KUNST

JALUTUSKÄIK GALERIIDES

Linnapi vaim ja Tartu fotoPeeter Linnapi kuraatoriprojekt „Crosstime” („läbi aja”) nooruse galeriis kuni17.XI. Kunstnikud Peeter Oja ja Mart Juur,taavi Piibemann, toomas kalve ja madisKatz, Lenin, Tõnu Tamm, Peeter Linnap,Theodor Peeter Linnap, Uku Linnap, RaivoKelomees, Sten Eltermaa, Triin Rebane,Getter Kuusmaa, Kristi Mägi, DianaTamane, Tiit Joa la, SirjeJoala, Sirli Õunap,Vallo Kalamees.

Professor Peeter Linnapi väga dünaamilinekarisma lehvib endiselt võimsana Tartu kõr-gema kunstikooli fotoosakonna kohal. Kin-nitust sellest annab Nooruse galeriis avatudfotoosakonnaga seotud kunstnike töid koon-davväljapanek „Cross Time. Eesti nüüdse foto-graafia lineaarsus/kestvus/temporaalne kaos”,mis on Tartu näituste puhul pigem erandliknähtus.Tööde valiku seisukohalt ei paku näitusmidagi uut: tegemist on vanade, kuigi kahtle-mata heade teostega, milleleLinnap on lisanudsisulises plaanis domineeriva kuraatori sõnumi.See ei võimalda näitust käsitleda tavapärasekooliga seotud kunstnike tööde esitlusena,nagu need selles galeriis ikka kipuvad olema.

Linnap tutvustab fotograafiat kui ajaagenti ning viitab sellest tulenevalt tervelereale probleemidele. Need nagu ta ise väidab,on relatiivsusteooria sõnastamise ajast pealehulga keerulisemaks läinud: „Tahtes mõistaajaloolist aega, peame ennast esmalt sellesse„paigutama” jaküsima, „kus me hetkel ajalistesraamides asume?” Kas peaksime selle selgita-miseks arvesse võtma globaalsed või kohalikuddimensioonid? Eelistama rahvusvahelisi võiriiklikke või hoopis sotsiaal-poliitilisi või kuns-tilisi kontekste?”.

Küsimused on iseenesest kahtlemataaktuaalsed: me elame erakordselt olevikuli-ses kultuurimudelis, millele, olgu teadliku võitahtmatu sümbolina, viitab tabavalt näitusealapealkirjas kasutatud väljend „Eesti nüüdnefotograafia”. Küsimus on ent ikkagi, kas olene-valt sellest, kuidas näituse komplekt teemagahaakub ja seda avab, kas see suhe on vähem võirohkem meelevaldne. Uute tööde puhul, mison loodud või tellitud ajaprobleemi mitmeke-sisuse käsitlemiseks, saame rääkida ühisnäitustkooshoidvast kontseptsioonist. Näiteks TaaviPiibemanni ja Toomas Thetloffi „Schrödin-

geri kastil” (2010), kus kahtlemata tõstatatudväga omapärasel viisil temporaalsuse küsimuskunstis, ja toomas kalve „Kanepi moefotol”(2008) on aga varasemast niivõrd tugev ja eri-palgeline tõlgenduslik foon, et nendekoosnäi-tamine ühtses temaatilises kontekstis eeldabmärksa konkreetsemat sisulist põhjendust, kuipakub kuraatori seinatekst. Ma ei sea kahtlusealla ühegi näitusele valitud töö sisulist sobi-vust, kuid Eesti uuema fotokunsti klassikassekuuluvate tööde koondamisel kuratoorseprogrammi alla oleksin oodanud natuke süs-teemsematteemakäsitlust, sest praegu mõjubekspositsioon ennekõike ikkagi valikuna foto-osakonnaga seotud kunstnike küll väga hea-dest, ent korduvalt eksponeeritud ja repodut-seeritud töödest.

Tuleb siiski möönda, et näitus on vägakuraatori nägu. Linnapi teoreetilisi tekste ise-loomustab küsimustele vastamine küsimus-tega. Ta kaardistab nii pigem probleemi ula-tuse, kui pakub lahenduse (mida loodetavastiillustreeris ka eeltoodud tsitaat), mis teeb Lin-napist ühe meie vähestest järjepidevalt post-modernismi viljelevatest teoreetilisemõtlemi-

sega autoritest, kelle tekstid on tõsiselt võeta-vad. Nii on ka kõnealust näitust ilmselt kõigekorrektsem vaadelda kui fotokunsti ja aja suh-teid kaardistavat esseed. Kuid vormiliselt onekspositsioon ennekõike siiski põgus ülevaadeja meeldivtaaskohtumine Tartu taustaga foto-graafide loodud väärt teostega.Indrek Grigor

Vaade Peeter Linnapi kuraatoriväljapanekule: Taavi Piibemanni jaToomas Thetloffi„Schrödingeri kast” (2010), Taavi Piibemanni „Kasutatud kirjandus” (2007) jaTaavi Piibemanni„Nimetu” (2006). INDREK GRIGOR

Koodid ja muutusedLeonhard Lapini isikunäitus „Koodid”Tartu Kunstimajas kuni 18.XI.

Leonhard Lapini armastus märkide vastu onteada. Sellest on ta korduvalt rääkinud ise, sel-lest on kirjutatud, seda on näidatud pildis. „Koo-dide” seeria, mida ta alustas juba kümmekondaastat tagasi, ei ole selles suhtes erand. Olgukohe ka ära öeldud, et „Koodides” kajastub kaenamik neid märksõnu, mis on alati Lapini loo-mingule olnud iseloomulikud: seeriaviisilisuseprintsiip, kindla struktuuriga läbi viidud prog-rammilisus, viimase piirini väljapeetud perfekt-sus tehnilise teostuse aspektist vaadatuna.

Triipkood kui massitarbijakultuuri üksmärkamatult pähekulunumaid märke, ilmubautori teostesse popilikust ideemallist läh-tuvalt, kandes visuaalses plaanis edasi objek-tiivset minimalismi. Koodi kujund autorikäsitluses ei kritiseeri, ei pilka, ei heida ette –

ta konstateerib vingelt oma olemasolu. Siin-kohal teen ühe meelevaldse oletuse. Kui esi-mesel hetkel on triipkoodil sotsiaalsusegaseotud tähendus, tarbijaühiskonda iseloo-mustav ikoonilisus, siis nüüd on autor avas-tanud, et see, oma väljanägemiselt piiritultlihtne element, haakub suurepäraselt temakunstiakadeemias loetava värviõpetusemetoodikaga. Sellest peale on sotsiaalneaspekt tasalülitatud ja triipkood ilmub nüüdselle otsemõttelises tähenduses, rakendubLapini värviteooria „vankri ette”.

Tartu Kunstimaja näituse juures jääbkisilma kaks momenti. Esiteks see, et tegu oleksotsekui avatud värviõpetuse teosega, midarõhutab veelgi näituseruumis eksponeeritud2009. aastal ilmunud autori värviõpetusvihk.Steriilselt väljapeetud näituseruumi kujunduson otseselt „koodipõhine”, lausa suurepäraneõpiauditoorium värviteooria huvilistele, kuns-titudengitele jne. Pikad õppejõuaastad on jät-nud paratamatult oma jälje.

Teiseks tahuks on see, et Lapin on oma loo-mingus muutunud aasta-aastalt üha „intiim-semaks” kunstnikuks. Varasemate aegade teh-nika võidukäiku glorifitseeriv Sturm und Drangon ammu vajunud möödanikku, nõukogudesüsteem on läbi materdatud, sini-must-valgelkirjad („makse-maksab-maksta” jms) samuti.Üks minupoolne mõte: alates seeriast „Müüdisünd” on autorhakanud järjest enam süvenemaenesesse, emalt laenatud lõikelehtede kasuta-mine teoste põhjana jms on selle kõige ilme-kam näide. „Koodides” on pandud välja kakspühendusega teost: Johann Sebastian BachilejaLinnart Mällile, aasta vältelvalminud taiesed,mis lausa pakatavad sisemisest läbielamisest.Kunstniku viimaste aastate arhitektoonidesseon ilmunud üha enam rustikaalseid leidkehi jabudakujusid. Viimaste aastate arhitektoone jakoodide seeriat võikski pidada Lapini nii-öeldaintiimsuse kvintessentsiks, selle erinevusega,et kui arhitektoonid kannavad enestes jutus-tavat alget, siis „Koodides” on mõttesügavust.Jõudu mõlemaga edasiminekul!Holger Rajavee

Kujuri tütarMaria Maddalena Carlsson2. II 1922 – 28. IX 2012Amandus Adamsoni suveateljee Paldiskisoli tema vanema tütre Corinna Tammpere(kiriena, 1910–1981) elupäevil üsna korras.Alumisel korrusel olid veel hiljemgi stendidfotode ja tekstidega kunstniku biograafiast,mille tegi tema 100. sünniaastapäeva puhulEesti Kunstimuuseum (tollal Tallinna RiiklikKunstimuuseum); oli alles ka väike eksposit-sioon skulptori ateljeest pärinevate kipsvalan-dite-fragmentidega. Mõni kujuke olevat küllvahepeal kadunud, ent õnneks oli Eesti Kuns-timuuseum olulisemad teosed perekonnaltõigeaegselt omandanud. 1995. aasta sügisel,kunstniku 140. sünniaastapäeva puhul kor-raldatud konverentsi ajal, tutvusin maja tol-leaegse perenaise, Corinna miniaga, kes olijuba aastates, põdur ja kelle tervisele majapidamine, selles elaminegi käis ilmselgelt ülejõu. Paldiski linnavalitsusele sai toona süda-mele pandud, et ikka ellu viidaks Urmas Ari-kese restaureerimisprojekt, sest juugendlikpuumajake oli ja on üks linna peamisi vaata-misväärsusi. Linnavalitsus tellis küll AmandusAdamsoni monumendi (autorid Tõnu Maa-rand jaMart Kadarik), mis püstitati 2000. aas-tal, ent maja jäi hooletusse. Pärast mainitudperenaise surma rüüstasid seda vandaalid, kesjõudsid purustada või ära tassida sellegi, misendisest ekspositsioonist alles oli. Ka hakkaskummitama Adamsoni krundi ebaseaduslikutükeldamiseoht.

Selles situatsioonis hakkas kujuri noorim

tütar, Uppsalas elav Maria Carlsson tegut-sema. Kuna 2000. aastal asutatud MTÜ Aman-dus Adamsoni Selts ei osutunud tegusaks,kinkis ta 2005. aastal krundi koos majaga Eestiriigile. Olin selle akti piduliku tähistamise juu-res Pärnu uue kunsti muuseumis 2005. aasta12. novembril Amandus Adamsoni 150. sün-niaastapäeval. Mark Soosaar, kel selleks ajaksvalmis film „Kolm kujurit” (Starkopf, Koort jaAdamson nende tütarde mälestustes), seadisürituse keskmesse loomulikult Maria Carls-soni ning tõi Eesti Kunstimuuseumist kohalekujuri teosed „Laine ainuke suudlus” (1922,marmor) ja „Kunstniku uinuv tütreke” (1923,marmor). Viimanekujutab Carraras sündinud

Maria Maddalenat. 1920. aastatel käis Adam-son tihti Itaalias oma töid modelleerimas,marmorisse või pronksi viimas ning ikka koosperekonnaga. Carraras raius ta 1922. aastalmarmorisse Tartu Pauluse kiriku altarigrupiKristuse, Maarja Magdaleena ning Jeerikopimedaga –siit perekonna pesamuna nimigi.Maria Maddalenal õnnestus koos isaga viibidaViareggiosja Pistoias, Roomas, Napolis, Capril.Ta mäletas jalutuskäike isaga ja seda, et too oliväga uhkelt vastanud küsijaile, kes too väiketüdrukon: „minu tütar”.

Kuna Amandus Adamsoni elu ja loomingning tema enda noorus olid tihedalt Paldis-kiga seotud, võttis Maria Maddalena suve-ateljee asja väga südamesse, liiatigi et Adam-sonide suur elumaja oli sõja ajal hävinudnagu osa skulptuuregi, mis sõja algul Pärnumuuseumi deponeeriti. Head suhted kujune-sid tal Harjumaa muuseumiga, mille filiaalinarestaureeritud ateljee 13. novembril 2010.aastal avatigi. Tallinnas-käikude aegu, mil tapeatus oma Inglise kolledži aegse kooliõeVeera Ojamaa pool, jõudis ta vestelda HeiniPaasiga, kelle tekstides Eesti Kunstimuuseu-mis asuvate Amandus Adamsoni teoste kata-loogile (2009) mitmed andmed tänu selleletäpsustusid.

Harjumaa muuseumile on Maria Carlssoniperekond müünud ka kaks silmapaistvatadamsoni teost: „autoportree” (1893, reljeef,pirnipuu), millele on graveeritud „Portraitde A. Adamson Port Baltique” („A. Adamsoniportree, Balti sadam”) jakompositsiooni „Alfaja oomega” („Alfa etomega” 1923, pirnipuu)kolba najale toetuva magava poisikesega.Kunstiajaloolased on seda teost käsitlenudkui „memento mori” (1907, pirnipuu, eKm)

kordust, entteose sümboolika– algus ja lõpp,kaduva edasikestmine pealetulevas elus –

näib olevat inspireeritud pigem perekonnapesamuna sünnist, nagu mõni teinegi tollalloodud töö („Tütarlaps viinamarjakobaraga”,1923, marmor, eKm). „autoportree” oli eks-poneeritud F. Wassermanni raamatukaup-luse aknal Tallinnas 1893. aastal, mil kujuroli alles äsja, 1888.–1891. aastani, esinenudedukalt Pariisi Salongis. Kahtlemata lisas seeenesekindlust ja tingis teose uhke prantsus-keelse inskriptsiooni. „alfa ja oomega” oliesmakordselt väljas 1923.aastal Eesti Kunst-nikkude Liidu I näitusel ning pälvis koos mit-mete teiste töödega („Pax”, „Sõjaviletsused”,„merekohin”) „austava mainimise” 1928.aasta Pariisi Salongis. See töö õnnestus MariaCarlssonil 1944. aastal Rootsi põgenemiselkaasa võtta. Neid töid saab 10. novembristimetleda meistri ateljeemuuseumis, kaunismuinasjutumajakeses.

Veel enne Gustav Suitsu lansseerituddeviisi oli Amandus Adamson, samuti JohannKöler või August Weizenberg, eurooplanepäris endastmõistetaval moel ning enda jõulja nõul. Neile polnud probleemiks elada ja töö-tada välismaal, kuuluda sealsetesse kunstior-ganisatsioonidesse, esineda maailmanäitustel.Niisama endastmõistetavoli nende suhekodu-maasse. 26. juunil 1929.aastal lahkunud Adam-son maeti vastavalt tema soovile Pärnusse Alevikalmistule 1921.aastal püstitatud Vabadussõjamonumendi lähedusse, millel ta oli leinaja-tena kujutanud oma abikaasat Eugeniet, lapsiCorinnat ja Peetrit. Sinnasamasse sängitati12. novembril oma isa mälestust nii väärikalthoidnud Maria Maddalena Carlssoni põrm.Mai Levin

Maria Maddalena Carlsson koos pojaStefaniga vastavatudAmandus Adamsoniateljeemuuseumis 12.XI 2010. Jüri Hain

SIRP 16.november 2012 19