Irma Saares

La Dolce Lingua

11

La Dolce Lingua annab suvele hoo sisse juunikuu numbriga, kus on peategelaseks meie pikaaegne soome ja inglise keele õpetaja Irma Saares. Ta armas-tab mängu võlu - seda nii keeleõpetamise puhul kui ka võrkpalli mängides. Aeg-ajalt vajab Irma puhkust oma kodumaalt, et lasta seiklustel ennast oma embusse haarata. Üksi Hispaanias ringi rändamine või siis Siberis kokana töötamine pole talle võõrad. Vii ka ennast seiklustelainele!

Pall võrkuMa hakkasin 10-aastaselt mängima võrkpalli Meta Selja juures. Aegamööda tulid saavutused ka – olin Eesti koondises ja siis läksin TSIKi. Treener rõhus kohusetunde-le, kuigi ma ei tahtnud eriti Tartust ära minna, sest õppisin Tartu 8. Keskkooli kirjandusklassis legendaarse õpetaja Vello Saage käe all. Ülikoolis mängisin edasi ja olime ka Eesti meistrid. Väikeste vaheaegadega (kallid lapsed) olen ikka kogu aeg mänginud ja mängin siiamaani. Praegu olen Tartu spordiveteranide võistkonnas – sinna saavad naised juba alates 35. eluaastast.

MatkajaMa käisin koos geograafidega ülikooli ajal matkadel. Ma käisin nendega mägedes, Kaukaasias näiteks ja Koola poolsaarel. Kui ma olin ülikoolis teisel kursusel, siis oli mul võimalus minna ekspeditsioonile Siberisse. Sinna läksin Leningradi Botaanika Instituudi kaudu. Üks eestlane töötas seal ning võttis praktikale ka kaasmaalasi, et ei oleks ainult venekeelne keskkond seal. Mina ei teinud seal mingisugust praktikat, vaid läksin sinna kokana. Söögi tegemine käis lõkke peal, suures ämbris. See oli väga äge ja romantiline. Siis ma olin just 20-aastane – millised head mälestused.

Mängu VõluNii mõnigi leiab, et võrkpall ei ole põnev mäng, kuna see on üsnagi staatiline. Mulle pakub pinget see, et väga palju on vaja hoopiski mõistust kasutada. Kui sa oled tõstemängija, siis eriti. Algul olin selles positsioonis, aga pärast juba lööja ehk ründemängija. Ega ei saa, et lihtsalt lööd ja lööd, vaid pead ikka vaatama, kuhu lööd. Või siis hanitad (ei löö kõvasti, vaid tasakesi kuskile tühja kohta) – selleks peab olema kavalust. See on mäng, mida saab mängida ka üsna vanas eas. Ja muidugi on oluline ka see, et tegemist on võistkondliku mänguga. Üks võib olla hea mängija, aga kui teised ei ole, siis ikkagi tulemuse saavutab see võistkond, kus ei ole mingeid tähti, vaid tase on ühtlane ja hea. Ma olen olnud nii noortes kui ka veteranides kapten. Mängu juhtimine on põnev – võtad aega, paned kellegi sinna kohta mängima või mujale. See vastutus on päris suur ja on justkui samaväärne mingis mõttes treeneri tööga.

Elatud eludPraegu eelistan tihtipeale raamatule looduses viibimist (kui võimalik, siis muidugi veelmidagi põnevamat). Noorpõlves lugesin raamatuid väga-väga palju. Aastaid tagasi jõudsin järeldusele, et lugedes elad teiste elusid, elama peab ikka enda oma, ja võimalikult mitmekülgselt (siis võib ju sellest kunagi ka kirjutada). Kui kirjanikke nimetada, siis kujunemisaastatel mõjutas mind Jack London, tema tahtejõulised kangelased (Martin Eden, Naiste visadus), hiljem aga on mind võlunud Aino Kallas, tema kirglikud tegelased ja päevaraamatute kaudu tema enda värvikas elu.Ent üks, mille ma olen kindlasti pooleli jätnud, on ''Vahva sõdur Švejk'', mis nii paljudele ju meeldib. Eriti meestele, eks. Minu meelest see on täielik meeste raamat. Mina ei suutnud seda lugeda. Sõjaväe naljad - aga ma vähemalt üritasin. Aga ei saanud. Niikuinii ei jõua kõike lugeda ja ei peagi.

Fotod: Laura Remmel/Pinterest

La Dolce Lingua irma saares

2

KuldjuurMe olime Siberis Taimõri poolsaarel. Seal olid hästi huvita-vad Putorana mäed, umbes 1000 meetrit ja üleval on platoo. Nii et me käisime seal mägedes ka ronimas, otsisime kuldjuurt, mis on omadustelt sarnane ženšenniga.

EneseületajaMul on natuke kõrgusekartust ja üritasin seal sellest lahti saada. Aga kui sul on see veres olemas, siis lahti sellest ikka päris ei saa. Me küll alpinismi ei harrastanud, aga kohati oli ikka päris hull. Ületasin iseennast! Tahtmine oli suur, sest mulle nii õudselt meeldis. Mulle väga mäed meeldivad. Mul on nii meeles üks pilt Putorana mägedest: oleme seal tipus ja istun kaljul ja vaatan ja vaatan ... Ümberringi on mäed, jõed, sinist värvi järv, rohelist värvi järv – lõputu avarus. Mul on siiani meeles vabaduse ja kõik-on-võimalik tunne, mis mind valdasid.

ReisikihkMul on selline vajadus, et pean kohe kindlasti vahepeal siit kodust ära saama. Ikkagi et midagi uut näha. Ju siis uudishimu on suur! Vist olen selle ka tütrele edasi andnud. Kui mu tütar oli 20-aastane, otsustas ta minna Euroopasse reisima oma sõbrannaga. Muidugi ma pabistasin, polnud tal ju erilist raha ka kaasas. Mõtlesin siis, et lähen neid vaatama ja ostsin kuuks ajaks pileti. Aga nemad tulid hoopiski tagasi. Mina aga rändasin üksi Hispaanias kuu aega ringi – oli küll mõni pidepunkt ning paar tuttavat. Näiteks tahtsin jõuda Alicantesse Don Juani päevaks ehk jaanipäevaks. Sest neil on jaanipäeva ajal lõkked mere ääres ja see tundus köitev. Ostsin pileti Interneti kaudu, kuid mul ei olnud printimise võimalust ja bussijuht ütles, et see on õige buss. Madridis istusin õhtul bussi, et hommi-kuks kohale jõuda. Sõit kestis öö läbi, mil mina magasin. Panin küll tähele, et kuidagi külmaks läheb. Hommikul ärkan siis mina bussis üles ning tuli välja, et olen hoopis Gijonis, põhjas, Atlandi ookeani ääres. Sõitsin hoopis valesse suunda! See oli minu kogemus, et inglise keelega ei saa ikkagi alati hakkama.Ostsin siis uue pileti. Muidugi oleksin võinud sinna jääda, aga seal oli külm ja tahtsin ju pidustusi näha. Istusin uuesti bussi peale, sõitsin kogu Hispaania jälle läbi ning jõudsin lõpuks sihtkohta.