71

HIIEHALDJAS, SULTAN JA AKTAŠ Üleloomulikku olendit, keda käesolevas töös tinglikult hiiehaldjaks nimetatakse, on kirjeldatud nõnda: "See vaim (lut = keremet) või need vaimud (neid on palju) elavad metsatukkades, mis on votjakkide jaoks puutumatud. Kui keegi julgeb raiuda kasvõi ühe puu, võtavad vaimud talt mõistuse või suretavad. Lut-vaime on nii mees- kui naissoost, nad abielluvad ja sünnitavad lapsi, votjakkidele ilmutavad nad ennast inimese kujul – tatarlasena, nende ilmumine toob mõnikord haiguse majja, mõnikord aga tervenemise." (Bogajevski 1890: 156 < Miropolski). Tatarlane Hiiehaldja päritolu on udmurdid üksmeelselt seostanud tatarlastega: "Kuni tatarlastel polnud veel oma usku, palusid nad ludi. Aga kui nad oma usu vastu võtsid, siis keelati neil jumalateenistusel küünalde kasutamine ja sellepärast hülgasid nad ludi. Lud jäi kurvaks ja käis mööda ilma erakordselt kauni käterätiga ja nuttis, öeldes: "Kes mind võtab, kes hakkab mind kummardama, see saab minult ammendamatu õnne." Loll votjakk lasi ennast käterätist meelitada ja hakkas ludi kummardama." (Bogajevski 1890: 154 – 155 < Parsgurti küla). Kommentaariks võib lisada, et udmurtidel oli tõesti komme ohvrihiies küünlaid põletada, aga käterätid rippusid ka nende palvekodades ja olid kasutusel muudelgi palvustel (näiteks Varklet-Bodja külas veel 1990. aastal gerš+d-pühade palvustel). "Kord palusid tatarlased ludi varsaga, (s. t. ohverdasid varsa, A. L.) ohvrilooma pea aga viskasid metsa. Votjakid said sellest teada, võtsid pea üles ja hakkasid sest ajast peale ludi kummardama." (Bogajevski 1890: 155). Ja veel: "Keremet ilmub mõnikord inimestele unes, kusjuures ta võtab tatarlase kuju [- -] samal kujul ilmub mõnikord ka ilmsi [- -] Juski külas rääkis keremeti preester [- -] et ta vana-vanaema näinud kord und, kus talle ilmunud "tatarlase rõivais lud" (ta mees oli hiiepapp). "Ta (lud) öelnud, et ta on väga nõudlik ja kuri ega või taluda vähimatki roojust süüdlast karistamata. Ta on kaheteistkümne ludi seast kõige tähtsam ega või inimeste lohakust taluda. Seepärast peavad need, kes teda paluvad, olema kindlasti valgeis rõivais." (Bogajevski 1890: 155). Memoraat keremetist Üks taat rääkis nii: "Olin raskesti haige. Kord kesköö paiku astub tarre kaks inimest, mees ja naine, tatarlased. Mees seisab ukse juures, naine riputab ahju kõrval salli üles. Aga uks oli lukus. Küsisin, mida nad tahavad. Nad ei vasta, ainult omavahel räägivad. Kutsusin isa ja ütlesin, et meil on tatarlased tares. Ta ei uskunud ja ütles, et ma sonin. Hakkasin kartma ja ootan, kas kukk juba varsti laulab – ehk lähevad tatarlased ära. Kukk lauliski, aga need ikka seisavad ja räägivad. Nii seisid nad suure valgeni. Äkki kuulen – keegi tuleb trepist üles, tuleb ja trambib kõvasti uute saabastega, jõuab ukseni, kuid sisse ei tule, vaid räägib

72

tasa taresolijatega ja läheb minema. Natukese aja pärast on trepil jälle sammud, jälle praotatakse ust ja aetakse juttu. Ma ei kannatanud välja, võtsin kirve, lõin aknaraami välja, hüppasin õue ning jooksin aida juurde, kus mu vend töötas. Varsti pärast seda põgenesid ka tatarlased, keda mu vendki nägi. Teisel päeval, kui tares peale minu kedagi polnud, kuulen, et keegi kutsub: "Vassili, tule siia!" Vastasin, et ei suuda haiguse pärast tõusta. Hääl räägib: "Tule aga, küll suudad!" Võtsin vildi ja padja, läksin eeskotta ja heitsin pikali. "Sa tule siia!" ütles hääl pööningult. Ütlesin, et ei jaksa siledal maalgi käia, kuidas siis mööda redelit ronin. "Tule, küll ronid," vastas hääl. Ronisin üles ja näen – seisab tatarlane ja toetab seljaga vastu korstnat, tema kõrval naine ja vastas lapsega noorik, vist ta minia. Tatarlane ütleb mulle: "Noh, Vassili, sa vist ei karda meid, kui siia tulid. Tea siis, et maailmas on jumal (inmar) kõige tähtsam, aga tema järel oleme meie." Seda öelnud, muutusid nad nähtamatuks. Kuulsin ainult, kuidas nad tuule kohinal läbi katuse lendasid. Pärast seda sain ma terveks." (Bogajevski 1890: 156 – 157 < Miropolski). Lud kuzzzzo, keremet, šaitan Lud on udmurdi keeles lihtsalt väli või põld, liitsõnade koostises ka metsik, mets- (näiteks lud par\ 'metssiga'). Sellepärast ei tähenda igasugune ludi mainimine veel spetsiaalset pühapaika,35 kus ohverdatakse hiiehaldjale, kelle udmurdipäraseks nimeks on harilikult lud kuzo. Kuzo on bulgaari laen ja tähendab tavaliselt peremeest või isandat, koos kohta näitava sõnaga aga haldjat (gid kuzo 'laudahaldjas'). Sageli kannab hiiehaldjas nime keremet, mis on samuti laen Volga-Bulgaaria ajast ja tähendab kurja vaimu ning sellele pühendatud palvuspaika (vrd. ka türgi keramet 'ime', kerem 'suuremeelne, armuline, üllas'). Sellest, et ka šaitan 'saatan, kurat' on mõnel autoril olnud hiiehaldja sünonüümiks, ei maksa järeldada, et udmurdid olid saatanakummardajad. Tuleb vahet teha muistendite šaitani ja keremet-šaitani/lud kuzo/lud asaba vahel. Kui esimene oli tihti taevajumala vaenlane ja kogu kurja sünnitaja, siis keremet, kuigi teistest rangem, oli vaid üks haldjatest. Nii kristlastel kui muhameedlastel on komme kõiki teiseusulisi paganateks pidada ja nende jumalusi kuraditeks tituleerida. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Ka mitmed selles töös tsiteeritud autorid (näiteks I. Vassiljev) on udmurdi haldjaid ühtviisi kuraditeks nimetanud. Eks teinud seda udmurtide musulmanidest naabridki. Ja kuna just hiiehaldjat šaitaniks nimetati, võib oletada, et tema kultus oli teiste jumaluste omast erinev. Mispoolest siis pälvis see õigeusklike muhameedlaste erilise tähelepanu? Võib-olla oli piirkondlikule jumalusele pühendatud püha metsatukk kõige levinum kultusekoht ning seal toimuvad palvused võõrastele kõige silmatorkavamad. Võib-olla meenutasid need neile liiga palju nende endi paganlikku minevikku. Nagu usundi uurimisel sageli, nii tuleb ka nüüd vaid oletustega leppida.

35Oma kogemusest võin öelda, et näiteks lause azlo d+rja popios vetl+z+ molitva le\t+sa lud v+l+n ei tähenda sugugi, et papid läksid hiide ohverdama, vaid et vanasti läksid papid põllule palvetama.

73

Hiiepalvusest ja ohvrihiiest V. Vladõkin näeb udmurdi ohvrihiie kultuses nii ürgseid soome-ugrilisi, kui ka laenatud jooni. Ta oletab, et permi ja volga rahvastel segunes ürgne püha puudesalu kummardamine Kesk-Aasiast lähtunud islami-eelse keremeti kultusega (Vladõkin 1991: 19, 1994: 109 – 110, 202). Ohvrihiis erines tõepoolest muudest udmurdi palvuspaikadest, kuna sinna ei lubatud naisi (Bogajevski 1890: 155, Wichmann: 1893, 1: 17) ja palvus toimus sageli öösel (samas). 1980. aastal Kuzjobajevo ludil nähtu kinnitab neid andmeid. Keremeti erilisest nõudlikkusest rõivastuse suhtes oli juba juttu. D. Ostrovski järgi austati hiiehaldjat sedavõrd, et ohvrihiide ei lastud liiga purjus mehepoegi (Ostrovski 1874: 39; paljudel muudel palvustel oli alkoholi tarvitamine lubatud või isegi kohustuslik).

Hiiepapid enne palvust Kuzjobajevo ludil. ERM FK 1920: 366. Foto P. Härmas 1980. Sama. ERM FK 1920:363. Palvetamine Kuzjobajevo ludil. ERM FK 1920: 385. Foto P. Härmas 1980.

Lud u½i \ (hiiepapp) ei tohtinud süüa sealiha (Bogajevski 1890: 155, Wichmann 1893, 1: 18). Ent samas loeti ohvrihiies nagu palvekojaski kõige pühamaks paigaks tuleaset ja – nagu uude palvekotta – viidi ka uude ohvrihiide tuhka vana ohvrihiie tuleasemelt: tuno istus ratsastamata ja valjastamata hobuse selga ja sõitis temaga metsa suunas, kusjuures koht uue ludi jaoks määrati sinna, kus hobune peatus. (Buch 1883: 124). Pärast koha valikut sooritati pühapaiga ülekolimine, mis toimus pulmarongiga, nagu räägiti Punemi külas. Punemi taadid mäletasid vaid seda, et kõige tähtsam oli asja juures tuhk sellest paigast, kus vanal ludil ohverdati. (Bogajevski 1890: 161). Pavlovski asunduses räägiti: “Me asusime siia

74

hiljaaegu elama. Siin valmistasime kõigepealt ette uue paiga ludi jaoks, seejärel tõime vanast tuha ära. “Tule meiega uude kohta, me tegime sulle uue koha valmis,” lauldi seejuures. Tuhk püüti panna sellesse paika, kus hiljem kavatseti tuld teha. (Samas). Keremeti pulma kohta on Ostrovskil huvitav teade: Ühe küla udmurdid arvasid kõigi oma õnnetuste põhjuseks selle, et nende keremetil on üksi igav elada. Vaja keremetile naine võtta. Käidigi naabrite juures kosjas ja saadi need nõusse. Siis sõideti peetripäeva paiku keremetile naist tooma. Sõideti pulmarongiga otse naabrite ohvrihiie juurde ja pidutseti seal terve öö. Varahommikul asuti hiiest lõigatud ruutarssina suuruse mättaga tagasiteele. (Ostrovski 1874: 37 – 38). Kuigi keremet tuli udmurdi rahvausundisse tõenäoliselt juba Volga-Bulgaaria ajal, seostatakse teda tatarlastega, mis on täiesti arusaadav, sest rahva mälu ulatub eesti muistendeiski vaid rootsi ajani. Samas, nagu eespool juba märgitud sai, kujutati üleloomulikke olendeid sageli ette just teiste rahvaste esindajatena. Hiiehaldja heaks isandaks (dzeč sultan) nimetamine ja mitmed kombestikulised erisused: sealiha söömise ja alkoholi pruukimise keeld, palvetamine muhameedlaste kombel (põlvili, maani kummardades, sageli ka ida suunas) – kõik see viitab võimalusele, et tegemist on vanale sugukondlik-territoriaalse kaitsevaimu kultusele (sellele samale, millest lähtub ka voršudi kummardamine) lisandunud või peale sunnitud islami elementidega. Me ei tea, kui aktiivne oli misjonitöö naaberrahvaste ja oma teiseusuliste alamate seas pärast Volga-Bulgaaria islamiseerumist. Teame vaid seda, et islam levis Volga aladele väga kiiresti. Ilmselt kasutati selle levitamiseks Volga-Bulgaarias ka riigiaparaadi abi, kuidas muidu hüljati lühikese aja jooksul kõik vanad matusepaigad (vt. Halikov 1978: 71). See aga tähendab aktiivset misjonitööd ja sunnimeetmete kasutamist inimeste uude usku pööramiseks. Lisaks ei tohi unustada ka tõsiasja, et Volga-Bulgaaria kaudu jõudsid permi hõimudeni ihaldatud lõunamaised kaubad, mida karusnahkade vastu vahetati. Võib liialdamata öelda, et Volga-Bulgaaria oli volga ja permi rahvaste jaoks aknaks tollasesse tsiviliseeritud maailma, sealt lähtuvad hüved võisid soodustada ka uute kommete ja religioossete arusaamade levikut. Võimalik, et islami mõjudega kaasnes ka suur annus muhameedlaste rahvausku, mis paganlikku keremeti veel päriselt unustanud ei olnud. Ohvrihiis oli püha, hiiepuid ei tohtinud raiuda ega murda neilt oksi. Üldse ei tohtinud hiiest midagi võtta: “Üks Buranovo talupoeg, endine soldat, kes kroonut teenides oli paganluse tühisuses veendunud, vedas votjakkidega kihla, et viib hiiepuud palkideks ja et selle eest ei tehta talle midagi. Aga kui ta oli puud välja vedanud ja hakkas tahuma, lõi ta kirvega jalga. Hobune, kellega ta puid vedas, läks kaduma. Räägitakse ka, et Buranovo köster läks hiide seenele, ja kui seened olid korjatud ja köster tahtis hiiest välja tulla, hoidis nähtamatu jõud teda kinni. Ta viskas korjatud seened sedamaid maha ja tuli hiiest tervena välja. Räägitakse kellestki diakonist ja vaimulikust, et nad olevat suure targa juhatusel ohverdanud hiies hobuse ja ise seda söönud, et terveneda haigusest, mis neid tabanud hiie rüvetamise eest.” (Vassiljev 1906: 197 – 198). Vladõkin toob ära katkendi

75

omapärasest kaebeloitsust: “Meie ludi solvati – meie ludi ei pühitud, meie ludi solvati – ludi tara ei parandatud, meie ludi solvati – ei raatsitud ühtainustki lammast anda, meie ludi solvati – ei raatsitud ühtainustki pulli anda.” (Vladõkin 1994: 110 < Munkácsi 1887: 310).

Varklet-Bodja ohvrihiis. ERM EJ 388: 21. Joonis L. Lepp 1980.

Varklet-Bodja ohvrihiis. Värav sisemisse aeda, kuhu tohtisid minna vaid ohvripapid. Autori fotod

1988.

Mitmel pool pöördusid udmurdid hiieski ohverdades kõigepealt jumala poole: "Osto inmar, leiva ja soolaga mälestame Esembai ludi" (Harva 1914, 1: 110 < Gavrilov). Y. Wichmann väidab, et Uržumi maakonnas Karlõgani külas ja Jelabuga maakonnas Bolšaja Možgas kinnitatud talle, et ohver pole määratud jumalale, vaid ludile, kes olevat udmurtide kinnitust mööda 'netšistõi duhh' ja et palveski ei tuletatavat jumalat meelde (Wichmann 1893, 1: 16 – 17). Glazovi maakonna edelaosas aga nimetatud keremetiks iga paganlikku jumalust ja palvuspaika ning sõnadega “ohverdati keremetile” tahetud öelda vaid seda, et sooritati paganlik ohvritoomine (Pervuhhin 1888, 1: 67). Siiski ei kirjuta N. Pervuhhin kusagil, et ka palvekoda oleks keremetiks nimetatud, järelikult paluti seal udmurtide arvates jumalat. Tänapäeval jagunevad külad, kus ohverdamine on

76

säilinud, kaheks grupiks – suure palvekoja haruks b+ddz+m kuala v+ž+ ja ohvrihiie haruks lud v+ž+ (näiteks Kuzjobajevos mäletati sellist jaotust veel 1992. aastal). Mõlemal harul on oma palvuspaigad ja oma kultuseteenrid ning Vladõkini andmeil olid mõlemad religioossed grupid varem rangelt endogaamsed (Vladõkin 1991: 29). Muide, üsna hilise ajani ei abiellunud ristimata udmurdid ka oma kristlastest rahvuskaaslastega. Kuzjobajevos väideti, et ohvrihiie grupi peredel pole ei kodust kualad ega suurt palvekoda ning et palvekoja haru rahvas ei käi kunagi hiies ohverdamas. Selline sugukonna- ja kogukonnaülene jagunemine viitab keremeti kultuse suhteliselt hilisele päritolule ning näitab, et kõik udmurdid ei võtnud nii ranget võõrast haldjat omaks. Muistendid räägivad, et mõnel pool püüti keremetist isegi vabaneda: “Ühes Sarapuli maakonna lõunaosa külas otsustas rahvas, keda tabas ridamisi õnnetusi ja kes pidas liiga rängaks keremeti rohkearvuliste ohvritega lepitada, temast hoopis vabaneda. Leiti tatarlane, kes 15 rubla eest olnud nõus keremeti ära viima ning võtnud tõepoolest kaasa kõik ohvririistad. Kuid oma keremetist vabaneda vaestel votjakkidel ei õnnestunud, sest tatarlane visanud ohvririistad nende endi põllule.” (Bogajevski 1890: 161). Keremeti vastu on võidelnud ka tark (tuno): “Novõi Sentegi külas oli tark, kes kaua ja visalt keremeti vastu võitles. Esialgu saavutas ta edu ning sundis haldja ohvritest loobuma, kuid lõpuks pidi siiski keremetile alla vanduma, ehkki viimane nõudis edaspidi ohvriks vaid ühe lamba, kuna teised keremetid olid palju ahnemad. (Bogajevski 1890: 124). Kuigi siin on tegemist šamaanilaadse tegelasega ja šamaani puhul on jumalate-haldjatega võitlemine või kauplemine tavaline, pole teada, et tuno oleks voršudi või k+ld+\iniga samamoodi käitunud. Palved, millega hiiehaldja poole pöörduti, ei erinenud kuigivõrd muudest palvetest. P. Bogajevski on üles kirjutanud järgmise palveteksti: “Soe, meeldiv, pehmendav veri võta oma pihku selle eest, et nüüdsest läheme välja tööle. Enne tööd tuletame sind meelde. Las külvatud tera edeneb. Õnnistavat sooja vihma anna meile, oma öise halla, oma külma öise tuule eest ise kaitse. Õnnista tehtavat tööd, luba meil elada koos laste ja kariloomadega. Anna meile seda õnne. Kui läheme vikatiga aasale või sirbiga põllule, tee, et meie seljad ei valutaks ega väsiks. Sellepärast palume sind. Meie käsi-jalgu ise väsimuse eest kaitse, sellepärast palume sind. Koguma tulevatele pappidele et oleks meil midagi anda. Meie, noored ja vanad, teades või teadmata palume. Selgita ise välja ja anna meile, mis vaja, sulton dzets! (Bogajevski 1890: 138). "Head isandat" (hiiehaldjat) on palutud kaitsta ka kariloomi: “Issand, õnnista! Head aktaš ja sultan, andke meile tervist. Ärge andke meie karielajaid karudele, kiskjatele loomadele ärge neid andke. Sellepärast palume sind!" (Blinov, 1898: 66). Aktaš Kui sultan esineb Lõuna-Udmurtias sageli hiiehaldja sünonüümina, siis aktaši on peetud täiesti omaette mütoloogiliseks tegelaseks: "Kurjade vaimude hulgas on tähtis koht oktašil, keskpäevajumalal, kes nõuab, et see osa päevast poleks pühendatud tööle ja karistab karmilt oma keskpäevase rahu rikkujaid."

77

(Bogajevski 1888: 17). Üks Šarkani lähedal elanud talupoeg kinnitas G. Vereštšaginile, et aktaš on hiiehaldja sarnane, teine sama piirkonna mees aga väitis, et aktaš on kõigist jumalustest kõige kurjem. Ta olevat kurjuse jumal, kes saatvat haigusi inimeste kallale pärast päikese loojumist, keremet aga tegevat kurja päeval (Vereštšagin 1886: 31). U. Harva järgi on aktaš tatari päritolu öösel tegutsev tõvehaldjas, keda tundvat peamiselt ida-udmurdid (Harva 1914, 1: 201). G. Potanin kirjutab, et enne sugukonna palvekotta minekut pöördusid Jelabuga maakonna udmurdid palvega sultani, inmari ja aktaši poole. "Mida palume inmarilt, seda palume ka sultanilt ja aktašilt, nii et ilmselt on nad kõik üks, see jaotus on vaid palve jaoks tehtud," rääkisid külamehed (Potanin 1884: 202 – 203). Potanin teab lisada, et sultani paluti näoga itta, jumalat näoga lõunasse ja aktaši näoga läände ning et sultani ja aktaši kohta räägitakse, nagu oleksid nad keremetid (samas). I. Vassiljevgi teab öelda, et pärast iga palvust perekonna palvekojas mindi õue, kus peremees kummardas jumalale kirde, ludile loode ja aktašile põhja suunas (Vassiljev 1906: 254; kahjuks pole märgitud kombe esinemispiirkonda). Autorile räägiti Kuzjobajevos, et vanasti oli igal külal oma aktaši-nimeline palvuspaik, ent ei mäletatud, keda seal paluti. B. Gavrilovile ütles üks tark: "Suur inmar käskis mul minna ja öelda sellele inimesele (haigele, A. L.), et too läheks ja ohverdaks varsa aktaši-nimelises uhtorus." (Gavrilov 1891: 90).

Aktaš-palvus Varklet-Bodjas. Põlvitamine. Küünla süütamine. Autori fotod (1988) ja kaader videost (1989). Tänapäevalgi kannab üks Varklet-Bodjas kevadistel palvuspühadel peetavaid palvusi aktaši nime. See toimub samal lagendikul, kus teisedki palvused ja erineb neist vaid küünlapõletamise ja põlvili palumise poolest. Aktaš tähendab tatari keeles (ja turgi keeltes üldse) valget kivi (ka kriiti või kipsi, vrd. uiguuri aq taš alïp jėr čizip ‘võtnud kriiti ja joonistanud maapinnale’, Nadeljajev 1969: 48) ja on

78

ilmselt keremetist veelgi hilisem laen. Võib-olla on sellenimelisteks ohverdamispaikadeks algselt olnud mahajäetud muhameedlikud kalmistud, mida udmurdid kurjade vaimude elukohaks pidasid. Sel juhul oleks valge kivi seostatav hauasamba või -kiviga. Ent võib-olla läheneb aktaš bulgaaridelt laenatud türgi rahvaste videvikuhaldjale (akšan), kelle valitsemisajal ei tohtinud samuti töötada ja kes oma rahu rikkujaid haigustega karistas: “Sel ajavahemikul, mis väljas jääb päikese loojumise ja kuu tõusmise vahele, tares aga päikeseloojangu ja tule süütamise vahele, nagu ka hommikul tähtede tuhmiksmuutumise alguse ja esimeste päikesekiirte ilmumise vahele, ei tohi midagi teha ning peab püüdma võimaluse korral lamada, aga enne ükskõik millise tegevuse – isegi tule süütamise – alustamist, peab kõigepealt käsi ahjukolde ees soojendama [- -] Seda videviku aega nimetatakse akšan d+r [- -], keelust üleastumine ja ahju ees käte puhastamise nõude mittetäitmine toovad perele haigusi. (Pervuhhin 1888, 1: 57 – 58).

Tagasi sisukorda Edasi