hommikul ootab sind ees veel hulk toredaid

üllatusi."

Jõulusaan võttiski suuna Monika kodukülla. Peagi paistis kodumaja.

Köögiaknast kumas valgus. Jõulutaat poetas kingid korstna kaudu alla.

"Kas sa, Timmu, tõesti ei saa enam tagasi tulla?" päris Monika, vaadates

ise niiskete silmadega koerale otsa. "Kahjuks mitte", sõnas viimane

nukralt, "aga sina ära ole enam kurb. Mul on sulle üllatus. Naabritädi Alma

Lillil sündisid hiljuti kolm kutsikat. Nad on minu järeltulijad." Timmu pani

käpa tüdruku õlale ning jätkas: "Kaks neist on lubatud naaberkülla. Ma

korraldasin aga asja nii, et kolmanda saad sina endale. See kolmas on

pesamuna ja täiesti minu moodi. Ta on väike valge karvapall. Ainult

kõrvaotstel ning saba juures väikesed pruunid laigud. Nüüd vajab tema

sinu hoolt ja armastust. Paremat kodu oma lapsukesele ei oskakski leida."

Nende sõnade järel tõmbas Timmu keelega õrnalt üle tüdrukukese põse.

"Kingid ongi selleks aastaks jagatud", lausus Jõulutaat habet kohendades.

"Ainult üks on veel kotipõhja jäänud ja see on sulle, Timmuke." Nende

sõnadega koukis taat kotinurgast välja imetoreda Jõulumemme-kootud

päkapikumütsi, millel oli tuti asemel kena hõbedane kelluke. Ta pani mütsi

koerale pähe. See sobis imehästi, pea liigutamisel kelluke tilises õrnalt.

Nüüd juhtus midagi, mis väikese tüdruku silmad üllatusest väga

suureks tegi. Nimelt muutusTimmu valge kasukas kergelt hõbedaseks ja

säravaks. "Sinust on saanud Jõulumaa kõige erilisem päkapikk", lausus

Jõulutaat, silitades õrnalt koera selga. "Häid jõule, sulle, Timmu!" ütles

Monika, paitades koera hõbedast külge. "Häid jõule sullegi, Monika!"

vastas Timmu. "Kas ma veel kunagi saan sind näha?" "Kindlasti kohtume.

68


See on võimalik juba järgmisel jõuluööl." "Kas varem kuidagi ei saa?"

Koer mõtles veidi ning lausus: "Kui sind väga suur igatsus vaevab, siis

tulen su unenäkku." "Meil on aeg tagasi pöörduda", lausus Jõulutaat, ise

õrnalt koera silitades. "Jõulumemm juba ootab meid sooja maitsva

jõulupudruga. Töö on selleks aastaks taas tehtud, lastel kingid käes. Meil

algab jõulupidu selle suure ehitud kuuse all tare taga. Tantsime ja mängime

koos päkapikkudega seni, kuni saabub uus aasta. Seejärel jääme uinakusse.

Ärkame taas, kui on käes detsember." Nende sõnadega tõstis Jõulutaat

tüdruku saanist ning pani õrnalt trepile seisma, ise lisades: "Häid jõule

sulle, hea laps!" Seejärel mässis ta koera soojalt saaniteki sisse ning hüüdis

põtradele: "Hei põhjapõdrad, mu truud abilised, on aeg Jõulumaale tagasi

minna!" Põdrad norsatasid, nii et soe aurupilv kahele poole paiskus ning

alustasid liikumist.

Põdrarakend hakkas vähehaaval ikka kõrgemale kerkima ning kauge-

nes üha. Monika seisis trepil ja lehvitas senikaua, kuni saan muutus aina

väiksemaks ja väiksemaks. Lõpuks jäi tast järele pisike täpike tähistaeva

all, kuni viimaks kadus seegi.

Tüdruk astus kööki ja sealt vaikselt oma tuppa, et ema mitte äratada.

Monika tundis äkki, et kurbusevalu tema südames oli leevendunud.

Väikestele laugudele langes ramp väsimus. Tüdruk asetas Jõulumemmelt

saadud salli, käpikud ja mütsi toolile. Taskust võttis ta martsipanist

lumememme ning piparkoogimehikese. Need pani aga voodi juures

seisvale öökapile. Laps uinus kiiresti.

Hommikul äratas monikat mingi külm niiske asi, mis ninaotsa limp-

sis. Kui tüdruk silmad avas, nägi ta enda näo vastas valget karvast nina

ning kahte suurt säravat silma. See oligi kutsikas. Viimane keeras oma

väikese peakese viltu ja haugatas rõõmsa heleda häälega. Monika lausa

kargas istukile, haarates väikese karvakerakese sülle. See karvakerake oli

tõesti Timmu moodi. Ainult väikesed pruunid laigukesed kõrvadel ja saba

juures. "See siis polnudki uni!" hüüatas tüdrukuke üllatunult. Veel suurem

oli tema imestus, kui nägi öökapil martsipanist lumememme ja piparkoogi-

mehikest. Toolil aga lebasid punased valge lumehelbemustriga tuttmüts

ning käpikud.

Uksel seisis ema: "Häid jõule, kullake!" "Sulle ka, emme!" Tüdruk

jutustas emale oma seiklusest. "Ma tean, et sa Jõulumaal käisid", lausus

ema, "sind viis sinna Helbeke." "Kust sa tunned Helbekest?" oli tüdruk

nüüd tõsiselt üllatunud. Ema istus Monika voodiservale ja hakkas

69


jutustama: "Kui olin veel sinuvanune väike tüdruk, käisin ka mine jõuluööl

Jõulumaal. Mind viis sinna samuti Helbeke. Läksin otsima oma kallist

kiisukest Kittyt. Ka Kitty jäi vanaks ning haigeks. Ta lahkus samuti enne

jõule. Ma nutsin teda kaua taga. Kui aga Jõulumaal nägin, kui õnnelik ja

terve kiisuke oli. Jõulumemme süles istudes rahunes ka minu süda. Toona

kinkis Jõulumemm mulle samasuguse salli, mütsi ja kindad ning mähkis

jõuluvanasaanis sooja pehme saaniteki sisse. Jõuluöö on kõige imelisem

aeg. Siis saab võimalikuks kõik see, mis muul ajal täiesti teostamatu on."

Seejärel ema tõusis voodiservalt, võttes kutsika õrnalt sülle. "Mis me talle

nimeks paneme, emme?" "Bella", lausus ema, "ta on nii imearmas ja

väike." "Bella", kordas tüdruk, "see on väga ilus nimi." "Nüüd aga tule

kähku", kiirustas ema Monikat tagant, "jõulupuu alla on Jõulutaat sulle

kaks kingipakki pannud."

Tüdrukuke kebis kiiresti voodist välja ja jooksis kööki. Pliidi all

praksus tuli ning praeahjust imbus mõnusat verivorstilõhna. Köögist lippas

tüdruk tagumisse tuppa jõulukuuse juurde. Kuusk säras imekenalt elektri-

küünaldes. Kuuse all aga lebas seesama roosa lindiga pakk, mille päkapikk

Albert oli Jõulumaal kingikotti pannud. Paki kõrval seisis ka sama kott

maiustustega. Värviliste kommide vahelt piilus kelmika näoga martsipanist

päkapikk. Paki avanud, tuli sealt välja seesama pehme roosades riietes

nukubeebi, mille Monika oma käega Jõulumaal välja valis. Selja peale

pannes tegi nukk ehtsat beebihäält. Ent suurim rõõm oli tüdrukul siiski

väikesest kutsikast Bellast. Ta võttis koerakese õrnalt ema käest ning surus

enda vastu. Kutsikas oli pehme ning lõhnas mõnusalt. "Üks üllatus on

veel", lausus nüüd ema, "issi helistas varahommikul." Monika isa oli

nimelt meremees. Ta sõitis suurel ilusal laeval kaugetel lõunamaa meredel.

Seetõttu viibis ka harva kodus. Ema jätkas rõõmsalt: "Issi laev saabus

varahommikul Tallinna. Juba lõunaks on issi meie juures. Siis jääb ta

kaheks kuuks koju." See uudis rõõmustas Monikat sedavõrd, et ta koos

Bellaga tantsima hakkas. "Issi tuleb koju!" hüüdis tüdruk. "Ka issi on

Timmu pärast kurb", sõnas ema vaikselt, "ent rõõmuga ootab Bellaga

kohtumist. Sinu üle on ta aga väga uhke, et nii vapra teekonna ette võtsid.

Issi on sõitnud läbi kõik lõunameremaad ja näinud pilvedeni kõrguvaid

palme, ent kunagi pole ta käinud Jõulumaal." "Miks issi laevaga sinna ei

sõida?" küsis Monika. "Laev jäätuks Jõulumaal kinni, nii külm on seal",

vastas ema.

Vahepeal oli hakkanud lund sadama. Valged räitsakad langesid

70


vaikselt akna taha. Äkki tuli üks lumehelves ja liibus aknaklaasile. Ta

hakkas tasapisi suurenema ning Helbeke seisiski akna juures. "Oi, emme,

Helbeke tuli!" Ka ema pöördus akna poole. Ta näol säras üllatus: "Tere,

Helbeke, rõõm sind jälle näha!" "Rõõm on ka minupoolne", vastas

Helbeke. Monika surus kutsika koonu endale vastu põske ning lausus:

“Tänan sind, Helbeke et mind Timmu juurde viisid!” Helbeke vaatas

hellalt tüdrukukest ning kutsikat tema süles ning lausus: “Nüüd on sul

väike Bella. Hoolitse tema eest sama hästi, kui tegid seda Timmuga!” Siis

pöördus Helbeke ema poole: “Jõuluöö on imeline.” “Jõuluöö on tõesti

imeline”, vastas ema, “häid jõule sulle, Helbeke!” Lumetüdruk vaatas

õrnalt esmalt Monikat, seejärel ema ja lausus: “Häid jõule teile mõlemale!”

Siis kahanes ta väikeseks lumehelbeks, eemaldus aknaruudult ning

sulandus sadade langevate lumehelveste sekka.

2009

Armsad lapsed!

Hoidke ja armastage oma neljajalgseid sõpru, sest te vajate üksteist

vastastikku!

Erika Viikholm

71


Muinasjutt Ööst ja Päevast

ord ammu elasid kaks õde – ühel nimeks Öö ja teisel Päev. Öö

oli kaunis kui tähistaevas, pikad tumedad juuksed lendlemas

koidueelses tuules. Tema sõstrasilmad pildusid tuld, mis

sädeles öisel taevakaarel.

Päev seevastu oli malbe. Tema nisuvärvi juuksed looklesid kui küps

viljapõld. Päeva hele naer kajas tihti niitudel, helesinistes silmades

peegeldumas päikesekuld.

Aeg möödus. Peagi oli Päeva õuel sirgumas väike käharpäine poisike

Patrik. Lapse sõstrasilmad naeratasid Päevale vastu, kui ta poisi tumedaid

juukseid kammis. Patrik oli laps nagu kõik teisedki. Ta armastas joosta,

mängida ning vallatusi teha. Süda oli poisikesel aga pehme ja kaastundlik.

Aastad veeresid ja Patrikust oli sirgunud kena nooruk. Tema

lihastesse kogunes juba kenake hulk rammu. Nii kündis noormees põllul ja

abistas muul moel ema majapidamises.

Päevale oli aastatekoorem juba tublikese jälje jätnud, ent tema hele-

sinistes silmades püsis endine sära.

Ühel päeval võttis Patrik kapist ema albumi ja avas selle kohalt, kus

vaatas talle vanalt pildilt vastu Öö. Noorukit rabas Öö sarnasus tema

endaga ning sealoleva naise ilu. “Ema!” hüüdis Patrik, “kes on see naine

sellel pildil!” “See on minu õde Öö”, vastas Päev. Ta tuli nooruki juurde,

võttis viimasel õlgade ümbert kinni ning lisas: “Teie sarnasus on märgatav.

Ta on väga ilus.” “Aga ema, miks ta kunagi siia meie juurde pole tulnud?

Miks mina teda eales näinud pole?” küsis Patrik hämmeldunult. Päev

vaikis hetke nagu otsides sõnu, siis vastas vaikselt: “Ega Öö ja Päev saagi

nii tihti kohtuda.” “Millal te viimati koos olite?” “See oli üsna ammu.

Olime siis veel päris noored.”

Möödus veel mõni aasta ja Patrikust sirgus kena noormees. Tumedad

käharad juuksed ja öömustad silmad andsid üha enam sarnasust vanalt

albumilehelt vastuvaatava Ööga. Olemus ja leplikkus olid Päeva omad.

Päeva õlgu vajutas ajakoorem. Silmades sädeles küll veel endiselt päike,

ent jalg polnud enam nii kerge.

Nii viisidki ühel päevahakul koidukiired Päeva endaga. Kaua nuttis

Patrik ema haual. Siis ühel hommikul avas noormees taas vana albumi ja

vaatas pildilolevat kaunist Ööd. “Huvitav”, mõtles nooruk albumit käes

hoides, “milline võiks see naine praegu olla, on ta ju mu kadunud emakese

72

K


õde. Vahest vajab temagi tuge.”

Niiviisi valmiski otsus teele asuda ja asja lähemalt uurida. Enne

minekut aga otsustas Patrik Päeva haual käia. “Emake, kullake”, kummar-

dus noormees kalmu kohale, “lähen Ööd otsima. Tahan tõesti teda näha.

Ehk vajab ta minu abigi.” Need sõnad lausunud, tundis Patrik korraga

kerget tuuleiili üle Päeva kalmu puhuvat. Tõstnud silmad, ehmus

noormees. Tema ees seisis helesinises läbipaistvas keebis imekena haldjas.

Haldja silmades tundis Patrik ära Päeva, ka hääl oli malbe ja pehme, nagu

kadunud emal. Haldjas lausus: “Oled alati heasüdamlik olnud, poeg. Otsus

on sinu. Võta kaasa see sõrmus ja pea meeles! Sõrmus suudab täita vaid

kolme soovi!” Nende sõnadega ulatas haldjas noormehele helesinise kiviga

sõrmuse.

Patrik võttis väriseva käega kingituse. Tänades haldjat, pani selle

endale sõrme. Haldjas lisas: “Kui oled hädas, keera sõrmust oma sõrme

ümber. Aga pea meeles, ainult kolme soovi saab ta täita! Head teed sulle,

kulla Patrik!” Nende sõnadega haldjas kadus.

Hämmeldunud pilgul vaatas noormees helesinist sõrmust sõrmel.

Aeg oli teele asuda.

Patrik oli käinud juba mitu ööd – päeva. Ümbrus muutus üha võõr-

maks. Ühel metsalagendikul otsustas noormees pisut puhata. Korraga

kuulis ta enda läheduses õrna häälitsust. Vaadanud kõrvaloleva põõsa alla,

märkas ta väikest vigastatud jalaga siili. “Kullake, mis sinuga on juhtunud,

las ma vaatan.” “Üks kuivanud kuuseoks vigastas mu esimest käppa”,

lausus siil vaikselt, ise silmanurgast Patrikut uurides. Noormees imestas

küll väga loomakese kõnevõime üle, ent ei lasknud end sellest segada.

Puhastanud käpakesel haava, sidus selle pluusisabast tõmmatud riideribaga

kinni.

Siil tänas noormeest: “Tänan sind, Patrik, oled hea ja abivalmis. Kui

sul peaks endal abi vaja olema, siis hüüa – siilike, siilike, kus sa oled!”

Patriku imestusel polnud piiri: “Kuidas sa mu nime tead?” “Tean”, lausus

siil, “ja tean ka seda, kuhu teel oled. Teekond on sul ohtlik ja raske.

Sinusugune tubli ning aus mees tuleb sellega toime. Pea aga meeles –

siilike, siilike, kus sa oled!” Need sõnad lausunud, kadus loomake

tihnikusse.

Jätnud meelde siili sõnad, asus Patrik taas teele. Ümbrus tumenes ja

taevas muutus mustaks. Ainult tähed vilkusid kumeral taevakaarel. Ninna

73


tungis adrulõhna. Ees kobrutas mustav tormine meri. “No siit ma nüüd küll

üle ei pääse”, mõtles Patrik endamisi. Läheduses polnud näha ei ühtegi

paati ega majakest. Ümbrus oleks justkui väljasurnud.

Nüüd meenus noormehele haldjalt saadud sõrmus. Ettevaatlikult

keeras ta seda sõrme ümber. Äkki tõusis tugev tuul, mida saatis

kõrvulukustav vilin. Patriku ees seisis must hõbedase lakaga

suurekasvuline ratsu. Silmad särasid hobusel nagu tähed ning

ninasõõrmetest paiskusid välja valged pilved. “Kes sa oled?” küsis Patrik

üllatunult. “Olen Tuuleratsu”, vastas hobune, “haara valjadest ja hüppa

kähku mulle selga, Patrik!” Noormees tegi, nagu kästud. “Nüüd hoia

kõvasti mu rakmeist!” hüüdis ratsu ning tõusis õhku. Kiirelt sööstis ta läbi

õhu, hõbedane lakk tuules lehvimas. All kobrutas mustav meri.

Jõudnud teisele kaldale laskus hobune maale. Patrik hüppas tema

seljast maha ning tänas. “Pea meeles, Patrik”, lausus hobune, “sõrmus saab

täita ainult kolme soovi. Üks on juba käes. Tagasiteel läheb sul mind

veelkord tarvis, see oleks siis teine soov. Ainult ühte saad sa oma

teekonnal kasutada!” Nende sõnadega tõusis ratsu õhku ning kadus

tuulevihinal mustavasse taevasse.

Patrik vaatas ümbrust. See tundus soise ja hirmuäratavana. “Mis seal

ikka, tuleb edasi minna”, mõtles noormees, “imelikus kohas elab küll see

tädi Öö.”

Äkki kuulis noormees enda läheduses kahtlast kahinat. Nagu põrgust

kargasid tema ümber imelikud olendid. Polnud need ei loomad ega

inimesed. “Kes te olete ja mida soovite?” küsis Patrik enda ümber

vaadates. “Oleme öösortsid”, kõlas kähisev vastus. “Kas Öö on veel

kaugel?” usutles Patrik enda ümber askeldavaid olendeid. “Ei enam, aga

sinna me sind ei lase.” “No ei tea küll, miks?” “Küll näed”, kõlas kähisev

vastus. Seejärel kargas kari öösortse noormehele turja. Osa ründasid eest,

teised klobisid tagant. Mõni proovis Patrikut kõrvast näksata. “Mida

põrgut, kaduge siit!” vihastus noormees. Ta asus peletistega võitlema. Lõi

küll ühele poole ja siis teisele poole. Neid põrgulikke olendeid oleks nagu

juurde tulnud. Kähisev naer hakkas kõrvu lukustama. Nüüd korraga

meenus Patrikule taskupistetud tuleraud. Järsu liigutusega sähvis

pimeduses leek. See oli asi, mida öösortsid kartsid. Kabuhirmul põgenesid

nad pimedusse.

Astunud veel pisut, seisis korraga Patriku ees suur kõrgete tornidega

loss. Lossi ümbritsesid kohisevad puud.Põlevad laternad valgustasid hoone

74


fassaadi ja esist. Loss oli ehitatud mustast marmorist, akendes põlesid

tuled. Süda puperdas Patriku rinnus. Teekond oli läbitud ja sihile jõutud.

Ta vajutas kellanupule.

Peagi ilmus rõdule mustas tähtedega kaunistatud sametkleidis naine.

Pikad mustad juuksed õlgadel lendlemas vaatas naine öömustade

läbitungivate silmadega noormeest. Tema pilk oli jäine ja karm, ent nägu

ilus. "Miks sa tulid, võõras noormees?" "Olen Päeva poeg Patrik, tulin sind

vaatama, Öö." "Ma ei taha, et siia tullakse", kõlas karm vastus. Naise nägu

muutus kurjaks. "Aga miks küll, kulla Öö?" "Mulle ei meeldi, kui mu rahu

rikutakse", vastas Öö külmalt, "ma ei tunne sind ja mine tagasi! Muidu

teen sulle halba!" Midagi polnud teha. Jäine külmus õhkus sellelt naiselt

Patrikule vastu. Noormeest haaras ka hirmutunne ja ta otsustas taganeda.

Ent Öö väljus lossist ning järgnes noormehele. "Kui sa julgesid siia

tulla, Patrik, siis ei lase ma sul ka minna!" Need sõnad lausunud, viipas

naine parema käega noormehe suunas. Patrikut haaras tugev tuulehoog,

mis paiskas ta seljaga vastu kaljut. Seejärel ragises midagi. See midagi olid

köidikud, mis noormehe käsist ja jalust kalju kälge aheldasid. Sõnagi

lausumata pöördus Öö oma lossi tagasi. "Mida põrgut!" mõtles ehmunud

Patrik ning püüdis köidikuist vabaneda, ent asjatult. "Kas tõesti ootab mind

siin pikaldane surm?" mõtles noomees, "kuis küll saab keegi nii

halastamatu olla!"

Äkki meenus sõrmus. Kasutatud oli ju vaid üks soovidest. Patrik

surus sõrme vastu kaljut ning keeras sõrmust. Korraga tundis ta jõudu enda

kehasse tulevat. Lihased kasvasid. Noormehest sai tugev musklites mees.

Ta surus käed rusikatesse ning tõmbas neid jõuliselt ettepoole. Köidikud

ragisesid ja andsid järele. Nii vabanesid ka jalad.

Tagasi vaatamata asus Patrik koduteele. Soisel alal piirasid teda

needsamad sortsid. "Kaduge siit, te põrgusigitised!" põrutas mees tugeval

häälel. Tõstis ühe öösortsidest üles ning viskas sellega teiste suunas.

Viimased kadusid sohu. Kobrutava mere ääres keeras Patrik sõrmust, nüüd

oligi kasutada tema viimane soov.

Peagi seisis Tuuleratsu mehe ees. "Said käidud?" küsis ratsu pead

noogutades. "Jah", nende sõnadega hüppas Patrik hobuse selga ja teekond

viis üle mustava mere. Siin pani Tuuleratsu mehe kaldale. "Tänan sind

Tuulehobu!" lausus mees ratsul koonu silitades. "Võta heaks!" Tuuleratsu

hirnatas, kraapis korraks esijalaga maad ja tõusis tuulevihinal õhku. Patrik

seni, saatis teda tänulikul pilgul seni, kuni hobune öisesse tähistaevasse

75


kadus.

Teekond jätkus kodu poole. Taas jõudis mees metsasallu, kus oli

kohanud vigastatud esikäpaga siili. Korraga tundis ta tugevat nälga ning

janu. Kurk kuivas ja keel kleepus suulae külge. Samm muutus üha

raskemaks. Jõud kadus noore mehe tugevast kehast nagu liiv katkisest

liivakellast. Lõpuks ta nõrkes ning vajus tihedasse rohupuhmasse.

Nüüd meenus Patrikule siili nõuanne. "Siilike, siilike, kus sa oled!"

hüüdis ta jõudu kokku võttes. Rohututt mehe läheduses hakkas kahisema

ning sealt ilmus nähtavale siil. Oma turjal okastel kandis loomake suurt

õuna. "Võta, tubli mees ja söö. See õun kustutab su janu ja leevendab

nälga!" Võtnud siili turjalt isuäratava õuna, hammustas Patrik sealt kohe

suutäie. Õun oli maitsev, tema mahl võttis põletava janu. Kosutav puuvili

söödud, tundis mees, kuidas jõud tema soontesse tagasi tuli. Ta tõusis

maast ning tänas okaskera: "Tänan sind, siilike! Nüüd suudan taas

teekonda jätkata!" "Võta heaks, Patrik. Kord aitasid sa mind. Heateole

vastatakse samaga." Nende sõnadega viipas siil veel korraks mehele ning

kadus tihnikusse.

Koduni polnud enam pikk maa. Peagi hakkasid paistma tuttavad

metsatukad ja põllusiilud. Patrik jõudis koju. Päike kuldas tare ukseesist ja

kuldnokk tervitas saabujat rõõmsa lauluga.

Mees suundus ema hauale, kummardus kalmu kohale ja tema

tumedatest mehistest silmadest voolasid pisarad üle parkunud põskede.

"Miks küll, emake kullake?" Õrn tuuleiil puhus üle Päeva kalmu ja Patriku

ees seisis seesama läbipaistva helesinise keebiga haldjas, kes talle ime-

sõrmuse oli kinkinud. Haldjas lausus: "Oled tubli ja heasüdamlik, Patrik.

See oli jõud, mis sind Öö kuningriiki viis. Seeoli ka jõud, mis sind sealt

koju tõi. Öö ja Päev on õed. Noorte tütarlastena olid nad alati koos. Mida

aeg edasi, seda erinevamateks nad aga kujunesid. Päev vanema õena oli

tasakaalukas ja töökas. Öö nooremana aga tormakam. Nii langes ta kord

Koidutähe embusse. Sina, Patrik sündisid küll Öö süles, üles kasvasid aga

Päeva hoole ja armastuse all. Sul on Öö hurmav välimus, kuid Päeva soe ja

armastav süda." Nende sõnadega silitas haldjas hellalt Patriku juuksetukka.

"Kas sa nüüd põlgad Ööd?" "Oh, kuis ma küll saaksin", lausus Patrik

vaikselt. "Ega vist ei saakski. Alati jäävad sind saatma Öö salapära ja

Päeva tarmukus." Nende sõnadega haldjas kadus.

Kodus oli tarvis paljut kohendada. Vana taregi juba kehvake. Nii

ehitas Patrik selle asemele uue. Varsti naitus ta kodukülast pärit kena

76


tüdruku Kirkega. Peagi täitis nende õue ja taret laste rõõmus naer. Laste

välimuses võis ära tunda nii Ööd kui Päeva.

2010

77


78


79


Piparkoogimehikese seiklused

ätte oli jõudnud jõululaupäev. Väljas akna taga langes vaikselt

lund. Toas oli mõnusalt soe ja köögis praeahjust imbus magusat

piparkoogilõhna. Oligi aeg vastvalminud piparkoogid ahjust

välja võtta.

Ema avas praeahju ukse. Milline isuäratav lõhn sealt välja tuli! "Oi

emme, kui maitsvad ja lõhnavad nad on!" hüüdsid viiene Kristi ja

seitsmene Sten nagu ühestsuust. Ema tõmbas ettevaatlikult plaadi ahjust

välja ning asus vastvalminud piparkooke suurele vaagnale poetama.

Küpsised olid kenad pruunid ning aurasid veel ahjukuumusest.

Korraga, vupsti, poetas üks vallatu Piparkoogimehike end üle

plaadiserva põrandale. Ta raputas oma auravaid kuuevarrukaid, kohendas

peasolevat kaabut ning vaatas enda ümber ringi. "Ah selline siis ongi see

maailm!" hüüatas Piparkoogimehike. Kribinal jooksis ta kapi alla nurka

ning hakkas seal ringi vaatama. "Mis põnev nurgake ja mis see siin veel

helendab?" uudistas küpsisemehike tillukest punast eset. Ta leidis nimelt

Steni ühelt mudelautolt kadumaläinud ratta.

Piparkoogimehike vinnas ratta püsti ja lükkas veerema. "Kuule,

noormees, sa segad mu und!" hüüdis pahane hääl kapijala tagant.

Uudishimulikult vaatas Piparkoogimehike kuuldud hääle suunas ja ehmus,

nähes seal suurte silmade ja paljude kõverate jalgadega musta olendit.

"Kes sa oled?" "Olen ämblik." "Miks sa seal nurgas kükitad?" "Ma elan

siin, kullake, aga kes sina selline oled?" "Olen piparkoogimehike. Mind

vooliti koos minu paljude õdede - vendadega piparkoogitaignast." "Miks sa

siis siin kapi all oled ja mitte teiste piparkookide hulgas?" "Ma tahan pisut

ringi vaadata ja näha, mis selles maailmas huvitavat leidub." "Ole

ettevaatlik, siin leidub ka palju ohtusid", lausus ämblik, keris jalad enda

alla kokku ja pani uuesti silmad kinni.

Nüüd märkas Piparkoogimehike põrandaliistu servas mustavat auku.

"Huvitav, kuhu see ava viib? Tarvis järele vaadata", sügas Piparkoogi-

mehike kukalt ning seadis sammud mustava augu poole. Ta poetas end

avast läbi ning sattus pimedasse käiku.

Käega seina kobades liikus Piparkoogimehike ettevaatlikult edasi.

Käik oli tolmune ja lõhnas ebameeldivalt. Kuuehõlma alla hakkas puhuma

kõlma tuult. "Siin hakkab ju päris külm kohe", lausus mehike, "ja kuhu see

80

K


käik küll viia võib?"

Astunud veel mõned sammud, kadus maa mehikesel jalge alt ning ta

kukkus sügavikku. Kui Piparkoogimehike silmad avas, leidis ta end väike-

ses urkas vatitoppidel lebamas. "Kus ma ometi olen?" vaatas

Piparkoogimehike enda ümber. "Eks ikka minu villas, eh-eh-hee", kõlas

vastuseks. Piparkoogimehike kohkus, kui nägi enda ees pikka teravat

ettepoole ulatuvate hammastega koonu ja läbitungivaid silmi. "Kes sina

veel oled? Küsis mehike, ise püsti karates. "Olen isand Rott, siinsete

valduste boss." "Väga meeldiv, aga mul on aeg minna", nende sõnadega

kohendas Piparkoogimehike kaabut ning astus sammu ülaloleva ava

suunas. "Istu aga seal, kus oled!" käratas Rott ning lõi sabaga

Piparkoogimehikest. "No-noh!" ärritus nüüd ka mehike. "Sina ole siin

vagur ja viisakas!" lausus Rott, "lõhnad nii hästi, et ei raatsi sind kohe

praegu äragi süüa." "Ega ma sinu jaoks ei ole küpsetatud. Olen Kristi ja

Steni jagu", lausus Piparkoogimehike. "Ära targuta, kelle jagu", ärritus

nüüd Rott, "kui oled siin, siis ka kuulud mulle. Pealegi tulid ise siia minu

elamisse. Lähen vaatan, mida veel lisaks saan ja siis maiustan sinuga."

Nende sõnadega puges Rott avausse ning kadus. "Oh mind õnnetut küll.

No kuidas ma siit urkast välja pääsen!" hüüdis Piparkoogimehike istus

maas olevale vatitopile ja puhkes nutma.

Äkki kuulis mehike vaikset krabinat. Ta haaras maast kivikese pihku

ning sättis end augu alla valvesse. "Ma sellele elukale veel virutan koonu

pihta, kui nina sisse pistab", mõtles ta endamisi. Sammud tulid lähemale ja

korraga täitus avaus ning selle taga olev käik heleda valgusega. "Noo-

rmees, ole rahulik, need oleme meie", kõlas rahustav hääl. Piparkoogi-

mehike vaatas üllatunult rotikäigu poole ja viskas kivi peost maha. Avast

pistis pea sisse valge habeme ja punase tuttmütsiga mehike. Ta tõstis enda

käesoleva laterna avause juurde ja urgas täitus valgusega. "Kes sina veel

oled?" küsis Piparkoogimehike üllatunult. "Olen päkapikk. Ämblik rääkis

mulle, mis juhtus." "Eks ma hoiatanud sind", kõlas päkapiku selja tagant.

Nende sõnadega ronis ämblik rotiurgu. "Kohe tõmbame su siit välja",

lausus ämblik ja keris tugeva niidivõrgu Piparkoogimehikesele ümber

piha, ise ronis üles avasuudmele tagasi.

Päkapikk ja ämblik asusid koos sikutama. Nii jõudis Piparkoogi-

mehike peagi päästjatest sõprade sekka. Kolmekesi asuti käikupidi tagasi-

teele. Äkki kuuldus krabinat. "Rott tuleb tagasi", lausus päkapikk, "läheme

81


kähku vasemale, sealt peaksime sahvrini jõudma. Siis oleme pääsenud."

Rott tundis aga piparkoogilõhna ja hüüdis: “Hei teie, varganäod,

kuhu mu maiuspala viite!” “Varas oled hoopis sina ise!” hüüdis seepeale

ämblik, “liigun ja ronin seintel ning näen nii mõndagi.” Peagi ilmus kõigi

kolme ette Roti terav koon. “Minge teie selles suunas!” osutas päkapikk

kaaslastele, “ma pean seniks seda saksa kinni.” Nende sõnadega tõstis

päkapikk heleda laterna Rotile silmade juurde ning vibutas ägedalt. Ere

valgus pimestas Rotti ning viimane lausus: “Ah see oled jälle sina, veider

mehike!” “See ma olen jah ja jäta mu sõbrad rahule!” “Igal aastal uitad sa

detsembris siin ringi. Oli asja ka või?” “Oli”, lausus päkapikk, “ära puutu

Piparkoogimehikest! Ta on mõeldud Kristit ja Steni rõõmustama!” “Äkki

mina rõõmustan nüüd sind!” ähvardas Rott ja püüdis päkapikku hammas-

tega naksata. Mehike lükkas laterna Rotile hammaste vahele, mispeale

viimane tagasi põrkus. Latern oli ju tulikuum.

Momenti ära kasutades sibas päkapikk sõpradele järele. Pikk käik

lõppes laia avaga ja kolm seiklejat leidsid endid sahvrist seinariiulilt.

“Selle riiuli all põrandaliistu vahel on teine käik, mis viib tagasi kööki”,

lausus ämblik.

Kõik kolm ronisid riiulilt põrandale. Kohale jõudis aga ka isand Rott.

“Piparkook siia ja kähku!” käratas ta. “Kuule sina!” lausus nüüd Pipar-

koogimehike, “ma olen sinu jaoks liiga piprane.” Nende sõnadega viskas

Piparkoogimehike pihust musta pulbrit Rotile ninna. Riiulilt maha

ronimisel vajus mehikese käsi tassi, milles oli jahvatatud must pipar. Eks

sealt ta seda pisut endaga kaasa võttiski. Rott kukkus aevastama: “Aa –

tsihh, aa – aa – tsihh! Te … aa – tsihh – põrgulised!”

Äkki kostsid vaiksed lähenevad sammud. Kõuts Nurr oli padjal

uinakut teinud ning kära peale ärganud. “No mis see nüüd olgu, mjau. Ei

lasta magada, mjau.” Rott ehmus ja taganes, ise öeldes: “Ei me sega sind,

isand Nurr.” “Ah see oled jälle sina, Rott!” Nende sõnadega lähenes Kõuts

Rotile: “Kas ma juba eelmisel korral ei öelnud sulle, et hoia siit eemale!”

Nüüd virutas Nurr käpaga Rotile sellise obaduse, et viimane uperkuuti

lendas. Veeres veel mitu tiiru ja kadus tuldud teed. “No ei lasta magada,

niigi öövalve seljataga, mjau.” Seda lausunud, keris kõuts end padjale

kerra tagasi, pani käpa silmadele ja hakkas nurru lööma.

Kolm sõpra suundusid seinariiuli all olevasse avasse ja sealt käiku,

mis viiski kööki. Köök oli mõnusalt soe ja lõhnas veel piparkookide järele.

82


Siit suunduti tuppa suure särava jõulupuu juurde. “Kui ilus ta on!” vaatas

Piparkoogimehike rõõmsate silmadega jõulupuud. “Ilus on ta tõesti”,

laususid päkapikk ja ämblik nagu ühestsuust. “Meil on aeg lahku minna”,

ütles päkapikk, “on veel käimist – tegemist.” “Eks seda arvan minagi”,

vastas seepeale ämblik, “vaja veel paar püünist üles panna. Sind Pipar-

koogimehike, ma ju hoiatasin. Püsi nüüd siin kuuse juures. Hoian sul ka

silma peal.” “Tänan teid, sõbrad, et mulle appi tulite!” lausus Piparkoogi-

mehike ja lisas, “häid jõule!” “Häid jõule sullegi!” vastasid päkapikk ja

ämblik ning läksid kumbki oma teed.

Korraga kuulis Piparkoogimehike laste lähenevaid samme. Ta heitis

jõulupuu juurde maha ja jäi liikumatult lamama. “Sten, ma kuulsin

jõulupuu juurest mingeid hääli!” lausus Kristi. “Ka mulle tundus nii”,

vastas seepeale Sten. Lapsed tulid kuuse juurde ja hakkasid seda hoolega

uurima. Korraga hüüatas Kristi: “Sten, vaata, kui kena piparkook siin maas

on!” “On tõesti!” üllatus poiss, “minu meelest teda varem siin küll ei

olnud.”

Sten võttis piparkoogimehikese maast üles ja pühkis talt tolmu pealt.

“Kui ilus ta on”, lausus tüdruk, “paneme ta kuuse otsa rippuma.” “Ega ei

raatsiks seda mehikest tõesti süüa”, vastas poiss. Ta sidus piparkoogile

niidi külge ning riputas kuusele.

Piparkoogimehike vaatas kuuseoksalt säravate silmadega lapsi ning

kiigutas end vaikselt tänutäheks.

2010

83


Jutustus Karikakraõiest

hel päikesepaistelisel kevadpäeval pistis mullapõuest oma valge

ninakese välja väike karikakraõis. Päike silitas soojade kiirtega

vastpuhkenud õiekest ning kosutav kevadvihm toitis teda heldelt.

Aeg läks ja suvi arenes. Juba oligi möödas jaanipäev.

Karikakar sirutus kaunina päikese poole. Tema valged kroonlehed

sädelesid kuldkollase õiepõhja ümber, meelitades ligi kõiki, kes nõlvalt

möödusid. “Kui kaunis sa oled!” lausus päevapaabusilm ja maandus

karikakraõiel. “Tule ja maitse mu õietolmu!” vastas talle karikakraõis.

Liblikas surus oma londi tema südamikku ja nautis meeldivat maitset.

Kui liblikas oli õielt õhku tõusnud, maandus sinna kimalane. “Mis

kena õis!” lausus ta. “Maitse, kulla kimalane, mu õietolmu!” Kimalane

surus oma londi tolmukatesse. “Su õietolm on maitsev”, lausus ta, “seda

viin ka kaasa.” Peagi tõusis kimalane raske andamiga õhku ning lendas üle

nõlva oma pesa poole.

Nii sai karikakraõis endale päevast päeva üha rohkem sõpru. Ta oli

rõõmus ja õnnelik ning sirutus naeratades päikese poole.

Ühel hommikul lendas karikakraõie juurde noor kuldnokk. “Tere,

karikakraõis!” lausus ta. “Tere, kuldnokk!” vastas karikakar ja kiigutas

tervituseks oma kaunist õit. “Kas pole igav ühe koha peal paigal seista?

Tule, viin sind kõrgele sinitaeva alla. Siis näed, kui kaunis on maa sealt

vaadatuna.” “Mul pole siin sugugi igav”, lausus karikakraõis, “iga päev

külastavad mind liblikas ja kimalane. Nad jutustavad mulle kõigest ja

vastutasuks annan õietolmu.” Kuldnokk tõusis õhku, lehvitas korraks

tiibadega ning lausus: “Tulen sind homme jälle vaatama.” Seejärel kadus

linnuke sinitaeva alla. Nii külastas karikakraõit igal hommikul ka

kuldnokk.

Päevad aga möödusid ja ööd pikenesid. Juba kattis hommikuti nõlva

tihe uduvaip. Liblikas ja kimalane külastasid igal keskpäeval karikakraõit,

ent kuldnokk oli kuhugi kadunud. Karikakraõis igatses nii väga oma

sulgedes sõbra järele, et muutus nukraks. Tema kaunid valged kroonlehed

langesid kuldse õiesüdame ümber longu. “Miks oled sa kurb,

karikakraõis?” pärisid liblikas ja kimalane. “Miks ma kurb ei peaks olema,

kui päevade kaupa pole oma sõpra kuldnokka näinud. Mis küll on

juhtunud, ehk teate teie temast midagi? Linnukese laul rõõmustas mind

väga. Ka õietolm muutus sellest magusamaks.” Liblikas ja kimalane aga

84

Ü


raputasid eitavalt pead. Polnud ju nemadki linnukest kohanud.

Aeg möödus, üha lähemale tuli karm sügis. Öösiti hulkus külm

mööda nõlva ja hommikuti oli tihti maapind kaetud valge hallakirmega.

Karikakral hakkas külm. Tuul sasis tema kauneid kroonlehti, ise naerdes:

“Heh – heh – hee, huh – huh – huu! Varsti on sel nõlval meie tantsuplats!”

Karikakraõis püüdis küll enda õisikut kaitsta, ent tuul rebis talt kaks

kroonlehte lahti ning kandis neid õiest üha kaugemale.

Korraga kuulis karikakraõis tuttavat suminat. See oli kimalane. Ent

sõber ei pööranud enam karikakrale tähelepanu, vaid kihutas edasi üle

nõlva. "Kuhu sa ruttad, kimalane, kas sa minu õiele enam ei maandu?"

"Pole aega, karikakraõis, suvi on möödas ja pean pessa peituma, et seal

talvituda!" hüüdis kimalane vastuseks. Mõne hetke pärast saabus

päevapaabusilm, ent ka temal polnud enam aega karikakraõie jaoks. "Kas

ka sina jätad mind maha?" küsis karikakraõis. "Tuul rebiks mult tiivad, kui

su õiele maanduksin." vastas liblikas ning ruttas edasi.

Kõrgel taeva all kluugutas kurgede parv. "Võtke mind endaga

kaasa!" hüüdis karikakraõis läbi pisarate. "Pole võimalik, ei saa!" kõlas

vastus kõrgelt taeva alt.

Nii jäi karikakraõis üksi ja räsituna keset sügistuulist nõlva. Tema

õis, mis suvel täitus toitva õietolmuga, oli nüüd kaetud külma hallaga.

Äkki kuulis karikakraõis tiibade sahinat. Ta tõstis pilgu ja süda täitus

rõõmuga. Õiekese ees seisis kuldnokk. "Kuldnokk, armas sõber, kus oled

sa küll olnud ja miks pole veel ära lennanud?" "Olen su järele igatsenud,

karikakraõis, ent tulla ei saanud." Lind kohendas sulgi ja jätkas: "Ühel

hommikul ründas mind kull. Mu parem tiib sai viga. Nüüd ei suuda ma

oma parvele järgneda ja nii pean talveks siia jääma. Aga kuidas on sinul

läinud?" "Oh, kehvalt", noogutas karikakraõis oma räsitud pead, "sügis on

käes ja kellele mind enam tarvis läheb." "Mulle oled sa kallis, karikakraõis,

las ma kaitsen sind külma tuule eest." Nende sõnadega sirutas kuldnokk

tiivad ettepoole ning surus karikakraõie õrnalt oma rinna vastu. "Kulla

kuldnokk", lausus karikakar, "külm võtab ju sind, kui siia jääd." "Mul oled

sina ja sellest on küllalt", vastas lind.

Ilm külmenes. Peagi hakkasid langema esimesed lumehelbed, kuni

nõlv kattus valge koheva lumevaibaga.

Aeg möödus. Taas hakkas päike heledalt naeratama ja tema soojad

kiired viisid nõlvalt lume. Ühel päeval tulid siia lapsed. Nad leidsid eest

85


külmunud kuldnoka, kes hoidis tugevasti enda kaisus närbunud karikak-

raõit.

2011

86


Taas kuulsuse narrid

astakümneid on juba möödunud kahe kuulsa mehe, Jaan Tatika

ja Saalomon Vesipruuli kohtumisest ja tegemistest. Ühes

väikeses Eestimaa asulas, siinkohal jätan asula nime

nimetamata, kohtusid selle aasta suvel aga nende meeste

lapselapsed. Öeldakse, et aeg kordub teatud tsüklitena. Nii võib

kordumiseks pidada ka kaasaegsete Tatika ja Vesipruuli seiklusi.

Ühel pisut vihmasel juulilõpupäeval peatus väikese kohviku ees must

"Volvo". Autost astus välja sihvakas käharpäine, umbes kolmeküm-

nendates aastates mees. Ta sisenes kohvikusse.

Õdusas ruumis pisut ringi vaadanud, suundus mees akna kõrval oleva

laua juurde. "Tere päevast, on siin koht vaba?" pöördus ta lauasistuva

kõhetu meesterahva poole. "Jah, palun", vastas viimane. Vesipruul

kohendas pintsakut ning võttis oma uue kaaslase vastas istet. Tellinud

ettekandjalt tassi kohvi, silmitses ta enda vastasistuvat kaaslast. Viimane

oli samuti umbes kolmekümnendates aastates kõhn, ruugete juustega ja

prillidega mees.

Nende vahel arenes vestlus. "Emmanuel Vesipruul", tutvustas esime-

ne end oma lauanaabrile. "Jüri Tatikas", vastas teine, vaadates üllatunult

üle ninalelangenud prillide esimesele otsa. "Jüri Tatikas! Kas teie vanaisa

ei olnud juhuslikult Jaan Tatikas?" Nüüd oli imestamiskord Jüri Tatika

käes: "Jah, oli küll. Mina olen tema pojapoeg ja samuti leiutaja. Aga ega

teie vanaisa juhuslikult Saalomon Vesipruul polnud?" "See ta oli, luule-

taja." "Kas teie ka selle tegevusega aega veedate?" "Loomulikult. Ma

loodan oma eelkäijast palju kaugemale jõuda." "Misasjus te meie

linnakesse saabusite?" küsis Jüri, ise tuulepluusi kohendades. Emmanuel

vaatas äraseletatud pilgul enda ümber ning lausus: "Tulen siia väikesesse

vaiksesse kohakesse, et oma loomingule tuult tiibadesse saada. Tallinn on

liialt kärarikas keskkond, seal pole võimalik ridagi kirjutada. Üürisin

Ploomi tänaval väikese majakese. Usun, et siin loon ma oma surematu

teose.

Üllatunult pani Jüri Tatikas kohvitassi lauale ning lausus: "Ka mina

elan Ploomi tänaval. Minu maja number on seitse." "Siis oleme ju naabrid,

sest minu üürimaja number on viis." Emmanuel Vesipruul kutsus

ettekandja ja tellis kummalegi veel tassi kohvi.

Kui ettekandja oli tellitud kohvi lauale asetanud, lausus Emmanuel:

87

A


"Saame tuttavaks ja ütleme teineteisele sina." Sellega oli Jüri päri. "Niisiis

soovid meie vaikuses surematu teose kirjutada." Nende sõnadega silmitses

Tatikas oma uut kaaslast ning naabrit ja mõtles endamisi: "See siin on

samasugune narr, nagu tema vanaisagi. Neid ju terve ilm täis ja jagub igas-

se aega." Vesipruul silmitses oma kohvitassi, tõstis pilgu lauanaabrile ning

küsis: "Mis sorti leiutisi sa siis ka valmis juba oled meisterdanud?" Nüüd

tundis Jüri, et tema aktsiad lähevad hinda. "Tead", lausus ta, "ma tahtsin

oma "Volksvagenile" batoonid alla konstrueerida, et autoga ka vee peal

sõita saaks. Samuti propelleri peale panna, et vajaduse korral õhku võiks

tõusta." "Noh, ja kas õnnestus?" oli Vesipruul huvitatud. "Mitte päris."

Nende sõnadega kohendas Tatikas tooli enda istumise all ning jätkas:

"Vana helikopteri propelleri leidsin küll ühelt venelastele kuulunud

sõjaväeobjektilt, ent mootori hankimisega, mis selle propelleri tööle

paneks, oli raskusi." "Noh, aga see ujumise värk?" ei saanud Emmanuel

oma uudishimu varjata. Jüri vaatas enda ümber ning jätkas: "Batoonid

panin autole alla küll, ent liikuma ta sindrinahk nende peal ei tahtnud

hakata. "Miks siis?" "Kes seda teab.” Kohalikus tuletõrje veevõtukohas

katsetasin järele. Auto esiots vajus vette ja jäi sedaviisi sinna pidama. Tuli

teine sealt välja tõmmata."

Emmanuel Vesipruul silmitses omakorda enda vastasistuvat kaaslast

ning mõtles endamisi: "See siin on samasugune narr, nagu oli tema

vanaisagi. Tahavad olla suured leiutajad, ent ise vist ei oska harjale vartki

taha seada."

Mehed istusid veel viivu ja tõusid minekule. "Kui me kord juba

naabrid oleme, viin sind oma autoga koju", tegi Emmanuel ettepaneku.

"Tänan, aga minu sõiduriist seisab sinu oma kõrval", vastas Jüri. Võtnud

lauanurgalt pesapallimütsi, jätkas: "Kui me kord juba tuttavad oleme, tule

minu poole. Mul on juhtumisi kodus pudel "Saaremaa viina", võtame

pitsikese ja arutame neid maailma asju." "Miks ka mitte", näis ettepanek

Emmanuelile meeldivat. Vastsed sõbrad väljusid kohvikust, istusid kumbki

oma limusiini ja teekond viis neid Ploomi tänava poole.

Eramud seisid tänava ääres kõrvuti, ka sissekäigud olid majadel

vastakuti. Kaks sõpra astusid Tatika poole sisse. Elamine oli siin

tagasihoidlik. Esikus vedeles mitmesuguseid hammasrattaid ning muid

juppe. Köögis seisis akna all söögilaud ning selle juures kolm taburetti.

Vanaaegsest köögikapist tõi Jüri lauale lubatud pudeli kangemat ning kaks

88


klaasi. Juurde võeti vorstileiba.

Peagi hakkas meestel jutt klappima. "Oled sa siis romaanikirjutaja

või luuletaja?" tundis Tatikas huvi. Vesipruulile meeldis sõbra poolt

ülesnäidatud huvi ning lausus: "Olen luuletaja. Luule, see on minu hing."

"Aga mis sul siis juba kah ilmunud on? Ma pole sinust küll varem midagi

kuulnud." "Praegu veel mitte midagi." vastas Vesipruul. Need kirjastuse

saksad on mind korduvalt pipramaale saatnud." "Kurb kuulda", lausus

Tatikas kahetsevalt ning tühjendas enda eesoleva pitsi. "Jah, nii see on."

Nende sõnadega tühjendas enda pitsi ka Vesipruul ning jätkas: "Ega need

kurjavaimu kirjastajad ei tunnegi õiget asja ära. Ise kirjutada ei mõista ja

teistel ei lase kah tegutseda. Aga millised tehnikaimed siis sul ka teostatud

on? Pole sinust varem midagi kuulnud?"

Nüüd oli Jüri Tatika kord end sirgu ajada. "Eks üht-teist on ikka

proovitud aga näe, see patendiamet on paganama kitsi. Mitte ei taheta

uuendusi, et inimestel elu kergem oleks." "Õhtu juba kaugele arenenud,"

lausus Vesipruul, "tarvis oma tare poole kõndida. Homme vaja loominguga

peale hakata."

Mõlemad tõusid lauast. Jüri saatis Emmanueli ukseni. Teineteisele

head ööd soovinud, Vesipruul väljus.

Järgmisel hommikul asus Emmanuel Vesipruul hoolega tööle. Ta

asetas sülearvuti lauale, lülitas selle sisse ning alustas kirjutamist. Ent

Muusa polnud vaesele mehikesele üldse armuline. Küll proovis ta ühte rida

kirja panna, küll teist, ent kokku ei tulnud sellest mittekui midagi. Korraks

väljus Emmanuel trepile, siis jälle arvuti juurde, ent mida ei tulnud, see oli

suur Muusa puudutus.

Nüüd vaatame ka teise naabri hoovile. Jüri Tatikas istus trepil ja jõi

kruusist teed. Suunanud pilgu teiselpool tänavat asuvale vastasmajale,

märkas aia ääres tegutsevat kogu. See oli Linda, kel aastaid juba

seitsekümmend viis turjal. Naine kaevas aiahargiga äraõitsenud suvelillede

peenart ümber.

Tatikas tõusis trepilt, lõi peopesaga endale vastu laupa ja lausus: "No

ütle, miks peab vanem inimene sedaviisi rassima! Kas ei võiks sel

maakaevamise hargil rattad all olla ja mootor peal. Siis teeks riistapuu ise

kogu töö ära. Inimene aga kõnniks taga ja juhiks masinavärki juht-

raudadest." Kähku viskas leiutaja jahtunud teetilga kruusist vastu treppi

ning kadus majja. Nüüd võis sealt kuulda klopsimist ja saagimist.

89


Mõne päeva pärast saigi Tatikas motoriseeritud maakaevamishargi

valmis. Sedamaid kutsus ta üleaedse Linda enda poole, et tööriista de-

monstreerida ja seejärel naisele üle anda. "Aitüma, pojake, et aidata

püüad", lausus Linda, "aga kes on varem näinud mootoriga maa-

kaevamisharki." "See on siin esimene eksemplar ja selle ma kingin sulle.

Seejärel ma võtan leiutisele patendi." Nende sõnadega tõi Tatikas kuuri alt

välja kummalise riistapuu. Hargile oli taha pandud liigendiga vars, mille

otsas asetses jalgratta leistang. Ees oli hargil üks ja taga kaks lastevankri

ratast. Tagumistele ratastele aga oli kinnitatud raam ning sellele omakorda

tolmuimeja mootor, mis kogu kaadervärgi käima pidi tõmbama. “Näed

nüüd, tädi Linda, pistad juhtmepistiku seinakontakti ja töö võib alata. Ise

kõnnid agregaadi järel ja leistangist juhid nagu jalgratast. Hark hakkab

tööle ning sul pole enam vaja selga vaevata.” Linda lõi ainult kahte kätt

kokku ning puhkes naerma. “Kohe proovime järele. Juhtmel peaks pikkust

jätkuma.” Nende sõnadega suundus Jüri esikus oleva seinakontakti poole,

hoides võidukalt käes juhtme otsas olevat pistikut.

Nüüd vaatame, mis toimus aga Emmanuel Vesipruuli pool. Kuna

alatasane saagimine ning kolkimine Muusa külastust häiris, oli Vesipruul

välisukse sulgenud ning akendele paksud kardinad ette tõmmanud. Nii ta

istus, sülearvuti köögilaual ning laualamp selle juures.

Mehe süda põksus ärevalt. Ometi oli temani jõudnud kauaoodatud

tähetund, mil luuleand kui ohtra veega täidetud kosk purskama hakkas.

Emmanuel asetas käed arvutiklahvidele ning asus trükkima:

Mu luule voolab ja voolab

üle mere ja maa.

Ta lendab ja lendab,

nii et pidama ei saa.

Sellele järgnes pimedus, sest laualamp arvuti kõrval kustus. “Sa

sinine sitikas!” karjus Vesipruul, “just nüüd, kus ma oma kuulsuse läve-

pakul seisan, korraldab see sõge inimene lühise ja jätab mind ilma vooluta.

Kuni küünalt otsin, on ülejäänud kaunid värsiread mul jälle peast pühitud.”

Käsikaudu komberdas Vesipruul aknani ning tõmbas kardinad eest,

seejärel väljus. Jüri Tatikas ning naerust vappuv Linda seisid Jüri trepi ees.

Emmanuel karjus vihaselt: “No mida sa, sõge, nüüd korda saatsid! Ma olin

juba oma kuulsuse tipul ja sina vusserdasid kõik ära! Kuhu voolu panid!”

“Kurivaim, kust mina võisin teada, et see tolmuimeja mootor nii vana on,

90


et terves liinis lühise tekitab!” karjus Jüri vastu. “Kas sa arvad, et mina

polnud oma kuulsuse tipul! Vana mootoririsu pärast läks hulk tööd vastu

taevast!”

Möödusid mõned päevad. Sõbrad püüdsid teineteist vältida.

Vesipruulil jäid arvutisse vaid need neli esimest rida. Edasi ei tahtnud aga

luuletus kuidagi minna. Taas oli võimas Muusa Emmanuelile selja

pööranud. Seda ei saanud leiutajast naabrile aga kuidagi andestada ja selle

eest tuli teda kuidagi karistada. Ja tuligi Vesipruulile hea mõte. Ta võttis

A4 paberilehe ning kirjutas sellele käsitsi järgmised read:

Oi Tatikas, oi Tatikas

näkkas tähetund sul matsakas.

Seejärel kinnitas antud kirjatüki Jüri Tatika tänavapoolsele aiaplangule.

Poest tulles haaras Tatikas plangu küljest paberilehe ning viskas selle

üle Vesipruuli aiavärava viimase hoovile, ise vihaselt hüüdes: “Oma

kirjasoga hoia ikka enda tarbeks!”

Ega Jürigi naabrile riukaga võlgu jäänud. Õhtul hilja, kui Vesipruul

oli majaukse sulgenud, võttis Tatikas purgi sisse tõrva ning kallas selle

Emmanueli trepile. Hommikul, kui Vesipruul uksest väljus, jäi ta jalgupidi

värske tõrva sisse kinni. Nii tuli jalad kingadest välja võtta ning tuppa

tagasi minna, ise kirudes: “Sa sarviline saatan! See leiutaja on endal ajud

ka lühisesse lasknud.”

Mõned päevad püüdsid naabrid teineteist vältida, kuni ühel hommi-

kul põrkusid nad tänavanurgal kokku. “Tere hommikust, naabrimees!”

lausus Tatikas kohmetult. “Tere kah!” vastas Vesipruul. “Kuidas luule-

radadel kah läheb?” päris Tatikas. See küsimus oli Vesipruulile meelt-

mööda ning vastas: “Pole vga, olen mõndagi juba kirja saanud. Aga kuidas

sul see leiutamine kah edeneb?” Nüüd hakkas meestel taas jutt klappima.

“Tead”, lausus Tatikas õhinal, “ameeriklased saatsid kurioosumi Marsile.”

“See on Kurioositi”, parandas teda Vesipruul. “Kurioositi või kurioosum,

mis seal vahet. Ma konstrueerin ise veel parema aparaadi. Sellise, mis

Marsilt kohe kulda hakkab kaevama. Vaat siis saab minust maailma kõige

kuulsam ja rikkam mees.” “Ise oled sa üks paras kurioosum”, mõtles

Vesipruul endamisi, Jürile aga lausus: “Ma hakkan asju pakkima ja sõidan

ära.” “Kuhu sa lähed?” päris Tatikas. “Sõidan Soome”, vastas Emmanuel

tähtsalt ning lisas, “üürin Soomes mõne järve kaldal väikese onni ja elan

seal. Siin pole võimalik mingisugust inspiratsiooni saada. Sealses vaikuses

91


vahest ehk kirjutan romaanigi valmis.” Seejärel ruttas ta oma teed, ise

mõeldes: “Romaani pealkirjaks panen “Kuulsuse narr”, vaat see on tõesti

hea mõte!” Selja tagant kuulis Vesipruul Tatika hüüdu: “Ära siis minu

peale liiga pahane ole!” Vesipruul pöördus ümber ning hõikas vastu: “Ei

ole, eks ma ise ole kah ühtteist korda saatnud!”

Mõni päev hiljem kandis Vesipruul oma kohvrid auto pagaažnikusse.

Kui ta autosse istus ja seda käivitama asus, kõlas eemalt tugev plahvatus.

Ehmunult väljus Emmanuel autost ning vaatas maja poole. Jüri Tatika

maja akende asemel mustendasid tühjad augud. Rahvas kogunes Tatika

maja ümber, sebimist ja sagimist oli seal küllaga. “Ei tea, kas on veel

eluski?” päris Linda kohkunult.

Siis aga kostis nurga tagant automürinat, sealt tuli oma “Volksva-

genil” Jüri Tatikas ise. Nähes enda maja ümber sagivat inimhulka, peatas

auto ning väljus. Nüüd märkas ta ka mustendavaid aknaauke. “Kes kuri-

vaim mu majalt aknad eest minema on viinud?” karjus ta meeleheitlikult.

Kamp kohalikke poisikesi naersid Tatika poole ning tegid grimasse. “Ja

mis teie, jõnglased, siin veel itsitate! Katsuge, et minema saate!” ähvardas

Jüri poisikeste suunas.

Emmanuel Vesipruul pani vaikselt käe naabri õlale ning küsis: “Mis

sul seekord siis viltu läks?” “Kardan, et minu Marsi kurioosumil käivitus

starter. Hea, et võimsus väike oli. Nüüd on ainult aknad läinud. Oleks aga

võinud terve maja Marsile lennutada.” Vastas Tatikas ning kohendas

ninalelangenud prille.

2012

92


Kimbuke kilde elust enesest

– I – äga paljud on arvamusel, et beebipõlvest ma ei suuda midagi

mäletada. Minuga on aga siinkohal lugu siiski pisut teistsugune.

Vanaemal seisis keset kööki suur massiivsete jalgadega

söögilaud, mille kõrval akende all asus pikk pink. Ühel päeval

oli köögis hulk võõraid tädisid. Eks nad tulid siitsamast külast

naabriperedest mind kui uut kaaskondset kaema.

Vanaema asetas mind söögilauale ja harutas teki lahti. Nii siis seal

lebasin külanaiste uudistavate pilkude all särgikese väel. Kuna oma

nooruse tõttu ei olnud ma veel omandanud meie kaunist emakeelt, tuli

naisperele enda arusaam antud sündmusest käte ja jalgade vehkimise abil

selgeks teha: “Etendus on läbi, kulla daamid!”

– II – üüd olin ma juba umbes kahene, asjalik ja tegus põngerjas.

Ema koristas sel päeval tube. Ta jõudis õnnelikult

põrandapesuni. Siin algaski minu tegus etteaste. Meil oli suur

alumiiniumist kauss, mis seisis ahvatlevalt keset põrandat.

Minusugusele tillukesele inimhakatisele tundus ta basseinina. Nii valmiski

mõte hakata laevukest ujutama. Eks ma tangerdasin ümber kausi seni, kuni

ühel hetkel istusin sumati keset veenõud, jalakesed serva najal püsti. Nii

tugev vee väljasurve paiskas suure osa kausi sisust kahele poole põrandale.

Selle peale tuli kohale ema. Minu pikad kroogitud sääreotstega

püksid riputati pliidi kohal olevale nöörile kuivama. Ülejäänud osa päevast

tuli veeta voodis teki all. Niiviisi lõppes minu esimene merereis.

– III –

ma kudus väga hästi. Nii oli terve pere varustatud soojade

kaunite kampsunite ja muuga. Ta õpetas juba varakult ka mulle

seda kunsti.

Olin siis umbes viiene. Me elasime Aseris kortermajas.

Kuna ema – isa olid päeval tööl, tuli mul nüüd juba üsna suure tüdrukuna

omal käel hakkama saada. Köögis seina ääres seisis väike kušett. Istusin

seal ja kudusin nukukesele kampsunit. Teisel pool seina elas Kalle, kellega

koos liivakastis mängisime.

93

V

N

E


Korraga hakkas silma seinakontakt kahe ahvatleva auguga. Kuna

füüsikast ja elektriasjandusest mul tol ajal veel aimugi polnud, otsustasin,

et need augud lähevad läbi seina Kalle poole. Eks tuli asi ka praktikas

järele proovida ja nii kudumisvarras auku sai suskatud. See, mis sellele

järgnes, oli kirjeldamatu. Mind oleks nagu koos kušetiga lakke kinni

paisatud ning seejärel maha visatud.

Kui ema - isa õhtul koju tulid, pidasin paremaks päevaseiklustest

vaikida. Kaks nädalat hiljem hakkas isa esikus seinakontakti vahetama.

Kui ta kruvikeerajaga selle kallale asus, haaras mind hirm ning hüüdsin:

"Isa, seda ei tohi puutuda, sealt saab särtsu!" Isa tabas tõeline hämmeldus:

"Aga kust sina seda tead?!"

Hiljem ütles isa küllatulnud tuttavatele. "Kui kodust ära minna, tuleb

tikutoosid lapse eest peitu panna. Keegi pole aga selle peale tulnud, et ka

seinakontaktid tuleks kinni kleepida."

– IV –

äes olid kuldsed kuuekümnendad ja mul juba aastaid 10 turjal.

Elasime Aseris Nooruse tänaval neljandal korrusel. Meie all

aga minust paar aastat noorem Kaja. Ambulatoorium asus meie

maja lähedal staadioni juures.

Sel päeval olime Kajaga mõlemad üksinda kodus. Välja minna ei

saanud, sest vanemad taas tööl ning uksed lukus. Lapsed on aga üsna

nutikad oma aega sisustama. Niiviisi kõõlusime akendel ja vestlesime,

kuni leidsime tegevuse -- hakata veesõda pidama. Sel ajal ei olnud veel

olemas veepüstoleid. Antud olukorra lahendas kopsik üsna suurepäraselt.

Niiviisi me seal teineteist sihtisime. Täitnud köögis järjekordse kopsikutäie

veega, suundusin vaikselt aknale. Nähes Kaja väljasirutuvat kätt, sumatasin

kopsikutäie alla, sellele järgnes hele kiljatus. Mõlemad kadusime akendelt,

julgemata tänavale vaadata.

Õhtul tuli ema koju ja lausus uksel: "Millega sa ometi täna hakkama

oled saanud! Kallasid kopsikutäie vett hambaarstile kaela, kui ta tööle

läks!" Hambaarst oli ambulatooriumisse läbimärjana jõudnud ning

pahandanud, et on alles laps.

– V –

una jalgpall on läbi aegade olnud üks populaarsemaid spordialasid,

siis pole ka mina sellest harrastusest kauge kaarega mööda käinud.

94

K

K


Minu enda elu üks kuulsamaid matše sai peetud Tartus meditsiinikooli

päevil.

Õppehoone Riia maantee poolsel küljel oli kena aiaga ümbritsetud

roheline ala, kus kasvasid üksikud puud. Ühel päikesepaistelisel

sügispäeval otsustasime toakaaslastega seal väikese jalgpallimatši läbi viia.

Mäng edenes sujuvalt. Pall söödeti mulle ja nii avaneski võimalus

sooritada enda jaoks meeldejäävaim ning stiilseim löök. Koolimaja ei

olnud kahjuks meie väljakupoolses osas ilma akendeta. Vahest polnud

toonased ehitajad teadlikud seal tulevikus peetavast jalgpallimatšist ja

niiviisi sattus antud küljele koolidirektori kabineti aken. Ka direktor ise

juhtus istuma seal ning midagi lugema.

Minu löögist saadud hooga lendas pall otse vastu akent. Õnneks oli ta

vana tüüpi ja keskelt laia puitraamiga. Pall tabas just seda pinda ja tänu

Taevaisa hoidmisele jäid klaasid terveks. Vastasel korral oleks ilmselt

aknaklaasimine minu armsate vanemate rahakotti kergendanud.

– VI –

ätte jõudis aasta 1991. Olin Stockholmis tädi Virve juures.

Sattunud tsiviliseeriud maailma, nagu tädi seda nimetas, püüdis

ta mind uue maailmaga kohandada, tehes seda omal moel

õpetussõnade ja suunamisega.

Kord saatis ta mind juuksurisse. Stockholmis on väikeärid ja -ette-

võtted välismaalaste käes. See juuksuriäri kuulus itaallastele. Eelmisel

õhtul käskis tädi Virve mul pea puhtaks pesta, muidu tehakse seda

juuksuril ja liidetakse hinnale otsa.

Kui juuksurisalongi astusin, tulid sedamaid vastu kaks väga kena

itaallast. Nad viisid mind küsimata kraanikausi juurde. Üks torkas mu pea

sinna sisse ja teine tuli šampoonipudeliga. "Jag har tvätt!" ("Ma olen

pesnud" rootsi keeles) hüüdsin kõva häälega. Seejärel vabastati mu kael.

Sain väga kena poisipea.

Arvasin, et nüüd on kõik. Juuksuri näole aga ilmus kaval naeratus. Ta

võttis kapist geelikarbi, avas selle ja määris suure osa geelist oma kätele.

Aimates halba tõmbusin automaatselt ettepoole. Siis sain aga selgeks

erilise juuksuritooli otstarbe. Nimelt vasakult poolt keeratakse käepide

kliendile ette, ilmselt põhjusel, et viimane enneaegu sealt plagama ei saaks

95

K


panna. Nii tabas see käepide mind valusalt ribidesse. Juuksur tõmbas

vasaku käerandmega mu tagasi ning järgnevalt läks pool geelikarbi sisust

mu kohevatesse juustesse.

Üheksakümnendate alguses olid moes punkarite harjassoengud.

Lisaks kukeharjale olid mul seljas ka teksad ning netidega jakk. Niiviisi

kõndisin tol päeval Stockholmi tänavatel ringi ehtsa punkarina.

Tädi Vive oli sel õhtul keeletu, andis šampoonipudeli ja lausus: "Pese

pea puhtaks!"

– VII –

eg möödus ja nii asusin ma kaitsma vasttaastatud Eesti

Vabariigi piiri. Narva- Jõesuu Õppekeskuses algas ja lõppes iga

päev rivistusega lipuväljakul, kus tuli lipu heiskamisel ja

langetamisel laulda Eesti Vabariigi hümni. Hümn mängiti ette

lindilt ja kõik kursandid pidid rivis kaasa laulma.

Ühel õhtul aga juhtus äpardus. Nimelt jäi lint seisma. Sõjaväes

toimub kõik käskluse peale. Käsklust: "Jäta!" aga polnud kõlanud ja nii tuli

hümni a-kapellas edasi laulda. Ent inimene pole ju süüdi, kui loomise ajal

elevant talle kõrva peale on astunud. Ka polnud keegi seda ühendkoori

kokku laulma harjutanud. See, mis sealt kõlas, oli kohutav kakofoonia ja

ajas naerma. Kaitseväes olid nõudmised karmid. Rivis olles naermise eest

saab karistustoimkonna. Seekord aga naeris terve kursantide koosseis.

Keegi lausus valjult: "See on Narva-Jõesuu rock-summer."

– VIII –

994-ndal aastal olin teenistuses Rutja piirivalvekordonis. Varustus

ja tehnika olid veel lapsekingades. Remontisime venelastelt

ülevõetud hooneid. Transpordiks Rutja ja Kundas oleva piirkonna

staabi vahel oli toona vaid üks vana külgkorviga "Gavrovitš". Kuna

piirivalve oli kaitseväe osa, olid meil ka ajateenijad. Nii jutis seda vana

mootorratast ka ajateenija -- noor pikka kasvu reamees.

Vahetus lõppenud, viis ta mind ja kordoniülemat mootorrattaga

Kunda. Aga oh õnnetust -- iga poole kilomeetri järel jäi see loks seisma.

Kordoniülem, eakas tüse mees, käis iga kord ümber mootorratta, ise

kirudes: "Kuradi raisk!" Ajateenija, kruttinud mootoris midagi, lõi lõpuks

jalaga vastu silindrit, misjärel vaevatud rariteet taas käivitus. Nii kordus

seesama stseen iga poole kilomeetri järel, kuni Kunda paistma hakkas.

96

A

1


– IX –

una Tallinna Piirivalvekooli lõpetanuid oli algusaastatel veel

üsna vähe, kordoneid aga palju, määrati mind Purtse

piirivalvekordoni ülemaks. Selles vanas puuehitises oli kordon

olnud juba Teise maailmasõja eelses Eesti Vabariigis. Igal

kordonil oli oma kutsung. Sidet peeti raadiosaatjate abil. See aga eeldab

vaid kodeeritud teksti olemasolu. Meie kordoni kutsungiks oli “Piraat”. Nii

kutsuti ka mind piraatide pealikuks.

1994-ndal aastal sai piirivalve endale esimese patrulllennuki, millega

regulaarselt käidi läbi rannajoon. Üle lennates võttis lennuk kordonitega

sidet. Tema kutsung oli “Lend”. Aseri piirivalve kordoni kutsung oli sel

ajal “Ruut”. Teenistust pidas seal Jüri Tina, kes armastas ka tihti tina

panna.

Nii ka sel korral. “Lend” suundus meie poole ja võttis Aseriga sidet:

“Ruut – Ruut – “Lennule”.” Vastus kõlas: ““Lendu” ei ole , “Lend” on

haiguslehel!”

Meid lennuk enam välja ei kutsunud. Ei suutnud meist keegi aru

saada, mida Jüri Tina kutsungile vastates mõtles. Isikkoosseisust ei sarna-

nenud kellegi nime kõlagi “Lennule”.

Lisaks oli veel ka teine naljakas vahejuhtum. Ma koostasin parajasti

nädalaaruannet, kui “Ruutu” raadio teel taas välja kutsuti. Sidet võttis

Aseri kordoni ülem ilmselt autost ja päris ühe piirivalvuri kohta. Vastus

kõlas: “Istub kemmergus.” Kui küsiti teist meest, vastati lühidalt: “Kannab

vett.” Pean juurde lisama, et Aseri kordonis oli välikemmerg.

– X –

iljem teenisin Toila piirivalvekordonis. Kord kuus käisime

lasketiirus.

Oli novembrikuu. Lund veel polnud, ent maa oli

külmunud. Lasketiirult tagasi siirdusime jalgsi. Tee viis läbi

pargi, kus asub Toila Keskkool. On teada, et sõdureid nähes tulevad

lapsed alati akendele. Nii tegi jaoülem meile ettepaneku, et koolimaja

juurest mööda läheme taktjooksus ja sirges rivis, kuna lapsed vaatavad.

Nii me toimisimegi. Ühes rütmis ja joondu suundusime koolimaja

poole, galil seljal kõlkumas. Minu taga rivi lõpus jooksis lüheldast kasvu

97

K

H


ja väga tüse Ain. Koolimaja juures aga laiutas teel suur jäätunud veelomp.

Korraga kõlas selja taga tugev mütsatus. Ain oli libisenud ja kukkunud

kõhuli. Sellele järgnes hele ja vali naer. Klassi akendelt vaatasid meile

vastu laste lõkerdavad näod.

– XI –

õpuks täitus mu unistus, mida olin endas kandnud juba lapsest

saati – sain merekursustele. Nüüd jäi minu osaks vaid hoolega

õppida.

Meie õppejõuks oli väärikas eas mereväekapten. Nagu

meremeestele üsna tihti kombeks, saatis ka seda vana meremeest

rummipudel, ent kunagi ei kaotanud ta kontrolli olukorra üle. Tunnid

lõppesid kell 16.00. Sellel päeval õppisime laeva ehitust ja

navigatsiooniks vajalikku varus-tust. Meie õpetaja käis tihti õppeklassi

kõrvalolevas kajutis. Tagasi klassi ette tulles oli ta igakord ikka

lõbusamaks muutunud. Kell oli kaks ja järjekordse ärakäimise ajal keeras

üks kursant seinal oleva kella kaks tundi ette. Klassi ette tagasi tulnud,

tõstis õpetaja pilgu ajanäitajale ning lausus: “Kas arvate, et kui kella kaks

tundi ette keerate, saategi varem minema.”

Õppeklassi laes olevas võrgus rippus võrkkiiges merepääste kombi-

nesoon, millele olid lisatud ühe kursandi nöörsaapad, vormijope ja –müts.

– XII –

isaks jutustan teile umbes pooleteise aasta eest nähtud

kummalise unenäo. See unenägu saadab mind päevast päeva ja

on detailne nagu tõeliselt läbielatu.

Nimelt otsustasin uuesti asuda tegevteenistusse. Seekord

aga mitte piirivalvesse, vaid suundusin Paldiskisse. Seal aga valmistatakse

kaitseväelasi ette välismissioonideks.

Meid kohapeal üle vaadatud ja tegevteenistuseks kõlblikuks

tunnistatud, jagati välja laigulised välivormid. Vorm sobis mulle hästi.

Vaadanud korraks enda ümber ja vasakul varrukal olevat sinimustvalget

lippu, mõtlesin: “Nüüd olen siis taas rivis, lausa uskumatu!”

Varsti saadetigi mind ESTPLA koosseisus Iraaki. Meie

kaitsevaelased teostasid seal läbiotsimisi, et leida peidetud vaenlase relvi.

Majad on Iraagis savist ja ümbritsetud kõrge müüriga.

Nii viidi meie jagu piirama ühte sellist savimaja, et seal kinni võtta

98

L

L


talebani võitlejad. Avanud värava, leidsime end kinnisest sisehoovist

väikese savimaja eest. Hütil polnud eespool akent, oli vaid uks. Seda ust

asusimegi valvama.

Korraga avastasin, et meie positsioonid on veidrad. Kõik peale minu

seisid vasemal küljel, ka uks avanes samas suunas. Mina aga jäin

õnnetuseks otse tulejoonele. Pähe lõi mõte: “Kuidas mind küll niiviisi on

paigutatud! Niipea, kui uks lahti lüüakse ja sealt tulistatakse, jääb minust

järele vaid sõelapõhi.” Ent pääsu enam polnud. Olin ju ise siia omal soovil

tulnud. Laskusin ühele põlvele. Surusin laskevalmis automaadi kindlalt

kätte ning sihtisin enda vastasolevat ust. Hetk viibis. Tundsin, kuidas

külmad higipiisad hakkasid raske võrguga kaetud kiivri alt otsaette

tilkuma.

Korraga uks avanes ja sealt väljusid kaks moslemimeest. Neil polnud

relva ega osutanud ka mingit vastupanu. Ärapööratud pilkudega jäid

mehikesed ukse kõrvale seina äärde seisma. Ka riietus oli neil mosle-

mitele tüüpiline – valged linased püksid, sellel pikk valge särk ning must

vest. Peas turbanid, nägu katmas pikk must habe.

Meie mehed koondusid üksteise lähedusse. Minu ette seisis seljaga

minu poole tugevakasvuline kaitseväelane. Korraga pöördus ta ümber.

Kiivriserva alt vaatas mind kalk ning jäine pilk. Seejärel päästis mees

automaadil kaitseriivi ning suunas relva laskevalmilt mulle rindu.

Kohkusin ja taganesin sammu, hüüdes: “Mida sa teed! Mida sa ometi

teed! Hulluks oled läinud või?!” Nende sõnadega ärkasin.

Antud unenägu näib tõelisena ja on mind saatnud tänaseni. Taipan ka

unenäos sisalduvat sõnumit – ära oota rünnakut võõrastelt! Sind reedab

keegi omadest!

– XIII –

inu naabril Liilial on tänuväärne harrastus -- mesilased.

Mesilane on kasulik ja väga arukas loomake. Ta oskab vahet

teha oma perenaisel ning võõral.

Mul oli väike koerake Bella, kes põdes rasket sisemist

haigust. Otsustasin talle ka pisut taruvaiku anda. Selleks läksin Liiliale

appi tarusid puhastama, et siis sealt taruvaiku kätte saada. Loomulikult

pidasid toredad mesilinnukesed mind selleks masuurikuks, kes nende

elamisse tungib. Liiliat nad isegi ei puutunud.

99

M


Suitsulõõtsast polnud mingit kasu, kuna suits tuli tagumisest otsast

mulle endale ninasse, mitte aga ei läinud tarru, nagu on ette nähtud. Nii

andsin jalgadele valu, vihaselt sumisev parv järel. Taruvaigu sain õnneks

kätte. Sellele läksin hiljem järele. Järgmisel hommikul vaatas mulle

peeglist vastu üks ühele küljele greenilaskuva näoga tüüp.

– XIV –

eie külas elab üks väga südikas 75-aastane proua Helga.

Kord eelmisel suvel läksin teda vaatama. Helga lõhkus puid

ning vedas neid riita. Vedamiseks aga kasutas suurt

üherattalist eeslükatavat aiakäru.

Mind nähes hakkas Helga kiiresti lõhutud halgusid kärule loopima,

kuni sai üsna korraliku koorma. Ma ütlesin, et miks ta nii palju peale

paneb. Käru on raske ja ees lükatav. Selle peale loopis naine puid kärule

veel juurde, kuni sai kõrge kuhja. Nüüd haaras Helga käepidemetest ning

tõukas täiest jõust. Killadi-kolladi suundus koorem värava poole. Terve tee

ja värava vahe oli puuhalge täis. Ega kärule suurt sellest koormast järele ei

jäänudki. Kange naine see Helga.

– XV –

inu naaber Liilia otsustas oma elamist veidi mugavamaks

muuta ja majja korraliku tänapäevase duširuumi ehitada. Nii

palgati Jõhvist vastava eriala spetsialistid seda ehitustööd

tegema.

Ühel sügishommikul veereski mikrobuss vene keelt kõnelevate

meistrimeestega õuele. Sisse seadsid nad endid saunas, et seal riideid

vahetada ning lõunastada.

Tööd alustati uue aia ehitamisega, kuna ka vana plank oli juba aja-

hambast vaevatud. Pean ütlema, et töö tulemus on kena. Ent ükski ilu ei

tule ilma ohvriteta. Nii tuli Liilial ohvriks anda pooled küttepuud, mis nagu

võluväel hakkasid Jõhvi poole veerema.

Kuna vanaraua kokkukogumine on meie väikeses vabariigis tulus äri,

pandi kohemaid silm peale aia taga olevatele äketele ja muule. Liilia palus

mind appi õunu korjama, et samal ajal hoida põllutööriistadel silm peal.

Aga oh häda, inimene ei suuda ju läbi seinte näha. Niiviisi jäi toaesine

valveta. Seal aga saeti samal ajal alumiiniumtoru juppideks. Eks see

100

M

M


materjal on ju metalli kokkuostus eriti kõrgelt hinnas.

Kuna Liilial on jalad haiged, palus ta mind sauna ja reila alla vaadata.

Roostevaba veekatel oli seal jalad alla kasvatanud ja reilavärava juurde

kõndinud. Saunas oli katel vastu seina käinud ja sealt nurga minema

löönud. Paugu pihta oli ka lüliti saanud, nii tuli saunaruumis taskulambiga

ringi käia. Liilia palus mul seda saunatarvikut vanarauanormist päästa ja

nii vedisin ma veekatla üle hoovi laudasolevasse hobuselatrisse peitu.

Tänaseks päevaks on nii aed kui kena duširuum valmis. Puudu on

veel aga kraanikausid ja seega pole ka sealt veel vett oodata. Vett võeti

selles talus seni kaevust pumba abil. Kuna kanalisatsioonitorustik on sisse

paigaldatud, võeti välja vanad pumbavoolikud ja ka elektrikaabel. Õnnetu

perenaine aga jäeti ilma veete. Ilmselt oli kaabliauk seinas külmaga,

mispärast muidu oli tarvis pistik juhtme otsast ära lõigata.

Õnneks on mul kodus 30-liitrine kanister ja vana hea vändaga kaev.

Niiviisi sain Liilia veehädast päästa.

Tema palvel võtsin kogu selle saaga kokku lauluga, millega antud

jutu lõpetan: "Me tublid mehed oleme"

viisil "Kalamehe Laul".

Me tublid mehed oleme

Me tublid mehed oleme Refr.: Ai trulladi-trulladi-trullallaa,

ja kõiki töid me tunneme. me kiirelt tööle asume.

Su õue peale tuleme Me oskusi ei laita saa,

ja kompsud maha paneme. sest kogemustes kosume.

Me nakutame veidi siit Kui kätte jõudnud lõunatund,

Ja nakutame veidi sealt. siis peale tuleb meile sund.

Su kuuri alla vaatame On tarvis võtta siit ja sealt,

Ja silma peale viskame. ka veidi matti õunte pealt.

Oh perenaine, vaata sa, Kuid pärast, oh sa helde aeg,

ei laita meid küll sa ei saa. kui kuuri alla ainult kaed.

On valmis aed ja duširuum, On putku pannud talvepuud,

seal leil on varsti üsna kuum. ja mõndagi veel paljut muud.

2010

101


Üks seiklus lus on mul juhtunud üsna veidraid asju, ent see viimane seiklus,

millest teile pajatan, kaalub mitmekümnekordselt üles kõik

eelmised.

Ühel hommikul ärkasin

koos koidukiirtega, mis kaminasimsil

mänglesid. Tõusin voodist ja tõmbasin

aknakardinad eest. Tõotas tulla kaunis

kevadpäev.

Tegin pliidi alla tule, et

varahommikust rõskust peletada ning

kuuma kohvivett keeta. Kuna väljas oli

tuulevaikus ja minu

tulesüütamise oskused alla

keskmise, ei tahtnud leegid

koldes kuidagi vedu võtta.

“Sindrinahk … !” kirusin

endamisi. Siis aga läbis pliiti

kohin ning tuli süttis.

Vähehaaval hakkas kööki mõ-

nusat soojust imbuma.

Võtnud kerget hommiku-einet, kuulsin akna taga tasast toksimist.

Aknalaual seisid kõrvuti tihane ja leevike ning vaatasid sisse. “Jumaluke”,

küsisin, “kas toit on teil otsas? Joon

kohvi lõpuni ja toon päevalille

seemneid.” Need on linnukestele

vaieldamatult lemmik-palad.

Tõmbasin

nagist

jope

selga,

võtsin

koti

linnutoi-

duga ja väljusin. Hommik oli kaunis ning

lõhnas kevade järele. Toidulaua juures

102

E


askeldas hulk leevikesi ja tihaseid. “Tere hommikust!” Tervitasid nad mind

läbisegi. “Tere, kullakesed!” laususin ja poetasin linnumajakesse

seemneid. Siis aga jahmusin: “Huvitav, kes mind küll tervitas? Linnud ju

ometi ei räägi! Kas hakkan segi minema või!”

Korraga tuli soo poolt piimjas udu, mis kiirelt varjas hommikuse

päikesesära. Üks isaleevike kohendas tiibu, sülitas noka vahelt tühja

päevalille seemnekesta maha ning lausus tõesti inimkeeles: “Ära üllatu, et

meist aru saad! Täna on eriline päev ja sind ootab ees su elu kõige

huvitavam seiklus.” “Seiklus on juba see, et ma teist aru saan”, vastasin

arusaamatult. “Rannas ootab sind laev ja meie viime sind sinna”, lausus

leevike. “Laev, siin Aseris!” polnud minu imestusel piiri, “no kuidas teie

103


väikesed linnukesed mind sinna jõuate viia! Eks ma siis lähen ise siit läbi

metsa!”

Tihased ja leevikesed koondusid ning laotasid maha väikese õhulise

kardina. “Istu siia!” laususid linnukesed. “Meie kanname sind. Usu, meie

nokad on tugevad.” “Oot, las ma lukustan enne ukse! Muidu on tagasi

tulles maja tühi.” Nende sõnadega võtsin võtmed ning keerasin välisukse

lukku. Seejärel istusin kangale.

Linnud tõusid mu ümber õhku ning uskumatu, mina koos nendega!

“Kuidas see küll võimalik on! Ehk näen kummalist und.” mõtlesin ma

endamisi.

All laius piimjas udu. Korraga ilm selgines ja ma vaatasin alla. Ja

mida ma nägin! All oli minu enda kodumaja, ent ta nägi kuidagi

teistsugune välja. Tuulekoja asemel seisis ees kõrge klaaspalkon. Aed

uppus rohelusse ja õunapuud õitsesid. Nüüd märkasin õunapuude all

mängivat last. Laps oli umbes neljane tumedapäine tüdrukuke. Seljas oli

tal valge punasemustriline pembergkleit ning jalas valged tuttidega

põlvikud. “Jumal küll!” hüüatasin, “see olen ju mina ja ka maja oli minu

lapsepõlves ilma silikaatvoodrita.” Lapse juures hüplesid väike koerake ja

pikakarvaline kass. “Bellake ja Kittyke!” hüüatasin ma. “Kuidas on see

võimalik! Koerake vaatas üles ja klähvis rõõmsalt. Ka laps vaatas minu

poole, tõstis väikese käekese ning lehvitas. Seejärel vaatepilt kadus.

104


All laius taas piimjas udu. Linnukesed kandsid mind vapralt selle naljaka

tekikesega ega näinud sugugi väsivat.

Varsti udu hajus ja meie all lookles maantee. Teed mööda ruttas

kiirel sammul sinise ülikoolitekliga nooruke üliõpilane, kott rihmaga üle

õla. Üliõpilase kõnnak ja välimus olid mulle tuttavad. Korraga suunas ta

pilgu üles ja taevas küll, see olin ju mina! Tudeng vaatas minu poole,

pilgutas silma ja lehvitas. Seejärel kattis maad taas piimjas udu. "Mida see

kõik peaks tähendama?" ei suutnud ma imestust varjata.

"Need on su mälestused." Lausus juhtleevike pead pöörates. "Kui

kaugel see rand siis nüüd meist veel on? Varem oli siit minek nagu kiviga

visata." "Varsti olemegi kohal."

Minu ümber kajas õrn linnukeste tiibadesahin. Peagi udu hajus ja

meie all lookles tuttav merekallas. Ja mida ma nägin! Piirivalve

radarijaam, kus ma viimased teenistusaastad veetsin, oli täiesti töökorras!

Ka radar töötas, sest tiivik vaatlustorni otsas pöörles.

"Taevas hoidku!" mõtlesin endamisi. "See kordon ju suleti veel enne, kui

ma pensionile jäin! Kas tõesti on ta nüüd uuesti taastatud! Ega üksikus

külakohas ei tea enam millestki midagi."

Siis aga märkasin kaldalseisvat binokliga piirivalvurit, tema kõrval

istus sirge seljaga valge pikakarvaline koer. "Jumal küll!" hüüatasin

tahtmatult. "Timmu, Kullake!" Piirivalvur tõstis pea ja vaatas üles. Mul jäi

kramp kurku kinni, see olin ju mina … ! Sõdur seisis sirgelt, suunas pilgu

minule, tõstis parema käe kõrva juurde ning andis au.

105


Seejärel kattis maad taas piimjas udu. "Siin all ju ongi juba meri."

mõtlesin endamisi. Nagu oleks keegi mu mõtteid lugenud, aga udu kadus

ja meie all lookles tõesti lõputa liivane rand, mida uhtusid lained. Linnud

aeglustasid lendu ning hakkasid vähehaaval allapoole laskuma, kuni

potsatasin rannaliivale. "Olemegi kohal", lausus juhtleevike. "Meie

pöördume nüüd siit tagasi ja suur tänu sulle talvetoidu eest!"

Seejärel tõusid linnud õhku ning kadusid vähehaaval silmist, viies

kaasa ka selle kummalise teki, millel nad mind olid kandnud. Hüüdsin

neile järele tänu transpordi eest.

Vaatasin kahele poole, sest rand aga polnud sugugi Aseri moodi.

Llõputu puhas liiv ja läheduses ei ühtegi maja. Otse enda ees nägin

kolmemastilist purjelaeva, mille purjed olid alla lastud. Laev seisis kaldale

väga lähedal ja päikesekiired peegeldusid tema mastidelt.

Nüüd lasti laevalt alla trapp ja trapilt rullus üle lainete rannani

kõrkjatest punutud tee. "No mis imed täna veel küll võimalikud on ?"

arutlesin endamisi. Reelingu äärde otse trapi juurde tuli kapten ja viipas

mulle käega. "Tule, ära karda!" hüüdis ta julgustavalt. Ebalevalt astusin ma

kummalisele kõrkjatestpunutud teele. See kandis ega kõikunud lainetel. Ka

meri oli sile ning vaikne. Tegin ettevaatlikult sammu, siis teise.

Veendunud, et jalgealune on kindel, suundusin laeva poole.

Trapil seisev kapten ulatas käe ning tõmbas mind kerge liigutusega

pardale. Nüüd sain silmitseda enda võõrustajat. Ta kandis

kaheksateistkümnendast sajandist pärit riietust. Silmatorkavalt valged olid

siniste kuuevarrukate alt väljaulatuvad tärgeldatud pitskätised ning kaela

106


ümber olev krae. Kuue kuldsetel nööpidel mänglesid päikesekiired. Sinise

kolmnurkkübara alt kuklast paistis tume pats. Nüüd nägin kapteni nägu.

Uskumatu, aga see oli täiesti minu oma! "Tere tulemast!" lausus kapten.

"Ootasin sind siin juba üsna pikalt." Ta juhatas mind kajuti ukseni ning

hüüdis: "Ankur üles!" Kaks turjakat madrust hiivasid ankru ning asusid

seejärel purjesid rehvima. Peagi oli laev täies purjeehtes. Ehkki puhus friis,

plagisesid purjed tuules tugevalt. Ülal mastikorvis istuv madrus lehvitas

tervituseks. "Kuhu me sõidame?" söandasin nüüd kaptenit usutleda. "Meri

näib kuidagi võõras olema ja mis on seal silmapiiri taga?" "Seal on

unistustemaa." vastas ta ning vaatas mulle usaldavalt silma. "Seal kaugel

on unistused, mis pole veel täitunud, ent milleni on sul nüüd võimalus

jõuda."

Laev pööras end aeglaselt ning võttis kursi kutsuvalt sinava silmapiiri

poole.

2011

107


Sisukord

Raudse hirmu all (jutustus 1986) .................................................... lk. 1

Kauge külaline (jutustus 1986) ...................................................... lk. 29

Jupiter ja Härg (luuletus 2012) ......................................................... lk. 47

Oh tähevöö taeva all, valgusta teed! (luuletus 2012) ....................... lk. 47

Jõuluöö (luuletus 2012) .................................................................... lk. 48

Jääkarupoisi Oto seiklused (jutustus 2012) ...................................... lk. 49

Jõuluöö muinasjutt (jutustus 2009) .................................................. lk. 60

Muinasjutt Ööst ja Päevast (jutustus 2010) ...................................... lk. 72

Piparkoogimehikese seiklused (jutustus 2010) ................................ lk. 80

Jutustus karikakraõiest (jutustus 2011) ............................................ lk. 84

Taas kuulsuse narrid (jutustus 2012) ................................................ lk. 87

Kimbuke kilde elust enesest (jutustus 2010) .................................... lk. 93

Me tublid mehed oleme (luuletus 2010) ......................................... lk.101

Üks seiklus (jutustus 2011) .............................................................. lk.102

108

Documents

Erika Viikholmi jutustused 1 Erika Viikholm · Erika Viikholmi jutustused 2 Raudse hirmu all I ee lugu juhtus palju aastasadu tagasi. Väikestes külakestes põlislaante keskel elasid