E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 1 (76) 2014

Meie riigikaitse tugevus sõltub meist kõigist

Eesti on valmis panustama maailmarahusse mitmel mandril

Kalevlased õpivad soomusjalaväelasteks

VÕITMA ÕPIDSA IGAL JUHUL

KÕIGEPEALTISEENNAST

Jah, Kõrgem Sõjakool õpetab Sulle meeskonnatöö ja ühiste eesmärkide kaudu oma “minast” kaugemale nägemist.

3

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

1 / 2014

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 Meie riigikaitse tugevus sõltub meist kõigistKaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras tänas Eesti vabariigi 96. aastapäeva paraad-kõnes Pärnus kõiki, kes on panustanud tugeva riigikaitse loomisesse.

10 Uus arengukava toob laiapindse riigikaitseKaitseminister Urmas Reinsalu tutvustab riigikaitse laiapõhjalise arengukava mitte-sõjalise osa eesmärke ja tegevussuundi.

13 Eesti on valmis panustama maailmarahusse mitmel mandrilKesk-Aafrika vabariigi rahustamismissiooni ettevalmistusest räägivad Eesti kontin-gendi ülem kolonelleitnant Sten Allik, Scoutspataljoni ülem major Andrus Merilo ja kontingendi jalaväerühma ülem leitnant Tanel Rattiste.

17 Ülesandekesksest juhtimisest läbi inimesekesksuse ja väärtuspõhisuse prismaKuidas püsida ülesandekeskse juhtimise lainel, kui rutiin kisub tagasi mikrojuhtimise väikeste otsuste rägastikku.

19 Tegevväelaste hindamisestKaitseväe uuendatud hindamissüsteemi jär-jekindel uuendamine pakub abi tegevväe-laste edaspidise karjääri kujundamisel.

22 Kalevi pataljoni väljaõpe ehk samm soomusjalaväebrigaadi pooleAjateenijad on taas soomukitel väljaõpet tegemas – ei midagi uut ka Eesti kaitseväe mõistes, kuid siiski märgiliselt oluline.

28 Mis saab NATO-st pärast Afganistani?Sügisel Walesis toimuva NATO tippkohtu-mise eel räägib Ühendkuningriigi kaitse-ministeeriumi NATO ja Euroopa poliitika osakonna juhataja Richard Ladd-Jones Sõdurile NATO edasistest plaanidest.

36 Sundkoormised ja sõjaaja üksuste varustamine transpordivahenditegaRiigikaitsekavasid luues on mõistlik aegsas-

ti välja selgitada, kui hästi vastavad sõjaolu-korra tekkides tsiviilsektorist riigikaitsesse kaasatavad ainelised reservid reservarmee erinevate üksuste tegelikele vajadustele.

39 Pinnase- ehk mullaluure näppude vahel ja silmaga hinnatesRiigi kaitsjal on hea teada, kuidas toetab tema tegevust kodumaa muld. Selles aitab teda mullastikuomaduste hea tundmine.

45 Rootsi on valmis panustama Põhjala ja Balti riikide kaitsekoostöösseRootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göranson vastas oma Eesti visiidi ajal Tartus Sõduri küsimustele.

48 Militaarsotsiaaltöö arengust USA relvajõudude näitelEesti on tuginenud oma militaarsotsiaaltöö süsteemi arendamisel USA relvajõudude eeskujule, kellel on sõdade kaasmõjudega tegelemisel mitme sõja kogemused.

52 Mali konflikt aasta hiljem – edulugu või vaikus enne tormi?

Aasta tagasi kirjutasime omaaegse Aafrika demokraatia musternäidise – Mali riigi kok-kuvarisemisest. Nüüd on põhjust rääkida selle riigi taastamiseks tehtava rahvusvahe-lise koostöö edusammudest.

56 Kehaline kasvatus sõjaväeliste juhtide ettevalmistusesSõjakoolis lähtutakse praegustest kadet-tidest ohvitsere kasvatades põhimõttest, et need, kes teisi kaitsevad, peavad olema tugevamad, need, kes teisi juhivad, peavad olema võimekamad.

59 Taktikaline otsustusmäng „Talu”Kaitseväe ühendatud õppeasutuste tak-tikaõppejõud kutsuvad kõiki sõjaväelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi lahendama taktikalist otsustusmän-gu ehk TOM „Talu”.

61 Kaitseväe ajalugu on meie luguEt meie riigikaitse ajalugu tuleviku tarvis jäädvustada saaks, tuleb kaitseväelastel endil selleks praegu igapäevaseid esemeid ning töödokumente säilitama hakata.

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 TallinnTegevtoimetaja major Ivar Jõesaar ivar.joesaar@mil.ee 717 1259Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Printall trükikojas Kaanefoto Siim Teder / kaitsevägi

31

Kahe radari luguMeie õhuseire jättis nõukogu-de ajaga lõplikult hüvasti, kui läinud aasta märtsis muudeti museaalideks kaks seni meie õhuruumi seiranud nõukogude päritolu 2D-radarit P-37.

ÕH

UVÄ

GI

4

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

EESTI UUDISED

30. jaanuari keskpäeval maandusid esimest korda kaitseväe lennu baasis Ämaris

Ameerika ühendriikide õhuväe hävitajad F-15C. Ameerika ühendriikide hävitajad lendasid Ämarisse Šiauliai lennubaasist Leedust, kus baseerub Balti õhuturbe lennusalk, ning neid tervitasid kaitse-väe juhataja kindralmajor Riho Terras ja õhuväe ülem kolonel Jaak Tarien.

Varem on Ämari lennuväljal maan-dunud ühendriikide ründelennukid A-10 ning USA päritoluga hävitajad F-16 ja F-18. Lisaks on Ämarit külasta-

Ameerika hävitajad maandusid Ämaris

nud mitu erinevat ühendriikide trans-pordilennukit. F-15 peetakse tänapäeva kõige edukamaks hävitajaks. Väideta-

valt on ta saavutanud õhuvõitlustes üle saja võidu ning teda pole kordagi alla tulistatud.

Kaitseminister Urmas Reinsalu ja kaitseväe juhataja kind-ralmajor Riho Terras avasid 7. veebruaril Eesti Sõjamuu-

seumi püsiekspositsiooni täienduse, mis jutustab üliõpilasorganisatsioonide rollist Vabadussõjas.

Kaitseminister tänas üliõpilasorga-nisatsioone kunagise panuse eest Vaba-dussõjas ja nüüdse panuse eest riigikait-sesse. Kaitseväe juhataja sõnul ei ole see nooruslik särts, millega mindi Vabadus-sõtta ja Eesti taasiseseisvumisel 1991.

aastal telemaja ja teletorni kaitsma, ku-hugi kadunud, akadeemilised organisat-sioonid on rahvusliku meelsuse hoidjad.

Akadeemilise õhtu käigus kirjeldas Sõjamuuseumi asedirektor Toomas Hiio ettekandes tudengiorganisatsioo-nide rolli Vabadussõjas ning esitles kor-poratsioonidele muuseumi täiendatud ekspositsiooni.

Kaitseväe juhataja kinkis tänuks Vaba dussõjas osalenud üliõpilasseltsi-dele ja korporatsioonidele Vabadussõja-aegsed vintpüssid ja kaitseminister foto

Vabadussõja mälestusehitisest Kaitseväe kalmistul.

1915. aastal asutatud Eesti korporat-sioonide liitu kuuluvad Vironia (asut. 1900), Fraternitas Estica (1907), Sakala (1909), Ugala (1913), Rotalia (1913), Fraternitas Liviensis (1918), Leola (1920), Revelia (1920), Tehnola (1921), Fraternitas Tartuensis (1929). Vabadus-sõjas osalesid liidu liikmetest korpo-ratsioonid Vironia, Fraternitas Estica, Sakala, Ugala, Rotalia ja Fraternitas Li-viensis.

Sõjamuuseumi täiendatud ekspositsioon jutustab üliõpilaste rollist Vabadussõjas

Kaitsevägi avas 17. veebruaril Kiek in de Köki muuseumis stereofotode näituse Vabadus-sõja mälestusmärkidest.

Näitus on pühendatud kindral Johan Laidoneri 130. sünniaastapäevale ning Eesti vabariigi 96. aastapäevale. Näituse koostaja ja stereograafi Meelis Pilleri sõ-nul annab stereofoto unikaalse võima-luse näha, millised nägid välja nüüdseks hävinud Vabadussõja mälestusmärgid oma ajas ja ruumis.

Stereofotod pildistas 19. sajandi lõpul ning 20. sajandi esimesel poolel tegut-

senud Viljandi fotograaf Jaan Riet, kes kasutas pildistamiseks spetsiaalset kahe objektiiviga kaamerat. Sarnast tehno-loogiat kasutatakse ka tänapäeval 3D-kinofilmide tootmisel.

Kui Rieti kaasaegsed pidid ruumili-se efekti saamiseks vaatama fotosid läbi spetsiaalse seadme, siis praeguse teh-noloogiaga on võimalik vanu negatiive töödelda anaglüüf-fotodeks, mida saab esitleda ruumis. Et pilte kolmemõõtme-lisena näha, tuleb kasutada vastavaid prille. Jaan Rieti fotod on pärit Eesti filmi arhiivist.

Kaitsevägi avas stereofotode näituse Vabadussõja mälestusmärkidest

SIIM

TED

ERFI

LMIA

RHIIV

5

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

EESTI UUDISED

Balti miinitõrjeeskaad-rit asus juhtima Eesti mereväeohvitserEesti mereväeohvitser kaptenmajor Tarmo Sepp võttis 7. jaanuaril Leedu ohvitserilt Egidijus Oleskeviciuselt üle Balti miinitõrjeeskaadri Baltron juhtimise.

Kolmest laevast ja staabist koos-neva miinitõrjeeskaadri värske ülema sõnul aitab osalus Baltronis suuren-dada Eesti, Läti ja Leedu mereväe aluste lahingu- ja koostöövõimet.

Sel aastal kuuluvad Baltroni Eesti staabi- ja toetuslaev Tasuja, Läti mii-nijahtija Rūsiņš ning Leedu mereväe miinijahtija Kuršis. Aasta esimesel poolel ootab eskaadrit ees neli õppust, sealhulgas miinitõrjeope-ratsioon Open Spirit Läti vetes ning Läänemere suurim mereväeõppus Baltops Läänemere lõunaosas.

Kaitseväes teenib pommikoer BrunoKaitsevägi võttis aasta alguses tee-nistusse esimese pommikoera, kelle töö sõjaväepolitseis on täita erinevad julgestusülesandeid. Ainsana Eestis suudab Saksa lambakoer Bruno Sau-les Vilkas otsida ka relvi. Seni laenas kaitsevägi koeri päästeametilt.

Kaheaastase Bruno ettevalmista-mine kestis poolteist aastat. Koera omaniku, sõjaväepolitseinik noorem-veebel Martin Sihi sõnul nii koera kui ka tema enda väljaõpe jätkub. Ka peab Bruno igal aastal tegema eksamid, mis lähevad koera jaoks aasta-aastalt rangemaks.

Kõrgema sõjakooli rakendus aitab tõlkida sõjandusalast sõnavaraAlates 9. jaanuarist saavad Android-nutiseadmete kasutajad alla laadida eesti–inglise–eesti militaarsõnastiku, mis võimaldab kerge vaevaga tõlkida sõjandusalast sõnavara.

„Rakendus „Sõjakooli sõnastik” sisaldab kaitseväes olulisi termineid, üldkeelesõnu ja -väljendeid, täienda-des sel moel sõjandusterminoloogia andmebaasi Militerm,” ütles rakendu-se projektijuht Epp Leete.

Nutirakendust saab Google Play keskkonnast tasuta alla laadida ja see kasutab Google’i otsingut, mis tähendab, et ta otsib kõiki kirjed, kus sõna või täheühend esineb. Rakendus uueneb automaatselt kaks korda kuus ja kõigil kasutajail on võimalik teha sõnastiku täiendusettepanekuid.

Kodumaist kaitsetööstust tuleb arendada laiapindse riigikait-se vaimus ning kaitsetööstus peab sisalduma laiapindse

riigi kaitse arengukavas, tõdes 19. veeb-ruaril kaitseministeeriumis kogunenud kaitsetööstusnõukogu.

Arengukavaga järgi peab aastaks 2022 olema sõlmitud viie märkimis-väärse Eesti kaitsetööstuse innovaatilise toote müügitehingud eksporditurgudel. Vähemalt neli rahvusvaheliselt tuntud kaitsetööstusettevõtet peavad olema teinud Eestisse investeeringuid. Samu-ti on eesmärk luua igal aastal vähemalt

9. jaanuaril Eestit külastanud Ameerika ühendriikide Euroopa erivägede ülem kindralmajor Marshall

Webb kinnitas, et Eesti eriüksuse pa-nus operatsioonidesse Afganistanis on arvestatav. Kindralmajor Webbi sõnul on eriüksuste roll viimase aastakümne konfliktides kasvanud ning katab lisaks traditsioonilistele operatsioonidele olu-liselt laiemat spektrit, muu hulgas koha-like üksuste väljaõpet ja nõustamist.

USA Euroopa erivägede ülem: Eesti eriväelaste panus Afganistanis on arvestatav

Lõuna-Eesti omavalitsused toetavad õppust Kevadtorm 2014

Kaitseväe erioperatsioonide üksus teenib alates 2012. aasta lõpust NATO operatsioonil Afganistanis Ameeri-ka ühendriikide erivägede alluvuses. Kindralmajor Webb kohtus visiidi käi-gus kaitseminister Urmas Reinsaluga, kaitse väe juhataja kindralmajor Riho Terrase, Kaitseliidu ülema brigaadi-kindral Meelis Kiili ja Eesti erioperat-sioonide üksuse ülema kolonelleitnant Riho Ühtegiga.

Kaitseväe juhataja kindral major Riho Terras ja Lõuna-Eesti kohalike omavalitsuste, maa-valitsuste, politsei, päästeameti

ja riigimetsa majandamise keskuse esin-dajad kohtusid 6. veebruaril Käärikul, et arutada Lõuna-Eestis korraldatava õppuse Kevadtorm 2014 ettevalmis-tust ja kohalike omavalitsuste osa selle läbiviimisel.

Kolonelleitnant Margus Kirsimäe andis lühiülevaate õppusest, mis viiak-se 5.–23. maini läbi Viljandi-, Võru-, Tartu-, Valga- ja Põlvamaal. Kaasatud

on toetavate keskustena Ämari lennu-baas Harjumaal, kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskus Tartus ja Lääne kaitseringkonna staap Eametsas. Õppust juhitakse Käärikult ning õppus lõpetatakse Otepääl.

Kevadtorm 2014 on jaotatud nelja etappi: I etapis koonduvad üksused Ka-nepi piirkonda; II etapis toimub üksuste rännak Nursipalu polügoonile; III etapis täidetakse lahinguülesandeid, kus kaasa on haaratud kõik eelnimetatud maa-konnad, ja IV etapis lõpetatakse õppus Otepääl.

üks riigikaitse uus toode või teenus, mis toetab riigikaitse arengukava elluviimist.

Kaitsetööstusnõukogu on kaitse-ministri juhitav ja kaitsetööstuspoliitika osapooli koondav organ, mis kontrol-lib kaitsetööstuspoliitika elluviimist. Nõukokku kuuluvad esindajad riigi-kogust, välisministeeriumist, rahandus-ministeeriumist, siseministeeriumist, majandus- ja kommunikatsioonimi-nisteeriumist, rahvusvahelisest kait-seuuringute keskusest, Tallinna teh-nikaülikoolist, kaitseväest ja Eesti kaitsetööstuse liidust.

Kaitsetööstusnõukogu: kaitsetööstus peab toetama laiapindset riigikaitset

6

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

MAAILM

2 Tšaadi rahuvalvajaid seostatakse KAV-i tsiviilisikute

tapmisegaÜRO inimõiguste ülemvoliniku kabineti poolt avaldatud raport seab kahtluse alla Kesk-Aafrika vabariigis paiknevate Tšaadi rahuvalvajate neutraalsuse. Kuigi Tšaad on andnud olulise panuse Kesk-Aafrika vaba-riigi toetusmissiooni, siis küsitavusi tekitas Tšaadi rahuvalvajate tegevusetus 2013. aastal president François Bozizé kukutanud islami taustaga mässumeelse Séléka rühmi-tuse rünnaku ajal. Tšaad paigutas väed riiki selleks, et kaitsta KAV-i pealinna Banguid, kuid tegelikult ei teinud Tšaadi rahuvalva-jad mässuliste peatamiseks midagi. ÜRO inimõiguste ülemvoliniku vaatlejate poolt intervjueeritud tunnistajate sõnul on Tšaadi väed hoopiski aidanud endisi Séléka mäs-sulisi ning rühmitusse kuulub mitu Tšaadi kodanikku. Lisaks on väidetavalt esinenud juhtumeid, mil Tšaadi rahuvalvajate käelinte kandnud endised Séléka mässulised on otsinud kristlikke anti-balaka võitlejaid ning lasknud maha tsiviilisikuid, kelle hulgas on ka naisi, lapsi, vanureid ja invaliide. Tšaadi

2013. aasta detsembris teatas mitu meediaväljaannet, et Ve-nemaa paigutab Kaliningradi oblastisse Iskander-M-tüüpi

lühimaaraketid, kuid selle lükkas hiljem ümber Venemaa president Vladimir Putin. Venemaa kaitseministeeriumi pressiteenistuse juht kindralmajor Igor Konašenkov kinnitas kohalikule mee-diale, et Iskanderi rakette tõepoolest paigutatakse Venemaa Lääne sõjaväe-ringkonda, kuid ei kinnitanud nende paigutamist Kaliningradi. RIA Novos-tile antud kommentaaris sõnas Kona-šenkov, et Iskanderi raketipataljonide paigutamisega Lääne sõjaväeringkonda ei rikuta ühtegi rahvusvahelist kokku-lepet. Iskanderite paigutamine tähistab Venemaa ja NATO vahelisi kasvavaid erimeelsusi, eriti NATO Euroopa raketi-kaitseprogrammi osas. Nimelt näeb Ve-nemaa NATO raketikaitseprogrammis strateegilist ohtu oma heidutusvõimele, kuigi NATO kinnitab, et programm ei ole suunatud Venemaa, vaid Iraani vas-tu. Venemaa kasutas väidetavalt sarna-seid rakette ka 2008. aasta sõjas Georgia vastu.

1 Venemaa paigutab oma läänealadele Iskanderi rakette

rahuvalvajaid asus kaitsma ÜRO KAV-i rahu-tagamise bürood juhtiv Senegali kindral Babacar Gaye, kelle sõnul võitleb Sélékaga koos küll tšaadlasi, kuid tegu pole Tšaadi armee liikmetega.

3 Uganda saatis väed JubasseUganda armee kinnitas 20. detsembril,

et saadab väed Lõuna-Sudaani pealinna Jubasse, sest üha laienev nueri hõimu elanike süstemaatiline tapmine suurendab ohtu täiemõõtmeliseks kodusõjaks. Pinged on riigis kasvanud alates eelmise aasta juulikuust, mil asepresidendi kohalt tagan-dati nueride juht Riek Machar, misjärel sai temast valitseva Sudaani vabastusliikumise teisitimõtlejate tiiva juht. Macharile lojaal-sete eliitvägede ja dinka hõimu kuuluva presidendi Salva Kiri toetajate vahel algas armee kasarmutes tulevahetus, mis seejärel levis peakorteritesse. Pärast 120 sõduri ja 500 tsiviilisiku elu nõudnud tulevahetusi saavutas Sudaani vabastus armee lõpuks 19.  detsembril kontrolli, kuid Jonglei osa-riigis jätkasid eri pooled võitlust. Erinevate allikate hinnangul on Lõuna-Sudaanis

praegu pisut vähem kui 2000 Uganda sõ-durit. Uganda presidendi sõnul on sõdurite seas juba lahingutegevuses haavatuid ja hukkunuid.

4 USA helikopter kukkus Afganistanis alla

17. detsembril kukkus Afganistanis Zabuli provintsis alla USA sõjaväehelikopter. Õn-netus nõudis kuue pardal viibinu elu ning üks isik pääses vigastustega. Kopteri mark oli Sikorsky UH-60 Black Hawk. Kui algselt arvati, et tegu oli mootori tehnilise rikkega, siis hilisemate tõendite selginedes arvatak-se, et helikopteri kukutas alla Taliban. Black Hawki lähedal lennanud teise helikopteri meeskonna sõnul nähti küll sähvatust, kuid mitte Talibani maavägesid. Seetõttu ei olegi õnnetuse täpne põhjus täiesti selge. Alates Afganistani operatsioonide algusest 2001. aastal on kõikide liitlaste peale kokku kao-tatud 136 helikopterit. Neist 29 kukkusid alla vaenlase tegevuse tagajärjel. Lisaks on kaotatud 50 tiibadega lennumasinat, neist vaid 7 vaenlase tegevuse tagajärjel. Lisaks vaenlase tegevuse ohule on Afganistan ka kliima poolest kahjulik pöörleva tiivikuga õhusõidukitele. Väga ulatuslikult kõikuv temperatuur tähendab seda, et helikopterid tegutsevad pidevalt oma võimekuse piiril ega ole seetõttu väga ohutud.

5 Prantsuse kindrali sõnul ei ole religioon KAV-i konflikti

põhiküsimusPrantsuse armee Kesk-Aafrika kontingenti juhtiva kindral Francisco Soriano sõnul on kohatu religiooni pidada KAV-i konflikti võt-meprobleemiks, nagu seda on teinud Lääne meedia. 16.  jaanuaril ajakirjanikele tehtud videoettekandes ütles Soriano, et riigi kristlastest enamuse ja elanikkonnast 10% moodustava moslemite vähemuse vahelised erimeelsused ei ole probleemi tuum. Kindral Soriano väitel on ta pidanud pikki vestlusi nii riigi katoliku peapiiskopi kui ka peaimaami-ga, kes teevad omavahel koostööd ega jaga Lääne meedia arvamust, justkui oleks tegu usukonfliktiga. Samuti lisas ta, et pinged riigi

10

ARH

IIV

7

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (detsember 2013 – jaanuar 2014)

pealinnas Banguis vähenevad. Päev varem, 15. jaanuaril ühel ÜRO üritusel esinenud Prantsuse ÜRO saadiku Gerard Araud’ kirjeldus situatsiooni kohta on aga vastupi-dine. Araud’ sõnul hoopiski alahinnati algselt kahe kogukonna vahelist vihavaenu. Kui Soriano sõnul hoiab rahumissioon olukorda KAV-is kontrolli all, siis Araud’ hinnangul ollakse sattumas „peaaegu võimatusse olukorda”.

6 Hezbollah veab Liibanoni Süüria relvastust

Wall Street Journali andmetel veab Süüria oma kõige väärtuslikumaid relvi Liibanoni võitlusrühmitusele Hezbollah’le. Nimelt demonteeriti Süürias Vene päritolu laeva-tõrjeraketisüsteem Jahhont ning smugeldati Liibanoni. Wall Street Journali sõnul veetak-se ka teistsugust keerulisemat ja kallimat relvastust Hezbollah’ kontrolli all olevates-se asupaikadesse. Siiski pole võitlusrühmi-tusel veel kõiki 300  km lennuraadiusega Vene raketi koostisosi. Tegevuse eesmärgiks peetakse seda, et Iisraelil on keerulisem Hezbollah’ kontrolli all olevaid raketisüs-teeme õhurünnakute käigus tabada. Iisrael on viimase aasta jooksul Süürias teinud mitu õhurünnakut, millest ühe eesmärk oli tabada just Latakia lähedal asuvat Jahhonti hoidlat.

7 Poola tellib Saksamaalt tanke juurde

Poola ja Saksamaa sõlmisid 187 miljoni euro suuruse tehingu, millega Saksamaa müüb Poolale 105 Leopard 2A5 ja 14 Leo-pard 2A4 tanki ning nendega seotud sõidu-kit: 18 Bergepanzer 2 soomussõidukit, 120 Daimler-Benz DB 1017 A 4 × 4 veokit, 40 Unimog U 1 300/L 4 × 4 väikeveokit ja 40 Mercedes-Benz MB 250 4 × 4 ATV-d. Poola saab esimesed tankid juba käesoleval aastal ning kogu tellimus täidetakse 2015. aastal. Leopard 2A5 tankid on heas seisukorras ning peaksid enne suuri uuendusi ja remon-te vastu pidama hinnanguliselt 15 aastat. Poola kaitseministri Tomasz Siemoniaki sõnul tahetakse järk-järgult välja vahetada

500 Vene päritolu T-72M lahingutanki ning soovitakse, et just Leopard 2 oleks Poola armee lahingutank.

8 Suhhoi täitis Venemaa ees Su-34 tellimuse

Venemaa õhuvägi sai lõpuks viimased Suhhoi Su-34 lennukid, mis telliti 2008. aastal sõlmitud lepingu alusel. 32 lennu-ki tootmiseks sõlmitud lepingu täitmist tähistati pidulikult Kesk-Venemaal VP Tškalovi Novosibirski lennukitehases. Pärast tellimuse täitmist hakkab Suhhoi tegelema 2012. aastal Venemaa kaitseministeeriumi tellitud õhusõidukite tootmisega. Järgmised 92 õhusõidukit antakse lepingu järgi üle 2020. aastal. Venemaa kaitseministeerium kavatseb varustada Su-34 lennukitega viis eskadroni, vahetades välja vananevad nõukogudeaegsed Su-24 lennukid.

9 NATO pikendas Patrioti siirmist Türki

NATO otsustas vastata Türgi palvele ja pikendas Raytheon MIM-104 Patriot pind-õhk-tüüpi raketisüsteemi kuue patarei kohalolu Türgis, et vastata võimalikele ohtudele Süüriast. Süsteeme pakkusid Türgile nii USA, Saksamaa kui ka Hollandi õhuvägi. Algselt palus Türgi neid juba 2012. aastal. 2013. aasta jaanuaris sai töövalmis esimene, Hollandi pakutud raketipatarei. USA ja Holland pikendavad kahe raketipata-rei siirmist aasta võrra, kuid Saksamaa ei ole veel nõusolekut andnud.

10 USA armees kavandatakse järgmise 30 aasta

kaitse-eelarvetUSA armee on koostanud uue 30 aasta kava, mille abil soovitakse paremini ette näha oma relvasüsteemide hoolduse ja ülalpidamise kulusid. Plaan antakse 2015. fiskaalaasta avaldamise ajaks kongressile üle. Tavapärase 5 aasta plaani väljavahe-tamine 30 aasta plaani vastu aitab armee hinnangul ette näha ja vältida teatud dilem-masid, mis võivad esineda 5 aasta plaani kavandamisel.

176 miljardit eurot kavatseb Jaapan kulutada järgmise viie aasta jooksul dünaamilise ühendatud kaitsejõu ülesehitamiseks. Uue kaitsepoliitika eesmärk on säilitada Ida-Hiina meres asuvate saarte ümber õhu- ja mereväe ülekaal ja vastata paremini halli tsooni olukordadele.

2,23 miljardit eurot andis Saudi Araabia Liibanonile Prantsusmaalt relvastuse ostmiseks. Annetuse üheks eesmärgiks peetakse soovi vähendada Saudi Araa-bia peamise piirkondliku rivaali Iraani toetatud Hezbollah’ mõju nii Liibanonis kui ka Süürias, sest just Hezbollah’l on neis riikides kontroll relvastuse üle.

25% kasvab Venemaa asekaitseministri Juri Borissovi sõnul eelmise aastaga võrreldes 2014. aasta riiklik kaitsetelli-mus, tõustes 31 miljardilt eurolt 2013. aastal 39,3 miljardini sel aastal.

100 kasutatud Leopard 2A6 lahingutanki soovib soetada Soome Hollandilt. Vara-semast ajast on Soome käsutuses 100 Leopard 2A4 tanki, mis osteti alates 2003. aastast Saksamaalt.

2,52 miljardit eurot oli Lõuna-Korea kait-seekspordi maht 2013. aastal, mis on riigi jaoks uus rekord, kasvades 2012. aastaga võrreldes suisa 40% ning 2006. aastaga võrreldes lausa 14 korda.

22 Gripen E hävitajalennuki soetamiseks korraldatakse Šveitsis 18. mailrahvahääletus. Viimaste küsitluste and-metel pooldab üksnes 37% rahvastGripenite ostu.

1

2

3

4

5

6

78

9

8

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

AASTAPÄEV

Üheksakümmend kuus aastat tagasi otsis Ees-ti oma võimalust. Sõna otseses mõttes oli meie rahvas kahe tule vahel. Enamlaste taganemise ja

sakslaste pealetungi keerises tuli leida see õige aeg ja koht, et teha teoks üks unistus. See oli unistus vabast Eesti riigist.

Esimese maailmasõja keerises ja kam-mitsate vahel oli olemas üks paik, kus ko-halike inimeste kartmatus ning soodsa-

mad asjaolud soodustasid selle unistuse teostumist. See paik oli Pärnu linn.

23. veebruaril Endla teatri rõdult etteloetud „Manifest Eestimaa rahvas-tele” vallandas pärnakate hulgas tõelise vaimustusetormi.

Vabariigi väljakuulutamiseks olid tublid Pärnu koolitüdrukud saanud val-mis sinimustvalged lindid, mida rahvale jagati ja uhkusega rinnas kanti. Uhkuse-ga kanname neid värve ka täna.

Nii nagu täna on Eesti vabariigi sün-

nipäeva puhul üles rivistatud kaitse-väe, Kaitseliidu, sisekaitseakadeemia ja liitlaste üksused, toimus siinsamas üheksakümmend kuus aastat tagasi 24. veebruaril Eesti vabariigi esimene sõjaväeparaad. Pärnu on meie riikliku iseseisvuse häll.

Nagu me kõik teame, tuli iseseisvu-se kaitseks peagi, relv käes, sõtta astu-da. Vabadussõja rinnetel karastus Eesti iseolemise jõud. Sealt sai tuld vaimsus, mis kandis meie rahva vabaduse leeki nii headel kui ka halbadel aegadel. Sõjas sündis ja kasvas, võitis koos eesti rahva-ga Eesti kaitsevägi.

Meie riigikaitse tugevus sõltub meist kõigist

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase kõne Eesti vabariigi 96. aastapäeva paraadil Pärnus 24. veebruaril 2014.

KRIS

TJAN

SAA

R

9

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Alates Vabadussõja esimestest lahin-gutest on Eesti kaitsevägi olnud rahva-vägi. Tõeline löögijõud ja võitlusind saa-vutati Vabadussõjas alles siis, kui kogu rahvas ühise eesmärgi järgi joondus. Koolipoisid ja üliõpilased olid need, kes noorusliku uljuse ning vaimustusega sütitasid sõdima ka teisi. Paljude ohv-riks toodud elamata elude ja kannatuste pinnalt rajati riik, mida me täna peame oma koduks.

Seda sama vaimsust, mida Vabadus-sõjas kandsid tudengid ning õpilased, on tarvis ka täna. Hariduse ja tarku-se poole püüdlevate noorte osalemine riigi elus on selge märk sellest, et Eesti on ka tulevikus kindlalt hoitud ja kaitstud.

Meie peredes ja kodudes, meie küla-des ja linnades, meie keskel on inime-sed, kes hoiavad värskena sidet rahva ja riigikaitse vahel.

Ajateenistusele tuginev reserv vägi on meie sõjalise riigikaitse peamine sammas. Sellele sambale tugineb meie iseseisev kaitsevõime, mis koos liitlaste panusega moodustab raudse terviku.

Reservväe tugevuse ja võitlusvõime vundament valatakse ajateenistuses. Sestap on oluline, et see aeg, mis välja-õppele on mõeldud, oleks võimalikult targalt sisustatud.

Eesti kaitseväe ja riigi ülesanne on parimate võimaluste ja tingimuste loo-mine selleks, et lisaks kõrgetasemelise-le sõjalisele väljaõppele saaksid noored ellu kaasa ka isamaa-armastuse, õiged väärtused ja püsiva relvavendluse.

Reservarmee vankumatu müür lao-takse õppekogunemistel, kus teadmisi ja oskusi värskendatakse ja proovile pannakse. Samm-sammult oleme lii-kunud selles suunas, et reservõppused kaasaksid üha rohkem jõudu. Nii saa-me parema ja täpsema pildi oma riigi kaitsevõimest.

Meie reservväe tugevus sõltub meist kõigist – seega toetagem oma lähedasi, sõpru ja kaastöötajaid, kes lisaks oma igapäevatööle ja pereelule annavad oma panuse meie kõikide julgeolekusse.

On siiras heameel, et üha enam töö-andjaid on näidanud üles mõistmist ning tuge. Nemad mõistavad, et ühest korralikust reservväelasest paremat töö-tajat ja kolleegi on raske leida.

Eesti riigikaitse ülesehituse siduv ele-ment on vaba tahe. Esmapilgul on kõr-valseisjal keeruline aru saada, miks ja kuidas meie inimesed omast vabast tah-test riigikaitsesse panustavad. Eestile on Kaitseliit aga oma kodu ja riigi kaitsesse panustamise loomulik osa.

Kaitseliidu suurim väärtus on oma

riigi kaitseks välja õppinud ja haritud inimesed, kes teavad ja tunnevad oma kodukoha metsi, soid ja heinamaid, aga ka tänavaid ja tagahoove. See paneb alu-se tugevale maakaitsele, mis on Kaitse-liidu peamine sõjaline ülesanne.

Eesti sõjaline riigikaitse tugineb ka-hele võrdselt olulisele alustalale – ise-seisvale kaitsevõimele ning liitlassuhetel põhinevale kollektiivsele kaitsele.

Kuu aja pärast tähistame kümne aas-ta möödumist sellest päevast, mil Eesti võeti NATO täieõiguslikuks liikmeks. NATO on selle kümne aasta jooksul oluliselt muutunud.

Esiteks on tänaseks selgelt aru saa-dud, et külma sõja lõppemisega pole need ohud kuhugi kadunud, mille tõrju-miseks NATO loodi, ehk teisisõnu – al-liansi põhiline ülesanne on ka tulevikus kollektiivne kaitse.

Teiseks on enam kui kümme aas-tat kestnud sõda Afganistanis lihvinud liitlaste relvajõudude koostöö sellisele tasemele, millest varem ei osatud unis-tadagi. See on väärtus, mida tuleb hoida. Selleks tuleb liitlastel regulaarselt mahu-kaid õppusi läbi viia, eriti aga neid, mis harjutavad kollektiivset kaitset.

Näiteks viimasel NATO suurõppusel läinud sügisel harjutati Eesti kaitsmist NATO lepingu viienda artikli alusel. Kordan veelkord – see on vajalik! Meie idapiiri taga eelmisel aastal toimunud mastaapsed manöövrid kinnitavad seda tõdemust.

Meie sõjaline kohalolek Afganistanis hakkab praegusel kujul ümber saama. NATO koos paljude partneritega on tei-nud ära suure töö. Aeg on küps selleks, et afgaanid oma riigikaitse eneste õlule võtaksid.

Ma tänan Eesti kaitseväelasi, ohvitse-re, allohvitsere ja sõdureid, teie teenistus Afganistanis on olnud silmapaistev. Mul on au ja hea meel juhtida kaitseväge, kus teenivad Eesti ja maailma parimad sõdurid!

On selge, et kriisid ja mured ei ole maailmast kuhugi kadunud. Esiteks, Kesk-Aafrika vabariik – Euroopa Liidu liikmesriigina on Eesti otsustanud anda oma panuse selleks, et olukord seal ra-huneks ning Aafrika Liidu rahuvalva-jatel tekiks võimalus seal korda hoida. Eesti riigi otsus minna appi kodust kau-gel näitab veelkord veenvalt, et oleme liitlased, kellega saab keerulistel aegadel arvestada.

Teiseks. Ma ei tea, mis ootab ees kodu sõjas vaevlevat Süüriat ning kas ja kuidas maailm seal toimuvale lõpuks reageerib. Ka Eesti piirist mitte kaugel,

Ukrainas, on olukord jätkuvalt muret-tekitav ning selge on see, et sealsete sündmuste võimalikult tumedaim käik ei jäta mõjutamata kogu Euroopat.

Eesti on oma riigikaitset üles ehita-des ning NATO ja Euroopa Liidu sõp-radega koostööd tehes lähtunud ikka talupojatarkusest ning arusaamast, et oma kodu ja pere turvalise käekäigu eest tuleb hoolt kanda. See tähendab ka oma riigi kaitsesse oskuslikku ja tarka panustamist.

Nutikad lahendused ja uudne mõtle-mine on Eesti riigikaitse jaoks samavõrd olulised kui meie traditsioonid ja väär-tused. Üha tähtsamaks muutub selge suunataju ja terav nägemine kübermaa-ilmas, sest see maailm on väga tihedalt põimunud meie tegelikkusega. See on osa meie igapäevaelust.

Koos oma liitlaste ja sõpradega ole-me osa kindlusest, mille kaitsmine on meie kõigi ühine ülesanne, see kindlus on NATO. Selle kinnituseks on täna siin kaitseväeparaadil üles rivistatud meie külalised Ameerika ühendriikidest, Ühendkuningriigist ja Taanist, kelle-ga meie sõdurid on õlg õla kõrval või-delnud Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis. Meil on külas ka meie lõuna-naabrid, head sõbrad ja liitlased lätlased ja leedulased. Me täname teid!

Eesti riigi julgeoleku ning hea käe-käigu eest seismisel on esirinnas olnud alati meie veteranid. Neid peeti esma-kordselt üldrahvalikult meeles eelmise aasta aprillis, jüripäeval. Need mehed ja naised, kes meie riiki on teeninud Ees-tist eemal, väärivad tunnustust ja süga-vat lugupidamist.

Selle lugupidamise ning toetuse väl-jendamiseks sai eelmisel aastal valitud sinilillemärk. Õige pea on teil kõigil põhjust silmi rohkem lahti hoida ja taas märgata sinilille. Ka sellel aastal tähista-me jüripäeval veteranipäeva.

Head kaasmaalased, täna oleme koos selles samas paigas, kus peeti esimene kaitseväeparaad. Seda silmas pidades ja oma riigi sünnipäeva tähistades tuleb teha sügav kummardus kõigi nende ees, kes oma julguse ja pealehakkamisega meie riigile aluse panid; kes seda oma elu hinnaga kaitsesid, aga kindlasti ka nende ees, kes seda täna, nüüd ja praegu teevad.

Olgu meil selge see, et eesti rahva ise-seisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud ega saa mitte kunagi olema iseenesest-mõistetav. Meie rahva ja vabaduse kait-seks on loodud Eesti riik.

Elagu Eesti vabariik!

10

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

FOOKUS

„Tagala õigeaegseks korralduseks, tagala peal lasuvate ülesannete kiireks täitmiseks ja tagala korralikuks tööks ei ole mõeldav sõjakorraks ellu kutsuda uusi omaette keskasutusi ja kohapealseid asutusi, vaid selleks tuleb rakendada ning ette valmistada juba rahuajal teotsevaid kaitseväe, kaitseliidu, ministeeriumide ja kohapealseid riigi- ja omavalitsuste asu-tisi ning organisatsioone ja neid tööle ra-kendada sõja korral selliselt, et samad or-ganisatsioonid ja asutised, kes tegid rahu ajal ühe või teise ü lesande täitmiseks eeltöid – ise neid ülesandeid lahendaksid ka sõja kestel.”

Kaitsevägede staabi ülem kindral-major Nikolai Reek riigikaitse nõukogu istungil 18. veebruaril 1935.

Peatselt valmiv riigikaitse arengukava mittesõjaline osa vaatleb esmakordselt Eesti riigi kaitset laiemalt kui puht-sõjaline kaitse.

Rahvusvaheline julge-oleku- ja majanduskeskkond on viimas-tel aastatel pidevalt muutunud ja see on muuhulgas toonud kaasa vajaduse üle vaadata riigikaitse planeerimise peami-sed alused. Riigi ja kodaniku heaolu ja julgeolekut mõjutavate tegurite arv on võrreldes varasemaga märkimisväär-selt suurenenud ja üha enam sõltub ühiskonna julgeolek uutest muutujatest nagu küberkaitse, energeetika ja side-teenuste toimekindlus, psühholoogiline kaitse.

Näiteks Venemaa sõjalist rünnakut Georgia vastu 2008. aastal saatsid eri-nevad sõjalist operatsiooni toetavad tegevused, näiteks kasvas vaenuliku informatsioonilise mõjutustegevuse in-tensiivsus, globaliseerunud inforuumis loodi väärkuvandid Georgiast kui konf-likti peamisest põhjustajast, samuti kü-berrünnakud riigi oluliste veebilehtede vastu, et takistada nii riigi normaalset toimimist kui ka levitada üldist sega-dust. Mitmeti sarnase õppetunni saime

ka ise 2007. aasta aprillis – julgeoleku tagamiseks vajalikud ressursid on Eesti-sugusel väikeriigil piiratud ning parima tulemuse tagab väheste ressursside pa-rem ristkasutus ja ühtne tegevus sama eesmärgi nimel. Kõik see viitab selle-le, et tänapäevases riigis ei piisa enam puht-klassikalisest sõjalisest kaitsest sel-leks, et riik toimiks ja kodanik tunneks ennast turvaliselt. Eestit ähvardavad ohud võivad olla palju mitme kesisemad kui puht-sõjalised rünnakud. Sellises julgeolekukeskkonnas tuleb tagada, et erinevad ametkonnad tegutsevad viisil, mis tagab riigi kui terviku toimimise olenemata olukorrast ja loob seeläbi eeldused nii võimaliku konflikti hei-dutamiseks kui ka vajadusel edukaks lahendamiseks.

RIIGIKAITSE LAIA KÄSITLUSE LÄHTEALUSEDKuigi sõna „riigikaitse” on jätkuvalt pal-judes ringkondades kasutusel sünonüü-mina sõjalisele kaitsele, on juba mitu head aastat mõiste tegelik tähendus ol-nud hoopiski teine ja laiem.

Riigikaitse laia käsitluse alused on paika pandud 2010. aastal valitsuses

heaks kiidetud riigikaitse strateegias. Strateegia kui kaitseplaneerimise ühe peamise alusdokumendi eesmärk on kirjeldada üldist riigikaitse toimimise raamistikku ning püstitada peamised eesmärgid, millest riigikaitse arenda-mine peab lähtuma. Eelnev, 2005. aastal heaks kiidetud valitsuse tasandi kaitse-planeerimise alusdokument ehk sõja-lise kaitse strateegiline kava keskendus peaasjalikult riigi sõjalise kaitse lahendi kirjeldamisele ning välistas mittesõjalise riigikaitse küsimuste kajastamise.

2010. aastal kinnitatud riigikaitse strateegia määratles aga riigikaitse laia käsitluse kontekstis kõik olulisemad sõ-jalised ja mittesõjalised tegevussuunad, mis on seotud Eesti-vastase sõjalise rün-naku tõrjumise või heidutamisega. Sa-muti lähtus uus strateegia arusaamast, et sõjaoht võib varases staadiumis ilm-neda ka mittesõjalise survena, millele reageerimine nõuab laiemat spektrit rii-gi vahendeid ja võimeid, kui seda kaitse-vägi või Kaitseliit pakkuda suudavad.

Teisisõnu näeb riigikaitse strateegia ette vajaduse tegeleda riigikaitse aren-damisega tegevussuundades, mida va-rem ei oldud kavandatud, püstitades seejuures riigikaitsealased eesmärgid kõigile riigikaitse seisukohalt olulisemat rolli mängivatele asutustele. See tähen-dab muuhulgas ka seda, et kaitsevägi ja Kaitseliit saavad rohkem keskenduda oma põhitegevusele ning paljude seni lahendamata küsimuste eest vastutab keegi konkreetsemalt.

PLANEERIMISPROTSESS – PROOVIKIVI RIIGIKAITSE LAIA KÄSITLUSE RAKENDAMISELVaatamata riigikaitse laia käsitluse kehtestamisele riigikaitse strateegias 2010. aastal on selle vormimine kaitse-planeerimise mudelisse olnud suur proovikivi. Kui Eesti sõjalise kaitse pla-neerimisprotsess kujunes NATO-ga lii-tumisele järgnenud aastate jooksul välja ja toimib, siis riigikaitse arengukava mitte-sõjalise peatüki koostamine pole

Uus arengukava toob laiapindse riigikaitse

Urmas Reinsalu KAITSEMINISTER

See tähendab muuhulgas ka seda, et kaitsevägi ja Kaitseliit saavad rohkem keskenduda oma põhi-tegevusele ning paljude seni lahendamata küsi -muste eest vastutab keegi konkreetsemalt.

11

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

nii lihtsalt kulgenud. Riigikaitse arengu-kava sõjalise osa koostamisel saime tugineda aastate jooksul välja kujune-nud planeerimisrütmile, mida toetasid nii kvalifitseeritud personal kaitseväes ja kaitseministeeriumis kui ka NATO võimekataloogid, -kirjeldused ja ope-ratiivanalüüsi metoodika. Arengukava mittesõjalise komponendi planeerimisel selline kaitseplaneerimisele omane süs-temaatiline taust aga seni puudus ning vaja oli tekitada süsteem, mis sobiks riigikaitse mitte-sõjalise osa planeeri-miseks. Ma arvan, et see on suuresti ka õnnestunud.

Vaatamata taustsüsteemide suurele erinevusele on mittesõjalise osa koos-tamise protsessi läbi viidud enamjaolt sarnaselt sõjalise planeerimise loogika-ga. Lähtealuseks on olnud samad ohu-stsenaariumid, mis on riigikaitsesse kaasatud ametkondades läbi analüüsi-tud ja mille alusel on tuvastatud oluli-semad riigikaitsealased vajadused ning võimepuudujäägid. Kuigi seekord on planeerimine läbitud kahes osas – sõjali-ses ja mittesõjalises, olen kindel, et järg-mise arengukava koostamise protsessi stardipakult suudame liikuda erinevate ametkondadega juba läbipõimunult ja

üheskoos, mis aitab veelgi enam kaasa riigikaitse laia käsitluse rakendumisele.

RKAK 2013–2022 MITTESÕJALINE OSA – EESMÄRK JA TEGEVUSSUUNADKui riigikaitse strateegia kirjeldab pea-miselt riigikaitse üldisi eesmärke, siis on just riigikaitse arengukava see doku-ment, mis tuvastab eesmärgi täitmiseks peamised tegevused ja ressursivajaduse. Riigikaitse arengukava ülesehitus toe-tub riigikaitse strateegias kinnistatud tegevussuunapõhisele lähenemisele. Teisisõnu hõlmab arengukava tegevus-suunda neid tegevusi, mis on seotud valmistumisega Eesti-vastase sõjalise rünnaku tõrjumiseks või heidutamiseks

ning riigi toimepidevuse suurendami-seks võimalikus kriisisituatsioonis.

Riigikaitse strateegia kohaselt kajas-tab riigikaitse arengukava kuut ükstei-sega seotud valdkonda – sõjaline kaitse, tsiviilsektori toetus sõjalisele kaitsele, rahvusvaheline tegevus, siseturvalisuse tagamine, elutähtsate teenuste toime-pidevuse kindlustamine, psühholoogi-line kaitse. Lisaks kajastab arengukava ka riigikaitse juhtimist, mille eesmärk on tagada erinevate tegevussuundade sünkroniseeritud arendus ja riigi juhti-mise tagamine olenemata olukorrast.

Sõjaline kaitse. Nagu juba eespool öeldud, see tegevusvaldkond ilmselt pikemat selgitust ei vaja. Sõjalise kait-se valdkonna peamine arendustege-vus on fikseeritud arengukava sõjalises osas, mille kinnitas valitsus aasta eest. Arengu kava sõjalise osa arendustege-vust on juba aasta jooksul pikemalt tut-vustatud ja eraldi sellel siinkohal pikalt ei peatuks. Eesti sõjaline riigikaitse jääb tuginema eelkõige ajateenistuse baasil komplekteeritud reservarmeele, Kaitse-liidu vabatahtlikele, liitlaste pakutavale kollektiivkaitsele ning sõjaliseks riigi-kaitseks eraldatavale kahele protsendi-le sisemajanduse kogutoodangust, mis

Lisaks kajastab arengukava ka riigikaitse juhtimist, mille eesmärk on tagada erinevate tegevussuundade sünkroniseeritud arendami-ne ja riigi juhtimise tagami-ne olenemata olukorrast.

Kaitseminister Urmas Reinsalu: „Praeguseks on tehtud ära suur töö, et luua ühtsed alused riigikaitse arengukava mitte-sõjalise komponendi planeerimiseks.”

RIIG

IKAN

TSEL

EI

12

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

FOOKUS

tagab sõjalise kaitsevõime jätkusuutliku arengu.

Tsiviilsektori toetus sõjalisele. Meie kaitsevõime põhineb paljuski reserv-armeel ehk teisisõnu tsiviilsektorist mobiliseeritavatel reservväelastel, aga teatud osas ka tsiviilsektorist saadaval tehnikal, mõningatel teenustel, maa-alade ja materjalide kasutamisel. Riigi-kaitse arengukava kohaselt tuleb juba rahuajal planeerida, kokku leppida ja õppustel läbi harjutada tsiviilsektorist mobilisatsiooni korral kaitseväe käsu-tusse minevate varade kasutuselevõtt, samuti ka võimalik kompensatsiooni-mehhanism. Viimane on relevantne eriti rahuaja ja õppuste kontekstis. Te-gevussuuna arendamisel pöörame ka tähelepanu sellele, et mobilisatsioon ei kahjustaks ülejäänud ühiskonna toimi-mist, mis sõja korral ju samuti suurene-nud surve ja pinge alla satub.

Rahvusvaheline tegevus. Välisminis-teeriumi diplomaatilise tegevuse peami-ne eesmärk on kriisi või sõja korral ta-gada kollektiivkaitse kiire käivitumine, aga ka kaitsta konsulaartegevusega meie välismaal elavaid rahvuskaaslasi. Selleks näeb arengukava ette, et meile oluliste liitlasriikide pealinnades oleksid Eesti saatkonnad vajalikul määral mehitatud, samuti tuleb tagada, et saatkondadel on Tallinnaga sidepidamiseks olemas vaja-likud turvatud sidelahendused.

Siseturvalisuse tagamine. See hõlmab peamiselt siseministeeriumi valitsemis-ala, eelkõige politsei- ja piirivalveameti ning päästeameti tegevust, mille ees-märk on nii rahu kui ka sõja ajal tagada, et Eesti riigi kontrollitaval territooriumil oleks elanikel siiski võimalikult turvali-ne elukeskkond. Praktikas tähendab see paljuski siseministeeriumi valitsemisala senise töö jätkamist – korrakaitseala-se võimekuse suurendamist, pääste- ja demineerimisvõimekuse arendamist, vajadusel piirikontrolli taastamist, ühis-konna toimimiseks vajalike objektide ja isikute kaitse tugevdamist, aga ka erinevate õppuste jätkuvat korralda-mist. Samuti täpsustatakse kaitseväe ja Kaitse liidu rolli siseturvalisuse tagamise toetamisel.

Elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamine. Nimetatud tegevusvaldkond on uues arengukavas mitmes mõttes kõige laiem, sest hõlmab muuhulgas nii majandus- ja kommunikatsiooni-, sotsiaal- kui ka rahandusministeeriu-mi tegevust. Reaalses elus tähendab see näiteks elektritootmise võimekuse ja elektrivõrgu juhtimise arendamist ja toimekindluse suurendamist, et tagada

hädavajalik elektritootmine ja viimine tarbijani ka kriisi või sõja korral. Sa-muti pööratakse arengukavaga tähele-panu strateegiliselt oluliste maanteede ja raudteede käigushoidmisele, aga ka mitme olulise side- ja ringhäälingu la-henduse arendamisele. Samuti tuleb välja töötada haiglate, kiirabivõrgu ja vereteenistuse reageerimisplaanid, sest võimaliku kriisi või sõja korral kasvab kannatanute arv rahuajaga võrreldes ilmselt mitmekordseks. Kõige selle juu-res tuleb tagada, et nii riigil kui ka ko-danikel on võimalik teha hädapäraseid arveldusi ja võtta välja sularaha.

Psühholoogiline kaitse. On ilmselge, et nüüdisaegses sõjas ei toimu lahingud ainult maal, merel ja õhus, vaid ka mee-dias ja inforuumis laiemalt. Väikeriigi-na on Eestile oluline, et eestimaalaste kaitsetahe oleks suur, et me oleksime paremini kaitstud vaenuliku mõjutus-tegevuse eest ning et Eesti rahvus-vaheline maine oleks hea. Seetõttu on psühholoogiline kaitse normaalne osa demokraatliku riigi kaitsest, selle ala-seid tegevusi koordineerib riigikantse-lei. Arengukava näeb selles vallas muu-hulgas ette psühholoogilise kaitse alase akadeemilise ekspertiisi arendamist, va-litsuskommunikatsiooni kriisivalmidu-se ja avaliku diplomaatia edendamist. Samuti tuleb arendada riigiasutuste või-met tuvastada ja reageerida vaenulikule mõjutustegevusele, mille eesmärk on kodanike kaitsetahet ja Eesti usaldus-väärsust õõnestada.

Riigikaitse juhtimine. Riigikaitse lai käsitlus tähendab muuhulgas ka seda, et juhtimis- ja koordineerimisvajadus suureneb. Selleks, et kriisisituatsioonis püsiksid erinevad tegevussuunad sünk-roonis ning riik suudaks aega kaotama-ta võtta vastu asjakohaseid otsuseid, tu-leb tagada selge käsuliin ning õigeaegne informatsiooni jõudmine otsustajateni. Arengukava näebki selle tarbeks muu-hulgas ette korrastada õigusruumi ja kinnistada erinevate ametkondade pä-devust ja rolle.

KUIDAS EDASI?Esimene riigikaitse laia käsitluse põhi-mõttel koostatud riigikaitse arengukava saab lähiajal kaante vahele ja kiidetakse valitsuses heaks. See tähendab, et järg-mise kümne aasta oluline siht riigikaitse laiapõhjalisel arendamisel saab maha märgitud. Samas rõhutan, et sellega töö tõeliselt laia riigikaitse ettevalmistami-sel alles algab. Arengukavas tuvastatud olulised tegevused ja projektid tuleb kinnistada rakendusplaanis, mille välja-töötamisega alustatakse arengukava heakskiitmise järgselt. Rakendusplaani abil haakub arengukava laiemalt riigi eelarvestamise protsessiga, mille põhjal planeeritakse ja rahastatakse juba konk-reetsed arengukava tegevused aastate lõikes.

Riigikaitse arengukava koostamisega on pandud alus toimiva ja jätkusuutliku riigikaitse ehitamise mudelile. Seni eral-di seisnud valdkonnad on selle protses-siga seotud üheks kokkuvõtlikuks ter-vikuks. Arengukava koostamise käigus tuvastati tegevussfääre, kus on võimalik vähendada asutustevahelist ebavajalik-ku dubleerimist ja seega piiratud res-sursse efektiivsemalt kasutada. Samuti loob arengukava võimaluse olemasole-vate ressursside ja võimete senisest pa-remaks ristkasutuseks.

Ka pean oluliseks, et arengukava koostamise käigus hinnati riigikaitse strateegia ja ohuhinnangu alusel üle täitmist vajavad riigikaitsealased üles-anded ning puuduvate võimete saavuta-miseks vajalikud tegevused.

Olen seisukohal, et planeerimise lõpuks on Eesti riigi kaitsmise erine-vad tegevussuunad senisest paremini läbipõimunud ja vastastikku toetavad. Ametkonnad teavad täpselt nende riigi-kaitsealaseid kohustusi ja planeerivad vajalikke tegevusi kooskõlas riigikait-seliste prioriteetidega. Investeeringud võimete väljaarendamisse on valitse-misalad omavahel kooskõlastanud ja ressursse kasutatakse senisest tõhu-samalt. Kõige selle põhjal toimib riik olenemata võimaliku kriisi iseloomust ning on suuteline ähvardavale ohule reageerima. Ning mis kõige olulisem, Eesti elanikele on tagatud võimalikult turvaline elukeskkond koos kõigi esma-vajalike teenuste toimepidevusega.

Viide

1 Salo, Urmas (koost.). Riigikaitse Nõukogu

protokollid 1933–1939. Allikapublikatsioon. Eesti

Ajalooarhiiv, Tartu, 2013, lk 291.

Arengukava koostamise käi-gus tuvastati tegevussfääre, mille raames on võimalik vähendada asutustevahelist ebavajalikku dubleerimist ja seega piiratud ressursse efektiivsemalt kasutada.

13

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Kesk-Aafrika vabariiki mineku ettevalmis-tusaeg jääb väga lühikeseks. Kuidas kasutatakse uue missiooni ettevalmis-

tamisel Eesti kogemusi senistelt missioonidelt Balkanil, Iraagis ja Afganistanis?

Mjr Merilo: Sellise kiire ettevalmis-tuse puhul tuginemegi ainult eelneva-tele kogemustele. Oleme võtnud palju Afganistani ja Iraagi missioonidest ning lisanud kogemusi Bagdadi linnatänava-telt. Samuti oleme läbi vaadanud meie esimese missiooni Liibanonis ehk lisa-nud rahuvalve elemente. Meeste Afga-nistani-taust ning senisele väljaõppele ja missioonikogemusele liidetavad ele-mendid võimaldavadki seda rühma nii kiiresti ette valmistada.

Kol-ltn Allik: Ära kulub ka kogu Afganistani logistiline kogemus selle kohta, kuidas kontingenti kokku panna, varustada ja kohale saata.

Ltn Rattiste: Juhtivkoosseis on tul-nud 2012. aasta lõpus Afganistanist mis-sioonilt ning suurem osa rühmast on juba kaks ja pool aastat Scoutspataljonis koos olnud. Osa meestest on küll õppi-ma läinud kes sõjakooli, kes lahingu-kooli, kuid põhituumik on jäänud ja ühe rühma kohta päris pikka aega koos püsinud.

Mjr Merilo: See rühm on olnud osa meie Bravo kompaniist, kes on olnud viimase aasta jooksul pataljoni põhiline manööverüksus ja käinud kaasas kõigil õppustel.

Kui tõepärase pildi annab praegu märjas metsas harjutamine troo-piliste vihmametsade piirkonna oludest? Millised on eridrillid?

Mjr Merilo: Meil on praegu siin isegi hästi, meil on +1 kraadi. Kui harjutasi-me õppusel BAM Afganistani minekut, siis oli –10 või rohkem ja sumbati paksus lumes. Paks lumi andis efekti, et mehed olid pidevalt higised, see oli küll sama-moodi nagu missioonil. Praegused tin-gimused on siiski aastaaega arvestades paremad. Me ei saa imiteerida Aafrikat, aga me saame anda tehniliselt ja takti-kaliselt nii hea väljaõppe kui võimalik.

Kol-ltn Allik: Ega siin vahet ole. Sõdur peab õppima keskenduma oma ülesandele, sõltumata sellest, kas tal on väga külm või väga kuum. Loogika on sama.

Ltn Rattiste: Jaodrilli või rühma-harjutust ei mõjuta see, kas võitlejal on kuulivesti all õhuke särk või talvejope.

Milline on olukord pealinnas Ban-guis ja sellest väljaspool?

Mjr Merilo: Praegu põhineb suurem osa meie informatsioonist jaanuarikui-sel maastikuluurel, kui meeskond käis kohapeal. Lisaks hoiame silma peal ajakirjandusel ning kolleegid saadavad meile pidevalt informatsiooni, mida meie anname edasi rühmaülemale, et mehed teaksid, mis seal toimub. Kogu info on avalike allikate põhjal kokku pandud ning ma julgeksin väita, et see on üsna adekvaatne. Tundub, et olukor-ras pole suuri muutusi. Aeg-ajalt keegi hukatakse, tekivad uued rahutused – sama moodi oli jaanuaris. Vägivalla suu-renemist pole märgata. Tundub, et prae-gune ajutine president, kes on Bangui

senine linnapea, on poliitilist vastassei-su vähendanud, aga rühmituste omava-heline madin pole vähenenud ning vaen ja kättemaksuiha on endiselt õhus.

Kol-ltn Allik: Viimaseid sündmu-si vaadates tundub, et tegu on rohkem inimliku tasandi pingete väljalöömise kui hästi organiseeritud rühmituste-vahelise rivaliteediga. Paljuski on seal tegu rohujuuretasandi probleemidega. Konfliktid löövad segi tavapärase elu-korralduse ja see paneb inimesi teist-moodi käituma. Kuid selge on see, et konflikti kestmine ja eskaleerumine ei sõltu massidest, vaid nende juhtimisest.

Mida rühm hakkab kohapeal tege-ma, milliseid ülesandeid täitma?

Kol-ltn Allik: Et minnakse Euroopa Liidu missiooni (EUFOR RCA ehk Eu-ropean Union military operation in Cent-ral African Republic) raames, pannakse alles EUFOR-i kontingenti kokku. Kui see on kokku lepitud, hakatakse alles siis ülesandeid jaotama.

Mjr Merilo: Praegune väljaõpe näeb ette, et meie rühm on valmis täitma jalaväerühma ülesandeid. Need on jul-gestusülesanded, igasugused patrul-lid, kontrollpostid ja kui vaja, siis ka lahingu ülesanded. Samad ülesanded, mida oleme täitnud Afganistanis ja Iraagis ning mis aitavad luua vajalikke tingimusi. Näiteks patrullimine saab kindlasti olla osa lennuvälja julgestami-sest, kus erinevad ülesanded kombinee-ruvad üheks paketiks.

Mis on teie arvates missioonil kõige keerulisem?

Kol-ltn Allik: Rühma tasandil saab vaevalt olla midagi tavapärasemast kee-rukamat. Rühmarutiinid on ikka ühe-sugused. Pigem on küsimus selles, mis üksuse koosseisus me tegutsema hak-kame. Viimastel missioonidel on meil kogemused Ühendkuningriigi ja Amee-rika ühendriikide üksuste koosseisu kuulumisest, meil on väga selge etteku-jutus, kuidas nendega asjad käivad ja me oleme sellega harjunud. Praegusel juhul on EUFOR hoopis teise koosseisuga ja seal võivad olla teistsugused mängu-reeglid. Praegu on kõige suurem küsi-

Eesti on valmis panustama maailmarahusse mitmel mandril

Ivar Jõesaar MAJOR

Kesk-Aafrika vabariigis hoogu koguva kaose ohjeldamisele suunatud Euroopa Liidu rahutagamismissiooniks valmis-tub Eesti kaitseväe üksus, mille väljaõppest räägivad Sõdu-rile kontingendi ülem kolonelleitnant Sten Allik, Scouts-pataljoni ülem major Andrus Merilo ja jalaväerühma ülem leitnant Tanel Rattiste.

MISSIOON

14

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

MISSIOON

mus, mismoodi hakkab seal juhtimine välja nägema.

Kas teie hinnangul on tegu keeru-lise või lihtsa missiooniga?

Mjr Merilo: See on kõige keerulisem küsimus. Näiliselt võib tunduda, et võr-reldes Afganistaniga oleks justkui lihtne. Aga tegelikult ma arvan, et missiooni keerukuse määrab see, kui ettearvamatu on olukord kohapeal. Me ei tea, kuidas asjad võivad areneda. Me ei tea, milli-sed ohud võivad lisanduda. Seetõttu ma mingil juhul ei nimetaks seda missiooni lihtsaks. Praegu pole seal selget vaenlast, määratleda saab küll ohud, aga needki võivad areneda.

Kol-ltn Allik: Teine asi on see, et me pole üheski varasemas operatsioonis olnud esimeste seas. Kui jätta kõrvale prantslased, kes on juba kohal, läheme EUFOR-iga riiki esimestena ja see on ka kaitseväele täiesti uus kogemus.

Millest lähtuvalt komplekteeriti missiooniüksus ning mida ootate oma rühma ja toetusmeeskondade võitlejatelt?

Mrj Merilo: Me võtsime selle rühma piltlikult öeldes riiulilt ja lisasime sinna juhtkonna. Mis puutub toetusmeeskon-da, siis on ka siin püütud võimalikult palju kasutada neid, kellel on varasem kogemus oma valdkonnas.

Kol-ltn Allik: Mandaat on ette an-tud ning põhimõte on – nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kui min-na tundmatusse kohta, siis igaks juhuks pole mõtet kedagi kaasa võtta. Praegune kooslus tagab, et meie kontingent funkt-sioneerib sisemiselt hästi ja me suuda-me täita kõiki ülesandeid. Rühmal on vajalik toetus olemas, et ta suudaks teha kõik, mis ta tegema peab.

Kas ja milliseid sõnu te sango keeles oskate? Kas Eestis suu-

dab keegi tutvustada sealsete kultuuri eripärade tagamaid?

Mjr Merilo: Luuregrupp on rääki-nud meile sealsest olukorrast, aga me pole suutnud leida inimest, kes pakuks kultuuritausta. Me teame, kes on islami-usulised ja kes kristlased. Ka Afganis-tanis võttis omajagu aega, enne kui missiooniüksuste väljaõppesse lisandus kultuuripakett. Esimesed üksused on alati läinud väga õhukese pinna pealt.

Kol-ltn Allik: See on selle maa oma-pära, eks seal tule omajagu üldistusi teha, sest jõujooned ei käi sageli niivõrd mööda religiooni, vaid hõimupiire. Hõimusuhete sisemist loogikat on meil tõenäoliselt keeruline enestele seletada ja mõista.

Mjr Merilo: Elu on näidanud, et ala-ti on missiooniüksustes võitlejaid, kes uurivad iseseisvalt väga palju piirkonna tausta. Nii on olnud Kosovos, Iraagis ja Afganistanis. Miskipärast arvan, et osa

Kesk-Aafrika vabariiki suunduva Eesti kontingendi ülem kolonelleitnant Sten Allik, Scoutspataljoni ülem Andrus Merilo ja Eesti jalaväerühma ülem leitnant Tanel Rattiste Nursipalus väljaõpet jälgimas. FOTO: IVAR JÕESAAR

15

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

mehi teab Kesk-Aafrika kultuurist juba päris palju.

Kol-ltn Allik: Oluline on sedastada, et see pole Afganistan ja siin ei saa samu käitumismalle rakendada. Sellest saavad kindlasti kõik mehed aru. See on terve mõistuse ja delikaatsuse küsimus. Tuleb meeles pidada, et mõnda meie käitumi-se momenti võidakse tõlgendada hoopis teistmoodi. Oluline on sellest aru saada ja ettevaatlik olla.

Ltn Rattiste: Kaitseväelasena oleme kogenud, et kõiges, mis puudutab usku ja traditsioone, on oluline jääda neut-raalseks. Siis on endal ka lihtsam vastu võtta otsuseid, kellega rääkida ja kellega mitte.

Kui palju hinnanguliselt vajab meeskond aega adapteerumiseks?

Mjr Merilo: KAV-is peame tugine-ma prantslaste kogemusele ja nende andmetel on miinimumaeg kaks ja op-timaalne kolm nädalat. Selle aja vältel ei tee prantslased raskeid spordiharjutusi, mis sisaldaksid pikamaajooksu, ning väldivad teatud kellaaegadel füüsilisi pingutusi.

Kuidas hakkab meeskond prants-lastega suhtlema?

Mjr Merilo: Ükski mees rühma sees pole veel kõva häälega deklareerinud, et ta oskab prantsuse keelt. Arvan, et meie seis on sama, mis eesti rahval üldiselt, minul pole ühtki tuttavat, kes räägiks heal tasemel prantsuse keelt.

Kol-ltn Allik: Meil on kokku neli inimest, kes prantsuse keelt vabalt rää-givad. Tõlgid on pigem suhtlemiseks kohalike, mitte prantslastega. Euroopa missiooni puhul on selge, et töökeeleks saab inglise keel.

Mjr Merilo: Kohapealsed prantsu-se sõdurid, nähes varrukal meie lippu, tundsid huvi, kes me oleme, ja rääkisid täiesti talutavat inglise keelt. Kohalikest 60% räägivad prantsuse keelt ja väga vä-hesed inglise keelt. Tõenäoliselt räägib Bangui linnas enamik inimesi prantsuse keelt.

Mis toitu te kohapeal sööte ja kus ööbite? Millised võiksid olla olme-tingimused ja kas saun tuleb?

Kol-ltn Allik: Algul, kui pidime mi-nema koos prantslastega, oli jutuks, et läheme prantsuse toidupakile. Nüüd, kui räägitakse EUFOR-ist, ei ole veel selgust.

Mjr Merilo: Kindel on, et sõdurid nälga ei jää. Sõltumata sellest, mis toidu-pakk on, peab endal olema oskus see

apetiitseks teha. Korralik sõjaväesöökla oli vaid prantsuse laagris ja selle võime-kus oli piiratud. Ka Afganistanis tehti ju briti toidupaki koostisosadest uskuma-tuid gurmeeroogi. Sõdurid teavad, et ees ei oota liiga rikkalik toiduvalik.

Mis puutub olmetingimusi, siis me teame seda, mis on Prantsuse laagris, kuid ei tea, mis tuleb EUFOR-i laagris-se. Prantslastel on välidušitelgid, kus on täiesti normaalne pesta, ainus piirang oli, et seal sai käia kord päevas. Afga-nistanis oli pesemiseks sageli 20-liitrine veekott, mis päikese käes soojenes. Saun oli vaid Camp Bastionis, aga mehed olid väikestes kohtades, Camp Pimonis ja Camp Wahidis, kus olid teised tingimu-sed. Vaevalt et Aafrikas jääb meil aega saunakultuuri tutvustama hakata.

Ltn Rattiste: Seal ongi kogu aeg saun. Viiskümmend kraadi ja suur õhu-niiskus. Meid vaadataks veidi imelikult, et miks te siia sauna sisse veel uue sauna teete.

Kuivõrd keeruline on Aafrikas logistiline toetus?

Mjr Merilo: Oleneb asjadest, mida sinna saata. Seal opereerivad tavali-sed tsiviillennufirmad. Meie lendasime Maroko kaudu Air Maroc lennukiga, mis lendab iga päev. Kord nädalas käib lennuk otse Pariisist. Minule oli meie tsiviillend üllatus – ei ühtegi tõrget, ei ühtegi viivitust, ei ühtegi pagasi kadu-mist. Bangui lennujaam võib-olla pol-nud nii uhke, aga check-in’i osa – kogu teenindus, teenindaja inglise keel, pileti vormistamine kuni Kopenhaageni-ni – oli täiesti probleemideta. Seal küll aru ei saanud, et oled Aafrikas, kus on sõjaolukord.

Kol-ltn Allik: Ma ei arva, et Aafri-ka kui missiooniks uudne koht meile väga palju peavalu valmistab. Kui on olemas sissetöötatud logistilised liinid ning protseduurid, siis ei peaks prob-leeme olema. Prantslased on oma Aaf-rika-üksuseid aastakümneid logistiliselt taganud, kuidas see EUFOR-i kontekstis välja näeb, see selgub peatselt.

Kuidas sobivad teie kaasavõetavad Pasi soomukid Kesk-Aafrikasse?

Mjr Merilo: Meil lähevad Aafrikasse kaasa samad soomukid, mis tulid Afga-nistanist ära ja mis on aastaid ennast seal tõestanud. Soomukid on läbinud täishoolde ja need masinad ongi ette valmistatud kuumas kliimas tegutsemi-seks. Pasis on küll tehtud kõik etteval-mistused, mis teha annab, aga ega seda kuumust ikka eemal ei hoia.

Millist prantslaste varustust ja tehnikat kasutate? Millist varus-tust on missiooni eripärast tingi-tult vaja täiendada?

Mjr Merilo: Meil pole küll ette näha sellist erivarustust, mida varem pole kasutatud. Anname rühmale asju juur-de, et nad iseseisvalt hakkama saaksid. Prantslaste rühmad pole meist sugugi rohkem ega paremini varustatud, tõsi, neil on kõrgema üksuse toetus lähemal.

Kol-ltn Allik: Üks asi on rühma va-rustus, aga üksikvõitleja varustuses ei saagi midagi erilist rohkem olla. Põhili-ne, et poisid saaksid puhata ja taastuda. Kui nii on, siis ei teki probleemi.

Mis on teie hinnangul suurimad ohud Eesti kontingendile sel missioonil?

Kol-ltn Allik: Ei saa paralleeli tõm-mata näiteks Afganistaniga. Kesk-Aaf-rikas ei toimu sõjategevust kui sellist. Tuleb meeles pidada, et üksused on seal mõeldud pigem kohalikke vaenupooli eraldama kui üht poolt toetama ja teist maha suruma. Nende staatus on seega teistsugune. Afganistanis on sissetoo-dud võõrväed selle missiooni ajaks. KAV-is on Prantsuse väed olnud aasta-kümneid. Kohalike suhestumine nii-öelda võõrvägedega on hoopis teisest mastist.

Mjr Merilo: Ma ei peaks ohtudeks näiteks haigestumisi või muid tervise-riske. Kõik vaktsineerimised, mis või-malik, tehakse eelnevalt ära. Haigeks võib jääda igal pool, Eesti väliõppustel-gi. Kui vaja, tuuakse haigestunud ära. Pigem tuleb tähelepanu pöörata sellele, et rahvamass võib linnas mõne hetkega muutuda märatsevaks jõuguks.

Kuidas ja kui tihti saate kodustega ühenduses olla?

Kol-ltn Allik: Seal on võimalik ka-sutada internetti ja osta mobiiltelefoni kõnekaart. Kui tekivad tõrked, siis on loomulikult mõeldud ka sellele, meil on oma liinid, et tagada minimaalne kon-takt kodustega.

Mjr Merilo: Kohalik mobiilside-operaator on prantslaste suur kommu-nikatsioonifirma Orange.

Millist abi pakute sõjapõgenikele, kui tullakse näiteks süüa küsima?

Mjr Merilo: Kohapeal on tavaks, et sõjavägi ei jaga toitu, seal ei jookse hordid sõduritele tormi, et andke süüa. Kui keegi küsib juua, siis jah, pudel vett antakse, aga seal on väga hästi üles ehitatud ÜRO abiorganisatsioonide

16

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

missioonide töö, kes tegelevad abi ja-gamisega. Sõdurite osa on tagada või-malikult turvaline keskkond. Tööjaotus on paigas.

Kas teil on kinnitatud ka lahingu-reeglid juhuks, kui asi väljub kontrolli alt?

Mjr Merilo: Me ei tea veel lahingu-reegleid, need lepitakse kokku koostöös prantslaste või EUFOR-iga. Aga sõl-tumata reeglitest on sõduril alati õigus enesekaitsele. See on universaalne kõi-gil missioonidel. Nad saavad väljaõppe, millisel puhul on neil endil õigus jõudu kasutada. Need on standardlahendused. Lisaks tulevad reeglid rühmaülemale, et ta teaks, mismoodi vajadusel rakendada lahingujõudu.

Kuidas te käitute massirahutuste puhul?

Mjr Merilo: Meie praegu sellist välja-õpet ei tee, sest see ei kuulu tavaoludes Scoutspataljoni väljaõppesse ja meil pole ka spetsiaalset varustust. Mina väi-dan, et ilma spetsiaalse varustuseta ei saa sõdureid seda tööd tegema panna. Lisaks on seal Aafrika Liidu missioo-nil (ingl k The African-led International Support Mission to the Central African Republic, pr k MISCA, Mission interna-

tionale de soutien à la Centrafrique sous conduite africaine) spetsiaalsed märuli-politsei üksused, kes on vastavalt välja õpetatud ja tegutsevad selle n-ö kilpide-liini hoidmisega. Meie sõdurite ülesan-ne on sellisel puhul tagada julgeolekut kaugemalt, mitte olla märatseva rahva-massi sees.

Kol-ltn Allik: Nii prantslased praegu kui ka Euroopa Liidu missioon edaspidi on suunatud sellele, et toetada MISCA üksusi ja olla ise pigem tagaplaanil. Vahetuid kontrollimisi viivad kontroll-punktides läbi MISCA üksused, teised julgestavad.

Mjr Merilo: Sõltumata sellest, kelle alluvusse meie rühm läheb, teevad nad kindlasti koostööd Aafrika Liidu ük-sustega, keda on rohkem kui prantslasi. Kuivõrd meil on olnud alati ka kohalike üksustega koostöö kogemus, ei näe me siin mingeid probleeme.

Kol-ltn Allik: See on pikemas pers-pektiivis ainuvõimalik lahendus, sest ega sellised konfliktid nii kiiresti lahene ning põhirõhk jääbki MISCA-le. Euroo-pa Liidu missioon on vähemalt praegu planeeritud küllalt lühike.

Millise eesmärgi te oma rühmale missiooni lõpuks seate?

Mjr Merilo: Kui saadame Scouts-

pataljoni jalaväerühma missioonile, siis peab sellest olema hiljem kasu ka pataljoni ülesannete täitmiseks. See-tõttu peaks rühm tegema võimalikult palju erinevaid rühmale kohaseid asju. Saame Aafrika pinnalt uue ko-gemuse, mis täiendab kõiki eelnevaid kogemusi. Pataljonile on oluline, et kogemustepakett oleks võimalikult suur. Kui meid pannakse seal tege-ma vaid laagrivalvet, siis sellest pole Scoutspataljonile mingit kasu. Kui me pole seadnud oma üksusele piiranguid Afganistani oluliselt ohtlikumas kesk-konnas, siis ma ei näe põhjust seada neid ka KAV-is, välja arvatud märuli-politsei funktsioon.

Kol-ltn Allik: Teine kogemus on see, mida kogu kaitsevägi saab kontingendi väljasaatmisest. Koostöö küsimused, juhtumis- ja logistikaküsimused EU-FOR-i raames. See on oluline tuleviku jaoks. Juba praegusest ettevalmistu-sest peame õppima järgmise missiooni ettevalmistamiseks.

Ltn Rattiste: Rühmaülemana on mulle kõige tähtsam see, et kui kohale jõuame, siis suudame täita kõik ülesan-ded, mis meile püstitatakse. Meile on oluline, et me ei jääks ainult laagrisse postidele, vaid saaksime reaalselt tegut-seda linna vahel.

Arvestades Kesk-Aafrika vabariigi missiooni eripära, tuletasid Eesti rühma liikmed sõjaväepolitseinike juhendamisel meelde tegevusi kahtlusaluste kinnipidamisel ja läbiotsimisel kontrollpunktis. FOTO: IVAR JÕESAAR

MISSIOON

17

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

JUHTIMINE

Hans von Seeckt on öel-nud: „Sõjaväeline juht peab tundma rõõmu kriitilises olukorras vas-tutuse võtmisest ja kee-rukate situatsioonide

lahendamisest.” Esmalt tuleb aga kaitse-väeliste juhtide õpetamisel selgeks teha, et ülesandekeskse juhtimise edukuse tagatis on tugineda oma inimestele ning ühistele väärtustele.

Ülesandekesksest juhtimisest on Ees-ti kaitseväes räägitud aastaid. Inimese-keskse juhtimise põhimõtteid tutvustati kaitseväele juba 1990. aastate keskel. Pärast kaitseväe põhiväärtuste ümber-sõnastamist 2013. aasta kevadel on ha-katud rõhutama ka väärtuste olulisust juhtimises. Neid kontseptsioone on üld-juhul käsitletud eraldi, mis on loonud mulje, et tegu on konkureerivate ja vas-tanduvate mõistetega. Tegelikult need kontseptsioonid üksteisele ei vastandu. Veelgi enam – inimesekesksuse ja väär-tuspõhisuseta pole ülesandekeskset juh-timist võimalik edukalt rakendada.

ÜLESANDEKESKNE JUHTIMINEEt neist seostest aru saada, tuleb vaa-data, mida ülesandekeskne juhtimine põhimõtteliselt tähendab. Pean hoiata-ma, et nimi ise ei anna kontseptsiooni sisu kõige paremini edasi ja nii ütlevad paljudele kaitseväelistele juhtidele võõr-keelsed terminid mission command ja auftragstaktik sootuks enam. Samas on iga märk ja sõna tegelikult kokkuleppe küsimus ning olulisem on see, kuidas me ühe või teise termini või märgi sisu sõnastame.

Ülesandekeskse juhtimise mõiste on eesti keeles lahti seletatud maaväe la-hingutegevuse alustes: „Ülesandekeskne juhtimine (mission command) – juhti-misstiil, mis püüab alluvatele edastada arusaamist kõrgema ülema eesmärki-dest ja alluvate rollist plaanis, et või-maldada neile ülesande täitmisel suurt tegevusvabadust ja sobilikke ressursse.”1

Sellel definitsioonil on hulk puuduseid. Esiteks on probleem sõnastuse kõhklev ja ebalev stiil. Lausekild „juhtimisstiil, mis püüab edastada”, ei tekita just suurt optimismi selle juhtimisstiili osas. Teiseks ei pea ma õigeks, et juhtimisstiil on seotud ka sobilike ressursside eraldamise või olemasoluga. Ehk teisisõnu, kui pole ressursse, pole ka ülesandepõhist juhtimist. Samas on ülesande täitmiseks vajalike ressursside loomine ülemate alaline ülesanne, vaatamata sellele, millist juhtimisstiili nad evivad. Ressursid on olulised, kuid nad pole juhtimisstiiliga vähemalt sellisel kujul seotud ning see pole ülesandekeskse lähenemise erisus võrreldes teiste juhtimisstiilidega. Omaette mõttetus on, et tegelikult on igasuguse juhtimistegevuse keskmes, vaatamata kasutatavale juhtimisstiilile, ülesanne. Kui pole ülesannet, mida täita, või eesmärki, mida saavutada, pole ka vajadust juhtida. Kuid nagu ma juba eespool mainisin, on mõiste ise kokkuleppe küsimus.

Oluline on, et ülesandekeskset juhtimist on määratletud kui erilist juhtimisstiili. Ülesandekeskse juhtimise all mõistetakse pahatihti vaid formaalset süsteemi, kus ülemad annavad oma alluvatele teatud kindla ülesehitusega käske, jättes alluvatele piisava otsustamisvabaduse tegutsemisviisi valikul. Selline lihtsustatud arusaam on tegelikult pealiskaudne ja eksitav. Reaalsuses ei piisa ainult sellest, et alluvad ülemad tahavad tegevusvabadust ning kõrgemad ülemad on valmis seda andma. Need, kellele vastutus

ja tegevusvabadus antakse, peavad oskama ja julgema seda kasutada ning nii vastutuse võtjad kui ka vastutuse andjad peavad üksteist usaldama.

Ülesandekeskse juhtimise alus on arusaam, et sõjas pole ideaalseid lahendusi. Kõik tegutsevad puuduliku informatsiooni alusel ja seega on ka vead möödapääsmatud ning neid tuleb aktsepteerida, sest võidab see, kes uue olukorraga kiiremini kohaneb. Ülesandepõhise juhtimise võtmeelemendid on esiteks ülema kavatsus, mis peab olema selge ja arusaadav. Teiseks, alluvate distsiplineeritud initsiatiiv ja tegevusvabadus koos kohustusega tegutseda olukorrapõhiselt ülema kavatsuse raamides. Kolmandaks, ülesandekesksed käsud, milliseid antakse täpselt nii palju kui hädasti tarvis, laskumata mikrojuhtimisse. Neljas võtmeelement on ülemate ja alluvate vastastikune usaldus ja toetus, mis hõlmab ka valmidust võtta riske ning aktsepteerida tehtavaid vigu.

Seega võiks ülesandekeskse juhtimise sõnastada alljärgnevalt: „juhtimisstiil, mille keskmeks on ülema kavatsus ja mis põhineb initsiatiivil, alluvate tegevusvabadusel kavatsuse elluviimisel ning vastastikusel usaldusel”. Tegu on juhtimisstiiliga, mis nõuab kõigilt organisatsiooni liikmetelt mitte ainult sisemist valmidust selliseks tegevuseks, vaid ka iseenda, oma alluvate ja ülemate tundmist, vastastikust usaldust ning pidevat harjutamist.

INIMESE OSA JUHTIMISELÜlesandekeskse juhtimise edukaks ra-kendamiseks on vaja täita kaks eeltin-gimust: anda ülematele ja alluvatele vastavat väljaõpet ning olla igapäevases juhtimises inimesekeskne. Inimese-kesksus on tähtis, sest ülesandekeskse juhtimise üks oluline alustala on kahe-suunaline usaldus ülemate ja alluvate vahel. Usaldus sõjaväelises struktuuris

Ülesandekesksest juhtimisest läbi inimesekesksuse ja väärtuspõhisuse prisma

Aarne Ermus KVÜÕA ORGANISATSIOO-

NI JUHTIMISE LEKTOR

18

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ei saa olla pime usaldus. See usaldus peab tuginema inimeste tundmisel. On vaja, et ülemad teaksid selgelt oma allu-vate psühholoogilisi omadusi, prognoo-siksid nende käitumist erinevates situat-sioonides, teaksid nende ametialaste teadmiste ja oskuste piire. Ka alluvad peavad olema suutelised saama aru oma ülema tahtest, mis sõjaväelis-bürokraat-likus keelekasutuses ja ametlikes doku-mentides võib olla hägustunud.

Üksteise tundmine oli kindlasti võt-metähtsusega, kui vaadata näiteks Saksa Werhmachti edu nii 1940. aastal Prant-susmaa vallutamisel kui ka 1941. aastal idakampaania esimeses faasis. Enamik juhtidest olid üksteist tundma õppi-nud teenistuse jooksul arvukatel juhti-misharjutustel ning õppustel. Üksteise tundmine, standardsete protseduuride sisseharjutamine ning üksteise võima-like otsuste ettenägemine võimaldas ülematel jätta oma alluvatele tegevus-vabaduse erinevate taktikaliste situat-sioonide lahendamiseks ning seetõttu tekkis ka vajalik paindlikkus, kui reaal-ne olukord kujunes teiseks, kui oli es-mase analüüsi käigus arvatud.

Inimesekesksest juhtimisest rääkides on paraku kaitseväes valdav arusaam, et selline juhtimine tähendab üksikindi-viidi vajaduste ja soovide tõstmist kõr-gemale organisatsiooni ehk kaitseväe omadest. Nii mõnigi sõjaväeline juht on pärast R.  Steigeri raamatu „Inime-sekeskne juhtimine” teise trüki ilmu-mist irooniliselt küsinud, kas ta peab hakkama nüüd sõdurit kummardama. Rudof Steiger on oma raamatus definee-rinud inimesekesksuse järgnevalt: „Ini-mesekeskse juhtimise juures on kõigi ülesande täitmisesse kaasatute tegevus ja käitumine suunatud püstitatud või kokkulepitud eesmärgi täitmisele, kus-juures tähtsat rolli mängib kaastöötaja, s.t inimene.”2

Inimesekesksus lähtub tõsiasjast, et sõdimine on kollektiivne tegevus ning iga juhtimissituatsioon on inimeste põhjustatud või kujundatud. Sõdurid ja ohvitserid ei ole pelgalt malenupud hiiglaslikul malelaual, kes tuimalt pärast õigele ruudule asetamist teevad seda, mida nad tegema peavad. Nad ei ole ka lihtsalt pildid isiklike toimikute vahel, kelle karjääri emotsioonivabalt, detai-lidesse süvenemata planeerida ja ühest dokumendivirnast teise tõsta, pidades silmas „kaitseväe vajadusi”. Nad on kõik inimesed oma tugevuste ja nõrkustega, oma emotsioonidega, kes tahavad, et neid märgatakse, kuulatakse ja kes taha-vad tunda, et nad on olulised.

Inimesekesksus tähendab eelkõige iseenda ja oma alluvate tundmaõppimist, nende suunamist ja arendamist, nende märkamist nii positiivses kui ka negatiivses, ausat ja avatud suhtlemist ning õiglust. Inimeste tundmine annab ülemale võimaluse sobitada kokku õige inimene ja ülesanne. Aus, avatud ja õiglane lähenemine inimestesse loob usaldava keskkonna. Kõik see toetab otseselt ülesandepõhist juhtimist, luues eeldused selleks, et inimestes oleks tahet näidata üles initsiatiivi.

VÄÄRTUSED KUI KARKASSKuidas seostub selle kõigega väärtus-põhisus? Tegevusvabadust andes ja võt-tes on vaja lisaks ülema kavatsusele veel täiendavat raamistikku, mis aitaks üle-mal ette näha oma alluvate võimalikku tegevust, alluvatel olukorras paremini orienteeruda ja paremaid otsuseid lan-getada ning organisatsioonil toimida tervikliku organismina. Selline täiendav regulaator on organisatsiooni kultuur oma kirjutatud ja kirjutamata reeglite, tavade ja kommetega, eetiliste tõeks-pidamiste ja väärtustega. Ilma selleta, võttes aluseks ülesande ülimuslikkuse, võiks ju arvata, et eesmärgi saavutami-seks või ülesande täitmiseks on kõik lu-batud. Jesuiitide juhtlause „Eesmärk pü-hitseb abinõu” ei toimi tänapäeval ega tohigi toimida, vähemalt demokraatliku riigi kaitseväes.

Kaitsevägi on ümber sõnastanud oma põhiväärtused 2013. aastal sise-määrustiku uue redaktsiooniga. Need on nüüd ausus, vaprus, asjatundlikkus, ustavus, koostöövalmidus ja avatus. Ülesandekeskse juhtimise kontekstis võib neid lahti mõtestada alljärgnevalt:

Ausus antud kontekstis tagab informatsiooni objektiivsuse ja kõikide tasandite vajaliku informeerituse olukorrast. Ausus iseenda ja teiste vastu võib tähendada ka tunnistamist, et tegevusvabadus käib üle jõu ning vajatakse kindlamat ja detailsemat juhtimist.

Vaprus, nagu ka ustavus annavad

kindluse, et vaatamata olukorra kee-rukusele leitakse olukorrale vajalik la-hendus või siis vajadusel, kui reaalne olukord seda nõuab, tunnistatakse ka seda ning keegi ei kaldu õigelt eesmär-gilt kõrvale oma isiklike nõrkuste tõttu.

Asjatundlikkus tagab juhtimisotsuste igakülgse kalkuleerituse ning hoiab ära rumala riski.

Koostöövalmidus seondub nii asjatundlikkuse ja aususega ning tagab tegevuse koordineerituse kui ka selle, et oma langetatud otsustega ei halvendata oma naabrite olukorda.

Avatus on samalaadselt aususega oluline tagamaks informatsiooni liikumist.

Seega, kui organisatsiooni liikmed need põhiväärtused omaks võtavad ning väärtused saavad osaks meie organisatsioonikultuurist, toetab see oluliselt ülesandekeskse juhtimise reaalset rakendamist. Põhiväärtuste nimetamine või ametlik määramine on paraku alles esimene samm. Kõik, alates reamehest kuni kindralini peavad need väärtused omaks võtma ning nendest ka oma igapäevategevuses ja juhtimisotsuste langetamisel juhinduma.

Kõige selle juures ei tohi samas unustada ühte väga olulist põhimõtet: see, mida me tahame rakendada sõja- ja kriisiolukorras, peab olema kokku harjutatud ja sisse treenitud rahu ajal. Kui ülesandekeskne juhtimine on stiil, mida me tahame rakendada kriisi- ja sõjaolukorras, tuleb sellele rohkem pühenduda, mitte ainult erinevatel taktikalistel õppustel, vaid ka muus tegevuses. Raske on saavutada juhtimisharjumust, kui taktikalistel õppustel tahame juhtida ülesandekeskselt, kuid naastes kasarmutesse langeme mikrojuhtimisse. Kogu meie rahuaegne korraldus, väljaõpe, igapäevane juhtimine peab soodustama ülesandekeskse juhtimise ja initsiatiivikate ülemate arendamist.

Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et ülesan-dekeskne juhtimine moodustab inime-sekeskse lähenemise ja väärtuspõhisu-sega ühtse terviku, kus inimesekesksus mängib olulist rolli kui üksuse väevõi-me kordistaja ning väärtuspõhisus loob ühtse eetilise ja käitumusliku raamistiku edukaks taktikaliseks tegevuseks.

Viited

1 Eesti Kaitseväe maaväe lahingutegevuse alused.

KVÜÕA taktika õppetool. 2010, lk 253.

2 R. Steiger. Inimesekeskne juhtimine. KVÜÕA.

2011, lk 22.

Kõige selle juures ei tohi samas unustada ühte väga olulist põhimõtet: see, mida me tahame rakendada sõja- ja kriisiolukorras, peab olema kokku harjutatud ja sisse treenitud rahu ajal.

JUHTIMINE

19

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

PERSONALITÖÖ

Erinevatel arenguvestluste alastel koolitustel olen tä-heldanud, et on hakatud arutlema ka selle üle, kas hindamisalased vestlused (hindamised, arenguvest-

lused) on enam üldse vajalikud. Mõni koolitaja leiab, et need on oma aja ära elanud ja nii mõnedki suuremad organi-satsioonid (nt Microsoft) on tavapäras-test hindamismeetoditest loobunud. Sa-mas kasutavad paljud organisatsioonid jätkuvalt erinevaid hindamis- või aren-guvestluste meetodeid (erinevad hinda-misskaalad, 360° tagasiside, vabad ilma etteantud vormita vestlused jne) või ammutavad neist ideid ja kohandavad endale sobivaks. Eks iga organisatsioon leiab endale parima lähenemisviisi.

Kaitseväe personalistrateegias on sõnastatud, et kaitsevägi vajab profes-sionaalseid kaitseväelasi, teenistujaid, juhte ja spetsialiste, kes on vaprad, us-tavad, ausad ning teevad koostööd. Per-sonalistrateegiast tuleneva alaeesmär-kide loetelus on alaeesmärk „oskused: kaitseväelased ja teenistujad on profes-sionaalsed ja rakendatud võimetekoha-selt, loodud on sõja- ja rahuaja vajadusi tasakaalustavad koolitus- ja arenguvõi-malused”. Kõrge professionaalsuse saa-vutamiseks ja oskuste arendamise üks tööriist on hindamine.

Selles artiklis räägin lähemalt tegev-väelaste hindamisest. Kui vana kaitse-väeteenistuse seaduse kohaselt viidi läbi atesteerimisi, siis kehtiva kaitseväeteenis-tuse järgi nimetame sisuliselt sama asja hindamiseks. Kaitseväeteenistuse seadu-se § 95 kohaselt hinnatakse tegevväelase vastavust rahuaja ameti koha nõuetele, tema senist teenistusalast arengut, tee-nistusülesannete täitmist ja koolitusvaja-dust. Hindamisel arutatakse tegevväelase

Marge Lillend KVPS J1 ARENDUSJAOS-

KONNA SPETSIALIST

järgmise perioodi teenistusülesandeid, samuti annab tegevväelane ülemale taga-sisidet juhtimise kohta.

Kaitseväe juhtkonna soov oli muuta hindamise protsess formaalse hinda-mise asemel sisulisemaks. Selleks loodi teenistuskäigu nõukogu ning hindamis-tulemusi arvestatakse auastmete andmi-sel, ametikohale määramisel ja (välis)koolitusele saatmisel. Esmakordselt on tegevväelaste hindamisel lisaks tegevu-sele rahuaja ametikohal lisatud ka sõja-aja funktsioonide hindamine.

Hindamise protsess tervikuna ja-guneb neljaks osaks, mis on piltlikult toodud joonisel 1. Hindamisvestlus ise koosneb sõltuvalt auastmest kas küm-nest või kaheksast osast, mis kõik toe-tavad üksteist ning tervikuna annavad ülevaate hinnatava teenistusest. Piltli-kult näete hindamisvestluse osasid all-toodud joonisel 2.

Järgnevalt tutvustan lähemalt hinda-misvestluse läbiviimise nõudeid ja osa-sid, selgitan neid valdkondi, mille kohta on olnud rohkem tagasisidet ja küsimu-si, tutvustan hindamisvestluse uusi osa-sid ning annan vestluste läbiviimiseks täiendavaid juhiseid.

HINDAMISVESTLUSTE SAGEDUSSeadusest tulenev nõue on, et hindami-ne toimuks vähemalt üks kord aastas. Hindamise korras on määratletud, et üldine hindamisperiood kestab sep-tembrist detsembrini. See aga ei tähen-da, et hindamist ei tohiks läbi viia ka muul ajal või sagedamini kui üks kord aastas. Kõik sõltub üksuse töökorraldu-sest ja ülemate valmisolekust alluvate-ga hindamisvestlusi läbi viia. Soovitav oleks vahekokkuvõtteid teha jooksvalt läbi aasta. Aasta lõpus kipuvad esimese poolaasta tööd ja tegemised vahel unu-nema ja mõjule pääseb pigem hilisem tegevus, keskendutakse rohkem teise poolaasta töödele ja tegemistele.

Toon näite, miks sagedam kokku-võtete tegemine oleks kasulikum. Näi-teks sattus hinnataval tööalane ebaõn-nestumine teise poolaastasse, samas esimese poolaasta töötulemused olid väga head. Sellisel juhul võib vahetu ülem töösoorituse hindamisel kesken-duda ebaõnnestumistele, sest see on värskemalt meeles. Samas tuleks vaadata tööaastale tervikuna. Tihedamal vahe-kokkuvõtete tegemisel saaks kirjeldatud olukorda vältida. Seega oleks lahendus, et ülem peab aastas ka vahevestlusi ning tegeleb olukorraga jooksvalt. Selleks ei pea kasutama hindamise korra vorme, vaid vahekokkuvõtted võivad kajastuda ükskõik millisel ülemale sobival kujul.

AMETIJUHENDI VAJALIKKUSESTTegevväelaste hindamisvestluse korras on eraldi välja toodud, et hindamise eeldus on hinnatava ametikoha ameti-juhendi olemasolu. See on oluline sel-leks, et oleks selgus, milliste tööülesan-nete täitmist tuleb hinnata. Mitu korda on küsitud, kuidas lahendada olukord, kus ametijuhendit parasjagu ei ole. Ametijuhendi puudumine ei tähenda automaatselt teenistusülesannete puu-dumist. Tõenäoliselt on igale tegevväe-lasele ülem siiski teenistusülesanded püstitanud. Sageli on ametijuhendi puudumine tingitud ka sellest, et min-

Tegevväelaste hindamisestKord aastas, peamiselt aasta viimasel veerandil, muutub organisatsioonides aktuaalseks teemaks hindamised ja/või arenguvestlused. Koos muude möödunud perioodi analüüsidega tehakse kokkuvõtteid ja järeldusi ka tööala-sest tegevusest. Nüüd, aasta alguses, mil kiireim vestluste periood kaitseväes peaks läbi olema ning suuremad kired uue hindamissüsteemi rakendamise osas on vaibunud, on sobiv aeg teema üle natuke arutleda.

Kaitseväe personali-strateegias on sõnastatud, et kaitsevägi vajab profes-sionaalseid kaitseväelasi, teenistujaid, juhte ja spetsia-liste, kes on vaprad, ustavad, ausad ning teevad koostööd.

20

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

gid protsessid on pooleli, töökorraldus muutub jms.

Olukorras, kus hinnata tuleb täpselt määratlemata teenistusülesandeid, peab vahetul ülemal olema väga selge, millist töösooritust on tal õigus hinnata. Posi-tiivse hinnangu korral ei ole probleemi, kuid kui hinnataval on teenistusülesan-nete täitmisega raskusi, siis ametijuhen-di puudumisel on keeruline hinnatava puudustele osutada, sest pole kirjalikult dokumenteeritud, mida ta tegelikult tegema peaks. Seega on ka hindamis-vestlus see koht, kus tuleb üle rääkida teenistusülesandeid puudutav osa ning vajadusel selgitada välja vajadus koosta-da või muuta ametijuhendit.

HINDAMISVESTLUSE KOKKUVÕTTEDTegevväelaste hindamisel on eraldi hin-damisvestluste kokkuvõte ohvitseridele ja vanemallohvitseridele ning sõduritele ja nooremallohvitseridele. Sõduritel ja nooremallohvitseridel on veidi lihtsus-tatum kokkuvõtte versioon. Nende tee-nistusülesanded on mõnevõrra lihtsa-mad ja rutiinsemad, mistõttu tähtajaliste teenistusalaste eesmärkide püstitamist ei pruugi alati vaja olla. Seega ei kajasta-ta sõdurite ja nooremallohvitseride hin-damisvestluse kokkuvõttes eesmärkide täitmist ega järgmise perioodi eesmär-ke, samuti ei hinnata juhivõimeid. Ju-hul, kui vahetu ülem soovib hinnatava-ga eesmärke püstitada ja nende täitmist arutada, siis võib ta seda kokkuleppel hinnatavaga vabalt teha. Teemat ei pea lihtsalt ametlikult ehk hindamisvestluse kokkuvõttes kajastama.

Kui enamik hindamisvestluse teema-sid on samad vana atesteerimise korraga (võib olla ainult vormiliselt natuke teisel kujul), siis mõni teema on täiesti uus. Järgnevalt tutvustan hindamisvestluse uusi osasid.

TEGEVUSE HINDAMINE SÕJAAJA AMETIKOHALTäiesti uus mõõde hindamisel on sõja-aja teema. Nimelt tuleb nüüdsest hin-nata järgnevaid teemasid ka sõjaaja ametikohal: eesmärkide täitmine ja püs-titamine, teenistusülesannete täitmine, juhivõimeid sõjaaja üksuse juhina, eda-sise teenistuskäigu planeerimine, kooli-tusvajaduse planeerimine, ametikohale vastavus.

Et sõjaaja funktsioone hinnatakse es-makordselt, siis ootame huviga tulemu-si. Ilmselt tahab selle valdkonna hinda-mine esialgu harjumist ja harjutamist. Kõiki eespool mainitud valdkondi tuleb

hinnata tingimusel, et tegevväelase sõja-aja funktsioon on määratletud. Näiteks kui tegevväelast ei ole nimetatud sõjaaja ametikohale, siis tema puhul ei saa ka sõjaaja funktsiooni hinnata.

JUHIVÕIMETE HINDAMINEEraldi hinnatakse juhivõimeid või po-tentsiaali juhina. Et üksuse juhtimise oskus on kaitseväes väga olulise võime-kusena hinnatud, siis on ka see teema eraldi välja toodud. Rõhutaksin veel, et tuleb hinnata ka tegevväelase, kellel hindamise ajal puudub juhikogemus, potentsiaali hakata tulevikus üksust juhtima.

AMETIKOHALE VASTAVUSTegu on põhimõtteliselt faktide kont-rolliga, mistõttu on seda osa vahetul ülemal kõige kergem hinnata. Saab olla ainult kaks võimalust – hinnatav tegev-väelane vastab ametikohale ehk kõik nõuded on täidetud (haridus, auaste, sõja väeline väljaõpe, kehtiva riigisa-

laduse loa olemasolu, tervisenõuded, füüsilise ettevalmistuse nõuded) või ei vasta ametikohale. Isegi kui üks nõue loetelust on täitmata, tähendab see seda, et tegevväelane ei vasta ametikohale. Vastav kanne tuleb personaliüksusel teha ka hindamise järgselt Baltpersi.

VÄÄRTUSEDKui isik valib organisatsiooni, millega end siduda ja kus ennast teostada, siis üks oluline osa valikute tegemise juures on asjaolu, kas organisatsiooni väär-tused, põhimõtted ühtivad isiku enda väärtuste ja tõekspidamistega. Sarnased väärtused aitavad mõlemal poolel – isi-kul ja organisatsioonil – vastata ükstei-se vajadustele. Mõlemad pooled saavad sellest kasu. Seega on väärtuste teema ka kaitseväele väga oluline. Kaitseväe põhi-väärtused on loetletud kaitseväe sise-määrustikus ning kirjeldatud kaitseväe personalistrateegias.

TAGASISIDE JUHILEKehtiva kaitseväeteenistuse seaduse ko-haselt lisaks ülemapoolsele hindamisele annab ka hinnatav tegevväelane ülema-le tagasisidet juhtimise kohta. Teenistu-se paremaks korraldamiseks on oluline kahepoolne dialoog. Kui vastastikku arutatakse läbi kõik hinnatavat puudu-tav, siis oluline on ka see, et hindaja ise – vahetu ülem – saaks tagasisidet, kuidas alluvad tema juhtimist näevad ja hinda-vad. Et tagasiside andmisel oleks mõtet, peab see olema aus. Seega on väga olu-line, et alluvad ei pelgaks õiglast infot andmast. Selles osas on tähtis roll täita ülematel. Ülema ülesanne on luua kesk-kond, kus inimesed on üksteise suhtes avatud. Ülem peab valmis olema lisaks

Nüüdsest tuleb hinnata järgnevaid teemasid ka sõjaaja ametikohal: eesmär-kide täitmine ja püstitamine, teenistusülesannete täit-mine, juhivõimeid sõjaaja üksuse juhina, edasise teenistuskäigu planeerimine, koolitusvajaduse planeerimi-ne, ametikohale vastavus.

Hindamine

Arutelu

Tagasiside

Kokkuvõte

HINDAMISE PROTSESSI OSAD

PERSONALITÖÖ

Joonis 1. Tegevväelaste hindamise protsessi osad. Skeem Ants Torim.

21

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

positiivsele tagasisidele saama ka nega-tiivset tagasisidet. See pole kerge, aga selleks peab valmis olema. Tagasisidet ei tohi isiklikult võtta, vaid kui võimalust õppimiseks ja arenemiseks. Eesmärk on ju ikka osapoolte vajadusi rahuldav töökeskkond ja head töötulemused ning selle tulemusena ka organisatsiooni ees-märkide täitmine.

VEEL UUENDUSIUudne on uues hindamise korras ka see, et kogu hindamise protsess on võrreldes vana süsteemiga lühem. Kui vanas ates-teerimise korras olid protsessi osalised hinnatav, tema vahetu ülem ning oma-korda kõrgem ülem, siis uue korra järgi toimub ametlik hindamisprotsess vaid vahetu ülema ja alluva vahel. Kõrgem ülem ei ole enam hindajana ametliku hindamisprotsessi osa. Samas ei tähen-da see, et kõrgemad ülemad ei saa olla protsessi kaasatud. Alati on ülematel võimalus hindamistulemustega tutvuda ja vajadusel hindamisprotsessis kaasa rääkida. Nüüd aga ei pea nad järgima rangelt tähtaegu, vaid saavad seda teha endale sobival ajal.

Vana atesteerimise korra kohaselt tegutses atesteerimiskomisjon, kelle põhiülesanne oli tegeleda vaietega ehk komisjon kogunes siis, kui hinnatav oli atesteerimistulemused vaidlustanud. Uue süsteemi kohaselt keskendutakse pigem tegevväelase edasise teenistus-käigu planeerimisele. Selleks on piloot-

projektina loodud selline organ nagu teenistuskäigu nõukogu. Nõukogu ees-märk on anda hinnang tegevväelastele alates kolonelleitnandi auastmest. Nõu-kogu ülesanne on vaadata üle tegev-väelaste hindamistulemused ning selle põhjal tehakse otsus tegevväelase eda-sise teenistuse osas – tegevväelane kas jätkab teenistust samal ametikohal või viiakse üle teisele ametikohale. Äärmus-likemal juhtudel võib kõne alla tulla ka teenistusest vabastamine.

Esialgu alustab teenistuskäigu nõu-kogu koosseisuga kaitseväe strateegi-lisel tasandil. Sõltuvalt sellest, kuidas nõukogu töö kulgeb, otsustatakse edas-pidi, kas luua sarnased nõukogud ka ülejäänud tegevväelaste teenistuskäigu planeerimiseks.

Samas arvestatakse kõikide tegevväe-laste hindamistulemusi auastme andmi-sel. Seega on oluline, et hindamine oleks õigeks ajaks tehtud tegevväelasega, kel-lele kõrgemat auastet taotletakse.

HINDAMISTULEMUSTE VAIDLUSTAMISESTJuhul, kui tegevväelane ei nõustu oma hindamistulemustega, saab ta need vaid-lustada. Samas saab vaidlustada ainult ametikohale vastavuse hindamist ehk siis vastavust järgmistele nõuetele: haridus, auaste, sõjaväeline väljaõpe, kehtiva rii-gisaladuse loa olemasolu, tervisenõuded, füüsilise ettevalmistuse nõuded. Kui va-rem esitati vaie atesteerimiskomisjonile, siis nüüd esitatakse see oma vahetu üle-ma ülemale ehk hindaja ülemale, kes on kohustatud vaide üle vaatama ja teatama oma otsusest 10 tööpäeva jooksul.

Ülejäänud hindamise osade kohta saab tegevväelane hindamislehe kokkuvõttes kirjutada omapoolsed kommentaarid ja alati on võimalus hindaja vahetule üle-male märku anda, kui hindamistulemus-tega ei olda rahul. Nagu eespool mainisin, on hindaja vahetul ülemal hindamisprot-sessis alati võimalus kaasa rääkida.

Uus hindamissüsteem on oma tee al-guses ja pikk maa on veel käia. Kindlasti tuleb hindamise käigus välja kitsaskohti. Et puudusi varakult avastada ja täiendusi teha, on meie kõigi osalus väga oluline. Mida rohkem hindamisi tehakse, seda rohkem on näha, kus oleks vaja midagi täiustada. Kaitseväe peastaabi personali-osakond võtab meelsasti vastu igasugust tagasisidet hindamisel tekkivate problee-mide kohta.

Soovin kõigile uuel tööaastal innu-kust uutel hindamistel!

HINNATAKSE TAGASISIDEARUTATAKSE

vastavust RA ameti-koha nõuetele

senist teenistus-

alast arengut

teenistus-ülesannete

täitmist

koolituse vajadust

edasine teenistus

hinnang ülema

juhtimisele hinnatava

poolt

haridus

auaste

sõjaväeline väljaõpe

RS juurdepääsu luba

tervisenõuded

füüsiline ettevalmistus

faktide kontroll

Kui vastastikku arutatakse läbi kõik hinnatavat puudu-tav, siis oluline on ka see, et hindaja ise – vahetu ülem – saaks tagasisidet, kuidas alluvad tema juhtimist näevad ja hindavad.

MINEVIKteenistus-

käik

OLEVIKteenistus-

ülesannetetäitmine

TULEVIKedasise teenistuse

planeerimine

Joonis 2. Tegevväelase hindamisvestluse läbimise etapid. Skeem Ants Torim.

22

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Uus riigikaitse arengu-kava näeb ette kaitse-väe soomusmanööver-võimet suurendada. Kui seni on soomukite kasutamine olnud elu-

kutseliste ehk Scoutspataljoni pärus-maa, siis alates eelmise aasta suvest on 1. jala väebrigaadi koosseisu kuuluv Ka-levi jalaväepataljon Tapal ajateenijatele õpetanud tegutsemist mehhaniseeritud üksuse koosseisus. Ongi käes hetk, mil võime endalt küsida – kuidas on ajatee-nijad uue väljaõppe omaks võtnud ning mis saab meie soomusmanöövervõi-mest tulevikus?

Seda, et Kalevi jalaväepataljonist saab soomusüksus, teati juba 2011. aastal. Aasta hiljem pataljoniülema ametikoha vastu võtnud kolonelleitnant Hannes Alesmaa istus juhitoolile kindla eesmär-giga seni kavatsusena õhus rippunud mõte teoks teha. Esimene tõsine prob-leem oli nooremallohvitseride puudus, mis ei lasknud väljaõpet alustada. Sa-mas oli teada, et 2013. aasta juulikuise eelkutsega kaitseväkke saabuvatest aja-teenijatest tuleb vormida mehhanisee-ritud sõjapidamise spetsialistid. Seega ei jäänud pataljoni juhtkonnal üle muud, kui tekkinud muredele lahendus leida.

A-kompanii ülem kapten Artur Mee-rits sai läinud aasta alguses teada, et peagi tuleb hakata kompaniiülemana soomusväelasi koolitama. Tema sõnul oli ka tema jaoks lahendamatuna näiv probleem tõsisasi, et tegevväelastest instruktoreid lihtsalt polnud. „Kuigi meie rühmaülemad on missioonikaras-

tusega kõrgelt hinnatud ohvitserid, oli nappus tegevteenistuses olevatest all-ohvitseridest,” kommenteerib Meerits A-kompanii väljaõppe korraldamisega kaasnevat murekoormat.

Nii jõudiski pataljoni juhtkond ai-nuvõimaliku otsuseni – tulevasi aja-teenijaid pidid hakkama koolitama ajateenijatest allohvitserid, keda selleks eelnevalt välja õpetatakse. „Et meie S3 (operatiivjaoskond) on eelnevalt missiooniüksuseid koolitanud, saime noortele meestele pakkuda parimat või-

malikku väljaõpet,” põhjendab Kalevi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Hannes Alesmaa langetatud otsust. Sel-les, kas ajateenijad piisava taseme saavu-tavad, Alesmaa enda sõnul ei kahelnud. „Reservarmee põhimõte seisnebki as-jatundlike võitlejate olemasolus, ajatee-nistuse läbinud inimesed moodustavad konflikti korral kaitseväe põhilise löögi-jõu,” leiab kolonelleitnant Alesmaa.

INSTRUKTORIAMETI EELDUS – KESKHARIDUS JA EESTI KEELE OSKUS2013. aasta jaanuaris saabus Kalevi jala väepataljoni 22 noort meest, kelle esialgseks teenistuskohaks sai 1. jala-väebrigaadi Paldiski linnak. Kaheksa ajateenijat toodi üle vahipataljonist, nende hulgas oli ka praegune Kalevi jalaväepataljoni tegevväelane noorem-seersant Alo Tepp. „Alguses me ei tead-nud, et meist kavatsetakse instruktorid koolitada, kuid mõte Kalevis teenida tundus sellest hoolimata huvitav,” rää-gib nüüdne nooremallohvitser oma sattumisest Paldiskisse ja hiljem Tapale. Vahipataljonis ajateenijatele suunatud pakkumine polnud siiski päris kõigile – eelduseks oli keskharidus ja eesti keele oskus.

Paldiskis anti poisid üle kogenud all-ohvitseridele, kelle juhendamisel läbiti esmalt sõdurioskuste baaskursus, see-järel nooremallohvitseride kursus. Märt-sis lõpetas baaskursuse 18 noormeest, kellest nüüd oli võimalik hakata õpeta-ma instruktoreid. Nooremallohvitseride kursuse nimekiri sai pataljoniülema all-kirja 15. märtsil, kursuse ülemaks mää-rati poistega juba ajateenistuse alguses tihedalt kokku puutunud vanemveebel Indrek Roosaar. Roosaare sõnul õpetati ajateenijaid samasuguse põhjalikkusega nagu missioonile suunduvaid kaitse-väelasigi. „Tavapärast õppekava tuli veidike muuta – suuremat rõhku pandi jalaväedrillidele ja instruktorioskustele. Teisi õpetada, eriti arvestades olematut

Kalevi pataljoni väljaõpe ehk samm soomusjalaväebrigaadi poole

Simmo Saar NOOREMLEITNANT

1. JALAVÄEBRIGAAD

Läinud sajandi lõpul Kalevi jalaväepataljonis aega teeni-nud reservväelased küllap mäletavad veel soomukitega läbiviidud maastikuharjutusi. Praegu Kalevi pataljonis Sisu XA-180EST väljaõpet saav kompanii näitab uut küp-sust paari kuu pärast Kevadtormil Scoutspataljoni kõrval vastutegevuses.

Noorte niinimetatud drillseersantide (nii kutsusid noori allohvitsere Kalevi tegevväelased) ülesanne oli eelkutsega saabunutele selgeks teha esmased sõ-durioskused, soomukialase väljaõppe andmine jäi siiski kogenud kaadriohvitseride hooleks.

ÜLEVAADE

23

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

vanusevahet, pole kunagi väga lihtne. Ent just seda pidid meie tulevased noo-remseersandid ju tulevikus tegema hak-kama,” ütleb vanemveebel Roosaar.

NOORED MEHED TÄITSID NEILE PANDUD OOTUSED2013. aasta juulis, poolteist nädalat pä-rast jaanuaris saabunud meeste saamist allohvitserideks, saabusid eelkutsega nüüd juba Tapale Kirde kaitseringkon-na territooriumile esimesed ajateenijad, kellest vastavalt koolituskavale pidid saama soomukijuhid, sihturid ja jaoüle-mad. Ülejäänud ametikohad soomukis (kokku on seal kümme kohta) pidid täitma oktoobris põhikutsega saabuvad ajateenijad.

Noorte niinimetatud drillseersantide (nii kutsusid noori allohvitsere Kalevi tegevväelased) ülesanne oli eelkutsega saabunutele selgeks teha esmased sõ-durioskused, soomukialase väljaõppe andmine jäi siiski kogenud kaadriohvit-seride hooleks.

Selle ülesande võttis enda kanda kaks korda Afganistanis manööverüksuse rühmaülemana teeninud leitnant Rauno Vahimets. Vahimetsa sõnul olid küll ka instruktorid läbinud kahenädalase soo-mukikursuse ja omandanud teadmised

mehhaniseeritud üksuse tegutsemisest rünnakul, kaitsel ja patrullis, kuid teiste koolitamiseks nendest oskustest siiski ei piisanud. Seega pidi soomukiõppe sisu-line osa jääma vanemate missiooniko-gemusega tegevväelaste hooleks.

Muus osas jagub Vahimetsal ajateeni-jatest instruktoritest rääkides peamiselt kiidusõnu. „Jälgisime nende antavaid tunde ja pidime tõdema, et sõduri- ja allohvitserikursuse tulemusena suutsid noored mehed isegi võrreldes kogenud tegevväelastega täiesti arvestatavalt õpe-tada,” ütleb toona Kalevi jalaväepataljo-nis A-kompanii ülema abina teeninud leitnant Vahimets.

Pataljoni ülema kolonelleitnant Han-nes Alesmaa nõustub leitnant Vahi-

metsa hinnanguga ja näeb ajateenijate hea töö taga suurt motivatsiooni, mida värsketel juhendajatel teadlikult kõrgel hoiti. „Ajateenijatest allohvitserid elasid teistest ajateenijatest eraldi kasarmu-tubades, neil oli luba tundide etteval-mistamisel kasutada väeosa printerit ning oma isiklikku arvutit,” toob kolo-nelleitnant Alesmaa paar näidet erisus-test, mida ajateenijatest instruktoritele võimaldati.

Samas leiab Alesmaa, et teisiti pole ka võimalik – väljaõppe planeerimi-ne on protsess, mis võtab rohkem aega ning seda on keeruline teha ilma arvuti ja mõnikord ka ilma täiendava puhke-ajata. Nii lubati ka Kalevi niinimetatud drillseersandid metsalaagrist õhtul ka-sarmusse, kus tunni ettevalmistamiseks vajalikud infotehnoloogilised vahendid olemas olid.

MEHHANISEERITUD JALAVÄE­LANE ON AGRESSIIVSEMPärast sõdurioskuste baaskursust suu-nati 2013. aasta juulis saabunud sõdurid alates 23. septembrist nooremallohvitse-ride kursusele, millega pidi jalaväelasest saama mehhaniseeritud jalaväeüksuse võitleja. Mis neil kahel vahet on, selgi-tab leitnant Rauno Vahimets: „Tulene-

Nii jõudiski pataljoni juht-kond ainuvõimaliku otsu-seni – tulevasi ajateenijaid pidid hakkama koolitama ajateenijatest allohvitserid, keda selleks eelnevalt välja õpetatakse.

Tulevased ajateenijatest instruktorid sõdurikursuse lõpurännakul 2013. aasta märtsis Paldiskis. SIMMO SAAR

24

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ÜLEVAADE

valt soomusüksuse ründavamast iseloo-must peab ka mehhaniseeritud üksuses teeniv kaitseväelane olema keskmisest agressiivsem, otsused peavad olema julged, kiired ja loomingulised. Tuleb osata arvestada nii oma tugevuste kui ka nõrkustega – soomuki 12,7 mm kaliib-riga kuulipilduja annab efektiivset tuld kuni 800  m kaugusele, samas on soo-muk vägagi haavatav vastase lühimaa tankitõrjerelvadest.”

Lühidistantsi tankitõrjerelvade laske-ulatus on kuni 500  m, seega saab soo-mukit edukalt vastase tule mahasuru-miseks rünnakul kasutada. Seda siiski eeldusel, et soomusjao ülem paigutab masina selliselt, et sellele on tagatud nii maksimaalne varje kui ka tuleulatus.

Varitsusse sattumisel käituvad jala-väelased ja mehhaniseeritud jalaväela-sed erinevalt. Kui presentkattega veoau-tos istuvaid sõdureid on kerge tabada, siis soomusmasina kaitsev metallkest kaitseb seal istuvaid kaitseväelasi ning suurekaliibriline kuulipilduja annab piisava tulejõu selleks, et kohe vastu-pealetungile asuda. Vahimetsa sõnul sõltub konkreetne reageerimisviis ik-kagi vaenlase võimsusest ja nende ka-sutuses olevatest relvadest – nii näiteks pole tankitõrjerelvadeta kergejalaväest soomukile vastast tulejõu ega manöö-vervõime poolest. Sellist vastast on Eesti üksused kohanud näiteks Afganistanis, kus Pasid end tõestanud on.

KÕIK JAO LIIKMED PEAVAD MASINAT TUNDMASamuti peab iga jao liige tundma soo-muki sidesüsteemi ning oskama vajadu-sel katusel asuvast raskekuulipildujast tulistada. Lisaks peab Vahimetsa sõnul jao võitleja tundma ka soomukiga seo-tud ohutustehnikat – alates põhitõde-dest nagu tule tegemise keeld soomukis, lõpetades spetsiifiliste teadmistega, mis puudutavad ohutut väljumist masinast ja selle ümbruses magamist. Kuigi pä-rast ülesande täitmist naasevad kaitse-väelased nende koduks olevasse sooja masinasse, ei saa ohutustehnilistel põh-justel soomukis siiski magada – masin on ahvatlev sihtmärk, mille hävitami-sel hukkuksid ka seal magavad võitle-jad. Samuti ei tohi puhata soomukile liialt lähedal, sest aher vaateväli ei lase soomukijuhil kõike ümbruskonnas toi-muvat hoomata. Nii võibki 13,5 tonni kaaluv Sisu XA-180EST kiiruga manöö-verdades mõne suikunud kaitseväelase tahtmatult igavesse unne saata.

Selleks, et soomukiga sina peale saa-da, kulus terve kuu. Leitnant Vahimetsa

sõnul oli koolitus jagatud nelja etappi: esimene nädal oli mõeldud drillide ja soomuki süsteemide, teine ja kolmas nädal ründe- ning kaitselahingute ning neljas nädal patrullide harjutamiseks.

Väljaõppe lõpptootena valmivad soomukimeeskonnad, kes on võimeli-sed ülesandeid täitma nii iseseisvalt kui ka rühma, kompanii ja pataljoni osana.

Soomukis asuvat jagu juhib jaoülem, kes koos jaoülema abi ja kuue meeskon-naliikmega jalastub. Sihtur ja soomuki-juht jäävad soomukisse, toetades nende kõrval jalgsi võitlevaid jaokaaslasi ras-kekuulipilduja tulega. Sihtur ja soomu-kijuht alluvad ka jao jalastudes endiselt jaoülemale, väljas olev ülem ja kaks ma-sinas viibivat meeskonnaliiget suhtlevad käemärkide või raadioside abil.

Kaitselahingu puhul on ülemal va-lida: kas kaevata soomukile kaevik või jätta masin varje taha, kust see vajadusel

välja kutsuda. Õige otsuse puhul ootab meeskonda ees võit, vale otsuse puhul kaotavad võitlejad aga oma olulisima tuletoetusvahendi.

ARVUTIMÄNG ON TÕSINE ÕPPEVAHENDKäesoleva aasta jaanuari teise nädala veetsid tulevased soomukijuhid, jaoüle-mad ja jaoülema abid Tartus kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekesku-ses. Rühmaülemate juhendamisel män-giti arvutit kasutades läbi nii kaitse- kui ka ründelahing, tõetruu Armed Assaulti platvormil põhinev 3D-matkevahend viis mehed ja nende Pasi-soomukid Eesti maa metsasele maastikule, kus aju-tiselt olid end sisse seadnud vaenulikud väed.

Vaenuliku elemendi tegevust juhtis matkekeskuse personal, seega astusid Kalevi jalaväepataljoni A-kompanii vir-tuaalsoomukitele vastu mängu bot’id (tegelaskuju, mida kontrollib arvuti), kellele suurema kavatsuse ja eesmär-gi seadis siiski sõjaasjandust tundev inimene.

Kalevlaste A-kompanii õpperüh-made jaod olid komplekteeritud järg-miselt: kümnest jao liikmest kolm olid inimesed, seitse bot’id. Jaoülematele andsid korraldusi rühmaülemad, rüh-made varustusel hoidsid silma peal rühmavanemad.

Kalevi jalaväepataljoni lahingutoe-tuskompanii ülema leitnant Ivo Peetsi sõnul ei tasu arvata, nagu oleks arvuti-matke lihtsalt lõbus ajaviide – sidet hoitakse raadiojaamadega kõiki side-pidamise eeskirju järgides, maastik

Kalevi jalaväepataljoni ajateenijatest jaoülemad, sihturid ja jaoülemaabid KVÜÕA matkekeskuses 2014. aasta jaanuaris. SIMMO SAAR

Selleks, et ajateenistusel põhinev mehhaniseeritud jalaväekompanii tasemel oleks, korraldatakse enne Kevadtormi veel mitu väliõppust, sealhulgas suundutakse kevadel koos Scoutspataljoniga Läti Ādaži polügoonile, kus viiakse läbi ühised lahinglaskmised.

25

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Kalevi jalaväepataljoni ajateenijad said vast-omandatud oskusi koos soomukitega maas-tikul tegutsemisel proovida tänavutalvisel lühikesel lumeperioodil. SIIM TEDER

26

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ja sellel asuvad punktid matkivad aga Eestimaa paikasid. Relvade taktikalised andmed, lahendamist vajavad problee-mid (pioneeride rakendamine, kaud-tule tellimine) ning vale tegutsemise korral järgnevad kaotused on realist-likud ning võimaldavad instruktoritel anda korralikku tagasisidet. Nagu ütles leitnant Peets – läbimängu eesmärk on ravida „lastehaigusi”, millega muidu tu-leks tegeleda välilaagris. Välilaager on aga oluliselt kulukam ja väsitavam ning võiks seega keskenduda juba väljaõppe järgmisele tasemele. „Eelis on juba see, et olukorda saab lihtsalt seisma panna. Kogud poisid kokku, annad tagasi sidet

ning kohe võib tegutsemist jätkata. Metsas võtaks tegevuse seiskamine ja taaskäivitamine oluliselt rohkem aega,” selgitab Peets.

Vastutegevust teinud kaitseväe ühen-datud õppeasutuste matkekeskuse inst-ruktori vanemveebel Priit Pärnametsa sõnul kasutab samalaadset arvuti matket mitu riiki: nii on ka Ameerika ühend-riikide sõjaväelased enne Iraagi ja Afga-nistani missioone kohalike oludega sobivaid taktikalisi lahendusi just vir-tuaalselt harjutanud. „Tegelikult saab siin väga hästi aimu sellest, kuidas kaas-lased maastikul liiguvad, katsetada saab erinevaid taktikalisi plaane. Matket on hea kasutada ka enne mingi kindla ob-jekti ründamist, sest arvutis on nii ob-jekt kui ka selle ümbrus koos transpor-disõlmedega olemas,” lisab Pärnamets.

ÜLEVAADE

Ratassõidukite (k.a soomustatud) ja muude soomustamata transpordivahenditega varustatud jalaväeüksused on motoriseeritud jalavägi.Jalaväeüksuseid, mis on varustatud soomustrans-portööridega, nimetatakse kergeks mehhaniseeri-tud jalaväeks. Soomustransportöör on soomusta-tud sõiduk, mis on disainitud ja ehitatud jalaväejao suuruse üksuse transportimiseks ja mille pearelv on väiksem kui 20 mm.

Jalaväeüksuseid, mis kasutavad transpordiks lahingumasinat, nimetatakse raskeks mehhanisee-ritud jalaväeks. Lahingumasin on soomustatud sõi-duk, mis on mõeldud jalaväejao transportimiseks lahingusse ja lahingu toetamiseks vähemalt 20 mm pearelva tulega. Üksuseid, mis sõdivad tankidega, nimetatakse soomusüksuseks. Juhul, kui üksuse manööverkompaniid kasutavad motoriseeritud ja mehhaniseeritud sõidukeid vahekorras 2 : 1, siis nimetatakse seda üksust motoriseeritud üksuseks. Juhul, kui üksuse manööverkompaniid kasutavad motoriseeritud ja mehhaniseeritud sõidukeid vahekorras 1 : 1, siis nimetatakse seda üksust mehhaniseeritud üksuseks. Juhul, kui üksusese manööverkompaniid kasutavad tanke ja mehhani-seeritud sõidukeid vahekorras 1 : 2, siis nimetatak-se seda üksust mehhaniseeritud üksuseks. Juhul, kui üksuse manööverkompaniid kasutavad tanke ja mehhaniseeritud sõidukeid vahekorras 1 : 1 siis nimetatakse seda üksust soomusüksuseks.

RASKEÜKSUSED KESKMISED ÜKSUSED KERGEÜKSUSED

Jalgsi

SOOMUSVÄED

Tankid

LiikursuurtükkSillatank

Pioneeritank

Tehnika evakuatsioon

Eriotstarbeline soomusauto

RASKEÜKSUSED

RASKEÜKSUSED

RASKED MEHHANISEERITUD

LahingumasinadRoomikutel

LahingumasinadRatastel

LAHINGUTOETUSE JA ­TEENINDUSE SÕIDUKID

Roomikutel soomustransportöör

Ratastel soomustransportöör

Soomustatud sõiduk

Lintidega sõiduk (BV)

VeoautoMaastikuauto

KERGEDMEHHANISEERITUD

MOTORISEERITUD

Väljaõppe lõpptootena val-mivad soomukimeeskonnad, kes on võimelised ülesan-deid täitma nii iseseisvalt kui ka rühma, kompanii ja pataljoni osana.

Manööverüksuste võimalik jaotus soomus-kaitsest lähtuvalt NATO põhimõtete alusel.

27

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Mõni fakt Kalevi jalaväe-pataljoni A-kompanii kohtaKompaniiülem – kapten Artur Meerits, osalenud välismissioonidel Kosovos ja Afganistanis

Kompaniiülema abi (kuni 31.12.2013) – leitnant Rauno Vahi-mets, osalenud mitu korda välismis-sioonil Afganistanis

Nooremallohvitseride kursuse ülem (märts–juuni 2013) – Kalevi jalaväepa-taljoni operatiivsektsiooni vanemstaa-biallohvitser vanemveebel Indrek Roosaar, osalenud välismissioonidel Kosovos, Iraagis ja Afganistanis

Praeguste ajateenijate rühmaüle-mad: nooremleitnant Janari Jaanso, osalenud välismissioonil Afganista-nis; nooremleitnant Priit Lillemets, osalenud välismissioonidel Iraagis ja Afganistanis

Olulisim, mida ajateenijad omanda-ma pidid, oli oskus kasutada soomukit, seda õigeaegselt peites ja vaenlasega sobivat distantsi hoides. Tagasisides rõ-hutasidki instruktorid eelkõige seda, et iga lohakalt paigutatud soomuk kohtas peagi vastase tankitõrjerelvaga. Arves-tades eesootavat Kevadtormi, kus kalev-lased on seekord vastase rollis, kuluvad mehhaniseeritud sõjapidamise oskused marjaks ära.

LAHINGLASKMISED KOOS PARIMATEGA JA VASTASE ROLL KEVADTORMILKalevi jalaväepataljoni A-kompanii 2013. aasta juuli- ja oktoobrikutse aja-teenijad saavad oma ristsed Kevad-tormil, kus lisaks traditsioonilisele vastasele ehk 1.  jalaväebrigaadi Scouts-pataljonile mängivad „pahasid” ka Ka-levi jalaväepataljoni ajateenijad.

Selleks, et ajateenistusel põhinev mehhaniseeritud jalaväekompanii tase-mel oleks, korraldatakse enne Kevad-tormi veel mitu väliõppust, sealhulgas suundutakse kevadel koos Scoutspa-taljoniga Läti Ādaži polügoonile, kus viiakse läbi ühised lahinglaskmised.

Ajateenijate koostöö Scoutspataljoni-ga pole iseenesest haruldane – ka 2013. aasta jaanuaris ajateenistusse saabunud tulevased instruktorid veetsid Kevadtor-mil kaks nädalat koos elukutseliste äsja missioonilt saabunud kaitseväelastega. Ajateenijatest komplekteeritud rühma juhtinud leitnant Vahimetsa sõnul olid noormehed tasemel ning motiveeritud.

Seda, millisena näitavad äsja väl-jaõppe läbinud soomukimeeskonnad end Kevadtormil, on veel vara öelda. Kuid väljaõppe sujuvus nii ajateenijatest instruktorite kui ka mehhaniseeritud jagude koolitamisel annab õiguse loota parimat.

KALEVLASTE KOGEMUSED VIRU JALAVÄEPATALJONI TEENISTUSES2014. aasta suvel muutub väljaõppe-tsükkel – nimelt viiakse Kalevi jala-väepataljoni mehhaniseeritud jalaväe väljaõpe osaliselt üle Jõhvi Viru jalaväe-pataljoni. Viru jalaväepataljoni ülema kolonelleitnant Eero Kinnuneni sõnul on tema pataljonile ülesandeks tehtud aastatel 2014 ja 2015 välja õpetada kaks mehhaniseeritud jalaväekompaniid, kes iseenesest kuuluvad Kalevi jalaväepatal-joni koosseisu.

1. jalaväebrigaadi operatiivjaoskon-na ülema major Tarmo Kundla sõnul jääb väljaõppeprotsessi juhtima ja toe-

tama endiselt Kalevi pataljon, seal-hulgas saavad jaoülemad, sihturid ja soomuki juhid endiselt väljaõppe Kalevi jalaväepataljonis nooremallohvitseri-de kursusel. „Arvestades tõsiasja, et ka Viru jalaväepataljon muutub tulevikus soomusmanööverüksuseks, on Viru tegevväelastele mehhaniseeritud välja-õpet korraldada kindlasti hea kogemus,” selgitab 1. jalaväebrigaadi operatiivjaos-konna ülem major Tarmo Kundla. Ma-jor Kundla sõnul ei pea Viru pataljon tänu kalevlastega saadavale kogemuse-le tulevikus oma allüksuste õpetamisel alustama nullist, vaid on selles valdkon-nas juba teatava vilumusega.

Järgmise aastakäigu ehk 2015. aasta eel- ja põhikutsega Viru jalaväepataljo-ni saabuvatest ajateenijatest koolitatakse samuti mehhaniseeritud jalaväeüksuse võitlejad, kuid siis ei arvata nad teenis-

tuse lõppedes reservi Kalevi, vaid Viru pataljoni võitlejatena.

LÄHITULEVIK – KOLME MEHHA NISEERITUD PATALJONIGA BRIGAADKalevis käivitunud projekt on osa nii-öelda suurest pildist, mis vastavalt riigi-kaitse arengukavale annab kaitseväele lähitulevikus ühe täielikult mehhani-seeritud jalaväebrigaadi, mille kaks pa-taljoni (Kalev ja Viru) liiguvad soomu-kitel Pasi XA-180 ja XA-188 ning mille elukutselistest kaitseväelastest koosnev Scoutspataljon kasutab oma transpordi-vahendite ja tuletoetusvahenditena jala-väe lahingumasinaid.

Just viimaste hankimine on kaitse-väe lähituleviku üks huvitavam tege-vus – sarnaneb lahingumasin ju oma olemuselt pigem tankiga ning tankid on meie jaoks siiani olnud midagi väga erakordset.

Kahtlemata tähendab kahe jalaväe-pataljoni mehhaniseerimine ja Scouts-pataljoni soomuskaitse ning manöö-vervõime viimine järgmisele tasemele meie jaoks seda, et saavutame senisest suurema kaitsevõime ning muutume tõsisemaks partneriks ka NATO jaoks. „Mehhaniseeritud üksused on võimeli-sed erinevalt veokitel liikuvast jalaväest tegutsema pea igasugusel maastikul, samas kui kergejalavägi suudab edukalt tegutseda peamiselt kinnisel maastikul,” ütleb kaitseväe peastaabi analüüsi- ja planeerimisosakonna kaitseplaneerimi-se jaoskonna vanemstaabiohvitser ko-lonelleitnant Kalle Teras, kes tulenevalt oma ametikohast hangitavate jalaväe lahingumasinate temaatikaga igapäe-vaselt kokku puutub. Terase sõnade kohaselt muutub mehhaniseeritud jala-väebrigaad oma taktikalistes valikutes vabaks ega pea erinevalt kergebrigaadist vaid vastase tegevusele reageerima.

Praegu pole veel otsustatud, kas jala-väe lahingumasinad hakkavad vurama rataste või roomikute abil. Terase sõnul pole veel kindel lahingumasinate saabu-mise aeg ega valitava masina tüüp. „La-hingumasinaid võime hakata ootama alates 2015. aasta lõpust, praegu on õhus veel mitu lahendamata küsimust,” kom-menteerib kolonelleitnant Teras hanke hetkeseisu.

On nende veel küsitavate kuupäe-vade ja masinatüüpidega nagu on, ent Eestis jalutab peagi taas ringi põlvkond mehhaniseeritud väljaõppe saanud re-servväelasi, kes seekord on koolituse Nõukogude armee asemel saanud juba meie enda kaitseväes.

Kahtlemata tähendab kahe jalaväepataljoni mehhani-seerimine ja Scoutspataljoni soomuskaitse ning manöö-vervõime viimine järgmisele tasemele meie jaoks seda, et saavutame senisest suurema kaitsevõime ning muutume tõsisemaks partneriks ka NATO jaoks.

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Ühendkuningriik on and-nud nõusoleku korral-dada sel aastal Walesis NATO tippkohtumine, kus räägitakse kindlasti

Afganistanist. Milliseid teisi teema-sid me võime oodata?

Et olla täpne, siis tuleb esmalt maini-da, et Ühendkuningriik on andnud küll nõusoleku tippkohtumine korraldada, kuid käsitletavad teemad paneb siis-ki paika NATO peakorter ja samuti on NATO peasekretäril siin oma sõna öelda.

Täpne teemadering pannakse kokku lähikuudel ja me töötame selles osas koos NATO peakorteri ja liitlasriikide valit-sustega. Mis puudutab Afganistani, siis siin on teil õigus. Afganistan on kindlasti

käsitletavate teemade hulgas üks peami-si. Üle vaadatakse nii seni saavutatu kui ka see, mis puudutab kogu missiooni ole-muse muutumist pärast 2014. aastat, mil uue missiooni „Kindel toetus” (Resolute Support) eesmärk on eelkõige väljaõpe, mitte aga lahinguoperatsioonides osale-mine. Täpne roll saab kindlasti selgeks aga tippkohtumisel, samuti loodame Wa-lesis kokku leppida liitlasriikide panuse.

Teiste teemade hulgas käsitletak-se kindlasti liitlasriikide võimekusi ja projekte, mida me aruka kaitse kont-septsiooniga arendada saame. Oluli-sed teemad on veel kaitsekulutused ja partnerriikide kaasamine, mida käsitleti juba Chicago tippkohtumisel. Usun, et arutusele tulevad ka transatlantilised suhted. Mis vormis see täpselt toimub, saame veel näha, aga arvan, et siin võib kindlasti oodata ühisavaldust. Oluline on, et ma ei pea transatlantiliste suhete juures silmas ainult Ameerika ühendrii-ke, vaid ka Kanadat.

Kindlasti arutatakse ka ühendatud jõu algatust ja õppuseid, mida selle al-gatuse raames Euroopas nägema hakka-me, nagu näiteks 2015. aasta suurõppus. Tegu on olulise muutusega kogu NATO toimimises, sest kui seni on NATO osa-lenud sõjalisel operatsioonil, siis nüüd muutub tähtsaks pigem saavutatud koostoimimisvõimet säilitada.

Milline on Ühendkuningriigi visioon oma panusest missiooni „Kindel toetus”?

Keskendume eelkõige Kabulile ja pa-neme rõhku väljaõppele, sest sõjaline operatsioon ISAF-i näol lõppeb.

Mis saab NATO-st pärast Afganistani?

Roland Murof NOOREMLEITNANT

Sügisel Walesis toimuva NATO tippkohtumise eel räägib Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi NATO ja Euroopa poliitika osakonna juhataja Richard Ladd-Jones Sõduri-le antud intervjuus NATO uuest missioonist „Resolute Support” Afganistanis, ühendatud jõu algatusest (Connected Forces Initiative, CFI), arukast kaitsest (Smart Defence) ning Eesti ja Ühendkuningriigi senisest sõjalisest koostööst.

Sel aastal täitub Eestil 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus. Kahe

maailmaorganisatsiooni liikmelisus on lisaks turvatunde ja

julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes

küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse

liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva

artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisemaid

arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

29

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Kas võime oodata, et pärast Afganis-tani saab ühendatud jõu algatusest üks keskseid teemasid NATO-s?

NATO koostoimimisvõime on prae-gu tõepoolest parim, mis kunagi on ol-nud. Meil on väga head sidemed taan-laste, eestlaste ja teiste riikidega. Oleme Afganistanist õppinud palju ja toonud selle eest ka ohvreid. Et omandatut säi-litada, peame korraldama rohkem ühi-seid õppuseid. Ühendatud jõu algatus ja tihe õppustekalender peavad tagama, et NATO ei läheks oma arengus tagasi.

Professor Rob de Wijk Haagi rahvus-vaheliste strateegiliste uuringute keskusest, üks NATO aruka kaitse kontseptsiooni arhitekte, on öelnud, et aruka kaitse väljavaated on tege-likult üsna piiratud, ja märkinud, et võimekuste jagamisel saab otsusta-vaks riikide suveräänsus. Samas on üks Balti riikide presidentidest esi-nenud mõttega kolme riigi ühistest relvajõududest. Millisena näete aruka kaitse tulevikku NATO-s ja EL-is?

Laiemas mõttes on tal kahtlemata õigus ja samuti tuleb arvestada, et mitu aruka kaitse projekti on ka varem töös ol-nud, kuid aruka kaitse eesmärk on eelkõi-

ge arendada neid projekte, kus NATO-l on puudujääke. Kui me räägime otsestest võimetest, siis on õige, et liikmesriikide suveräänsusega tuleb arvestada, aga see on n-ö lõppfaasis, kus tank või sõjalaev peab ikkagi alluma komandörile. Aga on nii mõndagi, mida saab teha enne, kui me räägime n-ö otsestest võimetest la-hinguväljal, eelkõige saame rääkida siin väljaõppest, ühishangetest, logistikast ehk valdkondadest, kus riikide suverään-sus ei ole sedavõrd tundlik teema.

Afganistanist väljatulemisega seo-ses näeme ilmselt rohkem regionaalset koostööd, samuti koostööd väiksemate liitlasriikide gruppide vahel. Kui riikide vahel on usaldus, on suveräänsusest tu-lenevaid takistusi lihtsam ületada. Ei ole lihtne langetada 28 suveräänse liikmes-riigi seas ühiseid otsuseid ja kui mõni

Missiooni „Kindel toetus” (Resolute Support) eesmärk on eelkõige väljaõpe, mitte lahinguoperatsioonides osalemine.

Ühendkuningriigi kaitseministeeriumi NATO ja Euroopa Liidu poliitika osakonna juhataja Richard Ladd-Jonesi sõnul ei osale Ühendkuningriik tulevikus rahvus-vaheliste konfliktide lahendamisel kindlasti üksi.

NATO ühendatud jõu algatus (Connected Forces Initiative)

Eesmärk on säilitada NATO koostoi-mimisvõime pärast 2014. aastat, kui NATO ISAF-i operatsioon Afganistanis lõpeb. Olulist rolli mängivad NATO reageerimisjõud (NATO Response Force). Samuti pannakse rõhku ühise erioperatsioonide võime ja NATO erioperatsioonide peakorteri välja arendamisele.

Peamised eesmärgid:

� VäljaõpeLiitlasriikide väljaõppevõimaluste maksimaalne ühine kasutamine, et väljaõppe taset säilitada ja parendada.

� Rohkem õppuseidRohkem õppuseid, mis asendaksid senise ühise operatsioonil osalemise kogemuse ning aitaksid väljaõppe-taset säilitada. Suurõppuste muutmi-ne regulaarseks alates 2015. aasta NATO reageerimisjõudude õppusest Hispaanias.

� Tehnoloogia senisest suurem kasutamineMatkekeskuste senisest suurem kasutamine, mis võimaldaks üksus-tel väljaõpet teha kodumaal, tehes samal ajal koostööd üksustega teistes liitlasriikides.

EEST

I NAT

O Ü

HIN

G

ÜLEVAADE

riik otsustab, et ta projektis või operat-sioonil ei osale, siis on see iga riigi suve-räänne otsus ja seda tuleb austada.

NATO-l on arukas kaitse, Euroopa Liit püüab arendada kontseptsiooni Sharing and Pooling, kuid samas jaga-takse suures osas samu ressursse. Kas ma olen millestki valesti aru saanud?

Ei, see on tõepoolest nii ja see on probleem. Meil on NATO ja siis on meil veel Euroopa Liidu kaitseagentuur (Eu-ropean Defence Agency, EDA). Nen-de tegevust ei saa poliitilistel põhjustel ühendada ning kahtlemata tekitab see dubleerimist. Seda, kuidas dubleerimist vähendada, arutati detsembris toimu-nud Euroopa Nõukogu kohtumisel ja kindlasti on teemat kavas arutada ka NATO selle aasta tippkohtumisel. Iga-päevane praktiline koostöö kahe orga-nisatsiooni, NATO ja Euroopa kaitse-agentuuri vahel toimib, probleemiks on pigem poliitilise tasandi suhted.

Hea näide praktilisest koostööst on NATO küberkaitsekoostöökeskuse ja Euroopa kaitseagentuuri vaheline leping, mis loob infovahetuse ja aitab tagada, et teatud tegevusi ei dubleerita. See võib kõlada klišeena, aga lõpuks on igal riigil ikkagi ühed relvajõud ja võimed, millega

konfliktide lahendamisele kaasa aidata. NATO peasekretär Rasmussen osaleb Euroopa Nõukogu kohtumisel ja kind-lasti võib paruness Ashtonit oodata Wa-lesi tippkohtumisele, sest probleemide ühise lahendamise vajadust on nüüdseks mõistetud.

Millist rolli mängivad NATO ja Euroopa Liit tulevastes operatsioonides?

Afganistanist väljatule-misega seoses näeme ilmselt rohkem regionaalset koostööd, samuti koostööd väiksemate liitlasriikide gruppide vahel.

Me tahame, et need kaks institutsioo-ni üksteist täiendaksid. Kui vaatame asju lihtsustatult, mis nüüdisaegsetes konf-liktides võib aga väga keeruline olla, sest praegused konfliktid on väga mitme-kihilised, siis saab öelda, et NATO üles-andeks peaks jääma eelkõige sõjaline sekkumine konfliktidesse. Euroopa Liit peaks konfliktide lahendamisse tooma tsiviilekspertiisi, lahingugrupid oleksid seejuures kaasatud eelkõige kui osa kõi-kehõlmavast lähenemisest (Comprehen-sive Approach).

Millisena näete Ühendkuningriigi rolli tulevastes konfliktides?

Ideaalis oleks loomulikult vaja konf-liktide tekkimist vältida. NATO tugevus on heidutus, mõnikord kiputakse seda alahindama. Ühendkuningriik on nii NATO-s, Euroopa Liidus, OSCE-s kui ka ÜRO-s. Meil on tihedad suhted part-neritega ja me teeme oma diplomaatilis-te esinduste ja atašeedega pidevalt tööd konfliktide ennetamiseks.

Eesti ja Ühendkuningriigi koostöö Afganistanis saab peagi läbi. Milli-seid võimalusi näete selle koostöö jätkuna?

Mõtleme, kuidas Afganistanist saa-dud kogemust säilitada, et riikidega, kellega me koos operatsioonidel oleme osalenud, midagi koos ära teha. Aru-tusel on merevägede koostöö jätkami-ne, kus Eesti merevägi saaks panustada laevaga. Näeksime hea meelega Eesti kaitseväelasi NATO kiirreageerimis-korpuses (Allied Rapid Reaction Corps) Gloucestershire’is, otsuse, kas panusta-da, peab siiski tegema Eesti.

Meie kaitseväe juhataja külastas Ees-tit ja see on märk, et peame suhteid Ees-tiga olulisteks. Kui tulevikus peaksime osalema rahvusvahelistes konfliktides, siis ei tee me seda kindlasti üksi. Meil peavad olema riigid, kellega teame, et saame koostööd teha, ja kogemuste põhjal võin öelda, et Eesti on kindlalt nende riikide seas, kellega tulevikus ta-hame koos töötada.

Intervjuu sai teoks tänu Eesti NATO ühingule.

Vaata lisaks targa kaitse kohta, Sõdur 2, 2013, lk 48-49, Andres Rekker „Kui-das me kaitseme end targalt?”

MAD

IS V

ELTM

AN, N

ATO

Pärast Afganistani operatsiooni lõppu muutub NATO jaoks oluliseks saavuta-tud koostoimimisvõimet säilitada. Selleks loodud ühendatud jõu algatuse ehk Connected Forces Initiative’i raames saavad keskse koha ühised NATO reageeri-misjõudude õppused nagu eelmisel aastal toimunud Steadfast Jazz 2013, aga ka rahvuslikud õppused.

31

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Eesti õhuväe üks peamine ülesanne on tagada Ees-ti õhuruumi suveräänsus. Esimene samm õhuruumi turvamisel on ülevaade seal toimuvast. Teisisõnu,

õhuturbe alus on õhuseire. Sul võib olla ideaalne hävituslennuvägi ning per-fektne õhutõrjeraketivägi, aga kui sul puudub detailne ja usaldusväärne pilt õhuruumist, siis on sellise lennuväe ja raketiväe pidamine vastutustundetu raiskamine.

Vanasti saadi teavet õhuruumis toi-muvast mehitatud vaatluspostidelt. Tänapäeval sõltub teabe saamine seire-tehnikast. Õhuturve on viimase sajandi jooksul olnud üks oluline teaduse ja teh-nika arengu stimulaator.

Märtsikuu alguses suleti Tallinna lennujaama territooriumil paikneva Soodevahe radarposti uksed. Kuu lõpus saime teada Muhu radarposti avami-sest. Soodevahel lõpetas tegevuse kaks nõukogude päritolu radarit P-37 ning Muhus hakkas tööle tuliuus GM 403. Kindlasti viitab see sümboolne vahe-tus nõukogude pärandi asendumisele NATO maailmaga, aga ka tehnika aren-gule. P-37 esindas 1980. aastate alguse tehnilist taset, GM 403 on aga kolmanda aastatuhande teise kümnendi saadik.

MIS ASI ON RADAR?Põhimõtteliselt on radar üsna lihtne seade. Ta saadab välja kõrgsageduslik-ke elektromagnetiliste lainete impulsse. Need jõuavad objektini, näiteks lennuki või kopterini, ja peegelduvad sellelt mit-mes suunas. Osa neist peegeldub taga-si radari poole. Radari vastuvõtja saab need kätte. Antenni suuna ning raa-diolaine objektini ja tagasi liikumise aja järgi saab määrata selle asukoha. Lisaks määravad tänapäevased radarid Dopp-

leri efekti abil ka liikuva objekti kiiruse. Küllap oleme kõik tähele pannud, et kui kihutav auto läheneb, meist möödub ning seejärel eemaldub, siis ka ta müra muutub. See ongi Doppleri efekt. Meile läheneva objekti kiiratud lainete sage-dus suureneb ning eemaldumise korral sagedus väheneb1. Need muutused sõl-tuvad lähenemise või kaugenemise kii-rusest. Seetõttu saab radari kiiratud ja tagasipeegeldunud lainete võrdlemisega määrata lennuvahendi kiiruse.

Radar leiutati siis, kui inimkonnal olid olemas vajalikud teoreetilised tead-mised elektromagnetiliste lainete kohta ning kui raadiotehnika oli jõudnud tea-tud arengutasemele. Oluliselt on seda mõjutanud sõjad ning riikidevaheliste pingete ajad. Esimene radar olevat ehi-tatud juba 1904. aastal. Intensiivsemalt hakati radaritega tegelema pärast Esi-mest maailmasõda. Kahe sõja vahel konstrueeriti uusi radareid ja mõeldi nende kasutamise peale juba paljudes riikides. Laiemalt kasutati ja suuremalt arenes seade muidugi Teise maailma-sõja käigus. Juba tollal oli vähegi asisem õhutõrje mõeldamatu nende aparaati-deta. Sama intensiivne areng jätkus pä-rast sõda ning kestab siiani.

Tänapäeval kasutatakse terminit radar mitmesuguste seadmete puhul. Nende hulgas on ka selliseid, mis ran-gelt võttes ei mahukski äsjaesitatud radari ehk aktiivradari kirjelduse alla. Passiivradar aga polegi radar selle sõna otseses tähenduses. Tema tööpõhimõte seisneb objekti saadetud raadiosignaali-de registreerimises ning nende analüüsi kaudu teabe saamises objekti kohta.

Radareid jaotatakse veel primaar- ja sekundaarradariteks. Primaarradarid saadavad välja kompava elektromagne-tilise laineimpulsi ning võtavad vastu selle peegelduse. Sekundaarradar saa-dab raadio teel välja n-ö küsimusi ning õhusõiduki transponder vastab neile, st tutvustab ennast. Et märtsikuu meediatä-helepanu keskmes olid just aktiivsed pri-maarradarid, siis vaatlemegi ainult neid.2

Radareid iseloomustab veel esitata-va pildi mõõtmelisus. Radar P-37 esitas vaid objekti suuna ja kauguse ning seega oli see nn 2D-radar3. Uus radar GM 403 suudab anda lisaks veel objekti kõrguse ja kuulub seega 3D-radarite hulka.

LÜHIÜLEVAADE RADARI EHITUSEST4

Radar kiirgab signaali atmosfääri anten-ni kaudu. Enamikul radaritel kasutatak-se sama antenni ka tagasipeegeldunud signaali vastuvõtuks. Saadetava signaali moodustab ja võimendab lõplikult enne antenni jõudmist saatja. Peegeldunud signaali saab antennilt vastuvõtja ning kujundab ta edaspidiseks töötluseks so-bilikuks. Saatjast tulev ja antenni suun-duv signaal on väga võimas. Teiselt poolt aga antennist tulev ning vastuvõtjasse suunduv signaal on võrreldes saadetava signaaliga väga nõrk. Et kaitsta tundlik-ku vastuvõtjat võimsa saateimpulsi eest ning üldse võimaldada mõlema signaa-li liikumist samas kanalis, asetatakse antenni ette duplekser. Vastuõetud ja võimendatud signaal saadetakse edasi protsessorisse. Siin võrreldakse välja-saadetud ja vastuvõetud signaale, eral-datakse müra ning tuletatakse andmed peegeldava objekti kohta – kaugus, kõr-gus, asimuut, kiirus, aga muugi vajalik.

Väga olulist rolli radaris etendab sünkronisaator. See on radari sisemine kell, mida iseloomustab muutumatu sagedus. Selle signaalidega ajastatakse kogu radarisüsteemi töö. Kõige oluli-semad ajastuse juures on saate- ja vas-tuvõtuperioodide vaheldumine ning saate impulsi töö.

Lõpuks tuleks kindlasti nimetada tarbijat, kelle kätte signaalide töötlemi-sel saadud teave lõpuks jõuab. Varem tegutses vahetult radari juures radari-operaator, kes jälgis õhuruumi olukorda

Kahe radari luguEesti õhuvägi astus meie õhuruumi kaitsmisel 2013. aasta märtsikuus märgiliselt 21. sajandisse, kui Muhus alustas tööd õhuväe uus 3D-radar GM403. Seni Tallinna lähedal Soodevahel töötanud kahest nõukogude päritolu 2D-ra-darist P-37 kolis üks jäävalt museaalina Ülenurme lennun-dusmuuseumisse ja teine Ämari lennubaasi.

RELVASTUS

dr Alar LaatsÕHUVÄE TEAVITUSSPETSIALIST

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

32 RELVASTUS

tavaliselt ringindikaatori ekraanil ning kandis olukorrast ette kaugemal asu-vasse juhtimiskeskusesse. Tänapäeval toimub see tavaliselt kaugemal asuvates juhtimiskeskustes arvuti ekraanidel läbi C2 süsteemi serveri.

Tegelikud on radarid muidugi palju keerukama ehitusega kui siin esitatud põhimõtteline skeem. Kõik need ja pal-jud muud radarite ehitusplokid koos-nevad sadadest ja tuhandetest elekt-roonilistest elementidest – takistitest, kondensaatoritest, mikrokiipidest ja paljust muust.

P­37 LUGURadar P-37 (П-37) on konstrueeritud ja toodetud endises Nõukogude Liidus. Need kaks radarit, mis äsja oma töö lõpe-tasid, olid ehitatud 1980. aastatel. Teada-olevalt ei olnud nad Nõukogude armee, vaid tsiviillennunduse käsutuses ja töö-tasid lennujuhtimise radaritena. 1998. aastal anti nad Eesti kaitsejõudude käsu-tusesse ja esialgu olid nad Eesti vaba riigi ainsad õhuseirevahendid. Hiljem, kui te-gevust alustasid uued radarid, hoiti neid kaht reservis. Seadmetel alustasid õhu-seirealast tegevust mitu Eesti ohvitseri, kelle juhtimise all on hiljem tööle asunud uuemad radarid ning kes praegu kuulu-vad Eesti õhuväe juhtkonda.

Seda tüüpi radarit toodeti kahes va-riandis sõltuvalt tema kasutamisvald-konnast – sõjaväe ning tsiviilkasutuse jaoks. Nõukogude Liidu ja tema liitlaste maa-, mere-, õhu- ning õhutõrjeväed

kasutasid radari P-37 sõjaväelist varianti õhuseireks, hävitajate sihitamiseks ning õhutõrjerelvade sihtimiseks. Radari tsi-viilvarianti kasutas tsiviillennundus nn trassiradarina, nt väljaspool lennuvälju toimuva lennuliikluse jälgimiseks. Tublis-ti nüüdisajastatud P-38 tsiviillennunduse varianti kasutatakse tänapäevalgi Vene-maa tsiviillennunduses, võib-olla mujalgi.

Radari sõjaväevariant oli 1980. aas-tate lõpus üsna levinud Varssavi pak-ti riikides. Ka pärast pakti lagunemist kasutati radarit P-37, mh taasühinenud Saksamaal. Neid püüti mitmel moel moderniseerida ning teiste süsteemi-dega ühildada. Ka Eesti õhuväele kuu-lunud radareid P-37 ühildati uute sei-re- ning juhtimissüsteemidega. Tollaste seireohvitseride sõnul jättis see ühendus aga soovida. Tänapäevalgi peaks nende radarite modifitseeritud variante veel kasutuses olema mõningates idapoolse-tes NATO liikmesmaades.

Oma ehituselt pole P-37 üks ja ühtne radar. Sellest on terve hulk eri variante ning võib lausa rääkida tervest radarite perekonnast. Sarja viimane radar oli P-37R. Radari P-37 eelkäija oli 1950. aastate lõpus kasutusele võetud radar P-35, mil-lel oli omakorda mitu eri aegadel loodud modifikatsiooni ning mis kõik olid väli-selt üsna sarnased radariga P-37.

Radari P-37 esmane väline tunnus on kaks suurt parabool-antenni. Mõlemaid kasutatakse nii impulsside saatmiseks kui ka peegeldunute vastuvõtmiseks. Radari ning tema juurde kuuluvate

seadmete transpordiks oli vaja vähemalt kaheksat veokit. Seega oli radar P-37 mobiilne, kuigi tema transpordiks lah-ti võtmine ja tööks kokkupanemine oli üsna aeganõudev.

Nagu öeldud, tegi radar P-37 läbi arengu. Tema varasemad variandid töötasid elektronlampidel, hilisemates variantides võeti aga üha rohkem ka-sutusele pooljuhte. Radaris kasutatakse mikrolainegeneraatorina seadet nimega magnetron. Põhimõtteliselt kasutatakse samasugust seadet ka mikrolaineahjus suure võimsuse saavutamiseks. Radari abil kogutud informatsioon esitatakse ringlaotusmonitoril. Radari kogutud info väljundi võis saata ka õhutõrjerel-vade juhtimise automaatsesse süsteemi või õhutõrje juhtimiskeskusesse.5

Radaril oli viis kanalit ehk see töö-tab korraga viiel sagedusel vahemikus 2,9–3,3 GHz. Radari tegevusulatus on 460 kilomeetrit. Antenni pöördeaeg on 10 sekundit.

Et P-37 on 2D-radar, siis vajab ta lisaks kõrgusemõõtjat. Tihti kasutati selleks meie radari kaasaegset raadio-kõrgusemõõtjat PRW-13 (ПРВ-13).6

Et tal polnud kaasas ka sekundaar-radarit, siis praktikas nõudis P-37 enda kõrvale lisaseadmeid objektide identifit-seerimiseks. Nõukogude sõjavägi kasu-tas tihti oma ja võõra tuvastussüsteemi 1L22 (наземный радиолокационный запросчик (НРЗ) 1Л22). Tsiviillennun-duses töötas radari P-37 kõrval sekun-daarradar Koren (Корень). Sama seadet

ÕH

UVÄ

GI

Vastne radarpost Muhu saarel.

33

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

kasutas ka Eesti õhuvägi radari P-37 täiendusena kuni Soodevahe radarposti sulgemiseni.

GM 403 LUGUMärtsi lõpus avatud Muhu radarpostil töötab radar Ground Master 403 ehk GM 403. Radari tootja on kompanii ni-mega Thales-Raytheon Systems. See on prantslaste firma Thales S. A. ja amee-riklaste Raytheon Company ühisette-võte. Et mõlemad omanikfirmad on maailmatasemel elektroonika ning rel-vade suurtootjad ja innovaatorid, siis on seda ka tütarfirma Thales Raytheon Systems.

Ka radar GM 403 kuulub radari-perekonda. Erialakirjanduses räägitakse nn GM 400 perekonnast. Lisaks Eesti–Soome ühisostuga muretsetud radarile GM 403 kuulub siia ka veidi uuem GM 406. Kuigi meie radar on veidi vanem, siis on ometi ta oluline eelis mobiilsus. Prantslaste ja sakslaste äsjaostetud GM 406 paikneb statsionaarselt tornis. Meie GM 403 asub tavaliselt ka tornis, aga va-jadusel saab teda kiiresti autole laadida ja mujal tööle panna. GM 400 perekonnaga on „suguluses” ka sama firma väikesem ja veelgi mobiilsem radar GM 200. Selle kuni 200-kilomeetrise tegevusraadiusega taktikalise radari 80% komponentidest on ühised Ground Masteri perekonna suuremate radaritega.

Kokkupakitult on radar GM 403 stan-dardsete mõõtmetega (6,06 × 2,44 × 2,44 meetrit) konteineris, mis kaalub 10 ton-ni. Konteineris on seda võimalik trans-portida ka lennukis või helikopteris. Ees-ti õhuväes transporditakse seda Soomest ostetud soomustatud veokiga Sisu E13 TP 8 × 8. Radarikomplekti kuulub veel generaator, mida transporditakse järel-haagisena. Radar GM 403 võib töötada nii statsionaarselt kupli või radoomi all, maapinnal või veoautole tõstetult. Muhu radarpostil töötab radar ligi 35 meet-ri kõrguses radaritornis. Selle antenni pöörlemiskiirus on 10 pööret minutis.

Ehituselt on GM 403 täiesti nüüdis-aegne elektroonikaseade, kus dominee-rivad mikrokiibid, fiiberoptilised kaablid ja muud moodsad komponendid. Radar on täiesti digitaalne ning siin etendab riistvara kõrval olulist rolli ka tarkvara.

Radari võimetest rääkides nimeta-takse tavaliselt esimesena selle tege-vusulatust. GM 403 puhul on see 470 kilomeetrit. Tuleb aga rõhutada, et meie radar on suuteline õhusõidukeid avasta-ma kuni 470 kilomeetri kauguselt. Olu-line on siin sõna „kuni”, sest võime sõl-tub ka objekti omadustest – suurusest,

kujust, materjalist jne. Et maakera on kumer ja radarikiired levivad enam-vä-hem sirgjooneliselt, siis radari võimete piiril – 470 kilomeetri kaugusel – asuv õhusõiduk peab olema vähemalt kümne kilomeetri kõrgusel, et ta pildile satuks.

GM 403 suudab avastada objekte kuni 30 kilomeetri kõrgusel. Sealjuures saab see mõõta nende kõrgust. Seetõt-tu nimetatakse seda ka 3D-radariks – see suudab määrata objektide asukohti kolme mõõtmelises ruumis ega vaja eraldi abistavat kõrgusemõõtjat. GM 403 suudab avastada ka väga madalalt lendavaid õhusõidukeid. Tõsi küll, seda ei suuda ta teha väga kaugelt.

Radari töösagedus asub vahemikus 2,9–3,3 GHz. Peale lennukite ja kopte-rite suudab GM 403 avastada ka droo-ne, tiibrakette ning isegi taktikalisi ballistilisi rakette. Iseenesestmõistetav on see, et radar vastab NATO tehni-listele ja sõjalistele nõuetele ning on ühildatav alliansi õhukaitsesüsteemi. Vastavus NATO nõuetele tähendab ka keskkonnasõbralikkust.

Tänapäevase elektroonilise sõja üks oluline operatsioon on takistada vastase radari tööd. Radarivastasteks aktsioo-nideks on olemas mitu vahendit (elect-ronic countermeasures, ECM). Nende võimalustega arvestatakse ka radari-ehituses ning nõnda on moodne radar GM 403 varustatud tänapäevaste kaitse-meetmetega (electronic counter counter-measures, ECCM) segajate ning muude takistuste vastu.

Radarisüsteemi kuulub primaar-radari kõrval ka eriline seade TSA 3500, mis toimib nii oma ja võõra tuvastus-süsteemina (identification friend or foe, IFF) kui ka sekundaarradarina. See on oluline vahend primaarradariga avasta-tud õhusõidukite identifitseerimisel. Se-kundaarradari tööulatus on umbes 470 kilomeetrit.

Eesti ja Soome pole sugugi ainsad rii-gid, mis on ostnud GM 400 perekonda kuuluvaid radareid. Nii võiks siin ni-metada Prantsusmaad, Kanadat, Saksa-maad, Marokot, Malaisiat ja Sloveeniat.

P­37 JUUREST GM 403 JUURDEP-37 valmis 1980. aastatel, GM 403 selle sajandi teisel kümnendil. Seega võime rääkida vähemalt 30-aastasest arengust. Inimlikus mõttes on tegu rohkem kui ühe põlvkonnaga. Oleks veider, kui selle aja jooksul poleks radarite tehnoloogia arengus midagi olulist toimunud. Kui tahta väga lühidalt seda edasi minekut kokku võtta, siis võiks rääkida teekon-nast elektronlampide maalt integraals-

keemide maale. Selle arenguga kaasnes radarite, nagu muugi elektroonika väga võimas digitaliseerumine. Selle tõttu sarnanevad moodsad radarid kompuut-ritega. Võrreldes rohkem kui põlvkonna taguste eelkäijatega on nende signaali-töötluse võime kasvanud erakordseks. Objektidelt peegeldunud signaalidelt oskavad tänapäeva radarid üllatavalt suurel hulgal infot välja lugeda. See elektroonikaalane areng on kaasa too-nud ka radarite kaitsemeetmete (elect-ronic counter countermeasures, ECCM) ja üldse kogu elektroonilise sõja teh-noloogia hüppelise arengu. Et radarid meenutavad üha rohkem arvuteid, siis on nende arengu üheks oluliseks osaks saanud tarkvara areng.

Mõned konkreetsed tähelepanekud meie kahe radari võrdlusest. Mõlema radari töösagedused kuuluvad samasse vahemikku. Mõlema tegevusraadius on enam-vähem sama.

Uue radari tehniline hooldus on märgatavalt lihtsam ning nõuab vähem tööjõudu vaatamata sellele, et radar on keerukam. Uue radari puhul on oluline seegi, et see suudab ise mõõta kõrgusi ega vaja erinevalt vanast eraldi kõrguse-mõõtjat. Samuti on sekundaarradari tu-vastusvõimed juba radariga kaasas.

Ka P-37 oli varustatud kaitsemeet-metega segajate ja peibutiste vastu. Aga see oli ikkagi oma aja tasemel. Tänapäe-val on radarivastased meetmed tublisti arenenud ning vastavalt sellele on ka meie uus radar varustatud kõige mood-samate kaitsevahenditega.

Last but not least – tänu tehnika jõud-sale arengule on kordades vähenenud radari GM 403 kiiratavate impulsside energia. Seega on tõesti põhjust rääkida meie uuest radarist kui rohelisest.

Artikli valmimisele on palju kaasa ai-danud kapten Mati Kuppar ning leitnant Kalle Oruaas. Selle eest suurim tänu.

Märkused

1 See on nõnda nii heli- kui ka raadiolainetega.

2 Passiiv- ja sekundaarradarid vääriksid iseseisvat

käsitlust. Õhuseires leiavad nad rohket kasutamist

ning ka Eesti õhuväele ei ole nad tundmatud.

3 Mõne spetsialisti väite kohaselt sai sellega

põhimõtteliselt siiski ka teatud täpsusega objekti

kõrgust määrata.

4 Selle osa valmimise eest olen tänu võlgu leitnant

Kalle Oruaasale.

5 Kaabli kaudu kuni 300 meetri kaugusele, raadio-

translastiooni liini (РЛ-30-1М) kaudu kuni 15 km

kaugusele.

6 Venekeelses kirjanduses on mõnikord ni-

metatud radarit P-37 raadiokaugusemõõtjaks

(Радиодальномер).

34

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

TEHNIKA

Nõukogude Liidu ja tema liitlaste maa-, mere-, õhu- ning õhutõrjeväed kasu-tasid radari P-37 sõjaväelist varianti õhuseireks, hävitajate sihitamiseks ning õhutõrjerelvade sihtimiseks.

2 X

ÕH

UVÄ

GI

35

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Tänu tehnika jõudsale arengule on kordades vähenenud radari GM 403 kiiratavate impulsside energia.

Radar GM 403 võib töötada nii statsionaar-selt kupli või radoomi all, maapinnal või veoautole tõstetult.

36

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

KOOSTÖÖ

Sõjaaja üksuste komplektee-rimine transpordivahendi-tega sundkoormiste abil on minu 2013. aastal kaitseväe ühendatud õppeasutustes kaitstud magistritöö tee-

ma. Tööd tutvustades soovin julgustada kirjutama uurimistöid riigikaitselistel teemadel, mis tihti liigituvad nn ebamu-gavateks teemadeks eelkõige piirangute tõttu, mida seavad kas salastatus või al-likate vähesus valdkonnas. See on üles-kutse uurida ja tuua välja kitsaskohad kaitseväes ning leida lahendusi, mille abil on võimalik muuta meie riigikaitset veelgi efektiivsemaks. Uurimustööl on ka praktiline väärtus, sest töö raames loodud meetodit saab kasutada sund-koormiste määramisel ning see on abiks riigikaitse planeerimisel.

MIKS SUNDKOORMISTEST?Eesti sõjaline kaitse on osa terviklikust riigikaitsest ning see tugineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO kol-lektiivkaitsel. Iseseisva kaitsevõime ta-gab reservarmee ja see sisaldab võimete ning meetmete kogumit, mis toetavad kollektiivkaitse plaani rakendamist. Reservarmee on piiratud ressursiga riigi põhimõtteline valik ja see nõuab toimivat mobilisatsioonisüsteemi ning sõjaaja üksuste osalist komplekteerimist sundkoormiste kaudu.

Sundkoormistena saadavad trans-pordivahendid (sõidukid) on üks osa tsiviilsektorist kasutusele võetavatest ressurssidest. Praeguseks on Eestis vastu võetud üldisemaid strateegiaid ja põhi-mõtteid formuleerivad dokumendid, kuid puuduvad analüüsid ressursside saadavuse ja sobivuse kohta. Järelikult tuleb välja selgitada, kuidas peaks mää-

ratama transpordivahendid sõjaaja ük-sustele, mis on sõidukite valiku ja sund-koormiste määramiste alus ning milline on nende toimingute infovajadus.

Et sundkoormistena saada olev res-surss mõjutab oluliselt riigi kaitsevõi-met, siis üks teema valiku põhjus oligi vajadus vastavat ressurssi ja selle sobi-vust uurida.

Riigikaitseliste sundkoormiste sea-dus on vastu võetud 1995. aastal ja see

sätestab institutsioonide pädevused ning vastutuse sundkoormiste korral-damiseks. Autorile teadaolevalt sund-koormiste määramise metoodikat pole ja töö valmimise ajaks ei olnud määra-tud ühtegi sundkoormist. Tekib oluli-ne küsimus: miks ikkagi pole seaduse jõustamise järgselt ühtegi sundkoormist määratud? Kas saab vabandusena tuua puudulikku seadust või vajalikke raken-dusaktide puudumist? Siinkohal pakun lugejale mõtlemisainet ja võimaluse uurida seda iseseisva uurimistööna.

„PUNASEST” ASUTUSESISESEKSMagistritöö põhineb jalaväebrigaa-di õppestruktuuri üksuste sõidukite vajadusel ja maanteeameti avalikes statistika andmetes kajastuva ressursi võrdleval analüüsil. Töös ei kasutatud välisallikaid, sest sundkoormiste teema on üldjuhul salastatud ja need andmed ei ole kättesaadavad. Balti kaitsekolled-žis on sarnasel teemal lõputöö kirjuta-nud Urmas Muld („The Requirement for Requisitioned Vehicles in West Mi-litary Region (Estonia)”), milles uuriti sundkoormiste kaudu Kaitseliidu ük-suste sõidukitega komplekteerimise või-malusi Lääne-Eestis. Erinevalt Urmas

Sundkoormised ja sõjaaja üksuste varustamine transpordivahenditegaReservarmee isikkoosseisu valmisolekut oma sõjaaja ülesannete täitmisele asumiseks kontrollitakse erinevatel õppekogunemistel. Kui hästi vastavad aga tsiviilsektorist sõjaolukorra tekkides kaasatavad ainelised reservid reserv-armee erinevate üksuste vajadustele, on samuti mõistlik aegsasti välja selgitada.

Vladislav Belov (MA)

KAPTEN

KIRDE KAITSERINGKON-

NA STAABI TAGALAJAOS-

KONNA VARUSTUSE

SEKTSIOONI ÜLEM

Joonis 2. Jalaväebrigaadi üksuste sõidukite vajaduste väljaselgitamise skeem. Koostanud autor.

JVBr õppestruktuuri varustustabelite analüüs

Koondtabeli koostamine

Sõidukite jaotus kategooriatesse

Joonis 3. Sõidukite sadavuse hindamise skeem. Koostanud autor.

Statistikaandmete analüüs Andmete võrdlus

37

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Mulla tööst uuriti selles magistritöös brigaadiüksuste sundkoormiste kaudu komplekteerimise vajadusi ja võimalusi Kirde kaitseringkonnas.

Uurimuse salastamise vältimiseks kasutasin töös jalaväebrigaadi õppe-struktuuri, mis võimaldab uuringu tu-lemusi kasutada kaitseväes asutusesise-selt. Jalaväebrigaad on kaitseringkonna ekvivalent ja sellest tulenevalt uurisin jalaväebrigaadi üksuste komplekteeri-mise võimalusi Kirde kaitseringkon-na piirkonna näitel. Lisaks hõlmab jalaväebrigaadi õppestruktuur kõiki kaitseväe maaväe allüksuse tüüpe ja selle allüksuste sõidukitega komplek-teerimise võimaluste uurimine annab meile teadmise, kas ja kuidas komplek-teerida brigaadi suurust üksust Kirde kaitseringkonna territooriumil paikne-vate ressursside baasil ning teadmise, kuidas komplekteerida jalaväebrigaadi allüksusi.

TÖÖST LÄHEMALTMagistritöö koosneb kolmest peatükist, esimeses antakse ülevaade riigikaitset sätestavatest alusdokumentidest, mis reguleerivad riigi ja tsiviilsektori res-sursside kasutamist erinevates julge-olekuolukordades, samuti annavad sundkoormiste määramiseks ja nende sissenõudmiseks õigusliku raamistiku. Oma magistritöös ei uurinud ma õigus-normide piisavust ja vastavust sund-koormiste korraldamiseks, sest selliseks analüüsiks on vaja juba erialast juriidi-list ettevalmistust.

Teises peatükis uuritakse jalaväebri-gaadi üksuste sõidukitega komplektee-rimise võimalusi Kirde kaitseringkonna piirkonnas õppestruktuuri näitel, kasu-tades selleks maanteeameti statistika-andmeid. Peatükis pakutakse välja sundkoormiste määramise metoodika,

mille alusel on võimalik välja selgitada sõidukite vajadus, tuvastada saadaole-vaid ning otsida alternatiivseid sõidu-keid ja seejärel hinnata nende sobivust.

Kolmandas peatükis esitatakse sõi-dukite vajaduse analüüs, sõidukite saa-davuse ja vajaduse võrdlev analüüs ning sõidukite sobivuse hindamise põhjal jä-reldused ja ettepanekud.

KUIDAS?Töö eesmärgi saavutamiseks lahendati järgnevad uurimisülesanded:

• sõidukite vajaduse analüüs;• sõidukite saadavuse ja vajaduse

võrdlev analüüs;• sõidukite sobivuse hindamine.Sõidukite vajaduste väljaselgitami-

seks analüüsiti jalaväebrigaadi üksuste varustustabeleid ja koostati sõidukite koondvajadus. Sellest selgus, et käsit-luse aluseks olnud jalaväebrigaad va-jab mobiilsuse tagamiseks kokku 1604 sõidukit.

Töö käigus jõuti järeldusteni, et va-rustustabelite koostamiseks puuduvad kaitseväes ühtsed alused, mis väljen-dub raskesti mõistetavates tabelites, kus sarnase funktsiooniga sõidukitele on

antud erinevad nimetused, sõidukeid on näidatud komplektina, sõidukeid on kirjeldatud võimepõhiselt ja sõidukite arvuline vajadus on liialt suur brigaadi isikkoosseisu kohta (nii peaks iga neljas või viies tegevväelane olema sõidukijuht ja juhtida tuleks neil kuni pooltsadat eri tüüpi sõidukit).

Sõidukite saadavuse hindamisel selgus, et alternatiivsete sõidukite so-bivust ei ole võimalik hinnata, sest puuduvad kaitseväes vajalike sõidukite funktsiooni kirjeldused. Lahendusena töötati välja ühe sõiduki funktsioonikir-jeldus, mida saab võtta aluseks sõiduki-tele funktsioonikirjelduste koostamisel.

Uurides sõjaaja üksuste komplektee-rimise võimalusi sõidukitega sundkoor-miste kaudu jõuti järelduseni, et puudub sundkoormiste määramise metoodika, mille lahutamatu osa on sõidukite saa-davuse ja sobivuse hindamine.

Sellest lähtuvalt töötati välja sund-koormiste määramise metoodika (joonis 4), mille abil on võimalik välja selgitada sõidukite vajadus, tuvastada saadaolevaid ning otsida alternatiivseid sõidukeid ja seejärel hinnata nende so-bivust. Metoodika väljatöötamisel läh-tuti infovajadusest, mille abil on võima-lik, selgitades välja sõidukite vajadused, jõuda sundkoormiste määramiseni.

TULEMUSTEST JA TULEVIKUSTTöös uuriti sõjaajaüksuste sõidukitega komplekteerimise võimalusi sundkoor-miste abil õppestruktuuri näitel Kirde kaitseringkonnas ning jõuti järeldu-seni, et andmete baasil saab teatavate piirangutega jalaväebrigaadi üksused komplekteerida.

Näiteks ei ole seal piisavalt maastiku-veoautosid. Sellest tulenevalt teen ettepaneku uurida täpsemalt kaitse-väe maastikuvõimeliste sõidukite va-

Uurides sõjaaja üksuste komplekteerimise võimalusi sõidukitega sundkoormiste kaudu jõuti järelduseni, et puudub sundkoormiste määramise metoodika, mille lahutamatu osa on sõidukite saadavuse ja sobivuse hin-damine.

Joonis 1. Riigikaitseliste alusdokumentide hierarhia. Koostanud autor riigikaitseliste dokumentide baasil (kaitseministeerium 12.2012).

38

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

KOOSTÖÖ

jadust ning sellest lähtuvalt kas katta puuduolev osa kaitseväe ressursiga või arvestada tegevuse kavandamisel saadaolevate sõidukite ebapiisavate maastikuomadustega.

Osa alternatiivseist sõidukeist on bensiinimootoriga, kuid kaitseväes on kasutusel peamiselt diiselmootoriga sõidukid, seega tuleb arvestada suure-neva bensiinivajadusega sundkoormiste rakendamisel.

Paljude alternatiivsete sõidukite va-nus on enam kui 10 aastat, mis muudab küsitavaks nende töökindluse. Järelikult tuleb arvestada reservi loomise vajadu-sega sõidukitele, mille vanus ületab 10 aastat.

Võimete lahutamine sõidukitest loob võimalused sõidukite kiireks asendami-seks, säilitades samas üksuse lahingu-võime. Erivõimekusega sõidukite va-jaduse rahuldamiseks võiks kaaluda konteineripõhiste lahenduste evitamist. Konteinereid saab sõidukist lahutada ja nii saab sundkoormiste abil saadavaid sõidukeid käsitleda kui veoplatvorme, millele kaitsevägi lisab vajalikud või-med. Kaitseväe sisene üleminek võime-te konteineripõhisele lahendusele an-nab perspektiivis suurema paindlikkuse sundkoormistena saadavate sõidukite rakendamisel.

Sundkoormistena saadavate sõiduki-te kasutuselevõtt nõuab tüübikoolitust, sest tsiviilsektoris napib kaitseväe sõi-dukitega sarnaseid sõidukeid. Tüübi-koolitus hõlmab nii sõidukite juhtimist kui ka nende hooldust. Samuti pole kaitseväel remonttööde läbiviimiseks vajalikku varuosade varu. Sellest tulene-valt peab sundkoormiste rakendamisel arvestama eespool toodud kaasnevaid probleeme.

Sõidukid ei pruugi olla saadaval üksuste formeerimise piirkonnas, mil-lest tulenevalt tuleb üksuste komplek-teerimisel sõidukitega sundkoormiste kaudu arvestada ajalise ja piirkondliku faktoriga.

Sõidukite funktsioonikirjelduste puudumise tõttu ei olnud võimalik hin-nata detailsemalt sõidukite saadavust. Olemasolevate sõidukite kirjelduste alusel läbiviidud hindamise tulemused lubavad järeldada, et Kirde kaitsering-konna piirkonnas arvelolevate tsiviilots-tarbeliste sõidukite baasil on võimalik brigaadisuurust üksust komplekteerida vaid osaliselt, sest saadavuse hindamise järgi on tsiviilsektorist võimalik saada vajalikul hulgal nt maastureid, mootor-saane, mootorrattaid, ratastraktoreid ja

Erivõimekusega sõidukite vajaduse rahuldamiseks võiks kaaluda konteineripõ-histe lahenduste evitamist.

Sundkoormiste määramine

Sõidukite sobivus

Sobivad tingimusteta Sobivad tingimustega

Sundkoormiste saadavus

Vajalike sõidukite leidmine on võimalik üksuse

formeerimise piirkonnas

Vajalike sõidukite leidmine on võimalik väljastpoolt

üksuse formeerimise piirkonda

Sõidukeid ei ole saada

Sundkoormiste koondvajaduse koostamine

Sõidukite funktsioonikirjeldused

Sõidukite vajaduste väljaselgitamine

Kaetakse KV ressursiga Vajalik sundkoormiste rakendamine

Joonis 4. Sundkoormiste määramise metoodika. Koostanud autor.

ekskavaatoreid, kuid ei ole saada piisa-val hulgal näiteks kiirabi- ja maastiku-võimelisi veoautosid.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et kehtes-tades kaitseväes varustustabelite koosta-mise ühtsed alused, koostades sõidukite funktsioonikirjeldused ning rakendades väljatöötatud sundkoormiste määra-mise metoodikat koos järgneva sund-koormiste määramise pilootprojektiga, on võimalik koguda piisavalt andmeid

ja kogemusi, et läbi viia täiendav ana-lüüs, kuidas kindlustada sõjaaja üksuste komplekteerimine sõidukitega sund-koormiste abil.

Minu hinnangul on töö tulemused hea lähtekoht edasiseks uurimiseks sõja aja üksuste komplekteerimiseks transpordivahenditega sundkoormiste kaudu ning neid on võimalik rakendada ka teistes piirkondades ja tulemusi kasu-tada sõjaaja tegevuste planeerimisel.

POST SCRIPTUMSiinkohal tahan veelkord tänada minu juhendajaid hr Peeter Kukke (PhD) ja kolonel Martin Heremit (MA) ning kõi-ki teisi, kellele mul ei jätkunud töö kir-jutamise ajal piisavalt tähelepanu.

39

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Üks militaarse maastiku-analüüsi osa on pinnase mõju hindamine, seda nii sõidukite liikumi-se võimalustele kui ka kaevatavuse osas. Ni-

metatud analüüsi läbiviimine on prae-gu veel problemaatiline, sest puuduvad piisavalt detailsed teadmised kõikide siinsete muldade mõjust liikuvale sõi-dukile. Läbitavuse hinnangut antakse praegu valdavalt 1 : 50 000 Eesti kaitse-väekaardi baasil ning see piirdub soo- ja rabamassiivide eraldamisega ning nen-de tähistamisega läbimatute aladena. Selliseid piirkondi võetakse arvesse nii positsioonide plaanimisel kui ka liiku-miskoridoride piiritlemisel.

MÄRJEM KUI KAARDILT PAISTABEesti kaitseväekaardil on kaardi mõõt-kavast ning eesmärgist tulenevalt eris-tatud vaid ulatuslikumad liigniisked, st nõrgemale ja ebastabiilsemale aluspin-nale viitavad alad. Detailsematelt ning otseselt pinnase omaduste kirjeldami-sele orienteeritud kaartidelt, nagu näi-teks Eesti mullastikukaart mõõtkavas 1 : 10  000, on neid võimalik aga palju rohkem kokku lugeda. Võrdluseks on allolevatel piltidel 1a ja 1b toodud ca 2 × 2,5 km ala Eesti kaitseväekaardilt, mida teisel pildil on täiendatud mullakaardilt pärinevate andmetega. Kummalgi kaar-dil on liigniisked alad sinisega viiruta-tud. Nagu näha, on teisel kaardil niiske-te muldade osakaal tunduvalt suurem. Ühelt poolt laiub kaardi keskosas kuju-tatud rabamassiiv suuremal alal, teiselt poolt esineb kaitseväekaardil kuivana esitletud metsade ja lagealade sees niis-keid piirkondi. Lisaks on mullaand-metega täiendatud kaardipildil toodud punase ristviirutusega need piirkonnad Leevi jõe ümber, mis on kõrgvee ajal

regulaarselt üle ujutatud. Seega saab mulla kaardi põhjal väita, et need jõe-äärsed alad on suvisel põuaperioodil kuivad, kuid sügisesel ja kevadisel kõrg-veeperioodil vee all.

Tuginedes Ivar Aroldi raamatule „Eesti maastikud” (2005), on ligi 57% Eesti territooriumist märgade mulda-dega, millest küll ligikaudu pool on mitmesugusel viisil kuivendatud. Seega võib järeldada, et siinkohal valitud ala ei ole kuidagi erandlik maapinna niiskuse, seega ka nõrkuse kirjeldamisel.

Juba selles lühikeses sissejuhatuses on nimetatud maapinda kahe termini-ga: pinnas ja muld. Sarnaselt on nii üks kui ka teine kasutusel erinevate riikide relvajõudude maastikuanalüüsi aspekte käsitletavates materjalides. Kas need sõ-nad on sama tähendusega? Vikipeedia definitsiooni kohaselt on pinnas laiem mõiste, mis hõlmab lisaks maakoores esinevatele kivimitele ka mulda. Mulla-teadlased peavad neid sõnu rangelt eri-tähenduslikeks. Süvenemata detailse-malt teaduslikku vaidlusse ja kõikidesse maapinna sisemuses aset leidvatesse protsessidesse, kasutame neid selles ar-tiklis samatähenduslikena, kuigi eelista-tud on mulla termin. Üldiselt on tähtis

meeles pidada, et otse meie jala alt kuni keskmiselt ühe meetri sügavuseni on tegu mullaga, sealt edasi saab alguse geoloogiline kivim.

MIS ON PINNA ALL?Maapinda auku kaevates võib, sõltu-valt mullast, hakata esimesena silma pealmine tumepruunim kiht ja selle all selgelt heledam kiht, nagu näha pildil 2. Pealmist, sellel juhul ligi 40 cm paksust kihti nimetatakse orgaanilise ainega ki-hiks (ka huumuskihiks). Orgaaniline aine on sellesse kihti kuhjunud taimede lagunemise tulemusena ja seda võib olla põldudele sõnnikuna juurde toodud. Läbitavuse seisukohalt vaadatuna on huumuskiht nõrgem kui alumine, ilma orgaanikata kiht. Lagunenud või isegi pooleldi lagunemata taimne materjal on pehme ning muudab pinnase ebastabiil-semaks ja nõrgemaks. Näiteks ehitus-geoloogias, teedeehituses eemaldatakse rajatiste alt orgaanikaga kihid, et tagada vundamentide ja teede parem püsivus ja vastupidavus.

Maastikuluuret tehakse sagedasti maastikku vaadeldes ja sellest üle kõn-dides või läbides kaheteljeliste kergete luuresõidukitega. Nähtu põhjal tehak-se otsus läbitavuse kohta, mida vasta-valt vajadusele laiendatakse erinevatele sõidukitele. Järelduste tegemine ühe kaalu kategooriaga sõiduki läbivuse põhjal kõikidele teistele veomasinatele ei ole päris õige. N-ö kriitiliselt olulised mullakihid, mille tugevuse omadused sõiduki liikumist kõige rohkem mõju-tavad, asuvad mitmel eri sügavusel, läh-tuvalt liikuva masina kaalust. Kergetele maasturitele on kriitiliselt tähtis see, kui tugev on muld mõne sentimeetri süga-vusel. Raskemate veoautode ja lahingu-soomukite puhul mängib aga rolli ligi 15 cm sügavusel asuv kiht. Seega ei olegi võimalik ühe masina liikumisvõima-luste põhjal anda üks ühele hinnanguid teiste sõidukite jaoks.

VEEROHKUS MUUDAB MULLA OMADUSIMillest sõltub tugevus, millega muld suudab vastu seista sõiduki koormu-sele? Üldistavalt võib öelda, et sellest, kui palju on mullas vett ehk niiskust,

Pinnase- ehk mullaluure näppude vahel ja silmaga hinnates*

* Artikkel on populaarteadusliku eesmärgiga, seetõttu erinevad mõningad tekstis kasutatavad terminid

teaduses kasutatavatest.

Eesti mullastikukaart on kirju kui lapitekk. Et neil mul-dadel tuleb vajadusel ka sõda pidada, võiks iga sõjamees osata hinnata näiteks soomukite liikumisvõimet pärast tugevat vihmahoogu.

ANALÜÜS

Kersti Vennik KAPTEN

KVÜÕA GEOINFORMAATI-

KA JA SÕJATOPOGRAAFIA

LEKTOR

Eesti kaitseväekaardil on eristatud vaid ulatuslikumad liigniisked, st nõrgemale ja ebastabiilsemale aluspinna-le viitavad alad.

40

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ANALÜÜS

millistest osakestest muld koosneb ning kuidas inimene ala kasutab. Üldjoon-tes on kõik aluspinnad kuivalt tugevad ja toetavad sõiduki kulgemist. Niiskuse suurenedes muutuvad teatud pinna-sed tunduvalt nõrgemaks, nõrgenemi-se määr sõltub mulla koostisest. Mulla koostisse kuuluvad väga erineva suuru-sega osakesed. Lootusetu oleks eristada ja mõõta näiteks labidatäie mulla kõik üksikud osakesed kividest kuni imepisi-keste teradeni, niisiis on mullateadlased kokku leppinud osakeste gruppide pii-rid tera suuruse järgi. Näiteks liivaterad on osakesed läbimõõduga 1–0,05  mm, nendest väikesemad (0,05–0,001  mm) on tolmuosakesed ja veel väikesemad saviosakesed. Liivateradest suuremad on kivid ja kruusatükid.

Kõik nimetatud osakeste grupid käi-tuvad ülesõitva ratta või roomiku all eri-nevalt. Muld, mis koosneb üksnes liiva-teradest, on liikumisele vastupidav. Ka niiskuse suurenemine, näiteks sademete tõttu, ei mõjuta kuidagi sellise mulla tu-gevust. Vesi valgub kiiresti liivaterade vahelt sügavamatesse maapinna kihti-desse ning muld ei kaota oma tugevust. Liivast ülesõitva sõiduki ratas/roomik surub liivaosakesed üksteise vastu, selle tulemusena moodustub tugev kandev karkass, kus ka mitme ülesõidu järel ei teki sügavat rööbast. Samasuguste oma-dustega on ka kruusast ja kividest koos-nevad mullad.

Kui aga mullas on palju tolmu ja saviosakesi, siis on selle vastupidavus sõiduki koormusele teistsugune. Kõige-pealt savidest. Saviosakesed on tugevasti üksteise külge kleepunud ja selline tihe kiht ei lase kuigi kergesti vett läbi – vih-ma- ja sulamisvee filtreerumise kiirus võib olla 0,001 meetrit ööpäevas (võrd-luseks: liivadel on see üks meeter öö-päevas). Kõik, kes on proovinud savist kujundeid vormida, teavad, et märg savi muutub väga vormitavaks (kasutatakse ka terminit plastiliseks), aga ka käte kül-ge kleepuvaks. See muutub probleemiks savimuldadel liikuvatele sõidukitele, eriti ratasmasinatele. Libedal ja märjal savimullal võib väga lihtsalt kujuneda olukord, kus ratas hakkab tühjalt ringi käima ning rehvimustrit täitev kleepuv savi muudab edasiliikumise keeruliseks. Kujunev rööbas ei ole seejuures kuigi sügav. Roomikmasinatel esineb selliseid probleeme vähem, sest roomiku kidad suudavad paremini tungida savipinda ja soomukit liigutada.

Ainult tolmuteradest koosnev muld on iga tüüpi sõidukite liikumiseks üks kõige ebasobivamaid. Need terad on

Pilt 1a ja 1b. Eesti kaitseväekaardi väljavõte täiendatuna mullakaardi andmetega.

Pilt 2. Huu-muskiht ja huumuseta kiht mullas.

41

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

sarnaselt saviosakestega silmale erista-matu suurusega, kuid erinevalt savidest ei kleepu tolmuosakesed üksteise külge. See omadus tingib selle, et kuivalt tuge-vast pinnasest kujuneb saju tagajärjel läbimatu mülgas. Et kleepuvust nende peenikeste osakeste vahel pole, ujuvad tolmuosakesed vees laiali ning pinnas kaotab kogu tugevuse. Praktikast on teada näiteid, kus kuival ajal paiknemis-alale liikunud masinad hakkasid pärast paaritunnist vihmasadu järjest sügava-male mulda vajuma.

Teine praktiliselt ilma tugevuse-ta mullamaterjal on turvas. Turvas ei koosne üldse mingitest teradest, vaid on surnud taimede lagunenud aines. Turvas kujuneb aladele, kus on pidevalt hästi palju vett. See on must, kõdunemi-se järele lõhnav materjal, kus liikuda on väga keeruline.

Pinnaste tugevust on eriti keeruline hinnata seetõttu, et enamasti ei koosne muld ainult ühe suurusega osakestest. Tegu võib olla näiteks liiva-tolmu-savi seguga, mille peal paikneb mõne senti-meetri paksuse kihina turvas. Kõik eri ained mõjutavad mulla omadusi omal moel. Vesi (sademed ja pealevoolav pinnavesi, aga ka veetõus sügavamatest mullakihtidest) muudab olukorra veelgi kirjumaks. Siiski on mõni lihtne võte, mida saavad maastikul kasutada ka mit-te-mullateadlased, et anda esmane hin-nang enda ees laiuvale maastikule. Need lihtsad võtted on taimkatte visuaalne hindamine ning sõrmede vahel mulla vormimine ehk sõrmeproov, mida kä-sitletakse alljärgnevalt täpsemalt.

MAASTIKU VISUAALNE HINNANGNagu eespool välja toodud, mõjutab pinnase tugevust see, kuidas inimene maad kasutab (või ei kasuta). Eelkõige on põhjust eristada kahte tüüpi lage-alasid: looduslikke rohumaid ning ha-ritavaid alasid. Looduslike rohumaade, nagu näha pildil 3, tunnus on kõrge, kohati vöökohani või kõrgemalegi ula-tuv lopsakas rohttaimede kate. Kohati esineb ka madalaid puid-põõsaid. Niis-kusesisaldus on sellistel aladel sagedasti suur ning tegu on enamasti kuivenda-mata maastikega. Kuivadel ja põuastel suvedel, nagu näiteks 2013. a, kuivavad ka need mullad läbi ja liikumine ei ole takistatud, kuid üldiselt on need ikka-gi nõrgemad aluspinnad kui haritavad maad. Seega tuleks võimalusel ja valiku olemasolul liikumiseks alati eelistada haritavaid maid. Võrdluseks on harita-vaid maid, olgu need teraviljapõllud või

Pilt 3. Looduslik rohumaa.

Pilt 4. Niidetav rohumaa.

Pilt 5. Kivine põllumuld.

AUTO

RI F

OTO

D

42

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ANALÜÜS

niidetavad rohumaad, nagu näha pil-dil 4, aastate jooksul traktorid ja teised põlluharimisvahendid mitukümmend korda ületanud ja seega tugevamaks tallanud.

Lihtsa vaatluse teel või labidaga maad kaevates on võimalik kindlaks teha mul-dade kivisus. Vähese taimkattega põldu-del, nagu näha pildil 5, on kivid kergesti märgatavad. Rohumaade all annab ki-vide esinemisest tunnistust kaevamisel või näiteks ka varda maasse surumisel tekkiv iseloomulik krigin vastu kive.

Üldjuhul on kivised, kruusased mullad, mis roomiku või ratta survel tugevaks aluseks pressitakse, väga hea kandevõimega. Siiski tuleb teatud ette-vaatusega suhtuda silmanähtavalt niis-ketesse lohkudesse. Kui masin on liiga raske ja vett liiga palju, võib liikuv sõi-duk kandva karkassi moodustamise asemel kivid laiali suruda ning sügavale maapinda vajuda. Pildil 6 toodud kaar-dil on punasega eristatud kiviste mulda-de suuremad areaalid. Kaart on koosta-tud Ivar Aroldi Eesti paigastike kaardi (1999) alusel. Väiksemate kogumitena esineb kiviseid muldi tervel Eesti ter-ritooriumil. Teiseks on lillaga näidatud selliste muldade esinemiskohad, kus kobeda mullakihi all on maksimaalselt kuni 30 cm sügavusel paekivikiht. Paas on väga kõva kivim, mida ei ole võima-lik labidaga kaevata.

Kaardile on tõmmatud ka Pärnut ja Mustveed ühendav mõtteline joon, mil-lest põhja- ja loodesuunas jäävad pae-kihi esinemise alad. Lõuna ja kagu pool aga sellised mullad ja kivimid puudu-vad. Sõidukitega läbimiseks on paekiht üldiselt soodne. Isegi kui kobe muld sellisel kivimil on nõrk, saab paekihini vajuv sõiduk (eeldusel, et tema põhja

Pilt 6. Kiviste muldade ja paepealsete muldade levikualad.

kõrgus ehk kliirens on vähemalt 30 cm) toetust tugevalt aluskivimilt ja hooli-mata sügavatest rööbastest on võimalik edasi liikuda.

NÄPUD MULLASEKSKui aga kive-kruusa ei ole silmaga näha ega labidaga tunda, saab mulla koostist määrata nn sõrmeprooviga. Selleks vee-retatakse mullast erinevaid kujundeid ja selle põhjal, kuidas need koos püsivad, tehakse otsuseid mullas esinevate osa-keste kohta. Sõrmeproovi läbi viimiseks tuleks kõigepealt võtta maastikult sobiv kogus mulda nagu näidatud pildil 7 – see on umbes Kreeka pähkli suurune nutsakas. Kui muld on väga kuiv, tuleb seda veega nii palju niisutada, et see

oleks muljutav nagu plastiliin. Teisest küljest ei tohi muld olla liiga märg, mui-du see voolab laiali.

Muld tuleb kokku suruda ning proo-vida sellest pallikest veeretada. Kui see ei õnnestu ja muld pudeneb veeretamise ajal laiali, siis on tegu liivaga.

Kui pallikese moodustamine õnnes-tub, nagu pildil 8, siis tuleb hakata sellest peopesal rullima kuni 3  mm läbimõõ-duga vorstikest ning kui see on tehtav, siis vorstikest rõngakujuliseks pöörama, nagu näidatud pildil 9. Kui vorstikese tegemisel või vorstikeseks pööramisel kujund praguneb, nagu pildil 9, siis on tegu savise liivmullaga, ehk siis mullaga, mis lisaks liivateradele sisaldab ka tol-mu- ja saviosakesi.

Kui mullaproovi on võimalik rõn-gasse pöörata ilma, et ta seejuures katki läheks või oluliselt praguneks (rõngas-se võivad kujuneda väiksemad praod), nagu pildil 10, siis on tegu savise mulla-ga. See on muld, kus esineb suurel hul-gal saviosakesi.

Kahjuks puuduvad analoogsed mee-todid tolmuse mulla kindlakstegemi-seks. Täiesti kuivas olekus ja pulberpee-neks purustatud tolmune muld on väga pehme, kohev ja õhuline, kuid selliseses seisundis mulda looduses ei esine ning selle töötlemine sellisesse seisundisse vajab lisavahendeid. Turbamulda on võimalik kindlaks teha värvi ja lõhna järgi. See on tumepruuni või musta vär-vi, nagu näha järgmisel pildil, ning lõh-nab kõdunemise järele.

Et looduses on kõik omavahel seotud, siis annab ka maastikul kasvav taim-kate aimu sellest, milline pinnas seal on ning selle põhjal saab teha ka kaudseid järeldusi sõidukite liikumisvõimaluste kohta.

LIIVMULLAD JA KIVISED MULLADKui visuaalselt või sõrmeprooviga on kindlaks tehtud, et tegu on kivise mul-la või liivmullaga ning taimkate ei viita märgadele oludele, st ei esine kõrgeid rohttaimi, võsa, lehtpuid ega mättaid, siis on tegu väga hea ja püsiva liikumi-seks sobiva alusega, kus võib ka väga raskete sõidukitega määramatu arv kordi läbi sõita. Kuivadel liivadel levi-vad eelkõige puhtad männikud, nagu toodud pildil 12, aga ka männi ja kuu-se sega metsad. Sellistel muldadel tuleks hoiduda pealmise, juurtest ja rohttai-medest koosneva kamara lõhkumisest näiteks äkilise gaasivajutusega, sest lah-tisesse ja täiesti kuiva liiva võib ratas või roomik kaevuda.

MAASTIKUL LIIKUJA MEELESPEAParimad liikumistingimused on:• kuiva männimetsa all• suurtel lagedatel haritavatel aladel• ka okasmetsad tervikuna on üsna hästi läbitavad.

• Niiskel ajal väldi kõrge heinaga looduslikke rohumaid, eriti kui pinnas on väga tumedat värvi.

• Kui vihmasadu algab, kaalu sõiduki-tega lahkumist savimullaga aladelt.

Ühe kaalukategooria sõiduki läbivuse põhjal pole päris õige teha järeldusi kõikide veomasinate läbivuse kohta.

43

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Pilt 7. Sobiv kogus mulda sõrmeproovi tegemiseks.

Pilt 8. Mullaproovist moodustatud pallike.

Pilt 9. Mullaproovist moodustatud vorstike on pööratud rõngasse.

Pilt 10. Mullaproovist on moodustatud rõngas.

Samas esineb meie aladel ka selliseid liivmuldasid, mis ei toeta isegi nii kerge roomikmasina nagu Bandwageni liiku-mist. Selliste muldade koostises on li-saks liivateradele rohkesti tolmuosakesi, mis muudavad pinnase ebastabiilseks. Ilmselgelt niiske aluspinna puhul – mät-lik maastik, kõrge hein, võsa ja põõsad mändide vahel – ei pruugi läbitavus enam nii hea olla. Piltidel 13 ja 14 on looduslikud rohumaad liivmuldadel, kus esimesel pildil olev aluspind on väga tugev, teisel pildil on aga märg liivmuld, kuhu mitu sõidukit kinni jäid.

Kui pinnas on ilmselt niiske, lohku-des on veelompe, siis on eriti oluline, kui suurtest liivateradest see koosneb. Kui sõrmede vahel mulda mudides on tunda suured liivaterad, siis ei muuda ka vesi mulda nõrgemaks.

SAVIMULLADSavised liivmullad on Eesti territooriu-mil kõige levinumad. Enamik neist on haritud, kuid laiguti esineb ka harimata alasid. Ka sellise mulla puhul tuleb erili-selt otsida liigniiskuse märke, sest mär-jana ei toeta selline pinnas kohati isegi ühe sõiduki liikumist. Kinnijäämise tin-gimused esinevad savistel liivmuldadel sagedasti kevadisel ja sügisesel niiske-mal perioodil, kui sademeid on rohkem ning vett aurustub jahedate ilmade tõttu vähe. Kui mullal ei ole piisavalt tuge-vust, kujunevad sõiduki liikumise tu-lemusena sügavad rööpad, kuni lõpuks liikumine pidurdub rööpast tuleneva takistuse tõttu täiesti. Sellistel muldadel kasvavad sagedasti puhtad kuusemetsad või kuused segamini teiste puudega.

Pilt 11. Turbamuld on märjas seisun-dis musta värvi, kuivemana natuke heledam.

Pilt 12. Männimets kuival liivmullal.

AUTO

RI F

OTO

D

44

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ANALÜÜS

Mida oodata, kui sõrmeproov aitab kindlaks teha, et huvipakkuval maasti-kul on tegu savimullaga? Looduses esi-nevad savimullad on enamasti tugevad, need on tihti ka kuivendatud. Seega pole karta sügava rööpa teket, mis jätaks sõi-duki seisma nii, nagu eelmise kirjelda-tud mulla puhul. Kuid probleemiks võib saada libe ja kleepuv pealispind, mis kujuneb sademete korral väga aeglaselt mulda filtreeruva vee tõttu. Selline näi-de otse vihmajärgsetest pinnapealsetest libedatest rööbastest on toodud pildil 15. Metsades kasvavad sellistel mulda-del sagedasti lehtpuud.

TURBAMULLADTurvas esineb eelkõige soodes ja raba-des. See on nagu vett imev käsn ning kui sellele astuda või seal sõidukiga lii-kuda, pressitakse kogunenud vesi välja ning kogu pehme mullamaterjal vajub kokku. Sellistel aladel sõitmisest tuleks võimalusel hoiduda, vajadusel teha seda äärmise ettevaatusega. Vältida tuleb äki-lisi gaasivajutusi ja järske pöördeid, et ära hoida pealmise, tugevama kamara-kihi rebenemist. Sellele võib järgneda sõiduki lõputu vajumine. Samal põhju-sel ei tohiks turbaaladel liikuda eesoleva autoga või ka jalgsi liikujaga samas jäl-jes. Igaühel tuleks valida oma rada.

Turba värv on nii tume, et seda on

kerge tuvastada ka maastikul esineva-telt mutimullahunnikutelt. Pildil 16 on turbapinnases sügavad rööpad. Pildil 17 on paiknemisala, kus turba all on tugev liivakiht. See tähendab, et peal-mine nõrk turbamaterjal on mitme ületuse käigus pressitud kandvale kihile segamini. Hinnangu andmise turba tu-gevusele teeb keeruliseks asjaolu, et ka suuri turbamassiive on meil kuivenda-tud ja kasutusele võetud rohumaade ja põldudena. Aktiivses kasutuses olevad turbapõllud võivad samas osutuda üle ootuste tugevaks. Kuivanud turbamuld on võrreldes märja materjaliga heledam ja pruunikam.

MULLASTIKU OMADUSI TASUB TUNDALõpetuseks saab vaid öelda, et vaatamata Eesti territooriumi väiksusele on muld-katte üldpilt väga kirju. Mõnesaja meetri pikkuse metsatuka või lageala ulatuses võivad mullad vahelduda liivadest savi-muldade ja turvasteni välja. Muldade koostise kirjusus ning aastate, ka kuude, isegi päevade lõikes tugevasti varieeru-vad sademehulgad muudavad läbitavuse hindamise üsna keeruliseks.

Autor tänab Kadri Krebsteini Eesti maaülikoolist koostöö ja nõuannete eest.

Pilt 13. Kuiv liivmuld looduslikul rohumaal. Pilt 14. Märg liivmuld looduslikul rohumaal.

Pilt 15. Rööpad savimullal vihmasaju järgselt. Pilt 16. Rööpad turbamullal.

Pilt 17. Mitme ületusega sega-mini pressitud turbakiht tugeva-ma liivakihi peal.

AUTO

RI F

OTO

D

45

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Millised on praegu-sed Eesti ja Rootsi kaitsevägede va-helised peamised ühishuvid ja koos-tööprojektid ning

millise hinnangu te Eesti ja Rootsi koostööle annaksite?

Tänapäeva muutuvas maailmas, kus riigid on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad, on koostöö nii poliitilisel kui ka relvajõudude tasemel võtmetähtsu-sega. Mida rohkem on meil koostöö-valdkondi, seda tõhusamad me oleme. Tänasel kohtumisel arutasime Eesti ja Rootsi kahepoolset koostööd, kuid juba homme räägime kaheksa riigi va-helisest Põhjala–Balti koostööst, mis on minu arvates tulevikus väga tähtis. Rootsi kaitsevägi on hakanud tegema rohkem koostööd ka Euroopa Liidu suunal, panustades ühiskasutusse ja ja-gamisse ning NATO arukasse kaitsesse. See kõik puudutab otseselt meie riikide kaitse vägesid ja ma arvan, et põhjusi ja väljundeid koostööks on palju.

Millistes valdkondades te soo-viksite näha tihedamat koostööd Eesti ja Rootsi kaitsevägede vahel, kas leppisite visiidi käigus juba midagi konkreetsemat kokku?

Põhjala kaitsekoostöö suunal käib erinevates valdkondades pidev töö. See võib olla hangete valdkonnas, nagu näi-teks hiljutine Eesti ja Soome ühishange. Meie oleme koostööks avatud ja oleme püüdnud võtta paljudele oma hangetele avalikud vähempakkumised, mis või-maldaks näiteks Eestil nendega ühine-da, et hankida teile vajalikku varustust.

Lisaks peaksime jätkama koostööd erinevate harjutuste ja operatsioonide raames. Aastate vältel oleme tegelenud ühiselt Läänemere miinitõrjega ja see peab kindlasti jätkuma. Tean, et järgne-vatel aastatel on Open Spiriti miinitõrje-operatsioonide fookus Soome lahel.

Kui rääkida täpsemalt, siis teatavasti plaanib Eesti hankida jalaväe lahingu-masinaid. See on valdkond, millega

meie kaitsevägi on aastaid tegelenud ja me oleme valmis jagama oma saadud õppetunde, et toetada Eesti üksuste arengut. Sõltuvalt teie hangitavate ma-sinate tüübist on võimalus ka hooldus-töid, varuosasid või muud jagada. Kui tuleb välja, et te ei hangi samu masinaid mis meil, siis võite saada ikka nõu selle kohta, kuidas seda tüüpi masinaid hool-dada, kuidas nendele väljaõpet teha ja kuidas neid operatsioonides kasutada.

Millised võiksid olla tulevased varustuse või tehnika ühishanked? Kas midagi on juba töös?

Praegu mitte, kuid Põhjamaade kaitsekoostöö (NORDEFCO) raames analüüsitakse pidevalt, millist varus-tust meie riikidel on vaja lähitulevikus hankida ja just seda ma pidasin silmas, kui mainisin avalikke vähempakkumisi. Kui me hangime mitmesugust varustust või tehnikat, siis Eestil on alati võimalus nende hangetega liituda. Oluline on, et me proovime koordineerida seda palju paremini kui varasemal ajal ja see annab meile kindlasti rohkem võimalusi.

Millised võiksid olla need õppu-sed, kus eestlased ja rootslased

tulevikus rohkem koostööd tee-vad? Kas üks selline õppus võiks olla meie Kevadtorm?

Me oleme Põhjala–Balti koostöö raa-mes koostanud õppuste plaani, kuhu on märgitud kõik võimalused õppustel osaleda vastavalt sellele, kas tegu on NATO liikmesriigi või NATO partner-riigiga ning sinna hulka kuuluvad ka riigisisesed õppused. Erinevad õppused nii Rootsis kui ka Eestis peavad sobi-ma üksuse väljaõppeplaani. Nõnda on meie üksustel ühel aastal võimalik osa-leda, kuid teisel mitte, sest praegu oleme teistsuguses treeningformaadis. Kaitse-väe juhatajate tasemel oleme rääkinud ka vajadusest optimeerida meie ühiste õppuste plaan. Mõne samasuguse riikli-ku õppuse kohta tuleb langetada otsus, et sel aastal me osaleme Eesti õppusel, teisel aastal võtame jällegi Rootsi õppu-se ja kolmandal NATO oma, vastavalt sellele, kuidas see sobib erinevate üksus-te väljaõppega. Seega jah, meil on või-malik osaleda Eesti õppustel, kuid Eestil on võimalik osaleda ka meie õppustel.

Viimasel ajal on olnud juttu Rootsi liitumisest NATO küberkaitsekoos-töö keskusega. Milline võiks olla Rootsi panus keskuse töösse?

See on praegu meie valitsuse for-maalse otsuse taga. Ma arvan, et meil on nii riigi kui ka relvajõuna väga hea oskuste pagas, millega võiksime täien-dada keskust erinevates valdkondades. NATO küberkaitsekeskusega on teinud pikalt koostööd erinevad Rootsi asutu-sed, sealhulgas Rootsi riigikaitseakadee-mia (National Defence College). Lisaks on meil eraldi hädaolukordade ja val-misolekuga tegelev ametkond, kes koor-dineerib Rootsi kübervaldkonda. Seega ma arvan, et meil on võimalik panusta-da erinevate kompetentsidega. Põhiline on see, et meie panus täiendaks keskuse tööd.

Kas ajateenistuse kaotamine 2010. aastal on end õigustanud? Millist mõju on see avaldanud Rootsi kaitsevõimele?

Reform on toiminud ligi neli aastat. Mis puudutab värbamist, siis meie tule-mused on väga head ning oleme ületa-

KOOSTÖÖ

Rootsi on valmis panustama Põhjala ja Balti riikide kaitsekoostöösseIntervjuu Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Göransoniga tema Eesti visiidil tänavu 27.-28. jaanuaril.

Lauri Rikas

Selleks, et sõdurid pikemalt teenistuses püsiksid, peame pidevalt töötama motivatsioonisüsteemi ja karjääriplaneerimisega, sest uute inimeste värbamine on kulukas.

46

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

KOOSTÖÖ

nud möödunud aasta maa- ja mereväe-laste värbamiseesmärgid. Meie eesmärk oli umbes 5000 uut inimest, kuid prae-guseks on see number 5400. Osaajaga sõdurite värbamises oleme pisut maha jäänud, sest need reeglid pandi paika alles eelmisel aastal, mistõttu alustasi-me hiljem. Suurim proovikivi on see, et sõdurid ja madrused ei ole lepingulises tegevteenistuses nii kaua, kui me seda sooviksime. Neil on võimalik sõlmida esimene leping kuni kaheksaks aastaks, seda saab pikendada nelja aasta võrra. Praegu on aga lepingu keskmine pikkus neli aastat. Selleks, et sõdurid pikemalt teenistuses püsiksid, peame pidevalt töötama motivatsioonisüsteemi ja kar-jääriplaneerimisega, sest uute inimeste värbamine on kulukas.

Mis puudutab kaitsevõimet, siis nii õppused kui ka välismissioonid on and-nud kinnitust sellele, et üksuste profes-sionaalsus on kasvanud kõigis väeliiki-des. Me poleks suutnud tagada nõnda kõrget professionaalsuse taset ajateenis-tuse süsteemiga, sest siis me koolitasi-me üksusi terve aasta, pärast seda nad olid väga head, aga järgmise üksusega pidime jälle nullist alustama. Reform ei ole veel muidugi lõppenud. Selle aasta lõpuks oleme reforminud kõik õhuväe üksused, kõik mereväe üksused ja meil on veel vaja täiendada mõningaid maa-väe üksuseid. See kõik võtab aega, sest me saame värvata ja viia läbi väljaõpet vastavalt rahalistele võimalustele.

Kuidas te värbate uusi tegevväe-lasi, kui neil puudub varasem kokkupuude relvajõududega?

See on olnud proovikivi, sest me ole-me pidanud ümber kujundama kogu esmase teavitamise ja värbamise prot-seduuri. Me suhtleme oma sihtgruppi-dega kanalites, kus nad aega veedavad, olles nii Facebookis, Youtube’is, Twitte-ris kui ka Instagramis – kõikvõimalikes kanalites, millega jõuame noorteni va-nusevahemikus 18 kuni 30. Võin öelda, et tulemused on olnud väga head, sest oleme saanud oma turundus- ja värba-miskampaaniate eest ka auhindu. Teisalt ma tunnistan, et selle taga on suur töö ja jõupingutused. Ma tahaksin rohkem näha, et see toimuks loomulikul teel, ehk et meie sõdurid ja madrused räägi-vad kodus ja sõpradele, et see on suure-pärane töö – sa saad hea hariduse, hea sissetuleku ja head sõbrad ning ma soo-vitan ka teile seda elukutset.

Mis suunas liigub Rootsis riigikait-se populaarsus? Kas ajateenistuse

KRIS

TJAN

SAA

R

47

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

kaotamine ei kaota ka sidet rahva ja tema kaitseväe vahel?

Kui defineerida sidet selle kaudu, kui palju inimesi osaleb sõduri baaskursu-sel, siis jah, ajateenistus kasvatab seda sidet. Kuid ma väidan, et sidet definee-rib hoopis kombinatsioon sellest, mida rahvas arvab oma kaitseväest ja nagu meie poliitikud ütlevad, on see oluline tööriist riigi julgeolekupoliitikas. Kui kõik meie madrused ja sõdurid lähevad oma sõprade juurde ja ütlevad, et see on suurepärane organisatsioon, ma saan hea hariduse, mul on võimalus anda pa-nus riigikaitsesse ja ka rahvusvahelisse julgeolekusse välismissioonide kaudu, siis see on minu arvates parim võimalik reklaam. Kui selle asemel oleks kohus-tuslik ajateenistus, siis me võib-olla sun-nime osasid inimesi osalema riigikaitses vastu nende tahtmist.

Lisaks hoiame me sidet tugevana eri-nevate vabatahtlike organisatsioonide abil, mis ühendavad riigikaitsest huvi-tuvaid inimesi. Need on väga erinevad organisatsioonid, kus meil on kokku umbes 400 000 rootslast ja nad tegele-vad erinevate teemadega nagu õhukait-se, sidepidamine, eri tüüpi relvaklubid jne. Siis on Hemvärnet – rahvuskaart, kus on praegu umbes 20 400 lepingu-list liiget, kellel on oma tavatöö, aga nad on seotud ka meie relvajõududega. Kui vaadata seda riigikaitsest huvitatute numbrit, siis ma arvan, et meil on väga head võimalused säilitada ühiskonnaga tugevat sidet ka ilma ajateenistuseta.

Varem mainisite osaajaga sõdu-reid. Kes nad on?

Nad alustavad kolmekuulise baasvälja õppega nagu teisedki. Pärast seda tuleb pool aastat või enam täien-duskursuseid, sõltuvalt planeeritavatest ametikohtadest ehk siis 9 kuni 12 kuud väljaõpet. Kui nad on väljaõppe läbinud, sõlmivad nad lepingu täiendõppele tu-lemiseks, mis võib kesta sõltuvalt üksu-se valmisolekutasemest kuni 38 päeva aastas. Seega nad teevad tõenäoliselt iga aasta midagi, veetes lepingulisest ajast umbes 20% koos meiega ja 80% teise tööandja juures. Et see süsteem töötaks, on meil kokkulepped erinevate Rootsi ettevõtetega alates Saabist lõpetades töö-turuametiga. See näitab, et meie tegevus on teatud mõttes ka ühiskondlik reform, kus meil on vaja kaasata mõneks ajaks inimesi, kellel on meile vajalik oskuste-pagas. Mõnes riigis nimetataks seda tõe-näoliselt reservarmeeks, kuid me ei näe seda nõnda, sest me üritame neid lepin-gu vältel pidevalt välja õpetada.

Me ei suuda neid viia samale taseme-le nagu elukutselist üksust, aga nad ei tohiks olla ka väga palju kehvemad ning selle me tagamegi kordusväljaõppega. Nad ei oleks esimene ešelon, kui meile antaks näiteks ülesanne siirduda Afga-nistani, aga nad võiksid olla kolmas või neljas rotatsioon.

Millised on Rootsi plaanid pärast Afganistani? Kas põhirõhk läheb siis ÜRO missioonidele?

On väga oluline märkida, et me ei osale nendel operatsioonidel või välis-missioonidel ilma ÜRO mandaadita. Konkreetsel missioonil osalemine sõl-tub sellest, kuidas ja kellega ÜRO on otsustanud seda läbi viia. Viimased 15 aastat on möödunud paljuski NATO juhtimisel, mis tähendab seda, et ole-me kaotanud oma süsteemis mõnin-gaid ÜRO missioonidel vajaminevaid kompetentse. Tahame seda olukorda parandada sellega, et mõned üksused siirduksid ÜRO missioonidele. Saadud kogemusi saame kasutada ka Rootsi relvajõudude rahvusvahelises keskuses (Swedish Armed Forces International Centre ehk SWEDINT) erinevate kur-suste ja väljaõppe läbiviimisel.

Pärast Afganistanist väljatulemist sel ja järgmisel aastal avanevad uued või-malused, kui parlament nõnda otsustab, siirdada üksusi järgmistele missiooni-dele. Praegu käib näiteks diskussioon erinevatel Aafrika treeningmissioonidel osalemise üle – praegu oleme treening-missioonil Malis, veel on üks Somaalias ja samuti on arutelu all Mali ÜRO rahu-valvemissioon MINUSMA. Ma usun, et sel aastal tuleb valitsuselt ja parlamen-dilt otsus, kas me peaksime tegema roh-kem või mitte.

Valitsus otsustas eelmise aasta lõ-pus, et me peaksime ühiselt panustama NATO täiendavasse reageerimisüksus-se. Seeläbi saame me partnerriigina, ka Soome on selle otsuse teinud, osaleda

erinevatel NATO õppustel, mis tagab meie üksustele korraliku väljaõppe ja võimaldab jätkata koostegutsemisvõime arendamist teiste riikide relvajõududega.

Kas teie arvates peaks tulevikus tegema Läänemere õhuruumi kontrollimisel rohkem koostööd NATO, Rootsi ja ka Soome õhu-vägede vahel?

Ma ütleks, et teatud tasemel on meil koostöö ja võimekus olemas, aga siin tuleb hoida lahus meie õhuvägede teh-nilised ja operatsioonivõimed ning ju-risdiktsioon, mis paneb seaduse mõttes paika mängureeglid. Rootsi ja Soome ei ole NATO liikmed, me oleme partnerid. Näiteks kui meie õhuväe üksus siirdub veebruaris Islandile, siis me oleme seal piirkonnas õhuturvet tagava Norraga partnerid. Aga Island lubab meil kasu-tada sama keskkonda lennujuhtimise harjutamiseks ning ka meie treening-lendude läbiviimine on sarnane. Kas me võiksime seda tulevikus ka mujal teha? Jah, me võiks, kuid seaduse mõt-tes ei tohi me lennata NATO artikkel 5 raames, kui poliitiliselt just teisiti ei otsustata.

Tuleb aduda ka seda, et Rootsi, Soo-me ja Norra vahel on aastaid läbi viidud piiriülest õhuvägede väljaõpet, mis on võimaldanud meil arendada oma õhu-vägesid mitmeriigilises kontekstis. Kas me võiksime seda piiriülest väljaõpet ka mujal teha? Jah, me võiks, kuid tuleb vahet teha sellel, milline on NATO riigi jurisdiktsioon ja milline on NATO-sse mittekuuluva riigi jurisdiktsioon.

Lõpetuseks, mida tähendab Vene-maa kasvav sõjaline aktiivsus Rootsi jaoks?

Nii kaua kui mina olen olnud relva-jõududes ja juba enne seda – me oleme väga-väga hoolikalt jälginud Venemaa tegevust nii valitsuse, parlamendi kui ka relvajõudude tasemel ja pakume va-litsusele olukorrast parimat analüütilist teavet.

Venemaa relvajõudude reform on kestnud umbes kuus aastat ja me näeme väga sihikindlat plaani varustuse välja-vahetamiseks ja üksuste ümberõpeta-miseks. Samuti näeme siin regioonis ka üha rohkem kompleksseid harjutusi, mis kinnitab, et nad on jätkuvalt teel moder-niseerimise suunas. Ma arvan, et praegu on kõige õigem jätkata jälgimist, jätkata relvajõudude vahelist läbikäimist ja teha seda ka poliitilisel tasemel ehk siis selgi-tama, miks ja mida me teeme, ning pak-kuda seda võimalust ka neile.

Seeläbi saame me part-nerriigina, ka Soome on selle otsuse teinud, osaleda erinevatel NATO õppustel, mis tagab meie üksustele korraliku väljaõppe ja või-maldab jätkata koostegutse-misvõime arendamist teiste riikide relvajõududega.

48

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ÜLEVAADE

Igal inimesel võib elus ette tulla olukordi, kus tavapäraseks hak-kamasaamiseks jääb puudu toi-metulekuvõimest või -oskustest. Need olukorrad võivad tuleneda pärilikkusest, oma käitumisest

või väliskeskkonnast. Nimetame taolisi olukordi selle artikli kontekstis sotsiaal-probleemideks üksikisiku tasandil.

Üks spetsialistide grupp, kes tegeleb taolistel juhtudel sotsiaalprobleemi-de lahendamisega, on sotsiaaltöötajad. Eestis õpetatakse ülikoolides sotsiaal-tööd juba 20 aastat ja taasiseseisvumise järel oli sotsiaaltöö üks olulisemaid uusi professioone, mis omale uues haldus-süsteemis koha leidis.

Eestis on sotsiaaltöö korraldatud sõja eelse vabariigi vaimus, kus „iga vald peab oma sandid ise toitma”. Ehk teiste sõnadega on sotsiaalprobleemide lahen-damine pandud peaasjalikult kohaliku omavalitsuse ülesandeks. Üks erand on siin kaitsevägi, kus on tööle palga-tud mitu sotsiaaltöötajat, kes tegelevad spetsiifiliste tegevteenistusest tulenevate probleemidega, mida ei ole otstarbekas tegevväelase koduomavalitsusele lahen-damiseks jätta. Samas muidugi võib ka kaitseväge vaadelda keskmise suurusega omavalitsusena, mis lahendabki oma „kodanike” muresid ise.

Eestiga võrreldamatult teises olukor-ras on Ameerika ühendriikide relva-jõud, sealhulgas loomulikult ka sot-siaalprobleemidega tegelemisel. Artikli eesmärk on vaadelda USA relvajõudude arengut sotsiaaltöö korraldamisel. Päris kindlasti ei saa kõike seal toimuvat üle võtta ja ka meiega otseseks kõrvutami-seks on USA süsteem liialt teistsugune. Juba seepärast, et kui ameeriklastel esi-neb teatud sotsiaalprobleemi tuhandetel klientidel ehk tegu on protsessiga, siis Eestis puutume kokku vaid ainulaadse-te üksikjuhtumitega. Eraldi diskussioon on, et kui tegu on seda või teist laadi

üksikjuhtumiga, siis kas ja mil määral peaks kaitsevägi dubleerima tsiviilsek-tori pakutavaid sotsiaalteenuseid. Prae-gusel juhul ei ole see küsimus siiski ar-tikli fookuses.

Kahtlemata pakuvad USA militaar-sotsiaaltöö kogemused mõtteainet. Need näitavad, milliseid probleeme ka meil võib esineda (tõsi küll, ilmselt kor-dades väiksemas mahus) ning võib-olla anda vihjeid nende ennetamiseks. Sa-muti illustreerib sotsiaaltöö areng USA relvajõududes probleemidest arusaami-se ja nendele reageerimise dünaamikat militaarses organisatsioonis.

SOTSIAALTÖÖ – MIS SEE ON?Sotsiaaltöö on sõjanduse kontekstis kahtlemata üsna üllatav nähtus. Seetõttu peaks tutvustama sotsiaaltöö olemust.

Sotsiaaltöö on rakenduslik teadus, mille eesmärk on tagada inimese toime-tulek ja heaolu. Selle eesmärgi täitmi-seks kasutatakse nii rahalisi toetusi kui ka mitterahalisi teenuseid, et korrastada inimese ja teda ümbritseva keskkonna omavahelisi suhteid.

Kaitseväe tugikeskuse juhatajana olen ma kasutanud meie töö kohta

lihtsustatud selgitust, et meditsiin tege-leb inimese ja tema keha, psühholoo-gia inimese ja tema peas toimuva ning sotsiaaltöö inimese ja teda ümbritseva sotsiaalse keskkonna vaheliste suhete korraldamisega.

Sotsiaaltöö distsipliinina laenab ena-masti oma teooriad psühholoogiast ja sotsioloogiast, aga ka loodusteadustest. Neile teooriatele toetudes loob sotsiaal-töö instrumendid, mille abil sekkutakse sotsiaalprobleemidesse ning lahenda-takse need. Tasub rõhutada, et sotsiaal-töötaja peab sekkuma limiteeritud aja jooksul, lõpptulemusena peab klient siiski nii iseseisvalt, kui lähteolukord lu-bab, toime tulema.

Sotsiaaltööst kõneldes on oluline märkida väärtuste temaatika. Et sot-siaaltöö areng on tihedalt seotud huma-nistlike ja demokraatlike väärtustega, siis on kesksed väärtused inimese ise-seisvus, võrdõiguslikkus, sotsiaalne õig-lus, inimväärikuse austamine ja inimese enesemääramisõigus. Oluline on tähele-panu juhtida, et erinevalt loodus- või keeleteadusest ei apelleeri sotsiaaltöö apoliitilisusele, vaid võtab julgelt polii-tilisi seisukohti, sellises läänelikus kon-tekstis pigem liberaalseid ja tsentristlik-ke (kui mitte vasakpoolseid) seisukohti.

Sotsiaaltöö ja militaarstruktuuri kok-kupuutepunkt ning ühine huvi on kaht-lemata see, et teenistusülesannet täitev isik oleks võimalikult minimaalselt koormatud sotsiaalprobleemidega. Sa-muti eksisteerib ka tööandjapoolse vas-tutuse moment, et teenistuses viga või kutsehaiguse saanud tegevväelast ko-heldaks sotsiaalselt vastutustundlikult. Laias laastus võib öelda, et sotsiaaltööta-ja vajadus kaitseväes tuleneb kahest al-likast: traumadest ja hukkumistest ning inimestevahelistes suhetes tekkivatest pingetest.

Kui jagada sotsiaaltööd kliendi-gruppide kaupa, siis see jaguneb laste, puudega inimeste, eakate, kodutute, psühhiaatriliste klientide, kurjategijate, sõltuvushaigete, ohvrite, haiglapatsien-tide ja veel mitme väiksema grupiga tehtavaks tööks. Loomulikult ei saa kõi-ki nüansse ja kliendigruppe selles artik-lis põhjalikult käsitleda. USA-s on juba

Militaarsotsiaaltöö arengust USA relvajõudude näitelAmeerika ühendriikide relvajõududel on pikaajalised ko-gemused, kuidas toetada tegevväelasi ja veterane ning ka nende peresid, kui need ajutiselt või kestvalt oma igapäe-vaeluga toime ei tule.

Andres Siplane MSC (SOTSIAALTÖÖ)

KAITSEVÄE TUGIKESKUSE

JUHATAJA

Sotsiaaltöö areng USA relvajõududes illustreerib probleemidest arusaamise ja nendele reageerimise dünaamikat militaarses organisatsioonis.

49

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

kõikvõimalikke veteranidega tegelevaid heategevuslikke mittetulundusühinguid sadu ja sadu, kellest igaühe tegevus an-nab alust paksude raamatute kirjutami-seks. Samuti on USA erinevates relva-liikides sotsiaaltöö erinevalt arenenud ning olnud üksteisest üsna sõltumatu.

MILITAARSOTSIAALTÖÖ ALGUSOn üsna mõistetav, et esmane vajadus millegi sotsiaaltöö-sarnase järele tekkis seoses haavatud sõjaveteranidega. Kui aktiivne ravi on lõppenud ja vigastatu lahkub raviasutusest, ei sulandu ta tava-ühiskonda või naase teenistusse kergelt. Haavatul on vaja toime tulemiseks ko-handada keskkonda, leida talle võimete-kohane töö või tagada muul moel sisse-tulek; suhted perekonnas ja kogukonnas tuleb ümber korraldada jne. Praegusel juhul on seadusandja otsustada, kas ja kui palju võimukandja haavatut abista-ma peab.

USA militaarsotsiaaltöö alguseks loe-takse pekoti sõda (1634–1638), kus pe-koti indiaanlaste ja Plymouthi koloonia vahel toimunud sõjaga seoses otsustas 1636. aastal Plymouthi koloonia ülem-kohus, et koloonia (st kuberner ja tema abilised) peavad hoolitsema vigastatud (ingl k maymed and hurt) sõdurite eest.

Proportsioonide tajumiseks toon ära, et selle sõja suurimas Mystiqi lahingus osales valgete poolel 150 ning indiaan-laste poolel 400–700 sõdalast. Lahingust kujunes indiaanlaste massiline hukka-mine. Samas sai valgete poolel surma kaks ja vigastada 40 meest. On täpsus-tamata, kas nendest 40 mehest mõni ka paranes või said nad kõik lahingus püsi-va tervisekahjustuse.

Kodumaalt võiks analoogse mahu-ga konflikti näidiseks tuua Mahtra sõja (1858), kus 700–800 talumeest võitlesid 50 tsaariarmee sõduriga ning sõduritest sai konflikti käigus haavata 13. Tsaari-armee soldatite sotsiaalsed tagatised või hüved olid invaliidistumise puhul vaba-nemine sõjaväeteenistusest ja pärisorju-sest, võimalus vabalt valida endale uus elukoht ning tänu sõdurioskustele leitav töökoht (vallakasakas, vahimees vmt).

PENSIONISÜSTEEMI LOOMINE26. augustil 1776. aastal andis USA kongress välja seaduse tagamaks pen-sioni vigastatud sõduritele või ohvitse-ridele. Tagatise eesmärk oli motiveerida teenistusse tulemist, sest parasjagu oli käimas iseseisvussõda. Pensioni määr oli 50% eelnevast palgast ning seda maksti kas elu lõpuni või kuni terve-nemiseni. Pensioni määramise eeldus

oli see, et vigastus ei võimaldanud sõja-mehel tööga elatist teenida.

Järgnevatel aastatel täiendati pensioni õiguslike inimeste gruppi mitu korda, sest endiselt oli kaadrist puudus ja neid tuli millegagi vägedesse meelita-da. Samuti nähti ette mitterahalise hü-vena maadejagamist, kus ohvitserid said loomulikult lihtsõduritest suuremaid maatükke.

Olulise kuupäevana tasub märkida 24. augustit 1780, kui sätestati ohvitseri leskedele ja orbudele toitjakaotuspen-sion toitja poole palga ulatuses. Seda maksti seitsme aasta jooksul pärast oh-vitseri surma.

Tasub märkida, et iseseisvussõja järg-selt täiendati ja suurendati veteranidele ettenähtud pensione iga mõne aasta tagant, kuni see põlvkond siit ilmast lahkus. Viimane iseseisvussõja veteran (Daniel F. Bakeman) suri 1869. aastal ning siis jäi veel pensionisaajaks 887 leske.

Kui pensionisüsteemi loomise algu-ses oli hüvede suurendamise taga vaja-dus värvata uusi mehi teenistusse, siis pärast sõja lõppu oli mõne seadusmuu-datuse näol tegu juba tänapäevast laadi lobitööga, kus valitsus tuli vastu erine-vate veteranide gruppide nõudmistele.

KODUSÕDA JA PUNANE RISTUSA kodusõja (1861–1865) ajal tekkis heategevuslikel naisorganisatsioonidel võimalus ennast teostada meditsiinili-sel ja humanitaarabi rindel. Üks tähele-panuväärseim aktivist oli Clara Barton (ka Burton, 1821–1912), kes oli haridu-selt õpetaja, kuid kelle isa oli ohvitser ning kes oli lapsepõlves hooldanud pi-kalt oma voodihaiget venda, kes oli ka-tuselt kukkudes invaliidistunud.

Kui sõja ajal oli suur vajadus haa-vatute eest hoolitsemise järele ning meditsiini tarvikutega varustamisele, siis pärast sõda avas Clara Barton kadu-nud sõdurite kontori. Temale kirjutasid oma poegi, mehi või vendi otsivad pe-reliikmed. Ta uuris ja vastas lähedaste-le kokku 63  000 sõduri saatuse kohta. Oma büroo sulgemise ajaks 1867. aastal

õnnestus tuvastada 22  000 sõduri saa-tus. Hiljem asutas ta oma töökogemuse loogilise jätkuna 1881. aastal Ameerika Punase Risti.

Hispaania–Ameerika sõjas (1898) oli Ameerika Punasel Ristil juba kandev roll nii meditsiinilise abi organiseeri-misel kui ka perede informeerimisel. Märkimist väärib, et samal aastal haka-ti USA-s Columbia Ülikoolis õpetama sotsiaaltööd, mida tol ajal kutsuti sot-siaalseks filantroopiaks.

Clara Barton ja tema tegevus illust-reerib väga hästi USA ühiskonnakorral-dust, kus kandev roll on vabatahtlikul sektoril. Praeguses Eestis oleks raske ette kujutada, et tegevväelasi ja nende lähedasi hõlmavaid andmeid haldab ja töötleb kolmanda sektori organisat-sioon. Küll aga oli Clara Bartoni töö sisu lähedane sellele, mida ka tänapäevased relvajõud teevad. Tsiviliseeritud maa-ilmas toimub aga tänapäeval suhtlus teisesuunaliselt – pere ei tegele riigiesin-dajate ja info otsimisega, vaid riigi esin-dajad otsivad ise vajadusel pere üles.

Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et ka Punase Risti teke on tulenenud sõja tagajärgedega tegelemise vajadusest. Ni-melt läks Šveitsi ärimees Henry Dunant 1859. aastal Prantsuse keisrilt Napoleon III küsima veekasutuse õigusi seoses oma maisikasvatusäriga Alžeerias. Ta jõudis kohale aga parasjagu Solferino lahingu lõppemise hetkel. Nähes küm-neid tuhandeid haavatuid organiseeris ta koos kohalike elanikega haavatute eest hoolekandmist. Koju jõudes kirju-tas ta nähtust raamatu, mis viis 1863. aastal Punase Risti asutamiseni ja Genfi konventsioonideni.

ESIMENE MAAILMASÕDAEsimene maailmasõda tõi kaasa hoo-pis uued dimensioonid militaarsot-siaaltöös. Sõda, mida peeti hoopis uuel kombel ja uue tehnikaga, tõi kaasa ka uutmoodi tagasilööke sõdurite tervises ja toimetulekus. Niinimetatud sõja-neuroos või mürsušokk (ingl k shell shock) tekitas juhtkonnas nõutuse ning erinevad riigid lahendasid neid olu-kordi erinevalt (haiglaravist kuni ma-halaskmiseni deserteerumissüüdistuse alusel). USA relvajõud olid ühed neist, kes suhtusid nähtusesse leebemalt – 4,3 miljonist sõjas osalenud USA sõdurist diagnoositi ligi 100  000-l vaimse tervise häire ja nad suunati sõjaväehaiglatesse.

Sotsiaaltöötajaid oli palgatud USA-s neuroloogiahaiglatesse juba 1905. aas-tast alates, kuid Esimese maailmasõja

Tasub rõhutada, et sotsiaal-töötaja sekkumine peab toimuma limiteeritud aja jooksul, lõpptulemusena peab klient siiski nii iseseis-valt, kui lähteolukord lubab, toime tulema.

50

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ÜLEVAADE

psühhiaatriliste patsientide hulka ette aimates pöördus USA relvajõudude meditsiiniosakond Punase Risti poo-le, paludes mehitada sõjaväehaiglates psühhiaatriliste sotsiaaltöötajate ameti-kohti. 1. septembril 1918 asus esimene sotsiaaltöötaja tööle armeehaiglasse nr 30 Pittsburgis. 1920. aasta jaanua-riks olid sotsiaaltöö osakonnad olemas juba 42 haiglas, mis tegelesid eelkõige sõjaveteranidega.

Esimese maailmasõjaga seoses refor-miti USA-s ka muid veterane toetanud struktuure. Haavatud veteranide raha-lisi toetusi, rehabilitatsiooni ja ümber-õpet hakkasid 1917. aastal korraldama veteranide büroo, siseministeeriumi pensionibüroo ja invaliidistunud sõdu-rite riiklik kodu (ingl k National Home for Disabled Volunteer Soldiers). 1930. aastal liideti need kolm struktuuri kokku veteranide administratsiooniks, millena see püsis kuni 1989. aastani. Alates 1989. aastast muudeti veteranide administratsioon veteranide asjade mi-nisteeriumiks (Department of Veterans Affairs).

TEINE MAAILMASÕDAUSA suurendas oma relvajõudusid Tei-se maailmasõja eel ja alguses, kuid need muudatused ei jõudnud relvajõududes teenivate sotsiaaltöötajateni – nende arvu ei suurendatud. Kui aduti vaja-dust sotsiaaltöötajate järele, siis neid ei värvatud, vaid ajavahemikul 1942 kuni 1945 telliti Ameerika Punaselt Ristilt nii-öelda teenusena sisse 1000 sotsiaal-töötajat. Tasub silmas pidada, et kokku oli USA vägedes Teises maailmasõjas ligi 18 miljonit võitlejat.

Põhjus, miks esialgu telliti sotsiaal-töötajaid Punaselt Ristilt, oli see, et sõja-väe ametinimetuste klassifikatsioonis puudus sotsiaaltöötaja amet. Alles 1943. aasta oktoobris sõnastati psühhiaatrilise sotsiaaltöötaja ametijuhend, mille koha-selt olid tema ülesanded:

- korraldada psühhiaatri juhtimise all juhtumitööd;

- korraldada psühhiaatrilisi vas-tuvõtuintervjuusid ja kirjutada juhtumikirjeldusi;

- küsida Punaselt Ristilt või muudelt agentuuridelt sõduri koduse olukorra kohta, et paremini korraldada haiglast väljakirjutamist;

- teada isiksuse struktuuri dünaami-kat ja arengut ning emotsionaalsete häi-rete kohta.

Kui aga silmas pidada, et Teise maa-ilmasõja ajal oli teenistusse võetud 18 miljonit meest ja naist, siis on iseene-sestmõistetav, et sellise kontingendi tööshoidmine nõudis mitme sellise ülesande täitmist (nt meedikute ja per-sonalitöötajate poolt), mis kuuluksid ta-vapäraselt sotsiaaltöö tegevusvälja. Ilm-selgest vajadusest sotsiaaltöötajate järele asutati 1. juulil 1945 maaväe psühhiaat-rilise sotsiaaltöö osakond, mille juhiks sai major Daniel O’Keefe.

KOREA JA VIETNAMI SÕDAKui Teises maailmasõjas hukkus ligi 400 000 USA sõdurit, siis Korea ja Viet-nami sõjas oli kokku peaaegu 100  000 hukkunut. Võib muidugi diskuteerida, milliseid militaarsotsiaaltöösse puu-dutavad muudatusi tingisid need sõjad otseselt, milliseid kaudselt ning millised muudatused on lihtsalt kokkulangevus, kuid sõdade mõju nii militaarsotsiaal-tööle kui ka ühiskonnale ei saa eitada.

Kui aastal 1940 oli 40  000 sõjaväe-last abielus, siis aastal 1965 oli abielus 450 000 relvajõudude teenistuses olevat inimest, kellel oli kokku 1,3 miljonit ülal-peetavat. Et kõikvõimalike pereproblee-mide hulk (alates finantsprobleemidest kuni laste vaimse tervise küsimusteni) jõudis kriitilise piirini, otsustati pärast kaheaastast uuringut luua 1965. aastal Army Community Service ehk maaväe kogukonnateenistus. Aastaks 1969 oli sellel teenistusel 155 kontorit ning hil-

jem võeti printsiibiks, et teenistus peab kohal olema kõikides väeosades, kus on vähemalt 500 meest.

Vietnami sõja otsene tagajärg oli see, et juba lahinguväljal tarvitas viiendik sõdureist regulaarselt narkootikume (eelkõige heroiini). Ligi pooled USA sõduritest kasutasid narkootikume epi-soodiliselt. Et sõltuvusainete problee-mid tõusid teravalt päevakorda ja olid kõikides väeliikides, siis panustasid ka kõik väeliigid sõltuvushaigete veterani-dega tegelemisse. Põhiline töömeetod oli anonüümsete alkohoolikute käest laenatud instrumendid, eelkõige 12 sammu mudel.

Kuigi lahingustressi ja shell shock’i mõiste olid juba ammu tuntud, andis Vietnami sõda ja sõjaveteranid alust diskussiooniks, mille käigus kujunes 1970. aastate keskel välja termin post-traumatic stress disorder (PTSD) ehk traumajärgne stressihäire. Pandi tähele näiteks seda, et traumajärgne stressihäi-re tekkis ka nendel, kes otsese lahingu-tegevusega kokku ei puutunud. Ameeri-ka psühhiaatria assotsiatsioon lisas selle 1980. aastal psüühiliste häirete klassifi-katsiooni, mis omakorda tähendas seda, et kõigil, kellel see häire diagnoositi, tekkis õigus töövõimetuse kompensat-sioonile. See omakorda tähendas seda, et militaarhaiglatesse värvati tööle sadu ja sadu sotsiaaltöötajaid, kes diagnoosist tulenevaid kompensatsioone vahenda-ma hakkasid. Konservatiivsematel hin-nangutel on Vietnami sõja veteranidest PTSD olnud 15% ning julgematel hin-nangutel kuni 31%. USA valitsus mak-sab Vietnami sõja veteranidele PTSD diagnoosi alusel siiani töövõimetuse kompensatsioone.

SEKSUAALVÄHEMUSTESTEt homoseksuaalsust peeti 20. sajandi esimeses pooles psühhiaatriliseks häi-reks, siis ametlikult ei saanud homosek-suaalsed inimesed teenistusse tulla, sest

LAHINGUS HUKKUNUD MUJAL HUKKUNUD HAAVATUID

Iseseisvussõda (1775–1783) 8000 17 000 25 000

Kodusõda (1861–1865) 214 938 400 000 – 500 000 281 000

Esimene maailmasõda 53 402 63 114 205 000

Teine maailmasõda 291 557 113 842 671 000

Korea sõda 33 686 2830 92 000

Vietnami sõda 47 424 10 785 153 000

Afganistan (2001–…) 1742 471 19 000

Iraak (2003–2011) 3527 961 32 000

Tabel 1. Erinevates olulisemates selles artiklis käsitletud sõdades hukkunud ja haavatud USA sõdurite arvud.

51

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

nad põrusid psühhiaatrilisel uuringul. Järeleandmisi hakati tegema Vietnami sõja ajal, sest siis oli terav puudus elav-jõust. Üldiselt nähti, et homoseksuaal-sus kujutab endast turvariski ning viib moraalse laostumiseni.

Märkimist väärib õhuväe kaprali Fanny Mae Clackumi juhtum. Nimelt vabastati ta 1951. aastal teenistusest ja alandati seksuaalse sättumuse tõttu rea-meheks. Proua Clackum pöördus koh-tusse ja sai lõpliku võidu 1960. aastal, sai tagasi oma auastme ning kaheksa aasta palga. See oli pretsedenti loov kohtuasi.

1972. aastal eemaldas Ameerika psühhiaatria assotsiatsioon homosek-suaalsuse psühhiaatriliste häirete klas-sifikaatorist ning seega oleks homosek-suaalse sättumusega inimesed pidanud justkui teenistuseks sobima. Loomu-likult kaasnes selle teemaga ulatuslik kodanikualgatuslik tegevus nii militaar-struktuurides kui ka ühiskonnas ter-vikuna. 1975. aasta septembris avaldas ajakiri Time oma kaanel seersant Leo-nard Matlovitši pildi, kes oli kujunenud tuhandete USA relvajõududes teenivate teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimeste kõneisikuks.

Sellegipoolest nähti homoseksuaal-suses turvariski ning Clintoni ajal (aas-tal 1994) vastu võetud poliitika „don’t ask, don’t tell” ehk „ära küsi, ära vasta” oli kantud sellest vaimust. Poliitika nägi ette seda, et kui nendel teemadel tasa olla, siis järelikult ju ei mõjuta homoseksuaalsus inimese karjääri ja teenistust. Poliitika hakkas saama roh-kelt kriitikat, sest see oli põhiolemu-ses diskrimineeriv. See tühistati 2011. aastal ning sellest ajast alates on jõus-tatud mitu õigusakti, mis reguleerivad samasooliste vägedes teenivate paaride pärimise, peretoetuste ja muid küsimu-si. Samuti on mitu kõrget sõjaväelast „kapist välja tulnud” ning aset leidnud mitu samasoolise teenistuskaaslase avalikku pulmatseremooniat.

ENESETAPPUDE ENNETAMINENii hämmastav kui see ka ei ole, asuta-ti USA-s suitsidoloogia instituut alles 1968. aastal ning relvajõud hakkasid sellele valdkonnale tähelepanu pöörama alles 1980. aastatel. Kõigepealt oli tegu tervisekäitumist käsitlevate õppemater-jalidega, seejärel hakati põhjalikumalt valdkonda monitoorima eelkõige me-ditsiinisüsteemi kaudu. USA relvajõu-dudes on kõige suurem enesetappude tase maaväes ning nii nagu ka muudes valdkondades, tegelevad suitsiidipre-ventsiooniga erinevad USA vägede

relvaliigid algusest peale teineteisest sõltumata.

2008. aastal täheldati, et käimasole-vad sõjalised konfliktid on toonud kaa-sa olulise enesetappude arvu kasvu. Eri-ti reljeefne oli see maaväes, kus kümne aasta jooksul kasvas enesetappude kor-daja 10-lt (100 000 kaitseväelase kohta) 19-ni. Kiirete järeldustena panustati valdkonda, luues spetsiaalseid töögrup-pe ning investeeriti ka 50 miljonit dol-larit koostööle riikliku vaimse tervise instituudiga. Samuti palkas veteranide administratsioon 1600 nõustajat enne-tustööga tegelema.

2012. aastal täheldati, et enesetappu-de kaudu elust lahkunud tegevväelaste arv on jõudnud samale tasemele kui lahingus hukkunute arv. Ehkki teadusli-kus mõttes ei ole taolise võrdluse loomi-ne korrektne, oli tegu ometi avalikkuse suurt tähelepanu pälvinud faktiga.

Lisaks kättesaadavale nõustamise-le ja abiliinidele panustatakse sõduri-te nii-öelda kamraadi jälgimisele ehk enese abile ning abiotsimise destigmati-seerimisele. Vähemalt esialgu on enese-tappude arvu kasv seiskunud.

SEKSUAALVÄGIVALD 1990. aastate esimeses pooles tulid ava-likkuse ette Tailhooki ja Aberdeeni vä-gistamisskandaalid, mis viisid kohtu-asjadeni ja organisatoorsete järelduste tegemiseni. Aastal 2000 loodi seksuaal-vägivalla ennetamise ja menetlemise büroo (Sexual Assault Prevention and Response Office). Mitme uuringu alu-sel tuvastati, et vägedes teenivad naised langevad seksuaalrünnakute ohvriks kordades sagedamini kui nende õed tsi-viilsektoris (erinevates uuringutes lan-ges rünnaku ohvriks 20–40% kõikidest teenivatest naistest).

2012. aastal tunnistas seksuaalse rün-naku ohvriks sattumist 26 000 tegevväe-last, kellest umbes pooled olid mehed ja pooled naised. Kui absoluutarvudes on ohvrite arv meeste ja naiste seas võrdne,

siis proportsionaalselt on muidugi nais-tel mitmekümnekordselt suurem risk sattuda rünnaku ohvriks.

Kõikides veteranide tervishoiuasu-tustes võeti palgale militaarse seksuaalt-rauma nõustaja (Military Sexual Trauma Coordinator). Samuti kohustati kõiki ve-terane küsitlema seksuaaltrauma koge-muse kohta. Militaarse seksuaaltrauma tagajärgede leevendamiseks on praegu-seks ka ette nähtud rahaline kompensat-sioon ja vajalik ravi või nõustamine.

AJAGA KAASAS KÄIESOn arusaadav, et iga hukkunu asetab nii sõjaväe kui ka riigi juhtkonna pinge alla ning sunnib otsima süsteemset leeven-dust tagajärgedele. Tabelis toodud sõda-des on haavatute arv olnud hukkunute arvust kordades suurem. Need on olnud kahtlemata kolossaalsed töömahud ning arusaadavalt on need nõudnud erine-vate valdkondade sotsiaaltöötajate abi. Samas inimesed hukkuvad ning saavad traumasid tavapärases välja õppes ka rahuajal ning need nõuavad samuti pro-fessionaalset kohtlemist.

Teisalt on militaarsotsiaaltöö aren-gut tinginud muud ühiskondlikud muutused, näiteks suhtumine homo-seksuaalsusesse või soolisesse võrdõi-guslikkusesse. Militaarstruktuur peab kahtlemata kaasas käima ühiskondlike muutustega ning kohandama ennast õi-guse arenguga riigis tervikuna.

Kolmanda tegurina tooksin välja lobitöö. Olgu selleks siis mõne sõja ve-teranide nõudmised (näiteks Vietnami või iseseisvussõja veteranide ja nende pereliikmete nõudmised) või mobili-seeritavate soovid, kes lihtsalt piisavate garantiide puudumisel ei ole motivee-ritud riiki teenima. Sotsiaaltöötajate pakutavad teenused peavad vastama klientide vajadusele ning kui kliendid väljendavad oma muresid, siis neid peab kahtlemata kuulama ning neile reageerima.

Meie jaoks on võib-olla raske mõista, et erinevates relvaliikides on militaar-sotsiaaltööd arendatud erinevalt ning tihtipeale teineteisest sõltumatult nii seadusandlike regulatsioonide, teenuste kujundamise kui ka erialase ettevalmis-tuse osas. Tegu oleks justkui ressursside killustamisega. Kuid kui silmas pidada seda, kui suurte struktuuridega on USA relvajõududes tegu (kokku teenistu-ses ligi poolteist miljonit inimest) ning ka seda, kuivõrd erinevad on näiteks maaväelaste ja õhuväelaste vajadused ja probleemid, siis muutub see kindlasti arusaadavamaks.

Niinimetatud sõjaneuroos või mürsušokk (ingl k shell shock) tekitas juhtkonnas nõutust ning erinevad riigid lahendasid neid olukordi erinevalt ehk haiglaravist kuni mahalaskmiseni deser-teerumissüüdistuse alusel.

52

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

KONFLIKT

Natuke rohkem kui aasta on möödas sellest, kui Lääne-Aafrikas paikne-vas Malis algas Prant-susmaa juhitud operat-sioon Serval. Prantslaste

eesmärk oli tagasi lüüa riigi pealinna Bamako suunas tungivad radikaalsed islamiliikumised ning sellega saadi ka suurepäraselt hakkama. Praegu võib südamerahuga möönda, et võrreldes aastataguse olukorraga on nüüdne Mali kardinaalselt muutunud – seda pea-miselt positiivses suunas. Põhja-Malis ainuvalitsenud islamistid on tagasi löö-dud ning põranda alla surutud, riigis aasta jooksul toimunud kahed valimi-sed on võimule toonud tugeva mandaa-diga demokraatlikud jõud, rahvusvahe-lise abi toel üritatakse parandada riigi, armee ning infrastruktuuri toimimist.

Läänemaailma poolt eelmisel küm-nendil alustatud konfliktide – eelkõige Afganistani ja Iraagi – puhul on kõige keerukamaks osutunud neid edukalt ning kiirelt lõpetada. Mali konflikt ei ole küll lõppenud, kuid kõik märgid viita-vad positiivsetele arengutele ning sealt lähtuvalt võimalikule rahumeelsele ja osapooli rahuldavale lõpule. Kas selle põhjus on õnnelik juhus või prantslas-te, malilaste ja rahvusvahelise üldsuse konkreetsed teod ja realistlikud eesmär-gid? Või peame siiski olema oma hin-nangutes vaoshoitumad ning küsima: kas senised sündmused ei ole petlikud ja kõige selle näilise positiivsuse all ei pulbitse tegelikult konfliktikatel, mis võib igal hetkel plahvatada? Me ei saa ka unustada, et Eesti on Mali konflikti-ga väga otseselt seotud: selle riigi üles-ehitamise ja seega ka tulevikuga. Malis teenivad erinevates rollides ja erinevatel missioonidel mitu Eesti kaitseväe ohvit-seri ja allohvitseri.

MALI 2013. AASTA EDULUGUEelmise aasta 11. jaanuaril sekkus Prant-susmaa sõjaliselt Mali konflikti, operat-sioon sai oma nime Sahara kõrbekassi järgi Serval. See tuli üllatusena paljudele ja seda eriti vastasele – Põhja-Malis või-mutsenud islamistidele. Prantslaste es-mased õhulöögid islamistide konvoide ning tugipunktide vastu ja päev hiljem alanud maavägede pealetung olid edu-kad ning kiirelt tõrjuti islamistid välja peamistest Põhja-Mali suurematest lin-nadest. Viimase islamistide käes olnud kantsi – Alžeeria piiri lähistel asuva Ki-dali linna – võtsid Prantsuse väed oma kontrolli alla 30. jaanuaril, pärast seda, kui islamistidest võitlejad olid pagenud lähedal asuvasse Adrar des Ifoghase mäestikku. Lahingute vältel saabusid Malisse erinevate Aafrika riikide väed, kes abistasid Prantsuse ja Mali üksusi ning suurendasid sõjalise sekkumise rahvusvahelist mõõdet. Samuti abistasid

erinevad Euroopa Liidu riigid prantslasi logistiliselt ning varustasid luureinfoga.

Islamistid eesotsas MUJAO-ga (Mouvement pour le Tawhîd et du Ji-had en Afrique de l’Ouest – ühtsuse ja džihaadiliikumine Lääne-Aafrikas), jätkasid sissirünnakute korraldamist, keskendades oma löögijõu peamiselt Gao linna Põhja-Malis ja selle lähiala-de ümber, kuid löödi Servali üksuste, Mali relvajõudude ning AFISMA (Af-rican-led International Support Mission to Mali – Aafrika juhitud rahvusvahe-line toetusmissioon Malisse) koostöös iga kord tagasi. Islamistide tegutsemis-vabadust ning võimekust õõnestasid samal ajal Adrar des Ifoghase mäestikus toimunud Prantsuse erivägede ja Tšaadi sõdurite terrorismivastased operatsioo-nid, mille eesmärk oli avastada ning hävitada mäestikku islamistide varem loodud peidikud ja tugipunktid. Need operatsioonid olid edukad ning mitu korda tabati ka tähtsamaid islamistlike liikumiste juhtfiguure – näiteks tapeti prantslaste ja tšaadide ühisoperatsiooni käigus 28. veebruaril džihaadiliikumise AQIM (al-Qaeda in the Islamic Magh-reb – Al Qaeda islamistlikus Magribis) üks juht Abdelhamid Abou Zeid. Isla-mistlike rühmituste rünnakud jätkusid ka suvel ning aasta teisel poolel, kuid muutusid üha harvemaks. Rühmitused muutsid ka lahingutaktikat, minnes algselt kasutatud kompleksrünnakutelt üle suitsiidirünnakutele, mis omakorda asendusid hiljem raketirünnakutega. Rünnakute vähenemise ning džihaadi-rühmituste lahingutaktika muutmise üks peamine põhjus oli just rahvus-vaheliste vägede võime need rünnakud tagasi lüüa ning üldist julgeolekuolu-korda Põhja-Malis parandada.

Paralleelselt sõjalise tegevusega alga-sid nii Malis kui ka rahvusvahelisel ta-semel poliitilised protsessid, et taastada legitiimne riigivalitsemine ning liikuda edasi erinevate Malit vaevavate problee-mide lahendamisega. Kindlasti oli 2013. aastal Mali sisepoliitikas kaks olulisemat sündmust presidendi- ja parlamendiva-limised. Kahevoorulised presidendi- ja parlamendivalimised, mis toimusid vas-tavalt juulis-augustis ning novembris-

Mali konflikt aasta hiljem – edulugu või vaikus enne tormi?Sõduri 2013. aasta teises numbris kirjeldasime, kuidas omaaegne Lääne-Aafrika demokraatia musterriik Mali riigipöörde järgselt kaosesse langes. Nüüd on põhjust vaa-delda, mis juhtus Malis pärast Prantsuse ja mitme Aafrika riigi vägede sekkumist.

Karl Toomet MA TERRORISM,

SECURITY AND SOCIETY

Paralleelselt sõjalise tege-vusega algasid nii Malis kui ka rahvusvahelisel tasemel poliitilised protsessid, et taastada legitiimne riigiva-litsemine ning liikuda edasi erinevate Malit vaevavate probleemide lahendamisega.

53

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

detsembris, olid rahvus vaheliste vaat-lejate hinnangul läbipaistvad ja vabad. Praeguseks presidendiametisse van-nutatud Ibrahim Boubacar Keïtal ning tema parlamendivalimised võitnud RPM (Le Rassemblement pour le Mali) parteil on seega tugev Mali rahva de-mokraatlikul viisil antud mandaat, mille põhjalt alustada riigi ülesehitusega.

Teine oluline sisepoliitiline areng eelmisel aastal oli see, et Mali keskvalit-sus ning erinevaid Põhja-Mali rahvaid esindavad rühmitused jõudsid esmase kokkuleppeni Põhja-Mali staatuse kü-simuses. Kohe pärast Prantsuse sõjalise operatsiooni algust jaanuari keskel tea-tasid sekulaarne tamašekkide rühmi-tus MNLA (Mouvement National pour la Libération de l’Azawad – rahvuslik Azawadi vabastusliikumine) ning is-lamistlikust tamašekkide rühmitusest Ansar Dinest lahku löönud Azawadi is-lamiliikumine (Le Mouvement islamique de l’Azawad – IMA)1, et toetavad sõjalisi operatsioone džihhadistide vastu ja on loobunud nõudest anda tamašekkide Azawadi riigile iseseisvus. Samuti oldi nõus läbi rääkima Mali keskvalitsusega Põhja-Mali edasise staatuse osas.

Mai lõpus alanud läbirääkimised, kus osalesid tamašekkide liikumiste MNLA ja HCUA esindajad ning Mali

keskvõim, päädisid 18. juunil sõlmitud Ouagadougou kokkuleppega, mis näeb ette lahenduse leidmist Põhja-Mali staa-tuse küsimusele, Põhja-Mali relvastatud gruppide desarmeerimist ja võimalikku integreerimist Mali relvajõududesse ning Mali administratiiv- ja julgeoleku üksuste tagasipaiknemist Põhja-Mali aladele.

Rahvusvahelisel areenil tuleb olulis-teks sündmusteks lugeda EUTM Mali (Euroopa Liidu väljaõppemissioon Malis) saatmist Malisse, Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse ECOWAS-i AFISMA missiooni muutmist ÜRO MINUSMA rahuvalvemissiooniks ning Euroopa Liidu Mali doonorikonverentsi toimumist. Just viimane, mis leidis aset eelmise aasta 15. mail Brüsselis, on tä-

helepanuväärne, sest konverentsil lubas Euroopa Liit toetada Mali ülesehitamist 3,25 miljardi euroga. Raha, mille väljas-tamise keskne klausel oli edukate demo-kraatlike valimiste toimumine, kasuta-misõigust võib Mali võimul olev valitsus nüüd nõuda, olles täitnud selleks seatud tingimused.

KAS EDULUGU SUUDETAKSE KA HOIDA?Kõik ülaltoodud näited räägivad selgelt selle poolt, et aasta pärast rahvusvahe-lise üldsuse sõjalist sekkumist on pal-jud asjad Malis läinud hästi ning riigi üldine olukord on parem, kui oli seda aasta tagasi. Samas tuleb meil aga endalt küsida, kas seda positiivset edenemist suudetakse säilitada ka edaspidi. Mitu ülaltoodud positiivset sündmust on küll tervitatavad, kuid ei ole tegelikult lahen-danud Mali kui riigi keskseid probleeme või on nende lahendamisel vaid esime-ne samm.

Prantsusmaa sõjalise edu peamiseks põhjuseks võib lugeda asjaolu, et ju-hinduti väga selgelt ja realistlikus võt-mes püstitatud sõjalistest eesmärkidest. Prantslaste ülesanne operatsioon Serva-li raames oli peatada islamistide peale-tung, asuda järgnevalt ise peale tungile ning viimases faasis puhastada Põhja-

Julgeolekuolukord regioonis on endiselt pinev ning isla-mistid, olles enamjaolt Ma-list välja aetud või põranda alla sunnitud, on pelgupaika leidnud Mali naaberriikides, eriti just Lõuna-Liibüas ja Põhja-Nigeri aladel.

Mali sõdur mehitamas kontrollpunkti 430 km pealinnast Bamakost põhja pool asuva Diabaly linna servas, mille valluta-mine radikaalsete islamistide poolt oli Prantsuse interventsiooni ajend. SCANPIX

54

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Mali alad islamistide pelgupaikadest ning turvaaladest. Selle saavutanuna pidi Prantsusmaa julgeolekuvastutuse üle andma Mali enda julgeolekuüksus-tele ning ÜRO MINUSMA rahuvalvaja-tele. Nagu juba mainitud, on prantslased endale püstitatud ülesannetega suuresti hakkama saanud. Julgeolekuvastutus on osaliselt Põhja-Mali aladel üle antud Mali vägedele ja MINUSMA-le, Prant-susmaa on osa oma üksuseid juba riigist välja viinud ja plaanib nende vähenda-mist jätkata2 ning Prantsusmaa presi-dent François Hollande on teatanud, et olukord Malis on „kontrolli all”.

Samas ei tohiks Prantsusmaa ega rah-vusvaheline üldsus lasta ennast praegu-sest vaikusehetkest uinutada. Julgeoleku-olukord regioonis on endiselt pinev ning islamistid, olles enamjaolt Malist välja aetud või põranda alla sunnitud, on pel-gupaiga leidnud Mali naaberriikides, eriti just Lõuna-Liibüas ja Põhja-Nigeri aladel. Näidet, kus üks konflikt on kiiresti ja ennatlikult lõppenuks kuulutatud ning seejärel unustatud, sest fookus on suju-valt liikunud uuele kriisikoldele, ei tule otsida kaugelt ajaloost.

Olgugi, et praegu on ennatlik tõm-mata liigseid paralleele USA algata-tud Afganistani ja Iraagi sõdade ning Prantsusmaa Mali ja Kesk-Aafrika vabariigi konfliktide vahel, on oluli-ne teadvustada asjaolu, et konfliktid võivad kesta edasi ka pärast seda, kui poliitilisel tasandil on „kordaläinud missioon” välja kuulutatud. Jääb vaid loota, et Prantsusmaa juhtide väljaütle-mised, mis kinnitavad, et Mali missioo-ni tähtsus ning sellesse panustamine ei vähene, kuigi prantslased on alustanud uut sõjalist operatsiooni Kesk-Aafrika vabariigis, on tõesed. Prantsusmaa, kes on plaaninud Malisse jätta praegu mää-ramatuks ajaks kuni tuhat sõdurit, kelle ülesanne on korraldada terrorismivas-taseid operatsioone, peab tulevikus olema valmis saatma nendele üksus-tele appi lisavägesid juhul, kui halve-nenud julgeolekuolukord seda nõuab. Samuti peavad ÜRO MINUSMA ope-ratsiooni oma panuse lubanud riigid kiirendama oma üksuste saatmist Ma-lisse, sest praegu ei ole MINUSMA täisvõimekuses.

Eelmisel aastal valitud Mali presi-dendi ja parlamendi on rahvas demo-kraatlikult valinud ja seega legitiimsed. See aga on esimene samm pikal teel, mille lõppsiht peaks olema demokraat-liku järjepidevuse ning traditsiooniga Mali. Oluline on, et Mali valitsus jätkab demokraatlikult kursil, et vastav järje-

pidevus saaks välja kujuneda. Tuleb aru saada, et ka rahvusvaheliste doonorite antud abirahad iseenesest ei lahenda praegu Mali riigi ees seisvaid problee-me. Nüüd, kui see raha on Mali valitsu-sele kättesaadavaks tehtud, on oluline, et seda kasutatakse ka selleks määratud eesmärkide saavutamiseks.

Jällegi ei ole keeruline leida lähiaja-loost näiteid selle kohta, kuidas välis-telt doonoritelt saadud abirahasid on erinevate riikide juhid kasutanud kõi-geks muuks kui riigi ülesehituseks ning elanikkonna elujärje parandamiseks. Kindlasti ei ole ka praegune Mali või-mueliit korrumpeerumatu ning ka neid ähvardab ahvatlus naasta enne 2012. aasta riigipööret viljeletud „jaga, valit-

se ja võta endale” valitsemisprintsiipide juurde. Mali reforme rahastav Euroopa Liit kindlasti sellise perspektiivi reali-seerumist ei soovi ning selle vältimi-seks tuleks EL-il jälgida korrapäraselt, kas ja kui õigesti meie eraldatud raha kasutatakse.

PÕHJA­MALI STAATUSE KÜSIMUSMali konflikti edukaks lõpetamiseks tuleb lahendada keskne probleem – pa-randada Mali keskvalitsuse ning Põhja-Mali rahvaste suhteid. See on omakor-da alus sellele, et lõplike läbirääkimiste käigus leitakse kõigi osapoolte aktsep-teeritud lahend Põhja-Mali staatuse kü-simusele. Praegu jõus olev esmane kok-kulepe, mis saavutati keskvalitsuse ning Põhja-Mali erinevate rühmituste vahel eelmise aasta juunis, on ajutine ning eeldab lõplikke läbirääkimisi. Neid ta-kistab aga osapoolte umbusk teise poole suhtes ning samuti erinevad seisu kohad, milline peaks olema lõpplahendus Põh-ja-Mali staatuse osas.

Mali keskvalitsus näeb Põhja-Malit kui ala, millele on antud detsentralisee-rimisreformidega teatud iseotsustus-õigused, kuid mis samas jääb tugevalt seotuks Mali riigiga. Mitu Põhja-Mali rahvast ning rühmitust aga soovivad

Kindlasti ei ole ka praegune Mali võimueliit korrum-peerumatu ning ka neid ähvardab ahvatlus naasta enne 2012. aasta riigipööret viljeletud „jaga, valitse ja võta endale” valitsemis-printsiipide juurde.

Prantsuse sõdurid on peatanud oma soomusauto Douentzast põhja poole jääva-te mägede taustal. SCANPIX

KONFLIKT

55

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

piirkonda näha autonoomse administ-ratiivüksusena, mis oleks minimaalselt seotud Bamako keskvalitsusega ning selle kontrolli all. Läbirääkimised osa-poolte vahel saavad toimuda vaid siis, kui mõlemad jõuavad arusaamisele, et peavad oma nõudmistes tegema teatud kompromisse. Siin on suur roll rahvus-vahelisel, eriti Prantsusmaa ja Euroopa Liidu, mõjutustegevusel, mis peaks nii Mali keskvalitsust kui ka Põhja-Mali rahvaid kompromissi poole suunama. Oluline on, et protsess oleks objektiivne ning erapooletu, et kummalgi poolel ei jääks muljet, justkui oleks teist osapoolt soositud. Mõlemad on teatud hetkedel hinnanud prantslaste käitumist erapoo-likuks ehk teist osapoolt soosivaks.

Mida kauem kestab olukord, kus keskvalitsus ning Põhja-Mali rahvad pole mõtestatult läbi rääkinud, seda suuremaks muutub tõenäosus, et mingil hetkel konflikt Põhja-Malis uuesti lõk-kele lahvatab. Nii Bamakos kui ka Ki-dalis (peamine tamašekkide kants) on tõstnud häält radikaalsemad jõud, kes õhutavad poliitilisest dialoogist loobu-ma ning lahendama ummikseisu sõja-listele meetmetele toetudes. Seesugune suundumus on ohtlikum just Põhja-Ma-li rahvaste – tamašekkide ning araablas-te – hulgas, kellest keevalisemaid võivad

enda ridadesse uuesti kutsuda erinevad praegu põranda alla sunnitud džihaadi-rühmitused. Kui kokkulepet ei saavuta-ta ning konflikt uuesti puhkeb, viib see Mali tagasi 2012. märtsi riigipöörde eel-sesse aega ning see on kindlasti asjaolu, mida ei soovi Mali valitsus, rahvas ega ka rahvusvaheline kogukond.

EDUKOGEMUSE KINNISTAMINEVajadus positiivse konfliktilahendi näite järele on läänemaailmas selgelt olemas. Mali on potentsiaalselt selline konflikt, mida on võimalik positiivselt lahenda-da, kui sellele eelnevad õiged ning kaa-lutletud otsused – seda nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasemel. Malist ei ole kujunenud uut Afganistani, mil-lest räägiti vahetult enne ja ka pärast Prantsusmaa operatsioon Servali algust. Võib julgelt öelda, et prantslaste kiire ning õigeaegne sekkumine vältis sellist olukorda. Samas võib negatiivse näite-na tuua praeguse Süüria, kus Lääne te-gevusetus on tekitanud olukorra, mille lahendamiseks läheb aastaid, kui mitte aastakümneid.

Mali konflikti lahendus on seega prae-gu positiivse perspektiiviga, mis näitab, et mõnikord on vaja sõjaliselt sekkuda, et vältida tulevikus väga keerulisi ning aeganõudvaid lahendusi. Teisalt, nagu

eespool mainitud, oleme praegu Mali konflikti lahendamisega alles poolel teel. Selleks, et viia Mali tagasi normaalsesse tsiviilellu ja riigi toimimiseni, on vaja veelgi rohkem panustada, ja seda eelkõi-ge diplomaatia, koolituse ja humanitaar-valdkonnas, kuigi ka sõja list abi ja sekku-mist ei saa välistada. Ka Eesti peab olema valmis tegema otsuseid, mis aitavad kaa-sa stabiilsusele Malis.

EESTI PANUS MALISEesti panustas 2013. aasta kevadel Eu-roopa Liidu väljaõppemissiooni Malis (EUTM Mali – European Union Trai-ning Mission Mali) ühe ohvitseri ja ühe allohvitseriga. Ohvitser töötas missiooni staabis Bamakos ja allohvitser missiooni väljaõppekeskuse staabis Koulikoros – väikelinnas, mis asub Bamakost u 70 km kaugusel. 2013. aasta sügisel vahetusid need kaks kaitseväelast rotatsiooni käigus. Lisaks saatis Eesti Koulikorosse kuueliik-melise väljaõppemeeskonna kapten Jüri Tõnisma juhtimisel, kes NBTT (Nordic-Baltic Training Team – Põhja-Balti välja-õppemeeskond) koosseisus annab Mali sõduritele üksikisiku tasemel esmast väl-jaõpet. Lisaks NBTT meeskonnale, mille raamriik on Soome ja mille koosseisu kuuluvad veel rootslased, eestlased, lätla-sed ja leedulased, on Koulikoros veel kaks Prantsuse ja üks Briti-Iiri väljaõppemees-kond. Lisaks annavad Mali sõduritele spetsiaalset väljaõpet veel mitme Euroo-pa Liidu liikmesriigi väljaõppemeeskon-nad (Mali pataljoni commando-rühma õpetavad näiteks välja Hispaania eriväe-lased jne). Praeguse seisuga on välja õppe Koulikoro keskuses lõpetanud kolm Mali pataljoni, kes on seejärel saadetud Põhja-Malisse julgeolekut tagama.

Lisaks kaheksale Eesti kaitseväelase-le EUTM Mali koosseisus saatis Eesti ühe kaitseväelase ka ÜRO rahutaga-mismissiooni MINUSMA-sse (United Nations Multidimensional Integrated Stabilization Mission in Mali – ÜRO multidimensionaalne integreeritud sta-biliseerimismissioon Malis). Major Ind-rek Sarap töötab MINUSMA missiooni läänesektori (Sector West HQ) staabis logistikaohvitserina.

Viited

1 Hiljem saadeti IMA laiali ning selle baasilt loodi

uus liikumine HCUA (Haut conseil pour l’unité de

l’Azawad – Azawadi ühtsuse kõrge nõukogu).

2 Praegu on Malis 2500 Prantsuse sõdurit, kes

peamiselt tegelevad terrorismivastaste operatsioo-

nidega. Veebruari keskpaigaks plaanitakse nende

arvu vähendada 1600-le ning kevade lõpuks jääks

riiki vaid 1000 sõdurit.

Tamašeki MNLA grupeeringu võitleja valvab Kidalis kohaliku omavalitsuse hoone juures, milles mässulise grupeeringu esindajad kohtuvad parajasti Mali ja Prantsuse sõjaväelastega. SCANPIX

56

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

SÕJAKOOL

Väidan, et hea kehaline vorm tagab kaitseväela-sele nii hea enesetunde, tervise kui ka paremate tulemuste saavutamise teenistuses – rahuajal näi-

teks õppetöös ning kindlasti edu ja väik-sema vigastuste tõenäosuse konflikti-piirkonnas operatsioonidel ja sõjaajal. Aga milliseid kehalisi võimeid on täpselt vaja ja mida tuleks arendada? Sellele kü-simusele ei ole absoluutselt tõest vastust. Väga sisukas sellekohane analüüs on läbi viidud USA armee lahingu-uuringute instituudis1. Tuginedes ajavahemikule keskajast kuni tänapäeva Afganistanini analüüsitakse sõjaväelastele vajalikke ke-halisi võimeid. Seejuures ei jõuta kordagi küsimusele, kas neid on vaja, ikka pigem, et milliseid võimeid ja kui palju. Paljude teiste järelduste hulgas konstateeritakse, et tegelikult puuduvad täielikud ja pii-savad andmed otsustamaks, millised on täpsed füsioloogilised nõuded sõdurile lähtudes tänapäeva konfliktidest/sõda-dest2. Küll on aga 2008. aastal moodus-tatud töögrupp koostanud tabeli3, mis kirjeldab, milliseid kehalisi võimeid on

vaja jalaväelasel tüüpiliste ülesannete täitmisel (vt tabel 1).

Tabeli põhjal saab väita, et sõdurid peavad olema mitmekülgselt etteval-mistatud, et olla valmis erinevateks proovikivideks. See toetab mõtet, et Eesti kaitseväes kasutatava kehaliste võimete testi juures on olulised kõik komponendid ja ükski ei ole teisest täht-sam. Ehk – olulisem on igal alal teatud tulemused saavutada, mitte mõne alaga teatud punktisumma kokku saada.

MINU JÄREL!Liigume sõduritele esitatavatelt nõuetelt juhtidele – ohvitseridele – esitatavatele nõuetele. Väidan, et sõjaväelisel juhti-misel töötab paremini põhimõte „minu järel!”, mitte „minge!”. See eeldab, et juht ei ole ainult targem, vaid ka kehaliselt

võimekam. Ohvitser peab suutma pärast oma allüksusega koos raskuste talumist (näiteks pärast rännakut sihtpunkti jõu-des või pärast mitut ööpäeva lahinguid) jätkuvalt langetada adekvaatseid ja pa-rimaid otsuseid, mis tagaksid ülesande täitmise võimalikult väheste kaotuste hinnaga. See eeldab temalt ka alluvatest suuremat kehalist võimekust. Me ei oota, et ohvitser oleks oma allüksuse kõige tu-gevam, kiirem ja vastupidavam. Tugine-des tuntud ütlusele – kett on nii tugev kui selle kõige nõrgem lüli – ohvitser ei tohi olla oma keti (allüksuse) kõige nõrgem lüli ja peab olema kindlasti tugevam kui tema kõige nõrgem sõdur. Kui sõdurile on kaitseväe kehalise võimekuse miini-mumnorm 60 punkti igalt alalt, siis tu-levasel/praegusel ohvitseril võiks see olla vähemalt 70 punkti.

Kindlasti valmistab erinevate norma-tiivide täitmine mõnele suuremaid ras-kusi kui teisele. Võib väita, et 70 punkti on liiga palju ja selle saavutamine võtab väga palju aega. Nende väidete kummu-tamiseks on igati sobilik KVÜÕA-s mul-lu kevadel kaitstud nooremleitnant Tõnis Taela lõputöö4, kus autor viis läbi katsed ja kasutades ainult hommikuvõimlemise ajal erinevaid treeningprogramme, saa-vutas kuue nädalaga ajateenijate hulgas olulisi positiivseid arenguid. Tuues välja mõne siinkohal relevantse tulemuse:

• suuremad positiivsed arengud toi-musid ajateenijatel, kes esimesel kor-ral saavutasid keskmisest madalama tulemuse.

• tänu spetsiaalsele programmile saa-vutati kuue nädalaga:

Kehaline kasvatus sõjaväeliste juhtide ettevalmistusesKui tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas teinekord lii-gagi sageli hinnatakse ümber põhimõttelisi väärtusi ning räägitakse pigem pragmaatilisest lähenemisest, siis vähe-malt mõnes asjas ollakse jätkuvalt ühel meelel – need, kes teisi kaitsevad, peavad olema tugevamad, need, kes teisi juhivad, peavad olema võimekamad.

Mati Tikerpuu KOLONELLEITNANT

KÕRGEMA SÕJAKOOLI

ÜLEM

JÕUD LIHAS-VASTUPIDAVUS

AEROOBNE VASTUPIDAVUS

ANAEROOBNE VASTUPIDAVUS

PAINDUVUS MOTOORNE VÕIMEKUS

Jalgsirännak x xxx xxx x x x

Ronimine xxx xx x xxx xx xxx

Sööstmine xx x x xx xx xxx

Roomamine xx xxx x xxx xx xxx

Raskustetassimine

xxx xx x xx x xx

Jooksmine x xx xxx x x x

KOKKU 12 13 10 12 9 13

VÕIME

ÜLESANNE

Tabel 1. Kehaliste võimete seos jalaväelase täidetavate tüüpülesannetega.

57

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

• keskmiselt 12,9 punkti parem tule-mus jooksus;

• keskmiselt 5,5 punkti parem tule-mus kõhulihaste harjutuses;

• keskmiselt 5,1 punkti parem tule-mus kätekõverduste harjutuses.

Kokku tõusis punktisumma kesk-miselt 23,5 punkti võrra. Seda ainult ca 25-minutilise hommikuvõimlemise tulemusena kuue nädala jooksul. Saame järeldada, et juba üsna lühiajaline (kuus nädalat) järjepidev ning sihikindel pin-gutus parandab oluliselt tulemusi.

MUSKLID JA AJUDSõjaväeliste juhtide ettevalmistamise seisukohast vaadates ei ole küsimus pel-galt rohkemates või vähemates kõhu-lihaste või kätekõverduste kordustes. Küsimus on selles, kas inimene suudab analüüsida olukorda ja panna ennast pingutama. Me õpetame, et ohvitser peab suutma lahinguks ettevalmista-misel ja lahingus analüüsida olukor-da – vastast, omasid jõudusid jne. Sama ootame õppurilt igapäevases teenistu-ses – õppetöös. Kui on vaja lugeda läbi 100-leheküljeline raamat, et esitada 20 päeva pärast ajaloo referaat, siis ta peab tegema lihtsa analüüsi – hindama oma võimekust ja aega – näiteks „loen iga päev 10 lehekülge ja 2 päevaga kirjutan referaadi”.

Õppur peab suutma hinnata oma ke-halist vormi ja tegema sellest lähtuvad järeldused ning treeningprogrammi. Kui ta ei suuda seda teha iseenda osas, siis mis peaks andma meile kindluse, et ta oma allüksuse ja oma lahinguülesan-de osas seda suudab. Kehaliste võimete kontrolltest ei ole siinkohal eesmärk, vaid vahend, mis võimaldab hinnata ohvitserikandidaadi sobivust tulevaseks elukutseks. Samuti nõuab enda sun-dimine sportima minekuks inimeselt pingutust. Pingutus ühel alal karastab vaimu ja keha pingutusteks ka teistel aladel. Kui ta ei suuda pingutada ühes valdkonnas, siis tõenäoliselt ei suuda ta pingutada ka mõnes teises valdkonnas.

AEROOBSE VÕIMEKUSE KAASMÕJUDSiinkohal toongi oma traktaadi viimase fakti – aeroobne võimekus on seotud intelligentsusega. Rootsis viidi aastatel 1968–1994 läbi uurimus5, mis hõlmas 1,2 miljonit inimest. Igati põhjaliku uurimuse tulemusena jõuti järeldusele, et noore täiskasvanu aeroobne võime-kus väljendub positiivselt tema hili-semates akadeemilistes õpingutes (vt tabel 2)6. Jõunäitajate osas sellist suhet

ei tuvastatud. Efekt põhineb tõsiasjal, et aeroobne pingutus mõjutab tugevalt aju kohanemisvõimet uute olukordade-ga, samuti paraneb mälu. Selle uuringu tulemused toetavad õppurite suunamist rohkem tegelema vastupidavusaladega ja aeroobse treeninguga. Jällegi – ke-haline treening ei ole eesmärk omaette, vaid vahend paremate akadeemiliste tu-lemuste saavutamiseks.

Lõpetuseks toon tsitaadi vabarii-gi presidendi pöördumisest kaitseväe aastapäeva puhul mullu 14.  novemb-ril: „Palun, et kaitsevägi tähtsustaks praegusest enam kõigi kaitseväelaste füüsilist vormi. Ühiskonnas, kus mees-te tervisenäitajad on murettekitavad, peab just ohvitserkond olema eeskuju ja suunanäitaja.”

Head kolleegid, järgnegem ülekutse-le – teeme sporti, oleme seeläbi terve-

Tabel 2. Aeroobse võimekuse seos intelligentsusega.

mad, tugevamad, tahtejõulisemad ja ka targemad – eeskujuks oma alluvatele, kolleegidele ja ülejäänud ühiskonnale.

Viited

1 Whitfield B. East, „A Historical Review and

Analysis of Army Physical Readiness Training and

Assessment“, märts 2013

2 Ibid, lk 206

3 Ibid, lk 187

4 Tael T., „Füüsilise ettevalmistuse efektiivsus

õhutõrjepataljoni näitel”, Tartu 2013

5 Aberg M. A., Pedersen N. L., Torén K., Svartengren

M., Bäckstrand B., Johnsson T., Cooper-Kuhn C. M.,

Aberg N. D., Nilsson M., & Kuhn H. G. (2009) „Car-

diovascular fitness is associated with cognition in

young adulthood.” Proceedings of the National Aca-

demy of Sciences of the United States of America

6 www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/

PMC2785721

1 2 3 4 5 6 7 8 9

9

8

7

6

5

4

3

2

1 1 2 3 4 5 6 7 8 9

9

8

7

6

5

4

3

2

1

1 2 3 4 5 6 7 8 9

9

8

7

6

5

4

3

2

1 1 2 3 4 5 6 7 8 9

9

8

7

6

5

4

3

2

1

1 2 3 4 5 6 7 8 9

9

8

7

6

5

4

3

2

1 1 2 3 4 5 6 7 8 9

9

8

7

6

5

4

3

2

1 in

telli

gent

sus

inte

llige

ntsu

sin

telli

gent

sus

inte

llige

ntsu

sin

telli

gent

sus

inte

llige

ntsu

s

üldintelligentsus üldintelligentsus/lihastugevus

loogilis-matemaatiline intelligentsus

verbaalne intelligentsus

visuaal-ruumiline intelligentsus

tehnikaalane intelligentsus

südame-veresoonkonna vorm

südame-veresoonkonna vorm

südame-veresoonkonna vorm

lihastugevus

südame-veresoonkonna vorm

südame-veresoonkonna vorm

58

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ARVUSTUS

William S. Lindi „Manööversõja pi- damise käsiraama-tus” analüüsitak-se manööversõja k ont s e p t s i o on i

ning selgitatakse sellega seonduvat ter-minoloogiat. Raamatu lõpus on toodud põhimõtted, kuidas manööversõja teoo-riat võiks õpetada. Teos on ladusa sõnas-tusega ja hästi loetav oma loogilisuses, millest tulenevalt ei ole seda keeruline lugeda ka militaartaustata inimesel.

Ülesehituselt on raamat jagatud ka-heks. Esimeses osas selgitab W. S. Lind oma tõlgendust manööversõjapidamise teooriast. Teine osa, mille on kirjutanud USA merejalaväe erukolonel Michael D. Wyly, koosneb mitmest manööver-sõja põhimõtteid järgivast taktikalisest otsustusmängust ja artiklist, milles ta vaatleb, kuidas õpetada sõjalistele juhti-dele manööversõja kontseptsiooni.

„Manööversõjapidamise käsiraa-matus” on lahatud teemasid nagu ülesande kesksed käsud, luure juhtroll, otsustamistsükkel, ülema kavatsus ja mitu teist võtmetähtsusega tegurit, mil-lest sõjaline juht peaks manööversõja-pidamises lähtuma. Teos baseerub USA õhuväe erukolonel John Boydi VOOT-tsükli (vaata, orienteeri, otsusta, tegutse, ingl k OODA loop, eesti keeles kasutatud ka OODA-silmus) teoorial ja selgitab, kuidas kiirelt ja otsustavalt tegutsedes, rakendades tuld ja manöövrit, saab või-ta ülekaalukamat vastast. Manööversõja ja VOOT-tsükli teooriate sidusust toeta-vad mitu näidet Saksa armee tegevusest nii läänes kui ka idas Esimese ja Teise maailmasõja ajal suuremate ja paremini varustatud liitlasriikide armeede vastu.

Miks lugeda „Manööversõjapidami-se käsiraamatut”? Milles seisneb selle raamatu tugevus? Väljaanne on tähele-panuväärne seetõttu, et selle kirjutanud mehel, W. S. Lindil, pole sõjaväelase tausta. Arvan, et see on olnud oluline tegur manööversõjapidamise teooria lahtimõtestamisel. Autor selgitab teoo-

riat teise vaatenurga alt, mis annab see-läbi uue lähenemise manööversõjale, kui seda näevad sõjaväelased. Sellest tulenevalt on raamat eriti kasulik, sest annab tõlgenduse, kuidas taktikalisest tasemest strateegilise tasemeni väljen-duvad manööversõjapidamise põhi-mõtted; kuidas erinevad relvaliigid koos tegutsedes on efektiivsemad või kuidas madalama taseme tegevus on seotud kõrgema taseme eesmärkide saavutami-sega. Lisaks annab raamat arusaadavalt edasi, mil viisil manööversõjapidamise õpetamisele võiks läheneda.

Eriti kasulik on see raamat sõjalistele juhtidele. Igas sõduris on peidus juhi-potentsiaal. Hea juhi puhul on eriala-ne professionaalsus ja pädevus tagatud pideva enesetäiendamisega. Just laial-dased teadmised teevad juhi väärtusli-kuks. Ennast arendada sooviva sõjalise juhi jaoks on selles raamatus mõtteid ja selgitusi, mis avavad uusi võimalusi en-nast arendada.

Raamat sobib lugemiseks kõigile – sõ-durist kindralini. Kahtlemata pakub raa-mat huvi ja mõtlemisainet sõjandusega mitte kokku puutunud lugejaskonnale. Raamat avardab lugeja silmaringi ning annab võimaluse näha manööversõjapi-damist hoopis teise nurga alt kui teised seda valdkonda käsitlenud raamatute au-torid on teinud. „Manööversõjapidamise käsiraamat” aitab mõtelda kastist väljas – et sõjapidamine on kunst ega seisne me-toodilises lähenemises. Autor toob välja iseseisva mõtlemise olulisuse manööver-sõja teoorias, sest mõtlemisest saab algu-se see, kuidas me püstitatud ülesannet näeme ja lahendama asume. Lugesin seda raamatut naudinguga. Paljud minu sõjandusalased teadmised ja arusaamad leidsid oma koha ja tõlgendused said kinnituse, et olen oma mõtlemises õigel teel. Leian, et William S. Lindi „Manöö-versõjapidamise käsiraamat” on kohus-tuslik lugemismaterjal igale sõdurile, kes tahab saada professionaalseks juhiks ja taktikuks ning mõista manööversõja teooriat.

Huvitavat lugemist!

William S. Lindi „Manööversõjapidamise käsiraamat”

Allan Parv KOLONELLEITNANT

KVÜÕA TAKTIKAÕPPETOOLI ÜLEM-LEKTOR

20. sajandil peetud sõdade kogemus on andnud sõjandus-teoreetilisteks üldistusteks ainest paljudele autoreile, kelle teoseid peaks tundma õppima iga sõjaväelane ja riigikaitsest huvitatu. Oma üldistusjõult ja selguselt paistab teiste käsitlus-te seas silma William S. Lindi „Manööversõjapidamise käsi-raamat”, mis äsja eestikeelsena meie lugemislauale jõudis.

Tõlkijad: Annika Timpka, Epp LeeteToimetajad: Mika Raudvassar, Rene Toomse, Reet Hendrikson

Teie 3. jalaväepataljon on määratud 2. jalaväebrigaadi reservi pärast nädalast kaitselahingut. Pataljo-

ni ülesanne on lahinguvõime taastada. Et suvi on ääretult sademetevaene ja kuum, siis on pataljoni prioriteet täien-dada brigaadi põhivarustusalalt joogi-vee varu. Luureandmetel on meie patal-joni ja brigaadi varustusala vahelisel teel Audi suur vastaseoht. Vastane on eel-mise ööpäeva jooksul maandanud lähe-dusse vähemalt roodusuuruse dessandi, kelle eesmärk on häirida meie allüksuste varustamist.

A-jalaväekompanii sai ülesandeks kontrollida ja julgestada teed Audi, et võimaldada tagalakompaniil brigaa-di varustusalalt ohutult pataljoni vee-varusid täiendada. Olete 1. rühma ülem.

Liigute kompanii esimese rühmana ning teie ülesanne on julgestada Moka talu lagendikku, mida Audi läbib, et teile järgnevad üksused saaksid ohutult läbi liikuda.

Lagendiku julgestamiseks tuleb hõivata seal olev küngas, mis on hoonestatud vana heinaküüniga.

Teie rühm liigub formatsioonis üks ees (noolepeas) kaks taga, rühma juht-jagu satub vastase üksusega kontakti. Jaoülem annab teada, et künkalt avati ta pihta tuli kuulipildujast ja vähemalt paarist automaadist. Kuulipildujaga

Taktikaline otsustusmäng „Talu”kontrollib vastane kõiki lagendikule tu-levaid teid. Juhtjagu on maha surutud, teie asukoht kontakti ajal on 3. jao juu-res ja rühmavanem on 1. jao juures.

Andke rühmaülemana jagudele kä-sud (kirjalikult) raadio teel!

Koostage manöövriskeem!

Olulised kutsungid: JVP ülem (YAN-KEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1.  RÜ (ALFA 10), 1.  RV (ALFA 14), 1.  jagu (ALFA 11), 2.  jagu (ALFA 12), 3.  jagu (ALFA 13). 2.  RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30).

AUTOR Ragnar Ventsel GRAAFIKA Mario Mõttus

100 m

?

N 1

2

3

Taktikalise otsustusmängu „Talu” lahendus

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDURTaktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks.Kaitseväe koduleheküljel asuval aja-kirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuse lehel, selleks:�� visandab mängija kaardile allüksuse

manöövri, mida ta on käskinud;�� sõnalises osas kirjutab mängija

käsklused, mis ta on andnud;�� kui mängija peab vajalikuks, siis

kirjeldab ta manöövrit;�� lisab lahendusele oma

kontaktandmed.

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppe-asutustesse aadressil „Taktikaline otsustusmäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Ülejärgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kom-mentaaridega. Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.Taktikalise otsustusmängu koordinaa-torid on: ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.eeKVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee

61

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

AJALUGU

Olen end tabanud mõt-telt, et kui kommu-nistlikul parteil õn-nestus okupeeritud Eestis oma plaanidest midagi vähemalt osa-

liselt ellu viia, siis oli selleks meie sõja-ajaloolise pärandi, sõjaväeliste tradit-sioonide ja neil baseeruva uhkustunde likvideerimine.

Mõne kaitseväelase meelest näikse, et iseseisvuspäeva, võidupüha ja väe-osa aastapäeva tähistatakse pidulike ri-vistustega sellepärast, et ülemus käskis. Mis veelgi hullem: olen kuulnud mõnda kaitseväelast ka avalikult deklareerimas, et kõik need tseremooniad on „tilu-li-lu”, „hinnalise tööaja raiskamine” jne. Tõenäoliselt ei ole need kaitseväelased oma pead küll vaevanud nende ajaloo-liste sündmuste tegelikust tähendusest arusaamisega. Tõmbaksin paralleeli jõulude tähistamisega: väga paljudele tähendavad jõulud pelgalt teenistusest vabu päevi, võimalust olla perega, teha ja saada kingitusi ning käia korra aastas kirikus, kuid niipea, kui jõulumelu lõ-peb, unustatakse piibel ja kirikus kuulu-tatud sõnum.

Küsigem endalt, millal me ise, pä-ris vabatahtlikult, viisime küünla või lillekimbu oma kodule lähima Vaba-dussõja ausamba jalamile? Millal ju-tustasime oma lastele või lastelastele Vabadussõjast?

Punased okupandid teadsid hästi, milline tähtsus on mäletamisel nõuko-gude võimu vastases võitluses ja vas-tupanus. Nad andsid endast parima likvideerimaks kõike, mis meenutaks tulevastele põlvedele Vabadussõda, rahva iseolemist ning omariiklust. Lin-nadest ja alevitest pidid igaveseks ka-duma Vabadussõja mälestussambad ning -tahvlid, raamatukogudest eesti väeosade ajaloole pühendatud trükised

jne. Vabadussõjas osalenud inimesed halvemal juhul mõrvati, paremal juhul sunniti elu lõpuni vaikima. Nad söan-dasid oma mälestusi pajatada üksnes pere ja usaldusaluste ringis, kui sedagi. Sirgusid uued põlvkonnad, kelle tead-mised Vabadussõjast piirdusid nõuko-gude propagandaaparaadi poolt heaks kiidetud piskuga.

Taasloodud Eesti kaitseväe vanema põlvkonna ohvitseridel oli veel võima-lus kokku puutuda kolleegidega sõja-eelse vabariigi ajast. Mõnel üksikul on õnnestunud rääkida Vabadussõja kan-gelastega. Noorematel kaitseväelastel ei ole aga eestiaegsete ohvitseride ega sõjakangelastega enam vahetut kokku-puudet. Ometi oli Vabadussõda nii meie enda rahvusliku sõjaajaloo kui ka omariikluse ja iseseisvuse loo üks oluli-semaid ja epohhiloovamaid sündmusi. Selle sõja tähtsust rahvale saab mõista vaid siis, kui ajalugu tunda ja hoida kõi-ke, mis aitab seda õppida ja selgitada.

KA TÄNANE ON HOMME AJALUGUEnt kui meil on juba raskusi Vabadus-sõja ajastu tähenduse hoomamisega, siis mõelge, kui palju keerukamaks võib kujuneda taasloodud kaitseväe ajaloo teadvustamine. Eesti kaitseväe taasloo-mise kohta puuduvad sõjaajaloolaste põhjalikud tervikkäsitlused. Seda tühi-mikku üritavad vähesel määral täita ük-sikud trükised nagu näiteks Eesti eru-ohvitseride kogu välja antud mälestuste kogumik „Meenutusi Eesti Kaitsejõu-dude taasloomisest” (KVÜÕA 2009) või kaitseväe logistikakeskuse taasloomise 10. aastapäevale pühendatud raamat „Varustusvalitsusest Kaitseväe Logis-tikakeskuseni” (KVÜÕA 2013). Kuid alus, millele taasloodud kaitseväe ajaloo kirjutamine tulevikus saaks tugineda, on äärmiselt napp ja habras.

Praegu on elus veel paljud ohvit-serid, kes olid kaitseväe taasloomise alguspäevade juures. Ometi ei ole vae-vaks võetud süstemaatiliselt koguda ja avaldada nende mälestusi. Nii mõnigi 1990ndate alguses olulisel positsioonil töötanud kaitseväelane on juba läinud manalateed, osa dokumente on üle an-tud arhiividesse. Kuid on teada, et doku-mendid jutustavad vaid osa loost. Seega on viimane aeg hakata küsitlema meie keskel olevaid eruväelasi. Nii mõnedki väeosad, sealhulgas kaitseväe logistika-keskus, on viimastel aastatel annetanud Eesti Sõjamuuseumile kaitseväe taasloo-mise perioodist pärit esemeid, varustust ja tehnikat. Kuid nii väeosade kapinur-kades ja panipaikades kui ka tegev-, eru- ja reservväelaste ning kaitseliitlaste erakogudes leidub veel palju äärmiselt kallist materjali. Küsimus on selles, kas me oskame mõista selle materjali täht-sust ning suudame tagada selle säilimise tulevastele põlvedele.

Toon mõne näite. Otsisin mitu aastat videokassetti, millele oli jäädvustatud logistikakeskuse logistikapataljoni-le lipu annetamise tseremoonia aastal 1996. Arhiivifotodelt olin tuvastanud, et üritust filmiti, isegi operaator oli tea-da. Vaatasime läbi logistikapataljoni napi filmivaramu – ei jälgegi. Küsitle-sime ohvitsere ja allohvitsere, kes sellel ajal pataljonis teenisid. Kõik teadsid, et kaamera oli väeosas olemas, aga kuhu kadus videokassett lipu annetamise

Kaitseväe ajalugu on meie luguTublid inimesed, kes viimased paarkümmend ja pisut pea-le aastat on pühendunud Eesti riigikaitse ülesehitamisele, pole andnud siiski endast veel kõik. Selleks, et riigikaitse taastamise lugu saaks kord ajalooks kirjutatud, tuleb neil nüüd kriitilise pilguga üle vaadata ka kõik selle aja vältel panipaikadesse kogunenud kaitseväe dokumendid ja ese-med, millest saab ajaloolastele uurimisainest.

Marek Miil KAPTEN

KAITSEVÄE LOGISTIKA-

KESKUS

Olen kuulnud pihtimust, kui-das hävis väeosa esimeste aastate fotoarhiiv: kui selle ülem ühel päeval abikaasast lahku läks, oli album üks esimesi asju, mille naine meelepahaga ahju viskas.

62

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

AJALUGU

tseremooniaga, seda ei teatud. Mõni kaitseväelane tegi isegi oma eraarhiivis tõsise revisjoni, kuid tulemusteta. Seda suurem oli mu üllatus, kui minu poole pöördus härra Kalev Tiirmaa logistika-keskuse staabi sideosakonnast ning teatas, et leidis ühest mahakantud ja äraviskamisele mõeldud videomakist videokasseti. Sellele kassetile oligi jääd-vustatud lipu annetamise tseremoonia. Nii päästis härra Tiirmaa prügikasti vis-kamisest meie sõjaajaloole ja ühe patal-joni traditsioonidele olulise sündmuse jäädvustuse. Praeguseks on ajalooline salvestis digiteeritud ning hoiul nii Eesti Sõjamuuseumis kui ka filmiarhiivis.

Ma olen oma kümneaastase teenis-tuse jooksul kolm korda näinud, kuidas ametikohta vahetanud ohvitseri kabine-tist leitud paberid, märkmed, käsikirjad jmt on tema mantlipärijate poolt täies ulatuses hävitamisele saadetud ja keegi ei vaevunud uurima, kas aastate jooksul kogunenud ja nüüd äravisatavate mater-jalide hulgas on ehk midagi väärtuslik-ku. Samuti olen kuulnud ühe taasloodud väeosa ülema pihtimust sellest, kuidas hävis väeosa esimeste aastate kogu foto-arhiiv. Põhjus oli väga proosaline: ohvit-

ser hoidis kallist fotoarhiivi kodus ning kui ta ühel päeval abikaasast lahku läks, siis oli album üks esimesi asju, mille nai-ne meelepahaga ahju viskas.

Just nii habras ja õrn ongi meie sõja-ajaloo kirjutamiseks vajalik materjal, kui sellega lohakalt ja vastutustundetult ringi käia. Tagajärjed ei anna ennast oodata. Näiteks kui Eesti Sõjamuu-seum tahtis kaitseväe taasloomise 20. aastapäeval eksponeerida 1990-ndate alguse kaitseväe esimest laigulist vormi, siis tekkisid selle leidmisega suuremad probleemid, kui keegi oleks eales arva-nud. Piinlik olukord lahendati vormi-elementide kokkulaenamisega erineva-test muuseumidest ja erakogudest.

Kaitseväe logistikakeskuse juhtkond on andnud endast parima, et vähemalt logistikakeskuse teenistujad tajuksid va-jadust hoida ja säilitada ajalooga seotud esemeid ja materjale. Olgu alljärgnev lugu kinnituseks, et aastatepikkune sel-gitustöö kannab tasapisi vilja.

ÜHE PAPPKASTI LUGULäinud aasta novembri lõpus helistas mulle hea kolleeg kapten Erki Soo lo-gistikakeskuse materjaliteenistusest. Kapten Soo teatas, et tal oleks Eesti Sõja muuseumile üle anda pappkast kapi nurgast leitud dokumentidega. Juba kastis olnud dokumentide pealiskaudsel sirvimisel võis öelda, et tegu on ajaloo-lastele huvipakkuva materjaliga. Nimelt sisaldas paberihunnik 1990-ndate algu-se sõjaväelogistika asjaajamisega seotud ülevaateid, taotlusi, ettekandeid, arves-tustabeleid, kaebusi, kauba vastuvõtu formulare jmt. Kõik need koos lisavad ühe killukese meie sõjaajaloole, aida-tes selgemini mõista, kui suure vaevaga hakati pärast Nõukogude okupatsiooni Eesti kaitseväge ja sõjaväelogistikat taas üles ehitama.

Oli näha, et suur osa tagala-alasest

Praegune logistikakeskuse ülem kolonelleitnant Kalev Koidumäe teab omast käest, millise arengu on läbi teinud Eesti sõduri varustus alates 1992. aastast. ARHIIV

Erinevalt Alar Lanemanist, kelle staabikompaniile sokke ei eraldatud, läks kompaniiülem Terrasel sokkide saamine märksa ladusamalt.

63

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

ELEMENT KOGUS KAITSEVÄES ERALDATUD PEASTAABI AUTOKOMPANIILE

Juhtnahast saapad 1801 (30. juuli) 29

Töösaapad 1801 (30. juuli) 15

Jalarätid 1000 (30. juuli)

Ohvitseri kaarditaskud 390 (15. juuli) 1

Allohvitseri kaarditaskud 41 (20. mai)

Trussikud 3779 (27. juuli) 11

Särgikud (maikad) 3280 (15. juuli) 11

Välipudelid 505 (25. juuni) 20

Välipudeli taskud 400 (25. juuni) 20

Välipudelid taskuga 270 (30. juuli) 1

Käsigranaadi taskud 3078 (30. juuli)

Baretid 4303 (30. juuli) 35

Taskurätikud 2360 (24. juuli) 50

Sõrmkindad 200 (9. juuli)

Käpikud 1000 (11. juuni)

Käterätik 2000 (17. juuni) 2

Lipsud 900 (30. juuli) 2

Rakmed 4000 (30. juuli)

Päevasärgid 950 (30. juuli) 2

Dressid 1841 (30. juuli) 14

Välivormid ilma mütsita 6041 (13. juuli) 24

Telkmantlid 500 (6. juuli)

Seljakotid 2820 (28. juuli) 21

Sapöörilabidad 1000 (24. juuli) 22

Katelokid 1460 (30. juuli) 20

Varrega kirved 225 (16. juuni) 6

Metalliotsijad 15 (28. juuli)

Vanemohvitseri tärnid 470 (7. juuli)

Nooremohvitseri tärnid 1000 (30. juuli)

Seersandi lõkmemärgid 2000 (30. juuli)

Veebli lõkmemärgid 1050 (31. juuli) 5

Ohvitseri vöörihmad 1607 (30. juuli)

Madratsid 2421 (24. aprill) 29

Kirkad 18 (9. juuli)

Sanitaarpaunad 93 (17. juuli) 1

Lambanahksed poolkasukad 15

Puuvillased sokid 10 000 (30. juuli) 12

Komplekt nr 77 (õhkimisseade) 6 (28. juuli)

asjaajamisest käis 1990. aastate alguses veel venekeelsetel plankidel ja formu-laridel. Seega parema puudumisel jät-kati nõukogude bürokraatia saavutuste kasutamist. Käibel olid kõikvõimaliku suuruse, värvi ja sisuga formularid ehk tõenäoliselt kõik, mis staabiohvitseri-dele parajasti kätte juhtus. Formulare täideti eesti keeles, samuti taoti vene-

keelsetele formularidele usinasti ees-tikeelset templit „EV Kaitsejõudude Peastaap”. Teatud üleminekuperioodile viitab kahe keelsete plankide olemasolu. Nii näiteks oli 1993. aastast pärineva Eesti vabariigi sisekaitse valverügemen-di plangil ühel pool kolme lõviga riigi-vappi organisatsiooni eestikeelne, teisel pool venekeelne nimetus ja aadress.

Paar dokumenti pappkastist viitavad sellele, kui kaitsetu oli algusaastatel meie kaitsevägi. 31.10.1991 loodud kaitse-jõudude peastaap langes juba vähem kui kuu aja pärast rünnaku ohvriks. Nimelt võeti sihikule peastaabi (Narva mnt 8) kõrvalmaja keldris olev peastaabi ladu aadressil Jaan Anvelti tn 2 (praegu Vil-lem Reimanni tänav). 27.12.1991 koos-tatud akti põhjal rööviti laos olnud 10 000 paarist sokist 320 paari, rahaline kahju tervelt 940,80 rubla.

Probleemid sokkidega jäid kummi-tama ka hiljem. Nii väljastati 06.01.1992 Alar Lanemanile peastaabi staabikom-panii saatelehe alusel laost 26 voodilina, 25 tekikotti, 25 padjapüüri, 20 villast tekki, 20 patja, 25 puuvillast tööülikon-da, 25 paari töökindaid, 25 soojustatud tööjopet, 50 käterätikut. Mida Lane-man aga ei saanud, olid taotletud 50 sokipaari.

Sama kõnekas on üks A4-formaadis 96-leheline 1 rubla ja 10 kopikat maks-nud ruuduline kontoriraamat pealkirja-ga „Riietuse varustuse arvestus”. Sellesse tagasihoidlikku žurnaali on kellegi usin pliiats fikseerinud kogu 1992. aastal kaitseväes olemas olnud riide- ja eri-varustuse kogused. Kontoriraamatu põhjal saab väita, et kaitseväe riide- ja erivarustus koosnes 1992. aastal 70 eri-nevast elemendist (võrdluseks: tänapäe-val ulatub see poole tuhande elemendi-ni). Samuti annab raamat ülevaate, kui palju üldse mingit varustust kaitseväes oli ning millal, mida ja millistele ük-susele n-ö keskladu varustust väljastas. Tabelis 1 tõin välja valiku varustuse-lemente: nende koguhulga kaitseväes vastaval kuupäeval ning näidisena ühele väeosale eraldatud koguse. Valisin sel-leks väeosaks peastaabi autokompanii kui nüüdse logistikakeskuse logistika-pataljoni eelkäija.

KAS KAITSEVÄE EELARVE SÜNNILUGU?Suur-Sõjamäelt leitud dokumendihun-nikus oli peidus ka tõenäoliselt üks esimesi katseid koostada kaitseväe eel-arvet. Nimelt on kaitsejõudude peain-tendant M. Protsin püüdnud välja arvu-tada, milliseid koguseid riidevarustust

Tabel 1. Kaitseväe riide- ja erivarustuse kogused 1992. aastal.

Teadmised meie kaitseväe taasloomise ajaloost aitavad mõista, kui suure arengu oleme vaatamata kõigile raskustele ja takistustele praeguseks läbi teinud.

64

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

AJALUGU

vajaks kaitsevägi 1993. aastal ning kui palju see maksaks. Tegu oli valgetele lehtedele pastapliiatsiga joonitud ja kä-sitsi täidetud tabeliga. Esmalt oli Protsin välja mõelnud, kui palju mingit varus-tuselementi vajaks üks pataljon. Seejärel oli ta välja arvestanud kaitseväe kogu-vajadusena iga varustuselemendi puhul viie pataljoni vajaduse, millele ta lisas 30% reserviks. Seejuures pidas Protsin eraldi arvestust ohvitseride ja kaadri-allohvitseride ning sõdurite ja seersan-tide riidevarustuse osas. Millised olid siis 1993. aastaks prognoositud vajadu-sed? Kui näiteks vaatame sõduritele ja seersantidele planeeritud varustust, siis Protsini arvutuste kohaselt vajanuks iga pataljon 875 välivormi koos 875 suve-mütsiga, 655 komplekti tööriietust, 330 telkmantlit, 655 jopet, 1310 pluusi, 1310 lipsu, 1310 paari saapaid, 655 paari sus-se, 1750 komplekti suvepesu, 2620 paari sooje sokke, 2620 paari sooje jalarätte, 655 paari kindaid, 655 kampsunit, 655 paari vilte, 135 paari rakmeid, 330 selja-kotti, 135 välipudelit, 135 katelokki, 330 kaarditaskut jne. Mis puutub aga vajamineva varustuse maksumusse, siis 1993. aasta hindadega planeeriti kogu kaitseväe riidevarustuse maksumuseks 23 496 510 krooni.

Üks märkimisväärsem samm kaitse-väe arendamisel oli 1992. aastal kaitse-väelaste saatmine Soome vabariiki ohvitserikursustele. Just selles paberi-pahna täis kastis on säilinud doku-ment pealkirjaga „Õppurite nimekiri varustuse väljastamisest, kes lähevad õppima Soome 29.06.92”. Tegu on kahe A4-formaadis valge lehega, millele oli pastakaga joonitud tabel. Selle ühes tulbas on 31 õppuri nimed, kellest sir-gusid oma hilisema tegevusega kaitse-väe arengulugu oluliselt mõjutanud ohvitserid. Nimetagem näiteks Margus Rebast, Leo Kunnast, Raivo Tamme, Vahur Väljamäed, Anto Kergandit, Martin Avamerit jt. Tabeli ülemises reas on loetletud varustuselemendid, millega eesti mehed tookord Soome ohvitseriks õppima saadeti: välivorm, barett, mütsimärk, käiseembleem, saa-pad, sokid, särgik, trussikud, püksi-rihm, ohvitseri rihm, särk ja lips. Kõik nn soomepoisid on oma allkirjaga kin-nitanud, et nad said nimetatud varus-tuse laost kätte.

Dokumendileid Suur-Sõjamäelt kinnitab ka vana head tõdemust, et ei või iial teada, millise sõduri seljakotis on peidus marssalikepike. 18.03.1992 taasloodi Kalevi üksik-jalaväepataljon. Märtsist novembrini 1992 teenis pa-

taljonis kompaniiülemana praegune kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras. Sellest ajast pärineb ka tollase noore kompaniiülema A4-formaadis lehele käsitsi kirjutatud taotlus kaitse-jõudude peastaabi tagalaülemale. Vas-

tavalt Terrase taotlusele oli Kalevi pa-taljoni III kompaniile vaja 100 paari sokke ja 20 paari sooja pesu. Erinevalt Alar Lanemanist, kelle staabikompaniile jaanuaris 1992 sokke ei eraldatud, kin-nitab 15.05.1992 peastaabi resolutsioon

Niimoodi alustas taas-tatud kaitse-vägi. Nüüdse logistika-keskuse logistika-pataljoni eelkäija peastaabi autokompa-nii võitlejad 1992. aastal väliõppusel. ARHIIV

65

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

„Taotlus rahuldada”, et kompaniiülem Terrasel läks sokkide saamine märksa ladusamalt. Vähe sellest, küsitud 100 paari asemel läkitati Tallinnast Kalevi pataljoni teele koguni 120 paari sokke.

Sellest, milliste probleemidega vae-veldi 1990-ndate alguses sõjaväelogis-tika ülesehitamisel, annab vihje papp-kasti põhjast leitud paber ühe revisjoni kohta. Nimelt andis 1994. aasta alguses kaitsejõudude peastaabi tagalaülema asetäitja Vello Ilves revisjonikomisjoni esimehena kaitseväe juhatajale ülevaate väeosades ja struktuuriüksustes läbi vii-dud riidevarustuse revisjonist. Näiteks kurtis härra Ilves, et Kalevi üksik-jala-väepataljonis ei ole üldse arvepidamist ja et alates 01.04.1993 puudub väeosas raamatupidamine. Revisjonikomisjo-ni esimees kirjeldas olukorda: „Tagala ülem on võtnud endale raamatupidaja ja laohoidja kohustusi, aga toime ta nen-dega ei tule. Raamatupidaja ei täida oma kohustusi ja viibib harva väeosas. Sega-dust laoarvestuses tekitab ka laohoidjate sagedane vahetamine, mida tagala ülem põhjendab usaldamatusega.”

Ka üksik-vahipataljonis ja Tartu ük-sik-jalaväekompaniis ei olnud ülevaadet riidevarustuse arvestuse kohta. Ilves diagnoosis vahipataljonis valitsenud korralageduse põhjused: „Probleemiks on kaadripuudus (puudub tagala ülem). Pataljonis puudub täielikult raamatu-pidamise ja rühmaülemate vaheline koostöö. Raamatupidamise aruandluses puudub riidevarustuse koguseline ja ka summaline arvestus.” Sarnased problee-mid olid ka Tartu üksik-jalaväekompa-niis: „Rühmadevaheline korrapärane ja korrektne arvestus puudub, mille põh-juseks on kaadripuudus. Rühmavane-

mad, kes peavad selle arvestusega tege-lema, on hõivatud muude ülesannetega ja kohustustega.” Peastaabi ülem Ants Laaneots kirjutas 11.01.1994 ettekan-dele talle iseloomuliku resolutsiooni: „Kantselei ülem! Saata väeosade ülema-tele nõudega – likvideerida siin märgi-tud puudused!”

Lõpetuseks viitan veel ühele doku-mendile, mis oli köidetud ühte kausta ostutšekkide ja -arvetega. Selles kaitse-jõudude peastaabi tagalaosakonna-le laekunud ettekandes anti ülevaade kaitse väe ametikohtade komplekteeri-tusest seisuga 09.08.1994 (vt tabel 2). Sama aruanne oli koostatud ka kõikide väeosade kohta, võrdluseks toon taas ära raporti kaitsejõudude peastaabi auto kompanii kohta (vt tabel 3). Võrrel-des neid tabeleid praeguste andmetega, võib kaitseväe arengu kohta järeldada nii mõndagi.

ÜLESKUTSE KAITSEVÄELASTELETeadmised meie kaitseväe taasloomi-se ajaloost aitavad mõista, kui suure arengu oleme vaatamata kõigile ras-kustele ja takistustele praeguseks läbi teinud. Vaid need, kellel ei ole ajaloost vähimatki aimu, saavad väita, et mingit arengut pole olnud. Ajaloo mõistmi-

ne tekitab lugupidamist nende tublide ohvitseride, allohvitseride ja ametnike vastu, kes aastatel 1991–1992 võtsid enda kanda meie kaitseväe ülesehitami-se. Võib vaid ette kujutada, kui vähesed inimesed toona südamepõhjas uskusid meie oma riigikaitse tugevusse. Ei jagu-nud siis ju kõigile kaitseväelastele isegi käsitulirelvi ning võõrarmee üksused olid jätkuvalt Eestimaa pinnal. Kui pal-jud oskasid tollal arvata, et ühel päeval oleme NATO liikmesriik ning et Eesti sõdur osaleb liitlasriikide võitlejatega võrdväärse partnerina maailma konf-liktikolletes? Kes oleks toona uskunud, et ühel päeval hakkavad Eesti ohvitserid mehitama ametikohti NATO juhtstaa-pides, või et Eesti saab üheks eestveda-jaks uue kaitsevõimekuse – küberkait-se – ülesehitamisel?

Austuse ja lugupidamise eeldus on teadmised ajaloost. Seetõttu kutsun kõi-ki kaitseväelasi üles annetama Viimsis asuvale Eesti Sõjamuuseumile mälestu-si, fotosid, videofilme ja esemeid, mis on seotud Eesti kaitseväe taasloomise ja algusaastatega. Võib-olla ei saa sõja-ajaloolased lähikümnendil tutvuda veel paljude dokumentidega, mis on salasta-tud või klassifitseeritud asutusesiseseks kasutamiseks ja seetõttu ei ilmu lähiajal ka akadeemilist käsitlust kaitseväe taas-loomisest. Seda olulisem on, et Sõja-muuseumisse kogutakse ja seal talleta-takse materjale, mille alusel ühel päeval kirjutatakse kokku Eesti tänapäevane sõjaajalugu. Kui tekib kahtlus, kas üks või teine dokument või ese pakub sõja-ajaloolastele huvi, siis on mõistlik viia see Sõjamuuseumisse – jäägu lõplik ot-sus dokumentide ja esemete väärtusest ekspertide langetada.

Ametikohad kaitseväes

Kindral Vanem-ohvitser

Noorem-ohvitser

Kaadriall-ohvitser

Kaadrisõdur Ajateenija Kaitseväe ametnik

Teenistuja Tööline

Ettenähtud koosseis 2 223 640 843 109 5081 184 161 321

Tegelik koosseis 2 135 260 244 86 2532 110 78 201

Mehitatuse % 100 60,5 40,6 28,9 78,9 49,8 59,8 48,4 62,6

Tabel 2. Kaitseväe ametikohtade komplekteeritus 09.08.1994 seisuga.

Ametikohad kaitse-jõudude peastaabi autokompaniis

Kindral Vanem-ohvitser

Noore-mohvitser

Kaadriall-ohvitser

Kaadrisõdur Ajateenija Kaitseväe ametnik

Teenistuja Tööline

Ettenähtud koosseis 0 0 17 48 98 121 5 0 12

Tegelik koosseis 0 0 4 7 19 78 1 0 2

Mehitatuse % 0 0 23,5 14,6 19,4 64,5 20 0 16,7

Tabel 3. Kaitsejõudude peastaabi autokompanii ametikohtade komplekteeritus 09.08.1994 seisuga.

Kui meil tekib raskusi juba Vabadussõja tähenduse hoomamisega, siis veel palju keerukam on teadvustada kaitseväe taasloomise ajastu tähtsust.

66

SÕD

UR N

R 1 (76) 2014

Meelis Särekolonelleitnant (reservis) 27. november 1960 – 6. veebruar 2014

Väge oli tunda kõiges, mida varalahkunud Meelis Säre tegi. Väge oli ajateenijate virtuaal-se väljaõppekeskkonna ideestikus, väge oli pussi-

tera graveeringus ja ruunikirjades ning väge oli julgustavas müksus, millega ta innustas kõiki enda ümber oma annet edasi arendama.

Tulevane kolonelleitnant Meelis Säre sündis Tartus 27. novembril 1960. Ko-dune vaimne kasvatus ning õpingud kirjanduskallakuga Tartu 8. keskkoolis andsid talle sügava maailmatunnetuse ning laia silmaringi. Neile lisandus käe-line osavus ning erinevais materjalides väljendunud käsitööanne: puuvestmine, maalimine, erinevate metallide sepista-mine ning kivide töötlemine. Huvi mui-naskultuuri ning käsitöö vastu saatis teda kogu elu.

Juba keskkooli ajal koondus Meelis Säre ümber ring sõpradest, kes tulid tema juurde saama mõistmist, ideid ja nõu. Ta ei osanud öelda ei. Läinud sa-jandi pöördelised üheksakümnendad aastad pakkusid tema loovale vaimule uut rakendust. Selmet lasta end võt-ta ülikoolist sundajateenistusse Nõu-kogude armees, organiseeris ta koos mõttekaaslastega poolpõrandaaluse rakendus spordiseltsi Tarapita ning pi-sut hiljem, aastatel 1990–1992, oli juba eestvedajana taastamas ja pealikuna juhtimas Tartu Kaitseliidu malevat. See iseseisvuse taastamise kirglikel aas-tatel ellu kutsutud üksus elab praegu-ses Kaitseliidu Tartu malevas edasi 1. malevkonnana.

Loomult õpetaja ja ideede generee-rija, võttis ta 1992. aasta lõpus vastu uue, sedapuhku kaitseväelise proovi-kivi Võrus Kuperjanovi jalaväepataljoni taastajate ridades. Aastatel 1993–1997 pataljoni erinevatel ametikohtadel tee-nides sai ta ennast teostada kaitseväe välja õppematerjalide looja ning uudsete väljaõppeprotsesside juurutajana. Olgu need siis erinevate kaitseväeüksuste ajateenijate sisemise sideme tugevdami-seks korraldatud sõduripäevad või mee-leolukate nimedega ühisõppused koos-töös lõunanaabritega, kõikjal oli tunda Säre loova vaimu osalust.

Väljaõppeprotsesside mitmekesistaja ja tänapäevastajana jätkus tema tegevus ka kaitseväe peastaabi väljaõppejaos-

konnas aastatel 1997–2004 ning hiljem, alates 2004. aastast kuni reservimine-kuni 2011. aastal kaitseväe ühendatud õppeasutuste matkekeskuse loomisel ja väljaõppematerjalide keskuse ülema-na. Tõelise mentorina, olgu siis õppe-materjali koostamisel või sepikojas noa-tera sepistamisel, jättis ta oma õpilastele ka eksimise ning oma vigadest õppimise rõõmu. Lõplikult vormistatud ja paran-datud toode sai seda parem.

Meelis Säre käe all valminud damas-kitud terasest tera ja ainukordse lõpp-viimistlusega jahinoad on olnud aastaid Eesti kaitseväe salatrump oma parima-tele liitlastele ja sõpradele tänu avalda-misel. Arvukalt on tema sõprade seas neidki, kes Vanakaru eeskujust innusta-tuna meistri käe all ise endale selle süda-melähedase vabatmehe tunnuse valmis on sepistanud.

Kaitseväeteenistusest reservi arvatu-na sai Meelis Säre täielikult pühendu-da lapsepõlvest alguse saanud huvile ja harrastusele. Vanakaru Valukoda pak-kus kõigile muinaskultuuri huvilistele

muinasleidude eeskujul valatud pronks-ehteid ja -manuseid. Samuti jätkas ta kunstipäraste pusside ning kaunitest kividest ainukordsete ehete loomist.

Nii muinasaja vabaduse vaimu hin-dav kui ka homsesse vaatav innovaa-tiline Eesti on kaotanud suure, sooja, ausameelse ning loova, ligimesi ja elu armastava inimese.

Kolonelleitnant Meelis Säre on päl-vinud Kaitseväe teeneteristi riigikaitse-liste teenete eest, Kaitseväe teeneteristi eeskujuliku teenistuse eest, mälestus-medali „10 aastat taastatud Kaitseväge” ja Kuperjanovi Üksikjalaväepataljoni rinnamärgi. Kaitseliidu taastajana on tal Kaitseliidu teenetemärk, Kaitseliidu teenetemedali III klass, Kaitseliidu Tar-tu maleva teenetemärk ning Kaitseliidu Tartu maleva 1. malevkonna rinnamärk.

Kolonelleitnant Meelis Säret jäävad leinama kolm last, elukaaslane, vane-mad ja vend.

KaitsevägiKaitseliit

IN MEMORIAM

AND

RES

LUM

I

sõduritele ja allohvitseridele. TERASEST VEND

SCOUTSPATALJONI VÕITLEJA.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts

Järgmised katsed toimuvad: 31.03.–13.04.2014Täpsem info: www.elukutse.ee/eoglpvalik@mil.ee