TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL

Majandusteaduskond

Rahusvaheliste suhete instituut

Rahvusvaheliste suhete ja politoloogia õppetool

Anneli Kritšmann-Lekštedt

IISRAELI RIIGI AJALOOLISED TAGAMAAD PALESTIINAS

Kursusetöö

Juhendaja: dotsent Tiiu Pohl

Tallinn 2009

Sisukord

Sisukord..........................................................................................................................................1

Sissejuhatus....................................................................................................................................3

1. Tänapäeva Iisraeli riik ja piirkonna ajalugu...............................................................................4

1.1 Tänapäeva Iisraeli riik..........................................................................................................4

1.2 Palestiina varasem ajalugu.............................................................................................5

2. Piirkonda valitsenud suured impeeriumid..............................................................................7

2.1 Rooma impeerium ja Bütsantsi keisririik....................................................................7

2.2 Araablased ja Osmanite impeerium.............................................................................8

3. Teel Iisraeli riigi loomisele..................................................................................................12

3.1 Sionismi sünd...............................................................................................................12

3.2 Palestiina enne Esimest maailmasõda..........................................................................13

3.3 Suurbritannia osalus.....................................................................................................15

3.3.1 Vägivalla puhkemine ja komisjonid........................................................................17

3.4 Olukord Palestiinas pärast Teist maailmasõda.............................................................19

3.4.1 ÜRO eraldumisplaan 1947.......................................................................................21

4 Iisraeli riigi väljakuulutamine.............................................................................................23

Kokkuvõte....................................................................................................................................25

Viidatud allikad............................................................................................................................26

RÉSUMÉ......................................................................................................................................27

Lisad.............................................................................................................................................30

Lisa 1 Palestiina Rooma riigi koosseisus.................................................................................30

Lisa 2 Palestiina Osmanite riigi koosseisus.............................................................................31

Lisa 3 Balfouri deklaratsioon...................................................................................................32

Lisa 4 Palestiina Suurbritannia mandaadi all...........................................................................33

Lisa 5 ÜRO eraldumisplaan 1947............................................................................................34

2

Sissejuhatus

Käesoleva töö teema aktuaalsus seisneb selles, et Iisraeli–Palestiina konflikt on

kahekümnenda ja nüüd ka kahekümne esimese sajandi üks maailma kõige pikemalt

jätkuv konflikt, seda nii rahvuslikest pingetest kuni konkreetse sõjategevuseni.

Vastuolu, mille ühel pool on iisraellased ja nende esivanemad ning teisel palestiinlased

ja nende esivanemad, on kestnud juba enam kui sajandi ning tõstatanud hulga küsimusi

ja erinevaid ajaloonägemusi. Paljud asjasse pühendamatud kõrvaltvaatajad ja ka mitmed

ajakirjanikud arvavad, et probleemi juured on sügaval piirkonna ajaloos. Käesoleva töö

ja ajalookäsitlusega püütakse tõestada, et konflikt on vähem kui sada aastat vana ja

kaugem ajalugu pole otseselt tänapäeva vastuoludega seotud.

Autori arvates esitavad juudid ja islamiusulised palestiinlased – erapooletult

vaatates – võrdselt õigustatud nõudmisi ühele ja samale territooriumile, ehkki erinevatel

religioossetel ja ajaloolistel põhjustel.

Töös käsitletakse Iisraeli riigi sisest juutide ja palestiinlaste vahelist konflikti,

mitte konflikti, mis arenes Iisraeli ja seda ümbritsevate Araabia maade (Egiptuse,

Jordaania, Süüria, Liibanoni ning Saudi-Araabia ja Iraagi) vahel ja mida tuntakse kui

Iisraeli-Araabia konflikti.

Uurimustöö sisuline osa on parema ülevaate saamiseks jagatud neljaks

peatükiks. Esimeses peatükis vaatleb autor piirkonna kaugemat ajalugu. Teine peatükk

analüüsib olulisemaid ajalooetappe ja valitsejaid. Kolmandas peatükis keskendub autor

konkreetselt sündmustele, mis viisid Iisraeli riigi loomiseni. Neljandas peatükis

käsitletakse Iisreaeli riigi loomist.

Uurimistöö eesmärk on kirjeldada Iisraeli-Palestiina konflikti põhjusi ja

tagamaid ning selgitada, mis on piirkonnas toimuva ajendiks ning tõestada, et antud

konflikti juured ei peitu kaugemas ajaloos, vaid jäävad pigem viimase saja aasta

piiridesse. Selles töös kasutati erinevaid inglisekeelseid väljaandeid, kuna eestikeelsete

kirjutiste arv on suhteliselt napp.

3

1. Tänapäeva Iisraeli riik ja piirkonna ajalugu

1.1 Tänapäeva Iisraeli riik

Tänapäeval elab Iisraelis 6,6 miljonit inimest, kellest 76,8% on juudi rahvusest ja

juutide sisseränne jätkub endiselt. Iisraeli riigikeel on heebrea keel ning ametlik keel on

ka araabia keel. Religioossete traditsioonide suhtes valitseb Iisraelis pluralism; seal

elavad külg külje kõrval judaismi kõige erinevamate suundade esindajad:

ultraortodokssed, reformistlikud ja liberaalsed juudid, hasiidid, karaiimid, messianistid

ning ka veendunud ateistid. Kümnendik araablastest on kristlased, kes kuuluvad nii

rooma – kui kreeka-katoliku ja õigeusu kirikutesse. Iisraelis asub ka alles 150 aastat

tagasi tekkinud Bahài usu maailmakeskus. Monoteistlikud usundid – judaism, kristlus ja

islam – on põhjustanud kõige suuremaid muudatusi maailma ajaloos. Võib arvata, et see

mõju jätkub ka tulevikus. Igal juhul ei tohiks jätta tähelepanuta miljonite inimeste

uskumust, et just sellel maa-alal paikneb maailma keskpunkt. (Saks 2005, 10)

Iisraeli riik paikneb Euroopa, Aasia ja Aafrika ristteel, moodustades omamoodi

koridori Euraasia ja Aafrika vahel. Läänest piirab seda Vahemeri, ida poolt Jordani jõgi,

Surnumeri ja Arava alang. Iisraeli põhjapiiriks on Golani mäed, lõunatipp aga ulatub

välja Punase mereni. Asukoht on alati määrav tegur ajaloo kujunemisel. Iisraelist kahel

pool olevaid alasid – Niiluse ning Eufrati ja Tigrise jõe viljakaid kaldaid peetakse

maailma tsivilisatsiooni hälliks. Just seal hakkas inimkond esimesena maad harima ja

püsiasulaid rajama ning võib rääkida algse kultuuri kujunemisest. (Piiblientsüklopeedia

1996, sub geograafia)

4

1.2 Palestiina varasem ajalugu

Selleks, et piirkonna sündmustesse objektiivsemalt suhtuda, tuleb tunda selle ajalugu.

3000 aastat eKr asustasid tänapäeval Lähis-Idana tuntud alasid erinevad lääne-semiidi

hõimud, üldnimega kaananlased, kellel oli suhteliselt kõrge kultuuritase. Osadest neist

said hiljem heebrea keelt rääkivad rahvad. Juutide ajalugu saab alguse juba 2000 aastat

enne Kristuse sündi, tema esiisa Aabrahamist, viimase pojast Iisakist ja pojapojast

Jaakobist. Piibli järgi olevat Jehoova tõotanud selle maa anda Aabrahamile ja tolle

järglastele, kui ta peab kinni ainujumala usust. Sellepärast nimetatakse Püha Maad ka

Tõotatud Maaks. (Piibel 1990, 1Moos 15, 17) Siiski on Piibel religioosne kirjandus ja

pole koostatud ajaloolisi eesmärke silmas pidades.

Palestiina nimi võeti kasutusele 12.sajandil eKr Vahemere idarannikule asunud

vilistidelt (heebrea keeles pelishtim) (EE 7 1994 sub Palestiina). Palestiina elanikkonnal

polnud konkreetset rahvust, oma identiteedi märkimiseks kasutasid nad pigem

piirkondlikke kui rahvuslikke tähistusi. Selle tõttu oli palestiinlane see, kes elas nn

viljaka poolkuu ehk „Suur-Süüria ruumis“. (Kassis 2008, 1442) Suur osa Kaananimaa

rahvaid kõneles sama semiidi keelt, lõi sarnast kunsti ja pronksrelvi ning jagas sama

mitme jumala usku. Semiidi keeltes tähistab Kaanan Levanti, kitsamalt tähendab

Palestiina sisemaad.

Vahepeal rändas osa juutide suguvõsa järglastest Egiptusesse. Egiptusest (13. saj

eKr) siia naasnud juudi hõimud pidasid Palestiinat oma Tõotatud Maaks. Esimene

judaistlik kogukond koosnes erinevatest rahvusrühmadest. Mingit ühtset „juudi rassi“

pole kunagi olnud, see väljend võeti kasutusele alles sadakond aastat tagasi.

Arheoloogid ei ole leidnud otseseid andmeid iisraellaste ja nende esiisade kohta

enne elama asumist Tõotatud Maale. Aabraham, Iisak, Jaakob ja selle pojad elasid

suurema osa oma elust telkides, mis pole arheoloogidele t palju avastamiseks jätnud.

Üsna ootuspäraselt pole ka Egiptuse mälestusmärkidel leitud vihjeid iisraeli rahva

väljarändamisele. Iisraellased olid vaid üks rühm võõramaalasi. Alles peale Egiptuse

provintsi Kaananimaale jõudmist osutati neile jälle tähelepanu. Väljakaevamistel on

Palestiina aladelt küll leitud varemeid hetiidide, egiptlaste, babüloonlaste, heebrealaste,

mamelukkide, türklaste jt ajast. (Piiblientsüklopeedia 1996, sub Arheoloogia)

5

Praeguse Palestiina aladel elanud hõimudega kaubandussuhetes olnud ja hiljem

kogu piirkonna vallutanud araablased hakkasid samuti kasutama nime al-Filastin.

Kreeklased kutsusid paika Palaistineks, kuid algselt tähistas see ainult randa Foiniikia ja

Egiptuse vahel. Hiljem laienes nimi ka sisemaale.

Palestiina muutus antiikajal tegusaks kaubandus- ja kultuurikeskuseks, selle

võimu pärast võitlesid paljud rahvad. Siin välja kujunenud usundid kristlus ja judaism

levisid hiljem üle kogu maailma. Kristlus levis eelkõige misjonäride töö tulemusena,

judaism – babüloonlaste (nn Paabeli vangipõli 586-538 eKr) algatusel ja 1-2. sajandil

roomlaste eestvedamisel jätkunud juutide diasporaa (pagendamise, hajumise) kaudu.

(Hallik jt 2004, 22) 1025-722. aastatel eKr eksisteeris Palestiinas Iisraeli riik. 1003.a.

eKr. Jeruusalemma vallutanud juuda hõimu kuningas Taavet kuulutas linna kõigi

semiidi hõimude ühiseks pealinnaks. Sellega lõppes heebrea rahvuse kujunemine ja

loodi esimene Iisraeli riik. Taaveti poja Saalomoni valitsemisaega (965-928 eKr.)

peetakse Iisraeli kuldajaks. Tänase päevani peavad juudid Jeruusalemma oma rahva

südameks. Jeruusalemmast sai kõigepealt Iisraeli riigi, hiljem Juuda riigi pealinn. 609.

a. eKr. vallutasid linna egiptlased, neli aastat hiljem babüloonlased. Egiptuse mõjutusel

kuulutas Juuda end 601 uuesti sõltumatuks, mäss suruti maha kolme aasta pärast. 588

alanud uus juutide ülestõus lõppes katastroofiga. 586 Jeruusalemma vallutanud

Babüloonia keiser Nebukadnetsar tegi linna maatasa ja küüditas kõik selle elanikud.

Poole sajandi pärast purustati Babüloonia ise uue Lähis-Ida suurriigi Pärsia

poolt, juutidel lubati oma kodumaale tagasi pöörduda ja Jeruusalemm taastada.

Järgmised pea kakssada aastat oli Juudamaa piiratud autonoomiaga Pärsia provints.

Juudid liitusid 332 eKr. sõjakäigul Pärsia vastu Jeruusalemma jõudnud

Aleksander Suurega ja said kreeklastega võrdsed õigused. 200 eKr. Jeruusalemma

vallutanud Süüria kuningad Seleukosed püüdsid juute helleniseerida, mistõttu puhkes

Kreeka-vastane ülestõus. 164 eKr. vabastasid juudid Jeruusalemma linna ja 149

kuulutati Juudamaa sõltumatuks. (Saks 2002)

6

2. Piirkonda valitsenud suured impeeriumid

2.1 Rooma impeerium ja Bütsantsi keisririik

Vahemereäärsete maade peremeesteks saanud roomlased vallutasid 79. a. eKr ka

Jeruusalemma. Rooma keisrid jätsid juutidele üsna suure iseseisvuse, andes Juudamaa

kuningatele sisuliselt omavalitsuse. Riigi õitseajaks sai Herodes Suure valitsusaeg (37-4

e. Kr.), kes teostas Jeruusalemmas suurejoonelisi ehitustöid, eriti silmapaistvaks sai üks

tolle ajastu monumentaalsemaid hooneid Teine Tempel. Sõbralikud suhted kestsid ligi

100 aastat. (Ibid.) (vt lisa 1)

Roomlased hakkasid juutlust ja nende usukombeid välja juurima, juudid pidasid

seda võrdväärseks rahva surmaotsusega. Aastal 132 algas kolmas ja viimane Rooma-

vastane sõda. Sõja võitnud roomlased likvideerisid sünagoogid, koolid, kohtud, ka

Jawne Akadeemia. Juudamaa nimetati ümber Palestiinaks ja allutati halduslikult Rooma

riigi Süüria provintsile, pealinnaga Damaskuses, ning asustati Rooma impeeriumi

teistelt aladelt pärit uusasukatega: egiptlaste, süürlaste, kreeklaste, gallialaste ja

germaanlastega. Sellega lõppes vanaaja juudi riikide Iisraeli ja Juuda ajalugu.

Jeruusalemm pole olnud ajaloos püha mitte ainult judaistidele, vaid ka

kristlastele ning islamiusulistele. Täpsemalt: püha ei ole linn tervikuna, pühaks peetakse

Ida-Jeruusalemmas asuvat vanalinna. Vanalinna keskel asuval Templimäel pidavat

seisma maailma nurgakivi – kalju, millel Jumal seisis universumi luues. Ajaloolaste

andmetel on linna 37 korda vallutatud, purustatud, maha põletatud ja uuesti üles

ehitatud. (Ibid.)

Aastal 313 sai kristlus ametliku tunnustuse ja Rooma keiser Theodosius I

kuulutas selle 380. aastal riigiusuks. 395. aastal Rooma impeeriumi lagunedes jäi

Palestiina kristliku Bütsantsi riigi koosseisu. Juutide kohtlemine Bütsantsi keisrite poolt

erines: 438 lubas keisrinna Evdokia juutidel templi asukohas palvetada, aga keiser

Justinianus (527-565) püüdis juute kristlasteks sundida. Õigeusu kirik suhtus üldiselt

juutidesse vaenulikult. Neil keelati töö riigiametites, ei lubatud elada Jeruusalemmas,

piirati nende liikumisvabadust.

7

614 vallutasid pärslased Bütsantsi ning okupeerisid Süüria, Palestiina ja

Egiptuse, juutidel lubati Jeruusalemma tagasi tulla. Kolm aastat oli Jeruusalemm juutide

käes, kuni bütsantslased 617. aastal pärslased välja ajasid. Juudid kuulutati lindpriiks.

Siiski õitsesid Palestiina alad Bütsantsi impeeriumi koosseisus. (Saks 2005, 28)

Nii roomlased kui Bütsantsi valitsejad suhtusid juutidesse alguses sallivalt, kuid

ajapikku see muutus. Mõlema riigi koosseisus kiusati juute lõpuks nende uskumuste

tõttu taga.

2.2 Araablased ja Osmanite impeerium

Raamatutes pole üheseid viiteid araabia hõimude päritolule. Piibli järgi on araablased

Aabrahami ja tema liignaise Hagari poja Ishmaeli järeltulijad. Araabia poolsaare kohta

ütlevad selle asukad Jazirat al-Arab, „Araablaste saar“. Kuigi tegemist on poolsaarega,

eraldab seda Iraagist ja Iraanist Nufudi kõrb, seega võiksime ka saarest rääkida.

Araablasi ollakse harjunud seostama poolsaarel elanud rändava eluviisiga beduiinidega.

(Harms 2008, 23.)

Araabia ja heebrea keel on umbes sama kaugelt sugulased kui eesti ja soome

keel, kuid teineteise mõistmist raskendab neil erinevate, u 10. saj eKr loodud heebrea ja

u 3. saj pKr loodud araabia tähestiku kasutamine. Judaism oli laialt levinud nii

araablaste seas kui ka mujal Lähis-Idas. Akltiivselt levis araablaste hulgas ka kristlus,

ajaloolaste arvates oleks see ilma islami vahelesegamiseta saanud riigiusuks. Kristluse

sünnile järgnenud sajanditel kujunes välja ka negatiivne suhtumine judaismisse sellega

kaasnevate riiklikult koordineeritud või rahvalike pogrommidega. (Peterson 2008)

Aastal 632, seega kaks aastat peale prohvet Muhamedi surma, vallutas selleks

ajaks islamiusku pöördunud araablaste sõjavägi Palestiina ja Jeruusalemma. Järgmised

450 aastat oli see islami impeeriumi osa. 661. aastast valitses impeeriumi Umayaadide

dünastia, kes elas Damaskuses, peale 750. aastat Abbasidid Bagdadist. Juutide

rahulolematus bütsantslaste läbiviidava sundristimisega oli põhjuseks, miks juudid

araablasi kui vabastajaid vastu võtsid. Islamiuurijate koolkond, keda tänapäeval

halvustavalt revisjonistideks sõimataks, arvavad, et araablaste suured vallutused aastail

8

630–50 Lähis-Idas toimusidki juutide otsesel eestvedamisel, kes lootsid seeläbi

Jeruusalemma tagasi saada. Islami allikate järgi tärkas islamiusuliste ja juutide

omavaheline ebasümpaatia kohe islami sündides. (Ibid.)

623. aastast muutusid koraani ilmutused juutide suhtes negatiivseks, neid

süüdistati tõelise pühakirja võltsimises, neid võrreldi toorat seljas kandvate eeslitega,

lõpuks aga ahvide ja sigadega. Poliitilises plaanis avaldus see islamiusuliste palvesuuna

äramuutmises Jeruusalemmalt Mekale 623. aastal. Järgnesid ulatuslikud

juudipogrommid, mille käigus osa juutide hõime sunniti Mediinast lahkuma, teiste

meesliikmed hukati in corpore ja naised-lapsed tehti orjadeks. Islami allikad kirjeldavad

detailselt võimsaima Mediina juudihõimu Banu Quraiza likvideerimist. Umbes 627.

aastal üritas üks juuditar Muhamedi mürgitada, see andis juutidele islamiusuliste hulgas

tänapäevani püsiva prohveti mürgitajate kuulsuse. (Ibid.)

Araabia moslemid saabusid Palestiinasse vallutajatena, kuid kohalik rahvas jäi

oma usu juurde. Islam muutus põhiusuks alates 13. sajandist. Palestiina elanike enamuse

moodustasid ikkagi kristlased. Nende kõrval oli ka teisi, väiksemaid religioosseid

kogukondi, näiteks islami ismaeliitlikust harust välja kasvanud druusid. Teistes Araabia

kalifaadi osades elanud juudid toetasid küll Palestiina juute, aga ise sinna tagasi ei

pöördunud. Juudi kultuurikeskuseks oli siis Hispaania lõunaosas paiknev Córdoba

kalifaat. Palestiina jäi tähtsusetuks provintsiks. Kuigi ka araablased kuulutasid

Jeruusalemma oma pühaks linnaks, elasid valitsejad riigi kõrge kultuuritasemega

pealinnades, algul Damaskuses, hiljem Bagdadis ja Kairos.

Juutide elu araablaste võimu all oli üsnagi edukas. Nad elasid islamimaailmas

tunduvalt paremini kui Euroopas, kus neid taga kiusati ning osadest riikidest isegi välja

aeti. Moslemite valitsusaega Hispaanias (711-1491) peetakse keskaegse Euroopa

juutluse kuldajastuks. Kui aga rekonkistadoorid Hispaania tagasi vallutasid, pidid juudid

sealt oma elu pärast kartes põgenema, kuna kõik, kes kristlust vastu ei võtnud, hukati.

Umbes 200 000 Hispaania juuti põgenes Osmani impeeriumi laiadele aladele, kus sultan

nad lahkelt vastu võttis. Tollest ajast on pärit ka pikka aega kestnud suurte

juudikogukondade kohalolek Põhja-Aafrika riikides (Maroko, Tuneesia jt). (Gibbons,

2000)

1099 vallutasid Euroopast pärit ristisõdijad Jeruusalemma ja hukkasid kogu

linna elanikud, nii juudid kui moslemid. Nad rajasid sinna Palestiina kuningriigi, kuid

9

1187 ajasid muhameedlased nad välja. Kuigi neile jäi osa territooriumist, aeti nad 1291

Palestiinast lõplikult minema ja riik jäi erinevatest mamelukkide dünastiatest pärit

islami valitsejate kätte. Kokku laastasid Püha Maad viis suuremat ja hulgaliselt

väiksemaid „Pühi sõdasid“. Nüüd olid siinsetele rahvuslikele ja poliitilistele

vastuoludele lisandunud ka religioossed.

Türklaste valitsemine (1516-1918) ei leevendanud kohapeal juba väljakujunenud

vastuolusid. Kuueteistkümnendaks sajandiks oli Osmanite impeerium muutunud

maailma suurimaks ja võimsaimaks impeeriumiks. Sultan Süleyman Toreda (valitses

1520-1566) käsul tehti linnas ulatuslikke ehitustöid. Tänapäeval Jeruusalemma

vanalinna ümbritsevad ja kõigi külaliste poolt imetletavad müürid ongi pärit sellest

ajast. (Saks 2005, 29) Osmanite maailmaimpeeriumis olid juudid lugupeetavad sultani

lähikondsetena ning neil oli väga lai autonoomia, eristaatuses juudikogukond yahudi

millet. (Peterson 2008)

Kaugel homogeensusest, valitseti araablaste, armeenlaste, kreeklaste ja

slaavlaste üle, kuid Esimese maailmasõja künnisel oli ka see 600-aastane impeerium

allamäge veeremas nagu kõik teised sellele eelnenud suurriigid. Esimese Maailmasõja

ajal võitles Osmanite impeerium Saksamaa poolel ning Liitlasvägedel oli väga raske nii

mitmel rindel korraga toime tulla. Suurbritannia sõlmis araablastega kokkuleppe

(Husayn-McMohan korrespondents, 1915-1916): kui nood Liitlastele Osmani

impeeriumi vastu appi tulevad, saavad nad peale sõda kõigil araablastega asustatud

aladel luua Araabia riigi. Selle tulemusel tõusid araablased Osmani impeeriumi vastu

üles ning võitlesid Liitlaste eest, kuni Osmani impeeriumi kukutamiseni. (Gibbons

2000) Käsikäes Osmani impeeriumi allakäiguga 19.sajandi viimasel veerandil kujunes

välja kolm vastandlikku seisukohta, millest ükski polnud tuttav teisega ning mis lõpuks

tõid endaga kaasa katastroofilise kokkupõrke, mida me tänapäeval tunneme Lähis-Ida

konflikti nime all. Lihtsutatult oleks need seisukohad järgmised. Esiteks moodustada

sekulaarne ja demokraatlik valitsussüsteem. Religiooni tähtsust ei eitatud, kuid sellel

polnud määrav roll riigile. Teiseks soov jätkata sajanditevanust islami ülemvõimu status

quo’d, ent valgustatumal ja tolerantsemal kujul. (Selline hoiak väljendus eriti Meka

hašmiitliku valitseja Hussein ibn Ali ja tema mõõdukate järeltulijate juures. Kolmas

seisukoht oli poliitiline sionism, mis taotles Palestiinas rahvuslikku kodupaika Euroopas

sajandite vältel ahistatud juutidele. Neile asjaoludele lisandus veel evangeelsete

10

kristlaste „premillenialism“, mille kohaselt Kristuse taastulemise eelduseks pidi olema

juutide naasmine Palestiinasse ning nende pöördumine ristiusku. (Kassis 2008, 1439)

Pärast kolmteist sajandit kestnud islami ülemvõimu olid palsetiinlased üsnagi

progressiivselt meelestatud, astudes 1917 välja mittereligioossel alusel seisva

valitsusvormi eest. Püüti ellu kutsuda rahvuslikku moselmite ja kristlaste ühendust

opositsioonina osmani võimudele ning hijlem vastusena Balfouri deklaratsioonile

(1917). Selle sekularismi esindajad ei taotlenud lahkulöömist „Suur-Süüriast“, vaid nad

tahtsid olla osa sellest kui väljaspool religiooni määratletud poliitilisest moodustisest.

Islamiusuliste ja kristlaste ühendus, mis nende ideede levitamsieks ellu kutsuti esindas

neid Pariisi rahukonverentsil (1919). Nende püüdlused põrkasid kokku sionismi

omadega ning neil ei õnnestunudoma sotsiaalsetest ja poliitilistest väärtustest kujundada

elujõulist programmi Palestiina jaoks. (Ibid.)

Osmanite suurriigi lagunemisega lootsid paljud rahvusrühmad iseseisvusele,

kuid leidsid 1919. aastal pettunult, et nad on jagatud Suurbritannia ja Prantsusmaa

vahel. Araabia maailm oli türklaste valitsuse all siiski ühtsem kui ilma nendeta. Uued

valitsejad, kes soovisid pigem edendada lääne poliitikat ja majandust, said araablaste

iseseisvusele ja ühtsusele hoopis taksituseks. (Calvocorezzi 2009, 389) Inglaste

mandaadi (ülemvõimu) aastatel (1922-1948) puhkesid sageli etnoreligioossed

relvakokkupõrked. Sellisena – pingeid tulvil – on Palestiina säilinud tänaseni. (Hallik

2004, 23) Mandaadi tingimused olid ametlikult järgmised: mandaadi hoidja vastutab

maa poliitiliste-, administratiiv- ja majanduslike tingimuste eest ning tagab Juudi

Rahvuliku Kodu loomise, kaitstes Palestiina elanike tsiviil- ja religioosseid õigusi,

sõltumata nende rahvusest või usust.

3. Teel Iisraeli riigi loomisele

3.1 Sionismi sünd

11

Eurooplaste kasvav natsionalism ei jätnud puudutamata ka juute. Juba sajandeid mööda

maailma laiali pillutatud juutide üldiseks iseloomustuseks oleks võinud olla sõna

„eksiilis“. Teiste kultuuride seas diasporaas oma kultuurilise identiteedi säilitamine oli

varjutanud juudi rahva alateadvust juba 1900 aastat, andes nendele ühtse sihi naasta

Eretz-Israeli (Iisraelimaale) ehk Siionisse. Peale Prantsuse Revolutsiooni (1789) anti

juutidele võimalus assimileeruda, kuid antisemiitlikud väljaastumised jätkusid. Tsaari-

Venemaal aga koheldi juute endiselt „Kristuse tapjatena“ või vähemalt

liiakasuvõtjatena. Lühikese leebumisperioodi ajal tsaar Alexander II (1855-1881)

valitsemise ajall sündinud valgustusmeelne juutide liikumine Haskalah tuli välja

huvitava loosungiga: „Ole kodus juut, aga tänaval inimene“.

Alexander II mõrvale järgnenud juudipogrommid aga raputasid Venemaa juute

juurteni. Neli aastat kestnud vägivald, pealesurutud vaesus ja meeletu tagakiusamine

võtsid neilt viimase lootuse. Sajad tuhanded juudid emigreerusid Lääne-Euroopasse,

Lõuna-Ameerikasse, Palestiinasse ja suur osa Ameerikasse. (Harms 2008, 49,50)

Kokkuvõttes võib öelda, et tolleaegsed juutide sammud rahvusliku kodumaa suunas olid

peamiselt ajendatud nende kohtlemisest Venemaal.

Austria kirjaniku Nathan Birnbaumi termin „sionism“ leidis laiema

kasutuselevõtu pärast 1880daid. Poliitilise strateegiana hakkas see juba mõned aastad

varem oma elu elama. Teema käis läbi paljude noorte Euroopa juutide sulest – Darchai

Noam, Moses Hess (kes juhtus olema Karl Marxi klassivend), kuid omariiklusest hakati

rääkima alles pogrommiaastail (1881-1884).

Sel ajal tekkis Esimese Aliyah („Tõus“) suur immigratsioonilaine, aastatel 1882-

1903 kolis Palestiinasse elama 25 000 juuti. (Ibid.)

Juristiharidusega Herzl hakkas formuleerima juutide tagakiusamisele lahendust,

andes 1896. aastal välja pamfletikese „Der Judenstaat“. Sellest, alla saja leheküljelisest

tekstist sai sionismi põhitõde. Herzl otsustas organiseerida 1897. aasta augustis Baselis

sionistliku kongressi. Selle kongressi tähtsust on raske ülehinnata. Kohale saabus 200

juuti kogu Euroopast ning see oli esimene omalaadne kogunemine. (Chapman 1989, 40)

Sionistide juht Theodor Herzl nõudis juutide kodu taastamist Palestiina territooriumil.

Tõele au andes tasub märkida, et Herzl ei olnud kinni Palestiina mõttes, ühe

võimalusena nägi ta ka näiteks Argentiinat. 1901. sõitis Herzl diplomaatilisele reisile

Konstantinoopolisse, kus loodeti Osmanite sultani Abdul Hamidiga kokku leppida.

12

Vastutasuks sionistide asundustele Palestiinas lubati lausa abi riigivõla kustutamisel.

Pöörduti ka Suurbritannia poole abi lootuses, kus neile pakuti tänapäeva Uganda

territooriume. (Harms 2008, 59) 44 aasta vanuselt manalasse vajunud Herzl ei

saavutanud küll oma eesmärke, aga jättis endast maha ühtse ja organiseeritud poliitilise

jõu. Sionistliku liikumise mõned varasemad juhid nagu Theodor Herzl ja Chaim

Weizmann, töötasid Palestiinasse juudi kodumaa loomise nimel ja püüdsid lahendada

antisemitismi probleemi Euroopas. (Chapman 1989, 96) Hoolimata avalikest

seisukohavõttudest, oli nende peaeesmärk ikkagi juudi riigi loomine Palestiinas.

3.2 Palestiina enne Esimest maailmasõda

Osmanite riigi lõppedes ei olnud Palestiina ühtne geopoliitiline üksus. Kuni Esimese

maailmasõjani kuulus Palestiina Jeruusalemma administratsiooni alla, maa põhjaosa

kontrollis Beirut. Ka araablaste seas olid hakanud tekkima Euroopa-stiilis natsionalismi-

ilmingud. Eesti Entsüklopeedia järgi on natsionalism, rahvuslus, samast rahvusest

inimeste kokkukuuluvustunde ilming, mis taotleb rahvuse säilitamist ja põlistamist. (EE

6 sub Natsionalism). Oluline on teada, et natsionalism, nagu seda nähakse ühistes

piirides elavate inimeste näol, kes tunnistavad sama lippu ja sama valuutat, oli paljudele

sealsetele hõimudele tundmatu. Nende lojaalsus kuulus perekonnale ja religioonile ning

linnale või külale. 1914 aastal pead tõstnud „patriotism“ oli pigem reaktsiooniks

sionismile. (Harms 2008, 58.) Väike osa Palestiina elanikkonnast tegutses linnades,

suurem enamus elatus põllumajandusest, fellahhid (talupojad) harisid maad, et oma

peresid toita. Põlvkondade kaupa olid talupojad maad harinud ühiselt, maa oli

kollektiivne omand. 1858. aastal vastu võetud Osmanite Maakoodeks tegi sellele lõpu,

nõudes igale maalapile kindlat omanikku. Maksustamisest ja sõjaväekohustusest

hoidumiseks kirjutasid paljud talupojad maa formaalselt külavanemate nimele, jätkates

harimist nagu muistegi. Talupoegadele osutus see tehing kahjulikuks, sest küladesse

hakkasid tulema täies elujõus sionistid, kes olid valmis kolmanda osapoolena maa ära

ostma.

1882. aastal, enne immigrantide saabumist, elas Palestiinas Osmanite

impeeriumi alluvuses umbes 400 000 moslemit, 43 000 kristlast ja 15 000 juuti – 96%

olid mitte-juudid. (Ibid.)

13

Kui küsida, kuidas araablased juutide asundustele reageerisid, siis kirjutas

Palestiina araablane Najib Azuri 1905. aastal: „Juudid on lõpuks mõistnud oma esiisade

vigu ja soovivad taastada oma iidset kodumaad.“ Venemaalt pärit juut Asher Ginsberg,

kirjanikunimega Ahad Ha’Am (1856-1927) kirjutas: „Palestiina ei ole asustamata maa

ja suudab vastu võtta vaid tühise osa maailmas laiali pillutatud juutidest. Need, kes siia

elama asuvad, peavad otsima eelkõige sõprust palestiinlastega, lähenedes neile

lugupidamise ja viisakusega. Aga mida meie vennad Palestiinas teevad? Täpselt

vastupidist. Nad olid eksiilis elades orjad ja leiavad ennast järsku piiramatust

vabadusest. See järsk muutus on tekitanud neis kalduvuse despootlusele, mis juhtub

alati siis, kui orjad võimule tulevad. Nad käituvad araablastega vaenulikult ja julmalt,

röövivad neilt nende õigused, teevad neile põhjuseta kahju ja on veel uhked selle üle;

ning keegi ei võta selle häbiväärse ja ohtliku tegevuse vastu sõna.“ (Chapman 1989, 42)

Teine Aliyah (1904-1914) tõi kaasa 30 000 juuti, kellest küll paljud, üllatununa teise

kultuuri olemasolust ja haritava maa vähesusest, peatselt lahkusid. Kohalejäänud

kogusid nii palju maad kui võimalik ja hakkasid looma „juutide kodumaad Palestiinas“.

Dr Arthur Ruppin, sionistliku organisatsiooni juht, kes vastutas koloniseerimise eest,

kirjutas: „Maa on meie juurdumiseks Palestiinas esmavajalik. Kuna siin pole peaaegu

üldse asustamata harimiskõlblikku maad, oleme sunnitud ostetud maalt välja ajama nii

endised omanikud kui ka nende töölised.“ (Harms 2008, 62)

Needsamad juudid, keda ajalugu ja teised rahvad ei olnud üleliia hellitanud ja

kes olid otsustanud paremat elu otsida just Palestiinast (seda religioossetel põhjustel),

jätsid mõnevõrra tahtlikult tähelepanuta neil aladel elava rahva – selle, kes oli sealse

maa juba üles harinud.

Vladimir Jabotinsky, mõjuvõimas sõjaväelane-sionist, ütles 1923. aastal:

„[Palestiinlased] näevad Palestiinat sama vaistliku armastuse ja tõelise tulega nagu

asteegid vaatasid Mehhikot või sioux’d oma preeriat. Palestiina ei muutu palestiinlaste

jaoks piirialaks, vaid jääb nende sünnimaaks, nende rahvusliku eksistentsi keskuseks ja

vundamendiks“. (Ibid.) Kui juudi immigrandid 1880tel Palestiinasse ümber asuma

hakkasid, moodustasid juudid seal vaid 5% kohalikust elanikkonnast ja elasid koos

väikeste kogukondadena. Oli teada, et juutide jätkuv sisseränne viib varem või hiljem

konfliktini. Kui araablased mõistsid, et juutide arv on varsti ülekaalus ja nad võivad

14

võimu enda kätte haarata, tegid nad loomulikult kõik selleks, et seda takistada.

(Chapman 1989, 97)

3.3 Suurbritannia osalus

Suurbritannia lubadused juutidele on kirja pandud Balfouri deklaratsioonis (vt lisa 3),

mille Suurbritannia välisminister Arthur Balfour 2. novembril 1917 mõjuvõimsale

inglise juudile, juudi kogukonna juhtfiguurile lord Walter Rothschildile kirjutas ja mille

järellainetust on piirkonnas siiani tunda. Kuna Palestiina oli tol ajal alles Osmanite

impeeriumi osa, ei olnud Suurbritannia valitsusel mingit sõnaõigust selle maa tuleviku

suhtes, kuid ta lootis selle võimu pärast türklaste lüüasaamist Esimeses maailmasõjas

saavutada. Selle deklaratsiooniga lootis Suurbritannia valitsus innustada Ameerika ja

Venemaa juute ühinema Liitlastega sõjas Saksamaa vastu. Samuti lootsid nad kaitsta

juutide abiga Suessi kanalit ning brittide kaubanduslikke huve Indias ja Kagu-Aasias.

Selle kirja kolmas tagamõte oli vältida juutide suurt sisserännet Inglismaale. (Chapman

1989, 55)

Prohvetlikuks osutus Suurbritannia sionistide liider Chaim Weizmann, tulevase

Iisraeli riigi esimene president. Ta kirjutas 1914. aastal oma päevikusse: „Iisrael satub

inglaste mõjusfääri, see maa on neile vajalik Suessi kanali kaitsmiseks. Me viime sinna

miljon juuti. Inglased saavad endale barjääri ja meie saame endale kodumaa.“ (Saks

2005, 38) Chaim Weizmann oli silmapaistev teadlane, Manchesteri ülikooli

biokeemiaprofessor. Tema sõprade hulka kuulusid poliitikud David Lloyd George ja

Arthur Balfour. Tollal olid läänerindel võidukad sakslased. Liitlastel ei jätkunud

laskemoona. Sõjavarustusminister Lloyd George pöördus abipalvega Weizmanni poole,

kes leiutas lõhkeaine uue tootmisviisi. Professor loobus rikkalikust tasust ja palus:

„Tehke midagi mu rahva heaks.“ (Ibid.) Tuhanded juudid astusid vabatahtlikuna Briti

armeesse. Nende hulgas oli ka David Ben Gurion, tulevase Iisraeli riigi esimene

peaminister. Arthur Koestler kirjeldas Balfouri deklaratsiooni: „...dokument, kus üks

rahvas lihtsalt lubab teisele rahvale kolmanda rahva maa.“ (Chapman 1989, 55)

Balfouri deklaratsiooni järgi oli Palestiina laiaulatuslik mandaat ehk

territoorium, mis hõlmas nii tänapäeva Iisraeli kui Jordaania. Kogu see maa-ala oli

seega määratud juutide rahvusliku kodu jaoks. (Ekman 1995, 92)

15

Edwin Monragu, Briti India-küsimuste minister ja juudi anti-sionistliku

liikumise liige, kirjutas: „Ma oletan, et muhameedlased ja kristlased peavad juutidele

ruumi tegema - pange tähele, kuidas uued asukad vanad välja ajavad, võttes endale

kõige parema maa... Palestiina on muutumas maailma getoks.“ (Harms 2008, 71)

Sir Henry McMahon, Suurbritannia suursaadik Egiptuses, kirjutas oma kirjas

Meka Sherif Husseinile: 24. okt 1915. „Olen veendunud, et see deklaratsioon kinnitab

teile ilma vähimagi kahtluseta Suurbritannia toetust oma sõpradele araablastele ning et

selle tulemuseks on pikk ja kauakestev liit, mille otseseks tulemuseks saab olema

türklaste väljaajamine Araabia maadelt.“ (Chapman 1989, 55) 1916. aastal alustasid

araablased Inglismaa toel ja relvadega mässu türklaste vastu. Nõuandjatest tuntuim oli

T.A.Lawernce (Araabia Lawrence). Hiljem selgus, et Lawrence oli lubanud

araablastele, et luuakse Suur-Süüria riik, mille kuningaks saab Al-Hijāži valitseja

Hussain ibn Ali poeg Faisal. (Saks 2005, 45). Balfouri deklaratsiooni valguses tunduvad

Husseinile antud lubadused üsna ebasiirad. Lisaks iseseisvuse ja enesemääramise õiguse

lubadustele oli araablastele varem antud veel mitmeid erinevaid iseseisvumislubadusi

1917. ja 1918. aastal. Imperialistliku ajaloo jäänukite ja sionismi tundmatu ohuga

silmitsi seisvad araablased olid omakorda ka omavahel äärmiselt jagunenud.

Salajases memorandumis Briti parlamendile andis Lord Balfour 1919. aastal

selgesti mõista, et tal puudub vähimgi kavatsus lasta Palestiina araablastel endil oma

tuleviku üle otsustada. Suurbritannia peaminister Lloyd George puudutas seda küsimust

pärast Saksamaa ja tema liitlase Türgi kaotust Esimeses maailmasõjas toimunud

Versailles’ rahukonverentsil 1919. aastal. Ilma temapoolse toetuseta poleks Balfouri

deklaratsioonil kindlasti olnud nii suurt mõju ja seetõttu muutus ta antud küsimuses

lausa lüüriliseks. Ta oli endale pähe võtnud ega väsinud korduvalt rõhutamast, et just

temale oli antud võimalus luua Pühakirja Püha maa – Danist Beershebani. Ja kuigi

Londoni välissuhete asjatundjad püüdsid talle korduvalt selgitada, et sellist kohta nagu

Dan pole ühelgi kahekümnenda sajandi Palestiina kaardil üldse olemas, ei lugenud see

midagi. (Chapman 1989, 58). Lisaks mõjutas Suurbritannia välispoliitikat araablastele

kuuluv nafta. Lõpuks jäeti Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt araablastele antud

lubadused aga täiesti tähelepanuta ja Versailles’ rahukonverents andis Suurbritanniale

mandaadi Palestiinas, Transjordaanias ja Iraagis ning Prantsusmaale Süürias ja

Liibanonis. (Saks 2005, 39)

16

See sündmus märgib tänapäeva lähis-Ida sündi nii, nagu see on meie aja kaardil.

75 %-le Palestiina territooriumist loodi Araabia riik Transjordaania. (vt lisa 4)

1922. aasta juunis andis tolleaegne Suurbritannia koloniaalminister Winston

Churchill välja Valge paberi, mis välistas, et Palestiinast võiks saada, nagu sionistide

juht Chaim Weizmann oli täheldanud, sama juutidele nagu Inglismaa on inglastele.

Araablasi rahustada püüdes üritas Churchill Balfouri deklaratsiooni veidi „maha

keerata“, et tärkavat konflikti kolonialistlikust vaatenurgast rahulikumaks muuta.

Sionistid leppisid Valge paberiga vastu tahtmist, aga araablased pidasid seda lihtsalt

Balfouri deklaratsiooni järelkajaks. (Harms 2008, 75) Lõpuks hakati välja andma nn.

«valgeid pabereid», mille eesmärk oli araablasi juudi immigratsiooni piiramisega maha

rahustada. (Ekman 1995, 85) Ükskõik, kuidas Inglismaa ka poleks püüdnud leida

tasakaalu võistlevate huvidega araablaste (iseseisvus), sionistide (juudiriik) ja

Suurbritannia (Koloniaalvõim) vahel, muutus käestläinud olukord lõpuks vägivaldseks.

Esimese maailmasõja järel Suurbritannia valitsuse poolt Balfouri deklaratsioons

juutidele antud lubadused, samuti Husseini-McMahoni kirjavahetus araablastele olid

ebatavalised ja omavahel vastuolus. Parimal juhul oli Briti valitsus ebarealistlik,

halvimal juhul aga lihtsalt valelik, kujutledes, et juudi riigi loomine Palestiinas sünnib

ilma sealsete araablaste huvisid kahjustamata. Araablastel oli põhjust kibestunud olla

selle peale, kuidas Suurbritannia ja teised riigid 1919.aasta Versailles’ Rahukonverentsil

oma lubadusi murdsid ja selle asemel, et araablastele iseseisvust tagada, Lähis-Idas

võimu hoopis endi kätte võtsid. (Chapman 1989, 97)

3.3.1 Vägivalla puhkemine ja komisjonid

Aastatel 1919-1931 rändas Palestiinasse 117 000 juuti ja see kutsus esile araablaste

vastupanulaine. (Saks 2005, 42) Mõned sionistlikud juhid väljendasid oma seisukohti

selle kohta, mida nad arvasid araablaste reaktsioonist juutide tegevusele Palesiinas.

Moshe Sharett ütles 1936. a. oma kõnes Mapai Poliitilisele Komiteele: „Palestiinas pole

ühtegi araablast, kellele juutide immigratsioon poleks kahju toonud; need araablased

tunnevad ennast osana suurest araabia rahvast, kelle hulka kuuluvad nii iraaklased,

hejazlased (tänapäeva Saudi-Araabia osa) kui jeemenlased. Nende jaoks on Palestiina

alati olnud araablaste näoga iseseisev üksus. Nüüd on see nägu muutumas. Nende silmis

17

on Haifa araablaste, mitte juutide linn, mistõttu nende reaktsiooniks ei saagi olla muud

kui vastuseis. See pole mitte terror, vaid sõda, mille araablased meile kuulutasid. Terror

on vaid selle sõja vahend... see on palestiinlaste aktiivne vastuhakk, kelle arvates juudid

nende kodumaad usurpreerivad – selle pärast nad võitlevadki.“ (Chapman 1989, 61)

Vägivalla ohjeldamiseks ja põhjuste uurimiseks moodustasid inglased rea komisjone,

millest enamik, sh sir Walter Shaw’ juhitud komisjon, leidis 1929. aastal, et vägivaldse

vastuhaku põhjuseks on meeleheitel ilma maata araablased, kes tunnevad hirmu

sionismi ja kodudest väljaajamise ees. Lisaks sellele veel araablaste

iseseisvumislootused, juutide suurenenud sissevool, araablastepoolne usaldamatus Briti

valitsuse suhtes ja lõpuks juutide jätkuv maa kokkuostmine. 1937. aasta Peeli komisjon

pakkus lahendusena välja Palestiina jagamist araablaste ja juutide riigiks. Juutide

meelest oli see vähemalt algus. Araablased vastasid mässuga.

Peale veel ühte ebaõnnestunud komisjoni tulid inglased Teise maailmasõja

eelõhtul välja uue poliitikaga, mis kritiseeris Balfouri deklaratsiooni, tuues tõenduseks

Churchilli 1922. aasta Valge paberi. Selleks ajaks genereeritud dokumentide hulgast

võis valida vastavalt vajadusele. 1939. aasta Valge paber kinnitas juutide rahvuslikku

kodu Palestiinas, kuid kontrollitud sisserändega, ja araabia-juudi isevalitsust. Selle

lükkasid mõlemad osapooled tagasi. Sionistide meelest läks see mandaadiga vastuollu.

Araablased tahtsid iseseisvust. Punkt. (Harms 2008, 80) Nii 1920. aasta Nabi Musa

pogromm, 1921. aasta Jaffa pogromm kui ka 1929. aasta Hebroni veresaun, mille

käigus araablased tapsid sadu juute, veensid viimaseid, et koloniaalvõimude kaitsele

loota ei saa. Seega olid araablaste vägivallaaktsioonid otseseks katalüsaatoriks juutide

relvastatud omakaitserühmituste loomisele. Ühtlasi tõid need juudisoost asukate jaoks

senisest selgemalt päevakorrale ka oma asualade araablastest isoleerimise vajaduse. See

omakorda tugevdas nii kohapeal kui ka rahvusvaheliselt nende juudi poliitikute

positsioone, kes kogu aeg olid kõnelenud omariikluse loomise vajadusest. Juudi riigi

loomist kiirendas kindlasti ka 1936.–1939. aastani Palestiinas aset leidnud araablaste

verine ja purustav ülestõus inglaste vastu. (Helme 2009)

Sionistlik unistus juudi riigist poleks kunagi täitunud vaid rahulikke vahendeid

kasutades. Kuna juudi liidrite eesmärgid olid täielikus vastuolus araablaste

enesemääramissoovidega, olid kahe ühiskonna vahelised pinged paratamatult määratud

lõppema vägivallaga. Kui araablased vägivalla poole pöördusid, tegid nad seda oma

18

huvide kaitseks ja vältimaks saada omal maal immigrantide poolt alla neelatud. Kui

vägivalda kasutasid juudid, siis tegid nad seda selleks, et vaenulikus ümbruses oma

iseseisvat ühiskonda kindlustada. (Chapman 1989, 97)

3.4 Olukord Palestiinas pärast Teist maailmasõda.

Käesolev töö ei peatu pikemalt holokaustil. Holokausti puhul on tegemist Euroopa,

mitte Palestiina ajalooga. Selle tagajärjed olid tuntavad juutide kasvanud immigratsiooni

näol.

Lisaks Hitlerile oli ka Stalin veendunud, et juudi rahvas oli ja on kõigi hädade

põhjustajaks. Hitler rääkis sellest avalikult, Stalin – salaja. Hitler tahtis juutidest lahti

saada esialgu ilma verevalamiseta ja soodustas igati emigreerumist. Kaasa võis võtta

vallasvara, välja arvatud Saksa kultuuri- ja kunstiväärtusi. Aga juutidel ei olnud kuhugi

minna. Ükski riik ei tahtnud vastu võtta pagulasi, kõikjal oli küllaldaselt oma

probleeme. Sionistid pöördusid maailma avalikkuse poole üleskutsega avada Palestiina

väravad ja lubada Saksa juutidel sinna rännata. Saksamaa oli sellega nõus, Suurbritannia

mitte. Inglased jäid kindlaks oma nõudmisele – igal aastal ainult 15 000 emigranti ja

mitte rohkem. Selle poliitika tagajärjel jäid pooled Saksamaa juutidest koju ja aeti varsti

hauda. (Saks 2005, 47)

1. juunil 1939 alanud maailmasõja lõpuks ulatus hukkunute arv 50 miljoni

lähedale. Sõja ajal kannatanud sionistide ja Suurbritannia suhted ei taastunud kunagi,

juudi terroristid ründasid nüüd ka inglise hooneid ja personali. Sionism ideoloogiana

muutus David Ben Gurioni juhtimise ajal militaarsemaks ja pöördus nõrgenenud

Inglismaa asemel toetuse saamiseks Ameerika Ühendriikide poole. Eriti holokausti

valguses said nad ka Ameerika juutide täie toe. (Harms 2008, 82) Natside holokaust

kallutas sionistide kaalukausi. Ellujäänute kannatused ja optimism saavutas selle,

milleni Theodor Herzl ega tema järgijad ei olnud kunagi ulatunud. Kaks mõjuvõimsat

ameeriklast, presidendid Roosevelt ja Truman, võtsid sionistide mure oma

südameasjaks, kuid ei soovinud ennast inglastega ülemäära siduda. Samas soovisid ka

Churchill ja Attlee teha midagi õnnetute juutide heaks ning ühtlasi saada ameeriklastelt

toetust oma Lähis-Ida poliitikale. (Calvocorezzi 2009, 385) Truman, kes toetas juute

rohkem sõnades kui tegudes, nõudis, et inglased lubaksid Palestiinasse 100 000 juudi

19

põgenikku. See ei vastanud inglaste huvidele, seega asjade venitamiseks ja arutamiseks

moodustati kuuest inglasest ja kuuest ameeriklasest koosnev Anglo-Ameerika

Uurimiskomitee (AAC), kes hakkas juudi põgenike küsimusega tegelema. Mais 1946

jõudsid nad otsusele lubada maale 100 000 uut põgenikku, hüljata Palestiina

jagamisplaan, leevendada juutide maaostutingimusi ja lubada ka edaspidist

immigratsiooni. (Harms 2008, 89)

Palestiinas elavad juudid olid muutunud tugevamaks ja kogesid lausa lühiajalist

majanduslikku õitsengut. Samasugust tõusu elasid läbi ka ümbritsevad araabia riigid,

kes 1944. aasta oktoobris kirjutasid Egiptuses alla Alexandria protokollile. Viimane

märkis, et Palestiina on tähtis osa Araabia maailmast ja keegi ei tohi seda puutuda ilma

Araabia riikide rahu ja stabiilsust ohtu seadmata. See aga kõlas kogu maailma kurtidele

kõrvadele. (Ibid.)

Rahulolematus asjade käiguga tõi kaasa terrorirünnakuid inglaste vastu.

Suurbritannia valitsus jäi sissesõitjate piirmäära osas oma ennesõjaaegse poliitika

juurde. Maailma üldsus oli sellest nördinud. Juudid hakkasid organiseerima illegaalset

sisserännet. Inglased vastasid sellele mereblokaadiga, Palestiina maismaapiire valvasid

juba varem iseseisvunud Araabia riigid. 1. novembril ründasid juudid kõiki riigi

raudteid ja maanteid - Inglased kuulutasid välja sõjaseisukorra ja lubasid maha lasta

igaühe, kelle käest leitakse relvi. Järgmisel aastal muutus olukord veelgi halvemaks.

Araablased terroriseerisid juute ja inglasi, juudid ründasid inglasi ja araablasi, inglased

ajasid taga mõlemast rahvusest terroriste ja mõistsid neid surma. 22. juulil 1946 lasksid

juudid õhku Jeruusalemma hotelli „King David“, kus paiknes mandaatvõimude

administratsioon; hukkus 91 inimest. Rünnaku organiseerijaks oli Menachem Begin -

mees, kes 30 aastat hiljem sai Nobeli rahupreemia Iisraeli-Egiptuse rahulepingu

sõlmimise eest. Aasta hiljem sõidutasid inglased põgenikelaeva nimega „Exodus“, mille

pardal oli peaaegu 5000 inimest, sadamast-sadamasse, lubamata neil maabuda. Kõik see

aitas lõpuks kaasa juudi riigi loomisele. Inglased taipasid viimaks, et nad ei ole

võimelised korda looma. 1947. aasta aprillis andis Briti valitsus Palestiina probleemid

üle ÜRO-le. (Saks 2005, 50)

20

3.4.1 ÜRO eraldumisplaan 1947

ÜRO, kellele meeleheitel Suurbritannia kogu probleemi üle andis, oli eraldumise poolt.

Selle taga peitus diplomaatiline vägivald, mida USA kasutas oma sionistidest

kaitsealuste eest seismisel. Kuigi paljud riigid ja ka mitmed Ühendriikide asjatundjad

olid selle plaani vastu, vaatas Valge Maja neist mööda. President Truman on möönnud,

et temal seisab juudi valijate surve. Sionistide jaoks oli eraldumise plaan saavutanud

legtiimsuse juba Balfouri deklaratsiooniga. (Chapman 1989, 60) Komisjoni ees seisis

probleem – mille alusel kindlaks määrata tulevaste riikide piirid? Ainuke

üherahvuseline linn oli Tel Aviv, teistes linnades elasid araablased ja juudid kõrvuti.

Maa-asulad olid küll rahvuslikult ühtsed, aga paiknesid hajutatult kogu Palestiinas.

Lõpuks ei suudetudki kummalegi riigile kompaktset maa-ala eraldada. (Saks 2005, 51)

Palestiinast pidi araablastele jääma üks kolmandik, juutidele, kes moodustasid

kolmandiku rahvast ja omasid marginaalse osa maast, pidi jääma ülejäänud kaks

kolmandikku. Juudid said ka parema maa - viljaka rannikuala, samas jäid araablastele

valdavalt mägised ja kõrbealad. Juute ei rahuldanud mitte saadava territooriumi suurus,

mida nad võtsid nagunii kui „miinimumi“, vaid araablaste iseseisva riigi loomise fakt.

Araablasi seevastu ei pahandanud hoopis kaotatud maa suurus, vaid oma riigist osast ja

iidsest pärandist ilmajäämine.

Eraldumise plaan lihtsalt püüdis seadustada juba Balfouri deklaratsiooni ja

ebaseadusliku mandaadiga tehtut. Üleöö pani ÜRO nurgakivi uuele korrale, milles

juutidest vähemus, kes olid elanud Palestiinas vaevu kolmkümmend aastat, sai võrdsed

või lausa ülimuslikud õigused võrreldes araablastega, kes olid seal juba ammustest

aegadest elanud. ÜRO eraldamisplaani elluviimise ajal kuulus juudi rahvusest elanikele

Palestiinas 6 % maast. Araablased, kes moodustasid sel ajal kaks kolmandikku

elanikkonnast, elasid kolmandikul maa-alal ning kasutasid ka suurt osa valitsusele

kuuluvast avalikust maast. Nüüd aga, ühelt poolt eraldamisplaani raames ja teisalt osana

suurejoonelisest rahvusvahelisest püüdest juutidele tehtud kahju kompenseerida, sunniti

araablased suurest osast oma maadest, olgu siis era- või ühiskondlikust, loobuma.

Valdavalt islamiusulisse semiidi kogukonda kuuluvad Palestiina araablased järeldasid

sellest kõigest, et just nemad pidid maksma kristliku Lääne antisemitismi eest.

(Chapman 1989, 64)

21

Araablaste jaoks olid Teise maailmasõja järelkajad Esimese maailmasõja järel

toimunu kibedaks korduseks. Jällegi oli neile antud igasuguseid lubadusi, et nende

koostöövalmidust või vähemalt neutraalsust tagada, kuid pärast sõja lõppu murti taas

kõiki lubadusi taas. (Ibid.) Väljavõte Suurbritannia kirikukogu raportist pealkirjaga

„Towards Understanding the Arab-Israeli Conflict“: „Kõige tähelepanuväärsem ja

kohutavam jõud, mis mõjutas Iisraeli riigi loomist (ja sellele järgnenud Araabia-Iisraeli

konflikti) oli Euroopas aset leidnud holokaust. Tagakiusamine ja sellele järgnenud

genotsiid motiveeris juute, maksku mis maksab, oma riiki looma. Euroopa holokaust

mõjutas ka maailma üldsuse arvamust ja toetust ning andis maa nõudmisele omaaegsete

suurvõimude (ilma araablasteta) arvates vajaliku kaalu.“ (Ibid.)

Quakeri raportis „Search for Peace in the Middle East“ tuuakse välja Palestiina

araablaste seas levinud arvamus, et nemad peavad kannatama „kristliku lääne“

suurvõimude pattude pärast: „Pole teada, kui paljud juudid, kes 1930-40ndatel

Palestiinasse läksid, oleksid võinud asuda mõnele teisele maale. Igatahes saab kristlik

läänemaailm endalt raputada suure hulga anti-semiitlikku süüd, tehes koostööd

sionistlike juhtidega ja aidates kodututel juutidel leida varjupaika araablaste maadel.“

Briti mandaat lõppes 1947. aasta 29. novembri otsusega jaotada Palestiina

kaheks iseseisvaks, Juudi ja Araabia riigiks. ÜRO esitas jaotusplaani: kolm vaevalt

omavahel ühenduses olevat ala pidi antama juutidele ning kolm ala araablastele. (Saks

2005, 51) Juudid olid näiliselt nõus, aga araablased mitte. Juutide nõusolek puudutas

juudi ainult riigi loomist, samas ei mõelnudki nad leppida iseseisva Araabia riigi

tekkimisega. Palestiina riigi tekke ärahoidmine sai enam kui põlvkonna jooksul Iisraeli

poliitika nurgakiviks. Araablased olid maruvihased. Nende jaoks oli arusaamatu, kuidas

sai ÜRO lubada 56% Palestiinast võõrale rahvale, kes moodustas vaevalt 30% kogu

rahvastikust. (1946. aastal elas Palestiinas 1,3 miljonit araablast, 600 000 juuti ja 30 000

muu rahvuse esindajat) (Harms 2008, 94)

Juudid leidsid, et ÜRO poolt neile eraldatud territoorium on liiga väike, ja ajasid

1947. aasta 2. detsembril 750 000 palestiinlast oma kodudest minema. Araabia linnad

Haifa ja Jaffa tühjendati täielikult. Sama juhtus ka 400 araabia külaga. Nii sai alguse

palestiina põgenike probleem. (Käärma 2002)

ÜRO plaan oli igal juhul õigustühine (ÜROl pole kunagi olnud õigust riike luua)

ja juudid võitsid oma riigi vallutuse teel. Juba enne 1947. aasta lõppu algasid lahingud,

22

millega juudid püüdsid vallutada neile lubatud alasid. Ka araablaste linnades esines

rahutusi. Inglased lahkusid lavalt 1948. aastal. (Calvocorezzi 2009, 387)

1948. aastal toimunud vägivallapuhangutes olid Sionistid oluliselt paremini

organiseeritud kui araablased, kellel tegelikult puudus ühtne juhtimine. Sellegipoolest

paistsid mõlemad osapooled silma erilise brutaalsuse poolest just tsiviilelanikkonna

suhtes. (Harms 2008, 98.) Sellel, et 1948. aastal olid agressoriteks araablased, ei ole

mingit tähtsust, kui välja arvata asjaolu, et araablased ise seda süüdistust kibedalt

tõrjuvad. Mõlemad pooled olid vajadusel valmis sõdima. Juutide ettevalmistused olid

ootuspäraselt paremini organiseeritud, efektiivsemad ning ka pikaajalisemad kui

araablastel. Edgar O’Ballance kirjutab oma poolametlikus 1948. aasta sõja ajaloos „The

Arab-Israeli war of 1948“: „Juutide poliitika oli viia araablased niikaugele, et nood oma

kodud maha jätaksid. See poliitika oli väga edukas, andes juutidele veel ühe eelise -

Araabia riigid olid sunnitud hakkama tegelema põgenikelaagrite probleemiga, mistõttu

nad polnud enam ka majanduslikult valmis ründetegevust jätkama.“ (Chapman 1989,

70) Juudi terrorism „julgustas“ araablasi loobuma nendest aladest, mida juudid kas siis

strateegilistel või demograafilistel põhjustel endale soovisid. Nad püüdsid muuta nii

suurt osa Iisraelist araablastevabaks kui võimalik. (Ibid.)

4 Iisraeli riigi väljakuulutamine

14. mail 1948 kuulutas David Ben Gurion välja Iisraeli riigi sünni ja kõik inglaste

kehtestatud seadused tühistati. Ameerika Ühendriigid olid tunnustasid koheselt Iisraeli

de facto. De facto oli siiski vaid poolik, teatud reservatsiooniga tunnustus. Kuigi

juriidiliselt sarnane de jure tunnustusega, oli erinevus poliitilises tähenduses: de facto

tunnustus ei pruukinud viia täielike poliitiliste suhete loomiseni. Peagi aga järgnesid

juriidilised tunnustused (NSV Liit 18. mail). 1948. aasta augusti lõpuks oli Iisraeli

tunnustanud 15 riiki: enamik Lääne-Euroopa riike, sealhulgas Suurbritannia ja

Prantsusmaa, mitu Ladina-Ameerika riiki ning suurem osa Briti Rahvaste Ühenduse

maid. 1. veebruariks 1949 oli Iisraeli tunnustanud 33 riiki. Nende seas polnud aga

ühtegi Araabia maad. Araabia riigid olid otsustanud likvideerida Iisraeli riigi ja luua

23

Palestiinas ühtne moslemite riik. Sõjategevuse õigustuseks toodi vajadus taastada

Palestiinas rahu ja kord, julgeolek ja seaduslikkus. Araablaste tollased liidrid ei

aktsepteerinud ÜRO enamuse seisukohti. Nad ülehindasid oma jõudu ja alahindasid

iisraellaste vastupanuvõimet. (Hallik jt 2004, 23)

Tänapäeva Iisraeli riik (Medinat Yisra´él) tekkis Teise maailmasõja järgses

keerulises rahvusvahelises olukorras. ÜRO Peaassamblee resolutsioonile lisatud

„Jaotusplaan majandusliku liidu alusel“ nägi ette mandaatori relvajõudude väljaviimise

hiljemalt 1. augustiks 1948 ning sõltumatute Araabia ja Juudi riigi ning Jeruusalemma

rahvusvahelise erirežiimi loomise hiljemalt 1. oktoobriks 1948. Palestiina territooriumil

loodi sõltumatu Iisraeli riik, palestiinlased aga jäid iseseisvusest ilma. Kuna Palestiina

Araabia riik jäi loomata, siis peamiselt islamiusuliste Palestiina araablastega asustatud

Jordani jõe Läänekalda alad ühendati hiljem Transjordaania kuningriigiga. Araablaste

tollased liidrid ei suutnud õigesti hinnata reaalset olukorda. Nad arvasid, et jõuvahekord

on nende kasuks ja kui Iisraeli riik välja kuulutatakse, likvideerivad nad selle lühikese

eduka sõjaga. Palestiinlased ei näinud kolmandat võimalust peale nende kahe, mis Jaffa

Moslemite ja Kristlaste Assotsiatsioon oli juba Esimese maailmasõja ajal

formuleerinud: „Kas meie lükkame sionistid merre või saadavad nad meid tagasi

kõrbesse?“. (Ibid.)

Yisuv´i liidrid otsustasid mitte oodata Inglise vägede lõplikku lahkumist, vaid

kuulutada juba enne seda välja iseseisvus. Juba 26. märtsil 1948 teatas Juudi Esinduse

(Jewish Agency) esimees, Varssavi ülikooli lõpetanud jurist David Ben Gurion (Green)

(1886-1973) ÜRO Palestiina Komisjonile, mis oli loodud võimu sujuva ülemineku

abistamiseks, et juudid alustavad ajutise valitsuse moodustamist. Lähis-Ida kaardile oli

seega tekkinud uus riik, mille sünd, paraku, ei toonud kaasa rahu ega pingete

leevendumist, vaid rohkeid sõjalisi konflikte, suurte territooriumite okupeerimist,

massilist põgenikevoolu, ülestõuse ja terrorismi. Ja muidugi lõputuid diskussioone ja

läbirääkimisi, kokkuleppeid ja nende purunemisi. Tundub, et ainus õige lahendus oleks

olnud, kui ka palestiinlased oleksid loonud oma riigi ÜRO Peaassamblee otsuse

kohaselt. (Ibid.)

24

Kokkuvõte

Palestiina piirkonna ajalugu ulatub tagasi mitmete tuhandete aastate taha. Olen nõus, et

ajaloole tuginedes on nii juutidel kui palestiinlastel mõlemil sellele maale õigus.

Sajandite jooksul on neid alasid asustanud paljud rahvad – mitte ainult araablased ja

juudid – ning nad elasid koos, segunesid, abiellusid omavahel, eraldusid ja kasvasid

lahku. Kuigi palestiinlased ja juudid näevad ennast nüüd teineteisest väga erinevatena,

on nende ajalugu tihedalt seotud ning seda fakti tuleks maa-õiguse osas järelduste

tegemisel kindlasti arvestada.

Iisraeli-Palestiina konflikt iseenesest ei ole tuhandeid aastaid vana. Araablaste ja

juutide vahel ei ole Aabrahamini tagasi ulatuvat verevaenu. Juudid, kes on iidsete

israeliitide järeltulijad, on samas ka iidsete kaananlaste järeltulijad. Tõepoolest on

juudid ühe või teise nime all seda maad asustanud juba tuhandeid aastaid. Samas peame

nõustuma, et ka palestiinlased on iidsete kaanani hõimude järeltulijad. Mõiste

„palestiinlane“ märgib piirkondlikku rahvusgruppi, kes on Palestiina aladel elanud juba

tuhandeid aastaid. Tänapäeva Palestiina araabia kultuur on seitsmenda sajandi araabia

hõimude vallutuse tulemus, kes tõid endaga kaasa islamiusu, araabia kultuuri ja keele

ning segunesid palestiina rahvastega.

Eksiilis elavad palestiinlased loodavad oma kodumaale naasta. Sisemises eksiilis

(Iisraelis, sõjaväe võimu all) olevad elanikud tahavad iseseisvust ja vabadust, samas kui

välispaguluses olevad inimesed mõtlevad peamiselt oma kaotatud (kodu)maast.

Palestiina aladel elavad araablased puutuvad igapäevaselt kokku

okupatsioonivõimudega ning soovivad, et neid koheldaks võrdsete kodanikena, mitte

enam kui „mitte-juutidena“. Kui juudid vaatavad tagasi oma hajutatusele, getodele,

pogrommidele ja holokaustile, araablased oma türklaste poolsele allasurutusele,

lääneriikide murtud lubadustele, Iisraeli riigi loomisele ja 1967. aasta sõja kibedale

kaotusele, siis teavad ju mõlemad rahvad, mis on kannatus. Mõlemaid rahvaid on teiste

rahvaste poolt karmilt koheldud ja neid on manipuleerinud nende poolt kontrollimatud

jõud. Kumbki osapool ei usalda teisi rahvaid ega teineteist, samal ajal otsivad nad oma

identiteeti, lugupidamist, vabadust ja rahvuslikku arengut.

Ajaloo suurim iroonia seisneb selles, et tänapäeva juudi-araablaste pingete

juured peituvad asjaolus, kuidas teised rahvad neid aegade jooksul on kohelnud. Juudid

25

ja araablased on ju tegelikult sama semiidi algupäraga rahvad, kellel on palju sarnaseid

kultuurijooni ja traditsioone ning kes on sajandeid teineteisega rahus elanud.

Probleemid said alguse alles peale Esimest maailmasõda, kui mõlema rahva huvid

põrkusid kui nad hakkasid püüdlema oma tagakiusamise lõpetamise poole. Sionism, 19.

sajandi juudi natsionalismi kõige tugevam jõud, tekkis maailmakaardile samal ajal, kui

araablased hakkasid Türgi impeeriumi ikke alt vabanema. Need samaaegselt kerkinud

rahvuskooslused olid kahjuks määratud võitlema Püha Maa, Palestiina territooriumi

pärast.

Juudid vaatavad oma Aliyahi kui tagasitulekut isade maale, samas kui araablaste

silmis tulid juudid immigrantidena võõrastele aladele. Laialipillutud juudid pidasid

ennast Palestiina juutidega seotuks veresidemete ja usu kaudu, kuid araablased tundsid,

et kuna Euroopa suurjõud juutide sisserännet julgustasid, siis nemad pidid maksma

Euroopa kuritegude eest. Kuidas said omaaegsete ristisõdijate järeltulijad võtta

araablastega asustatud Palestiina ja anda see lihtsalt juudi asunikele, tasumaks oma

hiljutiste kuritegude eest Euroopas.

Viidatud allikad

Calvocorezzi, P. (2009) World’s Politics since 1945, 9th ed.London, Pearson Longman.

Chapman, C. (1985) Whose Promiced Land? 2nd ed.London, A Lion International, Publishing.

Ekman, U. (1995) The Jews: People of the Future, Stockholm, Word of Life Publishers.

Hallik, M; Klaassen, O-M. (2004) Taaveti tähest Talibani langemiseni – Konfliktid ja arengud Lähis- ja Kesk-Idas pärast Teist maailmasõda, Tallinn, kirjastus Argo.

Harms, G. (2008) The Palestine Israel Conflict, a Basic Introduction, 2nd ed. New York, Pluto Press.

Kassis, H.E., (2008), Beobachtungen zur Verflechtung von Religion und Politik zwischen Israel und Palästina. - Akadeemia 7, 1438-1461

26

Saks, E (2005) „Püha maa teelahkmel“, Tallinn, kirjastus Argo

Palestiina (1994) Eesti Entsüklopeedia 7 (1994). Tallinn. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 158.

Piibel, (1990), Tallinn, Piibliseltsi väljaanne

Aeg, olud ja inimesed, tähendus ja sõnum (1996) - Piiblientsüklopeedia Tallinn, kirjastus Eesti Raamat, 42.

Gibbons, A (2000) Palestiina ajalugu [WWW] http://www.islam.pri.ee/gaza/index_2.html (14.01 2009)

Saks, E. (3/2002) Kellele peaks kuuluma Jeruusalemm? Jeruusalemma sõnumid [E-ajakiri] http://iisrael.ee/js.php3?id=209 (14.01 2009)

Helme, M (2009) Lähis-Ida konflikti juured asuvad Euroopas [E-ajakiri] http://www.maailmavaade.ee/?d=gaza0209 (12.10.2009)

Peterson, Ü (2008) Juut ja muslim - kohe näha, et vanad sõbrad 13.09.2008, [WWW] http://www.nommevalitsus.org/?p=3671 (12.10.2009)

Käärma, I (2002) ÜRO saamatus Palestiinas [WWW] http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=121963 (06.11.2009)

RÉSUMÉ

The Historical backround tothe Israeli State in

Palestine

Anneli Kritšmann-Lekštedt

The present study is actual due to the fact that the Israeli-Palestinian conflict has been

the world’s longest conflict in the 20th as well at the beginning of the 21st centuries in

the sense of national tensions and hot war. The controversy between the two nations, the

Israelites and Palestinians and their ancestors, has lasted for more than a century. It has

given rise to many questions and different historical visions. Many uninitiated

bystanders as well as journalists guess that the roots of the problem exist in the deeper

history of the area. With the present study and historical discussion, the author is trying

27

to prove that the conflict has lasted less than one hundred years and the earlier history is

not directly connected with the present contradictions.

According to the impartial opinion of the author of the paper, Jews and Islamic

Palestinians are both asserting their justifiable demands to the same territory, though on

different religious and historical reasons.

The aim of the present paper is to describe the reasons and backgrounds of the

Israeli-Palestinian conflict, and to prove the roots of the present conflict are in the limits

of the last century and not of the farther history. The history of the Palestinian territory

dates back to several thousands years. Though Palestinians and Jews see themselves as

totally different nations now, their history is still closely related.

Relying on their history, Jews as well as Palestinians have their rights on the

mentioned land. During many centuries a lot of nations – not Arabs and Jews only –

have populated these areas, they lived together, mingled, got married, separated and

grew apart.

The Israeli-Palestinian conflict itself has not lasted for thousands of years. Jews,

the descendants of ancient Israelites and Canaanites, have inhabitated this area for

centuries already. At the same time we must agree that the Palestinians are also the

descendants of ancient Canaanites. The Arabic culture of the present day Palestinians is

the result of the 7th century conquests of Arab tribes. They brought Islam, Arabic

culture and language with them, and they blended with the Palestinians.

The Palestines in exile hope to return to their former homeland. The inhabitants

in inner exile (in Israel) want their independence and freedom. The Arabs living in

Palestinian territories want to be treated as equal citizens, not as „non-Jews“. If the Jews

look back to their diasporaa, ghettos and holocaust, and Arabs to their treatment by the

Turks, to the broken promises of Western countries, to the creation of the state of Israel,

these two nations know too well what misery means. They have both been treated

harshly by other nations ja manipulated by the forces they cannot control. Neither of

them trust other nations nor themselves, at the same time they are looking for their

identity, freedom and national development.

The biggest irony of their history is in the fact that the roots of the present

Jewish-Arab tensions lie in the circumstances they have been treated by other nations

during the times. The problems started after the First World War. Both nations began to

28

look for the end to their persecution by other forces. Zionism, the strongest force of the

19th century Jewish nationalism, emerged at the same period, when the Arabs began to

quit of the Turkish Empire.

The Jews are looking at their Aliyah as the return to their fathers’ homeland,

thus for Arabs they are just immigrants on foreign territories. The Jews dispersed all

over the world considered themselves related to Palestinian Jews by blood bonds and

faith, while the Arabs felt that they had to pay for European crimes, as the European

powers encouraged the immigration of Jews to their land.

Lisad

Lisa 1 Palestiina Rooma riigi koosseisus

29

30

Lisa 2 Palestiina Osmanite riigi koosseisus

Osmanite impeerium ei tunnistanud "Palestiinat" või "Süüriat" eraldiseisvate üksustena.

Siis jagati maa levandimaadeks või provintsideks, piirkondadeks (Sanjak) ja all-

üksusteks (Kaza). Pange tähele, et Jerusalem oli eraldi "Mutassariflik."

31

Lisa 3 Balfouri deklaratsioon

Kallis Lord Rothschild,

Mul on rõõm teile teatada, et käesolev deklaratsioon väljendab Tema Majesteedi

valitsuse poolset poolehoidu juudi sionistide püüetele, millest on teada antud ja mis on

Ülemkoja poolt heaks kiidetud:

„Tema Majesteedi valitsus vaatab poolehoiuga juudi rahva rahvusliku kodu loomisele

Palestiinas ja kasutab oma parimaid võimalusi, toetamaks teid selle eesmärgi

saavutamisel. Samas anname endale täielikult aru, et Palestiinas elavate mittejuutide

kogukondade huvide kahjustamiseks ei tohi midagi ette võtta. Samuti säilivad teistes

maades elavate juutide õigused ja poliitiline staatus“

Oleksime tänulikud, kui teeksite selle deklaratsiooni Sionistlikule Ühendusele

teatavaks.

Teie

Arthur Balfour

Välisministeerium 2. nov 1917

32

Lisa 4 Palestiina Suurbritannia mandaadi all

33

Lisa 5 ÜRO eraldumisplaan 1947

34