Kataloogkevad 12

kazk / karlova / linnuvaatleja

Linnuvaatleja lk. 12Kultuurikilomeetri spot lk. 18

Kazk lk. 22Linnahall lk. 28

Karlova Raadio lk. 32Lilian Hiob lk. 36

Ajaveeb lk. 46

Veidikene fookusest väljas Silver Jõesaarkaristamas äärt fs blundiga. Tallinn, Kadriorg.Foto: Antti Sinitsyn

Peatoimetaja: Antti Sinitsyn 51 339 39 anttisinitsyn@gmail.com

Toimetaja: Hendrik Hundt 566 56 464 hendrikhundt@gmail.com

Fototoimetus: Lauri Täht Alessandro Volpin Antti Sinitsyn Kaarel Lehtsalu

Uhuhuuu! Kevade lõpud ning suve algused on alati olnud ki-ired ajad inimeste jaoks. Eriti neile, kes saavad nautida ülikooli sesse. Kui lisada sekka Jaanipäev ning suvine molutamine, siis tegelikult on üsna keeruline panna ajakirja kokku, millel puudub eelarve. Siinkohal tahaksin tänada kõiki, kes viitsisid antud num-brisse kirjutada ning pilte saata! Ma olen teadlik, et kujundusli-kult on uus Kataloog viisakalt öeldes tagasihoidlik, kuid mis teha? Kataloogijatele on siiani olnud kombeks asju viimasele hetkele jätta ja viimasel hetkel ei leia kujundajat, kes rapsiks end higiseks. Eks meiegi õpime oma vigadest, kui teeme seda ajakirja ning Kataloog muutub tänu sellele iga numbriga targemaks ja küpsemaks.

Tuli meelde, et esitaksin meie lugejatele palve. Nimelt olge nii head ja laikige Kataloogi fesarilehte (facebook.com/Kataloog). Natukene tobe on sellist asja üldse küsida, kuid kataloogijad on brainstorminud ja jõudnud otsusele, et varsti on aeg hakata tegele-ma lisaks ajakirjaversioonile ka video- ning helikataloogiga. Kuna uute Kataloogi osakondade väljundiks hakkab olema sotsiaal-meedia, siis tasub meie lehte jälgida (heheheee).

Üleval: Hans Lange, fs smith, Tartu. All: Toomas Seppänen, bs nosepick, Tallinn.Fotod: Kaarel Lehtsalu

Krix fs indyga Viimsi minis.Foto: Lauri Täht

Linnuvaatleja,ehk kuidaslinna vaadeldaTekst: Roland ReemaaFotod: Antti Sinitsyn

On asju, mida kõik mõistavad ja mida on lihtne kritiseerida. Kui jalgpall lendab väravasse, siis osa rõõmustab ja teised nutavad. Keegi lõi kõvasti palli ja keegi ei suut-nud seda kinni püüda. Ühed on tumedates särkides teised heledates. Linnadega on vähe kehvemini. Neid on raske mahutada kõigile nähtavale, staadioni keskele ja neis on värve rohkem kui kaks ning pealtvaatajad on enamasti elanikud ise. Linnu on keeruline lihtsate sõnadega kommenteerida. Kuidas leida linnas üles see pall, millele tähelepanu pöörata ja mis paneks inimesi seda imestunult vaatama ja selle üle aru-tama? Kuidas näha linna? Sellise ujeda mõttega helistan Aet Aderile - aktiivsele lin-navaatlejale. Koosnegu linn siis kõvadest majadest või nende vahel voolavatest aktsioonidest – you name it ja Aet teeb ära: hoonete projekteerimine, linnainstal-latsioonid, rattapontšode workshop, karavaniga hääletamine või ajakirja toimet-amine. „Hallo, jah ma ehitan praegu kanapuuri Katla hoovis!“ võtab Aet telefoni vastu ja järgmine hommik palun tal linnamõtetest pajatada juba Mustas Puudlis.

Linnuvaatleja,ehk kuidaslinna vaadeldaTekst: Roland ReemaaFotod: Antti Sinitsyn

On asju, mida kõik mõistavad ja mida on lihtne kritiseerida. Kui jalgpall lendab väravasse, siis osa rõõmustab ja teised nutavad. Keegi lõi kõvasti palli ja keegi ei suut-nud seda kinni püüda. Ühed on tumedates särkides teised heledates. Linnadega on vähe kehvemini. Neid on raske mahutada kõigile nähtavale, staadioni keskele ja neis on värve rohkem kui kaks ning pealtvaatajad on enamasti elanikud ise. Linnu on keeruline lihtsate sõnadega kommenteerida. Kuidas leida linnas üles see pall, millele tähelepanu pöörata ja mis paneks inimesi seda imestunult vaatama ja selle üle aru-tama? Kuidas näha linna? Sellise ujeda mõttega helistan Aet Aderile - aktiivsele lin-navaatlejale. Koosnegu linn siis kõvadest majadest või nende vahel voolavatest aktsioonidest – you name it ja Aet teeb ära: hoonete projekteerimine, linnainstal-latsioonid, rattapontšode workshop, karavaniga hääletamine või ajakirja toimet-amine. „Hallo, jah ma ehitan praegu kanapuuri Katla hoovis!“ võtab Aet telefoni vastu ja järgmine hommik palun tal linnamõtetest pajatada juba Mustas Puudlis.

Endast!

Ametlikult pean end arhitektiks ja ka jään arhitektiks. Ma tahan kindlasti maju projek-teerida ja osaleda linnaplaneerim-ise protessides. Aga arhitektuuriga on see lugu, et see on kole aeg-lane. Ma arvan, et saab teha suuri ja väikeseid asju. Head arhitektu-uri teha ongi suured asjad, mis on keeruline ja pikk protsess. Arhitek-tuur on konkreetne ja suur ja sajaks aastaks. Teisalt, ühiskonnakriitilisi asju, näiteks installatsioone on hea teha, sest sa saad kohe tagasiside. See on nii endale kui ka teistele tohutult vabastav, kuna näed reak-tsioone kohe sel hetkel. Teiseks annavad linnainstallatsioonid või-maluse kiirelt katsetada, pakid aga asjad kokku ja maha ei jää midagi. Seda nüüd täpselt, kas see algne idee inimestele kohale jõudis, ei teagi. Aga tagasideks on panna ini-mesi teistpidi mõtlema. Ärgitama küsima ja imestama.

B210st!

Suures plaanis on B210 li-htsalt üks ruum Rävala 8 tänava büroomajas, korpuses B. See ongi justkui kogu mõte, et see ei koosne konkreetsetest inimestest, see pole üks kindel bänd. Igaüks võib olla B210s. On lihtsalt ruum ja kõik. Kellel on häid ideid ja pealehak-kamist on seal oodatud. Me oleme selline vaba üksus. Algselt oli see magistritööde tegemiseks üüritud ruum, kus saaks öö läbi õppida ja oleks kambakesi mõnus töömeele-olu. Seal tekkis hea õhustik, aidati ja kritiseeriti üksteist ja oli kasuks kõigile.

Pärast EKA lõpetamist ei olnud tungi kuhugi büroosse eda-si minna ja otsustasime, et teeme arhitektuurikonkursse ja vaatame vabalt, kuidas asjad liikuma hakka-vad. B210e alt olen linnasekkumisi mina teinud rohkem Flo Kasearu ja Andra Aaloega (EKA vabad kunstid). Meid kõiki huvitab linna ja ruumi temaatika, kus arhitektu-ur pole enam nii väga vaid majad või joonised. Tegelikult oli esimene ak-tsioon üsna veider. Pidime Flo ja Gretega (Soosalu) tegema mingi näituse haagissuvilasse. Me ei osanud sinna midagi panna ja ot-sustasime selle hoopis ära kasuta-da ja läksime sellega hääletama. Väitsime, et see on meie kodu ja palusime meid viia inimeste ar-vates ilusatesse kohtadesse. See oli kriitika sellele, kuidas inimesed tahavad elada linnas poe ja koh-vikuga ning samal ajal maal järve ääres. Nii meid vedasidki näiteks kirikuõpetaja kirikuhoovi, ehitaja mõisakompleksi, eksvang järve äärde jne. Igalühel oli väga isikliku suhe hea ja ilusa kohaga.

Linnasekkumistest!

Reaalsetele linnasekku-mistele aitas hästi palju kaasa kul-tuuripealinnale eelnenud „52 ül-latust ja ideed“, mille raames tehti B210ega Toolid raekoja platsile, Bassein , 100x100 kunstijärjekorra, Stardiloenduse tribüün (vt www.b210.ee). Linnaasju on hästi

oluline aga keeruline teha, kuna pole üldse raha. Ei saa teha mas-taapseid üritusi, mis massiliselt kõnetaks.10 000 krooni mingile institutisioonile pole teinekord mi-dagi maksta, aga mõnele kõnekale aktsioonile on see väga suur asi.Näiteks 100x100, kus jagasime esimesele sajale inimesele sada krooni kätte. Ainukeseks ülesand-eks oli vaja võtta Kunstihoone ette järjekorda seisma ja see oligi meie eesmärk - luua inimskulptuur, mis paneks inimesi imestama, et miks sellise hoone ukse ette järjekord tekib. Mulle meeldib välja käia napakaid asju, mille järel hakka-vad ideed seltskonnas põrkuma ja lõpuks tekib kiiksuga lahe asi. Ta-valiselt on ikka palju veidraid mõt-teid. Arhitektuuris on teostamisega keerulisem, kuna see vajab eelne-valt joonistel ja ruumiliselt kõige läbi katsetamist. Mõne nii öelda kunstima projekti puhul ongi liht-sam mõelda välja idee. Kui see idee on edukas, saab selle ikka kuidagi teostada. Asju peab mugandama. Näiteks nagu linnainstallatsioon „O“ (vt jälle www.b210.ee). See on üks suur must täispuhutav pall, mille algne idee oli, et see on täie-likult demokraatlik: viskame suure musta palli linna peale ja see ongi kõikide inimeste vastutusel, mida kõik saavad liigutada avalikus ru-umis või viia oma Muuga suvila taha hoovi. Päris ruttu sai selgeks, et liiklusohutuse tõttu ei saa päris nii teha. Seejärel idee genereerus

ümber, et meist said kuraatorid, kes otsustasid kus me selle täis puhume ja laseme inimestel sellega mängida. Kureerisime palli inten-siivselt mõnda aega, aga piisavalt et meid endeid see ära ei väsitaks. Mitte nagu mingi 90ndate bänd, mis ikka veel tuuritab.

Miks?

Mäletan nõukogude ajast multikat, kus poiss kõndis üle muru kooli poole, sest see oli ot-sem tee. Aga siis ta muutus põr-saks. Olin lapsena täielikult trau-mas. Meile oli sisse kodeeritud, et avalikku ruumi kontrolliti ning see mõte justkui ikka veel kummitab. Uues demokraatilikus riigis peab inimesi aga takka aitama, neile žeste tegema. Et avalik ruum ongi meie kasutuses ja see ongi mõte, miks teha linnasekkumisi. Viibisin just INURA (In-ternational Network for Urban Research and Action-toim.) kon-verentsil, mis on vasakspoolsete linnauurijatest akadeemikute kon-verents. Nende pealoosungiks oli occupy! Kui linnas on midagi val-esti, siis peab kohe occupy wall street versioonis protestima. Mina näen linnaaktivismi pisut teisiti, eelkõige teha positiivseid asju. Mulle meeldib kui linnas tekib ebaharilikkusi, kus inimesed tun-netaksid, et see on nende ruum ja oleksid ise osa linnaprotsessidest. Eesmärk ei ole linnavalitsust ot-seselt mõjutada, vaid esmalt ikkagi inimesi endeid. Teha asju natuke ringiga, väikeste sekkumistena, et Eesti inimesed saaksid üldse aru ruumist kui elukeskkonnast, et saadaks üle nõukogude taagast. Linnaruum on tegelikult meie oma teha. Rulatajad on näiteks see sektor, kes on aru saanud et linn on nende oma ja võtavadki x-linnakohtasid ja kasutavad neid ära. Nendel on see skänner, vaada-takse linna oma filtriga.

Imelik linn?

Just käisin Hiinas ja mõn-dades väga suurtes linnades: Pe-king, Shangai. Kujutlus linnast on pärast seda kindlasti muutunud. Kui Eurooopa linnades on kusagil alati inimskaala olemas, siis Hiina 12- rajalised autoteed ja lõpmatu arv korruseid on hoomamatud. In-imskaala kaob täielikult. Inimesed tunnevad end linnas võõrkehade-na, kes pidevalt otsivad ennast sõna otseses mõttes. Koguaeg on sillad üle autoteede ja otsitakse kohta kuhu minna. Rahvast ja in-fomüra on nii tohutult. Kõik on nii töine. Kogu seda majanduskasvu tulemust on just kõrvalt huvitav analüüsida ning see pole kindlasti ideaal, mis võiks toimuda ka mujal. eal on hoopis teine režiim ja kuigi sa ei tunneta otseselt, et see avalik ruum on kontrollitud, pole kusagil pinke, väljakuid või kohvikuid. Pole mõeldud et inimesed istuksid maha ja arutaksid probleemide üle. Ainsad aktiivsed linnaruumid olid küll pargid, aga muru peal küll ke-dagi liikumas näha polnud.

Hea linn?

Mul on isiklik suhe Kopen-haageniga, kuna seal ma mõnda aega ka elasin. Kuigi see on nii klišee, töötab ta ikkagi hästi. Seal on kõik kohustuslikud elemendid olemas: ratta-, jalakäijateteed, tä-navaskaalad on kuidagi paigas ja hästi palju on just väikeseid kohti. Kopenhaagenis elab umbes 1 miljon inimest, aga sa ei tunneta seda massilisust. Inimesed kasuta-vad seda ruumi ja hoolivad sellest. Aga samas just see ongi veider, et kuigi Kopenhaagen on nii mõ-nus, pole seal üldse nii palju ärk-sat mõtlemist. Mu Taani sõbrad on väga üllatunud kui rebeleid asju ma Eestis korda saadan. See ongi heaoluühiskonnas elavate inimeste vahe, et kõik on paigas. Inimesed teevad oma konkreetseid asju. Mille vastu sa ikka ärgitad, midagi polegi susida, kõik on hästi ju. Lin-navalitsuses on nii toredad ja vas-

tutulevad inimesed, et kui tekib mõte siis linn on kohe koostööald-is. Sa ei peagi rebel olema. Ei otsita kohe vastuolu.

Eesti?

Eestlastel on just see prob-leem, et muidu ollakse justkui passiivsed, näiteks linnateemadel või kodanikuühenduste puhul, aga samal ajal ollakse väga aktiivsed kui on võitlused eesti-vene küsimustes või naaber ei meeldi. Käimapanev jõud on teises kohas. Tihti ei rea-geerita millegile positiivsele, vaid just millegi vastu. Et nüüd on minu tsooni sisenetud ja tuleb kurikaga anda. Üks probleem on ka see, et meil on liiga palju ruumi. Riik, kus pole palju ruumi ja elatakse korter-ites, saab linnatänavast ja linnapar-gist kodu osa. Eestis on väga palju-del oma õueruum olemas ning selle eest hoolitsetakse ja seetõttu on linnas nii palju vormistamata ruumi: bastionid, vanad töös-tushooned, mereäärsed. Ei jätku inimesi, kes sellega tegeleksid. Vii-mastel aastatel on hakatud teguts-ema: Vabaduse väljakul vaadatakse jalgpalli ja kultuurikilomeeter on leidnud oma koha linnainimeste hulgas.

Lõpuks.

Et ma oma tegevustega liiga laiali ei valguks. Mulle paku-vad hästi paljud asjad huvi. Mina ja Kadri (Klementi) teeme praegu ka veel Ehituskunsti ajakirja to-imetaja tööd. Seda võib minu suve tööks nimetada küll. See on samuti hästi meeldiv, tekib eneseditsipliin. Tegevarhitektina poleks nii palju aega ringi vaadata ja lugeda, mis maailmas toimub. Aga pean en-dale aru andma, et kõiki asju ei saa teha paralleelselt. Aga vähemalt aitab rutiini vastu.

Vaata Aeda ja B210 tegevusi:www.b210.ee

Ühest minu lemmik rulaalmist „In Search Of e Miraculous“ on mulle meelde jäänud arusaam, et igast spotist, mida sa rulatad, tuleb võtta viimast. Viimast sellessuhtes, et see koht võib järgmisel päeval et igast spotist, mida sa rulatad, tuleb võtta viimast. Viimast sellessuhtes, et see koht võib järgmisel päeval näiteks ära lammutatud olla. Käisin aprilli alguses Jarek Kasari Kalamajas antud kontserti kuulamas. Meeldivalt ürituselt sõpradega koju jalutades kõndisime mööda Kultuurikilomeetrit ning sattusin peale väga huvitavale vaatele. Suurte mullahunnikute keskel oli kopaga puhtaks roogitud betoonist ditchid. Tänu multimoblade pildistamise funktsioonile, on mul viimasel ajal olnud kombeks kõik huvitavad, ja võib-olla rulatamiskõlbulikud kohad, üles pildistada. Nii tegin ka seal. Kuid teiselpool mullavalli üksmahajäetud maja lammutav traktor tekitas tunde, et see betoonjurakas on järgmine. Koheselt kokku mahajäetud maja lammutav traktor tekitas tunde, et see betoonjurakas on järgmine. Koheselt kokku aetud punt, kuhu kuulusid Kevin, Mihkel ja Silver ,saime seda betoonparadiisi tubli paar tundi rulatada.

Tegelikult oli asi paradiisist kaugel, sest spot on põhimõtteliselt õli täis valatud kraavidega ümbritsetud. Leidsime sealt kõrvalt prusse ja laudu ning ümbritsesime ääred nendega. Siinkohal tuleb mainida, et Silveri laud käis ka korra õlis ära. Peale laua kuivamist mainis ta, et rattad on paremini hakanud keeret Silveri laud käis ka korra õlis ära. Peale laua kuivamist mainis ta, et rattad on paremini hakanud keer-lema - kiire õlitus. Enne kui sõitma saime hakata, pidime betoonil oleva liiva ära pühkima, mis võttis aega umbes tunnike. Suutsime väikese ajaga kolm trikki almida ning ühe rulafoto saada. Pole paha! Peale sessiooni oli tunne, et seda kohta järgmine kord enam ei näe ning meil oligi õigus. Naasesime neli päeva hiljem suurema pundiga ning paremate puhastusvahenditega, kuid selleks hetkeks laiutas seal juba suur õliauk ning betoon oli kadunud. Seetõttu tuleks ülistada fotoaparaati ning videokaamerat,mis need momendid on saavutanud. Siinkohal tahangi tähelepanu suunata rulatajatele, kes pidevalt uusi kohti rulatamiseks otsivad – otsi, sõida, dokumenteeri ja täna! Loodetavasti saab neid paari trikki talvel ilmuvas almikese näha.

Tervitades, rulafänn - Lauri Täht.

Ühest minu lemmik rulaalmist „In Search Of e Miraculous“ on mulle meelde jäänud arusaam, et igast spotist, mida sa rulatad, tuleb võtta viimast. Viimast sellessuhtes, et see koht võib järgmisel päeval et igast spotist, mida sa rulatad, tuleb võtta viimast. Viimast sellessuhtes, et see koht võib järgmisel päeval näiteks ära lammutatud olla. Käisin aprilli alguses Jarek Kasari Kalamajas antud kontserti kuulamas. Meeldivalt ürituselt sõpradega koju jalutades kõndisime mööda Kultuurikilomeetrit ning sattusin peale väga huvitavale vaatele. Suurte mullahunnikute keskel oli kopaga puhtaks roogitud betoonist ditchid. Tänu multimoblade pildistamise funktsioonile, on mul viimasel ajal olnud kombeks kõik huvitavad, ja võib-olla rulatamiskõlbulikud kohad, üles pildistada. Nii tegin ka seal. Kuid teiselpool mullavalli üksmahajäetud maja lammutav traktor tekitas tunde, et see betoonjurakas on järgmine. Koheselt kokku mahajäetud maja lammutav traktor tekitas tunde, et see betoonjurakas on järgmine. Koheselt kokku aetud punt, kuhu kuulusid Kevin, Mihkel ja Silver ,saime seda betoonparadiisi tubli paar tundi rulatada.

Tegelikult oli asi paradiisist kaugel, sest spot on põhimõtteliselt õli täis valatud kraavidega ümbritsetud. Leidsime sealt kõrvalt prusse ja laudu ning ümbritsesime ääred nendega. Siinkohal tuleb mainida, et Silveri laud käis ka korra õlis ära. Peale laua kuivamist mainis ta, et rattad on paremini hakanud keeret Silveri laud käis ka korra õlis ära. Peale laua kuivamist mainis ta, et rattad on paremini hakanud keer-lema - kiire õlitus. Enne kui sõitma saime hakata, pidime betoonil oleva liiva ära pühkima, mis võttis aega umbes tunnike. Suutsime väikese ajaga kolm trikki almida ning ühe rulafoto saada. Pole paha! Peale sessiooni oli tunne, et seda kohta järgmine kord enam ei näe ning meil oligi õigus. Naasesime neli päeva hiljem suurema pundiga ning paremate puhastusvahenditega, kuid selleks hetkeks laiutas seal juba suur õliauk ning betoon oli kadunud. Seetõttu tuleks ülistada fotoaparaati ning videokaamerat,mis need momendid on saavutanud. Siinkohal tahangi tähelepanu suunata rulatajatele, kes pidevalt uusi kohti rulatamiseks otsivad – otsi, sõida, dokumenteeri ja täna! Loodetavasti saab neid paari trikki talvel ilmuvas almikese näha.

Tervitades, rulafänn - Lauri Täht.

Fs poppar Kevin Viljakaineni poolt.Foto: Lauri Täht

Fs poppar Kevin Viljakaineni poolt.Foto: Lauri Täht

kazk

Küsib: Antti SinitsynFotod: Johann 3000

kazk

Küsib: Antti SinitsynFotod: Johann 3000

Kazk, kodanikunimega Andreas Kask (20), on rahulik sell, kellele meeldib pidudel plaate mängida, kontoriroti elu elada ning muusikat produtseerida. Saime Andreasega kokku, jõime kohvi, tegime suitsu ning vestlesime teemadel, mis enamjaolt seondusid tema isikliku eluga.

Antti Sinitsyn: Kõigepealt ehk räägid natukene endast? Sell-ine üldine mula...

Kazk: 20 sain paar kuud tagasi ja praegu oli vaba aasta mul, põhimõtteliselt. Lõpetasin eelmine aasta keskkooli ära. VHK. Võtsingi vaba aasta selleks, et muusikaga tegele-da. Eelmisel suvel töötasin kohvikus ja tegin ikka mussi aga kuidagi ei jäänud pi-isavalt seda vaba aega. Suvel lähed ikka peale tööd välja ja seetõttu võtsingi julge otsuse vastu ja ütlesin kindlast sis-setulekust ära, kuna siis oleks rohkem aega iseenda push-imiseks. Mitte, et hakkaks ot-seselt elatist teenima plaatide mängimisega, vaid näeks en-nast rohkem. Siiani olen selle vaba aasta otsusega väga ra-hule jäänud.

AS: Kuidas sa sellel vabal aast-al toime tulid finantsiliselt?

K: Hakkasingi plaadimäng-imisi sebima endale igast au-gust, kust sai. Alustasin firma pidudel plaatide mängimisest. Üks Vabanduse tööline nägi, et ma mängisin seal ning hakkas edaspidi mind kut-

suma sinna. Keegi pidi seda hommikust viiest-kaheksani auku täitma ja mul ei olnud probleemi sellega! Niimoodi nagu läkski.

AS: Et siis suhteliselt kiirelt said alguses raja peale?

K: No alguses ikka oli päris konarlik. See ongi see, et mida rohkem sa iseennast surud ja teed ennast märgatavamaks, siis pole nii raske.

AS: Millal sa muusika produt-seerimisega alustasid?

K: See algas peale seda, kui meie death metal band “Into Salvation” lahku läks. Mingit-sugust väljundit oli mul vaja. Hakkasingi siis alguses Fruity-loopsiga elektro-lugusid tege-ma. Kuna mu vanemad on väga disko ja hausi lembel-ised, siis mul endal on ka see tunne terve elu sees põksu-nud. Kuidagi loomulikult läks asi sinna raja peale.

AS: Rääkides sellest death metali bändist, siis kas sa su-utsid sealt midagi kaasa ka võtta oma praegusesse loom-ingusse?

K: Ma olen mõelnud küll selle peale. Proovinud otsida neid nüansse. Võib-olla see küll, et tihtipeale on probleem loo ühtse kompositsiooni lei-dmine. Hästi palju muutub loo jooksul, mitte pole liht-salt klassikaline ülesehitus. Et äkki see olekski vastus: muu-tuvus ja hästi palju nüansse sisse tuua. Mida aeg edasi, seda rohkem sa ikkagi oskad viimistleda neid lugusid nii-moodi, et nad ei ole enam se-gased, vaid ühtse näoga.

AS: Oota, aga mida sa seal metali bändis ikkagi tegid?

K: Laulsin, nii palju kui seda laumiseks saab nimetada.

AS: Seal bändis oli kindlasti mingisuguse tagamõttega lüürika. Kas hausi kuulamisel võib ka leida mingi sügavama mõtte?

K: Kindlasti! Seal metali bän-dis oli lüürika selline... leegit-sev noorus ja alati oli kerge poliitiline tagamõte. Haus põhimõtteliselt sündis tege-likult latiino ja mustanahal-iste gei klubis, tänu sellele on hausil vabaduse ja vaba-meelsuse sõnum ma arvan

külge poogitud juba oma sün-nist.

AS: Miks hausi lood nii pikad on?

K: Esiteks ehk sellepärast, et kui sa neid lugusid mixid, siis on parem üleminekuid teha. Lood on ülidselt üsna sama ülesehitusega, kus lugu on pidevas kasvamises. Kui tuleb loo vahetus, siis see on seda sujuvam teha. Järsult üle minnes muutub tantsupõran-dal see tunnetus. Saad aru, et uus asi tuleb sisse. See’p see ongi, et pigem võtaks aega ja läheks sujuvamalt üle.

AS: Hausilood jäävad üldis-elt sinna 120 BPM-i (beats per minute) kanti. Ma tihti-peale mõtlen, et näiteks indie-muusika diskoril on ikka jõle raske üleminekuid teha, kuna laulude tempo on nii var-ieeruv.

K: Oleneb mängustiilist. Min-uarust ongi lahe see, et mida rohkem sa suudad erinevat muusikat kokku mixida, seda ägedam sa oled. Nõuab skil-li! Haussi mixida on... mitte kerge aga kui saad endale põhitõed selgeks, pole edasi väga keeruline

AS: Mängid sa ise ka midagi hausist erinevat?

K: Muidugi! Diskos, näiteks, on üsna raske üleminekuid teha. Need on lindistatud live-bändidega ja see tempo on

üsna muutuv. Et seda tempot ühtlaseks saada miximiseks, on üsna keeruline. Kuskil suvalises kohas tuleb mingi tromboon sisse ja... See vajab rohkem tähelepanu.

AS: Rääkides sinu lugudest. Palju sa neid teinud oled?

K: Ma arvan, et vist 12 kanti... Oota.

Kontrollib Soundcloudist järgi.

K: 19.

AS: Päris palju... Tundub nagu viimane aeg midagi välja anda?

K: Täiega tahaks midagi välja anda! Mõndade plaadifir-madega mingid jutud käi-vad. Aga ma ei taha midagi poolikuna välja anda, ikka korraliku! Et ma pigem olen ettevaatlik.

AS: Ehk siis need plaadifir-mad oleksid sinuga nõus käp-pa lööma aga sina veel mõtled sellele?

K: Põhimõtteliselt küll, jah! Ma arvan, et sellega tasub ettevaatlik olla. Tänapäeval on võimalik päris kergelt asju enda jaoks metsa keerata. Mul on juba paar labelit olnud, kellega on täitsa diiliks läi-nud, aga see kuidas nad asju ajavad... Pead ikka jälgima, et nad võtaksid asja tõsiselt, mitte et jääks soiku.

AS: Juhul, kui sa teeksid mõne labeliga lepingu ära ja peak-sid midagi välja andma, kas sa koostaksid nullist lood või näiteks paneksid mõne prae-guse Soundcloudis ilmunud loo ka sisse?

K: Ja, kindlasti! Kasutaks pi-gem uut materjali, nende vastu on palju huvi ka välja näidatud.

AS: Kas need praegused uued lood on tehtud mõttega, et kui sa annad midagi välja, siis need võiksid kindlasti sees olla?

K: Kui ma hakkasin neid tege-ma, siis seda mõtet ei olnud. Pigem see, et kuna nende vas-tu on huvi olnud, siis tunduks see loogiline samm olevat.

AS: On neil lauludel mingisu-gune seos ka või lihtsalt sin-glid?

K: Lihtsalt singlid. Neil mingit läbivat motiivi pole. Ei ole osa suuremast tervikust. Kõik on mingi erineva hetke ajendil tehtud.

AS: Kas sa teed need laulud ühe istumisega ära või kuidas?

K: Ühe loo tegemine võtab mul umbes pool kuud aega. Sulle tundub, et saad mingi loo valmis, kuulad seda ja saad aru, et midagi on pu-udu. Tavaliselt ma siis kustut-an kõik ära ja hakkan nullist uuesti peale. Kui nulli tagasi

minna, siis vaatad asjale uue, värske pilguga.

AS: Et lugu viimistleda ja ko-rrigeerida tuleb seda uuesti ja uuesti üle kuulata. Kas see sulle pikapeale viskab kopa ette?

K: Kui see hakkab pinda käi-ma, siis saan aru, et tegelikult on sitt lugu. Jõudes punktini, kus ma võin seda lugu ise va-balt kuulata, siis saan aru, et see kõlab peaaegu nagu päris lugu. Lugude tegemine ongi, et kuulad, krutid ja siis 10x veel.

AS: Lil Wayne kuulab vabal ajal enda muusikat. Kas sa kuulad enda muusikat vabal ajal?

K: Oota, ma mõtlen, kuidas ma ei kõlaks nagu douche-bag... Ikka kuulan! Kuulan ikka üle, et lood ei hakkaks ennast kordama. Kui saad uue loo valmis, siis ikka kuulad vanad ka üle, et need ei kõlaks liiga ühtemoodi.

AS: Mulle lõi pähe praegu üks detailne küsimus. Et see “Pseudo habits”... See lihtsalt lõppeb ära.

K: Mmm.. Jah.

AS: On see poolik või tahtlik?

K: See on tahtlikult. Isegi ei oska öelda, miks... Tegemise käigus tundus see huvitav lüke. Võib-olla mõtlesin seda, et kui see järsku ära lõppeb, siis see on põnev, aga võibolla ei ole ka.

AS: Millega sa muusikat teed?

K: Ableton, MIDI klaver, säm-plid. Kui hakkad uut projekti tegema, siis süvened sellesse nii sisse. Võtad näiteks mõne sündisoundi, sämpeldad seda, krutid ja ühel hetkel saad aru, et kell on 5 hommikul ja pead varsti tööle minema.AS: Oled kunagi mõelnud mõnda muud zanrit proovi-da?

K: Eluunistus on üks korra-lik nutu-soulilugu ära teha. Orkestriga ja naisvokaaliga. Aga ma kardan, et sinna läheb veel aega.

AS: Tundub, et see intekas juba ületab määratud lehtede arvu. Lõpusõnu?

K: Tänaks, et inimsed on ol-nud toetavad ja positiivsed. See on ülisuper! Inimesed tulevad ja ütlevad, et ägedalt teed... Väga lahe! Sõbrad on ka alati tublisti innustanud ja aidanud igat moodi. Tegeli-kult oled mingi suvaline tüüp,

kes omaette kodus nokitseb arvuti taga, siiamaani. Madis (Nestor) tuleb ja postitab loo oma blogisse (www.biit.me) ja lisab mixteipi (thismixtape.com/2011/madis-nestor), tuus. Olen äärmiselt tänulik kõige eest!

Kuula Andrease lugusid helipilves:http://soundcloud.com/kazk

Linnahall on olnud minujaoks alati üks külm, tuuline ja kõle paik. Olen näinud seal kaklusi, süstivaid narkomaane, üht naist enda mehele minetti tegemas, alaealisi alkohol-imürgitusest meelemärkusetta lamamas jne. Ise olen peale mineti ja süstimise Linnahalli samalaadseteks lõbustusteks kasutanud. Kõige rohkem seostub Linnahall mulle grafitiga, ausaltöeldes on selle mammutmaja tähtsus Eesti grafitikultuuris väga tähtsal kohal. Ligi 15 aastat tagasi oli Linnahalli kõrval mahajäetud laohooned, kus sellal käisid joonistamas Las-namäe räpientusiastid Bass ja Bandit. Mitmed grafitituristid Venemaalt, Soomest, Prantsus-maalt jne. on enda Eestisse jäetud joonistused just nendele hallidele seintele jätnud. “Is the big concrete building in the seaside a legal place to paint? Ee, maybe so... I’ve never heard anyone get busted painting there.“ Paar kuud tagasi toimus midagi väga imelikku, nimelt hakkas kevade saabudes Tallinna linn grafiti vastu “sõda” pidama. Kõige suuremaks trohveeks pidi olema Linnahalli puhtaks pesemine. Ühel pühapäeval juhuslikult Linnahalli statoilist kabanossi ostes kuulsin ebameeld-ivalt valjut vilinat. Grafitit eemaldati liivapritsiga, mille vilisev hääl kostus tänu tugevale tu-ulele ka Ilmarise kvartalisse. Ausalt öeldes oli grafiti eemaldamist väga huvitav jälgida, mulle tundus eemaldamine samakaua aega nõudev kui tõsise grafititeose joonistamine. Arvan, et vaevanõudev ning meeletult kulukas töö pidi linnarahvale näitama, et grafitiga, kui probl-eemiga tegeletakse. Irooniline on aga see, et puhastati ainult linnapoolne külg. Põhiline külg, mida näevad kärudega Tallinnat külastavad põhjanaabrid on grafiti vaba, kuid teine, niiöelda tumedam külg on siiamaani kaetud grafitiga. Seetõttu tundub see tegevus mulle olevat lihtne propaganda ning niigi vähese raha valesti kasutamine. Seda raha oleks võinud näiteks au-toteede märgistuse ülevärvimiseks kasutada. Tulles tagasi Linnahalli, kui laguneva ning põhimõtteliselt tühjana seisva monstrum-kompleksi kasutamisest linlaste seas, siis võin julgelt väita, et grafiti viljelejad on ühed tihedamad külalised alkoholi tarbivate noortekampade kõrval, kes leiavad mingitki kasutust sellele ülisuurele hoonele. Seal on peetud illegaalseid grafiti jam’e, kus mitmed rühmitused üksteise kõrvale joonistades laiu ning ilusaid muraleid tekitavad. Pean kindlasti ära mainima, et ei kirjuta seda teksti linnaninade mõnitamiseks, vaid proovin natukenegi tähelepanu suunata sellele, et grafiti eemaldamine näiteks Linnahallilt ei vähenda grafitit Tallinnas. Ootan juba esimesi joonistusi Kalamaja poolsele küljele. Kes on esimene?

Karma, Multistab.

Tim Prozorov heellip kruuks.Sekkar: Alessandro Volpin

Üleval: Jan Tomson noseslideimas Linnahallis. Aasta oli siis 2005. Foto: Alessandro VolpinAll: Siim Sild, heellip. Poldid. Foto: Kaarel Lehtsalu

Kaarel: Äkki selgitad väheke oma sõnadega ka, mis oli DZ (Dzässiklubi) algseks mõt-teks ja kuidas ta arenes Kar-lova Raadioks? DZ ju aktiivne pole... Noh, leht on üleval, of-course, aga sa pole sinna kir-jutanud....

Robert Laursoo: Ma ei tea. Kas on rohkem surnud kohta?

K: Ma kirjutaks selle sisse. Li-htsalt, et faktid oleks õiged. Ja natuke äkki tõstad katet oma räpilembusest ka?

RL: No ma käisin Jareki ja Kayotiga samas koolis. Seal need juured. Ja sPoomiga. Seal palju neid räpimehi.

K: Hehe, ma seda otsa olen kuulnud küll. Aga ma mõtlesin, et te olite mingid hoodisemud lihtsalt. Karlova kool, jah?

RL: Ott Laarin (MC Glove) ja üks Indrek ja kõigil olid need mingid hoodied, mida kuskilt ma ei tea kust hangiti. Cypress Hilli patchidega. Karlova Gümnaasium, jep.Heigolt (Mändsaar) lindis-

tasin oma esimesed päris räpikassetid. Kolm Cypress Hilli albumit ja kolm Onyxi albumit. Need sain kätte He-igolt. Siis ma veel ei teadnud, kuidas õige räpp kõlab. Olin ainult Cool D-d raadiost ku-ulnud. Aga jah, siis hakkas pihta. Boom Boddy Bye Bye, Pacdafucup, Shutemdown jne.

K: Mis raadiost? kas Tar-tus oli mingi kohaliku leviga räpisaade ka?

RL: Ei olnud. Tartu Raadiost ilmselt lasti Cool D-d ka va-hepeal ja 7. vapras. Aga noh, see ei olnud mõjutaja.

K: Kas DJ Critikali “Hip hop ambulance” on kodus kassetil olemas ka?

RL: Nõup. Ma olen seda võib-olla Tuleviku juures köögis kuulnud aga võin vabalt ek-sida ka.

K: Haha! Mul on! Ostsin Vil-jandi muusikapoest. Siia-maani mul kaks kasseti, mis köögiraadio kõrval koos Dr. Koidu mingi salvestusega is-

tuvad.RL: Aga jah, see Connected Peoples’i sats on kõva mõjuta-ja. Shareef, Overdoz, 69... Ütleme nii, et softi ei kuula-tud.

K: Yeah... 69 käis kunagi Vil-jandis ka, kuskil katlamaja laos mängimas. Ma nägin siis esimest korda elus normaal-set eklektilist valikut ja sellist skrätsi laivis.

RL: Ajakirjast X-press sain ka räpiinfot. Seal olid plaadiar-vustused. Onyxi oma ja Toe Tagi “Kuhnja homophobes” oma äkki ka. Ja mingeid Tal-linna räpiringkonna uudiseid, North Crew sait oli hea koht. Aga jah, Dzässiklubi oli algus-es rula teema puhtalt. Marko (Sirel) alguses tundis huvi mingi koduka teema vastu. Siis tegin algelise HTML sai-di, kuhu Frontpage Editoriga kirjutasime ja FTP kaudu siis uploadisime. Marko kirju-tas päris palju sinna. Ma ise ka. Kõigest sai kirjutatud: kui keegi kontserdil või teatris käis või midagi huvitavat ku-ulis kuskil. Kultuuriteema oli hästi oluline.

Karlova RaadioKüsib: Kaarel LehtsaluFotod: Kaarel Nurk

Marko tegi ehh.ee netiraadios Dzässiklubi saadet ka. Päris sta-biilselt. Ma tegin saatele kõlli isegi.

K: Ja Karlova Raadio? See on põhimõtteliselt sinu isiklik väljund ikkagi. Mis ajendas seda? Lihtsalt blogimine tüütas ära?

RL: Ma ise arvaks, et Kar-lova Raadio juured on tegelt seal, kus ma väga ammu tegin Raadio 6 nimelist asja kassetile koos onupojaga. Levitasin kas-sete naabripoistele. Duubelkas-setmakiga ajasime niisama jut-tu linti ja mängisime lugusid. Lugesime uudiseid. See oli kuskil Estonia uppumise aegu. Mäletan, et Siim (onupoeg)

luges mingit uudist ja siis ma tegin taustaks seda raadiosaatja sahinat ja SOS kutsungit.

K: Aga miks ei olnud Karlova Raadiot olemas aastal 2005?

RL: Lihtne vastus on, et mul ei olnud siis Traktorit.

K: See oli eeldatav vastus. Prae-gu on see blogi ja saadete pos-titamine ja üldse kogu protsess väga lihtne.

RL: Ühesõnaga, siis tuli proov-isaade ja see lõppes ära. Siis tu-lid podcastid, mida keegi teha ei viitsinud. Üks hetk tundus, et Džässiklubi on kuidagi väga minu personaalseid vaateid es-indav, kuigi algselt oli minu roll

ainult see kodukas valmis teha. Ja noh HMÕ, mis nagu oli üks selliseid asju, milleks oli vaja, et DZ töötaks. Hea promokanal.HMÕ lõppes ära, sest noh, pole mõtet teha, kui mingit arengut ei ole. Ja algne idee, et alakatel (ehk meil endal) oleks lahe pidu - see ka kadus ära.

K: Kui palju see leht daily hitte sai parematel päevadel? Tegid statistikat?

RL: Stabiilselt mingi 50 oli uni-kaalseid hitte päevas. Ei olnud palju aga stabiilselt 50 on norm.

K: Ja peamiselt ikka Tartu?

RL: No inimesed läksid juba ig-ale poole selleks ajaks.

Tartu, Tallinn. Vähem Soome, Holland, UK. Eesti ilusti kaetud. Aga jah, Karlova Raadio on ai-nult mu enda jaoks. Proovin seda ka nii nagu... mõelda. Et enda ja-oks teen seda. Sest ma väljaspool neid saateid, nagu välja on tul-nud, eriti musa ei kuula ja gram-mareid ei puutu. Nüüd olen ikka sagedamini sellega tegele-nud. Ja teisalt see võiks edu ko-rral olla nagu näiteks, et igaüks saab seda asja tegelikult teha. Et kes oma kvaliteeti näidata tahab või niisama tähelepanu saada. Ja kaugem eesmärk on jällegi en-esekeskne, et selle tegevuse läbi enda kvaliteeti parandada.K: Aga sinu jaoks pole see ei

kvaliteedi näitamine ega tähele-panusoov, vaid põhjus, miks ku-ulata muusikat?

RL: No umbes nii jah, et see “ko-hustus” tekitab sellel ajal kuulata muusikat ja mängida seda kok-ku.

K: Kaua võtab ühe saate tegemi-ne su päevast aega?

RL: Terve päeva. Otsida lugusid, kuulata, sobitada, lindistada, editida, uppida, kirjutada, otsida või teha pilte jne. Eks see tähele-panu on ka oluline. Kui antakse tagasisidet, mis aitab asja edasi viia. Näiteks mõni ilus tüdruk Fa-

cebookis laigib Karlova Raadio teemat vms... Aga ma ei tahaks, et selle kohta saaks öelda, et ma elatuksin sellest tähelepanust. Tahaks, et see asi ükspäev hak-kaks kergemalt tulema kõik. Nagu Kutmah saade. Toosama Livin Proof, Earnest Endeavours radio. Paned juhtme taha ja li-htsalt naudid protsessi. Praegu see tuleb ikka väga raskelt tegelt. Kui oleks rohkem muusikas sees (nagu Lefto või Oneman), siis ma kujutan ette, et see võibolla ei ole nii raske.

K: Ok, kuule, suur aitäh sulle!

Mis passid? Kuula raadiot! http://vinyl.planet.ee/karlova

Lilian Hiob

Sünd. 1991lilianhiob.blogspot.com

HARIDUS

2010 - ... Eesti Kunstiakadeemia, Installatsioon ja skulptuur BA2010 Pelgulinna Gümnaasium

GRUPINÄITUSEDGRUPINÄITUSED

2012 “Noore skulptori preemianäitus”2012 “Skulptuurinäitus”2011 “Contemporary art, technology and paranormal”2011 “Beneetsia Viennaal”2011 “Seanahk festival”2010 “Pelgulinna Gümnaasiumi lõputööde näitus”

"ings only look wrong, when there's someone to see them"2011

“Labeled”2012

detail seeriast “Colors, that couldn’t come to an agreement”2011

detail seeriast “Mugshots”20x23cm

2012

“Õhusloss”20x30 cm

2012

“Look at us. And the church is nice as well.”20x30cm

2012

“Owl and parrot and parrot and owl.”20x30cm

2012

detail seeriast “Legs”42x30 cm

2012

detail seeriast “Legs”30x42cm

2012

AJAVEEBKataloog

Kataloogi ajaveeb on rubriik, mis kajastab uudiseid ja muud Eesti rulamaailmast. Kuumimad kuulujutud ning kataloogijate poolt välja valitud tähtsaimad rula-uudised leiad just siit lehekülgedelt.

@talendijaht

@reket

@l0lice

@anttisinitsyn

@trsh @hannesgannes

@gerasimov @rolandreemaa

Raul Urberg. Ollie.

Põhjalikule uurimistööle tuginedes on see aasta jällegi oodata tagasihoidliku rula videode lainet. Suurema suuga poisid lubavad jõhkralt blästima hakata ja sügisel välja tulla haamer-haamri otsas osadega. Eelmise aasta Oscari võitjal Lauri Tähel on juba kaamera töös ja hoiame siin toimetuses pöidlaid pihus, et poisil ka uus lmiprojekt küpsemas oleks.

Eelmises Kataloogis reklaampinda raiskav uus Eesti rula brand “Pöör ” toob juba sellel suvel teieni oma es-imese promo. Juttu on nimelt “Pöör Roadtrip” nimelisest lmist. Tuttavad näod Toomas Seppänen, Alexandr Tubin, Siim Sild, Raul Urberg, Christofer Kerdt, Art Odras ja Jaan Kokk reisivad kümne päevaga läbi Eesti, et teieni tuua avastamata spote, värskeid trikke ja igast muid lollusi. Kui leiad, et sinul oleks huvi nende projektist osa saada, siis ole kindlasti kohal Pärnu Ranna Kinos 21. Juuli, kell 21:00. Kohapeal on enne lmi esilinastumist Mickey Smalls ja T-boy, kes mängivad mussi ainult vinüülilt. Saadaval on ka otseloomulikult õlle ja igast muud nänänni Pöör lt ja nende projekti toetajatelt.

Metsakooli objektil aga läbisid värskenduskuuri vanad kickerid ja box ning juurde ehitati uus quarter ja obstaakel, mida nüüdsest kutsutakse sõbralikult sarkofaagiks. Soovitame pilk peale visata. Siinkohal kasutaks veelkord võimalust tänada Vansi Petsi toet-amise eest ning Silverit, Siimu, Pärtlit, Mihklit ja kõiki teisi projekti elluviimise eest. Metsakooli DIY on ko-gunud ohtralt kiidusõnu. Rahu ja Betooni!

Tänu toetusele Vansilt on Tallinnas Pirita-Kosel edasi arendatud Metsakooli DIY spotti. Do It Yourself obstaak-lid on sel aastal niivõrd populaarsed, et betooni on hakatud valama ka Otepääle ja Viljandisse. Ka lõunanaabrid on pop-kultuuriga kaasa läinud ja Riias väga oskuslikult muundanud vana purskkaevu väga mõnusa ülesehi-tusega DIY spotiks.