Koidula Ameerikas

Harjumaa Kiili vald

Jüri kihelkond, Kurna mõisa külad

VAELA JA SAIRE küla ajaloost

Kiili 2004.a.

2

Sisukord

Küla nimi …………………………………………………………….. 4

Küla asukoht ………………………………………………………….. 4

Muistsed asulad (kaart) ……………………………………………… 5

Vana kaart …………………………………………………………….. 6

Valla nimest …………………………………………………………... 7

Küla asukoht maastikul ……………………………………………….. 8

Küla plaan …………………………………………………………….. 9

Küla tüüp ja vanus …………………………………………………….. 10

Küla suurus, talude ja perede arv ……………………………………... 11

Adramaa revision 1725-26 ……………………………………………. 12

Küla välisilme ………………………………………………………… 13

Ühiskondlikud hooned ………………………………………………... 13

Küla asetus ……………………………………………………………. 14

Talud ………………………………………………………………….. 15

Raba …………………………………………………………………... 15

Peetri ………………………………………………………………….. 17

Lepiku ………………………………………………………………… 18

Ilba ……………………………………………………………………. 19

Otti ……………………………………………………………………. 20

Pinna …………………………………………………………………... 21

Mardihansu ……………………………………………………………. 22

Opmanni ………………………………………………………………. 24

Söödi ………………………………………………………………….. 25

Miku …………………………………………………………………... 25

Luige ………………………………………………………………….. 26

Saire küla talud ………………………………………………………... 28

Tilluvälja ……………………………………………………………… 28

Mikuhansu …………………………………………………………….. 29

Hinreki ………………………………………………………………... 30

Evardi …………………………………………………………………. 31

Lauri …………………………………………………………………... 31

Kuusiku ……………………………………………………………….. 32

Kõrtsu …………………………………………………………………. 33

Nõmme ………………………………………………………………... 34

Vaino ………………………………………………………………….. 34

Mareti …………………………………………………………………. 34

Öövahi ………………………………………………………………… 35

3

Koidu ………………………………………………………………….. 36

Rutu …………………………………………………………………… 37

Ärtu …………………………………………………………………… 37

Kuuse …………………………………………………………………. 37

Nellise ………………………………………………………………… 37

Talumajapidamised …………………………………………………… 39

Talupere toitlustamine ………………………………………………… 41

Mida talus osteti ………………………………………………………. 43

Töökorraldus ………………………………………………………….. 44

Käsitöölised külas …………………………………………………….. 45

Teenindusettevõtted …………………………………………………... 46

Pered …………………………………………………………………... 47

Vanaaegsed laulud ……………………………………………………. 49

Ühistegelik liikumine …………………………………………………. 50

Kooli ja kultuurielu …………………………………………………… 51

Raamatukogu …………………………………………………………. 53

Isetegevus ja sport …………………………………………………….. 55

Valitsuste vahetused ja sõjad …………………………………………. 55

Elanike nimekiri 1948.aastal ………………………………………….. 59

Kolhoosid ……………………………………………………………... 63

Vaela ja Saire peale taasiseseisvumist ………………………………... 69

Kasutatud kirjandus …………………………………………………… 72

Autorist ………………………………………………………………... 73

4

Küla nimi

Teadaolevalt on Vaela küla nime mainitud esmakordselt Taani

hindamisraamatus 1220.a., kus on kirjas: küla Waiolae – 5 adramaad,

Queronoie Kurna, (hiljem Saire) –10 adramaad, kuninga omand, Ocrielae

kihelkond.

Johansen, Paul märgib oma uurimises, et aastatel 1382 ja 1384 on Vaela

maaomanik olnud Herman Esenbeks ja Vaelat tuntakse ka selle pärast, et

sealt läheb läbi talitee Tallinna poole.

Küla mitmetest nimekujudest on märgitud:

1220.a. Waiolae, 1368.a. Waile, 1377.a. Wayle, 1382.a. Wayele,

1547.a. Wayeakulla, ja 1765.a. juba Waila.

Saire küla on esinenud veel Saere ja Sairi nime all.

Inimeste mälestustes on Vaela ja Saire küla püsinud enamvähem

muutumatuna, talude arv Vaelas 8-10 talu ja mõned saunakohad. Saires 10-

12 talu ja samapalju saunakohti.

Alates 2003.a. on need kaks väikest küla ühe nime alla viidud, on ainult

Vaela küla.

Küla asukoht

Harjumaal, Jüri kihelkonnas asus Kurna mõis (esmakordselt mainitud

1384.a. Koirenen). Sellele mõisale kuulus kolm küla – Vaela, Saire ja

Mõisaküla.

1726.a. revisjonis on märgitud, et Kurna (Cournal) mõisale on kuulunud

Moisaküll 11 perega, Waiolae 3 perega ja Saire 12 pere ja 5 kõrtsuga.

Vaela küla keskelt, kõige vanemate talude nagu Pinna ja Mardihansu,

kohalt on leitud vanade asulakohtade jälgi ja kultusekive, mis on ka ära

märgitud vastavate tahvlitega.

5

Piirkonnas olevad muistsed asula kohad ja kultuse kivid

6

Karte von Ehstland met den Kreis Polizeidistricts und Grets-Ggrensen so

wie den Plänen der Städte

Neu umbgearbeitet und herausgeben von Hofrath J.K. Schmidt

Ehstlandischem Gouvernem Revision weite Auflage 1: 210 000

(ERA F T6 n 3 1126)

7

Valla nimest

Valla nimetused on piirkonnas tihti muutunud. 1889.a. seadusega väikesed

mõisavallad ühendati. Nii siis 1891.a. Lehmja (Rosenhagen), Mõigu, Suure-

Sausti ja Nabala kogukonnad liideti üheks Kurna vallaks. 1919.a. Nabala

piirkond eraldus Kurna vallast. 1939.a.toimus vabariigis uus haldusjaotus,

kus Kurna, Nabala ja Saku vallast moodustati Tõdva vald.

Kurna valla viimane volikogu 1939.a. vallamaja trepil. Viimane istung

ennem Tõdva vallaks ühinemist.

Koos olid vallavolinikud: Johannes Aaloe, Päärni Ameerikas, Hugo Hinno,

Jaan Mikomägi, Aleksander Põder, August Põder, Jüri Peitung, Jakob

Reinvard, Jaan Roodi, Aleksander Roopere, Jaan Roosaar , Jaan Roots,Jaan

Roodla, Karl Rägupart ja August Tostenberg.

Nõukogude ajal on Vaela ja Saire küla kuulunud Kurna, Nabala ja Saku

külanõukogu alla. Peale taasiseseisvumist sai Saku külanõukogust Saku

vald. Vald oli suur ja tekkis raskusi asjaajamistel, otsest bussiliiklust Sakuga

ei ole ja nii otsustati endise kolhoos “Rahva Võidu” piirkonnas moodustada

omaette vald. 1993.a. eralduski see piirkond iseseisvaks Kiili vallaks.

8

Maakonna nimed on ka erinevate valitsuste ajal muutunud, on olnud

Harjumaakond, Harju rajoon, Tallinna oblast ja nüüd Harjumaa.

Küla asukoht maastikul

Tallinnast Saire küla esimeste peredini on umbes 12 km. Viljandi maantee

10. km juurest pöörab tee Nabala poole ja peale 2. km algavad esimesed

Saire pered. Talusid on nii teeääres kui ka küllalt kaugel teest põllul.

Saunikud enamasti metsa sees.

Suur kivist vana vallamaja asub Saire ja Vaela küla vahelisel alal, Kurna

tee otsas. Praegu läheb sealt mööda Tallinna ringtee.

Vaela talud on vallamajast umbes 1 km edasi Kiili poole. Küla keskel on 5

talu kobaras koos, 5 talu igasse ilmakaarde kaugemale.

Edasi läheb tee Kiili asula poole. Enne 1915.a. oli seal ainult väike tee,

mida mööda talumehed käisid Kiili kõrtsis. Kui Kiilile ehitati veski ja

kauplus ja liikumine muutus tihedamaks, ehitati sinna ka korralik tee, mida

siis sai kasutada ka ühendusepidamiseks Nabalaga.

Piirkonnas ei ole ühtki jõge ega järve, maastik on ka tasane, pole isegi

suusamäge. I Maailmasõja ajal tsaarivalitsus kuulutas Tallinna linna Peeter

Suure nimeliseks merekindluseks ja 1915.a. alustati tohutute mõõtmetega

kindlustusvööndi rajamist ümber Tallinna. I kaitseliin läks läbi ka Vaela ja

Saire külast. Kindlustustöödele toodi suurelt Venemaalt kõiki rahvaid,

lätlasi, leedukaid, kaukaasia rahvaid ja ka eesti poisse tuli kindlustustöödele,

sest see päästis sõjaväkke minekust. Kaevati kaitsekraave, jooksu- ja

laskekraave, betoneeriti suuri maaaluseid moona- ja relvaladusid, mida

nimetati Katlavaanideks. Kaks sellist suurt sügavat veega täitunud auku on

praegugi Vaela ja Saire küla vahelisel alal, Tilluvälja ja Söödi talu juures.

Need on ka ainukesed veekogud, mida kasutati suplemiseks ja vee

võtmiseks. Seal on ka juhtunud õnnetusi. Söödi Katlavaani uppus

kolmekümnendate aastate lõpus Ilba talu perepoeg, mõni aasta hiljem Kõrtsu

talu peremees.

Ehitusmaterjali kohaletoomiseks ehitati raudtee Liiva jaamast kuni Kurna

vallamajani. See raudtee tamm on veel praegugi hästi näha Nellise talu

juures.

9

Piirkonna kaart aastast 1931.

10

Kui sõda lõppes ja Eestimaa oli iseseisvuse saavutanud, hakati

kindlustustöödest mahajäänud barakke lammutama ja neid müüdi odavalt

kohalikele ehitusmaterjaliks. Kohalikele tüdrukutele jäi ka muud kasulikku.

Ehitustöödel oli olnud palju noori toredaid mehi ja nii mõnigi tüdruk valis

nende hulgast endale mehe ja oma tallu peremehe.

Taludes algas peale sõda suur töö, põllud olid läbi songitud, kraave,

blindaaze ja barakke täis. Barakid lammutati, põldudel olevad kraavid aeti

täis, aga blindaaze ja kõveraid jooksukraave metsaäärtes leidub veel

praegugi.

II Maailmasõja ajal, 1941.a. läks rinne läbi külade, elanikud peitusid

varjenditesse. Pommidest ja leekkuulidest põlesid maha Söödi, Öövahi,

Mikuhansu ja Lauri taluhooned. Mõne aastaga suudeti need siiski üles

ehitada.

Küla tüüp ja vanus

Vaela ja Saire on vanad talukülad. Nagu esimeses osas märgitud, on neid

mainitud juba 1220.a. Taani hindamisraamatus. Rahvaluule ja kroonika

kirjutaja Eha Leek on jutustanud, et Krimmi sõja ajal olnud Kriska küla all

sõjaväe seisukoht, hobuste harjutamise plats, mis nii ära tallatud, et seal

enam puud ka ei kasvanud. Hüütud “laialagedaks “ ja Luige sauna kohta

hüütud “kriska auguks”.

Veel üks legend räägib, et Rootsi kuningas sõitis läbi küla oma

saatjaskonnaga ja tuli Raba talu sepipatta oma hobust rautama. Rautamise

eest andis rautajale taskutäie rootsi kuldnaid.

Külad kuulusid Kurna mõisale ja mõisnik Nikolai Koch oli Vaela ja Saire

külast müünud päriseks ainult ühe talu – Tilluvälja, peremees Mart

Rosenfeldt. ( s.o. 1902.a. talude loenduse lehe järgi). Teised kõik olid

renditalud või saunikud.

Nikolai Koch müüs mõisa 1917.a. Tallinna Linnavalitsusele ja siis hakkasid

talupidajad pikkamööda talusid päriseks ostma.

Saire küla metsavahel oli palju väikesi maju- saunikuid. Kurna mõisnik lasi

sinna ehitada need majad metsatöölistele. Mõisal oli palju metsa ja oli

kasulik, kui töölised elasid seal ligidal. Talvel, pikkadel õhtutel, tulid

töölised kuskile sauna kokku kaarte mängima ja siis ristisid ise kõik saunad

kaartide järgi. Oli Ärtu, Ruutu, Poti ja Risti saun. Praeguseks on need saunad

lagunenud, aga sinna kohale ehitatud talumajad on veel Ärtu ja Ruutu

nimega, teised on omaniku vahetusega saanud teised nimed.

11

1930.a. said paljud talud “juurdelõikeid”, kas linnamõisalt või riigi tagavara

maast. Eraldati igaühele umbes 10 ha suurune madal soopadrik

ülesharimiseks. Põllumajanduse pank andis laenu ja juba mõne aasta pärast

laiusid enamikel taludel suured kraavitatud kultuurheinamaad. Varem oli

siinsetel taludel olnud väga vähe heinamaid, mille tõttu ei saanud ka

suurendada karjakasvatust. Talu põhiline sissetulek oli aga piimast. Linna

läheduse tõttu viidi piim otse linna poodidesse ja saadi sellest head hinda.

Talud hakkasid jõudsalt arenema, ehitati uusi hooneid ja suurendati

lüpsikarja. Selle arengu peatas II Maailmasõda ja rasked okupatsiooniaastad,

sellest edaspidi.

Küla suurus, talude ja perede arv

Esimesed andmed külade ja perede kohta leiame Taani hindamisraamatust.

On märgitud, et Waiolae külas on 5 adramaad, Queronoice 10 adramaad.

Hilisemad revisjonid näitavad väikeste muutustega perede ja adramaade

arvu. Peale Põhjasõda ja katku, 1726.a. adramaa revisjonis on paljud talud

tühjad, Vaelas ainult kolmes talus elanikud. Saires 6 peret 2 ¼ adramaaga.

Täpsemad andmed saame alates 1782. aastast, kui toimusid mõisades nn

“hingerevisjonid “.

1782.a. hingerevisjonis on Vaelas 8 talu ja Saires 10

1795.a. “ on sama palju, ainult saunikuid veel 12

1850.a. “ Vaelas 8 talu, Saires 16 talu ja 16 sauna

1902.a. vallakirjades Vaelas 9 tallu ja Saires 22 talu ja 20 sauna

1948.a. majapidamisraamatute järgi on Vaelas12 talu, Saires 13 talu

1949.a. kolhoosiperesid mõlemis külas 14

Talude suurus oli enamasti 50-60 ha, palju oli soostunud maid ja padrikuid.

Päris jõukaid suurtalusid ei olnudki.

1922.a. ja 1929.a. talude loenduse järgi ei olnud palju muutusi, oli mõni

rentniku vahetus ja talude ost, isalt pojale talu üleminek.

1940-49.a. oli ka üksikuid uusmaasaajaid, kes endale eluaseme rajasid.

Normaaltalu suuruseks loeti 30 ha. Ja üle selle võeti talult lihtsalt ära. Osati

siiski ka kuidagi säilitada seda maad, sõbralikumad pered leppisid nii kokku,

et neilt äravõetud tükk läks väiketalukiku arvele ja siis üheskoos karjatati

seal loomi.

12

Valguskoopia Eestimaa 1725.- 1726.a. adramaarevisionist Harjumaal, Kurna

mõisa külad: Mõisaküla, Vaela küla ja Saire küla talud.

13

Kulaklikeks taludeks tehti kahe küla peale kaks talu, Otti ja Opmanni.

Opmanni peremees ja perenaine surid Siberis. Otti pere pidi oma kodust

lahkuma, palju aastaid hiljem tohtisid alles tagasi tulla, siis said ainult ühe

toa oma majast.

Kolhoosiajast, sõjast ja taasiseseisvuse ajast hiljem.

Küla välisilme

Vaela küla talud asusid küllalt lähestikku, küla keskel oli koos kobaras viis

talu. Kolm ja hiljem ka neljas, asusid igas ilmakaares, umbes ühe kilomeetri

kaugusel küla keskelt. Enamus elu- ja majapidamishoonetest olid Kurna

mõisa poolt ehitatud 1877-1884. aastatel ja olid veel 1930-tatel aastatel

kasutusel.

Mõisa ehitatud majad olid kõik ühesugused, elu ja rehetoapoolne osa

jämedatest palkidest, rehealuse osa kivist. Õlgkatused.

Praeguseks on just kõige vanemad majad, Pinna ja Mardihansu, veel

elumajadena kasutusel. On tehtud uued katused ja hoitud väga hästi korras.

Saire küla talud olid rohkem teest eemal ja ei paista nagu ühtse külana.

Mõni on ka päris teelt nähtamatu.

Kolhoosiajal rajati kahe küla vahele I brigaadi keskus, anti ehituskrunte ja

ehitati neli elamut ja 100 pealine karjalaut.

Kahe küla vahelt väheb nüüd läbi Tallinna ringtee.

Ühiskondlikud hooned

1869.a. ehitati tsaarivalitsuse poolt esimene valla kool, Vaela ja Saire küla

vahelisele alale, Kurna teeristi lähedale. Seal koolis õppisid ka Lehmja

lapsed, nimetati Kurna-Lehmja vallakooliks. Kahjuks põles see kool 1915.a.

maha ja lapsed pidid algul Kurna mõisas, väikeses puumajas koolis käima

ja hiljem said algklassid ruumid Kurna vallamajas.

Ühiskondlikest hoonetest on kahe küla vahelisel alal ka Kurna vallamaja,

ehitatudd 1890-datel aastatel.

Väikesed mõisavallad ühinesid suuremaks Kurna vallaks ja oli ka vaja uut

suurt vallamaja. See ehitati suur kivimaja, kõigi selleaegsete nõuete

kohaselt. Seal oli postijaoskond, post toodi Tallinnast liiniomnibussiga iga

kahe päeva tagant kohale, jagati postkastidesse või viidi küladesse laiali.

Alates 1920.a. oli vallamajas ka raamatukogu.

14

Endine Kurna vallamaja hoone. Pildistatud juunis 2004.a.

Hoone oli küllalt ruumikas, seal oli kantsalei vallaametnikega, suurem ruum

koosolekute tarvis, kaks korterit, arestikamber ja peale sõda tuli mahutada

sinna ka kolm esimest klassi lähikülade lapsi õppima.

Tsaariajal oli lähim kõrts ja kauplus Kiilil, umbes 4-5 km Nabala poole.

Kõrts kuulus Sausti mõisnikule ja see likvideeriti vabariigi aegu, asemele

tehti korralik kauplus.

Kiilil oli ka korralik veski, kõik vajalikud jahvatused sai seal ära teha.

Jüri kirik asub külast 5-6 km kaugusel. Vennastekoguduse palvetunde peeti

Peetri talus.

Piirkonnas eraldi rahvamaja ei olnud, algul kasutati vallamaja ruume

kooskäimiseks ja hiljem Sausti koolimaja saali.1962.a. ehitati kolhoosile uus

klubi – kontori hoone.

Küla asetus

Tallinnast 10 km kaugusel, Viljandi maantee (Raudalu maantee) ääres asus

Kurna mõisale kuuluv Raudalu kõrts. Seda nagu ei peetud Saire külasse

kuuluvaks, õige küla hakkas 3-4 km edasi Nabala tee ääres . Mõisniku

15

suured metsad olidki selle tee ääres. Küla idapiiril olid Lehmja ja Kurna

mõisa metsakarjamaad, mis ulatusid Vaela küla lõpuni kust algasid

Mõisaküla talud. Lõunast, edelast ja läänest piirnes Vaelaküla Sausti mõisa

maadega. Loode poole jäid Saku ja linna maad.

Praegusteks piirideks on Rae vald, riigimaad, Mõisaküla, Padiküla ja

Luigeküla.

Vaela küla talud

Talude kohta on andmeid saadud arhiividest, revisjonilehtedest, külade ja

talude loenduslehtedest ja inimeste mälestustest. Need algandmed on

märgitud lisalehel, töö lõpus. Talude numbrid ja suurused on võetud 1939.a.

koostatud talundilehtedelt.

Raba talu nr. 19 33 ha

Esimene talu oli Vaela külas, vastu Sausti mõisa maid, raba ääres on Rabba

talu.

1726.a. adramaarevisjonis Kurna mõisal veel Raba talu ei olnud.

1795.a. revisjonis on talu nr. 30-es elanud Leene Tõnno.

1811.a. “ “ “ Laene Tõnno

1850.a. revisjonis Rabba talu nr.30 Lään Laev ja Nõmm

1858.a. “ “ Jaan Jüri poeg Laan, pojad Jüri ja Jaan

ka Jaan Nõmm

1866.a. tuli Raba talusse rentnikuks Jõelehtme kihelkonnast, Koila külast

Peeter Mikomägi oma naise ja kolme lapsega. Hiljem sündis veel kolm last.

Peale Peetri surma, 1902.a., sai talus peremeheks vanem poeg Mart. 1931.a.

pärandab ta oma talu võrdselt kahele pojale. Vanem poeg Johannes jääb

vanasse majja, noorem Eduard ehitab samasse õue uue maja, maad saavad

võrdselt – 33 ha. Eduardi talu saab nimeks “Miku” – Jõelehtmes olnud

vanaisa talu järgi. Johannesele jäänud vana mõisa poolt ehitatud maja põles

1959.a. pikselöögist maha, tuli ajutiseks midagi elamiseks kohandada. Peale

perenaise ja peremehe surma elasid lapsed kõik linnas. Praeguseks on kõik

kolm poega endile ümber vanade taluhoonete uued elumajad ehitanud

.Vanem poeg Mait on linnast päriselt ära kolinud oma uude majja , Raba

talus.

16

Mikomäed on olnud tugevad, elujõulised inimesed, peredes on palju

järeltulijaid. Johannes Mikomägi teab oma esivanematelt lugusid, mis

viitavad nende soome päritolule. On võimalik, et esivanem Simo Jaan on

tulnud Soomest, tema arvatav sünniaeg on 1680.a., poeg Marti sündis

1717.a. ja tema poeg Jaan juba Jõelehtme kiriku kirjade järgi 04.09.1747.a.

Nende talu Mikko ja nimi Mikkomä (algvariant) on puhtalt soomepärased.

Praeguseks on Raba talu maad ja hooned nelja lapse vahel jagatud.

Ehitatakse uusi maju ja rajatakse ka suuri ettevõtteid. Pojapoeg Heiki rajas

talu juurde suure ettevõtte, kus valmistatakse klaasplastik tooteid – A/S

Efekt, tema laste ettevõtted on Kiili keskuses.

Raba talu eluhoone, mis ehitati ümber kõrvalhoonest 1959.aastal peale vana

taluhoone äikesest süttimist. Pildistatud 2004.a.

17

Raba talu sepipada, kus legendi järgi käis hobust rautamas Rootsi kuningas.

Pildistatud 2004.a.

Peetri talu nr. 20 56,9 ha

Talu asub tee ääres, aga teistest peredest kaugemal, põllud ümberingi,

võibolla sellepärast oli varem talu nimi Välja.

1782.a.revisjonis on Välja Petre

1795.a. “ Velja Peter

1835.a. “ Welja Petri Evardson

Alates 1835.a on talupoegadele antud juba perekonnanimed ja igas

revisjonis on nimed kirjutatud erinevalt, vastavalt seda revisjoni kirjapaneva

isiku oskustele.

1850.a. revisjonis on Welja Peter Ewardson

1858.a. revisjonis on Wälja Petre talu (talus oli kaua aega olnud Peetrid, siis

jäi see talu nimeks) elas seal Jaan Jüri p. Ewardson, Reiter ja Treber

1902.a. Tõnu Wolat

1920.aastate paiku ostis Eduard Veidenberg (Pajumäe) Peetritalu ära, uue

elumaja ehitas 1922-23.a. kui sai kindlustustöödest mahajäänud

ehitusmaterjali. Vana laut ja rehealune säilisid 1940.aastani, siis lammutati.

Peres oli tütar, see suri lapsena. Poeg haigestus noormehe eas

vaimuhaigusesse ja nii ei olnudki peres oma lastest pärijat.

Peale peremehe ja perenaise surma müüs kolhoos maja võõrastele.

Praegu seisab maja varemetes ja mingit elu seal ei ole.

18

Peetri talu elumaja varemed, kõrvalhoone on veel püsti. Pildistatud 2004.a.

Lepiku talu nr.21 48,7 ha

Talude nimed on jäänud ikka asukoha järgi. Ka Lepiku talu asus suure

lepiku ääres, põllud teiselpool.

1795.a. on Leppiko Jaan

1835.a. on Leppikol Lustwerk Tõnno

1850.a. ja 1858.a. on Juhan Juhani poeg Kreim ja veel mitu perekonda nagu

Juhan Kurberg, Jaan Jaani p. Wieckmann, Hans Hansu p. Kellimann.

1902.a. loenduse ajal on talus juba uus rentnik, Keila kihelkonnast tuli Tõnu

Saalverk siia elama. Lepikul olid väga vanad hooned, ehitatud umbes

1870.aastatel. Uusi hooneid ei ehitatud kogu talupidamise ajal.

1925.a. tuli talusse koduväiks Anton Paalberg (Paluoja). Peres oli üks tütar

Eike.

Kolhoosi ajal tütar abiellus Arnold Joarannaga, noored lammutasid vanad

taluhooned ja ehitasid endile uue maja Vaela küla keskusesse. Praeguseks on

lu maad müüdud ja Eike poeg Aivar elab perega oma majas.

Eike ja Arnoldi maja 2004.a.

19

Ilba talu nr.22 50,1 ha

Ilba talu nimi on enne olnud Sepa.

1782.a. ja 1895.a. on olnud Sepa Petre Jaan.

1935.a. revisjonis on märgitud talu nimeks Sepa või Ilba ja peremees

Rosenwald

1850.a. ja 1858.a. Ilwa talu, peremees Tõnnis Jürri p. Rosenwald

Hiljem on rentnikke tihti vahetunud, on olnud Mari Marjapuu ja Jaan Kress.

30-date aastate algul ostis Ilba talu linnast pärit August Veelmaa. Hooned

olid väga vanad, ehitatud umbes 1879.a., talu mitte heas korras. Uus

peremees püüdis talu korda teha, muretseti tõukari, ehitati uus laut, kanala

ja saun. Peeti tõupulli, mustakirjukarja tõumajapidamistest käidi siin lehmi

paaritamas. Esimestena muretseti tallu heinaniidumasin ja looreha.

Kolhoosi ajal oli siin laudas lüpsikari ja kanalas kanad.

Perepoeg pidi minema välismaale, tema naine ja poeg elasid kodus edasi.

Peale ema surma ehitas poeg isa abiga kaks uut maja ja müüs need ära.

Vana elumaja põles ära ja ka selle müürid müüdi võõrastele. Poeg elab

praegu mujal. Talu maid müüakse.

Ilba põlenud taluhoone varemete kohale kerkib uus hoone. Pildistatud

2004.a.

20

Otti talu nr.23 56 ha

1726.a. adramaarevisjonis on Vaela küla Pertle talus peremees Tennis oma

perega. Järgmistes revisjonides 1782.a. ja 1795.a. on sama talu nimeks

Seppa Otti, ja peremees Bertel. Arvatavasti on Pertle Tõnnise poegadest

läinud keegi Mõisakülla talusse, mis sai tema endise asukoha järgi nimeks

Pertli, kust on pärit kõik edaspidised Rosenfeldid. Vaela küla endisesse

Pertle talusse tuli või oli mõni endisi poegi, mees nimega Ott ja pidas sepa

ametit. Nii on talu nimi kuni 1850. aastani Seppa Otti.

1850.a. ja 1858.a. revisjonides on talu Otty – peremees Detlow Mardi p.

Niman oma perega ja Pleimann ja Pontus Tõnno Tõnno poeg Jaaniga.

1902.a.astaks on tulnud Mõisaküla Pertle talust jälle Ottile üks poegadest

Jüri Rosenfeld. Rosenfeld on väga suur suguvõsa, kõik pojad on oma

peredega jäänud Kurna mõisa aladele, Vaela, Saire ja Mõisakülasse.

Peale Jüri jäi Ottile peremeheks poeg Jaan ja naabertallu Mardihansule läks

vend Julius.Talus hakati kohe uusi hooneid ehitama, 1928.a. ehitati suur

kivist karjalaut ja saun. Talus oli ka sepipada ja peremees tegi sepatööd, ei

tea küll kas sama, mille järgi varem talu nimi oli. Kas teadlikult või

teadmata, aga just sepipada on praeguseks väga hästi taastatud ja korrastatud

nagu endise Sepa Otti sümbol.

Ottist kujunes külas üks jõukam talu. Peremees Jaan Roosaar (Rosenfeld)

muretses endale traktori ja viljapeksumasina, kogu ümbruskonna talu vili

peksti talgute korras.tema viljapeksumasinaga.

1942.a. ehitati uus elumaja.,vana maja jäi kõrvalhooneks.

Nõukogude kord katkestas talupidamised, Otti kuulutati kulaklikuks

majapidamiseks ja oma perel tuli kodust lahkuda. Esimese kolhoosi kontor

asus Otti uues majas, külast kokkutoodud lehmad pandi Otti karjalauta.

Rahvas räägib veel praegu, kuidas loomi kokku toodi ja kui vähe neid saadi,

peideti ja tapeti osa loomi, et neid mitte ära anda. Nii oli saadud Vaela küla

pealt ainult üks emissiga, see oli pandud Otti vanasse rehetuppa elama. See

vana rehielamu põles ära kolhoosiaastate alguses. Otti talu uude majja

paigutati mitu uut kolhoosiperet elama. Kui oma pere tohtis jälle koju tulla,

lubati neile ainult üks tuba elamiseks.Vana taluhoone müüridele ehitati

põigiti uus hoone oma lehmale laudaks.

Praeguseks on jälle oma lapsed ja lapselapsed saanud õiguse oma kodule, on

remonditud elumaja, mis osalislt kolhoosiajal põles. Selles elab peremees

Jaani pojapoja tütar oma perega. Tütar Aita oma mehega on muutnud vana

sepipaja ja selle ümbruse omale suvekoduks.

21

Oti talu remonditud elumaja. Pildistatud 2004.a.

Oti talu vana taluhoone müüridele ehitatud kõrvalhoone. Pildistatud 2004.a.

Pinna talu nr.24 49,4 ha

Pinna talu nimi on märgitud juba 1726.a. adramaa revisjonis, seal elas

Pinna Tõnnis oma perega, neil oli ½ adramaad maad.

Edaspidistes revisjonides on märgitud, et seal elasid Pinna Hans, Pinna Jaan

ja peale perekonnanimede panekut Pinal, Reiterg, Pindel.

1858.a. Pinnal Hans Hansu p. Pindel

Enne 1902. aastat tuli Pinnale Jüri Ehkmann, edaspidi jäi peremeheks tema

poeg Julius. Sellel perel lapsi ei olnud ja üldse jäid seal peres kõik talutööd

22

lohakile. Kui peremees ja perenaine surid, jäi maja kolhoosile ja see müüdi

kolhoosi tööle tulnud perele – Varatutele. See paljulapseline pere remontis

neid suuri vanu taluhooneid ja hoidis vana maja elamiskõlbulikuna siiani.

Praeguseks hoolitsevad selle 130 aastase maja eest Varatute noored ja on

muutnud ka selle ümbruse kauniks.

Pinna taluhoone kahes vaates. Pildistatud 2004.a.

Mardihansu talu nr 25 49,6 ha

Mardihansu, Pinna ja Otti talu hooned on Kurna mõisa poolt arvatavasti

ehitatud üheaegselt. Nad olid kolmekesi reas, täpselt ühesugused, umbes

1870.aastatel ehitatud.

1795.a. on seal olnud Mardi Hanso Jürri oma perega

1835.a. Mardi Hanso talus Blumfeld, Kiirmann.

1858.a Mardi Hansi talus Hans Mihkli p. Nahkul, Detlov Jüri p. Kiilmann

23

Mart Mihkli p.Treiberg, Juhan Juhani poeg Treiberg

1922.a.oli talus Mart Uljata perega

1929.a. oli talus Julius Rosenfeld, Jüri Rosenfeldi noorem poeg (Rohirand).

Peres oli kaks tütart. Praegu on vana maja kästi korrastatud ja lapsed ja

lapselapsed kasutavad seda suvekoduna.

Mardihansu talu hoone. Pildistatud 2004.a.

Opmanni talu nr.26 56,3 ha

1782.a. ja 1795.a on peremeheks Jaan

1834.a. Mihkel Jakobi p. Opmann, arvatavasti pandud eelmiste peremeeste

ameti või talu nime järgi.

1958.a on Jakob Mihkli p. Opmann ja Gustav Matsi p. Kleimann veel oli

perekond Rein Wielbaum ja Lilander.

1902.a.on tallu tulnud Mart Liigus, kellel oli poeg Mart ja nii oli ka 1948.a.

peremehe nimi Mart Liigus. Kellel oli naine ja kaks tütart. 1949.a. pere

kuulutati kulaklikuks ja perenaine ja peremees viidi Siberisse, kus nad ka

surid. Tütar viidi ka Venemaale, aga temal õnnestus sealt elusana ja koos

tütrega tagasi tulla. Praegu elab tütar oma perega seal majas.

24

Taluhooned olid vanad ja lagunenud, 1941.a.ehitati talule uus elumaja. Oma

pere seda kaua kasutada ei saanud, kolhoosiajal elasid seal kolhoosi töötajad.

Opmanni talu rehealune-laut ja elumaja. Pildistatud 2004.a.

25

Söödi talu nr.35 28,8 ha

Kuni 1915.a. oli Söödi talu asukohas Kurna vallakooli hoone. Kui koolimaja

maha põles, ehitas vald sinna uue hoone, seda kasutasid vallaametnikud.

1939.a. elas seal Martin Tapp. Järgmisteks elanikeks olid Siniveed. Nende

maja põles sõjaajal maha ja 1943 .a. ehitasid nad uue maja, selles oli lühikest

aega ka kauplus. Sinivee naine ja tütar surid ja poeg müüs maja Randmaale.

Praegu on see Randmaa noore põlvkonna suvemajaks, ümberingi kaunilt

kujundatud puuvilja ja lilleaed.

Söödi talu elamu. Pildistatud 2004.a.

Miku talu nr.75 33 ha

Raba talu peremees Mart Mikomägi jagas oma talu1933.a. kahe poja vahel

pooleks. Johannes jäi elama vanasse majja ja Eduardil aidati ehitada uued

hooned. Talu sai nimeks Miku, vanaisa talu järgi Jõelehtmes.

Peres oli poeg ja tütar. Pojal lapsi ei olnud, tutre poeg võtab osa A/S Efekt

tööst ja tegemistest. Talu elumaja on remonditud ja tütrepoeg elab seal ka

aastaringselt.

26

Miku talu hoone. Pildistatud 2004.a.

Luige talu nr. 76 22 ha

Luige oli varem väike Kurna mõisa popsikoht, väikese sauna ja 3 tiinu

maaga. Kuni 1912. aastani elas seal Mart Uljata oma suure perega. 1912.a.

läks Mardihansu talust tema poolvend ära linna ja Mart läks Mardihansule.

Kurna mõisa Raudalu kõrtsmik Peeter Mikomägi oli haigestunud ja ei

suutnud enam kõrtsis töötada. Mõisnik soovitas Peetril kogu oma suur

majapidamine likvideerida ja minna elama väikesesse vaiksesse metsakohta.

Peeter tegigi nii ja 1912.a. elas Peeter oma naise Miina ja kahe tütre, Helene

ja Elvinega Luigel. 1914.a. Peeter suri ja algas ka sõda, algasid suured

kindlustustööd Peeter Suure merekindluse rajamiseks. Sinna piirkonda tuli

ehitustööle palju noori mehi. Vanem tütar käis koos meestega tööl ja leidis

nende hulgast endale mehe ja tallu peremehe Päärni Ameerikase., kes oli

pärit Vigala kihelkonnast.

Peale sõda hakati talule uusi hooneid ehitama, saadi riigilt maad juurde.

27

Luige talu vastvalminud eluhoone aastal 1923 koos pererahvaga. Maja otsas

näha vana, veel lammutamata laut.

1939.aastaks oli rajatud eeskujulik väiketalu 22 ha, suure puuvilja aia ja

mesilaga. Olid tõuloomad ja kultuurkarjakoplid.

Esimestel kolhoosiaastatel käis Päärni kolhoosis tööl. Suri südame infarti

1952.a. Perenaine elas üksi ja ka vahel koos lasteperedega Luigel, ta

suri 1981.a.

Nüüdseks on tütrepoeg Margus oma perega maja korras hoidnud ja omale

mõnusa hobi ja puhkepaiga loonud.

Luige talu hoone. Pildistatud 2004.a.

28

Saire küla talud

Tilluvälja talu nr.27 55,6 ha

1726.a. adramaa revisjonis on juba märgitud ära Tilluvälja talu.

¼ adramaaga on Dillowelja Tõnno oma perega seal elanud. Edaspidised

rentnikud on olnud Dillowelja Daniel, siis perekonnanimede paneku aegu

on olnud Presto, Trier, Kuznetsof ja Kennedo.nimelised rentnikud.

1880-90.a. paiku tuli Mõisaküla Pärtle talust üks Rosenfeldi poegadest,

Mart, Tilluväljale ja enne 1902.a. oli tal Tilluvälja päriseks ostetud. See oli

esimene ostetud talu Saire ja Vaela külas. Kurna mõisnik ei tahtnud eriti

talusid müüa. Mart abiellus Ann Peitungiga, naabertalust Jaan Sooberg

abiellus Anne õe Mariaga. Naiste kaudu olid naabrid sugulased.

Talu päris poeg Jüri, kes abiellus Raba talu peretütrega, Mariaga. Rosenfeldi

nimi eestistati Roostnaks. Talu oli heal järjel ja peremees lootis seal veel

palju ära teha, aga siis tuli raske haigus – luutuberkuloos ja peremees pidi

kogu elu majapidamist juhtima liikumisvõimetuna. Suur tahtejõud aitas ja

talus oli kõik korras, sai üles kasvatatud kaks last, poeg ja tütar. Poeg Endel

õppis EPA-s zootehnikuks, töötas Paide rajoonis, tütar Helga elas oma

perega linnas, töötas vähe aega ka kolhoosis lüpsjana. Kumbki lastest ei

jäänud isakoju elama, maja müüdi ära ja uued elanikud on maja remontinud

ja ümbruse korrastanud.

Tilluvälja talu elamu. Pildistatud 2004.a.

29

Mikuhansu nr.28 62,7 ha

1726.a. adramaa revisjonis on kirjas Micko Hans ½ adramaaga ja tema pere

1782.a. revisjonis on Micko Hanso Peter, ja tema naine Kay

1835.a. revisjonis on ka perekonna nimed – Mico Hanso Jaan Tõnise p.

Sooberg ja Mieldok.

1850.a. ja 1858.a. revisjonis on veel peremees Jaan Sooberg, tema pojad

Jaan, Jüri, Mart,ja Hans.

1902.a. peremees Jüri Sooberg, siis jälle tema poeg Jaan

Arvatavasti on see talu ühe suguvõsa käes olnud mitu sajandit. Ja alati on

seal peres ka palju lapsi. Viimane peremees Jaan suri noorelt, aga naine

Belageja suutis üles kasvatada kuus last.

Praegu on noorem poeg Georg Sooberg oma perega korrastanud sõjaajal

tugevasti kannatadasaanud taluhooned ja rajanud sinna omale ja perele

korraliku kodu.

Mikuhansu talu hoone . Pildistatud 2004.a.

30

Hinreki talu nr. 29 41,8 ha

1726.a. adramaa revisjonis on kirjas Hinrico Mart ½ adramaaga 1835.a. ja 1858.a. on rentnikuks Kameraus, Jüri, tema oli enne mõisa

aidamees, peale tema surma, 1890.a. paiku läheb tallu naabertalust üks poeg

Jaan Sooberg, edasi saab peremeheks tema poeg Mart Sooberg, kes

eestistab oma nime Soonurmeks.

Perre sündis kolm last. Taluhooned põlesid sõjaajal maha, peremees ja

väimees jäid sõjas kadunuks. Ema ja tütar Meeta suutsid elumaja

elamiskõlbulikuks muuta ja kasvatasid üles ka Meeta tütre.Meeta oli külast

ainuke inimene, kes suutis töötada kolhoosi algusest kuni kolhoosi

likvideerimiseni põllubrigaadis iga päev tööl. Tema tütar õppis linnas ja jäi

linna tööle.

Praegu on kodumaja korrastatud ajutiseks suvemajaks.

Hindreki talu elamu. Pildistatud 2004.a.

31

Evardi talu nr.30 44,3 ha

1726.a. adramaa revisjonis on kirjas Evarti Jahn ¼ adramaaga

1835.a. on talu nime järgi antud ka peremehele nimeks Ewardson

1850.a. ja 1858.a. on Jaan Jaani p. Ewardsoni pere ja Wandmann

1902.a. peremees Tavet Lustig

1922. aastaks on tallu tulnud Hans Nääri, tema poeg Bernardil ja ta naisel

Paulal lapsi ei olnud. Perenaine jäi üksi ja pärandas oma maa ja maja

sugulasele. Praegu on sinna rajatud suur puukool, rikkalik valik lilleistikuid,

puuistikuid kasvuturvast ja väetisi.- suur ettevõte O/Ü Hansaplant.

Evardi talu hooned ja OÜ Hansaplant taimede müügiplats. Pildistatud

2004.a.

Lauri talu nr. 31 42,5 ha

1782.a. revisjonis on kirjas Lauri Mart oma perega

1835.a. on perekonna nimi pandud peremehele Neumann, edaspidi on seal

veel elanud Simson,ja Taur.

1880. aastate paiku läks Laurile rentnikuks Mõisakülast, Tõnno Mardi talust

Mart Peitong, sellel perel poegi ei olnud ja peale perenaise surma müüdi talu

1940.a. Voldemar Arumeelele, kes tuli oma perega Lehmjalt. Praegu elavad

32

Lauril poja Harri naine ja kaks pojapoega oma peredega. Tütretütre pere on

sinna omale maja ehitanud.

Lauri talu elamu. Pildistatud 2004.a.

Kuusiku talu nr.33 42,1 ha

1782.a. revisjonis kirjas Kusike Bertel oma perega

1835.a. Kuusiku talu järgi pandi peremehele nimi Kuusberg ja ka Torpan

elas seal

1860.aastatel tuli Jõelehtme kihelkonnast Kuusikule Andres Prommik oma

perega. Tema poeg Aleksander ja pojapoeg Endel olid Prommikutest seal

talus viimased.Endlil lapsi ei olnud.Kolhoosi alguses töötasid Endel ja ta

naine kolhoosis, Peale nende surma on seal osaliselt müüdud hooneid ja

maid. Elamiskõlbulikke maju ei ole, vana suur mõisaaegne maja on veel

püsti, laudast on järel müürid..

33

Kuusiku talu lauda müürid ja elamu. Pildistatud 2004.a.

Kõrtsu talu nr. 33 48,5 ha

1782.a. revisjonis on Saire Koertzu peremees Toenu, tema poeg Hans ja

pojapoeg Toenno.

1795.a. on peres veel Jaan ja Hans

1835.a. sai Jaan Hansu poeg endale perekonnanimeks Kuusmann, temal

olid jälle pojad Jaan ja Hans ja mitu tütart.

Veel oli selles peres pandud perekonna nimesid Ulrik ja Berlin

1850 ja 1858.a. revisjonides on veel kirjas Kuusmannid ja Ulrikud ja

Berlinid.

Hans Kuusmannil poegi ei olnud ja siis jäi Hansu tütar Ann Kõrtsu talu

pärima. Koduväiks tuli naaberkülast Mihkli talust Mart Uustalu, abielluti

1859.a. Kahekümne aasta jooksul sündis perre 8 last, perenaine Ann suri

aasta peale viimase lapse sündi. Kiiresti oli vaja lastele uut ema ja tallu

perenaist, Mart abiellus uuesti, sellest abieelust sündis veel neli last.

Mart suri 1914.a. ja tallu oli vaja uut peremeest. Esimese abielu lapsed olid

kõik juba kodust lahkunud, igal oma pere.

Kõrtsu peremeheks jäi poeg Julius kes abiellus naabertalust Anete

Prommikuga. Julius Uustalu töötas kolhoosis brigadirina, sai õnnetult surma,

uppus. Nendel oli üks tütar Asta. Asta elas oma mehega linnas, nendel lapsi

ei olnud ja nii ei olnud Kõrtsul otsest pärijat. Asta pärandas maja ja maad

oma noorele sugulasele, kes koos oma mehega on ehitanud uusi hooneid ja

korrastanud talu ümbrust.

34

Nõmme talu nr 34 4 ha

1782.a. revisjonis on Nõmme laese Juhan peremeheks

1834.a. on sealsetele elanikele pandud perekonnanimed Bern, Wandmann, ja

Reikas.

1858.a. on veel seal nimi Reimend ,Sarapik, J. Berb, D. Wandmann

1902.a. Jaan Vantmann peremees

1939.a. on olnud seal metsavaht Joh. Kulikov, tuli sinna Ranniste Heinrich,

ehitas endale uue maja 1948.a. ja see sai ka nimeks Nõmme. Tuntakse

rohkem Uue Ruutu ja Ranniste nime all. Maja on korras hoitud ja noored

elavad seal.

Vaino talu nr. 53 5 ha

1902.a. on olnud saunakoht, kus elas Jaan Nõmm, see majake oli tee ääres,

Mikuhansu tee otsas.

1939.a. elas seal veel Liisa Nõmm, 1950-60.a. elas seal Klink Helena ja

Otsa Ants. Peale nende surma maja lagunes ja praeguseks pole enam maja

asetki. Mareti talu nr.65 9,7 ha

Ei ole teada, kas seda sauna hüüti enne Altsaunaks, aga seal elas 1902.a. Jüri

Maret. 1922.a. Ann Maret ja 1939.a. Pauline Kasemets, on märgitud, et ta

on saanud selle ostu teel.

Praeguseks on selle koha peal lage põld.

35

Jüri Maret kündmas, taamal Mareti saun ja Kurna mõisa tuuleveski, umbes

1930.a.

Öövahi talu nr. 66 11,6 ha

Talu on saanud nimetuse selle järgi, et seal elas Kurna mõisa öövaht.

1902.a. on elanud seal Tiio Arumöl, 1922.a. ja 1929.a. Liisa Vainomees

1939.a. Rudolf Vainomees peremees

Teise maailmasõja ajal põles maja täielikult maha, ehitati uuesti 1942.a.

1948.a.on peremees Eduard Hansu p. Vainumees, ema Liisa Vainumees,

naine Alide ja poeg Enn. Peres oli ka Roometsad

Majas on kogu aeg elatud, korrastatud ümbrust ja remonditud hooneid.

Praegu elab seal poeg Enn oma perega.

36

Öövahi talu elamu. Pildistatud 2004.a.

Koidu nr. 40 6,5 ha

Seda saunakohta on nimetatud ka mitmeti. Alguses, kui veel

metsatöölised seal elasid, olevat see olnud Risti saun, kui Rosenfeld Jaan

seal elas, oli see Rosenfeldi saun ehk Koidu saun. Jaani poeg Johannes-

August elas ennem teis maailmasõda oma perega seal.

37

1939.a. on elanikuks Rosenfeld Anete (Roosna)

1958.a. on elanikuks Emilie Rebane Hansu t.

Praeguseks on maja lammutatud ja padrik kasvab sellel kohal.

Rutu nr.39 14,8 ha

Seal on elanud 1902.a. Mihkel Papp, August Papp ja 1948.a. Pappel Anna

ja Johan. Maja ei ole enam olemas.

Ärtu nr 71 0,5 ha

1902.a. elas seal Jaan Armei, siis Jüri Armei. Nüüdseks pole maja kohtagi

näha.

Kuuse 12,6 ha

1902. aastast on märgitud, et seal elab Hans Kruno. 1939.a. Johan Kruno

Maja pole enam olemas.

Nellise

Hans Kruno tütar Elise abiellus Konstantin Nellisega ja nad hakkasid endile

1947.a. Kuues talu juurde maja ehitama. Peale vanemate surma jäi majja

elama poeg Valdo ja elab seal praegugi.

38

Nellise elamu. Pildistatud 2004.a.

Saire külas, Kurna metsavahel oli veel mitu väikest sauna, mida polnud alati

talude loenduslehel olemaski. Elasid seal mõned käsitöölised või töölised,

kes käisid ajutiselt taludes tööl.

Küla fotograafi August Porni umbes 1930-ndatel tehtud pilt ühest Saire küla

perest oma sauna taustal. Kahjuks nimed ja koht unustatud.

39

Sairest Lehmja poole oli Katku küla. Põhjasõja ajal oli sealse küla elanikud

kõik surnud katku, ühte perre oli jäänud veel elanikke, see maja jäänud ka

alles ja on praegugi alles Katku talu.nime all. Teistesse taludesse pole enam

elanikud läinud.

Surnud olevat maetud Kurna metsavahele, sinna kus on praegu Kangru küla

Talu majapidamised

Taludes oli põhitootmisalaks kuni 1949. aastani põllundus ja karjakasvatus.

Peamine sissetulek saadi piima turustamisest. Linn oli ligidal ja piim viidi

taludest otse poodidesse. Selleks oli külas korraldatud piima vedu. Ülepäeva

korjati talude piimanõud kokku, need olid toodud kindlatesse kohtadesse ja

suure laia vankriga sõidet hommikul vara linna. Olid kindlad poed kuhu

nõud maha pandi, eelmise korra raha ja tühjad nõud kätte saadi ja kiirelt

koju tagasi tööle. Piimameheks oli tavaliselt üks kindel mees, palgaks sai

üks sent liitri pealt. Aga juhtus ka nii, et piimamees oli haige või ütles sellest

tööst lahti, siis käisid kõik külamehed kordamööda piimavooris.

Luige talu peremees Päärni Ameerikas on täna piimavooris, umbes 1935.a.

40

Kasvatati taludes rukist, nisu, kaera, otra ja kartulit. Lina peaaegu ei

kasvatatud, või kui oli tarvis miskiks eriotstarbeks. Oder ja kaer jahvatati

enamasti loomasöödaks, muidugi tehti ka omale söögiks odrajahu ja kruupi.

Rukist peeti niipalju, kui omale leivajahu vaja oli, seda loomadele ei

söödetud ega turustatud.

Kes tahtis turul püüli müüa, see pidas nisu kaks korda rohkem kui rukist.

Kiili veskil sai väga ilusat püülijahu teha ja see oli turul heas hinnas. Kui

kartulit sai kasvatada rohkem kui omal vaj a läks, siis sai seda ka turul müüa.

Raha oli alati tarvis ja siis püüti turule viia kõiki, mis talus toodeti ja mis

kasvas. Õhtul pandi turukoorem valmis, jahukotid, kartulikotid ja kui sügisel

oli marju või õunu, siis ka need kastid. Tihti võeti kaasa vanaema korjatud

sireliokste kimpe või kasevihtu (siis sai vanaema sitsirätiku). Minema pidi

hommikul hästi vara, et turul paremat kohta saada. Hobused olid reas

turuplatsil (turg oli Estonia kõrval) ja müük käis otse vankrilt. Pidi olema

omal kaasas kontrollitud kaal ja väikesed paberist kotid kauba tarvis.

Sigu peeti taludes ainult oma tarbeks. Tavaliselt osteti kaks põrsast, üks

tapeti jõuluks, teine jaanipäevaks. Olid ka kindlad talud, kes pidasid emiseid

ja turustasid siis põrsaid. See oli vist sellepärast, et liha turul müüa oli

raskem . Kui vaja oli mõni loom lihaks teha, viidi see tapamajasse.

Elusloomi müüdi ja osteti laatadel. Olid igal aastal kindlad laadapäevad, kas

Nabalas, Raplas või ka vahel Kiilil.

Laat Kiili veski juures umbes 1936.a.

Suuremates taludes oli tõukari jõudluskontrolli all. Tõuloomi sai ka kallimalt

müüa.

41

Hiljem, kui uudismaadelt sai juba rohkem heina, kui oma loomadele tarvis

läks, sai linnas heinaturul heina müüa. Selle rahaga said paljud talud endile

niidumasina ja looreha osta.

Linnukasvatus kuskil põhitootmisharu ei olnud. Kanu ja hanesi peeti oma

tarbeks, vahel kui ülejääke oli, müüdi mune või mõni mardi hani.

Lambakasvaus oli ka põhiliselt enda tarvis. Perel pidi olema vajalikul hulgal

lõnga, lambanahku ja lambaliha.

Talupere toitlustamine

Talupere pidi olema nii suur, et kõik tööd saaks õigeaegselt tehtud. Kui

omaperes töökäsi ei jatkunud, tuli võtta sulane või teenijatüdruk

aastaringselt tööle. Tavaliselt võeti suiline hooaja töödeks. tallu tööle.

Et inimesed koralikult süüa saaks, oli igal talul kujunenud oma tavad, millal

olid söögiajad ja mida söödi. Kirjeldan näiteks ühe talu kolmekümnendate

aastate aegu söögi menüüd.

Igal nädalapäeval oli erinev supp. Kiirel põllutööperioodil tõusti vara, mindi

juba kella 5-6 ajal põllule.või heinamaale. Tavaliselt naispere jäi koju süüa

tegema ja loomi talitama. Kell 8 oli keskhommik, hommikusöögiks oli

tavaliselt soolakilud, silgud või heeringad, leib, või, hapupiim ja midagi, mis

oli eelmisest päevast üle jäänud., nagu praetud kartulid. Peale sööki

puhkasid inimesed ja hobused. Kell 10 mindi jälle tööle. Vanaema jäi

väikeste lastega koju, suuremad pidid kõik talutööd kaasa tegema. Lõuna oli

kell 3. Selleks ajaks pidi vanaemal olema söök valmis ja mõni lastest saadeti

töölisi sööma kutsuma. Lõunasöögiks keedeti koorega kartuleid suur pajatäis

korraga, et jatkuks ka veel praadimiseks. Suur pannitäis praeti soolapekki,

peaaegu samapalju sibulaid otsa. Sellest rasvast tehti pruun jahukaste. Seda

kastet ei oska keegi enam teha, see oli erilise krõbeda maitsega, omapärane.

Soolakilu oli alati laual. Neid müüdi 2 liitrise plekknõuga, sealt võeti ja

toodi lauale. Kui oli turul käimist, siis toodi värskeid räimi, soolati ja

nendest sai ka head kastet., muna klopiti piimaga segi ja valati silgusoustile

peale.

Leivalõikamine oli tseremoonia, kui nii võtta. Peremees istus alati oma koha

peal, keegi sinna istuda ei tohtinud. Leivad olid suured, nii 2-3 kg, neid tehti

umbes 10 päeva takka, muidugi olid nad siis päris kõvad. Peremees ei

lubanud naistel leiba lõigata, ütles, et naised nüsivad nüri noaga leiva ära,

kes sellist sööb. Iga söögi alguses istus peremees kõige enne lauda, võttis

sahtlist oma pika taskunoa ja lõikas hunniku leiba lahti, kõik võisid süüa

42

palju tahtsid, ainult lahtilõigatud leiba ei tahetud järgi jätta, seepärast lõikas

pärast veel soovi järgi. Lõuna kestis ka kaks tundi, puhkasid inimesed ja

puhkasid hobused. Kui tööd lubasid, siis pealelõunat jäi perenaine

vanaemale appi koduseid töid tegema.

Esmaspäeva õhtul keedeti piimasuppi, enamasti kruupidest ja pandi veel

kaalikatükke sisse või muud juurvilja, teisipäeva õhtul oli hernesupp,

kolmapäeval värskekapsasupp igasuguste juurviljadega, neljapäeval oli

pudrupäev, enamasti kartulitangu puder, reedel jälle piimasupp, siis oli kas

riisi või klimpidega. Laupäeval kindlasti kruubipuder, sinna suurde kaussi

tehti pudrule sisse võiauk ja ümberingi laoti keedetud munarattad. Tõsteti

ikka pudru oma taldrikule, aga see suur kauss seal laual oli nii isuäratav.

Kõrvale anti hapupiima, see oli .suuremas toobis koorega segi liigutatud,

vahel võeti ka koor pealt ära kui oli kuskile söögitegemiseks seda vaja.

Kodus võid ei tehtud, seda osteti linnast. Enamuses taludes ei olnudki

koorelahutajat ega võimasinat. Kui juhtus, et piim oli hapuks läinud ja linna

saata ei saanud, siis kooriti koor lusikaga pealt ära ja kausis hõõruti

puulusikaga võiks.

Pühapäeva hommikul pandi juba keema liha ja kartulid. Keedeti tükk

soolaliha, kui see natuke keenud oli, lisati kaalikad ja porgandid, lõpuks

kartulid. Keeduvesi kallati ära ja lisati sinna sibulat ja natuke võid. See oli

jälle söök, mida nüüd järgi teha ei oska, lihtsalt ei tule nii hea. Pühapäeva

õhtuks sai hapukapsa suppi.

Saia päris igal nädalal ei tehtud, tehti mitu saia korraga ja ega nad siis eriti

head tahkest peast olnud.

Igal perel olid erinevad kombed, ka toitude maitsed olid erinevad vastavalt

perenaise oskusele.ja see mis üldse lauale anti . Kõige paremini sai seda

näha ja toitusid maitsta sügisel viljapeksu talgute ajal, kui peaaegu kogu küla

pered pidi läbi käima, abiks viljapeksul. Selleks päevaks püüdis iga

perenaine teha head ja tugevat toitu,et külas ei räägitaks, et peres ihnsad

perenaised on. Talus oli sügisel lammaste tapmise aeg ja siis tavaliselt

keedeti lambaliha, tehti rasvast klimbisuppi ja magussöögiks pruuni

tikkrikiselli mannapudruga

Perenaised käisid koos Maanaiste Seltsis. Korraldati kõiksugu kursusi ja siis

keedeti ja küpsetati ka pühadeks paremaid palasid, oli nagu võistlus

omavahel, kellel tuli kõige paremini välja.

Õlut tehi pühadeks ja mõne pereliikme tähtpäevaks. Suvel oli kaljanõu

sahvris ja seda võeti kaasa heinamaale või põllule töö juurde, oli parem kui

praegused kokad-koolad.

43

Mesilasi peeti mõnes üksikus talus, mett ei müüdud, seda kasutati oma

peres, vähemalt lastele oli see alati kättesaadaval, eriti sõjaajal oli mesi

põhiline magusatarbe rahuldaja.

Taludes oli kombeks pakkuda igale külalisele, kes talust läbi astus, midagi

süüa. Olenes selle inimese tähtsusest, kui oli keegi vallast või kooliõpetaja,

pandi pann tulele, liha ja muna peale. Kui oli naabri vanaema, siis aitas ka

võileivast ja piimast. Lastele ani saiatükk kätte või oli vanaemal tagavaraks

mõni kompvek.

Sõjaajal, kui viina enam poodides ei müüdud, läks moodi puskariajamine.

See oli rangelt keelatud ja seda pidi salaja tegema .Ei tea kus meestel see

oskus tuli ja julgus riskeerida, aga külas oli mitu kohta, kus selline aparaat

üleval oli. Puskari eest sai vahetada ka mitmesugust kaupa mis talus tarvis

oli. Õnnetuseks oli see puskariajamine ka, paljud mehed ja ka naised said

sealt eluaegse viinavea külge.

Päris õnnetus juhtus siis, kui peale lahinguid leiti metsast kanistriga

piiritusetaolist vedelikku, maiteti ja öeldi, et päris piiritus. Pidu läks lahti ,

järgmisel päeval suri üks mees , siis veel kaks meest ja üks naine, üks mees

jäi pimedaks. Ei teagi, mis piiritus see oli, nimetati alkaks, vist lennukite

mootori kütus.

Mida talus osteti

Talumajapidamise varustamine kõigi vajalikuga oli omaette probleem, tuli

pidada väikest raamatupidamist ja teha planeerimist ette tükiks ajaks. Igas

talus oli kindel inimene, kes oli siis pearaamatupidaja ja varustaja rollis,

kelle käes oli rahakott, olenes inimese karakterist, kas perenaine või

peremees.

Kauplused ei olnud ligidal ja ega tihti linnas käidud, siis pidi jälgima, et

oleks sool, suhkur, silgud, heeringad ja või alati olemas.

Et lehmad korralikult lüpsaksid ja piimast rohkem raha saaks, osteti

piimakarjale söödaks juurde õlikooki, kriiti ja soola.

Mida kogu pere selga ja jalga paneb, pidi see varustaja muretsema. Taludes

linu ei kasvatatud ja sellepärast ei kootud ka ise mingit riiet. Oli küll

kangaspuud majas ja mõnd vaipa või kardinat ikka kooti, aga lihtsalt riiet ei

kootud. Villavabrikust sai villade vastu vahetada ilusat villast riiet ja ka

linast riiet sai vahetada, kui keegi linu pidas.

44

Turupäevadel, kui raha saadi, siis käidi Majandusühistu kauplustes vajalikku

kaupa ostmas, küll põllutööriistadele tükke (tagavaraosi), määrdeid, köit,

labidaid ja harke.

Valmisriideid ei ostetud, osteti igaks otstarbeks riidetükk, perenaine pidi ise

selle valmis õmblema. Üleriiete õmblemiseks mindi rätsepa juurde. Külas oli

oma rätsep, Künka Jaan, kes tegi lastemantlist alates suure reisikasukani

kõik valmis.

Käsitööd tehti talvel, naised kudusid kindaid, sokke, kampsuneid ja salle.

Tikiti ilusaid linikuid ja kaunistati pluuse. Peremehel oli puutreipink toas,

seal sai palju vajalikku ise teha, polnud vaja osta.

Pühadeks tehti eraldi linnasõit, pühadekaupa tooma. Perenaine pidi paberile

üles kirjutama, mida pühadeks vaja läks. Osteti kindlasti kuivatatud

kompotti,seal olid sees kõik lõunamaa puuviljad ja õunad. Lastele

kirjupaberiga pulgakujulisi jõulukomme, krõpskaunu, apelsine ja kreeka

pähkleid. Kingitusi oli ka igaühele midagi.

Jõulusöögiks oli alati sült, seapraad, ahjukartulid ,hapukapsad ja vorste tehti

niipalju , et jatkus kogu pühade ajaks .Meie külades tehti tanguvorste.Olenes

sellest, kui kuskilt teisest maakonnast oli keegi pärit ja tegi oma kombe

kohaselt verivorste või tanguvorste kartulitükkidega. Need olid sellised

mida tehti ainult sea jämesoolesse, mis oli hästi rasvane ja jäme Sisuks

keedeti kruupidest tavaline vorstipuder ja lisati siis umbes kolmandiku jagu

kupatatud kartulikuupikuid juurde. Ahjus sai sellest tõeline jõulumauk.

Töökorraldus

Talu pere koosnes mitmesugustest inimestest, olid vanavanemad, perenaine,

peremees, lapsed, noorukid, sulased, teenijatüdrukud. Ega see igas peres

täpselt nii

olnud, aga suuremates taludes enamasti. Õige tööjaotuse korral olid kõik

hoolega ametis.

Vaelaküla talude karjamaadel olid kõikidel traataiad ümber. Karjamaad olid

reas, seitsme talu omad, umbes kilomeeter pikad ja 150 m laiad, otsaga vastu

maanteed. Okastraati oli käes piisavalt, sest peale kindlustustöid keris igaüks

endale palju tahtis, pidigi kõik ära koristama.

Väiksemal talul olid omaette karjakoplid, mitu tükki, kus loomad

kordamööda käisid, neid hooldati, niideti puuvõsud ära, aeti mutimullad

laiali ja kui võimalik oli siis ka natuke väetati. Karjamaa pinda oli vähe, pidi

vaatama, et kari söönuks saaks.

45

Et loomad olid karjamaal, polnud taludel karjast tarvis. Suuremate laste

ülesandeks oli õhul kari koju ajada, see oli mööda maanteed päris pikk maa,

umbes 1 km. Kui peres oli vanaema, siis olenevalt lehmade arvust, suudeti

lehmad ka ära lüpsta, enne kui heinalised koju tulid. Suurema karja puhul oli

perenaine ka lüpsmas ja päris väikesed tüdrukud pidid ka selle töö juures

abiks olema. Üldiselt oli laste hooleks pisikesed õed, vennad, kanade eest

hoolitsemine, sigadele rohtu kitkumine ja raiumine. Vanaema olemasolul

tehti kõiki neid töid tema õpetamise ja kontrolli all.

Kui oli vanaisa, kes heinamaal heina hanguda ei jaksanud, hoolitses ta selle

eest, et tööriistad oleks korras, vikatid käiatud ja rehadel pulgad sees.

Polnud mingit vanuse piiri, et nüüd oled pensionär, ja tarvis töölt lahti lasta.

Vanad tegid kõik talu tegemised kaasa seni, kui jalad kandsid.

Kui lapsed arvati tööinimeste hulka, vaadati neile vähe kergemat tööd.

Vaelakülas olid suured kultuurheinamaad, mis olid ülesharitud soostunud

padrikust. Ülesharimiseks said peremehed pangast laenu, aga pärast

niidumasina ja looreha tarvis kõigil raha ei jatkunud. Kui külas oli mõni

selline tööriist, siis seda laenutati teistele ka. Enamasti töötasid nendega

noored, lapseohtu tüdrukud ja poisid, seal oli kergem kui heina hanguda.

Peremehe otsustada oli, millal alustada kündi, millal külvata, kuhu põllule

midagi ja.kui palju. Pidi lahendama igasuguseid probleeme töö juures.

Perenaine pidi jõudma igale poole, perel pidi küllaldaselt süüa laual olema,

lapsed hoolitsetud, lehmad lüpstud, piim jahutatud ja piimapäeval õigel ajal

ära saadetud.

Kui talus oli sulast, tüdrukut, siis nendel oli kõige muretum elu, muidugi töö

oli kõigil raske, aga ega ta eriti ei muretsenud, kui hein jäi vihma kätte või

mõne õnnetuse pärast tekkis suurem tööseisak.

Käsitöölised külas

Väikeses Vaela külas oli juba 1782.a. revisjonis märgitud kaks seppa, Seppa

Petre Jaan ( Ilba) ja Seppa Otti Bertel ( Otti ). Hiljem oli neid veel Rabal ja

Tilluväljal. Kogu talumajpidamise aja oli sepp üks kõige vajalikum

meistrimees külas, kõik põllutöötiistad sai seal remontida, hobused rautada,

regedele tallad ja vankritele rehvid.

Kolmekümnendatel aastatel oli külas ka nõutud mees puusepp, selleks oli

mees nimega Porn. Temalt sai tellida uut mööblit ja lasta vana parandada.

Tema tegi ilusaid nikerdatud kummuteid, söögilaudu, kaunistatud seljatoega

46

toole ja riidekappe. Tema valmistatud mööblit leidub veel tänapäevalgi

peredes.

Meister Porn oli ka fotograaf, käis oma suure kandilise paunaga mööda

peresid, kas mingil pidustusel või niisaama ja tänu temale on praegu palju

huvitavaid hetki ja inimesi jäädvustatud. Porn tegutses kõrge vanuseni, ka

kolhoosiajal oli ta veel puutöökojas tööl. Rätsepaks oli külas Künka Jaan. Tema elas Mõisakülas, aga tema juures

käidi üsna kaugelt. Konkurendiks oli tal üks rändrätsep, kes käis perest

peresse õmblemas. Aga kes tahtis hästiistuvat kehakatet, see läks Künka

Jaani juurde.

Külas kingseppa ei olnud, enamasti peremehed või ka mõned sulased

oskasid väga hästi jalanõusid parandada. Jalanõudeks olid meestel “kirsad”

või säärikud, suvel madalad saapad. Naistel lastel kingad, saapad, talvel

vildid. Pastlaid osteti vahel laadalt, ilusad, rihmaga peal ja põletatud

kaunistustega. Neid oli suvel hea kanda, kerged ja mugavad.

Üks vajalik mees külas oli “kraavihall”- Eduard Parktal. Tema nime paljud

ei teadnudki, oli ikka ainult “kraavihall” või lihtaslt “hall.” Oli kunagi tulnud

Saaremaalt mandrile kraave kaevama ja jäi pidama Vaela külasse . Kindlat

elukohta tal ei olnudki, käis perest peresse ja tegi enamasti peremeestele

hagu.või kaevas ka kraavi. Siinsetel taludel suuri metsi ei olnud ja

küttepuudeks tehti lepametsast lagerajet,et saada karjamaad juurde. Need

lepad tehti küttepuudeks, aga kõik oksad tehti hagudeks Haokubu oli nii

pikkadest okstest, et ahju mahuks ja paras jäme , et ümbert kinni ulataks

võtta, ümber köideti vitstest tehtud võru. Kõik oksad sai nii kütteks ära

kasutada, raisku ei läinud midagi.

Need haokubud veeti metsast koju ja laoti “pinumale” suurde riita, mida

suurem oli talus haovirn, seda tublim peremees, oli kindel, et kogu talve saab

ahju kütta. Pliidiall põletati puid , ahjus hagu.

Käsitöömeistreid, kangakudujaid leidus igas külas. Kõige ilusamaid

roosimustrilisi saanitekke, vooditekke ja vaipu kudus Mihkli Juuli, Juuli

Loomann. Perenaistel polnud alati aega ega ka oskust selliseid asju kududa,

viidi lõngad Juuli kätte ja räägiti oma soov ära. Sellised vaibad on alles

püsinud ja lastelastelgi hoolega hoitud.

Teenindusettevõtted

Umbes 1900.a. paiku on vallamaja lähedal olnud meierei, hiljem pole selleks

vajadust olnud, piim viidi otse linna müügile. Mõisade ajal oli Kiilil Sausti

47

mõisale kuuluv kõrts, rahvasuus monopol, mis tekitas peredes tihti

pahandusi, sest mehed kippusid liiga palju seal aega viitma. Kiilil oli ka

Loopere tuuleveski ja Kleimanni kauplus. Vaelale ja Sairele oli Kurna

tuuleveski ligemal, see asus vallamajast mõnisada meetrit Kurna poole.

Veski kere püsis kaua terve, lammutati kolhoosiajal.

1922.a. tuli Kiilile August Sonberg oma naisega, nemad hakkasid Kiili kõrtsi

ruumides kauplust pidama ja varsti ehitasid sinna suure ajakohase veski, kus

sai kõige paremat püülijahu ja kruupi teha, loomulikult ka lihtjahu.

Tuuleveski jäi seisma ja lammutati.

Kaupluses oli kõike vajalikku ja seal müüs kaupa August Sondla ( Sonberg)

naine Mahta. Veskis töötas peremees ise oma abilistega.

Nõukogude ajal viidi Sondlad Siberisse ja veski jäi kolhoosile, seal jahvatati

veel kaua vilja, 1980.a. paiku lammutati.

Kauplusemajas kauplust ei avatud, sinna tehti kolhoosi puutöökoda ja

sepipada.

Saksaajal oli vähe aega kauplus Söödi majas, sealt sai mõnda hädavajalikku

kaupa. Ka Kurna vanas mõisahoones oli hiljem kauplus.

Sidejaoskond asus Kurna vallamajas. Liini omnibuss käis kord päevas

linnast ja see tõi ka postikoti ära. Post jagati seal postkastidesse või viidi ka

postitaludesse laiali. Ajalehti ja ajakirju palju ei tellitud, olid erksamad

peremehed, kes igal aastal tellisid “Teatajat” või põllumajanduse ajakirju.

Perenaistel käis “Taluperenaine”, noortel ajakiri “Kõigile” või “Maret”.

Pered

Vaela ja Saire külade pered olid kolmekümnendatel aastatel enamvähem

üheealiste lastega, selle tõttu said lapsed koolis koos käia ja ka külavahel

tuldi tihti kokku. Käidi üksteise juures külas ja nii ka vanemate suhtlemine

oli omavahel tihedam.

Perede vaesusest või rikkusest ei oska rääkida. Eesti Vabariigi algul olid

kõik pered ühesuguste võimalustega, kõigile anti juurdelõikeid ja arvestati,

et juurdesaadud maad oleks ühesuguse väärtusega, selletõttu olidki need

karjamaad ja heinamaad pikad kitsad siilud. Majad olid ka kõikidel vanad

mõisaaegsed..Rahatagavarasi olla ei saanud, tsaariraha paberid olid

tarbetud, kui just kellegil mõni kuldrubla oli järgi jäänud. Nüüd olenes kõik

peremeehe,perenaise oskusest ja tahtmisest, kuidas talu jõukale järjele viia.

Vaelas olid kõik vanad talud , ainult ühest väikesest Luige popsikohast, kus

oli ainult 3 tiinu maad, hakati rajama korralikku talu. Peale I maailmasõda

sai peremees Päärni Ameerikas Kurna linnamõisalt mõisa ääremaadelt

48

omale juurdelõikeid, kiviseid metsapadrikuid.Need hariti üles ja kivid

kangutati välja Kokku sai 7 ha korralikku põllumaad , kive sai nii palju, et

ümber oma talu11ha krundi oli kiviaed. Neid kive sealt on alates

nõukogude ajast kasutanud kõik ehitajad omale vundamendi kivideks.

Kividest sai eestiajal ka head raha, need lõhuti tükkideks, laoti virna,

mõõdeti ja müüdi killustikuks purustamiseks

Lõpuks, enne sõda oligi külas mitmesuguseid talusi., oli hooletuid peremehi,

kellel ükski töö ei edenenud aga oli ka eeskujulikke talusi. Taludes tehti palju töid talgukorras. Kevadel oli suur sõnniku vedu. Talus,

kus oli suur marjaaed, kuulutati välja juba varakult, et kes tahab marju saada,

tulgu noppimise talgutele. Peremees tegi õlut, perenaine küpsetas head saia

ja sügisel oli juba värsket mett saia peale panna. Alati kujunes sellest üks

väga vahva pühapäev. Naised said aias kõik külauudised räägitud, vahel

mõnda kirutud ja kui õlu oli tuju teinud, pidi ka laulu lahti lööma. Õhul sai

igaüks omale marju kaasa võtta ja kastid olid marju täis, turule minekuks.

Sügisesed viljapeksu päevadel käidi peaaegu kogu küla talud läbi, seal oli

vaja kuni 20 inimest. Töö oli tolmune ja päris raske, aga oli jälle koht, kus

sai suhelda omavahel, noortel eriti lõbu laialt.

Olgugi, et talud olid üksteisest eemal, telefone ei olnud, aga igasugused

külauudised levisid kiirelt. Seal oli tegelikult sündinud asju, aga et põnevam

oleks, kujunes palju kiusujutte ja laimujutte. Tekkis perede vahel päris suuri

pahandusi.

Õiged tülid olid aga talu piiride pärast, kuskil oli keegi põllupeendra üles

kündnud, kuskil keegi kraavi teise maa sisse kaevanud ja kuskil otse üle

teise maa sõitnud. Väga riiakaid siiski külas ei olnud, kohtuskäimisi nende

tülide tõttu polnud.

Sugulasperesid, näiteks Mikomägesid oli neljas peres, Roselfelde kolmes ja

Sooberge kahes talus. Pereliikmete tähtpäevade puhul käisid sugulased koos,

aga kui muidu pühadeks külla mindi, siis eelistati sõbraperesid.

Vaelas oli tehtud küla kohta pikk laul, kus olid sees kõik talud, igaühest

midagi iseloomulikku. Kahjuks ei mäleta peale alguse enam midagi, pole

enam kellegilt küsida ka.

Isamaa Ilba, Otti ja Pinna, Peetri ja Raba ja Leppiku

Ai laa-le laa- le lallala, ai laa-le laa-le lallala,

Ela ja õitse Vaelameeste maa

Toon näiteks paar Helene Ameerikaselt kuuldud vanaaegset laulu:

49

Kuri naine

Üks naine ootab oma meest

nüüd koju tulema,

ta mõtleb: tea kus minu mees,

kas teepeal tuisu käes,

või kõrtsis leti peal.

Uks lahti läeb seal korraga

ja tuppa tulebki

ja naine püsti kurjust täis

ta sõimab oma meest

Sa põrgupea ,sa tulehark,

nii hilja tuled sa.

Sa joomakoer sa lakkekrants,

kus kaua olid sa?

Pai naisuke, pai naisuke,

riid jäta järele.

Too silku leiba lauale ,

piim peale rüübata.

Sul silku leiba lauale

toon haokubu seest

ja piimaks peale rüübata

toon tulist tuhka leest.

Võtsin vana naise

Oma noore ea sees võtsin vana naise,

alati ta kiusas mind, ühest päevast teise.

Päeva oli üks kaks kolm abielus oldud,

siiski tahtis riid ja tolm meie peale tulla.

Surnuaeda läksin ma, palusin tal surma,

minu naine kiusab mind, päästa temast ära.

Koju tulles leidsin ma vanamoori surnult,

surm see oli äkitselt tema maha murdnud.

Kandjatele ütlesin, kandke kirstu süles,

kandke tasa ilusast muidu ärkab üles.

Hauda pannes ütlesin, visakem tal mulda,

pärast mina silmavees maksan teile kulda.

50

Enamasti peredes oli kujunenud nii, et vanemad inimesed olid küllalt

kodused ja perede omavahelisi läbikäimesi oli vähe. Kui lastel oli kohalik

Sausti kool läbi, mindi ka linna edasi õppima. Suvel pidi kodutalus kõvasti

tööd tegema, aga oli tekkinud linnas ka uusi sõpru, kes maale külla tulid ja

elu oli siis maal palju lõbusam. Peredes, kus olid sugulased või tuttavad

linnas, kujunes elu “linnarahvaga” suhtlemisel tihedamaks, kui

külaperedega. Peamiseks liiklusvahendiks talus oli jalgratas, kui ei olnud

mingit koormat viia või tuua, käidi jalgrattaga linnas. Tihti sõideti

pühapäeviti rarastega linna mõnd huvitavat üritust vaatama. Aga ka

hädavajalik veovahend oli jalgratas, piimanõude transportimiseks näiteks

kodust kohta, kust piimanõud linna viidi. Eriti vajalik oli see kolhoosiajal,

kui inimestel oli ainult üks lehm, siis oli piima vähe.

Ühistegelik liikumine

Sausti Loomakasvatuse Ühistu loodi 1920.a., seal oli 30 liiget, esimeheks

Kristjan Uusvald. Sausti mõisa likvideerimise ja asunikutalude rajamisega,

anti võimalus ühingu liikmetel mõisa lehmad ära osta. Hiljem loodi Kurna

Tõukarja ühistu, sinna kuulusid pered, kelle lehmad olid jõudluskontrolli all.

Kontrollassistent käis korra kuus talus, kontrollis karja pidamistingimusi,

andis nõu söötmise kohta, kirjutas välja söödaratsiooni, kaalus iga lehma

piima eraldi ja märkis arvestusraamatusse. Piimaproovidest määrati iga

lehma piima rasvaprotsent Taludes oli must-valge Friisi kari. Tõupulli pidas

Ilba talu peremees, seal käidi lehmi paaritamas.

Ühiskauplusi ega meiereid piirkonnas ei olnud.

Ühiskondlikuks tegevuseks võib pidada ka Vennastekoguduse kogunemisi.

See oli usuline organisatsioon, nende liikmed käisid kirikus , aga peale selle

oli neil palvemaja Nabalas ja mitmes talus palvetundide pidamise kohad.

Palvetunde peeti teatud päevadel, sinna võisid minna kõik, kes

tahtsid.Ümbruskonnast käis seal eriti vanemat rahvast.

Vaela külas, Peetri talus oli vennastekogudusse kuuluv usklik perekond.

Nendel oli palvetundide päevaks suur kamber tühjaks tehtud, pingid sees ja

jutlustaja tarvis väike laud. Jutlustajaks käis tavaliselt keegi

naaberkogudusest või seletas pühakirja ka oma peremees. Lauldi

lauluraamatust ja mängiti kitarri. Palvetamise ajal võis mõni “ärgata”, see

oli siis, kui ta leidis, et oli saanud kutse ühineda usklikega.

51

Maanaiste Selts korraldas igal suvel väljasõite kuhugile Eestimaa

paikkondadesse. On pilte kus nad on Tarus Toomemäe, Pühajärvel ja Võrus.

Alati sõitsid kaasa perenaised, nagu neid siis talu järgi nimeteti, Raba Emmi

Luige Liine, Ilba Aino, Otti Hilda, Nääri Paula, Mardihansu Elli ja Kiili

kaupluse juhataja Kiili Mahta.

Maanaiste Seltsi korraldatud ekskursioon Tartusse 1938.a., pildistatud

Toomemäel.

Kooli- ja kultuurielu

Tsaariajal käisid Vaela Saire lapsed koolis Kurna vallakoolis, mis asus kahe

küla vahelisel alal, Kurna teeristis, seal käisid ka Lehmja lapsed.

Eha Leek, (sünd. 1902.a.), kirjutab oma mälestustes:” Minu kodukandis oli

kolm kooli, kaks Saustis ja üks Kurna vallamaja lähedal. Läksin kooli

1912.a. Kool alsas siis 15.okt. ja lõppes 15. apr. Koolis õpiti usuõpetust,

vene- ja eesti keelt, rehkendust ja ilukirja. Ühes klassiruumis oli kolm klassi.

Kaugemalt lapsed said ka ööseks koolimajja jääda. Õpetajaks oli Kaarel

Kasekamp “.

52

Eha Leegi mäletamise järgi põles Kurna koolimaja ära 1915.a., järgmisel

aastal said lapsed koolis käia Kurna mõisa pargiääres asuvas väikeses majas,

esimese maailmasõja ajal ei olnud ka õpetajat, õpetaja vahistati, määrati uus

ja seegi pidi sõjaväkke minema.

Peale sõda said kolm esimest klassi käia koolis Kurna vallamaja ruumides.

1920.a. sai Sausti algkool omale Sausti mõisa härrastemaja. Nüüd jatkus

ruumi kõikidele õpilastele.

Sausti kooli 5. ja 6. klass koolimaja trepil 1934.a.

Kurna ja Saire lastel oli kauge Saustis käia, paigutati kolm esimest klassi

1956.aastal jälle Kurna vallamaja ruumidesse, pealegi seal nüüd enam

vallamaja ei olnud. 1964.a.liideti Kurna Algkool Sausti kooliga. 1968.a.

ehitati Kiili keskusesse uus koolimaja ja Sausti kool ühines Nabala kooliga

ning jatkas Sausti kooli nime all kuni 19…. aastani. Siis nimetati kool ümber

Kiili kooliks. 1989.a.st on koolis ka gümnaasiumi klassid. Kiili kooli kohta

on ajalugu kirjutanud Salme Hinnov, kes on koolis direktorina töötanud 30

aastat. Praeguseks on kooliruumid jäänud väikeseks, õpilaste arv kasvab

pidevalt, juurdeehituse projekt on valmis ja varsti peaks algama ka

ehitustööd.

53

Raamatukogu, haridusseltsid

Sajandivahetusel olnud raamatukogu vanas Sausti koolis, Lehtse külas.

Kohalik koduuurija ja ajalehtedele kirjasaatja Jaan Saalvärk on kirjutanud

ajalehtedele, kuidas külades ajalehti ja ajakirju loetakse. Kõige rohkem on

loetud Teatajat, Ristirahva Pühapäevalehte ja Postimeest. Ajalehtedest saadi

teateid käimasoleva sõja ja langenute kohta.

Eha Leek märgib oma mälestustes, et ta luges Kurna raamatukogust 1915-

20.a. paiku selliseid raamatuid: “ Elu tsaari eest”, “Vürst Geribrjann”, “Aita”

ja Anna Haava “Väikesed pildid Eestist”, ajakirja “Majapidaja” – toimetaja

Spuhl –Rohalin, ” Kalley komeedist”, mis ilmus 1910.a.

Oli jutte inglise naisvägilastest, paavsti pattudest ja Camille Flamnarioni

kirjutist vaimude elust.

Jaan Saalvärgil ja Jaan Tidvikul olid suured raamatukogud

põllumajanduslike ajakirjadega nagu “Talu” ja “Mesilane”.

Kurna Haridusseltsil oli oma raamatukogu, raamatuid laenutas 1921.a. Kiili

kaupluse ruumides Anu Sonberg, aga varsti anti raamatud üle Kurna

raamatukogule, sest laenutajad tüütasid ja segasid kaupmehe tööd.

Raamatuid oli siis umbes 400. 1925.a. arvati Kurna raamatukogu Harju

maakonna avalike raamatukogude hulka, juhatajaks A. Roopere. Selleks

ajaks oli raamatuid 682.

Piirkonnas oli lugejaid palju, Vaela ja Saire rahvas nurises, et neil kauge

Saustis käia raamatuid laenutamas ja et nendel suur vallamaja külas, võiks

raamatukogu sinna tuua. 1927.a. toodigi raamatud vallamajja ja Martin

Tapp jäi raamatukogu juhatajaks. Oli kindel kord, kellele raamatuid

laenutati, peres ei tohtinud olla nakkushaigusi, ega räpaseid inimesi.

Mäletatakse praegugi, kui hoolega raamatuid hoiti, kui oli laenutaja käes

raamat ära määritud, siis enam ei tahetud sinna peresse raamatuid anda.

Loetavamad raamatud olid: Tammsaare “Tõde ja Õigus”, Jakobsoni

“Vaestepatuste alev” ja “Tuhkurhobune”, Metsanurga “Jäljetu haud”

Laenutajate hulgast oli valitud raamatukogu nõukogu, kes korraldas

raamatukogu tööd. 1938.a. oli juhatajaks Martin Kalvet. Sõjaajal töötas

raamatukogu lünklikult.

1946.a. hakkas raamatukogu juhatajaks Alide Vainumees, kes kasutas ka

raamatute kojukandmise moodust. Külas olid mõned vanainimesed, kes alati

suure igatsusega ootasid, raamatutädi endale külla. Sai juttu ajada, uudiseid

kuulata ja jälle uusi raamatuid. lugemiseks. Alates 1964.a. hakkas

raamatukogu juhatajaks Evi Tammik, siis oli raamatukogu juba uues

kolhoosi kontor-klubihoones, kus see ka praegu asub, juhatajaks Taie Saar.

54

Vallas oli Põllumeeste Selts, Tuletõrje Selts, Maanaiste Selts ja

Haridusselts. Seltsid käisid koos Kurna vallamajas, seal peeti koosolekuid ja

peoõhtuid.

Vallavanemaks oli alates 1902.a. rikas peremees Aru talust – Mart

Rosenfeld. Kodus oli ta ehtne kooner, aga valla juhtimisel väga laia joonega.

Talle meeldis pidutseda ja peol ja kõrtsis kõikidele välja teha. Tema

juhtimisel läksid ka vallas kõik asjad korda.

Mart Rosenfeld (keskel), vasakult Martin Tapp (Kurna valla sekretar),

Helene Ameerikas, Koidula Ameerikas, proua Tapp, Vaike Ameeikas ja

Päärni Ameerikas (Luige talu peremees) Tallinna lennuväljal lennumasinate

demonstratsioon esinemisi vaatamas, umbes 1932.a. (kahjuks paremat pilti

Mardist ei ole).

Prooviti vahepeal teist vallavanemat paika panna, aga valiti kiiresti Mart

tagasi. Mart nägi, et vallamaja saal oli väike, seltsid ei saanud seal

suuremaid kogunemisi teha ja Sausti kool kurtis ammu, lastel ei ole

võimlemiseks ega pidude korraldamiseks saali. Haridusseltsil niipalju raha

polnud, et koolimajja saal ehitada. Mehed siis hakanud Marti õrritama, et

ega sa ei raatsi Haridusseltsile raha laenata, et saaks Sausti koolimajale saali

ehitada. Mart aga üllatas tõsiselt mehi, ta hüüdnud, et miks laenata, ma

55

kingin need 2500 krooni neile. Pärast oli mehel natuke kahju ka olnud, aga

mis lubatud, see lubatud.

Kui saal valmis sai, oli esimesel peoõhtul, see oli 1936.a., Mart aukülaline.

Ta pandi tugitooli istuma ja koolipoisid kandsid ta tooliga lavale. Seal ta

istus, peakohal seinal riigivanem K.Pätsi pilt ja tema oma pilt. Lapsed

laulsid ja tantsisid Mardile terve õhtu.

Isetegevus ja sport

Kui koolimaja pööningukorrusele sai saal ehitatud, läks klubiline isetegevus

hoogu. Tegutsesid näitering, laulukoor, rahvatntsuring ja väike orkester.

Raamatukoguhoidja Evi Tammik on oma kroonikaraamatus sellest

perioodist pikalt kirjutanud.

Spordipidude eestvedajateks olid Vaelaküla poisid, Harri Arumeel ja Lembit

Roosaar. Koolimaja õuel oli korralik spordiväljak, mis oli ühisel jõul tehtud.

Spordivarustust sai osta pidude korraldamisel saadud rahadega. Igal

peoõhtul oli saal rahvast täis, pilet ei olnud kallis, aga laekunud rahaga sai

isegi orkestrile mõne pilli osta.

Kooliõpetajad olid isetegevuslaste ringide juhendajaks, ja võtsid osa

kõikidest üritustest. Spordivõistlusi peeti naaber valdades ja ka kaugemal.

Sõjaajal sai koolimaja tugevasti lõhutud, sõjaväelased olid oma staabiga seal

ja ühel aastal ei saanud lapsed korralikult kooliski käia.

Peale sõda alustasid isetegevusringid jälle tööd, nüüd võeti tööle ka

klubijuhataja, Elsa Otsus. Noored olid enamasti ära, kes sõjaväes, kes

kadunuks jäänud või linna kooli või tööle läinud. Oli ka uusi inimesi tulnud

ja kohalik kultuurielu toimus Sausti kooli saalis seni, kui valmis kolhoosil

uus klubi-kontori hoone 1962.aastal.

Kolhoosiaegsest töödest, tegemistest ja kultuurielust on kirjutanud Julius

Põldmaa oma “Rahva Võidu kroonikas”, ka Evi Tammik “ Raamatukogu

kroonikas”.

Valitsuste vahetused ja sõjad

Viimase sajandi, ühe inimpõlve jooksul on tulnud üle elada kuus valitsuse

vahetust ja kaks Maailmasõda. Rahareforme on nii palju olnud, et ei

mäletagi kõiki. On veel praegu, 2004.aastal, elus eelmise sajandi algul

56

sündinud inimesi, kes oma mälestuste järgi kõigist sellest oskavad rääkida.

Enne 1914.a. inimesed nimetavad endid tsaariaegseteks.

Külas om mõisnikelt ostetud talusid, ehitatud ja püütud ikka rohkem tööd

teha, et elujärge paremaks muuta. Siis tuli I Maailmasõda, paljud mehed

läksid sõtta ja ei tulnudki tagasi, või olid saanud eluaegse vigastuse.

Vaela ja Saire küla pidi kannatama ära suured kindlustööd Kindlustustööde

I liin läks nendest küladest läbi, kaevati suuri kraave, ehitati kaevikuid ja

barakke, küla oli täis vööraid ehitustöölisi. Igast talust pidi keegi ka käima

hobusega veotöödel. Selle töö eest maksti ka raha ja ega talumehed siis selle

vastu eriti ei olnud.

Lõppes sõda, kindlustustööd lõpeteti ja hakati lammutama barakke ja

korrastama oma kodude ümbrust. Eesti Vabariigi valitsus müüs odavalt

talumeestele kindlustustöödelt ülejäänud ehitusmatrjalid, paljud said oma

hooneid parandada ja ka uusi ehitada. Tuli palju vaeva näha, et kraave kinni

ajada, kruusane aluskiht oli mullal pealepoole kaevatud ja ega põllud oma

õiget viljakust kätte saanudki. Praegu looklevad veel mõne metsa ääres

jooksukraavid, võiks need looduskaitse alla võtta.

Betoonist blindaasidele on maju ehitatud, polnud vaja keldrit ega

vundamenti ise teha.

Oli paarikümneaastane Eesti Vabariigi aeg, rahu aeg. Talud arenesid

jõudsalt. Mõisad enamasti likvideeriti, tekkisid asundustalud ja saadi maad

mõisamaast juurde.

Kurna mõis oli Tallinna linna mõis, siin mõisa maad jäid enamasti alles,

tehti ainult kruntimisi, s.o. jagati taludele enamvähem ühesuguse viljakusega

juurdelõikeid riigi tagavaramaast ja ka Kurna mõisa ääremaid.

Vaelaküla talud said pikad kitsad lepametsa tükid karjamaadeks, otsaga

vasu maanteed. Heinamaadeks anti umbes 10 ha suurusi soostunud,

pajuvõsaga padrikuid, neid nimetati Sõerudeks ja Kuusikuteks.

Põllumajandus pangalt sai laenu ja nende ülesharimine läks ruttu.. Nüüd oli

rohkem töökäsi vaja, et heinaseeme peale külvata, väetist osta ja

niidumasinad, loorehad muretseda. Kõigiga saadi hakkama ja talud arenesid

kiirelt. Jõukamates taludes nagu Otti ja Ilba oli kuni kümme lüpsilehma,

väiksemates taludes püüti mitmekesist tootmist arendada, oli lisaks

põllundusele ja karjakasvatusele ka suur viljapuu- marjaaed ja mesila nagu

Luige talus.

Korrastati taluhooneid, rajati iluaedu ja peeti plaane, keda lastest

kõrgemasse kooli panna ja keda talupidajaks koolitada, vanemate tööd

jatkama.

Ja siis algas II Maailmasõda, võõra riigi väed marsissid Eestimaale,

polnud enam Eesti valitsust, räägiti tööliste- talupoegade valitsusest,

57

helgest tulevikust ja kommunismi ülesehitamisest. Palju jäi sellest

talupidajatele arusaamatuks ja kuuldud jutud Venemaa kolhoosidest, ajasid

talupidajatele hirmu peale. Esimesel aastal sai veel taludes tööd edasi teha,

olgugi, et tulid kõiksugused normid ja maksud, küll vilja, liha, villa ja

mune tuli ära viia väga odava raha eest. Rahaline maks läks iga kuuga

suuremaks. Noored mehed said mobilisatsioonikutsed, kes läks, kes nägi

rindejoont lähenemas ja riskis end varjata..Talud olid meestest tühjad,

vanemad mehed olid saadetud mingitele abitöödele. 1941.a. juunis küüditati

Venemaale Sausti kooli juhataja J.Vare oma perega ja konstaabel

J.Laksberg perega..

Sügiseks rinne lähenes kiiresti, Tallinnast olid inimesed aetud välja

tankitõkkekraave kaevama. Tankitõkke liin läks Raku rebasefarmi juurest,

ümber Tallinna. Oli kraav, siis raudtee relsidest keevitatud haralised tõkked

ja kõik suured männid olid maha saetud umbes inimese kõrguselt, et tank

nende peale ei saaks. Kõike seda polnud vaja, suured lahingud olid juba

varem, Vaela, Saire ja Raudalu vahel. Suurtüki patareid pandi venelaste

poolt ülesse Vaela karjamaa nurgale, suured soomusmasinad seisid ja

püüdsid sakslasi tagasi hoida, enamus masinaid põgenes kiiresti linna poole.

Inimestele oli antud korraldus taludest välja minna Nabalasse, seal ei olnud

rinnet. Polnud seal aega kuhugile sõita, igaüks puges kuhu sai, oli ka varem

varjendeid valmis tehtud ja metsa heinaküüni mindud.. Hävituspataljoni

mehed käisid ringi süütepudelitega, neid oli kästud majad põlema panna,

selleks polnud neil aega, kiirustasid laevale, põgenema.

Vaela küla majadest põles ära Söödi maja, Sairest läksid reas Öövahi,

Mikuhansu, Hindreku ja Lauri. Need süttisid või purunesid peamiselt

lahingu käigus. Selle lahingu üleelanud Daisi kirjeldab seda lahingu alla

jäämist. “Olime Hindreku talus, mina oma tädi juures, oli veel täditütar oma

mõnekuuse lapsega, naabrivanainimene ja minu väiksem vend. Suured

mürsud langesid nii tihti, et ei osanud kuskil varjus kaua püsida. Olime lauda

kivimüüride vahel, sinna ei tulnud püssikuulid, aga siis hakkasid mürsud

katuselt läbi tulema, jooksime teise maja keldrisse ja vaatasime kuidas

ümberingi katustest tükid lendasid ja siis põlema läksid. Täditütar sai

haavata ja Saksa laatsaret viis ta ära. Laudas oli hobune surma saanud ja

vasikas oli haavatud. Vanainimene oli vankri all terve. Pärast pidid

külaelanikud laibad maha matma. Mäletan, kuidas tädi mattis üht ilma peata

sõdurit, aga ei tea, kas ta pärast kuskile ümber maeti.”

Raudalu metsavahel oli väga palju langenuid.. Sakslased korjasid oma

langenud kõik kokku ja need maeti tee äärde ritta, igal haual rist, ristil tema

nimi ja kiiver. Neid võis olla seal kuni sada hauda.Vene sõdurid olid maetud

metsaalla ja paljusid ei leitud kohe üles, veel järgmisel kevadel leiti

58

loomadepoolt laialitassitud luid ja sõdurivarustust. Metsaalune oli

mineeritud, seal ei tohtinud kaua aega käia.

Hiljem need saksa sõdurid maeti sealt ümber Maarjamäele.

Kui see sõjarinne oli läbi läinud, oli Eestimaal jälle uus valitsus, uus kord ja

uued kombed. Mehed, kes ühe mobilisatsiooni eest olid end varjanud,

julgesid nüüd välja tulla, aga teadmisega, et ega uus valitsus neid rahule ei

jäta, sõda käib ja ei tea, kaua veel.

Taludes olid sügistööd pooleli jäänud, majad purustatud ja paljud põlenud.

Ei tea kelle korraldusel, aga saksa sõdurid aitasid purustatud maju

remontida. Naabrid ka aitasid üksteist ja talveks said kõik pered omale

elamise kuidagi korda.

Sõjaajal tuli taludesse Karjala soomlasi, neid oli oma kodudest välja aetud

ja Vaelas oli neid peaaegu igas talus.Tegid tööd ja said natuke palka,

niipalju kui talul oli neile võimalik anda..Hiljem pidi neid Soome kaudu

kodumaale lastama minna ja enamis neist ka ära läks, oli ka neid kes siin

endale kodu leidsid.

Talupidamine läks sõjaaja tingimustes ikka kuidagi, suured maksud, võid ja

pekki ei jõudnud niipalju toota, kui sõjaväele tarvis.

Kolme aasta pärast tuli jälle rinne läbi küla, seekord peaaegu laskmist

polnudki, olid ainult põgenevad voorid ja siis tükk aega vaikust ja siis juba

meile tuttavate mundritega mehed tagasi, kes kolm aastat tagasi läksid..

Kui vahetusid riigikorrad, vahetus ka raha. Raha poolest olid kõik

ühesugused vaesed, kui seda kellegil oligi, siis see ei maksnud midagi, käis

ainult vahetuskaup. Kõik talus vajaminev hädatarvilik, tuli vahetada

toiduainete vastu. Jälle taludel peal kõrged maksud, sõjalaen, taastamislaen

ja mehi aeti taastamistöödele.

Taludes tehti tööd edasi ja omal söögist puudus ei olnud, sai ka aidata linnas

elavaid sugulasi tuttavaid, kuid suur puudus kõigist, mida oleks pidanud

saama osta, tekitas suure vaesuse tunde.

Peale 1945.a. märtsipommitamist tabas külaperesid suur põgenike laine.

Tuldi keset ööd kelkudega ja jala, pambud seljas, peaasi, et pommide alt ära.

Kelle majad terveks jäid, said tagasi minna, aga paljud pidid taludesse

kauaks jääma, enne kui midagi kindlamat eluaset leidsid.

1945.a. mais saabus viimaks rahu. Hakati tagasi ootama mehi, kes olid sõja

kaasa teinud, kes sõjavangis olnud. Aeg oli väga ärev ja segane, oli palju

vangistamisi ja süüdimõistmisi.

Taludes polnud mingit kindlustunnet, noored läksid taludest ära, kes linna

õppima või tööle. Vanad olid juba vanaks jäänud ja ei jõutud enam

korralikult talutöid tehtud.

59

Lisan väljavõtted Vaela ja Saire küla majapidamisraamatutest 1948-49.a.

loendusest, mis annab hea pildi elanikest vahetult ennem kolhooside

moodustamist.

KURNA k/n TSN TK Harju

Tõdva vald

Väljavõttted Vaela ja Saire küla majapidamisraamatutest 1948-49.a.,

loendus 3.jaan.1948.a

1. Luige nr.76

Ameerikas, Päärni sünd.1888.a.

Ameerikas, Helene " 1896.a.

Reile, Vaike " 1922.a.

Reile, Eha " 1942.a.

Reile, Tarmo " 1944.a.

Reile, Ülle " 1946.a.

Hakkmann, Elisabet s. 1894.a.

Hakkmann, Vold. s. 1933.a.

Elumaja ja karjalauda ehitus 1923.a.

2. Raba nr.19

Mikomägi, Johannes s. 1902.a.

Mikomägi, Selma s. 1909.a.

Mikomägi, Mait s. 1935.a.

Mikomägi, Eve s. 1938.a.

Mikomägi, Ülo s. 1940.a.

Mikomägi, Aavo s. 1947.a.

Lepenen, Eva s. 1897.a. tööline

elumaja ehitus 1884.a.

3. Mardihansu nr. 25

Rohirand, Elvine s. 1897.a.

Rohirand, Hoide s. 1933.a.

60

Randma, Olev s. 1916.a.

Randma, Koidula s. 1921.a.

Randma, Malle s. 1942.a.

4. Opmanni nr.

Liigus, Mart s. 1878.a.

Liigus, Kristiine s. 1895.a.

Liigus, Armilde s. 1912.a.

Liigus, Anete s. 1900.a.

elumaja ehit.1941.a., laut 1900.a.

5. Söödi nr.35

Sinivee, Linda s.1900.a.

Sinivee, Heljo s.1922.a.

elumaja ehitus 1942.a.

6. Miku nr.75

Mikomägi, Eduard s. 1906.a.

Mikomägi, Emmi s. 1910.a.

Mikomägi, Rein s. 1928.a.

Mikomägi, Õlme s. 1926.a.

Essau, Miina s 1873.a.

elumaja ehitus 1931.a.

7. Peetri nr.20

Pajumäe, Eduard s. 1887.a.

Pajumäe, Marie s. 1890.a.

Pajumäe, Heinrih s. 1922.a.

elumaja ehitus 1922.a., laut 1900.a.

8.Lepiku nr.21

Paluoja, Anton s. 1900.a.

Paluoja, Anna s. 1898.a.

Paluoja, Eike s. 1934.a.

elumaja ehitus 1877.a.

9. Ilba nr.22

Veelmaa, August s. 1878.a.

Veelmaa, Liisa s. 1882.a.

Veelmaa, Aino s. 1908.a.

61

Veelmaa, Jaan s. 1940.a.

Sassian, Anna s. 1885.a.

elumaja ehitus 1879.a., saun 1946.a.

10.Otti nr.23

Roosaar, Jaan s. 1896.a.

Roosaar, Hilda s. 1902.a.

elumaja ehitus 1942.a., laut 1928.a.,

saun 1923.a.

11.Põhjala nr.A 18

Koitjärv, Oskar s. 1906.a.

Koitjärv, Helmi s. 1918.a.

Habermann, Natalie s. 1883.a.

Parktal, Eduard s. 1897.a.

elumaja ei ole, loomi ei ole

12.Pinna nr.24

Ehkmaa, Miina s. 1880.a.

Semiskar, Johanna s. 1904.a.

Semiskar, Kalvi s. 1930.a.

Semiskar, Adu s. 1939.a.

Uljata, Maria s. 1869.a.

elumaja eitus ?

SAIRE KÜLA MAJAPIDAMISRAAMATUD

13.Kuusiku nr,32

Prommik, Aleksander s. 1889.a.

Prommik, Liine s. 1894.a.

Prommik, Endel s. 1923.a.

elumaja ehitus ?

14.Vainu nr. (saun)

Nõmm, Liisa s. 1871.a.

15.Mareti nr.65

Kasemets, Rudolf s. 1896.a.

62

Kasemets, Pauline s. 1901.a.

Kasemets, Heldur s. 1935.a.

16.Öövahi nr.66

Vainomees, Liisa s. 1882.a.

Vainomees, Eduard s. 1907.a.

Vainomees, Alide s. 1908.a.

Vainomees, Enn s. 1946.a.

Roomets, Laine s. 1935.a.

Roomets, Hilda s. 1900.a.

17.Lauri nr.31

Arumeel, Voldemar s. 1899.a.

Arumeel, Elviine s. 1902.a.

Arumeel, Ellen s. 1935.a.

Arumell, Leida s. 1913.a.

Arumeel, Rudolf s. 1910.a.

Arumeel, Linda s. 1935.a.

18.Koidu nr.40

Norak, Anette s. 1907.a.

19.Rutu nr.

Pappel, Anna s. 1900.a.

Pappel, Johannes s. 1888.a.

20.Nõmme nr.34

Ranniste, Heinrich s. 1901.a.

Ranniste, Johanna s. 1903.a.

21.Kõrtsu nr.33

Uustalu, Juljus s. 1897.a.

Uustalu, Anette s. 1895.a.

Uustalu, August s. 1900.a.

22.Evardi nr.30

Nääri, Bernhard s. 1900.a.

Nääri, Paula s. 1903.a.

Nääri, Ann s. 1865.a.

Remmel, Kristiine s. 1872.a.

63

23.Hinreku nr.29

Soonurm, Anette s. 1894.a.

Kivimaa, Meta s. 1920.a.

Kivimaa, Milvi s. 1941.a.

24.Valli nr.28

Sooberg, Belageja s. 1902.a.

Sooberg, Valentin s. 1931.a.

Sooberg, Leo s. 1932.a.

Sooberg, Veera s. 1934.a

Sooberg, Liidia s. 1935.a.

Sooberg, Marina s. 1937.a.

Sooberg, Georg s. 1941.a.

Unosov, Adr. s. 1871.a.

Unosov, Evdonia s. 1872.a.

25.Tilluvälja nr.27

Roostna, Jüri s. 1891.a.

Roostna, Marie s. 1896.a.

Roosenfeld, Ann s. 1886.a.

Kolhoosid

Külas liikusid igasugused jutud kolhoosidest ja elust nendes. Oli sõjaväest

tulnud mehi, kes olid Venemaa kolhoose näinud ja rääkisid, et peab olema

pikk külatänav ja majad tänavaääres reas, keskel brigadiri maja, kes sealt

käib inimesi tööle ajamas, kõik lähevad korraga, hangud seljas. Võeti päris

tõsiselt seda juttu, et hakatakse talumaju kokku vedama. Hirmu oli palju ja

kardeti ka Siberisse viimist, keegi ei teadnud mis see kulaklik majapidamine

tähendab ja kes need on, keda võidakse ära viia. Seda oldi kuuldud, et

kolhoosi astutakse vabatahtlikult ja peremehed arutasid, et mis meile ikka

teha saab kui me ei astu, ega meid kõiki jõua Siberisse küüditada.

Olukord muutus päris raskeks, paljud talud ei jõudnud neid järjest

suurenevaid makse ära maksta, ähvardati kohtuga ja talu vara äravõtmisega.

64

22. märtsil 1949.a. ajas valla partorg sm. Palmi ja valla täitevkom.esimees

sm. Rauge Vaela küla talupidajad kokku vallamajja ja tehti neile selgeks,

kuidas ja miks on vaja kolhoosi astuda. Kui loeti ette ka see, kes juba on

kulakuks loetud ja et need tulevad ümberpaigutada ja kolhoosi piiridest

välja saata, siis kõik talupidajad kirjutasid vabatahtlikult alla kolhoosi

astumiseks. Koosolekust võttis osa 11 inimest.

Selle küla kolhoosi nimeks sai “Kiir” ja mõne kuu pärast liitusid ka Saire ja

Luigeküla talupidajad selle kolhoosiga. Oktoobris 1949.a. oli kolhoosis

juba 50 liiget. Esimesel koosolekul valiti kolhoosi esimeheks Raba talu

peremees Johannes Mikomägi. Hobused viidi kokku Pinna talu rahealla,

kuhu tehti latrid sisse. Sinna koguneti hommikuti ja arutati ühiselt mida

keegi peab tegema. Esialgu võttis igaüks oma hobuse ja oma tööriistad ja

läks oma põllule tööle nagu varem. Normipäevad pandi kirja ja talupidajad,

harjunud oma põllul töötama, tegid seda samuti edasi.

Lehmad viidi Ilba lauta, keegi naistest ei tahtnud lüpsjaks hakata, tehti seda

algul kordamööda. Igale perele võis esimestel aastatel jääda kaks lehma,

mõne aasta pärast ei tohtinud rohkem olla kui üks.

Selline töökorraldus ei meeldinud parteimeestele ja leiti, et Johannes

Mikomägi on olnud saksa ajal omakaitses ja ei sobi kolhoosi esimeheks.

Määrati esimeheks üks linnamees, Liblik Klaus, see ei teadnud maatööst

midagi ja palus varsti end sellest ametist vabastada.

Sept. 1950.a. valitakse kolhoosi esimeheks Kõrtsu talu peremees Juljus

Uustalu, siis oli kolhoosis 69 liiget.

Kolhoosil oli probleeme palju, kari oli väike, piimast sai vähe raha ja muid

sissetulekuid peaaegu polnud. Vaja oli osta põllutöö masinaid ja kõike

vajalikku. 1950.a.novembris koosolekul soovitati väikesed kolhoosid

ümbruskonnas liita üheks suureks kolhoosiks.

9.jaan.1951.a. nelja väikese kolhoosi ühisel koosolekul otsustati ühineda

üheks suureks kolhoosiks. Suur kolhoos sai nimeks “Rahva Võit”.

Kolhoosi kroonika on omaette lugu, selle on põhjalikult kirja pannud Julius

Päldmäe oma kolmeosalises käsikirjas “Kolhoos “Rahva Võit” kroonika”.

Vaela ja Saireküla kolhoos “Kiir” jäi suure kolhoosi I brigaadiks,

brigadiriks endine kolhoosi esimees. Loomade arv oli tunduvalt suurenenud

ja tekkis vajadus uute loomakasvatushoonete järgi. Otsustati ehitada 100

pealine lüpsikarja laut I brigaadi kesskele, Söödi Katlavani äärde.Oma

brigaadis oli ehitusmeheks Oskar Koitjärv, tubli nuputaja mees ja tehtigi

tema projekti järgi laut, kaldteega mida mööda sõideti otse lakka ja lakas

avad, kust kaudu heinad otse lehmadele sõimetesse aeti. Ehitati ka ripprautee

sõnniku laudast väljaajamiseks. Esialgu oli laudas käsitsilüps, igal naisel 10

lehma lüpsta ja hooldada.

65

Töötegijaid oli kolhoosis vähe, vanad olid vanaks jäänud, noored ara linna

läinud ja ei aidanud muud kui hakati otsima kaugemalt maarajoonidest

inimesi. Suhteliselt oli siinses kolhoosis palju parem palk kui kaugemates

rajoonides. Nendele oli tarvis elamispinda. Oli täis pandud juba Otti talu

elumaja, seal elas kolm perekonda, oli Opmannil kaks perekonda ja ka Otti

ja Ilba saunas elasid perekonnad. Nende uute inimestega oli algul probleeme

palju, neid oli mitmesuguseid. Oli inimesi kes kuskil elada ei osanud ja tööd

teha ei tahtnud, oli ka õnnetuid, kellel polnud võimalust olnud normaalselt

elada, oli “õnneotsijaid” , kes tahtsid ilma tööta kohe rikkaks saada, aga oli

ka tublisid tööinimesi, kes tõesti tahtsid vähe korralikumalt elada, kui neil

siiani võimalust oli olnud.

Küla põliselanikud neid eriti hästi vastu ka ei võtnud, kulus aastaid, enne

kui neid omadeks peeti. Siis oli elu ise valiku teinud ja alles olid jäänud

ainult need, kes tõesti tahtsid sellesse külasse elama jääda.

Perekond Pärna poolt ehitatud elamu. Pildistatud 2004.a

1958.a. hakati kolhoosist eraldama individuaal ehituskrunte, soodustati

kõigiti individuaalelamute ehitamist. Esialgu ei julgenud keegi lootagi, et

suudetakse ise endale maja ehitada. Algust tegid kolhoosiesimees Ruudolf

Mannov ja aseesimees Arseni Saar. Nad hakkasid oma maju ehitama Lehtse

ja Vene küla alguses, endise Maksima talu, nüüd kolhoosi kontori lähedale.

Selles piirkonnas oli veel palju I Maailmasõjaaegseid betoonist valatud

sügavaid blindaaze, ehitati otse nendele,oli kelder ja vundament olemas.

66

Sellest piirkonnast kujuneski välja uus asula – Kiili keskus, praeguseks Kiili

valla keskus.

Tehti ettepanekud ka Vaelakülas elavatele uutele inimestele, kes olid

näidanud, et nad on korralikud tööinimesed ja tahavad kolhoosi elama jääda.

Kolhoos andis ehitada soovijale tüki metsa, kust tuli ise ehitusmaterjal maja

tarvis maha võtta ja välja vedada, kolhoosi saekaatris sai saagida ja see töö

pandi kirja, võeti palgast maha. Kõik materjal, mis oli vaja osta, läks

kolhoosi kaudu ja selle maksumus võeti tööpalgast maha, ega siis mitu

aastat peaaegu palka ei saanud, hea oli, kui peres oli rohkem töötajaid, nii sai

kuidagi ära elada. Ehitustöö tehti ise, iga õhtu ja puhkepäev pidi kogu pere

olema maja juures tööl, kui oli vaja spetsialisti juhendajaks, tuli see ka appi

kutsuda. Nii nende majade ehitamiseks kulus 2-3 aastat ja valmis nad said.

Kolhoosiaja lõpuks oli keskusesse saanud juba suur asula.

Taluhoonete remontimiseks ega talude juurde uute hoonete ehituseks luba ei

antud, pidid ehitama kas keskusesse või brigaadi keskusesse, talumaja juurde

ei tohtinud isegi teed korrastada, oodati, et need talumajad keset põlde

ükskord ometi ära laguneksid.

Vaelaküla, I brigaadi laudas oli masinlüps sisse pandud 1959.a., nüüd oli

igal talitajal 25 lehma hooldada ja olid jäänud väga tublid inimesed lauta

tööle, kes tahtsid ka endale siia kodu rajada. Esimestena, 1958.a. hakkasid

ehitama omale maju karjalauda lähedusse Pärn, Mertcedes ja Lutta Abram..

1965.a.ehitasid endile maja perekond Lihtmaad Natuke hiljem Pärn Ivo,

Rosenwald Leida, ja Joarand Arnold .

Leida Rosenvaldi ehitatud maja. Nüüd kuulub Oskar Valvele. Pildistatud

juunis 2004.a.

67

Lepiku talu hooned lammutati ja tütar Eike Joarand oma mehega ehitasid I

brigaadi selle maja. Pildistatud juunis 2004.a.

Pärn Ivo maja. Pildistatud 2004.a.

68

Perekond Lihtmaade maja Pildistatud juuni 2004.a.

Kujunes välja juba ilus majade grupp. Kolhoosi keskusesse oli siit 3 km, seal

oli kauplus, söökla, kontor, sidejaoskond, arstripunkt, raamatukogu ja klubi.

Ega I brigaadi inimesed endid eriti “ääremaalastena” tundnud, sõita sai

liinibussiga, jalgrattaga ja paljudel olid ka isiklikud autod.

Perekond Nikkarite maja, Vaela keskuse majade grupis, ehitatud 2000.a.

Pildistatud 2004.a.juunis.

69

Kolhoos “Rahva Võit” järjest suurenes, 1964.a. liitus juurde “Külvaja”

kolhoos, 1967.a. “Terase” kolhoos.

1962.a. valmis uus kontor – klubihoone, 1968.a. Kiili keskusesse uus

koolihoone, kuhu tulid õppima Sausti ja Nabala koolide lapsed. Oli

valminud ka lasteaed. Elu oli kõik koondunud keskuse juurde, külad

kippusid tühjaks jääma, vanade elutee jõudis lõpule, lapsed olid oma elamise

rajanud linna või kuskile mujale, talude hooned hakkasid lagunema.

Kolhoos ehitas järjest juurde keskusesse suuri korrusmaju, uusi inimesi tuli

kolhoosi igalt poolt tööle, ikka oli korteritest puudus. Ehitati ka palju

individuaalelamuid Kiili keskusesse.

Kolhoosikord kestis üle 40-ne aasta, peale taasiseseivumist algas jälle ka

külades uus ajajärk.

Vaela ja Saire küla peale Eesti taasiseseivumist

Nelikümmend aastat on pikk ajajärk, kui vaadata 1948.a. talude

majapidamisraamatutest neid elanikke, peremehi, perenaisi ja nende lapsi,

siis 90-dateks aastateks olid surnud kõik peremehed ja perenaised. Kõikidel

taludel, kellel lapsed olid, olid need ka kuskil alles, käidi ka tihti oma

kodukohas, kohendati hooneid ja peeti oma sünnikohta kalliks.

Peale kolhoosi, ühismajandi likvideerimist, ei olnud küla perede järglastest

kedagi, kes oleks tahtnud hakata talupidajaks. Maade tagastamine oli nii

pikaldane ja keeruline protsess, pealegi nii väikeses talus pole praegusel ajal

põllumajandusega võimalik edukalt tegeleda.

Vaela küla piirides on rajatud kolm suuremat ettevõtet, kolhoosiaegsesse I

brigaadi loomalauda hoonetesse on rajatud ettevõte OÜ Kiili Betoon, Saire

küla Evardi talu juurde on rajatud suur puukool ja dekoratiivtaimede

kasvatus OÜ Hansaplant.

Vaela küla Raba talu järglased on rajanud talu juurde ettevõtte OÜ Efekt,

kus toodetakse klaasplastist tooteid.

70

OÜ Kiili Betoon hooned. Pildistatud 2004.a.

Evardi talu pärijad on rajanud talu juurde suure puukooli ja

dekoratiivtaimede kasvatuse.OÜ Hansaplant müügiplats. Pildistatud 2004.a.

71

A/S Efekt hooned. Pildistatud 2004.a.

Praeguseks on Vaela ja Saire küla saanud ühe nime alla, on Vaela küla. See

küla on praegu päris rõõmsailmeline, ainult Peetri talu eluhoone on

varemetes ja maja ümber ei ole elutsemise jälgi. Päris kadunud on Lepiku

talu hooned, need lammutati. Kõikidel teistel taludel on maju remonditud

või ka uusi ehitatud..Enamuses taludes elavad aastaringselt kas oma lapsed,

lapselapsed või maja ära ostnud uued inimesed. Ka majad mida kasutatakse

suvilatena, on korras ja ümbrus kauniks tehtud.

Põllumaade kasutamisega on kurvem lugu, enamus maid on talupidajale

Pihlakasele ja o/ü Agromelile kasutada antud, aga nende haritud ilusate

viljaväljade vahel lokkavad ka umbrohtunud, kasutamata põllusiilud, mida

pole tahetud kasutusse anda.

Müüakse talumaid ja külasse kerkib järjest uusi elamuid ja tuleb juurde uusi

inimesi.

On küll olemas küla ja endistes talukohtades elavad inimesed, aga elulaad on

teine, nende äraelamiseks ei lähe vaja põldu, elu ja tõõkoht ei pea olema

ühes kohas, käiakse enamasti Tallinnas tööl.

72

Kasutatud arhiivimaterjale

1725-26.a. adramaarevisjon Harjumaa

Julius Põldmäe “Jüri kihelkond, minevik ja tänapäev.”

Juljus Põldmäe “Kolhoos “Rahva Võit” kroonika”

E.Tammiku käsikiri “Kurna raamatukogu kroonika”

EAA F 1213 n 1 s 240 1902.a. Kurna valla talude revisjoon

ERA F 1831 n 1 s 1553 Maalehed 1939.a. Tõdva valla II jaosk. Loendus

Harju MA F 115 n 1 Ma 10 Kurna k7n majapidamisraamatud

EAA person. raam. F28 n 1 t 753 Jüri k/k

Tall.linna arh. F 97 n 1 s 1 Kurna mõisa loend. materj.

EAA F 1864 n 2 Kurna mõisa Vaela ja Saire küla talude IV, V, VI, VII,

VIII, IX ja X revisjon. – hingerevisjonid

73

Autorist

Andmeid nende külade kohta arhiividest uuris, pani kirja ja pildistas kõiki

taluhooneid juunis 2004.a. nii, nagu nad praegu on Koidula Ameerikas.

Koidula Ameerikas

Olen sündinud 1927.aastal Luige talus, siis kui sellest väikesest saunakohast

alles hakkas korralik väiketalu saama. Olen kaasa teinud kõik talutööd ja

püüdsin kirjeldada oma mälestuste järgi tolleaegseid taluolusid, läbi mitme

sõja ja valitsuste vahetuse.

Käesolevast ajast pole palju midagi kirjutatud, see on veel olevik, tulevikus

saab sellest kroonika.

Praegu olen mina sellest külast kõige vanem inimene, kes on sündinud,

elanud ja töötanud selles piirkonnas kogu elu,välja arvatud õpingute aastad

Tartus ja neli aastat loomaarstina Põdrangu sovhoosis.

Algul elasin kodutalus, peale Põdrangult äratulekut ehitasime mehega

omale maja Kiili alevikku. Olen töötanud siin piirkonnas

veterinaarjaoskonnas, kolhoosis ja KS Jaamas vetarstina kuni 1991.a.-ni

Olen üleskasvatanud kolm last, mul on ka kolm lapselast.

Alates 1990.aastatest hakkasin huvi tundma oma esivanemate kohta. Isa oli

pärit Vigala kihelkonnast ja mul oli väga vähe teada tema sugulastest.

Hakkasin käima arhiivides ja sel ajal hakkas tegutsema ka Eesti Genealoogia

74

Selts, selle liikmena sain kasutada palju arhiivimaterjale ja praeguseks on

mul korralikult uuritud oma isapoolne, emaisapoolne ja oma mehe isapoolne

sugupuu. Need on koos piltidega kausta köidetud, suured skeemid juures.

Peale selle on veel sugupuuga liitunud isikute sugupuu skeeme, palju ka

muid tuttavaid ja Jüri kihelkonnast oma külast inimeste sugupuu skeemid,

kes on huvi tundnud oma eelaste vastu

Mul tekkis ka huvi talude kohta, kunas mingit talu kuskil revisjonis on

märgitud, kes seal on elanud ja kuidas nad on arenenud.. Praeguseks on

väga vähe inimesi järgi, kes oskavad midagi veel rääkida selle küla elu

kohta.

August 2004 Koidula.Ameerikas