lk 6 Vooremaa KULTUUR 19. oktoober 2017

RIINA MÄGI

Lugemisöö külaliseks oli kirja-nik, saatejuht ja muusik Mihkel Raud. Ta tunnistas, et tema lug-emishuvi on läbi teinud tõuse ja langusi. Algul oli ta usin lugeja, “neelates” ka selliseid raamatuid, millest ta veel aru ei saanud, nel-ja-viieteistaastaselt lugemine teda aga enam ei köitnud, sest muud tegevused, näiteks trummi- ja ki-tarrimäng, tundusid põnevamad.

“Õnneks tuli mul lugemishuvi varsti tagasi,” ütles Mihkel Raud. “Milliseks inimeseks me kujune-me, sõltubki ju sellest, milliste inimestega me suhtleme ja milli-seid raamatuid loeme. Raamatud võivad meid viia kohtadesse, kus me kunagi käinud pole, aga ka kohtadesse, mida tegelikult ei eksisteerigi, nagu näiteks Harry Potteri võlumaailma. Raamat on ka parem kui film, sest jätab ruu-mi kujutlusvõimele. Pole midagi vahvamat, kui see, et loetav lugu sul peas “elama” hakkab.”

Mihkel Raud mäletab, et kui tema ja ta noorem õde Piret väikesed olid, lugesid vanemad neile lisaks poes ostetud raama-tutele tihti ette ka enda värskelt kirjutatud lugusid: Mihkel Raua vanemad on ju tuntud lastekir-janikud Aino Pervik ja Eno Raud. Pere vanim laps, Rein, oli siis juba nii suur, et luges ise. “See ettelugemine oli nagu omamoodi testimine. Kui näiteks selgus, et me Piretiga mõnest kohast aru ei saanud, siis püüdis ema või isa selle arusaadavamaks ümber kir-jutada,” meenutas Mihkel Raud.

Küsimusele, kas isa ja ema kir-jutatud raamatud talle meeldivad, vastas Raud, et meeldivad küll ja ta on need vististi kõik läbi ka

lugenud. Eno Rauda, kes lahkus meie hulgast 21 aastat tagasi, peab Mihkel Raud praegugi üheks oma lemmikkirjanikuks – tema täpse ja ökonoomse sõnakasutuse ning vaimukuse pärast.

Lapsed on ausad

“Lapsepõlves ei tundunud see mulle aga üldse eriline, et mu vanemad kirjanikud on. See oli ju kogu aeg nii olnud ja tundus seepärast loomulikuna. Ainult õpetajad imestasid vahel, et kui-das sa, Mihkel, nii loll oled, kui su vanemad nii head kirjanikud on,” meenutas Raud muiates.

Ajapikku said kirjanikud kõigist Raudade pere kolmest lapsest, Mihklist kaasa arvatud. Tema esimene, 2008. aastal ilmunud raamat “Musta pori näkku” vaatab tagasi tema esimestesse rajudesse muusikuaastatesse ansamblis Singer Vinger. Oma teise raamatu “Sinine on sinu taevas” (2010) kohta ütles Raud, et see on üks halvaendelise süžeega väljamõel-dud lugu. Kolmas raamat, “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” (2016), on aga eneseabiraamat.

“Teie olete alles oma elutee al-guses ja teil seda ilmselt veel vaja ei lähe,” sõnas Mihkel Raud oma noorele publikule.

Maarja kooli õpilased said teada ka selle, mis paljudele “kirjandus-haidelegi” uudiseks: paar päeva enne Maarja-Magdaleenasse tu-lekut lõpetas Mihkel Raud Rahva Raamatu kirjastuse tellitud teose, mis koosneb eestlaste tüüpilisi omadusi või ka tüüpiliste oma-duste kohta käibel olevaid müüte käsitlevaid lühilugusid. Lugusid on sada ja need on eneseiroonilise

alatooniga. “Üheksakümmend kaheksa kirjeldatud omadust on mul endal ka olemas, kahe välja-arendamise kallal ma veel töötan,” märkis Mihkel Raud lõbusalt.

Maarja kooli lapsed tahtsid Mihkel Raualt teada, miks ta lasteraamatuid pole kirjutanud.

“Kui ema, isa ja õde on nii head lastekirjanikud, nagu mul, siis on loomulik, et kardad sellist asja ette võtta, sest astuda tuleks, piltlikult öeldes, ikka väga suur-tesse kingadesse,” vastas Raud. “Lastele kirjutamine on ka ses mõttes raske, et lapsed on väga ausad ja ütlevad kohe, kui raamat on nende meelest jama. Nii et kogun veel jõudu ja julgust, enne kui lasteraamatu kallale asun. Aga see küsimus annab mulle julgust. Kui see üldse esitati, siis järelikult eeldatakse, et ma siiski võiksin lasteraamatu kirjutada.”

Neile saalisistujaile, kel endalgi soov kunagi kirjanikuks saada, andis Mihkel Raud aga soovituse hakata juba praegu üht-teist kõrva taha või kirja panema hakata: kir-janik loob oma tekste ju ikka enda elukogemuse pinnalt.

Kümme kätt püsti

Loomulikult küsiti Mihkel Raualt ka tema lemmikraamatu kohta. See küsimus tegi esineja nõutuks, sest raamatuid, mis talle eri eluetappidel meeldinud, on lihtsalt nii palju. Lapsepõlves meeldisid talle väga Astrid Lindg-reni raamatud, hiljem muutus ta innukaks näidendilugejaks, ehkki draamatekstid polegi tegelikult lugemiseks mõeldud. Mine tea, võib-olla on tema näidendiar-mastus pärit lapsepõlvest. Tuntud teatrimees Mikk Mikiver oli nimelt Mihkli isa hea sõber ja kutsus Mihkli paari oma lavastusse lap-serolli täitma. Lavastusega “Raha Mariale”, mis põhines Valentin Rasputini samanimelisel teosel, käis Mihkel Eesti Draamateatri trupi koosseisus isegi Moskva Väikeses teatris külalisetendusi andmas.

Lisaks näidendeile on Mihkel

Raual aga veel üks spetsiifiline lugemiskallak: teda huvitavad raa-matud, mis kõnelevad Ameerika Ühendriikide sisepoliitikast. Selle-teemaline kirjandus on, tõsi küll, enamasti inglise keeles, aga see ei valmista Tallinna 7. keskkoolis ehk praeguses Tallinna Inglise kolledžis õppinud Rauale raskusi.

Küsimusele, mis hindeid ta koolis sai, vastas Mihkel Raud, et igasuguseid, kaasa arvatud “halas-tushinne” – kaks pika miinusega. Aga muidugi sai ta ka viisi. Ent hinnetest tähtsam on Mihkel Raua meelest see, et noor inimene maa-ilma asjadest aru saaks ja koolist saadud teadmistega elus midagi peale hakata oskaks.

Kohtumisõhtul Mihkel Rauaga kordus tavapärane situatsioon: kui esineja uuris, kas lastel talle küsimusi on, tekkis saali pikk ja pingeline vaikus. Kui esimene julge küsija vaikuse katkestanud oli, vallandus aga suisa küsimuste sadu. Saalis oli kogu aeg kümme kätt innukalt püsti. Ma pole sellist pilti elu seeski näinud. Ausalt.

Kui kuulus külaline lahkunud oli, läks lugemisöö lustiga edasi. Kõigepealt kustutati koolimajas tuled ning lapsed pidid taskulambi valgel otsima majja ära peidetud Mihkel Raua pilte. Vaadati ka fil-me ning mitu klassi pidas ära ka oma klassiõhtu. Ning siis mindi magama. Võib arvata, et ööuni jäi sellistes oludes siiski napiks, aga ega siis iga öö lugemisöö ole.

Maarja põhikoolis, mis uhkuse-ga sellest kandist pärit keelemehe Johannes Voldemar Veski nime kannab, on keele, kirjanduse ja näitemänguga tegelemine au sees. Lugemisöö toimus seal juba kuuendat korda. Varasematel kordadel on külalisteks olnud näi-teks Contra, Merle Jääger, Ilmar Tomusk ja Mika Keränen.

“Lugemisööl pole rõhk ühislu-gemisel, nagu paljud ürituse nime järgi oletavad. Aga lapsi lugema innustada tahame me küll. Ja mis võiks lugemishuvi kasvata-misele paremini kaasa aidata, kui kirjaniku elav sõna,” ütles Maarja põhikooli huvijuht Kristiina Raja.

Maarja põhikooli õpilastel oli oma lugemisöö külalisele Mihkel Rauale rohkesti küsimusi. FOTO: RIINA MÄGI

Lugemisöö koos Mihkel RauagaSeptembrikuu viimasel teisipäeval võtsid Maarja põhikooli lapsed hommikul kooli minnes tavaliste kooliasjade kõrval kaasa ka magamisvarustu-se, sest ööseks koju naasta polnud neil plaanis. Massilise kodunt ärajooksmisega siiski tegemist polnud, vaid koolis sai teoks traditsiooniline luge-misöö.

Tänavu aprilli algul tähistati Põltsamaal selle linna “oma” kirjaniku Henn-Kaarel Hella-ti auväärset 85. sünnipäeva. Kahjuks jäi see tema viimaseks tähtpäevaks: möödunud reedel, 13. oktoobril, Hellati eluraamat sulgus.

Henn-Kaarel Hellat sündis Viljandis. Elu jooksul jõudis ta elada mitmes paigas: Tallinnas, Viljandi lähedal Päril Kannikmäe talus (selle sai Henn-Kaarli ohvit-serist isa Vabadussõjas osutatud teenete eest), Tartus ja mujal. Ta on pidanud mitmesuguseid ameteid Tartu linna peaarhitekti büroo latipoisi tööst kuni kirjani-ke liidu Tartu osakonna sekretäri omani. 2000. aastast alates elas kirjanik Põltsamaal.

Kirjandusse tuli Henn-Kaarel Hellat 1960. aastate luuleuuen-duse õhkkonnas. Tal oli au kuuluda Artur Alliksaare ümber koondunud noorpoeetide ringi. Hellat on tunnistanud, et vest-lused Alliksaarega kohvikulaua taga andsid talle märksa enam haridust, kui samal ajal kul-genud õpingud Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Need jäidki kirjanikul pooleli.

Sõna “ulme” autor

Hellati proosaloomingust on paljude jaoks tuntuim 1970. aastate teisel poolel Mirabilia sarjas ilmunud kaheosaline ul-meromaan “Naiste maailm”. Hellat oli ka see, kes termini “ulme” 1970. aastal eesti keelde tõi: varem oli sama nähtuse mär-kimiseks kasutusel kohmakas ja venepärane “teaduslik fantasti-ka”. Kaks aastat tagasi, mil sõna “ulme” käibele tulekust möödus 45 aastat, võttis Eesti Ulmeühing Hellati oma auliikmeks.

Pärast Põltsamaale kolimist alustas Henn-Kaarel oma mee-nutusraamatute sarja, mis sai koondpealkirjaks “Inimese te-gemine”. Sarjast jõudis aastatel 2002-2008 ilmuda viis osa. Kahjuks jäi sari, mis Hellati enda elukäigu kõrval peegeldas ka tema aja ühiskondlikke olusid

laiemalt, toppama 1960. aastate esimese poole sündmustesse.

Põltsamaale oli Henn-Kaarlil aeg-ajalt asja ka siis, kui ta seal veel ei elanud. 1970. ja 1980. aastatel tegutsesid nimelt mitmel pool kirjandusklubid ja Hellat juhendas nii mõndagi neist, sealhulgas Jõgeva rajoonilehe Punalipp juures toiminud klubi Sõna. Et klubi liikmete hulgas oli päris mitu põltsamaalast, saadigi aeg-ajalt kokku Põltsamaal.

Sai ruttu omaks

Kui Hellat Põltsamaale kolis, sai ta üsna ruttu omainime-seks kohalikus raamatukogus ja kunstiseltsis. Ta oligi lisaks kirjandusele kodus ka kuns-tivallas. Kui Põltsamaal mõni kunstinäitus avati, oli Hellat enamasti kohal ja tema hin-nangut nähtava kohta tasus usaldada. Kirjanik oli kunsti-seltsi liikmetele ja kunstikooli õpilastele ka mitmel korral mo-delliks. Põltsamaa kunstiselts võttis Hellati oma auliikmeks.

Oma tänavukevadisel juubelil kinnitas Henn-Kaarel, et tunneb end Põltsamaal hästi, sest see on inimestest ja jumalatest armas-tatud paik, kuhu paljud Tallinna ja Tartu “jurad” lihtsalt ei ulatu. Põltsamaalaste jaoks kujunes nii füüsilises kui ka vaimses mõttes sirge seljaga Hellat aga justkui linna elavaks sümboliks. Ta an-dis Põltsamaale juurde mingit seletamatut vaimset kvaliteeti.

Hellatil oli pikka aega kom-beks teha enam-vähem kindlal kellaajal jalutuskäik oma Pajusi maantee korterist Põltsamaa jõe äärsesse Rivaali kohvikusse. Need jalutuskäigud jäävad põlt-samaalastel nüüd nägemata, küll aga võivad nad oma kuulsale kaaslinlasele austust avaldama minna Sõpruse parki, kuhu Henn-Kaarel Hellat 2010. aastal puu istutas. Tõsi, toona mulda saanud saarepuu läks kahjuks hingusele, ent aasta hiljem ase-mele istutatud tamm kogub kenasti jõudu.

RIINA MÄGI

Kirjamehe eluraamat sulgusIn memoriam Henn-Kaarel Hellat (5.04.1932-13.10.2017)

Üks viimaseid fotojäädvustusi Henn-Kaarel Hellatist on tehtud 25. juulil 2017 Põltsamaa lossihoovis, kus tuksub Põltsamaa “kunstisüda”, nagu Hellat ise armastas öelda. FOTO: ETHEL HAKKAJA