ESTEETIKAEsteetika(kreeka keeles aisthetikos-meelelise tajuga seotud) on filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, maailma esteetilise tunnetamise iseärasusi ja ilu seadusye järgi loomise üldprintsiipe, sealhulgas kunsti kui tegelikkuse esteetilise kajastamise spetsiifilise vormi arenemise seadusi. Esteetika tekkis kauges minevikus (umbes 2500 aastat tagasi), orjandusliku korra perioodil Egiptuses, Babüloonias, Indias ja Hiinas. Esteetikaprobleeme uuriti põhjalikult valgustusajastul (valgustusliikumine).Kuni 19.sajandini oli esteetikal 3 peamist definitsiooni:

ilu teooria kunsti teooria meelelise tunnetuse teooria

Kuna esteetilised asjad tekitavad mõnutunnet, siis arvame, et ilus on vaid esteetiline nähtus.Kohutavalt inetu võib olla juba midagi, mis tekitab meelelist naudingut ja ärevust.Ei saa öelda, et kõik mis on ilus tekitab meelelisi tundeid.Esteetikat ei saa taandada ainult kunstiteooriale, sest meelelisi naudinguid tekitab ka looduslik tegevus (päikesetõus jne).Lugemine kui esteetiline fenomen on vaid tinglikult meeltega seotud.Kas kunstnikud manipuleerivad meie meelelise tajuga, kui nad teoseid loovad, nii nagu neile sobib?Esteetika kui filosoofia esteetika kui kunst (mängivad rolli spetsiifilised esteetikad kunstnikuesteetika: tema esteetiliste vaadete manifestatsiooni; retsensioon... eemaldunud üldfilosoofilistest debattidest).Alates 20.saj- esteetika kui loodusteadus e. esteetika ei ole enam vaimuteaduste sfääri ainukuuluv.Fehner- iluesteetika (kõrgesteetika) vs madalesteetika (igapäeva elu ja loodusteadus).

ESTEETIKA AJALUGU I tekkis teoreetilise distsipliinina alles 18. sajandil, kuid ilu ja kunsti küsimustega on tegeletud

juba aegade algusest on praegu veel liiga europotsentristlik või läänelik, vaja oleks globaal- või maailmaesteetikat euroopaliku esteetilise mõtte ajalugu jaguneb:

esiaeg – Kreeka-Rooma antiik, Egiptus, Hiina, Mesopotaamia.keskaeg – kristlusuusaeg – al 14.-15. saj renessanss, 18. saj valgustuskaasaeg – al 1860 – modernistlikud ja seejärel al 20. saj teisest poolest postmodernistlikud esteetika-käsitlused, k.a spetsiaalesteetikad, nt muusika-, kirjanduse-, filmi-, arhitektuuri- jt kunstialade esteetika

Antiik-Euroopa: kõrgetasemeline looming kõigis kunstivaldkondades, eriti skulptuuris ja kirjanduses mütoloogia tähtis roll (Apollon, muusad, luuleratsu Pegasos) loodusteaduste (eriti matemaatika) saavutused esteetika õitseaeg - polise-demokraatias 5.-4. saj e.m.a. esimeste euroopalike esteetikateooriate tekkeaeg – Platon, Aristoteles

Platon: kreeka filosoof ja kirjanik, Õhtumaade olulisimaid mõtlejaid Sokratese õpilane Kreeka vanima filosoofiakooli Akadeemia rajaja mõjutanud väga oluliselt vaimuteadusi, nt metafüüsikat, tunnetusteooriat, eetikat,

antropoloogiat, poliitoloogiat, kirjandus- ja kunstiteooriat, kosmoloogiat kirjutanud dialooge esteetilised vaated kirja pandud: “Politeia” (ek katkendid: Akadeemia 1997/9, “Vanakreeka

kirjanduse antoloogia” 2006), “Ion” ja “Phaidros” (ek katkend “Kreeka kirjanduse antoloogia” 1964)

Platon: Kui midagi sellist on olemas, mille nimel tasub elada, siis on see ilu vaatlemine (“Pidusöök”)

Platoni esteetika - õpetus ilu olemusest ja päritolust1.ilu on meelteülene ja kuulub ideedemaailma (tõelise tegelikkuse vs. näilise tegelikkuse maailm; vt koopa võrdpilt)2.ilu on kogetav ainult mõtlemise, mitte meelelise tunnetuse kaudu3.kuigi kõik meelelise maailma asjad on ideede maailmaga seotud, ei ole nad seda võrdsel määral. Ilu idee ilmne vastuhelk on ainult kaunitel näilise tegelikkuse asjadel, mille hulka kuuluvad ka kunstiteosed. Kaunid ei ole üksned vormid (nt inimkehakeha), vaid kaunis on ka õiglus, headus, helgus -> ilu = headus ja tõde

Kunst on Platoni jaoks tihedalt seotud meelelise tajuga ja kuulub näilise tegelikkuse maailma -> kunsti alahindamine1.näeb kunstis didaktilisi võimalusi ideaalriigi kodaniku kasvatamiseks2.eristab kahte liiki kunsti: loov kunst (nt Homeros, puusepp, ehitusmeister) ja imiteeriv/mimeetiline kunst (etleja, rapsood)3.tunneb huvi algupärase loomingu inspiratsiooniallika ja kunstimeisterlikkuse treenimise vastu4.Platon: kunstniku andekus ei peitu mitte niivõrd tema intellektuaalse või emotsionaalse organiseerituse omapäras, kuivõrd tema võimes välja lülituda praktilisest vahekorrast tegelikkusega, meenutada ideede-riiki5.kunstil on võime innustada, vaimustada, haarata kaasa

Aristoteles: Kreeka filosoof, Õhtumaade olulisimaid mõtlejaid Platoni õpilane Aleksander Suure õpetaja rajas filosoofiakooli Lykeioni (ld Lyceum) algatas või arendas edasi mitmeid olulisi distsipliine, nt botaanika, eetika, ajalugu,

kirjandusteadus, loogika, metafüüsika, retoorika, füüsika, religioon, metereoloogia jt Esteetilised vaated kirja pandud: “Luulekunstist” (ek 2003)

''Luulekunstist'': liigitab kunsti mimeetiliste tegevuste valdkonda, kirjeldab kunsti olemust (mimēsis - välise ja sisemise tegelikkuse jäljendamine, kujutamine, imiteerimine) kunsti rehabiliteerimine (vrdl Platon) mimēsis tähendab seda, et kunstilise väljenduse abil luuakse kellegi mõistuses ideed, mis

suunavad selle isiku assotsieerima kujutatavat oma eelnevate kogemustega inimesele on jäljendamisinstikt omane eristab 1) jäljendamise objekti (mida jäljendatakse) 2) jäljendamise vahendit (milles

jäljendatakse, nt sõnas, helis, värvis/kujundis) 3) jäljendamise laadi (kuidas jäljendatakse, nt kes räägib, kas tegelane ise (draama), 3. isik (eepos))

töötab välja kirjandusteooria, sõnastab kirjanduse põhiliigid ( eepos, tragöödia, komöödia , ditüramb)

arutleb kunsti eesmärgi ja mõju üle1.kunst laiendab meie inimkogemust ja teadlikkust ning muudab meid inimlikumaks (alternatiivide „läbimängimine“, fantaseerimine, „kuidas asjad võiksid olla“)2.teatud tunnete esilekutsumine (nt kaastunne, hirm, õudus) 3.sisemine puhastumine (katarsis)4.nauding ja lõõgastus5.kõlbeline mõjutamine

teeb ettekirjutusi, milline peab üks hea kunstiteos olema ja kuidas selline luua

ESTEETIKA AJALUGU II

Esteetika mõiste oli tugevalt seotud Jumalaga. Keskaeg on raskesti defineeritav ja määratletav periood. Keskaja algus ca. 3-5 sajand (hakkas levima ristiusk väljaspoole Rooma Impeeirumi piire, 5-ks saj-ks oli levinud juba üle Euroopa. Keskaja lõppu tähistab renesanssi jõudmine euroopasse 14-15sajandi vahetusel).Keskaja esteetikas võime eristada 2 erinevat küsimuste kompleksi:tegeledi ilu probleemidega (metafüüsilise ilu küsimustega) ja kunstiteooriaga (arusaamad kunstist). Kui me tänapäeval arvame, et kõik meie umber võib olla ilus, siis keskajal oli ilu seotud Jumalaga, Jumala objektiivne omadus, Jumal oli ilus. Inimesed olid võimelised Jumalikku ilu peegeldama, olid võimelised seda nähtavale tooma, kuid ei suutnud seda ilu ise luua ega tekitada. Inimesed said osa ilust mida Jumal maa peale saatis, aga nad ei olnud võimelised ilu ise looma.Arusaam kunstist muutus keskaja jooksul palju: varakeskajal (ca 3/5-10saj)(Platon) mõeldi, et kunst on üks valelik petukaup, mis meelitab inimesi kerglastele meelelahutustele, eksitab inimesi.Kunstisse ei suhtutud varasel keskajal hästi. Kõige olulisemad olid mitmesugused ristiusu kultuspraktikad, näiteks Jumala teenimise rituaalid, ka reliikviad, kultusobjektid ja ruumid, mis teenisid või mille kaudu väljendati austust Jumalale, need olid kordi tähtsamad kui mingid kunstiteosed. Kristlus on diskussioon Platoni filosoofiaga. Negatiivne suhtumine muutus pärast Augustinust(5saj) leebemaks, Augustinus oma tõlgenduskatses leidis, et pole mingit põhjust kunsti hukka mõista, seda alavääristada ja alates temast muutus ka keskajal suhtumine kunsti. 11ndal sajandil(juba kõrgkeskajas) oli omakorda suhtumine veelkord paranenud ja kunstiteoseid kasutati palju sakraalsetes kontekstides, eriti pühakodades e. arhitektuuris. Kaunistati näiteks mosaiikidega, ka figuuridega, pisiplastikaga, maalidega. Omistati eriline tähtsus. Sisemised ja välimised kaunistused, ikoonid. Hakati eriti kaunitele Piibli väljaannete kujundustele rõhku panema. Kunstiteose tippsaavutused. Keskaegne kunst on rohkem visuaalne kunst, on olemas ka kristlik muusika või kristlik ilukirjandus.Kunsti kaks tähendust Keskajal:

artes mechanicae (mehaanilised kunstid) artes liberales(vabad kunstid)

Mehaanilised e. tegevad kunstid– mingite oskuste, võimete omandamine– oskad kätega midagi valmistada. Nõuavad kunstnikult mingit osavust(skulptuur, maalikunst, tekstiilikunst, puunikerduskunst, musitseerimine, ehitusmeistrite töö, isegi põllumajanduslik tegevus). Igapäeva elu praktiliste ülesannete lahendamiseks mõeldud kunstid. Nõudsid teatud tehnilisi oskusi ning mehaanilise kunsti esindajatele kehtestati teatud, kindlad reeglid-tsunftireeglid- pidi järgma teatud norme, kasutama kindlaid materjale, kindlaid värve, aineid.Rangelt seotud nende normide järgimisega. Kes tahtsid saada liimkeks, pidid tegema eksami ja saama liikmeks, võttes kohuseks neid reegleid järgida ning sellega käisid kaasas tellimused ja sissetulek. Kes neid reegleid eirasid, neid nuheldi trahviga. Tsunftireeglitega kaasnes ka see, et nad ei saanud eriliselt või omapäraselt midagi nikerdada, kui nad kaldusid reeglitest kõrvale. Sel juhul nende kaupa ei ostetud ega tunnustatud ja see surus maha individuaalsust ja omaalgatust. Nimelisi kunstikke sellest ajast ei olegi teada, sest individuaalsus ei mänginud tol ajal mingit rolli.Oluline on üks kirikukonsiilium– 2. Nikaia konsiilium 787– kõige kõrgemad kirikuisad tulevad kokku ja arutavad religioosseid küsimusi: kiriku elukorraldusega seotud ja Piibli tõlgendamisega jms– aga just seal arutati ka kunstiga seonduvaid küsimusi ja räägiti suhtumist ikoonidesse e. pühapiltidesse– oli kaks leeri– 1) ikoonide ülistajad – ikonoduulid-ei arvanud, et ikoone on vaja kummardada, sest seal on juba peidus jumalik ilu ja tähendus 2)ikonoklastid– ikoonide purustajad– erilise pühaduse ja aura lõhkujad. Oli inimesi, kes arvasid et käsitöölisoskustele lisaks ilmutavad nad ka geniaalsust, talenti, sünnipärast andekust. Nii sai arhitektidest(toona ehitusmeistrid) väljavalitute seltskond. Neid värvati kiriku teenistusse. Selle tulemusena ehitusmeistri staatus tõusis, sest hakati kirikuid, pühakodasid ehitama. Kui pühakoda valmis, oli vaja seda kaunistada seest ja väljast, ja tõusis ka nende kunstike positsioon kes olid kiriku teenistuses. Kiriku tellimustööde tegijatel oli kõrgem positsioon, teistel madalam seisus. Arhitektuur nihkus isegi vabade kunstide poole, sest arhitekt või ehitusmeister pidi ju kõigepealt välja töötama konseptsiooni, lahendused, mis nõudis matemaatilisi

teadmisi, ehitusmeister saavutas teatud määral vabade kunstide staatuse.Vabad kunstid tähistasid teadmisi mingis valdkonnas(nt muusikas,poeetikas). 7 vaba kunsti e keskaja(kõrgem) haridussüsteem, mis koosnes kahest osast triiviumist(tänapäeva BA). Sinna kuulus piibli tõlgendamine,retoorika, grammatika e. ladina keel, dialektika. Teine ja kõrgem aste oli kvadriivium(aritmeetika,muusika,geomeetria,astronoomia)Ttänapäeva MA). Läbinut võidi pidada juba haritud, teadmisi omavaks inimeseks. Miks nad on 7 vaba kunsti? Vabad sellepärast, et see ei kehtinud liht- ega talupoegade ega madala sotsiaalkihi jaoks, vaid eliidi jaoks=vabade meeste jaoks. Räägime vabadest kunstidest, siis räägime siiski teadmistest, mis ei ole ilmtingimata seotud kunstiga.Keskaja esteetika põhipostulaadid:Esteetika teooriat mõjutasid teoloogid ja kristlikud õpetlased:

Origenes(185-254) Augustinus(354-430) Pseudo-Dionysios Areopagita(5saj lõpp – 6algus)

Origenes oli müstilis-allegoorilise tõlgenduse meister ja ta üritas kokku viia muutunud tegelikkuse ja Piibli sõnumi. Tõlgedas palju Piiblis kirjas olevat tolle aja maailmaga- tõmbas paralleele ja aitas paremini mõista, kuid müstilis-allegoorilisel moel, luges sinna sisse üsna fantastilisi ja uskumatuid asju. Tema huviorbiidis oli Piibel ja piibliõpetus, töötas välja Piibli allegoorilise tõlgendamise. Ütles, et pühakirja on võimalik tõlgendada kolmel erineval moel– 1) somaatiline tõlgendus(ajaloolis-grammatiline: kõige primitiivsem, sõna-sõnaline interpreteerimine) 2)piibli psüühiline tõlgendamine(moraalne interpretatsioon, tõlgendamine südame abil) 3)pneumaatiline tõlgendus(hingeline tõlgendus(kr”pneuma”-hing,vaim)-piibli vaimne ja hingeline, müstilis-allegooriline tõlgendus.)Origenes – sõnakunsti teoreetik.Katoliku ja anglikaani kiriku pühak- Augustinus. Käsitles nii keelefilosoofilisi küsimusi kui tunnetusfilosoofilisi küsimusi. Samal mõttel, et sõnadel võivad olla nii otsesed, kui ka ülekantud tähendused. Allegoorija meister. Kuna inimene on Jumala sarnane, siis võib ka inimese tehtut sümboolselt samastada Jumala loominguga. Rehabiliteeris mõningaid vorme. Leidis, et ülistuslaule võib kasutada ka ristiusu praktikates, näiteks vaimulikes rituaalides. Oli oluline ka selle poolest, et töötas välja oma muusikateooria, mis on keskaja kontekstis väga ainulaadne nähtus, arutles rütmi, pauside ja harmooniate üle. Muusikateoreetik, sõnakunstiteoreetik.Pseudo-Dionysios Areopagita- Ennast peab Dionysios'eks, areopaagi liikmeks. “Areopaag”-küngas, kuhu kogunes eliit-oli ise ka liige, kuid hilisemad uurimustööd on kindlaks teinud, et sellist isikut ei eksisteeri. See on müstifikatsioon. Muuhulgas mainib Pseudo, et kohtus isiklikult Piibli tegelastega ja tundis neid isiklikult, kuid on kindlaks tehtud, et ta ei saanud kuidagi tutvuda 5-6 sajandi tegelastega(räägib Uue Testamendi tegelastest- Kristuse sünniaja tegelased). Ta on kirja pannud mõtteid, mis on väga mõjutanud hilisemaid arenguid. Need võib kokku võtta sõnadega- Jumal on valgus. Temalt on pärit esinesed tööd, kus ta võrdleb Jumalat valgusekiirega, mis kiirgab headust, ilu, kõikvõimsust. Jumal on nagu valgusekiir, mis läbistab kõiki, kes maa peal elavad. Muudab maapealsed asjad elavaks ja Täiustab maapealset elu, nii nagu päike, kiirgab ka Jumal valgust maa peale ja annab maistele asjadele kontuurid, laseb niimodi jumalikkusest osa saada maistel asjadel. Nimetab Jumalat nii ilusaks kui heaks. Ütles, et maapealsed nähtavad asjad on Jumala nähtamatu täiusliku ja tõese ilu „ebaõnnestunult sarnased“ koopiad; maine ilu on Jumala ülima ilu analoogia.

Jumaliku ilu põhiline väljendusviis on kaunis valgusekiir. Arvati, et ilus on kõik see, mis toob valguse erilised omadused esile- erksad värvid, säravad materjalid, klaas, kuld, kristall, vääriskivid jms, ka harmoonilised ja heade proprtsioonidega figuurid -> ehituskunsti, klaasi- ja vitraazikunsti, kullassepakunsti väärtustamine.Kirikud muutusid avaraks, kus mosaiikidega peegeldus eriti uhkelt valguse mäng. Alates 10-11 saj.-st muutusid arhitektuuri mõttes. Oluline, et kui keskaega tavaliselt peetakse pimeduse, sünguse ja tumedate värvide ajaks, siis nii see sugugi ei ole. Kujutava kunsti tegelased kimbatuses, kõik kunstikud ei olnud võrdses olukorras, sest Jumaliku ilu väljendust oli mõnes kunstis võimalik paremini peegeldada kui teistes. Kunsti ülesanne on tuua

Jumala valguse ilu poeesia abil nähtavale. Kujutada midagi, mida tegelikult ei ole võimalik kujutada. Ikoonikunstis väljendub, et nad ei kujuta proportsionaalset inimest aga on püüd vormikatsetuste abil, edasi anda sama ideed.Suger, St. Denis’e kloostri abt (12saj)- Mõjutused Pseudost. Seisis kuningatele lähedal ja oli Prantsuse kuningate nõunik. Hakkas ehitama erilisi kirikuid, mis viitasid Jumala kõikvõimsusele, tema ehitatud kirikud olid eeskujuks teistele. Selle tulemusena sündis kunstistiil, mida tunneme GOOTI STIILINA(Nt.Praha Püha Viituse katedraal). Keskaegne kristlik iluideaal leiab kõige ehedama väljenduse gooti stiilis(12-16saj), mille eesmärk on luua visuaalne vaste kristlikule ideedemaailmale; olulised on sümboolika ja allegooria. Kõrgustesse pürgivad tipud on Jumala ilu ja suursugususe väljendusviis, suured ja avarad aknad, kust paistab Jumalik valgus sisse, vitraažid tagaplaanil. Kõik see on Sugeri poolt algatatud gooti stiilis kadedraalide tunnuseks. Jumala ilu ja täiuslikkuse väljendus. Gooti katedraal on omamoodi insenerikunsti kõrgpilotaaž, kuidas üldse ehitada nii suuri aknaid ja kõrgeid ruume- teravkaare motiiv.Suger on öelnud ka järgmise mõtte: “Nõrk vaim jõuab tõeni mateeria kaudu.”-st. kui me vaatleme kunstiteoseid milles kunstik on esile toonus Jumala objektiivsuse ilu, on võimalik meil endal ka jõuda Jumaliku üleloomuliku safari mõistmiseni -> meelelise taju väärtustamine.

Kunstiteose didaktiline defineerimine:Kujutava kunsti teoseid kasutati näiteks Piiblistseenide selgitamiseks e. kunst aitab meil meenutada kunagi toimunud asju. Kujutava kunsti, maalikunsti abil saame jutustada Piibli sündmustest. Sakraalkunstil on oma lemmikmotiivid mida jälle ja jälle kasutatakse, Jumala ema Maarja e. Madonna pildid(Jeesuslapsega), ristilöödud Kristus, Püha Kolmainsus. Pildid aitavad näitlikustada pühakirja, ka nendele kes ei osanud lugeda. Sakraalkunsti kõrval väärib tähelepanu ka keskaegsete valitsejate paleede ja losside toredus. Kokkuvõtteks keskaegsest esteetikast: ilu allegooriline tõlgendamine, ilu on Jumala objektiivne omadus, mis ei ole kaheldav vaid tõde. Kristlus. Kunst varasel keskajal pigem alavääristatud,madaldatud, aga kui mõisteti, et kunstiga saab kaunistada pühakodasid ja selgitada pühakirja, tõusis tema väärtus tugevasti.

ESTEETIKA AJALUGU III:Uusaeg – renessansist valugstuseni.Uusaja esimene kõige märkimisväärsem etapp on renesanss, millele järgneb valgustus ja modernism. RENESANSS-14-17 sajand.

Ameerika avastamine 1942, trükikunsti leiutamine u. 1450, Luteri reformatsioon 16saj algus-kõik murrangulised sündmused mis võimaldavad rääkida pöördest, murdekohast Euroopa kultuuriloos

Linnade areng, uus sotsiaalne kiht-linna kodanikud, keskaegse feodaalsüsteemi purunemine Sai alguse Itaaliast(Firenze, Veneetsia) Pr. K. renessaince – taassünd Vabanemine keskaegse feodaalühiskonna ja religiooni(k.a kiriku) poolt seatud piirangutest Jumalakesksus hakkab murenema ja kaduma. Liigutakse inimesekeskse maailmapildi

suunas, mis seondub humanismiga(inimväärikus, vägivallatus, tolerantsus, loovuse arendamine)

Kõige laiemas plaanis võib “Leonardo da Vinci:''Vitruviuse inimene''(1942)pidada näiteks inimkeskse maailmapildi võidukäigust, selle joonistuse keskel on inimene kes on harmooniline, sümmetriline, tema laialisirutatud käed ja jalad moodustavad ruudu koos peaga, kui käed jalad laiali ajab siis saab sellest teha ringi. Inimene kui kõikide asjade mõõdupuu.

Skulptuurides inimkeha detailselt ja kenasti väljatöödeldud, ideaalne inimkeha, kus mees on musklis, hästi porprotsioneeritud, ilusad kehavormid jne. Kui võrrelda keskaegsete maalide inimestega, siis on toimunud suur hüpe. Michelangelo ''David''on selle heaks näiteks.

Kuntriteoreetilisi töid ja iluideaali otsinguid toetasid Dante Alighieri, Giovanni Boccaccio, Petrarca, Leonardo da Vinci, Michelangelo ja teiste Firenze ja Veneetsia koolkonna kirjanike ja kunstnike, samuti Madalmaade, Saksamaa jt maade kunstnike meistritööd.

Esteetika, kui iluteooria ja muusikateooria, kuid renesanss on keskendunud kunstiteooriale. Üritati defineerida kunstiteose olemuse üle, arutleti ka kunstiku rolli ja staatuse üle ühiskonnas. Nüüd sai asjade mõõdupuuks inimene. Tähtsal kohal nüüd ka kõige tavalisemad kodanlased, mitte ainult kuningad ja kuningannad ja piiblitegelased, toimus perspektiivinihe.Jan van Eycki ''Arnolfini pulm'' on heaks näiteks- tavalisi inimesi ei kujutatud lihtsalt niisama, kuid nüüd seda hakati tegema. Keskel on maalil peegel, kus on peegeldatud abielupaari, mis paistab kunstnikule ja vaatajale veelkord silma.1. Antiikse luulekunsti/teooria(Aristoteles) ja keskaegse sakraalarhitektuuri kõrvale kerkisid võrdväärsetena maalikunst, graafika ja skulptuur. Tekkisid uued kujutava kunsti suunad(maastikumaal, portreemaal, natüürmort, igapäevaelu stseenide kujutamine jms). Skulptuur vabanes keskaegsest seotusest kirikuarhitektuuriga. Skulptuur tuli pühakojast lahti ja pandi üksinda seisma näiteks väljakule, kus oli teda võimalik kõikidest külgedest imetleda, tekkisid skulptuuri alaliigid nagu busted, ratsamonumendid, hauamonumendid. Hakati väärtustama harmooniat ja antiikset lihtsust Kui gooti stiilis oli palju pillavat luksust, siis nüüd sai määravaks arhitektuuris lihtsus,rangus ja selgus. Edasi arenesid kunstnike oskused, tekkis uus eneseteadvus ja tunnetus, hoiak, ta omandas mingisuguses valdkonnas väga spetsiifilised oskused. Au sisse tõusis originaalsus ja omanäolisus. Uued teadmised ja oskused võimaldasid kunstis luua uusi lähenemisnurki (perspektiivi-,proportsiooni-ja värviõpetus, teadmised inimese anatoomiast jm). Nt. erinevate värvide kasutamine loob sügavusefekti. Oskusi oli võimalik arendada, treenida, harjutamise teel omandada(joonistamine ja graafika, mida saab õppida kui palju harjutada). Ja neid mida oli võimalik harjutades saavutada, muutusid tuntuks. Tekkis kunstide vaheline konkurents, tekkis spetsialiseerumine. Kui Leonardo oli multitalent ja oskas erinevaid vorme, siis oli monotalente konkreetsetes valdkondades ja harjutamiskohaks oli kunstiakadeemiad ja kunstikoolid. Tolle aja kunstikool ei võrdu tänapäeva omaga. Juhtpositsioonide seas olid rebimises graafika,maalikunst ja skulptuur.Leon Battista Alberti kirjutas arvukalt kunstiteoreetilisi käsitlusi. On mõjutanud oma käsitlustega oluliselt hilisemat kunstielu. Pani aluse kujutava kunsti teooriale: kirjutas teoreetilisi käsitlusi maalikunstist, skulptuurist, arhitektuurist. Nt. kuidas kaugused muutuvad, kui me vaatame läbi lukuaugu, kuidas perspektiiv muutub, kui vaatame läbi nurga, jms. Oma tähelepanekuid esitas maalikunstis. Ütles ka millised omadused peavad kunstnikul olema, et temast saaks meisterlik kunstik- on vaja fantaasiat, otsustusvõimet, põhjalikku eeltööd ja töökust, harjutada väga palju. Ütles, et loodusest tuleb eeskuju võtta. 2. Looduse kujutamisest sai renesansskunsti märksõna, hakati pöörama tähelepanu loodusnähtustele, koskedele, mägedele, päiksetõusule jms. Üks andekamaid looduse kujutajaid kindlasti da Vinci, kes üritas inimest kujutada harmoonias loodusega, üritas välja selgitada, kuidas saaks tõetruult maalida- kuidas vesi langeb ja kuidas vee voolamist ja langemist on võimalik kujutada jne. Kujutav kunst peaks tegelema looduse vormide ja väljendusega. Looduse kujutamine e nähtav reaalsus tõusis suure au sisse alates 15st saj.-st.Albrecht Dürer- ''Autoportree maastikuga''- eneseteadvuse tõus, kunsti imidži esitamine, vaatab ise endale silma, ei ole mittemidagi ütleval taustal, vaid akna ees, kust paistab kaunis loodus. Kunsti saladus peitub küll looduses kuid kunstnik peab sisemiselt olema pilte täis. Looduse kopeerimisest ei piisa. Peab olema ka fantaasiat ja omapära. Mõnede teoreetikute arvates kunstnik suudab tänu oma kujutlusvõimele loodust täiuslikumaks muuta. Jällegi, eneseteadvuse taust. 3. Inimese ja ühiskonna täiustamine, ideaaltüüpide otsing, samas olid humanistlikud ideaalpildid kohati liiga elitaarsed. Kohati võis isegi tunda ohtlikust, ideaaltüüpide maailmas olid mõned

inimesed välja heietud. Eliitmõtlemine- võeti ainult õiged ja sobivad ja ideaalsed, teine rämps nö heideti kõrvale.Vinci töödes samuti sellist ideaaltüüpide otsingut näha, kus lihtinimesed püsivad kuskil nagu reservaadis, ei tule ideaaltüübi maailmasse, ja on eraldatud ideaalsest inimesest.4. Eneseteadvuse kasv ja ühiskondliku positsiooni paranemine. Tekkisid autoportreed, samuti ka kunstnikubiograafia sünd. G.Vasari pani kõigepealt kirja oma enda biograafia, siis mõtles kes teda kõige enam mõjutanud ja missugused on nende kunstnike tunnused või omadused ja niimodi koostas kunstnike eluloode leksikoni. Teadmised teatud kunstnikest pärinevad Vasari teostest. Aluse pannud ka kunstiajaloole ja tema sulest on mälestused nt Michelangelost. Plaanid olid suurejoonelised, tahtis kogu kujutatava kunsti teooria sõnastada, kuid piirdus siiski kunstnike elulugude leksikonidega. Tänu temale on käibel mõisted nagu renessanss(esimeseks selle mõiste kasutajaks) ja gooti (itaalia keeles gotico- barbaarne,segane,võõras- see tulenes gooti hõimude nimest ja Vasari, kes austas antiikkunsti, antiikseid vorme, pidas seda keskaegset gooti hõimude kunsti gootiks).5. Renessansiaja kunst jäi siiski ühiskondliku funktsiooniga kunstiks, kunst täitis mingit kindlat eesmärki, seda ei mõistetud veel subjekt eneseväljendusena. Ta pidi looduse ilu järele aimama, inimeste meeleseisundeid esile kutsuma, praktilisi ülesandeid lahendama, nii suur samm see siiski ei olnud, et oleks saanud rääkida kunstist kunsti pärast.

Renessansijärgsed arengud: Manerism (16.-17. saj)= ära pöördumine renessansiaja harmooniliste ja tasakaalustatud

kompositsioonide juurest kunstlike ja isepäiste kaunistuste juurde (nt skulptuuris nn figura serpentinata (maokujuline figuur), kirjanduses – pidulik ja mänguline väljendus). Üldiselt tegemist kunstiperioodiga, mis on kunstlik, üles puhutud, pidulik, tehislik. Kunstniku kujutlusvõime, loovus, oskused ja nn disegno interno (sisemine pilt) asetati looduse matkimisest kõrgemale.

Barokk (1575-1770) on manerismist välja kasvanud. Kõige rohkem baroki elemente kujutletavas kunstis, kirjanduses ja arhitektuuris. Absolutistlik kunst. Barocco(lihvimata, ebakorrapärane pärl). Suurejoonelised, sümmetrilised vormid, ühelt poolt sümmeetria ja teiselt poolt on lopsakus ja uhkus. Barokkluule on suuresti juhuluule. Barokile on iseloomulik segu. Erinevate kunstistiilide segu ja niisuguse harmoonia ja ühtsuse lõhkumine, mis renesanssi iseloomustab.

Klassitsism (16-19 saj)- massiivsed vormid, antiigiretseptsioon kõikides kunstivaldkondades ja veidi (eri aegadel) kõikjal Euroopas. Kõige tulisemad esteetilised vaidlused sünnivad Prantsusmaal.

Rokokoo ( 1720-1775)- alates barokist ja klassitsismist on üks kõige põnevamaid arenguid Prantsusmaal. Seal asutati 1635. aastal Prantsuse Akadeemia ja selle eesmärk oli prantsuse keele ja kultuuri edendamine, kaitsmine ja arendamine. Sellest sai jõuline institutsioon, pool teaduslik, pool kultuuriline selts, kus peeti ettekandeõhtuid kunstivaldkondade üle. Muuhulgas prantsusmaal tekkis ka suur tüli mida teatakse kui tüli vanade ja uute vahel, vanad suhtusid aupaklikult antiikpärandisse, uued olid need kes ütlesid et tänapäeva kunst, e. toonane kaasaegne kunst on antiikkunstist kaugemale arenend ja edasi jõudnud ja tuleks antiigi kummardamine lõpetad ja vaadata hoopiski kaasaegse kunsti poole ja seda väärtustada. Charles Perrault- uus, Nicolas Boileau- vana- esikõnelejad selles diskussioonis. Raske öelda kes võitjaks jäi, klassikaline kunst tegelikult jäi ju pikaks ajaks, aga selle kõrval oli ka kaasaegset kunsti ja arhiivi kummardamist. Neid tülisid leidus ka teistes kultuuriruumides, oli ka Inglismaal, Saksamaal ja Venemaal.

Rokokoo- piiramatu fantasia väljendus. Rokokoo kuntsi iseloomustavad ebasümmeetrilised, väänlevad ornamendid, samuti kerged ja pastelsed toonid või ka sellised säravad peegelpinnad, kristall. Marie Louise Élisabeth Vigée-Lebrun (1755-1842): ''Marie Antoinette, Prantsusmaa ja rokokoo kuninganna''(1783)

ESTEETIKA AJALUGU IV

Valgustus: etapp Euroopa ja Põhja-Ameerika vaimukultuuris 17.-18. saj

varavalgustus kuni ca. 1750ndateni ja kõrgaeg nn entsüklopeediate ajastul, kulminatsioon: Suur Prantsuse Revolutsioon 1789

eesmärk: ületada nii individuaalselt kui ühiskondlikult vananenud ideoloogilised arusaamad ja ettekujutused maailmast mõistuspäraste / ratsionaalsete seletuste abil

piiritu usk mõistuse mõjuvõimu järk-järguline sekulariseerumine absolutistliku riigikorra asendumine demokraatlikuga

nn kolmanda seisuse (kodanlus) esilekerkimine1776 – Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon, 1789 - Suur Prantsuse Revolutsioon, valgustunud monarhiat tolereeritakse

liberalismi ning inim- ja kodanikuõiguste sünd rahvahariduse areng ja kirjaoskuse massiline levik

lugemisrevolutsioon (vt lisaks: Vaiksoo, Jaanus: 18. sajandi lugeja. – Goethe Tartus 2000, lk 82-94)

loodusteaduste, k. a antropoloogia tormiline areng tööstuse areng

käsitöö asendumine tööstusliku tootmisega, manufaktuuride ja vabrikute tekkimine kaunid kunstid on inimese vaba arengu ja kasvatuse teenistuses I. Kant: Kostmine küsimusele: Mis on valgustus? (1784, ek Akadeemia 1990, nr 4) –

valgustus = inimese väljumine omasüülisest alaealisusest, püüe alati ja igas olukorras mõelda ise

Kirjandust selle kohta vähe, kuidas tol ajal lugemisoskusega oli.

Valgustusajastu esteetikakäsitlused:Domineeris ratsionalistlik vaim, sai kuulsaks Descartes'i ''Cogito, ergo,sum''. -> ''Mõtlen, seega olen''. See on jõuline vastuhakk keskajast pärit maailma tunnetusele, kus vastuseid maailma küsimustele ja olemuse ei leita enam Jumala juurest vaid mõtleva inimest juurest. See on murrang Euroopa kultuuriloos, ehitati üles teadusele põhinev teadusmudel. Sellel ka muidugi oma negatiivne külg, ratsionalistid suhtusid skeptiliselt inimese meelelisse tunnetusse. Leiti, et meie taju on tume ja segane. Esteetika, kui meelelise taju uurimine. Kuni 19nda saj-ni: esteetika kui ilu; kunsti; meelelise taju teooria. Meelelise taju teooria küsimus hakkas 18ndal saj-l jõulisemalt päevakorda kerkima, sest kuni selle ajani oli esteetikat mõistetud ilu ja kunsti küsimuste kaudu. Valgustusajal rõhutati inimese isiklikku vastutust maailma mõistmisel, see tõi kaasa vajaduse pöörata tähelepanu meie tajudele (kuulmine,nägemine,kompamine,haistmine jms), mis on üliolulised maailma mõtestamisel ja tunnetamisel. Esteetika kui meelelise taju teooria tõusis fookusesse. Uuriti inimese kujutlusvõimet.

John Locke on öelnud ''Nihil est in intellectu, quod non fuerit in sensu''(Miski ei ole mõistuses, mis ei ole varem olnud meeltes). -> ei ole midagi jumala poolt antud, vaid tugevalt mõjutatud meelte poolt saadud kogemustest.David Hume ''Meie teadvus ei ole midagi muud kui kimp taju praktikaid.'' Meelteülene ehk väljaspool meeli asuv, ei saa olla teaduse uurimisobjektiks. Anthony Ashley-Cooper Shaftesbury – peetakse esteetika eelkäijaks, tema tööd kannavad sellist nime nagu ''Empiiriline sensualism.'' Väitis, et ilu, headus, kord, proprtsionaalsus on inimvaimu peegeldused – ehk maailma hinge peegeldused. Ta uuris inimese tunnetusvõimet, ka esteetilist tunnetusvõimet, prühholoogia eessammujaid. Üks pühholoogilistele katsetele aluse panijaid.

Harmoonia ja tasakaal, mille poole püüdleme- saame seda arendada, kasvatada ja treenida. Üks inimene on tervik, mis koosneb tungidest ja kirgedest ja meeleliigutustest, mida mõistus kontrollib ja alla surub. Peame jälgima et need kaks oleks tasakaalus. Neid ideid kasutasid ka

prantslased, üks nendest on Montesquieu – arvab samuti et võimalik kasvatada ja treenida.Rousseau – prantsuskeelses Šveitsis sündinud, Rousseau kuulub samuti eelkäijate hulka nagu eelnevad nimed. Tema puhul kõige olulisem, et ta eitab ja on tugevalt kritiseeriv omaaegse kultuuri ja ühiskonna suhtes. Ütleb et inimesed on kadedad, edevad, halvad, konkureerivad ja nad sõidavad teistest üle, et saavutada oma eesmärke. Seavad oma huvisid teiste omadest kõrgemale, petavad ja valetavad ja isegi tapavad. Kultuur on inimesed ära rikkunud. Tuleb tagasi minna juurte juurde, loodusrahva juurde. “Õilis metslane” – õilsate metslaste juures võib leida kaastunnet, hoolivust, rikkumatust, mis tsiviliseeritud maailmast on ammu kaduma läinud. Tagasi pöördumine loomuliku juurde on väga oluline. Leidis, et kunstide ja teaduse areng ei ole aidanud puhastada kombeid vaid on inimest tagasi viinud ja R. on nii öelda kriitiline oma aja kultuuri ja tsivilisatsiooni saavutuste suhtes. Prantsuse mastaabis oluline veel nimi- Batteux – 1746 pärinev teos “Kaunid kunstid redutseeritud ühele põhimõttele” – lühidalt öeldes, tema eesmärk olid kaunid kunstid – naudingut pakkuvad kunstid taandada ühele põhiprintsiibile. Kaunid kunstid tegelevad looduse jäljendamisega, mõne kunstiala puhul ei ole see nii selge nagu sõnakunsti valdkonnas, temast on tulnud kasutusele termin kaunid kunstid. Katse kõik ühe põhimõtte alla koondada oli ajaloolises situatsioonis tehtud katse, mis ei ole püsima jäänud.

Alexander Gottlieb Baumgarten Esteetika kui filosoofilise distsipliini rajajaks (1714-1762) lähtus Leibnizist:

1) mittemeeleline ehk ratsionaalne tunnetus 2) meeleline tunnetus. Ta rääkis kahesubstantsi puhul kolmest astmest 1. mõistuslik/ratsionaalne 2.meeleline/meeltega eristatav 3. tumedad/ähmased tajupraktikad.

Arendab edasi meelelise tunnetuse küsimust ja väidab, et sellel on oluline ja isegi võrdväärne roll ratsionaalse tunnetuse kõrval.

Võttis esmakordselt kasutuse mõiste “esteetika” oma doktoritöös. Kuulutas et hakkab tegelema uue nähtuse e. esteetika uurimisega. Esialgu kasutas sõnale

esteetika palju sünonüümseid väljendeid. Ütles, et esteetika on tunnetusõpetus, aga ütles ka, et esteetika on mõistusega analoogne mõtlemisekunst. Alles otsib teed, kuidas seda niiöelda piiritleda ja sellest rääkida ja esialgu on sellel ähmane väljendus ja eksitavaid termineid leidub ka.

Üldiselt võib öelda et esteetika on tema jaoks teadus meelelisest tajust ja selle taju väljendamisest ja esile kutsumisest. Kuna meelelist taju saab kõige efektsemalt stimuleerida kaunite kunstide abil, siis tegeles ta ka kaunite kunstidega. Mis ärgitavad meid reageerima ja kaunid kunstid tähendas tema jaoks seda, mis meile on kirjandus,maalikunst,muusika,teater kui ka keskaegses mõttes – käsitööoskus.

Eristab meelelise taju alaliike (5meelt – kompimismeel, valguse tajumine, kuulmismeel, haistmismeel, maitsmismeel).

Esteetikapatoloogia – kas on olemas niisuguse sõnakusnti teose reegleid ja loomise põhimõtteid?- see oli kunstivallas Baumgarteni suurim huviobjekt. Mis võivad esile kutsuda suuri meeleiigutusi? – kas on mingisugused kindlad reeglid, mille rakendamine viib suurte meeleliigutusteni? Üks teema, mis hiljem Gantile oli tähtis, ütles et meelelistel tajudel on omaenda vastutusvõime mida ta nimetab maitseks. Maitseküsimus muutus Gantil oluliseks.

Felix aestheticus -> õnnelik esteetik – kaunis hing, kes ühelt poolt loob ise kunsti, teiselt poolt kogeb neid ja treenib sealjuures oma esteetilist dimensiooni. Inimene, kes on varustatud heade loomuomaduste ja oskustega ning taju ja aistinguvõimega, kes treenib oma meeli ja tajuvõimet, objekte luues ja teisi vastu võttes ning harjutab kultiiveeritud seltskonnas suhtlemist kujundades endast kauni hinge.

Immanuel Kant (1724-1804): Valgustusaja ja Õhtumaade=Läänemaade üks olulisimaid mõtlejaid. Tema mõtted ja ideed on mõjutanud meie kultuuri ülioluliselt. Kanti tööd ei ole Eestis kättesaadavad, on ainult mingeid tükikesi.

Ei ole tema enda sõnu, vaid on tema kohta kirjutatu, see muudab olukorra väga raskeks, toetume teistele kes on midagi Kantist ja tema töödest arvanud, niimodi me kaugeneme algupärasest mõttest päris palju.

Tegutses ja elas ja sündis Köningsbergis(Saksamaa). Oli mõjutatud Baumgarteni ideedest. Tervis kehv ja väga palju ta muu maailmaga ei suhelnud.

Tema põhiteos “Praktilise mõistuse kriitika” kujutab endast pööret Õhtumaade filosoofia ajaloos, paneb aluse tänapäevase filosoofiatraditsiooni tekkimisele.

Meid huvitavad tema esteetikaalased tööd. Ei ole ühtegi teost, mis oleks ainult pühendatud esteetika küsimustele, need on peidetud teiste teemade hulka.

Kanti esteetika jaguneb kaheks:1. tekstid, mis tegelevad tunnetusteooria ja maailma taju ja meelelise taju küsimustega.2. esteetika kui kunstiteooria.

Transtsendentaalne esteetika ehk tunnetusteooria (tunnetusteoreetiline mudel):Olemas on “sing an sich” – sfäär, mille kohta me ei saa midagi väita, sest meil puudub sellele ligipääs, “asi/asjad iseenesest” – mõjutab meie meeleorganeid, tajupraktikat. Me ei suuda ühtegi asja tajuda ilma aja ja ilma ruumita, ilma nende kahe kategooriata. Me vajame maailmas orienteerumiseks mõisteid, võtame appi mõistuse ja kujutlusvõime- mõisteid genereerime oma kujutlusvõime ja mõistuse abil. Langetame otsuseid maailma kohta mõistuse abil, ja teeme järeldusi, tõlgendame seda maailma. Selleks et see kõik toimuda saaks on meil vaja mina-tunnetust: ennast teadvustav mina. Fenomenaalne ja nomenaalne maailm. Oleme piiratud, seepärast inimene ei saa kogeda nomenaalset maailma – asjad iseeneses maailmale. See ei tähenda, et nomenaalset maailma ei eksiteeri. Fenomenaalne on transtsendentaalne vs noumenaalne – transtsendentne – ütleb et, filosoogia saab ainult olla transtsendentaalne aga filosoogia ei ole võimalik pürgima transtsendentse poole. Transtsendentne – üleloomulik,sealpoolne, meie kogemuse piire ületav – sellega filosoofia ei ole võimalik tegelema. Meie saatus on võimaluste piires tegutseda, see on oluline erinevus Platoni ja Kanti vahel. NB! meie teadmine ja arusaamine maailmast on subjektiivne ehk oma mätta otsast vaatamine.

Esteetika kui kunstiteooria:Kant ei pidanud kunsti ja ilu nii tähtsaks, sest muidu oleks ta sellel teemal eraldi teoseid kirjutanud, vaid ta on need teosed kokku kogunud “Otsustusvõimekriitika”sse, kus märksõna on otsustusvõime. Otstusvõime on inimese võime langetada otsuseid ümbritseva maailma üle, seda maailma hinnata.On olemas reflekteeriv otsustusvõime(mis alles peab leidma sellise seaduspärasuse või üldistuse) ja määratlev otsustusvõime(koondab mingid nähtused teatus seaduspärasuse alla mis on juba olemas). Reflekteeriv otsustusvõime kujutab endast inimese tegelikku oskust maailmas orienteeruda, sest see nõuab inimeselt loovust ja kujutlusvõimet ning oskust üldistada ja anda asjadele hinnanguid. Inimene langetab maailmas orienteerudes ka esteetilisi otsuseid. Loodus on terviklik ja sihipärane, struktureeritud ja igal asjal, ka meile esmapilgul mõistetamatul, on põhjus. Mis pistmist on sellel ilu ja kunsti küsimustega? Need on seotud mõnu ja rahulolu tundega. Need otsused, mida me langetame esteetiliselt, need on subjektiivsed. Ühes inimeses tekitavad ühed asjad rahulolu, teises hoopiski mitte. Kant nimetab subjektiiveid otsuseid langetada maitseks. Maitse kui ilu tunnetamise oskus. Ütleb, et see on kõikidele inimestele omane. Hindab loodust kõrgemalt kui kunsti. Kui me hindame midagi ilusaks, siis langetame oma esteetilise otsuse ilma mingisuguse omakasuta. Ilu on omakasupüüdmatu rahulolu. Meeldiv,ilus,hea -> heaks me nimetame midagi millest me oleme huvitatud, mida me tahame endale saada -> räägime heast toidust, headest autodest, heast filmiest. Ka meeldivusest oleme me huvitatud, kui midagi meeldivaks nimetame, siis me ihaldame seda. Meeldiv käitumine on viisakas käitumine mida me tahame kogeda. Kanti kohaselt ilu on midagi hoopis muud. Päikese tõusu näide -> selleks, et pidada päikeseloojangut ilusaks, ei pea me seda oma aknast nägema ja vaatama, me ei pea seda omama. Ilusaid objekte ei soovi omada. Tänapäeval suhtume ilusse aga omakasupüüdlikult, seega Kant on selles suhtes eksinud.Inimese loodud kunstil on alati eesmärk ja mingi kindel vorm. Ta eristab mehaanilist kunsti ja esteetilist kunsti.

Mehaaniline on rohkem selline käsitöö, keskaegne arusaam, mimeetiline kunst(loodusnähtuse või ümbritseva peegeldamine).

Esteetiline kunst, mille eesmärk on luua naudingut ja mõnu, esteetiline kunst on alati seotud vormi reeglitega, kõik ei ole võimelised looma esteetilist kunsti. Ainult loomulike annetega geeniused.Kunstik on andekas inimene kes annab kunstile teatud reeglid, vormi, keele.Geniaalsust ei ole võimalik õppida.

Viimane mis Kanti esteetikast meile huvi pakub on see et ta tõi esteetilistesse debatidesse üleva kategooria. Meil on olema ilu kui esteetiline kategooria, inetus kui esteetiline kategooria ja Kant oli üks neist kes väga jõuliselt tõi diskussioonidesse ka üleva kui esteetilise kategooria. Paljuski on ülev, ilule vastandlik. Kant rääkis sellest, et esteetilist naudingut ja heaolu ei tekita inimestes mitte ainult ilusad asjad vaid ka hiigelsuured, piiritud, lõputud nähtused mis kutsuvad meis pigem esile kõhedust ja võibolla isegi hirmu. Mäestik mille lumises tipus möllab torm, tekitab meis rahuloluga segatud hirmu ja seda me võime pidada pigem ülevaks.

Mis iseloomustab ülevat ja mis iseloomustab ilusat:Ilus: piiratud ja kindel vorm; kvaliteet, elu edenemise tunne, mänglev iseloom, ilu antud vormi vaatlemise kauduÜlev: vormitus, piiritlematus, haaramatus, kaootilisus, ka siiski kvaliteetne, tõsine iseloom, elu pidurdumise, laialivoolamise tunne

Kanti aegne ja järgne esteetika SM-l:Ei ole ainud kreeklased ja roomlased loonud kõrgkultuuri vaid kõikidel rahvastel on oma kultuur, oma väärtuslik kultuur ja see on võrdväärne. Kant kutsus üles oma kaasaegseid koguma kultuurielemente(rahvalaule, muinasjutte, muistendeid kõige laiemas plaanis). Tänu tema programmilistele ideedele asuti koguma rahvaluulet ja alles avastama Skandinaavia, Balkani,

Hispaania territooriumi rahvaste kultuuri ja neid talletama. Kõik rahvad on loonud suurepäraseid teoseid ja on innustanud meie rahvaluule kogujaid.18ndal saj. oli soodne kunstikultuuri, filosoofia arenguks ja Weimarisse kogunesid nii Goethe,Schiller, Herder ja teised. Weimari klassikaks nimetatakse kui selline seltskond oli koos. Goethe ja Schilleri koostöö tulemusena arendati välja ka inimese esteetilise kasvatuse konseptsioon, mille eesmärk on “kaunite hingede” (schöne Seelen) kasvatamine, kelle käitumine ja mõttemaailm oleks harmoonilises ühtsuses. Kunsti ja kirjanduse kaudu arendatakse inimestes humaansust ja tolerantsust, mis loob omakorda aluse ühiskondlikele muutustele).

Schiller inimese esteetilisest kasvatusest:27 kirja, mõeldud dialoogina, Kanti ideedega.Need kirjad ei ole ühegile konkreetsele inimesele suunatud, lihtsalt selline kirjavorm valitud. Üks on Kanti esteetiliste tööde ilmumine ja teine on suur prantsuse revolutsioon. Schillerile tundus jakobiinide diktaktuur(peale Pr. Revolutsiooni) barbaarsena ja ütles et ei ole võimalik niisama äkki seda vana korda, seda nn. Loodusriiki asendada uue korra ehk mõistuseriigiga. See üleminek uuele riigikorrale peab olema järk-järguline. Ratsionaalne mõistuse usk eirab inimese tunnetuslikku dimensiooni Schilleri meelest. Schilleri idee on, et mõistust ja tundeid tuleb arendada tasakaalustatult, üks ei tohi domineerida teise üle.

Inimene kes talitab üksnes tunnete, looduse järgi ega hooli mingitest reeglitest, on metslane. Inimene võib kahte viisi endaga vastuolus olla, kas metslasena, või barbarina(kui ta

põhimõtted ta tunded hävitavad) – metslane põlgab kunsti ja näeb looduses oma piiramatut käsutajat, barbar jääb küllalt sageli oma orja orjaks. Haritud inimene teeb loodusest oma sõbra ja austab ta vabadust. Ta ei pea õigeks ei mõistuse ega tunnete diktaktuuri vaid kuldset keskteed.

Kirjades 1-5 tegeleb ta lõhega, mis eksisteerib mõistuse ja tunnetusvõime(tajude, looduse vahel);alates 10kirjast arutleb ta kaasaegse ja antiikkunsti üle ja asub siis otsima.Läbi oma kirjade teeb ettepanekuid kuidas seda balanssi leida, tähelepanuväärne et ka riigil on oluline roll selles. Riik ei tohi austada indiviidides mitte ainult objektiivset ja üldist, vaid ka subjektiivset ja spetsiifilist. “Valgustus südametele” on käibele läinud, mida Schiller nõuab. Koht kus mõistus saab tunnetega ühenduse, on kaunid kunstid.

Schiller eristab inimeses kahte eri tungi, meelelist tungi(meelelisest loomusest, seotud meie meelte ja füüsisega) ja vormi tung(lähtub inimese absoluutsest olemasolust) lähtub inimese mõistuslikust loomusest ja vormib inimese individuaalset maailma.

Esteetilise kasvatuse eesmärk on neid kahte tungi tasakaalus hoida, et tagada inimloomu ühtsus ja iseenda ehk inimsuse idee mõistmine.Kaunid kunstid annavad võimalusi positiivseteks muutusteks. Kaunitest kunstides on ideaalsel moel ühendunud meeleline ja vormitung.Kui inimene loob või kogeb kunsti, siis ta mõistab et ka tema võib sellise harmoonilise ühtsuseni jõuda. Ta ei kaldu ei ühele ega teisele poole, ta on mängu ja vormitungi vahel tasakaalus.

Schiller toob veel sisse ühe mõiste – mängutung – mängutung on selline tung kus meeleline ja vormitung toimivad ühendatult, lähipõimunult. “Me teame et kõikide inimeste seisundite seas just mäng ja üksnes mäng on see, mis ta täiuslikuks teeb ja kahekordset loomust korraga avaneda laseb”. Ta ütleb samuti et mängutung on elav vorm, või ka ilu. Ta tõmbab mängutungi ja ilu vahele võrdusmärgi. Inimene mängib ainult siis kui ta on sõna täies tähenduses inimene. Kunst on mängutungi tulemus. Esteetiline mäng on oluline seetõttu sest selles kogeb inimene ülimat rahu, ülimat õnne. Mängides, seda esteetilist mängutungi väljendades ja kogedes, kauneid kunste vastu võttes, kogeb inimene ülima õnneseisundit. See on see mille poole me kõik püüdleme. Oma viimastes kirjades ta arendab edasi esteetilise mängu konseptsiooni, räägib ilust ja arutleb

ühiskonna üle. Kokku võib võtta tema mõttet esteetilisest kasvatusest, kahe puntiga

kunst on inimese esteetilise mängutungi väljendus, mida me samal ajal ka kogeme, vastu võtame

esteetilises kasvatuses on potensiaal ühiskona muuta, mõjutada, sest kunstiga tegelemine, olgu ta loomine või kogemine, toob kaasa meie iseloomu peenendamise, tundlikumaks muutmise.

Goethe ja Schilleri sõprus:Tihe kirjavahetus ja pidevad kohtumised. Kuigi G ja S elasid lähestikku, kirjutasid peaaegu iga päev, üle 1000lk kirjavahetuse on säilinud. Arutlesid nii oma kirjades, kui ka silmast silma kohtudes, kunsti küsimuste üle, töötasid välja esteetilisi konseptsioone. On öeldud et kahe erineva natuuri kokkupuutest on sündinud niisugune sümbioos, mille sarnast teist palju ei teata ega tunta, niisugune teineteise täiendamine, kuigi olid vastandid. Goethet peetakse loomulikuks talendiks, impulsiivseks tunnete inimeseks. Ja Schiller pigem mõistuinimene, struktureeritud mõtlemisega. Hoolisid ja respekteerisid üksteise erinevusi, adekvaatselt hindasid üksteise töid. Mõlemat huvitas antiik ja selle kirjandus, muidugi ka kunst. Nende koostööna on sündinud ajakiri “Die horen” tähendab “Aastaajad”.

ESTEETIKA AJALUGU VUusaeg Euroopas - 19. sajand:

Romantism ja romantikute esteetilised püüdlused: kultuurilooline periood Euroopas, põhiliselt kujutavas kunstis, kirjanduses ja muusikas ca.

1790-1850etümoloogia: ld in lingua romana - ek romaani keeles, st romaani rahvaste keeles kirjutatu

kese asub Saksa kultuuriruumis järgnes ja vastandus klassitsismile (antiikkunsti ülistus ja matkimine, lihtsate ja selgete

vormide ning õilsate/eeskujulike sisude jäljendamine) pöördumine oma maa rahvakultuuri poole

müüdid, legendid, muinasjutud, rahvalaul jms, vt nt rahvakultuuri antoloogiad: vendade Grimmide muinasjutud

huvi müstilise keskaegse kultuuri vastu soodsad ühiskondlik-poliitilised ja majanduslikud tingimused

poliitilised vapustused (Suur Prantsuse Revolutsioon, Napoleoni sõjakäigud, Saksamaa killustatus ja selle vaimne ühendamine)hariduse ja tööstuse areng (vaba aja tekkimine -> lugemishullus jm muusilised tegevused)

ajastu märksõnad: hingestatus, individuaalsus, tundeküllasus, salapära, fantaasia, rahutus, huvi teadvustamatuse vastu, huumor, iroonia, igatsus/melanhoolia

romantiline kunstnik - maailmaparandaja, vastandite ühendaja, hingelise tasakaalu poole püüdlejalemmikmotiivid ja -sümbolid: sinine lill, rändur, peegel, teisik, võlurid-haldjad-vaimud, kurat, looduslaps

kunst ei ole kasvatuselement, vaid kunstniku subjektiivse eneseväljenduse tulemus Muusika,kunst jne ei olnud enam priviligeeritute ala vaid kõik hakkasid seda tegema. Kui

Schiller soovis kunsti imetledes inimesi muuta, siis romantikute jaoks on kunst pigem subjektiivne eneseväljendus, kunstniku hinge peegeldus, ei ole palju ambitsiooni.

Romantismiajastu esteetika: Kunstiteose avatud vorm

Testisid erinevaid žanreid, tekkisid kunstihübriidid, segunes luule ja proosa, esseistika ja filosoofia, tõepärasus ja fantaasia.

”progressiivse universaalpoeesia” konseptsioon

Pidi ühendama lüürikat poeetikat ja proosat. See oli selline süntees kirjanduse põhiliikidest, kui võtame filosoofia ja teadustekstid sinna juurde. Avatud,fragmentaarse vormiga tekstid, mis mõjuvad sünteetiliselt lugeja kõikidele meeltele. Progressiivsus tähendab seda, et poeesia on avatud ja pidevas muutumises ning arenemises. Hea näide on Schlegeli romaan “Lucinde”.

romantiline irooniaRaske sõnastada või defineerida. Kunstiteos reflekteerib oma kompositsioonipõhimõtete üle teose sees. Ehk siis selles esineb teatud tüüpi katkestusi. Kui me võtame kirjandusteose... on loodud üks illusioon, on ehitatud üles mingi kangelase maailm, tema elu ja tema käigud ning tegevused, äkitselt tuleb lõige ja autori arutlus selle üle kas lasen nüüd sellel kangelasel surra või edasi elada, kui lasen surra, kui lasen edasi elada, siis juhtub see ja see.

Schlegel: eneseloomis- ja enesehävitusprotsessi pidev vaheldumine. Arutlesid kunstniku ja kunstiloome üle, kuidas sünnib kunst? Misasi see on üldse? Milliseid ohvreid see nõuab?

G.W.F.Hegel (1770-1831): Saksa idealismi peamine esindaja, Õhtumaade üks olulisemaid mõtlejaid. Meil ei ole Hegeli enda kirjapandud loenguid esteetikast, vaid õpilaste kirjapandud. Heegeli jaoks on esteetika seotud kunstiga, mitte meelelise tunnetusega. Esteetika on ka

vägivaldne sest ta ise seda mõistet eriti ei soosinud, taon kunstifilosoof, aga ta positsioon filosoofia ajaloos on kindlasti Platoni, Kanti kõrval oluline.

Teda peetakse Saksa idealismi peamiseks esindajaks. Üritab ka Jumalat haarata ja iseloomustada, meie maailma tegelikkust ja selle ideaalvorme

iseloomustada. Absoluut või Jumal, mis kõiki ideesid genereerib, mingi kõrgem vaim – see on see, mida ta kirjeldada ja selgitada oma filosoofias püüab.

Ülim vastus kõikidele küsimustele, üritab ülima tõelisuse jälile saada, see on tema absoluutia ja jumalakonseptsioon. Mitte isikuline nagu kristlikus maailmas.

Peateos kannab nime “Vaimu fenomenoloogia” aastast 1807 – üritab see teos kirjeldada inimvaimu teekonda, arengut läbi aja ja ruumi.

Oma filosoofias üritab kajastada meie tegelikkust väga filosoofiliselt, tegelikkuse kirjeldamine on peidetud nendesse skeemidesse(Hegeli kolmnurga skeem). Esimene kolmnurk näitab teaduste süsteemi, kõik kolmnurgad on absoluudi kirjeldamise teenistamises. Kõigepealt loogika on absoluudi hõlmamine mõistete ja terminide kaudu.

Aastasadu on lepitud sellega et need on Hegeli vaated, aga 100% ei saa kindel olla sest nagu öeldud siis need on õpilaste poolt kirjutatud.

Hegeli esteetika e kunstiteooria: Sõnastatud Berliini ülikooli, esteetika alaste loengute põhipostulaadid ja eesmärgid on:

1. kunsti filosoofiline määratlus 2. skitseerida kunstivormide ajalugu.

Hegel oli esimene filosoof kes asetas kunsti inimmaailmas nii olulisele kohale, tema eelkäijad ei olnud pidanud seda nii väärtuslikuks. Kunst oli midagi teise või madalamajärgulist, Hegeli jaoks oli kunst inimkultuuri ja vaimu arengus väga olulise tähtsusega.

Kunsti tähtsustamine on see, mida tema juures enam hinnatakse. Ta jõudis seisukohani et kunst lõpeb ära. Mida see tähendab?

Põhimõisted:1. Kunstiteos on midagi mille üksikisik on loonud, üks geniaalne looja, aga mis kuulub inimkonnale, kuulub kõikidele. Kunst on inimese kätetöö, sihipärae tegevuse tulemus, teiselt poolt kunstiteos pakub ideede näitlikku või kujutatu tõlgendust. 2. Erinevuse idee- kunsti ajaloolisuse idee – ta tuletab oma kunstiajaloo skeemi, joonistab ajaloolise arengu, eristab kolme suurt etappi : sümboolne, klassikaline ja romantiline kunstivorm.

3. Ei ole igavesti või üldkehtivat kunsti – kunstiteosel on oma ülesanne, väga vähesed ütlevad midagi kaugematele aegadele. Jõuab oma skandaalse teesini – väide kunsti lõpust. 4. Ta ei saa ka ilu küsimusest ümber – ta ütleb et see on tihedalt seotud ilu ja tõesuse mõistetga. Ilu ja tõesus on kunstiobjektiks. Peaks pakkuma orientiire mille järele joonduda, ideaalpilte. Ideaali mõiste – kunst peab pakkuma ideaalpilte või mustreid, mille järele joonduda ja mida eeskujuks endale seada.

Kunsti objektiks on ilu. Hegel eristab kahte tüüpi ilu mõistet, kahte tüüpi kunsti: ühte nimetab ta ilusaks näivuseks ja teist petlikuks näivuseks. Petlik näivus on seotud meelelisuse ja individuaalsuse mõistetega, petlik näivus. Hegel nõuab kunstilt rohkem ja nõuab sellelt enamat, arvab et kunst suudab meile pakkuda enamat, suudab pakkuda ka ilusat näivust lisaks petlikule. Kui kunst jääks juhuslikuks, oleks tegemist ainult ajaviitega. Ei saaks rääkidak kunstist kui tõelisuse avaldumise viisist. Selline kunst ei ole seotud tõelisuse ja ilu kategooriatega, oleks pelgalt meeleline ärritus.

Ta nimetab kunsti ilusaks näivuseks ja tõelise ja vaimu avaldumise kohaks/vormiks. Ja niisugune ilus näivus, pakub meile tavareaalsusest kõrgemaid sfääre, ideaalse käitumise ja toimimise sfääre ja ta ütleb ka et ilus näivus võib olla tõesem kui tavareaalsus.

Kunst kui ideaalpiltide, mustrite esitaja sai hiljem hästi mõjuvõimsaks eriti Hegelist lähtunud nõukogude esteetikas, kus kunsti eesmärk oli kujutada ideaaltüüpe ja ideaalse elu vorme.

Oma esteetikateoorias räägib ka looduse ja kunstivahekorrast. Seni ajani praktiliselt olid kõik kes kunstiteemadel mõtisklenud olid, pidanud looduse ilu kaunimaks, väärtuslikumaks ja olulisemaks, aga Hegel pöörab selle hierarhia ümber. Seab idee vaimu mateeriast kõrgemale, seega tema meelest kunst loodusest kõrgemal.

Ta eristab sümboolset klassikalist ja romantilist kunstivormi etappi. Meid vormivad teatud ajahetkel ringluses olevad ideed, mõtted ja teadmised ja kõik see mõjutab meid. Sellest tulenevalt mõjutab see kunsti, mis on inimkätega loodud. Ta ütleb ka, et ajaloo kaudu väljendubki selle meie maailma olemus.

Sümboolse kunstivormi etapp – varased orientaalsed kõrgkultuurid; jumalikkuse ideaalile/absoluudile otsiti sobivat materiaalset vormi; loodusvormide ülivõimas paisutamine ja paljundamine -> moonutatud kunst (nt sakraalarhitektuur - Egiptuse püramiidid). Kunstnikud ei leidnud sobivat ja adekvaatset vormi, nende kunstiteosed kujutavad moonutatud nähtusi, näiteks kas midagi paisutati ülivõimsateks, või multiplitseeriti sadadeks ja tuhandeteks erinevateks pisikesteks aspektideks. Anda absoluudile kirjeldus, seda vaimu kunstiliselt jäädvustada. Egiptuse püramiidid- taevasse kõrguvad püramiidid, millega Egiptuse rahvas tegi kummarduse oma absoluudile, aga vaste mis materiaalselt leiti, on ülisuur ja ülivõimas, see ei ole adekvaatne, see ei ole kooskõlas selle ideega.

klassikalise kunstivormi etapp – kreeka antiikkunst ,eriti skulptuur, aga ka poeesia; sisu ja vormi süntees; ideele/jumalusele/absoluudile leiti adekvaatne materialiseering. Polnud Jumalate ja inimeste vahel mingeid piire, inimene oli justkui tõstetud Jumalate kõrgusele, Kreeka antiikkunst, eriti skulptuur, aga ka poeesia. Sisu ja vormi süntees. Kreeklaste jaoks oli olemas arvamus, et inimesed ja Jumalad käivad läbi. Vaimu idee kohalolu väga ehe.

romantilise kunstivormi etapp – algas Hegeli eristuse järgi keskajal ja kestab ka tema kaasjaal, suri 1831(toimunud nihked... ütleb et juba kristlikus religioonis ei ole Jumal enam inimese võrdväärne kaaslane, vaid Jumalast siis tehakse absoluutne vaim, kui vaim inimesest nii kaugele viiakse, siis see vormi otsimine killustub paljudeks osakesteks ja taandub hinge peegeldustele). Killud, kunstiteosed mis üritavad absoluuti vormi valada ja talle vormi anda, need on ainult ühed moonutused ja subjektiivsused, see on vähe väärtuslik tema jaoks, ta ei hinda sellist kunsti kõrgelt. Tema meelest tähtsaim siin ajastus maalikunst, kõige rohkem õnnestunud läheneda absoluudile. Romantismi ajal toob välja madalmaade kunsti, maalikunst kõige lähemal ehk absoluudile, just Kristuse ja Maarja Magdaleena kujutised on õnnestunud ja absoluudile kõige sobivama materiaalse vormilise väljenduse

leidnud. On katkenud side inimese ja jumaluse vahel ja selline kunst ei suuda pakkuda orientiire, regulatsioone, ideid.

Noor ehk vasakpoolsetest heliaanidest marksistliku esteetikani:Pärast hegeli surma jagunesid tema õpilased ja kolleegid ning jüngrid kaheks:

noor ehk vasakhegeliaanid (Marx, Feuerbach, Rüge jt.)Hegeli idealistlikud mõttesüsteemid ei suuda selgitada ühiskonna muutunud ajaloolist olukorda ega lahendada Preisi keisririigis tekkinud kriisisituatsiooni (lihtrahva vaesus, riiklik bürokraatia, tsensuur, politsei meelevald, usuline diskrimineerimine jms), vaja on edasisi dialektilisi arenguid. Nad ehitasid oma ideed üles ühiskonna-, religiooni- ja kapitalismikriitikale. Vasakutest arenes edasi marksistlik esteetika.

vana ehk parempoolsed hegeliaanid (Rosenkranz, Gans, Hotho jt.)Preisi keisririigis on Hegeli sõnastatud arenguprotsess jõudnud oma arengu tippu (hästi toimiv riik, kõrge industrialiseerimise tase, teaduse ja tehnika edusammud jms) –> huvi religiooni ja kunsti ning selle alaharude vastu

mõlema suuna esindajad on olnud esteetika ajaloos olulisedMarksistlik esteetika:

on kujunenud Marxi ja Engelsi teemakohaste tähelepanekute põhjalKarl Marx (1818-1883) – saksa filosoof, ühiskonnateoreetik, poliitiline ajakirjanik, töölisliikumise vaimne juht, kodanliku ühiskonna ja (Hegeli) idealistliku filosoofia terav kriitik, marksismi rajaja; peateos “Kapital” (1876-1894)Friedrich Engels (1820-1895) – saksa filosoof, Marxi kaasvõitleja, tema teoste väljaandja ja kaasautor

spetsiaalne esteetika-alane teos kummalgi puudub, kuid esteetika küsimustega seotud mõtteavaldused (nt kirjad (Ferdinand Lasalle´le, Minna Kautsky´le jt), kunsti- ja kirjanduskriitika, nopped põhiteostest jms, nt Marx: Teesid Feuerbachi kohta (1845); Louis Bonaparte´i kaheksateistkümnes brümäär (1852) jmt) on koondatud 2-köiteliseks teoseks “Kunstist” (ek 1983)

Marx/Engels võtsid Hegelilt üle mitmeid kontseptsioone: ajalooline perspektiiv kunstivormidelekunsti loomise ühiskondlikud tingimusedkunstiteos kui idee/ideaali meeleline nähtumus

ja arendasid neid edasi:nad tähtsustasid kunstiloome ühiskondlikke ja materiaalseid tingimusi (k.a looja päritolu, klassikuuluvust, sotsiaalseid suhteid jm

väitsid, et esteetilise teadvuse vormide tõeline õitseng on võimalik üksnes klassideta sotsialistlikus ühiskonnas

nihutasid tähelepanu kunstiteoselt kunsti loomise protsessile (k.a autorile – vrdl kunstnik kui kunstiajaloo liikumapanev jõud)

tegid konkreetseid ettepanekuid kunstiteoste kohta: kunst ei tohi kujutada abstraktse ja idealistlikuna, vaid peab kujutama objektiivset tegelikkust, reaalset elu (hilisemate marksistide sõnastuses: kõige karmimat realismi) –> kunst peab olema realistlik tegelikkuse peegeldus

sõnastasid idee kunstist, mis peab pakkuma üldist/tüüpilist, milles iga üksik/individuaalne sulab ühte üldisega (György Lukįcs –> kunstiteose harmoonilise totaalsuse tees)

eelistasid sisuküsimusi vormieksperimentidele - kunst peab näitama ajaloo liikumapanevat jõudu – töörahvast

pidasid kunsti kasvatusvahendiks -> marksismi-leninismi esteetikas oli esteetilisel kasvatusel tugev klassiiseloom (töökasvatus, kommunistlik kasvatus, kunstiline isetegevus)

nõukogude patriotismi kujutamine, sotsialistliku kodumaa üleoleku väljendamine tegelikkuse näitamine tema ajaloolises arengus, tulevikupüüdluste kajastamine uued teemad, uued kangelased võitlus manduva kodanliku kultuuri ja selle ees lömitamise vastu

vormilt rahvalik must-valge kujutamistehnika tähtis roll kriitikal kunstist sai kasvatusvahend

ESTEETIKA AJALUGU VIUusaeg Euroopas- modernism.Modernismiajastu esteetika märksõnad:

Alates 1860. a-test suured ühiskondlik-poliitilised ja majanduslikud muutused ja filosoofia kui teadusliku distsipliini sisesed muutused,mille tulemusena:1. laienes senine kitsas arusaam esteetikast kui ilusa kunsti teooriast (Hegel), mis väljendus uute esteetiliste kategooriate kasutuselevõtus (nt inetu, ülev, koomiline, traagiline jt). Kujunes välja esteetika kui ilu, inetuse jne teooria2. tekkisid kunsti nn spetsiaalesteetikad (nt kirjanduse, kujutava kunsti, muusika, filmi, fotograafia jne esteetika) – arenes esteetika kui kunstiteooria (esteetika kui kunst)3. kujunes välja eksperimentaalne esteetika (Th. Fechner: madal esteetika ehk tegelemine empiirilise baasküsimustega - 1870. a-tel) ja pandi alus esteetikale kui loodusteaduslikule distsipliinile. Arenes esteetika kui meelelise tunnetuse teooria (esteetika kui eksperimentaalteadus)

Inetu(s): esteetiline kategooria, mille kasutuselevõttu soodustas:

majanduse areng (industrialiseerumine, urbaniseerumine ja sellega kaasnevad sotsiaalsed protsessid)kunstnikud kujutasid inetut tegelikkust

esialgu oli inetu/madal/õudne veel sõltuvuses ilust, selle omamoodi vastand ja negatiivkategooriahegeliaan Karl Rosenkranz: Inetuse esteetika, 1853

kuid 20. sajandil sai inetu(se)st iseseisev esteetika kategooria (inetut kunsti on rohkem kui ilusat)

inetu(s) eksisteerib aegade algusest, kuid igal kultuuril (ja ka igal subjektil) on oma arusaam inetu(se)st

inetu(s) = disharmoonia, toorus, vastikus, kurjus, deemonlikkus, vormitus, määratlematus, millel võib olla eri avaldumisvorme

inetu võib olla inimene, loodus, sotsiaalne käitumine, iseloom, kunstiteos jne) madal ja õudne

Koomiline: esteetika kategooria palju vorme: huumor, nali, iroonia, satiir, sarkasm leidub kõige enam kirjanduses (komöödia, kalambuur, grotesk, anekdoot), filmikunstis,

kujutavas kunstis (koomiks) ja muusikas (skerzo, capriccio) sünnib kontrastist või mitte-vastavusest reaalsele, tegelikule, ideaalile, täiuslikule (pöörab

tähelepanu puudujääkidele, kitsaskohtadele, vigadele) oluline üllatus-/ootamatus-moment

Traagiline: inimliku kannatuse, mure ja allakäigu kujutamine, mis ei tulene mingist juhuslikust

õnnetusest või ootamatusest, vaid on süüteo/eksimuse paratamatu tagajärg vt ka suhtumine surelikkusesse

üldinimlik ja kõikidele kultuuridele omane, kuid siiski oma spetsiifiliste eripäradegant Vana-Kreeka tragöödiad: a) moraalse tasandi konfliktid (nt Antigone) b) saatusega ettemääratu vs. teadlikud teod (Oidipus)

(Aristoteteles: Poeetika = tragöödia teooria; katarsis > mõjuda vaatajale meelekindlust ja julgust sisendavalt)

kristliku keskaja tragöödia - (Jeesus Kristuse märtrisurm, eesmärk mõjuda lohutavalt, lunastust pakkuvalt)

renessansiaja tragöödia - kannatustes on süüdi eneseteadlik kangelane ise, välised asjaolud võimendavad / vallandavad sisepingeid (Racine, Corneille, Shakespeare, Schiller, Byron)

Friedrich Nietzsche (1844-1900): Tragöödia sünd muusika vaimust (1872, ek 2009): arutleb antiiktragöödi allakäigu põhjuste üle ja kuulutab ette kaasaegse tragöödia sündi (R.

Wagneri) muusikateatrist kritiseerib klassikalist (Goethe, Schiller) arusaama kreeklastest ja kreeka kunstist ->

kreeklased ei olnud muretud ja lõbusad, vastupidi, traagilise elutunnetusega rahvas, kelle elu ja kunstiloomingu üle valitsesid kaks jumalust - Apollon (käsitöö, teadus, kunst) ja Dionysos (joovastus (vein), meelelisus, häving, traagilisus)

apolliinlik kunst/elutunnetus on mõõdukas, harmooniline, selge, klassikaline, läbimõeldud, kristlikult vagatsev

dionüüs(os)lik kunst/elutunnetus on meeleline, loomulik, kehaline, taltsutamatu, ekstaatiline, selles näitab end inimese ürgne vitaalsus ja traagiline eluhoiak, mis ei ole allaheitlik ja nukrutsevPlaton ja Sokrates suretasid dionüüsilise eluhoiaku/kunsti (nt Aishylose, Sophoklese teosed) välja ja asendasid selle apolliinlikugadionüüsilised kunstid - muusika, tants, lüürika; apolliinlikud - skulptuur, maalikunst, eepos

Ülev: Jean-Francois Lyotard: Ülev ja avangard; Pärast ülevat, esteetika seisund (1980. a)

ülev on moodsa kunstiteose maagiline kvaliteet, mida subjekt ei suuda mõistusega hoomata; avangard lõhub arusaama klassikalisest ilu(sa)st, sellepärast tuleb tagasi pöörduda I. Kanti juurde; oma ideed demonstreerib ta Barnett Newmani tööde näitel

üleva mõiste oli kasutusel juba antiigis (retoorikas), kuid etableerus esteetika kategooriana alles alates 18. saj (I.Kant) ja leidis edasiarenduse 20. saj

ülev = suursugune, majesteetlik, lõpmatu, vägev, vormitu, väljub asjade-nähtuste harilikust mõõdust

võib mõjuda ligitõmbavalt või eemaletõukavalt (Kant) ülev võib olla:

loodus (mere stiihia, tähistaevas, päikesetõus, kõrb, äike jms)jumala kohalolu arhalise ajastu kunstiteostes ja rituaalides (Hegel)traagilise kangelase moraalne vaprus (Schiller)kunstiteos (nt Beethoveni 9. sümf)inimese „kangelas“-teod looduse alistamisel (NSVL-i näide)

Ilu(s): abstraktne mõiste, mis on seotud inimeseks olemise põhiküsimusega, tegelikkuse meelelise

aluse tunnetamisega filosoofia põhimõiste, ilu mõtestamisega tegeleb filosoofia haru - esteetika, kuid ilu on ka

üks metafüüsika, kosmoloogia ja teoloogia mõisteid esteetika uurib: millised on ilu kriteeriumid, millistest väärtushinnangutest nad sõltuvad,

kuidas inimesed ilu tajuvad ja vastu võtavad, kuidas ilu mõiste on aja jooksul muutunud jne väärtushinnanguline mõiste, mille me omistame tajutavale objektile (nt isikule, olendile,

kunstiteosele, loodusele, karakterile, käitumisele jne), et tähistada selle positiivseid omadusi, sest see objekt tekitab meis meeldivaid aistinguid

ilu mõiste on a) üldinimlik (tingitud meie sarnasest bioloogiast) b) kultuuriline (sõltub aja/ühiskonna konventsioonidest) c) individuaalne (sõltub igaühe subjektiivsetest maitse-eelistustest)tänapäeva Lääne ühiskonnas on ilu peaaegu eranditult seotud kehalise/materiaalse sfääriga (ilu-, moe-, kosmeetika- ja reklaamitööstus, elustiili kontseptsioonid, disain, ilukirurgia, tarbimisühiskond jms), samuti individuaalse eneserepresentatsiooniga, kuid nt vanade eestlaste arusaam ilust oli hoopis teistsugune (vt vanasõnu ilu(sa) pahaendelisuse, kurjuse,

truudusetuse jms kohta - Vanasõnaraamat, 1984)ilu(sa) sünonüümid - kaunis, nägus, silmarõõm/-ilu, meeldiv, ingellik, (üli)armas, maaliline jne - seotud nägemismeelega

ilu-mõiste on läbi aegade/kultuuride tugevalt muutunud - arhailistes kultuurides seostati ilu võimu- ja valitsemisambitsioonidega (nt Vanas-Egiptuses,

ka kristluses)vaarao Echnaton (14. saj e.m.a. kummardas päikesejumalat Atonit (kujutatud päikesekettana), kellele omistati suursugusus, ilu, väärikus, täiuslikkus ja kuna valitseja oli jumaluse asemik maa peal, siis kandusid need omadused üle ka valitsejale endalekristlaste Jumal on omnis pulchris causa = kõiksuguse ilu algallikas, ilu on Jumala objektiivne omadus, mida ta levitab/kiirgab maa peale; Jumal on valgus, täiuslikkus, sära, selgus, harmoonia

Vana-Kreekas oli ilul kaks põhilist tähendustasandit:1) kehaline ehk vormi ilu, mida sai kogeda meelte kaudu ja mille põhitunnused oli sümmeetria, tasakaal, värv, suurus, proportsioonid ja kooskõlalisus; sellisest ilu-mõistest räägib kreeka mütoloogia (vrdl Trooja sõja puhkemise lugu) ja kultuslikud praktikad, kirjandus, kunst (Aristoteles)2) ilu on seotud moraali, õigluse, headuse ja mõistuse kategooriatega, ilu ei ole pelgalt meeleline, vaid sellel on kasutusväärtus - ilu on see, mis sobib hea tegemiseks (Sokrates, Platon jt)Platon: ilu kuulub ideederiiki, st tõelise tegelikkuse maailma, st on inimesele tabatav ainult mõttetegevuse kaudu; kui meil on idee ilu(sa)st, siis mõistame, et üks objekt on ilus, teine mitte; Platon tegi katse sõnastada kõikidele ilusatele asjadele või nähtustele omane tingimus; ilusa-idee oli tihedalt seotud headuse ja tõe ideega

kristlikul keskajal oli ilu-mõiste seotud Jumalaga, tema valguse ja sära kehastusega; ilusad asjad olid jumaliku ilu meenutused/kehastused

ilu-teoreetikud: Platon, Augustinus, pseudo-Dionysios Areopagita renessansiajal sai ilu allikaks järjest enam loodus ja seda matkiv kunst, tähtsustus ka

kunstniku roll, kes toob oma sisemusest esile (jumaliku) iluprantsuse klassitsism pidas ilusaks vaid kunstlikku / elegantset ilu (nt aiad, pargid)

valgustusajastul rõhutati ilu looduslikku päritolu, kuid oluline oli ka kunstniku roll, kes oma talendi abil oli võimeline looma ilu, tekitama vastuvõtjas meelelist naudingut

18. saj rajati esteetika kui teadus ilust (samuti kunstist ja meelelisest tunnetusest) ja asetati see tihedasse seosesse tõe ja tunnetuse kategooriatega A.G. Baumgarten: esteetika on meelelise tunnetuse teooria; ilu on maailma täiuslikkuse väljendus, mida inimene saab kogeda ja mille järgi joonduda ja mis on felix aestheticuse kasvatusideaali lõppeesmärkI. Kant lahutab ilu mõiste täiuslikkuse mõistest ja väidab, et ilu ei ole mitte maailma objektiivne omadus (mida saab nt mõõta v. kirjeldada), vaid inimese subjektiivne ettekujutus (maitsehinnang) mingist asjast või nähtusest. Selle hinnangu langetab ta mõistuse, kujutlusvõime ja oma meelte kaasabil; ilu kui “omakasupüüdmatu rahulolu” (vt U. Eco: Ilu ajalugu 2006: 8), ilu kui subjektiivne üldkehvtivusG. W.Hegeli lähenemine ilu-mõistele on ajalooline; tema jaoks on ilu absoluutse idee (vaimu) üks arenguetappe, periood, mil vaim saavutab harmoonilise ühtsuse oma materiaalse vormiga (nt klassikalisel ajastul); kunsti ilu on kõrgemal kui looduse ilu, sest kunst on võimeline meelelis-kaunil moel näitlikustama absoluutset ideed

modernismiajal (al ca. 1860) satub ilu-mõiste kriisi, esteetika kategooriana kerkib esile inetu(s). ilu mõiste lahutatakse järk-järgult moraali ja religiooni mõistetest

Nietzsche nõuab senise apolliinliku ilu kõrvale ka dionüüsilist ilu 20. sajandil tegeldakse ilu-fenomeniga 1) loodusteadustes

S.Freud´i sõnastatud psühhoanalüüs: ilu on seksuaalenergia sublimatsioon, mis tagab meile

õnne- ja rahuldustunde; kuigi ilul konkreetne pragmaatiline eesmärk puudub, ei kujutaks me iluta kultuuri siiski ettetajupsüüholoogia: inimese loomingulisus ei pea keskenduma ilu tekitamisele

2) kunstiteadustes ja -vooludespalju spetsiifilisi arusaamu ilust (nt estetistide, sürrealistide, kubistide, juugendstiili-kunstnike vastandlikud positsioonid), kuid ühine oli kõigile traditsioonilise ilu- ja kunsti eitus au sisse tõsteti masinate/tööstuse ilu, kit, maitselagedus, nonsense, telegramm- ja kuulutuse-stiil, plakati- ja reklaamikeel, “ilu” avasti kõikjal enda ümber tähelepanu suunati materjalile

3) filosoofias eksistentsialistid (M.Heidegger) ühendasid ilu, tõe ja kunsti mõistedfenomenoloogid-hermeneudid vaatlesid ilu ja kunsti koosanalüütilised filosoofid tegelesid mõistega “ilu”keelekriitiliselt

ESTEETIKA AJALUGU VIIUusaeg Euroopas- 20. sajandi I pool.

20. sajandi I poole esteetika märksõnad: Iluteooria küll kujunes välja ja eraldus (ilusa, harmoonilise jne) kunsti teooriast, kuid sattus

kohe kriisi – nii kunstnikud kui filosoofid hakkasid üha rohkem huvi tundma inetuse fenomeni vastu vt nt Baudelaire looming, futurism, dadaism, ekspressionism ja sürrealism kujutavas kunstis ja kirjanduses, kubism, abstraktsionism jt modernistlikud kujutava kunsti voolud, atonaalne muusika jms

Spetsiaalesteetikate välja kujunemine (nt kirjanduse, kujutava kunsti, muusika, fotograafia, kino jms esteetika)

Esteetilised diskussioonid keskendusid 20. sajandil peamiselt kunstiküsimusteleCroce:(1866-1952)

itaalia filosoof, (kunsti)ajaloolane ja poliitik sõnastas oma esteetika-alases töös “Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika”

(1902, ek 1998) teoreetilised seisukohad, mis pakkusid võimalusi moodsa kunsti mõistmiseks ja mõtestamiseks ning panid aluse modernistlikule kunstiesteetikale

eristab kaht tüüpi tunnetust – loogilist (mõistus) ja intuitiivset (fantaasia); mõlemad on maailma tunnetamiseks vajalikud, kuid kunstiga tegeledes on siiski olulisem intuitiivne tunnetus

intuitsioon = meie tajud ja ettekujutused (ka ettekujutus endast e minapilt), mis tähendab, et ei ole oluline, kas mingi asi ka reaalselt eksisteerib või me kujutame seda endale ette

NB! intuitsioon ≠ aistingud, mis on olemuselt passiivsed; intuitsioon on etteantud materjali aktiivne vaimne vormimine

iga tõeline intuitsioon või kujutelm on ühtlasi väljendus; “intuitiivselt tunnetada tähendab väljendada” (vt Croce 1998: 37j) Sellepärast on esteetika Croce jaoks väljenduskunst ja kuna lingvistika tegeleb verbaalse väljenduse uurimisega, on ka lingvistika esteetika osa.

INTUITSIOON= VÄLJENDUS Kunsti loomiseks on vaja erilist intuitsiooni, kujutlusvõime. Kunstik tajub maailma rohkem

ja intensiivsemalt. Tavainimene piirdub vaid tavaolukordade lahendamiseks vaja on. Kui maailm oleks raamat, siis tavainimene loeb ainult pealkirju ja sisukorda, aga kunstnik loeb sisu.

kui me ei suuda oma meeltes tekkinud kujutluspilte väljendada, siis on meie intuitsioon tagasihoidlik ja me piirdume vaid elu praktilisteks eesmärkideks vajaminevaga (vrdl tavainimene loeb vaid raamatu sisukorda/pealkirju, kunstnik loeb raamatu osi). Samas väidab Croce (1998: 42), et kõik, mida inimene väljendab, on kunst, sest Homo nascitur

poeta (= inimene sünnib luuletajaks) Igas inimeses peitub kunstnik. Igaüks, kes midagi loob või väljendab, on kunstnik. -> see

avab võimaluse ja selgitab nn igamehekunsti tekkimist (vrdl Marcel Duchamp´i ready mades´id jms objektkunst, mida traditsioonilise kunstiarusaama järgi on raske kunstiks pidada)

kunstnik ≠ geenius, kes omab erilisi tehnilisi oskusi või elab läbi erilisi elusituatsioone, mille pealt saab n-ö maha kirjutada/joonistada. Kunsti loomiseks on vajalik eriline intuitsioon, suur kujutlusvõime, oskus tunnetada ja väljendada teatud hingeseisundeid/käitumismudeleid intensiivselt. Kunstnik tajub maailma intensiivsemalt ja rohkem kui tavainimene – “maalikunstnik on just sellepärast maalikunstnik, et ta näeb seda, mida teine inimene ainult tunneb või ebamääraselt aimab.” (Croce 1998: 39)

piir kunsti ja mitte-kunsti vahel on kokkuleppeline/empiiriline, mitte kvalitatiivne siiski eristab C. head ja halba kunsti ta astub Hegeli jälgedes, väites, et hea kunst on ühtlasi ilus ja see saab olla üksnes inimese

poolt loodud. Kõik, mis on passiivne ja vaimuta (nt loodus), ei saa olla ilus. Ilu on inimese väljendustegevuse tulemus. Ükskõik, milline on kunsti sisu/aines (v-olla ka inetu, igapäevane, igav jne), alles töötlemine ja vormimine muudab selle (ka sisu) kauniks.

Halb kunstnik on inimene, kes ei suuda midagi sügavalt ja laiahaardeliselt tunnetada ja seda hästi väljendad. Halb kunst= ebaõnnestunud väljendus.

Hea kunst= õnnestunud intensiivne intuitiivne vaimutegevus.Walter Benjamin (1892-1940):

juudi päritolu saksa filosoof, kirjanduskriitik ja tõlkija 1936. aastal ilmus tema essee pealkirjaga “Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse

ajastul” (ek 2010, LR 26-29), mis on üks mõjuvõimsamaid esteetika- ja meediateooria-alaseid töid 20. sajandil

B. tegeleb selles moodsate, tehnilistel uuendustel põhinevate kunstivormide (foto, kino) olemuse ja vastuvõtu (publikumõju) uurimisega

ühelt poolt tervitab B. tehniliste vahendite abil loodud kunsti, teisalt näeb neis mitmeid negatiivseid aspekte ja erinevusi võrreldes klassikaliste kunstivormidega.

tehnika võimaldab kunstiteoseid lugematul arvul reprodutseerida (nt litograafia, trükikunst, grammofon jms) ja muudab kunsti paljudele kättesaadavaks (kunsti demokratiseerumine, jõudmine massilisse ja eraviisilisse kasutusse, soovi korral isegi inimeste koju, vrdl tänapäeval: magnetofon, videoaparaat, TV, arvuti jne), kuid röövib kunstiteoselt selle “ainukordse olemasolu selles paigas, kus ta asub” (ja/või sünnib), tema ehtsuse. B. nimetab seda kunstiteose auraks ehk “ainukordseks nähtuseks, mida pakub kaugus, nii lähedal kui see olla võibki” (Benjamin 2010: 119j). Kunstiteose aura on seotud tema kuulumisega teatud traditsiooni, tema tekkelooga, samuti kunsti algse maagilis-kultusliku ja rituaalse tähendusega. Tehniliselt reprodutseeritavas kunstis muutub ebaoluliseks originaali/autentsuse ja koopia problemaatika, sest iga tõmmis on samaväärne algteosega. Kunst minetab oma erilise väärtuse, autonoomia ja autoriteedi.

tehnilise reprodutseerimise tingimustes muutub kunsti sotsiaalne funktsioon – kunsti kultusväärtus asendub tema eksponeerimisväärtusega - “Koos üksikute kunstipraktikate vabanemisega rituaali rüpest kasvavad võimalused nende toodete väljapanekuks.” (Benjamin 2010: 123)

B. suhtub kunstiteose aura kadumisse ja sotsiaalse funktsiooni muutumisse ambivalentselt. Ühelt poolt ta kahetseb seda (vt eelnev), teisalt tervitab, sest auraatilised kunstiteosed imevad või sulandavad publiku endasse, nõuavad täielikku keskendumist ja muudavad ümbritseva suhtes passiivseks. Tehniliselt reprodutseeritav kunst aga sunnib publikut nii enda kui maailmaga aktiivselt (ka nautivalt) ja kriitiliselt suhestuma. Uued kujutustehnikad šokeerivad publikut, muudavad ta vaimuärksaks. Ning see võimaldab tal maailma erksamalt mõtestada (ja ka muuta).

B. kriitika fašistliku (auraatilise) kunsti ja poliitika estetiseerimise aadressil! Kunsti politiseerimise nõue.

tehnika muudab inimese meelelist taju (nt toob asjad ruumiliselt ja ajaliselt lähemale, muudab sündmuste kronoloogiat, kasutab aegluupi, fokusseerib asju, ei esita vaatajale näitleja loomulikku / kehalist kunstisaavutust, vaid aparaadi tehnilist võimekust, montaa˛i osavust jm -> uus kunst pakub moonutatud pilti tegelikkusest

Martin Heidegger (1889-1976): saksa filosoof, eksistentsialistliku filosoofia peaesindaja, peateos “Olemine ja aeg” (1927),

esteetika-alastest töödest on olulisim “Kunstiteose algupära” (1936/1949, ek 2002) arutleb oma teoses kunsti olemuse üle, millele loodab vastuse saada kunstiteosest lähtuvalt,

mis tähendab, et H. ei defineeri kunstivastuvõtja subjektiivsusest lähtuvalt (vrdl Kant ja esteetiline nauding, maitseküsimused jms)metafüüsilistest spekulatsioonidest lähtuvalt (Platon)sotsioloogilisest vaatenurgast (mis on kunsti funktsioon ühiskonnas?)esteetilistest tunnustest lähtuvalt (nt Hegel: kunst kui ilus näivus jms)

H. näeb kunsti seoses tõega: “Kunst on oleva tõe teosesse-seadumine.” (Heidegger 2002: 33) Kunstiteos on aja(loo)line nähtus, mis toob esile selle aja ja ruumi tõe, kus ta on.

H. avab kunstiteose aja(loo)lisuse asisuse/asjasuse mõiste kaudu. Kunstiteos ei ole midagi abstraktset, vaid täiesti konkreetne/asine fenomen: “Kivisus on ehitusteoses. Puusus on nikerdusteoses. Värvilisus on maalis. Kõlavus on keeleteoses. Helisevus on heliteoses.” (Heidegger 2002: 14). Lisaks asisele on kunstiteos veel midagi muud, ta on kunstiline - kunstiteos on allegooria või sümbol, mis tähendab, et kunstiteos ütleb midagi muud, viitab millelegi muule, kui sellele pelgale asjale, mis ta ise on.

kunstiteose asisus (ptk Asi ja teos) tähendab seda, et tal puudub teenivus või (millegi) abinõuks olemine (abinõulisus), nagu see on omane tarbeasjadele. Kunstiteos on endaküllane, mitte millekski sunnitud asi. Kui tarbeasja tähendus ehk (asja)lugu avaneb tema kasutusväärtuses, siis kunstiteose tähendus loodub / on teoksil temas eneses. H. illustreerib seda van Goghi maali näitel (vt kõrval). Kunstiteos näitab olevat olemise varjamatuses. (varjamatus = tõde ehk tõesus)

Kunst on tõe teosesse-seadumine, olemas-oleva edasiandmine, mis ei tähenda seda, et kunst on tegelikkuse järeleaimamine, küll aga peab kunst olemasolevaga kooskõlas olema, sellelt mõõtu võtma (Heidegger 2002: 32jj)

ptk-des Teos ja tõde ning Tõde ja kunst arutleb H. selle üle, mis on see tõde, mis on kunstiteosesse seadunud.

Kunstiteose olemus seisneb selles, et ta avab / ehitab üles / laseb esile tulla ühel maailmal (Welt), mingis aegruumis eksisteerival tähenduskooslusel, mida me kasutame argiolukordade lahendamiseks - “Teosena-olemine tähendab üht maailma üles seada.” (Heidegger 2002: 42) Teoses üles ehitatud maailma hoiab koos nn teoseaine – kivi, puu, värv, keel, heli jms – ja see maailm sünnib selle pinnalt, millele inimesed põhjavad oma asumise/olemise. H. nimetab seda maaks (Erde) (mitte ladestunud ainemassi v. planeedi tähenduses). Teos laseb esile tulla maailmal (avatus) ja ta seadub tagasi maasse (varjavus). Maa ja maailm on omavahel algriius ja nende “võitlustander” on kunstiteos, sest tõe olemus avaneb varjamatuse ja varjamise võitluses.

ESTEETIKA AJALUGU VIIIUusaeg Euroopas ja mujal läänemaailmas- 20. sajandi II pool.Analüütilise filosoofia kunstiarusaamad:

Loomulikult iluga veel tegeletakse, aga see ei ole enam nii tähtis. Filosoofid on ilu juurdlemisele käega löönud.

20.saj alguses koolkond (muutus mõjuvõimsaks alles pärast 2.maailasõda) Kõrgendatud tähelepanu keele küsimustele ja keeleanalüüsile, kritiseeriti traditsioonilisi

filosoofia seisukohti.

Tradits esteetika tegeleb: „Mis on kunst/ ilu/ kriitika funktsioon etc?“- kunsti v ilu olemuse küsimus. Analüütikud väitsid, et ei ole olemas definitsiooni, mis annaks adekvaatse vastuse küsimusele, mis on kunst või ilu. See on traditsiooniline filosoofiline eksiarvamus. Kui me iseloomulikud tunnused üles loetleme saame kunsti sõnastada?

Oluline esimõtleja on Wittgenstein, kelle tööd on andnud tõukeid ja ideid analoogilistele filosoofidele. Tema jälgedes astuvate kunsti filosoofide tuumidee seisneb kunsti defineerimatuses. Kunstil on palju tähendusi ja kasutusvõimalusi.

Asjades on mingisugune seotus/sarnasus- n-ö perekonna sarnasused- kõik mängud moodustavad ühe perekonna- mingid kokkupuutepunkti ja sarnasused.

William Kennick kasutas seda mõtet kunstist rääkides. Me võime uurida erinevaid kunstiteoseid, aga kui see kõik kokku panna, siis me ikkagi ei leia neid ühiseid tunnuseid ja öelda, et see on kunst. Viga ei ole meis, kes me ei suuda seda ühisosa märgata, viga ei ole ka kunstiteoses, me püstitame hoopis lähteülesande valesti.

Sõnal kunst on lihtsalt väga palju kasutusvõimalusi. Me üldjuhul teame, kuidas ja millal sõna kunst kasutada. Kui keegi teab, kus ja millal seda kasutada siis ta ka teab mis on kunst. Kui me mõnikord isegi ei tea, siis räägib see lihtsalt sellest, et sellel mõistel on avatud struktuur.

K. arvates saame me samuti parimal juhul tähelepanu juhtida n-ö perekonansarnasustele kunsti sees või teoste vahel, aga me ei saa defineerida kui üldist fenomeni.

Kunstiteos A on kunstiteoste klassi liige kuna tal on sarnasusi kunstiteosega B ja kunstiteos B sarnaneb C-ga jne. Kunstiteos on lakkamatu.Samal ajal ei pea olema kunstiteosel A ja C sarnasust, aga nad on ikka kunstiteosed, sest nad on kuidagi ühendatud.

Arthur Coleman Danto (sünd 1924): USA filosoof ja kunstikriitik Temast on kujunenud üks 20.sajandi võimsamaid kunstimõtlejaid. Tegeleb kaasaja kunstiga. Tõdeb, et kaasajakunst ei erine sageli kõige tavalisematest

asjadest ja esemetest enda ümber. „Mis lubab meil ühte eset v objekti pidada kunstiobjektiks ja mis mitte?“

Kunstiteosed on interpretatsiooniaktid, ilma interpreteerimata ei ole teost. Teost mitte interpreteerida tähendab mitte olla võimeline rääkima tema spetsiifilisest

struktuurist ja vastupidi- teost interpreteerida, tähendab välja pakkuda teooria, MILLEST see teos on, mille kohta ta midagi ütleb (aboutness). Interpretatsioonid lähtuvad meie eelnevatest veendumustest ja teadmistest kunstiajaloost ja teooriast ehk kunstimaailmast. Ei ole midagi muud kui eelteadmised, mida me objektist teame.

Meie esteetiline kasvatus võimaldab meid nimetada asju kunstiks ja mitte kunstiks. Me ei saa samas midaiganes nimetada kunstiks(Danto) vaid selleks on tingimused: 1. Kunstiteos on kunst siis kui ta on millegi kohta ja tal on teema (aboutness) 2.Kunstiteos visandab mingit vaatepunkti või väljendab millegi suhtes hoiakut3. Kunstiteos viitab enesele- teis millegi kohta, sest ta tõstatab kunsti enda sees küsimuse kunsti filosoofilisest loomusest, mõistmata mille kohta kunstiteos on, ei ole meile tabatav miks nad kunstiteosed on4.teos peab rääkima millestki üldisest- ajaloo sündmused, igapäevaelu, abstraktsed ideed ja nende uurimist. Kunstiteos visandab alati mingit vaatepunkti või väljendab teema suhtes hoiakut v vaadet. Ehk kunstiteos võib teema suhtes olla pooldav, ülistav, kritiseeriv jne. Danto kolmas punkt:Visandatakse retoorilise ellipsi kaudu

5. Teos ja interpretatsioon nõuavad kunstiajaloolist konteksti- lähtub hoiakutest, eelteadmistest, arusaamadest

Meie arusaam on kinni modernistlikkes arusaamades. Interpretatsioon on analüüsi ja mõistmise aluseks. Abi pakuvad pealkirjad. Danto: Lisainfo mingi teose kohta muudab kõik ja see äkitselt hakkab justkui elama ja kõik

muutub, isegi kui tegelikult teos ei muutu füüsiliselt.

Kunstimaailm kus me elame ja millest lähtuvalt me oma interpretatsiooni genereerime v pakume, on väga oluline mõjutaja.

Kui inimene kasvaks ilma kunstiteooriate, algteadmisteta, siis ta ei mõistaks kui ta muuseumis on .. ei tunneks ära asju.

Teose pädevaks interpret. on väga oluline teada, millal ja kus on see teos sündinud, mis tingimustel jne. Näiteks teksti mõistame ainult kui tunneme keelt, mis keeles see kirjutatud on.