EMSLi ajakiri kodanikuühiskonnast

nr 3 (66)

sügis 2015

Sõnavabadus ja vihakõne: kas/kus on piir?

Arvaja vastutusest

Sõnal on mõju ja jõud, selles ei kahtle keegi. Sõna paneb mõtle-ma, mõte paneb tegutsema, teol on

mõju ning jõud.Seda, et meie kirja pandud või välja

öeldud sõnumile annab tähenduse sel-le lugeja, teadvustame tavaliselt alles siis, kui midagi on suhtluses viltu läinud. Kui meid pole mõistetud, kui meie sõnum on tähelepanuta jäänud või infomüras kadu-ma läinud, siis kiputakse süüdistama info vahendajat (“jälle see ajakirjandus ei saa mitte millesti aru”) või lugejat (“kuidas ta võis nii loll olla, et ei saa midagi aru”).

Keerulisi asju ongi raske lihtsalt sele-tada, pinget tekitavaid teemasid rahuli-kuks jäädes rääkida. Kardame, et lihtsus-tamise käigus kaovad keerulise probleemi olulised aspektid ja seosed, mõistame, et pingelise teemaga käivadki alati kaasas emotsioonid. Anname endale aru, et kaa-samõtlemist ja tähelepanu nõudev arutelu on luksus – aega, energiat ning pingutust nõudev tegevus. Paraku ilma arutelu-ta pinget ei maanda, rusikas jääb taskut punnitama ning pole mõtet loota vana-rahva tarkusele, sest aeg arutust ei anna, vimm jääb hinge alles. Ja liiga palju vim-ma on juba hinges, nii palju, et see ajab üle ääre.

Nagu juba mainitud, annab igasuguse-le kommunikatsioonile tähenduse lugeja, kuulaja, vaataja. Olen tudengitel neljal vii-

masel aastal palunud analüüsida avalike meediatekstide juures olevaid netikom-mentaare. Palunud struktureerida neid lugejana asjakohasteks, suvaliseks mölaks, solvanguteks, heaks huumoriks jne ning teha kokkuvõte konkreetse nädala kohta.

Vaimset tervist kahjustav tegevus on see kommentaariumi läbimine, isegi teh-nilise harjutusena, tõdetakse igal aastal. Solvangute, kibestumise, valitsuse kirumi-se, konspiratsiooniteooriate taustal on aga tudengite sotsiaalset närvi üha rohkem puudutanud vihakõne ning sallimatuse kasv meie avalikus inforuumis. Seminari-ruumis on piinlik vaikus, häbitunne tõde-musest, et seda kõike on kirja pannud ning sõnadeks vorminud inimesed meie ümber ja lähedal.

Vihakõne ja sallimatuse äratundmiseks ei ole vaja keeleteadlasi, semiootikuid ega õigusorganeid – selle tunneb kohe ära iga keelt ja konteksti aduv inimene. Tunneb ära ka selle, kas eksisteerib üldse argu-ment ning kas selle aluseks on usk milles-segi või millegi teadmine. Usk, arvamus, tõde ja teadmine – rasked ja kaalukad sõnad, mis alati ning iga arutelu raami-vad.

See, et inimene usub ning arvab mida-gi, ei tähenda veel, et ta teab ja mõistab seda. Ideaalis püüdleme muidugi selle poole, et me usuksime seda, mida me tea-me, ning meie teadmised põhineks pari-

mal teaduslikul seletusel. Sellest, mida usume, kuid seletada (veel) ei suuda, tuleb endale aru anda, ning seda usku-mist ka vastavalt käsitleda. Paraku hak-kab silma see, et mida vähem on arutelus kasutada fakte, seda tugevam on arvamus ning usk oma arvamuse õigsusesse ja tõe-susesse.

Info üleküllusega kaasnevate ohtude võimalikkuse üle hakati arutlema juba enne Internetti, umbes 50 aasta eest. Juhi-ti tähelepanu sellele, et liiga palju valikuid tekitab samasugust rahulolematust nagu valikute puudumine. Praegust olukorda, kus viimase kümne aasta jooksul on pide-valt kasvanud infoühiskonnas meile kätte-saadava info hulk (sadu) kordi kiiremini kui meie võimekus seda infot omastada ning töödelda, on tuntud kui info ülekül-luse paradoks. Mõistmiseks on vaja pigem vähem informatsiooni, kuid rohkem argumenteeritud arutelu.

Õigus oma arvamusele ei tähenda seda, et mul oleks kohustus oma arvamu-sele. Õigus sõnavabadusele ei anna õigust seda kuritarvitada. Oma sõna ning arva-muse jõudu tuleb osata hinnata ja seda vastutustundlikult kasutada.

Helilooja on eelkõige kuulaja. Kunst-nik on esmalt vaatleja. Teadlane on kaht-leja. Arvaja on alati ka vastutaja.

LINNAR VIIK

Erak

ogu

2

A R U T L U S

ARVAMUS ..............................................................................lk 2-4 Linnar Viik, Liisa Past ja Krister Paris sõna jõust ja arvamuste paljususest.

PARUSSKI ................................................................................. lk 5 Вихакынест я сынавабадусест вене кеелес.

KAANELUGU ........................................................................ lk 8-13 Kes on normaalsuse mõõdupuu? Mari Öö Sarv uurib, kuidas rääkida teemadel, mis toovad hinnangud ja solvangud.

UURING ..............................................................................lk 14-15 Mall Hellam vaatab lähemalt netikommentaaride lugejaid, kirjutajaid ja mainet.

PÄEVAKAJA/KOGEMUS .......................................................lk 16-21 Mis tolku on meil Arvamusfestivalist? Maiu Uus ja Katerina Danilova kirjutavad, et ise teete selle endale kasulikuks.

LEKSIKA .............................................................................lk 22-23 Mis on vihakõne, millal saab sõnavabadus piirid ja keda tegelikult solvata tohib, kirjutab Kari Käsper.

NÄGU NIME JUURDE ..........................................................lk 24-27 Rohkem arvamusi on parem. Varro Vooglaid selgitab enda omi.

VÄLISMAA ..........................................................................lk 28-29 Anna Lindpere kirjutab, kuidas Norras pärast tapatalguid vihakõne peatama asuti.

3 VAHVAT ...........................................................................lk 30-33 Kui sõnarokk on ära väsitanud, hakatakse rääkima teiste vahenditega. Kolm vahvat alternatiivi lõputule sõnavahule.

NOOR TEGIJA .....................................................................lk 34-35 Kadri Sikk usub, et kui aktiivsed inimesed panna ühte ruumi kokku, küll siis midagi head sünnib.

POOLT JA VASTU................................................................. lk 40-41 Kas radikaalsed arvamused ühiskonnas on millekski vajalikud või tuleb neid mingilt maalt piirata? Märt Põder ja Tiia Kõnnussaar argumenteerivad.

NÕUANNE ..........................................................................lk 42-43 Kuidas tulla toime demagoogiaga? Tunne ära ja seljata! Anna Karolini väitluskool.

Sisukord

Valu defineerimise õigus on ohvril, sest talluja ei tunnegi valuKõndisin külalistega mööda suvist Tartut. Ülikoolilinn on juulis imekaunis – veidi unine, värvide- ja lillederohke. Näitasin Ameerikast tulnud sõpradele Toomemäge, ülikooli peahoonet, nukumajalikku Rüütli tänavat.

Enamiku ringkäigust käis meist paarkümmend sammu tagapool seltskond noorukeid, kes suhteliselt kuuldavalt arutasid, mida seksuaalset minu Eestis harjunust tumedama nahavärviga külalistega teha, mis värvi võiks olla nende suguorganid ja millal nad kõigi rahvaste sünnimaale Aaf-rikasse tagasi lähevad. Seda sealjuures suhteliselt reljeefseid väljendeid kasutades.

On see vihakõne? Tänaste õiguslike definitsioonide kohaselt mitte. On see vihane kõne? Pigem loll käitumine. Küll aga ei ole see kindlasti “normaalne uudishimu” või “eestlaslik reserveeritus”. See on selgelt käitumine, millest mina ennast külaliste saatjana ohustatu ja ähvardatuna tundsin. See on selgelt käitumine, kus inimestel tehakse vahet neist endist mitte sõltuvate omaduste – olgu see nahavärv, kodune keel, sugu või näiteks puue – alusel. Sellise vahetegemise aktsepteerimine paneb aluse loo-gikale, mille kohaselt tundus kellelegi täiesti OK ka Vao pagulaskeskuse aknasse kive loopida ja maja süüdata. Ka need ei ole juhuslik vägivald, üks kaabakas teadis täpselt, millise maja milliste elanike vastu ta astub. Ja see on juba vihakuritegu, vihast motiveeritud tegu, millel oleks võinud olla fataalsed tagajärjed.

Varbale astumise puhul on kahtlemata valus mitte astujal, vaid ikka sellel, kelle varbad alla jäävad. Vihakõnega, kõigi vihakuritegudega, on samamoodi, diskrimineerimisega ka. Valu defineerimise õigus peab olema ohvril, nõrgemal poolel, sest talluja ei tunnegi valu.

Ainult avatud ja sõbraliku riigina suudab Eesti 21. sajandi tegelikkuses tagada põhiseaduses määratud keele ja kultuuri kaitse. Geopoliitika ja demograafiline reaalsus ei haihtu, kui me neid ignoreerime. Nad tulevad tagasi ja hammus-tavad meid tagumikust, muudavad Eesti harv asustusega perifeeriaks, mida keegi tegelikult ei taha. Kui me teeme teistsugustel inimestel, ükskõik millisel vähemusel, Eestis viibimise valusaks, otsustavad nad panustada kusagil mujal. Põhiseadus muide ei sätesta õige eestlase nahapigmenti, seega on ainuke tee edasi hoolitseda, et siia sattunud saaksid võimalikult kiiresti selle ühiskonna osaks. Ei olegi vahet, kas nad on saabunud töö- ja tudengiviisaga või sõjapagulastena.

LIISA PAST

EMSLi nõukogu liige

Kaanel: Izak One grafitiSelle nime taga on Tšiilist pärit kunstnik ja arhitekt Walter Mora (29), kes hakkas täna-vakunsti tegema lapsena koos oma venna Zosio ga Iquique linna tänavatel. “Mulle meel-dib grafiti juures selle täielik vabadus ja see, et seda saab nautida igaüks, kes tänavail lii-gub,” ütleb kunstnik. Tema töid ei leia galerii-dest, vaid tänavatelt või blogist: kliki izakone.blogspot.com või www.facebook.com/izak.one

Grafiti käib sageli seaduslikkuse piirimail. Walteri sõnul on Eestis eriti keeruline, kuna siinsed inimesed ei näi grafitit nii palju armastavat kui mujal maailmas ning peavad seda pigem kuriteoks kui kunstiks. Kui talle mõni sein linnaruumis huvi pakub, läheb ta lihtsalt omaniku juurde ja küsib luba pind oma kunstiga katta – nii saab rahuliku südamega keskenduda kunsti kvaliteedile.

Hea Kodaniku kaanepilt, mille huviline leiab Telliskivi loomelinnakust Kivi Paber Käärid söögikoha seinalt, kannab nime “Keep white wishes in your black box” (“Hoia head mõtted mustas kastis”). Walteri sõnul märgib must kast halbu aegu, kui kõik läheb kehvasti, kuid toime tuleb tulla sellegipoolest. Kass pildil jahib oma lemmiktoitu, hoolimata sellest, et tema head mõtted on mustas kastis kinni. Pilt polnud tasu eest tellitud, vaid meistri enda inspiratsioon tänavakunstifestivalil osaledes – see on teine viis saada kvaliteetsete piltide jaoks seaduslikke “lõuendeid”.

Erak

ogu

Erak

ogu

S I S U K O R D

3

Hea Kodanik on Eesti ainus perioodiline

kodanikuühiskonna häälekandja, mis ilmub

koos oma eelkäija EMSLi infolehega 1994.

aastast hea ilmaga neli korda aastas ja

trükiarv on seekord 4000.

Kõik autorid kirjutavad siin vabatahtlikkuse

alusel – tuhat tänu sule- ja pildimeistreile!

Tekstid valis ja toimetas

Mari Öö Sarv | marioeoe@ngo.ee

Kaasa mõtlesid

Krister Kivi

Andrei Liimets

Kujunduse tegi

Karl-Kristjan Nigesen | karl@nigesen.ee

Keele eest hoolitses

Katrin Kern | kkern@ut.ee

Iga sõna eest vastutab

EMSL MTÜ, Telliskivi 60a, 10412 Kalamaja

664 5077 | info@ngo.ee | www.ngo.ee

ISSN 1736-7263

Internetis loetav www.ngo.ee (artiklid ükshaaval)

ja www.ngo.ee/heakodanik (kogu ajakiri ja arhiiv)

Paberil leiad ajakirja EMSLi kontorist ja maa-

kondlikest arenduskeskustest ning Tallinna

Lennu jaama raamatukogust. Oma postkasti saab

ajakirja tellida, kui teatad koguse ja kontaktid

heakodanik@ngo.ee. Ajakirja jätkuvalt tasuta

ilmumist saab ka toetada – www.ngo.ee/toeta.

Trükitud keskkonnateadlikus

trükikojas Ecoprint

Hea Kodaniku kirjastamist ja levikut rahastab

Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Hiljuti saatis üks tuntud Eesti poliitik toimetusse kirja oma nägemusega maailmast. Äsja oli ta pälvinud

tähelepanu sõnumitega valge rassi peatsest hukust. Teate küll, kellest jutt on. Ta taotles üsna intensiivselt, et kui Ekspress Grupi väljaanded teda juba tümitavad, andku siis võimalus ka enda lugu kuuldavale tuua.

See on päris tugev argument. Ükskõik mida meedia teraviku valesse otsa jäänud inimesed ka ei arvaks, üritab ajakirjandus tänases Eestis olla oma oskuste piires objek-tiivne. Jätame kõrvale kõik moraalsed kri-teeriumid ajakirjanduseetikast. Kui hakata pooli valima, siis kaua hinges ei püsi.

Mis tähendab, et muidugi vaatasin teksti läbi. Natuke naljakas, näiteks palju juttu tee-mal, kuidas teda kalli käekoti pärast mõni-tati. Aga siis tuli jälle sisse “oht valgele ras-sile” ja artikkel lendas pikemata prügikasti. Nagu mu kolleeg märkis, võinuks lugu isegi ilmuda, kui see olnuks ainus. Kuid teatud väljendid asetavad inimese väljapoole tavalisi valikukriteeriume. Natuke sama, kui keegi, ilus ülikond seljas, voorimehe kom-bel roppusi suust paiskaks (kunstipärane ropendamine vajab kõrgemat meisterlik-kust, ent see on hoopis teine teema).

Ennekõike tuginesin oma otsuses kõhutundele. Tegelikult on seda ratsio-naalselt väga raske kaitsta. Pole ju raske kujutleda end mõnes teises olukorras, näi-teks vabalt mõtleva inimesena Venemaal. Kui ma peaksin seal piisavalt laia levikuga väljaandes ütlema näiteks, et Putini bande on ohuks Vene rahvale, võib kergesti laja-tada paragrahviga 282 “Ekstremism”.

Ei taha ju muutuda selliseks kui “nemad”. See liberaalsele demokraatiale omane nõrk tagauks annab võimaluse nii vihakõnelejatele kui ka terroristidele.

Niisamuti kui käib vastu mõte hakata len-nujaamas profileerima inimesi nende usu-tunnistuse järgi, pole ju tegelikult variant üks arvamus meediast täiesti välja lülitada.

Mingi aeg aitab, kui raevuleek mõle-malt poolt korraks hapnikuta jätta, aeg maha võtta. Mitu nädalat ilmusid Eesti Päevalehes, Delfis ja Eesti Ekspressis pagu-lasteemalised artiklid kommenteerimis-võimaluseta. Räige vihakõne leidis küll tee teiste artiklite juurde, kuid selge, et otsese väljapääsu puudumine teda ikkagi summu-tas. Kuid ajutine ei tohi muutuda alaliseks.

Minu jaoks on kriteerium lubatu ja lubamatu määratlemisel lihtne. Sa võid öelda, et Ivan on tõbras. Küllap on tege-mist Ivani vabade valikute tulemusega – niisamuti kui tema vastus sulle. Aga kui sa ütled, et Ivan on halb, sest ta on venelane (isegi kui su lauseehitus paneb selle varja-tumasse konteksti), on see vihakõne. Ivan ei saa oma sünnipärasse midagi parata – ja miks ta peakski?

Pealegi on argumentum ad hominem nii ehk naa halb alus diskussiooni algatamiseks. Kuidas ma panen ühele poole inimese, kes räägib immigratsioonipoliitika nüanssidest, ja teisele kellegi, kes kutsub oma vestlus-kaaslast ahviks? Pealegi ei saa me ju kindlad olla, kas mõni ebasõbralik naaber mitte vihakõnet meelega ei provotseeri.

Siin tulebki mängu ajakirjaniku vas-tutus. Tunnetada, et see sõnum ei lisa midagi, vaid üksnes mürgitab arutelu. Praeguses infoühiskonnas poleks tegemist tsensuuriga, oma blogi saab üles panna igaüks. Aga meedia ei pea seepärast räus-kajat püünele tõstma..

KRISTER PARIS,

Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juht

Kõhutundega tsensorid

Erak

ogu

4

K Ü L A L I S T O I M E T A J A V E E R G

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

5

K A A N E L U G U

Единица измерения нормальности, или как говорить о том, что вызывает оценки других и оскорбления?Cтр 8-13Мари Ёо Сарв, Трийн Тоомесаар

Есть мнения нормальные, а есть – те, за которые вас могут признать стран-ным, или, еще хуже – нагрубить и оскорбить. Так мы приходим к тому, что на некоторые темы лучше и не на-чинать говорить – например, что на вечеринке ты не хочешь напиваться, или что не поддерживаешь вакцини-рование, или даже, что тебе нравится есть мороженое круглый год, и все это для тебя – норма.

Почему другие позволяют себе оскорбления или насмешки, а то и угрозы в адрес тех, с мнением которых они не согласны, и как себя защитить от такого словесного насилия? Психи-атр Хелен Лассь отмечает, что в неко-

торой мере причины такого неприятия отличной от своей позиции кроются в укоренившейся привычке иметь только одну правду в общественном пространстве. Такую привычку под-держивает и нынешняя школьная система, способствующая заучиванию фактов, а не ведению дискуссий.

Хелен Лассь предлагает первый инструмент защиты: научиться лучше замечать и регулировать свои эмоции, тогда реакции других не так пугают и коллективные оценки не оказывают такого влияния. Дебатер Марко Лепик делится вторым инструментом: добро-сердечная критика, то есть не ругайте за ошибки, а запаситесь временем и попробуйте вместе их найти и понять, на стороне кого оказалась ошибка. Общественный деятель Рийна Раудне призывает воспользоваться и третьим инструментом: замечайте за собой, когда вы словами или действиями наказываете кого-то за отличное от

привычного мнение или поведение, извинитесь и не делайте так. Если уже дело дошло до дискуссии, начните с принятия аргумента другого человека и с допущения, что он тоже имеет место быть. И, как советует Марго Лоор, говорите и обсуждаете публично темы, которые вам очень важны, ведь именно так и может произойти изме-нение в мышлении других людей.

Интерес к онлайн-комментариям падает. Что дальше?Стр 14-15Малль Хеллам

Проводимое третий год подряд иссле-дование Фонда Открытой Эстонии по-казывает, что с каждым годом падает как число комментирующих, так и чи-тающих комментарии на онлайн-пор-талах. Так, в 2015 году только 11,8%

интернет-пользователей Эстонии ком-ментировали статьи на новостных пор-талах и 52,5% читали их (в 2014 году показатели были 18,7% и 61,5% соот-ветственно). При этом можно отметить, что комментируют преимущественно одни и те же люди и скорее анонимно (45,7% делают это от своего имени).

Малль Хеллам обращает внимание на интересный вывод – нам известно, что большая часть комментариев – это

наполненные злобой и ненавистью высказывания. Если добавить к этому полученную статистику, получается, что эти гневные фразы пишут одни и те же люди. Отсюда вопрос – не пора ли нашим медийным изданиям взгля-нуть на эту часть своей бизнес-модели иначе, взяв на себя ответственность за качество комментариев и поняв, насколько темную тень такие коммен-тарии отбрасывают на само издание?

Фестиваль мнений создает пространство. Содержание формируете вы самиСтр 16-19Катерина Данилова, Майу Уус

За три года своего существования Фе-стиваль мнений увеличил количество посетителей с 2 000 до 10 000 человек. 97% говорит, что планируют вернуть-ся в следующем году. При этом, там и тут раздается вопрос: “А какая поль-за от Фестиваля мнений”? Организа-торы обращают в своей статье внима-ние на то, что они, в первую очередь, создают площадку и атмосферу фести-валя, а вот его наполнение содержани-ем зависит от самих участников, ведь

фестиваль рождается в голове каждо-го из нас.

Если же рассмотреть данный вопрос более детально, то можно увидеть, что Фестиваль мнений при-носит пользу на нескольких уровнях. Во-первых, участники, или посетители фестиваля, могут воспользоваться им, чтобы получить новую идею, вдохно-вение или мысль, которая и приведет нас к изменениям. Во-вторых, темы для обсуждения предлагаются всеми желающими и компонуются в одну дискуссию на основании схожести. Благодаря этому, мы развиваем сотрудничество, а сами организа-ции могут обсудить то, что для них сегодня действительно важно. В-тре-

тьих, фестиваль развивает культуру дискуссий и обсуждений в обществе, поскольку красной нитью через все мероприятие проходит идея доброго обычая ведения дискуссий (утвержда-ющего, например, необходимость критиковать идею, а не человека, ее высказавшего). В-четвертых, такое грандиозное мероприятие способ-ствует развитию города Пайде – как на уровне местного предприниматель-ства, так и общей социальной среды.

В 2015 году на фестивале было 224 обсуждения на 24 сценах и свой вклад в его организацию внесло более 150 человек на добровольных началах. Четвертый фестиваль не за горами, продумывайте свою тему уже сейчас!

P A R U S S K I

E-residentsus puudutab ka vabakondaÜle maailma on juba tuhanded inimesed

hakanud Eesti e-residendiks. Digiallkir-

jastamine, asukohast sõltumatu organi-

satsiooni juhtimine ning rahvusvahelised

juhatused ja liikmeskonnad on vaid mõned

hüved, mida e-eestlaste kogukonnas naudi-

takse. Nendele lisanduvad e-teenused, mis

kohalikele eestlastele juba ammu igapäe-

vaseks on saanud, ning muidugi terve posu

uusi ja huvitavaid lahendusi, mis muidu

ID-kaardiga sisselogimist nõuavad. Seni on

räägitud peamiselt sellest, kuidas e-resi-

dentsus aitab ettevõtlusruumi avardada.

Siiski pakub e-residentsus uusi võimalusi

ka vabakonnale, ja mitte ainult Eestis, vaid

kogu maailmas. Näiteks mõelge, kui palju

lihtsamaks saab asjaajamine vabaühendus-

te jaoks, kelle juhatuses on teiste riikide

kodanikke. Või kuis Eesti saab pakkuda

ametlikku ja läbipaistvat pelgupaika koda-

nikuliikumistele, mis erinevatel põhjustel

oma riigis põlu all.

Unistus sõbralikust EestistHelen Sildna tegi seda jälle – kogus enda

ümber inimesed, kelle jaoks on see, kuidas

Eestil läheb, tähtis ja kes jagavad sõnumit

Eestist kui avatud ja sõbralikust riigist.

Tekkis kodanikuliikumine, mis näitas oma

lahket palet esimest korda 6. septembril

Vabaduse platsil. Mitme tunni jagu kvali-

teetset muusikat vaheldus murelike, isikli-

ke või üleskutsuvate kõnedega, toidutelki-

des pakkusid mitmelt poolt Eestisse tulnud

ja siin uue kodu leidnud oma päritolumaa

hõrgutisi. #sõbralikeesti.ee

Teised kiidavad, ise pole rahulEMSL tutvustas augustikuus järjekordset

vabaühenduste elujõulisuse indeksit, mis

kinnitab me vabakonna elujõulisust, eriti kui

seda võrrelda teiste Kesk- ja Ida-Euroopa

ning endiste NLi liikmesriikidega. Kõik näi-

tajad on juba mitu aastat nii laes, et pürgida

pole vaat et kusagile, aga mõõdikud ei anna

ka põhjust hindeid langetada. Samal ajal

tunneme ise end edetabeli tipus kohma-

kana: eestvedajaid nagu napib, annetajad

ei usalda, värskeid ideid ei pritsi, mojo on

tuhmunud. Loe indeksit www.ngo.ee/indeks

ja mõtle oma inimestega, kas oleme tipus

asja pärast või räägivad numbrid oma keelt,

mis reaalse eluga kokku ei kõla. Ja siis kohe

küsige see kõige tähtsam küsimus: “Miks?”

EMSLi eksjuhid lõid uudse annetusklubiOktoobris annetusklubi moodustanud 25

endist EMSLi nõukogu liiget ja juhatajat

toetasid vabaühenduste liitu sünnipäeva

puhul 1300 euroga, mis on mõeldud tiimi

tugevdamiseks.

Annetusklubi (giving circle) on USAs

levinud heategevusviis, kus hulk inimesi

paneb regulaarselt raha kokku ning otsustab

ühiselt, keda-mida sellega toetada. See on

üksikannetaja ja fondi vahepealne moodus-

tis, kus annetus on suurem kui tavaliselt

ühele inimesele jõukohane, ent seda ilma

fondi loomiseks ja tööshoidmiseks vajalike

kuludeta.

“Eraannetuste osa on Eesti vabaühendus-

tes üldiselt väike ja oleks tark pingutada, et

seda muuta,” ütles 2006–13 EMSLi juhtinud

Urmo Kübar. “Juhatuste ja nõukogude

liikmed panustavad organisatsiooni palju

energiat, aga nad saavad eeskuju näidata

ka annetajatena ning seda veel pärast oma

ametiaja lõppugi.”

Iga klubiline valis annetuseks summa,

mida EMSLi kuuluvad vabaühendused

maksavad aastase liikmemaksuna. Enne

otsustamist, et annetus kasutatakse tiimi

tugevdamiseks, näiteks mõne vajaliku koo-

lituse või tiimipäeva kulude katteks, paluti

EMSLi praegusel juhatajal Maris Jõgeval

välja pakkuda kolm toetust vajavat ideed.

6

e-es

toni

a.co

mM

ari Ö

ö Sa

rv

6

Õ H U S

ÜRO kiitis heaks arengueesmärgid25. septembril leppisid 193 maailma riiki

kokku 17-s kestliku arengu eesmärgis,

et võidelda vaesuse, kliimamuutuste ja

ülemaailmse ebavõrdsuse vastu. Kestliku

arengu eesmärgid on kokkulepe, sihtide ja

näitajate kogum, mida ÜRO liikmesriigid, sh

Eesti, kasutavad järgmise 15 aasta jooksul

oma tegevuskavade koostamisel ja poliitika

kujundamisel. Sotsiaalvaldkonna, majan-

duse ja keskkonna mõõtmeid sisaldavad

eesmärgid on jaotatud kuude kategooriasse:

inimväärikus, inimkesksus, heaolu, planeet,

õiglus ja partnerlus. Loe eesmärkidest siit:

http://vm.ee/et/mis-arengukoostoo.

Mis selles nii erilist on? Esiteks on riigid

esimest korda ajaloos leppinud kokku

ühistes prioriteetides, sõltumata riigi aren-

gutasemest. Teiseks annab kokkulepe ka

otsustele Eestis kindlama väärtuspõhise

aluse. Näiteks kuulukse, et Eesti jaoks on

olulisemad põhimõtted seotud demokraa-

tia, inimõiguste, heade valitsemistavade,

õigusriigi, mittediskrimineerimise ja soolise

võrdsusega.

Ühisnädal on tulemasJuba kolmandat korda toimuv ühistegemiste

nädal – Ühisnädal – ei jää tulemata ka sel

aastal. 23.-29. novembrini kestvale nädalale

saab veel oma sündmust kirja panna, juba

on programmi kogunenud mitmeid põnevaid

ettevõtmisi. Avalöögiks on 20. novembril

Rakveres tasuta toimuv kogukondade ja

omavalitsuste foorum, kuhu registreerimine

on avatud. Lisaks toimuvad pea kõikides

maakondades Eesti tulevikuloo jutustamise

töötoad, Tartumaal leiab aset noortekonve-

rents, Saaremaal räägitakse vabatahtlikust

tegevusest ja Järvamaal toimub filmiõhtu

koos Ilmar Raagiga, rääkimata vabaühendus-

te kärajatest reedel, 27. novembril.

Kogu programmi näeb aadressil

www.uhisnadal.ee.

7

Õ H U S

Ikka saan imestavaid pilke, kui oktoobrikuus jäätist söön. Normaalne on ainult suvel, eks? Aga mulle meeldib kogu aeg ning on pigem tavaline, et keegi seda veidrusena kommenteerib. Ega muidugi halvasti öelda, pigem sõbraliku naeratusega: “Oktoobrikuus jäätist! Nojah, see on ka võimalus ...” ning sellega on väljendatud, et ma olen veider. Kuid miks on vaja, et ma end jäätist süües veidrikuna tunneks? Pole ime, et keegi ei julge mustanahalisega välja minna või tunnistada, et ütleb söögipalvet!

MARI ÖÖ SARV uuris arvamuskuraasi ja selle hinda lähemalt, TRIIN TOOMESAAR ja KATERINA DANILOVA toetasid intervjuudega.

Normaalsuse mõõdupuu ehk kuidas rääkida sellest, mis vallandab hinnangud ja solvangud?

8

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

K A A N E L U G U

Üldiselt käituvad inimesed meie ümber ühtemoodi, ootuspäraselt ja normaalselt. Lõpetavad kooli, leia-

vad vastassoolise partneri, kolivad kokku, saavad ühe või mõne lapse, kasvatavad tütred tubliks ja poisid tugevaks, tähista-vad tähtpäevi ja grilli alkoholiga, käivad avalikes kohtades viisakalt riides, kasuta-vad nutitelefone ja vaatavad telekat.

Aga mitte kõik.Ja nendel, kes ei käitu päris nii nor-

maalselt nagu kõik teised, on Eestis raske, sest noh, nad ei ole ju normaalsed.

Pikkade juustega poisid ja seelikut kandvad mehed ei ole normaalsed.

Sõjaväkke läinud naised on tähelepa-nuväärsed, aga veidi ikka imelikud ka.

Samasoolise partneriga armu suhte pidajad ei ole normaalsed.

Jumalasse uskuvad inimesed ei ole normaalsed, budistid ja moslemid on ajupestud.

Üle kolme lapsega pered on napakad.Karsked inimesed ei ole normaalsed

(kui nad just ei ole alkohoolikud).Antidepressantide söömine on nõrka-

dele.Teraapias käimine on hulludele.Oma probleemidest rääkimine ei ole

üldse viisakaski.Taimetoitlus on äärmuslik.Vaktsineerijad ei ole normaalsed.Mittevaktsineerijad ei ole normaalsed.Olete ilmselt kõike seda kuulnud.

Põhimõtteline vastandumine endast eri-nevatega läheb isegi nii kaugele, et Delfi Naistekas kogus paari aasta eest klikire-kordi kahe artikliga, kus naine kirjutas, kui nõmedad on mehed, ja mees kirjutas vastuseks, kui napakad on naised.

“Mis teil viga on, inimesed!” tahan hüü-da. Aga saan sõnasabast kinni, sest sellega ma ütleksin ju ise, et kõik need vastandujad ei ole normaalsed. Jätan ütlemata, nendin: “Oma elu, las elavad!” ja lähen lasteaeda järele oma riikliku kava järgi vaktsineeritud poegadele, kelle lemmikvärv on lilla, kelle valged lokid lehvivad üle pluusikrae, kellele meeldivad lendluudpall ja heegelkummid võrdselt Lego Technicuga, aga kes pole nõus elusat vihmaussi õngekonksu otsa panema, ja vabalt võib juhtuda, et õhtusöö-gi kõrvale räägime karmast Edgar Savisaare jala kontekstis. Jäätist sööme kõik siis, kui isu tuleb, mitte kalendri järgi. Veider, ma tean. Aga me ei kahjusta kedagi, see on meie elu, las me elame!

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld?

Selle pärast, kui paljudele “normaal-suse” kriteeriumidele peab inimene vastama, eelistavad paljud oma “patud” pigem maha salata. Ei iitsatata vaktsinee-rimatusest ega kodussünnitusest, hoitakse enda teada, et partner petab või lapsel on õpiraskused, käiakse pühakojas salaja ja hoitakse oma seksuaalne sättumus kapi-uste taga varjul. Sest kui keegi teada saab, oleme ju ebanormaalsed. Ebanormaalne olemiseks on tarvis julgust.

Ma olen sihilikult toonud süütuid näi-ted. Jäätis, lokid ja soorollid võivad panna inimesi silmi pööritama või kommen-teerima, aga mitte sõimama. Aga need süütud näited tallavad selle veidruste mittesallimise teekonna sisse. Teekonna, mille lõpus on lai vihakõnemaantee, kus “igaühel on õigus oma arvamusele” näi-teks selle kohta, et homod ei vääri pere-

konda või neegrid elamisluba. Muidugi ei jõua iga “Hisver, sulle päriselt maitseb see või!” silmapööritaja vihakõneni, küll aga on iga vihakõneleja alustanud väikestest ebanormaalsuste väljatoomistest.

Rein Raud, Kadi Viik, Krister Paris, Anvar Samost ja Hille Hanso avaldasid sel suvel Facebookis ja ajakirjanduses ähvar-dused, mis nad said pagulaste kaitseks avalikult arvamuse avaldamise järel. Hille Hanso on eksperdina võtnud palju sõna Lähis-Ida teemadel ning leiab, et arenenud riigina on Eesti võimuses nõrgemaid aida-ta. “Sellega seoses on mind ähvardatud igasuguse vägivallaga. Alates sellest, et loodetakse, et mind grupivägistatakse, on ähvardatud pea otsast rebida, näkku süli-tada, on sõimatud, mu peret ähvardatud. Kui kirjutasin kooseluseaduse arutamise ajal mõned artiklid sooneutraalse kooselu-seaduse toetuseks, helistati mu vanema-tekoju ja ka nemad said sõimata,” loetleb

Hanso oma arvamuse avaldamise hinda.Tasakaalu huvides olgu öeldud, et Hanso

kontole laekus ka positiivset vastukaja. “Maailmaparandajad tavaliselt ei pea paljuks teisigi innustada ja kiita. Neile pole oluline niivõrd mina-põhine maailm, pigem meie-põhine,” kirjeldab Hanso toetajaid.

Osa arvajaist lahkub sellise stsenaariu-mi peale areenilt üldse, osa kolib pare-mini toimivasse ruumi, lahmijad jäävad mainstream’i valitsema, uskudes, et nad on võitnud, sest teised ju lahkusid.

Kuidas siis rääkida sellest, millest “ei tohi” rääkida?

Arvamusfestivalil kogunesid hellade teemade üle arutlema vähema joomise eest kõnelev Riina Raudne, psühhiaater Helena Lass ning väitlejad Marko Lepik ja Margo Loor. “Kuidas rääkida sellest, mil-lest Eestis ei tohi rääkida” kõlas pealkiri, mis tõi kohale huvilisi, kellest paljud varsti lahkusid. Hiljem oli kuulda, et nad ei oodanud arutelu selle üle, miks me ühis-kond stigmatiseerib teistmoodi käitumist ja arvamist ning kuidas sellest üle saada, vaid lootsid kätši tabuteemadel. Kätši, vas-tandumist ega isegi viisakat argumenteeri-mist, kas normaalne on vaktsineerida või mitte või kuhu paigutada homod, tõesti ei tulnud, ning see polnudki eesmärk.

Esmalt otsisime põhjusi, miks Eestis ei saa rääkida tervest hulgast teema-dest. Miks kohtume silmapööritajate ja tagaselja sosistajatega seltskonnas, kuni sildikleepimise ja sopaloomiseni avalikus arvamusruumis, kui julgeme öelda, mida arvame, noh näiteks vaktsineerimisest?

Kasutan vaktsineerimise näidet palju, sest see on lihtsalt eriti tore. Margo Loor tunnistab, et tänavust “hellade teemade” arutelu Arvamusfestivalil ajendas vaktsi-neerimine. Kui ta mullu vaktsineerimise teemal arutelu tahtis teha, keeldusid pool-dajad tulemast, kuna “teisel pool on ainult lollus ja pole kellegagi vestelda”, vastased keeldusid selgitusega, et nad kallatakse mädade tomatite või nende verbaalse ekvivalendiga üle.

Väitlusseltsi pikaajaline juht Margo Loor räägib, et on üles kasvanud argu-menteeritud diskussiooni usus ja veendu-nud, et just nii selgub ühiskonnale sobiv tõde või vähemalt valik selleks hetkeks. “Kui aga mõlemad pooled keeldusid avalikust arutlemisest, läksid signaaltuled

Osa arvajaid lahkub sel-lise stsenaariumi peale areenilt üldse, osa kolib paremini toimivasse ruumi, lahmijad jäävad mainstream’i valitsema.

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

9

K A A N E L U G U

punaseks. Hakkasin märkama momente, kus inimesed hoidusid arutelust,” ütleb Loor. “Mõtlen, kas väitluskoolituse mõt-test õpetada inimesi end paremini väl-jendama ja argumente kasutama on jupp puudu. See jupp, kuis teha nii, et pooled mitte ainult ei väljenda omi, vaid kuula-vad ka teise poole argumente.” Ta ütleb, et on seda avastamas, aga mitte veel päriselt lõpuni lahendanud.

Helena Lass toob sisse skaala, mille alusel vaadeldakse indiviidi käitumist reguleerivat psüühet, ning leiab siit paral-leele ja selgitusi. Kokkuvõttes on see seo-tud bioloogilise organismi ellujäämisega – kõige sügavamal on see maksimaalselt ohustatud ja kõige kõrgemal maksimaal-selt soositud. Kõige sügavam tasand, kus võime viibida, on apaatsus – allaandmine, mis viib hääbumise suunas. Järgmises on küll energiat rohkem, kuid aktiivsus leiab rakendust enesekaitse ja rünnaku-na – inimene vihkab või vihastab kõige peale, kritiseerib ja süüdistab. Kuigi seda on ühiskonnas raske hallata, on see juba parem kui apaatsus. Järgmine on heas mõttes ükskõiksus – inimene tunneb, et ta pole ohus, ta on ümbritsevaga kursis ja võtab infot vastu, kuid ei panusta aktiiv-selt, endiselt hirmust teha midagi valesti, sattuda vajadusse end kaitsta ja skaalal tagasi langeda. Siit edasi on ta valmis sobivate algatustega kaasa tulema, tal on

oma seisukohad, julgust kambas tegutseda – tema tuleb juba petitsiooni allkirjastama või meeleavaldusele. Ning kõige vabam aste on see, kes ise aktiivselt eest veab. Ta tunneb, et just temast asjad sõltuvadki, ta kutsub teisi kaasa ja teised tulevad ka. Lassi arvamuse kohaselt olid eestlased 50 aastat poliitilise süsteemi poolt apaatsu-sesse surutud, sealt me alustasime ja tõe-näoliselt oleme nüüd viha juurde jõudnud. Ta leiab, et viha faasi ei saa vältida, kuid siia ei saa ka toppama jääda.

Kui 50 aastat oli võimalik vaid üks normaalsus ning teisel arvamusel olid eba-meeldivad tagajärjed, siis ongi palju loota, et ühtäkki on ühiskondlikult normaalne nii vaktsineerida kui ka mitte vaktsineerida, samade õigustega nii hetero- kui homope-red. “Normaalsuse mõõdupuu olen mina” on aga olnud uus norm pärast seda, kui riik normaalsust ei määranud.

Õnneks siiski mitte igaühele. 25 aastat

vabadust on toonud juba piisavalt avara-mat mõtlemist. Niisiis, head kodanikud, meeled valla ja uus normaalsus on mit-mekesisus!

Mitu tõde on paras?Peale ühe-tõe-poliitika on Eestis nor-

maalsuse piiratusel siiski veel üks põhjus: meie koolisüsteem hindab tänaseni enamasti ainult ühte õiget vastust, mida teab õpetaja, aga mitte arvamuste palju-sust, mida toob arutelu. Kui koolis näed, et sinu arvamus ei loe, siis sa ei vaevugi olema konstruktiivne. Ning kui inimene kujunemisaastatel õpib loiult, et perekonna moodustavad üks mees ja üks naine; et kodutööd on naistele ja mootorrattasõit meestele või et asjad on lihtsalt nii, nagu nad on, ja ära rohkem päri, siis on ju narr loota, et 20. eluaastal koolist lahkudes hin-davad nad kümmet erinevat arvamust selle kohta, mis on perekond, kes peseb nõud või kas neegrid elavad Aafrikas või Kohilas. Ei, asjad on nii, nagu nad on, ja mitte teisiti!

Riina Raudne märkis, et iga inimene tahab olla indiviid, kuid kuuluda ka kol-lektiivi. Siin on nüüd vaja teatavat balans-seerimisoskust, kui indiviid tahaks olla tai-metoitlane, kuid kollektiiv on omnivoorne; kui indiviidile ei meeldi pohmellid, kuid kollektiivis on tavaks reedeti korralikult juua; kui lasteaiarühma toetavad soorollid, aga paarile poisile meeldib kööginurgas mängida; loetelu võib jätkata nädala lõpuni. Kuidas siis jääda indiviidina iseen-daks ilma kollektiivseid suhteid proovile panemata? Keegi peab andma järele või hindama erinevaid normaalsuseid.

Helena Lass annab esimese tööriista: kui inimesed oskavad oma emotsioone paremini märgata ja nende automaatset aktiveerumist reguleerida, pelgavad nad teiste reaktsiooni vähem ning kollektiivi hinnangust ei sõltu nende enesehinnang. Tekib immuunsus, mis peab vastu igale provokatsioonile. Ehk kui jääd sel reede-õhtusel peol õunamahla juurde või ei joo üldse midagi, kehitad sa lihtsalt õlgu, kui keegi küsib, miks sa normaalne ei ole ega joo, ning tantsid temaga rõõmsalt edasi. Käsi püsti, kellel on nii palju enesekind-lust, et vahet pole, mida teised arvavad! Helena Lassi sõnul on tavalisemad kaks äärmuslikku emotsionaalset reaktsiooni: vastu rünnata või n-ö surnut mängida – need on väga iidsed refleksid. Parem on oma juba aktiveerunud emotsioon tuvas-

Margo Loori soovitused emotsioonidest laetud diskussiooni sukeldumiselVõta (hinnangu)vabalt. Sageli kalduvad inimesed andma hinnanguid teineteise käitu-

misele ja isikule, selle asemel et arutada sisuliselt küsimuse üle. Kui rääkida oma mõtetest ja

tajudest, soovitavalt sisulistest, siis elame juba paremas, hinnanguvabamas ühiskonnas. Need

on sageli just hukkamõistvad hinnangud, mis teevad avatult rääkimise keeruliseks.

Oota natuke. Hoidu kiirest emotsionaalsest rünnakust/reageeringust. Paljude teemade

puhul on sotsiaalmeedia, kommentaariumid ja raadioeeter jõudnud täituda sõimu või irvita-

misega ammu enne, kui inimesed, kelle aadressil see käib, on midagigi jõudnud omalt poolt

vastata nt meedias ilmunud loole. Aga oota natuke. Kuula ära mõlema poole seisukohad ning

tee alles siis oma otsus ja anna oma kommentaar. Ja kui sul pole aega teemasse süveneda,

jäta üldse ütlemata.

Lepi kokku, et ei lepi kokku. Mõned inimesed usuvad Allahit. Teised usuvad, et UFOd on

olemas. Sa ei pea nõus olema ei esimeste ega teistega, aga neid pole ka tarvis halvustada või

verbaalselt rünnata. Nad ei pea sulle ka meeldima. Sa ei pea üldse nende suhtes mingit hoiakut

võtma. Kuula nad ära, kui aega on, ütle “Ma pole sinuga nõus, aga ma ei peagi olema. Lepime

kokku, et me ei lepi kokku” ja mine oma teed. Kui pole aega süveneda, siis ütle, et sul pole aega

süveneda. Pole vaja esimese lause pealt nähvata “Sellist jaburust ma küll ei viitsi kuulata” vms.

Meie koolisüsteem hindab tänaseni enamasti ainult ühte õiget vastust, mida teab õpetaja, mitte arvamuste paljusust, mida toob arutelu.

K A A N E L U G U

1 0

tada, lasta sellel rahulikult mööduda ning ründamise/lahkumise asemel rahulikult argumenteerida. Mittejoomist muidugi ei peagi argumenteerima.

Marko Lepik annab teise tööriista nei-le, kellele tõesti tundub, et mõni indiviid on valel teel: lahke kriitika. Ehk ära mõis-ta kiiruga hukka seda, kes sinu meelest valesti käitub, vaid investeeri aega kriiti-kasse. Üks koht, kust sellist muutust võiks oodata, on juba mainitud haridussüsteem – ärgem öelgem õpilasele, et ta eksib, vaid aidakem tal endal selleni jõuda. Näiteks küsige, kuidas ta vastuseni jõudis (mõt-tekäiku selgitades võib ta loogikavea ise avastada, või küsige, mis tema lahenduse puhul edasi saab (mõttekäiku jätkates võib vigane loogika rappa viia). Lepik küll tun-nistab, et mõni võibolla ei hindagi üksteist respekteerivat debatti nii nagu tema (ja lõviosa Arvamusfestivalile kogunenuist), vaid eelistabki eriarvamused füüsiliselt lahendada. Ning isegi kui hindab, siis kehvemale sõnasepale ja aeglasemale mõtlejale võib tema kiire paljusõnaline argumentatsioon tunduda relvitukstegeva agressiooni, mitte lahke kriitikana.

Hille Hanso leiab, et Eestis on puudu elementaarsest austusest ja viisakusest teiste inimeste vastu. “Ei argumenteerita loogili-selt, tõsiseltvõetava info baasilt, lahmitakse kontrollimata allikatega. Ja kui sõnadest tuleb puudus, ähvardatakse vägivallaga. Tean, et mitu minu ähvardajatestki on olnud enne karistatud inimesed. See näitab, et meie ühiskonnas on probleemide “lahen-damine” vägivallaga tavaline nähtus. Aga minu meelest on verbaalne vägivald samuti haavav ja ma olen igati selle poolt, et peame sellesse tõsisemalt suhtuma,” räägib Hanso.

Millal te viimati kedagi “karistasite”?

Marko Lepik jõudis suvises arutelus selleni, et domineeriva arvamuse hoidjad lihtsalt peavad ruumi tegema ka nõrge-matele arvamustele. Mitte neid eemale hoidma arvamusportaalidest, mitte ignoreerima debattidel, mitte mängima, et neid pole olemas.

Riina Raudne annab kolmanda tööriis-ta, mis kehtib nii pisiasjades kui ka suurtes ühiskondlikes teemades. “Millal te kedagi viimati karistasite?” küsis Raudne arutelul osalejatelt. Lass selgitas, et karistamine on ka iga avalik häbistamine, ignoreerimine või sotsiaalne põlgus, millega antakse

Igaühel on õigus olla tõsiseltvõetud ehk kellele kuulub arvamisruum?

Kui otsime viha ja vastandumise asemele dia-

loogi ja arutelu, siis kohtume uute ootamatute

takistustega. Suvekuudel käis arvamuskülge-

delt läbi teemapuhang sellest, kellel üldse on

õigus arvata. Noored naisarvajad olid häiritud,

et arvamuskülgi täidavad peaasjalikud kesk-

ealised mehed; arvamustoimetajad kurtsid,

et nad otsivad naisarvajaid tikutulega taga,

kuid naised lihtsalt ei tiku püünele; naisar-

vajad tõid aga ohtralt näiteid, kuidas nende

arvamuslugude all ei arutle kommenteerijad

sisuliste mõtete, vaid autori huulepulgavärvi

ja muude isiklike näitajate üle. Kes tahakski

sellises arvamusruumis arvata.

Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Krister

Paris, kes aitas seda ajakirjanumbrit kokku

panna, ütles, et veebis avaldatavatel arvamus-

lugudel pole muud filtrit kui vihakõne. “Kui

ma loen, et sildistatakse inimesi mingi grupi

kaupa, siis see tekst lendab prügikasti,” on

Paris konkreetne. “Jätan avaldamata ka hüs-

teeria, isegi kui loo põhiarvamus minu arva-

musega ühtib. Hüsteeria õõnestab argumenti,

ma toimetan selle lihtsalt välja,” märgib ta.

Paberlehes on ruumi vähem ja filter seetõttu

tihedam.

Mis aga veebis lugudest edasi saab? Nad

jäävad kommenteerijate kätte. Paris tunnistab,

et praegu pannakse kommentaarium kinni

Ukraina-, kooseluseaduse- ja pagulasteema-

listel lugudel. “Mitte ettevaatusest, enne-

tavalt, vaid selgelt reaktsioonina, kui nende

lugude all lahmimine käest ära läks,” kinnitab

Paris. Ja see pole sõnavabaduse piiramine,

vaid vihakõne piiramine.

Viimaste aastate trendina on Eesti avalikus

arvamisruumis ajalehtede kõrvale tekkinud

uued võimalused: Memokraat ja Nihilist arva-

muslugude blogina, Müürileht ka ajalehena,

ning kõik nad on kasvanud suure loetavusega

arvamuskogudeks. Seal ei sõltu arvamused

enam suure ajalehe toimetaja filtrist, vaid vee-

bilehed seavad endile ise piirid (kui tahavad).

Memokraadi asutaja Daniel Vaarik tunnistab,

et alternatiivkanali loomise põhjus olid arva-

mustoimetused, kuid mitte sisu- või autorifiltri

pärast, vaid selles plaanis, et seal tõmmati

kokku pikki lugusid, kuna usuti, et nende aeg

on ümber ja edaspidi loevad inimesed ainult

lühikesi tekste. “Otsustasin eeskuju näidata.

Mitte kõik katsetused ei kukkunud hästi välja,

kuid varsti oli tekstidel täitsa arvestatavalt

lugejaid,” tõdeb Vaarik.

Ta räägib, et Memokraat on tihti sattunud

sündmuste keerisesse, näiteks 2012. aasta

poliitilised skandaalid või varasem debatt

Vabadussõja monumendi ehitamise ümber või

2010. aastal osalemine Ühtse Eesti suurkogu

projektis. “Praegune vihakõne olukord on

üsna täpselt see, mille eest me hoiatasime

pikema analüüsiva traktaadiga trolliküttimi-

sest juba 2009. Need probleemid on kujunud

pikema aja jooksul ja meie jaoks kogu aeg

olemas olnud,” märgib Daniel Vaarik. Trolli-

deks nimetatakse veebis provokaatoreid.

Kui noored naisarvajad kahtlustavad, et

arvamustoimetused filtreerivad naised auto-

rite hulgast välja, ning toimetajad eitavad

pattu, siis Memokraat tunnistab ise, et valib

oma sisu väga hoolega – ja filtreid on oluliselt

rohkem kui ajalehtede arvamuskülgedel.

Vaarik räägib, et neljaliikmeline kolleegium

vaatab kõik tekstid üle ning viimasel ajal on

sõel nii tihe, et ka mitu tema enda teksti pole

kolleegiumist läbi läinud ning Kristjan Lepik

pidi ühe oma teksti saatma hoopis poliitika.

guru-le, kuna Memokraadi omad jäidki selle

sisu üle vaidlema.

“Tahaksime, et ilmuksid tekstid, mille puhul

võiks öelda, et jah, need on tõesti väga head.

Lisaks on mõtet avaldada neid tekste, mis

pole juba kuskil ilmunud. Kindlasti on olemas

piir hea ja halva tooni vahel samuti, proovime

hinnata tekstide intellektuaalset taset ja

esteetilist külge. Tahame tekste, mis on hästi

kirjutatud, kuid mille taga on ka teadmised.

Samas kujutame ette, et paljude meie tekstide

puhul võiks potentsiaalne lugejaskond olla

üsna lai – miks mitte näiteks 50 000.”

Elitaarne arvamisruum on sellega loodud

ning kes ainult gurmee nautimise peal väljas

on, võib elada kvaliteetsete arvamustega ilma

traditsioonilise ajakirjanduse arvamuskülgi

avamatagi. Otse loomulikult modereeritakse

kommentaaridest trollimine, persoonikesksed

rünnakud ja lahmimine kiiresti välja, kuid on

ka erandeid, kus neist saab šõu osa. “Näiteks

Sten Tamkivi tekst “Põlev kardin” rääkis

vihakõne levikust ja kui sinna saabusid paar

vihast kaikameest, siis koos nende kommen-

taaridega sai ka teksti mõte palju selgemaks,”

räägib Vaarik.

1 1

K A A N E L U G U

märku, et “teistmoodi” käituja või arvaja pole kampa teretulnud. “Sotsiaalsele ini-mesele on see väga suur karistus ja viib skaalal koha allapoole. Kardame häbi- ja abitustunde väljakannatamatust koolieast täiskasvanuni,” kinnitab Lass.

Tõsi ta on, oleme ju kuulnud nii sellest, kuidas sotsiaalmeedia sõbralistidest riisu-takse välja vastavalt kas homode poolda-jad või nende vastased; või kuuled tram-mis imekspandavaid kommentaare selle kohta, kui beebitüdrukule on tumesinine jope selga pandud. Mõlemal juhul karista-takse “valesti” arvajat või käitujat, kas siis enda tutvuse ärakeelamise või kommen-taaridega. Niisiis, millal te seda viimati tegite, olgu või kogemata? Võibolla tuli hinnanguline ohe, kui keegi pani kohvi sisse sidruni (“Päriselt maitseb nii või?!”), või pööritasite silmi, kui keegi tuli konto-risse ebaargiselt ägeda soenguga (“Pulma lähed või?”)? Aga miks küll? Riina Raud-ne, kes põhikohaga võitleb selle “normi” vastu, et iga pidu ja tähtpäeva tähistatakse alkoholiga, rõhutab: “On hulk sotsiaalseid norme, mis on oma aja ära elanud. Meie peades on terve rida tarkvara, mis jookseb seal automaatselt ja me isegi ei küsi endilt, kas võiks kuidagi teisiti käituda.” Esimene neist on alkoholitarbimine, aga milleks peatuda seal? Ärkame autopiloodist üles ja

küsime endalt, kas “nii on alati olnud” on ka sisuline põhjus kuidagi käitumiseks.

Kui juba diskussiooniks läheb, soovi-tab Riina Raudne hakatuseks teist inimest ja tema argumenti mõista ning alustada sealt. Näiteks “Mina arvasin ka alguses nii, aga siis...” või “Teadlased arvasid ka kaua aega nii, aga viimased suured uurin-gud...” Raudne on veendunud, et tavaliselt ei mõtle inimesed oma väärarvamuses midagi paha. Ja siin me mõtleme näiteks selliseid väärarvamusi nagu suuremahu-line alkoholitarbimine kogu riigis, mis rahvast reaalselt kahjustab, mitte ei lahter-da õigeks/vääraks seda, kas talvel süüakse jäätist või mis värv sobib tüdrukbeebile.

Samas saab sellesama võttega ka soo jaotusesse kinni jäänud lapsi või trammikaaslasi mitmekesisuse laiale teele juhatada, kui neile sõbralikult öelda: “Tea-

te, mina arvasin ka alati, et tüdrukute värv on roosa, kuid ükskord olid kõik roosad pluusid pesus ja ma pidin talle venna vana pluusi selga panema ja teate, ta ei muutu-nudki poisiks!” Samamoodi võib viidata, et hoolimata paljude külaliste hirmust maa-ilm ei plahvata, kui juubelil end purju ei jooda, ning pole ühtki uuringut, mis kin-nitaks, et heterod surevad massiliselt ära, kui homopaare nimetada perekonnaks.

Julge arvaja rind on ...Marko Lepik märkis, et Eestis on

tõrjutud kogukondi, kes enam ei vaevu ühisruumis olemagi – just selle pärast, et nende avalikke sõnavõtte saadaks sotsiaalne hukkamõist ja “karistamine”, mistõttu püsivad nad isekeskis põranda all. Mida me saame teha, et nad saaksid rahus elada me ühises ruumis?

Sulle ei pea meeldima homod, venela-sed ega vaktsiinid. Sa võid seda ka välja öelda, et nad sulle ei meeldi. Aga ära ütle, et sinu arvamus on õige ja teisiti arvajad eksivad, ning kindlasti ära ütle, et keegi neist tuleks kusagile ära paigutada või teda oma olemise eest kuidagi karistada. Me ei pea kõik arvama ühtmoodi, aga ärme karistame üksteist teistsugususe eest.

Jõuame tagasi koolini: kool on üks vähestest kohtadest, kus me saame arva-

Meie peades on terve rida tarkvara, mis jookseb seal automaatselt ja me isegi ei küsi endilt, kas võiks kuidagi teisiti käituda.

Lass, Raudne ja Lepik arutle-

sid Arvamusfestivalil hellade

teemade üle, kuid üritasid

vältida nende puudutamist.

Mar

i Öö

Sarv

1 2

K A A N E L U G U

musruumi kujundamisse sekkuda. “Tole-rantsus ei tähenda, et oled kõigega nõus, vaid et väärtuseid ja tõdesid võib olla rohkem kui üks ning nad kõik on okei,” sõnastab Helena Lass vajaliku mõtte. Riina Raudne aga märgib, et tema jaoks on “tole-rantsus” liiga neutraalne, justkui peaks jõudma vihast nullini. “Me peame üksteise jaoks kohal olema, austama ja armastama. Meil on palju vihakõnet küll, aga oleme ka kaua pidanud vait olema. See on faas, mis tuleb läbi teha ja kus me kõik oleme Eesti elu eksperdid. Kuid arutelu asemel me karistame diskussioonipartnereid sellega, et meie arutelusuhe lõpeb ära, või vähe-malt ähvardame sellega,” räägib Raudne.

Margo Loor toob välja, et esiteks on avalikuks kõnelemiseks hellal teemal tar-vis, et teema oleks rääkijale oluline. “Ärk-sa maailmavaatega inimene näeb iga päev kümneid teemasid, mille peale reageerida, aga kõigega ei jõua võidelda. Sa valid välja ainult sellised, mis sulle päriselt olulised on, ja ilmselt ühe korraga,” selgitab Loor. Seda haavatavamaks see su muidugi teeb – kui sulle oluline teema välja naerdakse või rünnaku alla satub, ei ole lihtne õlgu kehitades areenilt lahkuda. Niisiis on sul tarvis emotsionaalset turvalisust – mõnel vähem, mõnel rohkem – ning mingit masti tunnustust. Ka privaatne tunnustus ja toetus aitab avalikul vastandumisel mööda külgi maha joosta.

Abiks on ka eeskujud – keegi, kes ronis püünele ja ütles ausalt, mida arvab, ning jäi ellu. See on pärast ähvarduskirjade avaldamist muidugi päris karm, et peame positiivseks seda, et arvaja jäi ellu. Mõni jääb sopaloopimise all haigeks, mõni ehmub tagasi, mõne vedas tülpimusse, kuid sellegipoolest on nad julgustuseks järgmistele. Rein Raud on Loori sõnul hea näide: kirjutas pagulaste teemal artikli ning sai nii avalikult kui privaatselt kõik-võimalikku vastukaja. Kirjutas uue artikli, kus ta kogu inetu vastukaja avalikkuse ette tõi. “Kuna ta on Rein Raud, siis ta seedis need matsud ära,” muigab Loor. Igaüks muidugi ei ole Rein Raud, kuid selliseid eeskujusid on meil hädasti tarvis.

Sa ei tea kunagi ette, millega sind rün-natakse, kui palju sa suudad kannatada ja kas see kõik lõpuks seda väärt on ja muutus tuleb. Paraku. Kuid kui õnnestubki ühiskonnas suur muutus ära teha, saad oma haavadest sõltumata elusuuruse ene-seteostuse heaolu.

Miks on parem oma arvamus enda teada jätta?

AlkoholLauri Beekmann, Eesti Karskusliidu esimees

Alkoholiteema on peaaegu kõigi jaoks isiklik. Seega ma saan aru,

et kui ma sellest kirjutan või räägin, vaieldakse vastu ja minnak-

se ka isiklikuks. Olen viimasel ajal otsustanud oma tekstide

kommentaariumis esitatud väidetele vastama hakata – kui neil

vähegi mingit iva sees on. Ja tundub, et kui astud dialoogi, siis

võib suhtumine muutuda. Hiljuti sain tuld ja tõrva ühelt inimeselt

Õhtulehe kommentaariumis, kuid pärast mõningast arutelu jõudis

ta järeldusele “Aitäh toetamast, ei olegi sa nii hull vend”.

Venekeelne haridus EestisIgor Kalakauskas, Tallinna Tõnismäe Reaalgümnaasiumi õpetaja

Diskussioon venekeelse hariduse teemal on viimase 5-6 aasta

jooksul hääbunud. Nii õppejõud kui ka koolijuhid eelistavad vältida

otseseid vastuseid, et mitte saada süüdistatud ametialases ebakom-

petentsuses. Enamik neist, kes on teemaga kursis, saab suurepära-

selt aru, et reaalsus ei ole kaugeltki nii roosiline, nagu seda tavaliselt

üldsusele kirjeldatakse, ning protsessi optimeerimiseks on vaja

poliitilist soovi. See aga nõuab ammu sõnastatud probleemide tun-

nistamist ning survestamise lõppu, kuid ummikust väljumiseks ei paku

keegi lahendust: igasugune ettepanek kummaltki poolt (need, kes on venekeelse

hariduse poolt ja vastu) tekitab negatiivset vastureaktsiooni. Seega on vaikimisi

otsustatud sel teemal mitte sõna võtta.

KodussünnitusRiinu Verlin

Ma olen kolm oma lastest kodus sünnitanud. Ma ei räägi sellest

avalikult. Reaktsioonid on alati väga ettearvamatud. Ma ei taha

kuulda, et mul vedas! Või et see oli egoistlik riskeering oma lapse

elu ja tervisega. Ma ei riskinud millegagi. Ma ei taha kuulda,

et tänapäeva sünnitusmajad on väga mugavad ja tingimused

sünnitamiseks seal head. Ma tean seda isegi! Ma ei taha kuulda

ka seda, et minusugused ehk saavad kodus sünnitada, kui kõik nii

kergesti käib, aga kõik ei saa, ja et oleks see ja see kodus sünnitanud,

siis poleks enam ema ega beebit. Minu sünnitused ei olnud kerged! Aga ma teadsin,

mida ma teen, ja ma tahtsin ise vastutada. Ma sain sellega hästi hakkama, ma olen

rahul! Mul pole vaja oma teguviisi kellelegi õigustada ja ma ei arva, et kõik peaksid

kodus sünnitama. Ma ei arva ka, et ma olen seetõttu parem inimene ja ema kui mõni

teine. See oli meie pere valik.

PaljulapselisusPille-Riin Pregel

Alates neljanda lapse ootamisest on tulnud kokku puutuda

äärmuslike arvamustega. Kui senini oli suhtumine olnud posi-

tiivne, toetav ja titaootuses kaasarõõmustav, siis just sel ajal

hakati kahtlema minu vaimses tervises, väljendama muret niigi

liigse rahvastumise pärast planeedil Maa kui ka kahtlema meie

pere finantsvõimekuses kondoome osta. “Heasoovijad” toovad

aeg-ajalt mulle teateid valla keelepeksust, kus tuntakse rahuldust

suurperede pilkamisest. Ma ei süvene väga öeldusse. Võtan lihtsalt

teadmiseks ja kergitan üllatusest kulme: “Ei ole midagi uut siin päikese all.”

ERR

.ee

Erak

ogu

Hel

i Lää

tsEr

akog

u

1 3

K A A N E L U G U

Huvi neti- kommentaaride vastu väheneb. Mis edasi?330 000 inimest loeb 28 000 inimese kirjutatud kommentaare. Avatud Eesti Fondi juhataja MALL HELLAM kirjeldab seda, mida näeb netikommentaariumi uuringust.

Eesti elanikke (vanus 15–74): 991 349 (100%)

Internetikasutajad: 903 000 (91,1%)

Igapäevased internetikasutajad: 731 000 (73,8%)

Regulaarsed kommentaaride lugejad (need, kes lugenud viimase nädala jooksul): 333 000 (33,6%)

Kommentaare on kirjutanud: 107 000 (11,8%)

Regulaarsed kommenteerijad (need, kes lugenud viimase nädala jooksul): 28 000 (2,8%)

Igapäevased kommenteerijad ehk kirjutanud seitsmel päeval seitsmest: 2000 (0,2%)

Allikas: TNS Emor

1 4

U U R I N G

Juba kolmandat aastat järjest Avatud Eesti Fondi tellitud ja uuringufirma TNS Emor läbiviidud netikommen-

taariumi uuring näitab selgelt, et kom-mentaaride kirjutajate ja neid regulaar-selt lugevate inimeste hulk väheneb. See tõstatab õigustatud küsimuse – kellele ja milleks on kommenteerimine ja kom-mentaarid üleüldse vajalikud ning kas meediaettevõtetel poleks aeg uusi online-ärimudeleid nuputada?

Uuringust selgub, et kommentaaride kirjutajate hulk on aastatega märgatavalt vähenenud. Kui aastal 2013 kommen-teeris online-meedias avaldatud artikleid 18,7 protsenti kõigist internetikasutajatest, siis aastaks 2015 on nende arv kahanenud 11,8 protsendini. Samas toob uuring välja tõsiasja, et kommenteerima jäävad pigem need, kes teevad seda aktiivselt ja pidevalt: 26,3 protsenti kommentaaride kirjutajatest on seda teinud viimase näda-la jooksul ning see on ühtlasi kolme aasta kõrgeim tulemus.

Niisamuti on vähenenud kommen-taaride lugejate hulk. Möödunud aastal oli kommentaare lugenud 61,5 protsenti internetikasutajaist, tänavu on lugejate osakaal langenud 52,5 protsendile. Üks tõlgendusi mullusele suuremale lugemis-huvile on palju kõneainet pakkunud Ukraina kriisi eskaleerumine, mis võis inimestele anda indu kommentaariumi kasutamiseks.

Sellele võib leida kinnitust ka kommen-taaride lugemise põhjuste muutustes. Kui 2014. aastal loeti kommentaare eelkõige lisainfo leidmiseks, siis tänavu nimetavad lugejad, et kommentaarid avardavad artik-lis käsitletud temaatikat, ning tõdevad, et loevad neid soovist saada teada, mida teised inimesed teema kohta arvavad.

Uuring vaatles ka, kas kommenteerijad eelistavad oma sõnavõttudes pigem jääda anonüümseks või kirjutada neid oma nime all. 2014. aasta uuring näitas väga suurt nimeliste kommentaatorite osakaalu (62 protsenti), ligi kaks korda rohkem kui 2013. aastal. Käesolev, 2015. aasta uuring sama mustrit ei järgi. Nüüd on huvi oma-nimeliste kommentaaride vastu järsult vähenenud (45,7 protsenti). Üheks põh-juseks on kommenteeritava sisu teema, teisalt aga ikkagi kommenteerijate üldine vähenemine; asjaolu, et kommenteerima jäävad vaid seda aktiivselt harrastavad inimesed.

Kui uuringu tulemused nüüd teistesse arvudesse tõlkida, siis näeme küllaltki kummalist olukorda, kus vea piiril kõikuv vähemus ehk üksnes paar tuhat inimest

kirjutab iga päev isiklikke hinnanguid ja sageli rünnakuid täis kommentaare, mille meelevallas aga elab sadu, isegi tuhandeid kordi enam inimesi (vt graafikut). Kõige näitlikumalt kirjeldas sellist olukorda IT-visionäär Linnar Viik tänavusuvisel Paide Arvamusfestivalil peetud järjekordsel vihakõne-debatil, kui keeras kummuli tühjaks joodud veetopsi: “Siin on veel paar piiska sees, vaat need üksikud piisad ongi kommentaatorid.”

Ma seisan alati selle eest, et igal inime-sel oleks õigus oma vaateid ja seisukohti väljendada; sõnavabadus on iga inimese

põhiõigus ja peab selleks jääma. Ning muidugi peab säilima võrguvabadus. Küsimus pole isegi niivõrd selles, kas kommenteerimine peaks olema nimeline, pseudonüümne või anonüümne. Muret teeb see, et sõnavabaduse sildi all on igasugune räuskav ärapanemine või viha-kõnest pakatava sõnaläbu vahendamine vaid hiirekliki kaugusel ning on saanud meediaväljaannete ärimudeli osaks. Arva-muskeskkonna loojana ja selle pealt tee-nijana lasub peamine vastutus ja olukorra parandamise kohustus väljaannetel.

Kontrollimatu kommentaarium on ühiskonnas palju kõneainet tekitava vihakõne kasvulava. Kui veel aasta tagasi näis, et ajakirjandusväljaannete juhid ei pidanud kommentaariumis toimuvat tähelepanu väärivaks probleemiks, siis nüüd oleks aeg endale tunnistada, et luge-jate jaoks on kommentaariumide maine labasuse uus mõõt, mis samastub väljaan-nete endi kuvandiga.

Avatud Eesti Fondi tellitud uuringu viis AS

TNS Emor läbi ajavahemikus 9.–11. juuni

2015. Küsitlusel kasutati CATI-bussi meetodit.

Uuringu üldkogumi moodustasid Eesti Vaba-

riigi alalised elanikud vanuses 15–74 (seisuga

01.01.2015 oli neid kokku 991 349 inimest).

Oleks aeg endale tunnistada, et lugejate jaoks on kommentaariumide maine labasuse uus mõõt.

Lotman, Hellam, Viik, Soonvald ja

Prints vaatasid Arvamusfestivalil

kommentaariumile sügavalt silma.

Este

r Vai

tmaa

(D

elfi)

1 5

U U R I N G

Arvamusfestival toimus kolmandat korda. Osalejate arv on enam kui kahekordistunud, tänavu ületasi-

me 10 000 festivalilise piiri. Teist aastat järjest teame osalejate tagasisidest, et 97% neist soovib festivalile tagasi tulla.

Samas kordub ikka ja jälle küsimus: mis kasu Arvamusfestivalist on? Kriiti-kute meelest on see järjekordne koht, kus tuntud arvajad räägivad tuntud teemadel, mis ei võimalda tõstatada uusi küsimusi ega jõuda uute teadmiste või ideedeni.

Arvamusfestival võibki olla nii värs-kete ideede ja uute teadmiste kaev kui ka “väsinud arvajad kulunud teemadel”. See võib olla kõike, sest ta sünnib Sinu peas. Kohapeal võid saada positiivse energia-laengu ja inspiratsiooni, aga võid ka koge-da pettumust. Võid korraldada põnevaid diskussioone ja koguda uusi ideid, aga saad ka minna vaid kuulajaks kulunud konverentsipaneelile. Arvamusfestivali kajastusi jälgides võid vaid tuntud ini-meste tsitaatidega artiklipealkirju lugeda

või paljudel veebilehekülgedel arutelusid järelvaadata ja oma mõtete-kommentaa-ridega diskussiooni rikastada. Valik on Sinu käes, sest festivalitiim loob Sulle vaid vaimse ja füüsilise ruumi – sisustad seda ruumi energia ja ideedega sina ise.

Arvamusfestival on ruumilooja

Arvamusfestivali võib käsitleda kahe-päevase suveüritusena, kodanikuühiskonna liikumisena või võrgustikuna – ilmselt on võimalusi rohkemgi. Tänavust festivali ette valmistades sai meile üsna selgeks ennekõi-ke see, et Arvamusfestival on ruumilooja. Festival pakub Sulle platvormi – platsi, aega, reegleid ning sisulist tuge arutelu kor-raldamiseks. Teemad, osalejad ja formaadi valib iga korraldaja ise.

Ruumi loomine ei tähenda vaid Paide vallimäe väravate avamist või telgi püsti-panemist. Arvamusfestivali ruumi tege-mine on midagi väga loomingulist ja sõna otseses mõttes innovatsiooni otsimine.

Soovime luua sellise ruumi, mis jõustab head arutelutava, inspireerib inimesi uute-le ideedele ja tegudele, viib neid kokku ja kõige tipuks veel arendab arutelukultuuri. Tänavu alustasime koostööd Eesti Kuns-tiakadeemia arhitektuuriosakonnaga, et mõelda läbi füüsiline ruum ideega, et Arvamusfestival on helge, värske ja hubane, iga aruteluala toob inimesi kokku vestlema ja julgustab sõna võtma ning iga puhkeala kutsub mõtisklema kuuldud tee-made üle. See õhustik ei ole seotud vaid Paide vallimäega kahel augustikuu õhtul, vaid seda saab taasluua eri paikades – ka Sinu kodukohas. Tänavu toimus Narva eelarvamusfestival ja Paidest toodud festi-vali kujunduselementidega kogesime seal ehedat Arvamusfestivali kohalolu.

Arvamusfestival loob ka mõtteruumi. Lisaks hea arutelutava sõnastamisele, levitamisele ja jälgimisele koolitame ja nõustame arutelude korraldajaid, et toetada kaasamõtlemist ja -ütlemist soodustavate aruteluvormide kasutamist, et kokkuvõttes

Arvamusfestival – samad inimesed samadel tee­madel või uutmoodi arutelukultuuri arendaja? Festivali tiimiliikmed MAIU UUS ja KATERINA DANILOVA kaitsevad Arvamusfestivali kriitikute ees: festivali teevad osalejad ning filter on kuu­laja peas.

Arvamusfestivalon ruumilooja, sisu teete te ise

1 6

P Ä E V A K A J A / K O G E M U S

jõuaks avalikku debatti rohkem hääli ja eri-nevaid arvamusi. Tänavugi kogesime mit-mel grupiarutelul, et meie inimestele väga ei meeldigi ise arvata, pigem tahaks teisi ini-mesi kuulata. Arvamusfestival loob ruumi väga erinevate aruteluvormide kogemiseks ja loodame, et eestimaalased harjuvad üha rohkem ka ise sõna sekka ütlema – alustu-seks turvalise õhustikuga Arvamusfestivalil, aga edasi oma koolis, töökohas, kogukon-nas, avalikel koosolekutel, meedias.

Arvamusfestival häälestab emotsiooni, atmosfäär annab positiivse energialaengu, kuid kas seda on palju, piisavalt või vähe? Ruumi loomisel püstitasime ambitsiooni-ka eesmärgi – muuta arutelukultuuri ühis-konnas ja selle kaudu inimeste käitumist.

Ikkagi, mis kasu siis on Arvamusfestivalist?

Arvamuskultuuri muutmise teekond on pikk ning me ei oota tulemust kohe, aga usume, et see viib ühiskonnani, milles tege-likult kõik Eesti elanikud tahaksid elada,

Mida Arvamusfestival teile õpetas ja mida soovitate arutelukorraldajatele järgmiseks aastaks?

ANU VAHTRA-HELLAT, E-Riigi Akadeemia

Mida õppisime: Kui tahad, et asjad

õnnestuks, siis võta vastutus ja jaga selged

ülesanded kõigile osalistele. Ülesanded-

rollid on vaja ka läbi rääkida, et kõik asjast

ühtemoodi aru saaksid. Üks koosolek on

parem kui 20 meili.

Mida selgem on eesmärk, seda parema

tulemuse saab.

Soovitus teistele: Arvamusfestivalilt

saad head teavet, kui lased inimestel rää-

kida ja ideetada. Kõrvalpilk su probleemile,

ideele või organisatsioonile on kainestav

või ka inspireeriv, andes sulle jõudu ja hoo-

gu terveks aastaks tegeleda “oma asjaga”

veelgi suurema õhinaga.

ALIINE LOTMAN, MTÜ Mondo

Mida õppisime: Arutelu korraldamisel on

väga tähtis, et sellel on hea juht, kes oskab

kohaneda. Meie arutelu kujunes hoopis

teistsuguseks, kui alguses plaanisime, kuid

moderaator Sigrid Solnik sai olukorraga

ülimalt hästi hakkama ning kokkuvõttes oli

väga mõnus ühine jutuajamine.

Soovitus teistele: Ole valmis ootamatus-

teks ja ära heida meelt, kui sinu arutelu

trükikuradi tegutsemise tõttu ajakavast

välja jääb – lõpuks võib see anda sulle

võimaluse mõnusaks ja soojaks

aruteluringiks, kuhu ei

tungle vihased väitle-

jad. Kindlasti tasub varuda pleede ja võima-

lusel pakkuda kõigile turgutuseks vett, teed

või küpsiseid. Sõbralikum õhkkond toob

sõbralikuma vestluse. Lisaks tasub arutellu

kaasata võimalikult erinevaid inimesi, ja

kui arutelul on mingi konkreetne eesmärk,

siis võiks hiljem korraldada samateemalise

kohtumise, kus arutletut edasi arendada.

Nt kui arutelu on sellest, mida teha selleks,

et Eestis toimuks XX, siis võiksid arutelu-

korraldajad pärast kutsuda samad esinejad

koosolekule, et arutada täpseid samme,

kuidas edasi minna, et XX

ikka kindlasti juh-

tuks.

Mar

i Öö

Sarv

Erak

ogu

Erak

ogu

1 7

P Ä E V A K A J A / K O G E M U S

lapsi kasvatada ja töötada. “Ühiskonda” ja “kultuuri” aga on keeruline otse mõjutada. Nii oleme enda jaoks täpsustanud konk-reetsemad sihid ja näeme, et Arvamusfesti-val võib kasu tuua mitmel tasandil.

Kõige keskmes on inimene. Ühis-kondlikud muutused saavad alguse siis, kui toimuvad muutused meie enda arusaamades või oletustes. Meis kõigis on vajalikud ressursid ja sisemine tarkus, mis võimaldavad targalt tegutseda ja leida probleemidele lahendusi. Arvamusfesti-val pakub midagi igale osalejale ja jätab igaühe hinge isemoodi jälje. Ühtepidi on see eestvedajate soov ja rõõm, et festival pakub väga kirjut kogemust, teistpidi on seda kõige keerulisem avalikkusele või kategoorilistele küsijatele selgitada. Oleks siis konkreetselt festivaliarutelu peale mõni seaduseelnõu muutunud!

Tänavusel festivalil osalenute tagasisi-dest selgub aga, et 90% osalejate ootused täitusid ja kel ootusi polnudki, said väga meeldiva üllatuse. 79% osalejatest sai eel-kõige uut infot ja teadmisi ning inspirat-siooni ja tegutsemisjulgust. Peaaegu sama paljud, 76%, märkisid, et festival andis

võimaluse jagada oma seisukohti teistega.Soovime, et inimesed saaksid oma

organisatsiooni, ettevõtte vm jaoks ka rohkem uusi ideid – seda kasu mainis tänavu vaid 47% osalejatest. Omalt poolt jätkame selle nimel tööd, kuid see on ka midagi, mida iga festivalikülastaja saab enda jaoks ise kujundada – kuidas keegi erinevaid teemasid enda mõtteis seob, kellega festivalil kohtub ja vestlema jääb, kui aktiivselt tundmatutesse teemadesse sukeldub, kui aktiivselt kasutab võimalust aruteludel sõna võtta. Näiteks võib iga inimene saada idee järgmisel aastal oma teema Arvamusfestivalile tuua.

Ligi 700 kutsutud osalejat

Arvamusfestivali platvormi pakkudes ja arendades näeme otsest kasu arutelude ja teemaalade korraldajatele. Iga orga-nisatsioon või üksikisik saab pakkuda teema, mis on tema hinnangul oluline, ja korraldada arutelu kitsamas või laiemas ringis, kaasata uusi inimesi ja koguda värskeid ideid. Kuna me panustame koos-tööle ja koosloomele, tekitame olukorra,

Arvamusfestival loob vihakõnevaba aruteluruumi hea arutelutavaga

Sama tähtis kui arutlemine ja oma väidete

tõestamine on ka teise poole kuulamine ja eri

seisukohtade arvestamine. Kultuurse ja lahen-

dusi pakkuva õhkkonna nimel palume kõigil

festivalil osalejatel meeles pidada mõningaid

mängureegleid, millest juhinduda.

1. Austame aega, arutelu juhti ja kõiki teisi

festivalil osalejaid.

2. Tõestame, mida väidame.

3. Kuulame – see on sama oluline kui kõnele-

mine.

4. Oleme arutelus osalevate inimeste suhtes

hinnanguvabad.

5. Reageerime mõtetele, mitte isikule.

6. Keskendume lahendusele – kriitikal peatu-

me lühidalt, seejärel pakume lahendusi.

7. Võimalusel ei kasuta me aruteludes esit-

lusmaterjale – las kõneleb inimene, mitte

Powerpoint.

Hel

ena

Veld

re

1 8

P Ä E V A K A J A / K O G E M U S

kus sarnaste teemade algatajad korral-davad arutelusid ühiselt. Kui Arvamus-festival alustas vaid kaheksa partneriga, siis tänavu aitas festivali õnnestumisele kaasa üle 100 organisatsiooni. Veebruaris pakkusid nad välja olulised teemad ja ideed, augustiks vormusid need ideed koostöös teistega tegelikeks aruteludeks. 224 arutelu 40 alal, ligi 700 kutsutud osa-lejat ja kokku üle 10 000 inimese – sellise Arvamusfestivali lõid sajad inimesed ja organisatsioonid meeletus koostöös. Loome ja levitame kogemust parematest aruteludest koos partneritega, kuni see kogemus saavutab kriitilise massi. Arva-musfestival soovib luua tugevat kontakti eri tegutsejate vahel, kuna hoolimata selle sõna äraleierdatusest peitub koostöös siiski Eesti tuleviku areng.

Et Arvamusfestival on neile organi-satsioonidele oluline ruum, sellele saame kinnitust ka tänavusest tagasisideküsit-lusest. Teemaalade korraldajate hinnang sellele, mida Arvamusfestival annab, on tavaliste osalejate omast kõrgem. Kõige rohkem väärtustatakse võimalust jagada oma seisukohti teistega (90% teemaalade korraldajatest), 87% hinnangul said nad uut infot ja teadmisi ning inspiratsiooni ja tegutsemisjulgust, 86% leidsid mõte-tele toetajaid, 82% said uusi kontakte ja mõttekaaslasi, 80% uusi ideid. Kuid taas – edasine tulemus ja pikaajaline mõju sõltub olulisel määral sellest, kuidas iga arutelu korraldaja oma vestlusringi eesmärgistab, mida tulemuste ja saadud kogemustega edasi teeb ning kas ta tek-kinud inspiratsiooni, teotahte ja uued kontaktid ka uuteks algatusteks vormib.

Kolmanda tasandina on Arvamusfes-tival kasulik Paide linnale ja Järvamaale. Mõne aasta eest olid Eestimaa südame tuksed üsna nõrgad, kuid festival on inspireerinud kohalikke inimesi tegudele ja suurendanud linna nähtavust riigis, võimaldades tal muutuda tõeliseks Eesti südameks. Korra aastas tuletab see keskus ennast meelde, võttes ette organismi ellu-jäämiseks kõige olulisemad küsimused. Tänavu valgus festival Paide vallimäelt alla tänavatele ja Keskväljakule. Festivali koosloomesse on kaasatud kohalikud ettevõtjad, memmed-küpsetajad, paidela-sed kodumajutusega jpt.

Alles need tasandid läbinuna jõuame selleni, et Arvamusfestival on kasulik kogu ühiskonnale. See on võimalus saada

ANNIKA LEPP, MTÜ Loomus

Mida õppisime: Arutelu puhul kehtib

klassiõhtu diskoreegel: alguses ei julge

keegi kedagi tantsima paluda, pärast aga

läheb pidurdamatuks mölluks. Võtmeküsi-

mus: kuidas möllu varem tekitada?

Teadsime, et tõstatame festivalil vastuolulise teema, mida varasematel aastatel käsitletud polnud, ja olime valmis, et kuulajaid-kaasamõtlejaid on vähe või vastuvõtt pole kuigi sõbralik. Olime valmistunud plaaniks A (parim stsenaarium – palju rahvast, suur huvi, piisavalt küsimusi ja sõbralikke vaid-lusi), plaaniks B (rahvast ja küsimusi keskmiselt või vähevõitu) ja plaaniks C (kuulajaskond on vaenulik, palju “trolle” ja naeruvääristamist).

Iga stsenaariumi puhul oli aga eesmärk üks – teema ja problemaatika teatavaks võtmine. Realiseerus plaan A: saime teada, et inimesi valdkond

huvitab, nad mõtlevad kaasa ja soovi-vad loomaõiguste teemal diskuteerida. Lõime häid kontakte, sh ajakirjanikega.

Soovitus teistele: Julge kõva häälega

kaasa mõelda – küsi-

da-kommentee-

rida-täna-

da-tervi-

tada.

RIINA RAUDNE, Terve Eesti SA

Mida õppisime: Tore oli koos samasse

teemaalasse panustavate inimestega

arutelupäevi plaanida, esialgseid ideid

teemadesse rühmitada jne. Kohtasime palju

suurte teadmistega, praktilisi ja ühiskonda

panustavaid inimesi ja juba korraldusprot-

sessi käigus tekkis mitu huvitavat koostöö-

võimaluse arutelu.

Sel aastal loobusin soovist, et iga kuulaja

lahkuks arutelult kindla tarkuseteraga – see

on festival, kus me õpimegi omavahel rää-

kima, ideid proovile panema, oma tunnetust

jagama ja võib-olla lõpuni

läbimõtlemata

küsimusi

paremini

küsi-

ma. See on OK, kui arutelu tulemusel ei ole

“õige tõde kõigile selge”. Peaasi et inimesed

tulid, küsisid küsimusi, hakkasid võib-olla

esimest korda mingile asjale uuel moel

mõtlema.

Soovitus teistele: Kindlasti tasub koos-

tööd teha teistega, kes soovivad samal

teemal vestlusi pidada: ring saab laiem ja

teemapüstitused värvikamad. Minu meelest

on ka oluline proovida kasutada festivali

interdistsiplinaarset õhkkonda, et oma tava-

lisest kastist välja astuda. Terviseteemaline

alkoholiarutelu on ootuspärane, toimi-

va riigi või kultuuriteemade laval

saab see aga uue värvingu ja

tekib palju uusi ideid.

Erak

ogu

Erak

ogu

1 9

P Ä E V A K A J A / K O G E M U S

viiteid, milliseid teemasid peame oluliseks ja mis meid puudutab. See on pilguheit peeglisse, millist avalikku arutelu koge-me praegu, ja selgem arusaam, millist arutelukultuuri tegelikult soovime. Arva-musfestival on algusest peale soovinud tuua Eesti ühiskonna arenguks olulised vestlused välja umbsetest ja vaid kutsutud osalejatega koosolekuruumidest, avada aruteluruumi. Igaüks saab valida nii palju ja neid teemasid, mis pakuvad huvi just temale, ja kohtuda vabas õhkkonnas inimestega, kellega ta kas ei saaks üldse kokku või ei ole igapäevast võimalust pikalt arutada. Festivali oluline alusväär-tus on erinevate vaadete ja seisukohtade eluõigus. On täiesti võimalik tuua ühte ruumi kokku erinevad arvamused ilma, et sünniksid konfliktid, viha ja süüdistused. On võimalik kaevikuid vältida ja inimesi polariseerunud arvamuskeskkonnas taas ühendada. Selle kogemuse andmine Arvamusfestivali aruteludel on midagi, mille kallal teeme veel kõvasti tööd koos partneritega, arutelude korraldajatega.

Liiga palju jutustamist?Vaatame korraks arutelu kui Arva-

musfestivali väga konkreetse ühiku sisse. Kuidas on võimalik mõõta ühe arutelu kasu? Mis see saab olla? Kas arutelul peab olema käegakatsutav väljund, et me saaks seda heaks pidada? Kas heal arutelul on parem tulemus?

Arutelu näeb festivalil välja eri moodi: see võib olla emotsionaalne või tasakaa-lukas paneeldiskussioon; töö gruppides; diskussioon, kuhu on kaasatud kõik, keda teema huvitab; kahe inimese dialoog; ette-aste koos küsimustega publikust või min-gi keerulisem meetod. Arvamusavalduse vorme on rohkelt ka kaunites kunstides ja seetõttu on festivalil alati läbimõeldud kultuuri- ja meluprogramm. Kõiki neid vorme ühendab aga see, et inimesed vahetavad mõtteid ja ühel hetkel toimub loodetavasti nende vahel ka dialoog.

Miks Arvamusfestival dialoogi niivõrd oluliseks peab ja selleks ruumi loob? Filosoofid peavad dialoogi üheks kõige eetilisemaks kommunikatsioonivormiks. Dialoog tähendab katset väärtustada teist poolt, näha just teda ennast, mitte teda kui vahendit tulemuse saavutamiseks. Dialoog ei lõpe kunagi ega alga kusagilt, vaid on jätkuv ja voolav, kusjuures prob-leemi lahendamine või tulemuse saavuta-

mine ei saa olla dialoogi eesmärk. Samas aga, huvitaval kombel, mida rohkem keskenduvad pooled dialoogis teinetei-sele, seda tõenäolisemalt jõutakse ka uue lähenemiseni, mis tundub õige mõlemale. Nii võib dialoogi kaudne tulemus olla see, et õpitakse tundma teineteist, teise poole väärtusi ja arvamusi ning luuakse selle kaudu sotsiaalse harmoonia, mis läheb kaugemale ühe probleemi lahendusest.

Dialoog ei ole täiuslik, kui ühe poole soov on säilitada dialoogis võim või astuda dialoogi juba kindla arusaamaga selle tule-musest. Kuigi see oht jääb alati alles, saab selle tõenäosust vähendada siis, kui pooled on teadlikud suhtlusreeglitest ning on sii-ralt valmis teadvustatult dialoogi astuma. Tõhusat suhestumist ei toimu ka siis, kui ei osata näha ja kuulda teist, kes on sinust erinev, kuna puudub kas ühine keel, vara-sem kogemus või siduvad tähenduslikud tegevused. Ühiskonna ja individuaalse konteksti mõju vähendamiseks peavad pooled looma olukorra, mis on omapärane ning võimaldab eraldiseisva konteksti loo-mist. Seda me Arvamusfestivalil teemegi – mõneti kunstlikult loome senisest eristuvat suhtlusplatvormi, et tõmmata tähelepanu mitte ainult teemadele, vaid ka sellele,

kuidas me omavahel räägime ja olulistel teemadel arvamusi vahetame.

Arvamusfestivali tiim on küll väga mit-mekesine, kuid üldiselt oleme seda usku, et iga arutelu ei pea tooma kindlalt mõõ-detavat tulemust ja kohe. Kuna praeguses arutelukultuuris me sageli ei kuula teine-teist ja eriti eriarvamusi, oleme ehk liialt pinnapealsed ega mõtle oma seisukohtade argumente läbi, siis on “jututube” endiselt vaja, aga lihtsalt selliseid, kus praegused nõrkused on tugevusteks keeratud.

Alustame algusestTihtipeale on väärtuslik juba ainuüksi

võimalus oma sihtgrupiga ausalt rääkida. Kui kiiresti toob arutelu käegakatsutava tulemuse ja nähtava muutuse, sõltub aru-telude korraldajate püstitatud eesmärgist.

Kolm aastat festivalikogemust näitab, et arutelu tekitada polegi nii lihtne. Kui enamikul aruteludel tekib sisukas mõt-tevahetus kutsutud osalejate vahel, siis arutelule kohale tulnud suurema hulga inimestega tekib mõttevahetust vähem. Kindlasti on siin vastutus ka arutelu-juhtidel – meie praegust kultuuriruumi kirjeldab hästi see, et arutelujuht või esinejad peavad küsima ja andma sõna, et

Anna

Mar

kova

2 0

P Ä E V A K A J A / K O G E M U S

KERLI KUUSK ja KIIRA GORNISCHEFF, Lastekaitse Liit

Mida õppisime: (Kiira Gornischeff ) Eel-

kõige õppisin taas, et loota saab vaid enda

peale. Sel korral oli ühine lavakorraldamine

raskendatud, sest kõigil on kiire.

Arutelu läbiviimisel oli väga tähtis publiku

kaasamine, mis õnnestus meil hästi.

Soovitus teistele: (Kerli Kuusk) Tõstatage

vajalikke teemasid heade kõneisikutega, siis

jätkub huvilisi ka nn prime time’i ajal.

ANDREI J. LIIMETS, Avatud Eesti Fond

Mida õppisime: Ega see koostegemine

päris ideaalselt sujunud. Eri organisatsiooni-

del on erinev kultuur ja erinev pädevusaste,

erinevad võimalused ja erinev entusiasmita-

se. Mina sain isiklikult aru, et mul on suhte-

liselt raske kellegi võõraga koos arutelu ette

valmistada. Olen juba nii palju korraldanud,

et hästi raske on kellegi teise sageli väga

erinevaid seisukohti oma nägemusega ühi-

tada, vastutust kvaliteedi eest jagada.

Soovitus teistele: Esiteks, mõelge häs-

ti läbi, kellele see arutelu suunatud on, ja

selle põhjal kasutage läbimõeldud

kommunikatsioonikanaleid. Nt

kõik need Facebooki-lehed,

kuhu valimatult kõiki kutsu-

ti, ei tõmmanud tähelepanu, vaid tüütasid

lihtsalt ära. Teiseks, vastavalt sihtgrupile

tuleks valida arutelu lähtepunktid: kas

rääkida läbi teema ABC või rihtida pigem

väiksemale, aga teemaga paremini kursis

grupile. Kolmandaks, mõelge hästi läbi

ka siht: mis on arutelu eesmärk ja fookus.

Oluline teema on tore küll, aga selle peaks

atraktiivseks sõnastama, huvilistele funkt-

sionaalseks kujundama. Kui tundub keeruli-

ne, kasutage festivalikorraldajate abi.

meie inimesed oma mõtteid avaldaksid. Küll aga näeb festivali aruteludel agarat kaasanoogutamist ja kuuleb spontaanseid aplause – meie eludesse sisse imbunud Facebookis on ka kergem laikida kui kommenteerida või ise teema püstitada.

Arvamusfestivalil kohtab väga harva vihakõnet ja solvanguid, inimesed koge-vad silmast silma aruteludes paremini, et üksteisesse tuleb lugupidavalt suhtuda ja oma mõtteid avaldada viisakalt ja selgelt ning tuua näiteid vm tõendeid, et põh-jendada oma arvamusi. Hea arutelutava suuresti juba töötab. Vähem pakutakse probleemidele lahendusi ning see võibki olla põhjuseks, miks osalejad niivõrd vähe uusi ideid saavad.

Kuhu edasi?Neljas Arvamusfestival Paides toimub

12.-13. augustil 2016. Arvamusfestival loob eelkõige vaimse ja füüsilise ruumi ning atmosfääri: mõnusa olemise tunde, mõtestatud puhkuse seisundi. Saame jät-kuvalt innustust, kui see läheb korda Eesti heaolust huvitatud inimestele ja organisat-sioonidele. Kuid millist Arvamusfestivali sina soovid? Ruum on olemas – tule jul-gelt tuleviku Eesti arvamuskultuuri looma!

Erak

ogu

Erak

ogu

Erak

ogu

2 1

P Ä E V A K A J A / K O G E M U S

Millal saab sõnavabadus pii­rid, kui paljusid inimesi võib korraga solvata ja mida sil­mas pidada vihakõne vahen­damisel? Eesti Inimõiguse Keskuse akadeemilisel puh­kusel olev juht KARI KÄSPER seletab ära.

Vihakõnel ehk vaenu õhutamisel pole ühest ja universaalselt akt-septeeritud definitsiooni. Nii nagu

teistegi kuritegude puhul käsitletakse eri riikides erinevalt seda, kui rangelt vaenu õhutamine on kriminaliseeritud.

Valdavas enamikus maailma riikides on vaenu õhutamise keeld mingil kujul olemas ning seda nõuavad ka rahvusvahe-lised inimõiguskonventsioonid. Ka Eestis on vaenu õhutamine keelatud, aga paraku niivõrd ebaõnnestunud sõnastusega, et tegelikult pole kedagi karistada võimalik.

Teadlane Raphael Cohen-Amalgor on vihakõne defineerinud kui: “... eelarva-mustest motiveeritud, vaenulik, pahataht-lik väljendus inimese või inimeste grupi kohta nende tegelike või arvatavate tun-nuste tõttu. Sellega väljendatakse diskri-mineerivat, hirmutavat, halvakspanevat, antagoniseerivat ja/või eelarvamuslikku hoiakut nende tunnuste suhtes, mille hulka kuuluvad sugu, rass, usk, etniline päritolu, nahavärv, rahvuslik päritolu,

puue või seksuaalne sättumus. Vihakõne eesmärk on kahjustada, dehumaniseerida, ahistada, hirmutada, alaväärtustada, alan-dada ja ohvristada valitud gruppe, õhu-tada nende suhtes tundetust ja jõhkrust.” (Allikas: Cohen-Amalgor, R., 2012, “Figh -ting Hate and Bigotry on the Internet”, Policy and Internet, Vol. 3 (3).)

Vihakõne olemusRaphael Cohen-Amalgori definitsioo-

nist tuleb mitu olulist mõtet, mida on kasulik laiemalt lahti seletada.

1. Vihakõne on enamjaolt vaenulik või pahatahtlik, aga ei pruugi seda alati olla. See võib olla ka lihtsalt oma eelarvamuste väljendamine suhteliselt neutraalses sõnastuses.

2. Vihakõne on alati seotud mingite inimese arvatavate või tegelike tunnus-tega, nagu sooidentiteet, usutunnistus, etniline päritolu, nahavärv, puue, sek-suaalne orientatsioon. Vihakõne ei ole see, kui ütled kellelegi midagi halvasti või kedagi sõimad, sest arvad, et ta on rumal või halb inimene. Igaühte võib täiesti rahulikult kritiseerida või sõimata, ilma et tegemist oleks viha-kõnega, kuni see pole seotud loetletud tunnustega.

3. Vihakõne väljendab inimese hoiakut nende tunnuste suhtes, mida ta laien-dab kõigile sellesse gruppi kuuluvatele inimestele, nt eelarvamuslikku (“Mus-tanahalised on laisad ega taha tööd

teha”), hirmutavat (“Moslemid on terroristid või vägistajad”), halvaks-panevat (“Homoseksuaalsus pole nor-maalne”), antagoniseerivat (“Venelased tahaksid Eesti iseseisvuse kaotada, kui vaid saaksid”) või diskrimineerivat (“Aafrikast pärit pagulasele ei tasu kor-terit üürida”).

4. Vihakõne eesmärk on tuua kõigi nen-desse gruppidesse kuuluvate inimeste suhtes kaasa negatiivseid tagajärgi. Sealjuures pole oluline, kas otsene eesmärk saavutatakse kohe või isegi on üldse saavutatav, sest negatiivsetel ste-reotüüpidel on juba iseenesest kaudne kahjulik mõju.

Vaenu õhutamise keeld kaitseb kõigi ini-meste võrdset inimväärikust. Ajalugu on näidanud, et kõige võikamad massiku-riteod on eeldanud nende ohvrite inim-väärikuse kahandamist või eitamist. Nii eelnes holokaustile aastatepikkune propa-gandakampaania, mille käigus süvendati inimestes massimeedia vahendusel tead-likult rassistlikke, homo- ja transfoob-seid ja puuetega inimeste suhtes vaenu-likke arusaamu, mille kohaselt pole nad teiste, “normaalsete” inimestega sama-väärsed, millest tulenevalt ratsionaliseeriti nende eraldamist koonduslaagritesse ning hilisemat genotsiidi ja massimõrvu. Kui inimeste grupilt võtta nende inimvääri-kus, siis see tähendab, et nad pole justkui enam inimesed ning neid võibki nende grupikuuluvuse tõttu halvemini kohelda.

Mis on

2 2

L E K S I K A

Vihakõne ei käi väljendusvabaduse alla

Pehmes vormis näeme vaenu õhutami-se negatiivset mõju ka Eestis: kui venelasi tibladeks sõimata, siis on nende teisejär-guliste kodanikena kohtlemine või üldse kodakondsuseta jätmine justkui aktsep-teeritav. Vihakõne eesmärk on toetada ühiskonna teatud gruppide allasurumist ja marginaliseeritust.

Kriminaliseeritud on tavaliselt vaid kõige äärmuslikumad vihakõne vormid, st väljendused, mille puhul väljaöeldu sisu, toon, kontekst, siht, vorm, leviulatus, eesmärk ja võimalik mõju ei lase selle kah-julikkust kaheti mõista. Nende eri kompo-nentide koosmõjus saab hinnata, kas mõni väljendus oli vaenu õhutav või mitte.

Euroopa inimõiguste kohus on selgelt öelnud, et vähemuste vastase vaenu õhu-tamine ei ole kooskõlas Euroopa inimõi-guste konventsiooni mõttega ja seetõttu jääb vihakõne väljendusvabaduse kaitse-alast välja. Erinevalt mõttevabadusest pole väljendusvabadus üheski jurisdiktsioonis ja kunagi absoluutne. Kõikides ühiskon-dades on leitud tasakaal sõnavabaduse ja teiste (inim)õiguste ja huvide vahel. Vähe-muste võrdsete võimaluste ja turvalisuse kaitse ei tohiks olla sõnavabadusest kui-dagi vähem tähtis. Samas pole tõendeid selle kohta, et vähemustevastase vihakõne keelamine või piiramine mõjutaks kuidagi poliitilise arutelu vabadust.

Sõnavabaduse kasutamine argumendina vihakõne kui vähemusi kahjustava tegevuse

toeks on ka inimõiguste mõtte vastane. Sõnavabaduse kasutamisel on vähemused halvemas olukorras kui teised, sest nende väljaütlemistele võib järgneda nende jaoks rängem reaktsioon kui teiste omale. Seetõt-tu on mõttekas vihakõnet piirata, et anda ka vähemuste esindajatele võimalus võrd-setel alustel avalikus diskussioonis osaleda. See suurendab sotsiaalset sidusust ning arutelu pluralistlikku kvaliteeti.

Mida jälgida vihakõne vahendamisel?

Kui kahtlustad, et tegemist on viha-kõnega, on selle vahendamisel kasulik kaaluda järgmist.• Mis on kõneleja roll ja staatus?• Kas öeldu oli pigem ühekordne apsa-

kas või korduv? Kus seda öeldi?• Mis oli eesmärk?• Mis oli öeldu sisu ja vorm?• Mis on majanduslik, sotsiaalne ja poliiti-

line kontekst, milles öeldut mõistetakse?

Neile küsimustele mõeldes on lihtsam hinnata, kas midagi saab käsitleda viha-kõnena või mitte. Eri uuringud on näida-nud, et Eesti ühiskond on suhteliselt ras-sistlike vaadetega, mistõttu tuleb mõnede arvates vihakõnesse siin karmimalt suh-tuda kui näiteks Rootsis, kus võiks olla lu-batud äärmuslikumad väljendused, sest negatiivsete tagajärgede oht on väiksem.

Näiteks Martin Helme väljaütlemise “Kui on must, näita ust” puhul oli tegemist ühe erakonna juhtfiguuri väljaütlemisega

poliitilise arutelu kontekstis. Sellel oli tugevalt negatiivne mõju, sest see kutsus üles immigratsioonipoliitikas diskriminee-rima inimesi nahavärvi alusel ning andis kõigile mustanahalistele Eesti kodanikele ja elanikele signaali, et nad ei kuulu siia ühis-konda. Samas ütles ta seda piiratud vaata-jaskonnaga televisioonikanali saates, mille mõju on vähene ja kus osalevad eelkõige äärmuslike vaadetega inimesed. Kui välja-ütlemist ei oleks massimeedias kajastatud, oleks mõju olnud väiksem, samuti juhul, kui oleks avatud selliste väljaütlemiste kah-julikkuse taust ning võetud kommentaar mõnelt Eesti mustanahaliselt.

Kuid see pole veel kõik!Muidugi tuleb olla ettevaatlik, et viha-

kõnevastases võitluses ei tekiks ohtu sõna-vabadusele. Siin on kasulik meelde tuletada samuti Euroopa inimõiguste kohtu prakti-kat, mille kohaselt kaitseb väljendusvabadus ka selliseid väljendusi, mis solvavad, šokee-rivad või häirivad teisi inimesi, ükskõik kui paljusid. Väljenduste mitmekesisus on samuti osa pluralistlikust ja demokraatli-kust ühiskonnast, nagu ka vajadus vältida vähemuste vastase vaenu õhutamist.

Osaliselt muudetud ja täiendatud

kujul allikast: Käsper, Kari “Meedia ja

vähemused”, Eesti Inimõiguste Keskus 2014

Loe veel Inimõiguste keskuse kodulehelt:

http://humanrights.ee/2015/09/vihakone-

ja-vaenu-ohutamise-keelust/

2 3

L E K S I K A

Varro Vooglaid:probleem pole vihakõne, vaid võõra ideoloogia pealesurumine

Et Hea Kodanik ei jääks liberaalse vabakonna poole kaldu, vestles ANDREI LIIMETS SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja

Varro Vooglaidiga sallivusest, vihakõnest ja demokraatiast.

Täispika intervjuu leiab veebi ­lehelt www.ngo.ee. Ka

rl-K

rist

jan

Nig

esen

2 4

N Ä G U N I M E J U U R D E

N Ä G U N I M E J U U R D E

Erinevate vähemuste kontekstis on palju räägitud vihakõnest. Ühed nõuavad selle suhtes rangemaid õiguslikke meetmeid, teised näevad neid suukorvistamisena. Kuhu tõmbate teie piiri – millal saab sõnavabadusest vihakõne?

Vihakõne on paraku tugeva ideoloogilise alatooniga mõiste, mille sisu on kole ähmane. Olgugi et olen rääkinud sellest paljudega, pole ma veel kohanud isikut, ka juristide seas, kes suudaks vihakõne mõiste vähegi rahuldaval viisil piiritleda ja selgitada, kuidas see on eristatav lihtsalt vihaselt kõnelemisest. Ka Justiitsministeeriumis “vihakõne” keelu laiendamise teemal toimunud ümarlauad tõid selle probleemi esile. Näiteks homoorga-nisatsioonide esindajad väljendasid soovi, et keeld laieneks isegi tegudele nagu diskrimi-neerimisele kallutamine ja solvamine.

Kui küsisin aga kõnealuse teemaga tegele-valt Justiitsministeeriumi ametnikult, kuidas peaks konkreetsetes küsimustes “vihakõne” keeldu tõlgendama, sain vastuse, et eks koh-tupraktika pane asjad paika. Õigusloome, eri-ti karistusõiguse vallas, ei tohiks aga nõnda käia, et seaduse looja ei tea isegi, milline on normi kohaldamisala. Vastasel juhul taandub see, mida “vihakõne” keeld tähendab ja kust selle piirid jooksevad, üksikute kohtunike maailmavaatelistele eelistustele või lihtsalt suvaotsusele.

Kui suur probleem vihakõne teie meelest täna Eestis on?

Ei ole kahtlust, et “vihakõne” kriminali-seerimise püüdlused lähtuvad mitte niivõrd ühiskondlikust reaalsusest ja sellest tingitud vajadusest, vaid peaasjalikult väljastpoolt Eestit tulevast ideoloogilisest ja poliitilisest survest. Ka avalikust ja ametkondlikust dis-kussioonist on pidevalt käinud läbi väide, et “vihakõne” keeldu tuleb laiendada peamiselt Euroopa Liidu nõudmiste tõttu. See on aga kriminaalõigusloomeks äraspidine lähtekoht, eriti veel ühiskondliku vabaduse seisukohast sedavõrd tundlikus küsimuses.

Seejuures näib, et kogu “vihakõne” problemaatika on Eestis, justnagu ka mujal lääneriikides kunstlikult esile kergitatud. Eriti just viimastel aastatel on hakatud nii ajakirjanduse, poliitikute, välisriikide kui ka eri organisatsioonide osalusel meie ühiskon-nale aina agressiivsemalt peale suruma rahva enamikule vastuvõetamatut vasakliberaalset ideoloogilist programmi. Selline teguviis on ootuspäraselt riivanud paljusid inimesi, kes ei saa aru, miks püütakse meie kultuuri aluseid

nii agressiivselt ümber kujundada, ning kes ei ole sellega ka nõus. See on omakorda kutsunud esile palju emotsioone, mille pinnalt tegutsedes on viletsama lastetoaga inimesed lasknud peamiselt meedia poolt ärilistel kaalutlustel pakutavat anonüümset kommentaariumi kasutades käiku ka krõ-bedamad väljaütlemised.

Neile, kes on huvitatud uue ideoloogia ühiskondlikust juurutamisest, on selline asjade käik olnud aga nagu kingitus. Ühis-konna üldpilti arvestades neile üksikutele krõbedatele väljaütlemistele viidates on hakatud üldistavalt ja meelevaldselt suurt osa ühiskonnast avalikult mõnitama, hurjutama ja häbimärgistama, justkui oleks valdav osa meie rahvast sallimatu, kit-sarinnaline, tagurlik, venemeelne, foobiline, vihkajalik, sallimatu jne. Paraku on selles näotus ettevõtmises osalenud isegi president,

valitsuse liikmed ja parlamendi esimees. Loomulikult on see inimestele solvav ja alan-dav, mistõttu köetakse nii käitudes paljude emotsioonid veelgi enam üles. Nõnda aina paisuva probleemi “lahendusena” käiakse lõpuks välja “vihakõne” kriminaliseerimise plaan, kuid aina enam inimesi ei näe selles mitte lahendust, vaid ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlust.

Kokkuvõtlikult öeldes ei ole minu meelest tõsisemaks probleemiks mitte “vihakõne”, vaid see, et ühiskonnale võõra ideoloogia pealesurumisega kutsutakse esile vihaseid reaktsioone. See, et inimesed tahavad kaitsta oma maailmavaatelisi tõekspidamisi ja meie ühiskonna kultuurilist järjepidevust, on igati normaalne ja ka kiiduväärne, olgugi et seda tuleks püüda teha väärikal ja tasakaalukal moel. Küll aga ei ole midagi kiiduväärset uue ideoloogilise süsteemi vaimselt vägivaldse kehtestamise püüdluses – teeseldes demo-kraatiat, ignoreerides rahva enamiku tahet ja eirates meie kultuuri alusväärtusi. Igal juhul oleks võimupositsioonidel olevatel inimestel

ja neil, keda Toomas Haug hiljuti tabavalt nimetas uuteks ideoloogiatöötajateks, tagu-mine aeg heita tõsine pilk peeglisse.

Unustada ei tohi sedagi, et ühiskondliku vaenu õhutamine on praegugi Eestis keelatud ning karistusseadustiku §-ga 151 on selle eest nähtud ette ka karistus. “Vihakõne” krimi-naliseerimisest huvitatud isikud väidavad, et see keeld on liialt kitsas ega võimalda inimesi tegelikult karistada. Ma väidan vastupidist, et juba praegu on vaenu õhutamise keelu koosseis määratletud liialt laialt, kätkedes mitte üksi keeldu kutsuda üles vihkamisele ja vägivallale, vaid ka diskrimineerimisele, mis on jällegi raskesti piiritletav kategooria. Ma olen nõus, et otsesed ja selged üleskut-sed vägivallale peavad olema keelatud, kui nendega kaasneb reaalne oht kellegi elule või tervisele, ent nii on see ka praegu kehtiva seaduse kohaselt.

Pagulasküsimusest on saanud Eesti ühiskonna ühtsuse suurim proovikivi. Avalikkus on teravalt leeridesse kistud ja tundub, et poolehoidjad ja vastased ei suudagi teineteisega rahulikult ja argumenteeritult rääkida. Uskudes, et omal moel tahavad Eesti riigile ja ühiskonnale head mõlemad – kuidas sellises olukorras ühist keelt leida?

Mulle tundub iseenesestmõistetav, et rii-gis, mis on end põhiseadusega määratlenud demokraatlikuna, tuleks kõige tõsisemate ja enim lahknevusi tekitavate küsimuste otsustamisel lähtuda rahva enamiku tahtest. Ehk teisisõnu, kui me tegelikult tahame elada demokraatliku ühiskonnakorraldusega riigis, tuleb demokraatlikke printsiipe tegelikult rakendada, mitte ainult teeselda austust nen-de vastu.

Samas on läbinähtav, kuidas rahva ena-

Õigusloome, eriti karistusõiguse vallas, ei tohiks aga nõnda käia, et seaduse looja ei tea isegi, milline on normi kohaldamisala.

VARRO VOOGLAID juhib SA Perekonna

ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK).

SAPTK kogus tuntust kooseluseaduse eelnõu

vastase võitluse ja meeleavaldustega,

nende petitsioon “Kaitskem üheskoos

perekonda” kogus ligi 45 000 allkirja.

Varem on SAPTK algatanud näiteks

kampaaniad “Vanalinn lagast puhtaks”

ja abortide riik li ku toetamise vastu,

oktoobris 2015 avas konservatiivset

maailmavaadet toetava ja kajastava

uudiste- ja arvamusportaali objektiiv.ee.

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

2 5

miku tahte järgimises nähakse ohtu alati just siis, kui see ei lähe kokku Euroopa Liidu või-mustruktuurides dominantse vasakliberaalse ideoloogia kehtestamise püüdlusega, olgu küsimuseks homosuhete õiguslik tunnusta-mine perekonnana ja abieluna või uste ava-mine massiimmigratsioonile. Sellisel juhul tembeldatakse rahva enamiku tahtele apel-leerimine populismiks ning kinnitatakse, et inimõiguste üle hääletamine on mõeldamatu. Paraku unustatakse ära, et kogu meile teada-olev inimõiguste kataloog on ise poliitiliste kokkulepete, hääletamiste ja kompromisside tulemus ning et selle tõlgendused on lõpmatu ja ägeda ideoloogilise kempluse tandriks.

Ainsaks alternatiiviks rahva enamiku tahtest juhindumisele on see, kui me aktsep-teerime ühiskonnana sarnaselt antiikaja ja kristlike filosoofide õpetusega, et eksisteerib objektiivne moraalne tõde – nimetagem seda loomuseaduseks, igaveseks seaduseks või jumalikuks seaduseks –, mis on nii isikliku kui ka ühiskondliku elu korraldusse puu-tuvate küsimuste langetamisel absoluutseks standardiks. Sellisel juhul ei oleks tõesti oluline, mida rahva enamik ühest või teisest küsimusest arvab, sest kui miski on objektiiv-selt vale, siis ei muuda ka paljude inimeste vastupidine arvamus seda õigeks. Kuid just sellist maailmavaatelist alust ei taha kaasajal levinud materialistlik, relativistlik ja libera-listlik ideoloogia kuidagi aktsepteerida.

Mida pidanuks valitsus pagulasteemal teisiti tegema, et praegust ühiskonna lõhenemist ennetada ja vältida? Mida peaks riik nüüd edasi tegema?

Mingisugust sügavuti minevat ühiskonna lõhenemist ei oleks ega ka tuleks, kui valitsus ei lähtuks oma tegevuses mitte ideoloogilis-test tõmbetuultest, omakasust, oportunismist, välisriikide ja Euroopa Liidu diktaadist ja parteipoliitilise kemplemise nõudmistest, vaid austusest meie kultuuri alusväärtuste, meie ühiskonna kultuurilise terviklikkuse, inim-loomusest lähtuvate moraalsete põhiprintsii-pide, ühise hüve ja rahva enamiku tahtmise vastu. Eestil on hädasti tarvis terve pereme-hetunde taastamist – seda nii riigiks kui ka kodanikuks olemise mõtestamise tasandil.

Valitsus peaks enese jaoks selgeks mõtle-ma, keda ja mida ta teenib. Peaminister ühes oma kabineti liikmetega peaks iseendalt sii-ralt küsima, kas ta on Eesti rahva esindajaks Brüsseli võimustruktuuride ees või Brüsseli võimustruktuuride esindajaks Eesti rahva ees.

Siin ei ole võimalik leida toimivaid lahen-dusi mingite uute poliittehnoloogiliste nip-pide, nõksude või strateegiate rakendamisest – tarvis on lihtsalt langetada põhimõtteline ja fundamentaalse tähtsusega valik, kas Eesti Vabariik on iseseisev riik ja ka tegutseb vastavalt, pidades silmas ennekõike oma maa ja rahva heaolu, või on tegu lihtsalt ühe osakonnaga globaalsete võimusuhete admi-nistreerimise süsteemis.

Globaliseerunud maailma struktuurid umbes kahesaja riigi vahel on binaarsest vastandusest pisut keerukamad, kas siia ei mahu ka rohkelt vahepealseid võimalikke tasakaalupunkte?

Kahtlemata on globaalsete võimusuhete struktuur keeruline ja ma ei taha luua liht-sustatud pilti. Kuid samas tõstatatakse meie ühiskonna ja riigi tuleviku mõtestamisel tõepoolest aina sagedamini küsimus, kas 21. sajandil on Euroopa ideoloogilises ja poliiti-lises ruumis veel üldse kohta suveräänsetele riikidele, rääkimata rahvusriikidest. Üha tihedamini on kuulda ka avalikke väljaütle-misi, et see on parimal juhul kaheldav. Heaks näiteks oli mõne kuu tagune Jüri Raidla artikkel, kus ta väljendas seisukohta, et põhi-seaduse mõtte kohaselt oleks Eesti iseseisvus kõige paremini tagatud siis, kui me lahustuk-sime osaks Euroopa Föderatsioonist. Kõnekal kombel arutlesime aga alles veidi enam kui kümne aasta eest selle üle, kas põhiseadus, mille kohaselt on Eesti iseseisvus aegumatu ja võõrandamatu, üldse lubab meil Euroopa Liitu astuda ja märkimisväärsest osast iseseis-vusest ehk ise otsustamise õigusest loobuda.

Enam kui aasta tagasi väitlesite “Kolmeraudses” Tarmo Jüristoga. See oli ere näide, kuidas kaks intelligentset, ehkki paljudes küsimustes diametraalselt erinevatel seisukohtadel inimest suudavad omavahel sisuliselt ja viisakalt arutleda. Samas on inimeste põhilisi

uskumusi ja arvamusi alati keeruline muuta. Kuivõrd usute tugevama argumendiga veenmise võimalikkusesse?

Loomulikult usun ma selle võimalikkuses-se. Ent ka kõige tugevam argument ei suuda veenda inimest, kellel puudub austus tõe vastu või kes sihilikult ei tahagi tõde teada. Selleks et inimene võiks üleüldse pidada võimalikuks, et tema seisukoht võib olla vale, peab ta eeldusena tunnistama tõe olemasolu.

Paraku on praegusel ajal eriti akadee-milistes ringkondades ja noorte seas laialt levinud relativistlik hoiak, mille omaks võtnud inimesed ei usu üldse, et miski – eriti veel moraalses maailmas – on tõene või vale; vastupidi, relativistliku hoiakuga inimene peab oma arvamust ja tundeid tõe kriteeriu-miks ning tema jaoks sõltub kõik subjekti hinnangust. Kui inimene püüab aga allutada tõde enesele, mitte ennast tõele, siis ei ole mõtet loota, et oma seisukoha väärust nähes hakkaks ta tõe poole hoidma. Just sellise hoiaku pinnalt on võrsunud ka meie “arva-miskultuur”, kus räägitakse, räägitakse ja rää-gitakse, ilma eesmärgita tõe poole liikuda ja oma seisukohti sellega vastavusse viia – oma elu või ühiskonna ja tõe vahelise harmoonia taotlemisest rääkimata. Rangelt võttes ei ole tegu arutlemise, vaid tundlemisega.

Lisaks austusele tõe vastu eeldab igasugu-ne dialoog selle sõna tõelises tähenduses ka dialoogi poolteks olevate isikute vastastikust lugupidamist. See lugupidamine peab muu hulgas väljenduma kategoorilises hoidumises demagoogiast ja muudest alatutest võtetest, mis ei lähtu mitte tõetaotlusest, vaid iga hinnaga oma nägemuse kehtestamise ja teise alistamise püüdlusest. Just siin näen ma Eesti “avalikus arutelus” teist väga tõsist kitsaskohta – isegi paljud ajakirjanikud on hakanud inimesi, kel on neist erinevad ideoloogilised tõekspidamised, sildistama ja alandama, lastes kergekäeliselt lendu halvus-tavad sõnad nagu “homofoob”, “ksenofoob”, “rassist”, “venemeelne”, “kitsarinnaline”, “tagurlik”, “harimatu” jne. Mitte ilma asjata ei ole näiteks Priit Hõbemägi öelnud, et sageli on ajakirjanduslikust diskussioonist saanud diktatuur ning et need, kes julgevad välja öel-da dominantse ideoloogiaga mitteühilduva seisukoha, saavad kohe peksa ning et neid püütakse tampida maa sisse ja häbistada nii, et nad enam iialgi ei julgeks oma arusaama-dega välja tulla.

Sellisele pinnale ei saa argumenteeritud ja lugupidavat ühiskondlikku arutelu rajada, välja arvatud juhul, kui arutelu all peetakse

Ainsaks alternatiiviks rahva enamiku tah-test juhindumisele on see, kui me aktseptee-rime ühiskonnana, et eksisteerib objektiiv-ne moraalne tõde.

2 6

N Ä G U N I M E J U U R D E

silmas seda, kui juba olulistes küsimustes samadel ideoloogilistel seisukohtadel olevad inimesed kiidavad teineteisele takka, taanda-des kogu diskussiooni detailidele.

Kui sageli ise tunnete või olete tundnud, et kellegi argument on sundinud teid oma seisukohtades kahtlema või neid kohendama?

Kohtan seda sageli ja pean privileegiks võimalust arutleda targemate inimestega, kellelt on võimalik õppida. Tegelikult on see ju kingitus, kui keegi suudab meile veenvalt näidata, et meie arusaamine sellest, kuidas asjad on, ei vasta tegelikkusele – see vabastab meid valest ja juhatab teed tõe poole. Just selle pärast on hea mõte lugeda kõige suure-mate mõtlejate teoseid, sest võimalus tugi-neda oma maailmatunnetuse puhastamisel eelnevate põlvede akumuleeritud tarkusele on hindamatu.

Teie ja Markus Järvi seisukohavõtud ja mõttekäigud on enamasti läbi mõeldud ning põhjalikud. Samal ajal tundub, et paljudes, kes nende seisukohtadega hästi suhestuvad, õhutavad nad üpris primitiivset agressiivsust. Piltlikult: põhimõttelisest vastasseisust on lühike tee kivi heitmiseni. Kas te ei karda, et arvamusliidrina kihutate üles inimesi, kes küll jagavad teie seisukohti, aga mitte analüüsivõimet ja kainet mõistust, ning et see on omakorda ühiskonnale ohtlik?

Ei karda, sest ma usaldan inimeste tervet mõistust. Ja isegi kui kardaksin, siis ilmselgelt ei saaks lahenduseks olla oma seisukohtade väljendamisest loobumine. Pigem kardan ma seda, et need, kes suruvad rahvale peale võõrast ideoloogilist programmi, tekitavad sellise mastaabiga pinged, mille põhjustatud kahju ühiskonnale on raske ette kujutada ja ka korvata. Päris tõsiselt: see ei ole naljaasi.

Kas peate ennast avatud ja sallivaks inimeseks? Kuivõrd kergesti või raskesti on need mõisted ühitatavad traditsioonidele ning objektiivsele tõele toetuva maailmavaatega?

Sellele küsimusele ei ole lihtne vastata mitte ainult selle pärast, et enesele on raske hinnanguid anda, vaid ka seetõttu, et ilmselt võib sallivusest ja avatusest põhimõtteliselt erineval moel aru saada. Kui pidada sallivuse all silmas näiteks seda, kas ma kiidan kõik seaduse piiresse jäävad otsused, valikud ja eluviisid moraalselt heaks, siis ilmselt ma

väga salliv inimene ei ole. Kui näha sallivust aga suutlikkuses taluda enese kõrval inimesi, kelle valikuid ja eluviisi ma heaks ei kiida, siis usun, et olen piisavalt salliv. Avatusega on sarnased lood. Absoluutne avatus oleks vas-tuolus terve mõistusega ning see tähendaks põhimõttelagedust – isegi inimorganismil on immuunsüsteem, mis peab hoolitsema selle eest, et keha ei oleks kahjulikele ja potent-siaalselt hukatuslikele mõjudele avatud. Avatud tuleb olla sellele, mis on õige ja hea, mitte aga ükskõik millele.

Kindlasti võin öelda, et sallivus ja avatus ei ole minu väärtuste hierarhias kuigi kõrgel kohal. Sarnaselt paljude teiste inimeste ja eri-ti eelmiste põlvedega püüan oma moraalsed horisondid seada sootuks teisiti, nähes neid ennekõike terves suhtes tõe, headuse ja iluga ning seda suhet väljendavates voorustes, nagu armastus, õiglus, arukus, julgus, püsi-vus, hoolivus, siirus, lahkus, truudus, kan-natlikkus, suuremeelsus, väärikus, aulisus, töökus, tänulikkus jne.

Milliste mõtetega vaatate algatusi nagu “Sõbralik Eesti”? Kas teie meelest on Eesti praegu sõbralik riik?

Paraku näen selles projektis märkimis-väärset annust ideoloogilist propagandat. See, et suur osa Eesti ühiskonnast ei soovi võtta omaks vasakliberaalset ideoloogiat ega

lepi selle kehtestamisega meie ühiskonnakor-ralduse alusstruktuurina, ei tähenda, et neid vaevaks sõbralikkuse puudus, sallimatus, kit-sarinnalisus või mõni muu isiksuslik defekt. Mulle ei meeldi sugugi, et suurele osale rah-vast sisendatakse mingit kollektiivset süütun-net pelgalt selle pärast, et nad tahavad hoida kultuurilist järjepidevust ja terviklikkust ning elada kooskõlas meile kümnete eelnevate põlvede poolt edasi antud väärtuste, tavade ja elutunnetusega.

Pigem näib mulle, et need, kes jutlustavad ühiskonnale sallivusest, peaksid hakkama

endale aru andma lihtsast tõsiasjast: oluline osa sallivusest on aktsepteerida, et väga suur osa Eesti ühiskonnast ei taha nende ideoloogilist programmi omaks võtta ja et see ei tee neist ei moraalselt ega ka kultuu-riliselt alaarenenud kontingenti. Üleüldse tuleks ühiskondlikult oluliste küsimuste arutamisel kasuks, kui apelleeritaks vähem emotsioonidele ja rohkem mõistusele. Näi-teks küsimustel, kas omavahel seksuaalselt läbikäivad inimesed moodustavad perekonna või kas Eestile on hea uste avamine mosle-miimmigratsioonile, ei ole midagi pistmist sõbralikkusega.

Mis teile tänases Eestis kõige enam meeldib?

Mulle meeldib Eesti loodus, mis on karge, puhas, lihtne ja just sellisena omal iseära-likul moel tohutult ilus. Mulle meeldib ka see sügav ja kaunis kristlik kultuuripärand, mille eelnevad põlved on loonud, meile edasi andnud ning mille kaudu on meid põimitud Euroopa kultuuriruumi. Mulle meeldib see osa Eestist, millest ajalehtede veergudel sageli ei räägita – terve talupojamõistus, väärikas maaelu, armastavad, suured ja tugevad pere-konnad, ent paraku on see kõik hääbumas. Meie aja dominantne kultuuriline kliima, mis kahtlemata mõjutab inimeste ja ühiskonna kujunemist, on rajatud sootuks teistele alustele kui need väärtused, mida mina hindan. Küsimus ongi selles, kas seame oma moraalsed horisondid sallivuse ja avatuse või hoopis tõe, headuse ja ilu ning armastuse, au ja väärikuse järgi.

Ja kas need välistavad tingimata teineteist? Eelnevad põlved, rahva enamik, sõdisid ju kunagi sellesama kristliku kultuuripärandi ja Euroopa kultuuriruumi vastu.

Ei, need ei pea teineteist välistama, ent üksnes juhul, kui valitseb selge arusaam nende hüvede hierarhilisest suhtest. Hetkest, mil sallivus ja avatus seatakse tõest, ilust ja headusest ning muudest igavikulistest väär-tustest kõrgemale, muutub nende rahumeel-ne kooseksistents võimatuks.

Eesti ristiusustamine on aga pikem tee-ma, mida ei jõua siinkohal mõttekal moel käsitleda. Usun siiralt, et Eesti integreerimine Euroopa kristlikku kultuuriruumi on olnud meie rahvale suur kingitus, olgugi et protsess, mille kaudu see toimus, ja teatud poliitilised struktuurid, mis sellega kaasnesid, väärivad kriitilist tähelepanu.

Kindlasti võin öelda, et sallivus ja avatus ei ole minu väärtuste hierarhias kuigi kõrgel kohal.

2 7

N Ä G U N I M E J U U R D E

Kahe aastaga on Eesti sot­siaalmeedias kõlanud nii palju vihakõnet, et see ei häiri mitte ainult “toleraste”, vaid ka kon­servatiive. ANNA LINDPERE Heateo Sihtasutusest ja anne­tuskeskkonnast armastanai­data.ee uuris, kuidas Norras vihakõne vastu on võideldud.

Erinevalt Eestist on Norra vihakõne-ga tegelenud juba aastaid. Markant-seim näide vihakõnest Norras pä-

rineb 2011. aastast, kui Anders Breivik ristis oma tapatalgud moslemitevastaseks võitluseks. Utøya juhtum pani norrakad nuputama: kuidas kõrvaldada vihapaise ühiskonna gruppide vahel, mille lõhkemi-se hinda teist korda näha ei soovita.

Hiljuti ilmus Norras raamat “Hatprat” (“Vihakõne”), mille autor Anne Birgitta Nilsen ütleb, et vihakõne on vähem või rohkem universaalne nähtus igas ühis-konnas. Aasta pärast Utøya tragöödiat lii-tus Oslos asuv Euroopa Vergelandi keskus liikumisega “No Hate Speech”, et pakkuda koolitusi, mis kasvataks Norra õpetajates teadlikkust vihakõnest. Ühe vahendina

tõlgiti keskuse eestvedamisel norra keelde Euroopa Nõukogu loodud käsiraamat, mis andis koolituses osalenud õpetajatele ja koolijuhtidele lisamaterjali, kuidas vihakõnet ära tunda ja sellest õpilastega kõneleda. Projektis osales koos Norraga veel 39 Euroopa riiki, sh Soome, Rootsi, Läti ja Leedu. Eesti 2012. aastal alanud projektis ei osalenud, kuid nüüd pakub Norras proovitu meilegi mõttekohti.

Oskus teha vahet vihakõnel ja tervel diskussioonil

Projektijuhi Zakia Akkouhi sõnul oli projekti algusest peale tähtis, et kaasatud oleks kogu koolipere – õpetajad, kooliju-hid, koolitöötajad, õpilased, aga ka vane-mad, sest just nii on võimalik vihakõne probleemi sekkuda kõige laiemal määral. Vergelandi keskuse projektijuht usub, et vihakõne piiramiseks ei piisa sellest rääki-misest, vaid oluline on suurendada teadlik-kust inimõigustest üldse ja sotsiaalmeedia toimimismehhanismidest, mis pakuks oskuse teha vahet diskussioonil ning viha-kõnel. Norra lähenemise muudab eriliseks fakt, et programmis osalesid ainult sellised koolipered, kes ise tundsid, et vihakõne on kasvav probleem, millega tuleb tegeleda.

Kokku võttis keskusega kahe aasta jooksul ühendust 250 õpetajat, 50 õpe-

tajakoolitusel olevat noort ja 500 õpilast. Kuigi need numbrid ei ole suured, tasub Akkouhi hinnangul meeles pidada, et kõik need inimesed mõjutavad omakorda kedagi, mis tähendab, et inimhulka, kelle-ni nende tegevus on jõudnud, võib pidada kordi suuremaks.

Algatuse eesmärgiks ei olnud vihakõne kaotamine või õpilaste kaitsmine selle eest. Pigem sooviti anda õpetajatele ja õpilastele tööriistad, mis aitavad neil tulevikus avastada vihakõne ilminguid ja vastata õpitud võtetega.

Kuna projekti tulemusi ei ole täies mahus avaldatud, on keeruline öelda, kas selline lähenemine oleks võimalik ka Eestis. Tegemist on ühe võimaliku lahen-dusega, mis aitaks meid lähemale sõbra-likumale ühiskonnale, kus tervitatakse tervet diskussiooni.

Kõige ja kõigi vastuVihakõne ei ole meie kultuuriruumis

uus probleem, kuid on muutunud aas-tatega teravamaks ja isiklikumaks. Kui aastal 2006 oli Delfile inimõiguste kohtu kaasuse toonud artikli “SLK lõhkus plaa-nitava jäätrassi” juures hulk anonüümseid Vjatšeslav Leedo suhtes vulgaarseid kom-mentaare, siis nüüd, üheksa aastat hiljem, ei ole inimestel probleemi avaldada viha-purskeid oma nime alt.

Vihakõne peatamise võimalikkusest -

kogemused Norrast

Mag

nus

Skjø

lber

g | D

ream

stim

e.co

m

2 8

V Ä L I S M A A

Karistamatuse, teadmatuse ja trotsi segu on tekitanud olukorra, kus ollakse kõige ja kõigi vastu. Heateo Sihtasutuse ja Swedbanki loodud annetuskeskkond “Ma armastan aidata” on huvitav näide, sest leht ei paista kuidagi silma poliitiliste väljaütlemistega. Ometi leiab sealt iga päev kommentaare inimestelt, kes tulevad ennast lehele välja elama. Leidub lihtsalt vihaseid kommentaare riigi kohta, aga ka konkreetset vihaõhutamist.

Juulis ilmus “Ma armastan aidata” annetuskeskkonna sotsiaalmeedias postitus Inimõiguste keskuse tegevusest. Mainitud polnud pagulasi ega teisi vähemusi. Ometi sütitas postitus viha. Näiteks kirjutas üks naisterahvas: “Oma rahvas rabab viimse hingetõmbeni tööd teha, et hinge sees hoida nii endal kui lastel ... Ja siis tulevad eitea kust need krdi mustpepud ja nende jaoks äkki on raha nagu raba. Ja siis imestatakse kõr-getel kohtadel, et “oi, miks neegreid viha-takse”... Ma Vao küla elanikuna oleks juba vist neid “võõraid” nottima hakanud. Ikka ükshaaval ja pimedas. Neid seal nii palju, et kes neid ikka lugeda jõuab.”

Meie keskkond on võtnud seisukoha, et otseselt vaenu õhutavad kommentaarid kustutame. Eelkõige sellepärast, et koge-mus näitab, et viha õhutab viha. Ometi on viimastel kuudel tulnud vihaseid kommentaare juurde. Kui vaadata, kes on

keskmine vihakõneleja annetuskeskkonna lehel, siis selleks on soliidses eas naiste-rahvas, kes on kõigi ja kõige vastu. Olene-mata, kas räägitakse Kiusamisvaba Kooli edusammudest või loodusega tegelevatest organisatsioonidest, tuleb kedagi süüdis-tada, et need valdkonnad üldse annetusi vajavad. See on kellegi süü! Valida saab kolme variandi vahel – riik, pagulased (mustanahalised) või suurettevõtted. Sel sügisel on selgelt kõiges süüdi ja kõigega seotud pagulased. See paneb paraku mõtlema, et isegi kui vihakõne programm oleks Norraga sarnasel kujul toimunud ka Eestis, poleks see jõudnud õige audi-tooriumini. Need inimesed ilmselt ei usu, et neil on probleem. Veelgi enam, nad ei ole õpilased koolipingis, kellele “No Hate Speech” algatus mõeldud oli.

Kuhu edasi?Norra on astunud õige sammu, sest

tegeletakse noortega, kes kasvavad suu-reks ning loodetavasti õpetavad sallivust ja tervet diskussioonivormi ka oma lastele. Ehk suudavad nad mõjutada oma vanemaidki? Ometi tuleb silmas pidada, et Norra kodanikud on oluliselt avatumad ja vastuvõtlikumad, mis annab aluse arvata, et ka sealsed täiskasvanud on salli-vamad kui vastava vanusegrupi esindajad Eestis. Kui vihakõne programm ja ka näi-

teks Kiusamisvaba Kool tegelevad lastega, siis äkki vajame Eestis programmi, mis tegeleks täiskasvanutega? Ehk on aeg teha Kiusamisvaba Eesti, kuhu oleks kaasatud kõik omavalitsused üle riigi?

Hiljuti palusime kirjutada “Ma armastan aidata” annetuskeskkonna orga-nisatsioonidel, kuidas saada teadlikuks kodanikuks. Vabatahtlikke koordineeriva organisatsiooni Serve the City tegevjuht Lauri Luide tõi välja, et inimesed karda-vad teadmatust, sest nad pole kindlad, mida uus olukord endaga kaasa toob ja mida peab senisest teisiti tegema. Ehk ongi viimastel kuudel kasvanud vihakõne probleemi taga hirm. Hirm muutuste ja uue olukorra ees. Seda hirmu ei saa ravida vihakõne kriminaliseerimine või kommen-taaride kustutamine, vaid informatsioon. See, kui sa peidad midagi ühiskonna silme alt ära, ei tähenda, et seda ei eksisteeri. Kui programmi “No Hate Speech” näide ütleb, et vähemalt Norras võtsid teadmised inim-õiguste ja sallivuse kohta rõõmuga vastu nii koolipersonal kui ka õpilased, siis miks ei võiks vihakõnet informatsiooniga ravida ka siin? Norra programmis kasutatud käsi-raamatus on kirjas: “Julgusta oma partne-rit esitama küsimusi ja kahtlema, just nii lood soodsa pinnase terveks aruteluks.” Probleemi tunnistamine on pool võitu. Kuid vihakõne kui norm on visa kaduma.

Anders Breiviku tapatalgutel Norras 2011. aasta juulis kaotas elu 77 inimest. Ehkki surma

külvas noorte kaasmaalaste seas, nimetas Breivik seda moslemitevastaseks võitluseks.

2 9

V Ä L I S M A A

Kui sul on sõnum, on selle ütle­

miseks lugemata arv võimalusi.

Külvata me ühine inforuum üle

vägivallale õhutamise ja roppuste­

ga on ainult üks. Teine on faktide­

le toetudes argumenteerida. Aga

valikuid on veel, eriti pärast seda,

kui esimesed kaks on end ammen­

danud ja inimesed sõnavahust

väsinud. Kirjuta oma point len­

nukisabas hõljuvale plagule, puis­

ta linna kohvikud üle oma sõnumit

kandvate flaieritega, alusta nälja­

streiki ja tähelepanu saades räägi

oma murest intervjuudes, ütle

seda läbi kolme riigi ulatuva inim­

keti, kontserdi või paraadiga…

Siin on kolm vahvat alternatiivi,

kuis mõtted või väärtused on pal­

judele nähtavaks, kuuldavaks ja

mõeldavaks tehtud pikema jutu­

veeretamiseta.

vahvat alternatiivi lõputule sõnavahule

Lise

tte

Kam

pus

3 0

K O L M V A H V A T

Mullu sügisel, kui Eesti avaliku arvamuse ruum oli kooseluseaduse vastuvõtmise eel täis ärritunud hääli, sildistamist, hirmu-tamist, kahtlemist, õigustamist ja rahu-nemisüleskutseid, jätsid kooseluseaduse pooldajad lõpuks kõrvale nii argumendid, selgitused kui ka üldse kogu verbaalse suhtluse ning viisid eelnõu kolmanda lu-gemise hommikul Toompea lossi ette tu-handete eurode eest lilli.

Lillekampaania algataja Kadri Sikk (loe intervjuud lk 34–35) on sellest siiamaani

vaimustuses. “See oli nii äge! Olime Siim Tuisuga vaid teretuttavad, aga rääkisin talle sellest mõttest ja tegime kolmekesi koos Sandra Vokiga pangakonto ja Facebooki event’i ning inimesed tulid sellega kaasa.” Kadri meenutab, kuis tuhat inimest kandis raha tema, täiesti tundma-tu inimese isiklikule kontole, 6700 eurot nelja päevaga, et osta riigikogulastele lilli. Alguses oli plaan kinkida lilled neile, kes hääletavad kooseluseaduse poolt, aga raha kogunes nii palju, et otsustati lilli kinkida

kõigile. Kadri sõnul käidi hommikul veel Vabaduse platsilt läbi ja osteti ära ka kõik lilled vanatädidelt, et nad saaksid ühe vaba päeva.

“Kui inimestel avaneb võimalus teha midagi positiivse agendaga, näeb kohe, kui väsinud ollakse vihkamisest. Võõrad inimesed kirjutasid: nii tore, et te seda teete,” meenutab Kadri.

IVAN LAVRENTJEV

SAN

DER

ILV

EST/

POST

IMEE

S

Ütle läbi lillede

vahvat alternatiivi lõputule sõnavahule

Lise

tte

Kam

pus

3 1

K O L M V A H V A T

Ei kujuta ette, kuidas traditsioonilise perekonna eest seisjad Simpsoneid vaatavad. Küllap kiristavad kogu osa

vältel parastavalt hambad: näete, missu-gune Soodom meid ees ootab. Tühja isegi sellest, kuidas ainsat tõelist kristlast taba-vad igas osas tema usku naeruvääristavad kannatused. Hoopis hullem, et peale kor-ralike pereinimeste käivad teiste seas ta-kistamatult ning avalikult ringi seksuaal-vähemused!

Tuntuim gei, tuumajaama omaniku abiline Smithers käitub veel “normaalselt”,

julgedes kapist välja tulla vaid ekstreem-setes oludes. Aga need teised! Kiire loen-dus annab kokku vähemalt 16 seksuaalvä-hemustesse kuuluvat karakterit, eesotsas laste tädi Pattyga. Mida uuemad stseenid, seda rohkem paistab “ebatraditsioonilisi” osatäitjaid ekraanile tulevat.

Eks nii homopropaganda töötabki, viibutaksid ilmselt näppu need, kes Vene-maal vastava tegevuse kriminaliseerisid. Tõesti, ega Homergi kohe algul maailma paljususega leppida suuda. Veel 1997. aasta episoodis elab ta läbi tõsise foobia.

Aga hiljem kolib vahepeal Marge’iga tülli minnes juba ise homoperekonda elama. Ühiskond areneb – ja Simpsonid näitavad teed.

Homoteema pole ainus sotsiaalne küsi-mus, milles Simpsonid teadlikkust tõsta-vad, ning Simpsonid pole ainus telesari, mida kasutatakse tolerantsuse tõstmiseks. Mitu korda geid, HIV-positiivsed või ühe jalaga inimesed sinu lemmiksarjast läbi on astunud?

KRISTER PARIS

Simpsonite “homopropaganda”Ka

rl-K

rist

jan

Nig

esen

3 2

K O L M V A H V A T

Võimalik, et sul ei ole ühel päe-val kiire, pea ei ole mõtetest paks, peatud valgusfoori juures ja pilk

libiseb tänavavalgustuspostile. Märkad seal paari kleebist. Üks on ilus, teine kut-sub muusikaüritusele, kolmas kuulutab FC Levadia ülimuslikkust Tallinnas. Kus-kil kõrgemal, seal, kuhu liiklusmärk kin-nitub, on veel üks päris abstraktne, mis näikse kandvat sootuks krüptilist sõnu-mit.

Sticker bombing on tänavakunsti vorm, mis balansseerib vandalismi ja kodani-kuühiskonda eraldaval vahedal noateral – ühelt poolt reostus, teiselt poolt vastu-tustundlik sõnumiedastus pindadel, mis on tõepoolest puhastatavad.

Subkultuurid sünnivad ja õpivad käima hämaras ning seda, millal kleebi-

sekunst tänavaruumi vallutas, ei tea keegi päris täpselt. Ilmselt juhtus see 1990nda-tel, just tolle kümnendi alguses murdis end kleebisepommitamise maailma näiteks Shepard Fairey, Obama valimis-kampaaniaga peavoolumeheks muutunud tänavakunstnik. “Andre the Giant has a posse”, võimalik, et teiegi teate toda ikoo-nilist kujutist.

Miks hea kodanik neid kleebiseid märkama peaks? Ühtpidi on see lihtsalt lõbus ja põnev sõnumitevõrgustik tänava-ruumis, aga teisalt on tegu ka soodsa ning mitut sihtgruppi haarava reklaamikana-liga. Nõnda näiteks kasutavad Tallinnas toda meediat nii loomaõiguslased kui ka ausa šokolaadi eest võitlejad.

KARL-KRISTJAN NIGESEN

Sõnumid tänavalt

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

3 3

K O L M V A H V A T

Kadri Sikk:igaühest võib saada sinu sõber

3 4

N O O R T E G I J A

Kirjutasid hiljuti EKRE ja vihakõne teemadel artikli (14.05, epl.ee), kus su nime taga oli kirjas e-eestlane. Mida see tähendab?

Eesti on nii väike: kõik tunneme üks-teist ja oleme seotud, see laieneb ka sot-siaalmeediasse, kus ollakse agarad suhtle-jad. Peaksime mõistma, et seal öeldul on sama mõju kui näost näkku suhtlusel, ja suhtuma vastutustundlikult. Teine põhjus on globaalsem: Eesti on e-riik, mille uued võimalused avardavad maailma, ja mulle meeldib ennast samastada mõtteviisiga, mis selle taga on.

Panustame palju sõbraliku Eesti kuvandisse ja ootame e-residente, samas kui uusi päriselanikke siia ei taheta. Kas ühiskond saab olla üksnes virtuaalne?

See on huvitav paradoks, kuid arvan, et olukord muutub. E-residentsust näiteks kutsutakse Eesti riigi start-up’iks ning e-paati hüppavad riigid hakkavad võistle-ma selle pärast, kes ja mida oma kodani-kele või residentidele pakub. Ka Eesti riik peab mõtlema, mida me teistele pakume, ning üha tihemini seotud virtuaalsus ja reaalsus mõjutavad teineteist.

Mulle tundub viimasel ajal, et meil ei pakuta suurt midagi peale viha ja sallimatuse.

Jah, toimuv on täitsa masendav. Hävi-tamine ja negatiivsed emotsioonid on alati lihtsad ja kergemat teed minemine. Aga inimestel on vabadus koonduda ja midagi ette võtta. Peame mõtlema, mida tuleks teha selleks, et meil oleks siin hea elada.

Mõlemad pooled küsivad pidevalt, kas me sellist Eestit tahtsimegi.

See on meie kõigi vastutus, kes me arvame, et Eesti peaks olema sallivam ja sõbralikum, siin peab olema koos-eluseadus ja siia on teretulnud raskete olukordade eest põgenevad inimesed. Väljendame ennast avalikult selgemini ja tihemini, et see saaks normiks. Võibolla olemegi liiga kaua oodanud, kes selle otsa lahti teeb. Nüüd näeme, et ei saa oodata. (Intervjuu leidis aset paar päeva pärast

Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse põlengut – toim.).

Facebookis profiilipilte vahetatakse ju ...

Jah, aga peab ka reaalsuses rohkem võrgustuma. Facebooki postitused jõua-vad ju ainult olemasolevate sõpradeni. Erinevate erialade inimesed peavad rohkem koostööd tegema: pane aktiivsed inimesed ühte ruumi ja küllap midagi head sünnib.

Sündiski: kooseluseaduse vastuvõtmise järel ujutasite Toompea lilledega üle. Kuidas selline mõte tuli?

Pooldan kooseluseadust, sest üks mulle väga oluline inimene elas “kapis”. Välja ta sealt ei saanudki tulla, sest ta hukkus ja täna teda enam pole. Lubasin endale, et kui saan midagi teha, et keegi teine enam Eestis vales ei peaks elama, siis kindlasti tegutsen. (Loe lähemalt lk 29.)

Eestlane on üldiselt väga suletud oleku ja suhtumisega. Samas, mitte kõik väikerahvad ei ole sellised. Sa oled Islandil elanud ja sealse kultuuriruumiga kursis – kuidas neil õnnestus oma riik maailmale avada?

See on laiem inimõiguste teema: näi-teks feministlikud liikumised olid seal juba ammu väga aktiivsed. Eestis sellele tihtipeale ei mõelda, aga paljud meist on välismaal ära – nad ei ole füüsiliselt siin, muidugi ei saa need inimesed panustada kontserdi vms korraldamisse kohapeal Eestis, varem aktiivsed ja tugevad olnud võrgustikud on hetkel stand-by peal. Aga ma olen kindel, et nad tulevad tagasi, uute teadmiste ja oskustega. Islandil ongi nii: selleks et areneda, et saada asjatundmust, sa lihtsalt pead ära käima – oled mitu aastat ära ja siis tuled tagasi. Meil ei ole seda tagasitulekut veel toimunud. Aga me ei saa kõiki ära oodata – peame tegutsema siin ja praegu, nii palju, kui meid siin on. Lihtsalt peame rääkima omavahel. Näda-lavahetusel tutvusin uute, täiesti võõraste inimestega (ka eestlane võib seda teha!) ja läksime koos edasi juttu ajama. Igaühest võib saada sinu sõber.

Kodanikuühiskonna Sihtkapitalis töötav aktivist ja tõlkija Kadri Sikk (29) rääkis IVAN LAVRENTJEVILE, kui­das vihkamisest üle saada ja sallivam olla.

Mar

i Öö

Sarv

N O O R T E G I J A

3 5

Mida saab iga kodanik ja vabaühendus ära teha radikaalse mõtlemise vähendamiseks, soovitab üks Sõbraliku Eesti eestvedajaid ALARI RAMMO.

Teist aastat on Eesti ühiskonnas üle-val teemad, mis olla rahva justkui kahte äärmuslike vaadetega leeri

löönud. Hulgal kodanikel ja vabaühen-dustel on olnud ootamatult suur tükk te-

gemist, kuidas teisi ära veenda. Nii raske pole see kunagi olnud. Järsku on luba-tud kõiksugu ebaviisakused ja karjumi-ne, kusjuures maharahunemine ja kainelt arutlemine paistavad kui mitte alistumise,

KUIDAS tulla toime radikalismiga?

Mar

is Jõ

geva

3 6

N Õ U A N N E

siis vähemalt nõrkuse märgid. Radikaalsuse all mõtlen siin äär-

muslikke vaateid, mille vahel näib kompromiss võimatu. See pole riigi suhtes tervikuna aga kuigi kestlik, sest kui valikuid oleks vaid kaks, poleks meil tarvis kedagi kaasata ega ehk valimisigi korraldada. Nii lihtsaid probleeme, kus lahendus on see või teine, sisuliselt ei eksisteerigi.

Elu üksteise kõrval samas majas, kogukonnas või riigis nõuab pidevat teistega arvestamist. Otsida ei tule vas-tust mitte kas-küsimusele, vaid sellele, kuidas midagi teha.

Äärmuslike vaadete toetamine ühes küsimuses võib samale inimesele endale saada saatuslikuks järgmises, milleski päriselt teda puudutavas – kui ilma min-gi aruteluta, miks ja kuidas, võib lihtsalt otsused ära teha. See meile vaevalt meel-diks, nii et igaühele eraldi ja ühiskonna-na on tervem ikka arutlev demokraatia. Mustvalge mõtlemine kahjustab lõpuks igaüht ja tervikut.

Järgnevalt mõned naiivsuseni lihtsad nõuanded, kuidas vähendada võidurel-vastumist ehk võita sõpru ja mõjutada inimesi, sest kole paljud on viimaste aastatega inimlikud võtted justkui unus-tanud. Meeles tasub ka pidada, et avatus ja sõbralikkus ei tähenda kõigega nõus-tumist, vaid valmisolekut mõistlikult arutleda. Ükski arutelu ei tohiks konf-likti suurendada, aga nii on miskipärast läinud.

Võta osaÖeldakse, et kes ei käi valimas, ei

tohiks ka valitsemise üle kobiseda. Üsna sagedasti eeldame, et teine inimene teab, mida ja miks mina arvan. Ei ta tea. See kehtib suhetes elukaaslase või lastega, tööl ja ka riigiasjades. Ei tea poliitikud, ametnikud ega Rimi ostujuht tegelikult meie mõtetest mitte midagi, kui me ise seda välja ei ütle ega põhjenda.

Põhjenda“Mulle ei meeldi” ja “Ma ei taha” on

sobivad ehk teatud vanuses laste suust, täiskasvanud inimene peab aga suutma oma arvamust põhjendada. Kui ta seda ei oska või taha, pole võimalik ega vaja-lik sellega arvestada. Muide, igasugused allkirjakogumised, laikimised ja refe-rendumid ei anna korraldajatele mingit

teavet, miks vastaja nii arvab või kui tõese info pealt ta arvamuse kujundas. Sisukama tulemuse saamiseks peab alati rohkem vaeva nägema.

Kontrolli fakteMida kirglikum on arutelu, seda

kõrgemalt lendavad valed – pole lihtsalt mahti fakte kontrollida. Mida mahlakam tundub teave, seda vähem on tahtmistki tõele vastavust uurida. Nõnda toimib näiteks halb ajakirjanik, ja nii kubisevad polariseeritud teemad valefaktidest keskmisest enam. Seega pigem kahtle kõiges, mida sa justkui tead, ja proovi ka vestluspartnerit utsitada rohkem küsi-musi esitama, mitte üksnes väidetega vehkima.

Ära liialdaLiialdamine toimib vahel illustrat-

sioonina, aga kui üks juba nii alustab, ei taha teine kehvem olla. Lõpuks tulis-tavad mõlemad liiga suurte kuulidega ja kaotajaks jääb arutelu ise, võita pole võimalik kummalgi. Ähvardamine, et kui teha nii või naa, sureb Eesti rahvas välja, lõpetab diskussiooni kiiresti, sest väidet pole võimalik kinnitada ega ümber lükata.

Otsi ühisosaKompromiss on olemuselt radikalis-

mi vastand – enamate huvidega arvestav kesktee. Nõudes kurjalt äärmuslikku varianti, ei saa tõenäoliselt keegi lõpuks midagi ja kõik lähevad halva tujuga magama. Ette midagi välistades hävitad sa sildu, mitte ei ehita neid. Ära mõtlegi mõistetes “võit” ja “kaotus”. Arutelus pole tegu sõjaga, vaid peale peaks jää-ma tugevam argument. Julge seega ka eksimust tunnistada, järele anda. See ei tähenda kohe väärtustest loobumist.

Otsi põhjustTeise mõistmise põhiküsimus on

“miks?”. Vahel ei taha kompromissitu inimene iseendalegi mingeid põhjuseid tunnistada. Nii et ole kannatlik ja sõna-des diplomaatiline. Ära ütle talle oma arvamust vastusena ette, vaid aita tal avatud küsimuste kaudu ise arusaamale jõuda. Seda kõike eriti juhul, kui teise arvamus põhineb lihtsalt hirmul. Kar-tuste naeruvääristamine paneb inimest end üksnes halvemini tundma.

3 7

E M S L

EMSLi uudisedVabaühenduste kärajad lõpetavad ühisnädala

On aeg hääl puhtaks köhida, sest novembri lõpus

toimuvad ühisnädala pidulikuks lõpetuseks rahasta-

misteemalised vabakonna kärajad. Kui viimasel korral

kärasime sellest, milline peaks olema vabaühenduste

rahastamise juhend, siis nüüd, kolm aastat hiljem,

hindame, kuidas ministeeriumid ja teised riigieelarve

valitsejad paberil kirjas olevaid põhimõtteid arvesta-

vad. Kus vaja, sinna anname omad soovitused.

Osalejatele lubame teravat debatti ja sõnatulevär-

ki. Aga ka võimalust rääkida välja, otsida lahendusi

ning hoolimata sellest, et raha või selle puudumine

võib teha murelikuks, siiski lõbusat olemist. Saalis

kõlanud mõtteid kasutame variraportis, mille EMSL

aasta lõpus välja annab. Kärada saame tänu Sisemi-

nisteeriumi toetusele. Vaata veel ngo.ee/rahapada.

Midagi annetuste kogujatele Eestiski kasvab nende organisatsioonide arv, kelle

edukus ja elujõud sõltuvad oskusest leida ja hoida

annetajaid. Tahame, et neil läheks hästi ning et

annetuskultuuri väärtustataks ühiskonnas enam. Et

annetuste kogujad oleks veelgi võimekamad, oleme

pooleteise aasta jooksul plaaninud hulga koolitus-,

kaasamis- ja kommunikatsioonitegevusi. Kui teeme

hästi, kogutakse varsti annetusi rohkem, annetatak-

se rohkem ning annetustest saavad tulu rohkemad

organisatsioonid. Võrgustikku veame Kodanikuühis-

konna toel ja kahas Heateo Sihtasutusega ning sel-

lest teab kõige enam Anna Laido (anna@ngo.ee).

www.ngo.ee/headannetajad

Suvekool: kui usaldus -väärne sa oled?

Poolsadakond vabaühenduste eestvedajat ei pida-

nud vastutavust ja legitiimsust liiga keerulisteks

kontseptsioonideks ning olid septembri alguses

Roostal vabakonna suvekoolis.

Tasub meeles hoida, et vabaühenduste roll avali-

kus sfääris on jõudsalt kasvanud, ühenduste juurde-

pääs rahalistele ning ka poliitilistele ressurssidele on

suurenenud ning nähtavam on ka nende mõju ava-

likele poliitikatele ning ühiskondlikele muutustele.

Teisisõnu vabakonnal on järjest enam mõju ja võimu.

See aga vähendab kohe ka suuremat vastutust,

muuhulgas lasub vabakonnal endal vastutus hoolit-

seda selle eest, et nad oleksid legitiimsed, avatud ja

vastutavad ehk LAV.

Kes sel korral kohale tulla ei saanud, aga oma

orga nisatsiooni vastutavusest ja avatusest hoolib,

leiab hulgaliselt kokkuvõtteid, materjale ja kasuliku

tööriista vabaühenduse hindamiseks www.ngo.ee/

suvekool15.

Eesti Suhtekorraldajate Liidu juhatuse liige AIVE HIIEPUU räägib, mis liikmeid koos hoiab ning millest liit elab ja hingab.

Millal ühing loodi?

Eesti Suhtekorraldajate Liit (EPRA) asutati 1996, just äsja alustasime oma 20. hooaega.

Miks loodi?

20 aastat tagasi oli suhtekorraldus erialana väga uus ja liit loodi erialainfo koondamiseks ning praktiliste kogemuste salvestamiseks.

Esimese asjana sõnastati eetikakoodeks ja lepiti kokku selle järgimises. Oluliseks tegevuseks oli algaastatel ka erialatermi-noloogia loomine.

Kui palju inimesi ühingus on?

Liit on arenenud orgaaniliselt, ilma kampaania korras värbamiseta. Praegu on meil ca 100 liiget, põhiosa neist Tallinnas.

Eesmärgiks on koondada inimesi, kes valu-tavad südant eriala arengu pärast ning soo-vivad panustada erialaliidu tegemistesse.

Kust te toimetamiseks raha saate?

EPRA rahastab oma tegevust liikme-maksudest, lisandub toetajatelt saadav tulu.

Liidu tegevuse koordineerimise eest keegi palka ei saa, töö tehakse ära vaba-tahtlikuna ning eelarvest kaetakse tegevu-se tehnilised kulud.

Mis on olnud suurim õppetund?

Ei oska midagi esile tuua. Vahest see, et võtmetähtsusega on motiveeritud info-juhi olemasolu.

Põnevaim ettevõtmine, mis hetkel käsil?

EPRA tegutseb väljakujunenud rütmis ja suuri muudatusi käsil ei ole. Huvitavad tegevused on kõik, mis ette võetakse, sest igavaid asju ei ole mõtet teha. Igal aastal valib liit parima suhtekorraldaja ja valdkonna parimad projektid, osaleb erialakonverentsi korraldavas töögrupis, iga kuu arutletakse klubikoosviibimistel

päevakajaliste teemade üle.

Mida on teistel vabaühendustel teilt õppida?

Seda oleks ehk tark teistelt küsida. Uhked oleme selle üle, et oleme ilma kampaania korras laienemiseta suutnud igal aastal oma liikmeskonda suurendada. Liidu tuumik on aastaid olnud sama ning korralduslik koostöö toimib traditsioone arvestades ja igasuguste tõrgeteta.

Kus on ühendusel endal arenguruumi?

Arenguruumi on rahvusvahelise koos-töö arendamises. See eeldab suuremat töömahtu ja inimese palkamist.

Kui teile antaks kolm miljonit eurot ja mitte ühtki tingimust selle kasutamisel, siis mida teeksite?

Panustaksime eriala arengusse, koos-töösse ülikoolidega, sh rahvusvahelisel tasandil, külalislektorite siia toomisesse, kirjanduse eestindamisse, kaasuste talle-tamisse, et neist õppida – teisisõnu muu-daks erialast keskkonda rikkamaks just haridusliku poole pealt.

YFU

Ees

ti

Eesti Suhte korraldajate Liit

EPR

A

3 8

E M S L I L I I G E

Klubiõhtutel käiakse vahel meediaorganisat-

sioonide tööga tutvumas. Siin said suhtekorral-

dajad teada, kuidas jõuab trükikotta Maaleht.

EMSLi liikmete uudisedEMSLi perega liitus Lapse Huvikaitse Koda

Lapse Huvikaitse Koda on laste ja pere-

de valdkonna ühenduste koostöövõrgustik,

mille tegevuse eesmärk on tagada laste

huvide ning õiguste kaitse. Koda koondab

organisatsioone ja isikuid, et järjepidevalt

laiendada infovõrgustikku, arendada ühise

koordineerimise kaudu koostöövõimekust

ja seeläbi parandada Eestis kasvavate laste

heaolu. Koda osaleb poliitikakujundamises ja

korraldab ka üritusi sihtrühmale.

Väitluskoolitus kutsubVäitluskoolitus kutsub väitlusklubidesse ja

argumenteerimiskursustele, et anda võimali-

kult paljude kõrvade vahele võime oma arva-

must argumentidega kinnitada – või sellest

loobuda. Argument on au sees nii suhtluses,

väitluslikel koosolekutel kui ka kõneklubides,

kuid alustama peaks sellest, mis üldse on

argument ja kuidas seda kasutada. Paha ei

tee ka demagoogia tundmine, kasvõi selleks,

et oskaks ise hoiduda. Uus on venekeelne

väitlus-vestluskursus neile, kes otsivad või-

malust ja julgust heas seltskonnas vene keelt

praktiseerida.

Lisaks aitab väitluskoolitus üle saada esi-

nemishirmust ja annab esitlusoskusi, et oma

argumendid ka publikule selgelt teatavaks

teha. Näiteks algab veebruaris algab esitlus-

oskuste kursus “Clarksoni ja Jobsi jälgedes”,

registreerimine juba käib.

Niisiis, vaitluskoolitus.ee lehelt leiab infot

nii jooksvate avalike kõne- ja väitlusklubide,

aga ka konkreetsete kursuste kohta.

Loomus kutsub loomakaitsjaid koostöövõrgustikku

Septembris käivitus loomade eestkosteor-

ganisatsiooni MTÜ Loomuse algatatud projekt

Eesti loomakaitsevaldkonna arendamiseks

ja organisatsioonide koostöövõrgustiku loo-

miseks. “Eestis tegutseb paarkümmend loo-

makaitseorganisatsiooni, mille omavaheline

koostöö on üsna juhusliku iseloomuga. Et

teha paremat tööd ühiste eesmärkide saavu-

tamiseks, peame pead kokku panema ja jõud

ühendama,” selgitas Loomuse juhataja Kadri

Taperson.

Tulevase koostöö aluseks on regulaarne

infovahetus, suhtlemine avalikkusega, tea-

vitustöö, ühiskampaaniad, ühiskoolitused,

loomakaitsepoliitika kujundamine, sh sea-

dusandluse ja järelevalve kontroll, ning Eesti

esindamine rahvusvahelistes organisatsioo-

nides.

Noored Kooli andis Eesti koolidele 18 noort õpetajat

Augustis andis Noored Kooli programm

Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsiooni kesku-

ses koolijuhtidele üle ettevalmistuskoolituse

lõpetanud 18 noort õpetajat, kes alustasid

tööd 16 koolis üle Eesti.

Noored Kooli programmis on praeguseks

osalenud üle 120 noore inimese. Programmi

järel jätkab 70% osalejaid töötamist haridu-

ses, sealjuures 50% õpetajatena.

Kes tahab ka, annab endast kiiresti märku,

sest kuni 22. novembrini oodatakse kandidaati

Noored Kooli 10. lendu. vt nooredkooli.ee

Eesti Välisministeerium eraldas MTÜ Mondole humanitaarabiks Ukrainas 40 000 eurot

Raha kasutatakse Ukraina sisepõgenike

olukorra leevendamiseks. Varem Ida-Ukrai-

nasse 2250 toidupakki toimetanud ning

seitset haiglat vajaliku tehnikaga varustanud

Mondo kavatseb jätkata meditsiiniasutuste

abistamist ning toetada sisepõgenikke tal-

veks ettevalmistumisel.

Naerata Ometi viib haiglalastele jõulurõõmu

Naerata Ometi MTÜ korraldab juba seits-

mendat aastat projekti “Jõulud haiglas“, et

partnerite ja toetajate abil rõõmustada haig-

las jõule veetvaid lapsi.

Projekti eesmärgiks on viia jõulude ajal

haiglas viibivatele lastele jõulukingitused

ning korraldada meeldejääv päev. Nagu vara-

sematelgi aastatel plaanitakse külastada kõi-

gi maakondade haiglate lasteosakondi, kokku

viiakse kingitusi 300–400 lapsele.

Kingitusi jagatakse 19.–22. detsembrini, las-

te päeva aitavad meeldejäävamaks muuta ka

artistid. Projektile saab kaasa aidata, tehes

annetuse Naerata Ometi MTÜ-le.

Mentorlus sotsiaalsetele ettevõtetele

Heateo Sihtasutus pakub mentorlust

sotsiaalsetele ettevõtetele, kes otsivad äri-

ideede konkursil Ajujaht innovaatilisi lahen-

dusi ühiskondlikele probleemidele Eestis.

Ajujaht ärgitab tänavu erilise innuga osalema

ka sotsiaalseid ettevõtteid. Lisaks Heateo

pakutavale mentorlusele paneb SEB välja

rahvusvaheliste kogemustega eksperdi, kes

on nõustanud sotsiaalseid ettevõtteid ka väl-

jaspool Eestit.

Heateo Sihtasutuse roll on aidata sotsiaal-

sete ettevõtete arengule kaasa oma toetus-

võrgustiku abil kes on valmis uutesse algatus-

tesse vabatahtlikult panustama. Mentorluse

käigus annab Heategu tagasisidet sotsiaalse

ettevõtte ideele ning jagab näpunäiteid, kui-

das parandada kitsaskohti. Vt www.ajujaht.ee.

Loomakaitse selts kogub loomasõbralikke ja -vaenulikke lugusid

Oktoobri ja novembri jooksul ootab Ees-

ti Loomakaitse Selts inimeste ettepanekuid

Eestis aset leidnud loomasõbralikumatest ja

-vaenulikumatest tegudest, et selgitada välja

kõige tähelepanuväärsemad loomadega seo-

tud juhtumid 2015. aastal. Eesti Loomakaitse

Seltsi kodulehelel www.loomakaitse.ee/2015

saab lugusid esitada kuni 30. novembrini ning

detsembrikuu jooksul saab seal hääletada

enda arvates kõige loomasõbralikuma ja -vae-

nulikuma teo poolt. Enim hääli saanud lood

selguvad jaanuaris.

Dig

ital

stor

mci

nem

a | D

ream

stim

e.co

m

Karl

-Kri

stja

n N

iges

en

3 9

E M S L I L I I K M E D

Jaapani tehnoloogiahiid Hitachi andis 28. septembril teada, et asub katseta-ma süsteemi, mis on avalikust ruu-

mist kogutavate andmete alusel suuteline ennustama vägivaldsete kuritegude aset-leidmise aega ja kohta.

Jättes kõrvale kõik selle, mis niisuguse süsteemi juurutamisel valesti võib minna, on siin üks häirivamaid asjaolusid see, et sellise süsteemiga kaasneb ettekujutus, et me oleme lahendanud inimhinge sala-dused ning oleme suutelised tuvastama tegelikku motivatsiooni inimese tegevuse mingite meie arvates tähendusrikaste tun-nuste alusel.

Aga kujutagem ette, et süsteem osutubki edukaks ja me otsustame laiendada selle ka lolluse elik mõttekuritegude enneta-misele! Sest milles muus me veel inimest süüdistame kui mõtteroimas, kui me oma moraalselt vm enda arvates ülemalt posit-sioonilt hindame mõnda seisukohta liiga labaseks, erapoolikuks või äärmuslikuks?

Kuigi lolluse lõplik väljajuurimine võib tunduda ahvatlev, oleks see samm siiski haridusele pöördumatu mõjuga. Kui eraisikul pole võimalik olla valel seisukohal ja seda avalikult väljendada, kartmata riiklikke vms repressioone, siis välistatakse tal võimalus kogeda autentsel viisil ekslikul seisukohal olemist ja — mis veelgi olulisem — selle ületamist.

Globaalne infoühiskond avab meile ligipääsu igasugusele infole, aga samas

muudab ka meid endid koos oma seisukohtadega lihtsamini üldsusele

ligipääsetavaks. Praegusel vastuolu-lisel ajastul muutub kümmekonna aastaga maailmas sama palju kui varem terve inimelu jooksul. Väga raske on olla maailma asjade suhtes kooskõlalisel sei-sukohal, säilitada see kooskõla ajateljel. Eksimine on tänapäeval paratamatus.

Ilmselt seetõttu on paljudel arvamusliidritel kombeks esineda

avalikkuses pseudonüümi all. Mida aktiivsem arvamussurfar, seda rohkem

kontosid eri võrgustikes, sageli isegi oma-vahel konfliktsed pseudonüümsed kontod samas võrgustikus. On loomulik, et eri seisukohti tahetakse järele proovida elu-suuruses, mitte ainult mõne steriilse argu-mendi tasemel, vaid teha kindlaks, mida tähendab vastava tervikliku rolli võtmine avalikkuses pikemaks ajaks — olgu selleks rolliks siis cafferlover, Harri Kingo või Vend Hieronymus.

Tõsi, on pigem autentsete lollide elik poliitikute komme olla avalikult loll omaenda nime all, aga ka seda ei tohiks represseerida. Ilma mudaliigata pole pro-filiigat kauaks.

Seetõttu on mulle vastuvõetamatu, kui vihakõne vms sildi all püütakse avalikust ruumist peita seisukohti, mille kohta peaasjalikult ainult arvatakse, et need kallutavad inimesi kuritegudele. Me ei tea kunagi, milline seisukoht teeb seda päri-selt ja milline on ainult etapp konkreetse isiku haridusteel.

Sõnavabadust ei tohiks eraelu puutu-matust juba niigi ülemääraselt õõnestaval digiajastul mingil juhul allutada ühelegi moodsale hariduslikule instrumentalis-mile, vaid seda tuleks endiselt mõista läh-tuvalt põhiseaduslikest õigustest süüme-, loome- ja mõttevabadusele. Sest ka kõige heasoovlikum totalitarism mõtlemise sfääris muudab inimesed lõpuks üheplaa-nilisteks idiootideks — kui see ise enne raginaga ei murdu.

Sõnavabadus käib ka radikaalse eksimise kohtaMÄRT PÕDER, TÜ filosoofiadoktorant ja infovabaduse aktivist

Radikaalsed arvamused POOLT

VASTUEr

akog

u

4 0

P O O L T J A V A S T U

4 0

Kas radikaalsed arvamused aitavad ühiskonda edasi või on kusagil piir, millest alates radikalism muutub

destruktiivseks?Radikalismi mõistetakse nüüdisaegses

igapäevases kõnepruugis üldiselt kui jäiga ja äärmustesse kalduva poliitika ajamist. Siiski võib radikaalsuse sisu ajas muutuda. 20. sajandi algul, kui naisõiguslased võit-lesid naiste õiguse eest õppida ülikoolides, peeti neid radikaalideks. Tõsi, Inglise suf-ražetid kasutasidki oma demonstratsioo-nidel ka vägivalda, nt lõhkudes poeaknaid ja süüdates hooneid. Tänapäeval võib äär-musradikaalideks pidada pigem neid, kes usuvad, et naistel pole ülikoolidesse asja.

Radikalismi ühiskonnast välja juurida ei ole ilmselt võimalik. Radikalismi poole pöördutakse paljude asjaolude kokku-langemisel: tajutav ebaõiglus ühiskonnas, isiklikud läbielamised, lapsepõlvetrau-mad, isiksuse kalduvused, sotsiaalne kesk-kond, usulised veendumused, terrori- või sõjakogemus jne. Teatud määral on radi-kalism ühiskonnale kasulik, tõstatades probleeme, millest kas ei ole poliitiliselt korrektne rääkida või mis on seotud sot-siaalse ebaõigluse, keskkonnakaitse, suur-korporatsioonidevastase võitlusega jne.

Ent siinkohal tasub teha mõttelist vahet konstruktiivsel ja destruktiivsel radikalismil, kuigi see pole niiväga liht-ne. Destruktiivne radikalism süvendab lõhesid eri ühiskonnagruppide vahel, halvemal juhul kutsub üles vägivallale ja õhutab vihkamist, nagu on näha Islamirii-gi tegevuse puhul. Radikaalsed ideed või-

vad kergemini nakatada noori, kes mingil põhjusel on neile vastuvõtlikud. Seega on ühiskonna tervise huvides mõistlik tõm-mata piir, kust alates radikaalsuse levik muutub ühiskonnale ohtlikuks.

Kus see piir on? Vihakõne kui üles-kutse vägivallale teise inimrühma vastu on ka praegu Eesti seadustega keelatud ja karistatav. Kui käsitleda vihakõnet aga laiemalt, käib sinna alla igasugune sallimatu eneseväljendus. Tekib paradoks: sallimatust sallimata on oht muutuda ise sallimatuks. Kas olla absoluutselt salliv saab olla eesmärk?

Vihakõne puhul laiemas mõttes on selle kahju hindamine keeruline. Sõnava-badus on algusest peale kaitsnud eelkõige kriitilist ja ründavat kõnet. Ajakirjandus kui neljas võim on välja kasvanud inglaste võitlusest õiguse eest kajastada parlamen-dis toimuvaid vaidlusi. Kuna parlamendi ja kuningavõimu kriitika oli varasema aja kontekstis üsna radikaalne (enne seda oli kuninga kritiseerimine üldse keelatud), võideldi tol ajal just radikaalse kõne kait-seks. Poliitikute puhul rõhutatakse eraldi, et nad peavadki taluma ebameeldivaid ja ründavaid arvamusi. Seega pole ründav toon iseenesest kuigi veenev argument.

Seetõttu peaks vihakõne defineerima pigem kitsalt: tegemist on keerulise mõistega ja võib tekkida oht, et vihakõne mõiste laiendamist ja karistatavust kasu-tatakse kurjalt ära. Seda võidaks halvemal juhul kasutada sõnavabaduse piiramiseks, poliitilise opositsiooni tasalülitamiseks ja eriarvamuste summutamiseks. Liigne reg-

lementeeritus võib luua võltskorrektsuse, mil avalikult räägitakse üht, ent mõeldak-se teist. Selline maskitagune maailm võib indiviididele muutuda ahistavaks, pidur-dada ühiskonna arengut ja süvendada äärmuslikku radikalismi.

Näiteid ülemäärasest reglementeeri-misest on juba praegugi võtta. Youtube’is on mõned alternatiivse maailmavaatega kanalid sattunud rünnaku alla, kuna kon-servatiivsete vaadetega kasutajad näevad neis vihakõnet ja teavitavad keskkonna haldajat. Seejärel võetakse kanalid igaks juhuks maha, kuna haldajal puudub sageli pädevus (keeleoskus, kultuurierinevuste mõistmine) hindamaks, kas tegemist on ka tegelikult vihakõnega. Nii on võimalik kõik ebameeldivad hääled vaikima sundida.

Seetõttu võiks pigem valida ühiskonna eneseregulatsioonivõime – usaldamise, avaliku diskussiooni võimaldamise ja heade tavade rõhutamise – kui krimina-liseerivad seadused. Viimase aastaga on seoses kooseluseaduse ja rändekriisiga ka meil näha radikaliseerumise süvenemist: ühiskond on jagunenud vaat et kahte lehte ja vastastikku kasutatakse üsna krõ-bedat sõnavara või irooniat, mis välistab dialoogi.

Kui püüda lähtuda siiski sellest, et vihakõne peamine reguleerija on hea tava, saavad just kodanikuorganisatsioo-nid palju ära teha nende tavade kujunda-misel ning inimeste iseseisva ja kriitilise mõtlemise toetamisel. Kui me ise suhtu-me vihakõnesse taunivalt, kaotab see oma laastava mõju.

Vihakõnet reguleerigu pigem hea tava kui karistusedTIIA KÕNNUSSAAR, TÜ eetikakeskuse kolumnist-toimetaja

Erak

ogu

4 1

P O O L T J A V A S T U

Demagoogia on sihilikult vigaste või laiskade selgituste andmine oma seisukoha tõestuseks. Demagoogiat

kohtame avalikus diskussioonis, emotsio-naalsetes kõnedes ning ka täiesti ohututes olukordades igapäevastes vestluses. Nalja-kal kombel on ka kellegi pealiskaudselt de-magoogiks sildistamine demagoogiavõte.

Kuidas demagoogiat ära tunda ja ümber lükata? Soovitame loogikavea tuvastada, välja tuua ning selgitada, milles probleem.

Võte #1: Läbi aegade ... argumentum ad antiquitatem

“Juba aegade algusest peale on lahedamad inimesed jätnud prügi väljaviimise teiste, alamate kaela.”

Kuidas tegeleda? See, et midagi ajalooli-selt on toetatud, ei tee ideed veel õigeks. Orjandus, nõidade põletamine ja mõte, et maakera on lapik, on kõik ajaloolised ja pika traditsiooniga ideed ning sellest hoo-limata absoluutselt valed.

Võte #2: Vaata, milline sa ise oled!argumentum ad hominem

“Eino, ära mölise! Ma ei viitsi viia! Vaata, mis muusikat sa kuulad, miks ma pean seda kannatama! Sa isegi ei tea, kus prügikast asub!”

Kuidas tegeleda? Seletada, et inimese isi-kul ei ole enamasti (ja vaidluses veel eriti)

midagi pistmist tema esitatavate argumen-tide sisuga. Kui rünnatakse ainult isikut, siis argumendi sisu jääb tähelepanuta ja kehtima.

Võte #3: Häda tuleb!argumentum ad baculum

“Prügi välja viies satun kindlasti mõne narkomaani rünnaku ohv­riks ja saan surma. Vaglad söövad aplalt mu laipa. Mõtle, ta tapab mu! Kas tahad, et saaksin surma?”

Kuidas tegeleda? Näidata, et hirmutav faktor, millega kuulajat ähvardatakse, on proportsioonist välja viidud või selle saa-bumist ei ole tegelikkuses juhtunud. See ei tähenda nüüd, et kõik argumendid, kus ähvardatakse negatiivsete tagajärgedega, kvalifitseeruksid automaatselt demagoo-gia alla: siin on küsimus ikkagi proport-sioonist välja viidud hirmutamises.

Võte #4: Vaesed kannatajadargumentum ad misericordiam

“Ma tõepoolest viiksin selle prügi välja, ent prügikastis elavad beebi­kärbsed, kes lämbuvad meie prügi all. Need vaesed beebikärbsed!”

Kuidas tegeleda? Üksikud ja võib-olla tões-ti hirmsad näited ei tõesta päriselt, et mi-dagi ei tule teha. Selleks tuleb kaaluda tee-ma kõiki aspekte, mitte valida välja kõige

õudsemat üksiknäidet. Mis jällegi ei tähen-da, et üksikuid näiteid ei tohi tuua – viga-seks läheb loogika siis, kui ainult selliste näidete peale lootma jäädaksegi.

Võte #5: Kordamineargumentum ad nauseam

“Ma ei pea prügi välja viima. Mul ei ole kohustust prügi välja viia. Mind ei saa sundida prügi välja viima. Ei, ma põhimõtteliselt ei saa prügi välja viia. Prügi väljaviimine ahju! Kui prügi välja viimata jätmine on natsism, siis ma olengi nats!”

Kuidas tegeleda? See, et midagi öeldakse mitu korda, ei tee seda kuidagi mõistliku-maks või tõesemaks. Hea argument vajab selgitamist ja tõestamist, mitte kordamist.

Võte #6: Rahvameesargumentum ad populum

“Enamik inimesi jätab enda prügi välja viimata ning 80% inimestest arvab, et võiks prügi lihtsalt aknast välja visata. Järelikult lõpetame selle väljaviimise jutu ükskord ära!”

Kuidas tegeleda? Inimeste toetus üksi ei tähenda veel, et mingi idee on õige. Näi-teks kõikidele vähemusgruppidele (nai-sed, teised rassid ja rahvused) õiguste andmine on ajalooliselt olnud rahva seas ebapopulaarne, see ei tähenda, et need

Demagoogiavõtted prügi väljaviimise näitel

Inimesi meelitab Väitluskoolituse argumendikoolitustele muuhulgas soov peresisestest vaidlustest võitjana välja tulla. ANNA KAROLIN Väitluskoolitusest aitab elulise näite toel demagoogia seljatada. Võitku argumendid, mitte demagoogia.

4 2

N Õ U A N N E

N Õ U A N N E

on olnud halvad ideed. Rahva toetus võib mõnikord olla legitiimne argument, aga enamasti vaid koos hea põhjendusega.

Võte #7: Rõhumine autoriteedile“Juba Kim Kardashiangi on öelnud, et prügi väljaviimine tuleb jätta teiste kaela.”

Kuidas tegeleda? Autoriteete tuleb ar-vestada siis, kui nad on arutatava teema valdkonnas pädevad asjatundjad. Tsitaa-te on lihtne kontekstist välja rebida ning mõnede mõtlejate mõned ideed, kuigi vä-ga austusväärsed, on tänaseks või selles kontekstis aegunud.

Võte #8: Tautoloogia ehk asja tõestamine iseenda abil“Prügi väljaviimine on nõme. Nõmedad asjad on halvad. Halbu asju ei peaks tegema, järelikult ma ei peaks prügi välja viima.”

Kuidas tegeleda? Tautoloogiat esineb va-hel sellistes argumentides, kus seosed on väga keerulised. Siis tulebki näidata, et vastased pole tegelikult toonud oma argu-mentide tõestuseks põhjuseid, vaid lihtsalt korranud oma algset ideed mitu korda.

Võte #9: Vale järeldus non sequitur

“Obsessiiv­kompulsiivse häirega inimesed koristavad palju ja viivad kogu aeg iga väiksemagi prügi välja. Seega on prügi väljaviimine vaimse häire tunnus.”

Kuidas tegeleda? Seletada lahti, miks ja kus on vastaste loogikaviga ja milles see täpselt seisneb. See on kõige parem näide sellest, et demagoogiavõtte nime teadmi-ne iseenesest ei tähenda veel, et seda osa-taks kasutada – non sequitur saab põhi-mõtteliselt öelda iga järelduse kohta, aga arusaam, kas see ka põhjendatud on, te-kib ainult arutlemiskogemuste kasvades.

Võte #10: Vale põhjuse-tagajärje seospost hoc ergo propter hoc

“Kas olete märganud, et samaaeg­

selt kodutööde (mh prügi väljavii­mise) võrdsema jaotuse kasvuga pereliikmete vahel on drastiliselt vähenenud Aafrika elevantide arv? See naiste poolt prügi väljaviimine peab neid seega massiliselt välja suretama!”

Kuidas tegeleda? Põhjuse-tagajärje seo-se puhul peab alati välja tooma konkreet-se mehhanismi, mis näitab, kuidas üks sündmus teiseni viib. Kui seda ei ole teh-tud, saab kuulajale näidata, et seost pole tegelikult tõestatud.

Võte #11: Libe tee slippery slope

“Kui ma praegu pean prügi välja viima, siis varsti peame pagulas­te ja tolerastide prügi koristama. Zoofiilid, nekrofiilid ja isegi neegrid liiguvad tänavatel avalikult ringi ja taevast sajab konni! Voldemort tõu­seb jälle üles!”

Kuidas tegeleda? Paluda vastasel näida-ta, kuidas täpselt üks samm edasiste hu-katuslike sammudeni viib. Võib ka tuua näiteid olukordadest, kus seda ei ole juh-tunud: kus prügi on ilma Voldemordita-gi välja viidud ning kodu on saanud kena-maks, mitte maailm hukka.

Võte #12: Hernehirmutis ehk vastase seisukoha äärmuslikuks tõlgendamine“Väitsid, et pean oma prügi välja viima. Ka Nõukogude Liidus sunniti inimesi igasuguseid asju tegema. Kas soovite, et kõik hakkaksid teie orjadeks?”

Kuidas tegeleda? Tuua välja, et argu-ment, mille vastane ümber lükkas, ei ol-nud üldse seesama, mille te ise välja tõi-te, ning seetõttu pole tegemist ka sisuka mõttega.

Võte #13: Sa ju ise ka!tu quoque

„Ma ei vii oma kuu aega prügi välja, sest sina jätsid ükskord enda küpsisepaki laua peale vedelema!”

Kuidas tegeleda? Näidata, et vastuolu ini-mese sõnade ja tegude vahel ei tee tema esitatud argumenti valeks, vaid viib tähe-lepanu argumendi sisult kõrvale. Samuti näidata, et võrreldavad eksimused on pro-portsioonidelt väga erinevad – tu quoque’t kasutatakse tihti teise-silmas-näen-pindu-kui-minu-silmas-palgist-räägitakse-olu-kordades.

Võte #14: Sildistamine“Prügi väljaviimine on argpükslik ja kommunistlik tegevus. Ainult tal­laalused viivad oma prügi välja!”

Kuidas tegeleda? Näidata, et tegemist on tarbetute siltidega, mis ei tõesta iseenesest mitte midagi.

Võte #15: Kiire üldistus hasty generalisation

„Kohtan prügikasti juures ainult mehi. Seega pead sina hoopis prügi välja viima, see on ju järeli­kult meeste töö!”

Kuidas tegeleda? Näidata, et ei ole põh-just teha kiireid üldistusi ja et lühike ja subjektiivne vaatlus annab sageli kalluta-tud tulemusi. Ühtlasi pole seni tuvastatud ühtegi põhjust, miks prügi väljaviimine peaks rohkem ühe soo kaela jääma (kan-natusi tuleb võrdselt kanda).

Tundus, nagu suur hulk hirmutamist? Jah, seda see kipub olema. Leidke nüüd dema-googiavõtted üles arvamusportaalidest, näidake demagoogidele nende vead kät-te ja püüdke ise vältida. Ja viige see prü-gi ka välja!

Demagoogia on kõnedes, diskussioonis,

vaidluses, arutluses, propagandas jm

toimuv kuulajaskonna sihipärane ja

ebaaus mõjutamine. Enamasti mõjuta-

takse uskuma asja, mille kohta esitaja

teab, et see ei ole õige, et auditoorium

jääks valearvamusele ja võtaks vastu

sellest tulenevad valed otsused. Ausas

diskussioonis, vaidluses või arutelus

püütakse demagoogiat vältida ning

tugineda üksnes faktidele ja loogikale.

(Vikipeedia)

4 3

SÕBRALIK EESTI on kodaniku -

algatus, mis

ka jas kõnede ja muusikaga kõige valjemini ja silmatorkavamalt sep -

temb ris Vabaduse väljakul. Vaata järele ja kõnesid www.sõbralikeesti.ee.

Fotod: ARON URB, MARIS TOMBA, MART SEPP

Humana telgis said

lapsed terve pärav

mässata taaskasu-

tusega.

Milline on Eesti, mida

tahaksime oma lastele?

Ilmselt ikka sallivat,

toredat ja avatut, mitte

kinnist, kahtlustavat või

lausa vihkavat.

Selline võiks ju meie tänavapilt kogu aeg välja näha

– rõõmsameelne ja värvikirev. Tänavu saavad teise naha-

tooniga inimesed aga sõimata, isegi kui nad on hinnatud

töötajad, doktorandid või räägivad puhast eesti keelt.

Kontserdi rajumaid esitusi tuli trash-metal

bändilt Cantilena, nende Pakistanist pärit

solist Asim Searah räägib juba seitset keelt

ning nüüd õpib eesti ja vene keelt lisaks.

Miski ei ühenda rohkem

kui toit ja pikk laud. Tuntud

rahvusköökide kõrval oli

kõige popim Vao keskuse

elanike telk, kuhu paljud

ei läinud mitte näljast

Ghana või Afganistani köögi

järele, vaid toidupakkujate

toetuseks.

Sõbraliku Eesti toetuseks laulnud Ivo Linna pühen-

das sangariloo „Julge laul“ kõigile heategijatele ja

esitas Kait Tamra loo „Oma saar“ igatsusest kodu

järele, mida sõjapõgenikud ju tegelikult tunnevad.

Eesti Puuetega Inimeste

Koja ajakirjas Sinuga öel-

dakse, et kõige olulisem

peab Eestis olema ini-

mene, kedagi ei saa reelt

lükata või unustada.

Luule Komissarov

kutsus oma kõnes

üles teistega rääkima,

näost näkku, ka teist-

suguse arvamusega

inimestega, et ühes-

koos lahendused leida.