Kahe vahel seistes, meetodikeskselt · 2005-03-29 · tutvustades ja omavahel sidudes avab Tiiu Jaago ühtlasi käsitletava tee-ma erinevaid aspekte ning esitab oma nägemuse sellest

250www.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagusedwww.folklore.ee/tagused

Kahe vahel seistes, meetodikeskselt

Pärimuse ja tõlgenduse mitmekihilisusestkogumikus Pärimus ja tõlgendus

Tiiu Jaago (koostaja). Pärimus ja tõlgendus: Artikleid folklo-ristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktikaalalt. Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool.Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2003. 258 lk.

Tiiu Jaago koostatud ning kahasseEne Kõresaarega toimetatud Päri-mus ja tõlgendus on kogumik, misviib lugeja kokku folkloristika ja etno-loogiaga täna, 21. sajandi alguses. Si-saldades ühtekokku kaheksateistartiklit Eesti (Kristiina Ehin, MallHiiemäe, Tiiu Jaago, Risto Järv, EneKõresaar, Liina Saarlo, Ell Vahtra-mäe), aga ka Vene (Sergei Nekljudov),Karjala (Eino Kiuru), Läti (Guntis Pa-kalns, Aldis Pûtelis), Soome (SatuApo, Lauri Harvilahti, Katja Lai-tinen, Ulla-Maija Peltonen), Rootsi(Bo G. Nilsson) ja Saksa (JürgenBeyer) uurijailt, asetab see siinmailtehtava teaduse laiemasse kontekstining pakub korraga nii avastamis- jaäratundmisrõõmu kui ka võimalustsüüvida pärimuse ja selle uurimisekomplekssusesse. Käsitluste lai aja-

line ja temaatiline haare on allutatud meetodikesksele lähenemisele, misvõimaldabki esitada kõrvuti uurimusi tänapäeva fännikultuurist, vana-dest kroonikatest, trükkalite sünnilugudest ja teadusest enesest. Päri-muse uurija identiteeti ei määratle mitte niivõrd uuritav aines, kuivõrdviis sellele läheneda.

Teose alapealkirjas viidatud märksõnad teooria, meetod ja uurimis-praktika seostuvadki just uurija tegevusega ning kõnelevad soovist sedamõtestada, et omakorda mõtestada pärimust. Kogumiku Pärimus ja tõlgen-dus koostaja sõnul kandub tähelepanu raamatu kolmes osas vastavaltteaduse üldiselt arengult folkloristliku ja etnoloogilise uurimise sõlmkü-simustele (suuline ja kirjalik) ning edasi konkreetsetele näidetele uuri-

http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr27/tutvustus.pdf

251 Mäetagused 27Mäetagused 27Mäetagused 27Mäetagused 27Mäetagused 27

mispraktikast. Selline ülesehitus, suund teadusprotsessilt üksikuteleuurimustele, muudab nähtavaks uurija tööd raamistavad ja mõjutavadtegurid. Teisalt annab see aimu ka erinevate ajastute, vaatepunktide jaallikate mitmekihilisest põimumisest nii pärimuses kui selle uurimiseski.Huvitavaid seoseid kogumiku artiklite vahel tekib aga ka nimelt sellekaudu, et need eriteemalistesse peatükkidesse paigutatuna avavad samanähtuse või probleemi erinevaid tahke. Näiteks on raamatus läbivalt tuge-vasti esil pärimuslik ajalugu nii meetodi kui uurimisallikana.

Oluline roll dialoogiliste suhete loomisel erinevate uurijate lähene-misviiside nagu ka kogumiku peatükkide vahele, nende tervikuks sidumi-sel, on koostaja sissejuhatusel igasse peatükki. Artiklite põhiseisukohtitutvustades ja omavahel sidudes avab Tiiu Jaago ühtlasi käsitletava tee-ma erinevaid aspekte ning esitab oma nägemuse sellest.

Tõlgendusena tunnen koostaja käsitluse olevat avatud edasistele tõl-gendustele, seda enam, et mitmed kogumikus erinevate uurijate pooltkäsitletavatest küsimustest on vaevanud ja paelunud ka mind ennast.Sellest tulenevalt ei seakski ma järgnevalt eesmärgiks anda ülevaadetkõigist kogumikus Pärimus ja tõlgendus sisalduvatest artiklitest, vaidpigem tutvustada ja siduda omavahel neid kirjutisi, mille põhjalt moo-dustub antud teose tähendus minu jaoks.

Aja mitmekihilisus

Kogumiku esimene osa “Pärimuse uurimise ajastukontekstid” keskendubuurija tegevuse seotusele oma ajastuga, ajalooga nii üldisemas kui kitsa-mas teadusharu ajaloo plaanis. Juba pärimuse mitmekihilisusest tingi-tuna tegutseb uurija korraga mitme erineva ajalise konteksti mõjuväljas,kusjuures tema suhe neisse on erinev ja muutuv. Uurijal puudub võimalusoma ajastust välja astuda, kuid ta võib püüda seda kõrvuti teiste ajalistekontekstidega analüüsida ning ka selgitada nähtuste ajaloolist kujune-mist. Paradoksaalseltki võib teatud vabanemise tunne või selguse hetk,äratundmine oma eripäras saabuda just oma raamide tajumise kaudu.Üksikutki uurijat võib pidada igale teadusharule omase sisemise järje-pidevuse kandjaks, kelles senine uurimistraditsioon kohtub konkreetseajastu ja individuaalsusega. Mõistmaks hetkeseisu, ka naaberdistsiplii-nide omavahelisi suhteid – kokkupuutepunkte ja erinevusi –, tuleb seegaminna tagasi minevikku, varasemate uurijate tööde juurde, kuid samaska mõtiskleda just nimelt enda koha üle. Koos (teadus)poliitikutega ningerinevate institutsioonide liikmena mõjutab uurija ise teaduse arengutning vastutab teadusprotsessi eest. Uurija on nii ajastule ja järjepidevu-sele allutatud kui ka kujundab neid: just tema tööde nagu ka erialasteinstitutsioonide tegevuse kaudu muutuvad teaduse trendid nähtavaks jakäsitletavaks. Samas polegi teadus kunagi midagi suurt, abstraktset ja

Elo-Hanna Seljamaa TUTVUSTUSED


müstilist, vaid see, mida näiteks folkloristid ja etnoloogid oma igapäeva-tööna teevad.

Just sellise tavalise tööna avaneb teaduse tegemine Mall Hiiemäeartiklis Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) rajaleidmistest arhiivi avamisest1927. aastal kuni 1940. aastani. Kirjeldades ERA esimese juhataja OskarLooritsa seisukohti ning arhiivitekstide kopeerimise ja süstematiseeri-mise põhimõtete kujunemist Eestis, selgitab Hiiemäe ühtlasi üht olulisttahku siinse folkloristika arenguloost. Omakorda aitab see mõista arhii-vitööl põhineva uurimuse spetsiifikat ning loob tausta näiteks Risto Järveja Ell Vahtramäe artiklitele käesolevas kogumikus. Meetodite ja uuri-misteemade “institutsionaalsust” illustreerivad ka ERA ja Tartu Ülikoolieesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli erinevad rõhuasetused. See juhibtähelepanu teadusharu seesmisele mitmehäälsusele, ühes distsipliinissamal ajal hargnevatele erinevatele protsessidele. Põgusalt peatub Hiie-mäe ka ERA ja Eesti Rahva Muuseumi kontaktidel ning selle kaudu etno-loogia ja folkloristika suhetel vaadeldaval perioodil.

Põhjalikumalt ning Tartu Ülikooli vaatepunktist, täpsemalt rahva-luule ja etnoloogia õppetoolide rajamise kaudu käsitleb fokloristika jaetnoloogia identiteeti iseseisvate teadusharudena Tiiu Jaago artiklis “Kasfolkloristika ja etnoloogia eraldumine sai alguse emakeelse ülikooli õppe-toolide loomisest?”. Kahe uurija käsitlustest kokku moodustub maailma-sõdade vahelise perioodi folkloristikast ja etnoloogiast, humanitaartea-duste kontekstist laiemaltki avar ja elav ettekujutus. Nii Hiiemäe kuiJaago on seisukohal, et folkloristika ja etnoloogia kujunemine iseseisva-teks distsipliinideks sai Eestis alguse juba 19. sajandil. Hiiemäe järgi olioma osa selles Jakob Hurda laiahaardelisel nägemusel “vanavarast”, sestjust see määras, mida rahvaluule nime all koguma hakati ja siiamaanikogutakse.

Sellest seisukohast võib eraldi rahvaluule ja etnoloogia õppetooli pla-neerimist ja rajamist rahvusülikoolis pidada vaid n-ö loomuliku arenguloomulikuks jätkuks. Samas näitab Jaago Ajalooarhiivi allikatele tugi-nedes õppetoolide avamise protsessi keerukust, mh selle seotust kaas-aegsete arusaamadega rahvusest ja rahvuslikkusest. Ülikooli juhtkonnasõnavõttudest peegeldub nii tollane viis defineerida teadusi uurimisobjek-tide loetlemise kaudu kui ka spetsiifilisem arusaam vana rahvakultuuriuurivate teaduste funktsioonidest vastandatuna distsipliinidele, mis kes-kenduvad modernsele kultuurile. Teaduspoliitiliste põhjenduste ja otsusteasetamine teaduse sisemise arengudünaamika konteksti aitab tajudasündmuste suhtelisust ja protsessuaalsust. Konkreetse ajaloolise perioodiarengud muutuvad mõistetavaks veelgi kaugema mineviku taustal, aida-tes samas kaasa oleviku mõtestamisele. Aeg avaneb sellest vaatenurgastmitmekihilisena: praegune hetk poleks mõeldav minevikuta ning samassisaldab see eos erinevaid võimalikke tulevikke. Nende realiseerumineaga sõltub nii teadlastest endist kui ühiskondlikest ja ajaloolistest sünd-mustest.

TUTVUSTUSED Elo-Hanna Seljamaa


Ene Kõresaare põhjalik ülevaade eluloouurimise suundadest Eesti kul-tuuriteadustes sobib nende mõttekäikude taustal Mall Hiiemäe ja TiiuJaago käsitlusi täiendama mitmelgi põhjusel. Just eluloouurimisest onsaanud üks folkloristikat ja etnoloogiat ühendavaid lülisid tänapäeval.Samas saab elav huvi elulugude vastu Eestis ise mõistetavaks just Eestilähiajaloo ja viimaste kümnendite murranguliste ühiskondlike protsessidetaustal, olles sellisena omamoodi ajastu märk. Esmapilgul ehk paradok-saalseltki võimaldab just koostöö folkloristika ja etnoloogia vahel tugev-dada kummagi teadusharu iseolemist: “omana” kogetavad meetodid saa-vad kuju kõrvutuse kaudu naaberteadus(t)e omadega; enda määratlemineteatud distsipliini esindajana toimub paigutumise kaudu teatud meeto-ditesse. Äratundmist folkloristika eripäradest võib välja lugeda kogumikuteistestki artiklitest, näiteks Kristiina Ehini, Tiiu Jaago, Satu Apo jaUlla-Maija Peltose käsitlustest. Mitmedki neist käsitlevad vähemalt üheallikana elulugusid. Nii seisnebki teaduse spetsiifika just allika nägemiseoskuses ja võtetes, meetodis, nagu kogumiku koostaja selle saatesõnaskokku võtab.

Pärimuse mitmekihilisus

Pärimuse ja tõlgenduse teise osa pealkiri “Kultuuritüübid – “suuline” ja“kirjalik” pärimuse uurimises” viitab erinevatele tehnoloogiatele, midapärimuse loomiseks, säilitamiseks ja levitamiseks kasutatakse, aga kakultuuri mõtestamisele just nende tehnoloogiate kaudu. Põgusalt käsitlebseda oma artiklis “Vene rahvaluuleteadus ja strukturaalsemiootiliseduurimused” Sergei Nekljudov. Eristades pärimuse esinemist suulisel, kirja-likul ja elektroonilisel kujul, aga ka nende vahevormidena, muutub vahetusuuline kommunikatsioon vaid üheks võimalikuks suhtlusviisiks erinevatetehnoloogiate hulgas. Suulise ja kirjaliku dihhotoomia laguneb, tuues näh-tavale nii vastandpaari konstrueerituse kui ka selle varjus kogu aeg kiha-nud kultuuri mitmekihilisuse. Suuline ja kirjalik ei kujuta endast mono-liitseid, üksteist välistavaid nähtusi, vaid nendevahelised üleminekud onnii samas kultuuris kui isegi samas inimeses sujuvad. Suulisus seejuuresoma tähendust ei mineta. Küll aga muutuvad küsimused, mida uurijadsuulise ja kirjaliku kohta esitavad. Seejuures näib, et suulise ja kirjalikukäsitlemine põimununa ning seesmiselt mitmevormilisena vaid lisab (võilisaks) võimalusi pärimuse tõlgendamiseks.

Antud kogumikus illustreerivad seda näiteks Jürgen Beyeri, Aldis Pûte-lise ja Eino Kiuru artiklid, aga ka Kristiina Ehini käsitlus naise identiteedimuutumisest murrangulisel Esimese maailmasõja järgsel perioodil. Ehintõlgendab talle lapsepõlvest tuttavat uuemat rahvalaulu „Enne ja nüüd“oma perepärimuse taustal, väljendades selle kaudu isiklikku arvamustkaasaja aktuaalsetes küsimustes. Uurija ja uuritava, anonüümse rahva-

Elo-Hanna Seljamaa TUTVUSTUSED


loomingu ja isikliku eneseväljenduse, mineviku, oleviku ja tuleviku, kategelikkuse ja kujuteldava piiride ähmastumisel muutub olulisemaksuurija isik, sest just tema vaatepunktist need piirid konkreetses tõlgen-duses kas või hetkeks siiski tõmmatakse. Mineviku tähendused sünnivadkaasajas, seoste kaudu, mida uurija loob läbi oma isiku mineviku ja kaas-aja vahele, et selle kaudu mõtestada olevikku.

Juba olnu ja oleva tähenduslik sidumine iseenesest eeldab uurijaltteadlikkust oma positsioonist. Veenmaks lugejat oma tõlgenduse asja-kohasuses, tuleb uurijal aga ka tutvustada talle oma uurimistöö erinevaidetappe. Lausa hädavajalik näib eneserefleksiivsus kaasaja nähtuste uuri-misel, mil esile kerkivad mitmesugused võimuga seotud küsimused.

Uurimise mitmekihilisus

Kogumiku kolmandas peatükis “Uurija, meetod, allikas” keskendubkitähelepanu uurija enda keskkonnas toimuvate nähtuste analüüsimisele.Sageli on uurijad neil puhkudel ka pärimuse koguja – allika looja – rollis,mistõttu kogumisest saab osa uurimisprotsessist. Välitöödel oma uuri-muse tarbeks loodud allikad erinevad arhiiviallikatest, kuid pärimusesväljenduva kogemuse mitmehäälsuse käsitlemine näib võimalikuks saa-vat just erinevate allikate kombineerimise, nende kontekstide paljususegaarvestamise kaudu. Uurija jaoks tähendab see ühe ja ainsa tõe saavuta-matuse või puudumise tunnistamist, kuid just selle subjektiivsuse kauduvõib ta püüelda objektiivsuse poole. Uurija võib, Tiiu Jaago sõnul (lk 192–193), tajuda küll sündmuste mitmetahulisust, mitte aga nende kõiksust.Ometi ei tähenda selline lähenemisviis üldistustest loobumist, vaid tege-mist on nimelt püüuga paremini mõista neid üksiku ja üldise, kollektiivseja isikliku pingelisi suhteid ja vahemaastikke, milles me oma sotsiaalsetesja ajaloolistes tingimustes opereerime ning pidevalt uusi tõlgendusi loome.

Pärimuse tõlgendamist traditsiooniliselt struktureerinud opositsioo-nipaaride küsitavaks muutmise ning pärimuse selle läbi avaneva mitme-kihilisuse käsitlemise kaudu suhestub kogumik Pärimus ja tõlgendus kaas-aegsete, mh dekonstruktsionistlike kultuuriteooriatega. Tegemist on ak-tuaalse, Eesti kontekstis ehk murrangulisegi lähenemisviisiga. Seejuurestoimub nii pärimuse kui tõlgenduste mitmehäälsuse ja -vormilisusenijõudmine läbi enese- ja oma distsipliini analüüsi. Uurija ei avasta ega teeteatavaks kogu tõde oma uurimisobjektist, vaid tugineb allikaile: kasutab,loob ja tõlgendab allikaid, mis samas muutuvad, sest uurimisprotsessjätkub ja uurijagi muutub.

Elo-Hanna Seljamaa

TUTVUSTUSED Elo-Hanna Seljamaa


Kullapalavik Alaskal

Dieter Harmening. Kullapalavik. Seiklused Alaskal 1900. aas-tatel. [Goldrausch. Abenteuer in Alaska um 1900.] Stuttgart2002: Thorbecke.

“Kullapalavik. Sajad tuhan-ded inimesed lasksid end 19.sajandi keskel selle sõna maa-giast kaasa kiskuda ja rända-sid Alaskale. Nad loobusidoma senisest eluviisist, et lei-da seiklusi, rikkust ja õnne.Enamik neist ei jõudnud edu-ni ja märkimisväärne hulkneist hukkus külma, haiguseja kuritegevuse läbi.” Nii võ-tab Saksa folkloristikaprofes-sor Dieter Harmening kokkuväljarändajate ootused jategelikkuse. Oma rikkalikultajalooliste fotodega illustree-ritud raamatus loob Harmening usutava pildi Alaska kullaotsijate elust.Tema teosele annab kaalukust põhjalik tutvumine arhiivimaterjalidega,sh berliinlase Alexander Baethke reisikirjeldusega. Baethke oli üks pio-neere, kes sõitis 1898. aastal esimeste kullapalavikuliste hulgas Klondi-kele, läbis ilma oodatud õnne leidmata hulga vintsutusi ja kaotas tagasi-teel kodumaale äärepealt tormis elu. Harmening pakub lugejale lühenda-tud versiooni Baethke reisikirjeldusest ja seejärel ka paeluva kirjelduseautori enda kanuumatkast Alaskal kullaotsijate jälgedes 100 aastat hil-jem.

Juba rännak kullaleiupaikadesse võttis enamasti kuid. Ohtlik ja tor–mine aurikusõit üle ookeani, seejärel rongireis, mida katkestasid laviinid,rongiröövid ja maalihked, jalgsirännak üle talviste mäekurude, suveperioo-dil metsatulekahjud ja sääseparved, paadisõit kärestikulistel jõgedel –paljude jaoks lõppes seiklus juba enne kohalejõudmist. Harmeningi endaretk, mille käigus tal oli võimalus tutvuda koos rohmaka inventarigamahajäetud hüttide ja tervete küladega, aga ka piirkonna elanike mäles-tustega, annab kogu kirjeldusele äärmise eheduse. Etnoloogilises mõtteson tagasivaatena huvitav jälgida väga erinevatest kildudest kokku koon-duva sootsiumi kujunemist ja selle vajadustest lähtuva infrastruktuuriteket. Paremini kui enamik kullaotsijaid suutsid uues keskkonnas tihtiläbi lüüa pesupesijad, töörõivaste õmblejad jm käsitöölised, prostituudid,


kõrtsipidajad jt, kes katsid järjest uute õnneotsijate igapäevaseid vaja-dusi. Nende sissetulek oli pidev, kullaotsijatel aga enamasti juhuslik,samuti oli viimastel suurem risk leitust röövlite käe läbi jälle ilma jääda.Kuritegevus oli igapäevane nähe – olid ju ka mitmed kullaotsijatena välja-rännanud ühtlasi seadusesilma eest pagejad. Näiteks sai just Nome linntuntuks oma metsiku reputatsiooni poolest, mille najalt kujunes ütlus:“Igaks hommikusöögiks üks laip.” Siin arenesid välja Metsiku Lääne ste-reotüübid, mida on hiljem sageli ekspluateeritud mängufilmides. Samaskohtab tolleaegsetel fotodel vaid harva kaadreid Alaska pärismaalastest,kuna ka fotograafide põhitähelepanu köitis kullaotsimisega seonduv, koha-likud aga – pärast mõningaid hoiatavaid kogemusi – pigem vältisid kokku-puudet sisserännanutega; kirjalikes allikates mainitakse neid samutivaid vilksamisi kui kullaotsijate liha või kalaga varustajaid ja vahel kaelupäästjaid.

Infoliikumine oli piiratud, ajalehed ja kirjad jõudsid kohale mitme-nädalase hilinemisega ja olid ihaldatud kaup. Olulise infoallikana toimisidkirjaliku meedia puudumisel kuulujutud. Nii puhkes ikka ja jälle palavi-kuline sagimine, kui levisid “uudised” kohtadest, kus on leitud nii paljukulda, et see lebab lausa kamakatena maas. Lünklikud olid ka teatedkaugelt kodumaalt, nt sõja, tööolude ja muude sündmuste kohta. Tulebimeks panna, et sellises stiihiliselt kujunenud ühiskonnas säilisid kõigelevaatamata teatud üldaktsepteeritud reeglid ja moraal. Toimis primitiivnekohtupidamine, kuigi pahatihti omakohtu vormis ja olulisemaks motiivikskui õigluse jaluleseadmine võis mõnikord olla kättemaks või võimuhuvid.

Vaid mõnikümmend aastat kestnud kullapalaviku ajastu lõppu märkissuurte koppade kasutuselevõtt ja kaevamistegevuse koondumine suurteühingute kätte. Siiski Harmening märgib, et eurooplaste saja aasta taguneAmeerika-lummus, mida õhutasid takka fiktsionaalsest reisikirjandusestpärit fantaasiapildid, pole õigupoolest tänini kadunud. Romantilistestindiaanilugudest ajendatuna käiakse siiani otsimas tõelist MetsikutLäänt ja õilsat ning oma esivanemate tarkusega harmoonias elavat päris-maalast või siis põgenetakse unistustes või reaalselt Ameerikasse kuiloodetavale lõputute võimaluste maale.

Reet Hiiemäe

TUTVUSTUSED Reet Hiiemäe


Regilaulukogumikust nii ja teisiti

Mari Sarv (toimetaja). Regilaul – loodud või saadud? EestiKirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv ; Eesti Kultuu-riloo ja Folkloristika Keskus. Tartu: Eesti Kirjandusmuu-seum 2004. 276 lk.

Artiklite kogumik “Regilaul – loodudvõi saadud?” (toimetaja Mari Sarv,Eesti Kirjandusmuuseum) esindabühelt poolt regilaulu-uurimise järje-kestvust Eestis: see on jätk kahelevarasemale sama sarja kogumikule“Kust tulid lood minule” (2000) ja“Regilaul – keel, muusika, poeetika“(2001). Teiselt poolt pakub see kogu-mik nüüdisaegseid vaatenurki nii öel-da igipõliste teadusprobleemide val-gustamiseks: antud juhul esitatakse“vana” teema traditsiooni ja impro-visatsiooni seotusest uues ja muidugimõttelaadilt teisenenud sõnaseoses“saadud või loodud”. Mari Sarv kirju-tab: “Pärimusliku loomingu mõistehõlmab endas kaht poolust – saamistja loomist. On ilmne, et traditsiooni-lises ühiskonnas on regilaulus olnudpõimunud mõlemad aspektid. Kuidas just, sellele keskendubki käesolevartiklikogumik – mil määral regilaul on “päritud” või “saadud” ja milmääral on tegemist traditsioonikandjast autori loomingu eneseväljendu-sega; kust on laulud saadud, mis on laulikutele olnud inspiratsioonialli-kaks; millistes piirides loomine või varieerimine on olnud traditsioonilineja kuidas need piirid on uuema aja saabudes muutunud?” Artikleid lugedesilmneb, et nüüdne rõhuasetus on palju julgemalt ja sihiteadlikumalt esita-tud lauluvaramu piiri- ja äärealale (mida varem peeti kas traditsioonistjuba väljuvaks autoriloomingu tunnustega lauluks, või lihtsalt vähelevinudilminguks). Käsitlustest tuleb esile näiteks loomise ja saamise koosmõjuuus tasand, mille tekitab laulude kogumine arhiivi. Paul Hagu sõnastabartiklis “Anne Vabarna eepika loomeprintsiipidest” lauliku loomevõimeja -võtete kõrval ka laulude üleskirjutajast-tellijast koostööpartneri osa-luse loodud laulus. Andreas Kalkuni artiklis “Anne Vabarna nina. Tõestja valest seto naiste autobiograafilistes lauludes” käsitletakse suuliseautobiograafia – laulude – erijoonet, mis tuleneb üleskirjutaja otsustus-


test (näiteks, kas üldse märkida teksti juurde, et tegemist on laulikuomaeluloolauluga või jätta see märkimata). Janika Oras (“Helmi Villaregilauluviisid – korrastatud mitmekesisus”) mainib kogujate omavahelisija kogujate ning lauliku vahelisi kokkuleppeid kui kirjutamata reegleid.Küsimus saamisest ja loomisest hakkab üha kanduma ka laulude kogu-jatele.

Teine esiletulev tunnus kogumikus on regionaalsus. Kogumikus on üks-teist artiklit, neist viies on juttu setu traditsioonist, teised viis tegelevadmuude Eesti alade repertuaariga (Karula, Karksi, Kodavere, Jõhvi-Iisaku),ühes, Kristi Salve artiklis vaadeldav lauluala küll laieneb lõunaeesti lau-ludelt võrdlusele läti repertuaariga, ent selles võrdluses on tegemist teatudmõttes regionaalsuse printsiibiga. Kui keskendutakse lauliku repertuaa-rile, on regionaalne aspekt vältimatu. Sellest tuleb esile ka kolmas domi-nant: üldist kirjeldatakse pigem detailide kaudu kui vastupidi. Laulumikrotasandi uurimisprobleemid ja -võimalused esitatakse Liina Saarlo(“Põhi ja lõuna. Regilaulude piirkonnad Kodaveres”), Kanni Labi (“Paral-leelverbid – regilaulu koostisosad ja keeleüksused”) ja Mari Sarve (“Lau-likute värsivara võrdlus: metoodiline eksperiment”) artiklites. Regioonideja mikrotasandi teema põimumine on süvenema ahvatlevalt sõnastatudKristi Salve artikli pealkirjas, mis on osalt laenatud (“saadud”) regilau-lust, osalt uurimusest tuletatud (“loodud”): “Viru poolt oli viiruline, Riiapoolt oli ristiline… Eesti ja Läti rahvalaulud laulust”. Artikkel on pühen-datud küll lauluteemale, kuid see ei märgi mitte ainult teemat, vaidkonstruktsiooni, pärimuse arusaama iseendast (“poeetilist metafolk-loori”). Kristi Salve kasutab ka artikli lõpetuses lauluvõtet “Kui uuestiümber öelda, siis on ometi intrigeeriv vaadata ennast Läti peeglist” –pidevalt uuenevad taustad ja lähtekohad aitavad ka juba tuttavat nähauue nurga alt ja mõista seda varasemat ja nüüd leitut lõimides senisestmitmekesisemalt.

Mis jääb kõlama? Uurija eeslistus näikse olevat süveneda tekstides sisal-duvasse “mina”-pilti ja pärimussisesesse lau(lik)ukontseptsiooni. Laulu-teksti uuritakse kui lauliku ja koguja, keele ja kujundi, mineviku ja olevikukohtumispaika. Kui 20. sajandi paaril viimasel aastakümnel hakkasrahvalaulu-uurimine jääma ülemaailmseid probleeme ning ilminguidkäsitleva jutupärimuse varju, siis näib, et nüüdseks on leitud uued vaate-kohad, küsimused ja meetodid. Kuna eriti tuleb esile äärejooneline, piiri-pealne, “mina”, regionaalsus, siis võib eeldada, et see on ka tasakaaluksglobaalsusele.

Tiiu Jaago

TUTVUSTUSED Tiiu Jaago


Rahvatavadest etnograafi kombel

Piret Õunapuu Pühad ja kombed. Tallinn: Tänapäev 2001. 189 lk Eesti pulm. Tallinn: Tänapäev 2003. 222 lk

Kahe omavahel tihedasti seotud ala – etnograafia kui materiaalse kultuurining folkloori kui poeetilise loomingu – käsitlemine nõukogude ajal vasta-valt ajaloo või keele ja kirjanduse osana jättis kahe vahele tüki söötismaad: rahvausundi ja -kombestiku. Eesti rahvausundit olid seni kõigepõhjalikumalt uurinud pagulusse lahkunud folkloristid Oskar Loorits(1900–1961) ja Ivar Paulson (1922–1966). Nende töödest poleks kuidagisaanud mööda minna, avalikult aga neid kasutada ei tohtinud. Kombestikuvaimset või poeetilist poolt uuriti, tulemuseks traditsioonilised käsitlused“Eesti rahvakalender” I–VIII (1970–1999, koostajad Selma Lätt, MallHiiemäe) ning “Eesti pulmad” (1973, koostaja Ülo Tedre); ilmus ka lühe-maid käsitlusi. Nõukogulikest tavadest annab pildi Vilve Kalitsa “Eestipulmad” (1988).

Etnograaf Piret Õunapuu pakub kaks vajalikku igameheraamatut. “Pühadja kombed” käsitleb üheksat praegu aktuaalset püha ja tähtpäeva, tut-vustab nende tänapäevast seisu ja varasemat tausta. “Eesti pulm” jagunebpeatükkideks ennemuistsest ajast kaasaegsete hõbe- ja kuldpulmadeni.Mõlemad raamatud on hästi liigendatud. See teeb teksti arusaadavaks,kasutatavaks ka väiksemate teadmiste ja lugemiskogemustega inimesele.Adressaadiks arvan asjasthuvitatuid alates põhikooli õpilastest. Vajaliku


leiab kergesti üles isegi ilma aineindeksita – ikka raamatu hea liigenda-tuse pärast, kuigi sisujuhataja oleks võinud nii suures raamatus olla. Eiole pikki teoreetilisi ega ajaloosse süvenevaid teksti mõistmist õpetavaidsisse-väljajuhatusi, mis vahel koormavana tunduvad ja lugemata jäetakse.Siin on kogu tarkus peatüki sees ja sellele toetutagugi. Mõlemad raamatudvõiksid olla heaks abiliseks viktoriinide ja temaatiliste piduõhtute korral-damisel ning peaksid leiduma igas koolis ja raamatukogus. Kui vajataksematerjali rohkem või täpsemalt, on olemas hulk muid asjalikke ja teadus-likumaid väljaandeid, millele ka kirjanduse nimestik tähelepanu juhib.

Vanadest eestlaste tähtpäevadest käsitletakse veel tänaseni elavaidvastlapäeva, jaanipäeva, mardi- ja kadripäeva ning jõuluid/näärisid ningnendega seonduvaid kombeid. Mõnevõrra vähem teatakse lihavõttest ningemadepäevast, kuigi mõlemad olid 20. sajandi algupoolel küllaltki juur-dunud. Hoopis uutena tulid meile viimasel kümnendil sõbrapäev ja hallo-ween, samuti advendi/eeljõulute aktiivne tähistamine; nende tähtpäevadejuurte, seoste ja levimise lugu on siin eriti vajalik. Pean raamatu vooruseks,et mitmes peatükis selgitatakse ka lähedasi või paralleelseid tähtpäevi,nagu on tehtud emadepäeva ja naistepäeva, vastlapäeva ja lihavõtete,advendi, jõulude ja nääridega. Rohkem võinuks avada mõnede pühadekristlikku tausta, mida enamik praegustest kodudest ei valda. Üksikas-jadest libisetakse ruttu üle, aga materjal on küllaltki heas tasakaalus jaalati polegi ehk liigset süvenemist vaja. See on mõnele lugejale esimeneviide, teisele olemasolevate teadmiste ja varasemate seoste ärataja, kol-mas saab suuna edasi uurida. Sõbralik tekst räägib ka kirjutaja enese60ndate aastate kogemustest. Etnograaf teatab lihtsalt, kuidas praegupühi peetakse ja on. Vahetevahel tekib kahjutunne hea folklooriainesekõrvalejätmisest; et võinuks pisut rohkem süveneda või soovitada... Agavõib-olla peletaks folkloristi liigne täpsus ja õpetlikkus just lugeja eemale?

“Eesti pulm” haarab ja süveneb laiemalt ja sügavamalt, annab ülevaatepulmakorraldusest ja -etappidest Eestimaal ning aegade jooksul toimunudmuutustest. Olgugi pulmad kõige konservatiivsemaks rahva tavanditehulgas, on poliitilistel oludel ning majanduslikel ja ühiskondlikel tingi-mustel olnud ka pulmadele väga suur mõju. Paari-kolme põlvkonna jooksulvõib juhtuda palju. Täiesti loomulikult leidub rohkem otseseid teateid19.–20. sajandist, varasemast kaudseid ja vähem. Viidatakse piirkondli-kele erinevustele, süüvimata ometi üksikasjadesse. Siit võib lugeja saadaidee oma piirkonna või perekonna tavasid lähemalt uurida ja miks mitteveel kord kasutada.

Pulmaraamat on nagu valdkondadevaheline materjalikogu: annabdateeritud ainest mitmete erialade uurijatele. Sadakond fotot ja muudillustratsiooni omaaegsetest pulmadest näitavad ümbrust ja miljööd: talu-hooned ja -õued, aiad ja väravad, toa sisustus, mööbel, mitmesugusedpildistamise aega iseloomustavad detailid – esemed ja kaunistused. Ajas-tu märgiks liiklusvahenditena on hoburakendid, pulmakaunistustega veo-

TUTVUSTUSED Pille Kippar


autod, lihtsad sõjajärgsed sõiduautod ja tänapäevased limusiinid, midakõike meelsasti pulmapildile jäädvustatakse. Omaette läbilõike saabpidulaudadest ja -roogadest, lauanõudest ja lauakatmistavadest. Seeteave on asjasthuvitatutele. Ja muidugi riietus! Siin on suurepäraseideeskujusid tänapäevaste stiilipidude ettevalmistamiseks, kenasti datee-ritud ja seisus juurde märgitud. See on raamatu lisaväärtuseks ja sedaon palju! Ei maksa unustada, et Piret Õunapuu pole kasutanud kogu EestiRahva Muuseumis leiduvat fotovara, vaid ainult väikest osa sellest, mistema teemaga kõige paremini sobis. Siit saab vaid eeskuju ja näidise,millist ainest muuseumist otsima tasuks minna. Ehk tuleb ka meelde, etsinu oma vaarema albumis leidub samaväärseid häid minevikumärke,mida tasuks tundma õppida.

Mitmete viimastel aastatel avaldatud õnnestunud fotoraamatute rittaastub “Eesti pulma” näol unikaalne kümnendite ja sajandite taha ulatuvväljaanne. Pruutpaar ja pulmalised, pulmalised ja pruutpaar – ikka see-sama, aga iga kord uus, kuidagi teisiti. Hästi valitud pildimaterjal onraamatus primaarne, aegadest aegadeni jutustava teksti kohta on folklo-rist Ülo Tedrel mõnigi pretensioon. “Kas populariseerimine eeldab lihtsus-tamist?” – Keel ja Kirjandus 2004: 3, 217–220) Kindlasti annaksid nadparima tulemuse koos. Raamat on ilusaks tänuks nooremalt põlvkonnalt –tütrelt – vanematele nende tähtpäeval. On hea mälestusraamat ja kinke-raamat ja õpetlik veel ülejärgmistele põlvkondadele. Aitäh selle eest!

Mõlemat raamatut ilmestavad pikemad mälestused ja tsitaadid muu-seumi kogudest ja arhiivist. Oleme jõudnud äratundmisele, et oma inimes-te, oma rahva mälestuste kirjapanekud võivad olla heaks emotsionaalseksajalooallikaks või vähemalt ajaloole tubliks täienduseks. Isiklikud lood,mälestused, sobivad suurepäraselt suulisse esitusse, on aga head ka lahe-das trükitekstis; nad täpsustavad ja täiendavad, loovad seoseid, aga eikoorma liigsete faktidega. Seegi peaks inspireerima, juhtima oma peremineviku meenutamisele ja kirjapanemisele.

Juhiksin siiski tähelepanu mõnedele kohtadele, kus oleks väikesevaevaga võinud teavet juurde pakkuda. Vastlapäeva nime selgitamiselviidatakse küll saksa ja rootsi paralleelile, puudub aga paastu sõnalelähedane vene vaste /post/. Lk 40 öeldakse, et setud käisid võinädalalmäel kuljatamas. Ka siit ei suuda noorem sugu vist oma jõududega venelaenu (gulxt{ ‘lõbutsema’, ka ‘jalutama’) ära tunda. Või kui just oleks paku-tud foneetilisemat vormi kul´atama. Samas lõigus lauldi, mängiti ningtüdrukud jooksid pööra ja kargasid handa. Aga need polnud ju mingiderilised jooksmised ja kargamised, vaid olidki just sellenimelised rahva-mängud. Üleüldse võinuks rahvakalendri tähtpäevade juures mängudelerohkem tähelepanu pöörata. Jõuludegi puhul räägitakse küll tantsimisestja kõrtsi külastamisest tabanipäeval, teisel jõulupühal, aga mulle ei haka-nud silma teavet, et koos kolinaga tööde keeluga oli varasemal ajal keeld

Pille Kippar TUTVUSTUSED


ka tantsimisele. Jõulud olid just suuremaid mängimise aegu – see teavejäi puudu. Muide – hiljem ilmunud pulmaraamatus kirjeldatakse lähemaltmitmeid pulmanalju ja -mänge, ja see on hea. On midagi ka tänapäevaleeskujuks võtta.

“Pühade ja kommete” -raamatu kasutaja seisukohalt olen tänulik pea-tükke lõpetava osa “midagi praktilist” eest. Eriti vajavad noored raama-tukasutajad nõu ja eeskuju, kuna omi kogemusi napib. Halloweeni tähis-tamisel õpetatakse paela otsast õuna sööma. Aga kuidas saab tänapäe-vane laps “iga mängija jaoks ühe nöörijupi lakke riputada...”? Asi jääb jukohe katki. Praktilises peatükis võinuks pakkuda lihtsamat võimalust –kas või nööri üle toa tõmbamist ja selle külge ahvatluste sidumist.

Mardi-isa tunnuseks olnud õlgedest keeratud piits! Õlgedest piitsa eisaa, need on liiga haprad. Õlgedest keeratakse nuut. Löömariistad onmõlemad. Siin on vist autor läinud ebapädeva materjalikoguja või kirja-panija õnge. Nuut oli tähtis ka jõulumängudes ja pühade lõpul tarest pühivälja ajades. Selle asemel, et raamatu lehe servadele (lk 132/33) viielkorral eri suuruses sama kuju/figuuri trükkida (iseenesest ilus kujunduslikvõte), võinuks nii õlgi kui nuuti näidata. Enamik tänapäeva noortest eitea, kindla peale üldse, mis olid õled, mis põhud. Ka vastlavurri soovitadesvõinuks pilt juures olla, et milline see vurr ikka tegelikult välja näeb,kuidas seda teha ja kuidas keerutamine käib. Alkohoolse piiskopijoogikõrvale pakuksin jõuluks ka mõdu või sima. Jaaniõhtul saabastega läbivee minemist ma ka väga praktiliseks ei pea. Siia oleks sobinud mõnisadadest suvistest mängudest koos seletuse ja pildiga. Pildid rikastavadseda raamatut. Aga kõiki pilte ei saa usaldada: näiteks mitmele inimeselemääratud kahe poolega kiige (lk 59) ei seisa kuigi kaua koos, kui aluslauadomavahel ühendamata. Ärgu selle joonise järgi keegi kiike ehitamahakaku!

Autoril võinuks olla raamatu soovitavasse ossa rohkemgi paigutada,kuigi sellel ka omad karid, nagu nägime. Niisugustest ideedest, midatänapäeval kasutada saaks, tuntakse kõige rohkem puudust. Siin saanuksparema tulemuse folkloristidega koostööd tehes. Peatükke üksipulgi lahtiharutades leiaks materjali hea tundja muidugi rohkesti kasutamata jasoovitamata võimalusi. Ent sellise avara ainesega väljaande ülesannepole ju kõikide üksikasjade väljatoomine, vaid tähelepanu juhtimine, etvõimalusi on palju ja iga pere käsutuses/kasutuses on olnud neist mõnedki.Otsigem nad üles, meenutagem, tutvustagem teistele. Oma rahva rikasrahvakombestik vajab aeg-ajalt meenutamist ja ergutamist, kaasaegsedja minevikulised nähtused värskendamist võõramaise tulva ees. Oma sabakergitamine on sel puhul hädavajalik ja ainuõige.

Pille Kippar

TUTVUSTUSED Pille Kippar


Mahukas käsitlus maskeerimisest

Jurij Fikfak, Aleš Gaćnik, Naško Križnar, Helena Ložar-Podlogar. O pustu, maskah in maskiranju: Razprave inGradina. Ljubljana 2003: Založba ZRC, ZRC SAZU

Kõvakaaneline arvukate fotodegaillustreeritud kogumik 29 autorikirjutistega analüüsib maskeerimis-kombeid Sloveenia erinevates piir-kondades. Kombestikuvaatlused pä-rinevad eeskätt 1990. aastatest, kuidpaiguti on paralleelainest esitatud20. sajandi algusest peale, eriti agaTeise maailmasõja järgsest ajast.Sellisena annab raamat ülevaateSloveenia erinevates piirkondadestoimunud traditsioonilise kombes-tiku nihkumisest küladest linna,täiskasvanutelt laste ja seenioriderepertuaari, spontaansest kalendri-tavandist institutsioonide toetatudüritusteks, samuti saab jälgida kom-mete taasloomise protsessi ja sellemotivatsioone. Autorite seas on tun-tud etnolooge, samuti kohalike muu-seumide töötajaid, kelle abiga on jõutud maanurkadesse ja mägipiirkon-dadesse, suurematest linnadest eemalejäävatele aladele.

Kunagisest pikemast maskeerimisperioodist on tänaseks säilinud ees-kätt lihavõttesandid ning kunagine maskide küllus on ühtlustunud. Mui-dugi on Sloveeniaski kiiresti paberist või riidest valmistatud maske jarutuga selga otsitud rõivaid, kuid võimsad karusnahaga kaetud maskidpüüavad 2001. aasta fotodel pilku ja elav kombestik on viimasel kümnen-dilgi rikas. Porabjes, Ungari territooriumil asuvad sloveenid maskeerivadaastavahetuse paiku (üksnes noormehed vanuses 15–25) ja lihavõtte ajal(lasteaia- ja algklasside lapsed). Täiskasvanutest lähevad maskidega ring-käigule üksnes vähemuste komitee ja pensionäride klubiga seotud. Laie-malt on maskeerimine olnud tuntud nigulapäeval, kui maskeeritutenakäisid ringi nigulad (mikoloouštje), narrid (kloni, pajaci) ja paljudes maa-des tuntud Lenke/Lentje. Maskeeritud tantsisid, laulsid, õnnistasid laulu-dega põlde ja karja ning said vastutasuks ande. Ringiliikujate kamp olilärmakas, helistati kellasid ja tembutati. Praeguseks on enamik vanadesttähendustest kadunud, noorte meeste seltsid ja muud rahvuslikud organi-


satsioonid õhutavad sanditamiskommet säilitama kui rahvusele tunnus-likku traditsiooni.

Sloveenia lihavõttemaskide hulgas torkavad silma erinevad looma-maskid. Üks huvitavamaid maske on kahe- või neljajalgne hobune, mitmelpool saatjaks maskeerimata pillimees. Tihti on “hobuse” seljas ratsanik,kes kätega liigutab hobuse pead. Tavaliselt liigutakse ringi rühmana japeru hobust püütakse peremehele maha müüa. Hobusepea on valmistatudpuust, kaetud kitse- või lambanahaga. Sellel on silmad, keel, liikuv lõua-luu – taas suuremate loomamaskide puhul laialt levinud võtted. Tuntudon veel karu, sokk, härg, kurat, kellel on mitmeid lokaalseid nimetusi(korant, kurent) ja kes tihti kannab puust maski, valget kasukat ja helistabsuuri kellasid, kuid ka külvajad, haldjad ja muud olendid. Andidekorvigaringikäimist on alustatud külades juba mõned päevad enne lihavõtteid.Pere õnnistamise järel pakutakse tulijatele veini ja vorsti, raha on kaas-ajal kõige tüüpilisem and.

Tänapäeval on maskimeistreid vähem, mis ohustab kombe säilimistvõi keerukate maskide asendumist lihtsa poetootega. Arvatavasti on seeolnud üks peamisi traditsiooni hääbumise põhjusi ka näiteks Lääne-Eestisja saartel, kus sügistalvistel pühadel liikus veel 20. sajandi keskpaikuerinevaid loomamaskidega sanditajaid. See on mõistagi põhjuseks, miksmõni meister hoiab maske järgmise kasutuskorrani enda juures ja jagabneid sobival puhul teistele. Maskimeistriks võib Sloveenias olla kohaliksaapameister ja nahaparkal, osa rekonstruktsioone on valminud kohalikunoortekeskuse tööna. Maskeeritud on esitanud ka väiksemaid etendusi,mis sarnanevad nt iiri kindlate tegelastega värssetendustele.

Pisimgi kombestik kajastab ühtlasi muutusi üldisemas ajaloos. Niioli Itaaliale kuulunud piirialadel igasugune maskeerimine keelatud. Palju-des piirkondades pani kombestiku kiduma linnastumine ja mägialadetühjenemine. Selle taaselustamine või lausa rekonstrueerimine on kõnekspaljudes artiklites ja langeb 1960. ja 1970. aastatesse. Just siis hakatitaaselustama kohalikke kombeid, valmistama maske, õppima etnoloogideabiga tundma kohalikku pärimust. Sagedasti kordub Niko Kureti, slovee-nia kalendriuurija nimi. Tema ja teiste õpetlaste osa kombestikukonsul-tatsioonide andmisel ning selle taastamisel on hindamatu, kuid võib kujut-leda, missugust energiat ja aega see teadustöö kõrvalt nõudis.

Paljudest kirjutistest ilmneb, et juba 20. sajandi alguses on see olnudpidulik rahvuslik sündmus ka linnarahvale, mille juurde kuulusid näitekspuhkpilliorkestriga karnevalirongkäik ja linlikult riietatud maskeeritud.Kahtlemata on sanditamisel olnud erinev tähendus maal ja linnas. Maalvalmistutakse tihti põhjalikumalt pühadeks, koristatakse ümbruskonda,linna restoranides pakutakse peotoite, mõlemal pool korraldatakse mas-keeritute rongkäike. Mõnel pool on uuemal ajal linna keskväljakule seatudüles karnevalitelk, mis viitab spontaanse tegevuse taandumisele ja kom-bestiku üldisele kommertsialiseerumisele. Linna maskeerimisfestivali-

TUTVUSTUSED Mare Kõiva


dest on viimasel kümnendil hakanud kujunema rahvusvahelised peod,kuhu kutsutakse väliskülalisi oma kombestikku tutvustama. Linnad jakülad konkureerivad tänapäeval selleski suhtes, et tõusnud enesetead-vusega elanikud soovivad sanditada ennekõike kodukülas, mitte olla kut-sutud linna esinema.

Maskeerimistava kui identiteedi ja kokkukuuluvuse väljendusvahendei ole oluline üksnes minoriteetidena teistes riikides elavatele sloveenidele,vaid ka kodumaalastele, kuivõrd maskid, nende nimetused ja kombestikise erinevad piirkonniti, andes sellisena võimaluse paikkondliku eripärarõhutamiseks. On märkimisväärne ja tänapäevane, et maskeerimisegategelevad noorte meeste ühendused. Sageli on rühma koosseis püsiv, nii etneil on oma veebilehed. Siiski sõltuvad kõik sarnased ettevõtmised lisakskarismaatilistele rühmaliidritele ja maskide valmistajatele veel linna-või külavalitsusest ja nende suhtumisest toimuvasse. Autorite sõnutsiarvestavad kohalikud valitsused selle kui suurema sissetuleku allika jaturistide peibutisega. Uueaegseks tendentsiks võib pidada, et kohalikudon hakanud arvestama asjaoluga, et maskidele ja kogu sündmusele onneil moraalne ja tegelik autoriõigus. Samal ajal jätkab enamus sündmusesosalejad ja maskide valmistajad oma tegevust traditsioonist lähtudes jaõigustele mõtlemata. Paljudes paikades on maskeeritute saabumine asen-damatu sotsiaalne sündmus, maskeerimine valmistab selles osalejatelerõõmu.

Artiklikogumiku koostajad peavad mõeldavaks, et tegemist on ühtlasiglobaliseerumise vastandnähtusega, mis on aktsepteeritav seletusviis.Sama tõhusad seletusviisid on koha ja paiga väärtustamine, selle nidussidumine kultuurinähtustega ja (teadlik) turismimustrite kujundamine.

Lisaks huviväärsele ja mitmekesisele kombestiku ülevaatele sisaldabraamat ka loetelu vastavast kirjandusest, filmo- ja videograafiast Slovee-nia Teaduste Akadeemia Audiovisuaalse laboratooriumi kogudes. Seesu-gusena on kogumik põhjalik tänase kombestiku kirjeldus, väärt lugemist,pakub mõtlemisainest ja paralleele.

Mare Kõiva

Mare Kõiva TUTVUSTUSED


Andres KuperjanovEESTI TAEVAS.Uskumusi ja tõlgendusi

Ei ole taevas ühti kõigile ühine. Vähemastiöösel, kui süttivad tähed, on see igal rahval oma- oma taevalaotus ja taevakaart, omad tähedja tähtkujud, taevaasukad ja loomislood.Etnoastronoom Andres Kuperjanov räägib omaaimeraamatus eestlaste taevast ja kõigest,

mida sealt leida võib. Katähtkujudest, mida tei-sed rahvad ei tunnegi, jalugudest, mis neist räägi-takse. Veelgi põnevam onsee, kuidas tähekirju va-remalt loeti ja mõisteti.

“Eesti taevas” on kõvakaaneline värvitrükis raamat, millega saab kaasa23,5 x 33 cm taevakaardi.

Helbe Merila-LattikKARM JA KAUNIS KARULA.Elust, olust ja inimestest muinasajast täna-päevani

Karula kihelkond on üks Eesti lõunapool-semaid. Siitmailt pärit Lattikute suguvõsajäreltulija Helbe Merila-Lattik annab mahu-kas (366 lk) kodu-uurimuslikus raamatus

ülevaate paiga ajaloost muinasaja hämarustest tänapäevani. Temasule all elustuvad legendid ja inimesed, saavad tuttavaks metsad jamäed, selgeks soosillad ja järvesilmad, tähenduse taluasemed ja vanavaremeis kirik. Kõigel on aeg ja kõigel on lugu.Raamat on illustreeritud kaartide ja rohkete fotodega, uusimad neiston Rein Laiverik pildistanud just selle trükise tarbeks.

Eesti Folkloori Instituudi väljaandeid

[email protected]

EFI

Documents

Kahe vahel seistes, meetodikeskselt · 2005-03-29 · tutvustades ja omavahel sidudes avab Tiiu Jaago ühtlasi käsitletava tee-ma erinevaid aspekte ning esitab oma nägemuse sellest