1227–...

V I I R E L A I U A J A L U G U

KOHT KUSAEG

PUHKAB

2 

Sisukord

3 1227– 1881 ajalugu

5 Viirelaiu majakas

11 Viirelaiu majakakell

12 Naisevõtt

13 Paternosteri pass

14 Parunilt röövitud kuld

15 Timofei ehk Lidukõrv

17 Tuletorni teenistus

18 Peeter Kogri „Veel kord Viirelaiust”

19 Rootsi aurik madalikul

20 Ajalehelugu „Viirelaid”

21 Sõjategevusest saarel

24 Elust Viirelaiul 1950–60ndatel

29 Jaan Vali „Eesti Tuletornide Ajalugu”

30 Delfiin Viirelaiul

32 Naljakaid juhtumisi Viirelaiul

36 Viirelaiu majakavahid nõukogude ajal

38 Siberist Viirelaiule majakavahiks

38 Viirelaiu vanakesed

39 Lõpetuseks

3 

PATER NOSTER, qui es in caelis... Ladinakeelse Meie Isa palve esimeste sõnade kasutamise kohta Viirelaiu endises nimes Paternoster oleme kuulnud kolme legendi.

Esimene räägib sellest, et omaaegse Piiri 8-kl. kooli ajalooõpetaja Bruno Mägi rääkis lastele koolitunnis, kuidas 1227. aasta talvel mandrilt üle merejää saari alistama ja esmalt Muhu linnust võtma tulnud ristisõdalased teinud Viirelaiul peatuse puhkuseks ja palvetamiseks. Kes aga polevat osanud Meie Isa palvet lugeda, löödud kohapeal teiste hirmutamiseks maha.

Teine variant jälle pajatab laevahukust pääsenud vaimulikust, kes tänumeeles saarel mitu päeva olla Issameiet lugenud.

Kolmas ja ilmselt kõige tõesem on arvamus, miks peeti oluliseks enne laeva Viire kurku sisenemist palvetada: ühel juhul kardeti laiul varitsevaid mereröövleid ja ka laevahukku madalikul või ohtlike kivide otsas.

1227– 1881 AJALUGU

Viirelaid – endise nimega paternoster

4 • 1566. aastal läänistas Taani kuningas Frederik II Paternosteri ja Hanpuse-nimelised laiud Suures

väinas Johannes Knorrile. Hiljem kuulus Viirelaid pooleks Pädaste ja Kuivastu mõisatele. • 19. sajandi teisel veerandil oli Kessest Viirelaidu asunud Kesse Siffer’i poeg Mart ehk Viire Mart

(1764–1845), keda üheks 19. sajandi alguspoole Viirelaiu elanikuks võib pidada ja kes arvatavasti seal enne Viire tuletorni ehitamist 1857. aastal on laevadele märgutuld põletanud. Peale selle märgitakse vabadik Peetrit, kes esimese hingeloenduse andmeil oli rootsi ratsamehe (ritter) poeg. Kiriku-meetrika nimetab teda Sambasäre Peter ja Sambaseare toponüüm viitab ehk laiuvahi ametile Võilaiu silmas, aga võib-olla oli Peetri isa ka üks märgutulede põletajaid Viirel.

• 1836. aastal oli laiul puidust päevamärk.• 1857. aastal ehitati kaheksatahuline, tüvipüramiidikujuline puidust paak, mis asus 20 m

merepinnast kõrgemal. • 1873. aastal valmis neljatahuline, 11 meetri kõrgune puidust tüvipüramiidikujuline tumepunane

paak.• 1881. aastal valmis katlaplekist 11 m kõrgune tumehall metalltuletorn, laternaruum punase

plinktulega, mis oli algselt petroolitoitel.

Vanasti võisid väiksemad alused ka Viire ja Või vahelt läbi mahtuda, praegugi on seal sügavus enamasti üle 1,5 meetri. Pardi saare kohal kaldast eemal meres asuv Odra kivi olevat saanud oma nime odralastis laeva järgi, mis siin kunagi oma õnnetu lõpu leidnud. Saare mõlemas otsas on pikalt väljavenitatud madalikud: Virtsu poole küünitab Kiipsu säär, Pühadekare suunas aga Ahekare, hallhüljeste lesila.

Viirelaiu teist, endist maabumiskohta kutsutakse Kaera lautriks. See on ajast, mil laiu kaugemas otsas elas Pädaste mõisa heinamaavaht oma eidega.

Majakavaht Grigorjev

Viirelaiu tuletorn, aasta 1911. Esiplaanil Gavriil Grigorjev. Raivo Laasmäe kogu

5 

Kas paak või torn? Navigatsioonitulesid klassifitseeritakse selle järgi, kui kaugelt nad nähtavad on: kui 10 meremiili (18,52 km) või rohkem, siis tuletorn, alla selle – tulepaak. Erandina, arvestades majaka unikaalsust ja põnevat ajalugu, on au-väärse Viirelaiu puhul ametlikult tege-mist tuletorniga, olgugi et tule nähtavus-kaugus on kõigest üheksa meremiili.

Viirelaid on meresõitjatele ammu tuntud orientiir, mis juhatab lõuna poolt tulijaile teed Viire kurgu kaudu Väinamerre. Viirelaiu ja Virtsu poolsaare vahelisse Viire kurku sisenedes oli vanal ajal kombeks lugeda Meie Isa palvet.

Viirelaiu tuletorn, aasta 1911. Esiplaanil Gavriil Grigorjev. Raivo Laasmäe kogu

Viirelaiu majakas – kas ikka tuletorn

või tulepaak?

Viirelaiu majakas sai peale sõda „ilusa” betoonvöö.

6 Viirelaid on mänginud olulist rolli nii Kuivastu või Võiküla alt Pärnu poole suunduvate taliteede

(postiveoteede), kui ka Suurest väinast läbisõitvate laevade jaoks. Viirelaid on pisike viirg madalat maad Muhu kagunurga ja Virtsu ranna vahel, mille takka, nagu laulusalm ütleb, ilmuvad aeg-ajalt nähtavale „meresõidu masinad”. Viire taga veest väljaulatuvate kividega madalikul on ka hallhüljeste lesila, kust aeg-ajalt kostab meloodilisi huikeid.

Kuid muhulastel on ka ütlemine „ulub kut Viirelao majakas” selle kohta, kui keegi kangesti kõva häält teeb. Viirelaiu kõige tähelepanuväärsem objekt, mis praamilegi hästi kätte paistab, on tõepoolest Suurde väina Riia poolt sissesõitu turvav majakas (rajatud aastal 1857). Sellest pisut eemal rannal seisis nautofon (rannal asuv udupasun), mis kahjuks küll enam ei tööta ja on ümber kukkunud.

1921. aastal seilas Eesti rannikuvetes briti lastekirjanik ja salateenistuslane Arthur Ransome, kes reisimuljete põhjal kirjutatud raamatus „Racundra esimene merereis” on Viirelaidu kirjeldanud niimoodi: „Veerand kaheteistkümne ajal asusime otse väina suudmes. Paternosteri tuletorn paikneb Viirelaiul, väikesel kompaktsel künkal, keset ümbritsevaid kaljurahne ja kivimürakatena taamalt paistvaid W-ten-S-i jäävaid heinakuhje.”

Peale majakakompleksi on Viirelaiul tõepoolest olnud ka väike heinamaavahi majake See paiknes laiu madalamas, läänepoolses otsas ning selle lähedal oli väike lauter. Saarel on praeguseni näha ka heinamaavahi kaevu ase; ida-lääne suunas läbi saare kulgenud vankritee aga enam maastikus hästi ei eristu. Viirelaiul asusid Pädaste mõisa heinamaad, mida kasutasid Kuivastu ja Pädaste küla elanikud. Võrdluseks on huvitav märkida, et Kesselaiul oli heinamaid väga vähe, vaid üks lapike küla ligiduses. Enamiku vajaminevat heina tegid keslased hoopis mandril, Virtsu-lähedastel heinamaadel.

Vahetevahel ujuvad Viirelaiule põdrad. Suuremate rohusööjate korrapärasest kohalolekust annab tunnistust laiu põhjarannikul kasvav suur pihlakapõõsas, mille alumised oksad on paari meetri kõrguselt ära söödud, nii et kaugelt vaadates paistab ta seenekujulisena.

Viirelaid on tähtis lindude rändepeatuskoht. Pärast inimmõju lõppemist on Viirelaiu lõunarannikul hakanud vohama nii põldmarjad kui ka pilliroog. Kolhoosiajal kasutati Viirelaidu mõned aastad Muhu kolhooside mullikate suvise karjamaana. Zootehnik Leili Saarkoppel on meenutanud: „Muhu Kaluri ja Ühismaa kolhooside noorloomi, mullikad, viidi Viirelaidu, umbes 100 looma kahe kolhoosi peale kokku. Sinna mindi Võiküla alt. Seitse mullikat mahtus kakuamipaati ja nende viimiseks olid farmitöötajate ja kalurite hoogtööpäevakud – need olid sellised pidulikud päevad.”

Mullikad aga läksid omapead laiul elades metsikuks ning sügisel oli nende kättesaamise ning tagasi lauta toimetamisega väga palju tegemist. Mõned mullikad hüppasid merre ja ujusid Lätimaa poole minema.

Tuletorn asub Suure väina lõunaosas Viirelaiu (kuni nimede eestistamiseni 1933. aastal Paternoster) idatipus. Sagedaste laevahukkude poolest erilise kuulsuse omandanud tähtsal laevasõiduteel hoiatab tuletorn meremehi Viire kurgu ohtlike vete eest, kuhu sisenedes oli vanal ajal kombeks lugeda Meie Isa palvet. Tänapäevase nime on saar tõenäoliselt saanud merelinnu viirese järgi.

Viimaste andmete kohaselt seisis esimene hädapärane navigatsioonitähis (erepunane torn) Paternosteri (ld k meie isa) laiul juba aastast 1836. Päevamärk oli Viirelaiul juba 1839. aastal. Uus puidust torn rajati 1857. aastal. Kuna puittorn vajas tihti remonti, siis otsustati ehitada uus metallist torn.

1880. aastal ostis Riia Börsikomitee kroonuga pooleks parun von Stackelbergilt tuletorni ehituseks maa Viirelaiule ning samal aastal alustati saare idarannal välismaalt tellitud 11-meetrise katlaplekist tuletorni ehitamist. 1880. aastal alustati torni, valvurimaja, sauna ning kütuselao ehitamisega; kompleks valmis 1881. aastal. Katlaplekist 10,5 m kõrgune torn koosnes kahest silindrist, mille vahele oli paigutatud keerdtrepp, mis ühtlasi tugevdas konstruktsiooni. Viirelaiu tuletorn on Eestis teadaolevalt vanim metalltuletorn.

7 

Feodor ja Laine Kepp, august 1949.

8 

Ehitis, mis paelub erialainimesi eelkõige oma huvitava konstruktsiooni poolest, valmis 1881. aastal. Nimelt koosnes torn kahest kontsentrilisest metallsilindrist, mille vahele on kinnitatud metallist keerdtrepp. Sisemine silinder oli mõeldud raskuspommide jaoks, mis käivitasid laterna ekraani pöörlema paneva kellamehhanismi. Raskuspommide langemisruumi pikendamiseks oli sisemine silinder lastud kivivundamendi süvendisse. Väljast toetasid torni kaheksa metallist kontraforssi ning laterna rõdu toetus malmkonsoolidele. Tuletorn oli algselt värvitud tumehalliks, laternaruumi kuppel punaseks.

Tuletorniga samal ajal ehitati valmis ka ülevaataja elamu, saun, kelder, kaev, petrooleumiait ja kuur. Udusignaaliks oli kell, mis asus algul elamu katusel, hiljem tuletorni rõdu all. 1938. aastaks oli tornikehand värvitud vertikaalsete punaste ja kollaste vöötidega. Teises maailmasõjas 1941. aastal said tuletorn ja teenindushooned tugevalt kannatada. Torni kere oli läbi lastud ja laternaruumi kuppel ülevalt alla kukkunud. Pärast teist maailmasõda kõrvaldati tugevasti vigastatud tornilt toeribad ja malmkonsoolid ning torn kaeti väljastpoolt 10–12 cm paksuse betoonkestaga. 2002. aastal tuletorn remonditi. Tänapäeval on Viirelaiu tuletorn punase laternaruumi ja rõduga silindriline metalltorn.

9 

Sõjajärgselt eemaldati tuletornilt kontraforsid, metallist kehand kaeti raudbetoonist ümbrisega ning paigaldati uus rõdu ja laternaruum. 1960ndatel aastatel ehitati kompleksi juurde generaatorihoone.

10 

Tuletorn oli algusest peale plinktuledega. Selle jaoks oli olemas vastav pöörleva ekraaniga mehhanism, mis töötas kellamehhanismi põhimõttel – osutile kinnitatud raskus vändati võllile, mis alla vajudes pani kogu süsteemi tööle. Laterna pöörlevat ekraani käitasid raskuspommid. Et tuletorn oli suhteliselt madal, siis viidi pommidele suurema langemistee saavutamiseks sisemise silindri osa ligi kahe meetri sügavusele kivivundamendi sisse. Osaliselt on kirjeldatud mehhanism tornis säilinud tänapäevani. Nõutava tule tagas tuletornis algul kahe tahiga Moris-tüüpi petrooleumilamp, alates 1898. aastast töötas süsteem atsetüleengaasil ja lõpuks elektritoitel. Elektrienergiat saab tuletorn praegu päikesepatareidest.

Tuletorni kompleks on säilinud küllaltki terviklikult – teenindushoonetest on alles 19. sajandil ehitatud elamu, saun, petrooleumiait ja kelder ning 20. sajandi teisel poolel rajatud generaatorihoone, ladu ja nautofoni mast. 1995. aastal viidi tuletorn üle päikese- ja tuuleenergial töötavale automatiseeritud valgus- ja kontrollsüsteemile. 2001. aastal tehti tuletornis remont ja paigaldati uus laternaruum, kuid latern jäi endiseks.

11 

Viirelaiu majaka sümbol oli kahtlemata Virtsu pool küljes majaka teenindusplatvormist umbes 1,5 meetrit allpool konsooli küljes rippunud muljetavaldav massiivne pronksist udukell, mille tila külge kinnitatud trossi teine (käepidemega) ots sisenes akna kõrvalt läbi seina kööki.

Majakavaht pidi hakkama kella lööma siis, kui majatrepilt vaadates Võiküla enam udu tõttu kätte ei paistnud või öösel teiste ümbruskonna majakate tulesid näha polnud. Väljas viibides ulatus maja ees trossist kinni võtma ja mööda minnes sai samuti kella tõmmata. Kella üks käik koosnes kokku kuuest trossitõmbest: kaks korda järjest, seejärel viis sekundit pausi, veel kaks korda järjest, siis viis sekundit pausi ja sama veel kord. Järgmise käigu alguseni oli nüüd aega kuni kella kumina vaibumiseni (u 1 minut). Kellalöömine nõudis veidi rammu ja see võis kesta tunde (ka öösel). Kella sai kasutada veel mitteametlikeks märguanneteks, näiteks laste või siis heinaliste söömakutsumiseks. Võiküla rannas valge suitsu (niiske muda põletamise) nägemine tähendas, et keegi tahab laiule tulla ja vajab veetransporti. Kellapõmmuga võis ootaja närve rahustada, andes mõista, et ta sooviga on arvestatud. Sellised kokkulepitud märguanded asendasid mingil määral tänapäeva mobiiltelefoni.

Kell kaotas oma funktsionaalsuse siis, kui teda hakkas 1965. aastal rekonstrueeritud ja gaasitoitelt elektritoitele üleviidud majakakompleksis asendama selleks tarbeks püstitatud 16 meetri kõrgusesse sõrestiktorni paigaldatud nautofon. Muhus võrreldi häirivalt valjuhäälset inimest selle kaugelekostuvat heli tekitava seadmega, öeldes: „ulub kut Viirelao majakas”. Demonteeritud väärikas kell rippus veel mõnda aega nagu armsakssaanud kodukohaga hüvasti jättes Viire „pargis” kahe

Viirelaiu majaka kell

12 

põlispuu vahel jämedal puitprussil. Kuuldavasti olevat see rariteet viidud Tallinna Meremuuseumi. 25.08.1893 laulatati Muhus Hellamaa Peeter-Pauli kirikus Viire majakavaht (dokumendil: cмотритель Патерностерского маяка) Gavril Grigori p. GRIGORJEV oma teise naise, 28- aastase Tartust pärit Veera Mardi t. MARTINSONiga. Veera suri 43aastaselt 22.12.1911. Amalie-Vilhelmine Grigorjevaga toimus kihlus 29. 11. 1924. a., kui peigmees lähenes juba 70-le.

Meenutused Mart Veltmanderilt, kes sündis 1952. aastal saarel ja elas seal koos vanematega: „Mäletan kui kõhe oli õhtuti pimedast külmast koridorist läbi minna. Räägiti, et seal olla aeg-ajalt

nähtud liikumas valget naisevarju. Kas VIIRE VEERA (Martinson) toimetab ja kummitab endiselt? Parun Axel von Buxhoeveden koos venna Arthuriga viidi väevõimuga siit mässu ajal otse

Kuivastusse tapalavale. Nänn (vanatädi Kristiina Äkke) rääkis, et neilt kodust oli laenatud kirves ja kui see tagasi toodi, öeldud muuseas: „Aasime teite levaisa koa jää alla.” Nänn (s. 1889) ikka rääkis neid lugusid ja vahel laulis pikki vanu laule kui õmbles või ketras.

Naisevõtt

Pole kahtlustki, et ilma naisteta ei peaks mehed saarel kuigi kaua vastu. Üleval kirikudokumendi koopia Gabriel Grigorjevi teise naisevõtu kohta.

13 

Paternosteri saarel väljaantud pass

14 

Parunil olnud põgenemisel kaasas 75 000 kuldrubla rüütelkonna raha, mille neilt röövimise kohta liigub rahvasuus erinevaid versioone. Härrasmeeste uhkeid riideid ei raatsitud koos laipadega jääauku ajada. Seda küll asjata, nagu hiljem selgus – paruni lampassidega pükste kandmisega uhkeldanud külamees oleks äärepealt kui suur süüdlane maha lastud.

Muhus arvatakse, et kullakoti leidnud jäält ja pistnud hõlma alla Timofei Õue, kes sel ajal oli 18 aastat vana. Ta kõndinud vahetult Viirelt Kuivastusse konvoeeritava parunite ree järel ja olnud hiljem ka asjaosaline laipade jää alla toppimisel.

Kuivastu postkontor, mille ees vennad maha lasti, asus kai Viirepoolsel küljel, umbes praeguse sadama biopuhasti kohal mere ääres. Sealt tuli merre ka endise tapamaja vererenn, mis praegugi osaliselt alles.

Parunilt röövitud kuld

Arthur-Otto Bernhard von Buxhoeveden

Sündinud: 7. juuni 1863 Arensburgis (Kuressaare), Saaremaa, EstlandSurnud: Kuiwast (Kuivastu), Muhu, Estland(tapetud Kuivastu mässu käigus )

Aleksander/Axel Peter Eduardvon Buxhoeveden

Sündinud: 5. märts 1856 Kuressaares(Arensburg), Saaremaa (Oesel), EestiSurnud: Kuivastu (Kuiwast), Muhu (Moon), Saaremaa(ermordet bei Kuiwast – mässu käigus tapetud)

15 

Timofei Õue ehk Kuivastu Mäe Timmu ehk lihtsalt LidukõrvLidukõrva hüüdnime saanud Timofei Õue seepärast, et iga valitsuse vahetuse ajal arvanud õigeks end Või- ja Viirelaiu roostikes varjata kuni olukord normaliseerumiseni. Timmu tuli meiega mitu korda Viirele kaasa, siis oli ta juba ligi 60 aastat vana. Vahel oli ta laiul mitu päeva paigal, suurt ei rääkinud midagi, ainult pobises omaette. Käis ringi silmad maas, nagu otsiks midagi. Leidis maast tikutopsi, võttis üles, tegi lahti, vaatas ja ütles: „Tühi, kurat!”

Kord talvel oli vajadus hobusega Virtsu minna, Timmu ka kaasa tulema. Ostsin sealt majatarvete poest targa raamatu „Fotograafia käsiraamat”. Tagasi Viirele minnes Timmu ree peale millegipärast ei tulnud, kõndis mõnikümmend meetrit tagapool. Ei märganud, millal uus raamat reepulkade vahelt jääle libises, aga tänu Lidukõrva valvsusele on see praegu alles.

Ükskord kevadel Kuivastu sadamas ronis mees ihualasti merre, istus kotid ripakil jäätükil, reisijad ja piirivalvurid vahtisid teada kui imelooma. Äkki jõudsid parunid enne kinnivõtmist kulla Viirele ära peita? Huvitav, mida see Lidukõrv siis sealt nii mitu korda otsimas käis? Leiad kulla, saad sina rikkaks meheks ja Lidukõrv teispoolsuses õndsaks ning Muhu rahva silmis õigeks.

Mässajate poolt 1919. aasta veebruaris Kuivastus tapetute laibad merejääl.

16 

Mõrvapaik. Kuivastu postkontor (vasakul), vaade kai otsast.

Parun Axel von Buxhoeveden koos venna Arthuriga viidi väevõimuga siit mässu ajal otse Kuivastusse tapalavale. Nänn (vanatädi Kristiina Äkke) rääkis, et neilt kodust oli laenatud kirves ja kui see tagasi toodi, öeldud muuseas: „Aasime teite levaisa koa jää alla.” Nänn (s. 1889) ikka rääkis neid lugusid ja vahel laulis pikki vanu laule, kui õmbles või ketras.

17 

Tuletornis vahis oleval mehel oli suur vastutus. Ta pidi jälgima merel toimuvat ja laevade hädasignaalide puhul sellest kohe teavitama tuletorni ülevaatajat, kes siis omakorda informeeris päästeüksusi.

Väga põhjalik uurimine võeti ette 13. jaanuaril 1921. Aastal Liivi lahes Paternosteri (Viirelaiu) tuletorni lähedal aurulaeva “Saaremaa” avarii asjaolude uurimiseks. Ilma ja nähtavus olid halvad ning tugev tuul oli pannud jää triivima. See viiski laeva madalale, kus ta purunes. Kuigi vahis olnud Peeter Grigorjev ei saanud lumetuisu tõttu näha laeva hädasignaale ja ta võttis järgmisel hommikul ise eluga riskides osa 13-liikmelise laevameeskonna päästmisest, pani politsei ta kuni asjaolude selgumiseni lausa vahi alla (ERA f 1091 n 1 s 213180).

Tuletorniteenistus

Ramsi sihttulede vaht Peeter Grigorjev u 1935. Eesti Meremuuseum.Keeper of Ramsi leading lights Peeter Grigoryev c 195. Estonian Maritime Museum.

18 Peeter Kogri (Grigorjev)(1896–1970) kirjutis „Veel kord Viirelaiust”ajalehes „Kommunismiehitaja”:

19 Adolf Kolga värvikas kirjeldus kaubalaeva kinnijooksmisest uduga Viire ja Kuivastu vahel:

20 

21 

1960ndatel anti meile raadio teel teada, et Viirele tahab tulla polkovnik ja kirjanik Juri Vinogradov oma raamatus „Mürskudest küntud saarte kroonika” Saaremaa kaitselahinguid käsitleva ühe peatüki „Viirelaiu tuletornis” sündmuspaika üle vaatama. Kokkulepitud ajal olime tal paadiga Kuivastu sadamas vastas. Sellest kohtumisest mäletan vaid seda, et hallist maanteemuhust „Zaporozets” vupsas kõigepealt välja poisike ja sättis kaasasolnud telliskivi hoolikalt autoratta alla. Seejärel asus end väikesest masinast välja puksima autost suurem tunduv daam, kes võis olla selle poisi ema ja ohvitseri-kirjaniku proua. Seda, et sõda ei olnud seda tillukest maakildu puutumata jätnud, võisin ise näha ja vanematelt inimestelt kuulda.

Sõjategevusest saarel

Majaka silindrilist keret tugevdanud kaheksast ribist olid mitmed sõelapõhjaks lastud, maja põhjapoolne sein tihedalt kuuliauke täis. Kunagisest teiste räägitud suurest ilusast klaaskuplist polnud jälgegi. Kolme portselanküünlaga plinkerit („aju”) ümbritses optiline element (linsa) ja seda omakorda hingedel üleslükatava metallkupliga kaetud klaassilinder. Teenindusplatvormi sõrestikpõrand oli osaliselt asendatud robustsete metallplaatidega. Laiul võib näha mitmeid pommiauke.

22 Aia ääres seisid meremiinide kestad. Kartulipõllust, mille 2005. aasta jaanuaritorm peaaegu

täielikult umbes meetripaksuse kruusakihi alla mattis, leidsime varasemalt nii vene kui ka saksa käsirelvade padrunikesti, endise sauna läänepoolsest otsast maa seest aga mitukümmend kasutamata vene vintpüssi padrunit. Elamu pööningul naela otsas oli kott mingite sütikutega, sain isalt kiita, et neid ei näppinud. Kuurist ukse kohalt leidsin ilma luku ja kabata saksa vintpüssiraua. Sellest meisterdasin endale hiljem kärbiku. Sel ajal toimis koolis poisikeste vahel salajane relvaäri ja kaubavahetus, peaaegu igaühel oli mingi toru, mis ka pauku tegi. Õnn oli see, et midagi ei juhtunud.

Kuigi raamat on kirjutatud ajastule vastavalt propagandistlikus laadis, on need sündmused tõepoolest siin aset leidnud. Viis päeva juhiti Viire majaka otsast Kübassaare 43. rannapatarei tuld Virtsus dessandiks valmistuvate saksa väeosade pihta. Venelaste varjend asus majaka kõrval gaasiballoonide hoidmiseks mõeldud naridega varustatud keldris. Kui Kübassaare patarei suurtükituli Viirelt korrigeerituna liiga täpseks kippus minema, said sakslased asjale pihta ja hakkasid omakorda tulistama Viirelaiu majakat, tekitades sellele vigastusi ja ajades venelastele hirmu nahka. Üks mees sai ka puruneva klaaskupli kildudega pihta. Raamatus väidab vanem Sarapin, et tema sai hiljem sakslaste Muhu dessandi ajal Viirel põrutada ja langes vangi, kõik teised punaväelased seal aga langesid. Hommikul põiganud laiule kolm praami ligi viiekümne sakslasega. Neist pooled olevat nad hävitanud, siis lõppenud aga granaadid otsa.

23 

Veltmanderi pere august 1953

24 

Elust Viirelaiul eelmise sajandi 50–60ndatel aastatel

Peale sõda tehti majakas vaid hädapärane remont. 1953. aastal olid Viirel vene ajateenijatest ehitajad, kes tuletorni remontisid ja muuhulgas tutvustasid ilmekalt oma käimlakultuuri. Kui pelleri sein järjest oranžitriibulisemaks muutus, kupatas majakavaht soldatid mere äärde oma ihuhädasid ajama.

1965. aastal majakakompleksi ümberehitamise käigus muudeti majakatuli atsetüleengaasitoitelt elektritoitele. Enne majaka küljes olnud pronksist kell viidi meremuuseumisse ja torn kaeti 10–12cm betoonkihiga.

Ehitajateks olid ajateenijad tööpataljonist, põhiliselt moldaavlased, kes uue laohoone valmimise järel seda kasarmuna kasutasid. Õhtuti mängisid nad ajaviiteks dominot ja võrkpalli. Makari-nimelisel käis isegi pruut Tallinnast külas. Keevitustöid tegi Riiast pärit ajateenija Boris. Tema poolt tuletorni küljest gaasiga mahalõigatud metallplaate võib praegu leida Liivi lahe poolses küljes mere ääres mahalangenud pihlaka juurest. Ehitusmaterjalid veeti kohale Virtsust väikese süvisega iseliikuva pargasega ja selle maabumiseks oli ehitatud ajutine sadam: kividega täidetud ja kobadega kokkupandud palkkastid ja pukkidel laudadest käigurajad. Sildumiskohas oli umbes meetrijagu vett.

Koht asub praegusest Viirelaiu puuraugust (rajati Saaremaa püsiühenduse tunnelivariandi uuringute käigus, sügavus 85 m) mõnikümmend meetrit lõuna pool ja on rüsijää toimel täielikult hävinud. Laiul oli siis veoauto GAZ-63. Ühe suvega ehitati valmis vana petrooliaida kõrvale silikaatidest laohoone, teisele poole aga aku- ja keskkütteruumiga generaatorihoone. Keldri kõrval olev vana saun lammutati ja mõni meeter tahapoole ehitati uus.

25 Elamul vahetati välja laudvooder, poolringikujulised katuseaknad likvideeriti ja ümarad otsaaknad

asendati kandilistega. Majas muudeti siseuste asukohti ja tagumine välisuks suleti, samuti lammutati majatagune suur piiretega trepp. Suuremas köögis olnud massiivne leivaahi ja vahitoas paiknenud majesteetlik valgetest glasuurpottidest ahi lammutati. Elamusse nähti ette majutada kaks perekonda, kummalegi kaks elutuba, köök ja sahver. Tähtsaim tuba hoones oli vahituba (lenkomnata), kus võeti vastu mereväe vormimütsides pagunitega umbvenekeelseid härraseid Hüdrograafiateenistusest, kes aeg-ajalt tegid majakasse ootamatuid kontrollreide.

Algselt olid seinal Lenini ja Stalini pildid, hiljem pidi viimane oma koha loovutama teistele tegelastele. Kuni aastani 1898. kasutati majaka toiteks petrooli, seejärel kuni 1965. a. balloonigaasi atsetüleen ja aastani 1995 (lahkus viimane Viirelaiu majakavaht Mati Tiivas, hiljem oli Tallinnas lootsilaeva kapten) akutoidet –110 V. Akusid laeti diiselgeneraatorilt faasipingega 127 V. Umbes 20-liitrised risttahukakujulised klaasist akupurgid kõlbasid peale oma otstarbe kaotamist hästi kurkide soolamiseks. Maasse on kaevatud kaks 10 000-liitrist diiselkütusetanki. Neist pumbati küte käsipumbaga diisliruumi lae all asuvasse kandilisse paaki. Lisaks akude laadimisele tuli generaator käivitada udu korral, sest võimas nautofon tarvitas vahelduvvoolu.

26 1995. aastal viidi tuletorn üle päikese- ja tuuleenergial töötavale automatiseeritud valgus- ja

kontrollsüsteemile ning sellega kadus vajadus hoida saarel alalist töötajat (majakavahti). Tuletorn on algusest peale plinktulega. „Igal majakal oma tuli”, ütleb laulusalm. Atsetüleengaasil töötava plinkeri õigsust kontrolliti stopperiga. Majaka plingi süttides stopper käivitati ja neljanda plingi süttimishetkel seisati – see tsükkel pidi kestma täpselt 15 sekundit (1,5+2,5+1,5+2,5+1,5+5,5=15 sekundit).

Tuletorn näitas läbi filterklaaside punast tuld Pühadekari-Võiküla suunale, neisse sektoritesse, kuhu laevadel madala merevee tõttu asja ei olnud. Kõik tuletorni tööd puudutavad sündmused, Kuivastu, Kessu ja Virtsu majakate tulede nähtavus tuli igapäevaselt kanda vahižurnaali.

Enne sõda oli Viirelaiul telefoniühendus välisilmaga, siin asus ilmajaam. Kui 1992. aasta sügisel laiul käisin, toimis seal raadiotelefon, millega sai välja telefonivõrku helistada. 1959. a. 26. juulil lasi Vaindloo saarel üks sideüksuse madrus maha tuletorni ülema pere koos kahe lapsega, teise pere ema ja kaks mereväelast. Teise pere kaks väikelast jäid ellu, samuti nende isa, kes oli mandrile asjade järele läinud. Väikelapsed olid mitu päeva saarel üksinda, kuni isa tagasi tuli. Sellel õõvastaval sündmusel oli teatav mõju ka meile, väikesaared varustati seejärel raadiosideseadmetega. Raadio teel tuli iga päev kell 17.00 Virtsus paikneva sõjaväeosaga ühendust võtta ja olukorrast ette kanda. Viirelaiu kutsung eetris oli „RESSURSS” . Nüüd saime ka Kesse Sassiga (Aleksander Kipper, majakavaht Kesses) mitteametlikult mõne sõna vahetada.

27 

Eraldatuse tõttu jagati majakavahile provianti (jahu, konservid, tangained, poslamasla, suhkur, rosinad jne), anti vormi- ja tööriided, seepi või seebikivi, pesupulbrit, kasutamiseks hobune, vanker ja regi, hobusele ka heinad, küttepuid, kivisütt, 12-kordse suurendusega binokkel, raketipüstol, merekompass, päästevestid, paat, päramootor (esimene neist oli 4-silindriline Ameerika päritolu). Jaapani väiksemad sini-oranžid (Nippon) vestid olid lastele head ujumaõppimiseks, vene omad meenutasid puhuvaikasid.

Paadiks pakuti alati rasket ja suure süvisega laeva päästepaati, mis madalas vees kivide vahel navigeerimiseks ei kõlvanud. Kasutasime Muhu kaluritelt saadud 6 meetri pikkust võrgupaati, milles 2-silindriline 6 hj kinomootor L-6. Majakate valitsuse ülemuste ja laomeestega pidi hästi läbi saama ja neile välja tegema, sest muidu ei pruukinud kõike ettenähtud koguses kätte saadagi. Leib küpsetati kodus suures köögis asunud sinises leivaahjus. Hiljem hakati seda ka poest ostma. Peeti ühte-kahte lehma, siga, lambaid, kanu, parte, jäneseid.

28 Igas (3,25 m kõrges) toas oli vanast ajast keset lage lambi jaoks konks, sinna riputati nööridega

horisontaalasendis koorega täidetud piimanõu, mida loksutati või valmimiseni. Vahel juhtus, et konks tuli välja ja kogu kupatus sadas põrandale. Tähtis koht toidulaual oli igal kevadel maikuus veelindude munadel (kajakad, pardid, kosklad, vaered, haned) ja merest püütud kalal (angerjas, haug, ahven, säinas). Luike sel ajal laiu lähedal ega ümbruskonnas ei pesitsenud.

Sauna eesruumi suures katlas keedeti seebikivist ja searasvast seepi. Kartulist tehti mõnikord tärklist. Paksude kiviseintega aidas hoiti tünnisoolatud sealiha.

Meri näitab saarel ikka aeg-ajalt oma võimu. Suuremad veetõusud tormituulega vesikaarest jagavad laiu kahte ossa, kevadeti pole haruldased umbes viie meetri kõrgused jäävallid Liivi lahe pool küljes, ka päris suure rändrahnud paigutatakse rüsijää poolt ümber.Vesi lahtisest kaevust oli maitselt erinev mujal kogetust, täiesti mage, karge, janukustutav. Mõnikord rikkus kaevuvee piimalahutajast sinna jooksnud piim, kuna toores kartul oli tila otsast ära tulnud. Sel juhul tuli kaev ämbritega tühjaks tõsta.

Suvel tõi mõningast elevust argiellu heinaliste saabumine Pädastest, Rässast ja Simistist. Tuldi kolmel korral kaluripaadiga: algul käsitsi niitma, siis loole ja lõpuks kuhja tegema. Mõnikord kasutati ka hobust heinatöödel, see kas laenati majakavahilt, ujutati väiksema paadi järel Võikülast või toodi lappajapaadis kohale. Ükskord tõi Pädaste vanadekodu isegi lattvikatiga DT-14 ehk „Sipelga”. Talvel, kui vain viss, veeti hein kuhjadest hoburegedel minema.

Mingil ajal Viirelt heinavarumine lõpetati, ehitati põhja-lõunasuunaline tammepostidel okastraataed põiki üle laiu. See eraldas majakamaa kolhoosimaast ja viimasel alustati pullmullikate

karjatamist. Kui mõni loom juhtus seal suve jooksul otsad andma, tuli majakavahil korjus bensiiniga üle valada ja põlema panna.

Sügisel oli jälle raskusi loomade lehtrikujulisse kogumisaedikusse ajamisega Kaera lautris. Sinna oli ehitatud väike prussidest ja lau-dadest sild, kuhu äärde lappaja sai tulla, et loomi peale võtta. Sügise-ti tabas mõnd jooksikut julm saa-tus, sest viimases hädas Kuivastust kohaletoodud piirivalvuritele anti võimalus kätt ja silma proovida. Nii mõnegi sarvilise eluküünla kus-tutas automaadivalang. Ükskord kasvas jahikirg sedavõrd, et eest-lasest Väino- nimeline ajateenija kõmmutas kogemata maha ka ma-jakavahi hobuse.

Kuna sel ajal rebaseid suveks laiule ei jäänud, kujunes aastateks tõsiseks probleemiks vesirottide ehk mügride invasioon. Need loomakesed maiustasid tublisti kartuli ja juurviljaga ja nagu sellest veel vähe, pöörasid ka heinamaa pahupidi. Kahel krantsil Tommil ja Kutsul oli suur hasart end rotijahil poolest kerest saati urgu mööda maasse kraapida.

29 

„1950. aastate keskel määrati Vaindloo tuletorni ülemaks Sergei Bessonov. Tulejaamas elas kaks perekonda lastega: Bessonovid ja Gaidarid. Lisaks olid üksikul saarel sideüksuse mereväelased, kes jälgisid laevaliiklust merel. 1959. aasta juulis toimusid saarel traagilised sündmused. 26. juulil, kui tähistati sõjalaevastiku päeva, lasi üks sideüksuse madrus teadmata põhjusel maha Bessonovid koos kahe lapsega ja Gaidari pere ema ning kaks mereväelast. Gaidaride kaks väikest last jäid ellu, samuti isa, kes oli sel ajal mandril. Mõrvar põgenes mootorpaadiga, mis leiti koos surnud mehega hiljem Soome rannikult. Kaks Gaidaride väikest last olid mitu päeva üksi saarel. Kuritöö avastati augusti algul, kui Gaidaride pereisa hüdrograafialaevaga saarele naasis. Pärast neid sündmusi seati tuletornides sisse kohustus neli korda päevas keskusega raadio teel ühendust võtta.

Sõja ajal oli Viirel telefoni sideliinid hävinud. Nüüd toodi kiiresti kõigile väikesaartele raadiosaatja/vastuvõtja. Pidime iga päev ühendust võtma Virtsus paiknenud sõjaväeosaga. Viirelaiu kutsung oli РЕСУРС. Viirelaiule on 70-ndate algul kutsutud raadio teel Kuressaarest piirivalve helikopter titeootel naist haiglasse viima. Sellest kirjutati rajoonilehes, Kesselaiu juhtumist aga mitte. Sinna tulnud Virtsust mingi seltskond omapäi paadiga ja kukkunud hirmsasti pidutsema. Majakavahi naine Hilda Kipper teatanud sellest raadio teel kuhu vaja ja mõne aja pärast olnud kopter piirivalvurite-automaaturite ja hundikoeraga kohal. Piirirežiimi rikkujad viidud muidugi minema. Nii et raadiot läks mõlemal saarel vähemalt korra vaja, aga kas sellest kriisisituatsioonis abi oleks olnud, ei tea.”

Jaan Vali. „Eesti tuletornide ajalugu”, lk. 160

30 

Kord uhtus meri Virtsu pool lautris maale surnud delfiinilise ehk pringli ehk seakala, mis oli umbes 1,5 meetrit pikk.

Delfiin Viirelaiul?

Huvitav oli jälgida kahe põdra ülejooksu saarelt, kes kordagi peatumata Kesse poolt vett üles pritsides maabusid, üle traataia hüppasid ja Puhtu poole kohe uuesti merre sumasid. Merel on nähtud üksikut põtra ujumas. Roomajatest oli saarel suhteliselt sage külaline nastik, ka teda kohtab vahel keset merd kuhugi ruttamast. Pahadest ei ole saarel näinud puuke ega rästikut.

31 Majakas süüdati täpselt päikese loojangul ja kustutati päikese tõusul. Selleks olid antud

kalkapaberile trükitudvastavad tabelid kellaaegadega. Gaasikraan asus üleval plinkeri juures, kuid selle külge oli kinnitatud kaks traati ja alt majakast sai üle ronimata traaditõmbamisega tule süüdata ja kustutada. Gaas süttis seetõttu, et päevaks jäi põlema nn alaline tuli, mis võttis vähe gaasi ja ei paistnud kuhugi. Optilise seadme ehk linsa puhastamiseks tahmast kirjutati välja piiritust (vahel ka tehnilist nn tinaturkat, mis ainult puhastamisks kõlbaski, sissejoomise korral pidi tegema pimedaks) ja pehmet samsnahka. Gaasiballoonide varu hoiti keldris või keldri ees. Neid veeti ära ja toodi kohale suvel paadi ja vankriga ning talvel reega. Talvel mere kinni külmudes navigatsioonihooaeg lõppes ja majakas ei plinkinud.

Kõrged ja sooja mittepidavad toad olid talvehommikuti kõledad. Tavaline, et veeämbritel oli köögis paks jääkoorik peal. Kõik randa tulnud puitmaterjal veeti vankril keldri taha talvekütuseks.Valgust andis õhtuti petrooleumilamp. Sai ka atsetüleeni valgustuseks kasutada (oluliselt valgem), kuid seda ei lubatud. Tellitud ajalehed tuli Kuivastust ära tuua. Põhiliseks meelelahutajaks oli suurtel aku- ja anoodpatareidel töötanud „Rodina” lampraadio.

Fotol meeste nimed: Viire Vassel (Villem Veltmander ) Kesse Sass (Al. Kipper)

32 

Joodud (varrud, ristsed)

Minu jootudeks oli Viirele kutsutud ja kohale tulnud vadereid-sugulasi. Isa läks veel kirikuõpetajale Jevgeni Tammele Kuivastusse järele. Kui paat rannale lähenes ja lõpuks põhja kinni jäi, hüppas isa madalasse vette ja palus pühamehel lahkesti paadipervelt endale selga ronida, et see kuiva jalaga kaldale pääseks. Õnnetuseks varitsenud sogases vees salakaval libe kivi, mis talt tasakaalu röövinud. Mehed prantsatasid koos vette, üks alla ning teine peale ja muutusid hetkega läbimärjaks. Sellega said nemad omad ristsed kätte, mina ootasin veel järge. Ristimine leidis aset vahitoas kõigi protseduurireeglite kohaselt. Tummade tunnistajatena jälgisid toimuvat seinalt raamitud piltidelt ka onud Lenin ja Stalin. Seejärel söödi, joodi kohapeal pruulitud linnaseõllekest, tehti pilti ja oldi rõõmsad.

Naljakaid ja vähemnaljakaid juhtumisi Viirelaiul

Joodud august 1949

33 Soovimatu talisuplus

Seekord kadus isal kandepind alt talvel, kahtlase jää ajal Kuivastust soome kelguga Viirele tulles. Ilma välise abita olnuks võimatu paksus kasukas, viltidega, ilma ühegi abivahendita jääaugust välja saada. Sõjast tervelt välja tulnud, lapsed sigitatud, ise noor veel alles ja nüüd siis minek, mõelnud ta, kui iga uue ürituse korral jääle saada see rinna all murdunud. Õnneks kuuldi sadamas appikarjeid. Üks päästjatest olnud laulumeister Mihail Toom (Silla Mihkel Võikülast), kes enda jutu järgi olevat olude sunnil ise ilmavalgust näinud mere peal poolel teel Viirelt Võikülla.

Meie setukad

Neid sõpru ja asendamatuid abilisi saarel nägin aja jooksul mitmeid: Ill, Peka, Tobi... Viimane oli täkk ja tal olid täku kombed. Energiat kippus üle jääma. Rasket koormat tõmbas mängleva kergusega. Gaasiballoonide veol olnuks vaja madalamat käiku kui Tobi poolt pakutav traav. Mõjus alles see, kui kang lükati kodaratesse ja vankrirattad blokeerusid.

Lapsena olin paati tüürinud ja teadsin, et kui tahta merel paadinina paremale pöörata, tuleb tüürivars vasakule lükata. Kui anti esimest korda hobuseohjad pihku, lähtusin samast loogikast. Suureks üllatuseks siin see ei toiminudki. Olen kuulnud jutte hobustest, kes ujunud pikki vahemaid, endal puuäkke järel. Kord suvel pani Tobi laiult ujudes minema, mitte lühimat teed pidi Võikülla, vaid otse Kuivastusse ja kaldpinda mööda kapates sadamakaile üles. Igati korrektne käitumine looma poolt, sest piiritsooni ei tohtinud siseneda suvalisest kohast, vaid üksnes kontrollpunkti kaudu, mis asuski Kuivastu kail. Hobusepassi nüüd vaevalt Tobil piirivalvurile ette näidata oli.

34 Trussikutes ülemus

Majakavaht pidi valmis olema sõjamerelaevastiku hüdrograafiateenistuse ülemuste äkkvisiitideks. Tavaliselt sõitis kaater nii lähedale kui sai ja andis toonimuutva ulgumisega märku, et tulgu majakavaht nüüd paadiga vastu. Mõnikord võisid kontrollijad saabuda ka näiteks Kessest sealse majakavahi paadiga. Igatahes jälgiti hoolega, kas kusagil merel või laiu peal valgeid vormimütsikatteid vilkumas ei ole, see olnuks ilmselge märk ülemuste lähenemisest. Ükskord nägime aknast, et majaka juures seisab palja ülakehaga trussikutes noorepoolne meesterahvas. Selgus, et see on kontrollreidi teostav mingi järgu kapten, nimi see ja see. Jätnud oma riided Või rannas roogu, ujunud ta sealt otse Viirele. Ei tea, võib olla matkis ta seda sõjaaegset Kübassaare patarei tulejuhtijat, kes oli samast kohast paadi puudumisel pidanud laiule ujuma.

Puudeparvetus Viire moodi

Kaater tõi õhtul Viirele kütte-puid. Alus jäi Odra kivi juurde ankrusse. Terve päeva oli pu-hunud mõõdukas põhjatuul. Kiiruga loobiti puud üle parda, et need siis järgmisel hommi-kul rannast Pardi saare piir-konnast vankrile korjata. Kui halud merre said, vaibus tuul äkitselt, mõtles mis ta mõtles ja otsustas siis, et saadab selle kütuselasti hoopis metsarik-kale Kesselaiule. Kaater tõm-bas minekut, isa aga korjas pimedani merest halge paati.

35 Põrssalugu

Õue jalutama lastud põrsas hakanud isale järel käima, ei jäänud sammugi maha. Mindud põiki üle laiu. Pardi saare ja Viire vahel olnud vesi, põrsas tulnud vette järgi ja ujunud kuni selle väikese saarekeseni. Sealt tõstetud notsu paati ja sõutud ümber Kiipsu sääre nuka Suurde lõukasse. Üheskoos jalutatud endiselt sõbralikult majaka alla tagasi.

Sellele kohale ehitati 1965. aastal jõujaam

36 

Majaka personali koosseis erinevatel põhjustel aeg-ajalt muutus, nähti ette kas suurem või väiksem isikuline koosseis. Ema ei töötanud ega elanud alaliselt saarel enam alates 1957. aasta sügisest seoses laste koolitamisega Muhus, suvel käis ja aitas heina teha.

Isa ja vanatädi Kristiina olid majakas järjest 17 aastat (1949–1966). 60-ndatel olid Viirel lisaks neile eri aegadel ametis Vassili Vorontsov (Posti Vassel Võikülast),

Vello Saksakulm (Käspri Vello Kuivastust), Artur Kirss (Mõegakülast) ja Herbert Liivmann (Leisi kandist Saaremaalt).

Vanatädi Kristiina Äkke töötas aastaid kaldamadrusena ja tema pidi kandma hoolt kogu majapidamise eest (loomad). Nooruses teenis ta mandril mõisates suilisena. Vananedes tekkisid terviseprobleemid, Viirel oli tal kaks insulti.

Viirelaiu majakavahid nõukogude ajal

Tolleaegsed meile tuntud majakamehed ümbruskonnas olid: Vladimir Balantsev (Virtsu), Aleksander Kipper (Kesse), Jossif Schapel (Raugi) ja emapoolne vanaisa Vassili Äkke (Kuivastu). Peale meid tuli Viirele 1966. aastal majakavahiks perekond Lõhmus Kuressaarest (mees oli vist enne toitlustuskombinaadis elektrik, naise nimi Tiina, mehe nime ei mäleta). Pärast neid on Viirel töötanud Nikolai Perovski naise Lindaga ja Artur Pints naise Amandaga. 1994. aastal Viirelaiul aeg tardus tervelt 20. aastaks, kui lahkusid viimased majakavahid laiult Mati ja Karin Tiivas ja neist jäi köögiseinale kalender numbriga 1994 kaheks aastakümneks laiule sattunud üksikuid uitajaid tervitama.

Villem Veltmander (1920–1992)Majakavahid Villem, Meranda, Kristiina, lapsed Maie ja Mart

Villem Veltmander, Kostja Vladimir Balantsev Vassili Äkke 21.02.1959

37 

Kristiina ÄkkeFoto Mart Veltmanderi erakogust

38 

Peale sõda oli enne meie peret Viirel majakas töötanud Kuivastu mässust osavõtja Ivan Vokk (sündinud 1899) ehk Värava Ivan Kuivastust. Meie pere elas ja töötas majakavahtidena saarel aastatel 1949...1966 (17 a). Minu isa Villem Veltmander oli Siberi eestlane, sündinud Tomski oblastis Zõrjanski rajoonis Vambola külas, kuhu ta vanaema Anna Lõõtsman oli välja rännanud 20. sajandi algul Järvamaalt Liigvallast Väike-Rakkest. Sõja lõpus sattus isa Eesti korpuse koosseisus Muhusse ja abiellus Kuivastust Peedu talust pärit Meranda Äkkega. Hüdrograafiateenistus tahtis majakatele tööle eelkõige vene keele oskajaid, sest sealsed ülemused olid kõik umbkeelsed vene mereväe ohvitserid. Nii asusid Viirelaiule 1949. aastal isa, ema ja vanatüdrukust ema tädi Kristiina Äkke. Isa oli aastani 1966 majaka ülem, naispere aga töötas vahelduva eduga kaldamadrustena.

Tagantjärgi mõeldes oli see vedamine, sest tol moel pääseti ära sõjajärgsel ajal kolhooside eest, kuhu keegi minna ei tahtnud. Majakavahtidel oli kindel rahapalk ja lisaks veel mitmed muud hüved. Juba samal aastal sündis õde Maie, 1950. aastal mina. Esimesed mälestused lapsepõlvest ongi kõik seotud Viirelaiuga ja mingi jälg sellest ajast on jäänud kogu eluks. Majakas oli kehvas seisus, sõja jälgi kohtas igal sammul.

Võiküla inimestest on Viirel Eesti Vabariigi ajal töötanud Paternosteri tuletorni teenijatena Paul Aleksandri p. Seene (Pärdi talu) ja Vassili Mihaili p. Toom (Silla talu). Viimane on olnud ka Hellamaal kiriklikul laulatusel Gavril Grigorjevi (69 a.) kolmanda naise Amalie Vilhelmine Grigorjeva (57 a.) tunnistajaks 29.11.1924. Vanal Grigorjevil oli kokku üheksa last: esimese naisega kaks poega ja kolm tütart ning keskmise naise Veeraga kolm poega ja üks tütar. 25.08.1893 oli laulatatud Muhus Hellamaa Peeter-Pauli kirikus Viire majakavaht (dokumendil: cмотритель Патерностерского маяка) Gavril Grigori p. GRIGORJEV oma teise naise - 28-aastase Tartust pärit Veera Mardi t. MARTINSONiga. Veera suri 43-aastaselt 22.12.1911. Nende poeg Peeter Grigorjev abiellus 08.10.1920 Iida Aulikuga. Ei Peetril ega ühelgi teisel vana Grigorjevi lapsel pole järeltulijaid.

Viirelaiu vanakesedViirelaiu läänepoolses otsas Kaera lautri lähedal elasid 20. sajandi algupoolel Muhust tulnud mõisa heinamaavaht Aad (Aleksei) Mölder (1838–1925) ja ta naine Mare (Maria) Mölder / s. Jürgenson (1842–1927). Esimene oli pärit Pädaste Kanelt, teine Simiste Valkalt. Viirel oli neil paekividest laotud kolmest hoonest koosnev eluase ja kaev. Nüüdseks on müürid laiali vajunud. Laiul elati veel 20-ndate aastate algul. Säilinud on neile kui Paternosteri elanikele14. novembril 1918. aastal saksa okupatsioonivõimude poolt väljastatud isikutunnistused (ausweis). Nad olla täpselt teadnud, millal ja kuhu tasub võrku lasta, et head kalasaaki saada. Korduvalt räägiti vanakesi meenutades sellest, kuidas heinalised neilt küsinud: „Kuidas te sii lao peal kahegeste akkama soate?” Eit vastanud: „Kenaste soame akkama, aga mool ep tule õhta enne uni peale mitte kut taeda kellu põle mo peos.” Tundub, et saareline idüll mõjus vanadele hästi, mõlemad elasid kõrge eani. Nad surid paariaastase vahega Simiste Keskpõllul (Kaasikul). Selle talu peremees Madis Agar (1866–1906) oli seitse aastat Viire majakal madruseks. 1902. aastal olnud ta kuupalk seal seitse rubla. Madis Agar oli abielus Aleksei ja Maria vanema tütre Kristina Mölderiga (sünd 1866).

Siberist Viirelaiule majakavahiks

39 

Ajalootunni lõpetuseksMart Veltmander 2017:

„Mida otsib kruusaselt ja kiviselt maalapilt saare külastaja tänapäeval?Majesteetliku rahuga tulevad Viire takka endiselt meresõidumasinad, võimsadvalgeharjalised Liivi lahe lained laulavad randudes juba sajandeid parimathällilaulu. Laiul on põimunud reaalsed inimsaatused, Viirelaid on näinud elu temamitmetahulisuses. Elanikel tuli taluda igale valitsusele omast bürokraatiat. Seesaar siin aga on kõigest välisest sõltumatu, ta elab väärikalt oma elu. Loodan, etViirelaiu külalised tajuvad seda siin olles ja suudavad leida tuge kadumakippuvale sisemisele rahule ja enesekindlusele.”