KoguKonnad nr 10, suvi 2011

10

Nr 2 (10), suvi 2011

Eesti Ökokogukondade Ühenduse veebiajakiri

Madis Masing, Iseseisvuse liikidest

Margaret Neithal, Teekond Sänna Kultuurimõisa

Kaidi Tamm, Tamera – raviv biotoop

Ingrid Vooglaid, Veelkord Miliast ja Kreetast

Tulemas

Eesti Vabaõhumuuseumi koolitused

augustis ja septembri alguses

26.-28. august Ökokogukondade 5.

kokkutulek Võrumaal

27. august Anastasia kokkutulek

Raplamaal

Välismaal

1. oktoobril algab Gaia Hariduse virtuaalne

kursus

Üleskutsed ja pakkumised

Tallu abiliseks Noarootsis

Sänna kultuurimõisa otsitakse

noorsootöötajat-projektijuhti

Pärna turismitalu Raplamaal otsib

kalahuvilist inimest

Ilmus raamat „Ökokogukonnad retoorikas

ja praktikas“

Idee rajada Eestisse veedalik

mungaklooster, Lennart Eistre

Idee luua noortele küpsussiirdelaagrid,

Madis Masing

kogukonnad

KoguKonnad | suvi 2011 | 2

e

e

s

s

õ

n

a

V

ä

l

j

a

a

n

d

j

a

M

T

Ü

E

e

s

t

i

Ö

k

o

k

o

g

u

k

o

n

d

a

d

e

Ü

h

e

n

d

u

s

w

w

w

.

k

o

g

u

k

o

n

n

a

d

.

e

e

E

-

p

o

s

t

a

j

a

k

i

r

i

@

k

o

g

u

k

o

n

n

a

d

.

e

e

T

o

i

m

e

t

a

j

a

I

n

g

r

i

d

V

o

o

g

l

a

i

d

K

u

j

u

n

d

a

j

a

A

u

l

i

K

ü

t

t

K

a

a

n

e

f

o

t

o

G

r

e

t

h

e

R

õ

õ

m

T

a

u

s

t

a

f

o

t

o

g

r

a

a

f

i

a

w

w

w

.

s

x

c

.

h

u

V

e

e

b

i

a

j

a

k

i

r

i

"

K

o

g

u

K

o

n

n

a

d

"

v

a

l

m

i

b

v

a

b

a

t

a

h

t

l

i

k

u

t

ö

ö

t

u

l

e

m

u

s

e

n

a

.

K

u

i

s

o

o

v

i

d

m

e

i

e

t

e

g

e

v

u

s

t

t

o

e

t

a

d

a

,

o

n

S

i

n

u

a

n

n

e

t

u

s

v

ä

g

a

o

o

d

a

t

u

d

!

M

T

Ü

E

e

s

t

i

Ö

k

o

k

o

g

u

k

o

n

d

a

d

e

Ü

h

e

n

d

u

s

A

/

a

2

2

1

0

4

1

3

3

0

5

3

4

S

w

e

d

b

a

n

k

S

e

l

g

i

t

u

s

s

e

p

a

l

u

m

e

m

ä

r

k

i

d

a

"

K

o

g

u

K

o

n

n

a

d

"

P

a

l

u

n

o

l

e

l

o

o

d

u

s

k

a

l

l

i

s

j

a

ä

r

a

p

r

i

n

d

i

s

e

d

a

a

j

a

l

e

h

t

e

,

k

u

i

S

u

l

j

u

s

t

v

ä

g

a

t

a

r

v

i

s

p

o

l

e

!

Tere, armsad kogukonnahuvilised!

Käes on suve viimane kuu, kuid suviseid tegemisi jätkub

veel küllaga. Ees on mitmeid huvitavaid kokkutulemise

võimalusi Uue Ajastu Festivalist Ökokogukondade

kokkutulekuni, millest saab lugeda meie uudiste osas.

Saame pikema pilgu heita ka suve jooksul juba toimunud

kokkusaamistele nii Eestis kui välismaal.

Pikalt kirjutatakse selles KoguKonnade numbris kolmest

ökokülast-kogukonnast. Kaidi Tamm kirjutab Tamera

ökokülast Portugalis, Margaret Neithal Sänna

kultuurimõisa tegemistest Eestis ja Ingrid Vooglaid jätkab

eelmises numbris alustatud Milia ökokülast ning Kreetast

kirjutamist.

Seekord on pikemalt tutvustatud kahte ideed millegi uue

loomiseks Eestis. Lennart Eistre kirjutab veedaliku

mungakloostri rajamise ideest ja Madis Masing noorte

küpsussiirdelaagrite loomise plaanist ning iseseisvuse

liikidest.

Siit leiab ka kolm koostööpakkumist: Sänna kultuurimõisa

oodatakse noorsootöötajat-projektijuhti, Raplamaal

otsitakse kalahuvilist inimest ja Noarootsi on oodatud

taluabilised.

Suur aitäh kõigile kirjutajatele, lugejatele ja tegijatele!

Nautige suve lõppu veel pikalt ja andke oma tegemistest

meile ka teada aadressil [email protected].

Järgmine KoguKonnade number ilmub sügisel.

Kohtumiseni!

http://www.kogukonnad.ee



mailto:[email protected]



http://www.sxc.hu


u

u

d

i

s

e

d


Anastasia Nägemuse Armastajate

Kokkutulek

Kristiina Grisko

Foto: Armin Mitt

Juuni alguses toimus juba aastaid mitmete Vladimir Megre

raamatute lugejate poolt oodatud suur üle-Eestiline

kokkutulek. Mitmeid kuid planeeritud üritust saatis nii

suur edu, et kokku tuli üle 150 inimese. Oma tuppa ja talu

hoovi lubas meid lahkelt meie esi-lagendikulise Eha

Metsalliku tütar Janika, kes avas oma südame, et lubada

tema enda loodud armastuse atmosfääris toimuda

üritusel, mille sarnast Eestis enne nähtud ei ole.

Kokkutulek sai suure regilauluga alguse reede õhtul

Hiiemäel, kus sõime värskelt küpsetatud maheleiba

meega ja jõime mahepiima kohalikust talust. Mesilastest

rääkides säras imekaunis valgeis riideis meie,

loodusaustajate ja Anastasia raamatute lugejate, üks

suurim inspireerija, Eha Metsallik.

Hiljem kogunesime Tuule talu õuele, kus peale

ühismeditatsiooni ning suures ringis laulmist ja tänu-

pühitsusi esines huvitava loenguga üllatuskülaline

Mercedes Merimaa. Taimejuttu ja omatehtud küpsetisi

ning taimetoite jagus ööpimeduse saabumiseni, kuid nagu

sellele aastaajale kohane, ei tahtnud pimedus kuidagi tulla

ning nii jäi suur osa inimesi erinevate loodustarkade

loengut lõkke äärde kuulama veel hommikutundideni.

Kuid enne kui kuu valguse teatepulga päikesele üle andis,

õpetas Jelena Porkanen, kuidas valmistada Taani juurtega

indiaanileiba. Tainast puhastatud sarapuu oksa ümber

keerutada oli maru vahva ja uudne kogemus. Hiljem lõkke

ääres sai sõna Priit Kangur, kes kõneles sääskede elust

ning nendega kooselamise võimalikkusest, mis praegusel

suvel eriti võimatu tundub olevat. Jagati nippe ja arutati

koostöövõimalusi putukariigi esindajatega.

Uut päeva alustasid virgemad looduse armastajad juba

päikese tervitusega, peale mida kogunesime savist ahju

ehitamise ja pererahvale puude tegemise talgute

ettevalmistusteks talu õuele. Kahjuks ei saanud nobedate

armastavate näppudega köögihaldjad suurt loengutest-

päeva toimetustest osa rohkem kui vastassugupoolest

usin vaimsete märkmete tegija hiljem agaralt neile

ettekandeid tegi. Erinevatest värsketest salatitest

koosneva lõunasöögi järel rääkis Sille Poola meile toorete

taimsete toitude tarbimise vajalikkusest niivõrd haaravalt,

et nii mõnigi päikese all muru peal peesitaja kohkudes

peast haaras (ning loodetavasti hiljem kodus pingsalt oma

külmkapi sisu üle vaatas!). Päeva jooksul saime kuulata

veel Ingrid Vooglaiu kõnet koduõppest, Vladimir

Gantsovski teadmisi iidsest Venemaa veeda kultuurist ja

Kalju Paldise pajatusi maa-energeetikast.

u

u

d

i

s

e

d


Peale haaravat permakultuuri loengut panime Margus Essi

juhendamisel käed mulda ja külvasime kartuleid.

Loodame, et neil on seal mõnusa põhu all siiani hea! Sõna

said ka praegu kujundatava Raveda küla omanikud, kes

tutvustasid oma küla visiooni ning inimesi kohta kaema

tervitasid. Sellest said inspiratsiooni mitmed noored

pered, kes nüüd omavahel looduses asuva uue kodu

otsimise plaane arutavad. Õhtu lõppes traditsiooniliselt

värske toidulaua, sauna ja iidsete rahvuslike tantsudega,

millest eemal valmistasid poisid endiselt trummide saatel

savi-ahju materjale ette. Suure lõkke ümber sai iga

„Anastasia“ raamatuist inspiratsiooni saanu lõpuks ennast

ka lähemalt tutvustada ning ära märkida, miks just tema

neid raamatuid niivõrd austab. Inimeste jutustused tõid

nii mõnelgi silma rõõmupisara ja suule äratundmise ohke.

Olime ju seda kokkutulekut nii kaua oodanud! Juttu jätkus

päikesetõusuni, mil agarad unetud juba uut kokkutulekut

mõtteis planeerisid.

Üllatavaim fenomen kogu ürituse korraldamise juures oli

2-4 aastaste ja isegi hällilastega perede huvi üritusest

osavõtmise vastu ning kui meelsasti nad oma suure

peretelgi püsti seadsid, et looduslikku nädalavahetust

pere seltsis koos mõttekaaslastega veeta. Kuni 70%

kõigist osalejatest olid noored pered, kelle jaoks ei olnud

mingi mure lapsed saabudes lihtsalt omapead ringi

jooksma lasta, sest talu õu ja ümber asuvad kutsuvad

looduslikud põllud ning toetavad-hoolivad naeratuses

kaasosalejad nii tervitavad olid.

Märkimisväärne oli ka see, et kõik toimus tasuta –

osalejatel oli palutud tuua tooraineid, millest üheskoos

valmistati nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöök.

Hetkel toimub uue kokkutuleku organiseerimine, mis leiab

aset Raveda külas augusti lõpus. Huvilised võivad meiega

ühendust võtta läbi Facebooki ( Grupp: Anastasia-Eesti)

või kodulehe kontaktide kaudu.

Rõõm on teatada, et peale imelist kokkutulekut on tugeva

hoo sisse saanud kodulehekülje areng

(www.anastasia.ee), mis on mõeldud kajastamaks infot

raamatusarjast „Helisevad Seedrid“ ja inimeste mõtteid-

tundeid seoses looduslähedase elustiiliga. Sealt leiate ka

foorumi, mis oleks virtuaalne kokkupuutepunkt

inimestega, kes on tajunud ühtset kujundit, mida üks

Vedruss on suutnud meieni tuua.

Siinkohal on soovitatud kõigil raamatute lugejatel tutvust

teha foorumiga ja julgelt arutlusse astuda, luues sinna

ühisenergia, et saaksime üksteist aidata nii inspiratsiooni

kui teadmistega.

GEN-Euroopa konverents ja assamblee 2011

Portugalis, Tameras

Tekst ja fotod: Aale-Triinu Sonn (www.lilleoru.ee)

7.–13. juulil toimus taas iga-aastane Globaalse Ökokülade

Võrgustiku Euroopa Organisatsiooni (GEN-Europe)

kokkutulek ja üldkoosolek.

Toimumispaik sel aastal oli Lõuna-Portugal, ökoküla

nimega Tamera (loe sellest kogukonnast lähemalt Kaidi

Tamme artiklist).

Taustainfoks (allikas: www.gen-europe.org)

GEN koosneb pidevalt laienevast võrgustikust, mis seob

omavahel erinevaid taotluslikke kogukondi ja ökokülasid,

olles sillaks kõigile kultuuridele ja kontinentidele.

GEN on seisukohal, et kõige alakasutatum ressurss on

inimeste head kavatsused, loovus ning meie kõigi

valmidus midagi muuta.

http://www.anastasia.ee

http://www.lilleoru.ee

http://www.gen-europe.org

u

u

d

i

s

e

d


GEN edendab kogukonna põhimõtet ja solidaarsust, kui

olulist tuumtegurit inimkonna üleminekufaasis suurema

vastupidavuse juurde.

GEN-Euroopa edendab jätkusuutlike asumite arengut

Euroopas, Aafrikas ja Lähis-Idas. GEN-Euroopa asutati

ülemaailmse võrgustiku osana 1996. aastal.

Eestist kuulub GEN-i kaks täisliiget: Eesti

Ökokogukondade Ühendus ja Lilleoru kogukond.

Avatud on uus koduleht, mis väljendab paremini ka

viimaseid arenguid GEN-i tegevuses.

Viimase aasta jooksul valminud uus koduleht (www.gen-

europe.org) annab muuhulgas selgelt teada, et

organisatsioon ei keskendu enam sellele, et loodaks uusi

“rohelisi saarekesi”, mis eristuksid positiivselt

tavaühiskonnast. Praeguseks on võrgustikku kuulumas

mitmeid erinevaid häid näiteid pikaajaliste elujõuliste

kogukondade ja elukeskkondade näol. GEN-i fookus on

seetõttu liikunud edasi järgmisele tasandile – aeg on küps

jagada parimaid praktikaid omavahel ja maailmaga

laiemalt. GEN esitab meeldiva üleskutse üheskoos

soodustada kogu inimühiskonna üleminekut

vähemkahjustava elutegevuse juurde. Ehk teisisõnu –

igast külast võib saada ökoküla ja igast linnast

ökoloogiline linn. Seejuures teeb GEN koostööd

Üleminekulinnade (Transition Towns) liikumisega ja

permakultuuri liikumisega. Samuti on võetud julge suund

teha koostööd poliitiliste projektidega.

Traditsiooniliste külade väärtustamine

Üleüldine tendents Euroopas on teadagi linnastumise kasv

ja aktiivse elutegevuse vähenemine maapiirkonna

külades. Algsetel traditsioonilistel küladel on samas

mitmeid jooni, mis juba kattuvad ökoküla

kontseptsiooniga. Neis külades on tänini alles palju häid

oskusi ja võtteid, mis ei peaks kaduma, vaid pigem

vastupidi, mille taaskasutuselevõttu võiks hoopis laiemalt

soodustada. Traditsioonilistest küladest võiksid saada

uuematele ökoküladele väärtuslikud partnerid, kellega

teha koostööd erinevatel tasanditel ning vahetada

parimaid praktikaid. GEN-Euroopa andis 2011 aastal välja

lühikese juhendi, mille abil on lihtsam ära tunda

traditsioonilisi külasid, mis oma olemuselt on tegelikult

juba ökokülad ja omavad seeläbi potentsiaali kasvada

ning edeneda hoopis teistsugusel tasandil, kui läbi

tavalise tarbimisühiskonna tegevuse see võimalik olekski.

Traditsiooniliste külade ökoküladena tunnustamise vallas

on viimase aasta projektid viinud GEN-Euroopa raames

tegutsevaid inimesi ka Aafrika ja India aladele, kus

mitmed tarbimisühiskonnas kadunud tarkused on veel

elavana säilinud.

GEN-i ametlik deklaratsioon Euroopa Liidule

Selle aasta konverentsi käigus koostati kahe GEN-Euroopa

juhatuse liikme (Toomas Trapido Eestist ja Robert Hall




u

u

d

i

s

e

d


Rootsist) eestvedamisel ja mitmete teiste inimeste

kaasabil deklaratsioon, mis esitatakse Euroopa Liidule

taotlusega tugevdada jätkusuutlike inimasumite

positsiooni Euroopas ja seeläbi tunnustada ka ökokülade

tegevust laiemalt kui riiklikul tasandil olulist ja toetamist

väärivat nähtust. Deklaratsioonis rõhutatakse Euroopa

panuse olulisust globaalsesse süsiniku-emissiooni

vähendamise programmi ning pakutakse üheks

lahenduseks võimalikult madala keskkonnamõjuga

jätkusuutlike inimasunduste (low-impact human

settlements) taaselustamist või loomist. Just selliste

asunduste esindajateks ökokülad ja üleminekulinnad

kahtlemata on. Deklaratsioon võiks saada aluseks uue

eurodirektiivi ning suuremahulise rahastamisallika

loomisele.

NextGEN – noorem põlvkond ökokülade võrgustikus

Liikumine, mis on koondunud NextGEN nime alla, on

algatatud ärksate noorte poolt, kes on sündinud või

kasvanud üles ökokülades või on eelistanud ökokülasid

oma elupaigana hiljem. Sel aastal esmakordselt toimus

samaaegselt põhikokkutulekuga ka NextGEN-i kokkutulek,

mis senini on toimunud n-ö keskse põlvkonna tegevusest

lahus. Ökokülade noorte esinduse üleskutse ja palve

üldkonverentsile oli, et osalejad annaksid kindlasti oma

kogukonnas teada rahvusvahelise ühenduse NextGEN

olemasolust. Kõik huvitatud noored on väga ja väga

oodatud liituma ettevõtmistega. Kodulehekülg:

https://ecobasa.org/projects/nextgen

Järgmine aasta toimub kokkutulek Šveitsi ökokogukonnas

Schloss Glarisegg-is (www.schloss-glarisegg.ch).

Pilte Tamerast ja 2011 kokkutulekust vaata:

http://www.facebook.com/media/set/?set=a.1823946409

409.2088160.1562717943&type=1

11.-14. augustil Uue Ajastu Festival „Rahu

sagedus“ Põlvas

Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse ümbruses

Uue Ajastu Festival on teist aastat toimuv muusika - ja

visuaalkunsti festival Põlvas, mis levitab sõnumit, et

maailma saab muuta iseenese kaudu. Festivali

kontseptsioon kutsub inimesi üles avastama ja kogema

kõrgemaid meeleseisundeid - armastust, rahu ja õnne.

Sel aastal on festivali alapealkirjaks "Rahu Sagedus" ehk

seesama loomulik olek, mis on meis kõigis alati olemas,

kuid mida me sellegipoolest eriti tihti ei koge (vt ka

kontseptsiooni: http://uueajastufestival.ee/?page_id=2)

Plaanis on kuvada veel rohkem visuaale õhtu- ja

öötundidel ning ka muusikaliselt on see aasta võimsam -

üles astuvad väga tuntud artistid Eestist ja Venemaalt.

Põlva on ilus linn ja meie meelest parim koht festivali

korraldamiseks, kava on super, piletid soodsad, telkimine

tasuta - kas on vaja rohkem argumente, et tulla augustis

Põlvasse!?

Neil päevadel saab Põlvas kuulata ainult head muusikat ja

näha inspireerivat kunsti. Oodatud on ka spontaansed

esinemised linnatänavatel, nii et bändid ja pillimehed,

tulge festivalilinna mängima! Loome festivaliplatsile

mõnusa keskkonna ning linna hea atmosfääri. Meie

eesmärk on, et kõik tunneksid end hästi. Et end festivalil

veel mõnusamalt tunda, võtke kaasa kasvõi oma mööblit.

Näiteks tooge kaasa oma tool.

Rohkem infot: http://uueajastufestival.ee

https://ecobasa.org/projects/nextgen

http://www.schloss-glarisegg.ch


http://uueajastufestival.ee/?page_id=2

http://uueajastufestival.ee

u

u

d

i

s

e

d


12.-14. augustil Avanemise suvepäevad

Harjumaal

Kuusalu vallas (Kolga), Uuri külas, Hundituru talus

Oma elu saame muuta ja parandada ainult Meie ise!

Inimene on enda sise- ja välismaailma looja. Et selle

loomine igapäevaselt toimiks, vajab ta tuge

siit infomaailmast. Sellepärast korraldame suvised enda

Tervendamise ja Avanemise päevad.

Iga päevaga lähenevad need ajad, kus inimesel endal

tuleb hakata tegelema enda tervendamisega.

Miks mitte seda teha siis koos ja selle läbi jagada oma

teadmisi ka teistele. Abiks on meile erinevad

lektorid, kes aitavad meil selles suunas liikuda.

Lektoriteks on oma ala tuntud tegelased: Mercedes

Merimaa, Mai Agate Väljataga, Holger Oidjärv,

Galina Ader, Kalju Paldis, Valve Pärn jne...

Kohapeal on võimalik osta süüa ja joogipoolist.

Lastehoid: Lastele kohapeal olemas toredad tädid, kes

nendega tegelevad. Võimalik joonistada, käsitööd teha jne.

Kava ja täpsem info

http://www.energoman.ee/avanemine/, tel 5018260.

19. augustil toimus Ökofestivali raames

Taluretk mahetalude külastamiseks

Mahepõllumajanduslik tootmine seab esiplaanile

loodusläheduse ning välistab kunstlike väetiste ja

taimemürke kasutamise. Mahetootmine võimaldab

saavutada kontakti loodusega ning ammutada sellest

energiat ja jõudu. Eestis on ligi 1200 mahetootjat ning

palju erinevaid mahetalusid on ka Põlvamaal.

Mahetalude tuur viib meid taludesse, kus tutvustatakse

maheviljeluse põhimõtteid ja mahetooteid, kohapeal saab

maitsta ja kaasa osta puhast talutoodangut.

http://www.polvamaa.ee/index.php?page=2943&

Tulemas

15.-20. augustil Ökofestival „Rohelisem elu

2011“ Põlvamaal

Sel aastal juba kuuendat korda toimuv Ökofestival

tutvustab säästvaid ja elukeskkonda hoidvaid tegutsemise

viise ja õpetab neid rakendama ka igapäevaelus.

Tänavune festival on pühendatud metsale. Festivalinädala

jooksul toimuvad mitmed õpitoad ja retked, kus õpitakse

tundma nii metsade rolli looduslike elupaikadena kui ka

erinevate metsasaaduste kasutamist - tuntud

loodusfotograafi juhendamisel saab õppida pildistama

loodust, toimuvad restaureerimise ja roigasmööbli

valmistamise õpitoad, mükoloogi juhendamisel käiakse

ühiselt seenel, õpitakse hoidistamist ning kasutama

erinevaid taimi ja ürte nii kosmeetilisel kui tervistaval

eesmärgil.

Tuntud loodusemehe Aleksei Turovskiga toimuvad retked

Põlvamaa loodusesse. Et käesoleval aastal toimuvad juba

kahed talgud – Piusa Ürgorus ning Postiteel, siis annab

Ökofestival omapoolse panuse looduskeskkonna

hoidmiseks. Mõttemustrite murdmine rohelisema elulaadi

suunas saab toimuma õhtustel lõkkeloengutel. Festivali

retkedele ja õpitubadele registreerimine algas 1. juulil

2011.

Ökofestivali perepäeval ootame kõiki huvilisi 20. augustil

Põlva Talurahvamuuseumisse Karilatsis. Toimub suur

loodustoodete laat, kus põhirõhk on omamaisel

toodangul. Kavas on ka potipõllunduse seminar, toimuvad

metsaretked, saab proovida keskkonnasõbralikke

liikumisvahendeid jpm. Kultuurilist meelelahutust pakuvad

ansambel Jäääär, noorte rahvatantsurühm Kagu

Kabujalkõsõ ning folkorkester Tuulelõõtsutajad.

http://www.energoman.ee/avanemine


u

u

d

i

s

e

d


Ökofestivali korraldab SA Põlvamaa Arenduskeskus koos

Põlva Maavalitsuse, Europe Direct´i ja Põlvamaa

Omavalitsuste Liiduga. Kaasa aitab Keskkonnateenistus.

Festivali toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus,

sponsor on AS Värska Vesi.

Lisainfo:

Kaire Mets, SA Põlvamaa Arenduskeskus. Tel 506 6568,

[email protected]

Rohkem infot:


Eesti Vabaõhumuuseumi koolitused augustis

ja septembri alguses

20.-21. august kell 11-17 Taluarhitektuur: akende ja uste

restaureerimine, tasuta

http://www.evm.ee/id/305/

27.-28. august Puitarhitektuur II, osalustasu 40 eur


3.-4. september Katused, osalustasu 40 eur


Küsimused ja registreerimine: Tanel Tsirgu,

[email protected], 52 38 397

26.-28. august Ökokogukondade 5.

kokkutulek Võrumaal

Foto: Paavo Eensalu

Kokkutulek algab 26. augustil kell 11.00 Maaema

sümpoosioniga ”Ärata endas peituv unistaja ja muuda

unistust” (Awakening the Dreamer Changing the Dream).

Pachamama liikumisest alguse saanud seminari ideeks on

näidata, kuhu viib meid senine viis unistada ja kuidas

saame seda muuta. Juhendajaks on Nina Paludan-Müller

Taanist. Vaata lähemalt http://awakeningthedreamer.org/

Õhtuti lauldakse väelaule, vaadatakse filme öökinos,

tantsitakse ning avatakse kontserdiga Sänna Taevarada.

Kokkutuleku raames toimub laupäeval ka Eesti

Ökokogukondade Ühenduse üldkoosolek.

Palju ruumi on jäetud avatud ruumi töötubadeks ja

seminarideks. Oma ideedest ja ettepanekutest nende

jaoks anna 20. augustiks teada

[email protected].

Samuti anna teada, kui soovid tutvustada oma kogukonna

loomise unistust või juba käimasolevat projekti.

Registreerimine: [email protected]

Palun teata oma tulekust aegsasti ja kirjuta ka, mis

päevadel osaled, mitu inimest sinuga koos tuleb ning kas

vajad või pakud transporti.


http://www.polvamaa.ee/index.php?page=2317&amp

http://www.evm.ee/id/305




http://awakeningthedreamer.org



u

u

d

i

s

e

d


Osalemistasu: R 15 €, L 15 € ja P 10 €. Kõik päevad

kokku 40 €.

Tasu sisaldab toitlustust ja ööbimist oma telgis või saali

põrandal. Lisatasu eest on võimalik ööbida ka omaette

toas.

Maksa võimalusel ülekandega 20. augustiks: MTÜ Eesti

Ökokogukondade Ühendus, a/a 221041330534.

Korraldaja Eesti Ökokogukondade Ühendus:

http://www.kogukonnad.ee/

Kokkutuleku info leiad: http://www.kogukonnad.ee/ ja

http://www.facebook.com/event.php?eid=212916235425

530

Muljeid ja pilte eelmise aasta kokkutulekult:


89840.46544.109016969129665

http://www.kogukonnad.ee/index.php?option=com_conte

nt&view=article&id=126:taenud&catid=34:artiklid&Itemid

:76

Sänna Kultuurimõisa kohta loe lähemalt Margaret Neithali

artiklist ja http://kultuurimois.kultuuritehas.ee/.

Anastasia kokkutulek ja savitalgud

Raplamaal 27. augustil

Teine Anastasia kokkutulek toimub Raplamaal Märjamaa

lähistel Kohatu külas loodavas RaVeda ökokülas 27.

augustil. Kogunetakse kell 10 hommikul. Kokkutuleku

raames voolitakse ümmarguse savisauna seinu ja

ehitatakse mandalakatust. Tutvutakse, unistatakse,

arutatakse, luuakse. Õhtul on tants ja laul. Soovijad

võivad jääda ööseks, ööbimine toimub telkides. Kaasa

palutakse võtta ühislauale puu- ja juurvilju ning küpsetisi,

ilmale vastavad ja talguteks sobivad riided,

muusikariistad.

Kontakt:

Priit (korraldaja) – 56360656, [email protected]

Liisa (RaVeda külast) – 53456756

Lähemalt loe http://anastasia.ee/2011/08/05/kokkutulek-

ja-talgud-raveda-oko-kulas/

Välismaal

Gaia Hariduse virtuaalne kursus algab 1.

oktoobril

Kataloonia Ülikooli Avatud Ülikoolis algab 1. oktoobril

Gaia Hariduse Design for Sustainability virtuaalne kursus.

Kursus kestab 10 kuud ning selle käigus käsitletakse

ökokülade kujunduse nelja alussammast:

jätkusuutlikkuse sotsiaalset, maailmavaatelist,

ökoloogilist ja majanduslikku dimensiooni. Terve kursuse

osalustasu on 1100 eurot, ühe dimensiooni tsükli eest

300 eurot. Võimalik on taotleda osalustoetust.

Lähemalt loe:

http://www.gaiaeducation.net/index.php?option=com_con

tent&view=article&id=71&Itemid=75

Üleskutsed ja pakkumised

Tallu abiliseks Noarootsis

Infoks neile, kes soovivad elada maal ja olla talus

abiliseks. Aime Sügis ootab huvilisi-õppijaid enda juurde

Noarootsi. Samuti kedagi pikemaks ajaks abiliseks, kes

aitab töödel. Telefon 472 94 67, koduleht

http://looduselu.onepagefree.com/



http://www.facebook.com/event.php?eid=212916235425


http://www.kogukonnad.ee/index.php?option=com_conte

http://kultuurimois.kultuuritehas.ee


http://anastasia.ee/2011/08/05/kokkutulek-ja-talgud-raveda-oko-kulas



http://www.gaiaeducation.net/index.php?option=com_con

http://looduselu.onepagefree.com

u

u

d

i

s

e

d

KoguKonnad | suvi 2011 | 1 0

Sänna kultuurimõisa otsitakse

noorsootöötajat-projektijuhti

Seoses noortetoa avamisega vajatakse Võrumaal Rõuge

vallas Sänna kultuurimõisas alates 1. septembrist

noorsootöötajat-projektijuhti.

Vaata lähemalt:

http://kultuurimois.kultuuritehas.ee/toopakk.html

Pärna turismitallu Raplamaal otsitakse

kalahuvilist inimest

Otsin ühte aktiivset inimest, keda huvitab kõik, mis

seotud kaladega. Tahaksin väikese kalakasvatuse tiigi,

Vigala jõe ja kalade vaatluse veealuse toa rakendada

turismivankri ette. Annaksin jämeda otsa sel teemal

tollele inimesele juhtida ja arendada. Meie huvi on

majutus, toitlustus, seminariruumid ja puidutöökoda.

Lugupidamisega Reemet Kasekamp

www.rohelinetalu.net.ee

Ilmus raamat „Ökokogukonnad retoorikas ja

praktikas“

Läbi aegade on olnud utoopiaid paremast elukorraldusest,

mille keskmes on kogukond. Ökokogukondi võib käsitleda

21. sajandi unistusena, mis otsib lahendusi kaasaegse

ühiskonna probleemidele – keskkonnaga seotud riskidele

ja individualistlikust elustiilist tulenevale üksildusele.

Raamat "Ökokogukonnad retoorikas ja praktikas" on

sotsioloogilisel uurimusel põhinev kollektiivmonograafia

ökokogukondadest Eestis. Autorid lähenevad fenomenile

erinevatest perspektiividest, mahukas kogumik annab

ülevaate sotsiaalsest liikumisest, ideoloogiast,

lastekasvatusest ja haridusest,

uutest soorollidest jne.

Sotsiaalteaduslikust

vaatepunktist võib käsitleda

ökokogukondade liikumist

kaasaegsele ühiskonnale omase

nähtuse, elustiili liikumisena, mis

tähendab, et väikeste valikute

tegemisega inimese igapäevaelus

panustatakse ühtlasi terve

maailma muutmisse.

Tegu on esimese raamatuga

sarjast Elustiilid, mille

eesmärgiks on elustiile

käsitlevate originaaluurimuste

tutvustamine Eestis. Toimetaja Airi-Alina Allaste on

sotsioloogia professor ja Elustiilide uurimiskeskuse

juhataja. Raamat on multidistsiplinaarne ja autorid

kasutavad lisaks antropoloogilisi, kasvatusteaduslikke

ning semiootikast lähtuvaid lähenemisi.

Raamatut saab osta:

http://www.tlupress.com/?LangID=1&CatID=5&ArtID=20

4&action=article

http://kultuurimois.kultuuritehas.ee/toopakk.html

http://www.rohelinetalu.net.ee

http://www.tlupress.com/?LangID=1&CatID=5&ArtID=20

u

u

d

i

s

e

d


Idee rajada Eestisse veedalik mungaklooster

Lennart Eistre

Tere hea kogukondade ajakirja lugeja! Palun sinu

tähelepanu ja kaasamõtlemist järgneval teemal.

Minu nimi on Lennart Eistre. Praktiseerin ise India iidset

bhakti-jooga teadust nüüdseks juba 6 aastat ja olen

õppinud Tartu Ülikoolis Hispaania filoloogiat, töötanud

Eestis ja ka Ameerika Ühendriikides. Hetkel elan Tallinnas,

India Veedaliku Kultuuri Keskuses Krishna Templis ja olen

käivitanud ühe väga põneva projekti. Kirjutan ka sulle

sellest.

Idee on luua ehtne veedalik mungaklooster Eestis, mille

eesmärgiks on pakkuda tõsistele ja siirastele meessoost

isikutele puhast keskkonda (nii vaimses kui materiaalses

mõttes) ning aidata neil õppida sügavamalt ja

süstemaatiliselt India veedalikke teadmisi ja rakendada

neid igapäevaselt praktikasse. Veedad on India pühad

kirjad. Need on väga mahukad ning nende vanuseks

loetakse rohkem kui 3000 aastat.

Kloostris olemise eesmärk on elada lihtsamalt, mõelda

kõrgemalt ja omada rohkem aega sisemiseks palveks, et

areneda isiklikult vaimselt ja aidata teisi elusolendeid. 14

praktiseerivat munka on juba Tallinna Krishna templis

elamas. Mitmeaastane praktika näitab aga seda, et parim

arengusuund praegustele ja ka tulevastele munkadele on

luua linnast väljas, puhtas looduses olev mungaklooster.

Traditsiooniliselt ongi kloostrid olnud eeskätt ikka

linnadest eemal ja seda nii kristlikus maailmas, India

vaimses kultuuriruumis kui budistlikes maades.

Selle projekti arendajad ja juhid olen mina ning Tallinna

Krishna templi vanem munk Ananda Vardhana, kes omab

15 aasta pikkust kogemust bhakti-jooga teaduses.

Mungakloostri rajamine aitab edasi arendada India

veedaliku kultuuri tutvustamist, õppimist ning jagamist

Eestis.

Hetkel on soov leida sobiv asukoht looduslikes

tingimustes (eeskätt metsas või metsa läheduses, natuke

kaugemal küladest ja linnadest). Puhas looduslik

keskkond annab parema võimaluse sisemise ja välise

puhtuse arendamiseks. Soovitatav on, et maatükk oleks

piisavalt suur, mis annaks võimaluse tulevikus seda edasi

arendada - kasvatada puhtalt köögivilju, puuvilju,

teravilja jne. Parim, kui maatükil oleks olemas juba

elamiseks kõlblik maja - kas mõni eesti vana talu või

uuem hoone. Kindlasti peab olemas olema puhas

u

u

d

i

s

e

d


joogivesi (puurkaev, kaev, allikas). Elektrit (peale

puurkaevu tööl hoidmiseks) otseselt vaja ei ole.

Soovitatav on ka mõne järve või jõe lähedus.

Maakoht võib parimal juhul asuda nii Tallinna kui Tartu

lähedal. Samuti sobib Riia-poolne suund. Üleüldiselt võib

ta olla aga ükskõik kus Eestis.

Eesmärk on luua detailne projekt, mida võib esitada Eesti

valitsusele ja/või kohalikele omavalitsustele ning

erinevatele organisatsioonidele ja küsida nendelt toetust

kloostri rajamiseks. Eeskätt otsiks maad ning talu kui

heatahtlikku annetust meie projekti jaoks. Vajadusel

võime ka osta.

Kutsun sind kaasa mõtlema ja tegutsema. Kui sul on häid

ideid selles suhtes, et kes ja mis võiks kloostri rajamisel

abiks olla, siis palun anna julgelt mulle teada. Olen sulle

sinu abi eest väga tänulik. Kõik ideed on teretulnud.

Minu telefoninumber on 580 499 32 ja e-mail

[email protected].

Sulle parimat soovides Lennart Eistre

Idee luua noortele küpsussiirdelaagrid

Madis Masing

Fotod: Argo Bachfeldt ja Madis Masing

Kindlasti on paljud veebiajakirja KoguKonnad lugejatest

külastanud mõnda kogukondlikku laagrit ning saanud

kogeda, mis tunne on elada koos teiste toredate

inimestega ajutises kogukonnas, kus on aega teineteisele,

kus asju tehakse ühiselt ja kus saadakse olla just see, kes

sa oled.

Tuntakse ennast ühise perekonnana ja praktiseeritakse

lihtsat looduslähedast elu. Järgmine kord kutsutakse

sõbradki kaasa ja nõnda läbi isiklike kogemuste levib

arusaam, et elu kogukonnas pakub suuremat rahuldust,

on toredam ning tõelisem.

Kogukondades on meil võimalus teineteisele edu eeldusi

luua ja konkureerimise asemel õppida tegema koostööd.

Konkurentsitingimustes on vähe võitjaid ja palju

kaotajaid. Koostöös võivad võita kõik.


u

u

d

i

s

e

d


Käesoleva artikliga on minu eesmärgiks tutvustada

lugejaile ühte uut algatust, mis on plaanis käivitada

tulevast sügisest ning kuhu on kõik huvilised oodatud

panustama. Nimelt on plaan hakata korraldama noortele

küpsussiirdelaagreid, mis aitavad kaasa süsteemselt ja

terviklikult osalejate identiteedi väljakujunemisele ja

eluks vajalike valmisolekute tekkele. Üheks selle osaks on

kindlasti keskendumine küsimustele, mida tähendab

saada meheks/naiseks, emaks/isaks jt olulised rollid, mis

neid kõiki ees ootavad.

Laagri käigus saaksid noored eduka kogukonnas elamise

kogemuse, mis võimaldaks õppida reaalset koostööd,

kommunikatsiooni ja vastutust, st seda, et tugitegevused

(nt söögitegemine, keskkonna korrastamine, vabaaja

sisustamine jms) viidaks läbi noorte endi poolt

vabatahtlikkuse alusel (jättes neile alati võimaluse abi ja

nõu küsida).

Laagrites käsitletavad teemad oleks: kes ma olen; mis on

minu missioon, kirg, kaastunne; elukaar;

pealisülesanded; dispositsioonid; kriitiline ja süsteemne

mõtlemine; identiteet; edu; õnnelikkus; armastus:

koostöö; suhtlemisoskused; kriitika; empaatia jms.

Meetodid ja lähenemised oleksid mitmekülgsed : oleks nii

teaduslikke loenguid (füsioloogia, psühholoogia,

antropoloogia, sotsioloogia),

käelist ja kehalist tegevust, aktiivõppemeetodeid,

avastamist, mängimist, uurimist, mõtestamist,

meditatsioone kui ka niisama olemist.

Kui laager aitaks kaasa võimalikult palju adekvaatsema

arusaama tekkimisele sellest, mis tähendab olla

täiskasvanu, siis laagri lõpus võiks olla mingisugune

rituaalne toiming, mis on vajalik uue rolli sügavamaks

mõistmiseks ning täiskasvanu kui vastutaja identiteedi

tekkimiseks. Meie kultuuris seda paraku täna ei ole aga

minu hinnangul (mis tugineb kontaktile sihtgrupiga) on

sellest suur puudus.

Kõik see on võimalik vaid läbi hea eeskuju,

vabatahtlikkuse, koostöö, vägivallatu suhtlemise,

hoolimise, armastuse, interaktiivsuse, loovuse ning sooja

ja toetava õhkkonna.

Kui tahame sügisel kartulid üles võtta, siis on vaja seeme

kevadel maha panna. Kui tahame homme paremat Eestit,

siis tuleb aidata kaasa vabama, tugevama, iseseisvama,

targema ja heasüdamlikuma põlvkonna tekkele. Kui

tunneme, et tulevikus võiksime elada rohkem

kogukondades ja vähem linnades, siis võiksime pakkuda

vastavaid kogemusi ka noortele, kes on meie tulevik.

Need on aga minu esmamõtted, kellel on huvi selles

algatuses kaasa lüüa, see andku endast märku järgmisel

aadressil: http://www.eformular.com/masingm/kyrila.html

Loe siia juurde ka lühiülevaadet iseseisvuse liikidest.

http://www.eformular.com/masingm/kyrila.html

a

r

t

i

k

l

i

d

KoguKonnad | kevad 2011 | 1 4KoguKonnad | suvi 2011 | 1 4

Olla vaba ja iseseisev tähendab, et inimese sõltumine

millestki või kellestki on minimaalne, tal on olemas

heaks hakkamasaamiseks vajalikud valmisolekud. Ta

otsustab ja vastutab ise ja reaalselt.

Iseseisvuse liikidest

TEKST MADIS MASING

FOTOD SXC.HU

a

r

t

i

k

l

i

d


Mäletan lapsepõlvest ühte suvepäeva, mil ema kutsus mind

tuppa televiisorit vaatama ja seal tähtsate nägudega onud ja

tädid teatasid, et nüüd tuleb vabadus ja iseseisvus ja mulle

tundus, et me kõik langesime ekstaasi. Kas saame öelda, et

täna ligi 20 aastat hiljem oleme individuaalsel tasandil

iseseisvad ja vabad? Üks asi on see, mis on kirjas meie

põhiseaduses, teine ja oluliselt tähtsam aga see, kuidas

inimesed ennast tegelikult tunnevad. Kas me tunneme

ennast reaalselt iseseisvatena ja vabadena? Kas aitame kaasa

sellele, et noored oleksid igas mõttes iseseisvad?

Mida tähendab minu jaoks olla vaba ja iseseisev?

Põhimõtteliselt tähendab see minu jaoks ühte ja seda sama

asja. Inimese sõltumine millestki või kellestki on minimaalne,

tal on olemas heaks hakkamasaamiseks vajalikud

valmisolekud. Ta otsustab ja vastutab ise ja reaalselt.

Jaotan iseseisvust emotsionaalseks, sotsiaalseks,

psühholoogiliseks, vaimseks, materiaalseks, kognitiivseks ja

virtuaalseks. Võime on oskus, kogemus ja valmisolek

tegutseda.

Inimene on emotsionaalselt iseseisev, kui ta on võimeline

tajuma, kasutama, mõistma ja juhtima oma emotsioone. Ta

on emotsionaalselt intelligentne sh teiste suhtes empaatiline.

Teda ei paina hirmud, teda ei juhi armukadedus, raev, viha,

kättemaks, ahnus jt destruktiivsed emotsioonid ja seisundid.

Sotsiaalne iseseisvus tähendab võimet luua, hoida ja

lõpetada inimsuhteid. Tähendab võimet vabandada,

andestada ja ennast vajadusel kehtestada. Võimet teisi

kaasata, innustada, kannustada, olla juhtivas ja järgivas

rollis. Tähendab võimet mitte sattuda sõltuvusse mõnest

grupist või sektist. Tähendab võimet omada erineva

taustaga (sooline, vanuseline, kultuuriline, rassiline jms)

inimestega lähedasi suhteid.

Psühholoogiline iseseisvus on võime ära tunda

psühholoogilisi protsesse ja seisundeid; teadlikolek oma ego


M. Masing. Iseseisvuse liikidest


a

r

t

i

k

l

i

d


kaitsemehhanismidest jt inimpsüühika seaduspärasustest,

mis mõjutavad näiteks meie käitumist, mõtlemist, tajumist.

Psühholoogiliselt iseseisev inimene on teadlik oma

dispositsioonidest (väärtused, aated, ideaalid, hoiakud,

müüdid, tabud, hirmud, ihad) ja ta tunnistab ning

aktsepteerib seda, et õigeid vastuseid on mitmeid ning

igaühel on õigus oma arvamusele.

Vaimne (spirituaalne, hingeline) iseseisvus tähendab seda,

et inimene on rahu leidnud, tema elumõte on paika

loksunud. Ta teeb vahet sellel, mida ta vajab ja mida ta

tahab. Tema mõtted, kõne ja teod on kooskõlas. Temas on

valmisolek ja soov teisi aidata. Ta püüdleb suurema

eneseaktualiseerimise poole. Ta on ühenduses oma

kaasasündinud omaduste, loovuse, aktiivse loomuse ja

headusega, millega kaasneb vajadus muuta iseenda elu ja

maailma paremaks. Selline inimene tunnetab

transpersonaalsust, usaldab oma sisetunnet, liigub oma mina

ületamise suunas (self transcendence) ja tunneb ennast

vabana.

Materiaalses mõttes iseseisev inimene saab end näiteks töölt

lahti võtta ja minna 3 kuuks reisima või jääda pooleks

aastaks koju. Tal ei jää midagi olulist tegemata, nt sõita

sõbrale või pereliikmele välisriiki külla. Ta saab tegeleda

oma hobide, kire, kaastunde ja missiooniga ega lükka

nendega tegelemise algust edasi. Tema perekonna

esmavajadused on rahuldatud, neil on olemas kodu ning

puudub pidev rahaline mure homse päeva suhtes. Ta on

leidlik ning ettenägelik tuleviku suhtes.

Kognitiivses (intellektuaalses) mõttes iseseisev inimene

omab võimet leida infot selle kohta, mis teda huvitab ja

oskab tegutseda operatiivselt. Ta saab aru filosoofiast,

kunstist, teadusest, vaimsusest, abstraksest ja praktilisest,

samuti mõistab kasutada juhendeid, õpikuid, retsepte.

Selline inimene saab aru vähemalt kolmest erinevast keelest

ja ta orienteerub nii ajas kui ruumis. Ta oskab peast

arvutada ega jää hätta elulistes situatsioonides. Tal on

olemas elementaarsed probleemi lahendamise oskused,

sealhulgas kriitiline ja süsteemne mõtlemine.

Virtuaalses mõttes iseseisev inimene omab võimet suhelda

digitaalselt nii era-, töö-, kui huvialaselt. Ta oskab

digitaalselt näiteks maksta arveid, allkirjastada lepinguid,

täita tuludeklaratsiooni, osaleda valimistel. Selline inimene

ei lange virtuaalsete ahvatluste ohvriks, vaid oskab

põhiteadmiste tasemel viiruseid tõrjuda, tarkvara

installeerida ja arvutit hooldada. Vajadusel saab ta hakkama

interneti sisu loomisega ning suudab hoida oma era- ja

tööasjad kontrolli all ka üle võrgu teiselt poolt maailma.

M. Masing. Iseseisvuse liikidest

a

r

t

i

k

l

i

d


Olen alati leidnud Sänna maasikaväljade vahel

puuonnis mediteerides või Kadiga vabastavat hingamist

tehes just need vastused ja hingerahu, mida olen sel

hetkel kõige enam vajanud.

Teekond Sänna kultuurimõisa

MARGARET NEITHAL

FOTOD GRETHE RÕÕM, HENDRIK NOOR, IEVA DUBANEVICA

a

r

t

i

k

l

i

d


Kui ma esimest korda elus Sännasse jõudsin, oli

loovkirjutamise kursus juba alanud. Päevinäinud puust

mõisahoone kõrvale, Pärlijõe äärde, oli üles seatud

mediteerimistelk. Kaltsuvaipadel istusid rätsepistes

kursuslased: iginoor pensionär Maali, needitud ja

rõngastatud punkaritest sõbrannad-tudengid, õpetajanna

Tallinnast, esoteerikatädi, ilus poiss Andres, ning neid

juhendas soomlasest budist Sarvamitra koos oma suure ja

sõnakuulmatu hundikoeraga. Andmata aega hinge tõmmata,

paluti panna kirja oma teekond Sännasse. Egas midagi,

võtsin sule pihku ja asusin tööle.

Kirjanduslik Sänna

Minu teekond Sännasse sai alguse, kui mu head sõbrad

Hendrik ja Kadi Noor koos oma laste Teodori ja Fridaga

2009. aasta kevadel sinna elama asusid ning kultuurimõisa

käima lükkasid. Aga tegelikult tekkis Sänna minu isiklikule

maakaardile juba ülikoolis kirjandust tudeerides ning

tutvudes luuletajate Artur Adsoni ja Juhan Jaigi

loominguga. Siurulaste hulgas Sänna trubaduuriks kutsutud

Adson on kirjutanud tundehella murdeluulet oma poetessist

kaasale Marie Underile:

Sa olet mino äranõidnu

Ja pandnu armastama hendä

Nink mino pääd Sa olet võidnu,

Mo tennü ilosass kui hendä.

Juhan Jaigi ülevõlli huumoriga vürtsitatud Võrumaa

tondijuttude kõrval kahvatub isegi tänapäeva popkirjanik

Kivirähki fantaasiarikas looming. Ta on kindlasti üks mu

lemmikkirjanikke, kelle jutte mättalt maasikaid söövatest

vanapaganatest, pahuratest jõetontidest ja kavalatest

metsavaimudest lugedes läheb tuju hetkega hääks.

Ka praegu on Sänna külal oma tegutsev päriskirjanik Lauri

Sommer, kes jätkab Lõuna-Eesti kirjanduse musikaalset

traditsiooni.

Paraja kiiksuga ja mõnusa tujutõstjana mõjuvad ka e-

kirjakasti potsatavad teated Sänna kultuurimõisa

tegemistest ja toimetustest. Permakultuur ja velokuur –

kõlab ju kui värss? Aga mida arvata kanatraktori ehitamise

M. Neithal. Teekond Sänna kultuurimõisa


a

r

t

i

k

l

i

d


õpitoast? Või sooviksite teha jalutuskäiku taevarajal ning

ööbida seejärel puu otsas onnis? Need on vaid vähesed

muhedad võimalused Sännas viimasel kahel aastal vilkalt

podisenud kultuurikatlast, kus leidub tegevust

loomingulistele ja avatud mõttelaadiga inimestele üle kogu

maailma.

Kultuurimõisa tegevus

Sänna Kultuurimõisa, mis kuulub ühte võrgustikku

Kultuuritehastega Polymer Tallinnas ja Noor-Eesti

Loomekeskus Tartus, tegevuspõhimõtteks on kultuuri- ning

loometegevuse jaoks soodsa keskkonna rajamine ja selle

hoidmine. Reaalsuses väljendub see ateljeede, töötubade,

kursuste, seminaride ja koolituste näol, aga ka läbi

kontsertide, teatrietenduste, filmiõhtute ja pidude, mille

publikuks on võrdselt oodatud nii mõisas resideerivad

kunstnikud, kohalikud elanikud kui väliskülalised.

Sänna kultuurimõis ei ole mingi eraldiseisev suletud kultuuri-

ja ökosaareke keset mahajäänud Võrumaad. Vastupidi, selle

võtmeks on avatus ning eesmärgiks tundlik sulandumine

kohalikku keskkonda, pakkudes sisukaid ajaveetmise

võimalusi ka külaelanikele ning kaasates kultuurimõisa

projektidesse kaugemalt tulnute kõrval ärksamaid kohalikke

inimesi, kellel on soov midagi ära teha. Näiteks juhendab

noor tohter Jana Kuus mõisas joogatunde. Keskkonnajurist

Liis Keerberg viib läbi vanadele asjadele uue elu andmise

konkurssi. Lätlanna Ieva Dubanevica, kes osales eelmisel

aastal noortevahetuse kaudu vabatahtlikuna Sänna

kultuurimõisa käimalükkamises, otsustas jäädagi Sänna

elama ja töötama. Praegu juhib ta erinevaid projekte ning

tegeleb permakultuuri põhimõtetel maaviljelusega. Sügisest

otsib Kultuurimõis oma meeskonda lisaks toredat

missioonitundega noorsootöötajat, kes hakkaks vedama

huviringe ja arendama loodavat noortetuba.

Multikultuurne ökokogukond

Vanasse kogukonda sulandudes on loomas end uus

(öko)kogukond. Peale rohelise mõtteviisiga inimeste on

Sännas end mõnusalt sisse seadnud ka mõned kassid, kanad

ja kitsed. Mühinal kasvab kartul permakultuuri põllulapil

ning tomat ja basiilik õilmitsevad futuristliku välimusega

kasvumajas. Mäletan eelmisest suvest oma esimest

kokkupuudet permakultuuriga, kui Kadi viis mind lauda

kõrval asuvale ülesharimata muruplatsile, millele oli

puistatud natuke põhku ning heinakõrte vahelt paistsid

vaevu mõned kultuurtaimekesed. „Kasta pole neid vaja,

muidu harjuvad sellega ära,“ lisas ta sinna juurde. Minu

sügav skepsis hajus alles sügisel, kui nägin hämmastusega,

millist metsikut saaki see söödimaad meenutav lapike andis.

Kohupiimavärv ja savikrohv, looduslähedane ja säästlik

mõtteviis, vanadele asjadele uue elu andmine, võimalikult

vähese rahaga arveldamine, pigem vahetuskaubanduse

põhimõte, talgud (noortevahetused ja vabatahtlik töö) –

need ei ole ju mingid moeröögatused, vaid

talupojakultuurile igiomane äraunustatud vana.


a

r

t

i

k

l

i

d


Kõrvalseisjale võib tunduda, et elu Sännas ongi üks lust ja

lillepidu – põnevad õpitoad, talgud, üritused, huvitav kunsti-

ja hipirahvas kogu maailmast. Ja toit kasvab põllul ise –

ilma rohimise ja kastmiseta. Natuke lähemalt süvenedes

ilmneb siiski, et kõige selle toreduse taga on pererahva ja

nende abiliste suur töö, mis ei lõpe õhtul kell viis, vaid

võtab sageli lisa ka öötundidest. Kiirematel aegadel on Kadil

ja Hendrikul vaevu aega küllatulnud inimestega suhelda –

kogu üritustevaba aeg kulub niigi projektide ja aruannete

kirjutamise peale. Lapsed võtavad kõigist tegemistest osa

ning suuremat tähelepanu nõudvaid raamatupidamistöid

tuleb teha nende uneajal. Seepärast ei ole ka Kultuurimõisa

pere huvitatud nn ühepäevaturistidest, kes tulevad korraks

maaelu tarbima ja sõidavad siis kohe edasi „uusi objekte

avastama“. „Energiavahetus hakkab toimuma alles siis, kui

inimesed peatuvad pikemalt, minimaalselt kolm päeva. Siis

tunneme, et oleme ka midagi vastu saanud,“ seletab Kadi.

„Üheks päevaks maale tulijad tõmbavad meid aga energiast

tühjaks.“

Teistpidi verevahetus

Alati Sännasse saabudes (nii umbes kord kvartalis) ei jõua

ma ära imestada, kui palju siin jälle vahepeal muutunud ja

edenenud on. Eriti paistab silma muidugi ruumide remont

PRIA ja KIKi finantstoel. 2010. aasta sügisel oli koguni

kahe suure objekti avamine – renoveeritud said mõisa suur

saal ning mõisahoone kõrval asuv puutöökoda.

„Sel kevadel, kui me siia tulime, oli mõisahoone nii jubedas

seisus, et kartsin sinna isegi päise päeva ajal sisse minna,“

muigab Hendrik. „Kõik oli lagunenud, täis vana kola ning

ringi jooksid kassisuurused võhrud. Kohalikud kasutasid

maja joomaurkana.“

„Hirmud olid ikka suured selle tohutu elumuutuse ees.

Meie tütar oli alles aastane rinnalaps, kui Sännasse

kolisime,“ meenutab Kadi. „Aga mingi jõud suunas meid

siia nii tugevasti, et sellele lihtsalt ei saanud vastu panna.

Sänna on meie missioon, tundsime seda otsekohe.“


a

r

t

i

k

l

i

d



Kadil ja Hendrikul oli olemas töökogemus ökofarmis

Soomes. Kadil lisaks Viljandis omandatud

kultuurikorraldaja haridus ning vabatahtliku töö praktika

ühenduses Euroopa Noored. Endine meremees Hendrik oli

aktiivselt tegelenud puutöö ja renoveerimisega. Maal

elamine ja looduslähedane eluviis oli nende unistus. Ainus

takistus oli see, et maal polnud tööd, mis ära elataks ja ka

hingele kosutust pakuks. Kui Madis Mikkor tuli välja

ideega luua Sännasse Tallinna Polymeri ja Tartu

pärmivabriku eeskujul kultuuritehas ning sellega Kadile

„justkui uni“ peale käima hakkas, tundus, et tuleb maha

jätta armsaks saanud Tartu ja värskelt renoveeritud korter

miljööväärtuslikus puumajas.

„Kui meile pakuti Sännas elamise ja töötamise võimalust, siis

oleks mulle justkui serveeritud salatit, millel olid täpselt

sellised koostisained, selline krõmpsuvus ja parajaks

timmitud maitse, nagu olin alati soovinud, aga polnud

osanud väljendada.

Sännas olid olemas kõik võimalused unistuste eluks – ole aga

ise mees ja tee. Minu jaoks oli väga oluline puutöökoja

loomise võimalus ning see, et saame olla ise endale

tööandajad, elada perega maal puhtas keskkonnas, kasvatada

ise endale toitu jne,“ räägib Hendrik.

Noored peavad end mõnes mõttes tänapäeva misjonärideks,

kes Aafrika asemel töötavad kodusel Võrumaal. Hendrik

kasutab nende missiooni kohta võrdlust „vastupidine

verevahetus“: „Kui 1990-ndatel kolhoosid laiali saadeti ja

maapiirkondades vaesus ja tööpuudus valitsema hakkasid,

suundusid kõik, kel vähegi jaksu, linnadesse paremat elu

otsima. Maale jäid enamasti need, kes olid passiivsed,

vanad, kimpus alkoholisõltuvusega. Meie missiooniks on

tuua inimväärne elu maale tagasi, et noored pered tahaksid

jälle maal elada. Et oleks võimalus siin tööd teha, lastele

korralikku haridust anda.“

Kadi ja Hendriku silmad säravad, rääkides oma plaanidest ja

unistustest rajada Sännasse vabahariduslik kool, pühakoda,

vesiveskisse loominguline hotell. Kuidas need mõtted

teostuvad? Tuleb lihtsalt piisavalt tugevalt visualiseerida ja

a

r

t

i

k

l

i

d


lisada mõttele oma energiat – nii lihtne ja raske see ongi.

Sänna ei lase loorberitele puhkama jääda, see on nagu

vanapagana põhjatu kaabu – kui üks asi saab tehtud, siis

tuleb sada uut pakilist asja peale. Ka kohalikud elanikud

hoiavad Noorte peret ärksana. „Oleme kohanud palju

vastuseisu muutustele, aga võtame seda nagu omamoodi

teraapiat, mis paneb meid veel rohkem endaga tööd tegema

ja pingutama. Meil on siin mitmeid suuri õpetajaid.

Maaelule on omane, et kõik on nii nähtaval, pinnal. Oleme

ise ka tundlikumad ja avatumad kui linnamüra keskel.

Igapäevaelu maal on vaimne teekond,“ arutleb Kadi.

Ka mulle on Sänna-käigud olnud nagu palverännakud.

Millegipärast tõmbab mind sinna just oma elu

keerulisematel hetkedel. Olen alati leidnud Sänna

maasikaväljade vahel puuonnis mediteerides või Kadiga

vabastavat hingamist tehes just need vastused ja hingerahu,

mida olen sel hetkel kõige enam vajanud. Eriti eredalt on

meelde jäänud käik möödunud suvest, kui sõitsin kuu aeg

enne lapse sündi oma pesakonna viimast, punasetriibulist

kassipoega Sännasse viima. Pessust on nüüd saanud suur

kõuts – kultuurimõisa usin hiirepüüdja.

Sänna kultuurimõisa iseloomustab minu jaoks vast kõige

enam multikultuursus. Seesama, mis hakkas silma

loovkirjutamise kursusel kirjatüki alguses. Siin segunevad

orgaaniliselt uus ja vana, lokaalne ja globaalne. Toon

iseloomustavaks näiteks Sänna puutöökoja avamise 2010.

aasta oktoobris: India bambusflöödi helid ja viirukisuits

täidavad värskelt lubjatud töökoja ruume, vallavanema

avasõnad juhatavad sisse kontsert-häppeningi, kus läbisegi

istuvad pühapäevariietes kohalikud elanikud, boheemlikud

Euroopa residendid, otse kaevuehituselt saabunud poriste

kummikutega kirjanik koos oma kaasaga. Lapsed

meisterdavad vineerist linde, suupisteteks pakutakse

Hispaania vabatahtliku Elena kohalikust toorainest

valmistatud tapast. Selline ongi elu Sänna Kultuurimõisas –

igaühe pilgule erinev, kirju nagu liblikas. Tule ise kaema või

kaasa lööma!



a

r

t

i

k

l

i

d


Tamera – raviv biotoop

TEKST JA FOTOD KAIDI TAMM

a

r

t

i

k

l

i

d


Tamera ökoküla on eksperiment eesmärgiga leida lahendusi

globaalsetele probleemidele ja töötada välja uus

rahukultuuril põhinev tulevikumudel. Keskkonnaprobleeme

nähakse siin inimese sisekriisi peegeldusena, ja seega peitub

ka kriisi lahendamise võti inimestes endis ja nende suhtes

ümbritsevaga.

Rongitee Lissabonist paarsada kilomeetrit lõunapool

asuvasse Tamera ökokülla lookleb paralleelselt ookeaniga.

Kaunid ookeanivaated vahelduvad mahajäetud maastikega.

Tamera paikneb paarkümmend kilomeetrit Atlandi

ookeanist sisemaa poole, lähim rongijaam asub 25 kilomeetri

kaugusel Funcheiras ja kombekohaselt saadetakse külalistele

väikese tasu eest auto vastu. Ehkki asume keset Lõuna-

Portugali, saab nii autojuhi kui enamuse

kogukonnaliikmetega rääkida saksa keeles. See viitab

kogukonna päritolule – raviva biotoobi loomise idee pärineb

1978. aastast kolmelt saksa visionäärilt: sotsioloogilt ja

psühholoogilt Dieter Duhm’ilt, teoloogilt ja rahuaktivistilt

Sabine Lichtenfels’ilt ja füüsik Charly Rainer Ehrenpreis’ilt.

Esialgu tehti kooselu-eksperimente Saksamaal, kus asutati

muuhulgas ka ZEGG’i ökokogukond, kuid kui 1990ndate

alguses hakati kogukondlasi vabaarmastuse praktiseerimise

pärast sektina taga kiusama, otsustati Saksamaalt lahkuda.

1995. aastal leiti Lõuna-Portugalis Alentejo maakonnas

sobiv 134 hektariline maatükk ja nii algaski projekti uus,

Tamera faas.

Olen Tameras kaheks nädalaks, et teha uurimistööd oma

jätkusuutlikke arengumudeleid uuriva doktoritöö jaoks,

tutvuda Tamera eluviisiga ja osaleda Global Ecovillage

Network’i konverentsil. Jõuan kohale juuni viimase päeva

õhtul ja tõden, et siin on vaikne. Vaikne on terves Alentejo

maakonnas, kus inimeste väljavool on hiiliva kõrbestumise

kõrval viimaste aastakümmete suurimaks probleemiks. Enne

1940ndaid oli tegu viljaka ja asustatud piirkonnaga, siis aga

võeti talumeestelt maad, et Hispaania kodusõja jaoks

massiliselt vilja kasvatada. Sõja lõppedes polnud enam

suuremahulist viljakasvatust vaja, talupidajad olid aga

linnadesse rännanud ja talveperioodil rohkelt sadav

vihmavesi hakkas sööti jäänud viljakat pinnast ookeani

uhtuma. Selle tulemusel on ala kõrbeks muutumas, külad

välja suremas ja toit on vaatamata heale kliimale

imporditud. Kohalik omavalitsus lootis kiiresti kasvavate

eukalüptisalude istutamisega olukorda parandada, kuid

paraku on eukalüptipuudel sügavad juured, mis kuivatavad

pinnast ja joovad teiste taimede eest vee ära, mistõttu

olukord hoopis halvenes.

Ehkki esialgu tekitas sakslaste kogukonna ilmumine

kohalikes küsimusi, on kasvava kogukonnaga kaasnev

positiivne mõju ilmselge ja Portugali meedia kajastab

Tamerat peamiselt piirkonna elustaja ning uue lootuse

andjana. 2008. aastal hakati Tameras permakultuuri

eksperdi Sepp Holzeri juhendamisel rajama paisjärvi, et

talveperioodil maha sadavat vihma kuivaks suveks säilitada.

Sel moel püütakse elustada ka kõrbestumise ja eukalüptide

pealetungiga seoses kuivama hakanud korgipuid, mille

kasvatamisel on Portugalis pikk traditsioon. Tänaseks on

Tameras loodud paisjärvede süsteem, mis on põhjaveetaset

K. Tamm. Tamera - raviv biotoop

a

r

t

i

k

l

i

d


oluliselt tõstnud ja tekitanud uue allikatesüsteemi.

Järvekallastele rajatud astmikaedades vahelduvad Tootsi

peenrad, kus kasvavad koos lilled, juurviljad, maitsetaimed,

päikest varjavad päevalilled ja viljapuud. Tamerast on

kujunenud Alentejo roheline oaas. Paisjärvede süsteemi

loomisega on Tameral õnnestunud näidata, et piirkonna

probleemiks pole veepuudus, vaid inimtegevuse laastav

mõju, mida on võimalik ümber pöörata. Sellega on Tamera

pälvinud kohaliku omavalitsuse ja valitsuse heakskiidu.

Soodsat suhtumist on kogukonna edasiseks arendamiseks

tõepoolest tarvis.

Erinevad perspektiivid

Saabun Tamerasse külalisena ja esimesed paar päeva

veedangi külaliskeskuses, kohtun peamiselt teiste külaliste ja

praktikantidega ning töötan köögis ja permakultuuriaias.

Praktikantideks nimetatakse enam kui neljaks nädalaks

Tamerasse tulnud inimesi, kes soovivad saada sügavamat

sissevaadet kogukonna maailmavaatesse ja eluviisi. Päeva

esimesel poolel töötavad nad koos erinevates valdkondades

tegutsevate kogukonnaliikmetega, päeva teises pooles aga

õpivad tundma kogukonna põhimõtteid ja jagavad foorumil

oma mõtteid ja kogemusi.

Kogukonna püsiasukaid nimetatakse Tameras

kaastöötajateks, neid elab ja kohtab külaliskeskuses

suhteliselt vähe. Külalistel palutakse ilma kohaliku saatjata

erinevatesse asundustesse mitte sisse astuda, et kohalike töö-

ja elurütmi mitte häirida – arvestades suurt külaliste hulka

on see palve arusaadav. Nii piirdungi esimestel päevadel

kindla trajektooriga jalutuskäikudega – ümber suure järve ja

kuni uue rajatava paisjärveni. Soovides näha Tamera

eluviisi ja tegevusi pisut lähemalt ning vestelda erinevates

valdkondades tegutsevate elanikega, saan külastuskeskusest

erinevate tegevusvaldkondade juhtide e-mailid ja lepin

kokku rea kohtumisi. Mitteametlikum viis

kogukonnaliikmeid tundma õppida on osalemine igal

pühapäeval toimuval üldkogunemisel, kus keegi liikmetest

peab kõne, üheskoos lauldakse ja vahetatakse uudiseid.

Kogunemisele järgneva ühise söömaaja käigus on hea uusi

tutvusi sõlmida.

Päevalilled seemnekasvatusaias - silt palub vilju mitte noppida


a

r

t

i

k

l

i

d


Perspektiivierinevus, millest lähtuvalt külalised,

praktikandid ja kaastöötajad Tamerat näevad ja kirjeldavad,

on suur. Külalised ja praktikandid räägivad Tamerast pigem

kui vaba armastuse praktiseerimise keskusest, sel teemal

peetakse vestlusi nii köögitoimkonnas, ühistelgis kui

söögipauside ajal. Kiiresti saab selgeks, et paljud külastajad

saabuvad Tamerasse seksuaalsusega seotud ootuste ja

lootustega ning selle kõrvalt kogukonna muude eesmärkide

jaoks tähelepanu eriti ei jagu. Vabaarmastusest rääkides

peavad kohalikud silmas seksuaalsuse stereotüüpidest

vabastamist ning aususe ja usalduse taasloomist partnerite

vahel, mis ei pruugi sugugi tähendada paljude partneritega

seksuaalsuhtesse astumist. Püsiasukad on seksuaalsuse

teemad enda jaoks läbi uurinud ja nende jaoks asuvad

prioriteedid mujal, Tamerat kirjeldatakse kui rahu-

uurimiskeskust, ravivat akupunktuuripunkti ja usalduse

kasvuhoonet.

Oma kogukonna erijoontena toovad kogukonnaliikmed välja

toetumist aastakümnetepikkusele rahu- ja

kogukonnauuringute kogemustepagasile. Uurimine

tähendab siin eelkõige sisemist uurimistööd, leidmaks ja

lahendamaks takistusi rahumeelse ning vägivallatu kooselu

ees. Kogukonnas elamist nähakse inimeste ravimisel olulise

hõlbustava ja toetava vahendina. Sellest lähtuvalt on ka

keskne vahend läbipaistvuse ja usalduseni jõudmisel Tamera

kogukonnaliikmete vahel grupimeetod – foorum. Foorumit

kasutatakse usalduse ja aususe taasloomiseks, enda ja

üksteise aktsepteerima õppimiseks. Selle läbiviimisel on

oluline, et osalised mõistaksid: probleemid, mida nad

kogevad, on universaalsed; hirmu, armukadedust jms

kogevad miljonid inimesed. Selline arusaam loob inimese ja

probleemi vahele vajaliku distantsi ning hõlbustab nii

kõneisikul kui kogu grupil vastavast probleemist

lahtilaskmist.

Tegevuse tuumvaldkondadena tuuakse välja rahuharidust ja

poliitilist tööd, alternatiivsete energiaallikate rakenduste

arendamist ning veemaastiku loomise kaudu ala bioloogilise

Maaemale ja naiste iseseisvusele pühendatud figuure on Tameras

palju - suur pilt Aula seinalt kirjaga "Arm juhatab sind koju"


a

r

t

i

k

l

i

d


mitmekesisuse taastamist. Lähtutakse seisukohast, et kui

tahame rahu maapeal, tuleb meil selgeks saada, mida rahu

õigupoolest tähendab ja kuidas võiks välja näha maailm,

milles kõigil inimestel oleks piisavalt toitu, kus lapsed ja

loomad usaldavad jälle täiskasvanuid ja milles konfliktid ei

vii enam vägivallani, vaid leiavad lahenduse arukust ja

kaastunnet kasutades. Allasurumine, eitamine ja varjamine

toob kaasa blokeeringuid, loob haigusi ja probleeme. Väga

sageli toimub see armastuse ja seksuaalsuse vallas, mistõttu

selle teemaga avameelselt tegelemist Tameras oluliseks

peetaksegi. Leitakse, et maailmas ei saa olla rahu, kuni mehe

ja naise vahel on sõda, millest lähtuvad usaldamatus ja

vägivald levivad üksikisikutest laiemasse maailma

Tamera täna

Täna elab ja töötab kogukonnas ligi 160 inimest, kellest 100

on kaastöötajad, keskeltläbi 40 praktikandid (see muutub

aastaaja lõikes) ja 20 lühiajalised külalised. Kuni 2006.

aastani oli Tamera valdavalt saksakeelne, ka täna on saksa

keel valdav, ehkki viimase 5 aastaga on inglise ja portugali

keele osakaal jõudsalt kasvanud. Elatakse neljas suuremas

keskuses: külaliskeskuses, hooldus- ja ehituskülas, poliitilises

keskuses ja päikesetehnoloogia arendamise külas. Lisaks on

oma elamispiirkond ka lastel, teismelistel ja kunstnikel.

Projekti fookuses on algusest peale olnud maailmavaateline

ja sotsiaalne külg, mis on taganud kogukonna koospüsimise

ja jõudsa kasvu. Ökoloogiline aspekt on tähtsamaks

muutunud viimastel aastatel ja majandusmudel pärineb

teadusest: end nähakse väärt uurimisprojektina, mida peaks

rahastatama väljastpoolt. Kui annetustest ja korraldatud

kursuste tasudest ei piisa püsikulude katmiseks, tuleb

liikmetel puuduv raha leida. Vajadusel on kaastöötajad

talveperioodil paariks kuuks palgatööle läinud.

Majandusliku jätkusuutlikkuse saavutamine on alles

viimasel ajal teemaks tõusnud.

Olme ja infrastruktuur on väga lihtsad. Enamasti elatakse

senini telkides ja karavanides, mida kliima ka soosib. Ühised

on nii kompostkäimlad kui pesemisruumid (külastuskeskuses

küll meestele ja naistele eraldi). Hooneid pole küll Tameras

veel kuigi palju, aga heaks näiteks Tamera arhitektuurist on

kogukonnakeskuse hoone ehk Aula, mis on ühtlasi Ibeeria

poolsaare suurim põhuehitis.

Külaliskeskus ja Aula - Ibeeria poolsaare suurim põhumaja


a

r

t

i

k

l

i

d


Hoonete rajamine seisab muuhulgas ka ehitusloa puudumise

taga. Kõik hooned, mis Tameras tänase seisuga asuvad, on

koos ala detailplaneeringuga veel Portugali valitsuses

kooskõlastamisel.

Ökoloogilise küljega hakati aktiivsemalt tegelema alles 2008.

aastal. Siis algas permakultuuri põhimõtteid silmas pidades

(pais)järvemaastiku rajamine, et talveperioodil maha

sadavat vett kuivaks suveks säilitada. Järvedega koos

alustati ka permakultuuri aedade rajamist ja viljapuude

istutamist. Toidu ostmine supermarketitest lõpetati alles

2010. aastal, mil toitu hakati sisse ostma kohalikelt

talunikelt. Alles kujunevate aedade toel suudetakse end

toita vaid paari suvekuu jooksul ligi 30% ulatuses, kuid see

protsent on iga aastaga suurenemas. Päikeseenergia

kasutusvõimaluste uurimiseks on Tameras terve paarikümne

kaastöötajaga asundus. Eesmärgiks on detsentraliseeritud ja

iseseisva energiatehnoloogia arendamine, mis oleks

sõltumatu kesksetest energiasüsteemidest ja mida saaks

võimalikult lihtsalt ja soodsalt hakata kasutama maailma

kriisikolletes, kus on piisavalt päikesevalgust – näiteks Lähis-

Idas, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas. Välja on töötatud

mitmeid põnevaid ja suure potentsiaaliga tehnoloogiaid,

kuid arendustegevus alles käib ja tehnikat ei kasutata esialgu

mujal kui vaid oma tarbeks. Senini on päikeseenergial ja

biogaasil põhinevad tehnoloogiad, mis võimaldavad teha

süüa, pumbata vett ja säilitada toitu, veel arendusjärgus ja

neid testitakse päikeseenergia arendamise külas suveköögis.

„Autarkia“ on sõna, mida sageli kohalikega kõneldes

kuulsin, aga mille saavutamiseni Tameras veel aega kulub.

Poliitilisus ei tähenda Tameras soovi sekkuda

igapäevapoliitikasse, vaid soovi muuta kogu

ühiskonnasüsteemi. Poliitilise visiooni juurde kuulub ka see,

et erinevatest kultuuridest pärit mehed ja naised töötavad

koos, et toetada uute, jätkusuutlike ühiskondlike süsteemide

teket. Tamera toetab kriisipiirkondadest, eeskätt Iisraeli-

Palestiina konfliktipiirkonnast ja Kolumbias asuvast

rahukülast San José de Apartadó-st pärit inimeste osalemist

rahutreeningutel, kuna muul moel poleks neil inimestel

võimalik Tamerasse sõita. Nende kursuste eesmärk on

ekspertidelt ja üksteiselt õppida, et siis naasta oma riikidesse

ja kasutada kogetut autonoomsete kogukondade loomiseks

kodupaigus.

Tamera maa-ala kirjeldavad kohalikud ise linnuna - pildil tähistab

Tamera territooriumi must figuur


a

r

t

i

k

l

i

d


Vägivalla maatriksilt elu

maatriksile

Tamera maailmavaade on holistlik: mis on meist väljas, see

on ka meie sees ja mis on sees, see on ka väljas. Seetõttu

nähakse ka keskkonnakriisi ravimise võtit inimeses endas ja

tema suhtumise muutumises ümbritsevasse. Leitakse, et

ravides inimkond terveks hirmust ja vägivallast, laheneb ka

keskkonnakriis. Need muutused, mida me maailmas näha

soovime, peame esmalt endas realiseerima. Ravimise esmane

tingimus on vägivalla maatriksis kaduma läinud usalduse

taastamine. Meie ajastu suurima väljakutsena nähakse

tervendavate elukeskkondade (ravivate biotoopide) loomist,

milles oleks võimalik inimestevahelise, inimeste ja loomade

vahelise ning inimeste ja muu loodu vahelise usalduse

taastamine. Üleminek vägivalla maatriksilt elu maatriksile

peaks toimuma mitte olemasolevaga võideldes või väikseid

reforme tehes, vaid arendades ja tutvustades uut,

alternatiivset mudelit.

Muutuse elluviimiseks on vajalikud inimeste grupid, kes

elavad usalduses, teevad jätkusuutlikul moel loodusega

koostööd, osalevad poliitilises töös ja tegelevad aktiivselt

oma sisemaailma korrastamisega. Üheskoos luuakse

elamistingimused, milles saab võimalikuks vana süsteemi

uue vastu väljavahetamine – uus, elu mudel, mille abil nad

lahendavad omavahelised konfliktid, aitab muuta ka tervet

ühiskonda, tervikut. Tameras nähakse, et planeedi

päästmise lootus lasub sellistel väikestel pilootmudelitel.

Tamera loodab olla üks neist usalduse kasvuhoonetest,

rahuhariduskeskustest ja uue kultuuri katseväljadest. Enda

ees nähakse suurt ülesannet – teenida maailma, olles

inspiratsiooniks ja keskuseks ülemaailmsele rahukeskuste

võrgustikule, mis aitaks tervendava akupunktuuripunktina

levitada usaldusel põhinevat rahukultuuri üle maailma.

Usutakse, et teistel inimgruppidel on hulga lihtsam ja kiirem

uutel põhimõtetel baseeruvaid kogukondi luua tänu sellele,

et Tameras on sellist tööd juba tehtud. Samas mööndakse

varmalt, et valmislahendusi ja vastuseid veel pole –

eksperiment nende leidmiseks veel kestab.

Vaade külastuskeskuse elamispiirkonnale


a

r

t

i

k

l

i

d


Milia külas tegutsetakse ainult keskkonna ja kohaliku

majanduse toetamiseks ning ei toetata nn

ökomajandust, milles keskendutakse tarbimisele

meeldivama sildi all.

Veelkord Miliast ja Kreetast

TEKST JA FOTOD INGRID VOOGLAID

a

r

t

i

k

l

i

d


Sel kevad-talvel külastasin Kreetat ja sealset Milia ökoküla.

Esimest artiklit Milia ökokülast loe ajakirja KoguKonnad 9.

numbrist

www.kogukonnad.ee/phocadownload/kogukonnad_9.pdf.

Milia artikli jätkuks toon siin kokkuvõtlikult ära intervjuu

Milia külaga 15 aastat seotud olnud Tassosega. Rääkisime

temaga peamiselt küla majanduslikust toimimisest.

Tassose sõnul on turismi jaoks alati tulevikku, sest inimesed

tahavad alati kuhugi mujale minna, näha teisi kohti. Oluline

on keskenduda kvaliteedile ja pakkuda rahu võimalust

stressis linnainimestele. Linnad muutuvad aina tihedamaks

ja inimesed tahavad sealt järjest rohkem tõeliselt rahulikesse

ja puhastesse kohtadesse minna. Milias propageeritakse

kultuuri selle lihtsaimas vormis.

Puhtale keskkonnale keskendunud turismikülad hoiavad ja

aitavad levitada loodushoidlikku eluviisi ning hoiavad

kohalikke inimesi koos. Milia külas tegutsetakse ainult

keskkonna ja kohalikumajanduse toetamiseks ning ei toetata

nn ökomajandust, milles keskendutakse tarbimisele

meeldivama sildi all. Külas ei kasutata kaugelt toodud

ökotooteid, sest näiteks Tshiilist toodud orgaaniliselt

kasvatatud õun ei ole kohale jõudmise ajaks enam hea.

Väljastpoolt tuuakse külla sisse ainult lähipiirkonnast

pärinevat. Esmajärjekorras eelistatakse naaberkülasid ja

kaugeim koht, kust ostetakse, on Chania. Kui Chania turul

ei ole selliseid klaase nagu neil vaja on, siis nad ei osta neid.

80 % toidust kasvatatakse kohapeal. Väljast ostavad nad

näiteks jahu, sest mäekurus on keeruline ise teravilja

kasvatada. Orgaanilist jahu on Kreetal raske leida ja seda

müüakse vaid väikestes kallites pakkides, mistõttu nemad

kasutavad mittemahedat jahu. Värsketest toiduainetest

kasutatakse ainult neid, millel on parajasti hooaeg. Näiteks

meie sealoleku ajal ei olnud menüüs tomateid, sest kuigi

saare teises otsas olid need Kreeka toidu kohustuslikud

koostisained juba küpsed, Milia ümbruses veel ei olnud.

Küsimusele, kuidas nad saavad Kreeta kuiva suve

tingimustes ja ainult kitsastel mäekülje sisse tehtud radadel

lehmi pidada, vastas Tassos, et kahe lehma jaoks jätkub

toitu, rohkema jaoks ei jätkukski. Üldiselt Kreetal ostetakse

lehmapiim mujalt sisse, Saksamaalt, Prantsusmaalt. Hea on

I. Vooglaid. Veelkord Miliast ja Kreetast

Taastamist ootav Veneetsia-aegne küla

Rethymno naabruses

http://www.kogukonnad.ee/phocadownload/kogukonnad_9.pdf

a

r

t

i

k

l

i

d


teada, kust oma toit tuleb ja eriti ise kasvatada. Kreetal on

inimestel sageli tavatöö kõrval ka põllumajanduslik tegevus,

oma oliivipuud või viinapuud. Need tagavad kindlustunde.

Kõrvalises kohas õpivad inimesed loomingulised olema, et

hakkama saada. Milias püütakse õppida vanadelt inimestelt,

kes teavad veel, kuidas varem on tehtud. Näiteks oli selline

lugu. Üks emis oli sünnitama hakkamas ja jäi haigeks.

Loomaarst oli kaugel ja ütles, et saab homme tulla, kuid

midagi oli vaja kohe teha. Parajasti möödus neist vana

karjus ja nad küsisid temalt, mida teha. Karjus soovitas

emise katta tskouthia`sse (Kreeta kodune kange alkohoolne

jook) kastetud linaga ja hõõruda. Siga sai järgmiseks päevaks

terveks.

Asju tehakse peaaegu tühjusest, ainult kohapeal olemas

olevast ja käsitsi. Mööbel on kas naaberküladest toodud ja

taastatud või oma puidust ise tehtud. Kive ehituseks

tuuakse ise, mitte suure traktoriga. Esimestel külas

tegutsemise aastatel oli pidevalt stress ja hirm tulekahju ohu

pärast. Mäeküljele istutatud puud võivad maapinnale

jäänud kuivanud taimede päikese käes süttides kergesti

põlema minna. Nüüd on juba kujunenud kindel maapinna

koristamise rütm ja kogunenud on rohkem kogemusi

tulekahju ennetamiseks.

Kreeta külad on tihedalt lähestikku, inimesed on harjunud

koos elama. Ilma külanimede siltideta ei saaks aru, kus üks

küla algab ja teine lõpeb. Pimedas on ees vaid tuledemeri,

mis oleks justkui linn, kuid on külade kogum. Siiski tundub

Tassosele, et ühiskonna elu liigub edasi linnas, seal on

rohkem vabadust proovida uusi asju, rohkem värsket õhku

vaimses mõttes. Maal jäävad noored kohusetundest

vanemate juurde elama ja ei julge välja maailma minna.

Seetõttu külades elu seisab paigal ja ei toeta arengut. Samas

on linnad juba liiga tihedaks läinud ja kuigi Tassosele

meeldivad inimesed, tekitab linnaelu ikkagi stressi.

Tassos ise elab perega Chania linnas, sest talle meeldib

kontrast linna ja mägiküla vahel ja ka laste linnas koolis

käimise tõttu. Ta ei tahaks kogu elu elada kauges kõrvalises

kohas, tahab, et oleks melu ka. Linnas on meeldiv elu sumin,

autojuhid flirdivad liikluses üksteisega.

Elamispiirkonda ümbritsevad viljapuude salud


a

r

t

i

k

l

i

d


Naljaga pooleks ütleb Tassos, et Kreeka suurim probleem on

piisavalt päikest. See on kaasa toonud Kreeka praeguse

majandusliku olukorra. Praktilistele asjadele ei jätku

tähelepanu ja töid lükatakse pidevalt edasi, et tantsida ja lilli

imetleda. Ka Tassos ise küsib endalt tööl, miks ta seal on,

kui saaks ujuma minna. Ühel päeval lõunale minnes öeldi

meile, et inimene, kes sel päeval toiduga tegeleb, on väljas

lilli korjamas ja tuleb varsti. Peagi naaseski Zoran peotäie

erinevate taimedega ja ütles, et pidi külas viit erinevat pika

varrega lille otsides peaaegu surma saama. Korjatud

taimedest moodustas ta kaunid seaded igale lauale ja märkis

rahulolevalt, et nüüd on kohe parem.

Meiega vestluse lõppedes läks Tassos linna tantsutundi.

Kreetast üldiselt

Kuigi ökoloogilisus ei paistnud Kreetal olevat eesmärk

omaette, oli seal siiski ühtteist järgimist väärivat.

Mulle meeldis Kreeta külades kõige rohkem, et autode jaoks

on küla ääres parkimisala ja ukse ette ei sõideta. Samuti on

koos küla prügikastid ja mõnel pool ka postkastid. Sageli

kohtab katustel päikesepaneele ja vahel ka musti veepaake.

Parkimisala on seal vajalik kuna tänavad on nii kitsad, et

sageli ei mahu autoga läbi. Alati see siiski autojuhte ei peata

ja vahel võib maja seinal kohata tumedaid jutte, mis

annavad tunnistust, et siit on auto läbi pressitud. Linnas

võib kohata parklaid, kus autod ja mootorrattad segamini on

pargitud suvalises asetuses, mõtlemata sellele, kuidas

tagumine auto välja pääseb. Küla parkimisalal on autod

õnneks ühes reas. Kuigi kreeklased teevad liikluses

hulljulgeid käike ja pargivad tingimata täpselt poe ukse ette

või pimedasse kurvi, on nad üldiselt teiste suhtes viisakad ja

ilma kõnniteeta autoteede ääres on võimalik lapsevankriga

jalutada.

Külad on korraldatud nii, et keskel on koos majad ja keskuse

ümber viljapuude salud ja põllud. Majadel on rõdud,vahel

ka terrassid ja pisikesed siseaiad. Üldiselt näeb küla vahel

kõndides peamiselt kivist seinu ja müüre. Enamvähem igas

kõrgemas punktis seistes näeb mõnda kirikut või kabelit,

vahel ka mitut korraga. Kirikud on varustatud

valjuhääldiga, et kõik, kes sisse ei mahu, teenistusest osa

saaks. Kiriku lähedal elades tuleb äratusmuusika kell 7 ja

teenistus kell 8 pühapäeva hommikul koju kätte.


Rendimajade küla. Tänavad, mis soodustavad ühist parkimisala

a

r

t

i

k

l

i

d


Viljapuude salud külade ümber on laiad ja varustatud

meeldivate väikeste jalutamiseks sobivate teedega. Puude

vahel kohtab sageli kitsi või lambaid. Suurem osa loomi

elavadki elamispiirkonnast eraldi põllumajanduspiirkonnas,

kuid vahel peetakse neid ka pisikestes aedades külas sees.

Näiteks meie kõrvalaias elasid kanad, öösiti kirev kukk ja

hobune. Kitsede elutingimused olid väga erinevad. Mõned

olid väikeses aias, teised jalutasid suurtes saludes vabalt

ringi.

46,5 tuhande elanikuga Rethymnon linnas on vähemalt

kolm ökopoodi ja lugematu hulk väikeseid poekesi, mis

püüavad turiste siltidega natural ja traditional. Siiski on

kõige ökoloogilisem, mitmekesisem ja ühtlasi soodsam

Kreetal toituda turul pakutavast. Sealt leiab laias valikus

väga maitsvaid puu- ja köögivilju ning rohelisi taimi. Kreetal

on populaarsed rohelised salatid ja nii turult kui

restoranidest võib leida võilillelehti ja muid nn umbrohte.

Piimatooteid teevad kreetalased peamiselt kitse- ja

lambapiimast ning neid on palju erinevaid sorte. Lisaks

kodune mahedamaitseline oliiviõli ja kohustuslik sai ja ongi

Kreeta dieet koos. Saia asemel on traditsiooniliselt olnud

odrakuivik, kuid nüüd pakutakse kõikjal valget saia.

Traditsiooniliselt on Kreetal liha väga vähe söödud, kuid

tänapäeval on linnades toitumine üsna lihakeskseks

muutunud. Oliiviõli võib saada väga kalli hinnaga poest või

väga soodsalt inimeste käest, kes seda ise oma oliividest

valmistavad.

Kreeta pealinnas Iraklios leidsime juhuslikult orgaanilise

toidu restorani. Otsisime lihtsalt kohta, kus süüa ja astusime

sinna sisse, aimamata, kuhu sattusime. Toit oli seal väga

maitsev. Oliivid õli jaoks kasvatatakse oma pere poolt,

muud ained ostetakse mahetalunikelt. Toiduvalmistamisel

üle jäänud õli antakse biokütuseks.

Lingid

Milia ökoküla http://www.milia.gr

Orgaanilise toidu restoran Pantopoleio Geusewn

Facebookis http://www.facebook.com/pages/Pantopoleio-

Geusewn/222031607822853 ja minu blogis

http://looduskodu.blogspot.com/2011/03/kreeka-parim-

soogikoht.html

Taastamist ootav Myli kuru

http://www.cretanbeaches.com/Gorges/Rethymno-

gorges/myli-gorge/


Ökorestoran

http://www.milia.gr

http://www.facebook.com/pages/Pantopoleio-Geusewn/222031607822853

http://www.facebook.com/pages/Pantopoleio-Geusewn/222031607822853

http://looduskodu.blogspot.com/2011/03/kreeka-parim-soogikoht.html



http://www.cretanbeaches.com/Gorges/Rethymno-gorges/myli-gorge



a

r

t

i

k

l

i

d


Täisekraanvaatest väljumiseks vajuta klaviatuuril ESC

Aitäh lugemast!

Ajakiri KoguKonnad varasemad numbrid on veebist allalaetavad aadressil www.kogukonnad.ee


Documents

KoguKonnad nr 10, suvi 2011