Tartu Ülikool

Sotsiaalteaduskond

Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika osakond

Kairi Talves

Kombineeritud meetodid sotsiaalteadustesSeminaritöö

Juhendaja Anu Laas, MA

Tartu 2005

Sisukord

Sisukord..............................................................................................................................2

Sissejuhatus........................................................................................................................3

Metodoloogia areng sotsiaalteadustes................................................................................3

Uue metodoloogia kujunemine – meetodite kombineerimine...........................................8

Kombineeritud meetodite mudelid...................................................................................11

Kokkuvõte........................................................................................................................18

Kasutatud kirjandus..........................................................................................................19

2

Sissejuhatus

Suur osa sotsiaalteadustest tegeleb sotsiaalsete probleemide ja inimkäitumise uurimise ja

seletamisega. Uurimistöö läbiviimiseks on vajalik paika panna metodoloogilised lähtekohad

ja põhimõtted. Täpselt on tarvis määratleda uuritav probleem, teoreetilised lähtekohad ja

kasutatav metoodika, mis annavad võimalikult objektiivse ja täpselt mõõdetud tulemuse.

Teadusliku meetodi eelduseks on objektiivsus, täpsed mõõtmised ja uurimismeetodite ja –

tulemuste täieliku avaldamise nõue. See on vajalik, et teised uurijad saaksid tulemusi korrata

ja kinnitada või ümber lükata (Hess et al 2000: 21).

Sotsiaalteadustes jagatakse uurimismeetodid laias laastus kvantitatiivseteks ja

kvalitatiivseteks. Viimastel aastakümnetel on toimunud paradigmade vahetumine

sotsiaalteaduslikus metodoloogias, millega koos on muutunud ka uurimismeetodite vahekord.

Kui 20. sajandi alguses ja keskel domineeris pigem kvantitatiivne suund, siis sajandi teisel

poolel algas kvalitatiivse lähenemise populaarsuse kasv. 20. sajandi viimasel kümnendil ja

21. sajandi alguses on räägitud kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite kombineerimisest

kui uue metodoloogia sünnist.

Käesoleva töö eesmärgiks on tutvustada sotsiaalteadusliku metodoloogia

arengusuundi ja uusi meetodeid, mis võimaldaksid avardada teadmisi erinevatest

metoodikatest ning ühtlasi kummutada väidet, et uurija peab end rangelt positsioneerima kas

kvantitatiivse või kvalitatiivse suuna esindajana (Tashakkori, Teddlie 2003a: 25). Töö on

jagatud kolme ossa: esimeses vaadeldakse sotsiaalteadusliku metodoloogia arengut eelnenud

20. sajandil, teises tutvustatakse lähemalt uue suuna ehk kombineeritud meetodite arengut ja

lisaks tutvutakse mõningate kombineeritud meetodite mudelitega, pikemalt peatudes

3

A. Tashakkori ja C. Teddlie (2003b) ning J. Creswelli (2003) käsitluste juures.

Metodoloogia areng sotsiaalteadustes

Mõistetest kvantitatiivne ja kvalitatiivne räägitakse sotsiaalteaduslikus metodoloogias neljal

tasandil. Esiteks mõistetakse nende all paradigmat või uurija perspektiivi, teiseks andmete

iseloomu (numbrilised versus verbaalsed-visuaalsed), kolmandaks uurimismeetodeid ja

neljandaks uurimistehnikaid, mida kasutatakse konkreetsete tegevuste läbiviimiseks uuringu

kestel nagu valimi koostamine, andmete kogumine ja andmeanalüüs (Marsh et al 1996:109).

Traditsiooniliselt jagatakse teaduslikud uurimismeetodid kahte gruppi: kvantitatiivsed ja

kvalitatiivsed. Nende peamised tunnused on esitatud tabelis 1.

Tabel 1. Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed uurimismeetodidKvantitatiivsed Kvalitatiivsed

Uurimuse eesmärk selgitada ja ennustada

kinnitada ja tõestada

kontrollida teooriat

kirjeldada ja selgitada

selgitada ja tõlgendada

luua teooriat

Uurimisprotsessi

iseloom

kontsentreeritud (focused)

muutujad teada

kindlad piirid

muutumatu kavand

kontekstivaba

erapooletu pilk

igakülgne (holistic)

muutujad teadmata

paindlikkus

arenev kavand

kontekstiga seotud

subjektiivne pilk

Andmete kogumise

meetodid

suur esinduslik valim

standardiseeritud

instrumendid

uurija peab olema objektiivne

väike informatiivne valim

poolstruktureeritud intervjuu

objektiivsus raskemini tagatav

Järelduste tegemise

vorm

Deduktiivne analüüs –

järeldamine üldiselt üksikule

Induktiivne analüüs – järeldamine

üksikult üldisele

4

Tulemuste esitamine arvud

statistilised näitajad

graafikud, joonised

sõnad

kirjeldused, tsitaadid

videod, fotod, joonistused

Allikas: Berry et al 1997: 11-12

Uurimismeetodite arengu aluseks on olnud paradigmade muutus sotsiaalteadustes. Valdaval

osal 20. sajandist valitsesid kvantitatiivsed meetodid. Uurijatelt eeldati selget hoiakute

neutraalsust ja kehtis range objektiivsuse nõue. Alates 1980-ndatest tõusis tugevalt esile

konstruktivistlik paradigma, algas kvalitatiivsete meetodite pealetung. Kvalitatiivne

lähenemine tekkis reaktsioonina kvantitatiivsete meetodite domineerimisele ja võeti eriti hästi

vastu nende uurijate poolt, kes olid rahulolematud seniste uurimispraktikatega, kus metoodika

eeldas ranget reeglite järgimist ja ettekirjutatust.

Vastuseis kahe paradigma vahel oli kerge tekkima, kuna nende põhimõtted on

diametraalselt erinevad. Positivistlik paradigma eeldab, et teadus on objektiivne ja

väärtustevaba ja empiirika kinnitab teooriat. Seevastu, konstruktivistlik paradigma lähtub

arusaamisest, et ühiskond on sotsiaalselt konstrueeritud ja sotsiaalsete fenomenide uurimine

toimub läbi indiviidide endi, uurimistulemuste põhjal saab arendada uut teooriat. Mitmed

autorid nimetasid toimuvat koguni metodoloogiliseks revolutsiooniks (Denzin, Lincoln 2000)

või paradigmade sõjaks (Gage 1989, Hammersley 1992). Hilisem kvalitatiivse suuna areng

on näidanud, et tähtsustatud on multiparadigmaatilisust ehk konstruktivismi kõrval on oma

koha leidnud ka teised paradigmad, näiteks interaktsionism ja naturalism.

Lisaks paradigmade vahetumisele kujundasid metodoloogiat kaks teadusharu, mis

tugevalt lõimusid sotsiaalteadustega. Nendeks olid lingvistika ehk keeleteadus ja

antropoloogia (Niglas 2004: 19). Esimene neist mõjutas väga suurel määral kvalitatiivsete

meetodite arengut. Semiootika ja kriitilise lingvistika populaarsuse kasv 1970ndate teisel

poolel tõi endaga kaasa uute meetodite võidukäigu, nimetagem siinkohal kasvõi

diskursusanalüüsi (discourse analysis) või põhistatud teooria (grounded theory) sisenemist

kvalitatiivsetesse uuringutesse.

Kahe uurimissuuna vahelist “võitlust” võib selgelt märgata vastastikustes etteheidetes.

Nii süüdistavad kvantitatiivsete meetodite poolehoidjad kvalitatiivuuringute tegijaid

lubamatus subjektiivsuses ja kvalitatiivsete meetodite kasutajad kritiseerivad kvantitatiivse

suuna esindajaid, kuna viimased tegelevad üksnes sageduste väljaselgitamisega ja jätavad

kõrvale vähesagedased ja unikaalsed, kuid olulised nähtused (Kalmus 2000: 1).

5

Vastandumine kahe suuna vahel on põhjustanud ettekujutuse, et kvantitatiivne

lähenemine on teaduses „norm“ – fokuseeritud, objektiivne, kõrge reliaablusega ja mis kõige

tähtsam, väärtustevaba (Hammersley 1992: 51). Kvantitatiivset meetodit on nimetatud

teaduslikuks meetodiks ehk teadmiste organiseerimise kõrgeimaks viisiks, kuna see toetub

arvudele ja väldib uurija isiklikku erapoolikust (Hess et al 2000: 21). Kvalitatiivne suund on,

seevastu, „teine“ ehk normist kõrvalekalduv – hägune, subjektiivne, madala reliaablusega ja

hoiakuline (Hammersley 1992: 51).

Vastandumine on loonud olukorra, kus kvalitatiivset meetodit kasutatakse sageli

justkui „vabandusena“, kui uurija aja ja vahendite nappusest tingituna ei ole suutnud koguda

uurimismaterjali, mis mahu poolest oleks piisav kvantitatiivsete järelduste tegemiseks

(Lagerspetz 2000: 2). Sealjuures tekib naljakas olukord, kus materjal kogutakse kvalitatiivse

meetodiga, analüüsitakse seda aga kvantitatiivse uurimuse eesmärkidest lähtudes ehk

vaatamata valimi väiksusele tehakse järeldusi ikkagi arvuliste näitajate alusel. Väide

uurimuse „kvalitatiivsusest“ peaks justkui vabandama selle statistilise usaldusväärsuse

saavutamiseks mittepiisavat mahtu (ibid: 5). Seesugune olukord on ohtlik eelkõige

kvalitatiivsele lähenemisel endale.

Tuleb tõdeda, et diskussiooni kahe suuna esindajate vahel pole tekkinud, seda lihtsal

põhjusel, et teineteise tegemistest eriti ei teata. Piltlikult öeldes kasvab üles sotsiaalteadlaste

põlvkond, kellest üks pool ei tea, mis on standardhälve ja teisel poolel pole aimugi

diskursusanalüüsi põhimõtetest.

Vastuolu pehmendamiseks kasutavad uurijad enamasti kaht lähenemist. Ühest küljest

soovib iga uurija olla isikupärane ja uus lähenemine on parim viis olla omal alal

“atraktiivne”. Selles mõttes andis kvalitatiivne suund, mida peeti “revolutsiooniliseks”

(Schwandt 2000) uurijale hea võimaluse, võrdudes justkui aadlimärgiga, mis peaks tõestama

uuringu mitmekülgsust ja kaasaegsust (Lagerspetz 2000: 1).

Teisest küljest on kvalitatiivsete uuringute tegijad mures uuringu usaldusväärsuse ja

tõepärasuse pärast. See ilmneb eriti valimi suuruse ja koostamise metoodika ning

andmeanalüüsiga seotud küsimustes. Väikesed, mittejuhuvalimid („lumepall“-valimite ja

omaotsustuslike valimite sage kasutamine) ei sobi hästi klassikalisse teadusliku meetodi

raamistikku, ka intervjuude kasutamine põhilise uuringumeetodina pole kuigi tervitatav

traditsioonilises kvantuuringutele orienteeritud teadusmaailmas (Winchester 1999: 62).

Näitab seda kasvõi fakt, et kvalitatiivseid intervjuusid kasutatakse sageli kui „abilisi“

kvantuuringu läbiviimiseks: pilootuuringutes, kvantitatiivse küsimustiku eeltestimisel,

ootamatute uurimistulemuste seletamisel jne. Illustreerimaks eelpool toodud väidet on

6

siinkohal esitatud Steckler et al (1992) loodud mudel levinumate uuringutüüpide kohta, kus

on kasutatud meetodite kombineerimist (joonis 1). Märksõnad on selguse huvides esitatud ka

inglise keeles (sulgudes, kaldkirjas).

Joonis 1: Meetodite kombineerimise tüübid Steckler et al (1992: 6) järgi

Eelnevat arvesse võttes on ilmselt loomulik, et puhta kvalitatiivse suuna kasutajad

tunnevad teatavat ebakindlust. Mitmed autorid on rääkinud kvalitatiivsete uuringute

legitimeerimise püüetest uurijate poolt. Enamasti püütakse seda teha kvantitatiivse

lähenemise kaudu, kasutatakse kvantifitseerimist ehk teisendatakse kvalitatiivsed

uuringutulemused ümber, enamasti numbrilisteks näitajateks. Sechrest ja Sidani (1995)

viitavad kvalitatiivsetele uuringutele, kus kasutatakse palju sõnu “mitu”, “enamasti”, “mitte

kunagi”, “sageli” jt. kvantitatiivseid termineid. Samas kritiseeritakse kvalitatiivsete uuringute

tegijaid nendesamade terminite kasutamise pärast, kuna need ei viita piisavalt statistilisele

olulisusele (Kalmus 2000: 4). Sandelowski (2003) järgi on kvantifitseerimine kvalitatiivsete

uuringutulemuste edasiandmine numbrite ja skaalade abil, et täielikumalt kirjeldada uuritavat

fenomeni. Boyatzis (1998) räägib ka „kvantitatiivsest tõlkimisest“.

Edasisest sotsiaalteaduste metodoloogia arengust rääkides on üsna olulisel kohal

„piiride kadumise“ diskursus. Osade autorite järgi on endised binaarsed kategooriad

„kvantitatiivne“ ja „kvalitatiivne“ asendumas kontiinumiga, kus toimub sujuv üleminek

kvantitatiivselt kvalitatiivsele ja vastupidi (Kalmus 2000: 1, Niglas 2004). Sandelowski

(2003) (vt. ka Niglas 2004: 19) järgi liigub teadus üha enam kunstilisuse suunas, kus piirid

7

Mudel 1. Kvalitatiivsete meetodite abil (help) töötatakse välja mõõdikud ja instrumendid kvantuuringu jaoks

KVALIT KVANT

TULEMUSED

Mudel 2. Kvantitatiivseid meetodeid kasutatakse, et kaunistada (embellish) kvalitatiivset uuringut

KVALIT

KVANT

TULEMUSED

Mudel 3. Kvalitatiivseid meetodeid kasutatakse, et seletada (explain) kvantitatiivseid tulemusi

KVANT

KVALIT

TULEMUSED

Mudel 4. Kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid kasutatakse võrdselt (equal) ja paralleelselt (parallel)

KVALIT TULEMUSED

KVANT

hägustuvad ja tekib estetism (aesthetism) ehk iluväärtuste hindamine teaduses. Ta viitab

Root-Bernstein’i (1984) töödele, kus käsitletakse kunsti- ja teadusloomingu vahekorda. Root-

Bernstein väidab, et teaduse ja kunsti poolt loodud „tõel“ ei saa teha vahet kvaliteedi mõttes.

Nii teadlane kui kunstnik töötavad sarnaste traditsioonide, meetodite ja probleemide kallal ja

ilmselt jõuavad ka sarnastele järeldustele. Teadlased on samaväärselt osalised

uuringutulemusi puudutavate graafikute loomisel kui kunstnikud piltide maalimisel.

Kunstiline looming hõlmab endas samaväärselt eksperimente, reegleid, kontseptsioone ja

teooriaid kui teaduslikki (viidatud Sandelowski 2003: 338).

Uue metodoloogia kujunemine – meetodite kombineerimine

Sotsiaalteaduslike arengute juures on oluline koht uue meetodi kujunemisel, mis eeldab

kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete suundade omavahelist kombineerimist. Enne paradigmade

vahelist vastuolu puudus vajadus meetodite kombineerimiseks. Vastupidi, uurijaid, kes siiski

kasutasid oma uuringutes korraga nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid, ei võetud

tõsiselt, kuna nende tööd asusid väljaspool uuringule esitatavaid tavanõudeid. Seega on

kolmas metodoloogiline lähenemine ehk meetodite kombineerimine suhteliselt uus nähtus,

mistõttu on see esialgu rohkelt vaidlusi tekitavaks teemaks. Vaidlused tekivad peamiselt

kahes küsimuses: esiteks meetodite kombineerimise vajalikkus ja võimalikkus ja teiseks

uuringukavandi ülesehitus kombineeritud meetodite perspektiivist lähtuvalt (Tashakkori,

Teddlie 2003a, Creswell et al 2003). Alustagem siiski algusest ja vaadakem, kuidas

kombineeritud meetodite suund on kujunenud.

Tashakkori ja Teddlie on jaganud kombineeritud meetodite kujunemise nelja perioodi

(Tashakkori, Teddlie 2003a).

1. Traditsiooniline periood (aastad 1900 – 1950). Seda perioodi iseloomustab “vaikus”

metodoloogiliste vastuolude osas. Ehkki 1920. – 1930.ndatel toimus mõningane

debatt seoses empiirilise sotsioloogia kujunemisega, ei olnud sellel samasugust jõudu,

mis iseloomustas hilisemat paradigmade vahelist vastuolu. Warner’i ja Lunt’i (1941)

järgi kombineeriti meetodeid kvalitatiivsetes uuringutes, näiteks kasutati

andmetekogumise meetoditena intervjuusid ja vaatlusi (viidatud ibid: 5).

2. Modernistlik periood (aastad 1950 – 1970). Kombineeritud meetodi kujunemist sel

perioodil mõjutasid peamiselt kaks sündmust: esiteks positivismi tähtsuse vähenemine

ja teiseks, “multimeetodi” ja “segatud” meetodi laiem kasutamine uuringutes, leides

8

kasutust esialgu psühholoogide (Festinger et al 1956, Sherif 1961, Zimbardo 1969

viidatud: ibid: 6) seas. Postpositivistlikku suunda iseloomustab uurija väärtuste- ja

faktide teooriakesksus ning reaalsuse mõistmine sotsiaalse konstruktivismi

põhimõtetest lähtuvalt. Nimetatud arusaamad mõjutasid ka kombineeritud meetodite

kujunemist.

3. Konstruktivismi domineerimise periood (aastad 1970 – 1990). Seda perioodi

iseloomustavad konstruktivistliku suuna populaarsuse kiire kasv, paradigmade

vaheline vastuolu, mille kandjaks oli kokkupuutepunktide vähesus kvantitatiivse ja

kvalitatiivse suuna vahel ja kombineeritud meetodit kasutavate uuringute hulga kasv.

4. Pragmatismi ja sobitumise periood (aastad 1990 – tänapäevani). Pragmatistlik

lähenemine metodoloogiale tekkis ületamaks vastuseisu kvantitatiivse ja kvalitatiivse

suuna vahel (Howe 1988 viidatud ibid: 7). See oli justkui märguanne metafüüsiliste

vaidluste lahendamiseks, mis muidu võiks kesta lõpmatuseni. Sel perioodil ilmusid

esimesed uuringud, kus kombineeritud meetodit vaadeldi kui eraldiseisvat suunda

sotsiaalteaduslikus uurimispraktikas.

Uue meetodi väljaarendamine on vajalik ületamaks kvantitatiivse ja kvalitatiivse suuna

vahelisi vastuolusid. Sellele väitele tugineb suur osa argumentatsioonist, mis põhjendab

kombineeritud meetodite tekkimise vajadust. Tashakkori ja Teddlie (2003a) toovad välja

kolm peamist tegurit.

Esiteks võimaldab kombineerimine vastata küsimustele, mida üks või teine

traditsiooniline meetod ei võimalda. Mõnevõrra lihtsustatult võib öelda, et kvantitatiivsed

uurimused tegelevad enamjaolt tõendamisega, et kontrollida teooriate paikapidavust ja

kvalitatiivsed avastamisega, et luua uut teooriat. Kombineeritud meetodit kasutades saab teha

mõlemat sama uuringu raames. Praktiliselt võimaldab kombineeritud meetod kontrollida

hüpoteeside paikapidavust ja sügavuti uurida kvalitatiivse andmestiku põhjal neid seoseid,

mis olid olulised (ibid: 15).

Teiseks, kombineeritud meetodite kasutamine võimaldab teha tugevamaid järeldusi

võrreldes traditsiooniliste meetoditega, kusjuures oskuslik kombineerimine aitab katta ühe

meetodi puudusi teise tugevustega. Klassikaline näide on juhtumiuuringu ühendamine

ankeetküsitlusega: esimene meetod annab sügavuse ja teine ulatuse, mis kombineerides

annavad võimaluse teha põhjalikumaid järeldusi uuritava fenomeni kohta (ibid: 16).

Kolmas asjaolu vastab küsimusele, mis saab siis, kui erinevad meetodid annavad ühe

uuringu põhjal erineva tulemuse, mis on üsna sagedane nähtus. Selgub, et see võib olla isegi

9

kasulik, kuna võimaldab näha uuritava fenomeni võimalikult erinevaid aspekte. Erinevad

meetodid peegeldavad erinevaid vaatenurki ja annavad rohkem võimalusi edasiseks

analüüsiks (ibid: 16).

McCracken (1988) rõhutab kvantitatiivse ja kvalitatiivse meetodi koos kasutamise

tähtsust, nimetades seda tööjaotuseks. Ta leiab, et koostöö kahe uurija vahel on

mõlemapoolselt kasulik, sest kvalitatiivne uurija saab kvantitatiivse uuringu tulemustest

vajaliku teadmiste tausta, kvantitatiivne uurija aga objektiivsete järelduste tegemiseks

üksikasjalikuma materjali (viidatud Täht 1997).

Kombineeritud meetodite kasutamise vajalikkust põhjendab selle valitsev paradigma

– pragmatism fraasiga: „Uurimisprobleem on kuningas“. Teisitiöelduna tähendab see, et pole

oluline, missugust meetodit kasutatakse, peamine on vastata püstitatud uurimisküsimustele.

Iseäranis hästi sobitub selline vaatepunkt sotsiaalteadustega, kus uuritavad probleemid on

sageli mitmetahulised ja nõuavad mitmetasandilise uuringu ülesehitamist, milleks annab

parima võimaluse meetodite kombineerimine. Pragmatistid eitavad ka uurija sunnitud

positsioneerimist kvantitatiivse ja kvalitatiivse suuna vahel ning hoiduvad kasutamast

termineid nagu „tõde“ või „reaalsus“, mis on senimaani metatasandil palju kasutuid vaidlusi

põhjustanud (Tashakkori ja Teddlie 2003b: 683).

Teine, kombineeritud meetodite rajajaks peetav paradigma – transformativism väidab,

et sotsiaalteadusliku uuringu eesmärk on teadvustada sotsiaalsete probleemide olemust ja

panustada õiglasema ja demokraatlikuma ühiskonna loomisse (Mertens 2003: 142). Seda

põhimõtet on võimalik rakendada kõigis uuringu etappides, alates probleemi määratlemisest

kuni uuringutulemuste esitamise ja kasutamiseni. Transformativism käsitleb sotsiaalset

reaalsust lähtuvalt kontekstide paljususest (kultuuriline, poliitiline, majanduslik ja ajalooline

kontekst) ning uuringu rõhuasetus on indiviididel, kes kogevad rõhumist või allutatust antud

kontekstis. Kombineeritud meetodite kasutamise poolt räägib ka siin uuritava probleemi

mitmetahulisus ja kontekstide paljusus, kus see asetseb (ibid: 152).

Meetodite kombineerimisel on ka mitmeid takistusi. Sandelowski (2003) nimetab ühe

põhjusena asjaolu, et uurijad kasutavad mõisteid “meetod” ja “metodoloogia” erinevalt.

Mõningad autorid kasutavad neid kui sünonüüme, teised jällegi arvavad, et “metodoloogia”

on oluliselt laiem mõiste viidates uuringu meetodi ja teoreetilise raamistiku seotusele. Igal

juhul, kuna nende mõistete kasutamine on problemaatiline, on raske otsustada, mida ja kas

üldse on võimalik kombineerida (Sandelowski 2003: 325).

10

Teiseks teeb kombineerimise raskeks vastuolu puristide ehk stiilipuhtuse taotlejate ja

“sobitajate” vahel. Esimesed arvavad, et kvantitatiivset ja kvalitatiivset lähenemist peaks

kasutama eraldi, ilma neid omavahel segamata ja teised, et nende omavaheline

kombineerimine on võimalik. Lisaks on raske määratleda piire, kus algab meetodite

omavaheline kombineerimine ühe uuringu raames ja kus on tegemist erinevate meetodite abil

teostatud erinevate uuringutega (ibid: 325).

Uue suuna põhiline nõrkus on praegu pigem metoodilist laadi ehk puuduvad või on

olemas väga üksikud meetodit tutvustavad kirjeldused ning konkreetsed näpunäited uurijale

uuringu kavandi loomiseks kombineeritud meetodite järgi. Senini on kombineeritud

meetodite rakendamine sotsiaalteaduslikus uurimispraktikas olnud mitmete autorite arvates

meelevaldne (Tashakkori, Teddlie 2003b; Creswell 2003). Üsna üksmeelselt on uurijad nõus

sellega, et erinevate meetodite kombineerimine (eeskätt on siin mõeldud kvantitatiivsete ja

kvalitatiivsete meetodite samaaegset kasutamist) võib uuringu tulemusi rikastada.

Kvalitatiivne lähenemine on leidnud heakskiidu sotsiaalteadlaste (ka kvantitatiivse suuna

esindajate) poolt, kuna see võimaldab koguda ja analüüsida andmeid tulenevalt uuritava

probleemi kontekstist. Paraku ei anna nende omavaheline kombineerimine häid tulemusi, kui

puudub süsteemsus. Tekivad süüdistused uuringu valiidsuse ja meetodi ja sealtkaudu ka

uuringu usaldusväärsuse tasandil.

Uue metodoloogia väljatöötamiseks on vajalik teatud protseduurireeglite järgimine.

Ka eeldab see teatavat konsensust uurijate vahel. Paraku on seda raske saavutada. Greene et

al (1989) uurisid 57 teaduslikku teksti, kus oli kasutatud meetodite kombineerimist ja selgus,

et kõik nad kasutasid veidi erinevat metoodikat, olenevalt uuringu etappidest, kasutatavast

andmetekogumise viisist või millestki muust lähtuvalt.

Kombineeritud meetodite mudelid

Üks esimesi autoreid, kes tegeles kombineeritud meetodite mudeli väljatöötamisega oli

Norman Denzin, Illinoisi Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor. Ta töötas välja

triangulatsiooni mudeli, kui esimese kompaktse metoodika kvantitatiivse ja kvalitatiivse

meetodi kombineerimisest.

Denzin (1978: 154) eristas nelja tüüpi triangulatsiooni:

1) mitmekordne andmekogumine ehk meetodite triangulatsioon;

Andmed võivad olla nii kvantitatiivsed kui kvalitatiivsed, kogutud erineva metoodika abil või

sarnase metoodika abil, kuid erinevatelt informantidelt või erineval ajal;

11

2) mitmete, sealjuures eri fooniga uurijate kasutamine ehk uurijate triangulatsioon;

Võtmesõnaks on uurijate koostöö ja partnerlus erinevate perspektiivide sissetoomiseks

uuringusse.

3) mitmete teooriate kasutamine ehk teooriate triangulatsioon;

Kasutatakse erinevaid teoreetilisi käsitlusi, et püstitada erinevaid hüpoteese ja/või andmestiku

põhjal luua järelduste paljusust.

4) mitmete meetodite kasutamine ehk metodoloogiline triangulatsioon;

Kasutatakse erinevaid meetodeid, et uurida ühte probleemi. On võimalik kasutada ka ühte

meetodit, kuid varieerida probleemipüstitust vastavalt olukorrale.

Hilisemad kombineeritud meetodite mudelid on enamjaolt loodud uuringu ülesehitust

järgivalt. Teisiti öelduna, on nende mudelite aluseks kvantitatiivse ja kvalitatiivse meetodi

kombineerimine igas uuringu etapis. Greene ja Caracelli (2003) eristasid kaht põhilist

kombineeritud meetodite mudelit: “komponendi” ja “integreeritud” mudelit. Esimene

tähendab, et meetodeid rakendatakse eraldiseisvaina ja järgitakse seda põhimõtet kogu

uurimuse vältel ja teine, et meetodid seotakse omavahel ühtseks metoodikaks. Komponendi-

mudeli alatüüpideks on triangulatsioon, täiendamise ja laiendamise mudel, mis kõik eeldavad

meetodite rakendamist eraldiseisvaina. Teise ehk integreeritud-mudeli alatüüpidena võime

loetleda järk-järguline, pesa-, igakülgne ja transformatiivne mudel, mis käsitlevad meetodeid

ühtselt rakendatavaina (Greene, Caracelli 2003: 102).

Patton’i (1980) tüpoloogia põhineb kvantitatiivsel ja kvalitatiivsel lähenemisel hõlmates

kolme uuringuetappi: uuringu planeerimine, andmetekogumine ja analüüs. Ta koostas neli

kombineeritud meetodite mudelit, mis on esitatud tabelis 2.

Tabel 2. Kombineeritud meetodite mudelid M. Patton’i (1980) järgiUuringu planeerimine Andmete kogumine Andmeanalüüs

I mudel Eksperimentaalne – põhjus-

tagajärg (muutujate olemasolu)

Kvalitatiivne Kontentanalüüs

II mudel Eksperimentaalne - põhjus-

tagajärg (muutujate olemasolu)

Kvalitatiivne Statistiline analüüs

III mudel Kirjeldav Kvalitatiivne Statistiline analüüs

IV mudel Kirjeldav Kvantitatiivne Statistiline analüüs

Allikas: Patton 1980: 82

Tashakkori ja Teddlie meetodite kombineerimise kavandid

12

Tashakkori ja Teddlie (2003b) eristasid kombineeritud meetodit (mixed method design)

kombineeritud mudelist (mixed model design). Kavanditüüpide loomine on orienteeritud

pigem uuringu protsessile kui eesmärgile (tabel 3). Esimese lähenemise järgi toimub

meetodite kombineerimine vaid uuringu meetodi tasandil, mis tähendab, et kvantitatiivsete ja

kvalitatiivsete meetodite segamise baasil luuakse omaette meetod, mida järgitakse kogu

uuringu vältel. Kombineeritud mudeli puhul kasutatakse meetodite kombineerimist vastavalt

uuringu ülesehitusele erinevates etappides. Erinevate mudelitüüpide kujundamise eesmärgiks

on suurema abstraheerituse astme loomine, kuna järelduste tegemine toimub uuringu lõpus,

aitab erinevate tüüpide kasutamine tagada suuremat variatiivsust ja vältida kvantitatiivsest-

kvalitatiivsest lähenemisest tuntud dihhotoomiat.

Tabel 3. Kombineeritud meetodite mudelid Tashakkori ja Teddlie (2003b) järgi.Meetodite

komb. protsess

Kombineeritud meetod Kombineeritud mudel

Samaaegne

kasutamine

Ühte tüüpi uurimisküsimuse alusel

kogutakse samaaegselt nii

kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid

andmeid, teostatakse kogutu põhjal

andmeanalüüs ja järelduste tegemise

etapis analüüsi tulemused seotakse.

Püstitatakse kahte tüüpi uurimis-

küsimused, viiakse läbi samaaegne

kvantitatiivne ja kvalitatiivne

andmekogumine, analüüs ja järelduste

tegemine. Järelduste põhjal luuakse

meta-järeldus ehk uuringu kokkuvõte.

Järjestikune

kasutamine

Sisaldab ühte tüüpi uurimisküsimust

(seletust või kinnitust otsiv), kahte

teineteisele järgnevat ja sõltuvat

andmete kogumise etappi

(kvantitatiivset või kvalitatiivset),

andmeanalüüsi ja lõppjärelduste

tegemist. Meetodite kombineerimine

toimub siin vaid andmete kogumise ja

analüüsi etapis.

Uuring koosneb selgelt kahest osast,

toimub esimest tüüpi uurimisküsimuse

püstitus (enamasti seletust otsiv),

andmete kogumine, analüüs ja

järelduste tegemine. Seejärel

püstitatakse teist tüüpi uurimisküsimus

(enamasti kinnitust otsiv), mis tuleneb

otseselt esimese poole järeldustest,

seejärel viiakse läbi andmete

kogumine, analüüs ja järelduste

tegemine. Kahe uuringupoole

järelduste põhjal luuakse meta-järeldus

ehk uuringu kokkuvõte.

Omavaheline Püstitatakse ühte tüüpi uurimis- Püstitatakse kahte tüüpi

13

teisendamine küsimus (seletust või kinnitust otsiv),

mille põhjal viiakse läbi andmete

kogumine. Andmed analüüsitakse ja

ka teisendatakse (vastavalt

kvantitatiivsed kvalitatiivseteks või

vastupidi). Teisendatud andmete

põhjal teostatakse paralleelne

andmeanalüüs ning kahe analüüsi

tulemused seotakse lõppjärelduste

tegemisel.

uurimisküsimused, viiakse läbi ühte

tüüpi andmete kogumine ja analüüs,

tehakse järeldused. Seejärel andmed

teisendatakse ja viiakse läbi täiendav

andmeanalüüs ning tehakse järeldused.

Kahe järelduse põhjal luuakse meta-

järeldus ehk uuringu kokkuvõte.

Allikas: Tashakkori, Teddlie 2003b: 686-9

Creswell’i meetodite kombineerimise mudel

Creswell et al (2003: 211) arvavad, et kombineeritud meetodite usaldusväärsuse tõstmiseks ja

eraldiseisva metodoloogia loomiseks tuleb luua selle visuaalne mudel, tähenduste süsteem ja

tuua välja metoodilised alamkategooriad. Ta on loonud kuueosalise mudelite jaotuse

kombineeritud meetodi selgitamiseks, meetodite kombineerimise järgnevuse (samaaegsuse),

uuringu eesmärgist ja teoreetilisest perspektiivist lähtuvalt.

Mudel 1. Enamikel juhtudel on esimese mudeli puhul domineerivaks kvantitatiivne meetod,

andmete kogumisele ja analüüsile järgneb kvalitatiivsete andmete kogumine ja analüüs ning

lõppjärelduste tegemine. Seda mudelit saab kasutada uuringutes, kus kvantitatiivne

andmeanalüüs annab üllatavaid tulemusi, sellisel juhul saab kvalitatiivse meetodi abil minna

sügavuti ja uurida neid “üllatusi” lähemalt. Mudeli peamiseks plussiks on selle lihtne

rakendatavus, kuna meetodite kombineerimine toimub selge järgnevuse põhimõttel.

Miinuseks aga andmete kogumise ja töötlemise ajaline maht, kuna läbida tuleb kaks erinevat

metoodilist faasi.

Joonis 2: Mudel 1 – meetodite järjestikune kombineerimine, uuringu eesmärk on otsida seletust uuritava probleemi osas (ibid: 225)

14

Kvant Andmete Andmeanalüüs Andmete Andmeanalüüs Järelduste kogumine kogumine tegemine

KVALIT

KVALIT KVANT KVANT JÄRELDUS

Mudel 2. Teine mudel on üsna sarnane esimesega, peamiseks erinevuseks on, et põhirõhk on

selle mudeli puhul asetatud kvalitatiivsele meetodile, millele järgneb kvantitatiivne andmete

kogumine ja analüüs ning lõppjärelduste tegemine. Uuringu põhiliseks eesmärgiks on

selgitada välja sotsiaalse fenomeni olemus ja seejärel kontrollida seda suurema valimi peal.

Samuti saab seda mudelit kasutada pilootuuringutes, kui uurija soovib testida instrumendi

sobivust või selgitada välja ja ahendada võimalike muutujate arvu kvantuuringu jaoks.

Mudeli head küljed on samuti üsna sarnased eelmisega – seda on lihtne rakendada, sobib

uurijale, kes kasutab kvalitatiivset meetodit, et uuritavat fenomeni tuvastada ja soovib

tulemusi laiendada ning see on ka viis kuidas kvalitatiivse uuringu tulemusi teha

kvantuuringutele orienteeritud auditooriumile “söödavamaks”.

Joonis 3: Mudel 2 – meetodite järjestikune kombineerimine, uuringu eesmärk on tuua välja uusi tahke uuritava probleemi osas (ibid: 225).

Mudel 3. Kolmandal mudelil on kaks selgelt eristatavat, teineteisele järgnevat

andmetekogumise etappi. Selle mudeli eesmärgiks on meetodite rakendamine viisil, mis

sobituks enim uurija poolt esitatud eelnevate teoreetiliste seisukohtadega. Seega on siin

võimalik meetodite paljusus olenevalt uuritava probleemi ja eelteadmiste mitmekesisusest.

Samuti on selle mudeli plussiks andmete teisendamise võimalus, mis võib olla eriti

atraktiivne uurijatele, kes juba kasutavad meetodite teisendamist näiteks kvalitatiivsetes

uuringutes (näiteks kvantitatiivne tekstianalüüs).

KVALIT KVANT

Visioon Põhjendamine Ideoloogia Raamistik

KVANT KVALIT

Visioon Põhjendamine Ideoloogia Raamistik

Joonis 4: Mudel 3 – meetodite järjestikune kombineerimine, uuringu eesmärgiks on viia ellu muudatusi uuritava probleemi osas (ibid: 225)

Mudel 4. Mudelit neli kasutatakse siis kui uurija soovib kinnitada või kontrollida uuringu

tulemusi. Kvalitatiivset ja kvantitatiivset lähenemist kasutatakse samaaegselt, ühes ja samas

uuringu etapis, et tasakaalustada ühe meetodi puudusi teise tugevustega. Ideaalis ei tohiks

selle mudeli puhul kumbki meetod domineerida, kuid tavaliselt on siiski üks domineerivam

kui teine. Andmete analüüsi tulemused ühendatakse järelduste tegemise faasis, kus seotakse

kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed andmed, mille põhjal tehakse järeldus tulemuste koondumise

või lahknemise kohta. Seesugune meetodite kombineerimine annab usaldusväärseid ja

15

Kvant Andmete Andmeanalüüs Andmete Andmeanalüüs Järelduste kogumine kogumine tegemine

KVANT

KVANTT

KVALIT KVALIT JÄRELDUS

põhistatud tulemusi. Samas nõuab selle rakendamine suurt pingutust, et silmas pidada

korraga kahe erineva meetodi rakendamist, ka võib olla keeruline võrrelda kahe erineva

meetodi alusel kogutud andmestikku ning selgitada võimalikku tulemuste lahknemist.

Joonis 5: Mudel 4 – meetodite samaaegne kombineerimine, uuringu eesmärk on otsida seletust uuritava probleemi osas (ibid: 226)

Mudel 5. Sarnaselt eelmisele mudelile, kasutatakse ka siin kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete

andmete samaaegset kogumist. Erinevalt eelmisest mudelist on siin domineeriv meetod (kas

kvantitatiivne või kvalitatiivne), mida kasutatakse. Teisele kohale jääv meetod “kleebitakse”

domineeriva meetodi sisse. “Kleepimine” võib välja näha nii, et esitatakse erinevaid küsimusi

vastavalt meetodile või otsitakse informatsiooni erinevatel uuringute astmetel. Analüüsi

faasis andmed seotakse.

Pesa mudelit võib kasutada mitmel eesmärgil. Näiteks Morse (1991) on kirjeldanud, et

kvantitatiivse andmestiku kõrval saab kasutada kvalitatiivseid andmeid, et rikastada tulemust,

näiteks kui lahtiste vastuste kodeerimine kvantandmestikuks ei ole võimalik (viidatud

Creswell 2003: 229). Samuti saab seda mudelit kasutada kui uurija tegeleb erinevate

uuritavate tasanditega: näide on toodud organisatsiooniuuringutest, kus töötajate uurimiseks

võib kasutada kvantitatiivset meetodit ehk näiteks ankeetküsitlust ja juhtkonnaga teha

intervjuusid ehk kasutada kvalitatiivset meetodit ja hiljem analüüsida organisatsiooni

tervikuna. Sellel mudelil on palju tugevusi: andmeid saab erineva metoodika alusel koguda

samaaegselt, uurija saab teha järeldusi erinevatelt andmetüüpidelt ja erinevatelt

uuringutasanditelt. Suurimaks miinuseks on meetodite ebavõrdsuse küsimus: Ühe meetodi

16

Tulemuste analüüs Tulemuste analüüs

KVANT

KVALIT

KVALIT

KVANT

+ KVANT KVALIT Andmete Andmete kogumine kogumine KVANT KVALIT Andmete Andmete analüüs Tulemuste võrdlemine analüüs

KVANT KVALIT

tugeva domineerimise tõttu pole võimalik saada võrdseid andmeid, üks meetod on mõeldud

rangelt vaid teise täiendamiseks.

Joonis 6: Mudel 5 – meetodite samaaegne kombineerimine, uuringu eesmärk on tuua välja uusi tahke uuritava probleemi osas (ibid: 226)

Mudel 6. Kuuenda mudeli kasutamise eelduseks on teoreetilise raamistiku olemasolu,

milleks võivad olla teoreetiline probleemipüstitus, eelnevad uurimused või argumendid

uuritava probleemi kohta. Vaatepunkti väljendatakse uuringu eesmärkide või

uurimisküsimuste püstitamisel. See mudel võib kasutada nii triangulatsiooni kui “pesa”

mudeli elemente, samas ka teisendudes uuringu vältel.

Joonis 7: Mudel 6 – meetodite samaaegne kombineerimine, uuringu eesmärgiks on viia ellu muudatusi uuritava probleemi osas (ibid: 227)

17

KVANT + KVALIT

Visioon, Põhjendamine, Ideoloogia, Raamistik

KVALIT

Visioon, Põhjendamine, Ideoloogia, Raamistik

KVANT

Kokkuvõte

Käesolevas seminaritöös käsitleti sotsiaalteaduste metodoloogia arengut, uute meetodite

tekkimist ja lõimumist sotsiaalteadusliku uurimispraktikaga. Traditsiooniliselt jagatakse

teaduslikud uurimismeetodid kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks, nende kõrvale on

viimastel aastatel tõusnud kombineeritud meetodite suund ehk räägitakse kvantitatiivsete ja

kvalitatiivsete meetodite kombineerimisest ühe uuringu sees.

Meetodite kombineerimise vajadus kasvas välja kvantitatiivse ja kvalitatiivse meetodi

omavahelistest vastuoludest. Uue meetodi puhul nähakse paljuski võimalust vastuolude

ületamiseks, täpsemate ja kvaliteetsemate järelduste tegemiseks. Samuti arvatakse, et

meetodite kombineerimine sobib iseäranis hästi sotsiaalteaduste puhul, kuna võimaldab

keerukaid ja mitmetahulisi sotsiaalseid probleeme komplekssemalt uurida.

Kombineeritud meetodite kasutamine praktikas veel hästi õnnestunud pole, selles

vallas teostatud uuringutes on meetodite kombineerimist kasutatud üsna juhuslikult ja

paljuski autori enda nägemuse järgi. Ühest küljest on selle põhjuseks asjaolu, et

kombineeritud meetodite käsitlemine iseseisva suunana on suhteliselt uus nähtus, mistõttu on

alles algusjärgus konkreetsete metoodikate väljaarendamine.

Teisest küljest pärsib kombineeritud meetodite arengut põline vastuolu kvantitatiivse

ja kvalitatiivse suuna vahel. Uurija peab end määratlema kas ühe või teise suuna esindajana,

sest vastasel juhul ei võeta tema tööd tõsiselt. Tänase päeva seisuga on meetodite

kombineerimine pigem uuringu väärtust kahandav, seda ei aktsepteerita veel iseseisva

meetodina.

Seega on uue metodoloogia arendamisel veel väga palju ära teha. Teadusliku

usaldusväärsuse saavutamiseks peab välja töötama põhjalikud metoodilised juhendid

uuringute läbiviimiseks, et uurijatel tekiks süsteemne ettekujutus kombineeritud meetoditest

ja kaoks juhuslikkus ning erineva tõlgendamise võimalus. Samuti on vajalik uurijatepoolne

avatus uutele väljakutsetele, uute meetodite kasutamist ei peaks kartma ega heitma neid ilma

proovimata kõrvale.

Jätkuvate, soodsate arengute puhul kombineeritud meetodite osas, saame ilmselt õige

pea rääkida kolmest K-st sotsiaalteaduste metodoloogias – kvantitatiivsest, kvalitatiivsest ja

kombineeritud lähenemisest.

18

Kasutatud kirjandus

1. Berry, J.W et al (1997). Introduction to methodology, Handbook of Cross Cultural Psychology Vol 2, 2nd ed., Triandis, H.C and Berry, J.W. (eds.), Allyn and Bacon: Boston, lk 1-28.

2. Boyatzis, R (1998). Transformaing qualitative information: thematic analysis and code development, Thousand Oaks: Sage, lk 43.

3. Creswell, J.W. et al (2003). Advanced mixed methods research designs, Handbook of Mixed Methods in Social and Behavioral Research, Tashakkori, A. & Teddlie, C. (eds.), Thousand Oaks: Sage, lk 209-41.

4. Denzin, N (1978), The research act: a theoretical intoduction to sociological methods, Chicago: Aldine, lk 154.

5. Denzin, N.K., Lincoln, Y.S (2000). Introduction: the discipline and practice of qualitative research, Handbook of qualitative research 2nd ed., Denzin, N.K., Lincoln, Y.S (eds), Thousand Oaks: Sage, lk 1-28.

6. Gage, N (1989). The paradigm wars and their aftermath: a historical sketch of research and teaching since 1989, Educational Researcher, 18(7)/1989, lk 4-10.

7. Greene, J. C. et al (1989) Toward a conceptual framework for mixed-method evaluation designs. Educational Evaluation and Policy Analysis, 11(3)/1989, lk 255-74.

8. Greene, J.C., Caracelli, V.J (2003). Making paradigmatic sense of mixed methods practice, Handbook of Mixed Methods in Social and Behavioral Research, Tashakkori, A. & Teddlie, C. (eds.), Thousand Oaks: Sage, lk 91-111.

9. Hammersley, M (1992). What’s wrong with ethnography?, London: Routledge, lk 88.

10. Hess B.B. et al (2000). Sotsioloogia, Külim, Tallinn, lk 21.11. Kalmus, V (2000). Kvantitatiivse ja kvalitatiivse suhetest tekstianalüüsis, Ettekanne

Eesti Sotsiaalteaduste I Aastakonverentsil Tallinnas, 24.-25.11.2005.12. Lagerspetz, M (2000). Kvalitatiivsete meetodite väljakutse Eesti sotsioloogiale,

Ettekanne Eesti Sotsiaalteaduste I Aastakonverentsil Tallinnas, 24.-25.11.2005.13. Marsh, I. et al (1996). Making sense of society: an introduction to sociology,

Longman, lk 109-16.14. Mertens, D.M (2003). Mixed methods and the politics of human research: the

transformative-emancipatory perspective, Handbook of Mixed Methods in Social and Behavioral Research, Tashakkori, A. & Teddlie, C. (eds.), Thousand Oaks: Sage, lk 135-67.

15. Niglas, K (2004). The combined use of qualitative and quantitative methods in educational research, Tallinn, lk 19.

16. Patton, M.Q (1980). Qualitative evaluation methods, London: Sage, lk 82.17. Sandelowski, M (2003). Tables or tableaux? The challenge of writing and reading

mixed methods studies, Handbook of Mixed Methods in Social and Behavioral Research, Tashakkori, A. & Teddlie, C. (eds.), Thousand Oaks: Sage, lk 321-51.

18. Schwandt, T.A (2000). Three epistemological stances for qualitative inquiry: interpretivism, hermeneutics and social constructivism, Handbook of qualitative research 2nd ed., Denzin, N.K., Lincoln, Y.S (eds), Thousand Oaks: Sage, lk 189-214.

19. Sechrest, L., Sidani, S (1995). Quantitative and qualitative methods: is there an alternative?, Evaluation and Program Planning, 18(1)/1995, lk 77-87.

20. Steckler, A. et al (1992). Toward integrating qualitative and quantitative methods: an introduction, Health Education Quarterly, 19(1)/1992, lk 1-8.

21. Tashakkori, A., Teddlie, C (2003a). Major issues and controversies in the use of mixed methods in the social and behavioral sciences, Handbook of Mixed Methods in

19

Social and Behavioral Research, Tashakkori, A. & Teddlie, C. (eds.), Thousand Oaks: Sage, lk 3-51.

22. Tashakkori, A., Teddlie, C (2003b). The past and future of mixed methods research: from data triangulation to mixed model designs, Handbook of Mixed Methods in Social and Behavioral Research, Tashakkori, A. & Teddlie, C. (eds.), Thousand Oaks: Sage, lk 671-703.

23. Täht, K (1997). Riigistruktuurides töötavate naiste käitumisstrateegiad, Diplomitöö, Tallinn, http://sinine.ehi.ee/ehi/oppetool/lopetajad/kristinat/, 01.05.2005.

24. Winchester, H.P.M (1999). Interviews and questionnares as mixed methods in population geography: the case of lone fathers in Newcastle, Australia, Professional Geographer 51(1)/1999, lk 60-67.

20