KERSTI KESKÜLL · Keeletoimetaja: Hille Saluäär toodetud kriidivabale paberile. Küljendus: Kristiina Ojala Toimetuse e-post: [email protected] Esikaanel: Kersti Kesküll Esikaane

KERSTI KESKÜLL – õde nagu orkester

Eesti õdede ja ämmaemandate aasta

ÕED – MAAILMAPÄÄSTJAD

PEREÕED TERVISHOIU EESLIINIL

KUIDAS NAUTIDA PÄIKEST?

Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne | Mai 2020 | 2/4

3 Eesti Õdede Liidu 2030. aasta tegevusaruanne4 Teated5 Põletavad tööõiguse küsimused eriolukorras6 Õed – maailmapäästjad10 Professionaalsed õed on hästi toimiva haigla edu pant12 Õed hoolitsevad maailma terveks, ka COVID-19 kriisis13 Üks küsimus14 Kersti Kesküll – õde nagu orkester20 Pereõed tervishoiu eesliinil24 Spetsiaalne meditsiinimööbel hoiab kokku nii ruumi kui ka aega26 Äsja kooli lõpetanud õdede ootused ja hirmud tööle asumisel28 Miks õed läbi põlevad?30 Erivajadusega inimeste mõistmine ja ühiskonda kaasamine32 Kuidas nautida päikest?34 Mittekirurgilise esteetilise meditsiini valdkonnas on konkurents tihe35 Õde Eesti kunstis35 Suunurgad muigele

SISUKORD

Ajakiri: Väljaandja: Eesti Õdede Liit

Vastutav toimetaja: Jaanika Palm Käesoleva numbri toimetajad: Anneli Kannus, Gerli Liivet, Linda Jürisson, Tiina Sildver-Kikas, Tiina MaltsevKoostaja: PR Partner OÜ Keeletoimetaja: Hille Saluäär Küljendus: Kristiina Ojala Toimetuse e-post: [email protected]

Esikaanel: Kersti Kesküll Esikaane foto: Maanus MasingKaastööd palume saata toimetuse aadressile [email protected] Eesti õde on trükitud loodust säästvalt toodetud kriidivabale paberile.Eesti Õdede Liidu ametlik väljaanne. Ilmub alates 1996. aastast.

Eesti Õde | Mai 2020 | 2/4

PEREÕED TERVISHOIU EESLIINIL:

MARET LIIK JA PILLE SOONLK 20

Head rahvusvahelist õdede päeva!


2030. aastaks on õdede arv Eestis järjepidevalt suurenenud ning enamik neist kuulub Eesti Õdede Liitu. Õdede eestvedajaroll on mõjutanud kogu Eesti tervishoiusüsteemi.

2030. aastaks on Eesti Õdede Liidu algatatud tervishoiuteenus-te kättesaadavust parandavad uuendused seadustatud ja nende rakendamine täies hoos. Efektiivselt ja regulaarselt töötab kaks riiklikku töögruppi.

Esimene töögrupp – Eesti Õdede Liidu juhatus koos eri tasandite õendusjuhtidega – tegeleb peamiselt seadusloome kujundamise, sh teiste riikide parima praktika analüüsi ja ülevõtmisega ning kvali-teediküsimustega. Vastu on võetud seadused, mis on hüppeliselt suurendanud eriõdede ja õdede e-konsultatsioonide mahtu, ning käivitatud on eriõe teenuseid pakkuv buss. Eriõe buss teenindab korrapäraselt kõikjal Eestis 20% elanikkonnast, eelkõige neid, kellele eriarsti teenus asub kodust kaugel.

Teine töögrupp, mis tegutseb Eesti Õdede Liidu seltsingute juhtide eestvedamisel koos esmatasandi ja eriarstiabi õdedega, on välja töötanud mitmeid uusi teenuseid, mis aitavad saada inimesel kiiresti ja parimal viisil võimalikult tõhusat ja asjakohast abi. Õed on esmatasandil ennetustegevust juhtimas. Eriõe väljaõppega pereõde-de roll on esmatasandi tervishoius suurenenud ja pereõenimistud moodustavad neljandiku esmatasandi nimistutest.

Eakal inimesel on võimalus valida sõltuvalt vajadusest ühiskodu, hooldekodu, õenduskodu ning õendushaigla teenuse vahel. Valik langetatakse koostöös õega, kes on enne teinud inimese põhjaliku hindamise, kuhu on kaasatud ka eakale tervishoiu- ja sotsiaaltee-nust pakkuvad spetsialistid.

Riiklik õendusvaldkonna arenduskeskuse töö on käivitunud kavandatud mahus. Tervishoiuteenuste kvaliteedi ühtlustumisele on kaasa aidanud arenduskeskuses täiskohaga töötavad õed, kes koordineerivad võrgustikutööd riiklike tegevusjuhendite koosta-misel, nende ajakohastamisel ja levitamisel õdedele, eriõdedele ja hooldustöötajatele mugavaimal moel.

Tagamaks teaduspõhist lähenemist õendusele, on ühe osana õendusvaldkonna arenduskeskuse tööst alustatud õendusteadus-like uurimistööde koordineerimist. Koostatud on olemasolevate teadustööde riiklik andmebaas, mis on tasuta kättesaadav kõigile tervishoiutöötajatele. Tervishoiuvaldkonna kõrgkoolidega koostöös ilmub korrapäraselt teadusajakiri, milles kirjutavad nii uurijad kui ka õppejõud ning igapäevast tööd tegevad õed, eriõed ja hooldus-töötajad.

Kommunikatsioon õdede tegevustest on muutunud samaväär-seks muu meditsiini arengut kajastava infoga. Eesti Õdede Liidu ajakiri levib kolmandiku Eesti inimesteni, et toetada nende ter-viseteekonda ja selgitada tervishoiusüsteemis toimuvaid kiireid ümberkorraldusi.

Eesti Õdede Liidu töös osalemine on 2030. aastaks muutunud nii populaarseks, et viimastel sisevalimistel kandideeris presidendi kohale 20 nutikate ja arendavate ideedega inimest. Liidu tegevus-se aktiivselt panustavate liikmete arv on tõusnud pea tuhandeni.

Õdede eestvedamisel on Eestist saanud esimene Euroopa riik, mis kasutab kogu tervishoiusüsteemis elektrooniliselt maailmas tunnustatud ühtset õenduskeelt ja diagnoosimist toetavat nn 3N-süsteemi (NANDA-International, NIC ehk Nursing Interventions Classification ja NOC ehk Nursing Outcomes Classification). See on hõlbustanud nii õe tegevuste dokumenteerimist kui ka andmete statistilist analüüsi, uuringuid ja riikidevahelist koostööd.

Õdede arv Eestis on visalt, aga järjekindlalt kasvanud. Hüppeli-selt on tõusnud õdede juhitavate tervishoiuasutuste arv. Riigikokku on valitud viis õde, kellest üks juhib Riigikogu tervishoiuvaldkonna komisjoni tööd. Viimaste Riigikogu valimiste järel oli üks tervisemi-nistri kandidaate õde. Sotsiaalministeeriumis eelmisel aastal loodud riigi õendusjuhi ametikohal (ingl CNO ehk Chief Nurses Officer) töötab doktorikraadiga õde, kelle kogemused tervishoiuasutuse juhina ja teadustööde autorina annavad võimaluse 2032. aastal kandideerida Euroopa Õdede Föderatsiooni juhiks.

EESTI ÕDEDE LIIDU 2030. AASTA TEGEVUSARUANNE

Foto

: Mee

li Küt

tim

Anneli KannusEesti Õdede Liidu president

3

SOOVITUSED ÕDEDE PUUDUSE LEEVENDAMISEKS

WHO ja ICNi raport „Maailma õenduse olu-kord 2020“ loetleb soovitused kõikide maa-ilma riikide juhtidele, et leevendada õdede puudust pikemast perspektiivis. Eesmärk on saavutatav eeldusel, et tegutsetakse täna: • Suurendada investeeringuid õdede õppe- ja

töökohtade arvu tõstmiseks. • Rakendada selget õdede registreerimise

süsteemi, et parandada tervishoiutöötajate andmete kogumise ja analüüsi metoodikat selleks, et andmetest tulenev toetaks otsus-te elluviimist.

• Jälgida tõhusamalt õdede liikumist sektori sees ja õdede töörännet, juhtides seda vas-tutustundlikult ja eetiliselt.

• Tõhustada õdede koolitamist, et edendada esmatasandi tervishoidu, parendada õdede teadus-, tehnoloogia- ja sotsioloogiaalaseid teadmisi.

• Tagada esmatasandi tervishoiuteenuste meeskondades õdede potentsiaali maksi-maalne rakendamine.

• Luua õendusvaldkonda juhtivad töö-kohad, sh riikliku õendusvaldkonna juhi (ingl Chief Nures Officer) ameti-koht riigi tasandil, ja toetada noorte juhtimisteadmistega õdede baasi laiendamist.

• Parandada töötingimusi, tagades turvaline tervishoiutöötajate arv ja õiglane palk ning pidades lugu töötervishoiu ja töö-ohutuse nõuetest.

• Rakendada õendustöötajaid käsitlevat soo-tundlikku poliitikat, et vähendada soolist palgalõhet.

• Ajakohastada õenduse regulatsioone, et need vastaksid õendushariduses ja -prak-tikas kehtivatele standarditele.

• Tugevdada õdede rolli hooldusmeeskonda-des.

• Kaasata õed aruteludesse ning poliitilistes-se dialoogidesse erinevate siht- ja sidus-rühmadega.

A l l i k a s : h t t p s : / / w w w.w h o . i n t /publications-detail/nursing-report-2020

TÄPSUSTUSEelmises ajakirjas Eesti Õde ilmunud ar-tikli „Tööstressi saab leevendada koostööga“ koostas Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppe-jõud Marianne Annion Monika Laubachi lõputöö „Õdede tööst tulenevad tervise-probleemid ja nende ennetamine“ ja Krista Koppeli lõpu töö „Kliinilise supervisiooni toetav mõju vaimse tervise õdedele“ põhjal.

KOOLITUSTE UUED

TOIMUMIS AJADAprillist-juulini toimuma pidanud kooli-tused on edasi lükatud.

Lääne-Viru piirkonna koolitus „Lapse tervis“ toimub 23. septembril 2020 Rak-vere haiglas.

Koolituste info ja registreerimine Eesti Õdede Liidu kodulehel.

Eriolukorra tõttu lükkub rahvusvahelise

õdede päeva konverents novembrisse

12. mai rahvusvahelise õdede päeva konverents toimub 24. no-

vembril Tallinnas Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia uues

saalis.

4

t e at e d


Mis saab minu puhkusest pärast eriolu-korra lõppu?Põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaas-ta jooksul. Põhipuhkust antakse osadena üksnes poolte kokkuleppel. Vähemalt 14 ka-lendripäeva puhkust peab töötaja kasutama järjest. Tööandjal on õigus keelduda põhi-puhkuse jagamisest lühemaks kui seitsme-päevaseks osaks. Kasutamata puhkuseosa viiakse üle järgmisesse kalendriaastasse.

Tööandjal on õigus puhkus katkestada või edasi lükata ettenägematu olulise töökor-ralduse hädavajaduse tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks. Tööandja hüvitab töötajale puhkuse katkestamisest või edasi-lükkamisest tekkinud kulud. Kui puhkus kat-kestati või lükati edasi, on tööandja kohus-tatud andma töötajale kasutamata jäänud puhkuseosa vahetult puhkuse kasutamist katkestava või edasilükkava asjaolu äralange-misel või poolte kokkuleppel muul ajal.

Kui puhkusegraafik oli kinnitatud enne eriolukorda ja eriolukord lõpeb, siis puh-kusegraafik kehtib endiselt. Puhkuste aja-kavasse märkimata puhkuse kasutamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Puhkuste ajakava on õigus muuta tööandja ja töötaja kokkuleppel.

Õigus nõuda põhipuhkust sobival ajal on:1) naisel vahetult enne ja pärast rasedus-

ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;

2) mehel vahetult pärast lapsehoolduspuh-kust või naise rasedus- ja sünnituspuh-kuse ajal;

3) vanemal, kes kasvatab kuni seitsmeaas-tast last;

4) vanemal, kes kasvatab seitsme- kuni kümneaastast last, – lapse koolivaheajal;

5) koolikohustuslikul alaealisel – kooli- vahe ajal.

Kui täpselt peab töölepingus kirjas olema minu töökoht?Eriolukorras selgus, et paljudes töölepingu-tes on töökohana kirjas vaid asutuse nimi, puudub aadress või märge, mis määrat-leks linna või muu asula. TLS § 20 kohaselt peab töötaja tööülesandeid täitma tööandja

tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige roh-kem seotud, kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud. Eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.

Töölepingu teisedki tingimused on olu-lised. Näiteks, kas märgitud on haigla või haigla osakond ja millised on tööülesanded ametijuhendis.

Kui ma saan teatise, et töötasu on vähen-datud, siis mida pean tegema?Töötajana on teil kaks valikut, kuidas teavi-tada tööandjat kirjalikult:1. kas nõustute vähendatud töötasuga ning

teete vajaduse korral tööd vaid mahus, mille eest te jätkuvalt tasu saate, või

2. teavitate, et pakutud erimeede teile ei sobi, ning teil on õigus oma kehtiv leping üles öelda 5-päevase etteteatamisega.

Kui ma ütlen lepingu üles tööandja teatise alusel, siis mis saab edasi?Lepingu ülesütlemise korral tuleb tööandjal järgida TLS § 100 punkte 1 ja 2: 1. Töölepingu ülesütlemisel koondamise

tõttu maksab tööandja töötajale hüvi-tist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.

2. Töölepingu ülesütlemisel koondamise tõt-tu on töötajal õigus saada kindlustushüvi-tist koondamise korral töötuskindlustuse seaduses ettenähtud tingimustel ja korras.

Kui ütlete lepingu üles, siis on teil võimalik pöörduda töötukassasse ja/või otsida uut tööd.

Kuidas toimub töölepingu muutmine?Töölepingu punkte võib alati muuta, kui on olemas mõlema poole nõusolek. Lepingu muudatused peavad olema vormistatud kirjalikult ning mõlemal poolel peab olema muudatustest oma eksemplar. Eriolukorras tuleks muudatused teha ajutised ehk fik-seerida lõpukuupäev kas või märkusega, et muudatused kehtivad seni, kuni Vabariigi Valitsus eriolukorra lõpetab.

Kui tööandjal tuleb ette eriolukorras vaja-dus asjad kiirelt ümber korraldada, siis kui kiirelt mina pean reageerima?Praeguses eriolukorras on tekkinud prob-leemid ja küsimused, kus igal töötajal tu-leb ennast kehtestada. Töötaja õiguste eest tuleb seista, sõltumata sellest, milline on olukord. Kui patsient vajab elustamist, siis ei saa enne asju läbi vaielda ja allkirjastada. Kui aga töö vajab ümberkorraldamist, siis on ka eriolukorras kindlasti nii palju aega, et rahulikult mõelda, vajadusel konsultee-rida ja seejärel tegutseda. Kiirusta aeglaselt!

Kas tööandjal on õigus töötasu vähendada, kui erakliinikus on töö peatatud?Erakliinikute tavatöö on eriolukorras pea-tatud, seega alus palga vähendamiseks on olemas: tööandjal pole tööd pakkuda samas mahus ja samadel tingimustel. Tööandja peab alati töötajat kirjalikult informeerima kõikidest muudatustest ja andma muuda-tustega nõustumiseks või mittenõustu-miseks ka mõistliku aja. Näiteks töötasu vähenemise planeerimisel on selleks sea-dusest tulenevalt kaks nädalat enne töötasu vähendamist. Enne teatise saatmist peab tööandja ka töötajaid informeerima ning nendega koos arutama, milliseid võimalu-sed töö peatamise korral on üldse olemas.

Põletavad tööõiguse küsimused eriolukorras

Vastuseks liikmete küsimustele vahendab väljavõtteid töölepinguseadusest (TLS) Eesti Õdede Liidu juhatus.

5

t e at e d

Õed eesliinil

Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) õde Tuuli Albrant, kes töötab õena 2011. aastast, oli koroonakriisi puhkedes puhkusel, kuid pidevalt kursis tööl toimuvaga. Kui EMOs algasid ümberkorraldused ja loodi „must emo“, kus võeti vastu koroonaviirusesse nakatunud patsiente, ja „puhas emo“, kus võeti vastu teadaolevalt mittenakatunud patsiente, siis Albrant katkestas puhkuse, et enneolematus olukorras abiks olla, sest kõik abikäed olid vajalikud.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) õendusdirektori Aleksei Gaidajenko sõnul pani eriolukord õed tavapärasest hoopist teise olukorda. „Õdedel tuli väga palju õppida, pidime hakkama saama ümberkorraldustega, orienteeruma uues olukorras ja töökeskkon-nas. Meil tuli luua täiesti uued osakonnad, tekitada lüüsid, mõelda läbi puhtad ja mustad alad, nende ristumisteed. Saime küll aimu, mis toimub Euroopas, kuid olukord oli väga uudne. Puutusime esmakordselt kokku täismahus isikukaitsevahendite kasutamise ja täisvarustuses töötamisega. Ka nende korrektset kasutamist tuli õppida,“ räägib ta ümberkorraldustest PERHis. „Õed on tänapäeva kangelased, kes valmistusid väga teadlikult ette pandeemiaks ja COVID-19 viirusega võitlemiseks,“ võtab ta õdede rolli kokku.

Tallinna kiirabi ja Haabersti tervisekeskuse õde Janno Kuld-kepp ütleb, et tema töö eriolukorra tõttu oluliselt muutunud ei ole.

„Kiirabis on väljakutseid rohkem ja kaitsevarustust, mida tuleb väljakutsele sõites kanda, on märksa enam,“ toob ta paar asja siiski välja. Ka Gaidajenko ütleb, et õe töö eriolukorras võrreldes tava-olukorraga oluliselt ei muutunud, kuid rohkem tähelepanu tuleb pöörata isikukaitsevahendite kasutamisele ja kohaneda teistsuguse suhtlusstiiliga õe ja patsiendi vahel. „Erinevus on suurem tähele-panu isikukaitsevahendite kasutamisele ja suhtlemine patsiendiga suuresti silmside tasemel. Veelgi olulisemaks on tõusnud kollee-gide üksteisemõistmine, toetamine ja koostöö,“ nimetab ta mõne suurema muutuse.

Albranti sõnul oli eriolukorra alguses palju teadmatust, appi kutsuti õdesid teistest osakondadest ning ka endisi kolleege. „Mul on ainult kiidusõnu kõigi kliiniku õdede ja ka endiste kolleegide kohta, kes eriolukorras meile appi tulid. Näiteks silmakliiniku õed

teevad sissepääsu juures eeltriaaži. Nad on 24/7 meil abis. Meil oli neid abikäsi väga vaja,“ räägib Albrant.

Nõmme perearstikeskuse OÜ Meditiim perearst Eero Merilind ütleb, et kriis on oluliselt muutnud perearstikeskuse tööd ja taktikat.

„Selleks et viia inimestevahelist füüsilist kontakti minimaalseks, läk-sime üle kaugtööle. Õed töötavad kodus, kasutades selleks telefoni, e-posti või videokõnede platvorme. Olime sellist töökorraldust pikka aega planeerinud. Kriisi ajal saame katsetada, kuidas see sobib pat-sientidele ja töötajatele ning siiani on päris hästi toiminud,“ räägib ta kaua kavandatud muudatusest.

Kaugvastuvõtud olid ka PERHi õdedele uudne kogemus. „Õed, kes tegelesid iseseisva õe vastuvõtu teenuse osutamisega, alustasid nn kaugvisiitidega, kus patsiendi nõustamine toimus telefoni või Skype’i teel,“ selgitab Gaidajenko.

Medicumi juhatuse esimees Tõnis Allik ütleb, et töö ümberkor-raldamise raskus langes eelkõige eri tegevusvaldkondi juhtivatele õendusjuhtidele. Perearstikeskuses ja eriarstiabi osakonnas mindi tavavastuvõttudelt üle kaugvastuvõttudele. „Nii massilist patsientide läbihelistamist varem tehtud ei ole. Õed koopereerusid kiirelt ning ühtegi patsienti teadmatusse ei jäetud,“ kiidab ta õdede tegutsemist.

„Medicumi õed puutuvad kokku ka ägedate haigete käsitlusega sarnaselt haigla EMOdega. Jagasime Lasnamäe Medicumi maja ajaliselt „puhtaks“ ja „mustaks“ tsooniks ning tagame õhtupoole nii diagnostiliste teenuste osutamise kui ka esmatasandi vastu-võtu valvekliinikus ka ülemiste hingamisteede sümptomitega pat-sientidele. Medicumi koduõed jätkasid vapralt patsientide juures kodus käimist ning harjusid isikukaitsevahendite kasutamisega,“ räägib Allik. „Mitmed Medicumi õed alustasid tööd testimispunk-tides. Plaaniliste tööde lõpetamise otsuse järel otsustas üks meie taastusravi osakonna õde Kristi Künnap minna appi Saaremaale Südamekodu hooldekodusse, mis oli üks esimesi hoolduskodusid, kus haiguskolle avastati,“ sõnab Medicumi juht tunnustavalt.

Hirm ja kohanemine

„Kriis on pannud meie meeskonna proovile. Isegi, kui on olnud hir-me, kahtlusi ja kõhklusi, siis meeskonnana oleme sellega siiski hästi

Õed – maailmapäästjad

12. mail 200 aastat tagasi sündis Itaalias, mille tervishoiu-süsteem praegu ägab koroonakriisi raskuse all, õenduse ra-jaja Florence Nightingale. Tema ümberkorraldused Krimmi sõjas haavatute paremaks aitamiseks päästsid elusid. Kaks sajandit hiljem on õdedest saanud arvukaim ja mõjuvõim-saim tervishoiusüsteemis töötav jõud, kelle roll ja vastutus on märkimisväärselt kasvanud. Missugune on õe roll eri- ja

tavaolukorras tervishoius ja kuidas seda väärtustatakse?

Tekst: Jaanika Palm

6

fo o k u s l u g u


???

Õed pidid eriolukorraga kiirelt kohanema, et patsientidele pakkuda ka äreval ajal kvaliteetset tervishoiuteenust.Fo

to: K

aboo

mpic

s

toime tulnud. Keegi ei ole kedagi alt vedanud ja selle eest olen ma väga tänulik meie personalile,“ kiidab Merilind meeskonda, kellega ta on juba aastaid koos töötanud.

Pärnu haigla EMO õde Õie Tuka, kes eriolukorras töötab ka spet-siaalselt koroonaviiruse kahtlusega patsientide vastuvõtuks loodud EMOs, ütleb, et kõige rohkem kardab ta nakkuse edasi kandmise võimalust teistele. „Kui kuulen, et mõnes teises osakonnas on keegi nakatunud, siis see suurendab ärevust ja muret,“ räägib ta mõtli-kult. „Tööd on palju, õhkkond on pingeline ja ärev. Õhus on kogu aeg elektrit. Õel on praeguses olukorras suur vastutus. Ta on nagu piksevarras, kes maandab meeskonna pingeid, aga ka patsiendi ja tema lähedaste pingeid,“ lisab Tuka, kes on õena töötanud 34 aastat, neist viimased 15 Pärnu haiglas.

Alliku sõnul on Medicumi meeskond eriolukorra pingega hästi toime tulnud. „Meie meeskond on karastunud ning vaimse tervise põhjustel ega ka muudel põhjustel keegi ära ei ole vajunud,“ sõnab Allik. „Pigem näen, et tahetakse tööl käimist jätkata, see on posi-tiivne. Vapruse ülesnäitamine raskes olukorras kuulub tervishoiu-töötajate elukutse juurde,“ lisab ta.

Albranti sõnul on mure enda ja lähedaste tervise pärast kogu aeg olemas, kuid seda ei tohi lasta kasvada paaniliseks hirmuks. „Pea-asi, et viirus meie töötajateni ei pääseks. Ma ei ütleks, et see on kartus, pigem on see mure, et mis saab siis, kui meie ise hai-gestume. Kes seda tööd tegema hakkab?“ seletab Albrant ja lisab, et seda stsenaariumi on mees-konnaga ka arutatud.

„Tegelikult kohanesime päris kiiresti ja hästi. EMO ja kiirabi töötajad on kohanemisvõimelised, sest tegelemegi iga päev uute ja ootamatute juhtumitega. Meid on niimoodi koolitatud, et saaksime igas olukorras hakkama,“ lisab ta.

Kuldkepp ütleb, et ta ei tunne hirmu, kui väljakutse viib koroo-naviirusesse nakatunu juurde, ning ta kasutab täiskaitsevarustust.

„Eri väljakutsetel on erinevad kaitseriietused, kuid hirm tekib siis, kui olen kandnud väljakutsel asümptomaatilise patsiendi juurde mada-lama astme kaitseriietust, kuid päev hiljem saan teada, et tegemist oli nakatunuga,“ räägib ta. „Kardan ja muretsen kõige enam oma vanavanemate pärast. Nad on kõrges eas ja krooniliste haigustega,“ lisab Kuldkepp, kes ei ole oma vanavanemaid juba kolm kuud näinud.

„Hirm on inimese suur vaenlane: ei lase keskenduda, olulised asjad lähevad fookusest välja, vajalike otsuste langetamine on raske. Mida päev edasi, seda rohkem olukorraga harjume. Esimesed kriisi nädalad olid muidugi rasked,“ tunnistab Albrant, kes sai sel ajal palju tuge oma perelt ja kolleegidelt. Gaidajenko tunnistab, et mõtleb tihti viirusele, sest ta näeb iga päev lähedalt, mida see endast kujutab. „Ma ei saa öelda, et ma kardan. Aga mõtlen viirusele, sest olen näinud, kuidas see mõjub. Ei taha mõeldagi, et ma ise või minu perekonnaliikmed haigestuksid,“ räägib ta ja loodab, et tervishoiutöötajate vaimne ter-vis füüsilise tervise kõrval vastu peaks. „Ma usun, et meedikud on professionaalid ja nad oskavad õigel ajal abi küsida. Loodan, et pöö-rame tähelepanu iseendale ja märkame kõrval seisvat kolleegi ning teineteist toetades läbi ei põle. Loodetavasti ei karda me pöörduda vajadusel ka kriisipsühholoogi poole,“ lisab ta.

Kriisi õppetunnid

Medicumi juhi Tõnis Alliku sõnul on kriisiga tervishoiusüsteemis päris hästi hakkama saadud ning sel võib olla valdkonna edasisele arengule koguni positiivne mõju. „Kriis võib tervishoiusektorile ise-gi hästi mõjuda, näitab kätte nõrgemad kohad ja sunnib kasutusele võtma uusi töövorme nagu kaugtöö,“ selgitab ta.

PERHi õendusdirektor Aleksei Gaidajenko loodab, et kriis suu-nab otsustajate pilgud rohkem tervishoiu rahastamisele, millega on võimalik lahendada ka õdede puudus. „Ma ei väsi kordamast: valitsusel on kohustus mõelda riigi toimimise ja julgeoleku peale. Siinkohal tuleb tungivalt mõelda õdede õppe lisarahastamisele,“ räägib ta. „Ma loodan, et pärast kriisi ei minda lihtsalt laiali, tänades kõiki hea töö eest ja jätkates kõigega vanaviisi. Ma tõesti loodan, et jätkuvad arutelud ja sünnivad otsused. Seega võiks sellest kriisist abi olla küll,“ lisab Gaidajenko.

Tartu Ülikooli kliinikumi EMO õde Tuuli Albrant kinnitab samuti, et kriisist on mõndagi õppida. „Meie töös on info vahetamine ja kättesaadavus nagunii oluline ja kriisis saime sellele kinnitust. Krii-tilises olukorras peab info olema selge ja liikuma kiiresti, sest ainult nii on võimalik vastu võtta kiireid otsuseid, anda parimat abi pat-siendile ja ka ise seejuures terveks jääda,“ osutab ta õppimiskohale.

Tallinna kiirabi õde Janno Kuldkepp räägib, et kriisi ajal tööle pandud kaheliikmelised meeskonnad töötavad sama efektiivselt kui kolmeliikmelised. „Autojuht ja brigaadijuht peavad kahekesi tegema ära selle töö, mida muidu tehakse kolmekesi, ning siiani on hästi hakkama saadud,“ selgitab Kuldkepp. Samuti on tema sõnul meeskonnas kasvanud kokkuhoidmine. „Lihtne näide on seegi, et

aitame üksteisele kaitsevarus-tust selga, vahel on vaja aidata teineteisel kaitseriietust teipida ja mütsi pähe panna,“ räägib ta.

Alliku sõnul on kriis tervis-hoiutöötajatele meelde tuleta-nud, kui oluline on ennast tööd tehes kaitsta. „Kindlasti on see tuletanud meelde enda kaits-mise vajadust. Nii nagu kõik

teised, nii pööravad ka tervishoiutöötajad kätehügieenile varase-mast rohkem tähelepanu,“ leiab ta. Ka Albrant loodab, et inimesed jäävad kriisi lõppedes korralikult käsi pesema. Tema ise on hakanud hoolikamalt töövahendeid ja töölauda desinfitseerima.

Kuldkepi sõnul on kriisi ajal kõigile selgeks saanud, et eakad on koroonaviiruse puhangus riskirühm, kuid ta loodab, et mõistetak-se, et eakad on riskirühm iga nakkushaiguse puhul. „Loodetavasti õpetab kriis seda, et ükskõik, mis nakkushaigust me põeme, siis haigena eakatele sugulastele külla minna ei tohiks,“ paneb ta ini-mestele südamele.

Õel on kulla hind

Õdedele usaldatakse iga aastaga aina rohkem ülesandeid ja vastu-tust ning selles nähakse ka üht lahendust mitmele tervishoiusüs-teemi praegusele kitsaskohale, millest üks olulisem on tervishoiu-teenuste kättesaadavus. Haigekassa juhatuse esimehe Rain Laane sõnul on õdede vastutusala kasvatades võimalik tagada inimeste kiirem pääs tervishoiusüsteemi. „Pereõdede roll on aastate jooksul oluliselt kasvanud. Paljudel pereõdedel on iseseisvad vastuvõtud, osal ka piiratud retseptiõigus ning eelmisest aastast ka abivahendite väljakirjutamise õigus,“ loetleb ta ning nendib, et pereõdedel võiks väljaõppe korral olla iseseisvaid ülesandeid veelgi enam. Perearst Eero Merilinnu sõnul ei tohiks esmatasandis piirata õdede iseseis-vust. „Me teame, et arste on vähe ja teame sedagi, et meil on õdesid, kes tahavad areneda ja rohkem vastutust võtta,“ selgitab Merilind.

Laane sõnul võiks perearsti vastuvõtu asemel kasutusele võtta „peremeditsiini“ mõiste. „Oluline ei ole, kas abi annab arst või õde, vaid peamine on abi saamise võimalus. Pereõed on maa sool, nad õpivad pidevalt juurde. Kui ka seadused pereõe muutunud rolli arvesse võtaks, võiks just pereõdede suurem koolitamine ja nende vastutusala laienemine olla võtmeks ka perearstikriisi leevenda-misel,“ leiab ta.

8

fo o k u s l u g u

Vapruse ülesnäitamine raskes olukorras kuulub tervishoiutöötajate elukutse juurde.


Albranti sõnul soovivad õed ennast pidevalt täiendada ja rohkem vastutust võtta. „Näen oma kolleegide pealt, et õed tahavad areneda ja õppida uusi asju. Seda õppimisvajadust võib lausa patoloogiliseks pidada,“ lisab ta muiates. Albranti sõnul on oluline õe ja arsti koostöö. „Kui meie õed on arstidele teinud ettepanekuid ravi kohta, siis arstid on alati väga avatud olnud. See on ideaalne meeskonnatöö, kus üheskoos pakutakse patsiendile parimat tervishoiu-teenust,“ toob ta näite Tartu Ülikooli Klii-nikumi EMOst.

„Õe roll on arenev ja muutuv. Arsti abis-tavast assistendist on õde arenenud iseseis-vaid ülesandeid lahendavaks tervishoiu-spetsialistiks. Kuigi see roll on jagunenud kaheks, millest ühe osa moodustab arstiga koos töötamine ja teise osa iseseisev töö,“ räägib Allik.

Allik jõuab õe eriala tulevikuperspektii-vist rääkides siiski tagasi probleemi allikani, milleks on õdede puudus. „Selleks et tervis-hoid saaks oma ülesandeid kvaliteetselt täi-ta, on õdesid liiga vähe. Õdedele võib õigusi ja vastutust juurde anda, aga kui õdede arv ei suurene, siis ei ole neile ülesannetele täit-jaid. Kõrgkoolides on õe õppe vastuvõttu aasta-aastalt suurendatud, kuid probleem on jäänud. Arstiabi kättesaadavus peitub ikkagi õdede arvu suurendamisel ja selleks tuleb lisavahendeid leida,“ räägib ta viida-tes, et oleme õdede arvu poolest Euroopa keskmisest näitajast endiselt tublisti maas.

„Hea õde on oluline meeskonna liige ja praegusel õdede defitsiidi ajal on õde kulla hinnaga. Kui kellelgi

on mõni hea õde pakkuda, siis võtaksime ta kohe tööle,“ sõnab Merilind, meenutades viimast värbamist, kus pereõe kandidaate oli raske leida.

Püsige terved!

Õed saavad praeguses eriolukorras tähele-panu, mida neil kunagi varem ei ole olnud, ning Albranti sõnul suurendab see ka ini-meste usaldust õdede vastu. „Eriolukorras on selgunud, missugused ametid ühis-konnas on väärtuslikud. Õdedele on kriis kasuks tulnud, sest meid on märgatud, hakatud väärtustama ja usaldama,“ räägib ta. Albranti sõnul on tal kurb kuulda, kui patsient ei usalda pereõde. „Varem kuulsin rohkem selliseid lauseid, et „mis see pere-õde ka teab“, kuid õnneks on seda vähe-maks jäänud,“ nendib Albrant.

Alliku sõnul ei kohta nende tavaprakti-kas usaldamatust õe töö suhtes, õdedesse suhtutakse samamoodi kui arstidesse. „Pat-siendi silmis on õe kutse samavõrra väär-tustatud kui arsti oma. Meie ei kohta oma tavapraktikas, et õde ei usaldata või ei võeta tõsiselt,“ räägib ta. Samas võiksid tervishoiu õigusruumi korraldajad selle usaldusega rohkem kaasa tulla ja õdedele õigusi julge-malt juurde anda, olgu selleks siis näiteks õendussaatekiri valikulistele teenustele, töövõimetuslehe avamine jmt.

Õe elukutse väärtustamist ühiskonnas näitab ka palganumber, mis Albranti sõnul

praegu tõsiseltvõetavusele plusse juur-de ei anna. Ka Alliku sõnul on palk

indikaator, mille abil hinnata, kas eriala on ühiskonnas piisavalt väärtustatud. „Eks see väärtustamine käib ka töötasu kaudu. Ma arvan, et sellega on viimastel aastatel pigem hästi, kuigi õdede töötasu praegu arsti pal-gast 60% veel ei moodusta, kuid on sellele üpris lähedal,“ lisab ta optimistlikult.

Kuldkepp ütleb, et varem on märkamist ja tunnustamist vähem olnud, kuid eriolu-korras on seda tunduvalt rohkem. „Kriisiolu-korras väärtustatakse õdesid. Kas või see, kui palju on eraettevõtjatest toetajaid prae-gusel raskel ajal: kiirabisse tuuakse meile lõunat, keegi pakub kohvi. Niivõrd tähtis ei olegi, mida pakutakse, aga eriline on see tunne, et sinu tööd on märgatud ja peetakse oluliseks, ning see teeb südame soojaks,“ on Kuldkepp tänulik kõigile toetajatele.

Gaidajenko sõnul on ka õdedel endil vas-tutus, et neid väärtustataks. „Õendusvald-kond on viimase 30 aasta jooksul väga palju saavutanud ja pälvinud kutseala tunnustuse ühiskonnas. Kindlasti on õdedel endil suur roll, sest kõik algab ju meist endist – kuidas me ise end väärtustame, millised on meie põhimõtted, teadmised ja oskused ning kuidas me neid rakendame,“ räägib õen-dusdirektor. „Ühiskond mõistab iga päeva-ga rohkem ja rohkem õe kaalu tervishoiu-süsteemis. Õdede professionaalne ja väär-tustepõhine käitumine on „kuldvõtmeks“ kutseala tunnustamisel,“ lisab Gaidajenko.

Kuldkepi sõnul on inimesed hakanud õdedele rohkem edu ja jõudu soovima.

„Püsige terved! Nii öeldakse meile viimasel ajal ikka päris sageli,“ toob ta näite märka-misest ja hoolimisest.

Foto: Pixabay

fo o k u s l u g u

Õed loodavad, et kriisi lõppedes ei unustata kätepesemise olulisust.

1 0

Mul on kolm erinevat õendusega seotud isiklikku kogemust. Esiteks on õendus ja haigla olnud osa minu lapsepõlvest ning kujundanud minu maailmanägemust. Teiseks olen patsiendina tunda saanud, kui olulised on turvatunde ja tervenemise tagatisena õdede ja hool-dajate empaatia ja professionaalsus. Kolmandaks: igapäevatöös haigla juhina on mul siiralt hea meel näha lisaks eelnimetatud omadustele õdede kohusetundlikkust ja vastutustundlikkust, õp-pimisvõimet ja uuendusmeelsust.

On selge, et jätkuva positiivsuse ja kustumatu energia taga on eeskätt meie õdede oskused-teadmised ja kogemused, aga selles on suur annus ka väga olulist tunnet – lugupidamist ja armastust oma töö, patsientide ja kolleegide vastu.

Regionaalhaigla töötajate hulgas on õendus- ja hooldustöötaja-te osakaal 59%, see tähendab, et rohkem kui iga teine meie haigla tööperest on õde või hooldaja. Sealjuures on meie õdede keskmine tööstaaž üle 11 aasta ja see sisendab patsientidele ja kolleegidele omajagu kindlustunnet – kogemused ja lojaalsus meie haiglale kinnitavad õdede kõrget professionaalsust ja usaldusväärsust.

Hoiame oma õdesid ja õenduse kõrget kvaliteeti

Patsiendikeskse haigla strateegia on regionaalhaigla arengukavas kesksel kohal ning on tihedalt põimunud ka ülejäänud üheksa stra-teegiaga. Seega on rahulolev ja tervenenud/paranenud patsient meie tegevuses kõige olulisem. 2019. aasta rahulolu-uuringud näitavad, et õdede puhul olid patsiendid enam rahul suhtlemisega ja profes-sionaalsusega. Rahulolu patsiendi murede ja soovide mõistmisega ning õdede poolt patsientide küsimustele antud vastuste arusaa-davusega ei ole võrreldes 2017. aastaga muutunud, rahulolu õdede

kättesaadavusega on alates 2011. aastast püsinud samal tasemel. Suurenenud on õdede viisakusega väga rahul olevate patsientide osakaal – 78,3% meie küsitlusele vastanud patsientidest oli rahul õdede viisakusega.

Uuringu tulemused näitavad, et meil on arenguruumi jagada häid kogemusi ja nendest õppida, omandada uusi töövõtteid ning planeerida aega efektiivsemalt.

Meie õendus- ja hooldustöötajate täitmata ametkohtade määr püsib stabiilselt 8% juures, mis tähendab, et keskmiselt 170 ametikohta on meil aasta ringi täitmata. Selleks on mitmeid põhjusi, ees-kätt vananeva ühiskonna kasvav vajadus tervishoiuteenuste järele, aga ka suure vastutuse ja koormusega töö, mis lihtsalt ei ole igaühele jõukohane. Aga mitte ainult. OSKA 2017. aasta tervishoiu tööjõu ja oskuste vajaduse uuringust1 tulenevalt võib ületöö olla tingitud ka kvalifitseeritud hooldustöötajate nappusest tervishoiuasutustes. Kvalifikatsioonita hooldustöötajad eeldavad õelt sagedasemat juhen-damist, hooldustöötajate puudumisel peavad õed täitma ülesandeid, mida tavaolukorras täidaks hooldustöötaja. Tõepoolest, mitmed rahvusvahelised uuringud on näidanud, et õdedel on terve rida ülesandeid, mille täitmiseks on nad ilmselgelt ülekvalifitseeritud. See on ka üks põhjus, miks oleme regionaalhaiglas hakanud ana-lüüsima polikliinikute töökorraldust, sest nii arstid kui ka õed on öelnud, et iga ambulatoorse vastuvõtu juures ei pea viibima õde.

Rohkem (kvaliteet)aega patsientidega

Ühe lahendusena oleme loonud osakondades kliiniliste assisten-tide töökohad. Alustasime 2013. aastal ja praegu on meil kliiniku-tes tööl 21 assistenti. 2019. aasta aprillis korraldasime kliiniliste

Professionaalsed õed on hästi toimiva haigla edu pant

Tekst: Agris Peedu, Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimees Fotod: Aivar Kullamaa

Õ d e d e ja ä m m a e m a n dat e a a s ta s u u r to e taja

Eesti Õde | Mai 2020 | 2/4 1 1

assistentide koostööpartnerite (arstid, õed) küsitluse, milles osales 121 respondenti, kes kõik andsid protsessile väga positiivse ta-gasiside. Mitu vastajat märkis, et kliinili-se assistendi kaasamine osakonna töösse võimaldab õdedel ja arstidel tegeleda oma põhitööga ja pühendada rohkem aega pat-sientidele. Paljud assistentide ülesanded on väga olulised patsientide raviteekonna suju-vuse tagamiseks, kuid nendega tegelemine ei nõua ilmtingimata meditsiiniharidust

– patsiendi registreerimine ja jooksva info dokumenteerimin:e, transport, kommuni-katsioon, patsiendi lähedastega suhtlemine jne. Peamiste väljunditena nimetati tõhusa-mat sisekommunikatsiooni, patsientide ja töötajate rahulolu kasvu, töökoormuse ja

-intensiivsuse langust, ladusamat ja efek-tiivsemat patsiendikeskset meeskonnatööd, pingevaba töökeskkonda.

Oluline roll on ka koolitusel – nii tead-miste jagamiseks (ka õpetamine on hea õppimise vorm) kui ka uute teadmiste ja oskuste omandamiseks. Meie koolituskes-kuse koordineeritavatel nii majasisestel kui ka üle-eestilistel koolitustel on igal aastal 120 õde olnud väga head koolitajad. Möödu-nud aastal osales erinevatel koolitustel kok-ku rohkem kui 1800 õde 5700 korral. Väärib märkimist, et kui Covid-19 pandeemiast tingitud eriolukorras korraldas meie kooli-tuskeskus koostöös infektsioonikontrolliga õendusjuhtidele koolituse isikukaitsevahen-dite kasutamise kohta, oli esimene kursus selle väljakuulutamise hetkest täis peaaegu esimese tunniga. Koolitus läks planeeritust pikemakski, sest küsimusi oli palju. Kuna osakondade õendusjuhid viivad teadmised ja oskused oma osakondade kõigi töötajate-ni, kinnitab see meie õdede vastutustunnet

ja tahtmist kõiki ülesandeid ainult maksi-maalselt hästi täita.

Lisaks praktiliste tööoskuste oman-damisele osalevad õed ka koolitustel, mis arendavad suhtlemisoskust ja toimetule-kut keerulistes olukordades, keeleoskust. 2018.–2019. aastal toimus juhtide arengu-programm eesmärgiga tõsta juhtimiskvali-teeti. Sellel kursusel osales 12 õendusjuhti ja tulevast õendusjuhti, kes viisid end kurssi nüüdisaegsete juhtimispõhimõtetega ning arendasid ja täiendasid oma juhtimisoskusi ja -teadmisi. See kursus oli ka hea mees-konnatöö koolitus, sest kaasas eri valdkon-dade juhte – õdesid, arste ja mittemedit-siinilisi erialasid.

Uued lahendused igapäevatoimingutes

Võttes arvesse, et üha rohkem on regionaal-haiglas magistrikraadiga õdesid ja eriõe os-kustega õdesid, siis saab õe iseseisev vastu-võtt ja koduõendus osutatavate teenuste seas üha tähtsamaks. 2019. aastal toimus 144 835 õe iseseisvat vastuvõttu ning moo-dustasime vähipatsientidele ja palliatiiv-ravi vajavatele patsientidele koduõenduse meeskonna.

Paljud krooniliste haigustega patsiendid ja nende lähedased on juba kogenud, kui oluline on olla kontaktis oma eriala pro-fessionaaliga, kes oskab aidata ka siis, kui olukord kipub kontrolli alt väljuma. Vähiravi teekonna patsiendikeskseks kujundamise projekti raames viime ellu mitmeid aren-dusettepanekuid, milles õdedel on keskne roll – õed vastavad infotelefonile keemia-ravi osakonnas ja palliatiivravi keskuses,

loomisel on õde-koordinaatori ametkoht. Ka selle aasta märtsis alanud Haigekassa rahastatavas insuldipatsiendi raviteekon-na projektis on õdedel täita väga oluline roll – olla patsiendile ja tema lähedastele toeks kogu raviteekonna vältel. Alustanud on kaks insuldiõde-juhtumikorraldajat, kes peavad sidet patsiendi, lähedaste, erinevate raviasutustega ja sotsiaalteenuste pakku-jatega.

Meie õed on aktiivselt osalenud erine-vate innovaatiliste lahenduste leidmisel ja juurutamisel. Mõned õendusprotsesse lihtsustavad digitaalsed uuendused on osa suuremast, sageli haiglaülesest protsessist, nagu näiteks elektrooniline õenduslugu/õendusepikriis kui osa meie haigla uuest digitaalsest haigusloost või e-intensiivravile üleminekust, aga on ka väiksemaid mood-said lahendusi, näiteks Cognuse audio-check-list’i kasutuselevõtt õdede igapäevatöös. Mõistagi ei ole digitaalsed lahendused min-gi imeravim, aga ainuüksi see, kui paberite korduva täitmise asemel saab õde rohkem aega patsientidega suhtlemiseks, on piisav põhjus uuendusteks.

Tervishoid 2020. aastal on väga erinev sellest, mis ta oli aastatel 1920, 1960 või 1990. Meil on võimalus aidata oluliselt rohkem haigeid, meil on täpsemad diagnoosid ja efektiivsemad ravimeetodid, väiksemad ja mugavamad palatid. Aga täpselt nii nagu sajand tagasi, vajame me ka täna julgustava naeratusega sõbralikku ja professionaal-set õde. Regionaalhaigla juhatus toetab ja tänab teid.

1 https://oska.kutsekoda.ee/wp-content/uploads/2016/04/tervishoiu_uuringu_ter-viktekst.pdf

Juhendaja tutvustab õendusüliõpilasele

õigeid töövõtteid.

Puudu on 5,9 miljonit õde

Maailmas on õendusala töötajaid kokku 27,9 miljonit, nendest pea 60% ehk 19,3 miljonit on õed. Aprillis avaldatud WHO ja ICNi raporti „Maailma õenduse olukord 2020“ alusel on praegu maail-mas puudu 5,9 miljonit õde. Lisaks raskendab olukorda Ameerika ja Euroopa õdede kõrge keskmine vanus. Euroopas on nüüd eriti

oluline suurendada õdede riiklikku koolitustellimust ning mõel-da, kuidas tuua tagasi sektorist lahkunud õdesid. Raport soovitab õdede puuduse leevendamiseks riikidel suurendada aastas õdede vastuvõtte vähemalt 8% ning rakendada meetmeid, mis oleksid suunatud õdede hoidmisele oma ametialal.

Õed kriisikoldes

ICNi president Annete Kennedy väljendab oma pöördumistes ja vebinarides suurt uhkust iga õe üle, kes annab oma panuse krii-sikoldes. Iga riigi kogemus on erinev, kuid peamised väljakutsed on kõikjal samad: puudu on isikukaitsevahenditest, õdedest ja teistest tervishoiutöötajatest, lisaks patsientide suurele hulgale tuleb toime tulla ka kolleegide haigestumiste, ülekoormusega ja paljude surmadega.

Riigiti kogutakse statistikat küll erinevalt, aga ilmselt nakatub igas riigis ca 25% tervishoiutöötajatest COVID-19 kriisi ajal ka ise viirusesse. 27. märtsiks oli Hispaanias nakatunud 9444 tervishoiu-töötajat, enamikus õed, mis tegi kogu riigi nakatunute hulgast 14,7%. Itaalias on piirkondi, kus 40% personalist on nakatunud. Lisaks on maailmas teada juhtumeid, kus õde on võtnud ülekoormuse ja vaimse pinge tõttu endalt elu.

Isikukaitsevahendite nappus

Krimmi sõja ajal teadis juba Florence Nightingale, et sõdureid ta-pab eelkõige nakkus, mitte sõjahaavad. Ülioluline on isikukaitse-vahendite olemasolu ning elanikkonna käitumine iga pandeemiaga seonduva kriisi ajal. Taiwanis on õdedel varasem kogemus SARSi ja Ebolaga, seega olid nad COVID-19 puhul paremini ette valmis-tatud. Taiwanis toimub elanikkonna õpetamine kõikide kohalike telekanalite kaudu ning õed jagavad meedia vahendusel avalikult

Õed hoolitsevad maailma terveks, ka COVID-19 kriisis

Hoolimine ja hoolitsus on õenduse kese, põhiolemus. Õed teavad, mis on lootus ja julgus, õnn ja meeleheide, elu ja surm. Nad on kohal inimese elu ilusamatel ja traagilisematel hetke-del. Rahvusvahelisel õdede päeval, 12. mail, tunnustatakse üle maailma õdesid ja nende panust tervishoidu. Meie kutseala esindajaid peetakse paljudes riikides eetilisteks ja ausateks.

Meie panust maailmas hinnatakse, aga meid ei ole piisavalt.

Gerli LiivetEesti Õdede Liidu asepresident

Foto

: Kab

oom

pics

vä li s m a a lt


oma lugusid. Hispaanias oli isikukaitse-vahendite puudus aga märtsi lõpuks jõud-nud äärmuseni – õed valmistasid kaitse-riietusi juba ise kilest ja plastikust. Isegi Šveitsis ei jätkunud isikukaitse vahendeid koduõdedele ja see seadis ohtu just eaka patsiendi. Aafrikas toimusid streigid, sest tervishoiutöötajad keeldusid isikukaitse-vahendite puudusel töötamast.

Itaalias on õed kangelased

Õdede puudus lööb kõikjal valusalt. Hispaanias on näiteks 5 õde 1000 ela-niku kohta ja seetõttu kaasatakse krii-sis vabatahtlikena nii palju inimesi kui võimalik. Itaalias on puudu 50 000 õde, tööle kutsutakse tagasi pensioneerunud õdesid, rakendatakse maksimaalselt ka tudengeid. Itaalias peab rahvas õde kangelaseks. Õdede puuduses aga süü-distatakse avalikult poliitikuid, kes pole aastaid õdede koolitusmahtu suurenda-nud. Šveitsis on olukord habras, sest ligi 30 000 õde/arsti käivad tööle Sakasamaalt ja Prantsusmaalt, aga piirid on tänaseks kinni. Tööle tagasi kutsutakse nii sekto-rist lahkunud kui ka pensionile läinud õdesid.

2020. aasta rahvusvahelise õdede päe-va eesmärk on juhtida tähelepanu õde-de igapäevasele panusele – hoolitsusele, mille abil saab maailm tervemaks. Väl-jakutseid, millega silmitsi seisame, tuleb võtta kui võimalust teha tulevikus pare-mini. Meie abi vajava inimese soov pole ajas muutunud, vaid hüüab üha jõulise-malt: „Palun tunne mind, ole minu jaoks olemas ja hooli minust päriselt!“ Kriisi-järgsed poliitilised valikud näitavad, kas vastatakse inimeste palvetele.

Allikad: 2020 rahvusvahelise õdede päeva teemaajakirihttps://2020.icnvoicetolead.com/wp-content/uploads/2020/03/IND_Toolkit_120320.pdf

27. märts 2020 ICN vebinaridhttps://www.youtube.com/watch?v=3PJiD_Kd84E&feature=youtu.behttps://www.youtube.com/watch?v=PrBUNGKkms4&featu-re=youtu.be

WHO ja ICNi raport „Maailma õendu-se olukord 2020“https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/331673/9789240003293-eng.pdf

1 3

Üldhooldekodudes on hapraid ea-kaid ja multimorbiidseid hoolealu-seid üha rohkem. Veel eelmisel aastal pakuti õe teenust vastavalt hoolde-kodu võimalustele. 2020. aastast rahastab õe teenust hooldekodus Haigekassa. Aluseks on õe või vas-tava teenusepakkuja olemasolu ning leping. Haigekassa oli enne eriolu-korda tervishoiuteenuse lepingu sõlminud 54 teenusepakkujaga ning sellega katnud ligi 1/3 teenuse vajaja-test ehk ligi 3300 abivajajat 9000st.

Võib mõelda: andke aega atra sea-da. Praktikud aga ütlevad, et praegu kehtestatud tingimused ei võimalda kvaliteetset õendusteenust üldhool-dekodus pakkuda. Peamine mure – õdede puudus – kummitab paljusid valdkondi. Õe teenuste pakkumiseks on vaja nii oskusi, iseseisvat otsus-tuspädevust, koostööd konkreetse inimese perearstiga kui ka vahen-deid – sidumismaterjali, abivahen-deid, ühekordseid tarvikuid. Prae-gune rahastusmudel toetab pigem ajas tagasiminekut: ühekordsete vahendite varu või eriolukorras isi-kukaitsevahendite ostu see mudel ei võimalda.

Hooldekodude töötajaid on juhendatud tegutsema koroonaviiru-se kahtluse või haigestumise korral, kuid kui isikukaitsevahendeid pole, siis on õpetusest vähe kasu. Õde toimetab hooldekodus koos hool-duspersonaliga ja tema töö tulemus oleneb suuresti nii hooldustöötajast, kokast, koristajast kui ka kojamehest, eriolukorra tingimustes veel eriti.

Õe töö hooldekodus vajab toe-tust – digilahendusi, kord aastas puhkust ja regulaarset täienduskoo-litust, asendajat nii puhkuste kui ka haiguste perioodiks. Õendusteenu-sele hooldekodus on nõuded esita-

tud, kuid patsiendisõbraliku ja kva-liteetse töö tegemiseks ei piisa vaid nõuetest, vaja on ka võimalusi, nii töötingimusi kui ka meeskonda, kel-le hoolde jätta hooldekodu elanikud nendeks tundideks, kui õde valves ei ole. Täna tuleb valida, mida üldse on võimalik rakendada. Abivajajad ootavad päris teenust, pakutakse aga vaid osalist lahendust.

Hooldekodus pakutavate teenuste heal tasemel toimimine on erakord-selt tähtis, arvestades eakate arvu kasvu, hooldusvajaduse suurenemist ning teenusel viibivate eakate suure-mat haavatavust. Eriolukorra tõttu on hooldekodudes viibivate inimeste suhtlemine omastega piiratud. Prae-gune ärev olukord halvendab ini-meste vaimset ja hingelist seisundit ning turvatunnet, mõjutades tervist ja üldist toimetulekut. Väga oluline on, et inimesed ei jääks üksi ning saaksid hingelist tuge. Hooldekodu-de õendus- ja hoolduspersonali töö-koormus on suur. Eriolukorra pinge, nakatumisoht, vahendite puudus jms tekitab pingeid veelgi, stressi töö tegijatele, hooldekodu elanikele ja nende lähedastele. Töötajad pea-vad pakkuma psühholoogilist tuge kõigile. Tuge saavad pakkuda aga vaid selleks ette valmistatud töötajad.

Õe teenuse rakendamine hool-dekodus on positiivne, kuid paraku vaid poolik samm. Kvaliteetse tee-nuse pakkumiseks on vajalik tagada õe ja hooldustöötaja pädevuspiiride, vastutuse ja oskuste, sh väljaõppe nõuete paikapanek ja vastavus. Veel-gi parem oleks liikuda edasi ideega lahutada keerulisemate tervisesei-sunditega hooldekodude elanikud vähem keerulisematest – luua õen-dushaigla ja hooldekodu vahele õen-duskodu.

ÕE TEENUS HOOLDEKODUS ON LOODUD, KUID KAS PROBLEEMID

ON LAHENENUD?

VASTAB Eesti Õdede Liidu asepresidentLINDA JÜRISSON

ü k s k ü s i m u s

ü k s k ü s i m u s

Kersti Kesküll on 35 aastat õena töötanud ja üks

Saaremaa koduõendusele alusepanijatest.

1 4


Missugune pilt Kuressaare haiglas teile avanes, kui pärast kahenädalast karantiini tagasi tööle tulite?

Minu esimene valve pärast karantiini oli 28. märtsil ja siis ei olnud meil veel välihaig-lat. Sel hetkel oli tegelikult kaos. Mõne ajaga loksus muidugi kõik paika: toodi välihaigla, mis tegutseb Kuressaare haiglast eraldi, ja mandrilt tuli lisapersonal appi. Teadmatust oli siiski päris palju.

Arstid ja õed on õppinud, kuidas krii-siolukorras käituda, aga kas me seda kõike ka päriselt oskame, on iseasi. Selliseks kat-sumuseks ei saanud meist keegi valmis olla.

Kui palju puutute kokku nakatunutega?Mina töötan intensiivraviosakonnas

ning puutun Covid-19 haigetega kokku juhul, kui patsient vajab intensiivravi.

Kuidas kriis on mõjutanud meeskonna oma-vahelist suhtlust?

Ma ei saa jätta kiitmata oma intensiiv-ravi kolleege, kes on suurepärased inimesed. Eriti tooksin esile õenduspersonali. Küü-narnukitunne oli meil juba enne, aga see on kriisi ajal veelgi tugevnenud. Üksteist toetatakse ja ollakse abiks. Kui oled koduses valves ja kolleeg vajab abi, siis sa lähed ega jäta teda hätta. Suhtlust kolleegidega teis-test osakondadest on vähem, igasugused kogunemised on keelatud.

Kas keegi meeskonnast on pinge all ka murdunud?

Ma tegelikult ei tea, sest majasisest läbi-käimist ei ole. Majas liikuda ei tohi ja kõik peavad püsima oma osakonnas.

Kuidas te pingega toime tulete?Kui lõpeb 24-tunnine vahetus, mille

jooksul olen mitu tundi täielikus kaitse-riietuses koos maskiga, ja kui ma need ära võtan, siis on küll tunne, et ei soovi kedagi näha ega kuulda. Valve lõppedes ei ole ma niivõrd füüsiliselt väsinud, kuivõrd vaim-selt läbi. Valve vahetuse vaheline aeg ongi oluline selleks, et kosuda ja lohutada ennast mõttega, et ükskord see lõpeb. Saame sellest ühes-koos üle, see ei saa ju kesta lõpmatu-seni.

Mida te kõige rohkem kardate?Ma loodan, et meie personal peab vastu.

Loomulikult ei tahaks ma ise haigestuda ja loodan, et ka minu kolleegid jäävad terveks.

Kui suur on nakatumise hirm?Kogu aeg tuksub peas, et ma võin viiruse

saada. Sul võib olla see kaitseriietus, aga kui sa teed ühe liigutuse valesti ja võtad näi-teks riietuse valesti seljast ära, siis võidki ise nakatuda ja nakkust edasi kanda. Me kee-gi ei ole tegelikult kaitstud. Samuti annan endale aru, kus ma töötan. Ise ma ei pruugi haigeks jääda, kuid võin viirust edasi kanda. Söögi eest muretseb abikaasa, ise ei ole ma veebruarist saadik poes käinud. Ka kodus lähedastega hoiame distantsi.

Mida on sellest kriisist õppida?Ma arvan, et inimesed hakkavad roh-

kem mõtlema oma tervise peale. Kas või

see, et inimesed hakkavad rohkem hügieeni eest hoolitsema. Ma olen võib-olla naiivne, aga ma tahaksin loota, et see paneb inime-si rohkem mõtlema, kui tähtis on tervis ja meie enda panus selles. Loodan ka, et sea-dusetegijad saavad ükskord aru, et õed on need, kes on haigele ülivajalikud, ja et meid on arvuliselt vähe.

Kas sellest kriisist sünnib midagi head?Edaspidine valmisolek pandeemiateks.

On tehtud õppusi kriisiks, aga nüüd on see reaalselt käes. Ja nüüd on päris õppetund. Sellist kriisi ei ole minu 35 tööaasta jooksul ette tulnud ja väga tahaks loota, et enam kunagi ei tule. Ma loodan, et ka pärast kriisi jätkub üksteise märkamine, hoolimine ja hoidmine.

Olete 35 aastat õena töötanud. Missugune on see teekond olnud?

Alustasin intensiivraviõena ning hiljem õppisin juurde anestesisti ameti. Mõnda aega täitsin ka Kuressaare haiglas kirur-giaosakonna vanemõe kohustusi. Kui alates 2006. aastast tegutsesin koduõena, kuulu-sin Eesti Õdede Liidu koduõdede seltsingu juhatusse. Alates 2014. aastast koordineeri-sin koduõenduse tööd Saaremaal. Eelmisel aastal tundsin, et kuskil läks punane tuluke

Kersti Kesküll – õde nagu orkester

35 aastat õena töötanud Kersti Kesküll veetis puhkusereisilt naastes kriisi esimesed nädalad koduses karantiinis. Märtsi lõpus naasis ta Kuressaare haigla intensiivraviosakonda, kus ta töötab anesteesia- ja intensiivraviõena. Rääkisime tööta-

misest kriisi ajal ja õe rollist tervishoiusüsteemis.

Intervjueeris: Margit PulkFotod: Maanus Masing, Kersti Keskülli erakogu

Kui oled koduses valves ja kolleeg vajab abi, siis sa lähed ega jäta teda hätta.

1 5

p e r s o o n

põlema: natuke on neid töid palju saanud ja tuleks tagasi tõmmata. Praegu töötan ainult anesteesia- ja intensiivraviõena.

Kuidas sai koduõendus Saaremaal alguse?Koos kolleegiga olime Saaremaal kaks esimest õde, kes hakkasid

koduõendusega tegelema. Sellest sai minu „lapsuke“, keda kasvata-sin. Alustasime Saaremaal koduõendust kahe õega, nüüd on meil juba üle kümne koduõe. Sel ajal kui koduõenduse süsteemi rajamist koordineerisin, olin ka ise koduõde. See on hoopis teistmoodi töö, kui võrrelda intensiivraviõe tööga. Koduõena osutad teenust ise-seisvalt, sul ei ole arsti seljataga, kes ütleb, et nüüd teed nii või teed naa. Kõike pead oma peaga mõtlema. Mulle koduõetöö meeldis ja ma tahtsin seda teha, aga lihtsalt ühel hetkel kolmel töökohal jätkata oli liig mis liig.

Ma siiski ei ütle, et ma kunagi koduõenduse juurde ei naase, sest seda teenust vajatakse järjest rohkem. Samuti ei tea ma veel, kui kaua suudan teha intensiivravitööd, sest see on ikka väga kurnav. Praegu olen otsustanud võtta koduõendusest puhkuse ja teha ainult intensiivravitööd, kuid eks aeg näitab, millised valikud on tulevikus.

Kas see on tänapäeval kujunenud juba tavaks, et üks õde teeb tege-likkuses mitme õe tööd?

Ega see ausalt öelda päris normaalne muidugi ei ole.

Kas mitme koha peal töötamine on Saaremaal rohkem levinud kui mujal Eestis?

Ma arvan, et see on pigem ikkagi üleüldine teema. Ühed, kes saavad õe hariduse Eestis ja jäävad siia mitme koha peale tööta-ma, teised aga saavad siin hariduse, kuid tööle lähevad välismaale. Ränne välja on ka väga suur.

Kuidas erineb Saaremaal töötamine mandril töötamisest?On samasuguseid muresid ja rõõme, aga on ka erinevusi. Me

oleme ikkagi ääremaa, mitte keskus. Keskustes on töö iseloom teine. Kõik kõrgemad tervishoiuteenuse osutamise etapid on Tallinnas ja Tartus. Aga siin Saaremaal peame samamoodi kõigeks valmis olema. Me ei saa endale lubada seda luksust, et seda asja tuleb vaatama see spetsialist ja mõnda teist asja jälle järgmine spetsialist. Meil peavad kõik kõike oskama. Kui sa oled seda tööd õppinud, siis sa teedki seda, mida on patsiendile vaja teha.

Mis hetkel teadsite või otsustasite, et teist saab õde? 1982. aastal läksin Tartusse õeks õppima. Tookord käis Saare-

maa-Tartu buss kaks korda päevas. Ma ei kujuta ette, miks ma just Tartusse ja mitte Tallinna otsustasin minna. Ma arvan, et määras ilmselt sõbrannade eeskuju, sest paar minust vanemat sõbrannat olid juba ees läinud ja peale mind tuli veel üks noorem sõbranna Tartusse õeks õppima.

Kui nüüd mõelda, et miks just õe elukutse, siis tõesti, meil oli suguvõsas üks arst ja tänaseks on tervishoiu ja õenduse kasuks otsustanud veel mõned meie sugukonnast. Võib-olla ajendas see alateadlikult ka mind omal ajal selle valiku tegema.

Kas kaalusite mõnele teisele eri-alale õppima minemist?

Võrreldes minu Tartu-õpin-gute aega ja tänast päeva, siis on tervishoid täiesti muutunud. Vanasti oli õde rohkem nagu arsti käepikendus. Sa tegid seda, mida arst ütles, ja ega sa eriti oma peaga mõelda ei tohtinud. Või siis võta-me töövahendid. Tänapäeval on peaaegu kõik vahendid ühekordseks kasutamiseks ja ei tule kõne allagi, et keegi hakkab midagi kordus-

kasutamise eesmärgil sterilisee-rima. Kui mina alustasin, siis keetsime süstlaid ja nõelu läbi ja mida kõike veel. Toonane elu oli tänapäeva mõistes ikka kiviaeg.

Milline oli teie esimene töö-kogemus õena?

Toona oli õppekorraldus vei-di teistmoodi ja iga suvi oli meil praktika. Alustasin kõige mada-

lamast tasandist ehk otse öeldes lapipoisina. Sealt edasi olin juba sanitar (tänapäeval hooldustöötaja) ja niimoodi ma haigla tööga har-jusin. Sain järjest rohkem aimu, mida õe töö endast kujutab. Minu päris esimene tööpäev oli toona Kingissepa rajooni keskhaiglas.

Kersti Kesküll maandab tööpingeid aias toimetades ja talisuplust tehes.

1 6

Kui tekibki arusaamatusi, siis tuleb nendest rääkida, rääkida, rääkida ja

veel kord rääkida.


Meditsiin ja õendus arenevad tänapäeval meeletu kiirusega. Kuidas leiate aega ja või-malusi uute lahenduste ja metoodikatega kursis olla?

Õdedele on ette nähtud 60 täiendus-tundi aastas ja nendel koolitustel enamas-ti saabki ennast kõige paremini arendada. Äärmiselt vajalik on ka õpitud teadmisi ja kogemusi oma töökohas teistega jagada. Seejuures on muidugi oluline, et seda siis ka aktsepteeritakse.

Näiteks kui oled kusagil käinud, mõnda head lahendust näinud ja teed ettepaneku, et näete, seal tehakse seda asja nii ja see tuleks kasuks ka meil siin. Nii need uuen-

dused ja head praktikad enamasti tulevad. Samal ajal on ka asju, mida meie õdedena muuta ei saa. Need pannakse kõrgemal pai-ka ja nii on.

Kuidas kirjeldaksite oma meeskonda, kelle-ga iga päev õlg õla kõrval töötate?

Intensiivraviosakond, kus mina praegu töötan, ei ole suur. Meil on kuus voodikohta ja korraga on tööl kaks õde, üks hooldustöö-taja ja arst. Me lävime väga tihedalt ja mul ei ole ühtegi sellist kolleegi, kes ei jagaks oma nippe või uusi teadmisi ja kogemu-si. Loomulikult tuleb ette igasugu ütlemi-si, aga neid ütlemisi keegi endaga kaasas

kandma ei hakka. Kui tekibki arusaamatusi, siis tuleb nendest rääkida, rääkida, rääki-da ja veel kord rääkida. Haiglas moodus-tavad meeskonna arst, õde, hooldustöötaja ja patsient ning vahetu suhtlemine peab toimuma nende kõigi vahel. Kui üks sellest meeskonnast ei räägi ja ei taha koostööd teha, siis ravieesmärki ei saavutata.

Kui oluline on seejuures patsientide moraal-ne toetamine?

See on ikka väga oluline. Sõna „õde“ sar-naneb olemuslikult paljuski sõnaga „ema“. Mõlemad hoolitsevad, kuulavad, lohutavad, annavad nõu, motiveerivad, otsivad lahen-

1 7

dusi jne. Patsiendid ootavadki õelt rääkimist, suhtlemist ja õpeta-mist. Nad tahavad tunda, et nad on hoitud. Kui sa teed protseduuri ära lihtsalt selleks, et linnuke kirja saada, aga ei seleta miks, mida ja kuidas tehakse, siis patsiendid on hirmul. Nad ei tea, mis toimub, mis nendest edasi saab, ja niimoodi ei teki ka usaldust. Sellepärast peabki suhtlema ja rääkima!

Kas olete nõus, et inimesed on suhtluses ajapikku muutunud ka avatumaks?

Kindlasti. See on see koht, kus on korraga väga hea ja väga halb, et meil on olemas sotsiaalmeedia, sest inimesed on palju teadliku-mad ja laiema silmaringiga. Muidugi on inimesi ja patsiente alati olnud erinevaid ja kõikidel meil on ju oma arvamus. Siin on oluline mõista, et mitte ühegi inimese küsimus ega arvamus ei ole vale. Sa pead suutma üles leida mure tuuma ja mõistma, mida inimene sulle oma jutu ja arvamusega päriselt öelda tahab. Leidma ühise keele.

Vanasti oli palju kuulda hoiakust, et arsti juurde või haiglasse lä-hen mina küll ainult siis, kui viimane häda käes. Kas see suh-tumine on samuti muutunud?

Eks siin taas on erinevaid inimesi. Näiteks üks vanem proua vastas küsimusele, et miks te varem ei tulnud – ta ei tahtnud meid öösel tülita-da. Põhjusi, miks osa inimesi abi otsimist edasi lükkab või hoopiski pelgab, on erinevaid. Sellepärast tulebki taas suhelda ja rääkida. Teiselt poolt jällegi on ka inimesi, kes tulevad iga pisema kaebusega haiglasse, kui tegelikult oleks vaja, et ta lihtsalt kodus oleks, puhkaks ja ennast terveks raviks.

Üha enam räägime ka tervislikust toitumisest ja liikumisest. Kas pat-sientide pealt on näha, et inimesed ise on oma tervise eest paremini hoolt kandma hakanud?

Kui ma nüüd võtan Kuressaare näite, siis siin on küll loodud ini-mestele kõik võimalused liikumiseks. Terviseradu on nii kepikõnni harrastamiseks, jalgrattaga sõitmiseks kui ka lihtsalt jalutamiseks. Seega, kõik võimalused oma tervise eest hoolitsemiseks on loodud ja peale iseenda laiskuse ei näe ma küll muid põhjusi, mis takistaks inimestel tervislikke eluviise harrastada.

Olete ka ise tihe terviseradade külaline?Mina harrastan juba viiendat hooaega talisuplust ja võiks öel-

da, et suuresti tänu talvel suplemisele olen lahti saanud nohust, mis mind muidu ikka kimbutas. Hommikul on kõik täpselt välja arvestatud, kuidas jõuan mere äärde ja tagasi, kohvi joodud ja siis tööle. See üks 30- või 60-sekundiline hommikune meres käik annab mulle sellise energialaengu ja adrenaliinilaksu, et olengi terve päev positiivne.

Mis on õe töö juures kõige tänuväärsem?Minu jaoks on ilmselt see kõige selgemini välja tulnud kodu-

õenduse aegadel. See on inimese sära. Tihti oledki ainuke inimene, kes vanainimest seal metsade vahel külastab. Inimese siiras rõõm ja naerul nägu tõstab tuju ja muudab elu rõõmsamaks. Kõige tipuks muidugi see, kui ta saabki oma murele esmatasandil lahenduse. Näiteks haavandiga inimene, kui tema haavand saab terveks. Ta saab õpetused ja juhtnöörid edaspidiseks, kuidas käituda, et haavand uuesti ei tekiks. Ta tunneb, et ta on hoitud.

Esmatasandi leevendus ja abi olulisus patsiendile tuleb loomulikult välja ka intensiivravitöös. Me oleme ju saare

haigla ja olgugi et raskemad juhtumid saadame edasi kõrgema tase-me haiglasse, siis patsiendi esmane stabiliseerimine ja leevendus on meie teha. Veel enam, näiteks infarktide ja insultide puhul sõltub edasine ravi väga palju sellest, mida ja kui kiiresti esmatasandil tehti.

Mis on kõige levinumad õe tööga seotud müüdid, mida ikka ja jälle kuulete?

Konkreetseid müüte on eraldi raske välja tuua ja neid on ka järjest vähem, aga enamasti on need ilmselt seotud õe töö väärtus-tamisega. On inimesi, kes ei usalda õde ja kes tahabki ainult arsti juurde minna argumentidega stiilis „mis see õde ikka oskab“. Või siis selline arvamus, et arst on ju hea mitu aastat kauem õppinud kui õde. Ei saa öelda, et mis see õde seal kolme aastaga ja vahel ka rohkemate aastatega õppida jõuab. Jõuab ikka omajagu! Tegelik-kuses ei saa kumbki, ei arst ega õde, piirduda nende teadmistega, mille ta kooli ajal sai. Sa pead pidevalt ennast täiendama. Kõik tervishoiutöötajad õpivadki kogu elu.

Mida saaks ja peaks iga inime-ne ise tegema, et õe töö oleks kergem?

See on seesama usalduse küsimus. Näiteks perearstide puhul teeb ju esmase vaatluse õde ja kui õde leiab, et on vaja suunata arsti juurde, siis seda ta ka teeb. Kui on töö, mille saab teha ära õde, siis on ressurssi-de mõttes mõistlik, kui õde teeb

selle ise ära. Nii on abi antud, patsient rahulik ja kõik rahul.

Nüüdseks on ilmselt kõigil selge, et õdedest on puudus. Millistes valdkondades king teie arvates kõige rohkem pitsitab ja kuidas seda leevendada?

Terve Eesti kohta ma muidugi ei oska öelda, aga eks puudust ole õdedest kõigis valdkondades. Saaremaal on näiteks pereõdedest puudus. Õnneks on viimasel ajal jälle vaikselt vähemalt Saaremaale hakanud õdesid juurde tulema. Suuresti tänu kohapealsele kutse- ja täiendusõppe võimalusele koostöös Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga. Mina ise lõpetasin Kuressaares ühena esimestest töö kõrvalt tase-meõppe. Väga suureks plussiks on siinkohal olnud ka Kuressaare haigla praktikabaas, mis on praegu tudengite seas väga hinnatud.

Millised on teie kolm soovitust neile, kes õena töötavad?Õpi tegema koostööd, usalda oma meeskonnaliikmeid ja märka

teist inimest. Ja hoolimist! Hoolimist on praegu väga vaja.

1 8

p e r s o o n

Kui üks sellest meeskonnast ei räägi ja ei taha koostööd teha,

siis ravieesmärki ei saavutata.

Esiplaanil õpilane Kersti Kesküll 1982. aastal meditsiinikoolis.


w w w . m e d i c u m . e e

Medicumi pere tänab kõiki õendustöötajaid ja soovib head rahvusvahelist õdede päeva!

Muudame koos maailma paremaks!

Õdede ja ämmaemandate aasta

õ d e d e ja ä m m a e m a n dat e a a s ta s u u r to e taja

Pille Soon töötab pereõena Rakvere Laste Tervisekeskus OÜsMaret Liik töötab pereõena perearstikeskuses Maret Missamou OÜs

Perearstikeskuse Maret Missamou pereõde Maret Liik ei pelga tööülesannete rohkust ja leiab, et pereõdedele võiks õigusi juur-degi anda. Mareti pühendumist patsientidele iseloomustab seegi, et perearstikeskuse prantsuskeelsete patsientide paremaks abistamiseks on ta ette võtnud prantsuse keele õpingud.

Palun kirjeldage lühidalt, millega pereõde tegeleb!Olulise ja vastutusrikka osa pereõe tööst moodustab iseseisev vas-

tuvõtt. Ülesandeid on pereõel palju. Kui tuua välja mõned, siis pereõe iseseisev vastuvõtt, krooniliste haigete jälgimine ja nende vastuvõt-mine analüüside tegemiseks, ennetustöö ja imikute profülaktiline läbivaatus ning vanemate nõustamine, haavade sidumine, analüüside võtmine ja teostamine, reisivaktsineerimine. Samuti ägedate haigete nõustamine kas pereõe vastuvõtul või telefoni teel. Üsna oluline osa kõigist nõustamistest toimub telefoni, aga ka e-kirja teel.

Meie peame oluliseks vastuvõtte võimalikult täpselt planeerida. Igale patsiendile broneerime aja pereõe vastuvõtule ja protseduurile. Me ei soovi, et patsient peaks ukse taga pikalt ootama. Kui vastu-võtud on hästi planeeritud, siis on ka ooteaeg lühike. Patsientidele selline korraldus meeldib.

Milline näeb välja pereõe tööpäev?Tööpäevad on mitmekülgsed. Meil on meeskonnas perearst ja

kaks pereõde. Peale vastuvõttude ja nõustamiste tegeleme ka kõige muu vajalikuga, näiteks patsientide registreerimine vastuvõttudele, immuniseerimisaruannete täitmine, vaktsiinivarude jälgimine, töö-vahendite tellimine. Oleme töö korraldanud nõnda, et kui toimub perearsti vastuvõtt, siis üks õde on talle abiks telefoninõustamise

kõrvalt ning teine õde teeb samal ajal iseseisvat vastuvõttu või muud jooksvat tööd.

Kui palju abivajajaid päeva jooksul teie poole pöördub?See sõltub mõneti hooajast. Kui kooliaasta algab, siis suureneb

ka pöördujate hulk. Novembrist aprillini kestev viiruste hooaeg on tavaliselt kõige töisem. Lisaks haigestunutele tuleb pühendada aega ka kroonilistele haigetele, kellele tuleb toeks olla haigusega hakkamasaamisel. Kui proovida keskmist arvu öelda, siis võin öelda, et päeva jooksul käib meil perearstikeskuses umbes 30 patsienti.

Kuidas eriolukord teie tööd mõjutas?Olen mures meie krooniliste haigete pärast, kelle jälgimise muu-

tis eriolukord keerulisemaks. Selle võrra on meil telefoni ja e-kirja teel nõustamist palju enam ning suure vajaduse korral palume patsientidel ikka kohale tulla.

Imikute vastuvõtt toimub endiselt. Oleme kõigi Mustamäe ter-visekeskuses tegutsevate perearstikeskustega kokku leppinud, et ühel päeval nädalas võtavad kõik vastu ainult imikuid. Nii saame teha vajalikku jälgimist ja vaktsineerimist.

Eriolukorra tõttu on meil telefoninõustamisi olnud rohkem peamiselt seepärast, et kohapeal toimub vastuvõtt vaid vajaduse

Pereõed tervishoiu eesliinil

Pereõde on tihti patsiendi esmane nõustaja tervisemure kor-ral. See eeldab pereõelt mitmekülgseid teadmisi, et patsien-dile parimal moel abiks olla. Uurisime pereõdedelt, kuidas nad inimesi aitavad ja kuivõrd mõjutab nende tööd perearsti-

keskuse suurus.

Intervjueeris: Raigo JahuFotod: Meeli Küttim, Meelis Meilbaum

Õ d e o m a tö ö k e s k ko n na s

2 0


Maret Liik tunneb heameelt, et saab

töötada kokkuhoid-vas ja töist arengut

oluliseks pidavas meeskonnas.

2 1

Pille Soon on tänulik, et tema meeskond toetab heameelega õendustege-vuse arendamist ja Eesti Õdede Liidu tegevusi.

2 2


korral ning tegelikult kardavad inimesed ka kodust välja tulla. Loomulikult pöördutakse meie poole ka seoses koroonaviiruse leviku-ga. Seejuures on meile tänuväärseks abiks Eesti Perearstide Seltsi koostatud juhendid.

Kuidas sujub koostöö teiste tervisekeskuses tegutsevate perearstikeskustega?

Mulle tundub, et eriolukord on meid lähendanud ja peame üksteisega palju enam nõu. Väga tihedalt teeme koostööd dr Irina Fomkina perearstikeskusega, arstid ja õed asendavad vajaduse korral üksteist.

Kui suur on nõudlus pereõdede järele?Töötasime perearstiga kahekesi koos

kaheksa aastat. Kui lisandus võimalus meeskonda veel üks pereõde võtta ja hak-kasime otsimisega tegelema, siis tuleb

ausalt öelda, et see oli väga raske. Pereõe töö eeldab laialdasi teadmisi ja valmisolekut iseseisvaks vastuvõtuks ning selle ees on inimestel ka mõistetav kartus. Takistustele vaatamata õnnestus meil ikkagi meeskonda uus kolleeg leida.

Kuigi võimalused lisavad ka vastutust, võiks minu meelest pereõdedele juurde anda ka mõningaid õigusi. Näiteks võiks anda õiguse töövõimetusleht avada. Pere-õel võiks olla ka võimalus patsienti, näiteks diabeetikut, vajaduse korral eriõe juurde saata.

Kuidas teie töötingimused ja töökeskkond toetavad töö tegemist?

Tegutseme Mustamäe tervisekesku-ses, mis avati uues majas alles paari aasta eest, ja meil on head ruumid töö tegemi-

seks. Meil on endal mitmed laboriseadmed, millega saame proove ise analüüsida. Leian, et see on oluline, et esmatasandil saaksime esmased tulemused ise kiiresti kätte.

Kuidas meeskonda motiveeritakse?Oluline osa on täiendkoolitustel, mis on

väga kasulikud ja aitavad tööalaselt areneda. Lisaks saan käia prantsuse keelt õppimas. Perearst dr Maret Miil räägib prantsuse keelt ja tema juures käib üsna palju prant-suskeelseid patsiente. Selleks et saaksin ka ise neile paremini abiks olla, tahtsin prant-suse keelt õppida ja seda mulle ka võimal-datakse.

Meil on väike meeskond ja oleme kokku-hoidvad. Oleme korraldanud ühiseid koos-viibimisi, osalenud üheskoos kultuuriüritu-sel ja käinud looduses matkamas.

2 3

Õ d e o m a tö ö k e s k ko n na s

Rakvere Laste Tervisekeskuse pereõde Pille Soon peab oluliseks koosööd. Tal on hea meel, et vajaduse korral saab ta abi küsida oma mitmekülgsete kogemustega kolleegidelt perearstikeskuses, aga ka erialaspetsialistidelt.

Palun kirjeldage lühidalt, millega pereõde tegeleb!

Pereõde kui iseseisev spetsialist osutab õendusabi nimistu patsientidele. Pereõde nõustab, juhendab ja õpetab patsiente ja nende lähedasi terviseprobleemide lahen-damisel nii iseseisvatel vastuvõttudel kui ka telefoni teel. Pereõde jälgib ja hindab pat-siendi seisundit oma pädevuse piires ning vajaduse korral suunab patsiendi perearsti vastuvõtule. Oleme toeks inimestele nende krooniliste haigustega hakkamasaamisel, nõustame haiguste ennetamisel, teeme erinevaid diagnostika- ja raviprotseduure, vaktsineerime ja korraldame tervisedoku-mentatsiooni.

Kui suur on teie meeskond? Meie perearstikeskuses töötab neli pere-

arsti ja kaheksa pereõde. Igal perearstil on oma nimistu ja talle on toeks kaks pere-õde. Oleme oma töö selliselt korraldanud, et tegeleme oma nimistu piires. Kahe õe vahel oleme töö jaotanud nii, et kui üks meist teeb iseseisvat vastuvõttu, siis teine nõustab samal ajal telefoni teel ning korraldab e-kir-jadele vastamist ja aegade broneerimist.

Milline näeb välja pereõe tööpäev?Vastuvõtud ja nõustamised toimuvad

peamiselt tööpäeviti samal kellaajal. Meie nimistud on üsna suured, mistõttu venivad suurema abivajajate hulga juures ka ise-seisva vastuvõtu ajad pikemaks. Olulise osa tööst moodustab ka dokumenteerimine ja muu asjaajamine.

Kui palju abivajajaid ühel keskmisel päeval teie poole pöördub?

Väga raske on välja tuua üht keskmist päeva. Väga palju sõltub sesoonsetest hai-gustest. Suur erinevus võib ilmneda juba kahe suveperioodi võrdlemisel. Mõnel suvel on haigusi ja terviserikkeid vähe, tei-sel väga palju. Peamiselt on kiire periood ikkagi sügisest kevadeni, kui levimas on palju viirushaigusi. Siis pöördutakse meie poole palju rohkem.

Telefoninõustamine on üsna aktiivne aasta ringi. Meil on nimistus üsna suur osakaal noori inimesi, kellel on lapsed. Lap-sevanemad ju muretsevad oma laste pärast ja helistavad meile tihti, et saada nõu ühe või teise sümptomi kohta. Kui haigusi on rohkem levimas, siis on telefon muidugi nii-öelda punane.

Kuidas eriolukord teie tööd mõjutas?Eriolukorra esimesed kaks nädalat olid

väga töised. Meie poole pöörduti tohutult palju, inimestel oli palju küsimusi ja oldi hirmul. Igale väiksemalegi sümptomile pöörati suurt tähelepanu ja kardeti nakatu-mist. Omaenda tervise jälgimine ongi väga oluline ja eks mõnda aega pööravad inime-sed tervisele ka rohkem tähelepanu. Märki-misväärne on veel ka see, et palju enam hak-kasid meie poole pöörduma noored, kes ju tavaliselt tervisele tihti ei mõtle. Nemad olid internetist ka väga palju lugenud ja tahtsid saada täpsustavat infot. Kolmandal nädalal hakkas olukord rahunema, inimesed olid saanud infot ja oskasid paremini oma ter-vislikku olukorda hinnata.

Kellega teete koostööd?Meil on hea koostöö lastekaitsespetsia-

listidega, sotsiaaltöötajatega, kooliõdedega,

koduõdedega. Samuti teeme koostööd eri-alaspetsialistidega, sealhulgas nendel eriala-del töötavate õdedega. See on eriti oluline olukordades, kui patsiendil on spetsiifiline tervisemure, mille puhul jääb endal tead-misi puudu.

Kui suur on nõudlus pereõdede järele?Meie keskusel on hästi läinud ja meil on

iga nimistu juures tööl kaks õde. Eelmisel aastal see nii veel ei olnud. Enne möödunud aasta 1. novembrit, kui kolisime perearsti-keskusega Rakvere uude tervisekeskusesse, oli meil meeskonnas kuus õde. Olime kõik ühel meelel, et iga nimistuga peaks tegele-ma kaks õde ja nii otsisime uusi kolleege. Lihtne see ei olnud. Meil läks siiski õnneks ja leidsime endale uued toredad kolleegid.

Kuidas teie töötingimused ja töökeskkond toetavad töö tegemist?

Meil on uued ruumid ja suurepärased töötingimused. Varasemaga võrreldes nagu öö ja päev. Nüüd on igal õel nüüdisaegne kabinet. Meeskond on jätkuvalt väga hea.

Kuidas meeskonda motiveeritakse?Meil ei ole keegi üksi, alati saab teistelt

nõu ja abi küsida. Iga päev toimub hom-mikune nõupidamine, kus arutame läbi keskuse jooksvad küsimused ning aeg-ajalt peame nõu ka kliinilistes küsimustes. Väikesele ja kokkuhoidvale meeskonnale omaselt tähistame koos sünnipäevi ja ka muid tähtpäevi.

Mulle meeldib ja ma olen tänulik, et meie perearstikeskus toetab heameelega õendustegevuse arendamist ja Eesti Õdede Liidu tegevusi.

ru b r i i k

2 4

Spetsiaalne meditsiinimööbel hoiab kokku nii ruumi

kui ka aega

Tänapäeva arenenud meditsiin tähendab muu hulgas meeletut kogust mitmesugu-seid ravimeid ja tarvikuid. Iroonilisel kom-bel hoitakse kõrgetasemelisi seadmeid ja ravimeid väga paljudes raviasutustes kap-pides, mis ei võimalda mõistlikku paiguta-mist. Läbimõeldud süsteemi abil saab aga vältida ravimite aegumist ja õiged vahendid kiiresti üles leida.

Läänemaa haigla on üks neist, kes on otsustanud Merianto Medicali mööblit katsetada. Haigla õendusjuhi Marju Lep-metsa sõnul on nende intensiivraviosakon-da paigaldatud üks komplekt spetsiaalset meditsiinimööblit, millega katsetakse, kas investeering tasub ennast tööprotsessis ära. Esmane tagasiside töötajatelt on Lepmetsa sõnul olnud igati positiivne.

„Kapp annab pidevalt hea ülevaate sellest, kas ravimid on olemas või lõppemas. Varem tuli ülevaate saamiseks tõsta tühjaks pool kappi või terve riiul. Nüüd piisab ainult sel-lest, et tõmban välja õige sil-

diga sahtli ja näen kohe, mitu ravimit meil alles on,“ rääkis Lepmets oma kogemusest.

Kappide südameks on moodulsüsteem

Merianto Medicali mööblisari põhineb ISO moodulsüsteemil, milles kasutatak-se 600 × 400 mm ja 400 × 300 mm korve, ning kappide mõõdud lähtuvad moodul-süsteemi mõõtudest. Ravimitele ja tarvi-kutele mõeldud kappe on nii kõrgeid kui ka madalaid, külmkapiga ja ilma. „Oleme kapisüsteemi välja töötades saanud palju tagasisidet tervishoiuasutustest ning selle põhjal arendanud kapid tervishoiu vajadus-tele vastavaks,“ selgitas Merianto Medicali tegevjuht Raimo Grichin.

Tekst: Karoli NoorFotod: Andres Raudjalg

Tervishoiuasutuste töös on organiseeritus väga olulisel ko-hal. Ometi hoiustatakse paljudes tervishoiuasutustes ravi-meid ja tarvikuid jätkuvalt köögikapi tüüpi kapis, kus kipub kord kergelt käest minema. Meditsiinimööblile spetsialisee-runud Merianto Medical on võtnud missiooniks olukorra

parandamise.


Merianto Medicali meditsii-nimööbli korvide sisu on

võimalik kohandada vastavalt iga osakon-

na vajadustele.


ru b r i i k

2 5

Kappide komplekteerimisel arvestatakse konkreetse osakonna vajaduste ja ruumi-ga. Moodulitest koosnevat mööblit on ole-masolevale ruumile hästi lihtne kohandada. Vastavalt kliendi soovidele teeb Merianto joonise, et tulevast kappi visualiseerida ja tagada tulemuse sobivus. Nii on võimalik ära kasutada kogu olemasolev pind ja saa-vutada kuni 60% ruumikokkuhoid.

Et kappide sisu võimalikult kiiresti ja käepäraselt kasutada, saab valida igale kapile sobiva uksetüübi. Valikus on kuut tüüpi „fassaade“ – avatud, uks, klaasuks, sisseavanev uks, sahtel ja ruloo. Samuti saab viimistluse valida vastavalt maitsele. Kappide materjalivalikul on arvesse võe-tud rangeid nõuded vastupidavusele ning pidevale desinfitseerimisele ja puhasta-misele.

Kõikide fassaaditüüpide puhul on mõel-dud ka lukustamisele. Lukke saab grupee-rida vastavalt soovile, nii et need ühildu-vad teiste sama toa, korruse või muu tsoo-ni kappidega. Baasvalikus on mehaaniline mööblilukk, kuid valida võib ka elektrooni-lise koodluku või kiipkaardiga luku.

Detailselt läbimõeldud sisu tagab edu

Kappide sisuks on ISO moodulsüsteemi korvid, mis käivad kapist lihtsalt välja ja neid on võimalik kappi paigutada mõlemat pidi. Kuna kappide sees on standardsed küljepaneelid, on korve võimalik omavahel ka vahetada või kombineerida. Nii saab näi-teks laoruumist võtta ravimeid täis korvi,

panna selle transpordikärusse ja sealt edasi ravimikappi.

Korvid tagavad, et kõik kappi pandu oleks sealt lihtsalt välja võetav. Korvide sis-se käivad omakorda vahejagajad, mille abil on võimalik ravimid ja vahendid hõlpsalt eraldada. „Vahejagajatega tekib iga asja jaoks õige suurusega pesa,“ selgitas Grichin. Vahejagajaid on kahte tüüpi – astmeliselt reguleeritavad ja liuguvad. Kui kasutada mõlemaid, on ruumi kokkuhoid kõige suu-rem.

Nii korvid kui ka vahejagajad on valmis-tatud lihtsalt puhastatavast ja vastupidavast materjalist. Ühte korvi võib panna kuni 20 kg vajalikke vahendeid. Korvidele on või-malik lisada eri suuruse ja kinnitustüübiga sildihoidjaid, et iga asi omal kohal püsiks ja ka uuele töötajale kiirelt leitav oleks.


2 6

Ta r k u s t l õ p u tö ö d e s t

Äsja lõpetanud õed ootavad, et nende panust töökohal hinnataks ning tagatud oleks toetus ja piisav aeg õppimiseks. Paraku on reaal-sus teine: tööle asudes tunnevad nad end kaitsetuna ja haavatavana, sest nende kogemused, teadmised ja oskused on piiratud.

Mentor ja mõistlik tööaeg

Äsja lõpetanud õed soovivad pakkuda parimat võimalikku abi ning pingutavad väga, et tunda end kompetentselt. Töökohal soovitakse saada kindel mentor, kes toetaks ja annaks tagasisidet. Mentorilt ja kolleegidelt tulnud kriitiline, kuid ka toetav tagasiside on oluline, et äsja lõpetanud õed suudaksid lahendada kriitilisi olukordi, saaksid hakkama töökeskkonna keeru-kusega ja arendaksid ametialast pühendumust.

Samal ajal kahjustab liig-ne kontrollimine ja negatiivne hindamine nende enesehin-nangut ning võib põhjustada ka vigu. Tajutav kiitev tagasi-side ja toetus aitavad kaasa positiivsetele emotsioonidele ja mõjutavad äsja lõpetanud õe pühendumist.

Koolis käies arvavad üliõpilased, et tööle asudes saavad nad kaasarääkimisõiguse töögraafiku koostamisel ja mõistliku töö-aja. Tegelikkuses on tööl nii kiire, et ei leita aega, et teha pause, süüa lõunat või hetkeks istuda. Samuti on äsja lõpetanud õdedel mure töögraafiku ning isikliku elu ühildamisega. Nad naudivad oma tööd, kuid töötamine nädalavahetustel ja pühade ajal, üle-

tunnid ning loobumine pere- ja/või vaba aja veetmisest tekitavad neis pingeid.

Reaalne töökeskkond tekitab äsja lõpetanutes vastakaid tundeid

Äsja lõpetanud õed tunnevad ärevust ja pettumust, kui puutuvad kokku töökeskkonna reaalsusega. Vastupidiselt ootustele on tegelik töökoormus suurem, emotsionaalselt väljakutseid pakkuv ning füü-siliselt nõudlik. Neile seatud kõrged ootused ja keerulised olukorrad tekitavad pingeid, hirmu, stressi ja ärevust. Ärevuse peamisteks põhjusteks on kiire töötempo, enesekindluse puudumine, palatite ja

tööpiirkonna uudsus, vähe aega patsientide hooldamiseks, hirm teha vigu, nõrgad organiseeri-misoskused ning uue rolliga kaasnev vastutus.

Paraku ei pakuta tööle asu-des äsja lõpetanud õdedele pii-savalt tuge ega juhendamist. Iseseisev tööle asumine on sageli kiirustatud ning tööüles-anded ei põhine äsja lõpetanud õe valmisolekul. Neilt oodatak-

se iseseisvaid otsuseid ning hoolitsemist patsientide eest. Äkiline vastutus iseseisvate juhtumite ning patsientide hoolitsemise eest teevad neid ärevaks ning haavatavaks. Seejuures tekitavad enim hirmu probleemid ravimitega ning mure hakkamasaamise pärast ootamatutes meditsiinilistes hädaolukordades. Äsja lõpetanud õed loodavad saada piisavalt aega, õpetusi, toetust ja mõistmist teistelt

Äsja kooli lõpetanud õdede ootused ja hirmud

tööle asumisel

Äsja kooli lõpetanud õed, viimasel kursusel olevad või kuni 12 kuud töötanud õed tunnevad omandatud teadmiste ja koge-muste üle uhkust ning on enesekindlad ja valmis pühendu-ma erialasele tööle. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õe õppekava vilistlased Marianne Nugis ja Maritana Meitsar uurisid oma lõputöös „Äsjalõpetanud õdede tööle asumisega kaasnevad ootused ja hirmud“, missuguste ootuste ja hirmudega äsja

kooli lõpetanud õed tööle asuvad.

Tekst: Marianne Nugis, Maritana Meitsar, Reet Urban

Tajutav kiitev tagasiside ja toetus aitavad kaasa positiivsetele emotsioonidele ja

mõjutavad äsja lõpetanud õe pühendumist.

Eesti Õde | Mai 2020 | 2/4 2 7


kolleegidelt, et saada vajalikud teadmised konkreetses osakonnas töötamiseks.

Äsja lõpetanud õed kannatavad teiste käitumise tõttu, näiteks teiste õdede, pat-sientide ning nende perekondade sobimatu käitumine. Valve üleandmisel mittekuula-mine, halvustav suhtumine, lugupidamatus ja kolleegide negatiivsed kommentaarid on äsja lõpetanud õdede jaoks olulised mure-kohad. Kogenud õed panevad kohati äsja lõpetanud õdesid tundma end ebakompe-tentsena ja aeglasena. Abi küsimine võib olla raske, sest kolleegidel võib jääda mulje, et äsja lõpetanud õde ei ole tööks valmis ega saa hakkama.

Pingeid tekitab ka suhtlemine arstide-ga, kelle suhtumine on sõbraliku ja toetava asemel hierarhiline.

Äsja lõpetanud õed vajavad emotsionaalset toetust

Äsja lõpetanud õed kardavad tööle asudes kokku puutuda patsiendi surmaga, sest ei oska selles olukorras käituda. Patsiendi surm mõjutab nende enesekindlust ning tekitab erinevaid negatiivseid emotsioone,

mida sageli ei osata kontrollida. Patsientide kaotus, hirm, kahtlused ja segadus toovad kaasa probleemid õe rolli mõistmises ning omakorda kahtlused enda pädevustes ja iseseisvas hakkamasaamises.

Äsja lõpetanud õdede kogemuste ja nen-de rahuldamata vajaduste mõistmine esi-mesel tööaastal võimaldab õendusjuhtidel, mentoritel ja juba kvalifitseeritud õdedel tõhusamalt toetada äsja lõpetanud õdesid ning edendada nende enesekindlust ja pä-devust. Teades äsja lõpetanud õdede ootusi

ja hirme seoses tööle asumisega, on võima-lik neid iseseisvaks tööeluks paremini ette valmistada ja arendada mentorite koolitus-programme.

KUIDAS TOETADA ÄSJA LÕPETANUD ÕDE TÖÖLE ASUMISEL?

Selleks et suhtlus kolleegide ja patsienti-dega oleks sujuv, tuleks nii äsja lõpetanud õdedele kui ka töötavatele tervishoiutöö-tajatele teha suhtlemiskoolitusi, kus rää-gitakse konfliktide lahendamisest ning mängitakse läbi interdistsiplinaarseid rollimänge.

Surmaga kokkupuutumise tõttu tekki-vate keeruliste olukordade vältimiseks on vajalik haigla tugi, inimene, kelle poole saaks emotsionaalse trauma korral pöör-duda. Samuti on vajalikud kolleegide toe-tus ja suunamine, kogemuste jagamine ja ärakuulamine.

Suhtlemiskoolitused, kus räägitakse konfliktide lahendamisest ning mängi-

takse läbi interdistsiplinaarseid rollimän-ge, oleksid äsja lõpetanud õdedele abiks

patsientidega sujuvamal suhtlemisel.

Foto

: Pex

els

ru b r i i k

2 8

Läbipõlemine on sagedasti esinev nähtus õenduses ning tervishoiutöötajate seas üldiselt, kuna neis ame-teis puututakse pidevalt kokku kannatuste ja teiste inimeste valuga.

Foto

: Uns

plash

Eesti Õde | Mai 2020 | 2/4 2 9


Läbipõlemine on psühholoogiline seisund, mis on reaktsioon töökohas pikka aega esi-nenud stressoritele, mida iseloomustavad emotsionaalne kurnatus, isiksuse muutus ning vähenenud personaalne suutlikkus. Emotsionaalne kurnatus viitab emotsio-naalsete ressursside vähenemisele – inime-ne tunneb ennast emotsionaalselt tühjana. Vähenenud isiklik suutlikkus ilmneb oma töötulemuste alahindamises, millega kaas-neb madal tööalane enesehinnang ja küün-dimatuse tunne. Isiksuse muutus viitab negatiivsete ja küüniliste hoiakute tekkele.

Läbipõlemine on sagedasti esinev nähtus õenduses ning tervishoiutöötajate seas üldi-selt, kuna neis ameteis puututakse pidevalt kokku kannatuste ja teiste inimeste valuga. See on seotud töötajate vähese rahuloluga, väiksema produktiivsusega, töölt puudu-misega, vähenenud tööalase võimekusega ning võib viia kutse hülgamiseni.

Läbipõlemine mõjutab õe sooritusvõi-met ja pakutava õendusabi kvaliteeti ning see omakorda patsiendi heaolu ja raviprot-sessi. Eesti kontekstis võib läbipõlemist soodustada ka pidev õdede puudus. Lisaks on õdede vaimset tervist toetavad tugisüs-teemid töökeskkonnas kohati puudulikud

– puudub kohustuslik supervisioon, mille tagamine võib vähendada ning ennetada läbipõlemise esinemist.

Tervise Arengu Instituudi avaldatud sta-tistika kohaselt töötas 2017. seisuga Eestis kokku 8612 õde ja ämmaemandat, mis teeb tuhande elaniku kohta kuus õde. 2017. aas-tal oli Majanduskoostöö ja Arengu Organi-satsiooni liikmesriikide keskmine näitaja üheksa õde tuhande elaniku kohta.

Läbipõlemise levimus õdede seas ning selle seisundi teket mõjutavad tegurid

Läbipõlemise levi-must õdede seas on uuritud üle maail-ma. Hoolimata sellest, et riigiti ja valdkonniti on õdede töökultuur ja töö iseloom erinev, näitavad uurimistööde tulemused, et läbipõlemise levimus õdede seas on mõõdukas või keskmisest suurem. Iraani ja Singapuri õdede seas on läbipõle-mise levimus mõõdukas ning Hiina, Türgi ja Itaalia õdede seas mõõdukalt kõrge. Üle maailma kannatab läbipõlemise all kesk-miselt 26% erakorralise meditsiini õdedest.

Ka Inglismaal teostatud uuringu tule-mustest selgus, et rohkem kui pooltel era-korralise meditsiini osakonnas töötavatest õdedest on läbipõlemise skoor keskmisest kõrgem. Läbipõlemist esineb olulisel määral ka esmatasandi, pediaatria, intensiivravi ning kirurgia osakonna õdede seas.

Läbipõlemist mõjutab vanus ja vähe-ne tööstaaž ning läbipõlemist esineb roh-kem just noorematel õdedel. Läbipõlemise skoor on kõrgem nendel õdedel, kes ei tun-ne organisatsiooni tuge ega võimestamist, hindavad ebapiisavaks omavahelist suht-lust kolleegidega ning pole rahul oma tööga.

Lisaks tuuakse mõjutegurina välja töökoha eripärad, töökeskkond, kokkupuuted trau-maatiliste sündmustega ning organisatsioo-nilised muutujad.

Isikuomadustest soodustab läbipõlemi-se teket vähene paindlikkus, kangekaelsus, sündmuste sügavam läbielamine ja ras-kused kohanemisel. Need õed, kellel on elukaaslane või lapsed, kes on lähedastes suhetes perega või sõpradega või tegelevad hobidega, on läbipõlemiseni jõudmisest vähem ohustatud.

Tervishoiutöötajate vaimne tervis nõuab tähelepanu

Varasemate uurimistulemuste põhjal võib väita, et läbipõlemine õdede seas on levi-nud ning selle esinemine on seotud vanuse, töökeskkonna, psühhosotsiaalsete tegurite ning isikuomadustega. Läbipõlemine õdede seas on probleem.

Õenduse esmaseks prioriteediks on patsient ning võimaliku parima hoolitsuse pakkumine, kuid läbipõlenud õed ei suuda tagada patsiendile kvaliteetset hoolitsust. Seetõttu tuleb pöörata enam tähelepanu tervishoiutöötajatele ning nende vaimse-le heaolule. Töötingimused ja psühhosot-siaalne töökeskkond peavad toetama tervise ja töövõime säilimist. Ka Eesti õenduse ja ämmaemanduse arengustrateegia 2011–2020 üks esmatähtsaid eesmärke on, et töö-keskkond säilitaks õdede ja ämmaemandate tervist ja töövõimet.

Miks õed läbi põlevad?

Tekst: Hanna-Stina Aru, Janne Kommusaar

Üle maailma kannatab läbipõlemise all keskmiselt 26% erakorralise meditsiini õdedest.

Töö eripära tõttu kogevad paljud õed kõikjal maailmas läbi-põlemist. Artiklis kirjeldatakse läbipõlemise esinemist õdede seas ning läbipõlemise teket mõjutavaid tegureid. Artikkel tugineb 2019. aastal Tartu Ülikooli õendusteaduse magistri-

õppekava õppeaines koostatud kirjanduse ülevaatele.

2019. aastal Maailma Terviseorganisatsiooni välja antud rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 11. versioon klassifitseerib läbipõlemist kui tööga seotud nähtust, mis ei ole pelgalt haigusseisund. Läbipõlemist kirjeldatakse töökeskkonna kontekstis ning seda ei tohiks kasutada teiste eluvaldkondade kogemuste kirjeldamiseks.

3 0

Tä i e n d u s ko o lit u s

Täienduskoolitust on kahe aasta jooksul toimunud kokku neli korda: Tallinnas ja Kohtla-Järvel, kummaski kaks koolitust. Programmi on läbinud 68 tervishoiutöötajat, kes puutuvad haiglates, hoolde-kodudes ja perearstikeskustes kokku erivajadusega patsientide-ga. Täienduskoolitusse kaasati lektorite ja kogemusnõustajatena ka erivajadusega inimesi või nende lähedasi ning koolitus sisal-das reaalsete situatsioonide lahendamist simulatsioonikeskuses. Elulised juhtumid reaalsete situatsioonide lahendamiseks valiti välja koolitusel osalenute iseseisvatest ülesannetest.

Õppekäigud seovad teooria praktikaga

Täienduskoolituse sisu hõlmab selliseid teemasid nagu eriva-jaduse ja puude mõiste, liigid ja spetsiifika, kuidas erivajadusega inimestega suhelda, milliseid al-ternatiivkommunikatsiooni või-malusi saab kasutada, millised seadused on erivajadusega ini-mestele olulised, et igapäevaelu toimingutega hakkama saada. Näiteks käsitletakse lähemalt inimõigusi üldiselt, sotsiaalhoolekandeseadust, erihoolekande-seadust, sotsiaaltoetusi täiskasvanutele, ravikindlustusseadust ning tutvustatakse töövõime hindamist. Räägitakse ka sellest, kuidas täita hooldus- ja tegevusplaane, miks on oluline perekeskne lähene-mine ja patsiendi/perekonna kaasamine. Toimuvad ka õppekäigud erivajadusega inimeste keskustesse.

Õppekäigud olid väga kasulikud, sest seal saadi hea ülevaade erivajadusega inimestega oskuslikumaks tegelemiseks. Astangu

Kutserehabilitatsiooni Keskuses ja Tugikeskuses Juks toetavad ja parendavad erivajadusega inimeste iseseisvat toimetulekut eri vald-kondade spetsialistid. Käo Tugikeskuses osutatakse sotsiaalteenuseid loovas ja turvalises keskkonnas raske või sügava intellekti- ja liitpuu-dega lastele ja täiskasvanutele nende parima võimaliku eneseteostuse saavutamiseks. Õppekäigu üks eesmärke oli teooria ja praktika ühendamine. Sellest lähtuvalt tehti õppekäik pärast teoreetiliste teemade käsitlemist. On välja uuritud, et täiskasvanu õpib eelkõige oma elus reaalselt vaja minevast, kusjuures õpimotivatsioon on sageli seotud praktilise rakendusega, mis on kooskõlas reaalse maailma sündmustega (Jarvis, Pell 2005). Teadaolevalt on õppekäikudel ka pikaajaline mõju. Maksimaalse tulemuse saamiseks on pärast õppe-

käiku oluline õppijatega õpitut reflekteerida (Nabors jt, 2009). Täienduskoolitusel osalejad said mitmesugust teavet erivajaduse-ga inimeste reaalsete arendus-võimaluste kohta ja nägid, mil-lise pühendumisega töötavad tugikeskuste spetsialistid. Pärast õppekäike toimus vestlus, mille käigus õppijad analüüsisid koge-tut ja arutlesid, kuidas töökohas vajalikke muudatusi juurutada.

Simulatsioon aitab mõista erivajadustega inimest

Väga kasulikud olid kogemuspõhised tunnid tegevusteraapia õp-pekorteris. Õppijatel võimaldati simuleerida füüsilisi piiranguid ja kogeda, kuidas koos piirangutega sooritada igapäevategevusi. Näiteks said õppijaid selga panna insulti simuleeriva kostüümi ning siis sooritada enesehoolduse tegevusi. Samuti said õppijad

Erivajadusega inimeste mõistmine ja ühiskonda

kaasamine

Tekst: Siret Piirsalu, Mare Tupits, Marelle Grünthal-Drell, Jandra Ristikivi, Hanna-Maria Põldma

Foto: Andrei Pugatšov

Äärmiselt oluline on reageerida ühiskonnaelu aktuaalsetele teemadele ning üks selliseid valupunkte on kahtlemata eri-vajadusega inimeste füüsilise ja vaimse heaolu tagamine. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli spetsialistid töötasid tervis-hoiutöötajatele välja uue täienduskoolituse „Erivajadusega

patsiendi käsitlus“.

Maksimaalse tulemuse saamiseks on pärast õppekäiku oluline õppijatega

õpitut reflekteerida.


ru b r i i k

3 1

järele proovida, kuidas vaegnägijana toitu valmistada ning kuidas ratastoolis korruste vahel liikuda. Õppijad õppisid ka tundma nüüdisaegseid abivahendeid, mis hõlbusta-vad erivajadusega patsientide elu ja tagavad parema elukvaliteedi. Seda võimalust on koolitatavad ka tagasisides positiivse as-pektina välja toonud.

Õppejõudude ja spetsialistide värba-mine ning õppeasutuste/institutsioonide kaasamine praktilisse tegevusse on väga aeganõudev ning seda on teema spetsiifi-kast lähtuvalt tihti raske teostada. Täien-duskoolituse kvaliteedi tagamiseks ning teadmiste kinnistamiseks on praktiline tegevus siiski väga oluline. Alternatiiv on kliiniline õppemeetod, mis võimaldab rakendada osalist simulatsioonõpet tradit-siooniliste haigla/eriasutuste keskkonnas viibitud praktikatundide asemel (Richard-son jt 2014). Simulatsiooni võib määratleda kui õpetamise ja õppimise vahendit, mille kaudu esitletakse patsienti või olukorda simuleeritud kujul. Mitmed pedagoogid on väitnud, et aktiivne õppimine ja õppijate osalemine annavad paremaid õpitulemusi. Kliiniline simulatsioon on õppemeetod, mis pakub laias valikus õppimisvõimalusi, kaa-sa arvatud teooria praktilist rakendamist, võimaldades teoorias omandatu ellu viia ja valmistades osalejaid ette reaalseteks olu-kordadeks (Nel jt 2015). Erinevate eeltead-miste ja oskuste praktiseerimine toimub simulatsioonõppe kaudu turvalises, toe-tavas keskkonnas, mille eelisteks peetakse osalejate suuremat eneserahulolu ja tegut-semise kindlust (Baptista jt 2014; Ingrassia jt 2018). Samuti on täheldatud edasiminekut kriitilises mõtlemises ning analüüsimise ja järelduste tegemise kiiruses (Richardson jt 2014; D’Souza jt 2017).

Õppimise-õpetamise kvaliteedi aspektist lähtuvalt olid koolitajad ühisel seisukohal, et uute teadmiste omandamisel ja nen-de kinnistamisel soovitatakse rakendada

simulatsioonõppe meetodit. Õppejõudude senine kogemus koolituse kontekstis näi-tab, et meetod mõjutab eelkõige osalejate tegevusi efektiivsema meeskonnatöö kuju-nemisel interdistsiplinaarses meeskonnas ning arendab suhtlemisoskust nii patsien-tide, nende lähedaste kui ka meeskonna-liikmetega.

Õppimine teiste kogemusest

Täienduskoolituse tagasisides rõhutati selle olulisust järgnevalt: vajalik igapäevatöö pa-remaks mõistmiseks ja tegemiseks; oman-datud teadmisi saab kohe töös kasutada; oleme rohkem kursis seadusest tulenevate nõuetega. Ilmnes ka see, et koolitatavad saavad muuta suhtumist erivajadustega inimestesse ühiskonnas ja mõistavad neid ka ise paremini. Kuna täienduskoolituse

sisu hõlmab ka psüühiliste erivajaduste teemat, siis toodi tagasisides välja, et nõu-anded autistlike ja hüperaktiivsete patsien-tidega suhtlemiseks on äärmiselt kasulikud. Täienduskoolituse käigus toimus õppimine ka üksteise kogemustest, kuna oma iga-päevases töökeskkonnas puutuvad tervis-hoiutöötajad kokku õigusaktidega, eakate inimeste ja nendega suhtlemisega, dement-susega, patsiendi perega, abivahenditega, psüühikahäiretega, agressiivse patsiendi ja vaimse häire teemadega.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool tänab kõiki täienduskoolitustesse panustanud lektoreid ja õppekäikudega seotud asutusi. Suur tänu Käo Tugikeskusele, Astangu Kutserehabili-tatsioonikeskusele ning Juks Tugikeskusele! Koolituste läbiviimiseks on kasutatud ESFi programmi „Täiskasvanuhariduse eden-damine ja õppimisvõimaluste avardamine“ vahendeid.

Õppijatel võimaldati Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppekorteris simuleerida füüsilisi piiranguid ja kogeda, kuidas koos piirangutega sooritada igapäevategevusi.

KASUTATUD KIRJANDUSBaptista, R., C., N., Martins, J., C., A., Pereira, M., F., C., R. ja Mazzo, A. (2014). High-Fidelity Simulation in the Nursing Degree: gains perceived by students. Revista de Enfermagem Referencia, 4 (1): 131–140.D’Souza, M. S., Arjunan, P. ja Venkatesaperumal, R. (2017). High Fidelity Simulation in Nursing Education. International Journal of Health Sciences & Research 7(7).Ingrassia, P.L., Barozza, L.G. ja Franc, J.M. (2018). Prioritization in medical school simula-tion curriculum development using survey tools and desirability function: a pilot experi-ment. Advances in Simulation 3:4.Jarvis, T., Pell, A. (2005) Factors influencing elementary school children's attitudes to science before, during and following a visit to the UK National Space Centre. Journal of Research in Science Teaching, 42 (1), 53–83.Nabors, M. L.,Edwards, L. C., Murray, R. K. (2009) Making the Case for Field Trips: What Research Tells Us and What Site Coordinators Have to Say. Education, 129 (4),661–667.Nel, N., Stellenberg, E. L. (2015). Nursing Students’ Perceptions of a Clinical Teaching Method in the Cape Town Metropole, South Africa. AJHPE, No. 2, Vol. 7, 176–179.Richardson, H., Goldsamt, L., A., Simmons, J., Gilmartin, J. ja Jeffries, P., R. (2014). Increasing Faculty Capacity: Findings from an Evaluation of Simulation Clinical Teaching. Nursing Education Perspectives, 35 (5), 308–314.

3 2

õ d e n õ u s ta b

Mis vahe on UVA- ja UVB-kiirgusel ja kuidas nad mõjutavad meie nahka?

Päikeselt jõuab maa peale peamiselt UVA-valgus, vähema inten-siivsusega aga ka UVB-valgus. UVA-kiired tungivad sügavale nahka ja mõjutavad ka nahaalust kudet. Need kiired põhjustavad fotova-nanemist ja nõrgestavad naha immuunsüsteemi. Tuleb arvestada, et UVA-kiired läbivad ka aknaklaasi!

UVB-kiired on lühemad ning tungivad naha pindmistesse kih-tidesse, mõjutades naha pealispinda, mille tulemusena tekib naha-põletus ja punetus. UVB-kiirgus on peamine nahavähi tekitaja.

Paljud inimesed kipuvad kohe esimeste päikeseliste ilmadega mit-meks tunniks randa või aeda päevitama. Mida te neile soovitaksite?

Oluline on hoiduda pikaajalisest päikese käes viibimisest ning vältida tuleks intensiivset päikesekiirgust vahemikus 11.00–16.00. Sel ajal tuleks kanda laia äärega peakatet, riietust, mis kaitseks nahka päikese eest ja UV-kiirguse kaitsega päikeseprille.

Väga oluline on ennetada päikesekahjustusi. Igapäevane päike-sekaitsekreemi kasutamine aitab ära hoida UV-kiirguse kahjulikku mõju nahale. Päikesekreemi valides on oluline jälgida, et paken-dil oleks märgitud kaitse nii UVA- kui ka UVB-kiirte eest (Broad Spectrum SPF). Kui pakendile on märgitud ainult SPF (sun protector factor), siis kaitseb kreem ainult UVB-vastu. Soovituslikult võiks olla toote faktor SPF 30-50.

Kreemi tuleb peale kanda piisavas koguses: vähemalt 2 supilu-sikat päikesele avatud nahapindadele ning iga 2–3 tunni tagant. Ujumas käies ja tugevalt higistades tuleks kreemitada end tiheda-malt isegi juhul, kui tootele on peale märgitud „veekindel“. Kait-sekreem tuleks peale kanda umbes 20–30 minutit enne päikese kätte minekut ning unustada ei tohiks ka kõrvu ja huuli. Kindlasti ei tohi kasutada möödunud suvest alles jäänud päikesekaitsekree-mi. Kui päikesekaitsekreem aegub, siis selles sisalduvad nahka kaitsvad koostisosad hakkavad lagunema. Tuleb jälgida säilivus-kuupäeva ning seda, et kreem poleks olnud otsese päikese käes. Päikesekaitsetooted säilivad 12 kuud ehk üks pudel päevituskreemi on sobilik üheks hooajaks. Kevadise päikesega piisab vaid näo kaitsmisest kreemiga (vähemalt SPF 30). Tugevama päikesekait-sefiltriga kreemi kasutamine näonahal on kõigile soovitatav, et vähendada fotovananemise mõju. Päike kuivatab nahka ja muudab naha kortsuliseks.

Kui palju päikest on meie nahale ohutu?Päevitamisega liialdamine on väga ohtlik, sest aastatega

UVB-kiirgus kumuleerub kehas ning võib soodustada melanoomi teket. Ennetus on alati parem kui ravi. Vähene kogus UVB-kiirgust, mis läbi atmosfääri maale jõuab, põhjustab näiteks päikesepõletust ja muid bioloogilisi mõjusid. Pärast päikese käes viibimist ei tohiks nahk hakata punetama ega olla valulik. Kindlasti ei tohi päevitada

Kuidas nautida päikest?

Pärast kuudepikkust talvepimedust ahvatlevad kevadised päikesekiired paljusid pikkadeks tundideks aeda või randa päevitama. Kuidas nautida päikest ohutult ja mida mäletab meie nahk? Vastab Ida-Tallinna keskhaigla sisehaiguste

keskuse õde Irina Kuznetsova.

Intervjueeris: Jaanika PalmFoto: Ida-Tallinna Keskhaigla

Eesti Õde | Mai 2020 | 2/4 3 3

õ d e n õ u s ta b

nii, et nahale moodustuvad järgnevatel päe-vadel koguni villid.

Teatud liiki ravimid, näiteks antibiooti-kumid (doksütsükliin, tetratsükliin jt), bee-bipillid, bensoüülperoksiid-tooted (A-vita-miini derivaadid, nt tretinoiin, aselaiinha-pe) ning mõned kosmeetikatooted võivad suurendada naha tundlikkust UV-kiirguse suhtes. Mõistlikuks ja tervislikuks päevi-tamisajaks peetakse 15–20 minutit päevas.

Mida head päike organismile teeb?Päike parandab immuunsüsteemi, sti-

muleerib naha loomulikke protsesse, on stressi alandava toimega ja parandab vere-ringet. Samuti soodustab päike melaniini, serotoniini (hea tuju hormoon) ja feromooni vabanemist ja suurendab keha loomulik-ku D3-vitamiini tootlikkust. See vitamiin parandab inimese tervislikku üldseisundit ning mängib koos kaltsiumiga olulist rolli luu- ja lihaskonna tervises. Sellistele krooni-listele immuunpõletikulistele nahahaigus-tele nagu psoriaas ja atoopiline dermatiit mõjub päike reeglina hästi, sest UV-kiir-gus on nahas immuunpõletikku alandava toimega.

Kas päevitada saab ka varjus?Inimesele piisab varjus istudes saadud

päikesekiirgusest täiesti. Läbi pilve pääseb maapinnani lausa 80% ultraviolettkiirgu-sest. Seega pilved ei takista ultraviolettkiir-guse läbitungimist ja kiirgus teeb oma tööd ka pilvise ilmaga. Kõige nahka säästvam ja ideaalset ühtlast jumet andev on varjus päe-vitamine. Päevitades võib kergesti tekkida illusioon, et kui ennast päikesekiirte eest var-ju hoida, siis nahk punaseks ei lähe. Läheb ikka. Piisab mõõdukast jumest, et kirkam ja kaunim välja näha. Tumepruunistunud nahal on oht kuivada, kortsuda ja pahaloo-muliseks muutuda. Mina ei päevita üldse!

Missuguseid enam levinud ja liigse päevita-mise tagajärjel tekkinud nahaprobleeme ja

-haigusi teie oma töös näete?UV-kiirgus teeb esialgu küll ilusaks

pruuniks, kuid hiljem tekitab naha sis-se kogunedes mitmesuguseid inetuid ja ohtlikke moodustisi. Need, kellel on palju sünnimärke, ei tohiks üldse päikest võtta. Eriti suur oht nahavähki haigestuda on kontoritöötajatel ehk inimestel, kes suure-ma osa ajas istuvad kinnises ruumis ning siis puhkusele pääsedes otsustavad põhja-likult päikest võtta. Sest kui puhkuse järel pole pruun, siis justkui polekski korralikult puhanud. Ent kui lühikese aja jooksul päi-kesest maksimum võtta, saab väga suured ultraviolettkiirguse doosid. Iga päevitami-sega lisandub nahakahjustusi ning naha vananemine kiireneb, samuti suureneb nahavähki haigestumise risk.

Päevitamine tekitab aja jooksul nahale

mitmesuguseid neevusi, keratoose ja pig-mentilaike. Päikese mõjul tekkinud liigse pigmendiga laigud ei kao lihtsalt niisama ära. Eakamatel inimestel ei päevitu nahk enam ühtlaselt. Pikaajalise päikesekiirguse mõjul võivad säärtele või käsivartele tekkida väikesed portselanvalged pigmendita laigud. See on pöördumatu muudatus, mida ei saa kahjuks ravida. Käsimüügist saab osta kree-me, mis võivad tumedamaid pigmendilaike mõnevõrra leevendada.

Nahavähk tekib eakamatel inimestel ning seda põhjustab elu jooksul saadud päikesekiirguse kogudoos. Ohtlikum hai-gus on aga pigmentkasvaja ehk melanoom, mida esineb ka noorematel inimestel ning mida tekitavad vahelduvad suured päikese-kiirguse doosid.

Kas liigsest päikesest ja solaariumi kasu-tamisest tulenevate nahahaiguste arv on langus- või tõusutrendis?

Viimastel aastatel on Eestis hüppeliselt tõusnud nahavähki ehk melanoomi haiges-tunud inimeste hulk ning patsientide hulka kuulub järjest rohkem just nooremas eas inimesi. Riikliku vähistrateegia 2007–2015 andmeil moodustab pahaloomuline mela-noom Eestis praegu 15% kõigist nahaväh-kidest, kusjuures 30 aasta jooksul on haigestumus suu-renenud üle kolme korra.

Kas tavaline päike ja kunstpäike mõjuvad nahale ühtmoodi?

Selge on see, et solaarium kahjustab meie nahka samamoodi kui päike. Solaa-riumi ohtlikkuse kohta on tehtud mitmeid uuringud ja tulemused näitavad, et solaa-riumi UV-kiirgus võib suurendada ris-ki haigestuda nahavähki, põhjustada sil-makahjustusi ja vahetuid nahakahjustusi, nagu päikesepõletus, nahaärritus, pune-tus ja turse. Kunstliku päevituse eesmärgil kasutatavad solaariumid kiirgavad peami-selt UVA-lainepikkustel, kuid sisaldavad ka UVB-kiirgust. Mõni uuem mudel on toodetud ka intensiivsema UVB-kiirguse tootmiseks. Terviseameti uuringust selgus, et enamikus solaariumides ületab UV-kiir-guse tase standardiga soovitatud väärtusi.

Kuidas te suhtute kunstpäikesesse ehk solaariumi?

Väga negatiivselt! Solaariumides kasuta-takse tavaliselt lampe, mis kiirgavad korda-des tugevamalt kui looduslik päike. Seetõttu saab nahk solaariumis lühikese aja jooksul väga suure annuse UV-kiirgust. UVA-kiir-gus jõuab naha rakkudesse ning kahjustab nende struktuuri, lagundades elastiini ja kollageeni. See soodustab kortsude teket naha elastsuse vähenemise tulemusena.

Lisaks pärsib UVA-kiirgus immuunsüstee-mi ning muudab vastuvõtlikumaks nak-kuste ja nahavähi suhtes. Kahjuliku mõju nähud võivad avalduda alles aastate või aas-takümnete pärast. On välja selgitatud, et mida nooremas eas hakatakse solaariumi kasutama, seda suurem on risk haigestuda nahavähki. Riikliku vähistrateegia 2007–2015 andmeil on risk haigestuda melanoomi solaariumi külastavate noorte naiste seas kuni 75% võrra suurem kui solaariumi mit-tekülastajatel. Nahavähi ja melanoomi hai-gestumuse suurenemise põhjusena tuuakse välja solaarium, mõõdutundetu päevitami-ne nii lapse- kui ka täiskasvanueas. Aust-raalia võimud keelasid 2015. aasta algusest riigis ära solaariumid, viidates suurenenud nahavähiohule. Brasiilia on samasuguse keelu kehtestanud juba 2009. aastal.

Kui tahad pronksjat jumet, siis proovi isepruunistuvaid kreeme või spreipäevitust.

Kui inimene on endale aastaid päikesega liiga teinud ja päevitanud pidevalt liiga palju, kas selle mõju nahale on tagantjärele võima-lik pidurdada?

Kahjuks ei ole võimalik, sest nahal on mälu ja varases eas päevitamine maksab ennast hiljem elus valusalt kätte.

Te ütlesite, et nahal on mälu. Mida te sellega mõtlesite?

Jah, nahal ongi fenomenaalne mälu ja kui nooremas eas oled nahale päikesega lii-ga teinud, siis vanemas eas annavad kahjus-tused endast märku. Ägedad nahapõletu-sed, eriti lapsepõlves, kuid ka hilisemas elus, suurendavad melanoomi haigestumise riski. Samuti suurendavad nahavähki ja melanoo-mi haigestumise riski vahelduv suhteliselt intensiivse päikese käes viibimine (nt soojal maal puhkamine).

Miks osal inimestest värvub nahk päevitades punaseks ja osal kohe pruuniks?

Melaniin on bioloogiline pigment, mis koosneb melanotsüüdidest. See annab meie nahale, juustele ja silmadele värvi. Selle loo-mus ja kontsentratsioonitase nahas määrab meie naha värvuse.

Ultraviolettkiired stimuleerivad nahas paiknevaid rakke melanotsüüte, mis too-davad seetõttu rohkem melaniini ning nahk pruunistubki. Melaniin suudab nahka kaits-ta vaid teatud piirini, seepärast võib sära-va päikese käes ohutult viibida vaid 15–20 minutit. Enamik inimesi ei lähe ühe päe-vitamiskorraga pruuniks, sest kehal kulub melaniini tootmiseks aega.

Inimesele piisab varjus istudes saadud päikesekiirgusest täiesti.

Kuidas hindate mittekirurgilise esteetilise meditsiini olukorda Eestis?Mittekirurgilise esteetilise meditsiini õed on juba tänaseks näi-

danud Eestis kõrget professionaalsust ja suurt initsiatiivi. Ühtlasi on hakatud sellega tegelema kui eraldiseisva ettevõtlusega ning raken-datud rahvusvahelisi õppimis- ja arenemisvõimalusi. On näidatud üles korrektset käitumist tegevuslubade taotlemisel. Valdkonnas tegutsemiseks on vajalik eriarsti luba, mille kinnitab Terviseamet. Alustatud on valdkonna juurutamist kui eraldiseisvat õendusala Eestis. Sisuliselt võib seda võrrelda teiste iseseisvate õendusvastu-võttudega nagu koduõendus, kooliõendus, pereõendus jmt.

Kui palju on hetkel ametliku loaga tegutsevaid mittekirurgilise es-teetilise meditsiini kliinikuid?

Hetkel on Eestis ametlikult registreeritud 23 eriarsti loa-ga mittekirurgilise esteetilise meditsiini kliinikut, kus õed protseduure teostavad, ning see arv aina kasvab. Kuna pat-sientide nõudlus üle maailma on kasvutrendis, siis areneb ja kasvab turg väga kiiresti. Tekkiv konkurents on edasiviiv jõud.

Mittekirurgilise esteetilise medit-siiniga seoses on meedias juttu olnud ka mitmetest ebaõnnestumistest, kus patsient ei ole tulemusega rahul. Kuidas tagada, et inimene saaks sellise tulemuse, nagu ta soovib?

Väga oluline on inimese nõustamine enne protseduuri. Kuigi just protseduuri teostaja on see, kes oskab tulemust prognoosida ning patsiendi probleemile või soovile lahendust pakkuda, on väga vajalik ka patsiendi kaasamine protseduuri valimisse ja raviplaani koostamisse. Selleks tuleb patsiendiga rääkida erinevatest võimalus-test. Patsiendile tuleb selgeks teha iga protseduuri perspektiivid ja ohud. Manipuleerida ei tohi, see tähendab, et ei tohi rääkida ainult positiivset. Patsiendile tuleb selgitada protseduuriga kaasnevaid riske ja kirjeldada realistlikke tulemusi, protseduuri maksumust ja

ka edasisi võimalusi. See on spetsialisti peamine eetiline vastutus – veenduda, et patsient on täielikult informeeritud kõikidest prot-seduuriga seotud aspektidest ning teinud selle põhjal kaalutletud otsuse. Võtmeroll on ka spetsialistiga usaldusväärse suhte loomisel ning patsiendi vajaduste tajumisel ja märkamisel, et tema eesmärke saavutada. Protseduuri valimisel tulevad kasuks eneseregulatsiooni organite poolt pakutud teaduspõhised soovitused ja käsiraamatud protseduuride teostamiseks, preparaatide kasutamiseks, erinevate probleemide, sealhulgas komplikatsioonide lahendamiseks.

Kuidas valida, millisesse kliinikusse ja millise spetsialisti juurde tasub minna ning millisest tuleks hoiduda?

Kuna teenusepakkujaid on palju ning turg on suur, siis on patsien-dil kahtlemata keeruline spetsia-listi valida. Esimene väljakutse patsiendile on välja selgitada, kas valitud spetsialist või kliinik on võimeline ja kvalifitseeritud pakkuma protseduure just tema probleemide lahendamiseks. Sel-leks võiks kliinikut valides külas-tada Terviseameti kodulehte ja selgitada välja, kas huvipakkuval ettevõttel on eriarsti luba mitte-kirurgilise esteetilise meditsii-

niteenuse osutamiseks. Järgmiseks tuleks välja selgitada töötava spetsialisti taust ehk pädevus – diplom, kogemus, läbitud koolitused.

Suurim risk patsiendile on protseduuri teostamine registree-rimata „musta turu“ preparaadiga ja registreerimata spetsialisti juures. Samuti on oluline veenduda, et spetsialist mitte ainult ei oska protseduure teostada, vaid oskab ka komplikatsioone ära tunda ja nendele reageerida.

Praegu on Eesti patsiendile peamine soovitus, kuidas saada ohu-tut teenust: jälgige ja veenduge, et teenust pakkuval spetsialistil on arsti, õe või ämmaemanda diplom ning et ta töötab tervishoiuasu-tuses, millel on vastav tegevusluba. Seda saab kontrollida Tervise-ameti kodulehelt (http://mveeb.sm.ee/Tegevusload/?).

Mittekirurgilise esteetilise meditsiini valdkonnas on

konkurents tihe

Mittekirurgilise esteetilise meditsiini valdkond areneb kiires-ti. Eriti aktiivselt on turg kasvanud viimase kümnendi jooksul. Valdkonna valupunktidest ja ohutu teenuse tundemärkidest räägib Esteetilise Mittekirurgilise Meditsiini Seltsi juhatu-

se liige Kristine Kõps.

Intervjueeris: Jaanika Palm

3 4

t u rva li n e t e e n u s

Suurim risk patsiendile on protseduuri teostamine registreerimata „musta turu“

preparaadiga ja registreerimata spetsialisti juures.

Eesti Õde | Mai 2020 | 2/4 3 5

Va at e p u n k t i k ü s i m u s

„Tere, vennad!“ lausus uus haige palatisse sisenedes.

„Mis sa ajad, me pole su vennad.“„Kuidas pole, meil on ju ühine õde.“

Kunde apteekrilt: „On see ikka selline rohi, mis paneb vere käima ja mõjub vir-gutavalt?“

„Kui hakkate maksma, siis kindlasti!“

Õde patsiendile: „Mulle üldse ei meeldi teie köha.“

Patsient: „Köhin, nagu oskan.“

Sünnitusmaja ees seisab õnnelik isa ja karjub avatud akna poole: „Kes sündis? Kas poiss?“

Naine raputab eitavalt pead.„Aga kes siis?“

„Kus sa puhkuse veetsid?“„Esimese poole Šveitsi Alpides.“„Ja teise poole?“„Kipsis.“

Hiiumaal tormas arstikabinetti sisse daam, kes juba uksel teatas, et on Tallin-nast.

„Ja muud midagi polegi viga?“ küsis arst.

Suunurgad muigele

Eduard Wiiralt (1898–1954) oli selle töö val-mimise ajal küll alles 18-aastane, ent juba mitu aastat kunsti õppinud. Kui tavaliselt on nimekate kunstnike noorpõlvetööd kadunud või hävinud, siis Wiiralti puhul on säilinud isegi joonistused, mida ta tegi alles väikese poisikesena. Seetõttu võib ka

„Halastajaõde“ vaadates mõelda teiste samal ajal valminud Wiiralti akvarellide või joo-nistuste peale ning proovida nende najale toetudes vastata küsimusele, miks Wiiralt maalis säärase portree.

Kõigepealt on siin näha muidugi noore kunstiõppija otsinguid. Ta otsib oma laa-di – niisamuti nagu otsib arstiteaduskonda astunud noor tudeng sageli seda, millist meditsiinieriala ta täpsemalt õppida soo-vib, nii katsetavad ka kunstnikud, et leida endale kõige lähedasemaid lahendusi. Eral-di tasuks märgata efektseid varje valgetel rõivastel või näojoonte kujutamisel rea-listlikust täpsusest loobumist ning üldis-tuse otsimist, mis 1910. aastate keskpaigas mõjus Eesti kunstis üpris erandlikult. Tõsi, Wiiralt otsis terve elu: kuigi temalgi kuju-nes välja teatud „käekiri“, oli see muutlik ja eksperimentaalne.

„Halastajaõde“ erilisi jälgi sellest käe-kirjast veel ei kanna. Kui hilisem Wiiralt oli sageli groteskne, siis „Halastajaõde“ on siiski ratsionaalsem. Kui hiljem tundis Wii-ralt huvi elu pahupoole vastu, tema lehtedel avanevad suud irvitusteks, näeme kolpasid, prostituute ning nägusid, kel nina asemel kahur, siis halastajaõde on rahulik, leebe

ning pigem kutsuv kui ähvardav. Kui üpris pea hakkas Wiiralt looma graafilisi lehti, kus jooned olid murtud ja vormid katkend-likud, siis sellel akvarellil on modell nagu harmoonilise maailma mudel: lõpetatud, terviklik ja leplik. Küll aga märkame juba teatud jooni eksootikast ja erootikast.

Wiiralt on dramaatiline näiteks värvi-de valikul: mustal taustal tõuseb valge vor-mirõivastus peaaegu et teatraalselt esile, nagu oleks keegi ööst astunud valguslai-

ku. Selle nipiga rõhutab kunstnik aga veel eriti valge värvi tähtsust, mida sümboolsel tasandil võime mõista ka süütuse ja puh-tuse allajoonimisena. Valge pinna rohku-se ja selle erilise esiletõstmisega soovib Wiiralt seega justkui teada anda meile nii elulise tõe kui ka selle poeetilise tähendu-se: meditsiiniõed on peaaegu et pühakud, kelle hing on puhas ja kes on pühendunud teiste päästmisele. Ent valge rüü raamib samal ajal eksootilist nägu. Siin on puna-sega rõhutatud huuli, aga ka silmi ja jumet, andes neitsilikus nunnarõivais olijaile eroo-tilise varjundi. Säärane lähenemine ei ole tegelikult üllatav. Kui vaadata Wiiralti teisi samal ajal valminud töid, siis näeme mitmel puhul dekadentlikku ja erootilist fantaa-siat naisterahvast: madu keerlemas ümber alasti pattulangenud Eva, poolalasti naine abstraktsete mustrite keskel või mitu tööd iharast Salomest, kes rikkuvat meeste hin-gelise pääsemise võimaluse. „Halastajaõe“ kõrval mõjuvad need tööd ühelt poolt soo-tuks teistsugusena: näeme toonase noore Wiiralti huvi kujutada hukatuslikke naiste-rahvaid, samal ajal kui halastajaõde hoopis päästab hukatusest. Teiselt poolt näeme ühendava joonena aga otsekohesemat või varjatumat seksuaalsust: mehelikku fan-taasiat, kus ühtviisi ahvatlevalt mõjuvad nii appi rutanud valges rõivas meditsiiniõde kui ka saatuslikku õuna pakkuv Eva. See vastuolu täidab „Halastajaõe“ akvarelli ka pingega: korraga nunn ja nümf, pühak ja patune, päästja ning hukutaja.

Õde Eesti kunstis

Tekst: Eero Epner

Eduard Wiiralt. Halastajaõde. 1916. Eesti Kunstimuuseum.

2 2Õdede ja ämmaemandate aasta

Sihtrühm: Eesti Õdede Liidu liikmed ja kutsutud külalisedEesmärk: Tähistada ülemaailmset õdede ja ämmaemandate aastat,

jagades tõenduspõhist infot õenduse arengu kohta EestisKonverentsi kestus: 8 tundi

Konverentsi koht: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdi- ja teatrimaja

Päevakava: SISSEJUHATAV TEEMAPLOKK10.00–10.30 Kogunemine, registreerimine, hommikukohv10.30–10.55 Õed on parimad – eile, täna ja homme. Anneli Kannus10.55–11.10 Õed päästavad maailma. Tanel Kiik, sotsiaalminister11.10–11.20 Aasta õe ja aasta teo väljakuulutamine11.20–11.40 Sirutuspaus11.40–12.00 Uudised ja tänamise minutid

TEEMAPLOKK: Eesti õenduse- ja ämmaemanduse arengustrateegia 2021–203012.00–12.20 1. samm – Inimkesksus. Gerli Liivet12.20–12.40 2. samm – Tervisedendus. Marge Mahla 12.40–13.00 3. samm – Tervishoiuteenuse kättesaadavus. Rain Laane 13.00–14.20 Lõuna14.20–14.40 4. samm – Kvaliteet. Marek Seer 14.40–15.00 5. samm – Dokumenteerimine. Kalle Killar 15.00–15.20 6. samm – Inimressurss. Agris Koppel 15.20–15.40 7. samm – Elukestev õpe. Mart Laidmets

KOKKUVÕTTEV TEEMAPLOKK15.40–16.00 Teadustööde tunnustamine 16.00–17.00 Meelelahutuslik kokkuvõte17.00 Pidulik-magus amps enne teeleminekut

Konverentsi osalustasu 175 eurot. Eesti Õdede Liidu liikmetele tasuta.Registreerimine alates 12. maist Eesti Õdede Liidu kodulehel kuni kohtade täitumiseni. NB! Registreerimisel võtad kohustuse osaleda. Võetud kohustuse täitmata jätmisel on Eesti Õdede Liidul õigus saata sulle tasumiseks koolitusarve.Osalejatele, kellel on täidetud kõik Eesti Õdede Liidu liikme kohustused ning kes osa-levad konverentsil täismahus, väljastatakse

elektroonilised tõendid. Tõendid edastatakse osalejatele tema poolt registreerimisel märgitud e-aadressile hiljemalt kahe kuu jooksul pärast konverentsi. Mitteosalemisest teavitada [email protected] enne 14.11.2020. Hilisema teavitamise, teavita-mata jätmise või kohale ilmumata jätmise korral osalustasu ei tagastata ja väljastatud arve tuleb tasuda ka Eesti Õdede Liidu liikmel.

NB! Eesti Õdede Liit jätab endale õiguse teha kavas muudatusi.

24. november 2020

Documents

KERSTI KESKÜLL · Keeletoimetaja: Hille Saluäär toodetud kriidivabale paberile. Küljendus: Kristiina Ojala Toimetuse e-post: [email protected] Esikaanel: Kersti Kesküll Esikaane