Koostaja: Anne Annus

Johannes Aavik ja keelekorraldus

Elulugu

Eesti juhtivamaid keeleteadlasi ja keeleuuendajaid.

Johannes Aavik sündis 8. detsembril 1880. a Saaremaal Kõiguste vallas ning suri 18. märtsil 1973. a Stockholmis.

ÕpingudKuressaare Gümnaasiumis sai alguse Aaviku

huvi emakeele vastu. Samuti tegeles ta ka ladina ja prantsuse keelega.

Keelealaseid õpinguid jätkas ta aastail 1901-1905 Tartu Ülikoolis, Nežini ajaloo-filoloogiainstituudis.

Lõpetas 1910. aastal Helsingi ülikooli filoloogiakandidaadi kraadiga romaani filoloogias.

Töökohad

Tegutses hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares.

Postimehe toimtuse liige aastatel 1912-1914.Tartu ülikooli eesti keele lektor aastatel 1926-

1934.Tartu ülikooli eradotsent aastatel 1933-1940Kirjastuse toimetaja aastatel 1904-19411944. aastal siirdus Rootsi, kus tegutses

Stockholmis arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleliste artiklite ja kooliraamatute autorina.

Kirjutatud teosed

Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest (1905)Ruth (1909)Keele kaunima kõlavuse poole – Eesti Kirjandus

1912, lk. 451-484.Eesti rahvusliku suurteose keel (1914)Eesti kirjakeelse stiili arenemise järgud – Noor-

Eesti V, Tartu 1915, lk. 216-229.Eesti luule viletsused (1915)Keel ja kirjandus – Sõna. Tartu 1918, lk.72-78.

Uute sõnade sõnastik (1919)Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik (1921)Puudused uuemas eesti luules (1922)Keeleuuenduse äärmised võimalused (1924)Kuidas suhtuda "Kalevipojale" (1933)Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika (1936)

Keeleuuenduse põhimõtted

Põhimõtted:1. otstarbekohasusa) rikkus – nii sõnavara kui ka grammatilise kategooriate rikkus. Tema arvates andis vormivõimaluste rohkus keelele väljendusvõimet juurde. Selles suhtes on alati olnud lahkarvamusi. Ühed pooldavad vormirohkust sisu nüansseeritud ja vaheldusliku edasiandmise nimel, teised pooldavad vastupidi vormivähesust ja-lihtsust keele lihtsuse nimel.

b) selgus ja täpsus- Aavik pidas otstarbekohaseks veel keelendite selgust ja täpsust, sh nägi hea meelega ,et igal keelendil oleks võimalikult üks tähendus.

c) lühemus – jäi kõrvalisemaks, lühemuse ja selguse kokkupõrkel sai eelistuse selgus. Hiljem võttis ta korduvalt sõna ka lühidustõve vastu selguse nimel.d) kergõpitavus ja-omandatavus – jäid samuti rohkem kõrvaliseks.

2. ilu Seda põhimõtet järgis Aavik kogu oma tegevuse jooksul. Enne Aavikut ei olnud eesti keelekorralduses keele ilu kui välja arendatud põhimõtet olnud, küll aga oli räägitud eesti keele kaunist kõlast. Eesti keele ilu tuli alles kujundama hakata. a)häälikuline kõlavus ehk eufoonia – segasid liiga sagedad s ja t, ainult esisilbil olev rõhk.b) lühemus – teeb keele energilisemaks, rütmikamaks.

c) Stiililis - psühholoogiline ilu – sõnavara rikkus süntaksi painduvus.Ilu põhimõte domineerimine tegi Aaviku tegevuse kergesti kritiseerivaks, sest ilu peetakse enamasti subjektiivseks.

3. omapärasusVõiks pidada Aaviku nõrgimaks küljeks.a) analoogiavormide asemel häälikuseaduslikud vormid – analoogiavorme peeti juhuslikeks hälbeiks, kuid häälikuseaduslike vorme omapäraseiks ja seaduspäraseiks ning seega paremaiks. Häälikuseaduslikkuses nägigi ta keele ajalooliselt kujunenud omapärasust, analoogiavormide teke oli aga “puuduliku keele-äraõppimise, keeleunustamise ja keele lamestumise nähtus, kui hääliksääduslikud on raskemad, keerulisemad analoogilised aga lihtsamad”.

b) tarbetutest võõrapärasustest puhastatud süntaks – üks tähtsamaid osi. Sõnajärje reform. Aavik pidas saksapärasuseks nn V2-reeglit, mille kohaselt säilitab verb lauses teise koha ka siis, kui lause algul on verbi laiend, nt Nädalavahetusel sõidavad paljud inimesed maale (parem olevat: Nädalavahetusel paljud inimesed sõidavad maale). Suurimaks “germanismuseks” eesti keeles pidas Aavik aga (finiit)verbi paiknemist kõrvallause lõpus, nt Ma tean, miks ta eile siin käis(parem olevat: Ma tean, miks ta käis eile siin).Aaviku reform õnnestus algul hästi, kuid tänapäeval on need “ germanismused” taas tavaliseks saanud. Uurimused on näidanud, et eeltoodud sõnajärjemallide täielikus saksapärasuses põhjust kaheldagi.

c) Mitmete võõrsõnade asemele või kõrvale omasõnad – Aavik ei olnud siiski purist, ta pidas silmas kahte aspekti:

sõna kõlalisus- “Võõrsõna, olgu mis keelest tahes, võib kõhelemata vastu võtta täieõiguseliseks eesti sõnaks, kui ta on kõlaliselt eesti omade sõnade taoline.” Nt myyt, tyyp, lyyriline, mass, norm, närv, list, roll. “ Sellest järgneb ka, et täie õigusega võib sõnu laenata soome keelest, niipalju kui yldse võimalik, see on sajuti, sest et soome sõnad on enamasti kõik eesti foneetika kohased ja tunduvad omina.”

sõna tähenduslikkus – kitsamate erialade terminid võivad võõrsõnad olla ka siis, kui nad on foneetiliselt ebaeestilised. Aga igasuguses stiilis ja ainekäsitluses, laialt käibivate võõrsõnade asemele või kõrvale tuleks hankida eesti vasteid. Selline käsitlus on üldise juhtjoonena tänapäevane.

1920. aastate ( aga ka hilisemate kümnendite) põhiküsimus oli, millal ja kui tugevasti eesti keelt normida. Otsustav pööre tugeva normimise poolele oli “Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köite ilmumine 1925. aastal. See fikseeris “ametliku keele”. Aavik koos teiste keeleuuenduse pooldajatega pidas fikseerimist liiga varajaseks: “ Mida rutemini meie keel fikseerub, seda halvem, seda vähem väärtuslik ja täielik ta saab”.

Keele normimise vastane ta ei olnud, vaid pidas seda keele arendamise lõppsihiks ja ideaaliks. Kahekümnendail aastail tahtnuks ta aga normimist veel vähemalt 25 aastat edasi lükata, et anda uuendustele kohanemise ja paljudele rööpvõimalustele vaba võistluse aega.

Aavik jätkas oma keeleuuenduslikku tegevust ka sundnormi all, kuid kõrgaeg oli möödas. Peale selle tegeles ta keeleliste üksikküsimustega – pidas võitlust ametliku keele vigade ja halbuste vastu.

Aaviku keeleuuendus oli kaotusest hoolimata võidukas, seda tänu 1) soodsale ajaloolisele olukorrale – revolutsioonilisele ajale, 2) eesti kirjakeele nooruspaindlikkusele, 3) uuenduste otstarbekusele ja keelde sobivusele ja 4) Aaviku energilisele propagandale.

Keeleuuenduse mõju Aavik suutis rikastada eesti sõnavara sadade

soome laenude, tuletiste (us-, ng-,ja mus- liitelised nimisõnad, u-liitelised enesekohased tegusõnad) ja murdesõnadega. Viimaste näited on almus, kihk, kääbus, liud, lõust, läte, menu, perv, leebe, too, hajuma, kaikuma, lebama, mainima jne).

Kodumurdest tegi ta kogu eesti rahvale tuttavaks sõnad abajas, imal, jõhker, kipakas, rehala, tarima, ülle, üll, ült.

Tema loodud 200 tehistüvest on praegu kasutusel üle 40.

Aaviku ettepanekul on käibele võetud i-ülivõrre ja maks-vorm, laiendatud i-mitmuse, lühikese mitmuse osastava, lühikese ainsuse sisseütleva ja nimetavalise liitumise kasutamist, muudetud sõnajärge. Osa eeteid ei ole juurdunud( nd-ja (te)t-kesksõna, lle-alaleütlev, y ü asemel, järgsilbi o jm).

Keele grammatilise srtuktuuri teadlik muutmine on maailmas üsna harukordne. Eesti keeleuuendus on seda suutnud, kuigi osalt keerukama struktuuri hinnaga. Paras ajadistants võimaldab praegu anda juba täpsemaid ja kaalutud hinnanguid.

Aavik ei mõjutanud mitte üksi eesti keele arengut, vaid ka üldist keelekorraldusteooriat ja isegi üldkeeleteadust. Valter Tauli, kes viis Aaviku teooria laia maailma, on öelnud: “Aavik oli suur ennast ohverdav idealist, kelle kirglikuks sooviks oli teha eesti keel paremaks ja ilusamaks ning võrdseks Euroopa vanade kultuurkeeltega.”

Võib öelda, et keeleuuendus ei saavutanud oma ideaali, küll aga pakkus ta rohkesti ainest kirjakeele täiustamiseks ja innustas keelearenduseks ka järeltulevaid põlvi.

Johannes Aaviku SeltsJohannes Aaviku Selts (Johannes Aavik Society)

on kultuuriorganisatsioon, mis ühendab eesti kultuuri huvilisi, eriti keeleuuenduse, kirjanduse ja hõimukultuuride huvilisi vabatahtlikkuse alusel.

Selts peab oma ülesandeks koguda ja uurida  Johannes Aaviku pärandit, tutvustada Aavikut kultuuriloojana: keeleteoreetiku, keelereformaatori, keelekorraldaja, kirjaniku, publitsisti, kriitiku, tõlkija, kirjastaja, pedagoogi ja seltsitegelasena, kaasa aidata eesti keele ja kirjakultuuri arendamisele ning kaitsmisele.

Aaviku Seltsi loomise mõte küpses pärast 1990. aasta konverentsi  “Keelereform ja raamat”. Olude sunnil ei saanud sellest avalikkuse ees veel rääkida. Esmakordselt tutvustati seltsi loomise ideed ja esialgset töökava 1992. aasta 19. juuni õhtusel koosviibimisel pärast Aavikute Majamuuseumi avakonverentsi Kuressaares. 26. septembril 1992 toimus asutamiskoosolek Tallinnas Pargi tänaval, kus on ka praegu seltsi ametlik kodu (Pargi 5).

Asutajaliikmeid oli 20. Praegu on Aaviku Seltsis 93 liiget Eestist, Soomest, Rootsist, Taanist, Prantsusmaalt, USAst, Kanadast, nende seas tuntud teadlasi nagu Paul Alvre, Paul Laan, Eduard Vääri, Fanny de Sivers, Rain Rebas, Raimo Raag, Virve Raag, Peep Nemvalts jt.

Seltsi töövormideks on olnud seltsi liikmete iseseisev uurimistegevus, ettekannete pidamine seltsi keelepäevadel,  teaduskonverentsidel ja töökoosolekuil, samuti koolides, raamatukogudes ja ka väliskonverentsidel. 

Seltsi väljaandel Keeleuuenduse Kirjastik on kaks allsarja A (Aaviku enda tööd) ja B (keeleuuenduse jt kultuuriprobleemide kohta kirjutatu). Neid on koostatud ja toimetatud tasuta, publitseeritud väiketiraažis.

Seni on ilmunud kuus raamatut:1) E.A.Poe .Novellid. Johannes Aaviku tõlkes. Toimetanud

Helgi Vihma. Tallinn 1995. (Keeleuuenduse Kirjastik. A1).2) J.Randvere. Ruth. Tallinn 2000. (Keeleuuenduse

Kirjastik. A2)3) H.Vihma. Johannes Aaviku publikatsioonid 1901 –

1993: Biblograafia. Toimetanud K.Liivak. Tallinn 1994. (Keeleuuenduse Kirjastik B1).

4) Artikleid ja arhivaale I. Koostanud ja toimetanud H.Vihma. Tallinn  1994.(Keeleuuenduse Kirjastik B2 ).

5) Artikleid ja arhivaale II. Koostanud ja toimetanud H.Vihma. Tallinn 1999. (Keeleuuenduse Kirjastik B3).

6) Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus: Bibliograafia 1901 – 1996 Koostanud Helgi Vihma, toimetanud Karin Ribenis.Tallinn 2000 (Keeleuuenduse Kirjastik B4).