Sõnavara uurimise eesmärgid ja meetodid. Lühiülevaade eesti leksikoloogiast.

Diakrooniline ja sünkrooniline sõnavarauurimine.

Külli Habicht

1. loeng

Leksikoloogia uurimisobjekt ja ülesanded

Leksikoloogia e sõnavaraõpetus on keeleteaduse haru, mis keskendub keele ühe põhikomponendi, leksika e sõnavara uurimisele. Termin on pärit kreeka keelest, kus

• lexikos (kreeka) – ‘sõnasse puutuv, sõnaga seotud’

• logos (lad) – ‘õpetus’

Üld- ja erileksikoloogia• Eri keelte sõnavara üldisi seaduspärasusi uurib

üldleksikoloogia, mis käsitleb universaale ja sõnavara uurimise teoreetilisi põhiprintsiipe, selgitades välja, mis on keeltele sõnavarasse puutuvalt universaalselt omane.

Nt kõikides keeltes on olemas ühelt poolt teatud hulk morfeeme ja teisalt kokkulepped, mis määravad selle, kuidas morfeemid annavad sisuliselt mõttekaid kombinatsioone, nagu nt tuletised, liitsõnad, fraasid ja laused. Teiseks universaaliks on peetud sõnade binaarset struktuuri ja interpreteerimise võimalust, nt maailmaajalooline = maailma + ajalooline; maailma = maa + ilma; ajalooline = aja + looline; looline = loo + -line.

• Ühe keele sõnavara iseärasusi käsitleb erileksikoloogia. See on enamasti sünkrooniline, tänapäeva keele uurimisele suunatud.

Ajalooline leksikoloogia

• Ajalooline leksikoloogia, mida nimetatakse ka etümoloogiaks, uurib sõnavara ajalugu, sõnade päritolu. See võib käsitleda teatud minevikuperioodi sõnavara (nt 16. sajand) või sõnade pikaajalist ajaloolist arengut, pidades silmas nii nende vormilist kui ka sisulist külge.

Strukturaalne leksikoloogia

• Tegeleb lekseemide struktuuri uurimisega (semeemkoostis), nt lõua+pool/ik ‘jutukas inimene’. Uurib ka denotatsiooni ehk lekseemide viitesuhteid ümbritseva maailma objektidega.

• Teisalt uurib lekseemide kombineerumise võimalusi ja suuremaid struktuure (nt sõnapered, sõnaväljad, paradigmaatilised seosed sõnade vahel ehk lekseemi suhted sama mõistesüsteemi muude üksustega).

Kognitiivne leksikoloogia

• Kognitiivne leksikoloogia kirjeldab sõnade seostamist ja säilitamist ajus. See tegeleb nn mentaalse leksikoni struktuuri väljaselgitamisega ning uurib sõnatuvastus- ja sõnaloomeprotsesse. Olulisel kohal on leksikaalsed esitused e sõnatähenduste esitamine eri mõistesüsteemides. Mõistekategooriad kujunevad pigem prototüüpide kui selgepiiriliste klasside alusel.

Leksikoloogia uurimisobjekt

• Leksikoloogia uurimisobjektiks on erinevad leksikaalsed üksused: leksikaalsed morfeemid, leksikaalsed sõnad, fraseoloogilised üksused. Uurimise keskmes on siiski leksikaalsed sõnad e lekseemid (lekseem = kokkukuuluvate sõnavormide kogum).

Nt eesti keele sõnavormid metsa, metsas, metsast, metsani esindavad sama lekseemi. Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (idioomid, fraseologismid), nt aia taha minema ‘ebaõnnestuma’.

Sõnavara uurimise põhiüksus: lekseem

Lekseem võib olla morfoloogiliselt lihtne (mets), tuletatud (mets+lane), liitne (mets+kass) või mitmest sõnast koosnev (metsa minema ’ebaõnnestuma’). Igasse lekseemi kuulub tähenduskomponent, s.t vähemalt üks semeem, keele tähendussüsteemi üksus, mis osutab reaalse maailma entiteetidele (olemitele) e referentidele. Mitmetähenduslikkuse e polüseemia korral kuulub ühte lekseemi rohkem tähendusüksusi e semeeme.

Leksikoloogia alldistsipliinid (1)

Leksikoloogia jaguneb üksteisega seotud alldistsipliinideks:

• Sõnavarateadus tegeleb keele sõnavara süstemaatilise iseloomustamisega, s.t on leksikoloogia e sõnavaraõpetuse sünonüüm. Kitsamas mõttes tegeleb see sõnavara semiootiliste, grammatiliste, kognitiivsete, sotsiolingvistiliste ja strukturaalsete aspektidega.

Leksikoloogia alldistsipliinid (2)

• Sõnamoodustus tegeleb sõnatuletuse ja -liitmisega, uurides sõnade leksikaalseid koostisosi ja nende liitumise seaduspärasusi. Seda tähistatakse mõnikord terminiga sõnasüntaks, millel on keelespetsiifilised iseärasused. Nt eesti liitsõnades on põhisõnaks järelkomponent, liitsõna viimane osis, nt tugi+tool, püsi+taim.

Leksikoloogia alldistsipliinid (3)

• Leksikaalne semantika tegeleb lekseemide tähenduste uurimisega, täpsemalt nende keelespetsiifilise sisu ja selle uurimise metoodika väljaselgitamisega. Teoreetilises plaanis jaguneb see lause- ja tekstisemantikaks, kuna sõna funktsioneerib alati konkreetses kontekstis. Nt jooma on polüseemiline (mitmetähenduslik) sõna, sest võib sõltuvalt lausekontekstist tähistada:

- ’mingit vedelikku manustama ja alla neelama’ (tavatähendus);

- ’pidevalt alkohoolseid jooke tarvitama’ (tähenduse konkretiseerumine, kitsenemine)

Lähenemismeetodid: onomasioloogiline ja semasioloogiline meetod

• Leksikaalses semantikas eristatakse semasioloogilist ja onomasioloogilist lähenemisviisi. Semasioloogiline lähenemisviis lähtub tähenduse uurimisel keelemärgi vormipoolest ja küsib tähenduse järele. Nt mida tähendavad sõnad hädaabi, esmaabi või kiirabi eesti keeles? Onomasioloogiline lähenemine lähtub denotaadist (referendist) e mõistest ja uurib, missugused keelemärgid on selle tähistamiseks kasutusel. Onomasioloogiline lähenemine küsib nimetuste, tähistuse järele. Nt kuidas nimetatakse eesti keeles koera? (koer, peni, aua, krants, klähvits, tarevalvur, majalukk jt).

Leksikoloogia olulisemad naaberdistsipliinid

• Morfoloogia – vormiõpetus, grammatika valdkond, mis uurib grammatilisi vorme; õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest. Mõttekas on vahet teha muutemorfoloogia ja sõnamoodustusmorfoloogia vahel.

• Leksikograafia – tihedalt leksikoloogiaga seotud uurimisvaldkond, mis kasutab leksikoloogia uurimistulemusi ja on arenenud seoses leksikoloogia arenguga. Kitsamas mõttes tähendab see õpetust sõnaraamatute koostamisest ning laiemas mõttes sõnaraamatutöö teooriat ja praktikat.

Leksikoloogia ja leksikograafia seos

• Sõnaraamatute koostamine ja leksikoloogiline süvauurimus on tihedalt seotud: mõlemad kasutavad vastastikku üksteise uurimistulemusi.

• ARUTLEMISEKS: Põhjendage seda seost!

Eesti leksikoloogia algus (1)

• Eesti leksikoloogia teaduslikuks alguseks võib lugeda 19. sajandi algust, mil ilmus J. H. Rosenplänteri toimetatud teaduslik ajakiri „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache” (1813–32). Tollal tegutses ka oma aja parim sõnavaratundja O. W. Masing, kelle „Ma-rahwa Näddala-Leht” tõi eesti kirjakeelde hulgaliselt uusi sõnu.

• 19. sajandi leksikoloogiatöö tähendas peamiselt sõnade (väljendite) kogumist ja publitseerimist. Sajandi lõpupoole hakati looma uusi eesti sõnu (Ado Grenzstein, Karl August Hermann), tegeldi teadlikult laenamise ja sõnamoodustusega.

Eesti leksikograafia algus (2)

• Esimesed trükis ilmunud sõnavarakäsitlused sisaldusid juba vanimates grammatikates (Heinrich Stahl 1637, Johannes Gutslaff 1648; Heinrich Göseken 1660).

• Suurimad leksikograafilised allikad enne F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut (1869) olid 18. sajandi alguskümnenditest pärinev Salomo Heinrich Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning August Wilhelm Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, II osa 1818).

Eesti leksikoloogia areng

• 19. sajandi tippteos: F. J. Wiedemanni akadeemiline eesti-saksa sõnaraamat. See tähendas uut kvaliteeti Eesti leksikoloogias nii oma mahu (50 000 märksõna) kui ka teadusliku läbitöötatuse poolest. Sisaldab eri murdevariante, liitsõnu, juhumoodustisi, juhulaene, oskussõnu, nimesid, fraseoloogiat jm. Sõnade tähendusi selgitatakse saksa keele abil. Täiendatud ja parandatud 2. trükk (1893) sisaldab juba umbes 60 000 märksõna. (Vt käsileht näitega!)

• Wiedemanni sõnaraamat oli kuni 1994. aastani, mil hakkas ilmuma „Eesti murrete sõnaraamat”, kõige täielikum trükis ilmunud murdesõnavara kogu.

Ülevaade eesti leksikoloogiast

• 20. sajandil mahukate akadeemiliste (teaduslike) sõnaraamatute koostamine. Teaduslik sõnaraamat annab uurija käsutusse kogu leksikaalse materjali, nt murdesõnaraamatut saab kasutada etümologiseerimisel. Julius Mägiste pooleli jäänud etümoloogiasõnaraamat võimaldab uurida keeleajalugu. Andrus Saareste kapitaalse mõistelise sõnaraamatu ja „Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” põhjal on võimalik uurida sõnatähendusi. Keeleuurimuslikku baasmaterjali pakub keelekorraldussõnaraamat „ÕS 2006”.

Eesti leksikoloogia tippteosed

• Andrus Saareste “Eesti keele mõisteline sõnaraamat” I – IV + indeks (1979). Stockholm: Vaba Eesti, 1958.

• Julius Mägiste “Estnisches etymologisches Wörterbuch” I – XII. Helsinki: Finnisch-Ugrische Gesellschaft, 2000.

• “Eesti keele seletav sõnaraamat” 1–6. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. Selle sõnaraamatu elektrooniline versioon moodustab eesti keele leksikaalse andmebaasi põhialuse, millele saavad toetuda eri tüüpi sõnaraamatud (http://www.eki.ee/dict.ekss/)

• “Eesti murrete sõnaraamat” I–V (ilmunud m-täheni). Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1994–2009.

• “Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006”. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2006. (http://www.eki.ee/dict/qs2006/)

Eesti leksikoloogia hetkeseis (1)

• On veel uurimata valdkondi. Puuduvad suuremad sõnavarateaduslikud koondkäsitlused. Olemas on „Eesti keele käsiraamatu” leksikoloogiapeatükk (ca 100 lk). Uurimist vääriks polüseemianähtused, uuemad laensõnad, eri allkeelte sõnavara (nt Interneti-keele sõnavara, õpilas- ja üliõpilasslängi muutumine ajas).

Eesti leksikoloogia hetkeseis (2)

• Eesti keele uuemat laensõnavara (põhiliselt inglise laene) on mõnevõrra uuritud, puuduvad suured kirjakeele laenude (vene, rootsi, saksa, inglise jt) koondkäsitlused. Ka leksikaalset homonüümiat on vähe uuritud. Polüseemiat on mõnevõrra puudutatud kognitiivsetes uurimustes (seoses metafoori ja metonüümia küsimuste ning põhisõnavaraga). Sõnavara tähenduspoole uurimises on tugevasti esile kerkinud kognitivistlik lähenemine: grammatikat (süntaktilisi struktuure) ja tähendust (semantilisi rolle) vaadeldakse üheskoos. Sõnavarakihtide uurimises ja kontrastiivses leksikoloogias rakendatakse traditsioonilist deskriptiivset meetodit. Sõnamoodustuse leksikaalsest poolest on uuritud omasõnu, vähe on tegeldud võõrsõnatuletusega eesti keeles.

Leksikoloogiatöö tulevik

• Eesti keele leksikaalne andmebaas vajab pidevat keeletehnoloogilist ja arvutileksikoloogilist hooldamist ja arendamist. Põhiküsimus on elektroonilise keelevara (keeleressursside) analüüsimehhanismide väljatöötamine.

• Eestis on tugev leksikograafiatraditsioon. Kaks põhilist uurimiskeskust: Eesti Keele Instituut ja Tartu Ülikool.

Näiteid viimase kümnendi leksikoloogilistest uurimustest

• Margit Langemets “Nimisõna süstemaatiline polüseemia eesti keeles ja selle esitus eesti keelevaras” (2009)

• Renate Pajusalu “Sõna ja tähendus” (2009)• Renate Pajusalu, Ilona Tragel, Ann Veismann, Maigi

Vija “Tuumsõnade semantikat ja pragmaatikat” (2004)• Huno Rätsep. “Sõnaloo raamat” (2002)• Kristel Ress, Valve-Liivi Kingisepp – valmimas

Heinrich Gösekeni (1660) sõnaraamat (2010)• Vana kirjakeele töörühma koostatud sõnastikud (G.

Müller, J. Rossihnius, pooleli H. Stahl)

Diakrooniline ja sünkrooniline leksikoloogia

• Diakrooniline leksikoloogia jälgib keele sõnavara kujunemist pikema aja jooksul, kaasates ka sõnavara päritolu uurimise (genuiinne e algupärane sõnavara vs laensõnavara). Viimane jagatakse omakorda laenuandja keele, laenamise aja ja viisi (suuline, kirjalik) järgi.

Diakrooniline ja sünkrooniline leksikoloogia (2)

• Eesti keele sõnavara on põhjalikumalt uuritud just diakroonilisest aspektist. Oluline oli sellealases uurimistöös võrdleva-ajaloolise meetodi mõju. Selle meetodi tõi Eestisse Mihkel Veske, hiljem rakendasid seda nt Karl August Hermann, Julius Mägiste, Paul Ariste, Paul Alvre, TÜ vana kirjakeele töörühm jt.

Diakrooniline ja sünkrooniline leksikoloogia (3)

• Sünkrooniline leksikoloogia tegeleb uurimise ajal keeles olemas olevate sõnade analüüsimisega. On piiratud lühema ajaetapiga. Analüüsitakse sõnavara koosseisu, uusi laensõnu, sõnade tähendusi. Nt tuumsõnad (Pajusalu, Tragel, Veismann, Vija 2004), värvi- ja maitsesõnad (Sutrop 1995, 2000; 1998), emotsioonisõnavara (Vainik 2004), isiksuseomaduste sõnavara (Orav 2006), ruumisõnad (Veismann 2009).

Keele sõnavara muutuvus

Keele sõnavaraline koosseis muutub pidevalt. Seetõttu on keele sõnavara suurust raske täpselt hinnata. Sõnavara täieneb neologismide e uudissõnade arvel. Samal ajal on keeles olemas aktiivsest kasutusest kadumas/kadunud sõnu, arhaisme. Eri tüüpi sõnaraamatud fikseerivad teatud liiki sõnade hulga keeles. Nt eesti keele viimases õigekeelsussõnaraamatus on ligikaudu 130 000 sõna. F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu 2. trükk sisaldas 60 000 sõna. Soome keele “Nykysuomen sanakirja” sisaldab aga 201 000 sõna, inglise keele tuntud Websteri sõnaraamat aga üle 600 000 sõna.

Sõnavara ajateljel

Sõnavara ajalist arengut kirjeldades räägitakse tänapäevases leksikoloogias ühelt poolt arhaismidest – need on vananenud sõnad, mida tänapäeval keeles ei kasutata. Arhaismid eksisteerivad sõnavara perifeeriaalal. Arhaismide tekkeks on erinevaid põhjuseid:

Arhaismid (1)

• Sõnad vananevad, kuna nendega tähistatu kaob kasutuselt (nt pidal, kolhoos, viisaastak, komnoor, drops);

• sünonüümid (sageli ilmekamad, kujundlikumad või omakeelsemad) võivad sõna kasutuselt kõrvale tõrjuda, nt pannine ’patune’, penisitt ’väävel’, raamatunahk ’paber’, Saksamaa kukk ‘kalkun’;

Arhaismid (2)

• polüseemilistes sõnades võib vananeda vaid üks semeem, samal ajal kui teised säilivad keeles edasi, nt ehitus ’ehe’, kadumine ’kahetsemine’, katsuma ’vaatama; kogema’, pioneer ‘teerajaja; noorsooorganisatsiooni liige’;

Arhaismid (3)

• vananeda võivad ka formatiivid ja grammatilised vormid, nt ikeks ’ikka’, eks ‘kas ei’, veelaks ‘kas veel’, mistap ‘mistõttu ju’, iganes (-nsa possessiivsufiks);

• vananeda võivad sõnamoodustus-struktuurid, nt higima ’higistama’, hoidus ’hoidmine, kaitse’, mardaline ’mardikas’.

Sõnavara ajaline markeering

Eesti keele sõnavara hulk suureneb pidevalt. Uued sõnad on kas uustuletised või laenud teistest keeltest. Täiesti uusi juurmorfeeme, nn tehissõnu, lisandub tänapäeval ülimalt vähe (nt raal ‘arvuti’, vandel ‘elevandiluu’).

Neologismid (1)

Arhaismidele vastanduvad neologismid e uudiskeelendid, mis on hiljuti käibele tulnud või alles soovitusstaadiumis keelendid või ka olemasoleva keelendi kasutusjuhud uues tähenduses. Neologismid võivad tähistada uusi mõisteid (nt turvavärav, riiulifirma, laserplaat, seinatennis) või tulla mõne keeles juba olemas oleva keelendi asemele või kõrvale (nt mestima, spaa, lõimima) jpt.

Neologismid (2)

• Okasionaalsed e juhuneologismid – vaid ühe korra (ühes allikas) esinevad sõnad, mis on loodud ühes konkreetses kommunikatsioonisituatsioonis ja pärast seda enam kasutust ei leia. See võib toimuda hetkelise nimetamislünga täitmise vajadusest või teadlikust ekspressiivsuse suurendamise vajadusest (nt tuksterjer segaverelise koera tähenduses).

Neologismid (3)

• Moeneologismid – tekivad teatud ajahetkel, mil neid ka intensiivselt kasutatakse, kuid nad ei leia teed tuumsõnavarasse. Pärast ekspressiivsuse nõrgenemist asendatakse need uute moesõnadega. Tänapäeval nt (ehk reklaamikeele mõjul) liialdatakse võimendavate eesliidetega, nt mega-, super-, ekstra-, hüper-; populaarsed on laia tähendusega adverbid, nt põhimõtteliselt, oluliselt, suhteliselt, praktiliselt, tegelikult.

Neologismid (4)

• Ajutised neologismid – need on uudissõnad, mis leiavad tee teatud kitsa grupi sõnavarasse. Aja jooksul saavad need üldiseks, kaotavad uudsuse ja hakkavad täiendama sõnavara. Praegu masu < majandussurutis.

• Sõnade kadumist keelest on väga vähe uuritud. Sõnu peetakse keelest taandunuks, kui üldkeele sõnaraamatud neid enam ei esita. Nt porikuu oktoobri tähenduses (Rooma kalendrinimed tunginud kogu Euroopa kultuuri, oma vanad nimed taandunud); kõhnret ‘paharet, vanakuri’ (puudub ÕS 2006-s).

Vananenud sõnad

Vananenud sõnade hulgas tehakse traditsiooniliselt vahet historismide ja arhaismide vahel. Historismid tähistavad denotaate, mida tänapäeval enam olemas ei ole (võivad küll esineda nt muuseumi-eksponaatidena), nt vart ’ühest puust rehepeksuvahend’, koot ’endisaegne rehepeksuriist’, ruhi ’küna; puutüvest õõnestatud lootsik’. Historisme kasutatakse siis, kui viidatakse ajaloolistele denotaatidele. Arhaismid on sõnad, mille denotaadi tähistamiseks on olemas uued tähistusvõimalused. Nt hüüs ’varandus’, viss ’kindel’, uur ‘kell’, trotuaar ‘kõnnitee’.

Kordamiseks

• 1. Millega tegeleb leksikoloogia? Põhiüksused, uurimisvaldkonnad.

• 2. Kuidas on sõna tähendus seotud kontekstiga?• 3. Sõnastage onomasioloogilise ja

semasioloogilise lähenemisviisi erinevus.• 4. Nimetage eesti vanema leksikograafia

tippteos ja iseloomustage selle sisu (vt käsileht).• 5. Mis on arhaismid ja neologismid ning kuidas

need keelde tekivad?