Tiit Madisson

HOLOKAUST

XX sajandi masendavaimsionistlik vale

Tallinn 2006

Tiit Madisson, 2006

Autoriõiguse all.Selle raamatu ühtki osa ei tohi paljundada ega trükkidailma autori kirjaliku loata, välja arvatud lühiosundused,mida avaldatakse seoses retsensioonidega ajakirjanduses.

Toimetanud: Terje MadissonKorrektuur: Malle KiirendKaas ja makett: Mati KiirendKirjastus OÜ Ortwil

ISBN

Tallinn 2006

SISUKORD

Tänuavaldus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .Autori eessõna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .1. Holokaust ja revisionistid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .2. Adolf Hitler ja “Mein Kampf” . . . . . . . . . . . . . . . . . . .3. Saksamaa enne Hitlerit . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .4. Sionistlik internatsionaal Saksamaa uue võimu vastu. . . . . .5. Natside juudivastased kitsendused . . . . . . . . . . . . . . .6. “Juudiküsimuse lõplik lahendus” . . . . . . . . . . . . . . . .7. Natside koonduslaagrid ja nende ohvrid . . . . . . . . . . . .8. Juutide küüditamine itta . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9. Ime läbi pääsenud. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .10. Holokausti müüdid. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .11. Nürnbergi kättemaks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .12. Jätkuprotsessid . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .13. Vale paljastamise okkaline rada. . . . . . . . . . . . . . . . .14. Surmahoobid gaasikambreile . . . . . . . . . . . . . . . . . .15. Auschwitz ja lõpplahendus . . . . . . . . . . . . . . . . . . .16. Kas tõesti kuus miljonit juuti surid? . . . . . . . . . . . . . . .17. Propaganda, võltsingud ja vale dogma kaitsel . . . . . . . . .18. Keskaegse nõiajahi jätkumine. . . . . . . . . . . . . . . . . .19. Kiuslikud küsimused. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .20. Miks vale kuidagi ei vaju. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .Lõppsõna . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .Isikunimede register . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .Kasutatud allikmaterjal . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

3

4

AUTORI EESSÕNA

T

5

6

7

8

9

kuid tegelikust lõpust on ilmselt vara rääkida, sest igale Zuroffiülesastumisele järgnevad sajad reageeringud. Eesti võimuritel tulebendale aru anda, et karistuse saanud noormehe spontaanneüleskutse ei sündinud põhjuseta ja tühjalt kohalt, olles seega midagimärksa enamat kui 20-aastase mehepoja nooruserumalus.Noormees ütles spontaanselt välja selle, mis paljudel suuremaelukogemusega rahvuskaaslastel on hakanud hinges pakitsema.

10

Head lugemist!

11

“Ja kui kõik teisedki valed, mida partei oli kinnitanud,

heaks kiideti - kui kõik lood olid ühesugused - pidi vale

minema ajalukku ja muutuma tõeks.“

George Orwell, “1984"

TÄNUAVALDUS

See raamat oleks olnud palju fakti- ja pildivaesem, kui mind eioleks aidanud Helje Kaskel Illinois´ist, USA. Minu suurim tänukuulub ka Margus Lepale, Leo Tammiksaarele, Andres Kraasile,

Kaido Nõmmikule ja abikaasa Terjele, kes kõik erineval moel selleraamatu valmimisele kaasa aitasid.

Autor

12

1.

HOLOKAUST JA REVISIONISTID

Kombeks on arvata, et demokraatlikus ühiskonnas ei saa ajaloo-kirjutamisega teenida poliitilisi huve. Ajaloolastel olevat võima-lus käsitleda kõiki ajaloos asetleidnud sündmusi, arvustada

püstitatud ajalookäsitlust ja tõstatada uusi teooriaid. Uurimisvabaduspeab demokraatlikes riikides olema tagatud samal moel nagu mõtte-ja sõnavabaduski, puudutagu need uurimused Puunia sõdu või Teisemaailmasõja sündmusi. Kui teatud teemal uurimuste publitseerimineon mõnes riigis mingil põhjusel kitsendatud või koguni keelatud, siis eisaa me rääkida sellel maal kehtivast demokraatlikust riigikorraldusest.

Mõiste “holokaust” tuli eesti keeleruumis inglise keelevahendusel kasutusele alles pärast Eesti taasiseseisvumist. 1988.aastal väljaantud “Eesti Nõukogude Entsüklopeedia” (ENE) vastavasköites ega 1979. aastal ilmunud “Võõrsõnade leksikonist” ei leia meholokausti kohta ainsatki seletust – vastav märksõna lihtsalt puudub.Sõna holocaust on inglise ja saksa keelde tulnud väidetavalt kreeka-keelsest sõnast holokauteó, mis lahtiseletatuna tähendab “täisohver,kus ära põletati kõik, preestrile osa andmata”. Tänapäeval seosta-takse fraasi “toon põletusohvriks” natside koonduslaagreis väidetavaltgaasitatud juutide surnukehade krematooriumide ahjudes ära-põletamist.

Kuigi juudid kasutasid massitapu kohta seda väljendit vähemaltinglise keelsetes kirjutistes juba XX sajandi alguses, ei räägitud egakirjutatud lääneriikides holokaustist kui massilisest juuditapust enne1967. aasta Araabia-Iisraeli sõda peaaegu üldse. Selleks ajaks oliilmunud vaid paar teaduslikku uurimust. Tõsi, see-eest oli trükipressialt tulnud lademeis koonduslaagreist “ime läbi pääsenute” mälestusti,samuti ilukirjanduslikke “tõsielule tuginevaid” raamatuid, kuid kunaholokausti poliitilistel eesmärkidel reklaamimist massimeedias eitoimunud, jäid need kirjutised praktiliselt ilma ühiskondlikust tähele-panust.

13

Kuna juudiriik suutis nn Kuuepäevases sõjas veenvalt tõestadaoma sõjalist üleolekut araabia naabritest, sai Iisraelist kindel USAsõjaline ja poliitiline liitlane Lähis-Idas. Seetõttu, et väga paljudmaailma riigid hakkasid Iisraeli kritiseerima vallutuste ja palestiinlastevastase genotsiidi vallapäästmise eest, võeti kasutusele ideoloogilinerelv, mis pidi juba eos põrmustama igasuguse Iisraeli ja sionistlikeorganisatsioonide vastu suunatud kriitika. Selleks relvaks saiholocaust.

“Näinud, et see on kasulik, hakkasid ka Ameerika juutideorganisatsioonid pärast juunisõda ekspluateerima natside teostatudjuutide massilise hävitamise teemat. Pärast ideoloogilist trans-formeerimist muutus holocaust suurepäraseks relvaks, et kaitstaIisraeli kriitika eest... Ameerika juudieliidi jaoks on holokaustil samafunktsioon, mis Iisraelilgi: see on hindamatu trumpäss suurtepanustega mängus,” kirjeldab holokausti-dogma politiseerimistNorman G. Finkelstein raamatus “The Holocaust Industry”. TuntudIisraeli autor Boas Evron kirjutab ajakirjas “Radical America”: “Viitedholokaustile ei kujuta endast midagi muud kui ametlikku propa-gandistlikku tuupimist, kindlate võtmesõnade vahetpidamatutkordamist ja maailmast vale ettekujutuse loomist. Tegelikult ei oleselle eesmärk mineviku mõistmine, vaid olevikuga manipuleerimine.”Ideoloogiliste moonutuste ja kõikvõimaliku poliitilise manipulatsioonikaudu kasutatakse mälestust juutide väidetavast hävitamisest kuivõimsat relva Iisraeli juhtkonna ja teiste riikide sionistlike organi-satsioonide poolt.

Sionistlike organisatsioonide poliitilistel eesmärkidel kasutuselevõetud “holokausti erakordsuse” dogma vastu on astunud väga paljudjuudi intellektuaalid, kes näevad selles sionistide püüdu saavutadapoliitilisi eesmärke ja majanduslikku kasu. Näiteks juudi ajaloolaneDavid Stannard mõnitab raamatus “Uniqueness as Denial” “pisikestholokaustitööstust, mis kogu oma energia ja teoloogidest fanaatikutetulisusega seisab juutide kogemuse unikaalsuse kaitsel”. Teravalt onsionistide püüdlusi kritiseerinud peale eeltsiteeritute veel teisedki“väljavalitud rahva” esindajad: endine “veendunud sionist” HannahArendt, Peter Novic, Alfred M. Lilienthal, Ruth B. Birn, Peter Baldwin,Michael Hoffman II, Jim Lobe, Tim Cole, rabi Moishe A. Friedman jne.Seega ei saa holokausti-dogma kõigutamist kuidagi pidada mingiks

14

antisemiitlikuks tegevuseks, sest oma suguvendi kritiseerivadsuurima tulisusega juudid ise, kes saavad imehästi aru, et nendesionistidest rahvuskaaslased võitlevad oma mõjukuse ja majanduslikehüvede eest – mitte juudi rahva huvide eest.

Juutide kannatustest Teise maailmasõja ajal tehti osavatepropagandistide poolt unikaalsusele pürgiv dogma, kuigi ilmselt onkõik ajaloos toimunu mingil moel unikaalne, sest toimub kindlas ajas jaruumis. Ajaloo igal protsessil on teadupoolest nii erinevaid kui kaühiseid jooni teiste ajalooprotsessidega. Holokausti puhul on eba-tavaline asjaolu, et selle unikaalsus on absoluutne ega kuulu arvusta-misele – igasugune kriitika või arvustamine võrdub holokaustieitamisega.

Kuna holokaust on unikaalne, siis loomulikult on unikaalsed kajuudid, esmajoones loomulikult nende esindamisele püüdlev sionistlikladvik. Holokausti-dogma elushoidmine on vajalik juutide ülimus-likkuse rõhutamiseks teiste rahvaste suhtes, väidab sioniste põrmus-tav politoloog Norman G. Finkelstein, kes võtab oma eelnimetatudteoses sionistlike suguvendade kreedo kokku järgmiselt: “Nõuetunnistada holokausti erakordsust võrdub nõudega tunnistada juutideerakordsust. Mitte see, et juudid kannatasid, vaid see, et kannatasidjuudid, muudab holokausti erakordseks. Holokaust on erakordne, sestjuudid on erakordsed.”*

“Holokausti unikaalsusest” on tänaseks päevaks saanud niivõimas poliitiline dogma, et seda julgevad vaidlustada vähesed Läänepoliitikud ja ühiskonnategelased. Peale “dissidentlike juudi intellektu-aalide”, kellele on raske külge riputada antisemiidi silti, julgevad dog-

* Holokausti-dogma ümberlükkamisele ja holokaustist kasusaajate paljastamisele onAmeerika politoloogiaõppejõud Norman G. Finkelstein pühendanud oma raamatu“Holokaustitööstus”, mille eestikeelne tõlge ilmus 2006. aasta jaanuaris Matrixkirjastuse väljaandmisel, varustatuna selle raamatu autori eessõnaga. Finkelsteintsiteerib oma teoses paljusid teisi, valdavalt juudi päritolu autoreid, kes naeru-vääristavad ja lükkavad argumenteeritult ümber sionistlike holokausti-dogmaatikute(Elie Wiesel, Daniel Goldhagen, Steven Katz, Nathan ja Ruth Ann Perlmutter jt) teesi“juutide unikaalsusest”. Kuna Finkelstein on põhjalikult antud teemal kirjutanud, siison siinkohal sellel pikemalt peatumine paratamatult vähemalt osaliselt NormanFinkelsteini, Peter Novici, Hannah Arendti jt “antisemiitlike juutide” kordamine.

Holokausti “erilisusest” olen kirjutanud oma eelmistes raamatutes “Maailma UusKord” (Lihula, 2004) ja “Lihula õppetund” (“Lihula, 2005). – Autor.

15

mat rünnata vaid radikaalsed mittejuudi poliitikud, keda Läänes onkombeks sõimata neonatsideks või ultraparempoolseteks, ja revisio-nistlike uurijate mitte just väga arvukas vennaskond. Revisionistidomakorda nimetavad holokausti-dogma kaitsjaid eksterministideks.

Tänapäeva demokraatlikes lääneriikides ei ole kombeks revisio-nistideks pidada mitte 1930-ndate aastate kommunistlikke “ketsereid”,kes kaldusid kõrvale Lenini-Stalini poliitilisest liinist,* vaid Teisemaailmasõja sündmuste “ametlikus ajaloos” kahtlejaid. Lääneriikidesuuremates meediaväljaannetes suhtutakse revisonistidesse reeglinahalvakspanuga, kuna nad ei taha tunnistada ja julgevad kogunirünnata Läänes viimastel aastakümnetel omaksvõetud uut religiooni –holokausti. Tänapäeva revisionistid on mitmes Euroopa ja Põhja-Ameerika riigis sattunud kitsenduste või koguni repressioonide alla.Repressioonide ohvrid ja ühiskonna põlualused on need uurijad, kesjulgenud kõigutada laialtlevitatud arvamust, nagu oleksid Teise maa-ilmasõja ainu- ja peasüüdlased vaid natslik Saksamaa ja keiserlikJaapan. Kitsamas tähenduses kasutatakse seda väljendit nende aja-loolaste ja uurijate puhul, kes kahtlevad holokaustis kui süsteemsesjuutide hävitamises Teise maailmasõja ajal, kuue miljoni juudi hukku-mises ja koonduslaagrites inimeste tapmiseks kasutatud gaasikamb-rite olemasolus.

Kaasaegse revisionismi alusepanijaks peetakse prantsusesotsialisti, viimase maailmasõja vastupanuliikumises osavõtjat, “juuti-de suurt sõpra” ning Buchenwaldi ja Dora-Mittelbau koonduslaagritevangi Paul Rassinier´i, kes pärast sõda valiti Prantsuse SotsialistlikuPartei kandidaadina Prantsusmaa Rahvusassambleesse. Pärastnatslikust koonduslaagrist vabanemist kirjutas Rassinier raamatu “Le

Mensonge d´Ulysse” (sks “Die Lüge des Odysseus”), milles ta vaagibkriitiliselt endiste vangide jutustusi, milliseid pärastsõjaaegsetel aasta-tel hulganisti publitseeriti. Raamatu pealkirjas seostatakse mälestus-raamatute autoreid – laagreist “ime läbi pääsenuid” – antiikkreekamaailmarändurist valetaja Odüsseusega, kes lisaks sajale tegelikultläbielatud seiklusele ja piinale mõtles välja veel tuhat lisaks.* 1979. aastal ENSV-s väljaantud “Võõrsõnade leksikon” selgitab: “revisionism (ldrevisio läbivaatamine), rahvusvahelises kommunistlikus ja töölisliikumises esinevmarksismivaenulik vool, mis püüab marksismile kahju teha tema põhiseisukohtademoonutamise ja eitamise teel.” Revisionist on revisionismi pooldaja ja levitaja. –Autor.

16

Esimeses raamatus, mis ilmus 1950. aastal, oli Paul Rassinierarvamusel, et gaasikambrid võisid tõepoolest mõnes laagris eksis-teerida, kuigi tema ei juhtunud neid nägema – kuid, kus suitsu sealtuld! Järgnevatel aastatel koonduslaagreis toimuvat põhjalikultuurides ja analüüsides, jõudis ta 1962. aastal ilmunud teoses “Le

véritable procés Eichmann ou les vainqueurs incorrigibles” ja 1964.aastal publitseeritud raamatus “Le drame des juifs européens”peaaegu kindlale veendumusele, et massigaasitamist ei toimunud kasüldse või äärmisel juhul viisid neid kuskil läbi hullumeelsed – kunaKolmandal Reichil puudus planeeritud juutide hävitamise poliitika.

Prantsuse revisionist ei kulutanud oma aega mitte ainultraamatute kirjutamisele, vaid püüdis õiglust jalule seada ka nnnatsiprotsessidel, mis toimusid 1960-ndail Saksamaal koondus-laagrite “timukate” üle. Teda ei lastud Frankfurdis 1963-1965 peetudAuschwitzi protsessile tunnistama ja kui Rassinier püüdis osaledaseal pealtvaatajana, võeti ta politsei poolt kinni ja saadeti Prantsusepiirile. Sestpeale kuulutati endine koonduslaagri vang demokraatlikusSaksamaa Liitvabariigis persona non grataks.

1967. aastal “revisionismi isa” Rassinier suri, kuid tema järel-tulijad on suutnud põhjalikult kõikuma panna Lääne ühiskonnasesmapilgul vääramatult kinnistunud ja repressioonidega püsti hoitavaholokausti-teooria. Teise maailmasõja tõese ajaloo vastu huvi tund-vates ringkondades on väga hinnatud järgnevalt ülesloetud nimed,kelle kirjutised tekitavad sionistlikes ringkondades ja “poliitiliseltkorrektselt” käituvates tegelastes viha ning paanikat: RobertFaurisson, Joseph Berg, Arthur Butz, Germar Rudolf, Ernst Gauss,Udo Walendy, Walter Sanning, Wilhelm Stäglich, Arthur Vogt, KarlWesthal, Francois Duprat, Ditlieb Feldrerer, Austin App, HenriRacques, Ernst Zündel, Fred Leuchter, Mark Weber, Jürgen Graf,David Irving, Michael C. Piper, Werner Rademacher, Manfred Köhler,Ingrid Weckert, Carlo Mattogno, Friedrich Paul Berg, ArnoldNeumaier, Herbert Tiedemann, Karl Siegert ja paljud teised – kes onsuutnud oma kirjutistega panna ohtlikult kõikuma sionistliku holo-kausti-vale.

Revisionistide vastase viha põhjustajaks on asjaolu, et nendekirjutistes on põhjalikumalt puudutatud natslike koonduslaagritegaseotud küsimusi: tehtud on põhjalikke teaduslikke analüüse, ümber

17

lükatud “pealtnägijate” ja “ime läbi pääsenute” valelikke tunnistusi,tõestatud Nürnbergi võltsinguid, paljastatud piinamistel antud“puhtsüdamlikke ülestunnistusi” jne. Kahtluse alla on seatud väide-tavalt Wannsees 1942. aastal vastuvõetud juutide hävitamise plaan,argumenteeritult on ümber lükatud nii inimeste hävitamiseks kasuta-tud gaasikambrite olemasolu kui ka dogma, nagu oleksid natsionaal-sotsialistid oma “lõpliku lahenduse” plaani järgi hävitanud kuus miljonitjuuti.

Seetõttu on taoliste kirjutiste autorid sattunud holokausti-dog-maatikute ja sionistlike organisatsioonide pidavate rünnakuteobjektiks. Paljudel on tulnud üle elada massiteabe abil läbiviidudlaimukampaania tõttu ühiskonnas põlu alla sattumine, vallandamisedtöökohtadelt, füüsilised rünnakud tervisele ja kohtulikud repressioonid(rahatrahvid, vangistused). Mõni on viidud enesetapukatseni võilangenud atentaadi ohvriks. Eriti sallimatu olukord “ajaloo revideeri-jate” suhtes valitseb Saksamaal ja Austrias, kuid represseerimisi ontoime pannud ka Prantsusmaa ja Kanada võimud, vähemal määralHolland (mille võimude poolt suhtutakse suure sallimisega narkooti-kumide tarbimisse ja homoabieludesse) ja veel mõni demokraatliklääneriik. Demokraatliku Ðveitsi parlament tegi sionistide survel kogu-ni seaduseparanduse, millele tuginevalt saab “holokausti eitamise”eest kohtu alla anda. Selle raamatu trükkimineku eel istuvadSaksamaa ja Austria vanglates: sakslasest keemik Germar Rudolf,Kanadast Saksamaale “holokausti eitamise” eest deporteeritud saks-lane Ernst Zündel, sakslane Manfred Roden ja Austrias “holokaustieitamise” eest arreteeritud briti ajaloolane David Irving, kellele selleraamatu trükkimineku eel määrati 3-aastane vanglakaristus.*

* Euroopa tuntumaid revisioniste, Ðveitsi riigi pedagoogist kodanik Jürgen Graf(1951) anti raamatu “Holokausti vale” (“Der Holocaust-Schwindel”, Basel, GideonBurg Verlag, 1993) eest 1998. aastal täiendatud seaduse alusel sama aastaseptembris kohtu alla ja mõisteti 15 kuuks vanglasse. Tema 80-aastane ratastooliaheldatud kirjastaja Gerhard Förster mõisteti 1 aastaks vangi, kuid neli nädalat pärastkaristuse määramist ta suri. Graf ei jäänud ootama karistuse täideviimist ja lahkuskodumaalt. Praegu elab Moskvas, külastas 2002. aastal Tallinnas toimunudkonverentsi, andis mitmeid intervjuusid Eesti ajakirjandusele. (Selle raamatu autorilon Grafiga interneti kirjavahetus.) Teose “Der Holocaust-Schwindel” lühivariant ilmusnimetuse “Holokaust luubi all” 2001. aastal eestikeelsena. Jürgen Graf teatas, et

18

2006. aasta esimesel poolel ilmub tema sulest uus revisionistlik raamat “Maailma UusKord ja holokaust”, mille tõlkimisloa selle raamatu autor sai.

Briti ajaloolane David Irving on avaldanud umbes 40 raamatut, on üks Euroopakompetentsemaid spetsialiste Teise maailmasõja temaatikas. 1980-ndate lõpushakkas kahtlema holokaustis ja langes sellest ajast peale repressioonide ohvriks: onpaljudest riikidest juudiorganisatsioonide kaebuse põhjal välja saadetud, arreteeritudSaksamaal peetavate loengute ajal, süüdistatud oma kodus Londonis Prantsusetelevisioonile antud intervjuu eest jne, jne. Kaevanud mitmed sionistlikudorganisatsioonid kohtusse.Põhjalikumalt teistest “Siioni ohvritest” vt raamatust “Lihula õppetund”, Lihula, 2005,lk 196-207 või internetilehelt: www.zundelsite.org. – Autor.

19

2.

ADOLF HITLER JA “MEIN KAMPF”

Teise maailma ajalooga kokku puutudes ei saa mitte kuidagimööda minna Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei juhi ja“kogu saksa rahva Führeri” Adolf Hitleri antisemitismist, millega

põhjendatakse natsireþiimi poolt korraldatud massilist juuditappu,mida kutsutakse spetsiifilise sõnaga holokaust.

Lääneriikides on uurimustes ja ajalooraamatutes holokaustipõhjuseid kirjeldades kombeks viidata Hitleri autobiograafiliseleteosele “Minu võitlus” (“Mein Kampf”), mille natside juht pani paberile1923-1924 Landsbergi kindlusvanglas viibides.* Arvestades kirjutisemahtu ja selle sisu, mis haarab paljusid valdkondi, alustades saksarahva elu-olu kirjeldamisega, sotsiaaldemokraatliku- ning ameti-ühinguliikumise tagapõhja avamisega, saksa rahva ajaloo ja vaimueluanalüüsimisega, tulevase Saksamaa välis- ja sisepoliitika suundadepaikapanemisega – on tegu vägagi laia temaatikat haarava teosega.

Lugedes selle raamatu, mida lugeja käes hoiab, kokkukirjutamiseeel palju teoseid natslikust Reichist ja selle juhist, olin mitmel korralsattunud väidetele, nagu olevat Hitler kutsunud oma teoses “Minuvõitlus” juutide füüsilisele hävitamisele. Väidetavat juuditappu läbi-viinud “Hitleri ustavad käsilased”, nagu natsipartei liikmeid on kom-beks nimetada, olevat tuginenud raamatus “Mein Kampf” antud juht-nööridele. Kuna see raamat on tänapäeval muutunud tõeliseks rari-teediks ja kordustrükkide väljaandmine on mõnes lääneriigis koguniseadusega keelatud, siis võib raamatu sisu ümber jutustada nii, nagu

* Raamatu “Mein Kampf” esimene osa ilmus Saksamaal 1925. aastal, teine osa1927. aastal.Saaremaa mees Peeter Kask hakkas 2003. aastal “Mein Kampf´i” eesti keeldetõlkima, kuulutades seda ka ajakirjanduses (vt “Eesti Päevaleht”, “Arkaadia”,17.oktoober 2003), kuid ei saanud oma tööd lõpetada. Nagu ta ise autorile ütles,“sekkusid tumedad jõud”, kes ähvardanud tema lähedastega teha nii-ja-naamoodi.Raamatu esimese osa kuue peatüki tõlge ringleb siiski “teatud ringkondades”. –Autor.

20

parasjagu tarvilik. Raamatust tõmmatakse välja suvaline lause võitsitaat ning paigutatakse see Hitleri inimvihkjalikkust tõestava kirjutiseteksti ja varustatakse vastava kommentaariga. Sellisel moel käitusidkommunistlikud propagandistid – samamoodi talitavad ka holokausti-dogmaatikud.

Kuna tänapäeval on raamatut originaalis lugeda õnnestunudsuhteliselt vähestel huvilistel, siis on Hitleri teos võltsijaile-propa-gandistidele tänuväärseks materjaliks, et selle interpreteerimise abilkogu natsionaalsotsialistlik liikumine hukka mõista. Nõukaajal elanudlugejale hakkab silma, et Hitleri teosega käitutakse läänemaailmassamamoodi, nagu 1970. aastatel Aleksandr Solþenitsõni “Gulagiarhipelaagiga” NSV Liidus – seda sunniti nõukogude töökollektiivideshukka mõistma, kuid lugenud seda raamatut keegi ei olnud.

Adolf Hitler kirjeldab raamatu esimestes peatükkides omaelukäiku, mida väga tugevasti mõjutasid noorusaastail Viinis saadudkogemused. Tulevane Reichi juht lahkus vanemateta jäänuna17-aastasena tööd ja leiba otsima Austria-Ungari riigi pealinna Viini.Paljurahvuselises, enam kui 50 miljonilise elanikkonnaga keisririigis,olid sakslased koos teise valitsejarahva ungarlastega rohkete slaavirahvaste (tðehhid, slovakid, poolakad, sloveenid, horvaadid, ukrain-lased) ja juutide hulgas vähemusse sattunud. Sakslased elasidAustrias ja ungarlased olid enamuses Ungaris, kuid impeeriumiäärealadel elavad slaavlased asusid elama Austria-Ungari kultuuri-liseks keskuseks olevasse pealinna, kus neid ootas ees rohkearvulinejuudi kogukond. Riigiga liidetud territooriumidel elavad slaavi rahvadja juudid hakkasid paratamatult mõjutama saksa kultuuriruumi.Sakslased, kes olid pidanud Austriat oma põliseks asualaks, ei saa-nud sellega alati leppida. Noor Adolf, kes terasena oli jälginudAustria-Ungari rahvussuhteid, ei suutnud slaavlaste ja juutide kultuuri-liste ja majanduslike ambitsioonidega harjuda, mistõttu sai temastjuba noorukina saksa rahvuslane. Kokkupuuted Viini “rahvastePaabeliga” noore Hitleri rahvustunnet vaid tugevdasid.

Tähelepanu väärib fakt, et paarisajatuhandelise juudi kogu-konnaga Austria pealinnast oli XIX sajandi lõpuaastail saanudsionismi häll, kus selle ideoloogia rajaja, juudi ajalehe “Neue Freie

Presse” ajakirjanik Theodor Herzl – keda hiljem hakati kutsuma “juudiriigi isaks” – andis 1896. aastal välja raamatu “Judenstaat”, millest sai

21

sionistliku liikumise alusdokument. Herzli ümber kogunenud rahvus-likult meelestatud juudid avaldasid mõju Austria-Ungari väga arvukalejuudi rahvusgrupile.

Adolf Hitler suhtles Viinis paljude ametiühingu- ja sotsiaal-demokraatliku partei liikmetega, kellega tal meeldis õlletubades jakohvikutes diskuteerida ning vaielda. Mustatöölisena ja hiljem väike-sepalgalise joonestajana elatist teenides puutus ta kokku kõigiraskustega, mis juhusliku ja kasina sissetulekuga noormeest võõrassuurlinnas tabasid: nälg, kodutus, tööandjate vägivald jms. Raamatus“Minu võitlus” tunnistab selle autor avameelselt, et peaaegu alati olitema saatjaks tühi kõht. Sellele vaatamata püüdis noor vaimne jamitme kunstiandega Hitler kõhu arvelt osta raamatuid ja isegikülastada ooperietendusi. Näiteks pianiino ostmiseks pidi karsketulevane Führer paljudest kõhutäitest loobuma. Oma vabad hetkedtäitis Hitler lugemise, musitseerimise ning maalimisega, suurekskireks oli arhitektuur. Kuigi tulevasel “saksa riigi ja rahva juhil” jäiharidustee kehvade olude ja majanduslike raskuste tõttu poolikuks,sai temast iseõppijana väga laialdaste ja sügavate teadmistegainimene, mida hiljem on tunnistanud paljud temaga kokku puutunudvõitluskaaslased, imetlejad ja isegi poliitilised vastased.

Rahvuslikult meelestatuna suhtles Hitler Viinis saksa töölis-konnaga, kuid puutus paratamatult kokku ka seal elavate juutidega,kellest suuresti koosnes tema sotsidest väitluskond. Ametiühingu-lastest ja sotsidest-marksistidest juutidega vaieldes ja ajalehti ningbroðüüre lugedes sai Adolf Hitlerist ajapikku antisemiit ja äge sotsiaal-demokraatia ning marksismi vastane.

Alljärgnevalt toon ära katkendid natside juhi raamatu “Minu võit-lus” esimese osa II peatükist (“Õpingute ja piinade aastad Viinis”).Jäägu juba lugeja enda otsustada, kuidas suhtuda Hitleri juudivasta-susse.

“Nüüd hakkasin ma üha sagedamini lugema antisemiitlikku”Deutsche Volkszeitung´it", mis tundus mulle sisult loomulikult paljunõrgemana, kuid neil aegadel mõningates küsimustes palju puhta-mana. Ma ei olnud järsu antisemiitliku tooniga nõus, kuid hakkasinaina tähelepanelikumalt lugema selle väljaande artikleid, mis panidmind nüüd üha rohkem järele mõtlema... Aegamööda muutusid minuvaated antisemitismile – selline tulemus oli minu jaoks üheks raske-

22

maks mõttetööks. Pikkade kuude jooksul võitlesid minus tunded mõis-tusega ja alles pärast väga pikka sisemist võitlust jäi mõistus peale.Kahe aasta möödudes järgnesid ka tunded mõistusele ja alates sel-lest ajast seisavad nad minus lõplikult väljakujunenud vaadete valvel.

Sel raske sisemise võitluse ajal pärandina saadud mulje ja külmaarvestuse vahel osutasid mulle hindamatu teene õppetunnid, mis masain Viini tänavail liikudes. Saabus aeg, mil ma juba oskasin Viinilinnas eristada mitte ainult kauneid ehitisi, nagu mu siinviibimise esi-mestel päevadel, vaid ka inimesi.

Kõndides ükskord mööda kesklinna rahvarohkeid tänavaid,sattusin ma ootamatult pikas kaftanis mustade lokkidega tegelasele.Minu esimeseks mõtteks oli: kas see on samuti juut? Linzis oli juutidelteine välimus. Vargsi, ettevaatlikult vaatasin ma seda figuuri. Ja midaterasemalt ma jälgisin tema välimust, seda enam ma mõtlesin: kassee on sakslane nagu mina?

Nagu alati sellistel juhtudel, hakkasin ma väljakujunenud harju-muste kohaselt uurima raamatuid, et leida oma kahtlustele vastuseid.Seejärel ostsin ma vähese raha eest esimesed antisemiitlikud bro-ðüürid, mis ma ahnelt läbi lugesin. Kahjuks kõik need raamatukesedpidasid iseenesestmõistetavaks, et lugeja on juba teatud määraljuudiküsimusega tuttav või vähemalt mõistab, milles see probleemseisneb. Kirjapandu vorm ja toon olid kahjuks sellised, et nad äratasidminus jälle endised kahtlused, sest argumentatsioon oli väga eba-teaduslik ja kohati hirmus lihtsustatud. Minus tekkis taas endinekriitiline häälestatus. See kestis nädalaid ja isegi kuid. Küsimuseasetus näis mulle niivõrd koledana, juutlusele esitatavad süüdistusedniivõrd teravatena, et ärapiinatuna ja kartusest teha ülekohut,kohkusin ma taas järelduste tegemise ees ja lõin kõhklema.

Üht olin saavutanud. Nüüd ei võinud ma enam kahelda selles, ettegu pole sakslastega, kes omavad vaid teist usku – tegu on iseseisvarahvusega. Sellest ajast peale, kui hakkasin selle küsimusegategelema ning juute terasemalt jälgima, nägin ma Viini hoopiski teisesvalguses. Kuhu ma ka ei läinud, kohtasin kõikjal juute. Ja mida rohkemma neid jälgisin, seda reljeefsemalt eraldusid nad minu silmiskõikidest ülejäänud inimestest. Eriti kesklinn ja tema põhjapoolsedkvartalid oma inimkisselliga ei omanud juba väliselt sakslastega mittemidagi ühist. Ent kui ma oleksingi jätkanud kahtlemist, siis oleks

23

vähemalt osa juutide käitumine teinud vältimatult kõikidele minukahtlustele lõpu.

Tol ajal tekkis liikumine, millel oli Viinis tähelepanuväärne mõju jamis kõige pealetükkivamal kombel tõestas, et juudid kujutavad endastiseseisvat rahvust – tegu on sionismiga.

Tõsi küll, esmapilgul võis näida, et selliseid veendumusi omavadvaid osa juute ning enamus neist mõistab sionismi hukka ja kogu omaolemusega hülgavad selle. Lähemal vaatlusel aga selgus, et sellinearvamus ei ole paikapidav, sest teine osa juutidest juhindub lihtsast jaotstarbekast ettekujutustest või isegi valetab teadlikult. Niinimetatudliberaalse mõtlemisega juutlus hülgas sionismi üldse mitte juutlusestloobumise vaatepunktist lähtudes, vaid lähtudes asjaolust, et avalikusu sümboli väljapanek pole praktiline ja on otseselt juutidele ohtlik.Tegelikult olid mõlemad juutluse osad ühel nõul. See näiline võitlussionistliku ja liberaalse arusaamaga juutide vahel muutus mulle kiirestivastikuks, sest see võitlus tundus läbinisti võltsina, sageli lausavalelikuna. Igal juhul sarnanes see väga vähe kõlbelise tasemegamõtete puhtusega, mida armastatakse omistada sellele rahvusele...

Kui ma tutvusin juutluse tegevusega pressis, kunstis, kirjandusesja teatris, tugevdas see minu negatiivset suhtumist juutidesse veelgi.Mitte mingid heale tahtele tuginevad kaalutlused ei suutnud siin musuhtumist väärata. Jätkus sellest, et minna mõne kioski juurde tänavalja tutvuda kõikide nende jälkide kino- ja teatritükkide autoritenimedega, et muutuda õelaks nende härrade vastu. See on katk, katk,tõeline hingeline katk, mis on hullem sellest mustast surmast, millegarahvast kunagi hirmutati! Aga millistes mahtudes tekkis ja levis seemürk! Loomulikult, mida madalam on sellise “alatuse vabrikandi”tarkuse ja moraali tase, seda piiratum on tema viljakus. Selline subjektsigitab lõpmatult kõiksugu jälkusi ja loobib nendega kogu linna täis...

Ma hakkasin põhjalikumalt koguma nende räpaste kirjutisteautorite nimesid. Ja mida enam mu kollektsioon täienes, seda halvemoli minu arvamine juutidest. Kui palju mu tunded ka ei tõrkunud, pidimõistus tegema vankumatuid järeldusi. Fakt jääb faktiks, ehkki juudidmoodustasid maksimaalselt sajandiku selle maa elanikkonnast,* –olid nimetatud räpaste teoste autoritest üheksa kümnendikku juudid.

* 1902. aastal Tsaari-Venemaal väljaantud “Bolðaja entsiklopedija” andmeil oliAustria-Ungari rahvastikust 4,3 protsenti juudid. – Autor.

24

Nüüd hakkasin ma sellest vaatepunktist lähtudes jälgima ka omakallist “suurt pressi”... Selle pressi niinimetatud liberaalset mõtteviisihakkasin nüüd nägema hoopis teises valguses. Heatahtlik toonväitlemisel vastasega või vastuste puudumisel viimaste rünnakutepuhul – see kõik osutus ei millekski muuks, kui madalaks ja kavalaksmanöövriks. Heakskiitvad teatrialased retsensioonid kuulusid alatijuudi autoritele. Karm kriitika ei langenud mitte kunagi teiste, kuisakslaste peale. Torked Wilhelm II vastu muutusid süstemaatiliseks,nagu ka prantsuse kultuuri ja tsivilisatsiooni eriline allakriipsutamine.Kirjandusliku novelli pikantsuse viisid need väljaanded lihtlabasesündsusetuse tasemele. Isegi nende saksa keel oli võõrastav. Seekõik kokkuvõttes pidi inimesi eemaldama kõigest saksapärasest ningseda tehti täiesti teadlikult. Kes siis oli taolisest tulemusest huvitatud?Kas see oli ainult juhus?

Niiviisi jätkasin ma selleteemaliste mõtete mõlgutamist. Kuidlõplikule arusaamisele jõudmist kiirendas rida teisi asjaolusid. Üheosa juutide moraal ja tavad on niivõrd jultunud, et neid ei saa mittemärgata. Tänav annab sageli küllaldaselt sellealaseid näitlikke õppe-tunde. Nii näiteks võib Viinis jälgida juutide suhtumist prostitutsiooni javeelgi enam tüdrukutega kauplemisse paremini, kui kusagil Lääne-Euroopas, välja arvatud ehk mõned sadamad Prantsusmaa lõuna-osas..."

Töölisringkondades ringi liikunud noor Hitler jälgis hoolega sotsi-dest poliitikute tegutsemist ja luges tähelepanelikult nende ajalehti.Omal nahal tunda saades tööliste ebaõiglast olukorda Austria-Ungarimitmemiljonilise elanikkonnaga pealinnas ja sotsidest ametiühingu-tegelaste kahepalgset käitumist saksa töölistega, tegi ta saksarahvuslasena tõsiseid (juutide suhtes väga saatuslikke) järeldusi, misesialgu väljendusid sotsiaaldemokraatide ja marksismi pooldajatevastase mõttelaadi kindlas väljakujunemises. Pole ka imestada, etViinis omandatud vihkamine ja hiljem Saksamaal toimunud revolutsi-oonidest ning Weimari vabariigist saadud kogemused kandusid ülekõigile saksa ja vene kommunistidele-bolðevikele, kellest suure osamoodustasid juudid. Sotsiaaldemokraatlikust-marksistlikust ajakirjan-dusest kirjutas Hitler oma “Mein Kampf´i” esimeses osas järgmist:

“Järk-järgult veendusin ma selles, et ka sotsiaaldemokraatlikpress on valdavas osas juutide käes. Sellele asjaolule ma ei omista-

25

nud suurt tähtsust, kuna ju ka teiste ajalehtedega olid lood sama-laadsed. Üks asjaolu väärib siiski äramärkimist: nende ajalehtedehulgas, mis olid juutide omandis, ei leidunud ühtki tõeliselt rahvuslikkuajalehte selles tähenduses, nagu ma olin rahvuslusest aru saanudjuba lapsena. Ma ületasin end ja hakkasin süstemaatiliselt lugemaneid marksistlikke väljaandeid, millest minu negatiivne hinnang neissevaid kasvas. Siis seadsin ma endale ülesandeks teada saada, kes onselle kontsentreeritud vale ja alatuse vabrikandid. Alates väljaandjastolid kõik, viimane kui üks, juudid... Aegamööda hakkasin ma neidvihkama...

Ma hakkasin kokku ostma kõiki mulle saadaolevaid sotsiaal-demokraatlikke broðüüre ja välja selgitama, kes on nende autorid.Ainult juudid! Ma hakkasin uurima juhtide nimesid. Rõhuvasenamuses – samuti “väljavalitud rahva” pojad. Keda ka ei võtaks –Riigipäeva saadikud, ametiühingute sekretärid, kohalike organisat-sioonide esimehed, tänavaagitaatorid – kõik on juudid. Kuhu ka eivaataks – ikka sama rõhuv pilt. Kõikide nende austerlitzide, davidite,adlerite, ellenhogenite nimed jäävad igavesti minu mällu. Üks asi saimulle nüüdseks täiesti selgeks: see partei, mille reaesindajatega mapidasin rea kuude jooksul ägedat võitlust, asus eranditult võõra rahvatäieliku juhtimise all, kuna juudid ei ole ju sakslased – seda teadsin manüüd lõplikult ja pöördumatult."

Ilmselt võib “Mein Kampf´i” kõige antisemiitlikuma sisuga pea-tükiks pidada raamatu esimese osa XI peatükki (“Rahvas ja rass”), kusautor kirjeldab ligi kahekümnel lehekülje juutide elu ja tegemisiSaksamaal. Üldjoontes on Siioni rahva ajalugu Euroopas üldtuntud,millest on kirjutatud väga paljudes raamatutes, ka juudi ajaloolastepoolt. Juudi ajaloo etapid on paljudes läänepoolse Euroopa rahvastehulgas üsnagi sarnased:

a) tuldi Rooma leegionide järel Kesk-Euroopasse, kus hakatitegelema algul kaubandusega, seejärel vaheltkasu võttes rahalaenamisega;

b) keskajal haarati enda kätte peaaegu täielikult kaubandus ja100 protsendiliselt tekkinud pangandus ja börs (protsentideväljamõtlemine on juutide “teene”), kuna katoliiklastel oli kuni XVIIIsajandi keskpaigani keelatud tegeleda liigkasuvõtmisega;

26

c) seejärel “sattutakse” valitsejate nõunikeks ja seatakse rahadeväljalaenamisega riikide valitsejad endast sõltuvaiks;

d) tundes oma suurenenud mõju, püütakse XIX sajandil mitmeterevolutsioonide juhtides muuta poliitilist võimu, mille haaramisevahendiks sai uus ideoloogia – kommunism.

Ajalugu kui sündmuste kogum ei saa ju iseenesest olla anti-semiitlik! “Mein Kampfis” on selle autor juutide tegutsemist läbiaastasadade julgenud kommenteerida, panna nendele sündmusteleoma hinnanguid, mis mõnele võivad tunduda subjektiivseina võiülekohtustena. “Antisemiitlikuks” muudavad esimese raamatu XIpeatüki sisu autori paljud mahlakad kommentaarid ja epiteedid, miskokku võetud järgnevas, raamatu sisule iseloomulikus tsitaadis:“Juudid kannavad endaga kaasas vaid surma. Kuhu iganes astubtema jalg, kui seal seni oma tööst elanud rahvas hakkab varem võihiljem välja surema.” Paraku ei kutsu ka mitte see kurjaendeline tsitaatjuutide füüsilisele hävitamisele.

Juutidest kirjutatakse raamatu teise osa X peatükis (“Föderalismkui maskeering”), kus autor süüdistab juute vaenu õhutamises eriSaksamaa osade, eriti Baieri ja Preisimaa vahel, mis laostas Saksa-maa armee võitlusvõimet Esimese maailmasõja rinnetel. Juutidesamalaadne tegevus olevat jätkunud ka aastatel 1919-1921, kuiässitati tüli “föderalistide” ja “unitaristide” vahel, mis viis tähelepanukõrvale juudi ärimeeste-spekulantide omakasupüüdlikult tegevuselt,mida nad sõjajärgset majanduslikult ja poliitiliselt ebastabiilset olu-korda ära kasutades, juutidele omase vaistu ja nutikusega, arendasid.

Nn iseseisvuslaste tegutsemist saatis Lõuna-Saksamaal suuredu. 1918. aasta novembris Münchenis väljakuulutatud bolðevistlikuBaieri Nõukogude Vabariigi valitsuse eesotsas olnud Kurt Eisnerjuhtis Baieri “iseseisvuslasi” ja suutis enda selja taha koguda 100 000iseseisvusideest äralollitatud sakslast. “Vabariik” suruti Berliinisttulnud vägede poolt küll maha, kuid juutide õhutatud separatistlikelmeeleoludel oli Lõuna-Saksamaal piisavalt kõlapinda veel mitmeljärgneval aastal.

“Nüüd me teame, et juudid, püüdes tähelepanu kõrvale juhtidaoma sõjaajal tegutsenud aktsiaseltsidelt ja neilt endilt, suutsidbaierlased ässitada Preisimaa rahva vastu. Pärast revolutsiooni võitutuli juutidel hakata tegelema kümme korda suurenenud röövtegevuse

27

varjamisega. Oma röövtegevust varjates õnnestus juutidel ässitadaSaksamaa nn rahvuslikud elemendid üksteise vastu: konservatiivseltmeelestatud baierlased ässitati konservatiividest preisimaalastevastu. Juudid kasutasid oma armastatud teguviisi. Hoides oma peosvõimuhoobasid pealinnas, provotseeriti jämedaid ja taktituid sammePreisimaal, mis omakorda sütitasid vihavaenu Baieris. Kui vaja, toimitivastupidi. Selliselt käitudes ei langenud vihaleegid kunagi juutidepeale, vaid kannatajaiks olid alati saksa vennad,” võtab juutidesaksavaenuliku tegevuse kokku natside juht Hitler.

Hitler külastas oma endistest rindemeestest sõpruskonnaga“iseseisvuslaste” koosolekuid, kus juutidest agitaatorid ässitasidbaierlasi üles Berliini võimude vastu hüüetega “maha Preisimaa!” ja“sõda Preisimaale!”. Püüdes kokkutulnuile selgeks teha agitaatoritetõelisi eesmärke, tuli tihti taluda füüsilist vägivalda ja vastu võttakeretäisi. Suure visaduse ja sihipärasusega tegutsedes õnnestusHitleril ja tema mõttekaaslastel äralollitatud sakslastele selgitada, miseesmärgil juudi “iseseisvuslased” pingeid tekitades ühtesid sakslasiteiste vastu ässitavad. Paljudest iseseisvusmeelsetest said mõne ajapärast veendunud Hitleri poolehoidjad ja hilisemad parteikaaslased.Tulevase Führeri oraatorivõimed avaldusid juba 1920-ndate algusesMüncheni õllesaalides, kus toimusid poliitilised kokkupõrked bolðe-vistliku meelsusega “iseseisvuslastega”, eriti nende juutidest agitaa-toritega.

Samuti oli Hitler veendunud, et juudid olid süüdi sõjajärgsetelaastatel puhkenud “usutülis” saksa katoliiklaste ja protestantide vahel.Ässitades erinevaid konfessioone sõjajärgsetel aastatel üksteisevastu, jäid ässitajad ise tülist kõrvale. Need tülid takistasid rahvuslikultmõtlevate sakslaste ühinemist ja koondumist patriootlike loosungitealla, millele kutsusid mitmed rahvuslikud parteid ja liikumised.

Viimast korda oma raamatus paljastab Hitler juutide tegutsemistteise osa XIII peatükis (“Saksamaa maailmasõja järgne välispoliitika”):“Tänapäeval ässitavad juudid kõige rohkem, et Saksamaa purusta-mine viidaks täieliku lõpuni. Suurimateks Saksa-vastaste rünnakuteinitsiaatoreiks on juudid. See oli nii enne kui ka pärast maailmasõda.Juutide börsi- ja marksistlik ajakirjandus süstemaatiliselt süütasvihkamisleeki Saksamaa vastu, saavutas lõpuks selle, et üks riik teisejärel loobus oma neutraliteedipoliitikast ja ühines oma rahvaste

28

huvisid eirates Saksa-vastase koalitsiooniga. Selge, mida loodavadsellega saavutada juudid. Saksamaa bolðeviseerimise abil loodavadnad tasalülitada saksa patriootilise intelligentsi, luues sellega endalepiiramatud võimalused pigistada saksa töörahvast välja viimasedkimahlad. Alistades Saksamaa, tahavad juudid oma võimu laiendada,sundides oma jalge ette terve maailma. Saksamaa ümber toimuvsaab otsustavaks, nagu seda on olnud ajaloos ka varem, kus otsusta-takse maailma saatus.”

Lugedes läbi Hitleri “Mein Kampfi”, sain paljudes asjades targe-maks. Paraku olin mõnevõrra pettunud selles, et natside juhi raamat eiole see, millena seda püütakse kujutada – juudivaenu õhutav teos.Hitler kritiseerib teravalt röövkapitalismi, milles juudid on muidugimänginud oma osa; mõistab hukka marksismi-bolðevismi, kus samution juudid olnud “kõvad tegijad”, kuid ei kutsu üles juutide hävitamisele– pigem hoiatab juutide tegevuse eest, mis seab ohtu igasuguseSaksa rahvusriikluse.

Teosega põhjalikult tutvunu on aga koguni teatavas kimbatuses,sest selgub, et “juudiküsimusele” on Hitler oma raamatus pühendanudtegelikult vaid tühise osa selle üsna soliidsest mahust. Raamatu “Mein

Kampf” esimene osa küll minavormis jutustab, kuidas Hitlerist saiViinis elades antisemiit, seda alles mitme aasta jooksul – pärast juudirahvusest ametiühingu- ja sotspoliitikutega vaieldes ning vastavatkirjandust lugedes. Samas ei sisalda Hitleri autobiograafiline raamatfraasigi, mis kutsuks üles juutide kallal vägivalda tarvitama, naguholokausti-entusiastid püüavad väita. Teoses on tegu vaid Hitleriarvamustega nn juudiküsimusele (mis aastasadu Euroopas ju tege-likult eksisteerinud on), seega pole selle raamatu autori asi natsijuhimõtteid või tõekspidamisi laita või kiita. Peame lihtsalt konstateerima,et Hitlerist sai järk-järgult fanaatiline rahvuslane-ðovinist, mis lõpp-kokkuvõttes viis hiilgavalt alanud natsionaalsotsialistliku võimukrahhini.

Samas on kummaline, miks püütakse demokraatlikes riikidesselle raamatu levikut igati tõkestada. Muidugi oli Adolf Hitler türann,kuid mõtlevail inimestel oleks vast huvitav teada saada, mispärast“väikesest kapralist” sai juudivihkaja ja mis Saksamaal pärast Esimestmaailmasõda toimus, et Hitleri-taoline mees võis demokraatlikul teel1933. aastal võimule tulla.

29

3.

SAKSAMAA ENNE HITLERIT

Palju on räägitud ja kirjutatud Adolf Hitlerist kui antisemiidist, kuidtäiesti tahaplaanile on jäänud põhjused, mis võisid hilisemat“kogu saksa rahva Führerit” viia veendumusele, et juudid on

oma mõjukusega ohuks Saksamaale. Seda temaatikat ei armasta“poliitiliselt korrektset” joont järgiv tänapäeva Saksamaa ega ka teistedemokraatlike riikide ajakirjandus käsitleda. Vaid väiksema tiraaþigarahvuslik-revisionistliku suunitlusega väljaanded avaldavad “juudi-küsimust” käsitlevaid kirjutisi, kus muuhulgas analüüsitakse ka põh-juseid, miks pääses Hitler Saksamaal võimule.*

Et aru saada, mispärast saavutas Hitleri natsionaalsotsialistlikpartei 1930. aastate alguses suure populaarsuse, tuleb teada, millineolukord tollases Weimari vabariigis valitses. Kindlasti ei tohiks ala-hinnata juutide mõjukust poliitikas ja nende tegevust majandusvallas.

Saksamaal suhtuti juudi vähemusse keisririigi lõpuperioodil vägatolerantselt: palju juute töötas riigiametites, neid oli piisavalt paljukeiserliku armee ohvitserkonna hulgas, tegutseti kooliõpetajate,arstide, ajakirjanike, advokaatide, kohtunikena jne. 1918. aastanovembris puhkes “vabariiklik” revolutsioon, mille tulemusel keiserWilhelm II loobus võimust. Esimesse “revolutsioonilisse” valitsussekuulusid juutidest poliitikud-sotsiaaldemokraadid: Haase, Kautsky,Cohn, Herzfeld, Bernstein, Prouss, Cohen. 25. novembril 1918 asuta-tud vabariiklikku Saksamaa Föderaalnõukokku kuulus eri liidumaadeesindajaina samuti mitmeid väljapaistvaid juudipoliitikuid: Preisimaadesindasid Hirsch, Haase ja Herzfeld; Baierimaad – Eisner; Saksimaad– Lipinsky ja Gradnauer; Württenbergi – Heimann. Saksamaa relva-jõudude juhtide feldmarssal von Hindengurgi ja kindral von Luden-

* Washingtoni ilmuv revisionistlik ajakiri “The Barnes Review” avaldas 2001. aastaesimeses numbris kirjutise “Holokausti prelüüd” (“Prelude to the Holocaust. Jewish

Power & Prosperity in Germany´s Crisis Years Following World War I”), millestpärineb suur osa selle peatüki andmestikust. - Autor.

30

dorffi “järelvaatajaiks” (selleks, et ära hoida võimalikku “kontrrevolut-sioonilist riigipööret”) pandi revolutsioonile ustavad poliitikud Cohn,Katzenstein ja Sinzheimer. Revolutsioonijärgse valitsuse järel võimulesaanud vabariikliku valitsuse koosseisus oli juute juba vähem, kuidolid võrreldes rahvaarvuga siiski mitmeid kordi üleesindatud,ministritoolidel istusid: dr David, dr Hilferding ja Landsberg. Juutidemõjuvõimu Esimese maailmasõja järgsel perioodil Saksamaa poliiti-kas demonstreerib asjaolu, et näiteks suhteliselt juudivaenulikukspeetud Preisimaa liidumaa valitsusse kuulus õige palju juutidestpoliitikuid: justiitsminister Rosenfeld, rahandusminister Simon, sise-minister Hirsch, haridusminister Gerlach, pressibüroo juhatajadNathan ja Eutran, toiduminister Wurm, kooliameti peadirektor Seeling.

Juudid on harjunud üle riigipiiride toetama oma rahvuskaaslastepürgimisi poliitikas. Wall Streeti juudipankurite rahade toel said teadu-poolest Venemaal 1917. aastal võimule juutidest bolðevikud, kuid äraei unustatud ka saksa suguvendi, keda asusid rahaliselt abistamapaljudes riikides elavad juudid. Saksamaal mõjukatele ametikohta-dele pääsenud juudid omakorda ei unustanud oma suguvendiIda-Euroopas, kus mitmes riigis olid “väljavalitud rahva” esindajad(mõningal määral) kitsendatud rahvusvähemuseks. Novembrirevolut-siooni järel võimule tulnud Saksamaa sotsiaaldemokraatliku valitsusejuudist siseminister Heine, kes tundis kaasa juutide olukorraleidapoolses Euroopas, avas 1918.-1919. aastail Preisimaa piiri.Saksamaale saabus hulgaliselt ortodoksseid juute Leedust,Galiitsiast, Venemaalt, Rumeeniast. Ainuüksi Poolast valgus Saksa-maale 60 000 juuti, kes loomulikult leidsid seal omale “uue kodumaa”.

Weimari vabariigi ajal (1919-1932) haarasid “sotsiaaldemo-kraatia võidukäigu” jooksul riigis võimu juudid. Tolleaegses poliitikasvõtmerolli mänginud Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SDP)asutaja LaSalle oli juut, 1927. aastal partei juhtkonda kuuluvast 96poliitikust olid 48 juudid, seega täpselt pooled, kuigi juutide suhtarvmoodustas terves riigis vaevalt ühe protsendi. SDP-st eraldus 1919.aasta alguses radikaalsem “revolutsiooniliste” vaadetega grupp,Iseseisvuspartei-nimeline rühmitus, mille asutajateks olid eranditultjuudi nimedega tegelased: Bernstein, Hasse, Kautsky, Bilferding,Cohn, Davidsohn, Simon, Rosenfeld, Prager, Wolfheim, Wolfstein,Eisner, Levi jne. Sinna kuulusid ka eestlastele nõukaaegsete

31

ajalooraamatute kaudu tuntuks saanud “revolutsionäärid” KarlLiebknecht ja Rosa Luxemburg. “Iseseisvuslased” tegelesid, nagu olilugeda eelmisest peatükist, eri Saksamaa osade üksteise vastuässitamisega, püüdes sealjuures mõnda osa bolðevistlike riigipööreteabil Saksamaast eraldada. Juudid olid juhtpositsioonil ka 1918. aastanovembris Lõuna-Saksamaal Baieris puhkenud “revolutsiooni” taga-järjel kehtestatud nn Baieri Nõukogude Vabariigis, kus võimu etteotsasai sotsialistlik juut Kurt Eisner. Pärast Eisneri vastu korraldatudatentaati 21. veebruaril 1919, vahetus Baieris mitu “punast” valitsust,mille koosseisu kuulusid kuni “vabariigi” lõpuni, 1919. aasta maikuualguses, juutidest “revolutsionäärid” Gustav Landauer, EugéneLeviné, Ernst Toller, Max Levien, rabi poeg Erich Mühsam ja TobiasAxelrod. “Punase revolutsiooni” ajal Münchenis viibinud Adolf Hitleriljäid sellest sündmusest “kustumatud mälestused”, mis tema antise-miitlikke põhimõtteid vaid süvendasid, kuna “rahvavalitsuse” tege-lased olid lisaks muule seotud paljude kriminaalset laadi tegudega.

Pärast sakslastele alandava Versailles´ rahulepingu sõlmimist,kui sakslased asusid oma riigi majandust sõjahaavadest üles ehitama,haarasid juudid neile omase püüdlikkusega paljudel majandusegaseotud aladel juhtpositsiooni. Juute huvitasid eelkõige needmajandus- ja elualad, kus teenitava kasumi protsent oli kõrgem.Tegutsedes liigkasuvõtjatena, kunsti- ja antiigiäris, kinnisvaraturul,kasutasid semiidid oskuslikult ära ülikõrget inflatsiooni (“mustal turul”maksis US dollar koguni kuni miljon Saksa marka!), nii rikastusid“edukad ettevõtjad” vähemeduka saksa enamuse arvel. Juudid olid katõsised “tegijad” Saksamaa panganduses. Berliini 147 pangast kuulus1928. aastal 116 juutidele ja vaid 31 olid sakslaste omandis.Saksamaa suurimatest pankadest kuulusid juutidele:

- Discontogesellschaft;- Commerzbank;- Dresdener Bank;- Darmstaedter Bank;- Berliner Handelsgesellschaft;- Bleichroeder Bank;- Mendelsohn Bank.Sama ajal, kui sakslaste elujärg Weimari vabariigi viimastel

aastatel kiiresti halvenes, olid juudid tugevasti üleesindatud paljudes

32

tulutoovates ametites. 1928. aastal avaldatud andmetest nähtub, etBerliini arstidest olid 52 protsenti juudid, väiksemates linnades olinende osakaal väiksem: Wormsis – 20 protsenti, Wiesbadenis – 36protsenti. Riigi toitlustusasutustest (kohvikud, restoranid, trahterid)kuulus juutidele 40 protsenti jne.

Juudid hõivasid juhtposiitsiooni saksa arenevas filmitööstuses.Vastavalt 3. veebruaril 1929 avaldatud ajakirjaartiklile olid kuue juhtivafilmistuudio juhtfiguurideks 12 juudi soost produtsenti, kelle näpu-näidetel loodigi “saksa filmitööstus”, ehk lahtiseletatult – kujundatimassikultuuri kaudu saksa rahva arvamust. Samasugune tendentsvalitses teatrimaailmas: 1931. aastal tegutsenud 234-st teatrist olidjuudid 118 teatri omanikud, seega 50,4 protsenti. Berliini 29 teatristkuulus juutidele koguni 23, milles etendatud tükkidest olid kolm neljan-dikku juudi autorite looming.

Holokausti temaatikat käsitledes teeb mõnigi dogmaatik ränkisüüdistusi saksa rahvale – selle eest, et sakslased aitasid Hitleri 1933.aastal seaduslik-demokraatlikul teel võimule. USA sotsioloogistholokausti-dogmaatik Daniel Goldhagen süüdistab oma raamatus“Hitleri innukad timukad” (“Hitler´s Willing Executioners”) tervet saksarahvast, et see, vihates juute, aitas algul võimule Hitleri ja osalesseejärel juutide tapatalgutel või paremal juhul vaatas juuditappu rahu-likult pealt. Kuna juutide “gaasitamise” teemal tuleb põhjalikult juttuedaspidi, siis esitaksin siinkohal vaid retoorilise küsimuse: kas raha-ahned juudid (keda oli kindlasti Saksamaa juutkonnast tühine vähe-mus), kes armutult koorisid oma naabritest sakslasi Saksamaa majan-dusliku allakäigu aastatel, ei ole moraalselt kasvõi osaliselt vastutavadselles, et sakslased ei astunud mitte just üleliia innukalt repres-seeritavate juutide kaitseks välja? Muidugi ei taha sionistlikudholoselles, et sakslased ei astunud mitte just üleliia innukaltrepresseeri- tavate juutide kaitseks välja? Muidugi ei taha sionistlikudholokausti- propagandistid midagi teada olukorrast, mis valitsesHitleri-eelsel Saksamaal. Ei taheta tunnistada, missugust mõjuomasid saksa juudid poliitikas ja rahamaailmas, kuidas see mõjutassakslaste suhtumist juutidesse.*

* Ühe osa juutide ahnuse ja apluse läbi on ajaloos tulnud palju kordi kannatada mõnerahva keskel elanud juudi kogukonnal. Iseloomulikumaks näiteks on Ukraina ajaloosttuntud juutide veresaun. Poolakate poolt anastatud Ukraina aladel tegutsesid poola

33

Samuti ka sellest, missugust rolli mängisid ainult omakasu tagaajavad juudid selles, et sakslased valisid antisemiitlikke vaateidpropageeriva Adolf Hitleri riigi etteotsa.

Saksamaa majanduslik olukord oli Weimari vabariigi lõpuaastateltõesti troostitu, vaesusid kõik elanikkonna kihid. Peale vaesemasseelanike kihti kuuluvate olid suures kitsikuses ka keskklassi kuuluvadsakslased, kes olid sunnitud juudi spekulantidele maha müüma omamajad ja muu kinnisvara, et hinge kuidagimoodi sees hoida. Eritikatastrofaalseks kujunes olukord aastatel 1929-1932, nn SuureDepressiooni ajajärgul. Kuna paljud sakslastele kuuluvad firmadläksid pankrotti, oli 1930-ndate alguses 6 miljonit saksa töölist tööta,tööpuudus ulatus 45 protsendini. Paljud seni sakslastele kuulunudväike- ja keskmise suurusega ettevõtted läksid ettevõtlike juutidekätte, kes, kasutades majanduslangust, maksid töötajatele tehtud tööeest tühiseid krosse. Seetõttu kujunes 1920-ndate lõpus ja järgmiseaastakümne algaastail vägagi soodus pinnas natsionaalsotsialistideideede teostumiseks ja Hitleri partei võimuletulekuks. Kuna Hitlerivõimulesaamise eel olid kõige suuremas kitsikuses töölised javäikeettevõtjad, siis kujunes just nendest elanikkonna kihtidestpeamine NSDAP toetajaskond 1933. aasta märtsikuistel Riigipäevavalimistel. Seevastu saksa suurtöösturid suhtusid Hitlerissevaenulikult, teda söandasid toetada vaid üksikud.

Juutidevastaste kitsenduste vajalikkusele jõudis Hitler,analüüsides olukorda, Weimari vabariigis, kus oli tema arvates juutidelliiga suur poliitiline ja majanduslik mõjuvõim, mis seadis Führeriarvates ohtu Saksa riigi tugevdamise ja rahvusriikluse idee.

mõisnike valdustes asevalitsejaina tihti juudid, kes koorisid ukraina talurahvaltviimase, unustamata ka ennast. 1648. aastal kasakas Bogdan Hmelnitski juhitudülestõusu ajal korraldasid julmalt rõhutud ukrainlased juutide kallal tõelise veresauna,mille käigus tapeti Volõõnias ja Galiitsias kümneid tuhandeid juudiusulisi, kellestvaldav enamik ei olnud kuidagi seotud ukrainlaste rõhumisega (vt sel teemal: TiitMadisson, “Maailma Uus Kord”, Lihula, 2004, lk 17-29). Paraku ei ole paljudkasuahned juudid oma rahva kurvast ajaloost midagi õppinud. – Autor.

34

4.

SIONISTLIK INTERNATSIONAALSAKSAMAA UUE VÕIMU VASTU

Vaevalt oli natsionaalsotsialistide juht Adolf Hitler nimetatudpresident Paul von Hindenburgi poolt 30. jaanuaril 1933riigikantsleriks-valitsusjuhiks ja natsid saavutanud suurt edu

sama aasta 5. märtsil toimunud Riigipäeva valimistel, kui AmeerikaJuutide Kongress (American Jewish Congress) avaldas 12. märtsilüleskutse massimeeleavalduse korraldamiseks 27. märtsil 1933 NewYorgi Madison Square Gardenis. Meeleavaldusel nõuti Saksamaa-vastase majandusboikoti väljakuulutamist. Ameerika Juutide Kong-ressi president Stephen Wise, kes oli ühtlasi meeleavaldusepeaorganisaatoreid, kuulutas samal miitingul muuhulgas, et “rahvu-seid hinnatakse headeks või halvadeks selle järgi, kuidas needsuhtuvad juutidesse”. Rahamaailma pealinnas organiseeritudSaksa-vastasel üritusel valas innukalt õli tulle USA valitsuse nõunik jasionistliku organisatsiooni Non Sectarian Anti-Nazi League presidentSamuel Untermeyer, kelle sõnul hakati vahetult peale Hitlerivõimuletulekut Saksamaa juutide vastu korraldama “terrorit ja vägi-valda”, “põhjuseta mõrvasid”, “näljutamist”, “füüsilist hävitamist” ja“põrgulikke tagakiusamisi”. Ajalehe “The New York Daily News”andmeil osales Madison Square Gardeni meeleavaldusel 40 000inimest. New Yorgis korraldatud meeleavaldusele järgnesid sama-sugused üritused Chicagos, Bostonis, Philadelphias, Baltimore´is,Clevelandis ja veel 70 USA linnas.

Juba mõni päev enne New Yorgi massimeeleavaldust ilmusLondoni suurlehes “The Daily Express” lugu “Juudid kuulutavadSaksamaale sõja”, kus muuhulgas seisis: “Kogu maailma juudid onühinenud, et kuulutada Saksamaale rahanduslik ja majandusliksõda... Unustatud on varasemad omavahelised lahkhelid ja hõõru-mised, et sundida natslikku Saksamaad loobuma juudi vähemusevastasest terrorist ja vägivallast.” Edwin Black võtab Saksamaa

35

vastased aktsioonid oma eelnimetatud teoses kokku järgmiselt:“Natsid mobiliseerisid juutide vastu terve Saksamaa. Juudid seevastuvastasid sellele terve maailma mobiliseerimisega. Ees olid boikott,protestimarsid, Hitleri vastased miitingud. Eesmärgiks oli Saksamaaisoleerimine nii majanduslikus kui ka kultuurilises mõttes. Saksamaaleanti kibe õppetund.”

Natsi-Saksamaa vastase boikotiga ühinesid ka teiste riikidesionistlikud ringkonnad. Poola arvuka kolme miljoni suuruse juudi-kogukonna juhid kutsusid järgima Vilniuse juutide algatatud üleskutsetalustada majandusblokaadi, millele vastasid kolm Varssavis paikne-vat juudifirmat, kes alustasid Saksamaale imporditavate kaupadeboikoteerimisega. Peaaegu kõik Londonis asuvad juutidele kuuluvadkauplused keeldusid müümast Saksamaa kaupasid, nagu kirjutabameerika juudist publitsist Edwin Black oma 1984. aastal New Yorgisja Londonis kirjastatud faktirohkes raamatus “The Transfer Agree-

ment”. Autor kirjeldab juutide poolt vallapäästetud Saksa-vastastmajandusblokaadi, mille tagajärjed olid sakslaste jaoks autori arva-musel katastroofilised: “Ametiühingud keskendusid oma võitluses(Saksamaa) tööstusharude vastu, mis tõid riiki rohkesti valuutat, nagunäiteks karusnahkade töötlemine. Ainuüksi Saksamaa karusnaha-tööstus kaotas 1933. aastal ligikaudsetel hinnangutel (boikoti tõttu)100 miljonit marka.” Sionistide organiseeritud boikoti tõttu vähenesSaksamaa toodangu müük välismaal 10 protsenti.

Kindlasti väärib siin äramärkimist asjaolu, et Ameerikas ja vähe-mal määral ka mõnes Euroopa riigis toimunud juutide Saksa-vastasedaktsioonid algasid ajal, kui natsid ei olnud jõudnud korda saata veelmitte ainsatki võimude poolt algatatud või soositud juudivaenulikkuaktsiooni. Toimusid küll üksikud ekstsessid, mille kordasaatjad olidorganiseerimata antisemiitlikult meelestatud huligaanid, kuid kõikidesttaolistest vahejuhtumitest distantseerusid võimud ühemõtteliselt.Seda tunnistab 31. märtsil 1933. aastal “Neue Winer Journal is”Rahvussaksa Juutide Liidu auesimees Max Naumann, kes kirjutab, et“valitsus ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP)juhtkond tahab säilitada rahu ja korda”. Saksamaal elavad juudid saidimehästi aru, et sionistlike juhtide poolt ookeani taga algatatudpropaganda- ja boikotikampaania võib esile kutsuda saksa võimudevastumeetmeid. Kartuses olukorra halvenemise ees, olid saksa juudid

36

saatnud USA Berliini saatkonda Ameerika sionistidele adresseeritudkirja, kus muuhulgas seisis, et “nooled, mis te lasete lendu omavarjendeist, teevad kahju Saksamaale ja saksa juutidele, kuid ei teeau laskjatele”. Tollaseid juudi-saksa suhteid kirjeldab saksa ajaloo-lane Ingrid Weckert 1990. aastal Tübingenis ilmunud raamatus“Feuerzeichen”.

Saksa juutide suhtes väidetavalt juba 1933. aastal alanud repres-sioonid toimusid paraku vaid sionistlike propagandistide kujutluses,mida tunnistab ka objektiivsusele pretendeeriv juudi ajaloolane ArnoMayer 1989. aastal Hamburgis ilmunud teoses “Der Krieg als

Kreuzzug”: “Kolmanda Reichi esimeste vangistatute hulgas oli juutesuhteliselt vähe ja mis iseloomulik, nad olid arreteeritud kui vasak-poolsed poliitikud, advokaadid või publitsistid.” Natside repressioo-nide alla langesid nende võimuloleku esimestel nädalatel ja kuudelpeamiselt kommunistid, kelle “teeneks” peetakse Riigipäevahoonesüütamist 27. jaanuaril 1933, mis andis Hitlerile hea ettekäände riigisohjasid pingumale tõmmata. Nagu on tunnistanud sel ajal Berliinis britiajalehe “The Times” kirjasaatjana viibinud ajakirjanik Douglas Reedoma ülimalt faktirohkes sioniste arvustavas teoses “The Controversy

of Zion”, et juute nende rahvuse või usu tõttu reeglina natsionaal-sotsialistide võimuloleku esimestel aastatel taga ei kiusatud. Natsidkorraldasid küll ka raamatute põletamist, “kuid hävitati vaid marksist-lik-kommunistlikku kirjandust, juudi autorite teosed said tuleroaksjuhul, kui neis propageeriti kommunismi”.

Juudijuhtide majandusboikotist ärritunud Hitler kutsus oma 28.märtsil 1933 peetud raadiokõnes sakslasi ühinema, vastukaaluksUSA sionistide algatatud kampaaniale, juudi kaupluste vastu suuna-tud ühepäevase ostuboikotiga, mis viidi läbi 1. aprillil 1933. Täna-päevastes ajalooraamatutes ja -õpikutes ületähtsustatud boikotttoimus vaid ühel laupäeval, kui enamik poode oli nagunii suletud.Paljudes kooliõpikutes, kust ka demokraatliku Saksamaa lapsedõpivad oma kodumaa ajalugu, on natsiaegse Saksamaa olukordatutvustava illustratsioonina paigutatud foto, millel kujutatud SS-lasemundris mees näitab plakatile: “Ärge ostke juutidelt!” Muidugi eiselgitata koolilastele, mis tingis tollal juutide kaupluste boikoti ja kauasee tegelikult kestis.

37

1933. aasta aprillis hakkasid mitmed USA-s elavad rabid koosmõjuvõimsate juudi maffia “ristiisade” Meyer Lansky ja BagsySiegeliga kavandama atentaati Adolf Hitleri vastu, kuna natsidkiusavat Saksamaal taga juute. Vandenõuplaanidesse olid kaasatudveel teisedki mõjuvõimsad juudi gangsterid: Chicago kuritegelikuallilma “ristiisa” Daniel Stern ja relvade ning muu kraami salakauba-veoga tegelev Max Hoffmann, keda kuritegelikes ringkondades tuntihüüdnime “Boo-Boo” järgi. Washingtoni Saksa saatkonnast antudviite järgi hakkas FBI juudi maffial silma peal hoidma, viies terves riigisläbi ulatusliku operatsiooni, mille käigus võeti vaatluse alla mitmeslinnas tegutsevad juutide kuritegelikud struktuurid. FBI aktiivsevastutegevuse tõttu Hitlerile kavandatud atentaadi plaanid lõpetati1933. aasta septembris, kuigi kallaletungi läbiviija – “noor juut, kesvaldas laitmatult saksa keelt” – oli valmis Saksamaale sõitma, et sealjuudi maffia “kohtuotsus” täide viia. Hitlerile kavandatava atentaadiuurimistoiminguid fikseeriv toimik #65-53615 suleti USA võimudepoolt rohkem kui viiekümneks aastaks eriarhiivi, kus sellele pääses ligivaid väga kitsas ring inimesi.

Adolf Hitleri tapmisplaane mõlgutati ka Euroopas. 1936. aastaalguses kondas mööda Berliini, laetud püstol taskus, meditsiini-üliõpilane David Frankfurter, kes lootis kohata oma teel Hitlerit, et tedamaha lasta. Rabi poega riivas laialtlevinud arvamus, et juudid lasevadendaga teha kõik mis iganes, ilma et vastu hakkaksid. Natsionaal-sotsialistliku Saksamaa juhi tapmisega lootis Frankfurter juute sellega“rehabiliteerida” – tegu ei ole argpüksrahvaga! Kuna natside Führeritromantikust atentaadiplaanitsejal näha ei õnnestunud, sõitis taÐveitsi, kus surmas 4. veebruaril 1936 natsist parteifunktsionääriWilhelm Gustloffi.* Kuigi natsijuhid andsid endale ülihästi aru, etjuudist terroristi tegu võiks ära kasutada juutidevastaste repressioo-

* Mõrvatud parteigenosse nime panid natsid 1937. aastal vette lastud maailmasuurimale kruiisilaevale, mille venelaste allveelaev S-13 30. jaanuaril 1945. aastal 10582 inimesega pardal (põhiliselt põgenikud Ida-Preisimaalt ja haavatud saksasõdurid) põhja laskis. Palju on kirjutatud luksuslaeva “Titanic” hukkumisest 1912.aastal kokkupõrkes jäämäega. Hollywoodis on vändatud kassarekordeid purustanudfilm, kuigi sellel kruiisilaeval hukkus rohkem kui viis korda vähem reisijaid, kuisakslaste laeval. “Wilhelm Gustloff´i” hukkumine on seevastu vajunudunustusehõlma. Miks? Vastust teab lugeja ise... – Autor.

38

nide ettekäändena Saksamaal, mingeid ekstsesse saksa juutidevastu siiski ei korraldatud. Seda kummalist natside tegevusetust onselgitatud algavate 1936. aasta Berliini olümpiamängudega. Mõrvarikuritegu arutas Ðveitsi kohus, kes määras Frankfurterile 18-aastasevanglakaristuse, kust ta sõja lõppedes ennetähtaegselt armuand-mispalve põhjal 1945. aastal vabastati. Siis siirdus Palestiinasse, kus1980-ndail suri.

Ameerika sionistidele ei läinud põrmugi korda saksa rahvus-kaaslaste olukord, asuti organiseerima uusi üritusi, mis pidid tõhusta-ma Saksamaa vastaseid meetmeid ja seega ka saksa juutide eluvõimalikult kibedaks tegema. 1933. aasta augustis pidas Anti-Nazi

League president Samuel Untermeyer kõne New Yorgi raadiojaamasWEBC Radio, mille trükkis ära suurleht “The New York Times” 7.augustil 1933. Untermeyer ässitas oma sõjakas sõnavõtus ameerik-lasi ja kohalikke juute Saksamaa vastu: “Igaüks meist, olgu ta juut võimittejuut, kes seni pole saanud pühast sõjast osavõtjaks, peab sellekssaama täna... Väheseks jääb sellest, et te ei osta saksa kaupasid – teei tohi suhelda ka kaupmeestega või kaupluseomanikega, kes müü-vad saksa kaupasid või kasutavad saksa laevu... Kahjuks on meiehulgas selliseid juute – õnneks on neid vähe – kel ei ole eneseuhkustega -austust, kuna nad reisivad saksa laevadega... Nende nimesidpeavad teadma kõik. Nad on meie rahva reeturid!” Sionistliku tegelasesõnavõtt ässitas boikoteerima kindlustuskompaniid Saksa Lloyd jaHamburg-Ameerika laevaliini.

1934. aasta jaanuaris, ajal, kui Saksamaa võimud polnud repres-seerinud ainsatki juuti tema rahvuse või religiooni ettekäändel, kirjutasOdessas sündinud radikaalist sionist Vladimir Jabotinsky: “Kõik juudikogukonnad ja iga juut eraldi, kõik ametiühingud igal konverentsil jakongressil peavad juba palju kuid tervet maailma hõlvanud Saksa-maa-vastast sõda. Me päästame terves maailmas Saksamaa vastuvalla vaimse ja füüsilise sõja. Meie juudi huvid nõuavad Saksamaatäielikku hävitamist.”

Sionistid teadsid, mida tegid, sest nende eesmärgiks oli vallan-dada saksa juutide emigratsioon “juudi rahva ajaloolisele kodumaale”Palestiinasse. Sellele pidid kaasa aitama saksa võimude poolt algata-tavad, sionistide poolt provotseeritud juutide vastased kitsendused jatagakiusamised, mida antisemiitlikult meelestatud Hitlerilt pikisilmi

39

oodati. Lääneriikide valitsusi taheti vallapäästetud repressioonidenäitel omakorda veenda, et juudid vajavad hädasti territooriumi, kusnad võiksid asutada oma riigi.

Ilmselt just eelkirjeldatud eesmärke silmas pidades oli ameerikajuut Theodore N. Kaufman 1941. aastal, veel enne USA sõttaastumist,kirjutanud raamatu “Germany must perish”, kus propageeriti häbene-mata terve saksa rahvuse steriliseerimist. Kuigi vabamüürlasestpresident Franklin Delano Roosevelti näpunäiteil kirjutatud raamat eisaanud USA-s väga loetavaks teoseks, aitas see paljuski kaasanatside eesmärkide saavutamisele. Natsi-Saksamaa propagandajuhtdr Joseph Goebbels laskis Kaufmani vaimutöö vilja tõlkida saksakeelde ja suures tiraaþis ära trükkida. Tõestamaks, et juudid hauvadsaksa rahva vastu roima – seega tuleb nad Saksamaalt ja tervestEuroopast minema kihutada.

Ekslik on arvata, et juutidel puudub sõjakus ja nad on olnud vaidteiste rahvaste tõmmata-lükata. Eriti sõjaka saksavastase avaldusegaesines hilisem juudiriigi esimene president, World Zionist Organi-

zationi juht Chaijim Weizmann, kes 3. detsembril 1942 kuulutas: “Meoleme kui Trooja hobune vaenlaste leeris. Euroopas elavad tuhandedjuudid on vaenlase hävitamise peamiseks jõuks.”

Ameerika sionistide tegevust kommenteeris revisionistist saksajuut Joseph Gideon Burg 1990. aastal ilmunud teoses “Schuld und

Schicksal”: “See sarnaneb pätipoiste tegevusega tsirkuses, kes loobi-vad kividega lõvi, kellel on parasjagu taltsutaja pea lõugade vahel.Pätipoistega ei juhtu ju midagi, sest nende ja lõvi vahel on ookean –raudvarbadest tara.” Ookeanitagused sionistid käitusid Saksamaajuutidega nagu pätipoisid tsirkuses lõvitaltsutajaga, hoolimata sellest,et Ameerikas algatatud ristikäik võiks omakorda halvendada saksajuutide olukorda.

Sionismi rajaja, Theodor Herzli 100. surma-aastapäeva puhul 1.juulil 2004 korraldatud sionismivastaste ülemrabide ja rabide konve-rentsil Viinis tõmbas ülemrabi Moishe A. Friedman selge eraldusjoonejuutluse ja sionismi vahele, kinnitades muuhulgas: “Kuna sionistidtahtsid vägisi saavutada Iisraeli riigi rajamist ja juutide väljarändamistPalestiinasse, siis ei kohkunud nad tagasi isegi pogrommide korral-damisest ja provotseerimisest Venemaal. Kõlagu see kuitahesjubedalt, mu daamid ja härrad, selle kohta on meil tõendeid. Samal

40

moel provotseerisid juudid oma boikotiüleskutsetega ja muu poliitilisekihutustöö abil saksa rahvast ja Hitlerit; Nürnbergi seadused sündisidselliste juutide huvides, ja nad tegid kõik, et õhutada antisemitismi.Seepärast on sionistid süüdi holokaustis. Meil, tõsiusklikel juutidel,pole nende jälkide tegudega midagi pistmist. Me ei osalenud Hitleri jaKolmanda Riigi vastu suunatud provokatsioonides. Me ei osalenudboikotiüleskutsetes ega rahvusvahelises propagandas.”

41

5.

NATSIDE JUUDIVASTASEDKITSENDUSED

Võimule tulnud natsionaalsotsialistid, keda tihtipeale on võrrel-dud vene bolðevikega, erinesid kommunistliku Venemaa juhti-dest selle poolest, et natside tegevuses puudus silmakirjalikkus.

Adolf Hitler ei varjanudki, et kavatseb riigiaparatuuri saksastamist, kusjuudi rahvusest isikutel ei ole mitte mingisugust kohta. Paraku pidiNSDAP, vähemalt võimuloleku esimesel aastal, arvestama oma Riigi-päeva koalitsioonikaaslaste, Saksa Rahvusliku Rahvapartei poliitiku-tega, kes ei pooldanud juutide vastu üleliia karmide kitsendusterakendamist.

Varsti pärast seda, kui ameerika sionistid alustasid laiaulatuslikkuKolmanda Reichi vastast tegevust, võtsid natsionaalsotsialistlikudvõimud 7. aprillil 1933 vastu seaduse, mille järgi tehti kitsendusi juudirahvusest advokaatidele ja notaritele, kellest suurem osa sai tegut-semiskeelu. Korraldati “rassipuhastus” Saksa Riigi ametnikkonnas,mille järel paljud juudi riigiametnikud vallandati, suur osa neist pensio-nile saatmise ettekäändel. Järgnevatel kuudel vallandati riigiametitesvõi riiklikes õppeasutustes töötavad juudid, sest natsid pidasid juuteebausaldusväärseiks, kellelt võib oodata igasuguseid riigivastaseidsigadusi. Meditsiinilistes ja juriidilistes õppeasutustes kehtestati kindelprotsentuaalne kvoot, mille järgi tohtis juute pedagoogidena tegut-seda vaid 1,5 protsenti nende arvust, mis isegi kahekordselt ületasjuutide suhtarvu Saksamaa rahvastikust.

NSDAP võimuletuleku järel emigreerus 1933. aastal Saksamaaltumbes 60 000 juudi rahvusest kodanikku, seega ligi veidi enam kuiüks kümnendik saksa juutidest. Kuna natside võimu esimesel aastalettevõetud juudivastastele meetmetele järge ei paistnud järgnevalaastal tulevat, naases 10 000 juuti Saksamaale, nagu kirjutab 1989.aastal ilmunud teoses “Der Krieg als Kreuzzug” juudi ajaloolane ArnoMayer.

42

Kuni 1935. aasta septembrini, kui Saksa Riigipäev kehtestas nnNürnbergi rassiseadused, mille järgi keelustati “aarialaste” ja juutidevahelised abielud ning sugudevahelised suhted, ei võtnud natsio-naalsotsialistid ette ühtki uut juutidevastast kitsendust. Pärast nnrassipuhtusseaduste kehtimapanekut järgnes jälle ligi kolm aastatkestnud vaikuseperiood. Samas toimus ajakirjanduse vahenduseljuutide halvustamine, neid süüdistati liigkasuvõtmises ja sümpaatiasNSV Liidu bolúevistliku võimu vastu, kuna Venemaal võimutsessuures osas juutide juhitud kommunistlik ladvik. Samuti levitati Saksa-maal mitmesuguseid propagandamaterjale (sealhulgas hulgaliseltplakateid), kus juute kujutati salakuulajate ja välisriikide, eriti NSVLiidu, ka “sionistliku” Ameerika Ühendriikide, käsilastena. Saksarahvale selgitati, et Weimari vabariigi aegses majanduskriisist tingitudkitsikuses on suures osas süüdi juudid-spekulandid. Kuna suur hulkjuute oli Weimari vabariigi ajal tegev rahanduses ja kaubanduses,millest üle-eelmises peatükis juttu tegime, siis langes KolmandaReichi propagandajuhi dr Goebbelsi juhitud juudivastaste meeleoludekülvamine tihtipeale viljakale pinnasele – majanduslikus kitsikusesolnud sakslaste seas tugevnesid antisemiitlikud meeleolud.

1938. aasta oktoobris võeti Saksamaal kinni 17 000 seal elanud60 000-st poola juudist, kes küüditati väevõimuga kinnistes vagunitesPoolamaale. Poola võimud, kuuldes, et sakslased kavatsevad Poolakodanikest juudid kodumaale tagasi saata, võttis neilt riigi koda-kondsuse ja sulges piiri. Nende seas, kes seejärel kahe piiri vaheliselalal Poola piirivalvurite kuulipildujatorude ees näljasena sihitult ringiuitasid, oli ka Hannoverisse elama asunud rätsep Zindel Grynszpan,kelle Saksamaal asuv omand võimude poolt küüditamise eelkonfiskeeriti. Rätsepa poeg, 17-aastane Herschel Grynszpan, kes oliümber asunud Pariisi, sisenes 8. novembril 1938 püstoliga relvastatultPariisi Saksa suursaatkonda, kus tappis viie lasuga saatkonnakolmanda sekretäri Ernst vom Rathi. Arvatakse, et noor juut tahtissurmata suursaadiku krahv Johannes von Welczeki, paraku juhtus nninimlik eksitus. Sündmuse kurblooluseks peetakse asjaolu, et vomRath oli veendunud natsionaalsotsialismi vastane ja oli seetõttukoguni Gestapo salajase jälgimise all.

Münchenisse saabus atentaadipäeval natsionaalsotsialistlikupartei ladvik, et tähistada järgmisel päeval 1923. aastal toimunud

43

ebaõnnestunud putúi 15. aastapäeva. Sinna kogunenud võitlus-kaaslased istusid just pidulauas, kui Pariisist saabus telegramm sealasetleidnud atentaadist. Teade edastati ka Saksa raadiojaamadekaudu, mispeale puhkesid väga paljudes Saksamaa linnades juutideomandi vastased kallaletungid. Juudipogrommide ajal purustati 7500juutidele kuulunud kaupluse akent, süüdati väidetavalt 267 süna-googi, nagu kirjutavad tänapäeval juutide allikad. Revisionistlikuduurijad on siiski kindlaks teinud, et süüdatud sünagoogide arv onilmselt tublisti suurendatud. Näiteks Berliinis Oranienburger Strassesünagoog oli veel 1948. aastal üsna heas korras (kannatada saanudvaid lennurünnakuis), kuigi oleks sionistide poolt levitatavate fotodejärgi Kristallöö ajal olema maha põlenud. Juutide andmeil olevatKristallöö ajal surma saanud 91 juudi rahvusest isikut, neist paljudsurid südamerabandusse.

Saksa ajaloolane Ingrid Weckert on kurikuulsa Kristallöö (Kristall-

nacht) ajal asetleidnud sündmustele pühendanud raamatu “Märgutuli:Riiklik Kristallöö” (“Feuerzeichen: Die Reichskristallnacht”), kus suutisrohkele dokumentatsioonile tuginedes tõestada, et natslikud võimu-mehed ei olnud kuidagi seotud Pariisis aset leidnud mõrvale järgne-nud juudivastases märulis Saksamaal – see oli hoolikalt planeeritudsionistliku vandenõu tulemus. Ingrid Weckert avastas Kristallöö kohtakoostatud dokumentidele viidates, et natsipartei juhid ei olnud andnudmitte mingeid käske juutidevastases tegevuses osalemiseks, naguväidavad tänapäeval sionistlikud “teabeallikad”. Sakslasi ässitasidtagant sionistlikud agendid, kes tihtipeale esimestena asusid pildumakive juutidele kuuluvate kaupluste akendesse. Ässitajad kasutasidjuhust, et partei kõrgemad juhid pidasid 8.-9. novembril pidu jajuhtimine oli usaldatud madalama auastmega, väikeste juhtimiskoge-mustega meestele, kes ei suutnud tihtipeale adekvaatselt ekstsessi-dele reageerida.

SS-juht Heinrich Himmler andis oma alluvale ReinhardHeydrichile käsu kõik demonstratsioonid laiali ajada ja igati kaitstajuute rünnakute eest. Kui Hitler öösel teada sai, et Münchenis onpuhkenud märul, et üks sünagoog on süüdatud, läks ta raevu ja kutsusenda ette Müncheni politseiülema ja nõudis kohest tulekahju kustu-tamist ning rahutuste mahasurumist. Saksamaa üksikute osadejuhtide gauleiterite kontoreisse saadeti käsk: “Süütamisi või kallale-

44

tunge juudi kauplustele või muule juudi omandile ei tohi mitte mingiljuhul toimuda.” 9. novembri hommikul pidas dr Goebbels raadiokõne,keelates karmi karistuse ähvardamisel juutidevastased aktsioonid.Nagu on oma raamatus “Feuerzeichen” tõestanud ajaloolane IngridWeckert, olid Kristallöö provokatsiooni korraldajateks juudi vabamüür-laslooþ B´nai B´rith ja Pariisis tegutsev sionistlik organisatsioon Ligue

International Contre l´Antisemitisme (LICA). Nii nagu sionistid provot-seerisid juudipogromme Tsaari-Venemaal, tegutseti ka Saksamaal,eesmärgiga sundida saksa juute emigreeruma Palestiinasse.

Natslik juhtkond pidas Pariisi atentaadile järgnenud sündmusitõepoolest “juutide vandenõuks”, tehes Kristallöö ajal asetleidnudsündmustes vastutavaks saksa juudid – vägivalla ohvrid. Juutidelekuulunud poed müüdi valitsuse korraldusel “aarialastele”, kuld, hõbeja ehted konfiskeeriti. Täitmaks Saksa riigikassat vähemalt miljardimargaga, tuues põhjenduseks “juutide vaenuliku hoiaku saksa rahvaja Saksa riigi vastu”, tegi riigimarssal Hermann Göring 12. novembril1938 teatavaks nn heastamismeetmed: “Kõigile Saksa kodakond-suses olevatele juutidele pannakse Saksa riigi kasuks pealekontributsioon ühe miljardi riigimarga suuruses summas... Juudistomanikud... peavad otsekohe kõrvaldama kõik kahjustused, misnördinud rahvas... 8, 9. ja 10. novembril nende ettevõtetele jakorteritele tekitas. Taastamistööde kulud kannab omanik... Saksakodakondsuses olevatele juutidele määratud kindlustussummadkonfiskeeritakse riigi kasuks.” Juutide suhtes kuulutati välja liikumis-keeld: talvisel ajal kella 20-st õhtul kuni kella 7-ni hommikul, suvel kella21-st kella 5-ni. Saksamaal ja Austrias, mis oli 1938. aasta märtsisliidetud Saksamaaga, arreteeriti Kristallnachti järel 26 000 juudirahvusest isikut, kes paigutati nelja koonduslaagrisse (Sachsen-hausen, Buchenwald, Dachau, Mauthausen), enamik neist mõne ajapärast siiski vabastati. Juutidele oli nende meetmetega antud viimane,vägagi drastiline hoiatus...

Kristallöö ja sellele järgnenud Saksa võimude juudivastasedrepressioonid tõestasid saksa juutidele, et nende elu kodumaalkavatsetakse natside poolt põrguks teha, algas massiline emigrat-sioon. Juudi ajaloolane Walter Laqueur on kirjutanud raamatus “AHistory of Zionism”, et Teise maailmasõja alguseks 1939 oli Saksa-maalt lahkunud pooled seal elanud juutidest. 1941. aasta oktoobrini

45

emigreerus kaks kolmandikku enam kui umbes poolest miljonist saksajuudist, nagu kirjutab teine juudi ajaloolane Wolfgang Scheffler teoses“Judenverfolgung im Dritten Reich”. 1939. aastal oli selleks ajaksSaksamaale jäänud juutidest üle poole vanemad kui 65 eluaastat,teavitab eelnimetatud ajaloolane. Analoogne protsess toimus pealeAustria ja Tðehhimaa liitmist Saksamaaga ka nendes riikides: vägalühikese aja jooksul emigreerus enamik Austria juutidest ja suur osaSaksa riigi koosseisu läinud Tðehhi alade juutkonnast.

46

6.

“JUUDIKÜSIMUSE LÕPLIKLAHENDUS”

Kurikuulsal Wannsee konverentsil, mis toimus 20. jaanuaril 1942Berliinis, olevat laialtlevitatava legendi järgi toimunud juutideplaanipärase hävitamise otsuse vastuvõtmine. Nagu gaasi-

kambrite olemasolus, nii ei ole kombeks kahelda ka Wannsee konve-rentsil vastuvõetud Endlösingis, mis tähendanud juutide totaalsetfüüsilist hävitamist.

Hermann Göring kirjutas 31. juulil 1941 Reinhard Heydrichile:“Täiendusena Teile juba 24. 01. 1939. aasta määrusega antud üles-andele ning vastavalt vajadusele leida võimalikult soodne lahendusmeie algeliste võimaluste piires juutide emigreerumise ja evakueeri-mise küsimusele, määran ma Teile ülesandeks teha kõik nõutavadorganisatoorsed, asjakohased ja materiaalsed ettevalmistused juudi-küsimuse terviklikuks lahendamiseks Saksa mõjupiirkonnas Euroo-pas… Ma teen Teile ülesandeks esitada mulle lähemal ajal koguorganisatoorsete ja materiaalsete abinõude plaan, et viia läbi taotletudjuudiküsimuse lõpplahendus.”

Eeltsiteeritud kirja peavad holokausti-dogmaatikud juutide füüsi-lise hävitamise stardipauguks, kuigi Wannsee konverentsi otsus oliveel olemata. Kuna sõnad “emigreerumine” ja “evakueerimine” sega-vad püstitatud teesi paikapidavust, siis on mitmes kirjutises needvahele jäetud, nagu väidab oma kirgi üles kütnud teoses “Holo-kaustivale” (“Der Holocaust-Schwindel”) úveitsi revisionist JürgenGraf. Üks tuntumaid holokausti-ajaloolasi, Ühendriikides asuvaWermonti Ülikooli juudist politoloogiaprofessor Raul Hilberg (kes onigasuguste “pealtnägijate” ning “ime läbi ellujäänute” tunnistustesuhtes olnud üsnagi kriitiline) on oma korduvalt täiendatud põhiteoses“Euroopa juutide hävitamine” (“The Destruction of the European

Jews”) kirjutanud, et “pärast Hermann Göringilt saadud kirja alustasRiigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) juht Reinhard Tristan Eugen

47

Heydrich juutidevastast genotsiidi”. Samas ei põhjendata, miks pidinatslikus võimuhierarhias teisel kohal olev Göring väidetavat ees-märki oma kirjas varjama – mil moel pidi Heydrich tema kirja sisu“õigesti” mõistma, kui seal oli selgitamata, kuidas juute tuleb tappa?Konverentsi kokkukutsujaks ja juhatajaks oli Heydrich, kes muuhulgason lausunud, et 31. juulil 1941 oli riigimarssal Göring määranud taEuroopa juudiküsimuse lõpliku lahendamise ettevalmistamisevolinikuks.*

Kuigi sõja lõpus langes liitlasriikide kätte tuhandeid tonne SaksaReichi ametiasutuste pabereid, ei ole säilinud ainsatki dokumenti, kusoleks must-valgel kirjas juutide hävitamise plaan, mitte ka see,missugusel viisil pidi siionlaste hävitamine praktiliselt läbi viidama.Vastasel juhul oleksid sellised dokumendid kindlasti toodudNürnbergis lagedale. Nagu järgmisest peatükist selgub, ei olnudliitlaste korraldatud Nürnbergi tribunalil süüalustele esitada ainsatkidokumenti, mis tõendaks natside poolt planeeritavat juutide massi-tappu. Selle taustal mõjub kummalisena asjaolu, et samas on säilinudpalju selliseid dokumente, mis annavad ettekujutuse natsliku reþiimiebademokraatlikust, võiks ka väita – inimvihkajalikust palgest. Näitekson säilinud dokumendid, mille alusel tuli surmata lootusetult haiged javaimselt alaarenenud kodanikud. Samuti on säilinud Hitleri allkirjagadokument, mille alusel oleks tulnud hävitada osa vallutatud Stalingradimeessoost elanikkonnast. Leitud on dokument, mille alusel tuli hukataSaksamaa linnade vastastes (väga paljude tsiviilisikute elu nõudnud)terrorirünnakutes allatulistatud Briti-Ameerika lendurid. Dokumendidjuutide füüsilise hävitamise ja gaasikambrite ehitamise kohta agapuuduvad. Tundub ju kummaline?

Vastavate dokumentide puudumist on holokausti-dogmaatikudpõhjendanud naeruväärseina mõjuvate selgitustega, et näiteks“gaasiga lämmatamise” varjamiseks olevat kasutatud väljendeid“evakueerimine”, “ümberasustamine” ja “emigratsioon”. Igasuguste

* Lääneriikide “poliitiliselt korrektsed” ajaloolased ja publitsistid, nagu näiteks RobertButler, ka eesti keeles ilmunud raamatus “Gestapo illustreeritud ajalugu” (“Olion”,2001), on väitnud, et Wannsee konverentsi protokolli kolmekümnest eksemplarist(mille Heydrich isiklikult läbi vaatas ning puhastas ettevaatamatult lausutud sõnadestnagu “surmamine” või “väljarookimine”) on säilinud vaid üks eksemplar. Kuna Butleriraamat on populaarteaduslik, siis ei selgu, millele tugineb selline väide. – Autor.

48

kirjalike tõestusmaterjalide puudumise tõttu on eksterministid sunni-tud juutide hävitamise kohta gaasikambreis andma dokumentaalsetõestusmaterjalita arvamusi. Leitakse, et “juudiküsimuse lõplik lahen-dus” peab olema üldsusele vaid üheselt mõistetav – nii naguholokausti-dogmaatikud seda arvukates publikatsioonides ontõlgendanud.

Wannsee konverentsist osavõtnud, välisministeeriumis töötanudriigiametnik Martin Lutheri 21. augusti 1942. aasta kiri annab “lõpp-lahendusest” sootuks teise pildi, kui seda seni on tõlgendanudeksterministid: “Saksa juudipoliitika põhimõte pärast võimu ülevõtmistnatsionaalsotsialistide poolt seisnes selles, et edendada juutideemigratsiooni kõikide vahenditega… Praegune sõda annab Saksa-maale võimaluse ja ka kohustuse lahendada juudiküsimus Euroo-pas… Ülalnimetatud korraldusest ajendatult alustati juutide evakuee-rimisega Saksamaalt. Ittaasustamise aktsiooniga oleks peaaeguhaaratud kaasa juutidest alamad ka nendest riikidest, kus Saksamaakombel olid kasutusele võetud juudivastased abinõud… Sellisel viisilitta evakueeritud juutide arv ei ole küllaldane sealse tööjõuvajadusekatmiseks.” Selgituseks tuleks lisada, et nn evakueerimine tähendaspraktikas juutide sundküüditamist. Kui Baltimaades 14. juunil 1941NKVD poolt korraldatud küüditamine toimus nn klassitunnuste järgi,siis natsid lähtusid rassitunnustest. Kirjas räägiti tööjõuvajaduserahuldamisest.

Teise maailmasõja sündmustele pühendunud briti tuntud aja-loolane David Irving töötas läbi mäekõrguse hunniku dokumente,kogudes materjale natsliku Reichi juhi Adolf Hitleri biograafia tarvis,fikseerides uuringu tulemused 13 000 perfokaardil. Kümne aastapärast jõudis Irving juutide genotsiidi puudutavale vapustavalejäreldusele: “Lõpetades Hitleri biograafiat käsitleva käsikirja, maavastasin, et tuginedes originaaldokumentidele, on mulle jäänudtäiesti selgusetuks juute tabanud genotsiidi üksikasjad. Ma ei leidnudainsatki dokumenti, mis tõestaks Hitleri osalust juutide genotsiidis, seeäratas minus sügavamat huvi. Jätkasin otsinguid. Ma lihtsalt eisuutnud uskuda ilmset fakti, et holokausti tõestavaid dokumentelihtsalt ei ole.” Langedes masendusse, lubas Irving rahalise preemiasellele, kes suudaks dokumentaalselt tõestada Hitleri osaluse juutidefüüsilises hävitamises. Preemia jäi välja andmata, kuna keegi

49

vastavat dokumenti ei leidnud. Lõpuks tuli ajaloolane välja julgehüpoteesiga, et “juudiküsimuse lõplik lahendus” töötati välja HeinrichHimmleri juhitud esseslaste-ekstremistide poolt. Briti ajaloolasehüpoteesi ei pidanud tõenäoliseks enamik Teise maailmasõjasündmusi uurinud ajaloolastest, kes väitsid, et totalitaarsel Saksamaalei olnud võimalik viia läbi massihukkamisi ilma riigi esimese meheHitleri teadmata.

1986. aastal ilmunud raamatus “Hitlers Krieg” kaitseb Irving visaltoma seisukohta, väites, nagu oleksid massihukkamised toimunudliigse kiirustamise tulemusel sakslaste poolt okupeeritud Ida-Euroopas Punaarmee pealetungi tõttu, kuna vangide evakueerimineei osutunud võimalikuks ja tööjõuna kasutatavaid vange ei tahetudvastastele jätta. Osaliselt süüdistas Irving SS-laste juhte valesarusaamises Hitleri antisemiitlikest juhenditest.

Ükski revisionistlik uurija pole kahtluse alla seadnud fakti, etantisemiidist Führer tahtis puhastada Saksamaa juutidest. Puhasta-mise all on silmas peetud kuni 1941. aasta sügiseni igal moel stimu-leeritud ja tagant sunnitud emigratsiooni, hiljem juutide vägivaldsetdeporteerimist Ida-Euroopas asuvatesse laagritesse ja getodesse.Esseslaste kohapealsed instantsid, samuti gauleiterid, idaaladekindralkubernerid, kõikvõimalikud partei- ja sõjaväejuhid – ei suutnudhakkama saada probleemidega, mis olid seotud juutide massilisedeportatsiooniga. Kuna getod ja paljud laagrid olid ülerahvastatud japuudulikult varustatud kõige vajaminevaga (mitmed suuremadkoonduslaagrid valmisid alles 1942. aastal), otsustasid kohalikudSS-juhid vabaneda tülikast probleemist ja lasksid eðelonidegajuurdesaabunud juudid n.ö omal riisikol lihtsalt maha lasta, naguoletab David Irving raamatus “Hitleri sõda”. Taolised meetmedmuutusid aegade möödudes süsteemseiks.

Inglise ajaloolane pidas veel mõni aeg pärast “Hitleri sõja”ilmumist juutidevastaste massirepressioonide käsuandjaks javastutajaks SS-pealikku Himmlerit, kuid 1988. aasta aprillis ütles britiajaloolane oma varasematest seisukohtadest otsustavalt lahti.Hüpotees, nagu oleksid verejanulised esseslased Hitleri selja tagamassiliselt juute hävitanud, varises lihtsalt kokku, kuna ka SS-juhtHimmlerist mahajäänud dokumentide hulgas ei avastatud ainsatkipaberit selle kohta, mis tõendaksid juutide massihukkamisi – holo-

50

kausti, ehk lahtiseletatult: gaasiga massimürgitamisi natslikeskoonduslaagreis ja sellele järgnenud kremeerimist (“toon põletus-ohvriks!”). Miljonite natsidest allesjäänud paberite hulgast poleavastatud ainsatki Himmleri käsku koonduslaagrite ülematele, kusoleks kästud toime panna juutide massihävitamist.

Prantsuse juudi ajaloolane Leon Poliakov tunnistab 1986. aastalPariisis ilmunud raamatus “Bréviaire de la haine” avameelselt:“Kolmanda Riigi arhiivid ning natsijuhtide selgitused ja kirjeldusedvõimaldavad meil detailideni rekonstrueerida agressiooniplaanidening sõjakallaletungide ja surveabinõude tekkimist ning arengut,millega natsid tahtsid oma maitse järgi maailma ümber kujundada.Ainult juutide hävitamine jääb meile nii oma kontseptsiooni kui kapaljude teiste punktide osas ebaselgeks. Deduktsioonid ja psühho-loogilised kaalutlused ning kaudsed kirjeldused lubavad meil siiskiselle plaani arengut ligilähedaselt rekonstrueerida. Siiski jäävadpaljud üksikasjad alatiseks teadmata. Mis puutub spetsiaalse hävitus-plaani tegelikku kontseptsiooni, siis ei ole selle kolme või neljapeasüüdlast enam elus. Mitte ühtegi dokumenti ei ole säilinud –võib-olla ei ole neid iial olemas olnudki.” Eeltoodud tunnistusega tekibparatamatult küsimus: kuidas on võimalik hävitada miljoneid inimesi,ilma et see tegevus poleks fikseeritud dokumentaalselt? Isegi “pime-dal keskajal” püüti hukkamiskäsud mõnda raamatusse kirja panna.

Esitatud küsimusele on holokausti-dogmaatikuil vaid üks enam-vähem usutav vastus: natsid tahtsid varjata genotsiidi, seetõttu antihävituskäske vaid telefoni teel või peanoogutuse kaudu, nagu väidabameerika juudi holokausti-uurija Christopher Brauning ameeriklaseRobert Lenski raamatus “The Holocaust on Trial”. Kirjalikud dokumen-did, kui need isegi olid olemas, hävitati õigeaegselt, nagu väidavadholokausti-ajaloolased. Genotsiidi varjamise katsega seostatakse kafakti, et puuduvad ohvrite massihauad – laibad põletati ja tuhk külvatituulde või kasutati juurvilja väetamiseks! Ja sellise vigase argumen-tatsiooniga jama peame me uskuma! Huvitav, missugune olekspidanud välja nägema Auschwitzi ümbrus, kuhu sellisest järeldusesttuginevalt külvati miljoni või koguni nelja miljoni gaasitatud ja seejärelkremeeritud juudi tuhk?

Nürnbergi protsessil natsidest kohtualustele esitatud suurimakssüüdistuseks oli massiline juuditapp ehk holocaust , nagu seda on

51

kombeks tänapäeval nimetada. Kuna juudivastast genotsiiditõendavad dokumendid puudusid, pidid neid korvama tunnistajate jakohtualuste ütlused. Tribunali tänuväärseks peatunnistajaks oliendine Auschwitzi laagri komandant Rudolf Höss, kes oli end suutnudliitlaste eest kuni 1946. aasta märtsini ühes Schleswig-Holsteinisasuvas talus varjata. Inglise kirjanik Rupert Butle kirjeldas raamatus“Legions of Death” Hössi vahistamist seda läbiviinud Inglise armeejuudist seersandi Bernard Clarke´i sõnadele tuginedes järgmiselt:“Höss karjatas üllatusest, kui nägi Inglise mundrit. Clarke röökis:“Kuidas on teie nimi?” Iga kord, kui kõlas vastus “Franz Lang,” põrutasClarke´i rusikas vastu vahistatu nägu. Neljandal korral andis Hössjärele ning tunnistas, kes ta oli… Vahistatu sikutati kõige ülemiseltmagamislavalt alla ja tal tõmmati pidêaama seljast. Ta veeti paljaltühte teise ruumi ning Clarke´ile näis, et löögid ja karjumine ei lõpeiialgi… Hössile visati tekk peale ja ta lohistati Clarke´i autosse, kusseersant valas talle lonksu viskit kurgust alla. Siis üritas Höss magada,aga Clarke pani talle jalutuskepi laugudele ja käsutas saksa keeles:“Hoia oma seasilmad lahti, sa siga!” Kolm päeva võttis aega, enne kuiHöss andis seostatud tunnistuse." Suuresti just sellele tunnistuseletugineb Nürnbergi tribunali tõdemus, mille järgi hävitati juutesurmalaagrite gaasikambreis.

Pärast tunnistuste andmist Nürnbergi tribunali ees viidi HössKrakowi vanglasse, kus temaga tegeles grupp eksperte-juute JanShemi juhtimisel. Nürnbergis surma mõistetud Höss jõudis enneülespoomist 16. aprillil 1947 paberile panna oma autobiograafilisedmärkmed, mis avaldati varsti poolakeelses tõlkes. Originaal saiesmakordselt kättesaadavaks 1958. aastal, kui sealt kõrvaldatimittetõepärastena tunduvad lõigud. Nürnbergi dokumente uurinudrevisionistidele on jäänud teadmata, kas Höss pani oma kirjatükisolevad juutide hävitamise üksikasjad kirja “ekspertide” dikteerimiselvõi vabatahtlikult. Auschwitzi komandandi tribunali tarvis tehtudavaldus oli aga inglisekeelne, mida kohtualune üsna vigaselt rääkis.Kirjalikus ülestunnistuses seisis: “Ma juhtisin Auschwitzi laagrit kuni 1.detsembrini 1943 ja arvan, et seal hävitati gaasiga ja hiljem põletatimitte vähem kui 2,5 miljonit inimest; veel pool miljonit suri nälga jahaigustesse… Ainuüksi Auschwitzis me hukkasime 1944. aasta suvelligikaudu 400 000 ungari juuti. Mulle anti 1941. aasta juunis käsk luua

52

Auschwitzis hävitamise tarvis vastavad seadmed. Samal ajal rajativeel kolm hävituslaagrit: Belzec, Treblinka ja Wolzek.”

Igatahes lipsasid piinajail sisse mõningad piinlikuna tunduvadeksimused, leiutades mitte kunagi eksisteerinud surmalaagri nimegaWolzek või lubasid selle ülekuulataval välja mõelda, sundides tedatunnistama, et massimõrvar külastas juba 1941. aasta juunis 13 kuudhiljem avatud Treblinka laagrit. Keegi ei julgenud kahelda Nürnbergitribunalile esitatud tunnistuste õigsuses, sest tribunali ülesandeks eiolnudki õiglane kohtumõistmine, vaid kättemaks võidetuile. Seetõttuvõis Nürnbergis kuulda kõige fantastilisemaid luulusid, mis esitatudtõe pähe ja mille alusel natsliku Reichi selleks ajaks ellujäänud juhtepoomissurma mõisteti.

Juba ammu peavad isegi holokausti-entusiastid Auschwitzishukkunud vangide arvuks “kaugelt üle ühe miljoni". Samas kasutavadholokausti-uurijad muus osas Rudolf Hössi fantaasiarikast raamatut“Auschwitzi komandant” tõsiseltvõetava allikmateralina, mis peakskorvama dokumentaalse materjali puudumist. Revisionistlik uurijaJürgen Graf on arvanud, et surmamõistetud Höss jättis kohati üsnatõepärasena tunduvasse kirjutisse sisse tehnilisi ja arvulisi liialdusi, ettuleviku uurijad hakkaksid kahtlema terves holokausti-müüdis. Polevõimatu, et Nürnbergis surma mõistetud Höss lootis oma kirjutise abilsurmanuhtlust leevendada. Tõenäoline, et Hössile oli midagi lubatud –võib-olla surmanuhtluse äramuutmist – mispärast muidu asus ta omaallesjäänud elupäevi sisustama kirjatööga. Teadsid ju nii piinajad kuika Höss ise, et tema poolt väljapakutud “puhtsüdamlik ülestunnistus”põhineb valel. Võimalik, et Höss polegi mingeid “mälestusi” kirjapannud, terve kirjatöö on juutidest “spetsialistide” (kes komandandigaKrakowi vanglas tegelesid) vaimutöö vili.

53

7.

KOONDUSLAAGRID JA NENDEOHVRID

Paar kuud pärast natside võimuletulekut 1933. aastal loodiMüncheni lähedal Dachaus mahajäetud püssirohuvabrikuhooneis Saksamaa esimene koonduslaager, kuhu koguti kõik

poliitilistel põhjustel nn tõkendusvangistusse võetud vangid.Dachausse koondati isikuid, keda uued Saksamaa võimud pidasid“parandamatuteks”, kelleks esmajoones olid kommunistid.

Varsti hakati koonduslaagreisse saatma ka kriminaalkurja-tegijaid, kes jäeti pärast karistuste ärakandmist laagreisse kartuses, etvabaduses hakkavad nad sooritama uusi kuritegusid. Natsid olid riigiskehtestanud diktatuuri, mis võimaldas Führeril hakata “korda majjalooma”, millest ta oli kirjutanud “Mein Kampf´is”. Ajapikku lisandusidlaagreisse eri kategooria vangide grupid, keda Reich pidas samuti,nagu kommuniste (kelle partei pärast Riigipäeva-hoone süütamistkeelustati), ohtlikeks natsionaalsotsialistlikule ühiskonnale. Kõikkoonduslaagreisse suletud vangidegrupid märgistati eri värvi tunnus-märkidega riietel: poliitilised – “punased”, kriminaalkurjategijad –“rohelised”, asotsiaalid (hulkurid, kerjused, prostituudid jt) – “mustad”,homoseksuaalid – “roosad”, sõjaväeteenistusest keelduvad sektandid– “lillad”. Eelnimetatud gruppide hulka kuulunud juudid kandsid lisaksriietel kollast Taaveti tähte. 1930-ndail aastail juute vaid rahvus-tunnustel laagreisse ei saadetud.

1938. aasta augustis külastas Rahvusvahelise Punase Ristiesindaja Dachau laagrit, millest ta kirjutas oma ettekandes: “Laagrisviibib enam kui 6000 kinnipeetavat... Kinnipidamistingimused: valgedja hea ventilatsiooniga tugevasti ehitatud barakid... Igas barakis onkaasaegsed ja väga puhtad veeklosetid, on olemas pesemisruumid...Suvel toimub töö kella 7-st kuni 11-ni ja kella 13-st kuni 18-ni, talvelkella 8-st kuni 11-ni ja 13-st kella 17-ni; laupäeviti pärast lõunat japühapäevadel on töövaba aeg... Toitlustamine: toitu valmistatakse

54

suurtes, väga puhastes köökides. Toit on oma koostiselt lihtne, kuidiga päev külluslik, mitmekesine ja hea kvaliteediga... Igal kinni-peetaval on õigus saada nädalas oma lähedastelt toidulisa ostmiseks15 marka... Juhtkond peab end üleval korrektselt. Vangid tohivadnädalas korra saata omastele postkaardi või kirja... Laagris valitsebrange kord. Vahisõdurid tarvitavad põgenemiskatsete puhul kõhkle-matult relva... Korra vastu eksinud istuvad avarates ja hästivalgusta-tud üksikkambrites... Keppidega peksukaristust kasutatakse erijuhtu-del, praktiliselt väga harva... Kui vahisõdur kasutab põhjuseta vägi-valda vangi kallal, siis teda karistatakse ja vallandatakse SS-ist...Kuigi suhtumine laagri vangidesse on range, ei saa seda nimetadaebainimlikuks. Haigetesse suhtutakse lahkelt, tähelepanuga ja profes-sionaalselt.”

Spetsiaalselt erinevate töölaagrite ja getode jaoks võetikasutusele “laagriraha” (vt pildiplokk, foto 31.), mida ei saanud kasu-tada väljaspool laagri või geto territooriumi – see vähendas tunduvaltvangide põgenemiskatseid, sest nende käsutuses olid teatud hüved,mida Reichi tavakodanikud kasutada ei saanud. 1933.-1934. aastalkasutati mõnes laagris, näiteks 1934. aastal likvideeritud Oranien-baumi töölaagris, kuponge. Sõja alguses otsustasid Saksa ameti-võimud, et töölaagreis olijaile on vaja palka maksta rahas. Sellistekslaagriteks, kus kehtestati maksevahendina oma raha olid Auschwitz,Dachau, Ravensbrück ning veel umbes 15 töölaagrit. Samuti kasutativastavat rahasüsteemi juudigetodes, eriti Oranienburgis ja Lodzis.

Viidates Albert Pick´i uurimusele “Das Lagerfeld der Konzentrat-

sions- und D.P.Lager: 1933-1945”, kinnitab autor (viidates Oranien-burgile): “Kinnipeetavaile ei makstud rahas, kuid neile jagati spetsi-aalseid kuponge, et osta vajaminevaid toiduaineid laagrikauplusest...Kuna sõja ägenedes oli tunda puudust paljudest asjadest, jagativangidele preemiaks tubakat ning võimalust kasutada bordelli (!).”Sama võime välja lugeda Dachau vangi nr 11647 28/3 K III blokiskinnipeetava kirjast (selles laagris kehtis oma raha) 8. septembrist1940: “Kirjutan Sulle midagi endast. Mul läheb väga hästi. Laagripoestsaan osta mett, marmelaadi, küpsiseid, puuvilju ja teisi toiduaineid.Minu pärast ei ole vaja muretseda, pigem muretsen mina teie pärast.”Üldjoontes samasugune tunnistus pärineb “võikaimast hukkamis-laagrist” Buchenwaldist: “Igal vangil oli võimalus laagripoest (ehk

55

kantiinist) iga nädal osta kaupu 10 marga ulatuses, samuti võisid nadkülastada bordelli, mis maksis 2 marka korra eest. (Sellest 1,5 markaläks SS-i arvele, ülejäänud 0,5 marka ”teenindamisega seotud kuludekatteks".) Samalaadne olukord valitses ka Theresienstadti getos, millepalgamäärad kuus allpool ära toome (Th. kr.=Theresienstadti kroner):

Töötavad mehed, sõltuvalt töö raskusastmest – 105-205 Th.kr.Töötavad naised, sõltuvalt töö raskusastmest – 95-205 Th.kr.Osalise tööajaga töölised – 80 Th.kr.Hooldetalitus (haiglas jm) – 70 Th.kr.Sõjas haavatud ja Esimese klassi või kõrgema astme Rüütliristi

kavalerid – 195 Th.kr.Prominendid (arstid, professorid, teadlased, tunnustatud

kultuuritegelased ja poliitikud) – 145 Th.kr.Kupüüre anti selles “hävitusasutuses” välja 5 miljoni eest.

Selleks, et omada ettekujutust “laagriraha” kursist Theresienstadtigetos, mis midagi maksis, siis näiteks tass kohvi maksis 2 Th.kr.

Kui selline olukord valitses Saksa “hukkamislaagreis” enne liitlas-vägede sissetungi 1944. aasta suvel, siis miks peame arvama, etvangide ja getoelanike olukord oli nii lootusetu nagu püüavad kirjel-dada holokausti-entusiastid? Auschwitzis ja teistes töölaagrites müüdimarmelaadi, tubakat, kohvi jne, oli võimalik kasutada nn intiim-teenuseid. Raha olemasolust laagrites ja getodes on kirjutanud kajuudi ajaloolased: Zvi Stahl raamatus “Jewish Ghettos and

Concentration Camps´Money, 1933-1945”, Julius Sem teoses“Standard Catalog of World Paper Money”.

Nagu on tunnistanud juudi ajaloolane Arno Mayer, viibis 1937.aasta suvel Saksamaa koonduslaagreis 7500 vangi, kelle hulgas olika rohkesti kriminaalkurjategijaid. Kuni Teise maailmasõja alguseniviibis Saksa koonduslaagreis veidi üle 20 000 kinnipeetava, kuid pealesõjategevuse algust hakkas vangide arv järsult tõusma. Laagridmuutusid internatsionaalseiks, sest okupeeritud riikidest hakatimassiliselt juurde tooma vastupanuvõitlejaid ja saksa võimude suhtespoliitiliselt ebausaldusväärseid tegelasi; seejärel lisandusid sõja-vangid ja alates 1941. aasta oktoobrist hakati laagreisse massiliseltdeporteerima juute. Pärast sõja algust asuti juurde ehitama uusikoonduslaagreid, neid tekkis nii Lääne-Euroopas (NatzweilerElsassis) kui idas (Majdanek, Auschwitz jt Poolas). 1943. aasta

56

augustis viibis koonduslaagreis 224 000 kinnipeetavat, 1944. aastasuvel oli laagrites viibinute (ilma transiitlaagrite vangideta) arv juba524 000. Saksamaal ja okupeeritud Poolas asus 14 suurt koondus-laagrit ja umbes 500 “töölaagrit”, mis teenindasid tööjõuga nendeläheduses asuvaid Saksa tööstusettevõtteid.

Reþiimi järgi jagunesid laagrid kolme kategooriasse, kuid esmaltsõltusid elu-ja töötingimused laagreis nende juhtkonnast. NäiteksBuchenwald kuulus teise kategooriasse, kuid tänu laagrivõimudeliberaalsusele pärast metsikusi korraldanud komandandi avalikkuhukkamist, olid seal kinnipidamise tingimused sõja kahel viimaselaastal üsna leebed. Laagrite sisemiste probleemidega tegeles vangi-dest koosnevad nn laagrivalitsused, kelle tegevusest või tegevuse-tusest sõltus paljuski vangide elu. Näiteks Buchenwaldi vangidepeamiseks probleemiks ei olnud mitte “sadistidest” esseslastestvalvurid, vaid kommunistidest “elitaarsed” kaasvangid, kes teisikinnipeetavaid julmalt terroriseerisid, nagu kirjutab endine laagrivangPaul Rassinier oma raamatus “Le mensongne d´Ulysse”. Kommunis-tid kuulusid ka Dachau laagri sisesesse juhtkonda. SeevastuAuschwitzis ja Mauthausenis valitsesid “kriminaalid”, seetõttu valitseslaagris korruptsioon, vange peteti toidu, rõivastuse ja normipäeva-dega. Austrias asuvat, kolmandasse kategooriasse kuuluvat Maut-hausenit peeti tõeliseks põrguks, kus kriminaalvangid kiusasid taga niipoliitvange kui ka juute. Selles laagris sunniti vange töötama kivi-murdudes, kus nad massiliselt kurnatuse ja tööõnnetuste tõttu surid.Vangide karistamine kuulus siiski SS-lasest laagriülema kompetentsi,kes võis erinevate üleastumiste eest langetada vastava karistuse:kirjavahetuse äravõtmine, tööle saatmine pühapäeviti, toiduportsuvähendamine, kartser, kepilöökidega karistus (võis anda 25 hoopi,sedagi vaid Berliini nõusolekul).

Kuna koonduslaagrites viibis koos kümneid tuhandeid inimesi,tihti ka antisanitaarsetes tingimustes, levisid vangide hulgas mitme-sugused nakkushaigused, millest kõige surmatoovamaks oli plekilinetüüfus. Tüüfuseepideemiad viisid vange surma massiliselt, selle tõttusai tihti kannatada ka koonduslaagrite SS-personal.

Reichi tööjõu eest vastutav WVHA (Wirtschaftsverwaltungs-

hauptamt – Majanduspolitsei Amet) ülem SS-kindral Oswald Pohl, kesNürnbergis surma mõisteti, tegi oma ðefile Heinrich Himmlerile ette-

57

kande, millest nähtus, et 1. juulist 1942 kuni 30. juunini 1943 suri kõigiskoonduslaagreis kokku 110 812 kinnipeetavat. Eriti ohvriterohke aegoli laagreis 1942. aasta suvi ja sügis, kui vange suri massiliselt pleki-lisse tüüfusesse, surnuid oli ka SS-lastest valvurite hulgas.Auschwitzis olevat sel ajal iga päev elu jätnud ligikaudu 300 vangi.Suur suremus oli Auschwitzi harulaagris Birkenaus, kus viibisid katööks kõlbmatud vangid, vanurid ja haiged. Birkenaus võis kogu sõjavältel hukkuda 100-120 tuhat vangi, seetõttu sai see laager külge“surmalaagri” nime. Kuna mitmes laagris kasutati tüüfust levitavatetäide tõrjeks gaasi Zyklon-B, siis levisid vangide hulgas jutud, naguoleks koonduslaagrite vange selle gaasi abil hukatud. Surnuid hoitimaapealsetes ja maa-alustes surnukuurides, surnukehad põletatitavaliselt krematooriumides, osa surnuid maeti massihaudadesse.

Koonduslaagreid haldava SS laagrivalitsuse ülem saatis 28.detsembril 1942 Auschwitzi ja teistesse laagritesse direktiivi, kus kriti-seeriti teravalt (nakkus)haiguste tagajärjel toimunud suurt suremust,anti käsk, et “laagrite arstid peavad kasutama kõiki nende käsutusesolevaid vahendeid, et vähendada surmajuhtumite arvu laagreis”.Direktiivis oli kirjas: “Laagriarstid peavad hoolsamini kui varemkontrollima kinnipeetavate toitlustamist, koos administratsioonigategema vastavad ettepanekud toitlustuse parandamiseks laagritekomandantidele... Laagriarstid peavad jälgima seda, et töötingimusedtöökohtadel vastavalt võimalustele paraneksid.” Direktiivis rõhutati, etReichsführer Himmler nõudis kategoorilises vormis suremuse alanda-mist, nagu seisis Nürnbergi kohtu dokumendis PS-2171.

Koonduslaagrite olukord hakkas järsult halvenema 1944. aastalõpus, kui Briti-Ameerika lennuvägi külvas Saksamaa üle pommi-rahega: tõsiselt said kannatada mitte ainult suuremad linnad, vaid kõikinfrastruktuurid (raudteed, maanteed, sillad, side), mistõttu loomulikulthalvenes ka laagrites viibivate vangide-sunnitööliste toitlustamine jaravi. Teise maailmasõja lõpus käis Saksamaa elanikkonna vastutotaalne õhusõda, kus lennurünnakute ohvriks ei langenud mitte ainultsõjatööstused ja linnad, vaid ka põllul töötavad külamehed. Samassüüdistati väsimatult natse, et need ei tunne küllaldast muret laagreis-se suletud vangide pärast, et laagreis valitseb nälg. Sõja lõpus tundisjuba terve Saksamaa elanikkond teravat puudust toidust, vangideolukord oli aga alla igasugust kriitikat: nappis toidust, ravimitest, tihti

58

ka ulualusest ja soojadest riietest. Kuigi võimud püüdsid ka veelviimastel sõjakuudel Reichi infrastruktuuri iga hinna eest hallata,valitses kõikjal kaos. Sellises olukorras ei olnud loomulikult laagritevangide eest hoolitsemine meeleheitlikult kahel rindel võitlevatesakslaste prioriteetseimaks ettevõtmiseks, sest õhurünnakute taga-järjel olid puruks pommitatud ka laagrite juures asunud sõjatööstused.

Viimaste sõjakuude kaost iseloomustab Flossenbürgi laagrinäide. See Reichi alal asuv laager oli planeeritud 40 000 vangi ära-mahutamiseks, kuid 1945. aasta märtsis lisandus sinna idaaladeltkümneid tuhandeid vange. Juurdesaadetute suur hulk muutis saabu-nute riiete desinfitseerimise raskesti läbiviidavaks, laagris hakkasidlevima nakkushaigused. Kuna laagri läheduses paiknev raudtee jasillad üle Doonau (mille teisel kaldal asus leivatehas) olid liitlastepommirünnakute tagajärjel purustatud, siis haigustele lisandus nälg,mille tõttu hukkus tuhandeid vange. Nakkushaigustesse ja nälgasurnutest tehti ka Flossenbürgis, nagu teistegi Reich i territooriumilasuvates laagrite vangidest, (Dachau, Buchenwald, Mauthausen)lääneliitlaste propaganda poolt gaasikambrite ohvrid.

Punaarmee lähenedes asusid sakslased idapoolseil Poola aladelasuvaid laagreid evakueerima Reichi tuumikaladele. Kuna raudteedolid suures osas puruks pommitatud, sunniti vange liikuma jalgsi,mistõttu talvise külma ilma ja puuduliku toitumuse tõttu hukkus sellistelteekondadel tuhandeid vange. Täielik katastroof tabas laagreidviimastel sõjanädalatel. Kui liitlassõdurid vabastasid natside koondus-laagreid, avanes nende ees kohutav pilt: kõikjal matmata laipadevirnad, nende vahel tuikumas skeletisarnased olevused. Maailmaslevitatavad fotod, mis tehtud brittide-ameeriklaste-prantslaste pooltvabastatud laagreis, pidid tõestama plaanipärast genotsiidi, midanatsionaalsotsialistid vallutatud riikides ja ka Saksamaal toime panid.

Liitlased pidid nn propagandarindel pingutama, sest vaatamatakatastrofaalsele olukorrale rindel, suutis dr Goebbelsi juhitud propa-gandateenistus – eriti rohkete võõrkeelsete raadiojaamade kaudu –olla tasemel ja levitada maailmas brittide-ameeriklaste õhurünnakutekohta paljastavat informatsiooni (eriti pärast ohvrirohkeid terrori-rünnakuid 1945. aasta veebruaris Berliinile ja Dresdenile). Lääne-liitlased võtsid end kokku ja et Goebbelsile mitte alla jääda, nimetatikõik saksa koonduslaagreis hukkunud vangid massigaasitamise

59

ohvreiks. Samas ei olnud ükski vabastajaist vaevunud tegema ainsat-ki lahangut, mis oleks dokumentaalselt suutnud tõestada hitlerlasteränka kuritegu.

Väidetakse, et laagrites hukkunute kohta puuduvat statistika,mistõttu on maailmale esitatud väljamõeldud arve, mis mitte kuidagi eisaa kajastada tegelikku hukkunute hulka. 1964. aastal ilmunudraamatus “Juutide tagakiusamine Kolmandas Riigis” (“Judenver-

folung im Dritten Reich”) toob teadusliku kraadiga holokausti-ajaloolane Wolfgang Scheffler Poola aladel asuvates “surmalaagrites”hukkunute kohta ära järgmised arvud:

Auschwitz – “tunduvalt enam kui 1 miljon”Treblinka – 750 000Belzec – 600 000Chelmno – 300 000Sobibor – 250 000Majdanek – 250 000Skeptilise mõttelaadiga lugeja küsib: millele ikkagi tuginevad

need arvud? Võtame ülaltoodud “surmalaagrite” nimekirjast ühe“keskmise”, Belzeci laagri. Milliseid tõendeid siis leidub 600 000 juudihukkamise kohta Belzecis? Hukatute kohta puuduvad igasuguseddokumendid – “natslikud timukad” andsid ju tapmiskäske suuliselt,nagu väidavad holokausti-dogma püstihoidjad. Ei ole leitud ühtegimassihauda – natsid põletasid oma ohvrite surnukehad ära. 600 000surnukeha põletamisest ülejäänud tuhk on kadunud – mõrvaridpuistasid tuha mööda ilma laiali. Gaasikambritest pole järele jäänudühtegi kivikest – natsid lasksid ju gaasikambrid õhku ja kõrvaldasid kavaremed. Belzeci kohta puudub surmastatistika – surnuid ei regist-reeritud ju kusagil. Tagatipuks selgub, et tänaseks ei ole ellu jäänud kaühtegi tunnistajat. Miks siis ikkagi peame pimesi uskuma, et Belzecistapeti gaasiga 600 000 inimest?

Holokausti-dogmaatikud on koonduslaagreis hukkunute ja huka-tute kohta äratoodud arvudes lähtunud ütlusest “mida rohkem, sedauhkem”. Auschwitzi laagris hukatute arvuks nimetati Nürnbergis – 4,2miljonit, seda hukkunute arvu peeti tõeseks veel 1970-ndate aastatelõpuni.* 1946. aastal kirjutati tõsimeeli, et suuruselt teises “surma-laagris” Treblinkas (mis tegelikult oli transiitlaager) olevat hukatud 3miljonit inimest!

60

Mitte kõik uurijad ei võta oma koonduslaagrite teemaliste kirju-tiste aluseks ülaltoodud, sionistlike propagandakorüfeede poolt välja-pakutud “statistikat”. Tõsiseltvõetavad ajaloolased-uurijad püüavadTeise maailmasõja ajalugu puudutavale kirjandusele lisada usalda-tavaid teoseid. 1975. aastal ilmunud Paul Berbeni raamatus “Dachau.

The official history” on selle Reichi territooriumile 1933. aastalasutatud koonduslaagri sõjaaegne surmastatistika järgmine:

1940 – 1 5151941 – 2 5761942 – 2 4701943 – 1 1001944 – 4 7941945 – 15 384

Nagu eespool äratoodud arvudest nähtub, suri Dachaus viimasenelja sõjakuu jooksul rohkem vange kui eelnenud aastatel kokku.Peale ameeriklaste saabumist suri Dachaus kurnatusse ja haigus-tesse ca 2000 vangi.

* 2005. aasta holokaustipäeva eel, kui Auschwitzis viibis koos teiste riigipeadegapoliitilisel palverännakul ka Eesti president Arnold Rüütel, levitas uudisteagentuurBNS teadet, et “Auschwitzis hukkus umbes neli miljonit juuti”. Pärast minu e-maili, kustegin ettepaneku külastada laagri muuseumi ametlikku internetilehekülge, tehtikorrektuur: selles laagris “hukkus umbes 1 miljon juuti”.

Selle peatüki kirjutamise ajal kontrollisin viimaseid (ametlikke) andmeidAuschwitz-Birkenau Memoriaalmuuseumi (Memorial and Museum

Auschwitz-Birkenau) interneti koduleheküljelt. Avaldatud andmetest selgub, etlaagris gaasitati aastatel 1940-1945 1-1,5 miljonit vangi, neist 1,1 miljonit juuti (“The

majority of the Jewish deportees died in the gas chambers immediately after arrival.”),140 000 poolakast poliitvangi, 20 000 mustlast, 10 000 nõukogude sõjavangi ja 10 000teistest rahvustest vangi. Millele sellised andmed tuginevad? Mingit viidet näiteksarhiivimaterjalidele ära toodud ei ole.

Uurisin internetist ka mõne teise laagri kohta kirja pandud andmeid: Treblinkassuri 700-900 tuhat inimest, Sobiboris jättis elu 150-250 tuhat juuti, Majdanekist käisläbi umbes 300 tuhat inimest (50% juudid) ja neist 150-200 tuhat surid. Allikatena olidmärgitus sellised “soliidsed” informatiivsed teosed nagu “Encyclopaedia of The

Holocaust”, mõne holokausti-ajaloolase raamatud ja “pealtnägijate” meenutused.Väga täpsed andmed olid “fantoomlaagri” Belzeci kohta, selles laagris surmativäidetavalt 434 508 inimest (mitte 600 000, nagu seisab ülal äratoodud tabelist). –Autor.

61

Siiski on ringlema pääsenud dokument, kus kirjas erinevateslaagrites hukkunute statistika seisuga 31. detsember 1983 (vt pildi-plokk), mille järgi on Arolseni eri-perekonnaarhiivis olemas andmestik373 468 isiku kohta. Aastatega on Arolseni andmestik täienenud, meilon kasutada ka andmestik 1. jaanuarist 1993, mis publitseeritudkogumikus “Dissecting the Holocaust”. Alljärgnevalt toome äraArolseni arhiivis oleva andmestiku.

Laagri nimi 31.12.1983 1.01.1993Auschwitz – 53 633 60 056Bergen-Belsen – 6 851 6 853Buchenwald – 20 671 20 687Dachau – 18 451 18 456Flossenburg – 18 330 18 334Gross-Rosen – 8 355 10 951Lublin (Majdanek)- 7 651 8 831Mauthausen – 78 824 78 859Dora-Mittelbau – 7 463 7 468Natzweiler – 4 431 4 431Neuengamme – 5 706 5 785Ravensbrück – 2 130 3 639Sachsenhausen – 5 012 5 014Stutthof – 12 303 12 634Theresienstadt – 27 604 29 375Teised laagrid – 4 643 4 704Äratoodud nimekirjas olevates laagrites ja Theresienstadti getos

oli seisuga 31. detsember 1983 fikseeritud andmed 282 077 hukkunukohta, 1. jaanuari 1993. aasta andmeil oli fikseeritud 296 081 hukkununimed. Nimekirjast on välja jäänud andmed Poolas asunud Treblinka,Belzeci, Sobibori ja Chelmno laagrite kohta. Puuduvad ka andmedarvukates juudigetodes hukkunute kohta.

Moskva arhiivis (Gossudarstvennõi Arhiv Russkoj Federatzii) ontublit uurimistööd teinud Moskvas elav ðveitslane Jürgen Graf, kes onsealt leidnud uusi dokumente Auschwitzi kohta. Säilinud onarhiivimaterjalid, mis puudutavad ajavahemikus 1941. aasta augustkuni 1943. aasta detsembrini selles “surmalaagris” hukkunuid – kokkuca 74 000 nime. Kuna suurima laagri Auschwitz-Birkenau kohtatänaseni täielik statistika puudub, on ka revisionistlikud uurijad

62

sunnitud tegema kaudseid arvestusi, mille järgi erinevate uurijatearvamust mööda võis selles töö- ja transiitlaagris nelja aasta jooksulhukkuda 100-170 tuhat eri rahvusest vangi, kellest juute võis olla80-90 protsenti.

Revisionistide arvestuste järgi võis kõigis natslikes koondus-laagreis aastatel 1933-1945 kokku hukkuda haiguste, nälja, piina-miste, hukkamiste, enesetappude ja vähesel arvul ka meditsiinilisteeksperimentide tagajärjel 600-800 tuhat vangi. Vastavalt Rahvus-vahelise Punase Risti Komitee poolt tehtud uurimistööle hukkus Hitleri12 aastat kestnud reþiimi ajal 1933-1945 erinevatel põhjustel 200-300tuhat juuti, nagu kirjutab USA-s väljaantav ajakiri “The Barnes

Review”. Eespool äratoodud koonduslaagreid haldava ameti juhiOswald Pohli ettekande järgi hukkus ühe aasta (1.07.1942-31.06.1943) jooksul laagreis kokku 110 812 vangi. Seega võib revisio-nistide poolt väljapakutud hukkunute ligikaudne arvestus olla tõeleüsna lähedal, sest viimastel sõjakuudel oli surnuid tunduvalt rohkemkui eelnevatel aastatel.

Juudid ei hõlmanud enamikku ohvreist, kuid neid oli protsentu-aalselt suur osa, väidab uurija Jürgen Graf. Holokausti-ajaloolastepoolt publitseeritud teostes püütakse juutidele langenud kannatusiületähtsustada, sellega teiste rahvaste poolt kantud ohvreid ala-hinnates. Koonduslaagreis viibis ka väga palju venelasi, poolakaid,prantslasi, itaallasi, ukrainlasi, tðehhe, serblasi, briti-ameerika sõja-vange jt Euroopa päritolu rahvaste esindajaid. Täielikult puudubusaldusväärne statistika, kui palju hukkus nõukogude sõjavange, kesreeglina vabastamise järel küüditati Stalini käsu järgi Gulagi laag-reisse. Koonduslaagreisse saadeti kõik vallutatud Euroopa riikidestabatud vastupanuliikumiste liikmed, loomulikult kõik saksa kommu-nistid, isegi 1941. aasta sõjasuvel Lvovis loodud Ukraina valitsuseliikmed eesotsas Stepan Banderaga, kes hiljem vabastati. Pole mingittõsist põhjust arvamaks, et koonduslaagreisse deporteeritud juutehukkus protsentuaalselt rohkem kui teisi erinevatest rahvustestvange. Muidugi tuleb tunnistada, et peale juutide ei deporteeritud nnrahvustunnuste järgi ühegi teise rahvuse esindajaid.*

* Mõnedes raamatutes esitatud “andmed”, mille järgi olevat natsid rahvustunnustejärgi süstemaatiliselt represseerinud ka mustlasi (hukatud olevat 500 000 mustlast), eivasta ilmselt tõele, sest mustlaste oletatavast massimõrvast puuduvad igasugused

63

Arvatakse, et enamik Teises maailmasõjas elu jätnud juutidest eiolnud mitte koonduslaagrite vangid (ammugi mitte gaasikambritesmürgitatud), vaid getodes nälga ja nakkushaigustesse surnud ningEinsatzgruppede poolt Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, Balkani-maades ja Baltikumis mahalastud. Samuti hukkusid tuhanded juudidviimastel sõjakuudel idaalade laagreist jalgsirännakuil läände.

Kuigi holokausti-entusiastid püüavad seda mitte tunnistada,teatas Rahvusvahelise Punase Risti Komitee (RPRK), et “pärastliitlasvägede sissetungi Saksamaal kestnud kaose tagajärjel halvenesmärgatavalt koonduslaagreis viibinud vangide seisukord. Tuhandedsurid nälja ja haiguste tõttu. Sellest teavitas RPRK-d 1. veebruaril1945 Saksa valitsus”. Natsid palusid abi olemasolevate vangide elushoidmiseks: “Edaspidi loodame Punase Risti peale, samuti on ühelteie töötajal võimalus viibida igas laagris.” Kahe viimase sõja-aastajooksul abistas Punane Rist nii toiduainete kui ravimitega kõikikoonduslaagreid. (Huvitav, miks palusid natsid rahvusvahelise organi-satsiooni abi vangide elushoidmiseks, kui nad samal ajal inimesikoonduslaagreis gaasitasid? Sakslased oleks ju pidanud vaidrõõmustama juutide surma üle. Kui see oleks olnud tõsi, poleks natsidlaagreisse lubanud mitte ainsatki organisatsiooni esindajat.) Sõjaalgusest peale oli Punasel Ristil võimalik igakülgne ligipääs ning abijagamine laagreis.

Pärast sõda avaldatud raportist selgub, et “alates 1943.aasta sügisest kuni maini 1945 saatis RPRK koonduslaagreisse 4500tonni ehk 1 112 000 abipakki. Pakkide komplekteerimiseks ja kohaletoimetamiseks kulus 20 miljonit Ðveitsi franki, mis koguti juutideheategevusorganisatsioonide kaudu üle maailma, eriti tänu NewYorgis asunud organisatsioonile American Joint Distribution

Committee. Avaldatud raportis nurisesid Punase Risti töötajad, et justtänu liitlasvägede blokaadile oli neil suuri raskusi abi kohale toimeta-misel.

dokumentaalsed tõendusmaterjalid. Mustlaste kohta pole sõnagagi kirjutatud “natsidepiiblis”, Adolf Hitleri raamatus “Mein Kampf”. Muidugi viibis mustlasi laagreis suhte-liselt arvukalt, kuid põhiliselt kriminaal- kuritegudes (vargused, petturlus) süüdista-tuina. – Autor.

64

8.

JUUTIDE KÜÜDITAMINE ITTA

Aastast 1941 alates hakkasid Saksa võimud juute deporteerimaidaaladele, algul Ida-Poola, seejärel ka NSV Liidu läänepiir-kondadesse (s.h Baltimaadesse), mis olid Wehrmachti poolt

eduka sõjategevuse tõttu vallutatud. Deporteeritud “väljavalitud” suletikiirkorras ehitatud laagreisse ja paljudes linnades okastraadigaeraldatud linnaosadesse – getodesse. Seega ei olnud “väljavalitudrahva” saatus ilma gaasikambritetagi kadestamisväärne.

Juutide deporteerimist põhjendab ðveitsi revisionist Jürgen Grafjärgmiselt:

a) Natsid vajasid hädasti tööjõudu sõjamasina ülalpidamiseks,kuna miljonid saksa töölised olid rindel, tööjõuks sobisid hästiväljaõppinud juudi rahvusest töölised. Laialt levinud arusaam, naguoleksid kõik juudid tegutsenud kui mitte pankureina, siis vähemaltkaupmeestena, ei ole pea paika. Laagreis õpetati vangidele selgeksuusi ameteid, et nad saaksid anda “täisväärtusliku panuse” Saksasõjamasina käigushoidmiseks.

b) Juute peeti ebalojaalseiks, kes loomulikult natside arvamisejärgi vaid ootasid ja lootsid Reichi hukku. Selline arvamus ei olnud kamitte päris õhku ehitatud, sest juutide osakaal Lääne-Euroopavastupanuliikumistes oli suur, mida tõestab suuretiraaþilises ajakirjas“Der Spiegel” avaldatud lugu. Selle järgi oli Prantsuse Vastupanu-liikumise võitlejaist 15 protsenti juudid, kuigi protsentuaalselt ulatusjuutide suhtarv selles riigis vaid üheni.*

* Sakslased ei olnud paraku esimesed deporteerimise pioneerid. Nii toimisid jubainglased Lõuna-Aafrikas Buuri sõja päevil 1899-1902, kui 20 000 buuri naist ja lasthukkus haiguste ja nälja tagajärjel brittide koonduslaagreis. Vene bolðevikud rajasidesimese koonduslaagri “klassivaenlaste” tarvis juba 1918. aastal. Analoogseltnatsidega toimisid ka Ühendriikide võimud, kes saatsid pärast jaapanlastekallaletungi 1941. aastal kontsentratsioonilaagreisse kõik USA läänerannikul elavadjaapani rahvusest elanikud, kokku oli neid 130 000. – Autor.

65

c) Sakslased kasutasid ära edukat idakampaaniat, mis vallutatudmaa-alade tulemusel andis võimaluse lahti saada juutidest Saksa-maal ja Euroopa riikides, mistõttu loodi Poolas ja NSV Liidu lääne-aladel hulganisti töölaagreid, getosid ja juudiasundusi. Millegipärast eiarmastata viimastel aastakümnetel rääkida-kirjutada Teise maailma-sõja aegsetest juudiasundustest, mida administratiivselt juhtisidnatsidele “ustavad juudid”.

Saksamaaga ühendatud Poola aladelt pärit juudid saadeti Valge-venes, Ukrainas ja Baltimaades loodud getodesse, laagreisse jaasundustesse. Suurem osa Poolamaa juute suleti massiliselt loodudgetodesse (kuhu lisandus juute ka Hollandist, Slovakkiast, Saksa-maalt jm), mida juhtisid juutidest koosnevad nõukogud ja kus pidaskorda juutidest koosnev getopolitsei. Nõukogud pidid sakslaste käsuleraldama kindla arvu getoelanikke tööstuste tarvis, mis loodud Saksasõjaväe varustamiseks ja asusid getode territooriumil. Töö eest makstinn laagrirahaga, mis kehtis paljudes getodes ja laagrites. Nendesvabrikutes valmistati mundreid, jalatseid, kiivreid jm sõjavarustust.Muidugi ei olnud okastraadiga piiratud linnaosades elu mingi mee-lakkumine, sest tihedasti asustatud rajoonides oli puudus toiduaine-test, elanikke laastasid tüüfuseepideemiad. Sõja teisel poolel andisjärsult tunda toiduainete nappus, mille tõttu väga paljud getoelanikudsurid nälga. Hukkunute poolest oli eriti kurikuulus Lodzi geto, kus aas-tatel 1939-1944 suri haiguste, kurnatuse ja nälja tagajärjel 43 411 ela-nikku, Varssavi getos hukkus kuni selle likvideerimiseni ja elanikelaagrisse saatmiseni 1943. aastal 26 950 inimest. Nagu kirjutab uurijaArthur Butz 1982. aastal revisionistlikus ajakirjas “Journal of Historical

Review”, saatsid Läänes tegutsevad juudiorganisatsioonid Rahvus-vahelise Punase Risti vahendusel veel 1944. aastal getodesse sule-tud juutidele natside teadmisel toiduaineid. 1943. aasta kevadel puh-kes Varssavi getos ülestõus, mis natside poolt julmalt maha suruti.Ellujäänud juudid saadeti Treblinkasse. See laager oli koos teisteIda-Poola (Belzec, Sobibor) aladel loodud laagritega transiitlaagriks,kust vange saadeti edasi Venemaale või ida pool asuvatessetöölaagritesse. Väited, nagu oleks Treblinka puhul tegu hävitus-laagritega, on revisionistlike uurijate poolt ümber lükatud.

Paadunud antisemiit Adolf Hitler on öelnud: “Juudid tulebkoristada Euroopast! Kõige parem on nad saata Venemaale. Mul ei

66

ole juutide vastu halastust. Nad on olnud elemendiks, kes ässitabrahvaid üksteise vastu. Kui mõni maa omab õigust (juutide) evakuat-sioonile, siis on selleks meie maa, kuna me oleme korduvalt evaku-eerinud oma rahvuskaaslasi: ainuüksi Ida-Preisimaalt on ümberasustatud 800 000 sakslast... Ärge öelge mulle: ei tohi ju neid saatasoodesse! Kes haletseb meie inimesi.”

Saksa matemaatik Steffen Werner on kirjutanud raamatus “Die

zweite babylonische Gefangeschaft” juutide teisest “Paabeli vangi-põlvest”, kuidas Saksamaa ja Euroopa juute saadeti “soodesse” –Valgevene idaaladele, Pripjati jõe äärsetesse soistesse maakohta-desse, kus tekkis arvukalt juudiasundusi. Paljud nendest juutidest,eriti endised poola juudid, olevat pärast sõda Valgevenemaale kajäänud, kuna nende endistes asukohamaades olev vara võeti ära.Birkenau ja Sobibori transiitlaagritesse saadeti Valgevenemaaasundustest tuhandeid hollandi juute, nende edasine saatus onebaselge, nagu väidab uurija Jürgen Graf. Valgevene juudiasundus-test on ülimalt vähe kirjutatud, sest selliste asunduste olemasolu eikinnita dogmaatilist teesi “lõplikust lahendusest”, mille järgi kõikValgevenesse ja Ukrainasse saadetud või seal elanud juudid Einsatz-

gruppede poolt maha lasti või suretati laagrites.Pärastsõjaaegsetes nõukogude ajalooraamatuis, kus juttu

Valgevenes tegutsenud partisanidest, on käibetekstiks saanudjärgmine lause: “Valgevene partisanide vennalikus peres võitlesid õlgõla kõrval túehhid ja slovakid, prantslased ja jugoslaavlased,kreeklased ja hollandlased, hispaanlased ja austerlased, sakslased jateiste rahvuste esindajad.” Nõukogude propagandistid ei tarvitanudmeelsasti väljendit “juudid”, kuna ideoloogia ei lubanud ühtki rahvustesile tõsta, kui, siis mõnikord vaid venelasi.

Muidugi ei sattunud Valgevene soodesse kuidagi ei prantslasedega hollandlased, ammugi mitte kreeklased või hispaanlased. Tegu olinendest riikidest pärit juutidega, kes olid algul küüditatud Ida-Poolatransiitlaagreisse, sealt aga Valgevenes loodud asunduisse. KunaHispaania diktaator Franko natsidele juute välja ei andnud, pärinesidhispaania juudid ilmselt 1940. aastal natside poolt okupeeritudPrantsusmaalt, kuhu Hispaania kodusõjas allajäänud vabariiklased(kelle hulgas oli arvukalt juute) massiliselt pärast kaotatud sõda 1939.aastal ümber asusid.

67

9.

IME LÄBI PÄÄSENUD

Kauaaegne Maailma Juudi Kongressi (World Jewish Congress)president Nahum Goldmann kirjutas oma raamatus “Juudiparadoks” järgmist: “Aga 1945. aastal oli koonduslaagris 600

000 ellujäänud juuti, keda ükski maa ei tahtnud vastu võtta.”1990-ndate lõpus hakkas sionistlik Conference on Jewish Material

Claims Against Germany nõudma Saksa tööstureilt kahjutasumaksmist juutidele, kes Teise maailmasõja ajal tegid sunnitööd Saksakäitistes ja vabrikutes. Konverentsi esindaja Eva Schweitzer kirjutasajalehes “Der Tagesspiegel” 6. märtsil 2000, et sõja elasid üleligikaudu 700 000 orjatööl kasutatud juuti, neist 350-400 tuhat asusidReichi territooriumil ja 300 tuhat laagrites ja teistes kohtades. Hitlerikäsilastel oli võimalik Wannsee konverentsile järgnenud 3 aasta ja 3kuu pikkuse aja jooksul niivõrd hästi töötava koonduslaagrite süsteemipuhul hävitada kõik okupeeritud Euroopa ja Saksa Reichi territooriumilasuvad juudid. Miks aga astus koonduslaagrite väravaist välja lausa600 000 elusat juuti? Kas selle küsimusega ei tõstatu tõeline “juudiparadoks”?

Maailma tuntuim holokausti-propagandist, endine koonduslaagrivang ja Nobeli rahupreemia laureaat Elie Wiesel kirjutas, et tal jäi1945. aasta jaanuaris Auschwitzi laagris haigeks jalg. 10-aastanehaige jalaga poiss oleks vastavalt “lõpplahendusele” pidanud sattumagaasikambrisse. Mida tegid esseslastest valvurid? Haige jalaga poisi-ke saadeti hoopis laagri haiglasse ravile. Punaarmee lähenedes antihaigetele vangidele võimalus oodata vabastajaid, kuna terveidtööjõulisi vange sunniti evakueeruma. Nii Elie Wiesel kui ka temasamas laagris viibinud isa kuulusid haigete hulka. Millise valiku nadtegid, kas jäid ootama vabastajaid? Ei, nad liitusid vabatahtlikultsakslastega – nendega, kes Elie silmade all olid heitnud imikuid tulle jalükanud täiskasvanud juute teise, suuremasse tulekoldesse, kus nad

68

tunde leekides vaevlesid, nagu ta kirjutas 1958. aastal ilmunudmälestusraamatus “The Night”.

Hiljaaegu kõrges vanuses surnud natsikütt Simon Wiesenthalkirjeldas 1948. ja 1967. aastal tehtud elulookirjelduses, kuidas tapüüdis 15. juunil 1944 koonduslaagris enesetappu sooritada, lõigatesläbi käeveenid. “Sadistlikud” SS-arstid saatsid ta surralaskmiseasemel hoopis laagri haiglasse, kus teda toideti kahekordsetetoiduportsudega ja raviti terveks. Pärast haiglast vabanemist viibisWiesenthal veel õige paljudes töölaagrites. 5. mail 1945 vabanesWiesenthal ameeriklaste poolt vabastatud Mauthausenist, kus“totaalsele hävitamisele” kuulunutest viibis Encyclopaedia Judaica

andmeil vabastamise hetkel 212 000 vangi. 1946. aastal Austriajuudilehes “Der Neue Weg” kirjapandud juudirasva seebilugude autorSimon Wiesenthal väitis veel 1983. aastal tõsimeelselt, et oli üks 34-stvangist, kes Mauthausenis ellu jäid.

Näiteks itaalia juut Primo Levi liitus partisanidega 1943. aastalpärast Itaalia okupeerimist sakslaste poolt. Ta vangistati natside poolt,kuid vapper mees ei salanud, et on juut. Juudist vastupanuvõitlejasaatus oleks sellega pidanud otsustatud olema, sest vähemaltVenemaal lasti juutidest partisanid kohapeal maha. Primo Levi saadetihoopis Auschwitzi sunnitööle, väljus laagrist elavana, kirjutasläbielatust pärast sõda raamatu “Sa questo éun uomo”.

Austria juudist vasaksotsialisti Benedikt Kautsky saatus olekspidanud koonduslaagris kindlalt surmale määratud olema. Ei. Taveetis koguni seitse aastat natslikes “surmalaagreis”: Dachaus,Buchenwaldis, Auschwitzis ja uuesti Buchenwaldis – ning väljus Teisemaailmasõja lõpupäevil koonduslaagri väravaist elusana. 1946.aastal ilmus ta raamat “Taufel und Verdammte”, kus puudutas ka omaema saatust, kes vaatamata arstlikule ravile, suri 80-aastaseltDachaus haiglavoodis.

Hollandi juut Otto Frank viibis koos tütarde Anne* ja Margot´igaAuschwitzis, kust tüdrukud lahkusid 1945. aasta jaanuaris evaku-eerituna Reichi territooriumil asuvasse Bergen-Belseni laagrisse. Sealhaigestusid mõlemad tüdrukud tähnilisse tüüfusesse ja surid 1945.aasta märtsis, nende isa väljus laagrist elusana ja suri kõrges vanuses1980. aastal Ðveitsis.

* Vt lk 70

69

Kui natsid kavatsesid kõik juudid hävitada, nagu väidavad holo-kausti-dogmaatikud, siis kuidas seletada, et koonduslaagreist pääseseluga terve rida tuntud juudisoost poliitikuid ja haritlasi? Ðveitslasestrevisionist Jürgen Graf tõi oma raamatus ära nimekirja tuntudjuutidest, kes eksterministide teooria järgi “imekombel” ellu jäid:ennesõjaaegne Prantsusmaa Rahvarinde valitsuse juht Léon Blum;hilisem Euroopa Parlamendi president Simone Veil; hilisem Prantsuseametiühingu CGT juht Henri Krasucki; hilisem Prantsuse Kommunist-liku Partei Keskkomitee liige Marie-Claude Vallant-Couturier; hilisemRahva-Poola peaminister Jozef Cyrankiewicz; endine ja praeguneIisraeli Knesseti esimees Dov Shilanski ja Sheevach Weiss; 1992.aasta Nobeli preemia laureaat füüsikas Georges Charpak; filmireþis-söör Roman Polanski; tähtis rabi ja filosoof Leo Baeck; juhtiv trotskist-lik mõtleja Ernest Mandel; filosoof Jean Améry; prantsuse kirjanikSamuel Pisar; saksa kirjanik Jurek Becker; Kristlik-DemokraatlikuLiidu (CDU) poliitik Erik Blumfeld; Saksamaa Sotsialistliku Ühtsus-partei (SED) poliitik Hermann Axen; lüürik Paul Celan; satiirik EphraimKishon; Saksa Juutide Kesknõugu esimehed Heinz Galinski ja IgnatzBubis; kogumiku “Nationalsozialistische Massentötungen durch

Giftgas” autorid Georges Wellers ja Schmul Krakowski; muidugi kuu-lus natsikütt Simon Wiesenthal ja “holokausti esivõitleja” Elie Wiesel.

Holokausti-skolastikud väidavad visalt, et koonduslaagreissesaadetud juutidest eraldati töövõimelised (Auschwitzis olevat selliseidolnud ca 15-30 protsenti), kes esialgu ellu jäeti, teised kuulusidkohesele hävitamisele. Sellise väite lükkab ümber kaks aastatAuschwitzis viibinud poolatarist ämmaemanda Stanislawa Leszinskatunnistus: “Nendes (rasketes) tingimustes võtsin ma vastu ligi 3000sünnitust. Vaatamata kohutavatele tingimustele: mustus, närilised,rotid – vaatamata nakkushaigustele ja teistele jubedustele, sündis

* Anne Franki peetakse 1952. aastal ilmunud raamatu “Noore tüdruku päevik” (“TheDiary of a Young Girl”) autoriks, eesti keeles: “Anne Franki päevik”. Eesti juurtegaAnton Weiss-Wendt kirjutab, viidates briti juudi Tim Cole´i raamatule “Selling the

Holocaust: From Auschwitz to Schindler”, ajakirjas “Vikerkaar”: “Nii olid näiteks AnneFranki päeviku esmaväljaandest välja jäetud kõik viited Anne juutlusele... Siis”avastasid" ta Ameerika juudid, kes sestpeale hakkasid rõhutama ennekõike Anne“juudilikkust”. Kuna aga Anne põlvnes tegelikult tugevasti assimileerunud pere-konnast, siis on mõned ortodokssed juudi tegelased teinud hiljuti (2001) ettepanekuAnne “juudi panteonist” hoopis välja heita."

70

midagi ebatavalist, uskumatut, kuid reaalset. Ükskord käskis laagriarst koostada mul aruande nakkushaiguste levikust vastsündinutelning emade ja imikute surevuse kohta. Ma vastasin, et surma-juhtumeid ei ole, ei emade ega vastsündinute hulgas. Arst heitis mulleuskumatu pilgu ja ütles, et selliste tulemustega ei saa uhkustada isegiükski parim saksa kliinik.” Oleks tööks sobimatuid vastsündinuid kohepeaga vastu seina löödud või lõhki rebitud, nagu mõned “ime läbiellujäänud” on SS-laste meelelahutusi kirjeldades tunnistanud, siisoleks elusana Auschwitzist lahkunud poolatarist arst sellestestmetsikutest tõenäoliselt ka kohe pärast vabanemist rääkinud.

Holokausti-ajaloolased püüavad oma luulusid kindlustadaväitega, et tööks kõlbmatuid vange olevat hukatud ilma registreeri-mata, mida ornung ist lugupidavatest sakslastest on raske uskuda.Dokumendid lükkavad holokausti-dogmaatikute väite ümber, tõesta-des, et suur osa laagreisse suletud vangidest ei olnud näiteks kõrgevanuse tõttu töövõimelised, kuid vaatamata sellele keegi neid gaasi-kambrisse ei saatnud. Reichi tööjõuressurssidega tegeleva SS-iosakonna WVHA ülema 4. septembril 1943 läkitatud telegrammistnähtub, et sel ajal Auschwitzis viibinud 25 000 juudi rahvusest vangiston tööjõulised vaid 3581, ülejäänud umbes 21 500 (tervelt 86protsenti) ei suuda töötada. 5. aprillil 1944 tegi SS majandus-organisatsiooni juht kindralooberst Ludwig Pohl oma ülemale HeinrichHimmlerile salajase ettekande “julgeolekust Auschwitzi laagris”. Pohlkirjutas, et Auschwitzi laagrikompleksis viibis sel ajal 67 000 kinni-peetavat, kellest 18 000 olid hospitaliseeritud või viibisid töövõimetu-tena barakkides. Laagris Auschwitz II (harulaager Birkenau, midanimetatakse suurimaks juutide hävitamiskeskuseks) viibis samal ajal36 000 vangi, enamuses naised, kellest ligikaudu 15 000 olid töö-võimetud.

1990-ndate alguses avalikustatud Venemaa arhiividest avastatidokument, kus tehti statistikat Auschwitzis augustis 1941 kuni 18.detsembrini 1943 surnud vangidest 123 juhuslikult väljavalitu kohta,kellest 35 protsendil oli surma põhjusena ära toodud “vanadusnõtrus”(vt pildiplokk, foto 30) . Kui arvesse võtta eespool äratoodud juudiajaloolaste andmed, oli väga suur protsent Saksamaale elama jäänudjuutidest vanemad kui 65 aastat vanad, seega võis ka suur hulkkoonduslaagreisse sattunuist olla vanurid. Analoogne võis olukord

71

olla ka Poolas, kust lahkusid natside kartuses esmalt nooremadjuudid. Loomulikult oli vanurite surevus koonduslaagreis kõrgem kuinoortel vangidel.

Paljude üksikisikute saatused näitavad, et natslikes koondus-laagreis oli epideemiatest, viletsatest elutingimustest, enesetappu-dest, ka hukkamistest tingitud loendamatu hulk surmajuhtumeid, kuidrevisionistide arvates ei teostatud kavakindlat juutide hävitamist.Natslik Reich oli äärmiselt tõhus politseiriik ja kui juute olekstõepoolest tahetud 100-protsendiliselt hävitada, siis ei oleks sõjalõpus laagreist vabanenud üle poole miljoni vangi.

72

10.

HOLOKAUSTI MÜÜDID

Mais aastal 1942. ennustas Maailma Juudi Kongressi tollanepresident Nahum Goldmann, et Euroopa kaheksast miljonistjuudist elab sõja üle paar-kolm miljonit. Juutidele kuuluv USA

suurleht “The New York Times” kirjutas 20. detsembril 1942:“Välisministeerium avaldas 1942. aasta detsembri alguses Washing-tonis statistika, mille järgi on teljeriikide poolt kontrollitud Euroopasdeporteeritud ja hukatud juutide arv ulatunud kohutava arvuni kaksmiljonit inimest ja ülejäänud viit miljonit juuti ähvardab samuti hävita-mine.”

“The New York Times” jätkas juutide hävitamist kirjeldavateverdtarretavate lugude avaldamist järgnevatel sõja-aastatel, muutusidvaid hävitamismeetodite kirjeldused. Kuigi natsid toimetasid juutidekallal genotsiidi, sisaldas enamik sionistide lehelugudest paraku täie-likke väljamõeldisi, mis tavaliselt mõne aja pärast unustuse hõlmavajusid. Näiteks kirjeldati 20. juuni 1942. aasta lehenumbris, kuidashävitati Kesk-Poolas Saksamaalt, Austriast, Tðehhoslovakkiast jaHollandist deporteeritud juute mingis müstilisevõitu mahalaskmis-majas, kus natsid suutsid päevas mõrvata 1000 inimest. Sõja lõpu-poole “mahalaskmismajasid” enam ei meenutatud, sest vahepeal olidlisandunud üha uued ja uued hukkamisviisid, mida arenenudfantaasimeelega hitlerlased juutide kallal toime panid ja millest tulebpikemalt juttu allpool.

Aasta pärast “mahalaskmismajade” avastamist ilmus 8. augusti1943. aasta “The New York Times´is” lugu sellest, kuidas juute aurugatapeti. See kirjeldus osutus palju elujõulisemaks, kui seda olid aasta-tagused “mahalaskmismajad”. “Kui kambrid on inimesi puupüsti täis,suletakse uksed. Aur siseneb avauste kaudu ja hakkab lämmatamainimesi...,” kirjutas suuretiraaêiline New Yorgi leht. Auruga tapmisessüüdistati natse isegi veel Nürnbergis, kus väideti, et Treblinkas olevatsel moel tapetud sadu tuhandeid juute. Revisionistid väidavad, et

73

aurutapu väljamõeldise aluseks oli fakt, et Treblinkas kasutati täidehävitamiseks riiete desinfitseerimisel kurikuulsaks saanud gaasiZyklon-B asemel kuuma auru. Vahemärkusena niipalju, et viimati-nimetatud desinfitseerimismeetodit kasutati nõukogudeaegsesGulagis veel 1980-ndail aastail, nagu ma pikkadel tapiteekondadel1981. aastal Permi poliitlaagrisse ja 1985. aastal Kolõmale (Ida-Jakuutia) asumisele sõites kogesin. Pärast Nürnbergi tribunali onauruga tapmise lugu unustusehõlma vajunud.

“The New York Times” üllitas 7. veebruaril 1943 loo uuest natsi-dest “timukate” leiutatud tapmisviisist: “maapiirkondades ehitataksegaasikambreid ja vere mürgitamise jaamu”. Vere mürgitamine toimusmürgisüstide abil vastavates jaamades, kus SS-arstid süstisid ohvriteverre tapvat mürki – taoline tapmisviis olevat olnud massiline. Mürgi-süste hiljem ei meenutatud, ju osutus selline meetod massihukka-miste puhul liialt aeganõudvaks ja kalliks, kuna mõrvata tuli miljoneidjuute, nagu Wannsee konverentsil olevat laialtlevitatud legendi järgiotsustatud.

Gaasikambrite suurimaks konkurendiks inimeste tapmismeeto-dite hulgas ei olnud siiski mitte mahalaskmismajad, mitte ka aurugalämmatamise kambrid ega ka veremürgitamise jaamad, vaid sellisedhukkamispaigad-inimveskid, kus juute hukati tugeva elekrivooluga.Nupukate natside uut hukkamisviisi rakendati väidetavalt Belzecilaagris, mida kirjeldab dr phil Stefan Szende oma “surematusbestselleris” “Der letzte Jude aus Polen” järgmiselt: “Alasti juudid viidisuurde ruumi, mis mahutas tuhandeid. Puudusid aknad, ruum olimetallist allalastava põrandaga. Ruumi põrand lasti koos tuhandetejuutidega selle all asuvasse suurde veemahutisse – kuid ainult niisügavale, et metallplaadil olevad inimesed pooleldi vee all olid. Kuikõik metallplaadil olevad juudid puusadeni vees olid, juhiti kõrge-pingevool läbi vee. Mõne silmapilgu möödudes olid kõik juudidsurnud, tuhanded ühekorraga. Siis tõsteti metallplaat veest välja.Sellel olid hukkunute laibad. Laipade tuhastamiseks lülitati sisse teinevooluliin ja metallplaadist sai tulikuum krematooriumikirst. Võimsadkraanad tõstsid tohutu krematooriumikirstu üles ning tühjendasid selletuhast. Suured vabrikukorstnad imesid suitsu välja. Protseduur oli läbiviidud.” Filoloogiadoktor pole oma raamatu kirjutamisel eriti peadvaevanud tehniliste lahenduste üle, kuid pärastsõjaaegse saksa-

74

vastase hüsteeria ajal usuti ju natsidest kõike, isegi seda, et loodus-seadused aastatel 1941-1945 ei toiminud.

Belzeci laagris hukatute kohta puuduvad andmed Arolsenistatistikas, laagri asemel on tänapäeval põld, seal väidetavalt 600 000hukatu kohta puuduvad igasugused dokumendid, ellu olevat jäänudvaid Rudolf Rederi nimeline juut, kes olevat hinge Yahweh le andnudmillalgi 1960-ndail aastail. Ometi on Belzeci “fantoomlaagris” raken-datud hukkamisviiside kohta säilinud kõige rohkem “pealtnägijate”jutustusi.

Belzeci “inimveskis” hukkamist kirjeldab 1946. aastal juudilehes“Der Neue Weg” tuntud natsikütt Simon Wiesenthal filoloogiadoktorSzendest veidi leidlikumal viisil: “Esseslaste, lätlaste ja ukrainlastepoolt tagantsunnitud mass jooksis läbi avatud uste ”duðiruumi", mismahutas ühe korraga 500 inimest. “Duðiruumi” põrand oli metallist,laest rippusid alla duðilehtrid. Kui ruum oli inimestega täidetud,lülitasid esseslased metallpõrandasse 5000 voldise elektrivoolu.Samal ajal hakkas duðiaukudest tulema vesi. Natuke hirmukarjeid jahukkamine oli lõppenud. Esseslasest peaarst Schmidt konstateerisseejärel läbi uksesilma, et kõik on surnud; hukkamisruumis avanesteine uks, kust sisenes “laibakomando”, kes hakkas kiiresti laipasidvälja viima."

Kui Stefan Szende kirjeldas, kuidas laibad Belzecis tuhastati, siisSimon Wiesenthal leidis surnukehade kasutamiseks samas laagrissootuks nupukama ja ratsionaalsetele sakslastele palju omasema viisi– surnud juutidest tehti seepi, mille tähistuseks oli RIF (“Reinjudissches Fett” – puhas juudi rasv, kuigi sõnaühend tähendas tege-likult: “Reichsstelle für industrielle Fettversorgung”). Belzecis olevat1942. aasta aprillist kuni 1943. aasta maini seebiks keedetud 900 000juuti.*

Seebiks keetmise kuuldus polnud mõjuta. Ka Nürnbergi sõjatri-bunali kohtuotsusesse oli kirjutatud lause: “Tehti katseid kasutadaohvrite surnukehadel asuvat rasva kommertslikel eesmärkidel seebivalmistamiseks.” Seebiluulud said sõjajärgsetel aastatel vägagi popu-

* Nagu lugeja võib-olla tähele pani, lähevad eksterministide poolt hukatute arvudBelzeci puhul lahku: Wolfgang Scheffleri järgi tapeti 600 000, Wiesenthal räägib 900000-st seebiks keedetust. – Autor.

75

laarseks, mõiste “seebiks keeta” muutus näiteks NSV Liidus tõelisekskäibefraasiks, eriti jalgpallivõistlustel: “Kohtunik seebiks!”(“Sudja na

mõlo”). Iisraelis oli seebitükkide matmine 1950. aastail laialtlevinudkomme. Kui nende ridade autor nõukogude ajal koolis käis, räägiti1960-ndail, et ratsionaalsed sakslased teinud vangide nahast kalambivarje ja käekotte.

1974. aastal tunnistas tuntud juudi ajaloolane Gitta Sereny omaraamatus “Into That Darkness”, et seebilugu on mitmete soliidseteuurimisasutuste poolt ümber lükatud. Hiljem on paljud uurijad tulnudsamale järeldusele – lugu inimseebist on täielik väljamõeldis.

Ida-Poolas 1942. aasta märtsis asutatud ja tänaseks jäljetultkadunud Belzeci “hävituslaagris” kasutatud hukkamisviiside kohta onpalju informatsiooni. 1942. aasta detsembris kirjutas Poola eksiil-ajaleht “Polish Fortnightly Review”, kuidas juudid aeti Belzecis kuuri,kus nad pidid seisma metallplaadi peal, millest juhiti läbi surmav vool.Liitlaste ühe informatsioonikomitee juba 19. märtsil 1942 tehtudseletuse järgi lasti vastasutatud laagris juute maha, ülejäänudgaasitati või tapeti voolu abil. Abraham Silberscheim kirjeldas 1944.aastal raamatus “Die Judenausrottung in Polen”, kuidas juute tapetikuumas elektriahjus. 1944. aastal ilmunud raamatu “Story of Secret

State” autor poolakas Jan Karski meenutab oma “pealtnägija muljeid”verdtarretaval moel järgmiselt: “Rongi (kuhu olid topitud juudid)põrand oli kaetud paksu valge pulbri kihiga. See oli kustutamata lubi.Igaüks teab, mis juhtub siis, kui valatakse vett lubja peale... Kokku-puutes liha kiiresti dehüdraaditakse, ”põletatakse". Rongis olijateltsöövitati aeglaselt liha kontidelt... Õhtuämarus saabus, kui 45 vagunit(ma lugesin neid) täis said. Rong koos oma piinatud inimlihakoormagakõikus ja kajas ulgumisest nagu oleks see nõiutud."

Saksamaa Liitvabariigis 1965. aastal läbiviidud Belzeci sõja-roimarite protsessil otsustas kohus, et selles laagris mõrvati juutesiiski vaid gaasi Zyklon-B abil, kuigi üks Belzeci tunnistajatest rääkishoopis diiselmootori gaasidega tapmisest. Belzeci 1965. aastakohtust kirjutas 1977. aastal ilmunud raamatus “Nationalsozialistische

Vernichtungslager im Spiegel deutscher Strafprozesse” endinenatslike kuritegude lahendamise Ludwigsburgi keskuse juhatajaAdalbert Rückerl. Hiljem tegid ajaloolased otsuse (valida tuli kaheksa

76

Belzeci hukkamisversiooni vahel), et ainuõige on siiski sanitaar-ohvitser Kurt Gersteini versioon, millest tuleb juttu alljärgnevalt.

Esseslasest sanitaarohvitser Kurt Gerstein, kes langes prants-laste kätte vangi ja tegi enne 1945. aasta juulis asetleidnud enese-tappu kuuel korral “ülestunnistusi”, mille järgi ta külastas inspekteeri-jana 1942. aasta augustis Belzeci ja Treblinka “surmalaagreid”, kustema sõnul lämmatati gaasiga 25 miljonit (!) inimest. Prantslane HenriRoques kaitses Kurt Gersteini “ülestunnistuste” alusel tehtud tööskoguni doktorikraadi, tõestades, et natsiohvitseri “ülestunnistus”sisaldab suuri erinevusi, vasturääkimisi ja fantaasiarikkaid liialdusi.Toon siinkohal ära ühe Gersteini “ülestunnistuse”: “Kambrid täituvad.Korralikult täis toppida – nii käsutas kapten Wirth. Inimesed seisavadüksteise varvastel. 700-800 inimest 25 ruutmeetril, 45 kuupmeetris...Uksed sulguvad. Sel ajal ootavad teised paljalt vabas õhus... Agadiiselmootor ei lähe käima. Tuleb kapten Wirth. Tal on silmnähtavaltpiinlik, et see peab just täna, tema siinviibimise ajal juhtuma. Jah, manäen kõike! Ja ma ootan. Minu stopper registreeris kõik korralikult. 50minutit, 70 minutit – diiselmootorid ei käivitu! Inimesed ootavad omagaasikambrites. Asjatult! On kuulda, et nad nutavad, nuuksuvad.”Nagu sünagoogis!" tähendab professor Pfannenstiel, kõrv vastupuu-ust... Pärast kaks tundi ja 49 minutit – stopper registreeris ju kõik!– diiselmootor käivitub. Kuni selle silmapilguni piinlevad inimesednendes neljas, juba täistopitud kambris, neli korda 750 inimest nelikorda 45 kuupmeetris! – Uuesti möödub 25 minutit. Õige paljud onjuba surnud. Läbi väikese aknakese on näha, kui elekrivalgus valgus-tab kambrit ühe viivu... 28 minuti pärast on ainult vähesed veel elus. 32minuti pärast on lõpuks ometi kõik surnud."

Millegipärast ei imestanud Kurt Gersteini kirjaldatud hukkamis-viisi väljavalinud “ajaloolased” selle üle, kuidas võis 25 ruutmeetriliselepõrandapinnale ära mahtuda ca 750 inimest – kui nad mingi võlu-kepikese väel just enne gaasikambrisse saatmist päkapikkudeks eimuudetud. Kui nad mingil fantastilisel moel oleksid gaasikambrisseisegi kuidagi sisse pressitud, siis oleksid ohvrid juba paari-kolmeminutiga surnud õhupuudusesse ja mingit gaasitamist poleks vajateha.

Teisest maailmasõjast möödunud aastakümnete jooksul on ilmu-nud hulk raamatuid, kus “holokausti üleelanud” annavad oma “fakti-

77

kirjeldusi”, mida täie mõistuse juures olevad inimesed peaksid ilmaigasuguse kahtlusekübemeta uskuma.

Nobeli rahupreemia laureaat Elie Wiesel, kes noorukina viibisAuschwitzis (teadmata midagi gaasikambreist), kirjeldas 1958. aastalilmunud raamatus “The Night” põlevaid hukkamiskraave: “Meie lähe-dal asuvast kraavist tõusis leek, tohutu suur leek. Seal põletati midagi.Kraavi äärde sõitis isekallutaja ja kallutas oma koorma kraavi.Kallutaja koormaks olid väikesed lapsed. Sootuks väikesed! Jah, manägin neid oma silmaga... Lapsed leekides! Sinna satume ka meie.Veidi tagapool peaks asuma kraav ka täiskasvanute jaoks... ”Isa,"ütlesin mina, “kui kõik on nii jube, siis ma ei taha enam oodata. Mahüppan parem voolu all olevasse okastraati. See on parem, kui tundetules põleda.” Tunde tules põleda noorel Wieselil ei tulnud, sest nendekolonn, kus Elie isaga asus, viidi valvurite poolt tagasi barakki.

1979. aastal ilmunud raamatus “Auschwitz-Mythos”, mis SaksaLiitvabariigis on keelatud raamatute nimekirjas, toob selle autorWilhelm Stäglich ära Auschwitzis toimunud juutide massihukkamistkirjeldava “pealtnägija” Kitty Harti loo raamatust “Aber ich lebe”: “Maolin paljude hukkamiste pealtnägijaks, kus surma viidi sadu süütuidinimesi, kes midagi kahtlustamata lasksid end viia suurde barakki. Ükshetk seisab mul eluaeg meeles. Väljas madala hoone najal oli redel,mis ulatus katusel asuva väikese luugini. Redelit mööda ronis kiirestiüles esseslase vormis mees. Üleval tõmbas mees endale pähegaasimaski ja kätte kindad, avas ühe käega luugi ja sikutas teisekäega taskust välja pudeli, puistas pudeli sisu – valge pulbri – kiirestiluugist alla ja sulges selle kiirustades. Mees ronis välgukiiruselkatuselt maha ja lükates redeli rohule, põgenes, nagu oleksid talkuradid kannul. Samal ajal kostis barakist õudne kisa, lämbuvateinimeste viimased karjed... Umbkaudu viie-kaheksa minuti pärast olidkõik surnud.”

Teine massihukkamiste “pealtnägija”, Rumeenia juuditar EugéneAroneanu kirjeldab 1945. aastal Pariisis ilmunud raamatus “Camps de

concentracion” Auschwitzi massihukkamisi järgmiselt: “Ahjudestumbes 800-900 meetrit eemal istusid vangid rööbasteel liikuvaissevagonettidesse. Auschwitzi vagonetid olid mitmes mõõdus, suutsidmahutada 10-15 inimest. Kui vagonett oli inimesi täis, lükati seekaldteel liikuma, misjärel sõitis täiskiirusel mäest tunnelisse. Tunneli

78

lõpus olid väravad, nende taga ahjud. Kui vagonetid sõitsid vastuväravaid, avanesid need automaatselt. Vagonetid läksid ümber javiskasid oma elusa koorma ahjudesse.”

Järgmine Auschwitzi “üleelamiste kirjeldaja” Zofia Kossakkirjeldas samuti inimeste sõidutamist ahjudesse, kuid tema mäles-tuste põhjal toimus eelnevalt ohvrite gaasitamine. Revisionist RobertFaurisson avaldas selle loo oma 1982. aastal ilmunud raamatus“Réponse ´a Pierre Vidal-Naquet. La vielle Taupe”: “Kõlas kriiskavhelin ja läbi põrandas olevate avade hakkas gaas kohe ülespooletungima. Rõdult, kust võis saada ustest täielikku ülevaadet, jälgisidesseslased uudishimulikult surmavõitlust, hirmu, hukatavate krampe.Nende julmurite jaoks oli see etendus, millest nad kunagi ei tüdine-nud... Surmavõitlus kestis 10-15 minutit... Võimsad ventilaatoridajasid gaasi laiali. Nüüd ilmusid gaasimaskides erikomando liikmed.Nad avasid ukse, mis oli täpselt sissekäigu vastas ja kus oli laadimis-platvorm väikeste vagunitega. Meeskond ladus laibad vagunile. Nadtegid oma tööd kiiresti, teised ootasid. Tihtipeale juhtus, et surnudärkasid uuesti ellu. Selline annus gaasi tegi ainult uimaseks, see eitapnud. Tihtipeale juhtus, et ohvrid vagunis jälle teadvusele tulid...Laadimisplatvorm vihises alla ja koorem tühjendati otse ahju.”

13. veebruaril 1946 oli Nürnbergi kohtusaalis võimalik nautidaNõukogude süüdistaja juttu, kelle sõnul tapsid natsid Sachsenhausenikoonduslaagris vähemalt 840 000 nõukogude sõjavangi järgmiselviisil: “Väikeses ruumis oli 50 cm suurune ava. Sõjavang asetas endkuklaga ava juurde ja laskur, kes asus augu taga, lasi tema pihta. Seeprotseduur ei olnud aga praktiline, sest tihtipeale laskur ei tabanudvangi. Kaheksa päeva pärast ehitati uus seadeldis. Vang pandi naguennegi seina äärde; siis lasti raudplaadil aeglaselt tema pea pealelibiseda. Sõjavangil jäi mulje, nagu tahetaks tema pikkust mõõta.Raudplaadis oli polt, mis tuli lahti ja tabas vangi kuklasse. Ta kukkussurnult põrandale. Raudplaati käsitleti pedaali abil, mis asus ruuminurgas.” Surnukehad tehti tuhaks neljas liikuvas krematooriumis, misolid monteeritud veoauto järelkärule. Paraku ei demonstreeritudkohtule ühegi ratastel oleva ülivõimsa krematooriumi pilti, kus võislühikese ajaga tuhaks teha ca 210 000 laipa, ei seletatud ka niiratsionaalse masina tööpõhimõtteid.

79

Sakslased on teadupoolest väga põhjalik ja tehnikalembenerahvas. Natsionaalsotsialistid leiutasid “holokausti üleelanute” and-meil koonduslaagrite vangide tapmiseks tehniliselt erinevaid hukka-misviise. Massimõrvu Sobiboris kirjeldab Alexander Pecherskyraamatus “Die Revolte von Sobibor” järgmiselt: “Esimesel silmapilgultundus, nagu astuks täiesti normaalsesse duðiruumi: sooja ja külmavee kraanid, kraanikausid... Kui kõik olid sisenenud, prantsatasiduksed kõva pauguga kinni. Laeaukudest valgus spiraalikujuliselt väljaraske, mustjas ollus...” Siiski ei mõrvatud 250 000 Sobibori koondus-laagri vangi uuemate “uurimuste” järgi mitte mingi müütilise “spiraali-kujulise musta ollusega”, vaid (diisel)mootori heitgaasidega.

Kuna natslikes koonduslaagrites olevat paljukorrutatud müüdijärgi hukatud miljoneid inimesi, siis oli loomulikult probleemiks, midateha surnukehadega. Usaldusväärne juudi päritolu “holokausti üle-elanu” Jankel Wiernik teeb oma kirjelduse põnevaks pikantsete üksik-asjadega, mis kirja pandud 1979. aastal New Yorgis ilmunudAlexander Donat´i raamatus “The Death Camp Treblinka”: “Laipuimmutati bensiiniga. See tekitas lisakulusid ja tulemus ei rahuldanud;meeste laibad lihtsalt ei tahtnud põleda. Alati, kui taevasse ilmuslennuk, lõpetati kogu töö ja varjamaks õhust märkamist, kaeti laibadlehtedega. See oli kole vaatepilt, kõige kohutavam, mida inimesesilmad üldse näinud on. Kui põletati rasedate naiste laipasid, siisnende kõhud lõhkesid ja looteid võis näha emaihus leegitsemas...Gangsterid seisavad tuhahunniku lähedal ja vappuvad saatanlikesnaerukrampides. Nende näod säravad tõeliselt saatanlikust rõõmust.Sündmuse auks löövad nad klaase kokku, söövad, naljatlevad jateevad tule ääres soojendades endale olemise mugavaks.”

Kõrvuti “holokausti lipulaeva” Auschwitzi ja “fantoomlaagri”Belzeciga, on paljudes raamatutes kirjutatud Poola suuruselt teises“hävituslaagris” Treblinkas toimunud “mõrvaorgiaid”. Selles laagrishukati holokausti-ajaloolaste “uurimuste” järgi kuni 800 000 vangi.Algul maeti surnukehad massihaudadesse, kuid 1943. aastaveebruaris Treblinkat külastanud Reichsführer Heinrich Himmlerkäskis laibad väidetavalt põletada, et liitlased massimõrvadele jälile eisaaks. Hukatute laipade hävitamist kirjeldab värvikates toonidesprantsuse juudist “pealtnägija” Jean-Francois Steiner oma raamatus“Treblinka. Die Revolte eines Vernichtungslagers”: “Ta oli blond ja

80

kõhn, tal oli sõbralik nägu, ta esines tagasihoidlikult. Ta tuli ühelpäikeselisel ennelõunal oma kohvrikesega surmariigi värava taha.Tema nimi oli Herbert Floss ja ta oli laipade põletamise spetsialist...Järgmisel päeval laoti esimene tuleriit ja Herbert Floss reetis omasaladuse: tuleriida kokkupanemise. Ta seletas, et kõik laibad ei põleühtlaselt. On head ja halvad laibad, tulekindlad ja kergesti süttivad.Kunst seisnes selles, et häid laipu tuli kasutada halbade laipadepõletamiseks. Tema uuringute järgi põlesid vanad laibad paremini kuiuued, paksud paremini kui peenikesed, naised paremini kui mehed.Sellest võis järeldada, et ideaalsed laibad on paksude naiste vanadlaibad. Herbert Floss lasi need kõrvale panna, samuti meeste ja lasteomad. Kui umbes 1000 laipa oli välja kaevatud ja sorteeritud, mindituleriida juurde, kusjuures hea põlemismaterjal laoti kõige alla jahalvem selle peale. Bensiinikanistri lükkas Floss tagasi, selle asemellasi ta puid tuua. Tema esitus pidi olema täiuslik. Puud pandi tuleriidaresti alla väikeseks tulekoldeks, mis oli sarnane laagrituledega. Sobivaeg oli kätte jõudnud. Talle ulatati pidulikult tikutoos, ta kummardus,süütas esimese tulekolde, seejärel teised. Sel ajal, kui puud aega-mööda tuld võtsid, läks ta oma eripärasel kõnnakul korraldajatejuurde, kes ootasid eemal.

Leegid loitlesid üha kõrgemale ja põimusid üha enam laipadega,esialgu väikese viivitusega, siis aga leegitseva hooga... Äkki põlesidtuleriidad ereda leegiga. Leegid tormasid kõrgusesse, tekitasid suitsu-pilvi, kõlas vägev pragin, surnute näod tõmbusid valuliselt kõveraks,liha lagunes. Põrgulik vaatemäng. Isegi SS-lased olid mõni silmapilkkui kivistunud ja jälgisid tummalt seda imet. Herbert Floss säras.Tuleriida leegitsemine oli ilusaim elamus tema elus...

Sellist sündmust pidi tähistama. Toodi lauad, need seati ülestuleriida vastu ning sinna peale pandi napsi-, õlle- ja veinipudelid.Päev kaldus õhtusse ja näis, nagu peegelduksid tuleriida kõrgedleegid õhtutaeval, eemal silmapiiril, kus päike tulevärgi hiilgavalpaistel loojus." Muidugi ei saanud esseslastele ja Herbert Flossileväikest pidutsemist pahaks panna, sest 800 000 laiba maa seestväljakaevamine ja põletamine oli kuratlikult tüütu ja aegavõttevtegevus.

Loomulikult ei suutnud laagreis valvurite ja timukaina tegutsevadtüübid olla normaalsed inimesed. Tegu oli sadistlike kõrvalekalletega

81

monstrumitega, nagu selgus, oli esseslaste hulgas “pealtnägijate” jutujärgi isegi inimsööjaid. Auschwitzis viibinud slovaki juut Filip Müller,kelle tunnistusi kasutati ka Nürnbergi protsessil, kirjeldas esseslasteinimsööjalikke kombeid järgmiselt: “Aeg-ajalt tulid ka SS-arstidkrematooriumisse, enamasti Hauptsturmführer Kitt ja Oberstturm-

führer Weber. Nendel päevadel toimus kõik nagu tapamajas. Ennehukkamist katsusid mõlemad arstid nagu loomakaubitsejad veelelavate meeste ja naiste reisi ning sääri, et otsida välja ”paremadtükid". Pärast mahalaskmist asetati laibad lauale. Siis lõikasid arstidveel sooja liha tükke reitelt ja säärtelt ning viskasid need varemvalmispandud nõudesse. Äsja mahalastud inimeste musklid liigutasidend veel ja tõmblesid, raputasid ämbreid ja panid need kõikuma."Kuna Auschwitzi vange tapeti reeglina gaasiahjudest, nagu mitmed“ime läbi ellujäänud” on tunnistanud, siis tehti inimsööjatest esses-lastest ülemate söömisharjumusi arvestades erand – maiustamisekskõlbliku lihaga ohvrid lasti maha.

Kõrge fantaasialennuga sadistlikke elamusi väljamõelnud FilipMüller kirjeldas oma 1979. aastal ilmunud raamatus “Sonderbe-

handlung”, kust pärineb ka eelnev tsitaat, kuidas laipade põletamiseläravoolavat rasva koguti: “Koos oma abilise Eckhardiga laskusmõrvainsener ühte süvendisse ja märgistas põhjas ära 25-30 cm laiajoone, mis jooksis pikisuunal süvendi keskel. Keskelt maad uuristadespeaks tekkima mõlemas suunas kerge kallakuga kanal, et süvenditespõlevate laipade rasv saaks kahte mahutisse ära voolata.” Poletäpselt teada, kui palju põlevatest laipadest rasva õnnestus koguda.Milleks kasutasid inimsööjatest esseslased juutide rasva? Ka sellestautor ei kirjuta, võib-olla kartulite praadimiseks?

Holokausti üleelanud Jankel Wiernik, kelle kirjeldus ohvritejäänuste kõrvaldamisest oli eespool, on oma mälestustes jäädvusta-nud ka ukrainlastest SS-valvurite meelelahutused: “Ukrainlased olidpidevalt purjus ja müüsid kõike, mida olid laagrist varastanud, etsaada rohkem raha napsi jaoks... Kui nad olid endal kõhud punnijoonud ja olid täis kui tinaviled, otsisid nad silmadega teisimeelelahutusi. Tihti valisid nad mööda marssivate paljaste naisteseast välja ilusamad juudi tüdrukud, vedasid need barakkidesse,vägistasid nad ja viisid lõpuks gaasikambrite juurde.”

82

Pärast Auschwitzi “surmalaagri” külastamist osutas SS-pealikHimmler seda au ka Treblinkale. Riigifüüreri jaoks ettevalmistatudmeelelahutustest oli hästi teadlik “pealtnägija” Rahel Auerbach, keskirjeldab seda 1979. aastal New Yorgis ilmunud kogumikus “The

Death Camp Treblinka”: “Räägitakse, et 1943. aasta veebruari lõpustoimuva Himmleri visiidi tarvis valmistati ette eriline atraktsioon.Spetsiaalselt selle jaoks välja valitud alasti noorte naiste gruppmöödus Himmlerist, et see saaks nende kehadest esteetilise naudin-gu. Seejärel siirdusid naised gaasikambrisse, kust tulid tagasi surnu-tena.”

Kuna surmalaagrite elu tundus üksluisena mitte ainult kõrgetelekülalistele, vaid ka laagris valitsenud rutiinist tüdinenud SS-valvureile,siis mõeldi peale juuditaridega vallatlemise välja ka muid meele-lahutusi. Frankfurdis toimunud Auschwitzi protsessil tunnistas FilipMüller, kuidas üks esseslane olevat visanud lapse keevasse inim-rasva, mis tekkivat krematooriumis gaasitatud laipade põletamisel.

Treblinkas “ime läbi ellujäänu” Jakob Eisner kirjeldas sealsetSS-laste meelelahutust, mis kirja pandud Rudolf Vrba (Rosenberg)raamatus “I cannot forgive” järgmiselt: “Franz üteles ühele vangile:”Äkki tegeleksime poksiga?" Kinnipeetu oli olnud Krakowis tuntudprofessionaalne poksija. Poksijad panid kindad kätte, kuid Franz peitisoma parema käe kinda sisse väikese püstoli. “Alustame!” käsutasesseslane. Ta astus noore vangi poole, tehes näo, nagu tahaks poksi-da, tulistas teda otse näkku. Vaene noormees kukkus surnuna maha."Kes kordki poksikindaid kätte pannud, teab, et sinna püstoli peitminevõib olla üsna keerukas, veel keerukam aga päästikule vajutamine.Kuna aga natsid olid kogenud mõrvarid, ju neil õnnestus ka sellinetrikk.

Tuleb välja, et üksluisena mõjuvas laagrielus lõbustasid timukadend ka muusikaga. “Monotoonse hukkamise ilustamiseks moodusta-sid sakslased Treblinkas juutidest orkestri... Sel oli kaks eesmärki:esiteks kostsid selle helid valjemini kui gaasikambrite juurde aetavateinimeste karjumine ja halisemine ning teiseks hoolitses see kahestmuusikat armastavast rahvusest – sakslastest ja ukrainlastest koos-neva laagrimeeskonna muusikaliste meelelahutuste eest,” kirjutasRahel Auerbach raamatus “Treblinka surmalaager”.

83

Millegipärast on holokausti “faktikirjeldustes” palju juttu iga-sugustest üllatavatest nähtustest. Eva Schloss kirjeldab oma loosvärvikalt, kuidas töötavate krematooriumide ahjusuudest sööstvadvälja leegid: “Sel ööl põlesid krematooriumiahjud tunde ja apelsinivärvileegid sööstsid läbi ahjusuu öömusta taeva poole.” “Pealtnägijad”räägivad ka krematooriumide korstnaist tõusvaist kuni kümne meetrikõrgustest leekidest. Sellest “imelisest vaatepildist” joonistas endineAuschwitzi vang David Achler koguni pildi (vt pildiplokk, pildid 19, 20.).Holokausti esipropagandist Elie Wiesel kirjutab nõukogudepropagandistide poolt väljamõeldud Babi Jari hukkamiskohal juhtunudimelisest loodusnähtusest: “Hiljem sain ma ühe tunnistaja käestteada, et maa oli mitmeid kuid lakkamatult värisenud ja et aeg-ajaltpurskasid maa seest välja veregeisrid (!?).”

Nagu eespool äratoodud juttudest ja kirjutistest selgub, on paljud“holokausti üleelanud” ja “ime läbi ellujäänud” lasknud oma fantaasialvabalt voolata. Kui fantastiliste kirjeldustega lõbustatakse vaid raa-matulugejaid, pole häda nii suur, kuid kui selletaolise fantaasia läbimõistetakse süütuid inimesi surma, nagu äärepealt oleks juhtunudnäiteks Poola päritolu USA kodaniku Frank Walus´iga ja ukrainlaseIvan Demjanjukiga, on asjalood hoopis teised.

1974. aastal avastas püüdlik natsikütt Simon Wiesenthal sõja-roimar Frank Walus´i, kes olevat Teise maailmasõja ajal pannud üheslaagris toime metsikuid mõrvategusid. USA kohus alustas kriminaal-menetlust, kus tunnistajaks olnud 11 juuti-koonduslaagrivangi tunnis-tasid, et Frank Walus tappis elajalikult vanureid, naisi, invaliide jne.Kohtualusel õnnestus hankida tõend, mis tõestas, et ta ei viibinud sõjaajal üldse Poolas, vaid töötas ühes Baieri mõisas, kus teda tunti“Franzlina”. Walus´i kohtuasi venis ja kohtualune oli sunnitud 60 000dollari eest maha müüma kogu oma vara, et maksta kaitseadvo-kaadile. Võttis aastaid, enne kui mees suutis tõestada, et tegu ei olenatsist kurjategijaga. Walus tõestas oma süütust, kuid laostus jaruineeris täielikult oma tervise. Muidugi ei pidanud Simon Wiesenthalvajalikuks tema süül kannatanud inimese ees vabandada.

Ukraina päritolu USA kodaniku Ivan Demjanjuki andsid Ameerikavõimud Iisraelile välja peaaegu kõiki õigusriigi põhimõtteid rikkudes.Kohtu ette viidi ta kui “Treblinka Monstrum”, kuna olevat selles laagrisaidanud hukata 800 000 juuti, lõiganud gaasikambrisse saadetutel

84

kõrvu peast ja juudi naistel mõõgaga rindu ära, rasedatel aga lõikasenne gaasitamist kõhud lõhki, nagu tunnistasid “ime läbi ellujäänutest”tunnistajad. Demjanjuk mõisteti Iisraeli kohtu poolt poomissurma, kuidviimasel hetkel selgus, et süüdimõistetu ei olnud kunagi Treblinkasviibinud, kuigi paljud vannutatud tunnistajad, “holokausti läbielanud”,olevat kohtualuse ära tundnud. Samal ajal leidis horvaadi päritoluUSA kristlik aktivist Jerome Branter tõendid, et Ivan Demjanjuk viibissõja ajal Ühendriikides, töötades seal autoremontija ja vangivalvurina.Lolli olukorda sattunud Iisraeli justiitsvõimud püüdsid Demjanjukkiseejärel seostada Sobibori laagris asetleidnud massimõrvadega,kuna NSV Liidu võimud olid mingist arhiivist “leidnud” “Ivan Hirmsa”Sobibori laagri töötõendi, mille nad andsid üle Iisraeli kohtule. Sobibori“töötõendi” valmistamise paber aga viitas USA-s tehtud ekspertiisijärgi alles 1960-ndatel fotokemikaalina kasutusele võetud ainele.Tegu oli võltsinguga. Ameerika võimud olid sunnitud Demjanjukiletagastama passi ja maksma prisket valuraha. Demjanjuki juhtum leidismaailma ajakirjanduses suurt vastukaja ja andis valusa hoobi natsiküttSimon Wiesenthali reputatsioonile, kelle nõudmisel alustati ukrainlaserepresseerimist. Demjanjuki juhtumile on pühendatud Hans PeterRullmanni 1987. aastal ilmunud raamat “Der Fall Demjanjuk”.

Briti ajaloolane Gerald Reitlingen hoiatab lugejat uurimuses “The

Final Solution”, et holokausti protsesside tunnistajate ütlusi ei või võttapuhta kullana. Juudi ajaloolane Hannah Arendt märkis raamatus“Eichmann in Jerusalem: A Report on the Banalityof Avil”, et pealt-nägijad, kes andsid tunnistusi Adolf Eichmanni protsessil 1961. aastal,suutsid harva eristada seda, mida nad ise kogesid, sellest, mida kuskillugenud või kuulnud olid. Holokausti-ajaloolane Lucy Dawidowicztunnistas, et “ellujäänute mälestused on tihti mõjutatud vihkamisest,sentimentidest ja möödunud ajast”. Juudi ajaloolane Gitta Serenykurtis nende üle, kes “mõtlesid välja holokausti sündmusi”.

Teise maailmasõja sündmusi uurinud prantsuse ajaloolaneGermain Tillion hoiatas nende endiste vangide eest, kes valetasidoma tunnistustes: “Palju enam, kui on tihti kombeks arvata, on nadoma käitumises sarnased kontsentratsioonilaagrites toimunuga. Omasadistlikmasohhistlikele kirgedele said nad (kohtuprotsessidel) vabategevusvälja. Me tundsime paljusid psüühiliselt haigeid inimesi –pooleldi pettureid, pooleldi idioote, kes kirjeldasid väljamõeldud luulu-

85

sid neile langenud repressioonidena. Me teadsime ka teisi – neid,keda tõesti deporteeriti -, nende väljamõeldised ületasid isegi neidkuulujutte, mida levitasid need, kes kunagi polnud laagreis viibinud.”

Juudi ajaloolane Samuel Gringauz, kes viibis interneerituna Kau-nase getos, kritiseeris ellu jäänud juutide antud tunnistusi, mis olid täis“grafomaniakaalseid liialdusi”, “dramatiseeritud efekte”, samuti “dile-tantlikku filosofeerimist”, “pretensioonikat lüürikat”, “kinnitamata kuu-lujutte” jne. Iisraeli riikliku holokaustikeskuse Yad Vashem arhiivi di-rektor Shmuel Krakowski tunnistas, et ametlikult registreeritud 20 000holokaustis ellujäänu tunnistustest on üle 10 000 ebausaldusväärsed.Enamik ellujäänutest, kes on tahtnud olla “osa ajaloost”, on andnudoma fantaasiale vaba voli, kinnitab Krakowski. “Paljud neist polnudkunagi viibinud neis paigus, kus nende jutu järgi leidsid aset metsiku-sed. Teised tuginesid informatsioonile, mida olid kelleltki kuulnud,oma sõprade või sootuks võõraste jutule.” Holokaustikeskuse arhiividirektor väitis ajalehes “Jerusalem Post” 17. augustil 1986, et Yad

Vashem´i arhiivides hoitakse tunnistusi, kus kuupäevad ja nimetatudasukohad osutusid ekspertide kontrollimisel valeks.

86

11.

NÜRNBERGI KÄTTEMAKS

Sõjajärgsed arvukad kohtupidamised, mida võitjariigid Reichijuhtide, poliitikute, kõrgemate ametnike ja sõjaväelaste üle pida-sid, andsid autoriteetse õigusliku legitiimsuse holokausti

hävitusteooriale. Kõige kaalukam neist rohkearvulistest kohtu-pidamistest on Nürnbergi tribunal aastatel 1945-1946, mida ametlikultnimetatakse Rahvusvaheliseks Sõjatribunaliks (International Military

Tribunal), kus USA, NSV Liidu, Suurbritannia ja Prantsusmaa mõistsidkohut Saksamaa ellu jäänud juhtide “kui peamiste sõjakurjategijate”üle mitmesuguste “sõjakuritegude”, “rahvusvastaste kuritegude” ja“inimsusevastaste kuritegude” üle. Tribunali põhikirja järgi olid“natslike vandenõulaste” sooritatud kuriteod laiaulatusliku “üldiseplaani või vandenõu” koostisosa. Kuigi tänapäeval julgeb isegi mõniametiisik möönda, et Nürnbergi kohtupidamises “võis olla prot-sessuaalseid rikkumisi”, peetakse selle tribunali otsuseid õiguspäras-teks, mille üle ei ole kombeks vaielda. Mõjuvõimsate sionistlikeringkondade survel püütakse Nürnbergi tribunali otsuste arvustamistkuulutada liitriigiks saavas Euroopa Liidus isegi kriminaalkuriteoks.

Juutidega ümberkäimise teema sai Nürnbergi protsessil ülitähtsakoha, kohtualuseid süüdistades rõhutasid liitlasriikide kohtunikud japrokurörid eriti kuue miljoni Euroopa juudi väidetavat hävitamist.USA-poolne peasüüdistaja Robert H. Jackson rõhutas oma sisse-juhatavas esinemises: “Kõige barbaarsemad ja arvukamad kuriteod,mida natsid olid ette planeerinud ja sooritanud, oli sihitud juutidevastu... Minu eesmärgiks on tõestada kogu juudi rahva hävitamisekava, plaani, millele natsid olid fanaatiliselt andunud... Väljakuulutatud eesmärk oli kogu juudi rahva hävitamine... Juutidehävitamise vandenõu või siis üldplaan viidi... metoodiliselt japunktuaalselt ellu. Ajalugu ei tea teist niisugust kuritegu, mis oleksnõudnud nii palju ohvreid või mida viidi ellu nii sihikindla julmusega.”Briti peasüüdistaja sir Hartley Shawcross kiitis oma “vanemale

87

kolleegile” takka ja ütles lõppsõnas: “On üks grupp, kelle vastuhävitamismeetodit rakendati nii laias ulatuses, et minu kohus on erilisttähelepanu pöörata vastavale tõendusmaterjalile. Ma pean silmasjuutide hävitamist. Kui neid mehi (kohtualuseid) ka mingites muudeskuritegudes ei süüdistataks, siis oleks sellest ainsast kuriteost küllalt.Ajalugu ei tunne sellelaadseid õudusi.”

Nürnbergi protsessi, nii on eravestlustes tunnistanud osa liitlastejuhtivaid tegelasi, ei organiseeritud erapooletu õigusemõistmise, vaidpoliitiliste eesmärkide teostamiseks. Inglise kohtunik Nürnbergiprotsessil sir Norman Birkett selgitas erakirjas 1946. aastal, et “kohuson ainult vormilt kohtuprotsess, protsessi peamine tähtsus on hoopispoliitiline”, nagu seisab Werner Maseri 1979. aastal New Yorgisilmunud raamatus “Nuremberg: A Nation on Trial”. USA-poolnepeasüüdistaja ja endine justiitsminister Robert Jackson teatas ilmavalehäbita, tegemata nägu, nagu oleks tegu õiglase kohtupidamisega:“Nürnbergi protsess on ”liitlasriikide sõja jätk" Saksamaa vastu,tribunal “ei ole seotud protseduuriliste või muude meie kohtusüstee-mile või põhiseaduslikule süsteemile omaste sätetega.(sic!)” Amee-rika liberaalne nädalakiri “Nation” kirjutas 27. oktoobril 1945. aastaljuhtkirjas: “Nürnbergi kohus on poliitiline protsess, mille eesmärgid onpoliitilised.”

Tribunali pidulikul avaistungil sovetipoolseks eesistujaks olnudkohtunik Nikitðenko oli nii enne kui ka pärast Nürnbergi tribunali NSVLiidu Ülemkohtu aseesimees. 1936. aastal oli ta Moskvas toimunudkurikuulsal Grigori Zinovjevi ja Lev Kamenevi näidisprotsessil kohtu-nikuks. Enne tribunali algust avameelitses kohtunik: “Antud juhul onmeil tegemist peamiste sõjakurjategijatega, kes on juba süüditunnistatud (!) ja kelle üle kohtupidamine kuulutati välja (liitlaste)valitsusjuhtide poolt Moskva ja Jalta deklaratsioonidega... Üritusekogu mõte on selles, et ellu viia kiire ja õiglane karistus kuritegudeeest...” Niisiis oli juba enne kohtupidamist liitlasriikide juhtide pooltkindlaks tehtud, et natsionaalsotsialistid olid kurjategijad. Seega jäitribunali ülesandeks vaid iga konkreetse kohtualuse süü määrakindlakstegemine ja “õiglase” karistuse väljakuulutamine.

Nürnbergi protsessi poliitilise olemuse iseloomulikuks tunnistu-seks oli juutide tähtis roll selle kohtuliku arutelu organiseerimisel.Lugejale juba tuttav Maailma Juudi Kongressi (World Jewish

88

Congress – WJC) president Nahum Goldmann kirjutas oma 1969.aastal avaldatud autobiograafias “The Autobiography of Nahum

Goldmann”, et Nürnbergi tribunal oli WJC sünnitis ja lisas, et “neilõnnestus liitlaste liidreid veenda ideest kinni haarama”. Viimati-nimetatud organisatsiooni ametlik esindaja Nürnbergi tribunalil rabiMaurice Perlzweig väitis 1949. aastal, et “just Maailma JuudiKongress korraldas kohtupidamise läbiviimise”, nagu kirjutatakseLondonis ilmuvas juudilehes “Jewish Chronicle” 16. detsembril 1949.WJC-l oli tähtis, kuid avalikkusele tänaseni vähe teada olev osa isegiigapäevastel kohtulikel aruteludel. Ülimõjukas organisatsioonsaavutas selle, et juutide tagakiusamine Saksamaal oleks kohtulikusarutelus kesksel kohal, et kõik kohtualused saaksid selles osalemiseeest karistuse, nagu kirjutati 1948. aastal WJC aastaraamatus.

Kaks USA armee ohvitseri, juudid kolonelleitnant Murray Bernaysja kolonel David “Mickey” Marcus, mängisid Nürnbergi ürituselvõtmerolli. Ajaloolane Robert E. Conot väidab oma 1983. aastal NewYorgis ilmunud raamatus “Justice at Nuremberg”, et kolonelleitnantBernays oli “juhtiv jõud, kes rajas tee Nürnbergi”. Nimelt veenisBernays sõjaminister Henry Stimsoni ja teisi mõjukaid tegelasi andmavõidetud Reichi juhid kohtu alla. Kuid kaugeltki mitte kõik mõjukadjuudid ei soovinud natside üle kohut korraldada. Näiteks maailma-kuulus ajalehekirjastaja Joseph Pulitzer oli taolise protsessi korral-damise vastu. Ta nõudis, nagu kirjutas 23. mail 1945 suurleht “The

New York Times”, et 1,5 miljonit juhtivat sakslast tuleb juuditapu eestlihtsalt maha lasta ilma igasuguse kohtupidamiseta.

Tulihingeline sionist David Marcus sai “tähtsuselt kolmandaksmeheks, kes määrasid kindlaks Ameerika poliitika” okupeeritudSaksamaal. Aastatel 1946-1947 juhtis ta Ühendriikide valitsuseSõjakuritegude Komisjoni (U.S. War Crimes Commission), kus tal olivõimalus välja valida peaaegu kõik Nürnbergi protsessi USA-poolsedkohtunikud, prokurörid ja advokaadid. Seega suutsid sionistid luuaolukorra, et vähemalt Ameerika poolelt protsessil osalenud olid “õigedmehed”, kellelt ei olnud oodata mitte mingisuguseid ebameeldivaidüllatusi. Eks see näitab, millise mõjuvõimu olid sionistid saavutanudUSA administratsioonis. (Nagu kirjutas “Saturday Evening Post” 4.detsembril 1948, sai David “Mickey” Marcusest sionistlike võitlus-salkade Haganah juht Palestiinas.)

89

Kuigi sionistide lobbitöö tulemusel näis, et Nürnbergis esindasidUSA-d “õiged mehed”, pettusid mitmed ausad juristid “õigus-mõistmises”, mis kohtus toimus. Üks meestest, kes julges oma tundedka avalikkuse ette tuua, oli Iowa osariigi ülemkohtu juudist kohtunikCharles F. Wennerstrum, kes Saksa kindraleid süüdi mõistnudNürnbergi protsessil oli eesistujaks. “Kui ma seitsme kuu eest oleksinteadnud seda, mida tean täna, siis ei oleks ma siia kunagi sõitnud,”teatas kohtunik kohe pärast kohtuotsuse väljakuulutamist. “Ma eimärganud siin kõrgete ideaalide järgimist, mis väidetavalt olid selletribunali moodustamise põhjuseks,” tsiteeris Wennerstrumi 23.veebruaril 1948 ajaleht “The Chicago Tribune”. Wennerstrum viitasettevaatlikult juutide aktiivsele vahelesegamisele Nürnbergi protsessikulgu: “Siinne atmosfäär on ebaterve... Kasutati advokaate,ametnikke, tõlke ja uurijaid, kes alles viimastel aastatel olid saanudAmeerika kodanikeks, kelle eelnev elu oli neis juurutanud vihkamist jaeelarvamusi Euroopa vastu.” Kohtunik Wennerstrum kritiseeristõendusmaterjali ühekülgset valikut: “Enamik tõendusmaterjalistprotsessil olid dokumendid, mis olid ametliku tonne kaaluva doku-mentatsiooni hulgast välja valitud. Valiku tegi süüdistus. Kaitsel olijuurdepääsu võimalus üksnes neile dokumentidele, mida süüdistuspidas tähtsaks antud kohtuasjas.” Kohtunik tuli järeldusele, et“kohtuprotsess pidi sakslasi veenma oma juhtide süüs. Nad veensidsakslasi üksnes selles, et nende juhid kaotasid sõja palju tugevamalevallutajale”. Wennerstrum lahkus Nürnbergist “tundega, et õiguse-mõistmine tallati jalge alla”.

USA esindajatekoja liige Wisconsini osariigist H. Smith teatas 15.juunil 1949 Kongressis: “Nürnbergi protsess on anglosaksi õiguse-mõistmisega nii vastuolus, et meie ajaloo seda lehekülge tuleb meiligavesti häbeneda... Nürnbergi protsess kujutab endast kättemaksu-poliitikat selle kõige hullemas ilmingus.” Mississipi osariigist päritkongressi liige juut John Rankin nentis: “Kui ameerika rahva esindajatahan ma teatada, et Saksamaal Nürnbergis toimuv on häbiksAmeerika Ühendriikidele... Kaks ja pool aastat pärast sõja lõppurassiline vähemus mitte üksi et poob Nürnbergis saksa sõdureid, vaidmõistab Ühendriikide nimel kohut ka saksa ärimeeste üle.”

Arvatavasti kõige julgemini mõistis Nürnbergis asetleidnudhäbiväärse kohtuparoodia hukka Ameerika senaator Robert A. Taft,

90

keda laiem üldsus pidas “vabariikliku partei südametunnistuseks”.Riskeerides poliitilise karjääriga, mõistis ta Kenyon Collage´is Ohios5. oktoobril 1946. aastal peetud kõnes Nürnbergi ürituse hukka:“Võitjate kohus võidetute üle ei saa olla objektiivne, seda vaatamatakohtupidamise välisele vormile, millega kohut läbi viiakse... Koguprotsessi käigus on märgata kättemaksu vaimu, aga kättemaks onharva õigusemõistmine. Üksteist üles poodud kohtualust jäävadAmeerika südametunnistusele nagu plekk, mida meil kaua tulebkahetseda. Sellel kohtuprotsessil võtsime me omaks Nõukogudekohtupidamise eesmärgid – nagu riigi poliitikud, mitte kui õiguse-mõistjad – arvestamata anglosaksi pärandit. Rüütanud poliitilisepäevakorra punktid kohtuprotseduuri vormi, me diskrediteerimeEuroopa õigusemõistmise ideed paljudeks aastateks ette.”

Õigusteaduse ja riigiõiguse spetsialist, New Yorgi ülikooli juudistõppejõud Milton R. Konvitz hoiatas kogumikus “Commentary” 1946.aasta jaanuaris ilmunud artiklis, et Nürnbergi tribunal “rikub paljusidpõhjapanevaid kohtuprotsessiks vajalikke eeldusi. Meie tegevusnatside vastu ei ole kooskõlas ei rahvusvahelise õiguse ega ka Riigi-departemangu poliitikaga. Nürnbergi protsess kujutab endast reaalsetohtu õigusemõistmise põhilisele kontseptsioonile, mille väljatöötami-seks on inimkond vaeva näinud tuhandeid aastaid”. USA Ülemkohtukohtunik William O. Douglas kirjutas 1983. aastal: “Ma arvasin tollal, jaarvan ka praegu, et Nürnbergi protsess oli ebamoraalne, sest seadusvõeti vastu ex post facto (tagantjärele), et olla meele järele kirgedele jaaja nõuetele.” Endine merelaevastiku peakirurg ja MerelaevastikuRahvusliku Meditsiinikeskuse juht kontradmiral H. Lamont Pughkirjutas: “Ma arvasin juba ette, et see kohus lõpeb rahvusvahelisehullumeelsusega. Väga mõtlematu, arutu ja kahetsusväärne oli asja-olu, et Ühendriigid esinesid süüdistuse ja kohtu organisaatoritejuhtrollis sõjas osavõtnud Saksa poole üle.” Endine Briti mereväeluuredirektor ja Kuningliku Mereväekolledþi president admiral sir BarryDomville nentis analoogselt: “Minu sügav sümpaatia kuulub kõigile,kes langesid omal kombel ainulaadse Nürnbergi protsessi ohvreiks.Mind paneb imestama, et mõlemas riigis leidus nii palju silmapaistvaidinimesi, kes avaldasid soovi selles õigusmõistmise paroodias osa-leda. Nürnbergi protsess jättis ”kustumatu jälje" kõikidele riikidele, kesselles osalesid."

91

Liberaalne väljaanne “New Republic” avaldas 20. mail 1985Henry Fairlie´ artikli, kus autor muuhulgas kirjas: “Lääne õigus-mõistmise suursugususe kogu pärandit kasutati ära selleks, etNürnbergi tribunalis see pärand hävitada. Kõikide lääneriikideväljapaistvad juristid protesteerisid selle Lääne õigussüsteemiparoodia vastu. Sama tegid ka ajaloolased, sama tegid ka lihtsaltkultuursed ja moraalsed inimesed. Kui võitjad pidasid vajalikuksvõidetute üle ”kohut mõista", siis oleksid nad pidanud kohut mõistmaiseendi üle, sest olid ise sama tihti toime pannud samasuguseidkuritegusid. Kes oleks nõus kohtu alla andma Saksamaa linnadeterroripommitamise peamise korraldaja Suurbritannia lennuväepeamarssali sir Arthur Traves Harrise? Ent asja iva ei olegi enda toimepandud “sõjakuritegudes”. Kui peeti õigeks kasutada kohtuprotsessi,et karistada ainulaadse holokausti-sarnaste kuritegude toimepanijaid,siis ei ole õige karistada neid otsustamisvigade ja riigi vale juhtimiseeest, mis tavaliselt on juhtunud kõigi kaotajatega. Me kasutasimevaenlase meetodeid – ja kasutasime neid rahuajal Nürnbergis."

Loodetavasti lugeja andestab mulle, et lähen Nürnbergi kohtu-pidamise kirjeldustega kaugele meie raamatu peateemast – kuuemiljoni juudi väidetavast massitapust. Mul on jäänud ajakirjandusesilmunut jälgides arvamus, et eestlased – ka juristid – on väga halvastiinformeeritud, mis tegelikult Nürnbergis 60 aastat tagasi toimus. Poleka imestada, sest nõukogude ajal kujutati seda õiglase kohtupidami-sena “faðistlike timukate” üle. Nüüd, kui oleme jälle “Euroopademokraatlike riikide peres”, on ametlik suhtumine Nürnbergi tribunaliltoimunusse praktiliselt endine, sest ka meie uued liitlased, “kellega meomame ühiseid demokraatlikke väärtusi”, olid Nürnbergis kohtumõist-jaiks ja kättemaksjaiks. Muidugi peame me kõigele lisaks unustama,et needsamad Nürnbergi kohtumõistjad leppisid omavahel 1945.aastal Jaltas kokku Euroopa jagamises, mistõttu jäime viiekümneksaastaks Vene Karu kaisutusse.

Kümme aastat tagasi, kui Eesti kohtu otsusega keelati ajalehel“Post” järjejutuna avaldada “Siioni tarkade protokolle”, põhjendastollane riigikohtunik Rait Maruste 11. septembril 1996 “Sõnumilehes”:“Tegemist on kahetsusväärse seaduserikkumisega, sest ka jõustunudkohtuotsus on õiguseallikas ja samaväärne seadusega... Pretsedentloodi Nürnbergis, seda kordas Tartu ringkonnakohus ja sellest

92

tulenevalt on protokollide avaldamine minu arvates lubamatu.” Minultuleb kananahk ihule ainult mõttest, et meie õigusemõistmise alusekson Nürnbergi tribunali otsused!

Nürnbergi protsessi toimumise ajal rikkusid liitlaste valitsused iserahvusvahelist õigust. Saksa kohtualuste ja tunnistusi andnudsõjavangide kohtlemisel rikuti jämedalt Genfi konventsiooni para-grahve. Vastupidiselt kättemaksule on õigusemõistmine norm, midarakendatakse kiretult, kuid Nürnbergis kasutati õigusmõistmise normeüksnes võidetute suhtes. Neli riiki, kes võtsid endale “õiglase kohtu-pidamise” funktsioonid, olid ise süüdi mõneti hullemates (sõja)kuri-tegudes, kui sooritasid natsid.

USA-poolne tribunali peasüüdistaja Robert Jackson kirjutaserakirjas tollasele USA presidendile Harry Trumanile 12. oktoobril1945: “Pandi toime või siis jätkatakse samade tegude toimepanemist,milles me süüdistame sakslasi. Prantslased on sõjavangide kohtlemi-ses Genfi konventsiooni rikkunud nii suurel määral, et meie väeju-hatus saatis tagasi meile saadetud sõjavangid (sunnitööks Prantsus-maal). Me mõistame kohut röövimise pärast, kuid meie liitlasedjätkavad röövimist. Me räägime, et agressiivne sõda on kuritegu, entüks meie liitlastest kehtestab oma võimu Balti riikides, mis tuginebüksnes vallutusele.”*

Nürnbergi süüdistusakti esimese punkti järgi, mis rääkis “agres-siivse sõja planeerimisest, ette valmistamisest, vallapäästmisest ja

* Nürnbergi ühe kohtupidajariigi tollane president, ðoti riituse 33. kraadivabamüürlane Harry Shippe Truman, on isiklikult süüdi vähemalt 217 000 Hiroshimaja Nagasaki rahuliku elaniku surmas. USA president Truman andis enne Nürnbergitribunali algust, 1945. aasta augustis, isiklikult käsu heita Jaapani rahumeelsetelelinnadele Hiroshimale ja Nagasakile aatomipommid. Mingit sõjalist vajadust selleks eiolnud, sest keiserlik Jaapan valmistus NSV Liidu ja USA ees kapituleeruma. Tegu oliuue massihävitusrelva katsetamisega, mida aitas luua saksa juudist teadlane AlbertEinstein. Mõningatest allikatest pärineb teade, et ameeriklased tahtsid valmivaaatomipommi heita Berliinile, kuid Teine maailmasõda lõppes enne pommi lõplikkuvalmimist.

9./10. märtsil 1945. aastal korraldas Ameerika lennuvägi õhurünnaku Tokiole,süüte- ja fugasspommide läbi hukkus 83 793 Tokio elanikku, valdav enamik neistvanurid, naised ja lapsed (suurem osa jaapani mehi viibis rinnetel). Selle eest kannabvastutust USA president, 32. kraadi vabamüürlane Franklin Delano Roosevelt –Autor.

93

pidamisest”, ründas kohtumõistjariik NSV Liit 17. septembril 1939Poolat, 1939. aasta detsembri alguses Soomet (mille eest Rahvaste-liidust välja visati), pool aastat hiljem okupeeris Punaarmee 1940.aasta juunis Leedu, Läti ja Eesti ning liitis NSV Liidu koosseisu. 1945.aastal leppisid USA, Suurbritannia ja NSV Liit kokku rohkem kui 10miljoni (!) sakslase halastamatus deporteerimises nende alalistestelukohtadest Ida-Preisimaalt, Sudeetidest ja Pommerist. NSV Liidu“vägitegusid” ei jõua loetledagi: krimmitatarlaste, tðetseenide, kal-mõkkide, inguððide, balkaaride, karatðailaste-türklaste, Musta mereäärsete kreeklaste, baltlaste, volgasakslaste küüditamised jne. Needküüditamised kuuluvad Nürnbergi süüdistusakti alla “deporteerimineja teised inimsusevastased aktid, mis pandud toime tsiviilelanikkonnavastu”.

Liitlased süüdistasid kohtualuseid “kuriteos rahu vastu”, sestSaksamaa oli rünnanud 1940. aastal Norrat, kuid britid pidid varsti isetunnistama, et Suurbritannia ja Prantsusmaa valmistasid 1940. aastalette Norra okupeerimist (operatsioon “Stratford”), kuid sakslased olidsellest oma luure kaudu teada saanud ja ennetasid inglasi-prantslasi,millest on aastakümneid pärast sõda kirjutanud näiteks Londoni “ The

Daily Telegraph” 27. jaanuaril 1977. 1941. aastal okupeerisid Inglis-maa ja NSV Liit neutraalse Iraani. Eeltoodut arvestades polegi midagiimestada esmapilgul kummalisena tunduva liitlaste käitumise üle, etnelja kohut pidava riigi valitsejad ei lülitanud määratlust “agressioon”tribunali põhimäärusesse.

Nõukogude ajaloolane Mihhail Voslenski, kes töötas 1946. aastalNürnbergi tribunalis tõlgina, meenutas nelikümmend aastat hiljemintervjuus ajakirjale “Der Spiegel”, 6. oktoobril 1986, et nii temal kui kateistel Nõukogude personali töötajatel oli ebamugav tunne, sestkuriteod, mida Saksamaa juhtidele süüks arvati, olid NSV Liidussaanud “meie elu normiks”. Nõukogude kohtupidamise-aegne roll,mida toetas Ameerika, ajendas USA diplomaati ja ajaloolast GeorgeF. Kennanit oma 1967. aastal Bostonis ilmunud memuaarides“Memoirs 1925-1950” kogu Nürnbergi protsessi hukka mõistma kui“õudset” ja “irvitavat” sündmust. Nürnbergi topeltstandardeid arvustasteravas toonis inglise mõjukas nädalakiri “The Economist”, kuskirjutati, et nii Suurbritannia kui ka Prantsusmaa olid toetanud NSVLiidu Rahvasteliidust väljaheitmist pärast kallaletungi Soomele 1939.

94

aastal, aga kõigest kuus aastat hiljem tegid samad valitsusedNürnbergis koostööd sovettidega kui lugupeetud ja võrdse partneriga.5. oktoobri 1946. aasta ajakirja juhtkirjas (“Nürnbergi kohtumõist-mine”) kirjutatakse: “Läänemaailm ei tohiks end lohutada ka asja-oluga, et üksnes sovetid väärivad liitlaste õigusemõistmisel kohtu-pingis istumist... Inimkonnavastaste kuritegude hulgas on ka tsiviil-elanikkonna lauspommitamine. Kas ameeriklasi, kes pildusid aatomi-pomme või inglasi, kes muutsid rusudeks Saksamaa linnad*, saab”süütuks" arvata nende punktide põhjal? Inimsusevastaste kuritegudehulka tuleks arvata ka elanikkonna massilist kodudest väljaajamist.Kas anglosaksi liidrid, kes Potsdamis nõustusid miljonite sakslastekodukohast minemakihutamisega, saavad arvata end täiesti süütu-teks?... Riigid, kes kohut pidasid (Nürnbergis), kuulutasid end ilmseltväljaspool seadust olevaks, mille nad ise kehtestasid." SõjajärgseUSA okupatsiooniadministratsiooni ametnik Marguarite Higgins kom-menteeris ajalehes “New Herald Tribune”, 14. novembri 1946. aastanumbris: “Mis väärtus on moraalsetel salaunistustel, mis Nürnbergisvälja kuulutati, kui ameeriklased nõustusid sellise asja nagu elanik-konna deporteerimisega, mida dokumentaalselt kinnitasid ametlikultantud allkirjad, ja mis annavad liitlastele juriidilise õiguse teha tegusid,mida nad ise Nürnbergis hukka mõistsid.”

* 1943. aastal alustas Briti lennuvägi, vastavalt Casablancas sama aasta algusesvastuvõetud otsusele, Saksamaa linnade elukvartalite öist pommitamist, rakendati nnfire storm (tuletorm) strateegiat, mille väljatöötajaks oli lennuväemarssal ArthurHarrise juudi emigrandist nõunik F. A. Lindemann. Esimesena tabas “tuletorm”Wuppertahli linna elukvartaleid, mida 29/30. mai 1943. aasta öösel pommitas 719 britilennukit, alla visati 1895,3 t pomme, hukkus 5200 tsiviilelanikku. Teine massirünnakalgas 24. juulil 1943 sadamalinna Hamburgi vastu, mille elamukvartaleid pommitasneljal ööl Briti-Ameerika lennuvägi; alla heideti 7930 t pomme, hukkus 42 600elanikku. Kolmas “tuletorm” toimus Kasseli vastu 22/23. oktoobril 1943, milles osales444 brittide pommitajat, alla visati 1823,7 t pomme, hukkus 5830 elanikku. 11.septembri 1944. aasta Darmstadti rünnakus heideti alla 872 t pomme, hukkus 12 300inimest. Kõrvalepõikena niipalju, et punalennuväe 9. märtsi 1944 Tallinnaterrorirünnak toimus briti instruktorite juhtimisel, rakendati samuti “tuletormi”strateegiat – rünnakut elukvartaleile, kus hukkus 463 inimest.Teise maaimasõja Briti-USA lennuväe ohvriterohkemad rünnakud toimusid 13.-15.veebruaril 1945 Dresdenile, kus erinevail andmeil hukkus 100-250 tuhat inimest.Dresdeni elanikkond oli kahekordistunud nn idapõgenike arvel, keda ei suudetudsõjalõpu kaose tõttu loendada. Suure kuumuse tõttu säilis varjendeis inimestest vaidtuhk ja kondijäänused, sellepärast on andmed Dresdenis hukkunute kohta

95

Eestlastel on piisavalt palju kogemusi ühe Nürnbergi kohtupidaja-riigi võimuga. Me võime ju lähtuda “poliitilisest korrektsusest”, pannesühele pulgale kaks okupatsiooni: saksa natsliku, mis kestis kolmaastat, ja sovetliku, mis kestis 50 aastat. Mõlema okupatsiooni ajalhukatud/hukkunud Eesti kodanike suhe on üks kaheksale(!) –kommunistliku NSV Liidu “kasuks”! Jah, sovetid jõudsid kaheksakorda rohkem eestlasi tappa, kui väidetavalt kuus miljonit juutigaasitanud sakslased! Teada seegi, et natside ohvreiks langesidsuuremas osas kommunistid, hävituspataljonlased ja juutidest Eestikodanikud (kelle hulgas oli nii hävituspataljonlasi kui ka Eestivabariigile lojaalseid juute, kes mõrvati n.ö rassitunnuste järgi).Nürnbergi kohtumõistjad aga tapsid eesti patrioote, nende hulgassurmati suurem osa meie riigijuhtidest ja kõrgemast ohvitserkonnast,kelle ainsaks süüks oli lojaalsus Eesti Vabariigile. Muidugi käitusidnatsid meie iseseisvuspüüdluste suhtes ignorantselt, koguni vaenu-likult, kuid päästsid eestlased 1941. aastal väga suurtest katsumus-test. Ega muidu poleks Saksa vägesid Eesti elanike poolt lilledegavastu võetud. Kas meie, eestlased, peame Nürnbergis toimunudkättemaksust suurt rõõmu tundma? Pigem vastupidi.

Kui tribunali norme oleks rakendatud Teise maailmasõja võitjatesuhtes, oleks Ameerika kindral ja liitlasvägede ülemjuhataja EuroopasDwight Eisenhower tulnud üles puua, sest ta andis sõja lõpus korral-

ebatäpsed. Tuntud briti ajaloolane David Irving nimetab hukkunuiks “enam kui 135000 inimest”. USA andmeil oli hukkunuid “üle 200 000". ”20. märtsi (1945) õhtuks leiti202 040 surnukeha, enamik neist naiste ja laste omad. Oodatakse, et arv võib tõusta250 tuhande ohvrini. Identifitseerida on õnnestunud 30% hukkunuist," teatas 13.-15.veebruari õhurünnakute ohvrite kohta Dresdeni politseiülem.

Terrorirünnakud Saksa linnade elamurajoonidele kestsid terve sõja, neis hukkusüle 600 000 saksa tsiviilisiku. Saksamaa 60 suurimast linnast oli suures osaspurustatud 45. Luftwaffe poolt Inglismaa vastu korraldatud õhurünnakus hukkus 51509 inimest, 12 korda vähem, kui surmati inglaste ja ameeriklaste poolt saksatsiviilisikuid. Sakslased reeglina hoidusid elamurajoonide pommitamisest. 1940.aasta mais ründas Saksa lennuvägi Rotterdami. Hollandi pagulusse siirdunud valituslevitas teadet, et sakslased “surmasid ebainimlikult 30 000 kodanikku”,pärastsõjaaegse uurimise tulemusel selgus, et surma sai 980 rotterdamlast.Paljukirjutatud Luftwaffe rünnakus 1940. aastal Coventryle hukkus 380 inimest.

Põhjalikumalt loe: David Irving, “The Destruction of Dresden” (vk “Razruðenie

Dresdena: samaja krupnamaðtabnaja bombardirovka Vtoroi mirovoi voinõ”, Moskva,2005). – Autor.

96

duse, et saksa sõjavange, kes ameeriklaste kätte end vangi andsid, eikoheldaks enam Genfi sõjavangide kohtlemise konventsiooni järgi.

See rahvusvahelise õiguse massiline rikkumine võttis saksa sõja-vangidelt võimaluse pöörduda Rahvusvahelise Punase Risti poolening määras sajad tuhanded nende hulgast aeglasele näljasurmale jahaigustesse. Suuri süüdistusi võiks esitada demokraatlike lääne-liitlaste vastu teisigi, olgu või kindral Eisenhowerile allunud maroko-lastest sõdurite kuriteod, kes korraldasid Itaalias Monte Cassinosmassivägistamise ja tapatalgud, aga see pole selle raamatu teema.

Mitte miski muu ei iseloomusta Nürnbergi protsessi ebaõiglust niiilmekalt kui Adolf Hitleri asetäitja Rudolf Hessi kohtlemine. Tallemõisteti eluaegne vanglakaristus vaatamata sellele, et ta oli Teisesmaailmasõjas osalenud riikide ainus juhtiv riigitegelane, kes riskisoma eluga ohtlikus, kuid viljatus katses sõlmida sõdivate riikide vahelrahu. Üks nendest, kes Hessi ebaõiglase saatuse üle on arvamustavaldanud, on inglise ajaloolane Alan John Percivale Taylor, kesRudolf Hessi poja Wolf R. Hessi raamatu “Minu isa Rudolf Hess” järgiolevat väitnud: “Hess saabus meie riiki 1941. aastal kui rahusaadik. Tasaabus kavatsusega taastada rahu Suurbritannia ja Saksamaa vahel.Tema tegutsemise ajendiks olid head kavatsused. Ta sattus meiekätte, aga meie käitusime temaga ebaõiglaselt nagu sõjavangiga.Pärast sõda oleksime me pidanud ta vabastama. Selle asemel andistollane valitsus Hessi üle Rahvusvahelisele Sõjatribunalile Nürn-bergis... Hessi vastu ei leidnud tõestust mitte ükski süüdistus.Dokumendid tõestavad, et ta ei viibinud isegi mitte ühelgi arutelul, kusHitler oma sõjaplaane arutas.” Hess ilmselt teadis palju sellist, midaliitlased soovisid iga hinna eest varjata. Rudolf Hessi salapärane surm17. augustil 1987 Spandau vanglas ilmselt seda väidet vaid kinnitab.

Võidukad liitlased pöörasid kogu Saksamaa pahupidi, et leida mistahes paberitükki, mida saaks võidetud reþiimile süüks panna. Ei enneega pärast seda polnud ühegi riigi ametlikke dokumente nii hoolikaltuuritud. Lisaks natsiriigi ametlikele dokumentidele, mis oleksid valgus-tanud Reichi sõjaaegset juudipoliitikat, konfiskeerisid liitlased natsio-naalsotsialistliku partei, samuti ka paljude erafirmade, asutuste jaeraisikute dokumendid. Juba konfiskeeritud dokumentide kogushämmastab – ainuüksi USA võimude poolt konfiskeeritud välisminis-teeriumi dokumente kogunes 485 tonni. Sellest meeletust kogusest

97

valis Ameerika sõjaväeametnikkond välja umbes 2000 dokumenti, etneid kasutada Nürnbergis süüdistatavate vastu. Hiljem saadeti konfis-keeritud dokumente tonnide viisi üle ookeani, üksnes USA Rahvus-likus Arhiivis hoitakse üle miljoni lehekülje Kolmanda Reichi juudi-poliitikat valgustavaid dokumente. Nagu nähtub, sobis vaid mikro-skoopiline osa dokumentidest, et tribunalil tõestada sakslaste juudi-vaenulikku poliitikat. “See võrduks juhtumiga, kui mingi Ühendriikidelevaenulik valitsus haaraks enda kätte Pentagoni ja CIA dokumendid,aga siis avaldaks oma suurest kollektsioonist valikuliselt kõigekompromiteerivamad,” kirjutab California linnas Torrance´is tegutsevarevisionistliku Institute for Historical Review direktor Mark Weber.

Nürnbergis olid Saksamaa dokumendid liitlaste prokuröridevalduses, kes kaitsjatel oma äranägemisel ei lubanud ühtegi doku-menti välja valida. Ajaloolane Werner Maser tunnistas 1979. aastalilmunud raamatus “Nuremburg: A Nation on Trial”, et Nürnbergis“läksid kaotsi tuhanded dokumendid, mis oleksid võinud inkrimi-neerida liitlasi või tõestada kohtualuste süütust... On hulgaliselttõendusmaterjali, et dokumendid konfiskeeriti või siis varjati kaitseeest või varastati 1945. aastal”. Teised tähtsad dokumendid “kadusid”ootamatult, kui neid küsisid süüaluste kaitsjad. Tribunal ei lubanudisegi kasutada dokumendikogumikke, mis olid välja antud Saksavälisministeeriumi poolt kui Valge Raamat. Enamikku 1809-st vandeall antud tunnistusest, mis kaitse ette valmistas, ei ole kunagiavaldatud. Dokumentide hulgas, mida kaitsel ei lubatud avalikustada,oli Saksamaa-Nõukogude 23. augustil 1939. aastal sõlmitud lepingusalajane lisaprotokoll, mis jagas Ida-Euroopa mõjusfäärideks.

Sel ajal, kui süüdistatavate kaitsjatele tehti kõikvõimalikketakistusi, kasutasid süüdistajad “faðistlike roimarite” süütegudetõestamiseks isegi kuulujutte. Näiteks luges tribunal tõeseksAmeerika Kongressi ettekande, mis tõendas, et tapmisi pandi toimeDachau gaasikambrites ning poolakate esitatud tõendeid, et Treblin-kas tapeti auruga. Tänapäeval ei kasuta selliseid “tõendeid” isegi mitteükski iga hinna eest holokausti toimumist tõendada püüdev dog-maatik. Lisaks andis tribunal seaduse jõu sovetipoole ettekandeleAuschwitzist ja Majdanekist (dokumendid USSR-8 ja USSR-29), kusüksikasjalikult selgitati, kuidas sakslased tapsid Auschwitzis nelimiljonit ja Majdanekis pool miljonit inimest. Tänapäeval ei usalda neid

98

arve ükski tõsine ajaloolane. Nürnbergi tribunalil tunnistati sakslastesüüd tuhandete Poola ohvitseride tapmises Katõni metsasSmolenskimaal, mida kinnitas dokument USSR-54. Kohtus selgitasNõukogude süüdistaja: “Süüdistusaktis me leiame, et üks enamtähtiskuritegu, mille eest peavad vastutama peamised sõjakurjategijad, onPoola sõjavangide massiline hukkamine, kes lasti maha Katõnimetsas Smolenski lähedal saksa faðistlike vallutajate poolt.” Saks-lased olid poolakate massihaua leidnud 1943. aastal, laipade välja-kaevamisele toodi ka Rahvusvahelise Punase Risti Komitee esinda-jad, kuid tribunal loomulikult uskus sõjavõitjaid. Alles 1990. aastaaprillis tunnistas NSV Liit, et Katõni mõrva pani toime NKVD.

Nürnbergi protsessil liitlaste poolt toime pandud kohtuliku roimakaitsjad (näiteks Dorothy Rabinowitz New Yorgis 1979. aastal ilmu-nud raamatus “About the Holocaust” või A. Suzman ja D. Diamond1978. aastal Johannesburgis avaldatud “Six Million Did Die”)väidavad, et Nürnbergi tribunalis süüdistuse esitatud tõendusmaterjaloli nii ümberlükkamatult tõene, et mitte ükski kaitseadvokaatidest polekunagi vaidlustanud mitte ainsagi süüdistaja esitatud dokumendiautentsust või täpsust. Selline väide on vale! Advokaadid mitte üksi eiprotestinud paljude võltsitud dokumentide kasutamise vastu, vaidnüüd on saanud üldtunnustatud faktiks, et osa Nürnbergis esitatudülitähtsatest dokumentidest (mille alusel kohtualuseid üles poodi)olidki võltsitud, nagu on kirjutanud rahvusvaheliselt tuntud ajaloolaneWerner Maser raamatus “Nuremberg: A Nation on Trial” ja sakslannaIngrid Weckert raamatus “Feuerzeichen”. Weckert avaldas 2003.aastal ilmunud teaduslike uurimuste kogumikus “Dissecting the Holo-

caust” arikli (“The Gas Vans: A Critical Assessment of the Evidence”),kus analüüsis väga põhjalikult mitmeid Nürnbergis natslike kohtu-aluste süüdimõistmisel kasutatud dokumente. Kasutades arhiivide(Bundesarchiv, Koblenz Federal Archives) materjale, suutis ta tõesta-da, et liitlased on mitmeid dokumente võltsinud, sealhulgas natsidestametnike allkirjasid võltsides ja õigete dokumentide sisu ümberkirjutades.

Näiteks esitas kaitse advokaat dr Boehm tribunalile protesti, etNürnbergi dokument 1721-PS, mis justkui tõendaks rünnakrühmlastekallaletungi juudi sünagoogidele 1938. aasta novembris nn Kristallööajal, on jäme võltsing; sõjaaegne Viini gauleiter kohtualune Baldur von

99

Schirach kaebas, et “veel üks süüdistuse dokument on võltsitud”;kohtualune Hermann Göring ja advokaat Stahmer avaldasid protesti,sest kaduma oli läinud “järjekordne dokument” jne.

Üks osa Nürnbergi dokumente, mis põhinevad komandant FranzZiereisi niinimetatud “surmaeelsel ülstunnistusel”, on ilmselgelt võltsi-tud (dokumendid: 1515-PS, 3870-PS, NO-1973). Väideti, et needdokumendid tõendavad sadade tuhandete inimeste (juutide) süste-maatilist tapmist gaasi ja muude vahenditega Mauthausenis jaHartheimis. Peaaegu nelikümmend aastat pärast tribunali toimumistpaljastati Nürnbergi dokument USSR-378 kui kaheldamatu võltsing.Tegu on eravestluse üleskirjutusega, mis oleksid justkui toimunudAdolf Hitleri ja Danzigi natside tegelase Hermann Rauschingi vahel.Seal väidetakse, et Hitler rääkis avameelses sõnastuses omamaailma vallutamise kõige väärtuslikematest mõtetest ja salajase-matest plaanidest. Rauschingi “memuaarid” avaldati 1939. aastalSuurbritannias ja 1940. aastal Ühendriikides. Just ameerika välja-anne, mis pealkirjastatud “Purustuse hääl”, võeti Nürnbergis arvessekui “natsliku reþiimi juhtpõhimõtte” tõendusmaterjal. Suurbritanniaesindaja sir Hartley Shawcross ja tema Nõukogude kolleeg tsiteerisidraamatust pikki lõike. Kohtualune Baldur von Schirach püüdis doku-mendi autentsust vaidlustada, kuid tulemusteta. 1983. aastal tegiðveitsi ajaloolane Wolfgang Hanel kindlaks, et “memuaarid” on algu-sest lõpuni võltsing, sest Rauschingil ei olnud ühtki erakohtumistHitleriga. Saksa ajakirjas “Der Spiegel” 7. septembril 1983 ilmunudkirjutis, kus kirjeldati võltsingu paljastamist, vapustas Saksamaaavalikkust.

Järjekordseks Nürnbergi võltsinguks osutus nn Hossbachi proto-koll (386-PS), mis peaks olema 1937. aastal toimunud tipptasemekonverentsi protokoll, kus Hitler väidetavalt olevat avanud omaagressiivsete vallutuste salaplaanid. USA-poolne süüdistaja juutSidney Alderman nimetas seda protokolli “üheks kõige vapustava-maks ja avameelsemaks kõigist konfiskeeritud dokumentidest”, teata-des tribunalile, et dokument kõrvaldab kõik kahtlused Saksamaajuhtide rahuvastase kuriteo kohta. Just selle dokumendi alusel mõiste-ti surma riigimarssal Hermann Göring. Briti ajaloolane A.J. Taylor, kesoli üks selle võltsdokumendi paljastajaid, tegi natsliku juhtkonna “süü”kohta üldistuse: “Siiamaani ei ole esitatud mingit tõendusmaterjali, et

100

Hitler kavandas agressiivset sõda... (See) seisukohtade revideeriminesunnib üle vaatama kogu Nürnbergi tribunali otsuse, mida ikka veelpidulikult tsiteeritakse, et õigustada liitlaste sõda Saksamaa vastu.”

Samuti on võltsitud Nürnbergi dokument L-3 (USA-28), mispidavat olema Hitleri kõne stenogramm relvajõudude juhtkonnale 22.augustil 1939. aastal. Selles on tsitaat, mis omistatakse Hitlerile ja mispeaks õigustama juutide vastast genotsiidi (“Kes täna veel räägibarmeenlaste hävitamisest?”). Raamatu “The War Against the Jews”autor juudi ajaloolane Lucy Dawidowisz tunnistas, et “leidub ka holo-kausti puudutavaid dokumente, mis on ilmselt võltsitud, ja dokumente,mis sünnitavad müüte, mitte ajaloolisi fakte”. 1981. aastal avaldatudraamatus “The Holocaust and the Historians” kirjutas DawidowiczPoolas elavast juudi ajaloolasest, Varssavi Juudi Ajaloo Instituudidirektorist ja paari holokausti-teemalise raamatu autorist BernardMark´ist, väites, et Mark võltsis holokausti puudutavaid allikaid. Kateine juudi ajaloolane Michel Borwicz väitis 1962. aastal ühes Pariisisilmuvas teadusväljaandes, et Ber(nard) Mark on dokumentide võltsija(“ümberkujundaja”).

Suur osa holokausti teooria tõendusmaterjalist, mis esitati Nürn-bergis ja sellele järgnenud protsessidel, põhineb “ellujäänute” tunnis-tustel. Paljud ajaloolased on tänapäeval omaks võtnud seisukoha, etsageli on need valetunnistused. Gerald Reitlinger hoiatab lugejat omadetailses uurimuses “The Final Solution”, et holokausti tõendus-materjali, sealhulgas ka Nürnbergi dokumente ja tunnistajate ütlusi, eitohi võtta puhta kullana: “Hädavajalik on teatud ettevaatlikkus kõiginende materjalide uurimisel ja eriti käib see viimase osa kohta (ellu-jäänute jutud)... Ida-Euroopa juut on sündinud jutupaunik, kes kasutabvärvikaid võrdlusi.” Prantsuse ajaloolane Jean-Claude Pressachoiatab oma üksikasjalikus raamatus Auschwitzist (“Aushwitz: Tech-

nique and Operation of the Gas Chambers”), et “ellujäänute ütlustessetuleb suhtuda ülima ettevaatusega”. Arvatakse, et kõige avalikumvaletunnistamise juhtum Nürnbergi protsessil oli, kui kolm tunnistajatilmselgelt kinnitasid, et Poola ohvitseride Katõnis mõrvamise eest onvastutavad sakslased, neist kirjutas oma raamatus “Justice at Nurem-

berg” ajaloolane Robert Conot.Liitlaste süüdistajad kasutasid nii Nürnbergis kui ka teiste sõja-

järgsete kohtuprotsesside aegu piinamisi, et saada tõendusmaterjali

101

süüdistusteks. Austria ohvitser Emil Lachout, kes töötas sõjajärgsesLiitlasriikide Sõjakuritegude Komisjonis (Allied War Crimes

Commission), tunnistas 1988. aastal kohtus vande all Saksa ameti-isikute piinamist, et neilt välja pigistada valetunnistusi juutide tapmi-ses, mis justkui oleksid toimunud Saksamaa koonduslaagrite gaasi-kambrites. Ta esitas oma ütluste tõestuseks 1948. aasta dokumendikoopia (avaldatud “The Journal of Historical Review”), mis ta juttukinnitas. Endist Auschwitzi komandanti Rudolf Hössi piinasid Ingliseuurijad, sundides teda alla kirjutama ennastsüüdistavale “ülestunnis-tusele”, mida seejärel laialt kasutati kui holokausti hävitusteooriavõtmetähtsusega dokumenti. Tema tunnistajaütlused Nürnbergi tribu-nalis, mis said kohtuprotsessi kulminatsiooniks, olid arvatavasti kõigevapustavamad ja meeldejäävamad Reich i hävitusprogrammi tõen-dusmaterjalid. Hössi “ülestunnistustele” on üles ehitanud oma “aja-loolised uurimused” paljud holokausti-dogmaatikuist ajaloolased.(Hössi tunnistuste sisu analüüsib revisionistlik uurija Robert Faurissonkirjutises “How the British Obtained the Confessions of Rudolf Höss”.)Höss kinnitas Nürnbergis, et Auschwitzi gaasikambreis tapeti kaks japool miljonit juuti ning veel pool miljonit suri muudel põhjustel. Praeguei tunnista ükski tõsine või tuntud ajaloolane neid arve tõepäraseks;mis puutub teisi “ülestunnistuse” võtmetähtsusega väiteid, siis täna-päeval on üldiselt kindlaks tehtud, et need on valed.

Aleksandr Solþenitsõn toob oma kuulsas teoses “Gulagi arhi-pelaag” näiteks Jupp Aschebrenneri juhtumi, kes piinamise tagajärjelkirjutas alla avaldusele, et oli sõja ajal töötanud liikuvates gaasi-kambrites (gaasifurgoonides). Alles hulk aastaid pärast sõda suutis tatõestada, et tegelikult viibis ta sel ajal Münchenis ja õppis elektri-keevitajaks.*

* Aleksandr Solþenitsõn kirjeldab oma raamatus ka üht leedukatega seotud “süüülestunnistamise” juhtumit: “Näiteks oli Romualdas Prano Skiriuse rühmas ligemaleviiskümmend leedulast. 1945. aastal süüdistati neid nõukogudevastaste lendlehtedeüleskleepimises. Vanglakohtade vähesuse tõttu tolleaegses Leedus saadeti nadlaagrisse Arhangelski oblastisse Velski lähedale. Ühtesid seal piinati, teised eitalunud kahekordset, uurimise ja töö reþiimi, ja tagajärg oli see, et kõik viiskümmendinimest tunnistasid end süüdi. Läks mõni aeg mööda, ja Leedust teatati, et on leitudtõelised süüdlased, ”need aga on kõik süütud"! (“Gulagi arhipelaag”, I-II, Tallinn,1990, lk 86). – Autor.

102

Fritz Saukel, kes Teise maailmasõja ajal juhtis Reich i tööjõumobiliseerimise programmi, mõisteti peamisel Nürnbergi protsessilsurma. Tõendusmaterjali tähtsaks osaks, mille tribunalile esitas süü-distaja, oli süüaluse vande all antud ja alla kirjutatud tunnistajaütlus(dokument 3057-PS). Hiljem selgus, et Saukel andis vanglaametnikekoostatud ennast süüdistavale dokumendile allkirja alles pärast seda,kui talle avameelselt öeldi, et allakirjutamise korral antakse temanaine ja lapsed Nõukogude poolele üle. “Ma kaalusin asja põhjalikultja, mõeldes oma perekonnale, kirjutasin dokumendile alla,” teatasSaukel hiljem. Teist süüdistatavat Nürnbergi protsessil, HansFritzschet sunniti analoogsel kombel enda vastu tunnistama, kui taviibis vangina Moskvas (dokument USSR-474). Kohtuistungil Nürn-bergis võttis Frizsche Moskvas tehtud “ülestunnistuse” tagasi.

Nürnbergi kohtualust Julius Streicherit, kes tribunali otsusegaüles poodi, sest ta andis välja ajuti lausa sensatsioonilist juutide-vastast nädalalehte ja publitseeris juute naeruvääristavate piltidegaraamatuid (vt pildiplokk, fotod: 9-12.), piinati vangistuse ajal elajalikult.Teda peksti julmalt nii jalgade kui ka piitsaga, sunniti ära lakkumasüljelärakaid ja jooma tatti, põletati sigarettidega, peksti sodiks sugu-organid, kisuti välja kulmu- ja rinnakarvad. Teist süüalust Hans Frankipeksid kohe pärast vahistamist elajalikult kaks Ameerika mustanaha-list sõdurit. Ülem-Austria endine gauleiter August Eigruber tehti san-diks ja kastreeriti sõja lõpul.

Kuigi Nürnbergi protsessi kohtualuste enamikku ei piinatud,sunniti teisi sakslasi vägivallaga andma vande all kirjalikke tunnistusiendiste kaasteenistujate ja ülemuste vastu. Sageli piisas ainuüksiähvardusest anda tunnistaja üle Nõukogude poole kätte, et veendaneid andma vajalikke kirjalikke tunnistusi või esinema kohtus vajaliketunnistustega. Tihti saavutati soovitud tulemus, kui ähvardati tunnis-taja naist ja lapsi, sealhulgas igapäevase toidunormi äravõtmise võivangistusega. Kui sellest ei piisanud, siis paigutati tunnistaja üksik-kambrisse, kus teda peksti, löödi jalagdea, piitsutati või põletati tulega,kuni tema vastupanu murti. Episoodi “Kohtuasi 8" kohtulikul arutelulNürnbergis pööras eesistuja kohtunik Wyatt tähelepanu piinamistekasutamise süüdistustele: ”Kohtuprotsessi käigus on mõned tunnista-jad, sealhulgas ka kohtualused, kes on varem andnud kirjalikketunnistusi, mida seejärel süüdistus esitas kohtule kui tõendus-

103

materjali, tunnistanud, et neid ähvardati, et eeluurimine praktiseeristäiesti lubamatuid sunnivahendeid."

Süüdistuse peatunnistaja ütlused Nürnbergi protsessil “Wilhelm-strasse” süü osas saadi surmaga ähvardades. Kaitse Ameerika advo-kaadil Warren Magee´l õnnestus saada Saksamaa välisministeeriumitippametniku Friedrich Gausi esialgse ülekuulamise protokolli koopia.Hoolimata süüdistaja, juudist prokuröri Robert Kempneri raevukastprotestist, lubas kohtunik selle dokumendi ette lugeda. Esialgseülekuulamise ajal oli Kempner öelnud Gausile, et annab ta üleNõukogude poolele surmamiseks poomise läbi. Gaus palus pisarsilmimõelda tema naisele ja lastele. Juudiprokurör vastas, et Gaus saabpäästa end vaid siis, kui tunnistab kohtus oma endiste kolleegidevastu. Meeleheitel Gaus nõustus, sest oli juba neli nädalat viibinudüksikvangistuses. Moraalselt täiesti laostunud Friedrich Gaus kattiskätega näo ja istus, kui Magee dokumendi lugemise kohtus lõpetas.

USA armee major hoiatas õhujõudude kindral-feldmarssalErhard Milchi, et ta lõpetaks tunnistuste andmise Hermann Göringikasuks peamisel Nürnbergi protsessil. Ameerika ohvitser ütles, etvastasel juhul süüdistatakse teda ennast sõjakuritegudes vaatamatasellele, kas ta on või ei ole süüdi. Vapper sõjaväelane ei allunudðantaaþile ja teda hakati tõesti süüdistama sõjakuritegudes. 1947.aastal mõistis Ameerika kohus Nürnbergis talle eluaegse vangla-karistuse kui sõjakurjategijale. Neli aastat hiljem pehmendas Amee-rika ülemkomissar kohtuotsust 15 aastale, aga mõni aeg hiljem vabas-tati Milch amnestiaga.

“Piinamiste ja psühholoogiliste mõjutuste kasutamine inkrimi-neeritavate avalduste saamiseks ei piirdunud üksnes sõjajärgseSaksamaaga. Sellist praktikat kasutati ja kasutatakse ka tänapäeval.Korea sõja ajal tegid kommunistlikus Põhja-Koreas vangis olnudameerika lendurid üksikasjalikke avaldusi, kus tunnistasid omaosalust bakterioloogilise sõja pidamises. Füüsiliste ja psüühhilistepiinamiste all tunnistasid 38 Ameerika lendurit, et nad heitsid allabakterioloogilisi pomme, mis kutsusid esile epideemiaid ja põhjustasidKorea tsiviilelanikkonna hulgas palju surmaga lõppenud haigusi.Hiljem tõestati, et avaldused olid valed ja pärast Ühendriikidessenaasmist ütlesid lendurid oma avaldustest lahti. Nende valetunnis-tused olid samasugused, nagu Rudolf Hössi ja teiste tunnistused

104

Nürnbergi protsessil. Analoogsetel asjaoludel ei olnud ameeriklasedvähem, pigem isegi rohkem valmis ”üles tunnistama" koletuslikke,kuid mõttetuid kuritegusid," kirjutab Mark Weber artiklis “Nürnbergiprotsess ja holokaust”.

Üks enamtähtis kohtuprotsessi iseloomustav näide Nürnbergisoli süüdistus Oswald Pohlile, kes sõja ajal juhtis SS laialdast organi-satsiooni Majanduspolitsei Amet (WVHA), mille alluvusse kuulusidkoonduslaagrid. Pärast seda, kui Pohl 1946. aastal tabati, viidi taNenndorfi, kus Inglise sõdurid ta tooli külge sidusid ja teadvusekaotuseni läbi peksid. Järgnevate korduvate peksmiste tagajärjel jäi tailma kahest hambast. Seejärel viidi ta Nürnbergi, kus Ameerikasõjaväeuurijad teda pool aastat intensiivselt töötlesid tunde kestnudülekuulamistel. Kokku kuulati Pohli üle 70 korda. Talle ei võimaldatudkohtuda advokaadiga ega saada juriidilist abi. Pärast seda, kui taNürnbergis surma mõisteti (toimik nr 4, “Koonduslaager”), kirjutasPohl avalduse, kus kirjeldas, kuidas temaga käituti. Ameerika uurijad(kellest enamik olid juudid) süüdistasid Pohli 30 miljoni inimesetapmises ja veel 10 miljoni inimese surmale määramises. Muidugiteadsid ka uurijad, et nende süüdistused on valed, kuid eesmärgiks oliülekuulatava psüühhiline murdmine. Pohli sunniti alla kirjutamavalesid ja ennast süüdistavaid kirjalikke ülestunnistusi, mille olidkirjutanud uurijad ja mida hiljem tema vastu kasutati kohtuprotsessil.Ta meenutas oma avalduses: “Iga kord, kui ehtsad dokumendid eiolnud vastavuses süüdistuse sooviga või ei olnud piisavaidsüüdimõistva otsuse langetamiseks, kasutati neid ”vande all antudkirjalikke ülestunnistusi". Nimetatud dokumentide kõige hämmasta-vamaks jooneks oli asjaolu, et sageli langetasid süüdistatavad iseendale süüdimõistva otsuse. Seda suudavad mõista ainult inimesed,kes oma nahal on kogenud, kuidas selliseid “vande all antud kirjalikkeülestunnistusi” saadi." Oswald Pohl tegi Nürnbergist ja teistestsõjajärgsetest kohtuprotsessidest (oli kohtu all ka Dachau “jätkuprot-sessil”) kokkuvõtte: “Kohtuprotsessi aegu Dachaus, aga see ilmneseksimatult ja oli vaid halvasti varjatud Nürnbergi protsessi ajal, olitäiesti ilmselge, et süüdistajad, kellest enamik olid juudid, juhindusidpimedast vihkamisest ja kättemaksujanust. Eesmärgiks ei olnud tõeotsing, vaid suurema arvu vaenlaste hävitamine.” Pohl poodi 7. juunil1951. aastal.

105

Nagu miljonid inimesed kogu maailmas, kes ahnelt jälgisidajalehtedest ja raadiost Nürnbergi protsessi kulgu, olid ka kohtualusedise vapustatud tõendusmaterjalidest, mida esitati inimeste massi-hävitamise süüdistuse tõestamiseks. Esiteks olid need Auschwitzikomandandi Rudolf Hössi ja Einsatzgruppen komandöri Otto Ohlen-dorfi ülestunnistused, mis avaldasid mitte ainult kohtumõistjates, vaidka kohtualustes sügavat muljet. Ent risti vastupidi sellele, midaväidetakse või laimavalt levitatakse, teatasid Nürnbergi tribunalisüüalused, et nad ei teadnud midagi mingist sõjaaegsest hävitamiseprogrammist. Süüalused olid sisuliselt sõna otseses mõttes esimesed“holokausti revisionistid”.

Nürnbergi protsessi peamine süüalune Hermann Göring, kes oliteine mees riigis ja Hitleri järglane suurema osa Kolmanda Reichieksisteerimise ajal, eitas tuliselt mis tahes sõjaaegse hävitusplaaniolemasolu. “Alles siin, Nürnbergis, kuulsin ma esimest korda sellestõudsest hävitamisest,” hüüatas ta kord. Ta selgitas, et Saksamaapoliitika eesmärgiks oli juutide väljasaatmine, mitte nende tapmine jalisas, et niipalju kui tema teab, ei teadnud ka Hitler mingisthävituspoliitikast. Vestluses oma advokaadiga 12. jaanuaril 1946 ütlesGöring: “Ma tõepoolest ei tea midagi juutide massilisest tapmisest.”Ütlust tsiteerib Göringi advokaadi dr Stahmeri noor abi raamatus“Gespräche mit Hermann Göring während des Nürnberger

Protzesses”, sellele viitab oma teoses “Göring” väga tuntud Teisemaailmasõja ajaloolane David Irving. Kohtuistungi ühel harval vahe-ajal, kui läheduses ei olnud valvureid, küsis Hans Fritzsche temagakõrvuti kohtupingil istuvalt Göringilt eravestluse korras hävitamisesüüdistuse tõepärasuse kohta. Endine riigimarssal kinnitasFritzschele, et süüdistus on vale. Liitlaste andmed olid kas ebatäpsedvõi ebatäielikud ja käisid risti vastu sellele, mida tema asjast teadis.Igal juhul, lisas Göring, kui mingid massilised tapmised toimusidki(mahalaskmised Einsatzgruppede poolt), siis loomulikult mitte Hitlerikäsul, nagu hiljem on varjunime “H. Springer” all ilmunud raamatus“Das Schwert auf der Waage” kirja pannud Göringi vestluskaaslaneHans Fritzsche. Nürnbergi kohtualune Fritzsche, kes oli kõigeväljapaistvam ja asjatundlikum raadiosaadete kommentaator sõja-aegsel Saksamaal, tegi kohtu problemaatikast ilmeka kokkuvõtte: “Kuimind süüdistatakse ühe inimese tapmises, siis saan ma tõestada

106

vastupidist. Kui mind aga süüdistatakse, et ma olen saatan, siis ei saama tõestada vastupidist, sest vastupidist tõestada pole võimalik.”

Kõrgema ülemjuhatuse staabiülem ja arvatavasti Hitleri kõigelähim sõjaline nõuandja kindral Alfred Jodl andis tribunalile tunnistusi,mis lükkasid ümber massilise juuditapu toimumise. Vastates selle-kohasele otsesele küsimusele, ütles kindral: “Ma võin öelda ainult,tunnetades täielikult oma vastutust, et ma ei ole kunagi kuulnud eikirjalikus ega suulises vormis või siis viidetki juutide hävitamisele. Mulei ole kunagi olnud ka mingit erateavet juutide hävitamisest. Ma annanausõna, et kuulsin esimest korda nendest asjadest pärast sõja lõppu.”Kindral Jodliga analoogseid tunnistusi andsid protsessil veel endineReichi majandusminister Walter Funk, okupeeritud idaterritooriumideminister Alfred Rosenberg, välisminister Joachim von Ribbentrop,välisministeeriumi riigisekretär Ernst von Weizäcker, riigiametnikudStuckart, Klopfer, Leibbrandt ja Kritzinger, nagu sellest kirjutab aja-loolane R. Conot varem nimetatud teoses.

Saksamaa sõjakuberner Poolas Hans Frank tunnistas, et sõjaajal oli ta kuulnud üksnes kuulujutte ja välismaiseid propaganda-teateid juutide massilisest tapmisest. Ta olevat pärinud ametnikelt,sealhulgas isegi Hitlerilt, nende lugude paikapidavuse kohta ja saanudkorduvalt vastused, et sellistel kuuldustel pole alust. Franki juttu onkinnitanud oma tunnistuses Joseph Bühler, kes töötas Hans Frankigaaastaid koos. Franki tunnistusel on eriline väärtus, sest okupeeritudPoola kubernerina oleks ta kindlasti pidanud teadma, kui temahallataval territooriumil oleks korraldatud miljonite juutide massitappu.

Saksa Reichi sõjaaegse ülivõimsa Julgeoleku Peavalitsuse(RSHA – Reichssicherheitshauptamt) ðeff Ernst Kaltenbrunner tea-des, et ta hukatakse, hoolimata tribunalile esitatud tõendusmater-jalidest, lausus: “Kolonel, vanglaülem, kus mind hoitakse, ütles mulle,et mind puuakse üles igal juhul, vaatamata tulemusele. Kuna ma sedaendale täielikult teadvustan, on kõik, mida ma teha saan, valgustadapõhjapanevaid asju, mida siin valesti tõlgendatakse.” Küsimustelevastates eitas Kaltenbrunner kategoorilises vormis, et ta on andnudkäsu gaasiga surmamiseks.

Sõjaaegse relvastusministri ja mõnda aega Hitleri usaldusisikuksolnud Albert Speeri kohtuasi väärib erilist tähelepanu, sest temakaitsetehnika Nürnbergis oli omapärane ja küllaltki edukas, sest teda

107

ei poodud. Väites, et ise ta hävitusprogrammist midagi ei teadnud,peab ta end moraalselt süüdlaseks, et teenis ustavalt reþiimi, mis,nagu ta protsessil aru on saanud, oli halb. Veetnud kakskümmendaastat Spandau vanglas, “rehabiliteerisid kahetseva natsi” massi-teabevahendid tema peene, kuid tulise Hitleri reþiimi hukkamõistmiseeest. Tema memuaarid, kus ta kurvastas ja kahetses, mis avaldatipealkirjaga “Kolmas Reich seestpoolt” (“Inside the Third Reich”), saidkõrge hinnangu ja turustati suure kasumiga Euroopas ja Ameerikas.Kuni oma surmani 1981. aastal kinnitas Speer järjekindlalt, et ei tead-nud midagi mingist juutide hävitamise programmist või gaasigasurmamisest sõja ajal. Tema seisukoht väärib erilist tähelepanu, sestkui sõja ajal oleks tõepoolest olnud mingi juutide massihävitamisepoliitika, siis oleks Speer kindlasti seda teadnud. Relvastikuministrinavastutas Speer kõigi ressursside mobiliseerimise, sealhulgas kajuutide tööjõu rakendamise eest. Jutt, et suure sõjalise tähtsusegakeemiakontserni IG Farben tööstuskompleksi kõrval oleks gaasigamõrvatud üle nelja miljoni vangi (nagu väideti Nürnbergis), ilmarelvastikuministri teadmata, ei ole tõsiseltvõetav.

“Wilhelmstrasse” protsessi ajal Nürnbergis küsiti 1933-1945Riigikantselei direktori ametit pidanud Hans Lammersilt, “kas ta arvabikka veel, et mingit juutide hävitamise programmi ei ole olemas olnud”,ta vastas: “Jah, arvan. Igatahes ei ole niisugune programm kunagisattunud mu vaatevälja. Seda programmi polnud võimalik väljatöötada.” Edasi selgitas Lammers, kes oli Hitleri lähim juriidiline nõu-andja: “Ma ei teadnud midagi massilistest tapmistest, aga juhtumid,millest kuulsin, olid oletused ja kuulujutud... Juutide üksikud maha-laskmised sõja ajal ühes või teises linnas, millest ma aeg-ajalt lugesinja kuulsin, võisid tõepoolest toimuda.”

Niisugused tunnistajaütlused inimestelt, kes oleksid kõige pare-mini pidanud teadma Saksamaa poliitikast juutide suhtes, tõrjutaksetagasi kui jultunud vale, rõhutades seda tehes endise Auschwitzikomandandi “ülestunnistusele”. Eespool tõime ära, kuidas taolisi“ülestunnistusi” hangiti. Nürnbergi kohtualuseid süüdistati piinamistetagajärjel saadud “tunnistustega”, valetunnistusi andnud “pealtnägi-jate” või “ime kombel pääsenute” (kellest oli juttu eelmises peatükis)ütlustega ja võltsitud dokumentide kasutamisega.

108

Nürnbergi kohtupidamisele pani punkti nn peamiste sõjakurja-tegijate hukkamine, mis toimus 16. oktoobril 1946 Nürnbergi Justiits-palee vangla taguses võimlas. Sel ajal Nürnbergi kohtus valvemees-konna liikmena viibinud eestlane August Kuklane tunnistas hiljem, et“surmamõistetud poodi püstiseistes ja hukkamised olid äärmiseltbrutaalsed ning aeglased. Kiireim hukkamine kestis 18 minutit, samaskui aeglaseim surm, endise feldmarssali Wilhelm Keiteli oma, kestis24 minutit”. Natside poojaks oli Kuklase sõnul üks Welti-nimeline juut,kuid ametlikes dokumentides oli poojana nimetatud keegi ameerik-lane Wood. Püstiseistes poomine tähendab, et hukatuid vinnati köiegaülespoole, kuni nad lämbudes surid. Mitte nagu me tavaliselt ettekujutame, et jalgealune kaob ja silmuse sulgudes murdub kaelaluuning surm on momentaalne ja valutu. Nürnbergi tribunali käsitlevaraamatu autor dr Klaus Kastner on eravestluses tunnistanud, et “seelugu on ilmselt tõsi. Nad pigem kägistati kui poodi. Sellest annabtunnistuse punane, roheline ja kollane värvus nende nägudel ja sedaon kinnitanud kaks sakslasest hukkamiste tunnistajat”. Poodutesurnukehad viidi Münchenisse, kus nad incognito ja valenimede allkremeeriti. Seejärel visati nende tuhk Isari jõe lisajõkke Kovents-bachis, Münchenist lõunas.*

Meile ei ole vaja kohtuprotsesse või “ülestunnistusi”, tõestamaks,et Katõni tapatalgud või siis sakslaste massideporteerimine Ida- ja

* Ameerika revisionistliku ajalehe “American Free Press” toimetaja ChristopherBollyn (on abielus eestlanna Helje Kaskeliga, viibis 2005-2006 pikemat aega Eestis,kus selle raamatu autoril oli võimalus temaga kohtuda) sai 2004. aastal kokku USA-sMarylandis elava, 84-aastase August Kuklasega, kes jutustas, et töötas Nürnbergikohtus, kus pakkis kohtutoimikuid seitsmeteistkümnesse raudkasti, mida praeguhoitakse Haagis. Waffen-SS ohvitseri auastmes 1944. aastal Narva rindel võidelnudKuklane võeti 1945. aastal ameeriklaste poolt vahi- ja tööteenistusse. Suures osasEesti Relva-SS 20. diviisi võitlejatest moodustati USA Armee juures 1946. aastalmitmed Civilian Guardi vahi- ja töökompaniid. Kuklane kuulus vahikompaniisse nr4221. (Eestlaste teenistusest USA vahi- ja töökompaniides, vt näit: “Eestisaatuseaastad 1945-1960", IV, Stockholm, 1966).

“Nürnbergi valvurid olid endised Waffen-SS sõdurid Eesti (vahi- jatöö)kompaniist 4221. Eestlased valiti Nürnbergis töötama ühe eesti naise poolt, kellenimi oli Tanner ja kes teenis linna USA okupatsioonivägede personaliülemana... Eestivalvurid asendati ameeriklastega ööl enne surmaotsuste täideviimist,” kirjutabChristopher Bollyn ajalehes “American Free Press”. – Autor.

109

Kesk-Euroopast sõja lõppedes aset leidsid. “Holokausti-teooria eikinnita üksikuid üksteisest eraldatud tõestatud tapmisi, vaid laia-ulatuslikku hävitamise programmi, mida justkui oleks Euroopakontinendil kolme aasta jooksul mitmete riikide ja miljonite inimesteosavõtul ellu viidud. Fakt, et holokausti-teoorial tuleb toetuda peami-selt äärmiselt kahtlastele tunnistustele ja kohtuprotsessidele, mistoimusid ajalooliselt pretsedenditus hüsteeria, hirmutamise ja propa-ganda atmosfääris, näitab teooria sisemist ebakindlust,” kirjutabrevisionistlik ajaloolane dr Mark Weber kirjutises “Nürnbergi protsessja holokaust”.

Nürnbergi protsess oli poliitiliselt motiveeritud üritus, mille peami-seks eesmärgiks oli sõja kaotanud reþiimi diskrediteerimine, mitte tõejaluleseadmine. Nürnbergi protsess on holokausti-teooria nurgakiviks.Kaitstes Nürnbergi juriidilist legitiimsust, kaitstakse holokausti luulusidgaasikambritest ja kuuest miljonist tapetud juudist. Nürnbergis paika-pandud teesist lähtub lääneriikide peaaegu terve Teise maailmasõjajärgne poliitika: Saksamaa on Teise maailmasõja puhkemise ainu-süüdlane ja natsireþiim on toime pannud maailma ajaloos enne-olematuid kuritegusid, mis väljenduvad kõige selgemini holokaustis.

110

12.

JÄTKUPROTSESSID

Sõjajärgsete aastakümnete jooksul pärast Nürnbergis toimunudkohtupidamist mõisteti Lääne-Saksamaal ja teistes riikidesarvukatel nn jätkuprotsessidel süüdi hulgaliselt “natslikke kurja-

tegijaid”, keda süüdistati massimõrvades ja üksiktapmistes osale-mises. Arvukate näitlike protsesside vajadust tingis “poliitiline reaal-sus”, kuna denatsiseerunud Saksamaast pidi 1940-ndate lõpus saa-ma demokraatlik riik, mis pidi lõpu tegema oma totalitaarse mine-vikuga. Totalitaarse mineviku kehastuseks tehti koonduslaagriteesseslastest valvurid, keda tuhandetena nn näidisprotsessidel süüdimõisteti.

Avalikkuse ette imbunud teated, et sõjajärgsetel “sõjakurjategi-jate” protsessidel, mille iseloomulikumaks näiteks oli ameeriklastekorraldatud Dachau protsess aastatel 1946-1947, kasutati laialdaseltpiinamisi, kutsusid esile nii rohkearvuliselt proteste, et võimud olidsunnitud korraldama juurdluse. USA armee komisjon, mille koosseisukuulusid Pennsylvania kohtunik Edward van Roden ja TexaseÜlemkohtu kohtunik Gordon Simpson, tunnistas piinamise süüdis-tused ametlikult tõeks. Nad avastasid, et Saksa süüaluste piinamineDachaus oli igapäevane nähtus, mis oli muutunud lausa normiks.Ülekuulamiste juurde kuulusid elajalik peksmine, tuletikkude süüta-mine küünte all, jalahoobid suguorganitesse jne. Normiks olid saanudmitu kuud kestvad vangistused üksikkongis ja uurijate ähvardusedrakendada uurimisaluse pereliikmete suhtes repressioone.

Süüdistatavate suhtes ei vaevutud rakendama mitte minisugu-seid eeluurimise seaduseid, rääkimata Haagi kokkuleppe sätteist –tegu ju oli natsidest juudimõrvaritega! Eeluurimise ajal püüti alamaauastme vahialuseid veenda, et nende “ülestunnistusi” kasutatakseüksnes süüdistatavate ülemuste vastu, kuna ülemused vastutavadoma käskude eest. Ent hiljem avastasid tunnistusi andnud õnnetudmehed, kui nad omakorda ise kohtupinki sattusid, et nende “üles-

111

tunnistusi” kasutati nende endi vastu. Kõrgetel ametikohtadel asunudsüüaluseid veendi küüniliselt, et kui nad “vabatahtlikult” võtavad endakanda kogu vastutuse, siis hoiavad sel kombel ära oma endistealluvate kohtuliku jälitamise. Kui me oleme lugenud AleksandrSolþenitsõni “Gulagi arhipelaagi”, siis peame masendunult tõdema:demokraatlike Ameerika ja Inglismaa “kompetentsete organite”juurdlusmeetodid ei erinenud põhimõtteliselt nende tollaste kolleegide– NKVD mõrtsukate omast.

Nagu Dachaus, kasutati piinamist ka teistel varsti pärast sõjalõppu korraldatud koonduslaagrite protsessidel. On andmeid, etkoonduslaagrite Bergen-Belsen ja Auschwitz-Birkenau endist koman-danti Josef Kramerit ning teisi Belseni kohtuprotsessil süüdistatavaidesseslasi piinasid brittidest uurijad sel moel, et piinatavad palusid endtappa, nagu kirjutab oma paljastusraamatus “Hoax of the Twentieth

Century” Arthur Butz. Ameerika sõdurid peksid korduvalt endist SSkaptenit Konrad Morgenit, püüdes teda sundida andma kirjalikkuvaletunnistust Ilse Kochi vastu, keda süüdistati Ameerika korraldatudBuchenwaldi sõjakohtus 1947. aastal. Ameerika ametivõimud ähvar-dasid Morgeni Nõukogude poolele üle anda, kui ta valetunnistustelealla ei kirjuta.

Dachau protsessil oli üks kohtureporter õigusmõistmise nimeltoimuvast nii nördinud, et keeldus kohtuprotsessi käiku valgustamast.USA Senati alamkomisjoni ees ta tunnistas, et “kõige julmemad”uurijad olid kolm saksa juuti. Praktiliselt olid kõik Ameerika uurijad, kesvalmistasid ette toimikuid Ameerika sõjakohtutele Dachaus, “Saksa-maalt pagenud juudid”, kes vihkasid sakslasi, meenutas Ameerikakohtureporterina 1947. aastal Dachaus töötanud Joseph Halow omapaljastusloos “Süütud Dachaus” (“Innocent at Dachau”) ajakirjas “The

Journal of Historical Review” 1989-90 talvenumbris. “Paljud uurijadvalasid oma vihkamise nendele, keda nad uurisid, kangutasid vägi-vallaga, kaasa arvatud elajalik peksmine, sakslaste suust välja tunnis-tusi,” kirjutab Halow. Dachau protsessil valitsenud atmosfääri kirjeldabtollane armee kohtureporter järgmiselt: “Praktiliselt olid kõik kontsent-ratsioonilaagrite kohtuasjade tunnistajad inimesed, keda meie –kohtureporterid – nimetasime professionaalseteks tunnistajateks.Need olid need, kes viibisid Dachaus kuid, andes tunnistusi paljudekohtualuste kohta... Neid mõjutati tunnistama materiaalsete vahendi-

112

tega, paljud neist elasid seetõttu hästi. Nagu võis kergesti mõista,motiveeris neid professionaalseid tunnistajaid viha ja kättemaks...Paljudel juhtudel väljendus kättemaks nähtu suurendamises... Seeväljendus ka teadlikus vales.” Joseph Halow kirjutas, et ameerik-lastest kohtunikud jätsid tihtipeale tähelepanuta kohtualuste ütlused,nagu ka kohtualuste kaitseks antud tunnistused.

USA armees teenistujana töötanud sakslane August Gross, kesviibis Dachau protsessil, tunnistas hiljem vande all: “Ameerika proku-rörid maksid oma tunnistajaile, kes olid koonduslaagreis viibinudkriminaalkuritegude eest, ühe dollari päevas (280 marka ”mustalturul"), andes tunnistajaile eluaseme ja rohkesti toitu. Kohtu vahe-aegadel õpetasid prokurörid tunnistajaid, mida need peaksid omatunnistuste andmisel rääkima. Ameerika prokurörid andsid tunnista-jaile kohtualuste fotod, et nad võiksid kohtualuseid kergesti ära tundaja süüdistada." Valdav enamik tunnistajaid olid saksa kriminaalvangidja juudid.

Missouri osariigist pärit Stephen F. Pinter, kes osales USA armeeprokurörina 1946. aasta jaanuarist kuni 1947. aasta juulini toimunudDachau protsessil, kus 420 sakslasele mõisteti surmanuhtlus, tunnis-tas 1960. aastal vande all antud tunnistuses: “Seal anti teadlikkevaletunnistusi, et sakslasi süüdi mõista ”valedes ja põhjendamata"kuritegudes. Kahjuks nende kohtuvigade tõttu mõisteti süüdi paljuinimesi, sealhulgas karistati ka surmanuhtlusega." EelnimetatudDachau protsessil valitsenud atmosfääri edastab Freda Utley 1949.aastal Chicagos ilmunud raamatus “The High Cost of Vengeance”tragikoomilise intsidendi kirjeldamisega. Ameerika juudist uurijaJoseph Kirschbaum tõi kohtusse tunnistaja Einsteini, et see tunnis-taks, kuidas esseslasest kohtualune Menzel tappis Einsteini venna.Kui kohtualune väitis, et kuidas ta sai meest tappa, kui tapetu viibibkohtusaalis, sõimas uurija Kirschbaum tunnistajat: “Kuidas me saamesaata seda siga võllasse, kui oled nii loll, et tood oma venna kohtusse.”

Tüüpilisemaks Dachau “õigusemõistmise” näiteks on sõja lõpus21-aastaseks saanud Gustav Petrati kohtuasi – mees töötas Maut-hausenis valvurina. Pärast sagedasi elajalikke peksmisi süüdistatavmurdus ja kirjutas alla uurijate koostatud valetunnistusele. Ülekuula-mise ajal, et saada “puhtsüdamlikku ülestunnistust”, noormeestpiitsutati ja ähvardati kohe maha lasta. Petratil ei võimaldatud enda

113

kaitseks esitada isegi mitte mingeid õigustavaid tõendusmaterjale.Kaitse võimalikke tunnistajaid peksti ja ähvardati, et tõkestada iga-sugune võimalus tunnistada süüdistatava kasuks. Pärast kohtufarssiAmeerika sõjakohtus Dachaus mõisteti Petratile surmanuhtlus ja1948. aasa lõpul ta poodi.

Üks tähtsamaid Nürnbergi-järgsetest holokausti protsessidest olikohus “Auschwitzi timukate” üle Frankfurdis aastatel 1963-1965, kuskohtu all oli 22 Auschwitzis valvureina teeninud SS-last. Pikale-veninud protsessi materjale kommenteeriti maailma paljude riikideajakirjanduses ja sellest sai omamoodi näidisprotsess. Süüaluste süüvõi süütuse määratlemine oli “erakordselt raske”, teatas kohtunikkohtuotsuses, sest tõendusmaterjal ei ole veenev. “Meil ei ole mingeidümberlükkamatuid üksiktapmiste tõendusmaterjali. Meil on ainultpealtnägijate tunnistused.” Kohtunik tunnistas kitsikusse sattununa ka“pealtnägijate tunnistuste nõrkust”, sest oli ka põhjust kaevelda.Kohus sattus ebameeldivasse olukorda ühel kohtuistungil, kus endineAuschwitzi vang Rudolf Kauer ütles ootamatult oma eelnevasttunnistusest lahti. Eeluurimise ajal väitis Kauer, et nägi, kuidaskohtualune Wilhelm Boger piitsutas elajalikult ihualasti poolatari, rebisnaisel ühe rinna puruks, nii et ruumi põrand lainetas verest. Kui talkohtus kästi oma tunnistust korrata, ütles Kauer: “Ma valetasin. See olilihtsalt kuuldus, mis laagris ringi liikus. Ma ei ole seda kunagi näinud.”Lisaks tunnistas ta, et tema teine väide, nagu oleks esseslane Bogerühe lapse pea vastu puutüve lömastanud, oli samuti vale. Kauer ütleskohtule, et “kuigi Bogerit ei armastatud, oli ta tegelikult õiglaneesseslane”. Teine kohtualune, Klaus Dylewski, keda Rudolf Kauer olieeluurimise ajal antud “tunnistuses” nimetanud “üheks kõigehullemaks tapjaks”, oli Kaueri hilisema jutu järgi täiesti ohutu laagrivalvur. Kauer tunnistas kohtule, et tema varasemad tunnistused onvaled ja ta võtab need tagasi. Pärast seda, kui kohtunik oli teda mitukorda hoiatanud varem antud tunnistustest lahtiütlemise eest, kostisKauer, nagu kirjutas sellest 7. juulil 1964 “Frankfurter Allgemeine

Zeitung” ja “Frankfurter Rundschau”: “Ärme raiskame rohkem sõnu.Asi pole seda väärt. See, mida ma praegu räägin, on tõde.”

Frankfurdi Auschwitzi-protsessi tunnistaja Rudolf Kaueri käitu-mine on siiski erandlik, sest enamik “pealtnägijaid” jäid oma tunnis-tuste juurde, olgu need kuitahes idiootlikud. Samal protsessil esines

114

tunnistajana endine Auschwitzi vang Filip Müller, kes tunnistastõsimeeli, et üks SS-lane olevat visanud lapse keevasse inimrasva,mis tekib krematooriumis gaasitatud laipade põletamisel. Või üks teinetunnistaja, kes tunnistas, et SS-allohvitserid olevat hukkamise vahe-aegadel korraldanud gaasikambreis jalgrattavõistlusi. Selliste sport-like meelelahutuste tarvis olevat ruum hästi sobinud, sest kambripõrand olnud järsu kallakuga, et gaasiga hukatud inimeste veri (?!)saaks ära joosta.

Pärastsõjajärgsetel protsessidel Nürnbergis, Dachaus, Nordhau-sen-Doras jm ei valmistanud valetunnistused prokuröridele ja kohtu-nikele erilist peavalu, kuna õhkkond kohtupidamiseks oli natsivastasehüsteeria tõttu väga soodne. Seevastu aastakümneid hiljem toimunud“jätkuprotsessidel” hakkas ebausaldusväärsete tunnistajate kohtussetoomine muutuma probleemiks. 1978. aastal Floridas toimunud prot-sessil tunnistas föderaalkohtunik Norman C. Roettger jun, et “kõikkuus pealtnägijat-juuti, kes tunnistasid ukrainlasest valvuri FjodorFedorenko süüd Treblinkas toimunud mahalaskmistes, ei tundnudkohtualust protsessil ära”. Iisraeli võimud olid tunnistajaid valestiinformeerinud, meenutas “Jerusalem Post” 5. aprillil 1986 artiklis“Treblinka tunnistajad on diskrediteeritud”. New Yorgi natsiküttCharles Kremer viibis 1981. aastal Iisraelis, otsides juute, kes suudak-sid tunnistada New Jerseys elava ukrainlase, endise esseslase vastu.Kremerit tabas sügav masendus pärast kohtumist “tunnistajatega” –need olid valmis vastava tasu eest andma kõikvõimalikke vale-tunnistusi. Nagu kirjutas 4. detsembril 1989 “The Brooklyn Jewish

Press”, “hakkasid Kremeril tugevad kõhuvalud”, mille põhjustajakspidas natsikütt suguvendadest “tunnistajaid”, “kes püüdsid kasutadatema otsinguid isikliku kasu saamiseks”.

Saksamaa Liitvabariigis toimunud natsiprotsesside eesmärgiksei olnud kellegi individuaalse süü väljaselgitamine. Samas ei kavatsekeegi väita, et kõik kohtualused olid süütud. Kahtlemata oli endistekoonduslaagrite ametimeeste hulgas ka sadiste, hukkajaid ja piina-jaid, sest tavaliselt ei kuulu vanglate ja laagrite personal moraalseltmitte kõige laitmatu kontingendi hulka. Kaebealuste süüküsimus olisiiski täiesti ebaoluline, sest süüpinki tassitavate asemel võis vabaltistuda ka keegi teine. Olulisem oli hoopis see, et Saksamaa “ajalooskõige esimene demokraatlik riik” tahtis nende protsessidega näidata

115

end “külma sõja” ajal USA musterliitlasena ja tõestada oma demo-kraatlikku puhtust. Teisalt täitsid need protsessid ka tähtsat ülesannetsaksa rahva denatsiseerimisel. “Sellal, kui vahetpidamata tõestatinatsireþiimi ainulaadset jõhkrust, seadustati parlamentaarne demo-kraatia, mille iluveaks oli asjaolu, et selle sisseviimine toimus üksnestänu liitlaste võidule. Sellega, et iga kohtuprotsessi ajal jooksutatilugematuid kooliklasse läbi kohtusaalide, taheti noorel põlvkonnalmaha suruda igasugune rahvustunne ja eneseväärikus ning saavu-tada valmisolek Bonni poliitika heakskiitmiseks, mis nägi ette täielikkualistumist USA huvidele. Seega etendasid need protsessid saksarahva ”ümberkasvatamisel" tähtsat osa," kirjutab revisionistlik uurijaJürgen Graf raamatus “Holocaust-Schwindel”.*

Paraku ei peetud demokraatlikus riigis korraldatud nnholokausti-protsesse vastavalt õigusriigi põhimõtetele, misiseloomulikuna nähtub asjaolust, et ühelgi protsessil ei nõutudekspertiisi teo toimepanemise riistale – seega gaasikambrile. Sellineuuring oleks kahtlemata kindlaks teinud, et massiline gaasitamine ontehniliselt võimatu ja kogu holokaust oleks kaardimajakesena kokkuvarisenud. Seetõttu kasutati nii Nürnbergis kui arvukatel“jätkuprotsessidel” kohtualuate süü tõestamiseks “pealtnägijate” või“ime läbi pääsenute” tunnistusi. Psühholoogiliselt on arusaadav, etenamik vange tundis kohtupinki sattunud valvurite vastu viha, sestolukord laagreis oli ka ilma gaasikambriteta ja massimõrvadeta küllaltraske ning end inimesteks pidavatele vangidele alandav.

* Pean sakslastega suhtlemisel tekkinud mulje järgi tunnistama, et sakslaste“ümberkasvatamise” üritust on saatnud üsnagi suur edu. 2004. aasta hilissügiselkohtusin Lihula vallamajas ühe Münchenist pärit 24-aastase ajakirjandustudengiga,kes tuli tõsimeeli uurima “natsismiilminguid Eestis”. Ilmselt olin tema arvates Eesti“esinats”, nagu kirjutas Eestis ilmuv, ühe Ameerika sionistliku organisatsiooni rahaeest väljaantav venekeelne juudileheke “Hashahhar” 2004. aasta septembrinumbris.

Ajalehes “Süddeutsche Zeitung” ilmus 27. augustil 2004 Eesti-teemaline lugu,mis tõestab, et suure osa nooremate sakslaste hulgas (vähemalt ajakirjanduseskirjutavate seas), on holokausti ajupesu olnud üsnagi tulemusrikas. Sama on lugu katänapäeva “väljapaistvate saksa ajaloolastega”, kes igal võimalikul juhul püüavadlakeilikult kinnistada sõjavõitjate holokausti-müüti. Selliste väljapaistvaimaksesindajaks on Guido Knopp, kelle Reichi halvustavad ja laimavad teosed on tõlgitudpaljudesse keeltesse (eesti keeles “Hitleri abilised”, “Hitleri käsilased” jt) – Autor.

116

Niisiis oli holokaust Lääne-Saksa natsiprotsessidel “ajalooliselttõestatud fakt”, mille üle ei lastud kohtusaalides vaielda, väideldi vaidkaebealuste individuaalse osaluse üle väidetavates massimõrvades.Need kaebealused, kes ei allunud uurimisaegsele “töötlusele” ningeitasid näiteks juutide gaasitamist ja massihukkamisi, seadsid endkohtu ees täiesti lootusetusse olukorda ning riskeerisid saadakõrgeima karistuse. Nii valisid peaaegu kõik kaebealused (vähemalt1950-ndatest aastatest alates) pärast kokkulepet kaitsjatega sellisetaktika, mille puhul ei eitatud gaasikambrite olemasolu laagreis.Vaieldi vaid konkreetse süü üle ja püüti vastu vaielda ka “pealt-nägijate” tunnistustele, kui nende kirjeldused osutusid liiga koorma-vaiks. Tihti põhjendati oma osalust gaasitamises ka ülemustelt saa-dud käsuga.

Koostöövalmimad kaebealused võisid loota kergemale karistu-sele, isegi kui tundus, et sooritatud kuriteod on kohutavad ja väärivadvaid kõrgeimat karistusmäära. Endine Auschwitzi komandandiadjutant SS-kapten Robert Mulka, kes oli Frankfurdi Auschwitzi-protsessi peamine süüalune, kuulutati süüdi massitapmises (gaasita-mises) osalemises süüdi ja mõisteti 14 aastaks sunnitööle – see otsusnäis nende kuritegud taustal (tuletame meelde, et Auschwitzis gaasi-tati surnuks “kaugelt üle ühe miljoni” vangi) isegi veel küllaltki pehme.Neli kuud pärast kohtuprotsessi lasti Mulka “tervislikel põhjustel” ilmaliigse kärata vanglast välja – ta mängis süüdistuse mängu kaasa jatunnistas gaasikambrite olemasolu. Konnilyn Feig teatab 1981. aastalilmunud raamatus “Hitler´s Death Camps”, et pärast apellatsiooni-kaebuse esitamist lasti kõik Frankfurdi kohtualused vabadusse.Etendus oli maha mängitud – näitlejad võisid koju minna!

1965. aastal toimunud Belzeci laagri kohtuprotsessil mõistetiainuke kohtualune Josef Oberhauser osalemise eest enam kui400000 juudi gaasitamises süüdi ja määrati karistus – neli ja poolaastat sunnitööd! Seda naeruväärselt tühist karistust ei tulnud tal isegivanglas ära istuda. Taolise kohtuvõimude leebuse põhjuseks oli asja-olu, et Oberhauser keeldus kohtuistungil igasugustest tunnistustest –mis tähendas, et ta ei eitanud süüdistust, tunnistades seega gaasi-kambrite olemasolu Belzeci “surmalaagris”. Lääne-Saksa õiguse-mõistmine ja holokausti-dogmaatikud said veelkord juubeldada, kunaoma tuleviku pärast muretsev kohtualune ei eitanud juutide kallal

117

toimepandud massimõrvu. Belzeci kohtupidamise üle tundis siirastrõõmu holokausti-dogmaatik Adalbert Rückerl 1977. aastal Münche-nis ilmunud raamatus “Natsionalsozialistische Vernichtungslager im

Spiegel deutscher Strafprozesse”, kuna sai “veelkordse tunnistusejuutide kallal sooritatud holokaustis gaasitamise läbi” – veel ükskohtualune on (vaikides) tunnistanud gaasikambrites hukatud juutidekurbmängu.

Need, kes ei kavatsenud kaasa mängida kohtumängudes egatunnistanud gaasikambrite olemasolu, ei saanud loomulikult lootakohtunike leebusele. Treblinka protsessi kaebealune Kurt Franz viibistrellide taga 35 aastat kuni 1993. aastal väljakuulutatud amnestiani,sest ta eitas kangekaelselt ametlikku ettekujutust Treblinka “surma-laagrist”, kus olevat väidetavalt tapetud umbes 800 000 vangi. Temakaaskaebealune Suchomel, kelle sõnade kohaselt juudid “paljalt jarivikorras gaasikambreisse marssisid”, istus ära vaid neli aastat.

1960. aasta lõpus arreteeriti viimane Auschwitzi komandantRichard Beré, kes töötas lihtsa metsatöölisena Lõuna-Saksamaal.Temast pidi saama Frankfurdis planeeritava Auschwitzi protsessipeatunnistaja. Uurijail aga tekkisid komplikatsioonid, kuna Beré pun-nis vastu, väites, et laagris ei olnud ainsatki hoonet, kus vange sur-nuks gaasitati. 1960-ndail aastail ülekuulajad ilmselt enam ei kasuta-nud selliseid ülekuulamismeetodeid, nagu pärast sõda – sellega võibseletada mõne esseslase kangekaelsust “oma kuritegude ülestun-nistamisel”. 1963. aasta juunis suri “massimõrvades süüdistatav”Beré eeluurimise ajal südame puudulikkusesse. Frankfurdi Kohtu-meditsiini Instituudi lahkamisaktis on kirjas, et surnud uurimisalusepuhul “ei saa eitada mürgitamist”. Juudist prokuröri Fritz Baueri korral-dusel surnukeha kiiresti kremeeriti, nagu kirjutab Wilhelm Stäglich.

Holokaustiprotsessidel toimunut on oma teoses “Der Auschwitz-

Mytos” analüüsinud revisionistlik ajaloolane Wilhelm Stäglich, keskommenteeris 1963.-1965. aasta Auschwitzi protsessi järgmiselt:“Selline kohtuotsuse leidmise viis meenutab piinlikul moel kesk-aegsetel nõiaprotsessidel kasutatud menetlust. Ka siis teatavastiainult ”oletati" tegelikku kuritegu, sest oma olemuselt ei olnud seetõendatav. Isegi selle aja lugupeetud juristid... olid arvamusel, et“raskesti tõestatavate kuritegude” puhul võidakse kõrvale jättaandmete kogumine objektiivse olukorra kohta, juhul kui olukord vastab

118

nende tehtud “oletusele”. Keskaegsed kohtunikud on kuradiga armu-vahekorras olemist ja nõidade tantsuplatside tõestatavust silmaspidades täpselt samas olukorras nagu meie 20. sajandi “valgustatud”kohtunikkond gaasikambrite suhtes. Kohtunikud pidid seda uskuma,sest muidu oleksid nad ise tuleriidale maandunud – mis oleksülekantud tähenduses juhtunud kohtunikuga ka Auschwitziprotsessidel."

119

13.

VALE PALJASTAMISE OKKALINERADA

Sõjajärgsetel aastatel pärast Nürnbergi tribunali teadsid kõik, etpeaaegu igas natslikus koonduslaagris olid gaasikambrid, kusvange gaasiga mürgitati ja seejärel nende surnukehad krema-

tooriumiahjudes tuhaks põletati. Kellelegi ei tulnud pähegi tribunaliotsuses kahelda, sest maailmas valitseva natsivastase hüsteeria tõttuoleks kahtlejad seebiks keedetud, nagu Simon Wiesenthali järgiolevat tehtud juutidega Belzeci “surmalaagris”. Laagrites toimunudgaasitamistest “ime läbi pääsenud” rääkisid sõjajärgsetel protsessidelgaasikambrite olemasolust Dachaus, Buchenwaldis, Ravensbrückis,Mauthausenis ja teistes Saksamaal asunud laagrites. Tollal levitatudpostulaadi järgi olid gaasikambrid kõigis suuremates laagrites Saksa-maal, Austrias ja muidugi ka Poolas.

Buchenwaldi gaasikambrite kohta on säilinud küllaltki täpne“pealtnägija” kirjeldus: “Seestpoolt olid seinad siledad, ilma kriimus-tusteta ja justkui lakitud. Väljaspool, uksepiida kohal võis märgatanelja üksteise all asuvat nuppu: punast, kollast, rohelist ja valget. Kuidmind häiris üks detail: ma ei saanud aru, kuidas võis gaas duði-voolikutest alla langeda. Selle ruumi kõrval, kus mina asusin, oli ükskäik. Ma läksin sinna sisse ja nägin võimsat toru, millest ma eiulatunud kahe käega kinni võtma ning mis oli umbes ühe sentimeetripaksuse kummikihiga kaetud. Selle kõrval oli vänt, mida oli võimalikvasakult paremale keerata, niimoodi gaasi sisse juhtides. Surve oli niitugev, et vänt vajus põrandani, mistõttu ükski ohver ei pääsenudsellest, mida sakslased nimetasid ”aeglaseks ja magusaks surmaks".Selle koha all, kus toru jõudis gaasikambriteni, olid needsamadnupud, mis välisuksegi juures: punane, roheline, kollane ja valge.Need olid seal tõenäoliselt selleks, et mõõta gaasi laskumist. Kõik olitegelikult rangelt teaduslikult korraldatud. Isegi vanakurat poleks

120

suutnud seda paremini välja mõelda. Astusin uuesti gaasikambrisse,et välja uurida, kus asus krematoorium.

Kõigepealt torkas mulle silma rulluv rauast linttransportöör. Seetäiuslikult konstrueeritud aparaat keerles väsimatult ja ulatus hõõgu-vate ahjudeni. Naaberkambritest toodud laibad pandi seal laudsile jalinttransportöör toimetas need ahjuni. Selle unustamatu ja vapustavakülaskäigu ajal töötasid aparaadid täie hooga ja nende võimsust kasu-tati maksimaalselt ära."

Buchenwaldi gaasikambris ringi patseerinud katoliku vaimulikuGeorges Hénocque´ muljed surmakambrist, mis on kirja pandud 1980.aastal ilmunud prantsuse revisionisti Robert Faurissoni raamatus“Mémoire en défence”, olid kindlasti vapustavad, kuid 19. augustil1960 teatas Müncheni tegutseva Lühiaajaloo Instituudi tollane kaas-töötaja ja hilisem direktor Martin Broszat ajalehele “Die Zeit”:“Dachaus, Bergen-Belsenis ja Buchenwaldis ei lämmatatud juute egateisi vange gaasiga... Juutide massiline gaasitamine algas 1941/1942ja see toimus eranditult mõnedes vähestes, selle jaoks välja valitud jaselleks vastavate tehniliste seadeldistega varustatud kohtades, eel-kõige okupeeritud Poola aladel, aga mitte kusagil sõjaeelse Saksa-maa territooriumil.”

Taoline avaldus tuli ootamatult gaasitamist propageerivaile holo-kausti-dogmaatikuile, kelle teooriad hakkasid alles läänemaailmaslevima. “Lähiajaloo Instituuti ei pannud selles suunas tegutsema mittemingi tõearmastus, vaid lihtne sundus. 1960. aastaks oli üles kerkinudnii palju kahtlusi riigisaksa gaasikambrite kohta, et tervet holokausti-lugu ähvardas vankumahakkamine. Seepärast otsustasid ajaloo-võltsimise keskuse, mis nimetab end lähiajaloo instituudiks, ”ajaloo-lased" pikemalt mõtlemata ajada piinakambrid Nõukogude Armeepoolt okupeeritud ja tülikate jälgijate eest blokeeritud Poola aladele,"kirjutab varjamatu sarkasmiga holokausti põhjalikult uurinud JürgenGraf raamatus “Holokausti vale”.

Saksamaa territooriumil asuvate gaasikambrite kohta hakkastõepoolest kogunema sellist informatsiooni, mis ähvardas ohtu seadaterve müüdi sellest, kuidas natsid oma ohvreid gaasiga tapsid. NäiteksDachau laagrit hakkasid ameeriklased varsti pärast selle ülevõtmistkasutama natsiarmee sõjaväelaste filtratsioonilaagrina. SS-allohvitserKarl Lindingen, kes viibis Dachaus 1945. aasta juulist kuni 1946. aasta

121

maini meenutas, kuidas laagris lõpetati sakslaste poolelijäänud kahekrematooriumiahju ehitus. Teine filtreerimislaagri endine esseslasestvang Helmut Tettweiler jutustas: “1946. aasta augustis vabastati mindesseslaste laagrist Dachaus. Filtreerimine Dachaus kestis vaidkaheksa päeva. Selle aja jooksul viidi mind koos viie-kuue kaas-vangiga kaks korda tööle. Valvuriks oli (Poola kindral) Andersi armeesõdur, kes pärines Ülem-Sileesiast ja rääkis hästi saksa keelt. Kui tööoli lõppenud – meie valvur jäi sellega väga rahule –, ütles ta meile: ”Kuioskate hoida keelt hammaste taga, näitan teile huvitavat gaasi-kambrit, kuid nagu kokku leppisime, sellest mitte sõnagi."... Laestrippus grammofoni toru, mis pidi kujutama gaasi väljumise ava. Üksmu kaaslastest hüppas üles ja haaras sellest kinni, millepeale toru allakukkus. Mõnedes laes olevates aukudes torud puudusid. Panime toruoma kohale tagasi, suutmata tagasi hoida muiet. Selline pettus tunduska poola sõdurile liiga rumalana." Teiste tunnistuste järgi “taastati”Dachaus ka vere ära voolamise kraav, mis oli kasutusel kohas, kusvange kuklalaskudega tapeti, samuti võllas, nagu kirjutas Erich Kernoma raamatus “Meinen gegen Deutschland”. Dachaust sai pärast-sõjajärgsetel aastatel muuseum, kus näidati, kuidas “natslikud timu-kad” lämmatasid oma ohvreid gaasiga, tapsid kuklalaskudega japoosid.

Dachaus, Buchenwaldis ja teistes Saksamaal asunud laagrite“gaasikambrid” tuli unustada. Dachau koonduslaagri väravale olipärast sõda paigutatud silt, millel oleva informatsiooni järgi tapeti sealgaasiga 238 000 vangi, see tuli asendada teisega, kus ohvrite arvuksoli märgitud vaid 38 000 inimest. Keegi ei söandanud meenutada, etDachau jätkuprotsessil mõisteti 420 esseslasest laagrite valvuritsurma vangide gaasitamise eest. Alles 1950-ndate lõpus riskisid ini-mesed, kes julgesid kahelda gaasikambrite olemasolus Dachaus,sattuda vangikongi!

Sionistidest holokausti-propagandistid ei rõõmustanud SaksaLähiajaloo Instituudi otsuse üle. Kuid kartusest, et laialtlevitatud valedSaksamaa laagreis eksisteerinud gaasikambrite kohta võivad lõpuksuputada terve holokausti-laeva nimega “Suur Vale”, ruttasid ka nemadmõningase (enam kui kolmekümne-aastase hilinemisega!) tunnista-ma gaasikambrite puudumist Reichi tuumikalal. Maailmakuulus natsi-kütt Simon Wiesenthal, kes aastakümneid tagasi tuli välja “avastu-

122

sega” juutidest keedetud seebist, oli 24. jaanuaril 1993 ajakirja “Star

and Stripes” Euroopa väljaande artiklis sunnitud tunnistama, et“Saksamaa pinnal polnud ühtegi hukkamislaagrit”. Samasuguselejäreldusele jõudis Ameerika Juutide Komitee (American Jewish

Committee) 1995. aastal avaldatud broðüüris “The Changing Shape of

Holocaust Memory”: “Saksamaal polnud ühtegi nn surmalaagrit...kuna laagreis valitses hirmuäratavalt halb olukord, surid paljud kurna-tuse, tüüfuse ja teistel põhjustel. Gaasikambreid ei eksisteerinud.”

Alates 1960. aastast kerkis holokausti-temaatikas jõuliselt esileuus “holokausti lipulaev” – Auschwitzi koonduslaager, mille kohtakirjutas “The New York Times” 27. augustil 1943: “Oswiecimi(Auschwitzi) laagris on elamistingimused eriti rasked. Lähtuvalt ole-tustest on seal tapetud 58 000 inimest.” 1943. aastal ei teatud veelmidagi Auschwitzi gaasikambreist, need ilmusid liitlaste leksikoni alles1944. aasta suvel, kui laagris hakati väidetavalt gaasitama ungarijuute. Revisionistid peavad eelnevalt tsiteeritud Ameerika suurlehesilmunud teates äratoodud arvu tõele lähedalolevaks – umbes niipaljuvange võis Auschwitzis sellel ajal tõesti surra, muidugi mitte “gaasi-kambreis”, vaid haigustesse ja kurnatusse. Auschwitzis ja Birkenausmöllas, nagu eespool kirjutatud, 1942. aasta suvel ja sügisel plekilinetüüfus, millesse suri päevas kuni 300 laagrivangi. Palju vange suri kakurnatusse, lõpetas oma elu enesetapuga, lasti maha mingi üleastu-mise eest jne.

Kuna Auschwitzi ümber oli suur laagrikompleks, siis vajati massi-liste tüüfuseepideemiate ärahoidmiseks vangide riiete desinfitseerimi-seks suures koguses putukatõrjemürki Zyklon-B, mida natslik Saksa-maa tarnis ka Soomele, kus seda kasutati rindevõitlejate riiete des-infitseerimiseks. Kuna suremus oli Auschwitzi laagrikompleksidesväga suur, ehitati krematooriumid laipade põletamiseks, et surnu-kehad ei jääks vedelema ja nakkushaigusi levitama.

Auschwitzi harulaagri Birkenau puhul oli tegu transiitlaagriga,seetõttu saadeti sinna eðelonide kaupa mitmest natside poolt vallu-tatud Euroopa riigist interneeritud juute, kes sealt sõidutati edasimõnesse teise väiksemasse Ida-Euroopa töölaagrisse või getosse.Loomulikult tekkisid laagrivangide hulgas mitmesugused kuulujutud,mida äraviidud kaasvangide “kadumine” ainult süvendas. KunaAuschwitz oli suurim laagrikompleks sakslaste võimu alal olevas

123

Euroopas, kus korraga võis viibida kuni 100 000 vangi, siis ei olnudkaugeltki kõik vangid teadlikud, mis võis toimuda mõni barakikvartaledasi – laagri teises servas. Kõik eeltoodu lõi ideaalsed eeltingimusedholokausti mütoloogia loomiseks.

1944. aastal hakkasid liitlaste ajakirjanduses ilmuma loodAuschwitzi laagris asetleidvatest gaasitamistest. Varsti pärast seda,kui Punaarmee vabastas 27. jaanuaril 1945 laagri, ilmus 2. veebruaril1945 ajalehes “Pravda” lugu, kus muuhulgas oli kirjutatud: “Laagriidaosas asuvad statsionaarsed gaasikambrid olid ümber ehitatud.Nendele oli juurde lisatud tornikesed ja arhitektuurilised ornamendidnii, et need nägid välja kui süütud garaaþid... Nemad (sakslased)tasandasid laagri idaosas niinimetatud ”vanu hauakünkaid", eemal-dasid ja hävitasid jäljed konveiersüsteemist, kus elektrivooluga hukatiüheaegselt sadu inimesi."

Nagu “Pravda” Auschwitzi-loost nähtub, ei olnud liitlased selles“hävituslaagris” toimepandud massihukkamiste suhtes jõudnud oma-vahel kokku leppida, mil moel sakslased juute ja teisi vange miljoni-tena surma saatsid. Mingist konveiersüsteemist, kus “elektrivoolugahukati üheaegselt sadu inimesi”, hiljem juttu pole olnud. Hakati hoopisrääkima Auschwitzi lääneosas (mitte idaosas, nagu kirjutas “Pravda”)asuvatest gaasikambritest.

Varsti pärast vabastamist laager suleti ja poola ning nõukogudekommunistid hakkasid seda kohandama oma õuduste muuseumitarvis. Tänapäeval on Auschwitz-Birkenau Memoriaalmuuseum kasu-tusel holokausti propagandakeskusena ja see vastab standardile, misiseloomustab kommunismi ja sionismi ainulaadset edu maailmaajaloos: gaasikambreid, mis ei oleks kunagi ega kuidagi saanudeksisteerida; põletussüvendeid, mis on tervelt 60 cm sügavad, kuidsellele vaatamata (madala ja märja pinnase tõttu) pidevalt vee all, kuslaipade põletamine võimatu; suured kuhjad naiste juukseid, mis oneranditult ühte värvi ning mille puhul on ilmselt tegemist värvitudtakuga jne. Inglise juut Tim Cole kirjeldab Auschwitzi muuseumi omakirgi üles kütnud 1999. aastal New Yorgis ilmunud raamatus “Selling

the Holocaust: From Auschwitz to Schindler”, et “20. sajandi lõpus onsee koht omandanud teatava sakraalse tähenduse... Õudusturism onmoes. Turistidele ei näidata aga jällegi mitte tõelist surmalaagrit, vaid

124

väljavõtet, mis koosneb kõigile tuntud väravast kirjaga ”Arbeit macht

frei", krematooriumist ja ...suveniiripoest".Poolas asunud koonduslaagrite ümber levitatud surma-

müsteeriumid, mille järgi sellel maal asunud “hävituslaagrites” olevatnatsid hukanud mitu miljonit juuti, on vastu hakanud mitte ainult revi-sionistlikele uurijatele, vaid ka teistele ajalugu tundvatele ausateleinimestele. Poola päritolu ameeriklaste ühingu Polish Historical

Society liikmed koostasid 1992. aasta augustis väga mahuka doku-mentatsiooni, mis loob selge ettekujutuse Treblinka “surmalaagrist”.

Varsti pärast Treblinka II transiitlaagri rajamist 1942. aasta juulis(1941. aasta lõpus avati 3 km eemal asuv Treblinka I töölaager), algaslääneliitlaste ajakirjanduses (ka poolakeelseis eksiilväljaandeis)mõõdutundetu propaganda, kus rajatud laagrit kujutati suure juutidemassihävituskeskusena. Sõja-aastail ja ka pärast sõda toodi propa-gandas kõige levitatavama tapmismooduse – diiselmootoritega gaasi-tamine – kõrval esile järgmised tapmisviisid: Zyklon-B-ga mürgita-mine, kuuma auruga surnukskõrvetamine, lämmatamine kambriteõhust tühjakspumpamisega, kõrgepingevooluga tapmine, vintpüssi-dest ja kuulipildujatest mahalaskmine.

Oma dokumentatsioonis tulid ajaloohuvilised eksiilpoolakadjäreldusele, et “veresaunad diiselmootorite heitgaaside abil”, millesholokausti-ajaloolased Treblinka hukkamismeetodite asjus kokkuleppisid, on tehniliselt võimatud. Poola ajalooselts tõi näite, kuidas1988. aastal jäi Washingtonis diiselrong tunnelisse kinni ja kuigi tunneltäitus kohe gaasiga ning rongi värske õhu kätte sikutamine võttis 40minutit aega, ei saanud keegi 420 reisijast väljaheitegaasi läbi kanna-tada. Tähelepanuväärne, et Treblinka II laager asus 240 m kauguseltähtsast raudteeliinist, 270 m eemal suurest maanteest ja 800 mkaugusel lähemast külast. Seega ei saanud massimõrvu, mis sellesasustatud paikkonnas asuvas laagris väidetavalt toimusid, kuidagivarjata. (Me ju teame, et natsid tahtsid iga hinna eest toimetatavatmassitapmist, eriti gaasitamist, varjata. Seetõttu anti tapmise käskesuusõnaliselt või hävitati sellekohased dokumendid.)

Miks kirjeldati liitlaste massimeedias “Treblinka koledusi” niivõrdvasturääkivalt? Nagu olemasolevast “surmalaagrist” oleks väheksjäänud, “avastas” Poola eksiilvalitsus 1943. aasta aprillis uue “surma-laagri” Treblinka III asukoha, mis asus 40 km põhja pool – kuid loobus

125

varsti sellest “avastusest”, sest sellist laagrit polnud olemas, oli vaidtühi koht.

Treblinka endised vangid (ikka need, kes “ime läbi pääsesid”gaasikambreist) joonistasid Treblinka “surmalaagrist” umbes 40plaani. Paraku rääkisid need plaanid üksteisele karjuvalt vastu, kunagaasikambrite asukohad asusid nendel plaanidel väga erinevatespaikades. Pole raske järeldada, et ilmselt polnud ükski “ime läbipääsenu” neid “gaasikambreid” oma ihusilmaga näinud. Nagu kirjutabsaksa revisionist Udo Walendy, kes on holokausti-valesid jubaaastakümneid paljastanud, ajakirjas “Historische Tatsachen”, hävitasPunaarmee Treblinka II pommide ja suurtükimürskudega täielikult –seda ei teinud oma kuritegude jälgi varjata tahtnud natsid. Seega eisaagi kindlaks teha, kus tegelikult “gaasikambrid” asusid...kui needüldse olemas olid.

Brittide-ameeriklaste luurelennukid pildistasid pidevalt, vähemalt1943. aasta detsembrist alates, nii Auschwitzi kui Treblinkat. Hea-kvaliteediliste aerofotode abil on teadupoolest tehtud väga väärtus-likke arheoloogilisi avastusi, sest fotodelt on võimalik ära tunda kohti,kus inimesed aastasadu ja -tuhandeid tagasi on maad teisaldanud.Liitlaste fotod Treblinka II laagrist näitavad ainukest 66 x 5 m suurust(nõukogude-juudi komisjoni tehtud fotode järgi 3 m sügavust) massi-hauda, mis mahutas maksimaalselt 4000 surnukeha. Arvestadessellega, et Treblinka transiitlaagrist jooksutati läbi sadu tuhandeidvange, ei ole 4000 mitte just väga suur arv. Pole mingi saladus, etvangide transporditingimused olid tihtipeale ebainimlikud, mistõttuvõis palju nõrgemaid ja haigeid rongis surra. Sakslased hakkasidsurnukehi massihauast välja kaevama alates 1943. aasta aprillist,sest Bugi jõe suurvee korral oleks võinud tekkida epideemiaoht.

Eespool äratoodud Treblinka vasturääkivast müsteeriumistkirjutasid eksiilpoolakad. Kas nad on tänu oma kahtlustele holokausti-eitajad? Kuigi Poola kannatas natside poolt vallutatud riikidest ilmseltkõige enam, leidub ka poolakate hulgas inimesi, kellele tõde ontähtsam kui naaberriigi ja -rahva maine täielik hävitamine – see, midasõjavõitjad on oma holokaustiga püüdnud saavutada.

126

14.

SURMAHOOBID GAASIKAMBREILE

Aastal 1979 valmistus gaasikambri-müüdile surmahoopi andmaprantsuse revisionistlik uurija Robert Faurisson, kes asus uuri-ma USA-s Baltimore´i vanglas kasutatavat surmamõistetute

gaasiga hukkamise tehnoloogiat, millest tal valmis 1982. aastal video-film. Kokku leppinud Californias asuva Institute for Historical Review

juhtkonnaga revisionistlite materjalidega tegeleva instituudi arhiivikasutamise asjus, asus prantslane seal tööle oma raamatu kallal.1984. aastal hävis instituudi hoone ja selle arhiiv süütamise tulemu-sel,* mistõttu lükkus prantsuse uurija raamatu ilmumine edasi.

Prantsuse keeleteadlasest uurija Robert Faurisson kirjeldas 22.märtsil 1993. aastal ðveitslasele Jürgen Grafile saadetud kirjas, kui-das ta viis läbi oma uurimusi: “Minagi asusin Zyklon-B-d uurima. Masain teada, et seda 1922. aastal patendeeritud ainet kasutati parasii-tide tõrjeks. Antud küsimuse kohta lugesin ma läbi hulgaliselt tehnilisitöid ja artikleid. Mida rohkem ma sellega tegelesin, seda raskem olimul endale ette kujutada, kuidas on võimalik Zyklon-B-ga tappa ühteinimest, rääkimata juba inimeste hulgast. Natslike gaasikambritetöölerakendamiseks oli vaja täita palju tingimusi: laitmatu isolatsioon,gaasi sisestamise ja jaotamise omaette süsteem, ventileerimisefantastiline süsteem, et kambreid õhutada pärast iga massihävituseseanssi, seade, mis neutraliseeriks juba kasutatud gaasi, ja lõpuksuskumatult hästi läbimõeldud mehhanism, et desinfitseerida laipadelejäänud gaasijäägid, mis tegid nii nende puudutamise kui ka transpordiohtlikuks. Zyklon-B ei haihtu saastunud pinnalt. Selle ventileerimine jaeemaldamine on pikaaegne ning töömahukas protsess. Gaas püsibnahal ja tungib kudedesse nii tugevalt, et suure doosi tsüaangaasiga

* Revisionistid peavad süütamist ülimõjuka, 1913. aastal juudi vabamüürlaslooêiB´nai B´rith filiaalina loodud (“laimuga võitlemiseks” mõeldud sionistlikuorganisatsiooni) Anti-Defamation League (ADL) kätetööks. Süütamise süüdlasi eisuutnud politsei leida. - Autor.

127

tapetud laipa ei tohi puutuda paljaste kätega. Ainsast puudutusestpiisab, et saada kahjustatud.

Lugedes Auschwitzi komandandi Rudolf Hössi niinimetatud“Märkmeid”, pöörasin ma tähelepanu asjaolule, et “Märkmetes” pea-aegu puudub “gaasikambrite” kirjeldus. Võrrelnud seejärel kahte“Märkmete” erinevat lõiku, avastasin ma oma imestuseks, et juutidestkoosnevad surmakomandod, kes gaasiga hukatute laipu välja kand-sid, tegid Hössi sõnul seda õudset tööd paljaste kätega ja ilma gaasi-maskideta pärast uste avamist, aga uksed avati kohe pärast ohvritehukkumist. Täiesti võimatu! Nimetatud lõigu, nagu teisedki sarnasedlõigud, oli Höss nähtavasti lisanud “Märkmetesse” vanglas oma timu-kate-kommunistide näpunäidetel.

Ma küsisin endalt 1977. aastal, kuidas on võimalik, et rahva hul-gas nagu sakslased, kes on andnud nii palju suurepäraseid insenereja keemikuid, ei leidu ainsatki inseneri, keemikut või kriminalisti, kesosutaks nimetatud absoluutsele tehnilisele totrusele?

Seejärel hakkasin mõtisklema selle üle, kuidas ameeriklasedgaasiga hukkavad, ja asusin uurima gaasikambreid vanglates, kushukatakse tsüaanvesinikuga.

Ma käisin vaatamas Baltimore´i vangla gaasikambrit ja sain tea-vet hukkamise protsessi kohta. Enne olin ma pöördunud järele-pärimisega Ameerika kõikidesse vanglatesse, kus sarnasel kombelhukatakse. Saadud vastused ja minu enda kohapealsed uuringudkinnitasid, et hukkamine tsüaanvesinikuga on ebatavaliselt keeruline,mille põhjuseks on gaasi omadused. Seejärel avaldasin ma fotod,mille võrdlemisel võis veenduda kaheldamatus tõsiasjas: meid pee-takse idiootideks, pakkudes Auschwitzi ja teiste laagrite haledaid,täiesti kahjutuid ruume välja “gaasikambrite” pähe. Ja jälle olin maäärmises kimbatuses: “Kuidas on üldse võimalik,” küsisin ma endalt,et Ameerikas, kus asuvad vanglad ja niisugused gaasikambrid, mittekeegi ei taipa, sealhulgas ka revisionistid, et Zyklon-B abil üheainsainimese hukkamise erakordselt keeruline tehniline külg teeb natslikudgaasikambrid fantastilisteks, sest sama gaasiga hukati seal tuhandeidinimesi?”

“Holokausti eitamise” eest 1981. aastal Robert Faurissoni ava-likult rünnanud holokausti-dogmaatik Arno Mayer oli seitse aastathiljem, 1988. aastal New Yorgis ilmunud raamatus “Why Heaven fell

128

down?” sunnitud tunnistama: “Gaasikambrite kohta on algallikadvähesed ja ebausaldusväärsed.” (“Sources for the study of the gas

chambers are at once rare and unreliable.”) Mayeri raamat sisaldabveel teisegi väga olulise “ülestunnistuse”: “Muuseas, 1942.-1945.aastal Auschwitzis, ilmselt ka mujal, suri vaieldamatult rohkem juute”loomulikku surma" kui “ebaloomulikku”. (“Besides, from 1942 to

1945, certainly at Auschwitz, but probably overall, more Jews were

killed by so called ”natural causes" than by “unnatural” ones.“) Seegatunnistab Arno Mayer, et Auschwitzis suri n.ö loomulikku surma enamvange kui neid hukati. Kas sellest järeldub, et ”Holokausti lipulaev" eiolnudki hävituslaager, kuhu saadetud juutidest enamik koha gaasi-kambreisse toimetati, nagu paljud holokausti-müüti püstihoidvaddogmaatikud on väitnud? Kuna Mayeri puhul on tegu nn mõõdukaholokausti-dogmaatikuga, siis on juudi teadlase “poliitiliselt ebakor-rektsed” väljaütlemised vägagi paljutähenduslikud.

1988. aastal toimus Kanadas Torontos kohtuprotsess saksapäritolu revisionisti Ernst Zündeli üle, keda süüdistati juudiorgani-satsiooni Holocaust Remembrance Association eestvõttel inglaseRichard Harwoodi broðüüri “Did six million really die?” levitamises.Leppides kohtualusega kokku, kontakteerus Robert Faurissonameerika inseneri Fred Leuchteriga, kes tegeles gaasikambriteseadistamisega mõnes USA osariigis, kus surmamõistetuid gaasigahukatakse. 1988. aasta veebruaris külastas Leuchter koos abilistegaAuschwitzi, Auschwitz-Birkenau ja Majdaneki koonduslaagreid, mille“gaasikambrite” kohta ta koostas ekspertarvamuse. Inseneri koosta-tud ekspertiis oli üheseltmõistetav: kõigis kolmes laagris inimestehävitamiseks mõeldud gaasikambrid puuduvad. Laagrites asunud“gaasikambrid” olid mõeldud nakkushaigusi levitavate parasiitputu-kate (täid) hävitamiseks. Insener Fred Leuchteri argumentatsioontugines kolmele punktile:

1) Väidetavalt inimeste tapmiseks mõeldud gaasikambrid eiolnud spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud. Need ehitised olidalgselt mõeldud keldriteks ja surnukehade hoidmise ruumideks, Ikrematoorium ehitati 1944. aasta aprillis pommivarjendiks.Gaasikambrite ehitamine otse krematooriumide kõrvale või nendealla, oleks olnud gaasi plahvatamise ohu tõttu hullumeelsus. Kambritelpuudusid gaasijaotusmehhanismid ja soojendusseadeldised (mis olid

129

vajalikud gaasigraanulite Zyklon-B eelnevaks ülessoojendamisekstemperatuurile 20-25 kraadi C), samuti peaaegu puudusid õhutus-seadmed. Kambrid olid liialt väikesed selleks, et sinna mahuks ärasadu või lausa tuhandeid hukatavaid, millest “holokausti üleelanud”oma tunnistustes räägivad. Auschwitzi I krematoorium asus otseSS-laste laatsareti kõrval ja kui krematooriumi kõrval oleks tõestipaiknenud gaasikamber, oleksid kõik patsiendid lühikese aja jooksulsurnud. Kuna gaasi säilitamine toimus graanulites, oleks gaas võinudmõnes kambris oleva prao ja ebapiisava soojusreþiimi tõttu säilidamitmeid päevi, seega oleks võinud kohe tappa iga siseneja. Gaasi-maskid ei kaitse piisavalt, sest gaas imendub organismi ka läbi naha.

2) Krematooriumite läbilaskevõime oli piiratud ja suurem osaohvritest oleks jäänud tuhastamata. Põletussüvendid on aga täielikfantaasia, kus tuhandeid surnukehi korraga põletada ei ole tehniliseltvõimalik.

3) Insener Leuchter ja tema meeskond võtsid nii “gaasikamb-ritest” kui ka ühest desinfitseerimiskambrist mördiproove. Tsüaniidsäilib mördis ja kivimites teatavatel tingimustel koguni aastasadu.Desinfitseerimiskambrist võetud proov sisaldas suurtes kogustestsüaniidi veel 44 aastat hiljem, ent “gaasikambreist” võetud proovidespuudusid tsüaniidijäljed täiesti või leidus seda ainult üliväikesteskogustes. Sinihape on teadupoolest osa loodusest ja seda võib üli-väikeses koguses leida igast ehitisest. Väärib äramärkimist, et tsüna-niiditesti ei teinud mitte Leuchter ise, vaid keemik dr James RothBostonist, kellel ei olnud proovide päritolust ja nende esitamisestToronto kohtule õrna aimugi.

Kuna insener Leuchter kiirustas, et jõuda käimasoleva kohtuprot-sessi tarvis valmis teha eksperthinnangut, lipsasid kokkuvõtessesisse mõned ebatäpsused. Nimelt oli ameeriklasest insener valestihinnanud krematooriumide läbilaskevõimet. 1994. aastal parandasitaalia revisionistlik uurija Carlo Mattogne ameeriklase Fred Leucterivead, kirjutades Auschwitzi krematooriumidest põhjaliku uurimuse,mille järgi jätkus selles laagris olevast koksist (kivisöe laagrissetarnimise kohta olid Saksamaa arhiivides säilinud dokumendid) kuni160 000 surnukeha tuhastamiseks. Mattogne arvamuse järgi võisAuschwitzis surra kuni 170 000 inimest. Itaallase arvamus Auschwitzi

130

ohvrite arvu kohta on suurim, mida revisionistlikud uurijad on selle“surmalaagri” hukkunute/hukatute kohta välja pakkunud.

Vaatamata mõningatele vigadele oli Fred Leuchteri uuring teed-rajavaks tööks, sest eksterministid isegi ei püüdnud Leuchteri töötulemusi ümber lükata. Selle asemel hakati ründama inseneri isikut -inimeste surmamisega tegeleval inimesel pole õigust arvustadajuutide tapmist gaasikambreis! Leuchteri raport publitseeriti 1989.aastal Londonis (“The Leuchter Report”), kuid “kõigi aegade demo-kraatlikumas Saksa riigis” on see keelatud raamatute nimekirjas.

1990. aastal tegi Krakowi Kohtumeditsiiniline Instituut Auschwitzimuuseumi ülesandel uue “gaasikambrite” tsüaniiditesti. Poola keemi-kud avastasid võetud proovidest veel vähem tsüaniidijääke, kuiameeriklane dr James Roth. Võimalike vigade vältimiseks võtsidpoolakad võrdlusproovi ka Auschwitzi desinfitseerimiskambritest, kustleiti rohkem tsüaniidijääke kui inimeste surnuksgaasitamise kambriteproovidest.

Fred Leuchteri tööga tutvus noor saksa keemik Germar Rudolf,kes avastas, et uurimuses on mitmed küsimused jäänud vastuseta jasiirdus Auschwitzi ja Birkenausse, kus võttis uued proovid. Proovetöödeldi väga mainekas Fraseniuse Instituudis, kusjuures selle tea-durid ei teadnud, kust proovid olid pärit. Analüüsid kinnitasid Leuchteriraportis sisalduvaid dr Rothi analüüse. 1993. aasta alguses sai Rudolfiväga põhjalik teaduslik töö (milles ei keskendutud krematooriumideprobleemile) pärast täiendamist valmis, see uurimus (“Gutachten über

die Bildung und Nachweisbarkeit von Cyanidverbindungen in den

”Gaskammern" von Auschwitz“) ilmus saksakeelsena BrightonisInglismaal. Keemik keskendus oma uurimuses kolmele probleemile:

a) sooritatud gaasiga tapmiste tehniline võimatus, kuna ”gaasi-kambri" laes puudusid luugid, kust “tunnistajate” väitel puistati kamb-risse Zyklon-B graanuleid;

b) tunnstajate jutu paikapidamatus, kuna need ei olnud teadus-likult ega tehniliselt põhjendatavad;

c) mördiproovi keemilised analüüsid.Holokausti-dogmaatikud tegid mitmeid katseid, et Fred Leuchteri

ja Germar Rudolfi uurimuste tulemusi kahtluse alla seada. Kangekael-selt väideti, et 50 aastaga on tsüaniidijäägid lendu läinud. Kuid miks onneed sel juhul säilinud sama laagri desinfitseerimiskambri seintel?

131

Väide, et tsüaniidi sisaldava Zyklon-B jäägid ei jäänud seintele see-tõttu, et sattusid kohe hukatavate hingetorusse ja ninna, ei kannatasamuti tõsisemat kriitikat. Rudolf avaldas oma töös Zyklon-B graanu-lite aurustamise kiiruse andmed. Väidetavas “gaasikambris” (millekspeetakse surnukehade hoidmise ruumi) puudus küte, mistõttu gaasieraldumine oli aeglane, kestes kuni kaks tundi. Kui paika peaks“tunnistajate” ja “ime läbi pääsenute” jutt, et gaasikambreisse suletudvangid heitsid hinge 20 minuti jooksul, siis oleks veel eraldumata gaaspidanud jääma “gaasikambrite” seintele ja põrandale.

1993. aasta kevadel saatis keemik Rudolf oma ekspertiisi publi-katsiooni 306 eksemplaris Saksamaa ülikoolides ametis olevailekeemikuist teadlastele palvega ära näidata võimalikud vead, midavalminud töö võib sisaldada. Ühtegi viga ei leitud! Lõplikult löödudeksterministid ei püüdnudki ekspertiisi teaduslikust küljest vaidlusta-da, hoopis süüdistati, et Germar Rudolfi proovid ei pärine Auschwit-zist, vaid kuskilt mujalt. Sel juhul on asjakohane järgmine küsimus: kestakistab gaasikambri-müüti iga hinna eest kaitsvaid ajaloolasi,poliitikuid ja sionistlikke tegelasi kokku panna soliidset rahvusvahelistkomisjoni ja teostada telekaamerate ees põhjalik uuring? Miks eilööda revisioniste nende oma relvaga?

Saksamaa Juutide Kesknõukogu president Heinz Ekkel saatisMax Planki nimelise instituudi juhtkonnale kirja, milles tundis muretselle teadusasutuse töötaja Germar Rudolfi ekspertiisi pärast - seevõivat seada kahtluse alla juutide massihukkamise Teise maailmasõjapäevil. Rudolf vallandati direktsiooni poolt 7. juunil 1993, nagu kirjutasJürgen Graf raamatus “Holokausti vale”. Selle raamatu trükkiminekuajal istub Rudolf holokausti eitamise eest demokraatliku Saksamaavanglas.

1943. aasta detsembrikuust alates tegi liitlaste õhuluure regulaar-seid Auschwitzi laagrikompleksi ülesvõtteid, millelt pole suudetudavastada pikki järjekordi “gaasikambrite” ees ega laipade massi-põletamist kraavides. Kanadalane John Ball tegi 1993. aastal aero-fotode ja säilinud ehitusjooniste järgi Auschwitzi väidetavalt suurimahävituslaagri Birkenau II krematooriumi joonise. Esmapilgul onhämmastav, et suurim Kolmanda Reichi hävituskeskus oli piiratudvaid nõrga ühekordse traataiaga. Seega jälgisid laagri vangid ja laagrikeemiatehastes töötavad eraisikud (kes läksid pärast tööpäeva lõppu

132

koju), kuidas esseslased surmalesaadetavaid gaasikambreisse aja-sid! Uudised massitapmistest oleks pidanud väljapoole laagriaedulevima välgukiirusel ja kui inimeste gaasiga surmamine tõesti toimus,siis miks püüdsid natsid seda varjata näiteks sellega, et käsklusigaasitamiseks anti vaid suuliselt (nagu väidavad holokausti-ajaloo-lased) ning hävitati kõik vastavad dokumendid?

133

15.

AUSCHWITZ JA LÕPPLAHENDUS

Auschwitz on kahtlemata holokaustitemaatika sümbol. Sümbolidon nende püstitajaile pühad, mida iga hinna eest kaitstakse.Võõraid sümboleid, mis võiksid “meie” sümbolite püsimise ohtu

seada, püütakse iga hinna eest hävitada. Auschwitzi kui sümbolikaitsele on asunud kõik need, kes mingi hinna eest ei taha loobudaLäänes aastakümnete jooksul omandatud positsioonist.

Pärast edukat Poola-vastast sõda asutati endistesse Poolaarmee kasarmutesse sõjavangilaager. Selle algfunktsioon laienes1940./1941. aasta talvel, kui IG Farbeni kontsern valis Oswiecimi(Auschwitzi) piirkonna uute suurtehaste rajamiseks. Sellise valikudikteeris lähedalasuv raudteesõlm ja söekaevandused, samutiasjaolu, et Kolmas Reich vabastas maksudest need ettevõtted, misasusid tegutsema väljaspool Saksa riigi tuumikala vastvallutatudmaades. Kasumi üle muretsevaile kapitalistidele oli peibutiseks seegi,et esialgu sõjavangide, hiljem juutide näol, oli tegemist odavatööjõuga. 11. septembril 1941 kohtus kindralkuberner Hans Frank IGFarbeni direktorite Weissi (sic!) ja Eisfeldiga, kus sõlmiti vastavkokkulepe.*

Pärast edukat alanud sõda NSV Liiduga asuti Auschwitzi laagritlaiendama. 27. septembril 1941 andis SS-i ehitusülem Hans Kammlerkäsu, et Auschwitzi tuleb ehitada kaks uut laagrit, kumbki 50 000vangile, need tuleb võimalikult kiiresti valmis seada. 9. oktoobril olevatKammler, poola uurija J. Marszaleki raamatus “Majdanek” avaldatudandmete järgi, Auschwitzi saabunud teatega, et Birkenau laager tulebehitada lausa 200 000 vangi majutamiseks. Kuigi 1941. aastal andis

* Lugejal on võib-olla pisut üllatav teada saada, et kartelli IG Farben juhatussekuulusid tuntud juudisoost pankurid vennad Max ja Paul Warburgid, nagu kirjutab omadokumentidele tuginevas uurimuses (“Wall Street and the Rise of Hitler”) ameerikauurija Antony Sutton. Kuidas juudi pankurid Hitleri võimulesaamist finantseerisid, sellekohta vt: Tiit Madisson. “Maailma Uus Kord”. Lihula, 2004, lk 210-213

134

end sakslastele vangi miljoneid nõukogude sõdureid, olevat Ausch-witzi laialtplaneeritud laagrikompleksi jaoks asukatest siiski puuduskätte tulnud. “Keset seda planeerimist ja sepitsemist sai Auschwitz1941. aasta teisel poolel mandaadi ”juudiküsimuse lõplikuks lahenda-miseks"," kirjutab ajaloolane Raul Hilberg kirjutises “Auschwitz jalõpplahendus”.*

Raul Hilberg (1926) on üks tuntumaid ja teenekamaid holokaustiajaloolasi. Pärit Austriast, emigreerus ta 13-aastaselt koos perekon-naga Ameerikasse ja pühendus 22-aastasena holokausti uurimisele.Tema peateos, “Euroopa juutide hävitamine” (“The Destruction of the

European Jews”) nägi ilmavalgust 1961. aastal, hiljem on seda kordu-valt täiendatud ja parandatud, raamatu lõplik väljaanne ilmus kolme-köitelisena 1985. aastal. Lisaks eelnimetatule on Wermonti ülikoolipolitoloogiaprofessor emeeritus Hilberg kirjutanud ühe populaarseülevaate holokaustist “Perpetrators Victims Bystanders: The Jewish

Catastrophe 1933-1945”, sissejuhatuse holokausti uurimise allikõpe-tusse “Sources of Holocaust Research” ja oma intellektuaalse (sic!)autobiograafia, nagu teavitab meid ajakiri “Vikerkaar”.Nagu juba eespool märkisin, kuulub Hilberg oma kirjutistegaholokausti-dogmaatikute n.ö mõõduka tiiva esindajate hulka. Omaakadeemilises artiklis “Auschwitz ja lõpplahendus”, kasutab ta säili-nud arhiivimaterjale (põhiliselt Nürnbergi kohtu dokumente), aga kuineid juutide plaanipärase hävitamise teesi (“juudiküsimuse lõpliklahendus”) tõestamiseks napib, siis tugineb põhiliselt endise Ausch-witzi komandandi “memuaarides” kirjapandud faktidele. Kui vaja, jätabmõned Rudolf Hössi raamatus “Kommandant in Auschwitz” avaldatud“faktid” (näiteks: Auschwitzis gaasitati surnuks 2,5 miljonit juuti)tähelepanuta. Selline faktide valikulise kasutamise praktika – kui vajaiga hinna eest midagi “teaduslikult” tõestada – on ka akadeemiliseksnimetatud kirjutistes üsnagi tavaline nähtus, rääkimata propaganda-kirjandusest, mille hulka enamiku holokausti-lugudest (paraku kaHilbergi kirjutise) julgeksin liigitada. Minu arvates on soliidseks peetavajaloolane läinud libedale, lugejaid teadlikult desinformeerivale, teele.

* Viitan väljaandele, kus Raul Hilbergi kirjutis on avaldatud: ajakiri “Vikerkaar”,8-9/2001, lk 124-134. Eesti lugejat ei ole holokaustiajaloolaste kirjutiste tõlkimisegarohkem hellitatud. Mõnede autorite juuditapu teemaliste kirjutiste nimekirja, mida olenkasutanud selle raamtu kirjutamisel, leiab lugeja raamatu lõpust. – Autor.

135

Õnneks saavad lehelugejad minu väiteid kontrollida, tarvitseb vaidraamatukogust vastav “Vikerkaare” number lasta välja otsida.

Nagu selgub ameerika juudiajaloolase kirjutisest, kes viitabendise laagrikomandandi Rudolf Hössi raamatule (mis “sõjaroimaril”valmis Krakowi vanglas poomissurma oodates, ilmselt juudi “spetsia-listi” Jan Shemi näpunäiteid järgides), tehti esimene gaasitamisekatsetus kunagi 1941. aasta alguses (Hössile ei meenu, millal täpse-malt, sest ta viibis sel ajal tööasjus mujal) komandandi asetäitja KarlFritschi algatusel. Umbes 850 vangi – 200 haiget ja 650 nõukogudesõjavangi – lukustati ühte hoonesse ja tapeti gaasiga, milleks olivesiniktsüaniidhape või Zyklon-B. Kuna Rudolf Höss jäi oma asetäitjaFritschi “gaasikatsega” igati rahule, siis hakkas Höss selles nägemalahendust juudiprobleemile. Ta järeldas, et surm gaasi läbi on veretuja säästab tema alluvad suurest psühholoogilisest koormast.

Millalgi 1941. aasta detsembris tapeti Zyklon-B-ga Auschwitzikrematooriumi laibakuuris uus rühm nõukogude sõjavange. Surnu-kuurist sai sestpeale laagri esimene gaasikamber. Lisaks viidatud“ühele hoonele”, milleks ilmselt oli endine laibakuur, mugandatigaasiga tapmiseks Birkenaus ka kaks talumaja (!). Esimene sai valmis1942. aasta märtsiks, kuid ühe laagriarsti sõnul oli selles võimalik(korraga) tappa vaid 300 inimest, nagu olevat Nürnbergi protsessiltunnistanud laagri personali kuulunud SS-lane Friedrich Entress.Teine talumaja olnud ruumikam, kuid see saanud töökorda alles 1942.aasta juuni lõpus, nagu on meenutanud Rudolf Höss. SS-juht HeinrichHimmler külastas laagrit 17.-18. juunil 1942. Ta vaatas ühte gaasita-mist pealt, mille järel olevat ta tulnud järeldusele, et “kindral-kubermangu laagrid on üleeuroopalise lõpplahenduse läbiviimiseksebapiisavad”.

Ülalkirjeldatud “ühes hoones” ja talumajades vangide surnuksgaasitamise lugu ei vääri isegi põhjalikumat arvustamist, sest olenselles raamatus piisavalt ära toonud andmeid gaasi Zyklon-B oma-duste kohta. Kui mingisugustes talumajades oleks kedagi gaasitamahakatud, siis oleks gaasi lekkimise ja tuulise ilma korral maha surnudilmselt terve laager. Julgen veelkord meenutada: gaasitamise lugupõhineb komandant Hössi “puhtsüdamlikul ülestunnistusel”, mille tategi pärast kolmepäevast “töötlemist” ja on hiljem kirja pandud ka tema

136

(juhul kui raamatu autor oli tõesti Rudolf Höss) raamatus, milleleHilberg oma teaduslikuks peetavas artiklis viitab.

Aleksandr Solþenitsõni “Gulagi arhipelaagis” avaldatud lugudepõhjal võib kindlalt väita, et mitmeid päevi piinatav inimene on valmislõpuks ükskõik millele alla kirjutama, peaasi, et piinamine lõpetataks –tunnistatakse oma süüd ka kõige fantastilisemate kuritegude korda-saatmises Meenutagem kasvõi 1936.-1938. aasta Moskva protsesse.Pole põhjust arvata, et liitlasriikide vastavad “spetsialistid” oleksidolnud saamatumad kui nende NKVD kolleegid., nagu me eestpooltlugeda võisime, see nii tõesti ei olnud – Suurbritannia ja Ameerikauurijad olid sama osavad ja kogenud piinajad nagu nende veneametivennad. “Kõrgemalt poolt” oli otsustatud – natsid tapsid vange,eriti muidugi juute, gaasiga – seega tuli seda tõestada ka Nürnbergikohtus iga hinna eest! Ajalehtedes “The Washington Daily News” jaLondoni “The Sunday Pictorian” toodi 1949. aasta jaanuaris ära kirju-tised kohtuniku Edward Van Rodeni juhitud nn Simpsoni komisjoniuurimistulemustest. Vapustatud lääneriikide üldsus sai teada, kuidasbriti-ameerika uurijad kuulasid üle “natslikke kurjategijaid”, kui oli vajakinnivõetud SS-lastelt saada tunnistusi Dachau laagri gaasikambritekohta: peksmised, hammaste väljalöömine, munandite katkipigista-mine ja muud “mõjutusvahendid”. “Uurijad panid ülekuulatavale pähemusta koti ja seejärel peksid näkku vaskse kasteediga, torkisid japeksid kumminuiadega... Kõigil 139 uurimisalusel sakslasel, pealekahe, olid tõsiselt vigastatud munandid,” kirjutas Edward Van Roden.1947. aasta Dachau protsessi kohtualuseid, kes tihtipeale olid ühtlasika oma “kuritegude” tunnistajaiks, süüdistati laagri vangide gaasita-mises. Sel protsessil mõisteti 420 esseslasele põhiliselt suulistetunnistuste alusel surmanuhtlus. Nagu lugeja mäletab, selgus 1960.aastal, et Dachaus gaasikambreid siiski ei eksisteerinud! Kas ei võikunagi tulevikus (kui holokausti-dogmaatikud on oma vassimisegalõplikult rappa läinud) selguda, et ka Auschwitzis gaasikambreid polekunagi eksisteerinud, kuigi selle laagri komandant andis nende kohta“puhtsüdamliku” ülestunnistuse?

Massigaasitamise peatunnistaja Rudolf Hössi poolt ühe surma-laagrina nimetatud “Wolzek” pole iialgi olemas olnud. Samuti ei usuholokaustiajaloolased tänapäeval, et Auschwitzis gaasitati surnuks2,5 miljonit inimest, nagu Höss Nürnbergi kohtu ees tunnistas. Samas

137

aga usub teaduskraadiga ajaloolane, emeeritus Raul Hilberg, püüdesuskuma panna ka lugejaid, et mingis talumajas on võimalik inimesisurnuks gaasitada, ilma gaasitajaid surmaohtu seadmata. Meenutan,et Zyklon-B imendub organismi ka naha kaudu, nagu on tunnistanudspetsialistid. Pealegi pole Hilberg sõnagagi täpsustanud, mismoodipraktiliselt viidi gaasitamine läbi, kas kasutati graanulites Zyklon-B-dvõi vedelat balloonigaasi.

Auschwitsi laagris hukatute või hukkunute arv on tänapäevallahtine. Veel 1970-ndail kirjutatud-räägitud 4,2 miljonist gaasitatudjuudist, vähemalt teadusringkondades, pole kombeks rääkida –surmatuid olevat “kaugelt enam kui 1 miljon”, väidetakse viimastelaastatel. Lugedes teadlaseks peetava Raul Hilbergi artiklit, lootsinmind erutavale küsimusele saada täpsema vastuse. Raul Hilbergkirjutab küll gaasitamisest kui tõestisündinud faktist, kuid ohvrite arvunimetamisest kramplikult hoidub. Siiski on kirjutises ära toodud tabelarvudega, millest peab saama teavet kuni 31. detsembrini 1942 jajaanuaris-märtsis 1943 Auschwitzi deporteeritud juutidest: neid onvastavalt “kuni” 175 000 ja “umbes” 105 000. Kõrval on teine tabel,mida uurides saab selgeks, miks kasutatakse “kuni” ja “umbes”:mitmest paigast Auschwitzi küüditatute kohta täpsemad andmedpuuduvad, piirdutud on ebamäärase väljendiga"sajad". Niisiis saameteada, et 1943. aasta märtsiks oli laagrisse transporditud kokkuumbes 280 000 juuti. Nii suurt hulka inimesi ei suutnud laager korragamahutada, see oli tegelikult transiitlaager, kus vange sõidutati edasiitta, ka Baltimaades olevatesse laagritesse ja getodesse.

Selle raamatu esimestest peatükkidest võis lugeda, et mitmed“ime läbi ellujäänud” olid viibinud koguni mitmes laagris, mõni kogunikorduvalt Auschwitzis. Ellu on jäänud kümneid pärastsõja aegsesEuroopas ja Iisraelis poliitilist maastikku kujundanud endisi Auschwitzivange. Laagreisse toodud vangid ei läinud kohe gaasikambrisse,nagu Hilberg püüab tõestada, vaid neid saadeti tihtipeale teistesselaagritesse ja getodesse, koguni vabastati. Juudi ajaloolase WalterLaqueur´i raamatus “The Terrible Secret” avaldatud andmeil vabastatiAuschwitzist 1942. aastal 978 vangi, mõned ka järgmisel aastal ja1944. aastal lasti tööstur Oskar Schindleri sekkumisel vabaks suurgrupp naisvange.

138

Nagu lugeja minu arutluskäiku jälgides tähele pani, oli 1942.aastal laagris vaid üks krematoorium, milles ca 170 tuhandesurnukeha põletamine tehniliselt ei olnud lihtsalt võimalik. Juuditapuksmõeldud gaasikambritega (kui me usume, et need eksisteerisid) olivähemalt veel 1942. aastal samuti kitsas käes, nagu Hilberg eespooltunnistab. Kas me tõesti peame uskuma, et natsid suutsid 1942. aastalõpuks Auschwitzis gaasiga tappa umbes 170 000 juuti?

1943. aasta juuniks said Birkenaus valmis neli krematooriumi.Sturmbannführer Jahrling kirjutab oma ülemale Kammlerile 28. juunil1943, et teoreetiliselt võisid Birkenau neli üksust ja põhilaagri vanakrematoorium põletada 24-tunnise tööpäeva jooksul 4736 laipa,millele artikli autor Raul Hilberg lisab kommenteerides, et “Birkenaulolid nüüd tohutult kasvanud võimsused tapmiseks ja laipadestvabanemiseks”. Jah, laipadest vabanemiseks olid eeldatavasti tõestitingimused olemas, kuid kuidas toimus tapmine? Kas inimesed topitielusalt krematooriumiahju? Näiteks Dachau laagris demonstreeritipärast sõda “gaasiahje”, kus legendi järgi toimus nii gaasitamine kuika põletamine. Sellist tapmisviisi, kuidas ohvrid sõidutati vagonettideselusalt krematooriumiahju, meenutab vaid üks “pealtnägija” – sedagiTreblinka, mitte Auschwitzi puhul. Meenutan, et Auschwitz oli gaasi-kambrite arvu järgi alles 1942. aastas: endiselt oli üks laibaruumistkohaldatud ja kaks talumajadest tehtud gaasikambrit, millest kirjutabkomandant Höss oma raamatus ja millele Hilberg viitab. Samaskirjutab Hilberg, et üks Birkenausse 1942. aastal ehitatud gaasikamb-ritest ei olnud kuni 1944. aasta kevadeni üldse kasutusel. Seega kasu-tati kahte hädisevõitu gaasikambrit, oletades muidugi, et need olemasolid.

Muidugi olid krematooriumid surnukehade tuhastamiseks vajali-kud, et ära hoida lagunemise tulemusel puhkevaid epideemiaid.Krematooriumide ehitamise kohta näikse olevat säilinud ka doku-mendid. Ka ei ole keegi eitanud laagris toimunud massilist surevust,isegi mitte kõige paadunum revisionistist “juudiõgija”, nagu holokausti-müüdis kahtlejaid mõnikord kutsutakse. Millegipärast kahtleb emee-ritus Raul Hilberg lugeja intellektis, püüdes mõista anda, et gaasigahukatavate ruum oli kõrvuti leegitsevate kolletega krematooriumiga.Eespool on sellel aspektil ammendavalt peatutud, seetõttu on siin-kohal igasuguse gaasi keemiliste omaduste lahtiseletamine ülearune.

139

Üks fantaasiarikkamaid holokausti-ajaloolasi, Jean-Claude Pres-sac, kelle teosele Hilberg korduvalt viitab, on oma raamatus “Die

Krematorien von Auschwitz” ära toonud koonduslaagri krematoo-riumide ja gaasikambrite joonised ja selgitanud nende tööpõhimõtet.Kahjuks ei ole minul õnnestunud seda teost hankida, kuigi kulutasinselleks omajagu aega. Minu jaoks autoriteetsed revisionistlikud uuri-jad Robert Faurisson ja Jürgen Graf on prantslase kirjatööd hinnanudväga madalalt: mõeldud olevat see ilma loogikata ja analüüsivõimetainimeste ajupesuks. Niisiis, seesama Pressac möönab, et praktikaskasutati ära vaid kaks kolmandikku krematooriumide võimsusest.Sellest järeldub, et Auschwitzis võidi ööpäevas tuhastada umbes3000 surnukeha. Võidi ehk tõesti, kui laagris oli parasjagu mingimeeletu levikuga plekilise tüüfuse või lausa katku epideemia puhke-nud, kuid tingimata ei tarvitsenud sellist hulka surnukehasid iga päevkäepärast olla.

Edasi kirjutab Hilberg, et “ajavahemikul 1943. aasta aprillist kuni1944. aasta aprillini ei võtnud Auschwitz vastu rohkem kui 160 000juuti”. Auschwitzi tööjõu allikad olid 1943. aasta suvel nii otsakorral, etaugustis toodi sinna mitu tuhat juuti Majdaneki laagrist. Pressac´iletuginedes väidab Hilberg, et laager oli “jõudnud ülevõimsuse staadiu-misse”. Holokausti-entusiastide kõnepruugis tähendab see ilmseltmetsikut ja ohjeldamatut juuditappu. Hilbergi loost saab selgeks, etAuschwitzis töötas pidevalt surmakonveier: elusana gaasikambrisse,kust hing lendas krematooriumi korstna kaudu õhku.

Järgnev autori kirjapandu jääb segaseks. “1943. aasta alguseksolid Belzec ja Kulmhof (Chelmno) tegevuskõlbmatud ning piirdusidkõigest lisanduvate laipade põletamisega, Auschwitz maadles agaikka veel uue krematooriumi valmimisega kaasnevate kulutuste tehni-liste komplikatsioonidega. Juba Auschwitzis viibivatele juutidele eitähendanud see surmaotsuse edasilükkamist: 1942. aasta lõpuks olilaagris elus vaid 1412 vangi.” Elusolevate vangide arvu äratoomiselviitab Hilberg SS-i statistiku Korherri ettekandele, mis saadetudHeinrich Himmlerile 23. märtsil 1943.

Mida eeltoodud lõigust järeldada? Hilberg kirjutab laagri vangidesurnuksgaasitamisest (kuigi “Auschwitz maadles aga ikka veel uuekrematooriumi valmimisega”) kui sündinud faktist, mistõttu peablugeja loomulikult mõistma, et enam kui 170 000 vangi hukati, kuna

140

vaid 1412 elus olid. Sellele, et vange viidi Auschwitzi transiitlaagrist kateistesse laagritesse ja juudiasundustesse Valgevenes, ei tohi jumõeldagi! Ometi on paljud “ime läbi pääsenud” jutustanud jakirjutanud, et viibisid Auschwitzis koguni paar või enamgi korda.Paraku ei kirjuta holokausti asjadest ja Auschwitzi “surmavabriku”ajalooga hästi kursis olev ja objektiivsusele pretendeeriv ajaloolanesõnagagi ka sellest, et 1942. aasta suvel-sügisel möllas laagris tüüfus,mis tappis päevas umbes 300 vangi. Sellekohased natside doku-mendid on ju arhiivides säilinud (valikuliselt kasutati neid ka Nürn-bergis), kus koonduslaagreid kureerivad asjamehed, eelkõige SS-juhtHeinrich Himmler on väga mures vangide massilise suremuse pärast.(Tsiteerisin neid selle raamatu 7. peatükis.) Muidugi ei muretsenudnatsid niivõrd juutide tervise pärast, kui just tööjõu nappuse üle, sestlaagri vange tööjõuna kasutava kartelli IG Farbeni puhul oli tegu tähtsasõjatööstusettevõttega, mille toodangust tehti autokumme ja teisirinde jaoks tarvilikku keemiatoodangut.*

Auschwitsi timukaile saabusid rõõmupühad 1944. aasta kevadel,pärast sakslaste sissetungi Ungarisse 19. märtsil. Seni olid ungarijuudid elanud puutumatuina, sest Ungari valitsus eesotsaspeaminister Miklós Kallayga keeldus täitmast sakslaste käsku ungarijuutide küüditamiseks. 22. märtsil sai natside toel võimule uusvalitsus, mille koosseisu kuulusid mitmed antisemiidid, kes asusidkorraldama juutide küüditamist nende senistest elukohtadest.

Christoph Gann kirjutab oma ka eesti keelde tõlgitud raamatus“Raoul Wallenberg”, et esimesed küüditatute rongid läksid Auschwitzi

* See peatükk loeti Nõmme Raadios 2006. aasta holokaustipäeval ette. Üksraadiokuulaja avaldas kahtlust vangide tööjõu kasutamise suhtes IG Farbenkeemiavabrikutes, kuna vangide puhul olevat tegu siiski mittekvalifitseeritud tööjõuga.Ma vastasin ta internetikirjale umbes niimoodi: Kõige kõrgemat kvalifikatsiooninõudnud töid tegid kahtlemata vabad inimesed, vange kasutati vähem kvalifitseeritudtöödel. Miks arvatakse, et juutidest vangid (keda Auschwitzis oli palju, 80-90%üldarvust) ei suuda ära õppida mõne uue elukutse? Kui viibisin poliitlaagris Perm-37,sain treiali III kategooria tunnistuse, kuna meie laagris oli ühe Sverdlovski tehasefiliaal; teises laagris Perm-36 pidin kokku panema triikraua sisusid. Enne arreteerimistnõukogudevastase tegevuse eest ei olnud ma kokku puutunud treialitööga egatriikraudadega. Analoogne vangide “tööõpetus” toimus ka “natslikus Gulagis”. Sõjaajal töötasid Saksa tehastes suuremalt osalt naised (kes õppidid ära ka kõigemehelikumad elukutsed), kuna meestöölised olid rindel. – Autor.

141

15. mail 1944. Raul Hilbergi kirjutisest nähtub, et 1944. aasta aprillis-novembris saadeti Auschwitzi kokku üle 585 000 juudi, neist Ungarist426 000 juuti. Kust see arv pärineb, sellele ei pea artikli autor vajali-kuks viidata. Ligi poole miljoni inimese saatus võiks pälvida enamtähelepanu! Kas tõesti on allikaks vaid Rudolf Hössi “ülestunnistus”,mille järgi olevat 1944. aasta suvel Auschwitzis gaasitatud “üle400000 ungari juudi”? See massimõrv suudeti toime panna vaid 52päeva jooksul! Võib ette kujutada, missugune surmakonveier nendepäeva- de jooksul oleks pidanud Auschwitzis töötama. Sellega seosesikka ja jälle küsimus: kas kolm hädisevõitu gaasikambrit suutsid üldsenii vastutusrikka ülesande täita?

Kuna emeeritus Hilberg ei pea vajalikuks viidata, mille alusel tatoob välja Auschwitzi saadetud ungari juutide arvu, siis julgen maarvata, et allikaks on komandant Hössi raamat, millega ta poomistoodates Krakowi vanglas maha sai. Olles lugenud mitmeid holo-kaustile pühendatud teoseid, kus viidatud ka ungari juutidele, onteabeallikaks olnud Rudolf Hössi “puhtsüdamlik ülestunnistus”, millealusel ta pani kirja oma “autobiograafilised märkmed”, kus räägitienam kui 400 000 ungari juudi gaasitamisest.

Pean tunnistama, et minule on ungari juutide saatus korda läinud,tegu on ju ikkagi sugulasrahva riigi asjadega, sest sel ajal, kui Ungarisjuute küüditati, oli ametis ungarlaste enda valitsus. Püüdsin ungarijuutide saatusest midagi täpsemalt teada saada Christoph Ganniraamatust, kuid Auschwitsi saadetutele pühendab ta vaid lühikeselause : “Suur osa Ungari juute tapeti kohe pärast nende (Oswiecimi)saabumist.” Mismoodi neid tapeti? Ka ei selgu, kui palju juute sellesse“hävitamiskeskusesse” saadeti. Saame teada, et “selleks ajaks, kuiWallenberg Budapesti jõudis, oli küüditatud juba 437 402 juuti”.Tutvusin põhjalikult Wallenbergist kirjutatud raamatuga ja ma ei saakuidagi väita, nagu oleksid kõik küüditatud juudid tingimata Auschwitzisaadetud, mitmel kohal räägitakse organiseeritud juudigetodest jaUngari territooriumile asutatud ajutistest laagritest, mis allusid Ungariarmee väejuhatusele ja kus kinnipeetavad töötasid sõjavarustusttootvates ettevõtetes. Viimati äratoodud numbri juures on õnneksviide, mille järgi on keegi Veesenmayeri nimeline ametnik 11. juulil1944 informeerinud Saksamaa Välisasjade Ametit (Auswärtiges Amt)asetleidnud küüditamiste kohta, temalt pärineb ilmselt ka äratoodud

142

number. Vastav dokument peaks olema Bonnis asuvas VälisasjadeAmeti Poliitilises Arhiivis (Politisches Archiv des Auswärtigen Amts),millele ligi pääsedes peaks selguma 437 402 tuhande ungari juudiküüditamise paik. (Loomulikult ainult sel juhul, kui nimetatud doku-menti ei ole võltsitud, nagu seda tehti paljude Nürnbergi tribunalitõestusmaterjalina kasutatud dokumentidega, millest oli juttu ees-pool.) Rõhutan, võib teada saada küüditamise sihtkoha, mis kaugeltkiei tähenda, et küüditatavad oleksid seal kohe gaasiga surmatud.Ajaloolane Hilberg pole ilmselt selle arhiivi materjale kasutanud, sestäratoodud Auschwitzi küüditatud ungari juutide arv erineb ChristophGanni poolt viidatuga.

Emeeritus Raul Hilbergi teaduslikkusele pretendeerivas kirjutisesungari juutide kohta kasutatud andmed lükkab tahtmatult ümber temakolleeg, teine tuntud holokausti-ajaloolane Wilhelm Benz, kes endapoolt 1991. aastal koostatud kogumikus “Dimension des Völker-

mords” toob ungari juutide kaotusteks 277 000 inimest, kellest kau-geltki mitte kõiki ei gaasitatud Auschwitzis. Seevastu liitlaste, juutide ja“heade sakslaste” statistikat oma uurimistöös kasutanud WalterSanning nimetab kirjutises “The Dissolution of the Eastern European

Jewry”, et Teises maailmasõjas jäi kadunuks 71 000 ungari juuti.Sanning toob oma arvutustes ära andmed, mille alusel deporteerisidUngari “vabastanud” nõukogulased 65 000 ungari juuti, mida holo-kausti-ajaloolased ei ole nõus tunnistama, lisades sovettide pooltGulagi deporteeritud juudid 27 000 “sõjas hukkunud” juudi hulka.

Moskva arhiivis (GARF) uurimistööd teinud Jürgen Graf avastashuvitava dokumendi Auschwitzi koonduslaagri kohta. Dokumendissisalduvatest andmetest kirjutas Graf teaduslikus artiklis “Natsionaal-sotsialistlikud kontsentratsioonilaagrid: legendid ja reaalsus”, misavaldatud kogumikus “Dissecting the Holocaust”. Kirjutises tuuakseära 28. juunil 1944 Auschwitz-Birkenausse deporteeritud 3 138 ungarijuudi tervisliku seisundi kohta koostatud dokumendis olevad andmed(vt pildiplokk). Kui uskuda Raul Hilbergi, käis sel ajal Auschwitzismeeletu Ungarist deporteeritud juutide gaasitamine. Arusaamatu,miks kontrolliti sel juhul gaasikambreisse saadetavate tervist, millekohta on säilinud isegi dokument?

Ajaloolase Raul Hilbergi artikkel peaks andma vähemalt vastuse,kui palju vange Auschwitzi küüditati, kuigi arvude juures puudub

143

allikas, kust need pärinevad (akadeemilistes kirjatöödes viidatakseolulist rõhutades ka allikale). Liites kokku kõik arvud, mis kajastavadaastatel 1941-1944 laagrisse saadetuid, saame umbkaudseks Ausch-witzi saadetud juutide arvuks 865 000. Kuigi Auschwitz-Birkenaupuhul oli kindlasti tegu transiitlaagriga, ei taha ajaloolane Hilberg sedatunnistada. Vaid korra ta siiski nimetab, et kuna tööjõupuudus oliSaksamaal muutunud teravaks, siis “arvatavasti viidi 30 000 juutiteistesse laagritesse sõjatöid tegema”. Ebamääraselt lisatakse, etHimmler “oli valmis lõpplahenduse plaanides järeleandmisi tegemaning saatma mehed ja naised sunnitööle tööstuses ja põllumajan-duses”. Selles viimases emeeritus Hilbergi ebamäärases lauses onometi väga paljuütlev informatsioon ja ühtlasi arglik tunnistus, etnatsid kasutasid Auschwitzi transiitlaagrina, kust saadeti vange“tööstusesse” ja “põllumajandusse”.

Auschwitzis toimus viimane vangide loendus 17. jaanuaril 1945,mil laagri territooriumil fikseeriti 67 012 vangi kohalolek, kellest ehkneli viiendikku olid juudid. Ilmselt paljud surid laagri evakueerimiseajal, kõmpides jalgsi talvistel teedel külmas ja tuisus, mida keegi eivaidlusta. Punaarmee olevat Auschwitzi vabastanud 27. jaanuaril1945, samas on internetis lugeda, et sovetid jõudsid laagrisse juba 24.jaanuaril. Kui see nii oli, siis on intrigeeriv küsimus: mis toimus laagrisselle kolme päeva jooksul?

Lugedes revisionistlike uurijate kirjutisi, hakkab silma nendesarkasm ja iroonia, millega holokausti-dogmaatikute töödessesuhtutakse. Mina võtsin eespool julguse arvustada holokausti-ajaloolaste hulgas ühte teenekaimat, kuna tema lugu on olemas kaeestikeelsena, seega on igaühel võimalus veenduda, et ma emeeritusRaul Hilbergi mitte just alusetult (pehmelt väljendudes) desinfor-meerijaks ei pea. Teenekas uurija Jürgen Graf on oma raamatus “The

Giant. With Feet of Glay” teinud pihuks ja põrmuks Hilbergi elutöökspeetavas kolmeosalises monumentaalteoses “The Destruction of the

European Jews” äratoodud “teaduslikud faktid”, mida ta peab des-informatsiooniks ja savijalgadel seisvaiks võltsinguiks. Võib mõistaidealistlikke uurijaid, kes neid hilberge, goldhageneid, goldmanne,lanzmanne, bronfmaneid, benze, dawidowiczeid, wieseleid, wiesent-hale ning teisi iga hinna eest juutide surnuksgaasitamise müüti elushoida püüdvaid tegelasi naeruvääristavad.

144

Aga kes soovib uskuda, et “surmalaagris” Auschwitzis tapetigaasiga “tunduvalt enam kui 1 miljon” juuti, uskuge! Kuid ärge surugeoma usku peale teistele!

145

16.

KAS TÕESTI KUUS MILJONITJUUTI SURID?

Nürnbergi protsessil pandi paika “holokausti-tõde” – Teisemaailmasõja ajal hukkus Euroopas kuni kuus miljonit juudirahvusest isikut, enamik neist natslike koonduslaagrite gaasi-

kambreis. Nürnbergis tugineti selle numbri väljatoomisel vaid tunnista-jate ütlustele ja mõne riigi poolt esitatud arvudele – väidetavalt olidnatsid vastava dokumentatsiooni hävitanud. Seega püüti pärastsõja-järgsetel aastatel paikapandud postulaati kindlustada ka “teadusliku”,statistikale tugineva argumentatsiooniga.

Holokausti-ajaloolane Wolfgang Benz püüab holokaustis hukku-nute kohta anda “teaduslikud tõestused”, tuues 1991. aastal ilmunudraamatus “Dimension des Völkermorders” ära holokausti-dogmakindlustaja demograaf Jakob Leshinsky andmed: 1939. aastal elasEuroopas 9,5 miljonit juuti, kuid 1950 – 2,75 miljonit. Sellest loogilinejäreldus, et enam kui kuus miljonit juuti tapeti.*

Kuue miljoni juudi surma müsteerium huvitab revisioniste vähe-malt sama palju, kui holokausti-dogmaatikud on huvitatud selleNürnbergi protsessiga kinnistatud dogma püsimajäämisest. Tõesta-des mitme tedusliku ekspertiisiga, et inimeste gaasitamiseks mõeldudgaasikambreid ei ole natslikes koonduslaagreis iialgi eksisteerinud,asusid revisionistid samal ajal selgitama, kuhu ikkagi võisid kadudaväidetavalt holokausti läbi hukkunud kuus miljonit Euroopa juuti.

1983. aastal ilmus saksa päritolu ameeriklase Walter Sanningiraamat “Die Auflösung”, mille kirjutamise eesmärgiks on “ärahaihtu-nud juutide” saatuse uurimine ja Teise maailmasõja ajal hukkunud

* Juudist demograafi äraspidisele loogikale tuginedes võib sama vabalt väita, et kuna1944. aastal elas Oder-Neisse joonest idas 12 miljonit sakslast, kuid praegusel ajalumbes üks miljon – seega 11 miljonit sakslast on tapetud! Me ei tarvitse ju teada, etsõjavõitjad küüditasid pärast sõda sakslased Poolale ja NSV Liidule “sõjasaagiks”antud aladelt läände. – Autor.

146

juutide arvu kindlakstegemine. Uurija on oma otsingutes tuginenudmitme rahvaloenduse andmetele, kusjuures põhimõtteliselt on kasu-tatud vaid juutide ja liitlasriikide statistilisi andmeid, põhjusel, et keegiei saaks kahelda lähteandmete korrektsuses. Saksa statistikat kasu-tab Sanning vaid nendel juhtudel, kui allikaks on antinatsistlikusuunitlusega kirjutis. Uurija on aluseks võtnud ka “poliitiliselt korrekt-se” Saksa Lähiajaloo Instituudi poolt avaldatud andmestikke. Kuna onteada, et enne Teist maailmasõda olid Euroopa suurimate juudi kogu-kondadega riigid Poola ja NSV Liit, võtame esmalt vaatluse allaeelnimetatud riikide territooriumil elanud juutide saatuse.

Poola rahvastiku koosseisu käsitlevais teostes on juutide arvuksenne Teist maailmasõda märgitud 3,5 miljonit inimest. Toodud arv onilmselt tuletatud 1931. aastal läbiviidud rahvaloenduse andmetest,mille järgi elas Poolas 3 113 933 juudi rahvusest elanikku. Lisatud oneeldatavalt 2,6 protsendiline aastane loomulik juurdekasv – seegaelas Teise maailmasõja alguseks Poolas umbes 3,5 miljonit juuti,väidavad holokausti ajalugu uurinud ajaloolased-eksterministid. Kunapärast sõda elas Poolas vaid mõni tuhat juuti, seega tuldi “loogiliselejäreldusele”: peaaegu terve Poola juudi elanikkond hävitati natsidepoolt, enamik loomulikult Auschwitzi gaasikambreis. Mingeid doku-mente juutide tapmise kohta pole säilinud – need dokumendid juhävitati!

Ameerika sakslane Walter Sanning ei ole sellise lihtsustatudkäsitlusega nõus. Uurija toob oma kirjutises ära faktid, mida ekster-ministid Poola juudi elanikkonna arvutamisel arvesse ei ole võtnud.Eelkõige emigratsiooni puudutav, mis aastatel 1921-1931 ulatus300000 juudi väljarändajani, samasuguses tempos jätkus riigistlahkumine kuni Teise maailmasõja alguseni. Olemas on ametlikstatistika, mille järgi lahkus 1934.-1937. aastail Poolast 75 000 juuti,Sanningi arvamusel oli suur osakaal ka illegaalsel väljarändel: mitte-ametlikult lahkujaid olevat olnud peaaegu samapalju kui ametlikultväljarändajaid. USA-sse saabus 1933.-1943. aastal üle 200000 juudi,suur hulk rändas välja “oma ajaloolisele kodumaale” Palestiinasse,Prantsusmaale jt riikidesse. Münchenis tegutseva Saksa LähiajalooInstituudi poolt 1958. aastal väljatoodud andmeil “Gutachten des

Instituts für Zeitgeschichte” emigreerus Poolast alates 1933. aastastca 100 000 juuti aastas. Massilist emigreerumist põhjustas Poola riigi

147

poolt aetav juudivaenulik poliitika, suur hulk väljarändajaist lähtus kamajanduslikest põhjustest. Kuna väljarändajad olid enamikus noore-mad inimesed, ei jätnud see mõju avaldamata juudi elanikkonnajuurdekasvule Poolas. 1939. aasta Saksa-Poola sõjas olevat rindel japommituste tagajärjel hukkunud ca 30 000 juudisoost Poola koda-nikku. Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb Walter Sanning omaraamatus “Die Auflösung” järeldusele, et pärast sõjategevuse lõppuelas 1939. aastal Poolas 2 633 000 juudi rahvusest inimest, seegaumbes 900 000 vähem, kui on välja pakkunud holokausti-ajaloolased.

1. septembril 1939 ründas Poolat Saksamaa, 17. septembril tun-gis Poolale ida poolt kallale Punaarmee. Pärast kangelaslikku, kuidsuhteliselt lühiajalist vastupanu lakkas Polska Rzeczpospolita ole-mast – tema territoorium jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel vastavalt23. augustil 1939 sõlmitud Molotov-Ribbentropi lepingu salaklauslile.Läänepoolsed alad, mis Versailles´ rahulepingu järgi said pärastEsimest maailmasõda Poolale, liideti Reichiga, Kesk-Poolast koosVarssaviga tehti kindralkubermang, Poola idaalad liideti NSV Liidukoosseisu – stalinlik propaganda nimetas seda vallutust silmakirja-likult “Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene taasühinemiseks”. 1931.aasta rahvaloenduse andmeile tuginedes elas Reichiga ühendatudLääne-Poolas 20,2 protsenti poola juutidest, Kesk-Poolas – 40,8protsenti, nõukogude tsoonis Ida-Poolas – 39 protsenti.

Varsti pärast sõjategevuse lakkamist algas sakslaste pooltvallutatud aladelt massiline juutide väljaränd, mis kohati kujunespaaniliseks põgenemiseks. Natsid tundsid juutide lahkumise üle vaidrõõmu ja on isegi teada juhtumeid, kui sakslased ajasid juuteväevõimuga nõukogude tsooni. Sanningi andmeil põgenesid pooledsakslaste vallutatud territooriumile jäänud juutidest NSV Liidu poolthõivatud territooriumile, umbes 100 000 juuti pages Rumeeniasse,millel oli sel ajal ühine piir Poolaga. 1939. aasta lõpus viibis 757 000poola juuti sakslaste tsoonis, 1 776 000 sovettide vallutatudterritooriumil ja 100 000 Rumeenias. Ülaltoodud andmed ei tarvitse100-protsendiliselt kajastada tollast demograafilist olukorda, kuid eiole tõenäoline, et sakslaste poolt hõivatud Poola aladel võis 1940.aasta alguses elada üle ühe miljoni juudi rahvusest isiku, arvabpõhjalikult holokausti-temaatikaga tegelenud Jürgen Graf.

148

17. jaanuaril 1939 NSV Liidus läbiviidud rahvaloenduse andmeilelas selles riigis 3 020 141 juudi rahvusest kodanikku. Pärast Poola jaRumeenia (Bessaraabia, Bukoviina) alade ning kolme Balti riigi liitmistsuurenes NSV Liidu juudi elanikkond 1940. aasta keskpaigaks 2 317000 inimese võrra. Koos põgenikega elas Poola riigilt vallutatud aladel1 775 000 juuti, Leedus, Lätis ja Eestis – 225 000, liidetud Rumeeniaaladel koos põgenikega – 316 000 “väljavalitut”. Stalini impeeriumiselas enne Saksamaa kallaletungi seega 5,3 miljonit juuti.

Kuigi paljud juudid otsisid kaitset Hitleri juudivaenuliku poliitikaeest NSV Liidust, ei õnnestunud põgenikel repressioonidest pääseda.Kui sakslased kiusasid juute taga rahvusliku kuuluvuse ja vähemalmääral ka usu järgi, siis kommunistlik repressiivaparaat lähtus nnklassitunnustest. Inimsööjalik repressiivorgan NKVD võttis käsile juudi“kapitalistid”, kelleks peeti isegi pudupoodnikke ja rätsepatöökojaomanikke. Kuna nõukogude impeeriumiga liidetud Poola, Rumeeniaja Balti riikide aladel valitses turumajandus, siis oli piisavalt ka juudi“kapitaliste”, keda Gulagi saata. 1954. aastal andis poola juutHerschel Weinrauch USA Kongressi komitee ees vande all tunnis-tuse, mille järgi tegid Nõukogude ametivõimud Poolast saabunudjuutidele 1940. aastal ettepaneku vastu võtta Nõukogude koda-kondsus, keeldunutel soovitati tagasi pöörduda Saksa võimu all ole-vaile aladele. Weinrauchi sõnul teadnud enamik juutidest, midakujutab endast kommunistlik terror, seetõttu avaldasid paljud Poolastpagenud juudid soovi naasta oma sakslaste võimu alla jäänud kodu-kohta. Kodupaikadesse tagasi minna soovinud ja nõukogude koda-kondsuse vastuvõtmisest keeldunud poola juudid arreteeriti ja saadetiSiberisse. Walter Sanningi andmeil küüditati Kaug-Põhja ja Siberialadele umbes üks miljon poola juuti, neist ca 600 000 Lääne- jaKesk-Poolast pärit “väljavalitud rahva” poega-tütart. Heategevus-organisatsiooni Joint Distribution Committee andmeil olevat Siberissedeporteeritutest 1943. aastaks külma ja nälja tõttu hukkunud 20-35protsenti, peamiselt lapsed ja vanurid.

22. juunil 1941. aastal tungis Saksamaa kallale NSV Liidule,edestades viimase kallaletungi kahe nädala võrra. Sovetid hakkasidrindejoone lähenedes kiiruga evakueerima nn nõukogude töötajaid jajuute, kel oli põhjust peljata mitte niiväga sakslasi kui kohalikkeelanikke, kes, julgustatuna Wehrmachti edukast pealetungist, hakka-

149

sid relvastuma ning korraldama kallaletunge kommunistlikele aktivis-tidele ning organiseerima juudipogromme. Juudivastaste repres-sioonide esilekutsujaiks olid oma varasema käitumisega paraku juu-did ise, kellest paljud olid olnud aktiivsed “kulakluse kui klassi likvi-deerijad” ning töötanud aastaid mitmesugustes nõukogude organites,kitsendades kohalikku põlisrahvast (Ukraina, Valgevene). 1940.aastal läksid väga paljud Leedu, Läti ja Eesti juudid kommunistideteenistusse, asudes NKVD-laste, hävituspataljonlaste ja nõukogudeaktivistidena represseerima kohalikke elanikke, eriti Baltikumi rahvus-likku eliiti. Pärast sõja puhkemist alanud kallaletungide ja pogrommideläbi tuli tihtipeale kannatada ka süütutel juutidel, eriti Leedus ja Lätis,kus juudi vähemus oli kümneid kordi suurearvulisem kui Eestis.

Nõukogude Juudi Antifaðistliku Komitee sekretär David Bergel-son kirjutas 1942. aasta detsembris: “Õigeaegne evakuatsioon pääs-tis surmast suure osa Ukraina, Valgevene, Leedu ja Läti juutidest.Vastavalt saabunud teadetele Vitebskist, Riiast ja teistest faðistidepoolt hõivatud suurlinnadest, leidsid sakslased nendes linnades eestväga väikese arvu juute.” NSV Liidus sõjaväekorrespondendina tegut-senud kanada juut Arthur R. Davies teatas 1944. aasta lõpus, viidatesnõukogude juutide andmetele, et enne Saksa vägede kohaletulekutjõuti NSV Liidu läänealadelt evakueerida 3,5 miljonit juuti. Juudi jaliitlasriikide andmetele tuginev uurija Walter Sanning kirjutas omateoses “Die Auflösung”, et sakslaste poolt okupeeritud territooriu-midelt suudeti evakueerida 80 protsenti seal elanud juudi elanikkon-nast, seega jäi Wehrmachti poolt hõivatud maa-alale umbes 750 000juuti, kellest enamiku moodustasid vanurid.

Sakslaste poolt vallutatud aladel puhkes massiline partisani-liikumine, mille organisaatoreiks olid Punaarmee põgenemisel maha-jäänud nõukogude aktivistid ja langevarjudega alla heidetud tðekistid-komissarid. Punapartisanid tegid Wehrmachti tagalas palju kurja, misomakorda tingis vastumeetmete kasutuselevõtmise. Sakslasedorganiseerisid partisanidega võitlemiseks erilised väeosad Einsatz-

grupped, mille koosseisu kuulus üle 3000 sõjaväelase, kellest olimoodustatud neli väeosa, mis tegutsesid hiiglaslikul sakslaste pooltokupeeritud territooriumil Baltikumist Musta mereni.

Holokausti-dogmaatikud on oma teostes süüdistanud justEinsatzgruppesid nõukogude aladele jäänud juutide massitapus.

150

Selleks, et müütiline “kuus miljonit tapetud juuti” aritmeetiliseltklappima panna, on välja toodud laest võtud andmed, mille järgi sõjaalgusest kuni 1942. aasta keskpaigani “on likvideeritud üle kahemiljoni juudi”. Ameerika juudi ajaloolane Raul Hilberg on sakslastepoolt hukatud juutide arvu väljatoomisel siiski mõõdukam: ta nimetaboma mahukas kolmeköitelises teoses “Euroopa juutide hävitamine”(“The Destruction of the European Jews”), et hukatuid võis olla650-800 tuhat. Ilmselt on Wermonti Ülikooli professor Hilberg lähtunudNõukogude poole poolt avaldatud andmetest. Näiteks aastakümneidon laialt levitatud “faðistide poolt sooritatud massimõrva” kohta käivatteavet, et “Kiievi külje all Babi Jaris hukati 1941. aasta septembris 33711 juudi rahvusest Kiievi elanikku”.* Et varjata pealetungivaPunaarmee eest massimõrva, kaevati surnukehad 1943. aasta sügi-sel välja ja põletati. See vale on ümber lükatud, kuna tollaste aero-fotode järgi on kindlaks tehtud, et Babi Jaris ei ole mingeid mullatöid1943. aastal ette võetud. Juudi allikate järgi jäi 1941. aastal nõuko-gude vägede taganemisel Kiievisse maha väga väike arv juute.

Ükski revisionistlik uurija ei ole väitnud, et juute pole Einsatz-

gruppede poolt surmatud. Kinnivõetud partisanid, kelle juhtide hulgasoli suhteliselt palju juute, lasti tabamisel tihtipeale maha või poodi.Sakslased kasutasid ka pantvangide võtmist, kes partisanide kallale-tungide korral hukati. Loomulikult eelistasid natsid pantvangidenavälja valida juute, muidugi sel juhul, kui neid kohapeal saada oli!

Tuginedes arvutustele ja teadaolevale usaldusväärsele statisti-kale, väidab Walter Sanning oma eelnimetatud teoses, et sakslastepoolt okupeeritud NSV Liidu territooriumil hukkus ligikaudu 130 000juudi rahvusest isikut. Sanning tugineb muuhulgas ka 1946. aastaalguses avaldatud juudi kirjaniku Lev Singeri andmetele, kus on püü-tud selgusele jõuda, kui palju vähenes kümnes natside võimu all olnudlinnas juudi elanikkond. Singeri andmeteil olevat juutide arv uurimis-alustes linnades sõjaeelsega võrreldes mõnevõrra vähenenud, kuidtagasi saabumata olevat olnud paljud varem evakueerunud pere-konnad.* Tihtipeale on sovetiaegsesse nomenklatuuri kuulunud eestlased olnud ka vägapüüdlikud propagandistid-valetajad, edestades oma lojaalsuses ja püüdlikkuses isegivenelasi. 1985. aastal väljaantud ENE I köide kirjutab: “Babi Jar, paik Kiieviloodeosas. Seal asunud jäärakus hukkasid Saksa faðistlikud okupandid 1941-42umbes 100 000 Nõukogude kodanikku (pms juudid ja sõjavangid).” – Autor.

151

Väga raske on selgusele jõuda, kui palju elas tegelikult NSVLiidus pärast sõda juute, sest 1940-ndate lõpus alustas diktaatorStalin semiitide kitsendamise ja represseerimise kampaaniat, mistõttupaljud juudi rahvusest inimesed võtsid endale venepärased nimedning nimetasid oma rahvusena: venelane, ukrainlane, grusiin jne.1959. aasta rahvaloenduse järgi on NSV Liidus elanud 2 267 000 juudirahvusest isikut. Nimetatud arv ei vasta ilmselt tegelikkusele, sestpaljude juudi allikate andmeil elas Nõukogudemaal 1970-ndate algu-ses (enne, kui algas massiline juudi emigratsioon Läände ja Iisrae-lisse) umbes 4-5 miljonit juuti. Sanning viitab oma teoses Jeruusa-lemma Juudi Instituudi professori Michael Shandi 1970-ndate lõpusavaldatud arvamusele, et NSV Liidus “võib elada veel umbes 4,5 mil-jonit juudi rahvusest kodanikku”. “The New York Post” kirjutas 1. juunil1990: “Varem arvati, et NSV Liidus elab 2-3 miljonit juuti. Pärast diplo-maatiliste suhete paranemist vabalt riigis ringi liikunud juudi emissaridteatavad, et õigem hinnang on – üle 5 miljoni.” Seega ei ole alust väita,et sakslased tapsid Teise maailmasõja ajal 2-3 miljonit NSV Liiduterritooriumil elanud juudi rahvusest isikut, tõepärane ei ole ka RaulHilbergi poolt väljapakutud tunduvalt tagasi- hoidlikum hinnang.

Kuhu ikkagi jäid Poolast lahkunud juudid? Pärast sõda sõlmisPoola valitsus Moskvaga kokkuleppe, et sõja ajal NSV Liitu ümberasunud juudid võivad kuni 1946. aasta keskpaigani naasta kodu-maale. Walter Sanningi andmeil kasutas seda võimalust ametlikult157 000 isikut, kuigi tegelik naasmine võis olla suurem. EnamikPoolasse saabunuist lahkus sealt varsti Läände, seetõttu ei peetudvajalikuks Poola võimude juures registreeruda. Eeltoodust tekibküsimus: kas kõik ülejäänud Poola-aladelt pärit juudid jäid “õnnelikulesotsialismimaale” vabatahtlikult, olles varem vastu võtnud Nõukogudekodakondsuse? Siberisse küüditatutest võisid paljud sinna jäädaalatiseks, kes maamulda, kes kohanes ja leidis uue elukoha.*

* Viibides pärast nõukogudevastase tegevuse eest määratud nelja-aastaselaagrikaristuse ärakandmist 1985-1986 Ida-Jakuutias (Kolõmal) sundasumisel,suhtlesin seal 1940. aastal lapsena Riiast küüditatud juuditariga. Tema jutust selgus,et pärast “karistuse ärakandmist” oli ta jäänud polaarjoonest 120 km kaugusel asuvaZõrjanka asulasse vabatahtlikult elama.

Võimalik, et Siberisse jäid paljud juudid, kellel pärast asumise- või laagrikaristuseärakandmist ei olnud kusagile minna. Holokausti-dogmaatikute statistikas figureeri-vad nad ilmselt Auschwitzi gaasikambreis hukatuina. – Autor.

152

Kuna praeguseni puudub usaldusväärne dokumentatsioon,millele tuginevalt võiks anda pädevaid hinnanguid, siis ei suuda karevisionistlikud uurijad anda poola juutide “ärahaihtumisele” kindlatvastust.

Walter Sanning püüab analoogselt poola ja nõukogude juutkonnakohta koostatud uuringule jõuda selgusele ka teiste natside pooltokupeeritud Euroopa riikide “väljavalitute” saatuses. Tuginedes1946.-1947. aastail mitmetes riikides läbiviidud rahvaloendustele, saiSanning tulemuseks, et võrreldes ennesõjaaegsete andmetega on1,27 miljonit juuti “ära haihtunud”, kuna nende kohta käivad andmed eiole sattunud rahvaloenduste statistikasse. Enneagne on siiski arvata,et tegu on saksa gaasikambrite ohvritega. Kohe pärast sõda algasmassiline emigratsioon USA-sse, Palestiinasse, Argentiinasse,Lõuna-Aafrikasse, Austraaliasse jm. Saksamaal istus pärast sõdaümberasunute laagrites emigreerumisvõimalust oodates 250 000juudi rahvusest põgenikku. Sanning on oma raamatus kirjeldanudpaljude emigrantide eksirännakuid, kes sihtkohamaale jõudmisekspidid aastaid elama “transiitmaades” Iraanis, Küprosel, Marokos,Tuneesias ja mujal. Järgnevalt toome ära Sanningi uurimusteletugineva tabeli arvudega, mis kajastavad juutide emigratsiooniEuroopast teistesse maailma riikidesse pärast ja enne Teistmaailmasõda.

Riigi nimetus Peale II maailmasõda Enne II maailmasõda

Palestiina 73 000 (1945-1948) 293 000 (1932-1944)Iisrael 585 000 (1948-1970)USA 490 000 406 000 (1933-1943)Ladina-Ameerika 150 000 180 000 (aletes 1930)Canada, Austraalia,Inglismaa, Lõuna-Aafrika 250 000 90 000 (alates 1930)

Kokku 1 548 000 969 000

USA Lousiana osariigi väikelinna Baton Rouge´i ajaleht “State

Times” kirjeldas 24. novembri 1978. aasta numbris üht omapärastsündmust: “Kord elasid Steinbergid ühes väikeses juudi külas Poolas.See oli enne Hitleri surmalaagreid. Üks suur grupp – üle 200 ellujäänu

153

ja nende järeltulijad – tuli välja ideega võtta üheskoos osa ühesterilisest nelja päeva pikkusest peost, mis algas sobivalt justtänupühade (”Thanksgiving Day“) ajal. Neljapäeval saabusidsugulased Kanadast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Argentiinast,Kolumbiast, Iisraelist ja vähemalt 13-st USA linnast. ”See onuskumatu," ütles Iris Krasnow Chicagost. “Siin on ühinenud viispõlvkonda, alates kolmekuisest väikelapsest kuni 85-aastasevanurini. Inimesed nutavad suurest õnnest ja kogevad suurepärasthetke. See on peaaegu nagu Teise maailmasõja põgenikekokkutulek.” Sam Klaprada Tel Avivist oli keeletu, kui ta nägi LosAngelese rahvusvahelise lennuvälja hotelli “Marriot” salongisaukartustäratava perekonna sugupuu kokkusaamist. “See onsuurepärane, kui palju mul on sugulasi,” ütles ta. Sugupuukokkutuleku korraldamise idee autorid on Joe ja Gladys SteinbergidLos Angelesest... Perekonna liikmeid ei olnud kerge üles leida.“Sajad,” ütles proua Steinberg, “hukkusid holokaustis.” Steinbergidejuured olid ennesõjaaegses Poolas, Kamina nimelises külakeses.“Ainult vähesed meie suguvõsast elavad seal tänapäeval,” lausus JoeSteinberg... Iris Krasnowi ema Hélene jaoks, kes emigreerus PoolastPrantsusmaale ja sealt edasi USA-sse, oli see kokkutulek rõõmustavsündmus, ta kuulutas: “Ma ei suuda uskuda, et nii paljud elasidholokausti üle. Siin on nii palju elu – uus põlvkond. See onsuurepärane! Kui Hitler seda teaks, pööraks ta hauas teist külge.”

Hitler tõepoolest pööraks hauas teist külge! Steinbergide pooltüles leidmata suguseltsi liikmed elavad ilmselt paljudes maailmakohtades, paljud hukkusid kindlasti ka sakslaste käe läbi või suridtüüfusesse ja kurnatusse mõnes koonduslaagris. Ilmselt mõnedkinende Poolas elanud sugulastest surid pagulastena oma loomulikkusurma NSV Liidus. Kindlasti on neid, kes Auschwitzi gaasikambrissesattumise asemel jätsid oma elu hoopis Gulagis.

Revisionistlik uurija Jürgen Graf tuli oma raamatus “Die

Holocaust-Schwindel” huvitavale tähelepanekule, kuidas mõni juutpooldus ja perekond neljastus, minnes seega holokausti statistikassevastavalt kahe ja nelja “gaasikambris hukkununa”. Esimene näide:üks poola juut, olgu tema nimeks Weiss, emigreerub 1930-ndailPrantsusmaale, nagu tema kümned tuhanded rahvuskaaslasedPoolast. 1942. aastal ta vahistatakse ja saadetakse Auschwitzi.

154

Oletagem, et meie juut Weiss emigreerus pärast koonduslaagristvabanemist näiteks Argentiinasse. (Julgen meelde tuletada, etlaagreist vabanes sõja lõpus Nahum Goldmanni andmeil 600 000juuti, “keda ükski Euroopa riik ei tahtnud vastu võtta”.) Holokaustistatistikasse sattus Weiss koguni kaks korda. Esiteks kuulub ta nendejuutide hulka, kes 1931. aasta Poola rahvaloenduse järgi oli selle riigikodanik, elades sel hetkel veel Poolas. Kuna ta pärast sõda Poolas eielanud, järelikult hukati gaasikambris! Kuna ta ei pidanud vajalikuksennast laagrist vabanedes Prantsusmaal registreerida, siis jäi ta kaselles riigis holokausti ohvrite nimistusse.

Sionistliku õpetlase Serge Klarsfeldi arvestuste kohaselt, misavaldatud raamatus “Mémorial de la déportation des Juifs de France”,küüditati Saksa okupatsiooni ajal 75 721 prantsuse juuti, kellest enamkui kaks kolmandikku olid mõne teise riigi kodakondsed. Klarsfeldkuulutas oma “teaduslikus töös” gaasikambreis surnuteks kõikküüditatud, kes 1945. aasta lõpuks ei olnud ennast sõjaveteranideametkonnas registreerinud. Paraku ei olnud taoline registreerimineküüditatute jaoks üldsegi kohustuslik! Paljud välismaised juudid jäidpärast sõda ümberasunute laagreisse, oodates võimalust emigree-ruda Ameerikasse, Austraaliasse jm. Paljud sõitsid aga kohe pärastsõda Palestiinasse, peatumata Prantsusmaal.

Toome teise näite. 1942. aastal vahistavad natsid juudiperekonna, keda nimetagem Süssmannideks. Mees saadetakseMajdaneki laagrisse sunnitööle, naine aga asub koos kahe lapseganäiteks Lublini getosse, kus alustab kooselu uue mehega. Pärastsõda emigreerub naine koos uue elukaaslase ja lastega Iisraeli, kusabiellub ja võtab uueks nimeks Weinstein. Oma esimese abikaasakuulutab naine teadmata kadunuks ja mees kantakse holokaustishukkunute nimekirja. Endine abikaasa aga vabaneb sõja lõpul laagristja emigreerub Ameerikasse, registreerib seal naise ja kaks lastsurnutena. Kui aga kellelgi tuleks mõte hakata otsima Teise maailma-sõja ajal kadunuks jäänud Jakob Süssmanni, siis sellenimelist ei leita.Surmakuulutus saksakeelses New Yorgi juudilehes “Aufbau” 19.märtsil 1982: “14. märtsil 1982 lahkus äkki meie armastatud ja hea isa,äi ja vanaisa James Sweetman (Süssmann), endine Danzigi...”Revisionistliku uurija Udo Walendy poolt väljaantav ajakiri “Histo-

rische Tatsachen” toob oma 52. numbris esile ka teisi “Aufbau´st” pärit

155

näiteid: Königsbergerist saab Ameerikas King, Oppenheimerist –Oppen, Malschist – Maier, Heilbergist – Hilbrun, Mohrenwitzist –Moore, Grünzburgerist – Gunby. Niisiis, perekond Süssmann onajaloovõltsijate statistikat rikastanud nelja holokaustis hukkunudjuudiga. Aga kui palju võib neid “gaasitamise läbi hukkunud” Weisse jaSüssmaneid olla?

Walter Sanningi arvestuste järgi, mis tuginevad liitlasriikide jajuutide poolt avaldatud andmetele, võis Reichi poolt okupeeritudEuroopa riikides hukkuda kokku umbes 300 000 juudi rahvusest isikut,koos NSV Liidu territooriumil “looja karja läinutega” võib see arvulatuda poole miljonini. Enamik revisionistlikke uurijaid tunnistab, etTeise maailmasõja ajal Euroopas hukkunud juutide arv võib ulatudakõige rohkem miljonini, enamkasutatud hinnanguks on siiski –600-800 tuhat surnut. Rahvusvahelise Punase Risti Komitee andmeilvõis natslikes koonduslaagrites elu jätta 200-300 tuhat juuti.

Enne Teist maailmasõda maailmas elanud juutide arvuks pee-takse ca 15 miljonit, tänapäeval on see arv hinnanguliselt enam-vähem sama. Kui holokaustis oleks tõesti hukkunud kuus miljonit juuti,siis oleks nii tohutu suur inimkaotus mõjutanud kindlasti juutide arvuisegi 50-60 aastat hiljem. See ei tohiks mitte mingil juhul küündidaviimase sõja eelsele tasemele, sest teadupoolest on “väljavalitudrahva” juurdekasv üsna tagasihoidlik.

Muidugi hukkus massiliselt juute Einsatzgruppede püssitorudeees; mattus 1943. aastal ülestõusnud Varssavi geto varemete alla;suri nälga Lodzi ja Kaunase getos; hukkus kurnatuse tagajärjel Doralaagri maa-alustes töökodades või Mauthauseni koonduslaagrikivimurdudes; suri plekilise tüüfuse epideemiates Auschwitz-Birkenaus; hukkus 1945. aasta talvel jalgsirännakuil AuschwitzistGross-Rosenisse; suri nälga ameeriklaste vabastatud Dachaus; leidissurma leedulaste ja ukrainlaste 1941. aastal korraldatud pogrom-mides jne, jne.

Juudi rahvast Teise maailmasõja ajal tabanud kannatused ei olekindlasti kadestamisväärsed, kuid see ei tähenda, et peame tegelikulthukkunute, surnute ja hukatute arvu suurendama 6 või koguni 12korda – piisab ka tegelikest ohvritest, neid on niigi küllaga!

156

17.

PROPAGANDA, VÕLTSINGUD JAVALE DOGMA KAITSEL

Holokausti propageerimisega tegelevad esmajoones paljudsionistlikud organisatsioonid, kuid nende tegevusele ontugevasti õla alla pannud USA, kelle valitsus on teinud

holokausti propageerimise oma ametlikuks poliitikaks. Holokausti kui“sündinud fakti” inimeste teadvusesse kinnistamiseks kasutataksekõikvõimalikke propagandavahendeid: kino, televisiooni, ajalehti,raamatuid, avalikke esinemisi, konverentse ja kongresse,mälestusmärke ja muuseume. Asjast kaugemal seisev inimene, keson lääneriikides aastakümneid kestnud ajupesust puutumata jäänud,võiks näiteks küsida: mis on Ühendriikidel asja holokaustiga, mitu juutiselles riigis hävitati? Miks igas Ameerika suurlinnas peab kindlastiolema holokausti-muuseum? Pole ju mitte mingi saladus, etameeriklased, kes sunnivad teistele väevõimu ja massikultuuri abilpeale oma “demokraatlikke väärtusi”, suutsid oma “kuulsusrikkaajaloo” jooksul hävitada mitu miljonit mandri põlisasukat indiaanlast.Ameerika põlisasukate massimõrvamises süüdiolev riik propageeribjuutide massimõrva! Kas sellist käitumist mitte ei nimetatasilmakirjatsemiseks? Kui sakslastel tuleks mõttesse ehitada Berliinikesklinna indiaanitapu muuseum, kuidas reageeriks sellele USA?

Kõige tõhusamaks propaganda tegemise vahendiks onkindlasti massikultuur. On paljutähendav, et 1978. aastal vändatudmonumentaalset paljuosalist teleseriaali “Holocaust” vaatas ainuüksiUSA-s ühtekokku üle 100 miljoni inimese. “Holokausti” propageerisidUSA seaduseandjad, Ameerika kodanike kodudesse saadeti postigalaiali 120 000 filmi tutvustavat voldikut. Selle filmi kinovariandilinastustele viidi kohustuslikus korras kooliõpilasi. Pole siis imestada,et pärast sellist ajupesu ei tea ameerika koolilapsed suurt midagi PearlHarbourist või Vietnami sõjast, kuid teavad see-eest, mitu miljonit juutinatslikes “surmalaagrites” gaasitati. Massikultuuri kaudu tehtavast

157

holokausti ajupesust arvatakse “maailma kõige demokraatlikumasriigis” väheks jäävat – USA koolides on holokaust sisse viidudkohustusliku õppeainena.

Ilmneb, et ameerika filmitööstus oli juba enne “tõelise holokausti”toimumist vändanud 1938. aastal filmi “Inside Nazi Germany”. Sellereþissööriks oli 1940-ndate aastate tuntud kinoringvaadete “March of

Time” autor Jack Glenn. Tema surma järel avaldati 15. veebruaril1981 New Jersey ajalehes “Sunday Record” Associated Pressivahendusel järgmist: “Filmi ”Inside Nazi Germany" filmimise jaoksehitati koonduslaager Staten Islandile. Näitlejad olid pärit New Yorgist.Selles kasutati küll ka ühe saksa vabakutselise operaatori üles võetudkaadreid Kolmandast Reichist. Film pidi kujutama “metsikusi” saksatöölaagrites, kuid kuna olime püüdnud seda näidata “liiga tõepäraselt”,arvas produtsent Louis Rochemont, et sakslased võivad seda filmitsenseerima hakata. Nii filmitigi paljud “metsikused” mahendatultümber." Tuleb ära märkida, et Glenn kasutas ka oma paljudesdokumentaalsetes sõjaringvaadetes näitlejaid, et “asi ehtsam näiks.”

Holokausti temaatikat on kasutanud juudist Hollywoodi staar-reþissöör ja produtsent Steven Spielberg filmis “Schindleri nimekiri”(“Schindler´s List”), mida on vaadanud kümned kui mitte sajad miljonidsilmapaarid üle maailma. Filmi ideoloogilise sõnumi edastamine usal-dati vaid eranditult “väljavalitud rahva” hulka kuuluvatele Hollywoodispetsialistidele: reþissöör ja stsenarist on Steven Spielberg, produt-sendid on Gerald R. Molen ja Steven Spielberg, stsenaristid KarlLuedtke ja Steve Zallian, operaator Janusz Kaminski, toimetajaMichael Kahn ja dekoraator Ewa Braun. Filmi stsenaariumi ettevalmis-tamise käigus küsitleti väidetavalt 75 tuhandet holokausti üleelanut,saadud materjalide järgi kirjutas Spielberg filmi stsenaariumi.

Teise maailmasõja sündmustega kursis olev “Schindleri nime-kirja” vaataja märkab, et ajalooliste faktidega on selles propaganda-filmis üsna meelevaldselt ümber käidud (Auschwitz vabastati jaanua-ris, mitte kevadel sõja lõpus). Filmi eesmärgiks ei ole ilmselt mitte aja-loosündmuste tõepärane kujutamine, vaid juutidele osaks langenudkannatuste propageerimine. Seetõttu näidatakse, kuidas saksa sõdu-rid mõrvasid juute Krakowi geto likvideerimisel, käitusid alandavaltAuschwitzi vangidega, mille taustal saksa tööstur Schindleri ennast-salgav tegevus juutide päästmisel suureks erandiks oli.

158

Ajakirjas “The Barnes Review” avaldatud kirjutises on fakt, etSpielberg leidis filmi stsenaariumit ette valmistades üles ka kaks juudi-tari, kelle mälestusi ta filmis paraku ei soostunud kajastama, kunanende poolt räägitu ei sobinud filmi ülesehituse põhiteesiga –Auschwitz oli surmalaager, kust eluga pääsesid vaid vähesed õnne-likud, näiteks need, kes olid tööstur Schindleri nimekirjas. Nimelt väitisüks naistest, Dora Pinto, et sõja-aastatel viibis ta seitsmes erinevastöölaagris, ka Auschwitzi “surmalaagris”. Frieda Tamboryn aga kinni-tas, et on läbi käinud kümnest erinevast “surmalaagrist”. Leedu pärit-olu New Yorgi juveliir Michael Menkin kirjutab 5. aprillil 1993 ajalehes“The Washington Post” oma elust kümnes erinevas natslikus laagris.Kui norida “ajaloolise tõe” kallal, siis võib väita, et sakslaste “hukka-mislaagrid” ei olnudki nii efektiivsed, nagu väidavad holokausti-teoreetikud.

“Schindleri nimekirjas” on näidatud sadistlikku komandanti AmonGöthi, kes tappis või laskis vange tappa vastavalt oma tujudele. Filmilõputiitritest võib lugeda, et mõrvarist komandant tabati ühes Saksa-maa sanatooriumis sõja lõpupäevadel ja poodi seejärel liitlaste kohtuotsusel. See on järjekordne propagandistlik vale. Tegelikult mõistetiGöth surma Saksa sõjakohtu poolt. Tõde seisneb selles, et SS-is olieriamet, kes uuris laagritöötajate tegevust. Pärast paljusid kinni-peetavate kaebusi hakkas Göthi tegevust uurima Saksamaa sõja-kohtunik Konrad Morgen. Selgus tõsiasi, et Göth oli korruptant jalaskis vange piinata ja tappa. See aga ei olnud kooskõlas sakslastepoolt vastuvõetud vangide kohtlemise seadusega. Göth arreteeritiseptembris 1944 ning poodi sakslaste poolt laagriasukate silme all.Tema ei olnud ainus, kes oma elu sel viisil lõpetasid. Süüdistatunakorruptsioonis ja vangide tapmistes lasti maha Buchenwaldi koman-dant Karl Koch, vangide silme all poodi üles Majdaneki komandantHermann Florstedt. Nendest seikadest ei taha holokausti-entusiastidkirjutada. Ammugi mitte selliseid seiku oma “ajaloolisi sündmusi natu-raalselt kajastavates” propagandafilmides näidata, sest vaataja võibsaada “vale ettekujutuse natsliku reþiimi inimvihkjalikust iseloomust”.See paneks SS-ülemused “valesse valgusesse”, sest paljupropa-geeritud “ajaloolise tõe” põhjal nuputas Heinrich Himmleri juhitudSS-ametkond nii ööl kui päeval, kuidas võimalikult efektiivsemalt ja

159

rohkearvulisemalt juute tappa, mitte ei lasknud karistada korrup-tantidest ja sadistidest esseslasi.

Et vaataja saaks naturalistliku pildi natsiroimarite igapäevasesttegevusest, paigutas Steven Spielberg oma “Schindleri nimekirja” epi-soodi laagriülem Göthist. Kes hommikul, ilusa kehaga armukesekõrvalt sängist tõustes, võtab nurgast snaipersihikuga püssi ja asubend lõbustama maja rõdult naisvangide mahalaskmisega. Koman-dandi voodisse naasmise venimisest häiritud kaaslane peidab näopatja, hüüatades: “Küll sa Amon oled ikka poisike!”

Auschwitzi komandant Göth võis tõesti olla sadist, ega teda ilma-asjata Saksa kohtu poolt üles poodud, kuid Spielberg on oma filmis“tõepärasuse otsingutega” ilmselt üle pingutanud. Inglaste ja ameerik-laste sõja ajal tehtud ülitäpsed aerofotod Auschwitzi laagrist lükkavadHollywoodi filmis kujutatud stseeni tõepärasuse ümber. Nimelt asuslaagriülema maja orus, kust ei saanud kuidagi näha laagri barakke,mille ümber stseenis kujutatud naisvangid töötasid. Barakkide jakomandandimaja vahel asus aerofotode järgi koerte hoidmise hoone,mis varjutas vaate vangide eluhoonetele. Filmis on kujutatud laagri-ülema maja mäe otsas asuvana ja barakid orus, mis on säilinud ülitäp-sete aerofotode järgi otsustades “kunstilise tõepärasuse” saavutami-seks tehtud võltsing.

Järgmise holokausti-propagandistide, seekord dokumentaalseksnimetatud, linateose autor Claude Lanzmann sai maailmakuulsaksoma üheksa tunni pikkuse “tõsielufilmiga” “Shoa”. Selles demonst-reeritakse stseeni, kus koonduslaagrist “ime läbi pääsenud” AbrahamBomba kirjeldab, kuidas 16-17 vangi-juuksurit lõikasid 60-70 paljaljuudi naisel juukseid neli meetrit pikas ja neli meetrit laias gaasi-kambris enne hukkamist. Toome siinkohal ära lõigu filmi “Shoa” reþis-sööri Claude Lanzmanni ja Treblinka laagrist elusana väljatulnudAbraham Bomba vahelisest vestlusest, nagu see on kirja pandud1988. aastal ilmunud raamatus “Shoa”:

Lanzmann: “Ja gaasikambrid?Bomba: “Need ei olnud suured, ruumi mõõtmed olid umbes neli

korda neli meetrit... Äkki ilmus välja allohvitser: ”Juuksurid, te peate niitegema, et kõik sisseastuvad naised usuksid, et neil lõigatakse ainultjuukseid ning pestakse ja nad lõpuks jälle ära lähevad." Aga me jubateadsime, et sellest kohast ei lahkutud..."

160

Lanzmann: “Ja äkki tulid nemad?”Bomba: “Jah, nad tulid sisse.”Lanzmann: “Kuidas nad olid?”Bomba: “Nad olid lahti riietatud, täitsa paljad, ilma riieteta, ilma

milletagi...”Lanzmann: “Kas seal olid peeglid?”Bomba: “Ei, seal ei olnud peegleid, olid pingid, mitte ühtegi tooli,

ainult pingid ja kuusteist või seitseteist juuksurit...”Lanzmann: “Kui palju naisi te pidite ühe vahetusega teeninda-

ma?”Bamba: “Ühe vahetusega? Umbes kuuskümmend või seitse-

kümmend naist... kui me olime esimese grupiga valmis, tuli järgmine.”Andestagu lugeja mulle juutide kurva ajaloo taustal tehtud

kommentaar. Kui loed eespool olnud “avameelsusi”, mille järgi mahtus4 x 4 meetri suurusesse ruumi kokku 70-80 inimest või nagu on 10.peatükis ära toodud teiste “pealtnägijate”, “tunnistajate” ja “ime läbipääsenute” jutustuses sisalduvaid totrusi, siis peavad holokausti-propagandistid kõiki idiootideks. Või arvatakse, et kuna “holokaust onajalooline fakt”, siis ei julge keegi väljapakutud muinaslugusid arvus-tada?

Kõike juutidega Teise maailmasõja ajal juhtunut püütaksekujutada vaid natside püüetena hävitada ja alandada “väljavalitudrahvast”. Juutide ülima alanduse näitena tuuakse esile kollase Taavetitähe kandmise kohustust. Vastav dekreet võeti vastu alles pärastSaksamaa kallaletungi NSV Liidule, mille alusel kohustati juute alates1. septembrist 1941 oma riietel kandma kollast värvi kuusnurksettähte. Seega algas “juutide alandamine” alles kaheksa aastat pärastHitleri võimuletulekut. Enne seda püüdsid natsid koostöös sionisti-dega sundida kõikide vahenditega Saksamaal elanud juute emigree-ruma. Kui võtta arvesse, et Saksamaa sõdis alates 1941. aasta suvestkahel rindel, siis oli sakslastel põhjust karta siseriigis hoogustuvatvastupanuliikumist. Kes olid potentsiaalsed vastuhakkajad? Loogikastlähtuvalt muidugi juudid, sest kõik kommunistid istusid juba ammulaagreis! Miks jäid kümned tuhanded juudid, vaatamata neile osaks-saanud kitsendustele, Saksamaale? Ülalnimetatud dekreedi vastu,mis võeti kasutusele seoses tekkinud sõjaolukorraga, olid paljudsaksa valitsuse liikmed, kuid kohaliku juudikogukonna liidrid soovita-

161

sid rahvuskaaslastel kollast kuusnurka “auga kanda.” Sionistid tegid jualates Hitleri võimulesaamisest kõik, et sakslasi ässitada juutidekallale, kutsudes juute üle maailma üles Saksamaa hävitamisele,millest oli juttu selle raamatu 4. peatükis. Miks siis natsid ei võinudpidada juute ebalojaalseteks ja potentsiaalseteks diversantideks,terroristideks ja spioonideks? Kollane kuusnurk on aga sedavõrd paljuseotud holokaustiga, et Washingtonis asuvas Holokausti Memoriaal-muuseumis müüakse külastajatele suveniirina kollast kuusnurka, etnood saaksid seda “uhkusega kanda.”

1913. aastal juudivastase laimuga võitlemiseks loodud organi-satsioon Anti-Defamation League (ADL) osaleb peale antisemiitidepaljastamise ja nende vastase võitlusega aktiivselt ka holokausti-müüdi propageerimisega. ADL andis välja raamatu “Hitler´s Apolo-

gists”, kus mõistetakse hukka revisionistlikke uurijaid, kuna needvaidlustavad holokausti toimumist. Raamatu kaanel on pilt ülestõs-tetud kätega juudi poisikesest, keda sihib püssiga sõdur (vt pildiplokk).Pilt poisikesest peab illustreerima dogmat, kuidas süütuid juute, kaalaealisi, gaasikambreisse saadeti.

Raamatu kaanepildil oleva poisi nimi on Israel Rondel, ta tabatigetos näppamiselt, kuid anti varsti pärast tabamist vigastamatultvanemate hoole alla, nagu kirjutab “The Barnes Review”. Elas holo-kausti üle ja tegutses hiljem Londonis rikka arstina. Kogu loo konks onselles, et “suurele aule” olla represseeritud juudi getopoisikesekspretendeeris ka hilisem New Yorgi nina-, kurgu- ja kõrvaarst C. Nuss-baum, nagu kirjutab 28. mail 1982 “The New York Times”. Koomilineon see, et revisionistide häbistamiseks mõeldud, ADL-i kirjastatudraamatu kaanepilt lükkab ümber väite, nagu oleksid natsid püüdnudkõiki juute surmata. Raamatu “kaanepoiss” pääses ju holokaustisteluga!

Holokausti-võltsingutega tegelevad peale ADL-i jõudumööda kateised sionistlikud organisatsioonid. 1944. aasta suvel Birkenaulaagris tehtud fotol kujutatakse naisvangide salka, taamal on nähabarakk ja ehitatava aia postid. Kaasaegne arvutiajastu võimaldabteadupoolest vanu fotosid suvaliselt muuta ja täiendada. Mõningatelisanditega täiendatud fotot on oma internetilehel kasutanudeestlastele hästi tuntud Simon Wiesenthali Keskus. Foto all onselgitus: “Neid inimesi sunniti orjatööle, paljud nende sugulased ja

162

sõbrad gaasitati ja kremeeriti. Krematooriumist tulev suits on paremalpool näha.” Ilmselt peavad holokausti propageerivad wiesenthalidoma ajupesu objekte nõrgamõistuslikeks subjektideks. Originaalfotolkujutatud aiapostidest on Wiesenthali keskuse fotol saanud krema-tooriumikorstnad, millest ühe kohale on juurde joonistatud suitsupilv(vt pildiplokk).

Usinad võltsimise meistrid on ka Varssavis tegutsevas JuudiAjaloo Instituudis (Jüdisches Historisches Institut Warsaw), kelleajaloo võltsimiselt tabatud direktorist Bernhard Markist oli juttu üheseelmises peatükis. Selle holokausti propagandakeskuse pooltpublitseeriti 1960. aastal raamat “Faschismus, Getto, Massenmord”,mille ühel pildil on kujutatud kolm meest seismas, ilmselt ootamasmahalaskmist, kellest kahel on pealaele tätoveeritud suur Taavetitäht, kolmandal on see tehtud otsaette (vt pildiplokk). Nii tahtsid“faðistlikud timukad” juute enne hukkamist mõnitada ja alandada,nagu püüab oma illustratsiooniga tõestada juudi instituut. Paraku ontegu võltsinguga. Sama kolme mehe foto, kuid ilma tätoveeringuteta,on publitseeritud 1960. aastal Varssavis ilmunud T. Kotarbinskiraamatus “Meczenstwo walka, zaglada zydow W Polsce 1939-1945”.

Revisionistlik ajaleht “American Free Press” tõi oma 15.detsembri 2003. aasta numbris ära holokausti-propagandistidevõltsingu paljastuse. Dokumentaalfilmi „Der Tod, ein Meister aus

Deutchland”, mis linastus 2. mail 1990 Saksamaal televisioonis,näitavad filmi tegijad Eberhard Jäckel ja Lea Rosh üht fotot, millenäitamise ajal loeb diktor teksti:”1941.aastal pandi kümned tuhandedjuudid Rumeenias loomavagunitesse ning saadeti Auschwitzigaasikambritesse.” Nagu hiljem selgus, oli fotot enne filmisdemonstreerimist töödeldud, sealt olid eemaldatud perroonil seisvadturukottidega naised ja pildi vasakul poolel olev kahekorruselinereisirong. Õige foto pärineb Põhja-Saksamaal asuvast Hamburgirongijaama arhiivist, mis üles võetud 1946. aastal. Fotol on kujutatudsaksa tsiviilelanikke, kes on söevagunitesse topitud nagu sardiinid,minemas ostureisile Ruhri (vt pildiplokk). Foto rippus Hamburgirongijaama “Intercity” restorani seinal mitmeid aastaid, enne kuikülastajad avastasid võltsingu, seostades restoranis rippunud pildiholokausti propagandistide “dokumentaalfilmis” demonstreeritud“Rumeenia raudteejaamaga”.

163

Holokausti kuritööst jutustavas Jäckeli ja Roshi dokumentaal-filmis kasutati veel teistki valet: nagu oleks Rumeeniast 1941. aastalläinud eðelonid “kümnete tuhandete” juutidega Auschwitzi. Usinadholokausti-propagandistid ei viitsinud uurida ajalugu: Rumeenia valit-sejad ei allunud sakslastele, keeldudes riigi kodanikest juute Reichitöölaagreisse saata. Walter Sanningu uurimuse järgi elas 1941. aastalselles riigis 465 242 juuti, 1945. aastal 430 000, kusjuures sõja ajalemigreerus Constanta sadama kaudu ca 20 000 juuti, sõjas hukkus11500 juudi rahvusest Rumeenia kodanikku (Rumeenia väed sõdisidStalingradi all, kus kandsid suuri kaotusi), sõjas “kadunuks” onSanning pidanud vaid 3 742 juuti.

Dokumentaalfilm on tehtud Lea Roshi ja Stuttgarti Ülikooli ajaloo-teaduskonna dekaani Eberhard Jäckeli koostöös valminud raamatujärgi. Olgu lisatud, et Lea Rosh on tuntud saksa teleajakirjanik, kes ontõusnud Norddeutcher Rundfunk´i etteotsa. Tema tegelik nimi onEdith Rosh, kuid karjäärinaine avastas, et juudilikum nimi lööb kaas-aegse Saksamaa telemaastikul paremini läbi. Nii ka läks. Rosh võttisoma südameasjaks holokausti uurimise ning Berliinis asuva Euroopastapetud juutidele pühendatud nelja jalgpalliväljaku suuruse memori-aali loomise, mille pidulik avamine toimus 2000. aasta jaanuaris.

Holokausti tõestada püüdvates nn teaduslikes uurimustes eipõlata ära kasutada võltsinguid. Prantslasest holokausti-ajaloolaneJean-Claude Pressac on oma kuulsaks saanud raamatu 1994. aastalilmunud saksakeelses variandis “Die Krematorien von Auschwitz”avaldanud foto, kus kujutatud alasti “gaasitamise läbi hukatute” laibadAuschwitz-Birkenau V krematooriumi juures. Sama pilt on ära toodud1960. aastal Münhenis ilmunud Gerhard Schoenberneri raamatus“Der gelbe Stern”. Fotot suurendanud revisionistid on avastanud, et“gaasitamise ohvreid” ja nende vahel jalutavat meesisikut on pildilkujutatud täiesti ebaloomulikes poosides – ilmselt on tegu joonistu-sega (vt pildiplokk).

Sakslastele suunatud ajupesuga tegelevad sionistid ei põrkutagasi ka oma klassikute teoste võltsimisest. Nagu on holokausti-võltsinguid paljastanud prantsuse revisionist Robert Faurisson kirjuta-nud artiklis “Tunnistused Auschwitsi gaasikambrite kohta” 2003.aastal ilmunud kogumikus “Dissecting the Holocaust”: ei põrkutudtagasi ka “holokausti klassiku” Elie Wieseli 1958. aastal esmalt

164

prantsuse keeles ilmunud raamatu “Öö” (“La Nuit”) 1962. aastalilmunud saksa keelde ümberpanekul selle olulisest kohendamisest,mida ausad inimesed võltsimiseks nimetavad. Raamatu saksakeelsesvariandis on Auschwitzi laagrit puudutavad mõisted “krematoorium”muudetud 13 korral sõnaks “gaasikamber”, Buchenwaldi koledustekirjeldamisel on “tõlkimisega eksitud” vaid kahel korral. Inimesele, kesavas raamatu just sellelt leheküljelt ega hooma kõiki holokaustigaseotud nüansse, selgitan: krematooriumid olid mõeldud laipadepõletamiseks, gaasikambrid – mille olemasolu püüavad holokausti-propagandistid iga hinna eest tõestada – olid väidetavalt inimestehukkamiseks mõeldud tapariistad. Seega on tegu kahe sootuks eri-neva objekti ja mõistega. Kuna vähemalt 1958. aastal ei oldud kindlaltpaika pandud, et juutide hävitamise põhilisteks tapariistadeks olidgaasikambrid, siis tuli ajupesu objektiks olevatele sakslastele selgeksteha, et juute tapeti nimelt gaasikambreis. Tuleb tunnistada, et Wieseliraamatu tõlkija Kurt Meyer-Clason on oma ülesandega oivaliselthakkama saanud!

Kuna holokausti koledustest on säilinud suhteliselt vähe pildi-materjali, siis kasutatakse ühtesid ja samu fotosid erinevates kohta-des asunud “hukkamispaikade” illustreerimisel. Paljulevinud fotot, kuskujutatud 15. aprillil 1945. aastal inglaste poolt vabastatud Bergen-Belseni laagris tüüfusesse surnute massihaud, kasutatakse teisalAuschwitzi “gaasikambreis” hukatute jubeduse demonstreerimisel (vtpildiplokk). Auschwitzi “surmalaagri” koledustest jutustava RaimundSchnabeli raamatus “Macht ohne Moral” oleval illustratsioonil onkujutatud “gaasitamisele saadetutest” järelejäänud jalatsid (me eioskagi arvata, et laagrisse saadetud riietati vangiriietesse ja anti kauued jalatsid). Täpselt sama fotot kasutab Konstantin Simonovraamatu “Lublini hävituslaager” illustratsioonina, mis peaks tõestamagaasikambrisse saatmist.

Ameerika ajakiri “Life” avaldas 21. mail 1945 foto Nordhausenilaagris väidetavalt esseslaste hukatud 3000 vangist (vt pildiplokk).Seda fotot on natside kuritegude illustratsioonina kasutanud paljudholokausti-teemaliste kirjutiste autorid. Nagu on oma kirjutises “Bild-

”Dokumente" für die Geschichtsschreibung?“ tõestanud UdoWalendy, on fotol kujutatud liitlaste lennuväe poolt laagrile sooritatud

165

lennurünnakus hukkunud vangid. Seda versiooni tõestavad kapurustatud laagrihooned, mis fotol hästi nähtavad.

Sionistlikud võltsijad tunnevad suurt viha Waffen SS rindeväe-osade vastu. Nende eliitdiviiside võitlejaid püütakse visalt kujutadajuuditapjaina, nagu on kogenud oma nahal ka Eesti 20. Relva-SSdiviisi endised sõjamehed. Ajaloolase Heinz Bergschickeri raamatus“Der zweite Weltkrieg” jutustatakse muuhulgas jubedustest, midaukraina vabatahtlikest koosneva pataljoni “Nachtigall” võitlejad panidtoime tsiviilelanike kallal. Illustratsioonina kasutatud fotol on tegelikultkujutatud 1941. aastal Punaarmee põgenemisel NKVD-laste tapetudukrainlased.

Selle raamatu kirjutamise ajal uurisin, mida kirjutatakse “lõpp-lahenduse” ja “gaasikambrite” kohta internetis. Peab tunnistama, etholokausti-temaatika on internetis ühena rohkem käsitletud teema-dest – valitseb tõeline infouputus! Paraku ei kannata see informat-sioon, mida mitmesugused sionistlikud organisatsioonid huvilistelepakuvad, tõsisemat kriitikat.

Kuigi Saksa Lähiajaloo Instituudi ajaloolased olid juba 1960.aastal sunnitud teatama, et Reichi territooriumil (kuhu kuulus ka 1938.aastal ühendatud Austria) inimeste tapmiseks mõeldud gaasikambridpuudusid, ei hooli holokausti-propagandistid sellest tõdemusesttuhkagi. Näiteks Austrias asunud Mauthauseni laagri kohta käivainformatsiooni hulgas oli vaatamiseks pakutud selles laagris asunud“gaasikambri” foto (vt pildiplokk, ka raamatu tagakaas). Uurisin sedalähemalt ja avastasin üllatusega, et fotol kujutatud “gaasikamber”sarnanes üllatavalt Gulagi trassil asuvate Jaroslavli ja Kaasanivanglate transiitosakonna “gaasikambritega”, kus mul õnnestus 1981.aastal viibida. Kui meid, etapeeritavaid poliitvange 1981. aastal sinna“gaasikambrisse” aeti, siis ei tulnud järjestikku torude külge kinnitatudlehtritest mitte Zyklon-B, vaid soe vesi! Mauthauseni gaasikambri fotolon kujutatud lihtlabane suur duðiruum-saun, missugused olid ilmseltteisteski natslikes koonduslaagrites, nagu ka nõukogude Gulagis.(“Schindleri nimekirja” näinud lugeja mäletab üht stseeni sellest filmist:suurde ruumi aetud paljad naisvangid vaatavad ärevuses laes olevatelehtrite poole, aga oh imet! – sealt hakkas voolama vesi, mitte gaas.)“Meid peetakse idiootideks, pakkudes Auschwitzi ja teiste laagritehaledaid, täiesti kahjutuid ruume välja ”gaasikambrite" pähe," on

166

holokaustivalet iga hinna eest propageerivate tegelaste käitumistkommenteerinud üks väljapaistvamaid revisionistlikke uurijaid RobertFaurisson.

Holokausti propageerivad tegelased on oma aastakümneidkestnud propagandaga suutnud hägustada ka meie keelepruuki –olen end isegi selle raamatu kirjutamisel tabanud sõnalt “gaasiahi”.Tegelikult ei ole olnud mitte mingeid “gaasiahje”, sest krematooriumi-de ahjusid köeti reeglina söe või koksiga ja need olid mõeldud tõestisurnukehade põletamiseks, seda ei eita ükski revisionist. Holokausti-entusiastid püüavad meid aga panna uskuma, et gaasitamine ja põle-tamine toimus samas ahjus, nagu demonstreeritakse ühel laialt-levitataval fotol, kus legendi järgi toimus vangide tapmine Dachaulaagris (vt pildiplokk).

Võikad pildid, mis üles võetud laibakuhjadest Dachau ja Bergen-Belseni koonduslaagrites, mida laialdaselt kasutavad holokaustipropageerijad ka internetis levitamiseks, on jämedad võltsingud.Valdav enamik “gaasikambrite ohvrite” fotodest on tehtud liitlastepoolt, tihtipeale nädalaid pärast laagrite vabastamist. Laagrites surimassiliselt vange tüüfusesse ka pärast natsliku Saksamaa kapitulat-siooni. Tihtipeale kasutatakse fotosid, kus tegelikult on kujutatudliitlasvägede pommitamise tagajärjel maatasa tehtud haiglates olnudtuhandete surnukehade massimatmist. Ei häbeneta isegi liitlasteterroripommitamistes hukkunud sakslaste kujutamist holokaustiohvritena.

Kui lugeja viitsib internetis surfata, valides märksõna “holokaust”,siis ta veendub õige varsti, et verd tarretama panevaid fotosid “gaasi-tamise ohvritest” on demonstreeritud suhteliselt vähe. Ühtesid jasamu fotosid kasutavad erinevad internetilehed. Neile nõrganärvi-listele, kes vaatavad õudusega holokausti-propagandistide poolt inter-netti paigutatud fotosid skeletisarnastest surnukehadest ja nälginudlastest, tuletaksin veelkord meelde, et koonduslaagrites viimastelsõjakuudel ja -nädalatel valitsenud nälja põhjustjaks olid liitlastemassilised õhurünnakud, mis tegid võimatuks toiduainete veokoonduslaagreisse, selle üle kurtis ka Rahvusvaheline Punane Rist.Kõige rohkem vange hukkus tüüfuseepideemaiate puhkemisel (midapüüti riiete desinfitseerimisega Zyklon-B-ga tõkestada), mille läbihukkus korraga isegi tuhandeid vange. Tüüfuse leviku eest laagreis

167

hoiatasid veel isegi vabastajad, miks muidu paigutati näiteks Dachauväravaile ameeriklaste poolt vastav hoiatus (vt pildiplokk).

Sionistlikud tegelased on aastakümneid propageerinudjuutide holokausti, kuid tõelise holokaustiga, kus inimesed põlesidelusalt, said paraku hakkama hoopis briti-ameerika lennuväelased,heites paljude Saksa linnade elamukvartalitele tuhandeid tonnesüüte- ja fosforpomme (“toon põletusohvriks”). Sõja jooksul tapetiBriti-Ameerika lennuväe terroripommituste ajal, millel paljuütlevnimetus “tuletorm”, üle 600 000 saksa tsiviilisiku, kellest enamusemoodustasid lapsed, vanurid ja naised. Kõige kohutavam massimõrvpandi toime Dresdeni pommitamisega 1945. aasta veebruaris, milleshukkus erinevail andmeil kuni 250 000 inimest, suurlinna kesklinnasttehti varemeväli (vt pildiplokk). Paljudest varjendites varju otsinudtsiviilkodanikest oli kohutavast tulemöllust tekkinud kuumusetagajärjel säilinud vaid tuhk ja mõned kondijäätmed. Aastakümneid oliDresdeni tragöödia meenutamine lääneriikides, eriti Suurbritannias,tabuteema, millele tähelepanu juhtimist tõlgendati holokaustieitamisena. Alles 2005. aasta veebruaris, mil brittide ja jankideterroripommitamisest möödus 60 aastat, juleti arglikult tunnistada, ettegu oli liitlasriikide kuriteoga.

168

18.

KESKAEGSE NÕIAUSU JÄTKUMINE

Igasugune suur vale on nilbe, eriti kui seda vägisi uskumasunnitakse. Holokaustivale on oma armetu algelisusega solvavigale mõtlemisvõimelisele ja vähegi juudihuku fakte tundvale

inimesele.Peaaegu iga päev kirjutavad ajalehed Läänes “holokaustis

ellujäänutest”, see teema on ajalugu puudutavatest kõige enamleheruumi võttev teema. “Ei möödu nädalat, et ”The New York

Times´is" ei oleks ühtegi holokausti-teemalist artiklit," tunnistabNorman G. Finkelstein. Teades sakslaste põhjalikkust ja natslikuReichi käsutuses olevaid vahendeid, tuleks tunnistada, et kuisakslased oleksid tõepoolest kavatsenud korraldada totaalsejuuditapu, siis vaevalt mõni Wannsee otsuste alusel väidetavalthukkamisele määratud juut oleks 1945. aastal maikuud näinud.

On teada, et isegi natsliku Reichi pealinnas Berliinis suutis 1945.aasta mais ellu jääda mitu tuhat juuti. Ja kuidas seletadaskandaalsena mõjuvat fakti, et Wehrmacht i ridades võitles, põhiliseltidarindel, üle 150 000 juudi rahvusest sõduri ja ohvitseri? NatslikuSaksamaa relvajõududes oli kaks juudi rahvusest feldmarssalit ja 15kindralit, nagu on kindlaks teinud Cambridge´i Ülikooli juudist uurijaBrian Rigg. Kuidas sellist Hitleri “liberaalsust” seletada Wannseesvastvõetud verejanulise otsuse taustal?

Inimesed, keda tituleeritakse kogunisti ajaloolasteks, räägivadmeile, et Auschwitzis olevat Zyklon-B-ga tapetud miljon juuti. Belzecisja Treblinkas diiselmootorite heitgaasidega kokku 1,4 miljonit juuti.Auschwitzis olevat suures osas ning Belzeci, Treblinka, Chelmno jaSobibori laagrites eranditult kõik surnud lageda taeva all ärapõletatud, ilma et neist oleks tuhka või kondijäänuseid järele jäänud.

See vale oleks kohe kokku varisenud, kui esimene SaksamaaLiitvabariigi valitsus oleks 1949. aastal, kohe pärast riigi loomist, paarituhande marga eest tellinud kolme eksperdi hinnangud – esimese

169

Zyklon-B omadusi tundvalt kahjurputukate hävitamise spetsialistilt,teise diiselmootori konstruktorilt ja kolmanda mõnelt krematooriumideehitust ja tööpõhimõtteid tundvalt spetsialistilt. Esimene ekspert oleksnäidanud, et “pealtnägijate kirjeldused” ja “süüdlaste ülestunnistused”Zyklon-B abil toimepandud massimõrvade kohta on loodusseadustelevasturääkivad; teine oleks selgeks teinud, et massiline tapminediiselmootori heitgaasidega on küll teoreetiliselt läbi suurte raskustevõimalik, ent praktikas mõeldamatu, sest iga tavaline bensiinimootoron palju ohtlikum taparelv kui diiselmootor; kolmas oleks vastuvaidle-matult kindlaks teinud, et lugu miljonite laipade jäljetust kõrvalda-misest vabas looduses on täielik mõttetus. Kolme eksperdi hinnangudoleksid maailma säästnud aastakümnete pikkusest nürimeelsest jamõtlevaid inimesi mõnitavast holokausti-propagandast!

Tulevased ajaloolased jõuavad kahtlemata järeldusele, et XXsajandi holokausti hüsteeria, mis kipub saavutatud inertsist jätkumaveel ka XXI sajandi alguses, kujutab endast täpset vastet keskaegselenõiajahile. Keskajal uskus terve Euroopa nõidadesse, selle usugaläksid kaasa isegi tollased haritud inimesed. Loendamatutel protses-sidel tunnistasid vanakurjaga liiderlikkuses süüdistatavad nõiad omahäbitut tegu. Tänu nende “ülestunnistustele” saadi teada, et saatanapeenis on kestendav ja tema seeme jääkülm. Teenekad uurijad võisidtolleaja täppisteaduslike katsetega tõestada, et mõned nõiad ei lahku-nud oma voodist, kui nad Volbriööl luudade seljas läbi õhu kihutasid jaend lõpuks pimeduse vürstidega paaritada lasksid. See tähendas, etluua seljas ei istunud mitte nõia keha, vaid tema teine mina, tema hing.Vanakuradiga sõlmitud liidu pärast maandusid tuhanded jumalakart-matud ketserid tuleriidal nagu nõiadki. Selle liidu sõnastus oli tänurangelt “õigusriigi” põhimõtteid järgivate “bürokraatide” hoolsale tööletäpselt rekonstrueeritud. Terved leegionid “usaldusväärseid tunnista-jaid” kinnitasid neid tolleaja “teaduslikke saavutusi” vande all. Raama-tud nõidadest, kuraditest, põrgust ja nõiakunstist täitsid terveid kesk-ja uueaja alguse ülikoolide raamatukogusid.

Paradoksaalsel kombel usuvad paljud lääneriikide õigusteadustedoktorid, väärikad ajalooprofessorid, filosoofiadotsendid, tippajakirja-nikud, kõikvõimalikud intellektuaalid – kellel on entsüklopeedilisedteadmised maailmakirjandusest, ajaloost, geograafiast, zoloogiast-botaanikast – täiesti ajukääbiklikke jutte, et Majdaneki duðiruumides

170

tapeti 360 000 juuti, lastes Zyklon-B kuulikesi läbi duðilehtri, milletulemusena kuulikesed silmapilkselt gaasistusid. Gaas, mis spetsii-filiselt on kergem kui õhk, vajus millegipärast allapoole ja “rebestasõnnetute kopsud”, nagu kirjutab tõsimeeli professor Eugen Kogon1974. aastal ilmunud raamatus “Der SS-Staat”. Vähe sellest, igati omamõistuse juures olevad (vähemalt pealtnäha) intelligentsed tegelasedusuvad, et dr Josef Mengele saatis isiklikult, Mozarti meloodiaidvilistades, 400 000 juuti gaasikambrisse; nagu nad uskusid sedagi, etukrainlasest vangivalvur Ivan Demjanjuk ajas 800 000 juuti, kellekõrvad ta eelnevalt ära lõikas, Treblinka gaasikambrisse, kus nadlämmatati vana nõukogude tanki diiselmootori heitgaasiga; nadusuvad, et Belzeci gaasikambris oli ühel ruutmeetril ruumi 32inimesele; nad usuvad, et Auschwitzi erikomandod tormasidsinihappest küllastunud kambrisse pool tundi pärast 2000 inimesegaasitamist, sigaretid hambus; nad usuvad, et massimõrvu saabplahvatusohtliku gaasi abil sooritada kohe krematooriumi kõrval, ilmaet hoone õhku lendaks; nad usuvad, et saab põletada miljoneid laipuilma ühtegi kilogrammi tuhka järele jätmata. Neile tundub reaalsena,et laipade põletamise juures voolas rasv, mille sisse esseslasedviskasid imikuid. Nad usuvad tõsimeeli, et Rudolf Höss külastas juba1941. aasta juunis alles 1942. aasta juulis avatud Treblinka laagrit; etkuulus natsikütt Simon Wiesenthal elas üle kuus surmalaagrit, kuigi olijuut ja (oma jutu järgi) vastupanuvõitleja; et läbi vaateaugu seinas võisjälgida 2000 inimese surmaheitlust 210 ruutmeetri suuruses gaasi-kambris, justkui vaateaugu ees seisev ohver poleks vaatajal tervetvaatevälja ära varjanud. Nad usuvad, et Hitler käskis 1942. aastaalguses hävitada kõik juudid ja neid ei eksita selles kindlas veendu-muses kõige vähemal määral asjaolu, et Maailma Juudi Kongressipresidendi Nahum Goldmanni järgi olevat pärast sõda koondus-laagreist väljunud 600 000 juuti, “keda ükski maa ei tahtnud vastuvõtta”, nagu ta kirjutas raamatus “Juudi paradoks”. Nad usuvad kõikineid asju absoluutse religioosse fanatismiga ning nende ususkahtlejad teevad end süüdlasteks viimases patus, mis eksisteerib veelainukese “viimase tõena”, mille ümberlükkajaid represseeritaksemitmes demokraatlikuks nimetatud lääneriigis.

“Pealtnägijate absurdsed kirjeldused räägivad vastu niiloodusseadustele kui ka inimese loogikale. Kui uskuda ”pealtnägijate"

171

kirjeldusi, siis on meil holokausti puhul tegemist imega, mille osas eikehti füüsika, keemia ega tehnika seaduspärasused. Kas selle imepeab nüüd tunnistama dogmaks, mille suhtes on igasugune kriitikalubamatu?" kirjutab ajaloolane Artur Karl Vogt.

Raamatud holokaustist täidavad USA, Canada ja paljude Lääne-Euroopa riikide raamatukogusid. Suur hulk kirjanikke, värsitagujaid jasopafilmide produtsente on end holokaustimüüdiga üles nuumanud.Sellised ajaloolased nagu Léon Poliakov, Raul Hilberg, HermannLangbein, Eberhard Jäckel, Saul Friedländer, Wolfgang Scheffer jaWolfgang Benz võlgnevad oma akadeemilise kuulsuse eest tänu“gaasikambritele”.

Propagandistlik tees “tõsi holokaustist”, mida suure õhinagalevitatakse viimaste aastakümnete jooksul, on läinud nii kaugele, et“maailma demokraatlikuima riigi” USA koolides õpetatakse “holo-kausti uurimusi” kohustusliku õppeainena, mis on sama tähtsal kohalkui matemaatika, füüsika või ajalugu

“On väljakannatamatu, et tänapäeval kasutatakse teatud poliiti-liste eesmärkide vägisi saavutamise nimel relvana juudi rahva ajaluguning juutide Hitleri-aegset saatust. Kahjuks esineb seda kaasajalülisageli. Kahjuks lõigatakse sageli poliitilist kasu me esivanematesurmast,” rääkis Viini ülemrabi Moishe A. Friedman Viinis 3. juulil 2004korraldatud konverentsil. Ülemrabi juttu tasuks meil eestlastel seosesholokaustipäeva sisseseadmisega erilise hoolega meeles pidada.

172

19.

KIUSLIKUD KÜSIMUSED VALEUSKUJAILE

Kui jutt on juutidest, siis loomulikult ei minda mööda kohutavastkuriteost, mis “väljavalitud rahvast” Teise maailmasõja ajaltabas ja millest on Läänes tehtud viimase sõja peasündmus –

see peab saama viimase sõja peasündmuseks ka meie rahva jaoks!Viimastel aastatel on mitmed Euroopa Parlamendi saadikud teinudettepanekuid, et praegu mõnes Euroopa riigis kehtiv seadusandlus(Saksamaa, Austria, Prantsusmaa), mille järgi represseeritakseholokaustis ja Nürnbergi kohtu otsustes kahtlejaid, tuleks kasutuselevõtta kõigis euroliidu osariikides. Muidugi pole kahtlust, et kui taolineotsus tehakse, hakatakse seni revisionistidesse leebelt suhtuvatesEuroopa riikides kohtulikult taga kiusama holokaustis kahtlejaid,üsnagi suure tõenäolisusega ka selle raamatu autorit. Seetõttu oleksasjakohane siin ära tuua ðveitsi revisionisti Jürgen Grafi poolt esitatudja selle raamatu autori poolt täiendatud 15 küsimust, mis määratudholokausti-ajaloolastele ja mitmesugustele arvamusliidritele, kestõsimeeli usuvad või teevad avalikult näo, et usuvad “pühasiddogmasid”.

Vastused peaksid olema selged. Leppida ei tuleks sellistefraasidega, nagu “holokaust on kindel fakt” (kes jõudis selle raamatulugemisega siiamaani teab, et holokaust ei ole mitte kindel fakt, vaidsuur sionistide vale) või lasta end ära hirmutada ähvardavasthüüatusest “kes nii küsib, see mõrvab surnuid teist korda!”. Ei tohiksaktsepteerida 1945. aasta kevadel vabastajate poolt natslikes koon-duslaagrites tähnilisse tüüfusesse ja nälga surnud vangidest tehtudfotosid, mida ajakirjanduses, holokausti puudutavates raamatutes jainterneti holokausti puudutavate materjalides massiliselt “sajandikuriteo” illustratsioonidena vaatamiseks pakutakse. Nagu eespoolfaktide najal tõestatud sai, olid paljud holokausti tõestavad materjalidvõltsitud. Tuleb endale aru anda, et need fotod ei tõesta mitte kuidagi

173

gaasikambrite olemasolu, ammugi mitte kuue miljoni juudi massi-tappu! Analoogseid fotosid on näiteks avaldatud ka Dresdeni 1945.aasta terrorirünnakute hunnikuisse laotud surnutest (vt pildiplokk),Ukraina 1932.-1933. aasta kunstliku (juudibolðevike poolt tekitatud)näljahäda ohvritest (vt pildiplokk) või kommunistide poolt 1941. aastaltapetuist Tartus või Kuressaares.

Autori soovitus Eesti poliitikuile, arvamusliidritele ja kohalikeleholokausti-propagandistidele: lugege allpool äratoodud küsimusedläbi, mõelge nende sisu üle ja andke endale aus vastus!

1. Kas te usute, et (nagu tunnistas Mauthauseni koonduslaagrikomandant Franz Ziereis surivoodil) Hartheimi lossis Linzi linna lähe-dal gaasitati 1-1,5 miljonit inimest? Kui ei, siis miks teie usute 1-1,5miljoni inimese gaasiga tapmist Auschwitzis? Miks peaks tõestatultpiinamise tulemusena saavutatud Auschwitzi endise komandandiRudolf Hössi ülestunnistus olema usutavam, kui tõenäoliselt samutipiinamise tulemusena saavutatud Ziereisi ülestunnistus, millest enamaastakümneid keegi ei räägi ega kirjuta?

2. Kas te usute, et Dachaus ja Buchenwaldis olid gaasikambrid,nagu kirjutati 1950-ndail? Kui jah, siis miks ükski ajaloolane sellessetänapäeval ei usu? Kui ei, siis miks te usute Auschwitzi ja Treblinkagaasikambritesse? Millised asitõendid on nende laagrite gaasikamb-rite kohta, mida ei leitud ei Dachaus ega Buhenwaldis?

3. Kas te usute, et (nagu 1945. aasta detsembris Nürnbergi prot-sessil väideti) Treblinkas tapeti auruga sadu tuhandeid juute? Kas teusute dr phil Stefan Szende inimveskisse, kus elektrivooluga tapetimiljoneid juute? Kas te usute, et (nagu kirjutas Simon Wiesenthal,millest räägiti nõukogude koolides veel 1960-ndail) Belzeci laagriskeedeti 900 000 juuti seebiks nimetusega RIF – Rein jüdisches Fett?Kas te usute Nobeli rahupreemia laureaadi härra Elie Wieseli põleva-tesse süvenditesse, kuhu isekallutajaga kallutati lapsi, ja härra JanKarski lubjaga hävitamise vagunitesse? Kui ei, siis miks te ikka veelusute gaasikambrite olemasolusse, kus inimesi tapeti putukatõrjevahendiga Zyklon-B või vana tanki mootori väljalaskegaasiga? Miks teei usu üht mõttetust, aga samas usute tõsimeeli teist?

4. Kuidas te selgitate endale fakti, et igal mõrvaprotsessil (kuitegu on õigusriigi kohtuga) peab tegema ekspertiisi tapariistale, kuidseda ei pidanud tegema gaasikambri kohta ühelgi Saksamaa pärast-

174

sõjajärgsel koonduslaagriprotsessil, kus oli tegu ikkagi miljoniteinimeste tapmisega?

5. Püüdke paberile joonistada natside gaasikambri skeem jaselgitada, kuidas seal inimesi surnuks gaasitati. Kui te seda ei suuda,siis miks te usute või lausa korrutate sionistide jutte kuue miljoni juudigaasitamisest?

6. Nagu on tunnistanud USA (kus mõnes osariigis viiakse surma-otsuseid täide gaasitamisega) gaasitamise eksperdid, tuli gaasi-kambrit pärast hukkamisprotseduuri hoolikalt tuulutada, enne kuisinna sisenes kaitseülikonnas, gaasimaskis ja kinnastes arst, kestuvastas hukatava surma. Auschwitzi komandandi tunnistuse ja mit-mete “holokausti üleelanute” kirjelduse järgi tormasid Auschwitziserikomando liikmed sigaretid suus vaevalt pool tundi pärast 2000vangi gaasitamist sinihappest küllastunud kambrisse, et ruumi tehauuele 2000 ohvrile. Kuidas on see võimalik, et “laibakomando” liikmedend ära ei mürgitanud või kambris ei toimunud plahvatust?

7. Kuidas võisid toimida Auschwitzi harulaagri Birkenau esses-lased 1944. aasta mais-juulis, pärast 2000 juudist koosneva partiigaasitamist, kui hukkamisjärge ootasid järjekordsed 2000 ohvrit,kuidas jõuti eelmised ohvrid ära põletada? Kui 52 päevaga gaasitati400 000 juuti, siis mitu inimest tuli gaasikambreis hukata päevas? Kaste usute tõsimeelselt Elie Wieseli juttu leegitsevatest kraavidest? Võiäkki tegutses ka Auschwitzis Jean-Francois Steineri kirjeldatudTreblinka laibapõletamise spetsialist Herbert Floss? Paraku saavadveidigi füüsikast jagavad inimesed aru, et kraavides või ka maapinnalon piiratud õhu juurdepääsu tõttu nii suure koguse laipade põletamineväga lühikese aja jooksul praktiliselt võimatu.

8. Miks natsid ei tapnud Belzeci ja Treblinka “surmalaagreis” 1,4miljonit inimest mõne oma ülitõhusa mürkgaasiga, vaid valisid hukka-miseks ühe ebaõnnestunuima mooduse – gaasitamise diiselmootorigaasiga?*

* NSV Liidu kurikuulsa repressiivorgani NKVD Moskva oblasti adminosakonna ülemIssai Berg, kellele tehti ülesandeks “troikade” poolt hukkamisele saadetavatetransportimine, tegi juba 1937. aastal väljapaistva leiutise. Nupukas juudist tðekistIssai Davidovitð mõtles välja ratsionaalse lahenduse: selja taha kinni seotud käte jatropistatud suudega hukkamisele määratud heideti leivaautoks maskeeritudmasinasse, mille bensiiniga töötava mootori väljalasketoru oli suunatud furgooni.

175

9. Ükski ajaloolane ega holokausti-spetsialist ei väida, et Belzecija Treblinka “puhtal kujul surmalaagreis” ning ka kahes teises“surmalaagris” Sobiboris ja Chelmnos olid krematooriumid. Kuidassuutsid natsid neljas laagris tapetud 1,9 miljoni inimese surnukehad niikõrvaldada, et järele ei jäänud kõige väiksematki jälge?

10. Meile ei ole vaja pealtnägijate kirjeldusi ega süüdlaste üles-tunnistusi uskumaks, et ameeriklased viskasid 1945. aasta augustisaatomipommi Hiroshimale ja Nagasakile. Kuidas on see võimalik, etmiljonite inimeste tapmise kohta gaasikambrites ei ole ühtegi teisttõendit peale “pealtnägijate” ning “ime läbi pääsenute” kirjelduste jasüüdlaste (tihtipeale piinamise teel saadud) ülestunnistuste? Ei olesäilinud ainsatki dokumenti, ei ole tehtud ainsatki gaasitamist kinnita-vat ekspertiisiakti, pole säilinud ainsatki tapariista ja kõik gaasitamistkinnitavad tunnistused on omavahel vasturääkivad.

11. Kas te oskate nimetada kasvõi ühe gaasikambris hukatudjuudi nime? (Kuulsaks saanud raamatu väidetav autor Anne Frank eihukkunud gaasikambris, vaid suri tüüfusesse!) Tooge ka tõestus,mida õigusriigi põhimõtete järgi otsustav kohus ühel mittepoliitiliselmõrvaprotsessil kasutada võiks ja arvestaks. Ei ole vaja nimetada“miljoneid gaasikambris hukatuid”, vaid ainult üht nime! Natsidest onsäilinud statistika, kus on ära toodud laagrites tüüfusesse ja kurnatus-se surnud, mahalastud ja ülespoodud, kuid mitte ainsatki gaasitatut!Kas see ei tekita teis kahtlusi?

12. 1939. aasta alguses tehtud rahvaloenduse järgi elas NSVLiidus veidi üle 3 miljoni juudi (sel ajal ei olnud selle riigiga ühendatudjuudirikkad Ida-Poola alad). Teise maailmasõja ajal olevat NSV Liitkaotanud 12 protsenti oma rahvastikust. 1990. aasta 1. juulil tegi aja-leht “The New York Post” Iisraeli palvel kindlaks, et sel ajal (seegapalju hiljem, pärast 1970-ndate teisel poolel toimunud massilist juutideväljarännet) elas NSV Liidus üle 5 miljoni juudi. Kuna loomulikjuurdekasv on juutidel väga madal ja assimileerumine märgatav, siis

Hukkamiskohale jõudnud auto laadung oli kohale jõudes hingetu, nagu kirjutas tuntudvene kirjanik ja endine Gulagi vang Aleksandr Solþenitsõn teoses “Kakssada aastatüheskoos” (“Dvesti let v meste”). Miks ei võtnud natsid kasutusele Issai Bergimeetodit, see oleks säästnud tublisti aega ja mootorikütet ning kiirendanudhukkamistoimingut? – Autor.

176

oleks võrreldes 1939. aasta algusega NSV Liidus juute “üleliia”. Kasseda on kuidagi teistmoodi võimalik seletada, kui et NSV Liit sulandasendasse enamiku kolmest miljonist enne sõda Poolas elanud juudist?Seega ei hukkunud enamik Poola juutkonnast mitte gaasikambreis,vaid elas sõja üle “kõige demokraatlikumal sotsialismimaal”?

13. Väljapaistva sionistliku tegelase Nahum Goldmanni järgi(raamat “Juudi paradoks”) elas sõja üle 600 000 juudist koonduslaagrivangi. Kuidas võisid 600 000 juuti natside “surmalaagreis” ellu jääda,kui natsionaalsotsialistid otsustasid 1942. aasta alguses Wannseekonverentsil kõik juudid füüsiliselt likvideerida. Kas teile ei tundu, etselles väites midagi ei klapi?

14. Kas te usute, et keskaegseid “nõidasid” saadeti tuleriitadelekonkreetse süü eest? Kui ei, siis kas peate õigeks, et Euroopa Liidumõnes liikmesriigis represseeritakse inimesi selle eest, et nad ei usunatside koonduslaagrite gaasikambrite olemasolu ja kuue miljonihukatud juudi müüti? Kui ei, siis miks te peate Euroopa Liitudemokraatlike riikide ühenduseks?

15. Kas te olete eelnevatele küsimustele vastuseid leidesarusaamisel, et on jätkuvalt õige propageerida miljonite juutidegaasitamise juttu? Kui jah, kas ei peaks te laskma oma tervistkontrollida psühhiaatri juures? Kui ei, siis miks te talute, et teie lasteletehakse holokaustipäevade ajal ajupesu Eesti koolides? Kas meil eiole juba kõrini sellest, et meile valetati kommunistide võimu ajal jajätkatakse samas vaimus ka praegu?

177

20.

MIKS VALE KUIDAGI EI VAJU

Teise maailmasõja järel Läänes üleskasvanu on alates varasestlapsepõlvest kuulnud lakkamatuid jutte natside kuritegudest,millest suurim roim on juutide hävitamine koonduslaagrite

gaasikambreis. Aastaid kestnud ajupesu tulemusel peaks mõttetunaja lausa koletuslikuna tunduma igasugune kahtlus kollektiivsejuudimõrva suhtes, nagu ka kahtlus, kas Teine maailmasõda on üldsetoimunud. Need demokraatlikes riikides elavad “ajupesu ohvritest”kodanikud, kel õnnestub lugeda mõnda kirjutist, kus holokaustitoimumine on kahtluse alla seatud (lääneriikide “suures ajakirjan-duses” taolisi kirjutisi ei ilmu ja raamatute lugemine ei ole tänapäevaühiskonnas in), ei suuda tavaliselt pärast kõiki ajuloputuse aastaidenam väljakujundatud mõttemaailma ümber kujundada.

Nõukaajal elanud eestlased on palju immuunsemad igasugusepropaganda suhtes, sest teatakse, kuidas nõukogude propagandasuutis valge mustaks teha ja musta omakorda valgeks. Tollal saidmõtlemisvõimelised inimesed kasvõi üldjoones aru, mis õige, misvale. Eestlaste nooremal põlvkonnal selline kogemus puudub, nooredon seega palju vastuvõtlikumad igasuguse vale omaksvõtmisel.Sionistlik vale – vähemalt mitte oma jultumuselt – ei erine oluliseltkommunistlik-bolðevistlikust valest, mille suhtes on peaaegu igalintelligentsel ja mõtlemisvõimelisel eestlasel välja kujunenud omaseisukoht.

Muidugi ei püsi dogmaks tehtud holokausti-vale lihtlabaselpropagandal – seda toetatakse repressioonidega, mis aastatega onnn keskmises lääne ühiskonna kodanikus välja kujundanud teatudrefleksi – ära arutle holokausti teemal, sest see teema ei kuulu Lääneühiskonnas arutlusaluste teemade hulka! Iga lääneriikide kodanikteab, kui hukatuslik võib olla holokausti dogmade kahtluse allaseadmine. Juhul muidugi, kui talle üldse võib pähe tulla, etpaljuräägitud ja -kirjutatud, koolides õpetatava, holokaustiga midagi

178

kardinaalselt viltu on. Kuna lääneriikides, eriti Saksamaal ja USA-s,käib pidev holokausti-propaganda, ei tule nn tavalistele inimestelepähegi, et nõnda palju kirjutisi, filme ja telesaateid pälvinud sündmusvõib olla jultunud väljamõeldis. Väikest vale usuvad vähesed, suurtaga paljud!

“Seda juutide maailmavalitsemise aktuaalset tegelikkust võib igaarukas ja mõtlemisjulge inimene tähele panna ka suvalisest ajalehest,lugedes näiteks sellest, kuidas Saksamaa valitsus holokausti-ärimeeste järjekordse ðantaaþi peale Iisraelile või ÜlemaailmseleSionistlikule Kongressile järjekordsed miljardid üle kannab; kuidaskõikide poliitiliselt korrektsete riikide poliitiliselt veel korrektsemadvalitsustegelased mõne Simon Wiesenthali, Elie Wieseli või EfraimZuroffi ees lipitsevad, et täita kõik nende soovid ja anda Iisraelile väljakõik oletatavad ja tegelikud sõjakurjategijad ja represseeridaantisemiitidena kõik sionistide vaenlased; kuidas suurriik AmeerikaÜhendriigid annab Iisraelile igal aastal miljardeid tagastamatutfinantsabi ning toetab kõiges Iisraeli poliitikat; kuidas sionistlik lobby

võib antisemitismis süüdistatuna kohtu alla anda ükskõik kelle, keskirjutab kriitiliselt ja objektiivselt judaismist ja sionismist, nii etantisemitismi ametlikuks definitsiooniks on muutunud kõige laiemalttõlgendatav ”mõtlemine ja käitumine, mis ei meeldi sionistidele"; ningkuidas Eesti banaanivabariigi parlament võttis vastu otsuse tähistadakoolides holokausti-religiooni püha," kirjutatakse interneti kaudulevitatavas kirjutises “Uus maailmakord. Kelle kasuks ja kellejuhtimisel”.

Just nilbele holokausti-valele tuginedes kavatsetakse täielikultoma mõju alla saada postkommunistlikud Ida-Euroopa riigid, seetõttuei maksa väga imestada, et USA juudi rahvusest suursaadikudjagavad eestlastele usinasti “soovitusi”, kuidas me peame ajalugumõistma või missuguseid tähtpäevi tähistama, miks me peame ümberkirjutama oma ajaloo või saatma ajalooõpetajad õppima “õigetajalugu” Iisraeli. Kõik see erineb mõnevõrra kommunistide tegevusest1940-ndail, kuid lõppeesmärk on sama – uue võimu ja uue ideoloogiakinnistamine!

Jälgides meie poliitikute kõnepruuki, lööb kõrva, kuidas “faðismija kommunismi” hukkamõistmisel on saanud kindlaks reegliks“faðismi” esimesena äramärkimine, kuigi kommunismi läbi kannatas

179

eesti rahvas mõõtmatult rohkem – “faðistid” ei lubanud meil külltaastada omariiklust, kuid Saksamaa kallaletung NSV Liidule päästiseestlased kindlast hävingust. Aga seda ei ole ju “poliitiliselt korrektne”tunnistada, sest lääneriikidele oli tuhandeid eesti patrioote hukanudkommunistlik Venemaa liitlaseks!

Juba praegu püüavad meie poliitikud oma kõnepruugis vältidaväljendit “rahvuslane”,* sest see mõiste on mõne “poliitiliseltkorrektselt” käituva tegelase arvates halvakõlaline, mida pluralistlikusühiskonnas ei ole sobilik tarvitada. Homoabielude vastaseid nimetabmõni eesti poliitik faðistideks, kelle holokaustiga, täpsemalt selleeitamisega seostamine on vaid ühe sammu kaugusel. Lääneriikideson “faðistist” ja “natsist” juba ammu saanud juuditapja sünonüümid,kaua see meilgi aega võtab, kus me kõik sealsed kombed ja nendetõed kibekähku ja kuulekalt omaks tunnistame.

“Saksa ja Austria poliitikud ning intellektuaalid kannavadholokausti-lugu endaga pidevalt kaasas ja see tundub esmapilgultõendavat, et neil on õigus. Võiks ju küsida – miks peaksid needinimesed omaenda rahvast väljamõeldud koledusega koormama?...Saksamaa Liitvabariik võttis nii sise- kui välispoliitilistel põhjustel ülevõitjate ajalookäsitluse. Ühelt poolt tahtsid Saksa poliitikud jaintellektuaalid pidevalt natsionalismi barbaarsust näidates omarahvast ümber kasvatada, teisalt tahtis Lääne-Saksamaa silma paistaUSA täiusliku liitlasena, soovides nii vältida sionistide poolt kontrollitudÜhendriikide meedia lakkamatut saksavastast kampaaniat.

Lääne-Saksa konservatiividele oleks nüüd juba piisanudmõõdukast holokausti- ja gaasikambripropagandast. Kaks korda kuusAuschwitzi koleduste rõhutamist oleks neid rahuldanud, kuid varstihaarasid vasakpoolsed teema enda kätte. Nende eesmärgiks oliigasuguse rahvustunde täielik allasurumine. Ajakirjandus, televisioon,vaimulikud ja kooliõpetajad serveerisid rahvale Auschwitzi juba kolm

* Mul on siiamaani meeles üks seik 1987. aastal toimunud USA reisilt (olin pärastHirveparki Eestist välja saadetud), kus peale väliseestlaste kohtusin õige palju kordiajakirjanikega, rääkides Baltikumis puhkenud iseseisvusliikumisest. Kui tutvustasinühele naisajakirjanikule ennast rahvuslasena, läksid ajakirjaniku silmad suureks,neist paistis õudu! USA-s aastakümneid läbiviidud holokausti-ajupesu kannabkahtlamata vilja! Ameerikas ja Lääne-Euroopas samastatakse sõna “rahvuslane”(nationalist) automaatselt natsiga (nazi). – Autor.

180

korda päevas. Konservatiivid ei saanud selle vastu midagi teha, sestsiis oleks neid kohe süüdistatud Hitleri puhtakspesemises. Nüüdistuvad nad koos vasakpoolsetega ühes lõksus, kust enam väljapääsuei ole: alates CSU poliitikutest kuni “roheliste” meediainimeste,kirjanike ja seda loendit siin lõpetamata ka nende “ajaloolasteni”,kellele maksti aastakümneid tasu üksteise udujuttude kopeerimisening oma rahva kriminaliseerimise eesmärgil ajaloo võltsimise eest.Kogu riigi juhtiv ja avalikku arvamust kujundav seltskond üritabmeeleheitlikult pankroti päeva edasi lükata. Seda tehakse ajaloosennenägematu ulatusega ajakirjanduse tsenseerimisega, ühe peale-tükkivama holokausti-propaganda kaudu (tänapäeval kirjutatakseholokaustist palju rohkem kui kümme või kakskümmend aastattagasi), tagatipuks lõputu “nõiaprotsesside” reaga, kus ainuketõestusvahend revisionistide vastu on see, et kuue miljoni juudi tap-mine olevat tõestatud fakt.

Sarnased eeldused on ka Austrias, kus valitseva kasti käitumineon omandanud lausa jaburaid jooni. Iga austerlane, kes tõestab, etAuschwitzi gaasikambrid ei saanud füüsika- ja keemiaseaduste järgiüldse toimida, riskeerib kümneaastase vanglakaristusega," paljastabSaksamaa ja Austria võimude holokausti-lembust uurija Jürgen Grafraamatus “Holocaust auf dem Prüfstand”.

Holokausti-legendi kokkuvarisemine ei ole teiste lääneriikidepoliitikuile kindlasti mitte surmav, et selle vale püsimise eest kõikidevahenditega võidelda. Kuid siiski küllaltki ebameeldiv, sest kuidasseletatakse oma väärituid tegusid masendava vale kaitsmisel japropageerimisel? Kuidas näiteks õigustaksid end Ðveitsi poliitikud,kes sionistide survel võtsid 1998. aastal personaalselt Jürgen Grafikaristamiseks vastu vastava seaduse? Kuidas põhjendavad meiepoliitikud holokaustipäeva sisseseadmist, mis annab võimaluse meielastele ajupesu teha?

End demokraatideks nimetanud poliitikud on oma holokausti-tamisega rahvaste usaldust kuritarvitanud. Mõtlemisvõimelistelekodanikele ei ole mingiks uudiseks fakt, et holokaust kujutab MaailmaUue Korra sisseseadjate kaardipakis kõige kõvemat trumpi igasugusepatriotismi vastu. Näiteks tarvitses vaid Hollandi poliitikuile selgekssaada, et rahvas ei kiida heaks Euroopa Liidu liitriigiks muutvat põhi-

181

seadust, kui peaminister Jan Peter Balkenende asus referendumi eelhollandlasi hirmutama “naasmisega Auschwitzi”.

Olen holokaustist rääkinud mitme tuntud Eesti poliitiku ja aja-kirjanikuga. Eranditult ükski neist ei uskunud, et natsid tapsid juutegaasikambreis, et hukkunuid olevat olnud kuus miljonit – üks poliitiknimetas holokausti meie omavahelises vestluses küüniliselt koguni“juutide juraks”. Kuid olen sajaprotsendiliselt kindel, et kui Riigikogustoimuks USA saatkonnast või Brüsselist tuleva “soovituse” järgikriminaalseadustiku täiendamine uue paragrahviga, millele tuginedessaaks holokausti-eitamise eest vanglasse saata – hääletab minuvestluskaaslane selle vastuvõtmise poolt. Poliitikud on juba sellinetõug inimesi, kes räägivad üht, aga käituvad tihtipeale vastupidiselträägitule. Kiiresti on selgeks saadud, kes tegelikult ka meie riigipoliitikat määravad. Vähegi tähelepanelikumalt viimaste aastatepoliitikat jälginu on tähele pannud, et üha sagedamini sekkuvadsionistid meie sise- või välispoliitikasse. On ka põhjust, sest pingedmoslemimaailma ja Lääne ühiskonna vahel üha tugevnevad. Neidpingeid eskaleerivad sionistlikud poliitikud, kasutades oma tegevusesaktiivselt holokausti-temaatikat.

Muidugi oleks legendi lõpp valusaks lüüasaamiseks nendeleajaloolastele, publitsistidele ja ajakirjanikele, kes sellest endaleteenimisallika tegid. Holokausti-vale senises püsimises on moraalseltsüüdi ka need intellektuaalid, kes oma sisemuses tunnistavad, et asiselle holokaustiga ei ole õige, kuid sellele vaatamata vaikivad. Kuiajalehtede toimetajad ei avalda oma lehtedes valet paljastavaidkirjutisi, siis võitlevad nad inimeste ajusid peedistava masendava valeelushoidmise eest! Siinkohal on sobiv ära tuua üks hiljutine seikskandaalist, mis puhkes Taani ajalehe “Jyllands-Posten” poolt prohvetMuhamedi-teemaliste karikatuuride avaldamisega. Iraani suurimpäevaleht kuulutas vastusammuna välja holokausti-teemaliste karika-tuuride konkursi. Tarvitses vaid “Jyllends-Posten´i” kultuuritoimetajalanda lubadus Iraani lehes avaldatavate holokausti piltide publitseeri-misega ajalehes, kui ta välgukiirusel puhkusele saadeti!

Suuremale osale juutidest, kellele on samuti sihilikult aasta-kümneid valetatud, oleks vale kokkuvarisemine kergenduseks suurestvaevast. Ettekujutus nende kuue miljoni rahvus- ja usukaaslasesurmast gaasikambreis üksnes kuulumise eest juudi rahvusesse, on

182

painanud paljusid neist aastakümneid ja sellise tragöödia võimalikkordumine (millega sionistid kogu aeg hirmutavad) on lihtsatelejuutidele kindlasti mõjunud õudusunenäona. Nagu on kirjutanudNorman Finkelstein oma koonduslaagreis ellujäänud vanematemeelsust silmas pidades, ei lähe paljudele Auschwitzist või Dachaustelusaina väljunud vangidele peale sionistlike organisatsioonideninameeste algatatud holokausti propageerimise kampaania –nähakse läbi selle madalad eesmärgid, milleks on võim ja raha!

Eestis on üks suhteliselt väikesearvuline seltskond nn Iisraelisõpru, kelle jaoks oleks holokausti kokkukukkumine kindlasti kurvas-tavaks kaotuseks. Pean silmas kristlikest lahkusulistest (peamiseltmetodistid ja elusõnalased) koosnevat toimekat juudisõprade gruppi,kes koondunud sionistide raha eest väljaantava ajakirja “Jeruusa-lemma Sõnumid” ümber. Seda seltskonda juhib Eesti KristlikuErakonna funktsionäär Peeter Võsu. Juudiriigi raha eest tehaksesionistlikku ja judaistlikku propagandatööd eestlaste seas. Nendeinternetis ja paberikandjal ilmuv ajakiri levitab kõige valelikumaidholokausti-lugusid (nt järjejutt “Omakaitse omakohus”), millessisalduvaid fakte isegi keegi pole vaevunud kõrvutama kasvõitõsisemate holokausti-dogmaatikute poolt väljatoodud arvudega.Holokausti savijalgadel elevandi mahaprantsatamise järel peavad“eesti iisraellaste sõbrad” loobuma oma iga-aastastest sionistide rahaeest korraldatavatest puhkusereisidest Iisraeli ja pankrotiks olevakskuulutama oma ajakirjakese, ilmselt saatma laiali ka Eesti KristlikuErakonna, mille ideoloogiks on sionist Irina Stelmach.

Holokausti propaganda abil suureks puhutud vale kokkuvarise-mine ei ole kindlasti õnnetuseks lihtsatele juutidele, küll on agakatastroofiks holokausti propageerimisega tegelenud holokausti-töösturitele, kelle tuntuimateks esindajateks on Elie Wiesel, AbrahamFoxman, Daniel Goldhagen, nüüdseks Yahweh juurde läinud SimonWiesenthal, idaeurooplastele ülituntud, Wiesenthali mantlipärijakssaanud Efraim Zuroff ja sadadele teistele poliitikutele, ajaloolastele,propagandistidele, kirjanikele – kõigile, kes tegid holokaustist endale“suure raha” tegemise või poliitilise võimu saavutamise vahendi.Nende hulka kuuluvad päris kindlasti ka Washingtoni uuskonserva-tiividest sionistid, kelle mõjutusel ründas USA Iraaki ja valmistub samakordama Iraani ja Süüriaga. Holokausti “suure poliitika” ja “suure raha”

183

jüngritest on väga põhjalikult kirjutanud Norman G. FinkelsteinLäänes suurt tähelepanu pälvinud teoses “Holokaustitööstus”, missobiks ideaalselt sellele raamatule järgnevaks lektüüriks.

184

LÕPPSÕNA

Holokausti-temaatika on enamikule eestlastest kahtlemata veelüsnagi võõras, sest vähesed viitsivad või suudavad arutledateemal, miks holokaust on muutunud Teise maailmasõja

peasündmuseks ja miks gaasikambri-legendi üha rohkem propagee-ritakse. Seda tegemist suudavad vaid mõtlemisvõimelisemad meiehulgast seostada rahvusluse, rahvusliku mõtte ja kultuuri mahasuru-misega. Kuidagi ei tulda järeldusele, et väidetavalt natside pooltsurmatud kuue miljoni juudi lugulaul aitab tänapäeva Maailma UueKorra loojaid nende ettevõtmistes. Olgu selleks kallaletung Iraagile võipoliitiliste vabaduste mahasurumine mõnes USA ja Iisraeli poliitikattauniva riigi kodanikkonna hulgas. Holokaustist on saanud vahend,millega surutakse maha igasugune poliitiline teisitimõtlemine, kui arut-luse all on Iisraeli või USA sionistliku ladviku agressiivsed ettevõtmi-sed – “demokraatlike väärtuste levitamise” sildi all!

Selle raamatu lugemise lõpetanu võiks mõelda üldisemalt tee-mal: missugust rolli etendavad poliitilised valed meie elus, kas nendelon mingisugune osa meie isikliku või meie rahva saatuse otsusta-misel. Kas me tõesti hülgasime kommunistlikud valed vaid selle-pärast, et tunnistada tõeks uued – sionistlikud valed?

Minu arvates oleks suurim rumalus eestlasliku (mõtte)tuimusegaarutelda, et “las need zuroffid seal ajavad oma jura, mulle ei lähe seekorda”. Läheb küll, kui ühel päeval sinu Eesti koolis õppiv tütar võipoeg ütleb: “Isa (ema), kas sa saad mulle 2000 krooni eraldada, meieklass läheb ekskursioonile Poolasse, külastame ka Auschwitzimuuseumi. Meie õpetaja (kes käis Iisraelis kursustel) oskab nii hästirääkida Teise maailmasõja ajaloost.” Auschwitzist naastes järgnebpoja-tütre küsimus: “Kuule, kas sinu vanaisa, kelle pilt on seal albumis,tappis ka juute?” Meie esialgse ehmatuse peale kostab meie võsuke:“Sakslased tapsid sõja ajal juute, seal pildi peal on vanaisal seljasfaðistide munder.” Mille peale isale-emale meenub, et vanaisal onkoguni seljas SS kraenurkadega leegionäri munder. Paljudes kodu-des säilitatakse fotosid, kus jäädvustatud noored eesti mehed, saksa

185

munder seljas, tihti ka Waffen-SS märgiga leegionäride kraenurgadfotol nähtavad. Need mehed on ju sionistide poolt kuulutatud juudi-tapjaiks. Seega tasuks mõelda, kas holokausti-valed lähevad meilekorda või ei lähe...

Omal ajal tundus, et kommunistlikud valed püsivad igavesti. Eipüsinud. Miks peaks sionistide SUUR VALE hakkama mõjutama meieriigi ja rahva saatust? Kas tõesti selle nimel võitlesid meie isad javanaisad Sinimägedes või kannatati alandusi ja piinu Gulagis? Kastõesti selle nimel kogunesime Hirveparki või Lauluväljakule, et zuroffidja wosid võiksid meile õpetada ja meile lausa dikteerida, kuidaspeame mõtlema ja oma riigis elama? Kui palju peame veel saatmaeesti mehi järjekordsele sionistide kavandatud sõjakäigule “demo-kraatlikke väärtusi” viima – seekord juba Iraanis või Süürias elavaid,oma riigist ja usust lugupidavaid inimesi tapma...

Küüniline ja nilbe holokausti SUUR VALE peab surema, kui metahame edasi elada väärikaina ja olla peremeesteks oma kodumaal!

Läänemaa, 2005-2006

186