Tallinna Reaalkool

Günther Friedrich Reindorff -

kunstnik, vilistlane Uurimistöö

Hendrik Vaaks 11a

Juhendaja: Eha Poomann

Tallinn 2009

2

Sissejuhatus..............................................................................................................................3

1. Noorusaeg ............................................................................................................................5

1.1. Vanematekodu ..................................................................................................................5

1.2. Lapsepõlv ..........................................................................................................................6

2. Õpingud................................................................................................................................7

2.1. Tallinna Peetri Reaalkoolis ...............................................................................................7

2.2. Edasised õpingud ..............................................................................................................8

3. Perekond ............................................................................................................................11

3.1. Abikaasa Adele Reindorff...............................................................................................11

3.2. Lapsed .............................................................................................................................11

4. Töö .....................................................................................................................................13

4.1. Peterburis ja Moskvas .....................................................................................................13

4.2. Riigi Kunsttööstuskooli õppejõud ja graafikaosakonna juhataja....................................13

4.3. ERKI professor ...............................................................................................................14

5. Looming.............................................................................................................................16

5.1. Graafika...........................................................................................................................16

5.2. Tarbekunst.......................................................................................................................18

6. Reisid .................................................................................................................................20

7. Harrastused ........................................................................................................................22

7.1. Entomoloogia kirg ..........................................................................................................22

7.2. Muusika...........................................................................................................................22

7.3. Kalapüük .........................................................................................................................23

8. Aunimetused ......................................................................................................................24

Kokkuvõte..............................................................................................................................26

Kasutatud materjalid ..............................................................................................................27

Lisa 1. Foto Günther Reindorffist ..........................................................................................29

Lisa 2. Sibeliuse Finlandia.....................................................................................................30

Lisa 3. Loomingut tarbekunstist ...........................................................................................31

Lisa 4. Rahatähed...................................................................................................................32

Lisa 5. Palavad augustipäevad (reproduktsioon) ...................................................................33

Lisa 6. Tammelauri tamm......................................................................................................34

3

Sissejuhatus

Günther Reindorff, nimi, mis võibolla ei ütle nooremale põlvkonnale esialgu eriti midagi.

Lähemal uurimisel selgub siiski, et see saksapärane nimi pandi ühele 20. sajandi esimese

poole märkimisväärseimale eesti kunstnikule, kellel on koht ka Reaalkooli ajaloos. Tema

suurt osa paljude rahatähtede, markide, vappide, raamatute ja muude tarbeesemete

kujundamisel ei saa alahinnata. Ta oli ju õppinud peale Reaalkooli ka Peterburis

kunsttööstuskoolis, saamaks tarbekunstnikuks.

Peale kunsti oli Reindorffil muidki kirgi, millega ta aeg-ajalt tegeles. Kindlasti ei saa jätta

mainimata tema huvi liblikate vastu. Kui liblikatest mõnikord küllalt sai, oli hea minna

hoopiski jõe kaldale elu üle mõtisklema ja hea õnne korral sai ka mõne uimelise koduteele

kaasa. Samuti köitis Reindorffi muusika, millele ta pühendas omajagu aega, ning esitas nii

mõnegi loo keelpillikvarteti koosseisus viiuldajana.

Selle uurimistööga soovin tutvustada Günther Reindorffi elukäiku, mis sai alguse Peterburis

1889. aastal ja lõppes 1974. aasta varakevadises Tallinnas. 26. jaanuaril 2009. aastal toimus

Tallinna Reaalkooli aulas vilistlase, kunstnik Günther Reindorfi 120. sünniaastapäeva

tähistamine, kus uurimistöö autor osales ettekandega kunstnikust ning kunstiklassis avati

akadeemik Reindorfi pilt.

Uurimistöö peamisteks allikateks on valitud kunstniku tütre Aleksandra ja tema poja

kunstiteadlase Ravo Reidna meenutused, mis on saadud neid intervjueerides. Lisaks on

kasutatud mitmeid raamatuid ja interneti lehekülgi, mis räägivad kunstnikust, tema töödest

ja elukäigust.

Käesolev uurimistöö on jagatud kaheksaks osaks, mis annavad ülevaate kunstniku elu

erinevatest etappidest. Viiendas peatükis keskendutakse rohkem Reindorfi tuntuimatele

teostele ja antakse neist lühiülevaade.

4

Abi eest uurimistöö koostamisel sooviksin tänada oma juhendajat Eha Poomanni ning

kunstnik Günther Reindorfi tütart Aleksandra Reidnat ja tütrepoega Ravo Reidnat.

5

1. Noorusaeg

1.1. Vanematekodu

Günther Friedrich Reindorff sündis 26. jaanuaril 1889. aastal Peterburis Herman Johanni

(1858-1922) ja Elise (1865-1953) (Thomson) Reindorffi perekonnas, kelle juured olid juba

mitmendat põlve Tallinnas. Tema isa, kes on lõpetanud Gustav Adolfi Gümnaasiumi, töötas

prokuristina spediteerimisfirmas nimega Höppener & Company, millele oli pandud alus

juba 18. sajandil. Ka kunstniku vanaisa oli tegev kaubanduses ning kuulus Tallinna

Suurgildi esimesse ehk kõige rikkamasse klassi.

Tänapäeval enam prokuristi ametit ei eksisteeri, kuid sellel ajal tähendas see kõrgemat

tolliametnikku, täpsemalt firma omaniku või juhi täievolilist esindajat. See amet sisaldas

endas reisimist erinevatesse riikidesse, ning seetõttu ei olnud võimalik Tallinnas talvituda,

kuna meri oli enamasti jäätunud. Seevastu Peterburis oli meri talviti jäävaba ning seepärast

reisitigi kokku 15 aastat järjest sinna talvituma. Sellel põhjusel sündiski tulevane suur

kunstnik mitte Tallinnas, vaid Peterburis. (Reidna 2008)

Kunstniku ema Elise oli, nagu sel ajal kombeks igas vähegi jõukamas perekonnas,

koduperenaine. Ta oli pärit tagasihoidlikust perest, kus voolas nii eesti, taani kui ka saksa

verd. Oli lõpetanud Tallinna saksa tütarlaste eragümnaasiumi. Harrastustest huvitas teda

muusika ning selle tõestuseks võttis ta isegi 40-aastasena veel laulutunde. Veel oli

perekonnas kaks tütart, kellest üks oli Güntherist paar aastat vanem, teine ligi aasta noorem.

Nende nimed olid Irma (1887) ja Ellen (1889). (Reidna 2008) Suhted pereliikmete vahel

olid soojad. Noorem õde Ellen tegeles klaverimänguga, mille õpinguid alustas ta Tallinnas.

Suure huvi tõttu muusika vastu suunas klaveriõpetaja ta Riia konservatooriumisse, mis oli

Baltikumi suurim. Seal paistis ta oma andekusega sedavõrd silma, et tal soovitati jätkata

õpinguid Viini konservatooriumis, mis oli tolleaegse muusikamaailma keskuseks. Alanud

Esimene maailmasõda muutis tema, nagu paljude teistegi, unistused teostamatuteks. 1920.

aastate alguses abiellus oma surnud õe lesega ja jäi koduseks, kasvatades kahte poega. 1939.

aastal rändas õde koos perekonnaga Saksamaale. Vanema õe, kes oli sarnaselt oma emale

6

lihtne koduperenaine, elu ei kujunenud kahjuks eriti pikaks, kuna teda tabas Venemaal

revolutsioonikaoses raske kopsupõletik, mis talle saatuslikuks sai. (Reidna 2009)

1.2. Lapsepõlv

Oma esimesed 8 eluaastat veetis Reindorff Peterburis, misjärel koliti jäädavalt Tallinnasse.

Peterburis elati Vassili saarel. Kunstniku sünnimaja ümbritses iluaed, milles asus ka tiik

saarekesega. Pere koduseks keeleks oli saksa keel, kuid lisaks sellele õppis kunstnik selgeks

ka kohaliku vene keele. (Reidna 2008) Eesti keelega puutus Reindorff kokku alles

mõneaastaselt. Hiljem õppis ta selgeks ka prantsuse keele, mida ta rääkis üsna soravalt, ja

ladina keele, milles ta suutis lugeda ja kirjutada. Veel kõrges eas hakkas kunstnik huvi

tundma itaalia keele vastu, mille õpinguid ta iseseisvalt alustas. (Reidna 2009)

Päris väikese poisina oli Reindorffil soov saada kellekski, kes teda väliselt võlus –

tuletõrjujaks (Reidna 2009). Natuke hilisemas eas leidis ta end olevat köidetud kunstist,

millest kujunes lõpuks välja mitmekülgne kunstnikutee. Oma lähedastelt sai Reindorff

hüüdnime, mis oli tema pärisnimele Günther väga sarnane – Jünter. Reindorff ise pidas end

nooruspõlves vaikseks ning unistavaks poisiks. (Reidna 2008)

Reindorffi isal oli väike, kuid heatasemeline kunstikollektsioon, millest hinnaliseim oli

XVII sajandi silmapaistva hollandi maastikumaalija Meindert Hobbema vesiveskit kujutav

teos. Kahjuks tuli sellest 1918. aastal loobuda majanduslike raskuste tõttu. Lisaks

kunstikollektsioonile omati suurt ja väärikat, umbes 12 000 köitelist raamatukogu, millest

kunstnik oli väga vaimustatud, kuna nendest raamatutest alustas ta oma joonistamistalendi

arendamist. Kahjuks hävisid need kogud 1944. aasta märtsipommitamisel. Lapsepõlves

saatis Reindorff nende raamatute keskel mööda pikki päevi, kopeerides nendest

mitmesuguseid illustratsioone. Nähes oma poja joonistamiskirge, soovitas isa Güntheril

hakata kutsekaarte külalistele valmistama. Ühena oma esimesest tööst natuuriga on kunstnik

meenutanud akvarelli “Metsniku maja kõrgete mändidega”, mis on loodud 1899. aastal.

(Reidna 2009)

7

2. Õpingud

2.1. Tallinna Peetri Reaalkoolis

Tallinna Peetri Reaalkooli astus Reindorff 1899. aastal. Oma kooliõpinguid alustas ta varem

koduõpetajaga. Reindorffide peret hakkas külastama ka kohaliku orkestri kammermeister,

kes õpetas Güntherile veel viiulit ja pere noorimale lapsele Ellenile klaverit. Koduõpetaja

soovitusel otsustati, et Günther astub Tallinna Peetri Reaalkooli. Õppetöö koolis oli algul

vene-, hiljem saksakeelne, kuid üldiselt see teda eriti ei köitnud ning tundus igavana.

Reindorff polnud kindlasti priimus, ent kaugeltki mitte ka keskpärane õpilane. (Reidna

2009) Võimalik, et raskusi tekitas sageli liigne tagasihoidlikkus, mis segas teda õpetajate

küsimustele kiiresti reageerimast (Läti 1960: 6). Vaatamata sellele, võttis Reindorff

tavalistest koolipoiste viguritetegemisest ikka osa ning näiteks tihtipeale sai just temalt

putukaid, mille abil hiljem õpetajate kulul nalja visata. Ta võttis osa pigem väiksemate

gruppide ettevõtmistest - suuri ja massilisi üritusi ta ei armastanud. Reindorffi tugevateks

külgedeks olid joonistamine ja loodusteadused. Suuremaid raskusi hakkas talle vanemates

klassides valmistama matemaatika, mida ta pidas "kuivaks". Güntheri mõttelaad oli

loodusvaatlejana ja kunstnikuna intuitiivne ning deduktiivne ja just seepärast oli tema

tehniline taip kesisele matemaatikale vaatamata märkimisväärne, eriti teiste kunstnikega

võrreldes. Vähem tähtsateks aineteks kujunesid tema puhul välja surnud antiikkeeled –

ladina ja kreeka keel. Üheks oma lähedasemaks koolikaaslaseks pidas ta oma koolivenda,

tulevast rahvusvaheliselt tuntud entomoloogi Alfons Dampfi, kellega sai hilisemas elus

pikki ja huvitavaid matku ette võetud. Samuti on Reindorff meenutanud klassivenda Tolli,

kes oli klassi kõige aktiivsem õpilane ja kõikvõimalike ettevõtmiste "mootor". (Reidna

2009)

Kodus tegeles kunstnik õpinguist vabal ajal peamiselt koduste portreteerimisega, kuid

väikestviisi ka luuletamisega saksa ja vene keeles. Tema joonistusoskus ei jäänud

teadmatuks ka kooli austatud direktorile Wilhelm Konstantin Fromhold Petersenile (direktor

1890 – 1915), kes nägi õpilase töödes talenti. Direktorit köitis Reindorfi omadus olla

8

detailideni tähelepanelik loodusvaatleja ja võime seda ka täpselt ja veenvalt paberil edasi

anda. Nendel põhjustel soovitas Petersen seepeale Reindorfi isal oma poeg kunstikooli

panna. Selle suure plaaniga nõustus ka noor Reindorff, kuna huvi kujutava kunsti vastu oli

süvenenud ning 1905. aastal saadud sõjaväekutsega seotud vabastus andis hea võimaluse

õpingud Reaalkoolis katkestada ja pühenduda täielikult kunstile. Valituks osutus Peterburis

asuv Alexander Stieglitzi Tehnilise Joonistamise Keskõppeasutus, ning peagi siirdus

Günther Reindorff Venemaale oma sünnilinna Peterburisse, seekord aga juba iseseisvalt,

ilma perekonnata. (Reidna 2008) Reaalkooli jäi Reindorff meenutama alati väga soojalt, sest

nii kaasõpilaste enamus kui õpetajaskond olid suhtunud temasse heatahtlikult ja

lugupidamisega. Eriti soojalt meenutas ta direktor Wilhelm Peterseni, kellega ta 1920.

aastatel Nõmmel elades tihedamini suhtles. (Reidna 2009)

2.2. Edasised õpingud

Kool, kus kunstnik oma oskusi täiendama hakkas, oli asutatud 1876. aastal parun Alexander

von Stieglitzi poolt, kes oli suurtööstur, pankur ning mis tähtsaim - kunstimetseen.

Esteetilistelt seisukohtadelt polnud see kool just kõige edumeelsem, ning seda eelistas

peamiselt lihtrahvas, kellele oli see õppetingimuste poolest vastuvõetavam võrreldes teiste

Peterburi kunstiõppeasutustega.

Stieglitzi kool ei olnud eestlastele siiski võõras. Tõmme selle kooli poole võis peituda

suhtelises läheduses kodule ning majanduslikes soodustustes. Õppemaks oli küllaltki väike,

millele lisaks võimaldati saada mõningaid toetusrahasid. Tuntud oli ka kooli haruldane

raamatukogu. Peale selle kindlustati parematele õpilastele kooli lõpetamisel välismaa

stipendium. Varasemalt olid seal õppinud nii mõnedki tuntud ning tunnustatud eesti

kunstnikud: Jaan Koort, Voldemar Mellik, Nikolai Triik, Konrad Mägi, Roman Nyman,

Aleksander Tassa jt. Kuid ka õppejõudude poole pealt polnud seal eestlastest puudust, seal

olid töötanud Amandus Adamson ja Hans Kuusik. Kahjuks saadeti paljud eestlased sealt

revolutsiooniliste vaadete tõttu enne Reindorfi saabumist minema ning seetõttu kunstnik

nendega Peterburis kokku ei puutunud. Saabudes olid igasugused vastuhakumeeleolud juba

kindlalt kõrvaldatud ning õppetöö jätkus endisel kujul. (Läti 1960: 6-7)

Reindorff õppis Peterburi koolis aastatel 1905-1913. Üldklassides nägi õppetöö ette

rakenduslikku laadi ülesandeid, tarbeesemete kompositsioone, täpsete jooniste valmistamist,

ning erilist tähelepanu pöörati ka ornamendi dekoratiivsele küljele. Kunstniku

9

iseloomustuse järgi oli õppetöö Stieglitzis pingeline, kestes hommikust kella viieni õhtul.

Õpilastelt nõuti rangelt ajalooliste stiilide rakendamist, ettenähtud õppeülesannete

järjekindlat ja üksikasjalist viimistlemist, mis tekitas õppimises tuntava rutiini. Igasugused

kõrvalekalded kehtestatud traditsioonidest viisid otsekohe hinde alla. Selline rangus puudus

aga teatridekoratsiooni- ja ofordiklassis, kus Reindorff ka õppis. Dekoratsioonialane töö

tekitas kunstnikus huvi dekoratiivsete lahenduste vastu, mida võib märgata ka hilisemates

töödes. Rutiinist vabanemiseks pööras Reindorff suuremat tähelepanu maastikule, millest ta

soovis leida uusi motiive. Tal tekkis kiindumus sooritada maakohtadesse pikki matku, mis

nii mõnigi kord ulatusid ühe päevaga 60 kilomeetri pikkusteks. Kahjuks sai selliseid retki

viia läbi ainult suvevaheaegadel. Peale maakohtade huvitas Reindorffi ka Tallinna vanalinn

oma uhkete hoonetega. (Läti 1960: 7)

Õppetöö kõrvalt leidis ta ka aega luua illustratsioone ja vinjette igasuguste tähtpäevade

teemal. Nõudmine sellise loomingu järele oli suur ning seetõttu kajastusidki mitmed tema

tööd pealinna kirjastustes ja ajalehtede kirjanduslisades. Nende tööde tulemusena soovitas

Stieglitzi kooli ofordiklassi juhataja professor N. Panov minna Reindorffil üle ofordiklassi.

Reindorff oli nõus, kuna see ala oligi teda enam huvitama hakanud. Selles klassis

omandaski kunstnik esialgse ettevalmistuse graafiliste tehnikate alal.

Kooli lõpuaastatel pööras kunstnik oma tähelepanu aina rohkem teda sügavalt huvitavale

maastikule, mille tõttu sooritas ta suviti pikki teekondi Saare- ja Muhumaale, mille loodus

oli köitnud vendi Kristjan ja Paul Rauda. Ka Reindorfile jätsid sealsed rannikualad ja

metsasalud sügava mulje, kuna temani jõudis esmakordselt nende saarte omapärane ilu. Ta

veetis pikki päevi ning isegi öid looduses, õppides seda kunsti teel tundma. (Ibid.: 8)

Tema sealomandatud soliidne tehniline pagas, mis oli kunstirühmituse “Mir Iskusstva”

kalligraafilist ning kergelt stiliseerivat laadi, avaldub küllaltki tihti tema veidi ebareaalse

ning muinasjutupärase maailmanägemisega teostes (Kaevats 2000: 422). Lõputööna valmis

Reindorfil dekoratiivne lauakompositsioon (Läti 1960: 9). Kokkuvõttena olid Reindorffi

õpingud selles kunstiõppeasutuses edukad, ning mitmed tema tööd said esindatud ka kooli

õpilastööde kogumikes, kaasaarvatud tema lõputöö (Reidna 2008).

Oma 1911. ning 1913. aasta matkadel Soome skäärilistele rannikualadele ja seal loodud

teoste mõjul anti talle peale Stieglitzi kooli lõpetamist stipendium välismaal õppimiseks.

Noor kunstnik valis sihiks Pariisi, kuhu ta 1914. aastal ka siirdus. Sellel ajal tõmbas Pariis

10

oma uute kunstisuundade vaheldumise, novaatorlike professionaalsete küsimuste

tõstatamise ning lahendamisega ligi kogu maailma kunstnikke. Sama käis ka eestlastest

kunstnike kohta, kellele see kujunes peamiseks enesetäienduse kohaks. Mõned eestlased,

nagu näiteks Jaan Koort ja Konrad Mägi, olid Pariisis ka pikema perioodi vältel. Alanud

Esimese maailmasõja tõttu tuli õpingud Pariisis katkestada, kuid siiski oli seal veedetud ligi

pool aastat viljakas ning möödus pingelise tööga. Reindorff tutvus muuseumides

maailmakunsti varasalvega, millest enim huvipakkuvamad olid talle idamaade kunsti teosed,

mida ta ka lähemalt tundma õppis. Kuid isiklik loometöö ei seisnud, sest kunstnik töötas

samal ajal ka maalidega, tegeledes nendega peamiselt looduses. Kahjuks pole ühtki tema

sealset tööd säilinud.

Lahkudes Pariisist viisid edasised sündmused Reindorffi Põhja-Hispaaniasse, mida kunstnik

eredalt meenutas. 1914. aastal kutsuti kunstikooli stipendiaadid aga tagasi Peterburi, kuhu

jõuti 1915. aasta algul. (Läti 1960: 9-10)

11

3. Perekond

3.1. Abikaasa Adele Reindorff

Adele Reindorff, neiupõlvenimega Mels, sündis 10. veebruaril 1901. aastal Tallinnas tisleri

perekonnas. Ta oli tuntud ja austatud nahakunstnik ja pedagoog Riigi Kunsttööstuskoolis

ning Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis.

Erialase hariduse omandas Adele Mels Tallinna Kunsttööstuskoolis Eduard Taska, Kristjan

Raua ja Nikolai Triigi juhendamisel (lõpetas 1921. aastal). Erialaks oli ta valinud papitöö,

raamatuköitmise ning naiskäsitöö. Tallinna Õpetajate Seminaris omandas lisaks veel

joonistus- ja käsitööõpetaja kutse (lõpetas 1922. aastal).

Oma kunstiteadmisi täiendas ta ka Hamburgi kõrgemas tarbekunstikoolis professor F.

Weisse juhendamisel (1929) ning Leipzigis Graafika ja Raamatukunsti Akadeemias

professor I. Wiemeleri juures (1938).

Tema varasemad teosed on klassikaliselt lihtsad, kuid muutusid peale Teist maailmasõda

rohkem kaunistatuks, olles siiski asjalikud ning rahulikud. 1950. aastate lõpust alates pidas

ta lugu taas klassikalisest lihtsusest ja napist kaunistusest. Eriti silmapaistvad on tema

raamatuköited ja taimemotiividega külalisraamatud. (Eller 1996: 435-436)

3.2. Lapsed

Reindorffil on kolmest abielust 2 last: tütar Aleksandra (s. 1924) ja poeg Nils (1930-1984).

Tütar Aleksandral on erakordselt hea keelevaist ning seetõttu oleks olnud loogiline jätk

filoloogi amet. Ometigi nii ei läinud ja oma elus on ta töötanud lühemat aega ajakirjanikuna,

enamasti mitmes kirjastuses masinakirjutajana. Proua on suur looduse- ja muusikaarmastaja

ning tänasel päeval elab Tallinnas. Tema kaudu hargneb praegu ka Reindorffide suguvõsa

edasi tema kaksikutest laste Ravo ja Urve ning Urve tütre Mari näol.

12

Välimuselt isaga väga sarnane Nils oli hinnatud mehaanik, täpsemalt kõrgeima kategooria

lukksepp Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaadis. Peale selle armastas ta sarnaselt isale

loodust ning seetõttu tegeles ta kirglikult jahi ja kalastusega. Ka sport ei puudunud

noormehe elust: selleks oli poks, milles ta 1950. aastatel tuli Tallinna meistriks. Kahjuks

tabas elujõulist meest 1984. aastal ootamatult infarkt, mis ta eluküünla kustutas. (Reidna

2009)

13

4. Töö

4.1. Peterburis ja Moskvas

Peale Peterburisse naasmist suunati noor kunstnik Riigi Väärtpaberitöökotta tööle, kuna

kehtiva korra järgi olid stipendiaadid sõjaväekohustusest vabastatud. Töö Peterburis kätkes

eneses markide ja rahatähtede kavandite loomist, kuid loovkunstnikule pakkus see suurt

pingutust ja vaeva. Ta oli ka üks esimesi kunstnikke, kes hakkas nõukogude marke

kujundama. 4 aastat hiljem 1919. aastal otsustas punavõim, et Peterburis on vale sellisel

asutusel eksisteerida, ning uueks elupaigaks otsustati kinnitada Moskva. Reindorffil ei

jäänud muud üle kui samuti oma töökoha kolimisega kaasa minna. Ta teostas

Rahvahariduse Komissariaadi tellimusi, kujundades plakateid ja üleskutseid. Tema tööks oli

Nõukogude Vene rahatähtede, postmarkide ja teiste väärtpaberite joonistamine. 1918.aastal

kujundas Reindorff isegi Nõukogude Venemaa vapi, mis paraku küll kasutusse ei läinud.

(Erelt 2007)

Peale igapäevase pingelise töö leidis Reindorff ka aega tegeleda looduse kujutamisega,

kasutades selleks mõnikord uneaega. Ta meeliskohaks looduses kujunes Pavlovsk Peterburi

lähedal, kuhu ta sooritas tihti väljasõite. Sellise kurnava elustiili tõttu haigestus kunstnik

raskelt ning seetõttu otsustas Reindorff tulla tagasi oma isamaale Eestisse. See sai

võimalikuks 1920. aasta lõpul. Kunstnik seadis end sisse endale tuttavas linnas – Tallinnas,

ning seekord alatiseks. (Läti 1960: 10-11)

4.2. Riigi Kunsttööstuskooli õppejõud ja graafikaosakonna juhataja

Olles Tallinnas tagasi, tehti Reindorffile ettepanek trükitöö spetsialistina jätkata oma tööd

väärtpaberite alal Riigi Trükikojas, kuid kunstnik oli nõus vaid konsultandi kohaga, kus ta

10 aastat ka töötas. Põhitööks otsustas ta endale võtta pedagoogika ja nii sai temast siinse

Riigi Kunsttööstuskooli graafikaõppejõud ning ta otsustas esitada idee luua koolis

graafikaklass ja litograafiatöökoda. Tema ettepanekuga oldi nõus ning peagi need ideed

14

elustusid. Kahjuks jäi seetõttu loometöö tagaplaanile ja sai toimuda vaid õppetööst vabal

ajal. Kuid siiski kasutas kunstnik vabu hetki süvenemaks innukalt kodumaa looduse ilusse ja

omapärasse, mis pärast eemalolekuaastaid nüüd väga lähedasena tundus.

1922.-1923. aastal viibis kunstnik loomereisil Saksamaal ning Šveitsis. Tagasi Eestis olles

tekkis tal idee luua kunsttööstuskoolis ka trüki- ja tsinkograafiatöökoda, mille idee kiideti

samuti kõrgemal pool heaks.

Joonistamise õpetamise kõrval hakkas Reindorff ka organiseerima graafika ateljeed. Seal sai

ta alustada katsetusi teiste tehnikate alal, kuna oforditehnika põhioskused olid juba Stieglitzi

koolis omandatud. Õpetamine kujunes rohkem tarbegraafikast lähtuvaks ja erilist tähelepanu

osutati raamatute kujunduslikule küljele, plakatitele ning tööstusgraafikale, mis eeldas eriti

šrifti ja ornamendi tundmist. Reindorffi võib lugeda šrifti- ja ornamendiõpetuse

alusepanijaks, sest just tema töötas välja selle traditsioonid. Selle tulemusena võttis ka

kunstniku enda looming tarbegraafika suuna. Nendel aastatel lõi kunstnik mitmeid

auaadresse, raamatu- ja ajakirjade kaasi. (Läti 1960: 12)

Enne Teist maailmasõda oli Reindorff tihedas kontaktis Venemaalt Eestisse emigreerunud

vene kunstnikega, neist paljusid ta tundis juba oma Peterburis õppimise päevilt. Samuti oli

enne sõda Reindorffide pea igapäevane külaline graafik Eduard Wiiralt (1898-1954), kes

aga talle omaselt ei lausunud lauas pea ainsatki sõna - ta vaid kuulas ja jälgis. (Reidna 2009)

4.3. ERKI professor

Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis töötas Reindorff aastatel 1950-1958. Suurte kogemustega

pedagoogina tundis ta kohustust anda edasi oma teadmisi noore kunstikaadri kasvatamisel.

Ameti poolt sai kunstnikust seal joonistuskateedri juhataja ja peale aastast töötamiset

otsustati talle 1951. aastal anda professori (au)tiitel. Suured kohustused pedagoogilisel tööl

piirasid aga teataval määral tema loomingulist tegevust. Samasugune mõju oli ka

vastumeelse isikukultuse poliitika tulemusena levinud alusetud süüdistused formalismis, mis

jättis kunstniku aastateks loominguliselt passiivseks, tärgates taas alles 1955. aasta paiku.

Suur teene selles tärkamises oli aga matkal Lõuna-Eestisse, täpsemalt Rõugesse, kus tema

entusiasm ja tööind taastusid. (Läti 1960: 24)

15

Enamik temast põlvkonna või kahe võrra nooremad eesti graafikud on olnud Reindorffi

õpilased. Samuti paljud tarbekunstnikud (n.s. väga andeka joonistajana klaasikunstnik Maks

Roosmaa (1909-1971)), maalikunstnikud (n.s. tollal nooremad kunstnikud Nikolai Guli,

Venemaalt Eestisse asunud Nikolai Kormašov jpt.).

Reindorff oli väga seltskondlik ja suhtlejana nõtke ning taktitundeline, mistõttu enamus

õppejõude, nende erialast sõltumata, olid tema sõbrad või vähemalt head kolleegid. Ent eriti

tihedalt lävis ta maalikunstnik August Janseniga (1881-1957), skulptorite Juhan Raudsepa

(1896-1984) ja Enn Roosiga (1908-1990) (viimane, kes lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli

1927. aastal, võttis tema surimaski ja jäljendi tema paremast käest), klaasikunstnik Maks

Roosmaga (ühe oma andekama õpilasega) ning arhitektide Alar Kotli (1904-1963) ja Edgar

Kuusikuga (1888-1974). (Reidna 2009)

16

5. Looming

5.1. Graafika

Vabagraafikas kujutas Reindorff meeleolukaid ning tihtipeale sümboolse alltekstiga

loodusmotiive. Ta vaatles alati loodust teravapilguliselt ning erksalt, üritades tungida

põhjalikult selle vormidesse. Tema töödes jäi lõpuni iseloomulikuks looduse vormipeensuse

täpne ja miniatuurne edasiandmine. Teost luues võis Reindorff tänu oma suurepärasele

ettekujutlusvõimele alustada uut taiest ükskõik millisest detailist, vajamata selleks

mingisugustki kavandit. (Reidna 2008) Sellistest teostest tuleks ära märkida tema teosed:

“Tütarsaared” 1926, mis on loodud pastelltehnikaga; “Palavad augustipäevad” 1955 (vt.

LISA 5.), “Äike läheneb” 1959 ja “Sibeliuse “Finlandia”” 1962 (vt. LISA 2.), mis kujutavad

Eesi maastikke.

Reindorff armastas väga Eestimaad ja selle loodust, kuid eriti sümpatiseeris talle Põhja-

Eesti (Reidna 2008). Oma teostega ta justkui üritab näidata, et vaatamata punavõimule on

Eestimaa ikka sama kaunis ja puhas.

1920. aastatel sooritasid mitmed kunstnikud ja kunstiõpilased reise erinevatesse Eestimaa

paikadesse, kuid peamiselt siiski saartele, seades endale eesmärgiks etnograafilise materjali

kogumise. Teistest ei erinenud ka Reindorff, valides oma sihtkohaks Pakri saared. Ta lootis

sealt leida, ning õnnestunult leidiski rahva lihtsate eluviiside, vanade tavade ja harjumuste

ulatusliku säilimise. Pakril valmis kunstnikul mitmeid kauneid teoseid, kus ta on kujutanud

elu väikestes kalurikülades just etnoloogilise alatooniga. Eriti pakkusid kunstnikule huvi

sealsed vanad ehitised ja paatide kaunis vorm ning otstarbekas konstruktsioon. Sellest

retkest said alguse tema teosed, millel on etnograafiline motiiv, ning see kandus edasi kogu

tema hilisemasse loomingusse. Need kaunid joonistused polnud siiski mõeldud teostena,

vaid rohkem ettevalmistava materjalina erinevates tehnikates töötamiseks. Joonistused

leidsid ka aastaid hiljem tema loomingus kasutust, näiteks ainus varasematest loometöödest

säilinud ofort “Vana talu Pakri saarel”. Gravüüris on säilinud Pakri joonistusi iseloomstav

17

selgus ja ülevaatlikkus, kuid seda pehmendavad hele-tumeda efektid, mis loovad soojuse ja

õhurikkuse mulje ning annavad romantilise värvingu saarerahva lihtsale eluasemele. (Läti

1960: 12)

Oma kõige tuntuma suurteose, Finlandia, loomiseks sai Reindorff inspiratsiooni, kui ta

külastas Soome lahes asuvaid saari. Oma esmakordse ning unustamatu kogemuse nendest

saartest sai Reindorff 1911. aastal laevareisil Peterburist Tallinnasse. Olles ärganud maiöö

hämaruses, ning läinud laevatekile, nägi kunstnik imetlusväärset pilti. Laev oli aeglaselt just

möödumas kilomeetri kauguselt Suursaarest ning Reindorffi silme ette jäi see saar 165

meetri kõrguse suurejoonelise graniithiiglasena. Koheselt haaras see pilt kunstnikku oma

jõulise iluga, mida suurendas veelgi öine vaikus ja peegelsile meri. Kunstnikul tekkis suur

soov seda saart oma silmaga ka lähemalt näha, kuid see soov täitus mitmeid aastaid hiljem,

alles 1926. aastal. Selle teosega, mis valmis 1962. aastal on ta õnnestunult loonud erinevate

kunstide vahel sümbioosi, kasutades Sibeliuse heliloomingust teost “Finlandia”. Enne töö

loomist soovis ta korra veel Suursaart külastada, kuid punavõim ei andnud selleks luba, ning

seetõttu tuli kunstnikul tugineda oma mälestustele. Teose valmimisel kasutas ta press-süsi ja

itaalia pliiatsit. Itaalia pliiats ehk must kriit võimaldas luua sügavmusti, matte ja sametisi

jooni, mis aitas luua jõulisemat pilti. Kuigi maastik, mida on võimalik teosel näha, on väga

tõetruu ja omab ka suurt graniitpanka, ei eksisteeri see maastik tegelikkuses ning on puhtalt

kunstniku loometöö vili, arvatavalt on see graniitpank mälestus Reindorffi esmasest

Suursaare lummusest. (Reidna 2008)

Kummaline küll, ent just sõja-aastad on olnud Reindorffi iseseisvas loomingus eriti viljakas

ajajärk. Saksa okupatsiooni ajal tegeles ta ka õppetööga, ent see oli suhteliselt vaba nii

ideoloogiliselt kui sõltumatu erilistest, sõja-ajast tingitud kohustustest, võrreldes eriti

nõukogude aja alguskümnendiga. Pealegi polnud ka aeganõudvaid riiklikke tellimusi. Suviti

elati mitmeid kuid maal (eriti Haapses), kuhu muuseas oli "igaks juhuks" varjule viidud

väike osa perekonnale olulisi mälestisi ja tagasihoidlik kogus tema varasemast loomingust.

1944. aasta märtsipommitamisel sai Reindorffi kodu otsetabamuse ja hävis praktiliselt

täielikult kogu selles hoitud vara ja väärtustega. Kodutuina elati 1944. aasta suvel Eesti

Vabariigi saadiku Oskar Öpiku (1895-1974) suvilas, hiljem mitu aastat arhitekt Alar Kotli

(1904-1963) juures, kuni 1940. aastate lõpus eraldati talle kui värskele teenelisele

kunstnikule, kelle aunimetuse oli ta saanud illustratsioonide eest Puškini "Muinasjuttudele",

kaks tuba suures eestiaegses luksuskorteris, majas, kus asus kohvik "Moskva".

18

Hämmastaval kombel ei eelistanud Reindorff silmapaisvatest kunstnikest läbi viietuhande-

aastase kunstiajaloo mitte kedagi. Ta oskas hinnata just parimaid jooni iga silmapaistva

meistri loomingus ilma, et ta sealjuures tingimata hinnanuks kogu kunstniku loomingut. Nii

võis ta vaimustuda üheaegselt näiteks Vana-Kreeka arhailisest skulptuurist ja samal ajal

klassikalise perioodi meistriteostest, nagu ka vaimustuda mõnest varakeskaegsest suhteliselt

primitiivsest kullassepakunsti teosest ja hinnata samal ajal rafineeritud 18. sajandi peenimat

filigraani. Nii näiteks hindas ta ülikõrgelt Wiiralti ürgandekust ja virtuoossust, ehkki suurem

osa Wiiralti temaatikast, nagu enamasti ka tema tundemaailm, jäi Reindorffile väga võõraks

ja kaugeks. Eriti südamelähedane oli talle soome, aga ka norra pisut karge,

ent põhjamaiselt tundlik ja varjunditerohke kunst. (Reidna 2009)

5.2. Tarbekunst

Riigi Trükikojas konsultandina töötades võttis Reindorff osa ka markide ja rahakavandite

valmistamisest. Üks tuntumaid tema enda loodud markide seeriaid on seeria Pirita kloostri

ja selle üksikute detailide kujutustega, nimetatud margid anti välja seoses Pirita kloostri 500.

aastapäevaga 1935. aastal. (vt. LISA 3.) Peale selle valmis kunstnikul ka mitmeid huvitava

kujundusega eksliibriseid.

Üks põnev ala, kus Günther Reindorff kasutas kõige enam rahvuslikku sümboolikat, on

vapikavandid. 1921. aastal osales Reindorff Eesti Vabariigi riigivapi kavandite konkursil.

Konkursile laekunud 138 töö seast valiti seitsme parema hulgas välja ka Reindorffi kavand.

Reindorff kujutas vapil hõbedasel foonil musta väljasirutatud tiibadega kotkast, kelle rinnal

on vapikilp kolme leopardiga. Konkursi võitsid siiski August Timus ja Kristjan Raud. 1936.

aastal valmis tal kavand ka Järvamaa vapile. Kasutusse see ei läinud. (Erelt 2007)

Piirivalve rinnamärgi kujundas kunstnik Günther Reindorff piirivalve kümnendaks

aastapäevaks 1932. aastal. Eraldusmärgi kandvaks ideeks on trikoloorivärvides piiriposti

ette paigutatud mõõka hoidva Põhjakotka kujund. Reindorffi poolt on loodud ka

sõjaringkonnakohtu esimehe ametitunnuse kaelamärk (vt. LISA 3.). (Piirivalve

kodulehekülg)

Günther Reindorffi tuntuim ja levinuim teostesari on 1928–1940 käibele lastud Eesti

kroonivääringus pangatähtede seeria. Rahatähtedest vajab kindlasti märkimist, et Eesti

Vabariigi kroonised rahatähed on just Reindorffi poolt loodud. Rahatähtede valimise

19

konkursist võtsid osa ka tunnustatud välismaa firmade kunstnikud, kuid siiski suutis

Reindorffi kavand avaldada žüriile muljet, ning tuua kunstnikule peapreemia. Esitatud

kavandite hulgas oleval 5-kroonisel rahatähel kujutatud kalurile on kunstnik andnud oma

näo, kuna ta ka ise oli kirglik kalamees (vt. LISA 4.). Teda paelus visadus, millega randlane

ja teda ümbritsev keskkond on põlvkondade kaupa suutnud looduse stiihiaga rinda pista. See

oli talle mingi järjepidevuse, igikestvuse ja visaduse sümbol. (Reidna 2009)

Septemberis 1928 lasi Eesti Pank ringlusse esimese krooni-nominaaliga rahatähe, sinise 10-

kroonise, millele hiljem lisandusid 5-, 10- ja 50-kroonised, ja veel 20-kroonine ja 100-

kroonine. 1930. aastal vermitud kahekroonine münt on Eesti Vabariigi esimene

väärismetallist münt (vt. LISA 3.).

Eduard Taska kaasas nahatööde kavandamisse tollase parima ehiskirja ning ornamendi

joonistaja Günther Reindorffi, kes kiirelt nahamaterjaliga kodunes ja lõi selle kümnendi

kaunimad nahakunsti näited. Günther Reindorff joonistas kavandid ning tema abikaasa

Adele kohandas need nahamaterjalile ja teostas. Kahe oma eriala tippmeistri nahatöid on

jällegi äärmiselt vähe säilinud ja nende tuvastamist takistab autorisignatuuri puudumine.

(Kirme) Lisaks teostas palju auaadresse, raamatu- ja ajakirjade kaasi. Märkimata ei saa jätta

Reindorffi osa eesti eksliibrisekunsti edasiarendamisel, arvukalt eksliibriseid valmis tal

seoses raamatuaastaga 1935. (Läti 1960: 16)

1940-ndatel aastatel alustab Reindorff raamatute illustreerimistega, luues oma esimese

illustratsioonisarja J. Londoni raamatule “Valgekihv”. Üks tuntuimaist on arvatavasti

illustratsioonid F. R. Kreutzwaldi kogutud teosele “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Peale

selle on tema illustreerimisoskusi kasutatud ka Puškini muinasjuttude juures. (Läti 1960: 22)

Ligi 82 aastat tagasi, pühapäeval, 13. novembril 1927 avati Tallinna Reaalkooli ees

Vabadussõjas langenud Tallinna õpetajate ja õpilaste mälestussammas. Kujur Ferdi

Sannamehe kavandatud samba aluskivi tahus Soome graniidist A. Jürgens, tähed

monumendile valmistas kunstnik Günther Reindorff. (Parve 2007) Mälestussammas

taasavati 23. veebruaril 1993.a., see oli kolmas taasavamine (koopia valmistasid kujurid V.

Mets ja A. Mölder).

Kahjuks hävines enamus kunstniku töid ja kogu liblikakogu 1944. aasta

märtsipommitamisel otsetabamuse tagajärjel. (Reidna 2008)

20

6. Reisid

Reisimisel oli Reindorffi elus suur roll, kuna juba noore poisina kolis ta isa töö tõttu igal

talvel Peterburi. Kunstniku elu võimaldas Reindorffil mitmeid reise erinevatesse paikadesse.

Kõige rohkem retki võttis kunstnik ette oma kodumaal, kus ta tegi inspiratsiooni saamiseks

pikki jalgsi- ja rattamatku. Ühel sellistest matkadest tekkis tal idee voolida puust kepike,

millele hakata graveerima külastatud paikade nimesid. (Reidna 2009). Seda kaunist eset on

olnud võimalus uurimistöö koostajal ka oma silmaga näha ning see jättis tõepoolest

imetlusväärse mulje, näidates, et kunstniku käed olid osavad ka puidu töötlemisel.

Eelistatult voolis Reindorff esemeid kadakapuust. Peale Eestimaa matkade sooritas ta

mitmeid reise ka Soome lahe saartele, mis meelitasid Reindorffi ikka ja jälle tagasi. Sealse

inspiratsiooni tulemusena valminud tööde eest sai ta välisstipendiumi, õppimaks Pariisis.

(Ibid.)

Sinna tegigi Reindorff oma esimese pikema reisi. Esimese maaimasõja tõttu tekkis ka

võimalus minna rändama Põhja-Hispaaniasse. Sealne loodus jättis talle ebatavaliselt kauni

mulje. Köitvad olid ka Biskaia lahe äärsed mägedes asuvad maalilised vanad linnad ja

kalurikülad oma miniatuursete sadamatega. (Läti 1960: 10) Sellises rahulikus keskkonnas

valmis kunstnikul ka mitmeid joonistusi ja õlimaale, mis kahjuks pole säilinud. Tagasisõit

Peterburi viis läbi paljude Euroopa linnade, millest tuntumad olid London, Oslo, Stockholm,

Helsingi. Kõikjal tehti peatusi, et kohaliku kunstiga tutvuda, ning seetõttu kujunes see sõit

küllaltki muljeterikkaks. Kõige armastatumaks ja ideaalsemaks kujunes Reindorffi

kunstisilmas Norra loodus oma fjordidega.

Reindorffi üks esimesi suuremaid näitusi toimus 1910. aastal Torinos. Sealsel näitusel

esines noor kunstnik oma nägemusega Puškini teose “Jevgeni Onegin” duellistseeni

lavamaketist. Peale Torino on Reindorffi töid olnud võimalus näha veel mitmetes paikades

maailmas. Näiteks Leipzigi, mida peeti raamatukunsti keskuseks, rahvusvahelisel

raamatukunsti- ja graafikanäitusel 1913. aastal, kus kunstnik esines vene osakonna “Bugra”

koosseisus. (Reidna 2009)

21

Peale Teist maailmasõda viibis Reindorff koos teiste eesti kunstnike Alo Hoidre (1916-

1993), Richard Kaljo (1914-1978), Elmar Kitse (1913-1972) ja Evald Okasega (s. 1915)

Armeenias sealse Kunstnike Liidu kutsel kunstnike “rändlaagris”. Reindorffile kui

põhjamaa looduslüürikule pakkus see uudne, omapärane suvises päikeselõõmas maastik

motiivide ja muljete üliküllust. Armeeniast pärineb tal arvukas hulk suurepäraseid

maastikujoonistusi. Laagri lõppedes eksponeeriti tööd Jerevani Kunstitööliste majas, kus

nad said suure tähelepanu osaliseks. Hiljem korraldati Armeenia matkatööde näitus

Tallinnas ja valiknäitus Moskvas. (Läti 1960: 21-22)

.

22

7. Harrastused

7.1. Entomoloogia kirg

Günther Reindorffil oli peale oma suurepärase kunstiande suur huvi putukate vastu, mis sai

alguse 6-7 aastaselt, mil ta võis tundide viisi jälgida väikeste primitiivsete vee-elanike elu.

Seda oli tal lihtne teha aias asuva tiigi ääres, kust ta püüdis veeloomi, tõuke jne. Lehtlas tegi

ta purkidest ja pudelitest akvaariume, mida sai seejärel päevade viisi jälgitud ja järgi

joonistatud. Suur osa tema putukatekogus oli liblikatel. Kõik enne 1944. aastat püütud-

kogutud liblikad, nende hulgas ka Reaalkooli ajast pärinevad, hävinesid

märtsipommitamisel. Pärastsõjajärgse kollektsiooni on ta kogunud suvepuhkuste ajal,

kusjuures spetsiaalseid retki paikadesse, kus ta teadis olevat mõne vähelevinud või

haruldase liigi, võttis ta nüüd juba ette harva. Pealegi ei saanud ta perekonnainimesena, kes

osaliselt kandis materiaalset hoolt ka abikaasa sugulaste eest, enam ette võtta suuri liblika-

ekspeditsioone. On teada, et kunstnik aretas oma kodus välja uusi liblikasorte, muutes

kodumaiseid liblikaid eksootiliselt värvikirevaks. Entomoloogia huvi säilis kunstnikul kogu

tema elu ja jäi üheks tema lemmikhobiks. Tema rikkalikke putukakogusid säilitatakse

praegu Eesti Loodusmuuseumis. (Reidna 2009)

7.2. Muusika

Teistest huvidest ei olnud väikesem ka muusika, mille pisiku Reindorff arvatavasti oma

vanematelt päris. Muusika oli looduse kõrval kunstniku suurim inspiratsiooniallikas, kuid

impulsse on ta saanud üsna sageli ka kirjandusest. Kuigi lauluviisi ei kuulnud pereliikmed

Reindorffi suust pea kunagi, osutus teda huvitavaks muusikariistaks viiul, mille õppimist ta

Tallinnas eraõpetaja abil alustas. Kunstnik õppis hoolega, ning suutis oma mänguoskused

viia sellisele tasemele, et ta alustas konsertpalade mängimist ja oli võimeline esinema isegi

keelpillikvartetis.

Peamiseks esinemispaigaks kujunes Tallinna Klubi, mis oli jõukate inimeste klubi, kuid

polnud ainult kindlale ühiskonnakihile mõeldud. Peterburisse lahkudes võttis ta ka uhke

23

Amati viiuli kaasa, kuid 1920. aastal Tallinnasse naastes polnud tal seda kaasas. Viiuli

saatus pole teada. (Reidna 2009)

7.3. Kalapüük

Reindorffi köitis meri kui looduse ürgne stiihia ja inimene, kes selle stiihiaga harmooniliselt

kokku sulas. Regulaarselt hakkas ta kalaretki ette võtma juba Reaalkooli ajal, sageli koos

Alfons Dampfiga. Püüdmisel kasutas ta alati spinningut, kalastades sealjuures ainult

jõgedest: mere- või järvepüük paadist tundus talle igava ja labasena. Enne sõda kalastas ta

sageli koos kunstnik August Janseniga, kellel oli suvemaja Põllkülas Pakri poolsaare

jalamil. Jõed olid tol ajal veel üsna kalarikkad. Mitmeid kordi andis Jansen oma maamaja

võtmed ning Reindorff kalastas mitmeid päevi ka üksinda. Kalapüügiga tegeles ta veel

kõrges easki, ehkki harva, ja sealjuures mitte niivõrd oma tervislikust seisundist tingituna,

vaid ennekõike seepärast, et Eesti jõed olid muutunud üsna kalavaeseteks. Kuid vaatamata

sellele käis kunstnik kalal veel ka oma 80. eluaastal!

Suvituspaigad valis kunstnik nii, et aja jooksul saaks kaetud kogu Eestimaa looduse

omapära - 1950. aastatel Lõuna-Eesti, seejärel Saare- ja Hiiumaa, ent eriti südamelähedane

oli talle Põhja-Eesti oma vanade kalurikülade, mere ja rannamändidega. Seal puhkas ta ja

töötas ta juba 1920.-datest aastatest alates vaheaegadega kuni surmani. Ka suvekodu

männisel Lohusalu poolsaarel ostis ta juba 1958. aastal. (Ibid.)

24

8. Aunimetused

Suurepärasele kunstnikule on saanud osaks tunnustused, mis väljenduvad mitmesugustes

aunimetustes (EKK):

Kunst:

1947. a. ENSV teeneline kunstitegelane

1950. a orden “Austuse Märk”

1951. a ERKI professor

1957. a Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus

1958. a NSV Liidu Kunstide Akadeemia korrespondentliikme staatus

1969. a NSVL rahvakunstniku aunimetus, Lenini ja Rahvaste Sõpruse ordenid.

Muu tegevus: 1922-1940 Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu liige (ka juhatuses) 1930. aastail Kujutava Kunsti Sihtkapitali esinduskogu juhatuse aseesimees 1932. a. üks Rakenduskunstnike Ühingu asutajaid (esimees 1935-1936) 1937. aastast Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse liige 1940.-1941. a.ENSV Kunstnike Kooperatiivis 1944. aastast ENSV Kunstnike Liidus

Lisaks omistati talle Eesti Looduskaitse Seltsi auliikme nimetus. (Reidna 2009)

25

Reindorff on tunnistanud, et kõige ilusam ja siiram ning talle kõige sügavamalt hinge läinud

tunnustus kõikidest arvukatest ametlikest ja eraviisilistest, suulistest või kirjalikest

austusavaldustest on pärit 1950. aastatest Võrumaalt:

Günther istus põlluserval ja joonistas parajasti natuurist mingit maastikumotiivi. Juhuslikult

möödus sealt keegi tundmatu külamees, katkestas oma teekonna ja astus lähemale, jäädes

pisut eemale Reindorffi selja taha seisma. Vaatas mõni hetk vaikides kunstniku tegevust ja

ütles siis lõpuks:

"No niimoodi saab küll ainult Reindorff joonistada!"

Günther Reindorff suri 14. märtsi hommikul 1974. aastal ja on maetud Tallinna

Metsakalmistule. (Reidna 2009)

26

Kokkuvõte

Selle uurimistöö lugeja võib kindlalt väita, et on tutvunud Eesti läbi aegade ühe parema

kunstniku elu ja loominguga. Günther Reindorff võib esmapilgul jätta ühe tüüpilise

kunstniku mulje, kuid tegelikult oli tegemist väga mitmekülgse ja kõrgelt erudeeritud

inimesega. Kuigi kunsti pidas ta esmatähtsaks, jagus tal ka aega ja huvi entomoloogia ja

muusikaga tegeleda. Seetõttu on võimalik järeldada, et Reindorffiga tema eluajal

kohtunutel tekkis kunstniku kui suurepärase ja meeldiva isiksuse vastu suur lugupidamine,

mida ta tunnetas ka Reaalkoolis 20. sajandi algusaastatel õppides.

Günther Reindorff oli ääretult mitmekülgne isiksus ja andekas kunstnik, kes lõi hulgaliselt

tarbegraafikat, sealhulgas raha-, märgi- ja postmargikavandeid ning illustreeris raamatuid.

Vabaloomingus saavutas tuntuse eelkõige joonistustega loodusmotiividest, tabades

oskuslikult toonivarjundeid ja meeleolu.

Ei saa mainimata jätta, et käesolev uurimistöö ei sisaldaks sellisel määral kirjeldusi

kunstniku elu erinevatest külgedest, kui poleks oma abistavat kätt ulatanud kunstniku tütar

proua Aleksandra ja tütrepoeg Ravo Reidna. Nendega kohtumistel avardus uurimistöö

koostaja pilt Reindorffi elust, kuna varasemad kättesaadavad kirjapanekud kunstniku elust

oleks jätnud mulje sellest mõnevõrra kitsamaks.

Tuleb loota, et ka tulevikus leidub selliseid entusiaste, kes on valmis võtma vastu selliseid

väljakutseid nagu see uurimistöö, rikastades töö teostaja maailmanägemust.

27

Kasutatud materjalid

Eesti Kunstide Keskuse (EKK) kodulehekülg. Kättesaadav:

http://www.estarts.ca/artist.php?id=23

Eller, M.-I. (1996) Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon (EKABL). Tallinn:

Eesti Entsüklopeediakirjastus

Erelt, P. (2007) Eestlane, kelle kunsti hindas Lenin.

Kättesaadav: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/70789184EF0A8DA1C2257329004F6450

Kaevats, Ü. (2000) Eesti elulood (EE) 14. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

Kirme, K. Näitus "Eesti nahakunsti tippteoseid Riigiarhiivis"

Kättesaadav: http://www.riigi.arhiiv.ee/index.php?lang=est&content=naitused-8-

1&parent_btn=menu_11

Kirme, M. (1998) Sibeliuse “Findlandia” – Eestlaste rahvusliku identiteedi sümboleid.

Kättesaadav: http://www.temuki.ee/arhiiv/arhiiv_vana/Muusika/99mar_m3.htm

Levin, M., Sirkel, E. (1989) Günther Reindorff – Sada aastat sünnist. Tallinn: Näituse

kataloog Eesti Kunstimuuseum

Loodus, R. (1976) Günther Reindorff ja raamat. Tallinn: Kirjastus “Kunst”

Läti, H. (1960) Günther Reindorff. Tallinn: Eesti NSV Kunst

Parve, R. R. (2007) Eesti seisab oma ajaloo eest.

Kättesaadav: http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=9469

Piirivalve ameti kodulehekülg. Sümboolika. Kättesaadav:

http://www.pv.ee/index.php?page=319

28

Reidna, Ravo (kunstiteadlane-ajaloolane). Autori intervjuu. Helisalvestis. Tallinn:

01.12.2008

Reidna, Ravo (kunstiteadlane-ajaloolane), Reidna, Aleksandra. Autori intervjuu.

Helisalvestis. Tallinn: 19.01.2009

Reidna, Ravo (kunstiteadlane-ajaloolane). Autori intervjuu. E-post. Tallinn: 10.02.2009

Reidna, Ravo (kunstiteadlane-ajaloolane). Autori intervjuu. E-post. Tallinn: 11.02.2009

Talvik, M. (2001) Günther Reindorffi tegevus aastail 1945-50 ja selle vastukajad. – Eesti

Kultuur 1940. aastate teisel poolel. Tallinna Pedagoogikaülikooli toimetised: Humaniora

Wikipedia kodulehekülg. Kättesaadav:

http://et.wikipedia.org/wiki/G%C3%BCnther_Reindorff

29

LISA 1. Foto Günther Reindorffist

E-Kunstimuuseum

30

LISA 2. Sibeliuse Finlandia

Kirjastus Eesti NSV kunst. Günther Reindorff – 20 reproduktsiooni.

31

LISA 3. Loomingut tarbekunstist Pirita kloostri 500. aastapäeva puhul välja antud margid:

Wikipedia Eesti Vabariigi esimene väärismetallist münt:

Wikipedia Piirivalve rinnamärk:

Piirivalve koduleht

32

LISA 4. Rahatähed

Leimus I. Eesti Vabariigi rahad

Leimus I. Eesti Vabariigi rahad

33

LISA 5. Palavad augustipäevad (reproduktsioon)

Kirjastus Eesti NSV kunst. Günther Reindorff – 20 reproduktsiooni.

34

LISA 6. Tammelauri tamm

Kirjastus Eesti NSV kunst. Günther Reindorff – 20 reproduktsiooni.