Mükoloogia

15. veebruar 2007

Erast Parmasto

1. Mis on elu mõte?

2. Seente levimisbioloogia

3. Biomitmekesisus ja seenekaitse

Üks kõigile elusolenditele omaseid eluavaldusi on söömise ja ellujäämise

kõrval paljunemine ja sellega seotud levimine. [Nagu järgmisel kartoonil

näha, lisandub sellele liigil Homo sapiens ka pingeline mõtlemine selle üle,

mis on õieti elu mõte. Loodetavasti jõuab üks bioloog oma stuudiumi, aga ka

kibeda ja konarliku eksimõtete tee läbimisel arusaamisele, et elu mõte on

elus eneses. Maailma arengus väljakujunenud elu on iseväärtus, millesse

mõtlev inimene peaks suhtuma - kõigis elu esinemisvormides -

lugupidamise, mõistmise, arusaamise, austuse, uudishimu ja teada

tahtmisega. Mille üheks vormiks võib olla Albert Schweitzeri filosoofiliselt

põhjendet aukartus elu ees (vt. tema samanimeline esseede kogumiku tõlge

eesti keelde, Tallinn 1972)].

Sellele elu käsitusele tugineb tänapäevane eluslooduse kaitse (kaasa

arvatud liigikaitse, millest allpool juttu tuleb).

Kuna oskate üksjagu inglise keelt, püüdke ise eesti keelde tõlkida järgmisel

kartoonil inimese peas siginenud mõte. Ehk leiate paremat, kui No mis,

kuradi pihta, see jamps õiete on?

Seente paljunemine ja sellega kaasnev levik toimub nn. viljakehade abil.

Lisaks kõigile tuntud lehikseente jala, kübara ja selle allpinnal oleva eoseid

moodustavate eoslehekeste süsteemile on mitmeid teisigi viljakeha tüüpe,

täpsemalt öeldes: eluvorme. Neist justnagu primitiivseim on tasane eoseid

moodustav pind (eoslava), mis esineb näiteks paljudel nahkiselistel. Sellised

viljakehad pole mitte primitiivsed ega algelised - seda näitab juba asjaolu, et

see ehitustüüp on evolutsioonis püsima jäänud. Eoseid valmib küll vähe, kuid

viljakeha saab tekkida ja välja areneda kiiresti, vähese materjali- ja

energiavaru kulutusega (näiteks varakevadel paari veidi soojema päeva

jooksul). Igal seenerühmal, perekonnal, isegi liigil on oma

paljunemis- ja levimisstrateegia!

Järgmisel slaidil: Eestiski metsas lamatüvedel väga sage Vesiculomyces

citrinus

Zooloogide eeskujul eristame ka seente juures kahte levimisstrateegiapõhitüüpi, mis aga harva esinevad n.ö. puhtalt:

r-strateegiaga (r-selekteeritud) liigid: isend lühiealine, keha väike, palju väikseid leviseid (poegi, seemneid, eoseid…)

K-strateegiaga (K-selekteeritud) liigid: isend pikaealine, keha suur, vähe suuri leviseid (poegi, seemneid, eoseid…)

Järgmistel fotodel on näiteid erinevaid eluvormides, eri teedest seeneviljakehade eoseid moodustava pinna suurendamiseks.

Leucogyrophana mollusca viljakeha pind muutub voldiliseks - võrreldestasase viljakehaga suureneb pind kuni kaks korda.

Suur sarvik, Calocera viscosa on harunevate puukujuliste viljakehadega.Selline viljakeha saab kasvada maapinnal, mullal - eelmised kaks tüüpivajasid kujunemiseks enam-vähem horisontaalselt lamavat kõdunevatpuutüve.

Külmaseene, Armillaria ostoyae viljakeha allküljel on radiaalselt asetunudeoslehekesed, selle eoslava ehitustüübi puhul võib eosed moodustav pindsuureneda üle kümne korra (võrreldes sama läbimõõduga, kuid alt tasasekübaraga), kübar on eosetekkele vihmavarjuks. Ka järgmisel slaidil näemesama ehitustüüpi.

Tuletaeliik, Phellinus igniarius, ja haavataelik, Phellinus tremulae, meilülitavaline haabade tüve südamemädaniku tekitaja on mitmeaastasteviljakehadega, mille eosed valmivad allkülje torukestekihis - igal aastalmitme kuu vältel, ja mõnel liigil kuni 85 aastat järjest.

Torukestekiht võib igal aastal ühe kihi võtta pakseneda. Aga viljakeha võibolla ka vaid mõned kuud vastu pidav, nagu on kaitsealusel leht-kobartorikul,Grifola frondosa.

Phellinus

igniarius

Seente seas on harulduste osakaal suurem, kui paljudel teistelelusolenditel (näiteks taimedel). Võimalus, et eos satuks sobivassekohta, on äärmiselt väike. Nii satub puid nakatavate torikseente eostestsuurem osa tuule abil rohttaimedele, mullale, kividele, või mujale.Liikide haruldus tuleneb nende paljunemis- ja levimisbioloogiast, sellest

omakorda nende kaitsevajadus

Eesti torikseened (212 liiki):

15 % - 55 aasta jooksul leitud üks kord21 % - väga haruldased35 % - enam-vähem haruldased,29 % - enam-vähem levinud

Et tagada kasvõi ainult liigi püsimine antud kohas (metsas vm.), peavad liigi

viljakehad tootma tohutu hulga eoseid. Järgnevatel slaididel on toodud mitte

mingid rekordarvud, vaid tavaliste liikide tavalised hulga- ja suurusandmed.

Et eoste erikaal on ligikaudu 1,0, pole raske välja arvutada nende (vaikses

õhus) viljakehast vabanemise järgset õhus langemise kiirust. Näeme, et see

on sageli umbes 1 mm sekundis. See tähendab, et kui puhub nõrk tuuleke, on

vabanenud eos sekundi pärast mitte 1 mm viljakehast allpool, vaid juba 2-3

meetri kaugusel.

Eoste levik õhuliikumiste tõttu on veel väga vähe uuritud nähtus. Arvutustes

lähtutakse jämedast ümardamisest, nagu oleks eosed kerajad või silinderjad.

Lisatud kahel slaidil näeme, et nad on mitmesuguse kujuga, ning võivad õhus

tõenäoliselt edasi kanduda pigem bumerangi taoliselt. Väga vähe teatakse

sellest, kuidas mõjutab eoste sadenemist (ka vihmapiiskade abil) nende

looduslik elektrilaeng. Loengus tutvustati ka teisi eoste levimisega seotud,

seni praktiliselt uurimata probleeme.

Kännupessu viljakeha eose-produktsioon aastas:

2 · 1011

Tuletaeliku viljakeha eose-produktsioon30 aasta jooksul:

3 · 1013

Eose maht kuupmikromeetreis:

kerajad: V=0,5236 L W2

silinderjad: V= 0,5236 W3 +

+ 0,7854 W2 (L – W)

L = eose pikkus

W = eose laius

9560 eoslavaseene eosed:

keskmine pikkus – 8,35 !m

laius – 4,95 !m

maht – 155 !m3

min. maht – 0,75 !m3

Eose langemiskiirus õhus

(mm / sec)

v = L V / 40

L= pikkus, V = laius (µm)

Eose langemiskiirus õhus (Stokes, 1851):

0,2 – 5 mm / sec

Hallitusseene eos 0.25 mm / sec = 1.5 cm / minKeskm. suurusega eoslavaseene eos 1 mm / sec = 6 cm / minVäikseim torikuline 0,03 mm /sec = 2 mm / min

Kase tolmutera 15 mm / secPöökpuu tolmutera 35 mm / sec

Järgmisel slaidil näeme majavammi eoste suuruse

varieeruvust. Nagu suuremal osal seentest (ja üleüldse

elusolendite lineaarmõõtmeist), on ka nende pikkuse ja

laiuse variatsioonikoefitsient V umbes 5-9, keskmisena 7,

ja vastavalt mahu / kaalu V keskmisena 21. See

tähendab, et 95% tõenäosusega on 95% eoste juures

suured eosed kaks korda raskemad (suuremad) kui

väikesed. Eoste looduslik varieeruvus kindlustab nii

eduka lähileviku (raskem eos ei kandu kaugemale, kuid

on suurema toiduvaruga) kui ka kaugleviku.

Variatsioonikoefitsiendi arvutamiseks jagamestandardhälbe mõõtme keskmisega:

V = 100 ! / x

Suuremas osas Euroopa maades on seened kantudpunanimestikesse (-raamatutesse); Eesti on nende maadeseas heal kohal, kus seeni ka riiklikult kaitstakse.

Euroopa maades on seeni kaitse all:

Austria - 35

Eesti - 46

Ungari - 35

Poola - 52

Slovakkia - 94

Soome - 141

!veits - 12

Suurbritannia - 4

Kaitsealused seeneliigid:

I kategooria - kõik leiukohad kaitstud

- 9 seeneliiki

II kategooria - vähemalt 50%

- 27 seeneliiki

III kategooria - vähemalt 10%

- 10 seeneliiki

Kaitse: kaitsealadel + püsielupaigad

Iga bioloogiatudeng peaks ise lugema Eesti looduskaitseseadust,mis on kegesti kättesaadav veebis:

Eesti seadused ja määrused:

www.riigiteataja.ee/ert/ert.jspLooduskaitseseadus: RT I 2004, 38, 2588. peatükk - liigikaitse

I, II kategooria seened: Valitsuse määrus

nr. 195, 20.05.2004 (RTI 44, 313)Kaitse teostamise põhivahendeiks on meil kaitselooduskaitsealadel (järgmisel slaidil rohelisega), NATURA 2000aladel (sinine), iga aastaga ikka rohkem ja paremini kavääriselupaikades (kaardil - täppidena; vaata ka raamatutVääriselupaikade inventuur Eestis 1999-2002. Tartu, 2003).Praegu toimub Eestis looduskaitsealade juurde loomine jaolemasolevate laiendamine - vt. internetist (näit. Eesti looduseinfosüsteemis EELIS:

http://eelis.ic.envir.ee/w4/

Mõned näited Eestis kaitstavate seeneliikide kohta:

Kadakatarjak, Oxyporus philadelphi - maailmas leitud vaid Eestis, paarleidu Euroopas, lisaks Väike-Aasia mägi-poolkõrbes ja Venemaa Kaug-Idas Hassani järve lig.

Taigapässik, Inonotopsis subiculosus - Euroopas üleharuldane (vt.levikukaarti), Eestis üks leid aastast 1965.

Leht-kobartorik, Grifola frondosa - meil on Euroopa põhjapoolseimadleiukohad, üheks ohustavaks teguriks on inimeste uudishimu (vt. slaidiseenest, mis viidi ajalehetoimetusse).

Limatünnik, Sarcosoma globosum - liik mis on hävimas kogu Põhja-Euroopas. Viljakeha ilmub mõnikord samas kohas alles aastate pärast.

Pärast punaraamatuid käsitlevaid faktislaide (2) - üks maatäht, Geastrum

- punaraamatus on pea kogu perekond, sest tavainimene liike ei erista; jalehterüdik, Tremiscus helvelloides. See on tüüpiline punaraamatu liik:haruldane, ilus, kergesti äratuntav. Punaraamat, kuhu on pandud rohkeltvaid eriteadlaste poolt äratuntavaid liike, ei teeni põhieesmärki - seentegikaitsma ja hoidma õpetamist.

Liike punanimistuis:Ukraina - 30

Suurbritannia - 80

Eesti - 91 ==> 150 ?

Serbia - 100

Soome - 275

Horvaatia - 349

Rootsi - 632

Norra - 744

Taani - 878

!veits - 975

Madalmaad - 1655

Eesti Punane raamat

Maailma Looduskaitse Liidu (IUCN)kaitsekategooriad (2003)

Äärmiselt ohustatud (CriticallyEndangered)

Eriti ohustatud (Endangered)Ohualdid (Vulnerable)

Eesti uus punaraamat (2007-):

Hinnata kõigi liikide arvukus, muutused100 a. jooksul

Leida ohustatute arvukus, määratakaitsekategooria

Määrata ohustatute tähtsamad elupaigadHinnata ohutegurid; kaitseabinõud