Katri Mirski

Geoloogiline ehitus ja reljeef

Pinnavormidest väärib Toompargis ja selle ümbruses märkimist Toompea kõrgendik, mis on

Põhja-Eesti klindi jäänuk Toompea saarlava.

Toompea saarkõrgustik hakkas tekkima sadu miljoneid aastaid tagasi. Arvatakse, et

Toompeaga külgnevad orud olid piki Soome lahte idast- läände kulgeva Ürg – Neeva

harudeks, mis eraldaski Toompea saarkõrgustiku Põhja-Eesti lavamaast. Eestit korduvalt

katnud mandrijää süvendas ja laiendas neid orge ning kandis ära orgudes olnud jõesetted

(Miidel, 1997).

Toomkooli 21 maja juurde rajatud puuraugus on näha kivimid, millest Toompea saarlava

koosneb. 4 m paksuse kultuurkihi all on 0,5 m Uhaku lademe kollakashalli veidi savikat

lubajakivi. Edasi tuleb 5,5 m kõva Lasnamäe lademe ehituslubjakivi ja 0,5 m Aseri lademe

pruune ooiide sisaldavat hallikat lubjakivi. Lamav Kunda lade (paksus 1,45 m) koosneb

hallist lubjakivist, milles leidub rohkem või vähem hajutatult väikesi rohelisi glaukoniiditeri.

Järgnev Volhovi lade (2,85 m) on esindatud vaheldumisi hallika lubjakivi ja tumedama

mergliga, allosas lubjaka dolomiidiga. Kivimeis on glaukoniiti. Hunnebergi ja Billingeni

lademetest (kokku 13,5 m) viimane algab õhukese rohekashalli dolomiidistunud

lubjakivikihiga, millele järgnevad tumerohelise glaukoniitliivakivi ja -aleuroliidi kihid.

Õhukese (0,2 m) Varangu lademesse kuuluva helebeeži savi all tuleb Pakerordi lade (paksus

vähemalt 7,2 m). Selle ülemise osa (4,6 m) moodustab rahva seas diktüoneemakildana tuntud

tumepruun graptoliitargilliit ning alumise kollakas- ja helehall, õhukeste

argilliidivahekihtidega ning käsijalgsete karbipoolmeid ja detriiti sisaldav liivakivi. Järgnev

alamkabriumi Dominopoli lade on esindatud Tiskre (paksus 18,5 m) ja Lükati kihistu (16,0

m) helehalli aleuroiidi- ja saviga. Puurauk lõppes Lontova lademe rohekashallis ja

kirjuvärvilises savis (nn sinisavis). Neid kihte läbiti 7,1 m paksuses. Lontova lade algab

allpool tänapäevast merepinda.

Kui ei oleks rusukallet ja tugimüüri, võiksime Toompeal näha kõiki neid kihte ülalt kuni

Tiskre kihistu ülemise osani (Miidel, 1997).

Põhja-Eesti klint

Põhja-Eesti klint on osa Balti klindist, enam kui 1200 km pikkusest kulutus-astangute

süsteemist pealiskorras Ölandi saare ja Laadoga järve vahemikus (Suuroja, 2008). Klindi

ehitust kajastab joonis 1.

Sõna klint pärineb rootsi keelest ning tähendab rannaastangut. Peale selle on klint ka järskude

külgedega mäetipp ja isegi rukkilill (Suuroja, 2008).

Katri Mirski

Balti klindi teke ei ole endiselt selge. Teadlased on pakkunud järgmisi hüpoteese:

1. Tektoonika hüpoteesi kohaselt on Balti klindi Ordoviitsiumi astangust põhja poole jääv

maakoore plokk vajunud ja lõunapoolne kerkinud ning plokkidevaheliseks murranguks on

klindiplatood ääristav astang). (Suuroja, 2008)

Tektoonilise hüpoteesi mõnevõrra tänapäevasema versiooni kohaselt jääb Balti klint

ulatuslikku, Valgest merest kuni Taani väinadeni ulatuvasse struktuursesse vööndisse, kus

maakoore murrangutega eraldunud plokid on üksteise suhtes tõusnud või vajunud.

2. Glatsiaalhüpoteesi kohaselt on klint tekkinud Kvaternaari jäätumise ja liustike kivimeid

kulutava- purustava tegevuse tagajärjel.

Selle teooria vastu räägib mandriliustike liikumise suund. Teadaolevalt liikusid loodes ja

põhjas paiknenud jäätumiskeskmest lähtunud liustikukeeled kagu-lõuna sihis ehk risti üle

klindi (Tuuling, 2008).

Joonis 1 Põhja-Eesti klindi läbilõige (Põhja-Eesti klint…, 2012)

Katri Mirski

3. Abrasiooni hüpotees näeb Balti klindi kujundaja pearollis eelkõige meremurrutust.

Arusaama toetavad ka tormist räsitud rannikulõigud, kus mässavad, vastu klinti paiskunud

lained on astangu jalamisse uuristanud sügavaid murrutuskulpaid ja langetanud kaldajärsakult

suuri paeplaate (Miidel, 1992).

Selle versiooni vastuargumendiks on Balti klindi veealune osa, mis vaid vähesel määral erineb

maismaal olevast astangust. Jääajajärgne kulutus ja Läänemere murrutus on üle merepinna

kerkinud aluspõhjaastanguid viimase jäätumise aegsete ja järgsete setete alt välja puhastanud,

paiguti mõnevõrra ka kulutanud ja nihutanud (Tuuling, 2008).

4. Denudatsiooni hüpotees tõstab Balti klindi tekkeprotsessis esikohale pikaajalise

denudatsiooni, st maapinna tasandumise välisjõudude toimel maapinna kerkides.

5. Ürg - Neeva hüpotees seostab Balti klindi tekke kunagi Fennoskandia kilbil kõvade

kristalsete ja Ida-Euroopa platvormi katvate pehmete settekivimite piiril voolanud hiiglasliku

Ürg - Neeva jõega. Lisaks viimatimainitule on väljatöötatud Eridanose hüpotees mis on Ürg -

Neeva hüpoteesi tänapäevasem ja täiendatud variant, kus viimasele on omistatud vaid

Eridanose nime kandva hiidjõe ühe lisajõe roll.

Viimasel ajal Põhjameres tehtud meregeoloogiliste uuringutega (Suuroja,2008; ref. Overeem

jt.1998,2001) on Taani väinadest läänes (nn Eridanose deltas) leitud hiiglaslik kogus kuni 10

mln aasta vanuseid purdsetteid ehk just neid, mis oleksid Balti klindi kultusalalt justkui ära

kantud. Selle hüpoteesi kohaselt kandiski setted ära Eridanose jõgi.

6. Kuesta - hüpotees lähtub kuesta - laadsete astangute kujunemise loogikast Selle hüpoteesi

kohaselt oli määravaks teguriks kristalse aluskorra kõvadel moonde- ja tardkivimitel lasuva

mõnevõrra pehmema settekivimilasundi väike lõuna - või idasuunaline kallakus. Teiseks

oluliseks teguriks olid erinevused kivimite kulumiskindluses settekivimilasundi enda sees, nii

et astangu laele jäid kõvemad ja jalamile pehmemad kivimid. Kuestaastangute põhiliseks

kulutajaks oli vooluvesi.

Balti klindi moodustumine ei ole olnud ühesuunaline protsess: maapinna tõus on vaheldunud

vajumisega, veekogude pealetung taandumisega, astangute teke tasandumisega (Suuroja,

2008).

Paljandid

Paljandi all mõistetakse ala, kus paljanduvad aluspõhjakivimid.

Toompea nõlvadel on aluspõhja paljandeid vähe. Enamasti, eriti nõlva alumises osas, on tegu

pudedate ning varisemisohtlike kihtidega, mida on tulnud tugimüüriga katta. Siin-seal võib

müüris näha Lasnamäe lademe lubjakivist kõvemaid looduslikke kaljunukke. Puurimistega on

Katri Mirski

kindlaks tehtud, et kohati lasub kuni 10 m kultuurkihi all ka paari meetri paksuses Uhaku

lademe lubjakivi (Nõlvak, 2010).

Kolm looduskaitse alust paljandit Toompea nõlvadel on Patkuli trepi paljand, Nunne tänava

paljand ja Toompea paljand (Keskkonnainfo, 2012).

Patkuli trepi paljandi puhul on tegemist olulise kohaga Tallinna südalinnas (Joonis 2 ja

Joonis 3), kus saab tutvuda Ordoviitsiumi kivimitega. Läbilõigetes on näha (ülalt alla)

Lasnamäe, Aseri, Kunda, Volhovi lademe halle karbonaatkivimeid, siis Hunnebergi ja

Billigeni lademe rohelisi nõrgalt tsementeerunud glaukoniitliivakive, mis omakorda lasuvad

Varangu lademe savil ja Pakerordi lademe graptoliitagilliidil (diktüoneemakildal) (Nõlvak,

2010)

Joonis 2 Patkuli trepi paljandi asukoht (Maa-amet, 2012)

Joonis 3 Patkuli terpi paljand (Autori foto)

Katri Mirski

Toompea paljand asub Pika Hermani torni jalamist u. 50 m põhja pool (Joonis 4 ja Joonis 5),

kus Kesk-Ordoviitsiumi Kunda, Aseri ja Lasnamäe lademe lubjakivi kihtide rõhtne asend on

liustiku raskuse all rikutud. Kihid on üksteise suhtes 15-60 cm nihkunud, summaarne

amplituud ulatub 2,2m. Sedalaadi tektoonilisi murrangulõhesid paljandub Põhja-Eestis harva

(Nõlvak, 2010).

Joonis 4 Toompea paljandi asukoht (Maa-amet, 2012)

Joonis 5 Toompea paljand (Autori foto)

Nunne tänava paljandi Argilliidi ehk kiltsavi kihte võib näha paljandumas rusukalde all Jaan

Koorti skulptuuri „Metskits“ kohal Patkuli trepi lähistel (Joonis 6). Rusukaldega kaetud on ka

Katri Mirski

Alam-Ordoviitsiumi ja Ülem- ning Alam-Kambriumi tumekollakad liivakivid läbilõike kõige

alumises osas (Nõlvak, 2010).

Joonis 6 Nunne tänava paljandi asukoht (Maa-amet, 2012)

Inimmõju

1903. aastal avati Patkuli platsilt samanimeline trepp üles Toompeale. 1914. aastal avati Balti

jaama vaksali aed. 1926 aastal rajati A.Soansi projekti järgi tiigi äärde hulknurkne purskkaev

ja kujundati kiviktaimla. Toompea nõlva alla ehitati staadion (Sander, Abner, 2009).

2004 aastast on Toompark riikliku looduskaitse all (Tallinn, Tenno 2007).

Tallinna linnavalitsus on esitlenud plaani, mille kohaselt ootavad Toomparki ees suured

muudatused. Sinna plaanitakse rajada kohvik, paadilaenutus ja amfiteater ning ühendada park

tunneli kaudu Hirvepargiga (Tooming, 2012)

Toompeal on oluline roll olnud ka linnaehituse seisukohalt. Vanalinna piires leidub paekivi

sobivas murdmissügavuses vaid Toompea saarkõrgendikul. Tõenõoliselt hakati paasi

ehituseks murdma juba muinasajal, kui 11.sajandi keskel rajati eestlaste linnus. Neljakümne

seitsme meetri kõrgune paene kõrgendik, kus paljandub Lasnamäe ehituslubjakivilasundi

alumine pool, oli sobiv koht ehituspae murdmiseks. (Perens, 2010). Müüride ja tornide

ehitamiseks võeti paekivi esialgu kohapealt, Toompea paemurdudest, mida võib praegu näha

Toomkiriku aluses keldris (Perens, 2010). Omaaegse paemurru sügavus oli kuni 3,6 m, pikkus

idast läände u 120 m, põhjast lõunasse aga 50 m (Miidel, 1997). Toomkirik on ehitatud

tõenäoliselt vanimasse paemurdu, täpsemalt asub kiriku sissepääs murru lõunaserval. Siit

pärines ehituspaas, kui alustati kivikindlustuse ja kiriku ehitusi 13.sajandi alguskümnendeil

(Nõlvak, 2010). Kanalisatsiooni rajamine ning tänavate ja õuede asfalteerimine on tunduvalt

vähendanud pinna-ja põhjavee mõju. W.Stavenhageni 1867 a. gravüüril ( joonis 7) on hästi

Katri Mirski

näha, et Toompea panga paest ülemist osa läbivad arvukad lõhed, mis jagavad panga

väiksemateks plokkideks. Kui see lõhestatud serv oleks jäetud looduse hoolde ja tugimüüriga

katmata, siis oleks suure tõenäosusega toimunud mitmed varingud. Kuid ka tugimüür laguneb

aja jooksul. See toimub eelkõige külmarabeduse tõttu, sest pinna- ja põhjavesi pääseb kas

lõhede või lekkiva kanalisatsiooni kaudu tugimüüri ja nõlva vahele, imbudes lõpuks

tugimüüri. Seal vesi talvel ja kevadel korduvalt külmub - sulab põhjustades alul märkamatute

mikrolõhede ja pragude teket. Aja jooksul need laienevad, põhjustades lõpuks varinguid. Seda

protsessi soodustab ka rusukaldal tugimüüri läheduses kasvavate puude juurestik, mis

tugimüüri tungides seda murendab (Miidel, 1997).

Joonis 7 Toompea Wilhelm Siegfried Stavenhagen, 1867 (Riigikantselei, 2012)

Kasutatud kirjandus:

1. Miidel, A. 1992. Põhja-Eesti klindi päritolu. – Eesti Loodus 43. lk.76-81

2. Nõlvak, J. 2010. Geoloogilised retked Tallinnas ja selle lähiümbruses. In Tallinna

Geoloogia (Soesoo, A. & Aaloe, A.). lk.184-210. Tallinna Linnavalitsuse Keskkonnaamet ja

Kommunaalamet, Tallinn.

3. Perens, H. 2010. Paekivi ehituskivina. In Tallinna Geoloogia (Soesoo, A. & Aaloe, A.).

Katri Mirski

4. Sander,A, Abner, O.2009 Tallinna väärikaimad pargid In Tallinna Loodus (Laur,M). lk.43-

45. MTÜ Loodusajakiri, Tallinn.

5. Suuroja, K. 2008. Balti klint- loodus ja ajalugu. Oü GeoTrail KS, Tallinn.

6. Tallinn, T, Tenno, A. 2007.Tallinna pargid. Tallinna Linnavalitus, Tallinn

7. Tooming, U. 2012. Toompark saab kohviku, amfiteatri ja tunneli

http://www.tallinnapostimees.ee/724200/toompark-saab-kohviku-amfiteatri-ja-tunneli/

8. Tuuling, I. 2008. Kuidas on tekkinud Balti klint. Eesti Loodus

http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?artikkel=2511

9. Põhja-Eesti klint- Eesti looduse sümbol. Keskkonnaministeerium

http://www.klint.envir.ee/klint/index.html

10. Keskkonnainfo infoleht

http://loodus.keskkonnainfo.ee/WebEelis/infoleht.aspx?type=artikkel&id=1383049117

11. Riigikantselei

http://www.riigikantselei.ee

12. Maa-ameti kaardirakendus

http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis